Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • ,

    Näitus “Valgevene valus valgus” Uue Kunsti Muuseumis

    Vladimir Tsesleri ja Sergei Voitšenko foto “Tere hommikust, Valgevene!”

    Pärnu Uue Kunsti Muuseum avab äkknäituse “VALGEVENE VALUS VALGUS”, mis vaatab sügavale valgevene rahva hinge.
    Kogu väljapanek on koostatud Uue Kunsti Muuseumi kollektsioonis leiduvatest valgevene sürrealistide maalidest, graafikast, fotodest, installatsioonidest ning videodest.
    Väljapanek VALGEVENE VALUS VALGUS avaneb neljapäeval, 3.augustil kell
    17.00 ja jääb vaatamiseks
    Uue Kunsti Muuseumi saalidesse kuni septembrikuu lõpuni.

    Näitusel esinevad kunstnikud:
    Anna Silivontšik
    Valentina Ljahhovitš
    Valeri Slauk
    Valdimir Tsesler
    Sergei Voitšenko
    Andrei Tšutšukin
    Ruslan Vaškevitš

    Uue Kunsti Muuseum
    Esplanaadi 10, Pärnu
    www.mona.ee
    tel: 44 30772

  • Sel reedel Sirbis

    MIHKEL MÄRTENS: Lähis-Ida meediauuringute kirju maailm
    Suur osa MEMRI tegevusest seisneb tagurlike ning antisemiitlike seisukohtade kajastamises. Lugematul hulgal on tõlgitud islamivaimulike sõnavõtte, kus siunatakse juute ja homoseksuaale ning õigustatakse naistevastast vägivalda
    Lähis-Ida meediauuringute instituut (Middle East Media Research Institute – MEMRI) on 1997. aastast tegutsenud Washingtonis baseeruva peakontoriga mõttekoda, mille eesmärgiks on vahendada Lähis-Ida meediaruumi Lääne huvilistele keelebarjäärist hoolimata. MEMRI avaldab ingliskeelseid tõlkeid nii araabia-, pärsia-, urdu-, puštu- kui türgikeelsetest telekanalitest, ajalehtedest ning populaarsetest sotsiaalmeediakanalitest. MEMRI tõlked ja kokkuvõtted võivad esmalt paista komöödiasaatena. See ei ole aga mõttekoja eesmärk.

    + Kommentaar HILLE HANSOlt: Lähis-Ida on infosõdade, kallutatud uudiste ja laimu levila

    ASKO LÕHMUS: Metsapoleemika neljas aasta: aeg rääkida riigist 
    Metsanduse ühiskondlik kokkulepe jäi sündimata, sest poliitiline konjunktuur ja RMK valisid metsapoleemikas puidutööstuse poole.  
    Avalikku väitlust Eesti metsa saatuse üle kutsutakse selle ägeduse tõttu üha sagedamini metsasõjaks ja käibel on mitu ajaarvestust. Peeter Ernitsa meelest käib juba kolmas metsasõda riikliku iseseisvuse taastamise järel.
    Metsapoliitika praegune puhastustuli on igatahes eelmistest palju põhjalikum. Mäletan, et pärast avangut 2016. a sügisel keskkonnaühenduste kampaanias ennustati meedia metsahuvile umbes nelja elukuud. Sellest on saanud neli aastat pidevat kõneainet, mis haarab inimese ja ümbritseva looduse suhteid järjest laiemal rindel. Hakkan harjuma, et sügiseks tasub köita metsapoleemikast oma vihk, mis lõigatud nii akadeemilise pilgu, osalemiskogemuse kui ka meediavaatluse sirbiga.
    Ent kui varasemaid aastaid kokku võttes olen läbi saanud sündmuste ja meedia jooksvate nopetega, siis eelmisel aastal kippus tihedas väitluses sisu asemel settima esmamulje. Seepärast vaatasin olukorra hindamiseks päevamärkmete kõrval ka juhuvalimit, kuhu võtsin Google’i otsingust „Eesti+mets“ iga kuu 20 esimest meediavastet. Soovitan enesekontrolli teistelegi, kes metsakäsitlusi üldistada püüavad, sh meediaproffidele, nagu Raul Rebane. Võite üllatuda!

