Mängufilm „Tove Janssoni rääkimata lugu“ („Tove“, Soome-Rootsi 2020, 100 min) režissöör Zaida Bergroth, stsenarist Eeva Putro, operaator Linda Wassberg, helilooja Matti Bye. Osades Alma Pöysti, Krista Kosonen, Shanti Roney, Eeva Putro, Robert Enckell jt.
Mängufilm „Martin Eden“ (Itaalia-Prantsusmaa-Saksamaa 2019, 129 min), režissöör Pietro Marcello, stsenaristid Mauricio Braucci ja Pietro Marcello, operaatorid Alessandro Abate ja Francesco Di Giacomo, heliloojad Marco Messina ja Sacha Ricci. Põhineb Jack Londoni samanimelisel romaanil. Osades Luca Marinelli, Jessica Cressy, Carlo Cecchi, Marco Leonardi jt.
Alustuseks tsiteerin üht tuntud kirjakohta Henry Milleri „Vähi pöörijoonest“: „Kõrvuti inimeste sooga on olemas veel ka ebainimlike olendite sugu, kunstnike sugu, kes tundmatute ajede sunnil võtavad inimlikkuse elutu aine ja muudavad selle nätske taigna kuumutades ja kääritades leivaks ja leiva veiniks ja veini lauluks. Koolnud kõdumullast ja elutust räbust loovad nad nakatava laulu. [—] See, kes on sellest soost, peab sonides mäe otsa ronima ja oma sisikonna seest välja rebima. Nii on õige ja õiglane, sest ta ei saa teisiti! Ja kõik, mis sellele hirmuäratavale etendusele alla jääb, mis on vähem värinaid tekitav, vähem kohutav, vähem pöörane, vähem joovastuslik või vähem nakatav, ei ole kunst. Kõik muu on pettus. Kõik muu on inimlik. Kõik muu on osa elust ja elutusest“1.
Selles tsitaadis viiakse äärmusse romantiline kujutlus kirjanikust (või ülepea kunstnikust), kes painutab või suisa eirab ühiskonna konventsioone. Kunstnik on inimene, kes peab leidma tee, mida pole läbinud veel keegi teine; tee, mida pole veel olemaski, konarliku tee üle kuristike. Sotsiaalsed ootused on sel puhul teisejärgulised või isegi vastunäidustatud. Kirjanik kangastub sellises nägemuses Kierkegaardi religioosse inimesena (tõsi, selle paralleeli puhul tuleb asendada sõna „usk“ sõnaga „kunst“), kellenagi, kes peab sooritama hüppe, mis viib ta välja valitsevatest kokkulepetest ja tabudest. Kellenagi, kes eelistab ohtlikkust ontlikkusele. Jagamatu andekuse ja suhtlusviisi või -oskuse tasakaal on selles vaates kahtlemata kaldus esimese poole.2
On huvitav, et kui vaadata kas või nullindatel tehtud täispikki mängufilme, mille keskmes kirjanikud, pole raske leida Milleri sõnastatud ideaali – tõsi, mitte alati niivõrd tulisel kujul. Meenuvad näiteks „Libertiin“3 XVII sajandil elanud inglise poeedist John Wilmotist, samuti „Geenius“4 XX sajandi ameerika proosat mõjutanud Thomas Wolfe’ist. Nii Wilmoti (Johnny Depp) kui ka Wolfe’i (Jude Law) elu oli intensiivne ja jäi lühikeseks: Wilmot suri Kristuse eas, Wolfe’il õnnestus elada neli aastat kauem. Mõlemat esitatakse pehmelt öeldes ebakonventsionaalsete kujudena, kes eiravad ühiskonna tavasid või lausa sülitavad neile. Esimene trotsib julgelt oma „ülemust“, restauratsioonijärgset absoluutset monarhi Charles II-t (teda mängib toredat nina à la Cyrano de Bergerac kandev John Malkovich). „Geeniuses“ ei ole kujutatud muidugi ainult või ennekõike Thomas Wolfe’i, vaid tema ja ka Ernest Hemingway, F. Scott Fitzgeraldi jt toimetajat Maxwell Perkinsit (Colin Firth), miskaudu antakse mõista, et osa Wolfe’i geniaalsusest tulenes Perkinsi heast eeltööst. Jude Law mängibki Wolfe’i meheks, kes usub, et suudab inimlikkuse elutu aine iga kell ja igas lauses veiniks kääritada. Perkins aga annab geeniusele mõista, et mõnikord küll veiniks, ent mõnikord ka äädikaks. Sellest hoolimata kannab Law’ palavikuline rollilahendus kujutlust, et tõeline kirjanik on keegi, kes ei mahu kokkulepitud raamidesse või – tsiteerides meie enda filmiklassikat – „ei sobitu antud keskkonda“, kes puskleb ja viskleb sotsiaalsetes raamides nagu ookeanikala basseinis.
