Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Südames on organismi elujõud

    MERLE KARRO-KALBERG

    Sellest, miks peaks järgmine kultuur­kapitali vahenditest rahastatav riiklikult tähtis kultuuriobjekt olema Tartu südalinna kultuurikeskus, räägib linnaarhitekt Tõnis Arjus.

    Taaralinna soovitakse kultuur­kapitali vahenditega ehitada kolme hoonet: mitmefunktsiooniline linnahall, linnahall koos perekeskusega ja südalinna kultuurikeskus. See tekitab segadust: linn ei ole oma prioriteete paika saanud.

    Tõnis Arjus: Tegelikult on mitme funktsiooniga linnahall ja perekeskus üks ja seesama. Keskerakond esitas eraldi toetusavalduse multifunktsionaalsele linnahallile ehk Tartu Arenale. Nii esitati Tartust kultuurikomisjonile kaks hoonet. Praegu ongi seis veidi segane. Kultuurikomisjonile on projektide dokumendid kõik võrdselt esitatud, sealhulgas toetuskiri ühele objektile.

    Tartu linnal on prioriteet siiski väga selgelt paigas. Kahes kinnitatud üldplaneeringus on ette nähtud uue kultuurikeskuse rajamine kesklinna parki. Sirvisin täna oma vanu pabereid ja leidsin selle hoone idee esimese visandi aastast 2013. See keskus on eesmärgina kirjas ka kahes koalitsioonileppes, kuhu on olnud kaasatud paljud poliitilised osalised.

    Kultuurikeskuses saaksid uued ruumid linnaraamatukogu ja kunstimuuseum. Nende asutuste ruumimaht kasvab. Kavandatakse ühisruume seminaride korraldamiseks, töötubadeks, kohtumisteks. Lisaks pilliharjutusruumid, galerii, arutelude ruum jne. Aina enam oodatakse ja küsitakse tarbimisvabu ruume, kuhu saab ilma midagi ostmata sisse astuda. Kui vaatame kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu puudutavaid küsitlustulemusi, siis selgub, et puht füüsiliselt on nende asutuste ruumid ajale jalgu jäänud ja oodatakse paremaid. Saku suurhalli sarnase hoone kavandamine Tartusse ei saa olla omavalitsuse ülesanne.

    Palju räägitakse, et kõigele sellele võiks leida ruumi hoopis Raadil Eesti Rahva Muuseumis.

    See küsimus sarnaneb arutelu ja küsimustega, mis tekkisid suvel, kui linn korraldas Autovabaduse puiesteed. Ka siis küsiti, et miks me üldse midagi muutma peame, elu on ju niigi hea. Kui tegu tehtud sai, mõisteti, et linn peab pidevalt arenema, ja arenema õiges suunas. Tartu linn on kokkulepetega, näiteks üldplaneeringus, kinnitanud juba aastaid, et eelkõige on tarvis tugevdada südalinna, sest südames on kogu organismi elujõud. Koostöö ERMi ja teiste asutustega üle Eesti on ju olemas ja pidev. Me ei saa unustada, et Tartu kunstimuuseum on riigimuuseum, millel on roll täita Eesti kultuuriruumis. Oma eesmärkidega on see täiesti eraldiseisev asutus. ERMil on omad eesmärgid. On selge, et neid asutusi ei saa kokku liita. Niisiis ei ole need võrreldavad suurused ja nähtused.

    Kas midagi kavandatavast, näiteks saal, oleks palju hõlpsam ehitada ikkagi Raadile? Tartu Arena ehk linnahalli pooldajad räägivad jällegi sellest, et Lõuna-Eestis pole ühtegi sellist saali, kus saaks pidada suuri rahvusvahelisi konverentse ja kokkusaamisi.

    Saal moodustab südalinna kultuurikeskusest väga väikse osa ja see toetab kunstimuuseumi ja raamatukogu toimimist.

    Maksimaalselt 500 kohaga saal on muidugi hoopis teisest kategooriast kui Tartu Arena kavandatavad saalid. Taas tuleb tõdeda, et need kaks on täiesti võrreldamatud. Arena on väga hea projekt, mida erasektor võiks kavandada eeldusel, et projekt tasub ennast ära. Praeguseks pole keegi toimiva äriplaaniga välja tulnud. Sellest hoolimata on linn Raadil hallile maad reserveerimas, ka üldplaneeringus on sellele koht ette nähtud. Kui keegi tuleb heade mõtetega, siis on linn valmis nendega kaasa minema.

    Me räägime aga järgmisest riikliku tähtsusega kultuurihoonest. Südalinna kultuurikeskuses leiaksid koha linnaraamatukogu, mille kesklinna haru külastab praegu 300 000 inimest aastas. Üle 30 protsendi külastajatest moodustavad Tartu lähipiirkondade elanikud. See näitab, et tegu on väga tähtsa asutusega ning selle parendamine on linna ülesanne. Tartu kunstimuuseumile on riik pannud kunsti arendamise ja hoidmise ülesande. Ilmselgelt on tegu kõrgel tasemel organisatsioonidega.

    Milliseid tasuvusuuringuid on tehtud südalinna kultuurikeskusele?

    Südalinna kultuurikeskusele on tehtud kaks tasuvusuuringut. Need on aidanud ruumiprogrammi paika saada, vastavalt siis kas midagi vähendada või suurendada. Tuleb arvestada, et tegu ei ole äriprojektiga. Ei raamatukogu ega kunstimuuseumi eesmärk ole ju kasumi teenimine. Me ei saa südalinna kultuurikeskust võrrelda mõne ärilise ettevõtmisega. Tasuvusuuringute eesmärk on ruumiprogrammi sättimine, nii et kavandatavad ruumid aitaksid hoone ülalpidamiskulud ära katta. Lähitulevikus need investeeringud ära ei tasu ja seepärast me kultuurikeskusele riigilt toetust küsisime. Tegemist on siiski kultuurihoonega.

    Kui suur osa raamatukogust kultuurikeskusse koliks, vajab alles selgitamist. Praegu oleme seisukohal, et kogusid pole mõtet pargimajja viia, need jäävad vanasse hoonesse. Ülejäänu kolitaks ümber uude hoonesse.

    Teine suur teemadering, mis kavandatavat kultuurikeskust ümbritseb, on Kaubahoovi parki ehitamine. Esimene pahameeletorm vallandus mõni aasta tagasi kesklinna üldplaneeringu koostamise ajal. Nüüd on taas hakatud küsima, miks peab keskuse just sinna ehitama, ning väidetakse, et hoone hävitab linna keskse roheala.

    Need pole tõesti võõrad pinged. Üldplaneeringu arutelu parkide ja hoonestuse teemal toetus sulaselgele valele: väideti, et Tartu linnavalitsus on võtnud nõuks hävitada kõik kesklinna pargid. Kui vaatame kesklinna üldplaneeringus sätestatud tingimusi konkreetselt südalinna kultuurikeskuse ja kesklinna (Kaubahoovi) pargi kohta, siis näeme, et seal on selgelt kirjas, et tegu on majaga pargis ja vähemalt 50 protsenti haljas­alast peab säilima haljasalana. Selleks et see tegevusrohke ja mõnusa linnapargina toimiks, on vaja luua atraktsioone, keskkond nüüdisajastada. Hoone täpne asukoht selgub rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tulemusel. Kindlasti eeldame, et lõpplahenduse autorid on parki suhtunud pieteeditundega.

    Tõsi ta on, seda konflikti on lihtne tekitada: kohe-kohe tullakse kirvestega pargipuude kallale! On selge, et see pole mitte kellegi eesmärk. Eesmärk on tuua kohta, mis on kõige paremini ligipääsetav ja mis ootab nüüdisajastamist, tugev avalik funktsioon. Sellest võidavad kõik ega kaota mitte keegi.

    Järgmise aasta kohalike omavalitsuste valimised on juba käima läinud. Puud vs. majad ja kesklinna parkide kaitsmine on kindlasti paljudele poliitikutele atraktiivne teema, millest kinni haarata ja praegusele linnavõimule vastanduda. Kas praegu oli õige aeg kultuurikeskuse plaaniga välja tulla?

    Aeg on ainuõige, sest arutelu käib järgmiste tähtsate kultuurihoonete üle. Ma väga loodan, et valimisprotsessis vaadatakse taotluste sisu ja valimisaastal osatakse maha suruda poliitilised taotlused, kuulatakse rohkem võimalike kasusaajate hääli ning mõeldakse läbi, kuidas esitatud projektid mõjutavad Eesti kultuuriruumi. Rahastusotsus tehakse järgmiseks 20 aastaks, selle sidumine kohalike valimiste teenistusse oleks väga lühinägelik.

