„Toetame initsiatiivi edendada bioloogilist mitmekesisust, kuid oluline on tagada nii põllumajandus- kui metsandussektori elujõulisus. Arvestama peab kõiki kolme jätkusuutlikkuse elementi – majandus, sotsiaalne ja keskkonnaalane.“ Nii kirjutasid kommentaariks Eesti seisukohtadele Euroopa Liidu elurikkuse strateegia osas ühiselt kaks suurt põllumajandustootjate ja metsaomanike esindusorganisatsiooni. Euroopa Komisjoni otsus suunata kontinent paremini hoitud keskkonna suunas pälvib neilt omajagu kriitikat ning valdavalt käsitletakse uuele majandusrajale lükkavaid algatusi vaba õitsengu pidurina. Arenguvõimalusest kinni haaramise asemel tehakse vähese trenditeadlikkuse tõttu omadele karuteene.
Vaadakem aga lähtekohta, et elurikkuse strateegia rakendamisel tuleb keskkonnaga samaväärselt arvestada ka majandusliku ja sotsiaalse komponendiga. Üsna samamoodi vaieldakse metsanduse arengukava koostamisel juba mitmendat aastat väsimatult selle üle, kuidas küll leida metsa ökoloogiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste väärtuste tasakaal.
Aga mida ikkagi tähendab keskkonna ja meie vajaduste tasakaal? Kompromissi saavutamiseks peaks justkui kõigil olema ka läbirääkimisruumi. Kuid kuidas rääkida läbi keskkonnaga? Sarnaselt keemia ja füüsikaga on ökoloogia reaalteadus ning looduse toimimine tugineb seaduspärastel mehhanismidel. Nii ei ole tegelikult võimalik kompromiss selles osas, kui suur on heas seisus elupaiga minimaalne pindala, mida on eri liikidel ja nendest moodustunud ökosüsteemidel vaja jätkusuutlikuks toimimiseks. Ei saa läbi rääkida, kui palju lämmastikku või fosforit võib keskkonda paisata, ilma et see meie veekogusid negatiivselt mõjutaks.
Head põllulinnud, äkki saate oma arvukuse langust pidurdada kuidagi nii, et me teile eluks sobivat pindala siiski ei suurenda, sest meil on ju oma majanduslikud eesmärgid ka vaja täita? Head rannikumere vetikad, jah, vooluveekogude kaudu tuleb meie tegevuse tõttu juurde toitaineid, kuid ehk võiks nii, et te neid ei kasuta, sest teie õitseng mõjutab kalasaaki ja ajab ujujad kärna? Kõlab jaburalt, kuid sellesisulised arutelud on pisut targemana näivas sõnastuses igapäevane asi. Kuid meil ju ei tule pähe hakata nõudma kompromissi otsimist gravitatsiooniga. Hea Maa, äkki võiks külgetõmbejõud poole väiksem olla, see võimaldaks tagada lennunduse sotsiaalsete ja majanduslike vajaduste parema tasakaalu? Ehk hakkaks siiski ka ökoloogilisi ja keskkonda puudutavaid seaduspärasid käsitlema nagu füüsikaseadusi, sest seda nad tegelikult on, ainsaks erinevuseks veel suurem keerukusaste.
Võib-olla pole isegi päris hästi endale aru antud, kellega seda kompromissi otsitakse? Metsanduse arengukava või põllumajandusmeetmete läbirääkimiste laua taga istuvad keskkonnaorganisatsioonide esindajad või loodusteadlased ei ole ideoloogid ega looduse kui huvigrupi eestkõnelejad, vaid loodusseaduste vahendajad. Keskkond ei ole huvigrupp, vaid kõige, mh majanduse, taustsüsteem. Loodusteadlastele võib lõputult vastu vaielda, kuid loodusele vastuvaidlemisest eriti tolku ei ole.
Sellest hoolimata on peaaegu kõik keskkonda puudutavad kokkulepped olnud üks lõputu kompromisside jada, kus eesmärgiks ei ole võetud tegelikku ökoloogilist vajadust, vaid parimal juhul hetkeseis ja selle säilitamine. Kui see seis ei vasta minimaalsetele ökoloogilistele nõuetele, on ebaõnnestumine juba kokkuleppesse sisse kirjutatud ning jätkuv keskkonnaseisundi halvenemine või liikide arvukuse langus põlistatud.
Metsanduse arengukava arutelul on keskkonnaministeerium kõrvale lükanud Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse (SEI) tehtud metsanduse stsenaariumide mõjuanalüüsi, kuna „töö raamistikuks on seatud kliima- ja elurikkuse hoidmise eesmärgid ning sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte ei arvestatud nendega samaväärsetena“. Aga kuidas SEI oleks saanudki töö teisiti läbi viia? Sotsiaalmajanduslikud hoovad on ju kõik meie endi kätes ja kokkulepitavad, kliima ja keskkonnaga aga kompromisse teha ei saa. Reaalsusega peab arvestama ka siis, kui see meile parasjagu meele järele ei ole.
Eesti disain on maailmatasemel. Kõik loomevaldkonna erialaliidud on ennast oimetuks töötanud tõestamaks, et disainerite kujundatud elukeskkond on omanäolisem, mugavam, otstarbekam ja ka ilusam. Saamine üldtunnustatud disainimaaks, nagu on Soome, eeldab aga palju laiemat haaret, seda, et riik kaasab disainerid ja ruumiloojad kõigesse, mis ette võetakse. Praegu on olukord skisofreeniline: riik koolitab disainereid, aga ühtaegu saadab signaali, et tegeldagu õpitud valdkonnaga hobikorras, kuna ümbritseva keskkonna läbimõtlemiseks ei ole üldjuhul eraldi spetsialisti tarviski. Kõige värskem näide sellest on Tallinna-Tartu uue maanteelõigu äärsed puhketaskud.
Alates augusti keskpaigast saab Tartu ja Tallinna vahet maanteel liigelda kuni kuus minutit kiiremini. Valminud on neljarajaline Kose-Võõbu teelõik, mida asjasse puutuvad on nimetanud taasiseseisvusaja suurimaks tee-ehitusprojektiks. Maanteeameti peadirektor Priit Sauk on väljendanud uhkust selle üle, et uue lõigu puhul on suurel määral pööratud tähelepanu ohutusele ja turvalisusele. Loomulikult peabki kõik kiirusel 120 kilomeetrit tunnis turvaline ja ohutu olema.
Uue maanteejupiga ehitati ka ökoviaduktid ulukitele üle maantee pääsemiseks, läbipääsud väikeulukitele, kahepaiksetele ja roomajatele. Esimest korda on siin kasutusele võetud loomatuvastussüsteem, mis hoiatab autojuhte, kui põder, kits või mõni teine metsaasukas maanteele on lähenenud. Süsteem suudab väidetavalt fikseerida ka väiksemate loomade, näiteks rebaste, liikumise. Loomad pääsevad üle maantee kolmest ühel tasandil ületuskohast ning nende lähenemise registreerivad spetsiaalsed andurid.
Valminud on ka kolm puhketaskut, kus saab tualetis käia, piknikulaua taga võileiba nosida ja väikesel võimlemisalal sõidust väsinud keha turgutada-sirutada. Euroopa kiirteedel sõitjad on selliste puhketaskutega tuttavad ja neid korduvalt külastanud. Pikal autosõidul Saksamaa, Austria või Itaalia kiirteedel on sellised paigad tänuväärt. Pikal lõpmata näival teel saavad neist reisijale omamoodi ankrupunktid, mis annavad ühtlasi aimu eluolust, aitavad kultuuri ja väärtushinnangutega tutvust teha.
Mida ütlevad meie kohta Kose-Võõbu teelõigu puhketaskud? Tundub, et turvalisuse tagamise ja reeglite täitmise maailmas pole taas mahti olnud disaini ja terviku peale mõelda. Puhketaskute sisustus räägib sulaselgest odavhankest, ettenähtu ärategemisest linnukese tabelisse saamise pärast. Punane tualetihoone, palkidest igamehe stiilis piknikumööbel ja varjualune, mõned õnnetud põõsad ei kujuta muud kui vaid suvalist suhtumist. Piknikuala ümbrusest on mets maha raiutud, selle asemele istutatud mõned puud ja põõsad. Hoolika ja läbimõeldud kavandamisega oleks saanud puhketasku ja maantee vahelise metsa ehk alles jätta, nii oleks võinud jalga sirutada metsamühas, mitte lageda peal, möödakihutavate autode vaateväljas ja müras.
Uus maantee läks maksma ligi 89 miljonit eurot. Võrdluseks: Kumu kunstimuuseum maksis 47 miljonit eurot ja ERMi uus hoone 75 miljonit. Kui riik ehitab või renoveerib hooneid, siis tuleb ühe protsendi ehituse kogumaksumuse eest tellida kunstiteos. Maantee-ehitusele see reegel kahjuks ei laiene, kuigi summad, mida kulutatakse, on kordades suuremad, ja neid, kes teest ja ka kunstiteosest osa saaksid, palju rohkem.
Turvalisus – see ei saa olla ainuke keskkonda kujundav tegur. Lõpuni turvaline tähendab paljudel juhtudel igavat monotoonsust ja väsitavat ühetaolisust. Tean paljusid, kes Tallinna ja Tartu vahel liikumiseks valivad hoopiski Piibe maantee: maamärkidena tervitavad neid siis Aegviidu raudteejaam, väikesed asulad, teeäärsed aiasaaduste ja kala müümise kohad. Teelolek pole ainult kiirustamine, teel olemine võib olla ka meeleseisund, seiklus ja kodumaa tundma õppimise võimalus. Sellist teekonda on vaimselt kergem taluda ja näib monotoonse teekonnaga võrreldes ka lühem.
Eestis on naisi ettevõtete tipus väga vähe ja ootamatul kombel paistavad naiste vähesusega tippjuhtide hulgas silma meie rahvusvahelise osalusega ettevõtted. Naised teenivad tunnis keskmiselt viiendiku võrra vähem kui mehed. Neile langeb peres suurem hoolduskoormus, mistõttu on nad teadlaste hinnangul tööturul vähem paindlikud ja tööandjale vähem atraktiivsed. Ka teevad naised sageli palgaperspektiivi mõttes „vale“ erialavaliku ja õpivad erialasid, mis ei too hiljem kaasa suurt töötasu.
Vestlusringis on sotsioloog Kadri Aavik, Swedbanki personalijuht Ülle Matt, poliitik Riina Sikkut ja sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna juhataja Liina Kanter.
Barbi Pilvre: Miks on meil suur sooline palgalõhe edukates ettevõtetes? Kes peaks mida tegema, et sooline palgalõhe oleks väiksem, eriti ettevõttes, kus ressursse on?
Kadri Aavik: Eestis on levinud arusaam, nagu oleks sooline palgalõhe vaid naiste probleem ning justnagu peaksid eelkõige naised ise selle probleemi lahendamisega tegelema. Soolise palgalõhe probleem ei ole ainult naiste probleem, vaid sõltub väärtustest tööturul ja organisatsioonis. Eelise saavad maskuliinse normiga enam sobituvad töötajad – kes enamasti ongi mehed, aga ka hoolitsuse koormuseta naised. Need on privilegeeritud töötajad, kes ise ei saa alati arugi oma privileegidest.
Soolist palgalõhet organisatsiooni tasandil kujundab peale organisatsioonisiseste protsesside ka ühiskonnas ja tööturul toimuv. Palgalõhet mõjutavad ühiskondlikud normid ning kõik see, mis toimub erasfääris, inimeste lähisuhetes ja perekonnas.
Meil ei tegelda riigi tasandil praegu piisavalt soolise ebavõrdsuse ja palgalõhe vähendamisega. Domineerivad individuaalsed palgaläbirääkimised, töötajad peavad ise üles näitama initsiatiivi palgateema ülesvõtmisel ja enamasti puudub ettevõttel selleks ka soov. Palgad pole ettevõtetes läbipaistvad. Ettevõtted on sooliselt segregeeritud, meil on valdkondi, kus on ülekaalus naised ja teistes on ülekaalus mehed. Enamasti on ettevõttes madalamatel ametikohtadel töötavate naiste töö odavam. Ebasoodsamas olukorras on nõrgem osapool, tavaliselt vanem naistöötaja.
Soolise palgalõhe vähendamiseks on vaja eelkõige riigi ja tööandjate süstemaatilist sekkumist, mitte vastutuse veeretamist naistöötajate õlule. TLÜ uuringust on selgunud, et palgalõhet peetakse probleemiks ja soovitakse selle vähenemist, aga konkreetseid samme vähendamiseks organisatsioonides ei tehta. Esineb ka soolise palgalõhe olemuse ja põhjuste valesti mõistmist.
Sama retoorika on ka riigil. Soolist palgalõhet peetakse probleemiks ja soovitakse selle vähenemist, aga riik ei kehtesta mingeid konkreetseid reegleid, näiteks organisatsioonidele soolise palgalõhe ettekandmise kohustust. Igasuguseid sanktsioone nähakse inimeste ja organisatsioonide vabadust piiravana (seda ilmestab näiteks kvootide ebapopulaarsus Eesti ühiskonnas). Eeskuju saaks võtta teistest riikidest, näiteks palkade avalikustamise kohustus, mida peaks laiendama ka erasektorile. Hea oleks soolise palgalõhe ettekandmise kohustus tööandjatele jms.
Riina Sikkut: Kuni ettevõttes värbamise ja tasustamise puhul ei pöörata teadlikult tähelepanu sellele, et konkursid oleksid sooliselt paremini tasakaalus, töötasude kujunemine loogiline, töötajatele arusaadav jne, esineb sooline palgalõhe ilmselt igal pool, suurtes ja väikestes, kodumaiste omanike ettevõtetes ja rahvusvahelise ettevõtte filiaalides, avalikus ja erasektoris.
Ülle Matt: Oleme pangas analüüsinud palgaerinevuse põhjusi ja miks keskastmejuhtide hulgas on sageli vähem naisi kui mehi, samal ajal kui esmatasandijuhtide hulgas on sooline jagunemine naiste poole kaldu. Tippjuhtkonnad kasvavad sageli välja oma ettevõtte keskastmejuhtidest. Seda mõjutab kindlasti erialane ettevalmistus. Kui esmatasandijuht kasvab välja valdkonna spetsialistide hulgast, ei ole valikukriteeriumiks nõutav või vajalik erialane haridus. Keskastmejuhiks kandideerimisel on see aga juba nõutav, mistõttu võibki saada konkursil eelistatuks kandidaat, kel on parem erialane ettevalmistus ja haridus. See ei ole kindlasti ainus põhjus, kuid on kindlasti suur soolise palgalõhe mõjutaja, et meie naised eelistavad ülikoolis pigem humanitaar- ja sotsiaalteaduste erialasid, poisid ja mehed kalduvad rohkem reaalainete ja loodusteadustega seotud erialade poole. Hiljem tööturule siirdudes selgub, et kõigile humanitaaralade lõpetanutele erialast tööd ei jagu, mistõttu sageli alustatakse ettevõttes uue ameti õppimist, milleks aga puudub erialane ettevalmistus.