    MICHAL WIEZIK: Mille peaks rohelepe metsade heaks tagama? 
    Meil on hädasti vaja mõista, et mets ei ole lihtsalt puiduvabrik ja paik, kus hobi korras jahil käiakse. Mets on tipptasemel looduse looming. 
    Mets on tuhandete seoste võrgustik. Komplekssusest tuleneb kõik see, mis metsa on kätketud – stabiilsus, tootlikkus, kohanemisvõime, sitkus, mitmekesisus ja ilu. Me ei suuda ikka veel mõista, kui keerukas on see süsteem.

    EDUARD PARHOMENKO: Ruumi saatusest Madis Kõivu maalidel 
    Kõneldud ja mõteldud Madis Kõivu maalinäituse puhul Tartu ülikooli humanitaarteaduste õppehoone trepigaleriis 
    See nüüd siin peaks olema kuues Madis Kõivu maalide näitus. Ei mõista kosta, kas on olnud rohkem, kuid need on aset leidnud kohvikutes, õppehoonetes, intiimsemates galeriides. Oma emalt olen kuulnud näitusest, mille korraldas Tartu Kunstiühing KÜ-galeriis 1993. või 1994. aastal. See väljapanek oli Kõivu enda koostatud. Järgmine toimus Tartu kõrgemas kunstikoolis millalgi aastatuhandevahetuse paiku. Selle juurde käib lugu, kuidas kunstikooli väravas ei tahtnud valvur Madis Kõivu tema eripärase olemise tõttu lasta oma maalide väljapanekut vaatama.

    JOONAS KIIK: Musta lipu valguses 
    Christopher Nolani  isikupära põhiallikad on film noir, ratsionaalne loogika ja radikaalne skepsis. Mida aeg edasi, seda rohkem on ta neist allikaist eemaldunud. 
    Meile meeldib kõike kaheks jaotada. Ülal ja all, parem ja vasak, keskus ja perifeeria, külm ja kuum, liberaalsus ja konservatiivsus. Tihti kirvetöö, ent see-eest lihtne, kiire ja käepärane. Ainult lihtsustav modelleerimine lasebki ju inimese napil arul maailma otsatu mitmekesisusega reaalajas toime tulla. Vastandpaarideks hakkimine on tõhus ja viljakas valem, eriti kui paare edasi paaritada väärtushinnanguliste dihhotoomiatega nagu oma ja võõras, hea ja halb või õige ja väär.  

    Mare Müürsepp: Mütopunk heiskab purje
    Catherynne M. Valente „Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga“ väärib esiletõstu ühe ereda õiena meie tõlkekirjanduse rikkalikul lilleaasal.
    Laste- ja noortekirjanduse tõlkimine on meil hakanud käima üsna kärme sammuga. Vanemate põlvede kultusteostel on kulunud aastakümneid eestikeelse vahenduseni: „Karupoeg Puhh“ ilmus aastal 1926 – eesti keeles 1968, „Pipi Pikksukk“ vastavalt 1945 ja 1968, „Lõvi, nõid ja riidekapp“ 1950 ja 1995, „Kääbik“ 1937 ja 1977. Seega pole teos ületanud üksnes keele- ja kultuuripiiri, vaid saabunud ka eelmisest või üle-eelmisest ajastust, mistõttu võib selle tähendus olla algupärandiga võrreldes tugevas nihkes.

