kultuuriajakirjandus

Näitus „Rahutud muusad. Veneetsia biennaal kohtub ajalooga“ („Le muse inquiete (The Disquieted Muses). When La Biennale di Venezia Meets History“) Veneetsias Giardini Itaalia paviljonis kuni 8. XII. Kuraatorid Cecilia Alemani (kunst), Alberto Barbera (film), Marie Chouinard (tants), Ivan Fedele (muusika), Antonio Latella (teater) ja Hashim Sarkis (arhitektuur).

Selgi suvel oli Veneetsia inimesi täis ja vesi kanalites roheline – tilluke metropol, nagu alati. Aga ikkagi oli Veneetsia teistsugune. Kunst oli kuidagi … hajameelne, kurb. Paljud galeriid, kunstipoed ja näitusesaalid olid suletud. Muuseumidesse lasti sisse vaid eelregistreeritud külastajad, mõned näitused olid ainult internetis.

Tänavu möödus esimesest Veneetsia biennaalist 125 aastat. Giardini, kus mullu tungles pidevalt rahvast, tundus sel suvel väike ja hüljatud, kuigi seal on väljas üks tõeliselt suur näitus. Sissepääsu juures piletit ei müüda (vähemalt suvel ei müüdud), see tuli internetist osta. Väravas oli mitu turvameest, kes mõõtsid külastaja temperatuuri.

Uus hoog 1960ndail. Näitus „Rahutud muusad“ koosneb peamiselt vana kooli analoogfotodest, filmijuppidest, dokumentidest, ajaleheväljalõigetest, leidub isegi slaide. Kõik on kujundatud lihtsakoeliselt ja eksponeeritud puust seinavitriinides. Nagu rõhutades, et kõik on küll vana, pleekinud ja räbaldunud, aga autentne – mäss digitaalse virtuaalsuse ja püüdliku puhtuse vastu. Väljapanekus on võetud kokku kunst, teater ja film, mida on viimase 125 aasta jooksul Veneetsias näidatud, ja sünkroniseeritud see tegelikkusega.

Kui peauksest sisse astuda, näeb suuri fotosid ja filmilõike ajavahemikust 1895–1945: õhtukleidiga daamid ja smokingiga härrad, mees valges on vist Mussolini. Selgitav tekst puudub või on ainult itaalia keeles. Sieg heil’i viskavad mehed.

Olengi jõudnud 1940ndate lõppu ja 1950ndatesse juba. Sõda nagu polnudki. Pärast sõda algas Itaalia kiire tõus. Kuigi teatris oli sakslane Berthold Brecht ikka suurim staar, peetakse Luchino Visconti Austria okupandi ja Veneetsia daami armulugu käsitlevat „Sensot“ väga tähtsaks ajaloo ja kultuuri sümbioosi kehastuseks.

1950ndad kuiva esteetika ja puisusega jäävad selja taha, sest tulevad 1960ndad. Näitus saab hoopis uue hoo: filmijupid, kus korduvad sõnad „revoluzione“, „aggressione“, „decadente“, „sesso“, „ribellione“, „modernizzazione“. Samal ajal, kui vanad Veneetsia biennaali avavad, mässavad noored tänavatel ja nõuavad Veneetsia biennaali vabastamist. Kes lösutab kohvikus ja targutab noortega? Jean-Luc Godard muidugi. Kes seal jalutab, valged püksid jalas? Pier Pasolini muidugi. Midagi pole teha, väriseva kaameraga võetud 1960ndate ja 1970ndate filmid mõjuvad efektselt, erutavalt ja ergutavalt. Tahaksin ise olla selles maailmas, kus kunstnik ja filmitegija oli staar, guru, keda pildistati ja filmiti, isegi kui ta lihtsalt passis kusagil kohvikus. Tema suhu vahiti ning iga uut teost oodati. Või kardeti, sest see võis muuta ajalugu.

