Pilk Berliinist VIII – Tantsiv revolutsioon 30 aastat hiljem
MELE PESTI
„Kõige suurem viga on küsida esmaspäeva hommikul nooremalt töökaaslaselt möödaminnes, kuidas nädalavahetus läks. On väga tõenäoline, et ta hakkabki jutustama, pikalt ja detailselt, kes mis klubis käis, kes täpselt mida ja kellega tegi.“ Nii kurtis mulle aasta alul kohvi kõrvale eestlasest oma ala professionaal, kes ei kolinud Berliini sugugi klubikultuuriga tutvumise soovist, vaid tööalaste võimaluste pärast. Ta on liberaal, kes usub eraelu vabadusse: tehku igaüks, mida tahab, kuni teisi ei häiri. „Aga noh, kui ta näitab näpuga, et see ülikonnaga osakonnajuhataja seal ei kandnud reede õhtust pühapäevani mitte midagi peale karvase äärega nahkvesti, siis noh, poole tunni pärast on mul temaga koosolek ja ma ei suuda teda enam tõsiselt võtta!“
Berliinis on hulk inimesi, kes on harjunud veetma terve nädalavahetuse klubis, nii et vahepeal ei pruugi koju jõudagi. Esmaspäevaks on nad ilusti tööl, vormis ja rollis, argihierarhias tagasi. Odavlennuturu tihenedes sai Berliinist paljudele Euroopa noortele, eriti brittidele, peo sünonüüm, kuhu lendava taksoga weekend’i veetma kihutada.
Enne koroonalainet juhtus minulgi peooludes koomilisevõitu tippkohtumine. Tagasihoidlikus rokiklubis Gretchen keerutas plaate paljudele Eesti muusikasõpradele armas nimi Gilles Peterson, Briti päritolu maailmamuusika-DJ, kes on meiegi artiste kuumaks mänginud. Publiku seas ringi vaadates hakkas silma imelikult palju tuttavaid nägusid. Nonii, see Tallinna DJ ja see teine koos naisega, oot, tema ka veel. Kõik väitsid, et olid Berliini tulnud ja just selle peo otsa komistanud täiesti iseseisvalt: lennud ju nii odavad, miks mitte nädalalõpul end tuulutada.
***
Massiivsed, päevavalgel tänavapildis eristamatud klubiuksed on märtsist saati kõikjal Berliinis suletud ka öösiti. Vahel lööb mõni DJ võimendile hääled sisse ja teeb korraliku viietunnise seti – aga nii, et hiiglaslik industriaalne saal kumiseb tühjana vastu ja higiste tantsijate energia asemel saab plaadikeerutaja tagasisideks vaid telefoniekraanile vupsavad südamed ja pöidlad. Puldi ees vahib külm kaamerasilm, sett kantakse veebis üle ja pidu peab toimuma tantsusõbras eneses.
„United We Stream“ oli klubijuhtide kiirvastus peopaikade sulgemisele – uus ühine voogedastuskeskkond. Kui Berliini linnapea Michael Müller teatas 13. märtsil, et alates 17. kuupäevast jäävad kõik üritused ära, siis läks juba 18. märtsil eetrisse platvorm, kus striimiti päevast päeva kinniste uste taga ilma kohal viibiva publikuta kontserte ja DJ-sette. Mitu kuud kanti igal õhtul vähemalt kella seitsmest keskööni, vahel lisaks ka päeval pidusid üle – ja tõmmati nii tähelepanu raskustele, millesse Berliini ikooniline klubikultuur pika pausi tõttu satub. Esimese kahe nädalaga koguti klubide toetuseks portaali abil 300 000 eurot, sellele lisandus loomulikult riigi ametlik toetus. Juuni keskpaigaks oli formaati laiendatud paljudesse Euroopa ja Aasia linnadesse ning kogutud poolteist miljonit toetuseurot.
***
Berliini ööklubis Berghain peetakse muutunud oludes õuepidusid ja võõrustatakse kunstinäitusi.
Aga mis need klubid siis ikkagi on – pelgalt koht joomiseks, laaberdamiseks ja nakkushaiguste levitamiseks? Miks peaks siis keegi tahtma neid omast taskust toetada? Aeg-ajalt kumavad avalikus diskussioonis sellised halvustavad arvamused, näiteks siis, kui mõnes Tartu tantsukohas on leitud koroonat. Eks rasked ajad sobi alati ka vanade eelarvamuste väljaelamiseks ja annavad neile, kel võimu, võimaluse oma moraalseid eelistusi „puhtuse ja tervise“ egiidi all normina kehtestada. Suvine rabe sissesõit Antsla kandis alanud Rainbow’ liikumise kogunemisele ja selle kajastamise toon Eesti meedias oli suuna üks piinlikumaid näiteid.
Pidusid peabki pandeemia ajal ära jätma – ja klubilinnas Berliinis piirati neid sel suvel märksa enam kui Eestis. Aga ilmselt tasub hoolega jälgida retoorikat, mis piirangute juurde käib. Nii nagu Tartus reageerisid baariomanikud haigestunute arvu tõusule vastutustundlikult kollektiivpausiga, otsivad siingi klubijuhid võimudega koos võimalusi, kuidas uutes oludes see oluline kultuuri- ja majandussektor ellu jätta. Kreuzbergi ja Friedrichshaini linnaosa piiril kõrguv Berghain, legendaarseim legendide seas, alustas juba juulis kõiki norme austavate õuepidudega. Hetkel võõrustab see teknoklubi kõrgetasemelisi kunstinäitusi, kuhu tungleva publiku sabad vonklevad mööda tehaseõue sama pikkade keermetena kui varem tantsupublik.
Eesti laulvas revolutsioonis oli tähtis koht koorilaulul. Berliini müüri langemisele eelnev, saatev ja järgnev helitaust oli tekno ja elektroonika. Just 1989. aasta juulis leidis siin aset esimene teknomuusika- ja tantsufestival „Love Parade“ – armastuse paraad, mille korraldajad registreerisid esialgu „Rahu, rõõmu ja pannkookide“ levitamise meeleavaldusena. Müür kõrgus veel võitmatuna, nii et esimest armastuse paraadi peeti vaid Lääne-Berliinis. Elegantsete kaubamärkide butiikidega ääristatud laial Kurfürstendammi avenüül tantsis kesk päeva 150 000 inimest.
Ja nii nad tantsisidki Berliini vabaks. Juba 9. novembril langes müür. Ida-Berliini muusikafännid, kes olid pikalt lääne raadiojaamu kuulanud, ei tormanud sugugi lääne poodidesse kaupa ahmima. Nad trügisid hoopis Kreuzbergi elektroonilise muusika klubisse UFO. Ida ja lääs tantsisid koos läbi kogu öö – ja palju öid pärast 9. novembrit. Mahajäetud piirialad, tühjaks jäävad tööstushooned uhas üle uus, acid house’i saundist läbi imbunud elektroonilise muusika laine. Detroiti DJ-d tulid kohale, mängisid ise ja mõjutasid kohalikke. 1989. aastal lahvatanud klubikultuur on Berliini ägedana hoidnud kolm aastakümmet ning praegu taotletakse selle UNESCO kultuuriväärtuste pärandisse kandmist. Jääb vaid oodata, millisel kujul see pandeemiast väljub.
Evi Arujärv, „Otsides varjatud ilu“ Teada põhjusel nihkusid Eesti muusika päevad märtsist-aprillist septembrisse ja said väikestes saalides kammerliku vormi.
Tanel Vallimäe, „Sallivus ja võrdsus maailmavaatelistes vaidlustes“ Kui võitlus käib ühiskonna tekitatud ebavõrdsete suhete kaotamise eest, on võrdsuse küsimuses loodusteaduste poole pöördumine tulutu. Tuleks otse välja öelda, et see või teine võrdsus ühiskonnas ei meeldi.
Rein Ruutsoo, „Poliitikast ja moraalist“ Venemaa liidrid on loobunud hoolimast, mis neist arvatakse, riik omandab taas kurjuse impeeriumi maine.
Killu Sanborn, „Kultuur kui kapital“ California on olnud teerajaja mittemateriaalse kapitali maine- ja muuks kasumiks teisendamisel. Seda kogemust saab rakendada ka Eestis.
Piret Voolaid, „Lehm akna taga“ Kuidas seletada pilte lastefolkloori kaudu ehk Kujundliku mõtlemise arendamisest piltmõistatuste abil
Jaapani animafilmide festivali eeltutvustus 14. JAFF pakub nii animafilmidest kui mängufilmidest koosnevat kirjut programmi.
Mele Pesti, „Pilk Berliinist VIII. Tantsiv revolutsioon 30 aastat hiljem“ Berliini öömajandus on pandeemiapiirangute tõttu kõvasti räsida saanud.
Vestlusring palgalõhe teemal Vestlusringis kõnelevad sotsioloog Kadri Aavik, Swedbanki personalijuht Ülle Matt, poliitik Riina Sikkut ja sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna juhataja Liina Kanter. Vestlust juhib Barbi Pilvre.
Keiu Virro intervjuu dramaturg Laur Kaunissarega Laur Kaunissaare avab intervjuus oma kogemuse kaudu dramaturgi töö eri tahke ja vaatleb praegust teatripilti, samuti seda, kuidas tuleks seal toetada riskijulgust.
