MARGUS OTT:Konstruktivismi ja essentsialismi libavastuolust Me ei vaja loomuse mõistet, mis jätaks varju soolise jaotuse kellakõvera äärealad, ega langema naiivsesse usku, et kõiki isiksuse aspekte saab suvaliselt ümber korraldada Polariseerunud meediamullide üheks aspektiks või väljenduseks on küsimus konstruktivismist ja essentsialismist (mis vähemasti mõningais tõlgendusisi kannab edasi vana nominalism-realism paradigmat). Filosoofiliste vahenditega meediamullide vastu muidugi ei saa, aga sellegipoolest on ehk mingi kasu selleski, kui need järelemõtlemise tagajärjel kasvõi lokaalselt ja ajutiselt hajuvad.
Vaatlen seda küsimust soo ja soorollide näitel. Konstruktivismil ja essentsialismil on mõlemal palju eri tähendusi, aga siinse loo raames ma määratlen neid nõnda, et konstruktivismi järgi moodustavad sugu ja soorollid kontiinumi, mille sees tehtud liigendused on meelevaldsed ja suvaliselt (tahtlikult, teadlikult) ümbertehtavad (tõttan rõhutama, et see ei ole tähendus, mida kasutatakse sotsioloogias). Seevastu essentsialismi määratlen seisukohana, mille järgi sugu ja soorollid on täidetud selgepiiriliste vormidega (üldjuhul kahe vormiga, mehe ja naisega, nii et kummalgi on oma olemus ehk essents) ning neid ei saa omatahtsi muuta.
ALARI PURJU: Nobeli majandusauhind oksjoniteooria arendajatele Üheks Paul R. Milgrom arendatavaks valdkonnaks on oksjonid, kus müügiks on osade kaupa müüdav tervikuna toimiv majandusnähtus, nagu riigivõlg või kasutatav elekter, raadio lainealad või bussiliinid. Nõudmist ja pakkumist tasakaalustavate hindade kujunemise kohta on tänapäeva ulatuvas majandusteoorias kaks kirjeldust. XIX sajandi viimasel veerandil üldise tasakaaluteooria loonud Šveitsi prantslane Leon Walras on kirjeldanud hinnakujundust avalikul turul, kui turule kogunenud ostjad ja müüjad hüüavad valjusti oma hindu ja tasakaaluhind kujuneb vastastikku kokkuleppele jõudnud inimeste vahel sõlmitud tehingute tulemusena. Inglase Frankis Ysidro Edgeworthi samal ajal kujundatud teoorias on kauplejaid kujutatud aga üsna igavate vennikestena. Nood käisid turul vaikselt ringi ning uurisid, millise hinnaga ollakse nõus ostma või müüma, ning sõlmisid tehingute eellepingud, millest oli võimalik loobuda või mida sai muuta. Kui tehingute sõlmimise protsess oli lõpule viidud, oli sündinud ka tasakaaluhind. Neid kaht käsitlust võrrelnud Lionel Robbins on muu hulgas rõhutanud rahvuslikku omapära – gallia esinemisvajadus on vastandatud inglise asjalikkusega – ja see on mõjutanud ka tehingute sõlmimise viisi.
TRISTAN PRIIMÄGI: Hunt murrab kodust Tänavuse Pimedate Öödefilmifestivali programmis leidub koguni 75 Eesti filmi Natuke väsitavaks läheb aasta viimasel veerandil see, kuidas ükskõik millise jututeema puhul pole enam võimalik vältida neid „erakorralisi tingimusi“, mis meid tänavu saatnud on. Kõikehõlmavaid ja muutvaid asjaolusid, mis sunnivad kogu inimkonda ümber hindama nii grupikäitumist ja üksiolekut. Loomulikult ei saa sellest üle ega ümber ka tänavuse Pimedate Ööde filmifestivali puhul.
PILLE-RIIN LARM:„Sa oled iseenda kultuuriekspert“ Inga Žolude seisab hea Baltimaade kirjandussuhete hoidmise eest nii kirjaniku kui ka ürituste korraldajana. Küll tahaks öelda, et läti kirjanik, kriitik ja tõlkija Inga Žolude enam Sirbi lugejale tutvustamist ei vaja, kuid ilmselt siiski vajab. Žolude sulest on ilmunud kaheksa romaani ja jutukogu ning näidendeid. Kirjanikuna on ta pälvinud mitmeid Läti auhindu, „MierinājumsĀdamakokam“ ehk „Aadama puu lohutus“ tõi talle ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna (2010). Hariduselt on Žolude doktorikraadiga kirjandusteadlane. Tema nimi tasub meelde jätta mitmel muulgi põhjusel, millest järgnevalt juttu tuleb.
TAAVI HALLIMÄE: Määramatu luksus Kärt Ojavee: „Kui mõelda disaini peale, siis liiga vähe on kasutatud potentsiaali materjali kogemise kaudu midagi tajuda, materjali abil aktiveerida impulsse ajus.“
Interdistsiplinaarsus on tekstiilidisaineri Kärt Ojavee töödes ikka kesksel kohal olnud: tema esimene koostööprojekt Tallinna tehnikaülikooli mehhatroonika instituudi teadlastega valmis juba bakalaureusiõpingute ajal, sellele järgnes koostöö biorobootika laboriga. 2013. aastal kaitses ta kiitusega doktoritöö, mis valmis biorobootika keskuses. Ta on ise ennast harinud pehme elektroonika valdkonnas, mis on ka inseneridele üsna uudne valdkond. Praegu töötab Ojavee kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnas.
MERLE KARRO-KALBERG: Arhitekt dokumentaalimaailma kõrgemas liigas Margit Mutso: „Film toob mu ellu seniajani värsket elevust ja särtsu, kuna on alles piisavalt võõras valdkond, nii et mul on palju avastada ja õppida.“ Arhitekt Margit Mutso on Sirbi lugejale ammune tuttav, kes toimetanud aastaid lehe arhitektuuriveergu. Seejärel on ta arhitektitöö kõrvalt jätkuvalt aktiivselt kirjutanud päevakajalistel teemadel ja nimetatud oma artiklite eest Sirbi ja arhitektuuriajakirja Maja ruumipublikatsiooni auhinna kandidaadiks. Nüüd linastus tema portreefilm arhitekt Leonhard Lapinist. See on tal juba teine arhitekti portreefilm, esimese keskmes on Fredi Tomps. Kõige selle kõrval projekteerib ta ka ruumi ja maju abikaasaga loodud büroos Eek & Mutso.
TARMO JOHANNES, TALVI NURGAMAA: Alati uusi suundi avastav ansambel L’Itinéraire Gérard Grisey, Tristan Murail, Hugues Dufourt jt lõid 1970ndatel ansambli L’Itinéraire selleks, et oma spektraalmuusikat ette kanda.
Tänavune festival „Sound Plasma“ on pühendatud spektraalmuusikale ja Eestisse on tulemas spektraalmuusika lipulaev ansambel L’Itinéraire. Esimest korda avaneb võimalus tutvustada Eesti publikule mainekat Prantsuse ansamblit, kes 1970ndatel lõi mõiste „spektraalmuusika“. Festivali kunstiline juht Arash Yazdani on öelnud, et ansambli L’Itinéraire nimi on prantsuse spektraalmuusika sünonüüm.
Tarmo Johannesega vestlesid ansambli pianist ja helilooja Fuminori Tanada, vioolamängija ja kunstiline koordinaator Lucia Peralta ning flöödimängija Julie Brunet-Jailly. Vestluse pani kirja Talvi Nurgamaa.
JENNI PARTANEN:Targa linna tulevik – kuidas planeerida teadmatust Tuleviku linnad on kvalitatiivselt erinevad – samuti nagu tänapäeva linnad erinevad 30 aasta tagustest linnadest. Seisame tulevikulinnade lävepakul, tunnistades digitaaltehnoloogiate üha suurenevat ja kiirenevat mõju. Linnade pidevas muutumises olek on saanud täiesti käegakatsutavaks, ning tulevik tõotab tulla hetkeolukorrast drastiliselt erinev: võime kindlalt öelda, et meie linnad ja ühiskonnad 2050ndatel aastatel ei ole nagu tänapäeva linnad, lihtsalt veelgi enam läbi imbunud arenenud tehnoloogiatest. Tulevikulinnad on kvalitatiivselt erinevad, samamoodi nagu tänapäeva linnad erinevad 30 aasta tagustest linnadest. Lisaks on viimastel kümnenditel saanud üsna selgeks, et vaatamata meie katsetele juhtida linnu ülevalt alla läbi koondplaanide, poliitikate ja regulatsioonide, on need meetodid osutunud sageli ebapiisavateks.
