18. novembril 2020 tähistame Heino Kaljuste 95. sünniaastapäeva. Mälestuskontsert ei saa küll koroonatingimusis toimuda, kuid mõtteis meenutada on alati võimalik. Mõtleme tänuga Heino Kaljuste (18.11.1925–28.07.1989) ääretult laiahaardelisele tegevusele ja panusele – ta oli dirigent, laulupidude üldjuht ja koolinoorte laulupidude mõtte algataja, helilooja ja õpetaja, muusikapedagoogika professor, metoodik ja muusikaõpikute autor, publitsist, organisaator ja ühiskondlikult aktiivne kodanik.
Heino Kaljuste propageeris ja rakendas oma töös relatiivset noodilugemismeetodit ehk JO-LE-MI süsteemi ning jagas innustunult sellealaseid teadmisi nii muusikaõpetaja, dirigendi kui ka muusikapedagoogika professorina. Oma pedagoogilise kreedo sõnastas ta järgmiselt: “… Iga inimene on võimeline (ja kohustatud) osa saama oma üldhariduse raames ka muusikalisest kirjaoskusest, ilma milleta ei kujuta ma ette ka kõige üldisemat tegelemist muusikaga (sh ka muusika kuulamist). Muusikat armastama õppida saab ainult aktiivse musitseerimise – laulmise, mängimise kaudu …” Nendest ideedest on kantud ka tema koostatud rohked muusikaõpikud ja koorikogumikud.
Heino Kaljuste pidas oluliseks noorte muusikaõpetajate põhjalikku ja süsteemset ettevalmistust ning sellele pühendununa töötas ta riiklikus konservatooriumis (1957–1986) ning pedagoogilises instituudis (1969–1971) koorijuhtimise ja metoodika õppejõu ning professorina. Muusika- ja teatriakadeemia dotsent Ene Kangron on teda iseloomustanud: “Õppejõuna seadis Heino Kaljuste eesmärgiks valmistada ette koolitööle orienteeritud ja professionaalse ettevalmistusega muusikaõpetajaid. Ta suhtus erakordse põhjalikkusega nii loengutesse kui ka üliõpilaste praktikasse koolis, pidas loomulikuks, et üliõpilased saaksid hea erialase ettevalmistuse – pillimängu- ja dirigeerimisoskuse, teadmised muusikaloost ja -teooriast ning muusikaõpetuses tõhusalt toimiva metoodika.” Tänane muusikaõpetajakoolitus jätkab Heino Kaljuste loodud traditsioone, kaasajastades küll sisu ja vahendeid, kuid säilitades musitseerimise ja muusikalise kirjaoskuse edendamise põhimõtteid.
Igal aastal 18. novembril – Heino Kaljuste sünniaastapäeval – antakse välja ka Eesti rahvuskultuuri fondi Heino Kaljuste sihtfondi stipendium kas edukale ja õpetajatööks valmistumisele pühendunud muusikapedagoogika eriala üliõpilasele või silmapaistvale muusikaõpetajale, kes rakendab oma töös relatiivset noodiõpetusmeetodit.
Heino Kaljuste fondi selleaastane stipendiaat on Mall Ney – Tallinna muusikakeskkooli ja Rahvusooper Estonia poistekoori solfedžoõpetaja ning muusika- ja teatriakadeemia õppejõud, kelle pedagoogilises tegevuses on oluline roll relatiivsel noodilugemismeetodi õpetamisel ning propageerimisel.
Telliskivi Loomelinnakus avatakse Valgevene protestikunsti pop-up näitus
Reedel, 20. novembril kell 18.00 avatakse Telliskivi Loomelinnaku õuealal Valgevene protestikunsti pop-up näitus „Valgevene. Protest. Kunst“. Eksponeeritud on Valgevene kunstnike illustratsioonid, mis on saanud tõuke riigis toimuvatest protestidest ja kohaliku rahva võitlusest inimõiguste eest.
Kaasaegne protestikunst
Näituse „Valgevene. Protest. Kunst“ eesmärk on tutvustada kaasaegset Valgevene protestikunsti, juhtida tähelepanu Valgevene protestide rahumeelsele iseloomule ja sellele vastanduvale võimude poolsele vägivallale ning otsida solidaarsust Eestis elavate inimeste seas. Loomelinnaku välialal eksponeeritud väljapanekul on esindatud 11 teost neljalt kunstnikult.
Valgevenelased on juba üle kolme kuu rahumeelselt protestinud riigis korda saadetud vägivalla vastu. Nõutakse sõnavabadust, poliitvangide vabastamist ja repressioonide lõpetamist, aga ka iseennast presidendiks kuulutanud Aleksandr Lukašenka tagasiastumist. Streigiga on ühinenud märkimisväärne osa ühiskonnast: töölised, arstid, kultuuritegelased ja sportlased. Tänavatel on lisaks “noortele ja vihastele” ka pensionärid, puuetega inimesed ja mitmed teised sotsiaalsed grupid. Rahulikke proteste suruvad võimud maha vägivallaga, kasutades nii veekahurite, pisargaasi, valgusmüra granaate ja teisi jõulisi meetodeid. Miilitsa jaoskondades pekstakse ja piinatakse inimesi ning kohtud annavad välja ebaseaduslikke süüdistusakte. Seinamaaling Telliskivi Loomelinnakus
Valgevenest ja kogu maailmast pärit kunstnikud on loonud sadu illustratsioone inspireerituna protestidest ja Valgevene rahva vaimu vankumatusest. Üks osa töödest on väljas ka Telliskivi Loomelinnakus, kuhu kuu aega tagasi loodi seinamaaling, mis kujutab kahte DJ-d: Kirill Galanovit ja Vladislav Sokolovskyt, kes panid käima üritusel, mida võimud korraldasid presidendivalimiste eelsel päeval, väljuhäälditest Viktor Zoi lugu “Peremen” (“Muutus”). Rokkansambli Kino laul on kujunenud Valgevene protestivate inimeste võitluslauluks ja kahest DJ-st, kes kandsid oma teo eest 15 päeva vanglakaristust, on saanud protesti sümbol. Sama grafiti on tekkinud ka ühte Minski kortermajade hoovi (tuntud kui “Muutuste väljak”), mujale Valgevenes ja ka välismaale, näiteks Belgiasse.