Arvustamisel
Jean de La Bruyère’i „Inimtüübid ehk Meie ajastu kombed“
Sille Pihlaku ja Siim Tuksami Eesti esimene daisainmast
Veiko Õunpuu „Viimased“
Estonia „Don Pasquale“
Theatrumi „Poeg“
VAT-teatri „Romeo ja Julia“
Andrus Kasemaa „Metsakuru“
Margaret Atwoodi „Testamendid“
näitus „Tiiger ruumis“ EKKMis ja Eva Labotkini „Koridori lõpus oli peegel“ Positiivis
Vabadusaastate viljade hulgas on üks, mille üle tingimata õnnelik olla ei saa. Meie rahvusliku iseolemise ja kultuurielu keskmesse on märkamatult sõitnud auto. Aina suuremal määral tiirleb elu ümber auto ja autostumises oleme ette jõudnud nii Euroopa Liidu keskmisest kui ka Eestist palju jõukamatest Põhjamaadest. Auto tekitab positiivset tagasisidet pea kõigis eluvaldkondades. Suur autode arv võimaldab kunstisündmusi korraldada üle maa, kaugetes metsakurudes ja mere taga. Ega ju keegi festivalile või suveteatrisse, laadale või spordivõistlusele ühissõidukiga sõida – ikka autoga.
Auto osutus mõne Eesti majandussektori päästeingliks ka tänavuses koroonapuhangus. Auto oli kõige turvalisem koht eneseisolatsiooniks, aga auto abil siseturismi harrastades viisid välismaailmast ära lõigatud elanikud ka oma raha kõikjale, kus vähegi teenust pakuti, välja arvatud Tallinn. President eksis, kui osutas riigikogu avaistungil kaude, et upsakad tallinlased peaksid oma ülemäärast jõukust maa muude osadega rohkem jagama. Sel suvel jagati enam kui kunagi varem. Kuid iga pidu saab ükskord läbi ja eks me tea ühiskonnana juba pikka aega, et autosõidul on patu maik juures ning autostumise tõttu kulutame oma elukeskkonda viisil ja mahus, mida me hüvitada ei suuda või pigem ei taha.
Sel nädalal tegi majandus- ja kommunikatsiooniministeerium avalikuks transpordi ja liikuvuse arengukava aastateks 2021–2035. Sedapuhku alustati õigest otsast, nimelt telliti parimast võimalikust kohast ehk OECD Rahvusvahelise Transpordifoorumi asjatundjatelt analüüs, kus on üksikasjalikult kirjas, miks ja kuidas oleme jõudnud praegusesse olukorda ning mida peab tegema, et halvast seisust välja tulla. Nimelt on Eesti transpordisektor elaniku kohta terve kontinendi energiamahukamaid ja saastavamaid.
Kui aga lugeda kõrvuti arengukava aluseks olevat analüüsi ja kava ennast, on raske mitte märgata, kui valikuliselt on soovitusi arvesse võetud ja kui ettevaatlikult ja ümber nurga räägitakse analüüsis selgesõnaliselt ja kindlas kõneviisis väljendatust puhkudel, kui analüüsis ollakse seniste poliitiliste valikute suhtes kriitiline. Kui arengukava praegusel kujul valitsuse ja riigikogu heakskiidu saab ning selle järgi tõepoolest ka elama ja tegutsema hakatakse, läheb suur hulk tööd ja raha edaspidigi tühja.
Rahvusvahelise ja kodumaise kaubaveo maht Eestis ei kasva ja seetõttu ettekäändeks maanteede laiendamisele ei kõlba.
Miks? Lihtne näide. Kui Tallinna ja Tartut ühendavasse raudteesse investeeritakse eesmärgiga korjata maanteelt ära nii kauba- kui ka reisijatevedu, siis tehakse samal ajal maantee neljarealiseks ehitamise ja sõitmise maksustamata jätmisega see eesmärk saavutamatuks. Analüüsis öeldakse selgelt, et peab eelistama üht või teist, aga mitte mõlemat ja rohkem, sest paremad transpordikoridorid ei tekita automaatselt juurde kaupu ega elanikke, nii et kõigile trassidele piisavat koormust anda. Sellist otsust poliitiliselt tasandilt oodata ei ole, sest võimu juures valitseb arusaam, et antud lubadusi peab täitma, sõltumata sellest, kui rumalad need lubadused algusest saadik on olnud.
Kõige tähtsam sõnum OECD analüüsis on suures osas transpordisektoriväline. Sektori hädasid hinnates on analüütikud jõudnud probleemi juurteni ja nimelt Eesti võimukultuuris kinnistunud praktikani enne otsustada ja alles seejärel analüüsida. Paljudel puhkudel survestavad lubadusi andnud poliitikud asjatundjaid, kellelt tagantjärele arvutusi ja plaane küsitakse, et need jõuaksid poliitiliselt soovitud järeldusteni. Lubadused teatavasti sünnivad parteides, kus puudub analüüside tellimise ja nende alusel poliitikakujundamise tava. Seda asendab loosungite salajane valimiseelne proovilepanek arvamusküsitluste abil. Kui sõnumid valimisteks on välja kuulutatud ja nende eest ka hääled saadud, asuvad koalitsioonid oma lubadusi poliitilise tahtejõuga ellu viima, kulutades sihitult ja ekspertide hoiatusi eirates nii olemas kui tuleviku arvelt laenatud raha.
Analüütikud ütlevad, et Eesti transpordikorralduse ajakohastamiseks ning kliimaeesmärkide saavutamiseks on vaja kiiresti muuta sektori juhtimissüsteemi ning rahastamist. Positiivne on, et sektorit juhtiva ühisameti loomine käib. Paari nädala eest langetas valitsus liikuvusameti moodustamise otsuse ning riigikogul jääb nüüd üle see heaks kiita. Kuid uus ja tugevam amet õigustab ennast ainult juhul, kui see on sõltumatu ning kindlustatakse ka stabiilse ja heitlikust poliitilisest tahtest mõjutamata tuluvooga. Seda pole aga arengukava järgi ette näha. Või siis mainitakse läbi lillede, et neid teemasid võiks uurida ja analüüsida. Näiteks põhilist ehk kuidas jõuda olukorrani, kus kasutaja ning eriti saastaja taristule kuluva kinni maksab. Transpordifoorum on seda kõike juba analüüsinud, paigutanud selle globaalsesse konteksti, osutanud teiste riikide edulugudele ja pakkunud ka välja meetodi ja vahendid, mille abil poliitikat kujundada ja tulemusi mõõta. Vaevalt küll võiks Eesti erakondade ja valitsuse iseseisev mõttetöö analüüsiga võrreldes tuumakamate tulemusteni viia, kuid annab võimaluse otsustamist edasi lükata ja jonnakalt jätkata senise sihitu kulutamisega.
Analüüsimata ja arvutamata tehtud otsustest, millel on juba olnud transpordisektorile kahjulik mõju, toob OECD analüüs välja nn tasuta ühistranspordi (mis teatavasti ei ole üle maa ühtlane), viljatu kampaania laevade Eesti lipu alla toomiseks, irratsionaalse kütuseaktsiisi määradega mängimise ja sedakaudu diiselmootorite eelistamise. Samuti ollakse resoluutselt vastu valitsuse kavale hakata teede ehitamist rahastama avaliku ja erasektori koostöös ehk PPPna. Esiteks on see kallim, teiseks kätkeb kogemuse puudumine ettenägematuid ohte ning kolmandaks on lähtemotiiv ehk ELi eelarvereeglitega trikitamine moraalitu. Hoopis parema lahendusena soovitatakse analüüsis transpordihalduse riigiettevõtte loomist, mis saaks oma tulu põhiliselt mitmesugustest maksudest ning tegutseks nagu sadam, lennujaam või ka riigi kinnisvarafirma. Mingi osa ettevõttest võiks vabalt ka börsil olla, sest nii kindlustatakse kodanike huvi ettevõtte käekäigu vastu ning tuleb ka lisaraha. Ja ei mingeid eelarvetrikke, sest riigivõla hulka ettevõtte tegevus ei läheks.
Ka sellel, et keskvõim pole sekkunud omavalitsuste käes ruumiplaneerimisse on olnud tõsised tagajärjed, millega tuleb elada veel aastakümneid. Tallinna, aga ka teiste suuremate asulate kontrollimatu valglinnastumine kasvatab üha elanike autoparki ning toob kaasa ringteede, suurte liiklussõlmede, aga ka lõputute parkimisplatside ja -kohtade rajamise. See suurendab omakorda autode soetamise ahvatlust.
Selleks et arengukavast saaks midagi, mille järgi tõesti elada, peaks kava menetlemise ja avaliku arutamise käigus ning enne heakskiitmist mõned asjad selgeks saama. Kõigepealt peaksid valitsuse liikmed, sealhulgas eeskätt vastutav minister Taavi Aas ammendavalt põhjendama, miks on osa analüütikute soovitustest kõrvale heidetud ja mida see ühiskonnale kulupoolel tähendab. Teiseks, ikka see lubatud maksudebatt peaministrilt. Transpordifoorumi analüüsis on kogu eeltöö ära tehtud ja tööriistad on teada. Niisiis, millal taastatakse piletimüük kohalikus ja regionaalses ühistranspordis? Millal ja mil moel hakkame Eestis sõidukeid ja sõitmist maksustama? Kuidas riigivõim hakkab ohjeldama valglinnastumist ning võtab erakätest tagasi avaliku kontrolli alla parkimiskorralduse suuremates linnades? Kõige lihtsam on viivitamatult peatada kõik 2 + 2 plaanid ja asendada need realistlikega.
