Collegium Musicale 10. tegevusaastapäeva kontsert „Ülemlaul vaimsele vaprusele“ 3. X Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis. Kammerkoor Collegium Musicale, dirigent Endrik Üksvärav, dramaturg Andri Luup, lugeja Marius Peterson. Kavas Timo Steineri „Ülemlaul vaimsele vaprusele“ (esiettekanne, Maurice Maeterlincki teksti „Tarkus ja saatus“ põhjal).
Eesti koorimuusika väli on eriilmeliste koosluste poolest üpris rikkalik. Sestap tekib vahel petlik mulje, et kõik väiksemadki nišid on juba täidetud. Aga ikka kerkib värskete võrsetena uusi koore, kes asuvad täitma tühimikku või rolli, mille puudumist ei osanud õieti märgatagi. Kümme aastat tagasi sündis üks kammerkoor, milleta meie muusikaelu oleks mõnegi varjundi võrra vaesem. Kammerkoor Collegium Musicale on terve kümnendi sammunud kõrgemeelse koorimuusika radadel, valides laulmiseks suure hoolega vaid parimat ja sisukamat. Täitunud tähtpäeva märkimiseks toodi 3. oktoobril esiettekandele just selleks puhuks tellitud teos, Timo Steineri „Ülemlaul vaimsele vaprusele“, mille tekstid pärinevad Maurice Maeterlincki raamatust „Tarkus ja saatus“. Tõsine, ent helget sõnumit kandev heliline mõtiskelu kutsus mõtetega kaasa kajama.
Kõik algas unenäoliselt sosistavast segadusest, vaheldasa kostsid nii ähmases kui ka selgemas diktsioonis ajalooliste kannatajate nimed. Fikseeritud helikõrguste lisandudes suubusid fraasilõpud küsivasse kvinti. Õnneteemalise jutluse (kõneles Marius Peterson) juhatas sisse vokaliisina vormistatud tore tants. Esimene vormiveerand kandus mõttelise kulminatsioonini koori ja lugeja ühise küsimusega: „Millal jätame ometi selle mõtte, et surm on tähtsam kui elu ja õnnetus suurem kui õnn?“ Üsna võimatu oli seda küsimust peast läbi lastes mitte mõelda meie aja päevadele, mil kiputakse surma esimese ähvarduse peale elu aheldama. Elu ning igapäevategevuse piiramisel võivad olla ootamatult tõsised tagajärjed, isegi kui blokaadi ajend näib esmapilgul õilis ja ainuõige. Koroonapiirangute otsesed tagajärjed on töökaotus, majandusolukorra halvenemine ja võlad, mis uuringute kohaselt on suitsiidi riskitegurid.1 Sünnipäeval surmast kõnelda on muidugi ütlemata kohatu, aga oma õnne mõõtude tajumiseks on surelikkuse meenutamine üks õige tõhus vahend.
Sellest mõneti morbiidsest mõtiskelust äratas koorinumber „Meie lootuste kõige malbem tuhk“, mis kujuneski kooriosadest huviväärseimaks. Pisut Alfred Schnittke koorikontserti meenutav vokaalsete kellakõladega meeshäälte akordika põimus põnevalt peaaegu kiledates kõrgustes kulgevate naishäälte kaanonilaadse liikumisega. Selle tulemusel sündis erutav ja registriliselt vastandlikku harmooniasse kulgev heliruum, mis osutab helilooja nutikusele. Timo Steineri teos tervikuna panustas retsitatiivsele helikõnele ja harmoonia abil värvide loomisele, aga leidus ka väga lummava meloodiaga lõike. Näiteks jäi mitmeks tunniks kummitama eelviimase kooriosa „Kõige hüljatum võib saada väikse osa“ meloodiajupp.
Rohkelt rõõmustavat leidus koori kõlas, mille distsiplineeritud stabiilsus ja liigse massita läbipaistvus võimaldasid selgeks laulda ka keerukamad harmoonilised kulgemised. Üksteise kuulmine pole sellel laval kõige lihtsam – puudu jääb kõlalisest õlatundest, mida paljud koorid hädasti vajavad. Vaid hetketi kostis kerget rabedust ja kumedust tenorirühmast, kuid teisal nad jälle kompenseerisid selle kauni kõlarikkusega. Üldse näib, et Collegium Musicale on aastatega aina lähemal sellele vaieldavale piirile, mis eraldab kutselist kollektiivi harrastuskoorist. Kontserditegevuse tihedus – keskmiselt 40 esinemist aastas – ja kavade nõudlikkus käivad kutselistega kõrvuti, ja koori laulmise kompromissitu kvaliteet ei anna põhjust nurinaks. Kas on ehk saatusel varuks seegi trikk, et koori ametlik staatus kujuneb kutseliseks? Siin jääb üle vaid meenutada Maeterlincki tõdemust, et juhus on harva soodne saatus. Küllap teeb Collegium Musicale selleski küsimuses teadlikke samme.
Tendentsina võis ajuti tajuda pisut koolipapalikku hoiakut, kuulaja harimise soovi ja juhiste pakkumise püüet. Selle vindi keeras põhja ekraanile kuvatud lühiloeng, kus teatriteadlane ja tõlkija Maria Einman andis ammendava ülevaate Maurice Maeterlincki loomingust, elust ning „Tarkuse ja saatuse“ kontekstist. Ega ses olegi iseenesest midagi kohatut. Ent pole ka saladus, et „ülevalt“ antud juhised, vastused ja õpetused mõjuvad inimesele sageli hoopis vastukarva, isegi kui nende sisuga nõustuda. Vaja on ka ise pusida ja lahendusi leida. „Tihti on ettenäidatud lahendus [—] vapustuseks, mõnikord ebameeldivaks. Tõeliseks mõistmiseks tuleb sammud, seesmised struktuursed seosed, olukorra nõuded iseseisvalt taasluua.“2
Omalaadset mentoripositsiooni tasakaalustas (ja ehk isegi ülekompenseeris) vastuseta küsimuste kuhi, millega kostitati kuulajaid korduvalt. Eraldi võttes on Maeterlincki küsimused huvitavad ja tabavad, aga üksteise otsa lükituna ei pane need mõtlema, vaid ajavad hoopis segadusse. Kunstilise võttena võib sedagi teha, aga selle hind on kerge peapööritus. Ehk poleks paha teinud teose viimases neljandikus kõlanud „õppetükis“ teha mõningaid tekstikärpeid? Muusika ja teksti suhe on iidne mure, mille paika rihtimine, eriti paljusõnalise teksti puhul, ongi peaaegu hukule määratud ülesanne.
Kontserdi edenedes avaldus tasahilju ootamatu teine plaan. Nimelt panid Timo Steiner ja Collegium Musicale toime – ilmselt seda otseselt kavatsemata – unistuste raamatuesitluse! Mõjusamat tõuget ühe raamatu andunud läbilugemiseks on tõepoolest raske ette kujutada. Ei saa salata – lavalt kõlanud mõtete hulgas oli tohutul hulgal sügavaid ideid. Ent nagu Maeterlinck möönab, on sügav mõte mõnigi kord vaid ehteline teadvus. Tegev teadvus on ideaal, mille suunas väsimatult edasi töötada. Collegium Musicale ja dirigent Endrik Üksvärav on kümneaastase sihikindla sammumisega saanud just selle tegeva teadvuse kehastuseks. Millised tarku tegusid võtab Collegium Musicale ette tulevikus, saame loodetavasti peagi näha ja – mis tähtsamgi veel –
kuulda.
1 Liis Rooväli, Heti Pisarev, Kadri Suija, Merli Aksen, Anneli Uusküla, Raul-Allan Kiivet. Aastatel 2006–2016 enesetapu sooritanute epidemioloogiline ülevaade. Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, Tartu 2018; https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/rahvatervis/suitsiid_kokkuvote.pdf
2 Max Wertheimer, Produktiivne mõtlemine.
Tlk Toomas Rosin, toim Katrin Raid ja Jaan Aru.
Ilmamaa, Tartu 2020, lk 325.
Täna on rahvusvaheline selge keele päev. Juba seitsmendat aastat toimuv selge sõnumi võistlus on täies hoos. Võistlustöid oodatakse sel aastal kuni 23. oktoobrini.
Selge sõnumi auhinna kandidaate saab esitada aadressil selgesonum.ee. Auhinnaga tunnustatakse neid Eesti ettevõtteid ja organisatsioone, kelle avalik info on selge ja arusaadav ning lähtub eelkõige kasutaja vajadustest.
Võistlusega kutsutakse märkama kodulehti, videoid, käsiraamatuid, artikleid, saateid, plakateid ja muid infosõnumeid, mis on sisult ja vormilt selged ning mida on kerge kasutada.
Tulemused tehakse teatavaks 17. novembril. Auhinnad annab üle selge keele patroon Ülle Madise.
Kuue aasta jooksul (2014–2019) on võistlusele esitatud üle 500 töö.
Töid hinnatakse neljas kategoorias: tarbetekst, tarbepilt, tarbetekst koos tarbepildiga ja selge sõnumi edendaja.
Selge sõnumi edendajaks on aastate jooksul valitud Tervise Arengu Instituut, Riigimetsa Majandamise Keskus, Maksu- ja Tolliamet, Päästeamet, Riigikontroll ning Politsei- ja Piirivalveamet.
Võistlust korraldab Eesti Keele Instituudi, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse, Tartu Ülikooli, Eesti Keeletoimetajate Liidu, Riigikontrolli, Eesti Kujundusgraafikute Liidu, E-riigi Akadeemia ja OÜ Spurt esindajatest koosnev töörühm.
Eesti teaduste akadeemia juhatus registreeris saabunud esildiste alusel juunikuus välja kuulutatud kolmele vakantsele akadeemiku kohale üheksa kandidaati. Kandidaatide saavad esitada Eesti ülikoolid, teadusasutused ja -seltsid, loomeliidud ja -ühendused ning akadeemia liikmed. Uued akadeemikud valib akadeemia üldkogu oma koosolekul 2. detsembril 2020.
Esitatud kandidaadid:
matemaatika ja matemaatilise statistika alal (1 koht)
• Krista Ficher
• Jaan Janno
metsanduse alal (1 koht)
• Asko Lõhmus
• Arne Sellin
• Veiko Uri
teatrikunsti alal (1 koht)
• Luule Epner
• Merle Karusoo
• Anu Lamp
• Elmo Nüganen
Meil on pidu: Sirbi ja Vasara esimese numbri ilmumisest möödus 5. oktoobril 80 aastat. Aitäh kõigile tegijatele ja lugejatele, kelle hulk on nii suur, et täpselt kokku lugeda ei jõuagi. Kümne aasta eest, kui tähistasime Sirbi 70. tegevusaastat, kirjutasin: „Kindlasti saabub pikas perspektiivis päev, mil trükitakse viimane Sirbi number. Sest nagu John Maynard Keynes armastas öelda: „Pikas perspektiivis oleme me kõik surnud“.“
Tunnistan nüüd, et mu arvamus oli ekslik. Esiteks ei ole ega saagi tulevikus midagi kindlat olla. Teiseks võtab Sirp aina toekamalt koha sisse nende meie rahvuskultuurile eriomaste institutsioonide seas, mis on igavikulised, surematud. Sirbi eluiga ei ületa praegu ühe inimelu maksimaalset pikkust, seega võib lehe surelikkuse kohale veel väikese küsimärgi panna. 20 aasta pärast, kui täitub Sirbi sajand, enam mitte. Nii, nagu keegi ei tee küsimärke me vaimuelu rahvusliku ärkamise või veel varasemast ajast pärit tugitalade, nagu Tartu ülikool, Vanemuise teater või ajaleht Postimees elujõudu hinnates. Paljudel noorematelgi on surematuse staatus käeulatuses, sest kui keegi tõsise näoga esitaks ühiskonnale mõtte, et paneks selle õige kinni või lõpetaks ära (teatri, orkestri, loomeliidu jne), ta lihtsalt diskvalifitseeritaks ullikesena.
Kui paljude kultuuriasutuste ja -nähtuste loojad on olnud oma püüdlustes siirad ja uskunud, et algatavadki midagi rahvale, tema keelele ja kultuurile toitvat ja katvat, siis Sirbi ja Vasara asutamisel see tingimata nii ei olnud. Küllap leidus esimesel okupatsioonisuvel mõni naiivnegi, kelle meelest uued olud ühiskonna edenemiseks uusi võimalusi pakkusid, kuid otsustajate põhimotiiv oli ikka rahva vaimu ümberkujundamine ehk ajupesu. Nüüd tagasi vaadates võib vaid rõõmuga tõdeda, kui lihtsameelseteks ja lühinägelikeks enesevigastajateks nood algajad kommunistid osutusid.
