Näituse „Noor Tartu“ komisjon valis 2021. aasta projektiks Siiri Jürise esitatud näituseidee
Näituse „Noor Tartu“ komisjon valis 2021. aasta projektiks Siiri Jürise esitatud näituseidee. Valituks osutunud kunstnik loob näituse koostöös Tartu Kunstimuuseumi kuraatorite ja tiimiga.
„Maaliseeria keskendub kehale, kehadevahelisele kiindumust väljendavale kontaktile ja maalimaterjalile,“ tutvustas maalikunstnik Siiri Jüris oma võiduprojekti. „Eesmärgiks on leida traditsiooniliste maalimaterjalide piires (rohkemaid kaasavaid ning) alternatiivseid inimkeha kujutamise võimalusi. Prioriteediks on maalides püsida vahepealsuses, kahe vahel, mis tähendab nii kõigi vastandlike tehniliste võtete samaaegset kasutamist kui ka mitmetähendusliku algmaterjali valimist.“
Komisjoni kuulusid Tartu Kunstmuuseumi direktori kohustäitja ja näituste osakonna juhataja Joanna Hoffmann, Tartu Kunstimuuseumi kaasaegse kunstikogu hoidja Julia Polujanenkova, Tartu Kunstimuuseumi näituste koordinaator Kristlyn Liier, Tartu Kunstimuuseumi muuseumipedagoog Kristel Sibul, Tartu Kunstimuuseumi kuraator Indrek Grigor ning kunstikollektsionäär Reigo Kuivjõgi.
„Projektid, mis muuseumile saadetakse, on kõik väga erinevad, mistõttu on valiku tegemine iga aasta väga raske,“ ütles konkursi korraldaja Kristlyn Liier. „Komisjon arutles pikalt ning lõpuks jäi sõelale viis projekti, mis kõik olid väga tugevad. Otsustasime Siiri Jürise kasuks, kuna ta on oma loomingus tõestanud püsivust ning ootame põnevusega tema muuseumisse tulevat näitust.“
Näitus toimub Tartu Kunstimuuseumi III korruse projektiruumis vahemikus 12.02.–28.03.2021. Näitusesari sai alguse 2017. aastal ning selle eesmärgiks on populariseerida ning toetada Tartuga seotud noorte kunstnike loomingut. Varasemalt on „Noore Tartu“ näituseprogrammis esitletud Sten Eltermaa, Keiu Maasiku ja Mirjam Hinni loomingut.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ning Art & Tonic.
Kirjandustänava festival toob luulesadama ja aknateatri
5. septembril neljandat korda toimuva Kirjandustänava festivali programm sai avalikuks.
Festivali avavad Tallinna Kirjanduskeskuse ja Kesklinna valitsuse esindajad Kirjandustänava alguses paiknevas vastvalminud Lugemispaviljonis. Uue lugemispaviljoni eesmärk on hoida kirjandust tänavapildis ning kutsuda inimesi hetkeks veetma aega raamatute seltsis. Päeva jooksul toimub umbes 60 kirjandusega seotud sündmust. Näiteks on avatud luulesadam, toimuvad raamatuesitlused, näitused, verandakontsert, luulepiknik jpm.
“Programm on tänu meie headele festivali partneritele ka sel aastal väga sisukas ja täidab terve päeva,” sõnas Kirjandustänava festivali üks peakorraldajaid Maarja Vaino. “Omalt poolt loodame, et põnevust tekitab võimalus sõita paadiga Luigetiigi saarele Jaan Krossi luulet kuulama või võtta vanadest telefoniputkadest n-ö kaugekõne Kalju Lepikule ja kuulata tema pagulasluulet. Kindlasti on vaimukas ja köitev ka näiteks Johannes Aaviku päevaraamatu põhjal tehtud etteaste.”
Ühe erisündmusena tõi Vaino välja ka etenduse “Must aken”.
“Tegemist on lühilavastusega Vaino Vahingu meenutuseks. Tegevus toimub Mati Undi muuseumi aknal ja publik koguneb tänaval,” rääkis Vaino. “Toomas Kalli suurepärase teksti põhjal käivad meil juba näitlejate Taavi Teplenkovi, Üllar Saaremäe ja Ene Järvisega proovid ja mulle tundub, et sellest sünnib üks päris intrigeeriv teatrielamus! Lisaks sellele saabub õhtupoolikul oma juubeliaastal ajamasinaga meile kõnet pidama Henrik Visnapuu!”
Kirjandustänava festivali raames on igal aastal tähistatud ka mõni kirjandusega seotud paik Tallinnas. Sel aastal avatakse mälestuspink tõlkijale ja publitsistile Enn Soosaarele.
“Enn Soosaar elas pikka aega Kadriorus nn kirjanike majas ja tema kodust kujunes oluline intellektuaalide, ühiskonnategelaste ja poliitikute kooskäimise koht. On eriti sobilik, et saame mälestuspingi avada peaaegu Enn Soosaare kunagise kodu akende all ja tema vaimu kohalolu Kadriorus niimoodi edasi hoida,” märkis Vaino.
Kirjandustänava festival toimub Kadriorus Koidula tänaval neljandat korda. Koidula tänav on eriline kirjandusega seotud tänav. Ühes otsas asub Tammsaare muuseum, teises otsas Vilde muuseum ning keskpaigas eesti kirjanikele ehitatud kortermaja, kus elavad mitmed armastatud kirjanikud ning kus nüüd on avatud ka Mati Undi muuseum.
Festivalil on kohal: Aavikute muuseum, Eesti Draamateater, Eesti Hoiuraamatukogu, Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Noorsooteater, Eesti Rahvusraamatukogu, festival HeadRead, Kadrioru Savikoda, kirjastus Nornberg & Co, kirjastused Raudhammas ja Legend, Kultuurileht, Raamatupood REaD, Tallinna Keskraamatukogu koos lastemuuseumiga Miiamilla, Tallinna Kesklinna Valitsus, Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts, Vanavaraait.
Kevadel pooleli jäänud TarSlämmi luuleõhtute hooaeg võtab tuurid taas üles, et 27. augustil kell 19:00 Tartus Vildes ja Vines kutsuda kokku kõik finalistid ja selgitada välja 2020. aasta kõlavaimad luule-esitused.
Finaalis võtavad mõõtu Susan Kolde, Joosep Preedin, Villem Kreem, Irene (Rebeca Žukovits), Piret Põldver, Liisa Mudist, Martha Rattus, Heidi Iivari, Siim Lill ja Iina Gylden. Parimad nende seast valib välja kohale tulnud publik.
Külalisesinejaks on Kristiina Ehin, luuletaja, kes oma uue koguga „Janu on kõikidel üks“, on taas veenvalt näidanud, et värskelt ilmunud luule tuleb paberilt ka lavale tuua.
TarSlämmi korraldab Eesti Lavaluule MTÜ (www.lavaluule.ee). Õhtut juhivad Sirel Heinloo ja Toomas Leppik.
Kuidas arvata midagi veenvat ja tõelähedast Valgevene lähituleviku kohta, kui teisipäeval kirjutatu võib olla reedesel avaldamispäeval juba lootusetult sohu sõitnud jutt? Kõigis maailma jõukeskustes tehakse iga päev varjatud ja avalikke käike Valgevene olukorra mõjutamiseks. Neid on tehtud aastaid varemgi, kuigi enamasti on Valgevenet peetud aeglaselt iselahenevaks probleemiks, mida suunataksegi vaikselt, kaugelt ja pehme jõuga. Piirkonnale loomupäraselt on põhiliselt vastamisi Euroopa Liit ja Venemaa, taustal NATO ja USA ning ega Hiinagi maga.
Kas Valgevene ikka on järjekordne suure vastasseisu koht keset Euroopat? Maailm on tarku ennustajaid täis ja igas mainekamas mõttekojas leidub oma „belarussoloog“, ekspert, kes pühendunud just Euroopa viimase diktatuuri, selle juhi Aljaksandr Lukašenka ning tema üles ehitatud võimusüsteemi kirjeldamisele. Need eksperdid on veel vähem kui aasta eest valdavalt avaldanud arvamust, et Valgevene presidendil on tasakaalumäng ehk isiklikku võimu ja majanduslikku kasu taga ajav poliitiline laveerimine Moskva ja Brüsseli vahel kindlalt käpas ning valimistel (toimusid 9. augustil) ei tule tal seegi kord probleeme. Või mis valimistel, diktatuuririikides on kombeks need lavastada ja tulemusi võltsida, mitte kindlustada kodanike tahte väljaselgitamine ausalt, vabalt, võrdselt ja ühetaoliselt.
Kuigi asjatundjad on üsna üksmeelel, et igale diktaatorile on võimu üleandmine kas pärilikku või usaldusliini pidi üks kõige keerukamaid ülesandeid, ei nähtud, et Lukašenkal Valgevenes sellega suuremat häda või kiiret on ja senine kehv stabiilne seis jätkub veel aastaid. Aga siis sekkus ettenägematu tegur nimega rahvas ja hulga analüüse võib lihtsalt prügikasti pühkida ning seejuures kogu süü oma puuduliku ettenägelikkuse pärast viiruse kaela veeretada.
Uuel viirushaigusel on Valgevenes presidendivalimiste järel käivitunud massimeelepaha sünnis oma osa, kuid inimsuhteid oskavad rikkuda ikka inimesed ise ja sama kehtib mõjutamise kohta. Ka tõenäosuslikult on lühinägelik eeldada, et kui keegi on suutnud oma mängus võita viis korda järjest, siis tuleb võit ka kuuendal katsel. Kuid kui üleilmne pandeemia ja võimu vilets, hoolimatu ja südametu reaktsioon uuele murele võis küll olla viimane tilk valgevenelaste karikas, siis käivitunud revolutsiooniline protsess ei saanud eriti üllatada kedagi, kes on tähelepanelikumalt jälginud Euroopa Liidu süsteemipärast tegevust Valgevene suunal näiteks idapartnerluse programmi või ka majandussanktsioonide raames.
Eesti, Läti ja Leedu on olnud aktiivsed Valgevene teema tõstatamisel rahvusvahelistes ühendustes EList ÜROni. Pildil Brīvības iela (Vabaduse tänav) Riias.
Või mis poliitikat seal vaja ongi, kui oled lähedal ja elukeskkonnana ahvatlev eeskuju! Kuid poliitika on ning Eesti välispoliitika kujundajate ning esindajate kiituseks peab ütlema, et meil on olnud Euroopa ühispoliitika kujunemisele oma mõju. Ka Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) praegune aktiivsus ja nähtavus Valgevene teema tõstatamisel rahvusvahelistes ühendustes EList ÜROni näitab, et parematel päevadel suudetakse reaalselt ka seda (maadelda endast suuremate kaalukategoorias), millest palju räägitakse, aga millele sugugi tihti katet ei leidu. Oma roll Uffe Ellemann-Jenseni või Soome TVna valgevenelaste jaoks on seni kenasti välja kantud.
Valgevenelased ei ole kuidagi oma riiki kinni müüritud ja paljud käivad üle piiri mitte lihtsalt paremat elu kadedalt vaatamas, vaid sellest ka oma osa saamas. Ühe uuringu järgi on ainuüksi valgevenelastest kaugsõiduautojuhte Euroopa Liidu riikides tööl üle 50 000 ja kodumaale on jäänud vaid nende 20 000 ametivenda. Igaüks neist toob teenistuse kõrval koju ka natuke teadmist, kuidas elu riigis paremini korraldada, kui kohalik juht seda oskab. Sama käib ELi toel tudengivahetuses osalenud üliõpilaste jpt kohta. Nagu viimased nädalad on näidanud, ei olnud võimuga rahul isegi Valgevene majanduse lipulaevade, suurte rasketööstusettevõtete töölised, kes olid ometi riigivõimu suhteliselt tähelepaneliku hoole all.
