Selline pöördumisvorm pole viisakusavaldus. Pean sind tõesti praeguse Eesti parimaks publitsistiks ning parimaks kunstiloolaseks meie viimase aastakümne kunstielus, samuti julgen arvata, et ilma sinu vaimse osaluseta poleks NO99 tõusnud Euroopa teatrite esiritta. Ühtlasi oled ainus kahekordne Reet Neimari nimelise kriitikaauhinna laureaat, seega meie teatri pärjatuim kriitik.
Mulle üllatuslikult tundsid end puudutatuna1 kolmest lausest, millega iseloomustasin lavastuse „Lehman Brothers“ arvustuses Eesti Draamateatri noort kunstilist juhti.2 Seejuures sa ju kindlasti ei eita fakti, et Hendrik Toompere jr on oma lühikese lavastajakarjääri kestel eelistanud töötada tuntud autorite heade näidenditega ning näinud oma rolli nendes tekstides peituvate lugude lavalises interpreteerimises valdavalt psühholoogilise teatri vahenditega. Selles osas nägin sarnasust tema kuulsate eelkäijate Tammuri, Panso, Mikiveri ja Pedajaga, kes vist tõesti pole ühtegi omakirjutatud näidendit lavale toonud. Küll aga on Panso ja Pedajas lavastanud mitmeid oma instseneeringuid.
Muide, minu suurimad teatrielamused ongi vist pärit sümbioosist, kui lavastaja on valinud aluseks tippkirjanduse ja toonud sealt oma instseneeringuga välja selle, mida ta tänapäeva vaatajele kõige olulisemaks ja endale hingelähedasemaks on pidanud (Panso „Inimene ja jumal“, Toominga „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ja „Polonees 1945“, Šapiro „Isad ja pojad“, Nüganeni „Kuritöö ja karistus“ ning „Karin ja Indrek“ jt). Rõhutan seda näitamaks, et ma sugugi ei eita lavastajale vajalikku oskust ka ise sulepead pihus hoida.
Lugesid mu Toomperet kiitvatest ridadest välja tema loomelaadi vastandamise teistsuguse meetodiga töötavaile lavastajatele. Vabandan oma mõningase iroonia pärast, millega ilmselt selleks põhjust andsin, ja muidugi ma ei eita, et suurepäraste tulemusteni võib teatris jõuda eri teid pidi, kindlasti ka loo jutustamise asemel hoopis „voolava struktuuriga tervikut“ välja voolides, nagu rõhutad. Loomulikult olen saanud teatrielamusi ka lavastustest, mis on valminud lavastaja enda kirjutatud või proovide käigus loodud teksti põhjal. Seda eriti NO99s, aga ka Von Krahli teatris ja Tartu Uues teatris, kui piirduda eestimaiste näidetega.
Enamiku sinu kirjutatuga olen nõus ja mulle tundub, et murrad sisse lahtisest uksest ja kaitsed asju, mida ühelgi tervemõistuslikul teatriinimesel ei tule pähegi eitada. Kes võiks näiteks vaielda vastu, et „nüüdisaegses teatris kõlab proovis ka näitlejate hääl, sageli saavad sõna ka muusikalised kujundajad ja valguskunstnikud …“ jne.
Mulle tundub, et sinu pika artikli tuum on sõnades: „Vastandades ühte või teist teatrikeelt, ehitatakse üles barrikaadid, mille kasulikkuses julgen sügavalt kahelda. Kuna toidutaldrik on Eestis väike, siis selle nimel võideldes tahavad kõik end õigustada, sageli ka teiste arvelt, kuid tuha langedes võiks proovida pigem tunda huvi kui põlgust.“ Ka siin saab sinuga vaid nõustuda ja loota, et need sõnad polnud otseselt minu pihta sihitud. Kuigi pean tunnistama, et olles teatri aastaauhindade žürii liikmena pidanud aastatel 2017–2019 ära vaatama kokku umbes 300 kutseliste lavakunstnike loodud sõnalavastust, läheb teinekord huvi ülevalhoidmisega raskeks ning ka toidutaldrik ei tundugi nii kitsas olevat. Aga see selleks, kirjutan sulle, et täpsustada mõnd põhimõttelist asja.
Ütlesin pisut pealiskaudselt, et moodne etenduskunst eitab arusaadavat lugu. Sa vaidled sellele vastu, kuid tood ootamatult tõestuseks Juhan Ulfsaki lavastuse „Pigem EI“ Von Krahli teatris. Mulle tundub, et segad ära mõisted „etenduskunst“ ja „etendamiskunst“ selle brechtlikus tähenduses (versus Stanislavski „läbielamiskunst“). Lavastus „Pigem EI“, mis on lõppeva aasta minu üks vaimustavaid teatrielamusi (tänu autoritele Ulfsakile, Taavi Eelmale ja Eero Epnerile), kujutab endast puhast kodu- ja hästi kootud Brechti, millel pole minu arvates vähimatki pistmist etenduskunstiga, vähemasti selles tähenduses, milleks loodi Eesti Teatriliidu aastaauhind. Tsiteerin statuuti: „Auhinnaga tunnustatakse otsingulisi teatrivorme, mis põimivad eri kunsti- ja teatriliike“. Ilma otsingulisuseta ei saa vist ühtegi auhinda, aga eri teatri- ja kunstiliikide põimumist oli näiteks lavastuses „Lehman Brothers“ kindlasti rohkem kui lavastuses „Pigem EI!“.
Statuudi sõnastus pole mitte pealiskaudsuse tulemus, vaid vastupidi. Kolm koosolekut kulus teatriliidu juhatuses selle arutamiseks ning tolle auhinna eestvõitlejatelt Ott Karulinilt ja Hedi-Liis Toomelt sõnastuse anumiseks. Seepärast pole mõtet jätkata poleemikat etenduskunsti ja tema „loolisuse“ üle enne, kui sõnastame vähemalt endale, mida selle all täpsemalt mõistame. Mina pean etenduskunsti all silmas lavastusi, kus on segunenud sõnateater ja liikumisteater (sageli ka videokunst) sel moel, et lavastust ei saa üheselt kummagi määratluse alla paigutada. Just määratlematuse tõttu sündis ka spetsiaalne aastaauhind.
Üks võimsamaid elamusi etenduskunsti vallas on mulle olnud teatri NO99 „Kõnts“. Lugu küll polnud, aga kindlasti oli olemas teema ja ka sõnum, mis minu meelest sarnanes Tšehhovi „Onu Vanja“ sõnumiga. Kui mõelda, kas mulle meenub mõni etenduskunstiteos, mille aluseks on olnud lugu, jään vastamisel raskustesse. Sellest ei tulene aga kuidagi sellise teatrisuuna eitus.
Ütled õigesti, et sellised teosed algavad teemast. Nägin äsja Vaba Lava kuraatoriprogrammi lavastust „Inimesed ja numbrid“ (lavastaja Birgit Landberg, dramaturg Mihkel Seeder). Kindlalt kuulub ka see hea etenduskunsti alla: lugu polnud, liikusid hoopis vaatajad ning dramaturgilise teksti asemel sai kuulata statistilist loengut. Aga kui selge teema ja kui oluline sõnum! Minu eitus etenduskunsti suhtes algabki sealt, kus teema jääb arusaamatuks ja sõnum ei jõua pärale. Mõnikord teeb selle mõni kunstitundlikum kolleeg mulle selgeks, annab n-ö võtme kätte. Teinekord aga ei tee ja siis hakkavad saalis istudes pähe tükkima paralleelid Mark Twaini „Huckleberry Finni seikustes“ kirjeldatud võrratu „Kuninga kaelkirjaku“ lavastusega. Selles seisnebki lool põhineva lavastuse erinevus teemal põhinevast: lugu võib olla kehv ja halvasti jutustatud, aga arusaamatu see üldjuhul siiski pole.
Julgen väita, et kui traditsioonilise teatri alla võib mahtuda rohkem andetust, siis etenduskunsti alla mahub rohkem šarlatanlust. Sugugi mitte tahtlikku: lihtsalt on inimesi, kes on veendunud, et see, mida nad oma lõbuks teevad, ongi kunst, ja seepärast peab ühiskond selle kinni maksma, sõltumata sellest, kas see üldse kellelegi korda läheb ja pärale jõuab või mitte. Ja Mark Rothko mustad (või punased) pildid ei puutu siin asjasse. See, et need sadadele tuhandetele inimestele korda lähevad, on fakt, nagu ka see, et kui mina (või isegi sina) peaksin ühe lõuendi mustaks värvima, ei annaks see mingit õigustust nõuda, et ühiskond selle harrastuse kinni maksaks.
Teine teema, mille üle tahan arutleda, on lavastajate loodud dramaturgia õigustatus. Nii eesti kui ka maailma teatrilugu on siiski tõestanud kahe andelaadi erinevust. Muidugi on erandeid, kuulsaim neist Molière, aga sel juhul omandavad nende näidendid iseväärtuse ja jõuavad aja jooksul paljude teatrite mängukavva.
Kas Eesti teatriloos on midagi sellist juhtunud? Tätte ja Kivirähk lähevad ajalukku päris kindlasti ikkagi dramaturgidena, mitte kirjutavate lavastajatena. Režissööride endale kirjutatud tekstidest on minu teada kahel korral korduvkasutamist leidnud vaid Epneri, Ojasoo ja Semperi „GEP“. Loomulikult ei tulene sellest keeld lavastada omaloodud tekste.
Kirjutad ilusasti, et kui keegi tahab laval rääkida otsesõnu Rattast või Seedrist, siis ei pea ta selleks tingimata kasutama „Richard III“. Muidugi ei pea, aga kirjutagu siis paremini kui Shakespeare. Kiitus Mari-Liis Lillele suurepärase „Väljast väiksem kui seest“ eest (koostöös dramaturg Maria Lee Liivakuga), aga EKREst on kõnelnud väga mõjuvalt ka Kertu Moppel Gorki „Väikekodanlaste“ abil. Ning mis võiks olla selle vastu, kui keskkonnahoiu ja olupoliitika kokkupõrget näitaks keegi radikaalsemalt kui Ibsen „Rahvavaenlases“, aga … Dokumentaalteatri, kus on Eestis oivalisi saavutusi tänu Merle Karusoole, aga ka teatrile NO99 ja Eero Epnerile („Ühtse Eesti suurkogu“ ja „Savisaar“) ning Lillele ja Piigile, jätame arutluse alt välja. Siin on autori ja lavastaja (osaline) kokkulangemine õigustatud ja ka paratamatu, sest inimesed ajavad tõesti selgelt oma asja. Ilukirjandusliku dramaturgia puhul määrab hinnangu ikkagi resultaat, ja mis teha, kui teinekord hakkad saalis istudes kuulma raha kõlinat, sest ei julge ometi lavastajat lihtsalt väheses lugemuses kahtlustada.
Rõhutades, et paljudes asjades mõtleme sarnaselt, jõudsin ootamatult tulemuseni, et mis tahes teemal positiivset näidet tuues põrkasin kokku nimega Eero Epner: dramaturg, teatrijuht, lavastaja, nüüd ka näitleja-etenduskunstnik ja etenduskunsti aastaauhinna 2019. aasta laureaat ning küllap ka 2021. aasta nominent. Äkki sa mõõdad kõiki ja kõike enda järgi?
