Mart Niineste, reklaamikirjanik ja kommunikatsiooni konsultant
Mart Niineste
„Eiei, pole vaja eraldi kilekotikesi, te võite juustu ja kaneelisaiakese ühte panna,“ püüan meie külapoe müüjale selgitada, et üks on parem kui kaks. Vähemalt kilekottide arvestuses. Muidugi olen ma keskkonnateadlik tarbija ning seetõttu ka asjade ülepakendamise vastu.
Suured toidukaubandusketid eesotsas Rimiga pasundavad, kuidas nemad rohepööravad planeeti, kui kutsuvad üles loobuma kilekottidest. Jah, mina ja paljud teised võtame seda üleskutset iga päev kuulda. Me oleme tublid tarbijad. Ma ei võta kassajärjekorras sealt lindi alt riiulist mitte kunagi kilekotti, vaid ikka paberkoti. Sest esiteks saan ma sellega viia kraami koju, siis saab sellega mängida mu kass ning lõpuks kasu tan seda prügikotina kraanikausi all kapis, kust ta rändab prügimäele lagunema. Korduvkasutus enne kõike, eksju.
Kilekotid puu ja juurvilja osakondades ning kassalindi all riiulis on siiski kõigest jäämäe veepealne osa. Käsi püsti, kellel on olnud asja mõne toidu või veel parem ehituspoe laopoolele. Mis te arvate, mille sisse pakitakse kõik need tuhanded alusetäied toitu ja telliskive, mis Eestis iga päev omanikku vahetavad? Õige, pakkekile sisse. Vaba käega ja paksult ümber kaubavirna mässitud kile sikutatakse sealt maha toore jõuga. Sellest saab hea hunniku prügi, mis rändab kasutuskõlbmatuna kaubahoovi prügikonteinerisse, kust see muidugi lendlema pääseb. Väiksemad kilejäägid jäävad seejuures tihti maha vedelema, ootama iganädalast sisse ostetud kojameheteenust. Kui kaubahoov asub veel linna ääres lageda peal ja on ümbritsetud traataiaga, siis piisab ühest tuulisest päevast, et kõikjal seal ja selle ümber vedeleks kileprügi.
Ma ei vaidle vastu, et kliimale tulevad kasuks vastutustundlikud tarbijad, kuid ma olen seda meelt, et kliimale tulevad veelgi rohkem kasuks vastutustundlikud tootjad. Kes loobub esimesena pakkekilest ja millal?
Mark Kurlansky, Havanna. Subtroopiline deliirium. Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti, toimetanud Mari Tuuling. Kujundanud Piia Strandberg. Eesti Raamat, 2020. 258 lk.
Laialdaste huvidega ameerika ajakirjaniku 2017. aastal ilmunud linnaportree on eri teemasid (toidukultuur, muusika, religioon, pesapall jpm) värvikalt siduv ajalooline tagasivaade Havannale, kuid muidugi puudutatakse ka Kuuba identiteedi üldist kujunemislugu. Kuuba lähiajaloost meile tuttaval revolutsiooni ja Fidel Castro teemal peatutakse põgusalt, nii et mõni lugeja võib nendest ütlemata jätmistest ilmselt tuletada midagi ideoloogilise sõnumi laadset; samamoodi võib teine lugeja näha raamatus kohti, kuhu on lõimitud koloniaaldiskursust eksotiseeriv ja idealiseeriv pilk. Nii või teisiti – pikka aega Kuubal elanud autor armastab oma Havannat, seepärast mõjub kogupilt kohati ilusam, kui see kunagi olla saanuks: varemete ja lagunemise liigset poetiseerimist ei kohta, aga liiga vähe sellele motiivile siiski tähelepanu pööratakse. Muidugi on ameeriklastele kirjutatud raamatus pühendatud omajagu ruumi Hemingway ja Kuuba suhtele, samal ajal on jäetud selgemalt mõtestamata Ameerika ja Kuuba keeruliste tänapäevaprobleemide eri tasandid. USA-Kuuba suhetest kõneldakse revolutsioonieelse kultuurilise kolonisatsiooni seisukohalt, aga liiga lihtsalt minnakse mööda hilisemast venelaste militaarsest ja kaubanduslikust kohalolust. Kõige sümpaatsem teemajoon käsitleb Havanna vaimsusest sündinud luulet ja proosat: nii võib neid raamatu lõike käsitleda lühikese näiterohke sissejuhatusena kuuba kirjanduslukku, mida ühelt poolt kannab lakkamatu vastuhakuvaim, aga teisalt lüüriline traagika ja identiteediotsingud.
Armin Kõomägi, Perifeeria kangelased. Toimetanud Kajar Pruul. Kujundanud Maris Kaskmann. Loomingu Raamatukogu 2020, nr 27-28. 92 lk.
Bizarro-juttude kogumik, mille narratiivne kandetala on kummastav vaatepunkt, veidruse võimalikuna esitamine, kuid mõõdukas nihestamine ei takista lugejat nägemast aktuaalseid teemasid alates kliimamuutusest kuni heteronormatiivuse väljanaermiseni. „Mininovellide“ aluseks on tavategelikkuse raamides arendatav kontakt „tundmatuga“ või olukorrale olemuslikult kummalisega, mis omakorda paiskab teatud tegelase või tegelasrühma „perifeeriasse“, alale, milleks juttude maailmas on isiksuslik erinevus või tekkinud groteskne olukord. Indiviidi ja kogukonna suhet ümberpööravate juttude kõrval on huvitavamad inimese ja looduse ehmatavat kokkusulamist kirjeldavad lõigud ja lood, sealhulgas üks esimesi praegusele viiruspandeemiale reageerivaid jutte eesti nüüdiskirjanduses. Selles loos pööratakse suremine ja hirmuemotsioon vastupidiseks, nõnda et uus haigus teeb inimesed surematuks ja maale langeb igavese elu koorem, mis omakorda on puänteeritud jätkuva pimedusega keskkonnakatastroofi suhtes. Kuigi jutustaja on kõomäelikult minimalistlik ja täpne, siis natuke liiast on need jutustaja häält markeerivad laused, lõpetamata jäänud õhkamised, rõhutatud seisakud jutustamises, mis ei täida mingit kontseptuaalset funktsiooni ega ole ka sisuliselt põhjendatud. Kokkuvõttes väike silmapaistev proosaraamat kõigisse puutuvatel teemadel.
Ameerika fotograafi ja filmitegija Alex Prageri näitus „Tere tulemast koju“ kuni 29.XI, rootsi visuaalkunstniku ja fotograafi Erik Johanssoni näitus „Ääretagused paigad“ kuni 17. I 2021 ja brasiilia fotograafi ja -ajakirjaniku Sebastião Salgado „Kuld“ kuni 25.X. Kõik näitused on väljas Tallinna Fotografiskas.
Fotografiskasse läksin tegelikult suuresti Alex Prageri näitust vaatama. Sebastião Salgado „Kuld“ oli juba nähtud ja Erik Johanssoni tegemistesse süvenesin viimati umbes kümme aastat tagasi. Digitaalsed fotokollaažid ja -manipulatsioonid ei ole tavaliselt päris see, mis paneb mu südame kiiremalt põksuma.
Fotolavastused on dokumentaalfotograafia kõrval köitnud mind aga juba pikemat aega. Mida aasta edasi, seda enam on tunne, et fotolavastuste roll kunstimaailmas kasvab üha. Keda üldse huvitab tänapäeval tõde? Mis üldse ongi praeguses ühiskonnas reaalsus? Või mida tajume reaalsena? Alison Jackson on käsitlenud oma näitusega „Tõde on surnud“ seda teemat edukalt kuulsustest tehtud lavastatud fotode kaudu. 2019. aasta Veneetsia biennaalil oli Stan Douglas esindatud suurepärase seeriaga „Blackout“, mille võiks eesti keelde tõlkida „Elektrikatkestusena“. Kujutatud on olukorda, milline võiks olla elu New Yorgis elektrikatkestuse ajal, ning see kujutluspilt tundus vägagi reaalne. Võiks isegi öelda, et Douglase seeria kõigub kusagil libauudiste piirimail. Vähemasti oleks võinud tollal need fotod libauudistena ette sööta. Miks mitte ka praegu, kuigi nüüd on vahest lihtsam Ameerikas dokumentaalfotograafina need kaadrid otse tänaval kätte saada – lavastada pole vajagi.
Oodatult hea. Alex Prageri fotolavastused on natukene teist tüüpi. Tegelikult on ka Prager vaataja suhtes üsnagi aus. Näitusele sisenedes on tunne, et on kinno satutud. Loogiline järeldus, sest näitusesaalis esitletakse ka tema lühifilmi „Mäng tuules“. Prager on kasutanud meisterlikult ära oma filmitegija tausta ja fotod on tõepoolest justkui filmikaadrid, suurepärase kaameratöö tulemus, omamoodi ood tema kodulinnale Los Angelesele mahlases Alfred Hitchcocki kastmes. Prager ei pretendeeri ülimale realismile ega ürita kedagi petta. Vaatajale jääb küll mulje, et ta on kohal, aga maailm, mille Prager on loonud, on filmimaailm. Ülimalt tugev hitchcockilik visuaal ainult võimendab seda.
Prageri maailma kõrvutamisel Sebastião Salgado omaga paistab filmilikkus eriti silma. Kuna Salgado „Kuld“ on eksponeeritud sealsamas, kõrvalruumis, siis ei ole raske mõlemat koos vaadata. Salgado on dokumentaalfotograaf. Tema puhul ei ole tegemist fotolavastusega, vaid päris maailmaga. Salgado visuaal on aga vägagi filmilik: seintelt vaatavad vastu ülikontrastsed pisut piibellikud stseenid. Vaatajale näidatakse, mis toimub: ta asetatakse sündmuste keskele, kuid need ei tundu tõelisena. See on ilus, võimendatud ja teistsugune maailm, selline, mida oleme harjunud nägema filmis. Fotograafias on seesugune kujutusviis üsna levinud, kui on tarvis vahendada teemasid, mis võiksid kuidagi valusalt närvi pihta lüüa või kui on vaja kedagi heroiseerida. Tihtipeale on ka sõjafotod natukene filmilikud, sest padurealistlik foto sõjatandrilt viiks suure tõenäosusega enamiku vaatajatest teraapiasse.
