Loovisikutele maksti kriisitoetusi 4,3 miljoni euro eest, viimasteks väljamakseteks tuleb lisaraha
Kultuuriministeeriumi kriisipaketist sai loometoetuse 960 vabakutselist loovisikut. Loometoetuste eelarve on nüüdseks ammendunud, kuid ühekordse leevendusena lisandub toetuste maksmiseks veel 110 000 eurot, et rahuldada osaliselt ka pärast vahendite lõppemist laekunud taotlusi. Ühtekokku on tänavu välja jagatud loovisiku toetusi 5,2 miljonit euro ulatuses.
Loometoetusi makstakse vabakutselistele loovisikutele loovisikute ja loomeliitude seaduse alusel, mis kehtib 2005. aastast. Koostöös loomeliitudega jaotatav toetus tagab sissetuleku kaotanud vabakutselisele loovisikule miinimumpalga suuruse toetuse ja sotsiaalkaitse kuueks kuuks.
„Juba aastaid kehtinud seadust ei ole nähtavasti kunagi varem saatnud nii elav avalik tähelepanu. Vajadus seadusest tuleneva võimaluse järele saada loometoetust tuli eriti veenvalt esile just nüüd, ootamatult saabunud kriisi ajal,“ ütles Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre.
Kultuuriministeeriumi kevadisest 25 miljoni euro suurusest abipaketist suunati loometoetusteks lisaraha 4,2 miljonit eurot. Toetuse saajatest üle poole ehk 54% olid loomeliitude liikmed, ülejäänud loomeliitudesse mittekuuluvad loovisikud. Valdkondlikult jagunes kriisiabist 26% kunstivaldkonna, 24% helikunsti, 20% etenduskunstide ning 30% veel viie eri valdkonna vabakutselistele. Eriolukorraga seoses leevendati kevadel ajutiselt mitmeid seaduses olevaid kitsendavaid tingimusi toetuse taotlejale.
„See oli erakordselt tähtis, et seadusesse kevadel kiirkorras sisse viidud leevendused võimaldasid toetuse viia väga laia sihtrühmani. Toetuste eelarve oli võrreldes tavapäraste aastatega neljakordne. Kui arvestame, et sellest jätkus peaaegu viieks kuuks eriolukorra lõppemisest, siis võib öelda, et kevadised abivajaduse prognoosid olid küllalt realistlikud. Kultuuriministeerium tänab loomeliite suure pingutuse eest toetuste menetlemisel ja väljamaksmisel,“ lisas Soomre.
Praeguseks on kriisiabi eelarve ammendunud, mistõttu loomeliitudesse mittekuuluvatele vabakutselistele ning taotlejatele nendest loomeliitudest, kus eelarvevahendid otsa said, tänavu enam loometoetust maksta ei saa. Kuna aga taotluste esitamine ei ole katkenud, lisab Kultuuriministeerium reservist täiendavalt toetuste väljamaksmiseks 110 000 eurot. Selle toel saab loometoetuse välja maksta kõigile Kultuuriministeeriumile otse või läbi loomeliidu 22. septembril või varem taotluse esitanutele. Ülejäänud taotlusi ei ole eelarve ammendumise tõttu võimalik rahuldada. Kultuuriministeerium juhib ühtlasi tähelepanu, et novembri keskpaigast kehtib taas loovisikute ja loomeliitude seaduse algne redaktsioon.
Arutelusid loovisikute ja loomeliitude seaduse püsiva muutmise üle alustatakse koos loomeliitudega esimesel võimalusel. Vabakutseliste vajaduste väljaselgitamiseks kuulutas Kultuuriministeerium välja riigihanke rakendusuuringu „Vabakutselised loovisikud, nende majandusliku toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus“ läbiviija leidmiseks. Uuring peab muuhulgas andma vastused, millised võiksid olla edasised kultuuri- või sotsiaalpoliitika sammud loovisikute olukorra parandamiseks. Uuringut rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastatud programmist RITA ning see peaks valmima 2021. aasta suvel. Lähemalt saab kavandatud uuringu kohta lugeda siit.
Kui mõtlen strateegilise planeerimise peale, kerkivad esimese asjana silme ette kaadrid nõukogude propaganda- ja sõjafilmidest, mida okupatsiooniarmee sõjavangistuses kohustuslikus korras palju vaatama pidi. Neis oli tüüpstseeniks hämar ruum, mille keskel suur laud maailmakaardiga, selle kohal kaarti valgustav lamp ja laua ümber Saksamaa kindralstaabi mundrimehed, kes kaardil lippe ja nupukesi ümber paigutavad. Muidugi oli neis filmides vaenlase mis tahes strateegiline plaan luhtumisele määratud.
Kuidas ja mille tõttu luhtuvad Eesti riigivõimu praegu loomisel strateegiad, on veel vara öelda. Tõenäolisim põhjus on see, et tegelikud strateegid on kuskil mujal kui kindralstaabis ehk valitsuses ning otsustajatel endil ei ole suuremat aimu sellest, mis strateegiates kirjas ning millised teed sõnastatud eesmärkidele lähemale viivad ja millised mitte. Igatahes paistis täpselt nii välja esmaspäeval, 12. oktoobril riigikogus, kui peaminister Jüri Ratas parlamendile ootamatult pani seadusandja päevakorda Eesti pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ eelnõu esitlemise poliitilise avalduse vormis.
Tihti öeldakse õnnetute läbikukkumiste puhul, et ajalugu kordab end farsina. Sedapuhku õnnestus peaministril koostöös riigikogu esimehe Henn Põlluaasaga farss teha strateegia arutelust ehk ajaloolise protsessi algusest. Ajalugu sündis seekord farsina ja eks paistab, kuidas ja millena farss end kordama hakkab. Enne seda, kui peaminister oma avalduseks üldse sõna sai, vaieldi riigikogus pool tundi selle üle, kas antud teemat päevakorda võtta saab, miks on eelnõu üleandmiseks valitud poliitilise avalduse vorm, kas peaministrile saab ka küsimusi esitada ning miks asjaosaliste endi sõnul kaua tehtud ja kaalukas kaunikene jõudis rahvaesindajate laudadele ainult napp tund enne arutelu algust.
Pooltund lõppes õnnelikult ja näiliselt toimus arutelu, mille käigus küsijate enamus tunnistas, et ei saa sisulisi küsimusi esitada, kuna ei ole jõudnud dokumendiga tutvuda. Paraku paistis, et strateegia sisuga ei olnud eriti kursis ka selle esitaja, kes eelistas isegi heatahtlikumat laadi küsimustele vastamise asemel parteipoliitilist kraaklevat tooni ning opositsionääridele koha kättenäitamist. Sellega andis ta vastu oma soovi tuge arutelu alguses Jevgeni Ossinovski esitatud seisukohale: „Mina ei arva, et tegemist on niivõrd olulise asjaga, et siin peaks väga kaua jaurama sellel teemal. Vastupidi, minu meelest on tegemist sügavalt mõttetu paberiga.“
Jaurati ikka ära, kuid targemaks ei saadud, sest strateege endid ei olnud kohal, protseduurireeglid seda ei võimaldagi. Selguse huvides kordan, nagu ikka, kui jutt strateegiatele läheb: mul ei ole kahtlust, et Eestis on olemas küllaldaselt algandmeid, mudeldamisoskust ja helgeid päid ühiskonna arengu suunamiseks ja planeerimiseks. Iseasi, kas strateegiate koostajatele üldse mõistlik lähteülesanne antakse. Praegu tundub, et seda ei tehta ja planeerimise asemel käib ilutegemine.
Strateegide parimateks abimeesteks on reklaamiagentuurid ja kommunikatsioonibürood ning loomulikult veebidisainerid läheneva õnnetunni visualiseerimiseks.
Ühel heal strateegiadokumendil peab meie ajal olema kaks omadust, mistõttu see täiuslik saab. Esiteks optimismist pakatavad pealkirjad, lööklaused ja kujundid ning teiseks arvnäitajad (mida kantseleikeeles ekslikult mõõdikuteks nimetatakse). Esimeses osas on strateegide parimateks abimeesteks reklaamiagentuurid ja kommunikatsioonibürood ning loomulikult veebidisainerid läheneva õnnetunni visualiseerimiseks. Ikoonipuuduse käes ei vaevle riigi arengustrateegia, veel kaunima soorituseni on aga jõutud valitsusega hästi sammu pidava Tallinna linna arengustrateegiaga, mille linnapea Mihhail Kõlvart läinud nädalal linlaste ette viimaseks avalikuks aruteluks suunas. Pealinna disainerid on dokumendist teinud koguni kaardirakenduse, aga ka lausestus ei ole paha. Paar näidet selle kohta, mis strateegia jõustumisel linnas juhtuma hakkab.
„Linna iseloomustab ka loominguline julgus, vabadusiha ja mässumeelsus.“ Ja teisal: „21. sajandil on loovus – uute seoste loomine – põhiline omadus, mis eristab jõukaid ja õnnelikke ühiskondi vaestest ja tagurlikest.“ Peatugem hetkeks ja mõtiskleme, kuhu teel oleme. Pealinnal on vaid üks potentsiaalne oponent, kelle vastu mässata ning kelle ikkest vabaneda ihata. See on riigi keskvõim, mille alalise veendumuse järgi peab pealinlaste (ja Harjumaa) rikkuse ülejäänud Eesti kasuks ümber jagama. Ma ei tea täpselt, kas pealinna strateegid näevad tagurlastena (see sõna muuseas kuulus ka komparteilaste kõnepruuki oponentide märgistamisel) kõiki Eesti linnastumata elanikke ja provintsilinlasi või peavad Tartut siiski toimetulevaks ja seega Tallinna arengut toetavaks abirattaks.
Tallinna strateegias ei ole eraldi esile toodud linna rahvaarvu kasvukõverat, aga on märgitud, et 15 aasta pärast on Tallinn loov maailmalinn, mis on Helsingiga kaksiklinnaks kokku sulades 2,5 miljoni elanikuga majandusjõud. Tunnelit ei pruugi olla, kuid igapäevane liikumine üle Soome lahe muudkui sageneb ja mine sa võta kinni, kas need pendelrändajad on rohkem eestlased, soomlased või mõne muu keele emakeelena kõnelejad.
Riigivõimul on aga hoopis teised plaanid. Jaak Valge märkis „Eesti 2035“ esitlemise sõnavõtus rahuoluga, et tänu EKRE-le on riigi strateegias „mõõdikuks“ ka eesti keelt emakeelena kõnelejate osakaal rahvastikus. Sama näitajat loodab riik kasutada ka rahvastiku ja lõimimise strateegias, kuid mida täpselt mõõdetakse ja millist sihttaset praegusega võrreldes soovitakse, ei ole veel selge. Parlament peab selle ja mitme muugi teema puhul otsustama pimedast peast, sest strateegia lisas on mõnegi näitaja kirjelduse asemel lakooniline teade „uue metoodika tõttu lisatakse alg- ja sihttase 2021. aastal“.
Pole raske taibata, et EKRE-le on tegu sisserändevastase hoovaga. Kui näiteks eesti keele emakeelena rääkijate osakaal peaks kasvama, siis saab see juhtuda vaid sisserände järsu piiramise korral, millega peab kaasnema hoolitsus selle eest, et Eestis juba elavate mitte-eestlastest naiste laste arv jääks alla eestlannade omale.
Miks peaks sellist näitajat üldse kasutama? Mida see annab ja kuidas hakatakse seda emakeelsust kindlaks tegema segaperedes? Akadeemik Jaak Aaviksoo pahandas hiljaaegu ERRis seoses riigi planeerimist haaranud edetabeli- ja mõõtmiskultusega õigustatult: „Kuidas mõõta mõõdetamatut? Ja siis asutaksegi mõõtma seda, mida saadakse ja osatakse ning millel on mingi seos soovitava omadusega. Siis liidetakse kõik mõõtmised kokku ja tulemused tabelisse, edetabelisse. Esimesed on kõige paremad, edukamad, innovatiivsemad ja õnnelikumad ning viimased on …“
Mil moel muudab elanike õnnetunnet ja koostöövalmidust ning ühiskonna hoolivust ja avatust (strateegias seatud sihid) teadmine, et eesti keele emakeelena kõnelejate osakaal rahvastikus on 15 aasta pärast praeguse 78% asemel näiteks 80%? Ja millise hinnaga see on saavutatud? Alalhoidlike poliitikute unelmate rahvusriigis on loomulikult ainult üks rahvus, tuntud ka kui maarahvas. Loomult kosmopoliitilistele linnadele, olgu suur või väike, äri- või ülikoolilinn, ei saa see plaan sugugi sobida. Ega see pruugi sobida ka kõigile neile Kalevipoegadele ja püsivamalt välja rännanutele, keda riigi plaani järgi kodumaale tagasi meelitatakse, sest paljud neist on leidnud pereõnne muust rahvusest kaaslasega. Rangelt võttes ei saa eesti mees võõramaa naisega eesti emakeelega lapsi soetada.
