Koroonakevadel hämmastas mind, kui kiiresti kogu Euroopa, sealhulgas Eesti, lukku läks. Kuidas oldi vabatahtlikult nõus end eraldama? Ilmselt oli oma osa nähtud katastrooffilmidel. Meie mõtteis kummitab aina ja aina, et maailm peabki iga natukese aja tagant kokku kukkuma, ja mida kiiremini rahvastiku arv taas kontrolli alla saadakse, seda kindlamalt õnnestub ära hoida maailma hävimine. Juba piiblis kirjutatakse katkust, üleujutusest ja sõdadest, kus vikatimees halastamatult niidab ja just praegu peaks saabuma suur katastroof, mille järel „inimene inimese jalajäljele suud annab“.
Seni on inimkonnal veel mõistust jagunud, suuri sõdu pole valla päästetud, aga loomade ja inimeste kummalised kliimaränded on alanud, jah, ja nüüd siis veel see „katk“. Pool aastat enne koroonakriisi olin palunud koolitatavatel tõsta käe, et kes on näinud maailmalõpu unenägusid. Teate küll, et juhtub suur keskkonnakatastroof ja kuhu sa siis jooksed ja mida kaasa haarad. Suurem osa tõstis käe …
Ja neil koolitustel olen küsitlust jätkanud: mida olete ise valmis ära tegema, et selline katastroof ei juhtuks – peatama metsaraied, lõpetama monoliitsed keskkonda tasakaalust välja viivad ehitised, seisma vete puhtuse eest?
Üks on selge, inimeste noomimine kõige selle eest, mida nad pole teinud, ei aita. Meil kõigil on niigi kõikehaarav süüdiolemise sündroom – lehmapuuksu äng ja sigarikoni süü.
Maailmaparandajaid tuleb kasvatada armuga ja lasta neil nuusutada lillelõhna, paitada siilipoega, pista näpud mulda koos puulapsega.
Olete oodatud külastama Eve Kiileri näitust “Võtteplats mere ääres” Vabaduse galeriis alates laupäevast, 12. septembrist. Kunstnik viibib galeriis laupäeval kella 17 – 19.
Näitus on avatud 12. – 30. IX 2020.
Möödunud aasta aprillis oli fotokunstnikul Eve Kiileril Hobusepea galeriis näitus “Vabad ja uued naabrid”, kus ta portreteeris Tallinna ja Riia vanade ja uute ehitiste üllatuslikke kooslusi. Linnakeskkond on teda juba kaua huvitanud, kui mõelda kasvõi Tallinna Linnahalli fotode “Kohtumispaik” (2006-2009) peale. Kuid arhitektuurifotograafiks on Kiilerit ekslik nimetada, sest selleks on tema lähenemine liiga isiklik, tal on tugev autoripositsioon, mis “enamasti väljendub ühiskonna elulises rõhuasetuses”, kui kasutada arhitektuuriteadlase Carl-Dag Lige sõnastust. Fotokunstnik on ise oma lähenemist iseloomustanud kui argiste vahetsoonide fookusesse tõstmist: “Pööran tähelepanu pigem sellele, mis jääb ajalooliste, esinduslike, märgiliste, huvitavate hoonete vahele, mida enamasti lihtsalt ei peeta märkimis- ja seetõttu ka jäädvustamisväärseks.”
Carl-Dag Lige pealkirjastas oma ajakirjas Kunst.ee ilmunud Kiileri “Vanade ja uute naabrite” käsitluse “Argiruumi mikrodraamad”. See määratlus sobib ideaalselt ka Vabaduse galerii näituse kohta, mida võib pidada omamoodi “Vanade ja uute naabrite” järjeks. Kuid siiski vaid mõtteliseks järjeks. Eve Kiiler ei ole otsinud Tallinna mereäärsetes asumites mitte niivõrd üllatuslikke kooslusi, kuivõrd näidanud protsessi – muutumist, pooleli olemist. Ta on kõrvutanud seda millegagi, mis näib juba valmistervikuna, lõpetatuna, kuid kuhu on sealsete elanike nii-öelda isetegevuse tõttu hakanud tekkima inimlikud ebakõlad, mõrakesed ideaali. Ehk see, mis teeb igasuguse asumi omaseks, elamiskõlblikuks.
“Võtteplatsi mere ääres” on fotokunstniku jalutuskäik Kadriorust Koplisse, tee peale jääb Reidi tee ja Noblessneri kaasaegne disainitud keskkond, kuid ka isetekkeline taimestik, heitmaad, linnaloodus, mis toob sellesse seeriasse urbanistliku lähenemise kõrvale ka keskkonnaesteetika ja ökoloogilise vaatenurga. “Võtteplats mere ääres” on nagu tuttavatest killukestest kokku pandud tervik; võtteplats, kus tegelikkus, “päris” toimib re?issööri tahte järgi loodud sürreaalse seiskunud tervikuna.
Näitust ja galleried toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.
Esmaspäeva varahommikul sattusin Vikerraadiost kuulma Toomas Pauli lühimõtisklust, kus ta selgitab kolme sünoptilise evangeeliumi kokkulangevusi ja erinevusi detailides. Paul osutab, et Jeesuse kõnede ehk alustekstide edastajad ei teinud stenogramme, vaid referaate, ning seda oma ideoloogilistest veendumustest lähtuvalt. Nii näiteks laseb Matteus Jeesusel mäejutlusel öelda, et õndsad on need, kelle vaim on vaene, sotsiaalsete hädade suhtes tundlikumal Luukal on väljajutluses vaim kõrvale jäetud ning õndsaks kuulutatakse „teie, vaesed“.
Täpne, mitte juhuslik oli Pauli külvitöö ajastus, sest samal päeval avaldasid rahandusministeeriumi analüütikud majandusprognoosi, baasteksti, mille alusel valitsus koostab Eestile riigieelarve järgmiseks aastaks ning strateegia nelja aasta peale ette. Nagu arvata võis, asusid kolm koalitsionääri, täpsemalt nende poliitikapreestritest juhid, analüütilist alusmaterjali igaüks omamoodi tõlgendama veel enne, kui läbirääkimisteks Sagadi mõisa maha istuti (tagajärjed ei ole loo kirjutamise hetkeks teada). Kuid eriarvamusel ollakse detailides, üksmeelel aga soovis kulutada rohkem ja olla vaeste ja rõhutute parim sõber, sõltumata sellest, kas kulule katet on või mitte.
Analüütikute prognoos toetub faktidele ja kehtivatele seadustele. Poliitikasoovitusi asjatundjatelt ei oodata, sest poliitika ei ole mingi täppisteadus, vaid soovunelmate ühisosa läbirääkimine. Sellest on kibe kahju, sest prognoos ei näita juhtide soovitud tulemust, vaid hoopis vähemat. Ja sellest hoolimata püsib valitsuses hoiak „las jääda nii, kuis on“. Kuna analüütikud on suure hulga muutujatega valemid arvutisse valmis pannud, oleks ometi nii lihtne küsida, mis juhtub riigi tulu, tööhõive ja majanduskasvuga, kui liigutaksime muutujate, näiteks mõne maksumäära väärtust. Seda peaks küsima kõigil ebapiisavalt finantseeritud valitsemisaladel, kuid ennekõike tuleks seda teha riigivõimu teostavates erakondades. Teatavasti teevad erakonnad oma poliitilistele uitmõtetele vaid meeldivuskontrolli arvamusküsitluste abil, mitte ei telli asjakohast majandusanalüüsi.
Majandusprognoosis on mõtlema ja küsima panevat igal leheküljel. Üks näide: „Haigekassa netovara maht käesoleva aasta alguses oli 239 miljonit eurot. Arvestades piiranguid selle raha kasutamisel, ei ole Haigekassa järgmisel aastal finantsiliselt jätkusuutlik“ (lk 19). Ja teine: „Omandimaksud (Eestis maamaks, Tagatisfondi osamaksed), mis toetavad maksusüsteemi efektiivsust ning mida loetakse kõige vähem majanduskasvu pärssivateks maksudeks, moodustavad 2020. aastal 0,8% kõigist maksudest. 2018. aasta andmetel oli see Euroopa Liidu madalaim (EL keskmine oli 6,4%). Omandimaksude osakaal kahaneb prognoosi kohaselt 2024. aastaks 0,7%le“ (lk 30).
Mäletatavasti lubas peaminister Jüri Ratas aasta eest, et algatab suure maksudebati. Oktoobris 2019 kinnitas ta ERRi eetris, et „sellise maksukoormusega ei suuda me pakkuda sarnaseid teenuseid edasi“, ning lubas kevadeks 2020 valmis saada oma erakonna ettepanekud maksupoliitika muutmiseks. Selle asemel hakkas ta hoopis nähtamatu vaenlasega võitlema ja on maitse küsimus, kas nimetada debatilubadust peaministri suurimaks või lihtsalt argivaleks.
Majandusprognoosist toodud tsitaadid aga lausa karjuvad vajaduse järele riigi väikse maksukoormusega, mis väheneb pealegi lähiaastail veelgi, midagi ette võtta. Kui jääda kindlaks põhimõttele, et tervishoidu rahastatakse solidaarselt sotsiaalmaksust ning kehtiva määra järgi ei saa vajalikku tulu kokku, siis on lahenduseks kas suurendada sotsiaalmaksu terviseosa pensioniosa arvelt, tõsta maksumäära või veeretada aina suurem osa tervisekulust igaühe oma kanda. Peaminister võib igal hommikul iga haigla ees käia „eesliinitöötajaid“ kättpidi tänamas ja tunnustamas, kuid raviteenust selle tõttu juurde ei tule ja õige pea pole kellegagi kätelda. Väike maksutõus oleks poliitiliselt kõige seeditavam, mis sest, et ettevõtjad natuke pahandaksid. Kui ravikindlustusmaks oleks praeguse 13% asemel 15% töötaja brutopalgast, siis tähendaks see tööandjatele keskmiselt palgalt 30 eurot lisakulu kuus, mis ei tapaks ühtki ettevõtet, kuid annaks haigekassale aastas juurde ligi 250 miljonit eurot. Pealegi poleks viiruse küüsis Eestis, kus tervishoiu kättesaadavus ja selle kvaliteet on kõrges hinnas, keeruline kokku leppida, et näiteks kolmandik maksutõusust jääb töövõtja kanda.
Suutmatus maksustada omandit teeb Eestist Euroopas raskesti mõistetava veidriku. Eesti kui Euroopa Liidu jõukuselt kehvemapoolne riik on edukas ja julge rikkamatelt solidaarsuse ehk abiraha nõudmisel, aga viisakas ja mõistlik oleks olla siis solidaarne ka oma elanikkonna maksustamisel. Meile mitmesuguste ilmaimede ehitamiseks antav abiraha tuleb ju vähemasti kaudselt ka sakslaste, hollandlaste jt omandimaksudest. Pealegi, kui omand on piisavalt maksustatud, annab see omanikule ka signaali omandi väärtusest, elavdab turgu ning sunnib inimesi omandit aktiivselt majandama, mitte laskma sellel jõudeolekus alla käia.
Mina maksan näiteks kümne hektari metsamaa eest kuskil perifeerias 80 eurot aastas ja see pisendab solvavalt minu arusaama selle omandi tegelikust väärtusest. Ma ei oleks riigi peale sekunditki vihane, kui mulle öeldaks, et järgmisel aastal pean maksma viiekordse hinna ehk 400 eurot, sest emotsionaalne väärtus, mille oma metsast saan, ületab mäekõrguselt ka selle maksusumma. Ja ma arvan, et ei ole oma tunnetes üksi. Tähtis on, et valitsus veenvalt põhjendaks, milleks ta (maamaksu puhul omavalitsus) maksuraha kavatseb kulutada. Kui minu panusest omavalitsuse eelarvesse läheks kas või osa kohaliku kooli õpetaja heaks või puuduva perearsti leidmiseks, oleksin igati rahul. Kui see tooks aga vallavalitsusse uue ametniku, kes „menetleb“ või „teeb tegevusi“, siis kindlasti mitte.
Selge see, et võimalikud uued maksud või praeguste määra kasvatamine ei tähenda avalikule võimule 100% lisatulu. Kui inimese maksukoormus suureneb, aga sissetulek mitte, siis jääb järelikult vähem raha tarbimiseks. Aasta eest suvisest majandusprognoosist kirjutades („Tarbija veab valitsust alt“, Sirp 6. IX 2019, nr 35) spekuleerisin, et ehk on Eestis tarbimise tipp käes ning selle osakaal SKTs hakkab muutunud hoiakute mõjul iseeneslikult vähenema. Paraku ei saa seda nüüd kontrollida, sest mulle ootamatu liitlasena tarbetu tarbimise ohjeldamisel astus mänguväljale viirus.
Värskes majandusprognoosis on vägagi kõnekaid fakte. Ainuüksi selle aasta II kvartalis kasvasid inimeste hoiused tavapärasest 800 miljoni võrra enam. Välismaal suudeti ses kvartalis kulutada 300 miljonit vähem kui mullu. Siseturismi hoogustumine ei kompenseerinud senist välisturistide panust. Ka valitsuse jaotatud lisaraha tarbimiseks ei aidanud taset hoida ning aasta kokkuvõttes jääb reaalne kogutarbimine mullusele alla 5%. Olgu põhjuseks arukus või hirm, kulutamist ohjeldati. Kogu majandusprognoosi optimistlik lähtekoht on see, et haiguspuhang võidetakse ja majandus saab takistamatult edasi areneda. Kuid ka selle õige lähtetingimuse juures ei nähta prognoosis ette eratarbimise reibast kasvu lähiaastail ja SKTs vajub selle osakaal 2019. aasta 48,5% pealt 45,5%ni aastal 2024.