    Kas sulle kui linnaarhitektile on seoses südalinna kultuurikeskusega ette heidetud, et oled hakanud poliitikat tegema?

    See on vastuoluline väide. Kui volikogu on kinnitanud ühiselt eesmärgi, et südalinna kultuurikeskus on vajalik hoone ja näinud selleks ette ka maa-ala kesklinna kõige atraktiivsemas asukohas, siis oleks, vastupidi, poliitiline, kui ametnikud ei töötaks selle eesmärgi saavutamise nimel ning hoiaksid mõne teise huvigrupi poole. Südalinna kultuurikeskuse meeskond on linnavalitsuseülene, kõik töötavad parima kontseptsiooni väljatöötamise nimel. Seda ei saa pidada politiseerituks – seda kannustab kõigi sügav huvi, et kultuurikeskkond areneks veel jõudsamalt.

    Hinnanguliselt maksab kultuurikeskus 60 miljonit eurot, 40 sellest küsisite kultuurkapitalilt. ERM näiteks läks maksma 47 miljonit. Kuidas kujunes kultuurikeskuse hind?

    Eelarve koostamise alus oli ruumiprogramm, mis näeb ette 19 500 ruutmeetrit. Sellele lisandub maa-alune parkla. Seda on võimalik rajada erasektoriga koostöös. Me muidugi ei tea, mida tulevik toob ja milliseks kujunevad lähiaastate ehitushinnad. 60 miljoni sisse on arvestatud ka väliruumi nüüdisajastamine, s.t investeeringud sellessesamasse parki. Sinna sisse on arvestatud ka väliruumi osa. Kahtlemata ei ole see koht, kus saab odavalt läbi ajada. Tahame, et tervik oleks maailmatasemel ja atraktiivne. Plaanitava arhitektuurivõistluse ala ulatub Küüni tänavast jõe äärde. Territoorium on suur ja see 60 miljonit on vajaliku lõtkuga summa.

    Millised on südalinna kultuurikeskuse eeskujud mujalt Euroopast?

    Selliseid kultuuriasutusi on Euroopa linnades viimastel aastatel püstitatud omajagu, eriti kunstimuuseume ja raamatukogusid. Selgelt võrreldavat objekti pole, sest linnad ja nende vajadused on erinevad. Aarhusis on uus linnaraamatukogu Dokk1, mille võiks eeskujuna välja tuua. See asub kesklinnas mere ääres, trammipeatus on raamatukogu ees. Majja on koondatud paljud avalikud funktsioonid. Kui seal mõnda aega viibida ja toimuvat jälgida, siis on näha, kuidas sinna lihtsalt tullakse, et teistega kohtuda, pidada koosolekut või seminari. Ühes nurgas on õhtuti väitlusklubi, teises džässikontsert. Hoone keskel on suur saal, mille saab ühendada kogu hoone osaks.

    Teine hea näide, kuidas hoone värskendab kesklinna olemust, on Leeuwardeni Friisi muuseum – Fries Museum. Leeuwaren oli mõni aasta tagasi Euroopa kultuuripealinn, muuseum on linna keskel, sellega äratati kogu linn uuele elule. Meile lähim väga hea näide on muidugi uus Helsingi keskraamatukogu Oodi. Nii tahame teha ka Tartus.

    Tartu südalinna kultuurikeskuse eeskujudena võib välja tuua Aarhusi linnaraamatukogu Dokk1 (Schmidt Hammer Lassen Architects, 2015) ja Leeuwardeni Friisi muuseum (Bierman Henket architecten, 2013).

  • Asjade sügis

    PAAVO MATSIN

    Eks ole ju nii, et kogu elusloodus hakkab sügisel vaikselt surema või vähemalt endasse tõmbuma. Alkeemiliselt märgib sügis lähenemist talvele, õhtule, surmale. Kui vaadata aastat alkeemilise tervikuna, nii nagu XIX ja XX sajandi piiril paljudes okultistlikes organisatsioonides asjast aru saadi, siis ilmnes aastaaegade ja nendele vastavate elementide ring eelkõige igasugustes pühitsusrituaalides, kus ohverdati alati kindlas järjekorras maa, vee, õhu ja tule haldjatele.

    Alkeemiline sügis akadeemilises linnas

    Maa (sügis) on külm ja kuiv, Vesi (talv) on külm ja märg, seega Maalt Veele ehk sügisest talvele liikumine on alkeemiliselt seotud lagunemise ja määndumisega. Veelt (talvelt) Õhule (kevad) üleminek vastab aga alkeemiliselt destilleerimisele ja Õhult (kevad, mis on alkeemiliselt soe ja märg) üleminek Tulele (ehk suvele, mis esindab soojust ja kuivust) kujutab endast alkeemiliselt kuumutamist. Olulisemates rituaalides järgiti alati seda järjekorda, sama süsteemi on kujutanud oma maalidel ka näiteks Arcimboldo, kes teadis, et nii tekivad õiged dialoogid elementide ja aastaaegade vahel mis tahes protseduurides. Ja kuigi Arcimboldo aasta­aegade pilte õukonna diplomaatilisteks kingitusteks suisa vorpis, muutis ta alati veidi sama teemaga maale, näiteks sügise puhul varieeris koloriiti.

    Sügisene Tartu, kui isad toovad lapsi lasteaiast ja boheemid istuvad Barlova ees nagu rahatud imperaatorid, on ülbelt rahulolev. Ka suur loodus on kord jälle varieerinud oma koloriiti, sest kätte on jõudnud tõeline vananaistesuvi või, nagu mõnel pool öeldakse, indiaani suvi, mis kogu oma soojas ja kuivas jõus näib olevat haaranud selle alkeemiliselt võrdlemisi märja koha peale ehitatud akadeemilise linna.

    Sügisene Tartu näib ülbelt rahulolev, kuid kogu see klassitsistlik uimerdamine on tegelikult petlik. Kõik on vaikses muutumises.

    Loomulikult on tegelikult kogu see tartulik klassitsistlik uimerdamine petlik. Saan sellest aru hetk hiljem, kui vestlen ühe Tartus elava sõbraga, kes muidu tegi aastaid giiditööd ja pidas võrdlemisi edukat Airbnb majutust. Imetlesin alati, kui mõnusalt ta oli oma elu korraldanud. Eks kohati tuli ette mingeid amokki jooksvaid kliente nii reisidel kui ka ööbimiskohas, aga üldiselt oli kõik ikkagi viisakas ja toimis. Nüüd on aga giiditöö lõppenud ja majutuskohtki müügis. Pealtnäha kõik veel justkui funktsioneerib, aga asjad on halvaks läinud, lagunema ja määnduma hakanud. Panen tähele, et sõbra riietus on läinud kuidagi eriliselt ekstravagantseks. Täna on tal seljas millegipärast jaapani kimono ja mulle tulevad meelde kunagi Tõnis Vindi öeldud targad sõnad, et impeeriumide viimases astmes, enne nende kokkukukkumist, ehitatakse just eriti pompoosseid hooneid, justkui üritades kogu jõust tõestada oma olematut väge. Kuid jätame kimonos sõbra kõrvale, küll ta välja ujub. Siinses kirjutises huvitabki mind inimesest rohkem tema maja.

    Mäletan, et suvel armastas kuskil siinsamas lebada kõnniteel ilus dobermann, kellest inimesed igaks juhuks ettevaatlikult mööda astusid. Koer oli väga sõbralik ega haukunud kunagi, kuid mine teda tea … Tundub, et ka koer on kuhugi minema kolinud, sest kõik on nüüd vaikses muutumises. Praegu peatub samas kohas kõnnitee ääres kinnisvarabüroo tibukollane väikeauto, millest väljub energiline noor naine, kes hetk hiljem saabub tagasi karbitäie magusate kookidega. Figuuri järgi otsustades ei ostnud ta neid endale, kuid ma ei ole sellel sügisel niisugustes asjades enam väga kindel, sest nüüd on nii loomadel kui ka inimestel tihti mingid peidetud saladused. Ma ei imestaks, kui ta viskaks need koogid kellelegi siinsamas pähe või sööks salaja ja frustreerunult üksinda ja alasti kodus ära. Mulle see meeldiks, kui koogid oleks korrakski elu peategelasteks, mitte lõbusa seltskondliku vestluse vaikivateks ja kaduvateks saatjateks, kui neid õhtusöögi lõpetuseks kuskil nagu möödaminnes sisse vohmitakse. Sellest tundmatust naisest rohkem huvitavad mind tõesti praegu tema koogid.