Kui rahvaesindajad peaksid strateegia ligilähedaselt esitatud kujule heaks kiitma, siis kas see saab kohustuslikuks ainult valitsusele või kõigile kodanikele? Kas igaüks peab peret planeerides teise silmaga jälgima emakeelsuse protsendi hetkeseisu ja vastavalt sellele lapsesaamist kiirendama või edasi lükkama? Või kui ilmneb, et individuaalse perekäitumise üleriigiline summa ei ole kooskõlas strateegias sihituga, siis ennast halvasti, väheväärtusliku või koguni riigireeturina tundma? Selle kõige üle peaksid riigikogu liikmed millalgi, kui on saanud mahti strateegia eelnõu koos lisadega ja soovitavalt tegelike koostajate vahetu abiga läbi töötada, põhjalikult pead murdma, kas klantsitud visuaalide ja hüüdlausete taga varitsevate näitajate järgimine ikka viib eesmärgi suunas või mitte. Võimalikult kiiresti võiks lõppeda ka segadus selle osas, milliseid strateegiaid ja millisel otsustustasandil riigis üldse kehtestatakse ning kuidas tagatakse nende omavaheline kooskõla. Kui selgust pole, on vaid tühjale kärale raisatud aeg ja raha.
Mis on võrdsus? Kuigi võrdsuse üle arutletakse palju, esitatakse seda küsimust üllatavalt harva. Me kõik teame, et on olemas ebavõrdsus: alates Occupy liikumisest teame ka, et on olemas „üks protsent“, kes maailmas valitsevast ebavõrdsusest kõige rohkem kasu lõikab, sellal kui teised kannatavad ja üksteist süüdistavad. Teisest küljest teame, et meie ühiskond põhineb demokraatia ideel, ja demokraatia eeldab just inimeste võrdsust. Kui võrdsust ei ole, siis demokraatia enam ei toimi, ja kui ta ei toimi, jõuame kiiresti poliitilisse ummikusse. Pinged kasvavad, kurikuulus „vihakõne“ on vaid sügavama protsessi pinnavirvendus. Milles siis asi?
Kui ebavõrdsus on olemas, siis peaks ikkagi olemas olema ka tema vastand, s.t võrdsus. Või ei ole see nõnda? Siinkohal ongi mõned läinud kergema vastupanu teed ja hakanud väitma, et võrdsust ei olevat mitte kuskil. Inimesed pole kunagi võrdsed olnud, samuti mitte linnud ja loomad, puud ja lilled. Millest me siis räägime? Kui võrdsust pole, ei saa järelikult olla ka ebavõrdsust, nii et olgu jutul lõpp ja arutame midagi sisulisemat. Paraku just siin ilmubki kõige tõsisem komistuskoht. Sest kuidas me saaksime kõikjal näha ainult ebavõrdsust, kui mingit võrdsuse standardit polekski? Kui võrdsus oleks ainult meelepete, kuidas muutuks siis tajutavaks ebavõrdsus? Siin jookseb juhe kokku ja kõige mugavam on taanduda vulgaarsele positsioonile, nagu jaguneksid inimesed „konservatiivideks“ ja „liberaalideks“, kes ei saagi üksteisest aru, ja nii igavesest ajast igavesti, aamen.
Siiski tunnevad mõtlevad inimesed tänapäeval sageli, et liberalismi ja konservatismi vastandus ei rahulda neid enam. Ilmselgelt ei lahenda see ühtegi probleemi, ja paljud küsimused muutuvad hoopis segasemaks. Just nõnda on ka võrdsusega. Sest millisest võrdsusest jutt õieti käib? Kui liberaal usub, et võrdsus ühiskonnas kasvab, lähtub ta moraalse progressi ideest, mis on tänapäeval muutunud väga küsitavaks. Aga oletame, et mingi partikulaarne progress siiski toimub – sel juhul, milline võrdsus saab kasvada ja milline ei saa? Kui konservatiiv usub, et võrdsust pole kunagi olnud, lähtub ta üpris piiratud ajaloolisest kogemusest, kuid peab ometi tunnistama, et isegi seisuslikus ühiskonnas kehtivad rühmade siseselt mõned reeglid, mille ees kõik on võrdsed. Sel juhul tuleb aga küsida, milline võrdsus see on, mis hoolimata üldisest ebavõrdsusest paiguti ikkagi eksisteerib? Milles seisneb see reeglit kinnitav erand, mis nii visalt püsib?
Lähemalt uurides selgub varsti, et tegelikult on olemas vähemalt kaks võrdsust – või lihtsamalt öeldes, võrdsusel on kaks otsa. Üks neist on silmanähtavalt võrdsus kui samaväärsus: kui kaks pliiatsijuppi on võrdsed, siis on nad ka ühepikkused, ühtmoodi teravad ja sama värvi. Sel juhul on selge, et näiteks mees ja naine ei saa olla võrdsed, nii nagu jänes ja karu ei saa olla võrdsed, sest nad ei ole ühesugused. Tõtt öelda ongi niisugustel tingimustel raske kaht võrdset inimest leida, sest igaühel on oma ainulised sõrmejäljed, silmaiirised ja autismi spekter. Kuna kaht ühesugust ei ole, tekib küsimus, kust siin võrdsuse idee üldse võetakse? Kas geomeetriast? Asi on siiski keerulisem. Nagu möödunud sajandil näitas Michel Foucault, algas inimeste normaliseerimine ja standardiseerimine tasapisi juba XVIII sajandil, mil tekkisid tänapäevased arusaamad haridusest ja tervishoiust ning ilmusid moodsa vangla ja hullumaja esimesed vormid. Foucault nimetas sellist ühiskonda distsiplinaarseks, sest kõik ühiskonna liikmed püütakse allutada samale distsipliinile. XIX sajandil standardiseeris inimesi kõige rohkem muidugi tööstusliku proletariaadi loomine, nii et hakati ennustama lausa proletaarset revolutsiooni, mis kehtestaks täieliku võrdsuse isegi omandi tasandil. XX sajandil jõutigi võrdsuse taotlemisel äärmustesse, mida ühest küljest kehastasid diktatuurid (fašism ja kommunism), teisest küljest aga tärkav tarbimiskultuur, mis viimaks jäigi peale ja vahetas välja ka distsiplinaarse mudeli, sest seda polnud enam tarvis. Ostukeskuses on kõik võrdsed, samade individuaalsete valikute ees. Standardiseerimist jätkab hoogsalt sotsiaalvõrgustike süsteem, kus igaühel on küll oma konto, kuid need alluvad samadele reeglitele.
XIX sajandil standardiseeris inimesi kõige rohkem tööstusliku proletariaadi loomine.
Võrdsustamine samaväärsuse mõttes on seega ühiskondlik protsess, mida õigupoolest taotlevad nii liberaalid kui konservatiivid, ehkki mõnevõrra erinevate vahenditega. Õigupoolest ei hoolita siin üldse sellest, et karu pole jänes, vaid tahetakse ikka kõiki ühe ja sama mõõduga mõõta. Vastuseis normaliseerimisele ja standardiseerimisele algab seetõttu tavaliselt mõnest väikesest rühmast, kes erinevad teistest oma loomingulise natuuri poolest; sellele võib lisanduda ka muid vähemuslikke tunnuseid. Ometi hakkavad just need väikesed rühmad tihti esimesena nõudma ka võrdsemat ühiskonda. Milles siis asi? Miks võidelda korraga võrdsustamise vastu ja võrdsuse poolt?
Nüüd ilmubki nähtavale tõsiasi, et võrdsusel on veel teine ots. Võrdsuse all peetakse silmas ka õiglust, mis samaväärsusega kokku ei lange ja loob tegelikult tugeva kontrasti. Õiglus ei tähenda seda, et inimesed peaksid ühesugused olema. Õiglus on palju vanem, isegi inimesest enesest vanem printsiip. Vahel kostab küll hääli, mis väidavad, et loodus ei tundvat ka õiglust, aga see on vale. Etoloogid on teinud imetajatega arvukaid katseid, mis kinnitavad vastupidist. Tüüpiline näide on katse šimpansitega, kellele mingi ülesande täitmise eest tasutakse porgandiga. Teataval hetkel vahetatakse porgandid välja viinamarjadega, mida šimpansid tegelikult eelistavad. Siis jagatakse loomad kaheks: üks rühm saab tasu endiselt viinamarjades, teine aga viiakse tagasi porganditele. Ei olegi eriti üllatav, et nüüd keelduvad šimpansid porgandeid vastu võtmast, kuigi varem sobis porgand tasuna suurepäraselt. Nähes, kuidas teist rühma premeeritakse maiusega, meie aga peame leppima mõne kõva juurikaga, tõuseb kisa sõna tõsises mõttes taevani. Tasu võib olla kas väiksem või suurem, aga ebavõrdset tasu ei suudeta välja kannatada.
Katseid on tehtud ka paljude teiste loomadega, aga tulemus on ikka sama. Ka koerad või hiired ei kannata ebavõrdsust välja, nad hakkavad nõudma õiglust. Teadlased on sellest järeldanud, et õigluse nõue on juba kaasasündinud omadus. Arvestades liikide evolutsioonilise lahknemise vältust, võib öelda, et õigluse geen on vähemalt sada miljonit aastat vana. Mõned teised katsed, nagu kuulsa „ultimaatumimängu“ (UG) analoog loomadel, lubavad oletada, et see geen on seotud liigisisest koostööd soosivate geenidega. Koostöö sujub hästi siis, kui valitseb õiglus ja võrdsus. Muidugi on siin tegemist võrdsusega hoopis teises mõttes: selline võrdsus ei eelda sugugi ühetaolisust, vaid vastupidi, ta joonistab liigisisesed erinevused paremini välja ja tasakaalustab neid oluliselt. Tänu võrdsusele muutub kogukond tugevaks, teistega saavad koos toimida ka need, kes muidu ühel või teisel põhjusel langeksid rühmast välja, jääksid teistele alla või hakkaksid neid türanniseerima. Võrdsus annab loomulikule ebaühtlusele loova jõu.
Seega ei saa kuidagi öelda, et looduses ei tuntaks võrdsust. Loodus armastab võrdsust, ja kuidas veel! Kui võrdsusega kuskil probleeme tekib, siis hoopis tänapäeva ühiskonnas, mida peetakse nii „demokraatlikuks“ ja „egalitaarseks“. Marshall Sahlins on osutanud, et demokraatia hõlmab meil ainult kitsast poliitilist sektorit, ja sedagi keeruka esindusdemokraatia vormis, mis otsese osaluse välistab või teatraalseks „kodanikuaktiivsuseks“ taandab. Suurema osa oma elust veedab tänapäeva inimene ikkagi tugeva hierarhiaga asutustes, kus valitsevad selged alluvusvahekorrad: kõik see algab juba koolipingis ja jätkub siis töösuhete vormis (tööandja/töövõtja, ülemus/alluv). Neid vahekordi topeldavad omakorda teised hierarhiad, nagu ostujõulisus, perekonnasuhted ja kuuluvus mõnda sotsiaalsesse kategooriasse. Tänapäeva ühiskond on egalitaarsusest palju kaugemal kui mõnedki vanemad ühiskonnad, kus ometi maksis tavaõigus ja inimene omandas juba sünnipäraselt teatava identiteedi – rääkimata näiteks bušmanite ühiskonnast, kus tõepoolest oldigi võrdsed nii igapäevases elus kui ka üleloomulike jõududega suheldes.
Võrdsuse taotlemine pole seega midagi iseäralikku. Võrdsus pole midagi võimatut, ja õigluse nõue pole omane üksnes inimestele, vaid ka teistele selgroogsetele loomadele. Võrdsust taotledes peaks aga alati täpsustama, mida selle all õieti mõeldakse. Kogu „võrdsuse“ spektrit samaväärsusest õigluseni ei ole võimalik hõlmata. Ühetaolisuse nõue läheb õiglusega kiiresti vastuollu ja hakkab tekitama uut ebaõiglust, mis omakorda diskrediteerib kogu võrdsuse ideed. Õiglasi tingimusi saab luua ainult siis, kui inimesed on piisavalt erinevad; kui kõik oleksid ühesugused, mis mõte oleks siis õiglusel? Juhul kui seda ei arvestada, sünnitab kahe otsaga võrdsus palju silmakirjalikkust ja seguneb halvaloomuliste võimumängudega: selle üheks karjuvamaks näiteks on vägikaikavedu „sõnavabaduse“ ümber, mida silmanähtavalt pruugitakse teiste vabaduse piiramiseks. Aga silmakirjalikkust saab ikkagi kritiseerida. Võrdsuse mõistet saab eritleda ja saab ka selgesti märku anda, millist võrdsuse otsa me parasjagu käes hoiame.
Filmi- ja telehuvilistena teame, et alguses on tiitrid (ingl opening credits). Nende tänapäevast mõõdet tajume, kui vaatame möödunud sajandi esimese poole filme, mille algusse on kuvatud lihtsalt mustale foonile valged nimed. Tänapäeval on osatäitjate ja tegijate nimed vaid üks sissejuhatuse element, kuivõrd kesksele kohale on nihkunud kogu narratiivi eelhäälestav esteetiline tervik. Kas just algustiitrite olulisusele, ehk isegi liiga suureks paisunud tähendusele ei juhita tähelepanu Gaspar Noé viimases filmis „Climax“ (2018), kus tiitrid on pööratud tagurpidi: kõigepealt hakkavad jooksma lõputiitrid ning avatiitrid on paigutatud filmi lõppu, puändiks filmi pealkiri.