Näitus „Valgevene. Protest. Kunst“ tutvustab protestikunsti valgevene kunstnikelt illustraatoritelt Olga Balai (Rumadelima), Sykhodz, Ekaterina Zagarodniaya (Cactuss.art) ja Iryna Žydkova (Allkimiya). Kõik teosed on näituse jaoks annetatud kunstnike poolt solidaarsuse märgiks.
Reedel, 20. novembril kell 18.00 toimuva näituse avamise raames räägivad väljapaneku korraldajad lähemalt eksponeeritud teostest ja nende autoritest.
Näitus on valminud MTÜ Valgevene maja toetusel. Näitus on üleval Telliskivi Loomelinnaku välialal (IDA raadio vastas) ning jääb avatuks kuni 3. detsembrini 2020.
Soomes algab eesti kirjanduse virtuaalne festival „Uksest ja aknast“
Esmaspäeval, 16. novembril 2020 algab Soomes eesti kirjanduse virtuaalne festival „Uksest ja aknast“. 30. novembrini kestval festivalil on kavas 11 videosaadet, milles käsitletakse Soomes äsja ilmunud ja peatselt ilmuvaid eesti keelest tõlgitud raamatuid ja nendega seonduvaid teemasid. Festivalil saab osaleda Helsingi Eesti Maja Youtube’i kanali kaudu: Helsingi Eesti Maja Youtube’is. Saated on jälgitavad nii eesti kui soome keeles.
Videod on üles võetud mitmel pool Eestis. Võttepaikadeks Tallinnas on olnud Meremuuseum, Suurgildi hoone ja Neitsitorn; Tartus Eesti Rahva Muuseum, klubi „Promenaadiviis“, Tampere Maja ja Soome Instituudi raamatukogu, aga samuti Kuremaa loss Jõgevamaal. Soomes tehtud videod salvestati Helsingi Eesti Majas Suvilahtis.
Festivali on ühiselt korraldanud eesti kultuuri Soomes tutvustavad asutused ja organisatsioonid: Eesti saatkond Soomes, Eesti Instituut Soomes, Tuglase Selts ning Soome Eesti Seltside Liit. Festivali korraldamist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeeriumi programm Eesti kultuur maailmas.
Mart Meri, Eesti Instituudi Soome esinduse juhataja ütles, et traditsiooniliselt on Eesti ja Soome kirjanduslikud suhted tihedad ja vilkad ja tõlkeraamatuid ilmub vastastikku üsnagi palju, aga mõlema maa raamatuturg on rikkalikult kirev ja lugejat tuleb aidata sellel orienteeruda. „Praegu on viiruse tõttu keeruline aeg, suured raamatulaadad Soomes ja ka Mardilaat on lükatud edasi järgmisse aastasse ja vähemaks on jäänud ka pisemaid kirjandussündmusi. Aga keerulisel ajal ei tohi vait jääda! Ja nii otsustasime Helsingi Eesti Maja rahvaga ühiselt korraldada virtuaalse kirjandusfestivali – veidi ulaka nimetusega „Uksest ja aknast“. Me tahame, et uks oleks avatud ja aken oleks avatud!“ ütles Mart Meri.
Alates laupäevast, 14. novembrist on A-galerii Seifis avatud Kätrin Beljaevi isikunäitus PIDU KATKU AJAL, mis kutsub mõtlema, kuidas kasutame energiat suurte ühiskondlike muutuste aegadel.
Epideemiad on inimühiskonnaga alati kaasas käinud ja kui eelmine hakkab ununema, koputab uksele ootamatu järgmine. Maad katab hirmu aura ning institutsioonid toimetavad ja inimestel tuleb täita oma kohust, minna eemale ja hoida end vaos.
Filosoof George Bataille kirjutab 1949. aasta teoses “The Accursed share: An Essay on General Economy” energiast kui ressursist, mida on alati üle ning mille juures on oluline, kas kasutame seda kaunilt ja nauditavalt või suuname selle destruktiivseks jõuks [1]. Üksteisest eemale kistud vaoshoitud inimeste ülekeev energia hakkab epideemia tingimustes moodustama uusi vorme. Kinni hoitud energia tekitab paranoilist raevu ühiskonnakorralduse vastu. Näiteks Venemaa teise kooleraepideemia ajal leidis rahvas süüdlase võõrast soost arstide näol.
Kogunenud energiast vabanemine võib ka toimuda pidutsedes. Salajased ja eksklusiivsed, need väiksed elu (ja surma) mänglevad keerised omavad muutuste ajal eriti tumedat, patust ja erutavat maiku. Üleliigse energia ilus raiskamine sünnitab uut, planeerimatut ning jätab endast järele dekameroonlikke loomingukillukesi. See aeg on huvitav, aga mitte kordumatu, déjà vu!
[1] George Bataille, The Accursed Share: An Essay on General Economy, trans. Robert Hurley, New York: Zone, 1949.
Kätrin Beljaev (1982) on lõpetanud aastal 2015 Eesti Kunstiakadeemia (MA juh. prof. Kadri Mälk) ning täiendanud end Firenzes ja Portos. Ta on osalenud erinevatel näitustel Eestis ja mujal maailmas. Vabakutselise kunstnikuna on ta tunnustatud Noore Ehte Fondi preemiaga (2016) ning tema töid võib leida Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsinäituselt. Antud näituse tööd on valminud vana Euroopa vääriskivi keskuses Idar – Obersteinis, Saksamaal.
Kunstnik tänab: Eesti Kunstnike Liit, Kaarel Sikk, Theo Smeets, Kerli ja Kalmer Koppel, Kristian Beljaev, Rein Beljaev ja Scheeli Restoran.
Eriti suured tänud Krete Beljaevile ja Indrek Mesile, kes tegid selle näituse võimalikuks!
Kätrin Beljaev
PIDU KATKU AJAL / A FEAST IN THE TIME OF PLAGUE
14.11.–05.12.2020 A-galerii Seifis
Eesti teaduse populariseerimise elutööpreemia pälvis Jüri Engelbrecht
Täna anti Tartus V Spa konverentsikeskuses toimuval teaduskommunikatsiooni konverentsil „Koroona õppetunnid teaduskommunikatsioonile“ üle selleaastased Eesti teaduse populariseerimise auhinnad.
