Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Sõõm värsket õhku

    MARTIN BUSCHMANN

    Eva Labotkini näitus „Koridori lõpus oli peegel“ galeriis Positiiv kuni 2. X.

    Eva Labotkini näitus ei tulnud mulle suure üllatusena. Olen oodanud põnevusega, millal seda projekti galeriis näha saan. Labotkini päevikukatkendid ja fotod ajakirja Positiiv suvises numbris andsid ettekujutuse tulevasest näitusest ning, mis siin salata, tõstsid ootuse kõrgele. Mingil imelikul põhjusel jäi kummitama katkend: „Sain loa Friedheimi villas pildistada. Astun majja sisse nagu koju. Esimeseks üllatab mind pimedus. Loomulikult, elektrit ei ole ju sees. Aga lõhnad on tuttavad ja minu peas rullub lahti ruumiplaan. Trepp, arstide tuba, elektriravi kabinet, mudaravi kabinet. Trepi all hoiti kohvreid. Nüüd mahajäetud koridorides kolades on kõik järsku kuidagi väike. Kõik on kui peo peal. Igatsen täita valgeid laike oma kaardil, vaadata üle ka kõik need kohad, kuhu lapsi ei lubatud. Võimusuhted on muutunud, ma võin minna, kuhu tahan, ei ole mingeid reegleid ega kedagi keelamas.“*

    Selle katkendi viimane lause, mis esialgu tundub ehk tähtsusetu, annab näituse kontekstis sõnumi, mille abil saab väljapanekut lahti mõtestada.

    Galerii uksest sisse astudes valitseb esmapilgul täielik kaos. Raamitud pildid, rida 10 × 15 fotosid, sekka kirjaümbrik, seinalt alla voogav kangas, millele on trükitud foto trepist, põrandal plastile prinditud ja kägardatud foto merest, aknalaual fotoraamat. Esimese hooga paistab, et kunstnik on kasutanud kõikvõimalikke foto esitlusviise, puudu on vaid valguskast ja slaidiprojektor.

    Pärast kiiret ruumis ringivaatamist koorub välja renoveerimise lugu. Lugu Friedheimi villast, selle otstarbe muutumisest ajas. Villast laste rehabiliteerimishaiglaks ja nüüd butiikhotelliks. Kunstniku lapsepõlvefotod ajast, mil ta viibis rehabiliteerimishaiglas, loovad isikliku sideme majaga. Huvitav, lihtne ja isiklik lugu. Võikski õlgu kehitada ja näitusele joone alla tõmmata, aga see oleks väga suur viga.

    Ka praegu neid ridu kirjutades ei oska ma veel öelda, kas selle näituse juures on tähtsam vormistus või sisuline pool. Enamasti olen veendunud sisulise poole austaja, aga mida teha siis, kui vormistuslik on ühtlasi ka sisuline pool? Kas tõesti on võimalik ideaalne näitus, kus sisuline pool on võrdne vormistuslikuga ja neid eristada on võimatu?

    Eva Labotkini fotoraamat on märgatavalt isiklikum ja mõeldud sellele, kes on juba kunstnikuga tuttav. Meisterlikult kombineerides fotode esitlusviise on Labotkin säilitnud protsessi olemuse.

    Kunstimaailmas ei ole isiklikel teemadel põhinevad näitused midagi uut. Natukene liialdades võib isegi öelda, et iga teine-kolmas väljapanek põhineb kellegi isiklikul lool. Mul tekivad enamasti sellise näitusega mõned probleemid. Minu ette laotatakse prauhti kogu oma tunnete kogum. Umbes nii, nagu üritaks võhivõõras pärast teretamist ühe hingetõmbega ära rääkida kogu eluloo. Nii ei ole viisakas, on ju? Mulle, näitusekülastajale üritatakse pakkuda isiklik lugu väga konkreetses ja aktsepteeritud võtmes, kasutades enim levinud elemente. See, kas need ka omavahel sobivad, tundub tihtipeale olevat teisejärguline. Eva Labotkini näitus on selles osas kui sõõm värsket õhku.

    Mõtete renoveerimise protsessis osalemine on igati huvitav kogemus, kuid selle kõige juures pean ütlema, et mind võlub see, kuidas Labotkin minu kui vaatajaga mängib. Tegelikult on „mängib“ ehk vale sõna. Mind võlub see, kuidas ma saan näitusel Eva Labotkiniga sõbraks. Kuidas meil tekib usalduslik side. Seda tänu suurepäraselt läbi mõeldud vormistuslikule poolele.

    Ma ei ole vormistusviiside kokkukuhjamise suurim fänn. Väga harva, kui näen seda, et kaks-kolm vormistusviisi ennast tõepoolest õigustavad. Rääkimata seitsmest või kaheksast. Ja siinkohal pean tunnistama, et Labotkin on sellega suurepäraselt toime tulnud.

    10 × 15 fotod on suhteliselt spetsiifiline mõõt, mida galeriis enamasti ei kohta, kuid olukorras, kus on vaja eksponeerida arhiivimaterjalina perekonna­fotosid, on see omal kohal. Vaatajas tekib automaatselt perekonnaalbumi vaatamise kogemus, hoolimata sellest, et fotod on paigutatud seinale. Nende vahel paiknev kirjaümbrik vaid süvendab tunnet, et vaataja on osa sellest lähiringist, kellele need fotod on mõeldud. Raamitud fotod siseruumidest aga tekitavad distantsi.

    Tänu sellele, kuidas fotosid on esitletud, tekib ruumis väljapanekust isemoodi segu, mis päris hästi ilmestab meie peas toimuvat. Pealtnäha sama teema tekitab meis tihtipeale täiesti erinevaid mõtteid ja isemoodi seoseid. On väikeseid, on suuri, on kanga moodi voogavaid, kergelt häguseid mõtteid. On selgepiirilisi mõtteid, mis kipuvadki elus mõnikord olema mustad ja valged. On mõtteid, mis tihtipeale ei sobi mõnda raami, kuid selleks et aru saada nende sobimatusest, tuleb nad enne sinna suruda.

    Kõik see muudab erinevad foto eksponeerimisviisid oluliseks. Midagi ei ole üleliigset, kõik klapib. Järsku leian ennast olukorras, kus mul ei ole vormistusele ühtegi etteheidet. Kuigi kolmel raamiga fotol on igaühel isemoodi raam, ainult kaks on klaasitud. Detail, mis igas teises olukorras paneks kulmu kergitama, tundub nüüd igati loogiline.

    Tänu näituse ülesehitusele ja meisterlikule vaataja suunamisele annab Eva Labotkin aega endaga tuttavaks saada. Nii nagu inimsuhetes väljaspool galeriid nõuab ka galeriis tekkinud tutvumine aega. See on mulle ääretult tähtis. Sama tähtis on ka see, et see tunne on vastastikune. Vaatajal tuleb investeerida oma aega, et suhe toimiks.

    Kui esialgne tutvus on sõlmitud ning vaatajal on tahtmist kunstnikuga vestlust jätkata, siis selle tarvis on aknalaual fotoraamat. Minu õnn, et sattusin seda lehitsema viimasena. Soovitan seda teha ka teistel. Vaadake enne näitus ära ja siis vaadake fotoraamatut.

    Fotoraamat on märgatavalt isiklikum ja mõeldud sellele, kes on juba Eva Labotkiniga tuttav. Võhivõõrale on see ehk isegi liiga isiklik. Kunstniku kirja emale galerii seinal teiste piltide seas näha oleks ehk liiga vara. Siis ei olda veel nii lähedased. Fotoraamatus on see omal kohal. Sõltuvalt vaataja tujust ja mõtetest, mis näitust vaadates olid tekkinud, toob see kiri kas pisarad silma ja klombi kurku või muheda naeratuse näole.

    Nii nagu maja renoveerimine on ka mälestuste ja mõtete kordaseadmine protsess. Tihtipeale on näitustel näha protsessi tulemust, harvemini protsessi ennast. Meisterlikult kombineerides fotode esitlusviise ja oskuslikult vaatajat suunates on Labotkin säilitnud protsessi olemuse. Sellest olen ma nii mõnigi kord näitustel puudust tundnud.

    Aga on veel midagi, mis teeb mind siiralt õnnelikuks. Minnes tagasi juba alguses mainitud päevikukatke juurde: „Võimusuhted on muutunud, ma võin minna, kuhu tahan, ei ole mingeid reegleid ega kedagi keelamas.“

    Labotkin on teinud täpselt seda, mida tahab. Kasutanud täpselt nii palju fotode vormistus- ja esitlusviise, nagu tahab, ja tulemus on suurepärane. Kogu oma isepäisuses on ta valmis saanud näitusega, mille külastamine peaks olema igale fotokunstnikule kohustuslik. On omaette oskus reeglitele vilistada ja samal ajal saavutada igati korrektne ja reeglipärane tulemus. Ma ei väida, et kõik peaksid tegema nii nagu tema, aga see näitus on väga hea näide ajakohasest fotonäitusest.

    Ka peegel on olemas. Vaataja tarvis. Üsna selle akna kõrval, mis lubab Eva Labotkini hinge vaadata.

    * Eva Labotkin. Koridori lõpus oli peegel. – Positiiv 2020, nr 41, lk 6–8.

  • ,

    Metsavihkajast metsaarmastajaks

    TRIIN LEES

    Raamatu alguses soovitakse head isu kuuseüraskitele! (lk 5). Ürask ma pole (võib-olla tähenärija), ammugi pole pehkinud mekiga Andrus Kasemaa proosaluuletuste kogu „Metsakuru“. Inimesena tänan C-vitamiinirikka, hapukasmagusa kuusevõrsemaitselise metsakogemuse eest.

    „Metsakuru“ on Kasemaa enda metsakogemus, metsaarmastus, metsaõpetus. Kunagisest metsavihkajast on saanud puukallistaja. Üleöö see juhtunud pole: juba varemgi on autori loomingus puudega kontakti otsitud ja puid kallistatud.1 Vihkamisest armastuseni on tegelikult üks samm – mine metsa! Enne loe aga need 152 lehekülge läbi. Küllap lähebki nii, nagu Kasemaa kuulutab: aastate pärast võib nii mõnestki puudevihkajast saada / metsakallistaja nagu Saulusest sai Paulus (lk 9).

    Andrus Kasemaa 2018. aastal Juhan Liivi luuleauhinnaks saadud karjasemärsi seest leitud kasepuust arvutiga.