    Tundelaenguga esemed

    Tšehhi legendaarse animaatori ja filmitegija Jan Švankmajeri arvates sobivad „aja depressiooni ja lagunemise väljendamiseks must huumor, müstifikatsioon ja küünilisus palju paremini kui tülgastav sentimentaalne moraliseerimine“.1 Mõnes mõttes on just see sügis oma uue taudilainega avanud selgemalt inimeste varjatud poole. Kuid seekord ei taha ma rääkida inimestest, vaid asjadest! Inimestest, nende võõrandumisest ja kannatustest, üksiolemise traagikast, nahavärvi pärast rõhumisest ja muust seesugusest jumal teab millest on lõpmata palju lobisetud. Näitlejad on arutlenud, kuidas on mõjunud sunnitud paus neile, õpetajad ja õpilased on jaganud oma taudiaja kogemusi jne.

    Švankmajer on ühes intervjuus öelnud umbes nii, et armastab vanu asju, aga mitte sellepärast, et need on vanad, vaid et need on olnud tunnistajaks tunnetele. Lühidalt: kui inimesed on puudutanud neid objekte emotsionaalselt laetuna, on nad laadinud need oma energiaga. Seega on Švankmajeri arvates asjade mälu palju pikem kui sureliku mäluga inimestel. Ta on üritanud niisugustele asjadele anda oma filmides peaosa, kunagised tunded kuidagi asju demonstreerides üles äratada.

    Kaader Jan Švankmajeri filmist „Naudingu vandenõulased“ („Spiklenci slasti“, 1996).

    Švankmajeri kui erudeeritud alkeemiku filmidest (juba filmistuudio nimi oli tal Athanor ehk alkeemikute ahi!), kus asjad ka tõesti peaosadesse on pandud, sobib vaatamiseks muidugi eriti „Naudingu vandenõulased“ („Spiklenci slasti“, 1996). See kujutab üksindusse mõistetud inimesi ihade otsinguil. Kõigil on oma saladus. Üks ajalehemüüja on valmistanud kodus masturbeerimismasina, et nautida täielikult armastatud telediktorit. Sama telediktorist kaunitar on aga õnnetus abielus, nii et peab ennast rahuldama kausis ujuvate elavate kalade abil. Tema mees, politseiuurija, tegeleb töötoas aga keeruliste harjadest, varastatud karusnahksetest kraedest ja kummikinnastest ning potikaantest konstrueeritud mõnumasinatega. On veel teinegi ühes ühiskorteris eraldi elav noormees ja vanem naine. Noormees teeb pornoajakirjadest kukemaske ja vanadest vihmavarjudest linnutiibu, mida kasutab keerulistes rituaalides, rünnates naabrinnat kujutavat nukku. Naabrinaine elab end välja vanas kabelis aga piitsaga sedasama meest kujutavat nukku pekstes. Filmi lõpuks jooksevad kõik tegevusliinid kokku ja kukemehe rituaali käigus tapetud naabrinaine sureb maagilise analoogia tõttu päriselt, nagu teda kujutav nukk. Kõik mehhaniseeritud mõnumasinate ideed aga liiguvad nagu laste mängus järgmisele mängijale. Võib öelda küll, et selles filmis on esikohal asjad, mis omavad emotsionaalset mälu ja hakkavad ühel hetkel ise toimima, taasluues samu emotsionaalseid olukordi, mis olid kandnud inimesi, kes olid need loonud.

    Švankmajer teab väga hästi, et Euroopa müstikale on erinevalt idamaistest õpetustest omane paljude esemete kasutamine rituaalides (mõelgem siinkohal kas või vabamüürlaste uhketele templitele ja aksessuaaridele). Tema huvi on suunatud igasugustele pisiesemetele, nagu liimituubid, harjad, lihatükid, lauanõud, ihupesu jne. Just niisuguste kõrvaliste esemete kesksest demonstreerimisest kasvab välja tema filmikeele alkeemiline müstika. Ta läheb tagasi esemelisuse alustasandile, kus iga tass, kasutatud taldrik või tööriist ärkab ellu ja kannab müstilis-alkeemilist sõnumit. Ükskõik kui vaene ja üksik ka mõni inimene praegu üha süveneva isolatsiooni ajal on, on tal ikka mõni taldrik või tass, mida ta võib kasutada alkeemiliselt laetuna sarnaselt Jeesuse viimasele mitmel aastatuhandel rituaale käivitanud suure neljapäeva söömaajale. Nii kole ja antihumaanne, kui see mõte ka praegusele inimesele ei tundu, siis vaid tänu asjadele (mitte inimestele!) võib iga inimene end tunda lõpuks täisväärtuslikuna. Võrdlemisi hullus seisus on selles mõttes kõik kehalise rõhuga joogaõpetusega tegelevad eurooplased, kes sisendavad endale, et ei vaja asju, ja kujundavad nii tahtmatult oma kehast maksimaalse asja.

    Maskid ja kirjandusfestival „Prima vista“

    Selle sügise püünel pole asjad mitte ainult esikohal, vaid need juhivad inimesi ka emotsionaalselt. Seekord siis jälle igivanad maskid.

    Tajusin seda Tartus, esinedes kirjandusfestivalil „Prima vista“, kus pidin rääkima variautorsusest koos eesti kirjandust ungari keelde tõlkiva Kriszta Tóthi ja raamatukaupmees Siim Lillega. Üritus toimus värske õhu käes ja kohati kasutati visiiri. Sellega rääkides ei ole aga midagi kuulda ega saa ka mõnusasti veini rüübata. Mõnes mõttes on mask (ja visiir) ju kindlasti kultuuriajalooliselt erootiline ese päris ehtsas švankmajerlikus tähenduses. Piisab, kui meenutada kuulsat Veneetsia maskiballi.

    Ka variautorsuse teema sobib päris kongeniaalselt käesolevasse sügisesse. Švankmajeri pornolehtedest kukemaski valmistanud mees tõusis filmis lendu ning sooritas mõrva, kuigi enda teada tappis maagilise rituaali käigus vaid nuku, asetades selle pähe õhupalli kukeverega ning visates seejärel „naabri­naist“ hiigelsuure kivirüngaga. Kõik filmi „Naudingu vandenõulased“ tegelased olid ju autorid, kes üritasid toimetada varjus, omalaadsed variautorid, kes lõid varju hoides midagi naudingulist ja ebatavalist. Telediktor Anna Wetlinská, kes mängib „Naudingu vandenõulastes“ iseennast, näitlejat ja hästi tuntud telediktorit, läbis parajasti filmivõtete ajal psühhoanalüüsi kursust ning selle juhendaja julgustas teda näitlema ka erootilises stseenis, kus ta saab oma töökohal telekaamerate ees uudiseid lugedes orgasmi. Võib küsida, kas ka siis, kui inimene mängib iseennast, on ta variautor?

    Filmis tekib teatav alkeemiline katkematu ahel: Wetlinská saab orgasmi, kui ta jalgu puudutavad kalad, keda ta söödab leivakuulikestega, mida teeb salaja üks postitöötaja, kes sisestab need igal õhtul naudinguga oma kehasse. Sama postitöötaja puutub kokku ka kukemaski kandva mehega jne, jne. Kahel tegelasel on ka nendekuju­lised nukud (filmi on põimitud ohtrasti animatsiooni) ning me võimegi jääda kõiki Švankmajeri kihte lahkama, kuigi mõistlik oleks vaid sedastada, et ta (nagu ka Arcimboldo) on kasutanud euroopalikku alkeemilist ja asjakeskset traditsiooni, kus vaid irooniana on idalikke elemente (postitöötaja ilmumist saadab India muusika).

    Inimeste tunnetega laetud esemed Švankmajeri filmis – mida on neil öelda meile ja meie igapäevaelus ette tulevate esemete kohta? Psüühika hügieeni seisukohast on oluline jälgida pidevalt oma alateadlike protsesside sümptomeid ka esemelise maailma suhtes. Kes neid seoseid ei taha näha või ei näe, kes ei tunnista esemete olulisust ja ajab hipilikku loba asjadest loobumisest (mis reaalsuses võimatu), võib sattuda švankmajerliku käsitluse alusel kergesti nende nagu mõne teadmata allikaga taudi mõju alla ja lõksu. Kui olla jungiaan, võiks öelda paradoksaalselt, et ainus rohi esemete mõju alla langemise vastu on just omada teatud emotsionaalselt laetud esemeid, ka spetsiifilisi rituaalseid esemeid, ja teadvustada endale, et meis peituvad arhetüübid (kas või näiteks anima ja animus) filtreerivad alati kollektiivse alateadvuse sisu ja moodustavad psüühilise struktuuri vundamendi. (Jung on käsitlenud seda problemaatikat pikemalt näiteks oma teoses „Aion“, mis ilmus 1951. aastal.)

