Tallinna Filharmoonia ja Tallinna Kammerorkestri hooaja avakontsert „Kõrvaring III. Fööniksi pisarad“ 9.X Estonia kontserdisaalis. Iván Bragado Poveda (harf), Tallinna Kammerorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Helena Tulve „Hingamisveele“ (Eesti esiettekanne) ning Gustav Mahleri, Richard Straussi, Einojuhani Rautavaara, Henry Purcelli ja Gavin Bryersi muusika.
Hooaja avakontsert kui märgiline sündmus on tihtilugu majesteetlik, värviline, solistlik ning energiarohke. Sage kontserdikülastaja kujutab juba endamisi ette avakontserdi kava, mille alguses kõlab fanfaariküllane teos või lühike uudisteos. Kindlasti on oodata virtuoosset soolokontserti ja mõnd grandioossemat sissevaadet sümfoonilise muusika paremikku. Loomulikult on kava läbi tunnetatud ja teosed sobituvad üksteise kõrvale.
Tallinna Filharmoonia ja Tallinna Kammerorkestri hooaja avakontsert oli küll seotud Tõnu Kaljuste loodud sarjaga „Kõrvaring“, kuid meenutas vahva sõnamänguna ka 1977. aastal asutatud Soome muusikaelu nähtust „korvat auki“, mille algatamisega on seotud praeguseks maailma suurnimed Magnus Lindberg, Esa-Pekka Salonen ja Kaija Saariaho. Lausa tundmatut muusikat hooaja avakontserdil siiski ei pakutud. Avakontserdile omane värviline maailm ei tundunud ka valikuna, mis võiks Olari Eltsi paeluda. Sel õhtul oli mindud hoopis teist teed.
Kontserdi alapealkirjaga „Fööniksi pisarad“ oli vihjatud eelseisvale. Kes tunneb ja teab kavasse valitud teoste muusikaloolist konteksti, leiab kontserdi ideestikust mitmesuguseid viiteid tänapäevale, inimeste rahutule hingele, igatsusele helgete ja sügavate tundmuste järele. Meenutati muusikaloo sümboleid, nagu Viini ooperiteater, ning sellega seotud suurkujusid Richard Straussi ja Gustav Mahlerit. Eks ole muusikateatriga seotud ka Henry Purcell, kelle loomingust esitati eri seadeid: varasem Stokowski lähenemine versus tänapäevane Poveda seade, üks tervele orkestrile, teine sooloinstrumendile. Kontserdi avas Purcellist inspireeritud Gavin Bryarsi „In nomine“. Kui oli soovi allteksti põhjalikumalt süveneda, sai rohkesti lisainformatsiooni Maarja Kasema koostatud ülimalt põhjalikust ja haaravast kavalehest. Tallinna Kammerorkestri hingestatud esitus, justkui oleks hapnikuta ruumist lõpuks pääsetud haljastele aasadele, oli äärmiselt kosutav ja kaasahaarav. Teoste tähendusväljad olid hoolikalt kujundatud ning vormistatud.
Kava ülesehituse teravik oli suunatud Straussi „Metamorfoosidele“. Selle sissejuhatuseks kõlas Purcelli äärmiselt kuulus Dido aaria „When I am laid in Earth“, seekord Stokowski seades. Igal muul juhul ei tekitaks see minus erilist rõõmu, kuid seekord mõjus esitus delikaatselt ning üldsegi mitte raskepäraselt tummisena, nagu see kõlab mitmetel salvestustel. Tallinna Kammerorkester mängis kava teises pooles laiendatud koosseisus, mis oli lahendatud Straussi teose orkestrikoosseisu järgi – laval oli 23 muusikut. Kuna Straussi teoses on solistlikud partiid, siis orkestrandid valdavalt seisid, välja arvatud bassiliin. Nad mängisid erilise välise virtuoossuseta ja sisemaailmale keskendunult. Muusika bassiliinidele ja madalamale registrile oli rõhku pandud juba alates Bryarsi teosest. Avateoseks valitud „In nomine“ on algversioonis kirjutatud vioolakonsordile, nüüd tuli see ettekandele keelpilliorkestri esituses. Kammerorkestri mängukaar oli õhtu teises pooles nii visuaalselt kui ka energeetiliselt tavatu ning erines ka kava esimesest poolest, kus mängiti tavalises koosseisus ja istudes.
Ei meenu just palju hooaja avakontserte, kus tähelepanu keskpunktis olnuks harf. Seekord tagas harf kava mõttelise seose ning hoidis tämbrilist tasakaalu. Fotol harfisolist Iván Bragado Poveda.
Richard Straussi teos „Metamorfoosid“ annab sümfoonia mõõdu välja. See väga tuntud, olemuselt sisutihe ja pingestatud helitöö on üks XX sajandi märgilisi teoseid. Teatavasti on see kirjutatud solistlikule kammerorkestri koosseisule: kõik 23 keelpillimängijat mängivad omaette partiid, sealjuures tohutult hea kammermuusika tunnetusega. Väga võõralt ei kõla selles kontekstis ka Eltsi võrdlus Straussi vokaalmuusikaga: keelpillipartiid on äärmiselt kantileensed. Teose autor kui enne „Metamorfooside“ kirjutamist tunnustatud ooperihelilooja oli seotud mitme ooperimajaga. Kindlasti oli ta teost juba varem ette valmistanud, kuid teose loomiseks andis ehk tõuke ka Viini ooperimaja hävimine Teise maailmasõja lõpus.
Viimaseks teoseks oli valitud Mahleri adagietto, taas aeglases tempos muusika, mille autor on samuti Viini ooperiteatriga seotud meister, kelle sümfooniline looming on üks olulisemaid XX sajandi muusikaloos. Selgi teosel on seos vokaalmuusika ja sõnaga, sest Mahler on siin tsiteerinud oma laulu „Ma olen maailmale kaduma läinud“ ning Wagneri „Tristanit ja Isoldet“.
Õhtu teise poole teosed mängiti attacca: need moodustasid koherentse arengukaare ning Mahleri adagietto oli selles helguse ja õrnuse saabumise hetk: Mahler kirjutas selle armastusavaldusena oma naisele Alma Schindlerile.
Aegluubis kulgenud ja väljapeetud tämbrigammas kava oli niivõrd täiuslik, et vääriks enamat kui üksainus ettekanne Estonia kontserdisaalis. See on üks neid õhtuid, mis jääb 2020. aasta muusikaelust meelde ning tuuakse kindlasti aastat kokku võttes esile kui täiuslik õnnestumine: muusikud olid tiivustunud ja tõstsid kontserdielu omamoodi meeldivastki rutiinist kõrgemale.
Terviku kulminatsiooni valmistas ette ulatusliku proloogina toiminud õhtu esimene pool. Siingi oli märkimisväärselt omapäraseid valikuid. Ei meenu just palju hooaja avakontserte, kus tähelepanu keskpunktis olnuks harf. Seekord tagas harf kava mõttelise seose ning hoidis tämbrilist tasakaalu: harf jäi keelpillisfääri, ent pakkus variatiivsust. Selle valikuga viidati juba kava proloogipooles lõppakordile ehk Mahleri adagietto’le, kus harf kõlab orkestrifaktuuris, kuid on samal ajal solisti positsioonis. Harfil oli palutud soleerima ERSO harfimängijaIván Bragado Poveda, kes pole ilmselt Eesti publikule ülearu tuttav, kuid on pälvinud mitmeid konkursipreemiaid. Poveda soleeris Rautavaara müstilise loomingu hulka paigutuvas „Ballaadis“ (1973/1981), mis on kirjutatud Kouvola Linnaorkestrile (praegune Kymi Sinfonietta), millega Olari Elts teeb tihedalt koostööd. Rautavaarat on harf inspireerinud aastakümneid hiljemgi: 2000. aastal kirjutas ta kontserdi kolmele harfile. 1981. redigeeritud „Ballaad“ sobis heakõlalise ja kergesti jälgitava teosena kenasti kontserdi kavasse. Väga hea leiuna kõlas Rautavaara eel bardide ajastule lähemast keskkonnast Purcelli ground c-moll Poveda seades sooloharfile.
Ehkki kontserdi alapealkirjas on tähtsal kohal fööniks ja ka pisarad, seostub minul selle õhtuga väga aeglaselt voolav tume vetevoog. Raske öelda, kas tegu on jõe või merega. Bryarsi teost „In nomine“ on kasutatud Carolyn Carlsoni tantsulavastuses „Writings on Water“, millele Bryars kirjutas originaalmuusika. Tulve teost „Hingamisveel“ kannab samuti vee element. Tulve sõnul „vesi sümboliseerib tundeid, seega ei ole ka need hingavad veed mitte tavalised veed – nagu sügavate tunnetegagi ei olda nendega alati ühenduses“. Teos on loodud peaaegu kümme aastat tagasi. Selle tõi 2011. aastal Ravensburgi kontserdimajas esiettekandele Müncheni Kammerorkester ja seda pole Eestis seni esitatud. Moskvas festivalil „Peegel peeglis“ sai seda kuulda Andres Mustoneni juhatusel, kuid seekord kõlas teos Tulve pikaajalise koostööpartneri Eltsi filigraanses tõlgenduses.
Muusikaelamuse saab püsiv ja leplik kontserdikuulaja isegi vähemast, aga seekord sündis midagi kordumatut. Kava lähenemisnurk oli äärmiselt omanäoline: huvitavalt ja üksteist täiendavalt reastatud teosed ning heliloojad said sel õhtul kokku kui vaimne sõpruskond. Teadlikult valitud tõsine tundelaad ja aeglases tempos teosed, samuti tuntud teoste äärmiselt õnnestunud ekstaatilised ettekanded tõstsid kuulaja õhku ning andsid otsekui uue hingamise.
Lehise lugu ehk Üks puu Tartu ülikooli botaanikaaia endises asukohas ja sellest lähtuvad loomerajad
HELDUR SANDER
Pärast Tartu ülikooli taasavamist 1802. aastal asutati 1803. aastal ka botaanikaaed.1 Botaanikaaia rajamine jäi loodusloo professori Gottfried Albrecht Germanni (1773–1809) õlule. Selleks oli leitud praeguse Vanemuise ja Tiigi tänava vahel sobiv koht, mis kuulus kaupmees Jacob Johann Seebachile ja oli tuntud ka varasema omaniku järgi Pistohlkorsi krundina. 1803. aasta septembris sai krunt ülikooli omandiks ja Tähtvere mõisnikult osteti maad koos tiigiga veel juurdegi. Järgnevail aastail aitasid botaanikaaeda rajada aednikud Johann Friedrich Kieser, Johann Peter Bueck ja Johann Anton Weinmann. 1808. aastal vahetati asupaika ja koliti praegusesse kohta Laia tänava ääres. Vana aed läks eraomandisse ja hiljem sai sellest saksa aiandusseltsi aed.
Seal kasvava üksiku vana lehise puhul tekkis küsimus, kui vana see on. Ühest küljest on alust arvata, et Germanni-aegne, seega aastast 1805 või 1806. Teisest küljest: pärast botaanikaaia kolimist 1808. aastal praegusesse asupaika võidi sinna lehiseid istutada ka eravalduses oleku või saksa aiandusseltsi aia ajal. Pöörduti dendrokronoloog Alar Läänelaiu poole. Vanemuise pargi lehist uuris ta juurdekasvu puuriga 27. oktoobril 1991, seega ajal, mil puu oli oma selle aasta juurdekasvu lõpetanud. Proov võeti 190 cm rinnaümbermõõduga puult 1,3 m kõrguselt ja sellelt loeti 170 aastat. Eesti lehiste võrdlusrea järgi täpsustades hõlmas juurdekasv aastaid 1822–1991. See näitas, et puu aastarõngaste laiuste rida on korrektne, ei sisalda puuduvaid või topelt aastarõngaid tulenevalt mõõtmisvigadest või tüve anatoomilistest riketest. Kuid südamik ei ulatunud tüve keskkohta, tüvi oli selles osas juba ka veidi pehkinud, puudu jäi rohkesti aastarõngaid. Arvestades aega, mil puu kasvab 1,3 m kõrguseks, võib väita, et lehis on ülikooli botaanikaaia aegne puu. Kuid analüüsiv vaim ei andnud rahu ning nii tuli Läänelaiul 2017. aastal teha uus uuring. Puurproov pudenes aga tüvemädaniku tõttu juppideks, välimises osas loeti vaid 53 aastarõngast. Eelmisele puurproovile lisandus 26 aastarõngast, kattuvad osad olid sarnased, seega mõõtmisvigu ei olnud. Arvestades siia juurde seemnest 1,3 m kõrguseni kasvanud puu aastad, on see suure tõenäosusega üks neist lehistest, mis kasvas botaanikaaias enne selle ärakolimist ja leidub Germanni koostatud 1807. aasta taimede nimestikus.232
Mis liiki see lehis on?