Ikka su tegemisi huviga jälgides
JAAK ALLIK
1 Eero Epner, Nüüdisteater keset üldistusi ja vastandumisi. – Sirp 30. X 2020.
X rahvusvaheline džäss- ja rütmimuusika festival „Ideejazz“ 5. – 7. XI Tartus Eesti rahva muuseumis ja Tartu ülikooli Narva kolledžis. Kunstiline juht Oleg Pissarenko.
„Ideejazz“ Tartus ja Narvas novembri alguse esimesel nädalal on džässisõpradele alati oodatud sündmus. Seda enam sel segaste logistikavõimalustega aastal, mil rahvusvahelise ürituse korraldamine on omamoodi loterii ja julgustükk. Viimase kümnendi Tartu vaieldamatul džässimudijal Oleg Pissarenkol jagus külma närvi festival teoks teha.
Tänavuse festivali kava oli mõlemas linnas sama, lihtsalt päeva jagu nihkes. Tartlasena vaatasin seetõttu seda muusikaprogrammi ERMis, mis on praeguste teiste inimestega vahe hoidmise nõuete täitmiseks ideaalne maja. Sillaalale üles seatud lavale sai toolid paigutada nii, et kõigile jagus ruumi ning esinejad olid ometigi kogu huviliste seltskonnale käeulatuses ja hästi näha.
Avakontserdi au võttis endale „Ideejazzi“ hing ja eestvedaja Oleg Pissarenko, kes mängis vaheldumisi akustilist kitarri ja klaverit. Lihtsaid muusikalisi motiive korrates ja napilt varieerides manas ta esile kujutluspilte, mida ta ka varmalt kommenteeris. Mõtterännud liikusid lihtsate igapäevaolukordade ja tundmuste ning hoopis igavikulisema vahel. Keerulised asjad on lihtsad, kui astuda sammuke kaugemale ja vaadelda. Mõtlik ja samal ajal helge romantiline meeleolu jäi domineerima.
See sobis hästi sissejuhatuseks Villu Veski ja Raun Juurika duole. Saksofonide ja vilepillidega varustatud Villu Veski on tuntud oma rändajakire poolest: sedakorda oli ta veetnud kuu aega Gröönimaal. Lumised väljad ja liustikud, isevärki valgus ja rahu, vaikus – see oli muusikalise materjali lähtekoht. Karge põhjamaise džässi meelelaadi kannavad just need kogemused ja tundmused. „Kordused“ oli sobilik märksõna nii fraaside osas kui ka mikrotasandil: korduskaja topeldas mängitut, tekitades avarust ja kõlaruumi. Raun Juurika klaveri- ja süntesaatoritaust lisasid värvi ja sobitusid ülihästi, kusjuures vahel eksis kõrvaklappe monitorina kasutav Raun Juurikas päris oma ilma, mis publikuni ei jõudnudki. Iseenesest oli sellise minimalistliku moega kontserdi puhul päris huvitav jälgida süvenenud klahvpillipartiid kui varjuteatrit. Rännukaar ulatus aga ka Iirimaale ja otsaga kodutanumale, kus Curly Stringsi looga „Kättemaks“ meelitati publik kaasa plaksutama ja ümisema. Lisaloo arvas publik ka vajaliku olevat.
Reedese päeva lõpetasid Saksamaalt pärit muusikud, duo Le Bang Bang, kus Sven Faller mängib kontrabassi ja laulab Stefanie Boltz. Nemadki olid kümnenda aastapäevani jõudnud ning vaadanud kava koostades üle oma lemmiklood: džässiklassika kõrvale lubati põikeid popmeloodiatesse, soulmuusika varasalve, aga samasse ritta sobis ka AC/DC „Back in Black“ ja põnevat omaloomingut vihjetega Türgimaale. Esmapilgul kõlab kui võimatu missioon nii minimalistliku duona hoida tunni jagu publiku tähelepanu, aga kontrabassi mänguvõtete arsenal oli rikkalik: poognamängu ja näppetehnikaid, korpus kui hiiglaslik cajón, lisaks luuper ja muundurid, aga vaheldusrikkalt ja hästi sobivalt. Stefanie lauluosavus laskis kõlada kogu vokaalregistril, oma osa oli ka kava hästi valitud järjestusel. Õige pisut elektroonikat, ennekõike harmoonialisa, lipsas paaris loos refrääne toetama. See vokalisti esitus oleks paslik noortele lauljatele õppematerjalina: sedavõrd osav oli ta mikrofoni valdama, sobilikku distantsi ja asendit valima, hoides sel moel kontrolli all esituse nüansse sosinaist forte fortissimo’ni. Ikka ja jälle tuleb meenutada, et mikrofon toimib justkui taskulamp: kauguse ja valgustusnurkade valikuga saab esile manada mitmesuguseid vokaalseid ilmeid.
Funk on üks äraütlemata kaasahaarav muusikastiil. Laia avalikkuse ette on tulnud värske bänd Ike Rann.
Laupäevane kava lubas suuremat vaheldusrikkust. Alustasid Taani lipu alla koondunud soomlanna Mirja Klippel, kes oli laulja ja laulukirjutaja rollis, aga mängis ka saatepartiisid kitarril ja mandoliinil, ning kitarrist Alex Jønsson, kelle osaks jäi toetada taustapartiidega nii kitarril kui ka vokaalselt. Muusikalise eeskujuna kumas sellest kavast läbi varajane folgipõhine Joni Mitchell, samuti põhjala karge meelelaad. Ühiskonnakriitiline sõnum ja rõhutatult casual olek sobinuks hästi esinemiseks ka mõnel popfestivalil, uusfolgi hõng leiaks ka seal kuulajaskonna. Kitarrist meeldis minule ses duos rohkem: põnevad saundivalikud, atakkide peitmine, e-bow ja rohke kaja tegi need taustapartiid hästi ruumiliseks ja voolavaks. Justkui miilav turbatuli, mis nilpsab siit ja sealt leegina välja.
Lõunanaabrite viljakas ja tegus saksofonist Deniss Paškevitš, kelle lennukaar on üleilmne, oli sedakorda kaaperdanud oma kaubamärgi alla noorema põlve džässitrio koosseisus Kristaps Vanadziņš klaveril, Jānis Rubiks kontrabassil ja Rūdolfs Dankfelds trummidel. Nende muusikavalik lähtus hard bop’i klassikast, aga neilt sai vermingu ka popilikuma kuulsusega „Love for Sale“. Kõik need pillimehed on virtuoosid ning kõigile jagus soleerimisruumi, aga samavõrd põnev oli jälgida ansamblimängu sujuvust ja saatepartiide maitsekust. Ansamblil ei olnud kiiret: teemaarendusele järgnesid pikad soolod, põhiraskus jäi saksofoni ja klaveri kanda, aga ka kontrabass ja pisut trummidki said oma kuulsusminutid. Sellist džässi kujutatakse vaimusilmas ette kuldaja muusikana, aga see kõlas nüüd ja praegu ERMi laval. Põnev – lausa nauding! Soolosid kostitas publik lahke aplausiga, valitses ehe džässikontserdi meeleolu. Lõpulugu oli vähe teisest ooperist: Deniss Paškevitš meelitas analoogsüntesaatorist välja mitmesuguseid mürasid ja vilinaid, sama free jazz’i vurhvi kostis ka kaasmängijatelt. Samal ajal sobitus sellega hästi õrn ja õhuline bambusflööt. Mürane algus kasvas ja korrastus hümnilikuks pühalikuks finaaliks; lugu ollagi kirjutatud bändi liidri hiljaaegu lahkunud ema mälestuseks. See põnev ja emotsionaalne, rohkete varjunditega dünaamiline kontsert oli minu meelest selle festivali tugevaim ja mõjusaim.
Festivali grand finale oli sedakorda kontsert, mille andis eesti esineja, kuulsa isa kuulsust koguva poja Ikevald Rannapi bänd Ike Rann. Maailmarändudel kogetu on saanud plaadiks ja see materjal oli ka kontserdi selgroog. Funk’ist ja soulist küllastunud muusika nõuab head rütmigruppi, mootor peab tiksuma ja vedama kogu bändi kindlalt ja veenvalt. Valdur Viiklepp basskitarril ja Sten Loov trummidel olid oma ülesannete kõrgusel. Ühtpidi oli rütmigrupp lihtne ja selge, aga mõnusalt tummine, peale selle toetasid mõlemad mehed ka taustavokaaliga. Kitarrist Jaan Varts oli mees oma kohal, hea tooniga ja täpne. Funk ei jäta kitarristile enamasti eriti muud funktsiooni kui rütmipillina tausta täita ja täpsustada, ometigi oli seal varieerimisvõimalusi – igavaks ja tüütuks ei kujunenud kitarripartii hetkekski. Sära ja värv, soleerimisraskus jäi aga kanda vaskpillitriole, kus olid reas oma ala ässad: Siim Aimla saksofonil, Sten Valdmaa tromboonil ja Jason Hunter trompetil (tema kanda olid ka torude seaded). Vask kõlas kompaktselt ja tasakaalustatuna, liikudes ja toetades lugude tantsulist alget. Ja muidugi laulja, bändi liider Ikevald Rannap, kelle kiitmisel polnud Oleg Pissarenko kitsi, aga seda kõike põhjusega … Sellist erku ja himukat esinejat on nauditav jälgida, tantsujala sai õige kiirelt kaasa toksima.
Tooliridade nihutamisega tekitatud ruum ja üleskutse, et tantsida on lubatud, paraku vilja ei kandnud, aga ümberkaudu nägin kaasaelavaid ja nõksutavaid kontserdilisi hulgi. Funk on üks äraütlemata kaasahaarav muusikastiil ja rõõm on näha, et laia avalikkuse ette on tulnud värskeid esinejaid. Natuke jäi kripeldama sinna muusikasse hästi sobiva Hammondi oreli ja mahlakama musta muusika mekiga naistaustavokaali puudumine. Kui plaadile autogrammi küsides teema jutuks võtsin, tunnistas Ikevald Rannap, et nii suure bändiga logistiliselt opereerida on keerukas ja seetõttu on teadlik valik tulla kontserdil välja pisut napimas koosseisus – plaadil olla aga üht-teist lisaks.
Džässikontsert – ja eriti rütmikas džässikontsert – on hea põhjus haarata kaasa jämmima muusikuid teistest bändidest. Niimoodi liitusid Ike Ranniga lisalugudeks lätlased Deniss Paškevitš – torude rühm sai saksofonivärvi madalamasse registrisse juurde – ja klaverimängija Kristaps Vanadziņš, kes tõi oma mänguga juurde ladina hõngu, Kuuba vurhvi. Publik nautis ja samajagu pillimehed. See oli juubelimekiga „Ideejazzile“ ilus finaal ja ühtlasi lootuseseeme, et uuel aastal saab näha XI festivali.