Valgevene puhul on kiusatus tõmmata paralleele varem Nõukogude Liidu küljest lahku pudenenud ja oma teed otsides Venemaaga tülli pööranud riikides toimunuga. Ikka see tavaline jutt Moskva vägevusest ja ELi pehmest saamatusest, mida tüdimuseni korrati Gruusia ja Ukraina sündmuste puhul, ajas kaugemale tagasi minnes käis see hästi ka nüüd juba pikka aega ELi ja NATOsse kuuluvate Balti riikide kohta. Ikka, et küll Putin on kaval ja tal on kõvemad kaardid peos kui kellelgi teisel. Ei ole midagi ekslikumat, eriti Valgevene puhul.
Kahtlemata ei ole Valgevene ja Venemaa suhted ka viimasel kümnendil alati roosilised olnud või ka sellisena välja paistnud. Diktaatorite tehingupõhises poliitikas on see tavaline, et arusaam suhetest on nullsummamäng. Tegutsetakse oma huvides. Venemaa tahab Valgevenet oma mõjusfääris hoida, kui selline sfäär veel üldse peaks olemas olema, aga ühtki käiku selle eesmärgi saavutamiseks enam jäänud ei ole. Ei ole Gruusia, veel vähem Ukraina skeemi, mida eeskujuks võtta, ja nimelt järgmistel põhjustel.
Kõigist Venemaa Euroopa-naabritest on aastaid tehtud propagandatöö tulemusel tehtud väiksemad või suuremad vaenlased: seal valitsevat natsionalism, seal kiusatavat venelasi taga. Valgevene puhul pole Moskva sellist seisukohta kunagi võtnud. Seal ei valitse vendlus ainult võimude, vaid rahvaste vahel. Seetõttu ei ole kuidagi võimalik Valgevenes Moskvale meelepärast võimupööret korraldada avaliku sissetungi või roheliste mehikeste toel. Ei ole viiendat kolonni, taga kiusatud vähemust, keda mobiliseerida. Valgevene protestidel puudub Venemaa-vastane mõõde, seega ei sobi ta kuidagi värviliste revolutsioonide senist rida täiendama.
Et saada ettekääne minna Venemaa-vastasust maha suruma, peaks Putini organid selle nähtuse Valgevenes kõigepealt sünnitama, kuid selleks pole ei väetatavat põldu ega ka ressursse. Ei ole olemas valgevene natsionalismi, mis ähvardaks Moskva loodud Vene maailma ja mille hävitamiseks saaks rakendada Venemaa inimpõlvi väldanud natsionalismiga võitlemise traditsiooni. Nii tulebki välja, et kui vaenlasi on palju ja sõpru vähe, võib sõber osutuda kõvemaks pähkliks. Praegu ei paista, et ükski Lukašenka toetamise käik võiks tuua Putinile vähimatki kasu, olgu kodu- või välismaal.
Sama vähe on aga Putinil kiiret kasu oodata, kui ta astuks Valgevene rahvaliikumise, tekkinud koordinatsiooninõukogu poolele ehk samasse paati lääneriikidega. Valgevene rahvast ei huvita sugugi Putini trooni kõigutamine, aga selleks tööks on ammu ootejärjekorras tema enda alamad. Ja need küsiksid õige pea, mis kahepalgelisus see küll on: hea naabri juures toetad proteste, demokraatia arengut ja seda, et poliitvange ei pea olema, kuid kodumaal jätkad politsei toel oponentide tümitamist ja türmipanekut. Küsiksid mitte ainult Habarovskiks ja mujal perifeerias, vaid otse Moskvas.
Eelöeldust ei järeldu, et Venemaa president Valgevene tuleviku kujundamisel oma sõna sekka öelda ei tahaks. Valgevene majandus- ja kultuurieliit on Venemaaga heanaaberlikult ja tihedalt põimunud ja võiks Moskva sõbrasõnumeid vahendada, püüda üles ärritatud avalikkust veenda, et isikuvabadused ja Moskva-sõbralik võim korraga on võimalikud. Ja Eesti mätta otsast küsides: miks peaks Euroopa Liidul ja iga selle riigi pealinnas ühekaupa olema midagi selle vastu, kui maailmas sünniks esimene vaba ja demokraatlik riik, mis saab Venemaaga normaalselt läbi nii võimu kui ka rahva tasandil? Ükski varem Venemaa impeeriumi küljest lahkunud maa ei ole seda ju suutnud: ei Poola ega Baltimaad, isegi Soome mitte. On ju Moskvaga kompromisside tegemine alati mingi osa rahvast vihale ajanud ja sama käib ka võimu kompromissituse kohta.
Hea õnne ja maailma liidrite koostöövalmiduse korral võiks Lukašenka-järgsest Valgevenest asja saada … (kui asjad lähipäevil käest ära ei lähe ehk vägivald võimutsema ei pääse). Lootust on, sest on märgitud, et parema puudumisel on valgevenelase rahvustunnuseks ülim seaduskuulekus. Viimastel aastatel on see avaldunud selleski, et keelatud meeleavaldustel osalejad järgivad miilitsa vägivalla eest taandudes rangelt liikluseeskirja ja ületavad tee ainult rohelise fooritulega.
Taani nüüdisaja ühe menukama, auhinnatuma ja enamkõneldud kirjaniku Kaspar Colling Nielseni senise loomingu kaks põhiteost, mis üksteise järel nüüd ka eesti keeles ilmunud, tekitavad siinkirjutajas elektrit. Põhjused pole niivõrd nende sotsiaalses ja poliitilises teravuses, ehkki sedagi tuleb tunnustada.
„Romaan on otsene kommentaar ühiskonnale, milles me elame, ja selle potentsiaalist sõita karile. See on poliitiline kirjandus,“ öeldakse „Euroopa kevade“ kohta Taani väljaandes The Murmur.1 Jah, seda on see ka. „„Euroopa kevad“ on arrogantne lugu natsionaalsotsialistlike kalduvustega taanlastest, kes esindavad kaasaegses maailmapildis valget elitaarsust ja viivad maailma, inimeste elu läbi tehnoloogia uuele kvaliteeditasandile,“ kirjeldab Marvel Riik Õhtulehes teost tabavalt kokku võttes.2
Minul tekkis „Euroopa kevadele“ „Mount Kopenhaagenit“ otsa lugedes eelkõige kaks küsimust. Kas viga on minus, et esimene neist tundub üpris hea, teine aga pigem halb? Ja teiseks, kas autoril õnnestus ajakirjanduslikke särisevaid teemasid kahmates siiski teha ka kõrget kunsti? Püüan neile küsimustele vastuseid otsida.
Iga ajastu vajab tekstiseiklejaid
„Euroopa kevad“ on võimas romaan, mis üritab haarata peaaegu kõike ja oma musta huumori abil tal mõndagi haarata tõesti ka õnnestub. Kui latt on kõrgel, siis ei pruugi selleni ulatuda, aga hüpe on keskmisest kõrgem ikka (või kuidas see teivashüppajate vanasõna käiski).
Seevastu lugedes Colling Nielseni avateost „Mount Kopenhaagen“, mis sai Taanis kümme aastat tagasi parima debüütromaani auhinna, tundus, et see ei ole sama kirjanik, kes kirjutas seitse aastat hiljem nurjatu, elava, vaimuka ja õõvastava „Euroopa kevade“ (originaalis 2017), mis näiteks Prantsusmaal pärjati parima võõrkeelse romaani auhinnaga. „Mount Kopenhaagen“ oma sihitus epateerimises, logisevas ülesehituses ja klišeede võimendamises ei tundu isegi olevat romaan, pigem algaja kirjaniku visandid või vested, kus kohati leidub andekat sõnakasutust, teravust, üllatavaid seoseid ja nutikaid väljendusi, aga mis ei seisa koos ja millega tuleks veel tööd teha ja mõndagi üldse välja visata. Õigupoolest seob romaani vaid seesama pealkirjaks olev fantastiline mägi, ent see tundub kunstlik ja õõnes seos, kuigi 200 aastat ehitatud 3500-meetrine tehismägi Taani lamedal maastikul pole paha kujund kõigi paabellike paralleelidega.
Võrreldes kaht raamatut, mille vahel ilmus veel üks pooldüstoopiline (pool – sest eheda totalitarismi esile manamise asemel on Colling Nielseni meetod pigem püstitada miski mõnusalt absurdne ühiskonnakorraldus suunitlusega teaduslik-tehnilisele revolutsioonile ülema klassi hüvede loomiseks jabural moel) romaan „Den Danske Borgerkrig 2018–24“ ehk „Taani kodusõda 2018–24“, saab esmalt öelda, et „Mount Kopenhaagen“ on nagu treening, stiiliharjutus, „Euroopa kevad“ aga juba väljaõppinud autori läbikomponeeritud teos, mille puudustest mõni on hoopis selle tugevus, sest kõik ei pea olema täiuslikud romaanikirjanikud nagu Thomas Mann, iga ajastu vajab ka ulja sulega tekstiseiklejaid.
Samas rebib debüütteose mõningane saamatu efektitsemine ja „keel põses“ stiil katet ka kirjaniku meistritöölt „Euroopa kevadelt“, andes aimu, mis peitub autori käekirja varjus.
Nõuame konstruktiivset edevust
Kas romaanikirjanik võib olla edev? Võib, isegi peab! Aga seejuures teeb ettevaatlikuks, kui lugeja aimab sest edevusest kirjutuse uljuse ja julgete mõtete eksponeerimise kõrval kirjaniku meeldida tahtmist. Kas Joyce oma „Ulyssesega“ tahtis kellelegi meeldida? Ei, „hullu panemine“, pöörane sütitav tekst ei vaja kainet arvestust tagamõttega tõmmata publik kaasa nagu tele-show’s.
Colling Nielseni puhul võib flirti populaarsusega aduda, „Mount Kopenhaagenis“ rohkem, „Euroopa kevades“ palju vähem. Seejuures on „Euroopa kevad“ märksa ligitõmbavam teos, aga mitte efekti tõttu, vaid kirjaniku lopsakad kujundid ja mahlakad võtted on muutunud küpsemateks ja õnnestunumateks.
Siiski, kaht romaani liites saame justkui eduka eksamisoorituse õpiku „Kuidas kirjutada moodsat menuromaani“ järgi. Kuidas ilukirjanduslik teos saaks meedias tähelepanu? Paneme loomad rääkima! Seda teadsid juba vanad kreeklased. Aga kuna antropomorfsusest üksi on vähe, siis teeme ka vastupidise tehte ja paneme inimesed lindudena lendama. Et on XXI sajand, siis lisame droonid, ja muidugi tehisintellekti ammendamatu temaatika. Ja surematus. Surematus, ja superkangelane, kelleks sedapuhku võiks olla magnetmees. „Tema jaoks oli normaalne, et laubal on paar masinat, kuklas mikser ja et väikesed esemed katavad teda ühtlase kihina, nõnda et maas istudes meenutas ta väikest metallihunnikut“ („Mount Kopenhaagen“, lk 86). Küllap vihjab autor siin puuga või metallhaamriga pähe ka moodsa aja inimese masinaks muutumisele, aga kujutage ette installatsiooni, kus inimene istub, mikser kuklas. Et nojah, noh. Astume edasi, ning ei kõneta see troop tugevamalt ka kirja panduna.
