Praegune Eesti filmihuviline on sattunud tõelise skisofreeniahoo küüsi. Ühel õlal manitseb ingel kandma maski ja istuma kodus, teisel õlal meelitab kurat tulema õue ja minema kinno, sest YOLO ja filmid. Või on need rollid jaotatud hoopis vastupidi?
Tänavune Pimedate Ööde filmifestival on nii tegijatele kui ka nägijatele täiesti kindlasti eriline, seda nii heas kui halvas. Suurem osa välismaisest külaliskonnast jääb seekord koju, filmitööstuse ülipopulaarne ja kõrges hinnas kaastootmisturg Baltic Event toimub koos kogu oma tegevuse, vestlusringide ja koolitusega täismahus internetis. Võrku on kolinud ka suur osa festivali programmist. Iseenesest on see ju tervitatav, sest ettevaatlikum elanikkond saab tahtmise korral kodus oma filmielamuse kätte. Mingit osa populaarsematest linateostest (loe: kuulsamate lavastajate kuulsamate näitlejatega filmidest) aga netikinno ei jõua, sest nende näitamiseks pole selliseid õigusi välja antud. Linastuvatele filmidele on aga algusesse külge pandud ka umbes kümneminutised intervjuulõigud lavastajatega, mis loovad pooltegeliku silla autoriga. Suhtlus pole küll kahepoolne, nii et oma provokatiivsed küsimused peab jätma järgmiseks korraks. Kinos linastuvad filmid on netis kättesaadavad kolm tundi pärast kinolinastuse algust, juhul kui selleks on saadud vastav luba. Netikino passi festivalil kahjuks pakkuda ei ole, 8, 16 või 32 piletiga passid kehtivad ainult kinolinastuste puhul.
Ettevaatusabinõudega on püütud maksimumi. PÖFFil on väidetavalt varutud 40 000 maski, millega maskeerida need, kellel oma näokate on koju ununenud, ja seanssidel on kohal vabatahtlikud, kes aitavad vajadusel maski ette panna ja tegelevad inimeste hajutamisega. Garderoobid on suletud, kõik piletid on isikustatud. Saali minek ning saalist tulek on reguleeritud ridade kaupa, saalis olek on hajutatud ja igaüks eri saalinurka majutatud. Need, keda natukenegi paeluvad mõned ulmelisemad filmižanrid, ei tohiks seda tõsielulist inimeksperimenti mööda lasta. Juba räägitakse vaktsiini leiutamisest, nii et selline magus düstoopia ei pruugi kesta igavesti!
Inimeste valmidus midagi karta varieerub äärmiselt palju. Aastal 2020 on olnud võimalik karta nii liiga palju kui ka liiga vähe. Kuidas aga oleks parasjagu kartmise ehk mõistliku ettevaatusega? Üldine foon on selline, et ärge kuskil käige ega kellegagi kokku puutuge. Hirmul on suured silmad ja kainest analüüsist saab kergelt amokijooks koduseinte vahele. PÖFF on tänavu üsna kangelaslikult otsustanud festivaliga edasi minna, maksku see, mis maksab. Meelekindlust tuleb kiita ning tunnustada kino külastamise või netikino äraproovimisega. Programmist leiab ka põgusal vaatlusel nii mõndagi märkimisväärset.
Kõige laiemas plaanis ähvardab meid kõiki, kaasa arvatud PÖFFi, kinoskäimise harjumuse väljasuremine. Kogu innovatsioon on alati toimunud elujärje mugavnemise ja ökonoomsema lahenduse suunas. Sellest vaatepunktist pole kinode hetkeseis just lootustandev. Mugavam on alati teha võimalikult vähe. Aga kuhu see meid välja viib?
Neil Gaiman kirjutab oma graafilises romaanis „Ameerika jumalad“ („American Gods“), et jumalad surevad ära siis, kui neisse enam ei usuta. Samamoodi on ka filmifestivalidega. Nüüd on aeg pisut uskuda.
Kadrioru lossis on praegu avatud ilus väike näitus kasside ja koertega piltidest. Saab teada, et sageli ei anna kiisud ja kutsud lemmiku ja jahiseltsilisena edasi mitte niivõrd omaaegset olustikku, vaid kannavad endas mitmesuguseid varjatud tähendusi. Näiteks kui naine peletab pealetükkivat koera, siis seostub see kiimas mehe tõrjumisega. Või miks on üks miisu mähitud otsekui imik?
Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones on samuti targemaks tegev väljapanekuke. Anne Ruussaare ja Milan Peningu kureeritud „Vabad müürid. 250 aastat vabamüürlust Eestis“ keskmes on muuseumi kogudest pärit XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses baltisakslaste käest saadud esemed, näiteks imeilusad rosetikeste ja kolpadega põlled. Hakkab silma, et toona kuulus vennaskonda palju kunstnikke, muusikuid ja muud kultuurirahvast. Kujutan ette, et neid võisid meelitada mitte niivõrd ideaalid kui eelkõige mänguline identiteet ja salapära – riitus, riietus, sümboolika. Ja kasumlikus plaanis palju võimalikke patroone ja tellijaid. Teada saame nii mõndagi ka nüüdis-Eesti vabamüürlaste kohta. Nii koguneti mõnda aega teaduste akadeemia ruumides (nimelt kuulus president – majandusekspert Arno Köörna sellesse seltsingusse). Mind solvas see alul kohe lausa isiklikult: organisatsiooni on seni valitud justkui pühakuid, näiteks minu erialalt on piisavalt heaks peetud vaid Mart Kalmu, aga tegelikkuses tegutsevad sealgi tarokaardipanijate ja kristalliterapeutide aatekaaslased. Teisalt on eluterve tõdeda, et teadus ongi suhteline mõiste. Mitte nüüd just nii, et täna on maa ümar ja homme lapik, kuid inimeseks olemise kohta saame iga päev midagi uut teada. Iseenesest humoorikas, kuidas tänapäevani kasutab härrasrahvas peale tuttavate kristlike motiivide sümbolitena ehituse ja arhitektuuriga seonduvat. Ilmselt markeerib see võõrandumist lihtsast tööst. Ei ole ju tellingutel turnijale või ventilatsiooni paigaldajale nurklaud moraal, pliiats loovus, lood võrdsus. Kuigi meiesugustele ilulejatele on need täiesti töötavad kujundid. Pärast seda vaatasin kohe teisiti akadeemia logo ja Selveris kolmnurkset juukseklambrit – mõtlesin kohe jumalale ja jürilinalikul viisil vandenõule.
Semiootiline lugemisviis ja tähenduste otsimine on ilmselt üldinimlik. See teeb elu mõttekaks. Kas uue Saue vallamaja punane ülavalgusega saal (peamine sisearhitekt Eeva Masso) manifesteerib kirge ja kannatusi ning aitab vallajuhtidel püüelda lunastuse poole?
Viljandis aga näidati hiljuti Nõukogude ajale koht kätte parteimaja lammutamisega. Ometi ei paista ka iga uus asi üldsust kõnetavat ja nii on hakatud allkirju koguma kavandatava Jaak Joala monumendi vastu. Mati Karmin on välja pakkunud amüsantse idee, mille järgi laulja justkui tungib välja kuulutusetulbast. Iseenesest pole see ehk väärikas, kuid meelelahutus on ikka veidi kerglane. Selles ei ole midagi pahelist. Popmuusik võib tuua pisara silma, aga võib ka lõbustada meid meloodiate, riivatute ja naljakate kostüümidega (naudi näiteks Nublu uut kosmilist videot!). Ilmselt jääb tüütul viisil pidevalt häälitsev ausammas siiski rajamata. Loodetavasti ei tule Joalat ka Tallinna Balti jaama, kuhu linnaosa vanem mõtles ta koos Urmas Otiga Moskva rongi ootama seada. Oti kujutamise sel iroonilisel moel keelasid sugulased ära ning pink istuva Joalaga – mis pole kõige vähemalgi määral originaalne kujutusviis – jääb loodetavasti ka tulemata. Ega tea midagi, on ikkagi valimisaasta ja näiteks Rakvere kuulutas välja Edith Kotka-Nymani auks skulptuuriansambli ideekonkursi. Ansambel – see kõlab linnaruumis lausa ohtlikult!
Üldse kipub mõtteseoste vool olema omalaadne kontrollimatu kosk. Kujundlikkuses põimuvad lapsepõlv, kus oks ja pilv võisid täituda pea ükskõik mis sisuga, ning kultuuriline rikutus, kus Oleg Grossi kavandatav Rakvere kuueteistkorruseline pilvelõhkuja on ikka midagi fallilist.
PS. Ja kuidas tõlgendada ilma? Kas peaks talverehvid alla panema?
Dokumentaalfilm „Leonhard Lapin. Protsess“ (Eesti, 2020, 75 min), autor Margit Mutso, operaator Meelis Kadastik, monteerija Kalle Käärik, produtsent Eros Brambat.
Keda arhitektidest avalikkuses hästi teatakse? Nii nagu näiteks tuntakse moekunstnikke nägupidi. Vilen Künnapud? Raine Karpi? Ehk Emil Urbelit? Millegipärast on kujunenud nii, et loomealadest kõige laiaulatuslikuma, ühiskonnas kõige suurema mõjuga valdkonna autorid on kõige vähem tuntud. Mitte et üksikautori tuntus peaks olema eesmärk omaette, aga usutavasti on ehituskunstiga haakunud impersonaalsusel selles oma osa, näiteks kui „Aktuaalse kaamera“ uudistesaates räägitakse uue hoone avamisest, ei tooda välja selle arhitekte. Või miks loobuti Reidi teele juba kokku lepitud mahus jalakäijamõõtmest? Arhitektuuris puudub kuulsusega kaasas käiv vahel nii tänuväärne kapital. Õige mitmendat hooaega jooksvas ETV kultuuriloojate portreelugude sarjas on Margit Mutso film „Leonhard Lapin. Protsess“ esimene film arhitektist.
Kahtlemata on nii kõnealuse kui teiste rahvusringhäälingu, Eesti filmi instituudi ja kultuurkapitali koostöös finantseeritavate portreefilmide vormi ja autoripositsiooni suunanud dokumentaalfilmide aluseks olev statuut. Muu hulgas rõhutatakse seal, et projekt soovib väärtustada eelkõige neid, kelle looming või tegevus on jätnud Eesti ühiskonda tunnetatava jälje ning kelle saavutusi oma valdkonnas võib lugeda märgiliseks. Seega on need lood inimestest, kelle puhul on juhtunud ime: oma tee, loominguline tähelepanu-tunnustus on leitud, isiklik kuvand paigas. Filmitegijad seatakse küsimuse ette, kuidas jääda delikaatseks ja oma portreteeritavate nimekust mitte ära kaaperdada. Ja ikkagi, kuidas juba juhtunud imet rekonstrueerida? Näidata, milline on protagonistile iseloomulik loomisprotsess, milliste töövõtetega või millises keskkonnas looming sünnib.
