Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Katkestus. Inimtekkeliste maastike teke ja kadumine

    ELO LIIV

    Keskkonnakunst on sotsiaalse ja poliitilise suunitlusega kunstivorm, mis tegeleb piirkondade ja maastike mõtestamisega, inimese ja looduse suhetega, pöörab tähelepanu looduskeskkonna haavatavusele, üleekspluateerimisele ning inimese loodusest võõrandumise probleemidele. Keskkonnakunsti kasutatakse sageli maakunsti, maastikukunsti või ökokunsti katusmõistena.

    Pärast eelmise sajandi lõpu ja uue sajandi alguse maastiku- ning keskkonnakunsti buumi valitseb Eestis selles valdkonnas kummastaval kombel üsna suur tühimik. Elukeskkonna praeguste ja endiste elanike ning paiga vaimu ühendamine, vahendamine ja sidemete (taas)loomine kunsti abil on samas asjakohasem kui kunagi varem.

    Maastike tunnetamine kunstnike abiga

    Tammiku kaasaegse kunsti keskuse (TAKKK)* maastikukunsti sümpoosion valis rahvusvahelise konkursi teel välja 16 kunstnikku, et aidata avastada ja värskendada Kohila-Tammiku piirkonna kunagisi tööstusrajatisi ja nendega seotud inimtegevust, peatada hetkeks inimtekkeliste kohtade looduslik teisenemine, tuua esile teadjamate mälukihid ja katkestada kunagiste maamärkide haihtumine inimeste mälumaastikelt.

    Sümpoosioni eel tegid korraldajad tööd Tammiku ja Kohila piirkonna kogukonna inimestega, et leida hääbuvad mälukihid, kunagised tuiksooned ja kaardistada inimeste liikumistrajektoorid. Kunstnik ei valluta enam maastikku kui konkistadoor, tema loomingulistele sammudele eelneb etnograafile või arheoloogile omane uurimistöö, kaasamine ning omamoodi psühholoogi-vahendaja roll, mis aitab kogukonnal (taas) tundma õppida piirkonna ajalugu ning väärtustada miljööd.

    Mõte keskkonnakunsti sümpoosion korraldada sündis 2018. aastal, mil Tammiku mõisa rajatud Kunstikeskuse TAKKK asutaja Alide Zvorovski mõistis, et peab ümbruskonna maastike mõtestamiseks kaasama n-ö värsket verd.

    Ansis Dobičinsi ja Liva Blumfelde installatsioon „Muna“ sümboliseerib uuenemist, ühendades mineviku ja tuleviku.

    „Ümbruskonnas võib kohata mitmeid varemeid, mis viitavad kunagisele inimtegevusele. Praeguseks elab piirkonnas aga vähe inimesi, veelgi vähem neid, kes on paigaga juuretasandil seotud. Lähikonnas leidub ka neid, kes on Tallinnale lähemale kolinud, kuid linnas töötamise kõrval ei ole neil jaksu oma elukeskkonda panustada. TAKKKile on oluline tunnetada piirkonna identiteeti, mõista, mis on selle hüljatud paiga ajalugu,“ kirjeldab Alide sümpoosioni algtõuget.

    Temaga haakus Kohila hing ja aktivist ning heade mõtete eestvedaja Inna Laanmets ja paarisrakendina hakati mõttele otsima toetajaid ning kaasamõtlejaid. „Mulle oli selle Alide idee juures kõige kutsuvam kogukonna kaasamine, koosloomine ja paikade mõtestamine! Eriti oluline oli visuaalsete kokkuvõtete joonistaja Joonmeedia abiga fikseeritud koosmõtlemine eelmise aasta augustis, kui valmistasime ette sümpoosioni materjale kunstnikele nii Kohilas kui Tammikul. Suutsime kaasata pea kõiki sümpoosioni rajale jäävaid maaomanikke, tuldi ja mõeldigi koos meie märkide üle. Seal osales nii palju eri tausta ja kogemuse ning lugudega inimesi, ettevõtmine pani kogukonna kihama. Ka see, kui paljud Kohilas avamisele tulid näitab, et kogukond on olemas, ja põlvkondi siduv mälukiht elab,“ rõõmustas Alide. Ta lisab: „Meil oli õnne kohtuda ka kohalikega, kelle juured on olnud põlvest põlve paigaga seotud. Kokku tulnud elanikud jagasid mälestusi ja ringelnud lugusid. Kohtusid inimeste maastikutaju ja kohamälu. Kohilas oli see eriti tugev, sest kogukond on elujõuline. Tammikul pole nii hästi läinud. Inimesed on lahkunud ja loodus paljud paigad üle võtnud. Siiski saime Tammiku kohta hea ülevaate nõukogude ajal mõisa ümbruses toimunust, mis pani varisema hakkavad abihooned ja mõisa müürijupid kenasti kõnelema.“

    COVID-19 tegi reisipiirangutega plaanidesse oma korrektuurid ning ühele aastale plaanitud suurüritus jaguneb hoopis kahele aastale. Sel aastal kutsuti esinema Lilli Jahilo (Eesti), Elina Simonen (Soome), Ansis Dobičins (Läti), Triinu Jürves, Villem Jahu, Kaarel Kütas (Eesti) ja rühmitus „Inimesed vaatavad merele“ koosseisus Villu Plink, Indrek Mikk, Margit Mikk ja Kristjan Sisa (Eesti). Järgmisel, 2021 aastal jätkavad projektiga Samuelle Green (USA), Thomas Vallinatos (Kreeka), Serkan Demir (Türgi), Elena Redaelli (Itaalia), Michele Seffino (Austria) ja Roger Rigorth (Šveits).

    Installatsioonid

    Tammiku mõisa maadel eksponeeriti kolme installatsiooni: „Muna“ (Ansis Dobičins ja Liva Blumfelde Lätist), „Ühendused 440“ (Kristjan Sisa, Villu Plink, Margit Mikk, Inderk Mikk Eestist) ja „Nimeta Niit“ (Triinu Jürves, Villem Jahu, Kaarel Kütas Eestist). Endise Tammiku mõisa maadel eksponeeritud tööd on avatud aasta läbi. Tulge tutvuma!

    Kohilas esitleti kaht tööd: fotograaf Elina Simoneni (Soome) fotopannoo paberivabriku seinal ja moedisainer Lilli Jahilo interaktiivne vabrikutööliste rõivaste interpretatsioon vabriku endises pesuköögis.

