Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Viimane mohikaanlane

    JAAN ELKEN

    2020. aasta sügisel on käes aeg Mark Soosaare juhitud Pärnu uue kunsti muuseumil kolida välja Pärnu Esplanaadi tänav 10 ruumidest. Mäluvärskenduseks mõned faktid.

    Postimehes 30. jaanuaril 1998. aastal ilmunud Tambet Kaugemale antud pikemas intervjuus visandas Mark Soosaar uue kunsti muuseumi tegevuskava, lubades käsitleda, koguda ja näidata vast­asutatud kunstimuuseumis eelkõige Läänemere-äärsete maade kunsti.

    Seega, mõte Läänemere maade kunstisadamast oli Soosaare peas vähemalt mingisugusel kujul juba olemas. Algatusrühma koosolek toimus Tallinnas ja legendaarsel režissööril, tollal pealegi tipp-poliitikas aktiivsel kaasalööjal („poliitik“ polnud tollal veel sõimusõna, koos pangandussektori ja äsja vabaks saanud ajakirjandusega sümboliseerisid need valdkonnad Eesti edulugu), polnud raske koondada algatusrühma kokkusaamisele valdkonna tuntud inimesi, nagu näiteks Leonhard Lapin, Sirje Helme, Peeter Linnap, Reet Varblane, Heie Treier, Reiu Tüür, Ülo Stöör, Anu Raud, Jaak Kangilaski, Ando Keskküla jt. Muuseumi juriidiliseks kehamiks sai MTÜ Uue Kunsti Muuseum, mis saadi samal aadressil tegutsenud ja näitusi korraldanud MTÜ Chaplini Kunstifondi reorganiseerimise ja ümbernimetamise teel.

    1992. aastal Pärnu linnavalitsuselt tasuta rendilepinguga 15 aastaks majandada saadud hoone Esplanaadi 10 ehk tühjaks jäänud parteimajas tegutses selleks ajaks juba kaks juriidilist isikut: äriettevõttena registreeritud AS Chaplin korraldas rendisuhteid ja haldust, Chaplini kunstifond oli praeguses mõistes sisutootja. 1998. aastaks oli selge, et põhilisteks väljunditeks Stockholmi Kulturhuseti ja Pariisi Pompidou keskuse tüüpi kultuurikombinaadile saavad olla kujutav kunst ja sellega piirnevad näitused, filmifestivalid, kontserdid-konverentsid jms. Pärnakate kõnepruugis nimetatakse muuseumi siiani Chapliniks.

    Õigustatud lootus. Prohvetlikuks osutusid tollase juhtiva kunstikriitiku Ants Juske kõhklused, kes üritas Mark Soosaare improvisatsioonilist ja ägedat natuuri piisavalt tundes muuseumi kui sellise mõtet ratsionaalsete argumentidega pareerida. Juske sõnul oli ta olnud kolme samalaadse ettevõtmise juures, mis aga kõik ressursside puudusel või teistel põhjustel liiva jooksid. UKMile andis ta siiski lootust, arvestades Soosaare energia ja supervõimekusega. Aeg näitas, et see lootus õigustas end.

    Muuseumist on kujunenud rahvusvaheliselt tuntud näitusepaik. Sisukust on lisanud seegi, et muuseum on toiminud Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali keskusena. Mitme kunstivaldkonna sünergia suurepärane näide on tänavu suvine aktinäitus „Mees. Naine. Lend“, mille krooniks oli suurt näitusesaali täitnud poola klassiku Andrzej Strumiłło mütoloogilise maalisarja „Lend“ esitlus. Strumiłło loomingu Pärnusse toomise idee sai alguse XXIV Pärnu filmifestivalil linastunud Andrei Kutsila filmist „Summa“, poola poeedi, filosoofi ja maalikunstniku Strumiłło portreefilmist.

    Jüri Arraku näituse avamine möödunud novembris, Mark Soosaar mängib esiplaanil klaverit.

    „Mees ja naine“, millest on kujunenud muuseumi igasuvine signatuurnäitus, on Chaplinist üle võetud formaat – Mark Soosaar ei ole lasknud oma kuraatoriprojektist lahti. Alati on fookus olnud mõnel riigil või suundumusel. Edward Lucie-Smithi sidemete kaudu meelitas Soosaar vähemalt fotokunsti alal siia maailmanimesid, nagu näiteks Jan Saudek. Esinduslikud ekspositsioonid on olnud väljas eesti kunstist: Soosaare vaieldamatu lemmik on Peeter Mudist, muuseumi kogudesse kuulub tema mitmeid väärtuslikke suures formaadis maale. Protežeena on ta lasknud muuseumi esindusüritustel särada Jüri Arrakul. Samuti on olnud suurepäraseid väliskunsti väljapanekuid: Prantsusmaalt Jean Rustin, Taanist Michael Kvium, Soomest Pauliina Turakka Purhonen ja Elina Brotherus, kui nimetada vaid mõnda tuntud nime.

    Frontaalse alastuse rohkus ja sooprobleemidest põrkunud kunst (geierootika eksponeerimine) leidis kritiseerimist ja põhjustas linna poolt viltuvaatamist. Mark Soosaart tundes arvan, et see lisas ainult indu gaas veel rohkem põhja vajutada. Mõnele on see mõjunud ehk epateerimisena, ent Soosaar on alati osanud üles otsida veidi traagilised üksik­üritajad, vastuvoolu liikujad. Soosaar on oma kunstivalikuga ikka rõhunud eksistentsiaalsele, peegliefektiga maailmavalu iseloomustab ka teda ennast. See tundlikkus pole olnud suunatud ainult üksikautoritele, vaid on toonud muuseumi näitusekavasse ka poliitilisi seisukohavõtte, nagu näiteks ukraina maalikunstniku Oleksandr Mihhaltšuki teoste oksjon (2016), mille müügitulu oli mõeldud Ukraina vabaduse eest võitlejate toetuseks, või siis tänavune äkknäitus „Tere hommikust, Valgevene“.

    Taaskasutusteemalisest näitusesarjast „Anna uus elu“ on saanud uue kunsti muuseumi iga-aastane silmapaistva kvaliteediga väljapanek. Kunstnike liidu erialaliitudel, kes lähtuvad aastanäituste korraldamisel tehnikast (pälvides sellega 0 punkti kuraatoriambitsiooniga rahvusvahelisust nuusutanud kriitikutelt), on vaja läinud suuri ja hea valgustusega näituseruume. Pärnu uue kunsti muuseumi näol leiti suurepärane partner. Nii on just Pärnu publik saanud eelisolukorras näha maalikunstnike liidu, kujurite ühenduse, tekstiilikunstnike liidu ja veel paljude loominguliste rühmituste (ON-grupp, Ruum 312A) aasta- ja juubelinäitusi, seda suuresti tänu suurepärastele näituseruumidele.

    Kultuurkapitali ja omavalitsuse sihtfinantseeringutega ehitati suure klaasseina ja osaliselt klaaspõrandaga uus saal. Investeeringute kogumaht umbes üheksa miljonit krooni on üleüldise raiskamise ja majanduslike valeotsuste kõrval peenraha, UKMile aga kindlasti mitte. Kurb on, et UKMi kodumaja läheb nüüd lammutamisele ja pikk tee oma ruumideni algab uuesti.

    Õhukese riigi liberaalkapitalism. Inimlikult on mõistetav, miks on Mark Soosaar üritanud aastaid suuresti muuseumi enda rajatud näituseruumidest kinni hoida ja pikendada tegevusaega aadressil Esplanaadi tänav 10. Veel pool aastat tagasi uskus ta siiralt, et Pärnu linn tuleb vastu ja ostab muuseumihoone OÜ Novira E10 käest kas või ajutiselt tagasi kuni Läänemere kunstisadama valmimiseni. Seda enam, et 2017. aastal avaldas OÜ Novira E10 soovi maja müüa 1,3 miljoni euro eest uue kunsti muuseumile ja/või Pärnu linnavalitsusele (omal ajal saadi maja müügist 2,2 miljonit eurot). Kuigi OÜ Novira E10 praegused jõuvõtted on Eesti kontekstis robustsed, on firma oodanud ruumide vabanemist aastaid, olnud kogu selle aja jooksul nii-öelda külmutatud dialoogis muuseumi ja linnaga. Loomeliitude ühiskodu ja koolituskeskuse mõte ei saanud piisavat resonantsi Eesti loomeinimeste hulgas (küll on tulnud märkimisväärset tagasisidet Soomest). See võinuks olla eeltingimus, miks riik pidanuks üldse kaaluma hoone tagasiostu erakapitalilt. Linn on väidetavalt kaalunud ainult maja alumise korruse näitusesaalide tagasiostu, kuid kinnistu jagamine ei olevat sobinud OÜ Novira E10-le.

    Kuri initsiatiiv tuli alaliselt raha­näljas Keskerakonnalt, kes moodustas tollal koos IRLi ja Rahvaliiduga (nüüdne EKRE) Pärnut valitsenud troika ning muuseumihoone ägedale protestile ja rahva­algatuslikule allkirjade kogumisele vaatamata 2006. aastal maha müüs. Uudis jõudis tollal ka rahvusvahelisse pressi. Esialgu, kuni esimese omanikuvahetuseni, jäi kehtima ka müügilepingusse lisatud kasutusvalduse määramise klausel UKMi kasuks nende kasutuses hooneosa kohta. Kuivõrd avalikkus üldse adus, et sellega oli aastaid vältav agoonia alanud. Või ongi Soosaar traagiline kuju, otsekui Shakespeare’i kuningas Leari modifikatsioon? Tal on visioon ja ta tegutseb kirega, tema vastas on aga ametnikud ning ükskõiksed või mitte nii väga olukorraga kursis linnakodanikud või ka kadedad kolleegid. Kunstimaailm pole püha lehm: intriigid ja jala tahapanemine kuulub repertuaari, provintsis isegi rohkem kui pealinnas, kus sihid on pigem kaugemale seatud.

    Mark Soosaar on sotsiaaldemokraat nii parteiliselt kuuluvuselt, aga veel enam loomult. Talle on inimeste usaldamine ja vendlus, suusõnaliste kokkulepete pidamine ja usk kõikevõitvasse kultuuri, mis inimeste südame avab (võimalusel mõistagi ka rahakoti) karuteene osutanud. Liberaalse elukorraldusega kapitalistliku, pealegi õhukese riigi tee valinud maal märkab isegi kunstimaastikul viimase põlvkonnavahetusega tulnud tegijate seltskonnas mentaliteedimuutust. Kunst kui elukutse ongi nende meelest ainult üks võimalus kõrvu any other business’iga. Lisaks on otsekui seeni kerkinud uuemaaegse rahastusmudeliga ehk suuresti erarahal töötavaid galeriisid ja muuseume, nagu Fotografiska Telliskivi loomelinnakus või Kai (neist soovitavad juhinduda ka EKRE Pärnu linna­volinikud). Soosaar oleks otsekui ajareisil valesse aega sattunud.

    Loodame kohtuvälise lahendi saavutamist. Kuuldavasti on muuseumil, dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalil ning Kihnu instituudil lubatud hakata oma hindamatu kultuuriväärtusega arhiive ja arvuteid/projektoreid/filmoteeke pakkima. Kui üks uks sulgub, siis ehk avaneb teine. Mina ei ole õige inimene kommenteerima sunnitud pausi pikkust muuseumi tegevuses, kuid paus tuleb.

    Mainekahju ja ebavõrdsus. Taban ennast mõttelt, et 1990ndate alguses sundkolis Hansapank EKE Projekti arhitektide joonistega töölauad äsja üle võetud majast tänavale otse prügikastide kõrvale. Mineviku uusversioon lambanahas pangahundist väärindati sellegipoolest lausa ERRi teleseriaalina, raha eest saab kõike tellida! Liivalaia hoonemüraka allkorrusel, omaaegse EKE püstitatud majas (tollal oli see alles poole väiksem) asus 1980ndatel Eesti Kunstifondi rahaga rajatud ja neile kuulunud galerii – ka siis pidi kunst taanduma.

    Erakapitali diktaadist Eesti kultuurile vaata et hullema mõjuga on meie parteide juhtimise all toimunud privatiseerimine. Nende varjatud eesmärgid lasevad mitmel juhul aimata hoopis avaramat kasusaajate ringi. Kui kultuurkapital ja omavalitsus toetasid juurdeehituse projekteerimist ja ka ehitamist, siis Mart Viisitamme linnapeaks olemise ajal otsustas linnanõukogu (häältega 18 : 8) muuseumihoone rahaks teha. Sellel on linnaeelarvele olnud pigem bumerangiefektiga mõju. Nagu SMS-laenuraha puhul tuleb nii linnal kui ka muuseumil hakata protsente maksma alles nüüd. Mainekahju linnale jääb, isegi kui peaks kunagi kauges tulevikus valmis ehitatama „multifunktsionaalne näitusesaal“ ja linnavolikogu koosolekuruumiga näitusemaja, kus kirsina tordil on ülemistele korrustele kavandatud ka korterid (!). Selle projektiga konkureerib Pärnu linnavalitsus ka kultuurkapitali riiklike kultuuriobjektide üleriigilisel konkursil.

    Pärnu uue kunsti muuseumil pole kunagi olnud kasutada Kumu ja Tartu kunstimuuseumiga võrreldavaid vahendeid, kuid näituste kvaliteet annab paljudel juhtudel suurtele silmad ette. Kultuurkapitali rahaeraldised Pärnu UKMile on suurusjärgus mõned tuhanded, jõudnud maksimaalselt 3000 (!) euroni kvartalis, pluss nipet-näpet juurde. Kogu sisu toodetakse põlve otsas, mõttekaaslaste ja miinimumpalgaga kahe-kolme entusiasti tööle tuginedes. Ehtne Ida-Euroopa mission impossible! Vähemalt ühe nulli võrra väiksem summa on UKMil olnud kasutada kui EKKMil Tallinnas. Mäletatavasti alustas too skvottimisega, et saada ruumid südalinna ja näidata linnaelanikele uut kunsti. Kas sellise riigi nimel tasus teha laulvat revolutsiooni, seista Balti ketis?