Targa linna tulevik – kuidas planeerida teadmatust
JENNI PARTANEN
Seisame tulevikulinnade lävepakul, tunnistades digitaaltehnoloogiate üha suurenevat ja kiirenevat mõju. Linnade pidevas muutumises olek on saanud täiesti käegakatsutavaks ning tulevik tõotab tulla hetkeolukorrast drastiliselt erinev: võime kindlalt öelda, et meie linnad ja ühiskonnad 2050ndatel aastatel ei ole nagu tänapäeva linnad, need on veelgi enam läbi imbunud arenenud tehnoloogiatest. Tulevikulinnad on kvalitatiivselt erinevad, samamoodi nagu tänapäeva linnad erinevad 30 aasta tagustest linnadest. Lisaks on viimastel kümnenditel saanud üsna selgeks, et vaatamata meie katsetele juhtida linnu ülevalt alla läbi koondplaanide, poliitikate ja regulatsioonide, on need meetodid osutunud sageli ebapiisavaks. Põhjus on suuresti selles, et muutused linnakeskkonnas toimuvad alt üles, arvukate indiviidide ja firmade lokaalse tasandi plaanide ja otsuste tulemusel, mis sageli manifesteeruvad ehitus- ja arendusprojektidena, mille tulemuseks on üllatavad mustrid ja trendid linna tasandil. Kokkuvõttes on selline iseorganiseerumise protsess üsnagi elastne. Siiski seisavad linnasüsteemid aeg-ajalt vastamisi ka muudatustega, mis raputavad majandusi ja ühiskondi fundamentaalsel tasandil, justnagu tööstuslik revolutsioon seda tegi. Linnade progress ja evolutsioon ei ole sujuv protsess: see on mittelineaarne ning areneb läbi ennustamatute katkestuste.
Sellist progressi, mis areneb läbi etappide või lainete, märkas juba sada aastat tagasi majandusteadlane Nikolai Kondratjev. Tema ideele järgnes veel teisigi mõttearendusi. Nn K-lainedtähistavad lihtsat protsessi: uuenduste kõrval tõuseb ühiskonna produktiivsus, viies jõukuse kasvu ja tootearendusteni, mis omakorda põhjustavad ühiskonnas kvalitatiivseid muutusi; lõpuks järgneb lainele aeglasem kasv või langus, enne kui tekib uus laine. Laineteooria viimane faas, mille käigus vabanevad ressursid ning mida nimetatakse ka loominguliseks hävinguks, oli 1920ndatel ühe teise majandusteadlase, Joseph Schumpeteri, huviobjektiks.1 Schumpeteri hinnangul pole rohkem või vähem kontrollitud kollaps mitte ainult enesestmõistetav, vaid ka vajalik, et saaksid tekkida uued innovaatilised muutused ning seeläbi ka progress. Arvatakse, et süsteemi evolutsioonilise protsessi käigus täidavad „uued liigid“ – uut tüüpi uuendused – tekkinud nišid, mis on vabaks jäänud eelmiste „suurte tegijate“ poolt. Metafoorilisel tasandil, sarnaselt liikide evolutsiooniga, mille käigus avas suurte roomajate massiline häving nišid imetajatele, on lõplikud tulemused iseorganiseeruva uue olukorra või laine puhul ettearvamatud.
Professor Michael Batty Londoni Ülikooli kolledžist arutleb oma raamatus „Tuleviku linnu leiutades“2 selle üle, et oleme hetkel „targa ülemineku“ tunnistajateks, mida võiks nimetada ka kuuendaks K-laineks. Tegemist on arvatavasti viimase lainega, sest lained on muutunud üha sagedasemaks ning huvitaval kombel hakkavad need tulevikus olema üheaegsed ja kattuvad. See tähendaks, et oleme teel järjest rahutuma progressi poole, mille osaks on uuendused, nende rakendamine, pidevalt toimuv loominguline häving ning uuestisünd. Kuna lainete genereerijateks on uuendused, seisab meil ees pideva innovatsiooni ajajärk: oleme liikumas aega, kus innovatsiooniprotsess saab järjest olulisemaks ning järjest kõikehõlmavamaks.
Tuleviku linna professuur sündis TalTechi, AS Mainori, AS Technopolis Ülemiste, AS Mainor Ülemiste, Tallinna linna, AS Ericssoni ja AS Telia koostöös. Professuuri töö toimub tegevuskava alusel, mis juba 2022. aasta lõpuks lubab oodata esimesi linnakeskkonnas rakendatavaid mudeleid ja lahendusi.
Linnaruumi funktsionaalsusest rääkides on innovatsioonid info- ja transporditehnoloogias mänginud olulist rolli linnavormide evolutsioonis ning viisis, kuidas me linnu kasutame. 1902. aastal pakkus ulmekirjanik H. G. Wells välja,3 et transpordil saab olema linnaruumi vormimisel põhiroll ning meie igapäevased liikumised saavad olema piiratud ajaga, mida oleme valmis selleks kulutama.
Hiljem on linnauuringutes selle idee juurde mitmel korral tagasi tuldud, näiteks tutvustas Cesare Marchetti 1990ndatel mõistet universaalnesõiduaeg.4 Kuigi tegelik sõiduaeg on vaieldav ning sõltub kontekstist, on tema loogika lihtne: linnade kasv ja uuenemine on tihedalt seotud transpordialase progressi ja kommunikatsioonitehnoloogiaga. Sotsioloog David Harvey kommenteeris seda muudatust aastal 1999, pakkudes välja, et linnad kahanevad aegruumi kokkupressimise mõjul: rongid, lennukid ja autod viivad meid üha lühema aja jooksul kaugemale, kuid samal ajal meie kogukonnad laienevad.5 Viidates uuesti Battyle: tänu sellistele ruumi ümberkujundavatele uuendustele nagu virtuaalsus ja liitreaalsus, 3D-printimine, isesõitvad sõidukid jmt pole me tulevikus enam seotud maa-ala, geograafia, teede ja füüsilise liikumise külge. Teoreetiliselt on vahemaa muutunud „nulliks“, mis viitab sellele, et oleme kohe kõikjal. Siiski on tõenäoline, et lähitulevikus – võib-olla alatiseks – jäämegi üleminekufaasi, läbipõimunud süsteemi virtuaalsest ja kehalisest liikumisest ning kohaolekust. Siiski ei kao kusagile ka füüsiline ruum ja liikumine: linnade ainevahetus on jääv, viidates sellele, et inimeste ja kaupade vood loovad tegevustele sobilikke asukohti, millest omakorda algab rajatiste ehitamine nende voogude juhtimiseks – protsess käib ringiratast. Kuigi virtuaalsus ja automatiseerimine võib seda loogikat suuresti muuta, loob muudatustele vundamendi siiski ennekõike just linnaruumiga seotud ainevahetus.
Kui digiteerimise fenomeni võib pidada hiljutiseks nähtuseks, siis pidevat protsessi või kuuendat lainet peetakse osaks pikemast üleminekuprotsessist, mis on kestnud viimased 250 aastat. Tsiteerides Nicholas Negroponte’i: see on üleminek „aatomite maailmast bittide maailma“, üleminek energialt informatsioonile,6 mida toetavad nn Moore’i, Gilderi ja Zuckerbergi reeglid ja seadused, mis viitavad arvutusvõimsuse, töötlemisvõimsuse, ribalaiuse ja inimeste poolt veebis jagatava info eksponentsiaalsele kasvule. Seda mõtet võib aga veelgi edasi arendada: inimesed ja meie loodud tööriistad on alati olnud omavahel seotud, mõjutades vastastikku üksteise arengut. Tarkades linnades on see veelgi enam nii. Tarkus ei seisne pelgalt rakenduste jadas – see on osa inimese ja tehnoloogia samaaegsest vastastikkusest arengust. Selles arengus on linnadel sisemiselt oluline roll. Linnaenklaavid on alati olnud uuenduste kasvulavaks ning inimeste hulgas ideede edasikandjaks ja -arendajaks läbi imitatsiooni, muundumise ja replikatsiooni. Järjest olulisemaks muutuvatel tervise-, biotehnoloogia- ja proteesisüsteemidel ning tarkadel implantaatidel on lugematuid võimalusi muuta tulevikus meie elu, mis muudab omakorda ka linnaplaneerimise ennustamise pea võimatuks. See posthumanistlik või küberneetiline pööre ei ole pelgalt hüpoteetiline stsenaarium.7 Oleme juba saanud lugematute digitaalvõrgustike lahutamatuks osaks läbi oma nutitelefonide ja arvutite. Me juhime programmeeritavat linna ning samal ajal juhib see linn meid.
Kokkuvõtvalt on „targastumise“ väljakutsed seega järgnevad: esiteks linnasüsteemi ettearvamatus, mis tuleneb K-lainete üleminekutest, potentsiaalsest nullvahemaast ning ennenägematutest kvalitatiivsetest muutustest inimkonna eluviisis. Teiseks, paljud linnastumise teooriad, näiteks need, mis rajanevad liikumise füüsilise kauguse aspektil, ei kehti enam. On selge, et ei saa pelgalt eraldada tänapäeva maailma tulevikust, vaid vaja on ette näha uusi teekondi ja kujuteldavaid tulevikke. Selleks, et teha plaane lähitulevikuks, peame mõistma, et tulevikulinna toimimisloogika erineb tänasest. Peame olema valmis märkama nõrku signaale linnaruumi kasutajate käitumises ning neile kiirelt reageerima. Maailm ei ole lineaarne, see aksiomaatiline fakt on saanud COVID-19 pandeemia ajal enesestmõistetavaks.
Nende väljakutsete valguses on oluline piiritleda, mida on targa linna teaduse ja planeerimise heaks võimalik teha. Rakendada usaldusväärseid visioone, asjakohaseid teooriaid ja empiirilisi andmeid linna kohta. Läbi selle moodustuvad omavahelised peegeldused, mis aitavad uurida vastastikuseid süsteemidünaamikaid, aimata ette usutavaid stsenaariume ning üle vaadata tarkade süsteemide metoodikad. Selle saavutamiseks oleme valinud tuleviku linna professuuri jaoks tagasihoidliku ajavahemiku, sest mida kaugemale vaatame, seda raskemini ennustatavaks tulevik muutub. Siiski on võimalik ette näha rabavaid muutusi, mis puudutavad kõikehõlmavat virtuaalsust, automatiseerimist või küberneetikat ning teisigi ühiskonda puudutavaid trende ja uuendusi. Seega on kasutusel ka ainevahetuse mudel alaprojektide – läbipõimunud mobiilsussüsteemide, ruumiliste konfiguratsioonide ja inimfaktori kui edasiviiva jõu – uurimiseks.
Tulevikulinna projekt
Projekti uurimisküsimuse formuleerimiseks tuleb naasta linnaplaneerimise ühe ammuse peaküsimuse juurde: kuidas ehitada elujõulist kõrgekvaliteedilist linnakeskkonda. Tuleviku tehnoloogiliselt arenenud targa linna kontekstis saab sellest uus suur väljakutse. Linnastumise protsessid on linnade kestmise ja olemasolu jaoks esmatähtsad. Linnade uuenemisvõimekus aga tugineb linnaruumis osalejaid puudutavatel majanduslikel ja sotsiaalsetel protsessidel, mille ruumilisi manifestatsioone paneb praegu proovile digiteerimine. Praktiline küsimus on, kuidas uues olukorras kvaliteetset linnakeskkonda luues neid protsesse julgustada ja juhtida.
Tulevikulinnas elatakse pidevate uuenduste keskel, mida loovad mitmekesisus, kohtumised ja inimeste liikumine. Linn aga pole ühetaoline, vaid pigem dünaamiline tervik, mis koosneb isetekkelistest uuendusenklaavidest, mis mõjutavad keskkonda lokaalsel ja isegi globaalsel tasandil. Sellest tulenevalt tekivad ka küsimused, millised on omavahelised kohtumised digitaalsel ajastul, millised linnastumise teooriad jäävad kehtima, kuhu need mitmekesised erimõõdulised enklaavid tekivad, kuidas neid avastada jne.