Avanumbri autorita juhtkirjas „Uue lehe ülesannetest“ kirjutatakse: „Kui kodanlise „Noor-Eesti“ hüüdsõnaks oli: „Enam euroopalist kultuuri!“ siis on uuel nädalalehel üheks tähtsamaks loosungiks: „Elagu Nõukogude kultuur!“ Meie lehe ülesandeks on halastamatult võidelda kõigi kodanlise korra halbade pärimuste vastu Eesti kirjanduses ja teistel kunstialadel. Tahame seda võitlust teostada valju tõearmastuse ja objektiivsusega.“
Lehe avakülge kaunistab ka kõrge ülemuse ehk EK(b)P keskkomitee propagandasekretäri Neeme Ruusi tervitus, kus on selgitatud, kuidas uus leht kodanike kirjanduslikke ja kunstilisi tarbeid teenima hakkab. „Kapitalistlikes maades ilmub palju ajalehti, nn. kollaseid ja bulvarilehti, mis laskuvad alla kraadepubliku tasemele, vulgariseerivad kunsti ja kirjandust, labastavad lugejaskonna maitset, kõike ainult selleks, et hõlpsamini kokku ajada raha väljaandjate – aktsionäride taskutesse. Sotsialistlik kirjanduse- ja kunstiküsimusi käsitlev ajaleht peab aga oma ülesandeks võtma publiku, lugejaskonna maitse tõstmise sotsialistliku kunsti ja kirjanduse tasemele.“
Lisaks väärib esiletõstmist, et uude ajalehte on luulevormis kaastöö teinud riigi esimene mees ehk ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Johannes Barbarus, kes on ametikohast hoolimata revolutsioonilises meeleolus:
Mulle meeldib see tohutu inimenergia, rahvaste tarm, millega luuakse ümber: kaosest ülestõstet, koppind maailm.
Tööd tehti ja vaeva nähti ja seda eriti jäika parteilist joont mööda kuni 1960ndate aastateni, kuid rahvas, lugejaskond, va sindrinahk, ei võtnud õppust: selle maitse ei tõusnud Neeme Ruusi sõnastatud viisil, vaid ihkas ikka hoopis midagi muud. Toimetajad läksid selle tellimusega võimalust mööda kaasa ja taasärkamise ning Eesti iseseisvuse taastamise päevadeks oli ametlikku ja kõlbmatut, sellist, mis võinuks lehes olemata olla, juba vähemus, mitte enamus mahust. Bolševike sõnavara pruukides tuleb öelda, et leht ei ehitanud kommunismi, vaid oli hoopis ametis selle seestpoolt õõnestamisega. Sirp ei andnud ehk määravat panust okupatsioonirežiimi kokkuvarisemises, kuid oma väike osa rahva vaimse vastupanuvõime turgutamisel oli tal igal juhul.
Aastal 2000, kui Sirbil täitus 60 tegevusaastat, oli lehe juhtmõtteks ja hüüdlauseks „Mõtlejad loevad, lugejad mõtlevad“ ja see kehtib tänapäevani. Võib-olla just tol kümnendil, kui kogu ühiskond tormas sotsialistlikult tasemelt tagasi kodanliku elu ja turumajanduse rüppe, oli Sirbi elunatuke kõige hapramal alusel. Tuleb vaid tunnustada selle aja kangelasi, kes katsetades ja vahel ka eksides kultuurilehe kõigi karide vahelt läbi lootsisid, panid vastu majanduslikele raskustele ja end jõuliselt peale surunud äriloogikale.
Viie aasta eest tähistas Sirp oma 75. aastapäeva konverentsiga, kus ükski ettekandja enam lehe vajalikkust kahtluse alla ei seadnud. Kõik oli paigas siis ja on ka nüüd. Kui otsija tänasest lehest mingit puudujääki taga ajama peaks, siis jah, propagandasekretäride ega riigijuhtide luuletusi siit ei leia. Nii ongi ainuõige, ükski ametivõimu tervitus ega paraad ei tee lehte paremaks. Igal oma liistud, mille juures olla. Kui järgmiseks presidendiks mõni luuletaja valitama peaks, eks siis kaalume teda ka potentsiaalse kaastöölisena.
Sirp on juba pikemat aega olnud loomult kahepaikne. Kahepaikne nii majanduskäitumise kui ka kuuluvuse mõttes. Ajame avalikku asja ja loome avalikku hüvet, mille tarvis riik lehele ka eelarvelist toetust pakub, mistõttu saame veebis lehe kõigile tasuta kättesaadavaks teha. Samas toetavad Sirbi paberlehe lugejad lehe väljaandmist tellimisrahaga, mis ongi sisuliselt truuduse ja hea tahte akt olukorras, kus saaks ju sisu ka tasuta kätte. Aitäh kõigile, kes Sirpi tellides lehte rahaga toetavad – teid ei ole kunagi liiga palju!
Ühest küljest kuulume nädalalehena Eesti pulbitsevasse ajakirjandusilma, teisest oleme ka osa kunstiilmast, seda nii originaalsete kunstiteoste avaldamiskohana kui ka ise luues. Seda viimast silmas pidades otsustasimegi 80. sünnipäeva puhul oma lugevatele mõtlejatele ja mõtlevatele lugejatele kinkida puhast kunsti – ja teha mitte ühe, vaid koguni kaks kingitust.
Tänase ajalehe vahel on neist üks, mis näeb välja nagu lisaleht, kuid tegelikult on hoopis kunstiteos, mis on valminud koostöös kunstiakadeemia tudengite ning Sirbi heade autoritega ja mille on kokku vorminud disainer Aimur Takk. Kuidas teos näitusena „Hulgad“ välja näeb, seda saab vaadata Tallinna Balti jaama tunnelis, kus avame loodu näitusena reedel, 9. oktoobril kell 15. Kuidas teost peaks kasutama iga lehetellija? Küllap on olnud paljudel oma kodu remondi kõige meeleolukam ja põnevam osa see, kui vana tapeeti seinalt kiskudes ilmuvad selle alt välja vanad ajalehed, mida lugeda ja mille sisu üle imestada. Nüüd tasub haarata võimalusest kujundada lugemis- või töötoa sein nii, et tapeet või värv all ja ajalehekunst peal. Nii saab Sirp end tänulikult meelde tuletada iga päev. Selleks et ettevõtmine õnnestuks, peab muidugi enne tunnelis originaali ära vaatama.
Teine sünnipäevanäitus „Tõsted. Sirbi portreed“ lehe vahele ei mahtunud, aga selle alusmaterjaliks on sel sajandil Sirbi kujundaja ja fotograafi Piia Ruberi üles võetud ning lehes avaldatud loomeinimeste portreed, mis ilmutavad end nüüd üleelusuuruses Telliskivi loomelinnaku väligaleriis (avamine kell 16). Kultuuril on alati kaks nägu – loodu ja looja oma –, mis käivad kokku.
Lillede ja tortidega Sirp pidupäeva ei tähista. Parim sünnipäevakink eakale juubilarile on toetus lehetellimuse kujul.
Poliitikaga on nii, et eri põlvkonnad tajuvad seda erinevalt, toetavad eri arusaamu ja poliitilisi jõude. Isegi Eesti taasiseseisvumise perioodil, kui aeti põhimõtteliselt sama asja, suudeti tekitada terav konfrontatsioon Rahvarinde ja Eesti Kongressi vahel. Sellest hoolimata võimaldas aeg poliitikale kaasa elada ja sellega samastuda, pakkus toonastele põlvkondadele kaasaelamise kogemuse, millest praegustel põlvkondadel pole aimugi. Neile tähendab poliitika erakondade vastikut kemplemist, sõnasõda, vassimist ja silmakirjatsemist. Või siis roosasid kleite ja seelikuid meeste seljas, mis ühtedele on liberalism ja väljendusvabadus, teiste meelest transvestism ja perverssus.
Tänapäeva poliitika ei ole laulev revolutsioon eeskuju andvate poliitikutega, kes sisendavad meisse usku, et ükskord me võidame niikuinii. Selliseid poliitikuid ja sellist usku ei ole enam, ja teatud juhtudel me juba ammu ei võida, vaid kaotame iga päev – kaotame poliitilises kultuuris, poliitilises korrektsuses, usus poliitika aususse, riigi autoriteeti ja usaldusväärsusesse. Peab olema kas pime, küüniline või väga truu võimujünger, et eitada poliitilise kultuuri allakäiku. Me kaotame iga päev rutiinselt kõike seda, milleks vastupidine praktika või ravim puudub. Poliitika kahjustab tervist.
Tervisekahjud poliitikast
Poliitikud, maailmas on ka palju toredaid inimesi, seal on armastust ja helgust. Nautige seda, parandage meelt, sest teid on tülgastav vaadata. Saage terveks ja hakake tegema poliitikat nii, et ka teised jääksid terveks! Pildil Ashley Connorile kuuluv kass Cole Portlandist, kes kõigi aegade inetuimaks arvatud presidendikandidaatide debati ajal lakkamatult Trumpi ülesastumiste peale ärritus.
Et poliitika võib inimesele halvasti mõjuda, kinnitab ka USA vastavasisuline uuring,* milles osalenud möönsid, et poliitika tekitab neis vaimseid häired, nt stress (38% vastanuist), väsimustunne (21,4%), unetus (18,3%), otsesed psüühikahäired (11,5%) ja enesetapumõtted (4,1%). Poliitika viib inimese endast välja ka emotsionaalselt: 31,8% vastanuist nõustus väitega, et ajakirjanduses avaldatud seisukohad, mis ei kattu enda omadega, tekitavad neis raevu; 29,3% on kaotanud poliitika tõttu enesevalitsemise, 26,5% hakanud mõnda inimest vihkama, 23,3% mõelnud tõsiselt mujale kolimisele, 15,3% soovinud halba neile, kes ei jaga nende poliitilisi seisukohti jne.
Neljandik vastanuist (25,6%) tunnistas, et nad on kulutanud poliitikale mõtlemisele rohkem aega, kui oleksid soovinud; 22,1% leidis, et kellegi poliitiline võit või kaotus on neile liiga palju korda läinud ja 16,8% nõustus, et nende elu oleks palju parem, kui nad ei mõtleks nii palju poliitikale. Uuringus osutatakse samuti, et poliitika jälgimine on inimestele kaasa toonud sotsiaalseid pingeid: kahjustanud nende suhteid sõpradega (20,3%), põhjustanud perekondlikke probleeme (14,6%), kahjustanud töösuhteid (8%) jms.
Ent kui poliitika kahjustab tervist, siis tuleks vastata ka küsimusele, kuidas neid kahjustusi vältida ja milline peaks olema selles tähenduses tervislik eluviis. Kuidas näiteks toime tulla olukorraga, kui poliitikast on tekkinud sõltuvus ja poliitikahuvist on saanud midagi narkomaania taolist, et lihtsalt peab iga päev oma doosi kätte saama? Uudisruumis surfates tuleb pilk peale visata, kuidas Martin sõimab Jürgenit või kuidas Jürgen vastu annab ning kuidas parteisõdurid kommentaariruumis asjad lõplikult ja õigesti paika panevad. Muudkui loed uusi kommentaare ja tunned, kuidas sisemine raev su üle võimust võtab ja tahaks paika panna kõik need ajukääbikud ja vigisejad, kes mõtlevad teisiti kui mina. Siin on õige koht öelda stopp! ja küsida: kas äkitselt on hoopis minuga midagi valesti? On minust saanud politohoolik või poliitnarkomaan? Kui jah, siis pean ju selle probleemiga tegelema.
Üks võimalus poliitikasõltuvusest ülesaamiseks oleks anonüümsete alkohoolikute eeskujul asutada anonüümsete poliitikasõltlaste tugirühm, kus poliitikahaiged üritaksid rühmateraapia korras oma probleemist üle saada. Neil teraapiaseanssidel saaksid nad kirjeldada oma kogemusi ja teada anda, kui hästi nad on suutnud oma poliitikasõltuvusele vastu panna, kinnitades näiteks, et juba terve nädal on neil õnnestunud elada nii, et nad ei vaata ega kuula uudiseid, ei surfa interneti uudisportaalides, ei kirjuta kommentaare ega sõima Facebookis kõiki, kes ei jaga nende poliitilisi eelistusi. Nad on koguni kustutanud või blokeerinud kõik oma ühismeedia sõbrad ja jälgitavad, kellel on seos poliitikaga. Või veelgi enam – nad on ennast nii Facebookist, Twitterist kui ka muudest kanaleist, kus neile võidakse läkitada poliitilisi sõnumeid, välja loginud või oma kontod kustutanud. Kuni nad ühel päeval tõdevad, et elavad vaid iseenda elu, on endaga rahul ja õnnelikud. Nad on terveks saanud ega ole enam poliitikast sõltuvuses!
Kuna niisugust tugirühma veel ei ole, on võimalik kaaluda ka eneseabi meetodeid. Kõik need tuginevad arusaamisele, et inimene ei saa muuta teisi, vaid ainult iseennast. Ehk siis tuleb alustada maailma parandamist iseendast ja kui ka püüda teisi mõjutada, siis vaid iseenda hea eeskuju kaudu.
Siin ilmutavad end muidugi teatud paradoksid. Me ei saa väita, et poliitika on läbinisti halb. Kuigi üldiselt koosneb inimkonna ajalugu sõdadest ja tapatalgutest, on tänu diplomaatiale ja poliitikale saavutatud ka pikemaid või lühemaid rahuperioode ning ka tänapäeva heaoluühiskonnad on eduka poliitika tulemus. Varem pidevalt sõjajalal olnud Euroopa Liidu tuumikriigid pole üksteisega sõdinud juba tervelt 75 aastat. 1945. aastal sündinud sakslane, prantslane, austerlane, itaallane pole näinud oma riigi pinnal ühtegi sõda, nad on õnnelikult vanaks elanud. Poliitikategemise lõpptulemusena oleme jõudnud sõdadeta Euroopasse, ka Balkan, sh endine Jugoslaavia, on rahunenud. Tähtis on olnud eesmärk – rahu ja koostöö Euroopas – ja see, et hoolimata poliitilisest rivaalitsemisest on seda kõrgemat eesmärki järgitud.
