Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Kaks viimast loorberilehte

    RIINA ORUAAS

    Endla teatri „Nagu süldikeeduvesi“, autor Ott Kilusk, lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Liina Unt, laulude autorid Feliks Kütt, Ott Kilusk ja Jaanus Mehikas, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Peeter Tammearu, Sten Karpov, Tambet Seling, Karin Tammaru, Fatme Helge Leevald, Ireen Kennik, Kleer Maibaum, Ott Raidmets, Nils Mattias Steinberg ja Sander Rebane. Esietendus 1. VIII Endla teatri suures saalis.

    Endla teatri selle suve lavastuse „Nagu süldikeeduvesi“ põhjal otsustades on Ott Kilusk näitekirjanikuna tumemeelne mees ka komöödia autorina. Nagu Vanemuise teatri eelmise suve lavastuses „Kirvetüü“, näeb ka augusti alguses Endlas esietendunud „Süldikeeduvees“ tegelasi elu äärealadelt mitte ainult geograafilises, vaid eelkõige sotsiaalses mõttes. Nende elu on troostitu ja perspektiivitu, nad on igati luuserid.

    Vähe sellest, et tegevus toimub sotsiaalsel piirialal, kus mõne tegelase mahakoksamine pole suurem asi sündmus, avatud on ka elu ja surmavalla piir. Lavamaailmas toimetavad ka surnute vaimud, kes lõpuks nn elus tegelastest suurt ei erinegi. Tutvustuses nimetatakse lavastust kulinaarseks düstoopiaks, mis on autorite sõnul inspireeritud koroonaaja ühiskonna sulgemisest. Endassesulgumine seda maailma tõepoolest iseloomustab, ent muud paralleelid maailmas viiruse tõttu toimuvaga on hapramad.

    „Nagu süldikeeduvee“ tegevus toimub mingis Vaeste-Patuste alevis. Ühes lobudikus, kortermajas või milleski selletaolises, on aeg seisma jäänud ja aastakümneid vana horoskoop kõlbab endiselt lugeda. On see küla, alev või linn, ei oma tähtsust, ega ka see mitte, millal sündmused aset leiavad. Esimesele pilgule avaneski harva nähtav kummastav lavamaailm, mis andis lootust näha mitmetasandilist lugu.

    Näidendi pealkiri viitab mehhiko kirjaniku Laura Esquiveli romaanile „Nagu šokolaadi keeduvesi“ (1989, eesti keeles 1994), klassikateosele pehmekaaneliste naistekate žanrist, kus elu, surm ja armastus käivad toidu, selle lõhnade, maitsete ja maagilise mõju kaudu. Kiluski näidend Kaili Viidase lavastuses on mõneti selle romaani blasfeemiline variant, jäljendamata seda kuidagi süžees või tegelaskonnas. Saanud teiselt poolt inspiratsiooni Peeter Kardi „Kehva aja kokaraamatust“, on „Nagu süldikeeduvesi“ jämekoomiline olupilt, kus inimese kõige tähtsamad kehaosad on kõht ja sellest allpool asuvad organid. Loos tehakse süüa ja kõneldakse toidust, kuid üldiselt käivad kõik asjad, armastusega eesotsas, pigem tagumiku kaudu.

    Keha oma füsioloogilisuses, kus seede­protsess varjutab maitse­elamused, on selle lavastuse üks peategelasi. „Nagu süldikeeduvesi“ on lugu saatusest ja identiteedist, kuid allakäigu, mitte edu lugu nagu Tartu Uue teatri „Praktiline Eesti ajalugu“. Maitseelamusi selles söögi-joogi, nende valmistamis- ja väljutamisprotsessi kaudu jutustatud loos õigupoolest polegi, küll aga mahlakaid detaile süldi, vürtsikilu, kes teab millest kokku küpsetatud pätsakute ja käärima läinud moosist aetud puskari ajamise kohta.

    Ehkki tegelaskond paistab oma toodangust mõnu tundvat, jäävad vaatajale mingid kihid siiski vihjeliseks. Kunagi sai koduse jõuluaegse rahvusliku toidu valmistamise hoos süldi-, vorsti- ja pasteeditegu selle iseäraliku lõhnabuketi tõttu naljaga äkatööstuseks ristitud. Samasugust äkatööstust näeb ka „Süldi­keeduvees“, kuid puudub miski, mis selle ängistuselõhna saali kannaks, otseselt või kujundina. Tekst on ise samasugune kompott kõikvõimalikest koostisosadest – toidust, esoteerikast, maagiast ja sotsiaalpornost –, et töötab oma temaatikale päris hästi kaasa, kuid ei tõuse sellest ka palju kõrgemale.

    Oluline komponent seda sorti toitudes on loorber ja kui kõigi meelest juhm poiss Paul (Ott Raidmets) seda tooma saadetakse, kujuneb see miniatuurseks kangelasretkeks meeste maailmast naiste omasse ning tagasi tuuakse see saak õrnalt hoides. Need kaks viimast loorberilehte – üks naiste-, teine meeste­toitude tarvis –, on selles äkatööstuses justkui haruldane lootusekiir. Mida loota ja kust, ei selgu, sest seda ei tea tegelased isegi, aga on kindlalt pähe võtnud korraldada pidu. Nad on oma armetu, igast otsast vana ja kulunud eksistentsiga leppinud.

    Kulumisvõtte peal toimib ka Kiluski näidend. Teksti koomika on üles ehitatud kordamise kordamisele, kulunud naljade üha uuesti üleütlemisele, nii nagu kummitus Eino (Nils Mattias Steinberg) reageerib järjekindla lootusega iga kord, kui keegi „einoh“ juhtub kohmama. Tekst on iseenesest vaimukas ja kutsub ka arvustajat kalambuuritsema, kuid paraku jääb kulunud nali selleks, mis ta on. Sama võtte kordamisel on puudu mingi vint, seesama ilge süldikeedulõhn, mis asjale õige elu sisse annaks.

    See viimane, ülekeeratud vint on olemas siiski lavastuse ühes komponendis, muusikas. Tegelaste eneseavamissoolodest on Felix Kütt mingi muusikalise kübaratrikiga teinud lavastuse parima osa. Poeetilises mõttes kõige nürimad laadateatrilaulukesed on Postmodern Jukeboxiga sarnanevas stiilis meloodiatega ülendatud lausa muusikaliväärseks. Vahelaulude osas tuleb siiralt tõdeda: need on nii halvad, et on juba väga head.

    Nagu öeldud, on lavastuse peategelane keha. Eesti sõnateatris ei kohta rolli keha kaudu loomist, sõna otseses mõttes ümberkehastumist just piisavalt tihti, kuid selle lavastuse tegelaskond koosneb mõne võimendatud joonega edasi antud kehalistest karakteritest, millest nii mõnigi on loodud näitleja tüüpilistest rollidest hoopis erinevate vahenditega. Sten Karpovi joodikust endine jõumees Leo põmmutab nii füüsiliselt kui ka verbaalselt, Peeter Tammearu segase elukäiguga kõigeteadja Lembit hoiab mingit saladust. Erilise transformatsiooni teeb aga läbi käsitöösõbrast Ilja (Tambet Seling), kelle ümbersünd tema muusikalises etteastes on lavastuse üks nauditavamaid hetki. Sander Rebase jõhkardist Rainer jõuab end küll vaevalt kehtestada, kui juba maha lüüakse.

    Naistegelaste Selma (Karin Tammaru), Alma (Fatme Helge Leevald) ja Vilma (Ireen Kennik) trio on pigem paljulubavad karikatuurid, kellel on igaühel oma traumad. Ka nende läbikukkumised elus pulbitsevad ihulisusest, kuid eri viisil: selleks on nooruspõlves vägistamine, allakäiv keha või joodikust mees. Kohati jääb puudu elunäinud naistele omasest mahlakusest ja ka Vilma tehnikuminaljad kuluvad üsna kiiresti ära, ehkki naiste lood annavad aimu traagilisemast saatusest kui meeste oma.

    Huvitavat kehalisust leiab isegi kummituste rollidest. Nils Mattias Steinbergi ja Kleer Maibaumi elu ja surma piiril hulkuvad Heino ja Agnessa sulanduvad ülejäänud maailma nii sujuvalt, et nende teispoolsus pole sugugi ilmne. Naljade repertuaar pärineb neil aga pigem kurtuaassest ja itaalia komöödia traditsioonist, serenaadide ajal sooritatakse ka üks pesuehtne ööpoti-lazzi. Loo kõige armetum tegelane on kindlasti hüljatud poiss Paul, kelle ainsad mängukaaslased, surnud loomad, aitavad tal lõpuks maagilise metamorfoosi kaudu kõigist kõrgemale tõusta ja seega ka lahkuda.

    Kogu masendusest hoolimata on lavastuse lõpp lootusrikas: igaüks leiab omale kaaslase või elule eesmärgi nagu Paul. Eksistentsiaalne eraldatus ei kao siiski kuhugi. Lavastuse üks jaburamaid ja ühtlasi tabavamaid stseene on peolauad, kus iga tegelane arvab, et tähistatakse just tema püha, kuigi midagi ühist neil tähtpäevadel pole. Kiluski ja Viidase tandem on Endla lavale toonud pahupidise olupildi, mis pakub suvise meelelahutuse kõrval ka võimalusi toredateks üldistusteks.

  • Liblikaefekt

    KAISA EICHE

    Mari-Leen Kiipli installatsioon „Husa“ ja Paul Kuimeti fotoseeria „Kristallsõrestik“ Kogos kuni 5. IX.

    5. IX kell 15 linastub Armastuse saalis Paul Kuimeti film „Materiaalsed aspektid“ ning Jaak Tomberg ja Paul Kuimet vestlevad kunstist.

    Hoolimata vohavatest taimemotiividest jääb Mari-Leen Kiipli ja Paul Kuimeti teoste ühisosa liiga formaalseks, küll aga pakuvad teosed eraldi, iseseisvana assotsiatiivseid elamusi ja mängulisust.

    Koosluses domineerib Kiipli „Husa“, taustal mõjuvad Kuimeti fotod hästi valitud tapeedina. Sõnal „husa“ pole eesti keeles tähendust. Mõnes teises keeles on, aga see ei ole antud juhul tähtis. Autori tarvis peitub sõna „husa“ tähendus ähmases mälestuses iidsetest templi­aedadest ja on poolenisti tema kujutlusvõime vili: „Salu, mida täidavad …“.1

    Mari-Leen Kiipli järgib reinkarnatsiooni kontseptsiooni. Roostetav teras­armatuur, murenevad betoon­kamakad, autoromu külgakende klaasid kui järjekordse tsivilisatsiooni riismed, mida loodus aeglase boamaona pitsitab ja seedib. Selle salu või husa ideeline keskpunkt on veesilma kohal hõljuv liblikas, kaunkarpidest küünised harali. Hoolimata näivast haprast üldmuljest mõjub see installatsiooni osa agressiivselt. Liblikas kui reinkarnatsiooni ilusaim sümbol kaitsmas elu allikat või midagi vähemalt sama olulist. Liblikale sekundeerivad readymade-nöörkingad, mis tegumoelt vihjavad naiselikule elemendile – kuid millises tähenduses? Taas külastajale kui tõlgendajale tähendus­loomeks avatud – kuidas keegi soovib. Augustiöös ja ritsikate monotoonse drone’i saatel tõmban mina näiteks nende nöör­kingade väljanägemise tõttu (ilmselt punnitatud) ühisjooni nii vanakreeka kui ka Kuimeti teosega „Kristall­sõrestik“.