    Endises Tammiku kivimurrus eksponeeritud Ansis Dobičinsi ja Liva Blumfelde (Läti) installatsioon „Muna“ sümboliseerib uuenemist, koondades kohaliku mineviku ja tuleviku. Teose autorid kutsuvad vaatajat küsima, kellele on jäänud tulevik ja mida peaksime oma pärandiga tegema, kas salvestama, kõrvaldama või ignoreerima. Kunstiteos peegeldab praeguse aja ebakindlust ja kutsub meid mõtlema ja otsustama, milline on meie roll täna ja tulevikus.

    Kristjan Sisa, Villu Plingi, Margit Miku ja Inderk Miku (Eesti) interaktiivne heliinstallatsioon „Ühendused 440“ kujutab ühendusi maa ja taeva, maa-aluste ja ülemiste sfääride, praeguse hetke inimliku, ajaliku, ruumilise vaatepunkti ja ajatu ning universaalse vahel. Helide loomisel saavad vaatajad otsida vastuseid küsimusele, kuidas leida inimlikku õnne või/ja rõõmu ning mida selle käigus keskkonnale (sh sotsiaalsele keskkonnale) pakume või sealt võtame.

    Kristjan Sisa, Villu Plingi, Margit Miku ja Inderk Miku interaktiivne heliinstallatsioon „Ühendused 440“ kujutab ühendusi maa ja taeva, maa-aluste ja ülemiste sfääride, praeguse hetke inimliku, ajaliku, ruumilise vaatepunkti ja ajatu ning universaalse vahel.

    Triinu Jürvese, Villem Jahu, Kaarel Kütase (Eesti) installatsioon „Nimeta Niit“ läbib maastikku punase niidina ja traageldab kokku Tammiku mõisa territooriumil asetsevad ajalised, arhitektuurilised, olmelised ja tunnetuslikud kihid, mis eksisteerivad lähestikku, ent on siiski eraldi ja omaette. See nimetu joon võib sümboolselt aidata leida teed, anda maagilise kaitse, tähistada radu ja piire või lihtsalt anda lootust, et tasandite kokkusidumine on võimalik.

    Lilli Jahilo (Eesti) „Vasja ja Vera“ taaselustab Kohila vabriku pesuköögis mälestused ja interpreteerib vabrikutööliste riietust. Vaatajale avaneb ruum just selliselt, nagu see töötajate lahkumisel võis jääda. Vatijope, pluusid, jakid, õlakott – taasloodud tänapäevastest materjalidest ning omanäolist disaineriesteetikat silmas pidades, ent tegumoelt võimalikult originaalilähedased. Nii on loodud esemeline sild möödunud aegade ja käesoleva vahel.

    Kohila-mail suvitava rahvusvaheliselt tunnustatud Soome fotograafi Elina Simoneni (Soome) fotopannoo „Igaühes on valgus“ Kohila paberivabriku seinal esitleb kunagiste vabrikutöötajate portreid. Avatud mõtlemise ja loova lähenemisega on Elina fotoobjektiivi püüdnud elatud elu ilu ja pannud inimesed särama. Lisaks said huvilised kuulata jutusalvestisena töötajate mälestusi. Projektis osalesid Kohila paberivabriku endised töötajad Ants Kummer, Rita Luukas, Olga Tsemina, Lea Seeder, Heljo Heinmäe, Silvi Kerno, Vasja Pritśin, Õie Eller, Veera Pärn ja Ene Kokk.

    Kas kohad mäletavad ka siis, kui inimjäljed on kadunud?

    Keskkonnakunst on kui meetod või keel, mis aitab isiklikel mälestustel ja lugudel inimtekkeliste maastikega sidemed taastada ning äratada ja võimendada oma säriseva eluenergiaga kogukonna ning kohatunde. Maastikuelemendid, mis on muutunud aja kulgedes väärtusetuks, saavad seeläbi uue hingamise ning katkeb looduslik teisenemine, kunagi oluliste maamärkide haihtumine inimeste mälumaastikelt.

    Triinu Jürvese, Villem Jahu, Kaarel Kütase installatsioon „Nimeta Niit“ läbib maastikku punase niidina ja traageldab kokku Tammiku mõisa territooriumil asetsevad ajalised, arhitektuurilised, olmelised ja tunnetuslikud kihid.

    On see soov katkestada kadu kui Tammsaare poisi liblikapüüd või Goethe Fausti aja peatamisega seotud õhkamine? Kogu ajaloo hoov, kogu meie kulg on kui pidevuse ja katkestuste meloodia. Kõik on ajutine ja ühtlasi jätkuv – nii oma ilus kui hirmus. Katkestada, et anda hetkeline võimalus (taas) tundma õppida, meenutada ja väärtustada, taaselustada või minna lasta. Paigad mäletavad meid jälgede järgi.

    Miski siin maailmas pole igavene. Nii nagu kogu elu on pidevas liikumises, sünni ja surma meelevallas, on seda ka inimtekkelised maastikud ja kohad, nendega loodud suhte- ja mälukihid. Kunagised eluasemed, miljööväärtuslikud alad, tootmishooned, kogunemiskohad ja teedevõrgustik – kõik katkeb, soikub, ununeb, metsistub pärast loetud hingetõmmete arvu. Hetkeks jäävad helendava virvendusena püsima mälestused ja (koha)mälu nagu plahvatanud tähe halo, ja siis kustub seegi. Kõige viimasena kaob nimi.

    Üle maastike ja inimeste rulluksid justkui ajaloohoovad, need toovad talvisest heinamaast lilledena esile piirkondi, et neid siis taas unustuste hõlma närtsitada. Katkestus on kui üleminek või jätkumise võti, mis ajaloouksed avab ja loomuliku metsistumise korraks seiskab.

    * Tammiku Kaasaegse Kunsti keskus loodi 2011 aastal eesmärgiga luua kunstiprojektidega sünergia kunstnike ja kunstisuundade vahel ning lähendada nüüdisaegset kunsti publikule.