Algustiitrite sümboolne tähendus on kasvanud 1976. aastast saadik, mil Emmy teleauhindade nimekirja lisandus kategooriana graafika ja tiitrite disain. See innustas edaspidi sellesse töölõiku järjest loomingulisemalt suhtuma ja stilistiliselt efektsemaid lahendusi otsima. Sel aastal peeti näiteks nüüd põhitiitrite disaini auhinna vääriliseks maffiadraama „Harlemi ristiisa“ alguskujundust. Algustiitreid võib käsitleda omaette narratiivi või mikrožanrina, mis peaks stilistilise originaalsuse kõrval sisaldama tegevuspaiga tutvustuse, vihjama põhiloo kesksele teemale ja kehtestama jutustuse domineeriva meeleolu või modaalsuse. Nii on algustiitritest kujunenud tehniliselt keeruka teostuse ning visuaaliga väiksed eksperimentaalsed kunstiteosed. Visuaalsele lahendusele annab võrgutava lisatähenduse üldatmosfääri paika sättiv helikujundus või lauluvalik, mistõttu on ilmselt õigustatud võrdlus muusikavideoga. Algustiitrid on aga tehtud veelgi kontsentreeritumas vormis ja seetõttu mõjuvamad. Asjata pole algustiitrite puhul kasutatud võrdlust Pavlovi refleksiga, seda eriti tänapäeva muutunud teletarbimise ajastul: muude meelitajate kõrval peaksid algustiitrid tekitama vajaduse vaadata seriaali järgmist osa.
Algustiitrite kunstilist iseseisvust on eriti rõhutatud pikkade kvaliteetsete telenarratiivide järjekordse kuldajastuga seoses. Nüüdseks juba teleklassikaks saanud sarjade algustiitrite puhul analüüsitakse visuaalset stilistikat, mitmekihilist ja filmilooga suhestuvat intertekstuaalsust, loo keskseid motiive ning muidugi ka muusikat, sh laulusõnu. Praegu kasutatakse filmitööstuses ka sõna „põhitiitrid“ (ingl main credits), mis kinnitab veelgi jõulisemalt narratiivi algusesse koondatud eepilist kvaliteeti. Ajakirjanik Brett Martini sõnul ei ole tänapäeva tiitrid enam minimalistlikud graafika ja muusika sähvatused (nt „Seinfeldi“ bassirida) ega 1970. ja 1980. aastate järjefilmide melanhoolne lühifilme meenutav päis, mis on sageli loost sügavamõttelisem.1 Kuigi lühifilmilikkus säilib, kirjutatakse sellesse järjest tugevamalt sisse peategelase profiil, sotsiaalsed pinged või jutustajapositsioon. Näiteks Colombia uimastikartellidest kõneleva seriaali „Narcos“ esimese hooaja avatiitrites esitatakse vaatajale kirjandusloost tuttava maagilise realismi definitsioon. Sellega osutatakse tegelikkuse kunstilise kujutamise mudelile, millega autorid on tahtnud ilmselt mõista anda, et kokaiinimaagiat mõistetakse Lõuna-Ameerika, sealhulgas Colombia argipäeva lahutamatu osana.
Uue ajastu avatiitrite ning paljude muudegi poeetikavõtete standardi loob sajandivahetuse mammutsari „Sopranod“ (1999–2007). Maffialoo korduv algus lahendatakse teekonna või kojusõidu troobile toetuva narratiivina, mis käivitub peategelase auto tunnelist väljajõudmise motiiviga. Poolteist minutit kestev autosõidu montaaž jutustab Ameerika itaalia kogukonna sümboolse edasijõudmise loo: tahavaatepeeglist näeme alles Manhattanit, kui kaamera registreerib juba teeviitadel vilksatavaid kohanimesid, klassikuuluvust ning prestiižimäära tähistavaid piirkondi New Jerseys. Läbi tööstusmaastiku ja üürikorterite piirkonna Newarkis sõidetakse esimeste odavamate omaelamisteni Orange’is või Glen Ridge’is ning jõutakse lõpuks tõotatud maale Caldwelli. Kogu sümboolse edusõidu ajal sigarit pahvinud Tony virutab kohale jõudes autoukse kinni. Kui lisame kaheraudse omanikuks saamisest ja muustki kõnelevad laulusõnad, oleme saanud teada, et selle tüübiga nalja teha pole kasulik kellelegi.2 Tiitrite kaameratöö ja montaaž on peaaegu eksperimentaalne, vaatepunkt püsib liikuvas autos, hüpleb paremale ja vasakule, autopeeglisse ja kõrgustesse, protagonist pannakse avatiitrite jooksul kokku kehafragmentide lähiplaanidest ning alles lõpupuändina jõuab kaamera klassikalise nägu ja keha kujutava kaadrini.
Tänapäeval on osatäitjate ja tegijate nimed vaid üks sissejuhatuse element, kuivõrd kesksele kohale on nihkunud kogu narratiivi eelhäälestav esteetiline tervik. Algustiitrite olulisusele, ehk isegi liiga suureks paisunud tähendusele juhitakse tähelepanu ka Gaspar Noé viimases filmis „Climax“ (2018).
Edasisest võib tuua ridamisi efektseid näiteid. 1960. aastate „Madison Avenue kuningatest“ ehk New Yorgi reklaamimaailmast rääkiva seriaali „Pöörased“ („Mad Men“, 2007–2015) algus on disainitud julge ja tähelepanu köitva animatsioonina, kus vaatajale tutvustatakse kõigepealt reklaamibüroo haiglaga sarnanevat kontorimiljööd. Temaatiline resonants läheb veelgi kaugemale, sest seejärel näeme kabinetti sisenenud pintsakus härrasmeest juba reklaamidega kaetud kõrghoone peegelklaasist seina taustal püstloodis alla kukkuvat. See stseen mõjub küll pigem irooniliselt kui traagiliselt, sest tänavale prantsatamise asemel maandutakse lõpuks ikka mugavas tugitoolis, sigaret lõtvade sõrmede vahel. Viimane detail pole siin tähtsusetu: sigaretikompaniidele tehtavad kampaaniad ja lakkamatu suitsetamine kõikjal iseloomustab seriaali kogu atmosfääri.
Kui kukkumise juurde tagasi tulla, tasub tähele panna, et see motiiv annab juba ette aimu reklaamiäri riskantsusest ja tööprotsessis sisalduvast õõvast, kohe saabuvatest tähtaegadest ja kampaania võimalikust läbikukkumisest. Tähelepanu on juhitud veel intertekstuaalsele americana tasandile: ilmselt viidatakse Alfred Hitchcocki „Vertigole“, kuid kindlasti ka tema filmi „Loodest põhja poole“ sündmustikule ja algustiitritele, mille teostas legendaarne graafiline disainer, paljude logode ja postrite kujundaja Saul Bass.3 Algustiitrite poeetika on üles ehitatud ajaloolise ja uue vaatepunkti segunemisele. Pilvelõhkujast kukkuv mees on tolleks ajaks kõigile tuttav 11. septembri tragöödia märk, kuid omaaegne perspektiiv avaneb ka muusika kaudu. Natuke vähem kui neljakümne sekundi vältel osutab Briti artist RJD2 1960. aastate svingirütmi meenutavale orkestrimuusikale, aga mängib sellele samal ajal irooniliselt peale praegusi hiphopirütme.
Sarimõrvarite käitumisse ja psühholoogiasse süveneva krimisarja „Mindhunter“ (2017–) jutustajahääl kehtestab ennast samuti avatiitrite vastandeid esitavad montaažis, kus läikivad metallpinnad kohtuvad räpase keha ja nahaosadega. Uurimisel kasutusel tehnika, lintmakid ja mikrofonid, liidetakse ja sulandatakse surnukehade või elutute kehaosade sujuvasse voolamisse. Selles sümbolite montaažis on arvatud väljenduvat loo keskne teema: seaduse rangete piiride ja anarhilise kurjuse, korra ja kaose kokkupõrge, pisiasjadeni mõistetava tehnika ja mõrvari äärmusteni arusaamatu mõistuse konflikt.
Üks põhilugu sisse juhatavaid elemente on sündmuste ruumi loomine või piiritlemine. Sageli kasutatakse selleks kaardi kontuuridega mängimist. Nt politseisarja „Kõvad tegijad“ („Big Dogs“, 2020) avatiitrite põhikujundiks on Manhattani tänavate kaart, mis lühikese loo vältel süttib ja millest lõpuks põleb välja pealkiri. Allegoorilises reisidüstoopias „Snowpiercer“ (2020–) vilksatab sissejuhatuses ümber maailma sõitva rongi marsruut, mis on globaalse ühendatuse kujund, aga vaigistab ka elementaarse uudishimu, vastates küsimusele, kuidas on võimalikud nt mandritevahelised ülesõidud jms. Kohakujundi erivorm on tegevuspaika kujutav makett, millega esitatakse sündmuste toimumispaik juba astme võrra ruumilisemalt ja mitmemõõtmelisemalt. Viimase näiteks on muidugi „Troonide mängu“ mitut puhku auhinnatud avatiitrid, mille käigus ehitatakse järk-järgult üles kogu Westerose maailma põhilised tegevuspaigad.
Harva erandina võib mainida seriaalseid algustiitreid, nt on eraldi areneva narratiivina vormistatud sel aastal omajagu kõneainet pakkunud Paolo Sorrentino seriaali „Uus paavst“ (2020) hooaja esimese poole algused. Sarja edenedes moodustub enam-vähem terviklik popvideo, mis jätkub järgmise osa alguses sealt, kust eelmine kord katkes, lisades juba nähtule uue perspektiivi või kihistuse. Tähelepanuväärne on ka nüanss, et avatiitrite taustale lavastatud videos näeme tantsivate tüdrukute ja vilkuva neoonristi tagant hämarusest renessansiajastu kunstniku Paolo Veronese maali „Kaana pulm“. Nii tehakse lühikese klipi vältel teatavaks kristliku traditsiooni suhtes võetud autorihoiak koos jutustamisviisi ja temaatiliste dominantide ümbermängimisega. Palju vaeva on tiitrite disainiga nähtud üleilmseteks hittideks saanud Euroopa ja eriti Skandinaavia sarjade puhul, kus domineerivad atmosfäärikujundina vesi, lumi, metsad ja meri ning mille tehnilist teostust, väljamõõdetud tempot ja allegoorialoomet tahaks tegelikult ikka uuesti ja uuesti imetleda. Kokkuvõttes võib julgelt väita, et algustiitrid on väike iseseisev esteetiline vorm, mida võiks vaadata ka sellele järgneva ajakuluka jutustuseta.
1 Brett Martin, Difficult Men. Behind the Scenes of a Creative Revolution: From The Sopranos and The Wire to Mad Men and Breaking Bad. Faber and Faber, 2013, lk 15.
2 Samas, lk 15.
3 Jesse McLean, Kings of Madison Avenue. The Unofficial Guide to Mad Man. ECW Press, Toronto 2009, lk 38.
Kuidas jagada küberturvalisuse ülesannet üksikisiku, kogukonna ja ühiskonna vahel
LAURI TANKLER, THORWALD-EIRIK KALJO
11. septembril sattus Düsseldorfi ülikooli haigla erakorralise meditsiini osakonda eluohtlikus seisukorras 78aastane naine. Ta vajas viibimatut abi, kuid arstid ei saanud seda pakkuda. Haiglat oli tabanud küberrünnak, mille käigus lunavara lukustas serverites olnud failid ja tegi paljud süsteemid kasutuskõlbmatuks. Patsient saadeti kiirabiautoga umbes 30 kilomeetri kaugusel asuvasse Wuppertali haiglasse. Seetõttu viibis abi umbes tund aega. Naine suri.
Ehkki lunavara on ka varem haiglate tööd tugevalt häirinud (näiteks 2017. aastal põhjustas WannaCry-nimeline lunavaralaine suurt rahalist kahju üle maailma), peetakse tänavu septembris Düsseldorfi haiglas juhtunut esmakordseks (mittesõjaliseks) küberrünnakuks, mille tagajärjel inimene suri. Seda põhjuse ja tagajärje seost tuleb nüüd kohalikul prokuratuuril, kes juhtumit tapmise paragrahvi põhjal uurib, tõestada. Selliste lugude kaudu mõtestame ühiskonnana oma keskkonda.1
Küberruum ja liiklusruum
Küberturvalisuse eksperdid võrdlevad küberruumis toimuvat liiklusega. Ühiskond on liikluse turvalisuse heaks reguleerinud väga palju elemente (kiirus, taristu, liikluseeskiri, juhiloa olemasolu, auto turvalisusenõuded, autojuhile lubatud alkoholi piirmäär jne), samal ajal jätnud tohutu vastutuse liiklejale, kelle käitumisest, oskustest ja otsustest sõltub tema enda ning kaasliiklejate elu ja tervis. Samasuguses ulatuses regulatsiooni küberruumis ei ole, kuid ekspertide hulgas on kuulda üleskutseid, et riikliku sunniga oleks küberruumist võimalik eemaldada vanu ja ebaturvalisi „liiklejaid“. Argument kõlab nii: vanuse tõttu uuenduste programmist eemaldatud Windows XP operatsioonisüsteemi abil internetis surfamine on vastutustundetu, sest see seab ohtu nii „liikleja“ kui ka „kaasliiklejad“, kes on ohtliku tegutsejaga samas võrgus.