Teemaderingi valikul võiks sõeluda meediat: ökokatastroofi lävel seismine, islamiterrorism, pagulased, anoreksia, populism, maale elama minek pärast linnastumise kataklüsme. Viskame pilgu ka kultuurirubriiki ja lisame sealt kübekese kunstikriitikat, näidates, milliste vaimsete ja füüsiliste jõhkrusteni võib viia kunsti kommertsialiseerumine: autorlusevargusest rängemate roimadeni. „„See on ilge, see on seksistlik, see on provokatiivne. See saab väga menukaks,“ ütles Elisabeth ja sõi rahulolevalt edasi“ („Euroopa kevad“, lk 267).
Sama ütlus võiks olla Colling Nielseni moto. Elu või isegi seksi vallast puistab autor krõbedaid, lausa nilbeid stseene ebavõrdsest kooselust, kus rikas vana jorss kosib verinoore ullikese. Oleks see film, keriks edasi, tekstis on millegipärast raskem lõike vahele jätta. Seda enam, et tõlkija Eva Velsker vahendab autorit mahlakas keeles ning on enamasti suutnud mõlema teose tõlkimisel vältida eesti keele ilu ja võlu ähvardavat estorantot.3
Äratundmisahastus
Kaspar Colling Nielsenil ei ole piire ees, ent fookus püsib ja kirjanik hoiab rooli kui ralliäss. Mõnes kurvis sõidab pisut välja, aga üle katuse ei käi „Euroopa kevades“ kordagi. Hullemat pauku ei tule ka „Mount Kopenhaagenis“, sest see raamat on ebakindlama käega loodud ning tempo raugem, ainult kujundid on muinasjutulisemad. Lisaks eeltoodud näidetele on „Mount Kopenhaageni“ tegelasteks vampiirid ja aiapäkapikud; veenvaim, isegi ülimeisterlik on seejuures kõige realistlikum jutt ses novellikestest koosnevas romaanis – „Tennisemeister“.
Kas kunst võiks pakkuda pelgupaika või peaks peegeldama tegelikkust? Võibolla mitte kumbagi. Ehk mõjub enim kunst, mis poeb inimese sisse ja teeb seal pisut õõnestustööd. Pannes kahtlema ja mõtlema, avades vastuvõtja mõistuses diversiooniakte korraldades neid uksi, mida vastuvõtja oma aruga kiivalt kinni on hoidnud. Välised efektid on nendele ustele nagu iminapaga nool mängupüstolist: heal juhul korraks kinnitub, kukub siis tolksti alla, uks aga jääb suletuks.
Collin Nielsen näib oma romaanides liialt lootvat välistele efektidele, ent stopp! Kas see pole hoopis minu kui lugeja takerdumine sellesse, mis kohe esimesena tulukeste vilkudes silma kargab? Pruugib kirjanikul kõnelda Euroopa tänastest ja homsetest kitsaskohtadest poliitiliselt ebakorrektses laadis ja kohe hakkavad kriitikud nimetama Taani Houellebecqiks.4 Räägid tehisintellektist ja droonidest, teadusajakirjanikud võtavad tuld ning Hollywood teeb filmi. Houellebecqi iseloomustab vaevutajutav, aga ka vaevu talutav psühholoogiline pinge, mis Colling Nielseni ühiskondlikus satiiris puudub, ehkki Houellebecqi „Alistumisega“ tasub „Euroopa kevadet“ võrrelda kas või islamiteema pessimistliku kajastamise tõttu.
Mis peitub aga Colling Nielseni ridade vahel? Hirm. Hirm ei ole iseenesest defitsiit. Hirmu sisendab ka maskis halb uus koroonailm. Selleks ei pea küünitama romaani järele – avagem mõni uudisteportaal, kohe on kohutavad sündmused silme ees. Ent Colling Nielsen näitab „Euroopa kevades“ hirmu naeru kaudu, me naerame ju ka ebamugavusest. Ja oma musta huumoriga õnnestub tal luua kõverpeegel maailmale, mis enam kõverpeeglit ei vajagi, sestap ongi see kirjanikule keeruline ülesanne.
Suurtest asjadest hirmsamad on isikud lähivaates. Colling Nielsen ei ilusta oma kangelasi. Ilukirjanduses võiks esineda tegelasi, kelle sisse me kardame minna. Äratundmiskogemus ei pruugi olla rõõm. Tegelased, kelle mõtteis ringi liikudes lugeja avastab: ohoo, mina tulen minu poole. Tere! Või pigem vaataks sellest vastutulevast endast mööda, nagu juhututtavast tänaval? Teeks, nagu poleks näinud. Mis see „Tere!“ ikka maksab. Säästame ühe pilgu ja emotsiooni. Olemegi pääsenud!
Kaspar Colling Nielsenil ei ole piire ees, ent fookus püsib ja kirjanik hoiab rooli kui ralliäss.
Aga ei, teisel leheküljel, järgmise tegelase sees tuleb jälle mina mulle vastu, seekord pole enam pääsu. Selliste dilemmadega tahaks lugejana tegelda, labaselt öeldes, et kirjanik poeks naha vahele. Täpsemalt ikka hinge sisse. Ja mõne kangelase puhul see võbeleva kontakti loomine Colling Nielsenil õnnestub. Näiteks vana tüse täitmatust elumehest kunstnik Christian on karikatuurne, ent veenev. Temas on kõik inimlikud nõrkused, igaüks leiab lugedes oma.
Kuna ilmselt Colling Nielsenile meeldib karaktereid rohkem alustada kui lõpetada, jääb üüratu tegelaste galerii ebaühtlaseks mõlemas teoses. Tegelased võiksid olla üdini läbimõeldud, raamatusse jõudev oleks jäämäe tipp, pisike veepealne osa, ülejäänu asub autori peas ja märkmikus. Antud juhul tundub, et midagi pole varju jäänud, kõik on välja pandud, aga paiguti seda fluidumit, millest peaks koosnema üks fiktiivne tüüp, ikkagi napib.
Pudrumäed või sees
Niisiis, mis on Kaspar Colling Nielseni võimatu missioon? Heaoluühiskonnast on järel oaasid, Lääs muutub tagasi klassiühiskonnaks, kompetentsed väljapaistvad inimesed, kes peaksid tegelema inimkonnale helgema tuleviku rajamisega, rajavad selle endale, et sattuda Lollandi paradiisi või Mount Kopenhaagenile. Vägisi meenub ka Andrei Ivanovi Lolland, kuhu võtsid teekonna ette Hanuman ja Jevgeni.5 Need kaks kirjanikku on pigem vastandid, sest Ivanov kirjeldab protsesse sees-, aga Colling Nielsen välispidiselt. Kuid nende kahe peale kokku saame päris tülgastavalt õudse ja naljaka Lollandi.
Moodsa elu tupikutesse viinud nähtuste kirjeldamisel kasutab Colling Nielsen lisaks satiirile, ulmele ja groteskselt pseudoajakirjanduslikule ühiskonnakriitikale transgressiivsust, popkultuurilist kompetentsi ja puhast punki (isegi mitte niivõrd küber-) ning tema sotsiaalne tundlikkus ei ole kindlasti pelgalt deklaratiivne. „Euroopa kevad“ on nagu suure kirjaniku pisut ulakas ja lohakas noorpõlveromaan, mis kunagi saab kultuslikuks (märke sellest staatusest juba leidub nii Taanis kui laiemalt Euroopas).
Mulle tundub, et tema teoste alltekstiks ei ole hoiatada Euroopat privilegeeritute egoismi tekitatava katastroofi eest. Võibolla annab kirjanik saavutustele rõhuva maailma naeruvääristamise teel märku elu pisut lõdvemalt võtta, mis kokkuvõttes teeb sama välja.
Teosel on palju miinuseid ja mõni pluss, ning need rasvased plussid kaaluvad miinused üles, sest anname andeks lopsakale loojale tema pisikesed puudused, nagu seltskonnas on mõnele vaimutsevale hurmurile rohkem lubatud kui vaimukale tuimurile. „Euroopa kevad“ on nagu Euroopa kevad 2020: õel, aga meeldejääv. „Mount Kopenhaagen“ aga – sinna otsa peab igaüks ise ronima, ei tahaks oma negatiivse hinnanguga mäe ette tara ehitada, sest kui „Euroopa kevad“ loetud, tuleb see mägi ka Muhamedi juurde.
1 Hana Hasanbegović, A bleak and violent future. – The Murmur 19. VIII 2017. http://murmur.dk/a-bleak-and-violent-future/
2 Marvel Riik, Nats natsionalistlik ja ropult ülbe Euroopa dikteerib tulevikku. – Õhtuleht 5. XII 2019.
3 Vt Jaan Kaplinski, Eesti, estoranto ja teised keeled. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2020.
4 Keiu Virro, Rääkivad loomad, maju värvivad droonid ja mässavad moslemid. – Eesti Päevaleht 30. X 2019.
5 Peetud silmas Andrei Ivanovi nn Skandinaavia triloogiat, kuhu kuuluvad „Hanumani teekond Lollandile“, „Bizarre“ ja „Kuutõbise pihtimus“. Triloogiale järgnes (sisuliselt eelnes) „Batüskaaf“.
Suvepuhkuse ajal tekib korraga palju vaba aega ja lõpuks ometi saab ülejäänud aasta jooksul hüljatud tegevused ette võtta. Näiteks minu jaoks on suvi ainuke periood, mil suudan süsteemselt uudiseid lugeda. Tänu sellele sattusin mõni nädal tagasi Quora lõimele pealkirjaga „Mis on parem uudiste allikas, kas Washington Post või New York Times?“. Pean tunnistama, et saidilt avastatud arutelu mind eriti targemaks ei teinud, küll aga andis tähendusrikka kokkuvõtte avaliku arutelu seisust tänapäeva Ameerikas.
„Liberaali, mõõduka või konservatiivi jaoks on mõlemad [ajalehed] kohutavad, kuna nad on müünud maha kunagise väärika ajakirjandusliku põhimõttekindluse, teenimaks demokraatliku partei vasaktiiva propagandistidena,“ kuulutas üks Wall Street Journali tellija, laskudes avarasse mõtteavaldusse sotsialismi pahedest. Järgmine vastaja oli hoopis vastupidisel seisukohal: „New York Times on ilmselt maailma parim ajaleht. Parempoolsed vihkavad neid selle eest, kui palju nad faktide taasesitamiseks vaeva näevad, faktid ei ole aga sama mis „tõde“. Tõde tuleb faktidest tuletada. Parempoolsed püüavad luua oma tõde „alternatiivsete faktide“ ehk millegi ebareaalse põhjal.“ Teise poole oma kommentaarist pühendas ta Donald Trumpi ütluste analüüsile.1
Võime Quoras küsimuse esitanule üksnes kaasa tunda. Kahe ajalehe argumenteeritud võrdluse asemel sai ta hoopis rodu emotsionaalselt laetud poliitilisi loenguid, mille fookus kaldus põhiteemast tugevalt kõrvale ja väidete põhjendatuse tase jäi nulli lähedale. Ent märksa sügavamat kaastunnet väärib filosoof Lee McIntyre’i raamatut „Pärast tõde, tõe pärast“ lugema sattunud inimene, sest ehkki teos ei lisa teisena tsiteeritud kommentaarile kuigi palju juurde, maksab see poes ligi 20 eurot ning nõuab oluliselt rohkem aega. Lugemiskogemust päästavad üksnes eestikeelsest väljaandest leitavad tõlkepärlid. Näiteks leitakse, et „overtly partisan“on emakeeles „avalikult kildkondlik“ (lk 11) ja demonstreeritakse meisterlikku põimlausete vorpimise taset: „… Solomon Asch näitas …, et veendumustel on ka sotsiaalne külg, mis väljendub selles, et kui leitakse, et enda veendumused ei ole ümbritsevate inimeste omadega kooskõlas, ei pruugita uskuda isegi seda, mida oma silmadega nähakse“ (lk 38).