Eric Johanssonil on kulunud kaksteist aastat, et saavutada oma valdkonnas meisterlikkus. Erik Johansson. Päevavalvur, 2018.
Prageri ja Salgado näitused on head, tõepoolest head. Ma ei kahetse, et neid vaatama läksin, aga need on oodatult head. Selline mõnus nauding, sest teadsin juba ette, et mulle see meeldib. Sama tundsin Berliinis Irving Penni 100. sünniaastapäeva näitusel: teadsin täpselt, mida oodata, ja saingi selle kogemuse, mille järele olin sinna läinud. Umbes sama tunne on lemmikrestoranis: oled seal korduvalt käinud ja naudid iga külaskäiku. Üllatada, nagu näiteks suvaline kiirtoidukoht kusagil Berliini kõrvaltänavas, see enam ei suuda.
Berliini kõrvaltänava suvalise, kuid üllatava kiirtoidukohaga võib aga võrrelda Erik Johanssoni näitust. See näitus üllatas ka mind. Nagu juba mainitud, ei ole ma siiani olnud digitaalsete fotokollaažide fänn, ent Johansson pani mind sellel näitusel häbi tundma, et olin ta vahepeal ära unustanud. Kõige eredamalt on mul meeles 2008. aasta pilt „Mine oma teed“ (see on sel näitusel täiesti olemas), kus (maan)teed on kujutatud kangana, mida veetakse üle roheluse. Elasin tollal Pennide, Avedonide, Winograndidega täidetud fotomaailmas ning mõtlesin Johanssoni kohta, et okei, oskab fotošoppida küll, aga ei ole minu maitse.
Loll on loll olla … See, millega Johansson on vahepeal hakkama saanud, on imetlusväärne. Tegemist on muinasjutumaailmaga, kuid igas pildis on kübeke reaalsust. Vaatajana on mul väga imelik tunne: ma ju tean, et pildid, mida vaatan, on muinasjutt, aga need on meeletult realistlikud ja detailsed. Johansson on osanud luua hetke, kui vaataja on pildi osa – ta lihtsalt on seal. Paradoksaalselt on tema looming reaalsem kui Salgado oma. Vaatajana olen just seal, kus ta tahab, et ma oleksin.
Täiesti omaette teema on, kas fotokollaaž on fotolavastus. Kas Johanssoni looming on rohkem lavastus või lihtsalt kollaaž? Nügin Johanssoni tegemised ikkagi kergelt fotolavastuse poolele. Töömeetodid on teised, kuid minu silmis on tal vorm vägagi lavastuslik. Kas on üldse tähtsust sellel, kas pilt pannakse kokku võtteplatsil või arvutis? Filmides on arvutigraafika laialt levinud ja green screen’il näitlemine olematute tegelastega on teatud filmide puhul pigem norm kui erand. Johansson ei loo oma piltide objekte arvutis. Ta on pannud kokku erinevad ülesvõtted. Mõnikord on ta selle ühe komponendi saamiseks kulutanud ikkagi meeletult aega. Ajast ja töömahust tänapäeval küll väga ei räägita, eriti fotode puhul – klõps ja valmis. Tõepoolest, vaatajana mind enamasti ei huvita, kuidas pilt on tehtud: mind ei huvita ei ISO, säriaeg ega kasutatud ava. Midagi suudan ise välja lugeda, aga ma ei hinda tehnilist poolt. Foto peab mõjuma. Mul peab olema, mida vaadata ja mille üle mõelda.
Salgado, Prager ja Johansson sunnivad aga mõtlema korraks sellelegi, kui palju on vaja teha, et üks pilt jõuaks vaatajani. Ma ei pea silmas logistikat, puhtalt fotograafi töömahtu. Prager ehitab üles filmi võtteplatsid, Salgado ootas kuus aastat, et saada lõpuks Serra Pelada kullakaevandusse pildistama, Johansson teeb umbes kaheksa pilti aastas ja meeletu osa ajast võtab foto komponentide ülespildistamine. Kui palju kulub aega, et saavutada meisterlikkus, mistõttu suudab fotograaf hoida vaatajat kütkes ja äratada temas just sellise tunde, nagu on soovinud?
Johanssoni loome ilmestab seda protsessi minu meelest ideaalselt. Võib-olla ajan oma joru, aga leian, et eelmainitud pilt „Mine oma teed“ on näituse nõrgim. Seetõttu tasub hoolikalt vaadata, mida on näitusel veel välja pandud.
Minu lemmik on „Põlev puu“ (2020): mees, kirves pihus, vaatab taamal põlevat puud. Põhjamaade mütoloogiat tundes ei ole vaja palju mõelda, et luua side Yggdrasili ehk ilmapuuga. Vägagi muinasjutulises pildis on midagi, mille üle tasub mõtiskleda ka praegu: kui kaugel on see hetk, kui inimkond vaatab süngelt pealt, kuidas maailm põleb ja (metafoorne) kirves inimkonna käes on kasutu.
Johanssonil on kulunud kaksteist aastat, et saavutada oma valdkonnas meisterlikkus. Kaksteist aastat kulus tal selleks, et mind veenda selles, et digitaalne fotokollaaž võib olla nauditav. See on päris pikk aeg. Foto ei ole klõps ja valmis. Klõpsu tegemise taga on meeletu töö.
Praegust Fotografiska näituste valikut saab soojalt soovitada kõigile (peaaegu – lehmi seal kahjuks ei ole). Kolm üsnagi erinevat näitust jooksevad lõpuks kokku tervikuks. On midagi igale maitsele, kindlasti midagi, mida vaadata ja mille üle mõtiskleda. Ja eriti tasub mõelda selle üle, kas ühe foto tegemine on ikkagi kerge.
Meie hulgast on lahkunud hea sõber ja kolleeg, Eesti üks paremaid klarnetiste, imeline kogu hingest muusik, ereda leegina säranud multitalent – ikka rõõmsameelne, energiline ja teisi innustav.
Madis Kari sündis ja alustas muusikaõpinguid Haapsalus, haridustee jätkus Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis Olev Pikknurme ja Eesti muusikaakadeemias professor Hannes Altrovi juhendamisel ning seejärel juba Londonis, kus ta õppis muusikakolledžis, Guildhalli koolis ja kuninglikus kolledžis professorite David Campbelli, Julian Farrelli ja Colin Courtney juures.
Londoni aastail võitis ta Frederick Thurstoni nimelise aasta klarnetisti auhinna ja sai III preemia Howarthi klarnetikonkursil, töötas viis aastat Richmondi Kammersümfoonikute klarnetirühma kontsertmeistrina ja õpetas noori mitmes Londoni koolis.
2002. aastal Eestisse naastes asus ta tööle Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri koosseisus, kus oli viimased neliteist hooaega klarnetirühma abikontsertmeister. Aktiivse ja tegusa elustiiliga muusikuna mängis ta ka Tallinna Kammerorkestri koosseisus ja eri ansamblites, esines solistina ning juhendas õpilasi Tallinna muusikakeskkoolis. Väga palju käis ta esinemas koolides, need olid värskete ideedega ja kütkestavad kontserdid, mis tõid kindlasti muusikale noori sõpru juurde. Tema klarnet kõlas ERSO kevadisel live-kontserdil „Aeg mängida … klarnetit“ ja veel augusti alguses oli ta laval.
Kolleegide sõnul oli Madise klarnetimäng ideaalilähedane, parimas mõttes vana kooli mäng – tehniline, jõuline ja särav. Klarnet sobitus tema kätte nagu valatult. Multiinstrumentalistina oli tal palju töid ja tegemisi, kordades rohkem kui tavamuusikul, ning vabu päevi justkui ei olnudki. Keeruline oli harjumuspäraseks saanud tihedatesse graafikutesse õgvendust tuua … Kõigi tööde ja klarnetimängu kõrval oli Madisele tähtsaimal kohal siiski tema pere.
Jääme Madist mäletama alati heatujulise, täpse ja kiire kohanemisvõimega muusikuna – tõelise sõbrana muusikas. Oleme mõtetes tema perega.
Ärasaatmine on laupäeval 17. oktoobril kell 13 Rootsi-Mihkli kirikus. Pärgi palutakse mitte tuua.
Saku vallamaja. Arhitektid Karmo Tõra ja Alar Oruvee, sisearhitekt Riina Luuk. Algupärase näitusepaviljoni arhitekt Valve Pormeister. Ehitas Nordlin Ehitus. Hoone avati selle aasta juunis.
Juuni lõpus avatud Saku vallamaja on ühest küljest uus, äsja nõelasilmast tulnud ehitis, aga ka vana ja tuttav: see on taastatud Valve Pormeistri kavandatud näitusepaviljoni järgi, mis valmis algupärasena 1968. aastal. Kuigi Pormeistri majadel on seni pigem hästi läinud, kandsin ma Saku näitusepaviljoni mõttes maha juba kümme aastat tagasi. Maja oli aastaid tühjana seisnud, punasest tellisest seinad murenenud ja lõpuks varises põlengu järel veel pool katustki sisse. Aastate jooksul planeeriti sinna küll kauplust, küll spordi- ja vabaajakeskust, siis jälle tervisekeskust, kuid ühestki plaanist ei saanud asja. Lõpuks ostis vald selle eraomanikult välja ja taastas vallamajana.
Näitusepaviljonil on huvitav ajalugu. See ehitati Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudile. Juba 1950. aastate lõpus hakati Sakut kujundama Eesti põllumajandushariduse ja -teaduse keskuseks. Instituut, mille paljud osakonnad asusid Tallinnas, viidi 1959. aastal üle Sakku kui sobivamasse keskkonda. Kuna nn Uus-Sakut kujundati teadlikult näidisasulaks, kasutati seal tüüpprojektide asemel mitmeid arhitektidelt tellitud ainuprojekte. Valve Pormeistri projekti järgi ehitati alevikku mitu hoonet: näitusepaviljon, taimekaitsejaam ja instituudi mehhaniseerimise osakonna hoonestu. Samuti koostas ta asula heakorra projekti. Sakust sai üks paremini välja ehitatud ja heakorrastatud maa-asula ja edukamaid põllumajanduse uurimiskeskusi NSV Liidus.
