Lahkunud on Eesti Riikliku Noorsooteatri asutajaliige, valgustaja ja valguskunstnik Villu Oper.
Villu Operi isa Paul Oper töötas Draamateatris kingsepana ja tema ametikorter paiknes teatrimajas. Niisiis puutus tulevane valgustaja juba varakult kokku teatri ja selle suurkujudega.
1965. kuni 1968. aastani töötas Villu Oper toonases Noorsooteatris dekoratsioonide monteerija ja lavamasinistina. Aastatel 1968–1971 tuli tal läbi teha armeeteenistus NSVLi Põhjamere laevastikus Põhja-Jäämerel. 1971. kuni 2012. aastani töötas ta Tallinna Linnateatris valgustajana, sealhulgas aastatel 1975–1994 vanemvalguskunstnikuna, ning 2012–2014 samas maja elektrikuna. Ta lõi lavastustele valguskujundusi ning tegutses 1971. kuni 2001. aastani valgustajana ka Jaan Tombi nimelises rahvateatris, praeguses Salme rahvateatris.
1985. aastal pälvis Villu Oper parima tehnilise töötajana Eesti Teatriühingu aastapreemia. 1986. aastal tunnustati tema tööd Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetuse andmisega.
Vassily Kandinsky (1866–1944) XX sajandi algul kirjutatud raamatuduo ilmumine eesti keeli on suursündmus, mis sobitub hästi tänavusse segaduseaastasse, mil räägitakse „uuest normaalsusest“ ja „uuest reaalsusest“ (võikad sõnapaarid, mille kasutamist võiks mõne äpiga seirata ja piirata) ja mil labased sõuelemendid mõjuvad uudsete ja ühiskonda šokeerivatena. Teos sobitub eriti hästi praegusesse sügisesse, mil kaasaegse kunsti olemuse poleemika igikestev tulekolle on taas leegitsema löönud.
Krista Simsoni ja Mall Ruiso suurepärane tõlge sisaldab Kandinsky manifestilaadset teksti „Vaimsusest kunstis“ ning selle omamoodi detailsemat ja kunstnikele praktilisemaid näiteid andvat kirjutist „Punkt ja joon tasapinnal“. Kandinsky tekstid olid mõeldud reaktsiooniks XIX sajandi materialismilainele. Vanad vormid olid XX sajandi alguseks murenenud, kogu maailm kobrutas ja vähegi erksamad vaimud, kelleks enamasti kipuvad ikka olema kaunite kunstide viljelejad, otsisid väljapääsu. See ummikseis on praegugi uuesti või siis ikka veel tuntav. Nagu vastas alati lummav Viivi Luik hiljutises intervjuus küsimusele, kas luuležanri võimalused on eneseväljendusena end ammendamas või ammendanud: „Jah. Jälle on aeg, kus oleks tarvis luuleuuendust.“1 Sama võib öelda ka paljude muude valdkondade kohta.
Vassili Kandinsky, Kompositsioon number IX (1936).
Esoteeriline Kandinsky
Venemaal sündinud, Saksamaale emigreerunud ja lõpuks natside eest Prantsusmaale põgenenud Kandinsky oli vene kunstitraditsiooni laps. Krista Simsoni ja Peeter Toropi kirjutatud järelsõnas antakse hää pilt tema suhtest vene avangardiga ja sellest, kuidas tema „looming kasvab välja XIX sajandi lõpu muutustest eelkõige vene kultuuris“ (lk278). Saame selge pildi tema seosest vene sümbolismi suurkujudega (Merežkovski, Belõi, Brjussov jt), erinevusest teise abstraktse kunsti isa Malevitšiga ning pingest, mis tema saksa kultuuriruumi sisenemisega kasvab: „Vene kriitikud heitsid omakorda Kandinskyle ette Lääne-Euroopa väärtuste propageerimist ja Müncheni mürgise mõju alla sattumist“ (lk287).
Just Münchenist ja seda ümbritsevast maailmast pärineb teine tugev joon, mis Kandinskyt vääramatult vormis. Sääl leidis 1907. aastal aset ajalooline Teosoofia Ühingu konverents, kus Rudolf Steineri nimeline vaimne õpetaja tõi lavale oma eurütmiatantsu etendused. See ja üldisemalt paljuski kunstilisusele keskendumine, ent ka vaidlused noore Jiddu Krishnamurti rolli üle ühingus, panid aluse Antroposoofia Seltsi loomisele.2 Steineri arusaamad kunstist ja vaimsusest, ka tema värviteooriad, olid Kandinskyle määrava tähtsusega. Kummalisel kombel läks selle laiemaks märkamiseks lõputult aega, enne kui soomerootslane Sixten Ringbom sellele 1960. aastatel tähelepanu juhtis.3
„Mitte-esitava kunsti teerajajate ilmsemaks ja põletavamaks probleemiks on abstraktse kunsti sisu. Kui esitavad vormid olid likvideeritud või lammutatud, ilmnes oht, et töö kaotab oma sisu täielikult. Värv, joon ja vorm jäid järele, ent kas sellest piisas? Kas ahenes kunstiteos vaid pelgalt dekoratiivseks. Sellest piinavast tundest oli raske vabaneda. Ka ei saanud tähendust puudutavat küsimust õlakehitusega kõrvale jätta, sest neil aegadel pidi kunstiteos midagi tähendama. Aeg ei olnud veel küps vastu võtma mõtet sisutusest, mõtet kunstiteosest tühja sõnumina või otsese negatsioonina“.4
Kandinsky meelest oli see otsitav sisu sisemise kogemuse kaudu tajutav vaimne tõelisus. Steiner kutsus üles kunsti, religiooni ja teadust ühendama ning kirjutas raamatu „Wie erlangt man Erkenntnisse der höheren Welten?“5 Sellele küsimusele vastuseks toob Kandinsky abstraktse kunsti. Kõik kunstiga seonduv lähtub Kandinsky käsituses hingelistest vajadustest, mis on Steineri järgi piiritletavad ja kogetavad suurused. Kandinsky praktiseerib antroposoofilisi vaimseid harjutusi ja meditatsiooni: „Niipalju kui teame, ei pidanud ta müstilist süvenemist eesmärgiks omaette, vaid vahendiks kunstiliste eesmärkideni jõudmisel. Seepärast ongi mediteerimise kaudu paljastuv tõelus tähenduslik“.6
Nõnda võiks nii mõnigi Kandinsky oluline märkus pärineda vabalt hoopis Steineri sulest: „Käesolevas teoses on korduvalt juttu materiaalsusest, immateriaalsusest ja ka nende vahepealsest olekust, mida saab iseloomustada kui „rohkem või vähem materiaalset“. Kas k õ i k on materiaalne? Või on k õ i k vaimne? Kas see, mis mateeria ja vaimu vahele jääb, ei kujuta endast hoopis ühe või teise erinevaid astmeid? Mõte, mida positiivne teadus peab „vaimu“ produktiks, on tegelikult samuti mateeria, kuigi ainult tundlike meeltega tasutav“ (lk21).
Peab mainima, et Kandinsky pidamine abstraktse kunsti isaks on küll õige, ent tema kõrvale on kerkinud ka ema: rootsi kunstnik Hilma af Klint (1862–1944), kelle eluajal laialdaselt eksponeerimata jäänud tööd 2015. aastal ka Kumu seinu katsid. Ka Klint sai innustust Steinerist ja tema ideedest ning ammutas nagu hilisemad sürrealistid ainest ja teadmisi spiritistlikke tehnikaid kasutades.7 Selle osa võiks lõpetada Sirje Helme sõnadega: „Kandinsky, František Kupka, Kazimir Malevitš, Piet Mondrian ja paljud modernse kunsti rajajad ei olnud pelgalt kursis teosoofiliste, vaimsete tekstide ja esoteeriliste õpetustega, vaid rajasid neile oma töö ja uskusid, et abstraktsed visioonid saab täita esoteerilise tähendusega.“8
Vaimsusest kunstis
Kandinsky mõistab, et iga kunstiteos on oma aja laps ning igal kunstnikul on pidada oma võitlus: „Igale ajastule on antud mingi vabaduse määr. Ja s e l l e vabaduse piire ei või ületada ka kõige geniaalsem jõud. Kuid igal juhul tuleb s e e määr ammendada, mida tehaksegi“ (lk 33). Talle on oluline, et kunstil oleks peale välise vormi sisemine tasand, mida väline vorm aitab esile tuua. Ei saa olla kunsti kunsti pärast, sest sel juhul on tulemus säärane: „Lõuendil oleva terviku harmoniseerumine annab tulemuseks kunstiteose. Seda teost vaadeldakse külmal pilgul ja ükskõikse meelega. Asjatundjad imetlevad „tehnikat“ (nagu imetletakse köietantsijat) ja naudivad „maalilisust“ (nagu nauditakse pasteeti“ (lk 15). Tõelist kunsti (milline hirmutav sõnapaar!) kannab Kandinsky sõnutsi „üks ja sama eksimatu teejuht: s e e s m i s e v a j a d u s e p r i n t s i i p“ (lk55). Kunstnikud, kes oma sisemist rada tundma õpivad ja järgivad, rajavad teed uuele ajastule, mil vahepeal mandunu taas pead tõstab: „maalikunsti praegune vaimsus on otseses orgaanilises seoses uue vaimse kuningriigi juba alanud ülesehitamisega, kus sellest vaimsusest on saamas s u u r e v a i m s e a j a s t u hing“ (lk104).
Kandinsky mõistab, et iga kunstiteos on oma aja laps ning igal kunstnikul on pidada oma võitlus: „Igale ajastule on antud mingi vabaduse määr. Ja s e l l e vabaduse piire ei või ületada ka kõige geniaalsem jõud. Kuid igal juhul tuleb s e e määr ammendada. Vassily Kandinsky koos saksa kunstnik Otto Freundlichiga 1938. aastal Jeanne Bucher’ galerii ees Pariisis.
Need on suured ja utoopilised sõnad, eriti ajal, mil sääraste ideaalide ajel elamine tundub hullumeelne. Ent Kandinsky ei ole pelk üldistaja, vaid näitab teises tõlgitud teoses, et ideaalide järgi elamine eeldab kunstnikult ka konkreetset meetodit, teadmisi ja tehnikaid. Nõnda ongi „Punkt ja joon tasapinnal“ katse „leida kunstiteaduslikuks uurimistööks mingi normaalne meetod ja seda rakendada“ (lk129). Kandinsky annab meile siin kätte nii vahendid, kuidas analüüsida kunstiajalugu, kui ka pinnase uue kunsti loomiseks. Tema vaatluse all on iga kunstiteose kaks põhielementi punkt ja joon nende täies hiilguses – tulemus on ammendav.
Kuivõrd erinesid Bauhausi kunstikoolis õpetanud Kandinsky arusaamad tema varasemast entusiasmist on juba eraldi lugu. Loodetavasti on nende kahe teose ilmumine tõukeks viljakale diskussioonile nii kunstimaailmas kui ka mujal, eriti seoses Kumus avatud aukartustäratava Ado Vabbe näituse ja Tiiu Talvistu monograafiaga. Oli ju Vabbe Kandinsky õpilane.9
Lõpetuseks
Kandinsky ütleb „Abstraktne maal jätab endast järele looduse „pinna“, aga mitte tema seadusi. Lubage mul kasutada „suuri sõnu“ – kosmilisi seadusi. Kunst võib olla suur vaid siis, kui sel on kontakt kosmiliste seadustega ja see allub neile.“10
Kui aga kunstnik allub kosmilistele seadustele, võivad need suured jõud ju välja lüüa kus tahes. Inimene on kõiksuse mängukann. „Jumalik vajab inimlikku [vahetalitust], kuna ta on suunatud inimesele inimese kaudu“ (lk49) ja seega võib ka pealtnäha kõige tühisem kunstiteos olla sisemiste avaruste kuulutaja ja teener.
Üks ametnik ründas hiljuti kaasaegset kunsti (jah tervikuna!) sõnadega: „Kohtumistel oma valijatega olen 100 protsenti kuulnud, et nemad ei ole nõus olema need lollid, kelle käest võetakse ära raha, et sellist kunsti esitleda“.11 Ta tõi naeruväärsete kunstiteosete seas muu hulgas välja näiteks ka ühe Mondriani töö. Sääraste kunstinautlejate puhul ei saa tõesti rääkida lollusest, vaid vaimsest laiskusest, mugavusest, mülkast, millest igaüks, kes ennast vähegi inimeseks pidada tahab, ennast üles peab ajama. Selleks sobib hästi Kandinsky lugemine, seejärel võiks näiteks tutvuda suure traditsionalistliku kunstiteadlase Ananda K. Coomaraswamy vaimse pärandi jätkaja Roger Lipsey raamatuga „Meie enda kunst. Vaimsusest XX sajandi kunstis“ („An Art of Our Own: The Spiritual in Twentieth Century Art“, Shambala, 1988), kus on üritatud Kandinsky alustatut XX sajandi lõpu kontekstis hinnata. Ja muidugi on sobilik ka oma sisemaailma süüvimine – see võib tuua ootamatuid avastusi. Lõpetagem teise suure XX sajandi alguse kunstniku André Bretoni sõnadega: „Keset kõiki nurjatusi, mille me pärinud oleme, tuleb tunnistada, et meile on jäetud kõige suurem vaimne vabadus. Meie asi on sellega õigesti ümber käia. Orjastada kujutlusvõime, kas või selle nimel, mida kutsutakse labaselt õnneks, tähendab reeta kogu meie sisemuses leiduv ülim õiglus. Üksnes kujutlusvõime abil saan ma aimu sellest, mis võib olla“. 12
1 Alvar Loog, Viivi Luik: sallivus on tegelikult ükskõiksus. – Postimees 21. IX 2020.
2 Teosoofia Ühing loodi New Yorgis 1875. aastal madame Blavatskaja jt eestvedamisel. Tegu on XX sajandi ühe mõjukama alternatiivreligioosse sünkretistliku liikumisega, mis ammutab ainest ida usunditest ning peab „tõde uskudest ülemaks„. Antroposoofia Ühing keskendus aga ida asemel lääne müstilisele traditsioonile.
3 Vt Sixten Ringbom, The Sounding Cosmos: A Study in the Spiritualism of Kandinsky and the Genesis of Abstract Painting. Åbo Akademi, 1970. Ringbomi Kandinsky ja Robert Welshi Mondriani retseptsiooni ümberhindamisest sai alguse modernse kunstiajaloo ümbermõtestamine ning selle tugeva esoteerilis-religioosse liiniga sidumine, mille tulemused alles ootavad täielikku esitlemist. Ka Eesti kontekstis on veel paljutki teha. Vt nt Sirje Helme, Theosophy and the Impact of Oriental Teaching on the Development of Abstract Art. – Baltic Journal of Art History 2014, nr 7, lk 81−109.
4 Sixten Ringbom, Nähtavat ületamas, Abstraktse kunsti teerajajatest. Tlk Raimo Seljamaa. – Kunst 1992, nr 1, lk 13.
5 Eesti keeles ilmunud esmakordselt pealkirjaga „Kuidas saavutatakse teadmisi kõrgemaist maailmust„ (Eesti Antroposoofilise Seltsi Kirjastusring, 1930).
6 Ringbom, lk 15.
7 Vt nt Liis Pählapuu, Abstraktse looduslikud juured. – Sirp 10. IV 2015. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/abstraktsuse-looduslikud-juured; 2019. aastal esilinastus nüüdseks ka Eesti kinodes näidatud Halina Dyrschka dokumentaalfilm „Teisel pool nähtavat. Hilma af Klint“ („Beyond the Visible: Hilma af Klint“), mis kinnistab Klinti rolli abstraktse kunsti rajajana.
8 Helme, lk 90.
9 Tiiu Talvistu ja Mary-Ann Talvistu kureeritud näitus „Ado Vabbe. Wunderbar“ (Kumus 28. VIII 2020 – 31. I 2021); Tiiu Talvistu, Ado Vabbe. Wunderbar. Kumu, 2020. Vt ka Johannes Semper, A. Vabbe ja ekspressionism. Rmt: Näokatted, Odamees, 1919, lk 67–72.
10 Ringbom, lk 31.
11 Siiri Erala, Maailmakuulsad kunstnikud ja Mark Soosaar sattusid ekrelaste turmtule alla. – Pärnu Postimees 17. IX 2020.
12 André Breton, Sürrealismi manifestid. Tlk Kristjan Haljak. TLÜ Kirjastus, 2019, lk 14–15.
Valgas sai suve hakul valmis linna ajaloos esimene munitsipaal-üürimaja. Üürimajaks restaureeriti aastakümneid seisnud mälestis: lõvipeadega maja aadressil Julius Kuperjanovi 12. Vastvalminud hoone on hea näide Valga viimaste aastate püüdlustest võidelda kahaneva linna saatusega ja seetõttu väärib antud juhtum põhjalikumat tähelepanu.
Valgas on hooneid üle. Nõukogude aja lõpust alates on elanikkond kahanenud kolmandiku võrra ja väiksemale inimhulgale on vaja vähem hooneid, sealhulgas kortermaju. Tartu regiooni energiaagentuuri meeskond loendas sel aastal oma töös „Valga valla korterelamute uuring ja nende jätkusuutlikkuse analüüs“ Valga linnas ligikaudu 5500 korterit, millest 1500 seisab tühjana. Selleks et Valga korterite kinnisvaraväärtust stabiliseerida, peaks nende hinnangul iga viie aasta jooksul linnast kaduma vähemalt 300 korterit ning seda järjepidevalt järgmise kahe kümnendi jooksul. Miks on sellistes oludes siis vaja uusi kortereid ehitada?