Hullud 1970ndad. Pole siis ime, et 1970ndatele on pühendatud lausa mitu saali. Fotodel vaatab vastu justkui Pasoloni „Salò ehk Soodoma 120 päeva“ maailm: paljad kehad, piinatud, kuid kangelaslikud noored laval, hämmastavad aktsioonid keset linna. See oli julge aeg, kus tehti hulle asju. Praegu on alalhoidlik, lumehelbekeste ning solvujate aeg. Aeg, mil kunst ei eruta. 1970ndatel oli kõik teistmoodi. Mitte keegi ei kandnud nohuviiruse pärast maski. Keegi ei kartnud surra gripitaolise haiguse kätte. Siis toodi loomad näitusesaali, võeti alasti, näidati seksi, ehitati hiiglaslikke konstruktsioone, leiutati nutikaid masinaid ja tegeleti aktiivselt poliitikaga. Kõige kõrgem, viies näitusesaal on uhkelt pühendatud 1970ndate kõige kuumemale poliitilisele teemale ehk Tšiili presidendi Salvador Allende kukutamisele (ja tema enesetapule) sõjaväehunta pealiku Augusto Pinocheti riigipöörde käigus 1973. aastal ning selle vastu protestinud Veneetsia biennaalile „Tšiili vabaks!“ („Freedom to Chile!“). See on ka üks väheseid saale, kus on väljas päris kunstiteosed, suured grafititaolised paneelid (Sebastian Matte, Vittoria Basagle, Paolo Gallerani, Giorgio Nonveller, Paolo Pennisi), mida omal ajal demonstreeriti Veneetsia väljakutel. Nendel plakatmaalidel korduvad sõnad „libertad“, „fascismo“, „solidaridad“, „antifascismo“ jne. Korduvad sümbolid on rusikas käsi, sirp ja vasar, viisnurk ja muidugi kuri onu Sam USA lipu ja sõjakiivriga. Vaenlane teada, tuleb anda vastu nina! Minevik on tänapäeva toodud ja näitab näpuga.

Seoses 1970ndatega läheb see näitus ka Eestist üpris lähedalt mööda. Väike pime seitsmes saal on pühendatud Nõukogude Liidu ja Tšehhoslovakkia allasurutud kunstnikele ja heliloojatele. Saab (allakirjutanu väikeseks üllatuseks) teada, et 1977. aastal toimus Carlo Ripa di Meana eestvõttel meeleavalduse biennaal (Biennale del dissenso culturale) Nõukogude represseeritud loomeinimeste toetuseks. See tekitas suures osas Itaalia kultuurieliidis suurt pahameelt, sest siiamaani arvavad seal paljud, et NSV Liit oli peaaegu et maapealne paradiis. Veneetsiasse jõudsid küll toona peamiselt vene ja tšehhi emigrandid, enamikus poeedid. Kujutavat kunsti esindasid toona graafika, trükised ning maalide ja aktsioonide fotod. Neid näidatakse vana kooli slaididel, kus paistavad Ilja Kabakovi, rühmituse Dviženie, Vladimir Galkini, Igor Zahharov-Rossi jt teosed ja aktsioonid. Neid vaadates on natuke kahju, et Eesti mitte vähem uuenduslikud kunstnikud (näiteks Jüri Okas) olid süsteemiga niivõrd kohanenud, et mingigi märtristaatus välja kanda. Võib-olla jäi eestlastel ka erootilist kirge ning robustset julgust väheks, eriti võrreldes grupi Dviženie hipilike aktsioonidega.

Postmodernistlikud 1980ndad ja skandaalsed 1990ndad. 1980ndad on esindatud peamiselt postmodernistliku arhitektuuriga. See natuke maitselage stiil sai just Veneetsias 1979. ja 1980. aastal väga populaarseks, eriti seoses Aldo Rossi vineerist hoonega Teatro del Mondo, mida biennaali ajal kanalis ujutati, ning kuraator Carl Jenkinsi ideedega. Vaadates kogu seda postmodernistlike hoonete jooniste ja fotode pillerkaari, turgatas pähe, et maailma postmodernistliku arhitektuuri pealinn võiks olla hoopis Tartu.