Jaak Allik vastab Eero Epnerile Mall Paris on tänavune Konrad Mäe preemia laureaat Finlandia kirjandusauhinna kandidaadid 2020 Betti Alveri auhinna kandidaadid 2020 Luulesalv.Leanika Tamm EBE PILT:Väikelinnast, kus ei ole rohkem aega, vaid on enam ruumi
Arvustamisel
Vahur Afanasjevi „Õitsengu äärel“
Rvīns Varde „Mis siin toimub“
läti kirjanduse näitus „Oma nurgakene, oma lapikene maad“
Theodor Adorno „Uue muusika filosoofia“
Inna Põltsam-Jürjo, „Viin, vein ja vesi“
näitused: Shezad Dawoodi „Leviaatan. Paljassaare peatükk“ ja „Rahutud muusad. Veneetsia biennaal kohtub ajalooga“
festival „Ideejazz“ ja uue koorimuusika kontsert
VAT-teatri „Sõjasõltlane“ ja Endla teatri „Vaade sillalt“
lühifilm „Mu kallid laibad“
dokumentaalfilm „Leonhard Lapin. Protsess“
Portreefilmide konkursil valiti välja viis uut projekti
Eesti Rahvusringhääling, Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital kuulutasid tänavu suvel juba viiendat korda välja portreefilmide konkursi, et leida põnevaid ideid Eesti oluliste kultuuriloojate ja ühiskonnategelaste tutvustamiseks. 2022. aastal vaatajate ette jõudvad filmid on nüüdseks välja valitud.
Konkursile laekus 15 filmiideed, mis peegeldavad Eesti kultuurimaastikul tegutsejate värvikat spektrit.
Žürii liikme, Eesti Filmi Instituudi dokumentaalfilmide eksperdi Filipp Kruusvalli sõnul oli tegu kõrgel tasemel konkursiga, mis paistis silma eriilmeliste, intrigeerivate ja mänguliste ideekavandite poolest.
“Esilekerkivalt olid esindatud muusikavaldkonna säravad tegijad, samuti teater ning üllatuslikult, ent igati teenitult ka toidukunst. Lugude põhifookus keskendub sel korral lisaks väljapaistvate isiksuste säravale küljele julgemalt ka varjupoolele ja läbikogetud väljakutsetele. Igal juhul tõotab portreefilmide viies hooaeg tuua vaatajale nii taaskohtumisrõõmu kui avastamispõnevust,” märkis Kruusvall.
Žüriisse kuulunud ETV peatoimetaja Marje Tõemäe lisas, et projekt on näidanud olulisust Eesti kultuuripärandi loomisel ja hoidmisel. “Filmid on väga hästi vastu võetud nii kinodes kui ka tele-ekraanil, mis tähendab, et filmide mõju on märkimisväärne. Oluline panus siin on nii portreteeritavatel kui ka filmide autoritel, kes kõnetavad nii tänases päevas kui aitavad hoida meie kultuurilugu pikemas ajaperspektiivis.”
Valituks osutusid järgmised tööd:
“Lydia Rahula” (Sterotek, režissöör Tarvo Mölder)
“Teatrihull. Evald Hermaküla” (Allfilm, režissöör Maria Avdjushko)
“Kukerpillid” (Axelaberg, režissöör Raimo Jõerand)
“Chef D.D. – Eesti kokakunsti suursaadik. Dimitri Demjanov” (Menufilmid, režissöör Kaido Veermäe)
“Marju Länik” (Kriim, režissöör Urmas Eero Liiv)
Tänavuse konkursi žüriisse kuulusid Tristan Priimägi (Eesti Kultuurkapital), Filipp Kruusvall (Eesti Filmi Instituut), Kiur Aarma ja Marje Tõemäe (Eesti Rahvusringhääling).
Portreefilmid valmivad 2021. aasta lõpul, kinno ja ETV ekraanile jõuavad need 2022. aasta jooksul.
Portreefilmide varasemate konkurside tulemusena on publiku ette jõudnud filmid näiteks Kalju Komissarovist, Vello Salost, Peep Puksist, Marju Lepajõest, Konstantin Vassiljevist jt. Värskeimatena esilinastusid sel sügisel portreefilmid David Vseviovist ja Leonhard Lapinist.
Valikut varasematest filmidest näeb lehel https://kultuur.err.ee/k/portreefilmid ja veebikanalis Jupiter.
Ühe kahest Pimedate Ööde filmifestivali elutööauhinnast saab eesti filmioperaator Alar Kivilo.
67-aastane Kivilo on filmimaailmas kõige kaugemale jõudnud eestlane, kes tegutseb 1997. aastast peamiselt Hollywoodis. Tema üles võetud filmidest on tuntumad „Pime nurk” (rež John Lee Hancock), „Harti sõda” (rež Gregory Hoblit), „Lihtne plaan” (rež Sam Raimi), „Saatuslik side» (rež Gregory Hoblit), „Maja järve ääres” (rež Alejandro Agresti), „Esimene aasta” (rež Harold Ramis), „Halb õpetaja” (rež Jake Kasdan), „Igavesti sinu” (rež Scott Hicks) ja „Elu valikud” (rež Ross Katz).
Parima filmi Oscarile on kandideerinud nimeka ameerika jalgpalluri Michael Oheri elul põhinev spordidraama „Pime nurk”. Sama filmi eest sai Sandra Bullock ka parima naispeaosatäitja Oscari. Lühifilmi Oscari on pälvinud Kanadas filmitud „Poisid ja tüdrukud”. Oscaritele on Kivilo üles võetud filmidest kandideerinud veel põnevusdraama „Lihtne plaan”.
Kivilo kaamera ees on mänginud Kevin Bacon, Bruce Willis, Cameron Diaz, Colin Farrell, Keanu Reeves, Bridget Fonda, Billy Bob Thornton, Christopher Plummer, John Cusack, Donald Sutherland ja paljud teised Hollywoodi tippnäitlejad.
Ta on võitnud Ameerika filmioperaatorite ühingu auhinna filmi „Saates Chance´i” eest, samuti kandideerinud sellele auhinnale filmi „Gotti” ja telesarja „Sissetungijad” eest. Auhindu on ta pälvinud ka reklaamklippide operaatori ja fotograafina.
Kivilo kuulub Ameerika filmiakadeemiasse ja on kolme operaatorite kutseliidu – USA, Kanada ja Eesti – liige.
Tema viimane film „Murtud südamete galerii” (rež Natalie Krinsky) jõudis ookeani taga ekraanidele tänavu septembris.
PÖFFi juhi Tiina Loki sõnul on Alar Kivilo filmimaailmas kõige kaugemale jõudnud eestlane, kes pole hoidnud oma rikkalikke kogemusi vaka all, vaid on jaganud neid ka Eestis. „Ta on eeskujuks paljudele meie noortele operaatoritele, tõestades, et elus on kõik võimalik, kui anne ja töökus kokku saavad,” ütles ta.
Alar Kivilo on sündinud 1953. aastal Kanadas väliseesti peres. Tema vanemad lahkusid Eestist Teise maailmasõja ajal. Ta õppis Toronto ülikoolis filmindust ja tegutses operaatori assistendina. 1985. aastal asutas ta reklaamifirma Propeller. 1997. aastal kolis Los Angelesse. Praegu elab koos abikaasa Enega vaheldumisi USAs ja Eestis.
2012. aastal kuulus Kivilo ka PÖFFi Euraasia võistlusprogrammi žüriisse.
Elutööauhinna saab laureaat kätte PÖFFi lõputseremoonial, mis leiab aset 27. novembril. Teise elutööauhinna saaja, kelleks on traditsiooniliselt välismaine filmitegija, kuulutab PÖFF välja festivali ajal.
Festivali programm: https://poff.ee/.
Festivali veebikino: https://kino.poff.ee/.
Kuidas filme veebist vaadata: https://poff.ee/artikkel/p-oe-f-fi-veebiseansid-kodukinos/.
Festivali külastamine koroona tingimustes: https://poff.ee/artikkel/turvajuhised-ja-nouanded/.
Ajakirjanike akrediteerimine: https://poff.ee/artikkel/pressiakrediteering/.
Selgunud on MAJA ja Sirbi ruumipublikatsiooni preemia nominendid
Preemiale kandideerisid 43 eelmise aasta sügisest praeguseni ilmunud artiklit.
Laureaadid valis välja kuraator ja kunstikriitik Maarin Mürk, kelle sõnul valitseb arhitektuuriartiklite hulgas eluterve mitmekesisus: „Ei ole nii, et kirjutatakse ainult erialaringkondadele arusaadavas salakeeles – iga lugeja, kes natukenegi mõtleb meid ümbritseva ehitatud keskkonna peale, kes märkab uusi hooneid ja muutuseid linnaruumis, leiab nii Majast kui Sirbist endale kvaliteetse vestluspartneri.“
MAJA peatoimetaja Kaja Pae leiab, et MAJA artiklipreemia nominendid esindavad valikut ajakirjas ilmuvatest erinevat tüüpi lugudest: „On nii suure südamega kirjutatud arhitektuurikriitikat, erialast mõtet edendavaid tekste, meisterlikku ruumiloome olemuse selgitamist, tõenduspõhist lähenemist kui ka mängulisemat pilku.“
Kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetaja Merle Karro-Kalbergi sõnul on ruum kultuuri osa, ehitatud keskkonna mõtestamine ja selle üle arutamine aitab meil ennast ja ümbritsevat mõista ning selle läbi ka parema ruumi järgi küsida. „See ongi Sirbi arhitektuurirubriigi artiklite, arvustuste, esseede ja mõtiskluste eesmärk,“ sõnab ta.
