Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Galina Süvalep 15. VII 1923 – 22. VIII 2020

    Meie hulgast on lahkunud Rakvere teatri näitleja Galina Süvalep.

    Narva linnas 1923. aastal sündinud Galina Süvalep lõpetas sealse vene keskkooli just sõja eelõhtul 1941. aastal. Pärast kooli lõpetamist Galina abiellus ja kandis nime Galina Gorbovskaja. Abielust sündis poeg Paul. 1947. aastal astus Galina Gorbovskaja Eesti Riiklikusse Teatriinstituuti, kus tema kursusekaaslased olid teiste hulgas Eino Baskin, Lembit Eelmäe ja ka Kulno Süvalep, kellega ta kursuse lõpuaastal abiellus. 1951. aastal lõpetas Galina Süvalep Eesti Riikliku Teatriinstituudi III lennu. Pärast kooli lõpetamist siirdus ta tööle Võrru Lõuna-Eesti teatrisse, mis peatselt likvideeriti. Võrus sündis ka tütar Ele.

    Pärast Lõuna-Eesti teatri sulgemist töötas Galina Süvalep aastatel 1952–1953 Draamateatris ja Nukuteatris. ­ 1954. aastal asus Galina koos abikaasa Kulno Süvalepaga tööle Rakvere teatrisse, kus ta tõi lavale üle 50 rolli. Olulisemad neist olid Gerarde (Lope de Vega „Teravmeelne armunu“, 1955), Helga (Kulno Süvalepa „Armastus ja vale“, 1956), Marguerite (Alexandre Dumas’ „Kameeliadaam“, 1956), Lida (Pavel Kohouti „Selline armastus“, 1958), Linda (Mart Raua „Kirves ja kuu“, 1959) Maria Stuart (Juliusz Słowacki „Maria Stuart“, 1960) ja donna Elvira (Max Frischi „Don Juan ehk Armastus geomeetria vastu“, 1966).

    Rakvere teatris töötas Galina kuni 1967. aastani. Seejuures tõlkis ta abikaasa Kulno Süvalepa kõrval näidendeid ja operetilibretosid. Rakveres sündis tütar Imbi, kes on töötanud samuti Rakvere teatris näitlejana (1980–1992). Pärast teatrist lahkumist jäi Galina elama Rakverre.

    Sügav kaastunne perele ja lähedastele.

    Rakvere teater

    Eesti Teatriliit

    Galina Süvalepa ärasaatmine on 29. augustil kell 14 Rakvere tavandi­majast (J. Kunderi 6A).

  • Kummalised asjad argielu ja kunsti piirimailt

    ESTER BARDONE, TENNO TEIDEARU

    Ulvi Haagenseni isikunäitus „Arhiivist. Kogum kummalisi juhtumeid“ Tartu Kunstimajas 30. VII – 23. VIII.

    2. IX avatakse Hobusepea galeriis kunstniku näitus „Thea Koristaja majamuuseum“.

    Näituse fiktsionaalne autor on Olive Puuvill, kes teeb kunsti brikolöörina, klopsides ja kõpitsedes seda kokku kõigest käepärasest. „[—] Kõiges selles paljastuvad tema kavatsused, eesmärgid ja ideed ning teos väljendab justkui füüsiliselt seda protsessi, mille tulemusena Olive’i igapäevaelu põrkub, kohtub ja sulandub tema kunstiliste praktikatega.“1 Ulvi Haagensen jätkas siin osaliselt oma varasemate tööde temaatikaga, kunsti ja argise, praktilise ja esteetilise piiride kompamise ja nihestamisega. Eksponeeritud installatsioonis on materialiseeritud igapäevaste asjade ja kunstiobjektide läbipõimunud suhted. Selles kõiges on kummalisi kooslusi ja naljakaid asju, plaanipärasust ja juhuslikkust. Eksponeeritud esemete algsed funktsioonid ja tähendused on mängulise pühendumusega nihestatud ja transformeeritud.

    Brikolaaž on argielus sageli esinev toimimisviis, mida on üksikasjalikult kirjeldanud prantsuse antropoloog Claude Lévi-Strauss ja pärast teda on sellest inspiratsiooni saanud paljud teiste erialade esindajad, sealhulgas kunstnikud. Brikolöör kasutab käepäraseid materjale ja töövahendeid ning leiutab käigu pealt viise, kuidas mõne asja meisterdamisel jõuda lõpptulemuseni, mida ta ei pruugi esialgu ette kujutada.2 Ulvi Haagenseni puhul on tähelepanuväärne installatsiooni kui täieliku brikolaaži teostus. Lauad, millel esemed olid eksponeeritud, olid eranditult valminud varasemate esemete detailidest. Ka valguskujundus oli disainitud brikolaaži põhimõtet järgides: see moodustas terviklikust kunstiobjektist läbi põimitud osa alates valgustite materjalidest ja lõpetades laes lookleva juhtmerägastikuga. Valgustid täitsid nii praktilist kui ka esteetilist funktsiooni. Nende kuplites oli uue ja elitaarsema elu saanud argine kraam, näiteks plastist toidupakendid ja joogipudelid, plekkpurgid ja torujupid, mida kunstniku käsi on ümber kujundanud, kokku lõiganud ja üle värvinud. Kunstniku loov tunnetus pani ka külastajaid selles lihtlabases, sageli prügina lõpetavas kraamis nägema ülemat esteetikat. Pea kõik installatsiooni osad tekitasid nihestatud esemete ja materjalide abiga võõristust tuttavliku asjademaailma suhtes.

    Ulvi Haagenseni Tartu Kunstimaja installatsioonis materialiseerusid igapäevaste asjade ja kunstiobjektide läbipõimunud suhted. Selles oli kummalisi kooslusi ja naljakaid asju, plaanipärasust ja juhuslikkust.

    Kunstnik näitas muu hulgas, kuidas nii triviaalsest esemest nagu nõudepesukäsn saab kunst või käsitööese, kui sellele külg juurde heegeldada või sellest mitmevärvilised niidijupid läbi õmmelda. Heegeldatud esemeid oli näitusel hulgi ja väga erinevaid, näiteks vanaema riidekapist leitud pitslinikud, villased ja puuvillased ümarad või kandilised lapid – linikud, pajalapid, kuuma­alused –, mis olid eksponeeritud ühel laual justkui käsitöönäitusel. Ühtlasi püüdsid pilku mitmesuguse kujuga heegeldatud anumad, mis oma vormi ja selleks ebasobiva materjaliga dekonstrueerisid nende funktsionaalsuse.

    Kunstnikul õnnestus suurepäraselt osutada argielu (materiaalsuse) ja kunsti(objektide) piiride ambivalentsusele ning tõstatada küsimusi esemete materiaalsuse ja funktsioonide kohta. Haagenseni kunsti läbivaks teemaks on puhastamine ja koristamine, mis sellel näitusel tuli esile mitme korduva eseme, näiteks harja kaudu.

    Mis teeb harjast harja? Kuidas kipsist või traadijuppidest harjad suhestuvad funktsionaalselt kasutamiskõlbliku harjaga? Kas tegu on harja sümbolitega või peaks semiootilise mõõtme sootuks unustama? Brikolöör võib asendada harja ja selle funktsiooni teiste esemetega, kuid harja kasutuse õnnestumises või ebaõnnestumises on materjalide omadustel kahtlemata oma osa. Teatud materjalid ja sellest loodud asjad võimaldavad (argi)tegevusi, teised aga mitte. Haagensen eksperimenteeris vormi ja materjalide kooslusega, et anda neile teistsugune funktsioon või need dekonstrueerida. Just nii, nagu tegid Kati Saarits ja Nora Mertes möödunud aastal Kogo galeriis.3

    Tartu Kunstimaja näituse pealkiri viitab arhiivile, mis tavapärases mõistes on kultuuriliste artefaktide talletamise paik, kus hoiustatakse esemeid ja säilikuid võimalikult algupärasena. Arhiivi selles tähenduses näituselt me ei leidnud, mis tekitas kahtlusi selle metafoori kasutamise asjakohasuses. Pigem püüdis kunstnik arhiveerida argielu, mille pärisosa on brikolöörlikud praktikad. Kunstnik eksponeeris nii juhuleide, olmelise prügi taaskasutust kui ka täiesti uudseid esemeid. Näitusel brikolaažina moodustatud tervik, selle põhimõtted ja eri osade seosed ei olnud kergesti tabatavad, pigem aimatavad, sest A4-paberile prinditud näituse saatetekst võis hämaras jääda märkamata.

    Hoolega oli näitusel loodud juhuslikkuse ja lõpetamatuse mulje, mis kõige otsesemalt seostub ka brikolööri rakendustega. Argielu ja kunsti piirimaile sattumisi tekkinud kooslused ja juhuslikkus mõjuvad argise rööprähklemise kummalise tulemina, mis nihestab veelgi enam argiesemete funktsioone ja tähendust. Kas kausikese külge õmmeldud linik on lauale tekkinud Olive Puuvilla hajameelsusest? Kas tema kunsti loomise protsessi segasid argised toimetused või on selle objekti taga kummalised esteetilised kaalutlused? Korduvateks ja installatsiooni tervikuks sulandavateks objektideks on laudu katvad kollaažilikud lapitehnikas linikud, kus on kasutatud eri kangatüüpe, värve ja niite-lõngu. Paljud esemed osutasid sellele, et Olive on ikka ja jälle olnud sunnitud lõpetamata jäänud brikolaaži jätkama, aga sageli pole ta saanud jätkata sealt, kus pooleli jäi. Väljapanekusse oli tekitatud viimistletud ja justkui juhuslikult pooleli jäänud esemete vahel kontraste.

    Ulvi Haagensen viib näitusekülastaja argise ja kunstilise udusele piirimaale, kus kohtuvad praktilisus ja esteetika, põrkuvad ja põimuvad briolaažilike praktikate tulemusena kummalisel moel. Esemete ja materjalide abiga hoolikalt loodud juhuslikkus ja lõpetamatus toob justkui materialiseerunud metafoorina esile katkestuste paratamatuse argielus ja selle kunstiväärtuse näitusesaalis. Ühtlasi paneb vormide ja materjalide näiv sattumuslik kooslus mõtlema asjade materiaalse ja funktsionaalse olemuse üle.

    1 Näituse saatetekst: Tartu Kunstimaja http://kunstimaja.ee/2020/07/ulvi-haagensen

    2 Claude Lévi-Strauss, Metsik mõtlemine. Vagabund, Tallinn 2001.

    3 Tenno Teidearu, Asjadest tagasi mateeria juurde. – Sirp 22. III 2019.

  • Kui satud pitsitusse ja teed pahandust …

    MARIS JOHANNES

    Ugala teatri „Katkuhaud“, autor Ene Mihkelson, dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Sander Aleks Paavo. Mängivad Luule Komissarov, Kadri Lepp, Aarne Soro, Vilma Luik, Marika Palm, Tarvo Vridolin, Garmen Tabor ja Merle Liinsoo. Esietendus 7. VIII Ugala teatri väikeses saalis.