    Tegu on omamoodi metsamisjoni või metsamissiooniga kirjandusmaastikul, lugejat mõjutatakse metsausklikuks hakkama imperatiivselt: pista oma nina metsa (lk 8); näe, jänese­kapsas! Pane põske! (lk 15); sõida seenele ja sa ei kahetse (lk 61); metsa eksi sa! (lk 130); kes ei usu, see võtku valge kassi pepust musu (lk 42). Hingeõnnistust ei lubata kusagil, mainitakse muuseas, et metsas elades võid olla kõige õnnelikum inimene. Autor ise on jõudnud lunastuseni: tunnistanud avalikult üles lapsena tehtud ülekohtu loodusele, tundnud siiralt häbi ja mets on andestanud. Andrus Kasemaa on meelerahu leidnud. Olles nüüd puukallistajate leeris, jäävad vastaspoolele harvesteri­juhid, jahimehed, metsaärikad, kõige ees lapsepõlvekummitusena irvitav Marko Pomerants. Unistada ikka võib, et mets ise pahalased käsile võtab. Kasemaa kättemaksuplaanid jahimeeste suhtes nii kriminaalsed pole kui Tokarzcuki teoses,2 aga rebased harvesteride kallal saaksid küll kampa lüüa Sommeri mütoloogilise ussiga.3

    Proosapoeemi žanr on Kasemaa loomingus uus, kuid värskendavat metsaõhku sinna siiski ei kanna. Murtud read lisavad varasemast tuttavale sõnumile kindlasti nüansirikkust. Mustvalgete metsafotodega sama lugu. Kasemaa nihutab end metsa suhtes erinevatesse aja- ja ruumipunktidesse, kirjeldab, vahendab ja kujutab metsa inimese mätta otsast. Metsal ei peagi mõtet olema. Metsa enda mõte / on lihtsalt kasvada valguse poole (lk 139). Kujundite abil muutub puine maastik milleks tahes, et inimesele rõõmu teha. Aga on palju muudki, / mida metsas näha võiks. Näiteks põtrade Armastusesaali. / Rebaste Õnnepaleed. Mesikäpa vanadekodu Härmalõng (lk 20). Mulle on teos justkui koos giidiga matkaraja läbimine. Tee viib ühest metsast teise, Hiiumaalt Lesevõssa, kohalikust sürjametsast Austria kivimetsa, vahepeal peatutakse heinamaa üksiku puu juures. Nuusutatakse loomaradu, filosofeeritakse ja žongleeritakse klišeega „mis selle metsa taga siis ikkagi on?“. Kaugustest suunatakse tähelepanu jälle maisemale karujunnile, lepikus saab isegi asjal ära käidud. Vahepeal kaob Kasemaa ootamatult orbiidilt, aga rada läheb metsas edasi ja lugeja läheb edasi. Siis libiseb Kasemaa kuskil puu otsast uuesti alla, jätkab teejuhatust ja lõpetab matka humoristliku kohapärimusega. Giidile aplaus. Ma teeks metsale ka.

    „Metsakuru“ mõjub metsade labürindina, üraskite käigumustrina. Metsakuru on tee, mis kulgeb sinka-vonka, üles-alla läbi suurte laante. Metsakuru on ka salapaik kuskil metsasügavuses: kui ma metsateel käimisest väsinud olen, / siis keeran päris metsikusse metsa. Salapaikadesse / kuhu ei vii ükski tee (lk 72). Salapaika ei ole lugeja oodatud, seal on Kasemaa plaaninud vaikselt omaette surra. Metsas surra tundub kuidagi / inimlikum kui haiglaseinte vahel. Tõeline loodusearmastaja / sureb ikka enda armastatu käte vahel (lk 33). Uudistes teavitati, et laibad leiab edaspidi metsast hõlpsasti üles: lagunev keha eritab aineid, mis muudavad puulehtede värvust.4 Andrus Kivirähk laseb looduse rüpes sureval Meemel kehaliselt tunnetada loodusesse sulandumist, loodusega üheks saamist.5 Kasemaa luulekogus jääb keha ja metsa vahele siiski ebamugavuse või ebaturvalisuse kardin: inimene eristab end selgelt loodusest. Võib-olla seetõttu esitatakse palju mõtteid tingivas kõneviisis, tahetakse olla loom või lind, kelle nahas saaks justkui libahundina kõike ebainimlikku proovida.

    Oma esimeses luulekogus „Poeedirahu“ pikutab Kasemaa alatihti heintes ja vaatab pilvi, „Metsakurus“ ronib ta pigem puu otsa ja tõdeb: viimane jäme oks! Siit kahjuks kõrgemale enam ei saa (lk 70). Kasemaa ei varja, et käib metsas esteetilist kogemust saamas ja seda pakub eelkõige ilus suur mets. Sihvakad taevasse kõrguvad puutüved ja kaugele ette looklevad loomarajad. Lähikontakt maaga puudub. Kõige madalamale laskub Kasemaa metsa ees põlvili, vaatab luubiga sipelgaid ja lepatriinusid; ka seened, marjad, lilled saavad korjatud samast kõrguspunktist. Metsarajal kõndides huvitab Kasemaad, kuidas tennisega oleks mugav astuda. Seda iroonilisemalt mõjub kõrvalepõige metsast Tallinna haiglasse, kus seintel imeilusad metsafotod. Nad võiks seinale panna koledad majad, / vähihaiged, kohe minekul olevad inimesed. Isata pered. / See annaks Eestit rohkem edasi kui need imalad pildid, / millel on väga vähe pistmist reaalsusega (lk 133). Kasemaa metsakujutuses võib samamoodi näha imalate piltide jada või muinasjutte, mis täis kauneid kujundeid, või nalja ja naeru täis šarže. Raiesmikult juhitakse tähelepanu kiirelt eemale, kole maastik põlatakse ära, turritavad oksad võivad tappa. Kasemaa ei ole koledusega ikka veel suutnud leppida, rahu teha, kuigi koleduses ilu nägemiseni peaks olema samamoodi üks samm nagu vihkamisest armastuseni. Kui seda metsa ees ei oleks, / siis oleksin väga kurb. // Mulle meeldibki, kui on paks tume mets ees. // Siis ma ei näe, / kui kole see maailm on (lk 135). Juhan Liiviga seostuvad read eristuvad proosaluuletuste keskel, ainus tühjade ridade abil liigendatud tekst tõmbab tähelepanu – kas peitub selles kogu „Metsakuru“ sõnum?

    Nii nagu ütleb Kasemaa ise, et metsadest võib kirjutada nii- või naapidi (lk 23), võib „Metsakurust“ välja lugeda ühte või teist. Tuleb mees metsast, kes ei tea, mitu puud peaks metsas kasvama, kellel ei ole õpikuteadmisi, mida neist puudest toota annab, aga ta on päevi olnud päris metsas ja taibanud metsa väärtust südames. Selle raamatu peale ei saa küll öelda, et metsaga on hooletult ümber käidud.

    1 Tihti esinev kujund Kasemaa luulekogudes on puud kui inimesed; puukallistamisest nt luuletus „Linda-Mari Välile“ kogumikus „Muusa“. Tuum, 2019, lk 74-75.

    2 Olga Tokarczuk, Aja oma atra läbi koolnute kontide. Tlk Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2020.

    3 Lauri Sommer, Yyse massinaga mõtsah. – Sirp 25. XI 2016.

    4 https://majandus24.postimees.ee/7057858/laip-metsas-puuvorad-lobisevad-selle-valja

    5 Andrus Kivirähk, Mees, kes teadis ussisõnu. Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 375.

  • Juba rohkem kui veerand sajandit kiriku kunstigaleriid

    REET VARBLANE

    Viimsi Püha Jaakobi kirikus on kunstinäitusi korraldatud 2007. aastast peale, siis kui kirik tegutsema hakkas. Jaani kirikus on kunsti näidatud aga juba 1993. aastast. Erkki Juhandi on galeristina tegutsenud Viimsis algusest peale, Jaani kirikus neli viimast aastat. Juhandi oli EELK Viimsi koguduse vaimulik 1994–2007, 2019. aastast on ta Tallinna praostkonna vikaarvaimulik.

    Kiriku juures tegutsev kunstigalerii ei ole just tavaline, kuid ega ka midagi eriskummalist. Üle Euroopa võib tuua näiteid, kus kirikugaleriides ei ole väljas mitte ainult nüüdiskunst, vaid seal käsitletakse ka teravaid sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme. Kuigi, kui mõelda kas või Vatikani moodsa kunsti kogu peale – eks ikka selle põhjal, mis väljas on –, siis kunstnikelt on valitud teosed, mis vähem või rohkem puudutavad tüünet religioossust.

    Kuidas määratled kiriku­galeriid? Kas seal võib eksponeerida ükskõik millist praeguse aja kunsti­teost või lähtud ikkagi kindla(ma)test kriteeriumidest? 

    Loomulikult toimub kirikutes eripalgelisi (vaimulikke) kontserte ja need on väga hinnatud. Äsja toimusid Tallinna Jaani kirikus Arvo Pärdi juubelikontserdid ja kirik oli rahvast tulvil. Teadupärast on kirik õhtumaises kultuuriruumis olnud sajandeid muusika kõrval ka kujutava kunsti eestkostja ja tellija. Lisaks sõnale oli vaja näitlikustada kuulutuse olemust. Jaani kogudus on Eesti vanimaid, algselt paiknes see Püha Vaimu kirikus ja seal võib praegugi imetleda Bernt Notke kappaltari kõrval ka enamjaolt XVII sajandist pärit vääridele maalitud nn vaeste piiblit – biblia pauperum –, ka kirjaoskamatu sai osa pühakirja tähtsamatest sündmustest. Kultuurilise kirjaoskuse puudumine puudutab ka nüüdiskunsti. Võib-olla kõlab võõralt, kuid mulle on nüüdiskunstil, vähemalt osaliselt, olemuslik suundumus kristliku kiriku sõnumi kuulutusele. Kahju, et kujutav kunst on kirikus jäänud muusika kõrval marginaalseks, jääb vaid loota, et Jaani kiriku galerii ja näitused Viimsi kirikusaalis toidavad seda hingevajadust ja tasandavad ebavõrdsust.

    Ma ei tea küll ühtegi galeriid, kus näituseprogrammi ei pandaks teadlikult kokku. Head kunsti ei pea aga tsenseerima. Kunstnikud on meid omaks võtnud, jääb vaid loota, et mõlema galerii tegevust on märganud ka publik. Me eksponeerime eelkõige nüüdiskunstnike loomingut, tõsi, ükskõik milline teos meile ei sobi, kuid kõik ei peagi kirikusse sobima. Ma pole söandanud küll ühelegi kunstnikule ettekirjutusi teha, eeldan, et nad ise otsustavad ja taipavad, mida eksponeerida ja mida mitte. Minult on mõne konkreetse teose puhul küll küsitud, kas see peab ikka siin väljas olema. Kas siis inimkeha liigne alastus või vaatajat on häirinud abstraktse maaliga tekkiv assotsiatsioon, kuid ega ka vaatajatele pea kõik võrdselt meeldima. Aastas on meil ju ligi kaksteist näitust, sealt annab valida ja leida endale meelepärast küll. Ma pole palunud üheltki kunstnikult võltsreligioossust ega paatoslikke teoseid.

    Erkki Juhandi: „Olen tänulik kõikidele kunstnikele, kellega olen koostööd teinud.“

    Kas need piirangud oled sa galeristina ise endale seadnud või pead arvestama ka kirikule üldomasega?

    Viimsi Püha Jaakobi kirik on eriline, kuna näitused toimuvad seal kirikusaalis. Kirik on ju eelkõige Jumala koda, seal peetakse ennekõike jumalateenistusi, palvusi ja ametitalitusi. Seega ei tohi sealsed näitused riivata inimeste hinge ja usulisi tundeid, ikka vastupidi – need peavad toetama ja innustama inimest tema vaimse kasvamise teel. Võib-olla on mu jutt ähmane, kuid näiteks kui keegi tuleb oma lähedase matusele, siis eksponeeritav näitus ei saa olla vasturääkivuses igaviku kuulutusega. Ja ega olegi seda. Vaid ühel korral on mul palutud üks maal asendada, nii ma siis tegingi. Jaani kirikus on aga eraldi galeriiruum, mis võimaldab kunstil tervikuna paremini mõjule pääseda. Kuigi just Viimsi on olnud mitmele tippkunstnikule suurimaks üllatuseks: ruum on arhitekti poolt nii hästi organiseeritud, et kunst oleks justkui valatud sinna seintele, pealegi on aken piki kirikulage otse taevasse. Tasub tulla vaatama.

    Millest lähtud näituseprogrammi koostamisel? Kui palju arvestad sellega, mida teistes galeriides näidatakse? Jaani kiriku galerii asub ju Tallinna Kunstihoone vahetus läheduses.