Liina Kanter: Eesti tööandjate seas tehtud uuringutest1 selgub, et soolise palgalõhe põhjus number üks on teadmatus. Probleemi, mida ei ole analüüsitud ega teadvustatud, ei osata ka näha. Seetõttu on kõige esimene soovitus ettevõtetele ja organisatsioonidele: võtke ette olukorra väljaselgitamine ja andmete analüüs, nt naiste ja meeste arv igal juhtimistasandil, naiste ja meeste palkade ja muude hüvede võrdlus jms. Seejärel, kaasates soolise võrdõiguslikkuse eksperte ja analüüsides soo aspektist konkreetse organisatsiooni palgalõhe põhjusi, on võimalik leida konkreetsed ja seal toimivad lahendused, nt ameti ja töökohtade hindamine ning tööperestamine, sooteadlikum värbamis- ja edutamispraktika.
Andmed ja info ettevõtte tasandil suurendavad tasustamise läbipaistvust. See parandab inimeste positsioone palgaläbirääkimistel ning üles aitab leida otsesed ebavõrdse kohtlemise juhtumid.2
Palkade läbipaistvuse poolt räägib seegi, et töötajad vahetavad väiksema tõenäosusega töökohta ja töötavad tulemuslikumalt, kui nad on kindlad, et nende palk on õiglane. Ja kui palk ei ole õiglane, on neil objektiivne alus selle korrigeerimist nõuda. Palkade avalikustamine on üks lihtsamaid ja vähem kulukaid meetmeid palgalõhe vähendamiseks. Muu hulgas saavad tööandjad seeläbi osaliselt täita ka oma seaduses ettenähtud kohustust edendada soolist võrdõiguslikkust.
Tartu ülikooli InWeGe uuringust3 selgus, et üks probleem on naiste väiksem paindlikkus tööjõuna. Naised ei soovi enamasti olla 24/7 tööandjale kättesaadavad, ei soovi üleöö tekkivaid ülesandeid, on vähem valmis väikese etteteatamisega sõitma väliskomandeeringusse. Samas ilmnes, et ilma hoolduskoormuseta naised on tööjõuna enamasti sama paindlikud kui mehed. Uurijad järeldasid, et naistele langev suurem hoolduskoormus on probleem, mille lahendamine muudaks naised tippjuhina tööandjale atraktiivsemaks. Kas see on teie arvates teema? Kuidas seda lahendada? Mida saab teha riik, kohalik omavalitsus?
Kanter: Laste eest hoolitsemine liigub võrdsema vanemluse ja hooliva isaduse poole, aga eakate ja erivajadustega inimeste hooldamise koormus kasvab vananeva rahvastiku tingimustes lähitulevikus järsult. Olukorras, kus hoolekandeteenused ei ole kahjuks piisavalt kättesaadavad, on ka eakate ja erivajadustega inimeste hooldamine perekonnas suures osas naiste kanda. See ei peaks nii olema.
Teiseks, mitte keegi, ei mehed ega naised ei suuda töötada pikalt tippjuhina, kui nad peavad olema püsivalt 24/7 kättesaadavad või täitma kogu aeg üleöö tekkivaid ülesandeid. On tippametikohti, kus 24/7 kättesaadavus on nõutav, aga see ei ole valdav ega tohiks isegi tippjuhi ametis olla norm. Teadusuuringud kinnitavad, et töö-, era- ja pereelu tasakaal on produktiivsuse ja heaolu eelduseks ja seda peaks soodustama kõikidele – erineva taseme juhtidele, meestele, naistele.
Sikkut: Just – paindlikkus tööjõuna ei ole kuidagi soospetsiifiline. Mitte naised ei soovi teistmoodi töötada kui mehed, vaid ühiskondlik norm ja peres kokkulepitud tööjaotus, milles laste ja eakate eest hoolitsemine on naiste vastutada, mõjutab seda, kuidas ja millal naised tööd teha saavad. Nii et see on teema küll. Et kaoks sooline palgalõhe ja üldse liiguksime võrdsema ühiskonna poole, on hoolduskoormuse võrdsem jagamine minu meelest see, millega tuleb tegeleda. Ma ütlen tihtipeale, et õnneks oleme ühiskonnana nii kaugel, et meil lihtsaid muresid, millel on lihtsad lahendused, enam ei ole. Hoolduskoormuse võrdsemaks jagamiseks on vaja kättesaadavat lastehoidu, eakate päevahoidu, erivajadustega inimestele mõeldud teenuseid, aga eelkõige arusaama, et lähedase eest hoolitsemine on tähtis ja sellega saavad kõik hakkama, kui vaja, siis toetavate teenuste kasutamisega. Hooldamine ei ole kuidagi naistele reserveeritud või vähetähtis või miski, mis on koduseinte vahel ja ühiskonnas laiemat mõju ei oma.
Matt: Nõus, kuid hoolduskoormuse võrdsemaks jagamiseks vajaksid suure vastutusega töötajad lisapuhkusena lisaaega, ja seda nii mehed kui naised. Näiteks on meie lähiriikides Skandinaavias kõrgema vastutusega töötajate, kes eeldatavalt peavad töötama sageli ka väljaspool tavapärast tööaega, aastas ette nähtud üks nädal lisapuhkust. See annaks juurde nii mõnegi vajaliku tunni pere ja lähedaste jaoks. Samuti aitaks kaasa põhipuhkuse arvestuse aluste viimine samadele alustele Skandinaavia maadega – puhkus kestaks 28 tööpäeva meie kalendripäevade asemel. Ma usun, et aega vajavad ka mehed, et peres saaksid kõrvuti töötada vastutusrikkas ja ebaregulaarse tööajaga ametis mõlemad pereliikmed. Praegu see enamasti ei ole võimalik ja seab pered valiku ette.
Aavik: Naiste ebaproportsionaalselt suur hoolduskoormus on tõsine ühiskondlik probleem. Nagu juba eespool mainitud, saaks riik pakkuda institutsionaalset tuge, näiteks lastehoiuvõimaluste ja eakate hooldamise osas. Lähedaste eest hoolitsemine ei peaks enam ammu olema eelkõige naiste pärusmaa. Muutused tulevad visalt. Vajalikud on muudatused maskuliinsuse normides – peaksime liikuma hoolivama maskuliinsuse ideaali poole ning see peaks alguse saama juba varajases sotsialiseerimisprotsessis kodus, lasteaias, koolis.
Praeguses perekonnaseaduses on sätestatud, et hoolduskoormust kantakse ennekõike privaatsfääris ehk peres. Hoolitsemise kohustus on nii vanematel oma laste kui ka lastel oma vanemate eest. Ometi on meil igasuguseid perekondi, on üksikvanemaid, töövõimetuid täiskasvanud lapsi, kellel vanad vanemad jne. Hoolduskoormus langeb enamasti naistele, kelle ei jää aega ega ressursse areneda edasi ametialaselt, kui nad seda tegelikult sooviksid. Kas peaks perekonnaseadust ajakohastama, kirjutades sinna sisse riigi ja KOVide võimaliku suurema osaluse hoolduskoormuse jagamisel?
Sikkut: Mõned aastad tagasi perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustust analüüsiti ning koostati ka juhend omavalitsustele.4 Selle analüüsi põhjal ei saa küll öelda, et vajalik oleks alustada seaduse muutmisest. Pigem tuleks KOVide praktika viia kooskõlla seaduse mõttega ehk heldemaks. Aga muidugi on alternatiive. Riigi suurema rahalise panuse kõrval on võimalik perekondlik ülalpidamiskohustus sel kujul seadusest üldse välja võtta, nagu on näiteks Soomes ja Hollandis.
Matt: Pigem oleks tegemist töölepinguseaduse täiendamisega nii lisapuhkuse kui ka paindliku ning kaugtöö regulatsioonidega. Väga paljud ettevõtted ei kasuta veel paindliku tööaja eeliseid oma töötajate töö- ja eraelu tasakaalus hoidmiseks. Eesrindlikud ettevõtted on asunud neid rakendama, kuid seadusandlik alus meil puudub. Ometi annaks sellised lahendused juurde peredele vajalikku aega ja võimalusi töö- ja pereelu ühildamiseks.
Aavik: Mina olen igati selle poolt, et soovitud muudatusi indiviidi tasandil peaksid toetama institutsionaalsed meetmed. Seega selline seadusemuudatus oleks teretulnud. Piir era- ja avaliku sfääri vahel on hägune ning ühes sfääris toimuv mõjutab otseselt teises aset leidvat. Organisatsioonide kui avalikus sfääris tegutsejate toimimise eelduseks on erasfääris tehtav töö, reproduktiiv- ja hoolitsustöö, mida teevad valdavalt naised. Sellist kogu ühiskonna toimimise jaoks hädavajalikku tööd peavad tööandjad iseenesestmõistetavaks. Eeldus on, et see tehakse ära kellegi teise (= naiste) poolt kusagil mujal ning et see ei „sega“ tööelu.
Kas kohalikud omavalitsused hiilivad perekonnaseadusele tuginedes vahel kõrvale oma kohustusest pakkuda teatud teenuseid, näiteks vanurite hooldekodusid, kodust hooldusabi puuetega omaste või vanurite puhul?
Kanter: Tuleks eristada kahte mõistet: hoolduskoormus ja ülalpidamiskohustus. Perekonnaseaduses on sätestatud, et ülalpidamiskohustus oma perekonnaliikmete suhtes on kaks põlve alla ja kaks põlve üles. See tähendab seda, et kui näiteks kellegi ema või vanaisa ei saa enam iseenda majandusliku ülalpidamisega hakkama, siis lapse või lapselapse kohustus on neid rahaliselt aidata.
Ülalpidamiskohustus ei tähenda seda, et perekonnaseaduse kohaselt on laps või lapselaps kohustatud lähedasi inimesi ise hooldama hakkama. See on ekslik arusaam. Eesti kehtiv õigus näeb ette, et kui näiteks minu ema ei saa enam kodus iseseisvalt hakkama, ei jõua süüa teha, ahju kütta vms, siis tuleb emal pöörduda oma elukohajärgsesse kohalikku omavalitsusse ja küsida abi. Kohalik omavalitsus on sealjuures kohustatud sellises olukorras aitama: hindama inimese abivajadust ja pakkuma olenemata inimese vanusest või rahakoti paksusest koduteenuseid. Seda ei pea tegema tasuta, abivajajalt võib teenuste eest küsida ka tasu, hinnates sealjuures võimet teenuse eest maksta. Ülalpidamiskohustus tuleb mängu siis, kui näiteks minu ema ei tule oma sissetulekust või pensionist teenuste eest tasumisel välja. Siis lasub minul kui lapsel kohustus pakkuda emale ülalpidamist ehk aidata teda teenuste eest tasumisel. Sama loogika kehtib kõigi kohalike omavalitsuste teenuste, sh hooldekodude puhul. Keegi ei saa mind kui ülalpidajat kohustada oma tööst ja pereelust lähedase hooldamise eesmärgil eemale jääma.
Sotsiaalministeeriumile teeb muret omavalitsuste sotsiaalteenuste ebaühtlane korraldamine ja ebapiisav rahastus. Hooldekodus elavate inimeste osas näeme, et viimase viie aastaga on omavalitsuste rahaline panus aasta-aastalt vähenenud ja inimese enda ning tema lähedaste panus kasvanud. Me ei arva, et selline areng on jätkusuutlik.
On olnud olukordi, kus perekonna olemasolu on toodud põhjuseks, et inimest mitte abistada. Nii see aga olla ei tohiks. Abi korraldamise kohustus on sõltumata perekonnaseadusest omavalitsusel tulenevalt sotsiaalhoolekandeseadusest olemas. Positiivne selle kõige juures on see, et riigi ja omavalitsuste esindajad on tihedas koostöös, et olukorda parandada. Tuleb siiski nentida, et sotsiaalkaitsekulutused ei ole kasvanud omavalitsuste tulubaasi tempos, vaid jäänud püsima viie aasta tagusele tasemele.
Miks on naised palgaläbirääkimistel nõrgemad? Kes peaks mida tegema, et see nii poleks?
Kanter: Naised kipuvad ennast võrreldes meestega alahindama,5 igal tööandjal oleks tark seda teada. Alati on küsimus ka teises osapooles, kellega läbi räägitakse. Vastab tõele, et Eestis on individuaalsetel palgaläbirääkimistel erakordselt suur osakaal ja see ei peaks nii olema.
2015. aastal tehtud tööandjate uuringust selgus, et töötasustamise põhimõtted on reguleeritud vaid kahes kolmandikus organisatsioonidest. Umbes kolmandikus on töötasu täielikult läbirääkimiste küsimus. Sotsiaalministeeriumi soovitus on tööandjatel ameti- ja töökohad ära hinnata ja suurendada õiglasemat ning võrdsemat tasustamist vastavalt sellele, kui kõrgelt antud ametikohta väärtustatakse. Nii väheneks töötaja soost, meeldimisest, tujust või muust subjektiivsest asjaolust sõltuva võimalik mõju palga kujunemisele. See lihtsustaks ka tööandja elu ja koormust. Pealegi on nendes riikides, kus toimuvad kollektiivsed palgaläbirääkimised või on palkade kujundamine muul moel enam reglementeeritud, palgalõhe väiksem või puudub.
Sikkut: Küsimus peegeldabki seda, mida tuleks muuta. Me näeme tööle asumisel toimuvat vestlust töötaja ja tööandja vahel kui võistlust, kus tuleks võimalikult „hea diil“ välja rääkida – tööandja tahaks võimalikult vähe maksta ja töötaja võimalikult palju saada. Ja et meil on nõrgemad läbirääkijad ja tugevamad. Nii ongi tagajärjeks see, et nahaalne küsija saab vahel kolleegist, sealjuures kogenumast kolleegist, kaks korda kõrgemat palka. Selline organisatsioonisisene ebaõiglus mõjutab tööõhkkonda ja tekitab rahulolematust. Samal ajal tööandja ju töötajat otsides teab, milliste ülesannete peale ja milliste oskustega töötajat tal on vaja. Ehk siis, milline on töötaja lisatav väärtus. Ja sellele vastavalt peaks maksma tasu. Ei ole vahet, kas töötaja on mees või naine, noor või vana, lokkis peaga või sirgete juustega, soovib kolmekordset keskmist või on nõus tööandja pakutava palgaga. Kui tööandja on näiteks valmis maksma raamatupidajale 1500 eurot, siis seda tulebki teha.
