Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Liivimaalane Friedrich Martens

    LAURI MÄLKSOO, TOOMAS HIIO

    27. augustil möödus 175 aastat Peterburi ülikooli rahvusvahelise õiguse professori ja Vene diplomaadi Friedrich Martensi sünnist. Õigusteadlane Lauri Mälksoo ja ajaloolane Toomas Hiio leiavad, et Jaan Krossi romaani kangelasega on seotud rida tänapäevalgi aktuaalseid küsimusi.

    Friedrich Martens u 1878. aastal.

    Lauri Mälksoo: Friedrich Martens sündis Pärnus 15. (27.) augustil 1845 ja veetis seal üheksa esimest eluaastat. Jäänud orvuks, saadeti ta Peterburi, kus elas esialgu luteri Peetri koguduse orbudekodus, kuid sai siiski väga hea hariduse. Ta õppis Peterburi ülikoolis õigus­teadust ja spetsialiseerus rahvusvahelisele õigusele. Järgnes pikaajaline professuur Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas ning paralleelselt teenistus Vene välisministeeriumi nõunikuna. Martensil oli tähtis diplomaatiline ja intellektuaalne roll 1899. ja 1907. aastal peetud esimesel ja teisel Haagi rahvusvahelisel rahu­konverentsil. Siiani tunneb rahvus­vaheline humanitaarõigus normi, mida nimetatakse Martensi klausliks. Samuti oli Martens tegev mitmes riikidevahelises arbitraažis.

    Martens kirjutas 1882. aastal esimese põhjaliku venekeelse rahvusvahelise õiguse õpiku, millest ilmus viis täiendatud trükki ja mis tõlgiti mitmesse võõrkeelde. Tema rahvusvahelise õiguse alased uurimused, mis enamasti ilmusid prantsuse, saksa jt Euroopa keeltes, pälvisid suurt tunnustust. Martensi kaalukaimaks teadustööks oli 15köiteline Vene impeeriumi välislepingute kogu, milles koos tema kommentaaridega publitseeriti enamik Venemaa lepinguid Austria, Saksamaa, Inglismaa ja Prantsusmaaga läbi ajaloo. Lepingute kogu ilmumine jäi Martensi surma tõttu pooleli. Ta suri kaks kuud enne oma 64. sünnipäeva, 7. (20.) juunil 1909 Valga raudteejaamas, olles teel Peterburi.

    See teave on veebis kergesti kättesaadav ja kordan seda ainult sissejuhatusena meie arutelule, mille peamine teema on Martensi mälestamisega seonduv. Ei saa öelda, et Martens oleks unustusehõlma vajunud. Näiteks seisab Haagis Rahvusvahelises Kohtus (Rahupalees) mitme teise rahvusvahelise õiguse suurkuju büstide seas ka tema oma, mille omal ajal on kinkinud Venemaa valitsus. Tänavu avati uuesti Peterburi Volhovi kalmistul Martensi hauamonument, mis vahepeal oli hävinud, tseremoonial osales Eesti välisministeeriumi esindajana ka endine Eesti Peterburi konsul Jüri Trei. Eestiski on Martensit meeles peetud. Omal ajal asutati üliõpilaste initsiatiivil Martensi Selts, kes avaldas neli köidet toimetisi „Acta Societatis Martensis“. Siinkirjutaja on Pärnus vedanud seni kaheksal korral toimunud Martensi rahvusvahelise õiguse suvekooli. Pärnus on Martensi väljak ja teda tuletavad meelde koguni kaks mälestustahvlit avalikus ruumis, südalinnas asuval pangahoonel (raudteejaama endises asukohas) ja uuel nn Martensi majal.

    Seoses Martensiga pakub eestlastele huvi veel kaks küsimust. Esiteks, kas ta oli päritolult eestlane, nagu Postimees tema surmateates 1909. aastal lakooniliselt teatas? (Ühes saksa teadusajakirja nekroloogis jällegi väidetakse, et tegu oli baltisakslasega.) Teiseks, milline oli tema seos Liivimaaga, kust ta pärit oli? Paljud meist on naudinguga lugenud Jaan Krossi romaani „Professor Martensi ärasõit“ (1984), mis on tõlgitud mitmesse Euroopa keelde. Mitu kuulsat rahvusvahelise õiguse teadlast, kellega olen romaanist rääkinud (kadunud Antonio Cassese, Bruno Simma jt) on Krossi romaani kõrgelt hinnanud ja sellest mõjutusi saanud. Leitakse, et Kross on hästi ära tabanud pinge, mis valitseb akadeemilise vabaduse, teadlase tõeotsingu ja diplomaadina valitsuse teenimise vahel.

    Jaan Krossi kujutuses algas Martensi viimane rongisõit sünnilinnast Pärnust mööda kitsarööpmelist raudteed Valka, kus ta pidi ümber istuma Peterburi rongile. Teame, et päris nii see ei olnud. Esiteks, inglise keeles on ilmunud Martensi tütre Edith Sollohubi mälestused.1 Ta kirjutab Martensite suveresidentsist Waldensee mõisast Volmari (Valmiera) lähedal Liivimaal, tänapäeva Lätis. Koos ajaloolaste Toomas ja Ene Hiioga võtsime tänavu 1. augustil ette retke, et üles leida Martensite suvekodu asukoht. Martensi tütar kirjutab üheselt mõistetavalt, et Martensi viimaseks jäänud rongireis sai alguse just Waldenseest ja mitte Pärnust.

    Teiseks, uurijad, k.a siinkirjutaja, on nüüdseks saanud tutvuda Martensi päevikutega, mida säilitatakse Moskvas piiratud ligipääsuga (Venemaa välisministeeriumile alluvas) Vene impeeriumi ajaloo arhiivis. Kross kirjutas oma romaani ilma Martensi päevikuid kasutamata. Päevikud on venekeelsed ja Eestist seal eraldi juttu ei ole. Kindlasti vääriksid Martensi päevikud publitseerimist ja on üllatav, et seda tööd Venemaal pole ette võetud. Päevikutest selgub, et Martens nägi ennast eelkõige Vene keisririigi patrioodina; kui ta nägi toimumas mingit välispoliitilist rumalust vms, kirjutas ta tihtilugu: „Бедная, бедная Россия!“. Palju on juttu intriigidest Vene välisministeeriumis; kõigist ministritest ja ametnikest, kellega Martens tööalaselt kokku puutus, ta just ülikõrgel arvamusel ei olnud.

    Aga Toomas, ehk sa räägid sellest, kuidas me Martensite suvekodu Waldensee – kust algas ka 1909. aastal tema viimane Peterburi-reis – üles leidsime? Ja kas on ikkagi üldse võimalik öelda, et Martens oli „eesti soost“?

    Ene Hiio
    Lauri Mälksoo ja Toomas Hiio Martensite suvekodu maadel Waldensee mõisas Lätis Rāķise järve lähistel.

    Toomas Hiio: Sa ise olid sealkandis ju mõne aasta eest käinud. Nii et sina leidsid, mitte meie. Enne meie reisi palusid minult abi selle koha täpsemaks tuvastamiseks, sest kahtlesid oma eelmise ekspeditsiooni tulemuses.

    Waldensee on eraldi artiklina olemas nn Ortslexikonis,2 kus selle asukoht on küllaltki täpselt kirjeldatud. See oli Dikļi rüütlimõisa kõrvalmõis peamõisast kaheksa kilomeetrit läänes. Leksikon annab ka lätikeelse nime – Ezermuiža. Sellenimelist kohta sealkandis tänapäeval enam ei ole, küll aga on see Rāķise järve, mille kaldal või õieti lähistel mõis asus, teine nimi – Ezermuiža järv. Ühel tsaariaegsel kaardil on mõis märgitud, mille sobitasin Kocēni valla veebisaidil oleva täpsema kaardi ja lõpuks Läti maa-ameti kaardiga veebis ning leitud tema oligi. Nagu kohapeal nägime, on tegu üsna metsa kasvanud kandiga. Mõisast endast on järel ainult küngas Sosnovski karuputke puhmaste ja mõne omal ajal istutatud puuga ning kivikelder, mille lae ventilatsiooniavades võib ettevaatamatu huviline kergesti sääreluu murda. Kuid sajand tagasi käis seal vilgas elu. 1912. aastal, mõni aasta pärast Martensi surma, avati Smiltene-Valmiera-Heinaste (Ainaži) kitsarööpmeline raudtee,3 mille Ozoli (sks Lappier) jaam oli Waldenseest mõne kilomeetri kaugusel. Tänapäeval on vanal raudteetammil hooldatud matkarada viitade ja vanade fotodega teavitustahvlitega – ka Ozoli jaama asukohas. Nii et Edith Sollo­hubi mälestustes kirjeldatud elu seal sada aastat tagasi tõuseb silme ette küll. Koos tõdemusega, et kui ka kasvav inimkond järjest suurema osa loodusest oma rajatistega asendab, on alati paiku, kus toimub vastu­pidine protsess. Loodus on sealkandis suure osa omal ajal rajatust tagasi võtnud. Aga polegi ju halb, kui suudame ühevõrra kurvastada nii tsivilisatsiooni ruumilise ekspansiooni pärast üldiselt kui ka looduse võidukäigu pärast meie võssa kasvanud noorusmaadel.

    See raudtee toob meid tagasi Krossi romaani juurde. Nimelt algas romaanis professor Martensi ärasõit Pärnust, sest Krossi eesmärk oli siduda Martens Eesti ja Pärnuga ka sel ajal, kui ta oli juba salanõunik, professor ja ministeeriumi­nõunik, ning mitte vähem tähtsana panna ta rongis kohtuma Hella Wuolijoega, kes ei saanuks kuidagi enne Valgat rongi astuda, kui Martens tulnuks Waldenseest üle Volmari. Kross oli kirjanik ja kirjutas romaani, mitte ajalugu, mille kirjutamises on teda kahtlustanud need, kes tema romaane on ajalookirjutuse pähe võtnud, ning mõnikord solvunudki, kui ajalugu ja Krossi lugu päriselt kokku ei lähe või üldse lahknevad. Ka sinu mainitud tähised Pärnu avalikus ruumis lähtuvad ju pigem romaanist kui Martensi tegelikust eluloost. Selles ei ole midagi halba, sest ka paljud teiste rahvaste riiklik-rahvusliku identiteedi tähised on tegelike minevikusündmustega sageli ainult kaudselt seotud. Mõnikord tekitab see soovi ajalugu nende lugudega asendada, mis ajaloo kui uurimusele rajaneva distsipliini väärikusega kokku ei käi, kuid ehk identiteediloomet ja nautimist – hoolimata ajaloolaste virinast või irvitamisest – häirima ei peagi.

    Niisiis, nagu sa Edith Sollohubi mälestuste põhjal järeldasid, sõitis Martens mitte Pärnust Valka, vaid kõigepealt Valmierasse, istus seal Riia-Peterburi rongile, astus korraks Valgas maha, sai ataki ja suri. Ma arvan, et Kross teadis tõestisündinud lugu. Teada on tema ülipõhjalik ettevalmistustöö arhiivi­materjalide, vanade ajalehtede ja mälestustega. Seega ei jäänud tal kindlasti kahe silma vahele ka järgmine teade 11. (24.) juuni 1909. aasta Riia lehes Baltische Post:4 „Professor Martensi surma kohta teatab St. Petersburger Zeitungi korrespondent järgmist: professor Martens reisis üksi 1. klassi kupees oma mõisast Liivimaal Peterburi. Sõidu ajal tundis ta end halvasti, astus Valga jaamas vagunist välja, lõi kõikuma ja varises teadvuse kaotanult kokku. Varsti saabus surm.“

    Muidugi on ka Pärnu Liivimaal, kuid seal Martensil mõisa ei olnud. Et Kross päris lugu teadis, vihjab juba romaani esimene lehekülg, kus ta järgnevasse mõneti mittepuutuvalt kirjutab, et kui Martensi kolleeg parun Michael von Taube võttis jutuks Martensi Liivimaa mõisa – mis ühel liivimaalasest salanõunikul pidi mõistagi olema –, siis mõtiskleb Krossi Martens (enese)irooniliselt selle üle, kuidas saaks mõisaks pidada tema suure aiaga Pärnu maja, ning justkui meenutab endale, et Waldensee oli ta mõne aasta eest oma pojale Nikolaile andnud. Kuid jäägu kirjanduse analüüs kirjandusteadlastele.

    Postimees kirjutas 8. (21.) juunil 1909: „Prof. Martens, endine rahvusvahelise õiguse professor Peterburi ülikoolis ja välimiste asjade ministeeriumi alaline liige, on, nagu telegramm teatab, 7. skp. Valga jaamas ära surnud. Kadunu oli rahvuse poolest eestlane.“5 Niisiis teadis eesti seltskond Martensi eestlusest tema eluajal, see ei ole Krossi loodud. Martensi sugupuu leiab igaüks veebist Geni abil, sinna on usinad genealoogid lisanud ka lingid digiteeritud kirikumeetrikatele ja revisjoniraamatutele. Neist lähtuvalt võib Martensit päritolu poolest pidada nn väikesakslaseks, nagu nimetati linnade ja asulate saksakeelse alamkihi liikmeid, kelle hulgas oli palju elus edasi jõudnud eestlasi – maalt linna asumist peeti toona ja peetakse vist praegugi veel elus edasijõudmiseks. Martensi eakaaslane, saksakeelsest kodust võrsunud eesti arst, EÜSi asutajaliige ja hiljem Fraternitas Estica auvilistlane Heinrich Rosenthal (1846–1916) kirjutas: „[V]õime oma maal saksa peredeks pidada vaid neid, kelle sisserändamine on tõestatud või kes pärinevad vanadest, ammu siin elanud suguvõsadest. Nooremaid põlvkondi, kelle sugupuu ei ulatu kuigi kaugele, tuleb pidada eestlastest pärinevaiks.“ Rahvusküsimuses oli Rosen­thal resoluutne: „Võõra keele oskamine ja kasutamine ka koduses suhtlemises ei saa aga inimest denatsionaliseerida. Vaid päritolu on see, mis määrab ära kuulumise rahva hulka.“6 Seisuslikul Venemaal hakati rahvusele rohkem tähelepanu pöörama XIX sajandi viimasel kolmandikul, kuid eestlased ja lätlased olid erinevalt poolakatest, soomlastest ja sakslastest ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvastest ilma oma aadlita talupojarahvas, s.o absoluutses enamuses alamast seisusest. Martensi karjääri poleks oma eesti päritolu rõhutamine toetanud ja seda ta ka ei teinud. Krossi loodud Martensi sisemonoloog ja mõtteline dialoog oma Tallinna ja Pommeri juurtega abikaasa Katiga ei saanud olla eestikeelne, eeldusel, et me ikkagi keeles mõtleme. Isegi kui ta poisikesena Pärnu uulitsail ringi lipates eesti keelt kõneles, ei küündinuks tema sõnavara XX sajandi algul nõnda keeruliste mõtete väljendamiseni. Eesti haritlased ja üliõpilased olid tema surma ajaks juba mõnikümmend aastat emakeelse terminoloogia arendamisega vaeva näinud, kuid Martensil polnud kindlasti aega eesti ajakirjandust jälgida. Niisiis võime muigamisi tõdeda, et Martensi eestlaseks kirjutades lähtume Rosenthali teesist, mis rõhutab eestlasena sündimise saatuslikku paratamatust, ja talitame vastupidiselt Martensi enda soovile, kes oma alamat päritolu ülemäära ei afišeerinud.