MAJA peatoimetaja Kaja Pae ütleb, et teist aastat järjest on publikatsioonipreemia žüriiliikmeks kutsutud spetsialist väljastpoolt ruumieriala: „Nii nagu meid ümbritsev hea keskkond, on ka hea arhitektuuritekst dialoogis ühiskonnaga.“
Arhitektuuriajakiri MAJA ja kultuurileht Sirp annavad preemia mõlema väljaande parimale ruumiloomealasele artiklile. Hinnatakse nii kriitikat, esseistikat kui ka arhitektuurivälja piire avardavat uurimistööd. MAJA ja Sirp on Eesti peamised regulaarselt professionaalseid ruumivaldkonna artikleid avaldavad väljaanded.
Nominendid Sirbi arhitektuurikülgedelt:
Elo Kiivet, „Kivist naised on nähtamatud“
Anna-Liisa Unt, „Longero“
Laura Linsi, „Kelle huvides on seatud eluruumidele nõuded?“
Mihhail Komaško, „Vihkamisest armastuseni“
Margit Mutso, „Must maantee ja punane soorebane“
Mats-Laes Nuter, „Võimatu vaid Tallinnas“
Nominendid ajakirjast MAJA:
Roland Reemaa, „Kes tegi?“
Toomas Tammis, „Suure-Jaani on saanud juurde tüki (kesk)linna“
Kaur Sarv „Tudulinna ’tööstusliku taganurga’ elustamisest“ ja Lauri Väinmaa repliik
Andres Kurg, „100 numbrit kriitilist arhitektuuridiskussiooni: vestlusring MAJA peatoimetajatega“
Kaisa Ling, „Vannistika“
Silver Sternfeldt, Aksel Part, Marju Randmer-Nellis, Julia Trunova, „Keskkonnapsühholoogia sisearhitektuuris“
Laureaadid kuulutatakse välja Eesti Arhitektuuripreemiate auhinnagalal 9. detsembril Kultuurikatlas.
Toetab Eesti Kultuurkapital.
Kontaktid:
Kaja Pae, MAJA peatoimetaja,
T: +37256957067, kaja.pae at gmail.com
Merle Karro-Kalberg,
Kultuurilehe SIRPArhitektuuritoimetaja,
T: +3725096562, merlekar at gmail.com
Adamson-Ericu muuseumis rullub lahti Kaljo Põllu soome-ugri mütoloogiline muinasmaailm
Reedel, 13. novembril avatakse Adamson-Ericu muuseumis publikule Eesti ühe silmapaistvama graafiku Kaljo Põllu näitus „Kaljo Põllu. Mütoloogiline muinasmaailm“. Väljapanek tutvustab Põllule omasel sugestiivsel moel meie esivanemate maailma, uskumusi ja loodustunnetust.
Kaljo Põllu (1934–2010) oli juba eluajal legend, kelle loomingut on näidatud ka välisriikides. Ta on Eesti kunstielu tugevalt mõjutanud nii oma suurejoonelise loomingu ja kunstiuuenduste kaudu kui ka mitut põlvkonda suunanud õppejõu ning eesti ja soome-ugri rahvapärandit uurivate teadusekspeditsioonide juhina. Põllu oli 1960. aastate teisel poolel Eesti avangardkunsti üks juhtfiguure. 1970. aastate alguses toimus tema loomingus aga radikaalne pööre: lääneliku neoavangardistliku kunstiga suhestumise asemel keskendus kunstnik eesti rahva esivanemate müütilise maailmatunnetuse ning laiemalt põhjarahvaste ja soome-ugri hõimurahvaste iidse kultuuri uurimisele.
Näituse kuraatori Kersti Kolli sõnul tõi Kaljo Põllu fennougristika temaatika jõuliselt kunstivaldkonda. „Kunstniku jaoks muutus oluliseks rändamine alguspunkti, rahvakultuuri lätete juurde, et mineviku kaudu mõista olevikku ja tulevikku. Just iidsesse omakultuuri süvenemine ja selle väljendusrikkas visuaalses keeles tõlgendamine sai Kaljo Põllu isikupära ja loojanatuuri väljaarendavaks elutööks. Ta on meie esivanemate ja laiemalt soomeugrilaste ning põhjala rahvaste maailmakäsitluse ja müütide üks mõjusamaid visuaalseid mõtestajaid eesti kunstis,“ kirjeldab kuraator.
Näituse tuumiku moodustab valik Põllu tuntuimate graafikasarjade – „Kodalased“, „Kalivägi“, „Taevas ja maa“, „Eesti maastikud“ ja „Kirgastumine“ – töödest. Tugeva isikupärase käekirjaga ja sugereerivat metsotintotehnikat kasutades on kunstnik jutustanud lugusid esivanemate maailmapildist, legendidest, jumalate ja inimeste asupaigast, maailma loomisest, tootemloomadest, looduse vägevusest ning inimese ja looduse vahelisest kooskõlast.
Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme hindab Põllu rolli nii uurija kui ka mütoloogiliste teemade käsitlejana: „Kaljo Põllu looming on alati ajakohane, eriti praegu, mil räägime taas oma keele ja kultuuri hoidmisest ning võimalikust kadumisest, lahustumisest suurtes muutustes. Olen kindel, et südamepõhjas puudutab tema looming meid kõiki. Põllu positsioon eesti avangardkunsti ühe liidrina ja müütiliste ugrimetsade keskele rännanud uurijana jääb unikaalsena meie ajalukku.“
Näituse eellooks on Kaljo Põllu loomingu viimine Jaapanisse. Jaapanlaste poolt väga hästi vastu võetud näitustega 2018. ja 2019. aastal tähistati Jaapanis Eesti Vabariigi ning Eesti Kunstimuuseumi 100. juubelit. Näitusega paralleelselt ilmub rikkalikult illustreeritud eesti- ja ingliskeelne kataloog, mille autoriks on Kersti Koll ja kujundajaks Külli Kaats. Kaasnevad publiku- ja haridusprogrammid täiskasvanutele, peredele ning lastele ja koolinoortele. Näitusel eksponeeritakse kunstniku loomingu kõrgperioodi teoseid Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Rahvusraamatukogu ja SA Kunstitaristu kollektsioonidest. Näitus jääb avatuks 21. märtsini 2021.
Näituse kuraator: Kersti Koll
Projekti kaaskuraator Jaapanis: Taimi Paves
Näituse kujundaja: Villu Plink
Graafiline disain: Külli Kaats
Täname: Simmo Põllu, Kadri Viires, Eesti Rahvusraamatukogu, SA Kunstitaristu
Näitust ja kataloogi väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja advokaadibüroo COBALT.
Minevikust tulevikku: 55 aastat nahakunsti õpet Tartus
Näitusega „Minevikust tulevikku” tähistab Kõrgema Kunstikooli Pallas nahadisaini osakond 55. juubelit ja järjepidevat professionaalset nahakunsti õpet Tartus. Sünnipäeva puhul on avatud näitus Eesti Rahva Muuseumis.
Nahadisaini osakonna eelkäijaks on Tartu Kunstikoolis 1964/65. õa. avatud jalatsite modelleerimise ja naha kunstilise kujundamise eriala. 2000. aastast jätkub õpe kõrghariduse tasemel, algselt nahakunsti ja 2005. aastast nahadisaini ja restaureerimise erialana.
Osakonna fondis on kauneid teoseid, mis on aastaid end silmale nähtamatuna hoidnud. Nüüd on aeg nii kujutletav kui reaalne tolm teostelt puhuda ja need vaatajate ette tuua. Näitus on üles ehitatud teekonnana minevikust tänapäeva. Siin saab jälgida, kuidas nahadisaini osakonna õppurid on läbi aastate vastu võtnud õppejõudude poolt edasi antud traditsioonilisi nahatöö oskusi, kombineerides neid uuendustega, mida tehnoloogia areng kaasa on toonud.
Väljapanek annab ülevaate arengusuundadest erinevatel aastakümnetel. Algusperioodil domineerivad tundliku joone ja värviharmooniaga kujundatud köited ja karbid. 1990ndatel aastatel muutub kujundikeel jõulisemaks, värvid erksamaks. Avardub tööde temaatika, näeme palju dekoratiivobjekti valdkonda liigituvaid lahendusi. Kavandatakse nii kindla otstarbega laekaid, kui ka uudse vormiga objekte, mille väärtust praktiline kasutatavus ei määragi. 2000ndatel aastatel lisandub uusi teadmisi erinevatest köitmisviisidest, tihti saadakse inspiratsiooni ajaloolistest köitestruktuuridest. Klassikaliste nn. prantsusköidete kõrval, mida iseloomustab vastupidavus ja väärikus, luuakse mängulisema lahendusega töid, kus esmatähtis on idee uudsus.