Matt: Aitaks ikkagi see, kui ettevõtetel oleksid konkreetsed ja läbipaistavad palgasüsteemid, et igal ametil oleks konkreetne palgavahemik ja palga määramisel ei lähtutaks vaid küsimisest. Paljudel ettevõtetel on läbipaistev palgasüsteem, ülevaatuse põhimõtted olemas ja nendes ettevõtetes on ka olukord kindlasti päris hea. Palka määratakse kompetentsi ja tööpanuse alusel. Palju on räägitud palgavahemike avaldamisest töökuulutustes. Ehk oleks aeg selliseks ühiseks kokkuleppeks seaduse tasandil. Läti ja Leedu on sinna jõudnud. Muu hulgas aitaks selline suurem läbipaistvus korrastada ka palga- tööjõuturgu. Arvan, et alati saab suurendada naiste eneseteadvust, õpetada julgemalt pidama palgaläbirääkimisi. See ei saa olla ainus ja peamine eesmärk, vaid hoopis panustamine noorte parema ja teadlikuma erialavaliku toetamisse. Et oldaks teadlik valitava eriala üldisest palgatasemest, et saadaks aru, kuhu valitud erialaga hiljem tööle asuda ja kas erialast tööd jagub. Kui räägime suurima palgalõhega ametitest – keskastme- ja tippjuhid, IT ala ja inseneeria –, siis kuidas tekitada nende erialade õppijate suuremat soolist tasakaalu. Ilma erialase ettevalmistuseta ei ole suurt abi heast läbirääkimisoskusest – enesehinnang peaks tulema koos enesesse ja oma võimetesse uskumisega.
Aavik: Tihti kuuleme soovitusi, mille kohaselt peaksid naised ise julgema palka juurde küsima. Tõepoolest, uuringud on selgitanud, et mehed küsivad naistest keskmiselt suuremat palka,6 kuid teada on ka see, et palgaläbirääkimiste tulemusel makstakse meestele suuremat palka kui naistele.7 Seega ei saa öelda, et naistele antav soovitus ise palgakõrgendust küsida tingimata soolise palgalõhe vähendamisele kaasa aitab.
Soolist palgalõhet käsitleva REGE kvalitatiivse uuringu raames neljas organisatsioonis läbi viidud juhtumiuuringust selgus, et sugugi mitte kõigil töötajatel ei ole võimalust värbamisel ega organisatsioonis töötades palga üle läbi rääkida – tüüpiliselt madalamatel, väheväärtustatud ja rutiinseid töid hõlmavatel ametikohtadel, kust enamasti leiab (vanemaid) naisi. See tähendab, et tööle asumisel ei küsitud neilt palgasoovi ning töökohal puudusid võimalused palgaläbirääkimistesse asuda.
Selgus ka, et individuaalsetes palgaläbirääkimistes tuleb töötajal tööandjale põhjendada oma väärtust organisatsioonile, mis tähendab üldjuhul seda, kui palju otsest kasu või kasumit ta organisatsioonile toob. Selline süsteem prioritiseerib kõrgematel kohtadel paiknevaid kõrgemapalgalisi töötajaid (kes on tüüpilisemalt mehed), kelle ametikoht ja tööülesanded võimaldavad enam silma paista ja lisaväärtust luua. Tähelepanuta jäävad teised töökohad, mis on niisamuti organisatsiooni toimimise seisukohalt asendamatud (tüüpiliselt leiab neilt ametikohtadelt naisi).
Naiste edukust palgaläbirääkimistel mõjutab suuresti ka erasfääris toimuv. Eesti paistab Euroopa Liidus silma suure üksikemade osakaaluga. Üksikemadel lasub suur hoolitsuskohustus ning nad on ka perekonna leivateenijad. Sellises haavatavas positsioonis ei ole tihti võimalik olla töökoha või palga suhtes nõudlik – pakutav tuleb vastu võtta ning ei saa riskida töökohast ilmajäämisega.
Arvamusfestivali arutelus jäi ka õhku provokatiivne küsimus, kas sooline palgalõhe, mis visalt püsib, on ehk mingi universaalne sotsiokultuuriline kokkulepe, et säilitada traditsioonilist soosüsteemi ja hoida ühiskonda koos? Naiste karjääri ja vastutuse võtmist tippametikohtadel (ja suuremat tasu) võib takistada ka partner või abikaasa, kes ei taha, et naine on kogu aeg tööl. Võib ka küsida: kas, ja kui, siis kellele ja miks on naiste suhteline vaesus, mis kaasneb väiksemate palkadega, kasulik?
Matt: Eestis on ka neid peresid, kus naine töötab tippametikohal ja mees võtab endale suurema hoolduskoormuse, aga minu arvates ei peaks see olema eesmärk omaette. Nii asuksime diskrimineerima mehi. Minu arvates aitaksid olukorda lahendada lisapuhkused ja õiged erialavalikud, suurem eneseteadlikkus noorte hulgas. Kindlasti on palgalõhe säilimises oma osa täita vanadel mõttemustritel, kuid selleks, et uus põlvkond ei takerduks vanadesse mõttemustritesse ja stereotüüpidesse, oleks aeg vaadata üle nii noorte karjäärivalikute tegemine, reaalainete õpetamine meie gümnaasiumides ja ülikoolides ning värskendada töölepinguseadust. Just selleks viimaseks on õige aeg. Paindlikkust vajavad nii naised kui ka mehed.
Kanter: Selleks et nappe ressursse ühiskonnas targemini ära kasutada ja soodustada inimeste stereotüübivaba eneseteostust, peaksime vähendama soolist segregatsiooni. Oleme nii horisontaalse kui vertikaalse segregatsiooniga Euroopa Liidus esirinnas. Teiseks peaksime palju rohkem väärtustama traditsiooniliselt naiste poolt hõivatud ametialasid (haridus-, sotsiaal-, meditsiinivaldkond). Seejuures ainult heast sõnast ei piisa, väärtustamine peab peegelduma ka töötasus.
Aavik: Tegu pole küll vandenõuga, mida keegi tahtlikult sepitseb, kuid olemasolevat soosüsteemi ning selle raames ebavõrdseid soolistatud võimusuhteid hoitakse alal nii institutsioonides kui ka indiviidi argielus. Takistused naiste karjäärile ei ole enamasti otsest laadi, vaid esinevad varjatumal ja kaudsemal kujul. Pigem on harvad juhtumid, kus mees ütleb naisele, et ta ei poolda naise täiskohaga töölkäimist. Palju tüüpilisem on see, et naine töötab osakoormusega, kuna ta on väikelaste esmane hooldaja – kehtivate soonormide kohaselt just naistele sobiv tegevus. Kuna ka naised on sotsialiseeritud olemasolevasse soosüsteemi, siis tundub paljudele naistele selline korraldus sobilik.
Olukord, kus meestel on ühiskonnas naistest enam sotsiaalset võimu ja ressursse, võib esmapilgul paista meestele kasulik, kuid samal ajal maksavad nad selle eest ränka hinda, näiteks toob mehe kui peamise leivateenija norm kaasa palgatöö keskse rolli meeste enesekuvandis ning kapitalistlikus süsteemis soositud ületöötamine viib paljudelt meestelt tervise ja toob enneaegse surma. Lõppkokkuvõttes kaotavad soolisest ebavõrdsusest nii mehed, naised kui ka kogu ühiskond.
Liina Kanter: „Hooldekodus elavate inimeste osas näeme, et viimase viie aastaga on omavalitsuste rahaline panus aasta-aastalt vähenenud ja inimese enda ning tema lähedaste panus kasvanud. Me ei arva, et selline areng on jätkusuutlik.“Riina Sikkut: „Näeme tööle asumisel toimuvat vestlust töötaja ja tööandja vahel kui võistlust, kus tuleks võimalikult „hea diil“ välja rääkida – tööandja tahaks võimalikult vähe maksta ja töötaja võimalikult palju saada. Ja et meil on nõrgemad läbirääkijad ja tugevamad.“Kadri Aavik: „Tüüpiline on see, et naine töötab osakoormusega, kuna ta on väikelaste esmane hooldaja – kehtivate soonormide kohaselt just naistele sobiv tegevus. Kuna ka naised on sotsialiseeritud olemasolevasse soosüsteemi, siis tundub paljudele naistele selline korraldus sobilik.“Ülle Matt: „Usun, et aega vajavad ka mehed, et peres saaksid kõrvuti töötada vastutusrikkas ja ebaregulaarse tööajaga ametis mõlemad pereliikmed. Praegu see enamasti ei ole võimalik ja seab pered valiku ette.“
Kadri Aaviku vastused põhinevad uuringul „Soolise palgalõhe vähendamine” (REGE), mille on tellinud ja mida rahastab Eesti Teadusagentuur Euroopa Regionaalarengu Fondist programmi RITA kaudu. Uuring valmib sotsiaalministeeriumi eesmärkide elluviimiseks.
1 Uuring soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamisest tööandjate seas ja indikaatorite väljatöötamine seaduse mõjude hindamiseks
5 Sandberg (2013), Lean In. Women, Work and the Will to Lead. Knopf; jt allikad
6 Babcock, Laschever (2009), Women Don’t Ask. Princetown University Press.
7 Stuhlmacher, Walters (2006), Gender differences in negotiation outcome: A meta-analysis. Personnel Psychology, 1999 52, 653–677 in Leigh L. Thompson. Negotiation Theory and Research. Psychology Press, NY.
Mitmekülgne ning viljakas Kanada kirjanik Margaret Atwood (snd 1939) ei ole Eestiski tähelepanu alt kõrvale jäänud: maakeeles on ilmunud enamik tema tuntumaid romaane ning üks luulekogu. Ainuüksi viimastel aastatel on eesti keeles avaldatud Atwoodi sulest pärinev Shakespeare’i „Tormi“ ümberjutustus „Nõiasigidik“ (ee 2018) ning tema ühe kuulsama, 1985. aastal ilmunud romaani „Teenijanna lugu“ kordustrükk (ee 1993, 2017). Just nimelt „Teenijanna loo“ peaaegu 35 aastat hiljem ilmavalgust näinud järg ongi mullu Bookeri auhinna võitnud ja nüüd eesti keelde vahendatud „Testamendid“.
Margaret Atwood 2015. aastal Tallinnas kirjandusfestivalil „HeadRead“.
„Teenijanna lugu“ on üks tuntumaid ja mõjukamaid düstoopilisi romaane. See räägib loo tuleviku-Ameerikas Gileadi riigis elavast teenijannast Offredist (ee ’Fredi oma’), kelle ainus töö – nagu kõigil teenijannade klassi naistel – on saada lapsi. Ühiskonnas, mis on jaotatud kõrgema klassi meesteks ja nende naisteks, tädideks (vallalised õpetajad), majapidajateks ja teenijannadeks, vahimeesteks ja sõduriteks, on teenijannade elu vahest kõige piiratum: nad kuuluvad mehele, kellele nad parajasti määratud on, peavad paistma täiest ühesuguste punase kleidiga kujudena ega tohi teha suurt midagi peale lapsekandmise. Valges kleidis ringmänge mängivate laste ja lilleseadega tegelevate perenaiste idülli varjupoolt ei pea isegi otsima: avalikud hukkamised, paranoia ja järelevalve. Neis karmides oludes püüab Offred, kes mäletab elu enne Gileadi ning igatseb inimlikku kontakti, leida viisi, kuidas ellu jääda, armastada, võib-olla põgenedagi.
„Testamendid“ on selle võrdlemisi otsekohese, ent palju otsi lahtiseks jätva loo edasiarendus, vastus arvukatele küsimustele, mida autor kindlasti nende 35 aasta jooksul kuulma on pidanud. Kuidas Gilead tekkis? Kuidas see toimis? Kas ja kuidas langes? Kuidas elasid need naised, kes täitsid selles ühiskonnas muid rolle? Mida arvas ülejäänud maailm? Niisiis on „Testamendid“ hoopis teistsuguse iseloomu ja ülesehitusega lugu. See põimib kolm testamenti, pihtimust. Kaks tunnistust pärinevad tüdrukutelt: üks neist on kasvanud Gileadis komandöri tütrena, ent on ometi rahulolematu, sest kes saaks olla rahul olukorraga, kus ta peab 13aastaselt abielluma mõne „kõrgemalt poolt“ valitud mehega. Teine tüdruk on kasvanud vabas Kanadas ega suuda mõista, kuidas sealsamas piiri taga valitseb religioosne õõvarežiim, mille põgenikkegi enamik maailma riike enam vastu võtta ei taha.
Nende vahel võtab sõna „tädi Lydia“. Endine mainekas USA kohtunik, kes on uue režiimi silmis mõistetud surma kui fertiilsest east väljas haritud ja karjääri teinud naine, saab ülesande rajada uus kord. Tädi Lydia ongi aidanud luua kogu selle lahterdamise, alandamiste, hukkamiste ja totrate religioossete laulukeste maailma. Tema lugu on neist kolmest kõige raskem ja huvitavam lugeda, sest kui tüdrukud on alles lapsed, teismelised, kes püüavad neile antud maailmas toime tulla, siis tädi Lydia ehitas seda maailma. Ta teab ning tunnistab selle süsteemi ja iseenda inimsusevastaseid kuritegusid. Kas asjaolu, et ka tema ise on režiimi ohver, muudab seejuures midagi? Kas see, et ta ühe käega külvab julmust ja teisega seda võimaluse tekkides tagasi hoiab või õõnestab, muudab midagi? Kui tädi Lydia oleks ettepanekust keeldunud ja maha lastud, oleks sama koha täitnud keegi teine. Ta kaalus võimalusi – surm või koostöö – ja valis elu. Vähe sellest, ta ronis karjääriredelil nii kõrgele kui võimalik. Kõige kõrgemale.
Kui „Teenijanna lugu“ on hoiatusromaan, aga ühtlasi ka ühe inimese elu ja hinge lugu, milles ühiskond on küll ülioluline, ent paljuski taustal, siis „Testamentides“ püüab Atwood just nimelt selle toimimise mehhanisme lahti seletada. Autor vastandab Gileadis elava, seal toimuvat loomulikuna võtva Agnese ja väljastpoolt tulnud Nicole’i lood ning heidab neile valgust tädi Lydia kaudu, kes tunneb elukorralduse telgitagust minevikus ja olevikus. Kuigi see ei ole otseselt seotud „Teenijanna loo“ Offredi eluga, ei ole „Testamendid“ eraldiseisev romaan. Ilma „Teenijanna loota“ vaevalt „Testamentegi“ oleks: see on ilmselge vastus, täiendus ja edasiarendus tänapäeva lugejale. See asjaolu teeb Bookeri-võidu veidi kummaliseks, kuigi ei saa tunnustamata jätta Margaret Atwoodi sõnaosavust. Ka kõige karmimates lõikudes leidub kauneid tabavaid lauseid. Õõv ja ilu käivad käsikäes.