Praegu leiab Eesti kinokavadest kaks kirjanikufilmi. Üks neist räägib reaalsest, teine fiktiivsest autorist. „Tove rääkimata lugu“, mille on lavastanud Soome režissöör Zaida Bergroth, manab vaataja silme ette tuntud soomerootsi kirjaniku ja kunstniku Tove Janssoni elu. 2019. aastal valmis aga Itaalia ja Prantsusmaa koostööna Jack Londoni „Martin Edeni“ samanimeline ekraniseering, lavastajaks Pietro Marcello.
Mõlemas filmis on tugevalt esil peakangelase ühiskonda sobitumise/sobitumatuse küsimus. „Martin Edenis“ tuleneb see juba originaalteose lähtekohast. Mäletatavasti on Martin Eden töölisklassist pärit meremees, kes kohtub keskklassi kaunitari Ruth Morse’iga ning satub tema ilust, haritusest ja kombekusest sellisesse vaimustusse, et hakkab ennast fenomenaalse kiiruse ja tulemuslikkusega harima, avastades seejuures vajaduse kirjutada. Ruth püüab Martini indu vaigistada, sest ta on veendunud, et Martin peab leidma endale korraliku töö. Ometi kütkestab neiut Martini tuline elujõud. Lõpuks tuleb Ruthil valida südame ja konventsioonide vahel – ning muidugi valib Ruth lõpuks viimase. Martin ei suuda ühiskonna ootuste ees painduda, olgugi et keegi ei taha ta kirjutisi avaldada. Oma pere survel – ja saja aasta taguse peavoolumeedia laimu tagajärjel – tühistab Ruth kihluse. Kui Martini vaimne suunanäitaja, sapine tuberkuloosihaige luuletaja Russ Brissenden sooritab enesetapu, variseb Martin vaimselt kokku. Siis aga hakatakse Martini teoseid korraga avaldama, vallandub doominoefekt: Edenist saab kuulus, rikas ja hinnatud kirjanik. Isegi Ruth otsib ta uuesti üles, ent nüüd on juba hilja. Mäletan, millise kirega lugesin nooruses romaani finaali, kus Martin ei mõista, miks inimesed, kes teda enne ta kuulsust põlgasid, nüüd tema ees lipitsevad: „Ma ei ole millegi poolest rohkem väärt kui sel ajal, mil keegi minu vastu huvi ei tundnud. Ja ma ei suuda taibata, mispärast nüüd kõik minust huvitatud on. Kindlasti mitte minu enese pärast, sest mina olen seesama vana Martin Eden, kellest nad küünevõrra ei hoolinud.“5 Edeni avastus, et ta andekus tunti ära alles siis, kui see hakkas raha sisse tooma ning seetõttu n-ö korralikumana tunduma, mõjutas tugevalt mu noort hinge. Muu hulgas kuulutab Martin individualismi, kehastades eksistentsialistlikku ideaali, kunstnikku, kes, kui kasutada Nietzsche sõnu, ei suuda „rahulduda piskuga“. Kirjandus pole Martin Edeni käsituses arvestuste ja kaalutluste tulemus, vaid puhta, raugematu sisemise elujõu väljendus. Ei pea sobima, vaid sonima!
Pietro Marcello on järginud üsna ustavalt algteose peajoont, olgugi et filmis on omajagu huvitavaid, kohati suisa imelikke vahelahendusi. Tegevus on toodud Ameerikast Itaaliasse, täpsemalt Napoli linna, nii et Ruth Morse’i asemel armub Martin (Luca Marinelli) Elena Orsini nimelisse neidu (Jessica Cressy). Seejuures pole muudetud ei nimitegelase ega ka Russ Brissendeni (Carlo Cecchi) nime. Samuti on Marcello ekraniseeringus tajuda ajastulist ebamäärasust: üldjoontes on lugu tõstetud tänapäeva, ent Martin taob oma geniaalseid teoseid kirjutusmasinal. Filmi narratiivi katkestavad ja ilmestavad dokumentaalset taustmuljet loovad vaheepisoodid annavad mõista, et Edeni lugu on ajatu: ikka leidub metsiku andega inimesi, keda me konventsioonide tõttu mõista ei suuda ning kelle loomingu kohta kaldume ütlema, et „see pole (tõeline) kunst“.