Kõrgema Kunstikooli Pallas nahadisaini osakonna kauaaegse õppejõu ja professori Rutt Maantoa sõnul on viimastel kümnenditel üliõpilastel võimalus valida kas disaini või restaureerimise suuna süvendatud õpe: “See kajastub ka näituse väljapanekus. Näha saab pilkupüüdvat aksessuaaridisaini – erineva vormi- ja materjalikasutusega ridiküle, kotte, kindaid, jalatseid ja rõivaid, mida eksponeerime nii vitriinides kui ka fotoetüüdidena seinal.“
Eraldi grupina on eksponeeritud posterid nahkobjektide restaureerimisest. Nende põhjal on vaatajal võimalik mõista restaureerimisprotsessi ja saada aimu naha- ja paberikonservaatori tööst.
Näituse koostasid ja kujundasid Rutt Maantoa, Kristel Suigussaar ja Rene Haljasmäe. Plakat – Rein Maantoa. Tänud: Vallo Nuust, Andres Kahur, Taaniel Tambet, Reet Mark, Tiit Sibul, Lauri Tamm, Silli Peedosk, Gerda Retter, Märt Puusta, Evelin Kõur, Kullake-Aleksandra Kask, Netty Muld, Riina Raudson, Maila Käos ja Pallase Meediaosakond.
Näitus on avatud Eesti Rahva Muuseumi B-fuajees 4. novembrist 2020 – 3. jaanuarini 2021.
Riidekapp on ideoloogiate, ajaloo, võimusuhete ja erinevate identiteetide ristumispunkt. Müürilehe novembris ilmuvas moenumbris vaatame just selle pilguga meie garderoobides toimuvale otsa. Anne Vetik küsib aastaid Londonis Burberry peakontoris töötanud Liis Teemuskilt, kuidas suured moemajad ringmajanduse mudeleid rakendavad.
Mariliis Mõttus kirjutab moemaailma muutuvatest ideaalidest, Kaisa Ling karvamoest, Kaarin Kivirähk kultuurilisest omastamisest, Peeter Kormašov autentsusest, Jaana Davidjants femvertising’ust, Sten Ojavee T-särgi võimestavast ja vaigistavast potentsiaalist. Müürilehe moetoimetus teeb ülevaate Eesti rahva müütilistest rõivaesemetest.
Keskkonnakolumnis tutvustab Madis Vasser hüperkulutamise kontseptsiooni. Kultuuriosas Johanna Maria Mängeli intervjuu multiinstrumentalist Misha Panfiloviga. Lisaks Ilja Prozorovi novell kasutust armastusest ning Gregor Kulla mõtisklus noore kunstniku tööalastest eneseotsingutest.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.
Vikerkaare värskes teemanumbris (10-11) on põhjaliku vaatluse alla võetud viimase kümnendi (teistkümnendad) muutused ühiskonna- ja kunstielus. Vapustuste stardipauk anti õigupoolest juba aastal 2008: kuidas ka ei tahaks raha tähtsust inimese ja riigi toimetulekus pisendada, jättis lodevpangandusest alguse saanud finantskriis ning riikide reaktsioon sellele jälje kõikjale. Vikerkaare autorite lugudest, olgu siis tegu optimisti või pessimisti vaatega, koorub see kenasti välja ka.
Kui mõelda, millise ootamatu hoobiga kümnend lõppes, on ehk vara selle kogumõju hinnata ning pigem leppida sellega, et neist pööretest osutub mõni jäävaks ja mõni teine pööratakse tagasi juba lähiaastail. Võib-olla peaks aga kümnendit kujundanud voolude lätteid otsima hoopis varasemast ajast, globaalpoliitikas ja majanduses Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri ideoloogia võidukäigust 1980ndatel, millega purustati sõja järel sündinud heaolukonsensus ja millele lääne suurriikide senised vasakpoolsed, nagu Bill Clinton, Tony Blair ja Gerhard Schröder, oma kolmanda tee otsingutes üle mõistliku piiri järele andsid.
Tõnis Saarts osutab oma artiklis „Populism, polariseerumine ja neoliberalismi mõranemine“, et populismi kasvule on peamiselt kaks seletust: majanduslik ja kultuuriline. Neist esimene toetub lihtsalt mõõdetavale ehk varandusliku kihistumise kasvule. Teisega on lugu keerulisem, sest mõõdetakse väärtusi, mida vaba maailma ühiskonnateadlastele on juba aastakümneid meeldinud teha, kuid siiski pole suudetud leida sama head, üht ja kõikvõimsat universaalset mõõtühikut, nagu seda majanduses on raha.
Eestisse jõudis väärtuste mõõtmise suurem õhin läänemaailmast hiljem, pärast teaduse vabastamist ideoloogilisest ikkest. Millalgi 1990ndatel, kui ühiskonnateadlaste guruks tõusis Ronald Inglehart. Mis saab halba olla selles, kui teadlased midagi uurivad ja mõõdavad? Otse mitte kõige vähematki, kuid igal teol on kaudseidki tagajärgi ja iseenesest neutraalne mõõtmistulemus võib muutuda nii headuse kui ka kurjuse jõudude mängukanniks.
Teadus mõõtis väärtused ära ning paigutas need teljele. Alguses kodanikud ühekaupa, aga seejärel ka tundetud juriidilised isikud, nagu ettevõtted ja poliitilised erakonnad, või siis riigid ja terved maailmajaod, ususüsteemid jms. On natuke kahju, et teadlaskond oma leiutatud telge akadeemilistes tornides varjul ei suutnud hoida, vaid selle avalikkuse ette tassis.
Edasine on loogiline: väärtusteljele paigutatud kodanikud ja nende grupid jäid silma hingede pärast katkematut võitlust pidavatele poliitilistele jõududele, kellel oli nüüd mugav end profileerida just konkreetsele valijarühmale eeldatavalt meeldivaks. Parteide väärtused pandi kirja ja avastati ka see, et väärtustest on palju mugavam rääkida kui konkreetsetest tegevusplaanidest ühe või teise elutähtsa süsteemi arendamiseks. Juba mitmete valimiste eel vahendab meedia kodanike paigutumist väärtusteljel, on valijakompass, mille kontrollküsimuste abil kodanik saab kõigepealt ise teada, millised väärtused tal südames on ning millise parteiga ta ühes rütmis hingab. Erakonnad ja poliitikud mängivad kaasa ja kohendavad oma juttu vastavalt täppide paigutusele väärtusteljel.
Finaalis aga selgub, et kõik said petta, sest esiteks, nagu osutab ka Saarts, erinevalt klassikonfliktidest ehk majanduslikust ümberjaotamisest ei rahulda identiteedi- või väärtuspoliitikas kui nullsummamängus kompromissid mitte kedagi. Teiseks oleme näinud varasemate, eriti rõhutatult aga Eesti praeguse võimukoalitsiooni tegevusest, et väärtuste alal keegi kompromisse kunagi ei olegi kavatsenud teha, ühisväärtused puuduvad ja ega igapäevase vorstijagamise kõrval pole ka vajadust väärtusilma kompromissidega oma pead vaevata.
Isegi Tuhkatriinu, kes pidi herneid, läätsi ja tuhka sorteerima, sai mõtestatuma ülesande, kui seda on ümber väärtuste kuhja istumine ja seal õigete ja valede eraldamine, millega ollakse usinalt ja juba aastaid ametis vabas ühiskonnas üle maailma. Mis on privaatsfäärist välja tunginud, seda on peaaegu võimatu sinna kiiresti tagasi toppida, kuid kas me kõik ei elaks mõnusamalt, kui igaühel oleksid koduseinte vahel oma väärtused, mille üle ei käi iga päev avalikku mõttevahetust ja mille püsivust ei ohusta sund kõrvutada neid poliitiliselt kilbile tõstetute või suurte jõurühmade poolt õigeks või valeks kuulutatutega? Kui palju jääks sihitute väärtuskõnede alt vabaks ruumi aruteluks õiguste üle! Ja kasu sünnib, sest õigused, erinevalt väärtustest, on seadustes täpselt defineeritavad ning reguleeritavad.
„Inimeses tuleks toetada seda, mis on temas head ja väärtuslikku, avada tema annet ja aidata maha võtta takistusi, mis ande esiletulemist pärsivad. Aga mitte selle hinnaga, et peaks isiksust ja tema väärtustelge vägivaldselt lõhkuma hakkama.“ Nii arvas Lembit Peterson paari aasta eest küll kitsamas lavakunsti õpetamise kontekstis (EPL 6. X 2018). Kui selle mõttega valgustada Eesti ühiskonna hetkeseisu, peab paratamatult küsima, mille muu kui isiksuste ja nende väärtustelgede vägivaldse lõhkumisega ühiskonna poliitilised juhid vähemasti sõnades oma argipäevi sisustavad?
Väärtustel on veel üks tunnus, mis teeb neist avaliku arutelu ainena ja seejärel otsuste alusena kahtlase kauba. Eestlaste südames elab juba ärkamisajast saadik kindel veendumus, et haridus on vaieldamatu väärtus ja sellest on kujunenud rahvusliku identiteedi üks tugisambaid. Ühiskond hangib õnnetunnet PISA-testide tulemustest, haritud inimeste edulugudest välismaal ja suuremate ülikoolide positsioonidest üleilmsetes ülikoolide edetabelites. Ikka veel käib igapäevane pingeline enese kultuurrahvana tõestamine. Üksikud terviku sees on aga võitjad ja kaotajad ning seda oma süül. Eesti ühiskond muutus meritokraatlikuks ammu enne, kui see mõiste maailmas üldse eluõiguse sai. Mõiste autoriks peetakse inglise sotsioloogi Michael Youngi, kes kasutas seda aga oma 1958. aastal avaldatud essees pilkavalt ehk negatiivses tähenduses.