Kõige õõvastavam – seda kahtlemata teadlikult – on aga kujutatud olukorra tõepärasus. Niimoodi võib juhtuda, on juhtunud, juhtub ilmselt praegugi paljudes totalitaarsetes ühiskondades. Jah, inimeste lahterdamine nagu Gileadis tundub totter ning ebarealistlik, ent see on juba olemasoleva võimendus, paisutus. Eks ole inimesi taga kiusatud kõikvõimalikel põhjustel. Ei ole meiegi ajaloos võõrad valitsevale riigikorrale ebasobivate inimeste masshukkamised, teabele ligipääsu piiramine ning suisa täielik keelamine (Gileadis ei tohi naised lugeda ega kirjutada ning seda ei õpetata neile, raamatud on hävitatud, meedia puudub), propaganda, järelevalve, teadmine, et iga kell iga pisimagi eksituse või kellegi libeda keele peale ilmub mees mustas ja sind ei nähta enam kunagi – või kui, siis võllas. Atwood ei ole seda ise välja mõelnud. Gileadi ebatõenäolisena mõjuvate vormirõivaste taga on kõik liigagi tõeline. Mine neid värvikoode ja kohustuslikke lilleseadetundegi tea.
Jõuamegi raamatu kindlalt hoiatava ja õpetliku küljeni. Mis siis, kui teie heaoluühiskond kukub kokku ning selle asemele kerkib uus halastamatu riigikord, küsib Atwood lugejatelt. Eksite, kui arvate, et seda ei või iial juhtuda – vaadake, piisab üsna vähesest! Juba otsustab ülejäänud maailm mitte sekkuda, juba õpetatakse naaberriikide noortele koolis, et suur osa uue võimu all ellu jääda püüdnutest on ohvrid või vaenlased … Eesti lugeja ei pea kujutlusvõimet palju pingutama, ent USA või Kanada lugejad ehk küll. Neil on selle olukorra ettekujutamiseks muidugi ohtralt muidki võimalusi: võib vaadata „Teenijanna loo“ seriaali või uudiseklippe, kus mitmel pool maailma protestiaktsioonidel kantakse teenijannade punaseid kleite ja valgeid kübaraid, et seista naiste õiguste eest.
Raamatu iva on ka selle suurim nõrkus. „Testamendid“ on liiga puust ja punaseks tehtud, liiga seletav. Kui „Teenijanna lugu“ jättis palju ruumi lugeja kujutlusvõimele ning panustas rohkem psühholoogilisele sügavusele ja kaasaelamisele, siis „Testamendid“ näitab näpuga, millele tähelepanu pöörata. Kõik lood peale tädi Lydia oma reedavad juba ette, kuidas edasi läheb fraasiga „siis ma seda veel ei teadnud, aga …“. Tädi Lydia vaatepunkt on kõige põnevam ja nüansirohkem, olgugi et tema lugu on mahult kõige väiksem. Ta on üks raamatute vaenlasekujusid, ent tema motiivid ei ole karikatuursed, ta ei tunne mõnu teiste tagakiusamisest. Teismeliste tüdrukute vaatepunktid on napima elukogemuse tõttu paratamatult piiratud, neis ei ole samasugust sügavust ega mitmetahulisust. Nad ei ole ka kuigi empaatilised. Ilma tädi Lydiata mõjuks „Testamendid“ võrdlemisi noortekamaigulise enese- ja perekonna leidmise loona, kus neiud kukutavad möödaminnes ka diktatuuri – hästi kirjutatud, ent jõuetu.
Oli seda siis vaja, paistab olevat peamine küsimus, mida lugejad endalt ja üksteiselt küsivad. Kas oleks olnud parem hallid alad halliks jätta ning tühjad kohad tühjaks? Kas meil oli neid vastuseid tarvis? Selle otsuse peab iga lugeja ise tegema.
Gaetano Donizetti koomilise ooperi „Don Pasquale“ (libretist Giovanni Ruffini) esietendus 25. IX rahvusooperis Estonia. Dirigent Arvo Volmer, lavastaja Giorgio Bongiovanni (Itaalia), dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Maria Carla Ricotti (Itaalia), valguskunstnik Claudio De Pace (Itaalia). Osades Priit Volmer, Mirjam Mesak, Nico Darmanin, Aare Kodasma, Väino Puura, Rostislav Gurjev, Lydia Roos, Konrad Verliin, Paula Piisel, Emma Britta Genergard, Martin Kais, rahvusooper Estonia koor ja orkester (orkestri solistid Henry-David Varema – tšello, Mart Kivi – trompet), mimansiartistid.
Ajal, mil maailma esiteatrid on suletud või lausa teatanud, näiteks Metropolitan Opera, et kokku tullakse alles 2021. aasta sügisel, plaanib rahvusooper Estonia täisväärtuslikku hooaega, mis näeb ette ka mitut uuslavastust. Meie põhjanaabrid alustasid ooperietendustega juba augustis ja nende esimeseks esietenduseks sai kiiruga loodud ajakohane tükk: Mozarti ooperist „Così fan tutte“ oli saanud absurdiooper „Covid fan tutte“, mis põhjustas ühtlasi palju meelepaha, justkui raskel ajal naerdaks lavateoses inimeste kannatuste ja valu üle. Eestlased valisid hooaja alustamiseks tunduvalt traditsioonilisema tee ning esimese uuslavastusena toodi publiku ette Gaetano Donizetti „Don Pasquale“.
Donizetti ooper on žanrilt opera buffa, mis põhineb kindlatel commedia dell´arte’st tuntud karakteritel: noorte armastajate paar, ihne vanamees, rumal või kaval doktor jt. Tavaliselt on sellistes ooperites juba algul selge, et õigus ja õnnelik lõpp on noorte poolel ning vanamees saab oma pahede eest karistada. Ka „Don Pasquale“ algab tüüpiliselt: vanamees unistab noore naisega abiellumisest ja õepoja pärandusest ilma jätmisest. Mingi hetk toimub aga tegelaste kujutamisel nihe ning noored oma ahnuses ja alatuses muutuvad üsna ebameeldivaks, seevastu don Pasquale, kes on endale teinud pulmadeks soengu pähe ning pannud selga parimad riided ja jalga lakk-kingad, kutsub esile kaastundepuhangu. Miks ei või veel vanuigigi armurõõme nautida ja miks peab selle üle irvitama? Sündmuste edasi arenedes muutub don Pasquale järjest sümpaatsemaks ning tavapärane õnnelik lõpp – noored jõuavad abieluranda – ei tundugi enam nii väga õnnelikuna. Eriti arvestades sellega, et armunud suudavad vanamehelt ka korraliku kaasavara välja pressida.
Giorgio Bongiovanni lavastuse tugevus on peategelaste karakterite mitmekülgne kujutamine ja see panebki neile nii inimlikult kaasa elama. Nende taustal toimetasid tummad tegelased – ülemteener, teener ja toatüdruk, kes olid just parajal määral koomilised, aga mitte ülepakutud. Eriti jäi meelde Väino Puura kehastatud kangete liigestega surnukahvatu ülemteener, kes ei hakanud kunagi domineerima, aga lisas pidevalt oma laval olekuga sündmustele värvi. Tagasihoidlikumad olid Lydia Roosi ja Rostislav Gurjevi tummad rollid, aga oma annus lõbusust oli sealgi. Lavastaja oli valinud autoritruu lähenemisviisi – ei mingeid trikitamisi tegevuse tänapäeva toomise ega uue kontseptsiooni külgepookimisega. Kuigi ma ei ole üldiselt ooperite tegevuse kaasajastamise vastu, minnakse sellega aeg-ajalt siiski liiale. Mõnikord jääb mulje, et lavastaja alahindab publikut, nagu ei suudetaks sel juhul üldinimlikke tundeid ära tabada, kui tegevus on jäetud ooperis nii, nagu helilooja on seda kavandatud. „Don Pasquale“ lavastus tõestas vastupidist: ka traditsiooniliselt lavastatud tükist võib leida sideme tänapäevaga, seekord tekkis omamoodi lõbus paralleel viimaste nädalate sündmustega Eestis ning nende valguses Andrus Kiviräha antud definitsioon, et „abielu on materiaalselt kindlustatud vanema mehe ja ennast tubli perenaisena tõestanud noore naise liit“.1
Tumm tegelane, Väino Puura (fotol vasakult teine) kehastatud kangete liigestega surnukahvatu ülemteener ei hakanud kunagi domineerima, aga lisas pidevalt oma laval olekuga sündmustele värvi.
Kunstnik Maria Carla Ricotti loodud lavakujundus on samuti äärmiselt traditsiooniline: dekoratsioonid markeerivad ruumi ja maja. Kõik see püsib enam-vähem muutumatuna kogu lavastuse vältel, aeg-ajalt liigutatakse vaid vastavalt vajadusele mööblit. Selline suhteliselt tagasihoidlik lavakujundus annab solistidele ja koorile võimaluse hästi esile tõusta. Kujunduse ühe detailina on lava äärele asetatud kaktused. Etenduse algul tekkis kerge kartus, et selle taime omaduste tõttu hakatakse nendega pingutatud koomilisi võtteid tekitama. Õnneks lasti neil üsna rahus olla, aga Stanislavskist lähtudes pidid need siiski inimestega mingisse kokkupuutesse sattuma. See ka juhtus, aga etenduse keskel ja möödaminnes, mis mõjus väga hästi. Itaallanna kujundatud kostüümid on samuti väga maitsekad: kooriartistide pastelsetes toonides rõivastele vastanduvad solistide tunduvalt kirevamad riided, mis annavad hästi edasi XIX sajandi I poole hõngu. Mida värvikam tegelane, seda silmapaistvam on ka kostüüm, esmajoones don Pasquale valgest satiinist armastusväärne pulmaülikond.
Minu muljed „Don Pasqualest“ on esietenduselt. Peab ütlema, et sellist koosseisu, kus on nii tugev ja ühtlane ansambel, kuuleb Estonia lavalt harva. Nimiosa laulis Priit Volmer, kelle tugevaim külg on oma tegelase mitmekülgse karakteri kujundamine – selles on nii koomikat, mida rõhutab veelgi hiiglaslik kõht peenikeste jalgade kohal, kui ka traagikat, mis saavutab haripunkti Norina kõrvakiiluga. Selles stseenis on nii palju inimlikku valu ja kurbust, et paneb kogu hingest donile kaasa tundma. Tehniliselt oli Volmeri esitus laitmatu, rohkem oleksin aga igatsenud vanamehelikku sügavust ja tumedamat tämbrit. Aeg-ajalt oli ka probleeme vokaali saali kandumisega, oli lõike, kus ta laul mattus orkestri forte’sse. Lavastaja oli püüdnud olukorda parandada Volmeri asetamisega lava esiserva, aga täielikult see probleemi ei lahendanud. Ilmselt vajab orkestri dünaamika veel timmimist.
Alatu salaplaani sepitseja doktor Malatesta rollis oli Tamar Nugis, kes tundub minevat (nii kuulamiskogemuse, aga ka arvustuste põhjal) iga rolliga aina paremaks. Ühest küljest on talle looduse poolt antud kaunis tämber, teisest küljest on tema tugev külg erakordselt loomulik laulmine. Tema laulmine ja näitlemine on orgaaniliselt nii üks, et teda vaadates kipub ununema, et ta teeb mõlemat teadlikult – ta justkui lihtsalt on. „Don Pasquales“ osutub kahe baritoni – Pasquale ja Malatesta – proovikiviks duett „Cheti cheti immantinente“, kus „ülehelikiirusel“ tuleb edasi anda teksti, algul kumbki tegelane eraldi ja hiljem koos. Nugis ja Volmer suutsid erakordsele rütmitäpsusele lisada ka äärmise väljenduslikkuse.
Norina osa laulis Mirjam Mesak, kes on juba endale nime teinud väga tuntud ooperilavadel. Nüüd sai ka eesti publik nautida tema võrratut häält ja vokaaltehnikat. Kui Volmeri juures jäi hääles puudu vanamehelikkusest, siis Mesaku esimene aaria kõlas natuke „keskealisena“, hiljem see omadus aga kadus ning tema stiilipuhas ja tehniliselt laitmatu bel canto oli äärmiselt kaunis. Hea oli ka rollilahendus. Tema Norinas oli kõike, mida see osa vajas: siirast tütarlast, vaga nunna ja lõpuks fuurialikku naist. Norina armastatu Ernesto rollis astus esietendusel üles Malta tenor Nico Darmanin, kes hiljuti laulis ka Gounod’ ooperis „Romeo ja Julia“, mille kohta Kerri Kotta on märkinud, et tema vokaal on „tehnilises mõttes peaaegu igavuseni perfektne“.2 Perfektseks võib seda nimetada ka sel korral. Tenoripartiid on alati salakavalad ja ikka lipsab esitusel sisse mõni kahtlane ja katkemiseni pingul kõrge noot. Darmanin ei libastunud aga kordagi ning peale tehnilise täiuse oli tema esituses ka palju soojust ja siirust: tema tegelaskujust jäi mulje kui heatahtlikust noormehest, kes on tahtmatult kaasa tõmmatud teiste alatutesse plaanidesse.
Tore ja värvikas on võltsabielulepingut koostanud ja allkirju kogunud notari roll. Kuigi osa on teisejärguline, on selle vokaalpartii lõbusalt lahendatud – notar kordas papagoina teiste tegelaste sõnalõppe. Aare Kodasma esituses tõusis esile omapärane mahlakas tämber, mis pani südamest muigama.
Kui vaatasin aasta algul paari Estonia lavastust, siis valmistas mulle suure pettumuse orkester. Sel korral olid mängijad nagu ümber sündinud. Donizetti muusikas on kerge orkestri osa üle forsseerida, nii et see läheb raskepäraseks ja isegi natuke labaseks. Arvo Volmeri juhatusel kõlas orkester aga nõtkelt ja mitmeplaaniliselt, faktuur oli kerge ja õhuline. Üldiselt oli orkestri ja solistide koostöö hea, aga kohati võiks orkester vähem domineerida ja paremini soliste kuulata.