Tiiu Silla nimelise elutööpreemia pikaajalise süstemaatilise teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eest pälvis mehaanikateadlane ja akadeemik Jüri Engelbrecht. Ta on pikaajaline viljakas teaduse eest seisja ja populariseerija nii Eestis kui Euroopas, kes on mõjutanud ühiskonna arusaamist teadusest ja teaduse olulisusest laiemalt. Sealhulgas on Engelbrecht andnud tohutu panuse teaduspoliitika oluliseks rääkimisse ja kirjutamisse ning olnud 20 aastat Eesti teaduste akadeemia president ja asepresident. Tema sulest on valminud väga palju kirjutisi alates artiklitest ja esseedest ajakirjanduses kuni raamatuteni.
Parima teaduse ja tehnoloogia populariseerija peapreemia pälvis robootikavaldkonna eestvedaja Raivo Sell. Paljude muude tegevuste hulgas pani ta juba paarkümmend aastat tagasi aluse robootikafestivalile Robotex ja samuti hiljuti valminud Iseauto. Sell on andnud suure panuse valdkonna arendamisse ja olnud võimekas noorte innustaja.
Teise preemia pälvisid digikultuuri ja sotsiaalmeedia uurija Katrin Tiidenberg ning arheoloogia ja ajalooteaduse visualiseerija Jaana Ratas.
Teadust ja tehnoloogiat populariseerivate tegevuste ja tegevuste sarjade hulgas pälvisid peapreemia „Lahe geograafiatund“ eestvedajad Laura Altin ja Merli Ilves. Juba seitse aastat toimunud teematunnid on tutvustanud geograafide karjääri- ja tulevikuvõimalusi enam kui 130 koolis rohkem kui 8000 õpilasele ja õpetajale.
Teise preemia said Tartu Ülikooli genoomika instituudi meeskonna korraldatud geeniteemaline näitus „GEENIAALNE“ Tallinna Teletornis ning tänavu juba seitsmendat korda toimuv Tartu Ülikooli muuseumi korraldatud ja esimesele kooliastmele mõeldud Hullu Teadlase teaduskonverents.
Teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eest audio-visuaalse ja elektroonilise meedia abil sai peapreemia lastesaadete sari „Magus molekul“, mille eesmärk on nii vanemaid kui ka lapsi inspireerida koos teadust avastama ja süüa valmistama. Esimese hooaja episoode on vaadanud enam kui 250 000 vaatajat sama menukas oli ka saate teine hooaeg.
Sama kategooria ergutuspreemia pälvis Tallinna Ülikooli saatesari „Ekspert eetris“.
Teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eest trükisõna abil pälvis peapreemia raamatu „Teadlane miiniväljal: lähen ütlen tihastele, et teeme nüüd uuesti“ autor Virgo Siil. Raamat annab aimu teadustöö varjatud raskustest, süsteemi probleemidest ja teadlaste äpardustest, millest edukultusele keskendunud maailmas suurt ei räägita.
Sama kategooria teise preemia sai Eesti rahvusatlase koostaja Taavi Pae.
Parima uue algatuse eest teaduse ja tehnoloogia populariseerimisel anti välja kaks teist preemiat- möödunud aasta novembris OÜ Teadusteater eestvedamisel toimunud teadusetendusele KVARK show ja alates 2018. aastast Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liidu korraldatud festivalile „Noor insener“.
„Oli rõõmustav näha, et isegi nii keerulisel ajal saabus konkursile 50 erinevat taotlust. Minu arvates olid kõik autasustatud tööd seda väärt. Palju õnne laureaatidele!“ ütles komisjoni esinaine, akadeemik Ene Ergma.
Eesti teaduse populariseerimise auhindadega tunnustatakse silmapaistvaid teaduse populariseerijaid ning innustatakse teadusest ühiskonnas rohkem rääkima ja kirjutama.
Konkursi auhinnafond on 21 500 eurot. Auhinda rahastab Haridus- ja Teadusministeerium ning seda annab välja Eesti Teadusagentuur koostöös Eesti Teaduste Akadeemiaga.
Kogu Eesti väljaspool Harju- ja Tartumaad on ääremaa. Ääremaa all on siin silmas peetud piirkonda, kus korraga on ohus mitmete esmateenuste pakkumine. Avalike teenuste jätkusuutlikkus ei ole oletuslik tulevikuteema, millega tegelemist saab ühest valimistsüklist teise edasi lükata. Seejuures on kõige hullem nõiutud ring: kui kaob üks või kaks esmateenust, lähevad ka teised. Peaküsimus on, kuidas säilitada väikese rahvaarvu ja regionaalselt ebaühtlaselt paikneva rahvastikuga Eestis riigi võimaluste ja inimeste ootuste optimaalne tasakaal.
Eespool toodu on nopitud riigikontrolli aastaaruandest „Esmatähtsate avalike teenuste tulevik“, mille riigikontrolör riigikogule esmaspäeval esitas ja kolmapäeval ka ette kandis. Esmatähtsatena on vaatluse all põhiharidus, korrakaitse ja tervishoid ehk küsimus, kas ja kui kauaks jätkub kõigisse maanurkadesse politsei- ja päästeametnikku, kooliõpetajat ja perearsti. Juba praegu ei jätku ja seda hoolimata mitmekesistest riiklikest pingutustest demograafilise paratamatusega võitlemisel.
Lühidalt kokku võttes järeldas riigikontroll andmeid analüüsides, et kümne aasta pärast on pensioneerumise tõusulaine tõttu suuremas osas Eestist esmatähtsate ametite pidajatest karjuv puudus ning seni kasutatud abinõudest puuduse leevendamiseks ei piisa. Kui piirkonnas ei ole perearsti või politseinikku, vallandab see doominoefekti ja algab maakonnajooks arengupiirkondade suunas (pangandusest teada asi), mis on üksikisiku seisukohast ehk ka tulemuslik, aga põhjustab selleks ette valmistamata sihtpunktides, eeskätt Tallinnas ja Tartus, uusi probleeme.