    TARMO PIKNER: Mis jääb linnadevaheliste kiirete ühenduste vahele?  
    Nüüd peab uurima, kuidas kohandada praegust infrastruktuuri mugavamate ühenduste saavutamiseks ning mida ollakse valmis ohverdama. 
    Kiirraudtee Tallinnast Kesk-Euroopa pealinnadesse kütab kirgi ja kutsub tuliselt arutlema. Üha rohkem võimendub avalikus sfääris seisukoht, et raudtee realiseerub igal juhul ning praegused arutelud ei muuda selle peamist trassi. Kusagil toimub maade võõrandamine ning planeeritakse ehitust varustama hakkavaid kaevandusi. Selle protsessi iseloomustamiseks sobib igati planeerimise ratsionaalsus, mille abil püütakse eesmärki igati kaitsta, sest järjest raskem on loobuda juba kord seatud poliitilistest eesmärkidest ja tehtud tööst. Siinkohal sooviksin arutelusse tuua mõned aspektid näitamaks, et selline megainfrastruktuuride ja kiirete ühenduste ihalus ei ole ühiskonnas tekkinud üleöö, vaid iseloomustab üldisemat suundumust.

    LIINA ALLIKAS-PÜRN: Suvekodu Lahemaal 
    Linnakära eest põgenetakse küll mere äärde, kuid rannaküla liikumisviis kipub ikkagi olema autokeskne ja naabritega ei suhelda. 
    Transpordi ja kommunikatsioonivahendite areng ning nende laialdane kasutus on muutnud arusaamist nii ajast kui vahemaadest, samuti ruumitaju. Need kohad, mis olid enne kaugel, on nüüd lähedal. Parem majanduslik olukord ja tehnoloogia areng on suurendanud inimeste mobiilsust, mis omakorda võimaldab valida elamiseks, töötamiseks ja vaba aja veetmiseks sobivaid kohti. Aegruumilised muutused mõjutavad inimeste liikumismustreid ja seaduspärasusi. Ühiskonna arenguga kaasnevad muutused kajastuvad väärtushinnangutes ja eelistustes. Väärtused juhivad sageli inimeste käitumist ja vajadusi.

    Kõik pildid peaksid olema võrdsed
    Jevgeni Zolotko: „Raske on valida tähtsat, aga veel raskem on valida seda, mis ei ole tähtis.“
    Tartu kunstimuuseumis on 27. septembrini avatud näitus „Vaikiv“  – vaade vaikimise eksistentsiaalsele ja poliitilisele mõõtmele. Jevgeni Zolotko ja Eero Epner on projekti kuraatorid, Zolotko ka näituse keskse video- ja ruumiinstallatsiooni autor. 13. augustil näituse raames peetud vestlusringis avasid kuraatorid-kunstnik väljapaneku tagamaid, neid küsitles kunstiteadlane Maria-Kristiina Soomre.

    VAHUR AABRAMS: Tunnismärgid kadunud maast
    Setomaast on tänapäeval saanud uue haldusüksuse ametlik nimi. Nüüd, mil see vajutatakse templina ka kõikvõimalike dokumentide alla, kaasneb selle sõna kasutusega ka paratamatult teatav sundus.
    Petserimaa sõnaga toimub viimasel ajal midagi huvitavat. Selle tähendus muutub. Kõnekeeles olin märganud seda juba mitu aastat. Must valgel torkas muutus mulle esmakordselt silma eelmisel suvel, kui Postimehes ilmus kolmest artiklist koosnev sari eluolust Petseri rajoonis.i Autor Jaanus Piirsalu kasutab neis südamlikes artiklites Petseri rajooni tähenduses enamasti Petserimaa sõna. See on seal lihtsalt Petseri rajooni sünonüüm. Et ma olin harjunud mõtlema Petserimaast kui omaaegsest Eesti maakonnast, mis 1918. aastal loodi ja 1945. aastal likvideeriti ning Vene NFSV ja Eesti NSV vahel ära jagati, olin lugedes algul segaduses. Siis taipasin, et Petserimaa tähendus on muutunud. Muutunud ei

    MELE PESTI: Pilk Berliinist VII. Metssiga Elsa ja tema kodulinn 
    Augusti alul läbistas maailma meediat komeedina lõbus foto. Kogukas saksa nudist ajas taga metssiga, kel joostes rippus hambus kollane kilekott härra sülearvutiga. Statistidena olid pildil näha ka metssea põrsad, kes toimuvale kaasa elasid, ja paar rannalinal istuvat suvitajat, kes naerul näoga vahvast võidujooksust telefoniga pilte klõpsisid. Nagu tänapäeval ikka: kus häda näed laita, seal pildista ja postita.