    Mari-Leen Kiipli husa ideeline keskpunkt on veesilma kohal hõljuv liblikas, kaunkarpidest küünised harali.

    Väidetavalt sai botaanika isaks kutsutud Theophrastus 322. aastal eKr Aristoteleselt päranduseks koos tema õpilaste ja raamatukoguga ka aia, mida võib tinglikult nimetada botaanikaaiaks. Nimelt on Kuimeti fotokollaažide põhielemendiks siinse laiuskraadi boreaalse kliima kohta üpris eksootilised taimed. Täpsemalt palmilised, mida on väidetavalt pildistatud Euroopa ja Ameerika suurlinnade botaanikaaedades. Kollaaži üldstruktuur ja kildude kujud jäljendavat Jospeh Paxtoni 1851. aastal Londonisse projekteeritud tolleaegse suurima klaashoone Kristallpalee lae sõrestiku mustrit. Siin tuleb tuua paralleel Kuimeti varasema loominguga, seda enam et ta peab loomeprotsessis isiklikku narratiivset järje­pidevust oluliseks.2 Kuimeti teosed lähtuvad ilmselgest vaimustusest (post?)modernistliku eksklusiivse ja nüüd kohati kurioossena näiva arhitektuuri suhtes. Olles Kuimetiga samast põlvkonnast on mul seda iha lihtne mõista. Minulgi tekitavad erilist vaimustust 1990ndate Lollideküla vaimus kerkinud ja miks mitte näiteks 400 ruutmeetrise pindalaga „templid“ kui jõukuse sümbolid, mis sopilises üüratuses ja röövelliku energiakuluga on nüüd silmanähtavalt tasapisi koost lagunemas. Ent hoolimata diskursiivsest heakskiidust ei paista Kuimeti teostes siira vaimustuse kõrval pildistava objekti suhtes lubatud kriitilisi seoseid globaalse kapitalismi ja ühiskonna struktuuridega. Kuimet näib järjekindlalt oma iha objekte küll kollektsioneerivat, nagu kunagine aadel rajas teaduse nimel ja jõukuse sümbolina ekspeditsioonidelt kaasa toodud eksootiliste taimedega (botaanika)aedu. Teiste hulgas näiteks Charles Darwin, kes evolutsiooniteooria tõestuseks oma aias katseid korraldas ja vaatluste põhjal märkmeid tegi. Või kohaliku näitena Tartust krahvinna Anna von Rosenkampff, kes ülikoolile väikese maatüki kinkis, ning botaanik ja ühtlasi aia esimene direktor Gottfried Albrecht Germann.

    Pakun, et just kollektsionääri positsioonilt on Kuimetile tähtis rõhutada fotograafia kui tehnoloogia indeksiaalsust.3 Fotograafia aitab Kuimetil „ekspeditsiooni“ hermeetiliselt purki sulgeda ja seeläbi reisidelt kaasa tuua ka kaugete maade väga haruldasi liblikaid. See vabadus on aga kõigil kõikjal, kus vähegi pildistamine ja filmimine keelatud pole. On pisut arusaamatu, miks seda eraldi rõhutada. Palju sensatsioonilisem oleks ju, kui fotograafia mingil põhjusel enam ei tähendaks käepärase valgusega joonistamist.

    Ajakirjanduses ja ühismeedias olen kohanud näituste tagasisides kommentaare nagu „hea suvenäitus“. Üldiselt võib nõustuda. Aga milline efekt oleks saavutatud varakevadel? Mis seal salata, olen minagi kõleda ilmaga botaanikaaia palmimaja soojas õhuniiskuses päikesevanne võtnud.

    1 Kogo pressiteade https://www.kogogallery.ee/ee/naitused/mari-leen-kiipli-husa-paul-kuimet-crystal-grid/

    2 Marge Monko. Hiline pärastlõuna. Intervjuu Paul Kuimetiga. – Sirp 12. X 2018.

    3 https://vimeo.com/402469877

  • Auhind – Eesti 2020. aasta kirjanik on Susan Luitsalu

    PILLE-RIIN LARM

    Liivi muuseumis peeti 22. ja 23. augustil festivali „Eesti kirjanik 2020“ alapealkirjaga „Hea elu“. Festivali üks olulisemaid kavapunkte on Eesti aasta kirjaniku tiitli andmine. Selle pälvis tänavu Susan Luitsalu.

    Otsustuskriteeriumid ei ole ranged: autor peab olema möödunud aasta jooksul avaldanud proosateose Eesti ühiskonnas aktuaalsel teemal ning kutse peale Rupsile debateerima sõitma. Susan Luitsalu sulest ilmus mullu romaan „Ka naabrid nutavad“. Žürii liikmete Mari Niitra ja Mihkel Kunnuse sõnul on teose puhul tegu ajakajalise sissevaatega tänapäeva eesti keskklassi argipäeva ja väärtushinnangutesse: „Raamat näitab elegantselt fassaadide taha – ja see vaatepilt ei pruugi olla meeldiv. Luitsalu paljastab halastamatult tõusiklust ja naabrist parem olla tahtmist, aga ka perevägivalda ja küberkiusamist.“

    Pealtnäha lihtne raamat on tegelikult osava käega kirjutatud. „Autor pole seadnud väga suuri kirjanduslikke eesmärke ja võib-olla just seetõttu on ta saavutanud rohkem kui nii mõnigi suurte ambitsioonidega alustanu. Siiski torkavad silma osav karakteriloome, dramaturgilise pinge loomise oskus ja nauditav stiil. Hästi põimitud olulised teemad tõstavad raamatu kõrgemale tavapärasest meelelahutuskirjandusest,“ selgitavad Niitra ja Kunnus.

    Esile tõsteti ka Susan Luitsalu üle-eelmisel aastal ilmunud reisiraamat „Minu Dubai“. Äsja ilmus Luitsalu sulest samas sarjas „Minu maailm“. Tema romaan „Ka naabrid nutavad“ on aga juba kevadel tunnustuse pälvinud: teos oli proosa kategoorias Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat.

    „Hea elu“ käigus astusid üles Vahur Afanasjev, Kärt Hellerma, Andrei Hvostov, Mihkel Kunnus, Susan Luitsalu, Mari Niitra, Triin Paja ning Traditsiooniline Tartu Kevadbänd. Piret Päär viis läbi jutuvestmise töötoa.

    Eesti aasta kirjaniku tiitli on varem pälvinud Vahur Afanasjev, Meelis Friedenthal, Urmas Vadi, Elo-Maria Roots, Jan Kaus, Kai Aareleid, Mihkel Mutt, Eva Koff ja Andrei Hvostov.

    Susan Luitsalu Liivi muuseumis.

  • Millest kunstiteadlased ei räägi

    JAAN ELKEN

    Urmas Pedaniku näitus „Üleminekud“ Tallinna Linnagaleriis kuni 6. IX, kuraator Tamara Luuk.

    Urmas Pedaniku väljapanek „Üleminekud“ on autoril järjekorras seitsmes, kui võtta tema 2010. aasta „Vaated“ siinsamas Tallinna Linnagaleriis uue tulemise alguseks. 2018. aasta „Simuleeritud maailmade“ eest Draakonis ja sellest 2019. aastal tuunitud retrospektiivosaga „Tehismaastike“ nime all eksponeeritud näitusekomplekti eest Haapsalu Linnagaleriis tuli talle ka Konrad Mäe preemia. See räägib justkui comeback’i või õieti enesekaverdamise tulemuslikkusest.

    Pedaniku puhul on alati räägitud samast taustsüsteemist Ando Keskküla ja Andres Toltsiga, kusjuures mitte ainult elulooliste kattuvuste, vaid ka loominguliste impulsside ja mõjutuste tõttu (kõigi kolme kunstiõpetaja Mulla tänava keskkoolis oli Ludmilla Siim). Omaaegne subordinatsioon kunstikriitikas oli justkui kokkulepitult selline, et Pedanikku nimetati alati pärast Keskküla ja Toltsi. Tuleb tunnistada, et üldjoontes vastas Pedaniku koht kunstinomenklatuuri pjedestaalil status quo’le loomingu kvaliteedi mõttes. Tema omaaegsete linnavaadete hubasus laenanuks justkui midagi Toltsi Eesti-aegsest agulist, kuid kui Toltsi mõte oli tõsta Pelgulinna atmosfäär totaalselt uude konteksti, siis Pedanikul leidub võõrandumise pidetust ja rämpsuesteetikat kolmiku maale võrreldes ehk kõige vähem. Ka tollal palju ekspluateeritud pilt pildis võte (Pedaniku silmapaistvaim ehk „Langetatud stanged“ aastast 1978, balletisussidega lavakasti põrandal paistab alla lastud stangede vahelt lummav maastikumotiiv) oli ennast pigem dokumentalistidena näidata sooviva kolmiku maaliloomingus tähtsal kohal, jättes võimaluse integreerida maalivälja lummavalt ilusaid maastikuvaateid. Polegi ime: too sõjajärgses iludefitsiidis kasvanud põlvkond mehistus Siima Škopi lasteraamatute unistuslike illustratsioonide taktis. Mäletan väga hästi Pedaniku elektrikilpide tulekut näitusepilti: lummav elektersinine värv ja tehniliselt tugev „Valgus elektrikilbil“ (1978) või „Trükitud skeem I-II“ (1977) on Pedaniku hitt-tööd.

    Põhjuse, miks üldse minevikust rääkida, annab kunstniku loomingu üllatav terviklikkus: selles on piisavalt palju murranguid ja pöördepunkte, mis aitavad paremini mõista ka reaalajas toimuvat või ees ootavat. Või kui Nietzschet tsiteerida, siis „tulevik mõjutab olevikku ja minevikku“. Ei saa täielikult nõustuda Kädi Talvojaga, et Pedaniku comeback oleks justkui restart punktist, kus ta maalimise pooleli jättis. Esiteks pole Pedanik seda kunagi katkestanud (24aastane paus tuli sisse tema osalemisesse siinses näituseelus), vaid kodu- ja rahvusvahelisel kunstiturul ringlevad vahepeal maalitud maastikud ja põõsatutid. Teiseks, uute maalide zeitgeist on eriti kohane. Koroonajärgsel ajal või ka nii-öelda teise laine eel vajame just sellist maalijärgset viirastuslikku maali!

    Urmas Pedanik. Välised jõud. Foto, õli, lõuend, 2020.