Euroopa häda näib olevat see, et meil on liiga palju heaolu ja vähe suurejoonelisi eesmärke, kui selleks mitte pidada aeg-ajalt esile kerkivaid iseseisvusliikumisi (Kataloonia, Šotimaa). Küll aga jagub probleemseid teemasid, nagu rahvastikuränne, sellega kaasnevad kultuurikonfliktid (islami mõju kasv Euroopas), samasooliste abielu, perekonna uuesti defineerimine, abordi keelustamine jms, mis kütavad kirgi vaata et rohkemgi kui ükski suur eesmärk, sest me vaidleme ju põhjapanevate nähtuste üle. Kui veel 50 aastat tagasi oli üheselt selge, mis on abielu ja mis on perekond, siis nüüd on ühiskonnad polariseerunud. Ühed nõuavad nende mõistete viimist põhiseadusse nende ajaloolisel kujul, teised on mõisted ümber defineerinud ja soovivad uute definitsioonide seadustamist.
Biologistlikust käsitusest on saanud anakronism ja ainult vanameelsed defineerivad sugude vahelisi suhteid bioloogilistest aspektidest lähtuvalt. On neid, kes soovivad mõistete ema ja isa asemel kasutada perekonnaseaduses üldnimetust vanemad, ja küllap me ühel päeval anname ka vanajumala kohtu alla, et ta on mehi diskrimineerinud ega ole võimaldanud neil lapsi sünnitada. Mõistelisel tasandil saab seda muidugi korrigeerida ja selle ka seadusse kirja panna, et lapsi võivad võrdselt sünnitada nii naised kui ka mehed, sest igasugune biologism on ajast ja arust ega sobi kokku nüüdse mõtlemisega. On selge, et niisugused teemad ajavad inimestel pead kuumaks ja kahjustavad tervist. Nii poliitikute kui ka neile kaasaelajate oma.
Perifeerpoliitika ja infomüra
Kolmanda paradoksina väärib eraldi tähelepanu poliitika tegemise metoodika, mille ma paigutaksin perifeerpoliitika mõiste alla. Iseenesest on see vana nähtus, mis lähtub põhimõttest, et pole tähtis, mida sinust räägitakse, vaid see, et üldse räägitakse. Seetõttu ei üllata meid ei irvhammastest doktor Vassiljevid ega kokandussaates lusikaid ja kulpe keerutavad ekspeaministrid. Sellega toodavad nad populaarust ennekõike iseendale, kuid ka oma erakonnale. See on koht, kus kattuvad poliitika ja klounaad. Või koguni samastuvad?!
Nii peame jälle küsima, kas selline poliitikategemine (või poliitika üldse) muudab maailma paremaks. On poliitika piisavalt arukas või osa lolli mängimisest? Mingitki selgust neis küsimustes takistab tohutu infomüra, seisukohtade ja väidetavate tõdede lõputu hulk, millega koos libiseb käest ka tunnetus, mis siis õieti toimub, mis on õige ja mis vale. Või kuhu me siin Eestis või Euroopas liigume? Kas me taas kristianiseerume (abielu pühadus, abordikeeld jms) või hoopis islamiseerume kasvava rahvastikurände tõttu? Kas poliitikud, kes ühte või teist väidavad, on ikka tõsiseltvõetavad? Sest mõnel neist on ekstremisti, mõnel klouni silt. Poliitika on nagu paks aur saunas, kus osalised ja toetajad on kui tummad leilis – kõik vehivad kätega ja üritavad midagi selgeks teha, kuid teisi kuulmata ja paksu auru tõttu ka midagi nägemata.
Enese aitamise võimalused
Niisiis eneseabi. Seda vajaksid nii need, kes poliitikat teevad, kui ka nende toetajad, ustavad parteijüngrid ja uute prohvet Maltsvetite kummardajad. Võtke end kätte, keskenduge, vaadake enda sisse, sõitke võimaluse korral kuhugi kaugele (kui see jälle võimalikuks saab), vaadake Eestit ja oma tegemisi eemalt, sellesse sekkumata. Korraga näete kõike jälle selge pilguga. Maailm on ilus, oi kui ilus oma päikesetõusude, loojangute, siniste ookeanide, palmisaarte ja ka Eesti omaenda metsadega (nii palju kui neid alles on). Maailmas on ka palju toredaid inimesi, seal on armastust ja helgust. Nautige seda, parandage meelt, sest teid on tülgastav vaadata. Saage terveks ja hakake tegema poliitikat nii, et ka teised jääksid terveks!
* Friends, relatives, sanity, and health: The costs of politics. PLoS One. 2019; 14(9). https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6760758/
Christopher Nolan, maailmakuulus stsenarist ja filmilooja, on tekitanud omajagu furoori Tallinna tänavate sulgejana ning linnahalli õhkijana, kuid mitte ainult. Tema filmist on näha, et ta tajub imepäraselt ka Maarjamäe memoriaali aeglustavat ruumimõjuruumi. „Tenetiga“ on Nolan loonud tajutava pidepunkti lähiajaloo pärandi mõtestamiseks ja aja nihestamiseks.
Elasime terve aasta maailmakuulsa filmitegija ka Tallinnas vändatud filmi ootuses teadmisega, et filmi olulised võttepaigad olid linnahall ning Laagna tee, ning lootuses näha neid uuest vaatenurgast. Ootused said täidetud – ja ületatudki. Meid üllatas, et peale eelnimetatud postmodernistlike kohtade oli filmis Tallinna veelgi: Lasnamäe paneelelamute rajoon, Liivalaia tänava kohtumaja, Kumu, õhuvaated Tallinna sadamast, pikad kaadrid Pärnu maanteelt ning meie kolme viimaste aastate uurimisobjekt Maarjamäe nõukogudeaegne memoriaal.
Pärast filmi üle omavahel muljetades saime aru, et meile oligi „Teneti“ peategelane Tallinn, just selle modernistlik ja postmodernistlik linnaruum. Nolan on asetanud need ajalookihid meie rikkalikust katkestusi täis asustusmustrist kõrvaltvaataja pilguga kenasti esiplaanile, andnud neile paikadele ja majadele uue tähenduse, mõtestanud neid kohti stsenaristi ja filmiloojana. Küll oleks põnev teada, kuidas ja miks Nolan just nende võttepaikadeni jõudis ning kuivõrd on mõjutanud nende paikade olemus ja vaim filmi kulgu. Ehk kuuleme neid lugusid kunagi siinsetelt filmitegijatelt.
Võti arhitektuuri mõistmiseks
Filmikunsti nautlejatena võime ainult spekuleerida, et Nolan ja tema meeskond otsisid filmi ulmelisele, ent ühtlasi realistlikule loole kolmanda ilmasõja ärahoidmisest tegevuskohtadena globaalselt mõjuvaid, kuid eristuvaid ja kõnekaid paiku, mis annaksid edasi filmis esitatud olukorra erakordsuse.
Filmikunst arhitektuuri ja linnaruumi mõtestajana on üks võimsamaid kunstiliike. On ju film visuaalne lugu, kättesaadav hulkadele ning mõjutab paljusid. Nii nagu Andrei Tarkovski talletas igavesti maailma kultuurilukku Rotermanni kvartali „Stalkeri“ (1979) filmina, nii sidus Nolan „Tenetiga“ igaveseks ühte nihestatud aegruumi ja Tallinna modernistliku ning postmodernistliku arhitektuuri. „Stalker“ näitas inimlikku võõrandumist, õudu ja üksindust kohas, kus väärikad paekiviehitised olid ära narritud nõukogudeaegsete lohakate peale- ja ümberehitustega, ning andis julguse pidada kvartalit just niisugusena väärtuslikuks.
Christopher Nolan on Maarjamäel täpselt tajunud aja peatamist, mis on olnud ju ka memoriaali loojate taotlus.
2000. aastate alguses ja keskpaigas oli Rotermanni kvartal mahajäetud, oma võimalusi ootav eikellegimaa, millele oli küll antud jõud ja staatus miljööalana, hooned aga esile tõstetud üksikmälestistena. Toonaste arendajate, arhitektide ning ka ametnike mõttelendu suunas just Rotermanni stalkerlik käsitlus. Mitu head aastat kirjutati Tallinna arengukavasse, et peale Tallinna vanalinna ning unikaalsete puitagulite tuleb turismikaardile tõmmata ka stalkerlik tööstuspärand omamoodi šokiturismi sihtkohana.
See, et korrastatud linnaruumi kõrval võib väärtuslik olla ka räämas, lagunev, konfliktne ning ümbermõtestamise ootustes paik, oli ootamatu, aga Rotermanni kvartal rehabiliteeriti just Tarkovski loodud tähenduste kaudu. Looja aitab tulevikku vaadates väärtustada midagi, mida olevikus liiga harjumuspäraseks või tavaliseks peetakse. Filmitegijate võttepaikadesse loodud fantaasiamaailma kaudu taasavastatakse keskkond, kus päevast päeva elatakse ja mille väärtust ei taibata märgatagi. Loojad on omamoodi tuleviku ennustajad, kes näevad oleviku argises ruumis potentsiaali, mis teeb ruumid ja kohad edaspidi väärtuslikuks.
Tänu „Tenetile“ mõistame vahest senisest paremini abstraktse ja modernistliku linnaruumi (Maarjamäe memoriaal, Pärnu maanteed ääristavad hooned ehk nn Pätsu front) ning postmodernistliku pärandi väärtust (Liivalaia kohtumaja, linnahall, Laagna tee kanal ja Lasnamäe) väärtust.
Christopher Nolani „Tenetis“ on loo mõistmisel kõige olulisemad aeg ja selle nihestatus. Sellisena annab film meile ka lähiajaloo pärandi mõistmiseks võtme. Pärand ja selle tähendus muutub ajas: sealt kaob, aga sellele ka ladestub pidevalt uusi tähenduskihte. Võib juhtuda, et enne, kui hakkame arhitektuuri väärtust mõistma, oleme selle juba hävitanud. Oma ajast ees asju hakatakse hindama ju alles palju hiljem. Linnahall on pälvinud palju auhindu1, kuid ikkagi seatakse selle väärtus kahtluse alla. Nii juhtub eriti sageli sellise linnaruumiga, mille on loonud võõras võim, millele kantakse üle ideoloogiline sõnum. Lihtne on väärtustada sajanditevanust pärandit, sest toonased võimuvahekorrad on praeguse aja inimestele kauged, ununenud või romantiseeritud. Seevastu lähiajaloo hooneid ja võimusuhteid mäletatakse isikliku või eakamate lähedaste vahetu kogemuse kaudu. Lähiajaloo pärand võib olla nii igavalt tavapärane kui ka negatiivse pitseriga, mistõttu ei saa neid objekte vaadata üksnes arhitektuuriloolisest vaatepunktist.
Ruum kandikul
Nõukogudeaegse arhitektuuri teadlik uurimine algas Sakala kultuurikeskuse lammutamise ja sellest tõukunud avalikkuse reaktsiooni tõttu. Just seda sündmust võib pidada punktiks, mil alustati Eesti XX sajandi arhitektuuri uurimist.2 Ometi on paljud selle perioodi unikaalsed ehitised hävimas, tundmatuseni muutumas või juba muutunud. Tallinna südalinna mustris on nõukogude ehituspärandi kiht juba õige viledaks kulunud: lammutatud on EKP Keskkomitee vabariiklik poliitharidusmaja ehk Sakala keskus (Raine Karp, 1985), ametiühingute maja (Henno Sepmann, 1982), hotell Kungla (Ilmar Puumets ja Herbert Rüütlane, 1969), plaanikomitee arvutuskeskus ehk hilisem rahandusministeeriumi hoone (Ülo Ilves, 1978), lammutamist ootavad valuutapood Turist (Peep Jänes, Henno Sepmann, 1980–1981), projekteerijate maja (Peep Jänes, Arvo Niineväli ja Mart Port, 1982), Tallinna kaubamaja (D. Spraizer ja V. Kutuzov, 1960), tundmatuseni on ümber ehitatud peapostkontor ehk postimaja (Raine Karp ja Mati Raigna, 1977–1980), teenindusmaja (Maimu Kaarnaväli, 1974), arvutuskeskus (Vilen Künnapu, 1978) ja ETKVLi haldus- ja tootmishoonete kompleks Narva maantee 7 (Mart Kalling, Olga Bruns, 1981). Linnahalli (Raine Karp ja Riina Altmäe, 1980) saatuse üle arutatakse juba aastakümneid. Kas selline pikk arutelu olnuks võimalik, kui hoonet poleks 1997. aastal mälestiseks tunnistatud? Ikkagi justkui ei osata või taheta näha, et ka tolle ajastu hooned ja keskkond on väärtus.
Siis tuleb aga maailmakuulus filmitegija, kes on vaba meie lähiajaloo pärandi tajumist mõjutavatest sündmustest, vaatab ruumi ruumina ja toob kogu selle potentsiaali ja võimalused meile ja miljonitele teistele justkui kandikul kätte.
On kummastav, kui täpselt on Nolan tajunud filmi lavaks ja kulissideks valitud kohtade iseloomu, nende paikade kiirendavat või siis aeglustavat mõju. Linnahall on justkui igasse aega ja kohta sobituv askeetlik võimas suurehitis, Kumu moodsa nüüdisaegse tegevuspaiga võrdkuju, Laagna tee ja Lasnamäe suurelamurajoon kiirendav ning Maarjamäe memoriaal aja mahavõtmist soodustav ruum. Filmi tegevustik Lasnamäel ja Laagna teel on vahelduvaid kaadreid tihkelt täis, nii et kanalil ning Lasnamäe korrusmajadel peatub vahest küll ainult nende vaatajate silm, kes ei pea märulile keskendumist oluliseks. Kanal on kuliss, vaevu nähtav ja tajutav taust. Filmi tegevus haarab publiku tähelepanu jäägitult. Laagna kanali kiirendav keskkond on tuttav ilmselt kõigile seal liiklejatele, kahjuks ka kevadisel kiirendusvõistlusel osalejatele ning selle traagilise sündmuse ohvritele.