Publiku innustunud vastuvõtust võib arvata, et Estonia on saanud oma kavva ühe menutüki, mida tasub vaatama ja kuulama minna nii suurepärase muusika kui ka meeldiva lavastuse pärast. Ooperist kantuna lisan väikese mõttetera, mis sobib tänapäeva: kahe inimese õnnelikku koosolemist ei määra ei seadused ega rahvahääletused, vaid see, mida tunneb süda.
1 Andrus Kivirähk, Tolm ja lollus on püsivad. – EPL LP 25. IX 2020.
2 Kerri Kotta, Sotsiaalse seisukohavõtu sund, mis õnneks ei realiseerunud. – Sirp 27. IX 2019.
26. septembril peeti Tartus luuleprõmmu hooaja finaal. Eesti meistriks tuli Kelli Kiipus Tallinnast. Võistlustulle astusid ka Iina Gyldén (IIkoht), Heidi Iivari (IIIkoht), Siim Lill, Marie Põdra, Seio Saks ja Arvi Schasmin.
Eesti meister läheb edasi Euroopa luuleprõmmu meistrivõistlusele. Tänavune Euroopa esiprõmmija selgub tõenäoliselt luulevideote põhjal. Uus Eesti prõmmuhooaeg algab juba järgmisel nädalal. Vt lähemalt lavaluule.ee.
Järgnevalt saate lugeda üht Kelli Kiipuse finaaliluuletustest.
Tivolituur
mulle meeldivad mehed
mulle meeldib meestest rääkida
nendega rääkida
neile rääkida
aeg-ajalt
ma sätin neid oma peas ühest toast teise
näiteks
kohtumise ajalises järjekorras
sitapealisuse järjekorras
meeldivuse järjekorras
rahvuse tähestikulises järjekorras
ja kui palju keegi vaeva pidi nägema
neid mehi
mu peas
kui ka päriselt
pole massiliselt
ma olen siiski korralik naisterahvas
aga kui linnas suurt tivolituuri plakatit nägin
tundus mulle et kõik sealsed külastajad
on mu härrade nägu
no näiteks oli seal
härra kes-väitis-et-esimesel-korral-pole-kondoomi-vaja
sama, kui minna okserattale ja sulle öeldakse
et turvavöö pole üldse oluline
sest just täna saatus soosib esimest sõitu
kas läheksid?
härra õpetaja-poeg
minu päris esimene tivoli külastus
kõik oli uus ja proovimata
õnneks ei mõjutanud see kuidagi minu lemmikaine hinnet
härra ladina-ameerika-seebikas
see mänguloomadega kaetud sein
kus peab palliga pihta saama
et võita pehme mänguasi
tema puhul loen möödalaske
härra sama-vana-kui-mu-isa
olime saladus
oleksime saanud suudelda ainult selle rongi peal
mis vahepeal tunnelist läbi sõidab
mõeldud ainult pimeduses
härra kelle-ma-ilusaks-jõin
kahjuks mitte Adrien Brodyks või Ivo Uukkiviks
vaid
õudustetoa kõige õudsemaks peletiseks
kes siiamaani minus külmavärinaid tekitab
koledad hommikud on tema nägu
härra keda-ootasin-kaua-aga-pettusin
jah voodis polnud suurem asi
nagu see atraktsioon
kus istud
kinnitad turvavöö
oled valmis kõrgelt alla laskuma
korraks on erutav
aga sõit kaua ei kesta
härra prantslasest-wingman-kes-napsas-neiu-oma-parimalt-sõbralt
stabiilne ja rahulik
nagu vaateratas
juust baguette ja barett oli puudu
meil oleks peaaegu ilus laps tulnud
härra lubasime-et-me-kunagi-ei-maga-üksteisega-lõpuks-ta-isa-maksis-mulle
sulas
temaga ilmselt tiirutaks seal hobuse karussellil
sööksime suhkruvatti
kartma ei pea
mõtlema ei pea
aga lõpuks
hakkab igav
isegi rikkana
härra no-bullshit-no-games oli peegeltuba
labürint
kust välja saan alles siis
kui endale päriselt otsa vaatan
aga ta ei tea
et mul on talle ka taskupeegel
härra kelle-ema-tahtis-mind-peale-esimest-korda-miniaks
täiesti kindlalt need kummiäärtega bumper-autod
see kõik oleks nii tore
et isegi ta pere tuleks kaasa
aga peale teist korda
jätsin oma rinnahoidja elutoa põrandale
ja sellist lohakust
ma endale lubada ei saa
härra kõik-mis-toimus-keskkoolis-jääb-keskkooli
kõige lihtlabasem
laste liuväli
aga millegipärast kõige populaarsem
isegi kui saad löögile
lõpetad ikkagi jalad mudas
me oleme kõik teisele ringile läinud
ja lõpuks
härra see-kõige-lemmikum
sellelt karussellilt pole ma veel maha astunud
ja
hoian hinge kinni et see sõit veel ei lõpeks
panustan sellele et astroloogia on täielik jama
ja
tähed on ainult vaatamiseks
sest Igor Mang
lubas järgmist atraktsiooni
juba oktoobris
Laur Kaunissaare on töötanud dramaturgina mitmes teatris ja etendusasutuses ning nüüd teeb ta seda tööd vabakutselisena. Intervjuus avab ta oma kogemuse kaudu dramaturgi töö eri tahke ja vaatleb praegust teatripilti, samuti seda, kuidas tuleks seal toetada riskijulgust.
Kuidas kasvasid dramaturgiks? Lõpetasid lavakunstikooli lavastajana vaid 21aastaselt ja pidid minema Vanemuisesse, ent seal lahvatas rahadraama. Mis juhtus?
Oli omajagu otsinguid. Vanemuine oli tollal suurtes võlgades, nagu mõni teinegi teater, ja pidi olukorrast pääsemiseks kõvasti kärpima, küllap ka noorte lavastajate osas. Veel mäletan ähmaselt, et millalgi enne Vanalinnastuudio lõplikku pankrotti kaasati meid kursusekaaslase Mart Kolditsaga arutellu selle teatri tuleviku üle, ent sellest ei tulnud midagi. Ega me ise ka olnud sellises olukorras kuigi julged, vähemalt mitte mina. Hiljem korraldati puhtalt lehelt uue direktori konkurss, selleks sai Tiit Ojasoo ja sündis teater NO99.
Üldse oli huvitav üleminekuaeg vanalt suunamisega nõukogude süsteemilt uuele ja küllap õiglasemale. Mäletan, et meie kursuselt jäi algul vabakutseliseks ligi kolmandik, mida tollal peeti pigem ebatavaliseks. Igatahes ei saanud minust koosseisulist lavastajat. Mõtlesin, mis võiks olla see, mida sobin ehk pareminigi tegema. Olin juba lavakunstikooli ajal avastanud, eelkõige Saksamaal ja Hollandis, et on selline elukutse nagu dramaturg – mõtestaja, puhastaja ja peegeldaja, vahel isegi (loodetavasti mitte väga) hall kardinal.
Algul tõlkisin palju. Näiteks Richard Schechneri „Sissejuhatuse etendamise uuringutesse“, mis tuleb trükist alles nüüd, tänavu oktoobris – suur tänu toimetaja Liina Jäätsile ja kaastõlkijatele. Esmalt pidi Schechnerit tõlkima Mati Unt, aga ta andis selle Ingo Normeti vahendusel mulle enne surma üle. Õpetasin lavakunstikoolis. 2007. aastal sai minust Tallinna Linnateatri dramaturg ja ühtlasi „Talveöö unenäo“ festivali kunstiline juht. 2008. aastal läksin dramaturgiks Kanuti gildi saali ning mingi lühikese perioodi töötasin isegi üheaegselt nii Kanuti gildi saalis kui ka Tallinna Linnateatris. Aastatel 2009–2012 juhtisin Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna etenduskunstide programmi. Seejärel olin 2012. aastast kuni teatri lõpuni NO99 dramaturg.
Oled töötanud dramaturgina eriilmelistes asutustes: Tallinna Linnateatris, Kanuti gildi saalis, teatris NO99, nüüd vabakutselisena mitmel pool. Ilmselt on dramaturgiametil neis küllaltki erisugune sisu. Milline on olnud sinu kogemus?
Dramaturg tegeleb tekstiga. See võib tähendada näidendi või instseneeringu kirjutamist. Aga ka soovitusi repertuaari osas, samuti proovisaalis koostöös lavastaja ja trupiga kunstiteose struktuuri – teksti laiemas mõttes, ka selle, mis ei ole sõnaline – väljamõtlemist ja vormimist. See võib tähendada ka teatri üldsuunda sõnastavate tekstide kirjutamist, mingis mõttes ideoloogiatööd. Aga ka lavastust tutvustavate tekstide kirjutamist ja seeläbi publiku eelhäälestamist. See võib tähendada ühte neist võimalustest või kõiki korraga. Dramaturgide roll teatripildis on väga erisugune. Kui võtta kolleeg Eero Epner, kellega töötasime koos teatris NO99, siis tema roll väljub ju tugevasti teatriraamidest. Seejuures mõni teine kolleeg ei paista ehk väliselt üldse silma, aga võib samuti protsesse tugevasti mõjutada. Valik on lai.
Kõik sõltub suuresti institutsioonist ja sealsetest inimsuhetest. Kuna minu formaalne väljaõpe pole mitte dramaturgi, vaid lavastaja oma, siis need ametid paratamatult sulanduvad. Kui olen proovisaalis dramaturgina ja pakun mingi mõtte välja, siis ma ei erista ju, kas see mõte on dramaturgiline või lavastuslik või midagi muud. Sellised eristused ei ole ka näitlejate ja lavastajate vahel nii ranged. Peamine on koostöö ning reaalsus on ikkagi see, et teater on kollektiivne kunst. Kahtlemata on lavastaja peamine autor ja vastutaja, aga vist isegi Voldemar Panso on öelnud, et lihtsam on 20 inimest mõtlema panna kui mõelda 20 inimese eest.
Laur Kaunissaare: „Mulle meeldib töötada erilaadsete kunstnikega. Mõni on lüürilisem, teine brutaalsem – selline žanriline vaheldusrikkus.“
Eri laadi teatrites dramaturgina töötamise puhul on huvitav, kuidas see institutsioon ennast tajub, kui ühene või paindlik on tema enesepilt. Kanuti gildi saal oli selles mõttes vist kõige paindlikum, ta on olnud pidevas arengus ja nihkub vastavalt üldpildi muutumisele. Sama saab öelda ka Tallinna Linnateatri ja teatri NO99 kohta, kuid minu tunnetuse järgi oli nende paindlikkuses siiski teatav erinevus.
NO99sse läksin 2012. aastal, natuke pärast „Ühtse Eesti suurkogu“, mida õigustatult peetakse selle teatri tähtteoseks. Mulle oli tähtis NO99 trupikesksus. Selle teatri enesepilt oli minu meelest selgesti välja kujunenud. Ühelt poolt oli see tugevus ja teiselt poolt keerukus. Ometi suudeti ka repertuaariteatri piirangutest hoolimata säilitada proovisaalis kõrge kunstilise riski tase, mis on suur väärtus.
Tallinna Linnateatris tegelesin vahetult lavastustega vähe, seal sai õige pea minu peamiseks ülesandeks festivali „Talveöö unenägu“ programmi koostamine. Kanuti gildi saalis töötamine avardas üksjagu silmapiiri ja sealne võlu oli ehk suuresti selles, et väärtustati pimesi kunstniku ideed, kui tahes uskumatu see esmapilgul ka ei tundunud. Minu ülesanne oli aidata neid ideid sõnastada.
Eestis on dramaturgide õpetamisega segased lood. Siret Campbelli rajatud Drakadeemia tuli sinu kirjeldatud ajast üksjagu hiljem. Lavakunstikooli dramaturgide õppekava üle on aastaid vaieldud, aga hoolimata ponnistustest polegi seda vist korralikult paika saadud. Miks see nii on?
Andekaid kolleege on tulnud mitmelt poolt. „Lavastajaraamatus“ on Mikk Mikiver vastanud küsimusele, kuidas saadakse lavastajaks, et sellega on nagu vargaks saamisega – näpud peavad ikka endal sügelema hakkama. Võib-olla on dramaturgidega samamoodi. On ebaselge, kas dramaturgiat saab lõpuni õpetada, küll aga saab seda õppida.
Oled viimasel ajal üha enam siirdunud kuhugi etenduskunstide ja muu kunsti selgelt määratlemata vahealale. Kus on sinu meelest kõige rohkem dramaturge vaja?
Ma ei usu, et üheski kunstivaldkonnas oleks dramaturgi panus üleliigne. Võib-olla on see pisut ka maitse küsimus, ent kunstiteose selgus on suur väärtus. Teos peab olema puhastatud liigsest. Selgus sünnib alati koostöös. Viimastel aastatel olen teinud koostööd ka mõne kujutava kunstnikuga, näiteks Flo Kasearu ja Sigrid Viirega. Vorm, milles töötatakse, on teine, aga ma ei taju, et dramaturgi töö oleks sisult palju teistsugune.
Palun käsitle mõnda oma viimase aja tööd õpetliku näitena, mille abil dramaturgi tegemisi selgemalt avada.
Mulle meeldib töötada erilaadsete kunstnikega. Mõni on lüürilisem, teine brutaalsem – selline žanriline vaheldusrikkus. Olen alati püüdnud dramaturgina käituda nii, et aitan teosel saavutada seda potentsiaali, mida kunstnik oma algses idees ette on näinud. Nagu Nietzsche teose alapealkiri „Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“. Ikka koostöös ja peegelduste kaudu.
Näiteks Kristina Norman oli juba enne meie koostöö algust olnud residentuuris Itaalia festivalil, kus tema lavastus „Lighter Than Woman“ („Kergem kui naine“) hiljem ka esietendus. Ta oli sellega juba mõnda aega töötanud, ent ette tulid mõned eraelulised takistused, millest ta ka lavastuses räägib. Kui mina dramaturgina liitusin, oli Normanil suur osa lavastuse mõttekäigust juba olemas, ent oli ka liigliha, uitmõtteid, kõrvalkäike ja lisakujundeid.
See, mida ma ehk takka julgustasin, oli isiklik perspektiiv. Norman näitab lavastuses Ukraina naisi, kes on Itaalia peredes ööpäev läbi omastehooldajad, ja seob selle Itaalia esimese naisastronaudi teemaga kokku looks, milles käsitletakse naise emantsipatsiooni võimalikkust ja emantsipatsiooni kui raskustest väljatulekut. Sinnani välja, et gravitatsioon on justkui see ülim raskus, millest tuleb välja astronaut Samantha Cristoforetti. Aitasin lugu puhastada nii, et sinna jääks vaid sädelev tuum.