    Mälksoo: Siiski tundub mulle, et vähemalt Pärnus pangahoonel asuv mälestustahvel tuleks uute teadmiste valguses üle vaadata ja ümber sõnastada. Me ei peaks avalikus ruumis presenteerima oma kaasahaaravaid rahvuslik-kirjanduslikke lugusid ajaloolise tõe pähe. Aga kui müüt ikkagi ongi olulisem või huvitavam kui tegelikkus, siis tuleks ehk naljaga pooleks tahvlile lisada, et rongisõit Pärnust toimus „kirjanik Jaan Krossi ettekujutuses“. Ajalooliseks faktiks jääb siiski, et Martens on Pärnust pärit, aga viimane rongisõit Pärnust ei alanud.

    Muide, sõltumata sellest, kas Martensit pidada eestlaseks või baltisakslaseks (või mõlemaks korraga), on tema vaadetes siiski tuvastatav, et tegu oli meie kandi mehega. Ühelt poolt jäi ta läbi ja lõhki impeeriumi meheks. Näiteks hoiatas ta, et Euroopa rahvaste keskel tärganud rahvaste enesemääramisõiguse ideaalis ei tohiks näha mingit „imerohtu“, sest see põhimõte võib veel „hävitada palju“. Samas oli Martensi Venemaa ajaloo käsitus rahvusvahelise õiguse kontekstis täielikult, nagu tänapäeval öeldakse, eurotsentristlik. Martens on kirjutanud, et enne Peeter I oli Venemaa mahajäänud maa, kes Euroopa rahvusvahelises õiguses ei osalenud. Venemaa peab jätkuvalt õppima temast „enam tsiviliseeritud“ rahvastelt Euroopas. Huvitav oli ka see, et Martens ehitas kogu oma rahvusvahelise õiguse teooria üles „tsiviliseeritud“ ja „tsiviliseerimata“ rahvaste eristamisele – ja defineeris tsiviliseeritud riike kui riike, kes peavad kinni oma kodanike õigustest. See on ju tüüpiline baltlase jutt Vene impeeriumi kontekstis! Sollohub kirjutab ka, et Martens ja tema perekond jäid luterlasteks ka tingimustes, kus õigeusku astumine oli Vene eliidi seas juba soovitatav.

    Hiio: Ülemkihtides olid eri usku inimeste abielud tavalised. Martensi lastel oli lihtne jääda luterlaseks, sest ka nende ema oli luterlane. Kas Martensi tütar ise kuulsa vene literaadi krahv Vladimir Sollogubi pojapojapojaga abielludes luteri usku jäi, ma ei tea. Vladimir Sollogubi abikaasa oli poolatar, tema pojad õppisid Tartus ja kuulusid baltisaksa korporatsiooni Estonia ning Edithi abikaasa isa ema oli sakslanna. Eliit oli rahvuse mõttes rahvusvaheline ja baltisakslus oli sellepoolest peale Saksamaa sidemete Peterburi eesõu, unustamata ka väga rohkearvulist poola aadlit. Nii et soovitus riigiametnikel õigeusku astuda oli küllap sama soovituslik nagu 1930. aastatel Eesti riigiteenijatele antud soovitus oma nimi eestistada. Truualamlikele soovitavam kui võimekaile.

    „Tsiviliseeritud rahvad“ oli toona üldkehtiv käsitus, eristamaks õhtumaa riikide omavahelisi suhteid nende suhetest ülejäänutega või ülejäänute endi vahel. Jaapanile tõi võit Vene-Jaapani sõjas tunnustuse ühena „tsiviliseeritud rahvastest“ ja ajaloolises plaanis oli see Venemaa alandamise kõrval ehk tähtsamgi kui saavutatud mõjuvõim Kirde-Hiinas. Baltlaste kodanikuõiguste käsitus piirdus siiski seisustega, talupoegi ja linnakadakaid, s.t meie esivanemaid, ei võetud väga tõsiselt veel XX sajandi alguseski.

    Praegune monumentide ümberlükkamise periood läheb mööda, seda tehakse ikka kord-paar poolsajandis, aga selle tuules pole küll mõtet vedada Martensi tahvleid Pärnust Vidzeme võpsikusse, kuhu isegi korralikku teed ei vii. 1989. aastal Tartus Pälsoni ühiselamule pandud Julius Kuperjanovi surmakohta märkiva tahvli hilisem teisaldamine õigele majale Vallikraavi tänaval oli lihtsam, aga juba siis kõlasid mõtted, et sovetiajal ajalooüliõpilaste seas levinud legendi jäädvustuseks Kuperjanovi surmast Mellini kliinikus võinuks ta ka paika jääda. Nii pole halba selleski, kui Martens endiselt Pärnust ära sõidab.

    1 Edith Sollohub, The Russian Countess, Escaping Revolutionary Russia. London, 2009.

    2 Baltisches historisches Ortslexikon, hrsg. v. Hans Feldmann und Heinz v. zur Mühlen, Teil II, Lettland (Südlivland und Kurland), Quellen und Studien zur Baltischen Geschichte 8/II. Böhlau, Köln-Viin 1990, 675.

    3 Vt kaart: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/lv/5/5e/Latvijas_dzelzce%C4%BCu_karte_1925.jpg.

    4 „Aus dem Reich“, Baltische Post nr 131, Donnerstag den 11. Juni 1909, lk 2, digiteeritud http://periodika.lndb.lv/ etc, liiga pikk link.

    5 „Uuemad teated“, Postimees nr 124, 8. juuni 1909, lk 3. Digiteeritud.

    6 Heinrich Rosenthal, Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel. Mälestusi aastatest 1869–1900. Ilmamaa, Tartu 2004, lk 38-39.

  • Aegumatu Tartu klassik Karl Morgenstern 250

    JANIKA PÄLL

    Herderiga õnnestus Morgensternil kohtuda Weimaris tänu saksa arheoloogile ja mõjukale antiigitundjale August Böttigerile. Tänu Morgensternile kuuluvad Tartu ülikooli kogudesse kuulsa portreemaalija Franz Gerhard von Kügelgeni maalitud saksa kirjanduse klassikute Goethe ja Wielandi kõrval ka tema Herderi ja Böttigeri portree.

    Kes on Johann Karl Simon Morgenstern (1770–1852), kelle sünnist möödub täna 250 aastat? Mis on tema roll Eesti kultuuriloos ja miks teda ikka ja jälle meenutada?1

    Morgenstern sündis ja alustas haridusteed Magdeburgis, jätkas õpinguid Halle ülikoolis kuulsa klassikalise filoloogi ja antiigiuurija Friedrich August Wolfi ja tänapäeval peamiselt tänu oma Kanti poleemikale ja Baumgartneri-käsitlustele tuntud filosoofiaprofessori Johann August Eberhardi juures, promoveerus sealsamas Platoni „Riigi“ käsitlusega ja alustas kohe ka õppejõuna, saades mõne aasta pärast Danzigi (Gdańsk) Athenaeumis elokventsi ja poeesia professoriks. Noore talendi tõi Eestisse tööpakkumine vastavatud Tartu (Dorpat) ülikooli, ent erinevalt paljudest saksa päritolu õpetlastest, kes käsitlesid töökohta kaugel Venemaa keisririigis vaid karjääri hüppelauana ning varem või hiljem Saksamaale tagasi pöördusid, jäi Morgenstern paigale (kuigi pakkumisi oli) ja sidus oma elu Tartuga, pühendades kogu oma energia sellele, et tuua Eesti lähemale Euroopa kultuuri algusele Vanas Kreekas ja Roomas.

    Morgensterni panust on raske lühidalt kirjeldada: ta oli keiserliku Tartu ülikooli esimene kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika, kirjandus- ja kunstiajaloo professor, algatades peaaegu kõigi nende valdkondade – v.a kõnekunst – alase teaduse Eestis. Kauaaegse direktorina pani ta aluse ülikooli teadusraamatukogule, mille XIX sajandi teaduskirjanduse kogud jahmatavad oma hea tasemega tänapäeva Euroopa suurtes raamatukogudes töötavaid teadlasi, ta asutas ülikooli kunstimuuseumi, mille direktorina ta õpetas antiikkunsti, numismaatikat ja mütoloogiat muuseumi kogude najal, olles nii muuseumi­pedagoogika rajaja Eesti avalikes muuseumides.2

    Morgenstern kuulus nende administraatorite hulka, kes kujundasid alustava ülikooli näo ja aitasid sellel kiiresti saada teaduskeskuseks: ta oli üks ülikooli põhikirja autoreid, kujundas koolikomisjoni ja hiljem pedagoogilise seminari juhatuse liikmena Eesti koolihariduse tulevikku ja eri astmete haridusasutuste töö lõimimist, haljastus­komisjoni liikmena aitas ta luua kesklinna ja Toomele ülikoolihoonete ansamblit. Mujal maailmas on ta eeskätt üksikute valdkondade spetsialistidele tuntud kui Friedrich August Wolfi õpilane, Platoni „Riigi“ moraalifilosoofiale keskendatud käsitlusele alusepanija ja kujunemisromaani žanri mõiste ning klassikalise filoloogia (altclassische Philologie) aine nimetuse esmakasutaja.3

    Tundub, et Morgenstern jõudis kõikjale – kui mitte muidu, siis oma kirja­vahetuse kaudu, mille ligi 3000 Morgensternile rohkem kui 680 isiku poolt saadetud kirja on põhiosas seni avaldamata, paari tuhandeni küündib ka tema enda saadetud kirjade mustandite arv. Veel ei ole kvantifitseeritud ka tema ulatuslik jälg õpetajana: instinktiivse koguja ja talletajana hoidis Morgen­stern alal oma aastatel 1803–1836 peetud loengute kuulajate nimekirjad. Nendest näeme, et tema loenguid esteetikast ja Rooma muinsustest Platoni, Cicero ja ladina stiiliõpetuseni kuulasid need noored mehed, kes kujundasid Eestis XIX sajandi esimese poole ja keskpaiga kultuuriruumi.4

    Morgensterni õpilased

    Morgensterni üliõpilaste hulka kuulus palju noorukeid Taubede, Patkulite, Mühlenite, Nolckenite, Tiesenhausenite, Ungern-Sternbergide, Bergide ja teistest baltisaksa aadlisuguvõsadest, kes tulid ülikooli enamasti üldharidust omandama või juurat õppima, kuulates silmaringi avardamiseks esteetika, kunstiajaloo (’arheoloogia’), numismaatika, antiigi olmekultuuri (’antikviteetide’) või Rooma riigi institutsioone käsitlevaid kursusi; kel suhted ladina keelega paremad, osalesid loengutel Cicero Catilina-kõnedest või antiigi kirjameeste „karaktereist“ (Quintilianuse „Kõnekunsti õpetuse“ X raamatu alguse põhjal). Tema üldainete loengutel käis ka Tartus baseerunud ohvitsere, kes end ülikoolis edasi harisid. Baltisaksa aadlinoorukid (eriti Georg Julius von Schultz ehk Dr. Bertram) armastasid Morgensterni kallal hambaid teritada: kõnekunsti ja esteetika professorina oli ta läbi ja lõhki esteet ning riietus ja kõneles vastavalt, paraku ei vastanud tema idamaine mütsike ja tuunikalaadsed kuued ning Cicerot järele aimavad pikad lauseperioodid Dorpati buršide arusaamadele professorist.5

    Ka tulevased teoloogid, haridus- ja kultuuritegelased kuulasid Morgensterni üldaineid, ent jõudsid ka antiigiteadusi käsitleva „Filoloogilise entsüklopeedia“ ja antiikautoritele pühendatud loengutesse, kus olid esikohal Platon, Cicero ja Horatius, aga ka Pindaros ja Quintilianus. Morgensterni üliõpilaste hulka kuulus baltisaksa ajaloolane Carl Eduard Napiersky, estofiilidest kirikuõpetajaid, näiteks keele­uurija ja Beiträge väljaandja Johann Heinrich Rosenplänter, rahvakirjanduse autor Carl Eduard Körber, eesti keele gram­matika autor Eduard Ahrens, või kooliõpetajaid, näiteks eesti-saksa sõna­raamatu väljaandja Ferdinand Johann Wiedemann ja rahvusliku liikumise tegelane Jakob Nocks. Võib-olla just Morgensterni Pindarose-loengute innustusel kirjutas oma oode meie esimene luuletaja Kristjan Jaak Peterson.6 Ent tema loenguid kuulasid ka arstiteaduse tudengid Friedrich Robert Faehlmann ja Karl Ernst von Baer, admiral Otto von Kotzebue meeskonnas arstina ümber maailma purjetanud Heinrich Friedrich Emil Lenz ning astronoom Ernst Wilhelm Preuss, samuti ülikooli hilisem raamatukogu juhataja Emil Anders. Mainekatest kultuuritegelastest on kõige kauem tema juures õppinud küllap Wiedemann, kes Morgensterni käe all ülikooli pedagoogilises seminaris oma ladina keelt lihvis, sellest ajast on alles ta ladina stiili­õpetuse harjutustööd (esseelaadsed arutlused) Rooma ühiskonnast, kreeka keele ajaloost ja humanistliku hariduse ideaalidest.7

    Morgenstern humanistliku hariduse andjana

    Morgensterni tööd ülikoolis võib ise­loomustada humanistliku hariduse andmisena. Selle tunnustuseks andis Õpetatud Eesti Selts (kelle paljud liikmed ja auliikmed olid tema endised üliõpilased) talle 1844. aastal auliikme staatuse. Humanistliku hariduse tähtsust rõhutas Morgenstern nii oma inauguratsioonikõnes Danzigis (ladina keeles) kui ka Tartus (saksa keeles), samuti teistel avalikel ülesastumistel, sealhulgas kõnekunsti professorina peetud ülikooli tähtpäevakõnedes. Oma esimese tähtpäevakõne 1803. aastal pühendas ta antiikkunsti uurimise alusepanijale Johann Joachim Winckelmannile, kasutades motona tsitaati Pindarose „Esimesest Olümpia võidulaulust“, mis viitab inimese surematuse­püüule ning soovile hoiduda nimetust, tühjast vanaduspõlvest – ideed, millega ta ka iseennast samastas (värsid 82–84):

    Kuigi on surelikud, nimetut ei soovi nii raugapõlve tühjalt istudes veeta, ilma kõigest, mis kaunis, jäetuna …