Meil on aga haridus tingimusteta positiivne väärtus, nagu igaüks saab otsingumootori abiga veebist kontrollida. Meritokraatlikest hoiakutest kui uue eliidi sünnitajast ning ebavõrdsuse suurendajast on Eestis küll ka juba aastaid räägitud, kuid seda siiski rohkem politoloogilisest vaatepunktist (viimati Tõnis Saarts eelmises Sirbis). See ei kõiguta siiski sugugi siinset alusveendumust, et haridus on püha, peab olema kõigile kättesaadav ja ka jõukohane. Kõik peavad just haridusteel pingutama rahvuse säilimise nimel ning neile, kes rohkem pingutavad, aga ka sünnipäraste eeliste omanikele, peab lõpuks jagama juhtivad positsioonid ühiskonnas koos kaasneva suurema sissetulekuga.
Harvardi ülikooli valitsemisteooria professor ja poliitiline filosoof Michael Sandel näeb oma hiljuti ilmunud teoses „Väärtuse türannia“ („The Tyranny of Merit: What’s Become of the Common Good? – sõnal merit on inglise keeles laiem tähendusväli kui ainut meie sõnastike pakutavad teene ja väärtus) meritokraatias moraalseid küsitavusi. Sandel selgitab, et isegi kui võimaluste võrdsus ei oleks ainult teoreetiliselt, vaid tegelikkuses saavutatav, ei oleks see soovitav ega jätkusuutlik oma olemusliku ebaõigluse tõttu. Nimelt nõuab meritokraatia võimaluste võrdsust ainult stardijoonel, kuid legitimeerib mis tahes edasise ebavõrdsuse kui talendi ja vooruste päriliku ebavõrdsuse loomuliku tulemuse. Piltlikult: pime, jalutu, kurt ja profisportlane aidatakse kõik ausalt ja õiglaselt 100 meetri jooksul stardijoonele ja kuigi on ette selge, kes jooksu võidab, saab kinnitada, et kõigil oli võimalus ja parim võitis ausalt. Sandeli arvates tekitab meritokraatlik süsteem võitjates eksliku tunde oma võidu ja edu väljateenitusest ning seetõttu ei taju paljud, et jagavad teistega sama saatust. Kui hea elu on ainult igaühe pingutuste vili, siis ei saagi õnne seppadena läbikukkunud väärida mingit austust või lugupidamist. Seni on jõukates ühiskondades kihistumise tasandamiseks lepitud suurte maksude ehk majandusliku ümberjaotamisega, kuid Sandeli meelest sellest ei piisa, kuni ei võeta ette lugupidamishierarhia lammutamist.
Kuna praegune võim tahab rahvalt kõike küsida, siis pakun riigikogule, et rahvaküsitlusse lisataks ka küsimus „Kas peate kõigist oma kaasmaalastest võrdselt lugu?“. Tulemuse järgi saab hinnata probleemi suurust ning kujundada ja ellu viia lugupidamisvõrdsuse strateegia, mis võtaks populismilt toitva juure.
Tänapäeval samastatakse poliitika tihti kommunikatiivse tegevusega, mis peab vastandlikud huvid, vaated ja väärtushinnangud ühise laua taha kokku tooma. Rääkima peab kõigest ja kõigiga. Kedagi ei tohi diskrimineerida! Kommunikatsiooni õnnestumiseks, üksteise argumentide, soovide ja unistuste mõistmiseks, on tarvis suhtelist üksmeelt sellistes sõlmküsimustes, nagu mis on vastuvõetav diskussiooniteema, kellele peab andma sõna, milline argument on argument. Selline kommunikatiivne maailm püüab ennast (re)produtseerida ja representeerida iga päev transparentse ja vaba maailmana. Poliitilised äpardused ja valearvestused taanduvad ühele ja samale algpõhjusele: oma üllaid ja ainuõigeid väärtusi ei õnnestunud piisava selguse, veenvuse ja jõuga edastada ning selgitada. Väärib uurimist, miks meie poliitiline dialoog tükib luhta minema.
Konsensuse lagunemine
2008. aasta majanduskriis põrmustas külma sõja järgse poliitilise konsensuse alustala: vabaturumajanduse „nähtamatu käsi“ toob lõppude lõpuks spontaanselt sotsiaalmajandusliku õitsengu, inimõigused, rahu ja demokraatia. Lubatud jõukuse asemel oleme pidanud leppima kasvava ebavõrdsuse ja kärpepoliitikaga, rahu asemel üksteise süüdistamise ja kasvavate pingetega, demokraatia asemel turunõudmistele vastavalt kohitsetud demokraatiaga, humanitaarsete väärtuste võidukäigu asemel homo- ja ksenofoobiaga, solidaarsuse asemel võltssolidaarsusega.
Kriisijärgne poliitiline maastik on laias laastus jagunenud kaheks: ühel pool rindejoont on liberaalid, kes hoiavad kinni vanast konsensusest, ja teisel pool on populistid, kes tahavad kehtestada uue konservatiivse konsensuse.
Esimene, liberaal, teeb asjad asjatundlikult keeruliseks – teine, populist, lihtsustab mängleva kergusega keerulised küsimused; esimene poeb peitu teadjameeste autoriteedi selja taha – teine mõjub ignorandi ja lihtlabase matsina; esimene kaitseb innuga liberaalseid õigusi ja vabadusi – teine igatseb taga müütilist suveräänsust; esimene valutab südant Eesti rahvusvahelise maine pärast – teine ütleb lahti pealesurutud poliitkorrektsusest; esimene tembeldatakse juurteta globalistiks – teine kuulutatakse ohtlikuks natsionalistiks; esimene järgib ja kaitseb pedantselt ettekirjutatud reegleid – teine lükkab reeglid väljakutsuvalt kõrvale. (Ehk peegeldavad niiviisi mõistetud vastandid dialektiliselt teineteisele oma tõde.)
Vastamisi on seega kaks täiesti radikaalselt erinevat nägemust kommunikatsiooni raamistavatest parameetritest ehk sellest, milline on hea ühiskond ja kuidas tuleb elu korraldada. Paistab, et just selline polariseeritus põrmustab poliitilise dialoogi võimalikkuse. Valides meelepärasema poole, jääb märkamata kahe diskursuse ristumispunkt – mõlema vaenujalal oleva osapoole skeptiline ja põlastav suhtumine poliitikasse. Nii liberaalid kui ka populistid teevad eriomasel viisil ja kaalutlusil poliitikavaenulikku poliitikat. Järgnev arutlus selgitab seda väidet.
Ekperdihakatisest liberaal
Et mõista sügavuti ja lahendada edukalt ükskõik millist probleemi meie üha enam keerustuvas ja üleilmastuvas maailmas, on kahtlemata tarvis kitsa valdkonna asjatundjaid ehk eksperte. Seda ei saa ja pole mõtet eitada. Ent ekspertide eksperdiks on tänapäeval saanud ettevõtlik liberaal, kes arvab ennast ainukesena olevat kvalifitseeritud pakkuma parimat võimalikku riigivalitsemisteenust.
Arrogantne liberaal, kes ei eksi mitte kunagi ja teeb alati kõik õigesti, on loonud poliitiliste alternatiivideta maailma. Populistide esiletõus on tururahva põrumise ja pankroti sümptomiks.
Niisuguseks eksperdiks saamiseks ei ole tarvis aastaid ülikoolis õppida. Et jagada leheveergudel soovitusi ja kommentaare, et koostada ja kirjutada valmis riigireformikava, et panna kokku pikaajaline strateegiline arenguplaan riigile, on vaja koolipoisiliku usinusega pähe tuupida (või erasektorist tuimalt üle kanda) kulunud käibetõed, mis vastustavad ettevõtlust ahistavaid regulatsioone, vohavat bürokraatiat, riigisekkumist, lõtva eelarvepoliitikat, suuri riigiettevõtteid ja liigset laenamist. Küsitava analoogia põhjal kujutatakse riiki suurettevõtte või majapidamisena, mille toimimist peab vastavalt korraldama ja juhtima.
Liberaali meelest kasvavad säärased suursugused väärtused nagu inimõigused, liberaalne demokraatia, kodanikuõigused ja vabadused spontaanselt välja vabaturumajandusest. Egoistlik kasumiiha on see, mis andvat tõuke universaalsete humanistlike väärtuste progressile ja rahvaste sõprusele. Turureeglid peavad kehtima ühtmoodi kõikidel elualadel, sealhulgas hariduses ja meditsiinis. See võluvits peab lahendama kõik probleemid alates kliimasoojenemisest. Iga kriis pakub nende arvates võimaluse šokiteraapiaks, mille abil sillutada teed endale sobilikeks muutusteks. Kuulutatakse, et teistel ei tasu äraootavalt sabas sörkida; vastu punnimine rikub ära edumeelse riigi kuvandi. Reformid tuleb läbi viia. Kiiresti!
