Toomas Paul, „Kõik on oodatud koju“
Eret Talviste, „Mis ilm täna on?“
Sarah Orne Jewetti „Nooljate kuuskede maa“
„Vabadus ja vastutus“, vestlus kunstnik Tanja Muravskajaga
Alina Bliumise ja Tanja Muravskaja näitus „Vastuvoolu jutustades“
EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna varjualune „Paradiis“
Vanemuise sümfooniaorkestri ja kontserdimaja hooaja avakontsert
lavastus „Kas te olete oma kohaga rahul“
Eneli Kindsiko, „Keda me järgmisena kopeerime?“
Töökius rahvuskultuuri vaatenurgast
Näitus „ida ots(as)“ Põhjala tehases 13. – 30. VIII. Kuraator Maria Helen Känd, kunstnikud Alexei Gordin, Madlen Hirtentreu, Flo Kasearu, Sandra Kosoratova, Tanja Muravskaja, Marko Mäetamm, Evi Pärn ja Tanel Rander.
Prantslane, sakslane ja eestlane satuvad inimsööjate kätte ja neist tahetakse suppi keeta. Enne küsitakse siiski igaühelt tema viimne soov. Prantslane soovib klaasi veini, sakslane ühe sigari, aga eestlane küsib: „Kas tervitada ka saab?“.
Teadupärast müüb tõejärgsel ajal lobedus ja veenvus, mitte viiteaparatuuriga varustatud argumentatsioon. Ettepanek kirjutada arvustus näitusest „ida ots(as)“ äratas minus samuti soovi jämeda joonega veenvalt üldistada. Kas võiksin võtta Jesper Parve lihtsa jõmmi kuju? Või jäljendada mesimagusa häälega hurmurit Valdur Mikitat? Milline karakter võtaks kokku eestlase (tabulise?) idalisuse moel, mis tabab närvi, vajutab nuppu, teenib laiema resonantsi, toob lausa palavikuliselt heakskiitva tagasiside? Erinevalt jõmmist ja hurmurist, kel siht selge, on idaeestlane laialivalguv tegelane. Arvustuse lähteülesanne „Miks on noorel põlvkonnal vaja Ida-Euroopat taas eraldi välja tuua?“ jätab mulje, nagu oleks idaeestlane ammu läänega (või põhjaga!?) assimileerunud. Niisamuti nagu meis kõigis on kübeke neandertallast, on meis kübeke idalast – kas nii või?
Kui kureerisin 2017. aastal maalinäitust „Uue ida lapsed“, huvitas mind eelkõige vabas Eestis sündinud põlvkonna idaidentiteedi pinnapealsus. Ka mõte „uus ida“ piirkonnast on selles mõttes täielik nali, et asub ikka siinpool endist raudset eesriiet, lihtsalt nüüd on see kuidagi „uus“. Põhjala tehases toimunud näituse kuraator Maria Helen Känd on sõnastanud sisukama põlvkondliku positsiooni, väites, et esimesel vabal põlvkonnal lasub esinduskohustus. Polegi varem endast mõelnud kui noore vabariigi katsepartii osast või vaba inimese näidisprojektist. Sellisest vaatepunktist on õiglane nõuda kohta ühise ajaloo mõtestamise ümarlauas. „Mis ühise ajaloo?“ küsib võitjate põlvkonna esindaja tusaselt ja allkirjastab järgmise modernistliku suurteose lammutusakti. Aga jah – siiski ühise, sest rahvuslik ajalugu voolab meisse juba emapiimaga, unelauluga, vastlaliuga. Kus need lugupeetud võitjad siis olid, kui eesti kuningatel Jüriöö ülestõusu ajal Paides pead maha raiuti? Samas, kus meiegi.
Evi Pärna teos „Võimu koridor“ osutab, kuidas siinsete rahvuste ja põlvkondade ajalooteemaline dialoog on suuresti tõkestatud. Pärn tõukub Kumu Nõukogude perioodi püsinäitusest, mille arhiivikoridoris on tekstid ainult eesti ja inglise keeles. Oma teosega pakub ta neile venekeelset tõlget, paraku kümme kilomeetrit Kumust eemal. Kuigi meie idalisust ei määra ainult Nõukogude periood, on Teine maailmasõda ja selle tagajärjed lähim ühiselt jagatud ning sageli erinevalt mäletatud trauma siinse elanikkonna seas. Kuidas on võimalik, et Kumu, mille hoov ja peasissepääs on näoga Lasnamäe poole, ei kõnele kodulinna publikuga nende emakeeles? Võitja hüüab: „Kolmkümmend aastat on olnud aega riigikeel selgeks saada!“ Või kui laenata taasiseseisvunud Eesti lõimestrateegia kirjeldus Ahto Lobjakalt: „Mine ära, sure maha või vannu truudust.“ Kuigi ka mina mõtestan oma (ida)eestlust peaasjalikult keele kaudu, ei ole keel sugugi peamine kultuuri kriteerium või tunnusmärk. Inglis- või venekeelne Eesti kultuur on siiski eesti kultuur.
Esinduspõlvkonnal on saadikuid hulgi, mistõttu võiks koguda kümnete köidete jagu vesteid läänlastega kohtumisest. Kontekstist välja rebituna kõlavad need rahvuslikke stereotüüpe kinnistavad miniatuurid kolme rahvuse anekdootidena. Korduv tegelaskuju on rootslane, kes Tallinna sadamas teatab: „Kõik see siin oli meie oma!“, jätkates: „Te ikka rootsi keelt räägite, eks? Ha-ha-ha!“ Või austerlane, kes kõneleb: „Rumeenlased räägivad siiani vanast heast Habsburgide ajast.“ See, kas sellised ignorantsed mõttesähvatused teevad haiget või rõõmu, sõltub ida(eest)lase suhtumisest oma geograafilisse paratamatusse. Eksistentsi absurdiga leppinu ei pruugi sääraseid lollusi tähelegi panna. Läände janunev võib aga nördida. Just selle konditsiooni on tabanud Tanel Rander joonistuses „Nostalgia“. „Märkan, et ma ise ka koosnen kahest eraldi osast – peast ja kehast, subjektiivsusest ja asukohast. Terve Ida-Euroopa on täis selliseid inimesi. Nende pea ei ole seal, kus on nende keha,” kirjutas Rander oma näituse „Kolmas tee“ saatetekstis. Hoolimata sellest, et öeldes „lääs“, mõtleme „meie“, kinnitavad säärased kogemused, et see „meie“ on püsimatu ja sõltub kontekstist.
Marko Mäetamme koomiks „Eesti“ võtab lühidalt kokku eestlaste kannatuse loo orjaikkest tänapäevani. See ingliskeelne teos peaks toimima nagu sissejuhatus eestlusse: kui kohtad välismaal uut tuttavat, annad talle Mäetamme koomiksi näppu. Ainult et jube kibe ja küüniline on. Orjaööle ja kannatustele rõhumine on ehk minevikus olnud ideoloogiliselt hädavajalik rahva liitmiseks ja poliitiliste murrangute saavutamiseks, aga nüüd on riik ju olemas. EV100 puhuks loodud ooperis „Ehmatusest sündinud rahvas“ sai laulukaarest Suur Depressaator – ajamasin, mis tarvitas energiaks eestlaste kaeblemist. See võrratu heatahtlik nali jääb minu arvates viimaseks, mida eestlaste depressiivsuse pihta on vaja teha. Järgmistele ütlen: idee eestlaste kibedusest on igav lühitee ja vaimunüri õpitud abitus. See on ära tehtud, liigume edasi.
Kui üldse meenutada eesti rahva kannatusi, siis ehk selleks, et end ära tunda neis rahvais, kelle püüdlused ei ole veel materialiseerinud nii käegakatsutaval kujul, nagu seda on oma riik. Milleks solvuda, kui presidendi peol julgeb mõni rääkida asjust, mis riigis veel hädasti tegemist vajavad. See, et leidub lätlasi ja leedulasi, kes Eestit kummalisel põhjusel Baltimaade Rootsiks peavad, ei tähenda, et võib rinna kummi lüüa ja töö tehtuks lugeda. Mõtlesin sellise solvumise peale, kui vaatasin Põhjala tehases Tanja Muravskaja teost „Positsioonid“, mis oli esimest korda väljas Tallinna Linnagaleriis napid nädalad enne 2007. aasta rahutusi. Fotodel on noored alasti kunstnikud, kes on katnud oma keha Eesti lipuga – ühel on see hambus, teisel liibub vastu kubet. Kas ajal, mil mõni eestlane on vähem eestlane kui teine, võiks lipu ja muu sümboolika kaaperdanud tiib tunda end sellise teose poolt solvatuna? Kas pigem olla paljas eestlane, kui katta end rahvuslipuga? Äkki peaks minusugune tolerast samuti rohkem lippu lehvitama, et see tagasi võita?
Näitusega „ida ots(as)“ ei võetud peaeesmärgiks idaline eestlusse „tagasi tuua“. Pigem käiakse üle rahvusliku identiteedi retsepti eri aspektid: millest mõne üle võiks rohkem uhkust tunda, mõne alustuseks vaiba alt välja tõmmata ja mõne, pakuksin, isegi maha kanda. Esindatud autorite hulgas on põlvkondlikus lõikes nii võitjaid, vabaduse lapsi kui ka uue ida lapsi, rahvuslikku lõiget näppimata. Teoste esitletud kuvandid (ida)eestlusest erinevad üksteisest niisamuti, nagu erinevad ettekujutused idast kui sellisest endistes idabloki riikides. Kas te seda anekdooti teate – eestlane, valgevenelane ja moldovlane läksid baari …?
Juhtus nii, et tekkis vajadus uue auto järele ja leidsin ka sobiva. Muidu tore riistapuu, aga tal oli üks silmanähtav viga – tal polnud CD-mängijat. Mul on aga selline komme, et enne kodunt välja minekut haaran riiulist mõned CDd, mille järele just sel hetkel isu tekkinud, ja siis ma vahetan neid autos omasoodu. See on üldjuhul täiesti spontaanne otsus: ma ei mõtle kunagi kaua ette, millised CDd kaasa võtan. Korraga avastasin, et senine harjumuspärane muusika kuulamise viis on võimatu.
Asi on selles, et mul on aja jooksul tekkinud korralik CD-kogu: kõiksugu imelikud maailmamuusika promomaterjalid, siit-sealt maailmast ostetud kohaliku muusika kogumikud, plaadifirmade kogumikud ja üldse kraami, mis peaks olema haruldane. Kui automootori sisse lülitan, siis ühendab uus auto ennast automaatselt mu telefoniga ja ma saan mängida muusikat Spotifyst või siis seda muusikat, mida olen telefoni talletanud. Muidugi saab Spotifyst leida ka neid plaate, mida tahaksin kuulata CD-lt. Kahjuks aga ei ole neid kõiki Spotifys. Mis iganes see põhjus on – paljud underground-plaadifirmad ja ka arhiivisalvestisi välja andvad plaadifirmad oma plaate Spotifysse üles ei pane. Nojah, mõne albumi leiab ka Youtube’ist. Kõik see on aga paras nikerdamine. Mul on suured sõrmed ja need klahvid nutitelefoni ekraanil on nii neetud väikesed. Seega on õige albumi leidmine interneti avarustest vaevarikas. Muidugi on võimalus tõmmata CD arvutisse, sealt mälupulgale ja seda niimoodi autos mängida. See hävitab aga igasuguse spontaansuse, mis on mul tekkinud CDdega. See, kuidas muusika CD-lt mälupulgale jõuab ja veel autos mälupulgalt see õige kaust üles leida, on ikkagi omaette protsess. Nii istungi kassette, CDsid ja eri formaadis vinüülplaate täis kodukontoris ning mõtlen, mida selle rikkusega peale hakata. Paradoksaalsel kombel on nii, et kõik formaadid, mis oleksid pidanud muusika nautimisele mobiilsust lisama, tänapäeval hoopis pärsivad seda.
Kui kauamängiva plaadi ehk LP edasiarendusena ilmus seitsmetolline kiirusega 45 pööret minutis singel, siis koos portatiivse plaadimängijaga tegi see võimalikuks ka muusika mängimise väljaspool kodu. Kaasaskantav lintmakk lisas võimalusi just muusika mahus, kuna lindile mahtus rohkem muusikat kui singli kahele poolele. Kasseti leiutamisega muutus ka kaasaskantav magnetofon kergemaks. Walkmani ehk esimese kaasaskantava kassetimängija leiutamisega sai võimalikuks muusikat nautida üksi ja teistest eraldatult, arvestamata kõrval viibijatega. Kui ilmus CD, siis lasti kohe välja ka portatiivsed CD-mängijad – kui sellele kõrvaklapid külge panna, siis sai samamoodi omaette muusikat kuulata nagu kaasaskantava kassetimängijaga, ent kvaliteet oli parem. Nüüd ma aga värisen siin oma logiseva CD-mängija elu pärast, sest sisetunne ütleb: kui sellega midagi juhtub, siis uue leidmisega on raskusi ning CD-hunnikud mu kodukontoris muutuvad kasutuks.
Tänapäeval on muusika kuulamine juba ammu füüsilisest helikandjast lahus. Füüsilised helikandjad moodustasid 2019. aastal muusika müügiga teenitud tulust vaid 4%.1 Sellest hoolimata on füüsiliste helikandjate müügiarvud muljetavaldavad. 2019. aastal müüdi ainuüksi USAs 18,8 miljonit vinüülplaati ja see moodustas 26% seal riigis müüdud füüsilistest helikandjatest. Ülejäänud olid niisiis CDd.2 Samal aastal müüdi Ühendkuningriigis 4,3 miljonit vinüülplaati ja kordades rohkem CDsid.3 Üle maailma kokku on füüsiliste helikandjate müük siiski muljetavaldav, ulatudes kümnetesse miljonitesse. Veel tuleb arvestada sellega, et need on ametlikud andmed ning siin hulgas ei ole piraatväljaandeid ega kahtlasi mp3-kogumikke, mida müüakse arengumaades igal turul. Sellega seoses tuleb meelde suur reklaamiplagu, mida nägin Helsingi lennujaamas mõni aasta tagasi. Lennujaama CD-poe ukse kohal oli suurte tähtedega kirjutatud: „CDsid ostetakse kõigest hoolimata!“
Füüsilised helikandjad on olnud ääretult vastupanuvõimelised ning prognoosidest hoolimata pole nende turg välja surnud. Jutt vinüüli tagasitulekust algas enam kui kümmekond aastat tagasi ja mõni aasta hiljem hõigati välja ka rõõmusõnum, et esimest korda alates 1980ndate lõpust on vinüülplaatide müük ületanud CDde müügiarvu.4 Kui praegu muusikaentusiastide blogides ringi vaadata, siis leidub hulganisti argumentidega kinnitatud arvamusi, kus tõestatakse, et see pole nii ei absoluutarvudes ega ka rahaliselt.5 Füüsilistest helikandjatest müüakse seniajani kõige rohkem CDsid, siis tulevad vinüülplaadid ja kusagil edetabeli lõpus on üliväike turuosa ka kassettidel.