Seni ei ole küberintsidentidel olnud liiklusõnnetustega võrreldavaid fataalseid tagajärgi, mis paneksid ühiskonna sama tugevalt reageerima ning nõudma küberruumi senisest rangemat reguleerimist. Kuna teedel sõidavad sajakilomeetrise tunnikiirusega mitu tonni kaaluvad metallihunnikud, pole ime, et muretseme nende võimaliku mõju pärast. Tänu tehnoloogilisele arengule ehk internetiseerimisele sõltub üha rohkem eluvaldkondi küberturvalisusest, see toob kaasa tagajärgi, mida oskasime ette näha, aga ka neid, mida ei osanud ette näha.
Ühiskonnana peame nüüd hakkama tegelema selle tehnoloogilise determinismi tagajärgedega. Osaliselt tähendab see tõdemust, et mida digiteeritum on riik ja mida komplekssem selle digiteeritud ühiskonna ülalpidamine, seda keerulisem on nõuda indiviidilt vastutust iseenda turvalisuse eest. Tagajärgedega tegelemiseks ehitavad riigid (või riikide liidud, nt Euroopa Liit, või ühendused, nt ÜRO) üha enam poliitilisi, juriidilisi ja tehnilisi süsteeme, selleks et kaitsta oma eluviisi ja elanikke. Teisisõnu: üksikisiku osa küberturvalisuse tagamisel kahaneb ka edaspidi ja ühiskond peab otsustama, kui palju õigust jätame inimestele näiteks ebaturvaliseks liiklemiseks ning kuidas selle õigusega käib kaasas vastutus.
Üksikisiku osa küberturvalisuse tagamisel kahaneb ka edaspidi ja ühiskond peab otsustama, kui palju õigust jätame inimestele näiteks ebaturvaliseks liiklemiseks ning kuidas selle õigusega käib kaasas vastutus.
Kümmekond aastat tagasi esimese füüsilist hävingut korraldanud küberrelva Stuxnet avastanud Saksa küberturbe ekspert Ralph Langner soovitas, et ühiskond peab otsustama, milliste teenuste puhul on katkestused lubamatud ja kaitsma neid süsteeme eriti kõrgel tasemel ning passiivselt – eemaldama internetist, mis ei anna ründajatele võimalustki neid internetivõrgust rünnata. Ta tõi näiteks kütte-, elektrisüsteemid ja e-hääletamise.2
Tehnoloogia areng on aga viinud selleni, et peaaegu kõikidesse süsteemidesse (või nende haldamiseks kasutatavatesse seadmetesse) luuakse millalgi kas või korraks võrguühendus. See on teatud tehnoloogiline determinism, mida ei Langner ega teised pole suutnud takistada.
Kaitsmaks usaldust kahtle kõiges
Riigi vaatekoht küberruumist erineb mõnevõrra indiviidi omast, kuna peale võimaluste, mida see keskkond digitaalse elustiili puhul pakub, on see täis ohte, ebakindlust ja ebastabiilsust.3 Küberasutuste (Eestis Riigi Infosüsteemi Amet RIA, Prantsusmaal ANSSI, Saksamaal BSI) vaatepunktist algab digitaalse elustiili kaitsmine ohu minimeerimisest inimelule ja -tervisele.
Sektoreid, mille töö või teenuste katkestamisega võib ohustada inimelusid, on tosinkond. Selleks et näiteks vee-ettevõtete veepuhastusseadmed ei oleks igaühele interneti kaudu ligipääsetavad – mõni eksitus või pahatahtlik katsetus võib tipneda kloorimürgistusega (rünnak, mida on korduvalt NATO „Locked Shields’i“ õppustel simuleeritud) – on elutähtsate teenuste osutajatele kehtestatud reeglid, mille eesmärk on riskide vähendamine.
Ent kriisiolukorras hägustub piir mugavus- ja elutähtsate teenuste vahel. Kui tavaolukorras on toidukaupluse veebipood alternatiiviks füüsilisele poeskäigule, siis maapiirkonnas üksi karantiinis istudes võib sellest saada ainus kõhutäitmise viis. Kui kümmekond aastat tagasi lansseeritud digiretsept oli hea alternatiiv, et ei peaks paberil kritseldusi apteeki kaasa võtma, siis nüüd ei kasutata Eestis paberretsepte peaaegu üldse. Digiretsepti haldav haigekassa on aga „elutähtsa teenuse osutaja“, eSelver ei ole. Samuti ei ole elutähtsaks ehk rangemaid nõudeid järgima pidavaks teenuseks muud pandeemia kõrghetkel meie elu käigus hoidnud rakendused Wolt-Bolt Foods, Bolt, Opiq, e-Kool, rääkimata maailmatähtsusega Zoomist, Skype’ist ja Microsoft Teams’ist. E-post, suhtlus- ja failijagamiste rakendused enam justkui ei registreerugi meie teadvuses möödapääsmatute ja haavatavate teenustena. Nende olemasolu peame enesestmõistetavaks.
Nende platvormide kasutamise puhul rõhume küberturvalisuse osas enamasti isiklikule vastutustundele, ettevaatlikkusele ja soovitame usaldamise asemel kontrollida. RIA küberturvalisuse ennetussõnumeid „vaata ikka, kas on õige meiliaadress“, „kui äripartner palub ülekande jaoks pangakonto numbrit muuta, siis ära usalda, vaid kontrolli“, „ära usalda kahtlast manust, saatjat, veebilehte“ või „kui toimub kampaania, kus võitmiseks peaksid sisestama oma telefoninumbri, siis ära tee seda“ peaks olema kuulnud enamik veebikasutajaid. Need nõuanded justkui töötavad digiriigi, digiteenustega harjunud ühiskonna vastu.
RIA ei väljasta neid sõnumeid digiriigi õõnestamiseks, vaid kaitsmiseks. Kuigi on palju tehnilisi rünnakuid, kus inimene on ründajaks rakendanud masina (kasutatakse ära turvanõrkusi või veebilehtede vigaseid koode), suureneb üha enam sotsiaalse manipuleerimise toel teostatavate rünnakute osakaal. Kõige lihtsam viis saada teada kellegi teise parool või PIN-kood, on seda talt küsida. Enamasti tehakse seda kas telefoni, õngitsuskirjade või -lehtede kaudu.
Suuremate rünnakute tehniline komplekssus on paranenud ning küberkurjategijate rühmitused valivad sihtmärke nende maksevõime järgi. Niiviisi vähenes rahvatervise kevadises kriisiolukorras rünnakute arv turismi- ja lennundussektori vastu üle poole võrra. Seevastu jäi küberkurjategijate hambusse järjest rohkem tehnoloogia- ja finantsteenuste ning töötleva tööstuse ettevõtteid ja veebipoode.4
Rünnata on lihtsam ja selleks vajalikud vahendid kättesaadavad ka nappide ressurssidega kurjategijatele. Näiteks on väga lihtne muuta oma meiliaadressi ja küsida kelleltki e-kirja teel tema paroole või raha. Samuti on võimalik osta pahavara või teenusetõkestusrünnakut teenusepakkujalt, kellel on lihtne graafiline veebiportaal, mille kaudu saab ründaja valida sihtmärke ja jälgida tulemust.
Kes vastutab küberruumis turvalisuse eest?
Küberturvalisuse eestkõnelejad nõuavad kahtlemist kõiges, mitte ainult inimeste isiklikes otsustes. Näiteks ironiseeritakse asjade interneti (Internet of Thingsehk IoT) seadmete üle,5 mille levik paistab olevat pöördvõrdelises seoses nende turvalisusega.6 Tootjatele on pandud südamele tarbijaid mitte ohtu seada, kuid see ei takista neid müümast kaameraid kodu turvamiseks või imiku jälgimiseks, mille videopildile on kõrvalistel isikutel võimalik ligi saada. On see nüüd isikliku vastutuse koht (lapsevanem vastutab oma lapse turvalisuse eest), tootja vastutus (turg peaks ju iseregulatsiooni käigus ebasobivad tooted välja praakima) või ühiskonna (loe: riigi) vastutus, kus riik kaitseb ühiskonda üldiselt?
Nii arutataksegi Euroopa Liidus selliste seadmete sertifitseerimise nõuet. See on ajakulukas, võib takistada innovatsiooni ega pruugi lahendada kõiki küberturvalisuse probleeme, sest pärast sertifikaadi väljastamist võib avalduda turvanõrkus, millest varem ei teatud. Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeamet (ENISA) aga töötab välja lahendust, mis oleks vähemalt sama mõjuvõimsate tingimustega, nagu on reguleeritud praegu paljude elektroonika- või tehnikaseadmete sertifitseerimine.7 Sertifitseerimise kõrval on veel hulk võimalusi, kuidas kohustada turul tegutsejaid parandama oma toodete turvalisust ja tarbijaid kaitsma – kas või siltide nõudmise kaudu, kus on kirjas, kui kaua seadme tarkvara uuendatakse ja kuidas käib paroolide vahetamine.
Me ei argumenteeri siin riigi suurema sekkumise või regulatsiooni poolt, see protsess juba käib, sekkumine suureneb niikuinii, mida enam küberturvalisus hõlmab kogu ühiskonna toimimist. Viimase kümmekonna aasta jooksul on rahvusvaheliselt tehtud kõvasti tööd ühtsete reeglite väljatöötamiseks, et tõmmata piirid, keda konfliktiolukorras riiklikult rünnata tohib ja keda ei tohi. Kuid lääneriikide, Hiina ja Venemaa ideoloogiliste ja geopoliitiliste vastasseisude tõttu liiguvad riigid eri suunas (lääs seisab vaba interneti ja olemasoleva rahvusvahelise reeglistiku kasutamise eest; Vene-Hiina telg pooldab riigi täielikku kontrolli interneti ja selle sisu üle ning soovib uue rahvusvahelise reeglistiku loomist). Riikidel ja režiimidel on internetivabaduse ja küberturvalisuse osas erinevad tõlgendused ning see ei ole enam tehnoloogia, vaid ühiskonna, poliitika ja võimustruktuuride säilitamise küsimus.
Näiteks kui Venemaa on loonud oma suveräänse interneti, mis toimib ka siis, kui neid maailmast ära lõigataks, siis Hiina arendab uut internetiprotokolli, mis soovitakse ÜRO toel maailmas kasutusele võtta. Hiina kiidab oma lahendust, mis hiinlaste kinnitusel tagab internetis turvalisuse ning aitab küberkurjategijaid tuvastada, ent võib osutuda jälgimispoliitika ja eufemismidele toetuva diplomaatia osaks.8 Kuna ÜROs on rohkem hübriidse ja autoritaarse režiimiga riike kui demokraatiaid, siis võetakse Hiina algatust tõsiselt.9 Nii Hiina kui ka Venemaa soovivad, et interneti reguleerimisel oleks riigivõimul (loe: nende valitsustel) suurem roll, kui seda on praeguses mitmepoolses küberruumi valitsemises, kus eraettevõtted on riikidega samavõrdsed teerajajad. Paradoksaalsel kombel näitas USA oma survega TikToki platvormile teistele ette, kuidas üks riik võib globaalsetelt ettevõtetelt ja platvormidelt nõuda kohalikke kombeid (väärtusi, seadusi ja poliitikat) arvestavat lahendust. Kui Hiina nüüd nõuab samasugust lahendust mõnelt USA ettevõttelt, võivad nad viidata USA enda loodud pretsedendile hoolimata ajendist: USA lähtus ju oma nõudmises oma kodanike vabaduste kaitsest.
Arutelu, kuidas küberruumi reguleerida, käib ka järgmiste põlvkondade tehnoloogiliste lahenduste üle. Näiteks kujundab Euroopa Liit oma käsitust tehisintellekti eetilisest kasutamisest – üks esimesi põhimõtteid on mitte eksportida jälgimisseadmeid autoritaarse riigivõimuga riikidele.10 Kuigi diplomaatia vaatepunktist on biomeetria kasutamine seotud inimõigustega, saab iga liikmesriik siiski ise otsustada, mil määral ta näiteks näotuvastuse tehnoloogiat oma kodanike peal rakendab.
Tehisintellekti puhul võib rääkida tulevikustsenaariumist, kus AI või algoritm teeks mingite alusandmete pealt ettepanekuid näiteks arstidele, ametnikele, õpetajatele, kes peavad mingeid otsuseid tegema. Alusandmete „mürgitamine“ võib otsuseid kallutada nii palju, et need mõjutavad inimeste heaolu. Ometi annavad biomeetrilised lahendused hea võimaluse alusandmeid koguda ja eriti problemaatiline on see autoritaarsete võimusuhete puhul.