Kvaliteetne eluruum
Kui midagi on liiga palju, siis on selle väärtus väike. Valgas ei ületa juba kümmekond aastat müüdud korteri keskmine ruutmeetri hind 150 euro piiri. Madal kinnisvarahind mõjutab kogu linna arengut. Ettevõtjatel ei tasu majade korrastamine või ehitamine ära, sest tellis maksab poes Tallinnas ja Valgas ühepalju, kuid piirilinnas ei ole võimalik panustatud summat tagasi teenida. Kui kortermajadesse pika aja jooksul ei investeerita, halveneb korterite seisukord ja kvaliteetseid kortereid on üürimiseks või ostmiseks üha raskem leida. Pealegi ei taha pangad Valgas kinnisvara tagatisel laenu anda. Ühepalju teeniva ja sarnase varalise seisuga inimene saab näiteks Tartus maja ehitamiseks või korteri ostmiseks laenu, aga Valgas mitte. See seab piirangud nii hoonete kordategemisele kui ettevõtete kasvule.
Nii tekib olukord, kus turul puuduvad kvaliteetsed elamispinnad, sealhulgas üürikorterid, kuigi vajadus on olemas. Nii avaliku sektori asutused – linnavalitus, haigla, koolid jne – kui ka ettevõtjad kurdavad juba pikemat aega spetsialiseeritud tööjõu puuduse üle. Kuid spetsialisti on raske Valka elama meelitada, sest väärilist elukohta talle pakkuda ei ole. Probleemi leevendamiseks peab vabaturule vähemalt ajutiselt sekkuma avalik sektor. Ja Valga on seda riigi abiga teinud. Pool lõvipeadega maja restaureerimismaksumusest kaeti Kredexi kohalikele omavalitsustele elamufondi arendamise investeeringutoetusest, pool vajalikust summast saadi valla eelarvest. Olukord, kus avalik sektor sekkub elamumajandusse, on Eestis uus, nii riigile kui ka kohalikele omavalitsustele. Taasiseseisvumisele järgnenud elamufondi erastamise laine tulemusena tekkis eraomand ja üüriturule sekkumine võib mõjuda vabaturu põhimõtete teotamisena. Kahanevates linnades aga turg selliselt ei toimi ja omavalitsusel ei jää midagi muud üle. Eesmärk ei ole pakkuda odavama üürihinnaga eluasemeid, vaid vastata inimeste ootustele kvaliteetse elamispinna järele.
Lõvipeadega maja sai valmis juuni lõpus ja suve jooksul ruumid osaliselt möbleeriti. Sisse ehitati köögid koos köögitehnikaga, sisustati vannitoad ja tualetid. Korterite üür selles majas on praegu keskmiselt viis eurot ruutmeeter, mis on Valga linna tingimustes üürituru hinnatasemest kõrgem. Korterite väljaüürimise võimalusest ei ole veel väga agaralt teavitatud, sügisel on alles esimese korteri üürileping sõlmimisel.
Uued võtted
Valga vallavalitus plaanib oma eluasemepoliitikaga jätkata. Valmis on saanud kahe uue kortermaja projekt. Üks nendest on ühe kesklinna hoone rekonstrueerimine sotsiaalkortermajaks ja teine uue kortermaja ehitamine seenioridele. Mõlema hoone väljaehitamist toetab samuti poole summaga Kredex. Seenioride kortermaja pakub linna eakatele elanikele võimaluse üürida korter majas, mis on kohandatud vähenenud liikumisvõimega inimestele: maja on varustatud liftiga, ühise pesuköögi, sauna ja kokkusaamise ruumiga. Majas on õekabinet, kust peaks saama regulaarselt esmast arstiabi. Kortermaja elanikele plaanitakse pakkuda toidu kojukannet ja koristamisteenust. Valka on viimastel aastatel kolinud eakamaid inimesi, kel on juured siin, kuid kes on oma elu veetnud mujal. Linnas on korteri omamine või üürimine odavam ja arstiabi kättesaadav ning eelmises kohas müüdud kinnisvara eest saadud raha annab pensionile ilusa lisa. Just nendele klientidele on uus seeniormaja mõeldud. Praegu ei ole teada, kas eelnevalt kirjeldatud strateegiad nii munitsipaal-kortermaja kui seenioride kortermaja puhul ka käiku lähevad ja kas korterid õnnestub kiiresti välja üürida, kuid kahanevas linnas ei saa piirduda vaid varem järeleproovitud ja katsetatud võtetega, paratamatult tuleb proovida uusi ja see tähendab ka riskimist.
Valga ime
Lõvipeadega maja ei ilmesta ainult Valga tahet eluasemeturul tegutseda, vaid samuti püüdu päästa linna ehituspärand. Hoolimata eelnevalt kirjeldatud ulatuslikust lammutamisvajadusest ei saa kõiki mahajäetud hooneid likvideerida. Valga kesklinn on muinsuskaitse all ja ka sellest väljaspool asuvad mahajäetud hooned on tihti märkimisväärse ajaloolise ja arhitektuurilise väärtustega ning kuuluvad linnaruumi. Et vähemalt osagi hoonetest lõplikust hävingust päästa, tuleb neile leida uus otstarve ja see on lammutamisest veelgi keerulisem. Mälestise omamine on kallis ja kahaneva elanikkonna tingimustes ei taha sellist maja ei era- ega avalik sektor. Valga omavalitus on siiski viimastel aastatel muutnud oma suhtumist ning asunud tühjalt seisvad mälestisi, eeskätt kesklinnas, omandama ja neile uusi funktsioone otsima ning majadesse investeerima. Muinsuskaitsealal paiknevast 24 mälestisest on avaliku sektori käes praegu pool, millest valdav osa kuulub omavalitsusele. Ühe mälestise restaureerimine ja laiendamine äärelinnast kesklinna kolivale kooliperele on just valmimas. Teine mälestis liideti hiljuti kaugküttesüsteemiga ning sinna kolis linnas tegutsev tantsustuudio. Veel üks mälestis omandati põlengujärgselt ning taastati nii katus kui fassaad. Ühele mälestisele ja ühele muinsuskaitsealal paiknevale hoonele koostatakse restaureerimisprojekti. Nukras seisus hooneid on kesklinnas kahjuks siiski veel palju ja koorem, mida kanda, raske. Hoolimata suurtest kulutustest, mis ehituspärandi restaureerimisega kaasnevad, tuleb kahanevatel omavalitsustel suure väärtusega hoonete kordategemine ette võtta. Mälestised kehastavad koha ajalugu ja kui nad on elanike silmis atraktiivsed, kerkib ka uhkustunne oma kodulinna üle.
Iga linna suurim kapital on selle elanikud. Psühholoogiline side inimese ja elukoha vahel mõjutab tema suhtlust, ebaatraktiivne keskkond õõnestab seda sidet. Mahajäetud, hüljatud ja alakasutatud kesklinnahooned mõjuvad linlastele halvasti. Südalinn on koha sümbol ja kohaliku identiteedi alus. Võimalust pere, sõprade, külaliste ja äripartneritega aega veeta, jalutada, istuda kohvikus või külastada galeriid on vaja just kohapealsetele elanikele, et nad saaksid uhkust tunda ja uskuda oma linna tulevikku.
Lõvipeadega maja hakati ehitama 1908. aastal ning see valmis 1910. Juugendstiilis ehitise linnapoolses otsas on kahekorruseline torni ja ümara nurgaärkliga nurgahoone. Fassaadi keskosas on lihtsa metallpiirdega rõdu ja suur ümar aken. Hoone tänavafassaad on dekoreeritud pärjaga, suurte lõvimaskaroonidega ning karniisialuse friisivööga, millel on kollaste ja siniste glasuurplaatidega malelauamuster. Hoone lasi ehitada hambaarst Julius Goertz, esimesel korrusel oli arstikabinet ja teisel elas ta ise. Ülejäänu oli välja üüritud – nii korterid kui ka esimese korruse arstikabinetid. Ehitis on esimene Valga kortermaja, milles oli keskküte, veevarustus ja vannitoad. Teise maailmasõja ajal sai hoone kannatada, seejärel ehitati peale kolmas korrus, igasse korterisse ahi ning õue kuivkäimla. Valga omavalitsus omandas tühjana seisnud mälestise 2016. aastal. Kaisa Milsaar tegi hoones põhjalikud viimistlusuuringud, mille käigus avastas ohtralt säilinud seinamaalinguid. Restaureerimisprojekti on koostanud arhitekt Agu Roht. Hoones on 17 korterit, millest enamik on ühe- ja kahetoalised, üksikutel on kolm tuba. Kõige väiksemad korterid asuvad katuse all, kõige esinduslikumad teisel korrusel. Kolmes teise korruse korteris on osaliselt taastatud seinamaalingud.
Hoone restaureerimine on nüüdseks lõppenud, valgalased maja hästi vastu võtnud. Rohke dekooriga juugendstiil on rahva hulgas populaarne ja just seepärast kannab selle hoone taastamine sümboolset väärtust. Ka Valgas juhtub imesid, linnal on tulevikku ja sellesse tasub panustada. Valgalastel on niisuguseid hetki väga vaja.
Lõvipeadega maja enne ja pärast restaureerimist. Korda tehtud majas asuvad nüüd linna üürikorterid.
15. septembril esitleti Tartus igas mõttes kaalukat teost. Kõigepealt kaaluvad selle kaks köidet kokku 2135 grammi. Lisan veel arve, et lugejale oleks teose maht hõlmatav: 675 kirja, 1168 lehekülge ja 2406 kommentaari. Ennekõike on aga siiski tegu kahe Johannese mõttemaailma ja sõpruse ning muidugi nende aja haruldaselt detailirohke jäädvustusega. Lubage tutvustada: „Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940“.
Klassivendadest kirjanike kirjavahetuse tekstikriitilise väljaande avaldamise ettevalmistamine on Eesti kirjandusmuuseumis vaheaegadega väldanud 40 aastat. Paul Rummo alustatut jätkas Abel Nagelmaa ning lõpule on töö viinud Marin Laak ja Tiina Saluvere. Esitlusel kõnelesid teosest Janika Kronbergi juhtimisel Leena Kurvet-Käosaar, Arne Merilai, Sirje Olesk ja Jaak Valge.
Persona
Janika Kronberg: „Euroopa, esteedid ja elulähedus“ on pööraselt huvitav raamat, mis annab aimu väga paljudest valdkondadest Eesti elus. Barbaruse ja Semperi kirjavahetust võib lugeda ka nagu kahe mehe paralleelset arengut jälgivat romaani – just nimelt nagu romaani, paljude kõrvaltegelastega. Alustagem siiski kõige üldisemast ehk žanri vaatepunktist. Kuhu paigutub kahe mehe kirjavahetus egodokumentaalse või epistolaarse kirjanduse kontekstis?
Leena Kurvet-Käosaar: Aeg, mis mul on olnud kirjavahetuse lugemiseks, ei ole loomulikult piisav. Mõne nädala jooksul suutsin läbi lugeda ainult suurema osa. Seejuures tähendab kahe 30 aasta jooksul kirjutatud köite lugemine tohutut ajahüpet ja kontsentratsiooni. Kirjade puhul ei ole aga oluline ainult see, mis nad on, vaid ka see, mismoodi nad tehtud on. Ses mõttes on hästi tore, et kaante vahel on ka põhjalik ja huvitav toimetamislugu.
Kõike kirjades leiduvat ei saa võtta puhta tõena. Näiteks seda, mida Barbarus ja Semper kirjutavad teiste kirjanike kohta, ei saa võtta sõna-sõnalt. Jälgisin lugedes, missugused epistolaarsed persona’d nad on, eriti Barbaruse persona on jõuline, maskuliinne. Raamatus peaaegu puuduvad naised. 29. IX 1919 kirjutab Barbarus Semperile uue rühmituse loomisest: see saagu „maskuliinse ilmega – täis potentsi“. Seda maskuliinsust jääb vähemaks Barbaruse 1930ndate kirjades, persona muutub.
Vaatasin ka keele mänglevust. Selle puhul ma aja mõju ei täheldanud. Keeleliselt on Barbarus oma väljenduslaadilt palju huvitavam, kuid mõnikord üllatab ka Semper, näiteks kui ta kirjutab oma reisidest.
Barbaruse ja Semperi kirjavahetus on huvitav kultuurilooline dokument, kogu eesti kirjanduslugu saab selle kaudu vaadata. Arvan, et neile oli kirjavahetus võimalus arendada ja lihvida end kirjanikuna – tegu on väga kirjanduslike kirjadega. Ei ole tähtis ainult, mida öeldakse, vaid just nimelt, kuidas öeldakse.
Kolmas vaatenurk, mis huvitab ilmselt paljusid lugejaid, on otsida viimastest kirjadest meelsuse märke. Neid märke seal ka on. Kuidas neid aga tõlgendada ja kas saab nende põhjal ette aimata, mis edaspidi juhtub?
Sirje Olesk: Mis puutub maskuliinsusse, siis meenutan Eesti Kirjanikkude Liidu kümnenda aastapäeva fotot. Pildil on üks naine, see on muidugi Marie Under, ja kolm rida mehi. 1919. aasta asutamiskongressil oli naisi rohkem.
Arne Merilai: Vahemärkusena: Marie Heiberg ütles tosin aastat enne kirjanike liidu asutamist Friedebert Tuglasele, et peaks selle asutama. Tuglas naeris ta välja. Aga mõte jäi.
Naisvaatepunktist tüüpiline: mõlemad kirjasõbrad peavad kirjanduse tormilist arendamist tarmukate meeste asjaks. Barbarusel ilmneb muuseas juba varakult, kohe esimestes kirjades, suur kiivus Noor-Eesti suhtes.
Olesk: Semper sekundeerib: ei meeldi talle üks Gustav Suitsu kogu, ei meeldi talle teine Suitsu kogu. Ei olegi vaja eesti kirjandust lugeda – kõigepealt on see igav, aga teiseks rikub keelt ja stiili.
Kirjavahetuse kui arenguromaani puhul näeme, kuidas Barbarus tahab kümme aastat muudkui teha rühmitusi ja arutab, keda sinna jumala eest ei tohi võtta, kuid hiljem läheb see tal üle. Barbarust hakkab kibestama au vähesus. Jõuline Barbarus tahab midagi määrata ja kui talle antakse võimalus 1939. aasta paiku selleks, milleks teda ette valmistatakse, siis võtab ta 1940. aastal pakkumise vastu.
Võõrandumine
Kronberg: Kuidas hinnata ajaloolase pilguga mõlema mehe arengut selle kirjavahetuse põhjal? Kas „punasus“ on juba algusest peale olemas või nad arenesid selles suunas või nad lõpuks hoopis põrkasid tagasi katastroofist, mis tuli, olles ise siiski paratamatult hammasrataste vahel?
Jaak Valge: Võib-olla ei ole „punasus“ siin päris täpne sõna. Punaseks pidasid end 1920. ja 1930. aastatel ka need Eesti sotsiaaldemokraadid, kes jäid Eesti iseseisvusele lojaalseks. Olen proovinud vaadata Barbaruse ja Semperi arengut vasakintellektualismi kontekstis. Lääne vasakintellektuaalide Moskva-meelseks muutumist on käsitletud kahes etapis: esimene on võõrandumine oma ühiskonnast ja teine on seejärel mingi ideaali otsimine. Suurte puudustega kapitalistliku ühiskonna liikme ideaal oli Nõukogude Liit. Vasakintellektuaali kõige põlastatum objekt oli väikekodanlus. Näeme sama mõnes Barbaruse kirjas, Semperi juures ka.
Kurvet-Käosaar: Eluolu kirjelduste põhjal ei ole Barbarus ja Semper ise seejuures kaugeltki nälgivad kunstnikud. Mõlemad elavad hästi, armastavad reisides teatud standardit ja on üsna kodanlikud. Elo Tuglase päevikute järgi tundub näiteks Tuglaste aineline elu kitsam.
Valge: Laialt teatakse, et Semper oli esseer, sotsialistlik revolutsionäär. Arvatakse, et Barbarus ei olnud üheski erakonnas, aga tegelikult oli: ta astus Vene esseeride erakonda. Tundub, et Barbarus ja Semper püüdsid 1920. aastatel sobitada oma esseerlikku maailmavaadet Eesti Vabariigi oludesse, kuid siiski näib see kümnend olevat nende võõrandumise periood. Kui lääne vasakintellektuaalide puhul järgnes võõrandumisele Moskva-meelsus, siis nendel jäi minu arusaamise järgi vahepeale veel üks faas. Ja see on pettumine Eesti demokraatias. Järgmine etapp tuli loogiliselt, nagu Barbarus kirjutab: kui juba diktatuur valida, siis tuleks valida Nõukogude Liidu diktatuur, sest see ei ole vähemalt kodanlaste oma. Ta sai oma arvamusele kinnitust, külastades Nõukogude Liitu, kust ta saadab sõbrale vaimustatud kirju.
Läänes lahknes vasakintellektuaalide suhtumine Nõukogude Liitu 1937. ja 1938. aastal: ühed jäid pooldama, teised seda pärast sealseid massirepressioone enam ei teinud. Barbarus ja Semper jäid pooldama. Nende kirjavahetus pole oluline mitte ainult selle poolest, mida see sisaldab, vaid ka selle poolest, mida see ei sisalda. Miks nad ei kommenteeri näiteks Jaan Anvelti ja Hans Pöögelmanni tapmist?