    Räpases köögis saame osa traagilisest perekonnaloost, mis juhtunud II maailmasõja jalus ja järellainetuses. Nad on olnud heal järjel taluinimesed. Mees on sunniviisiliselt võetud Saksa sõjaväkke. Kui terendama hakkab vangilaager ja küüditamine, siis pole teist teed kui metsa pakku minna. Mehega koos läheb metsavendade sekka ka noor naine, nende nelja-aastane laps jääb maha vanaema ja tädiga. Lavastus algab hetkel, kui toona hüljatud laps tuleb aastaid hiljem tädi juurde selgust saama. See on Ene Mihkelsoni „Katkuhaud“ Priit Pedajase dramatiseeringus ja lavastuses Ugala teatri laval.

    Kui romaanis on Kaata lugu põimitud minategelase läbielamiste ja mälestustega, siis teater on selguse huvides jätnud Mina küsimuste esitajaks ja kuulajaks, kellele Kaata saab pihtida. Pedajas on Mihkelson romaani omal kombel lahti kirjutanud, nii et lugu on kergesti jälgitav ja lõpeb Kaata matustega, mis oma nihestatud tegelaskonnaga on kui fragment igihaljast „Eesti matusest“. Olite üks ilus kole vanainimene, on esimene emotsioon pärast „Katkuhaua“ esietendust Luule Komissarovit tänades, tema on selle lavastuse a ja o – kurikuulus tädi Kaata.

    Kaata tuleb lavale, saag käes. Ise seisab vaevu püsti, aga soovmõtlemine on suur: vaja õunapuud maha saagida ja lilled asemele istutada. Elu on ta unustanud kasimata kööki prügikottide vahele kitsikusse. Pille Jänese lavakujundus toetab seda kitsikust igal sammul. Kaata elab majas, kus peaks olema ruumi, aga kõik koondub kööki, mida vanainimene enam koristada ei jõua, silmanägemist ka ehk pole, ei näe räpakihti. Eestiaegsed talutüdrukud ikka sättisid ja kraamisid – kuidas Kaatal seda soont pole?

    Polnud teist nii suurt puhtusearmastajat, kui tema perekond, meenutatakse meile. Maja on jõudnud elamiskõlbmatuse piirile nagu Kaata enda elugi. Külm on ja mutt on riides nagu vana pussakas. Isegi paks müts on peas. Köögiseintele on laiali laotatud mitmes kihis pintsakuid-pükse, sekka mõni kleit. Elatud elu taak või mälestus surnud kaaskondsetest. Mälestused, need on rasked, imbuvad sisse igast uksepraost ja ei lase aknastki rahulikult välja vaadata.

    Kaata mees on surnud, tal on poeg ja maja. Aga suuremat üksiklast annab otsida. Oma majas käib ta külg ees nagu varas, piilub ukse vahelt, on ebakindel igal sammul. Pole, kes süüa tooks või maja kütaks. Sellises olukorras on iga elav hing kui taevakingitus ja Kaata ootab oma õetütart. Aga Mina tahab teada, miks oli tema lapsepõlv selline, mis juhtus tema vanematega. Seniilsus pole veel mõistust ja mälu kustutanud, nii et Kaatal tuleb rääkima hakata. Tuleb pihtida. Kas see ka südametunnistusele leevendust pakub, jääb segaseks.

    Luule Komissarov on „Katkuhaua“ lavastuse a ja o – kurikuulus tädi Kaata.

    Kaata on olnud kõva kohaneja. Ellujääja tüüp. Tema elus juhtub kõik nagu juhuslikult, kord satub ta pitsitusse, kord teeb pahandust. Sellest räägib ta kui laps üleannetustest. Pitsitus tabab teda siis, kui KGB ta nuhkima paneb, sellele järgneb pahandus ehk lähikondsete äraandmine. Sellest jutustades pole Komissarovi Kaata teab mis traagiline, ainult muigutab veidi rohkem suud, kui jutt ei jookse ja mõni karmim koht vajab seletamist. Kui närvi läheb, kolistab demonstratiivselt lusikat kohvitassis. Justkui lööb hingekella neile, kes tema läbi otsa saanud. Ei olnud ellujääjad tüübid, iseloomustab ta kadunukesi.

    Aga närvilisust on tunda, väike annus võib olla ka näitleja esietenduse­närvi, aga see sobib hästi rolliga, nii et las ta olla selline veidi ebakindla olekuga, muidu äkki läheb liiga võimukaks vanainimeseks kätte. Esimese vaatuse lõpus on siiski üks koht, kus Komissarovi Kaata kohkub, üks surm tuleb talle ootamatult, ta võtab mütsi peast ja hakkab kammima oma sorgus juukseid. Aeg jääb seisma ka suurel kohanejal.

    Kujund „katku haud“ on Mina teema. Kas see lahti kaevata, ja kui kaevata, siis kui ohtlik see on, kas pisikud hakkavad levima. Või on katku haud inimese enda sees, küsib Ene Mihkelson. See katkukolle pole lasknud Kaata põlvkonnal elada täisväärtuslikku elu. Miks ta on nii hüljatud ja üksildane hoolimata elujärjest, mis on materiaalselt talutav (ikkagi majaomanik). Nooruses tahtis ta aina külapeol tantsida. Ja siis said tantsupartneritest KGBistid. Sõda lõppes, elu tahtis elamist, polnud kombeks esitada eetilisi küsimusi. Nii see läks. Kui kodu on maha põletatud, hakkab praktiline inimene uut ehitama, olgu või enesekaotuse hinnaga.

    Kadri Lepa Mina on raskes rollis, ta on kuulaja ja küsija. Neid mõtisklusi, mis Ene Mihkelsoni romaanis teevad temast elus inimese, pole loo selguse huvides lava-Minale antud. Tema on tragi toidutooja, annab Kaatale märksõnu ette, imestab ja koristab. Kui Mina ajalehti kokku korjab, tuleb meelde Kaata repliik, et sooja saamiseks keeravat ta ennast öösel ajalehtede sisse. Romaanis mõjus see jutt kui sõgeda vanainimese veidrus. Aga etendusel tõusis ajaleht mu peas kujundiks. Kas pole Kaata põlvkond end kogu Nõukogude aja ajalehejuttudega polsterdanud? Ajalehte ikka vaja uskuda, ütles hästitreenitud südametunnistus.

    Mina on musta pükskostüümiga, range nagu Ene Mihkelson muiste. Küll on kahju, et Kadri Lepale pole loodus andnud enemihkelsonilikku madalat hääletämbrit, millega oli omal ajal hea raadiokuulajaid ehmatada – see, kes räägib, ei saa küll naine olla. Laval on Mina hapram ja hoolitsevam, raamatus intellektuaalsem.

    Kaata nimi oleks justkui katkust tuletatud. Seejuures ei ole lavastuses kübetki kättemaksusoovi. Raamat on kohati kurjem. Kaevatakse inimese mälus, hinges ja väärtushinnangutes, aga Kaata teod jäävad hämaraks. Kui poeg oma sirgjoonelisuses küsib, kui palju ema on inimesi tapnud, on Mina kindel vastus – mitte ühtegi. Poeg oma elukogemusega ei suudaks nagunii selles labürindis teed leida. Las ta jääb oma mulli. Tavaliselt saavad pojad emadega hästi läbi, aga siin pole lähedust märgata.

    Aarne Soro mängitud Kaata poeg Tõnu on vaoshoitud tüüp. Kannab väärikalt ülikonda, aga on selgeltnägijavõimetega ebaõnnestuja. Teeb remonti, mis jääb pooleli, ajab äri, mis läheb pankrotti, elab ema pensionist ja lahutab naisest – nagu nuhtleks vanajumal teda suguvõsa pattude eest. Kaata katsub oma pojaga uhkeldada. Ikkagi selgeltnägija. Aga Mina on tema suhtes väga skeptiline. Selle taustal on hea, et Aarne Soro ei tee oma Tõnust karikatuuri, vaid hoiab joont ja „selgeltnägija“ sisemist pinget.

    Aga kus on selle hüljatud Mina ema? Isa küll tapeti, aga miks jäi laps tädi kasvatada ja saadeti internaati. Seda vastust ei kiirusta Ene Mihkleson oma romaanis andma ja varjul hoitakse seda viimase võimaluseni ka lavastuses. Mina saab emaga kokku ja see on ehmatav. Garmen Tabor on ääretult vastik ema Sanna. Enesekeskne ja tütre suhtes väga tõrjuv, nii sõnades kui ka kehakeeles karjub iga toll temas „mine ära!“. Roosa hommikumantel annab tunnistust, et ta on oma eluga paremal järjel kui kaltsukubu Kaata.

    Kogu äraspidisuses on minategelasel oma tädiga lähedasem suhe kui emaga. Ju teadmine, et ema on ta hüljanud, jätab jälje. Kui Kaataga on Minal ühiseid teemasid ja lapsepõlvemälestusi, nii et vanainimesest hakkab kohati hale, siis ema mõjub kui vananev roosa fuuria, kellest tuleks kaugemale hoida – nagu Medeia, kes kättemaksuks oma lapsi hävitab. Väga teatraalne roll Garmen Taborilt.

    Katku hauast hoiab terve mõistusega inimene eemale. Kui aeg ta sinna paiskab, on võidumeheks ellujääjad. Väljakaevamistöid on vaja järeltulijatele. Ei näe „Katkuhauas“ kohtumõistmist ega taju andeksandmist. Lavastuse eel lugesin romaani uuesti. Nüüd tekkis soov taas kätte võtta Ene Mihkelsoni magnum opus „Ahasveeruse uni“. Ehk avaneb sealgi uusi uksi pärast Priit Pedajase käest saadud Ugala teatritundi.

     

  • Loe Sirpi!

    Mats Traadi „Taivatäis tsirke“

    Bianka Plüschke-Altof, Helen Sooväli-Sepping, „Rohelise linna kuvand ja tegelik sisu“

    „Patriotism ei tohi pimestada mõistust“, intervjuu filosoof Jüri Eintaluga

    Intervjuu TMW konverentsi ja linnafestivali koordinaatori Natalie Metsaga

    Maria Fausti „Maarja missa“

    Ellujäämise kunst Tartuffi moodi

    mängufilm „Palm Springs“

    Kris Lemsalu Malone’i ja Kyp Malone Lemsalu „Love Song Sing Along (Once Again With Feeling!)“

    Urmas Pedaniku näitus „Üleminekud“

    Endla „Nagu süldikeeduvesi“

  • Hakkab jälle peale

    LAURENCE BOYCE
    Lõputule kordusele järele andes veedavad Sarah (Cristina Milioti) ja Nyles (Adam Samberg) päevi koos, et arutleda eksistentsi mõttetuse üle, uurida ümbritsevat keskkonda ja iga päev samas tegevuses inimesi. Kas on lootust, et midagi muutub kohas, kus kunagi midagi ei muutu?