    Väljaspool kultuurisfääri on Eesti olme (eelkõige riigiasutustes), rääkimata ametnike autopargist, rasvaselt läikiv. On kirtsutatud nina: miks Soosaar ei „uuenda disaini“, miks pole WCdes trendikat sanitaartehnikat? Tegelikult oli maja kasin, kuid korras ja puhas, hoole ja armastusega majandatud. Mark Soosaar mõjus ka Pärnus viimase mohikaanlasena, tema üksvahe kella 9–21 avatud muuseum, kus fuajees sai osta kuumi jooke ja pirukaid-saiu, mis maksid vähem kui üks euro, lugeda värskeid ajalehti ja kasutada internetti (mis sest, et ajast ja arust suure kineskoobiga monitorilt), oli omamoodi sotsiaaltöö keskus.

    Erivajadustega kunstnike hulgas on Mark Soosaarel oma protežeed, veel on tema teemaks väikesaarte, aga eriti Kihnu rahvakultuuri jututeemana ülalhoidmine. Mustmiljoni asjaga tegeldes tulid ka vead oma tagala kindlustamisel, näiteks naiivne oletus, et ehk ei hakata kiusama. Ega hakatudki, energiaarved laekusid otse linnavalitsusse, nii et Pärnu linnavalitsuse iga-aastaseks panuseks võib lugeda umbes 25 000 eurot. Koroona on ehitushinnad langema pannud, mistõttu iga majanduslikult mõtlev ettevõtja kiirustab oma kinnisvaraprojekte just nüüd realiseerima.

    Mark Soosaar suutis isegi koroonakriisi haripunktis sellesuvise näituse „Mees. Naine. Lend“ tarvis tuua töid üle suletud riigipiiride kohale Poolast ja ka Soomest. Luigelennu fataalne tunne, millega ekspositsioon oli kokku pandud, dekodeerub nüüd selgemini kui eales.

  • Usaldage mind!

    JAAK ALLIK

    Eesti Draamateatri „Lehman Brothers“, autor Stefano Massini, tõlkija Margus Alver, dramaturg Ene Paaver, lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Laura Pählapuu, kostüümikunstnik Kärt Ojavee, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Aljona Movko, helikujundaja Lauri Kaldoja, liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere. Mängivad Mait Malmsten, Guido Kangur ja Priit Võigemast, musitseerivad Joel Remmel, Heikko Remmel, Mihkel Mälgand ja Ahto Abner. Esietendus 9. IX Eesti Draamateatri suures saalis.

    „Usaldage mind!“ ütleb Mayer Lehman Alabama kubernerile ja teeb seda „nii veendunud, nii enesekindla ja nii usaldusväärse“, priitvõigemastilikult sarmika naeratusega, et Alabama kuberner annab talle oma (s.t osariigi) raha ning sünnib pank. Ühtlasi tähendab see Lehmani vennakeste üleminekut „ausast“ kaupmeheseisusest „räpaste“ pankurite sekka, selle ettevõtmise kurba lõppu nägi aga kogu maailm 2008. aastal. See stseen ja need sõnad Hendrik Toompere jr lavastusest sööbisid eriti mällu, sest on minu meelest võti selle lavastuse sünniloos, aga ka Eesti Draamateatri ja üldse Eesti teatri praeguse seisu mõtestamisel.

    Rahvas käib jälle (või veel?) teatris. Tööpäevadel (eelmise nädala teisipäeval ja kolmapäeval) andis Eesti Draamateater neli etendust päevas nagu omal ajal Nukuteater näärivaheajal. „Lehman Borthersi“ etendusel oli saal kuni kolmanda rõduni välja müüdud ning võib eeldada, et enam-vähem selline oli pilt ka teistel sama päeva etendustel, sest muidu teater ju nii ei pingutaks. Pealegi teater, kes on publiku soovide suhtes eriti tundlik (repertuaarist on kadunud möödunud aastal lavastajaauhinna toonud „Põud ja vihm …“). Huvitav, kui kaua püsib repertuaaris „Lehman Brothers“ – neljatunnine loeng USA majandusajaloost?

    Igatahes ei saa ma kuidagi nõus olla Meelis Oidsalu pillatud hinnanguga, et tegemist on Elmo Nüganeni „Musketäride“-laadse kindla peale tehtud klantspildist menulavastusega.* Kaugel sellest. Eesti Draamateater riskis tublisti, otsustades tuua lavale Stefano Massini gigantse draamapoeemi Margus Alveri oivalises tõlkes, mille puhul on lugemiselamus suurem teatrielamusest juba sellegi pärast, et lavaversioonis on ligi kolmandik teksti ju kärbitud. Kui tõlge ehk peatselt raamatuna ilmub, saab igamees selles veenduda.

    Eesti Draamateatri riskide rida algas juba 2018. aastal, kui peanäitejuhiks valiti 31aastane Hendrik Toompere jr, kes oli selleks ajaks teinud teatri suurel laval vaid ühe (ja üldse kolm) lavastust. Nüüdseks on saanud selgeks, et Toompere jr on lavastaja, keda jätab praegu nii moodne etenduskunstiks nimetatav (s.t arusaadavat lugu eitav) teatrisuund üpris külmaks. Ka pole ta ilmutanud usku pidada end paremaks näitekirjanikuks kui kõik enne teda elanud või ka temaga ühel ajal tegutsevad ning lavadel end juba tõestanud drama­turgid.

    Lavastuses „Lehman Brothers“ näeb eesti meesnäitlejate tippu kuuluvate Mait Malmsteni, Guido Kanguri ja Priit Võigemasti tour de force’i.

    Tundub, et ka tore grupitöö põhimõte, kui näitlejad istuvad ilma kindla tekstita maha ja hakkavad koos lavastajaga mingis suunas minema, ei köida teda. Seni on ta (ühe erandiga: kolleeg Mehis Pihla „Metsa forte“) lavastamiseks valinud tugeva dramaturgilise ülesehitusega, olulise sõnumiga ja, mis eriti märkimisväärne, tunnustatud dramaturgide näidendid: Ivaškevičius, Masłowska, Võrõpajev, Hall, Massini. Noorel Toomperel tundub kunstilise eneseteostuse vajadus olevat tasakaalus teatri ühiskondliku missiooni mõistmisega, milles ta, muide, jätkab saja-aastaseks saanud Eesti Draamateatri peanäitejuhtide igikestvat traditsiooni.

    Nii et esimese riski võib lugeda nüüdseks juba maandatuks: Toompere on end tõestanud võimeka jutustajana, kes suudab looga köita ka laiemat publikut. Valinud lavastamiseks „Lehman Brothersi“, seisab lavastaja aga kohe silmitsi kahe väga ohtliku kariga. Uskuda, et praegust Eesti vaatajat huvitab jutustus sellest, kuidas Ameerikasse emigreerunud vaesed juudid suutsid pooleteise sajandiga üles ehitada (ja siis põhja lasta) tohutu finantsimpeeriumi, on isegi olukorras, kus leheveerge täidavad rahapesuskandaali üksikasjad, vägagi optimistlik.

    Öelgem otsekoheselt: kuna raha­pesu­õpetusi lavalt ei jagata, siis ei huvita selle näitemängu teema (erinevalt loost, kus vaprad musketärid päästavad kuninganna Anna kaelakee kurja kardinali käest) peale esietenduseks saali kogunenud pankurite eriti ehk kedagi. Muidugi võib küsida, miks peaks tänapäevast vaatajat huvitama lugu Verona armastajatest või Taani printsist? Massini räägib meile siiski ühe tõestisündinud loo, kus inimhingede sügavikku laskumist ja sealt aegadeülese üldistuseni tõusmist takistab üle kolme põlvkonna libisev ajaraam, mis ei lase ühelegi kangelasele sügavalt kaasa elada ning ka näitlejail neid mitmepalgeliselt kujutada.

    Teine kari on näidendi tohutu tegelaskond. Senistes interpreteeringutes, millest tuntumad on meilgi kinoekraanil otseülekandes näidatud Londoni National Theatre lavastus Sam Mendeselt ning Milano Piccolo teatri Luca Ronconi (viimaseks jäänud) töö, on lahendusi otsitud mitmeid teid pidi. Kõikjal peale üle kuue tunni kestva Brüsseli lavastuse on teksti lühendatud, loo elavdamiseks on nagu Eesti Draamateatriski kasutatud elavat muusikat ning ka tegelaskujude taandamine vaid kolme näitleja esitatavale tüüpide galeriile on olnud nii National Theatre kui ka Brüsseli lavastaja valik. Selline otsus vajab muidugi väga häid näitlejaid, kes valdavad meisterlikult nii etendamis- kui ka ümberkehastumiskunsti ning suudavad olla publikule kütkestavaiks partnereiks tundidepikkuse teksti mõtestamisel.

    Näitlejate valikul on Toompere jr tabanud kõigis oma lavastustes peaaegu alati kümnesse. Eelduseks on siinjuures, et tippnäitlejad (nii oma trupist kui ka väljastpoolt) on noort lavastajat usaldanud, peanäitejuhipaguneist selleks ei piisa. Seekord näebki laval vaieldamatult eesti meesnäitlejate tippu kuuluvate Guido Kanguri, Mait Malmsteni ja Priit Võigemasti tour de force’i. Neil on muidugi olnud võtta oma rikkalikust rolli­pagasist midagi ka baasiks. Guido Kanguri puhul meenub eelkõige talle 2011. aastal teatri aastaauhinna toonud juudi kaupmees Gregory Solomon Arthur Milleri „Hinnast“. Mait Malmsten võis ehk toetust leida piimamees Tevjelt lavastusest „Viiuldaja katusel“ ning Priit Võigemast pankur Kalju Tamme osast teleseriaalis „Pank“, aga pigem on need rollid andnud kindlust lavastajale valida just need mehed juudi ärimeeste trioks.

    Laval sündiv annab tunnistust näitlejate ja lavastaja suurest usaldusest ja koostööst. Võib arvata, et neile näitlejaile polnud lavastajal ei vajadust ega ka võimalust midagi ette mängida. Seejuures on aga selge, et nii vaimustav ja vastastikku innustav koosmäng vajab täpset lavastajasilma ja küllap siiski ka abistavat näitejuhikätt. On tunda, et näitlejad kaifivad seda, mida nad laval koos teevad, ja seda naudib ka publik ning, mis parata, rõkkab naerda, kui mehejõus mees moondub laval naiseks või lapseks. Guido Kanguril on selliseid mahlakaid võimalusi teistest rohkem, eriti sööbib meelde stseen, kus ta noore Philip Lehmanina oma isa ja onu ees, asemel ja nendest paremini raudtee-ehitajaga äriläbirääkimisi peab.

    Tunnistagem, et seda lavastust ei minda Eesti Draamateatrisse vaatama mitte sisu, vaid ikkagi tänu arvukatele teleseriaalidele ja filmidele populaarseks saanud näitlejate pärast, keda on vahva vaadata ka siis, kui näidend võimalust kangelastega hingeliseks samastumiseks ning kaasläbielamiseks ei pakugi. Publik usaldab neid näitlejaid ja näitlejad õigustavad seda usaldust täiel määral.

    Mis puutub lavastuse vormi, siis stseenid, kus näitlejad saavad end lahti mängida, on mõistagi elavamad kui need, kus nad vaid aja kulgu peavad kommenteerima. Vahest oleks võinud lahtimängimiskohti rohkemgi leida. Mulle tundus tüütuna sage võte lasta näitlejal oma tegevust eelnevalt kirjeldada. Kohe tegutsema asumise korral oleks saanud aega kokku hoida, ja ma ei usu, et toimuv oleks jäänud seetõttu arusaamatuks. Koos Lauri Kaldojaga valitud elav taustamuusika (esitajaiks Joel Remmel, Ahto Abner, Heikko Remmel ja Mihkel Mälgand) loob suurepärase atmosfääri ega varjuta seejuures näitlejaid. Žanrimääratluselt kisub lavastustervik sellisena ehk loeng-kontserdi suunas, mis pole nii meisterlike esitajate puhul aga sugugi etteheide.

    Laura Pählapuu on kümnete tegevuspaikade ja eri ajastute markeerimiseks loonud lihtsa ja mõjuva kujunduse ning Kärt Ojavee vaid detailide abil vahetuvad kostüümid. Aljona Movko valitud must-valge videotaust on täpne ja tihti ka paljutähenduslik, küll võinuks seda rohkemgi olla. Sama ütlen Üüve-Lydia Toompere juudipärase liikumisseade kohta, mis lausa kiskus suuremaiks tantsunumbreiks kasvatamise suunas.

    Küllap on takistanud seda lavastaja selgesuunalised tekstikärped, mis on suures osas tehtud aga just näidendis sisalduva juudi teema arvelt. Välja on jäänud pidev konkurents (aga ka koostöö) New Yorgi teise suure „juudimaffia“ Goldman Sachsiga ning rikkaks saanud juutide põlgusega segatud suhtumine oma vaesematesse ja hiljem Ameerikasse jõudnud rahvuskaaslastesse. Seetõttu pole eriti selgelt rõhutatud ka põhjusi, mis viisid lõpuks Lehmanite äriimpeeriumi krahhini. Muidugi oli selleks ausa kaubanduse asendumine totaalselt virtuaalsete börsimahhinatsioonidega, aga autori vaate kohaselt ehk siiski ka sidemete nõrgenemine autundel põhineva juudi religioosse ja rahvusliku traditsiooniga (lõpuks juhtisid firmat ju hoopis kreeklane ja ungarlane, mitte enam Lehmanid).