1990ndatel on tähtis koht skandaalide saalis. Oli ju biennaali ajaloo üks suuremaid pahandusi Jeff Koonsi installatsioon „Valmistatud taevas“ („Made in Heaven“), mille peamine element on portselanskulptuur Jeff Koonsist, kes ameleb oma pornostaarist abikaasa Cicciolinaga. See vihastas mõnda vaga itaallast nii väga, et ühte Koonsi pilti rünnati isegi noaga. Tundub, et seks on olnud Veneetsia biennaali skandaalide põhjus ja sisu. Esimene pahandus 1895. aastal tuli Giacomo Grosso maali „Ülim kogunemine“ pärast, kus punt paljaid naisi aelevad don Juani kirstu peal. Aga ega jama tekita ainult paljad inimesed. 1976. aastal demonstreeris Antonio Paradiso tõupulli seksuaalses vahekorras kunstlehmaga ning sai hoope nii kirikult, moraalijüngritelt kui ka loomakaitsjatelt. See kõik tuletab meelde praegust aega, kui uusviktoriaanlikkus ja moraaliapostlite pealetung on täies hoos. Erinevalt 1970ndatest ja 1990ndatest ei kujuta aga praegu skandaale ette, sest keegi ei julge midagi nii provotseerivat teha.

Kuna internet on kohutavalt anglo­ameerikakeskne, siis tuleb paljusid ladina, slaavi ja aasia kultuurinähtusi endiselt vaadata vaid elusast peast. Eriti Veneetsias. Kuigi koroonapaanika sunnib järjest enam jääma koju arvutiekraani taha, on hea teada, et kunagi oli aeg, kui polnud ei nutitelefone, koroonat ega moraalijüngreid. Kakeldi ja tehti ka kunsti ikka päriselt.

4. novembril lahkus 75. eluaastal kunstnik Boriss Uvarov. Narva kultuuri­elu on kaotanud piirkonna ühe huvitavama maalikunstniku, Narva uusekspressionistliku maalikoolkonna võtmeesindaja.

Boriss Uvarov sündis 4. septembril 1946. Aastatel 1964–1970 õppis ta Moskva Riiklikus Kultuuriinstituudis kunstnik-kujundaja erialal ning töötas ajavahemikul 1980–1992 kunstnik-tehnoloogina Kreenholmi viimistlusvabriku kunstitöökojas. Selle aja jooksul kujundas ta üle 200 kangakavandi, mille järgi jõudis tootmisse sadakond kangast. Alates 1980. aastatest mängis Uvarov Narva kunstielus olulist rolli ka vabakunstnikuna. Tema julge ja väljendusrikas maalilooming leidis elavat vastukaja, tema mõju paljude Narva maalijate loomingulisele arengule on raske üle hinnata. Aastatel 1992–2007 õpetas ta Narva kunstikoolis. Ülelinnalistel, riiklikel ja rahvusvahelistel näitustel ning kunstisündmustel osalejana ja Eesti Maalikunstnike Liidu ning teiste loomeühenduste liikmena esindas Uvarov väärikalt oma isikupärast loomingut nii Narva kui ka laiemalt kogu Eesti kunstielus.

Uudishimuliku inimesena innustus Boriss Uvarov vestluskaaslasest (portreed) ja ka maastikumotiivist, eseme vormide ja värvide dialoogist (vaikelud), samuti dekoratiivse kompositsiooni värviniredes kumavast kujundist. Kunstnikku ei jätnud ükskõikseks minevikusündmused (ta tundis elavat huvi ühiskonna ja ajaloo vastu) ega ka tänapäeval toimuv. Loobumata figuratiivsusest, ei taotlenud Uvarov vabades kompositsioonides mitte täielikku sarnasust objektiga, vaid selle olemuse mõistmisest tekkinud emotsioonide kehastamist. Uvarovile oli loomeprotsess ise omamoodi palverännak, adekvaatse visuaalse vormi otsing: kui ta alustas maali loomise protsessi, siis mõne aja pärast hakkas maal „suunama“ oma loojat. Uvarovi jaoks, kes lasi sündmustel maali tasapinnal vabalt areneda, oli looming tema hinge ajalugu, tema olemise mõte. Sellisena – maist elu igavese olemise lühikeseks uvertüüriks pidavana ja tõde ausalt teenides oma uvertüüri loonuna – jääb ta meie mällu.

Karin Taidre

Narva kunstnike ühing Vestervalli

Eesti Maalikunstnike Liit

Armas Mall!

Ükski tööalane kontaktivõtt ja sellele järgnev näitus ei alga isiklikust sümpaatiast, küll aga võib sellega lõppeda. Kui nii juhtub, siis päädib lugupidamine ja uudishimu sõprusega. Sinu järjekindlalt isepäiste tööde võlule on mulle lisandunud hellus ja sõbratunne sinu kui mulle tasapisi avanenud inimese vastu.