Jälle on siin küsimus valitsusele: on see muutus hea või halb? Kui halb, siis mida ette võtta? Vähendada veelgi tarbimismakse ja loota lisatulu käibekasvu arvelt? Jagada inimestele võlgu võetud tarbimisraha, mida me lapsed kinni maksma hakkavad? Seda viimast teed paistavad koalitsionäärid minevat, sest mida muud kui tarbimise õhutamist tähendavad kinnitused, et koalitsioonilepingut täidetakse ning raha „leitakse“ nii erakorraliseks pensionitõusuks, laste- ja peretoetuste suurendamiseks kui ka tarbimiskupongide jagamiseks.
Vale ja põhimõttelage tee, sest tegu oleks laenuraha lausjagamisega ka neile, kes seda ei vaja (Eestis leidub nii jõukaid pensionäre kui ka lastega peresid). Ettevõtteid ja majandussektoreid toetatakse valikuliselt ja näiteks turismisektorile on juba öeldud, et laustoetamine ei tule kõne alla. Lisaraha tarbimisse suunamisel varitseb pealegi oht, et raha saajad jätkavad ettevaatlikult ning tarbimisraha ei jõuagi majandusse, vaid kuhjub inimeste säästukontole. Kui lõpuks piirid lahti lähevad, võivad aga lapsed, kes kui vangis eland, kogu säästu välisreisidele ära viia. Ja jääb ainult võlg kaela nii rikastele kui ka vaestele, kedagi õndsaks tegemata.
Kellel ei ole vahel tarvis juuksuris käia? Kui seal juba ollakse, sirutub käsi iseenesest ka värviliste ajakirjade järele. Omal ajal olen saanud mõnegi soengu, lugedes Susan Luitsalu uljast kolumnisarja „Küsimused kõikidele vastustele“. Sari ilmus hiljem ka raamatuna. Siiski olin pisut üllatunud, kui märkasin tänavu kevadel Eesti Kultuurkapitali aastaauhindade nominentide nimekirja Susan Luitsalu romaani „Ka naabrid nutavad“ – kui läbi lugesin, siis muidugi enam ei imestanud. Mõne nädala eest pälvis Luitsalu teosega Liivi muuseumis aasta kirjaniku tiitli. Lisaks on ta kirjutanud kaks reisiraamatut „Minu …“ sarjas ning mõlemad on minu hinnangul huvitavad. Hm … Tundub, et on viimane aeg autorit Sirbi lugejatele tutvustada.
Susan Luitsalu lahkab romaanis „Ka naabrid nutavad“ musta huumori abil tõsiseid teemasid nagu koduvägivald ja küberkius.
Vikipeedias tutvustatakse sind järgmiselt: „Susan Luitsalu on eesti kirjanik, teleprodutsent, maailmarändur ja matkajuht ning meediapersoon.“ Kuidas on kujunenud sedavõrd kirju loetelu? Mis haridus sul on?
Olen lõpetanud Tartu ülikoolis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppe, Balti filmi- ja meediakoolis filmistsenaristika magistriõppe ning mul on pooleli kommunikatsioonijuhtimise magistriõpe. 2015. aastal astusin Luua metsanduskooli ja õppisin seal matkajuhiks.
Toimetasin kunagi pärast majanduslangust ETVs „Tööotsija“ saadet, kus õpetati tööd otsima. Karjäärinõustaja Tiina Saar kõneles seal, et eestlased on harjunud, et karjäär läheb mööda redelit üles, kuid võib teha ka ämblikkarjääri: õpitakse erinevaid asju ja ühendatakse neid omavahel. Olen toimetanud ka keskkonnasaadet. Suvalisse suunda ma naljaviluks siiski ei tulista. Asjad, millega tegelen, on omavahel loogiliselt ühendatud.
Kuidas on kõige selle kõrval sündinud neli raamatut?
Esinesin hiljuti ühel konverentsil, pidin kuulajaid inspireerima teemal „Kuidas luua sisu?“. Arutlesin selle üle, et tänapäeval on kõik sisuloojad. Kirjutamist nimetatakse ka sisuloomiseks, aga kui juba hakkad „sisu looma“, ei saa sealt tulla midagi orgaanilist. Ükski luuletaja ei ütle ju, et mul ilmuvad järgmisel aastal kaaned, pean hakkama sisu looma. Sisuloomine tähendab seda, et kuskil on mingi kest või platvorm, mida üritatakse elu eest täita, et inimesed sinna läheksid ja vaataksid reklaami. Mina tahan kirjutada, mitte kaasi täita. Selleks on muidugi tööriistu vaja. Soovitasin konverentsikuulajatele lugeda Stephen Kingi raamatut „Kirjutamisest“.1 King ütleb väga ilusti: kui sa ei loe, siis sul ei ole kirjutamiseks pagasit.
Olen lapsest peale kohutavalt palju lugenud ja ilmselt on sellest midagi külge jäänud – samamoodi kui kakskeelsetele jääb külge mõlema vanema keel. Kui hakkad varakult lugema, kinnistub loo struktuur, viis, kuidas rääkida, kus peab olema algus, lõpp ja keskpaik.
16aastaselt läksin Delfi Noortekasse tööle, seejärel hakkasin blogima. Blogi sai väga populaarseks. Arvasin, et mu sõbrannad loevad, tollal oli ju internet palju väiksem, siis aga selgus, et tegelikult loeb 15 000 inimest. 19aastaselt sain pakkumise Eesti Ekspressi Areeni kirjutada. Seejärel kirjutasin Annes ja Stiilis kolumne, seitse aastat iga kuu. Seitse aastat on pikk aeg, lõpuks mind vahetati välja. Pärast seda ei kirjutanud ma aastaid midagi – töötasin reklaamiagentuuris ja tegin telesaateid, aur läks sinna. Olin väga rahuliku inimesega abielus ka, elu oli vaikne ja miski ei häirinud.
Tegin siiski reiside ajal märkmeid. Epp Petrone keelitas mind kirjutama „Minu Kiievit“, sest seal olin kõige kauem. See mul kuidagi ei õnnestunud. Aga läks nii, et rahulik abielu sai otsa ja elu viis mind praeguse abikaasa juurde. Ta on väga energiline ja teotahteline inimene. Hakkas agiteerima, et mida sa kirjutad sahtlisse, kirjuta raamat valmis. Sain uuesti soonele.
Aga see raamat ei tulnud ju üldse Kiievist, vaid Dubaist?
Jaa, sest vahepeal ma jätsin Ukraina maha ja hakkasin 2016. aastal uuesti Dubais käima. Olin seal pikkade perioodide kaupa, nii et sain kohalikku elu maitsta ja sellesse mähkuda.
„Mähkuda“ kõlab liiga pehmelt. Seikluste kirjelduste põhjal arvan, et sul on olnud julgust elu ise tantsule kutsuda! Mis sul praegu käsil on?
Endiselt toimetan telesaateid. Praegu teen „Rannamaja“ reality-show’d. See on toode, aga minu jaoks ka antropoloogiline uurimus. Ma olen tõsielusaateid teinud mitmeid ja need on alati andnud mulle kogemuse mingi ühiskonnagrupiga, kellega ma muidu kokku ei puutuks. Stsenarist (ja minu arust ka kirjanik) ei saa istuda oma kabinetis ja suhelda ainult valitutega. Nii ei kohtu ju karakteriga! Ma ei tuleks kunagi iseseisvalt selle peale, et püüda mõista eestlasest Venezuela narkomuula hingeelu, eriti kontekstis, kus ta tuleb kaalust alla võtmise saatesse (ja põrub). Kõlab nagu Coenite film, eks ole?
„Rannamaja“ kohta öeldakse, et see on õudne saade, näeb välja nagu odav meelelahutus. Mind see aga paelub. Inimestele meeldib teiste akendest sisse vaadata – ka reality puhul vaatad kellegi ellu, see võibki olla piinlik, nii et vaatad läbi sõrmede, aga ikkagi vaatad. Seal seriaalis pannakse päris palju pidu, vahel küsitakse ka: kas siis ongi vaja, et inimene läheks televiisoris hulluks, kas peab ta siis täis jootma? Vastan, et ei pea täis jootma. Kui panna inimesed kinni kuskile tuppa, siis nad ongi juba teise päeva lõpuks peast nii soojad, et ütlevad ja reageerivad nii, nagu nad muidu ei reageeriks. „Kärbeste jumal“ on kirjutatud väga ammu, aga nüüd on meedium vahetunud ja seda eksperimenti on võimalik päriselus korraldada. Kui aga sellest kõigest kirjutati nii ammu ja samad asjad endiselt juhtuvad, siis tõepoolest on inimkonnas stereotüübid ja arhetüübid ning korduvad psühholoogilised profiilid.
Olen ka oma romaanile saanud kriitikat, et tegelased esindavad stereotüüpe, aga nii kummaline kui see ka pole, me taandume mingitesse raamidesse. Sa ei pruugi esindada üht arhetüüpi, vaid olla segu mitmest, kuid meil ei saaks olla psühhiaatriateadust, kui inimesed mingis olukorras ei reageeriks ühtemoodi. Kui meil oleks seitse miljardit reageerimisviisi, siis oleks see planeet päris hull koht.
Romaani „Ka naabrid nutavad“ põhjal võib järeldada, et planeet ongi hull koht. Teos on väga vaimukas, aga märksõnadena jäävad siiski meelde perevägivald, küberkius, edevus, kadedus, rumalus … Kas ühiskond on sama trööstitu paik nagu Lehtla küla?
Ma ei tea. Vahel mulle tundub, et ei ole, näiteks kui veedan sõpradega aega. Siis loen aga mingeid netikommentaare ja mõtlen, et see seltskond, kellega mina kokku puutun, on vist vähemus. Tõsi, ka vinguvad trollid võivad olla vähemus, neil on lihtsalt väga vali ja kole hääl. Hea ja kurja osakaal ühiskonnas jääb tabamatuks, alati leidub mõlemat.
Elame vati sees, nii et kui midagi halba juhtub, siis me ei usu seda. Justkui ollakse veendunud, et pahad on ainult filmides, meil siin on kõik hästi. Et kui sa kedagi isiklikult tunned, siis see on juba garantii, et ta ei peksa kodus abikaasat ega ürita alaealisi võrgutada. Jabural kombel tundub hoopis usutavam see, et abikaasa ja lapsed mõtlevad oma kannatused välja. Kui lugesin internetisõnumitest, milles Peeter Helme kirjeldab väidetavalt 12aastasele tüdrukule seda, mida on väidetavalt teinud kaheksa-aastasega, läksid mul silmad suureks. On neid, kes ütlevad, et ei, see ei ole võimalik, ta pidi nalja tegema. Hästi, tol hetkel ta ei läinud kellelegi kätega kallale, aga kui sa räägid 12aastasele sellist juttu, võib see ta armistada terveks eluks. Me ei tea, missugune inimene on teisel pool ekraani. Kui ta on asotsiaalsest perest ja tal keegi ei hari teda, mis on normaalne, mis mitte – sa ei tea, kuidas sa niisuguse informatsiooniga kodeerid ta järgnevaks eluks. See on tohutu rõlgus ja vastutustundetus ühiskonna ees. Võiks arvata, et niisuguseid barbaarsusi meil enam toime ei panda, et me oleme arenenud ühiskond, kuid ilmselgelt ei ole. Minu meelest ei tee väide, et tegu oli rollimänguga, asja paremaks. Kes tahab mängida pedofiili ja selle käigus kirjeldada väikelapse piinamist, mina-vormis?
Võib-olla on probleem kübermaailma illusoorsuses. Ei aduta, et kus tahes, sõna on ikka ehtne.
Jaa, me ei ole sellega harjunud. Minu romaanis on tegelane Kats, kes ei saa sellest aru. Nii lihtne on internetis midagi öelda, aga mida sa siis teed, kui teine tuleb su käest küsima, miks sa mulle niimoodi ütlesid. Ise püüan väljenduda nii, et julgeksin sama öelda ka otse, ilma ekraanita. Kui ei julge, jätan ütlemata.
Kuidas „Ka naabrid nutavad“ õigupoolest sündis? Ajastus on väga täpne, koduvägivalla teema sai mullu aktuaalsemaks kui kunagi varem ja ühiskonna viisakus taandus kurvastavalt sageli pröökamise ees.
Asusin kirjutama enne, kui pröökama hakati. Pidin selle kirjutama 2019. aasta romaanivõistluseks – vaatasime Eia Uusiga, et kaks kuud on aega ja hakkasime hullu kiirusega pihta. Mõtlesime, et kui päevad läbi ainult kirjutad, peaks valmis saama. Jäin aga haigeks ega suutnud käsikirja tähtajaks lõpetada. Eia Uus sai enda oma valmis ja saatis ära. Ei tahtnud teksti siiski raisku lasta, kui see oli mul peaaegu valmis, ja kirjutasin selle rahulikult otsast lõpuni uuesti läbi. Algul oli käsikirjast huvitatud Postimehe kirjastus, kuid ma ei jaksanud nende vastust oodata ning võtsin ühendust Rahva Raamatuga.
Kiirus pole ilmtingimata halb. Jälgin trenni ajal masterclass’i äppi, kus on kuulsate kirjanike videoloengud. Neil Gaiman, kes on üks mu lemmik-ulmekirjanikke, kõneleb loengus sellest, kuidas ta palus ühel illustraatoril oma graafilise romaani kujundada. Too ütles kogu aeg, et peab veel teosega töötama. Kirjastus otsis viimaks teise inimese ja need tööd, mida Gaiman tahtis näidata maailmale, läksid raisku. Gaiman ütleb, et ühel hetkel peab kirjutamise lõpetama, peab saama valmis. Lõputult töötades, muudkui mudides ja siludes ei jõua kuskile. Mul võttis kirjutamine aega kokku ligi aasta. Pärast seda ei suutnud ma kaua aega inimesi vaadata ega jälgida.