Lapini põhituum on „Protsessis“ vankumatult sees. Ta on inimene, kes ei kõhkle.
Aktiivselt praktiseeriva arhitekti ja oma eriala kogenud audiovisualiseerijana on Mutsol filmiga mitu ambitsiooni. Esiteks, näidata staažikat, seitsmekümnendates aastates tegelast just nimelt loomehoos, protsessis. Teiseks, tuua selle nn multiinstrumentalisti tegevusest ülevaatlikult välja arhitektipale ning viimaks punuda nende kahe vahele tihe, Lapini isiklikku ja ühiskondlikku osa avav taust. Need eesmärgid täidab dokumentaal väga korrektselt. Sama osavalt ja ajastu dokumendina väärtuslikult, nagu avas Mutso mõne aasta eest Fredy Tompsi portreteerides* ukse kogu siinse sõjajärgse muinsuskaitse ilma, saab Lapin katalüsaatoriks, kelle kaudu tekib tervikpilt. Saame teada, milline oli õhustik omaaegsetes kunstiringkondades, milline loomeinimeste argi- ja pidupäev. Autori käekirjale vastavalt on film tihedalt läbi monteeritud, inforohke, tempokas. Kronoloogilises jutustuses on rikkalikult kasutatud arhiivimaterjali ja nüüdisaegseid ülesvõtteid. Me kuuleme intervjuusid ning Ülle Kaljuste selgitavat taustateksti, läheme kaasa meeleoluga, mille autori valitud muusika ette annab. Kas see filmitekk pole aga liialt tihedalt läbi tepitud? „Protsess“ jätab vaatajale ahta omaruumi. Kõik on lõpuni selgitatud ja režissöörihinnangu saanud. Leonhard Lapini enda valikul moodustatud hoonete jada abil on tema arhitektuuripraktika laitmatuks poleeritud ning filmist puuduvad nende loomisajale, 1990. aastatele paratamatud ja iseloomulikud vinduma jäänud ehitusprotsess-majad.
Ühe inimese elu uurimisel sellest detektiivina põhjuste ja tagajärgede seoste otsimises on midagi väga instinktiivset. Kusagilt sai maailmavaade ja loomeind ju alguse. Lapsepõlve- ja perekonnamail käis Mutso Tompsi puhul, Lapiniga nüüd samamoodi. Võib-olla piisanuks Lapini hoiaku väljendamiseks ka neist teemadest vaikimisest? Piiratud filmiaja tingimustes on „Protsessist“ välja jäänud kultuurilooliselt kõnekas info, et aktiivsete avangardkunstnikena pääses Leonhard Lapini ja Sirje Runge looming koos Moskva kolleegidega mitte üksnes sotsialismimaadesse ja Lääne-Euroopasse, vaid ka USA näitustele. Filmist selgub, et esmalt Nõukogude arhitektuuriajakirjanduses isiklike poolehoidjate tõttu publitseeritud Tallinna 10 arhitektid jõudsid lõpuks itaallaste Casabella erinumbrisse. Enamgi veel. Soomlaste eestvedamisel oli vaid käeulatuse kaugusel see, et noored saavad näitusega Veneetsia arhitektuuribiennaalile. Kui vaid võimud poleks sekkunud …
Mutso komponeeritud filmireaalsus laseb peategelasel tegutseda peatumatu igiliikurina. Dokumentaali sissepandut või sellest väljajäetut, näiteks Leonhard Lapini omaaegset ulatuslikku akadeemilist tööd ja nn ühe joone täiust otsiva arhitektuurifilosoofi positsiooni, võib ju vaagida, aga Lapini põhituum on „Protsessis“ vankumatult sees. Ta on inimene, kes ei kõhkle. Sellise, oma põlvkonna meestele tüüpse enesekindlusega läbi elu kulgenuna on looming talle aktiivne suhtlemise ja tähelepanu pälvimise vahend. Mõnevõrra ebaõiglasena vormub Lapini enesekindlus nüüdisaja noortest kõneldes veendumuseks, et nende seas puuduvad isiksused …
Eesti arhitektuuriväljal on tehtud üksjagu katseid, et eriala positsioone, rahva teadlikkust parandada. Välja võib tuua nii Villem Tomiste algatatud Tallinna arhitektuuribiennaali kui ka Kadri Klementi, Katrin Koovi, Kaire Nõmme eestveetava laste arhitektuurikooli.
Üks kinolevisse jõudev film võib sellele erialale nii vajaliku tutvustajana palju ära teha. Margit Mutso on veendunud, et Leonhard Lapini ime ei ole möödas. Kuigi kaugenenud arhitektuurist, selle komplekssusest ja bürokraatlikkusest on Lapin kunstnikuna endiselt tegus ja uut otsiv.
* „Kadunud aegade elustaja Fredy Tomps“, Margit Mutso, 2017.
Tänavune festival „Sound Plasma“ on pühendatud spektraalmuusikale ja Eestisse on tulemas spektraalmuusika lipulaev ansambel L’Itinéraire. Esimest korda avaneb võimalus tutvustada Eesti publikule mainekat Prantsuse ansamblit, kes 1970ndatel lõi mõiste „spektraalmuusika“. Festivali kunstiline juht Arash Yazdani on öelnud, et ansambli L’Itinéraire nimi on prantsuse spektraalmuusika sünonüüm.
Tarmo Johannesega vestlesid ansambli pianist ja helilooja Fuminori Tanada, vioolamängija ja kunstiline koordinaator Lucia Peralta ning flöödimängija Julie Brunet-Jailly. Vestluse pani kirja Talvi Nurgamaa.
Tarmo Johannes: Lugedes mõnd raamatut XX sajandi muusika ajaloost jõutakse peatükini „Spektralism“ ja selleni, kuidas tuntud heliloojad nagu Gérard Grisey ja Tristan Murail jõudsid muusika kirjutamisel mooduseni, kus lähtutakse ühest üksikust helist, selle spektrist ning selle heli osahelidest. Tähtis on teada, et Grisey, Murail, Dufourt jt lõidki ansambli L’Itinéraire selleks, et oma muusikat ette kanda. Möödunud on peaaegu viiskümmend aastat. Selle ajaga on kümned ja kümned heliloojad ansamblile muusikat kirjutanud – see on üüratu kogemuste ja teadmiste pagas. Loodetavasti tulete nüüd Tallinna. Kas võiksite rääkida ansambli algusaegadest ja sellest, mille poolest eristute ansamblist InterContemporain?
Fuminori Tanada: Ansambel loodi 1973. aastal, mina liitusin 1989. aastal. Mul oli ansamblis Tristan Murail’ga esimene kokkupuude siis, kui mängisime François-Bernard Mâche’i teost kolmele süntesaatorile ja sampleritele. Siis olid L’Itinéraire’is kõige esimese põlvkonna muusikud. Paljud neist olid seal olnud algusest saadik. Kõigepealt oli viis heliloojat, kes rajasid ansambli, et heliloojate ja esitajate vaheline koostöö toimiks. Erinevus ongi selles, et L’Itinéraire’is määrab helilooja ja esitajate koostöö, aga InterContemporainis otsustas Pierre Boulez.
Lucia Peralta: Ansambli L’Itinéraire rajas viis heliloojat, kes kohtusid Roomas Villa Medicis. Nad kõik olid lootustandvad noored heliloojad, kes olid võitnud Rooma-preemia, mis võimaldas neil vähemalt aasta ennast Roomas täiendada. Prantsusmaale naastes mõistsid nad, et vaja oleks oma muusikuteringi, kes esitaks huvi ja innuga nende teoseid ning avastaks nendega koos uut helimaailma, mida heliloojad püüdsid arendada. Sel ajal oli juba mõningaid selliseid ansambleid. Fuminori mainis juba ansambel InterContemporaini ja Pierre Boulezi. InterContemporaini struktuur on nagu püramiid: ülal on Boulez ja all kõik ülejäänud muusikud. Selline struktuur on Prantsusmaal praegugi väga tavaline, nagu elaksime ikka veel XVIII sajandis. (Naerab.) L’Itinéraire oli teistsugune, sest see koosnes heliloojatest, kes olid kõik väga erinevad isiksused. Ütleksin, et nad ei olnud sõbrad. Nad olid kolleegid, aga nad olid liiga erinevad, et olla lähedased sõbrad. Ansamblisse kuulus Tristan Murail, peale tema Roger Tessier, kes ei olnud Roomas, kuid liitus ansambliga siis, kui nad Roomast tagasi tulid. Gérard Grisey ja Hugues Dufourt liitusid hiljem, Michaël Lévinas oli ansambli juures algusest saadik. Oli mitu ansambli rajamise katsetust ja lõpuks asutati 1973. aasta novembris ansambel L’Itinéraire. Üksteise elutubades kohtudes saadi järsku aru, et uuele koolkonnale on nimetust vaja. Minu meelest oli see Dufourt’i idee. Spektralism ehk musique spectrale kõlas pakutu hulgast nende meelest kõige paremini. Ansambli algusaastail oli väga tähtis heliloojate ja mängijate koostöö. Sel ajal oli ansamblis väga aktiivseid muusikuid, eriti puupuhkpillimängijaid, aga ka vioolamängija Geneviève Renon. Sellegipoolest olid liidrid heliloojad. Ma ei hakka kogu kujunemislugu ümber jutustama, aga millalgi tekkisid heliloojate vahel pinged – Dufourt lahkus, Grisey samuti. Äkitselt oli Michaël Lévinas tõusnud kunstiliseks juhiks ja kõik teised heliloojad olid läinud. Lévinas oli kunstiline juht viisteist-kakskümmend aastat. Ta algatas palju ansambli ettevõtmisi, ent lahkus 2003. aastal. Vahepeal oli mitu kunstilist juhti, aga 2013. aastal, kui ansambel hakkas saama 40aastaseks, otsustasime tagasi tulla L’Itinéraire’i algidee juurde, et see oleks nagu kollektiiv. Kutsusime heliloojad Alain Louvieri ja Grégoire Lorieux’ ansambliga ühinema.
Johannes: Tahtsingi küsida, kas tunnete sidet ansambli algusaegade ideega, ja teie jutust selgus, et see on selgelt olemas. Mida arvavad ansambli nooremad liikmed?
Julie Brunet-Jailly: Praegu koosneb ansambel esitajatest ja heliloojatest. Originaalne on minu meelest ka see, et L’Itinéraire ei ole otseselt seotud ühegi dirigendiga. Meil on küll muusikutest ja heliloojatest kunstiline juhtkond, kuid kavasid juhatavad eri dirigendid.