Kuid kõigi riikide, nii demokraatlike kui ebademokraatlike, sõnastatud eesmärk on kaitsta oma kodanikke. Sõnastamata eesmärk on aga võimukam: kaitsmise sildi all levitada oma väärtusi ja selle kaudu taastoota oma võimustruktuure.
Eestis põhinevad küberturvalisuse ennetussõnumid rõhutatult üksikisiku vastutusel: ole ettevaatlik! ära usalda! kahtle! kontrolli! Kuid kodanike võimestamise kõrval anname endale RIAs selgelt aru, et seadusega11 meile antud ülesanne kaitsta rahvast küberohtude eest ei piirdu teadlikkuse ja vastutuse delegeerimisega üksikisikule, et ta „mõtleks, enne kui klikib“. Praegu nõuab see veel kogukondlikku mitmel tasandil vastutust: RIA peab tegema järelevalvet nende e-teenuste üle, millest sõltub ühiskonna toimimine ja ettevõtted peavad mõistma, et küberturvalisuse tagamine on nende töö osa. Kuid küberruumi ees ootav paradigma muutus tõotab tulla nii laiaulatuslik, et peale ekspertide tehtava (analüütiline, ennetav ja turvatöö) on eesmärkide määramisel vajadus ühiskondliku arutelu järele, mille toel saaks poliitilisel tasandil kujundada reeglistiku muutuva interneti alussambad.
Meie väärtuste hulka kuulub aga veel üks, mida tahame levitada ja taastoota: hoolivus. Igaüks, kes mõikab midagi küberturvalisusest, võiks aidata oma lähedasi, et nad praeguses küberkorralageduses endale ega oma kaaskodanikele haiget ei teeks.
Lauri Tankler ja Thorwald-Eirik Kaljo on RIA küberturvalisuse teenistuse analüütikud.
1 Melissa Eddy, Nicole Perlroth, Cyber Attack Suspected in German Woman’s Death. – New York Times 18. IX 2020.
2 Lauri Tankler, Küberkaitseekspert: mina ei saa aru, miks riigid tahavad internetis hääletada. – Delfi 1. VI 2017.
3 Dennis Broeders and Bibi van den Berg, Governing Cyberspace: Behavior, Power and Diplomacy. Rowman & Littlefield, 2020.
4 2020 Threat Hunting Report: Insights From The Crowdstrike Overwatch Team. Falcon OverWatch Team 15. IX 2020.
5 https://twitter.com/internetofshit
6 Press Release, Gartner Says 5.8 Billion Enterprise and Automotive IoT Endpoints Will Be in Use in 2020. – Gartner 29. VIII 2019.
Kui olete juhtunud hiljuti Tallinnas Filtri teele, olete kindlasti märganud sinna kerkinud kolossaalsete mõõtmetega hoonet. Veel pidulikult avamata läti ehitusveikals Depo on arvatavasti eesti kuldsete käte lemmiku Espaki kõrvale hädavajalik, sest olgem ausad – Tallinnas on kaubanduspinda ühe inimese kohta „ainult“ kaks ruutmeetrit. Eesti jõudis Euroopa ihatud esimese viie hulka juba aastaid tagasi.1 Aga olgu, see on juba hoopis teine teema, mina tahan rääkida ruumist, mitte kasvumajandusest.
Maalõhkuja (ingl k landscraper), definitsiooni järgi horisontaalne megarajatis ehk äärmiselt suure jalajäljega hoone, on inglise keeles lingvistilises suhtes skyscraper’i ehk pilvelõhkujaga.2 Nii nagu pilvelõhkuja eirab füüsilist ruumi ja mõõtkava kõrgustes, on ka maalõhkuja üleolev maastiku suhtes. Kus on piir? Euroopa maastikukonventsiooni järgi on maastik teatud maa-ala nii, nagu seda tajuvad inimesed. Mina väidan, et kui maastik muutub hõlmamatuks, siis on midagi viltu ja see ei saa olla enam miski, mida me maastikuna tajume.
Ma ei ole arhitekt ega oska öelda, kas riivan kellegi tundeid, kui olen vahetevahel brutalismi (viimistlemata betoonmajad), blobism’i (piiritlemata amööbikujulised majad), dekonstruktivismi (kokku ehitamata tükkidest majad), maalõhkujate jms taktitundetu urbanismi suhtes väga kriitiline. Mulle on oluline see, millise tunde arhitektuur ja linnakeskkond tekitab. Kui kõnnin säärase kolaka kõrval, oleksin nagu kohtumisel despoodiga: kohe-kohe mind kas hukatakse või määratakse kahekümneks aastaks koobaltikaevandusse sunnitööle ja ma ei näe enam oma perekonda. Tunnen, et minu peale karjutakse ja solvatakse minu elukutset, narritakse, kuna olen pisikest kasvu ja nõrk. Järgmisel korral lähen teist teed, kuna ei taha seda enam kogeda.
Säärane on ka Depo mastaap. Kui hiidangaarist alles tühi karkass püsti oli, siis käis mul peast läbi mõte, et äkki on uues kontseptsioonis tegu 100% drive-in ehituspoega. Sinna saaks staatusesümboliga3 otse sisse sõita, allakeritud aknast kruvipaki ja liimituubi järele haarata ning pärast mobiilset arvetasumist signaaliga tervitades lahkuda. Kaalusin selle visiooni võimalikkust isegi pooltõsiselt. Loodan, et mõni visionäär siit „häid ideid“ ei saa.
Kuidas ikkagi saab selline giganthoone „vaikselt“ linnaruumi tekkida? Kuidagi algatati, menetleti, võeti vastu ja kehtestati detailplaneering, kus lubati ehitada ilma akendeta plekk-kast, mille ühe külje pikkus ületab 1,12 korda Rocca al Mare keskuse, 1,34 korda Ülemiste keskuse, 1,35 korda Lasnamäe Bauhausi ja 1,98 korda Kristiine keskuse pikkuse, kui võtta aluseks kõigi eelmainitud hoonete pikim külg. Ma ei ütle, et nood ei ole maalõhkujad, kuid Depo puhul on tegu pretsedenditult räige juhtumiga. Keegi arendaja ja arhitekt tõmbasid joonisele säärase mahu peale ja keegi seltskond ametnikke kiitis selle heaks.
Otse maalõhkuja taga asub endine Tallinna vangla, mille lammutamise järel peaks maa-alale kerkima elamurajoon. Pärast vanglamüüri langemist hakkavad Filtri tee, Siselinna kalmistu ja Veerenni asumi kandis liikuma emad lapsevankritega, jalgratastel mudilased ja teised linlased. Nende ruumikogemus saab seal olema ligilähedaselt samasugune eespool kirjeldatuga: rõhuv ja eemaletõukav. Kes soovib, saab seda järele proovida populaarsel kergliiklusteel juba praegu. Kuna despootlik maja on tegelikult kutsuv vaid autoga liikujale ja ühistransport on „kaetud“ kahe bussiekskursiooniga, hakkab piirkonnas laiutama ka üha kasvav autoühiskond, kellel on vaja ühe paki kruvide pärast kohale sõita, kuna asumi väike ehituspood suleti konkurentsi tõttu (kokkusattumus?). „Ah pagan … kahju ikka, et ei saa autoga poodi sisse sõita,“ unistab too tallinlane 100% drive-in’ist, kui 500 × 50 meetrit laial asfaltväljal parkimiskohta otsib. Siinkohal kõlab minu tagasihoidlik aplaus kuue jalgrattahoidja paigaldamise eest, mis on disainilt mõistlikud ja sobivad tõesti jalgratta parkimiseks, mitte taksikoeravarjendiks. Tallinna kahele jalgratturile4 võib nüüd julgesti lisa tulla.
Arhitekt Leon Krier kirjutab, et domineerivad modernistlikud ehitustüpoloogiad ja suburbanism, sh pilvelõhkujad, maalõhkujad, valglinna eramupiirkonnad ja nende tüüpide vohamine geograafiliselt segregeeritud tsoonides saavad olla eluvõimelised ainult odava nafta ajastu lõpuni. 5 Osa kriitikuid arvab, et mis puudutab maalõhkujate linnaehitusliku hierarhia ja mõõtkavade ignoreerimist, siis neid n-ö surnud kaubamaju on tulevikus võimalik vähesel määral ümber kohaldada, kui neid hakkida väiksemateks kvartaliteks ja ehitada nende vahele traditsioonilises mõttes tänavaid. Kuid väga väike osa sellest halva planeerimise pärandist jääb ellu.
Küllap seisab too plekk-kolakas samal kohal veel aastakümneid, kuni selliseid äpardusi hakatakse kuueks saagima – või saab sellest teise ringi asjade sorteerimisjaam. Aga raha on kulutatud, ruum on juba rikutud ja võimalus luua inimlik elukeskkond jälle käest lastud. Küll kunagi see despoot oma aja ära elab. Seniks soovitan liikuda kusagil mujal, et temaga mitte kohtuda.
Kindlasti leidub lugejaid, kes pole selle kriitikaga päri ja leiavad, et mees, mida sa ometi sonid: Depo asub Järvevana tee ja Filtri tee vahel – keda huvitab, milline see ruum seal kahe linnamaantee vahel on? Palun teil vaadata seda suundumust siiski laiemalt ja pikemas plaanis. Uus plekk-kolakas asub Ülemiste järve ja miljööväärtusliku Veerenni asumi vahel, pidagem silmas ka tulevast elamuhoonestust endise vangla alal. Naabriteks on muu hulgas bürood ja meditsiiniasutused. See on vaid aja küsimus, mil selles linnajaos võib ilmneda samasugune ruumikonflikt, nagu näeme praegu järvest kirde pool. Ülemiste kaubanduskeskuse tagune linn oli enne räsitud tööstusmaa, kuhu nüüd on kasvanud mitmekesine tõmbekeskus kontori- ja eluhoonete, trammiliini, pargi ja avaliku ruumiga. Mitmes mõttes on linna raskuspunkt kandunud Ülemiste Citysse ja nüüd saab käia vaaterattalt kaemas, kui kole on selle eesrinne, peaasjalikult toosama kliimaseadmetega ehitud plekk-kolakas ning seda ümbritsev asfalteeritud kaitsevöönd. See on nüüd kellegi töö- ja elukoha vahetu keskkond.
Seepärast vajab kaalumist igasugune ruumiotsus, igal pool ja igal ajal. Meil ei ole selliseid kohti, kuhu võib teha koledaid ja inimlikust mõõtkavast väljas asju, mida meil ei ole ka tagatipuks tarvis. Varem või hiljem soovime seal ka ise olla ja end hästi tunda. Depost Ülemiste rongipeatuseni on pool kilomeetrit rohkem maad, kui näiteks Tondi ja Lilleküla vahel. Seal oleks võinud rong peatuda, seal oleks võinud olla mitmekesisem linnaruum, vajalikud teenusepakkujad ja avalikud asutused, spordisaal, ujula ja toidukauplus. Nüüd seisab seal aga Tallinna kõige pikem plekk-kast ning küsib: „Ja mida sulle, väike sitikas?“
1 Iga tallinlase kohta on pealinnas ligi kaks ruutmeetrit kaubanduspinda. – ERR uudisteportaal 25. X 2013. https://www.err.ee/323676/iga-tallinlase-kohta-on-pealinnas-ligi-kaks-ruutmeetrit-kaubanduspinda
2 Leon Krier, Leon Krier on sustainable urbanism and the legible City. – Architectural Review 27. II 2014. https://www.architectural-review.com/essays/leon-krier-on-sustainable-urbanism-and-the-legible-city
3 Autot on staatuse näitajaks hiljuti nimetanud Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart, kes põhjendas TV3 saates „Laser“ sellega asjaolu, et Tallinnas ehitatakse autoteid pidevalt laiemaks. https://tv3.ee/saade/laser/mihhail-kolvart-auto-on-staatusesumbol-ja-sellega-soitmist-ei-tohi-piirata/
4 Marii Karelli intervjuu Tallinna linna liikluskorralduse osakonna juhataja Talvo Rüütlemaaga. Too nägi Tallinnas liiklemas kahte jalgratturit ja otsustas, et neid rohkem polegi, mistõttu pole vaja neile tänavate rekonstrueerimisel keskenduda. https://auto.geenius.ee/rubriik/uudis/linn-gonsiori-tanav-polegi-enam-autodele-moeldud/
5 Leon Krier, Leon Krier on sustainable urbanism and the legible City.
Raske öelda, kus lõpeb ajakirjandusalasest asjatundmatusest tulenev käpardlikkus ja algab sihiteadlik sirgjooneline sigadus. Piir nende vahel on sama ähmane nagu Jüri Ratta ümmarguste vastuste roboti toodang.1 Eks munitsipaalajalehti olegi väga erisuguse tasemega, kusjuures sõltub see ennekõike sellest, kes on lehe toimetaja (või isik, kes on pandud munitsipaalmasinavärgis selle eest vastutama), aga ka sellest, kui palju sekkuvad omavalitsusjuhid ajalehe kokkupanemisse. Kohalike omavalitsuste valimised ei ole enam mägede taga ning seetõttu üha kasvab võimulolijate ahvatlus kasutada neid lehti mõnusaks massikommunikatsiooniks ja enesenäitamiseks.