Küsimusele, miks füüsilised helikandjad ei ole ikka veel välja surnud, pole ühest vastust. Pigem on sel hulk põhjusi. Üks tähtis ja formaadiülene põhjus on kindlasti füüsilisus ise. On hulk inimesi, kes tahab hoida muusikat käes, konkreetsel kujul, ning on nõus selle eest ka maksma. Näiteks pole kassett helikandjana kunagi täielikult välja surnud. Kui hipsterid kümmekond aastat tagasi kasseti avastasid, siis pani see mind oma ülbuses – nüüd tunnistan, et õigustamatult – muigama. Eriti just eksperimentaalses elektroonilises muusikas on kassett elanud kõik need aastakümned, kui ta paistis olevat varjusurmas. Ka pungis on kassett üllataval kombel serva pidi alati olemas olnud. Uusi albumeid ja isegi singleid lasti välja kassetil. Nojah, kust pidi noor hipster seda teadma – see oli hoopis teine muusikaline nišš. Ja vinüül on üldse teema, mis nõuab omaette artiklit.
Üks tähtis põhjus, miks füüsilised helikandjad ei ole kadunud, on kindlasti harjumuse jõud. Füüsiliste helikandjate müügi puhul on kindlasti teatud mikronišš vanemad inimesed, kes pole suutnud ega tahtnud tehnika arenguga kaasas käia. Tallinnas on näiteks üks sõna otseses mõttes pensionäride muusikapood, kus müüakse muu seas ka tühje kassette. Vanemas eas inimesed ostavadki neid omale selleks, et raadiost muusikat lindistada. Pakutava muusika valik – enamasti CD-l – on selline, et selle kõrval tunduvad isegi kommertslikud retroraadiod värske muusika taimelavad. Aga CDdel tuleb välja ka uuemat ja päris uut muusikat. CDde kaitsjate argumente kuulates tundub mõni neist täitsa mõistlik. Kui inimene on pika aja jooksul kokku pannud korraliku CD-kogu, siis on täiesti mõttetu see nüüd ära visata. Peale selle on igasuguste voogedastuskeskkondade usaldusväärsus uue ja vanema muusika suhtes mõnevõrra kõikuv. Pole kindel, kui kaua on huvipakkuv album kas või Spotifys, millal kaotab platvorm sellele õigused või otsustab muusika omanik, et pole mõtet oma muusikat selles keskkonnas pidada.6 Nagu juba eespool mainitud, siis üldkasutatavates voogedastuskeskkondades polegi kogu muusikat olemas. Suhteliselt lühikesel ajavahemikul 1980ndate lõpust kuni 2000ndate alguseni lasti CDdel välja muusikat, mida ei saa lihtsalt muus formaadis kätte. See on vahest ka põhjus, miks kõige populaarsem füüsiliste helikandjate internetiturg Discogs teatab igal aastal CDde müügiarvu suurenemisest.7
Üks põhjus, miks füüsilised helikandjad on veel turule jäänud, on ka selles, et füüsiliste helikandjate väljastajad ehk plaadifirmad teevad kõik selleks, et neid ikka ostetaks. Nagu ikka, tabasid esimesena just väikesed sõltumatud plaadifirmad ära selle nõksu, et CD-le tuleb anda lisaväärtus. Mõni aasta tagasi lugesin peamiselt Americana-kuulajatele suunatud plaadifirma Rounder Records omanikuga tehtud intervjuud, kus ta jutustas, et selles firmas pannakse üha rohkem rõhku CD-komplektide ja kogumike väljaandmisele, neile lisanduvad bukletid, milles on arhiivifotod ja ekspertide selgitavad tekstid.8 Praegu on muusikaturg üle ujutad just selliste CD-komplektidega, millel on artistide tervikkataloogid (back catalogue). On muidugi ka eriti ekstravagantseid näiteid nagu 2013. aastal ilmunud The Clashi megaüllitis „Sound System“, kus peale albumite on veel DVDd, märgid, plakat, märkmikud jne.
CD-mängijate kadumine autodest on viga. Suur osa sellest vanuserühmast, kes kuulab CDsid, on ka CD-vabade autode ostjad.
1 Elias Leight, Vinyl Is Poised to Outsell CDs for the First Time Since 1986. – Rolling Stone 6. IX 2019; https://www.rollingstone.com/pro/news/vinyl-cds-revenue-growth-riaa-880959/
2 Paul Riismandel, No, Vinyl Records Aren’t Outselling CDs – Do the Math. – Radio Survivor 9. X 2019;
http://www.radiosurvivor.com/2019/10/09/no-vinyl-records-arent-outselling-cds-do-the-math/ ja U.S. Sales Database. – Recording Industry Association of America. https://www.riaa.com/u-s-sales-database/
3 Gabriela Helfet, UK vinyl album sales hit record high in 2019. – The Vinyl Factory 7. I 2020; https://thevinylfactory.com/news/uk-vinyl-sales-2019-growth-record-high/
4 Michele Debczak, Vinyl Record Sales Surpassed CDs for the First Time in Decades. – Mental Floss 2. I 2020;
https://www.mentalfloss.com/article/610972/vinyl-records-sales-surpassed-cds
5 Paul Riismandel, No, Vinyl Records Aren’t Outselling CDs – Do the Math. – Radio Survivor 9. X 2019.
6 Vt näiteks Paul Riismandel, 10 Reasons Why CDs Are Still Awesome (Especially for Radio). – Radio Survivor 28. I 2019; http://www.radiosurvivor.com/2019/01/28/10-reasons-why-cds-are-still-awesome-especially-for-radio/
7 Paul Riismandel, No, Vinyl Records Aren’t Outselling CDs – Do the Math. – Radio Survivor 9. X 2019.
ja Paul Riismandel, 10 Reasons Why CDs Are Still Awesome (Especially for Radio). – Radio Survivor 28. I 2019.
8 Songlines, märts 2009.
Komi nõiad ei kohku millegi ees tagasi. Nad tegutsevad pimeduse varjus kaugetes külades ja kipuvad ka kirikusse. Nõidade side kirikuga ei ole ühemõtteline.
Preestrid ja paganlus
1842. aastal sai komi selgeltnägija Anna Lupina nägemuse sellest, kuidas püha Nikolai juukseid kammis. Pühak andis juuksesalgu Annale ja koguduse vanema otsusega viidi see and Kulömdini õigeusu kirikusse ning asetati püha Nikolai ikooni ette. Preester käskis püha Nikolai juuksed kirikust ära koristada. Seepeale hakkasid komid omakorda nurisema. Pärast kirikuvõimude korraldatud ametlikku uurimist tuli preestril oma töökohast loobuda. Ta jäi süüdi võimetuses kogudusega hästi läbi saada.*
Esitatud näide osutab asjaolule, et animistliku ja õigeusu praktika vahel on õhkõrn erinevus. Komid hindavad õigeusu juures selle praktilist ja maagilist väärtust (kirikuhoonet ja ikoone väärtustatakse nende raviomaduste pärast, unenäod on usulise inspiratsiooni allikas), mis ajab praegusegi Kulömdini preestri hulluks, sest talle ei ole vastuvõetav selline paganlik suhtumine. Komi paganluse jälgede püsimise üle kurtsid preestrid pidevalt ka XIX sajandil. Komid ise ei kahtlustanud midagi halba oma tollastes tavades (koduloomade ohverdamises kirikute juures, ohvriloomade liha ja raha, mis saadi selle liha müügist, annetamises preestrile või ka selles, et preestril lasti ohvriloomade liha õnnistada).
Selle poolest ei erinenud komi kogemus Põhja-Venemaa üldisest seisust. XIX sajandil tuli Vene Õigeusu Kirikul (VÕK) tegeleda suure hulga väärimedega, mis põhinesid usklike unenägudel kirikuhoonetest ja ikoonidest. Ka muud paganlikud tavad, mida vene ja komi talupojad järgisid heas usus, on preestrite aruannetes olnud läbiv teema.
Nõiad rikuvad usklikke
Komide arust näitavad kirikus mitmed märgid seda, et läheduses tegutseb nõid. Tavaliselt seostati kirikuga ševa-tüüpi nõidust. Ševa’t kasutatakse teise isiku rikkumiseks. Ševa tungib inimese kehasse ja sunnib teda hüsteeriliselt käituma. Nõid saadab ševa juuksekarva, niidi, põrnika, liblika, sisaliku, hiire, linnu või tõugu kujul.
Päris tavaline on see, et ševa tabab inimest kirikus. Nii läksid komi vanausulised naised, kelle puhul eeldati, et nad saavad kirikus ševa’ga pihta, teenistusele nõiduse vastuvõtuks ettenähtud rõivastuses. Seega on kirikuhooned komide meelest paigad, kus toimus vilgas nõidumistegevus.
Ekstaatilised rituaalid on Põhja-Venemaa õigeusklike seas levinud alates XVII sajandist. Korduvalt on dokumenteeritud laialt levinud ekstaatilise seestumise epideemiaid. Eufoorilist käitumist esines jumalateenistuste käigus peamiselt naiste seas. Varem pidas VÕK glossolaaliat kurjast vaimust vallatud olekuks ja jumalateotuseks. 1860. aastatel tunnistas VÕK aga glossolaalia traditsiooniliseks õigeusu pruugiks. VÕK on seega olnud küllaltki tolerantne usklike mittekanoonilise maagilis-rituaalse kultuuri suhtes. Rahva vaatepunktist on siin aga tegu kirikuuste avamisega nõidadele.
Nõiad ja kirikud
Pole siiski kindel, kas komi nõidadel tasub kirikuid päris omaks pidada. Leidub andmeid, mille kohaselt nõiad teevad targasti, kui hoiavad kirikust eemale. Komid arvasid, et nõidu saab tuvastada selle järgi, et nad väldivad jumalateenistust. Venelased arvasid, et pihlaka abil saab kirikus nõia kindlaks teha. Kui keegi tõi pihlakaoksa ülestõusmispühade teenistuse ajal kirikusse, võis kohal viibivad nõiad selle järgi ära tunda, et nad pöördusid seljaga altari poole. Järelikult arvasid õigeusklikud, et kirikuhooned irriteerisid nõidu.
Võib olla ka nii, et kirik päästab nõiad või vähemalt tunneb nõid end kirikus hästi. Saja aasta taguste etnograafiliste andmete kohaselt võisid vene nõiad vabaneda soovimatust nõiaandest, saada päästetud ning omandada teatud kaitsekihi, kui nad kahetsesid õigeusu kirikus või kloostris pattu ja preester nende eest palvetas. See süsteem töötab praegugi. Välitööde ajal Komimaal kinnitas meile üks naine, et sensitiivid ei saa tõsiusklikke sondeerida. Õige usk on seega parim kaitsevahend nõiduse vastu. Vanasti võisid aga Põhja-Venemaa nõiad teenida igapäevast leiba kirikuhoone valvurina, leides selle kõrvalt aega inimeste kollitamiseks kodukäijana. Samuti võis komi nõidu näha suurel neljapäeval kirikukelli närimas (see andis neile jõudu inimestele rohkem ševa’t saata).
Nõidus elab ühiskonna moderniseerumise kergesti üle. Komide puhul aitab sellele kaasa kõikehaarav spirituaalne paindlikkus. Komi etnograafia klassik Vassili Nalimov täheldas eelmise sajandi alguses, et külas moonduvad komid õigeusklikeks, ent metsas jäävad truuks animismile. Eks samamoodi kohaneb ka nõidus, sulandudes igasugustesse oludesse.
Komide meelest on nõiduse ja õigeusu vahel intiimne seos. Komi keeles nimetatakse nõida eretnik (’hereetik’). Kui nüüd komi loogika järgi arutleda, tuleb välja, et see, kes õigeusku valesti usub, ongi nõid. Kui komi vähegi kõhkleb oma pühendumises või usulistes oskustes, pole tal mõtet kirikusse minna. See asi võib ikkagi halvasti lõppeda, olgugi et etnograafilised andmed näitavad nii- ja naasugust. Meie välitööde ajal nentis üks komi memm igatahes tähendusrikkalt: „Me ei oska uskuda ega käi seetõttu kirikus.“
Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.
* Artikli kirjutamisel olen kasutanud järgmisi allikaid: Т. А. Листова, Религиозно-общественная жизнь: представления и практика. – И. В. Власова (ред.) Русский Север: Этническая история и народная культура XII–XX века. Москва, 2004;
К. А. Попов, Зыряне и Зырянский край. Известия Императорского общества любителей естествознания, антропологии и этнографии. Том XIII, выпуск 2. Москва, 1874;
А. С. Сидоров, Знахарство, колдовство и порча у народа коми. Материалы по психологии колдовства. Санкт-Петербург, 1997 [1928];
В. Э. Шарапов, Традиционное мировоззрение в обрядах и фольклоре современных коми. Ижевск, 2006;
А. Панченко, Христовщина и скопчество: фольклор и традиционная культура русских мистических сект. Москва, 2004;
Л. А. Тульцева, Народные верования. – В. А. Александров, И. В. Власова, Н. С. Полищук (ред.) Русские. Москва, 2005;
С. Максимов, Нечистая, неведомая и крестная сила. Санкт-Петербург 2018 [1903];
В. П. Налимов, Некоторые черты из языческого миросозерцания зырян. – А. Е. Загребин, В. Э. Шарапов (ред.) Очерки по этнографии финно-угорских народов. Ижевск-Сыктывкар, 2010 [1903].