Elasin toona samasuguses keskklassi eramurajoonis nagu romaani tegevuspaik. Kui ma ei olnud Dubais, siis istusin kodus, olin nagu see Maire. Ükskord pikutasin aias muru sees. Naabrid tulid koju ega märganud mind. Neil oli konflikt, naabrimees ütles oma naisele: „Sa ei oska üldse elu nautida.“ See läks mulle hinge – hakkasin mõtlema, mis enne juhtus, mida see naine tegi, milles see väljendub, et ta ei oska elu nautida … Ma olen stsenarist, mul hakkab pilt silme ees jooksma.
Kui töötasin üksvahe Cosmopolitanis, kurtsin emale, et teen mingit roosat löga. Ema lohutas, et pole hullu, kuskil on keegi, kelle argipäev on ülihall, ta ootab seda ajakirja väga ja see on talle eskapism – sa annad talle võimaluse nautida puhkehetke. Kuskil meie klantspiltide all, mille puhul tundub, et kõik on hästi, on ka inimesed, kes ei oska endaga toime tulla. Näiteks kirjutas üks tüdruk ajakirjale, et ta endine boyfriend saadab talle vanglast ähvardusi, et välja saades ta tuleb ja tapab tüdruku ära. Tüdruk ei osanud selle murega kuskile pöörduda. Tavaliselt me ei vastanud kõigile kirjadele ega ka avaldanud neid kõiki, kuid talle ma vastasin: mine politseisse, siin on naiste varjupaiga number, uuri, kas keegi saab sulle elamist pakkuda. Valmista end ette. Hiljuti, kui Tartus tapeti üks naine, ütles politsei, et neil ei olnud põhjust arvata, et mees tahab teda päriselt tappa. See kõik läks mulle hinge.
Kui tuli romaanivõistluse teade, võtsin ette enda sees pulbitsevad probleemid. Kui mind miski häirib, siis on kirjutamine minu viis end väljendada. Mõni moderntantsija viskub toa keskele ja teeb kava, mina panen kirja. Selgus, et ajastus läks kosmiliselt täppi. Küberkiusamine on mind ammu häirinud. Arvan, et koos pedofiiliaskandaalidega tuleb see veel karmimalt teemaks.
See raamat on küll naljakas, kuid on naljakas sellepärast, et tahan neist probleemidest rääkida musta huumoriga. Presidendi vastuvõtul ei jaksa inimesed kurva näoga kõnet kuulata. Mis juhtus Sveta Grigorjevaga? Talle tehti hästi palju etteheiteid: mida sa irised, rikkusid meil peopäeva ära! Paljud prominentsed avaliku elu tegelased ütlesid Facebookis, et nemad küll oma ema sünnipäeval sellist jama ei aja. Et miks ei osata nautida ja hakatakse vinguma, me võiksime TÄHISTADA jne. Kui on valitud mingi tähtpäev valupunktidele tähelepanu juhtimiseks, on kindlasti neid, kes ütlevad „braavo, me peame selle peale mõtlema“, kuid on ka väga suur hulk neid, kellele ei meeldi mõelda halbade asjade peale. Me ei taha vaadata masendavaid filme ega lugeda masendavaid raamatuid. Inimesed ei suuda isegi neid raamatuid lugeda, mis ei ole masendavad, mis on tõsised ja panevad mõtlema.
Meile ei meeldi mõelda tõsiste ja argiste asjade peale. Kui meeldiks, siis me ei tuleks koju, et keerata lahti televiisor ja vaadata sealt „Rannamaja“. Me läheksime hoopis hooldekodusse ja teeksime paar tundi vabatahtlikku tööd.
Tahaksin, et siiski mõeldaks neile asjadele, mis mulle muret teevad, sest need ei tee ainult mulle muret – kuidas kasvatada oma lapsi nii, et nad ei kiusaks kedagi, kuidas ise ei oleks see, kes lööb oma lolli kommentaariga kellelegi mõtlematult hingehaava. Rääkimata sellest, et keegi meist ei tohi olla kodus vägivaldne, ei mehed ega naised, ei sõnades ega füüsiliselt.
Püüan huumori abil lugeja raskete teemade peale mõtlema kavaldada.
Olen saanud tagasisidet, et seda raamatut on liiga lihtne lugeda – ühe päevaga sai läbi. Väga hea, et sai ühe päevaga läbi – kui pead lugema rasketest teemadest ja need on veel „Serafima ja Bogdani“ mõõtmes ka, siis oled nii väsinud juba poole peal, et paned raamatu kõrvale ja jätadki kõrvale. Tahan kirjutada nii, et mu raamatuid loeksid ka need, kes otsivad meelelahutust. Ses mõttes läks Alvar Loogi arvustus naelapea pihta.2
Andrei Hvostov mainib oma arvustuses, et on oodata ka filmi: „Värise, „Õnne 13“!“3 Kas kuuldused vastavad tõele ja lugu võib jõuda ekraanile?
Praegu on vara sellest lähemalt rääkida, aga kindlasti tuleb raamatule järg, sest on hulk materjali, mis ei mahtunud esimesse köitesse.
Oled tulnud parnassile mööda kõrvalist rada. Ei ole ilmunud katkendeid Loomingus, ei ole ette näidata romaanivõistluse diplomeid, ei kuulu kirjanike liitu.
Vahel teeb mulle nalja kultuuriinimeste konventsionaalsus – pead minema kindlat rada pidi ja siis pusserdatakse mingite takistuste ja kändude juures. Paljud lähevad ringiga, mina lähen otse.
Mu järgmises raamatus on üks tegelane wannabe-kultuuriinimene, kes kolib oma rikka naisega Lehtlasse ja see hakkab talle peavalu valmistama, sest ta ei mahu seal elades enam kultuuriinimese šablooni. Naine ostab talle kalleid riideid, mida ta kanda ei taha.
Tihtipeale on just kultuuriinimesed, kes võiksid olla avatud meelega, nii konventsionaalsed. Karjääri võib olla ühendatud mitu eriala, üht saab teisegi heaks kasutada. Näiteks olen praegu tegev ühe dokumentaalfilmi juures, mille käigus sattusin New Yorgi galeriimaailma – loomulikult teen õhtul hotellis ka kirjalikke märkmeid. Loovusse peaks suhtuma vabalt, ja kui on võimalik, miks mitte kasutada eri meediume, et jõuda mitme kanali kaudu võimalikult paljudeni.
Mul on väga hea meel, et raamatut märkasid ka need, kes valisid selle kultuurkapitali nominatsioonide hulka ja kes olid „Eesti Kirjaniku“ festivalil. See, et ma isepäiselt toimetan, ei tähenda, et mulle spetsialistide tunnustus korda ei lähe. Läheb küll ja väga innustav on!
Kust sa oma karakterid õigupoolest leiad?
Mulle meeldib inimesi jälgida. Kui olin väike, pani ema mu pidama looduspäevikut. Märkisin iga päev üles, mida looduses nägin, muudkui vaatlesin – see kujundas harjumuse. Mulle meeldib seada end metatasandile. Lähen näiteks üksi restorani, mind vaadatakse seal kaastundlikult – ahah, tal pole kellegagi koos söömas käia. Mina aga jälgin restorani nagu nukumaja: mis on inimestel seljas, milliste autodega nad tulevad, mida räägivad. Mulle meeldib hästi palju erinevates kohtades käia, moodsatest hipsteriurgastest rahvamaja diskoni. Ma ei põlga ära kellegi seltskonda, kuigi pean tunnistama, mõned seltskonnad on vahel rasked.
Aitäh meeldiva seltskonna eest. Palun sult viimaks Sirbi lugejale kultuurisoovitust.
Mul käivad peal mingid teemahood. Kuna ma praegu kirjutan, siis paralleelselt ka loen kirjutamisest. Võib-olla üht ja sama raamatut mitmendat korda. „Light the Dark: Writers on Creativity, Inspiration, and the Artistic Process“4 on kogumik, milles kuulsad kirjanikud jagavad omaenda lugusid loovusest ja selle rakendamisest. Kui ma rohkem kirjutada ei viitsi, siis loen seda ja saan uut inspiratsiooni. Arvan, et seda on huvitav lugeda ka kirjandusehuvilisel, isegi kui pole plaanis ise midagi kirjutada. See on nagu festival paberil ajal, mil meil siin päris festivale jälle ära jäetakse.
Susan Luitsalu raamatud
2010 „Küsimused kõikidele vastustele“
2018 „Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära“
2019 „Ka naabrid nutavad“
2020 „Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles“
1 Stephen King, Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest. Tlk Jüri Kolk. Hea Lugu, 2018.
2 Alvar Loog, Koduperenaisest kasvab küberkiusaja. – Postimees 29. I 2020.
3 Andrei Hvostov, Aasta kirjaniku Susan Luitsalu romaanis jõuab tagahoovi rahvas haljale oksale. – Eesti Ekspress 2. IX 2020.
4 Penguin Books, 2017. Pealkirja võimalik tõlge eesti keeles: „Valgusta pimedust. Kirjanikud loovusest, inspiratsioonist ja kunstilisest protsessist“.
Kliimamuutus annab end tunda kogu maailmas. Liustike jää sulab ja merevee tase tõuseb. Mõnda piirkonda kimbutavad äärmuslikud ilmastikunähtused, teises on suurenenud sademete hulk, kolmandas kohtab äärmuslikke kuumalaineid ning põuda sagedamini kui seni. Venemaal Verhojanski linnas, mis on üks külmemaid kohti maailmas, mõõdeti selle aasta juunis näiteks Arktika kõrgeim temperatuur: 38 kraadi. Planeedi keskmine maapinnalähedane temperatuur on alates XIX sajandist tõusnud 0,98 Celsiuse kraadi. Selle muutuse üks põhjusi on süsinikdioksiidi ja muude inimtegevusest põhjustatud kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni tõus atmosfääris. Kuna 40 protsenti kasvuhoonegaaside heitest on pärit ehitatud keskkonnast, võivad hoolega läbi mõeldud ja säästlikult projekteeritud hooned ning linnade planeerimine anda kliimakriisiga võitlemisel hea tulemuse.
Teadlased on ammu ennustanud ja välja toonud globaalse kliimamuutuse negatiivse mõju. See ilmneb nüüd igal kontinendil. Me ei tea veel praegu, kuhu oleme suundumas. Saame vaid ennustada, mida kliima soojenemine võib endaga kaasa tuua, nimelt, et väga paljud linnad rannikul ja isegi riigid ujutatakse üle. Globaalse soojenemise tõttu tõuseb temperatuur 2100. aastaks hinnanguliselt 4,8 kraadi võrra. Sulavad liustikud. Maakera keskosast võib seetõttu saada kõrb või eriti ekstreemsete tingimustega elamiskõlbmatu ala. Elamisväärset maad jääb vähemaks ning sinna ei pruugi ära mahtuda tuleviku hiiglaslikud miljonilinnad. Seetõttu võiks mõelda ka kõrbealade asustamisele, kuna just seal on elutingimused nii praegu kui ka tulevikus kõige äärmuslikumad.
Maa-aluse ruumi potentsiaal
Maa all on temperatuur suvel madalam kui väljas, talvel aga kõrgem. See on tingitud Maa termilistest omadustest, mida saab rakendada maa-aluse linna ja hoonestuse sisetemperatuuri reguleerimisel. Kuni kümne meetri sügavusel kaitseb pinnas maa sees asuvat ruumi ekstreemsete välismõjurite eest, samuti väheneb ka temperatuuri hooajaline kõikumine. Mida sügavamale minna, seda stabiilsem on maa-alune temperatuur. Maa alla ehitamise peamine varjukülg on ehitamiskulu, mis võib olla kuni 20 protsenti suurem kui n-ö tavalise maa peale ehitamise korral. Selle kompenseerivad aga väiksemad kütte- ja jahutuskulud.
Kliimamuutuste näidisala Sahara kõrb
Aafrika on kliimamuutuste suhtes kõige haavatavam manner. Maailma suurimas kuumas kõrbes Saharas tõuseb temperatuur päeva jooksul kuni 50 kraadini Celsiuse järgi. Sademeid on seal minimaalselt ja ebaregulaarselt ning taimestik seetõttu haruldane.
Lääne-Sahara uue linnakompleksi vorm on inspireeritud sealsest reljeefist ja erosiooni jälgedest. Linn meenutab lõhenenud maad, näeme kanjonilaadset orgaanilist pinnavormi.
Lääne-Saharas tuleks rajada uus linnakompleks, et sealsetest elanikest ei saaks kliimapagulased. Uus linn võiks paikneda Mauritaania riigi kõrbealal väikese Ouadane asula lähedal. Ouadane on selle kõrbeala vanim linn, kus liiv on katnud suurema osa vanalinnast ning seetõttu on see suuresti hüljatud. Seal saaks juba praegu hakata välja arendama maa-alust linna, pelgupaika tulevase kriisi korral.
Maa-aluse eluga ei olda küll praegu harjunud, aga kui ei taha saada kliimapagulaseks, tuleb senised väärtushinnangud ümber vaadata ja kohaneda teistsuguse eluviisiga. Seejuures on muu hulgas oluline, et elanikud teeksid koostööd: ellujäämiseks on vaja kogukonda, kus üksteist aidatakse ja ühiselt toimetatakse.
Maa-aluse linna ülesehitus
Linna kõige ülemine korrus jääb maa peale ning sellega on tagatud loomulik valgus ja õhuringlus, ühtlasi on see ka sissepääs. Maa-alune linn peaks järgima mingil määral maastiku reljeefi. Lääne-Sahara uue linnakompleksi vorm on inspireeritud sealsest maastikust ja erosiooni jälgedest. Linn meenutab lõhenenud maad, kusjuures lõhenemiskohtadesse tekib kanjonilaadne orgaaniline pinnavorm, mis loob olenevalt kellaajast kanjoni seintele eriskummalisi valgusmänge.
Väga oluline on maa-aluses linnas rohelus. Kuna taimed vajavad valgust, tuleks nad paigutada päikesevalgusele avatud aladele. Eri tasanditel asuvad vaiksemates nurkades haljastuse või peenardega n-ö rohebasseinid. Need loovad rippaedade mulje ning summutavad aktiivsematelt ja kärarikkamatelt aladelt kanduva müra.