Raamatu pealkiri ja tagakaanele paigutatud tutvustav tekst tõotavad, et juttu tuleb tõejärgsusest. McIntyre alustab päris hästi. Ta tunnistab, et tõejärgsuse kontseptuaalne uudsus ei ole kuigi ilmne ja lubab tõestada, et tegemist pole pelgalt propaganda sünonüümiga. Ehkki praegusele poliitilisele olukorrale Ameerikas leidub palju ajaloolisi paralleele, peaks raamatu lõpetamisel kinnistuma arusaam selle unikaalsusest. Paraku seda ei juhtu. Vaatamata suurepärasele võimalusele mõtiskleda valideerimisprotsessist, mille kaudu omandab teadmus avalikkuse silmis tõe staatuse, või analüüsida kriitiliselt eeldusi, mida me alateadlikult poliitilisele subjektile seame, piirdub tõejärgsuse kontseptsiooni mõtestamine Oxfordi sõnaraamatu definitsiooni esitamisega.
Sellestki ei peeta korralikult kinni. Raamatu jooksul kleebitakse tõejärgsuse silt nii valeuudistele, meedia kallutatusele kui ka täiesti tavalistele poliitilistele valedele, proovimata selgitada, mis täpsemalt uudissõna rakendamist õigustab. Lugejad, kes otsivad tõejärgsuse fenomeni sügavat lahtimõtestamist, peavad lahkuma tühjade kätega. „Pärast tõde, tõe pärast“ ei ole rohkemat kui tsentristliku demokraadi nutulaul Trumpi võimuletuleku üle, mida täiendavad mõningad anekdoodid populaarpsühholoogiast või Ameerika ajakirjanduse ajaloost.
Usk, mida McIntyre kuulutab, on üllatavalt lihtne ja lapselik. Tema peas eksisteerib mingi kaunis müütiline minevik, mil teadustulemused olid „au sees teadusliku meetodi pärast“ (lk 24), ja inimesed lugesid vaid kvaliteetajakirjandust. Seejuures pole selge, millist perioodi peetakse teaduse kuldajastuks, kuna allakäik algas väidetavalt juba 1950. aastatel tubakamagnaatide kokkuleppega avalikkust sigarettide mõju kohta desinformeerida. Võttes arvesse asjaolu, et Natsi-Saksamaa ohu tekkimiseni nähti eugeenikat ka vabas maailmas usaldusväärse distsipliinina ja fundamentalistid vorpisid evolutsioonivastaseid argumente juba XX sajandi alguses, jääb teaduse hiilgeaeg väga lühikeseks. Ehkki teaduse maine langemine Ameerika konservatiivide seas paistab olevat reaalne probleem, mille tõsidust kinnitab ka mitu sotsioloogilist uurimust2, eelistab McIntyre osutada sellele nii hägusalt kui võimalik. Kodutöö tegemise asemel näitab ta üksikutele teadustulemuste diskrediteerimise juhtumitele (suitsetamise kahjulikkus, kliimasoojenemine, evolutsioon, vaktsiinid), mille mõju teaduse staatusele tervikuna ei ole üheselt mõistetav.
Hägune narratiiv konstrueeritakse ka meediaajaloost rääkides. McIntyre’i arusaama uudiste kvaliteedist läbi aja saab kujutada ümberpööratud V-tähe kujulise graafikuna. Kõik algab Prantsuse revolutsiooni aegsetest pamflettidest, milles levivad valeuudised ja poliitilised arvamusavaldused. Telegraafi leiutamine hõlbustab info levikut, millega kaasneb faktipõhise ajakirjanduse tõus. Haripunkt saabub 1950.–1960. aastatel, mil tellitakse kõige rohkem paberajalehti ja suured telekanalid lasevad riiklikele regulatsioonidele vastamiseks eetrisse kahjumlikke, ent hästi toimetatud uudistesaateid.
Niisugune hinnang on pehmelt öeldes küsitav. Ei tohi unustada, et 1950. aastate algusesse langeb ka Joseph McCarthy algatatud paranoiline nõiajaht, mida soodustab muu hulgas peavoolumeedia kaasaminek ülesköetava hüsteeriaga.3 McIntyre ignoreerib seda täielikult ega tee mingeid katseid oma seisukohta täpsustada või põhjendada. Tema silmis saabuvad probleemid vaid päris 1960. aastate lõpus, mil piir uudiste ja meelelahutuse vahel hakkab hägustuma. Siinkohal muutub telekanalite vastu suunatud kriitika iseendale vasturääkivaks. Ühelt poolt laidab autor Fox Newsi ja MSNBC katseid hõivata selgelt määratletud maailmavaateline positsioon, samas süüdistab teisi võltsneutraalsuses, millega õigustatakse teaduse eitajate kaasamist debatti võrdväärsete partneritena.
Tõeline põrgu jõuab McIntyre’i arvates kohale aga üksnes sotsiaalmeedia esilekerkimisega. Nüüd on loodud keskkond, kus kollane ajakirjandus ja libauudised on esindatud võrdsetel alustel usaldusväärsete allikatega. Fantaasialugude pastakast välja imemine nõuab aga palju vähem ressursse kui tõelise uuriva ajakirjaniku töö, mis muudab rämpsuga konkureerimise majanduslikult raskeks. Need asjaolud mängivad tugevalt Donald Trumpi ja teiste temasarnaste demagoogide kasuks, kuna võimaldavad kontrollimatult potentsiaalsete valijatega suhelda ja sobivat narratiivi levitada.
Viimane mõttekäik on õigustatud ja siinkohal viitab autor erandlikult ka üsna veenvatele empiirilistele uuringutele, mis tema tähelepanekuid kinnitavad. Ehkki McIntyre ei too lauale kuigi palju originaalseid mõtteid, võib öelda, et ta saab Trumpi fenomeni tekkimise tehnilise poole seletamisega hästi hakkama. Kahjuks ei näe autor erilist vaeva näitamaks, miks konservatiivsemate ühiskonnagruppide suhted traditsioonilise meediaga alla käisid ja Trumpi retoorika suurema vastupanuta omaks võeti.
McIntyre pühendab terve peatüki oma raamatust kinnituskalduvusele ja seda käsitlevatele psühholoogilistele uuringutele, ent paraku langeb ise nähtuse ohvriks.
Ta kurdab selle üle, et Trumpi valetamist paljastavad väljaanded langevad kriitika ohvriks (ometi täpsustamata, kes täpsemalt ja millises mahus neid kritiseerib) ning vaatab kõiki alternatiivmeedia adepte üleolevalt, püüdmata mõista, mispärast nad New York Timesi või Washington Posti ei usalda. Etteheitele järgneb õlgmehikese konstrueerimine: inimesed lihtsalt ei suuda oma kitsarinnalisuse tõttu ausalt raporteeritavaid fakte aktsepteerida. Seejuures jätab ta tähelepanuta asjaolu, et kallutatus, milles meediat süüdistatakse, ei pruugi väljenduda otseste valeväidete esitamises. Oma narratiivi saab edendada ka ebameeldivate faktide ignoreerimise või ebaproportsionaalse kajastamisega.
Näiteks, rääkides Venemaa sekkumisest 2016. aasta valimistesse, kordab McIntyre eelmainitud väljaannetes võimendatud tendentsi. Väga palju tähelepanu pööratakse Trumpi meeskonna sidemetele Vene häkkeritega, kes demokraatliku partei juhatuse meilid avalikkuse ette tõid, mainimata seejuures sõnagi nende sisust. Tema arust oli Venemaa sekeldamine vaat et Trumpi võidu ainuke põhjus, ehkki tegelikult kahjustas demokraatide mainet ennekõike nende endi ebamoraalne katse salaja Bernie Sandersi vastu töötada.
Selle asjaolu mahavaikimine põhjustab õigustatud frustratsiooni. Kui inimene leiab, et sarnane kallutatus leiab aset ka teiste tema jaoks oluliste teemade puhul, ei tundu otsus meediaruumi vahetada kuigi irratsionaalne.
Viimane näide illustreerib paraku korduvat viga McIntyre’i raamatus. Seal on vähe päriselt ärritavaid väiteid – vastupidi, inimene, kes on teatud järjepidevusega Ameerika ühiskondlikku dialoogi (või selle kadumist) jälginud, tunneb neis ära omaenda tähelepanekud. Need, kes ei liigita end Donald Trumpi jüngrite sekka, nõustuvad tõenäoliselt enamiku järeldustega, milleni teoses jõutakse. Ilmselt suur osa nendest on ka tõesed.
Kahjuks jäävad aga argumendid autori subjektiivse tunnetuse esituse järel pooleli: fakte kasutatakse valikuliselt, ka kõige etteaimatavamad vastuväited jäävad vastuseta. Kui „Pärast tõde, tõe pärast“ taas riiulile jõuab, ei oska lugeja oma seniseid seisukohti sisukamalt põhjendada ega vastaspoolt paremini mõista. Tal ei teki ka head arusaama sellest, mida tuleks teha, et tõejärgsusest lahti saada ning tuua poliitilisse arutellu rohkem faktitundlikkust. Irooniliselt õnnestub McIntyre’il siiski tahtmatult täita üht oma eesmärkidest: ta saab hakkama veenva hoiatusega kajakambrite vastu.
1 What’s the better source for news, the Washington Post or the New York Times? – Quora 20. III 2018
2 Vt näiteks Gordon Gauchat, Politicization of Science in the Public Sphere: A Study of Public Trust in the United States, 1974 to 2010. – American Sociological Review 2012, kd 7, nr 2, lk 167–187.
3 Huvitava arutelu meediaallikate vastutusest leiab Michael Wreszini arvustusest „McCarthyism: Media Manipulation, Partisan Politics, or Institutional Complicity?“,Reviews in American History Vol. 10, No. 2 (Jun., 1982), pp. 250-254.
Tõejärgsus, võltsuudised, emotsioonide ja veendumuste prevaleerimine faktide ees, traditsioonilise meedia allakäik, kognitiivset kallutatust ja infomulle soosivad kõlakambrid, internetikeskkonnad ja -kanalid. Teaduspesu ja teaduse eitamine, info- ja propagandasõda ning inimeste meelsuse ja teadvusega manipuleerimine. Oportunistlik identiteeditus ja kameeleonlikkus võimule pürgimisel jms, segaduses demokraatia, populismi ja autokraatlike liidrite esilekerkimine ja edu. Neil teemadel on lähiajal kirjutatud oi kui palju ja lõppu pole näha.
Liiasus tekitab vastureaktsioone ning on neidki, kes leiavad, et koloriitseid-koletuid valetamisi, manipuleerimisi ja türanne on ajaloos ikka olnud, meedia on paratamatult kallutatud, kuritarvitused ja propaganda iidsed. Kas olete siis unustanud Machiavelli? Filosoofide hulgast on kostnud arvamusi, et tõde pole midagi ühest ja selget ning tõejärgsus jms mõisted on professionaalsete mõtlejate meelest vettpidamatud ja segased. Peale platonismi olevat mõtteloos koht ka relativismil ja sofistikal, nietzschelikul nihilismil, giannivattimolikul nõrgal mõtlemisel jms.