  • Villu Kadakas, arheoloog

    Albert Truuväärt / Õhtuleht / Scanpix
    Villu Kadakas

    Ehitusarheoloogial on kliimaga ootamatult palju seoseid. Isegi kui piirduda vaid viimase tuhande aastaga, siis on Eestis kogemus nii kliima soojenemise kui ka järsu jahenemisega. Ei ole teada, kuidas tajuti Eestis u 950. aasta paiku nn keskaegse soojaperioodi saabumist, kuid märksa selgem mõju oli kliima järsul jahenemisel kolm ja pool sajandit hiljem.
    Veel XIII sajandi keskpaiku kavandasid Eesti uued isandad sooja ilma ehitisi. Selle tõenduseks on lahtiste kaaravade fragmendid: paest tahutud kaksiksammaste detailid Viljandi ja Rakvere linnustest ning Padise kloostrist. Ei ole selge, kuivõrd Eestis jõuti lahtisi kaaravasid ehitada, aga Vana-Liivimaa pealinnas küll. Elusuuruses saab väikese jääaja eel ehitatud lahtist kaaristut näha Riia toomkiriku ristikäigus.
    Hiljem ehitati akendega, suletud galeriisid, nt Tallinna dominiiklaste ristikäigud. Väike jääaeg jõudis siiakanti sajandivahetuse paiku, 1303. ja 1306.–07. aastal kattus Läänemeri üleni jääga. Külm ilm, tormid ja vihm hävitasid viljasaagi. Näljahäda kõrval võimendas rahvastiku järsku vähenemist katk. Ellujäänud reageerisid elumajade küttesüsteemi uuendamisega. Arvatavasti jahenemise mõjul muutus Läänemere piirkonna kivimajades populaarseks Rooma hüpokausti ja kohaliku saunakerise ristand keris-hüpokaustahi. Neid leiame paljudes Tallinna elamutes, kloostrites ja linnustes. Väikese jääaja järgmistele lainetele reageeriti veel täiuslikuma küttekehaga. XVI sajandil saavutas populaarsuse pott- ja kahhelahjude ehitamine, mis jäigi põhiliseks kütteviisiks kuni uue soojenemiseni XX sajandil. Ei ole selge, millal ja kus hakati Eestis paigaldama kahekordseid aknaid. Keskaegsed aknad olid pigem ühekordsed, aga topeltraame kohtame kindlasti juba XVIII sajandi mõisahoonetes.

  • Loba kiituseks

    KAUR RIISMAA

    Von Krahli teatri „Sa oled täna ilusam kui homme“, lavastaja Lauri Lagle, helikujundaja Jakob Juhkam, valguskujundaja Siim Reispass, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra. Mängivad Marika Vaarik, Mari Abel, Katariina Tamm, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Markus Truup ja Ingmar Jõela. Esietendus 12. IX Sakala 3 teatrimajas.

    Need näitlejad tunnevad ennast hästi, ja tunnevad teist näitlejat hästi, mitte laval, laval mitte alati, aga elus.

