Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • „Teadus“ ning „teadus- ja arendustegevus“ pole üks ja seesama

    MARGUS MAIDLA

    Pealkirjas väidetu toob kaasa ebakõla kogu innovatsiooni- ja kõrgtehnoloogilise arendusprotsessi ühiskondlikku käsitlusse. Probleem on kaugelt sügavam kui pelgalt semantiline, terminoloogiline ebakõla.

    2020. aasta septembris jõudis valitsev koalitsioon ajaloolise tähiseni, mil riigikokku otsustati saata riigieelarve seaduseelnõu, kus teadus- ja arendustegevusele on 2021. aastaks ette nähtud täiendavalt 56 miljonit eurot. Kokku tõuseb teadus- ja arendustegevuse (T&A) riigieelarveliste kulude maht 285,4 miljoni euroni, millega Eesti T&A tõuseb investeeringutelt SKTsse 1% tasemeni. Peaminister Jüri Ratas ütles ERRi „Esimeses stuudios“, et eelkokkuleppe alusel laekuvad täiendavad vahendid 40% ulatuses haridus- ja teadusministeeriumi eelarvesse, 40% rakendusteadusele majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse ning 20% jagatakse muude ministeeriumide vahel. Ajaloolise tähiseni jõudmisele aitas kaasa majanduse ja sellest tulenevalt SKT langus, kuid fakt jääb faktiks. Rõõmustava sõnumi kõrval ei tohi unustada seniseid struktuurseid tegematajätmisi ja süsteemi ebakõlasid.

    Indrek Tammeaid on teaduse ja innovatsiooniprotsesside ning -mehhanismide mõtestamise ja teadmuse rahaks pööramise kompetentsi tõttu kõrgelt hinnatud tippspetsialist, kel on ees väga hea valdkonna mõtestamise teoreetiline pilt. 2018. aastal ilmus tal autorite kollektiiviga Riigikogu Toimetistes põhjalik Eesti majanduse ja teaduse suhteid analüüsiv ülevaateartikkel,1 ja neid käsitlusi on teisigi – on ta ju eelkõige valdkonna praktikaga tegelev, tegeliku eluga kokkupuutuv spetsialist.

    Ta on teadmuse ja teadustulemuste äriks pööramise valdkonnas töötanud Helsingi ülikoolis, sh viis aastat ettevõtlussuhete juhina, olnud välisnõunikuks Tartu ülikooli rektoraadile ja 2019. aastal innovatsiooninõunikuks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis. Põhitöö viimastel aastakümnetel on olnud juhtimis-, strateegia- ja innovatsiooninõustaja maailma teadus- ja arendusmahukatele suurettevõtetele ja Skandinaavia maade ülikoolidele. Tammeaid on Euroopa teadus- ja arendusmahukate suurettevõtete ühenduse EIRMA kutsutud personaalliige.

    Ta on varajase faasi investor, aktiivne riskikapitalist ja kuulub Eesti Äriinglite Assotsiatsiooni. Investorina on tal ette näidata paar edukat exit’it, millest viimane oli USA teadus-tehnoloogiaintensiivse idufirma Cortexyme2 eduloos osalemine, kuhu oli sisenenud idufaasis 2014. aastal. Firma teostas 2019. aastal eduka IPO ning noteeriti New Yorgi Nasdaqi börsi põhinimekirjas (CRTX), ületades miljardi dollari väärtuse.

    Tammeaial on küll cum laude magistrikraad geoloogias (1991) Tartu ülikoolist, kuid oma peamise hariduse, mis on paremas vastavuses viimaste kümnendite tegevusega, on ta omandanud välismaal. MBA Helsingi rootsikeelsest majandusülikoolist Hanken Svenska handelshögskolan, juhtimis- ja täienduskoolitusi USA Harvardi, Columbia, Berkeley ülikoolist ja Singapuri riigiülikoolist NUS. Indrek ise kutsub ennast uuema põlvkonna väliseestlaseks, sest kuigi Eestiga seovad veel lähisugulased ja sõbrad, on suurem osa tööst ja kodu aastakümneid olnud väljaspool Eestit.

    Vestlesime Tammeaiaga Eesti majanduse ees seisvatest ülesannetest, kõrgtehnoloogilisest majandusest ja sellest, miks me mitte kuidagi ei kipu selleni jõudma, pigem kaugeneme. Juttu ja strateegiadokumente on tundide ja tonnide kaupa, tegevuses aga vähe villa.

    Millisena hindate edukalt kõrgtehnoloogiasse investeeriva ettevõtja, äriingli ja innovatsiooninõustajana Eesti olukorda kõrgtehnoloogilise ettevõtluse vallas? Mis on hästi ja kus on kitsaskohad?

    Mikromajanduslikul, ettevõtete tasandil häid näiteid on. Kas piisavalt? Minu arvates mitte. Makromajanduslikust ja eriti innovatsioonipoliitilisest perspektiivist vaadates on üldine seis siiski murettekitav, otse öeldes, väga nukker. Kui praegu tahetakse, et Eesti majandus adapteeriks või imaks rohkem tehnoloogiat ja teadmust, siis tegelikult peaksime rääkima järgmisest ringist, kuidas uut tehnoloogiat ka luua. Riikidevahelises konkurentsis ei piisa enam sellest, et tehnoloogiat kasutatakse, tehnoloogiat peab looma. Peab saama mingite tehnoloogiate omanikuks. Siin on Eesti globaalses konkurentsivõrdluses terve ringiga maha jäänud. Koroonakriis võimendab seda protsessi. Tegemata ja valesid otsuseid saab vabandada koroonakriisi mõjudega. Majanduse elavdamismeetmed ainult võimendavad jaotust võitjate – tehnoloogiate loojate ja omanike – ning kaotajate – tehnoloogia kasutajate, rentnike vahel.

    Indrek Tammeaid: „Analüüsides Eesti innovatsioonipoliitilist saamatust, ei oska öelda, palju on kognitiivsete ja palju poliitiliste filtrite taga. Tahtmatult võib jõuda järeldusele, et kellegi huvides on hoida piisav hulk inimesi näljase, vaese ja vihasena.“

    Mis mulle veel muret valmistab: mulle paistab, et majanduse tehnoloogilist mahajäämust käsitatakse Eesti ühiskonnas justkui mingi väikese seltskonna probleemina. On näha, et teadlased on ärganud, nad on mõistnud probleemi, et pole võimalik üles ehitada tipptasemel jätkusuutlikku teadussüsteemi, kui samal ajal ühiskonnas majandus järele ei tule. Peame mõistma, et keskpärase majandusega ei saa me lubada endale ka tipptasemel meditsiinisüsteemi, tipptasemel haridussüsteemi ja veel paljusid teisi ühiskonnale vajalikke süsteeme ja nende alamosasid, mida me oleme harjunud tipptasemel avalike teenustena saama ja tarbima! See on väga põhimõtteline küsimus. Kuid tipptasemel majanduse ülesehitamine taandub paratamatult teadmusintensiivsusele – nutikusele.

    Innovatsioonipoliitika ei ole midagi muud kui viis nutikama majandusega muuta ühiskonda jõukamaks. Tootlikkust saame tõsta eelkõige inimkapitali kasvu kaudu, s.t aidates töötajatel ja juhtidel areneda targemaks, samuti struktuurkapitali kasvu kaudu, s.t arendades meie majandust ja ettevõtteid keerukamaks, intellektuaalkapitali intensiivsemaks. Mõlemad koosnevad inim- ja struktuurkapitali alamvormidest. Nii nagu üldjuhul inimorganismis puuduvat vitamiini teise vitamiini üledoosiga ei kompenseeri, nii ka siin. Suurem hulk tarku inimesi ei aita, kui ettevõtte im­materiaalse kapitali struktuurkapitali osa ei ole piisav jne. Samal ajal saavad piiratud töövõimega inimesed kõrgema struktuurkapitaliga ettevõttes luua märgatavalt suuremat lisandväärtust ja sellele toetudes teenida ka kõrgemat palka.

    Innovatsioonipoliitika ei ole praeguste ressursside ja toetuste ümber­jagamine. See on süsteemne ja koordineeritud tegevuste tervik homse jõukuse kasvuks. Kuidas loodud lisandväärtus palga-, omaniku- ja riigi-, s.t maksu­tulude vahel, peaks jagunema – see olgu poliitilise kokkuleppe tulemus. Jõukuse ja nutikuse kasvu tagavad kokkulepped peaksid olema väljaspool poliittehnoloogilist rabelemist. Minu arust ei ole ei praegused ega varasemad erakonnad, valitsuskoalitsioonid ega opositsioonid endale seda probleemi piisavalt selgelt ja mõistetavalt sõnastanud. Kas elame ekslikult illusioonis, et riigi rikkamaks muutmine on summa üksikindiviidide koordineerimata tegevuse tulemustest? Erandlikult positiivse lootuskiire toob Tööandjate Keskliit ja nende innovatsioonitöörühm – Innovatsiooni Käivituskoda. Samal ajal on erakondadel ja vastutavatel rakendusasutustel innovatsiooni valdkonnas laual ilusad dokumendid, aga pilk suhteliselt tuhm.

    Tundub, et Eestis on arengutee meie superedukate idufirmade klastri ja teisalt intellektuaalse omandi kesksete idufirmade ja hargettevõtete vahel lahknemas.

    Iduettevõtlusel on majandusarengus ja ka majanduse nutikamaks muutmisel suur roll. On ääretult tore, et meil on edulugusid, mis on toonud nii jõukust kui mainet. Küsimus on hoopis selles, kui suurt ruumi, ja seda eelkõige tööhõives ja riigi maksutuludes, suudab idusektor oma ärimudelitega täita. Võimalik, et oleme „idumulli“ puhunud suuremaks tegelikust majanduslikust mõjust.

    Kirjeldamaks seda toon kaks aspekti. Eesti idusektor on väga kitsa sektoriaalse fookusega, suuresti tarkvara kui teenuse (SaaS) ärimudeliga. Sealhulgas moodustavad üllatavalt suure osa lõpptarbijale suunatud vahendusplatvormid. Tegemist on kas kopeeritud või intellektuaalomandi seisukohast mittepatenteeritava lahendusega. Üksikuid võitjaid loodetavasti hakkame nägema ja arvatavasti kajastub see ka mõne väiksema ringi finantsedukuses. Riigi tasemel suurt majanduslikku mõju siit oodata pean siiski vähetõenäoliseks. Suuremat tähelepanu peaks pöörama, miks meil Skeletone nii vähe on ja mida peaks tegema, et nad laiendatavat tegevust Saksamaale või mujale ei viiks. Loodetavasti Eesti idusektoris on tulevikus rohkem materjaliteadusel, bio-, kosmosetehnoloogiatel jne baseeruvaid iduettevõtteid.

    Teise aspektina rõhutaksin Eesti idusektori intellektuaalomandi vähest intensiivsust. SaaS-ärimudelis on iseenesest võimalik päris pikalt tegutseda ilma intellektuaalomandi teemadele tähelepanu pööramata, aga see on loonud Eesti idusektorile omase väga kahjuliku eelarvamuse, et teemaga võib, aga ei pea tegelema. Tulles tagasi oma sissejuhatuse juurde, siis küsimus taandub sellele, kas ollakse tehnoloogia looja ja omanik – või selle kasutaja.

    Olete ühes varasemas käsitluses3 toonud välja superhea võrdluse, et terminitel „teadus“ ja „teadus- ja arendustegevus“ on väga fundamentaalne tähenduserinevus: kui esimene uurib võimalikult efektiivseid mehhanisme, kuidas edukalt raha teadmuseks muuta, siis teine teeb täpselt vastupidist, uurib kuidas teadmust rahaks muuta. Meil üritatakse kõike teadus- ja arendus­tegevuse korralduse seadusega (TAKS) nagu ühepajatoitu keeta – fookus on paigast ära, selgust vähevõitu, segadust ja mitmeti mõistetavust palju. Kui mõttekäiku edasi arendada, siis teadmus tekib peamiselt eelarvevahenditest ehk avaliku sektori sees, kuid vastupidine protsess peab suutma teenida raha turgudelt.