Puule võib läheneda ka teist teed. Germannil kasvas seal 1807. aastal ladinakeelse nimega lehis Pinuslarix L. 1753, mis on kuulsa botaaniku Carl Linné antud nimetus. Aastaarv näitab, mis aastal vastava liigi kirjeldus avaldati. Nimetuse andis Linné Kesk-Euroopa areaalist pärit lehisele ning tollal tähistas see kõiki lehiseid. Siiski oli lehiste taksonoomia Germanni ajaks läbi teinud arengutee. Šoti päritolu inglise botaanik Philipp Miller oli aasta pärast Linnéd eristanud eraldi perekonna Larix Miller, seega tõi ta lehise männi (Pinus L. 1753) perekonnast välja. Ta kirjeldas Euroopas kasvavat lehist uue nimega Larix folio deciduo (1759),tänapäeval Larixdecidua Miller (liigi kirjeldaja) 1768, maakeeli euroopa lehis. Lehiste perekonda lisas Miller liibanoni seedri (temal Larixcedrus (L.) Mill.) ja sellise harulduse nagu hiina kunningaamia (Larixchinensis Mill.). Tänapäeval tuntakse neid eraldi perekondade liikidena – Cedruslibani A. Rich. ja Cunninghamia lanceolata (Lamb.) Hook.4
Uuesti kirjeldas euroopa lehist 1796. aastal Richard Anthony Salisbury männi perekonda kuuluvana (Pinuslaeta), 1805. aastal Jean Louis Marie Poiret aga nulu perekonda kuuluvana (Abieslarix) ning samal aastal Jean Babtiste Antoine Pierre de Monnet de Lamark ja Augustin Pyramus de Candolle veel ka lehiste perekonda kuuluvana (Larixeuropea). Neist püüdlustest hoolimata ning tänu ka reeglistiku arengule on jäänud nimi Larixdecidua Miller püsima. Germann jäi Pinuslarix’iga Linnéle truuks, ta kas ei olnud kursis uuemate seisukohtadega või leidis, et neid ei saa veel usaldada. Linné toodud euroopa lehise kõrval kirjeldati 1771. aastal Põhja-Ameerikast pärit uus liik – ameerika lehis (Pinus laricina Du Roi 1777).5 Seega oligi Germanni eluajal kirjeldatud kaks lehiseliiki.
Joonis 1. Vanemuise pargi lehise tüveraadiuse muutumine aastarõngaste laiuste kumulatiivsel graafikul aastail 1820–2017. Rõhtteljel kalendriaastad, püstteljel raadius sentimeetrites (sama ka joonisel 2). Kumulatiivset juudekasvu kirjeldab 6 astme polünoomtrend nõrgalt nähtava katkendliku joonega. Selle järgi sai lehis 1819. aastal 1,3 m kõrguseks, milleks kulus kümmekond aastat, mistõttu võis lehis seemnest tärgata 1806. aasta paiku.Joonis 2. Vanemuise pargi lehise aastarõngalaiused aastate lõikes. Katkendjoonega lineaarne trend näitab lehise vanuse suurenemisega üsna aeglast aastarõngaste laiuste vähenemist. 1920–1930 toimunud kiirema juurdekasvu põhjused on mitmekesised. Järgneva kümmeaastaku suured muutused on seotud koos 1939./40. aasta pakaselise talve klimaatiliste oludega. Väiksem kõikumine oli aastatel 1963–1973 seotud kliimaga, edasi lehise kasv stabiliseerus.
Euroopa lehise areaalist idasse jäävad lehised pälvisid Greifswaldi ülikooli botaanikaaiast 1811. aastal TÜ loodusloo (botaanika) professoriks tõusnud Carl Christian Friedrich Ledebouri tähelepanu. Oma teadusambitsioonide teostamiseks korraldas ta ekspeditsiooni kaugele Altaisse ja kirjeldas seal 1833. aastal uue liigi Larixsibirica, siberi lehise. Seega 80 aastat pärast Linnéd ning 60 aastat pärast ameerika lehise kirjeldamist olidki 1833. aastal tuntud kolm lehiseliiki: euroopa, ameerika ja siberi lehis. On väidetud, et Ledebour avastas siberi lehise, kuid nii see ei olnud – need lehised olid ammu tuntud levikuareaali Euroopa osas ja ka Siberis, kuid uue liigina kirjeldamata.
Siberis lehiseid nägi botaanik Johann Georg Gmelin Vitus Jonassen Beringi teisel Kamtšatka ekspeditsioonil 1733–1743 ja tõi esile aastail 1751–1752 avaldatud neljaköitelises „Siberi flooras“. Ledebouri Larixsibirica teadusnimi võeti omaks kogu lehise areaalile, mis ulatub Valge mere äärest loodes kuni kagusse Baikalini. Eriti rohkesti kasvab siberi lehist Altai ja Sajaani mägedes.6 Kuni Ledebourini olid lehised Euroopas ja lehised Siberis üks ja sama liik. TÜ endise botaanikaaia lehise seeme ei ole pärit Altaist, sest puu on ekspeditsioonist vanem ja botaanikaaed oli selleks ajaks olnud juba 25 aastat uues asukohas.
Kuidas on muutunud arusaam siberi lehisest?
1945. aastast eraldati Euroopa osas siberi lehisest Sukaczevi lehis (Larixsukaczewii Dylis) kuid seda ei aktsepteeritud rahvusvaheliselt vigase või ebaseaduspärase nime tõttu. Kuid 1949. aastast võeti mitmete kirjeldatud liikide seas7 omaks 1884. aastal kirjeldusena avaldatud vene lehis (Larixrussica (Endl.) Sabine ex Trautvetter). Selle areaal ulatub Valgest merest läänes Uuralite taha idas Obi jõeni. Kuid siis tekkis imelik olukord, ühest küljest kirjutati siberi lehisest ja mõisteti levikualana 1949. aasta eelset aega, teisest küljest kirjutati vene lehisest, pidades silmas siberi lehise levikuala läänepoolset osa. Sel puhul tuleb käsitleda siberi lehist kitsas (ranges) tähenduses (ld sensu stricto), seega Larixsibirica (s. või s. s.). Kui aga vaadelda siberi lehist laias tähenduses (sensu lato), tuleb see ära märkida L. sibirica (s. l.), sel juhul vene lehist ei tunnustata.
Kuni Peterburi rajamiseni oli Loode-Venemaal Valge mere lähedal Dvina jõel paiknev Arhangelsk Venemaa ainus meresadam. Otsustavaks sai inglise loodusteadlase, aedniku ja taimekogujast reisija John Tradescant vanema viibimine 1618. aasta suvel Arhangelskis ning sellest umbes 20 kilomeetri kaugusele jääval Nikolo-Korelski kloostrisaarel. Arhangelskis paelus Tradescanti neli okaspuud – kuusk, lehis, mänd ja nulg. Ollakse seisukohal, et neid taimi viis ta Inglismaale oma Londoni aeda.8 Möödus enam kui kaks sajandit ning inglise botaanik ja puukooli Peter Lawson & Son omanik Charles Lawson nimetas 1836. aastal Arhangelskist pärit lehised uue nimega Larixarhangelica, arhangelski lehis. Kuid see loeti rahvusvaheliselt uue liigina aktsepteerimiseks vigaseks, sest Lawsoni töös puudus liigi kirjeldus. Ta kirjutab:9 „Larixarhangelica – arhangelski või vene lehis. Esineb looduslikult Põhja-Venemaal. Tundub vastupidav, kompaktne, kuid mitte jõuline kasvaja.“ Prioriteetseks jäi kolm aastat varem Ledebouri kirjeldatud siberi lehis. Arhangelsk aga muutuski lehiste väljaveo kohaks, sealset seemet soovitas Liivimaale ka August Wilhelm Hupel. XVIII sajandi lõpus kasvatati rohkem just Arhangelski piirkonna lehiste seemnest kasvatatud puid.
Lawsoni nimetatud arhangelski lehis võeti vene teadlaste poolt kasutusele 2000ndatel aastatel ja aktsepteeriti tänapäevase liigina, kuigi vene ja inglise keeles jäi nimetuseks vene lehis.10 Arhangelski lehiseks osutus ka Tartu Vanemuise pargi lehis. Selle tegi kindlaks Peterburi ülikooli lehiste uurija Larissa Orlova,11 kellele olid saadetud puu pildid.
Meie lähinaabri Soome lehiste uurija Tapio Uusikivi töötas välja mõneti uudse üksikasjaliku morfoloogilise lähenemise lehiste liikidele.12 Tema järgi on Vanemuise pargi puu euroopa, siberi ja jaapani lehise hübriid.13 Euroopa lehistnähtub teise järgu okste rippuvusest, suhteliselt suurtest käbidest ning käbide nähtavatest kattesoomustest. Siberi lehist nähtub käbide lühikestest ja pealesuruvatest vartest, suhteliselt paksudest seemnesoomustest, seemnesoomuste rauarikastest (roostekarva) karvadest ja tugeva tagasipaindega kattesoomustest käbide allosas. Kattesoomused eenduvad seemnesoomustele vastupidises suunas. Jaapani lehist nähtub jooksva aasta võrse vahajasusest ja tuhmusest, karvakestest pika võrse okkajalamil, kumernõgusatest seemnesoomustest ning sälgust seemnesoomuste tipus. Mõõdetud käbid olid eri proovidel erinevad ja kasvuhooajast tingituna võivad käbide ja nende seemnesoomuste kuju aastate lõikes pisut erineda. Siit nähtub, kui keeruline on morfoloogiline lähenemine lehise liikidele eelnimetatud kolme liigi sarnasuse tõttu.
Kust on pärit lehise seeme?
TÜ endise botaanikaaia asukohta külvatud seeme pärineb Arhangelski või Jekaterinburgi piirkonnast, kuid võib olla ka sekundaarne, seega pärineda Liivimaal mõnes mõisas kasvava selgusetu päritoluga lehise seemnest. Ja nii see arvatavasti ongi, eelkõige tänu Gottfried Albrecht Germannile, kes sündis Riias, õppis 1792. aastast Jena, Würzburgi, Berliini ja Kieli ülikoolis, viimases kaitses doktori kraadi. Tulnud tagasi Venemaale ja andnud uuesti arstieksami, viis elutee ta kokku Rakveres sündinud krahv Jacob Johann Sieversiga ja Germannist sai tema perekonnaarst. Sieversi kodumõis oli Põhja-Lätis Bauņi (Bauenhof), ta oli laialdaste huvide ja võimetega mees ning üheks tema huvialaks oli võõrpuude, eriti lehiste kasvatamine. Neid istutati või külvati mõisa tuhandeid ning esmalt registreeriti need Germanni poolt kui PinusLarix L. Ilmselt on Bauņi lehiseseemet kasutatud ka Vana-Vigala, Haimre ja teistegi mõisate parkide ja puiesteede lehiste istutusel. Sest krahv Sievers oli nende mõisate omaniku Berend (Bernhard) Johann von Uexkülli äi.
Tartu Vanemuise pargi umbes 215aastane lehis on üks Eesti vanemaid.
Bauņis leidub lehiseid ka praegugi, alles on isegi umbes 230aastasi istutusi.14 Krahv Sieversi tütar Katharina oli abielus Karl Johann von Güntzeliga, kelle eelmine abikaasa suri noorelt ja tütar Juliane (Julie) Catharina von Güntzel jäi emata. Krahv Sievers ja tema tütar Katharina võtsid Julie omaks ja ta jäi neile lähedaseks. Arsti kutsega Germann ravis Julie tundmatust haigusest terveks ja armastus aitas neil luua perekonna – 1801. aastal abiellus Julie Bauņis Germanniga.
Botaanikaaia rajamise algaastal saatis krahv Sievers Tartusse lehiste seemneid ja Julie on kirjeldanud 1803. aasta kirjas Johann Karl Simon Morgensternile, kuidas neid peab maha külvama. Küllap seda tegi ka Germann või mõni botaanikaaia aednik. Külvatud seemnest kasvanud taimed kolis Weinmann 1808. aastal üle praegusesse botaanikaaeda Laial tänaval. Vanasse asupaika on alles jäänud üksik lehis.
Aastail 1973 ja 1991 registreeriti Bauņis viie euroopa lehise kõrval uudse nimega 431 Ledebouri lehist (Larixledebourii (Rupr.) Cin.).13 Selle kirjeldas 1976. aastal läti dendroloog Raimonds Cinovskis. Ladina keeles on nimetus combinatio nova (c. n. või comb. nov.), uus nimi, mis moodustati varasemalt kasutusel olnud nime Abiesledebourii Ruprecht 1845 alusel.15 Uue liigi nimetus oli õigustatud, sest viimane oli taksoni vanim reeglipäraselt publitseeritud esmanimetus (basionüüm).