Mida on teadmine sinust kui inimesest lisanud minu teadmisele sinu kunsti kohta, ja vastupidi? Eelkõige seda, et võin rahumeeli sõnastamata jätta professionaalsete karkude jaoks hädavajalikud ajalis-ruumilised koordinaadid, mida me kõik, kes me sinust kirjutanud oleme, pruukinud oleme. Mall Paris ja modernism (Juta Kivimäe), Mall Paris ja kontseptuaalse kunstniku tee (Jaan Elken). Mina, kes ma sind Ad Reinhardti ja David Tremlettiga olen võrrelnud, ja Jaan Elken, kes sind Agnes Martiniga on kõrvutanud, on seda teinud iseendale ja kunstiajaloost teadlikele kolleegidele teate- ja mõõdupulka viibutades. Need on olulised nimed, nendega kõrvu seismine lisab su maalidele au, aga võtab seda ka veidi vähemaks. Sest me teame kõik, et sa oled liikunud kikivarvul, et mitte tunnustust saanuid müksata, oma paremat äratundmist järgides, ajast ja ruumist küsimata, nagu keegi, kes käe igapäevase veeklaasi järele sirutab.

Sinu varajastest, 1980ndate maalidest tean vaid mõnda. Need on head, aga meenutavad selle aja teisi häid kunstnikke. Näib, et päriselt sinuga seonduv, tugevalt ennast kehtestav ja oma loomupärasest äärmuslikust lihtsusest välja kasvavat leidlikkust kinnitav kujund pärineb Eesti kunsti­muuseumis säilitatavast 2008. aasta seeriast „Ole see, kes sa oled“. See on T-tähte meenutav, veidi vankuv paksuke, väga tugev ja samas liigutavalt õrn tegelane. Teda ümbritsevad ja teda moodustavad värvid on erakordselt tundlikud ja maitsekad, värvide iluga vastuolus olevas kohmakavõitu kujundis aga on midagi skulpturaalset ja ehituslikku, midagi, mille püsti püsimise võime määrab pinge pilti moodustavate osade vahel. Niisuguse sümpaatse, käelist kohalolu üdini täis kujundlikkuse ja maailmale vastu astuda julgeva vankumise viimaseks ilminguks on 2015. aasta Hobusepea galerii näituselt pärinev haamri­kujund. Viimase löögivalmiduses on lisaks lapsemeelselt äraarvamatule mõttekäigule teatud elegantsi ja kõhklematut sihipärasust.

Hiljem, kindluse kasvades ja esitamisjulguse nüansseerudes kasvab ka sinu vabadus moodustada eneseküllaseid värvipindasid. Sinu maalidesse ilmuvad sõnad kutsuvad esile juba teistmoodi pingestatusi, tähenduslikumaid, kontseptuaalsemaid ja poeetilisemaid.

„On olnud nii, et tööd alustades, lõuendi ees seistes on tunne, et olen varem seda maali juba kunagi maalinud, kuigi pole. See on kummaline. Katsun selle ära unustada,“ kirjutad. Ülimalt abstraktne ja üldistatud pildi­kujund, ja ülimalt lihtne, peaaegu juhuslik lausekujund. Mõlemad on kuidagi väga õiged, täpsed ja läbipaistvad. Nii palju nii veenvaid arenguid näiliselt piiratud korduvusi täis mängumaal panevad mind uskuma iga su kõheldes öeldud sõna, iga su mõttekäiku ja käeliigutust, mis saab pildi ajendiks. Ole tervitatud ja õnnitletud, armas sõber!

Sinu TAMARA LUUK

Briti kunstniku Shezad Dawoodi ning Eesti teadlaste, ornitoloogide, ajaloolaste, muusikute ja kunstnike ühisnäitus „Leviaatan. Paljassaare peatükk“ Kai keskuses 19. IX – 9. XI. Kuraatorid Inês Geraldes Cardoso, Karin Laansoo ja Triin Metsla. Osalejad Shezad Dawood ja Kärt Ojavee, Joonas Plaan, Peep Lassmann, ecoLogicStudio, Robert Treufeldt, Kai Künnis-Beres, Sten Lassmann, Lennart Lennuk, Graham Fitkin, Triin Loosaar, Annika Kaldoja, Katarina Kruus ja Ann Müürsepp.