    Uurigem oma mikrokosmost. Sellest, et sügis sisaldab endas, ja eriti tänavune sügis, teatavaid lagunemise ja määndumise märke ka majanduslikult, sain hiljuti aru, kui uurisin paari mulle huvi pakkunud korteri müügikuulutust. Kummalisel kombel olin valinud tuhandetest korteritest kinnisvaraleheküljel kaks, mida müüsid eraisikud ning kelle nime guugeldades tuli kohe välja kelmusele viitav taust. Jäin mõtlema, mida võiks selline ootamatu kokkusattumus öelda minu enda kohta. Miks hakkasid mulle meeldima nii sisustuse kui ka asukoha poolest just need kaks korterit? Kas tundsin ära mingisuguse mulle lähedase tundelaengu, mis hakkas toimima analoogiliselt maestro Švankmajeri filmiloogikaga? Korraks tundus tõesti, et need kelmide pakutud korterid andsid hetkeks võimaluse nautida eriliselt laetud esemete esile kutsutud spetsiifilisi sensuaalseid emotsioone …

    Elusügise kaptenid Oskar Luts ja Hardi Tiidus

    On iseenesestmõistetav, et just sügiseti tehakse tähtsaid otsuseid, minnakse kuhugi, astutakse sisse, ühinetakse, pannakse end kirja mingitele kursustele, kiputakse ehk liigagi elitaarsetesse klubidesse jne. On selge, et selline neurasteeniline tegevus võib lõppeda kohati sissekukkumisega ka parimatele poegadele ja tütardele. Ka näiteks armastatud klassik Oskar Luts astus sügisel 1922 (kui olla täpne, siis avaldus on tehtud kuupäevaga 22. IX 1922) Tartu rohuteadlaste korporatsiooni Fraternitas Liviensis. Siiani võrdlemisi kitsale huviliste ringile kättesaadavate Karl Rähesoo mälestuste järgi, mis ilmusid väliseestlaste kirjastatuna 1957. aastal USAs, tundis Luts end korporatsioonis võrdlemisi ebamugavalt. Rebane Rähesoo kõnetas kord Lutsu, aga sai vastuseks võrdlemisi põhjendamatult karme, isegi vaenulikke repliike. Kui Luts istus pidulauda, pidas ta täiesti läbikukkunud kõne ning kadus lõpuks vaikselt koosviibimiselt. Keegi ei pahandanud, pigem muiati, sest teati, et Luts oli ilmunud konventi juba „hea auru all“.2 Luts oli tollal jõudnud oma 30. eluaastate keskele, oli juba vilistlane ja hakkas tüürima oma elusügise poole nagu kapten Trumm „Kunksmooris“.

    Toivo Tootsen on oma väga sümpaatses elulooraamatus „Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber“ edasi andnud kahe elusügisesse seilanud populaarse kultuuritegelase Oskar Lutsu ja armastatud Hardi Tiiduse kohtumise. Muide, ka Tiidus oli korporant (ta kuulus korporatsiooni Tehnola). Kaks kultuurigiganti kohtusid alkeemilises-akadeemilises Tartus (aastaarv teadmata) Väikese Kaare nurga peal kohvikus: „Tema seisis seal leti juures, ma tulin sisse ja võtsin pudeli õlut. Ta ütles mulle: „Näe, sa tulid ka minunimelisse kohvikusse!“.3 Kogu selle sõbralikus õhkkonnas toimunud kohtumise teeb aga eriti huvitavaks üks kummaline sümmeetria. Nimelt oli nagu Lutsul ka elusügisesse jõudnud Tiidusel lõpuks Tallinnas omanimeline baar kino Kosmose vastas Roosikrantsi ja Pärnu maantee nurgal, kus Vana Hõbe käis vahel isegi mitu korda päevas.

    Ehk võikski Hardi Tiidus olla ühe elusügisesse jõudnud inimese parim näide. Läks ta ju pensionile päevapealt, kasvatas ise oma armastatud väikest tütart, käis omanimelises baaris ja tegeles talle meeldivate asjadega, jõudis elu lõpul ka veel oma Mekasse ehk Rooma. Mõnes mõttes kehastab ta eestlase psüühika seisukohalt olulist küpset sünteesi (alkeemias vastaks sellele herm­afrodiit), olles ühes isikus nii vabariigiaegne eliitkoolist tulnud korporant (vaadake vaid, kuidas Tiidus oskab televisioonisaadetest tehtud fotodel kanda frakki!) kui ka Eesti laskur­korpuse major ja politruk, kuid, mis kõige olulisem – eelkõige igas asendis ikka ja alati hea inimene.

    Kuid kuidas olid Lutsul ja Tiidusel asjadega lood? Lutsu kodu järgi ehitati hiljem palju väikeelamuid Tartusse ja vähemalt oli tal Koidula kuju, kuhu sisse sai naise eest pudeleid peita. Tiidus jäi elu lõpul paljust ilma: ta lahutas ja ka korter Roosikrantsi tänaval läks omandi­reformiga käest. Tema armastatud tütar Maria meenutab elulooraamatus: „Viimase naise juurest tuli ta ära, kaks kätt taskus. Käisime sealt mõningaid asju toomas. Me läksime kahekesi, et isal julgem oleks. Olin siis vahest viiene. [—] Mul on nii hästi meeles, kui sussid hakkasid meie suunas lendama. Ma olin laps, ei saanud üldse aru, mida see siis nüüd tähendab. Siis ütles isa, et lähme ruttu ära, ei saa midagi siit täna kätte! Nii see siis oligi …“4

    Nii et mida öelda kokkuvõtteks? Traditsioonidest ära pöördunud maailmas, kus valitseb ainult olme ja kus meid ümbritsevad esemed on vaid mingid arusaamatud jäänukid saatanlikust teaduse ja tehnika revolutsioonist, tuleks meil otsida maailmast mingeid veel hingitsevaid müüte, mis seoksid meie psüühika heledama ja tumedama poole. Kristlus ei taha tegemist teha merkuurse, n-ö inimese pimedama poolega. Linnainimese üks väheseid kontakte loodusega leiab aga aset just seoses aastaaegade vaheldumisega, mida ta ehk ikka, kuigi ähmaselt, kuidagimoodi tajub.

    Ka meie suhted esemetega on selgelt alahinnatud. Räägitakse vaid inimsuhetest kui kõige olulisemast. Ometi peitub asjades vaim üsna samamoodi, nagu Jung on toonud välja oma teose „Merkuuri vaim“ alguses. Ta jutustab ümber vendade Grimmide muinasjutu „Vaim pudelis“ puuraiduri pojast, noorest arstist, kel polnud ülikoolis õppimiseks raha, aga kes leidis metsast alkeemilise Merkuuri vaimuga pudeli ja sai oma probleemid (pärast väikest janditamist pudelivaimuga) lahendatud. Ma kahtlustan, et see võis olla küll sama pudel, mida Oskar Luts aknast nööriga üles vinnas ja kurja naise eest Koidula kuju sisse peitis. Usun, et see sisaldas Hardi Tiiduse armastatud snabilivopskit ja müstilis-alkeemilist spiritus vegetativus’t päris võrdses mõõdus, sest just nii on inimesele parim. Ja tänu jumalale on meile antud üks ilus sügis, et seda kõike saaks veel kord lähemalt uurida.

    1 Jan Švankmajer, Dimensions of Dialogue. Between Film and Fine Art. Arbor Vitae, 2012, lk 447.

    2 Korp! Fraternitas Liviensis 100. Koost A. Kreegipuu, I. Laidmäe, A. Tooming. Fraternitas Liviensis, 2018, lk 27-28.

    3 Toivo Tootsen, Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber. Maagiline Ruum, 2013, lk 229.

    4 Samas, lk 255.

  • Kalju Lepiku kojujõudmine

    ANNELI MIHKELEV

    Kalju Lepiku päev Koerus 3. IX 2020.

    7. oktoobril 2020 oleks meie pagulasluuletaja Kalju Lepik saanud saja-aastaseks.