Mobiilsus ja liiklusvood
Mõistame järjest enam, et liiklussüsteem – nagu ka linnad üldiselt – on keerukas kohanduv süsteem. Üksikisikute omavahelised suhted võivad põhjustada üllatuslikku käitumist kõrgemal tasandil. Nendeks võivad olla liiklusmustrid, nt ennustamatud ummikud, mille tagajärjeks on ebaõnnestunud ennustused süsteemi üldises dünaamikas. Näiteks võib üks rida vahetav auto liiklusrikkal teel põhjustada midagi sellelaadset, mis näib kõrgemalt tasandilt vaadates liiklusummikuna. Jälgides vaid üldist süsteemi jääb aga märkamata tugev põhjuslik seos üksikelementide käitumise ja süsteemi dünaamika vahel. Kui koondtaseme mudelid suudavad ennustada (ebatavalisi) lineaarseid omadusi üldises süsteemis, ei õnnestu neil siiski simuleerida kumulatiivseid, mittelineaarseid ja skaalade omavahelisi mõjusid, mis ilmnevad kohaliku tasandi dünaamikas. Seepärast on vaja meetodeid, mis võimaldaksid mudeldada süsteemide käitumismustreid alt üles üksikosalejate suhtlustasandilt. Sellist võimalust pakuvad nn mikrosimulatsioonid.
Väljapakutud mudel
Projekti eesmärk on ehitada mudel, mis võimaldaks uurida üllatavate muudatuste esinemist lokaalse tasandi juhtide otsustes ning suhtlust linnaliiklussüsteemi kõrgemal tasandil. Ainevahetuslikust mõtlemismudelist järeldub, et sujuvad inim- ja kaubavood mängivad eelistatud linnadünaamikas võtmerolli. Väljapakutud simulatsioonimudel rajaneks eraldiseisvate osalejate hajutatud otsustusprotsessil, mis hindaks transpordiliikide jaotumise ja teevõrgustiku topoloogia mõju liiklusvoogudele ning viitaks skaalade omavahelistele erinevustele. Mudel hakkaks tööle Tallinna tänavavõrgus ning kasutaks inimeste liikumise tegelikke andmeid. Simulatsiooni reeglistik põhineks tegelike andmete seaduspärasustel ning masinõppe loodud süsteemikäitumisel. Sellise mudeli abil saaks katsetada, kuidas muudatused (nt ühenduste ja uute teede loomine või olemasolevate teede sulgemine) mõjutavad liiklusvoogu, ummikute teket või eeldatavat kohalejõudmise aega. Ja mis kõige tähtsam, lisades andmed busside, jalgrataste, elektritõukerataste, isesõitvate sõidukite ja hüpoteetiliste tuleviku transpordiliikide kohta, saaks uurida transpordiliigi valiku mõju liiklusvoogude sujuvusele.
Võib eeldada, et kui sellist mudelit koos kõikide võimalike sisendväärtustega ammendavalt kasutada, ilmnevad teatud sisendväärtuste puhul teatud lävendid, nt äkilised muutused dünaamikas. Sisendväärtusteks võivad olla näiteks protsentide kombinatsioonid, mis puudutavad erinevate transpordiliikide kasutajaid. Erinevad dünaamikad viitaksid sujuvatele liiklusvoogudele, äkilistele muudatustele perioodilistes ummikutes või täiesti juhuslikult tekkivatele ummikutele. Mingite teiste meetoditega oleks täiesti võimatu neid muutujaid uurida. Eeldatavalt annaks mudel teadmisi selle kohta, kuidas lokaalse tasandi muudatused üldist süsteemi mõjutavad. Projekti tulemit võiks rakendada näiteks veoteenuste disainiprotsessis, olemasoleva võrgustiku läbilaskevõime hindamiseks linna- ja liiklusplaneerimises ning uute suuremõõtmeliste projektide ja arenduste planeerimises, nt transiidisõlme või suuremahulise ehitusprojekti arendamisel, samuti transpordiliigi valikute analüüsimisel ummikute ja sujuva liikluse puhul.
Tuleviku linna professuur
Valdkondadeülene projekt annab laiapõhjalisi teadmisi ja erinevaid vaatenurki linna digiteerimise kohta, luues avarama vaate tulevikulinnale ning aidates mõista linna dünaamikat ja potentsiaalseid vahendeid selle juhtimiseks. Nii osatulemusi – simulatsioone, elujõuliste linnaosade indikaatoreid ning võtmetegijaid ligimeelitavate faktorite loendit – kui ka omavahel põimunud üldist dünaamikat puudutavaid tulemusi saab kohe rakendada linnaplaneerimise ja -juhtimise toetamiseks, põhimõtete kujundamiseks, otsuste tegemiseks ning linnaarenduseks. Siiski on antud projekti puhul tegemist vaid targa linna arengute uurimise algusega. Tulevased uurimissuunad võiksid hõlmata erinevaid linnamudeleid, algoritmide disaini ja planeerimisrakenduste arendamist, teisi digitaalseid tööriistu suurte andmemahtude (big data) analüüsiks ning andmehankimise, õpialgoritmide ja teiste uute tehnoloogiate rakendamist koos arusaamise loomisega targa linna filosoofiast, mis kätkeb endas inimeksistentsi olemise viise tarkades linnades. See rännak on alles alanud.
Linnaruum ja konfiguratsioonid
Sarnaselt liiklusele on linnaruumi süsteem äärmiselt kompleksne: tegevussõlmed ja dünaamikad sünnivad firmade, indiviidide ja institutsioonide otsustest parima asukoha valikul oma äritegevusele. Seega pole võimalik suunata linnaruumi elujõulisust kujundajate ja kasutajate tegevust ülalt alla, vaid tegutsejaid tuleb ligi meelitada, selleks aga tuleb mõista asjaolusid, mis neid tõmbavad.
Kõigepealt tuleb hinnata, kuidas ruumilised mustrid ja tegevusmustrid tekivad, kasutades kaasaegset linnaruumiandmete analüüsi, mõistmaks tegevus- ja teenussõlmede ruumilist loogikat ning ennustamaks, mis suunas need võivad muutuda. Üldiseid meetodeid linnade elavdamiseks ja mitmekesistamiseks saab kohandada tarkade linnade problemaatika ning Tallinna kohalike oludega.
Põhjalik ruumiline analüüs hõlmab erinevate tegevusklastrite ning nende arengu uurimist seoses mobiilsusvõrgustiku, mitmekesisuse taseme ja profiilide ning nendega aja jooksul toimuvate muutustega, muutujateks rahvastikuandmed, mobiilsusandmed ja ehitusstruktuur. Samuti on võimalik analüüsida liiklusvõrgustiku omadusi vastavalt sõlmedele: kas mingid liiklusvõrgustiku omadused on korrelatsioonis teatud tegevussõlmede profiilide arenguga, ning milliseid neist arengutest tuleks julgustada ja suunata.
Milline on linna elujõulisus, kuidas luuakse elavaid piirkondi, kuidas need targa linna visiooni peegeldavad ja kuidas neid Tallinnas rakendada?
Linnaruumis osalejad kui linnamajanduse edendajad
Linnaruumis osalejate dünaamika uuringus mängib võtmerolli linnamajandus. Linnamajanduse mõiste viitab ülelinnalisele majandusruumis osalejate ökosüsteemile ehk firmadele, korporatsioonidele ja institutsioonidele, kelle omavaheline toimimine on linnasüsteemi olemasoluks esmatähtis. Linnamajanduse süsteemid võivad olla väga keerukad, kuna loendamatu hulk osalejaid teeb pidevalt otsuseid, mille kumulatiivne mõju nende loodud ruumimustrite ja -võrgustike kõrval on enamjaolt prognoosimatu. Linnakeskkonna elujõulisuse tagamiseks on siiski oluline nende tegevust soodustada. Vajalik on mõista, millised tegurid ja võimalused tõmbavad ligi võtmetalente ning kuidas saaks nende tegutsemist linnas või teatud linnaenklaavis toetada.
Varem järgisid linnamajanduses osalejad aglomeraadimustrit: sarnased firmad koondusid koostööks ja konkurentsiks ning lõikasid kasu linnastumise mitmekesisusest nii linnaosa kui linna üldisel tasandil. Geograafiline lähedus oli esmatähtis. Tarkades linnades on aga peamine selliseid tegijaid puudutav väljakutse seotud aegruumi „kokkutõmbumisega“, mis tuleneb virtuaalsusest ja automatiseerimisest. Majanduse võtmetegijatel on targas linnas tõenäoliselt erinevad eelistused asukohavalikute osas kui seda eeldavad varasemad aglomeraaditeooriad; need põhinevad teistsugustel võrgustikel või sotsiaalsetel sidemetel. Niisiis on eesmärgiks mõista, millised tegurid mõjutavad võtmetegijate otsuseid ning milline on linnade „targastumise“ kaudne mõju.
Millised on targas linnas tekkivate ärivaldkondade olulisemad omadused? Milline on uue töö kontseptsioon? Kas selleks on kaugtöö või mitmes kohas töötamise erinevad vormid? Muutub ka „töö“ mõiste. Asukohavaliku loogika osas on juhtumiuuringuks valitud Ülemiste City. Kasutades nii kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid meetodeid, saab neid tulemusi vastastikku peegeldada, saamaks sügavamaid teadmisi asukohavaliku fenomeni kohta.
Jenni Partanen on tehnikaülikooli tuleviku linna professuuri juhtiv professor.
1 Joseph A. Schumpeter, Business Cycles. McGraw-Hill, New York 1923. Kordustrükk 1939.
2 Michael Batty, Inventing future cities. MIT Press, 2018.
3 Herbert George Wells, Anticipations. Books on Demand, 1902. Kordustrükk 2018.
4 Cesare Marchetti, Anthropological invariants in travel behavior. – Technological forecasting and social change, 1994, 47(1), 75–88.
5 David Harvey, Time-Space Compression. Postmodernity, 1999, 4, 98–118.
6 Nicholas Negroponte, Being Digital. Vintage Books, 1995.
7 F. Ascher, A Third Modern Urban Revolution. Change in Urban Scale and Shape in France. In Bölling, L. & T. Sieverts (toim): Mitten am Rand. Auf dem Weg von der Vorstadt über die Zwischenstadt zur Regionalen Stadtlandschaft. (Zwischenstadt Band 1). Verlag Müller + Busmann KG, Wuppertal. Metapolis, 2004.
VAT-teatri „Sõjasõltlane“, autor Jon Steele, tõlkija Kaia Sisask, dramatiseerija ja lavastaja Sulev Keedus, kunstnik Martin Mikson, valguskunstnik Priidu Adlas, helikujundaja Ardo Ran Varres, koreograaf Olga Privis. Mängivad Kristo Viiding ja Karolin Jürise. Esietendus 3. X rahvusraamatukogu tornisaalis.
Rahvusraamatukogu tornisaalis mängib VAT-teater rindeoperaator Jon Steele’i 2002. aastal ilmunud bestselleri põhjal Sulev Keeduse loodud lavastust „Sõjasõltlane“. Rindeoperaatorit mängib Kristo Viiding ning lugu aitab edasi kanda vahetevahel lavale ilmuv Karolin Jürise.