Huvitav, et Nolan on Maarjamäel täpselt tajunud aja peatamist, mis on olnud ju ka memoriaali loojate taotlus: seal saab argimuredest ja linnakärast eralduda, olla üksi iseenda ja oma mõtetega. Kaader, mis algab kahe peategelase jalutuskäiguga memoriaali peatelje ajaloomuuseumipoolsest otsast ja lõpeb tseremooniaväljakul, kulgeb katkematult. Nendes kaadrites aeg seisab, filmi tegevus on ootel, dialoog pole intensiivne. Kogu seda pikka kaadrit valitseb memoriaal: aeglaselt ja rahulikult kulgevad kaks tegelast piki protsessiooniteed tseremooniaväljakule ja pöörduvad vasakule mere poole (merd näitamata). Kaadrisse jäävad risttelje Lasnamäe-poolne ots ja tuld hoidvate käte motiiv. Kui Laagna tee ja Lasnamäe on kiirete sündmuste kuliss, siis Maarjamäe kaadri peategelane on kahtlemata memoriaal.
Mõtlema paneb ka see, kui pinnapealselt on Cristopher Nolan „Tenetis“ näidanud Tallinnas filmimiseks välja valitud kohtade suhet ja sidet merega. Selleks pakkunuks võimalusi nii linnahall kui ka Maarjamäe memoriaal. Lõppude lõpuks oleks võinud ju filmi kõige pinevam kihutamisstseen, mis algab Pärnu maanteelt ja jätkub Hendriksoni küürult vasakpöördega Laagna kanalisse, lõppeda efektselt merre maandumisega Admiraliteedi basseini äärelt või D-terminali kandist. Siin näikse Nolan eelistanuvat ulmefilmi taustana eelkõige metafüüsilist linnakeskkonda, linna kui kivikõrbe. Ehk oli meri liiga avatud ja võimalusi liigselt laiendav? Kas „Teneti“ äng ja järjekordse ilmasõja puhkemise ootus eeldab suletumat keskkonda, mida meri ja selle lähedus ei võimaldanud kuvada? Tallinna sadama kaadrid olid mitmel korral linnulennuvõtetena ju olemas, aga nood ei kandnud filmi tegevust, vaid pakkusid mõttepausi tegelaste liikumisel ühest kohast teise.
Tallinn tähistab filmis ääreala, salapärast perifeeriat, kus kohtuvad hämarad teod ja tegelased. Siin on kõik võimalik – ja see on midagi, mida tasub avastada. Hämar tegevus „Tenetis“ toimub veel ka Ukrainas (linnahall), Mumbais, Norra rannikul ja Oslos (stseenid on filmitud Kumu ja Maaramäe memoriaal). Tallinnast on „Tenetis“ saanud globaalküla, mis sobib peaaegu kõikide riikide kuvamiseks.
Filmi geniaalseim idee oli muidugi mäng ajaga: ühed liiguvad olevikus, teised tulevikus. Ühtäkki, kui tulevikust saab olevik, määratlus muutub. Ja sellises aja mängus ongi Tallinn võimas. Tallinna linnaruum ja kultuuripärand valitseb geograafiliselt ja tõlgendusvõimaluste poolest kõige üle – selline keskkond mõjub ulmefilmis veenvalt. Kuna need on päris kohad, mitte arvutigraafikaga loodud ulmemaailm, näitab see, et Tallinnas on eri keskkondadega mängimiseks rikkalikult võimalusi. Meie keerukas ajalugu võimaldab enamat kui Oslo või mõni muu täiuseni lihvitud briljant. Meie ajalookihistused, modernistlikud ja postmodernistlikud ehitised nihestavad aega ja innustavad fantaasialendu.
Muidugi me teame, et Nolani pilk ei jäänud Tallinnale peatuma juhuslikult, selle nimel on meie filmiinimesed aastaid tööd teinud ja vaeva näinud. Nolan oleks võinud oma filmi võttekohaks valida ka mõne teise linna. Jõudnud juba kord Tallinnasse, valis ta aga just need kohad ja majad just sellisesse rolli ja tausta. Tarkovski tõi meieni trööstitu ja konfliktse tööstusmaastiku, näitas selle võlu ja nihestatud ilu. Kas Nolan paneb teistsuguse pilguga hindama Tallinna modernismi ja postmodernismi, nägema tulevikku oleviku ruumis?
1 Linnahall pälvis biennaali Interarh-83 Grand Prix’ ja rahvusvahelise arhitektide liidu presidendi kuldmedali ning preemia, lisaks 1984. aastal NSV Liidu riikliku preemia.
2 Eesti 20. sajandi väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs. Eesti Kunstiakadeemia 2008–2014. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=architecture
Olles evolutsioonibioloogia kohta lugenud, selle üle mõelnud ja selles valdkonnas teadust teinud nüüd juba ligi 15 aastat, näen seda igal pool. Mitte ainult looduses, vaid ka ühiskonnaelus, inimestevahelistes suhetes ja konfliktides, majanduses ja spordis, muusikas ja kirjanduses. Paljud neist seostest tulenevad inimeste käitumisest, mis on loodusliku valiku kujundatud tunnus. Seda mõjutavad nii keskkond kui geenid, nagu enamikku muidki avalduvaid (fenotüübilisi) tunnuseid. Evolutsioonibioloogiliselt, meie geenide jaoks, on elu eesmärk ellu jääda ja järglasi saada. Me ei pea elama oma elu nii, nagu meie geenidele kasulik on, kuid me võiksime ära tunda olukorrad, kus meie käitumine juhindub geenide, mitte meie endi heaolust ning vastab seega rohkem meie esivanemate elukeskkonnale kui tänapäeva ühiskonnale.
Järgnevas loos olen kirjeldanud argiolukordi, mis on mind pannud mõtlema evolutsioonibioloogiale. Kõik need olukorrad on seotud mu pereeluga, mis on kõige käepärasem vahend evolutsioonibioloogiliste vaatluste tegemiseks. Seega lugege neid kui väljavõtteid evolutsioonibioloogi päevikust. Iga kord ei pruugi evolutsioonibioloogiline mõtlemine olla abiks elumurede ja -rõõmudega toimetulekul. Kõrvaltvaataja pilgu igapäevaelule annab selline vaatenurk aga kindlasti.
Kurna suuruse teooria
„Mind häirivad kampaaniad, kus kutsutakse kooliasju annetama paljulapselistele peredele,“ ütles mu õde, kellel on nagu minulgi neli last. „See, et inimesel on palju lapsi, ei tähenda ju automaatselt, et ta abi vajab. Mõni ühe lapsega pere või üksikvanem võib palju suuremas hädas olla.“
Evolutsioonibioloogia vaatenurgast on õel tuline õigus. Üldjuhul saavad looduses rohkem järglasi need isendid, kellel on rohkem ressursse ehk kes on võimelised selle pesakonna ka üles kasvatama.
Mis piirab looduses loomade võimet rohkem järglasi saada? Selleks on kaks peamist tegurit. Esiteks iseenda kvaliteet. Haige, vana või näljas (või ilma kaaslase ja suguvõsa toeta) loom ei suuda nii palju sigimisse investeerida. Teiseks piiravaks teguriks on keskkonna seisund – kui palju on sel aastal toitu? Kas on käepärast hea pesapaik? Halbadel aastatel jäävad pesakonnad väiksemaks, sest keskkonnast tulevad signaalid annavad märku sigimisele kulutatav energia tagavaraks hoida. Uuel aastal on ehk parem.
Looduslik valik võiks eelduste kohaselt soosida maksimaalset sigimist: evolutsioonibioloogia seisukohalt on ideaalne organism olend, kes alates sünnist hakkab paljunema maksimaalse kiirusega ning teeb seda kogu oma lõpmatu eluea vältel. Sellist olendit nimetatakse Darwini deemoniks, aga teda ei ole olemas. Kui leiduks loom, kes sigib Darwini deemoni moodi, oleks kogu maailm teda juba paksult täis.
Miks Darwini deemon pole võimalik? Seda selgitab mõttekäik, mida nimetatakse kurna suuruse teooriaks.1 Kurn on linnupesas olevate poegade arv, aga seda seletust saab kasutada ka laiemalt alates bakterist ja lõpetades inimesega.
Niisiis, kõik loomad, ka inimesed, saavad suurema „kurna“ tekitada juhul, kui oma seisund on piisavalt hea (mis sõltub loomulikult ka geneetilisest kvaliteedist) ning kui keskkonnatingimused seda soosivad. Kui üldiselt on loomadel pesakonna suuruse reguleerimise meetodid piiratud (mõned loomad kasutavad ka näiteks pesakonna reduktsiooni ehk vanemad ise tapavad halval aastal mõne poja ära), siis inimesel on selleks tänapäeval mugavad ja käepärased vahendid.
Liiga suur kurn ei olegi optimaalne, kuna raiskab ära ressursid, kuid järeltulev põlv võib jääda halva kvaliteediga või hoopis hukka saada. Ülemäära sigivate isendite geenid seega evolutsiooni jõel edasi ei sõua.
Nii võimegi eeldada, et pered, kus on otsustatud palju lapsi saada, on teinud teadliku valiku lähtuvalt kurna suuruse teooriast – suurema arvu järglasi võimaldab üles kasvatada vanemate hea kvaliteet ja keskkonna soosiv seisund. Riigi tugi suurtele peredele on sealjuures osa sellest soodsast keskkonnaseisundist. Seda ei tuleks vaadata kui riigi abi inimestele, kes on „kogemata“ suure lastekarja otsa sattunud, vaid vastupidi, eeldusi, keskkonnasignaale, millest lähtuvalt vanemad teevad otsuse oma „kurna“ suurendada. Peretoetus kolmandale lapsele on nagu rammus, seemneid ja putukaid täis niidulapp linnule. Väliskeskkonna tegur, mis mõjutab kurna optimaalset suurust.
Suured pered ei ole tublid sellepärast, et nad on otsustanud palju lapsi saada. Nad on sellepärast palju lapsi saanud, et nad on tublid. Kas näete vahet?
Võimalus oma sigimist reguleerida annab aga ka evolutsioonibioloogiliselt täiesti enneolematu valiku – loobuda sigimisest isegi äärmiselt kvaliteetsetel isenditel. Seega ei tasu eelnevat mõttekäiku mitte kuidagi lugeda kriitikana või halvustamisena inimeste suhtes, kes on laste saamisest loobunud või piirdunud ühe-kahega. Looduslik valik pole jõudnud veel rasestumisvastaseid vahendeid arvesse võtta ning lapsi mittesoovivate inimeste väga häid geene välja suretada.
Püüdes õhtuti oma nelja eri vanuses tegelast hallata (kas kõigil on kõhud täis?, homseks asjad koos?, unejutud, pesemised, puhtad riided …, kuidas on kell juba 11 saanud, nüüd jääb uni kõigil lühikeseks?) mõtlen sageli, et ilmselt on need inimesed langetanud iseenda vaimse tervise ja individuaalse heaolu seisukohalt hoopis targema valiku.
Kõike ei saa, tuleb teha valik – üks või teine. Investeering endasse või järeltulijatesse. Bioloogid nimetavad selliseid valikuid elukäigu lõivsuheteks. Kalakajakad eelistavad vanemas eas investeerida iseenda tervisesse ning nende poegade kvaliteet võib seetõttu kehvemaks jääda.
Kes võidab minu magamata öödest?
Beebi ärkab viimasel ajal umbes kümme korda öö jooksul. Ma siis rahustan ja toidan teda ning topin ta tagasi võrevoodisse. Ja püüan oma päevi magamatuseudust hoolimata hoida nii tegusana, kui täiskohaga teadlasena töötamiseks vaja on.
Imiku tihedat öist ärkamist ja imetamist peetakse üldiselt adaptiivseks, see tähendab et talle kasulikuks.2 Tihedalt ärkavad beebid vajuvad harva nii sügavasse unne, mille korral tekib äkksurma oht. Tihe öine toitmine aitab ka rohkem piima tekitada.
Mõnes teadusartiklis on aga koguni väidetud, et ema öine sage äratamine ja imetamise nõudmine on lapse salakaval manipulatsioon, millega ta pikendab ema amenorröad (kui imeliselt kole sõna!) ehk aega, mil ema pole võimeline uuesti viljastuma.3 Nii on pesamuna kauem pesamuna ning talle jagub rohkem hoolt ja tähelepanu. See omakorda suurendab tema kohasust ehk võimalust suureks kasvada ja ise järglasi saada.
Kurtsin unepuudust ühele kolleegile ja ta jagas minuga oma kogemust: „Minu oma ei maganud kaks aastat. Seetõttu on ta ainuke laps.“
Hea töö, beebi. Hea töö.
Siinkohal on paslik korraks meelde tuletada evolutsiooni. Kõigepealt peab esinema varieeruvus valiku all olevas tunnuses. Praeguse näite puhul, osa imikuid peab magama sügavalt öö läbi, samal ajal kui teised iga tunni tagant ärkavad. Teiseks, see varieeruvus peab mõjutama tõenäosust ellu jääda, suureks kasvada ja ise lapsi saada. Eeldame, et sageli ärkavad lapsed saavad (või said meie evolutsioonilises lähiminevikus) selles osas eelise, sest nende emad ei olnud nii kiiresti uuesti viljakad. Sellisel juhul võib looduslik valik tõesti soosida kergemat und. Beebid ei pea mitte kuidagi teadlikult oma emasid „kiusama“. Piisab, kui loomupäraselt kergema unega laps on õige pisut kõrgema kohasusega.