Instituudis tehti teadust mitmel alal ja näitusepaviljoni oli tarvis selle saavutuste näitamiseks. Sinna mahtus sisse ka suurem põllumajandustehnika. Igal aastal käis instituudis sadu külalisi välis- ja kodumaalt. Kõige kuulsam külaline on ära toodud vallamajas eksponeeritud infotahvlil: 1972. aastal külastas paviljoni Iraani šahh Mohammad Reza Pahlavi.
Saku näib oma ehitusloost vägagi teadlik olevat: stiilset modernistlikku näitusehalli on nimetatud Saku maamärgiks ja kroonijuveeliks. On omaette kiiduväärt, kui üks omavalitsus peab XX sajandi arhitektuuri väärtuslikuks ja käib selle vaatamisväärsusena välja, kui aga avalik sektor taastab nõukogudeaegse hoone, on see suisa uskumatu žest. Saku vallale oli aleviku keskuse ajaloolise maamärgi kordategemine justkui auvõla tasumine.
Kõige huvitavam ongi Saku vallamaja juures, et selleks otstarbeks otsustati taastada näitusepaviljon. Vallas, kuhu pole eriti või üldse uusi maju ehitatud, kiputakse enamasti eelistama uue maja ehitamist, justkui hirmust millestki ilma jääda. Sakus valiti teine tee ja otsustati, et ei jäeta end oma ajaloost ilma. Kuidas aga mahutada kunagisse näitusehalli peaaegu kaks korda suurema põrandapinna ja loomuliku valgusega tööruumidega tänapäevane vallamaja? Asi lahendati nii, et välimuselt on vallamaja küll paviljoni koopia, aga põrandat on alla lastud ja katust tõstetud, mistõttu sai algselt ühekorruselisse näitusehalli mahutada kaks korrust kontoriruume. Näituste eksponeerimiseks piisas põhimõtteliselt tummast kastist. Vallamajas on esikülje pika tellisseina taha paigutatud arhiiv ja muud abiruumid. Tööruumid asuvad peamiselt tagaküljel, kus on tumma seina arvelt tublisti lisatud klaasfassaadi, ja teisel korrusel, kus kabinettidesse jõuab loomulik valgus lae all jooksva aknalindi kaudu.
Tehniliselt on vallamaja uusehitis, mille autorid on arhitektid Karmo Tõra ja Alar Oruvee. Näitusehallist ei jäänud füüsiliselt midagi alles, ometi on selle välisilme taastatud. Hoone kõige iseloomulikum detail, sakiline ja pikalt üle hoone põhimahu ulatuv katusekonstruktsioon, näeb välja nagu varem, aga kulgeb tegelikult ainult hoone servades. Maja keskosa on lamekatusega, mille peal on päikesepaneelid ja mõned katuseaknad. Siin on kokku sobitatud ajalooga maja välimus ja uue maja kasutusmugavus.
Siseruumides (sisearhitekt Riin Luuk) on oldud materjalitruu punase tellise näol, aga muus osas on lahendus pigem kunagise hoone arhitektuuri ja iseloomu tõlgendus. Näiteks on mitmes kohas kasutatud katuse siksakimotiivi (vastuvõtulett, istungitesaali valgustid). Kui algselt jätkus katuse valge siksak ka siseruumis, siis nüüd imiteerivad seda vormi vildist ribad laes, mis summutavad ühtlasi heli.
Vahepealsete segaste aegade kaasavaraks on näitusepaviljoni hoovialale ehitatud neljakorruseline kortermaja (samad arhitektid). Kui omal ajal oli näitusepaviljoni ümber õhku ja ruumi ning hooviala, väike siseõu ja katusaed moodustasid kujundusliku terviku, siis nüüd jätab ruum kokkusurutud mulje. Suuremas linnas ei tekitaks tihedus küsimusi, aga Saku-suguses alevikus ju ehitamiseks ruumi on. Kortermaja ehitamisega on kadunud hoonestu algne planeering ja silmside naabermajadega Juubelitammede tee 13 ja Teaduse 13, mis on samuti Pormeistri projekteeritud.
Saku paviljon ei olnud muinsuskaitse all, seega ei olnud vallal taastamise kohustust. Riiklikku kaitset ei jõutud isegi kaaluda, sest kui järg jõudis Nõukogude aja arhitektuurini, oli maja juba katastroofilises seisus ja näis lootusetu juhtumina. Seega on selle maja n-ö säilimine olnud puhtalt valla otsus: valla üldplaneeringus asub see miljööväärtuslikul alal ja on ka kõigis aja jooksul koostatud detailplaneeringutes ette nähtud taastada.
Euroopa muinsuskaitses suhtutakse koopiate ehitamisse pigem taunivalt: kui ikka autentset materjali enam ei ole, on ka tähendus läinud ja pigem luua siis juba uus arhitektuur. Aga päevad ei ole vennad ja nii ei ole ka taastamiseks reeglit. Taastamine tuleb kõne alla sümbolehitiste korral, millel on paikkonnas tugev tähendusväli (näiteks Nõmme turuhoone) või suurema ansambli terviku nimel. Seda on kasutatud ka linnaehitusliku terviku hoidmiseks, nagu näiteks Pärnu vanalinnas mõnede barokkehitiste taastamisel. Sakus lähtuti vallamaja ehitamise otsust tehes nähtavasti mõlemast, nii hoone enda väärtusest kui ka kohaidentiteedist, mida see kehastas. Näitusepaviljon oli iseseisva arhitektuuriväärtusega ehitis ja moodustas olulise osa Saku kunagise teaduslinnaku miljööst. Kohalikud mäletavad maja ja ka seal toimunud üritusi. Oma koht on sellel majal ka kunstiajaloos, kuhu see on kirjutatud avangardkunsti näituse „Saku 73“ tõttu. Peab ütlema, et see on arhitektuuriloolasele üks põnevamaid hoone hävimise ja taastamise lugusid ning koopia ja tõlgenduse küsimusi. Kui see kõrvale jätta, on maja äärmiselt nauditav ka nüüdisaegse vallamajana. Ekspressiivne arhitektuur sobis omal ajal näituste korraldamiseks ja sobib praegu väga hästi valla esindushooneks.
Saku näitusepaviljon pärast avamist ja Saue vallamajaks ülesehitamist.
Tõnu Trubetsky laulis 1999. aastal Vennaskonnaga kogumikalbumil „Priima“ Maardu metsikutest tüdrukutest, avarusest ja sügavast hämarusest. Vladimir Loginov näitab Maardut äsja ilmunud dokfilmis „Prazdnik“ kui isoleeritud väikelinna groteskse sügislaada ja missivõistlusega. Õigus on ju mõlemal ja tegelik pilt muidugi hoopis kirevam – see annaks ainest veelgi värvikamateks käsitlusteks. Ainult et ehkki Maardu sai linnaõigused 1980. aastal, poleks Maardut Kallavereta. Kui räägitakse Maardust, räägitakse tegelikult Kallaverest, mis asub kunagi Maardu mõisale kuulunud Kallavere ja Kroodi küla alal.
Kallavere külast on järele jäänud üksikud majad, muinasajani ulatuvat ajalugu hoiab alles Rootsi-Kallavere külamuuseum, Kroodi külast pole enam midagi järel. Randa enam ei pääse: kui Nõukogude ajal vedasid sõdurid rannaliivale triipe, valmis tulistama igaüht, kes sinna peale astub, siis nüüd laiutab rannal Muuga sadam, kust saadav raha on Maardu linnavalitsuse peamine tuluallikas. Selle rahaga on korda tehtud linnakese avarad tänavad ja aastavahetuse ametlik ilutulestik ei jää kuidagi alla pealinnale.
Maardus on kõik omad: autod annavad teed ja pole midagi imelikku selles, kui tänavanurgal vastu tulev kilekotiga мужик pistab käe pihku ja küsib, kuidas läheb, ehkki näete teineteist vahest esimest ja võib-olla ka viimast korda. Maardu või siis täpsemalt Kallavere on alati olnud tööliste linn, ühe funktsiooniga asula. Kui 1930. aastatel alustati seal piirkonnas fosforiidi kaevandamist, siis Nõukogude aeg tõi keemiakombinaadi ning sellega koos hoopis uue elanikkonna, kes kõneles hoopis teist keelt. Linnakese keskse tänava Keemikute tee ja selle ääres asuvad majad on ehitanud endised vangid, keda rahvasuus kutsutigi keemikuteks.
1980. aastate algul toodi Kallaverre ka soomlased, et nad ehitaksid oma oskuste ja teadmistega moodsaima sadama, mida Eesti on näinud. Keemikute tänava lõpus said nad ka Kallavere uusimad, kõrgeimad ja parima vaatega majad ning neid teenindati eraldi neile ehitatud restoranis. Nad olid muust elanikkonnast eraldi ja lahkusid pärast sadama valmimist. Soomlaste majade kõrval laiunud endine heinamaa, kus veel 40 aastat tagasi peeti lambaid, kitsi, kanu ja sigu, motokrossi- ja suusavõistlusi, hakkas täituma uusehitistega, mis olid vähemalt sama kõrged kui soome ehitajatele püstitatud elamud. Soomlaste ehitatud sadamast on saanud Eesti suurim kaubasadam ja sellest saab ka Rail Balticu lõpp-punkt.
Elanike arv on Maardus 1950. aastatega võrreldes kolmekordistunud, juurde on tulnud koole ja lasteaedu, kauplusi on Kallaveres praegu sedavõrd palju, et vist kellelgi ei kulu poodi minekuks rohkem kui seitse minutit.
Kallavere (või Maardu) oli ka esimene linn, mis sai taasiseseisvunud Eestis kiriku. Selle ehitas 1996. aastal linnapeaks saanud Vasakpartei liige Georgi Bõstrov justkui austusavaldusena kaugele emamaale, mille suunda näitavad ka kiriku kõrvale Roosemäele paigaldatud teeviidad Teise maailmasõja lahingupaikadesse. Moskva patriarhaadile alluv vene õigeusu kirik kannab nimetust Maardu Peaingel Miikaeli kirik, mis laseb arvata, et linnakesel on oma peaingel. 1990. aastate alguses kerkis justkui üleöö Kallavere servale ka Jehoova Tunnistajate Saal, praeguseks on sellest ehitisest saanud kultuurimaja.