Vabaturg, mis ideaalis peab neutraliseerima ja ohjama tumedaid tunge tsiviilühiskonnas ning riikidevahelises suhetes, onseega liberaalide poliitikavaenuliku poliitika lähtekoht. Poliitika on olemuslikult meelevaldne, ettearvamatu ja ohtlik. Poliitika tõttu läheb kaotsi väärtuslikku aega ja lastakse käest suurepärased võimalused. Sel viisil ei ole paratamatult võimalik efektiivselt asju ajada, valitseda. See tõdemus kehtib iseäranis nonde kohta, kes julgevad kõneleda sotsiaalsetest õigustest, sotsiaalsest õiglusest ja rahva tahtest. Juba selline vastutustundetu jutt arvatakse varem või hiljem totalitarismini viivat.
Liberaal lähtub formaalsetest turuseadustest. Niiviisi puhastatakse kõik sisust: demokraatia eraldatakse suveräänsusest, majandusvabadused poliitilisest vabadusest, sotsiaal-poliitilised õigused inimõigustest, universaalsed ja egalitaarsed põhimõtted asendatakse diferentseeritud ning kulupõhiste normidega. Juhul kui see on tõesti nii, et liberaalid on egalitaarse demokraatia ideaali omale meelepärasel viisil ümber tõlgendanud ja ära kohitsenud, on nende nutulaul liberaalse demokraatia allakäigust veidi kohatu ja groteskne.1
Liberaali piibliks on reeglite kogumik. Need, kes eksivad turureeglite vastu, tuleb häbimärgistada, karistada, distsiplineerida ja ümber kasvatada. Seda illustreerib reageering 2008. aasta majanduskriisile. Säärased küsimused, nagu mis põhjustas kriisi, kuidas reageerida ja mida teha, lämmatati, kujutades kreeklasi laiskade ja vastutustundetute laristajatena.2 Olgugi et need väited on teatud piirini tõesed, oli sellise mustava propaganda eesmärgiks poliitilise dialoogi mahasurumine. Et välistada diskussioon alternatiivse rahandus- ja majanduspoliitika üle, asuti kreeklasi demoniseerima ja põhjama. Eirates oma demokraatiaideaali, majandusloogikat, sotsiaal-majanduslikke tagajärgi, põrutati rusikaga lauale, et Lõuna-Euroopa rikkus jämedalt kehtivaid reegleid ja on seetõttu oma hädades ise süüdi. Meie arrogantne liberaal, kes ei eksi mitte kunagi ja teeb alati kõik õigesti, on loonud poliitiliste alternatiivideta maailma.
Õhinal räägitakse, kuidas reeglid on kasulikud ja seda iseäranis sellisele väikesele riigile nagu Eesti. Sellel seisukohal on kindlasti tõepõhi all, ent pahatihti tundub selline ilus mesijutt tühipalja vabandusena, ettekäändena, et mitte läbi rääkida, mitte teha kompromisse, mitte otsida alternatiive, ja et iga hinna eest vältida poliitilisi otsuseid. Viidates reeglitele (nt rändekriisis), loobutakse poliitikast. Arglikult varjutakse kaitsevate reeglite selja taha. Aeg näitab, kas selline pedantlik reeglijärgimine kujuneb liberaalse korra kirstunaelaks.
Tervemõistuslik populist
Viis, kuidas eurotsooni riigid reageerisid 2008. aasta majanduskriisile, on otseselt või kaudselt kahjustanud eksperdihakatiste autoriteeti ja tõsiseltvõetavust. Siiani kõlavad pompoossed enesekiitused stiilis „kõik oli ütlematagi selge“ ja „teisiti polevat saanudki“ demonstreerivad intellektuaalset suutmatust kriitiliselt hinnata oma tegude ja tegematajätmiste põhjuseid ning tagajärgi. „Tururahva“ põrumist ja pankrotti näitab sümptomaatiliselt tervemõistuslike populistide esiletõus.
Populistid kõnelevad asjadest otse ja vahetult, nagu asjad nende arvates on. Nii võetakse sõna terve mõistuse nimel ja kaitseks. Kategooriliselt lükatakse tagasi teoreetilised peenutsemised, kehtivad regulatsioonid, keerulised argumendid, lömitav poliitkorrektsus ja arrogantsed teadjamehed. Säärane tervemõistuslik kriitika toetub igamehe talupojatarkusele, vahetule kogemusele ja loomulikule otsustusvõimele selle osas, mis on hea ja kuri, mis on õige ja vale. Sellelt pinnalt vastandutakse reaalsusest irdunud ja silmakirjalikule eliidile, kes on nakatanud rahva võõrsilt imporditud „sotsialistliku“ ideoloogiaga. Liberaalide liialdused ja kohatu pealetükkivus on ära rikkunud sotsiaalse harmoonia.
Tervet mõistust iseloomustab selle väidetav puhtus, siirus, ausus, selgus ehk mittepoliitilisus. Poliitikat tunnetatakse olemuselt räpase, mitmepalgelise ja kõlbelises plaanis küsitavana. Poliitika korrumpeerib, rüvetab neitsiliku terve mõistuse. Sellepärast pole midagi üllatavat Mart Helme sõnades: „Ma ei taha olla poliitik. Tegelikult ei ole mul isegi mingit erilist huvi poliitika vastu.“3 Vaatamata kutsumuse puudumisele ja huvipuudusele, on kurjad jõud Helme sundinud vastu tema tahtmist tulema poliitikasse ja poliitikat tegema.
Toetudes paljukiidetud tervele mõistusele, teevad populistid nagu liberaalidki omal viisil poliitikavaenulikku poliitikat, mille strateegiliseks eesmärgiks on taastada asjade „loomulik kord“, kus igaüks teab oma „loomupärast“ kohta ja käitub vastavalt sellele. Taastada soovitakse idülliline kodurahu, lõpetada ära rahva üksteise vastu ülesässitamine.
Tervemõistuslikust diskussioonist on palju näiteid. Piirdun vastuolulise näitega. Nii professor, kes on läbi lugenud Marxi ja Engelsi kogutud teosed kui ka tavainimene, kes lähtub südametunnistusest, mõistavad õigusega hukka marksismi.4 Ükski tervemõistuslik inimene ei õigusta ega eita kommunismi inimsusevastaseid kuritegusid. Vaatamata selle seisukoha täielikule õigsusele, jääb mulje, et tervemõistuslik lähenemine kommunismile ja iseäranis Marxile on lihtsustav, ja et see ei taba marksismi läbikukkumise traagikat kogu selle ulatuses. Terve mõistus, millele on kõik alati ütlematagi selge, summutab poliitilise dialoogi ja ahendab võimalusi.
Erinevalt liberaalidest teavad populistid täpselt, mis on hea ja õige, mis on rahvuslikud huvid, mis on normaalne ja ebanormaalne. Debatt on seetõttu tarbetu ja tülikas. Tuleb reageerida ja tegutseda kohe! Tõde purskub populisti suust spontaanselt välja. Sääraseid väljapurskeid, mis on küllastunud ja nõretavad sisust, ei suuda talitseda ei kehtivad moraalinormid ega etikett. Selline väljendusviis taotleb vahetut efekti. Öeldakse, mida mõeldakse, ja mõeldakse, mida öeldakse. Sellisel sisust küllastunud väljapurskel puudub vorm. Seda vormitust võimendab veelgi skeptilisus institutsioonide ja reeglite vastu.
Postpoliitiline tõde
Liberaal soovib üldjoontes õigusi ilma suveräänsuseta (rahvata), samal ajal kui populist tahab suveräänsust ilma õigusteta. Mängides ühe keskse idee teise vastu välja, süüdistatakse üksteist vastastikku liberaalse demokraatia õõnestamises, panemata seejuures tähele omapoolset panust. Mõlema kaasosalise salasoov on tühistada liberaalset demokraatiat konstitueeriv pinge ja lavastada selle kärbumises süüdlaseks kuri vastaspool.5
Poliitilise maastiku polariseeritus, mille keskmes on väärtuskonflikt, välistab alternatiivid. Selline alternatiivideta maailm, kus oleme sunnitud elama, kehtestab ennast postpoliitilise maailmana.
Ehkki liberaal ei leia populistiga üksmeelt lugematutes küsimustes, takistab viljakat poliitilist dialoogi hoopis mõlema upsaka riiukuke põhimõtteline vihavaen poliitika vastu. Maha salatakse ja vaikitakse poliitilise konflikti legitiimsus, mistõttu vastane muutub tühipaljaks tülinorijaks, kiusajaks, lõhestajaks ja provokaatoriks.
Sellises olukorras leiab meeleheitel liberaal asu idealiseeritud erasektoris, samal ajal kui bravuuritsev populist poeb peitu idealiseeritud rahva selja taha. Poliitika perverssete liialduste eest leitakse pidepunkt sisemaailmas, kust otsitakse esimesi printsiipe ning põhiväärtusi. Dedutseeritakse, põhjendatakse ja järeldatakse. Nõnda saadakse filosoofideks, ja seda sugugi mitte heas mõttes.