Maa-aluses linnas liigutakse jalgsi. See tähendab, et vahemaad peavad olema lühikesed ja sihtkohad mugava jalutuskäigu kaugusel. Linna loomisel on arvestatud standardse transpordiühenduse loogikaga: neljasajameetrine jalgsi läbitav teekond sihtkohast peatusse. Linn on mõeldud viiele tuhandele elanikule, seega on linnas igal inimesel ruumi ligikaudu kaksteist ruutmeetrit.
Katuse alla jääb jalutusala, kust avanevad vaated avarale siseruumile ja ümbruskonna kõrbemaastikule.
Maa-alune linn peaks asuma minimaalselt kuus kuni kümme meetrit maa all, et maapõu linna kaitseks. Sel juhul on linn ka energiatõhus ja temperatuur stabiilne. Linn võiks laiuda kuni 24 meetri sügavusel kaheksal korrusel.
Linna läbiv peatänav on tänavamelu keskpunkt, koht, kus linnaelanikud kohtuvad, suhtlevad ja oma vaba aega veedavad. Selle ümber koonduvad põhilised kasutatavamad funktsioonid.
Vertikaalsed ühendused, mis jäävad aatriumi servadesse ja sissepääsude vahetusse lähedusse, on nii korrustevahelised ühendusteed kui ka katuse tugipostid. Peatänava ja aatriumi külgedele jäävate rõdude kõrval on ka teisi liikumisteid. Peamiselt on need otseteed, mis ühendavad korruseid. Peatänava mõlemasse otsa jäävad suured avalikud mitmetasandilised väljakud, üks suuremateks koosviibimisteks ja teine sportimiseks. Oluline on ka kolmas väljak nende keskel. Kui linn peaks laienema, saab sellest keskne väljak ja uus linna keskpunkt.
Keskne väljak erineb teistest ka katuse poolest, mille abil kogutakse vihmaperioodi ajal vett. Katuses on ava, kust vesi kosena alla langeb. Kose all on vee kogumiseks bassein, kust see hoidlatesse juhitakse. Katuse kuju tagab ka linna loomuliku ventilatsiooni.
Päikesekiirgust ja valgushulka arvesse võttes on linna katusel varjestus, mille avad on suuremad seal, kuhu valgust on vaja, väiksemad aga seal, kus päikesevalgus on liiga ere.
Sissepääsud paiknevad linna lääneküljel, kus tuul pole nii vali. Need paiknevad keskse peatänava läheduses, hoone omapärase kuju abil on loodud maapealsed tuulevaiksed sisehoovid, et ka ümbritsevat kõrbe paremini ära kasutada. Katuse alla jääb jalutusala, kust avanevad vaated avarale siseruumile ja ümbruskonna kõrbemaastikule. Selline linnaelanike vaba aja veetmise paik meenutab looduslikku metsarada.
Kohanemine on paratamatus
Isegi kui inimkond lõpetaks kohe süsinikdioksiidi õhku paiskamise, muutuks kliima sellele vaatamata, sest siiani atmosfääri jõudnud kasvuhoonegaasid hajuvad väga kaua. Ajalugu näitab, et inimesed on alati kliimamuutuste ja äärmusliku ilmastikuga kohanenud. Nüüdisaegne elu on aga kohanenud stabiilse kliimaga. Kuna kliima ja sellest tingitud elukeskkond muutub, tuleb inimkonnal sellega kohaneda. Maa-alune linn on üks võimalus.
Artikkel põhineb EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas sel kevadel kaitstud magistritööl „Isemajandava energiatõhusa väikelinna loomine“ (juhendajad Andres Alver, Douglas Gordon).
Mängufilm „Tenet“ (USA 2020, 150 min), režissöör-stenarist Christopher Nolan, operaator Hoyte Van Hoytema, helilooja Ludwig Göransson. Osades John David Washington, Robert Pattinson, Elizabeth Debicki, Kenneth Branagh jt.
Enigmaatiline mustvalge kangelastandem – Protagonist (John David Washington, edaspidi JDW) ja Neil (Robert Pattinson) – üritab võita segaste reeglitega mängus maniakaalset vene kurjamit Andrei Satorit (Kenneth Branagh) ning päästa habrast damsel-in-distress’i ehk hädaohus daami Kat’i (Elizabeth Debicki). Vürtsi lisavad inverteeritud entroopia ning ajas risti-rästi edas- ja tagurpidi liikuvad inimesed ja asjad. Kas midagi jäi mainimata? Aa jah, muidugi – Tallinn. Tallinn on oluline.
Laagna tee, linnahall, Liivalaia kohtumaja, kesklinn, Maarjamäe monument … Viimasega seoses meenub paratamatult hiljutine diskussioon teemal, kas memoriaal hävitada või mitte. Kahtlustan, et kategooriliselt hävitamise välistanud linnapeal on kas lihtsalt väga head instinktid või on ta inverteeritud.
Öeldakse, et Nolani filmid pole lihtsalt vaatamiseks, vaid üle vaatamiseks. Kas „Tenetit“ peaks mitu korda vaatama, mina ei tea. Aga ma tegin seda. Sel oli vähemalt üks kasutegur: nüüd on mulle selge, mis ikkagi sai „üheksandast algoritmi jupist“ (kes on näinud, teab, mida mõtlen). Saan öelda, et kolmandal vaatamisel muutusid Kat ja Sator tüütuks ning JDW hajus tapeediks (mis pole üllatuslik, arvestades kui vähe sõnalist rolli tal peategelase kohta on). Küll aga ei kaotanud grammigi oma nõiduslikust mõjust Pattinsoni tegelaskuju ega hästiistuvate ülikondade rahustav elegants.
Kuna kulutasin filmi kolmele vaatamisele ühe täistööpäeva, pean seda enda jaoks millegagi õigustama. Sestap järgnevalt mõned tähelepanekud, milleni see aeg mind viis. Kuigi kiusatus on, ei süvene ma Nolani palindroomindusse. Sellest on põhjalikult kirjutanud oma arvustuses Juhan Raud.1 Ka ei hakka ma osadeks lahti võtma filmi ajakäsitlust ja inversiooni mõju süžeele – sellest on juttu viimases Eesti Ekspressis.2 Alustan hoopis sellest, mis on juba tuttav.
Nolan nagu Nolan ikka
„Tenetit“ võib võtta kolmanda segmendina Nolani aega ja ruumi, kausaalsust ja reaalsust käsitlevate ülipikkade vaatemängude triloogias, kuhu kuuluvad veel „Algus“ ja „Tähtedevaheline“.3 Kõiki neid iseloomustab püüd katsetada reaalteadustele tuttavaid piire tsoonis, mis piirneb teadmatusega. Ajajoon on kõigis kolmes filmis mittelineaarne ja mitmetasandiline. Neis maailmais varitseb kollaps, mis ei piirdu mateeriaga (kuigi alati on teretulnud võimalus kujutada võimsaid arhitektuurilisi konstruktsioone kübemeiks pudenemas). „Tenet“ teeb ajaga sama, mida „Algus“ ruumiga – väänab ja lõhustab. Mis üldse on reaalsus? Või kas?
Must ja valge mees rahustavates ülikondades: Protagonist (John David Washington) ja Neil (Robert Pattinson).
Ja siis on alati ka midagi väga turvalist – näiteks Michael Caine’i psühhopomplik „vana tark mees“, kes lähetab kangelase rännakule, teda ärgitades või abistades. Ta on toetav isafiguur, kes ühendab neid ulmelisi lugusid nagu tugeva keti otsas rippuv ankur. Ilmselt on ta seda ka Nolanile endale, kes on nimetanud Caine’i õnnetoojaks ja annab talle seetõttu alati kas või sümboolse rolli.
Kolme filmi ühendab veel üks pealtnäha tähtsusetu detail, mis mõjub iselaadse tasakaalupunktina keset suurejoonelist kaost. „Alguses“ tutvustab peategelane Ariadnele unenäolabürintide loogikat ning kui maailm nende ümber laguneb, väreleb naise valges kohvitassis kohv. „Tähtedevahelises“ hoiab peategelane autot juhtides käes kodusest köögist haaratud sinist kohvikruusi, tuisates ulmelistesse seiklustesse. Kolm erinevat filmi, kolm erinevat tassi, aga iga kord paistavad need sümboliseerivat killukest lihtsat elu keset ilmvõimatut maailma. Midagi, mis on kodune, hoomatav ja habras. Midagi, mis väriseb, aga ei loksu üle ääre. „Tenetis“ on see säravvalge espressotassike valgel alustaldrikul, mustanahalise kangelase sõrmede vahel Oslo Freeportis.
Must mees valge tassikesega
Nolani filmide peategelasteks on seni olnud hästi rõivastunud valged mehed, kelle „päästikuks“ on mingi suur minevikutragöödia (väga väheste eranditega on selleks armastatud naise surm). Sedapuhku sättis ta aga loo keskmesse musta mehe – ja see pole veel kõik: musta mehe ilma igasuguse taustaloo ja isegi nimeta. Isegi see pole veel kõik: JDW on afroameerika kinoekraani kroonprints ehk Denzel Washingtoni poeg, kes jäi Nolanile silma Spike Lee rassismivastase filmi „BlacKkKlansman“ (2018) esilinastusel.
Kas peategelast peab käsitama ilmtingimata nahavärvist lähtudes? Filmis rassiküsimus jutuks ei tule, kui seda mitte mõnes stseenis ridade vahelt välja lugeda. Kui JDW-lt küsiti, kas ninaka teenindajaga restoranistseenil on rassistlik alltekst, viskas ta palli osavalt (valge) vaataja ette, märkides, et kui keegi seda nii tajub, siis tasub seda teadvustada.4 Siiski tundub mulle, et juba visuaalsed valikud ei võimalda peaosalise nahavärvi eirata. Mitmed kaadrid on sellele asjaolule esteetiliselt üles ehitatud. Juba oli juttu valgest serviistassist, mis muide paistab olevat tühi ja viibib kaadris tunduvalt kauem, kui see on loogiliselt põhjendatav. Veelgi varem oli stseen, kus Protagonist astus heledas ülikonnas valguslaiku, kuhu oli eelnevalt ühes prügiga virutanud läbipekstud valge mehe. Teisal jääb ta kaadrisse armsa väikese valge kassikesega või saabub silmatorkavalt heledal taustal ja rõivais katamaraanisõidule. JDW kui mustanahaline näitleja on ekraanil kui kinematograafiline sündmus ja väärib seega lähemat uurimist.
Teine ajend selle küsimusega tegelemiseks on kurb kokkusattumus: kaks päeva pärast Teneti esilinastust suri Chadwick Boseman, kes jõudis end lühikesest elueast hoolimata suureks mängida, kehastades märgilisi mustanahalisi kangelasi eepilistes eluloofilmides ja Marveli universumi esimeses mustanahalise kangelase omafilmis „Must Panter“.5 Tõenäoliselt ületas see surm Ameerika filmimaailmas oma tähtsuselt Nolani filmi esilinastuse, aga ühtlasi annab sellele ka konteksti.
Pole tõenäoline, et afroameeriklase palkamine peaossa oli midagi muud kui Nolani teadlik etniline valik. Võib arvata, et #oscarssowhite-ajastul on Nolan mõelnud detailselt läbi, milliste teemaviidetega ta soovib filmiajalukku minna.6 Protagonist on Nolani esimene mittevalge nahavärviga peategelane. Märgin, et olles „Tenetit“ kolm korda vaadanud, ei silmanud ma ka kõrvalosatäitjate seas ühtki mustanahalist näitlejat (see pole siin sulle mingi Wakanda!).
Hollywoodis on mustanahaliste meesrollide puhul tänini tuvastatavad selged mustrid ja stereotüübid, mis tuginevad rassilistele eelarvamustele. Hollywood on valge inimese nägu ja selle pilguga nähtuna on ilmunud ekraanile ka mustanahalised tegelased. Levinud stereotüüpide hulgas on näiteks Onu Tom, Sambo ja Maagiline Neeger. Nende ülesanne on abistada valget peategelast või teenida muul moel valge otsustaja huve. Sageli aitavad nad oma maagiliste võimete või (poolloomalike) instinktide abil valgel protagonistil areneda ja oma eesmärki saavutada. Need ohutud ja tavaliselt deseksualiseeritud tegelased vastanduvad teistele stereotüüpidele nagu Fandango ja Metslane, kelles väljendub mustanahalistele omistatud seksuaalsus ja vägivaldsus. Võib öelda, et enamik Sidney Poitieri filmirolle ja enamik Denzel Washingtoni kangelasi peegeldavad Onu Tomi (turvalisi) ilmumisviise, samas kui näiteks Wesley Snipes ja Samuel L. Jackson mängivad enamasti tegelasi, kelles võib ära tunda mainitud „ohtlikud“ tüübid. Denzel Washingtoni roll filmis „Treeningpäev“7 kuulub samas just robustse ja madalatest instinktidest lähtuva mustanahalise stereotüübi alla. Mõlemal juhul jääb mustanahalisel tegelasel puudu agentsusest: ta ei tegutse tavaliselt enda tahtest tulenevalt, vaid mingi välise impulsi mõjul ja sellest sõltuvalt. Seda süvendab asjaolu, et ta on valge peategelasega võrreldes alaväärne – vaesem, rumalam või „metsikum“ – ning seda ei kompenseeri ka tema paremad „instinktid“ või näiteks maagilised võimed.
Kat (Elizabeth Debicki) panustab sellele, et Neili-Protagonisti maskuliinne paarisrakend toimib ootuspäraselt. Nõnda on Kat siiski lihtsalt üks neurootiline daamike, kes vajab rüütlite abikätt.
Küsimus on, kas Protagonist on pigem vanadele Hollywoodi rassilistele stereotüüpidele vastav tegelaskuju või pakub Nolan midagi täiesti uut.