Kui 1939. aastal sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt, mõistis osa lääne vasakintellektuaale, näiteks prantslased, selle hukka. Barbarus ja Semper ei mõistnud pakti hukka. Sealt on tee Nõukogude režiimi teenistusse minu arusaamist mööda väga loogiline ning Vares-Barbaruse ja Semperi käigud olid omavahel sünkroonis.
Olesk: Nad siiski ei ole päris sarnased. 1937. aastal kirjutab Semper, kellele Barbarus oli paar aastat varem Venemaad taevani kiitnud ja kes enne on kirjutanud, et tahab ka „Venesse sõita“: ta ikkagi ei lähe, kuna Venes on parasjagu sassis ajad ja iga välismaalast vaadatakse kui potentsiaalset trotskisti, spiooni ja kahjurit. Semper enam-vähem siiski saab aru, mis seal sünnib.
Barbarus aga kirjutab oma sõbrale, kui Nõukogude baasid on just Eestisse tulnud: loodame, et meie riigi uus allüürnik vähemalt meie kultuurilist olemist ei ohusta. Näib, et ta mõtlebki niimoodi.
Kurvet-Käosaar: Kui päris viimaseid kirju uurida, siis seal ühest toetust Nõukogude Liidule ei ole. Seal on ebalust.
Valge: Loodetakse paremat tulevikku ja et valitsus ei jää püsima, vaid vahetatakse välja.
Olesk: Nojah, et klassivend Jüri Uluots ei jää püsima … Aga milles nad ühel meelel on – see on hirm Saksamaa ees.
Valge: Natsi-Saksamaa poliitika on Eesti vasakintellektuaalide puhul äärmiselt oluline tegur. Sellele otsitakse alternatiivi.
Kronberg: Üks küsimus, mida Barbarus ja Semper lahkavad järgemööda mitmes kirjas, on internatsionalismi-kosmopolitismi-rahvusluse erinevus. Semper määratleb end internatsionalisti, mitte kosmopoliidina, sest talle on rahvuslus äärmiselt oluline.
Modernistid isekeskis
Kronberg: Kuidas ilmneb kirjavahetuses modernism, uus ja vana kirjanduses? Küll ollakse rahulolematu Anton Jürgensteiniga, küll Tuglasega, kõige rohkem kirutakse Henrik Visnapuud …
Olesk: Barbarus ja Semper on mõlemad küllaltki kitsas tähenduses „uued“. Eriti Barbarus on algul rõhutatult avangardist, konstruktivist jne. Ausalt öeldes pärinevad sellest ajast ka kõige paremad Barbaruse luuletused. Ja Semper on ikkagi … esteet. Maarja Vaino küsis saates „Loetud ja kirjutatud“, miks Barbarus ja Semper Tammsaarest midagi ei räägi. Tammsaare ei olnud neile huvitav.
Merilai: Löögihoos Barbarus siiski ütleb Tammsaare kohta: „Üle piiri“ – sama igav kui anatoomiaõpik tema teises käes. Pärast on aga peetud peeneks impressionismiks, hingeväreluseks.
Valge: Siinkohal saab lisada veel ühe võõrandumise teguri. Barbarus ja Semper olid modernse kirjanduse autorid ja nendele jäi Eesti lugejaruum liiga kitsaks. Nad oleksid tahtnud suunata oma loomingu hoopis laiemale publikule ja ootasid tunnustust, aga siin oli nii vähe neid, kes seda mõistsid.
Lisaks olid Barbarus ja Semper näinud, et Vene revolutsiooni ajal olid luuletajad hinnas. Vene luuletajat pilluti õhku. Nad võisid ette kujutada, et kirjutavad sedavõrd hästi ja on eesminejad, lootuses, et nemad ka niisuguse populaarsuse ära teenivad, aga ei teeninud.
Kronberg: Kirjutada prantslaste moodi, aga nautida menu venelaste moodi …
Olesk: … ja olla armastatud eesti luuletaja – ei käi kokku!
Kurvet-Käosaar: Kui Barbarus kirjutab 1915. aasta juunis Galiitsia rindelt, siis kõlab see täiesti futuristlikult. „Endine elu on nagu läinud unenägu seitsme mäe taga ja hariliku toa seinte vaikuse asemel ümbritseb mind tuletorude lärm ja kuulipritside ragin nagu kiristaks ja ragistaks keegi raud hiiglahambaid ja ähvardaks Sind ära õgida kõige kontidega tükkis. Siiski, – sõda ei ole nii jäle ja kole kui kaugel-olejad arvavad.“ Leidub ekspressionistlikke lõike, dekadentlikku hoovust … Barbarus ja Semper kirjutavad ka oma kirju kahtlemata modernistlikult.
Kronberg: Ilmselt nõustute minuga, et Barbarus on suurem ja huvitavam luuletajana, Semper rohkem mõttekirjanikuna, mõtte maaletoojana, esseistina, vahendajana.
Merilai: Barbarus on meil luuletajana natuke alahinnatud, kuid ta on Lapinile kohane suprematist, mis oli ju vägev avangard. Poliitikuna realiseeris ta pimesilmi oma ambitsiooni, enne kui saabus silmade avanemise päev. Vaata seda fotot, kui Barbarus on käte peal, ta on valitud – kui õnnelik on inimene. Lõpuks ometi! Ma jõudsin kohale!
Hääbuv ja hõrk žanr
Merilai: Romaanis tegelased arenevad, novellis vaid avanevad. Küsimus, kas Barbarus ja Semper kirjavahetuses arenevad või pigem avanevad, jääb õhku. Aastal 1940 lüüakse kirjavahetus justkui kirvega läbi, sõpradel ei ole ühtäkki enam mingeid kirju. Väga vähe tõenäoline! Nad olid ju sellest sõltuvuses. Kui nad Tallinnas koos asju ajasid, siis nad loomulikult ei kirjutanud, aga suuremates avarustes kindlasti. Arvan, et need kirjad on meilt ära võetud ja see oli poliitiline tegu. Aga just see periood kõiki tegelikult huvitabki – mis siis ikkagi juhtus me „kasulike idiootidega“?
Valge: Lääne mõistes olid Barbarus ja Semper „kasulikud idioodid“ juba 1930ndatest peale. Nende eeskujud olid ju toona needsamad lääne kasulikud idioodid, kes pidasid eeskujuks Nõukogude Liitu. Barbaruse ja Semperi traagika on selles, et lääne kasulikke idioote ei seatud kunagi valiku ette, mille ette nemad seati.
Aastatel 1940-1941 võib-olla tõesti ei olnud rohkem kirju, kuid teoreetiliselt võisid nad seejärel kuni Barbaruse surmani 1946. aastal jälle kirjutada. Kirjad said arhiivi seetõttu, et keegi nad sinna andis. Neid kirju ei pruugitud lihtsalt anda, mis Nõukogude tagalas kirjutati, kuid selle perioodi kohta on õnneks olemas Semperi päevik.
Merilai: Kirjavahetuse žanr on iseenesest hääbuv. Vahel küll saadetakse fiktsionaalseid kirju, nagu Aija Sakova kirjutas Käbi Lareteile ja Jüri Talvet Montaigne’ile. Ses mõttes on see väljaanne pidulik, mälestusmärk. Samuti oleks Barbaruse-Semperi kirjavahetus mõnele kirjanikule väärt allikas: keegi taastab fiktsionaalselt puuduvad kirjad või leiab kirjapaki ja teda hakatakse jälitama …
Kurvet-Käosaar: Eestis ei ole omaeluloolisel kirjandusel justkui kohta kirjanduse hulgas. See kirjavahetus nihutab arvamust sinnapoole, et ka kirjadel võib olla eraldi kirjanduslik väärtus.
Valge: „Euroopa, esteedid ja elulähedus“ on ülimalt nauditav ja hõrk lugemine. Seda võib soovitada nii ajaloo- kui ka kirjandushuvilisele, tegu ei ole kitsale ringkonnale mõeldud elitaarse väljaandega.
Olesk: Teos on huvitav ka kirjandusloolise dokumendina.
Kronberg: Kui ma selle raamatu avasin ning ees- ja järelsõna lugesin, siis tundus mulle hetkeks, nagu oleksin 1980ndate aastate lõpus ja istuksin auditooriumis, kus loengut peab Harald Peep. Mul oli väga hea tunne selle mälestuse pärast.
Valge: Tahan siiski meepotti ka tõrvatilga tilgutada: teose ajalookommentaaridest immitseb Brežnevi aja hõngu. Ajaloolased ei kirjuta kommentaare kunagi nii, et hakkavad teiste vanu kommentaare redigeerima ja tänapäevaseks tegema. Nii kaob autorsus ära. Ajalooteemalised kommentaarid on ebapädevad, omavahel vastuolus, ning soovitan neid üldse mitte lugeda.
Merilai: Mul oli déjà vu. 1979. aastal, mil lõpetasin keskkooli ja astusin ülikooli, algas selle raamatu koostamine ja nüüd on see ilmunud. Tegu on olnud pika protsessiga ning toonane hõng on siin tõesti sees.
Kurvet-Käosaar: Mulle on see põnev, et tasandeid ei ole varjatud. Ajast ja arust originaalkommentaarid annaksid kihistused veel paremini kätte.
Merilai: See kirjavahetus, mida kirjandusteadlased on aastakümneid uurinud ja trükiks ette valmistanud, on mõnes mõttes väga luksuslik projekt. Jumal tänatud, et see on lõpuks ilmunud. Aastakümneid uuritakse, töörahvas maksab palka, asjad ei valmi ega valmi. Õige tegu, kui võetakse viimaks käsile ja avaldatakse ära, selmet jäävadki soiku. Me peame rohkem mõtlema selle peale, kuidas olla oma elukutse vääriline, et meid oleks põhjust ülal pidada. Mind valdas neid kahte köidet lugedes pigem selline metameeleolu, vaidlustamata kordagi esmatasandit – suurt kirjandus- ja mentaliteediloolist väärtust.
Kurvet-Käosaar: Päev-päevalt kinnitavad kirjandus- ja üleüldse humanitaarteadlased oma õigust eksisteerida. Barbaruse ja Semperi kirjavahetuse projekt näitab meie kultuuri uurimise taset, süvitsimineku kvaliteeti. Samuti tõestab väljaanne, kui tähtis on kirjandusmaastikul järjepidevus. Olen väga tänulik, et see raamat on ilmunud.
Sirje Olesk, Janika Kronberg, Leena Kurvet-Käosaar, Arne Merilai ja Jaak Valge Johannes Vares-Barbaruse ja Johannes Semperi kirjade kogu „Euroopa, esteedid ja elulähedus“ esitluse vestlusringis.
„Euroopa, esteedid ja elulähedus“
Johannes Semperi ja Johannes Vares-Barbaruse kirjavahetust üritati avaldada kirjastuses Eesti Raamat aastakümneid: koos kommentaaridega oli ette valmistatud kolm erinevat käsikirja. Nüüd viimaks ilmunud kaheköiteline raamat on välja antud Eesti kirjandusmuuseumi teadusväljaandena. Raamatu on koostanud Paul Rummo ja selle peatoimetaja on Marin Laak. Käsikirja on aja jooksul toimetanud ja kommenteerinud Paul Rummo ja Abel Nagelmaa, praeguse väljaande toimetamise koguraskus lasus Tiina Saluvere õlul, uued kommentaarid Euroopa kirjanduselu kohta on lisanud Ülo Treikelder. Raamatu eessõna autor on Harald Peep (1983) ja järelsõna on kirjutanud Marin Laak (2020).
1970. aastate lõpul, kui kirjavahetust Paul Rummo eestvedamisel koostama asuti, oli tegemist omamoodi varjatud mäluprojektiga. „Ajastuehtsate kirjade avaldamine ja kommenteerimine oli ainus võimalus Eesti Vabariigist legaalselt rääkida ning paotada natukenegi raudset eesriiet ka Euroopa suunas,“ selgitab Marin Laak raamatu järelsõnas. 1990. aastatel jäi raamatu käsikirja väljaandmine aga soiku, kuna Varese ja Semperi kirjade väljaandmisel ei olnud enam kõlapinda. Pisut raskendas tööd seegi, et Varese arhiiv on jaotatud rahvusarhiivi ja Eesti kultuuriloolise arhiivi vahel.
Kirjavahetuse peatoimetaja Marin Laagi sõnul on tegemist kõneka inimliku ajastudokumendiga ning autentse kultuuriloolise allikaga, mis sisaldab väärtuslikku materjali mälu ja mäletamise, reisikirjanduse ja isegi eesti tõlkeloo uurimiseks. Toimetaja Tiina Saluvere sõnul oli käsikirja süvenedes köitev kirjade kaudu avanenud panoraamne pilt Eesti kultuurielust läbi kolme aastakümne, samuti seosed Euroopa kultuuriga. Toimetaja roll on selle teose valmimisel erakordselt suur, tema koostatud on ka põhjalik isikunimede loend teose lõpus.
Väljaande lisaväärtus on elektrooniline ja morfoloogiliselt märgendatud kirjavahetuse tekstikorpus, mille maht on u 1,8 miljonit tähemärki, 310 980 lemmat ja 249 970 sõnet. Tekstikorpus on huvilistele kättesaadav keeleressursina päringusüsteemis KORP. Erakirjavahetusel põhinev tekstikorpus on esimene omataoline ettevõtmine ning võimaldab kultuurilooliste andmete analüüsimiseks välja töötada uuenduslikke meetodeid ja uurimissuundi.
Music Estonia (ME) juhina asus septembri algul tööle senine Eesti Jazzliidu tegevjuht Ave Tölpt. Möödunud nädalal sai Music Estonia ka uue juhatuse, kus on väga mitmesuguse taustaga kompetentseid inimesi.
Millises arenguetapis Music Estonia sinu meelest praegu on ja kuhu tuleks edasi liikuda?
Ma usun, et ME on stabiilselt arenevas etapis. Virgo Sillamaa on kuue aasta jooksul tõesti palju panustanud: on funktsioneeriv tiim, on loodud võimalused, et organisatsioon saaks kestlikult edasi minna. ME on praegu võtnud kanda ennekõike koordineerija, muusikavaldkonna ühendaja ja eestkõneleja rolli. See näitab ka hästi, millisesse arenguetappi on ME liikmeskonnaga jõutud. ME algatas 23 muusikaettevõtet ja praegu on neid liikmeskonnas 80: klubid, kontserdikorraldajad, artistid ja festivalid. Juba moodustuvad liikmeskonnast ka sihtrühmad – seda paremini saame nende vajaduste eest seista. Edaspidi tuleb mõista iga sihtrühma vajadusi. Virgo Sillamaa on teinud mõistetavaks muusika terviksüsteemi: muusika taga on lai võrgustik. Praegune olukord on näidanud, et see süsteem on paindlik ja isetoimiv, aga see ei ole ka piiritult paindlik. Siin on väga palju kitsaskohti. ME eksistents sõltub suurel määral pidevast riiklikust rahastamisest, Euroopa projektidest, EASi toetusest, mida on meil vaja, et üldse Euroopa projektides osaleda ning ekspordivõrgustikku arendada. Õnneks on loodud rahvusvahelised sidemed ja mindud suurte projektidega kaasa, on arvatud, et ME võiks võtta ka juhtrolli mõnes Euroopa projektis, aga praegu keskendume suuresti siseriiklikele teemadele.
Millisel tasemel on Music Estonia näiteks Music Finlandiga võrreldes? Kas meil on ehk veel midagi puudu?
ME-l ei ole ekspordifondi, aga see võiks kunagi tekkida. Kui ise otseselt eksporti toetada ja soodustada, siis saab selle kaudu ka andmestikku ja tagasisidet. Teistel samalaadsetel ekspordiasutustel on selline fond. ME on üsna ainulaadne, kuna on loodud ekspordikontorina ja suure liikmeskonnaga, kus on esindatud eri sihtrühmad. ME juurde on loodud ka selgelt eristuv suund Live Music Estonia ehk LME, mida juhib Henri Roosipõld. Selle mõte on ühendada elava muusika kontsertide korraldajad ja selgitada välja nende vajadused.
LME on tegutsenud juba aasta aega ja seesugune koondumine on väga vajalik ka selleks, et mõista, milline on piirkonniti vajadus kontserdipaikade ja -korraldajate järele. Koroonapandeemiaga seoses on väga mitmes riigis keskendutud regionaalsele korraldusele. LME uurib ka, kuidas toimib kontserdikorraldus kohalikes omavalitsustes – elava muusika esituse taga on ju väga suur süsteem. Näiteks on peetud aru seoses ööelu koordineerimise ja Tartu Euroopa kultuuripealinna staatusega 2024. aastal. Juttu on olnud ka sellest, et kontserdipaiku tuleks rohkem avada ja näidata, mis seal n-ö köögipoolel toimub. Hästi tore ülemaailmne ettevõtmine on avatud klubi päev, mida koordineerib Eestis LME.
Mida näeb Music Estonia strateegia ette lähiaastateks?
ME strateegia on praegu tehtud 2023. aastani ja plaan on seniseid tegevussuundi edasi arendada. Mainisin juba, et fondi loomine on õhus, samuti soovime liikmeskonda kasvatada, sest ainult nii saame oma sihtrühmade jaoks olemas olla. ME püsib oma liikmeskonna peal. Usun, et ME-l on oluline roll ka valdkonna visiooni sõnastamisel. Praegu on koostamisel mitu strateegiat, nagu „Kultuur 2030“ ja „Eesti 2035“, ja peame hoolt kandma, et seal oleks ka loomemajanduse mõiste hästi käsitletud, ning vaatama, milline on seal kultuuri ja muusikavaldkonna osa. Rahvusvaheline esindatus on tähtis – töö sel suunal jätkub.