    Maali definitsioon on globaalselt ja lõplikult vabaks lastud, tundub mulle. Kui Tallinna Kunstihoone Olev Subbi näituse suurtel plakatitel Tallinna linnaruumis vaatab vastu tõsiste nägude ja enese missioonis veendunud meeste grupp (nn Lahemaa rahvuspargi kunstinõukogu), kes ühel või teisel moel tundis end õlul hoidvat Eesti (paraku NSV-täiendiga) kunstikultuuri au ja südametunnistust, aga eriti maalikunsti euroopalikke kvaliteete siinmail, siis nüüdseks on üle poole pildil olijatest juba manalamehed või elukaare lõpusirgel. Maal kui selline on näitusesaali(de)s tagasi (iseasi, millisel kujul!), kadunud on aga suur osa omaaegsest koolitatud publikust (kellest osa ei jõudnudki ära oodata maalikunsti kui Kalevipoja tagasitulekut – maal küll naasis, aga mitte triumfiga). Uus ja teistmoodi treenitud/koolitatud on ka pealekasvanud uus kriitikkond (pigem kolme-neljakümnesed ja feminismikallakuga), kellele maalikunst ei pruugi enam midagi erilist tähendada. Pedaniku pakutud maaliversioon pole kindlasti küünilisem kui praegune reaalpoliitika, kultuurielu või tõmbetuulte käes vaevlev maailmamajandus.

    Kunstiellu naasmise otsus on Pedaniku puhul teadlik ja mõistuspärane käik. Tema uute maalide puhul on 2010. aastast räägitud küll analoogajastu ja lampvastuvõtjate lõpust ja trükitud skeemidel põhineva uue fotomaterjali kasutamisest kunstniku loomingus. Justkui see loeks või oleks sel otsene tähendus maalide ülesehituse seisukohalt. Mulle tundub, et infosüsteemidest vestmine on kunstniku targemaks lavastamine/rääkimine. Pedaniku disaineriharidus lubab tal üpriski allikakriitiliselt suhestuda ka oma varasema kunstiloominguga, tõenäoliselt ka stilistikaprobleemide ja maalijavõimetega. Tema tööde koloriit sisaldab nüüd ka küpseid maatoone, rusket punast jms, mis tekivad tõenäoliselt printerist tulevat mustvalget fotokujutist kandva lõuendi pihustatud õlivärviga koloreerimisel ja töötlemisel. Pinnad on immanentsed nagu trükitud kujutis ikka. Kondensaatorite ja takistite rivid ning dioodide veiklevad tulukeste read meenutavad ülesuurendatud olekus lõuendile kantuna justkui Aasia hiigellinnade konglomeraatidest moodustuvaid faalankseid – siin võib auahnet ja visuaalselt küllaltki sarnast pilti pakkuva Taiwani, Mandri-Hiina, Singapuri-Hongkongi kunsti mõju küll mängus olla. Sealse regiooni Veneetsia kunstibiennaalidel väljas olnud videoinstallatsioonid ja 3D-simulaakrumid on enamasti tehniliselt eriti nüüdisaegsed, ülikeerukad, aga kuidagi katarsisevaesed, nagu rühmatööna sündinud kunst ikka. Ja tundes Urmas Pedanikku kui suurt kahtlejat (lamemaausus ja 5G-paranoias ma teda ei kahtlusta), võib kõrgtehnoloogiliste väljade ja realiteedi sobitamine nii-öelda ühele pildile olla ka vihje, et kes seda teab, milline see reaalsus tegelikult on. Kvantfüüsikast populaarteaduslikku käibesse jõudnud infokillud maailmakõiksust koos hoidvast energiast koos „Maatriksi“ filmi tüüpi hüpoteesiga tegelikkusest kui arvutiprogrammist sobivad tõejärgsesse maailma ju suurepäraselt. Sellel tasandil pole balletisussidel enam tähtsust. Impulsid on hoopis teised ja alternatiivreaalsuses elava uue põlvkonna kunstiajakirja lipukirjaks sobiks pigem „Millest kunstiteadlased ei räägi“, mitte nimi Kunst.ee.

    „Üleminekute“ juhtmotiiv on loodus, nüüdisajale kohaselt ohustatud loodus. Globaalse kunstituru mõõtkava kohaselt on Eesti Soomaa kõrval pildile pääsenud Põhja-Ameerika kanjonid, kiltmaad ja basaltkaljudega võimsad kuppelmaastikud. Puutumatu loodus versus inimkontrolli alt väljunud masinate maailm on tuttav teema kas või arvutimängudest. Pedaniku uus ja tuunitud maailm peaks kõnetama just arvutimängude najal üles kasvanud põlvkonda. Näituse tagasaali keskmesse on paigutatud vertikaalselt purskuva kolletava veega määrdunud kosk, mille alusmaterjaliks olev fotokujutis on digitaalselt töödeldud maalisarnaseks, isoheeliat või ka teatud maalimaneeri imiteerivaks faktuuriks. Selliseid diafilmil kosemotiive on kasutatud Hiina maapiirkondades valguskastide kaunistamiseks, näiteks odavate võõrastemajade söögisaalides.

    Veidral kombel heiastuvad selles tehnika ja looduse vastasseisus ka 1960ndate põlvkonna naiivutoopilised tulevikuvisioonid, mis olid tollal küll pigem progressiusust kantud. Sattusin eelmisel aastal väisama Montreali legendaarse EXPO 67ga seotud paviljone ja ekspositsioonide konspekte (eesotsas Buckminster Fulleri suurejoonelise biosfäärinimelise kuppelstruktuuriga). Pedaniku praegune maalinäitus ongi justkui see puuduv lüli, nii-öelda isalt pojale (kunsti)kingitus, täiendamaks Katja Novitskova postinterneti kunsti võtmes loodud maailmu.

  • Hakkab jälle peale

    LAURENCE BOYCE

    Mängufilm „Palm Springs” (USA 2020, 103 min), režissöör Max Barbakow, stsenarist Andy Siara, operaator Quyen Tran, helilooja Matthew Compton. Osades Andy Samberg, Cristin Milioti, Peter Gallagher, J. K. Simmons jt.

    Filmid, mille tegevustik põhineb ajasilmusel – kõige tuntum neist on vahest „Lõputu küünlapäev“* – rändavad enamasti mööda kaht rada. Need kas siirduvad otsejoones žanrifilmi alale ja teevad täispanuse ajarände metafüüsilisele või ulmelisele aspektile või võtavad suuna romantilisele komöödiale. Max Barbakow’ debüütfilm „Palm Springs“ kuulub ennemini teise kategooriasse, aga siin on piisavalt ka esimest, et film oleks intrigeeriv ja kohati isegi unikaalne linateos.

    Käes on 9. november ja Nyles (Andy Samberg) ärkab California Palm Springsi kuurordis, et võtta osa Tala ja Abe’i pulmast, kus tema tüdruksõber Misty on pruutneitsi. On tavaline päev ja tüüpiline on ka pulm – joogid, pisarad, kõned, naer ja otse loomulikult lööb keegi üle aisa, täpsemalt, see on Misty. Nylesil on sellest ükskõik, sest teda on haaranud flirt pruudi õe Sarah’ga (Cristin Milioti), kellega lähevad armuasjad California kõrbes kiiresti tuliseks. Järsku toimub ehmatav pööre, kui välja ilmunud Roy (J. K. Simmons) laseb Nylesi pihta noole. Ära jooksnud Sarah leiab salapärase portaali ja siseneb sellesse Nylesi hoiatustest hoolimata.

    Käes on 9. november ja Nyles (Andy Samberg) ärkab California Palm Springsi kuurordis, et võtta osa Tala ja Abe’i pulmast, kus tema tüdruksõber Misty on pruutneitsi. Ja Sarah saab nüüd pead murda, mida põrgut on lahti. Nylesi üles leidnud mees tunnistab, et Sarah on kinni jäänud ajasilmusesse, kus Nyles ise on nii kaua viibinud, et on peaaegu unustanud oma mineviku. Mida Sarah ka ette ei võta, ärkab ta iga päev üles samal ajal samas kohas. Ainult tema ja Nyles (nagu hiljem selgub, ka Roy) on toimuvast teadlikud.

    Sarah ei suuda esialgu sellega leppida ja püüab leida väljapääsu, aga pärast arvukaid enesetappe ja luhtunud katseid ärkvel püsida, leiab ta enese ikka ja jälle 9. novembris.

    Lõputule kordusele järele andes veedavad Sarah ja Nyles päevi koos, et arutleda eksistentsi mõttetuse üle, uurida ümbritsevat keskkonda ja iga päev samas tegevuses inimesi. Kas on lootust, et midagi muutub kohas, kus kunagi midagi ei muutu?

    „Palm Springsi“ avastseen on targalt üles seatud, näidates Nylesi in medias res. Kui just ei minda filmi vaatama pimesi ilma mingi eelinfota, on meeleolukas vaadata Nylesi olukordades, mida ta ilmselgelt on juba palju kordi läbi teinud. Seks tüdruksõbraga on rutiinselt igav, mis on selge mitte üksnes naise leigest suhtumisest, vaid ka sellest, et mees on seda liiga palju kordi läbi teinud. Nyles kõnnib ringi pulmakülaliste seas teadmisega, et oskab reageerida igale impulsile ja liigutusele. Ta eristub teistest ka väljanägemiselt: kui teised külalised kannavad peorõivaid, on Nylesil seljas erepunane särk ja lühikesed püksid.

    Neis algusstseenides on Sambergi rolliesituses kiiduväärt teravust, millele hiljem vastab samaväärsega Milioti, kellel on temaga hea lavaklapp. Samberg tunneb end vabalt mehena, keda üldse ei huvita, mida temast mõeldakse (ja miks peakski, kui järgmisel päeval on kõigil kõik meelest läinud?). Ometi on tunda meeleheidet ja tüdimust, liigutuste ja tegevuse automaatsust. Ta libiseb sündmustest sisse-välja, jäädes eemalviibijaks, kelles tuttavlik olukord tekitab ka kõhedust.

    Lõputule kordusele järele andes veedavad Sarah (Cristina Milioti) ja Nyles (Adam Samberg) päevi koos, et arutleda eksistentsi mõttetuse üle, uurida ümbritsevat keskkonda ja iga päev samas tegevuses inimesi. Kas on lootust, et midagi muutub kohas, kus kunagi midagi ei muutu?

    Tema ja Sarah’ suhte esimesed hetked särisevad erutusest millegi uue ootuses. Suhte algusele iseloomulik elevus väljendub nende liigutustes. Kui maailm nende ümber kerib end igal ööl tagasi päeva algusse, on neil võimalus möödunud sündmusi teineteisega koos meenutada. Suurt osa filmist saab vaadelda kui lähisuhte etappide metafoori – erutav algus, mis tüürib tasahilju stabiilsuse poole.

    Filmi teeb lahedaks keskmine osa, kus Sarah püüab toime tulla (kas või lühematest lõikudest kokku monteeritud jadas, kus ta leiab oma lõpu või jääb magama, et taas samas kohas ärgata) ja paar otsustab oma pentsikust olukorrast võtta viimast. Stseen, kus nad jooksevad baari ja esitavad plaadimasina laulu järgi laitmatu koreograafiaga tantsu, lahutab meelt, aga räägib ka Nylesi ja Sarah’ sünergiast. Sellised stseenid meelitavad vaatajalt välja naeru, aga huumor – kui mõni hetk välja arvata – on põhiliselt verbaalne, mitte füüsiline. Tihti kuivalt koomiline, liikudes soovi korral ka lihtsakoelisema huumori alale, näiteks stseenis, kus metsik autosõit väljub kontrolli alt. Film mängib žanriteadlikkusega ja tegelased on oma olukorraga enam kui tuttavad. „Muidugi pole ma kunagi multiversumi peale mõelnud,“ ütleb Nyles korraga sarkastiliselt. Kuid „Lõputut küünlapäeva“ ei nimetata kunagi – selles universumis Harold Ramise klassikalist filmi ilmselgelt ei tunta.