Kõige lihtsam on võrrelda Protagonisti Sidney Poitieri, Denzel Washingtoni ja Chadwick Bosemani tavapäraste põnevikutegelastega. Nende rollilahendused on sarnaselt introvertsed ja sõnaahtrad, vaikselt väärikad, keskmisest mustanahalisest protagonistist intellektuaalsemad ja empaatilisemad ning väga kontsentreeritud. Sellisteks rollideks on näiteks Poitieri Härra Dibbs klassikalises filmis „Öökuumuses“, Denzel Washingtoni McCall filmisarjas „Kutsuge McCall“ ning Bosemani Must Panter, aga ka filmide „Sõnum kuningalt“ ja „21 silda“ peategelased.8
Veatu ülikonnaga Sidney Poitier on mustanahaliste väärikuse – respectability – kehastus. Nagu Protagonistki, pääseb ta valgete jõhkardite ebavõrdsest rünnakust ainsagi märgita ülikonnal, aga kui Dibbsi päästab valge politseinik, siis Protagonist tuleb vastastega ise toime. Tõsi, Protagonisti päästis valge partner varasemas kallaletungis ja ega ta temata hiljemgi hakkama saa. Robert McCall, kelle peamine mure on, millal võtta elude üle otsustamine enda kätte, on justkui Protagonisti vanem ja panetunum mina. Ka mainitud Bosemani filmides küsitakse, mis on elu hind ja mõõt ning milline vägivald on tarbetu. Protagonist trumpab aga kõik need sirged mehed üle. Ta on mulle teadaolevalt kõige empaatilisem märulifilmi kangelane, ilma et oleks põhjust tema mehelikkuses kahelda. Juba ta rõivastus ja rõhutatud kainus viitavad tsiviliseeritusele. Mitmes stseenis suunab ta oma käitumist hoolega vastavalt sellele, kuidas paremini hoida inimesi nn kaasneva kahju saamisest – proloogis soovib ta päästa kontserdisaalitäit inimesi, hiljem peab ta vajalikuks säästa juhuslikult tegevusele jalgu jäävat lennukimeeskonda viga saamast. Ta paistab kalkuleerivat lausa piinliku täpsusega, milline kahju on õigustatud.
Sellega seondub Kati ja Protagonisti suhe, mis on paljudele arvustajatele tundunud lahja romantilise liinina. Kahtlustan, et romantikaga pole siin midagi pistmist. Pigem on Kat ja tema poeg peategelasele samasugused teelt üles korjatud ja päästmist vajavad kassipojad nagu McCallile teismeline prostituut Alina või Bosemani Kingile Kelly ja tema tütar. Ei midagi isiklikku, lihtsalt mõõdukas sentimentaalsus ja empaatiavõime. Sellele osundab ka Protagonisti ülestunnistus, et ta pole eriline võrgutusmeister. Tema algne värbamine valge mehe poolt, ohjeldatud agressiivsus ja deseksualiseeritus annab märku ühisosast Onu Tomi stereotüübiga.
Samale osundavad ka mitmed stseenid, kus üritatakse viidata Protagonisti alaväärsusele. Vahetult pärast ülal mainitud „halva teeninduse juhtumit“ teeb Sir Michael üleoleva märkuse Protagonisti riietuse kohta, mis polevat piisavalt peen, ja pakub raha parema ülikonna muretsemiseks. Isegi paarimees Neil pole patuta: kui Protagonist asub talle temporaalset inversiooni selgitama, torkab Neil teda viitega oma magistrikraadile füüsikas ja targutab siit alates sel teemal edaspidigi. Protagonist reageerib neile märkustele häirimatu stoilisusega. Ta ei võta vastu Sir Michaeli pakutud finantse ning vastab Neili haridusega uhkeldamisele kerge nöögiga. Võib-olla on tal tõepoolest suva ja see ongi tema sõnum.
Agentsusest
Kõige määravamaks stereotüüpidega võrdlemisel on ilmselt agentsuse küsimus. Näiteks Musta Pantriga on selles osas kõik korras. Omanimelise filmi nimitegelane seab ise oma eesmärgid ja suunab isiklikult ka oma tehnoloogiliselt üliarenenud riigi ressursse. Ta tegutseb vaba tahte alusel ja mõjutab aktiivselt maailma. Olles positiivne ja seejuures salongikõlblik tegelane, pole ta ometi ohver ega käsutäitja. Ta on tema ise. Ta on iseenda peremees.
Protagonisti puhul on esimene murekoht ilmselgelt see, et ta on identiteedita: tal pole nime ega lugu. Me ei tea, kes ta on, mistõttu ei saa ka öelda, mis või kes teda õieti juhib. Asjaolu, et filmi ainus mustanahaline tegelane on ka ainus identiteedita tegelane, ärgitab käsitlema teda lihtsalt ühe nimetu Teisena, geneerilise neegrina. Afroameerika filmiajaloo ühes võtmefilmis „Öökuumuses“ on keskse tähtsusega stseen, kus Sidney Poitieri peategelane vastab üleolevale küsimusele, kuidas temasugust neegrit siis ta kodulinnas kutsutakse, legendaarse lausega, surudes nähtavalt alla raevuga segatud uhkust: „They call me mister Tibbs“ („Mind kutsutakse härra Tibbsiks“). Õigus saada väärikalt oma nimega kõnetatud vastandub tühistavalt mõjuvale nimetusele „poiss“. Raske öelda, kas Protagonist on sellest õigusest loobunud või on Nolan ta sellest ilma jätnud.
Samas olevat Nolanil ja Washingtonil endal siiski tegelase taustalugupaigas, kuigi meile seda ekraanil ei näidata.9 Nime probleemi võib maandada tõdemusega, et Protagonistile endale paistab olevat Priyaga (Dimple Kapadia) vesteldes peamine, et ta oleks määrava artikliga the protagonist (see üks ja ainus peategelane, versusa protagonist ehk üks peategelastest). Talle on oluline olla just see „protagonist“, kes suudab maailma päästa, ning film lõpus ta tõdebki, et see ta ongi. Kuigi filmi läbivaks teemaks on (mh vaatajale) ebaselge missioon, mis pärineb ei-tea-kelle ajurakkudest ja viib ei-tea-milleni, siis filmi lõpus saab Protagonist teada, et missiooni algataja on tema ise. Sellega peaks tema agentsuse küsimus olema justkui selge vastuse saanud. Või …?
Lähemalt vaadates on see jaatus siiski kõikuvatel jalgadel: „mina“, kes on otsustanud ja jagab käsklusi, on veel teadvustamata. Peategelane on oma ülesannet täitnud pimesi, sest tänu filmi ulmelisele ajakonstruktsioonile ei ole ta oma „otsustava minaga“ kontaktis. Vahendajaks – justnimelt nii teda nimetatakse – on valge mees Neil (on see üllatus?), kes teab Protagonistist ja tema plaanist rohkem kui ta ise. Ja viimaks võib filmi lõpplahendusele mõeldes küsida: kes ikkagi maailma päästis, kas Neil või Protagonist?
Seega jääb küsimus, kas Protagonistil on agentsus või on ta selles osas sama puudulik kui enamik tema nahavärviga ekraanitegelasi, selge vastuseta.
Aga võib-olla polegi oluline vastus, vaid küsimus ise. Ehk on „Teneti“ moraal, et igaühel on kohustus vähemalt üritada võtta vastutus nii oma kui vajadusel ka maailma saatuse eest. Kes sobiks veel paremini sellise enesekehtestamisharjutuse täitjaks kui need, kelle õigused ja vabadused on tavaliselt surutise all. Mustanahaline mees pole ainus „allasurutute“ segmendi esindaja, kelle agentsuse üle film laseb arutleda. Teine samasugune tegelane, keda võimestatakse oma pärsitud jõudu ja tahet rakendama, on Kat – perevägivalla all kannatav naine. Ka tema saab oma võimaluse. Kas ta kasutab seda hästi või halvasti, on juba vaataja otsustada. Mulle isiklikult tundub, et nii-öelda maailma perspektiivis on Kati „enesekehtestamise akt“ siiski kontraproduktiivne. „Suur eesmärk“ saavutatakse vaid tänu sellele, et Neili-Protagonisti maskuliinne paarisrakend toimib ootuspäraselt ja eks sellele panustas ka Kat. Seega veab, et naine ei keera oma emotsionaalse ekstsessiga midagi päris tuksi. Nõnda on Kat siiski lihtsalt üks neurootiline daamike, kes vajab rüütlite abikätt.
Sarnaseks „pettumuseks“ võib pidada ka Priyat (Dimple Kapadia). Pealtnäha on ta justkui järjekordne võimestatud nõrguke: keskealine India abielunaine, kelles paljastub kogu operatsiooni juhtiv rahvusvaheline relvakaubitseja, aga seda vaid selleks, et saada filmi lõpus tankistina nullitud. Ja ma parem ei räägigi Ida-Euroopa aktsendiga kurjamist, „kelle peos on inimkonna elud“ ja kes uhkustab erakordsete instinktidega, kuid lõpetab oma pimestavate tunnete ohvrina nagu üks suur naiivne mõmmik.
Kas keegi meist on üldse iseenda peremees? Kust pärinevad meie ideed tegelikult? Kas vaba tahe on olemas? „Tenet“ esitab samu küsimusi, mida „Tähtedevaheline“ ja „Algus“. Oleme me üldse oma elu protagonistid? Ja kui ei, siis kas me üldse vastutame millegi eest?
Põhimõtetest
Nolan armastab lihtsaid põhimõtteid. Iga tema filmi võiks pealkirjastada samamoodi – „Tenet“ ehk „printsiip“, „tõik“ – sest kõigis neis kuulutatakse välja mingid kummutamatud reeglid. Küsimus on, kuhu nende reeglite vahel mahub vaba tahe ja mis on see oluline põhimõte, millest kinnipidamine teeb inimesest tõelise tegija ja mehest kangelase.
Kompileerides erinevaid tsitaate, võib „Teneti“ koodeksi võtta kokku järgmiselt: mis on juhtunud, on juhtunud, ja seda isegi siis, kui aega on võimalik ümber pöörata ja tagasi minna. See reegel väljendab usku maailma toimimisse, aga pole vabandus mitte millegi tegemiseks. Sa pead tegema endast oleneva siin ja praegu, isegi kui tulemus on võib-olla juba kunagi saabunud.
Selline on „Teneti“ reaalsuses elu palindroomne olemus: sa lõikad, mida külvad – ja vastupidi: külvad, mida lõikad. Surnud on elus ja elus on surnud. Sina oled ja tegutsed siin ja praegu. Iga põlvkond vastutab iseenda eest ja igaüks tahab elada, kuni tal elukest on.
Siit edasi muutub muidu filosoofiline film aga üsna pragmaatiliseks. Eelviimases stseenis, kus kolm kangelast – Neil, Protagonist ja Ives (Aaron Taylor-Johnson) – vaatavad algoritmiga tõtt ja üritavad väärikalt taganeda esialgu absoluutsena tundunud printsiibist (ehk „tenetist“) „Kes on algoritmi näinud, see elusana ei lahku“ – mõjub Nolan lausa eneseiroonilisena. Tuleb välja, et keegi siiski väga surra ei taha ja nõnda söövad kolmest mehest kaks sõnu sama maialt kui Juhan Liivi kaks meest Peipsil pärast hüüatust „Jaak, kurat, jalad põhjas!“.
Surma edasi lükkamine aja venitamise teel ja mingit laadi „teispoolsuse“ arvelt elule aja võitmine on tuttav teema juba „Tähtedevahelisest“ ja „Algusest“, mis mõlemad tegelevad ajamoonutustega. Nolan soovib kujutleda ja uudistada elu väljaspool neid piire, mida me tajume meile antuna. Siiski jääb filmis sõnumina selgemalt kõlama idee „hetkest“ – tuleb teha seda, mida saab teha siin ja praegu. Seda isegi siis, kui sulle tundub, et tegutsed kellegi teise loodud plaani alusel, mille tervikust sul ülevaadet pole. Kui muud uskuda pole, siis usu lihtsalt instinkti. Priya mõte „meie jõud on teadmatus“ ei tundugi enam absurdne, kui sellesse süveneda.
Võimalik, et just teatavas hämarolekus teadmise ja mitteteadmise vahel peitubki Nolani filmi(de) võlu ja sügavam mõte.
See paroolipaar võib panna samamoodi muigama kui „sibul otsib sellerit“ Ita Everi „Igihaljas vaatemängus“.10 Ometi juhatavad just need sõnad filmi viimase olulise tasandini.
Protagonist ei eksi, kui oletab sõnade seost Walt Whitmaniga, kes kirjutas „Videviku laulu“ („Twilight Song“) ligi veerandsada aastat pärast Ameerika kodusõda. Luuletuse protagonist istub videvikus ning kujutleb ammuseid sõjastseene ja arvutuid tundmatuna maetud sõjamehi. Ta kuuleb marssivate sammude rütmi ja kutsub kõiki nimetuid – Lõunast ja Põhjast – surmatuhast, et hoida neid sügaval südames tulevikuks talletatuna, „armastusega palsameeritud ses videvikulaulus“.
Kohtumisest „videvikukuningriigis“ räägib ka üks teine sõja järel meile pühendatud poeem, mida filmis tsiteeritakse. Satori sõnul, kes kavatseb surres maailma endaga kaasa võtta, lõpeb maailm „mitte paugu, vaid halinaga“. „Jah säherdune ongi see maailma ots / ei paugatus vaid piuks“ – kõlavad need värsid Paul-Eerik Rummo tõlkes T. S. Elioti „Õõnsates meestes“ (1925), mis peegeldab meeleolusid I maailmasõjast kurnatud Euroopas.