    Eesti Draamateater on usaldanud oma peanäitejuhti, too oma näitlejaid ja nood omakorda teda, kõik koos aga publikut. Jääb loota, et vaatajad vastavad sellele veel pikka aega samaga.

    * Meelis Oidsalu, Eesti Draamateatri uus rahalehm. – Postimees 21. IX 2020.

  • Kellele tuleb armastus peale?

    KAUR RIISMAA

    Teatri Ruum-Raam-Ring „Kuni armastus peale tuleb“, autor Veronika Kivisilla, dramatiseerija ja lavastaja Jaanika Juhanson, lavastuskunstnik Johannes Valdma, valguskunstnik Märt Sell, muusikaline kujundaja Argo Vals, liikumisjuht Kardo Ojassalu. Mängivad Külli Reinumägi, Liia Kanemägi ja Jekaterina Kordas. Esietendus 25. IX Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis.

    Hinckus ütleb filmis „Hukkunud Alpi­nisti hotell“: „Mina ise tulin minule peale“. Sama lugu on armastusega. Ega ta kuku ega kulu, aina veereb, kuni on peale tulnud ning ei lahku enne, kui on lahkunud teab kuhu, millal ning miks. Inimesele jäetakse vihje. Teinekord ootamatult meenuva laulukatkena, valgusena toas, akna taga tormava tormina, et nüüd on otsas.

    „Kuni armastus peale tuleb“ on kolme parimas eas naise ühine soolo, seda kahes mõttes. Esiteks kehastuvad – paremini sobiks: vaimustuvad – nad ümber naiseks, emaks, Svetlanaks Pääsküla Selveris, pojaks, ja siis teiseks naiseks, ning kolmandaks, ja neljandaks. Veronika Kivisilla proosatekstid vahelduvad tema luuletustega. Siit saame voolavalt teise mõtte juurde pärale: mäng on niivõrd terviklik, niivõrd mänguline, et luuletused ei mõju enam luuletustena. Kõige paremas mõttes.

    Luulekava on üks kõige ropum kunstižanr, mille peale inimene tulla võib. Õieti saab selle peale tulla ainult kas luuletaja või siis inimene, kes luulest kõige vähematki ei tea. Luuletaja ise, kuna luuletaja arvab, et suurte poeetide tekste võib karistamatult üksteise otsa lükkida, need õigustavad ennast ise ega vaja ruumi, raamistust enda ümber. Luulevõhik, kuna tavaliselt ei näe ta luuletunnuste, rütmi ja riimi taga mõtet, sündmust, impulssi, millest tekst on sündinud. „Kuni armastus peale tuleb“ on niivõrd kaugel luulekava formaadist, et hoiab isegi luuleteatriga äärmiselt tervislikku distantsi. Kaks meetrit, mask, visiir ja kummikindad.

    Eesti teatris ja kirjanduses on „mäng“ ohtlik mõiste. Selle ohu on sinna Unt punase lõngaga sisse kudunud. Aga mängul on nii (rolle ja struktuure) lammutav, analüüsiv kui ka sünteesiv, loov pool. Sünteesivat poolt ei tunta sageli ära, sest mäng võtab vaataja enese võimusesse. Laval toimuv on orgaaniline, seda on hoolimata hootistest nukrusetoonidest võluv ja lõbus jälgida. Sünteetilise mängu tunneb kõige paremini ära juhuse kaudu, niisugust mängu pole võimalik segada – ta haarab ümbritseva endasse. Kellegi köhatus saalis, toolijala krigin.

    Esietenduse ajal huilgasid noored kirjanike liidu maja ees tänaval, kas kohviku või prantsuse instituudi ees, huilgasid ja naersid kohe kolmveerand tundi järjest. Aga näitlejate mäng ja tekstides korduvad lastemotiivid täiendasid väljas toimuvat, väljas toimuv täiendas sees toimuvat. Analüütiline mäng katkeb, kui prožektor vilkuma hakkab või keegi hilineja ei leia saalis oma kohta. Kõiv on niivõrd analüütiline mängija, et kui keegi hilineb etendusele ja üritab väga vaikselt saali hiilida, siis ta muutub ise sündmuseks ning laval toimuv läheb luhta.

    Lavastuses „Kuni armastus peale tuleb“ kehastuvad näitlejad (fotol Liia Kanemägi ja Jekaterina Kordas) naiseks, emaks, Svetlanaks Pääsküla Selveris, pojaks jpt.

    Loov mängimine, mis siis, et proovides proovitud, kaotab ära seina proosateksti ning luule vahel. Proosa muutub luuleliseks. Luule esitamine mõjub nagu igapäevane kõne – mängijad on kokku leppinud, et nii me siin kõneleme, see on mängu reegel. Alles sellises teatris muutub luule tõeliseks, leiab üles oma impulsi: enne metafoori on alati luuletaja sinnani tarinud argikõne ja -rütm. Kuna me teadlikult iga päev ei mängi, siis me ei märka ka kordusi, mis kõrvaltkuulajale, kõrvaltkõnelejale on märgilised.

    Lavastuse esimeses pooles kordub kaks motiivi peaaegu risti-põiki: „kuni armastus peale tuleb“ ja „see torm saab küll varsti minu nime“. Armastus mõjub peaaegu eksitavalt, juhib endale liiga palju tähelepanu, sest esimene lause vihjab armastuse puudumisele, mitte armastamisele. Teda veel ei ole, ta on tulemata. Lause pärineb armuvanniretseptist: ligunegu inimene nii mitu päeva nende ja nende rohtudega vannis, kuni armastus peale tuleb.

    „Kuni armastus peale tuleb“ on nii kerge ja mõjusa mänguga, et alles mitme tunni pärast saad aru, kui osavalt mängiti sulle üksindust. Kivisilla proosa on peaaegu alati naljakas, tema lühikesed argiste olukordade kirjeldused on ootamatud, humoorikad, isegi kui nad kujutavad õnne statistikat. Luuletaja poeg vaatleb kirjanike liidu aknast inimesi ja leiab, et kümnest kolm kõnnib tänaval, nagu neil oleks elus kõik hästi. Statistiliselt on kõik väga halvasti, aga lugu on vahva. Publik mugistab naerda.

    Heas mängus on tavaline, et alles tagantjärele mõistetakse, mis juhtus. Kord tapsin oma sõbra, tapsin mõnuga, lapse julmusega, ja kümme aastat hiljem sain aru. Etenduse esimeses pooles ei olegi tunnet, et lavastaja on taga ajanud mingit dramaatilist struktuuri. Et see kolmest daamist koosnev inimene areneb kuhugi, reageerib sündmusele, tuleb puänt, ja lõpetus.

    Teise poole lõpus kohtub naine endast vanema naisega Nõmmel laste mänguväljaku ja surnuaia vahel pingil. Ühel on pool elu möödas, teisel enamik. Viimane kordus on: „istusime vaikselt päris tükk aega“. Eepilist momenti laseb kesta puudumine: proosaloo teksti lõpus on veel „mina neelasin pisaraid“. See jätaks reaktsiooni raskuse lavale, teeks sellest „näitlejate asja“. Ent puuduolev saab juhtuda ja juhtub vaatajas. Samalaadne tehnika on Mats Traadil „Tantsus aurukatla ümber“: „Nad sõidavad üles mäele ja me ei näe neid enam kunagi. Isegi mitte unes.“ Ja ometi, kõik, mida me näeme, on nende ülessõitjate puudumine, nende mälestus ja kohalolu samaaegselt.

    Suletud, analüütilise ja hermeetilise mänguga etenduselt jääb sageli meelde näitleja, mismoodi ta seisab või istub. Millises valguses ta saabus, kas ta seisis augu kõrval või istus, kui poeg augu serval õngitses. Väga lahtine, avatud mäng tuleb sinu sisse (ise tuleb ise sulle peale); lahtine mäng ei karda teksti, sel puudub aukartus teksti ees, ja selline vorm on parim luule või luulelise proosa esitamiseks. Heal luulel pole aukartust reaalsuse ees, metafoori kaudu see otse sõdib igasuguse aukartuse vastu, miks siis seda kunstlikult looma hakata. Ma väga loodan, et „Kuni armastus peale tuleb“ ei jää viimaseks sedapidi menetletud luuleteatriks. Ja natukene loodan, et jääb ka. Hirm on, et mõni vähevõimekas lavastaja asub sellest lavastusest innustust saanuna luulekavale suust suhu hingamist tegema.

    Veronika Kivisilla luule on kohev ja pehme lind, kes istub reaalsuse pesal ja haudub tundmatute mustritega mune. Me vaatame lindu, aga ei näe linnu all reaalsust koorumas koos kõigega, mis reaalsuses on. Lind petab ära. Lind on väga kohev. Ta saab välja haududa ainult väga pehmeid tibusid! Aga võta näpust. Või nokast.

  • Teater, muusika ja kino Olav Ehalaga

    MARIELL AREN

    Kontsert „Olav Ehala 70“ 28. IX Alexela kontserdimajas. Laval vokaalsolistid Hanna-Liina Võsa, Nele-Liis Vaiksoo, Lauri Liiv, Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Andero Ermel, Indrek Ojari ja Mart Toome, Olav Ehala kvartett (Olav Ehala – klaver, Lembit Saarsalu – saksofon, Toivo Unt – basskitarr, Toomas Rull – trummid), kammerkoor Collegium Musicale, tütarlastekoor Ellerhein, Pärnu Linnaorkester, dirigent Kaspar Mänd. Solistide juhendaja Riina Roose, valguskunstnik Priidu Adlas, produtsent Elo-Liis Parmas, lavastaja ja õhtujuht Veiko Tubin.

    Olav Ehala sai 31. juulil 70aastaseks. Eesti heliloojate liit, teatriliit ja kinoliit panid pead kokku ning korraldasid sel puhul suurejoonelise kontserdiõhtu. Kontserdi mõtteliseks alapealkirjaks pakuti „Teater, muusika, kino“, mis vihjab juubilari loomingu laiahaardelisusele. Ehala on loonud rohkesti muusikat nii teatri­lavastustele kui ka filmidele. Tema laule armastavad peale näitlejate ja solistide palavalt ka koorid ning mitmed neist on kõlanud laulupidudel.

    Julgen arvata, et vanusest olenemata oskab igaüks nimetada kas või ühe Ehala laulu pealkirja või tunda muusikat kuuldes ära tuttava viisijupi. Tema muusikaline käekiri on omanäoline ja äratuntav: ootamatud modulatsioonid, kaunid ning meeldejäävad meloodiad ja reibas rütmika. Tema lauludes on helgust, rõõmu, sära, värve ja siirust. Ehala on kasutanud oma loomingus üldjuhul eestikeelseid tekste, kõige sagedamini Leelo Tungla ja Juhan Viidingu sulest.

    Toon välja kontserdil ette loetud Valter Ojakääru sõnad, mis kirjeldavad tabavalt helilooja loomingut: „Ehalat võiks nimetada kaasaja madrigalistiks. Ta kirjutaks küll nagu ühes stiilis, aga ometi on iga laul omamoodi. Ehala on alati originaalne, aga ei originaalitse.“ Kompositsioonilistest ootamatustest hoolimata on kuulajal tema lauludega lihtne suhestuda ja neid kerge kuulata. Esitajale seab Ehala muusika aga hoopis kõrgemad nõudmised. Tema lauludes esineb palju kiireid meloodiakeerutusi, mis nõuavad intonatsioonipuhtaks tabamiseks ohtralt vokaaltrenni. Klaverisaadete üle murravad pead ka kogenud pianistid ning taktimõõtude vaheldumist jagub kõikjale. Peale selle arendab Ehala muusika jõudsalt ka rütmitaju, sisaldades konstruktsioonilt keerukaid, kuid alati õigeid sõnarõhke teenivaid kombinatsioone. Eestlased ei ole just kuigi entusiastlikud erksamate rütmide esitajad, ent päris hätta ka ei jää. Ehala laulud võivad aga rütmikauge inimese hirmust lausa värisema panna, kuna keerukatest rütmidest pole tema loomingut esitades pääsu ei lauljatel ega pillimängijatel.

    Võib-olla just keerukuse tõttu on Ehalal kooriloomingut pigem vähe. Ehala 70. sünnipäevaks valminud ERRi erisaates räägib Kadri Leppoja, et kui ta laulupeo tarvis Ehalalt laulu „Põlev puu“ kooriseadet palus, olla helilooja esialgu pigem kahtleval seisukohal olnud – ja arusaadavatel põhjustel. Tema teoste rütmid ja meloodia on piisavalt keerulised solistilegi. Kuidas peaks siis veel suur laulupeokoor sellega üheskoos hakkama saama? Mitte küll kerge vaevaga, aga saadi. Tema seaded on olnud kooridele õppimiseks kindlasti ühed keerukamad, ent needsamad laulud kuuluvad tihtipeale kooride lemmikute hulka.

    Laulutekstid on heliloojal alati hoolikalt valitud ning et mõte ka kuulajani jõuaks, vajavad need ilmekat esitust. Pelgalt õigete nootide ettekandmisest jääb kaugelt väheks. Eks see kehti muusika kohta üldiselt, kuid Ehala loomingu puhul peab solist olema laulu meloodia­rajad ja rütmika väga põhjalikult läbi tunnetanud. Igasugune pinnapealne lähenemine paistab kergesti välja ning ebakindlus on kohe tunda ja kuulda. Sel kontserdil üles astunud solistid elasid oma mõneminutilistesse rollidesse üsna veendunult sisse ning haarasid kuulajat.