    Püüd kauni poole ja raugematu energia tegid Morgensterni humanistliku hariduse eestkostjaks, kes valis ka oma kõnede teemad nii, et noori rohkem harida ja õpingutele innustada: „ … Kuna minul kui retoorikaprofessoril on põhikirjale vastavalt ülesanne teha teatavaks auhinnatööde teemad, võitjad ja fakulteetide otsused, olen ma nõuks võtnud iga kord sellel puhul mingil siiani veel mitte piisavalt põhjalikult käsitletud teemal avalikult kõnelda. Nii esitan ma sel korral ühe senini veel mitte tema väärtusele vastavalt tunnustatud mehe pildi; igatahes on ta see, kes niisamuti kui kreeka kunstis jumalate ja kangelaste kujutised meid „õhutavad oma päevi mitte priiskavas lodevuses aegamööda veetma, vaid mistahes puhul püüdlema kõige õilsama ja kõrgema võidupärja poole, mis seisneb kooskõlaliselt piiritletud ja täiusele viidud karakteris.“

    Ei ole juhus, et selle kõne alguses esineb tsitaat Johann Gottfried von Herderi (1744–1803) käsitlusest „Ideed luule ja kujutava kunsti ajaloost ja kriitikast“. 8 Herderiga õnnestus Morgensternil kohtuda Weimaris tänu saksa arheoloogile ja mõjukale antiigitundjale August Böttigerile, kellega Morgenstern pidas kaua südamlikku ja sisukat kirjavahetust.9 Tänu Morgensternile kuuluvad Tartu ülikooli kogudesse kuulsa portreemaalija Franz Gerhard von Kügelgeni maalitud saksa kirjanduse klassikute Goethe ja Wielandi kõrval ka Herderi ja Böttigeri portreed.10 Herderi ideid hariduse (Bildung) kohta andsid edasi Halle-Wittenbergi teadlase, Immanuel Kanti õpilase ja Goethe ning Herderi tutvusringkonda kuulunud teoloogi August Hermann Niemeyeri (1754–1828) haridusalased teosed, mida Morgenstern väga hindas ja oma kursuste aluskäsitlustena kasutas. Nende humanistliku maailmavaate puhul on keskne elukestev haridus, inimese loomuse, karakteri pidev arendamine ja maitse lihvimine, kusjuures Antiik-Kreeka ja Antiik-Rooma on peamised eeskujud sellise end pidevalt täiustava inimese ja ühiskonna kohta – kõik see iseloomustab Morgensterni uushumanistlikku vaimsust. Wilhelm Süss ja teisedki uurijad on rõhutanud, et Morgenstern jõudis Tartu perioodil avaldada vähe iseseisvaid uurimusi, sest jõud kulus mujale. Ometi ei tähenda see loobumist humanistliku hariduse ideaalist ja enese pidevast arendamisest – seda näitavad konspektid ja raamatud, mida ta pidevalt märkustega täiendas ja parandas.

    Kreeka ja ladina keele (ka oma kaasaja keelte, sest Morgenstern oli suur anglofiil ja valdas hästi ka prantsuse keelt) õpingud koos parimate, sealhulgas eelkõige antiik­autorite pideva lugemisega olid Morgensterni meelest hariduse alus, mida ta ümber sõnastades nimetas ka tunnetuse või maitse (ld sensus) arendamiseks – tõe, kauniduse ja hüvelisuse tundmise (sensus veri pulchri et boni) arendamine oli humanistliku hariduse peamine eesmärk, mille puhul ei jagata õpetust reaal- ja humanitaardistsipliinideks, vaid peetakse silmas inimese väärtushinnangute ja maitse, sh stiilitunde, arendamist:11 „Tõesti, antiigi kirjasõna põlgajad ei tea, kindlasti ei näi kunagi tänu maitsele nautivat sulneimat naudingut, mida Filoloogile pakuvad vanade keelte õppimisel ja muistse aja kirjanike käsitlemisel just needsamad asjad, mis peletavad vaimutuimust: mõnikord ületatud raskused, mõnikord ununenud asjade taasleidmine, pimedusse jäänu vähehaaval valgusega üle valamine, ebakindla toomine kindlale tõenäosuse astmele; nad ei ole kogenud, kui imeväärselt just see hinge püüdlus, mille abil Filoloog otsib teed läbi sõnade varjude muistse aja inimeste poolt edasi antud asjade juurde; kasvatab, lihvib, paneb hiilgama paljude vaevade järel taasleitud tõese ja kauni jõu. Nad ei mäleta meeldivaimat naudingut, mis on antiikaja radadel ühine nii Filoloogil mistahes rändajaga.“

    Klassikalise filoloogia professor

    Morgensterni tegevuse keskmes on klassikaline filoloogia. Elame teaduse killustumise ajastul: filoloogia, rääkimata klassikalisest filoloogiast või antiigiteadustest, on jagunenud lingvistikaks, kirjandus- ja kultuuriteadusteks ning konkureerib mõistmise ja tunnetuse uurimise valdkondades filosoofia ja semiootikaga ega ole tal kohta CERCSi ja Frascati manuaali klassifikaatorites. Samal ajal on filoloogia oma klassikalises, antiikajast alguse saanud tähenduses tõesti suur valdkond, võib-olla suurim teaduste seas.

    Sõna ’filoloogia’ esineb esmakordselt Platonil Sokratese suhu panduna, kui Sokrates iseloomustab ennast naljatledes: ta on nii φιλόσοφος (philo-sophos, ‘tarkuse armastaja’) kui φιλόλογος (philo-logos ‘sõna ja arutluse, aluspõhimõte armastaja’).12 Hellenismiajaks kujunes välja nii ühelt poolt alusharidusele keskendunud filosoofia ja spetsiifilised filosoofiakoolkonnad kui ka filoloogia, mis tegeles keeleliste ja tekstiteadustega ning kõigi teaduste klassifitseerimisega, hõlmates tänapäeva teadusloo, kõigi teaduste sissejuhatavad osad, raamatukogunduse, ajaloo ja filoloogia. Keskajal olid filosoofia ja filoloogia taas kokku sulanud ning filoloogia (Martianus Capella allegoorias „Filoloogia ja Mercuriuse pulmadest“) sai kogu teaduse, vabade kunstide koondkujuks, renessansis ja varauusajal tõstis reaalteaduste kasvav osakaal ülikooli filosoofiateaduskonnas õpetatavate distsipliinidena esiplaanile filosoofia (vahel ka ‘muusade’ nime all). Pärast seda, kui reaalteadused end XVIII sajandi lõpuks ja XIX sajandi alguseks filosoofia rüpest täiesti välja olid rebinud, vajasid ümbermõtestamist nii filosoofia kui ka filo­loogia.

    Halle professor F. A. Wolf uskus vajadusse uurida ja õpetada keeli ja kirjandust üheskoos ajaloo ja materiaalse kultuuriga, pannes aluse nn asjafiloloogia (Sachphilologie) koolkonnale, vastandina sõnafiloloogiale. Need põhimõtted sõnastas ta „Filoloogilises entsüklopeedias“, kuhu koondas kõik distsipliinid, mille õpetamist ta Filoloogile vajalikuks pidas, kreeka ja ladina keele grammatikast, antiikkirjandusest, filosoofiast ja ajaloost kuni esteetika, kunstiajaloo, numismaatika ja arheoloogiani. Selline avar arusaam filoloogiast püsis Friedrich Nietzscheni, kes oli viimane „Filoloogilist entsüklopeediat“ iseseisva ainena õpetanu.13 Morgenstern lähtus oma kursuse loomisel nii Wolfi kui talle järgnenute käsitlustest, mille universaalsuse tõttu (uuritavaks on kogu sõnadega väljendatav kirjasõna, litterae) võime pidada filoloogiat selle sõna klassikalises tähenduses esimeseks teaduste seas: kui ajalugu on nimetatud elu õpetajaks (historia magistra vitae) ja filosoofiat teoloogia orjatariks (philosophia ancilla theologiae), siis filoloogia oleks kõigi teaduste ema: philologia mater scientiarum. Seda rolli aitas tal eriti täita raamatukogu direktori amet.

    Kuidas mäletada Morgensterni?

    Tänavu pühendatakse Morgensternile rida üritusi: kaks näitust Tartu ülikooli kunstimuuseumis ja sügisel avatav „Morgenstern – Tartu klassik 250“ ülikooli raamatukogus. Aasta lõpul on ilmumas illustreeritud artiklikogumik. Kuidas veel paremini jäädvustada tema mälestust? 2027. aastal tähistab Tartu ülikool loodetavasti keiserliku Tartu ülikooli 225. aastapäeva. Ehk võiks selleks ajaks püstitada Toomele või ülikooli peahoone juurde Tartusse kuju, mis ühendab kolm meest, Eesti teadus- ja haridusloole alusepanijat: rektor Georges Frédéric Parrot’, kuraator Friedrich Maximilian von Klingeri ja kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika, kunsti- ja kirjandusloo professori, raamatukogu ja muuseumi direktori Morgensterni. Kui sellega kaasneb tema pärandi jätkuv uurimine ja mõtestamine, näeme paremini, kuidas jõudsid Eestisse Kanti, Leib­nizi ja Voltaire’i, Shaftesbury, Herderi ja Baumgarteni ideed. Uushumanism võiks olla see võtmesõna, mis aitab mõista sünergiat ülikooli, aadli, kiriku- ja koolitegelaste, juristide, majandusmeeste, reaalteadlaste ja inseneride vahel, millest sai Eesti kultuur.

    Karl Morgenstern. Franz Gerhard von Kügelgen, 1809.
    Karl August Böttiger. Franz Gerhard von Kügelgen, 1812.
    Johann Gottfried von Herder. Franz Gerhard von Kügelgen, 1809.

    Janika Päll on Tartu ülikooli klassikalise filoloogia professor, TÜ raamatukogu vanemteadur.

    1 Morgensterni elu ja tegevust puudutavate faktiandmete osas toetub artikkel alljärgnevatele käsitlustele: L. Mercklin, Karl Morgenstern: Gedächtnissrede, Tartu 1853 (kust leiab ka viited Morgensterni trükistele); W. Süss, Karl Morgenstern (1770–1852), Tartu 1928-1929; Morgenstern 200, Tartu Ülikooli raamatukogu toimetisi, Tartu 1970 ning Ammendamatu Morgenstern, Tartu 1996. Viiteid pärast neid ilmunud M. Ranna, A. Lille, M. Lepajõe, E. Tamme ja H. Tankleri, K. Viidingu, K. Kaju jt käsitlustele koos uute uurimusartiklitega leiab Tartu Ülikooli kirjastuses 2020. aasta lõpus ilmumas olevast kogumikust „Morgenstern 250“ (väljaandjad J. Anderson, J. Päll, M. Teemus ja I. Volt). Autor tänab Mare Randa, Moonika Teemust ja toimetajaid märkuste eest.

    2 Vt J. Anderson, The Use of the University of Tartu Art Museum Collection in Teaching between 1803 and 1918. – History of Education: Journal of the History of Education Society 2019, 1−16.

    3 Vt C. J. Classen, Über das Alter der „klassichen Philologie“. – Hermes, 130.4, 490–497; A. Neschke-Henschke, Carl Morgenstern. De Platonis Republica commentationes tres, Halae 1794: Platoni „Riigi“ esimene nüüdisaegne kommentaar.– Akadeemia nr 1, 1993, 107–122. Samast Akadeemia numbrist leiab ka katkendi Morgensterni doktoritöö sissejuhatusest Marju Lepajõe tõlkes. Vt ka L. Lukas, Bildungsroman – veel üks Tartu lisandus romaani­teooriasse. – Methis 2015, 12 (15), lk 187-193 ja samast numbrist Morgensterni kõne kujunemisromaani olemusest Kairit Kauri tõlkes.

    4 Vt Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjakogu, fond 3, käsikiri CCCXLVI: Subscriptionslisten zur Prof. Morgenstern’s Vorlesungen im Dorpat 1803–1836.

    5 Vt K. Tammuri ülevaadet kogumikus „Ammendamatu Morgenstern“.

    6 Vt J. Undusk, Eesti Pindaros. K. J. Petersoni oodide vaimuloolisest taustast. – Keel ja Kirjandus 2012, nr 1, lk 11−29, nr 2, lk 103−122.

    7 Vt Tartu Ülikooli raamatukogu, fond 15, s. 29. Pedagoogilis-filoloogiline seminar. F. J. Wiedemanni seminaritööd.

    8 Vt J. G. Herder, Sämmtliche Werke. Bd. 7. Karlsruhe 1821, lk 228. Herderi humanismist ja selle mõjust Morgensternile, vt T. Boes, Formative Fictions. Nationalism, Cosmopolitism and the Bildungsroman. Cornell 2012, lk 2, 32 jj, Herderist Baltimail, vt L. Lukas, Liivimaa Lutheri mõtteid inimesest ja tema elukeskkonnast, Sirp, nr 7, 21. II 2020 ja E. Piirimäe, Saateks, J. G. von Herderi „Mõtteid inimkonna ajaloost“ tõlkele, Ilmamaa, Tartu 2019, lk 955–983.

    9 Vt A. Bernotas, Ammendamatu Morgenstern, lk 2 ja M. Ranna ülevaadet Morgensterni käsikirjadest samas kogumikus.

    10 Vt. I. Kukk, Weimari klassikute portreed Tartus – originaalid või koopiad? – Goethe Tartus. Eesti Goethe-Seltsi aastaraamat II. Tartu, 2000, lk 194–203.

    11 Vt C. Morgenstern, Oratio de litteris humanioribus, sensum veri, honesti et pulchri excitantibus atque acuentibus. Leipzig & Danzig 1800, lk 12.

    12 Vt Platoni „Laches“ 188cd, ent φιλόλογος esineb ka „Theaitetoses“, „Riigis“ ja „Seadustes“.

    13 Vt Chr. Benne, Nietzsche und die historisch-kritische Philologie. Berlin 2005, lk 68–70; uushumanismist hariduse keskse mõistena vt B. van Bommel, Classical humanism and the challenge of modernity. Debates on classical education in 19th-century Germany. Berlin 2015.

  • Unistuste eesti naine, kes armastab lihtsat eestlast

    VILJA KIISLER

    Kui otsida tänapäeva eesti luuletajate seast ideaalse naise kuju, ajastu vaimule vastavat naisluuletajat, siis jääb pilk kohemaid pidama Kristiina Ehini peale. Tuntud, lugupeetud, esindab õigeid väärtusi. Poliitiliselt tundlik ja tegusa loomuga, tark. Süda on õige koha peal. Ta võiks olla suurepärane poliitik, kui ainult tahaks.