    Salajas ikka rõõmustan, et kunstnikke, kes soovivad näitust teha, on palju ja nad peavad ikka ootama, et näitust saada. Galeriid on suveräänsed ja ega teistega alati arvestada ei saa, kuid väga meeldiv on aeg-ajalt mõne teise galerii ja galeristiga koostööd teha. Näiteks Vabaduse galeriiga, sest vastates huumoriga pooleks: Vabaduse galerii asub ju Jaani kiriku õuel.

    Kas mõni meie kunstnikest on eetilistel põhjustel ka loobunud kirikugaleriis oma tööde eksponeerimisest?

    Kui ma Viimsis alustasin, siis mäletan, kuidas nii mõnigi kunstnik kõhkles, kas ta ikka sobib, kas ta tahab ja saab tulla. See on väga inimlik ja arusaadav. Ma pean lähtuma kunstnikust, tema loomingust, sõnumist, mida ta tahab öelda, et siis see välja tuua. Püüan galeriis esinevatele kunstnikele olla ainult märkamatult toeks ja abiks, innustada ja toetada neid, kui vaja.

    Kindlasti on inimesi, kes kiriku­uksest kunagi sisse ei astu. Las nii jääbki, ega keegi ei sunni. Kunstnikud on erinevad ja alati ei saa kõigile kõiges vastu tulla. Ma loobujaid siiski ei mäleta. Olen tänulik kõikidele kunstnikele, kellega olen koostööd teinud.

    Kes on su galeriide publik? Kas saab rääkida spetsiifilisest külastajast ja tema ootustest?

    Kõik need inimesed, kes kiriku uksest sisse astuvad, ükskõik siis mis põhjusel. Küllap oled märganud, et juba aastaid on saadaval brošüürid „Teeliste kirikud“, ega seal muud kirjas ole kui kirikute lahtioleku ja jumalateenistuste ajad. See, et kirikud on vähemalt suvekuudel avatud, on suurepärane. Viimsi ja Tallinna Jaani on aasta ringi avatud, see on sinna, ka näitustele sissepääsemise eeldus. Püha Jaakobi kirikul, mis asub Tallinna Jaani kirikust vaid 15 kilomeetri kaugusel, on ka sealse elanikkonna toetus. Jaani kirik omakorda asub linna keskel ja koguduse elu on väga aktiivne, inimesi käib tõesti palju.

    Kuhu asetad Jaani kiriku ja Viimsi Püha Jaakobi kiriku galerii Eesti kunstiväljal? Millist rolli need seal kannavad?

    Kirik ei ole ega peagi olema mingi kristlik kultuurimaja, kiriku kuulutuse keskne sõnum on ajatu. Ükskõik kui head kontserdid ja näitused ka toimuvad, kahvatuvad need Jumala enese ilu ja armastuse ees. Kirik kannab eneses igavikulist mõõdet. Olen paljudes Euroopa katedraalides ja kirikutes näinud nüüdiskunsti näitusi, olen siis tundnud erilist salapära ja austust Looja vastu. Nii ka Eestis. Näituskorraldus kirikugaleriides ei vastandu kuulutusele, küll on aga meediumid erinevad. Mõte kristlikust kultuurimajast võib esmapilgul tunduda ahvatlev, kuid selline tegevus oleks küll väga lühikese perspektiiviga. Muidugi oleme harjunud ka kunsti pidama rohkem ajatuks kui ajalikuks nähtuseks. Eks harjumatu ole seegi, et üks vaimulik peab galeriid, aga kui mõni näitus on kedagi puudutanud, siis ehk tasub jätkata. Kus Viimsi Püha Jaakobi ja Tallinna Jaani kiriku galerii tegevus kunstiväljal asetseb, jäägu teiste hinnata.

  • Elutarkust ja olmet XVII sajandi lõpust

    KRISTIINA ROSS

    Jean de La Bruyère’i (1645–1696) „Inimtüübid ehk Meie ajastu kombed“ („Les Caractères ou les moeurs de ce ciècle“) ilmus esimest korda 1688. aastal ning oli sedavõrd menukas, et eluajal avaldas autor veel kaheksa (ositi täiendatud) trükki ja valmistas ette üheksandagi, mis anti välja postuumselt. Tagantjärele on kirjanduslugudes ja -käsitlustes asetatud La Bruyère ja tema teos siiski n-ö päris tippudest madalamale, ehkki üsna nende lähikonda. Raamat pakub väikestes annustes mõnusaks tarbimiseks pakendatud iroonilisi portreid inimtüüpidest ja aforisme, kus on oskuslikult kokku põimitud ajastu moraalifilosoofilised aru­saamad, ajastuteülene üldinimlik tarkus ja XVII sajandi lõpu Prantsuse kõrgkihtide seltskonnaelu kriitika.

    Põhilisteks tippudeks, kelle varju La Bruyère koos oma raamatuga kipub jääma, on Michel de Montaigne, Blaise Pascal ja François de La Rochefoucauld. La Bruyère ise esitles oma teost jätkuna antiikfilosoofi Theophrastose „Inimtüüpidele“, mille ta kreeka keelest oli tõlkinud ja oma raamatus avaldas ning kus visandatud koomilistest portreedest ta inspiratsiooni oli saanud. Suur hulk raamatu tegelasi kannabki kreeka nimesid, kuid antiikfilosoofia edasiarenduse asemel pakub autor värvika pildi oma kaasaegsete eluolust ja arvamustest. Teosest kumavad läbi Montaigne’i „Esseede“ inimkäsitlus ja Pascali „Mõtete“ teemad, ehkki uut sügavust ta kummagi autori arutlustele tõenäoliselt ei üritanudki lisada, sest selleks on tema valitud lühiportreede ja aforismide vorm liiga fragmentaarne.

    Kõige sagedamini kõrvutatakse raamatut La Rochefoucauld’ „Maksiimidega“ – ja leitakse, et sama üldistusjõuline, täpne ja vahe La Bruyère siiski pole. La Rochefoucauld’ga suhestas La Bruyère’i juba Jean-Jacques Rousseau oma „Pihtimustes“, mööndes, et ta paleusele ja emmele proua de Warensile meeldib La Bruyère rohkem kui La Roche­foucauld, ning andes samas ettevaatlikult mõista, et tema, Rousseau, ise peab La Rochefoucauld’d siiski tõsisemalt võetavaks.1

    Üsna karmilt paneb La Bruyère’i kirjanduslooliselt paika „Inimtüüpide“ XIX sajandi lõpu inglise keelde tõlkija Henri van Laun, kes ütleb oma eessõnas, et kui tavaliselt annavad tõlkijad oma vahendatavat autorit tutvustades mõista, justkui oleks see mõni kõigi aegade suurimaid vaimuhiiglasi, kellega on kibeletud ammu tutvust tegema, siis „Prantsuse kirjandusele oleks solvav, kui seda öeldaks La Bruyère’i kohta, sest tema „Inimtüüpide“ head ja halvad küljed on kõigile teada. Aga neile, kes pole meie autoriga nii hästi tuttavad, võin ma öelda, et ehkki ta pole nii mõttetihe, epigrammiline, ülev ega sügav kui Pascal või La Rochefoucauld, loetakse teda tohutult palju rohkem ja ta on püüdnud alati lugejale meeldida.“2

    Kuigi teos ei ole pälvinud varasema kõrgkriitika heakskiitu, on sel viidatud „suurte“ ees vaieldamatult oma eelised, mis kindlustasid kunagise lugejamenu ning on aidanud autoril tänini säilitada oma koha „suurvaimude edetabelis“. Kui Montaigne, Pascal ja La Rouchefoucauld pakuvad eeskätt abstraktseid arutlusi ja üldisi moraalialaseid tähelepanekuid, siis La Bruyère’i raamatust leiab lugeja värvikaid detaile prantsuse XVII sajandi lõpu kõrgklassi argielust. Paiguti hakkab tollane Pariis raamatus selle asukate tegemiste kaudu inimlikult ja igapäevaselt elama. XX sajandi teise poole laialt levinud õpikukäsitluse kohaselt on La Bruyère’i teos Louis XIV langusaja Prantsuse ühiskonna kõige täpsem ja põhjalikum jäädvustus.3 Praegusel dokumentaalsusele ja argielule keskendatud ajal võiks, niisiis, olla La Bruyère’i „Inimtüüpide“ lugemine eriti sobilik.

    Väike maitseproov La Bruyère’ilt ilmus eesti keeles juba 82 aastat tagasi Aleksander Aspeli esseevalimikus.4 Saatetekstis ütleb Aspel La Bruyère’i kohta: „Nii on ta klassitsistlike moralistide seas esimene realist, nagu Molière on seda teatrikirjanike seas. La Bruyère vaatab inimest tegutsemas, rõivastumas, söömas, isegi magamas oma igapäevase tõeluse keskel ja püüab seal tabada ta kõige iseloomulikemaid žeste, mis paljastaksid ta olemust.“

    Omal ajal, XVII sajandi lõpu Prantsusmaal, tagas teosele lugejamenu pigem hoopis sealt välja loetud seltskondlik klatš. La Bruyère väitis küll ise, et ta pole kujutanud kusagil konkreetseid inimesi, vaid on kirjeldanud üldisi inimtüüpe, kuid suur osa talle materjali pakkunud seltskonnategelastest olid kaasaegsetele kõmulugude ja kuulujuttude kaudu rõõmustavalt äratuntavad. Võimalike prototüüpide üle vaieldi innukalt ning koostati ja avaldati „Võtmeid“ teoses kirjeldatud persoonide seostamiseks reaalsete isikutega. Iseenesestki mõista tekitas see palju elevust.

    Ka tänapäeva Eesti lugejale võiks argieluliste toimingute kirjelduste kõrval seesama seltskondlik klatš huvi pakkuda, isegi kui selle keskmes on rohkem kui 300 aastat tagasi Prantsusmaal meeli kütnud inimesed. Paraku on jäänud „Inimtüüpide“ klatšikülg eestinduses sama hästi kui suletuks. See, et raamat mõjub siin ja praegu kahvatumana kui omaaegsele prantsuse lugejale, on muidugi paratamatu ja võib vaielda, kas kõik teksti sellekohased vihjed väärinuksidki kommenteerimist ja selgitamist. Natuke rikkalikum kommentaarium oleks teosele siiski kindlasti ka eesti lugeja jaoks rohkem elu sisse puhunud. Praegu on raamatus umbes 50 nappi joonealust märkust, mis mõjuvad üsna juhus­likuna (neistki on üks sattunud valele leheküljele: lk 506 leiduv sobiks pigem leheküljele 517). Võrdlusena olgu öeldud, et näiteks eespool juba viidatud XIX sajandi lõpu inglise tõlge on varustatud 893 selgitava märkusega, ehkki selleaegne inglise lugeja vajas teksti ja tegelikkuse seostamiseks kindlasti vähem abi kui XXI sajandi eesti lugeja.

    Peale isikute võinuks põhjalikumalt kommenteerida ka tollast olmet ja ühiskonnaelu puudutavaid seiku. Nii mõnedki olulised mõisted ongi joone all lugejale ära seletatud ja selle eest tuleb olla ainult tänulik. Paraku tundub, et tõlkija pole ka ise viitsinud ajastu üksikasjadesse kuigi põhjalikult süveneda või pole tal viimistlemise tarvis aega jäänud. Vana teksti tõlgendamisel juhtub küllap igal tõlkijal äpardusi, aga siin leidub paar nii naljakat apsu, et need pidanuksid niisama ülelugemiselgi tähelepanu äratama. Näiteks leheküljel 84 räägitakse „vahakühmudest lõua otsas“, mida naised justnagu enda kaunistamiseks olevat kasutanud – ehkki sellesama juba viidatud inglise tõlke kommentaaris on selgitatud, et naised hoidsid ilu nimel põskedes vahakuulikesi, nagu originaalis ka seisab (des boules de cire dans les mâchoires). XIII osas, kus jutt käib kiiksuga kollektsionääridest, heidetakse eesti tõlkes muu hulgas nalja ka margikogujate üle (lk 420–421) – ehkki esimesed postmargid võeti teatavasti kasutusele alles XIX sajandil ja La Bruyère ei räägi siin mitte markidest, vaid graafilistest lehtedest ehk estampidest (estampes).