Peralta: On vedanud, et ansambli rajajad, välja arvatud Grisey, on veel meie seas. Tristan Murail oli ansamblist kaua eemal, aga nüüd on meil temaga väga tähendusrikas koostöö, mis algas tsükliga „Portulan“. Ta on seda tsüklit kirjutanud mitu aastat ja lisab sinna aina uusi teoseid. Viimane neist – duo flöödile ja tšellole [„Une lettre de Vincent“ ehk „Vincenti kiri“ – T. N.] – tuli esiettekandele 2018. aastal ja ta kavatseb 2022. aastal kirjutada meile samasse tsüklisse kuuluva teose. Mainin seda sellepärast, et meile on väga tähtis teha koostööd ansambli asutajatega. Ka Michaël Lévinasi 70. sünnipäeval 2019. aastal andsime kontserdi tema teostega. Praegu töötame L’Itinéraire’is uue põlvkonnaga, aga samal ajal on alati esindatud aastate pärand ja see on suur vastutus.
Johannes: See on hindamatu väärtus! Kas võiksite rääkida heliloojatest, kes on ansambli asutajaliikmed – nende isiksusest ja muusikast. Eriti huvitab mind Michaël Lévinas, kes on ansamblile väga tähtis. Tal on suurepärane muusika, mida mängitakse vahel Eestiski, aga harva.
L’Itinéraire ei ole otseselt seotud ühegi dirigendiga. Ansamblil on küll muusikutest ja heliloojatest kunstiline juhtkond, kuid kavasid juhatavad eri dirigendid.
Peralta: Michaël Lévinas erineb teistest ansambli asutajatest selle poolest, et ta oli ka pianist ja interpreet. Lévinasi huvitab väga inimhääl. Võrreldes Murail’ teostega ei ole tal üldse vokaalmuusikat, aga Michaël Lévinas on kirjutanud mitu ooperit.
Tanada: Ma ei tea, kas Lévinas kasutab ka nii ranget süsteemi nagu Murail ja Grisey. Muusikuna on tal väga hea kõrv. Enne koostöö alustamist on tal vaja esitajaga kokku saada, et järele proovida, mis temal peas mõlgub. Seepärast on ta tihti meile helistanud ja enda juurde kutsunud, et katsetada mingeid eksperimentaalseid kombinatsioone, näiteks mingit erilist kõlavärvi või efekti. Teda huvitab väga kõlavärv ja üks tema annetest on kõlavärvide leiutamine. Tihti sünnib selle tulemusena kõla, mida me varem kuulnudki ei ole. Murail ja Grisey on teistsugused selle poolest, et nemad ei katseta kirjutamisprotsessi ajal midagi, vaid toovad muusikule valmis noodi.
Johannes: Fuminori, olete ise ka helilooja. Milline on teie kirjutamisprotsess? Mis tunne on kirjutada muusikat neile, keda tunnete nii hästi?
Tanada: Olen olnud L’Itinéraire’is nüüd kolmkümmend … (Muheleb üllatunult.) Jah, kolmkümmend aastat! Tahes-tahtmata on mind mõjutanud heliloojad, kelle loomingut oleme mänginud. Näiteks Lévinasi teosest, mida olen mänginud väga palju kordi, on mõned osad jäänud mulle kõrvu ja ka ajju. (Naerab.) Ükskord kirjutasin kahele harfile ja ansamblile teose, mille kohta kriitik ütles, et see kõlab nagu Lévinas, kuigi ma ei mõelnud üldse tema muusikale. Muidugi huvitab mind Grisey, Murail’ ja Lévinasi muusika ning loomulikult ka kõlavärv. Leian, et see on mõnel määral väga prantsuspärane. Tristan Murail’ loomingut kuulates mõtlen Debussy või Raveli muusikale. Michaël Lévinas mängib pianistina väga palju prantsuse muusikat, ka varasemat repertuaari. Mul on tunne, et see muusika ei ole kaugel vanemast prantsuse muusikast, Rameau või Berliozi loomingust. Rameau on oma kirjatöös [„Traité de l’harmonie“ ehk „Traktaat harmooniast“ – T. N.] rääkinud ka spektraalsest harmooniast.
Ma ei kasuta oma muusikas mingit kindlat süsteemi nagu Murail või Grisey, aga ka mind huvitab kõlavärv ja spektraalse muusika idee. Kui valin akordi, siis seda võib kuulata kui värvi. Teos viiulile ja klaverile, mida Eestis kuulete, on algselt kirjutatud noortele muusikutele, kes ei olnud varem nüüdismuusikat mänginud. Selle teose tellis minult Lucia. Püüdsin kirjutada nii, et see ei oleks liiga raske ega ka otseselt pedagoogiline teos.
Peralta: Teeme ansambliga palju pedagoogilisi projekte. Meil on vaja L’Itinéraire’i pärandit edasi anda ja püüame sellele ansamblitöös pidevalt tähelepanu pöörata. Fuminori Tanada teos, mida Tallinnas kuulete, paneb mind mõtlema pigem Murail’ kui Lévinasi muusikale – eelkõige sellepärast, kuidas selles teoses on kasutatud värve ja harmooniat. Võib-olla Murail’ muusika puhul võiks Julie rääkida hiljutisest koostööst heliloojaga?
Brunet-Jailly: Tristan Murail kirjutas meile paar aastat tagasi dueti [„Une lettre de Vincent“ ehk „Vincenti kiri“ – T. N.]. Tunnen tema muusikat väga hästi ja armastan seda. Olin väga rõõmus, kui Lucia ütles mulle, et Murail kirjutab duetti flöödile ja tšellole. Saime minna kaheks päevaks Murail’ juurde Lõuna-Prantsusmaale. Tänapäeval on haruldane, et meil olid dueti käsikirjad. Nägime helilooja käekirja ja see on tõesti huvitav, sest käekirjast võib välja lugeda tema meeleseisundit ja iseloomu. Kõik oli seal nii selge ja ta ei olnud kirjutamise käigus midagi muutnud. Ta paneb muusika käsitsi kirja ja saadab selle siis kirjastajale. Murail teab tööd tehes täpselt, mida soovib kuulda – kõiki veerandtoone ja kahe partii omavahelist vastavust. Kõik on väga täpne, aga ei sea interpreeti liiga kitsasse raami. Koostöös heliloojaga oli tõesti väga huvitav jälgida, kuidas tšelloflažoletid ja flöödi tasased helid omavahel sulanduvad.
Peralta: Mäletan, et kui te Lõuna-Prantsusmaalt Murail’ juurest tagasi tulite, rääkisite, et ta kontrollis kõiki veerandtoone oma klahvpilliga ja ütles: „Ohoo, see on nii täiuslik! Nii ilus!“ Ta ei suutnud uskuda, et duo mängib nii hea intonatsiooniga. Väga paljud muusikud ei valda seniajani veerandtoonide mängimist. Võib öelda, et ülemhelipõhine intonatsiooni kuulamine on üks L’Itinéraire’i traditsioone. Ma ei otsi üksi oma veerandtooni, vaid kuulan kogu harmooniaspektrit ja püüan sinna sulanduda. Mõnikord on see väga imeline kogemus! Näiteks mängisime Pompidou keskuses ansambliga James Tenney teost „In a Large Open Space“ ehk „Suures avatud ruumis“. See on ainult üks spektrum – üks akord, mida mängisime kõik eri helikõrgustel – ja oli imeline kuulda, kuidas kõik lisandusid ja kogu Pompidou keskus täitus ühe spektriga!
Johannes: Kas võiksite rääkida ka Jonathan Harveyst? Tal on teiega sarnased ideed, aga ta on täiesti teistsuguse taustaga. Kas ta on teie proovis ka käinud?
Peralta: Kui olin ansambli liikmeks saanud, siis ühel esimestest kontsertidest, kus ma küll kaasa ei teinud, esitati Jonathan Harvey teos „Jubilus“ vioolale ja ansamblile. Ta oli kirjutanud selle vioolamängijale Christophe Desjardins’ile, kes käesoleval aastal ootamatult suri. See 2003. aasta kontsert oligi ansambli viimane koostöö Jonatan Harveyga.
Tanada: Mina mängisin teost tšellole ja süntesaatorile, kontsert toimus IRCAMis. Harvey oli ka L’Itinéraire’i juhatuses. Kohtasin teda harva, ta oli alati väga lahke ja viisakas.
Johannes: Kas tema suhtumine muusikasse oli kuidagi teistsugune?
Tanada: Murail’ ja Grisey’ga võrreldes oli Jonathan Harvey teistlaadi. Ta valdas elektroakustikat. Harvey kirjutas IRCAMis teose „Mortuos plango, vivos voco“, mis tegi ta väga kuulsaks. Spektrumi idee on seal olemas, aga tema muusikat mängides tunnen, et see erineb prantsuse spektraalmuusikast – see on pigem briti muusika. Olen mänginud ka Harvey teost „Nataraja“ flöödile ja klaverile. Ka selles väga ilusas teoses on flöödi ja klaveri kõla segunemise idee. Seal on koht, kus flööt ja klaver mängivad harmoniseeritud meloodiat, mis kõlab nagu eriliste kõlavärvide meloodia.
Peralta: Klangfarbenmelodie?
Tanada: See ei ole Klangfarbenmelodie! See kõlab nagu flööt mängiks klaveriga värvitud meloodiat. See huvitav idee on samuti pärit spektraalmuusikast.
Johannes: Tallinna kontserdi kavas on teil ka Sina Fallahzadeh’ teos.
Peralta: Sina Fallahzadeh kirjutas meie ansamblile ja baritonile teose 2019. aastal. Koostöös IRCAMiga kestis protsess kaua. Alustasime väikeste salvestustega. Ta töötas ansamblimuusikutega väikestes gruppides ja lõpuks valmis teos, mis kanti ette Pompidou keskuses. Kui oleme leidnud lähedase helilooja, meeldib meile teha pikaajalist koostööd. Palju noori lootustandvaid heliloojaid teeb meiega koostööd. See teos, mida Eestis mängime, pidi mõne aja pärast tulema ettekandele ka Pariisis, aga nüüd on kontsert tühistatud ja peame otsima uue võimaluse, et teost Prantsusmaal esitada.
Brunet-Jailly: Kui Sina Fallahzadeh meiega IRCAMi tehnoloogia abil oma esimese teose jaoks eksperimenteeris, siis mäletatavasti oli ta kõlarid asetanud spiraalselt – vist katsetas kõlaga. Ükskord, kui ta sisse astus, harjutasime parajasti tšellistiga Murail’ teost. Teda huvitas väga nende kahe pilli kõla. Eestis esiettekandele tuleva teose algidee pärinebki minu arvates sealt. See on huvitav näide, kuidas L’Itinéraire’i heliloojate teosed on teineteist juhuse tahtel mõjutanud.