Kergus, millega paljud postmodernses sofistikas kalastajad Stalini- ja Mao-lembuseni jõuavad, ajab siiski sees keerama. Südame peale hakkab, kui meelsasti pankurid jt röövkapitalismi preestrid ning suhte- ja udukorraldajad relativistlikule vaimuvarale tuginevad. Kui paljud kommunismi seljatamise triumfi ideelised alustalad – arutlev avalikkus, demokraatia, vabaturumajandus, tuginemine pehmele jõule, inimelu austamine jms – kõiguvad, ei taba hetkeprobleemide tuuma ega paku palju lohtu vaidlemine, kas väike vale ikka kuulub elu juurde või mitte? Või kas „tõejärgsus“ on filosoofiliselt täpne diagnoos või kas tegu on uute või iidsete hädadega?
Külma sõja järgses ajaloo lõpu fantasmagoorias on ikka hellitatud usku, et järelejäänud maailmaprobleemid lähtuvad kasvuraskustega alade pahalastest, bütsantsliku mentaliteedi kandjatest ja terroristidest, kes kangekaelselt keelduvad hakkamast headeks, õiget teed käivateks poisteks. Täna on ent üha raskem evida tunnet, et väärikas rada ülepea olemas on või leida sel sammuja kehastusi. Näib, et ideoloogiline võit külmas sõjas pole läänele pärandanud märkimisväärset moraalset vundamenti.
Iseäranis on seda hakanud väljendama vene-nõukogude taustaga mõttemeistrid. Lääne eliidiga käib kaasas koolipapalik üleolekutunne. Ahnuse ja hoolimatuse kõrgeimatel küngastelgi tunneb lääne mees end õnnistegijana. Venelastel, kes on korduvalt kogenud logiseva ühiskonnaelu fassaadil säravate loosungite tühjust, on totruse äratundmine lihtsam. 1990. aastail jõudis Venemaa „stjobini kuubis“, kui Nõukogude tühiretoorika tekitatud pettumusirve võimendus suurriigi varisemise alanduse ning röövkapitalismi moraalituse mõjul mõõdutundetult nihilistlikuks.
Selle ühe kehastusena on kujutatud ajakirjanik Aleksandr Nevzorovit, kes levitas telesaates „600 sekundit“ valimatult kõike – vägivalda, rahvuslust, surma, pornograafiat jne, kommenteerides: „Mind kõlblus ega avalik huvi absoluutselt ei huvita, tegelen lihtsalt kasumliku teabega. Mul on selleks jultumus, julgus ja erakordne põhimõttelagedus.“ Samasugust vaimsust esindavad mitmed naaberriigi juhti nõustanud reaalsuse ja selle tajuga manipuleerimise meistrid. Vlad Surkovi jaoks, nagu kirjeldas Peter Pomerantsev eelmises raamatus „Tõde ei ole olemas“, on siinilmas kõige taga suhte- ja poliittehnoloogiad ning naeruväärne on uskuda millessegi peale oportunistliku maskide vahetamise. Poliitika on vaid püüd valimatult võimu kinnistada.
Ka Gleb Pavlovski ettekujutuse järgi pole poliitikal pistmist tulevikuideede võistlusega. Kui ideede vastasseis lakkab, tuleb mängus püsimiseks luua ja võimendada olematuid konflikte ja probleeme, sidudes ühitamatud inimrühmad „rahva“ mõistega vormitu, ent võimsa emotsiooni külge, mida saab igaüks omal moel tõlgendada. Kinnitada tuleb tunnet vaenlaste esile manamisega. Vene triksterite arvates on poliitika tulevik kvaasischumpeterlikult üliküüniline. Surkov oma arutluses „Putini pikk riik“ ja ka Pavlovski usub, et selle tabamiseni jõuti esimesena Venemaal ja läänest saab protoputinismi usin õpilane.
Lõpmatud valed, mõtte- ja käitumishüperboolid ning kameeleonlikkus on Trumpi pärisosa. Pildil Trumpi teisik meeleavaldusel Viinis.
Üllatuslikult on jõudnud ositi samasugustele järeldustele ka Putini üks raevukamaid kriitikuid Masha Gessen. Tutvustades Guardianile (27. VI) oma värsket Trumpist ja koroonakriisist tõukunud raamatut sõnab putinismist lohutu pildi maalinud autor, et ta poleks uskunud, et USA president võib olla kaabakliku oportunismi poolest hullem kui Putin, kuid Trump seda on. Auto- ja kleptokraatlike kalduvuste juures Putin siiski usub, et hoiab oma ainuvõimalike kätega Venemaad koos ja põlvili langemast, samal ajal kui Trump on täiesti põhimõttelage ja tegutseb vaid raha ja võimu nimel.
Kõnetades valdavalt publikut, kes soovib riiki, kus musti ei kohelda valgetega võrdselt, naised on köögis, homod kapis ning transsoolisust jms jama pole, tuleb Trump vajaduse korral välja ka LGBT lipuga. Lõpmatud valed, mõtte- ja käitumishüperboolid ning kameeleonlikkus on Trumpi pärisosa. Ajastuomaselt on Gessenil keskpunktis Trumpi üleöö teisenevad fantastilised seisukohad viiruse olemasolu, olemuse ja ohjeldamise kohta. Komöödia süngel tagaküljel on aga päev-päevalt lisanduvad tuhanded kaotatud elud. Mitte ohvriks toodud, nagu Kurski, Dubovka või Beslani tragöödias, vaid sihitu udutamise saatel veel süümetumalt ja suvalisemalt kustuda lastud elud. Oportunistlik süüdimatus nagu Tšornobõlis.
Trump valetab suvaliselt kõige silmanähtavama, ka näiteks ilma kohta. Trumpi kohal särab päike isegi paduvihmas. Muidugi on haugi mäluga andunud austajaid, kellele kaua viirusega seonduvat eitanud Trumpi kinnitused stiilis, et tema kutsus seda nähtust pandeemiaks ammu enne, kui seda pandeemiaks nimetama hakati, mõjuvad sama usutavalt nagu lihtsatele venelastele sõnum, et sarikuklalasu lembesed Nõukogude riigijuhid olid suurimad lastesõbrad ja rahuvõitlejad.
Ent väidetavalt elupõliselt valedega kasu lõikama harjunud Trump ei taotle siiski pelka sõnavahetustes pealejäämist. Gessen toob esile, et kui totalitaarsed riigid tahtsid kontrollida kõike, siis praegused (populistlikud ja uusdespootlikud) autokraadid üritavad demokraatias domineerida. Põhimõttelagedad võimulembid püüavad rahvast poliitikast võõrandada, süvendades veendumust, et kõik avalike arutelude ja võimuga seonduv on parandamatu eliidi, pahade jt manipulatsioonidest umbes mädasoo.
Kui Trumpiga püütakse rääkida huvide konfliktist, korruptsioonist jm poliitika juures reeglina taunitust, vastab ta, et era- ja avalikke asju ei olegi võimalik lahus hoida, muidu ei saaks lastegagi kohtuda. Kui ajakirjanik seepeale naljatleb, kas Ivanka tuleks ka ametisse panna, teostab Trump krambivabalt mõtte. Kallutades poliitikat ekstravagantsuse, alternatiivsete faktide, absurdi ja segadiku poole, õnnestub teha ühiskonnaelust mülgas, millest inimesed ennast säästvalt eemalduvad. Soovides tekitada minnalaskmismeeleolu ja poliitikakaugust, soosib Trump kaost, nõrgendades usku mis tahes väärtustesse ja moraali, nii nagu Venemaa hübriidsõdadeski.
Gessen vaatleb Trumpi siiski liiga probleemina iseeneses, Ta ei näe Trumpis kuigivõrd läänemaailma küsitavuste ja silmakirjalikkuse sümptomit, vaid kirjeldab teda omas mahlas hulpivana. Küsimusega, kuis niisugune isik sai esile kerkida, tegeletakse vaid tehnilisest küljest. Justkui mingeid muresid polekski, kui vaid Trumpi ei oleks. Trump olevat enese ümbritsenud klientistlikult takka kiitvate kintsukaapijatega. Aga sabaliputajatest, kes arvavad, et parem on kaagutada partei kanakooris kui küürutada higist leemendades kapitalisti heaks, on poliitikakoridorid kõikjal tulvil. Mõnel Trumpi ministril polevat aimugi, millega valdkonnas tegeletakse. Ent läänemaailmas on ikka korrutatud, et ministrikoht on poliitiline amet, mis eeldab vaid häälte kokkukraapimise oskust. Paljud Trumpi arvamused on tõsiseltvõetavamad kui olid nt Urmas Paeda esimesed ülesastumised kultuuriministrina.
Pole mõtet teha nägu, nagu oleks Trump pahalane teiselt planeedilt. Mingis mõttes on ta pigem nagu Nietzsche, kes pildus „Ecce homos“ pealkirju à la „Miks ma nii tark olen?“, „Kuidas ma nii ilusaks sain?“ jne, praalides võltshäbita teemadel, mida üldjuhul elatakse välja varjatumalt. Kui juba on tuldud avalikult targutama või seltskonnaüritusele liperdama, ju usutakse end olevat ikka ka tark ja ilus. Ent erinevalt variseride massist Trump teinekord ei püüagi ahnust hoolivuseks nimetada, vaid ütleb ilustamata, et jah, olengi omakasupüüdlik, edev, enesekeskne, pröökav, ebakorrektne … Tõmmake maskid maha, veidi samasugused olete ju kõik! Jonniva oma naba imetlejast liialdaja tõus maailma esimeseks meheks on siiski olnud raskete tagajärgedega tragikomöödia.
Peter Pomerantsev on Gessenist illusioonitum. Trump on tema käsitluses vaid etapp reaalsusetaju äraspidistamise ja moraalilagastuse rajal, mille tagamaad on märksa laiemad. Sõnavabaduse ja tsensuuri vastasseis oli XX sajandil üks selgemaid ja pärast külma sõda paistis, et esimene on võidule pääsenud. Aga mis siis, kui despoodid hakkavad infoküllust kasutama selleks, et leida uusi mooduseid lämmatamiseks, küsib stagnaajal läände põgenenud dissidendist kirjaniku järeltulija.
See pole vaid Trumpiga piirduv probleem. Rääkides Vene riigi kinni makstud poliitilist meelsust kujundavatest tehnoloogiatest ja robotitest, ei unusta Pomerantsev, et samalaadi lähenemine on kapitalistlikus majanduses ammu tarbijate mõjutamiseks tavaline. Niisamuti nagu vastase kohta propagandistlike ja valelike metsikuste eksponeerimisega ei teinud algust venelased Ukrainat mustates, vaid USA, kes Lahesõjas suhtekorraldusfirma Hill+Knowlton nõul avalikku arvamust mõjutas.
Philip N. Howard väidab raamatus „Valemasinad“, et maailma riikidest vähemalt kolmandik kasutab valitsuse initsiatiivil valede levitamise ja tõega manipuleerimise tehnoloogiaid. Hiinas on selleks palgal mitu miljonit inimest, kes toodavad pea pool tuhat miljonit reaalsust väänavat sõnumit aastas! Savisaare jt meie erakondade toetuseks toksisid klikke ja klaköörikära Sven Mikser ja hilisemad sabaliputajad oma isiklike sõrmekestega. Mehhiko presidendi teenistuses olevat 75 000 tema tegemisi kiitvat robotlikku libakontot. Venemaal olevat pool Twitteri keskusteludest manipulaatorite ja robotite toode.