    Ilmselt sobib enamik Ehini vaateid Isamaaga, aga muidugi mitte selle Isamaaga, mida juhib Helir-Valdor Seeder, kes ilmselt raamatuid ei loe ja isegi ajalehti mitte ning kes alustas oma erakonnajuhi karjääri marsiga eestlaste magamistuppa. See marss tipneb tuleva aasta kohalike valimiste eel abielu­referendumi korraldamisega ning sellise jälkuse korraldamist ei teeks Ehin ilma pealgi kaasa. Küll aga võib ansambli Naised Köögis hitt „Aasta ema“ sel puhul uuesti moodi minna.

    Pigem on Ehinil vaimset lähedust unistuste, aadete Isamaaga, mis tahaks üles võtta seda tuletungalt, mille Mart Laar on pillanud peost (oli säärane ikka kord päriselt olemas?). Ehin võiks seltsida nendega, kes tahavad seista linnu- ja raierahu eest, võidelda reilbooltikute vastu ja korrale kutsuda ülikoole, kus suurem osa doktoritöid kirjutatakse kahetsusväärsel kombel inglise keeles. Ehini aastate jooksul mitmeti väljendatud hool eesti keele püsimise küsimuses võiks sobida lausa loosungitele, mida annaks esitleda eesti haritlaskonna murena omakeelse kultuuri ja teaduse elujõulisuse pärast.

    Jumal tänatud, muidugi, et seda ei ole tehtud. Sellel, et poliitikud raamatuid ei loe, on ikka ka häid külgi! Kujutan ette, et Ehinil jääks süda seisma, kui näiteks kultuuriminister Tõnis Lukas, kes kõrgharidusele vaatamata ütleb „teenendaja“, hakkaks luuletaja poeetilisi argumente kasutama mõnes päevapoliitilises kõnes – miks mitte näiteks kirjandusseaduse loomise algatuse kontekstis? Kahtlustan juba pikemat aega, et eesti keele ja kultuuri armastus ei pruugi poliitikutel platooniliseks jääda. Aga ükskord algab aega, te vaadake ette.

    Oleks Ehin ilmale tulnud ühe inimpõlve varem, oleks ta ilmselt Eesti iseseisvust taastada aidanud. Siis ei olnud poliitika tegemises veel midagi häbenemist väärivat, riigikogust käisid läbi Jaan Kross ja Jaan Kaplinski, aktiivsed olid Hando Runnel ja Lehte Hainsalu, Paul-Eerik Rummo on ministergi olnud. Hilisemast meenub Maimu Berg, aga üldiselt on loomeinimeste poliitiline aktiivsus enamasti piirdunud passiivse kuulumisega sotsiaaldemokraatide hulka. Nõnda on karta, et Ehini säde läheb tegevpoliitikale kaotsi – ning särab seda eredamalt loomingulises enese­väljenduses.

    Tuntus, armastatus ja suhe õigete väärtustega tuleb kasuks ka loomingu viimisel lugejateni. Isiklikkuse ja eraelulise järele januneval ajakirjanduse alla- ja sotsiaalmeedia võidukäigu ajastul on luule peamine turundusvahend luuletaja isik. Kristiina Ehini kaunis kuju on tema tekstidest lahutamatu, lugeda tema luulet looja maist kuju silme ette manamata sama hästi kui võimatu. Tuleb järeldada, et autoril endal ei ole säärase asjaseisu vastu midagi, pigem täitsa vastupidi. Vaevalt leidub teist luuletajat tänaste kirjanike seas, kes oleks oma fotosid teoste kaantele ja kaante vahelegi puistanud nõnda lahke käega nagu Ehin. Vähe sellest, me pole aastate jooksul nägupidi tuttavaks saanud mitte ainult autori, vaid ka tema ema ja isa (see on ainult kiiduväärne, Andres Ehini ja Ly Seppeli elust teaksimegi muidu kahetsetavalt vähe), onude-tädide, vaarisade ja vaaremadega lausa mitme põlve taha.

    Autori lugu tunneme „Paleontoloogi päevaraamatu“ kaudu nõukogudeaegse lapsepõlve kurblootusetute detailideni. Oleme näinud pilte autori plikapõlvest ning tema täiskasvanuelu perioodid on teoste kaudu üsna hästi jälgitavad: päeviku­omaseid märkmeid on Ehin luulega meelsasti vaheldanud, kuigi luules endas leidub argimütoloogilisi realiteete niigi hulganisti. Kuna Ehini artisti- ja abielu on publikul pidevalt silma all ning tema armsa kärgpere lapsedki kiindunumale fännile teada, on Ehin üks neid väheseid luuletajaid, kes sobib hästi meediaväljaannete kaane- ja persoonilugudeks. Ajakirjanik ei taha ju kahjuks enamasti luuletajaga luulest rääkida, tal on tarvis, et portreteeritav oleks lugejale ette tuntud ja, mis peamine, et pildid tuleksid head. Piltide õnnestumises pole Ehiniga lugu tehes mingit kahtlust, tuntuse asjus aga kõlbab mõõdupuuks kas või Perekooli portaal, kus teema „Kristiina Ehin on niiii ilus“ loodi juba 2014 – veel enne, kui Ehin jõudis Naistega Köögis palju laiema publikuni, kui mittelauldavate tekstidega eales võiks jõuda.

    Keeruline oleks vaidlustada arusaama, et üks intervjuu laiatarbemeedias aitab tuntusele kaasa rohkem kui mitu head luulekogu või kajastus kitsamale publikule orienteeritud kultuuriväljaannetes. Kristiina Ehini suhe tavameediaga ei ole kunagi ületanud hea maitse piiri, kuid kindlasti on tema sedakaudne tuntus olnud kasulik näiteks Hooandjast raha küsimisel. Ehin on nii vastse kui ka eelmise kogu „Aga armastusel on metsalinnu süda“ tarvis selles portaalis kokku saanud eesmärgist tublisti suurema summa, mis ei keela muide omakorda kultuurkapitalilt toetust saamast. „Janu on kõikidel üks“ kogus raha eesmärgist peaaegu kaks korda rohkem, mis on eeskujulik saavutus.

    Ka vastse, üheksanda kogu kaant ehib autori foto, mis sobitab ta „suuremasse pilti“ nii oma suguvõsa loo kui ka maailmakultuuri kontekstis. Raamat on kujundatud kaunilt nagu paljud varasemadki Ehini teosed. See on viinud mõttele, justkui ei usaldaks autor küllalt teksti jõudu. Vaevalt siiski nõnda on, pigem näib ta uskuvat, et luuleteos võiks ka kujundusliku entiteedina olla võimalikult esteetiline, pildimaterjal toetamas teksti kvaliteete. „Janu on kõikidel üks“ on nii sisu kui ka kujunduse poolest ambitsioonikalt kavandatud iga eestlase raamatukogu ehteks: keerulistel päevadel või ajaloo murdepunktides hea riiulist võtta, et mõtelda sügavamaid mõtteid Eesti saatuse ja maailmaajaloolise asendi üle, tunda ennast kultuurse inimese ja õige eestlasena. Ajakajalisemaks tarbimiseks sündinud, raamatus viimaseks paigutatud „Muutunud maailmas“ on nn arvamuspoeesina ilmunud ka ajakirjanduses, kuhu see esteetilise üldistusjõu kandmatust ja värsitagumisse kaldumist arvestades oleks tegelikult võinud jäädagi.

    Pean riimilist luulet, milleni Ehin ka enese tunnistamist mööda on jõudnud pika ja keerulise tee kaudu, tema loomingu paremaks osaks. „Aga armastusel on metsalinnu süda“, mis nomineeriti 2019. aasta kultuurkapitali aastapreemiale kandideerima, oleks seda auhinda kahtlemata väärinud. Kohati lohisema kippuvat vabavärssi leidub seal vähe, seevastu riimidesse seatud lüüriline eneseväljendus on leidnud nõtke, veetleva vormistuse ning on erakordselt eufooniline. Viimane on iseloomulik kogu Ehini luulele ja iseloomustab ka tema kirjutatud laulusõnu. Laulusõnad on Ehinil viimase peal head ja poliitiliselt kiirreageerimisvõimelised, mistõttu annan Naistele Köögis iga kord uuesti andeks koolitamata, nõrgad häälekesed, amatöörlusse kalduvad videod ja sagedase ülesuhkurdatud romantilisuse. Curly Stringsile kirjutatud laulu „Kauges külas“ üürgasid tiinekadki, riimisunniline „pruuniks teiseks juuniks“ on aga saanud lööksõnaliseks väljendiks, mis voolab eestlase vereringes juba autorist lahus nagu Hando Runneli värsid.

    Ka viis, kuidas Ehin ise oma luulet esitab, on minu maitsele enamasti ülearu magus. Seetõttu ei suutnud ma korduvatele pingutustele vaatamata jälgida Postimehe veebis näidatud raamatu „Janu on kõikidel üks“ esitlust, mis sai seal õudsel koroonaajal usutavasti kätte päris soliidse vaatajaskonna. Kõiksugu piirangud tahtsid elujanu ära tappa, kultuurijanu rahuldamiseks oli võimalusi vähe ning paljud rõõmustasid, et luuleraamatu esitlusele on võimalik minna kodunt väljumata. Luulega kontakti saavutamiseks on aga vähemasti mul tarvis autori isikust eemalduda, ta n-ö kõrvale panna. Ehin on selle vastse raamatu puhul lausa ületamatult raskeks teinud. Suurele osale teost kaunistavatest fotokollaažidest on autor lasknud sisse sulatada iseenda fotod. Sedakaudu on autorist saanud nii oma suguvõsa loo kui ka maailmaajaloo keskpunkt.

    Sisulised eesmärgid pole aga vähemad. Sättida iseenda ja eesti rahva lugu luulekeeles sobima suuremasse, maailmaajaloolisse pilti on erakordselt ambitsioonikas eesmärk, mida ei ole aga võimalik saavutada ajaloosündmuste ja neid kujundanud isikute loetlemise ning oma pildi lisamisega kunstiliselt töödeldud ajaloolistele fotodele (muide, ka abikaasa fotot pole unustatud) teose kujunduses. Kui näiteks „Minu suguvõsa naised“ jõuab läbitunnetatud isiklikkuse kaudu kunstilisse mõõtmesse, hoolimata teksti pikkusest, ja läheb mulle otse südamesse, on avatekst „Meie“ julgele pealehakkamisele vaatamata hulga vähem kui pool võitu, avaluuletuseks ent siiski õigesti valitud tugeva lõpu poolest:

    Kui sobran minevikus
    teen olevikku ruumi ja tulevikku teed
    Ja pealegi …
    kui püüan unustada
    meenub kõik

    Sõnastatud kreedo ei saa paraku kunstiliseks tegelikkuseks võimalikult paljude suurte mõtlejate, kirjanike ja poliitikute nimede nimetamise kaudu. Pigem mõjub see tekst ajalooeksamiks valmistuva tudengi märkmetena, parimal juhul alles sündimata luuletuse mustandina. Samasugust suurt ambitsiooni, aga realiseerumata kunstilist kujundit on aimata teisteski raamatu telge ehitavates tekstides, kus leidub küll südantsoojendavaid allusioone eesti klassikalise luulega ja veetlevalt algriimilisi heakõlasid, aga ka lõpp­riimide kolksutamist ja muud tarbetut kola. Ka ei vaimusta mind ülearu Ehini kalduvus täiendada luuleraamatuid elulooliste märkmete ja viidetega, missugusel tõsi- või ka kultuuriloolisel ajendil on üks või teine tekst sündinud. Luule ei vaja ääremärkusi ja selgitusi, need ainult segavad. Poleks neid ja ülearuses koguses autori fotosid, jõuaksid teksti kvaliteedid pärale puhtamalt, noh, ausamalt ka.

    Omaette oopus on krestomaatilisusele pürgiv, tüvitekstiks loodud „Lihtne eestlane“, mille nimitegelase ängi ja häbi väidab autor mõistvat:

    Lihtne eestlane!
    Ma suudan sõnastada sinu merd
    ja tõlkida tuult mis sasib
    su õiteta sõnajalapadrikut
    Olen sinuga koos
    kolhoosipõllul kaste tõstnud
    ja tuha sees kartuleid küpsetanud
    paremas usus Reformierakonda valinud
    Ma mõistan su Savisaart ja EKREt
    su tõrvikut ja kübarat ja pastlapaela
    [—]
    Ma armastan sind lihtne eestlane
    tuim tükk
    kõige keerulisem olend keda tean

    Selle armuavaldusega on varjamata irooniale vaatamata võimalik lihtsa eestlase südamesse jõuda küll: ühelt poolt selle pärast, et irooniaga kõrvu väljendatud empaatia on ehe ja soe, teiselt poolt aga seetõttu, et ega siis lihtne eestlane ennast ju lihtsaks eestlaseks pea. Niisugune luuletus saab ometigi rääkida minu naabritest või sugulastest, mitte minust, klaar ju! Lahkemas tujus tuleb kõne alla ka heatahtlik „Niisugused me kord juba oleme“. Muide, Ehin on julge naine, sest ega eestlast armastada pole üldsegi lihtne. Katsu sa armastada säärast, kes ise ennast sugugi ei armasta. Vahi, kus tuleb siin armastama, kes tal sellist asja teha lubas! Vaat kui tuleb veel kallale.

    Sellegipoolest olen kindel, et enamiku eestlaste südames on Kristiina Ehinil juba ammugi kindel koht ja mõistagi pälvitult. Emamesilasliku ilmasamba, minevikku ja sugulussuhteid väärtustava ning sellele tulevikku rajanemas nägeva kauni, võimeka ja aaterikkal väärtusbaasil seisva naisena on ta kahtlemata ka suurepärane persoon esindama Eestit muu ilma luulelavadel, kus oma pisikese rahva ja tema keele saatuse pärast muretsev luuletaja mõjub kindlasti eksootilisemalt kui suurtes keeltes kirjutavad maailmakodanikud, kelle keele ja kultuuri peale ei hakka ei ussi- ega püssirohi.

    Kristiina Ehin esitleb luulekogu „Janu on kõikidel üks“ veebikontserdil oma kodus.

  • Millest räägiksid Oskar Loorits ja Killu Mei?

    JÜRI VALGE

    „Elav ja teadlik huvi emakeele vastu on meil nõndasama vana, kui Eesti enestunne ja rahvuslik iseteadvus üleüldse. Ju ärkamisajast pääle säetakse muude tähtsate harrastusalade kõrvale ikka eesti keel, iseäranis silmapaistvale kohale. Ja iseloomustava hellusega reageeritakse keelelistele nähtustele meil alati ja tänapäevani, eriliselt veel selle järele, kus tekib suurejooneline keeleuuenduslik liikumine ja sünnitab ajajärgu meie keelelises elus.“ Nii alustas sekretär Oskar Loorits 6. veebruaril 1921 Tartu ülikooli auditooriumis nr 2 oma „Ülevaadet Emakeele Seltsi I. tegevusaastast 1920“.