„Tenet“ lõpeb nolanlikult krüptilise lausega: „Just selline pomm võib maailma muuta, mis ei plahvata.“ Mõõtkem seda filmi, kus peategelane üritab võita elule aega, nende kahe luuletuse võtmes. Ehk on see omalaadne monument igikestvale transformatsioonile, mis on elu, mis on surematus. Vähemalt Tallinn sai selle jäädvustusega küll grammi võrra surematusele lähemale.
1 Juhan Raud. Aja klaassaal, kaja! Postimees, 26. VIII 2020.
2 Laur Järv. Spikker neile, kes aru ei saanud: füüsik seletab „Tenetit“ lihtinimesele. Eesti Ekspress, 5. IX 2020.
3 „Inception“, Christopher Nolan, 2010; „Interstellar“, Christopher Nolan, 2014.
4 Peter Howell. ‘The more you see it, the more you understand it’: John David Washington on Christopher Nolan’s spy thriller ‘Tenet’. The Star, 21. VIII 2020.
8 „In the Heat of the Night“, Norman Jewison, 1967; „The Equalizer“, Antoine Fuqua, 2014; „The Equalizer 2“, Antoine Fuqua, 2018; „Message from the King“, Fabrice Du Welz, 2016; „21 Bridges“, Brian Kirk, 2019.
9 William Mullally. Christopher Nolan and „Tenet“ cast talk new blockbuster film. Arab News, 9. IX 2020.
„Kas te olete oma kohaga rahul“, autorid ja esitajad Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner, dramaturg Maria Arusoo, helikunstnik Artjom Astrov, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Esietendus 24. VIII Kanuti gildi saalis.
Popiloos kutsutakse eri püsikooslustest pärit või silmapaistva soolokarjääriga muusikute ajutisemaid koostööprojekte supergruppideks. Eesti teatrist rääkides on selle mõiste kasutamine küll õigupoolest mõttetu. Meil pole tähti nagu Jeff Beck ega ka Meryl Streepe ja Brad Pitte. Seejuures on iga teine püsitruppideväline ühisettevõtmine märkimisväärset hulka kohalike lavasuuruste koorekihist rakendav impossible orchestra.1
Suveteatri eduloo, vabakutseliste arvukuse kasvu, vabatruppide ja väiketeatrite tekke jms asjakäigu mõjul on staarikeste kirevad ühisaktsioonid sagedased.
UEK. Juhan Ulfsaki, Eero Epneri ja Mart Kangro ühendust (UEK) võib siiski pidada puhast kunsti viljeleva teatri supergrupiks. Omas vallas meenutab UEK koos helivõlur Artjom Astroviga staaride taseme poolest täiesti miljoni dollari kvartetti.2 Hõlmatud on peaaegu monopoolne osa meie asjaomastest küpsetest tegijatest, otsingulisema-uuenduslikuma, postdramaatilist lähenemist valdava ja elementaarseks pidava teatri parimad jõud. Võib-olla võiks midagi võrreldavat moodustuda vaid Renate Keerdi, Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo liitumisel. UEK tegijad on ka arvestatava rahvusvahelise kogemusega ning olnud seotud 2017. aastal Euroopa teatri auhinna pälvinud NO99ga.
Seejuures ei taga hiilgavate tähtede kontsentratsioon ainuüksi midagi: „supergrupp“ ei ole superlatiivne ega tingimata positiivse varjundiga märgis. Staariühenduste saatus on ettearvamatu. Mõned teevad vaid ühe lindistuse või esinemise. Teised jõuavad albumini. On neid, kes jäävad kauemaks kokku. Nooruskire juba realiseerinud keskealiste meeste supergruppide pärand on pahatihti siiski olnud üsna rutiinse moega. Tore on kunagiste lemmikutega taas kohtuda ja näha kinnistunud käsitööoskusega etteastet, aga – ei midagi erinäolist, vastuvaidlematult kõnekat, ajalukku jälge jätvat.
Mitmedki hard & heavy kollide koondumised erisugustest Paul Rodgersi osalusega projektidest Hollywood Vampireseni on nimetatud mulje eest hea seisnud. Tihti tehakse täheühendus, kui enam eriti midagi uut teha ei osata, mistõttu staarikoosluste asjad pigem ei laabu. Iga supergrupp pole Cosmoskva. Sellistki lendu, kergust ja hingamist, nagu tõid muusikamaailma näiteks The Travelling Wilburys ja hiljaaegu LSD, või vastuolulist huvitavust, mille pärandas meile nt Bowie Tin Machine, pole lihtne saavutada.
Avangardistid „rahva seas“. UEK pole õnneks ellu kutsutud kunagise hiilguse pealt dividendide kokkukraapimiseks. NO99 hääbumise ja Von Krahli teatri möödunud mõõnakese pinnalt on võrsunud end kõige rohkem õigustanud ühendus lähiaja teatripildis. Ehkki niisuguse trupi kokkupanek tagab kultuuriüldsuse ja meedia kõrgendatud tähelepanu, ei mõelda Kanuti gildi saalis show-bisnise reklaamitrikkidele. UEKsse on koondunud avangardistid, kellest on saanud klassikud, kes ent ei soovi rahvusteatrites väikekodanlastele veiderdades vegeteerida.
Juhan Ulfsaki, Mart Kangro ja Eero Epneri ühendust võib pidada puhast kunsti viljeleva teatri supergrupiks.
Kriitika on näinud UEK tegemistes postdramaatiliste teatrivahendite presentatsiooni. Erle Loonurm3 märgib tabavalt, et UEK toob esile, „milline on kaasaja teatris eri kunstižanrite osakaal, milline kirjandusliku teksti ja argipäeva poeesia vahekord jne“. Loonurme sedastusega, et UEK ilmestab, kuis on muutunud tänapäeva teatri suhe lavaga, neljanda seina mõiste ja kontakt publikuga, ei saa siiski lõpuni päri olla.
Lava ja selle juurde tavapäraselt kuuluvat dekoratiivset verbaalset-visuaalset pudi UEK-l tõesti pole. Ent see ei tähenda märkimisväärset „muutunud kontakti“ ega vaatajate osalust ja haaratust, nagu näeme kogukonnateatris, Vaba Lava integratsiooniprojektides jm. Ka publiku süles mängides ei saa Juhan Ulfsakist igaühele vastutulelikku sooja mõmmit. Ta jääb ikka sarkastiliselt karedaks isepäiseks Dylaniks.
Sel suvel etendus hulk ajalooainelisi lavastusi, kus lava ja saali piir oli pealtnäha selge. Ometi oli neis kutseliste ja harrastusnäitlejate koostöös tehtud ettevõtmistes barjäär lihtsa kultuurisõbra ja teatrieliidi vahel madalam kui publiku nina ees, seljas ja süles etleval UEK-l. UEK on vaataja suhtes pigem üle- ja eemalolev. Rahva sekka tulek on vormiline. Kui publikut ka kaasatakse, siis üsna allutaval moel, passiivsete objektidena ette kavandatud manipulatsioonideks. Tegelikku sekkumisvõimalust ei ole UEK puhul niinatukenegi mitte, nagu vahel rock– ja punkettevõtmistel.
Käed taskus ja ekshibitsionistlikult. Publikut kõnetatakse tõesti justkui inimesena tänavalt, argiselt, oma päris häält kuuldavale toova igamehe positsioonilt. Isiklikkuse esilolu mulje nimel hoitakse erialaoskuste, rolliloome jm kunstliku mängutoomisega nagu tagasigi. Mitmed UEK lavavahendid on põhimõtteliselt kättesaadavad kõigile, kellele jõulukuuse ees salmi esitamine tuttav. Lavastustes kõneks võetud teemadki on igapäevased. UEK dramaturgia üritab välja paista kui siin ja praegu kokku klopsitud ja spontaansusele avatud.
Tegelikult on UEK-l kõik detailsemalt ja täpsemalt läbi mõeldud ning korrastatud kui enamikus klassikalistele draamatekstidele toetuvates lavastustes. Vaatajate süüdimatu kaasalöömispüüd pigem häirib tegijaid, nagu omal käel etendusel kogesin. Palun vabandust. Lihtsus ja argisus on neis töödes sama näiline kui kaasamine ja osalusvõimalused. Näeme silmapaistva eruditsiooni ja läbilöögipagasiga tüüpide show’d, kes on oma väärtusest ja postamendil olust teadlikud ning ei taha ega püüa seda varjata.
Loonurm kirjutab oma inspireerivas arvustuses veel, et „„Workshop“ ei silluta teed tuleviku teatrisse, vaid kaardistab õpikunäiteks sobiva kokkuvõtlikkusega viimastel aastakümnetel etenduskunstide maailmas kinnistunud tendentse“. Mingit postdramaatiliste teatrivahendite väljanäitust ei paista UEK siiski olevat sihiks seadnud. Pigem arendatakse teatavat eriomast ringi kvadratuuri moodi nišistiili, mida võiks kutsuda elitaarseks igameheetteasteks, lihtsaks ja vaeseks teatriks, mis rihitud erakordse mahlakuse ja rikkuseni. Sisulisest kõnekusest hoolimata pean UEK põhikaubamärgiks just stiili. Olgugi vorm tegijaile endile ehk mõneti teisejärguline – ega UEK valuta veri ninast välja pead, kuidas värviliste märkmepaberitega teatrit teha.
Olgugi teatri dekoratiiv-tehnilised võimalused meie ajal üksjagu avarad, edastavad UEK liikmed repertuaariteatrites külluslikult krohvitud kunstlikes numbrites etlemise asemel vaatajaile oma sotsiaalset ja metafüüsilist elutunnetust ja taju pompoossuseta ja minimalistlike vahenditega, jalutuskäigukomplekti toel. UEK astub publiku ette üsna käed taskus ja intiimselt ekshibitsionistlike aktide ja mõtetega. Lavastuses näeb ülekandeid tegijate isiklikust elu- ja töökogemusest jms.
Seejuures varieerib UEK oskuslikult argist ja ülevat, lihalikku ja kujundlikku. Proosalist kodanikupositsiooni ilmestab erudeeritus, kultuuriloolised viiteid, allusioonid ja laenud. Juhan Ulfsak on suuteline koni, saapapaela, arbuusikoore või mille tahes toel sooritama kui tahes võimatu etüüdi nii, et sellesse on kätketud isiklikkus, lõikav ühiskonnakriitika ja lummav igavikutaju. Ulfsaki kaaskodanikele inisevalt külje alla pugedes endale ruumi tegev alasti nahaalsus, mida lavastuses „Kas te olete oma kohaga rahul“ näha saab, on üks teatriaasta suuremaid elamusi.
„Workshopi“ võimsate kujunditega finaal on väga mõjuv. Ka lavastuses „Kas te olete oma kohaga rahul“ ilmestab seinaplaatidega tuikumine hästi, kuidas kinnisvara- ja omanditantsust võib nii asjaosalistele kui ka ümberkaudsetele saada äärmiselt häiriv taarumine. Ometi paistis üle jõu käiva kinnisvarahaldamise edasiandmisel vaeva lihast ja verest nõretava väljamängimise ning kunstlike ja poeetiliste metafooride vahekord liiga viimase poole kaldu. Hetketi sobinuks ehk Mart Kangro etteastesse pikkade kaalukate, kujundlike võrdpiltide asemele toorem, isiklikumalt välja mängitud ihu- ja hingefenomenoloogia. Niisugune, millega kujutati Ida-Euroopa proletariaadi martüüriumi Jarmo Reha lavastuses „WhiteWash“ („Valgepesu“).
Ometi tuleb tunnustada UEKd lavastuste selguse eest. Tegijate nägemus on kõigiti klaar: ei esine hobuse unenäo toel sügavuse taotlemist. Hea on puutuda kokku millegagi, mis on lihtne ja arusaadav, ent seejuures kõnekas ja mõtlemapanev. UEK viljeleb ülivirtuoosset minimalistlikku kontseptualismi. Trupi väljendusvahendid on loodud peaaegu eimillestki, ent neid rakendatakse geniaalse täiuslikkusega.
Sotsiaalkriitika ja metafüüsika. „Workshopi“ puhul näis uskumatu ja imetlusväärne, et kontseptuaalselt nii rangelt läbi töötatud etteaste suutis kiht-kihilt avanedes ikka ja jälle üllatada. Ka lavastuse „Kas te olete oma kohaga rahul“ ideeline sõrestik on üsna ambivalentsivaba, võrreldes mäletamisfenomeniga mitmetasandilist ja -suunalist mängulist dialoogi võimaldava Mart Kangro võimsa soololavastusega „Enneminevik“ lausa kontrastselt paigas ja jäik. Paraku jagus üllatusmomente vähem kui „Workshopis“.
Mõlemat UEK lavastust iseloomustab sotsiaalkriitilise ja metafüüsilise tasandi põimumine. „Elame infoajastul, teave üksi ei taga aga oskust luua selle varal hüve või selle toel oma elu paremini elada. Asi pole vaid selles, et pelgad faktid ei paku teadmisi, mistõttu peab ka õppides säilitama kriitilise meele. Faktikülluses eksleval sootsiumil näib olevat ka meeleheitlik vajadus orientiiride ja juhiste järele“, loeme Marie Pulleritsu suurepärasest „Workshopi“ arvustusest.4
Teadmisi armastame me ikka väärtustada, olgu või korrastamata ja suvalist infot. Infoajastul igameheportaalidest iga päev vastu vaatav nahaalsus ja kretinism, klikkama ahvatlevad lollused, tarbima kallutavad „tarkused“ pole seda veendumust õõnestanud. Seda, et maise vara ja asjade külge klammerdumine võib hinge kõlekaledaks jätta usutakse kegemini, ehkki see kellegi ahnust ei vähenda. UEK lavastused näitavad, et meie tarkusejanu praktilis-utilitaarne iseloom ja maise vara aplus on sama mentaliteedi eri tahud, tunnuslikud eesmärgistatusele ja vaimsusele majanduslikku efektiivsust eelistavale kultuurile.
