Esialgu on Eesti kool päästetud. Haridusasutused lasteaiast ülikoolini saavad oma tööd 1. septembril alustada peaaegu tavakorras. Koolide avapäeval traditsiooniline pidulikkus küll esile ei tõuse, sest nn uue normaalsuse olukorras peab iga aktusekõneleja keskenduma kõrgema poole eeskuju järgi hügieenisõnumitele ja ohuhinnangule. Ei mingit rõõmu, vaid valvelolek ja kätepesu. Ja ärevaks tegev teadmine, et tavaolukord võib jääda üürikeseks ning, nagu haridusbürokraatlikus keeles väljendutakse, kontaktõpe asenduda distantsõppega.
Peame Eestis õnnelikud olema, et maailm on praeguseks pakkunud uue viirushaiguse leviku kohta piisavalt tõendusmaterjali, mis ei võimaldanud valitsusel ühiskonna elukorraldust haridussüsteemi piirangutega uuesti sassi lüüa ning sundis nõustuma teadusnõukoja soovitustega. Eriti tänulik peab olema Rootsile, kus põhikoole teatavasti COVID-19sse nakatumise tippajal kevadel ei suletud. Soome tegi teisiti, kuid juuli lõpul tehtud võrdleva uuringu järgi, milles hõlmati nakatumised veebruarist juuni keskpaigani, tagajärjed võrdluses Rootsiga ei erinenud. Mõlemas riigis oli kuni 19aastaste nakatumise protsent 0,05 kogu vanuserühmast, aga nakatunud lapsi oli kõigi haigestunute hulgas Soomes 8,2%, Rootsis 2,1%. Viimane ei näita muud kui kõigile teada fakti, et Rootsis sai viirus muudest Põhjamaadest paremini pihta eakatele.
Vahest olulisemgi sõnum naabermaade terviseametite ühisuuringus on see, et tegevusalade võrdluspildis ei tuvastatud avatud koolide mõju õpetajate nakatumisele. Tähendab, töö lastega klassiruumis ei olnud ega ole terviserisk. Sellest hoolimata on hirm, halvim nõuandjatest, endale meie koolides vähemasti ajutiselt asupaiga leidnud. Haridusministeeriumi „vastutustundlikud“ soovitused koolidele kastavad seda taime hästi. Ministeeriumi juhtnöör on järgmine: „Haridusasutused peavad olema valmis vajadusel kiiresti õppetöö vormi muutmiseks. Haridusasutuste sulgemine toimub eelõige asutuse või piirkonna kaupa.“
Mis stabiilsest õppetööst saab juttu olla, kui kogu aeg kohvritel peab istuma? Arvestades, milline on juba Jakob Hurda ajast kooli osa eestlaste rahvuslikus identiteedis ja et koolielu on suudetud korraldada ka suurte sõdade ajal, pidanuks ministeeriumi sõnum olema hoopis kindlameelsem: tulgu mis tuleb, haridustöö Eestis toimib sama katkematult nagu energia- ja toiduvarustus. Ja seda eriti põhjusel, et puudub vähimgi põhjus viiruse levitamise osas näpuga kooli või ka ülikooli poole näidata.
Praegu ei ole näiliselt midagi katki ja see, mille eest üle maailma varakevadel hoiatati, nimelt, et pikemad katkestused õppetöös röövivad terve sugupõlve õnneliku tuleviku, Eestis ei realiseeru. Kuid seda vaid juhul, kui otsustajad mõistavad, et haridussüsteem ei koosne ainult koolist. Kool on päike süsteemi keskel, kuid selle ümber tiirleb hulk planeete, millele peab andma tagasi täpselt sama tegutsemisvabaduse (koos vahepealse kahju täieliku kompenseerimisega) nagu enne haiguspuhangu algust. See puudutab muuseume, raamatukogusid, etendusasutusi, loomulikult huvikoole ja spordiklubisid, aga kindlasti ka koolinoorte isetegevust.
Mõistagi on otsustajatel mugav ja lihtne endale meelekindla positsiooni võtmise asemel varuväljapääs jätta. Me oleme ju digiriik, nagu tavatsetakse lõputuseni korrata, ja haridussüsteem sai ju distantsõppega suurepäraselt hakkama. Kas ikka sai ja mil moel see on ära mõõdetud? Rootsi kuningliku meditsiiniinstituudi (Karolinska institutet) ja Unicefi uuringutest selgub, et just avatud kooliga Rootsis olid nii õpilaste õpitulemused kui ka vaimse tervise näitajad pandeemia ajal paremad kui suletud kooliga riikides.
Suhtenõunike abil on haridusminister lasknud lendu väljendi „digipöörasus“, mis olevat saanud koolielu pärisosaks. Koolinormaalsuses ei tohiks iseenesest olla midagi pöörast ja kui süsteem pööraste tuuride peal tööle tahetakse panna, kuumeneb see peagi üle. Kogu selles digiõppe kummardamises ei ole ka majanduslikku loogikat. Kui ühiskond olemasolevat infrastruktuuri vanaviisi ülal peab, aga seda ei kasuta, ehitades kõrvale paralleelilma ning koormates senised kõrvalseisjad (näiteks lapsevanemad) uute kuludega, siis kuidas saab see tõhusam ja tulemuslikum olla kui endine? Kulutame aga haridusele aina suurema osa ühiskonna rikkusest, et saada sama lõpptulemus – jookseme paigal püsimiseks aina kiiremini.