    Sajand hiljem, aastal 2020, tõdes Emakeele Seltsi teadussekretär Killu Mei eile Tartus COVID-19 pandeemia tõttu 20. märtsilt 27. augustile lükkunud aastakoosolekul ülikooli peahoone Johannes Voldemar Veski auditooriumis nr 139 tegevusaastast kokkuvõtet tehes: „Korraldame keelepäevi väliseestlastele, sh lapsevanematele, et tugevdada eesti identiteeti, toetada eesti keele kasutamist kodukeelena ning hoida tee lahti perede naasmisele Eesti ühiskonda. Edendame Tallinna ja Tartu, eesti keele uurimise ja arendamise peamiste keskuste koostööd.“1

    Mida võiks Oskar Looritsal ja Killu Meil teineteisele öelda olla, kui neil oleks võimalik seltsi kaks tegevusaastat võrdlemiseks kõrvuti panna?

    Emakeele Seltsi kroonika lühiversioon.

    Loorits: Ühtlasi asutakse koguma liikmeid ka väljastpoolt Ülikooli kitsast ringi, pääasjalikult õpetajate ja teiste haritlaste seast. [1920. aasta lõpul kuulus seltsi 47 liiget.]2

    Mei: Seltsi kuulus 31. detsembri 2019 seisuga 379 tegevliiget ja 14 auliiget.

    Loorits: Seltsi tegevus koondub esialgu pääasjalikult koosolekuile. Kõiki koosolekuid kokku esimese aruandeaasta jooksul peetud on 7, kevadisel semestril 3 ja sügisesel 4. Aasta jooksul esineb 9 ettekandjad 19 ettekandega.

    Mei: Emakeele Selts korraldas 2019. aastal kolm kõnekoosolekut, kaksteist väliskeelepäeva ja viis keelepäeva Eesti koolides. Selle kõrval toimus seltsi kaaskorraldusel mitmesuguseid üritusi. Ettekandeid esitati aasta jooksul 57.

    Loorits: Ettekannete kõrval iseseisva sarjana on püütud käsitada väikseid õigekeelsuse küsimusi. Nimelt on igal võimalus niisuguseid küsimusi juhatusele saata seisukoha võtmiseks ja koosolekule ettekandmiseks. [Eesti Keele Instituuti ja selle keelenõu veel polnud.] Aasta jooksul on käsitatud järgmised õigekeelsuse küsimused esiniku [juhatuse esimehe Lauri Kettuneni] ettekandel: 1) ’Ehk’ ja ’või’ vahe, 2) ’üliõpilas’ pro ’üliõpilane’, 3) ’Esitada’ = ’ettekanda’, ’edustada’ = ’representeerida’, 4) Kas ’kesk­esitus’ või ’keskedustus’?

    Mei: Koosolekutel [keeletoimkonnas, mida 1920. aastal veel polnud] arutati peamiselt Eesti Keele Instituudis valminud õigekeelsuskäsiraamatuga seotud küsimusi: tsitaatsõnade algustähte, riikide ja osariikide algustähte, üld- ja oskuskeele algtähekasutuse erinevusi, suurtähtlühendite käänamist jm. Toimkond otsustas anda käsiraamatu reeglistikule oma heakskiidu.

    Loorits: On ülesvõetud võõrapäraste nimede eestiliseks muutmise küsimus. Hra Saaberk on näidanud, kui kaugele veidraks on moonutanud rahva suu võõrad, eriti Vene algupära ristinimed; prof. Kettunen taas on rõhutanud rahvus­kultuuriliselt seisukohalt otse haavavat ja lubamatut saksa-(ja vene-)keelsete pärisnimede rohkust Eestis. [Emakeele Seltsi kaaskorraldusel eestistati 1930ndate lõpuni üle 200 000 perekonna- ja 25 000 eesnime.]

    Mei: Koostöös Eesti keelenõukogu ning Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooniga korraldati eestikeelse ettevõttenime võistlus „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi“.3 Auhinnad anti üle 4. oktoobril Tallinnas viies kategoorias: tootmisettevõte – OÜ Päevapoeg, teenindusette­võte – Nelijakk OÜ, vabaühendus – Vaimupuu, haridus- ja kultuuriasutus – Künnimees OÜ, aasta uustulnuk – OÜ Vilja­hunt.

    Loorits: On alati päevakorral seisnud korrekti eesti keele nõue avalikus elus, kuulutustes, teadaandeis, poesiltidel jne. Küsimus, kuidas seda minimaalset keelelist nõuet tegelikult maksma panna on esile kutsunud võib olla elavaimad mõttevahetused Seltsi koosolekuil.

    Mei: Koostöös Tallinna ülikooli ja Eesti Teaduste Akadeemiaga peeti Tallinnas VII eesti teaduskeele konverents, kus tehti kaheksa ettekannet. Kõneldi eesti teaduse kujunemisest, reaal- ja humanitaarteadustest, raamatupidamisteadusest, õpikutest, rahvuse mõistestikust ning oskuskeele loomisest Euroopa Liidu institutsioonides.

    Loorits: Ometi ei ole koosolekud ja ettekanded üksi kaugeltki veel ainsaks Seltsi tegevuse alaks. Kõigepäält on üliõp. Saaberk isiklikult oma pääle võtnud rahva suus vananevate ja ununevate sõnade kogumise. Nagu hra Saaberk teatab, on kogumise üleskutsed siiamaani rõõmustavalt vastukõla leidnud.

    Emakeele Seltsi juubeli tähistamiseks andis selts 2020. aastal välja Eesti Posti teenuse „Minu mark“ kaudu postmargi.

    Mei: Selts osales eesti keele akadeemiliste tervikkäsitluste ettevalmistamisel: murdegrammatika retsenseerimisel ja küljendamisel ning eesti keele ajaloo retsenseerimisel, toimetamisel ja küljendamisel. [Aktiivselt murret enam ei koguta, aga seltsi korraldusel on talletatud kokku üle 1,4 miljoni sõnasedeli ja 67 000 lehekülge murdetekste.]

    Loorits: Tuleks lõpuks nimetada Seltsi läinud aasta suurim saavutus, nimelt suurejooneline korjandus Seltsi heaks, mis on annud juba siiamaani võrdlemisi häid tagajärgi ja tõotab ligemal ajal veelgi paremaid anda. Niisugune suur tähelepanu ja aineline toetus kohustab muidugi omalt poolt ka Seltsi. Seda tunnevad Emakeele Seltsi tegelased väga hästi ja püüavad oma moraalseid veksleid mitte lunastamata jätta.

    Mei: Rahaliselt oli 2019. aasta Emakeele Seltsile soodne. Eesti Teaduste Akadeemia on tegevustoetusele lisaks võimaldanud meile lisarahastust. Selts sai toetust kultuurkapitalilt kroonika koostamiseks ja väljaandmiseks, samuti Eesti Teadusagentuurilt noorte keeleõhtute korraldamiseks. Seltsi tegevust on tõhusalt toetanud haridus- ja teadusministeerium, mistõttu saame ette valmistada seltsi väljaandeid, neid publitseerida ja nende taset hoida, korraldada keelepäevi ja keeleüritusi, toetada keeletoimkonna tegevust jne.

    Loorits: Juba kangastuvadki Seltsi tegelastele tulevikupildid, kus Selts, varustatud oma käsitrükikojaga, asub avaldama oma Toimetusi ja keelelist kuukirja, asub organiseerima ja õhutama keelelist tööd Eestis üleüldse.

    Mei: 2019. aastal on trükis ilmunud Emakeele Seltsi aastaraamat 64 (2018), Mati Erelti „Lause õigekeelsus“ (4., täiendatud trükk), kaks numbrit Oma Keelt. Valminud on 11 vaatmikku. Jätkub varasemate väljaannete digiteerimine. Ilmusid Heli Laanekase artiklikogumik „Eesti filoloog olla“ (toimetised nr 77) ja Jüri Valge koostatud Emakeele Seltsi lühikroonika „Sajand koos Eestiga“.

    Mõlemal Emakeele Seltsi sekretäril oleks üht-teist lisada, Looritsal vähem, Meil rohkem. On selge: nii esimesel kui ka sajandal aastakoosolekul võis tõdeda, et on täidetud põhikirjas ette nähtut: „äratada huvi eesti keele tundmise, arendamise ja uurimise vastu, selles mõttes ka kirjandust, rahvaluulet, rahvateadust ja sugulaskeeli silmas pidades“. Tänapäeval kehtivas põhikirjas on sellele lisatud enam aktiivsust, sh nähakse vajadust soodustada eesti keele kasutamist riigikeele ja ülemaalise suhtluskeelena.

    Pandeemia on seltsi tegevust küll takistanud, ent mitte seda peatanud: 23. märtsil mälestati kalmistutel üle Euroopa seltsi kunagisi esimehi ja auliikmeid, 27. juunil peeti osaliselt virtuaalselt LIII J. V. Veski päeva, kus esitleti seltsi järjekordset aastaraamatut ja lühikroonikat, juulis-augustis analüüsiti eesti keele arengukava projekti, peeti aastakoosolek ja valiti auliikmed; jätkatakse seltsi juubeli 2021. aasta märtsi lükkunud tähistamise ettevalmistusi.

    1 Edasises vestluses on toetutud Oskar Looritsa „Ülevaatele Emakeele Seltsi I. tegevusaastast 1920“ (kirjaviis muutmata, Akadeemilise Emakeele Seltsi aastaraamat I, 1920. Akadeemiline Emakeele Selts, 1921) ja Killu Mei 2020. aasta aastakoosolekul esitatud tekstile (ESA, nr 65, TA Kirjastus, 2020).

    2 Nurksulgudes Jüri Valge kommentaarid.

    3 Sel aastal on kandidaatide esitamise tähtaeg 15. september, esitada saab mh otselingil bit.ly/Ehe­Eesti2020 ja ka ESi kodulehe emakeeleselts.ee kaudu.

  • ,

    Vaiki, kui võid

    TAMBET KAUGEMA

    Vanal hallil ajal, kui ma veel põhikoolis käisin – oli see enne või pärast Brežnevi surma, lööge või maha, mitte ei mäleta, aga kindlasti jäi see ansambli Ruja kolmandasse ehk pop-Ruja perioodi –, oli meie klassis (nagu ilmselt paljudes teistes klassides ja koolides samal ajal) kaks rühmitust. Ühed kuulasid ansamblit Rock Hotel ja teised Rujat. Vaevalt see oli mingi maailmavaateline vastasseis, vaid tulenes pigem muusikamaitsest. Kuigi pikad lokkis rockabilly-tukad, valged särgid ja mustad kitsad lipsud olid väga cool, hoidsin siiski selgelt Ruja pooldajate leeri, sest Rock Hotel tundus liiga tilulilu. Stiilne, aga ikkagi tilulilu.

    Senise jutu mõte on selles, et nüüd keegi ei arvaks, nagu oleks mul Ruja ja nende muusikaga mingi lind – olgu ronk või kana – kitkuda. Vastupidi, Ruja kuulub Eesti muusikaloos viie olulisema bändi sekka (kusjuures mitte viiendana), pole kahtlustki. Seetõttu ei ole mul midagi halba öelda ka selle kohta, et eelmisel nädalal tähistati lauluväljakul Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva kontserdiga, kus tulid ERSO ja Rein Rannapi esituses ettekandele Ruja armastatud palad. Sümfooniline Ruja ei ole ehk päriselt minu maitse, nii nagu ka kunagine sümfooniline Kino jättis (video vahendusel vähemasti) lahjapoolse mulje, ent väärib muusikalise ettevõtmisena tunnustust. Küll aga häiris tõsiselt asjaolu, et kontserdi korraldajana oli üles antud Ekspress Meedia. Või isegi mitte see, et just see korraldaja – eraettevõte, teeb mis tahab ja ise vaatab, kuidas leheteo kõrvalt lisaraha teenib –, vaid sellega kaasnenud mõõdutundetu turundus.

    Teatrivaldkonnas hakkas sellelaadne sagimine häirima juba mitu aastat tagasi, kui Eesti Päevaleht tõi üheskoos teatriühendusega R.A.A.A.M. Viinistul välja suvelavastuse „Kostja ja hiiglane“, kalpsates edasi-tagasi üle kultuuriajakirjanduse ja sisuturunduse õhkõrna piiri nagu jänes jaaniööl. Ega asjata kirjutanud teatrikriitik Meelis Oidsalu: „Teatrikülastusena esitletud firmaüritusi tehakse ju kogu aeg, aga et ajaleht otsustab kujundada lavastuse tervenisti oma turundusürituseks, mis palistatud butafoorse uudisevooga, on küll vist esmakordne. Kahju, et oma asju südamega ja ausalt tegev R.A.A.A.M. tõmmati meediamoguli poolt sisuturundusliku jura keerisesse, nii nagu on kahju ka Eesti Päevalehe kultuuritoimetusest, kelle tulevaste artiklite puhul tuleb nüüd oletada, kas tegemist on järjekordse reklaamlooga või tegeliku, ajakirjandusliku kultuuriuudisega.“1

    Muidugi pole see mingi uus nähtus. Juba aastakümneid on Eesti meediaväljaanded ühel või teisel moel pakkunud kontserdikorraldajatele ja (vähemal määral ka) teatrilavastuste väljatoojatele meediapartneri teenust. Olgu nende huvi siis ettevõtmisega kaasas käiv kiiduväärt maine, võimalus pääseda eksklusiivselt ligi ja intervjueerida mõnda maailmakuulsat staari, soov suunata reklaamiks ette nähtud raha (mõningast allahindlust tehes) vaid oma meediakontserni väljaannetesse või korraldajana osa piletitulust. Kes tunneb huvi, võib Ekspress Meedia veebilehelt järele vaadata, millistes ettevõtmistes on sealne elamusturunduse osakond olnud osaline.2 Ilmselge aga, et see pole üksnes Ekspress Meedia бизнес-план, vaid puudutab ka nende konkurente.

    Eesti Ekspressi veebilehe avaküljelt leiab rubriigi „Roostevaba maailm“, kust avaneb priske uudisevoog kõnealuse kontserdi teemadel, tublisti üle 30 artikli ja video, mille puhul julgen kahtlustada, et nendest paljude eesmärk pole tegelikult lugeja informeerimine, vaid lihtlabane turundus, katse lugejad kontserdile meelitada. Paraku kahandab selline susserdamine kõvasti kultuuriajakirjanduse tõsiseltvõetavust.

    1 Meelis Oidsalu, Liiga suur Eesti. – Sirp 10. VIII 2018.

    2 Vt https://www.ekspressmeedia.ee/uritused/

  • ,

    Kas siis Ida-Virumaa elanikud polegi vääriselupaika väärt?

    MERLE KARRO-KALBERG

    Minutid tiksuvad halastamatult ja teadlased on hoiatanud, et elame endale tuttavas maailmas veel ainult mõnda aega. Praegu on viimane võimalus midagi teha, et ära hoida kliimakatastroof. Kui ületame selle pea nähtamatu piiri, millele juba ohtlikult lähedal oleme, siis polegi enam muud kui vaid tagajärgedega tegeleda.