Vanemuise sümfooniaorkestri ja kontserdimaja hooaja avakontsert 4. IX Vanemuise kontserdisaalis, dirigent Risto Joost. Pirjo Jonas (sopran), Helen Lepalaan (metsosopran), Juhan Tralla (tenor), Simo Breede (bariton), Märt Jakobson (bass), Vanemuise ooperikoor, Tartu Ülikooli kammerkoor ja Tartu Noortekoor, Vanemuise sümfooniaorkester. Kavas Eino Tambergi ja Ludwig van Beethoveni muusika.
Kolmkümmend minutit enne kontserdi algust valdas mind Vanemuise kontserdimaja teise korruse vitriinide taga istudes ja hooaja avakontserti oodates nostalgia. Märkasin kudrutamist ja lobisemist, joogi- ja söögipoolise silmipimestavaid hindu ning tualette ja frakke, mis on nüüd juba pikemat aega kapis aega parajaks teinud. Suur paus on tekitanud õhuaugu, mis on olemist värskendanud, kuid pärast pikka mälestustes ja meenutustes urgitsemist pannud ka uut ootama. Olin ehmunud, sest polnud kaua käinud säärasel kombel muusikat kuulamas, ja harjumatust olukorrast tulenevalt pisut kriitiline – kriitiline enda ja selle massi suhtes, kes kavatses end kontserdisaali mahutada. Olin võib-olla lihtsalt mures.
Ümardatult täissaal põrpis mind. Eeldasin soovituslikust hõrendamisest kinnipidamist, kuid vähemasti parteris oli märgata vähe vabu kohti. Ma ehk ei oodanud nii suurt menu, kuid mõistan, et uus, ilus ja staažikas dirigent ning hooaja avamine toovad publiku saali. Kindlasti oli oma osa ka elavas esituses muusika mõnekuusel põual. Igatahes, kontserdi populaarsuse põhjusi oli palju, kuid ma ei oleks uskunud, et hirm seoses hiljutise kohaliku koroonapuhanguga vaibub nii kiiresti. Ma ei süüdista kontserdimaja, kulmu pani kergitama inimeste julgus. Täissaali joovastus oli igatsetud meeleseisund, kuid eesti klassikalise muusika kontserdikülastaja keskmist vanust silmas pidades ka murettekitav.
Kava oli kokku pandud kahe helilooja najal, kelle aastapäeva tänavu tähistatakse: Eino Tamberg 90 ja Ludwig van Beethoven 250. Tambergi ooperinumbrid Vanemuise kontserdikavas tekitasid magusa ja natuke rumala tunde: silmad kippusid niiskeks minema ning pähe tulid mõtted lapsepõlvest, heledatest aasadest ja surnud vanavanematest. Tamberg on sel aastal jumitu kosmopoliidi varju jäänud. Beethoveni looming on olnud sel aasta peaaegu iga kontserdi kavas, kuid Tambergi oma ma nii tihedalt kohanud ei ole. „Klaaspärlimängul“ oli üheteistkümnest kontserdist kolm pühendatud Beethovenile, Pärnu muusikafestivalil kohtas Beethoveni nime neljal kontserdil. Tambergi polnud märgata kummagi festivali kavas, kuigi ta on meie suurim ja kalleim armastuslaulik.
Kontsert algas nii-öelda sõnakuulmatult, Tambergi erksa orkestriteosega. Kontserdi avateosena oli see löök naelapea pihta – mõjus kui avamäng ooperi „Cyrano de Bergeraci“ numbritele. „Avafanfaarid“ on väga võimas teos, mis loomult sobibki ehk vaid kontserdi algusesse või lõppu. Kiired punkteeritud rütmid – fanfaarid – vaskedel ja tormlevad passaažid tutti keelpillidel lõid järgnenud aariatele ja ansamblitele ooperist „Cyrano de Bergerac“ suurepärase õhustiku.
Usun, et nii minu kui ka teiste tähelepanu oli pingsalt koondunud Risto Joostile. Uus juht ei hoidnud end tagasi. Punktuaalsed sissenäitamised, selge käsi ja vapustav kehakeel – jalalöögid kostsid viimaste ridadeni – tekitasid aukartust. Orkestrandina oleks tema käe all väga mugav mängida. Esimeses proovis jättis dirigent äärmiselt imponeeriva mulje. Joost võttis kõike väga kergelt. Kolmetunnise proovi vältel polnud kuulda ühtegi ohet ega pisemalgi määral külma tooni. Küsitavused said lahenduse huumori ja muretusega. Muljet avaldas dirigendi mälu: pärast teose või teose osa läbimängu oli Joostil taktinumbri täpsusega meeles iga väiksemgi detail, millele oli tarvis tähelepanu pöörata. Sedagi tehti kiirelt ja möödaminnes, ent konkreetselt.
Risto Joostilt varastas tähelepanu pärast „Cyrano de Bergeraci“ sissejuhatust Cyranona lavale tormanud Simo Breede. Eino Tamberg on oma ooperitegelase kohta kirjutanud: „Harva võib kohata nii eredat ja mitmetahulist karakterit kui Cyrano. Ta on peen poeedinatuur ja hulljulge mõõgakangelane. Tema tunneteskaala ulatub säravast koomikast sügava traagikani, tas on uhkust ja alistamatust ülikute ees, põlgust orjameelsuse ja pugejalikkuse vastu, kompromissitust oma loomingu kaitsel, ületavat eneseohverdust ja samal ajal ka ehtinimlikku edevust.“* Vokaaltehniliselt on ooper nõudlik. Ooperi esmasalvestusel laulnud Teo Maiste kahtles sügavalt vokaalpartii tessituuris ning kartis, et ei tule sellega toime. Roxane’i osa täitnud Anu Kaal on esile toonud ka partii naiselikkuse ja nõtkuse, mistõttu olnud seda rolli kerge laulda. Vokaalpartii omandamine võttis ka Kaalul küllalt palju aega, enne kui ta võis tunda Roxane’i tegelaskuju kergust.
„Cyrano de Bergerac“ on kindlasti üks kaunemaid eesti oopereid. Jaan Krossi kirjutatud humoorikas libreto on kirjutatud XIX sajandi prantsuse poeedi ja näitekirjaniku Edmond Rostandi samanimeline värssdraama (1897) põhjal.
Helilooja ja muusikateadlane Evelin Kõrvits kirjutab selle kohta kontserdi bukletis järgmiselt: „See on lüüriline ja romantiline lugu ennastohverdavast armastusest, inimese sisemisest ja välisest ilust ning traagilisest hiljaksjäämisest nende kahe eristamisel. XVII sajandi Pariisis aset leidev sündmustik keerleb ümber võluva seltskonnadaami Roxane’i, kellesse on armunud kena välimusega, ent vaimuvaene noor kadett Christian ning ilusa hinge ja erksa vaimuga Cyrano, kes peab end oma suure nina pärast inetuks.“ Simo Breede jäi Vanemuises oma lavalise liikumisega lauljatest enim silma. Etteaimatavad žestid olid julged ning mõjusid kontsertesitusel usutavalt. Laval toimuv oli igati dünaamiline ja oskuslik. Christiani osas Juhan Tralla liikumine oli ehk nõudliku vokaalpartii tõttu tagasihoidlikum. Tenori ulatuslikes soolodes oli õpikunäitena kuulda resoneerivat formanti, mis särises meloodiajoonise tipuhetkil. Roxane’i rollis Vanemuise koloratuursoprani Pirjo Jonase olekust kiirgunud kergus, mida on maininud ka Anu Kaal, vastas ootustele. Laevõlvi alla ulatunud hirmkõrged soolod teostas Jonas vähimagi pingutuseta. Solistilt tõmbas tähelepanu ära vaimustavalt mängitud oboesoolo Roxane’i aarias „Ju õhtune on õu ja loojang läidab taeva“. Anastasija Tšernjaki toon oli klaarselge ja fraseering avaldas keerulistest oktavihüpetest hoolimata muljet. Külmavärinaid tekitas ka viiulisoolo kirjastseenis „Christiani koltunud kirja all“. Kadri Palu on äärmiselt mugav jälgida, kuna ta eristub ülejäänud keelpillimängijatest oma otsustava näoilme ja dünaamilisusega. Emotsioon annab rohkem kui tehniline meisterlikkus, ent kui need kaks kokku saavad, on tulemus peadpööritav.
Vahtisin kavas seisva Beethoveni üheksanda sümfooniaga pikalt tõtt. Mõtlesin, et tegu võib olla liiga suure ampsuga. On ju teos helilooja sümfoonilisest heliloomingust mängituim, mingil põhjusel vaat et Euroopa Liidu hümngi. Üheksandat kutsutakse sümfooniate sümfooniaks. Mitmed suured heliloojad, nagu Berlioz, Brahms, Mahler ja Schubert, on seisnud silmitsi küsimusega, kuidas üldse pärast sellist teost sümfooniat kirjutada – paremini ju lihtsalt ei saa. Oma aja kohta väga uudne teos, eelkõige teose finaal, on sümfoonias hääle kasutamise esimene näide.
Esimene osa kõlas paljutõotavalt, kuid tasapisi hakkasin tundma ebalust. Paksus faktuuris läksid puupuhkpillide repliigid kaduma ning metsasarv kõlas ärevalt ja ebakindlalt. Pean siiski jagama vaimustust järjekordsete sõnatuks võtvate oboesoolode üle. Beethoveni teoses soleerinud Anna Šulitšenko oli kui pidepunkt, kelle interpretatsiooniselgusele ja täpsusele jäin lootma. Tema vokaal, mis kostis üle orkestri, kuid jäi teisal sümfoonilise fraasi osahulka, oli vaimustav.
Osavahetuse tavalisest pikem ja intensiivsem vaikus mõjus värskendavalt ja koondas tähelepanu. Teise osa iseloomulikule timpanisoolole polnud ma varem sedavõrd tähelepanu pööranud, kuid sel korral jäin sellele mõtlema liigagi kauaks. Kuidas on saavutatud seesugune terav plastilisus? Järgmisena ahvatles mind puupuhkpillide trio, mis tekitas järjekordse rumala ja magusa tunde. Fagoti staccato’d olid esinduslikud ja kadestusväärsed. Kulvo Tamra pillimängu küps lapselikkus ajab alati punastama. Adagio’s jäi silma keelpillide paks ükskõiksus. Miimika oli muutumatu ja keha puine. Vaid esipuldid jätavad professionaalse mulje – et tehakse ikka muusikat, mitte tööd. Südamerütm taastati aeglase kulgemisega ning finaali šokielement sai täiel rinnal võimust võtta.
Keelpillikaanonit alustavad tšellod ja kontrabassid võinuksid fraasiloomisel vibraato appi võtta. Tume ja madal soolo ei saavutanud täit potentsiaali. See-eest sai kaanonile laskuv fagott mind jälle üllatada – tubli, istu, viis! Vanemuise kontserdisaal hakkas kogu kontserdi vältel kõlama alles finaali tutti ajal. Ennist kõlas kõik summutatult – pehmelt küll, kuid maru vaikselt. Kas siidisus oli uue dirigendi siht või mängis kontserdisaali kehv akustika sordiini rolli, ei saa ma arvatavasti iial teada.
Olen rõõmus, et Vanemuine on saanud endale noore maineka dirigendi. Kava oli suurejooneline ning avaldas muljet. „Cyrano de Bergeracist“ õhkus heliloojale omast nõtkust ja sulnidust, ka äkiliste meeleolumuutuste kontrastid ei olnud kuhugi kadunud. Beethoveni viimane sümfoonia esmapilgul küll ehmatas, kuid üldmulje oli uhke. Instrumentaalsoolod olid kütkestavad ja finaali võimsust on raske millegagi võrrelda. Risto Joosti käe all tõotab Vanemuise saja viiekümne esimene hooaeg tulla karske ja põnev. Jään kannatamatusega ootama järgmisi Vanemuise sümfooniaorkestri suurtükke.
* Eino Tamberg, Teatrimärkmik 1975/76. Koost Helvi Einas ja Inna Rips. Tallinn 1977.
Piret Karro ja Laura Põllu näitus „Ajan nahka“ Vaalas kuni 10. X.
Kevadine koroonakriis pani neoliberaalse maailma hüpermobiilsed kunstnikud raskesse olukorda. Kuidas luua, mida luua ja milleks? Kaua kestab eriolukord? Või kas eriolukord pole mitte teatud erialaesindajate jaoks kestnud juba õige kaua aega, oma paarkümmend aastat ja enamgi? Kas on ehk aeg hakata jõulisemalt kunsti loomise tingimusi ja neid esindavaid institutsioone kriitilise pilguga üle vaatama?
Sõnad ja asjade sisikonnad. Laura Põllu näitustel sõna saav sõna ei ole see, mis oli maailma alguses, siinne sõna on alati kõrval. Sõna elutseb-eluleb valmistatud objektidega pigem paralleelselt, tast saab näitustel pea alati üks objekt teiste keskel. Sedasi ei jäeta seda vaid A4-paberi peal sissejuhatava kontseptuaalse eelmängu või näituste kodulehe tutvustava teksti rolli. Sest saab luule seinal, teooria raamatus klaasi taga näituse keskel või nagu „Ajan nahka“ Piret Karro isiklike kirjutiste ilukirjandusliku päevikuna Vaala galerii pisikese ruumi radikatel ja Põllu loodud metallkonstruktsioonidele asetatuina.
Esmakordselt saali sisenedes meenutavad viimased mulle lapsepõlve turnikaid, aga nende justkui väljapööratud versioone iseendast, konstruktidetaguse salajast metallsisu ja selle nähtavaks tehtud pehmet sisikonda. Muide, Põllu loodud objektid on pea alati toonud mulle mõttesse paralleelmaailma mõiste. Ma nagu ei vaataks näituseruumi asetatud objekti-teost-taiest-pilti, vaid sellesama objekti nähtavaks toodud abjektsemat sisikonda, pean justkui ära arvama, millega „tegelikult“ tegemist-tegu on. Mis on see, mille sisemist pastelset hakkliha mulle praegu näidatakse: mis on selle lihvitud sileda objekti põimunum, mustrilisem, peidetum, paisunum, raskemini haaratavam, abstraktsem, määrivam teine pool, peeglitagune, stranger thing.