    Ma väidan, et selline terminoloogiline segadus, mis suuresti toob kaasa segaduse kogu süsteemis, pole saanud piisavalt tähelepanu. Näiteks päevauudistest käib alatihti läbi teadusrahastuse debatt. Seda kuulates huvitab mind automaatselt, et kui keegi kasutab terminit teadusrahastus, kas ta peab sealjuures silmas teaduse rahastamist (science-funding) või teadus- ja arendustegevuse rahastamist (R&D-funding).

    Esitatud küsimus koosneb kolmest komponendist: terminoloogia, teadus- ja arendustegevuse rahastuse proportsioonid ja TAKS koos selle võimaliku eelseisva ajakohastusega. Teadus- ning teadus- ja arendustegevuse (T&A) terminoloogiast johtuvat segadust avasin veidi rohkem 2016. aastal Riigikogu Toimetiste artiklis.3 Minu meelest on teadusrahastus üks osa T&A rahastusest.

    Põhimõttelisem küsimus on, millised peaksid olema teadus- ning T&A rahastuse proportsioonid. On üllatav, kui vähe see on saanud tähelepanu ja miks nt Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN) ei ole siin oma seisukohta formuleerinud. Küsimus ei ole ainult selles, mis peaks olema riigi rahastatud alus-, rakendusuuringute ja tootearenduste suhe, vaid ka kui palju riik peaks rahastama ettevõtetes tehtavat teadus- ja arendustegevust vs. avalikus sektoris, eelkõige ülikoolides tehtavat. Hiljutine valitsuse teadusrahastuse 1% otsuse täiendavate vahendite 40/40/20% jaotus sellele teemale vajalikku vastust ei anna. Aastaid on kõigile teada, et nii Eesti majanduse kui TA sektori rahastuse põhiprobleem on eelkõige ettevõtete tehtava ja rahastatava T&A liiga väike maht. Probleem ei ole mitte haridus- ja teadusministeeriumis, vaid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis (MKM), kus ei ole suudetud ettevõtete T&A rolli ja rahastust piisavalt hästi mõtestada ega eelarveläbirääkimistel neid huve esindada. MKM on rääkinud tootlikkusest palju, aga ei ole osanud ja võib-olla ka julgenud võtta endale nutika majanduse esindaja ja kaitsja rolli. Seda näitab ilmekalt asjaolu, et MKMi eelarvete ja eeskätt riigieelarveliste vahendite kulud ei kajasta nutika majanduse poole liikumist ega ettevõtete innustamist uusi tehnoloogiaid looma ja kasutusele võtma. Innovatsiooniteemat leidub küll struktuurivahendite all, kuid oma riigi vahendeid selleks justkui ei usaldata. Ei praeguse ega ka eelmiste koalitsioonide ajal.

    Rääkides TAKSist nõustun küsimuses esitatud seisukohaga, aga pean suurimaks probleemiks, et seadust lihtsalt ei rakendada. Deklaratiivselt võib-olla minimaalselt, sisuliselt aga kindlasti mitte. Näiteks 15 aastat tagasi sai MKM ülesandeks: 1) korraldada tehnoloogilist arendustegevust ja innovatsiooni; 2) töötada välja ja esitada valitsusele ettepanekuid tehnoloogilise arendustegevuse ning innovatsioonipoliitika kohta; 3) korraldada rakendusuuringute, arendustegevuse ja innovatsiooni finantseerimist; 4) koordineerida ja korraldada rahvusvahelist tehnoloogiaalast koostööd ning vajadusel korraldada selle Eesti-poolset finantseerimist.4 Seaduses ju sõnastatud kenasti, aga kui suur osa sellest on 15 aasta jooksul ellu viidud ja mis tasemel?

    Teema, mis on T&A rahastusega väga seotud, aga mida peaks käsitlema eraldi, on ülikoolide alarahastatus. Kuna õppetegevuse, s.t suure osa ülikooli tegevuse rahastus on ühiskondlikus arutelus lukku löödud, siis üritame teadusrahastuse diskussioonis ka seda auku parandada. Aur on läinud eelkõige teadusrahastuse peale, ülikoolide rahastus vajaks terviklikku uut vaadet. Klassikaline kolmnurk: saadavus (siin: üliõpilaste arv), kvaliteet ja ressursid, kehtib ka siin. Kui tahame üliõpilaste arvu ja kvaliteeti hoida samal tasemel, on vaja rohkem ressursse. Kui rahastus jääb suures plaanis samale tasemele, tingitakse kvaliteedis või saadavuses. Kui suur peaks olema ja millistest allikatest tulema ülikoolide rahastus, kas ülikoolide õppe- ja teadustegevuse maht peaks olema ainult riigi määrata – need küsimused väärivad pikemat ja rahulikumat ühiskondlikku debatti.

    Meiesuguses väikeses riigis on koalitsioonileping püha piibel võrreldes paljude teiste strateegiadokumentidega. Nüüd on jõutud 1% eelarveliste vahendite investeerimiseni SKTst teadusse ja arendusse.

    1% otsus oli vajalik ja tervitatav. Suures plaanis tasub siiski meeles pidada, et see on ainult üks väike komponent suuremas mängus. See on vältimatu minimaalne sisendressurss, aga mitte veel automaatne lahendus keskpärasuse lõksust väljapääsemiseks. Vajame teadusest lähtuvat – kutsume seda pakkumispoolseks innovatsiooniks, mis ilmneb idu- ja hargettevõtetena ja vajame turust lähtuvat – kutsume seda nõudluspoolseks innovatsiooniks, mis ilmneb ettevõtete võimena nii imada kui ka luua täiesti uut tehnoloogiat. Vajame sisendressursse mõlemaks, motivatsioonielemente, sh rahalisi, nt maksuerisusi, ja kolmandaks ajakohastatud innovatsiooni ülekandemehhanisme. Mitte deklaratiivseid alarahastatud üksikuid programme, vaid terviklikku strateegilist pilti ja selle elluviimist.

    Strateegilise juhtimise analüüsis on vahest kasulik kasutada teadmusfiltrite metoodikat. Esiteks on meil signaalifiltrid, mis määravad, kas tunnistame ja registreerime kõiki meile vajalikke muudatusi. Teiseks kognitiivsed filtrid. Meie süsteem võib märgata, analüüsida, registreerida ja raporteerida olulisi näitajaid, aga otsustajad ei pruugi neid mõista ega kontekstualiseerida. Kolmandaks, süsteem või organisatsioon märkab ja mõistab, aga kellegi isiklikes või väiksema rühma huvides jäetakse tervikule vajalik otsus tegemata. Nimetan seda poliitiliseks filtriks. Analüüsides Eesti innovatsioonipoliitilist saamatust, ei oska öelda, palju on kognitiivsete ja palju poliitiliste filtrite taga. Tahtmatult võib jõuda järeldusele, et kellegi huvides on hoida piisav hulk inimesi näljase, vaeste ja vihasena.

    Rääkides konkreetsemalt Eesti innovatsiooni otsestest puudustest, siis lahendamist vajavad probleemid ja nende organisatoorsed lahendused on ammu välja toodud ja täpselt sõnastatud. Nõudluspoolsest, s.t ettevõtluse vaatenurgast tegutseva riikliku innovatsioonitugisüsteemi vältimatus on välja toodud mitmes OECD/EL välisraportis5 ja ka nt Tööandjate Keskliidu Innovatsiooni Käivituskoja poolt. Kutsume seda siis innovatsiooniagentuuriks või tugiteenuste keskuseks.

    Põhiküsimus on, et toetusi jagades – ja seda eelkõige vanale majandusele – palju uut väärtust ei loo.

    Toetustele lisaks on vaja rohkem teadlikkust, sh sektorispetsiifilist tehnoloogia- ja turuseirest, samuti abi ettevõtte teadus-arendustegevuse ja innovatsiooni organisatoorsete kompetentside kasvuks. Seega on vaja kontrolliva funktsiooniga toetuste jagaja asemele uue loomist võimaldavat organisatsioonikultuuri. Paljud riigid on selleni jõudnud. Riikliku ettevõtluse toetusstruktuurist on liigutud kõrgema lisandväärtusega majanduse – innovatiivse ettevõtluse tugiteenuste süsteemini. Eesti pani sellel kevadel niisugusele arengule kahjuks piduri peale.

    Kõige lihtsamalt kirjeldab situatsiooni sõnapaar konservatiivne innovatsioon – sisuliselt klassikaline antagonism.

    Ühes kahe aasta taguses teie kaasautorsusega artiklis6 analüüsitakse, millise riikliku formatsiooni peaks Eesti edasise majanduse arengu ja riigi rikkuse kasvatamiseks valima, sest turutõrgete tõttu puhtakujuline liberaalne turumajandus innovatsiooni ellukutsumiseks ei sobi.

    Olen veendunud liberaal, globalist ja turumajanduse pooldaja, minu arust on liberaalne turumajandus hea eksistentsi vorm, tõenäoliselt isegi parim alternatiividest. Kuid samal ajal näen, et võtame seda kõike liialt triviaalselt. Milton Friedmani monetarismi võtsime lihvituna kasutusele, aga märkamatuks jäid muud nüansid ja turumajanduse variatsioonid – millisel tasemel koordineeritud turumajanduse elemente me vajame. Küsimus, mille peaksime esitama, on: kas perifeerias, väikeses riigis on üleüldse põhimõtteliselt võimalik autonoomne isetekkeline edukas innovatsioonisüsteem ja teadmuspõhine majandus? Apple ei oleks Apple ilma USA föderaalselt rahastatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonisüsteemi institutsioonideta. Tasub ka vaadata Tesla ajalugu ja föderaalrahastuse rolli aastaid enne selle börsileminekut. Nokia ajalugu teame, varsti kirjutatakse Neste transformatsioonist või sellest, kuidas metsatööstuse UPM muutus sünteetilise biotehnoloogia gigandiks. See kõik on eeldanud Soome riigi aastatepikkust panustamist, tugevaid institutsioone, aga viinud ka nt UPMi möödunud aastal Soome suurimaks maksumaksjaks.

    Kõrgtehnoloogia ja innovatsioon on tänapäeva tõu- ja sordiaretus. Teadlikku, argumenteeritud ja tugevat sekkumist on vaja. Lumelaviinina saabuv globaalne riigikapitalism ainult võimendab neid väljakutseid. Riigid – ja mitte ainult Hiina, vaid ka liberaalse majandusega suurriigid – sekkuvad järjest rohkem innovatsiooni ja tehnoloogia arengusse. Filosoofilis-maailmavaateliselt võiksime öelda, et see on vale, aga eilsete põhimõtete ja otsustega homsetes tuultes ei sõida.

    Ühiskonnas ja valdkonna spetsialistide seas käib intensiivne arutelu, mida täiendavalt laekuva T&A eelarverahaga efektiivselt peale hakata. Helsingi ülikooli juures tegutseb meile lähim investeerimisfond. Ka Eesti ülikoolid, peamiselt TÜ ja TTÜ, arutavad ettevaatlikult, kuigi ressursse napib, et ehk annaks suuremat akadeemilist teadmussiiret ettevõtlusse toetada analoogse investeerimisfondi abiga.

    Kui me hakkame seda teemat arutama, siis peame kohe vahet tegema ülikoole toetavate sihtasutuste fondide ja ülikoolide osalusega hallatavate investeerimisfondide vahel. Esimesed, filantroopilistel põhimõtetel töötavad fondid toetavad ülikoolide põhitegevusi, eriti teadustegevust või mõne valdkonna arengut tervikuna. Teised töötavad hoopis teistsuguste põhimõtete alusel, investeerides teadmusmahukatesse iduettevõtlusprojektidesse eesmärgiga saavutada vähemalt positiivne oma­kapitali tootlikkus. Vaja on mõlemaid, nii heategevuslikke annetustel tegutsevaid fonde kui ka klassikalisi teadus-, tehnoloogiaintensiivseid investeerimisfonde. Ja väga oluline – mõlemad vajavad neid ümbritsevat, vähemalt minimaalset tugitegevuste infrastruktuuri. Küsimus on, millises järjekorras ja millises suhtes võimalikke ressursse jagada.