    Olav Ehala pühendumine ning koostöörõõm kiirgasid lavalt saali iga kord, kui ta lavale astus. Lisapalana laulis ta muusikalist „Buratino“ tuntud „Vana mehe laulu“.

    Kogu kontserdi vältel oli muusika selgelt esikohal ning vahetekstide ega sõnavõttudega ei liialdatud. Publikule kingiti täpselt see, mille ootuses sammud kontserdimaja poole oli seatud – meeleolukas õhtu hea muusikaga. Üllatuseks lisati vürtsi ka vanade filmide katkenditega. Kogu kava kulges üsna vaheldusrikkalt. Kui ettevõtmisega on seotud teatriinimesed, siis ongi oodata pigem väikest teatrietendust kui harjumuspärast kontserti.

    Kui üldse millegi kallal tolle hästi tehtud lavastuse juures norida, siis tundus ainsa kitsaskohana selle liiga korrapärane ülesehitus. Aeg-ajalt oleksin ehk oodanud mingisugust suuremat suuna- või tempomuutust.

    Kontserdil esitati rohkesti tuntud laule, mida on Ehala loomingus nii palju, et kahe poolega kontserdi oleks võinud vabalt venitada ka neljaosaliseks. Kuulajate vastuvõtt oli niivõrd soe, et publik oleks ilmselt soovinud saalis kauemgi aega veeta. Võib vaid ette kujutada, kui raske oli kontserdile laule valida, kuna valik on suur.

    Muusika ja teater olid kontserdil esindatud pigem ootuspärases võtmes, kuid erilist huvi pakkusid mulle katked vanadest joonisfilmidest, millele Ehala on loonud muusika. Kokku on ta helidega rikastanud üle kuuekümne filmi. Sinna hulka kuuluvad mängu- ja dokumentaalfilmid, aga ka nuku- ja joonisfilmid. Kontserdil näidatud katked jäid silma – ja mitte ainult seetõttu, et mul puudub igasugune side 1970. ja 1980. aastate filmikunsti saavutustega ning ekraanil nähtu liigitub tänapäeva kontekstis sürrealismi, absurdi või tont teab mille alla. Kõrvu panid need kikitama hoopis isemoodi helikeele tõttu. Muidu üsna maiselt kekslev ja kõlav muusika kippus filmiklippides astuvat justkui ühe jalaga kosmoselaeva pardale ning teisega juba lausa kuu pinnale. Klipid olid küll üks õhtu kõige meelelahutuslikum osa ning tundus, et vanema generatsiooni esindajad nautisid nostalgiaminuteid täiel rinnal.

    Tõrvatilk kogu kontserdi otsatus meepotis oli helikvaliteet. Kuigi annan endale aru, et võimendatud orkester ei saagi kõlada sama hästi kui akustiline ning helikvaliteedis kaotavad võimenduse tõttu peaaegu kõik peale bändi (see on loodud võimendusega mängima), siis ootasin ausalt öeldes muidu nii põhjalikult korraldatud kontserdilt selles osas veidi enamat. Oli hetki, kus koori osalus tuli tuvastada vaid silmadega, sest saali lauljate hääl ei jõudnud või jäi kõigele muule lihtsalt alla. Ka solistide mikrofonid lisasid lauluhäälele kohati tundmatuid sahinaid, mis samuti ei tundunud olevat sihi­pärane otsus.

    See kõik ei kahandanud aga kontserdi sisulist väärtust: kontsert kulges äärmiselt nauditavalt ja meeleolukalt. Ehala pühendumine ning koostöörõõm kiirgasid lavalt saali iga kord, kui ta lavale astus. Küll mängis ta lauludele klaveril saadet koos orkestriga, küll nautis musitseerimist kvartetiga ning tagatipuks haaras mikrofoni ja laulis muusikalist „Buratino“ tuntud „Vana mehe laulu“. Nii laval musitseerides kui ka lühikesi intervjuusid andes mõjus Ehala soojalt ja südamlikult. Tore, et peale külaliste nautis õhtut eelkõige aukülaline ise! Ehala isikust õhkavat hoolitsevat ja armastavat joont kannab ka tema looming. Ehedat inimlikkust tunnetavad selles kõik tema muusikaga kokku puutunud inimesed. Ja neid inimesi on tõesti palju, nagu tõestas suur saalitäis tänulikke kuulajaid.

  • Poliittervisest meil ja teisel pool ookeani

    JÜRI SAAR

    Järgmine erakondadevaheline mõõduvõtmine Eestis tuleb umbes aasta pärast. Mida vähem on aega kohalike omavalitsuste ja presidendi valimisteni, seda enam on hakanud pulbitsema Eesti poliitmaastik. Viimaste 2019. aasta valimiste ootamatu järelm (valimiste võitja jäi valitsuse moodustamisest kõrvale) on seniajani vastu pidanud, kuid valitsemismehhanism koliseb üha valjemini. Ameerikas, kus sealsete presidendivalimisteni on jäänud veidi üle kuu, valimispalavik mõistagi järjest tõuseb. Presidendikandidaatide esimesest teledebatist sai Trumpi pidurdamatu ebaviisakuse tõttu, mida ka väitlusjuht kontrolli alla ei suutnud saada, enamiku hindajate arvates kõigi aegade halvim valimisüritus.

    Ometi on ees ühed tähtsad valimised, sest terve sõjajärgse perioodi või isegi kauem on USA olnud suunanäitaja kogu maailma jaoks. Ameerikat on imetletud, kadestatud, vihatudki, kuid ükskõikne pole olnud keegi. 2016. aastast peale on süvenenud teisesuunalised protsessid ja Ameerika majakas plingib üha viletsamalt. Oma osa ülemaailmse ebastabiilsuse süvenemises on teadmatusel, mis kimbutab inimkonda seoses koroonaviiruse levikuga selle aasta algusest saadik. On sukeldutud modernsesse poliitpopulismi: areenile on astunud poliitikud, kes on erinevalt varasematest marginaalsetest poliitpõhulõugadest hakanud ka läänemaailmas edu saavutama. See aga põhjustab üha suuremaid probleeme. Neile meeldib nosida eelkäijate kogutud materiaalset ja poliitilist pärandit, mida nad sõnades väsimatult maha teevad, sest poliitpopulismi taga haigutab kõrvuti võimujanuga ideeline tühjus.

    Viirus ja selle põhjustatud haiguse mõju inimese tervisele on fakt, mis ei sõltu sellest, kas viirust ja pandeemiat peetakse päriselt olemas nähtuseks või sotsiaalselt konstrueerituks või Jumala saadetud karistuseks inimkonnale patuelu eest. Viirusel on ükskõik, milline on kellegi maailmavaade või hoiak, ning ta ei hooli riigipiiridest. Viirus tuleb, sellega nakatutakse, see kas tapab või laseb edasi elada reeglite järgi, mida me veel piisavalt hästi ei tunne.

    COVID-19 pandeemia on suur proovikivi riikide valitsejatele, sest valmis lahendusi pole kasutada kellelgi. Poliitikas toimib pandeemia katalüsaatori ja lakmusena. Valitsejad on sunnitud tegema otsuseid, mitte oponentidega sõimlema ja ennast kiitma, nagu neile võib-olla meeldiks. Lakmusena selles tähenduses, et toob esile kellegi sisu ja väärtustausta. Ka muu hulgas selle, kes püüab tegelikkuse ees silmi sulgeda ja tegelda näiteks sõdimisega kultuuririndel.

    Eestis poolteist aastat tagasi võimule tulnud valitsus ongi tegelnud keerulise uue olukorraga kohanemisega. Võimulolek pidi andma kõigile kolmele partnerile värske hingamise, et olla ka järgmistel kohalikel ja üleriigilistel valimistel vähemalt sama heas vormis, kui oldi eelmistel. Umbes aasta tagasi peaminister Ratta vastus talle intervjuus esitatud sellekohasele küsimusele oli konkreetne: „Ei ole siin mingit kriisi.“

    Tegelikult küsiti ta käest, kas on käes niisugune asjade seis, mis vajab põhimõttelist muutust valitsuses, ehk nagu omal ajal räägiti, kas tegemist on olukorraga, kus ühed ei saa ja teised ei taha samal viisil jätkata. Nüüd seda tema käest enam ei küsita, sest kriisiolukorras on parem paati mitte kõigutada.

    Keskerakond eesotsas peaministriga püüab jätkuvalt kõigile urbi et orbi tõestada, et otsus teha just selline koalitsioon oli õige ja valimistulemustest lähtuvalt loogiline samm, mitte eneseupitajalik avantüür, ja Keskerakonna juhtimisel on võimalik võimu teostada kas või koos vanakuradi vanaemaga. Ja Keskerakond ongi olnud selles osav, sest varasem savisaarlik võimujoonis, kui pealinnas ja Ida-Virumaal tagati võimulolek venelaste häältega, kusjuures võimulolijad ei olnud valdavalt venelased, on nüüdseks kadumas. Küsimus on selles, mis tuleb asemele.

    Esmapilgul näib, et venekeelsed Keskerakonna poliitikud saab väga hästi maha rahustada hüvedega. Kui enne tundus võimatu, et venekeelsetele valijatele toetuvad vene poliitikud võiksid leppida EKREga koos koalitsioonis olemisega, siis nüüd on sellest saanud tegelikkus. Võim pealinnas anti vastutasuks venelastele eesotsas Kõlvartiga, kellel on Tallinnas tegutsemiseks vabad käed ning kes võtab sellest kõik ja rohkemgi.

    Koos koroonapandeemiaga on saanud selgeks, et Eestis on venelaste erakonna teke nüüd ainult aja küsimus. Ilmselt niiviisi lõpebki Savisaare ajastu Keskerakonnas ja sellest saab lõpetatud peatükk ka Eesti poliitikas. Uus erakond hakkaks aga ühendama neid vene taustaga poliitikuid, kes peavad Eestit, mis kuulub läänemaailma, tõepoolest oma koduks, mistõttu niisuguse erakonna teket saab üksnes tervitada. Ja selline erakond sobib kindlasti hästi ka tulevastesse valitsuskoalitsioonidesse.

    Ratta juhitud Keskerakond tundis võib-olla koalitsiooni alguses isegi heameelt selle üle, et kaks teist partnerit omavahel läbi ei saa. Ilmselt oli Rattal meeles eelmise kolmeliikmelise koalitsiooni ebastabiilsus, kui kaks nõrgemat võisid lihtsalt kokku leppida, et tugevamale tuupi teha. Paraku ei ole võimalik niiviisi sihipäraselt riigielu edendada, pigem jäädakse tiksuma.

    Koalitsioonipartnerid meenutavad seniajani kokkuaheldatuid, kes on sunnitud koos olema. Tegelikult ei usalda mitte keegi mitte kedagi, kõigil on omad ja teistest lahknevad huvid, mis langevad kokku ainult selles, et tuleks justkui jätkuvalt olla valitsuses. See aga ei tähenda kaugeltki, et seda koalitsiooni oleks opositsioonil lihtne kukutada.

    Vastupidi: otsene ja tegelikult ebamäärane rünnak peaminister Ratta vastu, keda milleski konkreetselt süüdistada on raske, annab reeglina vastupidise efekti ja hoopis tugevdab kolmikut koos hoidvaid jõudusid. Samavõrra viljatu on avaldada umbusaldust EKRE ministritele, kelle kaitseks koalitsioon ühisrindena välja astub. Kõik meenutab üha enam miniatuuris seda, mis toimub praegu ametis Ameerika presidendi ümber, kelle kaitsetaktikaks on valitud vastaste pidev üllatamine uute väljakutsetega, mida nood usinalt lahendama ja hukka mõistma asuvad. Ka Eesti valitsemises pole midagi muutunud, sest koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi. Nii võibki jääda mulje, et koalitsiooni tervis on pärast koroonakriisi puhkemist mõnevõrra paranenud.

    Kaabudel mee maitse suus

    EKRE tundis ennast võimule tulles kõige enesekindlamalt ja seda põhjusega. Võib üsna kindlalt väita, et EKRE kartis esialgu valitsuse võimalikku lagunemist vähem kui kaks ülejäänud partnerit, mis andis neile jätkuvaks praalimiseks vabad käed. Kuna kaabude pikaajaline plaan oli eelmise esimehe sõnade järgi võtta Eestis ainuvõim, polnud keeruline esitleda oma käitumisjoonist tagasivaateliselt kui mandunud valitsemise siseõõnestamist.

    Nad läksid üksnes taktikalistel kaalutlustel nagu bolševikele kohane n-ö stagnantide ja klassivaenlastega ühte valitsusse.

    Võim on aga magusam kui mesi ning selle maitse on nüüdseks suhu saanud ka kaabud. EKRE soovib nüüd tõestada enda parketikõlbulikkust ehk võimekust toimetada reaalse võimuga asjatundlikult ja sihipäraselt, näidata, et nad pole mõttetud kisakõrid, vaid tõelised vägilased poliitväljakul. EKRE tegeleb oma juhtide nägemuse kohaselt lausa eksortsismiga: nemad on justkui Peltsebul, kes peab ajama välja Saatana Eesti ühiskonna ihust.

    Koroonakriis ja selle järelmid on pannud EKRE juhtpoliitikud tegutsema viisil, mis meenutab üha enam sihitut rabelemist. Nende asjatundmatus ja poliitiline kogenematus leiab iga päev tõestust, olgu see siis katse vabastada politseijuht ametist, Soome värske valitsusjuhi solvamine, rahandusministri rabe püüd toimetada „innovaatiliselt“ kaitse-eelarvega või rahapesuvastase võitluse sildi all kahtlase taustaga advokaadi ülekuldamine. Viimane tähendab sisuliselt hulga maksumaksja raha (kolm miljonit või isegi enam) kinkimist ameeriklastele ei tea mille eest. EKRE rünnakute sihiks on aga alati eksperdid, sõltumata valdkonnast.