    Arvustamisel
    Inese Zandere „Tuhatnelja edasi!“ ja Anete Melece „Kiosk“
    Tallinn Music Week
    XVI Tallinna kammermuusika festival ja noorte klassikalise muusika festival „Kratt“
    Vana Tallinna gala
    Riia II nüüdiskunsti biennaal RIBOCA 2
    näitus „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“
    näitus „Vaikiv“
    2 × Supersonicumi „Poeesia ja vägivald“
    Misanzeni „Sõsara sõrmeluud“
    dokumentaalfilm „Banksy. Lindprii kunsti tõus“

  • ,

    Villu Plink “Lühilood” Hop galeriis

    Villu Plink
    LÜHILOOD
    03.09.- 22.09.2020
    Hop galerii

    Alates neljapäevast, 3. septembrist saab HOP galeriis vaadata Villu Plinki näitust “Lühilood”.

    Avataval näitusel viib kunstnik Villu Plink kokku ehteloomingu ja videokunsti kogemuse. Tulemusena näeme näituse keskmes teost “Segane lugu”, mis kõneleb enese eest ja seda otseses mõttes.
    Videoteose “Segane lugu” kõrval on galeriiruumis eksponeeritud ehete sari “Lühilood”, pintsel-rinnaehted, mille tipus kasvava jutumulli sees loovad uusi ja äraspidiseid lugusid justkui pintslist pudenenud värvilised tardunud hetked mälupiltidest, fotodelt ja joonistustest.

    Kõik sai alguse ühest minu ehtest, prossist “J.T”. Ma tegin selle aastal 2015. See ringles mõnel näitusel ja siis jõudis ringiga minu juurde tagasi.
    Ikka armastatakse öelda, et las kunst räägib enda eest. Seekord andsingi sellele tööle “J.T” otseselt ja tänapäevaseid tehnikaid kasutades selle võimaluse.
    Olen püüdnud oma loomingus võrdlemisi ökoloogiliselt tegutseda. On hulk töid, mis on jäänud tegemata (ja ehk ongi hea), kuid on töid, mis tuleb ära teha. Need annavad kätte järgmised käigud, et mitte seisma jääda.
    /V.Plink/

    Villu Plink on tegutsenud ehtekunstnikuna, autorina üksi kui ka koos rühmitusega “Õhuloss”. Performatiivsemat ja videokunsti poolt oma loomingus on ta praktiseerinud tandemina koos Silja Saarepuuga.
    Villu Plink on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ehte erialal (BA 2002) ning läbinud interdistsiplinaarse magistriõppe (2006). On osalenud arvukatel näitustel aastast 1999, nii Eestis kui välismaal. Tema loomingut leidub Eesti Tarbekunsti – ja Disainimuuseumi kogus kui ka erakogudes mitmel pool maailmas.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
    Näitusi Hop galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.

    HOP galerii
    Hobusepea 2
    10133 Tallinn

  • ,

    Täna algavad traditsioonilised Pärdi päevad

    2010. aastal Pärdi pidunädalatest alguse saanud Pärdi päevadega tähistab Nargenfestival Arvo Pärdi 85. sünnipäeva. Kontsertidel, mis sisustavad sellel aasta Pärdi päevi, leiame juubilari muusika kõrval vägagi erinevaid loojaid.