    Eesti ülikoolid peaksid kõigepealt ära tegema kõik võimaliku, et kujundada oma teadustegevuse tugistruktuurid ümber nii, et luua parem, kompetentsem kommertsialiseerimiskeskkond ja alles siis saab oma piiratud ressursside juures mõtelda investeerimisfondide loomise peale. Ülikoolide uuenenud, tänapäeva ootustele vastavate tehnosiirdeüksuste (TTO, technology transfer office) ümber peaks olema mitmesuguseid fonde – üks ei kompenseeri kogu valdkonna tegevust –, mitte vastupidi, et ühe investeerimisfondi juurde luuakse TTO. Tahan öelda, et investeerimisfond iseenesest ei lahenda ülikoolide probleeme, mis on põhjustatud sellest, et valdkond ei ole strateegiliselt eesmärgistatud, ressurssidega varustatud ega ole antud aega kriitilise tehnoloogiasiirde kompetentsi tekkeks.

    Mida mina ülikoolide asemel teeksin? Hoolitseksin, et ülikoolide ümber oleks võimalikult rohkem erinevaid fonde. Kui küsida, kas ma põhimõtteliselt toetan ülikoolide osalusega investeerimisfondide loomist, siis jah, toetan, kuid kui küsida nii, et kas panna tänaste nappide ressursside juures 30miljonilise fondi loomisel ülikooli poolt näiteks 10 miljonit fondi ja mitte panna seda raha ülikooli teaduse kommertsialiseerimise tugistruktuuride TTO-süsteemi arendusse, siis see oleks väär ja ennatlik.

    Aasta tagasi soovitasin ülikoolidel defineerida oma ühiskondliku vastutuse majanduslik dimensioon.7 Kui palju see ilmneb intellektuaalomandi kaitsmise ja litsentsimise vormis, kui palju iduettevõtluse ja kui palju ettevõtetega teadus- ja arendustöö lepingute vormis, oleks sellest järgmine samm. Igaüks nendest kolmest vajab omaette kompetentse ja tugistruktuure. Investeerimisfondid ülikoolide juures on seotud teise tegevusgrupiga. Me ei peaks vaidlema, kas vajame eelroogi või desserte, siin siis nt iduettevõtteid või ettevõtluslepinguid, vaid tõdema, et vajame neid kõiki tasakaalus. Mida parem restoran, seda selgem rollijaotus, nii on ka teaduse kommertsialiseerimisega.

    Kui rääkida kõige suuremast potentsiaalist ja tühjast kohast ülikoolides, siis suurim tulem oleks ajakohastatud annetuste, kingituste ja päranduste vastuvõtmise süsteemi loomine. Tegevus, mida kolleegid ülikoolides nimetavad fundraising või varainhankinta. See on aga eelnevast täiesti eraldiseisev teema.

    Eestis on juba tõusnud ja tõuseb ka eelolevatel aastatel laenukoormus.

    Jagaksin selle teema kaheks. Esiteks globaalne rahatrükkimise ja laenuvõtmise hullumeelsus ja teiseks, kuidas Eesti selles keskkonnas on käitunud.

    Finantspoliitika ekspert ma ei ole, aga jagan seisukohta, et liigume järjest rohkem tasakaalust välja ja selle lahenduseks võib olla üllatuslik tektooniline muutus mitte ainult finantsmaailmas, vaid selle mõjud toovad suurimad muutused pärast Teist maailmasõda. Muusika mängib, käimas on viimane-jääb-toolita-mäng ja kõigil suurtel mänguritel veendumus, et osatakse tunnetada, millal muusika lõpeb. Millal ja mis siis juhtub, ei tea meist keegi. Jagan arvamust, et suurim kahju on järjest leviv õiguslik ja majanduspoliitiline moraalne oht (moral hazard), uskumus, et ise ei peagi kõiki võlgasid tagasi maksma. Tõsiasi on see, et kui varasid ja kohustusi hakatakse kunagi üle vaatama, siis Jupiteridele ja härgadele pole reeglid kunagi samad.

    Eesti olukorda analüüsides ei ole ma niivõrd mures laenukoormuse kasvu pärast, vaid eelkõige selle pärast, mida sellega ette võetakse. Püüame paaniliselt säilitada majanduse vana struktuuri. Digi- ja rohepööre on vanades OECD riikides lisaks üllastele eesmärkidele väga pragmaatiline majanduspoliitika loomaks aluseid uutele ärimudelitele ja konkurentsivõimekusele. Uutele tehnoloogiatele ja rakendustele luuakse turg uue majanduspoliitika abil. Eesti kogemus proaktiivsest, sihikindlast ja jõulisest tulevikutehnoloogiaid rakendavast innovatsioonipoliitikast on nõrk. Selle asemel et arutada ja otsustada, kuidas teha hüpe uude kvaliteeti, kas investeerida Eesti innovatsiooni 100, 500 miljonit või miljard, arutab valitsus üksiku kinnisvaraobjekti krediteerimist.

    Lõpetuseks olete ehk nõus kommenteerima, millise profiiliga investor olete.

    Eks tänapäeval, eriti minu põlvkonnal on elu jooksul olnud mitu karjääri, nii ka mul, aga viimased 20 aastat olen tegelenud põhimõtteliselt ühe asjaga – aidanud luua uut väärtust teaduse ja majanduse koostööst. Eesmärgiga muuta ettevõtete tegevus kasumlikumaks, muutes neid nutikamaks ja sama tegevuse või medali teise poolena otsides ja luues teadus-tehnoloogilistele lahendustele majanduslikku väljundit. Murrangulised ajad, sh majanduskriisid, milles hetkel elame, loovad peale lõhestavate muudatuste ka arvukalt uusi ärilisi võimalusi. Samal ajal arendatakse kiirenevalt võimenduvate megatrendide, tarbijakäitumismudelite ja teadus-tehnoloogiliste arengute ühismõjus uusi ärimudeleid ja rakendatakse uut tehnoloogiat. Tavapäraselt on need kiired ja töörohked ajad strateegia- ja innovatsioonijuhtimise nõustajatele. Sihtgrupiks on ikka teadus- ja arendusintensiivsed ettevõtted või siis need, kes oma konkurentsivõimekust teadus- ja arendusintensiivsuse kasvust otsivad. Teiseks kliendirühmaks on ülikoolid ning teadus- ja arendusasutused, kus otsitakse paremaid tulemusi kommertsialiseerimises, innovatsioonis ja üha rohkem ka ülikoolide ühiskondliku vastutuse majandusliku mõju dimensioonis. Iduettevõtluses, kus klassikalist juhtimiskonsultatsiooni teenust pakkuda ei ole otstarbekas, osalen äriingli – varajase faasi investorina. Neid on portfellis alati eri faasis. Ja nagu artikli algusest lugeda sai, siis on õnnestunud osaleda ka paaris edukas exit’is.

    1 Kadri Ukrainski, Indrek Tammeaid, Kadi Timpmann, Hanna Kanep, Urmas Varblane, Eesti arengumudeli muutmiseks tuleb muuta stiimuleid. – Riigikogu Toimetised 2018, 37, lk 55–74.

    2 https://www.cortexyme.com

    3 Indrek Tammeaid, Tootearendus on vältimatu. – Riigikogu Toimetised 2016, 33, lk 54–63.

    4 Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seadus. – Riigi Teataja I 2004, 89, 615.

    5 Peer Review of the Estonian R&I system. Final Report. European Comission, 2019.

    10.2777/030204

    6 Madis Raukas, Indrek Tammeaid, Arendustegevuse avastamata jõud. – Äripäev 15. V 2017.

    7 Indrek Tammeaid: kas teadusriik või riik teadmusmajandusega? – ERR 7. III 2019.

  • Täiskuubluus

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Sõna „täiskuubluus“ pärineb Doris Kareva luuletusest ja ega ma täpselt teagi, mis selle taga peitub. Pole see sõna ju veel „Eesti keele seletavasse sõnaraamatusse“ jõudnud ja nii võib igaüks tõlgendada seda vastavalt oma äranägemisele. Täiskuu seostub salapära ja müstilisusega, bluus omakorda igatsuse ja valusa-ilusaga, liitsõna sisaldab siis ilmselt kõiki neid omadusi. Oktoobrikuu muusikaelu Tallinnas oligi kui üks pikk täiskuubluus. Maailmas valitseva olukorra taustal tundus siin toimunu – arvukad kontserdid, festivalid ja konkursid – nii müstiline kui ka ilus, sekka mõni valusamgi hetk. Tahan väga loota, et sama elav muusikaelu ka jätkub. Võrdluseks võib tuua oktoobri algul toimunud Carnegie Halli hooaja virtuaalse avakontserdi Zoomis. Kaasatud olid praeguse aja suurimad tähed – Gustavo Dudamel, Lang Lang, Renée Fleming jpt –, kes musitseerisid oma koduses miljöös ja püüdsid ameerikaliku optimismi ja keep smiling’uga jätta muljet, et kõik on kõige paremas korras. Taustaks näidatud tühi Carnegie Halli saal ja korduv palve annetada raha mõjusid aga erakordselt masendavalt ning ürituse lõpptulemus oli kurb, sest elavat muusikat ei asenda sellised Zoomi kastikesed mingil viisil.

    „Täiskuubluusi“ võtsin oktoobrikuu muusikaelu ülevaate pealkirjaks Eesti Rahvusmeeskoori kontserdil kõlanud Doris Kareva ja Tõnu Kõrvitsa „Kuu triptühhonist“. Kui peaks valima möödunud kuu kontserdielamuse number üks, siis minu valik langeb kindlalt RAMi kontserdile, kus peale Kõrvitsa loomingu kõlas Tormise „Kalevala seitsmeteistkümnes runo“. Ei teagi, kummast otsast kiitmisega alustada, kas esitajast või esitatavast. Ei ole muidugi enam mingi uudis, et RAM on saavutanud enneolematu taseme, aga hämmastama paneb see ikka. Nende kõlaühtsus ja -ilu, samuti sisseastumiste täpsus on täiesti erakordne. Samal ajal ei ole tehniline kõrgpilotaaž vähendanud nende väljenduslikkust ega emotsionaalsust. Kava valik oli samuti suurepärane – esiettekandel olnud Tõnu Kõrvitsa „Kuu triptühhon“ (eriti selle viimane osa, mis lõpebki sõnaga „täiskuubluus“) on küll üks selle sajandi eredamaid ja kaunimaid eesti kooriteoseid. Tormise teos tuletas aga taas meelde, kuivõrd geniaalse heliloojaga oli tegemist. See, kuidas Tormis on osanud ühest üsna staatilisest laulureast kasvatada peaaegu 40minutilise kooriteose, on ainulaadne. Erakordne oli ka Mikk Üleoja koori ees, manades justkui šamaanina esile kõik, mis on sellesse teosesse sisse kirjutatud.

    Kuu kõige ilusama kavaga kontserdiks võib pidada Olari Eltsi valikut Bryarsi, Tulve, Purcelli, Rautavaara, Richard Straussi ja Mahleri muusikast, mida esitasid Tallinna Kammerorkester ja harfimängija Iván Bragado Poveda. Hea kava kokkupanek on ilmselt palju raskem pähkel, kui kõrvaltvaatajale tundub, siin oli aga tõeline täistabamus. Õhtu läbiv joon oli ilu, liigsesse ilulemisse vajumist aitasid aga vältida eri ajastutest valitud teosed, mis kandsid endas eri viise, kuidas kujutada ilu. Eriti sügava mulje jättis kontserdi teine pool, mille lõpetas vist küll üks kaunimaid teoseid kogu muusikaajaloos – Mahleri adagietto.

    Pühaliku meeleolu lõi Voces Tallinn Risto Joosti juhatusel, kandes ette Rahmaninovi „Koguöise jumalateenistuse“.