    Paljuski oleme end nurka mänginud lakkamatu ja aina kasvava energia­vajadusega. Peamiselt saame energiat fossiilsetest allikatest, mis ei taastu ning mille kasutuselevõtt ja sobivaks töötlemine tekitab tohutus koguses heitmeid. Eesti on viimase 50 aasta jooksul olnud maailmas ainuke riik, kus toodetakse elektrit peamiselt põlevkivist, ning 80 protsenti kogu maailmas kasutatavast põlevkivist on kaevandatud siinsamas. Sellega on kaasnenud tohutud tuhamäed, millega ei osata midagi peale hakata, sinirohelised elutud järved ja maa-alused linnad, kuhu päike kunagi ei paista. Ida-Virumaa pole loodusturistide ja suvitajate seas populaarne sihtkoht, väiksematest asulatest on saanud kummituslinnad.

    Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks 2030. aastaks toota 27 protsenti energiast taastuvatest energiaallikatest. Ka meil nõutakse üha valjemalt Põxitit ehk põlevkivienergiast väljumise kava. Meil on palju dokumente ja arengukavasid, mis toetavad põlevkivienergeetika vähendamist, kuid tegutsemiseni ei ole jõutud.

    Põxiti pooldajad leiavad, et põlevkivienergiast loobumine peab olema Eesti peamine majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane eesmärk. Vastaste argument on, et meil puudub alternatiiv. Nüüd on hakatud vähehaaval selle alternatiivi otsimisega tegelema. Aina rohkem algatatakse tuuleenergeetika alaseid planeeringuid.

    Pärast algatamist takerduvad need kiiresti elanike vastuseisu. Riigikohus tühistas paar aastat tagasi tuuleenergia tootmiseks kavandatud Hiiu merealade planeeringu – kohtusse olid pöördunud võimalikest tuulikutest häiritud hiidlased. Lääne-Nigula vald on praegu valiku ees, kas lubada valla territooriumile tuuleparke rajada. Esimestel ideid tutvustavatel koosolekutel läks tuliseks vaidluseks. Eelmisel nädalal lasid ka saarlased Eesti mereala planeeringu sõela­põhjaks.

    Saaremaa vastuseisjatelt jäi kõlama jalgpalliideoloogi Aivar Pohlaku mõte, et Saaremaa on inimese vääriselupaik. Ta on öelnud tuulikute planeerimise kohta: „Me käsitleme loomade, lindude, taimede vääriselupaiku. Minu arust on Saaremaa vääriselupaik mitte ainult neile, kes me siin elame, vaid ka neile, kes siin nädalavahetustel külas käivad. See viis või mood kuidas need praegu planeeritud on, ma arvan, et need hävitavad inimese vääriselupaika või muudavad selle vääriselupaiga vähemväärtuslikumaks.“ (ERRi portaal, 19. VIII)

    Selles seisukohavõtus peitub trots ja sõnum, et meile kõigile, sealhulgas saarlastele, eluks ja elustiili tagamiseks vajaliku energia tootmiseks kavandatud alad on koledad, võtavad maastikult väärtuse, peletavad inimesed eemale.

    Kuidas siis peaksime oma kiimaeesmärke ja lõputut energiavajadust täitma? Tuuleenergia on meie kliimavöötmes põlevkivile praegu kõige tõsiseltvõetavam alternatiiv. Puhtamast maailmast, püsivast elukeskkonnast unistavad kõik. Unistus ei täitu vaid plastist joogikõrtest ja kilekottidest loobumisega. Meie kõigi vastutus on palju suurem. Lõppude lõpuks pole tuulikute toodetavat energiat vaja kaladele, lindudele ega taimedele. Ikka meile endale. Kõik tahavad, et lülitile vajutades lamp otsemaid süttiks. Kui paljud annavad endale aru, et näiteks ühe nõudepesumasina pesutsükliks tuleb põletada pool kilogrammi põlevkivi? Kummalisel kombel püsib arvamus, et vajalik energia peab tulema mingist nähtamatust kohast, näiteks Ida-Virumaalt. Eesti teisest otsast paistab sealne kant kauge – koht, kuhu kunagi ei satuta. Paljude meelest on seal see kõrgelt hinnatud vääriselupaik niikuinii hävitatud. Kas tõesti on Ida-Virumaa elanikud vääriselupaika vähem väärt kui saarlased?

  • Krüptodetektiivi märkmetest: „Aega ei ole ja mõtted on monaadid.“

    KURMO KONSA

    Krüptodetektiiv on juba leppinud sellega, et maailm on hoopis teistsugune, kui me seda kogeme. Miks siis inimene ei taju seda reaalsust? Ilmselgelt pole seda maailmas hakkamasaamiseks vaja. Seda pole vaja igapäevaelus, aga ei ole vaja ka näiteks füüsikaga tegeldes. Küsimus, milline maailm tegelikult on, huvitab ehk lapsi ja filosoofe ning nendestki ainult üksikuid.

    Nanjing Institute of Geology and Palaeontology
    Merevaiku kinnijäänud putukad.

    Reaalsus kui putukas merevaigus

    Tänapäeva teadusele vastavat reaalsust kirjeldab meile näiteks kirjanik Kurt Vonnegut oma romaanis „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda“, kus peategelane Billy Pilgrim satub trafalmadoorlaste lendavale taldrikule. „„Tere tulemast, mr. Pilgrim,“ ütles valjuhääldaja. „Kas küsimusi on?“ Billy niisutas huuli, mõtles veidi aega ja päris viimaks. „Miks mina?“ „See on väga maalik küsimus, mille te esitate, mr. Pilgrim. Miks teie? Kui nii võtta, siis miks meie? Või miks üldse miski? Sellepärast, et praegune hetk lihtsalt on olemas. Kas olete kunagi näinud merevaiku kinnijäänud putukaid?“ „Jah.“ Billyl oli kabinetis tõepoolest kirjapress lihvitud merevaigukamakast, mille sees oli kolm lepatriinut. „No näete mr. Pilgrim, ja meie siin oleme kinni praeguse hetke merevaigus. Sõna „miks“ ei tähenda midagi.““[1]

    Igal juhul on see aegruumiline kirjeldus staatiline ning sisaldab kogu universumit tervikuna. Kui meie näeme liikuvat objekti, siis aegruumis on see maailmatoru, mis ei liigu kuhugi, vaid mis ise kujutabki objekti liikumist. Aegruum sisaldab kõiki aegu ja kõiki kohti üheaegselt. Selliselt on minevik, olevik ja tulevik ainult meie poolt kasutatavad terminid, mis objektiivselt ei tähista aegruumis mitte midagi. Me võime valida aegruumis punkti ning siis selle punkti ajakoordinaadil määratleda, selle koha mineviku oleviku (see on antud punkt ajajoonel) ja tuleviku. Aga ka iga teisel punktil on oma minevik, olevik ja tulevik. Kuna aegruum on staatiline ja muutumatu, on ka kõik selle osad ühtviisi reaalsed. Seega võime öelda, et aeg on oluline mõõde objekti asukoha määratlemisel aegruumis, kuid aja „voolamine“ on illusioon.

    Ometigi on sellises maailma kirjelduses midagi kaduma läinud? Midagi sellist, mis on meile vägagi loomuomane, nimelt „nüüd“ hetk. Ajavahemik, mida me otseselt kogeme, just nüüd ja praegu. Ajahetk, mida me ei meenuta ega millest ei unista – just see hindamatu moment, mis erineb nii olemuslikult minevikust ja tulevikust. Nüüd … ja juba on see läinud.

    Filosoof Rudolf Carnap meenutab vestlust Albert Einsteiniga: „Ükskord ütles Einstein, et teda häirib „praeguse hetke“ probleem tõsiselt. Ta selgitas, et praeguse hetke kogemine on inimese jaoks midagi erilist, see on midagi olemuslikult erinevat, võrreldes mineviku ja tulevikuga, kuid see oluline erinevus ei esine ega saagi esineda füüsikas. Asjaolu, et seda kogemust ei ole võimalik teaduslikult käsitleda näis talle valuliku, kuid samas paratamatu loobumisena. Ta oletas, et praeguse hetke juures on midagi olemuslikku, mis jääb väljapoole teaduse sfääri.“[2]

    Väide tundub olevat ilmselges vastuolus relatiivsusteooriaga, aga Einsteini mõtteavaldust ei tasu siiski kohe kõrvale jätta. Kuigi aeg plokkuniversumis ei voola, siis „nüüd“ momendi erilisus väärib lähemat käsitlust küll.

    Hetked ja inimesed

    Kuidas saaks säilitada tajutava praeguse hetke eripära ja plokkuniversumi kõikide hetkede võrdväärsuse? Me tunneme endid eksisteerivat just praegusel hetkel, selle maagilise „nüüd“ hetke vältel. Me teame ka, et olime olemas minevikus, seda me mäletame. Tuleviku olemasolu võime vaid eeldada.

    Inimese identsus ei ole samuti iseenesestmõistetav nähtus. Meile tundub, et me oleme eraldiseisev isiksus, mis algab koos sünni või eostamisega, sõltuvalt meie käsitlusest ja lõpeb surmaga. Tegemist on kui mitte just illusiooni, siis vähemalt ettekujutusega, tõsi küll, väga kasuliku ettekujutusega. Praegusel hetkel ei ole ma sama isik, kes ma olin kuu või aasta tagasi. Ilmselt olin ma ka eile veidi teistsugune, iseasi, kas suudan selle täpselt kindlaks teha. See, et keha molekulid ja aatomid vahetuvad, on ilmselge. Pärast iga söömakorda on meis ju hulga aatomeid lisaks! Loomulikult ei ole aatomid meie individuaalsuse seisukohast eriti olulised, tähtis on nendest moodustunud struktuuri ehk keha püsivus. Aatomid ja molekulid vahetuvad, kuid keha säilitab oma struktuuri. Meie praegune struktuur tuleneb aga otseselt meie varsemast struktuurist, tõsi küll, osa aatomeid on juurde tulnud ja osa lahkunud, samuti on toimunud palju keemilisi protsesse kehas endas. Inimese ajus olevad struktuurid ei ole siinkohal mingiks erandiks ja nendele struktuuridele tuginebki meie psühholoogilise „mina“ püsivuse idee. Täpsem oleks muidugi fikseerida inimese isik ka ajaliselt, kas me räägime minast praegusel ajahetkel või näiteks 12. mail kell 13 1999. aastal. Kui aus olla, siis ei oska ma tolleaegse mina kohta midagi asjalikku öelda.[3] Loomulikult võin kasutada märkmikke ja päevikuid, arvutilogisid ja muud, et saada teada oma tegevusest tol päeval. Kui mul veab, siis saan teda, et mul oli näiteks sellel päeval loeng või nõupidamine ülikoolis. Ma võin leida oma päevikust isegi märkuse, et tegemist oli ilusa päevaga ja mingi ime läbi tuletada meelde midagi selle päeval toimunust, aga see on kõigest mälestus, mida töötleb praeguse hetke „mina“.

    Inimese „mina“ kummalist ja saladuslikku püsivust on hästi kujutatud Richard Straussi ooperis „Roosikavaler“ („Der Rosenkavalier“), kus juba küpses eas marssaliproua mõlgutab mõtteid aja üle: „See on maailma kulg. Mäletan ka tüdrukut, kes on just kloostrist püha abiellu kamandatud. Kus on ta praegu? Jah, otsi möödunud aasta lund. Aga kuidas saab tegelikult olla nii, et ma olin väike Resi ja et minust saab ka vana naine? Vana naine, vana marssaliproua! „Vaata, seal läheb vana printsess Resi!“ Kuidas see juhtuda saab? Kuidas Jumal seda teeb? Kuid ma olen alati sama.“[4]

    Hoolimata füüsika selgest kinnitusest, et mingit aja voolamist ei ole ja kõik momendid maailmas on ühtviisi reaalsed, jääb meist enamiku hinge kahtlus. Ma ju tunnen, kuidas aeg voolab, võib meist väita igaüks ja kuigi aja voolamist on võimatu mõõta, ei ole see argument kuigi veenev. Isegi füüsikutel on tõsiseid kõhklusi, mida väljendas Einsteini öeldu. Teine väga kuulus XX sajandi füüsik ja filosoof Sir Arthur Stanley Eddington (1882–1944) väljendas kahtlust veelgi selgemalt: „Kui ma mõistan olemasolu selle tõttu, et ma ise olen olemas, mõistan ma ka muutumist, sest ma ise muutun. See on sisemine Ego, mis on ja mis muutub.“[5] Meie tunne aja voolamisest ja tulevikuhetkede saabumisest on niivõrd kõikehõlmav, et see lihtsalt peab vastama millelegi objektiivsele. Eddington on välja pakkunud idee sellest, et me kogeme aega kahel eri moel. Ta kirjutas: „Kui ma sulen silmad ja eemaldun sisemisse teadvusesse, siis tunnen ma end kestvana, mitte ulatuvana. Me tunneme aega, mis mõjutab meid endid, mitte ei eksisteeri ainult väliste sündmuste suhetes, see viimane on ajale muidugi väga iseloomulik; ruumi seevastu on alati käsitletud kui midagi välist.“[6] Üheks aja tajumise viisiks on seega meie meeled, mis tajuvad seda sarnaselt ruumiga, kuid on ka teine viis, mis toimub meie teadvuse sügavustes ja mille käigus me tajume aega otseselt. Aeg avab meile omalaadse tagaukse inimhinge sügavustesse – idee, mida ühelt füüsikult nagu ei ootakski! Sellesarnaseid mõtteid on avaldanud ka tänapäeva tuntud inglise füüsikateoreetik Roger Penrose: „Mulle tundub, et selles, mis puudutab aja voolamist on tõsised lahknevused selle vahel, mida me teadlikult tajume ja mida meie (imepäraselt täpsed) teooriad kinnitavad füüsilise maailma reaalsuse kohta. Need lahknevused räägivad kindlasti meile midagi olulist füüsika kohta, mis arvatavasti on meie teadlike tajude aluseks.“[7]

    Krüptodetektiivi arvates oli neil õigus, aga ilmselt mitte päris nii, nagu nemad seda silmas pidasid. Uurides krüptodetektiivi märkmeid saab üha selgemaks, et tema kavatsused on märksa ambitsioonikamad. Kuidas olukorrast välja tulla? Päästa oma nahk ja selle käigus ka loomulikult kogu maailm. Krüptodetektiiv on võtnud uurimiseks looduse astmestiku idee ja arendanud seda edasi küllaltki ootamatus suunas.[8]

    Ronides üles mööda looduse astmestikku

    Kui me kujutame maailma ette järjest keerukamaks muutuvate tasemete astmestikuna, siis ei ole mingit põhjust jääda pidama inimese juurde. Veelgi enam, kui arvestada plokkuniversumi olemasolu, siis on selge, et kõik keerukuse tasandid on kogu aeg olemas olnud. Loomulikult on proovitud välja mõelda ka seda, millised võiksid olla järgmised keerukusetasemed peale inimest.