Kui see kõik läbi rääkida ja otsused ära teha, võib arengukavast päris hea suunanäitaja saada ning lõpuks auto tema praeguselt kohalt kultuuris ja argielus tagasihoidlikumale tõrjuda. Paarist üleilmse haardega utoopilisest plaanist loobumine tuleks ka kasuks. Soomega seotult väidetakse arengukavas, et kahe pealinna, Helsingi ja Tallinna lähedus on unikaalne maailmas. Ei ole, näiteks Viin ja Bratislava asuvad linnulennult teineteisest 55 km kaugusel ning nad on omavahel juba ühendatud nii maantee, raudtee kui ka veeteega mööda sinist Doonaud. Seega on need kaksiklinnamad, kui meie üle Soome lahe iial saaksime olla. Maailmakaardilt leiab ka üle Kongo jõe teineteist põrnitsevad Kinshasa ja Brazzaville’i, tõsi, sillaga veel ühendamata. Unistus Hiina kaupade transiidist on aga luhtumisele määratud vähemasti selle ajani, kuni Eesti süvaliitlane on USA, kelle pilli järgi Hiina vastu tantsida, ning rahvavabariigis valitseb partei juhitud sotsialistlik turumajandus. Muus osas aga peab arengukavale soovima head teed.
Mõni aeg tagasi käisime lastega vaatamas etendust „Päike läheb puhkusele“. Tore lugu ja hästi lavastatud. Kõik väga hea, välja arvatud see, et Päikese kohta öeldi planeet. – Mis planeet?! Päike on täht! Loodetavasti oli see kõigest näitleja keelevääratus. Tegelikult natuke kahtlen, sest „Väikese printsi“ etenduses elas väike prints kord planeedil, kord tähel, nagu oleksid need kaks sõna sünonüümid.
Ma ei tea, kui paljusid lapsevanemaid sellised pisiasjad segavad. Tõenäoliselt häiriks kassi jäneseks nimetamine palju suuremat hulka lapsevanemaid. Aga miks? Mõlemad on ju imetajad, karvased ja armsad. Kass ja jänes on tegelikult palju sarnasemad kui planeet ja täht.
Richard Feynman (Nobeli auhind füüsikas) nõustus kunagi osalema komisjonis, mis pidi välja valima, milliseid matemaatikaõpikuid hakatakse kasutama California koolides.* Vaiksed perioodid vaheldusid pursetega, mille põhjustas mõne järjekordse absurdsuse lugemine.
Eelmisel nädalal juhtusin lugema 6–8aastastele mõeldud raamatut, mis tekitas minus samasuguse vulkaanipurske reaktsiooni. Täiesti lapsiku teksti (mis sisaldas ka mõningaid vigu) kõrvale oli kunstnik mingil põhjusel lisanud „teaduslikud“ illustratsioonid. Ühel pildil oli valguse murdumine prismas, ainult et prismast väljus üksnes sinine valgus (sealjuures oli pildil millegipärast vaja ära näidata punase valguse murdumisnurk, ja seda täiesti valesti, s.t murdumisnurk ei olnudki murdumisnurk). Teisel pildil oli midagi, mis pidi kujutama valguse spektrit, ainult et spektri asemel oli kõigest üks sirge arvudega 400–700 nm ja pildiallkirjas oli märgitud, et sinise valguse lainepikkuseks on 500–600 nanomeetrit (550–600 nm ei ole enam sugugi sinine!).
Mul ei ole mitte midagi muinasjuttude ja väljamõeldud lugude vastu. Kui laps loeb ja saab aru, et loetu on fantaasialend, siis on kõik korras. Isegi Albert Einstein soovitas lastele muinasjutte lugeda. Aga kui lastele esitatakse asju, mis peaksid „päriselt nii“ olema, aga esitatu on kas veidi või täiesti vale, siis on see andestamatu.
Aga miks on nii paljudes lapsi harida püüdvates raamatutes, isegi õpikutes, nii palju vigu ja mõttetut kraami? – Kui me räägime eelkooliealistele nanomeetritest, ent jätame seletamata, kui suur on üks nanomeeter, siis ei ole sellel sõnal lapse jaoks mingit tähendust. Või kui kirjeldame kaht eri temperatuuriga tähte ning küsime seejärel nende temperatuuride summat, siis ei ole sellel küsimusel ja vastusel mingit tähendust. – Ilmselgelt on need raamatud teinud inimesed, kes ise ei saa väga hästi aru, millest nad kirjutavad või joonistavad. Tihti on usk oma võimetesse või ignorantsus oma puudulike teadmiste osas nii suur, et see takistab paluda asjatundjatelt paberile pandu kriitilist ülevaatamist.
Richard Feynmani seiklus komisjonis kulmineerus, kui tuli välja, et teised komisjoniliikmed olid hinnanud ka õpikut, mis koosnes vaid valgetest lehtedest, kusjuures see oli teistest isegi veidi rohkem punkte saanud. Piinlik, kas pole? – Minu loetud raamatu seiklused lähevad ka edasi: see raamat osaleb kolme maa lugemisprojektis. … Kes küll olid need inimesed, kes sellise valiku tegid?! Arvatavasti ei olnud nende hulgas kedagi, keda tähe ja planeedi segamini ajamine ärritaks.
Mulle põhimõtteliselt sümpatiseerib, kuidas tänapäeval tahetakse peaaegu kõigele teadusekastet peale kallata, ainult et kusagilt läheb mingi piir. – Kartul hakklihakastmega on hea, maitseb kohe palju paremini, aga kui kastme sees hulbivad pirakad klimbid, siis ei ole see enam isuäratav. Nii ka raamatutega: teaduslikud faktid ja seletused teevad lugemise huvitavamaks, aga kui pooled neist on vigased, siis sellist asja lugeda ei taha. Ning kitsepabulad jäävad kitsepabulateks, kalla neile head kastet peale palju tahad; kõigest kastme raiskamine. Nii ka umbluuga: kalla talle teaduskastet peale palju tahes, umbluu jääb umbluuks ja teadusele tuleb ka selline kahtlane maik juurde.
* Richard P. Feynman, Surely You’re Joking, Mr. Feynman! Adventures of a Curious Character, W.W. Norton & Company, 1985
Koroonasegaduse varjus on Keskerakond Tallinna linnavolikogus otsustanud peaga vastu seina joosta: piirata 2021. aasta sügisest Tallinna baarides ja pubides öist alkoholimüüki. Ehkki ööklubidel ja kasiinodel (muide, kuidas neil kõigil juriidiliselt vahet tehakse – koroonakriisis ei ole seda ju suudetud!) algab piirang tunni võrra hiljem, ei ole neilgi pikka pidu, mitmes mõttes. Otsusest räägitakse kui elanike ja ettevõtjate konsensusest, aga näib, et linnaisadel olid kõrvad vatti täis, kui ettevõtjad piirangute pahupoolt selgitasid.
Asjaolu, et pandeemia on kogu muusikavaldkonna ja eriti eraettevõtjad pannud niigi raskesse seisu, tõendab muusika esindusorganisatsioonidelt 22. septembril valitsusliikmetele saadetud ühisavaldus, kus palutakse riigil kontserdipiletite käibemaksu alandada 20 protsendilt 9 protsendile, sest see võiks turgutada kontserdikorraldust, aga ka seda ümbritsevat öömajandust.
Tallinn plaanib kandideerida UNESCO muusikalinnaks, kuid sellise tiitli saamiseks peaks linna strateegilistes otsustes arvestama ka loovusega, sh ei ole tähtis ainult akadeemiline klantsitud kontserdielu, vaid ka väikesed eksperimentaalsed kontserdipaigad. Tõepoolest, mõned neist, nagu kiuste, tegutsevad öösel, sest noortele hingedele on see tähtis.
Mida halba on selles, kui kõik kontserdid-peod algaksid edaspidi varem ja saaksid läbi südaööl või hiljemalt piirangu alguseks ehk kell kaks või kolm? Ideaalis on see kena, ainult et ka kõige ebameeldivamate piirangute ajal tahab inimene ikka ise otsustada, millal pidu kokku pakkida, ja alati leidub ka ettevõtjaid, kes leiavad viisi kenadele pidutsejatele vastu tulla. Parem leida selleks sobiv viis heliisolatsiooniga ruumis.
Koroonaajal on olnud hea katsetada, mis juhtub, kui baarides alkoholimüüki piirata. Joomist ei lõpetata, vaid peod liiguvad õue ja kodudesse, ebaametlikesse, selleks mitte mõeldud kohtadesse, kus tekivad lisaks mürale muudki probleemid: alkoholi liigtarvitamine, koduvägivald jne. Vanema põlvkonna harjumusi korrigeerida on ehk hilja, kuid noorte 2012. aastast aina mõõdukamat seltskondlikku alkoholitarbimist ei tasu vägisi kehvemaks suunata ega saata neid üksi koju jooma.
Vanalinn on linna süda, kus võikski olla elu, kuid kahjuks on see süda praegu infarkti äärel: turistita ei saa ta hakkama, aga tallinlastele ei ole seal ammu tähelepanu pööratud. Mis teha, kui linnavalitsus on aastaid süstemaatiliselt eelistanud vanalinna jõukaid elanikke ettevõtjatele. Tallinn on viimase vähemalt kümmekonna aastaga märkimisväärselt keskklassistunud: loomeinimesed, sh peopaikade pidajad, on tõstnud teatud piirkondade väärtust ja sinna on siis hakatud järjest rajama kortermaju. Seega piirkond, kus peo- ja elupaigad segunevad, muudkui laieneb ning linnavalitsus peab hakkama saama aina suurema arvu häälekate elanikega, kes nõuavad keset linna vaikust ja rahu. Asja võib vaadata ka sellise nurga alt, et nemad segavad linna normaalset toimimist rohkem kui paar purjus kakerdajat, kellele on vaja politsei kutsuda.