    Mängufilm „Palm Springs” (USA 2020, 103 min), režissöör Max Barbakow, stsenarist Andy Siara, operaator Quyen Tran, helilooja Matthew Compton. Osades Andy Samberg, Cristin Milioti, Peter Gallagher, J. K. Simmons jt.

    Filmid, mille tegevustik põhineb ajasilmusel – kõige tuntum neist on vahest „Lõputu küünlapäev“* – rändavad enamasti mööda kaht rada. Need kas siirduvad otsejoones žanrifilmi alale ja teevad täispanuse ajarände metafüüsilisele või ulmelisele aspektile või võtavad suuna romantilisele komöödiale. Max Barbakow’ debüütfilm „Palm Springs“ kuulub ennemini teise kategooriasse, aga siin on piisavalt ka esimest, et film oleks intrigeeriv ja kohati isegi unikaalne linateos.
    Käes on 9. november ja Nyles (Andy Samberg) ärkab California Palm Springsi kuurordis, et võtta osa Tala ja Abe’i pulmast, kus tema tüdruksõber Misty on pruutneitsi. On tavaline päev ja tüüpiline on ka pulm – joogid, pisarad, kõned, naer ja otse loomulikult lööb keegi üle aisa, täpsemalt, see on Misty. Nylesil on sellest ükskõik, sest teda on haaranud flirt pruudi õe Sarah’ga (Cristin Milioti), kellega lähevad armuasjad California kõrbes kiiresti tuliseks. Järsku toimub ehmatav pööre, kui välja ilmunud Roy (J. K. Simmons) laseb Nylesi pihta noole. Ära jooksnud Sarah leiab salapärase portaali ja siseneb sellesse Nylesi hoiatustest hoolimata.
    Käes on 9. november ja Nyles (Andy Samberg) ärkab California Palm Springsi kuurordis, et võtta osa Tala ja Abe’i pulmast, kus tema tüdruksõber Misty on pruutneitsi. Ja Sarah saab nüüd pead murda, mida põrgut on lahti. Nylesi üles leidnud mees tunnistab, et Sarah on kinni jäänud ajasilmusesse, kus Nyles ise on nii kaua viibinud, et on peaaegu unustanud oma mineviku. Mida Sarah ka ette ei võta, ärkab ta iga päev üles samal ajal samas kohas. Ainult tema ja Nyles (nagu hiljem selgub, ka Roy) on toimuvast teadlikud.
    Sarah ei suuda esialgu sellega leppida ja püüab leida väljapääsu, aga pärast arvukaid enesetappe ja luhtunud katseid ärkvel püsida, leiab ta enese ikka ja jälle 9. novembris.
    Lõputule kordusele järele andes veedavad Sarah ja Nyles päevi koos, et arutleda eksistentsi mõttetuse üle, uurida ümbritsevat keskkonda ja iga päev samas tegevuses inimesi. Kas on lootust, et midagi muutub kohas, kus kunagi midagi ei muutu?
    „Palm Springsi“ avastseen on targalt üles seatud, näidates Nylesi in medias res. Kui just ei minda filmi vaatama pimesi ilma mingi eelinfota, on meeleolukas vaadata Nylesi olukordades, mida ta ilmselgelt on juba palju kordi läbi teinud. Seks tüdruksõbraga on rutiinselt igav, mis on selge mitte üksnes naise leigest suhtumisest, vaid ka sellest, et mees on seda liiga palju kordi läbi teinud. Nyles kõnnib ringi pulmakülaliste seas teadmisega, et oskab reageerida igale impulsile ja liigutusele. Ta eristub teistest ka väljanägemiselt: kui teised külalised kannavad peorõivaid, on Nylesil seljas erepunane särk ja lühikesed püksid.
    Neis algusstseenides on Sambergi rolliesituses kiiduväärt teravust, millele hiljem vastab samaväärsega Milioti, kellel on temaga hea lavaklapp. Samberg tunneb end vabalt mehena, keda üldse ei huvita, mida temast mõeldakse (ja miks peakski, kui järgmisel päeval on kõigil kõik meelest läinud?). Ometi on tunda meeleheidet ja tüdimust, liigutuste ja tegevuse automaatsust. Ta libiseb sündmustest sisse-välja, jäädes eemalviibijaks, kelles tuttavlik olukord tekitab ka kõhedust.
    Tema ja Sarah’ suhte esimesed hetked särisevad erutusest millegi uue ootuses. Suhte algusele iseloomulik elevus väljendub nende liigutustes. Kui maailm nende ümber kerib end igal ööl tagasi päeva algusse, on neil võimalus möödunud sündmusi teineteisega koos meenutada. Suurt osa filmist saab vaadelda kui lähisuhte etappide metafoori –
    erutav algus, mis tüürib tasahilju stabiilsuse poole.
    Filmi teeb lahedaks keskmine osa, kus Sarah püüab toime tulla (kas või lühematest lõikudest kokku monteeritud jadas, kus ta leiab oma lõpu või jääb magama, et taas samas kohas ärgata) ja paar otsustab oma pentsikust olukorrast võtta viimast. Stseen, kus nad jooksevad baari ja esitavad plaadimasina laulu järgi laitmatu koreograafiaga tantsu, lahutab meelt, aga räägib ka Nylesi ja Sarah’ sünergiast. Sellised stseenid meelitavad vaatajalt välja naeru, aga huumor – kui mõni hetk välja arvata – on põhiliselt verbaalne, mitte füüsiline. Tihti kuivalt koomiline, liikudes soovi korral ka lihtsakoelisema huumori alale, näiteks stseenis, kus metsik autosõit väljub kontrolli alt. Film mängib žanriteadlikkusega ja tegelased on oma olukorraga enam kui tuttavad. „Muidugi pole ma kunagi multiversumi peale mõelnud,“ ütleb Nyles korraga sarkastiliselt. Kuid „Lõputut küünlapäeva“ ei nimetata kunagi – selles universumis Harold Ramise klassikalist filmi ilmselgelt ei tunta.
    Filmi läbib teatud melanhoolne alatoon. Selle keskmes olevat eneseimetluslikku ümbritsevast üleolekut vaadeldakse siin põhjalikult ja kriitiliselt. Maailma, kus tegudel pole tagajärge, kujutatakse nii vaimustava kui hirmutavana. Metsik vabadus teha, mida iganes soovid, annab vaikselt järele tundele, et kõik on täiesti mõttetu. Nii Nyles kui Sarah peavad leidma viisi, kuidas selle vastuoluga elada. Ja „Palm Springs“ puudutab ka eetika teemasid. Surm võib küll olla ajutine, aga valu on reaalne. Hommik toob uue alguse, aga enne aeglane surm intensiivravi osakonnas, enne seda pole midagi toredat. Isegi maailmas, kus ei kehti tavalised põhjuse-tagajärje seosed, on oma moraalne ja eetiline reeglistik, mille raames tuleb püsida.
    Kuigi neid liine käsitletakse vaid kerges vormis, pakuvad need mõningat mõtteainest. Filosoofiline aur lastakse välja viimases kolmandikus, kui tüüritakse Hollywoodi klišeede suunas, Nyles läheb Sarah’ga tülli ning nad peavad taas teineteiseni tee leidma. Kuigi filmi lõpuosa tundub lõtv, on ka siin omajagu efektseid stseene (kas või montaažilõik, kus Sarah haarab otsustavalt olukorra üle kontrolli). Lõpplahendus on küll liiga sile, aga samal ajal pakutakse varjatumat mitmeti mõistetavust, mille abil säilitatakse intriig.
    Barbakow’l on õnnestunud luua oma maailm, kus kuum kuiv kõrb pakub koomilisele tegevustikule karmimat keskkonda. Kuurort peegeldab kunstlikkust ja suletust, sümboliseerides eraldatust, kuhu Nyles ja Sarah on sattunud. Film on hästi monteeritud, kordusi kasutatakse nutikalt ja delikaatsed muutused visuaalkeeles kindlustavad selle, et film ei lähe igavaks ja tüütuks.
    „Palm Springs“ pole küll sidus film, sest koomikapüüdlused on läinud kon­flikti sooviga käsitleda ajasilmuse temaatika tumedamat poolt. Sellest hoolimata on see üks meelelahutuslik ajaviide küllaldase hulga omapäraste ideedega ja väärib vaatamist.

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    * „Groundhog Day“, Harold Ramis, 1993.

  • Milline võiks olla tulevikufestival?

    MARIA MÖLDER

    Aprilli- ja maikuus, kui kogu kontserdielu taaskäivitamine oli veel küsimärgi all, saatsid Tallinn Music Week’i (TMW) korraldajad välja põhjaliku küsimustiku, et saada teada, milline võiks TMW esinejate, külastajate ja partnerite arvates olla tulevikufestival ning kuidas saab TMW olla tulemuslikum muusika- ja kultuuri­valdkonnale, aga ka kogu ühiskonnale. Vastuste alusel teavad korraldajad nüüd mõnevõrra paremini, milliseid suundi tasub TMW-l ja teistel samalaadsetel esitlusfestivalidel edendada. Samuti anti väärtuslikku tagasisidet TMW senise koha ning korralduslike õnnestumiste ja vajakajäämiste kohta. Põhjalikumalt tutvustab uuringu tulemusi ning selle mõju 27. kuni 30. augustini aset leidvale TMW-le ja konverentsi korraldusele küsimustiku põhiautor, TMW konverentsi ja linnafestivali koordinaator Natalie Mets.

    TMW tulevikufestivali uuring tehti kevadel, kui kogu kontserdielu oli seiskunud. Mis võib olla korraldajate ja publiku mõtlemises vahepeal muutunud?

    Üks peapõhjusi, miks otsustasime uuringu teha, oli just nimelt soov rohkem oma huvigruppide kohta teada ning vähem arvata, eeldada ja oletada. Seetõttu saan sellele küsimusele vastata ainult omaenda ja festivali tiimi vaatenurgast.

    Küsitluse põhjal tulevad TMW külastajad festivalile peamiselt muusikat nautima ning kvaliteetselt ja lõbusalt aega veetma. Usun, et need põhjused on endiselt tähtsad või isegi veel olulisemad kui enne pandeemiat. Olen ise suve jooksul käinud mõnel peol ja kontserdil ning kohati tundub, et inimesed tõepoolest hindavad võimalust üheskoos muusikat kuulata rohkem kui varem – energia on väga tugev ja eriline. Kindlasti on see nii ka seetõttu, et inimestelt võeti ära midagi, mis nüüd tagasi anti. Ilmselt on paljud ka tõenäolise uue laine tõttu hirmul, et üheskoos ajaveetmise võimalus võetakse varsti jälle ära.