Rahvastiku liikumise ja paiknemise seisukohalt on Eestis kolm maakonda: kasvava rahvaarvuga Harju maakond, enam-vähem stabiilse rahvaarvuga Tartu maakond ja kahaneva ning vananeva rahvastikuga Ääre maakond (kogu ülejäänud Eesti). Sajandivahetusel elas Ääremaal sama palju inimesi kui Harju- ja Tartumaal kokku. 20 aastaga on Ääremaa kaotanud 136 000 elanikku, Harjumaa aga võitnud juurde 68 000 ning juba aastal 2018 oli Harjumaa rahvaarv Ääremaa omast suurem (vt joonis).
Kui need suundumused jätkuksid lineaarselt, elaks aastal 2040 Harjumaal 240 000 inimest rohkem kui Ääremaal (vastavalt 673 000 ja 433 000). Nii lihtsalt siiski asjad ei käi: ühel hetkel saabub kaotajale läbikukkumise punkt, mil jookseb, kes jaksab, ja sureb, kes ei jaksa. Keegi ei oska ennustada, millal see hetk käes on, kuid riigikontrolli aruanne ei jäta kahtlust, et see võib olla üsna lähedal.
Ükski valitsus ei ole 30 aasta jooksul suutnud leiutada ühtki mõistlikku plaani, mis viiks lähemale eesmärgiks seatud loosungile „kogu maa peab elama“. Alati võib vastu väita, et valitsuse aktiivse regionaalpoliitikata (mis on põhiliselt seisnenud raha ümberjaotamises ning sihitutes taristuinvesteeringutes) oleks olukord praegu veel palju hullem. Aga kas tõesti ei ole Sisyphose kombel kiviveeretamisele alternatiivi? Ehk on eesmärgiseade üdini vale? Olen sellest korduvalt kirjutanud ning pakkunud välja ka lahendusi, kuid otsustama seatud rahvaesindusel on jätkunud sitkust regionaalpoliitika ja haldusreformi teemat vaadelda kitsalt kui riigiasutuste ja piiride ümberpaigutamise mängu, millel ei ole esmatähtsate teenuste pakkumisele ja kvaliteedile suurt mõju.
Silmas peaks pidama sedagi, et vähe rahvast annab vähem hääli ja mandaate riigikogus. Valimisringkonnad ei kattu täpselt eeltoodud kolmikjaotusega. Sõjaeelse ajaga võrreldes on Harjumaa formaalselt kaotanud oma lõunaosa (Rapla maakond) ja Tartumaa põhjaosa (Jõgeva maakond), kuid eks viimasest haldusterritoriaalsest reformist puudub maakonnal niikuinii haldussisu ja tegu on vaid statistilise üksusega. Rapla ja Jõgeva lahustükkide elu dikteerib ikka peamine tõmbekeskus, mistõttu on Ääremaa näitajad veelgi kehvemad.
20 aastaga on kahe tõmbemaakonna 54st mandaadist riigikogus saanud 61 ning veel kahe kümnendi pärast on Ääremaa esindajate käes maksimaalselt 32 kohta parlamendis. See tähendab, et ilma ääremaalasteta saab valida isegi presidendi. Mida väiksem esindus, seda vähem on sel mõju riigieelarvele ja muudele regionaalpoliitilistele otsustele. Järelikult võib ennustada Ääremaa agoonia süvenemist, kui ainult praeguste abinõude toel jätkatakse.
Kuid raha ei ole olnud ega saagi olla lahendus, nagu riigikontroll selgitab. Vabal maal ei ole võimalik inimesi lihtsalt osta, neil nimelt on ka intellektuaalsed ja sotsiaalsed vajadused, mis Ääremaal rahuldamatud. Aruandes küsitakse: „Milline on realistlik avalike teenuste osutamise tase väljaspool Harju- ja Tartumaad?“
Probleem ei kao ära, kui kõrvale vaadata, vaid seisab otsustajate ees sama vääramatu jõuna nagu inimtekkelised kliimamuutused. Vaktsiini inimeste siserändekihu vastu ei ole ega tule. Aruande saatesõnas hoiatab riigikontrolör: „Igal juhul on tarvis asuda otsuseid tegema juba praegu, sest otsuste mõju saavutamiseks kulub aastaid.“ Kas keegi on märganud valitsuse süsteemset tahet ja pingutust regionaalse kihistumise vähendamise või asustus- ja tööhõivepoliitika alal?
Mida ootab riigikontroll kui järelevalvaja otsustajatelt valitsuses ja parlamendis? Esimese sammuna poliitilist debatti, mis omakorda peab rajanema faktide tunnistamisel. Teada on, et vaatlusalused esmatähtsad ametid-teenused ei ole lähikümnenditel automatiseeritavad. Robotpolitseinik ja -õpetaja on hoopis kaugem unistus kui isejuhtiv sõiduk. Nii hariduses kui ka meditsiinis on näiteks infotehnoloogiast maksimum välja pigistatud ja viirusepuhangu ajal juba tagasilööke andvate ülepingutusteni jõutud. Katseliselt on kindlaks tehtud, et täielikult iseõppivat last ja end netitarkuse abil iseravivat patsienti ei ole ega tule.
Riigikontroll soovitab muuseas mõelda teenuste osalisele erastamisele ehk riigi vastutusest loobumisele ja vabatahtlike osa suurenemisele. See võib küll ajutiselt süsteemidesse lisaraha tuua, kui ei mõjuta Ääremaa demograafiat. Riigikontrolli soovituste nimekiri on lõpust lahtiseks jäänud ning seega on igaühel vaba voli sinna ettepanekuid lisada.