Omaette ja iseseisva liigina vene lehise käsitluse kõrval valiti Eestis ka teine tee. Algatajaks oli botaanikadoktor (varases tähenduses) Haide Rebassoo, kes pööras tähelepanu kuulsa Poola botaaniku, paleobotaaniku ja kvaternaarigeoloogi Władysław Szaferi seisukohtadele otseselt16 või kasutas sekundaarset allikat. Szafer käsitles oma 1913. aasta artiklis siberi lehise kolme vormi typica, culta ja rossica. Rebassoo vaatles neid 1957. aasta herbaarmaterjalis (ilmselt originaalartiklit tundmata) teisenditena, kasutades kohati uusi nimesid, seega kui Larixsibirica var. rossica ja L.sibirica var. altaica. Kuid antud juhul tuleb neid vaadelda kui comb. nov. Rahvusvaheliselt on Szaferi artikkel ja käsitlus täiesti unustatud ja siberi lehist kahe teisendina ei tunnustata. Ligi 50 aastat hiljem läks sama teed dendroloog Eino Laas ja kirjeldas 2004. aastal eelnimetatud teisendid nagu Rebassoogi. Millest ta lähtus, ei tea, Laasi monograafias Szaferi artiklit kirjanduses ei leidu ja Rebassood ei mainita,17 ilmselt on tallegi algartikkel tundmatu.
Puu lugu
Tartu Vanemuise pargi lehis on pärit seal aastail 1803–1808 olnud ülikooli botaanikaaiast. Umbes 215aastane lehis on üks Eesti vanemaid. Luues puust mitmefaktorilise mustri ja uurides puuga seotud isikuid, näeme hoopis mitmekesisemat pilti. Lehis on seotud algse botaanikaaia asupaiga ja selle rajamisega, ülikooli esimese loodusloo professori Germanniga, Põhja-Läti Bauņi mõisaomaniku ja TÜ kuraatori krahv Sieversiga. Samuti tema suguvõsa ühe liikme von Güntzeli tütre Juliega.
Puu on seotud lehise introduktsiooni ja taksonoomiaga ning näitab, kui mitmekesine võib olla teadusuurijate lähenemine eri liikidele. Antud juhul on ta Venemaa teadusfääris Larixarhangelica C. Lawson 1836, Soome kaasaegse lehiste uurija järgi hübriidne Larix decidua Miller ssp. decidua 1753 × L. sibirica Ledebour 1833 × L. kaempferi (Lambert) Carrière 1856, Eesti dendroloogide järgi 1949. aastast Larixrussica (Endl.) Sabine ex Trautvetter 1884, 1957. aastast paralleelnimetusena Larixsibirica var. rossica Szafer 1913. Naabermaal Lätis aga Ledebouri lehis (Larixledebourii (Ruprecht) Cinovskis 1977). Kusjuures rahvusvaheliselt loetakse see ekslikult Gmelini või dauuria lehise (Larixgmelinii (Ruprecht) Kuseneva 1920) sünonüümiks. Sealjuures Lätis (ka Eestis) on seda lehiseliiki käsitletud veidi teisiti, ühe autori nimega – L. gmelinii (Ruprecht) Ruprecht. Mujal maailmas vaadeldakse Tartu lehist kui Larixsibirica Ledebour 1833 (s. l.).
Kui nüüd lugeja suutis süveneda, sai ta aru, et lehiste ja üldse paljude liikide taksonoomia on küllaltki segane ja raskesti jälgitav.
Seetõttu ongi hakatud käsitlema looduslikes ökosüsteemides liike rohkem funktsionaalsete tunnuste järgi, kuidas nad käituvad kogu ökosüsteemi keerulistes suhetes. Kuid iluaianduses ja kultuurkooslustes on taksonoomia korrektsus ikka oluline ja seega on otstarbekas lähtuda vastavates rahvusvahelistes (olemas on ka kodumaine) andmebaasides aktsepteeritud taimenimedest ja vastavatest liikide kirjeldustest. Ei sobi vähese pädevuse korral liike või väiksemaid üksusi ise kirjeldada või välja mõtelda, kui pole selget alust või seisukohta.
Autor tänab kauaaegse meeldiva koostöö ja artikli valmimiseks osutatud abi eest TÜ emeriitdotsenti Alar Läänelaidu.
1 Heldur Sander, The life and activities of professor Gottfried Albrecht Germann, the first Natural History Professor at the University of Tartu. – Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientiarum 2019, 7(3): 58-124.
2 Gottfried Albrecht Germann, Verzeichniss der Pflanzen des botanischen Gartens der kaiserlichen Universität zu Dorpat im Jahr 1807. M. G. Grenzius, Dorpat 1807.
3 The Plant List. A working list of all pland species. http://www.theplantlist.org/. Seda Inglismaa kuulsa Kew’ botaanikaaia andmebaasi on kasutatud artiklis käsitletud lehiste taksonoomias.
4 Kuid siingi oli segadust ja erinevaid arusaamasid, näiteks kirjeldas botaanik Aylmer Bourke Lambert (1761–1842) sama lehise nimega Pinus microcarpa Lambert 1803 ja Andre Michaux (1746–1803) kui Larixamericana Michaux 1803. See leidus 1810. aastal TÜ botaanikaaia praeguses asupaigas, küll veidi vigaselt kirjeldaja lühinimega Lamp. Praegu kannab see nime Larix laricina (Du Roi) K. Koch 1873. Kokku on sel liigil antud 40 sünonüümi liikide, hübriidide, teisendite ja vormidena. https://www.gbif.org
5 Metsateadlane Ülo Erik kirjutas, et 1950. aastal saadeti ministeeriumist Altai kraist pärit siberi lehise seemneid, mida külvati Purdi metskonna Kuusiku taimeaeda Järvamaal. Taimed olid ilusad ja järgmisel aastal pandi nad mulda üsna suurel pindalal Kalmaste vahtkonnas. Lehised kasvasid mõne aasta jooksul võimsalt, kuid äkki kolletusid ning kadusid, viimane kui üks. Miks? Põhjus ei olnud niivõrd kliimaoludes kui selles, et Altai krais areaali südamealal on looduslik kooslus haigustele vastupidavam ja lehisevähk (Lachnellula willkommii) puudus või oli alla surutud. Eestis hukkusid rajatud lehiste puhtpuistuses puud lehisevähi tagajärjel. Ülo Erik, Mälestusi minu eluteelt, 2016; Mälestusi Eesti metsaloo radadelt. Koostaja Lembitu Twerdianski, Kullamaa Kihelkonnamuuseum. Vali Press, Põltsamaa 2016.
6 Pinus larix Linnaeus var. russica Endlicher. Pinus larix var. russica Endlicher, Larix decidua var. russica Henkel & Hockstetter. Toome siin mõned näited: Larix archangelica Lawson 1836, L. europaea var. sibirica (Ledebour) Loudon 1838, Larix europaea Middendorff 1845, Pinus larix var. russica Endlicher 1847, Larixdeciduaß. rossica Henk. et Höchst., pro part. (1865), Larix russica (Endlicher) Sabine ex Trautvetter 1884.
7 Чекмарёв Владимир Михайлович, Влияние английской художественной культуры на становление и развитие русского садово-паркового искусства (до середины XIX в.) Moskovskiy Gosudarstvennyi Universitet imeni M. V. Lomanossova. Dissertatsiya na soiskanie uch. st. doktora iskusstvovedeniya. – 2015, Tom 1. Samas on harilik mänd looduslik Šotimaal, harilik kuusk introdutseeriti Inglismaale 1548., siberi nulg 1827. Vene ja siberi lehise kohta puuduvad andmed.
8 Peter Lawson & Son, The agriculturist’s manual; being a familar decription of the agricultural plants cultivated in Europe. W. Blackwood and Sons, Edinburgh 1836, lk. 389.
9 Mikhail Kozhin, & Alexander Sennikov, The Russian larch (Larixarchangelica, Pinaceae) in the Kola Peninsula. – Memoranda Soc. Fauna Flora Fennica 2016, 92: 79-91. Eesti keeles on siinse autori poolt kasutatud nime arhangelski lehis.
10 Tema üks oluline töö on: Larissa Orlova, The synopsis of wild and some introduced species of the genus Larix Mill. (Pinaceae) in the flora of East Europe. – Novosti Sistematiki Vysshih Rastenii 2011, 43: 5–19.
11 Tema olulisem töö on: Tapio Uusikivi, Suomessa viljellyt lehtikuuset (Larix) ja niiden taksonomia. – Sorbifolia 2001, 32(4): 147–170.
12 Larix decidua Miller ssp. decidua 1753 × L. sibirica Ledebour 1833 × L. kaempferi (Lambert) Carrière 1856. Selle leidumusest Eestis on avaldatud: Heldur Sander, Tapio Uusikivi, Alar Läänelaid,Henn Pärn, Uusi lehtikuusen risteymä Virossa. – Sorbifolia 2007 38(3), 99-107. Reaalselt ei saa see hübriid olemas olla, sest 200 aastat tagasi ei saanud nad omavahel ristuda ja looduses ei ole see võimalik. Kuid see näitab, kui mitmekesised võivad ollas kolme liigi morfoloogilised tunnused.
13 M. Bice, I. Knape, D. Šmite, Trees and shrubs of the dendrological objects in Valmiera Districts. – Latvijas Veģetācija 2007, 15: 75-76.
15 Władysław Szafer, Przyczynek do znajomości modrzewi eurazjatyckich ze szczególnem uwzględnieniem modrzewia w Polsce. – Kosmos 1913, 10–12: 1281–1322.
Näitus „Tere tulemast koju“ Fotografiskas kuni 29. XI. Kunstnik Alex Prager.
Norman Mailer on kirjeldanud Los Angelest kui plastiktähtkuju. See Ameerika suuruselt teise linna kirjeldus tundub olevat eriti asjakohane selle piirkonna kohta, mis hõlmab Hollywoodi, kus võib täheldada pidevat unistajate, petturite ja elukunstnike sissevoolu. Elu tundub seal kulgevat mingis kummalises tsoonis, kus ristuvad reaalsus, võltsing ja absurd.
Kuigi Ameerika fotograaf ja filmitegija Alex Prager ei räägi oma loomingus vaid Los Angelesest, on see linn ja selle asukad näitusel „Tere tulemast koju“ pidevalt kohal. Ja nagu Prageri sünni- ja eluaegses kodulinnaski hägustub seal mondäänse argielu ja kõrgmelodraama ning väljamõeldise piir tundmatuseni.
Osa näitusel eksponeeritud varastest töödest iseloomustab kummastav, vaata et ebamaine õhustik. Pildil „14.00, kiirtee 110 ja silm #6 (vajumisauk)“ (diptühhon, 2012) näeme karstilehtrisse vajunud autot tüüpilisel Ameerika kiirteel. Pildil kujutatud stseen on sürrealismi vallast: autol poleks võimalik nii tee sisse vajuda. Teine pilt selle kõrval paksult meigitud silmast meenutab meile pealtvaatamise mõnu, naudingut tegelikkuse õõnestamise tunnistamisest. Kahe maailma kokkupõrkel võidab alati vaatamismõnu.
Argisem vaatepilt avaneb fotol „13.18, Silverlake Drive ja silm #2 (rahn)“ (diptühhon, 2012): auto on jäetud seisma keset maanteed kivirahnu kõrvale, autouks on lahti ja juhikoht tühi. Seegi stseen kutsub nautima võõristust, reaalsuse nihkes versiooni, mis on ühtaegu eemalepeletav ja ligitõmbav. Vuajeristliku vaatamismõnu kõrval põhjustab see pilt ärevust ja põnevust, kuna pole päris selge, mis on juhtunud. Miks on seal see rahn? Inglise keeles tähendab sõna „concrete“ nii konkreetsust kui ka betooni, midagi tuttavlikku ja käegakatsutavat, aga ka halli kivisust ja igapäevaelu tuima monotoonsust, mis paneb pea valutama. Reaalsus ja argisus on nüri. Katse sellest pääseda pole pelgalt otsing, vaid soov lasta end ära võrgutada.