Ühel hetkel hakkas Jon Steele sõjakolletes tabatud või tabamata jäänud pilte kirja panema. Seedima ja analüüsima oma kogemusi. Lavastuses räägitakse aastatel 1993–1994 mällu sööbinud hetkedest, ajast, mil toimus Gruusia kodusõda, Rwanda genotsiid, Bosnia sõda ja Moskva konstitutsioonikriis. Raamatu autor ütleb kuus aastat tagasi antud intervjuus Eesti Päevalehele, et tänapäeval on sõda brändimine, pakkudes müüdavat toodet. Kirjeldades oma töö tagamaid, leiab Steele, et raha on ajakirjanduskorporatsioonidele tähtsam kui tõde.1
„Sõjasõltlane“ ei ole VAT-teatri kaunilt bränditud toode. Seda vägevat sõltlasetunnet vaataja isiklikult tunda ei saa. Kolekollase, tsemendilõhnalist laohoonet meenutava lavaruumi keskel asetseb pommidest räsitud auto. Tsemendist postide juures vedelevad plahvatuseks võimalust pakkuvad pooltäis bensiinikanistrid ja võimatust sisendavad tühjaks joodud viskipudelid.
Taamal kardina taga, kus kõrvalosade täitja Karolin Jürise enamiku etenduseajast end varjab, oleks justkui loota ilu, ent see ilu on kummituslik ja painav. See pole ahvatlev, vaid tungib luba küsimata peategelase mõtetesse ja ellu. Ja kui püüda mõista, mida või keda Jürise siin lavastuses mängib, siis ehk just seda vastiku sõjasõltlase tavaelu, millega ei osata midagi peale hakata. Eriti hallutsinatoorsetel hetkedel ilmub ta koguni kummitava Minni-Hiirena, mõjudes lavastuse üldise meeleolu taustal liigagi ideoloogilise kujundina. Ja siis need paugud. Vist kõlas neid kahe tunni jooksul kolm. Alati ärritavalt. Lihtsalt pauk. Ilma igasuguse kaunistuseta. Helikujundaja Ardo Ran Varres ei lisanud romantiliselt lainetavat järelkaja. Lavastuse eesmärk ei ole panna vaatajat tundma samasugust ahvatlust, nagu tunneb sõltlane.
VAT-teatri lavastuses „Sõjasõltlane“ kehastab nimitegelast, rindeoperaator Jon Steele’it Kristo Viiding.
Lähisuhtevägivallatseja kordab pidevalt mantrat: „Peksan sind, sest ainult nii saad sa mõista, mida mina igapäevaselt tunnen!“ Rindeoperaator jäädvustab kaamerale kohutavaid pilte. Tema teab, mis on laibalõhn. Kirjeldab seda. Siis oksendab, joob ennast baaris täis või passib lakke. Kolmveerand aega etendusest igatseme vaatajana sedasama tunnet. Tahaks kogeda seda kohutavat ilu, seda adrenaliini, mis eeldusena peaks olema rindeoperaatori päristunne. Lavastaja Sulev Keedus meile seda adrenaliini ei paku. Me ei saa omal nahal kogeda tema tunnet. Näib, et Keedus keeldub põikpäiselt sõja ja vägivalla romantiseerimisest. Keedus, kes ise uurib elu ja inimesi, kaamera vaikselt süles surisemas, ilmselt teab, mida üks vägev kaader võib teha siis, kui see kinoekraanil meelelahutuseks välja pakutakse.
Miks me ei saa etendust nautida? Raamatu põhjal on dramaturgia loonud Keedus ise ning just nendest valikutest ja rõhuasetustest koorub välja lavastaja sõnum – tõde ei ole. Lavastaja justkui ei tea, mida parasjagu jäägitult positiivseks ja mida negatiivseks hinnata. Äärmusi ei joonistata välja. Loos on kaks jutustajat ja mitte ühtegi reaalset tegelast. Üks Steele, kes on sõjasituatsioonis, see, kes näeb matšeetega pea mahalõikamist ja inimkeha kukkumist reaalajas. Viiding ei mängi meile neid situatsioone ette, ta ei varja end laval kuulirahe eest kivihunniku taha, vaid kirjeldab seda kõike. Ja siis teine Steele, kes räägib meile, mis tunne see oli. Ja see mees, kes nüüd räägib, ei ole sõjasõltlane.
Reaalne aeg oleks justkui see aeg, mil Steele päevikut peab. Kuid ka seda ei juhtu päriselt. Viiding ei ava kaustikut ega kasuta pliiatsit. Ainsad päris asjad lavastuses on voogavad mõtted ja mälupildid. Nii päevik kui ka sõda on juba olnud. Lavategu on sellest jutustamine. Selline vastuolu on häiriv, muudab kaasaelamise keeruliseks, sest pole selge, kellele nüüd siis kaasa elada, kellega samastuda. Miks keeldub Keedus vaatajale naudingut pakkumast? Miks on kõik stseenid peaaegu ühepikkused? Miks on mõlemale jutustajale antud ühepalju aega? Miks üks jutustaja ei ole õigem kui teine? Miks meenutav Steele ei anna situatsioonis olnud Steele’ile hinnangut?
Enamasti ei kasutata teatris jutustajat, sest lavastus-etendus ise võtab jutustaja rolli üle. „Sõjasõltlane“ aga kubiseb erisugustest jutustajatest. Auto jutustab, tühjaksjoodud viskipudelid jutustavad, isegi paugud jutustavad, aga ei loo selle loo tuuma. Need sekkuvad Viidingu kehastatud mehe mõtetesse. Viidingu lavalt saali kantud mõtted ja laused ei ole enam fiktsionaalsed, need ei ole mõeldudki olema kommentaarid esmasele loole. Need on päris asjad. Ja ajapikku muutub hoopis sõjaolukord fiktsionaalseks. Me teame, et raamatu autor Steele ei lõpetanud sõjakolletes käimist aastal 1994, seal lõpeb lavastuse aeg. Seega ei saagi Keedus anda meile ei selget põhjust ega ka tagajärge. Ei saa pakkuda ka selget lõppu. Lavastus loob äreva õhkkonna ja survestab tulemust, mida veel ei tule.
Üldistava kujundina on Keedus valinud viimaseks pildiks vastuoludest tulvil situatsiooni. Mees, kes kõnnib särki seljast rebides ja paljastades oma rinda, snaiprite poole. Mõistuse kaotanud mees röögib, et lapsed jäetaks siit sõjast välja. „Tapke mind, aga mitte neid!“ Ühel pool on mehele suunatud rindeoperaatori optiline sihik ja teiselt poolt jõllitavad teda snaiprid oma metalsete toruotstega. Väga selgelt tekitatud eetikaküsimus. Kas operaator pole mitte samasugune värdjas nagu kõik need teised, kelle plaanile sõda allub ja kes seda plaani teostavad? Kaasa arvatud ajakirjanikud. Keedus ei tea tõde, sest seda ei ole olemas, ja just seda seisundit ta siin lavastuses meile ka jõuliselt esitleb. Keeduse lavastuses ei anta edasi laibalõhna, vaid surnud silmadega nägu. See nägu on olukordade peale mõtleva rindeoperaator Steele’i nägu, mida Viiding on valinud mängida enamiku ajast, nii et silmad näolapi seest üldse silma ei hakkaks.
Kui püüda mõista, mida või keda Karolin Jürise lavastuses mängib, siis ehk just seda vastiku sõjasõltlase tavaelu, millega ei osata midagi peale hakata.
Vahur Laiapea täheldas: „Ma usun, et laval väljendatud tunnete amplituud ei sõltu absoluutväärtustest, vaid vaikuse ja hääle/heli ajalisest ja kõlalisest suhtest. Õigupoolest ei sõltu ju peamine – mida ja millise jõuga vaataja tajub – näitleja isiklikust afektist. Ehk on see ka ainuke asi „Sõjasõltlase“ lavastusega seoses, kus mul midagi õiendada on. Kui – üksikutel hetkedel – Jon Steele’i kuju loov näitleja Viiding ei distantseerunud isiklikest tunnetest – või jäi liialt nendele lootma.“2
See kriitika rõhutab Keeduse intentsiooni anda jagatud, mitmeks jaotatud jutustaja vaatepunkti kaudu edasi seda puhast emotsioonitut sõjasõltlase kaameraobjektiivi, mis ei anna hinnanguid ega tunne tundeid, sest peategelasel lihtsalt ei ole neid. Tal on hinnangud ja tunded siis, kui ta andis ülal osutatud intervjuu, samuti siis, kui ta ütles: „Mina läksin maailma muutma ja kukkusin haledalt läbi, nagu enamik lunastajaid. Iraagis tabas mind päev enne sõja algust valus tõde: kohe on vallandumas sõda, millel pole ühtegi adekvaatset põhjendust. Ja mis veelgi hullem, mõningates uudisteagentuurides olid mõningad inimesed, kellel oli täiesti ükskõik. Ainus, mis luges, oli see, et Saddami langemisest saab hea loo. Eesootav veresaun „hea loo“ nimel oli miski, milles ma ei tahtnud osaleda.“3
Kui see hoiak kandubki hetkiti VAT-teatri lavale, on see pigem näitleja põgus nõrkusehetk, kiusatus publikuga silmitsi seistes laval toimuvat selgitada, anda omapoolne põhjendus. Lavastajakontseptsioonis võib aga tajuda selle meelega vältimist. Või siis on neil emotsionaalsetel hetkedel peategelane justnimelt mõne teise jutustaja vaateväljas. Siis, kui oma emotsioone mitte kirjeldada suutev sõjasõltlane on ise objektiivi fookuses.
Kogenud filmimehena teab Keedus ülihästi, et jutustaja kaasamisel kaadrisse või misanstseeni peab olema topeltpõhjus, see ei saa panna näitlejat seda jutustust lihtsalt dubleerima või illustreerima. Monotüki puhul teravneb ka adressaadi küsimus: peategelane ei jutusta oma lugu ju lihtalt meile kui publikule (isegi kui näitlejal on aeg-ajalt selleks kiusatus). Keedus ja Viiding on detailideni tegelnud esteetikaga, kuidas anda edasi monoloogi seisundist, kus kirjeldaja on omaendagi emotsioonidest ära lõigatud, ainus, mida ta teha suudab, kui võiks tunda kahjutunnet kellegi surmast, on see kaameraga jäädvustada. On adrenaliin sõjaväljal, resignatsioon selle järel, kirjeldus ja õigustus sootuks tagantjärele, kuid on ka see kirjeldamatuse seisund, mis jääb kõigi nende hetkede vahepeale, sinna, kus ta ei suuda ennast ega ümbritsevat ei pildistada ega ümber jutustada. Lavastuse tugevaimad hetked annavad edasi just seda seisundit. Keedus keeldub sõjasõltlase sisetunnet inimese suu läbi üksikemotsioonideks killustamast.
Lavakujundus, valgus ja heli toetavad kooskõlas lavastuse terviklikku tundlikkust. Koreograaf Olga Privise töö vormib esile naiskarakteri. Kehaline kohalolu ja situatsiooni füüsiline tunnetamine on eesti teatris ju üldiselt tugev. Nii ka „Sõjasõltlases“. Seda enam on raske mõista, mis nende tantsudega ikka lahti on. Ei suuda uskuda, et näitlejad ei oska tantsida. Ja tantsimine tähendab siinkohal kindla koreograafia esitamist. Suudetakse küll üks takt täpselt ja kontseptuaalselt ära tantsida, aga sellele järgneb erootiline improvisatsioon, olgu siis Aafrika või Ladina-Ameerika ainetel. Ja kui näitleja hakkab juba jäljendama, siis kipub ta kukkuma mingisse illustratiivsesse arusaama Aafrika naisest, mis mitte kuidagi ei pea paika. Või veel enam mehe arusaama erootilisest ja eksootilisest naisest. See on kohati piinlik. Esimese takti jooksul laskutakse põlvedest alla, tõstetakse käed rituaalile omaselt kõverdatult taeva poole, et kommunikatsioon loodusega saaks alata, kuid sellele järgneb ikkagi eestipärane hõnka-hõnka. Nii saabki džaivist jenka ja shikhat’ist juba teatrikooli esimesel kursusel õpitud ahvi liikumise jäljendus, mis solvaks ka ahvi.