Ma ei oska kommenteerida „Martin Edeni“ ekraniseeringu sotsiaalpoliitilist konteksti, selleks tunnen Itaalia tänapäeva ühiskonda liiga vähe. Oleks huvitav teada, millist rolli mängib sotsialism XXI sajandi alguse Itaalias, s.t kuivõrd peab paika ekraniseeringu ja algteose võrdlus. Londoni originaalis, kus tegevus leiab aset XX sajandi esimesel kümnendil, süüdistatakse Martin Edenit sotsialistlike ideede levitamises, olgugi et tal paneb katuse sõitma hoopis Herbert Spenceri sotsiaaldarvinism, mille kaudu ta jõuab individualismi kuulutamiseni – siit pole sugugi kaugel millerlik mõte, et tõeline kunstnik ei saa kuuluda „inimeste sekka“. Oskan vaid osutada originaalteose ja ekraniseeringu süžeelistele sarnasustele ja erinevustele. Suurim lahknevus, mis mulle silma torkas ja pisut ka häiris, puudutab Martini elukaare lõppjärku. Marcello on asetanud kirjaniku elama uhkesse lossi, kus too kaame näoga kannatab ja kõigiga inetult käitub. Londoni raamatus midagi sellist ei juhtu: Martin Eden unistab Lõunamere saarest, jagab oma honorarid laiali ja keskendub põgenemisele. Ekraniseeringus hakkab aga elust tülgastuseni tüdinenud kirjanik endale kinnisvara ja uhkeid ülikondi soetama ning lugejatega kohtuma. Samuti oli imelik vaadata Edenit oma kunagise armastatu Elena peale karjumas. Londoni kirjeldatud Eden on sügavalt murtud mees, kes tunneb ennast Ruthi ees pigem süüdi, kuna ei suuda oma tundevaeguses enam neiu armastusele vastata, et ei usu enam armastusse, mis on allunud konventsioonidele. Väga huvitava võttena on Marcello pannud oma kangelanna pidama siin-seal monolooge, mis on suunatud otse vaatajale, otsekui püüaks Elena veenda publikut, et on ainus, kes katsub asju objektiivselt vaadata. Üldjoontes liigub Marinelli kehastatud Martin Edeni elukaar vägagi sarnaselt Londoni romaani kangelase omaga. Tõsi, Milleri tsitaadi valguses olgu lisatud, et iseseisev kirjanik kuulub selles loos mitte maale, vaid veele – tema saatus on vetesügavused.
Tove Janssonil teatavasti nii kehvasti ei läinud, kuigi tallegi öeldi, et tema tehtu pole kunst. Bergrothi filmis ühmab nii Tove isa, tunnustatud skulptor Viktor Jansson (Robert Enckell). Seda just siis, kui Tove joonistab oma muumitrolle. Isa lause tõttu ei suuda ka noor Jansson ise ära tunda, milles ta on õieti kõige andekam: ta on küll hea kunstnik, ent lausa suurepärane illustraator ja lugude jutustaja.
Kirjaniku/kunstniku ebakonventsionaalsus ja isepäisus on ka Bergrothi „Toves“ kesksel kohal, aga ses filmis ei kirjeldata seda mitte niivõrd kunstiliste, vaid pigem eraeluliste valikute kaudu. Loo keskmes on Tove Janssoni (Alma Pöysti) ning teatrilavastaja ja seltskonnategelase Vivica Bandleri (Krista Kosonen) armulugu. Kusjuures ebakonventsionaalsena ei mõju ainult nende kahe omavaheline suhe, vaid selle suhte dünaamika. Noor Tove Jansson otsib vabadust: ta vastandub hoiakule, mille kohaselt peaks allutama tunded kommetele, südame (kirjutamata) seadustele – sajandeid kestnud traditsioon, mille mõjudega tuli umbes nelikümmend aastat varem rinda pista ka Martin Edenil. Ent alustanud suhet abielunaise Bandleriga ning armunud sellesse vampi, avastab Tove korraga, et tema vabaduseihast on saanud sõltuvus. Bandler on temast veelgi vabam, veelgi vähem ühiskonna ootustega seotud. Seetõttu hakkab Tove Jansson hüüdma Vivicat draakoniks – kellekski, keda ei anna mitte mingil moel taltsutada ega allutada.
Kuigi „Tove“ filmikeel on montaažieksperimente sisaldavast „Martin Edenist“ sujuvam ja rahulikum, hakkas mulle silma üks nüanss, mis võib olla juhuslik, ent mis ometi tundub kirjeldavat mitteverbaalsete vahenditega Janssoni ja Bandleri armastuslugu. See on nimelt roheline värv. Naiste esimene armustseen leiab aset roheliste kardinatega toas, rohelist värvi tekil või selle all, helerohelise tapeedi taustal. Kui Bandler ja Jansson teist korda armurõõme jagavad, saab stseen alguse Tove kodu ees, kui Vivica helistab kirjanikule rohelisest telefoniputkast. Enne seda kiirustab Tove välisust avama, liikudes läbi kollakasrohekat valgust täis koridori, otsekui asuks hoone vee all. Kui vaatajad näevad Tove Janssonit esmakordselt Pariisis, kus ta hiljem Vivicaga viimase ühise öö veedab, kannab ta rohelisi riideid. Pole muidugi kindel, kas rohelise tooni kuhjumine armastusloo sõlmpunktides on juhuslik või mitte, ent ideeliselt see värv sobib: kui rääkisin filmist oma sõbrale Triin Soometsale, tuletas ta mulle meelde, et anahata-nimelist südametšakrat markeeritakse rohelise värviga. Samuti seotakse seda värvi lootusega. Ning miks mitte ka armastusega – Leonardo da Vinci maalitud Mona Lisa kannab samuti rohelist. Muidugi, rahulikku armastust ei paista „Tove“ pakkuvat, draakon on ju omamoodi kameeleon: kord roheline, kord punane.