Võib muidugi eeldada, et isegi kui selline eelis kunagi oli, siis tänapäeva maailmas see enam hästi paika ei pea. Üks asi on see, kui ema veidi hiljem uue lapse saab, nagu ilmselt kauem imetatud laste puhul oli enne rasestumisvastaseid vahendeid. Teine asi on aga see, kui kurnatud ema otsustab mitte kunagi enam lapsi saada (näide: minu kolleeg). Tänapäeva maailmas on selleks lihtsad vahendid. Nii võib eeldada, et kehvasti magavate imikute väiksem õdede-vendade arv vähendab kerget und põhjustavate geenivariantide osakaalu tulevastes beebipõlvkondades.
Manipulatsiooniteooria vastuväitena on toodud välja, et tihtipeale tuleb ema ärkveloleku piirile mõni sekund enne last ning imik virgub hoopis ema liigutuste või köhatuste peale. Teadvelolek ema ärkveloleku-une tsüklitest on ilmselt samuti beebile kasulik. Sünkroonis magamist võib näha kui midagi väga ilusat. On ju väga loogiline, et imiku tihedal öisel ärkamisel on mitu adaptiivset funktsiooni.
Mida mina endale siit lohutuseks kaasa võin võtta, on see, et tihe öine ärkamine on mu lapsele kasulik. Emast kaugel teises toas magamine ei sarnane sellega, mil viisil meie esivanemad oma lapsi hoidsid. See on evolutsiooniliselt täiesti uudne magamisviis nii emadele kui lastele.
Olgem siiski ausad. Kui mul oleks suurem korter ja igas toas juba praegu ei magaks mõni head und vajav kooli- või lasteaialaps, siis magaks ka see kõige väiksem igasugusest ürgsest ja imelisest ema-lapse suhtest hoolimata juba ammu teises toas.
Head-ööd-musi
Väikevennale unejutu lugemist lõpetades tegin talle põsele head-ööd-musi ja tema mulle ka. Igaõhtune magamaminekurituaal. Aga kas musitamine on kultuuriline või evolutsiooniline nähtus?
Musitamine võis tõepoolest alguse saada ema-lapse suhtest. Teatavaid analooge võib näha imetamisega, aga suurema tõenäosusega peetakse seda lapse suukaudse toitumise järglaseks. Kuna meie esivanemad ei saanud lastele poest osta püreesid ning ka nende majapidamises võis püree valmistamine keeruline olla, toideti beebisid tõenäoliselt nii, nagu teisedki imetajad (ja linnud) – närides toidu suus peeneks ja lükates selle (ehk ka keele abil) talle suhu.4
Hiljem võis lihtsalt väikelapse huultega puudutamine mõjuda talle rahustavalt – ema on siin, lootust on toidule.
Laste musitamine võiks seega olla vanem käitumisviis kui romantilised suudlused, mis võisid, aga ei pruukinud samast käitumisviisist välja kasvada. Kuna musitamine seostus ema-lapse vahelise lähedusega, võis see samasugust lähedustunnet tekitada ka võimaliku kaaslase vastu.
Suudlemise teel on kaaslase kohta võimalik saada keemilisi signaale, muu hulgas ka vastastikuse geneetilise sobivuse (või mittesobivuse) kohta.5 Seda oletust näib kinnitavat asjaolu, et uuringute kohaselt on naistele suudlemine olulisem. Naised peaksidki kaaslasevalikul olema valivamad ja kindlamad geneetilises sobivuses, kuna nad investeerivad järeltulijasse (vähemalt esialgu) rohkem.
„Las ma suudlen sind“ on seega tõlkes „lase ma maitsen su suure koesobivuskompleksi kohta käivaid lõhna- ja maitsesignaale, et aru saada meie geenide omavahelisest sobivusest“. Mida paremini su kaaslane „maitseb“, seda suurema tõenäosusega tulevad teil tugeva immuunsüsteemiga lapsed.
Romantilist suudlemist võib pidada ka pühendumise tunnuseks. Suudlusega vahetatakse miljoneid baktereid, mis tähendab, et see samm näitab valmidust end kaaslase nimel ohtu seada ja riski peale välja minna. Valmisolek oma tervisega riskida on omakorda aga tõestus suudleja hea immuunsüsteemi kohta.
Kuna suudlemine pole romantiliste tunnete väljendamise viis sugugi mitte kõigil inimkultuuridel,6 võib eeldada, et selle juured on ehk osaliselt kultuuris, mitte ainult evolutsioonis. Siiski on enamikus kultuurides sarnaseid käitumisviise, olgu selleks siis ninade kokku hõõrumine või teineteise nuusutamine. Sarnaseid käitumisviise on loomulikult ka teistel loomadel, nii imetajatel kui lindudel, nii romantiliste kui ka muidu heatahtlike tunnete-soovide väljendamiseks. Inimese lähimad sugulased bonobod suudlevad üksteist näiteks leppimise märgiks.
Seebikasõltuvus
Tütar jõudis täna hommikul paaripäevaselt reisilt tagasi meie suvekoju ja nüüd on nad vennaga koos terve päeva televiisori ees istunud ja seebikat vaadanud. Vanemat venda üksi suudan kergesti kontrollida, kuid kahe vastu kipun alla jääma. Homme tuleb vist kasutusele võtta klassikaline pedagoogiline nipp „pult on kadunud“.
Eks sai isegi lapsena seebikaid vaadatud, kuid tol ajal aitas pidurit peal hoida telekava – päevas sai vaadata ühe osa. Praegusel Netflixi ajastul on sellised piirid kadunud. Lootust annab vaid see, et linnakodus meil televiisorit ei ole – ehk võib need viimased maakodu päevad vabamaks lasta? Ometi tahaksin, et lapsed enne kooli algust veel maakodu õues askeldaksid, mitte toas ekraani taga ei istuks.
Netflix ja muud sellesarnased programmid on loodud ära kasutama inimeste kalduvust jääda sarjade vaatamisest kergesti sõltuvusse. Ilmselgelt pole see enamikule ohtlik, kui sarjade vaatamine ei tule just eluks vajalike tegevuste arvelt nagu näiteks uni, söömine või luust ja lihast kaaslastega suhtlemine.
Me oleme sotsiaalsed, grupieluviisiga loomad. Meie aju on loodusliku valiku poolt programmeeritud olema huvitatud sellest, mis meid ümbritsevate inimestega toimub. Kui neil läheb hästi, tahame sellest õppida, et meilgi hästi läheks. Kui neil läheb halvasti, tahame sellest samuti teada, et nende vigu vältida. Huvi kaaslastega toimuva vastu on eluliselt ootuspärane.
Tuntud Ameerika evolutsiooniline psühholoog Satoshi Kanazawa selgitab suurt huvi väljamõeldud tegelaste vastu – olgu nendeks siis raamatutegelased, muinaslugude kangelased või telesarjatähed – meie aju kohastumusega praegusest teistsuguse keskkonnaga.7 Sellisega, kus ei olnud raamatuid ega televiisoreid, rääkimata Netflixist.
Meie aju ei ole võimeline vahet tegema meie päris kaaslastel ja väljamõeldud tegelastel. Ehk siis, meie aju peab Netflixi sarjade tegelasi oma sõpradeks. Nii on televiisori või arvuti ees istutud aeg meie aju arust hästi veedetud – oleme kaaslastest ümbritsetud ning kuuleme-näeme põnevat nende elust.
Nii peab minu laste aju tõepoolest teada saama, mis sarja „Jane the Virgin“8 järgmises osas sõpradest edasi saab. Ja osa jääb alati pooleli seal, kus midagi ohtlikku juhtub. Kuidas sa jätad sõbrad maha just siis, kui nendega midagi juhtuma hakkab?
Tütar vaatas üle mu õla mu kirjatööd ja ütles etteheitvalt: „Kõike ei pea analüüsima.“ Küllap tal on õigus. Samas lisab evolutsioonibioloogiline vaatenurk minu meelest nii paljudele teemadele hoopis teistsuguse vaatenurga. Samuti aitaks see paremini ennast kontrollida olukordades, kus oleme sattunud evolutsioonilisse lõksu, näiteks pidades sarjakangelasi oma sõpradeks.
Elukäigu lõivsuhted
Vahepeal on raske. Raske on keskööl teismelisele ütlema minna, et aeg on tuled kustutada ja magama jääda. Raske on öö jooksul viis korda ärgata, et veidi nohust imikut rahustada. Ja raske on kell kuus leppida, et nii, seekord me enam magama ei jää ja tuleb koos kööki minna varahommikust kohvi keetma, endal selg kange öisest sundpoosis imetamisest. Ees ootab päev, kuhu on plaanitud kohtumine doktorandiga tema töö edenemise arutamiseks, teadusartikli viimistlemine tähtajaga homme ning samuti homme kaitsmisele tuleva doktoritöö läbilugemine, kuna olen määratud kaitsmiskomisjoni liikmeks.
Selge on see, et lapsed võtavad ära aja ja energia, mille saaks pühendada iseendale. Magamisele. Korralikult toitumisele. Trennile, karjääri edendamisele, hobidele, puhkamisele. Kõike ei saa, tuleb teha valik – üks või teine. Investeering endasse või järeltulijatesse. Bioloogid nimetavad selliseid valikuid elukäigu lõivsuheteks.
Looduses on energia ja ressurss alati piiratud. Ei ole võimalik lõputult sigida ja igavesti elada – kas mäletate veel Darwini deemonit? Tavaliselt on loomadel kasutada kindel kogus ressursse – aega, energiat, ruumi – ning selle piires peavad nad langetama otsuseid. Milline ressursside paigutus tagab maksimaalse kohasuse, suurima geenide hulga jõudmise järgmistesse põlvkondadesse? See ei pruugi sugugi alati olla maksimaalne sigimine – nagu nägime kurna suuruse teooriast. Võib olla on kasulik hoopis investeerida endasse, et elada võimalikult kaua ja nii läbi teha võimalikult palju sigimishooaegu.
Elukäigu tunnuseid on palju rohkem kui poegade arv ja eluiga. Need on ka näiteks sünnikaal, kasvukiirus, suguküpsuse saavutamise iga ja kehasuurus, pesakondade arv aastas, ellujäämus eri vanuse- ja suurusklassides. Viimane on selgelt seotud investeeringuga iseendasse – keha korrashoidu, tervisesse.
Olen uurinud kalakajakate investeeringuid elukäigutunnustesse.9 Nende pikaealiste lindude puhul on selgelt eelistatud investeering oma tervisesse, isegi kui see tuleb vähenenud sigimisedukuse arvelt. Vanemad linnud saavad vähem lennuvõimelisi poegi. Nad paigutavad munadesse vähem vitamiine ja antioksüdante ja hoiavad need parem oma keha korrashoiuks. Vanemas eas ei kuluta nad ressursse ka kaunite, kaaslastele meeldivate, aga kulumisohtlike suurte valgete tiivalaikude tootmiseks.
Inimene saab elukäigu lõivsuhete kummi siiski korralikult venitada. Meie elus on ressursid vähem piiratud kui ühelgi teisel liigil – energiat jagub üleliiagi ning tänu tehnoloogilisele arengule on meil ka palju vaba aega. Ehk siis – me saame elada kaua ja saada ka päris palju ellu jäävaid järglasi. Kui me ainult tahame.
Oma neljandat last hommikul kell kuus toites ja samal ajal töömõtteid mõeldes, püüdes päeva-, nädala- ja kuukavasse mahutada aega ka trenniks ja bridžimänguks, tunnen siiski, et ka minu energial ja ajal on piir. Elukäigu lõivsuhted saavad mu lõpuks kätte.
1 David Lack, The Significance of Clutch-size. – Ibis 89 1947, 302–352.
2 James J. McKenna, Night waking among breastfeeding mothers and infants: Conflict, congruence or both? – Evolution, Medicine, and Public Health 1, 2014, 40–47.
3 David Haig, Troubled sleep: Night waking, breastfeeding and parent-offspring conflict. – Evolution, Medicine, and Public Health 1, 2014, 32–39.
4 Julia Bădescu, Pascale Sicotte, Aaron A. Sandel, Kelly J. Desruelle, Cassandra Curteanu, David P. Watts, Daniel W. Sellen, Premasticated food transfer by wild chimpanzee mothers with their infants: Effects of maternal parity, infant age and sex, and food properties. – Journal of Human Evolution 143, 2020, 102794.
5 Claus Wedekind, Thomas Seebeck, Florence Bettens, Alexander J. Paepke, MHC-dependent mate preferences in humans. – Proceedings of the Royal Society B, 1995, 1260245–249.
6 William R. Jankowiak, Shelly L. Volsche, Justin R. Garcia, Is the romantic-sexual kiss a near human universal? – American Anthropologist 2015, 117, 535–539.
7 Satoshi Kanazawa, Bowling with our imaginary friends. – Evolution and Human Behavior 2001, 23, 167–171.
8 Jennie Snyder Urman, „Jane the Virgin“. 2014–2019.
9 Janek Urvik, Kalev Rattiste, Mathieu Giraudeau, Monika Okuliarova, Peeter Hõrak, Tuul Sepp. Age-specific patterns of maternal investment in common gull egg yolk. – Biology Letters, 2018, 14, 20180346.
Janek Urvik, Richard Meitern, Kalev Rattiste, Lauri Saks, Peeter Hõrak, Tuul Sepp. Variation in the Markers of Nutritional and Oxidative State in a Long-Lived Seabird: Associations with Age and Longevity – Physiological and Biochemical Zoology, 2016, 89, 417−440.