Instrumentaalsete ja efektiivsete teadmiste tormis hingestamata ja sidususe ning vertikaalse dimensioonita meelelaad päädib peapöörituse ja iiveldusega, nagu näeme „Workshopis“. Lavastust „Kas te olete oma kohaga rahul“ läbib seevastu kõige kaduvuse, lagunemise ja hääbumise paratamatuse toonitamine. Töö paradoksaalseks teljeks on fraas „see jääb nii“. Elon Muski ajastul ei õnnestu ent kosmosessegi midagi rajada, ilma et mõni teine jäädvustaja sulle sisse ei sõidaks. Midagi ei jää tegelikult nii, nagu lubatud ja unistatud. Jääv on vaid see, et miski ei kesta, püsi ega jää.
Meie argipäev on tiine anekdootlikest enesejäädvustuskatsetest. Näeme, kuis defitsiitse parkimiskoha tagamiseks lohistab mõni mamsel töölt saabuvat onklit oodates hoovi tabureti. Maa ja mereäär on täis ähvardavaid joonistusi, mis kujutavad inimjalga koeralõugade vahel jm mõjuvaid „Eramaa“ silte. Reedeses rongis võib kogeda, et tubli jõumees on oma kaasat ja selle paari sõbrannat oodates tõelise rüütlina kinni pannud terve vaguni.
Omajagu anekdootlikku fetišismi on ikka kuulunud ka kinnisvara ja ruumi teema juurde. Nõukaajal uputas esimesel korrusel kelder ja viimasel laskis katus läbi – korralik inimene elas ikka kolmandal. Paarikümne aasta eest arvasid jällegi Eesti Ekspressi Areeni hiljem sotsiparteisse astunud toimetajad, et vanad nõukaaegsed magalad on häbenemisväärne elupaik, kust peab inimene, kes ei taha elule ja ajale jalgu jääda, välja murdma. Oliver Issaku läbi viidud etendusjärgsel vestlusel sõnas Ulfsak, et eneseimetlemise kõrval on kunstirahva koosviibimistelgi teiseks peamiseks teemaks kinnisvaraküsimused. Lavastuse „Kas te olete oma kohaga rahul“ sotsiaalkriitiline dimensioon ja fetišismipila on omal kohal.
Paluks ikka ka lootust! Ometi tundus elus vett ja vilet näinud keskealiste meeste küüniline traagika kohati liialdatult trööstitu. Hitchcocki „Vertigo“, millega UEK „Workshop“ lõpeb, õpetab ju lacanlikult, et peapöörituse vältimiseks peab uskuma illusioonidesse, selmet järelejätmatult asju liiga lähedalt, ühes vigadega skeptiliselt takseerida.
Kõik asjaomane ei ole ju vaid enesekeskne naabritest üle sõitev vaate- ja postiindeksifetišism. On ju inimesi, kes kellelegi liiga tegemata pühendavad oma aja ja hoole esivanemate kodumaade korrashoiule ja kaunistamisele. On väidetavalt hipstereid jm uue põlve esindajaid, kes omamisest vähem hoolivad, jagavad ja mõtisklevad kommuunide jm ühiselu vormide üle. On olemas koguni Jesper Parve, kes kuhugi kinnistumise asemel elab kenades kastides, mida ta saab nagu tigu oma koja kohemaid kaasa vedada, kui vaja.
Kunsti puhul on inetu rääkida sellest, mida seal ei ole. Ometi tundub mainitud jms suhtumine kinnisvarasse huvitavam ja lootustandvam, kui EUK vormiliselt stiilne, ent sisult monotoonne sarkasmi uppuv hääbumisgruuv. Jah, paljugi kaob, me oleme määratud hääbumisele ja võime näha kõikjal mööda maad endisaegse hiilguse varemeis võssa kasvanud paiku ja rajatisi.
Ent võib ju ka vastupidiselt mõelda, et kui suudad oma kodu ja lähikondseid hoida, siis jäävad ka lapsed ja kogukond sinuga seotuks ja kestma, maailm saab parem. Illusioon tõmbab käima ja hoiab elus ja veeremas.
Inimene on kohaga seotud, genius-loci voolib meid, on toonitanud Madis Kõiv ja tänases Sirbis teeb seda ka Eret Talviste. Mingi mentaliteet ja raamistik peab olema, mille toel oma elupaiga eest hea seista. Nõukaaegse puhke- ja suvilaarhitektuuri näituselt arhitektuurimuuseumis võib leida ju mõne ülesvõtte, millel kujutatu on omamoodi punk. Üldiselt kujundasid sovetid ruumi aga nii, et anna vaid kannatust ja pinda õuduste muuseumile. Individualistlik paigakujundus mõisate ja talude vormis on andnud siiski kestvamaid ja südantsoojendavamaid tulemusi, ehkki sotsina saame aru, et sellegagi kaasnevad omad mured.
Kas kõik siin ilmas ikka on üle laipade krabamine, kuni kõik saab tolmuks ja kaduviku teerull sõidab sust üle? Peab siis elutaju olema tingimata nii destruktiivselt, ent seejuures üleolevalt sisyphoslik? Sisuliselt on UEK kohati nagu loo alul mainitud enneaegselt vanaks saanud rokikoll. Üsna samasugune, nagu rokimehe parim kohalik kehastus Riho Sibul. Fantastiliselt stiilne, rafineeritud, diskreetne, kuid lootusetult illusioonitu. Juba keskpäevapäikeseski näib kõik nii kurb, nii halb, nii must.
Nagu näitas üks hiljutine küsitlus,5 lähevad kultuurilukku kuldsetena aga ikkagi küll veidi nukrusest räsitud, kuid siiski kevadelootusest kantud (mh kinnisvaratemaatikat kätkevad) siirad, snoobitsevast üleolekutundest vabad meeleolud. UEK teeb fantastilist teatrit, kuid rõõmu saaks rohkem, kui maailmast püütaks kinni ka heledamaid toone. Paluks ikka ka lootust dekadentsi vahele, andekad musta riietatud mehed!
1 Nii on nimetatud erisugustest kooslustest ja riikidest pärit artistide enamasti ühekordseid pigem virtuaalselt liitunud kooslusi. 2014. aastal ühines Beach Boysi loo „God Only Knows“ esitamiseks hulk artiste Sam Smithist, One Directionist ja Pharell Williamsist Baaba Maali, Bryan May, Elton Johni ja Stevie Wonderini. Tänavu pani pandeemia all kannatavate Mehhiko naiste ja laste toetuseks maailma tippinterpreetidest sellise orkestri kokku Mehhiko värvikas dirigent Alondra de la Parra.
2 Muusikaloos tähistatakse selle nimega Elvis Presley, Jerry Lee Lewise, Carl Perkinsi ja Johnny Cashi ühist ülesastumist 1956. aastal.
Valitsuse 3. septembri istungi kaheksas päevakorrapunkt erilist avalikku tähelepanu pole pälvinud, ehkki oleks pidanud, sest tegu oli rõõmusõnumiga kõige argise kurva vahele. Valitsus otsustas moodustada Eesti iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva tähistamise valitsuskomisjoni, mida juhib peaminister Jüri Ratas. Komisjoni eesmärk on ette valmistada iseseisvuse taastamise üle-eestiline ja meeldejääv tähistamine. Komisjoni liikmeteks on haridus- ja teadusminister, rahvastikuminister, kultuuriminister, rahandusminister, siseminister, välisminister ja riigisekretär. Iseseisvuse taastamise tähistamise sündmused algavad 2020/2021. aastavahetusel ning kestavad kuni järgmise aasta 13. septembrini.
Päris kobe festival, kui kõrvutada kõigi nende ärajäänute, ärajäävate, vähendatute ja võrkutopitutega, mida „uueks normaalsuseks“ kutsutakse. Võimalik, et tegu on valitsuse signaaliga kultuurikorraldajatele ja teistele, kes ei ole määramatuse tõttu ühtki pikemat plaani saanud teha. Kui valitsus on ise otsustanud pidutseda, siis küllap lubab ta seda teistelegi ega sekku kuni kohalike valimisteni enam loomevabadusse ja ärisse piirangute, erikordade ja keeldudega. Eelöeldu ei kõla eriti usutavalt ja otsuse motiive peab paraku otsima mujalt kui valitsuse enda selgitustest ehk, tsiteerides peaministrit: „Meil on nii au kui kohustus tunnustada inimesi, kes iseseisvuse taastamise ja meie vaba riigi uuesti ülesehitamise nimel tööd tegid. Me peame neid sündmusi mäletama ja andma oma panuse ajaloomälu kujunemisse.“
Esiteks, kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kelle väikesed ja suuremad teod iseseisvuse taastamisel oleksid veel tänu ja tunnustuseta jäänud? Kui peaministril selline nimekiri siiski on, siis ei ole midagi lihtsamat kui edastada see presidendile teenetemärkide taotlusena. Teenetemärkide kavaleride nimekirjas on ees ootamas juba suur hulk teenekaid, kelle nime taha on kirjutatud „Eesti Vabariigi taastaja ja edendaja“. Vabadusvõitluse teel käimise eest on omasid tunnustanud ametkonnad ja organisatsioonid, iga aasta 20. augustil ilmutab end ka vastava kuupäeva klubi. Muidugi võib meenemärgi anda igale Balti ketis või lauluväljaku meeleavaldusel osalenule. Kuid vajadus veel kord tunnustada 30 aasta eest ühiskonnas aktiivselt tegutsenud inimesi on väga otsitud ettekääne, eriti sellest peale, kui president Toomas Hendrik Ilves vabastas 20. augusti parteipoliitilisest kemplemisest.
Teiseks, 20. august on aastast 1998 riigipüha ning aja jooksul on päris kenasti välja kujunenud ka selle tähistamine. Ühe päevaga saab asja aastaks korda, seega: miks küll peaks tuleval aastal üht päeva tähistama kaheksa ja poole kuu vältel? Sama hästi võiks siis ju ka Võidupüha tähistada näiteks augustist aprillini ja iseseisvuspäeva märtsist novembrini. Ja jõuluootuski võiks alata hiljemalt suurest reedest. Pole ühtki usutavat seletust, miks peaks mitte eriti ümmargusel ja näiteks vabariigi sajandiga võrreldes kahvatul aastal kavandatud sündmuseralli käima tõmbama. Peale ühe.
Valitsuskomisjon on moodustatud hoolikalt koalitsiooni tasakaalu silmas pidades. Mõjub irooniana, et sinna kuulub ka mees, kes alles aasta eest kuulutas, et ei võtnud iseseisvuse taastamise massipsühhoosist või -hüsteeriast osa. Aga eesmärk pühitseb abinõu ja ainuõige on valitsuse pidukomisjoni (mille plaanide katteks eraldatakse eelarvest ka soliidne rahasumma) moodustamist nimetada valitsuserakondade küüniliseks säästuprojektiks. Selle kaudu kavatsetakse endale luua ebaaus konkurentsieelis järgmise sügise valimistel, sest kus pidu, seal kõnemees, ning loomulikult mõistavad kõik publiku kokku ajanud sündmuskorraldajad, et tähtsal juhul peab kõnelema kõrge ametiisik, aga mitte mõni opositsionäär parlamendist või koguni „väikeerakonnast“. Niisiis, öeldes pidu, ütles valitsus hoopis, et kavatseb koalitsiooniparteide valimiskulu lihtsalt maksumaksjate kraesse kantida ja küllap palgata ka osavad suhtekorraldajad ning kampaaniameistrid, kelle nõiakunsti abil sohiteoga kontrolli ja seaduse eest ära vingerdada. Ei lähe läbi, härrased!
Tänavune septembrikuu on kirjandusürituste poolest erakordselt rikas. Laupäeval sagiti Kadriorus kirjandustänaval, Tartus algab kümne päeva pärast „Prima vista“, Pärnus avatakse pärast pikka remonti taas Koidula muuseum, Luunjas tähistatakse Henrik Visnapuu 130. sünniaastapäeva, lisaks tavapärased kirjanduslikud teisipäevad, kolmapäevad ja raamatuesitlused …
Raadiosaates „Loetud ja kirjutatud“ (5. IX) märgiti, et noored autorid küsivad mõnikord, kas kirjastus teeb nad kuulsaks, kuigi neil ei ole veel ette näidata ühtki käsikirja. Kui ka oleks, siis arusaadavalt ei ole raamatu ilmumisega kuulsus garanteeritud, sest konkurents on tihe. Kui mitte arvesse võtta kirjastuse Paljasjalg avantüüri, kui väga lühikese aja jooksul avaldati 100 luuleraamatut, debüteerib Eestis igal aastal 50–70 autorit.
Viimasest 50 eestikeelsest ilukirjanduslikust esikteosest on 12 raamatut avaldanud mõni mulle tuttava nimega kirjastus. Näib, et ülejäänud 38 on välja antud ise või mõne semu vaimuka nimega OÜ kaudu. Enesekindel debütant ka kujundab ise ja saadab BNSi pressiteate. Ma ei tauni siinkohal sentimentaalse väärtusega teoseid, mida loetakse pereringis, näiteks vanaisa mälestused. Samuti ei naeruväärista ma eluõhtul sahtlist välja kraamitud tekstide avaldamist. Need võivad koguni olla väga head – kas Vladislav Koržetsile aastaauhinna toonud luulekogu „Laulud või nii“ mäletate?
Võivad, aga ei pruugi. Algajal autoril, kelle käekiri alles kujuneb, oleks mõistlik kontakti võtta mõne soliidse kirjastusega, kus töötavad kirjandusliku kõrvakuulmisega inimesed. Samuti võtaksin tõsisemalt Eesti kirjandusväljaannete tagasisidet. Facebooki-sõbrad ja ema ei pruugi olla parimad kriitikud. Ammugi ei ole nad maailma parimad toimetajad. Just tähelepaneliku toimetaja kõrvalpilk, mitte kuulsus, peaks tegema raamatu avaldamise päris kirjastuses ahvatlevaks.