    Filmi läbib teatud melanhoolne alatoon. Selle keskmes olevat eneseimetluslikku ümbritsevast üleolekut vaadeldakse siin põhjalikult ja kriitiliselt. Maailma, kus tegudel pole tagajärge, kujutatakse nii vaimustava kui hirmutavana. Metsik vabadus teha, mida iganes soovid, annab vaikselt järele tundele, et kõik on täiesti mõttetu. Nii Nyles kui Sarah peavad leidma viisi, kuidas selle vastuoluga elada. Ja „Palm Springs“ puudutab ka eetika teemasid. Surm võib küll olla ajutine, aga valu on reaalne. Hommik toob uue alguse, aga enne aeglane surm intensiivravi osakonnas, enne seda pole midagi toredat. Isegi maailmas, kus ei kehti tavalised põhjuse-tagajärje seosed, on oma moraalne ja eetiline reeglistik, mille raames tuleb püsida.

    Kuigi neid liine käsitletakse vaid kerges vormis, pakuvad need mõningat mõtteainest. Filosoofiline aur lastakse välja viimases kolmandikus, kui tüüritakse Hollywoodi klišeede suunas, Nyles läheb Sarah’ga tülli ning nad peavad taas teineteiseni tee leidma. Kuigi filmi lõpuosa tundub lõtv, on ka siin omajagu efektseid stseene (kas või montaažilõik, kus Sarah haarab otsustavalt olukorra üle kontrolli). Lõpplahendus on küll liiga sile, aga samal ajal pakutakse varjatumat mitmeti mõistetavust, mille abil säilitatakse intriig.

    Barbakow’l on õnnestunud luua oma maailm, kus kuum kuiv kõrb pakub koomilisele tegevustikule karmimat keskkonda. Kuurort peegeldab kunstlikkust ja suletust, sümboliseerides eraldatust, kuhu Nyles ja Sarah on sattunud. Film on hästi monteeritud, kordusi kasutatakse nutikalt ja delikaatsed muutused visuaalkeeles kindlustavad selle, et film ei lähe igavaks ja tüütuks.

    „Palm Springs“ pole küll sidus film, sest koomikapüüdlused on läinud kon­flikti sooviga käsitleda ajasilmuse temaatika tumedamat poolt. Sellest hoolimata on see üks meelelahutuslik ajaviide küllaldase hulga omapäraste ideedega ja väärib vaatamist.

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    * „Groundhog Day“, Harold Ramis, 1993.

  • Kas inimesel on hing?

    MARIA MÖLDER

    Maria Fausti „Maarja missa“ esiettekanne 22. VIII Tallinna Jaani kirikus. Koduvägivalla all kannatanutele pühendatud teose alusteksti autor Eero Epner, kes on kasutanud Karl Ristikivi luulet, missatekste, Pilvi Üllaste „Nuku hällilaulu“ jm. Maria Faust (saksofon), Kristjan Kungla (fagott), Indrek Vau (trompet), Andres Kontus (tromboon), kammerkoor Collegium Musicale (koorisolistid Helina Kuljus, Oliver Povel-Puusepp, Lili Kirikal), dirigent Endrik Üksvärav.

    Maria Faust ei ole kunagi teinud midagi, mida peaks olema tingimata mugav kuulata. Jaa, tema loomingu hulgas on olnud väga ilusat muusikat – sealjuures on ilu mõistagi suhteline ja alati kuulaja kõrvades –, kuid tema loomingu õilmitsev ilu (Maria Faust Machina, Sacrum Facere või Jazz Catastrophe’i puhul) kulgeb sageli mürasse. Nõnda kulgeb ju elugi, pikkade rahulike etappide vahel on närvilisemaid hetki. Kuid kuulakem kas või tema mullust albumit „Farm Fresh“ ameeriklaste Tim Dahli ja Weasel Walteriga. Oli see alles laamendamine! Ja kõige paremini tõmbab see materjal enda sisse muidugi vahetult lava ees kuulates.

    Faust ei ole oma kuulajale kunagi peale surunud liigset eksperimentaalsust ega eksperimentaalmuusika mõistmist, vaid teinud täpselt seda, mis pähe tuleb, ja andnud ühtlasi ka kuulajale aimu mitmesugustest emotsionaalsetest seisunditest, mis võivad mõjuda, aga ei pruugi. Nii on minu arust ka „Maarja missaga“. See võib mõjuda muusika tasandil, ka selle tekst võib mõjuda, kuid ei oleks justkui tema asi, millise uskumisega kuulaja kontserdilt lahkub. Saab ainult loota, et midagi on natukenegi pärale jõudnud ja muusika on sellele kaasa aidanud.

    „Ema, kas sa oled juba surnud?“ küsib naiivne sopranihääl. Sellised hetked mõjuvad teoses mõistagi äratavalt, ehmatavalt. Lapsepõlvest tuttava hällilaulu katked („Uinu, mu kallis lapsuke hällis …“) tuletavad meelde, et kodu peaks olema just niisama turvaline ja soe, nagu raadiost kuuldud laulust teame – nagu traditsioonilise perekonna eestkõnelejate unistustes ja kõnedes. Aga alati nii ei ole.

    Maria Faust on intervjuus rääkinud: „Koduvägivald ei tunne mingeid piire. Ei geograafilisi, seisuslikke ega poliitilisi. Nii rikkad kui ka vaesed mehed peksavad oma naisi ja lapsi. Ühel on liiga palju ja teisel liiga vähe. [—] Lapsepõlvest mäletan lapsi, kes said iga asja eest karistada. Rihma. Peksa. Nad ei olnud kuidagi eriliselt pahad lapsed, vaid keegi tahtis seda rihma kogu aeg anda.“1

    Miks peab koduvägivallast rääkima muusikateose kaudu või pöörama sellele muudmoodi ekstsentriliselt tähelepanu, nii et paljude meelest ületatakse niiviisi maitsekuse piir? Sest pahatihti on naised ja lapsed koduvägivalla puhul kaitsetud, nad ei näe oma olukorrast väljapääsu. Ka siis, kui inimene on juba pikka aega olnud hädas, otsustanud tõesti lõpuks suu lahti teha ja abi otsida, siis abi jääb ikkagi väheseks, ohver jääb oma probleemiga üksi. Üks alarmeerivamaid kohti teoses on see, kui koor teatab: „Kriminaalmenetlust ei alustata, sest puudub kriminaal­menetluse alus.“ Sellele vastandub koori lüüriline osa: „Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest. [—] Ma olen väsinud hüüdmast.“ Lubatakse hädasolijat kaitsta ja appi tulla, aga mis edasi? Kas ta saab psühholoogilist tuge? Kas keegi aitab eluga edasi minna?

    Kas Maria Faustil seljas olnud Marion Laeva ja Karolin Kärmi punane kleit aitas koduvägivallale paremini tähelepanu juhtida kui teos ise või on naise puhul iseenesestmõistetav, et lavale astudes lööb maestra end lille? Fotol Indrek Vau, Maria Faust ja Kristjan Kungla.

    Paljud ohvrid ei jõuagi rääkimiseni – on sumbunud vaikus, kuigi teatakse, et sünnib midagi kohutavat. See vaikus tuleb murda, nagu lõppes ka üks eelmisel nädalal Facebookis laialdaselt ringelnud koduvägivallast kõnelev lugu – üks väga isiklik lugu, milles küsiti algatuseks: „Kas te teate, kuna paneelmaja on kõige vaiksem? [—] Hauast vaiksem on ta siis, kui sa karjud appi.“

    Kui helilooja paneb teosesse oma maailmavalu, siis – ükskõik kas teosel on otseselt tekst või saatetekst – võib publik seda tänapäeval lihtsalt eirata, sest helilooja läheb esiettekandel kummardama ju ikka vaoshoitud riietuses, mehed kenasti ülikonnas ja puha. Kõnet pidada ei lasta neil enamasti üldse, hea, kui keegi küsib intervjuus, millest see või teine teemavalik. Seepärast, et olla ajaga kaasas, võiks nüüd küsida: kas Maria Faustil seljas olnud Marion Laeva ja Karolin Kärmi punane kleit aitas koduvägivallale paremini tähelepanu juhtida kui teos ise või on naise puhul iseenesestmõistetav, et lavale astudes lööb maestra end lille? Olen kursis, et Faust jälestab, kui kriitik tema välimusest kirjutab, ent ajad on kummalised … Igatahes, ta jälestab seda kommet minu arvates õigusega, sest punasest (või ka roosast) kleidist ja tema kandjast tähtsam on keskenduda vägivallale ja otsida sellele lahendusi. „Minu kohus on naisi aidata. See on minu missioon, mida püüan ellu viia.“2 Nii on ta ise öelnud.

    Kirik on Maria Fausti muusikale olnud viimastel aastatel, juba paljude projektide vältel, väga sobiv ja süvenemist soodustav kõlaline keskkond. Küll mul oli algul hea meel, et Jaani kiriku õpetaja Arne Hiob otsustas teose sissejuhatuseks lugeda ette Maria Fausti enda tutvustussõnad, mitte teha teemat õõnsamaks, kui see niigi on. Paraku ei soovinud vaimulik sellega piirduda ja tõlgendas vägivalla teemat üsna äkiliselt: „Jumal saadab meile kurja, sest ta meid armastab.“ Sellega võib ka selgitada, miks kirik ei ole koduvägivallavastases võitluses just eesliinil ja eelistatakse pigem kinnisvaraarendust. „Ei vägivallale! Elagu armastus!“ kõlas Hiobi kõne lõpus seetõttu õõnsa lööklausena.

    Kuigi temaatiliselt ja kahtlemata ka turunduslikult hoiab „Maarja missat“ üleval eestikeelne tekst ja sellele loodud muusika, annab teosele strukturaalse raamistiku ja kaalu ladinakeelne missa. Kahjuks orelipartiid, mis jäi mulle Fausti muusikas erilise jumalavallatu tämbriga (pianist Emanuele Maniscalco teene) kõrva juba 2017. aasta „Talve­jazzil“, „Maarja missas“ ei ole, kuigi tal tuli Sacrum Facerega just tänavu välja mitme­tähendusliku pealkirjaga album „Organ“.

    Missas on aga rohkelt puhkpille, milleta Faust oma loomingus enamasti ei saa – ikkagi läbi ja lõhki saksimängija. Ta võib oma faktuuri lisada küll kannelt, küll orelit, kuid puhkpillid loovad põhifooni ja neile jäävad sageli ka emotsionaalsed kõrghetked. Koor on aga Maria Fausti muusikas uus vahend ja ta on selle oma sõnumi edastamisel väga veenvalt tööle pannud: juba algul haaras kammerkoori Collegium Musicale pisikese koosseisu häälte kõla hetkega Jaani kiriku võlvide alla kogunenud oma lummusse. Faust oli taganud, et iga hääl oleks põhjendatud, dramaturgia seisukohalt vajalik. Kohati lõppesid teose osad ootamatult, kuid muusikas oli ometi tunda pidevat arengut, ka siis, kui lauljad end mõne tehnilise võtte või helikõrguse juures mugavalt ei tundnud.