Howardi „Valemasinaid“ jm desinformatsiooni külvamist käsitlevaid raamatuid New York Review of Booksis (20. VIII) arvustav Guardiani kolumnist Jonathan Freedland tõdeb, et propagandistlikud manipulatsioonid on lääneriikides ammu kasutusel, kuid tehnoloogia areng on nende vohamise ulatust meeletult suurendanud. Üliudutav maailma esimene mees muidugi võimendab toimuvat, kuid on saanud ka esile kerkida just seetõttu, et relativism, silmakirjalikkus, valed ja manipulatsioonid on ulatunud sedavõrd kõikjale, et laialdaselt ei tunnetata ega usuta enam mädasuseta pinna olemasolu.
Praegust maailma vaadates on Pomerantsevi arvates kohane meenutada ta dissidendist ema, kes Nõukogude valede eest läände pagenuna on kord lausunud: „Mul on tunne, nagu poleks ühelgi suurel, ametlikul sõnal meie ümber enam tähendust. Need on tühjad nagu vanad tuules loperdavad linad.“ Boris Groys kasutab nähtuse kirjeldamiseks kabalistikast laenatud mõistet tsimtsum – jumal loob maailma, ent tõmbub siis tagasi. Maailm kaotab tähenduse. Järele jääb sihitu, sisu ja mõtte poolest tühi märke täis ruum.
Läänt armastav Pomerantsev näeb sarnaselt talle püüdlustelt ja meelsuselt vastandliku Surkoviga lääne „demokraatlike institutsioonide taga varjatud ebademokraatlikku võimuvõrgustikku, mis toimib sohi, altkäemaksude ja manipuleerimise teel ning mis tsiviilühiskonna pinna all vaid sõnades (silmakirjalikult või lihtsameelsusest) valskused hukka mõistab“. Mõlemal pool kunagist raudset eesriiet on inimeste sõnade ja keele tagant hävitaval määral kadunud väärtused, tähendused ja tõde.
Väidetavalt pärinevat vene trollide ja koguni Putini arusaam lääne silmakirjalikkusest seriaalist „Kaardimaja“. Kuid kas lääne igapäevaelus ei pritsita räppa juba ammu ilmekamalt? Kas nüüdne desinformatsioonimull erineb varasemast järgu või laadi poolest, küsib Jonathan Freeland rääkides USA presidendist, kes palumata õõnestab ameeriklaste usku kõikidesse institutsioonidesse, meediasse, teadusesse, kohtusüsteemi ja luureorganisatsioonidesse määral, millest pole Kremlis osatud unistadagi. Sama ebaselge on, kuidas mõõta eri leeride põhimõttelagedust, on see järgu, liigi vms erinevus? Tõsi, nii Gessen, Pomerantsev, Lukašenka ja Skripali juhtumis Venemaa süütusesse uskuv Yana Toom kui ka Putini üritustel ja tema toeks varjamatult sõna võttev Rein Müllerson ei kahtle, et parem on elada läänes kui Surkovi, Pavlovski jt administreeritud „juhitud demokraatias“.
Ent lääneski pole inimelu kaitsmine sugugi esimene nõue ning järgmisel segasel hetkel võivad südamega Mailis Repsi ja Tanel Kiige asemel olla võimul Ligid ja Randpered, keda näib erutavat eelkõige ujulate ja majanduse avatus. Sotsidest Skandinaavia eugeenika- või ühiskonnainsenerid teevad rahvusvahelise esileküündimise nimel inimohvritega avantüüre võib-olla hulleminigi kui Venemaa. Idanaabri sõjaline sekkumine Süürias või Afganistanis näib robustsem kui lääne, sh Eesti, toimetamised Iraagis jm. Ometi on neist pettusega sündinud sõdadest tulnud tohutult halba, mille tõttu Eestis pole keegi vabandanud ega kahetsust ilmutanud.
Kui üks meie valitsuserakond tahab hakata „rahva tegelikku häält“ kuulama igasuguse konstruktiivse tulevikumõtte ja ühiskonna käekäigu parandamise väljavaateta vaenureferendumil, seda kohalike valimistega sidudes olemasolevat demokraatianatukestki pilastades, pole põhjust arvata, et meie poliitika erineb Surkovi, Pavlovski või Trumpi omast. Vaadeldes teise valitsuspartei Isamaa sisevalimiste ajalugu näeme lääne poliitikat iseloomustavat väärtusvabadust ja jultumust tooreimal kujul. Kas samad inimesed koostöös Pomerantsevi kirjeldatud „Serbia demokraatiameistritega“ olid nt Gruusiat nõustades eetilisemad?
Eestis on palju suurepäraseid ajakirjanikke. Ent kuivõrd erineb menuportaali jõuluaegses uudisepõuas „väljauuritud“ pommuudis „Vaata pilte bussipeatusest, kus peeti kinni pedofiil?“ vene nihilisti Nevzorovi tegevusest? Või see, kuidas pandeemia ajal Rootsist lakkamatult suvalisi vastuolulisi läbitöötamata uudiseid vorbiti, sest ühe veidra ühiskonna surmadega uhkustamine ärritas ja hämmastas inimesi, tekitas klikke. Keegi ei kahtle, et Sorosi toetus Nõukogude dissidentidele, filosoofiaraamatutele jne on õige asi. Ent kas usaldus meedia vastu suureneb, kui juubelipühendustes (PM 12. VIII) kangelase vastuolulist tegevust Gruusias jm, mis Putini kriitikuidki on häirinud, ei mainita?
Kas suvaline riivatu loba raadiosaates on vastutusvõimet eeldav seisukoht? Kustmaalt tõmmata tola või advokaadi sõnavõttudes piir seisukohta ja rolli vahele? Kuidas on võimalik, et nõukogudeaegsed represseerijad saavad vabandamiseta jätkata ühiskondlikes ametites? Või et rahandusminister ütleb, et ausalt makse makstes on ettevõtlus Eestis võimatu? Kas vene kaosekuulutajad ja kapitalistliku realismi päästmise võimalust mitte uskudes elust lahkunud Mark Fisher eksivad ja mülgaste vahel on veel kohti, kuhu varvas toetada?
Võib liialdamata väita, et Eesti muusikaelu on mitmekülgne ja kõrgel tasemel ning riigi kuvand kultuuri väärtustav. Seejuures ei dikteeri riik oma loomingulisele sektorile, kuidas või millises vormis peaks looma, vaid annab vabaduse ise otsustada. Ja ehkki riiklikule rahastusele ei saa loomulikult loota kõik kultuurivaldkonnas tegutsejad, on ka neil, keda riik rahaliselt toetab, surve omatulu teenida märkimisväärselt suur. Nii polegi imestada, et aeg-ajalt kerkib taas päevakorda erarahastuse kaasamine ning küsimus, kas riik peaks seda maksude kaudu soodustama. Millised on üldse võimalused eraraha kultuuri kaasata? See omakorda ärgitab mõtisklema ja uurima, milline on praeguse erarahastaja motivatsioon kultuuri toetamisel ehk miks ta seda teeb.
Oma kogemusi erarahastuse kaasamisel olid lahkesti nõus jagama kahe eri suuruse, vanuse ja rahastusprintsiibiga kollektiivi esindajad: barokkansambli Corelli Consort ning kontserdiagentuuri Corelli Music asutaja ja kunstiline juht, viiuldaja Mail Sildos ning Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik.
Corelli metseenide klubi
1992. aastal Mail Sildose asutatud ansambel Corelli Consort, millest 2004. aastal kasvas välja kontserdiagentuur Corelli Music ning kaks aastat hiljem omakorda Corelli Barokkorkester, on barokiajastu elufilosoofiast ja esitustraditsioonidest vaimustunud muusikuid ühendav ansambel. Selle põhikoosseisu kuulub kaks kuni kuus muusikut, ent koostööd tehakse pidevalt ka eesti ning välismaiste tunnustatud vokaalsolistide ja barokkinterpreetidega. Ajaloohõngu tõttu meeldib neile esineda mõisates, lossides ja kirikutes, mis on barokkmuusika esituseks nagu loodud. Ent Corelli Consort on võtnud oma missiooniks avastada ja väärtustada arhitektuurimälestisi ka kontserdipaigana. Küllap on kõik barokkmuusika armastajad hästi kursis selliste kontserdisarjadega nagu „Rüütelkonna muusika – aadlipaleed Toompeal“, „Eesti mõisad“, „Toompea muusikasalong“ või „Mõisaromantika“, sest peaaegu kolmekümneaastase tegevuse jooksul on Corelli Consort oma kontserte korraldanud 93 suurepärase saaliga mõisas ja lossis.
Ka metseenluse teema kerkis Corelli Consorti päevakorda just tänu mõisakontsertidele, sest peale muusikalise elamuse pakkumise võeti 1999. aastal alanud kontserdisarjaga „Eesti mõisad“ toetada ka mõnda mõisas asuvat ja tegutsevat asutust, olgu selleks siis kool, laste- või hooldekodu. Neid ei toetatud niisama, vaid küsiti iga kord, mida oleks sellel või teisel mõisal kõige enam vaja, sest Mail Sildose kogemus näitab, et sihita rahaannetus inimesi ei kõneta. Nõnda toetati näiteks Roosna-Alliku mõisakooli saalitoolide ostmist: kes soetas kontserdile tavapileti asemel metseenipileti, sai muusikaelamusele lisaks ka omanimelise tooli, mis on saalis alles siiamaani. Tore kogemus oli ka sarjaga „Eesti mõisad 2015“: suvise toetuse abil hangitud pillidel esinesid Rogosi mõisakooli lapsed juba sama aasta detsembris jõulumuusika festivalil „Kirikupühad Maarjamaal“. Selliseid näiteid on palju ja väga erinevaid. Peale mõisaasutuste toetamise juhiti neile ka rohkem tähelepanu, sest suur osa publikust ei pruukinud teada, et see või too mõis on üldse olemas, saati siis neis tegutsevaid koole, laste- või hooldekodusid.
Kõigile toonastele toetuskontsertidele tagasi vaadates nendib Sildos rõõmuga, et annetati päris meelsasti. Loomulikult ei saa Corelli Consorti kogutud summasid võrrelda ühegi üleriigilise telekorjandusega, ent see ei ole kindlasti olnud ka eesmärk.
Kristjan Hallik: „Ehkki erarahastusele aitaks kindlasti kaasa, kui kultuuri toetavatele ettevõtetele teeks riik maksusoodustusi, mida siiani pole, näib siiski, et ERSO pakutav väärtus läheb inimestele aina enam korda ka siis, kui nad ei ole muusikaga üldse seotud.“ Fotol on ERSO direktor Kristjan Hallik orkestri kauaaegse peadirigendi Neeme Järviga, kellele ERSO sõprade klubi käivitamine oli südameasi. Sügishooajast on ERSO peadirigent Olari Elts.