    Rahvusvahelisele Tallinna klaveri­festivalile tahan määrata kuu kõige suurejoonelisema muusikasündmuse tiitli. Maailmas, kus ei tea, mis järgmisel päeval toimub, tundub sellise ürituse korraldamine muinasjutuna ning see täitis ilmselt siinsete klaveri­gurmaanide unistused, pakkudes õhtust õhtusse suurepäraseid kontserte. Üks muljetavaldavamaid esitusi festivalil oli Age Juurika interpretatsioon Beet­hoveni viiendast klaverikontserdist (dirigeeris Vello Pähn). Võrratu oli ka Lucas Debargue’i kontsert, mis peale tehnilise ja kunstilise kõrgtaseme eristus muudest õhtutest kavaga. Kui festivali põhirõhk oli Beethovenil, siis prantsuse pianisti kavas ei olnud ühtegi tema teost, seevastu sai nautida näiteks J. S. Bachi „Itaalia kontserti“ või Ligeti etüüde.

    Kahjuks tuli ka oktoobrikuu suurim pettumus klaverifestivalilt – lõpp­kontserdilt, kus Eesti Sinfonietta ees soleerisid kaks Steni – Heinoja ja Lassmann, mängides vastavalt Beet­hoveni esimest ja neljandat klaverikontserti. Miskipärast oli otsustatud sel kontserdil välja tulla dirigendita ning loodeti vaid kontsertmeistri (Johannes Põlda) ja pianistide juhtimisoskustele. Sattusin kunagi ühele kontserdile koos muusikavõhikust tuttavaga, kes esitas minu jaoks kummalise küsimuse: miks on vaja dirigenti, keda keegi nagunii ei vaata? Ma ei hakanud laskuma muusika sügavustesse ja püüdsin väga ratsionaalselt seletada, et eks teda ole vaja selleks, et koos alustada ja lõpetada. Lõppkontsert tõestas selle vastuse naiivsust ja paikapidamatust, sest koos alustamine ja lõpetamine ei valmista professionaalsele orkestrile probleeme, küll aga jääb dirigendita puudu sisulisest tõlgendusest. Eriti andis see tunda neljanda kontserdi puhul. Kontsertmeister oli küll emotsionaalne ja Sten Lassmann püüdis igal võimalikul hetkel kätega vehkides orkestrile hoogu anda, aga ilusat mõtestatud tervikut sellest ei tekkinud, millest on ülimalt kahju, sest solistid olid head ja mõjusad. Ilmselt ei avane neil pianistidel niipea uut võimalust samu teoseid Estonia laval esitada, seepärast jääb arusaamatuks, miks valiti selline lahendus.

    Klaverifestivali klassikalistele kontsertidele vastandus Rein Rannap oma uue kavaga „Ever & Forever …“ ehk „Ikka ja alati …“, kus klaverimuusika on ühendatud elektroonika ja visuaalsusega. Suhtumine Rannapisse on juba pikemat aega kahetine – tal on truud pooldajad ja sama kindlad vastased –, aga tema läheb ikka oma teed. Seekord tuli Rannap välja teostega, mis on kirjutatud maailmas järjest enam poolehoidu (aga ka vastasseisu) leidvas neoklassikalises stiilis, mida iseloomustavad helilooja sõnul sellised märksõnad nagu „ilus“, „rahulik“, „vaikne“, „lihtne“, „meditatiivne“, „korduv“ jne. Ei ole midagi uut siin päikese all. Tekkis seos Erik Satie mööblimuusikaga, mis pidi samuti olema traditsioone mittelõhkuv, mitteväsitav, mittetüütu, korduv ja kõlama taustaks. Just selline Rannapi muusika oligi: kõik lood said alguse väikesest motiivist, mida korrates ja järk-järgult selle ümber uusi kihte kasvatades kujunesid kompaktsed, hea vormitunnetusega palad. Taustamuusika funktsioonis on uued Rannapi lood ideaalsed, kuid need tõusevad siiski kõrgemale ja lähevad sügavamale kui keskmine liftimuusika.

    Kõige pühalikuma meeleolu lõi Voces Tallinn Risto Joosti juhatusel, kandes ette Rahmaninovi „Koguöise jumalateenistuse“, mis on „Püha Johannes Kuldsuu liturgia“ kõrval helilooja teine vene kiriku­lauludel põhinev suurteos. Eesti kuulajatel on vedanud, et lühikese aja jooksul on siin ette kantud mõlemad teosed. Tegemist ei ole ju eesti kooride tavapärase repertuaariga – seda enam, et nende esitamine nõuab basso profundo’t, keda on kohalikest oludest raske leida – ning siinne vokaalkultuur erineb suuresti vene kirikukooride omast. Sügav bass oli selgi korral imporditud – Zigmārs Grasis Lätist. Üllatuslikult sai Voces Tallinn paremini hakkama just forte’s kõlanud lõikudes, nii naiste kui ka meeste häältes oli vajalikku jõudu ja laia joont. Aeg-ajalt osutusid problemaatilisteks hoopis piano’s sisseastumised, eriti naishäältel. Aga see oli vaid väike iluviga ega rikkunud suurepärast üldmuljet.

    Eespool loetletu ei ammenda loomulikult kogu oktoobrikuu muusika­elamusi. Meenub veelgi eredaid hetki, näiteks Triin Ruubeli ja Theodor Singi imeline duett Paavo Järvi juhatatud ja Kirill Gersteini ette kantud Tšaikovski teises klaverikontserdis. Marcel Johannes Kits hiilgas Šostakovitši tšellokontserdis nr 1 ning Kirill Ogorodnikovi kitarrikontsert Tallinna Kunstihoones oli mõjuv oma intiimsuses.

    Viinakuu positiivsed emotsioonid avaldusid ka kuu lõbusaimas muusika­lavastuses „Ai heit mjuuzik“, mille loojad ja esitajad olid Piip ja Tuut koos Maris Lilosoni ja Siim Selisega. Selles osati mõnusalt nalja visata nii mõnegi praeguse aja krõbeda teema, aga ka iseenda üle. Haide Männamäe kurblik-naljakas laulus vananemisest tundsid sama­ealised arvatavasti ära omi mõtteid, mis mõnel päeval võivad tunduda vägagi sünged, aga humoorikas suhtumine aitab neid siiski paremini taluda.

  • ,

    Kirjanikud on justkui igal pool ja ei ole ka

    PILLE-RIIN LARM

    Kuula homme õige raadiot.

    Laupäeval kell 10.05 läheb Klassikaraadios eetrisse uue sarja „Gogol“ teine saade. Sarjas leiab teemasid ja žanre seinast seina. Näiteks käsitletakse homme Made Luiga ja Tauno Vahteri osalusel praegust lühiproosabuumi. Kajar Pruul kõneleb kümnendi parimad teosed välja sõelunud vikergallupist ning oma luulet loeb Sveta Grigorjeva. Saadet teevad Kaisa Ling ja Maia Tammjärv.

    Kell 14.05 ehk just siis, kui valmistad köögis mõnusat rooga või sõidad vanaema juurde, on paras aeg sättida ennast Vikerraadio lainele: saates „Loetud ja kirjutatud“ tuleb juttu Margus Mikomäe „Surnute raamatust“. Nojah, kokkamise ja eakate sugulaste külastamisega homne teema kõige paremini ei klapi, kuid kuula ikka. Saadet juhivad vaheldumisi Maarja Vaino ja Valner Valme.

    Vikerraadio kirjandussaadete tühik ei täitunud just sel moel, nagu lootust avaldasin (vt Sirp 26. IV 2019), kuid raadio-kirjandussaated on mitmekesised ja, mis peaasi, eetris regulaarselt. Õigupoolest võib veeta terve homse päeva kirjandust kuulates, sest internetis leiab ka mõlema sarja varasemad saated. Lisaks on veeb punnis täis taskuhäälingut: oma jutusaatesari on Värskel Rõhul, Eesti Päevalehel, raamatupoel Puänt, Tallinna keskraamatukogul … Kindlasti unustasin kellegi, palun vabandust!

    Helis on kirjanduselu niisiis päris rikkalik. Aga visuaalselt? Millal sa viimati kirjanikku nägid, rääkimata tõlkijast või toimetajast? Õige, eile: Vahur Afanasjev kõneles ETV kultuurisaates „OP“ oma uuest romaanist „Õitsengu äärel“. Kirjarahvast jõuab ka „Plekktrummi“ ja isegi „Aktuaalsesse kaamerasse“. ETV2s on näidatud väga häid portreefilme. Samuti on kasvanud veebis ülekantavate või seal aset leidvategi kirjandussündmuste arv – üks menukamaid kanaleid on ilmselt Utoopia raamatupoe Facebooki-külg. Tõsi, nn käsitöö-kirjandussaateid on mõnikord raske jälgida: tihti lohiseb jutuajamine ülemäära pikaks, mõni intervjueerija pajatab liiga palju iseendast, ekraani võib minutite kaupa täita kellegi püksitagumik … Siiski on hea, et need olemas on. Juba leiavad taas aset ka päris raamatuesitlused, peetakse festivale jne.

    Kirjanikud on justkui igal pool ja ei ole ka. Ikka õhatakse aeg-ajalt, et ETVs võiks taastada eraldi kirjandussaate (nagu ka teiste kultuurivaldkondade saated). Ehk on ka arvukad veebi kirjandussaated millegi muu kui ainult koroona­vangistuses digiühiskonna sümptom? Publik soovib ilmselgelt hoida kätt kirjanduse pulsil. Lugev inimene tahab end ka väljendada, tahab end arutledes harida justkui muistses filosoofiakoolis, samuti osa saada salongimelust. (See sageli muide õnnestub, juhin tähelepanu kas või orgaaniliselt kaadris vilksatavatele veiniklaasidele ja sulnile õhkkonnale.) Eks osa veebisaateid ole seotud ka millegi turundamisega ning mõnel juhul motiveerib osalejaid honorar. Siiski näib, et meeldivalt sageli püütakse kas kodanikualgatuse korras või oma muude töökohustuste kõrvalt korvata üldist dialoogivähesust. „OP“ on ju väga tubli, kuid meie rikkalikule kultuurielule kitsavõitu.

    Literaate on enamasti ka lihtsalt meeldiv kuulata, isegi vaadata. Palun näidake rohkem kirjanikke. Igasugune rahulik intelligentne vestlus, kus üksteisele ei räägita peale ja kedagi ei solvata, mõjub 2020. aasta sügisel kui palsam. Aina aktuaalsem on aga seejuures Jan Kausi mullune tõdemus: kirjanduse populariseerimine tähendab ühtlasi suhtluse ja kõneregistrite vaheldusrikkuse ning maailmakogemise mitmekesisuse eest seismist. „Kõiki neid asju on meil praegu hädasti vaja“ (Sirp 15. XI 2019).

  • Kirik kristlikuks!

    ANDRES MAIMIK

    Sellest hoolimata, et mul on spirituaalsusega omad sotid, pakuvad kristluse alussambad isegi mulle tuge. Printsiibid nagu „armasta teist nagu iseennast“, „kedagi ei jäeta maha“, „toeta alati nõrgemaid“, „„mina“ tuleb viimasena“ on igati töökorras, ükskõik kui keeruline neid ka elus rakendada poleks. Vajalik on ka andekspalumise ja -andmise teema. Meeldib kasinuse põhimõte, et elamaks väärt ja ainukordset elu ei ole tingimata tarvis asjade kuhja mattuda ja staatust upitada. Kõlab nagu sotsiaaldemokraatia, olgugi et alalhoidlik kristlus seda poliitilist voolu ülemäära ei fänna. Mulle sobib ka kristliku väärtuste süsteemi lähenemine, et tee oma asi korralikult ära ja ära kaeble ülemäära. Lapsed on muidugi elu õied, aga karm maailm ootab ikkagi produktiivsust. Kuigi olen individualist, saan ma aru, kui palju tuge saab inimene koguduselt. Kui palju vajab ta autoriteedi juhatust, et leida õige teeots, ja etteantud väärtus­skaalat, et orienteeruda ideaalide rägastikus. Mu laps käib kristlikele printsiipidele tuginevas koolis, kus omandab peale eelkirjeldatu veel ühe eluks hädatarviliku oskuse – kannatada välja pikad ja igavad üritused.