    Kirjaniku juubelitähtpäeva tähistamise programm Koerus oli tihe ja sisukas. Päeva esimesel poolel keskenduti luuletaja mälestuse jäädvustamisele tema sünnikoha lähedal. Päev algas mälestushetkega Väinjärve teel. Vahest kõige oodatum sündmus oli Kalju Lepiku monumendi avamine Aruküla mõisa pargis. Monument, mille autor on Elo Liiv, kujutab luuletajat väikese poisina, raamat käes. Monumendi avamise tseremoonia tegi eriti pidulikuks luuletaja tütre Aino ning lapselaste Illimari ja Mari osavõtt. Küsimusele, kas Kalju Lepik on nüüd koju jõudnud, vastas Aino Lepik von Wirén, et muidugi on.

    Kultuuriminister Tõnis Lukas rõhutas oma tervituskõnes luuletaja kindlat meelt, mis vääris tähelepanu ja lugupidamist ka omaaegsetelt poliitilistelt vastastelt.

    Koerus avatud Elo Liivi skulptuur kujutab Kalju Lepikut raamatut lugeva poisina. Modellina abistasid skulptorit Koeru poisid Oti Timur Kirja ja Kaarel Kaasik.

    Kalju Lepikule pühendatud konverentsi ettekannetes käsitleti Lepiku elu ja loomingut. Lepikut on peetud läbi aegade üheks meie kõige rahvuslikumaks luuletajaks – niisuguse mõttekäiguga alustab Lepiku 1990. aastal ilmunud valikkogu „Rukkilille murdmise laul“ selle koostaja Paul-Eerik Rummo. Lepiku rahvuslikkus on Rummo sõnul „ühekorraga ülimalt traditsiooniline ja täiesti tavatu“.1

    Kalju Lepiku luuletajaks kujunemine sai alguse Koerust, kust pärinevad esimesed perekesksed mälupildid ja koolikogemus. Sealt on pärit mälestused kirikuskäimisest ja altarimaalist ning Koeru kiriku valgest tornist, mis ilmub ikka ja jälle tema luulesse nagu orientiir või tuletorn, mis ei lase unustada kodukohta ja kodumaad. Kõik muu keerleb luuletaja loomingus ümber selle keskme nagu üks piibli kümnest käsust: sul ärgu olgu teisi jumalaid mu kõrval. Hiljem lisandus Koerule Tartu ergastav kogemus.

    Esimesed teadlikud luulekatsed tegi Lepik aastail 1939-40. 1940. aasta sügisel tuli Tartus kokku noorte autorite rühmitus Tuulisui. Algul kuulusid sinna peale Kalju Lepiku Leili Rimmel (Andre), Enn Kera, Heino Ahven, Elmar Toome ja Kalju Kääri. Rootsis liitusid Raimond Kolk ja Ilmar Talve. Noored autorid saidki oma loomingulist karjääri alustada alles Rootsis paguluses: 1945. aasta jõuluks ilmus Rootsis viibivate tuulisuilaste Raimond Kolga, Harri Laksi, Kalju Lepiku ja Imant Rebase koguteos „Homse nimel“. Rühmituse manifest ilmus samal aastal Stockholmis koguteoses „Kisendad, kodumaa!“. Seal leidub ka programmiline artikkel „Tuulisuilaste sõna“ nende peamiste rahvuskultuuri ideedega.2

    Rühmituse järgmiseks ettevõtmiseks kujunes ajakirja Kodukolle väljaandmine, mille rühmitus oli üle võtnud Orto direktorilt Andres Laurilt. Kodukolde (hilisem Kodutee) kaastöölisteks oli suur osa Rootsis asuvatest eesti kirjanikest ja teadlastest. Arvo Mägi sõnul oli tegemist populaarse kultuuriajakirjaga selle kõige paremas mõttes. Rühmituse tähtsamaid ettevõtmisi oli aga kultuuriajakirja Sõna väljaandmine aastatel 1948–1950, üks number ilmus veel 1956. aastal. Toimetusse kuulusid Raimond Kolk, Kalju Lepik ja Ilmar Talve, hiljem liitus Arvo Mägi. Ajakirja Sõna tunnustasid mitmed tollased pagulased-kirjamehed, sh Gustav Suits: „Sõna täitis kahe aasta vältel [—] pagulaskultuurilise foorumi ülesannet – seda eriti tundlikul perioodil, mil paguluse algaastate poliitiline ja kultuuriline elevus hakkas mitmeti maad andma loidusele.“ 1950. aastal teatas toimetus, et ajakiri on täitnud oma ülesande ning see antakse üle Bernard Kangro toimetatud ajakirjale Tulimuld.3 Lepik ise hakkas 1950ndatel aastatel esinema Eesti Teatajas kriitiku ja kultuuriküsimuste käsitlejana. Ta oli seejuures üsna terav ja omapärane kriitik.

    Kodumaalt oli Kalju Lepik kaasa võtnud ennesõjaaegse eesti luule rikkuse. Just meesliin – Juhan Liiv, Gustav Suits, Henrik Visnapuu, Juhan Sütiste, Heiti Talvik – on olnud Kalju Lepiku ideaaliks, kuigi aeg-ajalt on tema luules leidnud kasutust ka meie kuulsate poetesside Lydia Koidula ja Anna Haava värsid. Sageli ilmus Lepiku luulesse vihjeid varasemate poeetide ja proosakirjanike loomingule. Eesti klassikutele toetudes lõi Lepik omaenda isikupärase luulemaailma. See oligi see eesti kultuuri traditsioon, mida pagulased pidid hoidma ja säilitama. Lepik säilitas ja hoidis klassikuid täiesti omamoodi, lülitades nende värsse ja motiive oma loomingusse, täiesti uude konteksti ja vormi kõrvuti maailmakultuuriga. Heiti Talvikult on pärit antiestetistlikud, villonilikud ja baudelaire’ilikud vemmalvärsivõtted. „Mängumees“ (1948) on juba see kogumik, kus Lepiku värss läheb veelgi teravamaks ja tabavamaks, kus grotesk ja (enese)iroonia šokeerivad alalhoidlikku pagulast.

    Enne „Mängumeest“ ilmunud Ilmar Laabani „Ankruketi lõpp on laulu algus“ (1946) oli esile toonud sürrealismi võimalused, põnevad keelekatsetused ja metafoorid, mis Lepiku puhul kõlavad eriti uuenduslikult ühendatuna rahvalauluga. Nii sünnib paguluses täiesti uus patriootlik luule, millel on poliitiline aktsent ja sürrealistlik väljendusvorm. Kogus „Kivimurd“ (1958) leiab selline luule veel edasiarendusi. Ja lõpuks jõuavad kõik need uuendused Kodu-Eestisse. Eestis välja antud eelviimases kogus „Öötüdruk“ (1992) võtab Kalju Lepik oma ideed kokku: Meie tahtmine maapaos on / murda viimne tund rõõmuks, / kuulutada pimedus valguse alguseks [—]. Me ei mäleta surma, / me elame.4

    Janika Kronberg keskendus oma ettekandes „Olla valvel inimese eest“ Kalju Lepiku proosale. Proosat kirjutas Lepik juba oma kirjanikutee algul kooliajakirjas. Ettekandest selgus, et Lepiku proosatekstides paistavad silma samasugused omadused kui tema luules: „lühidus või napisõnalisus, täpsus, kõla, kujundlikkus ja rütm“. Niisugust Lepikule omast ühtsust kogu loomingus on varem käsitlenud Maie Kalda. Lepik oli ennekõike luuletaja ja see peegeldub ka tema proosateostes: üle kõige hindas ta „täpset väljendust ja kauni emakeele kõla ning kompromissituna seisis ta nii rahvuslike kui ka laiemalt inimsust kandvate väärtuste eest“.5 Just Lepiku kompromissitus jäi kõlama mitmest meenutusest ja võrdlusest teiste kirjanikega.

    Pärastlõunast arutelu alustati videomeenutusega Kalju Lepikust, järgnes arhivaar Peep Pillaku meenutus Kalju Lepiku tegevusest ajaloolise mälu säilitajana Balti arhiivis, mille juhataja ta oli alates 1966. aastast kuni surmani 1999. aasta mais. Sama väljapaistev kui luuletajana oli Lepik ka arhivaaritöös, tänu millele sai temast 1990. aastal Eesti Arhivaaride Ühingu auliige. Vestlusringis meenutati isiklikke kohtumisi, sõna said kirjandusteadlane Sirje Olesk, Koeru koduloolane Herbert Last ja filmimees Vallo Kepp.