Prageri uuematelt töödelt leiame veel inimesi, kes tunduvad otsivat pääseteed. Näiteks juba pealkiri „Statistid“ („The Extras“) viib mõtted Hollywoodi kaasajooksikutele, inimestele, kes triivivad ringi ootuses, et keegi nad avastaks ja tähtede juurde stratosfääri lennutaks. Suuremal osal neist jäävad jalad siiski eluks ajaks maa peale. Paremale kõndiv naine, kohver käes, näeb välja täpselt nagu arhetüüpne suurde linna tulnud tüdruk, kel tuleb varsti elus rängalt pettuda. Pildi keskel seisab mees, särginööbid lahti, ning eksponeerib oma rinnakarvu ja vatsa, nagu ta oleks kreeka jumal ja mitte keskeas rasvumise musternäide. Pildi alumises servas seisab kloun, kes vaatab kaamerasse, valge meik ja punased põsed kontrastiks mornile ilmele, mis otsekui noomiks meid, et vaatame seda staarikandidaatide merd, kuigi nende täht on juba kustunud või ei süttigi kunagi. Taustal seisab alkopood Ted’s Liquor lubadusega „tšekk rahaks“. Pealkirjas „Check’s cashed“ väärkasutatud ülakoma toob maa peale tagasi: tšekk on juba rahaks tehtud.
Katusel suudlevad kauboi ja staarike pakuvad kübekese lootust, mida on teistes tegelastes raske näha. Kõigel on teatraalne hõng, stseen tundub lavastatud ja kunstlik. Ometi on siin ka dünaamikat ja energiat, nii et jällegi on võltsingu ja reaalsuse piirjooned hakanud kaduma.
Kogu näitust kannab mingi ajatus ja tegelased on justkui kokku pandud tervest hulgast stiilidest ja mõjudest, mis on pärit ennekõike 1940ndatest, 50ndatest, 60ndatest ja 70ndatest.
Tuleb tunnustada julgelt kasutatud põhivärvide ilu ja piltide šikki ja elegantset väljanägemist (tihti on sellega maskeeritud nägude ilmetust), kuid kõiges selles on omajagu staatilisust, kui mitte määndumist. Prager näitab meile maailma, kus pöördutakse ikka ja jälle tagasi mineviku poole, justkui uskudes, et selle imiteerimisel saab kõik taas korda. Paljud Prageri töödel kujutatud inimesed on kinni jooksnud, püüeldes sellise elu poole, mis neile mitte kunagi osaks ei saa. Nad ei suuda edasi liikuda ja nende saatus on jääda statistideks omaenda elus, kammitsetuna soovimatusest võtta vastu peaosa mõnes teises loos, mis võiks pakkuda neile eneseteostust ja rahuldust.
Negatiivne vaade nostalgiale ilmneb kohe alguses ka Prageri lühifilmis „Mäng tuules“,1 kus esitletakse katkendit Ray Bradbury romaanist „Võilillevein“2: „Mu kallis, sa ei saa kunagi aega mõistma, või kuidas? Püüad alati olla keegi, kes sa olid, ja mitte see inimene, kes sa oled täna õhtul. Miks sa need piletikontsud ja teatrikavad alles hoiad? Need teevad sulle pärast ainult haiget“.
„Mäng tuules“ tundub olevat austusavaldus Alfred Hitchcockile, aga ka teistele meistritele, nagu Douglas Sirk, kelle „Tuulde kirjutatud“3 võib olla inspireerinud Prageri filmi pealkirja. Filmi alguses näeme meessoost nimetut peategelast mööda linna ringi sõitmas ja sattumas ridamisi pehmelt öeldes kummalistesse olukordadesse (paljud on ka aluseks näitusel eksponeeritud fotodele, nagu näiteks „Big West“), kus ta on pigem pealtvaataja kui osaline. Foori taga oodates vahetab ta kütkestava blondiiniga pilke – hitchcocklikult on keskendutud silmadele – , siis aga muutub filmi fookus ja loo keskmesse liigub blondiin.
Absurdses, peaaegu koomilises episoodis langeb blondiin läbi õhu ning satub äkki kinno, kus teda jälgib passiivne publik. Ta taandub autosse ja sõidab ära rohelisega üle valatud kaadris (viide Kim Novakile „Vertigos“4), lõputiitrite taustaks kõlab Bernard Herrmanni loomingut meenutav muusika. Osutamine vuajerismile nii mõnu kui ka vägivalla aspektist ning nostalgia tsüklilisele loomusele viitab siin kahtlemata sellele, et oleme neetud kordama igavesti minevikku.
Kuigi Prager on ennekõike fotograaf, tundub tema loomingust rääkides sobilik võrdlus filmikunstiga. Peale Hitchcocki filmide (ärgem unustagem, et vuajerism, mälu ja allasurutud ihad on seal suure kaaluga) on siin ka elemente David Lynchi loomingust. Eredad ja kerged americana-vaated paistavad esmapilgul kiirgavat rõõmu ja joviaalsust, aga pealispinna all ilmutab end karmim reaalsus, mis tundub olevat veidi nihkes. Kui aga Lynchi Ameerika varjupoole kujutis kätkeb endas vastikust, laialilammutamist ja pahelisust, siis Prager on delikaatsem. Tema fotodes on kurbust ja kaasatundmist tegelastele. Hetkekski ei teki tunnet, et Prager heidab neile nende ambitsioone ette. Pigem on kuvatud kurba paratamatust, sest enamikule jäävadki vaid nende ambitsioonid.
„Tere tulemast koju“ on kantud ka melanhoolse iroonia vaimust. Prageri tööde paljud karakterid tahavad näha ja olla nähtavad. Omal moel on nende soovid täide läinud, sest meie ju neid vaatame. Aga me näeme ka nende meigi ja riiete taha, nii et paljastub võltstegelikkuse kaitsekiht, millesse nad on end mässinud.
2. oktoobril valiti kirjandusajakirjale Värske Rõhk uus peatoimetaja. Järgmised viis aastat juhib ajakirja selle praegune kriitikatoimetaja Hanna Linda Korp.
Värsket Rõhku tutvustatakse kui „noore kirjanduse ajakirja“. Uue peatoimetaja hinnangul peakski Värske Rõhk jääma ennekõike kirjandusajakirjaks, mis toob kokku erinevad hääled, stiilid ja maailmavaated. Ta kavatseb hoida ning võimalusel tõsta ajakirja sisulist kvaliteeti, kuid algatada ka mõned uued rubriigid. Hanna Linda Korp: „Tahan kindlasti säilitada Värske Rõhu erilise positsiooni eesti kultuuriajakirjanduses: ajakiri peaks jätkuvalt olema koht, kus noor autor saab esimese tagasiside ja avaldamisvõimaluse.“ Noore autori ja lugejaskonnani jõuab hõlpsamini koostöös eesti keele ja kirjanduse õpetajate ning kooliraamatukogudega, samuti ülikoolidega.
Värske Rõhk ilmub alates 2005. aastast. Ajakirja peatoimetajad on olnud Priit Kruus, Lauri Eesmaa ja Carolina Pihelgas. Hanna Linda Korp asub ametisse 1.novembril.
Lahkunud on Toomas Niit, psühholoog, teadlane, tõlkija.
Toomas Niit lõpetas Tartu Ülikooli psühholoogiosakonna 1976. aastal ning suundus tööle Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti. Alates 1979. aastast liitus ta tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli keskkonnapsühholoogia uurimisrühmaga, saades üheks Eesti keskkonnapsühholoogia kujundajaks ja rahvusvaheliseks eestkõnelejaks. Tema eestvõttel alustati Lohusalu konverentside sarjaga, konverentsid said tuntuks ja tunnustatuks nii üle tollase Nõukogude Liidu kui ka kaugemal. Tema eriliseks kireks oli Eesti psühholoogia viimine laia maailma, algul Venemaa avarustele, hiljem ka lääne poole. Juba kaheksakümnendate lõpuks oli Toomasest saanud kümmekonna prominentse psühholoogiaajakirja toimetuskolleegiumi liige. Pärast piiride avanemist algasid maailmarännakud, õpetamine ja ühine uurimistöö kolleegidega Soomest ja Rootsist, USAst ja Kanadast, Islandist ja Austraaliast.
Pärast Eesti taasiseseisvumist oli Toomas Pedagoogikaülikoolis üks psühholoogiõppe käivitajatest, olles pikka aega ülikooli psühholoogia osakonna juhataja. Temalt pärineb tollase psühholoogia ja sotsiaalpedagoogika õppekava esimene versioon. Ta oli hinnatud lektor ja kardetud eksamineerija, aga ka tudengite lemmik, kes ühisüritustel kitarri ja hipiliku olemisega meeleolu ülal hoidis.
Psühholoogia edendamine ja selle kõlajõu tugevdamine oli Toomase südameasjaks. Pikka aega oli ta Eesti Psühholoogide Liidu president ja asepresident ning ka Eesti esindaja Euroopa psühholoogiaorganisatsioonide assotsiatsioonis.
Noorusaeg kirjandusinimeste peres tõi kaasa kirjandushuvi. Toomase poolt eestindatud Murphy seaduste viis raamatut koos eksistentsiaalsete küsimustega teemal „miks asjad untsu lähevad“ olid pikka aega eesti vaimueliidi kohvikuarutelude keskpunktis. Toomas oli viljakas tõlkija ning psühholoogia terminoloogia eestindaja. Just tema sulest on pärit „tiheliolek“ tähistamaks teiste inimeste liigsest lähedusest johtuvat ebamugavustunnet, vajadust hoida omavahel mõistlikku distantsi.
Jääme soojusega meenutama energilist ja alati tegusat kolleegi, sõpra ja kaasteelist.
Toomas Niidu ärasaatmine toimub laupäeval, 17. oktoobril kell 12 Tallinna Ülikooli aulas (Narva mnt 25).
Eesti Maalikunstnike Liidu näitus „Naine. Asenduskeha“ Tartu Nooruse galeriis kuni 22. X. Kuraatorid Tiiu Rebane ja Leila Lükko.
Läbi ajaloo on mehed mingil seletamatul põhjusel nautinud naiseks kehastumist – kas siis enda lõbustamiseks, vajadusest oma feminiinse küljega lähedasemaks saada või on tegu sajanditepikkuse karnevaliga igikestva hirmu maha surumiseks. Naiskunstnikud pole aga meheks ümberkehastumise vastu märkimisväärset huvi üles näidanud. Näitusel „Naine. Asenduskeha“ otsitakse eesti naise enesepilti ning jälgitakse naise fantaasiat kui loovat jõudu. Vastukaaluks sajanditepikkusele mehe pilgule kunstis vaatavad kunstnikud naist naise pilguga. „Freudist alates ja lähtuvalt psühholoogias postuleeritust ei eksisteeri hingelistes sfäärides midagi suvalist ega põhjendamatut,“ seisab kuraatorite Leila Lükko ja Tiiu Rebase avatekstis.
Valulik enesepeegeldus. „Naine. Asenduskeha“ on suures osas valulik eneserefleksioon. Kui psühhoanalüütikute, eelkõige Freudi ja Lacani teooriast on tuttav dominantse sugupoole (meessoo) kastreerimise lapsepõlvehirm, siis nõrgub selle näituse töödest läbi hirm jääda kinni väikekodanlikkuse magus-mõrusse kärbsepaberisse. Kas oleme ikka piisavalt head naised, et olla naised? Või äkki on keegi (mees?) meist ka selles osas parem? Lisaks naiseks olemise valule ja ilule on paljudes töödes märgata ka tugevat eneseirooniat. Kuidas paistab üks naisena sündinud kööginurgas maaliv kunstnik drag queen’ide filigraanselt valitud make-up’i ja sukatriipude taustal?
Tundub, et ajal, mil kunst on justkui meessoolt näpsatud loorber, kannavad naised seda siiski kahtlevalt, justkui kartes, et ehivad end võõraste sulgedega. Kahtlus ongi keskne mõiste, mis näituse naiskunstnikke ühendab. Ja kui järele mõelda, siis pole see üldsegi halb. Vastandudes meeskunstniku liigsele enesekindlusele võib kahtlus viia naiskunstniku teelt küll kõrvale, kuid kahtluses peitub ka uutele jahimaadele pürgivat jõudu. Näota naistes peitub Lola Tehveri, Pille Ernesaksa, Siiri Jürise, Elo-Mai Mäe, Johanna Mudisti, Maria Sidljarevitši ja teiste osalejate töödes ka osundus naiste nähtamatule positsioonile kunstiajaloos. Usaldamatus maailma ja tihti iseendagi vastu on justkui pant, et ei astuta (meeste) varem sissetallatud jalajälgedesse. Katsetamine on meetod, mida XXI sajandi naiskunstnik kahtlemata valdab. Ent ka kõige produktiivsematel rännakutel tuntakse aeg-ajalt, et ollakse kadunud või eksinud. Kuid kas pole kaotsiminek mitte tingimuseks, et end (uuesti) leida?