    Toon siiski välja paar asja, mis kiriku juures ajudele hakkab. „Hei, teie, olge tänulikud, et õnnistegija teie patud üldse lunastanud on!“ on paljude jutluste sisu. Klassikaline emotsionaalne väljapressimine, millega kruvida üles süütunnet. Keskajal olid patroneerivad manipulatsioonid asjakohased: kirikuisade jutlustatud patt ja lunastus, kiusatus ja meele­parandus oli mõeldud vähese haridusega inimhulkadele tsiviliseeritud ühiselu norme tutvustama ja seeläbi ka oma järgijaid kontrolli all hoidma. Tänapäeva kasvatusstrateegiates on aga see leksika pehmelt öeldes viljatu. Kuidas ma selgitan, milline on patu kontseptsioon ja mismoodi see erineb tavalisest pahateost. Kui psühholoogid kinnitavad, et mitte laps ei ole halb, vaid üksnes tema teod, siis kuidas põhjendada kristlikult positsioonilt teesi, et me sünnime kõik pattu? Kui mu tütar loobib vihaselt noodilehti laiali, kui klaveripala välja ei tule, kas tõesti kannatab see ilus ja üllas meesterahvas ristipuul seetõttu veelgi rohkem?

    Probleem on ka näpuga viibutamine kantslist teistsugususe suunas ja enesele võetud ülimuslik positsioon hindamaks, milline on õige ja milline vale elamisviis. Kellel on õigus armastusele ametlikku tunnustust otsida ja kellel mitte, milline pühendumine on ainuõige, kes tohib lapsi kasvatada, kes mitte. Ma ei tea kedagi, kes naudiks näägutamist paarisuhtes. Miks aga arvame, et ühe institutsiooni moraliseeriv näägutamine on kuidagi adekvaatsem kommunikatsioonilaad? Uuringute järgi on eestlased üks sekulaarsemaid rahvaid. Peale põhjamaise introvertsuse ja skeptilisuse imporditud ideoloogiate vastu mängib rolli ka see, et kirikul puudub hädavajalik külgetõmme. See on suur, ebamugavate pinkidega rajatis, mille ainult üks kord aastas Maarja-Liis Ilus soojaks laulab. Kui kogu stand up seisneb selles, et naljaka peakattega indiviid sarjab moodsa maailma alpust ning seda kuulab hardunult kümmekond mutikest, siis mida noorel inimesel sinna asja? Uuringutes on osutatud ka sellele, et mida marginaalsemaks jääb kirik, seda agressiivsem on välja­poole kostuv sõnum. See omakorda teeb sõnumikandja tavatarbijale veelgi ebaatraktiivsemaks.

    On täiesti mõistetav, et kirik ongi konservatiivne institutsioon, püsivuse majakas muutuste ulgumerel, aga traditsionalism ei tähenda obskurantlust. Üle tuhande aasta on möödas sellest, kui paavst Urbanus II saatis kristlike rüütlite ja talupoegade armee ristisõtta, teistsuguse eluviisiga inimesi nottima. Maailm on sellest ajast tundmatuseni muutunud, loodetavasti tolerantsuse suunas. Miks peab aga kirik lohisema muutustel sabas, selle asemel et olla nende keskel või isegi esirinnas? Võiks hoopis kaasajastada oma kommunikatsiooniviise ning senisest kõvemini rõhutada positiivseid ja kaasavaid sõnumeid. Võib-olla saab siis kirikust taas koht, kust inimestele meeldib läbi astuda?

  • Eesti Kirjanike Liit kuulutab välja konkursi KIRJANIKUPALGALE

    Kultuuriministeeriumi poolt eraldatavatest vahenditest makstava kirjanikupalga eesmärk on võimaldada kutselistele kirjanikele ja ilukirjanduse tõlkijatele pühendumist loomingulisele tegevusele.

    2021. aastaks määratakse viis kirjanikupalka, mis pikenevad ka 2022. ja 2023. aastale, ning millega kaasnevad haigus- ja pensionikindlustus.

    Kirjanikupalgale võivad kandideerida

    erialaselt aktiivsed loomingulises tippvormis kirjanikud ja ilukirjanduse tõlkijad, kes soovivad järgneva kolme aasta jooksul pühenduda erialasele loometööle ning on Eesti kodanikud või isikud, kellel on Eestis elamis- ja tööluba. Kandidaat ei pea olema loomeliidu liige.

    Kirjanikupalgale kandideerimiseks tuleb esitada

    avaldus ja motivatsioonikiri koos kolme järgneva aasta loominguliste kavadega ning ülevaade viimaste aastate loomingulisest tegevusest ja olulisematest meediakajastustest.

    Dokumentide esitamise tähtaeg on 23.11.2020.

    Konkureerimisdokumendid palume nimetatud kuupäevaks postitada või tuua Eesti Kirjanike Liitu (Harju 1, Tallinn 10146) või saata digiallkirjastatuna e-aadressile taotlus@ekl.ee.

    Taotluste alusel teeb otsuse Eesti Kirjanike Liidu eestseisuse poolt nimetatav valikukomisjon. Komisjoni liikmete hulka kuuluvad Rahvusraamatukogu, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Eesti Kirjastuste Liidu esindajad.

    Konkursi võitjatega sõlmitakse töölepingu seadusele vastav tööleping. Palga saaja kohustub lepingu kehtivuse ajal esitama iga-aastaselt vabas vormis ülevaate oma erialasest tegevusest.

    Vajadusel täpsem info nimetatud aadressidel või telefonil 627 6410.

  • Pealelend – Gregor Taul, kunstiteadlane

    REET VARBLANE

    Kaasaegse kunsti eriala maali õppesuunal monumentaalmaali nii, nagu seda tehti kaks-kolmkümmend aastat tagasi, enam ei õpetata. Näituse kataloogis ütleb aga maaliosakonna õppejõud Kristi Kongi, et ta on veendunud, et monumentaalmaal tuleb tagasi. Milline on monumentaalmaali praegune seis ja kas selle valdkonna paremad ajad on veel ees?

    Aasta alguses tegin oma doktoritööga seoses uurimistööd Vilniuses. Mind üllatas, et sealses kunstiakadeemias on monumentaalmaali osakond seniajani alles. Kui täpne olla, siis monumentaalmaali ja stsenograafia osakond, mistõttu arvasin, et monumentaalmaali­tehnikad teenivad seal ilmselt lavakujunduse huve. Hiljem õnnestus mul tutvuda osakonna uue juhataja Vygintas Orlovasega, värske vabade kunstide doktoriga. (Vahemärkusena olgu öeldud, et kunsti ja disaini doktoriõpe näib Vilniuses toimivat eeskujulikult, seda tänu maailmatasemel välisõppejõududele ja tohutule konkurentsile õppekohtade nimel). Uurisin, kas jutuks on olnud ka osakonna nimevahetus. Minu kurvastuseks teatas ta, et kohaspetsiifiline kunst on igal juhul arutluse alla võetud. Püüdsin teda veenda, et kui peaaegu sada aastat vana monumentaalmaali osakond on juba nõukogude ajale järgnenud kolm raju kümnendit üle elanud, oleks totter alles nüüd aja, moe või mõne muu põhjuse survel alla vanduda. Minu soovitust pole kuulda võetud. Lugesin äsja nende kodulehelt, et nüüd on tegemist įvietintas menas’e ehk kohaspetsiifilise kunsti osakonnaga. Minu andmetel seega monumentaalmaali eriala Euroopas enam ei õpetata. Nojah, Venemaal ja mõnes teises endises liiduvaba­riigis seda muidugi tehakse. Ilmselt ka Põhja-Koreas. Huvilised saavad õppida monumentaalskulptuuri õppekaval veel ka Itaalias. Ühesõnaga, akadeemilises mõttes on monumentaalmaali erialast saanud läänemaailmas ajalooline kurioosum.

    Nali naljaks. Kui vaadata terminist kaugemale, siis õpetatakse vanu tehnikaid siiani üle maailma ning kohaspetsiifika ja üldistusjõud, mis on monumentaalmaali alus, suunavad suurt osa kaasaegsest kunstist. Nii on Euroopas ja Põhja-Ameerikas mitmeid magistriprogramme, mille nimetuses leiab sõnad „koht“, „paik“, „ruum“, „kontekst“, „avalikkus“ või „kunst“. Ma ei imestaks, kui mõnes ülikoolis saab astuda tänavakunsti magistri- või grafiti bakalaureuseõppesse. Monumentaalmaali kvaliteedid on lihtsalt nihkunud eri sõnastuses kunstimaailma teistesse sfääridesse.

    Kui nüüd lõpetuseks konkreetseks minna ja küsida, kas monumentaalmaalil on tulevikku sellisel kujul, nagu seda esitletakse kõnealusel näitusel – fresko- või sgrafiitotööd nõuavad meistri käe all omandatud oskusi, ohtralt vaeva ja energiat, aga jäävad kogu monumentaalsusest hoolimata nähtamatuks –, siis mina usun küll, et monumentaalmaal jääb veel aastatuhandeteks kunsti­maailma perifeeriasse tiksuma. Ja kui heldeid tellijaid tabab subliimne monumentaalsuseiha, tõuseb see ka aeg-ajalt kunstikultuuri huvikeskmesse.

  • KUNSTNIKUPALGA KONKURSS 2021

    Kunstnikupalga eesmärk on võimaldada professionaalsete kunstnike pühendumist loomingulisele tegevusele ja panustada seeläbi Eesti kultuuri arengusse.

    Kokku määratakse 2021. aastaks viis kolme aasta pikkust kunstnikupalka.

    Palga erinevuseks loome­stipendiumitest on lisaks pikaajalisusele ka kaasnevad sotsiaalsed garantiid ja sellest tulenev suurem stabiilsus.

    Konkursi tähtaeg on 16. XI 2020

    Nõuded kunstnikupalgale kandideerimiseks

    •  Kunstnikupalgale võivad kandideerida erialaselt aktiivsed loomingulises tippvormis kunstnikud, kuraatorid või kunstiteadlased/kriitikud, kes soovivad järgneva kolme aasta jooksul  pühenduda erialasele loometööle.

    •   Kandidaat ei pea olema loomeliidu liige.

    • Kandideerida võivad Eesti kodanikud või isikud, kellel on Eestis elamis- ja tööluba.

    Kunstnikupalgale kandideerimiseks tuleb esitada

    •  loominguline biograafia koos ülevaatega viimaste aastate tunnustustest ja meediakajastustest;

    •   viimase viie aasta loomingu portfoolio, mis sisaldab selgelt sõnastatud kunstnikupositsiooni;

    •  avaldus motivatsioonikirjaga koos kolme järgneva aasta loominguliste eesmärkidega.

    Taotluste hindamisel võetakse arvesse:

    •  eeskätt kandidaadi kolme aasta loome­töö plaani;

    • taotluse esitaja haridust ja/või kogemust, eelnevate aastate loomingulist tegevust;

    •  taotleja erialast professionaalsust ja motiveeritust, loominguliste eesmärkide ajakohasust ja uuenduslikkust nii Eesti kui ka rahvusvahelises kontekstis;

    •  kunstnikupositsiooni ning kandidaadi potentsiaali Eesti kunsti tutvustamisel rahvusvahelises mastaabis;

    •  mitme võrdväärse kandidaadi vahel valides peetakse silmas mitme­kesisuse tagamise põhimõtet.

    Taotluste alusel teeb otsuse Eesti Kunstnike Liidu juurde loodud laiapõhjaline valiku-komisjon. Komisjoni liikmete hulka kuuluvad kesksete kunsti­organisatsioonide (Eesti Kunstnike Liit, EKM Kumu Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Tallinna Kunstihoone, Tartu Kunstimaja, Eesti Tarbekunsti- ja Disaini­muuseum, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum), Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse esindajad.

    Konkursi võitjatega sõlmib loomeliit töölepingu vastavalt töölepingu seadusele. Palga saaja kohustub andma loome­liidule lepinguperioodil iga-aastaselt oma erialasest tegevusest vabas vormis ülevaate.

    Materjalid palume saata ekl@eaa.ee või tuua Kunstnike Liitu (Vabaduse väljak 6, III krs; E-R 9-17).