Ave Tölpt: „Mind köidabki just see, et muusika on üks keerulisemaid kultuurivaldkondi, kus on meeletult palju tegijaid, ja Music Estonias pööratakse sellele ka tähelepanu.“
ME põhifookus on ikka arenguprogrammidel ja seminaridel, mida korraldame sihtrühmadele seoses Euroopa projektidega või omal algatusel. Nii saavad artistid, festivalikorraldajad, klubid jt kõike tänapäeval vajalikku juurde õppida. Näiteks muusikutele ja muusikaettevõtjatele on praegu käsil EASi ekspordivõimendiprogramm „Amp“. Praktikaprogrammis „Intro“ teeme koostööd BFMi ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemiaga. Nende ülikoolide tudengid saavad minna ettevõttesse vaatama, kuidas seal töö käib. Otsa kooliga koostöös on ME algatanud muusikaettevõtluse õppekava: nüüd on katseaasta läbi ja korralik õppetöö käib. Muusikaettevõtluse ja ka muusikaprodutseerimise õpe Otsa koolis tehtigi selleks, et kui kellelgi on muusikatööstuse vastu huvi, siis saab ta seda jätkuõppena juurde õppida. Sellelt pinnalt on suurepärane võimalus mõelda, mida edasi teha ja millele keskenduda. Kuna mänedžere ja ka muusikakirjastusi on meil vähe, püüame neid tegevussuundi soodustada, kuigi meie muusikaturg on väga väike. Praegu on üle Euroopa ka algatusi võimendada artistide ühismeediat või digimeedia kasutust. Näiteks „Global Music Match“ on huvitav ühismeedial põhinev võimendusprogramm, kus kutsusime üles kõiki kaasa lööma. Seal osaleb üle 90 artisti üle maailma.
Oled otseselt muusikavaldkonnas töötanud lühikest aega. Miks otsustasid nüüd ennast täielikult muusikale pühendada? Millised on sinu tugevad küljed, mis selles ametis kasuks tulevad?
Kaudselt olen muusikaga seotud olnud pikka aega, aga otseselt tõesti lühikest. Olen kultuurijuhtimises olnud tegev seitse aastat, aga rohkem kunsti ja kirjanduse valdkonnas. Olin kaua rahvusraamatukogus näituste juht. Kuna mu isa on armeenia helilooja Avet Terterjan, kellel olid siin tugevad sidemed, siis on see mind kutsunud ka muusika vallas jätkama ja olen tegelenud ka tema pärandiga Eestis. Mulle meeldib üldse kogu kultuur ja mul on alati olnud soov selles valdkonnas midagi teha. Olen kokku puutunud kultuuri eri külgedega, eriti viimasel aastal, kui olen võtnud kanda väga palju meeldivaid kohustusi. Kaks aastat tagasi läksin „Jazzkaarele“ vabatahtlikult kirjutama. Vabatahtlike värbamine festivalidel on üldse väga tänuväärne, sest kui teha midagi põhjalikult, siis seda märgatakse. Viimase aasta olin ka Eesti Jazzliidu tegevjuht ning samal ajal tegin ka Klassikaraadios saateid, kuna seal anti märku, et oodatakse suvetoimetajaid.
Minu kogemus mitmes kultuurivaldkonnas tegutsedes on näidanud, et väga paljud inimesed teevad mõnd projekti, aga töötavad samal ajal ka mujal. Hiljuti räägiti kunstiteadlaste kultuurijuhtimise seminaril, et inimesel võib sageli olla kuni kümme meiliaadressi ja miljon ametit. Üks kontakt võib olla täna siin, homme seal, eriti kui liikuda valdkonna sees ja olla mitmes ametis. Mitmes kohas töötamine on avardanud tohutult pilti, aga minu isiklikumat laadi soov on mind toonud siia: tahtsin ennast arendada. Loodetavasti on mu taust praeguseks nii laiapõhjaline, et saan muutustele kaasa aidata. Olen kiire kohaneja, koostööaldis ja mind huvitavad väga inimesed. Minu suhtumine on üldse selline, et inimesteta polegi võimalik midagi teha. Hoian alati oma inimesi ja olen alati huvitatud koostööst ja koos lahenduste leidmisest. Ma ei ütle, et niimoodi on ja nii teeme. See ei ole enam pädev viis asju ajada. Pigem eelistan teisi kuulata ja teistega koos asju käivitada, aga võin ka olla käivitav jõud.
Oled ka värske soolise võrdõiguslikkuse projekti Keychange saadik Eestis. Kuidas mõjutab Keychange muusikaettevõtlust?
Keychange on ülemaailmne soolist võrdõiguslikkust rõhutav algatus ja mind valiti Eesti saadikuks seoses uue töökohaga, et võimalusel nende teemade eest seista. Kui vaadata, kas kontserdikavades on võrdselt mees- ja naisartiste, siis on Eestis päris hea seis, aga tuleb ka vaadata, et rahastusvõimalusi oleks võrdselt, et tiimides oleks esindatud võrdselt mõlemad ning palgalõhe ei oleks nii tohutu – asi ei ole ainult artistides, vaid terves muusika- ja kultuuritööstuses. Selle teemaga on hea end kursis hoida ja seda jälgida. Kuna lõhe on maailmas väga suur, aitab sellest rääkimine kindlasti selle vähendamisele kaasa. Ma arvan, et ei tohiks ka ainult selle nimel midagi teha, et oleks 50 protsenti naisi ja mehi. Liiga jäigad piirid ei vii ka edasi, aga kui miski on ühele või teisele poole liiga kaldu, siis tuleks vaadata, kas saab midagi teha.
Muusika kättesaadavus digiplatvormidel ja kättesaadavuse tasuvus autori ja artisti vaatevinklist on aastaid olnud vastuoluline teema. Kuhu maailm sinu meelest voogedastusplatvormidega edasi liigub?
See on väga huvitav ja keeruline süsteem. Kui artisti digiplatvormidel ei ole ja kõik teised on, siis kust tema muusikat tänapäeval kätte saab? Ja mis muusikule sealt tagasi tuleb? Kirjanduses on natuke sama teema: e-raamatud ja nende tasu autoritele. Näen kogu e-ühiskonnas samu probleeme. Esiteks, ilmselgelt ei ole süsteem praegu nii hea, et autorile laekuks õiglane tasu. Kasutaja tasu läheb ju õiguste omajatele, kelle muusikat kuulatakse suuremalt jaolt, mitte konkreetsele artistile või autorile, kelle muusikat kasutaja oma tasu eest kuulab. Konks ongi selles, kas suured voogedastusplatvormid muudavad seda süsteemi või mitte. Huvitavad muutused võivad tulla ka Taani Koda ja Youtube’i vastuseisust: Taani ju kõrvaldas oma autorite sisu Youtube’ist, et rääkida autoritele välja suurem tasu. Paljud artistid siiski on voogedastusplatvormidel ja lausa mitmel. ME üritab praegu ühingutega koostöös digimüügiandmed koondada ja selle projekti eestvedaja rollis olla, et Eesti artistide kõigi platvormide info oleks ühes kohas kättesaadav. Küsimus on, kas süsteemi saab muuta nii, et artist ja autor saaksid sealt oma tasu. See muutus on praeguses maailmas ülitähtis. Kindlasti on mõtet selle nimel võidelda, võib-olla ka platvorme kinni panna, aga siis tekib uusi platvorme juurde – juba praegu tekib.
Muuseas, praegu on toimunud juba vähemalt kolm hübriidfestivali, s.t vähema mahutavusega füüsiline festival ja sinna juurde digifestival, kuhu kasutaja ostab hea produktsiooni puhul veebipileti. Elava muusikaga kontserti ei asenda loomulikult miski, aga digikultuuri aastaga seoses mõtleme, mida saab digivahenditega juurde anda ja autor ka teenida. Kuulame ju niigi raadiost kontserte ja on telekanalid, kust vaadatakse ooperit. Küsimus on, kuidas muuta nii voogedastusplatvormide kasutamine kui ka digiülekannete tegemine artistile kasulikuks. See on ka päris tähtis mõtteviis, mida juurutada. Muusika digitaalne levik ei kao ilmselt kuhugi, aga millal jõuame Spotifyga nende küsimuste lahendamiseni, on iseküsimus. Õnneks on artistid ja esindusorganisatsioonid selle asja otsustavalt üles võtnud.
Music Estonia põhiülesanne on minu arusaamise kohaselt vahendada muusikaeksporti ja inimesi selleks ette valmistada. Mis vahe on muusikaekspordil, kultuurivahetusel ja kultuuridiplomaatial?
Neid ei saa selgelt üksteisest eristada, sest alati tehakse koostööd ka riikide esinduste ja diplomaatidega. Üksi ei saa midagi kellelegi vahendada. ME tõesti valmistab sihtrühmi ette olenevalt nende soovidest ja käigus töödest, samal ajal vahendame siia välisdelegaate ja käime ise Eesti delegatsiooniga festivalidel ja teistel üritustel. Kultuuridiplomaatia ja suhted on selle kõige sõlmpunkt, et aidata kaasa muusikatööstuse arengule. ME muusikaekspordi kontorina saab artistide või muusikaettevõtete arengule või välissuhtlusele oma rahvusvahelise suhtevõrgustikuga kaasa aidata, näiteks aitame leida kontakti mõne rahvusvaheliselt tähtsa delegaadiga. Sealjuures arvestame artisti või ettevõtja sooviga: kas eesmärk on plaadimüük, esinemisvõimalus, kuskil ilmuv arvustus vms. Me ei saa artisti eest midagi ära teha, vaid anda talle võimaluse kohtuda talle vajaliku inimesega. Muusikatööstuse võrgustiku loomine panebki ekspordile aluse. Ja kui ütleme, et kultuur on majanduse alus, siis toob see ju ka raha sisse turismi, ettevõtlusse, kinnisvarasse jne – kõik on omavahel seotud.
Oled juba palju rääkinud koostööst. Mida teha, et Eesti muusikavaldkond hoiaks rohkem ühte?
Tuleb sõnastada ühised eesmärgid. Kui suhtleme omavahel ja teeme koostööd, siis selgub, et kõigil on erinevad eesmärgid ja väikesed tegevusliinid, mille toel need saavutada, aga suurem strateegia võiks kattuda. Ei saa ju eeldada, et teeme kõik samu asju, sest meie kõigi tegevusliinid täiustavad üksteist, aga võiksime tegutseda ühise suure eesmärgi nimel. Või kui üks suur eesmärk on niikuinii taustal, siis oleks tore, kui suudaksime iga organisatsiooniga sõnastada kolm suunda, mis kattuvad.
Mind köidabki just see, et muusika on üks keerulisemaid kultuurivaldkondi, kus on meeletult palju tegijaid, ja MEs pööratakse sellele ka tähelepanu. Eestis on väga palju organisatsioone – kes esindab džässi, kes klassikalist muusikat –, aga ME võiks püüelda olla koordinaator ja tajuda oma liikmete vajadusi. Selle nimel tuleb siiski veel palju tööd teha. Ei saa öelda, et teame MEs praegu kõike või et see ongi praegu ainuke koordineerija. Neid on mitu ja see ongi väga hea, sest nii saamegi omavahel rääkida ja leida ühisosa. Virgo Sillamaa on algatanud ühiseid arutelusid ja minul oleks hea meel nendega jätkata. See ongi minu meelest koostöö ja kommunikatsioon – kaasamine. Selles tööstuses on nii palju põnevaid inimesi, kellelt on väga palju õppida, ja on ka palju uusi tulijaid, kellega koos oleks huvitav aru pidada.
On kindlasti stiile või valdkondi, kus ME on väga hästi võrgustunud, aga on ka selliseid, kus loomemajanduse mõttemaailma ei taheta hästi omaks võtta. Kuidas seal edasi liikuda?
Sellepärast ma nimetasingi enne sihtrühmi, et stiile enam nii rangelt ei võeta, aga ometi on mingid suunad. ME ei tegele tõesti ainult popi, folgi ja džässiga. Soovime rohkem aimu saada ka klassikavaldkonna vajadustest. Olen ametis oldud mõne nädala jooksul ka rõhutanud, et ME ei toeta kitsalt paari suunda, vaid on väga huvitatud sellest, mida ka teised suunad vajavad. Kuna organisatsiooni tegevus põhineb liikmesusel, siis on suurepärane võimalus seal kaasa rääkida. ME on korduvalt osa võtnud ka klassikalise muusika professionaalide kogunemisest „Classical:Next“. Ei saa öelda, et osa suundi on kajastamata, aga seda poolt saab kindlasti edasi arendada. Õnneks näen, et kõigil suundadel ollakse huvitatud koostööst ja loodan peagi, kui olen siin sisse elanud, teiste organisatsioonide esindajatega kohtuda. Tallinn kandideerib ka UNESCO muusikalinnaks ning ootan väga juhtgrupi töös osalemist.
Kevadel võttis Music Estonia enda peale ülesande koguda infot nende muusikute ja tugiteenuste osutajate kohta, kes ei olnud varem kultuuriministeeriumiga eriti suhelnud. Mida täpsemalt Music Estonia tegi ja miks see on tähtis?
ME tõesti uuris olukorda ja korraldas laiemaid küsitlusi, sest oli puudu andmestik, millele toetuda. Arvan, et ME pani edasise statistika kogumisele omamoodi aluse ja ka muusikanõukogu korjas loovisikute ja korraldajate kohta andmeid. ME edastatud info aitas loodetavasti kaasa eriolukorraga seotud toetuse taotlusvoorude tingimuste määratlemisele nii, et need sobituksid nii neile, kes on varem toetust saanud, kui ka neile, kes ei ole toetust saanud. See oli märgiline samm. Praeguseks on tingimusi lisavoorus täpsustatud, sest paljud tegijad jäid kevadel taotluse saajate hulgast siiski välja. Tööd statistikaga plaanitakse jätkata ja usun, et ME saab koostööpartnerina väga palju teha.
Oma kogemusest Eesti Jazzliidus võin öelda, et ME on valdkonna eestkõnelejana ka avalikkuses hästi muusikavaldkonna ökosüsteemi lahti mõtestanud ning Virgo Sillamaa tegevus kevadel oli läbipaistev ja asjakohane. ME on olnud oluline partner, lasknud oma liikmete häältel kõlada ja olnud oluliste arutelude juures. Tänu praegu tegutsevatele muusika katusorganisatsioonidele, sh ME-le, on olukord praegu parem, arusaadavam.
Umbkaudu 15 aastat tagasi oli kultuuriministeeriumis selline suhtumine, et kui esindusorganisatsiooni pole, pole sind olemas, ja paljud muusikud ei pääsenud seetõttu pildile. Kuidas paistab olukord praegu ja kas koroonakevad on seda muutnud?
Ministeeriumil ongi vaja kindlaid koostööpartnereid ja neid ei saa olla meeletult palju. Saan sellest täiesti aru. Liidud ja esindusorganisatsioonid ongi tähtsad sellepärast, et nad tegelevad igapäevaselt koostöö ja vestluste ülalhoidmisega. Koroonapandeemia tõttu kevadel lihtsalt valdkond koondus. Kõigil on oma vaatenurk ja oma suund, mille eest seista. Selleks et kevadine kokkutulemine ei jääks ainult pinnavirvenduseks, peaks praegu pildil tegijate ühisarutelusid ise edasi korraldama. Paljud muusikud kuuluvad nii esitajate liitu, autorite ühingusse kui ka fonogrammitootjate ühingusse. Praegu on tähtis, et tegijad leiaksid läbipaistva organisatsiooni, kuhu kuuluda ja mis esindab nende huve, eestkõneleja, kellega nende väärtushinnangud klapivad.
BIANKA PLÜSCHKE-ALTOF, JOONAS PLAAN, PIRET VACHT, HELEN SOOVÄLI-SEPPING
„Ma vaatasin neid fakte ja seda, mis olukord maailmas on. See on päris jube. Ja mitte keegi midagi ei tee, ometi keegi peab tegema. Niisugune hirm ajendas mind, see, kui sa loed raportist, et meil on ainult kaksteist aastat jäänud.“
Nii kõlas Eesti kliimastreigi ühe eestvedaja murelik selgitus, kui ta kõneles oma motivatsioonist ühineda rahvusvahelise liikumise Fridays for Future algatusega. 2018. aasta 20. augustil istus kooliõpilane Greta Thunberg Rootsi riigipäevahoone ette, nõudes poliitikutelt kliimamuutuse vastu võitlemisel suuremat vastutust. Esialgu iga päev, hiljem iga reede jagas ta oma muret planeet Maa tuleviku pärast, kutsudes niimoodi noori üles maailma kliimamuutuse vastu ja keskkonna kaitseks välja astuma. Nii ka Eesti noori, kes hakkasid 2019. aasta kevadel linnades streikima. Tasahilju, kuid visalt hakkasid Rootsi koolikaaslase eeskujul Tallinna, Tartu, Pärnu ja teiste linnade peaväljakule igal reedel kogunema siinsed koolinoored. Mõni nädal sadade kaupa, vahel kõigest mitmekesi, eriolukorra ajal ka virtuaalselt, tuldi kokku igal reedel, et oma muret valitsejatega jagada. Ka täna, 25. septembril tullakse jälle riigikogu ette suurele meeleavaldusele „Kuulake teadlasi“, et nõuda poliitikutelt teaduspõhiseid otsuseid kliimakriisi leevendamiseks.