2006. aastal alguse saanud kontserdisarjaga „Kirikupühad Maarjamaal“, millest kasvas hiljem välja terve omaette jõulumuusika festival, sai alguse ka Corelli metseenide klubi. Aastaid teisi toetanuna näis nüüd aeg küps selleks, et ka teised võiksid toetada Corelli muusikuid ja nende tegevust. Sõnumi levitamiseks tehti algatuseks ka väike tele- ja raadiokampaania. Mine võta kinni, kas see oli edukas kampaania või hoopis aastaid teisi toetanud koosseisu renomee, aga metseenide klubi nimekiri sai esialgu omajagu pikk. Metseenide klubi loomisega astuti suur samm edasi, sest kui seniajani olid olnud juhuslikud annetajad, siis nüüd oli tegu juba püsivate inimestega. Annetamine oli vabatahtlik, ühegi nõudmise või piiranguta ning summade suurus jäi annetaja enda valida-otsustada. Mail Sildos rõhutab, et metseenluse ja toetajate-sponsorite vahel on suur ja põhimõtteline vahe. Sponsor annab küll raha, aga tahab midagi ka vastu: et tema nimi ja logo oleks plakatil, kava- ja veebilehel. Sildose sõnul on niisiis tegu reklaami ostmise ja müümisega. Metseen võtab aga südameasjaks midagi või kedagi toetada, ootamata selle eest midagi vastu. Veelgi enam, metseenide hulgas leidub inimesi, kes eelistavad jääda anonüümseks. Nõnda on agentuuri Corelli Music veebisaidil metseenide nimekiri küll väljas, aga see pole teps mitte täielik. Niisiis on Corelli metseenide klubi teiste sõprade klubidega võrreldes eriline, sest enamasti toimib asi nii, et kindla summa eest teatud perioodil pakutakse vastu ka kindlat teenust. Toetajate elu on nii lihtsam, ent toetuse vorm sõltub kindlasti ka toetatavast: Corellil oma väiksuse juures ei ole võimalik pakkuda oma toetajatele glamuurseid tänuüritusi vms. Sestap on oma metseene meeles peetud pigem eksklusiivsete, ainult neile mõeldud kontsertidega, millele eelneb kontserdikoha ajaloo või barokkpillide tutvustamine.
Corelli metseenide klubi peamine eesmärk on toimida Corelli muusikute ja kontsertide korraldamise tugisüsteemina. Headel aegadel aitas toetusraha katta transpordi- ja reklaamikulud, aga ka muusikute honorarid. Praegune olukord paraku nii rõõmustav ei ole ja ega see sugugi üllata: heldelt toetatakse enamasti siis, kui majandusel läheb hästi ja rahval on, mida annetada. Teisest küljest, ehkki praeguses keerulises majanduslikus olukorras on paljud kaotanud töö ja sissetuleku, ei maksa unustada, et alati on ka selliseid inimesi, kes ei pea raha lugema. Sildos nendib, et olgu majandusega kuidas on, annetajal peab olema isiklik side sellega, kellele ta annetab – mingi põhjus, miks seda teha. Corelli puhul võib annetajale sümpatiseerida barokkmuusika ning missioon, mida ansambel selle viljelemisel kannab, aga ka see, et mõni kontsert läks lihtsalt hinge.
Hinge läheb ka see, kui süsteem, mida on aastaid palehigis üles ehitatud, vaagub hinge. Korraldajale on rahalise toe kadumisest veelgi masendavam emotsionaalne madalseis, mille koroonaaeg kaasa on toonud. Kolme ja poole kuuga on ära jäänud tervelt kaheksa kontserti, mida väikese agentuuri nagu Corelli Music kohta on palju. Osa kontserte on küll edasi lükatud, aga pole kindlust, et needki aset leiavad. Kuna kontserte ei toimu, siis kaovad ära ka annetajad, sest milleks toetada seda, mida ei ole.
Ehkki praegune aeg on kõik pea peale pööranud, ei pruugi see olla tingimata ainult halb, mõtiskleb Sildos, sest sunnib pingsalt mõtlema, kuidas uusi võimalusi leides edasi liikuda. Kui Corelli metseenide klubile tehtud annetused on siiani metseenluse põhimõttest lähtuvalt olnud rangelt vabatahtlikud, siis võib-olla tagaks püsiannetuste skeem siiski teatavagi stabiilsuse?
ERSO sõprade klubi ja teised toetajad
Corelli metseenide klubiga võrreldes teistel alustel tegutsev, Eesti vanima ja mainekama regulaarselt tegutseva sümfooniaorkestri (asutatud 1926. aastal) sõprade klubi on Kristjan Halliku sõnul habemega lugu, mille algus ulatub tagasi aega, kui tema veel ametis ei olnud. Viis aastat tagasi ERSO direktoriks saades oli sõprade klubi arendamine küll plaanis, aga kuna aeg ja energia kippus kuluma pigem mujale, siis nii nagu tarvis ta sellega tegeleda ei jõudnud ning asi jäi paraku soiku. Mõni aeg tagasi võeti teema uuesti üles küllap ka seetõttu, et avanes võimalus klubiarendusse rohkem inimressurssi panustada: kui vanasti tegeles ERSO kõigi turundus-, kommunikatsiooni-, müügi- ja personaliteemadega vaid üks inimene, siis nüüd mängiti rollid ümber ning turunduse-mainekujunduse ja kommunikatsiooni ning müügi ja partnersuhete alal on tööl kaks inimest. Nii saadi klubile keskenduda ning tuldi sellega eelmisel kevadel lõpuks ka laiema avalikkuse ette. Hallik märgib, et esimene aasta on osutunud rõõmustavalt edukaks, sest ERSO-l on kokku 61 eri tasemel panustavat sõpra, kelle hulgas on sarnaselt Corelli metseenidega nii anonüümseid toetajaid kui ka ühe pere liikmeid. Tekkinud on tuumiktoetajate ring, kelle panused on kõrgemad kui ülejäänutel. Muidugi mõeldi väga põhjalikult läbi, milliseid hüvesid saaks orkester klubiliikmetele pakkuda. Eestis levinud kinoklubilaadset süsteemi, kus liikmestaatus tähendab eelkõige hinnasoodustust, järgida ei tahetud, vaid mindi teist teed. Seega ei saa ERSO sõprade klubi liige odavamat kontserdipiletit, küll aga jõuab temani enne tavapublikut nii kontserdiinfo kui ka võimalus saalis koht valida. See on väga meeldinud neile, kes olid ka varem ERSO sarjapiletite ostjad ja kontsertide iganädalased külastajad. Sellised boonused annab sõprade klubi liikmetele 50 euro suurune lisamaks aastas.
Peale selle on neil võimalik personaalselt infot küsida, muusikutega kohtuda ja pressikonverentsidel osaleda. ERSO pille tutvustav noorteprojekt korraldati eraldi ka sõprade klubi peredele, sellesarnaseid ideid on loomulikult veelgi. Ja ehkki sõprade klubi esimene hooaeg oli suuremalt jaolt veel katsetamise aeg, on hoolega õpitud ja kogutud ideid, kuidas olla edaspidi veelgi parem partner, sest ERSO toetajad on kindel inimeste ring, kellele on kultuur hingelähedane. Kahtlemata oli sõprade klubi käivitamisel suureks abiks toonane peadirigent Neeme Järvi, kellele on klubi algusest peale olnud südameasi ning kes on oma sõprade ja tuttavate hulgas tugevat lobitööd teinud.
Koroonakriisist ei saa üle ega ümber ka ERSO, möönab Hallik. Aimata võib, et tööpuuduse kasvades väheneb ka kontserdikülastajate ja toetajate arv, sest nõnda juhtus ka eelmise majanduskriisi ajal. Institutsionaalsed toetajad ehk sponsorid on juba praegu eri seisukohal vastavalt sellele, keda kriis on räsinud rohkem, keda vähem. Arvestada tuleb ka eetilise dilemmaga, sest kui oma asutuses ollakse sunnitud töötajaid koondama, siis kuidas põhjendada samal ajal teise asutuse toetamist. Nii tuleb uueks hooajaks leida asendus neile, kes selle vahele jätavad, ja ka neile, kes on kultuuri toetamisest sootuks loobunud.
Õnneks on ERSO suuremad toetajad siiani väga truud ja need, kes on alustanud, on ka jäänud. Väga pikka aega oli suurim toetaja Audi, ent aastate jooksul on lisandunud ka teisi. Hallik selgitab, et suuremalt jaolt on suhtlus sponsori kui reklaamiostja ja kontserdikorraldaja vahel tihe ning orienteeritud soliidsetele, mõlemale poolele sobivatele lahendustele. Kontsert ei tohiks kujuneda puhtalt korporatiivürituseks, aga toetaja peab tundma, et tema staatus sponsorina on siiski esile toodud ja paistab välja.
Kui uurida, milline on sponsorite motiiv kultuuri toetada, siis leiab Hallik oma peaaegu kahekümneaastasele kogemusele toetudes, et huvi kultuuri vastu peab olema ettevõtte juhatuse või omanike seas. Sestap on ettevõtteid-firmasid, kes toetavad sporti või kultuuri, aga ka neid, kes hoopis midagi muud südamelähedast. Spordi toetamine võib esmapilgul näida kasulikum, sest see pälvib palju rohkem meedia tähelepanu ning ka staadionid mahutavad rohkem pealtvaatajaid kui ükski kontserdisaal. Siiski räägib muusika poolt mõttemall, kus kontserdisaali kõik tuhat kuulajat võivadki olla potentsiaalsed kliendid, sest staadionil on rahvast küll palju, ent ka kontingent kirju. Seega pole kultuuri ja muusika kaudu tehtav reklaam kindlasti mitte n-ö linna tapetseerimine, vaid sihitud ja täpne ning ka pikaajalisema mõjuga. Rõõmustav on tõdeda, et sponsorite teadlikkus on viimasel ajal kasvanud ning kultuuri toetamist pikaajalise partnerlusena peetakse üha enam ja enam mõistlikuks. Ja ehkki erarahastusele aitaks kindlasti kaasa, kui kultuuri toetavatele ettevõtetele tehtaks riigi poolt maksusoodustusi, mida siiani pole, näib siiski, et ERSO pakutav väärtus läheb inimestele aina enam korda ka siis, kui nad ei ole muusikaga üldse seotud.
Kuidas ERSO sponsorraha kasutab? Palgafondi turgutamiseks sellest ei piisa, aga igapäevase tegevuse toetamiseks küll. Kogu ERSO kontserditegevus on turumajanduslik: nii palju kui teenitakse, saab kontserte korraldada, sest kontsertidega seotud välisdirigentide ja -solistide kulud, reklaamikulud ning noodirent tuleb ise teenida. Õnneks või õnnetuseks pole Eesti ka välismaiste agentuuride arvates enam odav Ida-Euroopa maa, mis tähendab, et meilt oodatakse ka vastavat maksevõimet. Niisiis, mida rohkem on omatulu, seda paremaid (ja kallimaid) dirigente-soliste orkestri ees näeme. Ega omatulu teenimise võimalusi palju olegi, peale sponsorluse on veel piletimüük ning ka festivalidel esinemine toob üldjuhul sisse. Omatulu proportsioonis on aga sponsorluse maht küllaltki suur ja seega väga oluline.
ERSO on viimastel aastatel koostööd teinud ka Meelis Kubitsa loodud Kultuuripartnerluse Sihtasutusega. See on formaalselt küll alles tänavu asutatud, kuid isikute ja tegude tasandil on koostöö pikem. Nii oli ERSO-l võimalus tähistada Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva Gruusias ja Armeenias, kuhu orkester sattus üle mitme aastakümne. Turnee eelarve jaguneski laias laastus kolmeks: kohapealne rahastus, Eesti riigi ning ettevõtjate toetus. Muide, mitu sündmust toetanud ettevõtjat tegi reisi kaasa ning selle jooksul oli hea võimalus neile ka orkestri siseelu tutvustada. Kuna mainitud sihtasutuse eesmärk ongi üles leida need ettevõtjad, kes kultuuri toetamisest huvitatud oleksid, siis oli see kõigile väga põnev kogemus. Mida laiem on kultuuriteadlike toetajate ring, seda parem! Ent kõigepealt on muidugi vaja, et kultuuri ja toetaja vahel tekiks säde.