Tuul Sepp, Kalev Rattiste, Lauri Saks, Richard Meitern, Ants Kaasik, Janek Urvik, Peeter Hõrak. A small badge of longevity: opposing survival selection on the size of white and black wing markings – Journal of Avian Biology, 2017, 48, 570−580.
Septembri alguses, otse kooliaasta hakul ilmus Eesti kunstiakadeemia kirjastuselt tuntud prantsuse sotsioloogi ja filosoofi Jean Baudrillard’i (1929–2007) artiklikogumik „Kunsti vandenõu“. Kogumiku on kokku pannud ja eessõnaga varustanud EKA kirjastaja ja õppejõud Neeme Lopp ning tõlkinud Anti Saar. Raamatus on kasutatud Paco Ulmani fotosid.
Baudrillard’i nimi ei ole eesti lugejale võõras: 1999. aastal ilmus kirjastuselt Kunst Leena Tomasbergi tõlkes „Simulaakrumid ja simulatsioon“ ja 2007. aastal kirjastuselt Eesti Raamat Victoria Traadi tõlkes „Ameerika“.
Sa oled öelnud, et selle kogumikuga sina õiendad Jean Baudrillard’i vahekorra kaasaegse kunstiga. Enne, kui asume selle provokatiivse sedastuse juurde, tutvustad ehk lähemalt Baudrillard’i ja tema tausta.
Jean Baudrillard ilmselt erilist tutvustamist ei vaja. Tegu on mõjuka prantsuse mõtleja, kultuuriteoreetiku ja sotsioloogiga, kes tegutses eelmise sajandi 1960ndatest selle sajandi esimese kümnendi keskpaigani. Maailma ja ka eesti lugejatele on ta kõige tuttavam raamatuga „Simulaakrumid ja simulatsioon“, mis ilmus originaalis 1980. aastate alguses ning millest sai omamoodi avangardsete kultuuriringkondade piibel – kindlasti läänes, aga lõi laineid meilgi. See räägib tänapäeva lahjendatud reaalsustajust, kus kujutised on pidetud, sest tähistamissituatsioonis on kaotsi läinud kindel originaal, millest need pärinevad. Seetõttu muutub meie suhe maailmaga ja ainsana jääb tõeseks simulaakrum ise – simuleeritud tähistamissituatsioonide keeris, kuhu kujutiste tarbija ehk me kõik oleme paisatud. Kogu maailm on kui Disneyland, kus kaua viibides hakkamegi uskuma, et meid ümbritsev on tõeline.
Kultuuriringkondades võidi simulaakrumit tajuda ka vabastava žestina: mis oleks mõnusam, kui olla vabastatud kindlast reaalsusest ja lasta enese vabaks kujutiste lõputusse ookeani, nagu „Solarise“ peategelane Lemi raamatus ja Tarkovski filmis laskub Solarise pinnale. Aga Baudrillard’ile oli see siiski põrgulik nägemus. Kõigi ihade vabakslaskmine võrdub põrguga.
Neeme Lopp: „Okupatsioonitingimustest vabanenuna on tühjus ihaldusväärne. Püüeldakse katkestuse, kõige vana seljataha jätmise poole. Kuid see on konstruktiivne, vajatav tühjus.“
Kui mõelda „Kunsti vandenõule“, siis Baudrillard’i omamoodi gurupositsiooni tõttu mõjus tema hilisem kunstivastane rünnak ehmatavalt. Teda peeti üheks omade seast ja rünnakut tajutigi noa selga löömisena. Aga milles siin on asi? Baudrillard väidab, et kaasaegse kunsti ajastu on läbi saanud, õieti on läbi juba mõnda aega. Kuid see ei tähenda, et kunst oleks lõppenud või kadunud, me näeme seda igal pool. Pärast oma sümboolse eluvormi surma kasutabki ta selle elunemise kohta provotseerivalt sõna „vandenõu“, kusjuures selle vandenõu taga pole kindlat agendat või täideviijaid. Selles osalevad kõik – nii tühiseid teoseid loovad kunstnikud, neid käitavad institutsioonid kui ka arusaamatuses publik, kes omistab sellele väärtuse, mida sel tegelikult pole, kuid ühtlasi varjab, et ei ole millestki aru saanud. Kunstimaailm ise ongi ainus kunst, mis meile on jäänud.
Kogumikus ilmunud tekstid on kirjutatud ajavahemikus 1987–2007, need ei ole kuigi värsked. Miks otsustasid, et just nüüd on õige aeg Baudrillard’i ideed meie lugejaskonnani tuua?
Lõppdaatumi, 2007. aasta määras kõigepealt muidugi Baudrillard’i surm. Ma kirjutan ka raamatu väikeses saatesõnas, et ehkki Baudrillard’i simulaakrumiteooria kukkus 1990ndate kunstiväljal postmodernsete ideede järele janunevale kuivale pinnale, siis tolleks rünnakuks kunsti pihta ei olnud Eesti kunstiväli veel ilmselt valmis. Ja seda just põhjusel, et eesti kunst oli veel eluliselt liiga seotud ühiskondliku situatsiooniga: viidi täide selle ühiskonnaga suhestumise missiooni, isegi kui see toimus miinusmärgiliselt ehk vastandudes ja provotseerides. Ühesõnaga, kunsti ja ühiskonna vahel ei olnud veel sellist vaakumit, millest kõneleb Baudrillard, ja mis juba siis lääne kunsti kummitas. Nüüd on need teemad palju aktuaalsemad, õigemini, on olnud juba mõnda aega.
Omamoodi märgiline on ju ka pealkirjas leiduv sõna „vandenõu“. „Kes suudaks vastu panna kröömikesele vandenõule,“ nagu kirjutab raamatu eessõna autor Sylvère Lotringer, ja mis oleks asjakohasem, kui vandenõude ajastul rääkida ka kunsti vandenõust. Seda viimast tuleks siiski mõista irooniliselt.
Sa ütled, et Eesti kunstiväli ei olnud 1990ndatel nende tekstide lugemiseks valmis. Mida sa täpsemalt silmas pead? Kas sa arvad, et 1990ndatel, kui Eesti kunstiväli oli alles rahvusvahelistumise alguses, ei kõnetanud läänelikud ideed? Võib-olla oleks Baudrillard’i raamat sellele äsja okupatsiooni alt vabanenud kunstnikule mõjunud kui lääne kunstiväljale sulandumise aabits?
Läänelikud ideed kõnetasid, ja kuidas veel. Ainult läänelikud ideed näisidki kõnetavat. Aga nagu öeldud, ilmselt ei oleks siis kunsti tühisust sellisel moel mõistetud või ära tuntud. Seda tühisust oleks ilmselt mõistetud millegi vabastavana ja see on täiesti arusaadav. Okupatsioonitingimustest vabanenuna ongi tühjus, teatud tabula rasa ihaldusväärne. Püüeldakse katkestuse poole, kõige vana seljataha jätmise poole. Kuid see on konstruktiivne tühjus, vajatav tühjus. See pole tühisus, mida peab silmas Baudrillard ja mis on ümbritsevast elulises mõttes täiesti lahus ja ühiskondlikust tähendusest tühjaks visisenud. Paradoksaalselt võib öelda, et kunstis oli siis veel liiga palju õhku.
Saan aru, et Baudrillard’i jutt on eelkõige kunstiväljale. Aga mis sa arvad, kuidas see mõjub kunstimaailmast eemalseisjale? Baudrillard soovis provotseerida kunstivälja, aga kuidas on teistega? Kujutame näiteks ette, et haritud jõukas kultuurihuviline idufirmaomanik on mõelnud kaasaegse kunsti kogumisele ja otsib juhiseid. Talle satub kätte Baudrillard’i „Kunsti vandenõu“. Ta loeb läbi tunnustatud filosoofi esseed, milles räägitakse, et kaasaegne kunst ei ole midagi muud kui siseringi sahkerdamine, mõttetu oma saba taga ajav ja iseendale õlale patsutav diskursus, mis on kaotanud mõtte ja eripära, nii et sellel ei ole enam väärtust isegi intellektuaalide silmis. Startupper arvab, et on kunstivälja läbi näinud ja selle asemel et toetada kaasaegset kunsti ja kunstnikke, otsustab hoopis investeerida tema meelest kindlamasse väärtusse, näiteks Ado Vabbe maali. Kas sellega on Baudrillard’i raamat nüüd oma eesmärgi täitnud?
Ilmselt siiski mitte. Kogumikus avaldatud intervjuus ütleb ta, et kõik halb, mis saab kultuurile osaks langeda, on tema meelest tervitatav. Talle tundub, et praegune kultuur on üdini vale. Selles mõttes ei aitaks kaasaegse kunsti toetamine ega ka Ado Vabbe ostmine. Minevikukunsti puhul on siiski see erinevus, et see on vähemalt minevikus olnud seotud mingi eluvormiga, kuulunud kuhugi ja sellisena on seda võimalik tajuda ajaloolise artefaktina, aga kaasaegsel kunstil puudub juba oma valmimishetkel eluvorm, millega ta seostuks. See ei kuulu kuhugi. See kuulutab: ma olen tühine, ma olen tühine. Ja ongi tühine! Selles tühisuses ei peitu enam mingit ülevust, see on lihtsalt keskpärane, mõttetu. Igamehe hommikune hambapesu ei kuulu ka igapäevapoeesia alla. Igapäevapoeesia mõte on, et täiesti suvaline eludetail tõuseb järsku esile ja tekitab illusiooni, nagu oleks selle taga veel midagi, ehkki ei ole. Kaasaegne kunst ei tekita isegi seda illusiooni.
Kuigi Baudrillard’i rünnak oli adresseeritud kunstiväljale, oli see teadlikult kirjutatud tolle kunstimaailmast eemal seisva inimese, profaani ja ignorandi positsioonilt. Selles mõttes peaks too idufirma käivitaja ilmselt olukorra hästi ära tundma. Baudrillard’i jutt on kirjutatud just sellise inimese positsioonilt, kes on astunud kunstimaailma ja leiab, et see on ektoplasma, hologramm, mis tekitab kolmemõõtmelisi kujutisi, mille taga pole midagi, millelt on riisutud isegi ilukogemus. Kuidas ta sellele reageerib, on raske hinnata. Võib-olla äratab olukord temas hoopis kaastunnet? Baudrillard ei anna käitumisjuhiseid.
Andy Warhol oli Baudrillard’i üks põhilisi näitematerjale. Warhol ongi see, kes viib moodsa kunsti loo lõpuni ja mingis mõttes põletab ka sillad. See, kuidas Warhol kutsub kunstiväljale seriaalsuse, s.t mehaanilise korduse, pagendab loovuse, millest rääkis paar aastakümmet varem juba Benjamin, kuidas ta toob kunsti kitši ja olme, teeb selle eristamatuks igapäevaelust, ja lõpuks, kuidas ta panustab turureeglitesse. Baudrillard’ile tundub, et Warhol on avanud Pandora laeka. Neid asju ei saa enam sinna laekasse tagasi ja kunstile tähendab see katastroofi. Kui Warhol kasutas seda võtet 1960. aastatel oma Campbelli supipurkidega, siis oli see originaalne žest, millega algupärasel viisil osutati kunsti simulandirollile, aga 1986. aastal, kui ta tegi seeria „Supipakid“, ei olnud see enam mingi saavutus, vaid omaenese paroodia. Nagu Baudrillard ütlebki: „1965. aastal ründas Warhol originaalsuse kontseptsiooni originaalsel viisil, 1986 reprodutseeris ta ebaoriginaalset ebaoriginaalsel moel.“
David Bowie looga „Andy Warhol“ on üks lõbus seik. Väidetavalt olevat Bowie seda lugu ka Warholile mänginud. Loo lõppedes siginenud ruumi piinlik vaikus, mille Warhol lõpuks katkestas, öeldes: „Mulle meeldivad su kingad.“ Ja edasi rääkinud nad kingadest.
Jean Baudrillard’i eluajal viimasena kirjutatud „Miks ei ole kõik juba kadunud?“ ilmus inglise keeles koos fotodega. Kui Neeme Lopp seda väljaannet nägi, meenusid talle Paco Ulmani fotod näituselt „Heitmaa“.
Kas ta tundis ka muret kaasaegse kunsti mõttetuse pärast? Kas tal oli idee, kuidas olukorda parandada?
Tuleb täpsustada, et provokatsioonina oli selgemalt mõeldud ikkagi ainult kogumiku nimitekst. Aga ei, ta ei soovinud olukorda parandada. Ta paneb diagnoosi ja tal pole mingit huvi kunsti olukorra parandamise vastu sellisel kujul. See poleks isegi võimalik. Küsimus pole üksnes kunstis eneses: moodsa kunsti seiklus on läbi seetõttu, et kujutise kui sellise staatus on muutunud. Kui mõtleme kas või lõputule hulgale fotodele, mida iga päev võetakse, siis neis kujutistes pole Baudrillard’i järgi enam mingit illusiooni. Reaalsus teeb enesest mehaaniliselt üksnes teisiku, see on täielikult sõna otseses mõttes objektiivne reaalsus, mis ei vaja enam isegi inimest, kes neid pilte vaataks. Ja neid pilte ei vaadatagi. Sellises illusioonitus olukorras polegi kunstil millegi muuga tegeleda kui iseenese varemetega. See on antropoloogiline küsimus. Küsimus sellest, kuhu inimene oma kultuuri arengus on jõudnud.
Kui palju sa ise tema kunsti vandenõu ideedega nõustud?