Piret Karrole on „Ajan nahka“ esimene kunstinäitus ning koosneb ca kuuest-seitsmest õrnroosa värvi kaantega päevikuist, mille lehtede vahel võib leida mitmeid pigem helge atmosfääriga pilte korteritest ja nende akendest. Karro sõna ja pilt näitavad, et ta on pidevalt teel. Ühest kohast teise. Tema kodu on ei ole kunagi koht, vaid alati mittekoht. Vahetsoon. Kodu on peatus. Mõned näited tekstidest: „Kuidas võtta enesele ruumi / enda alla ja ümber ja kohale / kuidas öelda, / et need on minu tunded / ja nii on / ja ehitada oma tunnetele maja / või loss / isegi kui õhust või liivast“; „paar nädalat hiljem teatab / Kirss, et ta korterikaaslane siiski / ei koli välja ja vaba tuba pole. / Eestisse naasmise plaan ei / kanna enam. Tuba KV kinnisvarast. / Võõras koht, võõralt inimeselt, orgun- / nin selle Ungarist. Raha pole ka. / Ei tea, mida teha. Hakkan end harjutama / mõttega, et tiksun kogu suve Ungaris, sest / siin on odavam elada kui Eestis“; „Mis siis, kui mul pole raha, et üüri maksta ja jään sõprade / kukile parasiteerima? Mis siis, kui ma ei saa raha kokku , et õppemaksu / maksta, ma langen koolist välja, ei tee enam kunagi erialast tööd / ja jäängi vaesuse kimpu?“ Karro tekstid ja pildid on mõjusad, võib küll sedastada, et Põllu abstraktsemate suuremõõtmeliste metallkonstruktsioonide kõrval on need oma intiimsuses, kompaktsuses ja realismitaotluses ligipääsetavamad „teosed“, aga minule mõjusid need kogu näituse prekaarsuse ja sotsiaalmajandusliku ebakindluse temaatikaga seonduvalt kõige tugevamalt ja probleemipüstitavamalt.
Kunstnike temporaalsus(t)est. Tänase ühiskonna üks töötamisega seonduvaid võtmemõisteid on intellektuaalne ja immateriaalne töö (immaterial labour), mis ühiskonniti (ja tuleviku digiteerimise vaimus) aina kasvab ja juurdub. Kognitiivset substantsi ja kontseptuaalset ainest – ideid ja mõtteid – saab edukalt produtseerida nii kodus, baaris või ka aeda rohides. Võib öelda, et ühiskonnast endast on saanud üks suur immersiivne tehas, millest johtubki, et tööd ja vaba aega eristada on pea võimatu. Tööstuskapitalismi kunagine kõige iseloomulikum tingimus, kaheksatunnine tööpäev, ei toimi enam, töötajaid oodatakse töötama igal ajal ja igal pool, ka pärast ametlikke töötunde. Töötajate, sealhulgas ka kunstnike, õigused lahustuvad immateriaalse töö ja postfordismi määratlemata piirides – töötingimuste prekaarsusest kasvab välja elamise-olemise enda ebakindlus. Võib isegi spekuleerida: natuke veel ja pea kõik inimesed hakkavad elama nagu (vabakutselised) kunstnikud. Mitte küll kunstnikena, aga sama halvasti.
Intellektuaalse ja immateriaalse töö üks põhjustatav ebakindlus on suuresti seotud ajaga, eriti muidugi – selle kiirusega. Sloveeniast pärit filosoof ja kaasaegse kunsti teoreetik Bojana Kunst seob kiire temporaalsuse kunstis (ja etenduskunstis) „projekti“ kontseptsiooniga.1 Tänapäeva ühiskonna kunstipraktika on seotud suurenisti pideva kättesaadavuse, mobiilsuse, paindlike töötundide, network’imise ning alati koostöövalmis olemisega. Projektipõhiselt töötamine tähendab üldjuhul oma tegevuse alalist ja ajalist projekteerimist, tulevikus igavesti-uue-residentuuri-otsimises elamist, ühest maailmaotsast teise, teisest projektist kolmandasse jne. Sellist asja nagu tööprotsessi lõpp pole Kunsti arusaama järgi enam olemas ning residentuurid institutsioonidena üldjuhul vaid võimendavad kunstnikel projektiivse ja projektipõhise neverending temporaalsuses töötamist, üldjuhul pakkumata ka vastupanu neoliberaalse töötamise tingimustes võimenduvale prekaarsusele ja ebakindlusele.
„Ajan nahka“ on kahe kunstniku ühisnäitus, kellest üks alles alustab oma kunstnikuteed (Karro), teine on aga juba professionaalse tegija (Põllu). Sellest sedastusest saabki näituse üks huvitavamatest telgedest, mida mööda jälgi ja mõtteid (ja nahka) ajada. Näitusel saab lugeda Karro heitlusi peamiselt välismaal õppimise pideva ümberkolimise-kodutuse-pidetuse-nomaadluse temaatikaga seonduvast nii enne kui ka koroona ajal (tundsin end sellest vaat et eriti puudutatuna, sest olen isegi viimase aasta jooksul kolinud oma viis korda ühe linna piires Saksamaal). Teisalt on meil aga Põllu, kes enne koroonakriisi on elanud edukat kunstnikunomaadielu, aga on seoses koroonaviirusega sunnitud ühes kohas pikemalt peatuma, paigale jääma. Objektid, mida näitusel näha saame, on joonistatud-valmistatud-konstruktitud just sel perioodil. Ses mõttes on huvitav lugeda ka Karro enda kunagist arvustust Põllu näitusele „Sada ulma keset merd“ aastast 2016: „Kunst sünnib projektipõhiselt siin või seal ajutiselt renditud ateljees. Põld on pidevas liikumises – Viinist Eestisse, Eestist Jaapanisse, maalid, skulptuurid ja suurvormid lahti pakitud ja kuskil postkontoris või rongis sihtkohta jõudmist ootamas. Nagu lisab Rael Artel: „Täna on ta Tartus Ujula tänavas ja valmistab ette oma muuseuminäitust, homme aga võib-olla juba Berliinis, Tokyos, Kesk-Eestis või tagasi Viinis.“ “2
Hiliskapitalism pole vaid majandussüsteem, see reguleerib ka viise, kuidas inimesed on sunnitud elama ja mitte-elama. Kaks kunstnikku on mõlemad mingitpidi nomaadid, küll erinevat moodi, aga mõlema nomaadlus on ikkagi „sunnitud“. Neoliberaalsetes tingimustes serveeritakse ühte küll justkui enda valitud mobiilsusena (ise ju valin, kuhu saadan avalduse, kuhu reisin, mis residentuuri kandideerin), kuigi reaalsus on see, et Põllu koroonaeelne tööga seotud hüperliiklemine ja Karro pidevad rahalisest (aga mitte ainult) ebakindlusest tingitud koduotsingud ja üürikorterite vahet žongleerimised on ühe ja sama majandamisloogikamündi erinevad sama kurvad küljed.
Tänapäeva kunstniku normaalse äraelamise üheks eelduseks on projektide pidev kumuleerumine, nomaadlus ei ole mingitpidi praeguse maailma kunstniku vaba valik, isegi kui meile meeldiks nii mõelda. Edukaks kunstnikuks olemise tingib residentuuride vahet sõitmine, kontaktide loomine, trenditeadlikud teemapüstitused jne. Prekaarsus ei hakka aga tõenäoliselt kunagi olema eriti seksikas temaatika, millega tegeleda, sest see eeldab juba laiemate, ebamugavate ja keeruliste strukturaalsete küsimiste esitamist. Näiteks selliste, mis küsivad neoliberaalses maailmas tegutseva looja töötamise tingimuste kohta: kuidas luua (institutsionaalset) töökeskkonda, mis muudaks ebavõrdse ühiskonna ja kunstniku selle sees vähemreguleerituks ja -alluvaks hiliskapitalismi loogikale. Seda, mis endiselt eeldab mobiilsust, paindlikke töötunde ja pidevat võrgustumist. Isegi kui ma kunstnikuna tean, et minu edukus sõltub samadest teguritest ja punktide püüdlikust täitmisest, kuidas sellest nõiaringist kui mitte võitjana, siis vähemalt mitte totaalse kaotajana välja tulla.
Nahaajamine, sügavale ja välja. Kuidas luua temporaalsust, mis oleks radikaalselt erinev praeguse maailma kiirusest ja sellest johtuvast prekaarsuse võimendumisest kunstipraktikas? Senist mobiilsust ja maailmas rändamist nagu ennist, enne koroonakriisi kunstnikupraktikas tõenäoliselt ei näe, aga see ei tähenda, et teatud küsimused oleksid selle kevadega end ammendanud. Kaugeltki mitte. Kui Kadi Estland pani pandeemia ajal Facebooki ühes kommentaaris ette, et äkki ei peakski Veneetsia biennaali kenakest uut kohta kohe hakkama ära kasutama – kriitilise pilguta vanas heas rütmis edasi laskma –, ei osatud sellele kuidagi reageerida. Või noh, mis see reaktsioon võis ikka olla, kui et mingid naiivsed utopistid kuskil kunsti ääremaal ei saa aru oo suure kunstibisnisi a ja o-st ja selle toimimisest. Ometigi, koroonakevade aeglustunud aega oleks võinud väga edukalt kasutada ja sisustada kunstnike töötamise ja teoste loomise tingimuste kriitilise ülevaatamise ja mõtestamisega nii lokaalsel pinnal kui globaalselt vaadatuna. Loodetavasti on „Ajan nahka“ selle paratamatu ja väga vajaliku diskussiooni üks entry point’e.
Karro sedastab ühes oma tekstis: „Tahaks raha ja kinnisvara“. Tahaks öelda, appi, tahaks tõesti! Isegi armastust ei vaja vahel sedasi. Lisaksin omalt poolt sellele soovile oksüümoronlikult juurde: „Tahaks kunstnikke, kes magavad rohkem.“ Tahaks kunstnikke, kes on laisemad, hakklihasemad, abjektsemad. Sileda, paindliku, mobiilse ja trenditeadliku neoliberaalse maailma sabarakk-kunstnikule vastanduva peeglitaguse poole kunstnikke tahaks. Lahe, et esimesi nahakihte on hakatud ajama, aga pelgalt esimestest kihtidest ei piisa juba ammu. Mis on sinu kunstnikuksolemise väljapööratud versioon iseendast, kunstnik?
1 Bojana Kunst. Artist at Work. Proximity of Art and Capitalism. Zero Books, 2015.
2 Piret Karro, Iga maastik on hingeseisund. – Kunst.ee, 2016, nr 1.
Oratoorium „Kristus“ 5. IX Tallinna metodistikirikus. Autor ja kunstiline juht Kaari Sillamaa, orkestriseade autor Kristo Matson, lavastaja-kunstnik Janika Sillamaa, valguskunstnik Elerin Tammel, helimeister Rauno Avel. Laval Madis Arro, Kaire Vilgats, Nele-Liis Vaiksoo, Getter Jaani, Karl-Erik Kudu, Kaarel Orumägi, Kaarel Raidam, Karl Manfred Maran, Kalev Pallon, Hans Kristian Õis, Politsei- ja Piirivalveorkester (dirigent Hando Põldmäe), Kaari Sillamaa Muusikateatri segakoor (dirigent Hille Savi), Eesti Noorte Segakoor (dirigent Silja Uhs), Kadrina Segakoor (dirigent Silja Uhs), dirigent Raul Talmar.
Kaari Sillamaa on oma 1999. aastal loodud suurvormi „Kristus“ žanriks määranud oratoorium. Tegemist ei ole siiski klassikalise oratooriumiga, pigem võiks seda nimetada rokkoratooriumiks – sama määratlust on helilooja kasutanud näiteks oma teose „Võti paradiisi“ puhul. Guugeldades sain teada, et „Kristust“ on varem esitatud kolmel korral, viimati 2012. aastal. Seeko
rdseks ettekandeks oli Kristo Matson teinud uue orkestreeringu puhkpilliorkestrile (Politsei- ja Piirivalveorkester), solistidena osalesid vähem tuntud nimede kõrval Getter Jaani, Nele-Liis Vaiksoo ja Kaire Vilgats, kogu ettevõtmise muusikaline juht ja dirigent oli Raul Talmar.
Pean tunnistama, et ma ei olnud teosest varem midagi kuulnud ning sellelegi kontserdile läksin veidi skeptilise eelhäälestusega, mida minus tekitas eeldatav sümbioos ambitsioonikast sisust ja Kaari Sillamaale omasest muusikalisest käekirjast. Kristuse teema kasutamine kergemas muusikas pole midagi uut, parim sellekohane näide on Andrew Lloyd Webberi „Jeesus Kristus superstaar“. Täiend „superstaar“ pealkirjas annab siiski mõista, et piibliloo tõlgendamisel on võetud mingi fookus, aga Sillamaa ühemõtteline ja plakatlik „Kristus“ eeldas selle persooni ammendavamat käsitlust. Samuti on klassikaliste suurvormide (oratoorium, ooper) ühendamine tänapäevaste muusikastiilidega (rokk-, pop-, estraadimuusika jne) riskantne ettevõtmine – harva tuleb siin ette tõelisi õnnestumisi, kuigi on ka positiivseid erandeid, näiteks Andrew Lloyd Webberi reekviem või hiljuti taas esitatud Raimo Kangro ja Andres Valkoneni „Põhjaneitsi“.