On selline termin nagu „agent of change“, mille võiks selles kontekstis eesti keelde tõlkida kui „muutuja“. Kui näiteks müra tekitav kontserdipaik või klubi on ühes kohas olnud aastaid ja keegi kolib sinna kõrvale elama, siis tuleb muutuja roll võtta kanda elanikul ja kolida mujale. Muutujal tuleb kohaneda, mitte eeldada, et seda teeb kogu linn tema ümber.
Kui vahest veel kümmekond aastat tagasi oli andestatav, et linnavalitsuses ei teatud öömajandusest ööd ega mütsi, siis praeguseks on valdkonda palju uuritud ning toimivaid mudeleid Euroopas ja kogu maailmas on piisavalt. Linnavalitsejatel oleks aeg öömajanduse asjatundjad kampa võtta ja teha korralik vigade parandus.
Oma loomingus kujutan tihtilugu ette maailma, kus elu mõiste on palju avaram. Kus inimene ei seisa mitte elupuu tipus, vaid keset juurestikku puntras loomade, taimede, putukate, bakterite ja mineraalidega. Mineraalid kuuluvad inimese loodud hierarhias eluta loodusesse. See on aga aegunud arusaam. Kui vaadelda Maad tervikliku organismina, erinevus puudub. Ka kivimitel on evolutsioon, nad kasvavad ja arenevad. Pähe tuleb omailma (Umwelt) illustreeriv näide koolibrist ja sinivaalast. Kas pole mitte sama inimese ja geoloogilise aja tajumisega?
Võime vaadelda mütoloogilisi tuletisi, mille kohaselt on elu algeks (inimkesksetes narratiivides keha vormimise aineseks) savi. Savi kui muld, kui kivi, kui maa, kui keha – metafoorsel tasandil on nende vahel võrdusmärk. Mineraalsel ainel põhinev maailm on elu allikas ja hoidja. Kui nüüd kanda see kujund üle argiellu, kuidas mõjutab see meie suhtumist ning maavarade kaevandamise viisi? Kindlasti ei saa seda võrrelda loomakasvatusega. Kuid vähemalt võiks vaadata üle lõputu betoonivalu, kipsplaadiga ehitus ning põlevkivi tarbimise mõju ja tähendus. Keskkonnasõbralikke, palju efektiivsemaid alternatiive on hulgi.
Selles julgena tunduvas spekulatsioonis ei olegi midagi utoopilist. Küll aga tundub selle kõrval tühiasi töödelda prügi ja jääkmaterjalid taas tooraineks. Ehitada maju vundamendi tarbeks süvistatud pinnasest või lammutatud maja ehitusjääkidest, ka kuhjunud tuhamägedest. Sedasorti tellised valmiksid objektil traditsioonilise põletuseta. Peenestatud materjal seotakse omavahel biopolümeeriga ja vormitakse soovitud kujul. Seda niinimetatud bioplasti võib valmistada mis tahes orgaanikast ja biojäätmetest või kasutada hoopis vetikaid ja bakterite abi. Miks mitte?
New Yorgi Columbia ülikooli arhitektuuriprofessor Reinhold Martin on olnud viimasel paaril kümnendil üks olulisemaid arhitektuuriajaloo ümbermõtestajaid. Tema valdkondadevahelistes uuringutes on lähenetud arhitektuurile kui meediale, vahendajale ja kokkusidujale, sest arhitektuur on alati seotud infrastruktuuri, sotsiaalsete protsesside ja kollektiividega. Martin on ka viljakas autor kultuuripressis, panustab kriitilisse arutellu nii Ameerikas kui ka kogu angloameerika kultuuriruumis. Muu hulgas oli ta mõjuka ajakirja Grey Room kaasasutaja aastal 2000 ning tema raamatud on näiteks „Organisatoorne kompleks: arhitektuur, meedia ja korporatiivne ruum“ („The Organizational Complex: Architecture, Media and Corporate Space“, 2003) ja „Utoopia tont: arhitektuur ja potmodernism, jälle“ („Utopia’s Ghost: Architecture and Postmodernism, Again“, 2010). 2019. aasta oktoobris nimetati Reinhold Martin Eesti kunstiakadeemia audoktoriks. On huvitav lisada, et Reinhold Martinil on perekondlik seos Eestiga, tema isa sündis Tallinnas ja lõpetas II maailmasõja eel reaalkooli.
Teie käsituses on arhitektuuriajalugu meediaajalugu. Palun selgitage oma lähenemise peamisi jooni. Millised on selle eelised ja millised erinevused varasemate arhitektuuriloo meetodikatega võrreldes?
Reinhold Martin: Arhitektuuriloolased lähenevad materjalile mitmeti: mõned keskenduvad hoonetele kui kunstiteostele, teised sotsiaalsele kontekstile, kolmandad ideeringlusele kui diskursusele ehk n-ö teooriale. Mina olen kombineerinud elemente neist kõigist. Mõistan arhitektuuri ühe meediana paljude seas ja toon välja hoonete, infrastruktuuri ja nendega seotud materjalide n-ö intermediaalse ehk vahepealse iseloomu. Ehitised, nende joonised või fotod ja nende kohta käivad tekstid on kõik asjad meid ümbritsevast maailmast ning loovad seoseid teiste asjadega – omamoodi tagasiside ahelas. Arhitektuur kultuurilise ja ajaloolise kategooriana ringleb nende kõigi vahel ja on teatud mõttes tuletatud nendevahelistest suhetest.
Sellise lähenemise korral ei klassifitseerita hooneid „arhitektuuriks“ ja pelgalt ehitisteks, ei kuulutata osa hooneid kunstiteosteks, mille on loonud (ja signeerinud) väljapaistev autor või arhitekt. Pole tegu ka ehitatud keskkonna uurimisega linnade või alevitena, mis koosnevad rohkem või vähem anonüümsetest hoonetest. Arhitektuur kui meedium toimib esemete vahel, organiseerib ja raamistab neid, olles ühtlasi nende poolt raamistatud. Selle, kas mõnda hoonet peetakse kunstiteoseks või mitte, määravad teised meediad: trüki- või online-tekstid, fotod, muuseuminäitused, aga ka teised ehitised. Lisaks sellele, et arhitektuur toimib ühe meediana, mis toob kunstiteosed nähtavale, nagu muuseum, mis raamistab pilti, on kunstiteosena mõistetud arhitektuur ühtlasi meediasüsteemide poolt tekitatud.
Praegu uurite XIX sajandi Ameerika Ühendriikide ülikooli kui meediakompleksi. Kuidas jõudsite 1950. ja 1960. aastate büroohoonete juurest XIX sajandi ülikooli uurimuseni?
2019. aasta oktoobrist on Reinhold Martin Eesti kunstiakadeemia audoktor.
Oma esimeses raamatus „Organisatoorne kompleks“ olen käsitlenud Ameerika XX sajandi keskpaiga suurfirmade arhitektuuri ajalugu meediaajaloona. Selle uurimisobjektide hulgas on Soome ja Ameerika Ühendriikide arhitekti Eero Saarineni 1950ndail ja 1960ndate alguses projekteeritud General Motorsi, IBMi ja Belli laborite linnakud. Mu ilmumisjärgus raamat „Teadmiste maailmad“ („Knowledge Worlds“) on Ameerika Ühendriikide uusaegse ülikooli kui meedia ajalugu. Selle teemad varieeruvad linnakuplaanidest seminarilaudadeni. Vaatlen neid muutuva meediakompleksi komponentidena, millest akadeemiline teadmine esile kerkib ja mille keskel ringleb. Raamatus käsitlen selle kompleksi detaile lõdvas kronoloogilises järjekorras: alustan 1800. aasta paiku ja lõpetan 1975. aastaga, kaardistan kolledžite ja ülikoolide pikkamisi ülemineku liberaalsest diskursusest neoliberaalsesse. Teatud mõttes on „Teadmiste maailmades“ kirjeldatud „Organisatoorses kompleksis“ analüüsitud korporatiivse kultuuri eelajalugu. Mind huvitab muu hulgas korporatiivse isiku, juriidilise isikuna mõistetud äriühingu esilekerkimine seesugustes kirikukolledžites nagu Dartmouth, Princeton ja Yale, mis on ühtlasi riigi ühed vanimad äriühingud. Sarnaselt varem analüüsitud IBMi ja Belli laborite arhitektuurile, kus hägustus sise- ja välisruumi eristus, püüan käsitleda ülikoole linnakust klassiruumini kui piiriküsimust sees- ja väljaspoolsuse vahel ning kaardistada keerukaid topoloogiaid, millele toetub selline mõiste nagu akadeemiline vabadus.