    Tyler Volk käsitleb kõrgeima tasemena geopoliitilisi riike. Ta väidab, et järgmine loogiline tase seostub rahvuste sulandumisega, mis tekitab planetaarse inimkonna. See uus süsteem ei teki ühegi valitsuse või valitsuste süsteemi domineerima hakkamise tagajärjel, vaid kujuneb täiesti uus süsteem. Ilmselt on tegemist kompleksse, kuid samal ajal detsentraliseeritud maailmaga.[9] Teilhard de Chardin on pakkunud üldise evolutsiooni lõpp-punktiks mingit kollektiivset üliteadvust, mis sulandub lõpuks Jumalasse.[10] Operaatorite teooria näeb tulevikku inimteadvuse ja masinate sulandumises uueks organismiks, samale protsessile viitab ka Margus Ott.[11]

    Kui leidsin krüptodetektiivi materjalide hulgast faili pealkirjaga: „Milline võiks siis olla järgmine keerukuse tase?“, siis lootsin, et lahendus on käeulatuses. Aga failis olevas dokumendis oli krüptodetektiivile nii omaselt vaid üks lause: „Aega ei ole ja mõtted on monaadid.“ Kuna järgmise keerukustasandi objektid pannakse kokku eelmise tasandi objektidest, siis viitab see lause ilmselt sellele, et järgmise tasandi objektid koosnevad mõtetest. Sellealasest uurimistööst on krüptodetektiivi paberites mitmeid jälgi.[12] Kuidas see aga võimalik saab olla ja mismoodi seostuvad sellega monaadid?

    Plokkuniversumis kujutab inimest keerukas maailmajoonte sasipundar, mida võime kutsuda näiteks inimese maailmatoruks. Inimese ja kõikide tema mõtete maailmatoru eksisteerib neljamõõtmelises aegruumis. Eri lõigud tähistavad selle mingit olekut mingil ajahetkel. Mõtted kujutavad endast keerulisi osakeste maailmajooni ja ei midagi muud. Seega on mõtetel olemas kindel asukoht![13] Millised on siis mõtted aegruumis? Aegruumis asuvad kõikide inimeste aegruumilised torud koos mõtetega. Nad erinevad nii ruumilise kui ka ajalise koordinaadi poolest. Teadvuslikud protsessid ei seisa füüsikalisest aegruumist eemal. Me ei saa eraldada teadvust aegruumist. Nad on selle maailma osad, nagu kõik muugi meie ümber. Ka inimeste mõtted ja tajumused moodustavad ühe osa plokkuniversumist.

    Inimese tajutav „nüüd“ hetk ei ole ju mitte hetk, vaid sellel on mingisugune kestus. Filosoofid kutsuvad seda aega, mida vahetult läbi elatakse ja tajutakse, terviklikult näivaks olevikuks (specious present). Selle hetke tegelikku pikkust on proovitud nii hinnata kui ka mõõta ja keskmiselt on see ilmselt umbes kolme sekundi pikkune. Füüsikalises mõttes on tegemist päris pika ajavahemikuga, selle kestel liigub valgus veidi vähem kui 900 000 kilomeetrit. Liikumise ja muutumise tajumine toimub selle näiva oleviku kestel. Isiku maailmajoonel omavad need näivad olevikud kattuvaid osi, mis loovadki mulje aja voolamisest.

    Mõte on seega lõik meie maailmatorust, täpsemalt, lõik meie maailmatoru aju kujutavast osast.

    Aga milline on mõtte täpsem struktuur? Mõte on alati seotud väliskeskkonnaga, olgu selleks siis aistingud, mis seostuvad füüsikaliste objektidega, või intuitsioonid, mis seostuvad abstraktsete objektidega, mille täpne asukoht on meile teadmata. Igal juhul ajus tekitavad need mõlemad teatud aktiivsusmustreid. Mustreid töödeldakse ajus pidevalt ümber ja osaliselt salvestatakse. Me võime seda nimetada sisemiseks mudeliks väliskeskkonnast. Tegemist on salvestisega korrelatsioonidest väliskeskkonnaga. Tegemist ei ole mitte ainult füüsilise, vaid ka mentaalsete objektide keskkonnaga. Tegemist on sisemise reaalsusega – me tunneme ennast asuvat maailmas ja meie peas toimuvad mõtted. See, mida me näeme ja tunneme, on tegelikult ju sisemine reaalsus meie ajudes – mudel, mis küll suures osas on ebatäielik, tugineb välisele füüsilisele ja kultuurilisele keskkonnale jne, kuid tegemist on ikkagi sisemise mudeliga. Selle mudeli loomine jääb meie teadvusele harilikult märkamata. Mudel sisaldab meile olulist teavet, kõik ebaoluline jäetakse kõrvale. Nii et mõte kujutab endast kindlasti seda sisemist reaalsust, see on iga mõtte n-ö kohustuslik osa.

    See sisemine reaalsus on füüsikalises mõttes koondunud mahtu alla liitri ja aega kuhugi kolme sekundi kanti. Subjektiivselt haarab see aga kogu ruumi, mida me tunnetame, mida me teame ja mida suudame ette kujutada, aga ka näiteks lõpmatuse, juhul kui inimene seda tunnetada suudab. Ajaliselt haarab see kogu aja, mida me mäletame, ja kogu aja, mida suudame ette kujutada ning intuitiivselt tajuda.

    Me kogeme oma sisemist reaalsuse mudelit. Inimene ise on koos oma mõtlemisega loomulikult osa sellest sisemisest mudelist. Kui ma praegu seda teksti kirjutan, siis tajun, et istun arvuti taga ja klõbistan klahvidega. Minu sisemise reaalsuse mudelis on omakorda mudel minust, kes kirjutab raamatut. Muidu ei saaks ma ju seda ette kujutada. Nii et lisaks sisemise reaalsuse mudelile on igas mõttes kindlasti ka mudel sellest mõttest endast. Mudel tajuvast subjektist. Me tajume seda eneseteadvusena. Ma lihtsalt ei kirjuta raamatut, vaid ka tajun, et ma seda teen. Teadvus reflekteerib kogemusi ja seejuures ka iseennast. Peale selle on mõte varustatud mäluga. Mõte mäletab kõiki eelmiseid seisundeid. Mingis mõttes ongi mõte mälu ehk siis mustrite salvestis. Tegemist on diskreetse, idiosünkraatilise mudeliga, kuhu on salvestatud kõikide vaatluste andmed antud vaatleja seisukohast. Eri ajahetkedel on need korrelatsioonid füüsikalise keskkonnaga erinevad, seega on erinevad ka mõtted.

    Miks aga on just mõtted need elemendid, millest luuakse järgmise keerukusetasandi objektid? Ega krüptodetektiivi paberitest sellele väga selget vastust ei leia. Nagu eelnevalt nägime, on nendeks ju pakutud inimesi, inimühiskondi, inimesi koos tehnoloogiaga, aga nüüd järsku ainult üksikud mõtted.

    Iga uus tekkiv tase tugineb eelmistele, seega jäävad kõik varasemad tasemed alles ning hõlmatakse uude tasandisse. Eelneva tasandi objektid kombineeruvad ja integreeruvad, moodustades uue tasandi keerukama objekti. Seal toimivad nad suurema süsteemi elementidena, selle osistena. Seega kaotavad nad osa oma iseseisvusest, mis on iseloomulik alumisele tasandile. Iseseisev rakk on rohkem „ise“ kui rakk hulkrakses organismis. Samuti on see jällegi osis märksa suuremast ja kõrgemal tasemel olevast süsteemist. Biosemiootik Jesper Hoffmeyeri sõnutsi: „… emergentsetes protsessides piiratakse alati vabu võimalusi lihtsamatel tasanditel, et võimaldada täiesti uut laadi vabaduse tekkimist ja arenemist komplekssematel tasanditel“.[14] Kõrgema taseme objekti moodustamiseks loovutavad alama taseme objektid palju oma iseseisvusest ja isedusest. Nii ka mõte ei ole see, mis mõtete komplekt toimivas ajus.

    Mõte on monaad

    Monaadina mõistetakse filosoofias mingit ühtset elementaarset substantsi, mis peegeldab maailma struktuuri. Sõna ise tuleneb kreeka keelest, kus monas tähendab ühikut, üksust. Termini monaad võtsid teadaolevalt esimestena kasutusel pütaagorlased, kes tähistasid sellega esimest maailma loodud entiteeti. Tegemist on kogu olemasoleva algusega. Monaadist sündis düaad (kahesus) ja sellest omakorda arvud. Kõige tuntum on kahtlemata aga saksa filosoofi Gottfried Wilhelm Leibnizi (1646–1716) monadoloogia. Tegemist on metafüüsilise käsitlusega maailmast, mis seab monaadid, mis on lihtsad substantsid, kogu reaalsuse aluseks. Monaadid ja lõpmatuse käsitlused põimuvad vägagi omapäraselt juba varasematest krüptodetektiivi lugudest tuntud Kurt Gödeli vaadetes. Gödel on kirjeldanud oma filosoofiat kui „monadoloogiat koos tsentraalse monaadiga [—] mis on üldjoontes sarnane Leibnizi monadoloogiale“.[15]

    Tundub, et krüptodetektiiv peabki näivat olevikku kajastavat mõtet monaadiks, millest ehitatakse järgmise kõrgema taseme objektid. Monaad tähistab siinkohal diskreetset üksust, mis sisaldab mingil kombel kogu maailma. See, mis inimesel on maailmast, peitub meie mõttes, midagi muud inimesel ei ole. Monaad ei ole füüsiline inimene või mingi inimesesarnane entiteet, vaid närvisüsteemi muster, keskkonnaga interaktsiooni tõttu kujunenud närvivõrgustiku mustri salvestis. Tegemist on informatsioonilise struktuuriga. Maailm koos inimesega on vajalik tase, et tekiks monaad. Siit alles krüptodetektiivi tõeline avastusretk monaadide maailma alles algab.

    [1] Kurt Vonnegut, Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda. Tallinn, Eesti Raamat 1971, lk 64.

    [2] The philosophy of Rudolf Carnap. Open Court, Lasalle, Ill, Open Court 1963, lk 37.

    [3] Filosoofilistest isiksusekäsitlustest meeldib mulle näiteks Derek Parfiti vaade: Derek Parfit, Reasons and persons. Oxford, Clarendon press 1984.

    [4] Libreto: Der Rosenkavalier https://opera-guide.ch/operas/der+rosenkavalier/libretto/de/

    [5] Arthur Stanley Eddington, The nature of the physical world. Cambridge, Cambridge University Press 1929, lk 97.

    [6] Arthur Stanley Eddington, The nature of the physical world, Cambridge, Cambridge University Press 1929, lk 51.

    [7] Roger Penrose, The emperor’s new mind, Oxford, Oxford University Press 1989, lk 304.

    [8] Loodusastmestiku ja üldise evolutsioonikäsitluse kohta vt: Kurmo Konsa, Otsides arengu algoritmi – Sirp 27. V 2016.

    [9] Tyler Volk, Quarks to culture: How we came to be. New York, Columbia University Press 2017.

    [10] Pierre Teilhard de Chardin, The future of man. London, Collins 1969.

    [11] Gerard A. J. M. Jagers op Akkerhuis (editor), Evolution and Transitions in Complexity: The Science of Hierarchical Organization in Nature. Cham, Springer 2016; Margus Ott, Vägi: Väekirjad I. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2015.

    [12] Kurmo Konsa, Mees kelle tapsid abstraktsed objektid – Sirp 9. III 2018.

    [13] Mõtete ruumilise paiknemise kohta vt: Michael Locwood, Mind, brain and the quantum: the compound „I“. Oxford, Cambridge, Blackwell 1989, lk 71–78.

    [14] Jesper Hoffmeyer, Biosemiootika. Tallinn, Tallinna Ülikooli Kirjastus 2014, lk 375.

    [15] Wang, Hao, A Logical Journey: From Gödel to Philosophy. Cambridge, Mass., MIT Press 1996 (0.2.1).

     

  • Tuttava linna tuled – Rapla: jaama juurest alevisse

    JÜRI METSSALU

    Meie maja on „jaama juures“. Nii nimetatakse Raplas kogu linnaosa, mis paikneb Türi ja Viljandi pool raudteejaama lähedal. See on suurelt jaolt aedlinn, siin on „individuaalelamud“, nagu lapsepõlves ikka öeldi. Isa ehitas ka noorena siia individuaalelamu. Samal ajal ehitasid veel paljud. Just olid kerkinud ka TREVi kolmekorruselised kortermajad. Aga enne seda oli siin suur rohelus ja üksikud tsaariaegsed ja Eesti aja majad. Nüüd tukuvad vanad taluhooned uue korrapärase aedlinna sees vabakujuliselt siia-sinna pillatult ja nende kaudu kumab eelmine aeg ja eelmine olemine.

    Siin on meie papsi lapsepõlvemaa. Ta sünnikodu asub Viljandi maantee ääres ühes tsaariaegses majakeses. 1950ndatel ja 1960ndatel elati siin maaelu. Lehmad, sead, kanad, koerad, kassid – kõik olid olemas. Maja juures oli heinamaa ja heinamaa taga mets. Kogu see ala, kus isa oma vendadega ringi jooksis ja mängis, on nüüd täis ehitatud, on nüüd linn. Paps ehitas isegi maja oma lapsepõlvemaale. Mulle on see alati olnud väga tähtis, et meie mängumaa on samas kohas.

    Mets on ka sama, ehkki nüüd osalt lagedaks raiutud. Meie mets, armastasime öelda. Öeldi ka KEKi mets, sest see ulatub aedlinna servast KEKi ja praeguse Sadolini tehase külje alla. Metsas on ka „KEKi rajad“, kus käisime suusatamas ja jooksmas, ja kruusast kuhjatud tehismäed Lenini mägi ja Pähklimägi. Lenini mägi oli lemmik, meie põhiline kelgutamiskoht. Arvasin, et mäel on selline nimi, sest see on suure Lenini kiilas pea, millel me liugu laseme.

    Metsas oli ka puu, kellega ma rääkisin, ja koht, kus algklassides ehtisime metsloomadele jõulukuuse. Sealt viisid kitsad käänulised rajad väikesesse rabasse ja vanade veega täidetud turbaaukude äärde, kus nägin ühel kuumal suvepäeval rästikunahka. Turbaaukude tagant pääses aga kohe hopsti Ööbiku linnaossa, kus uuemates kortermajades elas mitu klassikaaslast ja kus asus ka Ööbiku saun – koht, kus sai peetud esimesed klassiläbud ja kuhu positsioneerub ka mu elu esimene suudlus.