Linnakesel on oma õnnetute Maardu armastajate legend, mille on Roosemäe nõlval asuva tiigi kaldale üleelusuuruselt pronksi valanud Tauno Kangro. Maardul on ka oma fantastiline kaitseolend, mille kohta pole küll ühtegi legendi, kuid mis sellegipoolest on jäädvustatud purskkaevuna klubihoone ette – kunagi näidati klubis India filme ja esines Generaator M. Kiriku ehitajat ja Maardu haljastajat Bõstrovi meenutab aga tema kivine büst sellesama kirikumäe all orus. Just Bõstrovi ajal hakkas linnavalitsus rohkem tähelepanu pöörama linnakese heakorrale, lammutati kunagine Kallavere tähiseks olnud veetorn ja sissesõit Peterburi maanteelt sai helendava tulikirja „Tere tulemast Maardusse“. Kallavere sai puhtamaks, sest koristajateks ja haljastajateks võeti ka kõik need, kes ei suutnud kaasas käia ühiskonna kiirete muutustega. Tiigi ja kiriku ümbrus Roosemäel ongi kujunenud omamoodi vaimseks keskuseks, seal peetakse igal sügisel ka laata, mida Vladimir Loginov on üles filminud. Missivõistlusi seal enam ei korraldata ja laada ukraina teema soikus 2014. aastal, kui Vene väed Krimmi annekteerisid. Õhk Kallaveres on puhas ja teed korras, linnas on kõik tavaeluks vajalik, ainult kino enam pole. Öösiti ei kosta enam karjeid ja tänavail ei ole enam hulkuvaid koeri, kasse ega purjus sõjaveterane nagu Nõukogude ajal, tänavavalgustus on isegi parem kui Tallinnas. Metsikuid tüdrukuid taltsutab spordikeskus ja sügavat hämarust tuleb otsida Ülgase koobastest.
Praegu võib Kallaveres julgelt jalutada neis kvartaleis, kus kunagi võisid varitseda vaenulikud vene poisid, sest 1980. aastate Kallavere oli jaotatud omaette mõjutsoonideks ja lõimumise ideed ei viirastunud ka kõige julgemates unenägudes. Miks ei kujunenud välja ühtset kultuuriruumi, on sajandi küsimus, sest Soome televisioon oli ju ühtviisi kättesaadav kõigile. Paljudele tähendasid katustel päikesekiirtes pronksjalt värelevad antennid muidugi vaid toormaterjali „sutsade“ tegemiseks. Ei taha uskuda, et lõhe läkski sealt, kas vaadati Kesktelevisioonist sõjafilme või Mainos TV kanalilt „Ritari Ässä“. Keeleküsimus oli aga määrav. Kahe keele vastasseis läbis kõiki vanuseastmeid lastesõimest haiglani, rahvusvähemusena pidi eestlane oskama suhelda vene keeles ja ehkki Kallaveres elas hulganisti ka teisi rahvusi peale venelaste ja eestlaste, taandus kõik siiski riiklikule suhtluskeelele. Stalini-aegsete hoonete kvartalid olid peamiselt venelaste, uuemad majad ning küla ja eramute ala aga eestlaste päralt. Iga koolipäeva ilmestas mõni väike kaklus, kas või omavahel, ja autoriteedid olid ka koolipoiste hulgas need, kes olid vanglas istunud. Aga kõik see ei tähenda, et Kallavere oleks praegu kuritegelik kolgas oma kultuuriruumi sulgunud rahvakildudega – sügislaadale tullakse müüma isegi Lätist ja Leedust, rääkimata Eesti maakondadest.
Võib-olla meenutab linnakese vaib rohkem Loksat ja Sillamäed kui Pärnut, kuid selles ei olegi ehk nii palju võõrastavat. Fantaasiarikkad lahendused rõdude väljaehitamisel ja akende kaunistamisel annavad tunnistust linnaelanike algatusvõimest ja kustumatust lootusest parema elu järele. Kunagist Nõukogude aega meenutavad aga väävlitossust uduseks sööbinud aknaklaasid ja keemiakombinaadi apokalüptilised varemed enne sissesõitu Kallaverre.
Näitus „Juured ja varemed“ Temnikova ja Kasela galeriis kuni 8. XI. Kuraator Rael Artel, kunstnikud Edith Karlson, Kris Lemsalu, Jaanus Samma ja Jaan Toomik.
Rael Arteli kureeritud näitusel „Juured ja varemed“ („Roots and Ruins“) räägivad kunstnikud pärimusest, põlvnemisest ja teadmiste edasikandumisest. Väljas on Edith Karlsoni, Kris Lemsalu, Jaanus Samma ja Jaan Toomiku teosed, saatetekstis on kuraator nimetanud kunstnikke „Eesti kaasaegse kunsti võtmeautoriteks“. Selle märgilise fraasiga on ta rõhutanud, et nii kunstnikud kui ka nende teosed on igati mainekad.
Kui vaadata kunstnike viimaste aastate – Toomiku puhul lausa viimase paarikümne aasta tegemisi –, siis on määratlusele „võtmeautorid“ raske vastu vaielda. Karlson, Samma, Lemsalu ja Toomik kuuluvad praegu eesti nüüdiskunsti tähtsamate jõudude hulka.
Nüüd on avanenud huvitav võimalus selgitada välja, mis on nende ühisnimetaja. Ühe ühise verstapostina torkab kolme kunstniku loometeel silma esinemine Veneetsia biennaalil. Jaan Toomik, Jaanus Samma ja Kris Lemsalu on esindanud seal Eestit ning sellega on kaasnenud võimalus jõuda rahvusvahelisele areenile, kuhu pääsemine ei taga küll kuldset piletit kunstimaailma tippu, kuid annab siiski võimaluse silma paista. Lemsalul on praegu lausa tour de force, sest pärast Veneetsiat esines ta näitusega Berliini KW instituudis ja ka Tallinna Kai kunstikeskuses. Kui kasutada rahvusvahelisust edu mõõdikuna, siis võib need kunstnikud julgelt parnassile tõsta.
Perekonnakesksus. Muidu suuremahuliste installatsioonide poolest tuntud Kris Lemsalu, Edith Karlson ja Jaanus Samma on mahutatud Temnikova ja Kasela pisikesse galeriiruumi, kus ruumi mastaapsusele rõhuda ei saa.
Oma juurte juurde minekut ja pärimusega tegelemist võib käsitleda soovina mõtestada oma kohta siin ja praegu. Selleks et aru saada, miks on olevikus asjad nii, nagu need on, tuleb teha tagasivaade minevikku. Viise, kuidas teadmisi on põlvest põlve edasi antud, on mitmesuguseid. Lähtuda võib vanematelt lastele edasi antud pärandist, aga ka ümbritsevast kultuurist. Raamatud, mida loetakse, filmid, mida vaadatakse, ja koolis õpitu on kultuuriline kood, mille tarbimist vähemal või rohkemal määral saavad vanemad suunata, kuid suunamisel on piirid. Peale perekonna aitab lapse kasvamisele ja arenemisele kaasa keskkond, kus ta parasjagu elab. Keskkonna moodustavad nii inimesed, kellega noorena suheldakse, kui ka ümbrus. Geograafiline paik ja kõige üldisemas tähenduses aeg, milles parasjagu elatakse, annavad kätte abivahendid, millega elust läbi minna. See, kas ja kuidas ning milliste väärtushinnangutega nõustutakse ja millele vastandutakse, on juba indiviidi enda kätes. Oleme märksa rohkem oma päritoluga seotud, kui tahaksime.
Jaanus Samma. Taasloodud ajalood. Vööd. Installatsion, 2019.
Kuid hinnas on ka individuaalsus ja iseseisev mõtlemine. Väljapaneku kuraatori Rael Arteli saatetekstis on toodud välja eluringluse idee, mille järgi saab katusest vundament ja seemnetest juured. Eluringluse ideed võiks näitusel analüüsida „käbi ei kuku kännust kaugele“ ütluse kaudu, millega antakse mõista, et lapsed kasvavad ja arenevad ajapikku oma vanemate sarnaseks. Aga millal saavad lastest oma vanemad? Kui mõelda sellele, kuidas täiskasvanul on raske lapsepõlves ja nooruses omandatud harjumustest ja mõttemallidest eemalduda, siis kuidas pöörleb see ratas, mis kunagi jõuab sinna punkti, kus seemnetest saavad juured.
Jaan Toomik uurib oma teostes põlvnemist omaenda abstraheeritud autobiograafilise figuuri kaudu. Toomikult on väljas kaks maali ja maalist inspireeritud skulptuur. Toomiku autobiograafilised teosed, kust vaatab vastu kunstnik ise, sulanduvad üheks lõputuks sünni, kasvamise ja vananemise ahelaks, kus põlvnemine on visualiseeritud ainult mehe kaudu. Kõige jõulisemalt hakkab Toomiku eluring toimima skulptuuris: teos mõjub ahelana, kus üks inimpõlv järgneb teisele. Teost võib vaadata ka perekondliku nurga alt, sest kujutatud figuurid võivad representeerida ka lapsi. Mehekeskne teos, kus Toomiku visuaal osutab otseselt fallosele, meenutab oma vormilt Constantin Brâncuși pronksskulptuuride ja lahtiharutatud ning sirgeks painutatud DNA ahela hübriidi.
Kõlblusküsimused. Jaanus Samma on oma loomingus kaevunud ikka sügavamale ajalookihistuste vahele, et sealt peidus lugusid välja tuua. Tema pilk on pööratud gei- ja queer-ajaloo uurimisele. Samma loomingu suurim võlu ongi tema võime anda isiklike lugude ja arhiiviallikate abil ajastu pilt. Kunstniku loomingu põhiosaks on tõukumine isiklikelt lugudelt, et need siis üldisele tasandile viia. Tänu sellele mõjubki näitusel teos „Antiigi jäänukid“ üllatavalt. Samma ei tegele siin ei isikuarhiividega ega osale saja-aastase Kodavere kiriku tualetiukse restaureerimises. Ta käsitleb siin kunstiajaloolist kõlblusprobleemi, mille järellainetusi võib meie ühiskonnas täheldada tänapäevalgi. Kuidas on lood alasti keha kujutamisega praeguses kunstis, kui reklaamimaailm on jõudnud kõikjale ning kui mitte miski muu ei müü, siis seksi ostjaid leidub ikka? Alasti keha kujutamine on kunstis levinud ning kui mõelda suurte kunstimuuseumide publikumagnetitele, siis esimeste seas meenub Michelangelo „Taavet“ Firenzes.