    Lepiku luulest oli kokku pandud luulekava, mille esitasid Koeru noored Hannes Linno, Triin Aasa ja Silver Tatrik. Kokkuvõtvalt lõpetas õhtu Üllar Saaremäe mõjusa luulepõimiku esitusega. Sel päeval mõeldi palju Kalju Lepikust. Paul-Eerik Rummo, kes kohale tulla ei saanud, on sõnastanud oma mõtted luuletusse. Jäägu Rummo luuletus lõpetama siinsetki kirjatööd.6

    [—]
    KALJU
    seisab kus tema koht
    paneb paika ka vaatleja

    ja nõnda ongi

    tõesti mingi jääaeg
    peaks tulema suur üleilmne
    tulema olema mööda saama
    vanast harjumusest
    lohistaks KALJU kaasa
    saaks sellega hakkama

    aga tühja
    ei usu ma sedagi

    ilmvõimatu
    see veel puuduks
    hurjuhh.

    1 Paul-Eerik Rummo, Saateks. Rmt: Kalju Lepik, Rukkilille murdmise laul. Eesti Raamat, 1990, lk 5–8.

    2 Samas, lk 17-18.

    3 Samas, lk 23.

    4 Kalju Lepik, Öötüdruk. Eesti Raamat, 1992, lk 79.

    5 Janika Kronberg, Olla valvel inimsuse eest. Kalju Lepiku proosast. Käsikiri, autori loal.

    6 Käsikiri, autori loal.

     

  • ,

    Mari Tarand 14. I 1941 – 5. X 2020

    Kes Sind ei teaks, Mari. Sinu särav-sädelev hääl, toonivarjundites ristlev. Aeg-ajalt nende ootamatuses Sind ennastki justkui üllatav-innustav – ikka-jälle taaskäivitav, hoogu juurde küttev. Sinu tundetäpne vestlejasuhe, südamest tulev haakumine iga ettevõetud jututeemaga. Sinu õhin ja sütitav, kaasahaarav kirg iga olulise, meie kodusele ühisõuele elutähtsa arutlusaine juures. Sinu nõtkete lõunaeesti rõhkudega õssilik-puhas eetrihääldus. Sinu mõttenõudlik, täpsust püüdev kõnerütm, tihetiinete ausate hoopeetustega … Need Sinu hoogsalt ladus-voolavad jutuveermed, mis mõtet – omaenda ja teise, kaasmõtleja mõtet – ikka nii tõhusalt edasi toimetavad.

    Sinu ainulik, ainusinulik tähendus kõigile Sinu kõrval ja lähedal toimetanutele (mootor, nagu nad kõik üle ilma ütlevad!). Emalt-isalt päritud ring­häälingupisik, mikrofonikogemus juba lapseeast. Päritud vaimupõhi, arbujalik-uudistlev ja otsiv – ning viimselt ürg­kandvaks osutuv isegi kõige kõigutavamates välikõikumistes. Sadu ja sadu salme, musttuhandeid värsse mälusalvest nagu varnast võtta, igas sobivas olukorras, igaks elujuhuks ja olutarbeks. Sinu nakatav-tõtlik töökus oma mõtteid-plaane järjekordseks raadiosaateks ette valmistades. Sinu kehakeel: kummargil otseti teksti kohal, sirge-söakas-särtsakas kuulaja ette astudes. Oskus laadida, häälestuda – ja aiva tagant kütta, kui õige hetk käes. Suutlikkus eetriruum enda kätte võtta üheainsa hetkega, üleni. Kindlus ja toetav sõbraõlg seda ruumi vajadusel jagamaks kellega tahes. Ükskõik, kui kogenud või kogenematu too teine, kaaskõneleja ka poleks.

    Sinu lähisõprus ja kaasaelamine kõigi loojate ja looduga. Sinu vahetu tegijakäsi raadios kümneid põnevaid kirjandus- ja luulesarju käima tõmmates ja tehes. Su enese otsene loojapanus vend Juhani mitmemõõtmelise ja nii elusa, raamaturidades ilmutunud pildi näol. Sinu pikaaegne, õieti ju alatine pühendunud hool emakeele väärtuste tutvustamisel ja hoidmisel, Wiedemanni auhinna vääriline. Sinu andunud kaasosalus Eesti Ajakirjanike Liidu, Emakeele Seltsi, EÜS Veljesto ja Karl Ristikivi Seltsi tegemistes – nagu ka iga muu isamaalisi asju ajava ühenduse elus ja ettevõtmistes. See ajatuna tunduv side, kümnendeid koondav ja sajandite piire ületav, eesti vaimuelu kõigi kesksete kohinate ja põnevamate äärelainetega.

    Sinu habras sitkus, Mari. Sinu kustumatu võitlusvaim ja vastuseis rumalusele ja vaimsele laostumisele. Sinu allaandmatu elujanu …

    Nendele, Su iseendana päris-olemise kümnetele ja kümnetele tahkudele, seestpidi põlevatele, säravalt väljapoole kiiranutele on raske, justnagu võimatu veel midagi lisada. Sa oled, nagu oled. Midagi pole puudu. Midagi enamat ei mõista enam kõnelda … Jah. Pole midagi enam puudu peale Su enese. Peale Sinu enese hääle ja kohaloleva kõne. Nagu paistab nüüd äkki ja ehmatavalt igaühele meist, praegu jääjatest.

    Ikkagi. Sinu kõne, see kõige olulisem ja kõige tähenduslikum selles jääb nii või teisiti edasi kõlama. Ükskõik, kas siis otse – või ka kuhu tahes maha jäänud arvutu hulga jälgede kaudu.

    Eesti Rahvusringhääling
    Emakeele Selts
    Eesti Keele Instituut
    HTMi keeleosakond
    Eesti Kirjanike Liit
    EÜS Veljesto
    Karl Ristikivi Selts
    Kultuuriministeerium

  • ,

    In memoriam Mari Tarand

    Lahkunud on elupõline ajakirjanik ja eesti keele hoidja. Eesti Ajakirjanike Liidu auliige aastast 2007.

    kasvasime nagu tõrud
    sugupuu on tumm
    nüüd ei ole enam muud kui
    kirvemehe samm

    Jüri Üdi

    Need read on pärit Mari Tarandi noorema venna Juhan Viidingu luule­kogust „Detsember“. Siis oli 1971. aasta. Mina olin selleks ajaks juba mitu aastat oodanud Mari Tarandi häält raadiost. Ei Juhan Viidin­gust ega Jüri Üdist teadnud ma siis veel midagi, aga Mari Tarandi tehtud saated mulle meeldisid.

    Ma arvan, et kõigepealt paelus mind tema hääl. On hääli, mis sobivad eetrisse, ja on hääli, mida tuleks mikrofonist kaugel hoida. Mari hääl oli selline, mis pani kuulama. Ja kui ühe inimese hääl köidab su tähelepanu, hakkab köitma ka tema jutt. See on raadio fenomen, ringhäälingu nõidus. Mikrofon, salvestusseade, juhtmed ja saatjad on mõttetud, kui pole inimest, kes valdab raadio häält ja keelt, milles ta suhtleb. Mari valdas nii keelt kui ka häält. Tema mõttetihedad ja selged lastesaated, luulesaated ja keelesaated panid kuulama ja mõtlema.

    Eesti Raadiol, või peaks ütlema väike­täheliselt – eesti raadiol – on alati olnud sümbolhääled, mida oodatakse, ilma milleta ei kujuta raadiot ette. Mari Tarand oli üks nendest häältest. Õnneks jäävad tänapäeval hääled alles: lintidele, plaatidele, failidena. Raadio toob hääled ja mõtted kuulajani ka aegade tagant. Ja raadiol on üks karm omadus: just raadiomikrofoni ees oled kuulaja ees alasti. Hääl reedab, kas oled tark või loll, kas usud, mida räägid, või annad edasi võõraid mõtteid.

    Jüri Üdi luuletuses on veel üks rida, mida siinkohal osundada sobib: „murdund tüve toetab piison“. See tugev loom jääb toetama seda, mida Mari Tarand eesti rahva ja kultuuri hüvanguks teinud on.

    Puhka rahus.

    Eesti Ajakirjanike Liidu nimel Ago Gaškov

     

  • Sel reedel Sirbis

    Sirp nr 40

    Sirp 80!
    Sel nädalal tähistab Sirp 80 aasta möödumist Sirbi esimese numbri ilmumisest. Arginumbri vahel ilmub ka erileht, mille sisu moodustab ühtlasi reedel, 9.10 kell 15 Balti jaama tunnelis avatava näituse “Hulgad”. Teise sünnipäevanäituse, Piia Ruberi fotodest “Tõsted, Sirbi portreed” avame Telliskivi loomelinnaku väligaleriis reedel kell 16.