Johannes: Seda on imeline kuulda, kuidas kõik on omavahel seotud ja kõik saab alguse ühest allikast. Arvan, et kõla on see, mis ühendab. Nagu te juba ütlesite, on L’Itinéraire spektrumite kuulamise koolkond ja mikrotoonide intoneerimisel meisterlik. Kuidas te mikrotonaalsete teostega töötate?
Peralta: Igaühel on selleks oma moodus ja igal pillil on oma tehniline eripära. Näiteks kui harjutasin Grisey „Proloogi“, olin selles nii sees, et kõik tundus väga loomulik. Kui helilooja spektraalmuusikat valdab, tuleb see õnneks ka mängijale väga loomulikult kätte. Muidugi tuleb kõrvade ja sõrmedega tööd teha. Kui ma mõnda aega mikrotonaalset muusikat ei mängi, kipub see meelest minema. Tihtipeale töötame heliloojate ja dirigentidega, kel on väga hea kõrv, ja me omandame sellest ka, kuidas ennast ansamblis bassi või mõne teise häälega sobitada. Töötame väga palju selle kallal, et noot, mida mängin näiteks klarneti või flöödiga, läheneks samal ajal sellele kõlale ja sulanduks hästi.
Brunet-Jailly: Õpingute lõpus mängisin teost, kus ei olnud veerandtoone, vaid olid kolmandiktoonid. Seda oli väga raske välja kuulata, aga kui suutsin lõpuks kõike detailselt kuulda, sain rõõmustava kogemuse. Kogetu võib unustada, aga kui see oskus on kord omandatud, tuleb jälle kergemini tagasi. Luzerni festivalil sain töötada dirigendi ja helilooja Heinz Holligeriga, kel on haruldaselt hea kõrv. Kuigi tihti ei ole võimalust selliste inimestega koos töötada.
Johannes: Kas ansamblil on ka missioon ja eesmärgid, mille poole püüdlete?
Peralta: Parim viis seda traditsiooni elus hoida on kogu aeg noorte heliloojatega edasi katsetada. Ei tohi öelda, et oleme ansambel L’Itinéraire ja teame, kuidas tuleb mängida, vaid on vaja kogu aeg edasi eksperimenteerida ja otsida uusi radu. Ansambli liikmed on väga erinevad isiksused. Mõni tegeleb improvisatsiooniga, mitu meist on nii interpreet kui ka helilooja. Igaüks võib teha ettepaneku, kui soovib mõne heliloojaga koostööd teha või mingi projekti algatada.
Brunet-Jailly: Ja mõni mängib barokkmuusikat, näiteks Lucia.
Peralta: Jah, meil on tihe koostöö barokkansambliga. See on ka üks tee, kuidas avastada uusi kõlavõimalusi.
Endla teatri „Vaade sillalt“, autor Arthur Miller, tõlkija Anne Lange, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Meelis Rämmeld, Jaan Rekkor, Fatme Helge Leevald, Karin Tammaru, Priit Loog, Karl Andreas Kalmet, Sander Rebane ja Ando Loosaar. Esietendus 17. X Endla suures saalis.
Arthur Milleri „Vaade sillalt“ on meil varem lavale toodud vaid kahel korral, mõlemal Eesti Draamateatris. Esmalt 1958. aastal, lavastaja Mai Mering, Alfieri – Ants Eskola, Eddie – Rudolf Nuude, Catherine – Ita Ever, Beatrice – Lisl Lindau (Endla kavalehel nimetatud eksikombel Rakvere teatri lavastuseks). Teist korda 1996. aastal: Mikk Mikiveri lavastust mäletan eredalt, Eddie Carbone kujunes Martin Veinmanni jõulise traagikaväljaga sündmusrolliks.
Nüüd siis kolmas kord ja Priit Pedajas Endlas. Kuigi Milleri tekst on teada ja tuttav, tabas ja rabas esietendusel tõik, kui totaalselt kõlksub see 1955. aastal kirjutatud dokumentaalse aluspõhjaga näidend Itaalia immigrantidest Ameerikas kokku tänapäevaga. Aprillist koroonakriisi tõttu oktoobrisse lükkunud esietendus ajastus sarkastilise kokkusattumusena ligistikku ekssiseministri kurikuulsa intervjuuga Deutsche Wellele. Peategelase Eddie Carbone tõlgendamine pelgalt ühe populistliku partei potentsiaalse valijana mõjuks küll vulgaarselt ning esietenduse kuupäev 17. oktoober oli lugupidavalt ajastatud hoopis Arthur Milleri (1915–2005) saja viiendale sünniaastapäevale.
Milleri näidend on sedavõrd klaarilt kirjutatud, et teksti lugedes tundub ekslikult: lavastajale on ju kõik ette antud, mis nii viga. Seda õpetlikum ja põnevam on Endla uuslavastusega võrrelda mälupilte Mikiveri lavamaailmast ja oma tollaseid üleskirjutusi. Võrdlus pole küll tasavägine: toonast lavastust olen näinud kuusteist korda, praegust (seni!) üksnes esietendusel. Pedaja lavastuse helistik on teistsugune kui Mikiveril, ent kummaski tervikus pääseb mõjule oma mängureeglite täpsus, oma väljapeetud stiil.
Kahe lavastuse põhimõttelisim erinevus on saatusetragöödia määras ning kõige puhtamalt peegeldub see kahe finaali võrdluses. Mikiveri lavastuses osales külalisena Estonia ooperisolist, tenor Tiit Tralla Tony rollis, tema hüvastijätulaul mõjus nagu reekviem Eddie Carbonele. Lepo Sumera muusika saatel langes Eddie ja publiku vahele ränkraske raudeesriie, mida Mikiver kasutas kujundina mitmes lavastuses. Ainsana jäi siiapoole raudset vaheseina advokaat Alfieri (Jüri Krjukov, mõnel etendusel mängis teda lavastaja Mikiver ise) raamjutustajana oma lõppsõna lausuma. Veinmanni osalahenduse kulminatsiooniks kujunes Eddie surmamineku teadlikkus, surma kui Eddiele ainuvõimaliku lahenduse provotseeriv esilekutsumine lootuses nõnda oma süü lunastada.
Pedaja lavastuses juhtub kõik nagu iseenesest, poolkogemata ja kaalutlemata, hirmuäratavalt lihtsalt ja ruttu. Kuna kõrvaltegelastest sadamatöölised on välja kärbitud, on lavastuses kogu tähelepanu suunatud Eddie perekonnale ja ta naise sugulastele, kahele immigrandile. Kõik näitlejad mängivad tugeva ansamblitunnetusega, vähimagi soleerimiskiusatuseta. Ometi, just nimelt selle vahendituse, argisuse kaudu hakkab lavaelu toimima traagiliselt, iga viivuga üha enam kaasa kiskuma. Nii et küsid endalt saalis imestunult: kuidas on see võimalik, et mitte midagi justkui ei rõhutata eriliselt ega joonita kujundlikult alla, aga tähelepanu ei haju, vastuoksa, vaatad nagu parimat psühholoogilist kriminulli?! Eks vastus peitu kogenud lavastaja elu- ja ametitarkuses, oskuses jutustada lugu ilma tühitrikitamata, usaldades rahulikult autorit ja näitlejaid.
Jaan Rekkor paotab Eddie Carbone olemust tasa-targu, esmapilgul peaaegu jahmatavalt efektivabalt, kuid sisemise miilamisega.
Liina Undi kujunduses kõrgub massiivne Brooklyni sild Eddie kodu kohal, sillaköied seostuvad pahaendeliselt võllapuuga, aga silla all on suurel laval tühjust ja ruumi. Harvad mööbliesemed tähistavad kodusust, aga ka ebakindlust, eriti Eddie kiiktool: kui Rodolpho muretult sinna istub, mõjub see kõnekalt – peremehe positsioon kõigub.
Jaan Rekkor paotab Eddie Carbone olemust tasa-targu, esmapilgul peaaegu jahmatavalt efektivabalt, kuid sisemise miilamisega. Kindlasti mitte Eddiet idealiseerides, pigem nõndamoodi, et tuntud tõdemus „näitleja on oma rolli advokaat“ muundub märkamatult sedastuseks, et tegu on rolli prokuröriga. Ei, ka see pole täpne. Pigem iseloomustab Pedaja lavastust ahendavast hinnangulisusest loobumine. See ei tähenda „sallivust kui ükskõiksust“ (vt Viivi Luige intervjuu, Postimees 20. IX 2020), vaid publiku mõtlemisvõime usaldamist.
Pöördumatu protsessi, kuidas Eddie oma kinnismõtte puntrasse kinni jääb, oma elu ja hinge üha enam kahjustab, mängib Rekkor suurel laval nähtavaks nappide lähiplaani vahenditega, samm-sammult, veenvas gradatsioonis. Eddie rolliga lisandub veel üks variatsioon Rekkori näitlejateemale: inimväärikuse kaitse. Oluline on seejuures, kui täpselt hoiavad ja süvendavad kõik partnerid oma rolli kaudu Eddie saatusliku valiku teemat.
Fatme Helge Leevald on mänginud ridamisi oma eluõnne otsivaid tütarlapseohtu tegelasi (näiteks „Elu ja armastuse“ Lonni, „Vedelvorsti“ Tiiu, „Kummituste“ Regine), aga ta leiab isikupäraseid tundevarjundeid. Eddie kasutütar Catherine on noor, eakohaselt naiivne, heasüdamlik, ta tõepoolest hoolib kasuisast. Kuni Eddie muutub sedavõrd, et Katie ei tunnegi teda enam ära. Ehk on Katiel omajagu õiguski, et Eddie naine Beatrice ainult näägutab mehe kallal. Mikiveri lavastusest mäletan, kuis Veinmanni Eddie ja Elle Kulli Beatrice’i abielus oli tuntavam hingeline side ja teineteise hoidmine. Karin Tammaru Beatrice on südikas ja temperamentne naine, aga muserdatud, armukadedusest valvas ja pingul – põhjendatult. Ometi ei pääse kahtlusest, et kui naine käituks või ütleks pisut teisiti, saaks ta ehk meest aidata. Või siiski mitte?
Eddie koju saabuvad Itaaliast Beatrice’i sugulased, kaks venda, kellest noorem lööbki hoobilt sassi Eddie n-ö turvalise maailma, kui Rodolpho ja Catherine armuvad teineteisesse. Karl Andreas Kalmet on hea valik Rodolpho rolli, saabudes üleni sõbralik, lahe, pahaaimamatu sell. Catherine’i puhtsüdamliku imestusega „Ta on praktiliselt blond!“ tekib noorte vahele naeratusesild, Eddie hakkab aga Rodolphot umbusaldama.