Küsimus oli ka õige vormi leidmises. Sellele kulus algul päris palju aega, sest vormi puhul pidi arvestama seda, et Norman ei ole näitleja, aga seejuures teos peab olema etenduslik. Koostöös leidsimegi vormi, kus teose poeesia tuleb välja montaažis: iga lõik eraldi on dokumentaalne, aga poeesia sünnib nende tükkide kokku monteerimisest. Ka Jarmo Reha puhul julgustasin kõrvalpilguga nähtud isiklikku perspektiivi, iseenda ja oma tausta materjalina kasutamist, aitasin tuuma välja puhastada ja lisakihte luua.
Jarmo Reha lavastuse „WhiteWash“ („Valgepesu“) alguspunkt oli samuti festival.
Alguse sai see tõesti Berliini Volksbühne korraldatud festivalist, kuhu kümne teatrikeskuse kaudu kutsuti kümmekond Ida-Euroopa kunstnikku. Eestist oli partneriks Vaba Lava, kes tegi mõne kunstniku vahel väikese suunatud ideekonkursi. Jarmo Reha kutsus mind dramaturgiks, ta oli mulle juba varem rääkinud, et tahaks teha soololavastuse. Festivaliteema „Post West“ raames paluti mõtestada, milliseks on 30 aastat hiljem arenenud ida ja lääne suhe ning kuidas Ida-Euroopa kunstnikud seda näevad.
Koostöös tundus, et kõige õigem, aga ka ootamatum ja keerulisem on seda käsitleda nii, et vaadata kolmnurka ida, lääs ja globaalne lõuna. Anders Härm pidas prooviprotsessi käigus loengu ja tsiteeris kunstikriitik Boris Groysi, kes on öelnud, et Ida-Euroopa on „mitte päris teine“. Ehk et kuskil on midagi, mida tajutakse teisena ja siis on veel see vaheala. Soovitasin Jarmo Rehale, arvestades tema tausta, asetada end sellesse kolmnurka. Pluss kõrvalpilk iseendale. See tundus kunstiliselt piisavalt kõrge latt, mida püüda ületada.
Selle lavastuse ja „mitte päris teise“ teema toob meelde, kuidas seda tüüpi orjaaeg, millest eestlased räägivad, mõjub näiteks USAst pärit mustanahalistele pehmelt öeldes irooniliselt. Et mis orjandusest nüüd teie räägite?
Muidugi. Tajun praegu rääkides väga hästi, et kõigun kuskil noateral. Kus on see koht, kus kuulen iseennast kõrvalt ja leian, et nii ei tohiks ju mõelda?! Mis puutub siia minu tööorjast vanavanaisa või privileegideta lapsepõlv 1990. aastate Eestis? Arutlesime lavastusprotsessi käigus ka selle üle, et maailm läheb üha mustvalgemaks. Oled muudkui millegi poolt või vastu. Privilegeeritud või ohver. Vabariiklane või demokraat. Reformierakond või Keskerakond. Varsti vist isegi pigem Reformierakond või EKRE. Alati on justkui vaid kaks valikut.
Nahavärv ise on ju lihtsalt pigmendi gradatsioon. Sotsiaalselt on see aga ilmselgelt reaalne nähtus, sest tekitab võimusuhteid. Kas eestlane on valge? Kas valge samas tähenduses, mis valge ameeriklane? Kas selline küsimusepüstitus aitab üldse edasi? Kas see on privilegeeritu vastutusest kõrvale hoidmine? See on identiteediküsimus: kes ma olen ja milline kiht minu identiteedist on tõsikindel? Etenduskunstide mõte on aga selles, mida tehakse, mitte mida räägitakse. See teema libiseb kuidagi käest ja sellega võibki kätte lõigata. Seda me lavastuse mõnes kohas kindlasti ka tegime. Aga mis siis? Keerulise käsitlemine ongi kunsti ülesanne.
Uurisin lavastuse tarvis mingil määral ka Eesti paremäärmuslaste retoorilisi väljaütlemisi. On Kaalep ja Helme, kelle valgete ülemvõimu toonitavaid seisukohti on laialt tiražeeritud. Aga veel kummastavam on, et on paremäärmuslasi, kes kuuluvad nišši isegi paremäärmuslaste seas. Nad ütlevad, et me ei ole valged, sest oleme soomeugrilased. Võtavad Lennart Meri „Hõbevalge“ kätte ja löövad teemale veel vindi peale. Päris kummastav oli avastada selliseid arutluskäike. Ei olnud nii planeeritud, aga kevadel langes „WhiteWash“ liikumise Black Lives Matter kontekstis veel eriti kuumale pannile.
Milliste näituste puhul oled olnud dramaturg?
Flo Kasearu tellimusel kirjutasin tema näitusele „Ohustatud liigid“ ühe videotöö tarvis kujundlikuks Margo Orupõllu mõtted väikeettevõtja olemisest ning pakkusin välja, et need võiks lisaks näitusele avaldada ka seal, kus see jõuab paljude samasuguse kogemusega inimesteni, potentsiaalsete kaasamõtlejateni – ajalehes Äripäev. Sigrid Viire näitusele „Võltspuhkaja“ kirjutasin audiotuuri, millesse kunstnik ise ja kuraator Maarin Ektermann andsid üksjagu oma panusest.
Näituste puhul olen seni teinud eeskätt tekstilist dramaturgiat, mis on siiski olnud mõõdukas mõtteline osa näitusest. Kogemus on selline: kunstnik tuleb oma mõtetega, mis osaliselt ei pruugi olla veel täiesti vormunud – see on loomulik, sest aega veel on –, ja lõpptulemuseks on ideaalis elegantne, selge, mesilase terava suskena mõjuv tekstilise panusega kunstiteos. Kuskil seal vahel toimubki kunstniku koostöö dramaturgiga.
Tean, et sul on hingel teatrite rahastamise teema. Mis teeb sind murelikuks?
Rahastus moodustab ju teatrivaldkonna raamistiku. Ma ei taha piiluda kellegi rahakotti, märkan lihtsalt suundumust, mis mõjutab minu arvates teatrimaastikku nii tugevalt, et sellest peaks avalikult rohkem rääkima. Eesti teatrid, eeskätt trupiga repertuaariteatrid, on tugevas tulusõltuvuses. Praeguse viirusekriisi ajal, kui suur osa tulust on sootuks ära langenud, on see eriti teravalt tunda. Ent see sõltuvus oli suur ka tavaolukorras. Küsimus on, milline on sellise sõltuvuse mõju teatrite kunstilistele valikutele? Õigus on muidugi neil, kes ütlevad, et paljud muutused algavad kunstilisest ambitsioonist, aga ka tulusõltuvus on määrav jõujoon.
Statistika järgi moodustab omatulu pisut üle kolmandiku kogutulust, aga on teatreid, kus omatulu osakaal on veelgi suurem. Rahvusooperi puhul on vist ca 40%, Eesti Draamateatril peaaegu 50%. Seda on väga palju. Saksamaal on Bühnenvereini (sealne EETEAL) andmete kohaselt omatulu 18%. Kolleeg Poola teatriinstituudist saatis andmed, mille järgi Poolas on tavaline 17–20%. Soomes on see 25% kanti. Venemaa Teatriliidu uuringu kohaselt sealne avalik toetus aina väheneb, omatulu osakaal aga tõuseb, ja öeldakse, et see loob surve teatrivaldkonna kommertsialiseerumiseks. Statistika on muidugi võlukunst, aga üldpildis on Eestis teatrite tulusurve siiski tugev.
Ma ei leiuta selle teema tõstatamisega mingit jalgratast, sama on aastaid rääkinud Rein Oja ja Aivar Mäe, omatulu on murena kirjas näiteks Vanemuise ja Ugala arengukavas. Sel talvel tuldi kultuuriministeeriumis välja mõttekäiguga, et ka muuseumid peaksid muutuma efektiivsemaks. Sellel efektiivsusel on ju kuskil mingi piir. Tekib küsimus, mille nimel midagi tehakse. Peaeesmärk peaks minu arvates olema suurema kunstilise riski toetamine. Olen päri Luule Epneriga, kes ühes hiljutises artiklis kirjutas, et teatrid peaksid leidma rohkem aega süvenemiseks. Aga sellise tulusurvega on see ilmselt keeruline.
Milline oleks heakskiitu vääriv programm?
Selge on ju ka see, õhus on kogu aeg küsimus, et äkki peaks tegema vähem. Selleks on mitu valikut. Üldjoontes: olemasolevad teevad vähem, aga süvenenumalt, või vähemad teevad sama palju. Kuluaarivestlustes räägitakse ju hirmutava avameelsusega, mida kõike võiks kinni panna või ära lõpetada. Tugevate institutsioonide olemasolu on tähtis ja nende kallale ei tohi minna. Arvan, et suund võiks olla pigem see, et institutsioonid muutuvad tugevamaks, aga on avatumad.
Jah muidugi, ka lisaraha poolt on tugevaid argumente. Kaarel Tarand tõi eelmise sügise „Suud puhtaks“ telesaates välja, et kultuuri riikliku toetamise protsent SKTst on viimase 15 aastaga muudkui vähenenud. Tema mõte oli minu mäletamist mööda see, et peaks võitlema rahastuse üldise suurenemise eest, mitte kaklema selle üha väiksema rahapoti pärast, mis on nüüd kahanenud maksulaekumiste tõttu veel väiksem.
Talvel jälgisin huviga, kuidas Soomes täpsustati ja muudeti etendusasutuste seadust – seaduseelnõu pandi avalikule tagasisidevoorule. Punktide kaupa. Võib-olla parim, mis saab valusate debattide puhul juhtuda, on see, et need oleksid võimalikult avalikud.
Samuti on huvitav, mis selgub eksperimendist, mida alustati Sakala 3 teatrimaja küllaltki nukralt ja kaootiliselt läbi viidud konkursiga ning mis lõppes stipendiumimeetmega loomingulisele platvormile e-lektron ja Lauri Laglele. Kas selle raames töötatakse välja mingi toimemehhanism majade, institutsioonide ja loomeühenduste vahel, mida oleks võimalik edaspidi edasi arendada? Loodan väga, et sellest sünnib mingi uus mudel.
Minu kokkupuude Jaapani maanteekultuuriga sai alguse tänu hiina arhitektile, kelle juures olin mõned kuud töötanud ja kellega tööasjus Jaapanisse sõitsime. Esimene sõit Jaapanis viis Tōkyōst Hakubasse. Edukas ettevõtja sente ei loe ja nii õnnestus mul käia söömas Michelini tärniga restoranis, reisida jõukamate kombel kiirrongi ehk shinkansen’i äriklassis ning sõita hea rendiautoga (see polnud küll sportmudel, mida mu tööandja oli rentida lootnud). Sõit oli kiire ja hiina arhitekti iseloomustavalt kärsitu ning alles järgmisel korral sain Jaapanis teelolemise võludest rohkem osa.
Teisel korral Tōkyōst Hakubasse sõites oli mu reisikaaslane eestlasest maastikuarhitekt ja iga kulutus pidi olema hästi kaalutletud. Mõistagi otsisime võimalikult taskukohast liikumisviisi. Selgus, et bussisõit on shinkansen’iga võrreldes kaks ja pool korda odavam, aga paari tunni asemel võtab reis aega kuus tundi ja 15 minutit. Riisipallid kotis ja paar venitust reisi ettevalmistuseks tehtud, astusime bussi, teadmata, mida ühelt Jaapani bussisõidult oodata.
On üldteada, et Jaapani loodus on imeilus, maanteed kulgevad läbi maaliliste mägimaastike ja aknast välja vaadates igav ei hakka. Umbes pooleteise tunni pärast tegi buss esimese peatuse maja ees, mida nimetatakse michi no eki’ks. Otsetõlkes tähendab see teeäärset jaama. See oli väga sümpaatne koht, kus sai käia sooja prill-laua ja linnulauluga tualetis ning osta kaasa kuuma joogi või söögi.
Sellistest jaamadeston saanud üks turistidele suunatud müügiargumente. Nii võib näiteks Jaapani reisijuhist1 leida neid tutvustava lehekülje. Olemas on ka ametlik koduleht,2 kust selgub, et Jaapanis on kokku 1180 sellist jaama. Riik algatas reisijaamade süsteemi paarkümmend aastat tagasi, et luua turvaline ja mugav reisikultuur. Michi no eki’del on reisimugavuse kõrval suur osa ka kohaliku kultuuri tutvustamisel ja elavdamisel. Erinevalt näiteks meie ketitanklatest on igal jaamahoonel oma tootevalik: leiab kohalikke kaupu ja käsitööd.
Kaunite loodusvaadetega jaamamajakesed mõjuvad kui väikesed pühamud. Seal on alati mõni istumiskoht, vahel ka lummava vaatega vaateplatvorm. Narusawa jaamast avaneb võrratu vaade üle ilma tuntud Fuji mäele.
Michi no eki’d on väga reisijasõbralikud. Need on avatud 365 päeva aastas ja 24 tundi ööpäevas, parkimine on tasuta, saab puhata, süüa, ööbida, informatsiooni teede ja turismiatraktsioonide kohta. Mõnel pool ootab teelist ka jaapani kultuuri juurde kuuluv onsen ehksoe vann, kus lõõgastuda ja pikast sõidust taastuda.
Jaamad, mida meil õnnestus näha, olid jaapani nüüdisarhitektuurile omaselt loodusesse suunatud suurte klaaspindadega. Ükski neist ei mõjunud juhusliku teeäärse putkana ning nii mõnigi on oma vormilt lausa silmapaistev, näiteks michi no eki Obuse linna lähistel. Kohviku ja poe osa on seal tõstetud teisele tasandile, nii et avaneb vaade üle maanteede mägedele, hoone tagaosa on aga seotud suure pargiga. Seal on koerte jalutamise plats, istumiskohad ja mänguväljakud, mis teevad pikast sõidust väsinud lastele suurt rõõmu.
Maanteejaamad ei ole mõeldud üksnes teel liikuvatele turistidele (Jaapanis on siseturism väga levinud), vaid need on ka kohalike teenistuses. Üks jaapanlannast töökaaslane kutsus meid kord michi no eki’sse lõunat sööma. Meie üllatuseks oli söögisaal kohalikke inimesi pungil täis, nii et pidime vaba kohta ootama oma kümmekond minutit. Tundus, et siia tullakse ka suhtlema: jaamas saab sageli kokku ümberkaudsete külade rahvas.