Greta põlvkonna kliimanoored
Oma suure mure ja missioonitundega on kliimanoored, nagu neid meedias on nimetatud, Eestis siiski erand. Äsja ilmunud Noorteseire aastaraamatus „Noorte elu avamata küljed“ antakse muu hulgas ülevaade noorte kliimateadlikkusest,1 sellest, kui palju noored teadvustavad inimtekkelist kliimamuutust, kui palju tunnevad selle pärast muret ja on valmis kliimamuutuse vastu võideldes midagi ära tegema. Euroopa Sotsiaaluuringu2 põhjal tõdetakse 2016. a aastaraamatus, et kuigi enamik Eesti noori ja elanikkond üldiselt tunnistab kliimamuutuse toimumist ja selle (vähemalt osalist) inimtekkelisust, ei tähenda see automaatselt, et ollakse väga murelik. Euroopa riikide võrdluses paigutuvad Eesti noored vähem murelike noorte hulka. Kui Euroopas on kliimamuutuste pärast mures keskmiselt 76% rahvastikust, siis Eestis kõigest 58%, noortest 67% (vt diagramm). Ka 2017. aasta keskkonnateemalise Eurobaromeetri3 järgi on Eesti ühiskonnas tähtsamal kohal teiselaadsed keskkonnaprobleemid. Näiteks on paljuski tänu „Teeme ära“ ja maailmakoristuspäeva liikumisele liigne prügistamine ja jäätmekorraldus rohkem esil kui kliimamuutus. Samuti tunnevad Eesti noored kliimamuutuse pärast vähem isiklikku vastutust ja hindavad oma võimet kliimamuutusega edukalt tegeleda väiksemaks, kui on Euroopa keskmine. Olgu selleks tegevuseks oma käitumisharjumuste kujundamine või kollektiivne kliimaaktivism.
Kui noortele kliimaaktivistidele, s.t niinimetatud Greta põlvkonnale, võib mure kliimamuutuse pärast olla määrav tegur, selleks et oma käitumist muuta ja keskkonna kaitseks välja astuda, siis Eestis on üldine kliimamure ja valmidus käitumist muuta vähene. Põhjusi on siin mitu. Kliimamuutuses ei nähta ilmtingimata negatiivset mõju Eestile. Vaid ligi 60% Eesti elanikest ja 54% noortest arvab, et kliimamuutus mõjub halvasti. Eestis ei ole ekstreemsete ilmastikuolude sagenemine nii tajutav ja kogetav kui teistes kliimavöötmetes. Seetõttu jäävad kliimamuutuse probleemid sageli liiga kaugeks ja abstraktseks, et nende mõju tunnetada.4 See tähendab, et ei tajuta kliimamuutust per se probleemina ja selle tõttu on mure väiksem kui teistes riikides. Teisest küljest kerkib küsimus, kui palju noored teadvustavad oma rolli ja hääle jõudu ühiskonnaküsimustes kaasa rääkimisel. On ju kliimamuutus mitte ainult keskkonda, vaid ka ühiskonda mõjutav protsess.5 Nii tõdevad rahvusvahelised6 ja ka Eesti uuringud,7 et noored ei tunne ennast kaasatuna. Oma arvamust kiputakse kas üldse mitte avaldama või tehakse seda passiivselt, näiteks annetuste tegemise, petitsioonidele alla kirjutamise, kunsti, muusika, poliitiliste blogide ning ühismeedia postituste kaudu.
Nii seisavad kliimanoored küsimuse ees, kuidas panna ühiskond, eelkõige poliitikud, muretsema ja ka tegutsema. Või teisiti küsides: kuidas esitada kliimamuutuse probleem nii, et seda mõistetaks ja edaspidi motiveeriks korrigeerima senist käitumist? Neid küsimusi analüüsis Tallinna ülikooli teadlaste värskelt lõppenud sotsiaal-antropoloogiline uuring8 kliimastreikijate liikumise näitel koostöös Saksamaa Leibnizi instituudiga.9 Koostöö on alguse saanud 2019. aastal Norwichi konverentsil toimunud sotsiaalantropoloogide „Kliimahirmu“ diskussioonist.10
Kuidas reageeritakse kliimastreigile?
Mõnda aega on kliimamuutuse kommunikatsioonis ja kliimakohanemise teaduskirjanduses rõhutatud, et see, kuidas kliimamuutusest räägitakse, mõjutab valmidust tegutseda vastavalt saadud teadmistele. Teisisõnu: see, millises raamistikus me kliimamuutust käsitame, mõjutab, kas suudame jagu saada nn teadlikkuse-käitumise ebakõlast (ingl intentions-behavior gap).11 Keskkonnapsühholoogid on hoiatanud liiga mustade tulevikustsenaariumide edastamise eest, kuna need võivad tekitada masendust ja apaatiat ning viia inimtekkelise kliimamuutuse eitamiseni.12 Sellegipoolest on kliimastreikijad saanud just nimelt kliimakriisi sõnumiga – millel on pessimistlikum kuvand kui kliimamuutusel – märkimisväärset tähelepanu. Tähelepanu osutamine kliimakriisile motiveeris 2019. aasta märtsis „Maailma kliimastreigile“ Toompeale riigikoguhoone ette kokku tulema ja streikima peaaegu tuhat noort. Nii tõi taasiseseisvunud Eestis üdini kurjakuulutav sõnum kokku ühe suurema meeleavalduse – seda riigis, kus keskkonnahariduses on määrav looduslähedane positiivne hoiak.13
Diagramm. Mure kliimamuutuse pärast Euroopa noorte seas protsentides. Riigid on järjestatud keskmise tulemuse alusel nii, et riigid, kus mure kliimamuutuse pärast on väikseim, on üleval ja vastupidi. Allikas: ESS (2016) andmed. Eesti noorte osakaal oli n=294, mis moodustab 3,8% kõigist vastanuist, vt ka: Plüschke-Altof jt (2020).
Sel viisil kriisisõnumit edastades seoti keskkonna- ja kliimaküsimused sotsiaal-ruumilise õigluse temaatikaga, sh kliimaõiglusega. Sellise probleemipüstitusega sai kliimamuutus inimkonna ellujäämise proovikiviks ning põlvkondadevahelise õigluse küsimuseks, kus ühe põlvkonna jätkusuutmatu käitumisega riskitakse järgmiste põlvkondade tulevikuga. Käsitledes keskkonna- ja ühiskonnatemaatikat üheskoos rõhutatakse kliimamuutuse päevakohasust meie elus ning suurtes aruteludes, nt metsadebatt, Põxit ja roheenergia, igaühe ja kogu Eesti ökoloogiline jalajälg.14
Kas ja kuidas mõjutavad sellised sõnumid poliitilisi otsustajaid ja Eesti ühiskonda? Kuidas reageeritakse kliimastreigile? Kindlasti on kõik tähele pannud, et tänu teada-tuntud algatustele ja ettevõtmistele on kliimamuutus olnud päevakorras rohkem kui kunagi varem. Esile võib tuua näiteks Euroopa Liidu roheleppe15 ning Eesti „Rohetiigri“16 initsiatiivi, aga ka aina nähtavamale ilmuvad kliimamuutuse tagajärjed – palju kajastatud metsapõlengud ja kuumalained üle maailma. Keskkonnahariduses on täheldatav kasvav huvi kliima- ja keskkonnaaktivismi vastu, need on olnud näiteks keskkonnahariduse suveakadeemia peateema.17 Eesti president on endale palganud kliimanõuniku ja näidanud suurt valmidust arutada noortega kliimamuutuse küsimusi.18 Kõik see on justkui tunnistus kliimateema erakordsusest.
Sellegipoolest näitavad uuringule põhinevad andmed, et noorte murelikku sõnumit kas ignoreeritakse või pisendatakse näiteks argumentidega, et „meil on Eesti looduses niigi kõik hästi“ ja tuletatakse meelde, et „on olulisemaid probleeme“. Ekstreemse näitena: noorte kliimamuret võrreldakse kliimahüsteeriaga ja seatakse kahtluse all nende küpsus keerulistes kliimapoliitikaküsimustes kaasa rääkida. Vahest enim levinud iroonilise arvamusavalduse järgi on kliimastreik lihtsalt „koolist puudumise vabandus“. Selline suhtumine ei ole ainuüksi Eesti eripära, vaid samasugust kriitikat peavad taluma näiteks ka kliimanoored Saksamaalt, kus samuti uuring läbi viidi.
Rääkides Tallinnas, Tartus ja Pärnus kliimastreigi eestvedajatega nende motivatsioonist, saime kuulda hoopis teistsuguseid põhjendusi, kui meediast lugeda-kuulda võis. Hüsteerilise noorsoo asemel vaatas intervjuulaua tagant vastu suure lugemusega noor, kes oma argumentides toetub teadlaste kirjutistele, mitte emotsionaalsetele loosungitele. Igaühel oli oma lugu rääkida, miks ja kuidas nad Fridays for Future liikumise juurde olid jõudnud ja neid kõiki ühendas üks – hämming, miks poliitikud ei ole hoolimata teadlaste hoiatustest aastaid midagi teinud. „Me tahame lihtsalt, et poliitikud kuulaksid teadlasi,“ vastas üks Eesti liikumise algatajaid oma nooruse kohta käivale kriitikale, „lahendusi peavad leidma poliitikud, mitte meie noored.“
Teine aktivist, selgitades igareedeste streikide vajalikkust, vaatas intervjueerijale otsa ja küsis: „Mis kasu siis teie tööst on olnud?19 Me vähemalt oleme suutnud tähelepanu tekitada.“ Kõige rohkem ärritas noori süüdistus, et nad tahavad üksnes koolist puududa, ja tõid esile, mida nad on pidanud oma aktivismi pärast ohvriks tooma. Kui suuremates streikides võis olla selliseid osalejaid, kes tulid sinna „niisama“, siis uuringus osalenud aktivistid olid pidanud kliimastreikide tõttu tegema järeltunde, tuli ette ületöötamist ja vabast ajast loobumist. Kliimastreik ei tähenda ainult paari tundi peaväljakul kokkusaamist, vaid nõuab koordineerimist, meediaga suhtlemist, plakatite valmistamist ja liikumise strateegia planeerimist – kõik see tuleb millegi arvelt. Siiski ei tunneta noored otsest kasu või muutust poliitikute tegevusest: „… aga need, kes selles valitsuses hetkel ja muudatusi teevad, on ju, siis neilt nagu väga suurt reaktsiooni ei ole olnud … Ilmselgelt nad ei kuule meid, kui me seal karjume, eks ju. Nad ei ole isegi seal, või ma ei tea, kus nad on või mis nad teevad.“
Kliimakriisi sõnum
Kõige mõjukam ja keerulisem on kliimapesuprobleem, mille puhul võivad noored end ootamatult ärakasutatuna tunda. Kliimapesu ei ole ainult kliimastreigi või Fridays for Future probleem, vaid hästi tuntud juba näiteks metsadebatist,20 kus kliimastreikijate ja muude keskkonnaliikumiste teemad kaaperdatakse hoopis teise eesmärgiga. Fridays for Future liikumise markantsemaid näiteid on Saksamaalt, kus liikumise eestvedaja Luisa Neubauer kutsuti Siemensi juhatuse liikmeks juhtima korporatsiooni energiaäri. Kliimanoorte kohtumisest peaminister Jüri Ratasega jäi noortele kibe maik suhu. Kohtumine toimus, aga midagi ei muutunud. Seepäras tuleb ka Eestis alati kriitiliselt üle vaadata rohelise kuvandi sisu,21 olgu tegemist roheenergia, metsapoliitika, linnakorralduse või kliimamuutusega kohanemisega.
Selleks et saavutada Pariisi kliimaleppega määratud tulemusi, ära hoida IPCC must stsenaarium, kindlustada järgmisele põlvkonnale elamisväärne tulevik ning õhutada noorte ühiskondlikku aktiivsust tuleb jälgida ka, kuidas ühiskond kliimastreikidesse suhtub. Kliimamuutuse tagajärgede teadvustamine, mis „ei tähenda ainult kliima soojenemist ja lootust, et Saaremaa muutub tasapisi Ibiza-sarnaseks, kus meil oleks aastas 300 päikeselist päeva“,22 ja nendega kohanemine, on äärmiselt ebamugav. Just see on põhjus, miks suur osa rahvast eelistab sellele mitte mõelda.23 Ometi on oluline kliimakriisi sõnumit kuulda võtta ja sellesse tõsiselt suhtuda.
Bianka Plüschke-Altof, Joonas Plaan, Piret Vacht, Helen Sooväli-Sepping on Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi uurimisrühma „Inimese ja looduse vastastikmõju linnastuvas maailmas“ liikmed.
1 Bianka Plüschke-Altof, Piret Vacht, Helen Sooväli-Sepping, Eesti noorte keskkonnateadlikkus antropotseeni ajastul: head teadmised, kuid väike mure? Toim. Airi-Alina Allaste, Raili Nugin. Noorteseire aastaraamat 2020. Tallinn, Eesti Noorsootöö Keskus, 57−73.
2 Euroopa sotsiaaluuring 2016. Euroopa Komisjon; https://www.europeansocialsurvey.org/data/themes.html?t = climatech
3 Keskkonnateemaline Eurobaromeeter (Eurobarometer surveys on public attitudes to the environment) 2017. Euroopa Komisjon; https://ec.europa.eu/environment/eurobarometers_en.htm
4 Aet Annist, Hirmuga kliimamuutuse vastu. – Vikerkaar 2009, nr 9, lk 103−106.
5 Joonas Plaan, Otse uudistemajast: kuidas kliimamuutusega võidelda? – ERR 22. X 2019.
6 Karoli Noor, Keskkonnateemad on noorte jaoks olulisemad kui poliitika. – ERR 26. IV 2019.
7 Veronika Kalmus, Andra Siibak, Eesti noored virtuaalses arvamusruumis. Toim. Helene Sooväli-Sepping, Eesti inimarengu aruanne 2019/2020. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2020, lk 220−229.
8 C. Reichel, J. Plaan, B. Plüschke-Altof (ilmumas), Speaking of a climate: Shared vulnerability perception and related adaptive strategies of the Fridays for Future movement. Heimann, T.; Sommer, J.; Kusenbach, M. ja G. Christmann (Toim.). Climate Cultures in Europe and North America: Local, Regional and Transatlantic Formation of Climate Change Knowledge and Action. Routledge.
9 Leibniz-Institute for Research and Society on Space, Erkner.
10 Paneel „Future jeopardised: socialities and creations of the fear of climate change“. Korraldajad: Aet Annist ja Bianka Plüschke-Altof, konverents „Association of Social Anthropologists of the UK and Commonwealth“, University of East Anglia, Norwich 3.– 6. IX 2019.
11 Li, D., Zhao, L., S. Ma, S. Shao, S., Zhang, L. What Influences an Individual’s Pro-Environmental Behavior? A Literature Review. Resources, Conservation and Recycling, 2019, 146, 28–34.
12 C. Hall, Beyond „Gloom and Doom“ or „ Hope and Possibility“. Pp. 23–39 in Culture, Politics and Climate Change. How Information Shapes our Common Future, edited by Deserai A. Crow and Maxwell T. Boykoff, London, Routledge, 2014 ning R. Lertzman, Environmental Melancholia. Psychoanalytic dimensions of engagement. Routledge, New York 2015.
13 Liisa Puusepp, Transformatsioon keskkonnahariduses. – Sirp 25. X 2019.
14 Teet Randma, Estonia’s dirty secret. – Estonian World 16. IX 2018.
Eesti teatri festival „Draama“ 8. – 13. IX Tartus.
Teatrikriitikud näikse eriolukorra tingimustes ilmutavat tavalisest suuremat leebust ja heatahtlikkust. Läbivalt kurjustavat vastukaja ei tule viimasest ajast nagu ettegi, pigem eelistatakse mõni magedam sooritus üldse maha vaikida. Kas peegeldub selles kriitikkonna soov solidariseeruda keerulisse seisu sattunud praktikutega ja tahe tajuda ennast kord ka täieõigusliku liikmena ühises teatriperes, kus elatakse samas rütmis ja oodatakse raskel hetkel toetavat õlalepatsutust?
Kallite külaliste kokkutulek. Perekondlik kokkusaamine, kus suguvõsa eri generatsioonid korraks üles rivistatakse, tublimaid innustatakse ja lohakamatele ohates otsa vaadatakse, sobiks ehk metafoorina kirjeldama ka tänavust „Draama“ festivali. Korraldajadki rõhutasid teatripeo semiootilise karkassina nimelt „külla kutsumist“ ja „külas olemist“. Varem teema- või kuraatorifestivalina toiminud „Draama“ formaat oli seekord esitletud „kallite külaliste kokkutulekuna“: kõik Tartu kutselised teatrid (Vanemuine, Tartu Uus teater, Karlova teater, Must Kast, ERMi teater) said võimaluse kutsuda Tartusse ühe lavastuse.
Kuna aga ühegi valiku põhjendust (ega kutsuja ja kutsutava omavahelist seost) mingilgi viisil avalikkusele ei avatud, siis paistis selline formaadistrateegia pigem formaalne ning peale jäi küllatulemise metafoori vallatum tõlgendus (festivali toimumispaik Tartu kui kausikujuline küla). Kuna seekord puudusid arusaadavatel põhjustel välismaised külalised ja ka mahult oli programm õhem, kohtas teatripeol vähem tavapärast melu ja mürtsu, õhkkond oli vagusam ja mõtlikum – nagu ikka suguvõsa kokkutulekutel, kui on ette teada, et vanaisa kipub viimasel ajal kiiremini väsima ja vanaema kuulmekiled ei talu enam valje helisid.