Kai kunstkeskuses eksponeeritud Shezad Dawoodi näitus „Leviaatan. Paljassaare peatükk“ oli, nagu nimigi ütleb, üksnes tõeliselt leviaatanlike mahtudega multimeediumliku hiigelprojekti järjekordne peatükk. Dawoodi töö „Leviaataniga“ algas 2015. aastal ja esimest etappi eksponeeris ta 2017. aasta Veneetsia biennaalil. Töös osaleb pikk rida kunstnikke, ülikoole ja kunstiinstitutsioone ning katusorganisatsioonina juhib protsessi autori loodud aktsiaselts Leviathan – Human & Marine Ecology, mille tegevusvaldkonnana on Briti ettevõtlusregistris märgitud „muud uuringud ning eksperimentaalsed arendused loodus- ning inseneriteaduste vallas“. See on hea näide, et kunsti, teaduse ning ettevõtluse piirid on XXI sajandi kultuuri­ruumis järjest hajusamad.

„Leviaatani“ loo keskne teema on meremajandus ja -ökoloogia, kliimamuutused, massimigratsioon ning inimloomakese meeleseisund apokalüptilise killunemise ja ebastabiilsuse õhkkonnas. Viimastel aastatel on antropotseeniga seotud teemaringist saanud kaasaegse kunsti moeteema. Iseenesest on see väga tervitatav, sest kes siis veel, kui mitte kunstnikud, teadlased ja loovintelligents peaksid mõtestama tohutult kiiresti muutuvaid inimese ja biosfääri vahelisi suhteid, püüdma ette näha võimalikke arengustsenaariume ning hoiatama hukatuslike tendentside eest. Moeteemadega juhtub tihtipeale aga nii, et meisterlik ja intelligentne looming jääb lugematute fondiõngitsejate epigoonlike simulatsioonide varju ja teemast ollakse tüdinud juba enne, kui see jõuab ühiskonnas kaasa kõlama hakata. Varasemad sotsioloogia ja antropoloogia moeteemad (postkolonialism, feminism) tõid kunstisaalidesse uuringu mõiste ja flirdi teadusliku metoodikaga. Suur osa seda laadi kunstist, mida olen maailmas näinud, on aga pahatihti kunstiks maskeerunud kognitiivne kantseliit. Mul on seetõttu järjest raskem haigutusi varjata, kui näen järjekordsel biennaalil järjekordseid videoekraane küündimatu dokumentalistikaga, statistilist meetodit teesklevaid objektikuhjatisi, klaasvitriini suletud raamatuvalikuid kui „uurimuslikkuse“ asitõendeid ja A4 seletuskirju, mis kubisevad nimepillamisest ja seosetutest viidetest tüvitekstidele. Kunsti kaasahaaravusele ja afektiivsele mõjule on selline tegevus teinud karuteene.

Filmitsükkel. Kai kunstikeskuse hõredalt täidetud hiigelsaalis eklektiliste üksikeksponaatide vahel luusides võis pealiskaudsel pilgul jääda mulje, et tegemist on järjekordse pseudoteadusliku simulaakrumiga. Minul esialgu just selline mulje jäi. Õigupoolest mul vedas, et teist korda sinna tagasi läksin: see sügav ja poeetiline näitus nõudis aega ja süvenemist, et avanema hakata. Selle võti oli „Leviaatani“ filmitsükkel, millest Tallinnas näidati kunstikeskuse kinosaalis viit osa. Kokku on Dawoodil plaanis teha neid kümme. Ilma filmi loodud konteksti ja õhustikuta ei pääsenud õigupoolest ekspositsioonile ligi: võis küll intellektuaalselt taibata, miks just selliste teoste abil tervik on komponeeritud, aga seosed, alltekst ja vaimukused jäid tabamata.