    Sellesse koalitsiooni minnes on Isamaa taas ulatanud abikäe Eesti jaoks küsitava väärtusega koalitsiooni loomiseks, kuigi püüab ennast distantseerida toimuvast ja vabaneda seeläbi vastutusest. Eesti maine kahjustamise eest rahvusvahelises mastaabis kannab Isamaa samavõrra vastutust kui teised koalitsioonipartnerid. Nagu ka selle eest, et niisugune koalitsioon, isegi kui palju päriselt halba ei tehta, raiskab maakeeli öelduna lihtsalt aega. Raisatakse ära väärtuslik aeg, mida ei saa enam kunagi tagasi.

    Isamaa eesotsas Seedriga väidab jätkuvalt, et tema kanda on rahvusluse rist, mis ükskõik millises koalitsioonis ilma tublide isamaalasteta porri tallataks. Paljud poliitikud olevat ära unustanud rahvusliku aate ja vahetanud selle klaashelmeste ja kassikulla vastu. Nagu Jeesus kõnnibki Isamaa nüüd pööbli sajatuste saatel, raske rist seljas, Kolgata mäe poole ja manitseb eristama teri sõkaldest.

    Isamaa suhe võimuga on üks segane lugu ja aeg-ajalt tundub, et nad ise väga ei tahagi võimul olla, kuid miski või keski nagu käsiks neid, paneks tegema eneseohverduslikult asju, mis lubavad lühiajaliselt võimul jätkata, kuid pikemaajaliselt tähendavad liikumist hävingu suunas. Kuna selline käitumisjoonis on kestnud juba mõnda aega, tähendaks koalitsioonist väljajäämine nüüd juba Isamaale kadu. Sest see ei ole enam seda sorti tugeva tagamaa ja selgrooga partei, kes võiks võimult lahkudes hakata tugevnema, käies enne ära sügavas augus. Nii kardetaksegi lausa paaniliselt koalitsiooni lõhkiminekut ja see paistab välja kõigist nende reaktsioonidest.

    Paraku ei väsi üks koalitsioonipartneritest, nimelt EKRE, raputamast soola Isamaa isamaalistele haavadele. Rünnak Eesti kaitsepoliitika alustalade vastu on siinjuures eriti valus, kuna seotus koalitsiooniga ei luba Isamaa poliitikutel asjale sisuliselt reageerida, kuigi peaks. Tulemuseks on käärimine erakonnas endas, mille otseseks tulemiks on Parempoolsete ühenduse teke Isamaa sees. Kas tegemist on „maakera sees asuva teise maakeraga, mis on esimesest suurem“ ehk Isamaa uue hingamisega või mitte, näitab aeg. Igatahes läheneb Isamaa reiting praegu üha selle partei miinimumtasemele, milleks on 3%.

    Opositsioon eesotsas Reformierakonnaga tegeleb opositsioonile tavapäraste asjadega ja kritiseerib väsimatult koalitsiooni tegemisi. Ilmselt pole see aga piisav ja mineviku eksimusi tuleb ausamalt tunnistada ja analüüsida. Mineviku erapooletu analüüs näitaks peapööritust edusammudest ja ajapikku süvenenud tunnet, et kaotus polegi võimalik. Nii pole praegu keeruline näha, et 2015. aastal oleks Reformierakond pidanud võtma valitsusse neljanda erakonnana Vabaerakonna, kellega peeti küll läbirääkimisi, kuid mitte tõsiselt. Reformierakonnal see võimalus oli ning see oleks maksnud üksnes paar ministrikohta, mis oleks aga aidanud kinnistada poliitilist uustulnukat. Mis aga kõige olulisem, neljaliikmeline koalitsioon oleks hoidnud ära Isamaa ja sotside kambaka oravate vastu. Aga mis neist oleksitest ikka enam rääkida.

    Praeguse valitsuse kõige nõrgem külg on vähene kompetentsus ja hoolimatu võlgu elamine, mis sunnibki paljusid vaatama lootusrikkalt oravate poole. Üldise ebakindluse ajal on just Reformierakonnast saanud n-ö mõistlike inimeste lootusekiir. Seda näitab erakonna stabiilselt kõrge reiting, kuid Reformierakonna peamine mure on oma kõrge valimistevahelise reitingu kindlustamine reaalsete inimestega järgmistel valimistel. Just praegu peaks käima aktiivne uute ja tegusate liikmete otsimine ja värbamine, sest opositsioonis oleku ajal liitunud, kes on valmis oma panuse erakonna heaks andma raskel ajal, kujutavad endast suurt väärtust erakonna tuleviku jaoks.

    Ja muidugi tuleb sondeerida pinda tulevasteks koalitsioonideks. Praegu ei tohi lasta ennast provotseerida poliitilisse mudamaadlusse, mille peale just EKRE väga maias on. Kopeerides Trumpi, üritab EKRE Reformierakonnale külge kleepida ei midagi tegijate silti, et näidata selle taustal ennast tegusana. Nagu pole Trumpi tõttu Ameerikas midagi head sündinud, nii on ka läinud tema siinsete kloonide tegevusega: ainult lärm ja kaklemine, avantüürid ja ämbrid üksteise järel.

    Ülejäänud poliitilised jõud nii parlamendis kui ka sellest väljaspool kujutavad endast kirevat seltskonda. Nüüdseks on oluliselt muutunud poliitiline tähtede seis ja valimistel valikuid tegevate inimeste põhimeeleolu. On põhjust arvata, et arvestatav osa Eesti elektoraadist on uute erakondade tulekust väsinud ja pettunud neis, mis polnudki päris erakonnad ja pole ka nendeks siiani päriselt saanud. Neid protestipunte, kes on ühe korra saanud toetuse ja pärast enam mitte, on ju siinmail varemgi nähtud.

    Nagu Ameerikas on president Trump ametis võimude tasakaalu (check and balances) paigast ära nihutamisega ja püüab endale haarata teiste võimuharude arvelt võimalikult suurt tükki, toimub tasakaalu paigastnihkumine ka Eestis. Aga hoopis teises suunas, sest meie president suudab olulistel teemadel järjest vähem kaasa rääkida. Eesti ammune probleem seoses riikluse lühikese kestusega on, et põhiseaduslike institutsioonide toime on liiga suures sõltuvuses seal ajutiselt toimetavatest persoonidest.

    Valus löök õigusriiklusele

    Pikapeale nõrgestab selline praktika institutsioone ega lase tekkida püsival võimutasakaalul. Et sellised asjad on võimalikud ka traditsioonilistes demokraatlikes õigusriikides, näitavad praegusel ajal ilmekalt Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia. Eestis algas seekordne möödalask riigikogu lühinägelikust otsusest kerkinud praktilise valimisprobleemi lahendamisel, mil mindi mööda presidendi valimise põhiseaduslikest protseduuridest ja anti sellega valus löök õigusriiklusele. Sisuliselt pandi ametisse president, kellel puudub legitiimsus selles ametis olemiseks, mistõttu on olukord talle subjektiivselt raske ja Eesti riiklusele ebasoodus.

    Kui perioodi alguses võisid meie esimene naispresident ja tema toetajad loota, et ta kogub aja jooksul piisava poliitilise kapitali, mis aitab unustada kahtlase ametissesaamise, siis nüüdseks on see lootus kustumas. President tegeleb peaasjalikult ajaviitmise ja enda esindamisega, sest kuidagi peab ju oma päevi õhtusse saatma. Niipea kui president Kaljulaid üritab midagi asjalikku ja riigielule olulist korda saata, ründab EKRE teda raevukalt, süüdistades teda poliitikasse sekkumises. See on muidugi absurdne. Kuna praegune valitsusjuht on kogu toimunu eest kaasvastutaja, ei saa ka tema midagi EKRE korralekutsumiseks teha.

    Viimatiste presidendivalimistega näitas riigikogu oma ebaküpsust, seda, et riigikogulased, olles mures oma ninaesise säilimise pärast, rikuvad rahumeeli kehtivat põhiseadust ja riigielu olulist protseduuri. Et see polnud juhus, näitab muu hulgas riigikogu soovimatus õiguslikult tulevikus taas kerkida võivaid samu probleeme ennetada. Kuna järgmiste presidendivalimisteni jääb juba alla aasta, pole riigikogul seaduseparandust enam võimalik sisse viia ja jääb mulje, et neil pole põhimõtteliselt presidendi valimisel tagatoakokkuleppe vastu midagi ka aastal 2021.

    Ameerika kriisi nimi on Trump. Just pandeemia tõi esile ehedalt selle, et paljud võimul olevad tüübid eesotsas praeguse presidendiga tegelikult ei tea, mida nad teevad. „Neist paljud isegi ei ürita millegi eest vastutada,“ on arvanud president Obama (The Economic Times 17. V 2020). See pole olnud valitsemine, protsesside juhtimine ja probleemide lahendamine, vaid lõputu reality show.

    Asjalikust Ameerikast on saanud, loodetavasti ajutiselt, riik, kus kõige kõrgemal tasemel juhtimisotsused on ebajärjekindlad ja nende tegemise tagamaad irratsionaalsed. Praeguse administratsiooni eesotsas Trumpiga tekitatud kahju Ameerikale on suur ja enneolematult mõttetu ja seda ei tohiks andestada sealsed inimesed neile mitte kunagi.

    Eesti poliitika kriisi nimi on EKRE ja kaabud. Nemad parempopulistidena ei kavatsenudki enam nurgas häbeneda, kui neile öeldi, et „poisid, te lubate asju, mida ei ole võimalik korraga ellu viia. Te ei saa astuda välja Euroopa Liidust ja samal ajal tõsimeelselt arutleda selle üle, kuidas efektiivsemalt kulutada Euroopa Liidust laekuvaid vahendeid“. Nüüd lõid nad rinna kummi ja ütlesid: „Kui me saame võimule, tõestame, et see ikkagi on võimalik“.

    Tegelik elu on näidanud, et tegemist on ka Eestis populistide äärmise ebakompetentsusega enamikus riigielu sfäärides, kus nad tegutseda on üritanud. See pole veel siiani kõigutanud nende eneseusku. Ja vabandused on varnast võtta.

    Trumpi võidu korral jätkaks EKRE samamoodi kui seni. Paradoksaalselt võibki väita, et Eesti praeguse valitsuse saatus otsustatakse Ameerikas novembri alguses. Kui Trump võidab, jätkub üleilmne segadus ja populistide kuldaeg ning magus elu ka Eestis. Katastroofiline on neile see, kui demokraatliku maailma esipopulist valimistel kaotab. Seetõttu võibki asepresident Bideni võidu korral üsna suure tõenäosusega ennustada meie valitsuskoalitsiooni lagunemist veel enne aasta lõppu.

  • Mäng taju, materjali ja muusikaga

    MARI-LIIS REBANE

    Tallinna Uue Muusika Ansambli (TUMA: Talvi Hunt, Talvi Nurgamaa, Helena Tuuling ja Arash Yazdani) kontsert „Scrapyard“ 4. X Eesti Raadio 1. stuudios. Kavas Alessandro Perini, Hugo Morales Murguía, Michael Maierhofi ja Arash Yazdani looming.

    2012. aastast tegutsev Tallinna Uue Muusika Ansambel ehk TUMA on üks neid väheseid Eestis aktiivselt tegutsevaid nüüdismuusikakoosseise, kes võtab järjekindlalt kavva laia meediumihaardega uue põlvkonna heliloojate teoseid, mida kuuleb küll maailmas tuntud uue muusika koosseisude esituses ja välisfestivalidel, kuid harvem Eestis. 4. oktoobri kontsert oli sel aastal ansambli esimene avalik esinemine.

    Autoromulale ja vanametalli kokkuostu tagahoovile viitav kontserdi pealkiri „Scrapyard“ andis aimu, et läheb suuremaks lammutamiseks ja leiutamiseks. Olin vaimu valmis pannud igasuguseks de- ja remontaažiks. Kontserdi eeltutvustuses oli avalikustatud vaid heliloojate loetelu (Alessandro Perini, Hugo Morales Murguía, Michael Maierhof ja Arash Yazdani), reetmata esitusele tulevat. Nii mõnegi loomingus on olulised kõla- ja materjalieksperimendid. Kontserdi sisu oli napilt avatud nii eeltutvustuses kui ka kavalehel, kuid uue ajastu standardid äkki nõuavad, et ka infot tuleb vahetada ökonoomselt.

    Performatiivsuse roll ja kohalolu

    Ajal, mil harjumuspärane kultuurielu on selle, mida on targem nimepidi mitte nimetada, tekitatud kaoses jäänud palju hõredamaks, olen kontserdisaalis viibinud hoopis teistsuguse kohalolu, taju ja tähelepanuga. Sel segasel ajal on vääramatult selgeks saanud, et füüsiline kohalolu on kontserdi terviklikuks tajumiseks üsna asendamatu ning seda on keeruline asendada sünteetiliste ja virtuaalsete vahendite abil. Ka see kontsert oli ilmekas näide, et teoste esituse vahetul kogemisel on oma väärtus: peaaegu igas teoses olid olulisel kohal ka miniatuursed peformatiivsed nüansid, millest oleks raadiokuulajana ilma jäänud.

    Kontserdi avalugu oli Alessandro Perini „Space/Spectrum“ kalimbale ja kolmele mänguklaverile (2011). Mängijad olid ruumis paigutatud nelja eri kohta, et luua publiku ümber teist­sugune akustiline väli. Helilooja mõte on olnud rikastada ruumi akusmooniumi kombel dünaamilise kõlapildiga. Teose partituuris on isegi mänguklaveri mängijatele soovitus jääda publiku nägemisulatusest välja, kontserdisaali kõrvalruumidesse, nii et heli imbuks vaikselt koos elektroonikaga saali kaugelt ning fookus oleks lava keskele paigutatud kalimbamängijal.