Vanem vend Marco (Priit Loog) on turske kandiline töömees, vähese jutuga, sirgjooneline ja konkreetne oma hoiakutes, omakohtuni välja. Miski Marco visas rügamises oma perekonna nimel meenutab Mrożeki „Emigrantide“ tegelast XX – muide, mõlemat rolli on mänginud Ain Lutsepp. Nii Kalmet kui ka Loog pillavad mängu kergeid humoorikaid nüansse, just õigel määral.
Parim näide, kuidas üdini argine hetk käändub ühtäkki pinevaks eelaimuseks, on poksimise stseen. Eddie õpetab Rodolphot poksima, kuni lööb noorukit järsku kõhtu, ise vastikult kahjurõõmus – ootamatult tõstab Marco tooli pea kohale. Viivuks kangestuvad kõik rünnaku ootuses, kuni Marco ise leevendab pinge, viib jutu tooli ühe käega tõstmise nipile.
Oluline tegelaskuju, nii sisult kui ka vormilt, on advokaat Alfieri. Tema distantseeruv, aga seejuures osavõtlik vaatepunkt määrab näidendi pealkirja, üksiti hajutab ja võõritab Miller nõnda well-made play ahtamad mängureeglid. Meelis Rämmeld on loomuldasa saladusehoidja, huvitav on teda mõistatada. Tema Alfieri astub eeslavale, adresseerib oma kommentaar-monoloogid otse saalile: neutraalselt, mõtliku, pealetikkumatu hoiatusega. Advokaat vaatleb oma juhtumeid sillalt, ka ajasillalt, alustades raamjutustust viitega Caesari aegadele. Alfieri üldistusvõime ja läbinägelikkus ei suuda aga päästa Eddiet, kes on oma arust leidnud konksu Rodolpho süüdimõistmiseks. „Selle mehega ei ole kõik korras,“ kordab Eddie kangekaelselt, ise tõemeeli uskudes ja ka advokaati veenda püüdes, algul vihjamisi, viimaks otsesõnu kuulutades, et Rodolpho on ju „lilla“. Eddie kiivuseluul aina kasvab, kuigi tema argumendid on absurdsed. Aga päris hirmutav on mõelda, kuis meid aastal 2020 ümbritsev (pseudo)tegelikkus ja labase vihkamise väli on kahandanud absurdi, mida 1996. aasta lavastuses, Krjukovi Alfieri ja Veinmanni Eddie dialoogides, oli tunduvalt rohkem.
Alatu telefonikõne võetakse ka nagu muuseas ja käigu pealt: kui tegu tehtud, on Eddie reetnud iseenda. Eneseõigustuses jääb Eddie kui rikkis grammofon jonnakalt korrutama: „Ma tahan, et minust lugu peetaks.“ Suutmata, oskamata ise ligimestest lugu pidada. Tahaks loota, et mu kõrvad petsid, kui kuulsin esietendusel saalist ka jõmmiliku alatooniga tunnustavat naerupuhangut hetkel, mil Eddie mõnitavalt Rodolphot huultele suudles.
Kui Rämmeldi Alfieri tõdeb järelemõtlikus järelehüüderesümees, et tema klient Eddie oli „rikkumatu“, kõlab ta väide sootuks mõistatuslikumalt, poleemilisemalt kui Mikiveri lavastuse tragöödiahelistikus. Painama jääb küsimus: mille alusel vaeb advokaat rikutust ja rikkumatust? Üks võimalik vastus: seegi on vaade sillalt – õõtsuvalt rippsillalt kuristiku kohal.
Tuttava linna tuled – Väikelinnast, kus ei ole rohkem aega, vaid on enam ruumi
EBE PILT
Selleks, et tabada Kunda tõelist loomu, võiks ideaalis (kas või kujutluses) linnale läheneda mere poolt ja õhust. Kõik perspektiivid on siis nihkes. Natukene justkui tagurpidi. Heas mõttes. Ja vaadet või muljet ei riku miski. Õhtuhämaruses on sadam, kaugemal tuledesäras ülalinn ning tehased. Kui teada, siis on võimalik näha nii aja kui ka ruumi lademeid, ja kui tahta, siis on seda kõike võimalik kiht-kihilt lahti harutada. Kuigi vahel on selleks vaja järjekindlalt ja jõumeetodil argipäevast läbi murda. Arvestama peab, et Kunda ei avane lihtsalt, vaid sunnib süvenema. Aga see ei tohiks olla ebamugav, vaid põnev. Nii et kui see pisike linn mõttes justkui tükkideks võtta, alles siis saab tegelikult aimu paiga voorustest ja pahedest, lugudest ja inimestest, kes pisilinnal hinge sees hoiavad.
Üks väikelinna suurimaid eeliseid on, et siin saab pugeda sellisesse aegruumi, kus on päriselt hea olla. Vahetasin kunagi Kunda linnalehe tarbeks mõtteid Katrin Reimusega (23. II 1961 – 10. XII 2009), kui ilmus tema viimane raamat „Õnnelikud inimesed“. Rääkisime kirjutamisest, inspiratsioonist ja selle kadumisest, ilu- ja kolekirjandusest, aga ka õnnelikest inimestest ning väikelinna võludest (ja natukene valudest ka). Katrinile meenus tookord üks esinemine, kus olid koos muusikud ja noorsookirjanikud. Katriniga ühes olid laval Leelo Tungal ja Aino Pervik, kuid oli üks spetsiifiline küsimus, mida just tema käest tookord küsiti, ja nimelt, kas väikelinnades või maakohtades on rohkem aega. Katrin vastas: „Oh ei, meil on rohkem ruumi!“1 See võtab minu jaoks Kunda olemuse kokku. Lisaks on meil siin meri, mis on möödapääsmatult eriline ja oluline ruumielement.
„Kunda tähistab tormist merd, rahulikku merd, lainetavat merd, peegeldavat merd. Kalamehi, rummi ja igatsust maa järele,“ sõnastas Kundaga seonduva Karl Robert Saaremäe muinastulede ööl Kunda rannas enne Eesti mereluulepidu.2
Tormid ja tuuled on juba kohal. Meri möllab. Vanal ajal käisid Kunda kandi naised rannas kalalt naasvatel meestel nii vastas, et alati oli kaasas ka kannutäis norri.3 Keetsin tänagi väiksesse termosesse seda soojendavat jooki ning pakkisin kaasa silgu-leiva nagu need naised kaugetel aegadel (kuigi kalalt naasvaid mehi polnud oodata). Käisin lihtsalt pika tiiru Kunda hilissügiseses rannas. Endamisi mõtlesin, et pole midagi imestada, et juba üle kahesaja aasta tagasi oli siin õhus idee asutada Kundasse kuurort. Nüüd (mitu sajandit hiljem) tunnen, et selle paiga vägi on siiani alles ja olemas. Imeilus liivarand, meri (olgu tormine või vaikne) ja tuul ning jõgi ja päike (olgu kas või sügisene ja pilvetagune) toimivad täpselt samamoodi.
„Kundaga seondub kummaline tuulemuster mõnes tormis. Tuulevaikus või natuke liikuvat õhku linnas endas. Kui aga astuda üle nähtamatu punase joone sadama poole, siis võivad tuuleiilid ettevaatamatu jalutaja äkitselt lausa rajalt maha lükata. Taganed mõne meetri ja oled jälle tuulevaikuses. Selle mustri tõttu sai vanasti Kundas ilmateenistuse mõõdetud tuuleinfot usaldada vaid kindlate tuulesuundade puhul,“ kirjutas teaduste akadeemia president Tarmo Soomere enne mereluulepidu.
Linna argine melu randa ei ulatu. Istun liival, valvan merd ja söön oma silku-leiba. Olen alati imestanud, et koos maguskange norriga moodustab soolane silk ja must leib ootamatult hõrkja ja erilise maitsekombinatsiooni. Natukene on isegi kahju, et seda kombinatsiooni esitletakse siin tänapäeval haruharva, vahest ainult Kunda merepäevadel ja sõbralaadal või turismimessil. Vaatan merd ja arutan mõttes (tunnistades enesele ausalt, et see võib olla ainult ühe totaalse kalapüügivõhiku mõte), kas sügisräime veel on – et oleks nagu vanasti Soome saarlastel silgud soolatud.
Teadlaste sõnul on kevad- ja sügisräimed morfoloogiliselt täiesti erinevad kalad. Enne Kundasse kolimist ma seda ei teadnud. Aga siin sai see üsna ruttu väga praktiliselt selgeks, kui pidime sõbralaada meeskonnaga räimeküpsetamise konkursi tarbeks keset südasuve värskeid räimi muretsema (see on vist nagu muinasjutus südatalvel maasikaid otsida). Aastate jooksul õnnestus see ainult juhul kui kevad oli pikalt jahe, nii et kevadräimed polnud veel meie merest jahedamasse ära kolinud (vanad kalamehed õpetasid, et tavaliselt toimub see juba enne jaanipäeva). Sügisräimedest poleks südasuvel aga olnud mõtet unistadagi. Kuigi just rasvastest ja kasvult suurematest sügisräimedest oleks meil Kundas räimekonkursil palju rõõmu olnud. Lisaks on sügisräim läbi aegade tähtis tünnisoolamise kala olnud. Kui silgud soolatud, siis oli veel XX sajandi esimesel poolel põhjaranna ankrupaikades Soome sõpru silgu-vilja vahetuseks ehk sõbrakaubanduseks külla oodata.
Kõnnin, potikud jalas, lainepiiril ning mõtlen sügisräimedele ja armsale sõbrale Helmut Elstrokile (27. IX 1922 – 15. VIII 2008), kes juhatas mind sõbrakaubanduse radadele. Temaga koos süvenesin ka sõnasse „sõber“, millest soomlased oma sõna „sepra“ on tuletanud. „Jälgides sõna levikut eri rahvaste keeltes, näeme, et see markeerib nagu „linnutee“ muistset ühendusteed – kultuurikontaktide suunda Soomest üle Eesti, Läti, Valgevene Balkanimaadeni välja,“kirjutab Helmut oma raamatus sõbrakaubandusest (tema sõnul ühest huvitavamast suhtlemisvormist, mille kohta on kirjalikke andmeid tegelikult juba keskajast).