Shezad Dawoodi film ei ole filmikunstina just kõige säravam sähvatus. Kaasaegses kunstis on üsna tavaline, et mainekatelgi biennaalidel tähelepanu äratanud videoloomingut ei läheks kinno vaatama isegi biennaalipublik. Ka selline kultusteos nagu Matthew Barney „Cremaster“ on võimsale visuaalile vaatamata kinematograafilises mõttes vaieldava väärtusega. „Leviaatani“ lavastus, rütmika ja näitlejatööd jätavad soovida: niipea kui kaadris on üle ühe näitleja, läheb asi täiesti käest ära. Kasutatud struktuuri- ja montaažinipid seevastu on huvitavad ja loodud miljöö nii ookeanilises, majandusgeograafilises kui ka psühhiaatrilises plaanis on sugestiivne ja näitusetervikule ligipääsemisel suuresti abiks.

Peategelaste Beni ja Yasmine’i odüsseia postapokalüptilises inimtühjas maailmas on esitatud katketena. Kõik sarja osad on üles ehitatud eri stilistikas, igaüks eri keeles kõneleva tegelase sisemonoloogina, neid saatvad originaal- ja dokumentaalkaadrite kollaažid on tekstiga assotsiatiivses ja poeetilises seoses. Kokkuvarisenud maailma fragmentaarsus on paabellik. Esimestes osades, kus peategelasi tutvustatakse, me neid endid ei näe, aimu saame nende teadvuse voolust vaid hääle kaudu. Peategelasi näeb vaatajagi alles siis, kui nood omavahel kokku saavad ja teineteist näevad: teadvusel on vaja teist, et tajuda ennast indiviidina. Üksildushulluse eri vorme eksponeeritakse üsna laias spektris. Visuaal koosneb tugevatest arhetüüpsetest kujunditest: merre uppuvad laevad, kuivale lohistatud vaalad ja inimtühjad linnad, mida taimestik ei ole jõudnud veel enda alla matta, on ookeaniballeti ja planktonipilvedega kokku lõigatud nii, et pildireast on saanud iseendaga polemiseeriv polüloog, poeetiline kõlakamber. Pildiline kujundlikkus ja sugestiivsus on Dawoodi filmi kõige veenvam külg.

Elevust tekitav kujundlikkus. Tugev kunstiline kujund pole kaasaegses kunstis tükil ajal moes olnud, trend on kujund­likkusele eelistanud märgilisust. Programmiliste kontseptsiooniprojektide puhul peeti viimase ajani heaks tooniks afektist ja emotsioonidest hoidumist ning selle asemel mõtte visuaalset ümber­jutustamist analüütiliselt kuivas märgikeeles, kognitiivses kantseliidis. Õnneks paistab see mood väsima hakkavat. Kärt Ojavee ja ta jüngrite vetikatega värvitud linased lõuendid olid nagu eesriided, mis juhatasid näitusteatri sisse. Kangaste peale oli Dawood trükkinud sajandialguse foto Paljassaare suurtükipatareist ja selle üle maalinud. Eri päritolu kihid moodustavad Anselm Kieferi laadse hallutsinatoorse koe, kus looduslikud vormid ujutavad struktuurse äratuntavuse üle.

Shezad Dawood on „Leviaataniga“ töötanud eri paikades ning kaasanud koha peal sealsed kunstnikud, nii ka „Paljassaare peatükis“. Partnerlus Kärt Ojaveega osutas Tallinna ekpositsioonile suure teene. Ojavee sürreaalsed, ülilooduslikest ja ülitehislikest materjalidest kokku pandud rõivaste ja tarbeesemete fetišid tõid sisse häiritud kehalisuse. Kahtlustan, et paljudel peale minugi tekkis kihk salaja näiteks lahustuvat kalamehemütsi lutsutada. Triin Loosaare „Uitmateeria kollektsioon“ on algelementide poolt raskesti äratuntavaks ihutud mälestuste ja tähenduste kummaline kogum.

Kõige kummalisem teos sellel näitusel oli muidugi Dawoodi virtuaalfilm „Terraarium“. Vaataja nihkub mõnisada aastat tuleviku suunas ja leiab ennast vee alla jäänud Paljassaare kandis merepõhjast kombitsate ja sõrgadega amfiibseks elukaks muteerununa. Sõrgadega, tõsi küll, eriti midagi ette võtta ei anna, samuti kombitsatega. Virtuaalse keskkonna immersiooniefekt on pigem teatraalne kui illusoorne, aga ringi ujuvad inimjalgadega kuukalad ja muud kimäärid on päris huvitavad. Lõpuks satutakse mingite inimkujuliste krüptopiraatide võrku ja siis on võimalik teha pimeotsus, kas sattuda puruks raiutuna pidulauale või paiskuda vaba vaimuna avakosmosesse. Elevust tekitas see virtuaalne seiklus igal juhul ja elevus on kaasaegse kunsti näitustel defitsiit.