    Pulseeriv vabadus ja absurditunnetus

    Kontserdil kõlas mitu teost, kus uurimisobjekt on materjal ja mängulisus. Näiteks Hugo Morales Murguía „Trio for Disposable Reeds“ ehk „Trio ühekordsetele kõrtele“ või ka juba 2012. aastal TUMA esituses kõlanud Michael Maierhofi „Shopping 4“ kolmele mängijale ettevalmistatud õhupallidega on mõlemad teosed, kus katsetatakse materjali akustilisi iseärasusi ning imiteeritakse ka traditsiooniliste instrumentide omadusi. Kavas oli ka teine Murguía teos „Fields“ elektroonilistele toiteallikatele ja induktoritele: see võimaldas mängijatel elektrivoolus seadmete tekitatud võnkumised kuuldavaks teha ning nendega ühel suurel pulseerival väljal manipuleerida.

    Michael Maierhofi teoses „Shopping 4“ kolmele mängijale ettevalmistatud õhupallidega katsetatakse materjali akustilisi iseärasusi ning imiteeritakse traditsiooniliste instrumentide häält. Fotol Talvi Nurgamaa, Talvi Hunt ja Arash Yazdani.

    Mängulisus ja koomilisus (koomika ilmnes sel kontserdil ootamatuses või absurdis) võib avalduda püüus murda välja vahendeid valimata pealesurutud normidest ning võidelda kätte vabadus ise otsuseid teha ja maailmu luua. Selles mõttes võib mäng olla meie kõige kasulikum tegevus ning huumor kõige kavalam ühiskonnakriitika ja eneseiroonia vorm. Kontserdil kõlanud teosed olid peale nüüdisaegsuse ka mõõduka teravusega vaimukad, mis aitab luua kontakti reaalsusega ning vältida kukkumist liiga sügavale eneseküllasusse. Absurditunnetus ja reaalsusnihe võib heas mõttes raputada: kui näidata reaalsust tagurpidi, saab realistlikult kõrvutada asju, mis ei peaks kokku käima, või panna senised tõekspidamised kahtluse alla.

    Arash Yazdani „Instruction Manual of How to Learn Stop Worrying and Love the Bomb in 5 Minutes“ ehk „Viieminutiline kasutusjuhend muretsemise lõpetamiseks ja pommi armastamiseks“ on just selline teos, mis domineerib kuulaja üle nii aistingute kui ka tajude kaudu. Kasutusel on ka helisignaali kujunditega semiootilised viited, mida leiab teose pealkirjast ja helikeelest. Instrumendivalik paistab silma absurdsusega: teos on kirjutatud neljale võimendatud otamatōn’ile. Jaapanis 1990ndate lõpus leiutatud mänguinstrument on vormilt kaheksandiknoodi kujuga, mis sarnaneb mõnevõrra kullesega (otamajakushi ’kulles’), ja heli väljub selle suust otsmikul. Pilli mängimiseks on vaja kaht kätt: kui üks käsi hoiab ja pigistab pead, siis teine käsi kontrollib meloodia kõrgust. Pea rõhu muutmine (pilli suu avamine ja sulgemine) tekitab elektrikitarri pedaalide arsenalist tuntud wah-wah-efekti ja kaela raputamine vibraato. Selle loo konnakullese peal mängimine on kahtlemata interpreetidele katsumus. Tehniline sooritus oli siiski tugevam 2019. aasta ISCMi maailma muusika päevade kontserdil Kultuurikatlas, kui teose tõi esiettekandele Defunensemble.

    Dramaturgiline selgroog ja kuulaja suhestumisvõimekus

    Nüüdismuusika vajutab enamasti assotsiatsioonide päästikule: vormil endal võib puududa piisavalt tugev dramaturgiline selgroog, aga kõik on hästi, kuni suhestamine ja seostamine pakub rahuldust ja pinget. See kogemus võib olla siiski mõttelendu aktiviseeriv nauding, mis käivitab harjumuspäratute seoste võrgustiku, sest – parandage mind, kui eksin – inimene otsib alati mingit narratiivi. Arusaamade nihkumise esilekutsumisega tekkiv kõditav ebamugavustunne võib olla suurema potentsiaaliga, kui esialgu mõistetakse või märgatakse. Need narratiivid on lihtsalt teistsugused, kui ollakse harjunud.

    Kiputakse unustama, et kuulajana taandame end vabatahtlikult (kontserdil loovutatakse teatav vabadus interpreetidele ja heliloojatele), ent ka see toiming vajab pingutust: kuulaja keskendub vastuvõtule ning võimaldab lavalolijatel domineerida. Mõnikord on kontseptsioonipõhise lähenemise puhul passiivsele kuulajale pandud kõrged nõudmised, kui tema aistingute ja tajude aktiveerimine on jäetud tagaplaanile. TUMA kontserdil suudeti seekord pakkuda kõike tasakaalustatult. Millegi üle nuriseda oleks patt, sest olusid arvestades oli tervik uue muusika kontserdi kohta keskmiselt priima. Küll aga teeb muret, et publikut, kellele kõike seda pakutakse, on vähevõitu.

    Kontserdi dramaturgilise ilmekuse tagas just kureeritud tervikliku kunstilise programmi vaheldusrikkus. TUMA kunstilise juhi Arash Yazdani maitse on terav ja piisavalt mitmekesine, et pakkuda väljendusrikast uue muusika sortimenti.

    Tuleb tänulik olla, et on ansambleid, kelle repertuaarivalik on mitmekülgne ja julge. Mida rohkem ansambleid esitab uut muusikat ja tutvustab ka üleilmset repertuaari, seda kergemini tuleb peale ka publikut, kellele uus muusika, selle mõtestamine ja vastuvõtmine ei ole enam võõras.

  • In vino veritas

    ÜLO TUULIK

    Kirjanik Ülo Tuulik on Sirbi ea­kaaslane ja n-ö emeriittoimetaja. Ta on sündinud 1940. aastal ning töötas aastatel 1974–1976 Sirbi (toonase Sirbi ja Vasara) toimetuses.

    Südamlikud tervitused kõigile endistele ja tulevastele kolleegidele, headele kaastöölistele ja muidugi asendamatutele lugejatele!

    Heinz Valk, kelle vilgas mõistus, kosutav huumorimeel ja kunstnikukäsigi olid suunamas-mõjutamas toonast nõukogudeaegset kultuurilehte Sirp ja Vasar, et selle veergudel säiliks normaalsele inimmõistusele vastav analüüs, mis ametlikust ideoloogiast rikkumata, vaba ideoloogilistest stampidest – toosama Heinz Valk kui kroonik on ära kirjutanud Kuku klubi külastajate kombed ja jutudki, pajatanud, millises võtmes toimus meie kultuurirahva lõõgastus ja informatsioonivahetus ja elunautiminegi nõukogude aja väidetavale karmusele vaatamata. Heinz on tõetruult ja ilusti kirja pannud, milline üksmeel ja kollegiaalsus kaunistasid toonast, mõnetigi elitaarset kultuurirahvast. Kuku klubi kõrval toimus aga elulise normaalsuse väljaelamine n-ö sektsioonides, sealhulgas kõigis trükiväljaannete toimetustes.

    Ei päevagi reata, on meieni jõudnud vanade roomlaste kohustuslik elunorm. Ei läinud päevagi, kus millises tahes toimetuses „enesealgatuslikud grupid“ ei võtnud ette klappimist ja äratoomist ega jäänud siin vene toimetused alla eesti omadele kogu Pika tänava pikkuses, kus tookord paiknesid kõik toimetused, aga ei ühtki kohvikut peale piimasaali Pikk tänav 1.

    Ärgu nüüd mõistetagu mind valesti või kurjastigi, sest mingil juhul polnud tegu lakkumise ja laaberdamisega, lausjoomisest rääkimata, selles ilmingus leidis aset napsitamine kui modus vivendi ehk soome keeli öelduna tehti pienet terävät.

    Eesti Nõukogude Kirjanike Liidus töötas minu kui toonase välissekretäri puhtformaalses alluvuses konsultandina endine Sirbi ja Vasara töötaja aastail 1964–1969 ning miks pidi loomeliit end eristama üleüldisest elamistavast. Nii eiras temagi, kohustuslik ja taiplik oma igapäevastes organisatsioonilistes ülesannetes, siiski paaril korral lühikese aja sees väliskirjanikega lävimisel nõukogude inimesele stampkohustuslikku eneseväärikust.

    Ja igati arusaaja inimene Jaak Jõerüüt, meie liidu aseesimees, ei lubanud seekord kollegiaalset vennaarmu laiendada üle mõistmise ja andestamise piiride: „Seekord aitab! Laseme lahti! Las kirjutab avalduse, et omal soovil ja tervislikel põhjustel.“

    Mina pidin edastama selle ebamugava sõnumi.

    Süda raske, sõitsin õhtuhakul oma igakuisele tavavisiidile Debora Vaarandi koju, tuttavasse ja kodusesse majja Kuristiku tänaval. Ma rääkisin talle päevauudisena ka värskest vahejuhtumist ja karistusmäärast. Elutark poetess, Smuuli elukaaslane Juhani kuulsusaastate tormakais tavades, ütleb nüüd mõistva inimese häälega: „Kes seda ennem kuulnud on, et inimene joomise pärast töölt lahti lastakse.“

    Mul hakkas kergem. Kivi oli veel südamel, aga võis siiski loota äraveeremisele …

    Hommikul vahendus Debora kommentaar Jaak Jõerüüdile. Jaagus oli juba siis aimata eeldusi diplomaadikarjääriks tänu oma kiirele taipamisele, mille või kelle autoriteetsusega tuleb arvestada, kuigi ise oled teist meelt. Mõne tunni pärast ütles ta mulle üle ukse: „Kuule, jätame ta paika. Kus sel õnnetukesel ikka minna on …“

    Ma saan nüüd oma jutu sujuvasti üle viia Debora Vaarandi vennale Borisile, kelle kohusetunne ja tolerantsus sümpatiseerisid kõigile, kel oli kokkupuutumist tema kui Sirbi ja Vasara vastutava sekretäriga mitme aastakümne jooksul. Soliidne, korrektne, tasakaalukas ja kõigutamatult rahulik, kaitses Boris Trull ainuisikuliselt neid barrikaade, mille taha võõrad silmad ei tohtinud näha, s.o ninagagi mitte tõmmata, nagu juhtumisi võiksid immutuda kusagilt, ennekõike peatoimetaja kabinetist ärevmagusad hinge puudutavad aroomid … Erinevate peatoimetajate puhul muutus kaitsetaktika. Minu kaassaarlase ja sõbra Erni Lõbu ajal, mil mina kirjandusosakonnas ametit pidasin, oli stsenaarium loominguliselt turvaline ja nutikas.

    Oli ju mõnikord peatoimetajal endal või mõnel teiselgi esmaabi vajajal tarbeline pead parandada vaiksel ja viisakal kombel. Siis tulevad hädalisi päästma sõbrad, kes Boris Trulli kinnitusele, et peatoimetaja kabinetis on tähtis nõupidamine, oskavad vastata: „Mul on ettekanne.“ See tähendas ilmeksimatult üht, et mehel oli taskus poolik. Kes tuli ainumasti asunikuga, pidi ütlema: „Mul on sõnavõtt.“ Üks õnnetu, aga aus, ainult lonksuke pudelis põuetaskus, olevat Trullile tunnistanud: „Mul on repliik.“

    Suur oma aja laulik Juhan Smuul kirjutas poeemis: „Aeg suur ja karm kui kotkatiivul lendab …“ Ehk nõnda oligi 50ndail, VIII pleenumi järgses umblaines ja õhupuuduses.

    Me ometigi tulime sellest välja ning ärgu valesti mõistetagu, et ainult alkohol oli see lohutus, see füüsiline ja vaimne päästerõngas. Ei. Rahva ravitsemisele pühendusid teenitult palju kiidetud 60ndate põlvkonna noored kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad. Jaan Eilarti looduskaitsjad ei muretsenud ainuüksi Eesti metsa, vaid hingemaastiku kujundamise ja hoolitsemise pärast – sellele toetus eestlaste kultuur. Ravimite retseptid trükiti ära ajakirjades Looming, Noorus, Loomingu Raamatukogu ning igal reedel ajalehes Sirp ja Vasar.

  • Üksi ei tule enam välja

    REET VARBLANE

    Esmaspäeval, 28. IX seisis Pärnu uue kunsti muuseumi asutaja ja juht Mark Soosaar, kes ühtlasi on Pärnu filmifestivali juht ning Läänemere kunstisadama idee autor, nõutult oma muuseumi lukustatud ukse taga. Hoone kinnisvara omanik Novira E10 OÜ oli sissepääsu sulgenud. Soosaar andis asja kohtusse. Pärnu maakohus kohustas Esplanaadi 10 omanikfirmat võimaldama uue kunsti muuseumil ja rahvusvahelise antropoloogia ühingul kasutada hoone esimese korruse suurt saali ja teise korruse bürooruumi kuni 27. X. Eelkõige seepärast, et XXXIV rahvusvaheline Pärnu filmifestival oli juba välja kuulutatud (toimub 12. – 25. X), lepingud sõlmitud, lepingutasud makstud ja festivali ärajäämine toob korraldajatele kaasa nii rahalist kui ka mainekahju. „See on aga väga kummastav, kuidas Pärnu linnas kultuuri rünnatakse. Küll volikogu puldist, küll Esplanaadi tänaval. Seadusega pole seal eriti pistmist.“ Nii on Soosaart tsiteeritud Pärnu Postimehes (2. X). Pärnu Postimehe tsitaadis oli ka teine pool: „Alati leitakse ka kõige raskemas olukorras mingi lahendus.“ Nädal hiljem, 5. X jooksis „Aktuaalsest kaamerast“ läbi uudis, et Mark Soosaar peab läbirääkimisi SEB panga Rüütli tänavas asuva Pärnu kontoriga, et saada seal UKMile ajutised ruumid.