    Ülo Tuulik, „In vino veritas“
    Noorte loojate retseptid rahva ravitsemiseks trükiti ära Loomingus, Nooruses, Loomingu Raamatukogus ning Sirbis ja Vasaras.

    Paavo Matsin, „Asjade sügis“
    Selle sügise püünel pole asjad mitte ainult esikohal, vaid juhivad inimesi ka emotsionaalselt. Seekord siis jälle igivanad maskid.

    Anneli Mihkelev, „Kalju Lepiku kojujõudmine“
    Mõnestki noorest kirjanikust, kes said loometeed alustada alles võõrsil, kujunesid ometi eesti kultuuri alalhoidjad ja koguni uuendajad.

    Anni Martin, Esta Kaal ja Katrin Aava, „Peategelane Tallinn“
    Andrei Tarkovski tõi „Stalkeriga“ tallinlase teadvusesse trööstitu tööstusmaastiku ilu. Kas Christopher Nolan on teinud sama Tallinna modernistliku ja postmodernistliku arhitektuuriga?

    Merle Karro-Kalberg küsitleb Tartu linnaarhitekti Tõnis Arjust
    Tõnis Arjus: „Aina enam oodatakse ja küsitakse kesklinnas tarbimisvabu ruume, kuhu saab ilma midagi ostmata sisse astuda.“

    Jüri Saar, „Poliittervisest meil ja teisel pool ookeani“
    Eesti poliitika meenutab miniatuuris seda, mis toimub praeguse Ameerika presidendi ümber, kelle kaitsetaktika on vastaste pidev üllatamine uute väljakutsetega, mida nood usinalt hukka mõistma asuvad.

    Ülo Mattheus, „(Enese)abiks neile, keda poliitika kahjustab“
    Peab olema kas pime, küüniline või väga truu võimujünger, et eitada poliitilise kultuuri allakäiku.

    Mait Laas, „Parema elu nimel“
    Heino Pars leidis animatsiooni kujundiloome poeesias võimaluse oma elutahte väljendamiseks.

    Eero Epner, „Ekspressioonideta ekspressionism“
    Edith Karlson on asetanud oma sõrmeotsad sinna, kus sõnad, ideoloogiad ja uskumused on kaotanud igasuguse usutavuse ning võimaluse olla.

    Lilian Hiobi intervjuu Neeme Lopiga
    Neeme Lopp: „Kaasaegne kunst peab Jean Baudrillard’i küsimuseasetusega kogu aeg silmitsi seisma, olema valmis sellele pidevalt vastama. Ka enese ees.“

    Jaan Elken, „Viimane mohikaanlane“
    Mark Soosaarele on inimeste usaldamine, suusõnaliste kokkulepete pidamine ja usk kõikevõitvasse kultuuri karuteene osutanud.

    Tuul Sepp „Evolutsioonibioloogiline pereelu“
    Suured pered ei ole tublid sellepärast, et nad on otsustanud palju lapsi saada. Nad on sellepärast palju lapsi saanud, et nad on tublid.

    Art Leete, „Komi nõiad, kommunistid ja teadlased“
    Komi nõidus on jõudnud helesinisele ekraanile, mis näitab, et komi nõidade kuulsus levib üha laiemalt, Komimaa piiridest kaugemalegi.

    Arvustamisel
    Baudrillard’i esseekogu „Kunsti vandenõu“
    graafiline romaan „Hukkunud Alpinisti hotell“
    köitekunstinäitus „Scripta manent“
    kontserdid „Olav Ehala 70“, „Ülemlaul vaimsele vaprusele“ ja „Scrapyard“
    pärimusmuusika lõikuspidu
    lavastused „Jõgi“, „Kuni armastus peale tuleb“ ja „Lehman Brothers“

  • Riigi teaduspreemiate konkurss 2021

    Vastavalt riigi teaduspreemiate põhimäärusele määratakse teaduspreemiad Eesti teadustöötajatele ja teaduskollektiividele silmapaistvate teadus- ja arendustöö tulemuste eest.

    Riigi teaduspreemiate komisjon kuulutab Vabariigi Valitsuse nimel välja TEADUSPREEMIATE KONKURSI 2021. aastal järgmistes valdkondades:

    Üks preemia vastava teadusala paradigmat ja maailmapilti mõjutava või uut teadusvaldkonda rajava teadusliku avastuse või olulise sotsiaal-majandusliku mõjuga innovaatilise tooteni viinud teaduslikul avastusel põhineva leiutise või teadus- ja arendustöö eest (50 000 eurot).
    Preemiakandidaadi(-kandidaatide) ülesseadmiseks esitada:
    motiveeritud esildis (kuni 3 lk) ja muu tulemusega seotud materjal eesti ja inglise keeles;
    curriculum vitae (kuni 3 lk).

    Kaks preemiat pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest (á 40 000 eurot).
    Preemiakandidaadi ülesseadmiseks esitada:
    motiveeritud esildis (kuni 3 lk);
    curriculum vitae (kuni 3 lk);
    teaduspublikatsioonide nimekiri;
    10 olulisemat publikatsiooni ja eraldi nende loetelu.

    Kaheksa aastapreemiat (á 20 000 eurot) eelneva nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud parimate teadustööde esiletõstmiseks järgmistes teadus- ja arendustegevuse valdkondades:
    täppisteadused;
    geo- ja bioteadused;
    keemia ja molekulaarbioloogia;
    põllumajandusteadused;
    tehnikateadused;
    sotsiaalteadused;
    arstiteadus;
    humanitaarteadused.
    Aastapreemiaga varem autasustatud teadustöötajaid ja teaduskollektiive võib taasesitada aastapreemia määramiseks 10 aasta möödudes preemia määramisest uuel tasandil teadustöö eest.
    Aastapreemia saanud teadustööde tsükli ühtegi osa ei ole lubatud kaasautorite poolt järgmistel aastatel aastapreemiale esitatavate teadustööde tsüklite osana kasutada.
    Aastapreemia kandidaadi või teaduskollektiivi ülesseadmiseks esitada:
    motiveeritud esildis (kuni 3 lk), kus on märgitud valdkond ülal toodud nimistust ja töö või tsükli pealkiri; teaduskollektiivi puhul formuleerida iga kollektiivi liikme isiklik teaduslik panus;
    kandidaadi või kollektiivi liikmete curriculum vitae (kuni 3 lk);
    tulemusega seotud eelmise nelja aasta (2017-2020) jooksul ilmunud publikatsioon(id).

    Ettepanekuid preemia määramiseks võivad komisjonile esitada ülikoolide ning positiivselt evalveeritud teadus- ja arendusasutuste teadusnõukogud, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikud, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Teenusmajanduse Koda.

    Riigi teaduspreemiate komisjon ootab ettepanekuid 16. detsembriks 2020. a aadressil: Eesti Teaduste Akadeemia, Kohtu 6, 10130 Tallinn.

    Materjalid, sh tulemusega seotud publikatsioonide täistekstid, esitada paberkandjal või elektrooniliselt digitaalselt allkirjastatuna mälupulgal. Publikatsioonid esitada üldjuhul elektrooniliselt soovitatavalt pdf formaadis.

  • ,

    Muusikaline lavastus „Varjuring. Õhtu Aino Tammega“ 

    Varjuring. Õhtu Aino Tammega

    Kultuurilooline fantaasia lauludega

    Meie esimene „kunstlauljanna“ Aino Tamm (1864-1945) oli pärit Mulgimaa taluperest. Tema karjapõlve „alletustest“ sündis koos Miina Härmaga pala „Lauliku lapsepõli“. Aino Tamme esituses sai eesti rahvalaul „salongikõlbulikuks“ ja jõudis Lääne-Euroopa pealinnade lavadele, kodumaal õhutas see rahvuslikku eneseteadvust. Vanemas põlves oli ta hinnatud laulupedagoog ning Tallinna Konservatooriumi auprofessor. Aino Tammest on inspireeritud Salme Pedaku tegelaskuju Eduard Vilde näidendis „Tabamata ime“.

    Tamme saatust võib võrrelda pooliku tuhkatriinulooga, kus on olemas küll tuha sisse puistatud herned, haldjast võõrasema ja ballil tantsimine, kuid puuduvad prints ja õnnelik lõpp. Maksimalism ja enesepiitsutamine ning samal ajal kogu jõuga teistele elamine saatis teda kogu elu. Mis on kunstniku õnn ja kas tal on seda üldse vaja?

    Muusikaline lavastus „Varjuring. Õhtu Aino Tammega“ etendub Andres Särevi kortermuuseumis Tallinnas Tina tn 23. Seal, vaid paar korrust lauljanna viimasest elupaigast allpool, astub ta koos oma kaasteelistega tänapäeva publiku ette. Tekst vaheldub Tamme repertuaarist pärit lauludega.