Paatose tasandil ei nõustu. Baudrillard’il on kalduvus kõike üle dramatiseerida ja hüperboliseerida. Ta on väga kategooriline, kõik on väga lõplik, gaas on kogu aeg põhjas. Ta maalib väga laia pintsliga. Ta ei arvesta väikeste kultuuriruumide eripäradega. Ta ei kaalu üldse varianti, et ka, või just eriti, sellises ühiskondlikust ja majandusloogikast eraldi mullis võib peituda mingi utoopiline potentsiaal (nii nagu seda teeb näiteks Hito Steyerl). Pealegi on ikkagi alati oht langeda vandenõuteooriate ohvriks, isegi kui algselt selle ideega irooniliselt mängitakse. Lõpuks on ikka kusagil mingid süüdlased ja struktuurides kallutatud jõud.
Aga tema idee mõjusus on ikkagi rohkem probleemiasetuses. Selles, et kui heidame kunstile kinda ja ütleme, et see on tühine, siis võiks kunst olla valmis väljakutsele vastama. Kui vastust ei tule, siis võib-olla ongi tühine. Baudrillard’i küsimuseasetusega peab kaasaegne kunst kogu aeg silmitsi seisma ja vastamiseks kogu aeg valmis olema. Ka enese jaoks.
Need tekstid on ilmunud 13–33 aastat tagasi, ometi on „Kunsti vandenõusse“ koondatud esseed praegu vägagi relevantsed. Duchampi tualetipotist ja Warholist on juba küll räägitud, ka Baudrillard ei jäta neid puutumata. Mind kõnetas aga lõik, millega ta alustas oma esseed „Kunst … omaenese kaasaegne“: „Moodsa kunsti seiklus on läbi. Kaasaegne kunst on ainult omaenese kaasaegne. Ta ei küüni enam endast üle ei mineviku ega tuleviku suunal. Tema ainus reaalsus on ta toimimine reaalajas ja segunemine selle reaalsusega. Miski ei erista seda tehnoloogia, reklaami, meedia või digimaailma toimingutest. Pole enam transtsendentsust, lahknevust, mitte midagi mõnest muust skeenest – see on refleksiivne mäng kaasaegse maailmaga, nagu see parajasti on. Sellepärast ongi kaasaegne kunst tühine ja tähtsusetu: see kunst ja maailm moodustavad nullsummaga võrrandi.“
Minu meelest kirjeldab ta selle lausega väga tabavalt post-internet-kunsti esteetikat, kus täpselt need aspektid ongi mängus – aja(loo)ga vabalt ümber käimine, leidmaterjalide ja pärandi miksimine, ideede, ressursside ja allikate vahelise hierarhia puudumine – pole vahet, kas teoses kasutatakse leidpilti internetist või vana aja klassikut. Asja teeb aga põnevaks, et post-internetist kui voolust hakati rääkima 2010. aastal, see essee on aga kirjutatud 2003. aastal.
Muidugi olid need ideed õhus juba enne 2010. aastat, aga mind pani imestama, et ta suhtub sellesse kui kunsti lõppu. Ma arvan, et selline kunst peegeldab väga osavalt praegust seisundit, kus ongi palju segunemist. Äkki Baudrillard ei olnud lihtsalt head post-internet-kunsti näinud?
Need jooned, mis sa välja tood, on tõesti palju varasemad ja näivad kuuluvat postmodernistliku esteetika klassikasse, mis pandi kirja hiljemalt 1980. aastatel (nt Ihab Hassan).
Nn postmodernismi teoreetikute juures ongi huvitav see, kuidas nende ideed ennetavad üleilmset internetti, aga oleksid kirjutatud täpselt seda silmas pidades. Internet vastab ideaalselt neile tingimustele, mida seal kirjeldatakse, nii heas kui halvas. Aga see näitab ka, et internet ei ole põhjus: et põgususe, olevikulisuse, segunemise, aga ka pealiskaudsuse režiimil on mingid sügavamad ja pikaajalisemad põhjused. Puutume siin kokku sellega, mida üks teine prantsuse mõtleja Paul Virilio on kirjeldanud mõistega „informatsioonipomm“ (tal on ka sama pealkirjaga raamat), mis tuleneb kogu elektroonilise informatsiooni arenguloost ja selle tagajärgedest.
Raamatus on kasutatud Paco Ulmani fotosid. Miks just need passiivsed, konteksti teadmata peaaegu et mittemidagiütlevad linnavaikelud?
Sellega oli nii, et üks raamatu tekstidest, Baudrillard’i eluajal viimasena kirjutatud „Miks ei ole kõik juba kadunud?“ ilmus inglise keeles samuti koos fotodega, ja kui ma seda väljaannet nägin, siis meenusid mulle esimesena Paco fotod 2018. aasta näituselt „Heitmaa“. Siin ongi osa neist fotodest. Baudrillard räägib valdavast tundest, et midagi olemuslikku on kadunud, aga kulissid püsivad sellest hoolimata püsti. Paco fotod, mis on võetud Tallinna tähenduslikus mõttes nullaladelt või nn mittekohtadest, illustreerivad minu meelest samasugust seisundit.
Kas sul on väljaandest mõni lemmiktsitaat või idee, mida oled kasutama hakanud?
Tollessamas äsja mainitud tekstis „Miks ei ole kõik juba kadunud?“ räägib Baudrillard sellest, kuidas tänapäeva kultuuris on inimesed nartsissistlikult armunud iseenda kujutisse, mängivad peamiselt omaenese kujutisega, olgu see siis otseses või kaudses tähenduses, oma kujutise või oma arvamuse mõttes mingist asjast. Mõtlev subjekt kaob, aga kaob selleks, et teha ruumi ähmasele subjektiivsusele, mis ümbritseb kõike ja muudab kõik üheks tohutuks tühja teadvuse kõlakojaks, kust kõik kiirgab objektitut subjektiivsust. Kas tuleb tuttav ette? Sellistes tingimustes võib inimene tõesti hakata arvama, et kuu tuleb talle kallale.
Ei ta tule.
Võib tulla küll.
* Vestlus IDA raadio saates „Vitamiin K“ 11. IX 2020
Loe ka Jean Baudrillard’i artiklikogumiku „Kunsti vandenõu“ arvustust.
Susan Sontag kirjutab essees „Haigus kui metafoor“ (1978) kahest tõvest, mida on eriti rohkelt metafoorina kasutatud: tuberkuloosist ja vähist. Nii nagu „tuberkuloos“ omal ajal, oli „vähk“ XX sajandil peaaegu maagiline sõna, mida ei julgetud väljagi öelda. 1989. aastal tõdes Sontag, et uueks müstiliseks haiguseks oli saanud aids. Kuigi need haigused on nüüdseks demüstifitseeritud, reageerib suurem osa inimesi teatele „X-il on vähk (või aids)“ ikka jahmatuse ja ärevusega.
Kuidas reageeritakse teatele „X-il on koroona“? Sõltub, kes on X. Enamasti tuntakse kaasa, pannakse südameemotikon. Aga kui nakatub suur narr, kellel pole enam usalduskrediiti? Eks ta ole. Küsisin ühelt sõbralt, mis teemal võiksin nalja teha. Vastus oli: „Tee Trumpi koroonaviirusest!“ Raadios räägiti Trumpi nakatumisest, tajusin itsitavat tooni, kõlas sõna „komöödia“. Muidugi, komöödia jätkub, komödiant arendab seda püüdlikult, kisub ühe maski eest (teist ei saa). See pole mingi kannatuslugu.
Mu väike õde viitsis pikalt vaadata Nõukogude riigiisade matuseid. Ta oli õige pisike, kolme ja poolene, kui suremiste rida algas. Kiikasin kah natuke neid tseremooniaid ja tajusin asja õudusfilmilikku kõhedust: need olid ju topiste matused! Olin (oma arust) üsna kaastundlik laps, aga see ei puutunud asjasse. Need olid kehad, mille individuaalne inimlikkus oli haihtunud; mustade lintidega etendati võimu kestmise vaatemängu.
Giorgio Agamben kirjeldab raamatus „Homo sacer“, kuidas kehaline elu ja avalik funktsioon sulavad kõrgeis võimukandjais ühte. Selline on Führer’ikeha, mille „elu iseeneses on kõige kõrgemal määral poliitiline“. Erilisena toob ta välja flamen Dialis’e, Vana-Rooma kõrgeima preestri elu, kui inimene enam hetkekski rollist ei pääsenud: flaameniks valitu ei tohtinud tunnusmärke isegi magades eemaldada ning tema lõigatud küüned ja juuksed tuli matta arbor felix’i, taevaste jumalate kaitstud puu alla.
Siinkohal meenuvad lõbusad lood maailma liidritest ja nende salastatud väljaheidetest. Kunagi kirjutas konspiratsioonilembene blogija Wayne Madsen, kuidas G. W. Bushi Austria visiidi ajaks (juunis 2006) lennutas Valge Maja kohale eripeldiku, et presidendi väljaheited ei satuks vaenulikesse laboritesse. Saadused olevat pärast kenasti USAsse transporditud. Endise Nõukogude luureohvitseri Igor Atamanenko jutt, et Stalin laskis väliskülaliste, sealhulgas Mao väljaheiteid analüüsida, jõudis mõne aasta eest lausa BBCsse. Ka Kim Yong Un pidavat oma potiga ringi rändama, et mitte strateegilist infot lekitada. Meeleolukust neis juttudes jagub ja need lähendavad geopoliitikat ka mudilastele.
Olla avalik keha kogu selle tundliku infoga pole kindlasti kerge, päris iseendale sa oma karvade ja muuga enam ei kuulu. Ehkki ühismeedia pakub võimalusi esineda avaliku kehana meile kõigile (postitame rõõmsalt infot oma söömise ja liikumise, kehaliste saavutuste ja üleelamiste kohta), on enamikku meist säästetud häirivast avalikust huvist, mida tunti Merkeli värinate või Junckeri koperdamise vastu.
Avaliku elu tegelane, figuur, iidol, peab leppima koomilise kujutamise riskiga. Haiguste üle ei tehta õnneks eriti nalja. Võib-olla jäid mul rämedamad kanalid tähelepanuta, aga näiteks Savisaare lihasööjabakteri üle eriti ei ilgutud. Ka siis justkui ei parastatud, kui Boris Johnson oli koroonaga intensiivravipalatis.
Trump teeb oma koroonast ikkagi mageda etenduse. See on vaatemänguajastu järjekordne saavutus: ka viirus on vaid kujutamise küsimus. Ärge võtke tõsiselt – ja ta ei tee midagi! USA meedia toon on tõsine: seal on ligi 216 000 surnut (7. X seisuga) ja president eputab. Temal näikse ühte sulavat loomulik elu ja komödiandiroll – mitte presidendi oma, mille suhtes ta on üsna allumatu. Väidetakse ka, et ülekaalulise Trumpi haiguse kulg on tegelikult raskem (sellele viitavat ravi). Pole siiski usutav, et komödiant on nõus end oma rolli nimel lausa ohverdama.
Arvukad tola tüüpi liidrid on flamen Dialis’e laadi positsioonidest mõistagi õhku välja lasknud. Nad justkui ütleksid: „Vaadake, kui te seda enne veel ei uskunud: institutsioon ei tähenda midagi! Kõike saab täita lällällääga!“ Jah, aga teame seda ammu. Nüüd nagu aitaks kah.
2020. aasta sügisel on käes aeg Mark Soosaare juhitud Pärnu uue kunsti muuseumil kolida välja Pärnu Esplanaadi tänav 10 ruumidest. Mäluvärskenduseks mõned faktid.
Postimehes 30. jaanuaril 1998. aastal ilmunud Tambet Kaugemale antud pikemas intervjuus visandas Mark Soosaar uue kunsti muuseumi tegevuskava, lubades käsitleda, koguda ja näidata vastasutatud kunstimuuseumis eelkõige Läänemere-äärsete maade kunsti.
Seega, mõte Läänemere maade kunstisadamast oli Soosaare peas vähemalt mingisugusel kujul juba olemas. Algatusrühma koosolek toimus Tallinnas ja legendaarsel režissööril, tollal pealegi tipp-poliitikas aktiivsel kaasalööjal („poliitik“ polnud tollal veel sõimusõna, koos pangandussektori ja äsja vabaks saanud ajakirjandusega sümboliseerisid need valdkonnad Eesti edulugu), polnud raske koondada algatusrühma kokkusaamisele valdkonna tuntud inimesi, nagu näiteks Leonhard Lapin, Sirje Helme, Peeter Linnap, Reet Varblane, Heie Treier, Reiu Tüür, Ülo Stöör, Anu Raud, Jaak Kangilaski, Ando Keskküla jt. Muuseumi juriidiliseks kehamiks sai MTÜ Uue Kunsti Muuseum, mis saadi samal aadressil tegutsenud ja näitusi korraldanud MTÜ Chaplini Kunstifondi reorganiseerimise ja ümbernimetamise teel.
1992. aastal Pärnu linnavalitsuselt tasuta rendilepinguga 15 aastaks majandada saadud hoone Esplanaadi 10 ehk tühjaks jäänud parteimajas tegutses selleks ajaks juba kaks juriidilist isikut: äriettevõttena registreeritud AS Chaplin korraldas rendisuhteid ja haldust, Chaplini kunstifond oli praeguses mõistes sisutootja. 1998. aastaks oli selge, et põhilisteks väljunditeks Stockholmi Kulturhuseti ja Pariisi Pompidou keskuse tüüpi kultuurikombinaadile saavad olla kujutav kunst ja sellega piirnevad näitused, filmifestivalid, kontserdid-konverentsid jms. Pärnakate kõnepruugis nimetatakse muuseumi siiani Chapliniks.