1 Tuuli Jõesaar, Jon Steele: kui ajalehes saaks edasi anda laibalõhna, hoiaks see ära palju sõud. – Eesti Päevaleht 2. VI 2014.
Küll tahaks öelda, et läti kirjanik, kriitik ja tõlkija Inga Žolude enam Sirbi lugejale tutvustamist ei vaja, kuid ilmselt siiski vajab. Žolude sulest on ilmunud kaheksa romaani ja jutukogu ning näidendeid. Kirjanikuna on ta pälvinud mitmeid Läti auhindu, „Mierinājums Ādama kokam“ ehk „Aadama puu lohutus“ tõi talle ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna (2010). Hariduselt on Žolude doktorikraadiga kirjandusteadlane. Tema nimi tasub meelde jätta mitmel muulgi põhjusel, millest järgnevalt juttu tuleb.
Kevadel ilmus läti keeles üks ebatavaline raamat, sinu ja Tiit Aleksejevi koostöös sündinud „Livonijas debesis“ ehk „Liivimaa taevas“. Palun räägi sellest teosest lähemalt.
See raamat on tõesti ebaharilik. Kirjutasime seda kõrvuti kumbki omas keeles, kasutades sillana inglise keelt. Juba teema ise on huvitav – Läti ja Eesti puutepunktid, ühine ajalooline taust ning pühakirja tõlge nii inimhinge kui ka rahvusidentiteedi ja -kultuuri alustoena. Raamatu mõlemad peategelased on ajaloolised isikud – Tiit Aleksejevi loos on see Adrian Virginius ning minu „Marta“ puhul Marta Skowrońska, tulevane keisrinna Katariina I.
Kirjandusloost leiab terve peotäie ühiskirjutamise näiteid, kuid ma ei tea, kui palju neist raamatutest on kirjutatud keeleüleselt … Ulja väljakutse ajend oli ühtlasi lähendada üksteisele Baltimaade kirjandusi, tehes seda kirjanike vahendite abil – kirjutades.
Naljaga pooleks: oleme alati vaadanud Balti riikide seas mõneski aspektis esirinnas olevale Eestile alt üles. Siis aga taipasime, et vähemalt piibel tõlgiti esimesena läti keelde ning alles hulk aastaid hiljem eesti keelde.
Aleksejevi peatükk „Adrian“ ilmus algselt pealkirjaga „Tõlkija“ ajakirjas Looming.1 Kas sinu peatüki „Marta“ vastu on juba mõni tõlkija huvi tundnud? See oleks teretulnud, sest eesti keelde on seni tõlgitud üks sinu jutustus – „1904“ kogumikus „Läti jutud“.2
Läti kirjanik Inga Žolude
Mulle teeb heameelt, et „Läti juttudes“ on avaldatud just „1904“. Olin loo just valmis saanud, kui Livia Viitol avaldas soovi see tõlkida, nii et jutustus ilmuski kõigepealt eesti keeles ning alles seejärel Lätis raamatuna: „1904. Melanhoolne valss“. Tegu on helilooja Emīls Dārziņši tuntud muusikapala omamoodi arheoloogiaga.
„Marta“ tähistab mu kestvat huvi ajalooliste isikute vastu. Muide, praegu töötan läti kirjaniku Jānis Poruksi eluloo ainelise romaani kallal. Osa tegevusest leiab aset Tartus, kus Poruks külastas kaasmaalastest üliõpilasi, kandis koguni Jaani kiriku vastas vanglakaristust. Poruksi vangipõli oli lühike, ainult kaks nädalat. Karistus määrati talle selle eest, et Saksamaal muusikat õppides oli ta puudunud kohustuslikust sõdurikoolitusest. Hiljem viibis Poruks mitu korda Tartus psühhiaatriakliinikus, kus ta 1911. aastal ka suri. Poruksi teoseid on eesti keelde tõlgitud, need olevat omal ajal olnud üsna populaarsed.
„Liivimaa taeva“ mõlemat lugu võib lugeda ka teineteisest sõltumata, nagu on juba tõestanud Aleksejevi Loomingus ilmunud osa.
Panustad eesti-läti kirjandussuhetesse ka organisaatorina. Detsembri alguses leiab Riias 25. korda aset festival „Prozas lasījumi“ ehk „Proosalugemised“.3 Kas festival ikka toimub? Esmaspäeval kuulutati Lätis välja eriolukord ja ega Eestiski olukord kiita ole.
Kuigi on kiusatus tuua tähelepanu keskpunkti maailma kirjandussuunad, kirjutavad oma teoseid ju ka Läti, Eesti ja Leedu kirjanikud. Kui palju me neist teame? Kui paljusid nende teostest saame lugeda või loeksime, kui need tõlgitaks? Mõne aasta eest asusime läti-eesti-leedu kirjandussuhteid teadlikult uuesti looma.
„Proosalugemised“ on hea näide: festivali Baltimaade kirjanduste õhtu on kujunenud avamise ja lõpetamise kõrval üheks rahvarohkemaks sündmuseks. See tõestab publiku huvi. Tänavu ei saa kuulajad festivalil füüsiliselt osaleda, kuid tähtpäeva tõttu ei taha me festivali ka tühistada. Õigupoolest sai festival alguse juba 1977. aastal, esimene periood kestis kuni 1993. aastani. Seejärel tuli paus ning 1995. aastal alustati täiesti teisel moel, modernse rahvusvahelise festivalina. Sellest ajast saadik on festival üüratult laienenud – nüüd kestab see terve nädala, järgmisel aastal kauemgi. Festivalil osaleb umbes 70 eri põlvkonna kirjanikku Lätist, Eestist, Leedust ning teistest maadest, mullu Jaapanist ja järgmisel aastal Ühendkuningriigist.
Inga Žolude ja Tiit Aleksejevi raamatu „Liivimaa taevas“ peategelased on ajaloolised isikud Marta Skowrońska ja Adrian Virginius.
Baltimaade õhtu leiab aset ka tänavu ning – see on ilmselt hea uudis – seda peetakse inglise keeles veebi vahendusel. Nii et ka Eesti ja Leedu vaatajad saavad sellest osa ega pea kohale sõitma. Muidu katastroofilisel aastal võtame seda kui tohutut eelist. Eesti külaliste Mudlumi ja Kaur Riismaa tekstid on juba läti ja inglise keelde tõlgitud ning publiku jaoks valmis! Leedust osalevad Jurga Tumasonytė ja Vidas Morkūnas, Lätist Kristīne Ulberga ja Osvalds Zebris. Eelmisel aastal esindasid eesti kirjandust Mehis Heinsaar ja Andrei Hvostov.
Mis on läti kirjanduses praegu aktuaalne?
Viimasel viiel aastal on huvi tuntud teemade ja isikute vastu, millega/kellega seob meid ühine kogemus, teisisõnu, huvi ajaloolise kirjanduse vastu kõige laiemas tähenduses, sh lähimineviku vastu. Samuti on esil feministlik ja aeg-ajalt geide hääl. Laiendatakse kirjanduse seniseid piire: leidub häid flash fiction’i näiteid, luuletajatele meeldib pöörduda lühiproosa poole.
Kaamos on kätte jõudnud, ülemaailmne lockdown kogub taas tuure. Palun soovita Sirbi lugejale, kuidas see kõik läbida.
Lukkupanek annab eelise istuda maha ja puhastada kapitalistlikest, ka trendi- ja snobismimustritest välja küsimus: mida tähendab mulle kultuur? Kas õigupoolest vajangi kultuuri või olen seda lihtsalt tarbinud, kuna leiduvad mingid peab-nägema-, peab-lugema-teosed?
Kunst meile vastuseid ei anna – kunst esitab väljakutse õige küsimusega ning müksib meid välja keskpärasest pooleksisteerimisest. Sa oled iseenda kultuuriekspert. Vali midagi, mis sulle meeldib, selle asemel, mida kiidetakse kriitikas või mõnes ühismeediamullis. Võta riiulist kolm kuni viis lemmikraamatut, loe neid siit-sealt, lase lõikudel enda peal mõjuda. Või tõlgi üks luuletus ja saada see teisele poole piiri oma sõbrale, kes on samuti luku taga. Tõlkimine võib mõjuda peaaegu nagu luuletuse kirjutamine – kui sa ei ole seda kunagi tundnud, proovi kindlasti. Tee seda, mida naudid ja mis pakub sulle rõõmu. See on kõige tähtsam ellujäämisnipp nüüd ja alati.
1 Looming 2018, nr 7.
2 Läti jutud. Valik 2000. aastate läti lühiproosat. Koost ja tlk Livia Viitol. Libri Livoniae, 2018.
Ülevaatenäitus „Oma nurgakene, oma lapikene maad“ Tartu ülikooli raamatukogus kuni 12. XII. Koostajad Evelin Arust ja Ilze Tālberga.
Sain uue järjehoidja. Selle peale on trükitud läti kirjaniku Aleksandrs Čaksi luuleread, kus õhatakse: „Jäätis, jäätis! / Kui mitu korda trammis ma / olen sõitnud piletita, / et vaid osta saaksin sind!“
Elaks Čaks tänapäeval ja Tallinnas, saaks ta kas või iga päev jäätist süüa, sest trammisõit on siin kohalikele luuletajatele tasuta. Paljud muudki asjad on nüüd teisiti. Näiteks kui palju läti kirjandust on vahepeal tõlgitud! Sain seda teada eile Tartu ülikooli raamatukogus avatud näitusel. Sealt pärinebki mu uus punavalge järjehoidja, Čaksi luuletuse selle peal on eesti keelde tõlkinud Livia Viitol.
Näitus on tõesti põhjalik: hõlmatud on läti kirjanduse tõlkelugu XIX sajandi keskpaigast tänapäevani. Kuigi raamatuna ilmunud teoste puhul on piirdutud trükistega, mis leiduvad ülikooli raamatukogus, on väljapanek saanud siiski rikkalik: koos kordustrükkidega kokku 228 raamatut. Lisaks on näitusel väljas tõlkija Valli Helde seni ilmumata tõlgete käsikirjade koopiaid. Näituse kataloogist leiab viljakamate läti kirjanduse eestindajate tutvustuse ja eksponeeritud teoste nimekirja. Videoklippidel loetakse mõlemas keeles raamatukatkendeid (klippe näeb ka Tartu Läti Seltsi Youtube’i kanalil), samuti saab digitaalse jutupliiatsi abil uurida Eesti-Läti koostöös valminud lasteraamatusarja „Näpsud õpivad“, lahendada ristsõna jne.