    Loodan siiralt, et kalli pileti üle kurtmist ja tasuta külaliste nimekirju jääb vähemaks, sest toimuda saavad ainult need kultuuriüritused, mis rahaliselt välja kannavad. Kultuuriarmastaja saab korraldajat ja kunstnikku toetada piletit ostes.

    Millised on koroonaaja väärt õppetunnid? Milliseid muudatusi ootavad festivalilt osalejad ja kas korraldajad on nende ootusi ka valmis täitma või tuleb piir ette?

    Esmalt tuleb meeles pidada, et koroona­aeg ei ole kaugeltki möödas, kuid Eestis on olukord kontrolli all. Meil on väga vedanud, et saame praegu tegutseda nii, nagu ei oleks vahepeal midagi juhtunud. Suuremas osas riikides üle maailma läheb olukord üha raskemaks ja avalikele üritustele kehtivad ranged reeglid – kui neid üldse saab korraldada. Seega on tähtsamatest õppetundidest vara rääkida, kuid kindlasti tõestas kevad taas, et omavaheline suhtlemine on kõige alus: kui info levib ja on kõigile osalistele ühtemoodi arusaadav, siis on ka tulemused paremad.

    Ennekõike oodatakse, et üritused toimuksid, ning korraldaja saab selleks teha samapalju kui kõik ülejäänud: jälgida terviseameti soovitusi ja olla mõistlik. Loomulikult on ürituse korraldamisel lisandunud tegemisi, millele varem pöörati vähe tähelepanu, kui üldse, seda peamiselt ohutuse ja tervisekaitse nimel. Enamjaolt saab kõik vajalik ka tehtud.

    Mida on TMW korralduses uuringu mõjul juba muudetud?

    Kõige suurema muudatusena tutvustame sel aastal konverentsi hübriidformaati, mis tähendab, et nii osalejad kui ka esinejad saavad konverentsiga liituda, kus tahes nad ka ei asuks. Selline uuendus on kindlasti oluline, sest nii saavad osaleda ka need kõnelejad, kes elavad väga kaugel või kelle töögraafik on väga tihe, ning needki, kelle puhul ei oleks liitumine füüsiliselt niikuinii võimalik. Samuti saavad publikuna liituda kõik need, kes ei saa Eestisse reisida ega soovi viibida rahvarohketes kohtades. Koostöös meie veebi loojaga Velvet arendasime välja digikeskkonna, kus pro-passi omanikel on ligipääs kõikidele konverentsi sessioonidele ja teiste delegaatide kontaktidele. Koostöös meie tehnikapartneri RGBga loome konverentsibaasi EKAsse ka füüsilise keskkonna, kus füüsiline ja digitaalne ruum liidetakse tervikuks.

    Teine oluline uuendus on Eesti artistide nõustajad. Uuringust ilmnes, et paljud artistid ei tea siiani, et TMW peamine eesmärk on tutvustada siinset talenti rahvusvahelisel areenil ning et igal esinejal on TMW-l esinedes piisava nutikuse ja töökuse puhul võimalik oma karjääri soovitud suunas juhtida. Seetõttu otsustasime kaasata Eesti muusika­valdkonnast kümme pädevat inimest, kes peavad artistidega enne festivali koosolekuid, soovitavad neile sobivaid konverentsiteemasid ning viivad kokku just nende delegaatidega, kes haakuvad nende profiiliga kõige paremini.

    Kuidas muutuvad koroonapandeemia tõttu teised esitlusfestivalid? TMW on küll vist esimene seda laadi rahvusvaheline festival, mis pärast haiguspuhangut aset leiab …

    Tallinn Music Week on tõesti üks väheseid, mis saab vähendatud mahus aset leida – tänu tugevale tiimile, toetavale riigile ja kontrolli all haigusele Eestis. Enamasti lükatakse igal pool seda tüüpi festivalid järgmisse aastasse ja konverentsid viiakse täielikult üle veebi, üksikjuhtudel keskendutakse reisipiirangute tõttu vaid oma riigi või piirkonna esinejatele. Eks esitlusfestivalid tule jälle siis, kui olukord on rahunenud ja ürituste korraldamisel ei ole enam nii rangeid piiranguid. Loodetavasti saadakse mujalgi nagu Eestis riigilt piisavalt tuge, et keegi ei peaks rahapuuduse tõttu jäädavalt korraldamist lõpetama.

    Kas tuleks ehk üldisemaltki kul­tuuri­ürituste korraldust muuta – ka siis, kui koroonahirmu ei oleks?

    Tulevase kultuurisotsioloogina soovin, et Eesti ühiskonnas arutletaks kultuuri üle aktiivsemalt ja ausamalt, et kultuuri toetataks linna, omavalitsuse ja riigi tasandil ennekõike sisust ja mitmekesisusest lähtuvalt ning toetuse kriteeriumide hulgas ei oleks nii olulisel kohal isamaalisus, akadeemilisus ja rahvusvaheline tunnustus. Ühiskonna taju ja hoiakud on paraku tugevalt seotud sellega, mida valitsuse tasandil tehakse ja arvatakse, ning seetõttu peab ka kultuurikorraldus olema läbimõeldum. Näiteks korraldab Tallinna linn väga palju kultuuriüritusi, kuid ehk oleks mõttekam kaasata ka inimesi, kelle töö ongi kultuuriürituste korraldamine. Või ehk tuleks valdkonnale kasuks, kui linn toetaks ka väiksemaid kultuuriasutusi? Üleüldiselt on tarvis oma tegevus paremini läbi mõelda ja asjadega kursis olla. Siinkohal tasub meenutada EKKMi või alkoholimüügi seaduse ümber toimunut. Suur kitsaskoht on see, et kultuurivaldkonna ja avaliku sektori vahel pole ausat ja avatud arutelu, mis soosiks valdkonna arengut.

    Mis oli uuringu tulemustes ootus­pärane ja mis kõige rohkem üllatas?

    Kindlasti tegi rõõmu, et 72% vastanutest pidas väga oluliseks, et festivalidel keskendutaks tulevikus elavesitusele, kuigi 33% vastanutest pidas väga oluliseks hariliku festivaliformaadi täiendamist hübriidüritustega.

    Kõige enam üllatas, et mitmed artistid ei mõista siiani, et TMW toob kokku eri muusikavaldkondade esindajad ning fännidele esinemine on sel festivalil vaid üks väike tegevuslõik, mida artist oma karjääri heaks teha saab. Oluline on tihe koostöö esitluskontserdi korraldajaga, kelle võimuses on Tallinna kutsuda muusikatööstuse esindajaid Euroopast ja kaugemalt. Kui seada endale enne festivali eesmärk – olgu siis leping mõne plaadifirmaga või esinemine mõnes kindlas piirkonnas –, siis on selle saavutamine piisava töö korral täiesti realistlik.

    Kes uuringutele vastasid ja kas vastustest tuleb välja ka vastajate kultuuritaust?

    Uuringule vastas 245 inimest 32 riigist: 84 artisti, 27 TMW partnerorganisatsiooni esindajat ja 134 festivali külastajat. Küsitluse põhjal on TMW keskmine tavakülastaja 29aastane kõrgharidusega inimene ning keskmine pro-klient 40 ja poole aastane kõrgharidusega muusika­tööstuse professionaal. Kultuuritaust eristus kõige selgemini artistide puhul ning paljudele vastanutele oli eriti tähtis oma riigi kultuuri TMW kaudu maa­ilmale tutvustada.

    Kas uuringu tulemustes peegeldub kuidagi ka vastajate isolatsiooniajast põhjustatud psüühiline seisund?

    Kohati jah, just artistide või artisti esindajate puhul, kelle tulevik oli vastamise ajal täiesti tume ja teadmata. Seda on tunda ka vastustest, kust kiirgab teatavat paanikat ja isegi peidetud abipalveid. Samal ajal see, et inimesed vastasid ja pühendasid kaasamõtlemisele omajagu aega, näitab, et TMW ning selle formaat on oluline nii artistidele, külastajatele kui ka partneritele.

    Kui suur tähtsus võiks uuringu põhjal olla edaspidi virtuaalüritustel ja üldse digilahendustel ?

    72% uuringule vastanutest peab väga oluliseks elavesitust ja 64% leiab, et täiesti digitaalne festival on ebaoluline. Meie tiimi üks lemmikkommentaare tuli publiku seast: „Higist live-konsat ei asenda miski.“

    Eks see on paratamatu, et vaimustutakse igasugustest digilahendustest. Kui olukord on selline, et virtuaal- ja digi­lahendused on ainus viis sisu edastada, siis tuleb neid ka kasutada ja arendada.

    Juba mõnda aega on räägitud, et muusikatööstuse põhjustatud pidev reisimine peab vähenema – ja nüüd siis tuli koroona. Kuidas uuringu küsimustele vastanud reisimise tulevikku näevad?

    Üle kolmveerandi artistidest on kindel, et reisimisharjumused muutuvad. Teatud mõttes ootuspäraselt arvatakse, et reisimine väheneb, keskendutakse kohalikele ja piirkondlikele turgudele ning lendamise kõrval koguvad populaarsust teised liikumisvõimalused.

    Mis toob kohale publiku, artistid ja teised muusikaprofessionaalid, festivali partnerid ja toetajad? Kas põhjus TMW-le tulla on aja jooksul muutunud?

    Uuringu tulemuste põhjal on tavakülastajale festivali valimisel kõige olulisemad programm, atmosfäär ja pileti hind, seejärel keskkonnateadlikkus, mugavused ja teenused, asukoht ning festivali toimumise aeg. Artistide puhul on peamine oma rahvusvahelise tegevuse edendamine TMW-l ja festivali atmosfäärist osasaamine. Pro-kliendid tulevad TMW-le festivali kava ja atmosfääri ning võimaluse tõttu luua kontakte peale välisdelegaatide ka siinsete inimestega. Kuna küsitlus hõlmab läbi aegade TMW-l osalenuid, on raske öelda, kas nende huvid on aja jooksul muutunud, kuid kindlasti on siinne muusikavaldkond iga aastaga järjest professionaalsem ning seoses sellega ka kontaktide loomine tähtsam. Festivali külastaja mõtleb ilmselt aina rohkem keskkonna ja kestlikkusega seotud aspektidele.

    Kas vastuste põhjal tehakse TMWd korraldades edaspidi pigem konservatiivsemaid valikuid või julgustas see korraldajaid olema edaspidi seikluslikum?