    „Kes need on niisugused?“ – „Mingid inimesed.“ – „Mis nad teevad seal?“ – „Näed ju, tulevad, vasakult ja paremalt, istuvad laua taha.“ – „Aga …“ – „Küll sa pärid palju. Vaata natuke.“ – „Hommikust“ – „Hommikust.“ – „Oo, näe.“ – „Mis te teete?“ – „Vaatame.“ – „Ahaa, istuvad.“ – „Ta sai kohe aru.“ – „Oled varemgi istunud?“ – „Kuidas?“ – „Et oled ka istunud, nii nagu nemad?“ – „Nooremana.“ – „Mis sa ütlesid?“ – „Ah?“ – „Et mis sa ütlesid?“ – „Misse? Aa, ei, seda, et jaa, nooremana istusin ka.“ – „Kinni?“ – „Mh?“ – „Ei, loll nali.“ – „Hea on kuulata.“ – „Mis mõttes?“ – „Noh, räägivad, ei millestki nagu.“ – „Jaa, mingi mersu. Põhja polnud all.“ – „Mul kohe kõrvad puhkavad.“ – „Lobisemise eest meil …“ – „Teatris ainult lobisetaksegi.“ – „Ei lobiseta ju, kõik on puha kujund ja.“ – „Teatris kirjutatakse nii, et näitleja edastab infot stseeni sisu, enda tegelase ja teiste tegelaste kohta. Stseen algab, stseen areneb ja siis stseen lõppeb.“ – „Lõhnab?“ – „Misse?“ – „Et lõhnab?“ – „Kus?“ – „?“ – „Ma ei saanud aru. Noh, infot antakse.“ – „„Kuidas jäite rahule kohaga Antsu Grill?“ küsis mult ükspäev telefon.“ – „Aga sa annad allteksti. Tegelikult esitad sa küsimuse oma salaarmastusele: kas sa jäid rahule? Kohaga. Minuga. Niimoodi käib tekst. Sa ütled midagi, aga mõtled midagi muud.“ – „Miks sa siis ei küsi?“ – „Misasja?“ – „Et kas sa tahad minuga koos elada. Minuga koos asju teha. Miks sa ei küsi?“ – „Mina küsingi. Aga teatris ei küsita.“ – „Vaadake, ta tegi midagi seal!“ – „Mis ta tegi?“ – „Oot, mööda läks, ma ei näinudki nüüd.“ – „Miks teatris ei küsita siis? Ma küll küsiks.“ – „Sina küll, aga su tegelasel on hirm äkki, et küsid valel ajal õige küsimuse – noh, oli vaja, kõik lendab uppi.“ – „Küll sa seletad palju, ma ei saa üldse jälgida.“ – „Küll lobisemist on hea kuulata. Keegi ei proovi allteksti teha.“ – „Me võiks ka rohkem sundimatult lobiseda, tunda huvi teise inimese vastu. Miks sul näiteks sellised sokid alati jalas on?“ – „Millised?“ – „Kas need on sul kootud või?“ – „Kas su kootud sokid on mingi sümbol? Kas sa väljendad oma sisimat toetust Eestimaa lammastele?“ – „Need on Leedu sokid.“ – „Kas lambal on rahvus?“ – „Ainult lammastel ehk ongi rahvus.“ – „Ära ägestu.“ – „Kurjus on alati sümboliline.“ – „Headus on ka. Äkki mul on koeravillast sokid, aga sina ütlesid kohe, et lambad on. Varakristlane.“ – „Kuulge nüüd, oh kuulake! Majakovskit loeb.“ – „Deklameerib.“ – „Misse?“ – „Deklameerib, ta ei loe mõtet, vaid rütmi. Näitlejad loevad alati rütmi.“ – „Ei ole nii, mõni loeb ikka mõtet ka.“ – „Sa muudkui säraks ise, aga teised tahavad ehk kuulata ja vaadata.“ – „Kas mõni sümbol ka tuleb?“ – „Muidugi tuleb, teatris ei saa muidu. Ja kui sümbolit ei ole, siis on kogu etendus kokku sümbol. Sotsiaalne kommentaar päevapoliitilisel teemal. Kui hinge ei kriibi, siis ei müü.“ – „Mulle meeldis nende lobisemist kuulata rohkem.“ – „Hingevalu ei tohiks seada teatri ellujäämise garantiiks.“ – „Hingevalu on ainus garantii.“ – „Sa saad aru küll.“ – „Ei saa.“ – „Saad küll.“ – „Ei saa.“ – „Ta tahab väljendada oma muret selle üle, kuidas kõik inimese ümber on sümbol, miski ei tähenda enam seda, mis ta on, ainult midagi muud. Laen tähendab laste rõõmu, kokakoola nooruslikkust ja koosolemist, valimised viimast võitlust valguse ja pimeduse vahel.“ – „Vanasti panid sedeli kasti ja kastist tuli ikka Brežnev välja.“ – „Ah, kõik oli lihtsam, kui ma noor olin.“ – „Me vist lobisesime rohkem, ja hea oli, miski ei muutunud, nüüd ärkad hommikul üles ja õhtuks elad hoopis teises maailmas.“ – „Vaata-vaata, nüüd tuleb arengukaar. Tegelane tahab midagi, teised ei taha, et ta tahaks, konflikt.“ – „Kas sellest sõltub midagi?“ – „Tema elu. Nende suhted. Kõik sõltub sellest hetkest.“ – „Veame kihla, et ta on lõpus ikka elus ja tuleb kummardama?“ – „Näitleja tuleb, aga tegelane võib olla surnud juba.“ – „Kuni järgmise etenduseni.“ – „Kuni järgmise etenduseni, jah.“ – „Ma vist ei tahaks, et tegelane areneb. Ma tahaks tulla teatrisse ja kuulata inimesi rääkimas „tollest aastalõpupeost“, aga kõik on juba lõppenud, aasta vahetus ära ja midagi ei juhtu. Siis juhtus. Mõtle, kõrvad puhkavad.“ – „Kes see lavastas selle?“ – „Ma ei tea, ma ei vaadanud. Ma ei taha ette teada, mis juhtub ja kas juhtub.“ – „Et kas tegelane saab surma, määritakse rasvaga kokku või vaatab pikalt üle saali helimeest ja ütleb siis mõtlikult: „Vihmale pöörab.“ Ja kõik mõistavad, et ta tegelikult mõtleb oma ema peale ja tahab mehest lahutust.“ – „Sa oled hakanud teatrist aru saama.“ – „Mõnikord on konflikt ju huvitav vaadata.“ – „Vahel küll. Kui eriti kehv tükk on.“ – „See nüüd kisub küll sümboliks, olge vait!“ – „!“ – „Tsst.“ – „?“ – – – „Nüüd võib …?“ – „Jaa, nüüd võib. Kujund oli ära.“ – „Mis see tähendas?“ – „Vestlus kahe inimese vahel on sama habras kui õhkõrn linik, mida nad teineteise vahel lennutasid. Kas sa nägid, millest nad kinni hoidsid?“ – „Mina ei näinud.“ – „Just nimelt. Kas sõna või tähendus tekib ütleja peas, tema keelel, õhu vibratsioonis, sinu kõrvas või sinu ajus? Ükskõik milline on vastus, sa ei näe neid hetki või niite. Ja ometi.“ – „Ometi mis?“ – „No see sümbol tekkis ainult sinu peas, ma arvan, et kunstnik tahtis lihtsalt midagi taolist katsetada. Või olid linikud odavad.“ – „Just-just, sa ise panid sinna tähenduse külge.“ – „Ja kas selles on midagi halba? Elus surutakse mulle kujund peale, teatris võin ma rahus interpreteerida.“ – „Ahaa, sa ütlesid: teatris. Kui ma lähen teatrisse, tahaks ma ära unustada, et see on teater. Sest, olgu peale, sümbolid, jah, pressivad pähe, olgu peale, aga ma pean ka istuma teatud kombel, teretama tuttavaid …“ – „Maskiga ei tunne nad sind ära.“ – „Jajaa, aga teater on sama hea kui politseistaap või haigla. Ta on repressiivne asutus. Mulle nii meeldis näha ja kuulda neid inimesi lihtsalt lobisemas, neil oli hea olla, kõik on sõbrad, tuttavad, neil on omad hõõrumised mingist varasemast ajast. Aga nad viskavad nalja, lõõbivad, keegi korraks puistab südant, aga ma ei tunne, et ta puistab mingi misanstseeni pärast südant.“ – „Sa mõtled, et … noh, kõik, mis laval juhtub, on oluline. Ükski sõna või tundevärelus ei tohi olla liiast.“ – „Elus on kõik liiast. Ma arvan, mingi, mingi üheksal juhul kümnest me ütleme midagi ainult seepärast nii, et me ei oska täpselt sõnastada. Kõik on vale. Kõik, mis ma ütlen praegu, on vale, ainult seepärast, et ma paremini ei oska.“ – „Lobisedes ei pea tõde esitama. Lobisemine on mängu triumf elu üle, kui ainult oskajad lobisejad on.“ – „Need näitlejad tunnevad ennast hästi, ja tunnevad teist näitlejat hästi, mitte laval, laval mitte alati, aga elus. Nad on väga oskajad lobisejad.“ – „Mida me nü …“ – – –

    Etenduse kestus 2 tundi ja 15 minutit.

    Real feel 2 tundi ja 30 minutit.

  • ,

    Kultuurifestival SÄRIN hoiab Raplamaad ja seetõttu jääb sündmus sel aastal ära

    Kultuurifestivali SÄRIN meeskond toob raske südamega kurva sõnumi – iga päevaga suurenevad koroonasse nakatunute arvud Eestis ning nakatujad ei ole enam inimesed kaugustes, vaid reaalne oht viiruse levikuks on kõrge. Vastutustundliku korraldajana on selge, et praegu sadu inimesi kokku tuua ei ole enam turvaline. Kaalusime hoolikalt kõiki variante kuni tajusime, et kaarti, millel oleks rahulik, pingevaba ja elamustest laetud festival, ei olegi enam laual. Riskida meie kõigi tervisega, et tingimata ikka korraldada, ei ole mõistlik! Seega tuleb ratsionaalselt olukorda hinnata ja seada inimeste tervis kindlalt esikohale.