Nii hea oleks nüüd jätkata, et „minu skeptitsism osutus asjatuks ja …“, aga kahjuks see nii ei ole. Kõigepealt jäi mulle arusaamatuks, miks seda teost nimetatakse oratooriumiks, pigem oli tegemist mõne usulahu jumalateenistust meenutava ettevõtmisega, kus teisitimõtlejatel kohta ei ole. Ilmselt on see küll kohatu ja eri kaalukategooriate võrdlemine, aga iial ei ole tundnud ma midagi sellist näiteks Bachi passioone või Händeli oratooriume kuulates, kuna need on nii üldinimlikud. Sillamaa teose puhul tekitasid aga juba esimeste taktide sirgjoonelisus ja ühemõttelisus ebamugavustunde. Võtet, kus oratooriumi sisu annab edasi lugeja, on kasutatud rohkesti (esimesena meenub Arthur Honeggeri „Kuningas Taavet“) ja see võib vähemtuntud sisu puhul olla täiesti omal kohal. Jeesuse lugu on aga tuttav ning võimaldaks ka kunstilisemat käsitlust, mis jätaks kuulajale ruumi igavikuliste teemade üle mõtisklemiseks. Sillamaa lahendus – piibli lugemine kantslist rahvale – mõjus kui usupropaganda ning millegipärast meenus Jaan Räätsa deklamatoorium „Karl Marx“, kus Voldemar Panso pateetilise häälega ülistas saksa suurmehe tegusid.
Veel küsitavam on oratooriumi muusikaline lahendus. 1970ndatel kirjutati klassikat, estraadi, poppi ja progerokki ühendavas hübriidstiilis rokkoopereid ja muusikale, ilmselt lootuses saavutada laiemat kuulajaskonda, aga tegelikult ei vastanud need õieti kellegi muusikamaitsele ning enamik selliseid teoseid on vajunud unustusehõlma. Miks valida selline muusikastiil XX sajandi lõpus? Veelgi küsitavam on sellise teose esitamine XXI sajandi teisel kümnendil. Ei usu, et see stiil on noortele meelepärane, ja ka vanemale põlvkonnale pole siin midagi ligitõmbavat. Kummitama jäi mõte, et sellise muusika „parim enne“ on lootusetult möödas. Seekordsele ettekandele lisas vürtsi esituskoosseis – vormiriides politsei- ja piirivalve-(puhkpilli)orkestri rütmikas mäng Jeesuse elu ümberjutustavate numbrite saateks.
Samal ajal tuleb kiita nii Kristo Matsoni värvikat seadet kui ka orkestri mängu Raul Talmari juhatusel, eriti meeldejäävad olid mõned orkestriliikmete soolod. Aga muusikastiile on oratooriumis tõesti ühest äärmusest teise: lihtsate meloodiatega ballaadidest R&B ja gosplini, sekka uusbarokki ja Kariibi mere rütme. Muusikaliste numbrite hulgast tõusis esile kena ballaad Maarja rolli tõlgendanud Kaire Vilgatsi esituses. Meieisapalve algus oli samuti paljutõotav, aga millegipärast oli palve lõpu poole kasutatud 1970. aastatel populaarset võtet, kus osa teksti anti laulmise asemel edasi hoopis muusika saatel rääkides. Jälle ei pääsenud seostest: kohe meenus Dolly Parton oma lauluga „I Will Always Love You“ – imeilus lugu, mille rikub viimane salm, kus laulja loeb teksti muusikale peale. Kauni meloodiaga oli ka Nele-Liis Vaiksoo (Maarja Magdaleena) ja Getter Jaani (Marta) suurepäraselt esitatud duett, mis hakkas aga ühel hetkel teksti tõttu koomilisena tunduma, ehkki niisugust seost ei ole sellises teoses kindlasti vaja. Halvas mõttes kõrghetk oli aga püha õhtusöömaaega kujutav number, kus paiskusid valla sambarütmid, elevil koor sagis siia-sinna ning tekkis tunne, et kohe-kohe ilmuvad välja imelühikeste seelikutega Rio karnevalitüdrukud ja annavad veelgi hoogu juurde. Oratooriumi lõpupoole muutus meeleolu järjest eksalteeritumaks, evangelist müristas oma teksti üle orkestri forte ja loogiline lõpp oleks olnud publiku transis põrandale langemine, aga võta näpust – läks hoopis vastupidi. Loo lõppedes tõusid kuulajad püsti ja tänasid esinejaid sooja aplausiga. Tegin sellest järelduse, et olin lihtsalt vale inimene vales kohas.
Siiski tahan peatuda veel mõnel kontserdi momendil. Kavalehelt sain teada, et oratoorium oli lavastatud, samuti oli kaasatud valguskunstnik. Kahjuks piirdus lavastus vaid ühes numbris koorilauljate pea keeramisega ning sigina-saginaga püha õhtusöömaaja taustal. Ilmselt oli osa lavastusest ka Nele-Liis Vaiksoo punane õlgu paljastav kleit, mis rõhutas legendi Maarja Magdaleena ametist, seevastu vooruslikud Marta ja Maarja olid oma helesiniste siivsate kleitidega tagasihoidlikkus ise.
Kõrvuti eespool mainitud esinejatega tuleb kiita koore (Eesti Noorte Segakoor, Kadrina Segakoor ja Kaari Sillamaa Muusikateatri segakoor) hea töö eest. Täiesti vastuvõetamatu oli aga mikrofonide kasutamine koori võimendamiseks. Koor oli piisavalt suur ja heal tasemel ning oleks kenasti kõlanud ka mikrofonideta. Mida kontserdi lõpu poole ja mida rohkem tuure teos üles võttis, seda talumatumaks helikvaliteet muutus ning kuulamisest sai tõeline piin.
Dirigent Raul Talmar on ennegi juhatanud n-ö äärmuslikke teoseid, paar aastat tagasi tõi ta orkestri ja segakooriga K.O.O.R. välja Karl August Hermanni laulelduse „Uku ja Vanemuine“. Pean ütlema, et nende kahe ettevõtmise võrdluses kuulub minu süda kindlalt meie tuule, vihma ja müristamise ning laulujumala tegemistele pühendatud kontserdile.
Leibnizilt laenatud sõnaühendit philosophia perennis, „igikestev filosoofia“ defineerib Aldous Huxley kui „metafüüsika, mis tunnistab jumaliku ülima reaalsuse asjade, elude ja inimmõistuste maailma suhtes substantsiaalseks; psühholoogia, mis leiab hinges midagi sarnast või koguni identset jumaliku ülima reaalsusega; eetika, mis defineerib inimsuse sihina kogu oleva immanentse ja transtsendentse aluspinna tunnetamise – see ese on igavene ja universaalne“ (lk 7).
Sellise filosoofia algmeid võib leida primitiivsete rahvaste pärimustest ja väljaarenenud vormis on sel koht kõrgemates religioonides. Sellegipoolest ei ole ükski usund ega õpetus täielikult vastav Huxley määrangule. „Parimal kujul ülevaate inimese psühholoogiast, kelle jaoks samsaara ja nirvaana, aeg ja igavik on üks ja seesama, leiame mahajaana ning eriti zen-budistlikust kirjandusest. Võimalik, et süstemaatilisemalt kui mingi teine religioon, õpetab Kaug-Ida budism tee leidmist vaimse tunnetuse juurde nii selle terviklikkuses kui ka kõrgustes, maailmas ja läbi maailma, samuti nagu ka hinges ja läbi hinge“ (lk 82).
Huxley võtab ette üsna võimatu – nõrutada välja igavene ja igikehtiv „filosoofia“ erinevate religioonide müstilisest tõelusekogemusest. Kuigi ta teab, et Buddha hoiatab „Teemantsuutras“: „Subhuti, ära sa arva, et Tathagata iial kaalub oma peas, et tal tuleks avaldada süsteemne õpetus Dharma seletamiseks. Sa ei tohiks eales sellist mõtet hellitada. Ja tead miks? Sest kui keegi õpilaste hulgast annab voli sellisele mõttele, siis ta mitte ainult et ei mõista Tathagata õpetust valesti, vaid ühtlasi ka laimab seda. Enamgi veel, väljendil „süsteemne õpetus“ pole mingit tähendust, sest Tõde [Reaalsuse mõttes] ei saa lõigata tükkideks ja siis süsteemselt korrastada. Neid sõnu võib kasutada üksnes kõnekujunditena“ (lk 314).
Kummatigi paneb Huxley igavikulise filosoofia konkreetsete „esindajate“ sõnadest kokku sidusa õpetuse. Pakub väljavõtteid kirjutistest, mis osutusid valituks nende tähendusrikkuse tõttu temale – et need illustreerivad tõhusalt mõnda punkti igikestva filosoofia üldises süsteemis –, aga ka neile sisemiselt omase kauniduse ja meeldejäävuse tõttu. Need väljavõtted on seotud erinevate pealkirjade alla ja kinnistatud Huxley kommentaaridega, mis on kavandatud illustreerima ja ühendama, arendama, ning kui vaja, selgitama.
Käsitlemist võiks alustada kas alumisest otsast, s.t praktikast ja moraalist, või siis ülemisest, metafüüsiliste tõdede vaagimisest, või keskpaigast, fookuspunktist, kus vaimul ja mateerial, teol ja mõttel on oma kohtumispaik inimese psüühikas.
Alumist väravat eelistavad praktilise kallakuga õpetajad (nagu Buddha), kes peavad mõtisklusi kasututeks ning kelle eesmärgiks on ahnuse, viha ja himu leekide kustutamine inimsüdames. Läbi ülemise värava lähevad need, kelle kutsumuseks on mõtlemine ja teoretiseerimine: sündinud filosoofid ja teoloogid. Keskmine värav on avatud nn „spirituaalse religiooni“ esindajatele: India mediteerijatele, islami sufidele, hiliskeskaja katoliiklikele müstikutele ning protestantlikus traditsioonis meestele nagu Denck, Franck ja Castellio, Everard ja John Smith, esimesed kveekerid ja William Law.
Lähtepunktiks on psühholoogiline doktriin „Too oled sina“. Ent küsimus, mis nüüd kerkib, on metafüüsiline: „Mida kujutab endast „Too“, mille suhtes „sina“ võid teadvustada oma sugulust?“ Huxley väitel on igikestev filosoofia sellele küsimusele kõikidel aegadel ja kohtades andnud fundamentaalselt ühe ja sama vastuse. Kogu eksistentsi jumalik alus on vaimline absoluut, mis on sõnulseletamatu (loogilise mõtte terminites), kuid (teatud asjaoludel) vahetult kogetav ja mõistetav.
Jumalaarmastuse kõrgeimaks vormiks on vahetu vaimline intuitsioon, milles tunnetaja, tunnetatav ja tunnetus sulavad ühte. Šankara kirjeldab seda ülimat armastust/tunnetust, kus vaim tunnetab Vaimu, tahteaktidena, „mis on suunatud isesuse eitamisele nii mõttes, tundes kui teos, soovidest lahtiütlemisele ja kiindumustest vabanemisele, [—] hädade ja õnnetuste rõõmsale vastuvõtmisele ilma enesehaletsuseta ning mõtteta vastata kurjusele kurjusega, ning lõpuks Jumaluse, kes on korraga transtsendentne ja selle transtsendentsuse tõttu igale hingele immanentne, tähelepanemisele alalises ärkvelolus ja ühesihilisuses“ (lk 109).
Alust vahetult tunnetada on võimalik üksnes ühinemise teel, aga ühinemise saavutamiseks on vaid üks tee: muuta olematuks ennastimetlev ego, mis on eraldustõkkeks „minu“ ja „Tolle“ vahel. Ikka ja jälle kordab Huxley: „Inimese lõppeesmärk, tema eksistentsi ülesanne on armastada ja tunnetada immanentset ja transtsendentset Jumalat ning sellega ühineda. Ja selline mina samastumine vaimlise mitte-minaga on saavutatav üksnes mina jaoks suremisega ja vaimse elamisega“ (lk 55).
„Meie riik mingu“ on vältimatu tuletis palvest „Sinu riik tulgu“, sest mida rohkem on meid ennast, seda vähem Jumalat. Elu jumaliku ja igavese terviklikkuse võivad saavutada üksnes need, kes on täielikult vabanenud osalisest ja eraldatud, ihasid täis ja enesest huvituvast, minakeskse mõtlemise, tundmise ja tegutsemise elust.
Huxley meelest tuleks piibli loomislugu täiendada. „Kõigepealt tuleks selgeks saada, et loomine, mõistetamatu üleminek ilmnematust Ühest looduse ilmnenud mitmekesisusse, igavikust aega, ei ole ainuüksi langemise eelmäng ja selle hädavajalik tingimus; mingil määral see ongi langemine“ (lk 219). Vabanemine on tagasipöördumine Ühte. „Loomise eesmärk on kõikide aistivate olendite tagasipöördumine eraldatusest ning sellest sõgedusttekitavast eraldatusetungist, mille tagajärjeks on kannatused, kõikeühendava tunnetuse kaudu igavese reaalsuse terviklikkusesse“ (lk 270).
Ka puritaan võib praktiseerida kõiki kardinaalvoorusi – arukust, meelekindlust, mõõdukust, karskust –, aga ikkagi jääda läbinisti halvaks inimeseks, sest liiga paljudel puhkudel käib nende voorustega kaasas kõrkus, kadedus, vihavimm ning halastuse puudumine, mis vahel läheb üle otse julmuseks. Tehes vahendid eesmärgiks, kujutab puritaan end oma ranguse tõttu ette püha olevusena. Kuid selline rangus on üksnes mina kiiduväärse külje ülendamine laiduväärsema arvelt.
Vastupidi sellele on ehtne pühadus eraldiseisva mina täielik eitamine selle kiiduväärsetes aspektides samavõrd kui laiduväärsetes ning oma tahte hülgamine Jumala heaks. Niivõrd kui püsib seotus „minaga“, „mullega“, „minu omaga“, samavõrd puudub seotus jumaliku alusega ning seetõttu ka selle aluse kõikeühendava tunnetamisega.
Huxley kirjeldab: „Enesesuretus tuleb viia lahtiseotuse kõrguseni või (püha Franciscus Salesiuse sõnul) „püha ükskõiksuseni“, muidu see üksnes suunab mina tahte ühest kanalist teise, vähendamata selle mina-tahte täismahtu, mõnikord seda isegi suurendades. Nagu tavaliselt, on parimate allakäik halvim allakäik. Erinevus suretatud, aga endiselt uhke ja minakeskse stoiku ning suretamata hedonisti vahel seisneb järgmises: viimasel, olles tahtejõuetu, laisk ning sisimas pigem ennast häbenev, jääb puudu energiast ja motivatsioonist, et teha halba, välja arvatud omaenda keha, mõistuse ja vaimu kahjustamine; esimene, kuna tal on olemas kõik teisejärgulised voorused ning kuna ta põlgab neid, kes temaga ei sarnane, on moraalselt varustatud, et soovida väga mastaapset kahju ja on ka võimeline seda tegema, kusjuures täiesti häirimatu südametunnistusega“ (lk 123 ).