Populist (nagu liberaalgi) on leidnud absoluutse tõe, dogmaatilise etteantuse. Seepärast tuleb maha salata pingutused, mida tehakse iga päev nii vaba turu kui rahva loomiseks ja käigus hoidmiseks. Kumbki ei suuda uskuda oma kõrvu, kui keegi jultunud kodanik astub ja seisab nende ilusate, heade ja õilsate ideede vastu. Tõde, mis on süütu, tuleb aktsepteerida, olenemata selle meeldimisest või mittemeeldimisest. Ainult keskajas elav tagurlane eitab XXI sajandil „progressiivseid väärtusi“, ja ainult juurteta barbar ütleb lahti „traditsioonilistest väärtustest“.
Tõde vajab tulihingelist kaitsmist kurja vaenlase eest. Selleks kutsutakse appi jurist ja asutakse tegelema seadusloomega. Tõde tuleb raiuda seadusesse, veel parem kui põhiseadusesse. Kiiresti ja vaenlast ennetavalt! Seejärel saaks rahulikult hinge tõmmata, vähemalt mõnda aega. Sedaviisi soovitakse põlistada näiteks riigieelarve tasakaalu nõue ja abielumõiste. Jurist on postpoliitilise maailma preester.
Olgugi et räpase poliitika eest tahetakse põgeneda, tunnevad meie liberaal ja populist, et neid sunnitakse tegema käed räpaseks ja võitlema tõe perverssete moonutamiskatsete vastu. Sellist poliitikat kannustab põlgus poliitika kui sellise vastu. Ei tunta mingit rõõmu, sisemist kutsumust ja entusiasmi. Poliitikavastased poliitikad on seepärast olemuslikult reaktiivsed, need lähtuvad sügavalt juurdunud ebausust, tülgastusest, vastikusest ja protestist. Poliitikaga lepitakse ainult häda pärast.
Poliitikavaenuliku poliitika strateegiliseks eesmärgiks on kehtestada oma postpoliitiline tõde. Liberaal kõneleb suure innuga teaduspõhisusest (olgem täpsed ja ütleme otse: turupõhisest teadusest) ja lükkab igal heal võimalusel kaitsekilbina ette teadlase. Rajatakse meediakanaleid, mis kajastavad fakte nii nagu tarvis; võltsakadeemiaid, mille eesmärgiks on kaitsta oma maailmanägemust; ühiskonnauuringute instituute, mis viivad läbi meelepäraseid küsitlusi ja varustavad poliitikuid sobiva statistikaga.
Igaüks, kes vähegi pingutab, leiab omale meelepärase tõe, mida prohvetlikult edastada ja kuulutada. Nii saab elada õndsalt omas mullis, tõusta ja uinuda hingekosutavate tiraadide saatel.
Selline postpoliitiline tõde kehastub muu hulgas nn vasakliberaalsuses, mida nähakse levivat ajalehetoimetustes, vabaühendustes ja ülikoolides. On mõistatuslik, kuidas saab üldse tõmmata võrdusmärgi kahe ajaloolise vaenlase vahele nagu liberalism ja sotsialism, individuaalne vabadus ja sotsiaalne vabadus. Ehk on selline nivelleeriv võrdsustus võimalik seepärast, et liberalism ja vasakpoolsus on ennast ammendanud ja allakäinud. Niiviisi saab sotsialisti sildi külge juba sellega, et pooldatakse mõne vähemuse õigusi.
Avalikkus kubiseb vasakliberaalsuse vastastest. Pahatihti esindavad sellised naiivsed kriitikud sedasama postideoloogiat. Arvatakse, et nn globalistliku liberalismi vastustamiseks piisab üksnes konservatiivsete väärtuste toetamisest. See, et selga tõmmatakse teine, populaarsem kuub ja samal ajal jätkatakse turufundamentalistliku majanduspoliitikaga, ei muuda meie liberalismihärra tõelist olemust. Võidurõõmsalt kistakse maha ilutsev fassaad ja asendatakse natsionalistlikumaga. Niiviisi sattutakse joovastusse liberaalsest populismist Trumpi või Macroni, EKRE või Eesti 200 versioonis. Ehk oleks üldse täpsem ja ausam kõnelda meie postpoliitilises maailmas nn vasakliberaalkonservatiivsusest.
Kui parim, mida lugupeetud ajakirjanikud ja muud avaliku elu tegelased suudavad, on süüdistada üksteist vastastikku vasakliberaalsuses, oleme hukule määratud.6 Loodame, et meil on veel julgust ning südikust küsida, mida üldse tänapäeval liberaaliks, konservatiiviks ja sotsiaaldemokraadiks olemine tähendab.
1 Pierre Dardot, Christian Laval, Never-Ending Nightmare. Verso 2019.
2 Yanis Varoufakis, Adults in the Room. Vintage, London 2017.
3 EKRE esimehelt Mart Helmelt julge mõtisklus. Lõunaeestlane.ee 6. IX 2019.
4 Mihhail Lotman, Ka kommunism vajab oma Nürnbergi protsessi. Postimees 28. VIII 2017.
5 Ahto Lobjakas ja Varro Vooglaid, Põhjenduste ahela ots. https://www.youtube.com/watch?v=qcUGxT9kje8
6 Peeter Helme, Eesti ajakirjanduse vabadusest. ERR 10. XI 2019.
USA presidendivalimised on dramaatiline vaatemäng. Need kestavad poolteist aastat ja siis veel pisut peale, alates eelvalimistest kuni protsessimisteni lõpptulemuse üle. Seekordse valimiskampaania kogukulu küünib arvatavalt 11 miljardi dollarini, mis on Eesti riigieelarvega võrreldav summa. Sportlikku pinget kruvib iga osariigi isevärki valimiskord, arhailine valimiskogu (milles võitja peab koguma 270 esindaja toetuse), erinevad hääletusviisid, debatid, miitingud, tundidepikkused järjekorrad, kihutus- ja heidutustöö, küsitlused, mudelid, prognoosid. Alati oodatakse „oktoobriüllatust“, sündmust, mis suundumustesse pöörde tooks. Seekord jäi see ära.
Demokraatide eelvalimised võitis vana kooli poliitik Joseph Biden, kelle tüpaaž meenutab Leslie Nielseni surematut detektiivi Frank Drebinit filmisarjast „Palja relvaga“. Varem kõnepidamatusega silma paistnud Bideni taktika oli seekord kutuzovlik: hoiduda tagaplaanile ja lasta tõsielusarja juhist presidendiks tõusnud Donald Trumpil jaurata. Osalt oli Bideni vaoshoitus tingitud koroonaepideemiast, mille ohvrite arvult on USA maailma esirinnas – äsja ületas see 700 surnut miljoni inimese kohta. Rasked ajad seisavad alles ees. Tundub, et Biden (kui ta kaotajaks ei jää) oli demokraatidel täitsa õnnestunud valik – teflonmees nagu Ronald Reagan, kellele loobitav pori külge ei hakka.
74-aastane Trump üritas maalida 77-aastast Bidenit lootusetult seniilse marionetina. (Meenutatagu siin, et Leonid Brežnev oli surres 75-aastane.) Jutt Bidenist kui punakomissaride käsilasest pole eriti kedagi veennud. Mullu santažeeris Trump Ukraina presidenti, et see Bideni hukkaläinud poja kohta komprat produtseeriks. Demokraatide juhitav kongress algatas seepeale Trumpi tagandamismenetluse, mis sumbus vabariiklaste enamusega senatisse.
Iga Trumpi valitsemispäeva on saatnud küll väiksemad, küll suuremad valed ja skandaalid, mis on valede ja skandaali mõistegi devalveerinud. Nn peavooluajakirjandusel pole enam piisavalt suurt toru selle kõige kajastamiseks. Aga aeg-ajalt küsitakse, mida teeksid vabariiklased ja nende poolehoidjad siis, kui mõne Trumpi sammu astunuks Obama, Clinton või Biden.
Nelja aasta eest ei peetud Trumpi võitu tõenäoliseks. Läks teisiti. Nüüd on seda veelgi raskem tõenäoliseks pidada. Biden saavutas edumaa juba enne epideemiat ja suurendas seda vähehaaval. 5–9 protsendi vahele jäänud küsitlusedu annab tõenäosustesse ümber arvestatuna võidušansside vahekorraks 85:15 või 90:10 – umbes nagu hea korvpalluri vabavisketabavus. Aga ühel-kahel korral kümnest viskavad mööda ka parimad. Samas on karta, et reedeks, käesoleva lehe ilmumispäevaks, pole tulemus veel lõplikult selge. Võib ette tulla tavalisest rohkem sekeldusi ja valimisjärgset protsessimist. Isegi kui Biden võidab, Trump ennast kaotajaks ei tunnista.