    Pärast kontserti teose raadiosalvestust kuulates hakkas mulle aina rohkem sümpatiseerima kogu teose ülesehitus, aga eriti koori ja soolode koosmõjul, koori- ja instrumentaalpartiide loogilisel sulandumisel tekkiv edasiviiv sidusus. Koori iseseisvad osad, kus tekst oli eestikeelne, andsid tabavalt edasi seda, kuidas perevägivald argipäeva mõjutab. Eero Epneri kohati Karl Ristikivi luule põhjal koostatud tekst oli niigi vägev – Epner on ju ikkagi suure algustähega dramaturg ja esseist –, kuid Maria Faust on teose kirjutamisel teinud tekstile omakorda reha, mis on mõtteselgusele tulnud ainult kasuks.

    Maria Fausti ümber on (vähemalt Eestis) kogunenud arvestatav austajate ring, kes tervitab iga tema kava. Mina imetlen tema ellusuhtumist, kuid looming on iga kord isesugune, üllatusi täis. Seekord olen väga rahul, et peamiselt eksperimentaalse džässmuusika taustaga helilooja on kirjutanud terviklikult toimiva kooriteose, mis on tõepoolest kooripärane, kus jääb ruumi ka instrumentalistidele, kuid tekib sõbralik partnerlus ja esil on sisu, mitte diiva.

    „Kas inimesel on hing?“ küsitakse teoses korduvalt ja sama küsimusega teos ka lõpeb – see justkui külvatakse õhku vaikse dissonantse kooskõlana. Teemaga tuleb edasi tegeleda ja mitte alla anda. Maria Fausti teose lõpp on vaid peatus pikal teel, mida peame edasi käima. Ja selle tee mõttekusse tuleb uskuda, sest vaikus enne aplausi oli üüratult pikk, üle minuti.

    1 Kadri Karro, Olen häbitu ja kavatsen selleks ka jääda! – Eesti Naine 26. III 2020. https://lood.delfi.ee/eestinaine/elud/olen-habitu-ja-kavatsen-selleks-ka-jaada?id=89216301

    2 Margus Haav, Maria Faust muusikast, edust, juhusest ja naiseks olemisest. – Postimees 15. IV 2019. https://kultuur.postimees.ee/6570208/maria-faust-muusikast-edust-juhusest-ja-naiseks-olemisest

  • Rohelise linna kuvand ja tegelik sisu

    BIANKA PLÜSCHKE-ALTOF, HELEN SOOVÄLI-SEPPING

    Kuidas muuta linnad niisuguseks, et kõik inimesed – noored ja vanad, keskealised ning imikud – saaksid osa looduse hüvedest? Kes toimetavad linna rohealadel praegu, ning – veelgi olulisem – kes seda ei tee ja mis põhjusel? Kuidas planeerida sellised rohealad, kus on arvestatud inimeste, aga ka nende neljajalgsete kaaslaste ja teiste linnas elavate liikide vajadustega? Kuidas luua puhkealad, kus on tagatud ökosüsteemi terviklik säilimine, tasakaalustatud ruumilahendus, kuigi ruumist on saanud poliitika, võimu ja ideoloogia võitlustanner? Selliste küsimuste ees ei seista linnastumise, linna tihendamise ja autostumise ajal1 mitte ainult Eesti linnades, vaid mujalgi Euroopas ja üle maailma.

    Uue kroonviirushaiguse pandeemia sundis meile peale liikumispiirangud, mis tõid ilmekalt esile, kui vajalikud on avalikud rohealad. Eriti olulised on need ühiskonna kõige haavatavamatele, nagu eakad, väikesed lapsed, lapseootel emad ja teised liikumise osas erivajadustega inimesed.2 Rohealal on palju vorme: sellena võib käsitada Mustamäe majadevahelist hooviala,3 kesklinna parki,4 Lasnamäe tühermaad5 või populaarsust koguvat linnaaeda.6 Linnades ei seista üksnes väljakutse ees, kuidas rohealad säilitada ja neid säästa, vaid tuleb mõelda, kuidas tõsta rohealade kvaliteeti. ohustamata sealjuures ökosüsteemi tasakaalu.7

    Linnaplaneerimise ning maastikuarhitektuuri projektid, nagu kavandatav Putukaväil Põhja-Tallinnas, palju kajastatud Roosi tänav Tartus ning praegu alustatud projekt „Go Green Routes“ Lasnamäe Vormsi pargis,8 juhivad roheliste linnade loomisel tähelepanu üldkasutatavuse küsimusele ning seda mitmest aspektist. Tähelepanu tuleb pöörata roheala ligipääsetavusele nii füüsiliselt kui ka kulutuste poolest, samuti rohealade kujundamisega seonduvate otsuste tegemisel kaasarääkimisele.

    Roheline turundus

    2019. aastal korraldati Trondheimis Põhjamaade geograafia konverentsi raames rohealade sessioon,9 kus esitleti roheliste linnade näiteid Londonist Uus-Meremaani. Kõik ettekandjad selgitasid, kuidas luua turvalisi, kaasavaid ja kõigile ligipääsetavaid rohealasid ehk ÜRO kestliku arengu eesmärkidele vastavat avalikku ruumi. Linnakeskkonda on käsitletud selle dokumendi XI peatükis. Peale rohealadele ja avaliku ruumi on seal juttu agulite moderniseerimisest ja linnastumise jätkusuutlikkuse tagamisest: rohkem tuleb tähelepanu pöörata linnade ja asulate ressursitõhususele, kasutada niisuguseid planeerimisvõtteid, et linnades tuldaks toime kliimamuutustega ja nendega kohanetaks.

    Rohelise eluviisi musternäitena turundatud Kalasatama piirkond on Helsingi kui rohelise linna kuvandi siiski kahtluse alla seadnud.

    Arvukates teadusuuringutes on mitme kümnendi jooksul välja toodud rohealade positiivne mõju inimese tervisele, linnaruumile ja kliimale.10 Jätkusuutlikud ja rohelised põhimõtted linnaplaneerimisel ja linnade kui elukeskkonna turundamisel on nüüdseks trendikad. Sellegipoolest on linna rohealad suurema löögi all kui kunagi varem, seda eriti neoliberaalse mõtteviisi puhul, kui rohealad peavad rahalises mõttes konkureerima palju tasuvamate ruumi­kasutusviisidega nagu näiteks kinnisvaraarendus. Rohealadestki on saanud kasumi teenimise keskpunkt. See on näiteks teravaks probleemiks tõusnud Londoni parkides11 või New Yorgi tõstetud endisele raudteealale loodud High Line’i pargis. Räägitakse rohekeskklassistamisest, mis tähendab, et rohealade või tühermaade kasutuskvaliteedi parandamine ja nende kasutusele­võtmine toob kaasa kinnisvarabuumi. Kuna piirkonna kinnisvara hind tõuseb, ei saa vaesemad ühiskonnagrupid endale seal elamist enam lubada ning on sunnitud kolima rohealast kaugemale, mistõttu ei saa nad enam nii hästi kasutada rohelise linna hüvesid.

    Osaga Trondheimis esitletud uuringutest saab tutvuda äsja ilmunud kogumikus „Mu linn polegi ehk roheline?“12 Avaldatud artiklid tõestavad ilmekalt, et linna puhul ei piisa ainult rohelisest kuvandist ega ka sellest, et linnulennult paistab linn olevat rohealadega kaetud ning kaardil jääb mulje, et pargid, skväärid ja metsad paiknevad elamualade läheduses. Nagu ikka elus on olulised ja määravad pisiasjad. Näiteks see, kas lähimale rohealale saab takistusteta jalutada või tuleb sinna minekul ületada magistraaltänavad. Kas parki jõuab kiiresti ja mugavalt või lõikab otsetee ära raudtee? Kas kolmeaastasega saab lähima rohealani jalutada või on vaja sinna jõudmiseks kasutada ratast, bussi või hoopiski autot?

    Tuleb süvitsi minna

    Kaugelt vaadates tundub, et nii Tallinn kui ka eelmainitud kogumiku artiklites käsitletud Põhjamaade linnad Helsingi, Stockholm, Oslo ja Kopenhaagen, aga samuti Pariis, vastavad rohelise linna kriteeriumidele. Kõige tuntum neist on nõue, et lähima rohealani on 300 meetrit maad, et see paikneb just nii pika või lühikese jalutuskäigu kaugusel. Teine kriteerium, mis paistab olevat paljude linnade puhul täidetud, on rohelisuse osakaal linnaruumis. Sellele kriteeriumile vastamist kinnitavad tihti silmapaistvad rohelise mõtteviisi projektid, näiteks Stockholmi linnaaiad või Helsingi Kalasatama piirkond. Kogumikus avaldatud uuringud aga näitavad, et olukorda süvenemisel tulevad välja takistused ja vastuolud ka kõige rohelisemana paistvates linna(osa)des. Need kitsaskohad tuleks lahendada, kui tõesti soovitakse, et kõik saaksid rohelisest linnast ja puhkealadest linnast lahkumata võrdselt osa.

    Carrie Ann Benjamin on kogumikus „Mu linn polegi ehk roheline?“ kirjutanud Pariisist,13 tuues välja, et sealne põhimure on juba teistest suurlinnadest teada käärid kinnisvaraarendajate huvide ja rohealade üldkasutatavuse vahel. Selle tulemusel elavad vaesemad inimesed piirkondades, kus rohelisi puhkealasid peaaegu pole. Elanike loodud väiksed linnaaianduse oaasid seisavad aga igal aastal silmitsi sellega, et tuleb teha ruumi uuele kinnisvaraarendusele, justkui ei mahuks mõlemad linna ära. Põhjamaa linnadest leiab juba rohkem vahelahendusi. Kuigi Stockholmis on linnaaedu Madleine Bonow’, jt14 sõnutsi rohkem kui seni, paiknevad need üle linna ebaühtlaselt. Pealegi sõltub nende tegelik püsiv kasutamine vägagi linnaosa toest. See tugi pole ammugi ainult materiaalne, vaid seostub pigem sellele pühendatud aja, kaasamisoskuste, suhtluse ning poliitilise huviga. Näiteks võiks küsida, millist sõnumit kannab nõue, et oma linnaaia maalapi leping tuleb sõlmida igal aastal uuesti. Pikemaajalised lepingud annaksid kindlasti tuleviku osas palju kindlama tunde. Omamoodi jõujooned paneb paika ka vastus küsimusele, kas linnaosa ametnikud aitavad kastmisvee lahendust välja töötada. Seega on selge, et ka säravate roheliste algatuste puhul tuleb vaadata köögipoolt, eriti kui soovitakse toetada linnade kestlikku arengut.

    Viimasel kümnendil on Tallinna linnapildist kadunud paljud puhkealana kasutusel olnud tühermaad ning asemele tulnud kaubanduskeskused, parklad, ehituspoed, elurajoonid jms. Parke on pealinna rajatud palju vähem. Pildil tühermaa, mille asemel kõrgub nüüd kaubanduskeskus T1 Mall of Tallinn.