Freudi arvates on häbitunne naise identiteedi omadus par excellence, mis on põhjustatud genitaalide defitsiidist. Anni Liina Metsa „Melanhoolias“ kujutatud püstolgenitaalidega passiiv-agressiivne paljaste säärte ja ketsidega tüdruk näib seda kinnitavat. Seksuaalne agressioon maalil mõjub figuratiivse vaikeluna ning tekitab paralleeli tee äärde hirmutunde tekitamiseks jäetud tühja politseiautoga, mis on hoolimata sümboolsusest passiivne.
„Melanhoolia“ autor Anni Liina Mets on oma maali tagamaad kommenteerinud järgmiselt: „[—] takerdun tihti depressiooni ja otsisin motiive, kuidas seda tõepäraselt kujutada. Jõudsin pildini pooleldi läbi juhuse ja pooleldi läbi vestluste toetavate sõpradega. Minu jaoks kujutab melanhoolia ärevust ja tardumust samaaegselt. Enesesabotaaži pidevast hirmust endale nii öelda jalga tulistada ja samas võtmata midagi selle vastu ette (jalad diivanile üles visatud). Negatiivsete emotsioonide ja mõtete iseennast toitev ring. Maali võib käsitleda autoportreelisena, näitamata nägu ennast, kuna depressiooni on nagunii lihtne suvalise naeratusega varjata.“
Roosasse värvipotti kastetud naine Katrin Piile triptühhonis viib tagasi paradiisiaeda ja tõmbab peale Aadama ja Eeva ning William Telli legendi paralleele ka nüüdisaegse Apple’iga.
Kütt ja õun. Egiptuse surnute jumalast Anubisest inspireeritud maalikunstniku ja graafiku Kalli Kalde loom-naine on metsik ja vaba kui pistrik. Või on maalis „Vaikus enne jahti“ kujutatud ehk hoopiski naiskunstniku mehelik alter ego, justnagu Rrose Sélavy oli Marcel Duchampi naiselik alter ego?
Kunstniku mõlemad maalid kannavad endas hulga kunstiajaloolisi vihjeid ning esmapilgul madalmaade maalikunsti tumedate toonidega eristuv „Kütid“ on otsene austusavaldus itaalia renessansiajastu maalikunstnikule Leonardo da Vincile („Daam hermeliiniga“, 1489–1490).
Kunstnik on maininud oma maalide värvitoonide seost looduse ja aastaaegadega: „Ilmade jahenedes tekib soojuse igatsus.“ Kalli Kalde lisab, et näitusel eksponeeritud maalidele sai ta inspiratsiooni, kui luges Mia Kankimäki raamatut „Naised, kellest ma öösiti mõtlen“. Kankimäki kirjeldab isepäiseid minevikunaisi, kes ei lasknud end heidutada ühiskonna reeglitest ja ootusest. Kalli Kalde naise persoon on kunsti- ja kultuuriajalooline kollaaž, ühtaegu kütt ja kütitav.
Naine Mall Nukke lateksivahustel, fotodena näivatel maalidel „Positsioon I“ ja „Positsioon II“ tundub tugev ja isepäine, aga viibib kummaliselt keerulistes asendites. Esmalt paneb imetlema, kuidas ta küll sellised poosid on suutnud sisse võtta, siis aga tekib küsimus: miks?
Mall Nukke selgitab oma maalide tagamaad: „[—] inimesed teevad sageli endale ise raamid, kuhu hädavaevu ära mahuvad. Positsiooni saavutamine ametiredelil on sageli Pandora laegas [—] tundub, nagu said, mida soovisid. Kuid kas tasus soovida? Positsiooni saavutada üritavad naised minu maalidel on ebamugavas ja väljapääsmatus olukorras. Raamidesse surutud. Kontrolli all, nende enda tahtest.“
Kordustega ja sissetallatud mustritega palistatud Karin Strohmi „Iga pühapäeva häda“ juures on midagi äratuntavalt popilikku: Pariisi (Peterburi) Julia-rõdud, Pet Shop Boysi muusikavideote sebrad ja pühapäevased dressed to impress inimesed. Kunstnik on öelnud, et see maal peegeldab argipäeva lõputust ja lõputut pühapäeva igatsust. See on midagi, mille sisse stepihundilikult tahaks saada, et siis sealt välja pääseda. Tsiteerides kunstniku samanimelist luuletust: „Iga pühapäevane häda / Igatsus diivanite järele elutoas. / Tolmuste lambivarjude ja valguse sõõride järele / hämarduvates õhtutes. / Tagurlikkuse ja kindlate veendumuste, / Korrapäraste kõneainete järele / ruutudeks jagatud aknaklaaside … / Umbsel suveõhtul akna avamata jättes, / jäädes kümblema ühes tolmuosakestega, / tähendab jättes end kümblema enese surnud osakestega! / Mida muud igatsus on?“
Roosasse värvipotti kastetud naine Katrin Piile triptühhonis viib tagasi paradiisiaeda ja tõmbab peale Aadama ja Eeva ning William Telli legendi paralleele ka nüüdisaegse Apple’iga. „Kas naisekeha ja inimkeha üldse pole mitte diskursuse-eelsed ja soo mõiste ei teki alles diskursuse sees?“ küsib Ameerika kriitilise mõtlemisega kunstiteadlane Kaja Silverman.1 Sümboliseerides seksuaalset võrgutamist on õuna sümboolika väga vana, minnes tagasi vanakreeka jumala Dionysoseni, kes õuntega jumalanna Aphrodite armastust võita üritas. Aadama ja Eeva õuna söömisest ajendatud paradiisiaiast väljaheitmine tähistab kursi muutust ja uue etapi algust. Õun on ka Belgia sürrealistliku maalikunstniku René Magritte’i kunstikeele keskseid sümboleid. Kas (mehe) noolt, õun peas, ootav naisefiguur on objektistatud ohver, olles pelgalt „õuna ornament“?
Naiskunstnik on olemas. Olesja Katšanovskaja-Mündi töid vaadates tekib tunne, et miski varem maalitu on kinni kaetud. Lähemal vaatlusel selgub aga, et tegu on vastupidise olukorraga: kunstnik on püüdnud maalilt skalpelli ja lahustite abil maha kraapida valget unustusekihti ja taastada oma lugu. Kas unustuse valge kiht tekkis mälestuste teadlikul mahasurumisel, kui üritati kehastuda kellekski teiseks, s.t iseenda asenduskehaks?
Lõpetuseks tulen ringiga tagasi esimese maali juurde, mille detailiga sai lugu alustatud. Katrin Valgemäe kergelt groteskse pinup’iga „Köök“, mis mulle meenutab millegipärast Eduard Wiiralti 1932. aasta vasegravüüri „Põrgu“ ja ka Richard Hamiltoni 1956. aasta kollaaži „Just see, mis teeb tänased kodud nii omapärasteks, nii veetlevateks“ („Just what is it that makes today’s homes so different, so appealing?“). Kui pärin kunstnikult, kust maali idee alguse sai, selgub, et köök on koht, kus väikese lapsega kodus olev naiskunstnik oma aega koduste toimetuste ja lapse eest hoolitsemise kõrval ka maalimisega sisustab. „Kööki“ iseloomustav hamiltonlik argipäevasatiir on palistatud Wiiralti groteskiga. Koduperenaise kollane leopardisukkadest väljakasvav rihmking akrobaatiliselt püüdmas laualt libisenud pitsi, pudel baariletil sildiga „Male Tears“ ehk „Mehe pisarad“, Facebookist tuttavad naeratavad heatahtlikud kollased emotikonid, köögiriiulil säravad purgikesed kirjaga „Aspirin“ ja „Addict“ ehk „Sõltlane“ (Dior?), Chaneli mustrilised salaamivorstid ning kapiuksel nukralt alla rippuv köögirätik meenutamas rännakutel naiskunstnikule kontrastse suurte tähtedega kirjaga ainsat tõde, mida ta ealeski ei tohi unustada: „You are not lost“ ehk „Sa ei ole kadunud“.
Kuigi naiste väärtustamine kunstiskeenel on kahtlemata tõusuteel ja USA naiskunstnike muuseum (National Museum of Women in the Arts) andmetel on 51 protsenti praegustest visuaalkunstnikest naised, kinnitatakse hiljutises 2019. aasta uuringus, et Ameerika kaheksateistkümnes prominentseimas kunstimuuseumis esindatud 10 000 kunstnikust on tervelt 87 protsenti meessoost. Kui vaadelda Ühendkuningriigis näitusel esinevaid ja galeriide esindatud kunstnikke, pole olukord sealgi naiskunstnikele soodus. Pealinnas Londonis esindab tervelt 78 protsenti galeriidest rohkem mees- kui naiskunstnikke ja vaid viis protsenti esindab mees- ja naiskunstnikke võrdselt.2
1 Kaja Silverman, History, Figuration and Female Subjectivity in „Tess of the d’Urbervilles“. – Ajakirjas NOVEL: A Forum on Fiction. Köide 18, nr 1 (sügis 1984), lk 5–28.
Liivimaa tegemine kui sügavalt emotsionaalne ettevõtmine
ENN TARVEL
„Liivimaad tegemas“ on artiklikogumiku pealkiri, mis paneb hästi paika teose keskse küsimuse – XII sajandi lõpul ja XIII sajandi algul vallutatud, ristiusustatud ja koloniseeritud Läänemere kirderanniku kiire ümberkujunemise. Sealjuures on seni pööratud suhteliselt vähem uurimuslikku tähelepanu uute ja vanade struktuuride ja tegurite vastastikusele mõjule pikemas perspektiivis, mitmese koostisega ja eritekkelise ühiskonna loomisele. Nende aspektide analüüs on koguteose peamine eesmärk. Kogumik on kokku pandud kahest eri osast: esimese osa uurimused käsitlevad Liivimaa tegemist varasemal ajal, XIII–XVI sajandil, teine osa hilisema Liivimaa tegemist XV–XVII sajandil.
Kogumiku esimene artikli, Marek Tamme „Misjon ja mobiilsus: Riia piiskopi Alberti (umbes 1165–1229) reisid ja võrgustiku loomine“ teema ja põhiküsimustiku leidmine on juba iseenesest loominguline saavutus. On näidatud seda olulist ja suurt osa, mis ulatuslikul isiklikul liikumisel ja kontaktivõrgustiku mehaanilisel ülesehitamisel oli ühe uue piirkonna vallutamise ja koloniseerimise käigus. Artikkel näitab, et Liivimaa ehitati oma radadest väljaspool üles sama palju kui oma piiride sees ja seda eeskätt piiskop Alberti energia ja jõuga. Nii võib Tamm kokkuvõttes täie õigusega rõhutada mobiilsuse ja võrgustiku loomise ja kogu selle diplomaatilise panuse, mis piiskop Albert andis, üliolulist osa Liivimaa ristiretke kordaminekus.
Kui tõestusloogiliselt veenvalt ülesehitatud artiklile midagi ette heita, siis seda, et asjata on nii püüdlikult traditsionistlikult järgitud ja usaldatud Liivimaa krooniku Henriku puhtoletuslikku, kuigi kenasti ülesehitatud elulugu. Öeldu kehtib ka Rooma kontsiili usalduslikul esitamisel Henriku teksti (XIX,7) põhjal ulatuslikumat konteksti nonšaleerides. Piiskop Alberti 1207. aasta tegevuse esitamisel on nii Henriku kroonika sõnastuse (XI,4) kui ka Muntis Aunsi kirjatöö (1998) kasutamisel ebatäpsust.
Marika Mägi artikkel „Poliitilised keskused või kaubandusvõrgustiku sõlmpunktid? Eesti maalinnad enne ja pärast 13. sajandi vallutust“ seab uurimisülesandeks uue tõlgenduse andmise Eesti viikingiajale ning hilisematele maalinnadele, väites, et paljude maalinnade paiknemine kaubateedel ja nende esilekerkimine just enne viikingiaega langes kokku idasuunalise kaugkaubanduse intensiivistumisega. Järgmine suur muutus oli talviste kaubateede intensiivsem kasutusele võtmine XI sajandil. Paljud maalinnad olid seotud heade sadamapiirkondadega rannikul.
Maalinnade edasine saatus XII–XVI sajandil oli suuresti määratud nende teotsemisega rahvusvahelise kaubanduse võrgustikus. Artikli sissejuhatusse kuulub põhjalik refereering maalinnade olemust tõlgendavatest teoreetilistest lähtekohtadest (eelispositsioonilt on serveeritud keskuste teooriat ja võrgustiku teooriat). Järgnevas ei suudeta ent veenvalt näidata kaubanduslike momentide suurt suunavat mõju poliitiliste, strateegiliste jm tegurite ees või kõrvalgi. Autori ettevaatlikkust demonstreerivad sageli formulatsioonid „eeldatavasti“ jm. Tähelepanu köidab sage opereerimine sotsiaalse eliidi ning tolle maksu- ja tollitulude mõistetega, mis on nagu iseenesest esile kerkinud, ilma et see oleks kaubanduse-käsitöö problemaatikast kuidagi loogilises kontekstis kasutusele võetud.