    Pärdi päevade kunstiline juht Tõnu Kaljuste: „Igaüks teab oma kogemusest, et kui mõnda asja palju kuulata, siis väsib sellest ära, aga Pärdi muusikas on ainest, mis ei leierdu. See on püsiväärtus, nagu vana kivisein, mis ei kulu ja seisab kaua.“

    Avakontserdil 2. septembril Tallinna Jaani kirikus toovad festivali kunstiline juht Tõnu Kaljuste ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester esimest korda Eestis ettekandele uue versiooni tintinnabuli-stiili sünni algusaegadest pärit teosest „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“. Koos Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Collegium Musicalega teeme kummarduse Ludwig van Beethovenile tema 250. sünniaastapäeval Goethe luulel põhineva kantaadiga „Merevaikus ja õnnelik reis“, mis on üks helilooja ekspressiivsemaid koorioopuseid. Meri on inspireerinud ka Johannes Brahmsi tema ühe parima kooriloomingu saavutuse – „Saatuselaulu“ – loomisel.

    Arvo Pärdi Keskuses Laulasmaal ja Tallinna Jaani kirikus tulevad Tõnu Kaljuste ja Tallinna Kammerorkestriga esitusele kahe helilooja keelpilliorkestrile kirjutatud pühendusteosed, mis on loodud austusavaldusena kolleegi loomingu vastu: Benjamin Britten sai inspiratsiooni oma heliloominguõpetaja, vioolamängija ja dirigendi Frank Bridge’i kunstist, Arvo Pärt pühendas oma teose lahkunud helilooja Benjamin Britteni mälestuseks. Inglise päritolu kõrgelt tunnustatud viiulisolistid Hugo Ticciati ja Priya Mitchell astuvad orkestri ette Pärdi topeltkontserdis „Tabula rasa“. Kontserdil kõlavad teosed on pannud aluse mõlema looja laiemale tuntusele kogu maailmas.

    Uusi seadeid toob Eestisse ka Raschèr Saxophone Quartet, „Saksofonide kroonimata kuningaks“ tituleeritud ansambel Saksamaalt, kes mullu tähistas oma 50. tegutsemisaastat. Saksofonikvarteti ja kammerkoori Collegium Musicale sümbioosis kõlavad mitmed teosed unikaalsel viisil dirigent Endrik Üksvärava juhatusel Tallinnas, Tartus ja Rakveres.

    Haapsalus, Kärdlas, Paides ja Tallinnas toimuvad kontserdid pealkirjaga „Pärt & Kreek & Tulve“ pühendab ansambel Vox Clamantis ja dirigent Jaan-Eik Tulve Arvo Pärdi kõrval Helena Tulvele ning Cyrillus Kreegile, kel hiljuti möödus sünnist 130. aastat. Kava keskmes on kolme looja kooriteosed, millele on loomeimpulsi andnud pühad tekstid. Viimsi, Kuressaare ja Viljandi kirikus paneb ansambel Vox Clamantis kõlama Arvo Pärdi kõige ulatuslikuma kooriteose „Kanon pokajanen“.

    Dirigent Risto Joost koos Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestriga toob kuulajateni Tartus, Pärnus ja Raplas kava „Sei la luce“, mis on puudutatud perekond Kõrvitsate koostööst Arvo Pärdiga. Kõlavad Tõnu Kõrvitsa seade Arvo Pärdi loole „Vater unser“ ja Tõnis Kõrvitsa seade helilooja teosele „Cecilia, vergine romana“. Õhtu pealkiri „Sei la luce“ („Sina oled valgus ja hommik“) pärineb Tõnu Kõrvitsa eelmisel aastal esiettekandele tulnud teosest itaalia poeedi Cesare Pavese tekstidele.