Ent kokkuvõttes saab ainult rõõmu tunda, et „Draama“ kui igasügisese Tartusse ankurdunud teatripeo traditsiooni õnnestus jätkata, eriti kui on teada, et mitmed teised kultuuriprojektid olid sunnitud reaalsusele alla vanduma ja juhtme seinast tõmbama. Seejuures ei saa salata, et vaikselt uusnormaalsuseks kujunenud eriolukorra tingimused kujundasid omamaise teatri väljanäituse ümber mitmekordse pingevälja, mille üks kiht on teadagi päevakajaline (epideemilise olukorra muutudes oleks tulnud mingi osa festivalipublikut saalidest eemaldada, halvemal juhul kogu ettevõtmine katkestada), teine aga praegustest oludest rippuv põhimõttelisem vastuolu, millest küll keegi „pereliikmetest“ kõva häälega rääkima ei kippunud.
Tänavune „Draama“ avati Tartu Raekoja platsil installatsiooniga „Pikalauadraama“, kus laua taga, peal ja all toimetasid noored näitlejad, kes tulid sellest sügisest Vanemuisesse ja Tartu Uude teatrisse.
Iseenesest moodustas festivali jututubade pool, vestlusringid ja lavastuste arutelud, tänavuse programmi ühe tuumakama osa ja hinnata tuleb, et aastatega on ka kodumaises teatriruumis tekkinud suulise diskussiooni kultuur, kus teatraalidele julgevad üha enam sekundeerida ka teatrikülastajad (ja sugugi mitte ainult Tartu kultuuripõldu ilmestavad külahullukesed).
Räägiti tänavugi pikalt eriolukorra eripärast, fantaseeriti tulevikustsenaariume ja visandati pragmaatilisi juhiseid teatripubliku tervise kaitsmiseks (näomaskid, kehatemperatuuri mõõtmine vms). Millegipärast ei räägitud aga sõnagi sellest, kuidas kaitsta teatri kui kommunikatsiooniakti teist osapoolt, seda, kelle koht on laval. Tõsi, eraldi teemaks kerkis küll vabakutseliste teatripraktikute toetussüsteemide vajalikkus, aga mitte etendajate mentaal-füüsiline positsioon oma tööpostil. Ehk siis see emotsioonide pakett, mille peab vastu võtma turvamulli pakendatud (hajutatud-maskistatud-visiiristatud) vaataja ette astuv kahurilihaks muutunud näitleja, kellel pole (vähemalt üldjuhul) vähematki võimalust turvata end maskiga, kolleegidest distantseeruda ega keskkonnast otsustavalt isoleeruda – ei otseselt ega kaudselt.
Võimendunud teemapesad. Festivali ülejäänud kunstiliste pingeväljade eripära määras asjaolu, et lavastuste lõviosa oli sündinud veel koroonaeelsetes tingimustes ning festivaliolukorras võimendusid teemapesad, mis nende lavastuste sünnihetkel vist päris samaväärset relevantsi ei omanud. Teemakohaste näidetena pakuksin välja: toapugerikesse isoleeritud perekondade vaimne õhupuudus („Tango“, lav Ingomar Vihmar, Endla; „Kosmilised saialilled“, lav Katariina Unt, VAT-teater), hälbelis-ähvardava keskkonna imbumine inimese psüühilisse tajuruumi („Minu haukuv koer“, lav Taago Tubin, Karlova teater), erakordse loomingulise ande tajumine koormava viirushaigusena („Vihmausside elust“, lav Diana Leesalu, Tallinna Linnateater), üksiku inimsaatuse tolmukübemelisus lõõmavate linnade-riikide foonil („Linnade põletamine“, lav Priit Pedajas, Eesti Draamateater) või inimliku juhmuse naeruväärne illusioon kujutleda end „looduse kroonina“, sündmusi kontrolliva kõikvõimsa jõuna („Naiste kool“, lav Priit Strandberg, Vanemuine). Isegi „Kauka jumala“ (lav Margo Teder, VAT-teater) juba algselt karikatuuriks paisutatud sõgedale mammonaihalusele oli ajastu kõikuma löönud väärtussüsteem veel mitu absurdivinti juurde keeranud. Ent kohe tuleb lisada, et leidus ka lavastusi, mis mõjusid ajastuargiolustikuliste reaalide suhtes läbinisti haavamatu ja ligipääsmatuna („See laps“, lav Maria Peterson, Theatrum).
Teine grupp moodustus lavastustest, mille vastuvõttu näis kujundavat mitte ajakajaline, vaid festivali enda kontekst. Eeskätt puudutab see muidugi „Linnade põletamist“, mille Tartu-etenduste emotsionaalset baromeetrinäitu kergitas võimas topograafiline samasusefekt – peaaegu kõik lavalt kostvad paigad, Estica majast Pauluse kiriku ja Toome varemeteni paiknesid Vanemuise väikesest majast kiviviske kaugusel. Teisel viisil näis teatripeo foon kujundavat Pärnu Endla „Tango“ vastuvõttu, mille puhul senised kriitikud on leidnud põhjust ka Eesti praeguste ühiskondlike jõuhoobade mängutoomiseks. Tartu Sadamateatri laeni täistuubitud saalis mängitud Vihmari lavastus tundus aga (vähemalt sel õhtul ja selles paigas) arveid õiendavat pigem teatrimaailmast pärit paralleeluniversumitega, rääkides mitte ühiskonna, vaid teatri avangardi mandumise jäävuse seadusest, mille järgi iga revolutsioon lõpeb paremal juhul uute sinisilmsete revolutsionääride põlvkonna areenile astumisega, halvemal juhul aga visinal nurgas kustuva sütikuga.
Igati mõistlik valikuprintsiip. Kui küllatuleku kujund festivali programmi ühendava printsiibina jäi festivali kulgedes tagaplaanile, siis teadlikum vaataja taipas ilmselt kiiresti, et programmi formeerumist oli kujundanud tänavuste teatriauhindade laureaatide ja nominentide nimekiri. Millele täiendavate aksessuaaridena oli lisatud veel väiksemaid projekte. Kui eritingimuste-eelses normaalsuses võiks sellisele printsiibile ka oponeerida (miks pärjata festivalikutsega neid, kellele kord juba pärg kaela riputatud? Miks mitte suunata rambivalgus žüriide poolt veel avastamata tegijatele?), siis mäletades tegelikkust, kus me kõik kevadel viibisime, tuleb praegune valikuprintsiip hinnata igati mõistlikuks. Kes oleks jaksanud märtsis-aprillis leiutada uut kontseptsiooni või otsida pädevaid kuraatoreid?
Ei saa ka öelda, et valik oli liialt kaldu peavoolu ja kaanoni suunas, sest mõnigi nomineeritud lavastus paikneb pigem teatrimaastiku äärealal (näiteks „Minu haukuv koer“). Mõistagi ei saa unustada sedagi, et lõplik valik ei pruugi peegeldada korraldajate ideaalnägemust, sest mõnigi lavastus ei olnud parimagi tahtmise juures tehniliselt teise linna transporditav. (Eraldi peab kahetsema, et Tartusse ei jõudnud eelmise aasta lavastajaauhinna laureaadi Priit Pedajase teine auhinnatud töö, „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“, samuti sobinuks festivali konteksti hästi ka ühe rollinominatsiooni teeninud Kinoteatri „Gesamtkunstwerk“.)
Vastus küsimusele, kas festivali programmis näidatud viisteist nimetust annavad pildi eesti teatri hetkeseisust, kujutavad endast „parimast parimate“ autahvlit või hoopis nomenklatuurset nimekirja üleeilse päeva esindustegijatest, pole mõistagi niisama lihtsalt vastatav. Umbes pool sellest kogumist esindab eesti teatri nn normaalparadigmat ehk teatrit, mis põhineb etteantud tekstil, mida struktureerib narratiivne ülesehitus ja mis on defineeritav realismi eri modifikatsioonide (nt modernrealism, metarealism, poeetiline realism vms) kaudu, teine pool kaldub pigem etenduskunstide valdkonda, on lavale jõudnud koosloome meetodil ja hõlmab endas nii sõna-, -tantsu kui ka visuaalteatri elemente. Lavastajate rida pidi vaadates torkab juba kaugelt silma, et domineerisid oma loometee algul seisvad tegijad. Mis loomuldasa tähendas ka režiilist ebaühtlust, ebakindlust, ebakonkreetsust.
Keskendun siinses ülevaates pigem „normaalteatrile“, kuivõrd ülejäänud osa festivaliprogrammist põhines liiga erisugustel alustel ning kisuks siinse jutu harali. Üldine isiklik mulje kinnitab, et publiku tänu oli põhjatum klassikalisemaid vorme kultiveerivate lavastuste puhul, mis veel kord rõhutab teatri kui kestvaid põlisväärtusi talletava mehhanismi funktsiooni: mingu või kogu maailm uppi, kui aga kuskil süttivad maagilised teatrituled, lavale astuvad Näitlejad ja meie ees rullub lahti Suur Lugu armastusest ja surmast, siis jääme igal juhul kestma ja meid saab palju.
Kartmata olla ebaoriginaalne, võib ikka ja jälle korrata paljude eelmiste „Draamade“ keskset refrääni: eesti teatri kese on endiselt isiksuslik, emotsionaalselt ja intellektuaalselt rikas ning lavastusterviku üksikuid komponente endas liitev näitlejatöö. Alles näitleja ilmumise kaudu saab end ilmutada särav režiiline kujund, dramaturgi loodud mõttemahukas dialoog või suurejooneline stsenograafiline lahendus. Kommunikatsioon kodumaises teatris on suhtlemine eelkõige näitleja, mitte lavastaja või dramaturgiga.
Ainus suurem kokkusaamine. Värskemad nihked siinsel teatriväljal, mis on seotud teatriteksti staatuse ja autorsuse (lavastusdramaturgi positsiooni tekkimine ja tema roll lavastusprotsessis) muutumisega, näivad panevat näitlejale veelgi täiendavaid koormisi. Ühelt poolt tuleb muidugi väärtustada koosloomemeetodil näitleja ees avanevat võimalust lisada tervikusse „oma hääl“ ja seeläbi tekstiline toormaterjal isikustada. Ometi tundub üha enam, et näitleja õlule lükatakse justkui täiendavaid ülesandeid ja tehakse ta vastutavaks millegi eest, mis ei kuulu enam tema kompetentsi, ja võib teatud juhul hakata hägustama loodava rolli fookust. (Kas oleks liiga naiivne arvata, et see mulje taandub, kui lavastusdramaturg hakkab uusnormaalsusena kuuluma igasse lavastusgruppi, kes saab koos näitlejaga täpselt fikseerida autoriteksti, koosloomes sündinud osa ja kohapeal sündiva vaba tekstiimprovisatsiooni vahekorra?)
Kui vaadata ringi mõne eredama näitlejatöö järele, nähtub, et tugevamalt on seekord mällu jäänud naisrollid. Esimesena olgu neist välja toodud Liina Olmaru seletamatult ratsionaalne irratsionaalsus („See laps“), aga ka Hele Kõrve meeleline mõistuslikkus („Vihmausside elust“), Elina Reinoldi rafineeritud laadakoomika („Kauka jumal“) ning Triinu Meriste puid ja maid raputava tormituulega võrreldav enesekehtestamine tema lavatee ühes silmapaistvamas rollis („Kosmilised saialilled“). Aga peale nende on pildile jõudnud juba ka näitlejataride noorem generatsioon: Saara Nüganen („Tango“), Teele Pärn („Linnade põletamine“), Karolin Jürise („Kauka jumal“).
Varasemalt täitis „Draama“ festival sügisese hooaja käimalükkaja funktsiooni, märkides teatriperes suviste toimetuste (resp. suvelavastuste) tuppakolimise ja siseruumidesse koonduva tegevuse algusaega. Sel aastal jääb see kardetavasti teatrirahva ainsaks suuremaks kokkusaamiseks, sest teatripäeva pidu ja mitme teatri ümmarguse tähtpäeva tähistamine on tulnud ära jätta. Aga eks varem olnudki paljud asjad teistmoodi.
Ju lapsena kuuldusi Semperi-Barbaruse kirjavahetusest kuulsin mina. Selle ilmumisest kirjutati, seda kuulutati. Lõpuks muutus teema justkui halvaks naljaks, unustati ja maeti maha. Pika mäluga inimeste taganttorkimisel, kirjandusmuuseumi eestvedamisel kaevati mõte aga välja ja nüüd on 675 kirja koos fotodega lugeja ees.
Semperi kirjad olevat 1956. aastal arhiivist avastanud Ralf Parve, kes avaldas neist katkendeid pühendusteoses „Johannes Semper elus ja kirjanduses“ (1967). Paul Rummo kirjutas Keeles ja Kirjanduses (1974, nr 1): „Vajadus kogu kirjavahetus tervikuna varem või hiljem publitseerida on väljaspool kahtlust.“ Viis aastat hiljem teatab ta Loomingus (1979, nr 8): „Paari tuhande leheküljelise põneva materjali järjestamise ja kommenteerimisega on lõpule jõutud. Kirjastuses „Eesti Raamat“ jätkatakse koos asjaomase toimetuskolleegiumiga tööd käsikirja trükivalmis seadmisel.“ 1981 märgib Olev Jõgi (KK nr 3): „Barbaruse-Semperi kirjavahetus ilmub – usume, et mitte ainult loodetavasti – 1982–1983, tänu Paul Rummo eestvõtmisele ja entusiasmile.“ Kuus aastat hiljem on Jõe toon muutunud (KK 1987, nr 8): „Lool on juba mitu aega skandaali maik juures. Tuleks luua mingi aukohus, kes süüdlased vastutusele võtaks! Ja otsusest ajalehtedes teatataks – õnnetuste ja kuritööde all.“ 33 aastat hiljem on kauaoodatuke valmis – imed on võimalikud!
Mingil kujul on kirjavahetus siiski pool sajandit meie kultuuris figureerinud. Lisaks Parvele ja Rummole on seda kasutanud iga kirjandusloolane, kes süvitsi uurinud sõdadevahelist kirjanduselu: Siurut, futurismi, Tarapitat, Eesti Kirjanikkude Liitu, kulkat, Loomingut, Eesti Kunstnikkude Ryhma, Eesti Rahvuskirjanike Ühingut, PEN-klubi, kirjastusi, tsensuuri jne. Seega on raamatu lugemine nagu kordamiskursus.
Kirjanduselu
Mida need kirjad meile ilmutavad? Algriimiline pealkiri „Euroopa, esteedid ja elulähedus“ on ülekohtuselt kitsendav. Semper ja Barbarus reisisid ja unistasid reisidest, kuid mingit Euroopa-ideed kirjadest esile ei tule. Barbarus polnud esteet; tegelased, kes sõprade elu raskemaks tegid, polnud tingimata eluläheduslased. Sama esindusliku algriimi andnuks „Võlad, vaevused ja vapsid“. Nagu sõprade kirjavahetustes ikka on siin juttu rahast, perest, tööst, tervisest ja hobidest.
Johannes Semper (1892–1970) ja Johannes Vares, luuletajanimega Barbarus (1890–1946) olid koolivennad Pärnu gümnaasiumis. Mõlemad läksid vene ülikooli: üks õppis filoloogiat Peterburis ja arhitektuuri Moskvas, teine meditsiini Kiievis. Mõlemad mobiliseeriti ilmasõtta. Näib, et Semper rindele ei jõudnud, aga osales esseerina Asutavas Kogus. Barbarust dekoreeris sõjaliste teenete eest nii tsaar kui Eesti Vabariik. Mõlemad kujunesid riigiasutustest kaunis sõltumatuteks kirjameesteks: Barbarus tänu arstipraksisele, Semper küllap tänu jõukale äiale. Semper pikendas 1920ndatel rännuaastaid, elades-õppides Berliinis. 1930 sai ta Loomingu toimetajaks ja püsis kirjanduselu keskmes. Barbarusest sai üks telgesid Pärnu seltsielus, mida ta üldiselt põlgas. 1939 sügisel kolis ta Tallinna. Raamat lõpeb Semperi õnnesooviga Barbaruse 50. sünnipäevaks, mida tähistati üllatava pidulikkusega.
Noor-Eesti väljaannetele luuletusi jm saatnud Semper ja Barbarus ei saanud mundrikandjatena Siuru tegemistes täiel rinnal osaleda. Sõja lõppedes oli seltskond juba lõhki minemas: osa ei viitsinud, teised tülitsesid. Hakkab kuju võtma triksteripaari Visnapuu-Gailiti püsiroll: alati midagi susida ja untsu keerata. Nende tembud (koos vahelduvate kaasosalistega) läbivad refräänina tervet kirjavahetust. Luuakse ühiskonnakriitilisema suunaga koondis Tarapita, mis ühendab kümmekonda kirjameest (ja Underit). V. ja G. tahavad teha vastukaaluks ajakirja Peninukid – koguvad ettetellijatelt raha, mis saab otsa. Otsa saab ka Tarapita, s.t Tuglase hoog. Barbarus üritab kaua Tuglaselt kätte saada Tarapitale laenatud 12 000 marka. Tulemus kirjavahetusest ei selgu. Luuakse Eesti Kirjanikkude Liit, siis Looming, mida toimetab Tuglas, kuni Visnapuul-Gailitil õnnestub ta Jaan Kärneriga asendada. Barbarusele algul Looming ei meeldi, ta loodab asutada ideeühtsusel põhineva koondise või väljaande. Selle üle arutlevad sõbrad palju: kas luua enne rühmitus (aga kellest?) ja hiljem ajakiri või vastupidi? Üks Pärnus, teine Berliinis, jääb nende organisatoorne jõud napiks. Barbarusel tekib lootus luua koos Eesti Kunstnikkude Ryhma ja esperantistidega rahvusvaheline žurnaal Õkva; Semper jääb skeptiliseks. 1925. aastal hakkab tööle kulka. Semperi toimetajaks saades algab Loomingu ilusaim kümnend, kuid toimetuse sõltumatus, asukoht ja Semperi positsioon satuvad korduvalt ohtu.