    Mark Soosaar on kui fööniks taas tegudele tõusnud. Just samamoodi, nagu ta 1994. aastal ilmus São Paulo biennaalile. Baltimaad osalesid seal esimest korda ja vähemalt Eesti tööde ja esindajate sinna saatmine nõudis Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuselt suurt pingutust, ka rahalist. Leonhard Lapini „Eesti metsa“ installatsiooni materjal jäi mingil põhjusel Rotterdami või kuhugi mujale kinni, nii et „Eesti metsa“ näidati Brasiilias sealse puidu ja Soomes toodetud männilõhna abil. Mark Soosaar oli aga ilma riigi ja linna toeta kohal, filmis, ja mis peaasi, suutis kaasa tuua ja Pärnus eksponeerida Hiina maalikunstnike teoseid. Hiina kunst oli 1990ndatel üle kogu läänemaailma kuum kaup.

    Mark Soosaar on väga, lausa üle mõistuse võimekas. Ega asjata ole tema kohta mitmel puhul öeldud „mees nagu orkester“. Ta tegutseb praegugi „võimatu missiooni“ põhimõttel. 1990ndatel andis see, ka põlve otsas tegemine, tulemusi, veerand sajandit hiljem enam mitte. Muuseum eeldab igati läbimõeldud tegutsemist. Mõnest efektsest teosest või nimekast autorist enam ei piisa. Ka sellest mitte, kui kogus on Yoko Ono teos. Tõsiselt võetav institutsioon eeldab igakülgset väljaarendamist, ka kaadri mõttes, ja töötajate kaasamist. Üksi ega ainult oma pereliikmete või lähedastega kõike ära ei tee. On selge, et Pärnu uue kunsti muuseum, iseäranis kui tegemist on eraettevõtmisega, ei saa endale lubada kolme kuraatorit ja nelja projektijuhti. Või mine tea, kui rikas Ameerika onu Sam ei päranda just miljoneid. Aga kuraator (kaks on parem), kellele on antud vabad käed ja oma mängumaa, ning mis kõige tähtsam, hästi läbi mõeldud tervikliku programmi koostamine, on hädavajalik. Kõik ei saa käia suure juhi taktikepi all.

    Koostöö on praeguse aja üks loosungeid, ka siis, kui see tähendab vaid kitsa ringi koostööd. Kai keskuse programmijuht Karin Laansoo ütles vahetult enne uue keskuse avamist kuldsed sõnad (Sirp 13. IX 2019): „Pane kokku tiim inimestest, kes oma oskustega üksteist täiendavad, mitte ei dubleeri.“ Laansoo lisas, et töötajaid ei tohi ekspluateerida, inimesi peab väga hoidma.

    Pärnu UKMi on hädasti vaja mitte ainult suvepealinnale, vaid eesti kultuurile. Läänemere kunstisadamale eraldas riik pool miljonit, mis pole küll teab mis suur summa, ka Pärnu linnavalitsus üldiselt toetab seda ettevõtmist. Kunstisadama projekti kuulub ka kunstimuuseumi hoone. Esialgu küll visioonina. UKM vajab reorganiseerimist, sissetöötatud institutsiooni ei tohi lasta raisku minna. Ilmselt ei oleks ka ideaalne muuseum hoidnud ära Esplanaadi tänava hoone müümist erakätesse 2006. aastal, kuid kultuuri­avalikkuse toetuse oleks taganud küll.

  • ,

    Komi nõiad, kommunistid ja teadlased

    ART LEETE

    1960. aastal paljastati Komimaal Võlgorti külas nõidade pesa. Nõiad kaetasid tulemuslikult isegi kohalikke kommuniste. Tähelepanelik külaelanik kaebas nõidade peale Komi kommunistliku partei häälekandja Punalipp toimetusele. Asja saadeti klaarima reporterite operatiivgrupp.

    Võlgorti nõiad

    Ajakirjanikud tegid kindlaks, et nõidumine on Võlgortis „metsiku usulise fanatismi ilming“. Ševa’ga (nõidusega) karistati naabrit aiamaal avastatud piiririkkumise eest, kutsuti esile nurisünnitusi, lõhuti perekondi ja leebemal juhul pandi ohver lihtsalt luksuma. Ümberkaudsetes külades polnud asi parem. Ajakirjanikud tuvastasid kaks entusiastist postiljoni, kes tegelesid nõidumisega. Kartes teiste nõidade kättemaksu asetas üks neist kodus kogu mööbli, lillepotid ja toidunõud külili, teine jõi tööajal viina, sest „ševa nõuab“.

    Küsitletud nõiad siiski eitasid oma seotust tuvastatud nõidusjuhtumitega. Üks neist, kes töötas haiglas sanitarina, kinnitas oma ustavust Nõukogude arstide diagnoosidele. Teine vabandas end välja sellega, et on 35 aastat sovhoosis töötanud. Tööveteran ei saa aga olla nõid, vähemalt teadusliku kommunismi loogika järgi.

    Reporterite hämmelduseks ei tunnistanud Sõktõvdini rajooni parteikomitee probleemi tõsidust. Ateistlik selgitustöö piirkonnas oli loid. Kohalikud parteijuhid õigustasid end sellega, et hoolimata üksikjuhtumitest ei ole nõiduse levik sealkandis märkimisväärne. Tõeliselt vägevad nõiad tegutsesid ametnike väitel hoopis põhja pool Udora rajoonis ning partei pidi oma ateistliku võitluse teraviku sinna suunama.1

    Võlgorti kommunistide leebus nõidade suhtes on seletatav tollase süsteemse, ent varjatud võimude soosinguga, mida nõiad kohati nautisid. Et nõidade elu ei olnud Komimaal alati nii magus, kinnitas üks Petšora jõe ääres elanud komi taat tudengitele, kes olid piirkonda tulnud etnograafia praktikale:

    „Varem, enne revolutsiooni tapsime kõik üheskoos neid nõidu. Nõidu oli siin palju: komisid, neenetseid, venelasi. Aga pärast, kui tuli Nõukogude võim, keelati meil neid tappa. Nüüd on nõidu palju siginenud. Vaata, selles majas elab nõid, tolles ja seal ka. Nüüd on pool küla neid täis.“2

    Punalipu ajakirjanikud ei saanud aru, et ateistlik võitlus ei olnudki mõeldud nõidade hävitamiseks. Kommunistliku partei juhtiva ja suunava jõuga vaenati eeskätt kirikuid. Nõidus oli aga vana rahvatraditsioon – nagu rahvalaul, -tants või -rõivad. Tollal oli see kõik definitsiooni järgi sisult sotsialistlik.

    Teaduse häda nõiduse pärast

    Teadlased on alati nõidu huvitanud. Õpetlastega rammu katsumine on nõidadele suur väljakutse. Võlgortis kehtinud „ševa seadusega“ oli kindlaks määratud, et „teadlase äranõidumiseks on vaja rohkem kui üht nõida“. Täpsemalt, teadlasest jagusaamiseks läks tarvis vähemalt kolme nõia ühist pingutust. Ka üks Võlgorti nõid oli tollal Komi pedagoogilises instituudis kõrgharidust omandamas. Seda selleks, et vaenlast tundma õppida, uinutada ning teadlastega võitlemiseks võidurelvastuda. Et teadlane on nõiast kolm korda väekam, siis pole ime, et nõiad otsivad oma kunstis abi teaduslikust meetodist.

    Teadlane võib siiski ka nõia mõjule alla jääda. Üks aatomifüüsik on jutustanud ajakirjanikule loo, kuidas ta läks 1970ndate lõpus koos komi nõiaga jahile. Füüsik lasi kogemata maha tiine põhjapõdra, mille peale nõidus komi saatja ta ajas tagasi (eks füüsikule pakuti sobiv erialane nägemus …), nii et põhjapõder ärkas taas ellu. Teisel korral, kui loom taas laskeulatusse jõudis, õpetlane enam põhjapõtra ei tapnud. Teadlasele jäid juhtunust mälestuseks ainult tühjad verised pihud.3

    Nõiaga kohtumiseks vajab teadlanegi eraldi ettevalmistust, muidu võib ta kergesti maagilise mõtlemise ohvriks langeda. Parim viis teadusliku valmisoleku tagamiseks on nõidade hingeelu ja tegevuse etnograafiline uurimine. Kuid siin varitseb teadlasi uus oht.

    Kõige nõiduslikum rahvas

    Sellise meetodiga komi nõidade sekka minek on etnograafidele ohurikas. Komimaad peetakse Venemaa kõige saladuslikumaks kandiks ning teadlastel peaksid seal olles kogu aeg ohutuled ajus vilkuma. Seda meeles pidada ei ole raske, sest komi nõidus on avalik saladus.

    Sellest oktoobrist hakatakse TNT kanalil näitama etnograafilist õudusseriaali „Territoorium“. Sündmustik hakkab hargnema sellest, et etnograafid lähevad permikomide sekka ekspeditsioonile ning kaovad jäljetult. Nende otsingud viivad nii peategelased kui ka vaatajad maapealsesse soome-ugri nõiariiki.4 Kui uskuda treilerit, siis tuleb komide jõud „vanadelt inimestelt“, tšuudidelt. Permikomi nõiad võõraid oma nõiduslikule maale ligi ei lase. Otsijate hulka kuuluvat tüdrukut tabab aga ševa, nagu arvata oli.

    Komide maagiline olek on varemgi pälvinud kinematograafia tähelepanu. Oleg Fessenko filmis „Punane jää“ (2009) on komid nõiduslikud superkangelased, kes päästavad Punaarmeega sõdivaid hante kõige lootusetumates olukordades. Ajaloolisest tõest on see küll kaugel. 1930ndatel toimunud põliselanike ülestõusus, Kazõmi sõjas komid hante tegelikult ei abistanud, kui pehmelt väljenduda. Siin võib aga peituda mütoloogiline tõde. Handi karupeietel esinevad müütilised tegelased petšarid, s.t ’inimesed Petšora jõelt’ ehk komid. Neil on kasetohust maskid ees ja sauad käes, umbes nii nagu filmiski.5

    Kommunismi elas komi nõidus üle, heitlus teadusega aga jätkub. Komi nõidus on tänapäeval jõudnud teaduse andmete kunstilise rakenduseni helesinisel ekraanil. See näitab, et komi nõidade kuulsus levib Komimaa piiridest kaugemalegi. Sellel kuvandil on kasvav kaubanduslik väärtus. Nõidusest on kujunemas komi rahva bränd.

    1 Л. Стругач, З. Бриндукова, Вильгортские „колдуньи“. – Красное Знамя, 26 февраля 1960.

    2 А. Артеев, Колдуны коми народа. – Kudo+Kodu 17(41), 2001. http://www.kudokodu.ru/archive/041/art11.html

    3 Коми – одна из самых «колдовских национальностей» планеты. – Комиинформ, 15 сентября 2006.

    4 https://meduza.io/video/2020/09/24/eto-vse-nashe-mesto-svyatoe-ono-ispoganit-ne-dam?fbclid=IwAR0QnIcglKQ-9OwSXd6M3r0JPBxhAEOPds_gfqd3z2Pr5Ip0x_AzpJd1YFE

    5 Т. Молданов, Медвежьи игрища. Первый день. Ханты-Мансийск, 2019.

    Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

  • Sirp 80

    Debora Vaarandi,

    Sirp ja Vasar 1947:

    Lõikuselaul

    Mis sa küll, tuuleke, kõrtes nii kahistad?
    Miks sa, mu põlluke, mõttesse vajund?
    Muret kas meenutad, hallad kuis ahistand,
    põletand põuad ja rutjunud rajud?

    Oi, sa, mu põlluke, mured on mullused.
    Tuul juba kiigutab küpsenud teri.
    Päevad nüüd kodumaal päikesekullased,
    kõrvuti kuldne ja sinine meri.

    Aeg on nüüd tulla, ja aeg on nüüd lõigata
    nägusaiks napradeks nurmede vilja.
    Hõiskeid nii palju on kaugusse hõigata,
    laulusid laulda veel õhtuni hilja.

    Kosta, me laul, üle maade ja merede!
    Paista, me põlluke, kaugele raale!
    Siit saab me lastele, siit saab me perele,
    leiba me rahvale, leiba me maale.

    Lõikama, lõikama, korjama, koguma!
    Kahaneb väli ja kasvavad parmad.
    Õnnistab lõikusepäevi me kodumaa,
    emana heldena kuldne ja armas.

     

    Mati Unt,

    Sirp ja Vasar 1988:

    Me tuleme tuppa. Meie ees on hulk inimesi ja need tuleb ühendada lavastuseks. Tuleb? Kallis kolleeg, enamasti paraku jah. Siin pole midagi tegemist vabadusega. Masin on käima läinud. Juba määratud palga pärast tuleb seda teha, mitte sellepärast, et tulemus oleks geniaalne. Isegi korraliku, tavalisepoolse etenduse valmissaamine nõuab suurt pingutust. Üks kord võib pooleli jätta. Võib-olla kaks. Kui aga inimene jätab mitu lavastust pooleli, ja teeb seda (vähemalt teistele tundub nii) küllalt kerge südamega, siis peab ta elukutset vahetama.