    Teatud ajastulist segadust tekitab tõlke sõnavalik ka üldisemal tasandil. Võib-olla on see taotluslik ning tõlkija on üritanud teost tänapäeva eesti lugejale võimalikult lähedale tuua, ent sõnad nagu taibu (lk 373), pursui (402), ilueedi, halatt (mõlemad 431) jpt tekitavad XVII sajandi lõpu prantsuse teksti vahenduses minus kui lugejas tõrke. Maitse asi, ilmselt. Ka tundub, et tõlkes paiguti kasutatud lopsakad ja rahvalikud ütlemised ei ole adekvaatsed La Bruyère’i stiili edasi andma. Maitse asi seegi ja seda laadi tõlketehniliste seikade lahkamine nõuaks põhjalikku analüüsi, mis pole siinkohal võimalik. (Et öeldu niisama tühjaks lahmimiseks ei jääks, soovitan võimalikul tõlkehuvilisel võrrelda näiteks lk 400 esineva 88. mõttekillu sõnaohtrat ja ebatäpset eestindust ülimalt lakoonilise originaaliga.)

    Stiiliküsimuste detailsema eritlemise asemel mainitagu lõpetuseks ühe konkreetse tõlkevastega seonduvaid kõhklusi, mis puudutavad laiemalt eri ajastutest pärit tekstide vahendamise problemaatikat. Nimelt äratab tõlkes tähelepanu sõna loomutäius, mida on järjekindlalt kasutatud prantsuse vertu vastena ehk siis tavapärase vaste voorus asemel. Küllap on selleks tõuke andnud Anne Lill, kes tarvitas antiigi eetikakäsitlusest rääkides vastet loomutäius kreeka aretē eestindusena, põhjendades seda nii: „Olen loobunud kasutamast varem tavapärast vastet ’voorus’ kui liiga kitsast ja ainult kindlale inimtegevuse valdkonnale viitavat (à la vaga ja vooruslik).“5 Sedasama vastet kasutab Lill oma (ja Ivo Voldi) saatesõnas Theophrastose „Inimtüüpide“ tõlkele,6 nii et otsus rakendada ka La Bruyère’i „Inimtüüpide“ tõlkimisel prantsuse vertu vastena sama loomutäiust tundub pealtnäha igati põhjendatud. Paraku, Lille soovist vabaneda antiikfilosoofia tõlkimisel ja käsitlemisel eesti sõnaga voorus tema meelest kaasnevast liiga kitsast tähendusest, millele lähedast aretē hakanuvat kandma alles stoikutest peale, võib vähemalt teoreetiliselt aru saada. (Iseasi, kas just loomutäius on parim võimalik alternatiiv, arvestades et eesti liitsõnadega tekib tõlkimisel alati lisaprobleeme.)

    Kuid pikemas perspektiivis ei näi selline lahendus töötavat. Ühte ja sama sõna ei pea küll alati ühe vastega tõlkima, sest sõnade tähendusväljad ei pruugi eri keeltes kattuda, ent kui sõna kasutatakse terminilaadselt mingi olulise mõiste tähistamisel, oleks otstarbekas vähemalt üritada sõnast kinni hoida, isegi kui mõiste sisu teiseneb. Iga ajastu lisab mõistete sisusse oma nüansse: kui kõigi nende üksteisest eristamiseks võtta kasutusele erinevad eesti vasted, laguneb arengulooliselt sidus mõiste laiali. Siinses kontekstis tasuks aga teadvustada, et isegi juhul, kui mõiste hüppeline areng sunnib tõlkimisel eri ajastute korral eri vasteid kasutama, ei saa varauusaegse autori tõlkesse mehaaniliselt üle kanda antiikautorite tõlkimiseks välja mõeldud „puhastatud“ vastet. XVII sajandi prantsuse vertu on La Bruyère’i tekstis kristlik voorus, hoolimata sellest, et autor väidab oma teose olevat Theo­phrastose mõtete jätku. Tõsi, tänapäeva eesti tõlkesse imbub koos sõnaga voorus paratamatult ka vooruslikkusele pärast XVII sajandit siinmail külge kleepunud halemeelseid ja hernhuutlikke vagadusenoote. Aga mis teha, vähemalt oleks tekst arusaadavam.

    Tõlkimine on keeruline ettevõtmine ja võimalike lahenduste üle võib vaielda. La Bruyère’i eestinduse margikogujad, taibud ja loomutäiused tekitavad siiski kahtluse, et tegemist pole taotluslikult ajatu või teadvalt antihistoristliku sõnastusega, vaid karisid pole lihtsalt märgatud.

    1 Jean-Jacques Rousseau, Les Confessions. Gallimard, Paris 2015, lk 156.

    2 http://www.gutenberg.org/files/46633/46633-h/46633-h.htm#Footnote_266_266

    3 P.-G. Castex, P. Surer, G. Becker, Histoire de la littérature française. Hachette 1977: 327.

    4 Aleksander Aspel, Valik prantsuse esseid. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1938, lk 105–114.

    5 Anne Lill, Eetika või moraal. – Akadeemia 1997, nr 3, lk 506.

    6 Theophrastos, Inimtüübid. Välja andnud Anne Lill ja Ivo Volt. TÜ Kirjastus, 2000.

  • Kultuur kui kapital*

    KILLU SANBORN

    Kapitalistliku majandussüsteemi põhitala on uue väärtuse loomine ja selle turul kasumiks teisendamine. Uue väärtuse loomiseks vajame kütust, sest inimühiskonnas eimillestki väärtust ei sünni. Kütust, mille põhjal väärtust loome, tunnemegi kapitali mõiste all selle avaramas tähenduses.

    Kapital kui väärtuse loomise kütus esineb eri vormides, näiteks rahaline kapital, inimkapital, loodusressurssidel põhinev, tehniline, tööstusbaasi ja sõjanduslik kapital, aga ka kultuuriline kapital, rahvusvaheline hea tahte kapital, rahva tervise, intellektuaalne, riikliku vara ja ühiskondliku kokkukuuluvuse kapital jne. Kapitali võime ka jaotada materiaalseks (käegakatsutavaks ja loendatavaks) ja mittemateriaalseks (tunnetatavaks ja teatavaks, aga mitte käegakatsutavaks ja loendatavaks). Materiaalse kapitali näiteks on üks ühik raha ja üks kõrgtehnoloogiline masin. Mõlemad on kindlalt piiritletud väärtusega: me oletame, mida võib oodata ühelt rahaühikult ja ühelt masinalt. Mittemateriaalne kapital võib käituda eksponentsiaalselt – ühel uuel heal mõttel, lahendusel ja millegi uutviisi käsitlemisel võib olla suur mõju paljudele üle maailma, sest need ei tunne piire, ei hooli rahvaarvust ega sõltu loodusressursside hulgast.

    Inimesed kuuluvad mõlemasse kategooriasse: füüsilise tööjõuna kuulutakse materiaalsesse, loendatavasse, käegakatsutava kapitali liiki, aga intellekt ja emotsioonid loetakse mittemateriaalseks kapitaliks. Materiaalset kapitali saab laiali jagada vaid ühe korra ja jagajale jäävad siis näpud, aga mittemateriaalse kapitali jagamisel jääb jagajale vähemalt sama palju või rohkemgi kui enne. Heade mõtete ja lahenduste jagaja reputatsioon, turuväärtus ja mõju suurenevad sedavõrd, kuivõrd osatakse häid mõtteid ja lahendusi laialdaselt tutvustada ning edaspidiseks uusi mõtteid ja lahendusi genereerida.

    Kapitali avarat mõistet veel laiemaks lükates võib küsida, kas Eesti iseseisvuse saavutamine lõi ka uue väärtuse. Kui jah, siis tuleb nõustuda, et ühislaulmine oli üks laulva revolutsiooni põhikapitali vorme iseseisvuse kui ühiskondliku väärtuse tekitamisel. Seda ühislaulu kapitalivormi ei saa rahas ega tükikaupa mõõta, aga sellel oli tugev ja kestev mõju ühiskondliku väärtuse tekkekütusena toimimisel.

    Kas petame ennast?

    Võrreldes suurriikidega on Eestis materiaalset kapitali (rahvaarv, loodusressursid, territoorium, raha, tipptehnika, tootmisvahendid jne) vähe. Seega tasub siin luua väärtust, mis põhineb mittemateriaalsetel alustel, ning teisendada see turgudel mainekasumiks. Milliseid mittemateriaalseid kapitalivorme arendada ja kuidas seda teha? Kuidas valida, mida eelistada? Kas on alasid, kus seda on lihtsam teha? Kas mõnel alal on meil juba korralik vundament, millele on lihtsam ehitada? Ja kui mittemateriaalne kapital on olemas, siis millist väärtust luua, et materiaalse kapitali vähesusest hoolimata saata see maailma nii, et sellest kõik kasu saavad, nii et kõigi heaolu suureneb? Vastus on küsimuses, mida väärtustame ja mida mitte.

    Näiteks majandusanalüüsi põhjal võib arvata, et väärtustame puhast loodust ja inimsõbralikku tootmist. Kui hindame oma otsuseid tarbija, tootja, valija, lapsevanema ja poliitikuna, selgub, et väärtustame üksnes teoreetiliselt, tegelikult hindame kiiret kasumit, mugavust ning konfliktideta, kiiret ja sissetöötatud tegutsemisviisi rohkem. Analüüsida võib mitme väärtustatava eluala põhjal, järgnevas piirdun majandusega.

    Kui hindame kiiret kasumit, siis tõenäoliselt soosime metsa, maade ja ettevõtete ühekordset müüki, hindamata nende omamise väärtust tulevikus. Tõenäoliselt soosime siis ka importivat ja vahendavat ettevõtlust, arvestamata, et need võimaldavad luua vaid piiratud lisaväärtust piiratud turul ega anna võimalust teistest turuosalistest eristuda. Vähem tõenäoline on, et väärtustaksime teaduspõhist innovatsiooniettevõtlust või sügavate kultuurielamuste pakkumist, sest teadust ja kultuurielamusi on raske kiiresti kasumiks teisendada.

    Californias olen teadus- ja tehnoloogiapõhiste innovatsiooniettevõtete rahastajana harjunud eriti hindama neid lahendusi ja ettevõtjaid, mis ja kes just mittemateriaalse kapitali põhjal loovad kõrget väärtust. Pole mingit põhjust, miks ei võiks sama tahta ja teha ka Eestis. Enamgi veel – siinne homogeenne rahvastik ja ühtlane kõrge haridustase annavad meile suurte riikide ees eelise kiiresti arendada kultuuripõhjaga ettevõtmisi, mis on ebaproportsionaalsed meie väikese rahvaarvuga, ja koos sellega laiendada tuntust maailmas. Selline kogemus on juba saadud rahareformi ja digirevolutsiooni teostamisest.

    Mis on olnud kogetud edulugude ühisosa, selle kultuurilised komponendid? Uudne julge seisukoht, tahe see ellu viia, vajalik tehniline tase, ekspertiis ja kogemusbaas, milleta see oleks võimatu olnud, riigi toetus (eriti julgus toetada), tegevuse käigus uuendustega kaasaminek, tegijate eneseusk. Neist ükski pole piiratud Eestiga, aga pole ka piiranguks Eestile. Need ressursid võivad samasuguses koosluses esineda igal pool. Aga mida me veel suudame ja mis aitab meid jõuda uute tulemusteni?