    Aeg on sündmuskorraldajatele väga keeruline, sest piiri lubatu ja lubamatu vahel võiks ju justkui erinevate nurkade alt vaadelda. Meie jaoks on hetkel aga selge, et kuna festivali külastaksid meie kooliõpilased, pered, lapsed, noored, pensionärid ja lisaks mitmed sajad inimesed üle kogu Eesti, siis ei oleks sündmus Raplamaale sellises mahus enam turvaline.

    Kui me teeksime sündmuse kasvõi vähendatud kujul, oleks võimalus, et alustaksime Raplas uue koldega, liiga suur. Me hoiame südamest oma inimesi, oma külastajaid, meeskonda, artiste ja just selle tõttu jääb sel aastal sündmus ära. Vaata ka meie

    Kultuurifestival SÄRIN on kohtumisrõõm ja ega tegelikult ei kujutakski SÄRINat ilma sõpru ja tuttavaid kallistamata ette! Meie programm oleks tõesti väga äge, aga see ei kaalu üles riski, et keegi võib sattuda eluohtlikku olukorda. Sügisilmad ei pruugi soosida ka välikontserte ning kõrgetasemeliste välilavade ehituseks läheks vaja kordades rohkem ressursse, kui meil hetkel pakkuda oleks.

    Loodame, et mõistate.

    Ressurssidest veel oluline aspekt – iga juba pileti ostnud inimene saab Ticketeri kaudu oma raha otse kontole tagasi. Selleks ei pea esitama sooviavaldust, see toimub lähimatel päevadel automaatselt.

    Meil on südamest kahju kõikide ebameeldivuste pärast, mida meie otsus teile kaasa toob, aga see otsus ei too teile kaasa koroonat ja see on hetkel kõige tähtsam.

    Meie tiim ei viska aga programmi nurka, vaid jätkab hoogsat tööd uue SÄRINa nimel – loodame, et uus aasta hoiab meid kõiki ning saame teieni tuua veel ägedama ja põnevama SÄRINa kui kunagi varem!

    Olge hoitud ja kohtume uuel SÄRINal!

     

  • ,

    Neljapäeval taas kuraatorituur enneolematul arhitektuurikoomiksi näitusel

    Eesti Arhitektuurimuuseum kutsub Sandra Mälgu kuraatorituurile enneolematul arhitektuurikoomiksi näitusel „Urbatekt varjatud maailmas. François Schuiteni ja Benoît Peetersi arhitektuurikoomiksid“ neljapäeval 17. septembril kell 17.
    Kuraatorituurile pääseb muuseumipiletiga (täispilet 6 ja sooduspilet 4 eurot)
    Muuseumipoes saab soetada ka eesti keelde tõlgitud graafilise romaani samadelt autoritelt „Segadus Urbicande’is („La Fiévre d’Urbicande“).

    Anname teada ka, et 8. oktoobril kell 18 toimub videosilla vahendusel varem 9. septembriks väljakuulutatud kirjanik Benoît Peetersi ingliskeelne loeng „Varjatud linnadest“.

    Belgia kunstniku François Schuiteni (1956) ja Prantsuse kirjaniku Benoît Peetersi (1956) loomingu näitusel kohtuvad koomiksikunst ja arhitektuurne graafika. Graafiliste romaanide sarja „Les Cités obscures“ („Varjatud linnad“) tegevus toimub Vastasmaal – müstilisel planeedil, mis jagab Maaga orbiiti, kuid on meie jaoks Päikese taga varjul. Selle kujuteldava tsivilisatsiooni asukad seisavad silmitsi meilegi tuttavate probleemidega, nagu linnaruumi reorganiseerimine või pärand vs. uue ihalus, jäädes kangelaste ja antikangelastena tihti arhitektuursete ideede ja jäikade süsteemide risttuulde.

    Lugege palun siit Kaspar Viilupi arvustust ERRi kultuuriportaalis ja Mari Laaniste näitusearvustust ajalehes Sirp.

    Näituse kuraatorid on Sandra Mälk ja Benoît Peeters, kunstnik François Schuiten, kirjanik Benoît Peeters, kujundaja Koit Randmäe.
    Joonistused on Kuningas Baudouini Fondi François Schuiteni arhiivist Bibliotheca Wittockianas (Belgia).
    „Segadus Urbicande’is“ värvis digitaalselt Jack Durieux.

  • Kohe-kohe: „Prima vista“ ja „Inimene Visnapuu“

    Esmaspäeval, 21. septembril algab Tartus kirjandusfestival „Prima vista“. Festival kannab tänavu alapealkirja „Inimese varjud“ ning selle patroon on Viivi Luik.

    Festivali avapäeval on võimalik osa saada patrooni autoriõhtust: Viivi Luik mõtiskleb koos keeleteadlase Anna Verschikuga teksti tähenduse üle inimeseks olemisel ja inimeseks saamisel.

    Festivali kolmandal päeval leiab Tartu külje all Luunjas aset konverents „Inimene Visnapuu“, millega tähistatakse luuletaja Henrik Visnapuu 130. sünniaastapäeva. Konverentsile palutakse eelnevalt registreerida aadressil visnapuu@luunja.ee.

    „Prima vista“ programmis leidub veel hulk kohtumisõhtuid, raamatuesitlusi ja temaatilisi jalutuskäike, raamatulaat, haakuv kunsti- ja filmiprogramm jpm. Kava leiab aadressilt https://kirjandusfestival.tartu.ee/programm/

    Kevadel viiruse tõttu edasi lükkunud festival toimub kahes osas sügisel.

    Festivalil „Prima vista“ kutsutakse külalisi ja publikut märkama jälgi, mille inimene jätab aega, ruumi ja kirjandusse.

     

     

  • Sel reedel Sirbis

    LAURA LUIDE: Segadus „Kultuurikompassil“
    Universaalsest disainist on kasu kõigile. Ligipääsetavuslahenduste rakendamine ei ole kunagi võimatu, ehkki sellealaste kogemuste vähesuse tõttu võib nõnda tunduda.
    Kultuurikorraldajate foorum „Kultuurikompass: kuidas korraldada ligipääsetavat kultuuri?“ 8. IX Viljandi pärimusmuusika aidas. Esinesid Piret Aus (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), Hene-Riin Männik ja Krislin Kämärä (Eesti meremuuseum), Astrid Hurt (Võru pensionäride päevakeskus), Leino Rei (Eesti noorsooteater), Ingrid Ulst (Alle-Saija teatritalu), Tiiu Tamm (Leigo järvemuusika festival), Nastja Pertsjonok (Tartu rahvusvaheline maja) ning Jane Vabarna (festival „Seto folk“). Vestlusjuht Jakob Rosin.
    Nagu lisavajadustega inimeste temaatika puhul tavaks, astuti ka Tartu 2024 foorumil „Kultuurikompass: kuidas korraldada ligipääsetavat kultuuri?“ ühe jalaga õigel teel, ent jäädi teisega kraavisügavustesse kinni. Vältimaks „Kultuurikompassil“ esinenute seas levinud segadust ligipääsetavuse mõiste tegeliku tähenduse üle ja sellest eemaldumist, üritan mõistet kõigepealt mõne sõnaga selgitada, ehkki – laenates sõnu noorsooteatri esindaja Leino Rei ettekandest – ka minu tekst ei pretendeeri lõplikule tõele, vaid põhineb mu enda kogemustel puudega neuroerineva inimese ja eneseesindajana.