On võimatu ette kujutada, et keegi tõstab tänapäeval käe mõne marmorskulptuuri vastu, kuid ühiskonna tabuteemad ei ole kuhugi kadunud. Samma eksponeerib ka teost „Taasloodud ajalood. Vööd“, mis koosneb kirivööde algustest ja lõppudest ning esindavad ajaloomälu küsimusi. Kirivööd hakkavad toimima siis, kui vaataja adub nende spetsiifilist kultuurilist konteksti. Kui algne kontekst on kadunud, sest pärimuse edasiandmise sisu ja jõud on hääbunud, omandavad sedalaadi etnoloogilised esemed tumma faili staatuse, millest suudavad kindlat sõnumit välja lugeda vaid vähesed. Vöömustrid, lõnga värv, selle laius, sidumisviis ja muud detailid kannavad endas sõnumeid, kuid asjade esialgne mõte väheneb ja tähendus läheb ajas kaduma. Teisalt tekib küsimus, et kui laialt oli kirivööde lugemisoskus üldse levinud. Asjaolu, et mõningaid teadmisi valdavad vähesed erialainimesed või huviliste ring, ei ole tingimata halb, see on paratamatus. Millised teadmised peavad ajaproovile vastu, on küsimus sellest, milliseid teadmisi ja oskusi omas ajas hinnatakse. Esemete museaaliks muutumine nii, et sellega tegelevad peamiselt koguhoidjad ja teadurid, toob endaga kaasa selle, et need ei ole enam avalikkuse huviorbiidis ning pälvivad ainult erialast tähelepanu. Siiski ei tähenda muuseumi jõudmine esemete unustusse vajumist, sest just muuseumitöötajad hoiavad esemeid ajaloomälus ning tegelevad nende mõtestamisega, et need ei muutuks ajaloolisteks tummfailideks.
Küütlev fassaad, probleemne sisu. Kris Lemsalu installatsioon „Rot’n’Roll“ kujutab endast valgele postamendile asetatud poolikult munaresti, mille peal on kärbsed koha sisse võtnud. Kunstnik mängib vaataja ootustega ülevusest, sest harilikult kohtab väärikal postamendil sama väärikat marmor- või pronksbüsti, kuid Lemsalu on asetanud sinna hoopis munaresti viie muna ja kärbestega. Lemsalu on oma loomingus palju tegelenud surmatemaatikaga, kuid alates tema Veneetsias näidatud „Birth V – Hi and Bye“ installatsioonist on kunstniku ampluaas elujaatav sünnitemaatika. Muna kui elu algus võiks samuti olla helge, kuid mädanemisele, kadumisele ja hääbumisele vihjavad kärbsed annavad teosele märksa morbiidsema tooni. Teose pealkirjas olev sõnamäng rock’n’roll’ist heidab õhku idee kõdunemisest ning ka sellele käega löömisest ja elu nautimisest. Lemsalu teos mõjub tänu tähenduste duaalsusele väga elutervelt. Kui lõpus ootab ees hääbumine ja teel viimse kõdunemiseni on vaja rinda pista lõputute argiste ja eksistentsiaalsete muredega, siis kas pole mitte vajalik vahel meelde tuletada, et selle kõige kõrval võib elu üle nalja heita?
Edith Karlson, kes uurib oma loomingus inimloomuse- ja ühiskonna tumedamat poolt, eksponeerib samuti nagu Lemsalu visuaalselt ja ka sisuliselt mitmekihilisi teoseid. „Juured ja varemed“ näitusel on väljas installatsioon „Mis juhtub perekonnas, jääb perekonda“. Pealkiri jääb õhku rippuma tõdemusena, et perekonnas toimuv on perekonna siseasi. Kui meenutada paaril viimasel aastal meediakanalites esile tõstetud koduvägivalla probleemi, siis ei ole vaja pead murda aimamaks, millele viitab Karlsoni pealkiri „Mis juhtub perekonnas, jääb perekonda“. Kunstniku installatsioon on hõbedane ja sulnilt pastelne roheline, kuid mida lähemale teosele minna, seda nähtavamale tulevad praod. Sellist käitumismustrit leidub igal pool meie ümber – pealispind on kena ja tore, kuid selle varjus võib olla hulk peidetud probleeme, mis ei paista silma enne, kui on vaadatud küütleva fassaadi taha.
Näitusel „Juured ja varemed“ käsitletakse juurte juurde minekut, kuid tervete ja elujõuliste juurte kõrval leidub ka närbunud ja kuivanud juuri, millest ei saa üle ega ümber. Kärbunud juurtest ei kasva enam elujõulist uut taime. Ehk on inimühiskonnas olukord lootusrikkam ning isegi kehvast pinnasest on võimalik välja kasvada ja õide puhkeda.
Näitusevalvuri päevik – Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud
SIIM LILL
Näitus „Bagage Cabine“ ehk „Käsipagas“ Kogo galeriis kuni 17. X. Kuraatorid Elodie Bernard ja Liina Raus, kunstnikud Jean Baptiste Bonhomme, Émilie Brout ja Maxime Marion, Julien Des Monstiers, Gwendoline Perrigueux, Guilhem Roubichou, Florian Viel ja Thomas Wattebled.
Näitus ja mina valvan. Valvan hoolega ja süvenenult. Ent kelle eest? Nurgast kostab regulaarsete intervallide järel naisterahva naeru, arvutiekraanil mu ees kohtuvad Ameerika Ühendriikide presidendikandidaadid. Kõrval saab restos õues süüa – veab raiskadel, sest enne ei saanud. Tuli minna sisse ja kuulata monotoonset muusikat, pudistada maitsvat toitu taldrikule kinnise ruumi ahastuses.
Olen Kogos olnud ennegi: näitusekülastajana, kohvijooja ja pläkutajana, kuraatoritunni külalisena, isegi kunstnikuna. Tühi valge galerii annab lõputul hulgal mänguruumi. Vahel tõmbab see ruum ligi, vahel pelutab ja tekitab küsimusi. Raske uks, mis on sooja ilmaga avatud, ligitõmbav avar aken – üksik puu galerii ees teeb heameelt.
Seekordne näitus on esmapilgul tagasihoidlik: lõuendid seinal ja põrandal, üksik kohver keset õlilaiku. Prantsusmaa ja Eesti koostöö, koroonaaegne kunstivorm: kunstnikud on saatnud teosed teele ning jäänud ise paigale. Alguses oli küll mõte olnud luua uusi sidemeid näituse formaadis nii, et kunstnikud ja kuraator tulevad kohale näitust installeerima ning avama ja võtavad teosed käsipagasis kaasa.1 „Ou est le bibliotheque? Voila mon passport Ah … Gerard Depardieu,“ laulis kümmekond aastat tagasi üks meeldiv muusikakollektiiv. Ja kaugelt kostab vastu: „Isa palun tee mulle mõned kiluvõileivad ainult Eestist püütud kilu tahan näha on leival.“ Kas tekib ka dialoog või jäävad kaks heli, mis ei kohtu kunagi, nagu ilulõigutud (ent kus on selles ilu?) vanamehed laua peal ekraanil. Ühtepidi on see duaalsus inimloomuse osa, ent … Askeesi2 ja maailmaränduri küsimused, mis praegu pead tõstavad, natsionalismi ja globalismi küsimused. Kultuurivahetus: kaheksa prantsuse kunstnikku siin ja kunagi tulevikus Balti dessant Prantsusmaale.
Üksteist tööd, igaühel oma pealkiri: „Curriculum vitae“, „Add a Splash of Whipped Cream“, „Combler le vide“, „Denim“ jne. Ei pealkirjadest ega üldplaanist paista moodustuvat tervikut, nõnda tekib küsimus, kas pole see äkki taotluslik. Miks ongi vaja näha kõigis maistes asjades tervikut? Kas see pole mitte jumalate mängumaa, too terviklikkus, risoom, juur. Õied on ikka eri nägu.
Näitus sarnaneb ühisnäitusega „Aeg unistada või karta?“. Läbivad iseloomulikud jooned on mitmetahulisus, koroona, ka teatav minimalism. Autorid ei selgita kohapeal oma teoste tausta (selleks tuleb surfata Kogo kodulehel ja lehitseda katalooge). Paavo Matsin on kunstitundlikult nentinud: „Pean ütlema, et ma ei ole eriline kunstnike kirjapanekute lugeja. Mind väga ei huvita näiteks tõsiasi, et taiesed on tehtud taaskasutatud materjalist. Liigagi tihti olen kohanud, et tohutus moodsas kunstikeskuses on kirjutatud seinale midagi näiteks kliimamuutuste kohta, aga maja huugab paari mittemidagiütleva näitusega sadade valvurite, kümnete kunstiteadlaste, kurnatud koristajate, läbi mitme korruse ulatuvate mõttetute fuajeede ja monumentaalsete liftidega lõbusasti nagu tõeline apokalüptiline hiigelradiaator.“3 Sellest on õppust võetud.
Kogo galerii seekordne näitus on esmapilgul tagasihoidlik: lõuendid seinal ja põrandal, üksik kohver keset õlilaiku. Prantsusmaa ja Eesti koostöö koroonaaegne kunstivorm.
Esmalt jääb silma võigas näritud nätsudest kokku mätsitud kujuke, mis sobib hästi õlilaigu taustaks. See sobitub hästi äsja toimunud maailmakoristuspäevaga: naftalaik voolab vaikselt närimiskummi poole, et moodustada järgmine nätsukiht: „Põhilised komponendid on sünteetilised plastikud-polümeerid (närimiskummi alus), erinevad suhkrud või suhkruasendajad ning maitse- ja lisaained.“4
Seejärel püüab kohe pilku Guilhem Roubichou kahest samblik-maalist koosnev „Brise Vue“ (taimne glütseriin, samblik lõuendil) – võib öelda, et see on näituse kese, briljant. Teos köidab, tõmbab autori poole, kes muutub sama köitvaks, kui vaadata tema kodulehte.5
Mäng tehismaailma ja looduse, mulla, samblike, juhtmete, lõuendite, rehvide, metallikärakate ja muuga tekitab paraja õõva. Detailid loovad peanurka kummitusliku terviku lagunenud maailmast, mille loodus vaikselt jälle üle võtab. Pildid ulmeromaanist „Häving“, ajast, mil Vikipeediat enam pole ja me ei saa lugeda sinna Sammalhabeme kohta kirja pandud sõnu: „Tema motoks võib pidada lauset „Looduses peab valitsema tasakaal“.“6
Seejärel on hää vaadata kohe vasakul käel asuvat Émilie Brouti ja Maxime Marioni teost „Denim“ ning mõelda, et need vaakumpakendisse pakitud kusagilt leitud teksad, mis on pandud tahvelarvuti hoidja külge, kaovad kunagi maailmapildist ja inimesed saavad taas Tarzani moodi riietuda. (Palun vabandust, kui minu arusaam inimese arengust pärineb Burroughsi fantaasiamaailmast; evolutsioonipastorite sõnad on tühja jooksnud.)