    Konservatiivsus kindlasti TMWd ei iseloomusta ja see festival on ikka pigem seikluslik. Hooajaline festivalimeeskond on suur ja mitmekesine: muusikafestivali igal esitluskontserdil on oma kuraator, kes kujundab oma õhtu just oma profiili järgi. Näiteks on tänavuse festivali partnerid uus müramuusikafestival „Grom“, kogukonnaraadio Ida, Eesti Koori­ühing, modernse hiphopi plaadifirma Lagi, Viljandi pärimusmuusika festival, Eesti Kontsert, „Jazzkaar“ jt. Ka konverents on paindlik: kõik tiimi liikmed saavad kavasse esitada teemasid, mis neid parasjagu inspireerivad ja on ühiskonnas tähtsad.

    Millised küsimused see uuring TMW korraldajate meelest tõstatab? Mida tasub edasi uurida?

    Kindlasti tuleb korraldada jätku-uuring, et mõista, kas sel aastal tehtud muudatused on täitnud oma eesmärgi, ning astuda vastavalt tagasisidele järgmised sammud. Põhjalikumalt tahaksime uurida, kuidas saab TMW olla artistidele ja festivali partneritele võimalikult kasulik.

    Kuidas on mõjutanud pandeemia tänavuse TMW sisu?

    Kõvasti on see mõjutanud meie meeskonna töörütmi, mis läks küll kevadel korraks rahulikumaks, kuid kujunes seejärel topelt kiireks. Oleme pidanud muusikafestivali mitu korda ringi broneerima ja regionaalsemaks tegema – muudatusi on jätkunud festivalini välja – ning konverentsi puhul liitsime esimest korda digilahendused, millega TMW ei olnud sellises mahus varem kokku puutunud.

    TMW konverents on seekord suuresti pühendatud koroona põhjustatud muutustele. Millised teemad on esil?

    Konverentsi kesksed teemad on samad, mis märtsis: muusikatööstus 2.0, kestlik areng ja naabrid. Kui märtsis oli plaanis neid teemasid lahata sel ajal maailmas päevakorras oleva kaudu, siis nüüd on kõige tähtsam koroonast häiritud maailm. Otseselt koroonast inspireeritud teema on näiteks „Policies for the Crisis“ ehk „Kriisistrateegiad“, kus võrreldakse Euroopa riikide kultuurisektori reaktsiooni tekkinud kriisiolukorrale. Pealkirja „The Green Agenda – Lost in the Pandemic?“ ehk „Kas roheline programm on pandeemia tõttu kaduma läinud?“ alt leiab John Robbi intervjuu Dale Vince’iga, kes töötab muu hulgas Massive Attackile välja süsteemi bändi süsinikujalajälje vähendamiseks. Aktuaalne on ka „COVID-19 and Ticket Refund Policies“ ehk „COVID-19 ja pileti­tagastamise eeskirjad“, kus käsitletakse piletitagastamise korda eri riikides. „Health and Safety at Events“ ehk „Ürituste tervise- ja turvanõuded“ on selline teema, mis on küll alati olnud mitmesuguste konverentside programmis, kuid leiab seekord pandeemia tõttu käsitlemist peaauditooriumis, mitte mõnes väikses saalis. Seekord on eriti tugev esindus naaberriigist Soomest: koostöös organisatsioonidega Tampere Talo ja Tampere 2026 toimub TMW avaõhtu Fotografiskas ning nii muusika­poolel kui ka konverentsi kavas on hulga­liselt Soome esinejaid.

  • Toomik sukeldus, mina takka!

    TIIU MÄNNISTE

    Näitus „Jaan Toomik Viljandis“ Rüki galeriis kuni 5. IX.

    Jaan Toomik seostub mulle alati 1990ndatega, sealt ta ootamatult kontseptuaalsete videote ja brutaalsete maalidega välja ilmus.

    Toomik õppis maalikunsti vahetult taasiseseisvumise eelsetel aastatel (1985–1991), kuid tema loomingus puudub laulva revolutsiooni romantika, kunstnik reageeris muutunud oludele enese vabastamis- ja puhastusaktidega. Taasiseseisvumise alguse argireaalsuse on ta meie kunstiklassikasse jäädvustanud intrigeeriva väljutamiskunstiga („15. mai – 1. juuni 1992“). Tagantjärele võib selles meedia võimendatud „kurikuulsas“ teoses näha prohvetlikku alget: tänapäeva meediamenüü on 1990ndate argipäeva olme sarnaselt aina lahjemaks liisunud, siin kohtab harva „1990. aastate radikaalset ausust ja dokumentaalsust“.1

    Viljandlasena ei suuda ma tõmbamata jätta paralleele Toomiku loomingu stardiaja ja Viljandi 1990ndate algul alanud hoogsa kunstielu vahel. Ka Viljandi kunstielus puhusid muutuste tuuled: tekkis varasemast kirjum kunstnikkond, loodi kunstnike ühendus (1993), käivitati kunstifestival „Kiriküüt“. Nõukogudeaegsesse kunstiharrastusse lisati ajakohaseid kunstivahendeid (performance’id, installatsioonid, video ja tänavakunst). Tollased kunstifestivalid tekitasid ka Viljandis skandaalset elevust: esimest korda esitleti siin bodyart’i ja kogemata kombel ka homokunsti (1998). Ootamatult elavnenud kunstimelusse kaasati teatri-, muusika- ja kolledžirahvast ning kuraatoreid ja kunstiteadlasi pealinnast. Ka kohalik võim suudeti „kodustada“, mille tulem on Kondase keskus ja linnagalerii. Ajaleht Sakala toetas samuti kunstielus alustatud uuendusi, kuid ilmselt veel vanast inertsist paigutas toimetus uut tulemist kuulutanud kunstimanifesti teksti (1993) põllumajanduse leheküljele majandite lüpsigraafiku kõrvale. Kunstifestivalide hoog rauges nullindate alguseks, 1990ndatel Viljandis alustanud ettevõtmistest jätkuvad folk- ja noore tantsu festival.

    Ka juba ülemandrikuulsusega kunstniku Jaan Toomiku looming sattus korraks (1997) Viljandisse: kultuurimajas avati väike näitus, mis koosnes kolmest maalist ja Toomiku uuest videost „Rahva tantsijad“. „Loodetavasti on Viljandi näitus Toomikule pärast Veneetsiat Itaalias, New Yorki, San Antoniot ja Santa Fed Ameerikas selle pingelise aasta lõpul kosutav kogemus,“ kirjutab Ants Juske.2 Loodetavasti mõjub Toomiku taaskohtumine Viljandiga nii talle kui ka publikule kosutava kogemusena.

    Jaan Toomiku maal „Harjutusi minevikuks“ (2019) on näituse keskne ja mõjusaim teos.

    Rüki galeriis on kaheksa akrüülmaali ja üks installatsioon. Kunstnik tervitab viljandlasi rippsilda kujutava maaliga „Viljandi motiiv“ (2020). Linna tuntuim sümbol on siin viseeritud vaid alusjoonisena, kas sooviga selle motiivi juurde tagasi tulla või pole kunstnik veel suutnud Viljandiga suhestuda. Toomiku loomingus võib kaudselt maa ja taeva või surma ja elu silla metafoore kohata.

    Maal „Harjutusi minevikuks“ (2019) on näituse keskne ja mõjusaim teos, müstilise veesilma ja sügavasse tundmatusse hüppavate sukeldujatega. Ilmselt on autor siin naasnud minevikusündmuste juurde eesmärgiga muuta toimunut (mida muuta ei saa) või teha midagi aina uuesti, paremini (zen’i printsiip). Esiplaanil kujutatud peategelane on pingestatud asendis – seda võib käsitada märga hauda langemise või ka tagasipöördumisena. Toomiku maalide ambivalentsus sunnib vaatajat neis tähendusi otsima. Maalil vihjamisi kujutatud linnukujundit ülal vasakus nurgas võiks seostada meie rahvausundist tuntud Toonelaga (Linnutee), kust lahkunud hingedel on ka koju naasmise võimalus. Selles maalis puuduvad Toomiku maaliloomingule tunnuslikud ekspressiivsed pastoossed pintslilöögid, maali mitmekihilisus ja maalitehniliselt filigraanne komponeeritus sunnib vaatajat süvenema ja ka värvimängu nautima. See maal jäi mind veel kauaks kummitama.

    Toomiku loomingu üks printsiipe on lõpuni rääkimata lood. „Kunst ei peagi olema lõplik, pigem liikumine ja otsimine,“ on kunstnik kusagil öelnud. Skulptuuriinstallatsioon „Rituaal“ on aga lõpuni valmis, sest igal rituaalil on algus ja lõpp. Vaatajale jääb vaid küsimus, millise rituaaliga tegemist on. Sakala ajakirjaniku andmeil suutis see teos „eakaid ja konservatiivseid mulke ootuspäraselt šokeerida“.3

    Toomiku loomingu üks korduvaid motiive on tants, tema tuntuim tantsu­teemaline teos on 1995. aasta video „Tantsides koju“. Tantsul on maailma kultuurides religioosne traditsioon, Jeesuse mõistuloos kadunud pojast on ka tantsu (ringmängu) motiiv sees. Rüki galeriis esitatud maalides „Tants sinises“ ja „Tantsija“ on ekstaatiliselt tantsivaid tegelasi kujutatud pöörastes rakurssides: nad sööstavad üles taevasse või ka otse vaatajale näkku. Kunstnik kasutab tihti oma töödes ikoonimaalile tunnuslikku pööratud perspektiivi. „Maastik 1“ ja „Maalid 2“ (2020) on karge koloriidiga topeltvaated.

    Toomiku loomingus kohtab ka arvukalt autoportreid ja enamiku tema figuraalkompositsioonide modelliks on ta ise olnud. Maalis „Check yourself“ jälgib kunstnik ennast kõrvalt, portreteerides töökeskkonnas oma „skisofreenilist“4 mina sooviga välja rabeleda rutiinist või koormavast (kunstniku?) staatusest. Nagu paljudes töödes, domineerib ka siin soov ära minna, ületada ennast. Tõeline postmodernistlik dekonstruktsioon, oma mina ümberpööramine (Derrida), subjekti lõhestumine (Lacan) või hoopis zen – püüdlus jõuda vahetusse kontakti tõelisusega, eirates ahistavaid piire ja norme.

    Viljandist vaadates tundub, et Toomiku mehelikke ja dünaamilisi visuaale ei ole suutnud veel lõhustada küberpikslid ja aina hoogu koguv feministlik diskursus. Vastupidi, Toomik on jäänud sellest kõigest eemale või, kes teab, hoopis meile märkamatult juba ületanud ka digitaalse aja ja ruumi, mistõttu tema pidevalt muutuv-uuenev looming mõjub väga elava ja kosutavalt värskena.