    Võrreldes näiteks USAga on Eesti eeliseks riigi väiksus ja homogeensus, seepärast saab kiiresti uuendusi teha – süsteeme muuta ja uusi juurutada. Pealegi on Eesti kultuuriliseks eeliseks uue rakendamise kogemus ja võidukäigust on juba maitse suus. Seesama on ka USA Ränioru edu saladus. Kui midagi uut ja teistsugust on edukalt ära tehtud, siis kõik põhjendused ja vabandused, mis tavaliselt ette tulevad, enam nii väga ei loe, kuna saadud kogemusest on juba teada, et uus on saavutatav ja sellel on suur väärtus. Siis ei lähe korda kriitikute ja vastuseisjate jutt, aetakse oma asja ja liigutakse edasi teadmisega, et edu räägib enese eest ja riskimine on edu üks osa. Risk võib olla isiklik, reputatsioonist tulenev, poliitiline, tehniline, majanduslik ja rahaline, aga sama käib ka võiduloorberite ja tunnustuse kohta, kui kõik hästi toimib.

    Lahenduste võti on õige õpetus

    Miks mitte näiteks õpetada kõigile Eesti lastele loovust, isemõtlemist ja teisiti nägemist intuitiivse ja loogilis-analüütilise mõistuse koostöös? Need pole lihtsalt suured sõnad – need on õpetatavad oskused, harjumused ja hoiakud, mille kohta on metoodika ja konkreetseid õppematerjale. Sama võiks õpetada ka täiskasvanutele, kellel on eneseharimise vastu huvi. Samuti on õpetatav kiire reaktsioon ja teeme-ära-suhtumine, riskitaluvus, harjumus riske kaaluda ja arukalt riskida. Võiks õpetada ettevõtlust ja juhtimise aluseid, samuti intelligentsuse mitmekülgset valdamist, oma annete äratundmist ja arendamist. Sellise õpetussuuna mõte on inimese treenimine, et ta õpiks nägema võimalusi ja lahendusi seal, kuhu teised ei vaata, ja hakkaks teisiti mõtlema – tõenäosus nii midagi kasulikku leida on suurem. Tasub arendada ka oskust hakkama saada ebaselgetes, kiiresti muutuvates olukordades, sest see annab meile konkreetse, väärtusliku kultuurilise eelise, mis ebastabiilses maailmas aitab igal elualal edasi.

    Ehk tasub eelisarendada tolerantsust teistsuguse suhtes, hakkama saamist eri kultuurides (ka segunenud kultuuris), samuti töökultuuris? Näiteks inseneridel, õpetajatel, disaineritel ja psühholoogidel on üksteiselt palju õppida ja selliselt mitmekesiselt rühmalt on rohkem uudset oodata kui sama suurelt ühe ala asjatundjate rühmalt. Samuti peaks soosima toetamist kollektiivsete ja isiklike traumade puhul, kuna on hästi teada nende piirav mõju loomingulisele eneseväljendusele, tervele suhtlemisele ja sisemisele vabadusele.

    Kui seda kõike saab õppida ja õpetada Californias, pole mingit põhjust, miks ei saa sama teha ka Eestis. Lisagem vigadest õppimise tava, teadlikult suunatud emotsionaalne areng, suhteküps eluvaade, enesekesksuse ja kollektiivsustunde harmooniline suhe iseendas ja meie järgmistel põlvkondadel on kindel põhi, millelt avastada, ehitada ja luua uut väärtust just selliste mittemateriaalsete sisemiste kapitalivarude põhjal.

    Praegu toimub maailmas erakordne teadvuse teisenemine, mida pandeemia on veelgi kiirendanud. Need, kes uut, alles ilmnevat, eelnevast väga erinevat teadvust oskavad mõtestada, tekitavad kapitali, mille abil võiksime samuti uut väärtust luua ning selle maailmaturul kasumiks teisendada. Kasumist tähtsam on võimalus oma rahva ja ka muu maailma heaolu parandada.

    Oleme kogenud, et uut head väärtust tunnustatakse, et pioneeridel on oma väärtus, sest kui ollakse millegi ees­otsas, muutub väärtuslikuks pea kõik, millega tegeldakse, alates küsimuse püstitamise oskusest kuni süsteemse vastamise ja lahenduse rakendamiseni. Järele teha soovijad on nõus maksma meile teabe, ekspertiisi ja rakenduste eest, kui oskame neid hästi kaubastada ja turustada. Soovitan küsida, kus tasub veel pioneeriks hakata ja oma praktilist ärategemise ja teisitinägemise kultuuri kapitaliks teisendada.

    Kultuuri osana on maarahva praktiline tarkus ja tuhandeteks aastateks püsima jäämise oskus tõenäoliselt need nähtamatud Eesti edu koostisosad, mille tulemusi näeme ellu rakendatud uuendustes. Ma ei näe nende kiiret kadumist ka globaliseerumise ajastul.

    * Eesti Kultuuri Koja aastakonverents „Kultuur kui kapital“ toimub 10. oktoobril Hilton Tallinn Park hotelli konverentsikeskuses. Lähemalt: kultuurikoda.eu/konverents

  • Poliitikast ja moraalist

    REIN RUUTSOO

    Aleksandr Navalnõi surmaheitlus oli ilmselt kavandatud lõppema teisiti. Putini kleptokraatliku režiimi suurimat kriitikut oli juba varemgi korduvalt jõhkralt rünnatud – valatud üle briljantrohelise, söövitavate ainete seguga, fekaalidega jne. Nüüdki vist loodeti, et atentaadi korraldajateni viivad otsad kaovad Siberis paremini vette. Oli ju Anna Politkovskaja, Boriss Nemtsovi jt mõrvamise uurimist nõudnud maailma avalikkus lõpuks ikkagi väsinult vaiki jäänud. Nüüd on sellest saanud märgiline ja juba ka murranguline sündmus. On lootust, et vähemalt Euroopas lisandub dialoogi Venemaaga uus mõõde, sest juba algelistegi eetiliste piiride kadumine Venemaa poliitikas ähvardab moraalse degradeerumisega kogu kontinendi poliitilist elu.

    Kõigest tund pärast Tomskist Moskvasse startinud lennuki hädamaandumist vallandus Venemaa propagandas klassikaline juhtumi matmine alternatiivsete faktide genereerimise alla. Navalnõi seati halba valgusse. Jevgeni Prigožini ilkumist, et hotelli asemel armukese juures öö veetmine ning barbituraatide ja vodka koostarbimine pole teadagi tervislik, võimendati ühismeedias. Russia Today peatoimetaja Margarita Simonjani vahendusel tiražeeriti kõigis TV-kanaleis Omski haigla peaarsti asetäitja Anatoli Kalinitšenko „diagnoosi“. Navalnõid olevat tabanud kaalust alla võtmise kiirkuuri kõrvalnähuna tekkinud ainevahetushäire. Lennujaamas Navalnõi vastu võtnud kiirabibrigaad, kes nägi, et patsiendil avalduvad vaieldamatult ränga mürgistuse tunnused, kadus kui vits vette.

    Moskvast antud juhendite sisu võib ainult aimata. Omski haigla juhtkond ei põrganud millestki tagasi, et hoida isegi lähedasi agoonias ohvrist võimalikult kaugel. Kuid ka Hippokratese vandele truuks jäädes ei oleks provintsihaigla kehvapoolne varustus võimaldanud arstidel teha protseduure, mida taganuks tõhusa mürgistuse ravi. Ksenija Sobtšaki hinnangul haises määrdunud seinte, pudevate kahhelplaatiga provintsihaigla WC nagu jaamapeldik. Kuid peamine oli see, et ametlik „diagnoos“ oli välistanud mürgistuse ja seega ka vastava ravi. Organisatsiooni Cinema for Peace rahastatud saksa meedikute Venemaale saabumise n-ö tehniline pool on veel hämar. Motiivide hulgas, mis kallutasid Putinit algatust toetama, oli ilmselt kalkulatsioon, et see on väiksem pahe kui üheselt tõlgendatav keeldumine.

    Peagi andis poliitilise elu peripeetiaid (eriti neid, mille hind võib olla suhete tõsine halvenemine Vladimir Putiniga) vältiva Angela Merkeli ametkond signaali, et Saksamaa soovib juhtumi väljaselgitamist. Merkeli avalduseni, et Navalnõiga juhtunu võib panna Saksamaa uuesti kaaluma Nord Stream 2 poliitikat, jäi muidugi veel päevi. Aga kantsleri ootamatu ja dramaatiline poolevalik kõneles juba terenduvast süvakriisist rahvusvahelistes suhetes, usaldamatuse hüppelist kasvust Venemaa suhtes. Merkeliga solidariseerunud president Macroni meediasse pudenenud tõdemus, et juhtunut tuleb võtta äärmiselt tõsiselt, jättis Kremlile üha halvemad valikud.

    Tomskisse saabunud Saksamaa tippkeskuse toksikoloogidele, kes olid „salapäraseid“ juhtumeid (näiteks Pussy Rioti liikme Pjotr Verzilovi mürgitamist) varemgi konsulteerinud, ei jätnud haiguse kulg kahtlusi. Kreml läks üle modifitseeritud taktikale. Väliselt koostöövaimulisena tundunud Saksa ja Vene meedikute ühiskonsiiliumi moodustamisest kujunes paraku aja võitmist taotlev manööver. Omski haigla peaarsti asetäitja Anatoli Kalinitšenko väljastatud teade, et ehkki „haiguse kulu dünaamika on positiivne, pole patsient transporditav“, oli teadlikult eksitav. Sellega omistati Navalnõi elu ohustav seisukoht ka vastupidist väitnud Charité meedikuile.

    Üha sihipärasemaks sai venitamiste eesmärk – „suitseva püstoli“ likvideerimine. Nimelt vajati, nagu teada, et juba hästi diagnoositavat tüüpi mürgistus­ainete vahetud jäägid Navalnõi organismis lõplikult laguneksid, veel üht-kaht päeva.

    Moskvast saadud juhendeile toetuvad manöövrid paljastasid, et seal teati hästi, millised ained olid „ainevahetushäire“ põhjustanud. Avalikkuse kasvav õõv ei takistanud Putini pressiesindajat Dmitri Peskovi kinnitamast, et patsiendi transporditavuse otsus on „ainuomaselt meedikute kompetentsis“. Ei Julia Navalnaja protestid, et „Aleksei pole riigi omand“, ega sakslaste Hippokratese vande meenutamine poleks ilmselt maksnud pennigi.

    Võib vaid oletada, et järgnevas arengus sai kaalukeeleks Julia Navalnaja kohemaid avalikustatud kiri Putinile. Selles oli palve lubada ta mees ravile ühte neist vähestest keskustest maailmas, kus teati olevat poliitikut päästa võimaldavat kompetentsi. Saksa ametivõimud sekundeerisid Navalnaja kirjale deklaratsioonidega, et mürgitamisohvrile kvaliteetse ravi võimaldamine teenib kõikide osaliste huve. Diplomaatia keeles pole selgemini end väljendada enam võimalik. Iga tunniga, mis vähendasid elupäästva arstiabi võimalusi, kasvas nende, kes olid pingutanud peitmaks kuritegu valedega, võimalus saada tunnistatud kuriteo kaasosalisteks. Ennäe imet! „Patsiendi“ (Kreml väldib tema nime kasutamist) seisund paranes hüppeliselt ja peagi oli ta ka transporditav!