Sellel, miks elevus kunstiväljal haruldaseks jäänud, on palju põhjusi. Üks peamisi on projektimajanduse arulage loogika: rahastuse taotlemiseks tuleb tulemus ette ära sõnastada. Nii võib planeerida tööstus- või turundusprotsesse, aga mitte loomingut. Looming ei alga vastusest, vaid küsimustest, selle kulg ja tulemused on ettearvamatud. Kui kunsti­projekti eesmärk on ette ära otsustatud, muutub loomeprotsess keksukasti läbimiseks ja kantseliit koloniseerib avastuslikkuse.

„Leviaatan“ on ookeani mahus kunsti­projekt, kus on vaja läinud sadade inimeste jõupingutust ning suurt raha. Kahtlemata on tulnud tublisti lõivu maksta projektikultuuri seaduspäradele, aga selle ettemääratusest on kavalalt mööda mindud, killustatud projekt faasideks eri paikade, kunstnike, koostööpartnerite ja rahastajate vahel. See on võimaldanud õnneliku juhuse uuesti mängu tuua. Kõige avastuslikum fragment sellel näitusel oli Peep Lassmanni esitatud Messiaeni „Lindude kataloog“, mis haakus paljude aktiveeritud teemade ja motiividega ootamatul moel. Eriti veidrad seosed tekkisid Kai Künnis-Beresi mikroplanktoni uurimistöö illustratsioonidega. Neid valguskastis helendavaid mikrofotosid tahaks näha muusikavideoks animeerituna.

Tuliselt kahju oli mul Shezad Dawoodi pronksist korallskulptuurist, mille eksponeerimisega oli midagi valesti läinud. Annotatsioonide põhjal otsustades pidanuks see luminestseerivates värvides helendama, aga ei teinud seda mitte. Eraldi ruumi peidetuna võinuks see olla näituse salapäraseim ja kõige pidulikum objekt.

Raamatukogutuba. Teine eraldi ruum oli reserveeritud külastajatele iseseisvaks lugemiseks ja uurimistööks. Mul on väga hea meel, et Tallinnas oli korraga vaadata kaks tähtsat näitust, kuhu oli sisustatud raamatukogutuba: „Leviaatan. Paljassaare peatükk“ Kai keskuses ja „Tiiger ruumis“ EKKMis. Meie kroonilise lugemispeetuse ja tähelepanuhäiretega uues normaalsuses on osale publikust vaja hädasti meenutada raamatute lugemise võimalikkust ja vajalikkust.

Raamatukogutuba peatab aja ja hirmutab skrollimise miljöö näitusemajast välja. Mulle on silma torganud näitusepubliku käitumise erinevused Aasias ja Euroopas. Aasia publik jaguneb kahe äärmuse vahel: turistid, kes ekspositsiooni taustal selfisid tegemas käivad, ja kunstigurmaanidest publik, kes veedab näitusel terve päeva, mõnikord oma klapptooli kaasas kandes. Aasia näitusemajades lehvib veel õhus aja kulu aeglustamise või selle peatamise lõhna. Euroopas on see enamasti juba hajunud. Siin jooksevad ka kunstigurmaanid läbi saalide nagu tükitöölised enne vahetuse lõppu. Kai keskuse ruumipotentsiaal lubaks üsna tagasihoidlike kulutustega publiku näitusekogemuse kulgu veel tublisti aeglustada. Pehme mööbel on alati abiks ja oleksin väga rõõmus, kui vaimse kõrgpilotaaži nautimist tiivustataks karastusjookide ja uimastavate ainetega, mida kohapeal pakutaks. Paha poleks ka võrkkiik mõnes nurgataguses, kus Hypnose abiga näitusest edasi liikuda. Mis aga Shezad Dawoodi „Leviaatanisse“ puutub, siis loodan, et kunagi avaneb mul juhus näha kolossaalset kokkuvõtet, kuhu on koondatud kogu projekti eri faaside parimad palad.