    1 Heie Treier, Kuidas puhastada kunstiajalugu traumaatilistest metafooridest. – KUNST.EE 2012 nr 4.

    2 Ants Juske. Jaan Toomik pärast Ameerikat Viljandis. – Eesti Päevaleht 31. X 1997.

    3 Tiina Sarv. Kaks ennast kehtestavat meest ja ligi tuhande maasikaga naine. – Sakala 15. VIII 2020.

    4 Andreas Trossek. Avalik vestlus Jaan Toomikuga tema isikunäitusel „Selfi kajakana“. – KUNST.EE 2020, nr 1.

  • Patriotism ei tohi pimestada mõistust

    VALLE-STEN MAISTE

    Väidad, et Valgevene presidendivalimiste tulemuste võltsimise kohta ei ole piisavalt tõendeid. Tõsiseid vajakajäämisi Valgevene valimistel sa ju ometi ei eita? Mis on su probleemipüstituse eesmärk? Lääne sekkumisega värvilistes revolutsioonides kaasnevad tõepoolest küsitavused. Ent praegu ei paista kusagilt Sorosi raha või USA energeetikahuvid, need on pelgalt diktaatori luulud. On vaid ühest teest väsinud rahvas. On veider valgevenelaste vabaduspüüdlusi mitte toetada.

    Jüri Eintalu: Usun täiesti, et Valgevene rahvas on diktatuurist väsinud ja soovib rohkem demokraatiat, vähem tsensuuri ja kumminuiasid. Avalikkuseni on jõudnud palju videotõendeid Omoni vägivallast demonstratsioonide mahasurumisel. Lukašenka režiim on diktaatorlik ja ei meeldi mulle, ent lääneriigid ei ole keskendunud inimõiguste rikkumisele, vaid väidetavale mastaapsele pettusele presidendivalimistel. Räägitakse ohtratest veenvatest tõenditest, ent esitatud neid ei ole. Tõestamata väidetele on aga rajatud valimistulemuste mittetunnistamine ja sanktsioonid.

    Minu eesmärk on demokraatia ja liberalism siin Eestis, kus ma elan, ja läänes, kuhu me kuulume. Demokraatia üks eeldusi on objektiivne ja tasakaalustatud ajakirjandus. See meil puudub. Valgevene sündmusi (varem Ukraina sündmusi) kajastatakse tendentslikult. Asju jäetakse ütlemata ja tõestamata väiteid esitatakse tõestatute pähe. Demokraatia eelduseks on tsensuuri puudumine, aga allikad, kus räägitakse lääne rahast Ukraina või Valgevene toetamisel, on meil põlu all. Osa selliseid allikaid on keelatud Wikipedias, Youtube’is, Facebookis.

    Kas või Suwałki koridor on otsene motiiv, miks lääneriigid on väga huvitatud Valgevene tõmbamisest lääne leeri või Valgevene nõrgestamisest. Kas ei tundu imelik, et Euroopa Parlamendis ei lubatud arutada Kataloonia iseseisvuslaste protestide mahasurumist, aga nüüd Valgevene rahutuste ajal kutsus parlament endale külla Valgevene opositsiooni presidendikandidaadi Tsihhanovskaja? Miks Euroopa Parlament Puigdemonti esinema ei kutsunud?

    Kataloonia iseseisvuslaste vangistamine on vastuvõetamatu ja arusaamatu, samuti see, kuidas me seda Euroopas ja Eestis pealt vaatasime. Valgevene kohta ütleb see siiski vähe.

    Kuigi Valgevene valimiste võltsimisest kirjutab kogu lääne meedia, ei esitata tavaliselt mingeid tõendeid. Pärast valimisi teatas opositsioon, et valimistulemusi on võltsitud ja hääled tuleb uuesti üle lugeda, nõudis valimistulemuste tühistamist ja uusi valimisi, koguni teatas, et valimised võitis Tsihhanovskaja. Lääneriikidest teatas Leedu, et valimised on kehtetud, sellal kui Poola väitis, et valimised võitis Tsihhanovskaja, kes tuleb kuulutada Valgevene seaduslikuks presidendiks. Lõpuks teatasid ELi riigid, sh Eesti, et nad ei tunnista neid valimisi, sest tulemused on võltsitud. Ühinesid ka Ühendkuningriik ja Atlandi ookeani tagused põhjamaad.

    Võltsimisi jm rikkumisi esineb peaaegu kõikidel valimistel igas riigis. Tavaliselt valimisi ei tühistata. Isegi hääled loetakse üle vaid mõnes kohas, kus rikkumised tuvastati. Kuskil on aga piir, millest peale tuleb valimised tunnistada kehtetuks ja läbi viia uued. Piir ja selle üle otsustaja peab olema seadustes määratletud. Mida ütlevad selle kohta Valgevene seadused, ELi seadused? Kas EL tohib Valgevenelt nõuda oma normide järgimist? Need, kes neid valimisi ei tunnusta, pole neil teemadel eriti midagi rääkinud. Nende riikide peavoolumeedia pole sel teemal selgitustööd teinud. Ekspertide arvamuslugusid ja analüüse ei leia kuskilt.

    Mille poolest on Valgevene valimistulemused kehtetumad kui USA valimistulemused, kui Clintoni asemel võitis Trump ja puhkesid rahutused; või kehtetumad kui Ukraina valimistulemused, kui võitis Porošenko, puhkeva kodusõja ajal? Kui meie võtame nende valimiste kohta vastu otsuse, siis sellest ei piisa, kui sealne opositsioon teab, et võltsiti. Nad peavad seda meile tõestama. Demokraatlikus ühiskonnas ei piisa ka sellest, kui Eesti või ELi luure või CIA seda teab, kuid seda teadmist oma rahvale avalikult tõestada ei suuda. Sest luure „teadis“ ka seda, et Iraagis on massihävitusrelvad, mistõttu alustati sõda ja Iraak okupeeriti. Nüüd teame, et neid relvi seal ei olnud ja luure mõtles need relvad välja õigustamaks agressiooni.

    Võimulolijail peaks olema ju võimalik tõestada nende kasuks rääkiva valimistulemuse olemasolu. Kuidas sa kujutad ette, et jõu ja peksuga allasurutud saavad tuua veenvaid tõendeid diktaatori arvepidamiste kohta? Kus neid vanglas võtta?  

    Võimulolijail ei ole eeldusi tõestada nende kasuks rääkiva valimistulemuse olemasolu isegi Eestis: hääletamine on salajane, sedelid hävitatakse. Eesti e-hääletamine seati kahtluse alla. Kumbki pool pole suutnud veenvalt tõestada, et tal on õigus. Keeldumine vaatlejatest jm kontrollidest Valgevenes on kindlasti tõestus, et asi pole usaldusväärne. Küsimus pole aga praegu selles, kas Lukašenka on diktaator, vaid kas rahvas ta valis. Jah, Lukašenka kõrvaldas oma peamised vastaskandidaadid, pani nad mingil ettekäändel vangi või sundis riigist põgenema. Jah, vaatlejaid ei lastud Valgevenesse, kuna küllakutse esitati liiga hilja jne. Vahetult enne valimisi langes Valgevene ka tõsise küberrünnaku alla. Sellest, et Valgevene valimised olid kahtlased, ei järeldu aga Lukašenka presidentuuri otseselt ohustav väide, et valimistulemusi võltsiti ulatuslikult.

    Kui arvad, et kui uks jäi lukustamata, kasutasid vargad kindlasti võimalust ja käisid sees, siis elame eri planeetidel. Kuriteo ohvritel on sageli väga raske, kui mitte võimatu tõestada, et nad on ohvrid, aga maailmas ka lavastatakse sageli keegi süüdlasteks, omistatakse kuritegusid, mida pole sooritatud. Ei ole nii kindel, et kõik meile räägitu on tõsi. Mõnikord langeme propaganda ohvriks. Urmas Reinsalu sõnastusest võib jääda mulje, et vaatlejate puudumine tõestab valimistulemuste võltsimist. Tegelikult on vastupidi: kuna vaatlejaid ei olnud kohal, siis ei saa nad ka võltsimist kinnitada. Vaatlejate puudumine teeb võltsimise võimalikuks, ent ei tõesta, et seda võimalust kasutati. Kui need kahtlemata kahtlased seigad sunnivad valimisi mitte tunnustama, siis oleks pidanud seda tegema kohe, juba enne valimisi. Opositsioon oleks pidanud valimisi boikoteerima. Lääs oleks pidanud kohe ette teatama, et ei, nii ei lähe.

    Lukašenka on varasemate valimiste järel ise teatanud, et on võltsinud tulemusi enda kahjuks, sest tegelikult toetavad teda kõik ja ta pidi võltsima, et tulemus uskumatult hea välja ei paistaks. Kas see pole piisav võltsimise tõend?

    Väitega, et valimistel esines võltsimisi, olen ma loomulikult nõus. Mõned võltsimise või võltsimise katsete juhtumid on avalikkusele piisava rangusega tõestatud. Nende lugude detailid on üsna võikad. Youtube’is on üleval 15minutine helisalvestis, kus Vitebski valimisjaoskonna ülem nõuab valimisprotokolli võltsimist Lukašenka kasuks.1 Tõenäoliselt on see illegaalne, ebaseaduslik lindistus. (Läänes sellised asjad enam läbi ei pruugi minna! Youtube keelas praeguste USA presidendivalimiste eel ära Wikileaksi jm lekitatud materjalid, et „kaitsta“ valimisi.) Samuti on illegaalne selle internetis avalikustamine. Selline tegevus on igas riigis keelatud. Ka see video on tõestus üksnes kavatsuse kohta võltsida valimistulemusi Lukašenka kasuks. Osa valimiskomisjoni liikmeist keeldus võltsitud protokolli allkirjastamast ja lahkus. Kvooti ei saadud kokku, et võltsida. Ja hiljem leiti üks võltsimisest keeldunu surnuna. Väidetavalt oli ta sooritanud enesetapu.

    Lääne poliitikud ja ajakirjandus on aga sageli korranud, et võltsimine oli ulatuslik ja et see on piisavalt tõestatud. Eesti välisminister Urmas Reinsalu teatas ÜRO julgeolekunõukogus oma kõne avalauses, et Valgevene valimistulemuste võltsimine on ulatuslik. See väide on kahtlane. Seejuures on see väide poliitiliselt kõige soolasem. Väide valimistulemuste ulatuslikust võltsimisest on mõeldud toetama pretensiooni, et Valgevene valitud president on Tsihhanovskaja.

    Olen paljudelt, kes usuvad, et Valge­venes võltsiti valimistulemusi massiliselt Lukašenka kasuks, küsinud, millistele allikatele toetutakse. Keegi pole mulle täpset vastust andnud. Twitteris vastas üks tuntud tegelane, et kasutagu ma sideäppi Telegram, seal olevat kõik olemas. Olen kogu aeg lugenud Valgevene opositsiooni uudiseid Telegrami kanalist Nexta Live, aga viidata Telegramile üldiselt on sama hea kui soovitada otsida internetist, kus olevat kõik olemas. ELi välisministrite nõukogu otsust mitte tunnistada Valgevene valimistulemusi tutvustasid ja põhjendasid nad artiklites, mida avaldasid ühis­meedias. Esitati fakte Omoni vägivalla kohta demonstratsioonide mahasurumisel pärast valimisi, ent seda, et valimistulemusi on massiliselt võltsitud, vaid väideti ega põhjendatud millegagi.