    Kremlile jäänud manööverdamisruum oli ahenenud. Kui lennukis alanud surmaheitluse põhjusi oli ehk veel lootust kinni mätsida, siis letaalse tagajärjega rünnaku varjamiskatsete seost vaieldamatult Kremlist tulevate poliitiliste otsustega, sh Navalnõi evakueerimise takistamisega, olnuks hoopis raskem peita. „Tomski patsiendist“, nagu Venemaa riiklikud meediakanalid Navalnõid tituleerisid, sai nüüd „Berliini patsient“. Terve mõistusega inimesel oli aga raske ette näha, et peatselt hakatakse Moskva kontrollitud väljaandeis juba üheselt sakslasi Navalnõi mürgitamises süüdistama.

    Atentaadis Navalnõile läks peaaegu kõik valesti. Pöördumatult kahjustatud närvisüsteemiga Navalnõi oleksid Moskvas oma hoole alla võtnud juba „tõelised ainevahetushäirete spetsialistid“. Pilootide otsus teha hädamaandumine Omskis ennustas ebameeldivusi. Et saksa meedikud mürgi jälile jõuavad, polnud välistatav. Kuid jäi veel võimalus, et Saksa peamised võimukandjad leide ei võimenda. Välisminister Lavrovi kõnepruugis kõlas see nõudmisena „arstide tööd mitte politiseerida“.

    Euroopa mõjukatest poliitikutest ühe viimasena Venemaaga veel partnerlusvõimalusi otsinud Merkeli sekkumist Venemaa „siseasjadesse“ on võrreldud noalöögiga selga. Just kantsleri erisuhe osutus selleks poliitiliseks kapitaliks, mis muutis ta, nüüd aga ka juba Moskva huvidele risti vastupidiselt toimides, mõjukaks. Samal ajal ei olnud võimalik – nagu seda on ka kommenteeritud –, et ei Moskva ega Merkel ei oleks mõistnud, et Saksa kliiniku analüüsid ei jäta formaalseteks viisakusavaldusteks enam palju ruumi.

    Navalnõile manustatud Novitšoki tüüpi mürk kuulub keemiasõjaks arendatud relvastuse kõige ohtlikumate hulka. Selle varud pidanuks olema ammu hävitatud! Vastava lepingu osapoolena oli Venemaa 2017. aastal andnud sellele lisakinnituse. Keemiarelva kasutamine ei saanud seega jääda Venemaa siseasjaks. Venemaa kuvandile ähvardas lisanduda veelgi tumedamaid toone. Vene poliitika mõjukas uurija Konstantin von Eggert ongi nentinud, et Venemaa liidrid on loobumas hoolimast sellest, mis neist arvatakse, riik ise aga omandab taas kurjuse impeeriumi maine.

    Fašismi purustaja rolli kõike lubavaks poliitiliseks kapitaliks kantinud Putini-Venemaa brutaalsus ületas isegi väliselt leplikuks sunnitud sakslaste jaoks talutavuse piiri. Saksamaa poliitikat kujundab juba põlvkond, kes võtab katseid neid „pärispatuga“ terroriseerida, tahtliku solvamisena. Nüüd sai lepingute murdja ja süüdlase rolli seada juba Venemaa. Saksamaa edukas „šröderiseerumine“ on teinud venelased jultunuks. Venemaa poolt korduvalt alandatud Merkel (Vene häkkerid murdsid lahti ta „kirjakasti“, Berliini pargis mõrvas GRU agent päise päeva ajal Saksamaalt asüüli palunud Kadõrovi kritiseerija jne) pidi leppima Dmitri Peskovi õlakehitustega. Enamgi veel, musta pesu avalikku pesemist vältivat poliitikat on Kremlis käsitletud Saksamaa nõrkusena.

    Putini Teise maailmasõja käsitluse üks eesmärke (geopoliitiliste ambitsioonide õigustamise kõrval) oli Venemaa läbi aegade õilsat missiooni kandva rahva­vabastaja moraalse üleoleku kinnistamine. Mäletatavasti käratas Sergei Šoigu 2020. aasta juunis isegi Ursula von der Leyenile: „Pärast kõike seda, mida Saksamaa meie riigis korda saatis, ei ole veel järgmise kahesaja aasta jooksul Berliinil õigust Venemaad kritiseerida.“ Läänes kinnistuv mulje, et Venemaa kodaniku elu päästmisel mõrvarliku režiimi käest on otsustav osa saksa arstidel, oli Venemaal valitseva omamütoloogia vaatenurgast vastuvõtmatu.

    Vaevalt oli tint Charité kliiniku ekspertiisilt, et Navalnõi on järjekordne Novitšoki ohver, kuivada jõudnud, kui järgnes „paljastus“, et Venemaad süüdistavad analüüsid pärinevat hoopis samalaadse mürgi, s.t Novotšoki, väljatöötamisega tegelevast Bundeswehri laborist. Saksa arstid olevat Navalnõi mürgitanud, ja võimalik, et koguni juba Venemaal! Hilisemas telefonivestluses Emmanuel Macroniga jättis Putin siiski võimaluse, et Navalnõi olevat mürgitanud end ise.

    Sedalaadi, ka kõige kõrgemal tasemel levitatud ja kõige uskumatum desinformatsioon on ohtlikult kahjustanud Venemaa moraalset usaldatavust. Kõik on juba võimalik. Hetkekasu nimel võib humanitaarmissiooni esitada riiklikult toetatud killerite vandenõuna, jätta ühe kõige lojaalsema suurriigi juhist mulje kui laimajast. Just nii on tõlgendatud Venemaa noodis: välisministeerium reageerib „otsustava protestiga“ Venemaa vastu suunatud alusetutele süüdistustele ja ultimaatumitele seoses Venemaa kodaniku Aleksei Navalnõi haigusega, samuti tekkinud olukorra kasutamisele ettekäändena Venemaa diskrediteerimisele Berliini poolt rahvusvahelisel areenil.

    Võimalik, et kantsler Merkel oleks tõepoolest Saksamaa meedikute leidudest end mõnevõrra distantseerinud. Kuid nüüd ei jäänud muud võimalust kui vastata omapoolse avaldusega. „Bundeswehri spetsiaalne labor andis selge tulemuse: Aleksei Navalnõi oli mõrvakatse ohver, kasutati Novitšoki perekonna närvimürki. Selle mürgi olemasolu analüüsides on väljaspool kahtlust. Seega võime kindlalt öelda: Aleksei Navalnõi oli kuriteo ohver, nad tahtsid ta vaigistada ja kogu föderaalvalitsuse nimel mõistan selle hukka võimalikult karmilt.“ Seejärel osutas Merkel lausa näpuga ka süüdlasele: Navalnõi mürgitamisest tekkivatele küsimustele „saab vastata ainult Venemaa valitsus“.

    Järgnes loogiline poliitiline areng. Venemaa ei rünnanud militaarkasutuses massihävitusrelvaga mitte ainult oma kodanikku, vaid mürgitas ka rahvusvahelised suhted. Saksamaa välisministri Heiko Maasi „ajakavas toimunud muutus“ ei võimaldanud tal enam osaleda Lavrovi juba ammu kokkulepitud Saksamaa ja Venemaa teaduskoostööd kavandaval üritusel. Lavrov omakorda teatas, et tühistab visiidi Berliini. Dmitri Peskovi suu läbi anti teada, et Putini töögraafikus ei ole septembris telefonisuhtlust Angela Merkeliga planeeritud. Nähtavast oleks ennatlik lahterdada Navalnõi juhtumi põhjal Euroopa poliitiline elu Navalnõi-eelseks ja selle järgseks perioodiks. Kuid tundub, et erinevalt USAst, kus moraali poliitikast väljauhtmine on võtnud groteskse ulatuse, on nõudmised poliitikute moraalile Euroopas taas karmistumas.

  • Parem linnaruum saab alguse väärtushinnangutest

    LIISI MURULA-KERSTNA

    Sisearhitekti, see tähendab ka minu, töö on luua ruumi. Seda füüsilist ruumi, mis jääb arhitekti loodud ruumi sisemusse ja mille me täidame disainerite loodud esemelisusega. Püüan lühidalt selgitada, mis on hea ruum.

    Inimene tunnetab, tajub ja hindab ruumi enda ümber meeltega: nägemis-, kuulmis-, kompimis- ja ka lõhnameelega. Täiskasvanute puhul võime vist maitsmismeele kõrvale jätta. Inimene tunneb ennast ruumis hästi siis, kui kõik meeleaistingud on positiivsed. Näiteks ruumiakustika puhul jälgitakse, et töökeskkond oleks vaikne, aga muusika saalis kõlaks. Meile ei meeldi kärarikkad kohvikud. Söögisaalis, kus nõude klõbistamine ja jutuvada on pidev saatja, on väsitav olla. Me lausa kardame libedaid põrandaid, järske treppe – meile tundub see füüsiliselt ohtlik, järelikult peavad meeled olema erksad, et vältida vigastust. Mitte nii teadlikult peljatakse enamasti ka teravate nurkadega ruume ja eelistatakse kumeraid või kaarjaid vorme. Meis tekitavad ebamugavustunnet tumedad või liiga heledad ruumid, sest ülemäärane valgustatus või liigne hämarus häirib aju tegemast pidevaid alateadlikke otsuseid meie liigutuste ja liikumise kohta. Muidugi on ka haistmismeel. Ruumis on see segatud küll rohkem teiste füsioloogiliste aistingutega: et oleks värsket õhku, mugav temperatuur. Ka puidul ja betoonil on lõhn, looduslikud ja tööstuslikud materjalid lõhnavad erinevalt. Seetõttu ei sõltu hea ruumi loomine ainult sisearhitekti tööst, heaks ruumiks on vaja ka teiste valdkondade esindajate koostööd. Peale meeleliste hinnangute tuleb rääkida veel ka ruumikasutusest ehk funktsioonist.

    Ruumiloomise peamine eesmärk on, et meeled toetaksid kõiki tegevusi, mida ühes ruumis teha soovitakse. Alustama peaks kas või sellest, et avaliku hoone vastuvõtulaud või graafiline majajuht oleks nähtavas kohas. Kohvikus ei peaks, kandik käes, läbima keerulist labürinti, mis on tekkinud laudade, toolide või muu sisustuse paigutusest. Kodu luues tuleb tähele panna, et külmkapp oleks köögiuksele lähemal kui pliit ja et pärast WCs käimist saaks kraanikausini kuiva jalaga, mitte duši alt läbi minnes. Need on väiksed asjad, aga selline see meie hea ruumi loomine ongi: loevad väiksed asjad intiimses mõõtkavas.

    Alles siis, kui kõik meeled on enam-vähem rahul, saame süveneda sellesse, mida enamik sisearhitektuuriks peab: tapeedi värv või kardina muster. Aga sügavamale ma praegu ei läheks. Vastupidi, püüan neidsamu kriteeriume rakendada väliruumi hindamisele. Astume tänavale ja vaatame, mis juhtub.

    Inimsilma kõrgus

    Alustame näiteks kuulmisest ja tänavamürast. Mida kiiremini mootorsõidukid liiguvad, seda kõrgem on tajutav müratase, mida sirgem ja laiem on tänavakoridor, seda enam müra peegeldub ja võimendub. Tallinna kesklinnas on sellised tänavalõigud näiteks Narva maantee algus, Pärnu maantee algus, Endla tänav jmt. Õhtuse tipptunni ajal polegi kesklinna tänavate ääres nii häiriv, sest autod seisavad liikluses suurema osa ajast. Kui vaatleme ruumi jalakäija vaatenurgast, on kuulmise häiritus tänavamüra tõttu üks segavamaid faktoreid. Ka enamik autokasutajatest peab tänavamüras viibima: tee ületamisel, kui kõnnitakse parkimiskohani, kuid ka muud lühemad käigud autouksest järgmise ukseni. Need autojuhi käigud kestavad enamasti mõne minuti … Enamik jalakäijaid läbib peamiselt 15–20minutilisi vahemaid, pikemaks liikumiseks püütakse leida ühissõiduk. Viibida tänavamüras (65–70 detsibelli) mitte pelgalt 3–5 minutit, vaid ligi pool tundi on väsitav ja häiriv. Tallinna välisõhu strateegiliselt mürakaardilt selgub, et pealinna suurematel tänavatel mõõdetakse müra enamasti üle 70 detsibelli.