  • Meru ja koletis

    RAOUL KURVITZ

    Meru näitus „Minu sees elab koletis. Toida teda armastusega“ („There is a monster inside me – feed her love“) Solarise galeriis kuni 7. XI.

    Esimene kord, kui Meru kunstiga kokku puutusin, oli umbes aasta tagasi. Galerist Meelis Tammemägi, kes ka minu loomingut vahendab, saatis oma uue avastuse, mulle täiesti tundmatu, ebatavaliselt jõulise ning ekspressiivse maalikäekirjaga noore naiskunstniku muljetavaldava pildimaterjali. Ka tema ühe aktsiooni kohta, mille käigus oli ta kõik ettejuhtuva üheainsa palanguga üle maalinud. Värviküllase tundesööstu alla oli sattunud nahkdiivan, paar tugitooli, laud, vaip ning kogu lähedusse juhtunud pudipadi. Just mõni nädal enne seda olin interneti kaudu endale soetanud võrratu ning pesuehtsa Gibson Les Pauli kitarri, ent kaasa saanud paraku erakordselt koleda ning pruuni, hiina päritoluga kohvri. Palusingi Meelis Tammemäe kaudu Merul see inetu asi talle iseomases laadis samuti üle maalida ning sellest saadik on mul peale maailma paremikku kuuluva kitarri ka üks maailma tuusamaid kitarrikohvreid.

    Kes on Meru? Miks polnud ma temast varem mitte midagi kuulnud uue loomepõlvkonna valdavalt tänapäevakohaselt naissooliste, ligikaudu ühevanuste ning ohtralt tunnustatud autorite kõrval, nagu näiteks Merike Estna, Kris Lemsalu, Kristi Kongi ja veel kümneid teisi?

    Meru nimi on tegelikult Meriliis Rinne, ta on sündinud 1985. aastal ja on praegu 35aastane. Ta oleks pidanud orgaaniliselt kuuluma just eelmainitud põlvkonda või suisa jõuliste ja ekspressiivsete noorte naiskunstnike seltskonda – seda kõike Meru ka tõepoolest on –, kui mitte lausa kõige jõulisem ja ekspressiivsem. Ent Meru lugu on teistsugune.

    Meru ei tegutse Eestis, vaid Londonis ja sestap ongi tema etteasted siinsel kunstiväljal olnud ainult pistelised. Tema tulek kunsti on olnud hoopis teistsugune, kui siinmail viimastel aasta­kümnetel üpriski vältimatult tavaks. Juba millenniumi algusest on olnud raske ette kujutada, et kunstnikuna saab end Eestis kehtestada kuidagi teistmoodi kui Eesti kunstiakadeemia, Tartu ülikooli maaliosakonna või Tartu kõrgema kunstikooli lõpetanuna. Ega teistsuguseid pretsedente kuigivõrd ka ole. Lõplikult möödas on need ajad, kui kunstiilma sai siseneda tehnikaülikooli lõpetanud Raul Meele, Viljandi hauakaevajast Raul Rajangu või juristist Ado Lillena. Ent just juuraharidus ongi taust, kust Meru on kunstnikuna välja kasvanud. Oma juristist isa soovil pidi juristiks saama ka Meriliis ning olekski saanud, kui mitte otse enne diplomitöö kaitsmist poleks pähe tulnud kunstialased mõtted. Kummatigi valis Meru ka siinkohal ootamatu ja mitte just palju­tõotava tee: diplomi Tallinna ülikooli kunstipedagoogika erialal.

    Meru. Kallis, kas sa prügi välja viisid? Õli, akrüül, taaskasutatud kohvioakott, 2020.

    Ei ole saladus, et omaaegseid pedakaid ning ka järeltulevaid Tallinna ülikooli kunstierialade lõpetajaid on peetud Eesti kunstiilmas autsaideriteks, mitte päris kunstnikeks. Valdavalt on see eelarvamus osutunud ka põhjendatuks – tont seda täpselt teab, millistest täpsematest asjaoludest tegelikult tulenevalt. Ent see diagnoos ei pruugi olla lõplik ning näiteks Londonis, kus Meru on vaieldamatult edukas, ei pruugi see üleüldse kehtida. Minugi hinnang oleks siinkohal hoopis, et Meru on oma põlvkonna üks muljetavaldavamaid kunstnikke ning seda mitte ainult Eesti piires.

    Eellugu. Solarise galerii näitus kannab pealkirja „Minu sees elab koletis. Toida teda armastusega“ ning demonstreerib kehaliselt tunnetataval, üpriski halastamatul moel autoris peituvat spetsiifiliselt naissoolist kiskjalikku olemust. Ta ei palu armastust, vaid nõuab seda. Võimalik, et tapmise ähvardusel.

    Meru pole aga egomaniakaalne märatseja: tema pealtnäha paduekspressiivne käsitlus on sügavalt intelligentne ning suisa analüütiline. Tublisti kasu näib olevat vaid napilt lõpetamata jäänud juristiharidusest. „Juuraõpingud süvendasid huvi paradokside ja sotsiaalse surve ehk probleemide vastu,“ ütleb Meru ise. Tema töödes on see selgelt tunda. Need ei ole ühe indiviidi ainuprobleemid, vaid naissoolisuse probleemid laiemalt, ühiskondlikud probleemid psühholoogilises, õiguslikus ja ka ökoloogilises kontekstis.

    Näituse saamislugugi on hoopis pikem ning mitmekihilisem, kui pealtnäha ainupalangulise kiresööstu järgi võiks arvata. Meru enda sõnul avanes talle kaks aastat tagasi tema kodulinnas Londonis hästi rahastatud võimalus piiramatult kasutada ligi 200ruutmeetrist ateljeed ning Meru asus valmistuma põhjalikuks, ökoloogilise rõhuasetusega kunstiprojektiks. Sellest annavad tunnistust vaimses ja ka ainelises mõttes ökoloogiliselt positsioneeruvad tööd, nagu „Endast väljas looduses“, eelkõige komplekti avateos „Kasvav rohelus“. Näituse pealkirjaks oli kavandatud „Sansaarast nirvaanasse“, ent see polnud plaanitud new age’likuna. Sansaara ehk enesesundusliku ümbersünniringi all oli silmas peetud loodusressursse ekspluateerivat lähenemist ning meie planeeti laastavat inimtegevust, nirvaana all sedapuhku mitte abstraktset igavikuõndsust, vaid praktilist ja teadlikku, ressursisäästlikku läbikäimist loodusega. Pole sugugi tähtsusetu, et materjaliks, millele Meru kõnealused teosed maalitud on, pole tavakohane lõuend, vaid taaskäitlusele osutav kohvioa­kottide robustne kangas, samuti taaskasutuse korras Londoni kunstnike kvartalite prügi­kastide ümbrusest üles korjatud maalide alusraamid.

    Uurisin, millest täpsemalt räägib ilmselgelt ökoloogiatemaatiline pilt „Ära kõnni mu peal“, ja sain üllatava vastuse. Meru olevat koos sõpradega sattunud viibima ühes Inglismaa metsas, mis olevat nende kohalolekule uskumatult ebasõbralikult reageerinud. Sääsed, puugid, ogalised taimed, jalge all justkui ise tekkivad mülkad – kogu see looduse võimalik ilgus ühekorraga oma täies vaenulikkuses. Ent Meru olla oma kaaslastega järele mõelnud ja saanud aru, et see mets polnud ju sugugi nii kole ja pahatahtlik – hoopis nemad ise olid need, kes keskkonna kaitseseisundilisse ärevusse ajasid.

    Eriti ootamatu on aga tõdemus, et täiesti teise valdkonda suunatud teos „Kallis, kas sa prügi välja viisid?“ on maali „Ära kõnni mu peal“ kujutatud loodusvaate jätk. Maalil lösutav naisterahvas pärib nõudlikult: „Kas sa prügi välja viisid?“ Selles avaneb Meru kui looja-indiviidi puhul uus kihistus: Londonis omandatud spetsiifiline inglise huumor ning tõenäoliselt juba talle varemgi omane intelligentne sarkasm. Siin võib näha halastamatult kriitilist enesevaatlust soostereotüüpse vastiku tänitajana, millel ei tohiks olla vähimatki seost metsa häirituse või häirimatusega – aga omati on, nagu välja tuleb. Pakun, et siin väljendubki üks nendest paradoksidest, millele Meru ka omalt poolt vihjab. Küsimus on ökoloogias – üleskutses nii loodust raadava kui ka soostereotüüpse inimkäitumise ületamisele.

    Vaid kolm nädalat enne näituse ülespanekut sai aga tööde komplekt täiesti uue tõuke ja hoo. Meie asi pole teada ega uurida, millisel määral võis see olla seotud tema eraeluga, ent muutus oli järsk ja otsustav. Pikaajalise analüütilise ja meditatiivsegi protsessi käristas lõhki ekspressiivne ning hävinguline tundesööst. Ilmus kiskja ehk koletis.

    Koletis. Juba prügi väljaviimist nõudva, kehaliselt eneseteadliku daami näol on ta seal olemas, samuti sama daami meditatiivses poosis ja autoportreelises teoses „Nirvaana“. Ent komplekti uueks avateoseks, samuti näituse võtmeteoseks saab pilt, kus kiskja on kõige otsesemal moel kujutatud. Ja see ei ole kes teab mis tore teos, mida magamistuppa tapeedi peale paslik panna.

    Meru kujutatud koletis ei hooli millestki, ei ilust ega kõlbelisusestki. Ta nõuab seda, mida ta vajab ning mis on tema loomuses, aga ühtlasi tema õigus. Kas me tohime tema kiskjaõigusi piirata? On meil õigus kohitseda või püüda taimetoiduliseks muuta pantreid või tiigreid? Muidugi mitte, aga mõistlik on hoiduda ohutusse kaugusse, parimal juhul piiluda mätta tagant binokliga. See ei lahenda Meru kehastatud koletise dilemmat: tema nõuab endiselt ja jätkuvalt armastust, mis ei pruugi teisele poolele tähendada muud kui lubada lahkelt ennast lõhki kiskuda ja ära süüa. „Nirvaana“ naabruses eksponeeritud pildi sõnum on „Armasta, ent luba minna“ või midagi sellist, kuid näituse emotsionaalselt laetud kontekstis ei pruugi see lubadus olla kuigivõrd tõsiseltvõetav.

    Olen Meru tööde lummuses. On veel üks moment, mis mind tema töödes ja tõenäoliselt tema kogu kunstilises tegevuses lausa topelt paelub. See on midagi sellist, mida olen metoodiliselt juba aastakümneid ka ise rakendanud.

    Meru ei ole kunstnikunatuurina üleni kiskja. Kiskja on üksnes see kontrollimatu elukas tema sisemuses, kunstnik Meru on tema raevutseva diktaadi biotehniline tööriist. Ekspressiivsed värvilärakad tema töödel ei ole juhuslikud. Juhuslikkust pole seal tegelikult ollagi. See on täiuslik ja lausa insenerlikult täpne toonide ja maalitehnika valitsemine. Kiskja Meru sees osutab oma küünisega, kuhu üks või teine värvilarakas tulema peab, ning vaid sekund hiljem on külmalt kalkuleerival kunstnik Merul valmis lahendus, millises toonis, kujus ja suuruses ning kompositsioonilises võttes see lõuendile paigutada. Kulub veel vaid kümmekond sekundit õige tooni segamiseks ja selle lõuendile lajatamiseks ning selle lärakaga on asi paigas. Kiskja dikteerib juba järgmist.

    Ent aeg-ajalt tekib hingetõmbepaus: biotehniline kompositsiooni- ja tooni­insener ning jurist-kunstnik Meru astub paar sammu tagasi ning naeratab, rahulolevalt ja külmalt. Ning kiskja ehk koletis temas naeratab vastu.

  • Luulesalv

    Katrin Essensoni ja Liina Keevalliku luuleautomaat

    Ta toimub siiski! Järgmisel nädalal saab külastada festivali „Hullunud Tartu“.