    Esitasin kommentaariumis küsimuse, kus on tõestus. Vastati eurobürokraatlikus toonis, et nad tegelevad sellega. Välisministrid on otsuse vastu võtnud, aga nende büroo alles tegeleb selle otsuse põhjendatuse küsimusega! Ühtlasi lisasid nad, et inimõiguslaste organisatsioonidel (mida nad ei nimetanud) on palju fotosid, millega tegeleda. Kindlasti on neil palju fotosid kumminuiadega musta riietatud meestest pärast valimisi, ent ma kahtlen, kas neil on foto valimiste massilise võltsimise kohta. Diplomaatide leheküljelt ei leidnud ma hiljem enam oma kommentaari, see oli diplomaatiliselt kadunud, nähtav ainult minule endale. Teistele teatatakse, et nad on esimesed kommenteerijad.

    Kas selline jäiga loogikaga ühe küsimuse küljes rippumine, et kas võltsimine on tõestatud, on tundlike reaalajas toimuvate ühiskondlike protsesside puhul asjakohane? Põhjust Valgevene võimu suhtes kriitilist meelt üles näidata ja teda umbusaldada on küll. Ega loogika ega eetikaõpiku järgi saa paika panna, kuidas opositsioon, keda aastaid on vägivallaga alla surutud, peaks oma hääle kuuldavaks tegemiseks käituma?  

    Tõestamata väiteid ei tohi esitada tõestatute pähe. Õigluse printsiipi tuleb rakendada kõigi, isegi kurjategijate puhul. Mis puutub ühe küsimuse küljes rippumisse, siis meil on valida, kas rääkida paljudest asjadest korraga ja pealiskaudselt või keskenduda mõnele konkreetsele teemale ja arutada seda täpsemalt.

    Valgevenes on valimistega seotud arvamusküsitlused keelatud. Opositsioon rajas valimiste jälgimiseks ja kontrollimiseks internetilehe Zubr.2 Zubr on esindatud ka Telegrami kanalis @zubr_chat. Valimisprotokollid pole Valgevenes päris avalikud – neid ei panda internetti üles. Siiski pannakse koopiad valimisjaoskonna uksele, aga lõpuks need hävitatakse, nagu enne seda hävitatakse valimissedelid. Zubr on kogunud fotosid valimisjaoskondade valimisprotokollidest. Protokollide pildistamine ja fotode internetti riputamine võib Valgevenes aga olla ka ebaseaduslik tegevus, mida kõikjal teha ei julgeta. Zubr on püüdnud jälgida, kas hääli loetakse õigesti ja kui palju hääli Tsihhanovskaja tegelikult saama pidi („rahvuslik valimiskeskus“). Arvestades hääletamise salajasuse nõuet, võib siingi olla konflikt seadustega. Kõrvalseisjad ei saa aga päris kindlad olla selles, kes on Zubri inimesed ja need, kes neid finantseerivad ja juhendavad, samuti selles, kas nemad on usaldusväärsemad kui Valgevene võimud. „Paralleelvalimisi“ saab veel vähem avalikult kontrollida kui ametlikke valimisi.

    Fotod valimisprotokollidest, millel puuduvad hääletajate nimed, on faktiliselt ainus infoallikas saamaks teada, kui palju hääli iga kandidaat antud valimisjaoskonnas ametlikult kogus. Novaja Gazeta3 andmeil õnnestus koguda fotod 900 protokollist, mis esindavad 1,6 miljonit hääletajat ehk peaaegu neljandik Valgevene valijaskonnast. Opositsioonilise ühismeedia postituste põhjal võib oletada, et kokku koguda on õnnestunud koguni fotosid valijaskonna kolmandiku hääletustulemuste kohta. Fotode kollektsioneerimist takistab aga see, et rahutuste ajal on internet sageli maas lisaks sellele blokeerivad võimud opositsiooni internetilehti, aga maapiirkondades võib internet puududa või ei oska inimesed fotosid sinna üles laadida.

    Niisiis tuleb meil tegemist teha statistika hämarama poolega, statistikaga saab aga teatavasti tõestada kõike. Võltsimiste olemasolu ja ulatuse hindamiseks nt eeldatakse, et protsentuaalselt ei tohiks valimistulemused kuigi palju sõltuda valimisaktiivsusest. Teisisõnu, kui ühel päeval hääletab 100 inimest ja 60 neist hääletab Lukašenka poolt, aga teisel päeval hääletab 1000 inimest, siis umbes 600 neist peaks hääletama Lukašenka poolt. See eeldus äratab kahtlust. Võltsimine olevat toimunud just eelhääletamise ajal, just siis olevat Lukašenkale kõvasti hääli juurde antud. Sergei Špilkin väidab näiteks, et eelhääletuse valimisaktiivsust on võltsimise tulemusena suurendatud ligi kaks korda.4

    Lisaks sellele väidab Novaja Gazeta, et valimistulemusi võltsiti ka kõrgemal pool, mitte ainult valimisprotokollides, vaid ka nende protokollide tulemuste kokkuliitmisel. Loos vilksatab siiski „õige“ valimistulemusena: Lukašenka – 43%, Tsihhanovskaja – 45%. Arvutuste algandmeid pole artiklis esitatud (küll on link Špilkini ühismeedia postitusele). Arvutusmetoodikat pole esitatud. Viidatakse ekspertidele (nt Boriss Ovtšinnikov firmast Data Insight), ent puudub võimalus selle „teadusartikli“ arvutusi ja tulemusi kontrollida.

    Võltsimise paljastamiseks olevat opositsiooni ärgitatud hääletama Tsihhanovskaja poolt alles valimiste viimastel päevadel, mida paljud olevatki teinud. See näib aga olevat vastuolus arvutuste eeldusega, et protsentuaalne tulemus ei tohiks sõltuda valimisaktiivsusest. Kui Tsihhanovskaja pooldajad kuhjusid viimastele päevadele, siis ei olnud nende antud hääli eelvalimiste ajal loomulikult näha. Kahelda saab statistilises järelduses neljandiku valimisprotokollide pealt kõigi valimisprotokollide kohta. Selline järeldus on usaldusväärne, kui neljandik valimisprotokollidest, mille fotod kätte saadi, on juhuslik valim.

    Ent tahtmatult või tahtlikult võib see valim mitmesugustel põhjustel olla tugevasti kallutatud. Nendes piirkondades, kus oli Lukašenka pooldajate suur ülekaal, ei pruugitud julgeda valimisprotokolle fotografeerida. Lukašenka vastased ei ole ka motiveeritud saatma Zubrile fotosid, mis näitavad Lukašenka suurt võitu valimisjaoskonnas. Lõpuks võib mõni Zubri inimestest kustutada andmebaasist ebasobivate valimistulemustega ebasobivad fotod. Kui Lukašenka pooldajaid süüdistatakse valimisprotokollide võltsimises ja nende põletamises, siis peab objektiivne neutraalne vaatleja arvestama ka võimalusega, et Lukašenka vastased võivad samuti oma „alternatiivvalimiste“ käigus asitõendeid hävitada.

    Digital Forensic Research Lab on samuti esitanud oma analüüsi. Kuigi kasutatud on veelgi vähem lähteandmeid, rõhutavad autorid korrektselt oma tulemuste ebakindlust ja võimalikku tendentslikkust.5 Juhuslikult valitud saja valimisprotokolli najal on saanud nad tulemuse: Lukašenka – 55%, Tsihhanovskaja – 40%. Ühtlasi teatavad nad, et pole võimalust kontrollida internetist saadud, rahva poolt kogutud fotode autentsust.

    Kas sa ei alahinda tänavale tulnute arvukuse märgilisust? Ka laulva revolutsiooni ajal ei olnud meid ühel üritusel korraga pool miljonit. Enamasti olid üritustel vaid mõned kuni kümned tuhanded inimesed. Ometi toetasid eestlased valdavalt seda protsessi. Kui vägivallaühiskonnas, kus võid reaalselt surma, vangistatud, pekstud saada või tööta jääda, on nii palju inimesi väljas, kas see ei kõnele rahulolematuse suuremast ulatusest, kui seda näitavad su arvutused?

    Rahutused näitavad, et rahvas ei ole valimistega rahul, mitte seda, kas valimisi võltsiti. Muide, väide, et demonstratsioonid on läbinisti rahumeelsed, on väär. Esines kaigastega tegelasi, süütepudelite viskajaid, mitmeid kordi aeti Omoni inimesi tahtlikult auto alla. Kuigi lääs on seda tõika ignoreerinud või eitanud, näitasid neid sündmusi opositsioonilised kanalid ise, näiteks telekanal Nexta, mille sõnumeid videotega mul õnnestus jälgida sideäpis Telegram kanalis Nexta Live. Siin võiks pikalt arutada selle üle, kes need provokaatorid olid, milliste riikide kodanikud nad on, kas nad olid keevaverelised protesteerijad või koguni Lukašenka mehed, samuti võiks rääkida analoogilistest juhtumitest Maidani ajal. Raske on sellistes küsimustes midagi kindlalt teada saada või tõestada.

    Mässujuhtimisteooria andmeil võib valitseja või režiimi kukutamiseks piisata ka sellest, kui pealinnas on tänavail ainult 3,5% elanikkonnast, kirjutab Sam Aiken, viidates ühele uurimusele.6 Hongkongis oli tipphetkil tänavail kuni 30% elanikkonnast. Nexta andmeil oli Valgevenes Grodnas mingil hetkel tänavail 10% elanikkonnast. Minski demonstratsioonide ajal on tänavail olnud 200 000 inimest korraga. Linnas elab vähemalt kaks miljonit inimest, seega 10%, nii et 90% ei olnud tänavail meelt avaldamas. Ma ei ole nõus, et alahindan tänavail olijate märgilisust. Juhtisin tähelepanu, et me ei tea, mitu protsenti nendest 90%, kes tänavail ei olnud, on Lukašenka vastu. Seda, et rahulolematuid on tõenäoliselt rohkem kui 10%, ma tean ja pole eitanud.