Paljud probleemid käivad raha ümber. Algul oodati ja vahel ka saadi almanahhidest ja luulekogudest reaalset kasumit ja honorari. Kirjavahetus võiks olla hea alusmaterjal kirjandusökonoomiliseks uurimiseks, kuid tavalugejal lööb vääringute ja kursside vaheldumine pildi kiiresti kirjuks. Mõlemad Johannesed kuulusid arvatavasti ühiskonna jõukuse ülemisse kvintiili, olid ise võlgu, käendasid teiste võlgasid, andsid laenu. Nende kõrval oli kirjanikke, kes elasid avanssidest teoste eest, mida ei kavatsenudki kirjutada. See tekitab Barbaruses kibedust – miks tema peab hommikust õhtuni patsientidega jändama, kui Alle, V, ja Ge hommikust õhtuni boheemitsevad?
Niisiis, 1920ndatel otsis kirjandus endale institutsioone: väljaandeid, rühmitusi, kirjastusi, nagu ka ideid ja raha, kuni leidis valitsuse abiga püsivamad vormid: EKL, Looming, kulka. Need püsivad tänini. Tähtis on mõista, kui tähtsaks kirjandust peeti – eelkõige muidugi kirjanike eneste silmis, aga eneseusk on nakkav. Vabariigi peamist mõtet nähti kultuuris, kõik muu oli tõusiklus, vaimuvaesus, tagurlus. Raamatute kirjutamise asemel pühenduti esialgu pigem oma suuna kaitsmisele ja rivaalide, küll nooremate, küll vanemate, ründamisele. Päevalehed kirendasid följetonidest, milles kas kirjanikud ise või ajakirjanikud kas tögamisi või tõsimeeli materdasid teisi kirjanikke. Iga almanahhi ja ajakirjanumbrit arvustati, arvustustega polemiseeriti. Hiljem keskendusid konfliktid kulka rahadele ja preemiate aule. Peamiselt kroonulähedasemad kirjamehed nimetasid ennast eluläheduslasteks, pooldasid ülesehitavat külarealismi ja tööpoeesiat, taunisid välismaa poole kiikajaid, suurlinnadest vaimustujaid, vormiprobleemidega tegelejaid. Ega nad jätnud vastamata. Muidugi leidus neid, kes kemplustest kõrvale jäid: A. H. Tammsaare osaliselt, Luts täielikult. Semper seisis kaua nende tornaadode keskmes, suuremaid kaotusi kandmata. Barbarus jäi pigem kõrvale, kuid poleemiliselt sekkusid mõlemad.
Selline on standardsest kirjandusloost avanev pilt, mille üheks allikaks (Tuglase kõrval) ongi olnud Semper ja tema kirjad Barbarusele. Siit kerkib mõte, kas oleks võimalik kirjutada see kirjandusloo peatükk hoopis kahe „peninuki“, Visnapuu ja Gailiti perspektiivist, loona sellest, kuidas mõlemad ajasid kõverate kolleegide vahelt tublit sirget joont, mis päädis ajakirjaga Varamu? Ei tunduks usutav.
Kirjades on ilmekaid lugusid kolleegidest, näiteks kuidas Ants Oras (keda mõlemad peavad mõnusaks meheks) saabub, maani täis, frakk seljas, PEN-klubi poola külalist vastu võtma. Kirutakse kirjanduspildi viletsust, jagatakse hinnanguid, millest meelde jäävad ebaadekvaatsemad: Semper ei oska ära tunda Suitsu „Kõik on kokku unenäo“ väärtust, peab Einsteini ülehinnatuks, mõlemale valmistab Joyce’i „Dublinlased“ pettumuse.
Poliitika
Teame, et pool aastat pärast uhket juubelit saab Barbarusest Nõukogude nukuvalitsuse juht, Semperist haridusminister. Kaks aastat pärast Vene tagalast naasmist laseb Barbarus ennast maha. Semper jätkab ministrina, kuni langeb halba kirja kui „kodanlik natsionalist“. Ta tuleb kirjandusse tagasi kunagisi kaasvõitlejaid mustava võtmeromaaniga „Punased nelgid“ (1955), esindab vabavärsidebatis tagurlust ja hoiab ametlik-ettevaatlikku joont. Erinevalt Tuglasest, Andresenist või Adamsistki ta niisiis kuuekümnendate põlvkonna turjal kultuurilist come back’i ei tee.
Tagantjärele võib tekkida kiusatus otsida kirjavahetusest ilmutuslikke märke määravast sündmusest, mis aimaksid ette Johanneste tulevast kaasalöömist inimsusevastase režiimi töös: hetke, mil üks lükkab lapse troska alla või teine paneb konna mikrolaineahju. Midagi sellist siit ei leia, jääb hoopis – küllap adekvaatne – mulje, et oma põlvkonna kirjameestest olid Semper ja Barbarus vähesed korralikud kodanikud: nad ei joo, ei võltsi veksleid, ei poe võimule. Nad ei räägi isegi kuigi kirglikult teisi taga. Tõsi, Barbarus mängib arstikünismi registril, heidab kahemõttelist nalja. Kuid juba 1921, siurulaste nääklusi hinnates on ta moraalne kompass paigas: „arvan, et eraelu kirjanduslikust tegevusest eraldada tuleb ja mitte seda domineerivaks pidada, kuidas inimene oma maiseid instinkte jaotab: kas võtab mees naise, ehk missuguse (kodanlise, vaese, rikka, libu, ehk ausa), kas tal abieluks armastus, sentimentaalsus, ehk varanduslised põhjused, see ei ole tähtis; rohkem veel, olgu kirjanik pederast, sadist, soodomist, onanist, askeet, ehk hoorai, see pole teiste asi; eraelu on iga isiklik asi“ (lk 93). Teisal deklareerib ta: „Meeldivad mulle väga korstnapühkijad, möldrid, mehaanikud, autojuhid, libud ja teised kuidagi määrit isikud, nagu murdvargad, laimat kirjanikud, lapsetapjad, pordikud, tüdrukutevägistajad, söelaeva madrused jne. jne.“ (lk 314).
See, mis I köite lugemisel eriti hämmastab, on sõprade apoliitilisus. Üks küll põrbib ja teine kurdab vabariigi umbsuse üle, aga mingit reaalset soovi asju muuta või poliitikasse sekkuda kumbki ei ilmuta. Kirjades ei esine kordagi nime Marx. Siiski, Barbaruses lööb vahel välja nostalgia revolutsioonipäevade järele: „Tahaks ykskõik kun uut revolutsiooni, uut vaimustust, maakera menstruatsiooni näha, – siis elustuks ise uvvesti, ammutaks uut energiat. Praegune õhustik on masendav, lämmatav siin meil, samuti ka mujal“ (1923, lk 194) või: „Kui palju rämpsu on kogunud kõikjale, et oleks vaja suurt & õhkupuhastavat aktsiooni kõige tuulutamiseks: oleks vaja uut revolutsiooni, mis koristaks selle päälekeenud kõntsa meie tooniandvas kihis“ (1930, lk 647).
Kõige põhimõttelisemad kirjad vahetatakse 1925. a rahvusküsimuses. Pärnulane soovib rahvustest vabanemist, berliinlane peab seda võimatuks ja kahjulikukski. See vastakus jääb kumbagi iseloomustama. Rahvuslikust vaimust ja kultuuriloost enam huvitavad arst Barbarust aeroplaanid ja raadioantennid. Mäletatavasti kirjutab filoloog Semper 1935 luuletuses „Kodumaale“ liberaalse patriotismi (tänapäevaks võib-olla leierdatud) tunnusread:
Ei ma kiidukõnede kõrinast
ega trummide põrinast
leia õiget su palet.
Ei ma hõisata mõista teistega võistu.
Pärast päevade valet
tulen tasa su juurde,
kui kõik vaibund vaikusse suurde,
et sind mõista mõistu.
Johanneste poliitiline ärkamine saabub alles 1933, sünkroonis vapsidega. Barbarus asub teotsema, ühendab jõud Vildega vihikus „Vastutusrikkal ajal“. Nigol Andreseni kaudu tekivad tal sidemed noorsotsidega. Pätsi riigipöörde ja vapside lämmatamise kiidavad mõlemad heaks kui vähema halva ning Tuglase abiga algatavad nad kirjanike liidus pööret toetava deklaratsiooni. 1935 reisib Barbarus Leningradi ja Moskvasse. Entusiastlik reisikiri toob Loomingule pahandust, mille peale Barbarus kirjutab: „Ja kui nad Venemaad nii kõvasti vihkavad, miks nad siis jäljendavad säälset režiimi: sääl ju ka ei tohi avaldada hinnanguid, mis riikikandva vaimuga pole kooskõlas“ (lk 945).
Molotovi-Ribbentropi pakt teeb Semperi murelikuks: „Ma ei ole küll Suitsuga koos veel olnud, aga tema olla Venemaa reisist väga vaimustatud. See kõik oli aga enne Stalin-Hitleri käeulatust. Nüüd on ju maha maetud või vähemalt peaksid seda olema niihästi rahvarinne, fašismi- kui ka imperialismi ja agressioonivastased loosungid. Ideelise aluse ja lähtekohtade asemele on astunud hitlerlik realism, mis täna seda eitab, mida eile pühalikult vandus. Võib-olla vabandatakse seda hegelliku dialektikaga“ (lk 1099-1100). Seevastu Barbarus täitub pärast baaside lepingut mingi kroonuliku optimismiga, justkui harjutaks uut fraseoloogiat: „On siiski hää meel, et meie kultuurareng võib jatkuda ilma suurema suundamiseta, et meie kirjandus ja kunst siiski jääb ilmekaks ja isikupäraseks üldise loomismulina kõrval, mida kupjaga ergutatakse. … Elagu vaba vaim ja selle saavutused!“ (lk 1104). Elu peab minema paremaks ja lõbusamaks: „On juba endalgi tekkinud vajadus lõbusama ainestiku järele, ja loodetavasti võime esialgu üsna rõõmsad olla, ja meie isamaa pärast mitte nutta … Mina isiklikult ei oleks midagi paremat ka jõuluvanalt soovida mõistnud. Ja kes hädaldavad, nende süüme pole puhas … Mis veel halba olemas, küll see olude sunnil muutub ja kohaneb hüveks“ (22. X 1939, lk 1111).
Vältimatule küsimusele, miks Barbarusest sai Kremli käsilane, võidakse vastata mitut moodi: ta jälestas Eesti Vabariiki, jälestas fašismi, oli edev ja karjäärihimuline, oli naiivne ja uskus kommunismi, arvas ennast üle hinnates, et suudab oma maine ja meelerahu ohverdades ära hoida hullema jne. Seda, kas tal õnnestus midagi halba ära hoida, pole vist selgunud, aga tema marionetiliigutusi pole ka uuritud. Võib-olla tuleks küsimus pöörata ringi: miks Kreml valis oma plaanide teostamiseks just Barbaruse? Igal juhul tõstab Barbarust paljude ajaloolist marionettide seast esile klassikaline akt: enesetapp veel enne pukist kukkumist. Tõsi, kuus ja pool aastat liiga hilja.
Luule
Üks XX sajandi kuulsamaid luuletusi on Audeni eleegia W. B. Yeatsi surma puhul. Seal öeldakse umbes nii: „Need, kes vaprad, kaunid, süütud,/ õige kiiresti on tüütud/ püsimatu Aja meelest;/ Aeg peab aga lugu keelest;// ootab seega andeksand/ neid, kes keelt on ümmardand,/ argus, ülbus ja muud patud/ neile saavad andestatud.// Sai sel veidral põhjusel/ andeks Kipling, saab Claudel,/ aeg on helde Yeatsilegi,/ kes häid luuletusi tegi.“
Kuidas on Barbaruse ja Semperiga? Kas Aeg andestab neile „arguse, ülbuse ja muud patud“? Audeni loogika järgi sõltub vastus sellest, kas nad ümmardasid keelt piisavalt, kas tegid piisavalt häid luuletusi. Eesti keele ja luule kontekstis peaks esimesel juhul vastama kõhklevalt, teisel pigem jaatavalt.
Barbaruse lugemisväärsed palad jäävad 1920ndatesse, mil ta liikus ekspressionismist tehnoloogilisema futurismi poole ning püüdis oma „multiplitseerit“ luulet arendada mitmes plaanis, kohandada mitmele häälele. Põrpiv hakitud rütm asendub hiljem tuima salmivenitamisega, koperdava rõhulise värsiga, mis kulgeb nagu pooli pealt veetav okastraat. Seda on füüsiliseltki valus lugeda. Siin-seal leidub lubavaid hakatusi ja erksaid kujundeid, aga kõik käib kiiresti maha. Barbarusel polnud nagu keelelist kuulmist; varasem eksperimentaalne futurism ja ekspressiivne motiivistik aga korvasid ja varjasid seda puuet. Samal ajal tabas 1930ndatel teatav mahakäik kogu põlvkonda, Visnapuud, Underit, Adsonist rääkimata. Kriitika sellest numbrit ei teinud. Kui Barbarusele midagi ette heideti, siis provintsliku metropolitismi paradoksi: elab Pärnus ja luuletab trammidest. Ants Oras, kes tabas täpselt Visnapuu, Sütiste ja Hiire nõrkusi, tõstis ikka ja jälle esile Barbaruse meelelist erksust ja energiat. Siiski, Daniel Palgi võttis 1934. aasta Eesti Kirjanduses Barbaruse kriitilisemalt käsile ja vajutas helladele kohtadele. Barbaruse reaktsioon oli talle ebatüüpiliselt valulik (lk 908).
Semper on elegantsem, graatsilisem poeet, kes kirjutas eluõhtuni aeg-ajalt häid luuletusi. Eesti NSV hümni, mis jääks meelde ja oleks lauldav, poleks Barbarus teha suutnud. Tundub, et Semperi kollaboratsionism oli nooremale vaimukaaslasele Ants Orasele isiklik hoop. Paguluses pöördus Oras mõnikord Semperi „vaimset enesetappu“ vaagima. Kord arvab ta selle põhjuseks ülikoolist saadud „vene substraadi“, kord hingetu „ratsionalismi“ ja „vaimusportlase“ pealiskaudse mentaliteeti. See tagantjärele moraliseerimine ärritas õigusega Ivar Ivaskit, kes ei jäta talle kirjutamata: „Semperi ja Barbaruse suhtes aga eksisite …, sest nägite eetilise komponendi puudumist alles 1940. a. sündmuste järgi“ („Akadeemia kirjades“, lk 201).
Konstruktivisti ja opositsionäärina tuleb Barbarus ikka ja jälle kultuuripilti tagasi: 1980ndatel leidis ta eestkõneleja Leonhard Lapinis; sel sajandil tegutses Pärnus mõnda aega J. Barbaruse nimeline Kontrakultuuri Keskus. Semperi vaiksem tagasitulek jäi 1980ndate lõppu, 1990ndate algusse. Toonane „uus-siurulikkus“ seisneski semperlikkuses. Semperita polnuks Max Harnooni, „Pihlakate merd“ ega noort Kalju Kruusat.
Luuletaja 100. sünniaastapäevaks kirjutas Hasso Krull mõtiskluse „Semper missugune“ (Vikerkaar 1992, nr 3), milles kõlab pettunud armastaja kibedus: „Ei tea ühtki eesti kirjanikku praegu, kes samavõrd totaalselt oleks kaotanud oma endisaegse identiteedi. Ei saa isegi öelda, et oleks olemas „kaks Semperit“. Sest kumbagi ei ole.“ Aga kui Aeg peaks luule jälle tähtsaks muutma ja kui luuletajad taas luulelugu tähtsustama hakkavad, võivad mõlemad veel armu saada.
Väljaandest
Pisimgi norimine selle publikatsiooni üle peaks olema eest ja tagant polsterdatud sügava tänu ja imetlusega. Käsikiri, mis 40 aastat seisab ja samas täieneb, kasvatab külge probleemipuntraid, mis pidid ükskord läbi raiutud saama. Kirjandusmuuseum ja Marin Laak on seda vaprasti teinud. Aga väljaande aparatuurist oleks tahtnud leida teadet selle kohta, kuidas kirjad üldse arhiividesse jõudsid. Kommentaare, mida on 2363, nimetatakse eksitavalt „tekstikriitilisteks“ – otseses mõttes tekstikriitilisi kommentaare, mis käiksid teksti tuvastamise kohta, on tarvis läinud vaid tosinal korral. (Millegipärast on joonealuseid märkusi hakatud meil nimetama „viideteks“.) Märkuste näpuvigadest nimetatagu: mk-s 51 on Gailiti „Saatana karusselli“ uustrüki koostajaks märgitud Maarja Kangro, pro Vaino; mk-s 804 on Saareste raamatu pealkirjaks „Leksikaalseist vahekordadest eesti muusikas“, pro „… murretes“; mk-s 1470 seisab Mats Mõtslase romaani pealkirjana „Kraavikaevajad“, pro „Kraavitajad“; mk-s 1921 on reisikirja „Mere kaudu lõunaläände“ autoriks Semper, pro Schütz. Mk-s 1780 väidetakse riigipäevahoone süütajateks hitlerlased, kes seda tõenäoliselt ei teinud.