    Viljandi maantee oli isa lapsepõlves munakivitee. Teisel pool maanteed paiknevad võsas vanad Valtu mõisa tellisevabriku saviaugud, kus isa käis lapsena ujumas ja kala püüdmas. Meid sinna ei lubatud. Pikka aega oli Viljandi maantee üldse väga konkreetne piir, milleni võis mängudega kulgeda. Ühe saviaugu nimi oli Kogrekas, kus kalad seisid hämaras vees salapäraselt paigal.

    Saviaukude taga on jõgi ja jõe taga alevi karjamaad, kus isa lapsena lehmadega karjas käis. Nendele karjapoisi­radadele, päris saviaukude külje alla ehitati aastatel 1986–1988 meie uus suur koolimaja, Rapla II keskkool, hilisem Rapla Vesiroosi gümnaasium. Vesiroosist kujunes vaba vaimuga kogukond. Kooli 30. sünnipäevaks andsime välja raamatu „Vesiroosi lood“, kus olen kirjutanud kooli olemusest pikemalt. Paraku lõppes siis ka meie gümnaasiumi lugu: see lõpetati, välisel survel. Raplaga läks mu meelest ses plaanis küll kurvalt: kaks väljakujunenud, toimivat tervikut lõhuti ja tekitati midagi, mis alles avastab ennast.

    Meie koolimaja juures lamab suur, lai ja rahulik Kalevipoja luisukivi, mu elu esimesi pärimuspaiku, millest rääkis mulle vanaema ja kus olen käinud jaaniööl kivi alla jäänud varsa kaelakellukese tilinat kuulamas. Seal asub ühtaegu ka Valtu ja Alu mõisa piir. Suurem osa Raplast paikneb Alu mõisa maal. Linn olevat pikliku kujuga seepärast, et Alu mõisnik ei olevat tahtnud raudteejaama oma maale, Valtu mõisnik olnud aga nõus ja nii veniski asula kiriku ja raudteejaama vahel mööda Viljandi maanteed piklikuks.

    Piirkond, mida nüüd nimetatakse kesklinnaks, on meile endiselt alev. Läheme ikka „alevisse“, kedagi oli näha „alevi vahel“ jne. Sest alev ta tegelikult on, kiriku juurde kujunenud asum, praegu kohati päris kenasti renoveeritud ja aastatega õdusaks aedlinnaks kasvanud.

    Rapla uuest avarast kirikust kumab läbi vana väike ühelööviline keskaegne koda, idaseinas kolm gooti akent. Siin on ilus paekivist sild ning kesk- ja varauusaegne kalmistu ratasristidega. Tõenäoliselt kusagil Jõe tänava peenramaadel peitub muinasaegne asulakoht. Kirik meenutab tervet kihelkonda, mille keskus siin on. Rapla kihelkond on hiiekohtade, kabeliasemete, katolikuaegsete naisvägilaste, hingepuude, usuvendade, aga ennekõike põlluharijate maa, mille lugu ulatub aastatuhandete taha ja kus tunnen Lõuna-Harju looduslähedust. Asume Tallinnast, oma ajaloolisest maakonnakeskusest piisavalt kaugel. Samal ajal on linn (kui läheme „linna“, siis ikka Tallinna) ka piisavalt lähedal, et mõjuda meile ergutavalt, rikastavalt, lõõgastavalt.

    Kirikuaias seisab mu meelest üks Eesti ilusamaid Vabadussõja mälestusmärke, Jaan Koorti töö. Jõe kaldal kulgeb kesklinnast Vesiroosi spordipargini sümpaatne promenaad. Kui plastmassist historitsistlikud laternapostid oleksid metallist, oleks tunne väärikam.

    Rapla on üldse keskeltläbi kenake, roheline, lilleline. Linnaaednikud teevad hääd tööd, ehkki puid on ikkagi liiga palju maha võetud. Ja esteetilisi apsakaid leidub ka. Oih, kuidas see siis juhtus? Keskväljak. Eesti väikelinnasid tabanud napakate keskväljakute maania on jõudnud ka Raplasse. No on inetu, midagi ei ole teha. Miks need mustad pulgad peavad domineerima, miks rikkuma Tallinna maanteel meie klassikalist „Ramsese seiklustest“ tuntud vaadet? Miks te tegite kultuurikeskuse juurdeehitise külge selle maitsetu rabaläraka? Loodus, külad, maastikud, rabad on meil siin ju igal pool ümber ja lähedal. Läheks lihtsalt kohale?

    Raplas on tõtt-öelda veel mõndagi häirivat, ja mitte ainult esteetilises plaanis. Ei ole tore lõunasöögi ajal kuulda, kuidas kõrvallauas kaks kogukonna juhtfiguuri (mehed) sõimavad „pedesid“. On mõndagi, mille pärast hakkan siin kuu aja möödudes ikka taas Tartut igatsema. Nii olengi kolmepaikne, ühendan endas Rapla, Tartu ja maakodu Rapla lähistel.

    Aga üldjoontes on siin tore. Meil on eriti äge vana KEKi peahoone – oktagonaalne ufo, värskendatud lauluväljak Tammemäel, on jaburaid ja tõsiseid skulptuure, palju häid söögikohti, korralik spordihoone, hää rongiühendus Tallinnaga, sõltumatu maakonnaleht, suur tervisekeskus, vilgas kultuurielu. Raplast on pärit palju loomeinimesi, meil on mitu festivali, siin on häid sõpru. Ja nüüd on see linn ka papsi teele­saatmise koht.

  • TENNO TEIDEARU, etnoloog

    Tenno Teidearu

    Kliimamuutused uurimisobjekti ja ühiskonnaprobleemina pole humantitaar- ja sotsiaalteadustele võõrad. Antropoloogid ja etnoloogid uurivad aina enam, kuidas on keskkonna ja kliimaga seotud muutused mõjutanud inimeste käitumist, hoiakuid ja kohanemist. Ka museoloogias on esile kerkinud püüd mõtestada inimese, keskkonna ja kliima seoseid ning võtta sotsiaalne ja kultuuriline roll selle temaatika käsitlemisel.
    Kust algab kliima ja lõpeb inimene? Kliimast saab etnoloogi ja antropoloogi pilgu läbi mõelda kui kultuuri ja looduse ehk inimese ja mitteinimese suhtest ning selle tulemusest. Ontoloogilises antropoloogias, kus keskendutakse peamiselt põlisrahvaste uusanimistlikule suhestumisele oma elukeskkonnaga, nii taimede, loomade kui ka maastikuga, kritiseeritakse lääne mõtteviisile omast ning seega universaalseks peetavat looduse ja kultuuri duaalsust, mis paljude põlisrahvaste arusaamises puudub. Prantsuse antropoloog, sotsioloog ja filosoof Bruno Latour tuletab meelde, et me pole kunagi olnud modernsed, sest mis tahes sotsiaalsete, majanduslike ja tehnoloogiliste protsesside puhul on inimese kõrval vältimatu toimija tegelikult loodus. Me võiksime mõelda sellistest kvaasiobjektidest hübriidselt.* Kliimastki tuleks mõelda holistlikult analüütiliste kategooriate kaudu. Koroonapandeemia on õppetund, et maailma teises nurgas sündiv jõuab varem või hiljem ka meie õuele – kliimakriisist ei saa välja astuda. Arvan, et peaksime üksikisiku tasandil teadvustama ennast ja loodust osana üldisest toimijate võrgustikust ja kvaasiobjektist – kliimamuutusest –, et eetiliselt hinnata oma käitumist keskkonna ja kliima kujundamisel.

    * Bruno Latour. Me pole kunagi olnud modernsed. Essee sümmeetrilisest antropoloogiast. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.

  • Mõned ilusad hetked

    OTT KARULIN

    Kris Lemsalu Malone’i ja Kyp Malone Lemsalu näitus „Love Song Sing Along (Once Again With Feeling!)“ ehk „Armastuslaulude ühislaulmine (ja ikka südamest)“ Kai keskuses kuni 6. IX.

    Selline see armastus siis ongi. Ilus. „Kunstis on oluline hetk ja iga hetk tuleb hoolikalt läbi mõelda,“ kirjutab näituse avaseinal Thomas Brandstätter. Küllap kehtib see ka armastuse kohta.

    Olen ikka seinatekstide vastu sisemiselt mässanud, sest (kuraatori) selgitused tunduvad sageli liiasena, tõlgendust ette kirjutavana, selmet lasta kõneleda sellel, kuidas teosed on paigutatud dialoogi omavahel ja ruumiga. Kris Lemsalu Malone’i ja Kyp Malone Lemsalu „Love Song Sing Along (Once Again With Feeling!)“ lühike seinatekst kehtestub aga vajaliku puhastushetkena, pausina õuereaalsuse ja toafiktsiooni vahel.

    Näitus on lavastatud nelja ruumi ja hoiab nii intrigeerivalt tähelepanu teravdatuna. Sealjuures mängivad Lemsalu Malone ja Malone Lemsalu osavalt harjumusliku sündmuskaarega, esitades sissejuhatusena ootuspärase tutvustuse ja seejärel hämmastunult kulmu kergitama sundivate tähendustupiku(te) dueti, et siis juba teises, suurejooneliselt välja pakutud ruumis justkui kulminatsioon saavutada – ja siis ikkagi jätkata.

    Kohev ja habras ning liikumatult liikuv „I Forgot, Come Back“ ehk „Ma unustasin, tule tagasi“, Lemsalu Malone’i esimene skulptuur, mis ripub robustse keti otsas, seisab avaruumis vastakuti kahe Malone Lemsalu maaliga, hoides avatuna käes Vassili Grossmani jutukogumikku „Mõned kurvad päevad“. Raamatule, mis sisaldab muu hulgas jutustust 1917. aasta kodusõjast autorilt, kelle peateosed keelati ja avaldati mitukümmend aastat pärast tema surma, vaatavad seinalt vastu (muu hulgas) suurtükiväelaste kaitsepühak Barbara ning uinunud esivanemad. See militaarne kompositsioon ei lähe nagu kokku avateksti ega ka seina­avast paistva järgmise ruumi näiliselt romantiliste fragmentidega (armastus kui sõda on ehk ikkagi liiga otseütlev tõlgendus …), aga las see praegu jääb.

    Avaruumiga kehtestatakse ka kahe kunstniku erinev ruumi paigutumine: Malone Lemsalu kahemõõtmeliselt ja piki seinu, Lemsalu Malone kolmemõõtmeliselt ja kesksena. Just nende dimensioonide vastastikune pingestatus kannab vaataja ruumist ruumi ning teosest teose juurde, olles seeläbi armastuse kaksisenergia füüsiline manifestatsioon. Sealjuures pole paaris ainult mehelik-naiselik, vaid pigem armastaja-armastaja, hoidja-hoitav, ründaja-rünnatav, jahtija-jahitav, leopard-jänes …

    Kas ikkagi leopard või jaaguar? Esimesele viitab seinatekst, teisele näituse­tutvustus veebis. Arvestades loomade elupaiga kattuvust Malone Lemsalu kodukandiga (just jaaguarid elavad Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, leopardid peamiselt Aasias ja Aafrikas) ja äsja vaadatud maalil magavate esivanemate välimust, tuleb selles äärmiselt olulises küsimuses otsustada, et sobivam võrdkuju on jaaguar, kelle nimetus tuleb praeguse Brasiilia aladel elanud põlisrahvalt ja tähendab hundist suuremat täppidega kassi. Tähenärija on kõnelenud.

    Vaade teise ruumi on aga impo­santne: Malone Lemsalu mitmemeetristele kangastele trükitud stseenid maailma- ehk loomispuu ümber, kus peategelasteks kaks armastajat – jaaguar ja jänes ning Kyp ja Kris –, vallutavad ruumi, aga ometigi valitseb seda tuba vaikides kangameres seilav Lemsalu Malone’i skulptuur „Luik“. See energia­sõda, võimuvõitlus, vaatab vastu ka kangastelt: ühel on võitjaks jaaguar, kes löönud oma kihvad jänese kerre, kohe seal kõrval vinnab võidukas jänes puu otsa kinniseotud jaaguari. Selline see armastus siis ongi. Hirmus. „Naiivne muinasjutt? Muidugi!“ kirjutab näituse avaseinal Thomas Brandstätter.

    Lootust näib siiski olevat, sest juba ammu kostub kõrvu mahe ja igatsev laul, mille pealkiri, kui selleni lõpuks jõuda, ütleb kõik: „Armununa lauldud laul“ („Some Song Sung Deeply in Love“). Enne veel jääb aga teele kolmas ruum, mis pöörab kogemuse taas pea peale. Lemsalu Malone’i mustast kummist voolitud skulptuurikolmik „Immateriaalne materiaalne armastus“ („Immaterial Material Love“) ehk õllekastidele asetatud anumad. On need mõeldud pühale veele (palveks kokku toodud käed, mida targalt valvab öökull, lubab nii arvata) või lainetele, millest sündis armastusjumalanna (naise rind ja merekarp toob ju selle esmatõlgenduse pähe), või peaks igaüks neis nägema oma peegelpilti, rõhutatult naeratava suu ja ammuli silmadega klouninägu (ka see on ühte anumasse voolitud), sest selline see armastus ongi – naeruväärne. Kuna aga vett nendes mustades anumates ei ole ja vastandus eelmise ruumiga on silmatorkav, tahaks asetada need dialoogi hoopis avaruumi militaarkompositsiooniga. Nii tõuseb esile just kasutatud materjali moondatus, tule hävitav (aga ka säilitav) jõud ja fossiilina maailma maha jäänud mälestused millestki (ilusast), mille tundjad on ammu kadunud.

    Astudes nende segaselt kurbade mõtetega viimasesse tuppa, kus aina ja jälle kostub Malone Lemsalu nukker armuavaldus ning ekraanil on laulu adressaati näidatud vahendite virvarris koduvideost animatsioonini, on aga tunne, et olen kohale jõudnud. Võrdlused on muidugi pahad, aga kui seal istusin, kolmandat korda sama laulu ja pildijada vaatasin, aga mõtetes juba ammu kuskil oma elus sobrasin, õõtsus kuklas muusika taktis kaasa varem kogetud Ragnar Kjartanssoni teos „Palju kurbust“ („A Lot of Sorrow“), kus ansambel The National esitab tund tunni järel sama melanhoolset viisi seda peaaegu muutmata. „Kjartanssoni vastus enda esitatud küsimusele, kuidas aina uuesti kogeda kunagist olulist hetke, on tõdemus, et tuleb loobuda püüust juba kadunud emotsiooni võimalikult täpselt taasesitada ning naasta lihtsa, rutiinse esituse juurde. Keha- ja emotsionaalne mälu teevad ülejäänu,“ kirjutasin toona* ja tundsin nüüdki Kai kunstikeskuses. Jäänukski tundma, aga õuereaalsus nõudis mu tagasi.

    * Ott Karulin, See ei ole pop-up. – Sirp 24. VII 2015.

Sirp