    Sillamäest ja metsavendlusest Peterburi venelanna pilguga – romaani „Uraan“ autorist Olga Pogodina-Kuzminast vestlevad Epp Annus ja Elle-Mari Talivee 
    Näib, et baltlaste kujutamisel on vene kultuuris koloniaal- ja fašismidiskursuse segunemine ikka veel elujõuline kombinatsioon.
    Olga Pogodina-Kuzmina, Uraan. Vene keelest tõlkinud Erle Nõmm, toimetanud Hele Pärn. Kujundanud Jüri Jegorov ja Villu Koskaru. Tänapäev, 2020. Sari „Punane raamat“. 400 lk.
    Eesti keelde on hiljuti tõlgitud romaan, mis lugejat kindlasti külmaks ei jäta. Selle autor Olga Pogodina-Kuzmina (sünd 1969) on siberlanna, kes elab Peterburis, on lõpetanud sealse teatriakadeemia ning kirjutanud romaane, näidendeid ja filmistsenaariume. Ta on sageli külastanud ka Eestit, ent romaan „Uraan“ on kirjutatud Kuramaal Ventspilsi loomemajas.

    ISABEL MARI JEZIERSKA: Mõtteid ja täheldusi ajakirjandusseisust Eestis
    Kerge on muutuda osaks süsteemist ja selle sees olles võibki näida, et see paradigma on ainuõige ja süsteemi toimemehhanismide vastu võidelda ei olegi võimalik.
    Aasta eest kirjutasin Müürilehesi nõnda: „Olen üritanud juhinduda Millist, kelle arusaamad suunavad arutama teemadel, mis võivad näida selged ja lõplikult paigas. Kui me ei luba teisel oma mõtet esitada, siis on võimalus, et temal on siiski õigus. Väita vastupidist oleks äärmiselt arrogantne. Nii võimegi jääda uskuma ilusat valet. Ja isegi kui see mõte, mida me ei luba teisel esitada, on vale või vigane, siis mingi osa sellest võib olla siiski tõde. Ja kui me ei luba teisel seda mõtet esitada, siis me ei saa ka näidata, et see on vale. Nõnda jääbki see tõeks vales elava inimese jaoks. Kui see vaigistatud mõte on aga tõde, siis hoiame tagasi ka seda inimest, kes on selle mõtte omanik, sest tal ei ole võimalik selle üle arutleda ning seda teiste mõtetega kaalukausile panna. Mahavaikimisest või vaigistamisest ei ole kellelgi võita – ei sellel, kellega me ei nõustu, ega meil endil.“

    SVEN ANDERSON: Miks ma ajakirjanduse eest maksan? 
    Ärimudel, mis põhineb klõpsude arvul, tuleb ümber mõtestada. Võtmeküsimus on, kuidas mõõta, analüüsida ja arvesse võtta iga klõpsu tähendust. 
    Ajakirjandusväljaande lugejal on õigus küsida: „Mille eest ma maksan?“ Ka ajakirjanikud peaksid ikka ja jälle mõtlema, mille nimel nad töötavad ja mille eest tasutud saavad. Lugejana ootame ajakirjanduselt kvaliteeti, mida see kellegi arvates parasjagu ka ei tähendaks. Ajakirjanikud peaksid aga küsima ja küllap küsivadki pidevalt endalt, millist sisu on nad nõus oma nime all avaldama? Kvaliteedist on saanud vestlusteema söögilauas ja diskussiooniallikas professionaalide seas. Ühed arvustavad ajakirjandust maailmavaate pinnalt, näiteks muretsevad selle pärast, et sellised väljaanded nagu Delfi või Postimees on muutunud ühe või teise ideoloogia tööriistaks. Teise osa jaoks on ajakirjanduse kvaliteet kutsumuse, eriala-, töö- või siis äriküsimus. Sellest tulenevalt on vaja pöörata tähelepanu ajakirjanduse ärimudelile.

    VILLU KADAKAS: Keskaegsetest (maa)kirikutest ehitusarheoloogi pilguga
    Vanimate ühiskondlike hoonete kujunemisloo tundmine tugevdab tunnetuslikult sidet esivanemate ning meie ehituspärandiga. 
    Miks üldse uurida keskaegseid kirikuid? Küsimus võib tunduda asjakohatu. Kui jätta kõrvale muinasaegsete maalinnade ja kivikalmete kuivlaos müürid, on ju tegemist Eesti vanima arhitektuuriladestusega, millel on pikk uurimistraditsioon. Mitte küll Eestis, aga Euroopas on kirikuhoonete uurimine üks arheoloogia vanemaid harusid. Teisest küljest võib pikk uurimislugu ja kauane tähelepanu varasemale kunstile jätta mulje, et selles vallas on praeguseks kõik läbi uuritud. Mis siin enam, tuleb keskenduda uutele ja uurimata teemadele.

    ELO LIIV: Katkestus. Inimtekkeliste maastike teke ja kadumine
    Paigad mäletavad meid jälgede järgi. Keskkonnakunst on kui keel, mis aitab sideme maastikuga taastada, äratada ja võimendada kohatunnet ning kogukonda. 
    Keskkonnakunst on sotsiaalse ja poliitilise suunitlusega kunstivorm, mis tegeleb piirkondade ja maastike mõtestamisega, inimese ja looduse suhetega, pöörab tähelepanu looduskeskkonna haavatavusele, üleekspluateerimisele ning inimese loodusest võõrandumise probleemidele. Keskkonnakunsti kasutatakse sageli maakunsti, maastikukunsti või ökokunsti katusmõistena.