Ja hakkabki moodustuma tervik: Thomas Wattebledi vesivärvidel jalutav inimfiguur, käes auguline kohver, millest voolab naftat, üksik õline kummitus taganurgas, hetkeline naerupahvak. See on hoiatus! Hoog maha, hoog maha, või loodus võtab ise hoo maha. Ajab jäsemed rõveda plastiku ümber, toob kunstlindude asemele päris tiivad, jätab kaugete maade kunstnikud isolatsiooni, kukutab taevast lennukid ja meredest üleilmsed esemed pilla-palla laiali. Tervik moodustub meie kiuste, inimese kiuste. Tervik neelab meie fragmendid, voolab sujuvalt üle mõrade, katab need.
Väikese galerii võlu on ületamatu. Ruum piirab visuaalse stiimuli ülevoolamist: on aega süveneda, aega mõtiskleda. Inimesi kipub galeriisse vähe: astuvad läbi, piiluvad korra ja lahkuvad. Kõigil on jalas teksad. Panen Youtube’i video pausile, mis jääbki kandma. Vaatan korraks näituse värve, neid on tõesti erinevaid (aitäh, Peeter Krosmann, et oled õpetanud mind näitusi vaatlema), loen 5G kohta.7 Selgub, et see ei levitagi koroonat, ent pidevalt võrgusolemise varjupool on sellest suurem. Selle ilma isand, kuri demiurg, on kaval: „Ma annan sulle pimeduse varjust varandusi ja peidupaikadest aardeid, selleks et sa teaksid, et see olen mina, Issand!“ (Js 45:3). Maha, maha kisendab üksik puu galerii ukse ees, samblik seinal – maha, maha, hüppa maha, põgene metsa, jäta maha oma uhkus ja pettekujutelmad. Aga siis ongi aeg lahkuda, annan valvekorra üle. Õues lokkab suvi, kuigi on juba sügis. Kusagil istub üks ametnik ja higistab Mondriani teoste ees – no ei saa aru – ja ongi keeruline.8 Peas hakkab ketrama poplugu: „Mulle tundub, et täna elan hetkes [—] Sa oled nagu Friida Arrak / Mina olen Rein / meil läeb füüsiliseks / nagu Galileo Galilei.“9 Lähen ostan nätsu.
Kontrastne ja oivaliselt lõimitud muusikaga „Anna Karenina“
HEILI EINASTO, AARE RANDER
Eesti Rahvusballeti „Anna Karenina“, koreograaf-lavastaja Marina Kesler, helilooja Dmitri Šostakovitš, dirigendid Kaspar Mänd, Lauri Sirp ja Jüri Alperten, kunstnik Reili Evart, valguskunstnik Rasmus Rembel. Tantsivad Anna Roberta, Laura Maya, Lola Howard, Jevgeni Grib, Cristiano Principato, Anatoli Arhangelski, Ali Urata, Nadežda Antipenko, Ana Maria Gergely, Heidi Kopti, Ketlin Oja, Vitali Nikolajev jt. Esietendus 1. IX rahvusooperis Estonia. Nähtud etendused: 1., 3. ja 5. IX ning 2. X.
Ballett „Anna Karenina“ on Estonia laval kolmandat korda, ent seekord, erinevalt eelmistest, ei ole tegu mitte Rodion Štšedrini muusikale loodud tantsuteosega, vaid kasutatud on Dmitri Šostakovitši helitöid. Muusika oivaline lõimitus (suured teened selles on kadunud Jüri Alpertenil) ning kasutatud rohkem ja vähem tuntud helindid on vaieldamatult üks lavastuse tugevusi. Tundub, et ka orkester naudib nõudlikuma muusika esitamist, saalis on tunda, kuidas muusika elav esitus koreograafiat ja tantsijaid tiivustab.
Valitud muusika on aidanud kaasa ka Marina Kesleril oma tõlgenduse loomisele ja lavastuse dramaturgiale, milles stseenid on järjestatud kontrasti põhimõttel: emotsionaalselt pingelisele pildile järgneb kas värvikas karakteripilt või vürtsikas olmestseen – see kruvib pinget ning võimaldab ühtlasi emotsionaalseid hingetõmbepause. Ballett algab ja lõpeb monokroomsetes toonides jaamapildiga, mille vahel esimese vaatuse stseenid peaaegu üks ühele korduvad, ent juba teises, eelmisest erinevas tonaalsuses.
Esimene vaatus: Vronski. Kuigi ballett kannab pealkirja „Anna Karenina“, veab esimest vaatust siiski Vronski ja tema kirg. Mees on ka esimene tegelane, kellega vaataja kohtub: eesriide avanedes („Kuldsete mägede“ intermetso pahaendeliste ja ootusärevate toonide saatel) on Vronski see, kes lumesajuses jaamas rongi ootab, üksi ja pisut igavlevana, ent endalegi teadmatult ka ootusärevalt. Jevgeni Gribi Vronski on väljapeetud, maitsekas ja noorusele vaatamata kogemustega mees, mitte nii noor ja varjamatult emotsionaalne nagu Cristiano Principato Vronski.
Siis astub valgusvihust välja Anna Karenina, karvamütsiga ja karusnahkse kraega soojas mantlis. Anna Roberta Karenina on salapärane ja kütkestav oma mõistatuslikkuses, noor ja seejuures eatu; Laura Maya Karenina aga kaunis, pehme ja tütarlapseliult habras; Lola Howardi oma jääb avapildis meelde soojuse ja kõrgklassi daamile tavatu avatusega.
Anna ja Vronski tutvuvad, pilgud peatuvad teineteisel pisut pikemalt kui vaja. Selle hetke katkestab õnnetus, rongi alla jäänud jaamavahi naise (ema?) ahastav karje, mida väljendavad naise õhku sirutuvad käed ja ülakeha õõtsumine – ahastuse levinud teatraalne väljendus, mis vastandub teravalt peategelaste vaoshoitud ja väljapeetud liigutustele.
Anna Roberta tantsitav Anna Karenina on salapärane ja kütkestav oma mõistatuslikkuses.
Ballett algab traagilise õnnetuse ja kurjakuulutava meeleoluga, kuid jätkub kohe „Kiini“ avamängu saatel lustliku balliga, kus Kitty ja Vronski rõõmsalt teineteisega kurameerivad. Ketlin Oja Kitty on vallatu ja elurõõmus noor naine – just tema nooruslik süütus on Jevgeni Gribi Vronskile ahvatlev. Kuni saabub Karenina. Anna Roberta veidi eemalolev hoiak teeb temast balli lummava kuninganna ning Ketlin Oja Kitty südamlik lihtsus kahvatub Anna Roberta veel väljaelamata sensuaalsuse kõrval, äratades Jevgeni Gribi Vronskis selle erootilise kire, mida Kitty ei suuda tekitada.
Kui laval on Cristiano Principato hoopis poisikeselikum Vronski, on suhe eri Annadega ka erisugune. Laura Maya Karenina tõmbab meest ligi oma kauniduse ja elegantsete maneeridega, mis on Heidi Kopti pisut lihtsameelsena mõjuvast Kittyst igati üle, ning Cristiano Principato Vronski kiindub temasse peaaegu kutsikaliku vaimustusega. Lola Howardi Anna ja Heidi Kopti Kitty sellist kontrasti ei loo, mistõttu Vronski Anna-eelistus mõjub pigem pirtsaka poisi kiuslikuvõitu mänguna.
Kitty roll balletis piirdubki üksnes ballistseeniga, kus tal tuleb abieluettepanekut ootavast õnnelikust neidisest muutuda nõutuks, solvunud ja seejärel õnnetuks mahajäetud naiseks. Mõlemad osatäitjad, nii Ketlin Oja kui ka Heidi Kopti, suudavad edukalt esile tuua tegelase emotsionaalse teekonna õnnejoovastusest südantlõhestava kurbuseni. Viis, kuidas Ketlin Oja Kitty Vronski ja Anna vahele läheb, on nagu tsitaat „Giselle’i“ esimesest vaatusest, ning selliseid tuntud XIX sajandi ballettidest pärit vihjeid on teisigi, luues Kesleri balletile meeldiva balletiloolise kultuurikihi.
Traagilise ja/või dramaatilise vaheldumine kergema ja lustakama meeleoluga läbib kogu balletti: esimese vaatuse ballistseenidele (lisaks „Kiini“ muusikale ka lõigud „Hamletist“ ja 2. džässisüidist), järgneb pilt Kareninite kodus (Prelüüd ja fuuga nr 1), seejärel peaaegu karikatuurne möll Betsy salongis (Klaverikontserdi nr 2 teine osa ja galopp), et uuesti suunduda Kareninite tõsisesse koju (lõigud „Hamletist“). „Kiini“ tuntud romanss viib meid Vronski üksinduses ihalemise ja unistamise juurde, mille lõpetab Anna jõudmine Vronski juurde ja nende kirglik duett („Unustamatu aasta 1919“).
Kesleri balletis on rõhutatud Vronski kire mõju Annale: just mehe avalikult väljendatud vaimustus ja iha äratavad Anna seni avastamata jäänud erootilise olemuse. Kuigi naine on abikaasa ja ema, toob esimese vaatuse stseen pojaga välja, et olemuselt on ta ikka veel laps. Iseäranis Lola Howard tundub selles stseenis olevat pojaga ühevanune, kuid ka Laura Maya ja Anna Roberta on siin julialikult teismelised.