    Kas sa soovid, et räägiksin patriootilisemas võtmes? Patriotism ei tohi pimestada mõistust. Sellest, et Minskis on Lukašenka vastu tänavatel 200 000 inimest, ei järeldu, et Lukašenka kaotas valimised ja võitis Tsihhanovskaja. Seda ei saaks kindlalt väita isegi siis, kui tänavatel protestiks 55% valijaskonnast, sest pärast Omoni vägivalda on Lukašenka vastu protesteerinud ka osa neist, kes hääletasid tema poolt. Hiljuti teatas Valgevene kaitseministeerium, et rahutustes osaleb ainult 2% elanikkonnast. Opositsioon väitis vastu, et fotod on võltsitud. Minu hinnangul on meeleavaldustel osalenud kohalikust elanikkonnast 3–15%. Mõjuvate demonstratsioonikaadrite najal ei saa väita, et enamik on Lukašenka vastu. Lukašenka-vastased võivad olla lihtsalt aktiivsemad. Demokraatias ei loe see, kui vihased on kellegi pooldajad, vaid kui palju neid on.

    1 (https://m.youtube.com/watch?v=DgkDrVj1qIo#).

    2 https://zubr.in/elections/about

    3 (https://novayagazeta.ru/articles/2020/08/13/86651-vbroshennyy-prezident?utm_source=tg&utm_medium=novaya&utm_campaign=s-segodnyashnego-dnya-my-podpisyvaem-alek )

    4 https://www.facebook.com/notes/sergey-shpilkin/оценка-явки-на-досрочном-голосовании-в-беларуси-по-данным-официальных-протоколов/3229267490495198/?hc_location=ufi

    5 https://medium.com/dfrlab/belarus-election-open-source-election-reports-raise-questions-about-official-results-c8b9937e6278

    6 https://medium.com/crypto-punks/decentralized-governance-inside-hong-kongs-open-source-revolution-lihkg-reddit-pincong-519ab2861793

  • Timär Seyfullen 1950–2020

    Lahkunud on Timär Seyfullen: tema tegemised on nüüd tehtud ja vaevad nähtud. Kumbagi polnud vähe. Timär – selline on tema nime tataripärane kuju – oli suur mees. Suur selle sõna mõlemas tähenduses: suurt kasvu ja suur ka selle poolest, mis ta tegi ja korda saatis.

    Ta oli kogu Eesti Vabariigi uue aja Eesti tatarlaste liider ja suurema osa sest ajast ka Eestimaa Rahvuste Ühenduse eesotsas. Mulle on eriti oluline koostöö Timär Seyfulleniga Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidus (ERVL), mille juhiks oli Timär aastaid tatari vähemuskeele esindajana.

    Tatari kogukond erineb enamikust meie vähemuste kogukondadest, sest kesksel kohal on seal eestikeelse haridusega juba mitmendat põlve Eestis elavad tatarlased. Okupatsiooniajal siia asunud venekeelse haridusega tatarlased on nende mõju all. Loodetavasti säilitavad tatarlased oma keele rohkemate põlvkondade jooksul kui enamik muid meie vähemusi.

    Timär austas väga pärimust. Ta oli Volga tatarlasena moslem ja võttis ette ka palverännu Mekasse. Nii oleks ta täisnimi Hadži Timär Seyfullen. Eesti islamiusuliste heaks tegi ta vägagi palju. Suuresti tänu temale ja teiste tatarlaste mõõdukusele ei ole olnud Eestis vaenuseisu sunniitide ja šiiitide vahel: mujal peavad nad omavahel sõdu, aga meil palvetavad koos. Kas me anname endale aru, kui haruldane see on?

    Ei ole ma ka kindel, kas meil eesti keeles oleks koraani tõlge ilmunud, kui poleks olnud teda toetamas-korraldamas. Kindlasti poleks see teos nii uhke väljanägemisega. See tõlge on ka üks parimaid maailmas. Haljand Udami tõlkes on Jumal, mitte Allah, nagu tavaliselt. Muudes tõlgetes on araabiakeelne jumal muudetud isikunimeks, mis ei lähe kokku mõtte ning sisu vahendamisega ühest keelest teise.

    Timäri juhitud ERVLi tegevusest tuleb öelda, et see oli üsnagi edukas üleeuroopalises mõttes. Eesti organisatsioon oli tuntud ja arvestatud Briti saartest Püreneeni ja Skandinaaviast Balkanini. Eesti ühiskonna laiemas pildis pole see kunagi eriti nähtav olnud. Tuleb meelde ütlus prohvetist omal maal.

    Kadunud Timäri üks targemaid suunavõtmisi oli peamise rõhu asetamine just regionaalkeeltele ja soomeugrilaste koostöölepetega kaasamine. Sageli peeti ERVLi aastakoosolekuid Seto- või Võromaal. Samuti oli ta oluline hiljem kaasatud kihnlastega suhtlemises. Sel saarel peeti sest tatarlasest väga lugu.

    Traditsioonide austajana hoidis Timär Seyfullen sõjaeelsete kultuurautonoomiate osalemist, kuigi neid keeli Eestis eriti enam ei kõnelda. Rannarootslaste järglased on enamasti eestikeelsed, baltisakslaste omad eesti- või venekeelsed ja juudid venekeelsed. Kui osataksegi oma keelt, siis see on õpitud saksa või rootsi riigikeel, siinset juutide keelt jidišit oskavad üksikud. Elusad vähemuskeeled on siin ikkagi vene keel Peipsi ääres, mustlaskeel ja tatari keel.

    Vähemuskeeleks saab pidada keelt, mida on kõneldud-kasutatud mitmeid põlvkondi. Saksamaal on regionaalkeeleks alamsaksa ja vähemuskeeleks sorbi, kuid türgi keelt vähemuskeeleks ei loeta. Sama seis siis meil vene keelega.

    Timär aga kaasas ERVLi tegevusse meie udmurdid, ersad-mokšad ja marid koostöölepete alusel, sest nende keelte kõnelejad Venemaal kas ei saa või ei julge osaleda Euroopa Keelte Võrdõiguslikkuse Võrgustikus (ELEN – European Language Equality Network). Eesmärgiks oli tutvustada Euroopa vähemustele meie hõimurahvaid ja hõimlasile Euroopa vähemusi. Meelde on jäänud udmurditari emotsionaalne ja poeetiline esinemine Valencias ELENi peaassambleel. See oli eestikeelne ja selle tõlkis inglise keelde Eesti tatarlanna.

    Timär Seyfullen sündis oma päriskodust kaugel väikese pagulaskogukonna liikmena ja kasvas kahe võõra kultuuri kokkupuutealal. Seda enam väärib austust tema murdumatu tatari rahvuslus ja kindlameelne ustavus Eesti riigile.

    Timär väärib meelespidamist mitte ainult ärasaatmisel, vaid läbi aastate ja aegade. Loodame, et meie tatarlased, udmurdid ning ersad koos võrokeste ning kihnlastega suudavad tema mälestuse vääriliselt jäädvustada ning et Eesti poliitilisel eliidil ja loomingulisel intelligentsil jätkub mõtteavarust sellega kaasa tulla.

    Timäri pikaaegne kaaslane Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidus

    Kalle Eller

  • ,

    Rahvusooper avab 115. hooaja maailmaesietendusega

    Foto Todd Richter
    Anna Karenina. Tantsijad Jevgeni Grib ja Anna Roberta

    Rahvusooper Estonia uue hooaja eelmaitsena jõuab publiku ette VIII Vana Tallinn Gala, mis rõõmustab kuulajaid 29. augustil Vanemuise kontserdimajas ning 30. augustil Rahvusooperis Estonia. Hooaja esimeseks esietenduseks on aga 1. septembril Estonia teatris etenduv Marina Kesleri ballett „Anna Karenina“.

    Tänavune Vana Tallinn Gala on pühendatud helilooja Pjotr Tšaikovski 180. sünniaastapäevale ning kontsertidel astuvad dirigent Arvo Volmeri käe all üles külalised Mirjam Mesak (sopran, Baieri Riigiooper), Ain Anger (bass) ja Juhan Tralla (tenor) ning rahvusooperi solistid Juuli Lill (metsosopran), Tamar Nugis (bariton), Mari Poll (viiul) ja Edmunds Altmanis (klarnet). Õhtut juhib Janne Ševtšenko.

    Marina Kesleri uhiuus ballett „Anna Karenina“ põhineb L. Tolstoi kuulsal romaanil ning Dmitri Šostakovitši muusikal. Esietendusega tähistab teater ühtlasi koreograaf Marina Kesleri 50 aasta juubelit. Esietendusel on nimiosas Anna Roberta.

    4. ja 6. septembril toimuvad nii Pärnus kui Tallinnas Georg Ots 100 kontserdid ning sündmusterohke septembrikuu lõpetab Gaetano Donizetti koomilise ooperi „Don Pasquale“ esietendus 25. septembril, mille lavastab itaallane Giorgio Bongiovanni, kelle töid Eesti publik on juba saanud nautida nii Rakvere teatris kui VAT teatris.

    Rahvusooperi loominguline juht Arvo Volmer: „Mina ootan 115. hooaega erilise tundega, kuna sel hooajal ilmuvad mängukavva esimesed minu osalusel plaanitud lavastused: Verdi „Trubaduur“ Neeme Kuninga lavastuses, ja ühtsele teatrielamusele suunatud „Ravel : Ravel“, mis peaks otsima kokkupuutepunkte tantsu-, laulu- ja visuaalteatri vahel. Rõõmu teeb see, et saame 4 uut muusikateatri lavastust – tegijatele pakub see intensiivne repertuaari uuenemine palju põnevust ja lusti, lisaks on olemasolevast repertuaarist kavas väga lai valik Wagnerist ja Mozartist Tambergini. Anname kaks sümfooniakontserti ja teeme kontsertlavastuse Mozarti „Idomeneoga“ – tulemas on väga vaheldusrikas hooaeg. Ka balleti poole peal on tulemas väga põnevaid projekte, seega jääb üle vaid loota, et kõik meie plaanid teoks saaksid – vaadata-kuulata on meil palju väärt etendusi ja kontserte.“

    Oktoobrist alates saab taas näha Jevgeni Gribi möödunud aasta lõpus esietendunud lühiballette „Picasso“ ja „Tango“. Novembris saab lavaküpseks George Balanchine’i ja Mai Murdmaa lühiballettide õhtu „Tšaikovski meistriteosed“ ning märtsis taasesietendub publiku ammune lemmik „Coppélia“.

    Teater läheb uuele hooajale vastu ka uuenenud koosseisus. Ooperitrupiga liitub bariton Tamar Nugis ning rahvusballetiga liituvad esitantsija Ami Morita, balletisolistid Madeline Skelly ja William Allen Newton IV, balleti nooremsolist Cristiano Principato ning balletiartistid Fedir Zarodyshev ja Hiderota Tabe. Rahvusooperi koori ette astub uue peakontsertmeistrina Heli Jürgenson.

    Rahvusooper tänab oma publikut, kes keerulisele kevadele vaatamata on tänaseks juba soetanud hulgaliselt uue hooaja pileteid. Samuti teatri toetajaid, kellega koostöös ka uuele hooajale vastu läheme.

    Kõigist põnevatest uudistest aga kuuleb publik juba lähemalt 5. septembril toimuval teatrilaadal.

Sirp