Tallinna linnaosalehtede puhul on pilt arusaadavatel põhjustel mõnevõrra professionaalsem, ent seejuures pole oskused rakendatud sugugi alati üksnes üllaste eesmärkide saani ette. Üks näide, et rüselus lehepinna nimel üha ägeneb. Pirita linnaosakogu koosolekul kõlas hiljuti etteheide, et kord kuus ilmuv linnaosa leht keeldub avaldamast opositsioonipoliitikute kriitilisi artikleid. Reformierakondlase Ülle Rajasalu sõnul olla pärast eelmisi kohalikke valimisi lepitud kokku, et linnaosakogu iga liige saab aastas avaldada Pirita lehes ühe arvamusartikli, kuid nüüd on tema ja veel mõne opositsioonipoliitiku kaastööd tagasi lükatud.2
Pirita keskerakondlasest linnaosavanema Tõnis Liinati põhjendusega, et leht on mõeldud Pirita info avaldamiseks ja mitte poliitika tegemiseks, võiks nõussegi jääda – poliitikute leelo-leelot ei ole seal tõesti kellelegi vaja –, kui igas lehenumbris ei ilmuks tema enda valmis nikerdatud juhtkiri (mõistagi koos fotoga). Jah, Tõnis Liinat tõesti ei rõhuta neis kirjatükkides, et ta on keskerakonna liige ning et üks või teine linnaosa saavutus on seotud tema erakonnaga, nii palju ollakse õppinud küll, aga selge on ka see, et kuust kuusse oma nime ja näoga kõige magusamal ajalehepinnal figureerimine toob tuntuse, mida on valimistel tulus häälteks konverteerida – selge eelis konkurentide ees. Ja kust selline bojaarilik arusaam, et Pirita linnaosa elanikud ootavad pikisilmi neid küllalt kesiselt kirjutatud lugulaule?
Muidugi pole linnaosavanema (või mõne tema palgalise sulase) sulest tulnud juhtkirjalaadne toode üksnes Pirita ja sealse lehe eripära, vaid linnaosavanema veerg ilmestab kõigi Tallinna linnaosade paberhäälekandjaid. Ilmselt veel Edgar Savisaare valitsemise ajast on sügavalt juurdunud arusaam, et nii ongi normaalne ning poliitik oleks loll, kui ta seda eelist ära ei kasutaks. Tõsi, Savisaare ajaga võrreldes on olukord paranenud (on selle põhjuseks siis erakondade rahastamise järelevalve komisjoni hea töö, mis keskerakondlased hellaks teinud, või midagi muud): enam ei kohta igas lehenumbris linnaosavanema nelja-viit fotot (linnaosavanem linti lõikamas, linnaosavanem koos pensionäridega kepikõndi tegemas jne). Nagu öeldud, üht-teist on õpitud.
Teistest ehk mõnevõrra agaram fotodele sattuja on Nõmme linnaosavanem Grete Šillis (tõsi, Nõmme Sõnumid ilmub kaks korda kuus), ka Kristiine linnaosa vanemast Jaanus Riibest võib leida lehepilte, mille ajakirjanduslik otstarve jääb ähmaseks, ent üldiselt on olukord parem. Silmatorkavalt agara kirjasaatja-kaastöölisena torkab vaid silma Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats, kes lisaks priskele juhtkirjaveerule avaldab igas lehes ka pika heietuse päevakajalistel või välispoliitilistel teemadel (Estonia hukk, Mägi-Karabahhi sõjaline konflikt, USA presidendivalimised, koroonakriis jne), mille seos Mustamäe eluga ei pruugi olla alati vastavuses sellele kulutatud avara lehepinnaga. Seejuures ei saa aga üldse välistada võimalust, et linnaosavanema hing tõepoolest pakitsebki kirjapanemata sõnadest ning tema eesmärgid on eranditult üllad ja head.
Värske nobelist Louise Glück küsib luuletuses „Ööränded“, kas surnute hingele piisaks olematusestki, olgugi et meil on seda raske kujutleda. Olen elus pidanud ühe filosoofiakursuse. Lõpueksami ühe ülesande sisuks oli otsustamine tõeväidete paratamatuse või sattumuslikkuse üle. Üllatusena leidsin, et paljud üliõpilased pidasid väidet „Ma olen olemas“ paratamatuks tõeks. Millest selline veendumus? Kas enda olematusest on tõesti nii raske mõtelda?
Enda olematuse eredam kujutlemine, nii et see ei jääks mõttemänguks, võib olla ohtlik ja paisata kujutleja meeleheite kuristikku. Lev Tolstoi „Ivan Iljitši surmas“ meenutab peategelane õpikusüllogismi: „Caius on inimene, inimesed on surelikud, järelikult Caius on surelik.“ Ivan Iljitšile ei mahu pähe, et see võiks käia ka tema enda kohta: „Caius oli tõepoolest surelik ja ta pidi õigusega surema, kuid minuga, Vanjaga, Ivan Iljitšiga, kõigi mu tunnete ja mõtetega – on asi hoopis teine. Ja ei või olla, et ma peaksin surema. See oleks liig hirmus.“ Philip Larkin on teinud kogetud surmahirmust hommikulaulu, mis mõne elegantse salmiga lööb tagasi kõik usulised ja filosoofilised trööstid ning lõhub põranda me jalge alt:
See on üks ravimatu hirmulaad, ta tõrjet üritand on religioon – koi söödud musikaalne hiidbrokaad – ja hauatagususe illusioon; või võltsidee, et karta tundetust on ebamõistlik. Tegelikult just õud ongi see, kui midagi ei märka, ei kuule-näe, kui mõelda-tunda pole eimidagi – see kole karm tuimestaja, mille alt ei ärka.
Luuletus ärritas üles Czesław Miłoszi, kes kirjutas – otsekui pahameelest väriseva käega – „Philip Larkini luule vastu“:
Ma õppisin elama oma meeleheitega. Ja äkki tuleb keegi kutsumata ja loeb luulekeeles üles meeleheite põhjused. Miks peaksin olema tänulik? Pole ju millegi eest. Niigi on raske püsida hinges – ka ilma olematusega hirmutamata.
Enamik meist õpib meeleheidet kuidagi tõrjuma, võib-olla küll pealiskaudsuse ja ebaautentsuse hinnaga. Nüüdisluuletajatest juhatavad meid kuristiku servale Maarja Kangro oma musta tomatiga ja Tõnis Vilu oma Libaverega – aga kriitika keerab ikka taarnale selja ning viib jutu hoopis „intellektuaalsusele“ või õigekirjale. Tõepoolest, miks peaksime tänulikud olema? Niigi ju raske.
Meeleheitega elama õppimiseks võiks abi olla ka ratsionaliseerimisest, Caiuse-süllogismi laadis mõtteharjutustest, mis tõstavad teema umbisikulisele kollektiivsele tasandile. Fastsineeriv mõttemäng on nn viimsepäevaargument, mida on 1990. aastatest esitanud füüsikud ja tõenäosusteoreetikud. See ei räägi kliimast, tuumasõjast ega ühestki konkreetsest põhjusest, mis võiks inimkonnale lõpu teha. Tegu on täiesti aprioorse arutluskäiguga, mis peaks näitama, et me asume suure tõenäosusega ajaloopunktis, kus pärast meid sünnib sama palju inimesi, kui on sündinud enne, ning kui enne meid on elanud 100 miljardit inimest, siis enam-vähem praeguse kasvu juures kulub inimsoo lõpuni enam-vähem 700 aastat. Tegelik argument on peenem ja keerukam. Populaarseid ülevaateid sellest on esitanud filosoof John Leslie (1998) ja teadusžurnalist William Poundstone (2019) ning muidugi on kõiki selle eeldusi ja järelduskäike ka kritiseeritud.
Teistsugune on moraalifilosoof Samuel Scheffleri arutlus raamatus „Death and Afterlife“ (2013), kus ta püüab näidata, nagu oleks inimsoo jätkuv elu pärast meie surma meie elu mõttekuse tarvilik tingimus. Aga kas päriselt? Kui saame näiteks tõsikindlalt teada, et kas viljakuse languse või välisolude tõttu inimkonda saja aasta pärast enam pole? Teadus ja kunst võivad siis ju kaotada osa oma mõttest, kuigi surematusepüüded on nüüdiskunstist niikuinii juba lahtunud. Ja mõne kogemuse, nt sõpruse või vestluse väärtuse võib inimsoo peatse lõpu teadmine ju hoopis teravamalt esile tõsta. Thomas Nagel ongi Schefflerit arvustades küsinud: „Kas elektrikul, ettekandjal või bussijuhil on loomulik mõtelda oma tegevusest kui essentsiaalsest osast inimkonna kollektiivses ajaloos, mis ulatub kaugesse tulevikku – nõnda et see kaotaks mõtte, kui tulevikku poleks?“ Nüüd, pandeemia ajal, ongi võib-olla just hakatud taipama nende surematust mitte taotlevate elukutsete essentsiaalsust, s.o elutähtsust.
Nagu varandus maapõues, nii on ka linnaruum põlevkivimaal mitmekihiline. Märksõnaga „Ida-Virumaa“ meenuvad nõukogudeaegsed tööstuslinnad oma stalinistlike südalinnaansamblitega. Kuid sel piirkonnal on ka varasem kihistus sõjaeelsest ajast, mil kodu- ja välismaa kapitali koostöös asuti põlevkivitööstust nullist rajama. Alljärgnevalt uuringi, kus ja kui palju seda veel alles on.
Põlevkivileiukohad ei paiknenud Vabadussõja-järgselt suuremate asulate läheduses, sest enamasti külade, mõisate, alevike ning uute asundustaludega üle külvatud maastikul neid peale Jõhvi ei olnudki. Pigem jäid soodsad kaevekohad Tallinna-Narva raudtee lähedusse külade äärealade alla. Seetõttu kätkes iga rahapaigutust ka vajadus rajada tööstusettevõtte kõrvale töölisasula.
Kohapealt ei olnud võtta vajalikul arvul inimesi, kes saaksid tööl käia aasta ringi kellast kellani või vahetustega, mistõttu tuli soodustada töörännet. Toonased transpordivõimalused olid ahtad, seetõttu ei saanud töölised tootmisest kaugel paikneda. Niisiis jätkati tsaariaegset tava, et elamislinnak ehitati kohe tehase kõrvale, nii nagu Narvas Kreenholm või Tallinnas Sitsi asum. Tervisekaitse! Mis tervisekaitse?
Pärast sõda jäid need asumid veel kasutusse, tihti laiendati neid uute barakkide või väikeelamutega, kuid uue võimu paradiisimanifestatsioonid, stalinistlikud, suuresti saksa (sõjavangide) kvaliteediga rajatud südalinnaansamblid kerkisid neist juba märksa kaugemale. Esiteks selleks, et rõhutada kontrasti kapitalistliku mineviku ning sotsialistliku tuleviku vahel, teiseks nägid sanitaareeskirjad ette asumi ja tootmise lahusust.
Kiviõli
Kiviõli linn on puhtalt põlevkivitööstuse sünnitis. Püssi ja Maidla mõisa piirile Varinurme küla ning asunduse kõrvale raudtee äärde rajati põlevkivikaevandus, õlivabrik ning töölisasula aastal 1922. Vana katastrikaart maa-ameti geoportaalis näitab, et 1930. aastate alguseks oli tehase kõrval välja kujunenud piklik asula ning välja olid mõõdetud väiksemad krundid lõuna pool raudteed.
Põlevkivimaal on lood sõjaeelse elamuehituspärandiga kehvad, kuid mitte lootusetud. Ühiskondlikest hoonetest on korras ja kasutusel Kiviõli rahvamaja, ka pildil olev enne sõda ehitatud õigeusukirik Kohtla-Järvel (Anton Soans, 1938).
Ajaloolisi fotosid koguv ja eksponeeriv veebiportaal ajapaik.ee näitab kõrvale pilte peamiselt tehasest, jaamast, sõjast, kuid ka barakiasulast, mille hoonetüüp oli arvatavasti vahvärkmaja. Kiviõli esimesed tööliselamud olid aga sootuks maasse uuristatud ja telkkatusega muldonnid.
Tänapäevast tunasega võrdlev maa-ameti hübriidkaardirakendus koos kohapeal käimisega kinnitab, et Turu, Pika, Herne ja Raudtee tänava vaheline ala 1930. aastatel ehitud rahvamaja taga on praegu park. Kunagisest asustusest annavad aimu ehk üksikud õunapuud.
Turu ja Pika tänava ristumiskohas on alles kolm maja, neist kaks ühekorruselist ja üks mansardkorrusega. Turu tänavalt lähenejale tundub, et tegemist pole Kiviõli nurgatagusega tuhamäe all, vaid mis tahes alevikuservaga. Kvartali keskel metsistunud aias seisab veel hüljatuna tellisvoodriga vahvärkeramu, tapeedi all ajalehed 1930. aastatest.