Läti kirjanduse eesti keelde tõlkimise alguseks võib pidada Adalbert Philipp Cammereri teose „Wagga neitsit Mai Roos. Tüttarlaste eeskueo. Wägga halle luggo, mis sündind Turraides, Lättimaal, Koiwa jöe äres“ ilmumist 1865. aastal. Läti keelest on selle „välja kirjutanud“ M. Gildemann („tõlkimine“ on hilisema aja sõna). Näituse ühe koostaja Evelin Arusti sõnul on Cammereri teos õigupoolest ise ka välja kirjutatud ühest saksa teosest, mis omakorda põhines muistendil, kuid eks olnud see tollasele kirjandusele iseloomulik. Ka sentimentaalsete lugude populaarsus on ajastule iseloomulik: meenutagem, et samal ajal ahmiti Eestis F. R. Kreutzwaldi mugandatud Jenowewa-lugusid. Mai Roosistki ilmus eesti keeles seitse raamatut, viimased veel XX sajandi alguses. See on vaid üks põnevaid eesti ja läti kirjandusloo paralleele.
Näituse „Oma nurgakene, oma lapikene maad“ koostajad Ilze Tālberga ja Evelin Arust uusimate tõlgete riiuli juures.
Näitust võib uurida mitmest muustki aspektist, see pakub arvukalt lähenemisviise. Väga huvitavad on näiteks Nõukogude tsensuuri märgid. Põlu alla sattus ka üks esimesi läti kirjanduse ja kultuuri järjekindlaid tutvustajaid Mart Pukits, kes on avaldanud üle 400 läti kirjanduse tõlke või Lätit tutvustava kirjutise, muu hulgas pärinevad tema sulest „Läti kultuurilugu“ (1937) ja liivi rahvalaulu „Puhu, tuul“ eestikeelsed sõnad. Pukitsa nimi kustutati raamatutest või kaeti musta värviga, tema kirjutatud eessõna võidi raamatust välja rebida jm. Seejuures oli tõlkija ise olnud mõnda aega Nõukogude Venemaa sõjaasjanduse tsensor.
Üksjagu oli näituse koostajatel tegemist autorite tuvastamisega, sest läti nimede transkribeerimise tava on aja jooksul muutunud. Lätipäraselt hakati neid eesti keeles kirjutama alles Nõukogude ajal. Samuti on mõni teos ilmunud mitme pealkirjaga: näiteks Rūdolfs Blaumanise teose „No saldenās pudeles“ tõlge kandis 1907. aastal pealkirja „Magusast pudelist“, kuid 1940. aastal ilmus sama tõlge pealkirjaga „Sest sulasest saab peremees“ (1940). Raamatu on tõlkinud … Mart Pukits.
Läti kirjandust tõlgiti eesti keelde enim 1970.–1980. aastatel. Mõlema riigi iseseisvuse taastamise järel kukkus tõlgitud teoste arv järsult, kuid sajandivahetusest peale võib täheldada stabiilset nimetuste arvu tõusu. Tänavu on ilmunud neli läti raamatu tõlget, viimati Zane Zusta ja Diāna Zande „Prussakad minu peas“ ning Rvīns Varde „Mis siin toimub“. Tõlgete arvu tõusu taga võib olla nii uute andekate läti kirjanike kui ka tõlkijate põlvkond, aga samuti üldine huvi tõus Läti vastu. Kasutan siinkohal võimalust kiita Ragnar Kondi hoogsaid reportaaže „Aktuaalses kaameras“! Märkimisväärset tõlgete arvu kasvu ei ole aga ette näha, juhtugu Lätis mida põnevat tahes. Tālberga, kes teeb ühtlasi ülikoolis tänuväärset tööd läti keele õpetamisel, selgitab olukorda: „Tõlkijatele ei ole see põhitöö. Kõik, kes tõlgivad, teevad seda ennekõike heast tahtest. Seevastu Lätis Maima Grīnbergale on eesti kirjanduse tõlkimine põhitöö.“
Missuguse läti kirjandusteose võiks järgmisena eesti keelde välja kirjutada? Läti klassika on juba tõlgitud, leiab Tālberga, ehk ainult Rainis ja Aspazija võiks olla paremini esindatud. Kindlasti võiks aga Tālberga hinnangul eesti keeleski ilmuda esto- ja letofiili Garlieb Merkeli „Die Letten“ ehk „Lätlased“ (1796). „See on midagi sellist nagu Kiviräha „Rehepapis“ seebisöömine. „Rehepapp“ on huumoriga kirjutatud, Merkel on kirjeldanud aga talupoegade elu julma tegelikkust.“ Evelin Arust tõstab esile Rūdolfs Blaumanise loomingu, kus kirjeldatakse haaravalt XIX sajandi lõpu ühiskonda.
Näituse pealkiri „Oma nurgakene, oma lapikene maad“ on laenatud Jānis Purapuķe raamatult (1898). Tegu on Lätis tuntud väljendiga: lätlane on sajandite vältel võõra võimu all tahtnud oma nurgakest ja ei midagi muud. Meil on samast perioodist võtta Jakob Pärna „Oma tuba, oma luba“. Eks olnudki näituse üks eesmärke koostajate sõnul näidata, et lätlased ja eestlased ei erine kuigivõrd. See plaan on kahtlemata õnnestunud.
Hea teada
Näitusel esindatud 228 teose hulgas on Valli Helde tõlgitud raamatuid 40, Karl Abeni omi 39, Mart Pukitsa tõlgituid 31 ja Ita Saksa tõlkeid 28.
Kordustrükke on pälvinud seitse läti raamatut. Enim on ilmunud Vilis Lācise romaani „Kaluri poeg“ kordustrükke (6).
Enim on tõlgitud Andrejs Upītsi (10), Rūdolfs Blaumanise (10) ja Vilis Lācise teoseid (9). Järgnevad Regīna Ezera, Alberts Bels, Andrievs Niedra, Anna Sakse, Zigmunds Skujiņš, Imants Ziedonis ja Nora Ikstena.
Loomingu Raamatukogus on ilmunud 26 läti keelest tõlgitud teost.
Nõukogude ajal oli läti kirjandus Eestis vene kirjanduse järel tõlgete arvult teisel kohal.
„Kalevipoeg“ ilmus läti keeles 1929. aastal, „Lāčplēsis“ aga jõudis eesti lugejani alles 1973. aastal.
Läti ilukirjanduse raamatuna ilmunud tõlgete hulk eesti keeles kümnendite kaupa.
„Õitsengu äärel“ on apokalüptiline ulmepõnevik, mille keskmes on üliedukas ja ropprikas kosmopoliitiline läti-eesti pere. Aastail 2028-2029 ähvardab inimkonna jätkuvat kestmist kokkupõrke kursil asteroid ja kriisi lahendamise võtmepositsioonil on 50. eluaasta piiri ületanud lätlanna, MIT hariduse ja superkangelase hingega maailma targim Laimdota ehk Dotty. Tema teismeline tütar Elisa on vähemalt sama särav ja nutikas. Koos nende kahe naisega on teatud sorti üleminekuperioodi sattunud ka perekonna tähtis meesliige, maailmakuulus kunstnik ja uhke beetaisane Aivar, ehe GEP ses intrigeerivas Balti koosluses. Peale globaalse ja kõigi isikliku katastroofi tuleb perel leida lahendus ka Dotty isa ja vanaisaga seotud matemaatilisele müsteeriumile.
Tempo tõuseb, nagu põnevikule kohane, kuid jääb sellegipoolest mõõdukaks. Põhjuseks võib olla see, et kogu teekond kulgeb tihedas ruumis, kus nii-öelda infotakistus on keskmisest suurem. Teisisõnu: see raamat pole asjatult paks. Selles on lihtsalt ilmatu palju kirjas. Nimetada teost põnevikuks ongi tegelikult kitsendav, sest peale riigipiiride saavad seal ületatud ka žanripiirid. Siin on piisavalt roman à clef’ elemente, et ahvatleda lugejat hakkima oma aega internetis surfamisega, kontrollimaks, kus algab kunst ja lõpeb reaalsus ning kas ta on ikka kõik autori nõksud läbi näinud ja „lihavõttemunad“ üles leidnud. Minuga just nii juhtus. Tagantjärele tarkus ütleb, et õigem olnuks ehk lugeda romaani n-ö valge lehe printsiibil, sest tõdegem: Lõuna-Aafrika tehnohiiu Bash Ventersi või bosnia päritolu mõtteliidri Zikret Tahirovići karakteri muukimine ei anna tõsikindlat vastust küsimusele, kuidas käituksid tegelikult Elon Musk või Slavoj Žižek, tundes kuklas maailmalõpu kuuma hingust.
Ahistamine, ökoliikumine, ühismeedia mõjuisikute moraalne silmakirjalikkus, tühistamiskultuur jms – see tuttav kraam on kõik ka romaanis, kõrvuti tervenisti fiktiivsete tegelaste ja sündmustega. Küsimustele, mis on lõhnafon, kes on aastal 2028 USA või Prantsusmaa president, mis juhtub Briti peaministriga, kuhu viivad Vladimir Putini iluopid või milline jälg jääb koroonast, saab iga lugeja vastuse juba romaanist. Muljetavaldav osa tüübigaleriist on varustatud kolmemõõtmelise isiksuse ja veenva arenguga. Siin on abiks ka Toomas Kuusingu tegelasi portreteerivad illustratsioonid, mis pole lihtsalt koos tekstiga ära trükitud, vaid täiendavad seda. Psühholoogiliselt sügavaim tegelane on vahest Elisa, kellele keskendudes võib teost pidada ka arenguromaaniks.
Tegevus toimub kõikjal maailmas. Tummise teksti taga paistab olevat autori põhjalik uurimistöö, mille lopsakad viljad raskuvad nii madalale, et vahepeal peab lugeja päris koogutama. Teine põhjus, miks lugemisprotsess pani pea pisut pööritama, puudutab keelt. Nii nagu mõnd tänapäeva romaani lugedes on sageli tunne, et see on kirjutatud peatse ekraniseerimise lootuses, tabasin end seda teksti lugedes korduvalt mõttelt, et see on kirjutatud inglise keelde tõlkimiseks (mis iseenesest olekski õigustatud). Kuna tegelased räägivad omavahel valdavalt inglise keeles (lugejale vahendatakse see muidugi eestikeelse dialoogina, kuigi on ka tõlkimata fraase), siis aimub nende keelekasutuses inglise keele toortõlget meenutavaid sõnu, kõnekujundeid ja idioome ning inglise keelele omast süntaksit.
Mõnigi asi mõjus ladusamalt, kui selle peas jooksvalt inglise keelde ümber panin. Nii sujus lugemine kohe paremini, kui asendasin sõnad „mammakoinija“ ja „kuramuse“ sõnadega „mutherfucker“ ja „bloody“ (eriti näiteks lauses „Te kuradima ei usu“, mis eesti keeles ei kõla kuigi loomulikult).
Väga palju on keelelist huumorit, mille puhul loeb peale ingliskeelse vaste teadmise ka selle kõlapilt. Tunnistan, et pidin mitu korda endamisi kordama Valts von Kase provokatiivse näituse pealkirja „Ass. Jew. Fish“, kuni lõpuks mõistsin, milles on point. Mis inglise keelt valdavale lugejale on nauditav lingvistiline flirt, võib mõnele teisele tabamatuks jääda. Sellest on muidugi kahju, sest keeleline sünergia (ei oska seda paremini nimetada) on üks selle romaani peamisi võlusid. Mulle näib, et sellega vastab autor üksiti küsimusele, kuidas kirjutada emakeelset romaani kaasaegsest piirideülesest maailmast, milles eestlasena osaledes on inglise keele gravitatsioonivälja võimatu eirata.