Õigustatud lootus. Prohvetlikuks osutusid tollase juhtiva kunstikriitiku Ants Juske kõhklused, kes üritas Mark Soosaare improvisatsioonilist ja ägedat natuuri piisavalt tundes muuseumi kui sellise mõtet ratsionaalsete argumentidega pareerida. Juske sõnul oli ta olnud kolme samalaadse ettevõtmise juures, mis aga kõik ressursside puudusel või teistel põhjustel liiva jooksid. UKMile andis ta siiski lootust, arvestades Soosaare energia ja supervõimekusega. Aeg näitas, et see lootus õigustas end.
Muuseumist on kujunenud rahvusvaheliselt tuntud näitusepaik. Sisukust on lisanud seegi, et muuseum on toiminud Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali keskusena. Mitme kunstivaldkonna sünergia suurepärane näide on tänavu suvine aktinäitus „Mees. Naine. Lend“, mille krooniks oli suurt näitusesaali täitnud poola klassiku Andrzej Strumiłło mütoloogilise maalisarja „Lend“ esitlus. Strumiłło loomingu Pärnusse toomise idee sai alguse XXIV Pärnu filmifestivalil linastunud Andrei Kutsila filmist „Summa“, poola poeedi, filosoofi ja maalikunstniku Strumiłło portreefilmist.
Jüri Arraku näituse avamine möödunud novembris, Mark Soosaar mängib esiplaanil klaverit.
„Mees ja naine“, millest on kujunenud muuseumi igasuvine signatuurnäitus, on Chaplinist üle võetud formaat – Mark Soosaar ei ole lasknud oma kuraatoriprojektist lahti. Alati on fookus olnud mõnel riigil või suundumusel. Edward Lucie-Smithi sidemete kaudu meelitas Soosaar vähemalt fotokunsti alal siia maailmanimesid, nagu näiteks Jan Saudek. Esinduslikud ekspositsioonid on olnud väljas eesti kunstist: Soosaare vaieldamatu lemmik on Peeter Mudist, muuseumi kogudesse kuulub tema mitmeid väärtuslikke suures formaadis maale. Protežeena on ta lasknud muuseumi esindusüritustel särada Jüri Arrakul. Samuti on olnud suurepäraseid väliskunsti väljapanekuid: Prantsusmaalt Jean Rustin, Taanist Michael Kvium, Soomest Pauliina Turakka Purhonen ja Elina Brotherus, kui nimetada vaid mõnda tuntud nime.
Frontaalse alastuse rohkus ja sooprobleemidest põrkunud kunst (geierootika eksponeerimine) leidis kritiseerimist ja põhjustas linna poolt viltuvaatamist. Mark Soosaart tundes arvan, et see lisas ainult indu gaas veel rohkem põhja vajutada. Mõnele on see mõjunud ehk epateerimisena, ent Soosaar on alati osanud üles otsida veidi traagilised üksiküritajad, vastuvoolu liikujad. Soosaar on oma kunstivalikuga ikka rõhunud eksistentsiaalsele, peegliefektiga maailmavalu iseloomustab ka teda ennast. See tundlikkus pole olnud suunatud ainult üksikautoritele, vaid on toonud muuseumi näitusekavasse ka poliitilisi seisukohavõtte, nagu näiteks ukraina maalikunstniku Oleksandr Mihhaltšuki teoste oksjon (2016), mille müügitulu oli mõeldud Ukraina vabaduse eest võitlejate toetuseks, või siis tänavune äkknäitus „Tere hommikust, Valgevene“.
Taaskasutusteemalisest näitusesarjast „Anna uus elu“ on saanud uue kunsti muuseumi iga-aastane silmapaistva kvaliteediga väljapanek. Kunstnike liidu erialaliitudel, kes lähtuvad aastanäituste korraldamisel tehnikast (pälvides sellega 0 punkti kuraatoriambitsiooniga rahvusvahelisust nuusutanud kriitikutelt), on vaja läinud suuri ja hea valgustusega näituseruume. Pärnu uue kunsti muuseumi näol leiti suurepärane partner. Nii on just Pärnu publik saanud eelisolukorras näha maalikunstnike liidu, kujurite ühenduse, tekstiilikunstnike liidu ja veel paljude loominguliste rühmituste (ON-grupp, Ruum 312A) aasta- ja juubelinäitusi, seda suuresti tänu suurepärastele näituseruumidele.
Kultuurkapitali ja omavalitsuse sihtfinantseeringutega ehitati suure klaasseina ja osaliselt klaaspõrandaga uus saal. Investeeringute kogumaht umbes üheksa miljonit krooni on üleüldise raiskamise ja majanduslike valeotsuste kõrval peenraha, UKMile aga kindlasti mitte. Kurb on, et UKMi kodumaja läheb nüüd lammutamisele ja pikk tee oma ruumideni algab uuesti.
Õhukese riigi liberaalkapitalism. Inimlikult on mõistetav, miks on Mark Soosaar üritanud aastaid suuresti muuseumi enda rajatud näituseruumidest kinni hoida ja pikendada tegevusaega aadressil Esplanaadi tänav 10. Veel pool aastat tagasi uskus ta siiralt, et Pärnu linn tuleb vastu ja ostab muuseumihoone OÜ Novira E10 käest kas või ajutiselt tagasi kuni Läänemere kunstisadama valmimiseni. Seda enam, et 2017. aastal avaldas OÜ Novira E10 soovi maja müüa 1,3 miljoni euro eest uue kunsti muuseumile ja/või Pärnu linnavalitsusele (omal ajal saadi maja müügist 2,2 miljonit eurot). Kuigi OÜ Novira E10 praegused jõuvõtted on Eesti kontekstis robustsed, on firma oodanud ruumide vabanemist aastaid, olnud kogu selle aja jooksul nii-öelda külmutatud dialoogis muuseumi ja linnaga. Loomeliitude ühiskodu ja koolituskeskuse mõte ei saanud piisavat resonantsi Eesti loomeinimeste hulgas (küll on tulnud märkimisväärset tagasisidet Soomest). See võinuks olla eeltingimus, miks riik pidanuks üldse kaaluma hoone tagasiostu erakapitalilt. Linn on väidetavalt kaalunud ainult maja alumise korruse näitusesaalide tagasiostu, kuid kinnistu jagamine ei olevat sobinud OÜ Novira E10-le.
Kuri initsiatiiv tuli alaliselt rahanäljas Keskerakonnalt, kes moodustas tollal koos IRLi ja Rahvaliiduga (nüüdne EKRE) Pärnut valitsenud troika ning muuseumihoone ägedale protestile ja rahvaalgatuslikule allkirjade kogumisele vaatamata 2006. aastal maha müüs. Uudis jõudis tollal ka rahvusvahelisse pressi. Esialgu, kuni esimese omanikuvahetuseni, jäi kehtima ka müügilepingusse lisatud kasutusvalduse määramise klausel UKMi kasuks nende kasutuses hooneosa kohta. Kuivõrd avalikkus üldse adus, et sellega oli aastaid vältav agoonia alanud. Või ongi Soosaar traagiline kuju, otsekui Shakespeare’i kuningas Leari modifikatsioon? Tal on visioon ja ta tegutseb kirega, tema vastas on aga ametnikud ning ükskõiksed või mitte nii väga olukorraga kursis linnakodanikud või ka kadedad kolleegid. Kunstimaailm pole püha lehm: intriigid ja jala tahapanemine kuulub repertuaari, provintsis isegi rohkem kui pealinnas, kus sihid on pigem kaugemale seatud.
Mark Soosaar on sotsiaaldemokraat nii parteiliselt kuuluvuselt, aga veel enam loomult. Talle on inimeste usaldamine ja vendlus, suusõnaliste kokkulepete pidamine ja usk kõikevõitvasse kultuuri, mis inimeste südame avab (võimalusel mõistagi ka rahakoti) karuteene osutanud. Liberaalse elukorraldusega kapitalistliku, pealegi õhukese riigi tee valinud maal märkab isegi kunstimaastikul viimase põlvkonnavahetusega tulnud tegijate seltskonnas mentaliteedimuutust. Kunst kui elukutse ongi nende meelest ainult üks võimalus kõrvu any other business’iga. Lisaks on otsekui seeni kerkinud uuemaaegse rahastusmudeliga ehk suuresti erarahal töötavaid galeriisid ja muuseume, nagu Fotografiska Telliskivi loomelinnakus või Kai (neist soovitavad juhinduda ka EKRE Pärnu linnavolinikud). Soosaar oleks otsekui ajareisil valesse aega sattunud.
Loodame kohtuvälise lahendi saavutamist. Kuuldavasti on muuseumil, dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalil ning Kihnu instituudil lubatud hakata oma hindamatu kultuuriväärtusega arhiive ja arvuteid/projektoreid/filmoteeke pakkima. Kui üks uks sulgub, siis ehk avaneb teine. Mina ei ole õige inimene kommenteerima sunnitud pausi pikkust muuseumi tegevuses, kuid paus tuleb.
Mainekahju ja ebavõrdsus. Taban ennast mõttelt, et 1990ndate alguses sundkolis Hansapank EKE Projekti arhitektide joonistega töölauad äsja üle võetud majast tänavale otse prügikastide kõrvale. Mineviku uusversioon lambanahas pangahundist väärindati sellegipoolest lausa ERRi teleseriaalina, raha eest saab kõike tellida! Liivalaia hoonemüraka allkorrusel, omaaegse EKE püstitatud majas (tollal oli see alles poole väiksem) asus 1980ndatel Eesti Kunstifondi rahaga rajatud ja neile kuulunud galerii – ka siis pidi kunst taanduma.
Erakapitali diktaadist Eesti kultuurile vaata et hullema mõjuga on meie parteide juhtimise all toimunud privatiseerimine. Nende varjatud eesmärgid lasevad mitmel juhul aimata hoopis avaramat kasusaajate ringi. Kui kultuurkapital ja omavalitsus toetasid juurdeehituse projekteerimist ja ka ehitamist, siis Mart Viisitamme linnapeaks olemise ajal otsustas linnanõukogu (häältega 18 : 8) muuseumihoone rahaks teha. Sellel on linnaeelarvele olnud pigem bumerangiefektiga mõju. Nagu SMS-laenuraha puhul tuleb nii linnal kui ka muuseumil hakata protsente maksma alles nüüd. Mainekahju linnale jääb, isegi kui peaks kunagi kauges tulevikus valmis ehitatama „multifunktsionaalne näitusesaal“ ja linnavolikogu koosolekuruumiga näitusemaja, kus kirsina tordil on ülemistele korrustele kavandatud ka korterid (!). Selle projektiga konkureerib Pärnu linnavalitsus ka kultuurkapitali riiklike kultuuriobjektide üleriigilisel konkursil.
Pärnu uue kunsti muuseumil pole kunagi olnud kasutada Kumu ja Tartu kunstimuuseumiga võrreldavaid vahendeid, kuid näituste kvaliteet annab paljudel juhtudel suurtele silmad ette. Kultuurkapitali rahaeraldised Pärnu UKMile on suurusjärgus mõned tuhanded, jõudnud maksimaalselt 3000 (!) euroni kvartalis, pluss nipet-näpet juurde. Kogu sisu toodetakse põlve otsas, mõttekaaslaste ja miinimumpalgaga kahe-kolme entusiasti tööle tuginedes. Ehtne Ida-Euroopa mission impossible! Vähemalt ühe nulli võrra väiksem summa on UKMil olnud kasutada kui EKKMil Tallinnas. Mäletatavasti alustas too skvottimisega, et saada ruumid südalinna ja näidata linnaelanikele uut kunsti. Kas sellise riigi nimel tasus teha laulvat revolutsiooni, seista Balti ketis?
Väljaspool kultuurisfääri on Eesti olme (eelkõige riigiasutustes), rääkimata ametnike autopargist, rasvaselt läikiv. On kirtsutatud nina: miks Soosaar ei „uuenda disaini“, miks pole WCdes trendikat sanitaartehnikat? Tegelikult oli maja kasin, kuid korras ja puhas, hoole ja armastusega majandatud. Mark Soosaar mõjus ka Pärnus viimase mohikaanlasena, tema üksvahe kella 9–21 avatud muuseum, kus fuajees sai osta kuumi jooke ja pirukaid-saiu, mis maksid vähem kui üks euro, lugeda värskeid ajalehti ja kasutada internetti (mis sest, et ajast ja arust suure kineskoobiga monitorilt), oli omamoodi sotsiaaltöö keskus.
Erivajadustega kunstnike hulgas on Mark Soosaarel oma protežeed, veel on tema teemaks väikesaarte, aga eriti Kihnu rahvakultuuri jututeemana ülalhoidmine. Mustmiljoni asjaga tegeldes tulid ka vead oma tagala kindlustamisel, näiteks naiivne oletus, et ehk ei hakata kiusama. Ega hakatudki, energiaarved laekusid otse linnavalitsusse, nii et Pärnu linnavalitsuse iga-aastaseks panuseks võib lugeda umbes 25 000 eurot. Koroona on ehitushinnad langema pannud, mistõttu iga majanduslikult mõtlev ettevõtja kiirustab oma kinnisvaraprojekte just nüüd realiseerima.
Mark Soosaar suutis isegi koroonakriisi haripunktis sellesuvise näituse „Mees. Naine. Lend“ tarvis tuua töid üle suletud riigipiiride kohale Poolast ja ka Soomest. Luigelennu fataalne tunne, millega ekspositsioon oli kokku pandud, dekodeerub nüüd selgemini kui eales.