Mu töö on ammu pidanud dialoogi – sõbralikku, aga mõnikord ka kriitilist – Saksa meediateooria koolkonnaga, sealhulgas meediaajaloo ja meediaarheoloogiaga, mis seostub Friedrich Kittleri ja paljude teiste töödega. Kittler andis mulle olulise lähtekoha suurkorporatsioonide arhitektuuri uurimiseks ja ma näen „Teadmiste maailmade“ raamatut tagasihoidliku arhitektuuri ja infrastruktuuri käsitleva vastena Kittleri „Diskursusevõrgustike“ („Aufschreibesysteme“) raamatule, nii sõbraliku kui ka kriitilisena. Kuigi Kittler seostab meediatehnoloogiad võimusuhetega postnietzscheaanlikul viisil, mida seostatakse ennekõike Michel Foucault’ga, siis mulle tundub, et ta ei ole läinud sellega piisavalt kaugele. Nii „Organisatoorses kompleksis“ kui ka „Teadmiste maailmades“ uuritakse teatud maani võimu ja teadmise suhete seoseid, nii nagu neid uuris Foucault. Erinevalt Foucault’st ja Kittlerist paigutan ma aga võimuvõitluse dialektilistesse suhetesse, mida näitlikustab Hegeli kuulus isanda ja orja dialektika. Meediateooria kui teadus vahepealsusest pöörab tähelepanu tehnilistele süsteemidele, nagu ahelad ja muu riistvara, mis seovad domineeriva ja allutatud võimu asümmeetrilises võitluses kokku.
2000. aastal asutasite ühena teiste seas ajakirja Grey Room, mis on viimasel kahekümnel aastal mõjutanud olulisel määral arhitektuuriajaloo kirjutust. Palun vahendage neid ideid ja arutelusid, mis toimusid ajakirja taustal. Kuidas on ajakiri aastate jooksul muutunud?
Ühe Grey Roomi asutava kaastoimetajana, teised olid Branden Joseph ja Felicity Scott, pean tagasi vaadates tõdema, et olime teatud võimalustest teadlikud ja teistest mitte. Käsitlesime Grey Roomi üsnagi teadlikult intellektuaalse projektina, mis erineb distsipliinikesksetest n-ö kaardistavatest ajakirjadest, mida Ameerika teadusmaailmas esindab näiteks The Journal of the Society of Architectural Historians ehk JSAH või The Art Bulletin. Me määratlesime selle projekti piirjooned nelja omavahel seotud valdkonnaga: arhitektuur, kunst, meedia ja poliitika. See nimekiri oli otsene viide, aga ka täiendus kunstiajaloole ja -teooriale keskendatud ajakirja October kaanel ilmunud nimekirjale. Kui October esitles ennast kunsti, teooria, kriitika ja poliitika ajakirjana, siis Grey Room lisas arhitektuuri ja meedia ning jättis ära kriitika (värskete tööde kohta käivate kunsti- ja arhitektuurikriitikute tekstide mõttes). Teooria oli enesestmõistetav, seda polnud vaja eraldi välja tuua.
See oli ajakirja üks külg. Teine puudutab kriitilist teooriat: tahtsime laiendada debatti, millele panid aluse – jällegi peamiselt USAs – sellised mõjukad ajakirjad nagu Critical Inquiry ja kirjastamisprojektid nagu Semiotexte ja Zone. Arhitektuuri suunalt nägid paljud Grey Roomis ajakirja Assemblage järeltulijat (seda andis välja MIT Press, nagu ka Grey Roomi ja Octoberit), kuigi me ei olnud selle ilmumise lõppemisest vahetult enne meie alustamist teadlikud. Ehkki Grey Room päris mõned Assemblage’i lugejad, peletasime me paljud kindlasti ka eemale, sest enamasti keeldusime – erinevalt Assemblage’ist või selle eelkäijast, ajakirjast Oppositions – avaldamast artikleid oma kaasaja arhitektuuri kohta, mis oli meie silmis muutunud kõrgkultuuri sulgedega ehitud reklaamiks. Olukord läks eriti huvitavaks, kui otsustasime teha erinumbri 11. septembri katastroofi kohta.
Koos kaastoimetajate Karen Beckmani ja Tom McDonough’ga, kes liitusid meiega hiljem, otsustasime ajakirja pärast viiekümnendat numbrit 2013. aastal teistele üle anda. Muutusi esimesest viiekümnenda numbrini on kokku võtta keeruline. Grey Roomiga püüdsime julgustada kunsti- ja arhitektuuriloo alases uurimistöös tähelepanu pööramist meediauuringutele, eriti aga poliitilistele küsimustele, mis kerkivad esile interdistsiplinaarsetel ristteedel, mille olime välja joonistanud. Võib öelda, et nende aastate jooksul, kui me ajakirja toimetasime, arenes dialoog, mõnikord otsene, teinekord kaudne, mitmete autorite, kolleegide ja üliõpilastega. Muuseas, uus seltskond toimetajaid, kellele ajakirja üle andsime, oli meie intellektuaalsete dialoogipartnerite hulgas. Nad on viinud ajakirja muljetavaldavalt omas suunas edasi.
Kuidas seostub lähenemine arhitektuuriloole kui meediaajaloole, rõhuga infrastruktuuril ja tehnilistel süsteemidel, teiste anlgoameerika maade humanitaarteaduste hiljutiste arengusuundadega? Pean silmas ennekõike nn materiaalset pööret, millest räägiti mõned aastad tagasi palju kunstiajaloos, aga ka teistes valdkondades. Näib, et teie töö Grey Roomis ja mujal on olnud teatud moel selle suuna eelkäija?
Olen tõepoolest osalenud mitmetes aruteludes, mis puudutavad n-ö materiaalset pööret, uut materialismi ja isegi infrastruktuuri pööret humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Tavaliselt ma end seda laadi liikumistega ei seosta. Enamasti on tegu pigem tähiste püstitamisega rahvarohkele akadeemilisele võitlusväljale, mis kahaneb sel ajal, kui me kõneleme, mitte sisuliste eristustega. Mu töö siiski seostub nendega ja ma olen püüdnud õppida nende liikumiste kangelastelt. On muidugi meeldiv mõelda seda laadi arhitektuuriloost kui eelkäijast, ent olen kindel, et enamik meie kolleege kinnitaksid, et arhitektuuri ajalugu on ammu olnud suuresti teatud laadi materiaalne ajalugu! Ehk on selles küsimuses õigem mõelda teistpidi. Mõned arhitektuuriloolased, eriti need, kes keskenduvad, nagu sa ütled, ehitiste ja süsteemide tehnilistele omadustele, on täheldanud meie ja meie eelkäijate töö ning teistel aladel tehtud uuema töö puhul teatud laadi lähedust. Me oleme selle vaatenurgaga ise liitunud või on meid liituma kutsutud. Võin öelda, et olen tohutu palju sellest õppinud ja loodetavasti andnud käegakatsutava panuse suuremasse debatti, millel, ma arvan, on teatud piirid. See kehtib eriti siis, kui n-ö uus materialism kohtub vanematest aegadest pärit (ja tihti targema) materialismiga.
Oma kokkuvõtvas ettekandes 2018. aasta Euroopa arhitektuuriajaloo võrgustiku konverentsil Tallinnas mainisite vajadust dekoloniseerida arhitektuurilugu. Kuidas seda teha? Ühelt poolt oleme seotud mõistete ja ideedega, mis on esile kerkinud lääne hegemoonilistes keskustes ja millest loobumine tähendaks paljus ka arhitektuuriajaloo väljalt lahkumist. Teiseks, kuidas vältida seda, et ideed ja mõisted, mis tulevad väljastpoolt lääne keskusi, ei oleks seotud vaid oma geograafilise päritoluga ning piiratud spetsiifilise piirkonnaga?
See on väga keeruline küsimus. Kui õpetan XIX sajandi arhitektuuri ajalugu, tuletan ma tudengitele alustuseks meelde, et Ameerika Ühendriigid on väljarändajate koloonia. Mõisted, millega kritiseeritakse eurotsentrismi ning selle enesestmõistetavust on sageli pärit lääne traditsioonist, seostuvad eelkõige valgustusaja õigluse ja võrdsuse ideega. Arhitektuur ei ole selles osas erand. Arhitektuuri visuaalne ja verbaalne keel on alati kuskilt pärit, mitte universaalne. See kehtib eriti modernismi puhul, kui püüeldi teatud universaalse staatuse poole. Ent see ei tähenda, et eri kultuuride arhitektuur on lihtsalt erinev. See tähendab, nagu ma ütlesin ka arhitektuuri kui meedia kohta, et arhitektuuri mõiste on ajalooliselt n-ö paigutatud, pigem sattumuslik kui absoluutne. Seega on esmane omaenda keele paigutamine ja oma kõnelemispositsiooni äratundmine: kellele ja kelle nimel ma räägin ning kelle huve see teenib, olgu taotluslikult või tahtmatult? Siin naasen ma end välja vabandamata valgustusajastu mõistuse idee juurde selle kõige dialektilisemas vormis, mõistuse kui kriitika, kui enesekriitika juurde. Tuleb meeles pidada universaalse ja domineeriva erinevust. Mitte ükski inimkeel – isegi mitte (ja just eriti) inglise keel või arhitektuuris isegi (eriti) modernism – ei saa olla universaalne. Üleilmne kriis, ükskõik kui ebaühtlaselt see poleks ka jaotunud, tuletab meile meelde, et Maa on väike. See, mis siin aset leiab, ei ole universaalne nähtus. Asi on mõõtkavas. Enamik ajaloosündmusi ei paigutu inimkogemuse mõõtkavva, ehkki indiviidid osalevad neis ja on nendest mõjutatud. Näiteks uusaegsed Euroopa impeeriumid Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Venemaa ja Austria-Ungari suhtlesid nii omavahel kui ka Osmani ja Hiina Qingi impeeriumiga, nii regionaalsel kui ka kvaasiplanetaarsel tasandil. Iga suhtlus, isegi rahumeelne, sisaldab teatud mõttes võitlust domineerimise nimel, olgu militaarses, majanduslikus, religioosses või kultuurilises mõttes. Sageli oli tegu domineeriva ja alluva poole ebavõrdse võitlusega ja see, mida me nimetame arhitektuuriks, esindab enamasti võitjaid. Seega ei üllata sugugi, et arhitektuurilugu on mitmes mõttes olnud vallutuste ajalugu (ja mitte ainult läänes) ning arhitektuur on olnud vallutuse vahendiks ja ühtlasi selle representatsiooniks, olgu otseselt või kaudselt. Milline võiks välja näha võidetute arhitektuurilugu? Seda on raske öelda, aga tõenäoliselt on seal palju varemeid.