Veel võiks kaaluda jõudude ühendamist. Peaaegu kadunud on almanahhid, kassetid ja ühiskogumikud. Üks põhjus on kahtlemata see, et kirjandusrühmitused ei ole parasjagu moes, mõttekaaslased rakendavad oma loomingulist energiat muudes kanalites kui Noor-Eesti almanahhide taolised nähtused. Teine põhjus on see, et lihtsam kui avaldamisvalus mõttekaaslasi otsida on fail trükikotta saata ja raamat üksi välja anda. Paljudes debüütkogudes on mõni hea tekst ja suur hulk mitte nii häid, mistõttu jääb tervikust lahja mulje. Missugune oleks aga tulemus siis, kui ilmuks mitme autori peale raamat, kus oleksid sees igaühelt mõned parimad tekstid, halvimad aga välja jäetud? Üks mu seesuguseid lemmikuid on Ringo Ringvee, Karl Martin Sinijärve, Tõnu Trubetsky ja Märt Väljataga „Kassett ’88“.
Ja viimaks: enne kui kirjutama hakata, tasub väga palju väga häid raamatuid läbi lugeda.
Ma räägin vanaemaga telefonis ja me mäletame koos aega, kui ma olin väike ja kevaditi sai kraaviservast korjatud kullerkuppe, suurte kuuskede alt sinililli ja ülaseid. Sinililli ma ikka näen metsaserval, kuid kus on kullerkupud? Ma ei olnud neile kollastele lapsepõlvekaaslastele isegi mõelnud, kuni vanaema rääkis, et neid ei ole enam nii rohkelt kui vanasti. Kindlasti kusagil on, aga mitte nendes kohtades, kus neid kunagi oli, näiteks Viljandi-Halliste vahel teeservas. Mõni päev pärast telefonikõnet tuletab kõikvõimas Facebook meelde, et 10. juunil seitse aastat tagasi olin rannas, juuksed palju blondimad kui talvekuuldel, nahk pruunim ja kogu olemine palju puhanum. Taustaks on männimets ja valge liiv, tean, et mu ees on porilombi värvi Läänemeri ja kõrval istub sõprade koer.
See tuletab meelde, et Eesti seostub, või vähemalt seostus, mulle ikka nelja selge aastaajaga: soe suvi, kirju sügis, lumine talv, sulalumeporine kevad. Osaliselt on siin tegu nostalgiaga, igatsusega paremana tunduva mineviku järele, kuid need kaks hetke panid mind mõtlema sellele, kuidas meie kiindumus kohtade vastu on tugevalt seotud ilma ja meid ümbritseva looduskeskkonnaga; kuidas aja möödumise tajumine sõltub väga tugevalt ilmast, ning kuidas me seeläbi ennast tajume. Aja möödumise mõõtmine ilma abil ja ilma toel kohta kiindumine ei ole ainult nostalgia, vaid pakub ka palju mõtlemisainest.
Me peame rääkima ilmast
Ilmast rääkimisele vaadatakse tihti viltu. Ilmast räägitakse siis, kui muid teemasid pole, aga on vaja vaikust täita. Ometi peab ilmast rääkima nendel kohaarmastusest tingitud põhjustel, kuna kliima muutub. Minu kaks näidet kullerkuppudest ja soojast juuni algusest ütlevad midagi ka ilma ja keskkonna kohta. Kullerkuppude kadu ei ole otseselt tingitud kliimast, küll on see seotud puisniitude kadumisega, mille peamine põhjus on inimtegevus – linnastumine ja põlluharimistavade teisenemine. Põhjalikult saab selle kohta lugeda Maalehe 2017. aasta artiklist ning Tiina Talvi juba 2011. aasta puisniitude hooldamise alasest uurimistööst, mis on koostatud keskkonnaameti tellimusel.1 Sellest aastaarvude vahest on näha, kuidas uuringuprognoosid nõuavad aega, et need märgatavaks saaksid.
Meenutanud mälestust neljast selgest aastaajast, vaatasin, mida Ilmateenistus.ee kuukokkuvõtted keskmise temperatuuri kohta ütlevad. Vahemikus 2013–2020 juuni keskmine temperatuur väga muutunud ei ole, mõnel aastal normist kõrgem, mõnel madalam. Kuid vaatasin ka detsembrit. Alates 2013. aastat kuni 2019. aastani on temperatuur alati olnud normist kõrgem: väidetavalt on paljuaastane detsembri keskmine –2,0 kraadi, vahemikus 2013–2019 on keskmised peaaegu alati olnud üle 0 kraadi, 2015. aastal näiteks lausa 3,3 kraadi. Samamoodi on kõrgem keskmine temperatuur kasvanud ka mitmel teisel kuul, eriti talvekuudel.
Kullerkuppude kadu ei ole otseselt tingitud kliimast, küll on see seotud puisniitude kadumisega, mille peamine põhjus on inimtegevus – linnastumine ja põlluharimistavade teisenemine.
Oma kogemusele tuginedes ja teaduskirjandust lugedes olen jõudnud veendumusele, et ilm ja kliima muutuvad (üldiselt soojenedes) ja inimkonnal on selles oma roll. Seda kinnitavad teadusartiklid ja raamatud, millest Eileen Crist on andnud ammendava ülevaate.2 Saadaval on ka populaarteaduslikud artiklid, mida võib lugeda näiteks Sirbi kliimarubriigist või Guardiani kliimavaldkonnast.3 Ma ei taha pikalt peatuda arvudel ja statistikal, vaid keskendun sellele, mida olen juba maininud: teaduse prognoosid jõuavad inimtajusse viibega. Niisiis tahan rääkida sellest, kuidas me ilmas elame. „Ilm“ on eesti keeles huvitav sõna – ilm on vihmane, soe, tuuline, kuid ilm on ka kogu maailm. See on mõtisklus meie kogemusest ilmas, ja sellest, kuidas ilma muutumisse uskumiseks ei pea tutvuma teadusuuringutega, piisab oma ümbruse tähelepanelikust jälgimisest.
Mind inspireeris seda esseed kirjutama Zadie Smithi 2014. aastal kirjutatud nn eleegia Ühendkuningriigi aastaaegadest, kuidas ilm seal muutub ja kuidas see armsaks saanud harjumusi muudab.4 Smithi essee kõnetas mind ja ma tahtsin samasuguse armastuskirja kirjutada ka Eesti maale, loodusele ja ilmale. Tähendab, mida mina küll juba mõnda aega enam kogenud ei ole, aga mille järele ma tihti igatsen. Smithi esseed on mõttetu tõlkida, sest eestlasi ei pane Victoria vahukoore-maasikatort heldima nii nagu suvine rabarberikook ja rabarberikissell, varasügisene õunakook või detsembri lumehanged. Teisisõnu, seda tunnet ei saa tõlkida, vaid peab ise kirjutama.
Eestlaste tundeid liigutavad teistsugused hetked ja ootused, sest kliima ja laiuskraad on teine, marjad, mida maa annab ja mida nendega tehakse, on teistsugused. Mulle tundub, et kliima, ilm ja loodus määravad tihti selle, mis on eestilik. Eestlus tundub olevat tugevalt looduspõhine. Võib-olla on see mingi natsionalismi vorm, näiteks loodusnatsionalim, kuigi ma ei taha end üldse rahvuslusega siduda. Igal juhul on looduse kaudu rahvusliku ühisidentiteedi otsimine palju kaasavam ja toredam kui ühise seksuaalorientatsiooni, nahavärvi või etnilise päritolu järgi ühisidentiteedi otsimine.
Peale päikese tõusmise ja loojumise on aastaaegade vaheldumine ja seeläbi ilma tunnetamine kõige loomulikum viis tunda aja möödumist, sellest aimu saada. Mehaaniline aeg – tunnid, minutid, sekundid – on midagi, mida me ilma kellata ei taju. Seevastu on selge, et kui päike loojub, hakkab päev lõppema; kui tõuseb, siis päev algab. Mida kiiremini päike neil laiuskraadidel, kus Eesti asub, loojub, seda külmemaks väljas läheb. Rohelised lopsakad lehed vahetavad värvi, kuivavad, langevad. Päike käib madalamalt, linnud lahkuvad, puud on raagus, on esimesed öökülmad, lumi tuleb maha. Niimoodi on ikka olnud, kuid üha enam lükkub talv edasi, üha enam tundub suvi liialt jahe ja vihmane.
Ma ei ole kaua Eestis aasta ringi elanud. Täiskasvanuna olen olnud kusagil välismaal, peamiselt Ühendkuningriigi linnades Portsmouthis, Glasgow’s, Newcastle-upon-Tyne’is. Ühendkuningriigi kliima on väga erinev Eesti omast, või vähemalt oli siis, kui ma sinna kolisin. Juunis ja detsembris võib vabalt olla sama soe, lumi on väga harv nähtus, suved on jahedad, sellist sügist ja kevadet nagu Eestis, ei ole. Teisisõnu, siin ei ole aastaaegu – kuuma suve, värvilist sügist, lumist talve, mudast maalõhnast kevadet.
Ma ei väida, et ühe paiga ilm on parem kui teine. See on teistsugune. Ühendkuningriigi kevad on nartsissid, tulbid, krookused ja ootamatud paduvihmahood, värske lõhn, värske helendav rohelus, magnooliaõied ja õiesadu. Mitu riigipüha, inglaste valge naha põlemine ja õlleaedades esimeste soojade päevade nautimine. Peamiselt siiski nartsissid ja vihm. Eesti kevad on murrangulisem ja palju mitmekesisem: esimesed jääpurikad ja pikenevad tulipunased päikeseloojangud, lume sulamine, pori-pori-pori, paiselehed, maa lõhn. Ka kullerkupud, sinililled, ülased. Või vähemalt sellist Eesti kevadet olen ma igatsenud ja ette kujutanud.
Mustikaaeg teisel ajal
Võib veidralt kõlada, aga vahest igatsen Eesti maad rohkem kui inimesi ja midagi muud sellel maal. Ma igatsen oma vanemate aeda, ristikheinaõisi ja päevalilli, ja kase all võrkkiike, ja ma igatsen tuhandet eri värvi päikeseloojangut seal aias. Ma igatsen lumehangi ja uisutamist ja nii külma talve, et valus on hingata. Ma igatsen metsast läbi lume ise kuuse toomist, mitte turuplatsil vihma käes selle valimist. Ma igatsen pikki sooje suveõhtuid. Aga seda igatsevad nüüd ka need, kes elavad „talvel“ Eestis, sest sellist valusalt külma talve enam ei ole.
Me tajume aja möödumist ja seda, mis aeg on, tihti looduse järgi – päikese langemisnurk ja valgusemäng, kuum või külm, rohelised puud ja sinine taevas, punakollased puud ja hall taevas. Me elame looduses ja meie aeg on samuti looduses. Ma tean, et on juuni lõpp, sest ma saan süüa Eesti maasikaid, mida õnnelikumad nopivad oma peenralt; juuli lõpp ja augusti algus tähendab vaarikaid, karusmarju, mustikaid, kukeseeni. Seda võtab eestlane enesestmõistetavusega, ootab-teab, kunas jõuab kätte mustikaaeg. Aga mustikaaeg hakkab kätte jõudma teisel ajal, või üldse mitte, kui me ei sõida vähem autoga, lenda vähem, tarbi vähem, tooda vähem.
Ma tahan öelda, et ilmal ja sellega kaasas käivatel nähtustel on suur osa kiindumuses koha vastu ja oma mina tajumises sealses kohas. Kiindumus peaks olema piisav, et märgata antud kohas muutusi oma tegevuses: lumises metsas kuuse valimine, kevadel kullerkuppude korjamine, pikkade suveõhtute nautimine ilma sulejopeta. Need ei ole juhuslikud muutused, vaid märgid sellest, et kliima muutub ja seda suuresti inimmõjul, nagu eelmainitud artiklites on teaduslikult tõestatud. Teadmine on aga ka see, et käitumises muudatusi tehes saame protsessi aeglustada, nautida sellist ilma, nagu me seda juba tunneme. Süüa mustikaid ikka augustis, uisutada jaanuaris, noppida kevadel ja suve hakul kullerkuppe.
Miks suhtuti COVID-19 kui kriisi? Sest see juhtus siin ja kohe. Kliima soojenemine on samamoodi kriis, toimub siin ja praegu, aga see on kuidagi hajunud, pikaldasem – katastroof, mis võib saabuda, on liiga kaugel, me ei kujuta ette, kuidas see elu mõjutab. Harjume muutustega, mis lühikesse aega kokkusurutuna mõjuksid väga ehmatavalt. Ometi on need pika aja jooksul toimuvad ilma väiksed muutused väga märgatavad. Neile tuleks reageerida, sest need ulatuvad ilma muutusest kaugemale. Just igapäevased toimingud, mälestused on need, mis löövad häirekella, annavad teadmise, et kui me oma harjumusi ei muuda, muutub ilm (sõna mõlemas mõttes – koht, kus elame, ja aeg, mida, tajume, ning ka kliima) veelgi rohkem.
Tõesti, keegi ei teagi, kuidas ilm muutub ja kui palju on see loomulik, aga see polegi tähtis. Rõhutada tuleb, et ilm muutub – ja elu selles ilmas, meie meeled, tunded, kogemused. Muutusi võib küll tervitada, kuid ainult seni, kuni need tagavad kestliku, elukõlbliku elu ka kümne, viiekümne, saja aasta pärast.
2 Naomi Oreskes’s 2004 landmark study, „Beyond the Ivory Tower: The Scientific Consensus on Climate Change“, Science 306, no. 1686 (December 3, 2004). Bill McKibben, The Debate is Over: No Serious Scientist Doubts that Humans are Warming Up the
Planet, Rolling Stone, November 3, 2005.
Eugene Linden, The Tides of Public Opinion, chap.18 of Winds of Change: Climate, Weather, and the Destruction of Civilizations (Simon & Schuster, New York 2006), pp. 219–29.