Paar aastat tagasi ilmus eesti keeles läti kirjaniku Inga Gaile romaan „Klaas“, kus kirjeldatakse väga mõjuvalt tunnete ja kommete vastuolu: „Ma olin ta peal ja sosistasin, et armastan teda. Läti keeles. Seepeale paiskus valla mu veimevakk, sealt astus välja isa, kes mind hurjutas, ja õppejõud, kes hoiatasid segaabielu ja laste eest, kes sellisest abielust sünniksid.“6
See motiiv ühendab ka „Martin Edeni“ ja „Tove“ süžeed. Mõlemad nimikangelased elasid maailmas, kus üldjoontes allutati tunded kommetele – või vähemalt oodati inimeselt seda. See oli kombeks. Nüüdseks on olukord vähemalt lääne ühiskonnas vaata et risti vastupidine: kombed on tunnete suhtes sekundaarsed. Tõsi, selline suhete ümberasetumine pole lahendanud üldinimlikku probleemi, mida Ingmar Bergmanilt laenates võiks nimetada „kirjaoskamatuseks tunnete alal“.7 Bergrothi „Tove“ ühes mõjuvamas stseenis kirjeldatakse, kuidas tütar avastab pärast isa surma, et viimase tunded tütre vastu olid vastupidised sellele, mida ta oma eluajal sõnades väljendas. Miks nii läks? Arvatavasti seetõttu, et tunnetealast kirjaoskust tuleb õppida kogu elu, olgu tegu konventsionaalseid suhteid eirava geeniuse või neisse suhetesse klammerduva „tavainimesega“. Ja siin tuleb mängu andekuse ja sotsiaalsuse vahelise pinge teine aspekt, mida kirjanik Virginia Woolf, kelle elu on samuti filmilinal kujutatud (ja lausa Oscari vääriliselt), on kirjeldanud nii: „pahatihti jääb seal, kus Vaim on suurim, vaevu hingamisruumi Südamele, Meeltele, Suuremeelsusele, Halastusele, Sallivusele, Lahkusele ja teistele.“8 On hea olla andekas kunstnik, aga see ei tähenda, et peaks vältimata olemast keskpärane inimene.
1 Henry Miller, Vähi pöörijoon. Tlk Erkki Sivonen. Eesti Raamat, Tallinn 1992, lk 187-188.
2 See toob meelde Blaise Pascali aforismi „Vaimukas vestleja, halb iseloom“ (Blaise Pascal, Mõtted. Tlk Kristiina Ross. Hortus Litterarum, Tallinn 1998, lk 28). Andekuse ja headuse vahelisest dilemmast on kirjutatud muidugi omajagu, kõige reljeefsemalt ehk W. Somerset Maugham romaanis „Kuu ja kuuepenniline“.
3 „The Libertine“, Laurence Dunmore, 2014.
4 „Genius“, Michael Grandage, 2016.
5 Jack London, Martin Eden. Tlk Lia Rajandi. Eesti Raamat, Tallinn 1972, lk 364.
6 Inga Gaile, Klaas. Tlk Aive Mandel. – Loomingu Raamatukogu 2018, lk 64.
7 „Stseenides ühest abielust“ ütleb Johan Mariannele nii: „Me oleme tunnete alal kirjaoskamatud. Ja see on kurb tõsiasi, mis käib nii sinu ja minu kui ka praktiliselt kõikide inimeste kohta. Me võime õppida kõike inimese kehast ja Pretoria põllumajandusest ja teada ruutjuurt piist, või mis ta nüüd oligi, aga hingest mitte üks sõna. Oleme põhjatult, kohutavalt rumalad, mis puutub nii meisse endisse kui teistesse.“ (Ingmar Bergman, Stseenid ühest abielust. Tlk Anu Saluäär. Virgela, Tallinn 1998, lk 153.)
8 Virginia Woolf, Orlando. Tlk Riina Jesmin. – Loomingu Raamatukogu 1997, lk 129.