    Teatriõhtu seab kokku ja lavastab Liis Kolle, kunstnikutöö teeb Reili Evart.
    Aino Tamme kehastab laulja Jane Tiik, näitlejana osaleb Toomas Täht, klaveril Martti Raide.

    Esietendus 13. novembril kell 19, etendused 14., 17. ja 18. novembril kell 19 ning 15. novembril kell 16 Särevi teatritoas (Tina 23-13, Tallinn)

    Etendus on ilma vaheajata ja kestab 75 minutit.

    Lavastust toetab Eesti Kultuurkapital.

  • MARGIT MUTSO, arhitekt

    Margit Mutso

    Ehitamine ei tule kuskilt otsast kliimale kasuks, majade majandamine samuti mitte, aga ilma selleta paraku ei saa. Ehitada tuleb hooneid, mis on võimalikult väikese süsiniku jalajäljega ja mis tagavad võimalikult väikse ökoloogilise jalajälje.

    Mis on selle saavutamiseks aga kõige õigem materjal? „Puit!“ hüüavad loodusesõbrad, nendega ühinevad paljud arhitektid ja insenerid. 30 ruutmeetri puidu valmistamisel emiteeritakse tonn süsihappegaasi, sama süsiniku jalajäljega saab vaid kolm kuupmeetrit betooni. Puit on kohalik materjal ja puitehitise lammutamisel ei teki energiamahukat käitlust vajavaid jäätmeid, heal juhul õnnestub lammutusjääke ka taaskasutada. Kas tundub, et tulevik on puitehitiste päralt? Jah, kui me jääme selle juurde, et hoone miinimumeluiga on 50 aastat. Pilt muutub aga kohe, kui otsustame, et maja kestku paarkümmend inimpõlve. Võib-olla aja jooksul seda veidi kohandatakse, pisut renoveeritakse, kindlasti aga välistatakse superministeeriumi stsenaarium, kus töökorras tugev hoone lammutatakse, järele jääb vaid ehituspraht ning asemele ehitatakse samades mõõtudes maja, vaid veidi kõrgemate lagedega, et mahuks ära ventilatsioonitorustik, millega tagada maja energiasäästlikkus …

    Vanimad säilinud ehitised on üle 5000 aasta vanad kiviehitised. Moodne kiviehitis on betoonmaja, keegi ei raiu enam looduskivist plokke, et neid massiivseteks seinteks laduda. Materjaliteadlane Marek Strandberg ütleb, et tulevik on kombineeritud materjalide päralt, kui betooni puhul kasutada õigeid lisandeid, parandada betoonikultuuri, saab sama materjalitugevuse kätte praegusest paar-kolm korda väiksema tsemendikuluga.

    Vastupidavuse kõrval on ehitise kestlikkuse tagamisel veel teinegi tähtis moment: see peab olema ilus, majas peab olema hinge ja poeesiat sedavõrd, et ka tulevikuinimese käsi ei tõuse praegu loodut lõhkuma.

  • Saadi kuigipalju raha

    KAAREL TARAND

    Kolmapäevase seisuga, kui valitsusel oli põhiseaduses määratud viimane võimalus riigikogule üle anda järgmise aasta riigieelarve eelnõu, teadis avalikkus selle sisust vähem kui kunagi varem. Kuni dokumentide lõppversioone veel ei olnud, toitis valitsus rahvast oma programmiliste rõõmusõnumitega, mida ka opositsioonierakonnad said kritiseerida vaid üldsõnaliselt. Arutelu on alanud, ilma et saanuks toetuda faktidele.

    Peaminister teatas, et „eelarve aitab seljatada koroonakriisi“, mis on selge ülepakkumine, kui kõrvutada seda kriisiaegse määramatuse mantraga ja pidevalt muutuva majandusprognoosiga. Õigupoolest ei ole kodanikul eelarve osas niikuinii midagi kaasa rääkida, sest eelarve üldistusaste oma miljarditega on sedavõrd suur, et seda ei ole võimalik tõlkida igaühe pere, väikeettevõtte või vabaühenduse keelde. Hiigelsummasid on raske peas teisendada võrdluspildiks, et mida miljonite eest saab.

    Teine takistus on eelarvest kõnelemine makromajanduse keeles. Kõik need struktuursed puudujäägid-tasakaalud, laenud püsikuludesse jne ei tähenda kodaniku seisukohalt midagi, kuni ei ole selgelt öeldud, et näiteks keskmise palga saaja maksab järgmise kümne aasta jooksul igal kuul riigilaenu tagasi summa X jagu. Või siis, et millest ilmajäämisega peab nende laenude tõttu lähiaastail arvestama.

    Ja lõpuks on mikrotasand, kontekstita väljavõtted investeeringute või muudest kulukavadest. Meile lubatud määramatuses võib juhtuda, et oktoobri plaan ei ole enam detsembri või märtsi plaan ning valitsus teeb lisaeelarve, positiivse või negatiivse. Sõltumata sellest, kas targalt käituvad inimesed suudavad ise või koos meditsiinisüsteemi ja vaktsiini abiga viiruse leviku maha suruda nii, et mis tahes piirangutel majandusele ja liikumisvabadusele kaob alus, ei pruugi maailmamajandus ja selle mõjuväljas toimiv Eesti mikromajandus soovitud kiirusega taastuda. Selle võimalusega on arvestatud ka Eesti Panga värskeimas majandusprognoosis.

    Kultuuriministeeriumile eelarve eelnõus arvestatud raha on kokku 274 miljonit eurot. Seda on 21 miljonit rohkem kui kriisieelsel aastal 2019 ja kaks miljonit vähem kui tänavu, kui lisaeelarve tõi abipakettide raha juurde. Esmapilgul näib ja nii ka ministeerium seletab, et teha saab kõiki asju, mida seni on tehtud, ja igal aastal raha saajatelt ei kärbi keegi midagi. Kuid teada on antud, et ka tuleval aastal kõrgharidusega kultuuritöötajate alampalka tõsta ei saa ning seega jääb ka täitmata kultuuri­poliitika põhisuundades aastani 2020 seatud eesmärk, et see palk oleks võrdne riigi keskmisega.

    Eelarve ei paku aga lahendust selles osas, et toetus riigieelarvest moodustab vaid osa teatrite, muuseumide jt kuludest. Arvesse võttes valitsuse heitlikku ja ettearvamatut käitumist piiramisel ja leevendamisel, võib olla üsna kindel, et kultuuriasutustel ei ole võimalik 2019. aasta tasemel omatulu teenida: kellel ei ole turiste, kellel õige kuju ja toolide paigutusega hügieenisaale jne. Mõni piirkond võidakse lihtsalt ajutiselt kinni panna. Osa potentsiaalsest publikust on hirmul ja hoiab eemale. Puudujäägi tasandamise plaani, mis inimese vintsutamise lõpetaks, ei näi olevat. Ja mis lohutust võiks neile pakkuda teadmine, et kokku eelarve peaaegu et kasvas ning valitsemisala osakaal riigieelarves on 2,1% ehk ka suhtarvus on kukkumine suhteliselt väike?

    Kultuurieelarve tutvustuses on nimetatud ka üksikud õnnelikud, kelle üle heameelt tunda. Esmalt muidugi Tallinna Kunstihoone, mille renoveerimiseks on eelarves määratud 3,5 miljonit eurot. Rõõmu kõrvale peab siiski küsima, et kui tähtsale asutusele saab riigi investeeringu eraldada, siis miks ta üldse kaasati riigikogu kultuurikomisjoni korraldatud jantlikku protseduuri, millega selgitatakse kunagi kevadeks ehk välja kultuurkapitali ehitusnimekirja pääsejad. Paistab pigem märgina, et paljukäelise riigi jäsemete tegevuse koordinatsioon jätab kõvasti soovida.

    Mõru pill, millest riigieelarve eelnõu seletuskiri mööda hiilib, on see, et mitte ainult järgmise aasta eelarvet, vaid ka eelarvestrateegiat nelja aasta peale ette tehakse ilma põhisuundade või arengukavata, mis oleks valdkonna asjaosalistega läbi räägitud ja kokku lepitud. Asjaolu, et kultuuripoliitika jätkustrateegia on jätkuvalt koostamisel, kuid tulemust kuskilt ei paista, kinnitab, et rahalisest küljest jääb kultuuri edendamine veel mõneks ajaks juhuotsuste meelevalda.

Sirp