Hallik arvab, et riik võiks mingi maksusoodustuse eratoetajaile ikkagi luua, sest see omakorda annaks võimaluse suuremaid ja uhkemaid üritusi korraldada. Asi poleks loomulikult ainult uhkemas korralduses, vaid teada ju on, et kultuuris teenib iga investeeritud euro viis tagasi. Ja Eestis on väga palju säravate ideedega kunstnikke, kellel pole paraku võimalik oma ideid rahapuudusel ellu viia. Sestap võiks erarahastuse maksusoodustus kunstnikke ja rahastajaid omavahel kontakti viia. Ent mõni tagasihoidlik maksusoodustus ei tohiks riigile olla ka vabandus oma toetuste vähendamiseks.
Missugune maksukeskkond on mujal? Näiteks USAga me Eestit kindlasti võrrelda ei saa. Seal on riigi toetus minimaalne, ent eratoetajatele kehtivad väga suured maksusoodustused, s.t riik toetab kultuuri maksusoodustuste kaudu, kuna osa maksutulust jääb tal saamata. Nii toimivad näiteks suuremate orkestrite juures mõnel juhul juba sada aastat või enam fondid, mis teenivad arvestatavat tulu. Kui kaaluda Eestis samasuguse süsteemi rakendamist, siis peaksime tulemuste saavutamiseks mõtlema saja aasta perspektiivis. Nii et USA süsteemi otse üle võtta kindlasti ei saa, ent mingisugused kompromissid nende ja meie praeguse rahastussüsteemi vahel tuleksid kindlasti kõne alla. Näiteid on võtta ka Euroopast, olgugi et ka Euroopa n-ö vana raha, mille teenimiseks inimesed on ennast üles töötanud, aastakümneid ettevõtlustulu saanud ning oma vara kultuurile pärandanud, Eestis veel pole. Euroopa vanade kultuuririikidega võrreldes me alles kasvame ning proportsioonid ongi väga erinevad. Nii ei saagi erarahastuse tagasihoidlikku panust pahaks panna, sest meie riik on alles väga noor, lõpetab Hallik realistlikult.
Meie riigi püha lehm – majanduskasv – on päris kängu jäänud ja seega on vaja välja mõelda nutikas plaan, kuidas õnn jälle õuele meelitada. Kahtlemata saab riik omalt poolt takka aidata ning pakkuda inimestele tööd ja leiba.
Üks täitsa asjakohane retsept on algust teha kõiksuguste ehitusprojektidega. Kahjuks oleme paljud head ideed eduküllastel aegadel juba ära kulutanud. Vaadake, kui palju on meil uusi koolimaju, kelmikaid väljakuid ja muuseume! Mõneti võiksid just sellised kallid, vaeva ja spetsialistide panust nõudvad rassimised olla praegu ideaalne väetis majandusele. Loodame, et juba välja valitud riigigümnaasiumide projekte ning väikelinnade uut laadi mõtestamisi kalevi alla ei lükata.
„Anna tööd! Anna tööd!“ hõiskab kratina ka ehitusettevõtjate liidu rahvas ja pakub end appi lausa projekte valima. Nii ei lähe mitte! Ehitame ikka väärt arhitektuuri, mis sest, et näiteks arhitektuurivõistlusega on üksjagu rohkem jantimist kui kaua sahtlis kopitavate stamplahendustega.
Tahan siinkohal kutsuda üles enne ikka mõttetalguid pidama ja alles siis tegutsema. Muidu on nii, et abikäsi ulatatakse pigem selliste Tallinna kesklinna esindusmagalate nagu Porto Franco püstitajatele. Mööda Eestit on tänavu ilmselt paljud ringi kaarutanud ja näinud euroraha eest sündinud maailma. Mastaapsed osavaldade teenuskeskused, vapustavad rahvamajad, supersadamad, teemapargid kolmedimensiooniliste Kalevipoegadega! Sealsamas kõrval seisavad pooltühjad pensionäridega külad, väikesed mahajäetud või hädapärases kasutuses tsaariaegsed vallamajad ja eestiaegsed koolimajad. Nii maal kui ka linnas võiks asjatut laiutamist vähem olla. Teeks ikka kohe algusest peale parajaid asju, mitte kolm numbrit suurema pintsaku lootuses, et kõht kunagi kasvab. Teame, et paljud imeilusate uute spordihoonete ja näitustesaalide pidajad on üpris hädas oma majade igapäevase pidamisega. Kliima ei soojene nüüd nii kiiresti ka, et Eesti oludes maja talvel kütta poleks tarvis. On kaheldav, kas metsa on jänestele ja põtradele tingimata just asfaltteid ja sügavaid kraave vaja.
Nii et ehitagem, aga targemalt, priiskamiseta maju, teid, sildu. Praegu on võimalus juurutada uut ja huvitavat. Vaadakem, milline pildistamismenuk on Sille Pihlaku ja Siim Tuksami niinimetatud disainmast Soorebane Risti teeristis. Kõrgepingeliinidega rassitakse praegu ju üle Eesti. Äkki tooks mõne maanurga veel nüüdisaega?
Loodan ka, et meie rahakotiga arendaja Riigi Kinnisvara soodustab eriti praeguses kitsikuses ka vana ja hea alalhoidu. Kurvaks teevad uudised, et meie üks ägedamaid pritsimaju, nimelt Toomas Reinu punasest tellisest futudepoo Viljandis, jääb tühjaks ning tuletõrjujatele tuleb üks lihtsam karp. Maja on muinsuskaitse all ja see osutus nüüd omamoodi kabelimatsuks. Äkki katsuks kompromisside otsimisel ikka enam pingutada? Uusi hooneid võib olla lihtsam püstitada, aga originaalsus ja ajalugu pole ju peenraha. Üpris hiljuti on sama muster ilmekalt avaldunud näiteks Kohta-Järvel, kus ilus funkkoolimaja oli riigile vastuvõetamatu ja oli hädavajalik miskit muud (õnneks päris kena) rajada.
Mõneti võiks pandeemia ärgitada enam esitamaa ka eksistentsiaalseid küsimusi. Miks meil midagi üldse vaja on? Kuhu me siis õieti suundume? Kes me täpsemalt oleme? Otsustamisega ei pea liigselt viivitama (nagu haridusministeerium koolide avamise dobrooga), kuid sisukus ei tohiks olla siiski tabu.
Või vahest ei vajagi me praegu midagi lõplikku, tuhandeaastasele riigile mõeldud igavikulist ehituskunsti? Äkki on mõnel pool kiirelt tarvis hoopis midagi väikest ja ajutist? Kas pole tegelikult tore, et midagi mureneb, mädaneb ja kaob ning jätab nii ruumi näiteks taimedele? Kui jätta siinkohal kõrvale sellised koledad sõnad nagu „kestlikkus“ ja „kliimaneutraalsus“, siis on nii materjalide kui ka tegutsemisviiside mõttes vahest arukam loobuda laiutamast ja stereotüüpidest ning minna edasi nii, et ruumi on ka mõttevabadusele ja teisipidi kulgemiseks.
Eesti televisiooniski mitmel korral näidatud seriaalis „Armastus Berliinis“ on üks ilus motiiv. Totalitaarses režiimis pettunud laulja Dunja meelislaul räägib vanadest argadest meestest, kes mitte ainult ei ole kaotanud inimlikkuse, vaid ka igasuguse seose tegelikkusega. Nad on kõige hullemad, sest on valmis kõigeks, et säilitada oma positsioon ja võim. Filmis vastanduvad vanadele meestele naised, eelkõige noored, aga ka südikad van(em)ad naised, kes lähevad kompromissile ainult siis, kui seda on vaja oma lähedaste päästmiseks. Filmi naised ei ole mitte ainult moraalselt kindlamad, vaid nad käituvad ja näevad ka välja teistsugused kui võimusüsteemiga seotud ja seda taastootvad mehed. Seda motiivi võib vaadelda Valgevene sündmuste metafoorina. Loomulikult ei ole see pelgalt meeste ja naiste või vanade ja noorte vastandus, isegi mitte lihtsakoelises seriaalis.
Valgevene viimaste nädalate, eelkõige valimistele ja tulemuste võltsimisele järgnenud sündmusi on palju vaetud, peatutud minevikul ja pakutud välja tulevikuprognoose, analüüsitud Aljaksandr Lukašenka jahmatavaid sõnavõtte ja lausa uskumatut sõnakasutust. Kuid uudisvoos pole sündmuste sõnaline kirjeldus enam esikohal, ükskõik kus midagi ka ei toimu, see jõuab kohale visuaalselt ja tavaliselt ka reaalajas. Tähtis pole enam ainult see, mis toimub, vaid kuidas seda vaatajani tuuakse.
Polina Dobrovolskaja ja Anastassia Špakovskaja möödunud pühapäeval Minski Iseseisvuse väljakul esitatud performance’i„Kultprotest“ väljendusviis on rahulik, isegi vaoshoitud, kuid sõnum seda mõjusam. Kaks noort ihuvärvi aluspesus naist seisab neutraalsel poodiumil ja nende haprad kehad määritakse kokku verd meenutava punase värviga. Määrijate liigutused on õrnad, peaaegu paitavad, kuid järjekindlalt metoodilised. Performance’is puudub otsene vägivald, ainus vihje sellele on inglis- ja venekeelsed plakatid „Võim tapab meid”, väljakule kogunenud rahvas jälgib seda vaikselt. Meediasse edastatud pildil näidatakse tegelasi lähedalt, nad on üks meist, ükskõik, kas osaleme otse sündmuskohal või arvutiekraani vahendusel.
Täpselt samamoodi on näidatud ka presidendikandidaadi, revolutsioonilise Valgevene embleemi Svjatlana Tsihhanovskaja ja tema meeskonna esinemisi: noor naine on astunud madalale poodiumile ja räägib tema ümber kogunenud inimestega, ta on üks nende seast. Väljakule kogunenud inimesed võtavad sageli kingadki jalast, kui astuvad pingile, et toimuvat paremini näha. Vahendatud pildist – olgu fotode või videotena – vaatab vastu lihtne, inimlik, kuid väga jõuline kujund.
Aljaksandr Lukašenka paar päeva enne valimisi peetud kõnet edastatakse aga sootuks teisiti. Isake seisab laval suure kõnepuldi taga, ta ei ole oma kuulajaskonnast mitte ainult kaugel, vaid ka palju kõrgemal – just nii, nagu on jumalale kohane. Kaameramehed teevad oma tööd Leni Riefensthali hoolsate õpilastena: mustade ülikondade ja lipsude read suunduvad lõpmatusse, vahel sekka, justkui veaga huvitavama rütmi saavutamiseks, mõni valge kleidi laik, väga harva tabab kaamera ka mõne kauni noore naise näo või ka tukkuva vana mehe. Kui poolteist tundi kestnud kõne läbi saab ja isake lavalt lahkub, kestab aplaus veel kolm-neli minutit. Isegi Moskva kongresside paleest ei ole edastatud nii üliinimlikku kujundit, võrrelda võiks seda vaid Mao Zedongi kuvandiga. Iseseisvuse väljakul esinemise kuvand on küll tibake vaoshoitum, isake on oma toetajatega solidaarne, kõnepultki on tagasihoidlikum, aga võimumärgina olemas. Nagu ka masinatehases, sest isakese korraks hüsteerilisena rahva sekka astumist ametlik kaamerapilt ei näita. Sama kordub ka näiteks Lukašenka kabinetis möödunud teisipäeval julgeoleku nõukogu koosolekul. Võiks arvata, et kabinet on vähemalt paarsada meetrit pikk ja isakegi troonib kõrgel tema sõnu ustavalt konspekteerivate kaasvõitlejate kohal.
Kuid me elame siiski XXI sajandi kolmanda aastakümne alguse Euroopas.