On veel üks hõrgutis, mis on siinse kandiga seotud ning mida mulle samuti Helmut tutvustas. Kuigi nüüdseks on see pigem unistus hõrgutisest – kauge mälestus tohukalast või koorekalast (nimetus varieerub erinevais paigus). See oli vanasti kingitus, mida Soome saarlased valmistasid ja Viru-retkele kaasa tõid. Huvitav on, et soomlased enesele tohukala ei valmistanud, seda tehtigi ainult läheduse ja lugupidamise märgiks Eesti sõpradele kingituseks. Praegusel ajal on see aga väga haruldane, sest tohukala oskavad tänapäeval veel vaid üksikud teha. Tütarsaarelt pärit Viljo Terkki peab oma aukohuseks osata ka tänapäeval koorekala valmistada. Sõbralaada ajal on ta alati külakostiks Kundasse portsu kaasa küpsetanud.4Korjan rannast asjad ja mõtted kokku. Jalutan läbi Lontova – kadunud paradiisi (nagu seda Oskar Öpik oma raamatus nimetab)5 kodu poole. Tee viib Kukerpallimäest üles, Kunda jõe ürgse kanjoni serva pidi pargist läbi. Seejärel kirikust ja direktoritemõisast, tondilossist, vanast vabriku kellatorniga kontorist (praegusest muuseumist) mööda üles Kasemäele – Kunda linna nüüdsesse keskmesse. Vihma sajab ja puudelt varisenud lehtedesse kukub veel viimaseid punapõsiseid taliõunu. Pots ja pots …
1 Ebe Pilt, Piknik Kundas. – Argo kirjastus, 2017.
2 Eesti mereluulepidu Kunda rannas. https://www.facebook.com/events/601207243934921
3 Norr on kuum ja magus kohv Ranna-Viru moodi. Selle valmistamiseks tuleb kõigepealt keeta kannutäis kanget kohvi, sellele lisada maitse järgi suhkrut ja lõpuks väike sorts (või „paras“ kogus, nagu öeldud vanades retseptides) piiritust (nii kohv kui ka piiritus olid rannarahval erineva salakaubana ka vanal ajal peaaegu alati olemas).
4 Saarerahva mälestuste järgi valmistatud koorekalu nii, et toored rookimata räimed asetati tunniks soolvette ja siis laoti kahel real, pead vastastikku, kõhud üleval männi- või kuusekoore mähapoole rivvi (korp võeti ära) ning küpsetati leivaahjus kuldpruuniks. Sellised kalatahvlid pakiti parajaks kompsuks, pandi kotti, ja see oligi parim külakost Viru sõpradele. Helmut Elstrok, Sõbrakaubandus. – Sepralaitos, Tallinn 1999.
5 Oskar Öpik (Oskar Mamers), Teekond, mis algas Kundas. – Oil Shale, Tallinn 1997.
Interdistsiplinaarsus on tekstiilidisaineri ja kunstniku Kärt Ojavee töödes ikka kesksel kohal olnud: tema esimene koostööprojekt Tallinna tehnikaülikooli mehhatroonika instituudi üliõpilasega valmis juba bakalaureuseõpingute ajal, sellele järgnes koostöö biorobootika laboriga. 2013. aastal kaitses ta kiitusega doktoritöö, mis oli suures osas valminud biorobootika keskuses. Ta on ennast harinud pehme elektroonika valdkonnas, mis on inseneridelegi uudne valdkond. Praegu töötab Ojavee kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnas.
Oled tegelenud interaktiivsete nutitekstiilidega, aga viimastel aastatel huvitud üha enam eksperimentaalsetest materjalidest. Mis neid teemasid seob?
Mõlemad vaatavad tulevikku, kuigi materjalidega tegelemisel otsitakse paljuski vastuseid ka minevikust, õpitakse taas tundma pärandtehnoloogiaid. Mind on alati huvitanud, mismoodi materjal muutub: kas pikema aja jooksul või hetkega ja kas see on sümbioosis keskkonnaga. Minu interaktiivsetele elektroonikaga seotud materjalidele ja installatsioonidele, mis spekuleerivad tulevikuvõimaluste üle, on iseloomulik ajas muutumine. Ka biopõhised materjalid muutuvad pidevalt ajas.
Interaktiivne nutitekstiil reageerib inimese puudutusele, valguse, soojuse vms vahetumisele. Kas biopõhised materjalid võiksid vastupidiselt interaktiivsele nutitekstiilile inimkäitumist mõjutada? Agentsus langeb justkui materjalile endale.
Võib ka nii võtta. Olen viimasel ajal süvenenud sellesse, kuidas kasutada vetikaid ja meresaadusi materjalide loomiseks. See on palju kõneainet pakkuv suund, millesse tuleb ilmselgelt ka kriitiliselt suhtuda. Igasugusesse ökosüsteemi sekkudes sekkume millessegi selle tagajärgi tunnetamata. Kahtlemata mõjutame ökosüsteeme. Siiski ei asenda biopõhised materjalid sünteetilisi.
On huvitav tõstatada materjalide ja esemetega tehtud katsetuste kaudu küsimusi, mitte niivõrd pakkuda tootelahendusi. Pigem näen neid katsetusi kui kriitilisi objekte või materjali, mis tekitaks diskussiooni. Pikas perspektiivis ei ole materjalid, mis kiiresti lagunevad või kaovad, alati mõistlikud, olenevalt kasutuse eesmärgist. Selles on aga mingi ilu, kui materjal ei ole loodud kestma igavesti ja aja jooksul hajub.
Mitme installatsiooni või materjali katsetamise puhul olen otsinud seoseid loodusega. Näiteks töö „SymbiosisW“, mis koosnes villast, hõbedaga kaetud lõngast ja elektroonika komponentidest, reageeris inimese lähedusele ja muutus. Kihtide ülesehitamisel uurisime koos Ezster Ozsvaldiga, kuidas toimuvad muutused looduses. Paljude tööde puhul, kus kasutasin elektroonikat, tuli algne impulss loodusest, ainult väljund oli sünteetiline. Tinglikult sünteetiline, sest enamik aeglasi ekraane koosnes ikkagi kas villast, siidist või puuvillast, elektroonika komponendid panid materjali reageerima. „SymbiosisO: Voxel“ oli samuti elav organism. See oli New Yorgis Issey Miyake poes kuu aega. Töötaja, kes pidi installatsiooni korrashoiu eest vastutama, ütles, et tal oli tunne, nagu ta hoolitseks elava organismi eest. Ta pidi vaatama, et ruumi temperatuur oleks õige ja materjal seinal saaks hästi aeglaselt muutuda. Selliste tekstiilide puhul huvitas meid, kuidas keskkond muutub väga aeglaselt, nii nagu üldiselt see looduses toimub, mitte nupuvajutusele momentaanselt reageerides.
Kärt Ojavee: „Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et puudutus võib kujuneda defitsiidiks.“
Materjale tuleb aina juurde, aga tekib ka viise, kuidas juba olemasolevaid materjale teistmoodi kasutada. Kuidas leida uusi rakendusi olemasolevatele materjalidele?
Paljud disainerid tegelevad praegu materjalidisainiga ja otsivad võimalusi, kuidas juba kasutusel olnud materjalidest või tööstusjääkidest valmistada uus materjal. Ehk toode ei ole alati objekt või ese, vaid materjal. See liikumine on viimased viis kuni kümme aastat toimunud ja lõppemise märke ei paista. Disainerid on tööstuse osa, nad sekkuvad tootmisprotsessi. Disainer peakski olema kaasatud materjali loomise algfaasi, et ta näeks materjali potentsiaali eri etappides, mõistaks ja mõjutaks selle omadusi.
Kunstiakadeemia doktorantuuris õpib Katrin Kabun, kes tegeleb jääkvilla kui ressursiga, otsides sellele rakendusi. Vill on väga nutikas materjal, aga probleemiks lihatööstusele. Materjalinäitus, mille me „Disainiöö“ raames koostasime koos Annika Kaldoja ja Marie Vinteriga, tõi peidetud jääkressursse veelgi välja. Väljapanekus oli näiteks kaitseväe rõivastest ümbertöötatud kiud, millest oli valmistatud uus lausmaterjal. Jääkmaterjale on meie ümber väga palju, aga neid ei tunta ja neist ei räägita.
Kas oled välja arendanud ka materjale, mida saaks kasutada uues tootes?
Mitmed tööd, mida olen viimasel ajal teinud, jäävad disaini, kunsti, teaduse ja tehnoloogia piirimaile, pigem on need spekulatiivsed objektid, mis vaatavad tulevikku või peegeldavad hetkeseisu. Ma ei ole seni ühtegi materjali sellise mõttega katsetanud või arendanud, et neid laialdaselt kasutusse võtta. Need on olnud eksperimentaalsed otsingud. See aga ei välista, et mõne töö käigus kujuneb/areneb ka pikema perspektiiviga, tarbitav materjali lahendus.
Sarnaselt interaktiivsete tekstiilidega, mis jäid mitmel puhul spekulatiivseteks objektideks, annavad ka materjaliarendused võimaluse katsuda ja kogeda seda, mis võiks võimalik olla.
Milline on tulevik sinu peas?
Käesolev aasta on väga ilmekalt näidanud, et tulevik on ettearvamatu. Olen ette kujutanud mitmesuguseid stsenaariume. Mõeldes tulevikule, viirustele ja õhusaastele valmistasin 2002. aastal kaitsemaskide kollektsiooni. Nüüd aastaid hiljem on see üle maailma aktuaalne.
Selle kevade kogemus pani mind mõtlema meeltele suletud keskkonnas. Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et puudutus võib kujuneda defitsiidiks. Tundsin pandeemia esimese laine ajal isolatsioonis viibides puudust just puudutusest. Mul tekkis psühholoogiline barjäär puudutada asju väljaspool kodu keskkonda ja sain aru, kui oluline see meel meile on.
Zoomi kohtumistel mõtisklesin, et tahaks edasi anda ja kogeda füüsilisi impulsse läbi virtuaalse keskkonna, kasutades selleks „vahendajat“ või tööriista, mis oleks sama tundlik kui inimese nahk.
Missugust osa võiks tekstiil täita nn nurjatute probleemide lahendamisel?
Just lugesin põnevat raamatut sellest, kuidas tekstiil on mänginud maailma ajaloos tähtsat rolli, loogeldes niidina läbi aegade. Tekstiilitehnoloogia on võimaldanud maailmas suuri muutusi. Alates sellest, kuidas laevad said tänu purjedele seilata mööda meresid. Huvitav on olnud uurida, mismoodi näiteks viikingid oma vastupidavaid purjesid valmistasid. Või kuidas üldse hakati kiust lõnga korrutama, mis võimaldas omakorda esemeid kokku siduda või moodustada sidumise abil eluasemeid, kuni praeguse ajani välja, mil tänapäevased materjalid, näiteks süsinikkiud või kevlar nanomaterjalid, võimaldavad kergeid ja vastupidavaid konstruktsioone, kiiret liikumist jne.