Arhitektuuriajaloolaste üks uurimissuundi on päikese ja tuule energiat püüdev taristu ning sellest võrsunud sotsiaalne maailm. Utoopilise planeerimise vastuolud võivad päikesepaneelide ja tuulegeneraatorite stsenaariumi muuta lõputuks päikese- ja tuulesõdadeks. Pildil Pakri tuulepark.
Küsimuse teine pool tähendab arhitektuuriloolastele minu meelest globaalse põhja arhitektuuri provintsialiseerimist ja lõuna arhitektuuri deprovintsialiseerimist. Esiteks, see tähendab teistsugust lugu, mis asendaks näiteks keskuse ja perifeeria käsitluse, mille kohaselt pärineb moodne arhitektuur Euroopast, kust levis järk-järgult XX sajandi jooksul üle dekoloniseeritud maailma. Teatud mõttes on see vaieldamatu, ent sugugi mitte nii enesestmõistetav (ja heroiline!), kui teadvustame, et moodne arhitektuur – ja selle all ei pea ma silmas ainult moodsaid kujundusvõtteid, vaid ka beaux-arts’i ja neogootikat – on impeeriumi arhitektuur. Haussmanni Pariis, mida Walter Benjamin nimetas XIX sajandi pealinnaks, oli impeeriumi pealinn. Selle pöördpoolel on vajadus üle vaadata, mida peame silmas näiteks termini „vernakulaarne“ all. Naaseme selle termini varasema kasutuse juurde. Vernakulaarsena iseloomustatakse ingliskeelsetes käsitlustes tänapäeval sageli globaalse lõuna arhitektuuri. Varauusajal, reformatsiooniaja Euroopas, aga tähistati selle mõistega keeli (prantsuse, saksa ja itaalia), mis vastandusid vanakreeka ja ennekõike ladina keelele kui moodsad (modernsed) keeled, mida kasutasid valgustunud, kirjaoskajad rahvad, kes taotlesid selsamal impeeriumide ajastul endale demokraatliku kodanikkonna õigusi ja kohustusi.
Rahvaarhitektuurile viidates on arhitektuuriloolased aga selle tähenduse kõrvale jätnud ja allutanud „vernakulaarsuse“ terminiga rahvapärase elitaarsele, isegi kui eesmärk on olnud päästa või tunnustada rahvaarhitektuuri kui väärtust. Kui lõuna pool elavate rahvaste (ja üleüldse rahva) arhitektuurikeelt nimetatakse vernakulaarseks, siis see rekoloniseeritakse sümboolselt.
Millised on praeguse arhitektuuriajaloo kirjutuse kõige pakilisemad küsimused?
Meie kõigi, sealhulgas arhitektuuriloolaste ees seisvate pakiliste küsimuste hulk on liiga suur, et see siin üles lugeda, ent paljud on seotud nn kliimaküsimusega. Ehkki kliimamuutustega seoses käsitletakse siiani arhitektuuri pakutud võimalusi peamiselt tehniliste lahenduste seisukohalt, võiksid siis ajaloolased alustada kliima ja ühiskonna seoste rekonstrueerimisest arhitektuuri kaudu. Muu hulgas võib seda teha tunnistades, et moodsa arhitektuuri ajalugu, nagu seda kõige konventsionaalsemal viisil õpetatakse – tööstusrevolutsioonist tänapäevani –, on kliimamuutustega vahetult seotud. Ei maksa unustada, et moodsad hooned sõltuvad söest ja naftast ning tänapäeva n-ö igavesed sõjad on suures osas naftasõjad.
Ehkki antropotseeni mõistes sisalduva sõna „anthropos“ universaliseerimine on problemaatiline, lubab see seost hästi näha. Suures plaanis on geoloogid, ökoloogid ja ajaloolased defineerinud antropotseeni kui geoloogilise ajastu, mil inimolendid on füüsiliselt sekkunud ja muutnud planeedi ökosfääri. Ehkki on mitmeid omavahel seotud tegureid, on kliimamuutus või globaalne soojenemine nende seas tuntuim. Loodusteadlased, ajaloolased, politoloogid ja teised on hakanud kliimaküsimust mõistma sotsiaalse küsimusena aga alles hiljuti. Või täpsemalt: nad, s.t meie, on hakanud mõistma kliimaküsimust sotsiaalse ja tehnilise küsimusena, sest pole olemas tehnilist protsessi, mis poleks ühtlasi sotsiaalne protsess, nagu arhitektuur seda väga hästi näitab.
Ma arutan neid teemasid regulaarselt doktorandidega. Hiljuti juhatasin seminari võimu kui esteetika, poliitika ja energia teemal. Mõtestasime arhitektuuri ajaloo ümber energia ajaloona ja lugesime tekste väga erinevatelt elualadelt. Ajaloolastel on siin palju pakkuda, veelgi enam siis, kui käsitleda energia ajalugu meediaajaloona, nagu eespool kirjeldasin arhitektuurilugu. Selge see, et kogu tänapäeva tehniline meedia vajab elektrit. Ent see, mida võiks nimetada arhitektuuri meediapoliitiliseks funktsiooniks, asjade esitamise ja organiseerimise viisiks, toimimiseks nende vahel justkui läve või piirina, on läbinisti seotud kliimapoliitikaga.
Arhitektuuriloolastel on vähemalt kaks omavahel seotud genealoogiat, mida uurida ja rekonstrueerida. Esimene on n-ö päästepaatide ajalugu, ellujäämisarhitektuur, mille lääne arhetüüp on Noa laev: see on müüride, kraavide ja kindlustuste ajalugu. Teine on akende ja tuulikute ajalugu, päikese ja tuule energiat püüdev taristu ning sellest võrsunud sotsiaalne maailm. Ilmselgelt humaansele iseloomule vaatamata võib päästepaadi düstoopiliseks lõppmänguks olla kliimaapartheid: päästepaate jätkub alati vaid mõnedele, aga mitte kunagi kõigile. Teiselt poolt, utoopilise planeerimise vastuolud, millest olen kirjutanud ka raamatus „Utoopia tont“, võivad päikesepaneelide ja tuulegeneraatorite stsenaariumi muuta lõputuks päikese- ja tuulesõdadeks, nii nagu on praegused naftasõjad ja teised koloniaalsed ja neokoloniaalsed konfliktid, millest on sündinud modernistlik ja postmodernistlik arhitektuur. Ajaloolase ülesanne on seega väga tõsine: tuua välja mineviku ja tänapäeva vastuolud ja olla veendunud, et ainult nii saab tekkida ettekujutus õiglasest tulevikust kõigile. Lõppude lõpuks pole ajaloolane ei rohkem ega vähem kui tuleviku teadlane, kes uurib minevikku, et leida tõendusmaterjali selle kohta, mis on maailmas tulemas.
Mara Ljutjuki näitus „Mälu“ Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis kuni 30. IX.
Mara Ljutjuk on püüdnud Kastellaanimaja näitusel tabada halli hämarala, kus kohtuvad kehalisus ja vaimne sfäär ehk antud juhul tunnetest-mõtetest-kogemustest settinud teadvustatud ja teadvustamata mälestused. See on kui soo, kus läbielatu ei lagune, vaid ladestub sõna otseses tähenduses arhiivina, personaalse narratiivse pildipangana, kus lineaarne kronoloogiline telg hoiab justkui korra majas, ent subjektiivne tõlgendus ja tähendusloome võivad iga hetk kaardimaja kõikuma lüüa. Turbakiht põhjas küll kasvab, ent ebaühtlaselt. Selle kandevõimet võib millimeetri kaupa prognoosida vaid lõputult rabades hulkunu, kes usaldab oma jalgu ehk kehataju. Ühtlasi võtab ta teadlikult riski, et võib sisse vajuda, saada märjaks ja jääda kinni omaenese põhjakihti, seda kehaliselt kogeda.
Valemälestused ja mälulüngad, enesemeelitused ja meelepetted – need on paratamatud persona osad. Nii kõrvaldatakse kompositsioonist nätsked mättad, mis sinna ei sobi, või lapitakse nende vahel lesivaid lompe ja laukaid, rajatakse laudteid, sildu, vaateplatvorme ja -torne. Kui torni tippu roninu märkab iseenese suursuguse kõrguse kõrval ka kidurate kõveravõitu mändide graatsiat, nende taga päikeseloojangu puna ja nende all violetset kanarbikuvaipa, võib tõdeda, et inimhinge anatoomia ei ole mitte kunagi nii lõputult inetu, et vajaks ebaloomulikku maskeraadi. Tundub, et see ongi Ljutjuki maalide sõnum: millist koormat ka kellelgi kanda ei tule või millist jälge see poleks ka jätnud, on see omaksvõtmise korral ilus. On täiesti loomulik pisaraveest märjaks saada, olgu leina või läbikukkumise või alanduse ja häbi niiske ja külma puudutuse tõttu.