    Oslos ja Kopenhaagenis lähenetakse rohelise linna võimalustele veel loomingulisemalt: aina tihedamaks planeeritavas linnaruumis muudetakse näiteks surnuaiad puhkeotstarbeliseks rohealaks.15 Tegemist ei ole selliste surnuaedadega nagu Tallinnas Kopli või Kalamaja kalmistupark, kuhu enam kedagi ei maeta, vaid jätkuvalt kasutusel kalmistutega. Surnuaedadesse luuakse puhkevõimalusi, ühendatakse kalmistud kergliiklusteedega ja avatakse need ebatraditsioonilise tegevuse tarbeks, näites kalmistukontsertide korraldamiseks. Kas ja millal oleksid sellised loomingulised lahendused mõeldavad Eestis? Kas tegemist on üldse nutika ruumilahendusega või on see pigem näide, kuidas koondada majanduslikult ebatulus ruumikasutus ühte kohta, et vabastada ülejäänud ruum neoliberaalseks kinnisvarapõhiseks linna arendamiseks?

    Kõige ilmekamalt kerkivad kuvandi ja sisu vastuolud esile meie põhjanaabri pealinnas Helsingis, mida on Eestis käsitatud just rohelise linna inspiratsiooniallikana. Kuigi seal on vaieldamatult palju ära tehtud, eriti liikuvuse osas, on Eeva Berglund ja Guy Gulier16 seadnud Helsingi rohekuvandi kahtluse alla. Rohelise eluviisi eeskujuna turundatud uued elamupiirkonnad Kalasatama ja Vartiosaari illustreerivad hoopiski (majandushuvidest lähtuva) kasvuideoloogia ja keskkonnasäästlikkuse sisemisi vastuolusid. Vartiosaari saare linnaehituslikust tihendamisest Helsingi linn elanike vastuseisu tõttu ja vastava kohtuotsuse jõustumisel siiski loobus, kuid see on siiski ilmekas näide, et linnavõimude silmis n-ö tühjalt seisev vaba maa on rohe- ja puhkealana väärtus just neile, kes seal elavad.

    Berglund ja Gulier kirjutavad linnade kasvuihaluse paratamatust vastuoksusest: ühe piikonna laienemise eesmärgiks seadmine tähendab väiksemate kohtade kahanemist ja hääbumist. Seetõttu jääb n-ö üle ka seni väiksemat linna teenindanud taristu ning muu hulgas tuleb ette võtta ka taristu säästlik kahandamine. Uute piirkondade arendamisel hävitatakse tihti aga suuresti paikkonna loodus- ja kultuurikeskkond. Suures rehkenduses ei kaalu aga n-ö rohelised elamuehitusvõtted (mugav ja kiire ühistranspordiühendus, jalgrattaliiklus, uued pargid jms) tehtud kahju üles. Parimagi tahtmise korral on raske, kui mitte võimatu paigutada sellist tegevust tasaarengu alla, mis on meie planeedi seisukohalt kasulikum.17

    Mida nendest näidetest ja uuringutest õppida? Ilusa rohelise kuvandi, autoaknast ja linnulennult rohelisena näiva linnaruumi asemel tuleb keskenduda ennekõike detailidele, vaadata linna kasutamisvõimalusi inimsilma kõrguselt, et tervisele kasulikust rohelisest kodukandist saaksid osa kõik.

    1 Helen Sooväli-Sepping, Eesti inimarengu aruanne 2019/2020. Eesti Koostöö Kogu, 2020.

    2 Vt Bengt Samuelsson jt. – National Academies of Sciences Engineering and Medicine 2020.

    3 Sellele teemale keskenduti rahvusvahelisel magistriseminaril „Sustainable cities / Jätkusuutlikud linnad“ Tallinna ülikoolis 2019. aastal. www.hanaholmen.fi/en/event/sustainable-cities-in-the-nordic-baltic-region/

    4 Vt Heidi Tuhkanen, Piret Kuldna, Meelis Uustal, Linna ökosüsteemi-teenused Tallinna näitel. Nat­tours, 2018. https://citynature.eu/wp-content/uploads/Okosysteemiteenuste-uuring-Tallinnas.pdf

    5 Vt Piret Vacht, Tiiu Koff, Bianka Plüschke-Altof, Biodiversity and recreational values of urban brownfields: The case of Tallinn, Estonia. Rmt: Urban wastelands: a form of urban nature? Rahvusvaheline sümpoosion Toursis Prantsusmaal 21. ja 22.V 2019.

    6 Kuula nt Karl-Eduard Salumäe, Linnaaiandus kui kriisiaja roheline oaas. Intervjuu Piret Vachtiga. – Eetris on Tallinna Ülikool, Äripäeva raadio 26. V 2020. https://www.aripaev.ee/saated/2020/05/26/linnaaiandus-kui-kriisiaja-teraapia

    7 Loe Tallinna kohta nt Piret Vacht, Tiiu Koff, Bianka Plüschke-Altof, Anni Müüripeal, Ecosystem services of Tallinn city: achievements and challenges. – Dynamiques Environnementales 2020, nr 42, lk 122−145.

    8 Vormsi pargile keskenduvad Tallinna linn ja Tallinna ülikool programmi „Horizon 2020“ projektis „Go Green Routes“.

    9 Sessioon „(Not) My Green City? The Role of Green Spaces in Times of Urbanization“, korraldajad Helen Sooväli-Sepping ja Bianka Plüschke-Altof, 16. – 19. VI 2019, Trondheim.

    10 Vt Global Report on Urban Health: Equitable, Healthier Cities for Sustainable Development. WHO, 2016. https://apps.who.int/iris/handle/10665/204715

    11 Vt Andrew Smith, Paying for Parks. Ticketed Events and the Commercialisation of Public Space. – Leisure Studies 2018, nr 37 (5), lk 533–546.

    12 Bianka Plüschke-Altof, Helen Sooväli-Sepping, (Not) my green city? Green spaces in times of urbanization. – Sociální studia / Social Studies 2020, nr 17 (1), lk 5−86.

    13 Carrie Ann Benjamin, A Place to Breathe in the Dense City: Community Gardening and Participatory Urbanism in Paris. – (Not) my green city? Green spaces in times of urbanization. Toim Bianka Plüschke-Altof, Helen Sooväli-Sepping. Sociální studia / Social Studies 2020, nr 17 (1), lk 5−86.

    14 Madeleine Bonow, Maria Normark, Sabine Mossien, Offering Urban Spaces for Community Gardens: Implementation, Development, and Resilience in Stockholm, Sweden. Rmt: (Not) my green city? Green spaces in times of urbanization.

    15 Pavel Grabalov, Helena Nordh, Helena, Philo­sophical Park: Cemeteries in the Scandinavian Urban Context. Rmt: (Not) my green city?

    16 Eeva Berglund, Guy Julier, Growth in WEIRD Helsinki: Countering Dominant Urban Politics and its “Green” Pretentions. Rmt: Not) my green city?

    17 Madis Vasser, Tasaareng ehk Miks majandus ei pea kasvama. – ERRi uudisteportaal 2020. https://www.err.ee/898962/madis-vasser-tasaareng-ehk-miks-majandus-ei-pea-kasvama

  • Mis ees on, ei ole näha; mis taha jäänud, see tuikab

    VEIKO MÄRKA

    „Taivatäis tsirke“ on tartumurdeline luulekogu, mille on välja andnud Hando Runneli eestvõttel loodud Tartu kirjastus Ilmamaa. Nii tsiteeringi kõigepealt hoopis Runneli tabavat tähelepanekut: „KEELELOOLIST // Murrete-rikkus / mälestab muistset / suhete-vaesust!“1

    Mats Traadi raamatus leiduvad samal teemal, ehkki hoopis teisest aspektist kirja pandud read (lk 22):

    Ent puuri vai tahu,
    tii, mes tule sul miilde –
    kõik vastse asja ei mahu
    vanna kiilde.

    Murdeluule kirjutamine on põhimõtteliselt ohtlik värk. Suhete-vaesus lahjendab tuuma ja murrete-rikkus hõrendab ka koorukest. (Kirjakeele valdajate arv on palju suurem ja mitmekesisem.) Eriti hulluks läheb siis, kui sellise luule teemaks valitakse kodupaik. Sel teemal pole pärast Hendrik Adamsoni vist midagi originaalset loodud.

    Mats Traat on keelelise kapseldumise ohust üle olnud. Autori mõttelend viib küll sageli kodupaika, kuid prevaleerivad üldisemad teemad. Piisab, kui nimetada pealkirju: „Ultrahelü“, „Diskursuss“, „Energia“, „Struktuur“… „Sis näet: ismi müüdä vihisase, / dogma säl’län sõit togu! / Vahel ilm paist kaak’e ase. / A mõnikõrd tähekogu“ (lk 61). Ka kodupaigast tuuakse välja eredad isiksused, ajalooliste sündmuste vastukajad – ühesõnaga sotsiaalne dimensioon. Näiteks luuletus „1. jürikuu päiv 1936“ – sel iseenesest vaiksel ja rahulikul päeval sai Otepää linnaõigused.

    Kui suhteid on vähe, on need seda tähtsamad. „Taivatäie tsirgu“ tegelasgalerii on koloriitne ja kompaktne. Ja muidugi on maailmas palju sellist, mille kujutamisel pole keelekasutus üldse peamine. „Ole tartu- vai tal’nakiilne, / päiv tule täämbä udsumiilne“ (lk 73).

    Mats Traat Tartus Kuradisilla juures.

    Mul ei ole ajaloolisel Lõuna-Tartumaal sugulasi, see murre on mulle võõras. Aga kuna olen korduvalt lugenud võrukeelseid teaduslikke referaate (peamiselt Kaika suveülikooli omi), siis tartukeelsest luulest jagusaamine on selle kõrval nagu liulaskmine. Eriti arvestades Traadi sõnakasutuse täpsust ja luule lakoonilisust. Toon mõned ilmekamad näited, mis peaksid igale põhjaeestlasele olema mitte ainult arusaadavad, vaid võimaldama ka kaasaelamist. „Uulidsa pääl auto tormass auti. / Roolin algelidse aruga ametnik, / põrut pää puruss vasta / alternatiivse maailma ust“ (lk 63). „Puil säl’än omma kõllatse rõiva. / Värvi muuta kah mõtte võiva. / Riiul tolmust sa puhtass pühi. / Vaimne ruum ei ole jo tühi“ (lk 73). „Ku sa tuhm nink tühi, / otsan taig, / sis süa jääss saisma, / mitte aig“ (lk 64).

    Kogus leidub luuletusi Eesti eri ajajärkude kohta. Eriti mõjuvad need, mis on dateeritavad ja konkreetsed: „Hurt Laosse mõtsa vahel a. D. 1877“, „Ütessatõistkümnenda aastasaa lõpp“ jt. Ega nendest midagi põrutavat teada saa, aga ajastu mentaliteedi kujutamise autentsus jätab sügava mulje. Möödunud sajandi neljakümnendate aastate kujutamisel räägivad ilmselt kaasa autori mälestused („Pääle sõta“, „Kauge suvi“). Kui Traat asub veel kaugemate aegade kujutamisele, jäävad luuletused ähmasemaks („Katsku aigu“, „Unevirvessin“, „Itk“).