Üks viimaseid töid, mille tegin koos Johanna Ulfsakiga ja mida eksponeeriti Espoo kaasaegse kunsti muuseumis, esmalt ka Temnikova ja Kasela galeriis, oli käsitsi kootud suuremõõtmeline kangas. See koosneb süsinikkiust, fiiberoptilisest kiust, klaaskiust ja PVCst – materjalidest, mis on loodud igavesti kestma ja mis seetõttu iseloomustavad ka praegust aega. Kuigi neil materjalidel on oma funktsioon, kudusime need käsitsi kokku ühte kangasse. Võõrandasime materjali algsest ümbrusest ja funktsioonist. Nii valmis kangas, mille potentsiaal on tohutu, kuid meie esitlesime seda installatiivse objektina. Neid materjale tööstuslikult omavahel kokku ei panda ja see käsitöönduslik võte, mismoodi me need omavahel kokku põimisime, tõi välja ka inimlikud vead, loodud kanga ebatäiuslikkuse. Kui teatud osa koest läbi lõigata, laguneb kangas laiali. Väga tugevad materjalid moodustavad tervikuna väga õrna struktuuri.
Kas selle töö eesmärk oli käsitleda materjali püsivust või hoopis kaduvust?
Seda võib mõtestada mitmel tasandil. Üks neist oli tuua esile ja tekitada arutelu ümbritsevate materjalide üle, millele viitab töö pealkiri „Save As“. Kõik töös kasutatud materjalid on loodud kestma igavesti vastupidiselt biomaterjalidele, mis on loodud kaduma. Ka kadumine võib olla disaini osa: mingi osa kaob ja midagi säilib, algne olek ei ole lõplik. Materjal elab nagu inimese nahk, hingab, kuivab ja muutub pidevalt.
Kas disaini- ja kunstihariduses pööratakse materjalile küllaldast tähelepanu?
Kooli kontekstis peab olema võimalus õppida töötama erinevat päritolu materjalidega. Noorema põlvkonna huvi biopõhiste materjalide kui alternatiivi vastu on suur. Kes tahaks töötada sünteetilise vaiguga plastikuga, kui biopõhiste materjalidega võib saavutada samasuguse sarnase tulemuse? Samas, efemeerne tulemus võib olla miinuseks.
Paljudes kunstiülikoolides on keskkonda ja materjale arvestav õppesuund osa õppeprogrammist valikuna olemas. Käisin hiljuti ühel kokkusaamisel, kus osalesid tekstiiliharidusega tegelejad üle maailma ja seal selgus, et möödunud sügisel oli tekstiiliüliõpilaste seas kõige populaarsem taimedega värvimine, pärandtehnoloogiatest oskuste omandamine.
Kui palju oled oma töödes kasutanud pärandtehnoloogiaid?
Arvan, et parasjagu. Mulle on tähtis töötada materjalis, olla kokkupuutes materjaliga. Tekstiil on paratamatult tugevalt seotud pärandtehnoloogiatega. Kanga kudumise või punumise tehnika ei ole tuhandeid aastaid muutunud. Samuti loodusliku kiu töötlemise tehnoloogia, näiteks linakiud ja vill on seniajani kasutuses.
Kuidas haakuvad pärandtehnoloogiad ülemaailmsete lahenduste otsimisega? Kas on tegu sünteetiliste materjalide alternatiiviga?
Looduslikud kiud võivad olla ajas vägagi püsivad. Vanim korrutatud kiud, mille arheoloogid on tuvastanud, on linakiud. Küsimus on selles, kuidas lina, puuvilla või teisi looduslikke ressursse kasvatatakse, töödeldakse ja tooteks vormitakse, enne kui need kasutajani jõuavad. Aalto ülikoolis on välja töötatud huvitav uus tselluloosil põhinev materjal Ioncell, mis pakub lahenduse ka tselluloosi jääkmassile. Looduslik algmaterjal võib olla sünteetiliselt töödeldud nii, et tulemus säästab keskkonda mitu korda rohkem kui mõni nn ökomaterjal.
Sul lõppes Kai kunstikeskuses just üks näitus.
Seal toimus Shezad Dawoodi näitus „Leviaatan: Paljassaare peatükk“, kus oli ka minu ja kunstiakadeemia üliõpilaste töid. Näitusel tegeleti mereökoloogiaga ja meie osaga selles. Dawood teeb oma rändväljapaneku raames koostööprojekte mitmes maailma paigas.
Kasutasin näitusele esitatud töödes peamiselt vetikaid, aga mitte ainult. Vetikad on mulle olnud võrdlemisi ebameeldiv aines juba lapsest saati. Olen kokkupuudet vetikatega aastaid vältinud. Nüüd, kui nendega töötasin, olen selle barjääri täielikult ületanud. Bioloogi või materjaliteadlase käsitlus oleks hoopis teine, aga mind huvitabki vahetu kogemus materjaliga – olgu see kas või ebameeldiv. Disainis on liiga vähe kasutatud potentsiaali panna inimest materjali kogemise kaudu midagi tajuma, aktiveerida materjali abil aju impulsse.
Kai kunstikeskuse näituseks välja arendatud objektide ja materjalidega tahtsin küsida, kas mitteantropotsentristlik tulevik on võimalik. Ma tegelesin küsimustega, mis on seotud materjalidele omase väärtuse, traditsioonidel põhinevate teadmiste ja tehnikatega, aga ka küsimustega, mis puudutavad hapraid ökosüsteeme ja inimühiskonda kui üht nende mõjutajat.
Näiteks võis näitusel näha mütsi, mis kestab vaid seni, kuni see veega kokku puutub – ökoluksusobjekt, millel on ettemääratud säilivusaeg. Mütsi kuju on kombineeritud kolmnurksest piraadikaabust ja kalamehemütsist, mis tavapärasel kujul peaks merel olema väga praktiline. Mütsi tegemiseks on kasutatud nahasarnast toormaterjali, mis koosneb meresaadustest, mis on kõrgelt hinnatud toidu-, kosmeetika- ja meditsiinitööstuses (polüsahhariidid kohalikest vetikatest, tint peajalgsetest, süsi põisadrust ja taimsest glütseroolist).
Merega on seotud ka üks mu varasem töö „Live-Streams“, mis oli väljas Hopi galeriis ja mille olin teinud koos Johanna Ulfsakiga. See reageeris reaalajas merelainete kõrgusele ja tuule tugevusele. Installatsiooni lõpptulemus oli ka mulle endale ootamatu: olles loodud materjaliga ühes ruumis sai tajuda ilmastikumuutusi. Tekstiilitehnoloogiliselt oli tegu keerulise tööga, aga sellest saavad aru vaid valdkonda tundvad inimesed. Kanga programmeeris tundlikuks minu kauaaegne koostööpartner Jaan Rebane.
„Leviaatani“ näitus oli kahtlemata aktuaalne, sest seal arutleti selle üle, kuidas looduse ekspluateerimine annab ekspluateerijatele tagasilöögi ja suunab nad looduse distantseeritud valitsemise asemel hübriidsemale ja fantaasiarikkamale arenguteele. Mulle jäi mulje, et näitusega ei soovitud külastajat tuleviku eest hoiatada.
Näitusetöödega toodi välja tulevikustsenaariume, mis tuginesid teaduslikele teadmistele, kuid jäid siiski spekulatiivseteks või unikaalseteks eksperimentideks. Konstrueeritud mudelites ei saa arvestada kõiki tegelikke, sageli ettearvamatuid mõjutajaid, kuid näitusel käsitleti põhjalikult mere ökosüsteemi hapraid kooslusi ja neid ohustavaid protsesse, vaadates tagasi meie minevikku ja püüdes ennustada tulevikku.
Nagu paljudes looduse kooslustes, on ka Läänemere keskkonnas inimtegevuse tagajärjel kerkinud esile vanad armid ja on tajutavaid muutusi kliima mustrites ja loodusnähtustes. Ma ei oska kommenteerida, kas näitus võis mõjuda hoiatavana, aga põhjalikud tekstid ja tööd avasid teemat väga mitmel tasandil.
Kõigest arusaamiseks eeldas näitus külastajalt süvenemisaega, selleks et läbi vaadata „Leviaatani“ tsükli peatükid, lugeda läbi tekstid, kogeda VR-lahendust ja uurida, millest koosnevad ja kõnelevad eksponeeritud objektid.
Näituse düstoopiline temaatika tõstis esile aja kui sellise. Millistes töödes ja kuidas oli käsitletud minevikku?
Suuremõõtmelise tekstiilidiptühhoni puhul on aeg vahest isegi kesksel kohal. Sellel on käsitletud 1915. aastal ehitatud rannakaitsepatarei funktsiooni, tähenduse ja füüsilise kohalolu muutust läbi aja ja riigikordade. Praeguseks ajaks on kindluse üle võtnud loodus ja seal vohab lopsakas taimestik.
Selle töö puhul on kasutatud kohalikke vetikaid pigmendina, mis sarnaselt kangal kujutatud objektiga hakkab ajas muutuma ja vaikselt hajub. Selle materjali on värvinud Ann Müürsepp ja Katarina Kruus, kes töötasid kunstiakadeemia materjalidele ja vetikatele keskendatud kursuse käigus selleks välja oma tehnika. Siiditrükis valminud kujutise kandis kangale kunstnik Shezad Dawood.
Kas ja kuidas mõjutavad ühe teema käsitlusviisid – videoteosed, teiste kunstnike materjalipõhised teosed, antropoloogiline uurimistöö kalanduse ja kapitalismi seostest – sinu enda teoste tõlgendamist?
Näitust ette valmistades lugesin ennast teemasse, elasin osa ajast mere ääres ja kogusin rannikult toormaterjali. Viiruse leviku tõttu oli ettevalmistustöö individuaalsem kui esialgu planeeritud. Seda enam oli näitusel teema käsitlusviise koos vaadates, lugedes ja kuulates huvitav tajuda, kuidas kõik omavahel dialoogi astusid: Dawoodi „Leviaatani“ peatükid, VR-kogemus, Joonas Plaani uurimustöö, objektid ruumis ja Peep Lassmanni esituses kõlav Olivier Messiaeni „Lindude kataloog“.
Kas pead ennast spekulatiivseks disaineriks?
Ma ei oleks ennast nii nimetada osanud, aga sattusin aastaid tagasi lugema artiklit, kus mind just selliselt nimetati. Alles siis süvenesin spekulatiivsesse disaini ja jõudsin järeldusele, et võin ennast nii nimetada küll. Ma ei oska täpselt öelda, kust läheb piir disaini, kunsti ja kõige muu vahel. Olafur Eliasson kirjutab kenasti, et määramatus on luksus, mida ei ole osatud hinnata. Selline vabadus ongi huvitav. Vabadus, mis ei kohusta otseselt millekski.
Lapsena soovisin saada laevakokaks. Kahjuks ma ei mäleta, miks. See ei olegi nii kauge tegevusest, millele olen pühendunud. Merevetikatega tegeldes ja materjale kokku segades olengi omamoodi kokaametis.
Kusagil peab olema seos purjede ja laevakoka töö vahel.
Jaa. (Naerab.) Väga aktuaalne teema – maade avastamine ja vallutamine.