    Arvo Pärdi sünnipäeval tuleb Tõnu Kaljuste juhatusel esimest korda Tallinnas esitusele helilooja algselt koorile ja sümfooniaorkestrile loodud „Cecilia, vergine romana“ Tõnis Kõrvitsa kammerlikumas seades. Kokku saavad ka kaks koori ja kaks orelit, et tuua Eesti publikuni selle ebatavalise koosseisuga harva kõlavad teosed „Statuit ei Dominus“ ja „Peatus Petronius“. Tallinna Kammerorkestri ees teoses „L’abbé Agathon“ soleerib Londonis häälekooli saanud kirgas sopran Maria Listra. Kontserdikava lõpetab Arvo Pärdi loomingu viimase kümnendi peateos, Tõnu Kaljustele Grammy toonud plaadi nimilugu „Adam’s Lament“.

    Kontserdid toimuvad 2.–11. septembrini Tallinnas, Tartus, Rakveres, Paides, Raplas, Viljandis, Viimsis, Arvo Pärdi Keskuses Laulasmaal ning juubeliaasta puhul laienevad Pärdi päevad sel aastal esimest korda ka Kuressaarde, Haapsallu ja Pärnusse.

    Koos hea muusikaga voolab aeg paremini …

  • Eesti Rahvuskultuuri Fond võtab vastu taotlusi stipendiumideks

    Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond võtab kuni 15. oktoobrini vastu taotlusi stipendiumideks ja kultuuriprojektide finantseerimiseks 2021. aastal.
    Stipendiume ja toetusi jagatakse 137-st allfondist.

    Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond toetab:
    • üksikisikuid stipendiumidega õppe- ja teadustööks ning loominguliseks ja sporditegevuseks;
    • organisatsioone toetustega eesti rahvuskultuuri arendamise, säilitamise ja edasikandmise
    seisukohalt oluliste projektide algatamiseks ja finantseerimiseks.

    Esimest korda osaleb jagamisel kaks allfondi:
    Gunnar Toomemetsa fond algatatud 2019. aastal Gunnar Toomemetsa poolt eesmärgiga toetada eesti
    tantsuspordi arengut;
    Valter Lengi fond algatatud 2009. aastal Valter Lengi poolt eesmärgiga toetada eesti üliõpilasspordi
    ajaloo uurijaid.

    Jagamise info, jagamisel osalevate allfondide nimekirja ning E-ANKEEDI leiate Sihtasutuse Eesti
    Rahvuskultuuri Fond koduleheküljelt www.erkf.ee

  • ,

    TarSlämmi hooaja võitsid Tartu soomlased

    Ruudu Rahumaru
    Iina Gyldén TarSlämmi finaalis 2020.
    Ruudu Rahumaru
    Iina Gyldén ja TarSlämmi õhtujuhid.

    Tartu luuleprõmmu ehk TarSlämmi 2020. aasta meistriks tuli luulelavade jaoks uus hääl Tartus meditsiini õppiv soomlanna Iina Gyldén. Temaga võrdväärne konkurent oli samuti tartusoomlane – Heidi Iivari, kellel 2021. aasta kevadel ilmub kakskeelne esikluulekogu „Tarton sarirakastaja / Tartu sariarmastaja“. Mõlemad soomlannad sütitasid publikut puhtas eesti keeles. Kolmanda koha sai Hullunud Tartu festivali programmimootor ja luuletaja Siim Lill. Kõiki kolme näeb uuesti slämmimas juba 26. septembril kell 19:00 Tartus Vildes ja Vines, kui Prima Vista kirjandusfestivali ajal toimub üleriigiline luuleprõmmu finaal, kus osalevad luuletajad ka Tallinnast ja Pärnust.

    Luuleprõmmu korraldab Eesti Lavaluule MTÜ (www.lavaluule.ee).

  • ,

    Kumu tähistab Fellini 100. sünniaastapäeva

    Tänavu saanuks saja-aastaseks Itaalia filmilavastaja Federico Fellini. Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide programm toob sel puhul kolmapäeval ekraanile portreefilmi „Fellini: olen sündinud valetaja”.