Enesesuretamine ei ole esmajärjekorras range füüsiline askees, nagu paljud ette kujutavad. On võimalik, et teatud isikutele osutub range askees teatud olukordades abiks edenemisele inimese ülima eesmärgi poole. Ent enamikul juhtudel tundub, et see, mis on saavutatud sellise askeesiga, ei ole vabanemine, vaid midagi täiesti erinevat – esoteeriliste võimete kättevõitmine. Suutlikkus saavutada soovpalve täitumist, võime tervendada ning teha teisi imesid, näha tulevikku või teiste inimeste mõtteid – nende võimete ilmnemine tundub sageli olevat seoses paastumise, magamatuse ja enesele valu tekitamisega. Enamik teotsentrilistest pühakutest ja spirituaalsetest õpetajatest on tunnistanud üleloomulike võimete olemasolu, kuid ainult selleks, et neid taunida. Arvata, et sellistel siddhi’del, nagu indialased neid kutsuvad, on midagi pistmist vabanemisega, ütlevad nad, on ohtlik illusioon.
Enesesuretamist praktiseerides sünnivad edusammud nagu noateral kõndides. Ühel küljel varitseb egotsentriline askeesi Skylla ning teisel pool hoolimatu kvietismi Charybdis. Budistidel on selle kohta ütlus, et kui arhaat mõtleb endamisi, et ta on arhaat, siis ongi see tõestuseks, et ta pole arhaat. Püha ükskõiksus pole ei stoitsism ega ka paljas passiivsus. See on aktiivne loobumine. Mina-tahtest on lahti öeldud, et jumalik tahe võiks kasutada mõistust ja keha hüve instrumendina. Kuni me pole teinud lõppu eraldiseisvatele kiindumustele, seni ei saa olla kogu südamest, mõistusest ja jõust lähtuvat jumalaarmastust ega üleüldist ligimesearmastust kogu loodu vastu Jumala enese pärast.
Püha Juan de la Cruz on öelnud: „Hing, olles kiindunud millessegi, kui palju selles ka ei sisalduks head, ei jõua jumaliku ühinemise vabadusse. Pole tähtsust, kas lind on kinni seotud tugeva terastrossiga või peene ja õrna niidiga, peaasi et see oleks vastupidav, sest kuni nöör pole katkenud, lind minema lennata ei saa. Samamoodi on ka hingega: olles seotud ükskõik kui peente inimlike kiindumuste köidikutega, ei suuda hing, seni kuni need püsivad katkematuna, teha endale teed Jumala suunas“ (lk 130).
Paraku, teooria teadmine ei päästa veel afektide kütkest, isegi mitte Huxleyt. Enamasti on ta iroonia leebe, nagu: „Akadeemilistes ringkondades ning nende hulgas, keda on töödeldud kõrgharidusega, on vähe fetišiste ja vähe pühendunud mediteerijaid, kuid neid, kes on pühendunud mingil kujul poliitilisele või sotsiaalsele iidolikummardamisele, on sama tihedalt kui kirpe krantsi kasukas“ (lk 299).
Poliitikas on ta kategooriline, patsifistina põlastab: „Suveräänne rahvusriik on juba määratluse järgi organisatsioon, millel on õigus ja kohustus sundida oma liikmeid varastama ja tapma võimalikult suures mastaabis“ (lk 119). Kristliku õpetuse ja toime kohta on hinnang hävitav (lk 74, 170, 288j). Tsiteerib mõnuga Inge’i, kes ütleb: „Kui me soovime leida patuoinast, kelle õlule veeretada kõik hädad, mida Saksamaa on maailmale põhjustanud…, siis olen ma üha enam ja enam veendunud, et selle maa halvim kuri geenius ei ole mitte Hitler, Bismarck ega Friedrich Suur, vaid Martin Luther“ (lk 296).1 Selline kausaalsuse uskumine on uskumatu. Üks kuri geenius põhjustas sajanditeks Saksamaa arengu!
Visioon on loogiline, ent minusugune skeptik ei saa seda võtta liiga tõsiselt. Suhtun taolistesse targutamistesse tõrjuvalt, kui mõni arvab ennast teadvat, kuidas oleks pidanud minema ajalugu. Pelk mõttemäng.
Ent olgu ajalugu inimlikult vaadates kui tahes tume – õnneks ei ole pääsu Jumala käest. Igikestva filosoofia hinduistlikes ja budistlikes versioonides on jumalik arm võrdväärne jumaliku kannatlikkusega – mõlemad on piiritud. Idamaiste teoloogide jaoks pole olemas igavest needust, on ainult purgatooriumid ning lõpmatu jada uusi võimalusi rühkida edasi mitte üksnes inimese, vaid kogu loodu lõppeesmärgi poole – kogu eksistentsi alusega täieliku taasühinemise poole.
Paraku, see kojujõudmine ei lähe lihtsalt. „Inimese lõppeesmärk, inimeksistentsi peamine põhjus on jumaliku aluse kõikeühendav tunnetamine, millest võivad osa saada ainult need, kes on valmis „surema enda jaoks“, et sellisel moel teha nii-öelda ruumi Jumala jaoks. Iga põlvkonna meeste ja naiste hulgast saavutavad vaid väga vähesed inimeksistentsi lõppeesmärgi, kuid võimalust jõuda kõikeühendava tunnetuseni pakutakse lakkamatult ühel või teisel kujul, kuni kõik meelelised olendid teadvustavad, kes nad tegelikult on“ (lk 35).
Kõik meelelised olendid? Mahajanistlike teoloogide järgi on olemas loendamatud universumid, millest igaüks peab ülal kõikvõimalikke variante aistivaid olendeid, kes sünnivad, arenevad ja surevad „ainult selleks, et korrata sama tsüklit ikka ja jälle, kuni kujuteldamatus kauguses oleva viimse täiusliku lõpuni, mil iga meeleline olend kõikvõimalikes maailmades on siirdunud ajavälisesse vabadusse igaveses Seesugususes või buddha’na“.
Et universum on üüratult suur, kinnitavad ka tänapäeva astronoomid. Huxley sedastab: „Kui vaimlised seadused, mis juhivad teadvust, on ühetaolised kogu planeete kandvas ja eeldatavasti elu ülalpidavas universumis (aga meil ei ole muud võimalust, kui seda uskuda), siis kindlasti on piisavalt ruumi ning ühtlasi kõige ahastusseajavam ja meeleheitlikum vajadus nende loendamatute lunastavate Seesugususte inkarnatsioonide järele, mille säravas mitmekesisuses armastavad oleleda mahajanistid“ (lk 72). Viimane lause paneb küll küsima, kas siin ei vilksata Huxley särav satiirilisus.2 Siis oleks see näide, kuidas oma „loomusest“ kuidagi ei rabele lahti.
Blake’i sõnul: „Kui taju väravad on puhastatud, võib kõike näha nii, nagu see on – lõpmatuna.“ Need, kes on puhtad südamelt ja vaesed vaimselt, kogevad samsara’t ja nirvana’t, näivat ja reaalsust, aega ja igavikku kui üht ja sedasama. „Täielikult spiritualiseeritud mõistus-keha on Tathagata, kes surres mitte kuhugile ei lähe, sel ammendaval põhjusel, et ta on juba tegelikult ja teadlikult seal, kus igaüks, ilma seda teadmata, on alati potentsiaalselt olnud“ (lk 254).
Kõik on kutsutud vabanemise saavutamisele, taasühinemisele igavese aluse ehk Jumalaga. Huxley arvates idamaised igikestva filosoofia esindajad tõenäoliselt eitaksid, et kõik on kutsutud siin ja nüüd. Nad ütleksid, et vahetult selles eraldi võetud elus võib antud indiviidile olla niisama hästi kui võimatu saavutada enamat osalisest vabanemisest, sellisest nagu isikuline surmajärgne elu mingit laadi „taevas“, kust võib liikuda edasi täieliku vabanemise suunas „või pöörduda tagasi nende materiaalsete tingimuste juurde, mis on, nagu üksmeelselt kinnitavad kõik vaimlise elu õpetajad, niivõrd ainulaadselt soodsad selleks, et läbida kosmilise intelligentsuse test, mille tulemuseks on valgustus“ (lk 352).
Tunnistan, et ühelt poolt on antoloogia lugemine lootust ja indu äratav. Tahaks ka ise teenida Jumalat ja ligimesi isetult, unustada iseenda! Aga samas saan aru, kui kaugel ma olen, püüdmisele vaatamata. Ja mõistan, et iseendale hinde panemisel ei ole mõtet ega õigust.
Jumalaotsija olukorda on suurepäraselt kirjeldanud François Fenelon. Tema sõnad on nii täpsed, et ei raatsi jätta tsiteerimata: „Te olete elanud kogu oma elu heas usus, et olete täielikult pühendunud teistele ega taotle iial omakasu. Miski ei toida eneseuhkust rohkem kui sedalaadi sisemine veendumus, et ollakse täiesti vaba enesearmastusest ja alati suuremeelselt pühendunud oma ligimesele. Kuid kogu see pühendumus, mis tundub olevat suunatud teistele, on tegelikult suunatud iseendale. Teie enesearmastus jõuab tasemeni, mil te lakkamatult õnnitlete ennast, et olete sellest vaba; kogu teie tundlikkus keerleb selle ümber, kuivõrd täielik või ebatäielik on teie enesega rahulolu; see on kõigi teie moraalsete piinade alustalaks. „Mina“ on see, mis ajab teid nii püüdlikuks ja tundlikuks. Te tahate, et nii Jumal kui samahästi ka inimene oleksid teiega rahul ja te tahate, et oleksite rahul ka iseendaga kõigis oma suhetes Jumalaga“ (lk 303).3 Jääb loota vaid Jumala põhjatule halastusele.
Ut sit Deus omnia in omnibus (1 Kr 15:28).
1 See ei ole juhuslik mõttevälgatus, vaid Huxley veene: „Tagasi Augustinuse juurde, tagasi Martin Lutheri juurde – tagasi, teiste sõnadega, kahe kõige valjumalt nüpeldatud istmiku juurde kogu kristliku mõtlemise ajaloos. Lugege „Pihtimusi“, lugege „Lauakõnesid“. [—] Luther sai järjekindlalt peksa mitte ainult õpetajatelt ja isalt, vaid isegi oma armastavalt emalt. Sealtpeale on maailm pidanud maksma armide eest tema kannikatel. Preislased ja Kolmas Reich – Lutheri ja tema enesepiitsutamise teoloogiata poleks midagi nii koletislikku saanud tekkida.“ (Aldous Huxley, Saar. – Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, Tallinn 2019, lk 128.)
2 Vt tema esimest eesti keelde tõlgitud romaani „Nood koltunud lehed“, tõlkinud 1933. a Ants Oras ja 1996. a Enn Vetemaa.
3 Tsitaat, mis on raamatus üks pikemaid, jätkub: „Peale selle pole te harjunud olema rahul lihtsakoelise hea tahtega – teie enesearmastus ihkab elavaid emotsioone, rahustavat rõõmu, mingit laadi hurma või erutust. [—] Pole ohtlikumat illusiooni kui kujutlused, mille abil inimesed üritavad illusiooni säilitada. Kujutlusvõime ongi see, mis viib meid eksiteele ning see kindelolek, mida me otsime läbi kujutluse, tunde ja maitse, on üks kõige ohtlikumaid fanatismi esilekerkimise allikaid. See on edevuse ja rikutuse kuristik, mida Jumal paneb teid avastama omaenda südames; te peate seda silmitsema tõelise alandlikkuse juurde kuuluva rahulikkuse ja lihtsusega. See on tühipaljas enesearmastus, kui ollakse oma vajakajäämiste mõistmisel lohutamatu; nendega tuleb seista selgelt vastamisi, ilma neid meelitamata; aga ka sallimata; püüdke ennast parandada, muutumata sealjuures pahuraks – soovida seda on hea nii iseenesest kui ka Jumala pärast.“
Tanja Muravskaja on viimase kaheksa aasta jooksul esinenud kaks korda Tallinna Kunstihoone galeriis, mõlemal korral oli tema dialoogipartner valgevenelanna: 2012. aastal Marina Napruškina ja nüüd Alina Bliumis. Tanja Muravskaja on üks neist Eesti kunstnikest, kelle loomingust oli näituse kuraator Corina L Apostol huvitatud juba enne seda, kui asus tööle Tallinna Kunstihoones. Dialoogipartner oli kuraatori valik, ta tahtis koos Tanja Muravskaja projektidega näidata veel kellegi kunsti, kes elab ja töötab nii-öelda kultuuride vahel. Bliumis on sündinud Valgevenes, kuid elab USAs ja tal on Ameerika kodakondsus. Marina Napruškina on samuti sündinud ja kasvanud Valgevenes, viimased viisteist aastat elab aga Berliinis. Bliumise, Napruškina ja Muravskaja huviorbiidis on identiteet selle mitmekesisuses, isikliku ja omandatud identiteedi konflikt, pidev tõlkimine ühest keelest ja kultuurilisest taustast teise jms.
Näitust hakati ette valmistama umbes aasta tagasi, Valgevenes on aga viimase kuuga palju muutunud, ka valgevenelaste eneseteadvuse mõttes. Kas nende sündmuste valguses tunduvad Alina Bliumise tööd – nii Euroopa keskpunkti kui ka riikide vapiloomade kujutiste tõlgendus – teisiti? Kui palju mõjutab tegelikkus, poliitilised sündmused kunsti vastuvõtmist?