Avalike teenuste finantseerimise parandamisel vedeleb maas kogu iseseisvusaja jooksul läbi proovimata hoob, nimelt maksustamine. Põhjapoolsest Euroopast tunduvalt väiksem maksukoormus on meie poliitikas püha lehm. Aga kuidas me ikkagi kindlalt saame teada, et senisest suurem ja sihipärasem, aga vähem ühetaoline ja rohkemate eranditega maksustamine Eestile kasulik ei ole, kui seda ei ole katseliselt kindlaks tehtud? Kehtivas koalitsioonileppes on lubatud annalüüsida „erinevaid võimalusi, sh maksupoliitilisi muudatusi, riiklikke investeeringuid, regionaalseid programme jms tagamaks tasakaalustatud areng kogu Eesti territooriumil“. Kas on analüüsitud? Millised on tulemused? Mõttekoda Praxis maksuanalüüsiga paari aasta eest tegeles ja seda ministeeriumide tellimusel, kuid riigikogu valimistele on järgnenud pikk vaikus. Riigikantselei strateegid said tänavu juulis kätte firmalt Deloitte tellitud „Maksusüsteemi konkurentsivõimelisuse analüüsi“, kuid selle keskmes on peamiselt tööstussektor ning poliitikasoovitustes kumab läbi pigem ettevõtjate hääl. Tähendab, edu võtit nähakse endiselt naabritest väiksemas ja võimalikult väheste eranditega maksustamises. Konkurentsivõime maksunduses ei ole aga siiani lahendanud ühtki riigikontrolli aruandes näidatud probleemi. Miks arvata, et edukas tööstus (tööjõuta Ääremaakonda seda keegi rajama ei hakka) toob tulevikus maale perearsti ja koolmeistri?
Teine kasutamata kang on veel. Vabatahtlikele võib tõepoolest panustada, vähem hariduses ja meditsiinis ning rohkem korrakaitses ja päästes, aga selleks peab inimestel olema vaba aega, mis saab tulla vaid tööaja arvelt. Poliitikas ei ole see Eestis tõsiselt jutuks olnud, aga peaks. Mis juhtuks, kui normkoormus oleks 40 tunni asemel 30? Mis jääks tegemata, mismoodi muutuks majandus? Modelleerimata ja läbi arvutamata seda teada ei saa. Ja kui nii jätkata, avastavad tallinlased ja tartlased ühel heal päeval, et ääremaalased on ära kolinud ning linnadesse slummid tekitanud. See ei ole aga sugugi väiksem murekoht kui praegu linnapiiride taga õitsev.
Polariseerunud meediamullide üheks aspektiks või väljenduseks on küsimus konstruktivismist ja essentsialismist (mis vähemasti mõningais tõlgendusis1 kannab edasi vana nominalismi-realismi paradigmat). Filosoofiliste vahenditega meediamullide vastu muidugi ei saa, aga sellegipoolest on ehk mingi kasu selleski, kui need järelemõtlemise tagajärjel kas või lokaalselt ja ajutiselt hajuvad.
Vaatlen seda küsimust soo ja soorollide näitel. Konstruktivismil ja essentsialismil on mõlemal palju eri tähendusi, aga siinse loo raames ma määratlen neid nõnda, et konstruktivismi järgi moodustavad sugu ja soorollid kontiinumi, mille sees tehtud liigendused on meelevaldsed ja suvaliselt (tahtlikult, teadlikult) ümbertehtavad (tõttan rõhutama, et see ei ole tähendus, mida kasutatakse sotsioloogias).2 Seevastu essentsialismi määratlen seisukohana, mille järgi sugu ja soorollid on täidetud selgepiiriliste vormidega (üldjuhul kahe vormiga, mehe ja naisega, nii et kummalgi on oma olemus ehk essents) ning neid ei saa omatahtsi muuta.
Empiiriline motiveeritus
Kõigepealt tasub rõhutada, et nii konstruktivism kui ka essentsialism, nii inimloomuse täielik plastilisus kui ka täielik selgepiirilisus on mõlemad empiiriliselt motiveeritud. Ühest küljest on tõepoolest suurema osa inimeste puhul sugu selge ning sellel on enamasti ka selged seosed isiksuse joontega ehk soo väljendusega isiku psühholoogilises ülesehituses. Nõnda on katsed näidanud, et juba vastsündinuna pöörab enamik tüdrukuid rohkem tähelepanu nägudele ja enamik poisse tehnilistele vidinatele3 ning et süstemaatilised soolised erinevused psühholoogilistes tunnustes ulatuvad üle kultuuride4 ja isegi üle liigipiiride.5 See toetaks essentsialismi.6
Teisest küljest aga mitte kõik mehed ja naised ei vasta kummagi stereotüübile ning kummagi soo sisene variatiivsus on suurem kui sugudevaheline erinevus. Samuti on soo määratlemine väga keerukas küsimus, kus kasutatakse mitut eri kriteeriumi (nt kromosoomid, hormoonid, sisemised ja välised suguorganid, sekundaarsed sugutunnused), mis võivad mitmel moel kombineeruda, tekitades suure hulga mitmesuguseid variante ja vahevorme. Lisaks on soolise olemise väljendus vältimatult kultuuriliselt kodeeritud, mis teeb asja veelgi keerulisemaks: kultuurid ei pruugi piirduda kahe sookategooriaga, vaid võivad eristada rohkem sugusid. Näiteks eristavad Indoneesias elavad Bugisid viit sugu (mida võiks seostada järgmiste kategooriatega: cis-mees ja cis-naine, transmees ja transnaine ning androgüünne šamaan bissu);7 sarnaseid liigitusi on ka mitmes põlis-Ameerika kultuuris. Selle näite puhul ei tasu muidugi unustada, et ehkki selline jaotus pöörab tähelepanu rohkematele nüanssidele kui binaarne mees-naine jaotus, jääb suur hulk variatiivsust ikkagi sellest klassifikatsioonist välja või selle klassifikatsiooni kategooriate vahele. Peale nimetatud asjaolude saame sooväljenduse puhul täheldada suurt ajalist ja kultuurilist variatiivsust: mis ühes kultuuris loetakse naiselikuks, võib teises olla mehelik ja vastupidi ning soorollid võivad ühiskonnas kaunis kiiresti muutuda. Näiteks minu vanemate põlvkonnas tegid mehed harva kodutöid, aga minu põlvkonnas on see juba tavaline. Kõik see toetab konstruktivistlikku arusaama soost ja sooväljendusest kui millestki pidevuslikust, plastilisest ning sihilikult ümbervormitavast.