Nelja kommenteerija tööle (Paul Rummo, Abel Nagelmaa, Tiina Saluvere, Ülo Treikelder) olnuks raske peale suruda ühtlust, kuid kentsakas on järelsõna teadaanne, et ebaühtlus olla taotluslik. Ebaühtlus avaldub esmajoones selles, et I köide on tihedamalt kommenteeritud kui teine. Esineb ülekommenteerimist (Tizian, Tintoretto, don Quijote, Dulcinea, Skylla ja Charybdis jne) ja möödapääsmatut alakommenteerimist (mõned joonealuse kommentaarita jäänud pärisnimed on registris siiski koos eesnimega ilusti sees: Benjamin Vallotton, Yeichi Nimura jt). Häirib I köite märkuste sage hinnangulisus, mille saanuks kerge vaevaga kõrvaldada: „liigselt kiitev hinnang“, „kesisevõitu armastus-draama“; „iganenud arusaamad“ jms. Aga polsterdagu nende märkuste lõppu veel kord sügav tänu ja imetlus.
Jääb mulje, et oma põlvkonna kirjameestest olid Barbarus ja Semper vähesed korralikud kodanikud: nad ei joonud, ei võltsinud veksleid, ei pugenud võimule.
Arnold van Gennepi antropoloogiline essee „Siirderiitused“ („Les rites de passage: étude systématique des rites“ 1909) paigutub XX sajandi alguse Prantsusmaa religiooniantropoloogia kuldajastu parimate teoste hulka. Tekst ei jää seega mõjukuselt maha niisugustest tänapäevani paljuloetud tekstidest nagu Émile Durkheimi „Religioosse elu põhivormid“ („Les formes élémentaires de la vie religieuse“ 1912) ja Marcel Maussi „Essee kingist“ („Essai sur le don“ 1925, ee 2015). Mõlema autoriga oli van Gennepil pingelised akadeemilised suhted.. Durkheimi tööde terava kritiseerijana oli van Gennepil raske tõusta Prantsusmaal akadeemilisel karjääriredelil, olles sealsest antropoloogia ringkonnast välja tõrjutud.1
Viljaka autori ning mitme teadusväljaande ja -organisatsiooni eestvedajana van Gennep üllataval kombel akadeemilist õpetust Prantsusmaal ei andnud.2 Tema tähtsaima teose „Siirderiitused“ koht XX sajandi esimese poole antropoloogiaalases kirjanduses on tõtt-öelda perifeerne, aga jõudis siiski niisuguste autorite kätte nagu Joseph Campbell, kelle sensatsiooniline raamat „Tuhandenäoline kangelane“ (1947, ee 2015) oli van Gennepi siirderiituse skeemist nähtavasti mõjutatud.3
„Siirderiituste“ tähetund jõudis viimaks kätte 1960. aastal Ameerika Ühendriikides, kui etnograafi ja folkloristi teos oli esimest korda tõlgitud inglise keelde. Angloameerika strukturaalantropoloogide valduses oli „Siirderiitused“ viimaks jõudnud vastuvõtliku publikuni.
Positivistlik taksonoom
Van Gennepi kui sotsiaalteadlase kreedo on positivistlik. „Siirderiitused“ algab üleskutsega „süstematiseerida maagilis-religioossete toimingute kohta kogunenud üksikasjalikke kirjeldusi“.4 Van Gennep tõuseb esile kui taksonoom, kes kurvastab, et ei suuda oma klassifikatsioonis saavutada botaaniku täpsust.5 See frustratsioon oli tolle aja antropoloogias valdav. Eurooplaste sissetung uutesse maailmajagudesse tähendas muu hulgas tihenenud kokkupuuteid urbanistlik-industriaalsest tsivilisatsioonist lahus arenenud ühiskondadega. Nendest kokkupuudetest saadud etnograafiliste andmete haldamine, järgides August Comte’i eeskuju ja XIX sajandi teaduse progressi eesotsas Darwini evolutsiooniteooriaga, seadis tolle aja antropoloogid küsimuse ette, kuidas organiseerida seda kaledoiskoopilist kultuurimaterjali loodusteadusele omase rangusega.6
Van Gennepi siirderiituse skeem on üks niisugune kultuuriüleselt kehtiv riituse kategooria, katse vaatlusandmed korda seada ning oma süsteemi tõestuseks esitab van Gennep hulgaliselt fakte (raamatus on pool tuhat viidet), sest tema töö peab olema teaduslik, mitte pelk spekulatsioon – pahe, milles ta süüdistas Durkheimi, kes üldistas väga napi etnograafilise materjali pinnalt. Van Gennep kirjutab: „Siinne süstemaatika pole pelk loogiline konstruktsioon, vaid vastab ühtaegu nii faktidele, varjatud kalduvustele kui ka ühiskonna vajadustele.”7
Teine van Gennepi tööd kandev põhimõte on tema uskumus, et inimene, sh inimtegevus, ja loodus on lahutamatud terviku osad ning neile kehtivad samasugused seadused ning vahelduvad stabiilsuse ja varieerumise perioodid. Siirderiituse skeem ei olnud seega kohaldatav ainult riitustele, mis põhinevad inimelu sotsiaalsetel siiretel – sünd, murdeiga, abiellumine, surm, initsiatsioonid, ametialane spetsialiseerumine –, vaid ka neile, mis olid pühendatud looduslikele üleminekutele. „Viimaks on inimomaste siirete muster mõnel rahval seotud ka kosmiliste siirete mustriga, planeetide tiirlemisega ja kuufaasidega. On tõesti grandioosne idee seostada inimelu etappe loomade ja taimede elu etappidega ning ühendada need mingi eelteadusliku vaistu abil universumi suurte rütmidega.“8
Nende ülevate ideede kõrval ei tohiks unustada siirde esmast, elementaarset tähendust: siire kui ruumiline liikumine. Van Gennep koguni vihjab võimalusele, et ruumilise siirdega – üle läve, läbi portikuse, piiriületusel – seotud tavadel võis olla oluline, kui mitte algupärane positsioon siirderiituste kujunemisloos.9
Siirderiituse skeem, mille van Gennep esitab, on kolmeosaline. Siire algab irrutusriitusega, mille eesmärk on eraldada riituse läbija(d) tuttavlikust maailmast. Riitus ei hõlma seega vaid sotsiaalset rolli, mida osalised varem evisid ja millest neil tuleb nüüd loobuda, vaid ka nende suhteid lähikondsete ja ühiskonnaga, mis siirderiituse vältel uuesti määratletakse. Irrutusriituseks on tihtilugu millegi (juuste, nabaväädi) äralõikamise riitused, aga ka riituse läbija eraldamine onni või pühamusse.10 Irrutusriitust nimetab van Gennep ka siirderiituse preliminaalseks faasiks, mis eelneb vaheriitusele ehk liminaalsele faasile (ld limen ’lävi’).
Just vaheriituse ehk siirderiituse liminaalse faasi äratundmine siirderiituse skeemis on osutunud van Gennepi suurimaks panuseks sotsiaalteadustesse. Viiskümmend aastat hiljem on liminaalsuse mõistet edasi arendanud antropoloog Victor Turner, kes analüüsib selle kaudu Ndembu ühiskonda Namiibias (tänapäeva Kongo Demokraatlikus Vabariigis), aga ka hulganisti teisi eriilmelisi kultuurinähtusi (nt hipide liikumine 1960ndatel, Hells Angels ehk Põrguinglite motojõuk 1950ndatel). Turneri kaudu on liminaalsuse mõiste libisenud ka teatriuurijate leksikoni.
Van Gennep käsitles liminaalset faasi aga kitsamalt vaheperioodina irrutus- ja ühendusriituse vahel. See on kui ajutine surm, katkestus üldisest ühiskonnaelust, mille kestel riituse läbijal puudub ühiskonnas kindlalt fikseeritud roll. Vaheriitused domineerivad enim matuseriituste ajal, olles eriti tähtsad lahkunu lähedastele.11 Ühtlasi teeb autor huvitava tähelepaneku selle kohta, kuidas surnu kandmine matuseriituse ajal sümboliseerib lahkunu vahepealset, liminaalset seisundit elavate ja surnute maailma vahel.12
Viimasena leiab aset ühendusriitus ehk siirderiituse postliminaalne faas, mis on ühtlasi riituse läbija sotsiaalne tagasitulek, ent seekord juba uues rollis ja vahekorras ühiskonna teiste liikmetega. Ühendusriitusega on siire lõpule jõudnud. Selleks võib olla näiteks ühine söömaaeg, nime andmine lapsele, vennastumine jne.
Grupisisene stabiilsusevajadus
Siirderiituse funktsioon, ühiskondlik vajadus, nagu van Gennep väljendab, on grupisisene stabiilsus ning selle liikmete rollide ja nendevaheliste piiride kinnitamine. Van Gennep nägi ühiskonda struktuurina ning nihe struktuuri ühes osas põhjustas ümberkorraldusi struktuuri kõigis osades: „Sellised staatuse muudatused ei toimu häireteta ühiskondlikus ja individuaalses elus – ning teatud hulk siirderiitusi ongi mõeldud kahjulike toimete leevendamiseks.“13 Olles küll antropoloogias funktsionalismi ajajärgu esindaja, on tuleviku strukturaalantropoloogia alged van Gennepi ideedes küllaltki tajutavad.
Siirderiituse skeem ise on lihtne ja intuitiivne. Riituse rütm, s.o peatus – ootus – üleminek – sisenemine – ühinemine14 koos arusaamaga preliminaalsest, liminaalsest ja postliminaalsest faasist, võiks olla mõistetav igaühele, kes on kunagi pidanud lennujaama terminalis aega surnuks lööma. Ehkki läved ja piirid, üleminekud ja uued algused eksisteerivad ka linnastunud läänes, ei hõlma need sotsiaalsed ümbersünnid maagilis-religioosseid riitusi, vahel vaid kõigest formaalseid, tseremoniaalseid žeste.
Etioopia hamaritel on üheks initsiatsiooniriituseks, millega tähistatakse poisi täiskasvanuikka jõudmist, üle üksteise kõrvale rivistatud pullide jooksmine.
Mobiilsus ja avatus on meie tsivilisatsiooni märksõnad. „Iga ühiskonda laiemas mõttes võib käsitleda kui omamoodi maja, mis jaguneb tubadeks ja koridorideks, mille vaheseinad on seda õhemad ja vaheuksed seda laiemad ja avatumad, mida lähemal paikneb see ühiskond oma tsivilisatsiooni poolest meie omadele.“15 Rangelt diferentseeritud ühiskonnas põhjustavad staatuse muudatused kogukonna struktuuris suuremaid kõrvalekaldeid kui dünaamilises metropolis, kus kõik on pidevas voolamises.
Urbanistlik-(post)industriaalse ühiskonna maja seisab püsti, ehkki vaheseinad on poorsed. Tekib küsimus, kas on võimalik, et see toimub millegi arvelt. Mis hoiab seda maja üleval? Miks ei ähvarda meie ühiskonda kollaps, häired, staatuse muudatusega kaasnevad kahjulikud toimed?
Kahtlemata on modernne inimene vähemal või rohkemal määral traumeeritud. Kas pole see siis keha, mida on kahe sajandi jooksul objektifitseeritud kas rutiinse, optimeeritud töö tegijana või hävitusmasinana kahes maailmasõjas, keha, mis on saanud tunda esmalt aatomipommiajastule, seejärel kliimakriisile eriomast ärevust, närvisüsteemi järeleandmatut erutust, ning lõpetuseks keha, mis on eraldatud teistest kehadest, mis psüühilise või füüsilise, majandusliku või sotsiaalse õnnetuse korral leiab end nimetu asutuse kliendina, mitte inimesena teiste inimeste seltsis? Voolavus tähendab ka pidetust, tähenduse ebakindlust ning just Kopernikuse pöördega plahvatanud ajastul näeme seda pidetust kõige akuutsemalt.
Riitus, nagu me van Gennepi raamatust loeme, on kollektiivne ja tähendust loov tegevus, ent miljonilinnades pole võimalik sellist kollektiivi püsivalt alal hoida. Parim, millele saame loota, on individuaalselt selekteeritud kollektiiv, kellega ühiselt luuakse tähendust: tähistatakse sünnipäevi, ametialast tõusu, lapse sündi, jaanipäeva jne. Aga needki kollektiivid on hajusad, ebakindlalt seotud. Ometi toimib ühiskond häireteta, häired on inimeste hingeelus. Psühholoogi vastuvõtt on samuti omamoodi siirderiitus, milles eristuvad irrutus-, vahe- ja ühendusriituse elemendid, ent kuna see toimub erasfääris, puudub psühholoogi vastuvõtul avalik, kollektiivne mõõde ja see eraldab inimesi vahel isegi veel rohkem üksteisest. Van Gennep ei olnud psühholoogiline, vaid ta oli sotsioloogiline funktsionalist. Teda huvitas rohkem siirderiituse sotsiaalne kui psühholoogiline funktsioon.16 Ometi pole raske tema analüüsi lugedes mõista, kuivõrd seotud on omavahel psühholoogiline ja sotsioloogiline sfäär ning kuidas kriis ühes võib vallandada selle ka teises.
Endiselt on kitsaid vaheuksi
Muidugi ei ole tõsi, et siirded nii ruumilises (nt Euroopa Liidu piiri ületamisel)17 kui ka sotsioloogilises (nt identiteedi) mõttes ei põhjusta meie hüperdünaamilises ühiskonnas pingeid. On vaheuksi, mis on endiselt üsna kitsad ja mille ees seisavad väravavalvurid (gatekeepers), kes otsustavad, kellel on õigus üle läve astuda, kes on tõeline naine või mees, eestlane või venelane. Kas nähtamatu erivajadusega inimene võib üle läve minna? Transsooline, kellel pole kunagi düsfooriat olnud? Naine, kes ei sündinud naisena ja kes seetõttu ei olnud lapsena patriarhaadi poolt rõhutud?18 Kas Rachel Dolezal võib üle minna? Ja mis saab binaarsusest mees ja naine, mis van Gennepil oli esmane ühiskonna jaotusviis maagilis-religioosse jaotuse (profaanne-sakraalne) kõrval? Need kõik on delikaatsed, sageli ebamugavad küsimused ning nende tekkimine näitab, et ühiskonna maja pole kunagi tõeliselt valmis.
Meil ei ole varnast võtta riitusi, mis hoiaksid ära ühiskonna lõhestumise, ning võib-olla pole sellest midagi. Sama palju kui moodne linnaelu põhjustab nihilismihoogusid, tunneksime ilmselt ahastust, kui meie rollid oleksid ette määratud rangelt hierarhilise maagilis-religioosse ühiskonnakorralduse poolt. Tuleb julgelt vastu võtta (post)modernse ühiskonna pakutu end ise määratleda, ja määratleda seejuures rituaalid, kollektiivsed või individuaalsed, mis aitavad kinnitada oma kohta maailmas.
Lõpetuseks ei saa jätta märkimata, kuivõrd erakordselt liminaalsel ajal me elame. Liminaalsus, lävelisus tähistab küll ebakindlat, katsumusrohket perioodi, aga see on ühtlasi aeg, mil toimuvad tormilised muutused, mil saab võimalikuks uuestisünd. Me oleme juba kevadel läbi teinud esimese irrutusriituse, mil püsisime kuulekalt kodus, ning kes teab, kunas leiab aset ja millisel kujul saabub ühendusriitus (laulupidu?). Seni peame vastu.
1 Toomas Gross, järelsõna Arnold van Gennepi „Siirderiitustele“. Tartu Ülikooli kirjastus, 2020, lk 220-221.
2 Rosemary Zumwalt, Arnold van Gennep: The Hermit of Bourg-la-Reine. American Anthropologist. New Series, Vol. 84, No. 2, 1982, lk 299–313.
3 https://en.wikipedia.org/wiki/Arnold_van_Gennep, vaadatud 8. IX 2020.
4 Arnold van Gennep, „Siirderiitused“. Tartu Ülikooli kirjastus, 2020, lk 9.
5 Samas, lk 22.
6 Solon T. Kimball, sissejuhatus, Arnold van Gennep „Rites of Passage“. The University of Chicago Press, 1960, lk v-vi.
7 Arnold van Gennep, „Siirderiitused“. Tartu Ülikooli kirjastus, 2020, lk 212.
8 Samas, lk 218.
9 Samas, lk 34.
10 Samas, lk 67, 189.
11 Samas, lk 167.
12 Samas, lk 210.
13 Samas, lk 24.
14 Samas, lk 41.
15 Samas, lk 38.
16 Toomas Gross, järelsõna Arnold van Gennepi „Siirderiitustele“. Tartu Ülikooli kirjastus, 2020, lk 222, 224.
17 Van Gennep elas juba unustusehõlma vajunud ajal, mil igasugust bürokraatiat piiriületamisel peeti barbaarsuseks. Sellest on kirjutanud ka Rutger Bregman raamatus „Utoopia realistidele“ („Utopia for Realists“ 2016, lk 215). Meie antropoloog kirjutab: „Jättes kõrvale mõned riigid, kus on endiselt kasutusel pass, on säärane siire meie päevil tsiviliseeritud piirkondades vaba. Piir, see mõtteline joon, mis kulgeb läbi piirikivide või -tulpade, on liialdatud kujul nähtav üksnes maakaartidel. Ent see polnudki nii ammu, kui siirdeid ühest riigist teise ja riikide siseselt ühest maakonnast teise … saatsid mitmesugused formaalsused.“ (lk 27)
18 Ilmselt ei leidu tänapäeval transsoolisest muutumisest ühtegi teist ehedamat ega poeetilisemat (mõelgem liblika metafoorile) näidet siirderituaalist, isegi kui sellel puudub maagilis-religioosne mõõde.