Corina L Apostol: Alina Bliumise Euroopa keskpunkti käsitlus – millised Ida-Euroopa riigid sellele on pretendeerinud – kõneleb üldisemalt riigipiiridest, nende ebakindlusest, pidevast teisenemisest. Sellel on ka isiklik tasand: paar aastat pärast seda, kui Alina Bliumis oli kolinud Ameerikasse, vajas tema Valgevene pass pikendamist, passi aga ei pikendatud, Alinalt võeti Valgevene kodakondsus. Ei teoste ega ka veel näituse tegemise ajal ta ei mõelnud ega saanudki mõelda praeguste sündmuste peale, kuid see, mis on Valgevene niisuguse olukorrani viinud, on neis töödes olemas.
Tanja Muravskaja: Lukašenka türannia ajal sündinud põlvkond on täiskasvanuks saanud, sageli omandanud hariduse kuskil mujal ning Valgevenesse naasnult nad enam ei lepi türanniaga.
Tanja Muravskaja elab ja töötab Tallinnas, kuid temagi puhul saab rääkida kunstnikust-nomaadist: tema viimased teosed on valminud residentuuris Stockholmis ja Brüsselis. Brüsseli Wielsi residentuur langes kevadisse pandeemia-, üldise suletuse aega. Kui palju kriisiolukord on mõjutanud ja mõjutab kunstnike eluviisi ja sellest tulenevalt ka kunsti?
Apostol: Eks see andis tunda juba sellegi näituse puhul. Alina ei saanud Eestisse tulla, meie suhtlus toimus interneti teel. Eesti on Schengeni viisaruumi tõttu olnud õnnelikus olukorras, pandeemia piirangute tõttu on aga riiklikud sümbolid, eelkõige pass omandanud järjest suurema tähenduse. Riiklike sümbolite – vappide jne puhul on kasutatud paljusid loomi, kõige rohkem kaslasi. Ka Eesti vapil on kolme leopardi (või lõvi) kujutis. Kaslase kujutis riikliku sümbolina on omamoodi paradoks: kaslast iseloomustab sõltumatus, vaprus, mobiilsus, kiirus; riiklikud sümbolid, eelkõige pass aga tähistavad regulatsiooni. Ehk kuhu võib ja kuhu ei tohi minna.
Tanja Muravskaja Eesti lipuvärvides „Positsioonid. Autoportree“ (2007/2020) on 13 aasta jooksul olnud väljas paljudel näitustel eri kooslustes. Seekord ei ole see eksponeeritud neutraalsel valgel või hallil, vaid erkkollasel seinal.
Kas teistsugused kooslused on toonud välja midagi, mille peale sa ise ei ole mõelnud?
Muravskaja: Näitusel „Vastuvoolu jutustades“ oli teos väljas plakatina, eksponeerimisviisi on sisse kirjutatud väljakutse: kas vaataja tahab kujutise kaasa võtta, sellega samastuda või ei. 2007. aastal oli see teos minu isiklik seisukohavõtt, nüüd ei ole see mitte ainult taas päevakajaline, vaid sellele on tekkinud laiem tähendus. Vähemalt ma tunnen niiviisi. Teoses on alati olnud kaks aspekti: rahvuslus ja soolisus. Nüüd on sellele eelkõige Ameerika sündmuste tõttu lisandunud ka rassism.
Apostol: Tanja „Positsioonid. Autoportree“ seostus mulle esmalt Alina riiklike sümbolite projektiga. Kui mõelda Eesti-keskselt, valitsuse, eelkõige EKRE suhtumise peale autsaideritesse, viisi peale, kuidas neist räägitakse, siis on see praegu igati aja- ja asjakohane teos. Pandeemiast põhjustatud piirangutega kaasnevad ka võimuküsimused, manipulatsiooniiha ning rahvusluse ja vabaduse diskursused. Tanja teos on kõigest sellest.
„Positsioonide” taustasein ei olnud sellel näitusel ainuke, mis oli värvi muutnud: tema fotoseeria „Kartmata” taust oli helesinine, tagumise ruumi portreede oma roosa.
Apostol: Kollane värv on Euroopa Liidu lipu tähtedelt võetud.
Muravskaja: Helesinine on aknast paistev valgus või unistus. Ma tegin selle teose möödunud aastal Stockholmis, kui viibisin Tensta kunstihalli residentuuris. Minu akna all tapeti noor mustanahaline mees. Tundsin ennast lõksu aetuna, iseäranis seetõttu, et mul oli väike tütar kaasas.
Tensta kunstihall asub Stockholmi kesklinnast metrooga 20 minuti kaugusel. See on 1960ndatel immigrantidele ehitatud hoone, sealne keskkond ei ole praegu turvaline paik. Eestist tulnuna tundsin ennast ebamugavalt, pärast seda intsidenti sootuks ebakindlalt. Isoleerisin ennast välismaailmast.
Seeria esimestel fotodel on kardinad kinni tõmmatud, viimastel, kui olin suutnud ümbruskonnaga tutvuda, inimestega kohtuda, ennast normaalsena tunda, on aknad avatud. Sinine värv toimib ka visuaalselt vabaduse märgina. Naiskunstnik, iseäranis, kui tal on laps, vastutab lapse heaolu ja turvalisuse eest. Tal on seetõttu ka residentuurile teistsugused nõudmised kui näiteks noorel meeskunstnikul, kes võib minna, teadmata, millised on elamistingimused või ümbruskond. Tänapäevase reisiva ja ennast täiendava eduka kunstniku kuvand on seniajani noor lasteta mees. Vaba inimene.
Brüsselis olin koroonakriisi ajal, abikaasa ja laps olid seal mul toeks. Mu portreteeritavad on ühest suhtluskeskusest, kus käivad koos vanemad, juba pensionieas inimesed, kelle sissetulek jääb elatusmiinimumi piiresse – nad tulevad vaevu ots otsaga välja. Enamik neist on esimese põlvkonna immigrandid, kes on uues sootsiumis jäänud nähtamatuks. Minu eesmärk oli leida viis, kuidas anda nende lugusid, nende elu edasi visuaalselt, ühegi sõnata. See on selle seeria sisu, pandeemia on raamistik. Nad tulid poseerima kaitsemaskis, kuid poseerisid just niiviisi – sellistes rõivastes, poosis jne –, nagu ise tahtsid. Üks naine pani oma kõrvale toolile istuma koera. Minu meelest on see suurepärane pandeemia kommentaar.
Varasemate portreeseeriate puhul oli mul idee peas varem valmis, poseerimise ajal lihtsalt vormistasin selle. Nüüd aga lähtusin portreteeritavate soovist. Tulemust oli võimatu ette näha, seda enam et meid lahutasid ka keelebarjäär, vanus ja kultuuritaust. Kuid sellest hoolimata saime lõpuks üksteisest aru. Mulle oli suurim kiitus, et portreteeritavad nautisid seda protsessi.
Aga miks ikkagi roosal taustal?
Apostol: Roosa on optimistlik värv. Tahtsime seda seeriat eristada kollasest, mis tähistab ühendatust, ja sinisest, mis osutab väljaspoolsele. Roosa on rõõmu värv.
Vahest ka lootuse värv.
Kümmekond aastat tagasi tabas meie kõige pisemate – lasteaialaste – õpetajaid äkki üks määrus. Suures lastekaitsetuhinas otsustati äkki, et lasteaia õuealal ja siseruumides ei tohi enam kasvatada mürgiseid taimi („Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“. Vastu võetud 6. X 2011 nr 131). Eeskirja esimese peatüki viimase punktina on seal kirjas, et „lasteasutuse maa-ala haljastuses ja ruumides ei tohi olla mürgiseid taimi“.
Seevastu mürgiste taimede nimekiri oli unustatud juurde lisamata. Ikka ja jälle tabab kontrollide saabumise eel lasteaednikke õudusunenägu: kuidas teha kindlaks, milline taim on mürgine määruses kirjeldatud määral? Õnneks on meil välja antud mürgiste taimede raamatuid, viimati ilmunutest Krista Kauri, Urmas Laansoo, Taimi Puusepa „Mürgised taimed õues ja toas“, mis on ilmunud 2010. aastal ja ehk kaudselt ka määruse kehtestamise aluseks. Paraku on raamat ammuilma läbi müünud ega ole alati kättesaadav. Nüüd teeb olukorra erakordselt segaseks veebist leitav, kus mürgipitseri võib otsaette saada mõni meile nii omane taim, samuti see, et ravimtaimejookide valmistajad eksperimenteerivad ka väga mürgiste taimedega. Kuigi meie lasteaiaõpetajad on ühed kõige loodusteadlikumad õpetajad üldse, annab loodushariduse vähikäik ja ühe põlvkonna loodusest võõrdumine end juba tugevalt tunda. Nii pildistataksegi kogu lasteaia taimestik kiiresti üles ja saadetakse pildid botaanikaaeda nimetatud raamatu autoritele või loodustundjatele, et teada saada, kas mõni lasteaia territooriumil õilmitsev taim on mürgine.
Lasteaedadest ei ole teada ühtegi juhtumit, kus laps oleks saanud eluohtliku mürgistuse, kuigi ka toataimena kasvatatakse päris palju ohtlikult mürgiseid taimi. Mis veelgi kentsakam, meie taluaedades on kasvanud ammustest aegadest, sageli liivakasti ja mängumaa kõrval, Eesti kõige mürgisem taim – sinine käoking. Pole teada, et mõni laps oleks selle mänguhoos alla neelanud või mürgistuse saanud, kuigi veel sada aastat tagasi võis suvel selle lille imeilus sinine õis laste liivakooke kaunistada. On teada, et mingi osa surmavalt ohtlikust mürkainest liigub organismi ka läbi naha. Näiteks musta belladonnat ehk karumustikat võib pidada üheks inimkonna vanimaks psühhofarmakoniks, mida kasutati süüdimõistetavatelt ülestunnistuse saamiseks: selle nahale määritud mahl lasi tropaanalkaloidid osaliselt nahasse, sealt verre, verega ajju – ja nii need keelepaelad valla pääsesidki. Nii et mürgistuse saamiseks pole taime alati süüa vajagi. Ohtlik on seegi, kui taime katsunud uudishimulikud sõrmed varsti tee suhu, ninna või silma leiavad. Ometi aitab just taime puudutamine ehk kompimismeele rakendamine tundma õpitavaid taimi püsimällu paigutada. Kõige vähem õpitakse taimi tundma neid üksnes vaadates.
Eesti peredes õpetati taimi tundma mängudega. Meil on terve hulk vanu laste lillemänge, mille käigus saadi selgeks ja tuttavaks taimedega, mida võis murda ja mängus kasutada. Nii näiteks sai juba esimesel korral selgeks vanal ajal ka toiduks tarvitatud heinputk putkepritsi tegemise käigus, selle eriline lõhn ja punane pundunud sõlmekoht jäid meelde. Ei tulnud kõne allagi, et mõnd muud mürgist putke oleks mängudesse kaasatud, kuigi neid on meil Eestis terve trobikond ja just mürgiste putkede selgeksõppimine tekitabki segadust.
Aga vahepealne jutt ja kollakamas ajakirjanduses suureks puhutud probleem, et lasteaias ei tohi kasvatada jänesekapsast, mille õisi ja lehti on vanem põlvkond kõik lapsepõlves puginud, sest neis on ohtlikke oksalaate, siis ükski laps ei suuda neid ära süüa sellises koguses, et see tervisele halvasti mõjuma hakkab.
Mis siin lastest rääkida, vähese looduse tundmise tõttu teevad rumalaid vigu täiskasvanudki. Nii on kuulda olnud päikese käes lebotavatest sõdurpoistest, kes mugavamaks äraolemiseks on näole mõnusalt suure Sosnovski karuputke lehe asetanud. Veelgi pikantsem on lugu kaugsõiduautojuhtidega, kes hirmust piirijärjekorrast välja lennata on oma kergemat häda püüdnud õiendada läbi karuputke pika õõnsa varre.
Lõhnaterrorist meie magamistoas
Uuringud näitavad, et meie lasteaedade „kooliaiad“ on aja jooksul kahanenud 1 × 3 meetri suuruseks püsilillepeenraks ja sageli on selles peenras üks lilleke, mis lastele tõesti võib ohtlik olla, ilma et see meile üldse pähe tulla võiks – maikelluke. Tänapäeva taimede kasutamist kirjeldavates raamatutes maikelluke mürgisuse tõttu enamasti puudub. Aga ka tema puhul ei piisa mürgistuseks lille korjamisest, vaid selleks on vaja ära süüa hea hulk marju. Õnneks on nii, et meie tingimustes enamik kaunitest õitest marjaks ei saa ja kümne marja leidmine on haruharv sündmus. Sel hilissuvel püüdsime leida kohti, kust marju oleks korraga võimalik korjata eluohtlikus koguses, aga ei suutnud. Pealegi ilmuvad marjad muust rohelusest nähtavaks alles septembris, kui nad on oranžiks tõmbunud. Eestis suudab maikellukese õitest viljuda tõesti väga vähe. On suur õnn ja vahel ka õnnetus selline koht leida. Marjanappus on ka põhjuseks, miks see taim peab ennastunustavalt kiiresti risoomi kaudu levima. Seetõttu aednikud teda lillepeenrasse eriti ei taha, parkides ja salumetsades aga tekib kogemata kombel maapinda sattunud juurikatükist peagi suur koloonia. Seemnest paljunedes õitseb maikelluke looduses alles seitsmendal aastal. Kuigi mõnel pool väidetakse piibelehe marjad magusad olevat, takistab õnneks nende söömist üpriski jälk maitse.
Aga kindlasti on ta lõhnaterrorist: kui ikkagi endale maikellukesekimp magamistuppa või töölauale seada või siis väikelaste mängutuppa tuua, võib oksendushoo ja peavalu kätte saada küll. Järgmisel korral nina meid enam ei peta ja hoiatab ohu eest ja nii võib paljude maikellukese lõhnaga kosmeetikatoodete vastu tekkida vastikustunne. Õnneks juhtub selliseid kergeid maikellukesemürgistusi vaid siis, kui oleme jäänud lõhnahurmas magama, muidu laseme sellisest ruumist vaistlikult jalga. XX sajandi algusest on maikellukese lõhnaga aineid toodetud juba sünteetiliselt.