Linda Kaljundi rõhutab oma artiklit „Vastristitud tegurina Liivimaa ristisõdades“ alustades põhimõttelist muudatust, mille ristiretkede pluralistlik definitsioon on viimastel aastakümnetel toonud ususõdade uurimisse kogu Euroopas, sealhulgas Läänemere piirkonnas. Kristlike riikide käsituses muutusid IV sajandist alates riigi õiglased sõjad aegamisi kiriku nimel ja kaitseks peetud ususõdadeks, pühadeks sõdadeks. (Kanooniline õigus keelas vallutussõjad ning sunniviisilise ristiusku pööramise, kuid legitimeeris uue koguduse ja vastristitute sõjalise kaitse paganate ja usust taganejate vastu. Lübecki Arnoldi kroonika jutustuses on selline kontseptsioon, mis pakub usku pööratuile selgesti esitatult olulise, kuigi passiivse osa.) Rahulikult loodud kirik ja vastristitud nõuavad ristisõitjate kaitset.
Liivimaa ei saa nagu Tallinngi kunagi valmis ning selle tähendust ja olemust tõlgendavad põlvkonnad, huvigrupid, aga muidugi ka ajaloolased erinevalt. Pildil Otepää linnamägi.
Kaljundi esitab oma originaalse loomingulise panusena mõtte, et vastselt pööratud pärisrahvad olid tihedasti hõivatud Liivimaa ristiretkedes, mitte ükspäinis toetajatena, vaid osalistena sõjakäikudes, ja et neil oli oluline osa kristlikus sõjapidamises. Vastristitutest sõdalaste tähtsus ja funktsioonid ristiretkede ideoloogias pole pälvinud palju tähelepanu. Artikkel uurib vastristitute esinemist XIII sajandi ristiretkedes ja miks vastristitud kerkivad Liivimaa ristiretkedes esile ning saavutavad äkki sellise väärtuse. Esitatud on väide, et järsk pööre kroonikakirjutuses avalduvat eeskätt varastes kroonikates, mis omistavad vastpööratuile tähtsa, kuid passiivse osa misjonitöö objektidena ja paganate ohvritena. Liivimaa kroonikate ajalist erinevust pole arvesse võetud ning vastristitute prominentse rolli tõestamist ei ole, nagu ka mitte mingit uut mõtet või informatsiooni.
Autor vestab hoopis hoolikalt 1208. aasta sündmustest, mis näitavad latgaleid puhtsõjaliste liitlastena, kusjuures pikad tsitaadid Henriku Liivimaa kroonikast ei anna mingit sisulist lisa. Hiljem (1227. aastani) on artiklis harva rõhutatud vastristitute erilist osa, hoopis liivlaste ja latgalite kaasahaaratust retkedel. Liivimaa sõjavägi (Riia ristisõitjad ning äsja usku pööratud) on Henriku kroonika käsitluses rõhutatult üksmeelne, eristades lahingustseenides sakslasi ja vastristitud sõdalasi. Henrik kirjeldab sõjaväe organisatsioonilist ülesehitust sõjameeste etnilise päritolu järgi, aga eelkõige just sõjatehniliste omaduste järgi. Henrik nimetab vastristituid ainult liitlastena (mitte ristisõitjatena), kes pole ristimärgi võtmisega ega vandega seotud. Liturgia (mis niigi suuresti seotud lahingueelsete taktikaliste küsimuste lahendamisega, resp. saagi jaotamisega) on sel sõjaväel ühine. (Teisiti pole ju mõeldavgi – keiser Nikolai Aleksandrovitši Vene armeeski teostati lahingueelsed tseremoniaalsed matusetalitused polkude, mitte usutunnistuste kaupa.) Ristiusku pööratute eestkostmine, nende ilmaliku rõhumise kriitika oli sisepoliitiline, suunatud Mõõgavendade vastu.
Artikli järeldustest ei saa aru, mis määral muutunud lähenemine äsja usku pööratutesse kajastab ristiretkede ja misjonitöö taasmõtestamist ja missugusel määral kajastab ümberkujundusi ristiretkede ja ristiusku pööramise organisatsioonis. Autor ise nendib, et tugeva rõhu panemine ristiusku pööratuile kui kvaasi-ristisõitjatele on Liivimaa ristiretkede ja Henriku kroonika eripära. Liivimaa vanema riimkroonika peamine suundumus usku pööratute käsitlemisel on aina nende (liivlaste, latgalite) liitlase rolli kangelaslikkuse esiletoomine. Henriku Liivimaa kroonika ja Liivimaa vanema riimkroonika kui kahe hoopis eri aegadel ja eri asjaoludel tekkinud allika kõrvutamine ja vastandamine ei anna mingit täiendavat seletust.
Ei tarvitse hakata endale ette kujutama, et aktuaalsusele ja moodsatele uurimissuundadele orienteeritud käsitlusviis muudab mingi kirjatöö iseenesest teaduslikuks. Käsitlust, mis millegipärast hoidub kramplikult autoripoolsete hinnangute andmisest, omapoolsest analüüsist, vältimaks nimelt ärevuse tekitamist ja tülide allikate loomist, ei saa sellepärast veel nimetada rahvusvahelises teaduses kaasarääkivaks. Selleks on ikkagi vaja mingisugustki loomingulist, uurimuslikku panust, mitte lihtsalt lähivaateliste, lokaalsete lähtekohtade asendamist paljasõnaliste n-ö rahvusvaheliste vaatekohtadega.
Kaasatöötamiseks või vähemalt kaasarääkimiseks rahvusvahelises ajalooteaduses on tegelikult avarad võimalused. Tsaristlikul Venemaal oli kõrgesti arenenud nn üldajaloo uurimine. Kes ajalooharrastajatest ei tunneks Karejevi, Vinogradovi ja veel nii mõnegi nime. Ja seda tolleaegse arhiivitöö taseme tingimustes. Eesti ajaloolasedki võiksid kaalutleda, kas tasub rahvusvahelisi teadusloorbereid otsida ainuüksi kodumaise ajalookäsituse euroopastamise ürituses.
Wojtek Jezierski alustab oma artiklit „Emotsioonidepoliitika ja empaatiamüürid 13. sajandi Liivimaal“ provokatiivse lausega, et emotsioonide uurimine näib olevat mitte oma kohal raamatus, mis on pühendatud keskaegse ja varauusaegse Liivimaa kujundanud tegurite, institutsioonide ja võrgustike sotsiaalsele vastastikusele toimele. Samas lõpetab ta oma artikli tõdemusega, et Liivimaa tegemine, vaatamata sellele, et see hõlmas tegureid, institutsioone või terveid võrgustikke, oli sügavalt emotsionaalne ettevõtmine.
Liivimaa usule pööramise ja koloniseerimise protsessid XIII sajandil kujundasid kestvad sidemed kohaliku rahvastiku ning saabunud misjonäride, asunike ja ristisõitjate vahel ja vormisid mõlema rühmitise usulist ja etnilist identiteeti. Sellepärast on uurimistöös süvenev kompleksne emotsioonipoliitika arvestamine ja kaasahaaramine vältimatu. Artiklis on viljakalt rakendatud omalaadset induktiivset meetodit, koostades kahest uurimisallikast (Henriku Liivimaa kroonikast ja Liivimaa vanemast riimkroonikast) kogutud selgesti afekte ja emotsioone väljendavate sõnade loetelusid. Nii on statistiliselt välja sõelutud nii rõõmu kui lohutust sisaldavate mõistete rühmad ning see võimaldab nende edasist kvalitatiivset ja kvantitatiivset töötlemist. Väga hinnatav asjaolu on, et autor oma analüüsis on osanud nõtkelt eristada ja oma kohale seada põhiallikad, kaks eri aegadel ja erinevatel motiividel tekkinud kroonikateost.
Anti Selarti artikkel „Maa annetamine kirikule. Topos legaalse argumendina 13. sajandi Liivimaal“ demonstreerib, kuidas ristivallutus tõi kaasa olulised muutused varanduslikes ja õiguslikes suhetes. Selart jälgib kirikule XIII sajandi Liivimaal tehtud donatsioone säilinud originaalse või kaudselt edasi antud ürikuainese alusel. Balti ristiretkedes valitses põhimõte, et see, kes oli ristinud rahva (territooriumi), oli see, kes võis seaduslikult valitseda ja maksustada; see oli iugum Christianitatis’e aade. Juba issand Jehoova oli andnud Aabramile ja tema soole kogu kaananlaste, emorlaste, preislaste ja paljude teiste rahvaste (kel olid ju oma jumalad) maa, just nagu oleks temal olnud selleks mingi eriline õigus. Samuti ei tõstatatud küsimust, mis õigusega jagasid paavst või keiser valdusi, mis neile ei kuulunud. Kiriku varandust kaitses kanooniline õigus. Selline olukord eeldas, et territoriaalvõimu legitiimsust oli igal võimalikul juhul vaja kinnitada ürikuga, kus püüti vältida fiktiivseid tehinguid ja leida õnnestunud õiguslikke aluseid. Territoriaalsetes vaidlustes oli sagedane argument, et kohalik (n-ö pärismaine) vürst või pealik oli valduse kunagi annetanud. Selart arutleb õige mitme XIII sajandi donatsiooni õigusliku külje üle.
Võiks ehk märkida teatud nihkeid autori suhtumises XII-XIII sajandi Liivimaa sotsiaalsetesse suhetesse. Selart märgib (lk 143), et sõjaline vallutus polnud ainus vahend äsja omandatud võimu konsolideerimiseks, kuna „vallutajate, ristisõitjate“ ja „kaitsjate, pärismaalaste“ kollaboratsioon ei olnud ebatavaline juhtum, kohalikud juhid ja kogukond sõlmisid lepinguid ning pärismaalaste salgad olid uute valitsejate oluline sõjaline jõud. 2012 ilmunud „Eesti ajaloo“ II köites refereeris arheoloogiateadlane Heiki Valk koos Anti Selartiga rahvusromantilist põhjendamatut hinnangut kohaliku päritoluga läänimeeste 4–10-protsendilisest osast Põhja-Eestis 1240. aasta paiku, rääkimata Saaremaast ja Läänemaast, kus vasalkond olnuvat Jüriööni suures osa kohalik.
Artiklikogumiku teise, seitse kirjutist mahutava osa, mis on pühendatud juba valmis tehtud Liivimaa edasise nikerdamise käsitlusele XV–XVII sajandil, teosesse kaasahaaramise põhjendamiseks on vähimagi kahtluseta olnud õige palju mitmesuguseid kaalutlusi ja argumente. Paraku ei pääse muljest, et kahe osa kokkuliitmine on kuidagi kunskoppi.
XV Eesti kammerkooride festival 10. – 11. X Tallinna Õpetajate Majas, Niguliste muuseum-kontserdisaalis ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias.
Konkursi õnnestumises mängivad ikka kaasa sisukas interpretatsioon, vähe esitatud repertuaar ja üllatusvõitjad. Kui festivali esimese konkursipäeva lõpus oleks grand prix’ võitja asjus sõlmitud kihlvedusid, siis oleks nii mõnigi kukkur hingamispäeva pärastlõunal kopsakamaks saanud. Musta hobusena traavis peavõidule Tallinna Kammerkoor (dirigent Heli Jürgenson), kelle pääsemine oma kategooria kolmandalt kohalt grand prix’ vooru tuli meeldiva tõigana.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean aga alustama sellest, et kevadel jäi XV Eesti kammerkooride festival koroonapuhangu tõttu ära. 28 koori pani ajutiselt noodimapid külmiku otsa ja hoidis laulmisest distantsi. Osa küll püüdis muu digielu kõrvalt ka e-koorilaulu harrastada, kuid üldine hangumine andis endast märku igas kooriliigis ning nii mõnigi koor ei elanudki juhitavat hingamist üle.
Seda võimsam oli festival, kus 18 koori otsustas ettelaulmisele panustada. Seitsmes kategoorias oli osalejaid koolikooridest poolprofessionaalideni, festival oli täis innukat interpretatsiooni ja kohati tuli ette väga komplitseeritud repertuaari – sellise naudinguga pole eesti laulja ammuilma konkursilaval esinenud kui nüüd. Aeg-ajalt kasvas aga vaimustus rinnus nii suureks tuhinaks, et õpetajate maja laelühtrid hakkasid hoiatavalt klirisema. Ei tea, kas ettelaulmisärevusest, ruumi akustikast või lihtsalt võimetusest laulda vaikselt, kuid koorid kõlasid tõepoolest valjult.