Distants- ehk digiõppe otsene mõõdetav kahju ei ole veel välja tulnud, kui jätta kõrvale fakt, et riigi vastutustundetus võimaldas soovijatel seni kohustuslike riigieksamite tegemisest loobuda. Kui digiõpe toimus laitmatult ja õpilased olid tegelikult valmis neid eksameid sooritama, siis miks kogu kaose külvamine? Loobujatele peab millalgi uue võimaluse andma ja selle lisakuludesse kandma.
Kuid plaan esimese hädakella kostudes taas koolid kas ühe- või hulgakaupa digiõppele suunata on ebarealistlik. Kui see kevadel ja peamiselt lapsevanemate kurnamise jõul ka toimis, siis teisel korral enam mitte. Kevadel oli eriolukord ja ühiskond igakülgselt suletud, koolilaste vanemad samuti kaugtööle kodukontorisse suunatud või hoopis tööta. Öeldes, et distantsõpe on reaalne valik, ütleb valitsus tegelikult, et ihkab ette hoiatamata uuesti eriolukorra kehtestada. Kui seda ei tehta, ei saa kaugõppekool kuidagi toimida, olgu netiühendused ja õpetajad kui tahes head.
Kevadel pandi lapsevanemad oma laste õppetöös enneolematul määral osalema ning sunnitud tööpaus tegi selle osalemise lühiajaliselt võimalikuks, kuid külvas samal ajal ka hariduslikku ebavõrdsust, sest kõigis kodudes ei ole sama palju, sama haritud ja pühendunud lapsevanemaid ühtlaselt võtta. Ma ei tea ühtegi lapsevanemat, kes neist kolmest koolikuust koduseinte vahel jäägitus vaimustuses oleks. Ainuüksi vihje selle kordumise võimalusele teeb vähemasti nõutuks. Igaüks teab, et ta kahes kohas korraga olla ei saa, ja kui valitsus näeb lastele-koolidele ette digipöörasuse, siis peaks ta sama selgusega nägema lapsevanematele ette täistasulise töölt vabastamise, tööandjaile tööjõu takistusteta asendamise reeglid jne. Ühesõnaga, täielik ja alaline digiõpe distantsilt on ühiskonnas võimalik pärast inimtöö täielikku lõpetamist ja asendumist robotite tööga. Ei ole raske ette kujutada, milline osa kooli rollist siis kaotsi läheks – peaaegu kõik see, mis inimesest sotsiaalse looma teeb.
Kaudsemalt haavab valitsus oma suvaotsustega haridussüsteemi toimimist iga päev. Alles hiljaaegu oli meil avatud maailm ja nii oli ka õpikutes kirjas. Kuidas peavad ühiskonnaõpetuse õpetajad nüüd lastele selgitama Euroopa Liidu nelja põhivabadust, kui kõik näevad, et isikud vabalt liikuda ei saa ning piirideta Euroopat asendab majandusministri iganädalane vägivallatsemine lennujaamas?
Ka üldisemalt on rahvusvahelisest suhtlemisest ja reisimisest hariduslikel eesmärkidel saanud juba ammu koolihariduse loomulik ja vältimatu osa. Kuni see taas ei toimi, ei ole ka võimalik rääkida kooli funktsioneerimisest tavakorras. Kas haridusministeeriumis on kokku loetud, kui paljudel soovijatel ei õnnestunud mitte muu, vaid puuduva transpordivõimaluse tõttu välisriiki õpilasvahetusse või ülikooli pääseda? Kes kompenseerib kahju ülikoolidele, kuhu ei ole saanud tulla senisel ja oodatud hulgal välistudengeid? Kuidagi väga palju on neid lahtisi otsi, mille kohta valitsusel vastust ei ole.
Paralleelilmas siiski vastused valmivad. Juulis andis haridusminister valitsusele edasiseks mõtisklemiseks üle haridusvaldkonna arengukava aastani 2035 eelnõu. Arengukavas ei nähta infotehnoloogiat ja digilahendusi haridussüsteemi selgroona, vaid endist viisi toetava vahendina eluaegses õppes, moodsa karguna. Arengukavas puudub eesmärk kaotada füüsiline kooliruum ja kolida kogu tegevus pilve või pilvepiirile. Arengukavas ei ole nähtud klasse ja auditooriume hirmu ja õuduse tubadena, kus liigutakse ringi vaid desovahendi pudel käes ja katkematult nähtamatut vaenlast pritsides. Arengukavas ei märgita, et õpirände lahutamatuks osaks saab taristuministri käest erakorraliste lennulubade mangumine. Puudusi on veel ja veel. Jääb üle vaid oodata, kumb tõde lähiajal kehtima hakkab, kas strateegilises plaanis kirjapandu või valitsuse iganädalaste uitotsuste oma. Parem oleks, kui end erakorraliseks pidav täitevvõim oma näpud haridussüsteemist võimalikult kaugel hoiaks.