Maikellukese lehti on aga vanal ajal lapsed suhu pistnud küll, nimelt tema teine nimetus ‘piibeleht’ tähendab seda, et vanasti olid piibelehe laiad ja tugevad lehed pillimeeste muusikavahend, karjapoistest peiarid oskasid lehepillil mängida vapustavaid lugusid. Piibari või peiari pilli järgi on see taim endale rahvapärase nime saanud. Niisama katsumine ei ole küll ohtlik, piibelehe mürgisus on saanud müüdiks karulauguhulluse tõttu, kuigi igaüks, kes korra eluski käinud piibelehti korjamas, ei aja neid kunagi segi.
Maikuu taimena on tema teaduslik nimetus maikelluke. Ladinakeelne Convallaria majalis tähendab ‘maikuus õitsev orgude liilia’. Maikellukest peetakse kevade sümboliks. Esimesed õied puhkevad sel kenal lillel enamasti 15. mai paiku, aga õitseb ta metsaalustes veel juuni alguseski. Viimase õie õidepuhkemine on verstapostiks, mis näitab, et kevadest on saanud suvi. Uus, järgmise kevade õisik on risoomi tipupungas juba sündinud, kuigi on veel pisi-pisike.
1982. aastast on maikelluke Soome rahvuslill ja oli enne euro kasutuselevõttu ka rahatähtedel. Oma keelekujulise lehe järgi kannab ta nime kielo. Ja kuigi rahvuslille valimisel peeti teda ka liiga kommertslikuks ja metsariigi Soome jaoks liiga aialembeseks taimeks, on tema risoom rasketel aegadel olnud leivajahu sees leivapikendaja. Maikellukese õisi leidub ka mitme teise riigi piirkondade vappidel.
Piibelehe õielõhn ja pisikeste kellukjate õite neitsilikkus on tekitanud tema kohta rahvalugusid, tuntuim neist August Kitzbergi üleskirjutatud „Piibeleheneitsi“ ja nii on terved põlvkonnad otsinud piibelehe õie sees elavat väikest haldjaneidu. See on ka taim, mida kingiti kevadisel armuööl kallimale, pärast sattus sageli raamatu vahele ning neid salapäraseid, koltunud õisi võime veel praegugi vanade raamatute vahelt leida.
Piibeleht on armuõnne ennustamise taim, temaga on ikka loetud „armastab – ei armasta“, aga seda me teha väga ei soovita, sest enamasti kipub õievarre küljes olema viis või seitse õit.
Aga ikkagi, need mürgised marjad? Rahvalugu pajatab, kuidas maikelluke nuttis kevadet taga nii kuumade pisaratega, et veri väljus tema südamest ja värvis rohelised pisarad helepunaseks. Meie esivanemate meelest oli maikelluke tõesti taim, millel suur seos südameverega, teda peeti kõige paremaks südamerohuks – ja seda rohtu tuli võtta pisikeste tilkadena.
Kui süda kloppis, ei aidanud lehepilli puhumine
Maikellukest kasutati südamenõrkuse ja peapöörituse raviks, aga ikka väga väikestes kogustes. Tinktuuri tilgutati suhkrutükile kümmekond tilka ja võeti sisse siis, kui „süda kloppis“, eriti kasutasid seda vanemad naised. Ehk oli see ka salarelv, miks naised südamehaiguste tõttu nii kiiresti teise ilma ei läinud nagu nende mehed, kes viimse võimaluseni tööd rabasid. Läbi aegade on naised ikka juba väikese haigushoo ajal metsast ravimeid otsinud ja nii on alati püsinud vanemate naiste ülekaal.
Veel teistegi veresoonkonna haiguste sümptomite puhul on maikellukeselt vanal ajal abi otsitud, kui tema abil vähendati jalgade paistetust, palavikku ja peavalu, õiepulber sulges ninna tõmbamisel ninaverejooksu. Kirjeldatud on, et silmahaiguste puhul tehti temast kompressi. Ka üks päris ekstreemne soovitus: verejooksu sulgemiseks pigistati värskele haavale maikellukesemahla.
Ka närvihaigustele on temalt abi loodetud. Keskajal arvati, et temaga on võimalik taastada halvatu kõnevõime. Ta oli ka vanaaegsete nuusktubakate koostises, millest loodeti abi langetõvehoogude korral. Tänapäeval kasutatakse teda homöopaatilise vahendina väga väikestes kontsentratsioonides.
Ja ikkagi ei ole ta olnud taim, mida igaüks endale kodus ravimiks tegi, vaid seda tarkust on vaja olnud apteekri käest küsida. Või metsaonnis elava vana taimetarga käest. Ta on mürgine taim, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud – ja õigesti tegigi. Võrumaal kinnitati 90 aastat tagasi, et maikellukesega südamehaiguste ravimine on tulnudki apteekide kaudu: „Kirekäre lehed. Maikelluke, piibeleht. Convallaria L. Tarvitatakse südamehaiguse vastu, kuid tarvitamine on vist pärit mitte rahva-, vaid apteegitarkusest.” Vilbaste, TN 7, 1161 (16) < Võru l < Räpina khk, Kahkva v, Kuivamäe t – Joosep Sultson, Võrumaa koolinõunik, snd 1887 < emalt (1929).
„Kuulge, aidake mul üks inimene ära tappa!“
Just sellise palvega tuli, ja ilma igasuguse sissejuhatuseta, lagedale keegi mees, kui olin (Ain Raal) aastate eest oma Tartu ülikooli farmaatsia instituudi kabinetis lauatelefoni toru tõstnud. Muidugi jäin sõnatuks, sest tõtt-öelda säherdune tegevus minu praktikasse ei kuulu. See, et küsitakse, millise ravimtaimega rikkaks saab, on tavaline asi, aga niisuguses päringus oli midagi talumatult uut. Mõninga vaikuse järel kostis liini teisest otsast rahulolevat naerumüginat, seejärel tutvustas helistaja ennast Viljandi kirjaniku Vello Lattikuna. Selgus seegi, et kodanikualgatuse korras oli surma mõistetud õnneks vaid kirjanduslik tegelane, kelle looja pidas vajalikuks tema elupäevad lõpetada mürktaime läbi, aga nõnda, et mürk aeglaselt mõjuks ja mürgitaja isik võimalikult kaua varju jääks. Kuivõrd juristist kirjamees oli ühes oma raamatus mu õigusteadlasest isa kiita võtnud, siis otsustasin talle appi minna, s.t virtuaalse mõrva kaasosaliseks hakata. Tapariistaks sai pealtnäha tavaline toorsalat, kuhu oli tarvis lisada üks eriline koostisaine. Esmalt kaalusin maikellukest, aga et asi kindlam saaks, langes valik verevale sõrmkübarale ehk digitaalisele (Digitalis purpurea). Koostises on neil üht-teist sarnast ning mõlemad mõjutavad otseselt südamelihast, kuid piibelehest märksa eluohtlikum on digitaalis. Kirjandushuviline lugeja võib Vello Lattiku ballaadist „Messias Järvamaalt“ (2006) ise järele uurida, kas ja kuidas salat maitses ja mõju avaldas.
Olen endalt vahel küsinud, et kas selline virtuaalnegi mõrv on ikka eetiline. Viimaks leidub järgijaid? Ajaloolises Hippokratese vandes on sõnastatud sellinegi eetiline põhimõte: „Mina tõotan mitte kellelegi anda surmavat ravimit, kui mind ka seda teha palutaks, samuti luban, et mina ei anna ka sellekohast nõu.“ Aga sellisel juhul tuleks salastada kogu toksikoloogia ja iseäranis sellealased teadusartiklid, sulgeda internet ning koristada müügilt kööginoadki.
Natüürmort joodiku, vaasi ja piibelehega
Aeg-ajalt võib kuulda säravat linnalegendi hirmsa pohmelusega ärganud alkohoolikust, kelle keharakud lausa kisendavad kaotatud vedeliku järele, aga liha on nõder ja tõusta nii raske. Pole hullu – kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: otse diivani kõrval on lauakesel vaas, vaasis maikellukesed ja muidugi vesi. Seega on meie legendi kangelane ilu hindav joodik, või nii. Kes ütles, et ilu ei sünni patta panna? Suures ihuhädas sündis lillevesi juua küll. Ainult et tükk aega hiljem leitud mees surnuna. Teadjamad osanud koguni lisada, et lahang olevat näidanud tema südamelihase krampi kokkutõmbemomendil, mis muide on omane südameglükosiidide üleannustamisest tingitud surmale. Ja ennäe, sealsamas laua kõrval see peasüüdlane, kuivale jäetud maikellukesekimp maas vedelenudki ilmse püüdega teha nägu, justkui tema oleks siin kõigest ilu pärast. Nii et piibeleht kohtupinki!?
Venelastel on üks tore sõna naukaobraznost, mis sobib märkima kõike, mis pealtnäha teadust meenutab, aga seda ikkagi ei ole. Just siia kuulub ka meie vahva linnalegend.
Mõelda vaid, maikellukese kõik osad sisaldavad kardenoliidide hulka kuuluvaid südameglükosiide ehk kardiosteroide, mille molekuli sahhariidne osa ehk glükoon muudab need steroidsed ühendid vesilahustuvaks. Mingi osa neist lahustub ka toatemperatuuril ehk tõepoolest sisaldub vaasivees. Kui siia veel lisada südame süstoolne seiskumine, siis tundub kõik ju teaduslikult põhjendatud olevat. Nii lihtne see siiski ei ole.
Piibelehes on üle 30 südameglükosiidi, millest kõige mürgisema ühendi konvallotoksiini surmav annus on 0,08 mg ühe kilogrammi kehakaalu kohta. Kui meie seltsimees alkohoolik kaalub näiteks 75 kilo, siis oleks talle vaja 6 mg (ehk 0,006 g) konvallotoksiini. Kuivatatud maikellukese lehed sisaldavad 0,1–0,5% kardiosteroidide summat, millest konvallotoksiin moodustab 4–40%, kuid organism omastab sellest suukaudsel manustamisel vaid alla kümnendiku. Pole täpselt teada, kui suur osa lillekimbus olevatest kardiosteroididest ja sealhulgas konvallotoksiinist lahustuks vaasivees, kuid see kogus on kahtlemata väike. Seega vaasivee saatuslik toime janu kannatanu morbiidsele käekäigule pole kuigi tõenäoline. Küll aga tasub teada, et meesterahva keha lammutab alkoholi kõige usinamalt hommikul kella seitsme paiku, mil organismi kuhjub kõige suurem kogus etanooli mürgiseid laguprodukte. Sellel ajal on vikatimees märksa lähemal kui vaas maikellukestega.
Kohtuarstid on vestlustes maininud, et Eestis maikellukesest tingitud surmajuhtumeid esinenud ei ole. Mürgistusi aga küll, ja hea on teada, et eriti tundlikud on maikellukese ohtlike toimeainete suhtes kassid, koerad vähem. Nii et piibelehtede vaasivee kättesaadavusele tasub mõelda seoses väikelaste ja koduloomadega.
Seega on maikelluke MÜRGINE taim, lehtedest veelgi mürgisemad on tema marjad ja seemned, mürgistustunnused võivad kujuneda juba 5–10 marja söömisel.
Maikelluke ravimtaimena
Veel Nõukogude aja lõpuski, mil apteekides rohkelt ravimeid valmistati, lisati arstiretsepti järgi mikstuuridesse muu seas ka maikellukesetinktuuri. Nüüdsel ajal tarvitatakse maikellukest vaid kohati tööstuslike preparaatidena peamiselt kroonilise ja ägeda südamepuudulikkuse, kardioskleroosi, südame neuroosi ja rütmihäirete korral. Standardile vastav maikellukesepulber sisaldab 0,2–0,3% kardioglükosiidide summat ja selle farmakoloogilist toimet loetakse võrdseks 0,2% konvallotoksiini sisaldusega. Sellise pulbri keskmine päevane annus on 0,6 g, mis vastab 1,2–1,8 mg toimeainetele. Mingil juhul ei tohi sellist pulbrit ise valmistama hakata ja sisse võtta. Andmed Eestis kasvava piibelehe keemilise koostise kohta puuduvad.
Põhjuseks, miks maikellukest nüüdisajal arenenud riikide ametlikus meditsiinis enam ei kasutata, on asjaolu, et tema südameglükosiidide koostis ja seega toime varieerub suurtes piirides, raskendades täpset annustamist. Samuti on probleemiks konvallotoksiini kui peamise toimeaine juba mainitud väga halb omastatavus (alla 10%) inimorganismi poolt.
Euroopa Ravimiamet on seda meelt, et maikellukese kasutamisest tulenev võimalik oht kaalub üles võimaliku kasu. Küll aga lubab ravimiamet maikellukest homöopaatiliste preparaatidena anda loomadele, kui ekstrakti on lahjendatud mitte vähem kui 1000 korda. Selline tõmmis vastab kõige rohkem 0,1% taimsele materjalile ja on tõepoolest lahja.
Minge parem metsa!
Mis me kogu loost järeldame? Valehirmud immitsevad meie organismi läbi valge lehepinna ja just valge leht väikeste trükimustatäpikestega tapab meid aja jooksul kindlamalt kui kaunis maikelluke. Laskem tal kasvada oma aias ja ka lasteaias, meis süttiv ilumeel paneb meid tema läbi loodust armastama ja temast saadud parim südamerohi on just seesama roheline rohi – rahu ja tasakaal looduse keskel.
Ja veel ühe küsimuse tahame artikli lõpus õhku paisata. Autorite vahel on paljude taimede kohta kerkinud üles vaidlus, kas selle taime leht on sinakasroheline või lihtsalt roheline. Tõepoolest võib vahel taime värvus varieeruda sõltuvalt kasvukohast, langevast päikesevalgusest ja lehel leiduvast kaitsekihist. Või siis ka taustsüsteemist – nii näiteks võib karulaugu ja maikellukese võrdlemisel öelda, et maikelluke on sinisem. Inimeste värvitaju on erinev ja lõpetuseks võime öelda, et maikelluke on kindlasti taim, millel on rohkem kui viiskümmend rohelise varjundit. Minge metsa ja uurige!
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“ 24. jaanuari Sirbist.
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“ 28. veebruari Sirbist.
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ 22. mai Sirbist.
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest „Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai“
Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VIII osa Eesti ravimtaimedest “Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab”