Õigustamatud laiendused
Oma empiirilise motiveerituse põhjal aga tehakse nii ühes kui ka teises suunas laiendusi, mis ei ole enam õigustatud. Nõnda käändub essentsialismi puhul deskriptiivne ehk kirjeldav väide kergesti preskriptiivseks ehk ettekirjutavaks.8 Kui enamik inimesi jaotub kahte kategooriasse, mida nimetatakse meheks ja naiseks (koos kummaltki eeldatavate käitumisviisidega), siis peavad kõik nendesse lahtritesse mahtuma. Ja kes ei mahu, on hälvik. See võib omakorda ajendada „hälbijate“ diskrimineerimist, põlastamist, kiusamist või koguni vigastamist ja tapmist. Homoseksuaale panid vangi nii natsid kui ka kommunistid. Ning kui me räägime soo ja sooväljenduse tüüpilistest vormidest, siis ei maksa unustada, et tegemist on statistiliste näitajatega ning see ennustab väga vähe konkreetse inimese kohta, kes meie ees on. Nagu me konstruktivismi puhul rääkisime, on variatiivsus ühe soo piires (kui see on mingil kombel selgelt määratleda õnnestunud) palju suurem kui sugude keskmiste vahe. Ning kehtivad ka teised konstruktivismi poolt välja toodud asjaolud: vormid muutuvad ajas ja ruumis ning kultuuriti. Niipea kui on hakatud kasutama mehe või naise „loomuse“ mõistet, ollakse juba libedal teel ning statistilisest kirjeldusest saab kergesti ettekirjutus konkreetsetele indiviididele, normi ja hälbe määratlemine jne.
Soolise väljenduse väljal on atraktorid ning need võrsuvad sügavamalt kui tahtlik sekkumine.
Teiselt poolt võib konstruktivism liigse õhinaga laiendada mitmel pool ja moel esinevat muutlikkust, plastilisust ja sujuvaid üleminekuid üleüldiseks väiteks. Selle järgi on binaarne soojaotus pelgalt illusioon ning need on vaid meelevaldsed jaotused pidevuslikus soogradiendis. Kultuur oma normide ja reeglitega sooväljenduse kohta vormib sugu ja soorolle. Kultuur oma eeldustega loob reaalsust. Näiteks eeldades, et tüdrukud on hoolivad ja alalhoidlikud, soositakse nende riietust ja tegevust, mis edendavad noid eeldusi (nt tubast nukkudega mängimist valges pitskleidis). Eeldades, et poisid on riskialtid ja võistluslikud, soositakse neil riietust ja tegevusi, mis seda eeldust toetavad (nt tumedat värvi pükstega õues naabripoistega möllamine). Ja niimoodi kasvatataksegi hoolivaid ja alahoidlikke naisi ning riskialteid ja võistluslikke mehi. Ning mitmesuguste vihjete või koguni füüsilise vahelesekkumisega kutsutakse korrale neid, kes ei vasta oma rollile (nt kui pitskleidistatu tahab lompi trügida või poiss „ebamehelikult“ pillib). Selles on kindlasti üksjagu tõtt, et soorollid on paljuski sisse kasvatatud eeskujude ja otsese juhendamise või manitsemise varal, ent see jätab vastuseta küsimuse, kuidas on võimalik, et juba vastsündinud ilmutavad soolisi eelistuserinevusi – ajal, mil nad ju pole veel akulturatsiooni läbinud. See seab kahtluse alla, kas sooväljendus on ikkagi nii pidevuslik ja meelevaldne kui konstruktivism väidab.
Kellakõver
Ometi pole raske neid kaht positsiooni kokku tuua, pidades silmas kummagi empiirilist õigustust. On hõlpsasti mõistetav, kuidas inimühiskonnas on mõned domineerivad sooväljendused (esimeses lähenduses kaks, sisse suumides rohkem – ja viimases järgus on igaüks isesugune), aga kuidas need samas moodustavad normaaljaotuse ehk „kellakõvera“ tiheda keskme ja hõredamate servadega. Juba enne akulturatsiooni on olemas soolised kalduvused, nagu väidetavasti enamikul tüdrukutel on tõmme nägude ja poistel tehniliste vidinate poole. See aga ei tähenda, et iga tüdruk või poiss säärast kalduvust ilmutaks või isegi üks ja sama laps seda kalduvust kogu aeg võrdse tugevusega ilmutaks, ning need, kes ei ilmuta, oleksid kuidagi vähem adekvaatsed ja „normaalsed“.
Hõrealad
Esiteks, kui me peame silmas hõrealasid ja muutuvust sooväljendustes, siis me saame liikuda sinnapoole, et igaühel oleks ühiskonnas mõnus olla, mitte ainult neil, kes juhtumisi vastavad heteronormatiivsetele nõudmistele. Ja me saame kahandada soostereotüüpide taastootmist haridussüsteemis ja mujal, kahandades seeläbi stereotüüpidesse mittesobijate ahistust ning avardades sobijate maailmapilti.9
On väga võimalik, et enamik poisse eelistab ka edaspidi enamasti mängida autodega ja enamik tüdrukuid enamasti nukkudega, aga oleks hea, kui nad ei kohtaks takistusi katsetamaks vahel muude asjadega. Esiteks avardub niimoodi nende kogemusilm, suureneb inimestevaheline ühisosa ja mõistmine ning osatakse viimaks end ka paremini teise „kingadesse“ panna, kui näiteks lapsena oled kogenud mängu ka nende perspektiivist. Ning käsitöö puhul oleks hea, kui nii poisid kui ka tüdrukud oskaksid käsitseda akutrelli ja saagi, heegelnõela ja õmblusmasinat, toiduaineid ja köögimasinaid. Käelised oskused arendavad intelligentsust ja üldse isiksust.
Essentsialistide üks hirm on see, et niimoodi muutuvad inimesed ühetaolisemaks ning soorollid kaovad. See on faktiliselt väär. On näidatud,10 et jõukamas ja võrdõiguslikumas ühiskonnas sugudevaheline erinevus mitte ei kahane, vaid hoopis kasvab. See tundub kontraintuitiivne, sest võiks mõelda, et kui traditsioonilises ühiskonnas on tööd-toimetused sooliselt segregeeritud, siis sellega seoses tekivad meestel ja naistel erinevad afektid ning soodustatakse erinevaid isikuomadusi, kuid ometi on traditsioonilises ühiskonnas mehed ja naised sarnasemad nii kehalt kui psüühiliselt. Arenenud ühiskonnas suureneb sooline dimorfism kehades (viidatud artiklis mainitakse kehapikkust ja vererõhku) ja psüühikas (sellistes isikuomadustes nagu neurootilisus, meeldivus, soojus ja avatus tunnetele – mis enamasti seostuvad naistega – ning enesekehtestus ja avatus ideedele, mis seostuvad meestega).