Kohtudes Anatoli Arhangelski ja Ali Urata loodud Kareniniga, saab see ka selgeks: mõlemad on oma olemuselt (ja mitte üksnes vanuselt) naisele pigem isa kui mehe eest. Suhe, mis on seni kenasti toiminud, ei ole paraku kunagi puudutanud Anna naiselikku, sensuaalset külge. Ja just seda avastama Vronski ahvatlebki: Jevgeni Gribi Vronski donjuaniliku kogemusepagasiga, ta teab, kuidas mängida naiste meeltel ja kehal kui tundlikul pillil; Cristiano Principato Vronski kutsega koos avastada ja kogeda maiste naudingute nektarit. Ning sellele kiusatusele ei suuda naine vastu panna.
Teine vaatus: Anna. Kui esimest vaatust võib pealkirjastada Vronskina, siis teine kuulub Annale, ja seda mitte üksnes koreograafi kompositsioonina, vaid ka iga Anna osatäitja sisemisele kasvamisele kogu vaatuse vältel: rollijoonis selgineb, rõhuasetused täpsustuvad, Annad eristuvad üksteisest teravamalt.
Teine vaatus kulgeb omamoodi tagurpidikäiguna, kus esimese vaatuse stseenid korduvad uues võtmes, seekord Anna tundeid esiplaanile seades. Ballipildi teisendus on stseen hipodroomil ja ratsanike tulek 2. džässisüidi saatel, millele järgneb pingeline ratsavõistlus („Aasta, pikk kui elu“ intermetso) ning Anna, Vronski ja Karenini trio, mis nende isiksusi ja vastastikuseid tundeid paljastab (1. viiulikontserdi kolmas osa Passacaglia), Veneetsia stseeni rahvalikkus ja elevus koos lastetantsuga („Kiini“ rahvapidu, 2. džässisüidi valss nr 1 ja polka), Anna naasmine koju, kokkusaamine poja ja Kareniniga („Vastuplaani“ Andante ja „Hamleti“ mürgitamisstseen), mahlakas kõrtsistseen pummeldava Vronskiga („Aasta, pikk kui elu“ väike valss) ning Anna ja Vronski valulik duett („Hamleti“ sissejuhatus), mille vahetab välja groteskne situatsioon teatris („Hamleti“ paleemuusika ja Sinfonietta 3. osa Allegro), Anna ahastus (Sinfonietta 4. osa Largo), mis päädib hüppega rongi alla (Sinfonietta 2. osa Allegro molto) – ring saab täis.
Iga Anna osatäitja toob oma isiksusega välja tema Anna teekonna enesetapuni. Anna Roberta Karenina sisemine uhkus ja eneseväärikus ei näe võimalust edasi elada: tema hüppes rongi alla on viimane trotslik väljakutse sellele ühiskonnale, mis paneb pahaks tema kui naise ekskursi oma erootilise külje avastamisse. Laura Maya Anna ei suuda elada armastuseta, ta on kui Julia, kes pigem sureb kui loobub oma armastusest selle mehe vastu, kelle kaudu temast sai täisvereline naine. Lola Howardi Anna viib õnnetusjuhtumina lavastatud enesetapuni vastutustunne poja pärast, kes on tema südames esikohal ja kelle tulevikuväljavaated võib seltskondlikult lindpriiks kuulutatud ema ära rikkuda – see on armastus poja, mitte Vronski vastu, mis viib ta hüppeni rööbastele.
„Anna Karenina“ on üles ehitatud stseenide kontrastsele vaheldumisele: dramaatilise vahetab välja koomiline või isegi räme mürgeldus (fotol Ketlin Oja kõrtsitüdrukuna ja Cristiano Principato Vronskina).
Anna kõrval pääseb teises vaatuses mõjule ka Karenin, kes esimeses vaatuses on sisuliselt, kuigi mitte mahuliselt, peaaegu statisti staatuses. Nüüd aga tuleb kinnise koore alt esile see mees, keda Anna ega ilmselt keegi teine pole kunagi kohanud: kannatav inimene, armastav ja hüljatud mees. Ali Urata pikkade käte ja käelabade plastikas väljendub kurku kinni jäänud kisendus. Anatoli Arhangelski žestides võitleb kaastunne ja hellus seisusest tingitud sissekasvanud vajadusega säilitada igas olukorras kontroll enese ja oma tunnete üle. Liiga hilja mõistab Karenin, millest ta ilma on jäänud, ja seejuures on tal raske endale midagi ette heita, sest ta on ju pakkunud Annale seda, mida osanud ja suutnud. Karenini hingevalu ja väljendamata jäänud armastuse kõrval tundub Vronski kirg Anna vastu armetu ühepäevaliblikana, mis pärast esmaste meeleliste naudingute rahuldamist ammendub, suutmata näha neid sügavusi, mille seesama kirg naises on avanud.
Meeldejäävaid stseene ja tegelasi. Nagu mainitud, on ballett üles ehitatud stseenide kontrastsele vaheldumisele: dramaatilise vahetab välja koomiline või isegi räme mürgeldus, seltskonnaelu ballide elegantse kerguse inimhinge pinevuse koreograafiline paljastus. Esimese vaatuse pidu Betsy juures annab võimaluse näidata veel üht suhet: veidrikust Tverskoi naeruväärsena mõjuvat impotentset iha Nadežda Antipenko suursuguse või Ana Maria Gergely siugjalt elegantse ja salakavala Betsy vastu.
Pidu Betsy juures on esitatud kui Lotmani kirjeldatud mürgeldus, millest ei puudu ka „välk ja pauk“ hiigelsuure šampanjapudeli avamisel. Teise vaatuse vaste sellele on kõrtsistseen Vronskiga, mille pummelunglik vürtsikus on vastandatud Anna valulikele tundevärelustele ja siseheitlustele. Lisaks detailideni viimistletud Vitali Nikolajevi Tverskoile ja mõlemale Betsyle jääb neis stseenides silma Ketlin Oja koomikunärv, lopsakas lustlikkus ja rahvalik robustsus labasusse libastumiseta. Oleks kurb, kui Ketlin Oja jääkski vaid Kittysid tantsima, temas on potentsiaali nii Betsy kui ka Anna Karenina, Giselle’i ja „Don Quijote“ Quiteria, klassikaliste kaunitaride kui ka grotesksete koletiste tarvis.
Üks meeldejäävamatest stseenidest kujundliku rikkuse ja pingestatusega oli teise vaatuse algus hipodroomil, ratsutajate esitlus ja ratsavõistlus, mis päädis pika „pausiga“, milles vigastatud Vronski pea oli põlvitava Anna süles. Hipodroomi- ja ka teistest rühmapiltidest torkas silma Marcus Nilsson, kes vääriks suuremaid rolle kui „Romeo ja Julia“ Paris – temas pole vähem potentsiaali Vronski tarvis, kui seda on Cristiano Principatol.
Jaamastseenide monokroomsus, mis raamistas balletti, loob sobiva kontrasti ülejäänud lavastuse värvikate kostüümidega. Siiski vajab lõpustseeni valgus täpsemat ajastamist, sest Anna hüpe rongi ette jääb sageli nägemata (prožektor pimestab liiga vara vaataja silmi) ja muudab mõttetuks tantsijannade kangelasliku viskumise kõrgustest alla. Lavastust läbiv pitsimotiiv, mis ka kavaraamatut kaunistab, on iseenesest õnnestunud leid, kuid ei tõuse piisavalt esile, et omandada kaunistuselemendist sümboolsemat tähendust. Küsitavaks jäi ka teise vaatuse teatristseen oma vihjega barokiõukonnale ja -lavale, asjatult näpuga näitavaks kehastatud varjud Anna mõttemaailmas.
Ent tervikuna on Marina Kesleril õnnestunud luua lavastus, mis annab vaatamis- ja mõtlemisnaudingu nii „professoritele“ kui ka „lihtinimestele“. Paar tuttavat, kellele „Anna Karenina“ oli esimene balletikülastus elus, jäid kogemusega väga rahule, sest kõik oli arusaadav kavalehte lugemata, pakkus rõõmu silmale ning sundis tegelaste saatusele kaasa elama. Kesleri koreograafiline keel selles lavastuses on rõhutatult klassikamaiguline, üksikud post-kyliánilikud liigutusjoonte kõverdumised on sisuliselt põhjendatud, tuues esile tegelaste hinges toimuvaid murdumisi, vabanetud oli kalduvusest täita muusika ülemäärselt pisiliigutustega.
Rahvusballeti missioon. Kultuuri- ja balletipoliitiliselt tuleb eriti hinnata seda, et esietenduse peaosalised olid kõik meie balletikooli vilistlaste kehastada. See, mis paarkümmend aastat tagasi oli enesestmõistetav, on nüüd haruldus. Viimaste aastate üleilmastumise üheks märksõnaks on saanud rahvusballettide rahvusvaheline koosseis ka siis, kui kodus kasvanud/ kasvatatud artistid ei jää väljast sisse ostetuile alla. Välismaised tantsijad on vaieldamatult vajalikud kohaliku balletielu rikastamiseks ja uute ideedega tutvumiseks, kuid kui rahvusballett tahab olla oma nime vääriline ja kanda edasi meie balletikultuuris juurdunud väärtusi, mille teljeks on psüühofüüsiline lähenemine tantsukunstile ja kunstilise kogemuse vahendamine, on trupis vajalik kriitiline mass just meie kultuuripildis ja oma koolis kasvanud tantsijaid.
On hinnatav, et koreograaf Marina Kesler usaldas peaosa noorele tantsijale ega jäänud teda proovisaali lõputult lihvima või rühmatantsijana kogemusi omandama. Meie väärikas baleriin ja pedagoog, aastakümnetepikkuse repetiitoristaažiga Aime Leis on rõhutanud, et soliste saab kasvatada ainult solistirollide kaudu, et pikk kudemine kordeballetis on solisti surm. Klaudia Maldutis, Artur Koit, Helmi Puur, Tiiu Randviir, Tiit Härm, Toomas Edur, Tiit Helimets said tuule tiibadesse kaalukate rollidega oma esimesel loomeaastal. Jääb loota, et rahvusballeti uus juhtkond oskab näha ja arendada balletikooli noorte kasvandike andeid ning leida väärikas rakendus nende mitmekülgsusele meie balletipildi ja publiku kogemuste rikastamiseks.