Kiviõli jaamahoone hävis viimases sõjas. Raudteest lõunas, kus vana katastrikaart näitas, ongi eramukrundid. Siin on alles mõned kahekorruselised sõjaeelsed valged ametnikemajad. Aedlinna on Kiviõlis kõvasti, suuresti siiski sõjajärgset. Sõjaeelse töölisasula linnastumise näitajaks on kindlasti Kiviõli rahvamaja raudtee ääres ning selle kõrval paiknev endine kino, praegune lahkkristlaste kirik. Kiviõli stalinistlik linnaosa koos järgnevate ajastute kihistustega jääb siit üle Vabaduse puiestee teisele poole parki.
Küttejõu
Algupärast sõjaeelset töölisarhitektuuri leiab Küttejõust. 1925. aastal alustati Kiviõlist mõni kilomeeter eemal kaevandamist põlevkivikarjäärist, mis kaevandusaktsiaseltsi Kütte-Jõud järgi nimetati Küttejõu karjääriks. Selle juurde, Irvala ja Maidla vahele rajati kümmekonna majaga asula, mis sai sama nime.
Veidi enne paekivist, samuti sõjaeelset poemaja tuleb pöörata Maidla-Püssi teelt vasakule. Paari kurvi järel avaneb „võlumaa“. Asumis on majade vahele kenasti rajad niidetud. Hooned paistavad osaliselt hüljatud, osaliselt hooajaliselt asustatud. Ümberringi laiub madal kasvuhoonetega datšalinnak. Hiljem on sinna juurde ehitatud paar stalinovkat, neist üks, justkui teiste eeskujul pikk, on varemetes. Kuid ei ühtegi inimest.
Pikad töölismajad on ridaelamud, iga uksepaari ees seisab viilkatusega kapitaalne kuur, sees muuhulgas välikäimla. Maju on kahesuguseid: ärklikorrustega ja ilma. Ühekorruselistes on elutuba, köök ja panipaigaga ühine esik. Katusetoaga hoonetes avaneb paarisuks tihti verandale, esikust läheb üles trepp, all on köök, panipaik ja elutuba. Sooja andis alumise korruse ahi, ülemisel korrusel on algupäraselt olnud vaid soemüür.
Omal ajal võis siin olla kena nooruslik töölisasula. Mahajäetud karjäär jääb kohe viimaste majade taha. Sõjaeelne Küttejõu andis välja aleviku mõõdu. Valdavalt hüljatud majade seisukord on halb, palju on rüüstatud. Ometi on asum seni säilinud pea tervikuna ning kestab, kuni peavad katused. Miljööväärtust on küllaga, kuid pole taastajaid.
Kohtla-Nõmme
Võrreldes Küttejõuga on Kohtla-Nõmme algupärane töölisasum täies õies. Tõsi, algupärasest Roodu-Nõmme alevikust praeguse raudteepeatuse ümber on pärast 1941. aasta 11. augustit, mil kohalikud kommunistid panid selle koos eemale rajatud töölismajade kvartaliga põlema, rakendades rinde lähenedes Jossif Stalini nõutud põletatud maa taktikat, alles kaks maja. Algupärane mitme sissekäiguga ühekorruseline töölisbarakk ning ärklikorrusega kõrge korterelamu, teine samasugune Saksa ajal taastatud kujul tagapool.
1931. aastal rajas Inglise firma New Consolidated Gold Fields Ltd Kohtla õlivabriku.
Kohtla-Nõmme praegune miljööpärl – 16 töölisbaraki, nelja ametnikumaja ning ühe saunaga tervikasum kerkis aga Kohtla mõisa ja Roodu-Nõmme vahele lagedale väljale. See polnud enam tagasihoidlike barakkide kogum keset avakaevanduste songermaad, nagu varasemad tööliskvartalid, vaid arhitekt Aleksandr Vladovski büroost tellitud terviklahendus. Tehased ja kaevandus jäid siit loodesse männimetsatuka taha raudtee äärde. See oli esimene kord, kui asula ja tootmise vahele jäeti sanitaarkoridor.
Kuna inglased olid põlevkivisektoris hilised alustajad, tuli neil piiratud oskus- ja lihttööjõu nimel konkureerida juba turul olevate ettevõtetega. Ja mida sa ikka oskad pakkuda, kui rohkem palka ja paremaid elutingimusi? Pealegi käis ümberringi üks suur kodukaunistuskampaania.
Kohtla asula sõrestikbarakid ja täispalkmajad ning paekivist saunahoone valmisid aastatel 1937–1938. Igas barakis oli neli köögi ja tagatoaga korterit, sees külm vesi, koridoris kahe korteri kohta üks vesikäimla ja kahe maja kohta väljas üks keldrimägi ning kuurikompleks. Veevarustuse tagas sauna veetorn. Ajastuomaselt heakorrastati barakkide ümbrus.
Me võime rääkida tõelisest kinnisvarabuumist, sest kvartali lähedusse hakkasid peagi kerkima eramud, kuid ka mõned kortermajad. Ja kus on inimesi, seal käivitub teenusmajandus: 1939. aastaks oli Roodu-Nõmmel juba kuus kauplust, õllesaal, teemaja, ambulatoorium, kingsepa-, pagari- ja juuksuritöökoda ning konstaablipunkt.
Algupärasest barakikvartalist hävis 11. augusti 1941 põletamisaktsioonis üksteist barakki ja kolm ametnikumaja, mis taastati järgmiseks suveks. Algupärased barakid on tänapäevani püsti Väljaku ja Jaama tänava ristmikul. Põletamisest puutumata jäänud kaks kortermaja lammutati 1970. aastate alguseks, viimane, praeguse kaupluse vastas, hävis möödunud sajandi lõpus. Sõjaeelsest ajast on püsti veel vana poemaja Jaama tänava ääres ning üks roheline väikeelamu kooli ja barakikvartali vahel.
Praegu on Kohtla-Nõmme töölisasum püsti pea algupärasel kujul. Tõsi, barakid on ümbritsetud silikaatvoodriga ning omanikud on neid igaüks oma äranägemise järgi renoveerinud. See ei lõhu siiski liiga palju ajaloolist üldmuljet. Samuti on ajalooline asum loogiliselt seotud Kohtla-Nõmme lõunaservas asuvate eramute, nõukogudeaegsete ilma vee ja vesikäimlata paarismajade, saksaaegse endise koolimaja, praeguse korterbaraki ja garaažikompleksiga.
Enne sõda müüdi paari tänava jagu elamukrunte ka Roodu-Nõmmest mõne kilomeetri kaugusele raudteejaama taha. Sealgi on alles põletamisest pääsenud eramurajoon, kus iga omanik on oma käe järgi maju remontinud-laiendanud. Lõunapoolne osa on stalinistlik, kui välja arvata üks kahekorruseline kivimaja jaamahoonete läheduses.
Kohtla-Järve
Kohtla-Järve linn hakkas plaanipäratult välja kujunema 1922. aastal omaaegse Tallinna-Narva maantee sihi, praeguse Järveküla ja Ehitajate tee ristumiskoha äärde. Kohtla ja Järve mõisa piiril pani linnale aluse riigiettevõte AS Riiklik Põlevkivitööstus. Hajali asumigrupid rajati tehast ümbritsevate madalate põlevkivikarjääride kõrvale või põhja lagedale, mistõttu me ei saa rääkida kompaktsest linnaruumist.
Kui sõita Kohtla-Järvele Kohtla-Nõmmelt, jääb teele esimesena vana küla järgi nime kandev Käva linnajagu. Siin avati karjäär, mis jätkas kaevandusena. Peagi avati teine kaevandus Käva-2 ning rajati stalinistlik ridakülalik töölisasula, teisele poole põlevkiviraudteed kerkisid eramud. Ajalooline Käva küla jäi kilomeeter eemale põllule. Üks-kaks eramut ehk meenutavad praegu neid aegu.
Sõjaeelsel kaardil on märgitud küla taha karjääri serva kaks tööliselamute rühma. Praegu on lõuna pool Kaevuri tänava sõjajärgseid paekivimaju paremal juhul meenutamas üksikud õunapuud. Need märgistavad ka kadunud talukohti, mis on jäänud tehase ja tuhamägede alla. Ajapaiga pildid näitavad, et Kohtla-Järvel on olnud ka barakk-ridamaju. Võta kinni, millised on konkreetse kadunud asumi omad.
Palju parem seis on pargiküllases nn vanalinnas. Kuigi roheluses peidus, on terviklikult säilinud nii Pioneeri kui ka Karl Lutsu tänava paekiviansambel, kus vastavalt tänavanimele töölis- ja härrastemajad. Viimaste autor on Eugen Habermann. Alles on ka vana kaevanduse kontorihoone ja Anton Soansi projekteeritud koolimaja (1938). Kui elumaju hoiavad korras nende elanikud, siis koolihoone seisukord on stabiilselt halb, kuid tõsiseltvõetavat renoveerimisalgatust ei paista kusagilt.
Koolimajast edasi jäävad astangule ajaloolise Järve ridaküla viimased talumajad, valdavalt veranda ja ärklikorrusega puitlaudisega eramud. Nende taga laiub vanasse karjääripõhja rajatud park. Kohtla-Järve sotsialistlik linnaosa hiljem tihendatud stalinistliku ansambliga jääb pargi idaserva. Kuigi sõjajärgset hoonestust on ka vanalinnas, otsustas Nõukogude võim end proklameerida jällegi vanast asulast veidi eemal.
Piki Järveküla teed tehaste poole liikudes jääb raudteeülesõidu juures vasakut kätt tehase aia taha esimese õlitehase torn, mille kõrval, pooleldi justkui augus on kaks kahekorruselist mansardkorrusega elumaja. Algselt oli see majade grupp neljane. Pool jäi tehasele ette, pool seisab konserveerituna.
Teisele poole raudteed paremat kätt jääb hüljatud Pavandu asum. Siin on püsti sõjaeelne varemetes neljane elamugrupp ning hiljem juurde rajatud sõjajärgsete kortermajade seinad. Vanad kaardid ja fotod näitavad ka barakke, kuid neist pole enam jälgegi, kui välja arvata juhuslikud õunapuud võsas. Tegu on hävinenud asumiga.
Siin asub ka kirik. Ainuke esimese vabariigi ajal, enne sõda ehitatud õigeusukirik Eestis (1938), arhitekt Anton Soans. Tõsi, algset katuselahendust on tuunitud sibulkuplitega. Kirik ise oli kurioossel kombel avatud ka Nõukogude ajal, mil papina teenis üks tehasetöötaja.
Ka linna vanemas osas ehk nn vanalinnas on stalinismikihistus oma elamuansamblite ja tarbehoonetega. Vana kultuurihoone rajati näiteks sõjaeelsele kohale. Ohtralt pandi siin pärast sõda püsti ka hiljem sotsialismi arengu käigus kadunud barakke.
Kokku võttes on Kohtla-Järve nn vanalinna kivist ehitatud osa suuresti alles ja kasutuses, kui välja arvata tööstusele jalgu jäänud asumid või üksikhooned. Puithoonestus on hävinud. Viimati koliti sõjaeelsest asukohast üle vutiplats.
Kukruse
Põlevkivimaa legendid räägivad just Kukruse kandist, kuidas karjased põletasid seal juba XVIII sajandil lõkkes kivi, kuna mõisnik oli ära keelanud niigi vähese metsa raiumise. Kaevandus rajati siia järsult, pea astanguna laskuva klindi serva sisse mõisast mõni kilomeeter läände. Esimesed tööliste majad valmisid 1921. Praegu jääb kaevanduse suu asula läänepiirile. Paekivisse orunõlva raiutud stollist edasi jääb neli kivimaja, mis sarnanevad Kohtla-Järve vanalinna enamlevinutega. Kõik. Rohkem sõjaeelsest Kukrusest alles ei ole.
Küll aga on jälgitav asulakoht kaevandusest mõnisada meetrit eemal, otse maa alla mineku vastas. Sõjajärgne Kukruse aga kulgeb piki vana maanteejoont kiitsaka asulana. Sealt ei puudu stalinistlik ansambel, barakid ning eramukvartalid. Kui siin kunagi ka oli sõjaeelset puithoonestust, siis praeguseks on sellega lood ammu ühel pool.
Viivikonna
Viivikonna põlevkivikarjääri rajasid rootslased metsaküla veerele aastatel 1935–1936. Viivikonna küla on mainitud juba Ludwig August Mellini Liivimaa atlases, mis ilmus aastatel 1798–1810. Viivikonna oli osa Alutaguse põhjaosa metsade-külade vööndist, mis lõppes Mustjõega veidi enne Narva jõge.
Vanad kaardid ei näita töölisasulat, kuid kontorihoone ja neli töölisbarakki olid karjääri suudmes enne sõda olemas. Kaevur Lembit Ontoni memuaarides on juttu Sillamäe tehast ja Viivikonna karjääri ühendanud raudteest, mille rongile ta ise ühes talus üürilisena elades hommikuti hüppas. Maa-ameti kaardirakendus näitab, et sõjajärgne asula, kus on barakikvartal, paarismajad ja korterelamud, on rajatud külast põhja poole jäävast karjäärisuudmest veelgi põhja poole.