    Kui võrdleme jalakäijale ja jalgratturile mõeldud vihmast ja tuulist tänavaruumi mugava ruumiga autos, saab selgeks, et hea avaliku ruumi puudumine on väärtushinnangute konflikt.

    Me eelistame viibida autode voost piisavalt kaugel, et mitte olla pidevalt häiritud mürast ja hoida eemale sõitvast autost kui võimalikust ohuallikast. Paraku ruum, mis on loodud autodele, mitte inimestele, seda ei võimalda. Neid kohti, kus tiheda liiklusmagistraali ääres on kõnnitee ja autotee vahel haljasriba, puud või muu rohelus, on liiga vähe. Sõiduteest eemal kõndimise võimalust Tallinna kesklinnas eriti ei ole, sama mure on ka vanema hoonestusega elamupiirkondades nagu Kalamaja, Kadriorg ja Nõmme.

    Selge on see, et vähem autosid tähendab ka vähem heitgaase ja puhtamat õhku. Värske õhuga piirkondade hulga suurendamiseks peaks olema rohkem jalakäijate alasid ja tänavalõike, kus autode liikumine on väga piiratud. Kuid ka see üksi ei aita head ruumi luua. Näiteks võib tuua Pärnu maantee alguse Vabaduse väljakust Kosmose kinoni, kus mõni aasta tagasi keelati autode parkimine. Head ruumi see ei loonud. Tänav on kõle, ohtlik ja mürarikas, kauplused ja kohvikud välja suremas. Mõeldi küll jalakäijale, kuid välja kukkus vastupidi: parkiv auto võib justkui füüsilise piirdena kaitsta inimest autovoo eest ja mõnevõrra vähendada ka tajutavat liiklusmüra. Veel enamgi: lai ja tühi tänavakoridor soodustab autode liikumist. Juht ei pea parkimiskoha otsimiseks või parkimiskohalt väljasõitvale autole tee andmiseks kiirust vähendama, sõita saab takistuseta, jalakäija surub end alalhoiuinstinktist vastu hoone seina. Tänavapilt on üksluine: kohviku- või poepidamine kohas, kuhu keegi enam ei viitsi tulla, ei ole otstarbekas, üürihinnad langevad, piirkonna väärtus koos sellega.

    Nähtavat linnaruumi, mida meie – arhitektid, disainerid, planeerijad – loome, saab nautida peamiselt valgel ajal või siis koos hästi läbi mõeldud valgustuslahendusega. Kevadel ja suvel saame seega nautida märkimisväärsemalt mõnusamat linnaruumi. Paraku hiilib pime aeg juba ligi ning sügistalvel veedame linnaruumis aega peamiselt hämaral või lausa pimedal ajal. Selles poolpimedas keskkonnas oleme kõrvuti ohtudega, olgu see siis tajutav oht liiklusvoost või lihtsalt soov äärekivil mitte libastuda. Kui nägemismeel, mis aitab meil teha otsuseid, kuidas ja kuhu liikuda, on hõivatud turvalisuse tagamisega, siis muud me enda ümber ei märkagi. Märjad kottpimedad hommikud tööle ja kooli minekuks on lihtsalt ohtlikud.

    Seega kui asetada linnaruumi keskmesse vaid inimene ja tema heaolu, on tulemus igast otsast halb ning hea ruum jääb veel päris kaugele. Ma jääksin oma kodulinna analüüsis siiski optimistlikuks. Vastupidi – puudu on veel üsna vähe. Tallinnal on mere, järve ja metsa vahel huvitavaks ja heaks linnaruumiks küllalt eeldusi. Kas või ainuüksi looduskeskkond. Kui palju on linnu, kus on nii liivarand kui ka ürgorus voolav jõgi, mõni järvgi, ehtne mets ja isegi väike rabatükike? Lisaks mitmekesine arhitektuuripärand ja ehitatud keskkond. Hea linnaruum ongi ainult tahtmise ja mõistmise kaugusel.

    Inimkesksest planeerimisest ja jalakäija ohutusest küll räägitakse, aga teod jäävad sellest kaugele. Kuni lugupeetud tänavate projekteerijad ja linnaametnikud esitlevad projekte uutest liiklussõlmedest vaid linnulennult – näiteks meenub K-Projekti „imeline“ linnulennult esitletud reklaamiklipp uuest Reidi teest –, siis lõpptulemus võibki olla hea ruum lennuliikluseks, mitte isegi autodele. Tooksime need droonid nüüd maa peale tagasi ja analüüsiksime keskkonda inimese silmade kõrguselt. Praegu pole fookus mitte lihtsalt paigast nihkunud, vaid umbes paarikümne meetri jagu liiga kõrgel. Alustuseks võiks sama teelõiku linnakodanikele serveerida sellise ruumina, kuhu inimene tegelikult satub: kaamera liigub autode vahel ning taustaks ei mängi muusika, vaid kostab liiklusmüra.

    Väärtushinnangud

    Kus meie ümber võiks olla see hea, isegi ideaalne ruum? Kus on mugav ja ohutu olla? Kus on meie meeled rahul? See on ruum, kus on vaikne või mängib lemmikmuusika, see on valge ja avara vaatega ümbritsevale, see on mugav, lausa ergonoomiline, seal on sobiv temperatuur ja soovi korral puhutakse kas külmemat või soojemat õhku, see on disainitud maailma parimate disainerite ja inseneride koostöös. Just! See on isiklik nüüdisaegne sõiduauto. Selle iga detail on funktsionaalne, disainimisel on mõeldud eelkõige kasutaja turvalisusele. See selgitabki, millest tekib karjuv vastuolu autoga liikleja ja jala või rattaga liikleja vahel. Ruum, milles me selles­samas linnas liigume, on täiesti erinev.

    Kui võrdleme jalakäijat ümbritsevat tänava halba ruumi, vihmast ja tuulest rääkimata, mugava ruumiga autos, on selge, kust tekib konflikt ja millest on tingitud autokeskne linnaruum. Linna jalgratturi- ja jalakäijasõbralikkus ei olene laiuskraadist,* see tuleneb ühiskonna väärtushinnangutest.

    See seletabki, miks linnaruumi planeerimisel ei arvestata ekspertide ja teaduspõhiste argumentidega: tegu on väärtuspõhise probleemiga. Tundub ju mõistlik valida oma kodu kujundama sisearhitekt lihtsalt maitse ja stiili järgi. Tegelikkuses väljendavad need stiili- ja maitse-eelistused palju rohkem. Neis väljenduvad meie väärtushinnangud. Ka teed parema linnaruumini tuleb alustada väärtushinnangute kujundamisest.

    * Mats Laes-Nuter, Võimatu vaid Tallinnas. – Sirp 24. VII 2020.

  • Väärt toimetaja teeb paremaks teksti, luuletuse tõlkija maailma

    PILLE-RIIN LARM

    30. septembril tähistati rahvusvahelist tõlkijate päeva. Tartu ülikooli kunstimuuseumis kuulutati sel puhul välja August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna ning Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna laureaat.

    August Sanga nimeline luuletõlkeauhind määratakse ühe tõlgitud luuletuse eest, mis on ilmunud ühe aasta sees. Žürii koosseisus Hendrik Lindepuu (esimees), Hasso Krull ja Maarja Helena Meriste valisid auhinna kandidaatideks Maarja Kangro (Felipe Benítez Reyes, „Vampiiri monoloog“), Mathura (Ljubov Jakõmtšuk, „Ida pool kruusi“), Noa Soopealt (papago laul „Neiu kaebus“), Triin Paja (Jacqueline Winter Thomas, „(Müto)poeesia“) ja Carolina Pihelga (Pablo Neruda, XLVI sonett). Žürii edasisest koosseisust taandati Hasso Krull.

    Žürii esimees Hendrik Lindepuu: „Filosoof Leszek Kołakowski ütleb „Müüdi kohalolus“, et kunst on moodus, kuidas anda maailmale andeks selle kurjus ja kaos. Ja just sellist kunsti on mõttekas luua ja sellist kirjandust tõlkida, mitte aga sellist, mis külvab maailma kaost ja vihkamist – seda on maailmas niigi küll. Ning just selline luule, mis andestab maailmale selle kurjuse ja kaose, selline luule par excellence on Carolina Pihelga tõlgitud mahukas kogumik Pablo Neruda armastusluuletustega. Auraha väärivaid tõlkeid on kogumikus mitmeid, aga žürii valis välja XLVI armastussoneti, sest see on lihtsalt nii elegantne, et sobiks iseloomustama kogu Neruda kogumikku, mille tuline temperament on nüüd tõlke kaudu meie põhjamaist meelelaadi turgutamas. Seega: August Sanga nimelise luuletõlke laureaat on Carolina Pihelgas.“

    Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhind läks Kajar Pruulile. Selle auhinna eesmärk on juhtida tähelepanu toimetaja olulisele panusele ilukirjandusliku või filosoofilise teksti keelelisel ja sisulisel õnnestumisel ning tõsta esile teenekaid toimetajaid. Auhind antakse pikaajalise, viljaka ja tähelepanuväärse toimetamistöö eest. Toimetajaauhinna saamiseks esitati 11 kandidaati.

    Kajar Pruul on teenekas küll. Ta on lõpetanud 1982. aastal Tartu ülikooli eesti filoloogia erialal ja töötanud ajakirjas Vikerkaar toimetajana alates selle asutamisest 1986. aastal. Lisaks toimetamistööle Vikerkaares on ta aidanud viimase kolme kümnendi jooksul raamatuks viimistleda terve hulga algupäraseid teoseid, samuti on ta toimetanud nõudlikke tõlketekste. Žürii koosseisus Riina Kasser (esimees), Kai Aareleid, Sirje Ratso ja Triinu Tamm kinnitab: „Pikaajaline toimetajakogemus, eruditsioon ning täpne eesti keele taju on teinud Kajar Pruulist usaldusväärse kriitiku ja inspireeriva kaasamõtleja nii autoritele kui tõlkijatele.“

    Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna on varem pälvinud Maiga Varik, Triin Kaalep, Anu Saluäär, Linda Targo ja Asta Põldmäe. August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna on varem pälvinud Järvi Kokla ja Hendrik Lindepuu.

    Tõlkijate päeva tähistamine jätkus Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni almanahhi „Tõlkija hääl“ VIII numbri esitlusega.

  • Püsimatuse püsivus

    JAN KAUS

    Piia Ruberi fotonäitus „Sein“ Jaani kiriku galeriis kuni 10. X.

    Selles pole midagi üllatavat, kui fotokunstis on tegemist ajaga. Iga foto on ju ajaline, ajast tõukuv, ajale vastanduv, ajalisuse illusiooni ühtaegu loov ja paljastav. Ega me ei teagi, mida aeg õieti endast kujutab, mil määral on see füüsiline, mil määral mentaalne – või kuivõrd need kaks omavahel erinevad. Fotokunsti kaudu on siiski kõige kergem näidata, et mingit moodi ajalisus meid ikkagi läbib: me rakud vananevad, maastikud alluvad erosioonile, hooned vajavad remonti. Foto on omamoodi vastus ja vastuhakk sellele, väljatõste, mis hakkab ise välist aega läbima. Kui võib öelda, et väline või füüsiline aeg asetab meid püsivasse mööduvusse, foto tõstab aga sealt momente välja, muundab püsiva mööduvuse otsekui nõiaväel möödunu püsivuseks.