Üldiselt kordus vana muster: kellel on probleeme olnud, neilt sai neid uuesti kuulda. Osaliselt osaleti vales kategoorias, mõni kava ei sobinud konkursile ning oli näha, et pikem paus on kooride stabiilsust murendanud. Kuid lauldi kavasid barokist nüüdismuusikani, kohustuslikud teosed olid üsna keerukad, laval oli palju ilu ja juhtus mõnda muudki, ja ikkagi olid kõik rahul. Sest kõik oli päris!
Koorimuusikas on väga tähtis täpne intoneerimine, laulu sisu mõistmine, teksti diktsioon, ansambliline tasakaal, üldine musikaalsus, lavaline veetlus ja usalduslik side dirigendiga. Esitatava repertuaari kõrval tuleb luua ka kava terviklikkus.
Kõige rohkem rõõmustasid koolikoorid südide ja musikaalsete etteastetega. Tallinna prantsuse lütseumi siiras Pärt Uusbergi „Mis on inimene“ esitus on arvatavasti selle teose uue hingamise alguspunkt, sama koori lauldud Mart Saare „Jaani hobu“ mõjus pööripäevaliku sõnajalaõie otsimistuhinana. Tallinna inglise kolledži neidudekoor (kaunis loomulik laulmismaneer) ja Pärnu muusikakooli neidudekoor (väga ilusad fraasikujundused) oleksid pidanud joonistama oma kavasse rohkem karaktereid.
C-kategooria kooridest jäid kõrva segakoori August07 hoolikad laululõpud. Paaris kohas oli küll mõningane häälestuse ebakõla, aga see tekitas südames soojuslaine nagu kohtumine veidi häälest ära harmooniumiga. Maksu- ja tolliameti segakoor Peale Viit kriipis kõrva rohkem, kui oleks tohtinud: igati parimas eas koorilauljad vajavad kindlasti hääleseadet ja ka mõttemudeli muutust, et ei oldaks laval nii ametliku olemisega. Nõmme noorte naiste koor Kevad lõi lava lehte: peamiselt peast laulvad noored naised olid hoolitsetud vokaaliga, toon oli meeldivalt voolav ja sillerdav ning lauljate naeratused võitmatud. Kevade dirigent Õnne-Ann Roosvee pälvis konkursil parima dirigendi eripreemia.
B-kategooria on alati kui issanda loomaaed, seegi kord oli rikkalikult kõike, mida hing ihkab. Saaremaa kammerkoor Eysysla tundus kohati laulvat mitmes helistikus korraga, ent nende vene rahvaviisi lopsakas tõlgitsus tõi koorile eripreemia. Rae kammerkoori dirigent juhatas kogu kava peast ja see on aastakümnete pikkuse konkursikogemusega Tiia-Ester Loitme sõnul ainumõeldav. Ent selle koori juures jäi mulle silma ainult üks laulja, kes naeratas. Ülejäänud olid maru tõsised. Ometi paranevad naeratusega laulmisel nii intonatsioon kui ka vokaali värv. Kohustuslik laul (Maria Kõrvitsa „Milline päev, milline öö“) ei tundunud armastuslaulu moodi mitte üks teps. Nikolai Kedrovi „Meie Isa“ oli püüdliku artikulatsiooniga, aga oleks saanud olla veel hillitsetum. Üldmulje siiski „pole viga“ ja koori arhiivi jääb kinnitusena teise koha diplom.
Viljandimaa Kammerkoor, kes pälvis kategooria esikoha, oli lihtsalt maagiline. Dirigent Kadi Ritsing oli kui transis: iga häälekene, silbikene ja fraasikene vormus tema keha kaudu. Kui kohustuslikus laulus leidus lapselikke süütuid nostalgiavärve, siis Cyrillus Kreegi teos jäi siiski kohati liigvaljuks ja pateetiliseks. Ka Alo Ritsingu „Talveõhtu metsas“ võiks olla akvarell päikeseloojangust selmet söejoonistus. Otsige võimalusi vaikselt laulda! Koori hääleseadja Triin Ella õpetussõnad kostavad laulmisel igati kenasti.
Meestelaulu esindas konkursil Akadeemiline Meeste Lauluselts, aga mehed – nagu elus ikka – tegelesid rohkem tehnilise poole ja rütmiga: lüürika Pärt Uusbergi kohustuslikus laulus „Mis on inimene?“ ja Tuudur Vettiku „Kuus“ jäid pisut mehaaniliseks. „Kuud“ ongi tohutult keeruline esitada, siin on lugemata arv tahke, mida vaja jälgida – et vokaal ei läheks metalseks, hingamine oleks pehme ja – mis peamine – et ei kiirustataks.
A-kategoorias oli tulevärk. Siin pandi mängu kõik, mida osati ja natuke ka seda, mida ei osatud. Nooruke kammerkoor Encore alustas musitseerimist juba enne teost, tipphäälestus oli juba Auftakt’i ajal. Hingamisele näikse nad üldse suurt tähelepanu pööravat ja selles on neid loetud kuud aidanud EFK laulja Karin Salumäe. Tulemus on väga ilus: pole ühtegi katkevat fraasi, toeta lauset ega juhuslikku sõna. Toon on hoolitsetud ja nooruslik, kuid mitte lapselik. Häälerühmadel on oma kindel tämber, mis kokku lauldes sirutub lõhnavaks buketiks. Kohustuslikus laulus (Tõnu Kõrvitsa „Canticle of the Sun“ ehk „Päikeselaul“) oli taotluslikku gosplihõngu, mida mahendas Dobrinka Tabakova tänapäevamuster. Kava varajase muusikaga lõpetades nauditi muusikat südamest.
E STuudio noortekoor ajab publiku kihevile enne, kui nad lavale lastakse – niivõrd on koori peadirigendi Külli Lokko koostatud kavad inspireerivad ja kordumatud. Nii ka seekord. No milline vokaal, miljonivõit! Värelev, sädelev, paindlik, ühtlane – oh, kirjeldamatu. Laulud lauldi peast ja täpselt dirigentide (teine dirigent Eliisa Sakarias) käe järgi. Kohustuslik Tõnu Kõrvitsa teos oli erinevalt eelmainitud koorist pisut britilikumalt kargem, kuid väga loovalt esitatud. Kui Cyrillus Kreegi „Talvise õhtu“ puhul olekski tahtnud natuke rohkem laulu sisule mõtlemist – kuidas need reed mööda lumekrudisevat teed all kuuvalgust ikkagi liiguvad –, siis kava viimane number, Michael Ostrzyga „Iuppiter“, oli puhtalt bikiinivoor: esitleti kõiki oma tugevaid külgi. Teatraalne lõpp võttis viimasegi ettekujutuse selle koori võimete piiride kohta.
Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor tuli lavale sammudes, mis ei lasknud kahelda: meie ei tule siia nalja tegema. Nii ka oli. Knut Nystedti komplitseeritud „Mary’s Song“ tõmbas kohe algatuseks lõõtsa laiali ja andis pildi naiseliku energia ürgsest jõust. Häälerühmadega on tehtud suurt tööd, ühtegi n-ö unustatud nooti enesele ei lubata, toon on selge, ent liiga vali. Kreegi „Ma tulen hilja“ tõlgitsus oli mulle ootamatu, kuid Alo Ritsingu loo „Laul Jakobile“ demonstratiivne lorilaulumaitseline esitus jättis dirigent Edmar Tuule väljendusrikka käe all pähe keerlema vana ütluse, et ega mehele ei minda, mees võetakse.
NUKU koor teeb alati teatrit ja Karl Tipu teos „Miniatuurid“ oligi neile kõige sobilikum – selle eest saadi eripreemia. Lauludele oleksin aga soovinud paremat lõpetamist ja teoste vahele antagu natuke aega: rabistamine kandub edasi lauljatele, kannatavad sisseastumised ja vokaaltehnika ning üldmuljesse lisandub korpulentsust. Cyrillus Kreegi „Ringtantsulaul“ muutuski liiga pingutatuks, aga küll tullakse tantsule ka hea sõnaga kutsudes.
Veronika Portsmuthi Kooriakadeemia kammerkoor esitas repertuaari, mis kuulub professionaalide valdkonda: mitmele koorile kirjutatud Samuel Scheidti teos ja Einojuhani Rautavaara on selle tõestus. Patrik Sebastian Undi „Nüüd õhtu on“ tõi mulle aga meelde, kui rääkisin ühelt valjult kontserdilt tulles mitu tundi kõva häälega – ometi on ju õhtu ja vaikus on kuldne. Pole kahtlustki, et koori tegutsemises on suurt ambitsiooni, tööd tehakse teemasse sügavuti minnes. Dirigent pole kunagi varjanud oma armastust nüüdismuusika vastu ja see sobib temanimelisele akadeemiale hästi.
Tallinna Kammerkoor jättis oma kategoorias esinedes mind jahedaks. Jah, sümpaatne sooritus, tark dirigent, võimekas koor. Eksimus Cyrillus Kreegi laulus „Kuula, valgusest imelist juttu“ ja suhteliselt lakooniline Rasmus Puuri „Me hoiame nõnda ühte“ said armu, kui kõlas Charles Villiers Stanfordi muusika – nostalgiahetk mäletamaks ammu laulnud kooride esitluslaadi – hõng, milles ma ei näe midagi halba. Välk tabas mind aga siis, kui Tallinna Kammerkoor osutus oma kategooria kolmanda koha omanikuna grand prix’ voorus osalejaks.
Ja see polnud ainus üllatus! Järgmisel hommikul oli EMTA kontserdisaalis grand prix’ voorus kogu kaardipakk segamini ja pasjanss laoti hoopis teisiti. Kui E STuudio kammerkoori Achilleuse kannaks osutus ootamatult Arvo Pärdi „The Women with the Alabaster Box“ ehk „Naine alabasternõuga“ ja kammerkoori Encore esituses Mart Saare „Miks sa nutad, tammekene?“ oli ehk liiga museaalne, siis tõusis laval esile Tallinna Kammerkoor – mõtestatult ja mingisuguse vabanemistundega lauldes. Üleni nauditav. Niisiis ei olegi ime, et lõpuks kuulutati lõikustänupühal just nemad festivali grand prix’ võitjaks.
2020. aasta suvel ilmus Eesti Teadusagentuuri projekti IUT 18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis“ ühe lõppresultaadina ingliskeelne artiklikogumik „Making Livonia“. Projektipõhise kogumiku ilmumine on viimase aja kasvavalt projektikeskses (humanitaar)teaduskeskkonnas saanud üha tavalisemaks ning kahtlemata on sellega seotud nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte.
Ühest küljest on kindlustatud hõlpsasti leitava ning temaatiliselt seotud teabe üsna regulaarne avaldamine ning teadlase vaatevinklist aitab see kaasa väga vajalike publitseerimispunktide omandamisele (Eesti Teadusinfosüsteemis ehk ETISes on see kogumik saanud kõrgeima võimaliku klassifikaatori 3.1 osaliseks). Teisest küljest võib kogumike valmimisega tihti kaasnev üsna range ajakava kaasa tuua ka liigse kiirustamise, mistõttu ei pruugi autor alati jõuda teemasse niivõrd süveneda, kui soovinuks. Selliste kogumike puhul on seega võimalik saavutada hea resultaat nende teemadega, mida on juba varem põhjalikult uuritud, näiteks doktoritöö raames (sellel põhinevad artiklid on ka kõnealuse kogumiku parimate hulgas).
Niisuguse kogumikuga seoses võib kerkida küsimus, kas ja kuivõrd on seal põrutavalt uut. „Making Livonia“ ehk Liivimaa tegemine näib eelkõige viitavat XIII sajandi ristisõdade ja vallutuste ajale, mida käsitlevaid kogumikke on viimastel kümnenditel ilmunud omajagu, nagu tõdevad sissejuhatuses (lk 1) ka kogumiku toimetajad. Siiski ei tule karta, et on takerdutud ainult vallutusperioodi: eesmärgiks on võetud pikk perspektiiv ehk Liivimaa tegemise või kujunemise lugu XII kuni XVII sajandini. XIII sajandi I poolega on otseselt seotud viis neljateistkümnest artiklist ehk sisupeatükist, sellele eelnenud ajale on keskendutud ühes, viies on vaadeldud uurimisobjekti mitme sajandi lõikes, kahes on keskmes XVI ning ühes lausa XVII sajand. Ei ole jäädud ka kitsalt Liivimaa ehk Eesti ja Läti piiresse, vaid kaasa on tõmmatud kogu Läänemere-ruum, eelkõige Põhja-Saksamaa ja Põhjamaad, enamasti küll Liivimaaga tihedalt seostatuna. Üsna mitmekesine on ka autorkond: koos kokkuvõtva lõppsõna kirjutanuga on 15 isiku seas üheksa eestlast, kaks soomlast, üks lätlane (kes, tõsi küll, on pikemat aega töötanud ka Tallinnas), üks (Rootsis töötav) poolakas ja üks šotlane. Esile võib tõsta ka interdistsiplinaarsuse: autorite seas leidub ajaloolasi, kunstiajaloolasi, arheolooge, aga ka numismaatik.