    Mitte sellepärast, et kunstis pole lubatud eksida. Lihtsalt sellepärast, et ega inimesed pole mängimiseks, mis sest, et näitlejad laval „mängivad“. Kui võtta inimeselt mitu kuud ta elust ja ära raisata, on see halb tegu ta vastu, mitte ainult sellepärast, et praegusel ajal peab inimene iga minut visalt tööd rabama – ehkki ka see on mõjuv põhjus. Kui me ei oska temaga midagi teha, ärme teda parem torgime.

     

    Juhan Schmuul,

    Sirp ja Vasar 1947:

    Vana Tallinn on ärevas pidurüüs,
    rõõmsaid tuuli tast üle nüüd uhab.
    Igast Eestimaa vallast siin lauljaid on koos —
    neid kokku on kakskümmend tuhat.

    Tuleb laulu, et siniselt taevalaelt
    nagu kõue see vastu põrab.
    Tuleb laulu, et Lasnamäe hallis paes
    pärast pidu võib leida mõrad.

     

    Mari Tarand:

    Kiirtoidu aeg on käes, kõik tahavad saada lühisoovitusi, imenippe, kuidas elus hakkama saada. Anna üks nipp, kuidas ilusat keelt kõnelda.

    Sõprade ringis ja kodus lähtuda oma vaistust ja paremast äratundmisest. Kui oled sellesse keelde sündinud, on sul see vaist olemas, otsi üles ja arenda seda. Igapäevases elus tuleb mängu ka kõnekultuuri küsimus. Lase teisel lause lõpetada ja alles siis hakka rääkima. Ja lugeda, lugeda raamatuid.

    Mari Tarandi vastus Maris Johannese küsimusele 2012. aastal, mil ta pälvis Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. (Sirp)

    Kas mõni saade jäi tegemata?

    Jäi! Lastesaade „Isaga veduril“. Idee oli aastast 1967. Mu vanaisa oli vedurijuht, aga ma pole temaga veduri peal olnud muidugi. Aga küll oleks tore: väike poiss, kelle isa on vedurijuht. Reporter on kaasas, intervjuu, need taustahelid ja… selline feature. Tol korral seda sõna muidugi ei tuntud. Aga see jäi tegemata ja mu sõber ja esimene õpetaja Helju Jüssi teab küll, mis tähendab, kui ma ütlen „Isaga veduril“. See on selline sümbol teostamata jäänud asja kohta.

    Mis veel? Selline saade, kus oleks tänavamuusik, keda on pikalt ja vaiksel n-ö varjatud mikrofoniga lindistatud, ja siis sealt hargneksid jutud temaga – muusika, müümise, pilli, elu teemadel. Seda ma hakkasin isegi tegema nii aastakest kümme-viisteist tagasi. Oma Harju tänava kodus – meil seal Kirjanike Maja ukse peal mängis üks mees klarnetit, väga ilusti mängis. Vahel panin ma maki akna peale ja proovisin, kas jääb lindile. Ükskord ma läksin ja hakkasingi taga rääkima, see oli väga huvitav: selgus, et ta oli kuskilt Tšetšeenia kandist siia tulnud, aga ta mängis näiteks Valgret ka. See on pigem lugu, lihtsalt selline näide – tekib kiusatus, et võiks mingi asja välja arendada …

    Kõige suurem projekt, mida ma tahtsin teha, mis jääb igavesti tegemata, aga hea meelega kingiksin need ideed kellelegi … Selle märgusõnaks oleks „asjad“, kuidas nad sind ründavad, ahistavad, neid on nii palju, aga samal ajal nad räägivad, kõnelevad, mäletavad. Sa ei või nendest lahkuda ega neid ära visata. See asja ja vaimsuse vahekord. Võtaks selle Georges Pereci raamatu „Asjad. Üks kuuekümnendate aastate lugu“ (Loomingu Raamatukogu 1968) – vaimustav raamat. Selles numbris on mu vend Juhan kollasega alla jooninud teatud lõigud. Ma isegi töötasin ja mõtlesin, kuidas sellest saate saaks. Sinna juurde intervjuud ja inimeste arvamised – nende omad, kes koguvad asju, kellel on arhiivid, n-ö vaimsed asjad alles.

    Mari Tarandi vastus Jürgen Rooste küsimusele 2005. aastal, mil ta lõpetas töö Vikerraadios. (Sirp)

     

    Dmitri Bruns,

    Sirp ja Vasar 1979:

    Kõige tähelepanuväärseim viimaste aastate jooksul projekteeritud hooneist (pean silmas üksnes Tallinna) on minu tugeva veendumuse kohaselt linnahall. Huvitavaks tõotavad kujuneda peapostkontor ja Olümpia hotell. Nimetaksin ka purjespordikeskust, kui seal poleks tegemist hämmastava möödalaskmisega värvilahenduses, mistõttu rajatise arhitektuurne väärtus on kahanenud.

     

    Tarmo Soomere,

    Sirp 2017:

    Kaasaegse mõtlemise mugavustsooni tavapäraseks osaks on harjumus eeldada, et ühiskond toimib ratsionaalselt, austades fakte ja toetudes teadussaavustustele. Tegelikkus on teistsugune. Sisenemine niinimetatud faktijärgsesse, tõejärgsesse või isegi tõepõhjatusse aega on kõigutamas seda eeldust, toomas religioosseid kategooriaid varjust välja ning paigutamas neid kõrvuti tippteadusega – ja neid mõlemaid koos hoopis tagaplaanile.

     

    Viivi Luik,

    Sirp 2016:

    Lubage jagada mõned juhtnöörid, kuidas teie lastest teha ebaküpsed inimesed.

    Esiteks, ärge laske oma lastel hetkegi omaette olla. Lõbustage neid vahetpidamata. Kinkige neile nii palju mänguasju, et nad enam mängida ei viitsiks.

    Teiseks, ärge oma lapsi kunagi keelake. Ärge neile midagi selgitage. Laske neil loomi piinata ja teisi lapsi hammustada, poodides ja kohvikutes karjuda, keelake neil teretamine ja tänamine. Nalja saab! Pärvärsim ongi, nagu kunagi ütles üks poiss, kellest on saanud vanamees, nii nagu elus ikka juhtub.

    Kolmandaks, ärge mitte kunagi oma lastele öelge, et nad saavad vanaks ja surevad ära. Jäägu see neile surmatunnini teadmata.

    Neljandaks, tehke lastele selgeks, et kool on koht, kus süüakse koolitoitu, kuid ärge kunagi neile tuletage meelde tarkust ega headust, tööd ega pingutust.

    Viiendaks, ärge lastega mitte kunagi rääkige Jumalast, oma maa ajaloost, esivanematest, minevikust ega tulevikust. See võib neid traumeerida ja teha õnnetuks.

    Kuuendaks, vähemalt kuueaastaseks saamiseni hoidke neil lutti suus, et nad ei saaks midagi küsida ja te ei peaks vastama. Ärge laske neil kõndida, vedage neid võimalikult kaua ringi lapsevankris.

    Seitsmendaks, ärge neile iialgi tuletage meelde, et neist saavad täiskasvanud ja ärge mõtelge selle peale ka ise.

    Looge neile õnnelik lapsepõlv!

    Ainult nii on teile garanteeritud ideaalselt ebaküps ühiskond.

    Nalja võib ju teha ja pilgata on mõnikord kergem kui tõsiselt rääkida.

     

    Lauri Leesi,

    Sirp ja Vasar 1989:

    Milline rõõmustav uudis – ma olen rehabiliteeritud! Tõend on mul käes (nr. 8803). Ma vist rääkisin teile, kuidas minust 25. märtsil 1949 kolmeaastaselt rahvavaenlane sai? Nüüd aga olen ma, armsad lugejad, nii mõnegagi teist üleöö ühiskonnaredelil ühe pulga peale sattunud. Elagu vabadus! [—] Mis siis nüüd minust saab? [—] Kuhu siis nüüd oma tõendiga tõtata? Kelle nina alla seda toppida? Kui palju kompensatsiooni nuruda? Millises sabas ette trügida? Kus kohas lõunatada? Millises haiglas end ravida? Missugust tuusikut lunida? Millises sanatooriumis puhata?

     

    Hasso Krull,

    Sirp 2018:

    Ökoloogiline kooslus ei hõlma üksnes inimesi, vaid lugematut hulka teisi olendeid, kes elavad meie kõrval, meie ümber, meie jalge all, meie pea kohal ja isegi meie sees. Muidugi pole need olendid Eesti Vabariigi kodanikud. Nad ei ole üldse kuskil kodanikud. Aga just need mitteinimlikud mittekodanikud moodustavad tegelikult Eesti tuleviku. Ilma nendeta poleks tulevikust tulemas mitte midagi. Ilma nendeta poleks meil mitte kuhugi minna. See arusaamine lammutab maani maha kogu praegu valitseva majanduspoliitilise kõnepruugi, kus kõige tähtsamaks võlusõnaks on „suur investeering“.

     

    Sirje Helme,

    Sirp ja Vasar 1980:

    On suur vahe uuenemise ja muutumise vahel ja tihtipeale näib, et uuenemise all mõeldakse pigem muutumist. Vahe on küll ainult selles, et muutuda võib nii heas kui halvas sihis, uuenemist peame aga teoreetilises plaanis tingimusteta heaks … Ja nõuda pidevat uuenemist meie niigi kõrgele arenenud graafikalt, kas pole see liiga ränk? Samas on kunstnikke, kelle üha täiuslikumad vormikatsetused annavad alust rääkida tõepoolest pidevast muutumisest, mis ei pruugi sugugi tähendada kramplikku enese ja oma maailmapildi muutmist, vaid järkjärgulist (iseenda kunsti piiridesse jäävat) oma kunsti seaduspärasustest väljakasvavat võimalust uueneda. See on kunsti areng kunsti sees, ilma igasuguse taotluseta kommunikatiivsusele, ühiskondlikule mõjujõule jne.

     

    Heljo Ernesaks,

    Sirp ja Vasar 1966:

    On kuuldunud hääli, nagu oleksid „ümmarguse laua“ saated liiga intellektuaalsed, vähe rahvapärased. Eks see olene kõik sellest, keda rahvaks peetakse. Pole võimatu, et tõepoolest mitmes ja mitmes kirjas nõutakse sihukese „igava jorutamise“ asemel keni lõõtspillilugusid või helli mälestusi tõstvaid laulukesi. Neid liigselt arvestades ja usaldades tekib oht madaldada kuulaja mõistmis­võimet, seega ahendada alust edasiseks kasvuks. Igatahes on „ümmargusel laual“ tubli hulk tuliseid sõpru ja poole­hoidjaid.

     

    Marju Lepajõe,

    Sirp 2019:

    Kui otsida värskust, uusi teemasid (sest teemade ring on tõesti kokku kuivanud, ikka lahutus ja reis või reis ja lahutus), uusi kujutusviise, uusi vaimseid naudinguid, uusi maitseid, uusi ideid, mille puuduses ühiskond vaevleb ja mistõttu üksteisele väsimatult etteheiteid tehakse, siis tuleks pilk pöörata maailmakirjanduse ajaloo poole. Sealt leiab alati midagi sünteesida. Sõnakunst on kogu aeg see hapnik, mis elustab mõtteid ja tundeid. Ainult on vaja lugemist alustada.

     

    Kaarel Ird,

    Sirp ja Vasar 1967:

    Tõeline kunstilooming peab olema kordumatu. Kunstiteose kordumatus eraldab teda käsitöölise sepitsustest. Kunstniku olemasolu on ainult sel juhul õigustatud, kui ta on võimeline andma kas või terakesegi uut. Olgu see kas või variatsioon juba varem loodule! Kuid ikkagi oma variatsioon! Kui kõik seda meeles peaksid, siis elaks meie maa iga väikese linna isegi kõige tagasihoidlikumas teatris tõeline kunst.

     

    Lennart Meri,

    Reede 1990:

    Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuks taeva alla, kaob vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese kogemus seevastu ei teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid kumuleerub keele, rituaalide, traditsioonide kaudu. Kultuur on kumulatiivne ja selle kaudu suveräänne: kord sündinud sõna, oskus ja mõte elab edasi inimesest sõltumata ja külastab inimaju ainult paljunemiseks. Võiksime endalt küsida: kas kultuur võiks täielikult autonomiseeruda; kas ta tulevikus vajabki inimest, et püsida ja paljuneda?

     

    Voldemar Panso,

    Sirp ja Vasar 1972:

    Iga avastus, iga tõdede ümberhinnang saab toimuda eelnevate tõdede sügava tundmise ning valdamise baasil, või muidu jääb isegi väärtuslikule mõttele diletantismi- ja ärplemismaik.

     

    Adolf Šapiro,

    Sirp 2010:

    Lavastuse tegemine on tee tundmatuse hämaralasse. Kommertsis on rõhk heal tehingul, kuidas toodet tulusalt müüa. Tõeline kunst on alati uute teadmiste otsing: teen proovi, et näidendit tundma õppida. Seetõttu võtan ette näidendid, millest ei tea, kuidas neid lavastada.

     

    Ly Seppel,

    Sirp ja Vasar 1983:

    Mu väike laps astub esimesi samme oma kintsude võbisedes, avastab tollhaaval maailma. Tahab sülle ja sülest maha, riski ja turva, hirmu ja armu. Nii hirmus palju armastust, et hirm hakkab. Mis siis, kui ma ise väsin? Mis siis, kui maailm väsib armastamast lapsi, kes esimesi samme seavad, esimesi tähti veerivad, esimesi eksameid teevad? Kuidas see ka oleks – mis on minul vastu panna maailma heitlikkusele ja omaenese hirmudele? Mis muud kui armastust? Armastust, mis seob ja saadab, hoiab ja hoiatab. Ma kaldun kõhklemata nende poole, kes arvavad, et meie lapsed ei vaja mitte niipalju harimist ja õpetamist kui meie armastust ja arusaamist ja poolehoidu.

     

Sirp