Tegu ei ole siiski eksistentsiaalsest piinast pakatavate tumedate taiestega, pigem vastupidi. Viited jälje jätnud koormale on õrnad ja tinglikud, mitte rasked või lämmatavad, näiteks kolmikportree õlale toetuv kummituslik jalapaar ja kriipsusuu või kaksikportree langetatud pead ja suletud silmad. Kuid pehme paituse all kollase padja peal magusat und nautiva igavesti lapseks jääva naise või täiskasvanu turvalise rinna taustal naeratava rohelise pluusiga tüdruku portree tasakaalustavad kõik vähegi melanhoolsevõitu noodid näitusel. Tulemus võib tunduda naiivnegi, kuid siin puutume kokku XXI sajandi vääriliselt aja- ja asjakohase igasugusest irooniast ja väsitavast künismist vaba uussiirusega.
Üks portreteeritutest on ka tõepoolest märjaks saanud: maa ja taeva piiril hõljub vees naisekogu. Tema kirgas jume, korrektne kulmukaar, särav pilk, prinkis põsed ja huuled näitavad, et tegu on igati elujõulise isikuga, kes on leidnud tasakaalupunkti kõrgustike ja kuristike vahel, loobunud lõputuna näivast sõidust Ameerika mägedel ning suundunud lõõgastavale spaarituaalile. Vesi, mis unenägudes sümboliseerib emotsionaalset seisundit, on siin küll tumeroheline ning peidab endas vaevumärgatavaid sõnu ja lauseid – Ljutjuk alustab maalimist kirjutamisega –, ent selle pind on sile ja peegeldab tagasi taeva heledat ja sinist. Ükskõik, mis see on, mis on tahtnud ehk suplejat uputada, kannab nüüd teda veenvalt ega lennuta ka päikese kätte põlema.
Mara Ljutjuk. Kõrgemale ja sügavamale. Õli, lõuend, 2020.
Asjaolu, et autor enne maalima asumist oma mõtted tähthaaval paberile paneb ja alles seejärel sõnadele visuaalset vastet otsima asub, sobib tema sõnutsi hästi faktiga, et näitus toimub Eduard Vilde majamuuseumis. Ettevalmistustöös on Ljutjuk toetunud aga soome kirjanikule-filosoofile Esa Saarinenile, kelle üks lemmikobjekte on kahtlemata inimene kui selline kogu oma värviskaalas. „Ehitustöö jätkub, kuna inimene pole veel valmis. Arenguspiraal või lagunev keerdtrepp? Igaüks areneb mingis suunas ja nähtamatud pisimuutused teevad usinalt oma tööd. Kümne aasta pärast on su elu tervikuna midagi hoopis muud kui ta on seda praegu. Vaatad vana fotot ega mõista, kus toimus pööre.“1 Kuigi Ljutjuk pole seda tsitaati oma näituse saatetekstis välja toonud, sobib see suurepäraselt saatma nii füüsilise kui ka vaimse pideva kasvamise kujundit.
Kognitiivse arengu teooria kohaselt toimibki inimese maailmaga suhestumine, keskkonna tajumine ja tajutavaga ümberkäimine, alati kõigepealt keha kaudu, olgu tegu söömise või valgusele reageerimisega. Seejärel jõutakse ideede ja abstraktsioonide tasandile, kuid seda mitte iga indiviidi puhul, sest see pole tegelikult eluliselt tingimata vajalik. Just nimelt keha, materiaalse ja mittemateriaalse vastandamise kaudu saab inimene aru, kuidas sõltuvad vastastikku „mina“ ja „mitte mina“ ning teoreetiliselt sellest piisab. Ning jällegi, kuigi Ljutjuk ei ole sõnastanud arengupsühholoogilisi printsiipe, siis näib, et just nimelt selline suhestumistasandite joonis tuleb välja tema teoses „Kaua võib!“, kus musta kasti kapseldunud tegelane näib mitte märkavat teda ümbritsevat kollast avarust: oma mullis istudes ei taju ta teisi mulle ja nendevahelisi seoseid. Ta ei mõista teiste tundeid, sest ei kujuta ette, et neid teistel üldse olla võiks – tema maailm piirdub oma keha, mälu, narratiiviga. Kaua võib niiviisi elada? Elus püsida küll, aga tõeliselt elada?
Majamuuseumi esimesel korrusel, kus paikneb püsiekspositsioon ja antakse teatrietendusi, on näituse sissejuhatuseks sätitud üks Mara Ljutjuki tunduvalt varasem samanimeline maal, mis sai kunagi loodud vabariigi juubeli puhul. Punasel taustal kujutatud poiss vanaaegses autos jutustab loo pidevast põgenemisest igipõlise idavaenlase ehk nn punavõimu eest ning esitab samuti küsimuse „Kaua võib? Ehk aitab juba?“. Kahe korruse intrigeeriva dialoogi kaudu on autor avardanud ka oma mulli, väljudes isiklikest mälestustest ja sisenedes kollektiivsetesse. Poisike pildil ei jää juba kirjeldatud naismodellide kõrval näituse ainsaks vastassoo esindajaks. On veel üks kolmikportree, seekord mitmes eas meesterahvastest. Mõlemat kolmikut võib näha kaheti: kas kui üht ja sama isikut eri aastakümneil või kui last koos vanema ja vanavanemaga. Viimasel juhul võib näitust tõlgendades laieneda ka geenimälu ja perekonnakarma mängumaadele.
Keha ja mälu kokkupuutepunktid polegi tegelikult nii hallid ja soised, kui esmapilgul tundub. Mälu ja keha koostöös õpime, et teist korda ei tasu tulist pliiti katsuda ega reha otsa astuda, omandame ka metamälu ehk mälestuse iseenda mälust, mis eeldab arusaama ja kujutlust ka oma füüsilisest vormist kui selle mälu mahutist. Ljutjuki kehamälu paikneb peas, mida ema on paitanud, õlgades, mis on kandnud koormat, seljas, mis on leidnud tuge. Sellised kombinatsioonid osutavad, et ta on kas tahtlikult või tahtmatult järginud ka Saarineni soovitust mäletada oma mõjutajaid. „Tagantjärele kaldub inimene teiste osatähtsust vähendama. Õlakehitusega püüab inimene olla „sõltumatu“. Muutumine eeldab siiski julgust tunnistada meisterlikkuse kategooriaid – ideaali, mõjutamiste, mälu jälge.“2 Tõdemus, millele eelneb loetelu vaimsetest kujundajatest, alates emast ja isast ning lõpetades muinasjututegelaste ja filmisangaritega, keda nimetatakse ühtlasi pidepunktideks. Kui pinnas vahel jalge all kõikuma lööb, on kindlasti kasu ka taoliste pidepunktide mälusoppidest ülesotsimisest. Peale loojangu lõhna ja kanarbiku kuma märkamise tuleks pöörata tähelepanu ehk ka iseenda elutervele armastamisele, mis ei tule teiste tundlike sootaimede tallamise arvelt.
1 Esa Saarinen, Kristi Lonka, Muutumised. Fontes, Tartu 2004.
Rahvusvaheline näitus Kadrioru kunstimuuseumis uurib loomade ja inimeste suhteid
Johann Friedrich Seupel. Võitlus. 1786. Sagadi metsamuuseum
Laupäeval, 26. septembril avatakse Kadrioru kunstimuuseumis näitus „Alati meie kõrval. Kassid ja koerad 16.–19. sajandi kunstis“, mis käsitleb loomade ja inimeste vahelisi suhteid läbi kolme aastasaja. Näitusel eksponeeritud teosed demonstreerivad inimeste ja lemmikloomade suhete peegeldamist kunstis.
„Kassid ja koerad on elanud inimeste kõrval tuhandeid aastaid ning inspireerinud kunstnikke ikka ja jälle. Kui tänapäeval tähendavad kass ja koer inimestele eelkõige lemmikloomi ja karvaseid sõpru, siis vanemas kunstis olid nad sageli religioossed sümbolid, vooruste ja pahede allegooriad, võimu ja seisuse väljendajad ning mehelikkuse ja naiselikkuse konstrueerimise vahendid. Kasse ja koeri kujutavate kunstiteoste kaudu uuritakse ennekõike inimest ennast, tema suhtumist loomadesse ja käitumist loomadega,“ avab näituse sisu kuraator Tiina-Mall Kreem.
Olenevalt ajastu kultuurilistest tõekspidamistest võivad kassid-koerad olla kunstis nii positiivsed kui ka negatiivsed kangelased. Tihtipeale on kasse ja koeri teineteisele vastandatud, kujutades neid kui vaenlasi, või antud nende kaudu edasi inimestevahelisi keerulisi suhteid. Kassid ja koerad võivad olla nii pea- kui ka kõrvaltegelased, aga nende kohalolu ja tähtsus on vaieldamatu ning vajab mõtestamist. Näitus pöörabki tähelepanu kasside ja koerte kujutamisele läbi sajandite, peegeldades selle kaudu ka inimeste ja lemmikute ajas muutuvaid suhteid.