Ajas on põhjuslikkust. Inimhing õigustab ennast, et aeg oli selline, mõne tegevuse jaoks aega ei ole, samal ajal on millekski „aeg küps“. Vana ja uus on ajalised märksõnad, tees ja antitees. „Uut kultuuri nüüd kõikjal on tunda, talle vana ei järgneda või,“ kirjutas Juhan Viiding.1
Tavapäraselt otsib nooremas eas inimene tähendusi, lammutab vana ja ehitab uut. Mõnikord kaotatakse ennast selles uues, olgu siis hipilaagris, (hull)julgusproovis või mis tahes muus. Vanemas eas hoitakse kinni elusõelale jäänud tähendustest ja korratakse neid lootuses, et need jäävad püsima. Kronos sööb endiselt oma lapsi ja kohitseb isa.
Inimene seob end väärtustega. Väärtuslik on see, millel on tähendust, milles „täht“ helendab. Vanas keelepruugis öeldi „tähtjas“ ehk tähesarnane. Tähendus loob väärtuse. Mõttetut tööd on psüühiliselt raske teha, seoseta teksti ei suuda kaua lugeda. Tähendusetus paneb lõpuks vaimse tervise proovile. Inimhing ihkab mõtestatud tegevust, ihkab tähtede poole.
Tähtedel on kahtlemata suur ja mõõtmatu tähendus. Füüsik ja Nobeli laureaat, Richard P. Feynman kirjeldab oma elulooraamatus värvikalt, kuidas mängulistes vaidlustes isaga jõuti nii jalgratta, üleskeeratava mänguasja kui ka paljude muude nähtuste liikuma paneva jõu otsinguil ühiselt alati päikeseni. Nii kujunes temas arusaam päikesest kui tegelikust energiaallikast. Kooliõpikutes seosetut energia mõiste kasutamist on ta nimetanud „õudustäratavaks puuduseks“, mis käivitas tema sisemuses „vulkaanilised protsessid“.2
Väärtused muutuvad ajas. Arenenud riikide tõelisus on selline, et raha üksi ei motiveeri enam töötajaid. Ajal, mil mis tahes infot on võimalik leida veebist, on faktiteadmiste omandamine justkui mõttetu. Faktiteadmiste, mälumängurite ja entsüklopedistide ajastu on möödas. Aja nõue on leida sügavamad tähendused ja haarata tervikut.
Ilmselt ei põhine tervikutaju teadmiste arvul ega teadmiskuhja suurusel, vaid millelgi teadmisteülesel, mille pärisosa on seotud dematerialiseerunud tunnetusega ja selle kaudu sünteesiva omadusega uue teadmise tekkes.
Poolikud asjad ei ole enamasti kasutuskõlblikud. Üksikfakt on tänapäeval pooliku tähendusega ning võib viia vigade ja spekulatsioonideni, kui see ei ole asetatud toimivasse tervikusse. Tervishoid, keskkond ja majandus kannatavad tervikust irdumise haiguse käes. Inimkond on seda ikka ja jälle läbi elanud: bakter kui kahjulik mikroorganism vajab hävitamist, väetised kui imerohud, mis kiirendavad taimekasvu, vitamiinid kui tee inimorganismi igavesele terve olemisele jne.
Keeleteadlased teevad koostööd arheoloogidega, füüsikud-matemaatikud bioloogide ja keemikutega. „Interdistsiplinaarsus“, „integratsioon“, „lõimumine“ – kõik need üleekspluateeritud sõnad märgivad püüdlust terviku ja seoste poole.
Ehk on tänapäeva kunstnike ja teadlaste ande üks tunnusmärk nende sügav huvi teiste distsipliinide vastu, mis ei ole seotud nende erialaga. Feynman sukeldus rõõmuga eri valdkondadesse sipelgate ja kingloomade jälgimisest ning lukkude lahti muukimisest kuni filosoofide ja bioloogide õppetöös osalemiseni. Eesti üks paremaid pianiste Irina Zahharenkova on õppinud ka keemiat, teoloogiat ja eesti-soome filoloogiat. Üldteada on Arvo Pärdi loometöö tihe side sõna ja matemaatiliste struktuuridega, samuti Goethe laiahaardeline tegutsemine nii loodusteadlase, kirjaniku kui ka draamalavastajana. „Ja minu jaoks mängivad tohutut rolli värvid (mitte nende ilu, vaid vastastikused seosed),“ on kirjutanud helilooja Arnold Schönberg.3
Kuidas seostub see eurütmiaga? Eurütmia on liikumiskunst, mis sarnaneb tantsuga, aga ei ole seda. Nähtavaks muudetud sõna (kõne) ja nähtavaks muudetud laul (muusika) on küll kõige õigem määratlus eurütmiale, kuid see jääb paraku abstraktseks inimestele, kes ei ole eurütmiaga tõsisemalt kokku puutunud. Seepärast võiks arusaadavam teeots olla eelkirjeldatud interdistsiplinaarsus.
Ehk on tänapäeva kunstnike ja teadlaste ande üks tunnusmärk nende huvitumine teistest distsipliinidest, mis ei ole seotud nende erialaga. Eesti üks paremaid pianiste Irina Zahharenkova on õppinud ka keemiat, teoloogiat ja eesti-soome filoloogiat.
Eurütmia ühendab endas nii vormiva-plastilise kui ka ajalis-muusikalise omadused. Metamorfoos kuuldavast helist ja häälikust (audio) nähtavaks käežestiks (visuaal), liikumisvormiks on eurütmia peamine kunst. Sõnaeurütmias tehakse nähtavaks vokaalid, konsonandid ja keele grammatika. Liikumisse valatakse luule, muinasjutud, humoreskid või mis tahes muu tekst. Muusikaeurütmias võetakse žestide aluseks helikõrgused, intervallid või akordid. Liikuja õppematerjal on partituur ja eurütmiakoolituse õppekavasse kuulub muusikateooria algteadmiste omandamine.
Geomeetriliste vormide ja nende kombinatsioonide puhas ilu on eurütmiaõppe oluline osa. Arhitektuurist räägitakse kui tardunud muusikast, aga eurütmias muudetakse geomeetriline muusikaliseks.
Sarnasust võib leida Vassili Kandinsky sünteetilise kunsti põhimõtetega. „Kui niisugune sügavaleulatuv sugulus tõepoolest eksisteerib, siis kinnitab see meie aimdust paljude nähtuste ühistest juurtest, mis tunduvad pealispinnal olevat täiesti erinevad ja üksteisest lahus. Eriti just täna tundub nende ühiste juurte leidmise vajadus olevat möödapääsmatu,“4 on kirjutanud Kandinsky kolmnurga, ringi ja ruudu kui numbrisüsteemi juurte ja vormide juurte kohtumisest.
Meenub kogemus eurütmiatunnist, kus puberteedieas noormehele selgitati täpse liikumisrütmi (numbrisüsteem) kui puhta vormini jõudmise ainust toimivat teed. Pedagoogilises eurütmias võlubki võimalus arendada laste keeletundlikkust, rütmitunnet, meloodia- ja geomeetriataju, liikumiskunsti kaudu, kujundades ühtlasi ka nende kehalisi oskusi, kunstilis-tunnetuslikke võimeid ja lihvides kunstimaitset. Kui põhikoolipoiss teatab, et Bach on lahe ja parim eurütmiapala on Pärdi „Aliinale“, siis on, mille üle rõõmu tunda.
Eurütmia ülesanne on jõuda värvi ja heli, arvulise ja vormilise „juurühtsuse“ tunnetamiseni, lahkuda aluspinnalt, „dematerialiseerunud pinnalt määratlematusse ruumi“.5 Kas see ongi Kandinsky tähenduses tulevikukunst, jäägu aja otsustada. Aga nagu ütleb Kandinsky, „läheb vaja palju kannatlikke katseid, enne kui tulemusega rahule jääda“.6
Eeltoodust tulenevalt on mõistetav, et eurütmia baasharidus omandatakse nelja-viie aastaga, pärast seda jätkuvad „kannatlikud katsed“ läbi elu. 2021. aastast saab Eestis eurütmiahariduse omandada täiendõppena TÜ Viljandi kultuuriakadeemias koostöös Eesti vabade Waldorfi koolide ja lasteaedade ühendusega. „Pärnu poliitiline kunstipuuendus“ (tuletis sõnadest „puue“ ja „pooma, puua“), kuid ka peaaegu üleilmne „presidendipuberteet“ ja paljud muud ilmingud näikse ütlevat, et aeg on küps.
Kandinsky nimetab aluspinda ja elementide kindlat materiaalset asetsemist seal nn elementide dematerialiseerumise (seda nimetab ta ka hõljumiseks) diametraalselt vastandlikuks protsessiks. „Tuleb eriliselt rõhutada, et hõljumise tajumine ei sõltu mitte üksnes mainitud tingimustest, vaid ka vaataja seesmisest valmisolekust, kelle silm oskab üht- või teistviisi (või mõlemat moodi) näha: kui treenimata silm (see on orgaaniliselt seotud psüühikaga), sügavust tajuda ei suuda, siis ei ole ta ka võimeline end materiaalsest pinnast vabastama, et käsitada määratlemata ruumi. Õigesti õpetatud silmal peab olema oskus näha teose jaoks vajalikus pinnas osalt pinda kui niisugust, osalt aga, kui see võtab ruumilise ilme, näha selles ruumi.“ Kandinsky võtab eespool öeldu kokku: „See on kõige tõsisemas mõttes sünteetiline töö.“7
Hegeli dialektikas baseerub areng sünteesil. Ühiskonna teadlik püüdlus peaks olema koolitada enesest n-ö pinnalisest vabastada suutev „õige silm“. Kuidas muidu vabaneda üksiknähtuste – teeside ja antiteeside – diktaadist. See on kõige tõsisemas mõttes rumalusest vabanemise töö. See on meie aja peamine ülesanne.
1 Juhan Viiding, Kui lapsena televisioonis. – Ma olin Jüri Üdi. Eesti Raamat, Tallinn 1978.
2 Richard P. Feynman. „Te ju naljatate, hr. Feynman!“. Uudishimuliku natuuri seiklused. Tlk Eerik Reiter, Liis Vaher. Ilmamaa, Tallinn 2017, lk 340-341.
3 Vassili Kandinsky. Vaimsusest kunstis, eriti maalikunstis. Punkt ja joon tasapinnal. Saateks K. Simson ja P. Torop, Ilmamaa „Avatud Eesti raamat“, Tallinn 2020, lk 286.