    MADLI EHASALU:  Kuraatoriõppest projektiruumini – ideaalne hüppelaud  
    Hoibi keldrigaleriist on saanud pelgupaik oma kunsti näitamise näljas noortele, keda huvitab intiimsus, kollektiivsus ja afektiivne meeleseisund. 
    Igas suurlinnas leidub eragaleriisid ja projektiruume, kus vaateakendest eemal koguneb varjuliselt kunstnike ja fännide seltskond. Tallinnas on viimase kümne aasta jooksul saanud sedalaadi omaalgatused uueks normiks: tekkides ja kadudes, kutsudes osa saama privaatsemast kohtumisest kunstnike ja korraldajatega. Astuda näituseruumi, kuhu sissesaamiseks tuleb helistada galeristi telefoninumbrile, võib nõuda eneseületamist. Sedalaadi paigad osutavad eksklusiivsusele, aga ka alternatiivsusele ja sutsukesele salapäralegi.

    ANDRES KUUSK: Energia ja kliima
    Kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris ning planeedi keskmine peegeldusvõime on need, mis kujundavad planeedi keskmise temperatuuri, s.t kliima soojenemise või jahenemise.
    Sirbis on lähiajal olnud mitmeid kirjutisi kliima ja kliimamuutuste teemal. Näiteks Piia Posti kirjutis 17. juuli Sirbis annab põhjaliku ülevaate,i mis on see kliima, mis muutub, ja mis on kliimasüsteem. Euroopa Liit on kavandanud meetmeid, et hoida ära inimkonna põhjustatud kliimamuutusi. Samal ajal on nii arvamusliidrite hulgas kui maailmapoliitikas neid, kes usuvad, et Maa kliima on määratud ainult astronoomiliste parameetritega (Päikese kiirgus, Maa orbiit ja telje kalle) ja inimtegevus ei suuda planeedi kliimat muuta ning kõik need meetmed kliimamuutuste tõkestamiseks on kellegi huvides aetav äri. Püüame saada natuke selgust, kellel on õigus. Meil siin Maa peal on võrdluseks Kuu – Päikesest sama kaugel, aga mitmeti Maast erinev ja inimtegevusest mõjutamata. Maa ja Kuu omavaheline võrdlus on abiks ka maapealse kliima mõistmisel.

    Intervjuu
    režissöör Janno Jürgensiga
    Zlíni laste- ja noortefilmide festivali kunstilise juhi Markéta Pášmovága

    Arvustamisel
    Sofi Oksase „Koertepark“
    Aleksei Salnikovi „Petrovid gripi küüsis“ ja „Osakond“
    Pärdi päevad
    Pärnu Linnaorkestri hooaja avakontsert
    kontsert „Segakoor Noorus 60“
    näitused: Tartu ülikooli „Minu elu ülikool“ ja Anna Kõuhkna „Uus ring“
    Vaskjala loomeresidentuuri kokaraamat 2017–2018
    Vaba Lava „WhiteWash“, Von Krahli teatri „Sa oled täna ilusam kui homme“ ja Rakvere teatri „Charlotte Löwensköld“
    mängufilm „Rain“

  • ,

    Prantsuse visuaalkunstnik Laurene Bois-Mariage näitus “Tundlikkuse 49 värvi” Fotomuuseumis

    17. septembril avaneb Fotomuuseumi projektiruumis Prantsuse päritolu Laurene Bois-Mariage’i kaasaegse digifotograafia ja Google’i pildiotsingu võimalusi ühendav sotsiaalkriitiline portreeprojekt “Tundlikkuse 49 värvi” (49 Colors Of Susceptibility). Kunstnik arutleb reaalse ja virtuaalse elu segunemisest tingitud rahulolematuse võimendumise üle ühiskonnas. Spetsiaalselt valitud visuaalsed paralleelid Andy Warholi pop-kunsti keelega ei vähenda Bois-Mariage’i kontseptuaalse tagamõtte originaalsust. Tema seeria koosneb Google’i pildiotsingusse sisestatud sõnapaari “vihane inimene” abil leitud portreedest, mida kunstnik töötles Photoshopi programmis värviämbri tööriistaga (Paint Bucket Tool). Tulemus on paljuütlev – portreedel olevad modellid justkui reageeriks nende pihta tühjendatud värviämbrile, mängides põhjuslike seostega tootmise ja järeltöötlemise vahel ehk metafoorses mõttes põhjuslike seostega reaalse ja virtuaalse vahel.
    Bois-Mariage: “Vaataja positsiooni peegeldades kutsun esile nn näitaja-pealtvaataja suhte omavahelise segaduse. Sotsiaalmeedias on see suhe võimendunud crescendo’ni, kus ilmneb massiivne rahulolematuse tõus tänases ühiskondlikus kontekstis absoluutselt pea kõige suhtes.”
    Selles selges popkunsti versioonis esitab kunstnik küsimuse, millele vastab meid üdini ümbritsev populism, valatuna 49 värvitooni nüanssidesse.
    Laurene Bois-Mariage (1981) on Prantsuse kunstnik, kes praegu elab ja töötab nii Eestis kui Soomes. Ta omandas esmase vabade kunstide alase kõrghariduse ning ka hilisema magistrikraadi l´Ecole Nationale Superieure de la Photographie kõrgkoolis Arles´is. Pärast seda on Laurene tegelenud oma loomingulise raja arendamisega peamiselt fotograafilise meediumi vahendusel, laiendades samas fotograafia pakutavaid võimalusi skulptuuris ja installatsoonimaailmas.
    Kunstniku kodulehekülg: https://laureneboismariage.weebly.com/

    Näitus on avatud 17.09.-1.11.2020
    Näituse toetaja: Prantsuse Instituut

  • ,

    A-GALERII AVATUD KONKURSS: AKNAD 2021

    AVATUD KONKURSS: AKNAD

    AKNAD on A-galerii mikronäituste platvorm, millega alustasime 2019. aastal, et pakkuda kaasaegse ehtekunsti valdkonnas tegutsejatele võimalust näidata uut või varem nähtud loomingut kompaktses formaadis ning laiendada A-galerii näitusepinda avalikku ühiskasutatavasse linnaruumi.

    AKENDELE on oodatud nii üksikprojektid kui kollektiivselt loodud väljapanekud, mis puudutavad kaasaegset ehtekunsti ning käsitöölisi praktikaid visuaalkultuuri kontekstis. AKNAD on samavõrra välja- kui sissevaatamiseks. Seepärast mahub akendele ka loomingut, mis võtab lähtepunktiks ehtekunsti ning on sündinud koostöös keha ja ruumiga tegelevate valdkondadega – disain, mood, visuaal- ja etenduskunst ja arhitektuur.