    Seesugust nõidust on praktiseerinud ka Piia Ruber Jaani kiriku galeriis, kus võib nautida tema fotoseeriat „Sein“. Tõsi, pealispinnal on Ruberi nõidus argine: nagu ütleb näituse pealkiri, on seerias kujutatud üht ja sama seina. Ent sellise rakursiga kaasneb üht koma teist, millel tasub peatuda.

    Olen kohanud teoreetilises füüsikas katset selgitada aine ja laine paradoksi fotokunsti abil. Fotol saab jäädvustada kas liikuva objekti kiiruse või asukoha, mitte aga mõlemat. Kui foto keskmes on liikumine, tuleb liikuv kujutis ähmane, kui aga asukoht, jätab objekt tardunud mulje (viimast varianti eelistame mõistetavatel põhjustel tavafotograafias). Võimalik isegi, et liikuva kujutise taga on hoopis poos: pildistatu teeskles liikumist ning seisis foto tegemise hetkel paigal. Nii et foto küll jäädvustab olukorra, aga mitte selle komplekssust. Sedasi on foto lihtsalt pilgu pikendus, mitteolevikuline silmapilk. Mul on tunne, et Piia Ruber on püüdnud seda kitsendust laiendada. Ta on teinud seeria, aga ajaliselt määratlematu ning seetõttu võimalik et ajaliselt väga laia haardega seeria (iga foto võib asetada mis tahes ajahetke, otsekui oleksid fotod malenupud laual, mille ümbermõõt on kättesaamatu). Olgugi et iga Ruberi foto eraldi on väga kaunis, on neil siiski ka eriline koosmõju. „Seina“ seeria koosneb kahtlemata solistidest, ent neist moodustub mõjuv koor, kus helilainete asemel on kandev roll valguslaineil. Ja see koor laulab meile liikuvusest. Õieti sellest, et liikuvust on nõnda palju, et me ei suuda suuremat osa sellest vahetult haarata. Liikuvuse kõikehõlmavuse märkamiseks on paradoksaalsel moel vaja ise liikumatu olla, jääda jälgima ühtainsat, esmapilgul maailma kõige tavalisemate seinte hulka – ja selliseid seinu on teatavasti omajagu! – kuuluvat vertikaalset pinda. Ruberi fotod viisid mu mõtted Maa telje pretsessioonile, sellele, et Maa küll pöörleb ümber oma telje, ent telg ise pöörleb samuti, tehes ühe täistiiru umbes 23 000–24 000 aasta jooksul. Umbes 10 000 aasta pärast ei näita telje pretsessiooni tõttu meile teed põhja poole mitte Põhjanael, vaid Veega (olgugi et mitte nii täpselt kui esimene). Võimalik, et maja, kus Ruber need fotod tegi, on siis ikka veel alles, elanud küll üle lugematud remondid ja ümberehitused. Võib-olla on sellest saanud lausa arhitektuurimälestis, mille seinal mälestustahvlid läinud sajanditel elanud klassikute nimedega, ning isegi kõnealune sein on autentsuse taotluses sama tonaalsusega kui XXI sajandi alguses – aga taevast pea kohal ei anna ikkagi remontida, see on tolleks ajaks sootuks teistsugune. Vale on öelda, et taevast pole „Seinte“ fotodel näha. Seinal peegelduvad taeva peegeldused, heiastused, Päikese pinnalt kaheksa minuti eest lahkunud footonid põrkuvad seinalt tagasi või siis hoopis libisevad sellel, silitavad seda, imbuvad sellesse.

    Nii võivad „Seina“ fotod viia mõtted väga kergelt sellelt, mida vaadatakse; sellele, kes ja kuidas vaatab. Kui vaade on tõstetud fotosse, kipub vaataja alati ununema, ent vaate loomine on üks lihtsamaid teadvuse ja keskkonna vahelisi ühendusi. Keegi, kes istub tugitoolis või lamab voodis ja vaatab seina, võib libistada pilgu – sest pilk ei seisa paigal nagu foto – aknast välja ja vaadata taevast, kus ei esine samuti kaht identset silmapilku. Kui peaksime tõlkima keelde kõikide momentide ainulisuse, täieliku identsuse puudumise tegelikkuses, muutuks keel muidugi lõpmatuks. Ning lõpmatus on teadupärast kena mõte, millega lõplikele olenditele meeldib mängida. Seega ei jää meil üle muud, kui tegelikkuse rikkust nii-öelda harvendada, sellest väljatõsteid teha, et näha rikkuse jälgi, varje ja kajasid.

    Jah, liikumiste kihilisus ja kõikehõlmavus on nõnda põhjapanev, et võib Galileid parafraseerides öelda: „Kõik siiski liigub! Kõik lainetab, voogab, virdab, vibreerib.“ Eks kutsunud ju Simone Weil kogu loodut „Jumala vibratsiooniks“ (seda omajagu enne stringiteooriat). Isegi fotod ja seina kujutised nendel liiguvad: tasapisi, aga järjekindlalt lihvivad pindu footonid, neutronid ja kõik muu, mida me ei näe, aga mis ometi tekivad ajas ja moodustavad ajalisuse, mitte ainult pilgud, pihud või tolm. Ruberi fotoseeria muudab selle nähtamatu otsekui korraks nähtavaks, tõlgib liikuva nähtamatuse tonaalsuste, välgatuste, varjude keelde, teeb püsimatusest ainsa püsivuse, millesse mul on usku.

    Liikuvuse kõikehõlmavuse märkamiseks on paradoksaalsel moel vaja ise liikumatu olla, jääda jälgima ühtainsat, esmapilgul maailma kõige tavalisemate seinte hulka kuuluvat vertikaalset pinda.

  • Hübriidne lüroeepika

    PEETER SAUTER

    Eks ole üsna ükskõik, kuidas mõnd teksti määratleda. Seesugune asi on alati vähendav ja üleolev. Oluline on, kas tekst on veenev, ladus, kas meeldib. Ometi – kui kargab välja vormiliselt miski, mida pole ammu või üldse tehtud, siis mõte määratlemise peale läheb.

    Joosep Vesselovi oopus „Linna laul“ on arhailine, kuid ühtlasi moodne ja fantaasiasse eksiv poeem või minieepos Tartust, tudengite Tartust. Nende tudengite, kes on üleküllastunud rahvaluule lugemisest ja tahaksid samadel nootidel pisut koerusi laulda, mis on ju tervitatav. Sama on teinud näiteks Kristian Kirsfeldt oma moodsas eeposes „Kalevipoeg 2.0“.

    Selletaoliste asjadega on oht, et tekst jääb formaati kinni (juba Kreutzwaldil oli sama häda): tekst muutub konstrueerituks, kaotab vabaduse, kapseldub kordustesse ja läheb igavaks. Tekst ei mängi enam omatahtsi ja autor ei leiuta käigu pealt oma abrakadabrat, vaid peab mahtuma formaati. Tunded, keeleloome peavad alluma ratsionaalsele loogikale.

    Sestap on Joosep Vesselovi 18 laulust koosnev teos parem seal, kus autor ei püüa kramplikult lahti laulda, kust on pärit kaarsild (üle silla viskunud pikast neiust) või Tartu raekoja kellatorn (mõrvatud õde leinava lauliku emanatsioon). Vesselov on parem seal, kus ta omaenda loodud müüdiloomise formaati ei järgi ja ajab niisama lora. Tempo on rahulik, teksti veeremine kindel, kohatine irratsionaalsus ja loogika äraspidisus loomulikud ega mõju tehtult. Nii narratiivi genereerimise tehnika kui ka rütmi poolest meenub nende luuletuste puhul varane Andres Ehin kogust „Uks lagendikul“ (tekstid „Hämarus lumeväljadel“, „Dr. Lü-Ming ja saatus“). Vesselov ei teravmeelitse tühjalt, ei edvista, ei demonstreeri eruditsiooni. Teine, mis meenub, on Hando Runneli kunagised pikad narratiivid („Tasem kui tuhat tanki, roomavad väikesed vähid“, „Kurbade kaitseks ehitan kurbadelinna“). Ka Vesselov on narratiivne, aga sisukam ja värskem siiski seal, kus sooritab piruette ja kõrvalehüppeid.

    Kogu tekstiportsus on paar keskset motiivi. (Halva) luule vohamine Tartus ehk kõikehaarav katk. Võilillede müümine, mis on korraga nii vastamata armastus kui ka äri kuju võtvad emotsioonid ja romantika. Kõigest läbi puhuv tuul, mis toob ja viib nii head kui halba. Laulikud, kes on justkui eksinud ja laulavad üle jõe vastamisi teiste laulikutega või laulavad üksteist surnuks. Laps, kes peab sillal laulma, et kohtuda emaga, ja kui laulab teistele, siis kaotab ema.

    Minu lemmik oli vist motiiv, kui ei saa sõita tagasi Elvasse, sest alati jääb üks kroon puudu, aga kui lõpuks saab raha küsida, siis läheb see suitsu peale. Ka ema ei saa koos vastsündinuga tagasi Elvasse, kroon jääb puudu ja nii jääbki laps Tartusse ja ema sõidab koju. See on kurb ja ilus. Samuti on kena motiiv äsja sünnitanud ema, kes põgenes kodakondsuse saamise vältimiseks toomkiriku varemete otsa peitu ja toidab seal oma last kirikuseinast rebitud telliskividega.

    Toon ka mõned tekstinäited, loogikaloksed: (tuul) „puhub tudengid tartust tagasi koju / puhub linna peale tagasi kevade / puhub tagasi vanad katkud“, (tuul) „puhub ühe mu kõrva sisse / tuttavvõõraid laule, / puhub põletikku mu teise kõrva sisse“, „parim-enne-möödas-korv / on täis kahtlaseid küpsiseid, / kastmeid, komme, komasid / ja suuri algustähti / komasid mul juba on, / ema ostis viiekilose koti / komasid, kui tartusse kolisin“ …

    Eks linnalaulikuid ole teisigi. Sass Suumani luuletustes ajavad Tartu koerad teda taga („Mis on teile kurja teinud luuletaja Suuman?“), samamoodi kui Vesselovil seguneb tal pieteeditunne Tartu suhtes kirjanduslike ulakustega. Liisi Ojamaale, Jürgen Roostele, ehk ka Jaak Jõerüüdile ja Jan Kausile pole linn paha, vaid linnaga sulatakse mõneti ühte, nagu juhtub ka Vesselovi puhul. Samal ajal kumab Vesselovi raamatust lõunaeesti keelt ja pärimust ning sinna igatsetakse tagasi.

    Kui pika ponnistuse peale jõutakse sinna, et (jõe)peegel, millesse vaadatakse, saab tühjaks peegliks, on see zen-budism (Janwillem van de Weteringi „Tühi peegel“). Kerglane, leplik ja hooliv uusmüüdiloome, mis riimub vanaga, on omakorda lähedane Andrus Kiviräha vestete ja ussisõnadega. Seesugust tagasipöördumist on meil rohkemgi ja keegi võiks võtta selle analüüsida.

    Ajakirja Värske Rõhk 15. aastapäeva esinejatest oli Vesselov klaarimaid. Luges mõtet ja kohe oli selge, et tekst pole algajalikult üleküllastatud kujunditest, emotsioonidest ega hüplev, aga voolab vaikselt nagu Emajõgi (Emajõgi on jälle üks Vesselovi keskne motiiv ja jõest saab vaat et tegelane) ja ta vägi pole üldse tundmata, vaid vana tuttav. Vesselov pani luuleõhtul kuulama, lugedes tekste ilma aplombita, vaid keskendunult ja lastes tekstil endal mängida. Oli tunne, et tekst teeb Vesselovi, mitte Vesselov teksti.

     

Sirp