Seda teades võib enne kogumiku kättevõtmist tekkida teistsugune mure: kui teose haare on niivõrd lai ja mitmekesine, kas pole see teos ehk sisu poolest liialt laialivalguv ja dissonantne? Selle vältimiseks on esiteks kasutatud ühesugust metoodikat, mis selgub juba pealkirjast, mille kohaselt käsitletakse võrgustikke ja tegutsejaid. Võrgustikuanalüüs, mille käigus kujustatakse inimestest ja mitte-inimestest (non-human) tegutsejaid, nähtusi, protsesse, objekte jms ämblikuvõrguna ühendavad võrgustikud, on viimase aja ajaloouurimustes tihti kasutusel abivahend. Õigel rakendamisel on see paindlik ja kasulik tööriist ning seda on teose sissejuhatuses huvilistele põgusalt ka kirjeldatud. Teise ühendava joonena asetuvad kogumiku kõik artiklid Liivimaa kujunemise konteksti, mis on selle teose vaates järjepidev ja ühtlasi lakkamatult muutuv protsess: Liivimaa ei saa nagu Tallinna linngi kunagi valmis ning selle tähendust ja olemust tõlgendavad põlvkonnad, huvigrupid, aga muidugi ka ajaloolased erinevalt.
Siinses lühiülevaates artiklite sisust olen need jaotanud üsna meelevaldselt, kuid enda arvates siiski sobilikult temaatilistesse rühmadesse. Mitu autorit on valinud kas isiku või väikese grupi (näiteks perekonna) keskse lähenemise. Marek Tamm on käsitlenud (I ptk) piiskop Alberti mobiilsust ja suhtevõrgustikku, andes kontsentreeritud ülevaate Liivimaa ristisõdade aja tõenäoliselt kuulsaima persooni ettevõtmistest. Ühtlasi saab aimu, miks ja kuidas sai üks suhteliselt tagasihoidliku päritoluga, ent laialdaste kontaktidega isik olla siin kandis uute ja püsivate võimustruktuuride rajajana edukas. Anu Mänd vaatleb seevastu (XII ptk) XVI sajandi Tallinna suurkaupmehe Hans Vianti testamendis kajastuvaid isiklikke, poliitilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi kontakte ning temale kuulunud hoonetes ja esemetes väljenduvat kuvandit, mis annab hea pildi eduka hansakaupmehe sotsiaalsest miljööst ja mentaliteedist.
Ivar Leimus tutvustab (XIII ptk) mündimeister Paul Guldeni seikluslikku elukäiku Liivimaa sõja aegses Läänemere-ruumis. Ühtlasi avab see üldistatult mündimeistrite üsna tähtsa rolli toonastes Põhja-Euroopa linnades. Huvitav on ka Ilkka Leskelä artikkel (XI ptk) Turu saarestikus tegutsenud Skalmide kaupmeheperekonna üle Läänemere ulatunud haardest ja kaubandustegevusest. Tugeva mentaalse jälje jätsid nad maha eelkõige Turu lähistele, ehkki Skalmide edulugu osutab ühtlasi tõsiasjale, et ka hiliskeskaegses Läänemere-kaubanduses võisid edu saavutada perifeersematestki piirkondadest pärit suguvõsad, juhul kui suguseltsi liikmed, hõimlased ja sõpruskonnad tegutsesid ühiselt.
Mitmes artiklis on võtmepositsioonil institutsioonid. XIII sajandi kirik on kesksel kohal Anti Selarti käsitluses kirikule tehtud annetustest XIII sajandi Liivimaal (VI ptk). Ilmneb, et neid kasutati võimustruktuuride kindlustamiseks ja sissetuleku tagajana, aja möödudes aga üha enam ka instrumendina kohalike poliitiliste jõudude omavahelises võimuvõitluses. Juhan Kreem (VII ptk) on vaadelnud Saksa ordu Liivimaa haru liikmete mobiilsust. Ta tõstab muu hulgas esile orduliikmete roteerumise tõttu XIII–XIV sajandil kujunenud tihedaid sidemeid Liivimaa, Preisimaa ja Püha Rooma keisririigi põhialade (Saksamaa) vahel.1 Ülevaade on kahtlemata asjatundlik. Vaid üks väide näib liialt kategooriline: nimelt, et alamaadliku poja puhul olnud riigivürstiks saamine keisririigi tuumikaladel välistatud, kuigi Liivimaal oli see võimalik (lk 161). Võib nõustuda, et siinmail tegutsenud alamaadli võsul võis olla valitsejaks tõusta lihtsam kui Saksamaa vaimulikel territooriumidel (kõige jõukamate Saksa vürstkondade etteotsa polnud alamaadlike poegadel kindlasti asja), kuid päris võimatu polnud see sealgi. Mitmed hiliskeskaegsed ja varauusaegsed piiskopid pärinesid alamaadli seast ning sama päritolu olid kuni XVI sajandi lõpuni kõik Saksa orduharu meistrid, kes olid 1494. aastast ka riigivürstid. Gustavs Strenga on vaadelnud (X ptk) Liivimaa tsistertslaste mälestamiskultuuri, mis oli hiliskeskajal kahtlemata oluline teema. Lahkunud liikmete meenutamine oli just vaimulike asutuste identiteedi üks lahutamatuid osi ning sidus siinsed tsistertslased tihedalt kogu ülejäänud orduga eelkõige Kesk-Euroopas.
Suure osa artiklite keskseks objektiks on mõni tekst või lausa tekstikorpus. Kahes artiklis ei ole pääsetud üle ega ümber Eesti ja Läti varase ajalookirjutuse pühast graalist, Henriku Liivimaa kroonikast. Linda Kaljundi (IV ptk) käsitleb neofüütide ehk vastristitute kujutamist eelkõige just Henriku kroonikas. See on kahtlemata oluline teema, kuna nende sõjalise ja majandusliku toeta oleks piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu üritus üsna kindlasti luhtunud ning kahtlemata oli neil ka keskne roll kiriku edusammude propageerimisel. Artiklit lugedes tekkis aga küsimus, kas poleks saanud teemat käsitleda ehk avaramalt, kaasata Henriku kroonika kõrval muidki sellesarnaseid allikaid ning vaadelda lähemalt ka eestlastest neofüütide rolli. Neid teemasid on küll artikli lõpus möödaminnes mainitud, kuid loodetavasti saab tulevikus neist juba pikemalt ja põhjalikumalt lugeda. Wojtek Jezierski (V ptk) on võrdlevalt luubi alla võtnud Henriku kroonika ja Liivimaa vanema riimkroonika, käsitledes emotsiooni- ja empaatiapoliitikat. Mõlemas teoses leiduvate terminite kvantitatiivne ja statistiline analüüs on Liivimaa kontekstis kahtlemata uudne, nagu ka tema järeldus, et Henriku kroonika meelestatus on paganate suhtes märksa sallimatum kui vanema riimkroonika oma, ehkki tema näib olevat pakkunud paganatele võimalust ületada eristuse „meie“ ja „nemad“ lõhe ning saada heaks kristlaseks (teema seostub otseselt Kaljundi artikliga).
Tiina Kala on võtnud (VIII ptk) vaatluse alla Tallinna XIII–XIV sajandi käsikirjafragmendid, mis viitavad vahest üllatavaltki aktiivsetele sidemetele siinse piirkonna ja toonase Euroopa intellektuaalsete keskuste, näiteks Pariisi vahel. Kirjakultuuri alla võib paigutada ka Tapio Salmineni käsitluse (IX ptk) Tallinna raekirjutajate ametkonna tekkimisest ja kujunemisest keskaja vältel, eelkõige XIV–XV sajandil.
Ilmneb, et aja jooksul professionaliseeruti. Järeldus käib ühte jalga arusaamaga, et keskaja lõpus leidis aset kirjaliku asjaajamise kiire paisumine, eriti just linnakantseleides. Nõnda võis kirjutaja ja eriti raesekretäri koht keskaja lõpuks olla üsna prominentne. Seda ei ole ära põlanud näiteks ka Tallinna ja Saare-Lääne toomhärra Christian Czernekow, kes tõusis sekretäri ametist Tallinna piiskopiks (1513–1514).
Kolmes artiklis on kasutatud tavapärase tekstikeskse uurimise kõrval ulatuslikult ka teistsugust metoodikat. Kersti Markus rõhutab oma artiklis (II ptk) eelkõige XII sajandi Taani eliidi ristisõjavaimsust ja -vaimustust, mis olevat leidnud otsese väljenduse Jeruusalemma Püha Haua kirikust eeskujuks võetud ümarkirikute püstitamises. See vaimsus olnud ka otsene ajend Taani jõudude maabumisele Tallinnas 1219. aastal ja sellele järgnenud Põhja-Eesti hõivamisele. Ühtlasi olevat kogu asjale andnud koherentse vormi Hvide ülikusuguvõsa laiaulatuslikud sugulussidemed, mis ulatusid ka Rootsi ülikute sekka.2 Marika Mägi on pakkunud (III ptk) välja uue oletuse, et paljud XII–XIV sajandi Eesti muinaslinnused võisid olla olulised eelkõige kaubanduslikult. Sealjuures on ta läinud mõne asula kaubandusliku kaalu rõhutamisega liiga kaugele. Näiteks ei saa nõustuda väitega, et XIII sajandil rajatud Vana- ja Uus-Pärnu linn polnud poliitilised keskused (lk 65). Hoolimata tõigast, et soodne asukoht kaubateedel mängis nende puhul kahtlemata rolli, olid mõlemad siiski rajatud poliitiliste keskustena: Vana-Pärnu oli Saare-Lääne piiskopi residents (12 aastat, kuni leedulased linna 1263. aastal maha põletasid), Uus-Pärnus oli aga algusest peale kesksel kohal ordulinnus.
Teose viimases peatükis (XIV) on käsitletud Tallinna varauusaegsete jõukate kodanike elamute kunsti- ja arhitektuuriprogrammi, mis sõltus nii nende kaubareisidel nähtud uudsetest lahendustest, naabrite eeskujust kui ka ühiskonnas valitsenud seisusekohastest normidest.3 Kahtlemata avaneb kõnealuses teoses Liivimaa ühiskondlike, poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste aspektide märksa värviküllasem palett, kui siinses lühiülevaates oli võimalik välja tuua – suurele osale neist on osutanud Alan V. Murray kokkuvõtvas ülevaates teose lõpus.
„Liivimaa kujunemine“ on igal juhul huvitav ja mõtlemapanev teos, mille lugemist võib soovitada kõigile siinse kandi vanemast ajaloost huvitatuile. Ühtlasi pole kahtlust, et Liivimaa vaatlemine ajas on viljakas tegevus, niisiis võiks sellesarnaseid teoseid ilmuda veelgi. Näiteks võiks võrdlevalt käsitleda ehitustegevust, (re)konstrueerimist, leiutamist Liivimaal ning eelkõige selle tõlgendamist tekstides, alates keskaegsetest kroonikatest ja ürikutest uusaegsete tekstide ning hiljutiste ja praeguste kujutustega ajaloos ja kirjanduses. Sel teemal on ilmunud üksikuid uurimusi ja lühemaid ajajärke või kitsamaid valdkondi haaravaid käsitlusi, kuid XIII–XXI sajandit interdistsiplinaarselt hõlmav teos puudub.
1 Liivimaa orduharu mobiilsust oleks kindlasti tarvilik käsitleda ka märksa pikemas ja üksikasjalikumas formaadis, miks mitte raamatu kujul. Tegelikult vääriks seda terve orduharu ise, kuna Bernhart Jähnig on oma põhjalikus teoses „Verfassung und Verwaltung des Deutschen Ordens und seiner Herrschaft in Livland“ (Berliin 2011) keskendunud vaid selle valitsemis- ja halduskorraldusele.
2 Lähemalt on Markus käsitlenud seda temaatikat oma vastilmunud monograafias „Visual culture and politics in the Baltic Sea region, 1100-1250“ (Leiden, Boston 2020.
3 Põhjalikumalt on sama temaatikat käsitlenud Kodres oma eesti keeles ilmunud teoses „Esitledes iseend: tallinlane ja tema elamu varauusajal“ (Tallinn 2014).