Kõik need kaunite loodusvaadetega jaamamajakesed mõjuvad kui väikesed pühamud, kus alati on mõni istumiskoht, vahel ka lummava vaatega vaateplatvorm, mis tõstab esile sealsed loodusväärtused. Kord autoga ringi seigeldes sattusime jaama, kus oli vaateplatvorm, millelt avanes võrratu vaade üle ilma tuntud Fuji mäele. Sellest kohast naljalt peatumata mööda ei sõidetud.
Jaapanlastelt on, mida õppida: tuleb osata hinnata seda, mida loodus on meile kinkinud, ehitada taristu nii, et sellest võidavad nii teeäärsed asumid kui ka teelised, ehitada teid, millel liiklemine on puhas rõõm. Maantee ei pruugi tähendada vaid liikumisvõimalust punktist A punkti B. Ka Eestis võiks see olla midagi palju enamat: rääkida külalistele meie elust ja kultuurist, pakkuda üksluise sõidu vahele hunnitute loodusvaadetega mõnusaid puhkepaiku. Ka põllus ja metsas on ilu, mida paljudes riikides enam ei näe.
Üks tuttav kirjeldas, et seisis Inglismaal valiku ees, kas osta pilet Edinburghist Londonisse sõiduks odavamale või kallimale rongile. Vahe on selles, et kallim rong sõidab mööda ranniku äärt, mida on aknast palju mõnusam vaadata kui odavama rongi teekonnal paistvat. Pärast mõttepausi langes liisk kallimale, sest on ju reisides teelolemise võlu sama oluline kui sihtkoha vaatamisväärsused.
Tee-ehitus on üldjuhul midagi üdini pragmaatilist ning detailideni normeeritud ja läbi arvutatud: must triip tõmmatakse sihtpunktide vahele võimalikult otse, võimalikult sirgelt, trajektoori anlüüsides puudub lahter silmailu hindamiseks. Kui Eesti raudteed kulgevad üsna meeldivalt läbi eheda looduskeskkonna, teinekord jääb teele isegi mõni pika ajalooga arhitektuuripärl-raudteejaam, siis maanteedega kipub asi üha rohkem kiiva kiskuma. Need on järjest sirgemad, laiemad ja üksluisemad ning vaated maastikele suletakse loomakaitsetõketega. Üksikud majad, mida tee äärest kõrvaldada ei ole õnnestunud, varjatakse disainerist puutumata müratõkkeseinaga ning tee juhitakse kaugelt mööda endistest peatuspunktidest: poodidest, kõrtsidest, mõnikord tervetest asumitest.
Kümme aastat tagasi valminud Mäo ümbersõit on üks kurvemaid näiteid. Bensiinijaamad ja söögikohad, kust aastaid Tallinna–Tartu kursil liikudes peatumata mööda ei sõidetud, jäid kiratsema ja ununesid kiirelt. Niisamuti 1990. aastate traagilist sündmust meenutav Vilen Künnapu Mäo ristil hukkunud politseinikele loodud monument, mis andis viisteist aastat möödasõitjale mõtteainet mitmeks kilomeetriks. Esialgu väljapakutud maastikukujunduse ja maanteekunsti ideed kadusid suures osas töö käigus ja nüüd asendab möödunud aegade emotsioone esmaklassiline mitmetasandiline ümbersõidutee, mis lühendab teekonda 0,7 kilomeetrit, ajaliselt poolteist minutit ja mille ehitamine läks riigile maksma 475 miljonit krooni. Kuhu on meil nii kiire? Nii kiire, et silmal pole aega otsida muid maamärke peale kiiruskaamerate, mida tekib nagu tänavu metsas seeni, sest uus maantee kutsub gaasipedaali vajutama. Teinekord lihtsalt igavusest, sest teekond ju midagi enamat kui kiirus ei paku.
Disainmast valmistati Rumeenia laevaehitustöökojas, kus ta jaotati 11 tükiks, kaeti spetsiaalse ainega, mis tekitas metallpinnale hooldevaba roostekihi, ning sõidutati Eestisse.
Inglased on tõestanud, et ilu tajumisel on inimesele otsene suur mõju ning ilukogemus kasvatab ühiskonna heaolu. Nagu ikka, kerkib kohe küsimus, kuidas ilu defineerida. Ameerika filosoof Graham Haram on seda teinud vastandamise kaudu. „Mis on ilu vastand?“ küsis Haram Tallinna V arhitektuuribiennaalil oma loengul. Võiks arvata, et inetus. Haram pakkus aga ilu vastandiks hoopis ingliskeelse mõiste „literally“, sõnasõnalisuse: ilu alla ei kuulu objektid, millel puudub poeetiline mõõde ja mis on sõna-sõnalt kindlal otstarbel loodud. Uus maantee on just selline: ehitamisel tehakse kulutusi täpselt niipalju, kui on normide täitmiseks vaja, sest teate ise, tee-ehitus on niigi kallis …
On ehitatud hulgaliselt viadukte ja sildu, müratõkkeid ja mõnel pool ka peatumispaiku, kuid disainerid ja arhitektid on neist targu eemale hoitud või ehitushankes „üleliigsed“ kulutused kärbitud. Heal juhul jääb magistraali äärde mõni standarddisainiga bensiinijaam, pahatihti pole sedagi. Tallinn-Tartu, Tallinn-Pärnu, Tallinn-Narva – pole palju vahet, kuhupoole sõita, peamised meeleolu loojad on ikka üle maantee lendavad linnuparved ja Eestimaa tujukas ilm. Mõni kurepesa või reklaamsilt ka ehk sekka.
Viimasel paaril aastal on maanteeamet kulutanud riigiteede arendusele 75–80 miljonit eurot aastas. Mida kõike võiks teha, kui meie protsendiseadus* laieneks riigi ehitatavatelt hoonetelt ka tee- ja taristuehitusele. Lõbustan end autoroolis aeg-ajalt sellise mõttega: lavaportaalina kujundatud viadukti sisenemisel võtab juhi vastu valgus- või heliinstallatsioon, mis äratab ja peletab väsimuse, keevispõder hoiatab üle maantee kulgeva loomaraja eest, kubistlik lehm Tallinna–Pärnu maantee karjamaaveerel jne. Nii võib fantaseerima jäädagi. Meenutades linnainstallatsioonide festivali „Lift 11“ võiks teha samalaadse maanteeinstalaatsioonide festivali ehk MIFi, näiteks Tartu maanteel seoses Tartu saamisega Euroopa kultuuripealinnaks.
Puidust teraseni
Selle loo ajend on aga tegelikult positiivne uudis Ristilt. Vahel tuleb abi sealt, kust ei oska seda oodatagi. Seekord üllatas Elektri põhivõrke haldav riigifirma Elering, kes rajab parasjagu Harku-Lihula-Sindi kõrgepingeliini kogumaksumusega 62 miljonit eurot ning on ilma protsendiseadusetagi otsustanud panustada maantekunsti. Ääsmäe-Haapsalu ja Risti-Virtsu maantee ristumispaigas ootab teelist Soorebane: uhke kõrgepingeliinide nurgamast tervitab möödasõitjaid Kuistlema raba serval oma sihvaka figuuri ja roostekarva kasukaga. Kuju on nii imposantne, et nii mõnigi autojuht võtab seda nähes aja maha, jätab sõiduki seisma ja sammub imelooma lähemalt kaema. Väärib pisut sügavamat uurimist, kuidas loomake on siia sündinud.
2016. aasta mai lõpul kuulutas Elering koostöös Eesti arhitektide liiduga välja kõrgepingeliini disainmasti ideevõistluse. Tookord ütles Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi, et eelkõige peab disainmast aitama sobitada tehnitsistlikku elektriliini looduskeskkonda, aga tõstma ka Eesti inimeste teadlikkust elektrisüsteemi rollist praeguses ühiskonnas.
Märtsis kuulutati 18 saabunud töö hulgast võitjaks noorema põlvkonna arhitektid Sille Pihlak ja Siim Tuksam (arhitektuuripraksis PART), kelle väga minimalistlik peensusteni lihvitud neljast sujuvalt ühendatud pulgast koosnev puitmast torkas lopsakamate konkurentide kõrval kohe silma. Žürii otsus oli üksmeelne: see on kõige tugevama vormi ja tehnilise lahendusega töö, kus on ühinenud inseneri ja disaineri mõtlemine. Pihlaku ja Tuksami edu üks saladusi (peale hea idee) on parameetrilise disaini vahendite ja inseneridega ühise kujundusplatvormi (Rhino Grasshopper) kasutamine. Sama tarkvara tõttu saavad nad töötada koos inseneridega ning luua äärmiselt keerukaid konstruktsioonilt täpseid vorme. Soorebase efektiivseima konstruktsioonilahenduse leidmiseks kasutati geneetilis-evolutsioonilisi algoritme. Programm, kuhu arhitektid sisestasid oma ideeparameetrid, otsis sellele konstruktsioonilt parima lahenduse. Piltlikult öeldes tantsis rebane arvutiekraanil öö otsa ning hommikuks oli tal õige asend käes: jalgade omavaheline kaugus, postide läbimõõt ja nurgaraadiused just sellised, et kuju saaks võimalikult tugev ja stabiilne.
Tellijat jäi piinama siiski kahtlus: mast oli kavandatud puidust ning see tegi ettevaatlikuks. Puit ei tundunud Eesti kliimas nii suurte nõudmistega masti puhul kindlaim valik ja arhitektidele tehti ülesandeks valmistada hanke alused ette kolme materjali ehk puidu, terase ja betooni korral.
Pihlak ja Tuksam on arhitektuuriringkonnas teada kui tugevad puidu eestkõnelejad, arhitektid, kes on võtnud eesmärgi edendada kodumaise puidu rakendamist nüüdisaegse ehitusmaterjalina. Seejuures peavad nad puidu kasutamisel silmas nii majanduslikku kui ka ökoloogilist poolt. „Süsiniku jalajälg“ ehitamisel on märksõna, mis arhitekte puidu juures hoiab. Osavate digidisaineritena on neil mängleva kergusega õnnestunud luua keerukaid puitstruktuure ja -vorme. Mõistagi ei olnud nad valmis puidust kõrgepingemasti mõttest kergelt loobuma.
Soorebane oli võistlusetapis ette nähtud teha liimpuidust, mida kaitseksid päikese ja vihma eest osaliselt plekkribid. Kui selgus, et seda lahendust ei peeta piisavalt hooldusvabaks ja vastupidavaks, hakati otsima puidutöötlusvõimalust, mis tagaks masti nõuetekohase 50 aasta pikkuse elu, ilma et seda peaks vahepeal uuesti millegagi katma. Otsingu tulemusena jõuti puidu atsetüleerimiseni: puidu struktuuri muudetakse loodusliku atsetüülhappega kogu materjali ulatuses ja selle tulemusel kasvab selle vastupidavus ilmastikule ning teistele välistele mõjudele. Töötlust pakkuv Itaalia firma oli nii põneva objekti puhul valmis hinnast lausa poole alla laskma, kuid hanke võitnud firmad (ehitushanke võitis Empoweri ja Leonhard Weissi ühispakkumine) olid ka selle materjali osas skeptilised. Valik langes terasele.
Ega arhitektidel siin jalgu trampida olnud mõtet, kuna korduvalt oli Eleringi juhatuses kerkinud ka küsimus, kas sellist masti ikka üldse on vaja. Kogu loomeenergia suunati edaspidi sellele, et ettevõtmine jõuaks lõpuks positiivse tulemini. Pihlaku sõnul on suur osa selles, et Soorebane teoks sai, Eleringi kommunikatsioonijuhil Ain Köstril, kes oskas ette näha positiivset tähelepanu, mida pälvib elektrit kandev rebane maanteeristil: sellisest reklaamist ei ütleks ära ükski suurfirma. Maanteekunst on suure vaatajaskonnaga, selle nautimiseks ei pea ostma piletit ega võtma eraldi aega. See mõjub, isegi kui kunstihuvi puudub.
Pisut leevendas kaotusvalu teadmine, et seest tühja terasmasti süsiniku jalajälg pole suurem kui kavandatud täismaterjalist puitmastil. Masti kujundust ei muudetud ning nii valmiski teraskonstruktsioon, mis on disaini poolest justkui puitkonstruktsioon. Arutasime Sille Pihlakuga, et kui algusest peale oleks valitud materjaliks teras, oleks selle vorm saanud kindlasti sootuks teistsugune. Arhitektuuris on alati peetud oluliseks, et arhitekt tunnetaks materjali omapära ja kujundaks toote selle suhtes loogiliselt. Kui arhitektuuris on juhusel või ümbertegemisel enamasti negatiivne varjund, siis vahel võib see viia ka põneva lahenduseni. Soorebane on seda kindlasti.
Disainmast valmistati Rumeenia laevaehitustöökojas, kus ta jaotati 11 tükiks, kaeti spetsiaalse ainega, mis tekitas metallpinnale hooldevaba roostekihi, ning sõidutati Eestisse. Ristil keevitati tükid kokku, pintseldati veel liitekohad üle ning tõmmati 33tonnine installatsioon paika. Masti kere on kõige jämedamas osas 1,66 meetrit ning kõige paksemad kohad kere seinas on 22millimeetrise läbimõõduga. Seda on Pihlaku sõnul palju rohkem, kui nõuavad tugevusarvutused. Kui tavamasti prototüüp on läbinud korduvad vastupidavuskatsed, siis disainmasti puhul katsetamist ei tehtud. Seepärast tuli konstruktsioon parasjagu üle dimensioneerida ja kaitsva roostekihiga katta. Selle tulemusena vajas rebane veidi tugevamat materjali, kui plaanitud, aga nüüd võib loota, et ta valvab oma kohal ka veel järgmise sajandi alguses.
Maamärk
Arhitektuurivõistlustel on tavaline, et anonüümsed võistlustööd varustatakse märgusõnaga. Aegade jooksul on ka siin olnud oma trendid: kord on rohkem märgusõnu, mis annavad mingilgi määral edasi töö olemust, siis jälle on kasutusel täitsa juhuslikud viimasel hetkel pähe karanud mõtted. Kui mastiprojekt oli renderprogrammi läbinud, vaatasid ta loojad, et see on just nagu istuv hiigelrebane Kuistlema raba looduskaitseala servas. Vaiko Epliku populaarsel laulul soorebastest oli kindlasti oma mõju ja nii see nimi planšeti nurgale sai, siis aga ärkas ellu ka tellija ja avalikkuse jaoks ning andis uue paralleelelu ka Epliku loole, mis paistab nüüd olevat Eleringi tunnusmeloodia.