    Ometi ei valitse kogus kadunud aegade meenutamine. Vastupidi, tänapäevateemal luuletustel on suur osakaal. Autori hinnang meie aja kohta on palju selgem rõhutatult neutraalsest ja üksikasjadele keskendatud minevikudimensioonist. See hinnang on skeptiline ja pessimistlik. Leidub nii irooniat kui masendust. „Ku auto käimä ei lää, sis naka minemä jalksi. / Kõnni, paks oimane miis! Tuu tege sulle pal’t ääd“ (lk 67). „Ülembklass oit omaette. / Alambide vettinu nahk / alvustaden turule tuvvass. / Keskmidse kaesse päält“ (lk 68). „Es mõista miis, naine es talpa, et aig om ärä muutnu, / kooluss joonusit nii pallu, et miilde ei jää“ (lk 66). „Eakas paljaks sööb riigi, / kasigu kirstu või urni!“ (lk 54).

    Paralleelne minevikus ja olevikus liikumine annab kogule tuntava omapära. Näiteks „Emä mure“: kunagi Kureküla poest ostetud kaks nuga on väga teravad, kuid mitte roostevabad. Uues keskküttega korteris aga pole tuhka, et neid pärast märjakssaamist hõõruda. Või „Priiuse poole“: halli habemega mees, endine repressiivorgani tööriist, rulatab. Ent noorust tagasi ei saa, tuleb Peraline, kes jätab nii õiged kui kõverad ühtemoodi söögist ja süütundest ilma.

    Sama palju kui ajaränd köidab autori pidev vaatenurkade vaheldumine. Eriti põnevad on need luuletused, kus justkui mitte millestki sünnib midagi – autor alustab igapäevase miljöö ja meeleolu kirjeldusega, viimased read avavad aga uue maailma. Olgu selleks autoõnnetus („Sükäv üütund“), Nikolai Baturini meenutamine („Tähtraamat“) või tartlase tarkus ilma oigamata oma sängis surra („Tartlase tarkuss“). Aga vähem meeldejäävad ei ole needki tekstid, kus sündmused kohe aset leidma hakkavad: „Tuule kõne“, „Maamiis nink maaparandusspetsialist“, „Kõvverde kasunu“.

    Leidub puhast ja irdriimi, leidub palju riimita luuletusi. Rütmiliselt püsivad kõik kindlalt koos, sisulisest keskendatusest rääkimata.

    Mats Traat on ikka olnud eepiline luuletaja. Tema poeesia on ratsionaalne ja klaar, seevastu kui tema proosas poeetilist kujundlikkust või fantaseerimist ei kohta (sugestiivsust ehk küll). Ilmekaimaks näiteks kahe žanri ühendamisest on „Harala elulood“ (1976). Samalaadset isikuloolist kokkuvõtlikkust leidub ka „Taivatäies …“, ehkki siin pole enamasti tegu epitaafidega („Tädi Maali“, „Onu Kusta“, „Kooliveli“). „Taivatäie …“ teemadelt ja meeleolult täiesti erinevaid luuletusi seob täpsus, objekti kujutamine intiimse ning universaalse paradigma murdepunktis. See oli/on nii ega saa kuidagi teistmoodi olla: „Mia kasvi muutuste keskel, / näije ütte ku tõist. / Tuul undass refrääni, / nii kuis vähäki mõist“ (lk 23).

    Kui peatuda lugemisel tekkinud assotsiatsioonidel, siis näiteks Anna Haava Kodavere murrakus „Vai sedasi saad mehele!“ tundub olevat sugulane mitme „Taivatäie …“ vaimukama olupildiga. „Idüll“ tuletab meelde Heiti Talviku suveööluulet. Kui nende kolme autori vahel mingit ühisosa otsida, siis täpsus, ilmekus ja lakoonilisus võiksid selleks olla küll. „Üits tükk viil elutiid kävvä. / Tuud ei saa tõistele kinki!“ (lk 20).

    Luulekogu koosneb kolmest osast. Esimesed kaks on sarnased, ehkki ühes domineerivad isiklikud ja teises sotsiaalsed motiivid. Hoopis isevärki on viimane tsükkel, mis koosneb aastatel 1962–1976 muidu kirjakeelsetes raamatutes üksikult ilmunud murdeluuletustest. Esimese kahe taustal mõjub see pisut kerglaselt. „Vai sa issand, küll na uiguva! / Plaksu käivä usse iin. / Trepist üless-alla tuiguva, / musu andva maja iin“ (lk 80). „Ärä kõrvet kindsu, säl’lä – / lõun oll ütlemada ää. / Nigu visass ussest väl’lä, / joh vist esi vanass jää“ (lk 86). Ometi pole ei toona ega hiljemgi kellelegi pähe tulnud Traadi loomingut kerglaseks tembeldada. Üheks ootamatu mõju põhjuseks on kindlasti luuletuste sirgjooneline riimilisus, aga teemadki tunduvad vähem kaalukad kui ülejäänud raamatus. Näib nii, et muutunud on nii aeg kui autor, vaid vähesed viimase tsükli luuletused vastavad eelmiste meeleolule, näiteks „Külv“ ja „Ajalugu“.

    Lõpetuseks ei pääse taas mööda Runnelist (1992).2

    Kui Tartu tänavail ma kohtan Indrek Udet,
    mul jumal teab mispärast meelestub Mats Traat,
    kes vemmeldas „tõe mahavaikimise konnakudet“
    noil aegadel, kui ta veel polnud taat.

    Traat on nüüd 28 aastat rohkem taat olnud ja verbaalse nuhtlemise arsenal on pigem kasvanud. Vemmeldamine kui füüsiliselt ja vaimselt kurnav tegevus on asendunud täpsete üksiklaskudega väikese gabariidiga tulirelvast. Ent tuntavad on ka rahunemis- ja leppimismeeleolud: kõik on kunagi tulnud, kõik on kunagi olnud, lõpuks jääb ikka järele ainult taevatäis linde.

    1 Hando Runnel, Vanad sõbrad. Ilmamaa, 2015.

    2 Hando Runnel, Üle Alpide. Ilmamaa, 1997.

     

  • Ellujäämise kunst Tartuffi moodi

    SIIM ANGERPIKK

    Suveöisel Tartu raekoja platsil sadade ja tuhandete inimestega kinoekraani ees istumist ootavad Tartufi sõbrad igal aastal. Eriolukorrajärgsete piirangute tõttu on aga suurüritused, sealhulgas Tartuff, pandud skisoidsesse olukorda. Ühelt poolt tahetakse endiselt jõuda võimalikult paljude inimesteni, teiselt poolt ollakse sunnitud järgima ettekirjutusi ettevaatusabinõude osas. Baltimaade suurima vabaõhukino publiku maksimumiks oli sel aastal 500 kohta, mis on eelmiste aastate tuhandeteni küündivate vaatajate kõrval muidugi pisku. 2 + 2 reeglit järgides paigutatud toolid jätsid siiski mulje, et plats on rahvast täis nagu alati. Ja ikkagi kogunes omajagu publikut ka platsile seatud istekohtade kõrvale ning nädala kulgedes tekkisid ekraani ette pikutamispesad, kus vaatajad end mõnusalt tundsid. Athena kinosaalis, traditsioonilises dokfilmide linastuspaigas, oli nõudeks poole saali tühjaksjätmine ning maski kandmine. Selle aasta lisandus oli ka festivalidele peaaegu kohustuslikuks saanud veebiplatvorm, kus filmikunsti kodust lahkumata nautida. Niisiis pakuti välja päris eripalgelisi vaatajakogemusi, sest üheskoos öisel linnaplatsil filmide vaatamine pole sama mis kodus diivanil privaatselt ekraani ees, rääkimata filmielamusest ajaloolises kinosaalis, kus tuli kanda maski, mis tekitas lämbumistunnet ning jättis suhu halvaa maitse.

    Eeltutvustustes anti teada, et festivali fookuses on sõnapaar „Armastuse hambus“ ja kunst. Need teljed kandsid tõesti suurt osa festivali programmist, veel täpsemalt sobiks mitme linaloo iseloomustuseks tulevase Euroopa kultuuripealinna lipukiri „Ellujäämise kunstid“. Alljärgnevalt mõned eredamad muljed filmidest, mis jäid meelde erksa või ehmatavana, sundides ennast või ümbritsevat teise pilguga vaatama.

    Rumeenia ajakirjaniku Radu Ciorniciuci dokumentalistidebüüt „Acasă, mu kodu“1 näitab, kuidas moderniseerumise käigus põrkuvad loodus ja kultuur, isikuvabadused ja ühiskonna normid. Üheksalapseline roma perekond peab oma poolmetsiku eluviisiga hüvasti jätma, kui nende elupaigast, Bukarestis laiuvast hiiglaslikust märgalast, tehakse looduspark. Hollywoodi käsitluses saaks tsivilisatsioonist teadlikult lahkunud pereisast Gica Enachest muidugi Kapten Fantastiline, ent Rumeenia mustlaspere tegelikkus on teistsugune. Vabaduses kasvanud laste elutingimused on pehmelt öeldes puudulikud ja vanemate otsus neile mitte haridust anda ehmatab. Kas sunniviisiline linna kolimine teeb nad ikka õnnelikumaks? Delikaatse tervikuna kokku pandud vaatlevas dokfilmis, mille materjali koguti neli aastat, ei eelistata ühtegi asjaosalist. Vaatajana tabasin end mõtlemast, milline on üldse õige eluviis. Mis on tsiviliseeritus, mis on haridus? Kas sunniviisiline tsiviliseerimine erineb vägivaldsest misjonist? Seda laadi küsimuste taga peituvate vastuolude varjamatu esitamine on „Acasă, mu kodu“ tugevus. Individuaalse kultuurikonflikti kaudu kujuneb laiem moderniseerumise hoovus. Midagi samalaadset nägi hoopis teistsuguse loo kaudu ka möödunud aastal laineid löönud ja ka PÖFFi kavas olnud Makedoonia dokfilmis „Meemaa“.2

    Dokumentaalfilm „Acasă, mu kodu“ näitab, kuidas moderniseerumise käigus põrkuvad loodus ja kultuur, isikuvabadused ja ühiskonna normid.

    Tartufi programmist võis aga leida nähtule mõnevõrra ootamatu kõrvutuse. Äsja kinolevisse jõudnud Austraalia perefilmis „Tormipoiss“3 näeme samuti isa, kes püüab ühiskonnast eemale tõmbununa üksikult rannal elades oma pojaga kahekesi hakkama saada. Seda seni, kuni too otsustab üles kasvatada pelikani pojad, kelle ema jahimehed on maha lasknud. Lastefilmile kohaselt on siin kõik väga selge: pahad on pahad ja head on head, loodust tuleb kaitsta ja teistega läbi käia. Korralikult teostatud perefilmi mulje rikkus kahjuks kaheldava kvaliteediga eestikeelne dublaaž, mis kahandas isegi suurepärase näitleja Geoffrey Rushi mängu mõjusust. Rushi näitlejaannet sai täies jõus nautida aga Stanley Tucci „Viimases portrees“.4 Maailmakuulsa skulptori Alberto Giacometti ja kunstiarmastajast kirjaniku James Lordi eriskummalist kunstniku ja modelli suhet portreteeriv film on nii puhtalt välja peetud karakteriuuring kui ka köitev loomeprotsessi kirjeldus. Plaanitud paaripäevasest portree­sessioonist saab 18 päeva kestnud kohtumiste jada, millele ei näigi lõppu tulevat. Rushi mängitud eakas Giacometti väljendab end pahurate mõminate ja misogüüniliste kommentaaridega, olles ühel hetkel ebameeldivalt isekas ja siis vaimustavalt helde. Otsides lõuendil täiuslikkust, alustab ta ikka ja jälle nullist just siis, kui portree näib hakkavat ilmet võtma. Armie Hammer vastasmängija James Lordina on džentelmen lõpuni: kunstiarmastaja, kelle huvi loomeprotsessi vastu laseb ära kannatada kõik kapriisid ja sellest isegi naudingut tunda. Hinnatud näitlejast režissöör Stanley Tucci kandis mõtet Lordi raamatu ekraniseerimisest endaga aastaid, enne kui söandas selle 2017. aastal teoks teha. Tulemus oli ootamist väärt: film ei dramatiseeri elu ega müstifitseeri loomeprotsessi, kuid haarab kaasa. Giacometti stuudio on taasloodud elulähedase täpsusega ning rõõmustab oma savikarva detailiküllusega silma.