Just nimelt seepärast, et soolise eneseväljenduse tüübid võrsuvad sügavatest kehameele kihtidest, on need läbi ajaloo üsna stabiilsed. Kultuuriline töötlus saab siin üht-teist teisendada, aga igatahes pole alust arvata, et mees ja naine kuidagi ära kaoksid või nende erinevus kahaneks. Pigem vastupidi: kui neid ei suruta stereotüüpsetesse vormidesse, saavad nad oma soolised kalduvused palju isikupärasemalt välja arendada. Ning hirm, et mingid väikesed kultuurilised teisendused (näiteks samasoolise paari kooselu nimetamine abieluks) võiks kuidagi ohustada ja lammutada meest ja naist kui sellist, ilmutab essentsialistidel konstruktivistlikku kalduvust: nad näivad jagavat arvamust, et mees ja naine on pelgalt konstruktsioonid, mida saab hõlpsasti ümber teha, mis teeb neid nii tundlikuks väikeste kultuuriliste teisenduste suhtes.
Atraktorid
Teisest küljest jällegi on hea meeles pidada, et soolise väljenduse väljal on atraktorid ning need võrsuvad sügavamalt kui tahtlik sekkumine. Imik ei ole teadlikult otsustanud autot kauem vaadata kui nägusid – ta lihtsalt teeb seda. Samamoodi ei otsusta ma teismelisena hakata heteroseksuaaliks – see lihtsalt juhtub minuga. Vastassoost inimene on mulle kütkestav, arvaku ma sealjuures, mida tahan. Sama vähe ma „hakkan“ homoseksuaaliks. Ja ka ebameeldivad ja ebasobivad asjad võivad minu arvamisest ja tahtmisest sõltumatult minus esile kerkida, näiteks agressiivsus meestel või sotsiaalsete oskuste kuritarvitamine naistel. Kui pidada soolist eneseväljendust täiesti pidevuslikult ja suva järgi ümbervormitavaks, siis need ei paista nii tõsiste probleemidena: piisab natukesest heast tahtest, ja me saame neist üle. Niimoodi võivad mehed küll olla praegu agressiivsed, sest nad on üles kasvanud ühiskonnas, mis on sellist meherolli soodustanud, aga kui me vaeva näeme ja ühiskondlikke tavasid muudame, siis see kaob ära. Häda on aga selles, et ei kao. Need pärinevad sügavamalt kui minu teadvustatud kavatsused ja kultuurilised vormingud. Ja selliseid soole iseloomulikke kalduvusi on hea silmas pidada, et osata nendega sobival moel tegeleda – lootmata naiivselt, et need „ära kaovad“. Näiteks võib sellest abi olla koolikiusamise vastu, kui oskame silmas pidada kiusamise vorme, mis on rohkem levinud poistel, ja neid, mis tüdrukutel.11 Või kui peame silmas seda, kuidas stress kaldub avalduma meestel ja kuidas naistel.12 Ning nagu eespool öeldud, annab teadmine, et sooerinevused võrsuvad sügavalt teadvuse alt ning järgivad kellakõverat, kindlust selle suhtes, et sooerinevused ilmutavad sügavamaid individuatsiooni atraktoreid ning nad ei kao kuhugi.
Kokkuvõte
Nii et me ei vaja olemuse ega loomuse mõistet, mis jätaks varju soolise jaotuse kellakõvera äärealad ning esitaks tegelikkust selgepiirilisemana, kui ta on, ega langema voluntarismi ja naiivsesse usku, et kõik meie psüühika ja eneseväljenduse aspektid on volilt ümberkorraldatavad. Mõlemat on tarvis silmas pidada, kui me tahame oma ühiselu paremini korraldada. Ja ei ole mõtet jageleda positsioonidelt, mis on saadud õigustamatute laiendustega.
1 Vt Leo Luks, Konstruktiivne tüli. – Sirp, 7. II 2020. Konstruktivismi teadusliku kasutuse kohta see siiski ei päde, vt järgmine joonealune märkus. Ka siin loos antud tähendused ei seostu nominalismi ja realismiga.
2 Sotsioloogias on konstruktivism epistemoloogiline uurimisprojekt, mis ei esita ontoloogilisi väiteid: ta „räägib sellest, kuidas teadmised ühiskonnas tekivad, mitte sellest, mis on või mida ei ole olemas“. Selle lähtepunktiks on lihtne tõdemus: „Lähtepunktiks on tõdemus, et me tajume kõike olemasolevat läbi keele ja kultuuri prisma.“ Mikko Lagerspetz, Konstruktivismi konstrueerimine Eesti ajakirjandusdebatis. Rmt: Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid, koost. Rein Raud. Salvaja, 2019.
Siinse looga sarnase – ent mitte sama – filosoofilise tähenduse annab neile sõnadele Triin Kallas, Olemus või konstruktsioon? – Vikerkaar 2007, nr 4–5, lk 166–174.
3 Vt nt Jennifer Connellan, Simon Baron-Cohen, Sally Wheelwright, Anna Batki, Jag Ahluwalia, Sex differences in human neonatal social perception. – Infant Behavior and Development, 2000, 23: 113–118.
Või Gerianne Alexander, Teresa Wilcox, Rebecca Woods, Sex differences in infants’ visual interest in toys. – Archives of Sexual Behavior 2008, nr 38, lk 427–433.
4 Vt nt eesti teadlaste osalusel tehtud uuringut David P. Schmitt, Anu Realo, Martin Voracek, Jüri Allik, Why can’t a man be more like a woman? Sex differences in Big Five personality traits across 55 cultures. – Journal of Personality and Social Psychology 2008, nr 94, lk 168–182.
5 Elizabeth A. Simpson, Ylenia Nicolini, Melissa Shetler, Stephen J. Suomi, Pier F. Ferrari & Annika Paukner, Experience-independent sex differences in newborn macaques: Females are more social than males. – Scientific Reports 2016, nr 6: 19669.