Näitusel eksponeeritud teosed pärinevad Eesti Kunstimuuseumist, Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumist, Järvamaa Muuseumist, Narva Muuseumist, Sagadi metsamuuseumist, Tallinna Püha Vaimu kirikust, Tartu Ülikooli raamatukogust, erakogudest, Soome Rahvusgaleriist ja Läti Rahvuslikust Kunstimuuseumist. Näituseprojektis pidi osalema ka Riiklik Ermitaaž, ent paraku osutus see COVID-19 pandeemia tõttu võimatuks. Seetõttu on sealsed tööd näitusel erandkorras esindatud reproduktsioonidena, et avada vaatajaile lemmikloomade kujutamise kunstiloo konteksti ja teema nüansirikkust.
Näitusega kaasneb samanimeline kataloog, laste audiogiid „Muki ja Miisu kunstisaalis“ ning lasteraamat „Muki ja Miisu ajaaugus“, samuti laiahaardeline haridusprogramm, sealhulgas originaalne kunstiajaloo lühikursus „Kassid, koerad ja kunstnikud“ ning Laupäevaakadeemia loengute sari.
Näituse kuraatorid: Anu Allikvee, Tiina-Mall Kreem, Anu Mänd (Tallinna Ülikool)
Näitus on avatud 26.09.2020–28.02.2021.
Selle artikliga alustan arvamusveergu, kus kirjutan Eestis ja mujal maailmas õhus olevatest teemadest soouurija ja feministi vaatenurgast. „Soouurija“ viitab akadeemilisele pagasile, „feminist“ aktivisti positsioonile. Et tegu on arvamusveeru avatekstiga, selgitan aluspõhimõtteid, mida selle vaatepunkti juures tähtsaks pean.
Budapestis Kesk-Euroopa ülikoolis õppides tegin sõbraga veidi halba nalja: iga kord, kui soouuringute seminaris on kõlanud väide „see on problemaatiline“, peaksime klõmmi võtma. Iga kord, kui keegi on öelnud, et „seda asja tuleb vaadata võimusuhete kontekstis!“, peaks see klõmm olema midagi eriti kanget. Soouuringute seminarides kordusid need fraasid kõige sagedamini, sest seal tuleb tõepoolest kõike vaadelda seoses võimusuhetega.
Võimusuhteid aitab selgitada intersektsionaalsuse põhimõte. Selle järgi mõjutavad individuaalsed tahud – sugu, vanus, rass, rahvus, usk – meie kogemusi korraga ühel ajal ning nii ühendatuna moodustavad sotsiaalsete kogemuste ristumispunkte. See tähendab, et keegi pole hommikul mees ja õhtul kristlane, vaid ta on korraga kristlasest mees, hommikust õhtuni. Hea harjutus nende ristumispunktide tuvastamiseks on „küsi teise asja kohta“: kui tuvastad midagi rassistlikku, küsi, mil moel väljendub selles patriarhaalne võimujaotus. Kui tuvastad midagi homofoobset, küsi, kelle majanduslikke huvisid sellega väljendatakse.1
Intersektsionaalsuse mõiste tõi esimesena 1989. aastal kasutusse USA feminist ja jurist Kimberle Crenshaw, kes toetus tähelepanekule, et kui räägitakse naistest, peetakse silmas valgeid naisi, ning kui räägitakse mustanahalistest, peetakse silmas mustanahalisi mehi. Kuid sellises üldistuses jäävad implitsiitselt nähtamatuks mustanahalised naised, kellele soost ja rassist mõjutatud sotsiaalsed kogemused on hoopis midagi muud kui valgetel naistel ja mustanahalistel meestel.2 Tihti peetaksegi 1980ndate lõpu USAd intersektsionaalse mõtteviisi algkohaks, kuigi sotsialistlikult meelestatud naised rääkisid ka siinmail juba XX sajandi alguses, et töölisnaisi rõhub nii nende klass kui ka sugu.
Neid tähelepanekuid tasub meelde tuletada praegu ja tulevikus toimuvates aruteludes naiste, meeste ja teiste õigustest ja kohustustest. Näiteks üks intersektsionaalne identiteet on keskealine valge eesti mees. See mees erineb teistest selle poolest, et tema käes on igas loetletud kategoorias võimusuhte jäme ots. Siit lähtub teine põhimõte, mida feministlikes aruteludes oluliseks pean: positsionaalsus. Milliselt positsioonilt ma räägin? Millised eelised on mu elus võrreldes teistega olnud (ligipääs haridusele, riigikeele oskus vms), mis on mu kogemusi kindlal viisil mõjutanud või andnud mulle ligipääsu teatud informatsioonile; millist ilmajäetust olen kogenud, mis on mind muul viisil mõjutanud või tõkestanud mulle ligipääsu teatud infole või kohtadesse? „Keskealine valge eesti mees“ on neile meestele ehk kõlanud süüdistuse või rünnakuna selle pihta, mida nad endas muuta ei saa. Kutse teadvustada oma privileegi pole aga rünnak, vaid ettepanek mõista oma eeliseid teiste ees. Siis on võimalik oma positsiooni võrdsuse heaks kasutada.
Üks vestluste umbtee, kuhu tihti eksitakse, on väide, et „sa räägid keskealise valge eesti mehe positsioonilt“ on argumentum ad hominem, s.t loogikaviga, millega rünnatakse inimest, mitte tema argumenti. Umbes nagu „sa eksid, sest sul on loll nägu“. See pole nii. „Sa räägid keskealise valge eesti mehe positsioonilt“ eeldab kõneleja positsionaalsuse määrangut: teadmised ja elukogemused, millelt sa oma argumendi üles ehitad, tulenevad sellest konkreetsest isikuomaduste ristumispunktist. Kui oleksid muust soost, rahvusest, klassist vms, oleksid sul teistsugused teadmised ja elukogemused, millest tuletaksid hoopis muu argumendi.
Seejuures on hea meeles pidada, et tasapisi kuhjuvad kogemused – saame neid hommikul ärgates, ajalehti lugedes, tänaval liikudes, töökoha koridorides kõndides jne –, moodustuvad suure osa meie teadmistest maailma kohta. Näiteks iga päev autoga liiklejad ei pruugi eales mõtelda sellele, et sama tee on ratastoolis liiklejale läbimatu, kuna keset kõnniteed on püsti pandud tänavapostid.
Soouurijana eelistan kolmanda praktilise põhimõttena seda, et analüüsimaterjali käsitletaks reaalsusest lähtuvalt: kuidas poliitilised otsused, sotsiaalsed tingimused jne inimeste igapäevaelu päriselt mõjutavad. See ei tähenda, et feministid ei räägi eetikast ja filosoofiast, vaid seda, et füüsiliselt kellegi ihulist heaolu puudutavaid otsuseid ei saa teha üksnes abstraktsioonidest lähtuvalt. Üks näide on siin taas spektaakliks tehtud abordiõigus, mis Eestis on kehtinud viimased 65 aastat. Üks aktiivsemaid abordiõiguse vastaseid Varro Vooglaid on sõnastanud probleemi nii: „Kui peame laste sünnieelset tahtlikku tapmist seaduslikuks valikuks, siis kiidame selle ühiskonnana heaks ning sellisel juhul on vastav ka meie rahva ja riigi moraalne pale.“3 Äärmusse kalduva katoliiklasena tuntud Vooglaid kasutab embrüo ehk loote kohta sõna „laps“ ning esitab oma argumendi mitte ainult üksikisiku moraaliküsimusena, vaid veel abstraktsemalt – rahva ja riigi omana. Seda luksust ei saa endale lubada need, kes peavad valima, kas kanda rasedus lõpuni või teha abort. Kui moraaliideaalide asemel jälgida elu, näeme, et abortide keelamise asemel kahandab nende arvu hoopis rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus ja noortele seksuaalhariduse andmine.4 Samasugust teooriast lähtumist olen kohanud ka aruteludes naistevastase vägivalla kohta. Ühtedele on küsimused, nt õigus keha autonoomiale, filosoofilised, ent kelle ees on seisnud võimatud valikud või kes on vägivalda ise kogenud – neil on arutelus kaalul tervis, elu või surm.
Need kolm põhimõtet – intersektsionaalsus, oma positsionaalsuse teadvustamine ja elust lähtumine – kõlavad paljudele aabitsatõdedena. Mina olengi need võtnud eelduseks. Ent aruteludes ühisosani jõudmiseks on vaja vaikivad eeldused sõnastada. Nii on loota, et meie kõigi teekond feministlikusse utoopiasse – turvalise, lihtsa ja lõbusa eluni – läheb kui lepase reega.
1 Mari J. Matsuda, 1991. Beside my sister, facing the enemy: legal theory out of coalition. Stanford Law Review, 1991, 43 (6), 1189. Viidatud: Anna Kaijser ja Annica Kronsell. Climate change through the lens of intersectionality, Environmental Politics, 2014, 23:3, 420.
2 Kimberle Crenshaw, Demarginalizing the Intersection of Race and Sex: A Black Feminist Critique of Antidiscrimination Doctrine, Feminist Theory and Antiracist Politics. – University of Chicago Legal Forum: Vol. 1989: Iss. 1, Article 8; http://chicagounbound.uchicago.edu/uclf/vol1989/iss1/8
3 Varro Vooglaid: Elu Marss ei tohi keskseid elupooldavaid seisukohti häbeneda. – Objektiiv, 1. IX 2020. Vt https://objektiiv.ee/elu-marss-ei-tohi-elupooldavaid-seisukohti-habeneda/.
4 Kadi Raal, Mullu katkestati Eestis iga viies rasedus, kuid abortide arv on pidevas languses. – Delfi 17. VI 2019; vt https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/graafikud-mullu-katkestati-eestis-iga-viies-rasedus-kuid-abortide-arv-on-pidevas-languses?id=86490233.