    Ka „Maudie“5 on väikese tegelaskonnaga väikeses paigas toimuv lugu, tegelased on aga hoopis teistsugused. Kodust lahkunud artriidihaige Maud, kes leiab peavarju asotsiaalse ja rohmaka kalakaupmehe Everett Lewise tillukeses majas, veedab seal vaesuse piiril oma ülejäänud elu. Kohe alguses tehakse selgeks, et õrnusel pole ses majas kohta ja koeradki on tähtsamad. Ometi saab Maudist Everetti abikaasa ja maja kaunistamiseks joonistatud piltidest jõutakse postkaartide ja siis maalideni, mida kohapeal väheste dollarite eest müüakse. Pildi tellib isegi asepresident Nixon. Valulise kogemuse kaudu jõutakse tasapisi ka vastastikuse mõistmiseni. Kanada naivistliku kunstniku Maud Lewise eluloole toetuvas filmis on kunstil elu ülendav roll, kuid ennekõike on tegu ikkagi suhtedraamaga. Filmi trumbiks on Sally Hawkinsi ja Ethan Hawke’i suurepärane näitlejatöö, kuid linaloo sentimentaalne toon mõjub kui kohustuslik dramaturgiline komponent. Samas on see arusaadav publiku ootustele vastutulek ja on mõistetav, miks oli just „Maudie“ Tartufi lõpufilmiks.

    Norra värskes dokfilmis „Autoportree“6 saab kogeda kunsti eluhoidvat mõju seevastu hoopis vahedamal, valusamal moel. Filmis on portreteeritud üle 20 aasta anoreksia küüsis piinelnud Lene Marie Fossenit, kellel aitas ellu jääda fotograafia. Ta jäädvustas oma hääbumise piltidel, mis on tänaseks liigutanud inimesi mitmel pool maailmas. Kunsti võime rahustada ja lohutust pakkuda on filmis vahetult nähtav. Söömise vältimine anorektiku aega ei peata, ent fotograafia suudab seda teha. Norra parima filmi preemiale kandideeriv film kummitab valusilusate kaadritega veel päevi pärast selle nägemist.

    Geoffrey Rushi mängitud eakas skulptor Alberto Giacometti väljendab end pahurate mõminate ja misogüüniliste kommentaaridega.

    Tartuff ei oleks täielik, kui puuduks hea tuju film, mida rahvasummas istudes kogeda. Publiku emotsioonid võimenduvad teatavasti proportsionaalselt inimeste hulgaga. Hispaania režissöör Javier Fesser on filmis „Tšempionid“7 kokku pannud spordi ja vaimupuuetega inimesed ning tulemuseks on hirmnaljakas südamlik rahvafilm, mille mõju publikule oli selgesti tajutav. 2018. aastal Hispaania parima filmi (Goya preemia) võitnud „Tšempionid“ on ühtaegu ettearvatav ja ennustamatu. Lugu ambitsioonika korvpallitreeneri ümberkasvamisest puuetega inimestega töötades ei kõla kõige originaalsemalt. Ettearvatava süžee keeravad aga pea peale filmis osalevad puuetega näitlejad, kellele see on esimene sellelaadiline ülesastumine. Tulemuseks on elulähedus, mis päris näitlejatega võimalik ei oleks. „Tšempionide“ tegelaste galerii on võrratult mitmekesine ja paneb küsima, kes meist tegelikult normaalne on.

    Kuhu jäi siis aga ellujäämise kunst? Seda nägi festivali avafilmis „Nähtamatu elu“,8 mis tõi lopsaka emotsionaalsusega laia publikuni möödunud sajandi keskpaiga Brasiilia naiste varjatud elu probleemistiku. Soome naisrežissööride #metoo-teemalist „Harjumuse jõudu“9 vaadates võis aru saada, et probleemid ei ole aegunud. Filmi võib vaadata nii pinevuse piiril toimiva meelelahutuse kui ka õppematerjalina sooteemaliste eelarvamuste kohta ühiskonnas. Kuidas aga jääda ellu täiskasvanuks saamise piiril, kui oled sündinud vale sugupoole kehasse? Iisraeli režissööride Tal Graniti ja Sharon Maymoni „Täiuslik“10 käsitleb transsoolisuse, ühismeedia kehakultuse ja illegaalse elundidoonorluse teemat lõppkokkuvõttes peaaegu kohustusliku didaktilisusega. Noortefilmile nõuetekohasust ette heita oleks liiast, toredate rollisooritustega film jookseb lobedalt lõpuni. Lõuna-Korea režissööri Bora Kimi „Hüvasti“11 tõi vaatajani teismelise eksistentsiaalse kriisi teistsugusel moel. Perekonna, kooli, sõprade ja esimese armastuse lõikumispunktides ei näi vahel miski tuge pakkuvat, kuid mõistmine ja abi võib saabuda sealt, kust seda oodata ei oskaks. Aeglaselt kulgev ja psühholoogiliselt täpne lugu, mis on viidud 1994. aasta Lõuna-Koreasse, sisaldab ilmselt palju viiteid neile, kes tunnevad ajalugu ja olustikku.

    Noor vene näitleja Aleksandr Gortšilin on oma režiidebüüti „Hape“12 kirjeldanud vaikiva manifestina ja film olevat valminud murest praeguse põlvkonna saatuse pärast. Huvitaval kombel juhtusid seansil minu selja taga istuma venekeelsed noored, kes olid tulnud filmi teadlikult vaatama. Kogemata pealt kuuldud kommentaaride lühikokkuvõte: mitte muhvigi ei saa aru. Päris otseselt olid ellujäämise küsimused ekraanil Iraani filmis „Yalda, andestuse öö“,13 kus näidatakse Iraani ühiskonda sellisena, millest mul aimugi ei olnud. Ühe telesaate ajal toimuv filmi tegevus kannab endas nii melo- kui ka kohtudraamade pinget, kuna saate käigus otsustatakse kogemata inimese tapnud tütarlapse ellujäämise küsimus. Lugu tugineb telesõule, mille tootmine otsustati pärast filmi ekraaniletulekut lõpetada. „Marcel Duchamp ja võimalikkuse kunst“14 teeb selgeks, et XX sajandi tähtsaim kunstnik oli Duchamp ja „Tagaotsitav – Banksy!“,15 et XXI sajandi tähtsaim kunstnik on Banksy. Mõlemad filmid on sisukad ja infoküllased ning ei ole ilmselt vahet, kas vaatajakogemus saada kino-, tele- või arvutiekraanilt.

    Mida aga öelda kokkuvõtteks? Kiire kolmepunktivise: 1) halb dublaaž võib kahandada ka kõige toredama filmi tõsiseltvõetavust, 2) maskiga kinos istuda on väga ebameeldiv, 3) elu lööb kunsti üle nii siin- kui ka sealpool ekraani, aga pärast filmi koos vaatamist on see rikkam ja ilusam. Kas või korraks.

    1 „Acasă – My Home“, Radu Ciorniciuc, 2020.

    2 „Honeyland“, Tamara Kotevska, Ljubomir Stefanov, 2019.

    3 „Storm Boy“, Shawn Seet, 2019.

    4 „Final Portrait“, Stanley Tucci, 2017.

    5 „Maudie“, Aisling Walsh, 2016.

    6 „Selvportrett“, Katja Høgset, Margreth Olin, Espen Wallin, 2020.

    7 „Campeones“, Javier Fesser, 2018.

    8 „A Vida Invisível“, Karim Aïnouz, 2019.

    9 „Tottumiskysymys“, Reetta Aalto, Alli Haapasalo, Anna Paavilainen, Kirsikka Saari, Miia Tervo, Elli Toivoniemi , Jenni Toivoniemi, 2019.

    10 „HaNeshef“, Tal Granit, Sharon Maymon, 2018.

    11 „Beol-sae“, Bora Kim, 2018.

    12 „Кислота“, Aleksandr Gortšilin, 2018.

    13 „Yalda“, Massoud Bakhshi, 2019.

    14 „Marcel Duchamp: Art of the Possible“, Matthew Taylor, 2020.

    15 „Banksy Most Wanted“, Seamus Haley, Laurent Richard, Aurélia Rouvier, 2020.

  • Rahvusooperi peadirektor Aivar Mäe lahkub omal soovil ametist

    Täna toimus Rahvusooperi nõukogu korraline koosolek, kus otsustati rahuldada Aivar Mäe avaldus peadirektori kohalt tagasi astumiseks.

    Nõukogu esimees Ivari Ilja: „Aivar Mäe väljendas oma soovi tagasi astuda juba eile ning tänase Rahvusooperi nõukogu koosoleku algul esitas ta oma soovi ka ametlikult.” Nõukogu otsustas Aivar Mäe avalduse rahuldada, et Rahvusooperi igapäevane elu ja tegevus saaksid võimalikult kiiresti tavapäraselt jätkuda.

    Aivar Mäe: „Rahvusooperis töötab ligi 500 inimest, kes annavad endast iga päev kõik, et siin majas sünniks kunst. Ma leian, et on äärmiselt ebaõiglane sundida neid loometöö asemel keskenduma administratsiooniga seotud probleemide ümber toimuvale. Ma ei tea, mida sisaldab usaldusisiku kokkuvõte, aga ma tean, mida estoonlased igapäevaselt vajavad ja selleks on töörahu. Astun omal soovil tagasi, et teater saaks edasi liikuda ja keskenduda nii uue hooaja kui kaugema tuleviku üles ehitamisele.“

    Ivari Ilja: „Aivar Mäe töötas Rahvusooperi juhina 11 aastat, teater on selle aja jooksul teinud läbi muljetavaldava arengu, kunstiline tase on tõusnud, teatrihoone on remonditud ja korda tehtud ning üks meie kultuuri alussambaid, Rahvusooper Estonia on järjekindlalt oma haaret laiendanud nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt.“

    Nõukogu poolt kaasatud tööõiguse eksperdi raport jääb nõukogu käsutusse ja seda kasutatakse teatri töökeskkonna edasises arendamises.

    Nõukogu lõpetab poolte kokkuleppel Aivar Mäe lepingu ning kuulutab välja konkursi uue peadirektori leidmiseks.

Sirp