Asulast välja lõuna poole sõites jäävad paremale ja vasakule suured osaliselt hüljatud suvilarajoonid, nende vahel kõrgete viilkatustega taluelamud. Midagi siin toimub, ja midagi ei toimu ka. Viivikonna asulast on murutraktorid-trimmerid igatahes korralikult üle käinud ja kuigi suuresti kummituslinn, võib siin aimata Sillamäe tagamaad.
Tervik
Kokkuvõttes on põlevkivimaal lood sõjaeelse elamuehituspärandiga kehvad, kuid mitte lootusetud. Sõda, laienevad tehased ja karjäärid on üle käinud enamikust algupärastest barakikvartalitest.
Ansamblina on halvas korras, kuid tervikuna säilinud Küttejõu asum. Heas korras, kuigi osaliselt sõja ajal taastatuna ning pea tervikuna on säilinud Kohtla-Nõmme barakid, ametnikumajad ning saun. Siiski võib siin tervikule liiga teha praeguste omanike loominguline agarus.
Paekiviarhitektuuriga on lood seevastu ühtlased. Kui tööstusele jalgu jäänu taas välja arvata, elatakse neis majades praeguseni ning nende korrasolek on suuresti omanike teha. Ühiskondlikest hoonetest on korras ja kasutusel Kiviõli rahvamaja, halvas korras Kohtla-Järve kool. Kuid sõjaeelse aja hõngu saab Ida-Virumaa tööstuslinnastus kätte küll.
Tallinna Linnateatri „Vanja“, autor Anton Tšehhov, tõlkija Ernst Raudsepp, lavastaja ja adaptsiooni autor Māra Ķimele, kunstnik Reinis Suhanovs, kostüümikunstnik Reet Aus, helikujundaja Lauri Urb, valguskujundaja Margus Sepman. Mängivad Simo Andre Kadastu, Kristiin Räägel, Rain Simmul, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg ja Annika Rohtväli. Esietendus 3. X Hobuveskis.
Tunnustatud läti lavastaja Māra Ķimele lavastab esmakordselt Tallinna Linnateatris: on võtnud teha Anton Tšehhovi „Onu Vanja“. See Tšehhovi näidend on tihedamale teatriskäijale muidugi hästi teada: minu teatrimälus on Kaarin Raidi Ugala-lavastus Olustvere lossis (2002) ja Lembit Petersoni Theatrumi-lavastus Katariina kirikus (2012). Nüüd on lisandunud numbrimaagiliselt sobivalt 2020. aastal ja samuti ebaharilikus etenduspaigas, Hobuveskis, Māra Ķimele versioon. Tallinna Linnateatri lavastuse kõrval on teatrisõbral praegu võimalik osa saada veel teisestki „Onu Vanjast“: Eili Neuhausi Rakvere teatri lavastus reisib mööda Eestit.
Ķimele on Eestis ka varem lavastanud. Mina mäletan pigem uudsete lavastuslike lahendustega Henrik Ibseni „Hedda Gablerit“ Von Krahli teatris Viljandi kultuuriakadeemia VIII lennu näitlejatega 2011. aastal.
Mida on Ķimele teinud „Onu Vanjaga“ Tallinna Linnateatris? Klassika põhjal loodud lavastusi vaatama minnes huvitab mind esmalt lavastaja tõlgendus. Ķimele on Tšehhovi tekstist ise loonud dramaturgilise adaptatsiooni, mis on oma kompaktsuses ja loogilisuses üpriski õnnestunud. Originaalteksti on lühendatud, tegelasi vähendatud, kuid tuum on jäänud. Kui Tšehhov kirjutas oma näidendi üheksale, siis Ķimele on saanud hakkama viie tegelasega, lisaks minimaalse sõnalise osaga majapidajanna.
Ķimele lavastajakreedost saame aimu 2018. aasta intervjuust ajakirjale Teater. Muusika. Kino: „Mulle meeldivad askeetlikud lavastused, kus režissööri kohalolu pole tunda. Oluline on, et lavastaja oskaks dešifreerida näidendit ja ehitada selle üles nii mõtteliselt kui ka vormiliselt ja et näitlejad oskaksid tegutseda rollis.“1 Teisal ütleb lavastaja: „Lavastus kujuneb ja kasvab nagu elus organism. Ta kasvab ise, tal on omad reeglid ja ma üldse ei taha mingeid oma asju sinna vahele suruda.“2 Need avaldused on avastuslikud ka Tallinna Linnateatri uuslavastuse seisukohalt. „Vanja“ kohta ütlebki Ķimele, et ta pole sellele kontseptuaalselt lähenenud.3
Kontseptuaalsus ilmneb aga selles, milline lavastus Hobuveskis välja näeb (kunstnik Reinis Suhanovs, kostüümikunstnik Reet Aus). Nimelt toimetavad tegelased mõisa asemel tänapäevases põllumajandusettevõttes: Sonja (Kristiin Räägel) ja Vanja (Simo Andre Kadastu) soolavad värskeid kurke suurtesse konservipurkidesse. Mängupaigas, tootmis- ja laohoones, hoitakse suurtes kogustes plekkpurke, pappkaste ja metallreste. „Me teeme lavastust tänapäevases interjööris seetõttu, et meie vaatajad tunneksid end seal ära,“ ütleb lavastaja.4 Vaatajale mõjub aga lavastuse kontseptsioonitus igavalt ja tänapäevane interjöör pigem pingutatuna. Niipaljukest lavastaja tutvustuseks siiski sedastab, et talle on „Vanja“ keskne teema inimkonna igavene taak – valed valikud.5
Tallinna Linnateatri „Vanja“ on mõeldud ka teatrisse tööle tulnud kahe noore näitleja – Kristiin Räägeli (Sonja) ja Simo Andre Kadastu (Vanja) – tutvustamiseks.
Vale valiku küsimus taandub ehk Tšehhovi tegelastele omasele selgete sihtide, elueesmärgi puudumisele. Tegelaste elul puudub mõte, nende hing on janus ja näljas, nagu on analüüsinud Reet Neimar.6 Ka „Vanja“ keerleb teoks tegemata soovide ja ihade ümber, tüüpiliselt ei saada tegelased mitte midagi korda.
Nagu Tšehhovi näidendite puhul ikka, iseloomustab ka Tallinna Linnateatri „Vanjat“ unistuste ja argipäeva konflikt. Inimesed pole oma eluga rahul, päevad libisevad sõrmede vahelt. Ka „Vanjas“ tõstatub Tšehhovile omane rõhuasetus: elu võib kergesti lihtsalt luhta minna, ilma et märkakski. Inimesed on justkui elu käes vangis. Neil on ka raske astuda dialoogi, keeruline jõuda teise inimeseni. Tegelasi iseloomustab „psühholoogiline kurtus“ (Reet Neimari väljend): inimesed ei kuule, ei pane üksteist tähele. Tegelased ei suuda üksteisega suhelda, kuigi neid painab vajadus kontakti järele.
Tšehhovile on uurimist väärt elu aspekt argipäevasus. „Onu Vanjas“ on see potentsiaalina olemas, kuid Ķimele pole oma uuslavastuses argipäevaraskust või -poeesiat fookusesse tõstnud. Kui sellele keskenduda, peaks seda tegema erakordse detailsusega. Hobuveskis lavastust vaadates kangastus mõneti hoopis teisest äärmusest paralleel Lauri Lagle uuslavastusega „Sa oled täna ilusam kui homme“ (Von Krahli teater, 2020). Hoopis Lagle uurib seal koos trupiga argipäeva, ja kas polnud mitte teadlikult osutatud ka tšehhovlikele sugemetele (pitsilised linikud, ümber laua istuv seltskond rääkimas eimillestki). Argipäev võib olla aga ka omaette väärtuslik, olla kui „elu kulgemise muusika“ (taas Reet Neimari väljend). Sellist tugevat atmosfääri olen kogenud paljudes Tšehhovi-lavastustes, aga mitte seekord Tallinna Linnateatris.
Kui „elu kulgemise muusikat“ ei kuule, siis ehk midagi päevapoliitilist? Selleks pakub Tšehhov kui klassik teatavasti samuti võimalusi. Eili Neuhausi Rakvere teatri lavastusest kirjutab Jaak Allik: „Mis võib olla veel tänapäevasem kui (maakonnaarst) Astrovi kirglikud tiraadid metsade kaitsest. [—] Vaat sulle siis Tšehhovit – laval on äkki täiesti poliitiline teater! Näitleja koos lavastajaga ei lase seda võimalust käest.“7 Tallinna Linnateatris nähtu erineb sellisest tõlgendusest diametraalselt. Ķimelet just nimelt ei huvita Astrovi (Kaspar Velberg) tiraadid metsade kaitseks ning Velbergi Astrov on kindlalt allutatud oma kirele kauni Helena (Sandra Uusberg) vastu. Professoriproua Serebrjakova nimega on omaette lugu. Laval toimetab (ja Tallinna Linnateatri kavalehel seisab) Helena, näidendis aga Jelena. Tšehhovi näidendis (ja laval) kutsub professor oma noort kaasat aeg-ajalt prantsuspäraselt Hélène’iks. Ilmselt on uuslavastuse tegijaid nime muutma inspireerinud müüt ilusast Helenast.
Ilusa Helena ja sarmika Astrovi duetid on õigupoolest lavastuse nauditavaimad. Kulminatsiooniks tõuseb tragikoomiline stseen Astrovi ja Helena kirgliku suudlusega, mida naiivne Vanja juhmilt roosikimpu käes mudides pikalt pealt vaatab. Ka Helena lahkumine Astrovi juurest mõjub piinlikult, pingeliselt, elusalt.
Huvitav, miks on teater otsustanud Sandra Uusbergile ja Kaspar Velbergile pakkuda peaaegu et kordusrolli? Mäletatavasti mängib Uusberg Ranevskajat ja Velberg Lopahhinit Elmo Nüganeni lavastatud Tšehhovi „Kirsiaias“ (esietendus 2017, siiani Tallinna Linnateatri mängukavas). Arvustus pole see koht, kus rollisooritusi detailsemalt analüüsida, kuid mälus hakkasid need „Kirsiaia“ rollid „Vanjaga“ kaasa helisema. Uhke, kaunis, ebapraktilise meelega ja unistav Ranevskaja-Helena ning pragmaatiline Lopahhin-Astrov. Vahest just tänu korduvusele suutsid näitlejad muidu üpriski tuimavõitu lavastuses mängida teist plaani: nende stseenid mõjusid kõike mängu panevalt ning veenvalt traagiliselt.
Tallinna Linnateatri „Vanja“ on mõeldud ka teatrisse tööle tulnud kahe noore näitleja tutvustamiseks. Kristiin Räägelile sobib Sonja roll hästi: ta mängib detailirohkelt, Sonjale saab kaasa tunda ja kaasa elada. Räägeli Sonja on koketeeriv teismeline ja teisal kohusetundlik põllumajandustöötaja. Simo Andre Kadastule anti muidugi raskem pähkel pureda ning päris läbi pole ta seda purenudki. Küsitav on siin just tema rolli määramine, mille üle ju näitleja ise otsustada ei saa. Kuigi „Onu Vanja“ on muudetud Kadastu nooruse tõttu lihtsalt „Vanjaks“, mõjub näitleja võimsale habemele vaatamata ikkagi liiga noorena. Mujal ehk mitte (nukker kaugarmastus Helena vastu on veenev), kuid eelkõige on nõrk vastuhakk professor Serebrjakovile: Kadastul lihtsalt ei saagi olla seesugust traagilist elutunnetust, mida Vanjal on vaja vastamaks professori kohatule ja isekale ettepanekule müüa majad maha.
Rain Simmuli professor Serebrjakov irdub aga omamoodi seltskonnast (tegevusloogika järgi ta seda tegema peabki), ilmselt on professor mõeldud sisse tooma koomilist elementi. Simmuli esimene sisenemine – kollakaks grimeeritud vana kõbi – on üpris groteskne ning oma külaelu põlguses mõjub ta parajal määral õõnsana.
Reet Neimari järgi saab eristada aegu, mil Tšehhovit mängitakse või ei mängita. Tšehhov ei kõla kaasa, kui inimeste saatuse määravad välised sündmused: siis tunduvad Tšehhovi tegelased tühistena, leiab Neimar. Tšehhovi lood on stabiilse elu lood. Siin on minu meelest suur tõetera. Võib-olla praegu, pandeemia ja ühiskonna turbulentsi ajal (aktiivsed sõjakolded ei asu meist sugugi kaugel!), pole lihtsalt õige hetk Tšehhovi mängimiseks. Vähemasti Māra Ķimele n-ö kontseptsioonivaba lavastus ei kõneta. Usun, et meil on praegu vaja jõulisemaid kunstilisi sekkumisi, kui seda on jõudeinimeste argipäeva lahkavad teosed. Sonja ja Vanja elupaatos on ikkagi, et kõik jätkub vanaviisi, kuid tänapäeval lihtsalt ei saa enam kõik vanaviisi jätkuda – ei elus ega kunstis.
1 Vastab Māra Ķimele. Intervjuu Epp Kubule. – Teater. Muusika. Kino 2018, nr 6, lk 5.