Keel ja kultuur(id) on romaanis olulised teemad ka muudel põhjustel, mis haakusid minu puhul ootamatult hästi mu viimaste aastate lugemuse trendiga. Nimelt olen lugenud palju afropolitaanset proosat, kus Aafrika päritolu autorid, kes elavad vähemalt osalt läänemaailmas, on pannud ka oma tegelased pendeldama päritolumaa/-kultuuri ja lääne vahel.
„Õitsengu äärel“ on Vahur Afanasjevi neljateistkümnes raamat. Tänavu on tema sulest ilmunud ka luulekogu „Hõbehundi laulud“. Vahur Afanasjevi romaanil „Õitsengu äärel“ on mõndagi ühist afropolitaanse proosaga, kus Aafrika päritolu autorid, kes elavad osalt läänemaailmas, on pannud ka oma tegelased pendeldama päritolumaa/-kultuuri ja lääne vahel. Afanasjevi romaanis on Aafrika asemel Ida-Euroopa.
Nigeeria päritolu kirjanik Helon Habila on kasutanud mõiste „afropolitan“ selgitamiseks metafoorina puud, mille juured on Aafrikas, kuid oksad elavad teise kontinendi päikesest. Lugedes meenus see kujund mulle korduvalt, kuid Aafrika asemel oli Ida-Euroopa. Kui jätta Lõuna-Aafrika rikkurid kõrvale, on lõviosa tegelastest-maailmakodanikest pärit just siit: Eestist ja Lätist, aga ka Poolast, Ukrainast ja Bosniast (Tahirovići prototüüp on seejuures teatavasti Sloveeniast).
Paralleel afropolitaansusega on veel ilmsem, kui meenutada, et mõlemat hargmaisust iseloomustab postkoloniaalne taust ja pingne vastandumine suundadel meie/teised, lääs/mittelääs, jõukad/vaesed, eliit/matsid jne. Romaani idaeurooplastest tegelased, kelle minevikus mängib ühel või teisel kujul rolli punaimpeeriumi lagunemine, teavad, mis tunne oli käia 1990ndail ja 2000ndate alguses idaeurooplasena lääneriikides. Dotty loos on mitmed tuttavad märksõnad: kullakaevajast idaeuroopa pruudi stigma, pidev vajadus rõhutada „Ma ei ole Venemaalt“ jne. Kunstnik Valts von Kase mängib teadlikult metsiku idaeurooplase kuvandile („Eesti primitiiv Valts von Kase, Ida-Euroopa primaat,“ tituleerib ta end), mida võib ehk käsitleda teatud mõttes enesekoloniseerimisena. „Kui Läänes on nõnda kombeks, kõlbab siis Idas teistmoodi teha?“ küsib endalt (ilmselt irooniliselt) Zikret.
Instinktiivne valmidus tõestada, et ei olda teise järgu inimene, kuigi pärit Ida-Euroopast, on ilmselt suure osa NSVLis sündinud eestlaste kogemuspagasis endiselt kasutuskõlblikuna olemas – ja see toob Dotty loo nahale lähedale. Seejuures, nagu Dottyl, on meilgi põhjust meenutada, et alles mõni põlv tagasi olid me esivanemad pärisorjad. Kõik see (aga muidugi ka metsapeatused, korilustraditsioon, jaanipäev, peiekombed jne) aitab mõista, miks ei tee kiuslikuks, et peategelane on „kuradima“ lätlane, mitte eestlane. Olgem ausad, üleilmses plaanis (ja see on sedapuhku mõõtkava) pole suurt vahet: üks pole teisest halvem, mõlemal viis varvast pöia otsas. Ja tulevikupõlvkonna esindaja Elisa, kes võiks olla praegu umbes kümneaastane, veabki romaani suures laias ilmas väärikalt välja mõlema väikekeele ja kultuuri kandja kange rolli.
Kes on suur, kes väike, kes parem, kes viletsam, kes ülal, kes all, kes tõmbab niite ja keda kasutatakse ära ning kuidas jaotub selle kõige juures üksikisiku ja ühiskonna/massi vastutus – need vastandused on tegelikult kogu selle põneva loo kandepind. Seejuures on märgiline, et jõudnud toiduahela tippu, on Dottyst, kelle veremälus on veel esiema hirm kupja ees, ja tema perest saanud omakorda terve müriaadi koduabiliste peremehed. Rõhutatult kosmopoliitiline romaan on muide väga valge: kui jätta kõrvale episoodilised hiinlased, on kõik muude rasside esindajad kas nimetud, Dotty pere allaheitlikud palgalised või mõlemat korraga. Eesti lugejat see vaevalt morjendab, aga oleks huvitav teada, kas mõni arvustaja reageerib raamatu inglise keelde tõlkimise korral nimetet aspektile, mis takistaks romaani arvamist woke-tekstide* kilda. Oleks huvitav teada sedagi, kas Aivari ja tema tailannast teenija kohta käivas lauses „Pidulikus kleidis Mayuree seisab truult kõrval, särades eredalt uhkusest peremehe edu üle“ antaks sõnale „peremees“ tõlkevaste „master“ või teeseldaks, et originaalis mõeldi klassineutraalsemat sõna „tööandja“ või „ülemus“. Kuigi autor on ropprikka, kuid siiski armastusväärse tõusikpere suhtes soojalt muigav, pole päris selge, millised hoiakud on omistatavad talle ja millised tegelastele.
Nõnda siis viib see postkoloniaalne, postfertiilne, postsotsialistlik, postpostmodernne romaan meid tiirutades päris kaugele. Kui nii paljudest postidest mööda minna, siis on üsna paratamatu, et lõpuks jõutakse tagasi algusesse. Mõneti läheb nii ka selle romaaniga. Tegu on kena tervikuga, mille puhul ei mõju häirivalt, et mõned kõrvalliinid jäävad ehk tuulde lendlema nagu armsa läti neiu patsist vallandunud juuksekarvad. Miks mitte ise edasi mõelda. Kas peab siis kirjanik kogu töö lugeja eest ära tegema? Ja mõelda on oi kui palju! Paksu köitesse mahub hulk nauditavaid lauseid ja neisse on omakorda pakendatud tabavaid mõtteid, mida võiks tsiteerima jäädagi. Näiteks: „Me sõime sovettide suhkrut, aga see ei muutnud me verd“. Nõustume, sest mõte on ju väärikas. Hoopis huvitavam on aga üritada romaanilabürindi läbimise järel vastata küsimusele: kuidas on meile mõjunud hiljem tarbitud suhkur? Karjamaalt marjamaale murdnud Balti paar, keda teenijanna kõnetab „Ma’“ ja „Sir“ ning kelle ellu kuulub „loendamatu hulk euroopalikke hüvesid“, sh perereisid „sõbralikku Taisse, kus valitseb turvaline sõjaväehunta“, meenutab psühholoogilisest sügavusest hoolimata mõisahärra konjakit nautivat toapoissi Intsu Kiviräha „Rehepapis“, kui mitte lausa sulast Jaani samast romaanist. Jaani kombel võib ka selle loo lõpus küsida: „Peremeest oli ta peksnud, Luiset keppinud, seepi söönud. Kõik tema unistused olid täitunud. Mis veel?“
Võib hoopis juhtuda, et mis tahes eksistentsiaalsetest või ühiskonnakriitilistest mõttejadadest kindlamini lähevad ajalukku (või vähemalt näoraamatu enesetutvustusse või miks ka mitte kellegi hauakivile) sellised lööklaused nagu „Päästa maailm! Päästa mu kass!“ või „Minu võsa, minu puugid“. Kui aga peaksin valima romaani paljudest lausetest paar, mis võtaksid teose kokku ja oleksid ka tekstinäitena esinduslikud, saaks tulemus järgmine: „Õhk lõhnab lõkete ja mere järele. See on rahutuse lõhn“, „Kes kord superkangelase kostüümi selga paneb, ei heida seda kunagi päriselt seljast“.
Sellega ongi kõik öeldud.
* Otsetõlkes „virgunud“, afroameeriklaste slängist pärit termin viitab sotsiaalse ja rassilise õigluse probleemide teadvustamisele.
Soome Kirjandusfond on teinud teatavaks Finlandia auhinna 2020. aasta kandidaadid.
Ilukirjandus
Ilukirjanduse Finlandia antakse parima soome- või rootsikeelse romaani eest.
Ann-Luise Bertell, „Heiman“ (Förlaget)
Ritva Hellsten, „Raija“ (Aviador)
Tommi Kinnunen, „Ei kertonut katuvansa“ ehk „Ta ei öelnud, et kahetseb“ (WSOY)
Anni Kytömäki, „Margarita“ (Gummerus)
Heikki Kännö, „Runoilija“ ehk „Luuletaja“ (Sammakko)
Anne Vuori-Kemilä, „Mustaa jäätä“ ehk „Must jää“ (Karisto)
Eelžüriisse kuulusid Johanna Sumuvuori, Suonna Kononen ja Maija Kuusi. Lõpliku valiku teeb tänavu Hannu Lintu. Laureaat kuulutatakse välja 25. novembril.
Mõttekirjandus
Leena Malkki, „Mitä tiedämme terrorismista“ ehk „Mida me teame terrorismist“ (Otava)
Jussi Pullinen, „Mitä meille tapahtui?“ ehk „Mis meiega juhtus?“ (HS Kirjat)
Marjatta Sarpaneva, „Timo Sarpaneva – taide ja elämä“ ehk „Timo Sarpaneva – kunst ja elu“ (Tammi)
Timo R. Stewart, „Valter Juvelius ja kadonneen arkin metsästys“ ehk „Valter Juvelius ja kadunud laeka jaht“ (Gaudeamus)
Juha Taskinen, „Jää hyvin, saimaannorppa“ ehk „Jää hüvasti, Saimaa viigerhüljes“ (Docendo)
Marko Tikka ja Seija-Leena Nevala, „Kielletyt leikit – Tanssin kieltämisen historia Suomessa 1888–1948“ ehk „Keelatud mängud – tantsu keelustamise ajalugu Soomes 1888–1948“ (Atena)
Mõttekirjanduse eelžüriisse kuulusid Jari Muikku, Riikka Haikarainen ja Jaakko Kankaanpää. Laureaadi valib Nasima Razmyar.
Laste- ja noortekirjandus
Siiri Enoranta, „Kesämyrsky“ ehk „Suvetorm“ (WSOY)
Aino Toivonen ja Sami Havukainen, „Tatu ja Patu – kovaa menoa kiskoilla“ ehk „Teedu ja Peedu kiire sõit rööbastel“ (Otava)
Katri Kirkkopelto, „Molli ja maan ääri“ ehk „Molli ja maailma äär“ (Lasten Keskus)
Meri Luttinen, „Myrskynsilmä“ ehk „Tormisilm“ (WSOY)
Anja Portin, „Radio Popov“ ehk „Raadio Popov“ (S&S)
Laura Ruohonen, Erika Kallasmaa, Petri Kumela ja Annika Sandelin, „Otus opus. Runoja ja totta pienistä eläimistä / Zoologipoesi. Smådjur i toner“ ehk „Loomaoopus. Luuletusi ja tõsilugusid“ (Otava/Förlaget).
Laste- ja noortekirjanduse eelžüriisse kuulusid Kaisa Laaksonen, Aki Hyyppä ja Johanna Valjakka. Laureaadi valib Christoffer Strandberg.