    Rahvusvahelisel interdistsiplinaarsel üritusel astuvad üles kirjanikud, luuletajad, muusikud ja kunstnikud meilt ja mujalt. Nende hulgas on siinse luule­rubriigi autorid Teele Lember, Jürgen Rooste, Katrīna Rudzīte (Läti) ja Ville Hytönen (Soome), aga ka Abramova, Adam Cullen, Kristjan Haljak, Anu Jalas, Maarja Kangro, Mika Keränen, Veronika Kivisilla, Paul Lepasson, Carolina Pihelgas, Piret Põldver, Øyvind Rangøy, Kalev Vapper ja Tõnis Vilu. Berit Kaschan viib läbi kirjutamise töötoa „Sõnade salaelu“, Krista Ojasaar ja Hannes Einpaul astuvad üles installatsiooniga, avatakse kunsti­näitus ning taasavatakse Tartu luule­automaat.

    „Hullunud Tartu“ leiab aset üheteistkümnendat korda. Festival kannab alapealkirja „Vaikus“. Ühtlasi peetakse Tartus kirjandusfestivali „Prima vista“ teist osa.

    Narvast

    see on häbitu kiri, ma armastan sind
    sul algab iga hetk väike maailmalõpp, kõik see rõõmutu elu
    ja rongisõidud, koerakorjusest õhkav värv ja verililla,
    veedan sügise sinuga sa vaatad mind vanalt fotolt

    metallitöökodadest mööda
    põgenen käed risti vene restorani poole, vaatan üle mere
    sinu tammtumedaid silmi, vaatan merd, sest meri
    on maa liignaine, mäslevate fjordide
    uhke armuke, ogalikuripsmed,
    tasakaalutus ja tukse
    õhtu mustenenud huultel, ma armastan sind

    vedelen seitsmendat ööpäeva diivanil, olen läbi kukkunud
    kõiges, likööripudeli põhi paistab, kirjutan
    hotellis katteta tšekki nagu euroopa sest
    meie ball on algamas, näen jaamas koera
    ja mõtlen sinust ilusasti

    VILLE HYTÖNEN

    Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid

    ***

    mu sõbral tuli vesi tuppa
    tuli muda tuppa
    tulid elusad maod tuppa
    vesi läks
    maod jäid

    mu sõbrad on tänaval
    vaesuse vastu
    laulavad ja
    löövad panne kokku
    nüüd on nende vastu
    vaesuse tuules
    ka tankid

    mu sõber reisis jalgsi
    maailmajagude vahel
    koerad haukusid kuskil
    tuld ei saanud teha
    nüüd ta ootab
    kas pagulus või surm
    kas alandus või vangla
    kas ebaõiglus või ebaõiglus

    üks silm nutab
    teine naerab
    kolmas karjub
    sõrmed soonivad su nahka
    elus habras õrn tukslev
    keha suudab rebida maast
    kakssada kilo rauda
    aga vaid kakskümmend grammi
    võib temasse rebida
    eluga kokkusobimatu tühimiku

    sa räägid mulle valgustusdisaini
    tulevikusuundadest
    mina kardan sind armastada
    kui vihmametsad põlevad
    ja õhk ähvardab kondenseeruda
    tulevikuga kokkusobimatuks
    rauaraheks
    meespoliitik televiisoris paneb
    südamele et sünnitada ei unustaks
    uut elusat habrast õrna tukslevat
    keha

    üks silm nutab
    teine naerab
    kolmas juba harjub

    TEELE LEMBER

    ***

    tal on kergesti kaasas kantavad tiivad
    mida ta hoiab sahtlis
    kummikinnaste ja kääride kõrval
    ta ärkab iga hommik ja lülitab sisse taustamüra – hiigeltsentrifuugi
    mis pööreldes summutab happe söövitatud tumedad plekid
    sõda ja nõrkus hirm suudlused
    ja vihased indiaanlased reisivad lakkamatult
    läbi avatud halli kanali
    läbi köögi mis on alati natuke jahe

    kurbuse kasvades
    tuleb suurendada müra pöördeid
    kuni enam pole võimalik kuulda
    teekannu susinat ega valguse ära voolavaid millimeetreid 

    KATRĪNA RUDZĪTE

    Läti keelest tõlkinud Mikk Grīns

    ***

    Kuidas viha poegib armastuse hauwal, kuidas vaglad tärkavad ja tantsivad ja laulavad ja möllavad sääl, kus on surma, kuidas võbelev-värelev pind karjub enese elu, kuidas me ei saa kunagi teineteisele andeks anda seda, et lasime ühe kõige tähtsama osa enda sisimas ussitama ja ei oska enam armastada. See kõik mõjub, nagu teinuks me pornofilmi oma tundeist ja hävitanuks tolle, mis oli meie: mis oli õrn ja soe ja päris. Aga rõõmsad vaglad möllavad me ihal ja me limal ja me vihal. See on surma kaunis võidukäik, see kuhtumine ja kukkumine tühjusse parima Las Vegase kabaree saatel! Elvis ise laulab meid ära, kes siis veel, kui mitte Elvis! There will be peace in the valley for me. In the valley of Death!

    JÜRGEN ROOSTE

     

  • Kurjus on tegelikult värviline

    KAUR RIISMAA

    Tallinna Linnateatri „Nad tulid keskööl“, autor Mark Hayhurst, tõlkija Triin Sinissaar, lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Jaagup Roomet, valguskunstnik Rene Liivamägi, helilooja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, helikujundaja Arbo Maran ja videokujundaja Lauri Urb. Mängivad Priit Pius, Anu Lamp, Argo Aadli, Kalju Orro, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Egon Nuter, Tõnn Lamp, Aksel Ojari, Egert Kadastu, Ando Tammsaar, Jarko Rahnel, Joonas Eskla, Kristiina Jalasto ja Ingrid Noodla. Esietendus 24. X Salme kultuurikeskuse suures saalis.

    Mark Hayhursti ajaloolises näidendis räägitakse Hans Littenist, kes on 1930. aastate algul noor ja särav advokaat. Temas on julgust ja väge kutsuda pruunsärklaste vägivalla eest kohtusaali tunnistajaütlusi andma Adolf Hitler ise, kes sel ajal pole küll veel füürer, ent toonasel Saksamaal siiski ohtlik mees. Võib-olla seetõttu ohtlikumgi, et ta füürer veel pole. Riigipäevahoone põlengu ööl Litten arreteeritakse ning teda solgutatakse vanglates ja koonduslaagrites, kuni ta end 1938. aastal Dachaus üles poob. Loo keskmes pole aga mitte Litten ja tema saatus, vaid Irmgard Litten, Hansu ema, kes väsimatult oma poja jälgi ajab ja Gestapo ust kulutab. Irmgardi mängib Anu Lamp, kelle najal kogu lavastus püsib, sest dramaturgiliselt ei ole tekst just kõige õnnestunum.

    Kas absurdse või julmana? Igasugusel ebaõiglusel on kaks poolt, kaks vaatenurka: see võib tunduda absurdne, loogikavastane, või siis tundub, et tegemist on lihtsa ja banaalse julmusega. Sellest vestlevad vangistuses Carl von Ossietzky (Argo Aadli) ja Erich Mühsam (Kalju Orro). Sõltub inimesest endast, tema huumoritajust, künismist (jne), kummale poole ta kaldub.

    Ebaõigluse lavastamiselgi on samad kaks võimalikku viisi. Kas näidata ebaõiglust absurdse või julmana? Absurd on laval alati lihtsam valik, sest julmust (eriti füüsilist julmust) on väga keeruline usutavalt esitada. Vägivalda ei jäeta teatris näitamata mitte sellepärast, et veri on hirmus või kellelgi hakkab paha, vaid seepärast, et see mõjub alati ebausutavalt ja mängitult. Mitte asjata ei hüüa Hamlet enne Poloniuse läbitorkamist: „Mis on seal? Rott? Vean kihla, surnud on ta!“. Julmaks muudab olukorra see, et me teame, et Hamlet teab, et vaiba taga on Polonius. Me oleme just äsja kuulnud Ophelia isa appi hüüdmas, ja Hamlet torkab ikkagi. Eriliselt julm on „Kes kardab Virginia Woolfi?“, aga see on sõnaline julmus. Üldjuhul maskeeritakse julmust mingi aktiivse liikumisega, näiteks hea ja usutava mõõgavõitluse puhul toimub kahe inimese vahel korraga nii palju, et vaataja ei jõua seda analüüsima hakata, pealegi on võitlust põnev jälgida. Teatris toimib väga harva remark „tõuseb ähvardavalt püsti“, sest vaataja silmis näitleja ei tõuse ähvardavalt. Selleks on vaja väga aktiivselt kohal olla, selleks on vaja kahe inimese, ähvardaja ja ähvardatava omavahelist keemiat ja energiat – aga mina näen eemalt, saalist, ainult ähvardavalt tõusvat tagumikku.

    Füüsiline julmus pole teatris juba seepärast võimalik, et ka tegelane, kellel äsja on kõik hambad välja pekstud, kõneleb tagumisse ritta kostval häälel edasi. Näitlejal on julmust raske mängida, sest julmuseks võimeline inimene on „juba muutunud“, see pole enam inimene, kes lapsena tikkudest ja kastanitest hobuseid meisterdas. Näitleja peaks nõnda muutuma kahekordselt: ta peab läbi tegema kogu tegelase arengu lapsepõlvest vangivalvuriks, mis pole muidugi võimalik (kui tegemist on näiteks vangivalvuri kõrvalosaga). Sarah Kane’i stiilis otse-näkku-teater (in-yer-face) on õnnestunumal puhul vastik, aga mitte julm.

    Advokaat Hans Litten (Priit Pius) arreteeritakse ning teda solgutatakse vanglates ja koonduslaagrites, kuni ta end 1938. aastal Dachaus üles poob. Loo keskmes pole aga mitte Litten ja tema saatus, vaid Irmgard Litten, Hansu ema (Anu Lamp), kes väsimatult oma poja jälgi ajab.

    „Nad tulid keskööl“ valvurid ja pruunsärklased on mehed, kes on saanud mundri selga, aga nad ei kanna mundrit, vaid munder kannab neid. Need riideesemed ei anna neile õigust olla julm, vaid nad mängivad peksmist, ja seda on absurdne vaadata: inimene mundri sees ei taha lüüa ning laseb n-ö mundril lüüa. Vaid ühes kohas ma näen, et inimene on mundri sees kohal ja tunneb selle üle uhkust: kui näitlejad kummarduma tulevad ja üks pruunsärklane seisab, selg sirge, müts vasakul käel. Vaat sellest inimesest ma usuks, et ta võib minna ja vangi neerudesse lüüa.

    Kaks paralleelset lugu. Näidend on esitatud kahe paralleelse loona. Esmalt muidugi Hansu lugu, ja selle peamine probleem on, et loos pole suhteid. Tegelikult pole ka arengut: Hans on alguses vangis, lõpus koonduslaagris, kus ta end üles poob. Koonduslaager on hirmus koht, sest sealt pole pääsu, ainult kas hauda (eriti kui oled juut) või siis jõuab Teine maailmasõda lõpule ja sa pääsed sealt välja. Aga see pole see lugu, järelikult – haud.

    Priit Piusi mängitud Hansul on esimeses vaatuses kaks kongikaaslast, anarhistid Ossietzky ja Mühsam, aga neil kolmel pole mingit selgelt joonistuvat suhet. Nad on lihtsalt mehed, kes on ühes kongis koos ning keda eri aegadel eri asjade pärast pekstakse. Aadlil on imeline oskus terve stseeni vältel kas midagi taskurätiga nokerdada või pükse kokku lappida nii, et kunagi ei saa „valmis“ nokerdatud või kokku lapitud – ja seda võiks kaks vaatust jälgida. Orro Mühsam on nii absurdne mees, et teda saaks pidada loo ainsaks kangelaseks, ta on ainus, kes sellest „pruunist pasast“ võitjana välja tuleb.

    Neile on vääriliseks partneriks Pius, aga kui eelnevad kaks on episoodilised tegelased ja sellisena on nende areng oma fragmentaarsuses isegi hoomatav, siis Piusi Hans Littenil ei ole nagu rolli, tal ei ole justkui midagi mängida. Kuni vahepeal lähekski nagu meelest mängida: murdunud jala lahasesse sidumine on põrgulikult valus tegevus, sest luuotste vahel on närvid, luud kriibivad teine teise vastu, aga Aadli seob Piusi jala kinni ja teeks veel lehvi ka peale. Aga see ei ole näitleja viga, paistab, et tekst on puudu või valesti üles ehitatud.