    AKNAD on Tallinna vanalinnas Hobusepea ja Pika tänava nurgal. AKNAD on loodud 1891. aastal kullassepaäri vaateakendeks. AKNAID on viis – üks suur ja neli väikest. AKNAD ootavad möödujaid ööl ja päeval, iga ilmaga.

    Konkursil osalemiseks palume esitada:
    • nimi
    • kontaktandmed
    • osalev(ad) kunstnik(ud)
    • projekti kirjeldus (2000-2500 tm)
    • teoste kirjeldus
    • projektiga seotud visuaalne materjal (kuni 5 fotot / joonist)
    • Tööde eksponeerimiseks vajalik tehnika ja/või eritingimused
    • osaleja(te) CV(d) ja portfoolio(d)
    • näituse eelistatud toimumisaeg (kuu / kvartal)

    A-galerii aknapinnad on mõõtudega 220x140x48 cm (kõrgus/laius/sügavus), välja arvatud Hobusepea tänava poolne suur aken mõõtudega 220x300x85 cm. Akendel on laes konksud riputamiseks, valgustid ning pistikupesad.

    Kulud, mis on seotud näituse ülespaneku, produktsiooni ja avamisega, katab kunstnik. A-galerii saab väljastada kinnituskirja toetuste taotlemiseks. Näitused vahetuvad ligikaudu kuue nädala järel.

    Taotluste esitamise tähtaeg on 14. oktoober 2020.

    Taotlused palume saata aadressile info@agalerii.ee manusena ühte zip-faili pakituna või galerii postiaadressile A-galerii, Hobusepea 2, 10133 Tallinn.

    Taotlus loetakse esitatuks kui see on saadetud õigeaegselt ning lisatud on kõik nõutud info ja materjalid.

    AKENDE programmi projekte hindab žürii. Programmi kinnitab A-galerii juhatus ja kuraator Sille Kima. Teated näituseprojekti valituks osutumise kohta saadame alates 29. oktoobrist 2020.

  • ,

    Näitus “Kas teksapükstega üldse lastakse taevasse?” juhib tähelepanu tekstiilijäätmete probleemile

    Esmaspäeval, 14. septembril avatakse Disainiöö festivalil näitus “Kas teksapükstega üldse lastakse taevasse?”, mis otsib võimalusi tekstiilijäätmete otstarbekaks kasutamiseks. Näitusel eksponeeritavad taaskasutustooted on Reet Ausi disaini järgi õmmelnud psüühilise erivajadusega inimesed ja naiskinnipeetavad. Näitus on osa Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja Keskkonnaministeeriumi laiemast kampaaniast „Tekstiil ringlusse!“.

    Näituse üks kandvatest ideedest on, et taaskasutus on jõukohane kõigile ning pakub palju loomingulisi võimalusi. Samuti räägib näitus probleemi keerukusest ning püüdlusest katkematult tootva tekstiilitööstuse hoogu peatada. Lootusest, et prügi meid ei mata. Taaskasutuse revolutsiooni võimalikkusest enne 2025. aastat, mil peame Euroopa Liidu uute normide kohaselt hakkama tekstiilijäätmeid koguma muudest jäätmetest eraldi.

    Taaskasutustoodete disainiga tegeleva Reet Ausi sõnul on viimane aeg teadvustada tekstiilitoodete eraldi kogumise ja taaskasutamise vajalikkust, kuna koos tekstiiliprügi eraldi kogumisega peame hakkama mõtlema ka sellele, mida kogutavate rõivaste ja jääkidega peale hakata. “Tekstiilijäätmete alla mattumise ühe lahendusena otsime abi ringdisainilt. Disainiöö näitusel saab näha kodutekstiilitooteid, mille toormaterjaliks kasutame Uuskasutuskeskuses annetustena kokku kogutud ning prügikastist päästetud vanu teksapükse ja kodutekstiile,” ütleb Aus.

    Ausi sõnul on näituse mõte anda inimestele ideid koduseks taaskasutuseks, et juba olemasolevaid rõivaid ja tekstiile hakataks uuel otstarbel kasutama. “Selle asemel, et osta uus paar pajalappe või poekott, saab näiteks oma vanast teksapaarist teha ise täpselt samu asju. Näitusel saab pildistada kõikide toodete sammhaaval valmistamise õpetust ning proovida neid siis kodus ise järele teha,” täiendab Aus.

    Näitusel on väljas väärtustava taaskasutuse meetodil valminud kodutekstiilitooted, mille valmistasid SA Hea Hoog töökeskuste kliendid – vanadest teksadest tehti põllesid, pajalappe, kotte, dekoratiivpatju ning vaipu. Tallinna Vangla naiskinnipeetavad õmblesid aga kodutekstiilidest lapitekke. Valminud tooted antakse ASi Hoolekandeteenused 2020. aastal avatud uute kodude sisustamiseks.

    Nii on näitusel lisaks keskkonnaprobleemide teadvustamisele ka sotsiaalne mõõde, kuna taaskasutustoodete valmistamisega saavad tööd ja loovat väljundit psüühilise erivajadusega inimesed SA Hea Hoog töökeskustes ja naiskinnipeetavad – sihtgrupid, kes on täna ühiskonnast kõrvale jäänud. “Nad tulevad täpselt samamoodi igal hommikul tööle, saavad selle eest tasu ning on täiesti normaalne osa meie ühiskonnast,” sõnab Reet Aus, lisades, et see on paraku teema, millel keegi täna väga palju rääkida ei soovi ning seda enam on hea meel, et Euroopa Komisjoni Eesti esindus ja Keskkonnaministeerium tekstiiliringlust edendades ka sotsiaalsetele teemadele tähelepanu pööravad.

    Materjalidest on näituse keskmes just teksariie, kuna seda leidub igas riidekapis ning on igapäevaste kodutekstiilide valmistamiseks piisavalt vastupidav. Lisaks on uue teksariide tootmise keskkonnajalajälg suur ning teksapükstest uute toodete tegemine hoiaks kangast kauem ringluses.

    Näitus on tasuta ning avatud 14.–20. septembrini. Näituse avamise päeval saab seda külastada kuni kella 20.00-ni; T–L on näitus avatud kell 12–20 ning P kell 12–18. Pärast Disainiööd läheb väljapanek rändtuurile suurematesse kaubanduskeskustesse üle Eesti.

Sirp