Masti avamisel olla Eplik rääkinud oma „Soorebaste“ sünniloo. See olevat loodud isaga veedetud õhtute mälestuseks, nende õhtute, mil nad koos aknast hoovis mängivaid rebasekutsikaid vaatasid. „Näe, jälle soorebased platsis,“ olla isa öelnud.
Rahvakeeli tähendavat soorebane kõverate jalgadega naist. Nüüd on tal teine tähendus: 42meetrine roostekarva loom toetub, nina taeva poole, täitsa sirgetele jalgadele ning annab oma panuse vabastamaks Eestit Venemaalt tuleva elektri sõltuvusest. Ühtlasi rõõmustab ka juba kaugelt teelolijaid: ahhoi, pool teed Virtsu-Tallinna teest on läbi, Haapsalusse sõitjatel lausa kaks kolmandikku!
Kogu 176kilomeetrise kõrgepingeliini peale, mis kulgeb läbi Harju-, Lääne- ja Pärnumaa, on seitse nurgamasti. Võiks arvata, et Elering, kes ei ole pidanud oma Soorebases pettuma, püstitab neid ka mujale liini murdepunktidesse. See pole aga niisama lihtne kordusprojekt: kuna liinide suunanurgad on erinevad, peaks iga rebane arvutis ja arhitektide töölaual veel veidi tantsima ning endale sobiva kuju otsima.
Muidugi pole paha mõte ka teisi kohaidentiteeti toetavaid loomi teeveerde paigutada. Kui seda tehakse nii kõrgetasemeliselt, nagu tehti Soorebane, siis ei häiri ka pisut läbinähtav enesereklaam. Selle üle võiksid ettevõtjad mõelda ja ehk maanteeigavuse peletamisel maanteeametile appi tulla.
Üks väike ettepanek veel: nii uhke mast nagu Soorebane võiks olla välja valgustatud, sest suurema osa ajast on meie pool maakera pime, aga rebasel peaks ju elektrit jaguma!
Sille Pihlaku ja Siim Tuksami Soorebane on Eesti esimene disainimast.Maanteekunst on suure vaatajaskonnaga, selle nautimiseks ei pea ostma piletit ega võtma eraldi aega. See mõjub, isegi kui kunstihuvi puudub.
* Kunstiteoste tellimise seadus, mis reguleerib avaliku otstarbega hoone ehitustöödega kaasnevat kunstiteoste tellimise kohustust avaliku ruumi esteetilise rikastamise eesmärgil (vastu võetud 17. VI 2010).
Näitus „Tiiger ruumis“ EKKMis kuni 1. XI. Kuraatorid Marten Esko, Vanina Saracino ja Lea Vene, kunstnikud Julian Charrière, Iggy Malmborg, Eduardo Navarro, Jaakko Pallasvuo, Jeremy Shaw, Karl Sjölund, Martta Tuomaala, Ana Vaz ja Kristina Õllek.
EKKMis on tiiger. Põnev! Tiigreid on ka enne nähtud. Venemaal pani tsirkusevürst Mstislav Zapašnõi tiigrid hiiglaslikel diskokeradel tagajalgel sitsima ja Mussorgski saatel valssi keerutama. Taimaal armastavad turistid teha pilti koos lombakate ja kaelapidi ketiga põranda külge aheldatud tiigrinirudega. Netflixis olla nähtud üht kuulsat tiigrikuningat, kes kandideeris USA presidendiks. Kõige intrigeerivamat tiigri ja ruumi kooslust märkasin päev enne näitusekülastust jõusaali duširuumis tätoveerituna ühe lopsaka kannika peal.
Lugenud läbi aga näituse sissejuhatava teksti, pulss langes. Tiigrit ei olegi. Hingasin kergendatult. On hoopis energiatemaatika. Põnevkõditava ärevuse asemel, mille oli kasvatanud ootus kohata midagi võõrast ja ennenägematut, on ruumis hoopis masendust ja trööstitust külvav küsimus energia jätkuvusest ja selle ennasthävitavast globaalsest väärkasutusest, mis on teemana käinud läbi juba paljudest nüüdiskultuuri vahendavatest institutsioonidest. Keskkonnatemaatika ei ole rinda küünistega rebiv tiiger, vaid nagu terav ora saapas, mis pikka aega tüütult jalga torgib ja lõpuks lombakaks teeb. Konnakeetmise efekt. Süveneb pisitasa ning halvab lõpuks totaalselt: õudse lõpu asemel tiigriküüniste meelevallas tiigriootuse lõputu õudus.
Laiem pilt. Arvatavasti pole ma ainus, keda kunstiväljal keskkonnateemad ärevaks teevad, seda mitte just heas mõttes. Sisse poeb kahtluseuss, kas ekspositsioon on pandud kokku poliittasapinnalise karmavõla maandamiseks, et kuraatorid saaksid magama heites heldimusega päevale tagasi mõteldes premeerida end ühiskondlikule valupunktile litsumise eest, või oli vaja seda õige regionaalfondi rahakoti avanemiseks. See ei ole sugugi etteheide EKKMi meeskonnale, vaid üleüldine eelarvamustest läbi imbunud umbusaldus ajastu vaimu ees, kus igast toitvast käest ei julge või ei taha palukest vastu võtta. Sund olla päevakajaline. Sund näida oluline.
Võimalik, et skepsise on minus juurutanud hariduse saamine ja andmine disainivaldkonnas, sest maailma vaatamine läbi vaidlustamatu rohefiltri on praegusaja disainihariduse zeitgeist ja kirjutamata seadus. Roheteadvustamine võib olla institutsionaalses keskkonnas maailmaparandamine, muutuste juurutamine mõttemustrites, eurofondidest lihtsamini raha kättesaamise vahend, uue põlvkonna vastutustunde kasvatamine, rohepesuvahend ökoloogiliselt puhtamate toodete edukamaks turundamiseks (nii-öelda hunt lambanahas meetodil varjutatud ausa kaubanduse mahetarbimiskütus), sisutühi käibefraas, reklaamimootor uute üliõpilaste värbamisel ja ka oma olemasolu tähtsuse väljavabandamise platvorm toetusmeetmeid ja toimetulekuallikaid opereerivate ministeeriumide ees.
Ühel punaselt ergaval raamatul siputas selili kukkunud kärbes, kes ei saanud enam kuidagi jalgu alla. Samasugust tekstikütket võis tajuda näitusel.
Me tuleme päikesest. Seega oleme kõik tähelapsed. Mitte ainult meie, inimesed. Kõik meie, elusolendid. Meie loomadena, rakulise struktuuriga elusolenditena. Meie muutliku ja liikumises püsiva mateeriana. Meie kõige olnud, oleva ja tulevana.
Näituse „Tiiger ruumis“ kuraatorid pole õnneks võtnud moraliseerivat hävingujutlustaja rolli, vaid fookus on energial suuremas pildis, ikka külluslikul päikseenergial. Ka kivisöekateldes põlevad väikesed päikesed. Leekides avaldub materjalis salvestunud energia. Päikese energiat on külluslikult ning enamik maale jõudvast energiast läheb raisku. Täpselt, see läheb raisku! Me ei saa sellest mitte mingit majanduslikku kasu. See isegi ei soojenda meie arvuti taga istumisest lodevat keha, sest päevitamise asemel istume tiigriga koos väikeste vaateakendega ruumides arvutite taga ja laseme kateldes põlevatel päikestel soojuse mööda torustikke meieni kanda.
Kui jumal oli loonud valguse ja pimeduse, taeva ja maa, floora ja fauna, jäi ikkagi midagi puudu. Kus on valitseja? Ja ta lõi Aadama ja tema küljeluu Eeva ning nad hakkasid valitsema kõige selle üle, mille Jumal oli loonud. Kõik pidi ära tasuma. Valgusele määrati taastuvenergia maks ja pimedas pandi tuli põlema. Maa hariti üles ja taevas lendasid lennukitega turistid kaugele Taimaale aheldatud tiigriga pilti tegema. Riigimetsa majandajad hakkasid floorat kärpima ja faunale lükati lüpsik udara otsa. Ja jumal nägi, et see on hea, ja läks seitsmendal päeval juba ära puhkusele.
Bataille, katarsis ja ülemäärasus. Näituse sõnaline osa on laenatud Georges Bataille’ 1949. aastal ilmunud päikeseenergiale tuginevast käsitlusest „Neetud osa“, kus on kirjas: „Seksuaalakt on ajas sama, mis tiiger ruumis.“ Me oleme õppinud kasutusele võtma üha suuremaid ajas talletunud energiaressursse. Bataille väitvat, et ülemäärase energia needus peitub selles, et seda tuleb vältimatult raisata. „Kui süsteem ei saa enam kasvada või selle kasv ei suuda ülemäärasust täielikult ära tarbida, siis läheb see möödapääsmatult raisku; see tuleb ära kulutada – teadlikult või mitte – kas hiilgavate või katastroofiliste tulemustega.“1
Tahtmata religiooni rünnata, väidan, et oleme juba piibellikult (või siis õigemini aabrahamlikult) häälestatud inimesekesksele ignorantsusele. Siinkohal kohtuvad meie jumalik päikesest pärinev valitsejataak ja energeetilise ressursi ülejääk. Mida üldse kujutab endast ülejääk? Idee ülejäägist saab esineda vaid täielikult muust elust irdunud inimkooslustel, mis eirab muutumist, liikumist ja teisenemist, määrates igale asjale majandusliku väärtuse ja hinna. Mis on ühe naftabarreli hind? On selleks nätskete tiibadega uppuvad linnud või „õli rahu vastu“ egiidi all terrorismivastases sõjas laastatud inimelud. Valdavalt konverteerime seda dollaritesse. Veidi retrofuturistliku düstoopiamaiguga näitus võiks mahtuda ka pealkirja alla „Võit päikese üle“.
Selles, et ma pole siiani maininud ühtegi näitusel eksponeeritavat teost, avaldub, et mind intrigeeris õigupoolest pigem väljapanekuga kaasnev kataloog, mille lugesin esimest korda läbi ekspositsiooni kõrvale, teist linnahalli taga rannas ja kolmandat korda õhtul kirjutuslaua taga. Kuna peaaegu kõik välja pandud teosed on tekstipõhised, siis sain nende kohta lugedes kohati märksa tugevama elamuse, kui ruumis kohapeal, sest avanesid rohkemad kihistused ja kontekst. 160-l leheküljel on avatud üheksa kunstniku teosed. Marten Esko tekst on tihe, kirjutatud nauditavalt ladusalt. Ta on toonud kokku piisavalt intrigeerivaid näiteid-seoseid, et panna teksti uuesti ja uuesti lugema. Koos kaaskuraatorite Vanina Saracino ja Lea Venega on loodud intellektuaalne tervik, mida on huvitav jälgida.
Võiksin isegi pidada näituse kõige huvitavamaks osaks kuraatorite endi koostatud ruumi, mille uksel seisab kiri „Tiigrite osakond: Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum“, millega parafraseeritakse belgia kunstniku Marcel Broodthaersi projekti „Moodsa Kunsti Muuseumi kotkaste osakond“. Kataloogis on informeerivalt mainitud: „See ei ole kunstiteos“. Nojah, see ei ole piip, kui mõelda Magritte’i peale. Nii-öelda kuraatorite ruumi on toodud kõikvõimalikud tiigrit kujutavad artefaktid: Wiiralti tiigriga suveniir-mängukaardid, Tiger Kingi presidendivalimiste kruus, ehted, sallid, mänguasjad, ristpistes seinavaip, plakatid, muusikaalbumid, kujukesed jne. Akna all laual ootas mind aga katarsis. Laiali olid laotatud Bataille’ enda ja tema avaldatut tõlgendavad teosed, mida kuraatorid olid kontseptsiooni kallal töötades kasutanud. Ühel punaselt ergaval raamatul siputas selili kukkunud kärbes, kes ei saanud kuidagi enam jalgu alla. Samasugust tekstikütket näitusel tajusingi. Materiaalne ruum oli jalge alt kadunud ja ponnistustele vaatamata olin siruli Bataille’ tekstidel, suutmata pöörata väärikat tähelepanu energiatemaatikat tõlgendavatele kunstiteostele. Minu enda energiakulu näitusel oli väga vähene: olin säästlik ja passiivne. Pärast käisin huvi pärast kaalu pealt läbi ja netikalkulaator ütles, et kolme ja poole näitusel veedetud tunni jooksul olin kaotanud 196 kalori jagu üleliigselt talletunud „neetud“ päikeseenergiat.
Inimese mõõt. Tiigril on ükskõik, kas ta on või ei ole ruumis. Ruum mõttelise konstruktsioonina tekib inimese kohaloluga inimese peas. Ilmaruum on ilmatu suur ja lai. Asjad ei asu üleval ega all. Asjad on. Alles inimese kohale jõudes hakkavad asjad asetsema paremal, vasakul, ees ja taga. Kui ruum on palju suurem kui inimene, siis on ruum suur. Kui ruum tekitab klaustrofoobiat, ei mahuta vajalikku piisavalt hästi või takistab liikumist, on ruum väike. Võtkem või vana hea puu kukkumise näide. Kui keegi puu kukkumist ei kuule, siis puu kukkudes heli ei tee, sest alles kõrva vahendusel muundab aju laineosakeste võnkumise äratuntavaks koodiks ehk heliks, mis sunnib protsessori asjakohase tõlgenduse puhul murdosa sekundiga tuulises metsas tuhatnelja liduma.
Emil Tode ehk Tõnu Õnnepalu teose „Piiririik“ minategelane kirjeldab idast läände sattunu segaseid tundeid, häbi ja tülgastust tänaval vastu tulevate idaeurooplaste vastu, kelles ta enese liig valuliselt ära tunneb. Kõik senised takistavad füüsilised piirid on äkki tont teab kuhu kadunud, kuid tontlik piiravus püsib. Need piirid asuvad sõnastamata alltekstina temas eneses. Niisamuti püsib saapas torkiva orana tiiger igas võimalikus ruumis, sest me kanname tiigrit kaasas. Tuba on tühi, aga ärev lõrin kuklas saadab meid ruumist ruumi. Lõpetan näitusekataloogi sõnadega: „Tulevikus saavad meist kõigist tuleviku-uurijad, soovime seda või mitte. Peame hakkama mõtlema energiast ja sellest, kuidas see – vähemalt kasutataval kujul – aina vähem kättesaadavaks muutub (looduses raisatud näiliselt lõputu koguse kõrval).“2
1 Georges Bataille, The Accursed Share. Tlk Robert Hurley. Zone Books, Brooklyn, New York 1989.
2 Allan Stoekl, Bataille’s Peak: Energy, Religion and Postsustainability. University of Minnesota Press, Minneapolis 2007.