    Kanada režissööri Damian Pettigrew linateos, mis valmis 18 aastat tagasi, on tõenäoliselt parim Federico Fellinist tehtud dokumentaalfilm. See sisaldab autori viimaseid pihtimusi, kus ta avab põhjalikult oma loomingu tagamaid, taustaks isiklikust arhiivist pärit unikaalsed filmikaadrid. Fellinist räägivad Roberto Benigni, Donald Sutherland ja teised filmimaailma suurnimed, kellel õnnestus üheks kõigi aegade parimaks filmitegijaks peetava lavastajaga koos töötada.

    „See ei ole mitte niivõrd elulugu, kuivõrd vapustav filmiesteetika meistriklass,” kirjutas The New York Times pärast filmi väljatulekut.

    Linateos kandideeris ka Euroopa aasta parima dokumentaalfilmi auhinnale.

    Federico Fellini sündis 20. jaanuaril 1920. aastal ja suri 31. oktoobril 1993. aastal. Tema tuntumate filmide hulka kuuluvad „8½”, „Tee”, „Cabiria ööd”, „Magus elu”, „Amarcord”, „Ja laev läheb…”, „Orkestriproov” ja „Intervjuu”.

    2. septembril kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi juhatab sisse filmiajakirjanik Tõnu Karjatse.

    Film on inglise, itaalia ja prantsuse keeles ingliskeelsete subtiitritega. Sissepääs tasuta.

    Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.

    Treiler: https://www.youtube.com/watch?v=9vX83H9Z4dk.

  • ,

    Vene Teatri uus hooaeg algab muusikali „Minu veetlev leedi“ esietendusega

    Vene teater. Minu veetleva leedi dekoratsioonid.

    Vene Teatri 73. hooaeg algab 5. septembril kauaoodatud muusikalavastusega „Minu veetlev leedi“, mille peaosades mängivad Elina Nechayeva ja Aleksandr Ivaškevitš. Bernhard Shaw’ näidendi „Pygmalion“ ja Gabriel Pascal’i samanimelise filmi ainetel loodud muusikal tõotab Vene Teatris kujuneda tõeliseks publikumagnetiks ning esimestele etendustele on piletid välja müüdud. Muusikali lavastab Venemaa tuntud koreograaf ja režissöör Alla Sigalova.

    Hooaja avapäeval ootab külastajaid pidupäeva kaunistustes imeilus teatrimaja. Tänu floristile ja lilledisainerile Tatjana Tridvornovale luuakse publikualale muinasjutuliselt kaunis lillede kuningriik.

    Sügisel on Vene Teatris arvukalt teisigi esietendusi.
    10. septembril jõuab vaatajateni M. Durnenkovi “Utoopia”. 90. aastate nostalgiast inspireeritud perekonnaloo toob väikeses saalis lavale Eesti teatri üks edukaim ja tunnustatuim loominguline tandem Karl Laumets (lavastaja) ning Kristjan Suits (kunstnik ja valguskunstnik).

    25. septembril esietendub aga suures saalis krimikomöödia “8 armastavat naist” Tatjana Kosmõnina lavastuses. Seda Robert Tomas’ näidendit on Eesti teatrites mitmel korral edukalt mängitud. Praegugi on see Rakvere Teatri mängukavas. Vene Teatris pakub oma versiooni välja Tatjana Kosmõnina, kes püüab säilitada selle looga kaasas käivat prantsuse sarmi ja elurõõmsaid noote, luues samal ajal siiski dramaatilise lavastuse. Lavaloo helikujunduses on oma koht ka prantsuse režissööri Francois Ozoni samanimelise filmi muusikal.

    Septembris jõuab pärast pausi taas lavale “Viimane korrus”
    10. ja 26. septembril näeb publik romantilist komöödiat “Viimane korrus”, kus peaosi mängivad Elina Purde (külalisena) ja Aleksandr Ivaškevitš

    30.oktoobril jõuab üle pika aja Vene Teatri lavale kaunis kontsert-etendus – Talvine kontsert „Armastatutest ärge lahkuge…“. Vene Teatri näitlejate esituses kõlavad erinevate põlvkondade romantilised lemmiklaulud, mis tõestavad taas, et kõik siin maailmas on pidevas muutuses. Kõik, peale armastuse.