Mõlemad pooled peavad valimistulemust eksistentsiaalseks, elu ja surma küsimuseks. Trumpi pooldajad usuvad, et liberaalid (nii nimetatakse USAs vasakpoolseid) jälestavad neid ja peavad rassistideks, püüavad valimistulemusi võltsida, et Biden ja tema poeg on korruptandid, võibolla ka pedofiilid, et demokraadid ässitavad teadlikult rassirahutusi, kasutavad kliimasoojenemist ettekäändena kommunistlikuks majandusprogrammiks, avavad piirid immigrantidele, politiseerivad küüniliselt koroonaepideemiat, laostaksid majanduse ning annaksid järele välisvaenlastele. Seda räägivad Rupert Murdochi Fox-TV ja kohalike raadiojaamade jutusaated.
Bideni valijad kardavad, et seni Trumpi valitsemise ajal õnnistuseks olnud kaos ja ebakompetentsus asendub teisel perioodil palju sihikindlama autoritaarsusega. See seisneks riigiaparaadi ja julgeolekujõudude puhastamises neutraalsetest karjääriametnikest, justiitssüsteemi monarhistlikus allutamises presidendi kapriisidele ning poliitiliste oponentide tagakiusamises. Vabariiklik partei saaks kõik, mida tahtnud, jätkates Eestiski tuttavat kits kärneriks poliitikat: keskkonnakaitse, tervishoiu ja hariduse eest pannakse vastutama naftatöösturid, ravimifirmad ja usufanaatikud. President ei keela oma moraalset toetust konspiratsiooniteoreetikutele ega paremterroristidele.
Valimiskampaania eripäraks paari varasemaga võrreldes on olnud huvipuudus sisulisemate poliitikaplaanide vastu tervishoiu, kliimasoojenemise, infrastruktuuri, õigussüsteemi ja riigikaitse vallas. Vabariiklased oma vaistliku umbusuga riigi vastu polegi detailseid plaane koostanud ja nende püsiplaanid (maksukärped, regulatsioonide kaotamine, sotsiaalsüsteemi erastamine jne) on niikuinii ebapopulaarsed. Trump jäi alatasa jänni selgitamisega, mida ta järgmisel neljal aastal teha kavatseb. Bideni kodukal on poliitikaplaane palju, aga need pole olnud meedia silmis kuigi seksikad.
Mida vabariiklased siis tahaksid? Traditsiooniliselt on nende partei, nn GOP, esindanud esiteks suurfirmasid, kes on huvitatud maksude ja regulatsioonide kärpimisest ja vabakaubandusest, teiseks nn sotsiaalseid konservatiive ja kristlasi, kellele on elutähtis isadekeskse eluviisi jätkumine ja abortide keelamine, ja kolmandaks agressiivsema julgeolekupoliitika klikki. Trumpi tõttu on pilt muutunud. Paljudest neokonservatiivsetest julgeolekupistrikest on saanud ägedad Trumpi oponendid. Trumpi tähtsaim seadusandlik samm seisnes firmade maksukärbetes 2017. aastal, mis täitis ettevõtjate ootusi ja suurendas eelarvedefitsiiti. USA majandusel läks enne koroonat küll üldiselt hästi. Koroonaaegne majanduse stimuleerimine kolme triljoniga süvendas eelarvedefitsiiti veelgi ning – nagu viimastel aastakümnetel ikka – võib oodata, et demokraadist presidendi ajal avastavad vabariiklased eneses taas „vastutustundliku eelarvepoliitika“ pooldaja. Trumpi kaubandussõjaähvardused Hiinale ja üldisem tollipoliitika majandusringkondi ei vaimusta, aga nad on õppinud sellega elama.
Kristlaste poolehoid Trumpile võib kõrvaltvaatajale tunduda jahmatavalt silmakirjalik – kui läheneda USA poliitilisele kristlusele moraalistandarditega. Viimased neli aastat on aga olnud üldiselt suur kergendusaeg neile paljudele, kes on pidanud pikki aastaid kandma kenade kommete või lausa mäejutluse-eetika koormat, teesklema healoomulisust ja tegema õigeid häälitsusi. Trumpi karikatuurne karakter on nad vabaks andnud. Trumpis on leidnud neoliberalism oma kulminatsiooni: avalike huvide järgimine ja üldise hüvangu järgimise altruistlik välispilt on asendunud tehingulisuse ja varjamatu omakasuga. Kristlik-konservatiivsete valijate ootused on Trump täitnud sellega, et on nimetanud ametisse kolm ülemkohtunikku, kes tõenäoliselt annavad lähiaastatel abordiõiguse üle otsustamise üle osariikidele ning lämmatavad Bideni võimaliku keskkonna-, tervishoiu- ja majanduspoliitika.
Trumpile tuleb au anda selle eest, et ta pole välismaal ette võtnud suuremaid sõjalisi avantüüre peale raketirünnakute Süürias 2018. aasta aprillis ja Iraani kindrali Soleimani tapmise käesoleva aasta algul. Kardetud sõda Iraaniga või kokkupõrget Hiinaga pole puhkenud. USA vägesid on siin-seal ümber paigutatud ja vähendatud. Kuid tuumarelvade vähendamise lepingut Venemaaga pole pikendatud. Õnneks pole enam kuulda sõjavangide piinamistest. George W. Bushi valitsus oli maailmale suurem nuhtlus.
Valimisperiood on toonud esile pinged USA põhiseaduslikus süsteemis. Fassaad on mõranenud, arhailisi institutsioone, mis kammitsevad demokraatiat kui enamuse soovide realiseerumist, enam nii väga pühaks ei peeta. Kohtute poliitilisse erapooletusse ei taha enam keegi uskuda, institutsioonid nagu senat ja valijameestekogu, mis teenivad vähemusvõimu põlistamist demokraatliku enamuse vastu, on kaotamas legitiimsust. Reeglid, mille järgi toimib politsei ja kohtusüsteem, paistavad üha meelevaldsemad ja barbaarsemad. Kuna vähemusgruppide poolehoiu võitmine kulgeb vabariiklastel vaevaliselt ja demograafilised nihked jätavad nn valge elanikkonna sajandi keskpaigaks vähemusse, on valimispettuste ennetamise sildi all asutud tegutsema selle nimel, et valimistel osalemist mõnes piirkonnas võimalikult raskeks teha. Kõige süngem stsenaarium ongi see, kui valimistulemus osutub tasavägiseks, Trump kuulutab end ennatlikult võitjaks ja lõpuks selgitavad võitja välja Trumpi enda ametisse nimetatud kohtunikud.
Samas see enamus, kelle soovid jõuavad poliitikakavadesse vaevaliselt, on polariseerunud. Spekulatsioonid kodusõja puhkemise väljavaadete üle pole küll igapäevased, aga ka mitte harvad. Igal juhul on parem pool konfliktiks paremini valmis.
Trumpi ebatõenäolisest võidust vahest kurnavamgi tulevikustsenaarium oleks see, kui Biden peaks saama presidendiks koos vabariiklaste enamusega senatis. Siis ei saaks ta suurt midagi korda saata ja peaks nelja aasta pärast võimu üle andma näiteks mõnele Trumpi lastest. Kui aga Biden saavutab toetuse ka senatis ja kongressis, avaneb tal võimalus täiendada – vanu tavasid rikkudes – ülemkohut endale meelepäraste juristidega. Tõenäoliselt ta seda tegema küll ei hakkaks, sest Bidenit on alati iseloomustanud ülioptimistlik usk parteiülesesse koostöösse, läbirääkimistesse ja heasse läbisaamisse. Pole teada, kas see usk on siiras, mis tähendaks praegu poliitilist enesekastreerimist, või ainult teeseldud – polariseerunud üldsusele üksmeelejutud üldiselt meeldivad. Ameerika vajaks suuri muutusi jõukuse jaotuses, haridus- ja tervishoiusüsteemis, monopolide vastu võitlemises, infrastruktuuri uuendamist, rohelisele energiale üleminekut jne, aga selles ei saa enam loota kahe partei koostööle.
Trumpi viimatise võidu puhul oli palju – küll kahjurõõmsat, küll murelikku – juttu Ameerika muutumisest jälle väikeseks, see tähendab riigi globaalse tähtsuse taandumisest. Need aimused osutusid ennatlikeks. Ameerika globaalse võimu kaks sammast, sõjaline ja rahaline seisavad endiselt püsti – Ameerika ei vajagi konsensuslike rahvusvaheliste liitlassuhete fassaadi ja saab oma tahet ka otsesemalt maksma panna. Langenud on aga Ameerika demokraatia pretensioon pakkuda teistele riikidele poliitilist eeskuju. Kuid ajaloolase Adam Tooze’i sõnul tähendab seegi suurt murdepunkti. Trump sulges peatüki, mille oli avanud Woodrow Wilson esimese maailmasõja ajal, kuulutades Ameerika demokraatia liberaalse inimkonna sügavaimate tunnete väljenduseks ja headuse jõuks. Trump seevastu personifitseeris Ameerika poliitikaelu räpasust, küünilisust, lollust. See on nakatanud ka muu maailma – Eesti riigikoguski tegutseb Donald Trumpi toetusrühm Peeter Ernitsaga eesotsas. Kuid ka neile, kes Ameerika moraalsest eeskujust ei hooli, on raha ja julgeolek endiselt väärt kraam, mille nimel tasub nii mõndagi alla neelata.
MARGUS OTT: Konstruktivismi ja essentsialismi libavastuolust 