Intervjuu on ilmunud ajakirjas Estonian Art, 2020 nr 2, Sirbis avaldamiseks on seda ajakohastatud.
Lühifilm „Mu kallid laibad“ (BFM, Eesti 2020, 34min), režissöör-stsenarist German Golub, operaator Juss Saska, produtsendid Sander Lebreht ja Antero Noor.
47. korda välja antud üliõpilaste Oscarid andsid taas põhjuse meie kinopublikule rõõmustamiseks: nimelt võitis German Golubi lavastatud lühifilm „Mu kallid laibad“ mängufilmi rahvusvahelises kategoorias peaauhinna ehk kulla. Viimati tõi sellise õnne meie õuele täpselt kümme aastat tagasi Tanel Toomi lavastatud „Pihtimus“ (2010), mis pidi läbima tõenäoliselt veel hullema kadalipu, kuna toona oli selles vallas ette nähtud ei rohkem ega vähem kui üks auhind.1 Kuigi ka nüüd konkureerivad Ameerika Ühendriikide filmikoolide ja teiste riikide ülikoolide filmid valdavalt eraldi kategooriates, on viimaste osakaalu pisut laiendatud. Eksperimentaalfilm on ainuke kategooria, kus Ameerika Ühendriikide ja muu maailma filmid osalevad koos, kuid lisaks antakse auhind ühele mujal tehtud dokumentaal- ja animafilmile ning kolmele mängufilmile. Sellega ei püüa ma kuidagi Golubi ja ta meeskonna saavutusi pisendada. Kui auhindu on 15 ja konkureerib poolteist tuhat filmi, saab igaüks aru, et edu tõenäosus on isegi väiksem kui noorteadlasel Eestis personaalne uurimistoetus saada. Ilma naljata võib aga heameelega tõdeda, et mõned filmid, mis valminud Eesti noorte käe all, kuuluvad maailma tippu. Võistluse taseme rõhutamiseks piisab, kui nimetada, et teiste hulgas on varem üliõpilas-Oscari saanud sellised filmi- ja teletegijad nagu Robert Zemeckis, Bob Saget, Jaco Van Dormael, Ken Kwapis, Spike Lee, Peter H. Docter ja Trey Parker. Kui see nimekiri illustreerib auhinna meestekeskset minevikku, siis viimasel ajal on pendel liikunud teise serva ja sel aastal sai auhinna kolmteist naist.
Kui selle aasta võitjad vormilistesse ja temaatilistesse gruppidesse jagada, võib öelda, et filmiakadeemia silmis on olulisel kohal Disney-Pixari käekirjaga animatsioonid, rassiteemad, keskkonnaküsimused, seksuaalse ahistamise temaatika ja tugevad (nais)tegelased läänele eksootilistest maadest. Viimasesse kategooriasse paigutub ka „Mu kallid laibad“, kus on jätkatud nagu samuti kõrgelt hinnatud „Sügisballis“2 Eesti Ida-Euroopa kuvandi ekspluateerimist. Seesugune tonaalsus ei ole neis nii keskne kui näiteks filmis „Lilja 4-ever“3, kuid räpp, vaesus ja lagunevad hooned on mõlemas iga teise aadressplaani aktsendiks. Tõsi, „Sügisball“ kehtestab mõningal määral iseseisva minevikulise aegruumi ja „Mu kallid laibad“ tegevustik toimub maal, kus palk pealinnaga võrreldes väiksem ja sotsiaalne ebavõrdsus suurem.
Erki (Ruuben-Joosua Palu) hakkab surnuvedajaks, et kanda hoolt oma ootamatult kodutuks jäänud haige ema eest. Tõsisele teemale vaatamata ei ole tegu üldse morbiidse filmiga, pigem pakatab see huumorist, kusjuures satiiri on suudetud enamasti vältida.
Räämas hooned on Golubi tegelastekeskses filmis siiski dekoor ja harvaesineva õnnestumisena on vaeseid inimesi kujutatud täisväärtuslike indiviididena, mitte pelgalt sotsiaalse klassi karikatuurse markerina. Film räägib loo Erkist (Ruuben-Joosua Palu), kes hakkab surnuvedajaks, et kanda hoolt oma ootamatult kodutuks jäänud haige ema eest (Vilma Luik). Isegi lühifilmis napilt ekraaniaega saav ema tõuseb esile usutava lihast ja luust inimesena. Peategelase Erki rollis on oskuslikult ära kasutatud oma näitlejakarjääri alguses Palu, kelle introvertne tegelaskuju on tundmatus kohas üle pea vette kukkunud, mis eeldab näitlejalt suures osas tuima pilku ja suumaigutamist. Tasase peategelase kõrval tõuseb aga seda tugevamalt esile surnutranspordi vana kala Ott (Erki Laur). Sergei Eisenstein on öelnud, et filmi tegelased peavad olema sama selgelt mõistetavad nagu karakterid commedia dell’arte’s ja „Mu kallid laibad“ tegelased seda ka on.4 Salapärane trikster Ott mõjub haige armastava ema ja südamliku vaikse poisi kõrval ekstra värvilisena. Päriselu mõõdet lisavad tegelasele vastuseta jäävad küsimused: miks Ott joob, mida kirjutab oma kortsunud märkmikku ja miks ta kuulab pidevalt uljas-kaeblikku Kino muusikat? On selge, et Ott veab surnuid eetikast lähtuvalt: jõukalt poliitikult jootraha vastu ei võta ning õnnetusjuhtumi korral peab surnu ammu enne sugulaste saabumist kadunud olema. Laur mängis edukalt ka Golubi 2019. aastalühifilmis„Omakohus“, kus kehastas külmaverelist sarimõrvarit, ja suutis finantsfilmi puisele dialoogile vaatamata usutavaks mängida emotsionaalselt ligipääsmatu pangajuristi teleseriaalis „Pank“. Selles filmis on Lauri metoodilisest näitlemisest lähtuv osatäitmine aga kohe väga õnnestunud: ta elab ja hingab kaval-traagilise Oti sisemaailmas. Ei ole liialdus öelda, et ilma selleta oleks tegu teise filmiga.
Režissööri iseseisvat visiooni ja talenti tõestab tõenäoliselt kõige ilmekamalt oskus töötada piiratud vahenditega ning Eestis üliõpilasfilmi tegemine nõuab seda kindlasti. Arvan, et just raha, mitte niivõrd tehniliste oskuste puudumine paistab silma seal, kus on seda kõige lihtsam märgata – valgustuses. Kui just mitte iga dialoogistseeni akna alla paigutada või tervet filmi üldse lõunamaise kuldse tunni ajal lahtise taeva all üles võtta, siis on paraku rahanappusest tulenevad valgustusprobleemid meie põhjamaises pimeduses üpris silmatorkavad. Nii mõjuvad filmi amatöörnäitlejatega avakaadrid pisut teleteaterlikult ja kohtvalgustus seal, kus näiteks filmi keskkonnas paikneb lamp, veidi liiga teravana. Samas jälle asendub õues hommikuhämarus päevavalgusega loo tasandil liiga kiiresti, ehk see, kuidas on esitatud, ei vasta sellele, mida on esitatud. Tehnilisele vajakajäämisele tähelepanu juhtimine on siinkohal vajalik seetõttu, et rõhutada veel kord finantsvahendite osatähtsust filmitegemises. Nii kultuuri- ning haridus- ja teadusministeeriumi kui ka ülikooli tasandil tuleb mõista, et see, mida need üliõpilased on saavutanud, on väikest viisi ime ning selle kordumist ei tasu loota, kui filmiüliõpilased ei saa teostada oma võimetele vastavaid projekte majanduslikel põhjustel. Siinkohal tasub silmas pidada, et Toomi võidufilm valmis maailma ühes juhtivas rahvusvahelises filmikoolis ning tõenäoliselt oli isegi selle aastakümnetagune eelarve mitu korda suurem kui Golubi filmil. „Mu kallid laibad“ ja sellesarnased õnnestumised on ka Eesti ülikoolide koostöö võit, kuna kunstiakadeemia, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ning muusika- ja teatriakadeemia üliõpilased panustavad vastavalt oma erialale. Peale üliõpilaste, kelle töökoormus ületab filmi juures kindlasti ainekavas ette nähtud mahu, on selliste kordaminekute puhul tegu ka Eesti professionaalsete näitlejate – neid on liiga palju, et siinkohal nimeliselt nimetada – vabatahtliku töö viljaga.
Ennekõike iseloomustab „Pihtimuse“ ja filmi „Mu kallid laibad“ lugu terviklikkus, mis mõjub lühifilmi puhul veel eriti kontsentreeritult. Tähenduslikult tühja ekraaniaega ei ole: kui alguses on püss seinal, siis käib hiljem ka pauk. Nii jääb näiteks Toomi filmis, mille keskmes on puhta südametunnistuse ja ametliku religiooni pihinõude suhe, poiste näpatud hernehirmutist mõjusalt meenutama seda toetanud rist. Golubi filmis edendab loo jutustamist muu hulgas kontrastne tonaalsus, näiteks on vastandatud surnukuuri külm valgus ema keskkonna soojade toonidega. Kuigi Chopini leinamarss tundub surnutele keskendatud filmis ehk pisut liiga ilmse valikuna, siis muusika olulist rolli Oti tegelase toetamisel juba mainisin. Sama õnnestunud on meeleolu kujundamisel Johansonide „Siin-seal“, mis jääb tõenäoliselt paljudel selle filmiga seostuma sama tugevalt kui „Rändaja õhtulaul“ „Nipernaadiga“.5 Loo jutustamisel ei jää tähelepanuta ka väikesed detailid, nagu kommipaberid, mis seostuvad kindla tegelasega, ja karakteri areng, mis on edasi antud esialgu kohvist keeldumise ning lõpuks selle joomise kaudu. Kui loo usutavuse seisukohalt võib vaeste inimeste sõna otseses mõttes räästa alla tõstmine tunduda kunstilise liialdusena (lühifilmi formaati arvestades on seda tehtud konkreetsuse huvides), siis filmi ilmselge tugevus on selle veenvus. Golubil paistab elukogemust olema elatud aastatest rohkem ja tabatud on elu killuke, millel suurem tähenduslik mõõde. Tõsisele teemale vaatamata ei ole tegu üldse morbiidse filmiga, pigem pakatab see huumorist, kusjuures satiiri on suudetud enamasti vältida. Oluliste teemade käsitlemisel õnnestub vastandlike emotsioonide tasakaalu saavutada harva ja vähestel.
1 „Pihtimus“ on Tanel Toomi ametlikus Vimeo kanalis tasuta vaadata. https://vimeo.com/76111983
2 „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007.
3 „Lilja 4-ever“, Lukas Moodysson, 2002.
4 Sergei Eisenstein, Film Form: Essays in Film Theory. Harcourt, 1977.