    Uue hooaja alguses on teatrisse oodatud ka lapsed. 17. septembril on mängukavas kaunis ja vaatemänguline lavastus “Muinasjutt tsaar Saltaanist” (A. Puškin). Jõuvaheajaks aga toob vene lavastaja Irina Kondrašova välja südamliku muinasjutulise jõululoo „Pähklipureja“.

    Kõikidel Vene Teatri etendustel on tagatud sünkroontõlge eesti keelde!

  • ,

    Eesti Rahvusballett toob täna lavale “Anna Karenina”

    Eesti Rahvusballett toob täna lavale Marina Kesleri „Anna Karenina“. Tegemist on 115. hooaja avalavastusega, millega teater ühtlasi tähistab koreograaf Marina Kesleri 50 aasta juubelit. Lavastuse kunstnik on Reili Evart ja valguskunstnik Rasmus Rembel. Muusikalise kujundaja rollis oli lavastaja Marina Kesler. Dirigendid Kaspar Mänd ja Lauri Sirp.

    Lavastaja sõnul on aeg „Anna Karenina“ jaoks küps. „Kumb on tapvam, kas armastus või ühiskond? Mis juhtub, kui armastus ei ole vaba? Ja kellele lõpuks Anna ikkagi kätte maksab, kas armastatule, elule või ühiskonnale?“ Just neile küsimustele otsib Marina Kesler oma lavastuses vastuseid. „Anna oli habras naine, kelle armastus pidi olema määratu suur ja tugev. Ta oli naine, kes julges armastada iga keharakuga,“ usub lavastaja.

    Ballett „Anna Karenina“ baseerub Lev Tolstoi maailmaklassikasse kuuluval romaanil ning XX sajandi ühe väljapaistvama helilooja Dmitri Šostakovitši muusikal. Mõlema loomingut ühendab venepärane hingeavarus ja emotsionaalsus, mille lavastaja Marina Kesler on köitnud pinget pakkuvaks tervikuks.

    Nimiosas Anna Roberta (esietendusel), Alena Shkatula, Laura Maya, Lola Howard, Marita Weinrank.

    Vronski rollis Jevgeni Grib (esietendusel), Cristiano Principato, Andrea Fabbri, Francesco Piccinin.

    Karenin – Anatoli Arhangelski (esietendusel), Ali Urata, Marcus Nilson, William Newton.

    Teistes osades Eesti Rahvusballeti trupp ning Tallinna Balletikooli õpilased.

  • Laupäeval peetakse Kirjandustänava festivali

    5. septembril leiab Tallinnas Kadriorus aset neljas Kirjandustänava festival.

    Päev algab lugemispaviljoni avamisega, järgneb ligi 60 sündmust: luulesadam, raamatuesitlused, näitused, verandakontsert, luulepiknik jm. Mati Undi ajutise muuseumi aknal kantakse ette Toomas Kalli näidend „Must aken“, millega meenutatakse Vaino Vahingut. Mälestuspingi avamisega meenutatakse tõlkijat ja publitsisti Enn Soosaart.

    Oma programmiga on kohal ka SA Kultuurileht: antakse kätte Loomingu aastapreemiad, esitletakse Loomingu Raamatukogu „Kuldsarjas“ ilmuvat Pierre Bayard’i teost „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud“, Kaisa Kuslapuu ja Joosep Vesselov esitavad oma luuletusi ning mängivad pilli. Vestlusringides arutletakse keele ja ruumi, külluse ja kasinuse, Konstantin Pätsi ja Tartu tselluloositehase saaga üle.

    Kirjandustänava festivali kava leiab aadressilt kirjanduskeskus.ee/kirjandustanavafestival/.

    Välinäitus esimesel Kirjandustänava festivalil 2017. aastal
Sirp