    Teiseks looks on Irmgardi odüsseia Berliinis, Königsbergis ja vanglates. Ema ei anna alla, temas on leppimatu inimese hoogu ja tahet, aga nii tugev karakter, nii terav kirves vajab oma terashalli maakivi, mida Lambi tegelane ei leia. Tema vastas on Indrek Ojari mängitud Gestapo ohvitser dr Conrad, ja väga hästi mängitud Conrad, aga ka Conrad ei taha midagi.

    Teises vaatuses saame teada, miks on Conradil Hansu saatusest tegelikult ükskõik (või parem ongi, kui Hans Dachaus aeglaselt kärvab), aga seda ei näidata meile, Conrad lihtsalt ütleb selle muu jutu sees välja, ning on edasi samasugune nagu oli enne. Talle ei ole kirjutatud motiivi selle küsimuse või dilemma mängimiseks. Me ei saa teada, mis Conradit kannustab. Kas ta on Irmgardi vastu lahke, kuna tema positsioon annab talle võimaluse siivutuks, ent Irmgardi pojale soodsaks ihulikuks ettepanekuks? Kas tal on igav? Kas ta on oma südames julm väike ametnik, kes ühtäkki otsustama pääseb? Mis siis, et tal pole kuigi palju võimu, aga ta saab juhtida saatusi! Kas ta on loll ja võimukas? On tal määratult võimu ja ta otsustab teha mitte midagi, võimu otsas rahulikult päevi mööda saata?

    Ojari lahendab selle teadmatuse talle omase joviaalsusega, ja see pole paha lahendus, aga dramaturgiliselt eeldab selline roll väga ränka vastutust. Nimelt on Ojari Conrad ainukene side ema ja poja loo vahel, ainukene koht, kus paralleelsed tegelased, olgugi et kaudselt, põkkuvad (publikus muidugi ka). Conradil on võimalus soodustada ema kohtumist pojaga, tal on võimalus veidikenegi kergendada Hansu saatust. Ta on ainus tegelane, kes tunneb nii ema kui ka poja olukorda. Emal on Conradilt väga palju saada, Conradil on väga palju anda. Seda suurem on pettumus, kui ohvitser teises vaatuses ära räägib, miks ta pole Hansu heaks midagi teinud. Muidugi on tegemist ajalooliste tegelastega, aga on küllalt säravaid näiteid, mismoodi ajaloolist materjali on võimalik (kas või kronoloogiat ringi tõstes) esitada paeluvalt ja motiveeritult. Pealegi pole lugu kunagi ajalooline, vaid alati jutustus, ja sellisena pole tõestisündinud lugusid lihtsalt olemas.

    Mitteusutavus hakkab segama. Ent kas dokumentaalne lavastus peab olema usutav? Mitte tingimata, sest sageli pole ajalugu usutav, eriti kuna peame ennast ainulaadseks ja meiega juhtuv peab olema kindlasti ainulaadne. Lavastuses on aga mõned episoodid, kus mitteusutavus on nii suur, et hakkab segama stseeni jälgitavust.

    Ema Irmgardile tähendab lord Clifford Allen lootusekiirt, kuna tegemist on saksameelse inglasega, ikkagi lordiga, kellest võiks olla abi Hansu olukorra kergendamisel, võib-olla isegi tema päästmisel. Isa Fritzu (Egon Nuter), Irmgardi ja Tõnn Lambi mängitud lord Alleni kohtumises on pahaendelisust. Juba tundub, et maailmapoliitika sekkub väikeste inimeste saatusesse, aga siis istub lord Allen totsti toolile ning jätab daami (mis siis, et seisuse poolest madalama isiku) seisma. Seejärel seletatakse olukord mõne minuti jooksul dialoogis lahti, aga seda ei mängita, kõik on väga tähtis ja tõsine. Mul läheb stseen lörri, sest ma ei pääse mõttest „aga mis siis kui …“. Kui lord tahaks istuda ning kõnelda oma kohtumisest Hitleriga, aga elevil ja lootusrikas daam, perenaine, kelle kodus viibitakse, ei märka istuda, kombed aga sunnivad lordi seisma.

    Siin tekiks mitu ilusat (seejuures ajaloolist) kihti. Kas patsifistist lord hülgab oma kombed ja kui, siis mille nimel? Kas poja pärast mures ema unustab oma comme il faut, on ta sellest kõigest üle? On ema kujutlenud kohtumist lordiga kui võrdsega, aga siis vakatab tummaks? Kuidas käitub oma prouast kaugenenud isa Fritz lordi juuresolekul? Kes istub esimesena? Võib-olla ei peagi dokumentalistika olema psühholoogiliste joontega, aga sissevaade ajastusse mõjuks huvitavana, annaks värvi juurde. Analoogne värviline koht on ema kohtumine Dachau linna hotellis portjeega, kes on ta tuppa saatnud. Irmgard palub, et talle antaks koonduslaagrisse sõitmiseks auto hommikul ette. Portjee ei saa otsemaid aru, kuhu proua sõita tahab, või kardab sellest mõelda, ja selles on oma ajalooline tõde: paljud Müncheni või Dachau elanikud ei teadnud, mis asutus nende linna servas asub. Nagu me tänapäevalgi ei tea, mida täpselt mingis Maardu tehases või Peetri laohoones tehakse. Kas tuleb sealt mu telefon või naabri karusnahast krae?

    Ei muutu ega arene. „Nad tulid keskööl“ („Taken at midnight“) on Mark Hayhursti debüütnäidend. Enne näidendi kirjutamist tegi ta BBCile Hans Littenist kaheosalise draamasarja („Mees, kes oli Hitlerist üle“ – „The man who crossed Hitler”), mille peaosas oli Tom Stoppardi poeg Ed Stoppard. Näidendil on päris huvitav sissejuhatus, kus ema ja poeg, kes on teineteisest lahutatud – üks kodus, teine vangis –, vestlevad, aga mitte omavahel, vaid paralleelselt. See paralleelsus jääb kestma kogu lavastuse jooksul: ikka ema ühel pool, poeg teisel pool lava. Mida ligemale ema pojale läbi vanglate ja bürokraatia labürindi jõuab, seda enam lähenevad nende paralleelid, kuni teise vaatuse lõpuks toimetavad ema ja poeg juba ühel teljel. Nüüd on nad mõlemad Dachaus, ema külalisena, poeg vangina, seejuures enam mitte advokaadina, vaid eelkõige juudina.

    Ema Irmgard jutustab oma lugu otse saali, ta on irooniline, salvav, protesteeriv, jõuetu. Poeg Hans on veidi hallim, ta ei loobu oma ideaalidest, vaid kestab samasugusena kuni enesetapuni, õigemini läbi mitme enesetapukatse kuni poomissurmani. Üldse iseloomustab näidendi tegelasi see, et nad ei muutu ega arene. Litten ütleb finaalis, nagu ta võiks öelda alguses: „Mis ajast on lubatud rikkuda advokaadi ja kliendi vahelist konfidentsiaalsust?“ Ema saab rohkem kõikuda meeleheite ja lootusrikkuse vahel, tal on mängimiseks vabamad käed, ta saab areneda otsustavuseni kõige lõpus: „Ma karjun ka praegu. Ma usun, et ma ei ole isegi veel poole peal.“. Aga see mittemuutumine on sellises vormis isegi vist positiivne nähtus, vastasel juhul muutuks lavastus väga plakatlikuks.

    Ma ei ole teatriloolane, kuid selline läbi neljanda seina rääkimine (üheskoos natside, koonduslaagrite jmt) tuletab mulle meelde midagi, mida ma tegelikult mäletada ei saa. Selles on midagi augustjakobsonlikku, mõju, mida ei või tajuda lääne publik, küll aga publik, kes ühe teise, kuid väga sarnase võimu all on elanud. Kurjus on näidendis ja lavastuses väga kuri, üheplaaniline, ning sellele ei lasta ka värvi anda kohtades, kus see dramaturgiliselt oleks võimalik, näiteks Conradi tegelase kaudu. Ta asub kahe loo vahel, kus peaks sädemeid lendama, aga ei lenda.

    Võib-olla just siin läheb ka kaduma Hans Litteni ja paljude teiste temasarnaste traagika: nad usuvad, et kurjus on üks, ühetaoline, muutumatu, idee, ja seeläbi võidetav. Aga nii 1930. aastate Saksamaa kui 1940. aastate Eesti õudus seisneb selles, et kurjus tuleb inimese sisse ning tal on täpselt sama palju nägusid kui on inimesi. Kurjus on värviline, isegi värvilisem kui headus. Dr Conrad seletab, miks ta laseb Littenil aeglaselt surra, ja see seletus on üks väga ilus värviline laik muidu näidendi hallis plaanis.

    Mõjuksid filmis teravalt. Näidend on kirjutatud ühegi kujundita, aga kurjus vajab kujutamiseks hädasti kujundit, metafoori. Inimene ei suuda ideed mõista kujundita, aga kui ma ei adu oma hinges kurjust, siis pole mul ka võimalik mõista, mis on headel tegelastel kaalul. Pruunsärklaste kurjus saab küll karistatud, aga seda jutustab Hans meile, me ei näe seda, ei saa ise seda läbi elada. Meile ei anta vabadust otsustada, vastupidi, näidend (ja lavastus) on repressiivne, ta ütleb ette, kuidas peab nähtut käsitlema.

    Ja seal, kus kujundit ei ole, tekib see vaatajale iseenesest: esimeses vaatuses jutustab ema Gestapos enne dr Conradiga kohtumist saalile: „Selles teates, mis salaja minu kätte toimetati, oli ka öeldud, et ma peaksin ostma Hansule uued riided. Siin need on. Parema varruka sisse on õmmeldud batistist riba – siia, õlapadja alla. Selle riba sisse on peidetud kaaliumtsüaniid. Päris suur kogus. See on see, mida ta soovib.“ Aga ülikond haiseb sinihappe järele ja ema ei anna seda ohvitserile üle. Rohkem tsüaniidist juttu ei tehta, aga kapsel vabasurmarohtu jääb õhku, see ripub õhus kuni teise vaatuse lõpuni. Olin peaaegu kindel, et kui ema ja poeg Dachaus kohtuvad, siis surub Irmgard selle kapsli ikkagi pojale pihku, aga tegelikult märkab ema poja läbilõigatud käsivarsi. Poiss oli otsustanud ise oma elu elada ja leiab lõpus ka viisi, kuidas see elu lõpetada. Ta ei anna valetunnistust, vaid poob ennast pigem üles.

    Aga teatris mõjub lohakusena, kui püss finaalis pauku ei tee ja keegi ei ütle ka, miks püss vaikib. Teatris on omad reeglid, elus teised, ja kunst sünnib, kui dramaturg suudab elu tõlkida lavale. Selles näidendis jääb see kunst puudu. „Nad tulid keskööl“ on debüüt, aga sellisena mitte kehv. Siin on haaret, on panoraami.

    On tunda, et näidendi on kirjutanud inimene, kes mõtleb pigem filmimeediumi kaudu. Näidendis on imelisi hetki, mis mõjuksid filmis teravalt, aga laval jäävad vaeseks või muutuvad suisa saamatuks. Sellegipoolest on lavastus nauditav ja virisen ma selle kallal ainult seepärast, et tundsin pidevalt, kuidas tahaksin ise ühte või teist stseeni kirjutada. Halb lavastus ja sootuks tühine tekst sellist tunnet ei tekita. Ja seda tahan ma rõhutada: lavastus on suurepärane, näitlejad oma kõige paremas vormis, valgustus perfektne ja video kasutamine teatris täpselt selline, nagu olema peab. Lavastuses pole midagi ülejala tehtud ning produktsioon päästab ära selle, mis dramaturgias puudu jääb. Kogenematu trupi käes muutuks see tekst päriselt jakobsonlikuks.

Sirp