6 Nii et on räägitud „mehelikust“ ja „naiselikust“ ajust, süstematiseerivast ja empatiseerivast ajust vm. Vt nt Simon Baron-Cohen, The Essential Difference: Men, Women and the Extreme Male Brain. Penguin, 2003. Selle kriitikat aga vt nt Gina Rippon, Gendered Brain: the new neuroscience that shatters the myth of the female brain. London: The Bodley Head, 2019.
7 Vt Terje Toomistu, Embodied lives, imagined reaches: Gendered subjectivity and aspirations for belonging among waria in Indonesia. Doktoriväitekiri. – Tartu Ülikool, 2019, lk 46.
8 Andes alust tagailmlusele. Vt M. Ott, Ilmast ja tagailmast. – Sirp, 30. X 2020.
9 Vahel kardetakse, et see võib kaasa tuua enamiku ahistamise, kes vastavad stereotüüpidele. Aga esiteks, kui jõurikas (ja suurem arv kujutab endast suuremat jõudu) hoiab oma jõudu tagasi, siis see on eriti suur jõuavaldus ja enesekindluse väljendus. Ja teiseks, kuna lõppkokkuvõttes on igaüks mingil kombel erinev, siis on igaühe huvides, kui stereotüübid ja kategooriad pole liiga ranged, kitsad, ahistavad.
10 Vt eespool viidatud Schmitti, Realo, Voraceki ja Alliku artikkel.
11 Poiste koolikiusamises on rohkem otsest füüsilist vägivalda, aga samas see paistab paremini välja ja ka lõpeb kergemini; tüdrukutel on rohkem kaudset vaimset kiusamist, mis sageli paistab kõrvaltseisjale halvemini välja ja on visam lõppema. Vt nt Marta Angélica Iossi Silva, Beatriz Oliveira Pereira, Denisa Mendonça, Berta Nunes, Wanderlei Abadio de Oliveira, The Involvement of Girls and Boys with Bullying: An Analysis of Gender Differences. – International Journal of Environmental Research and Public Health 2013, nr 10: 6820-6831.
12 Vt nt USA Psühholoogiaühing. https://www.apa.org/news/press/releases/stress/2011/gender
Nõudmist ja pakkumist tasakaalustavate hindade kujunemise kohta on tänapäeva ulatuvas majandusteoorias kaks kirjeldust. XIX sajandi viimasel veerandil üldise tasakaaluteooria loonud Šveitsi prantslane Leon Walras on kirjeldanud hinnakujundust avalikul turul, kui turule kogunenud ostjad ja müüjad hüüavad valjusti oma hindu ja tasakaaluhind kujuneb vastastikku kokkuleppele jõudnud inimeste vahel sõlmitud tehingute tulemusena. Inglase Frankis Ysidro Edgeworthi samal ajal kujundatud teoorias on kauplejaid kujutatud aga üsna igavate vennikestena. Nood käisid turul vaikselt ringi ning uurisid, millise hinnaga ollakse nõus ostma või müüma, ning sõlmisid tehingute eellepingud, millest oli võimalik loobuda või mida sai muuta. Kui tehingute sõlmimise protsess oli lõpule viidud, oli sündinud ka tasakaaluhind. Neid kaht käsitlust võrrelnud Lionel Robbins on muu hulgas rõhutanud rahvuslikku omapära – gallia esinemisvajadus on vastandatud inglise asjalikkusega – ja see on mõjutanud ka tehingute sõlmimise viisi.1
Oksjonid
Majanduslikus mõttes on oksjon üks erilistel pakkumise ja nõudluse asjaoludel tasakaaluhinna kujundamise viise, mille puhul ese müüakse kõige rohkem pakkunud ostjale või teenus ostetakse sellelt, kes on seda nõus tegema kõige odavamalt. Ajaloolastel on teada 2500 aastat tagasi Babülonis peetud oksjonid. Oksjonimajadest on kõige vanem Rootsi paruni Claes Rålambi 1674. aastal Stockholmis asutatud Auktsionswerk. Londoni Sotheby oksjonimaja asutati 1744. aastal, kui Samuel Baker ja George Leigh müüsid väärtuslike raamatute kogu. Tänapäeval müüakse oksjonitel kala, lilli, teemante, riikide võlakirju ja muid väärtpabereid. Internetiplatvormid on viinud oksjonid massidesse. Selle kauplemisviisi ulatusliku leviku tõttu pakub huvi, mida on 2020. aasta Nobeli majanduspreemia saanud Stanfordi ülikooli professorid Paul R. Milgrom ja Robert B. Wilson sellele lisanud.2
Oksjoni tulemusena peaksid ressursid sattuma neid kõige paremini kasutavate või kõige kõrgemalt hindavate osalejate kätte.
Teoreetilises plaanis erinevad oksjonid üksteisest vormi ja kasutatava teabe poolest. Vorm hõlmab hindade esitamise viisi, kauplejate panuste esitamist, hindade muutmist, kauplemise lõpetamist ning seda, kuidas valitakse võitja. Põhiliselt on käsitletud nelja oksjoni vormi: Hollandi või nn kellaoksjoni puhul on alghind kõige kõrgemal tasemel ja liigub järjest allapoole, kuni mõni kaupleja tunnistab selle vastuvõetavaks ja sõlmib tehingu. Nii on korraldatud näiteks lilleoksjonid või USA riigikassa valitsuse võlakirjade müümine. Inglise oksjoni puhul alustatakse sageli just müüja välja käidud madalamast hinnast ja liigutakse vastavalt pakkumistele ülespoole ning ese müüakse kõrgeima hinnaga, millest keegi enam rohkem ei paku. Veidi erinevad on nn suletud (pitseeritud) ümbrikuga oksjonid, mille puhul kaupleja esitab ühe pakkumise, mille sisu pole teistele teada. Tehing viiakse läbi võitja pakutud kõrgeima hinnaga, teisel juhul sõlmitakse leping kõrgeima hinna pakkujaga, aga pakkumishind võetakse teiseks jäänud pakkuja ümbrikust. Sellist lähenemist kasutavad näiteks internetimootorid reklaamipinna müügil. On ka oksjoneid, mille juures eristatakse esimese ja teise pakkuja hinna kasutamist.
Oksjoni teave jaguneb iga osaleja erateabeks ning pakkumiste kaudu ka teistele oksjonil osalejatele kättesaadavaks ühisteabeks. Kuna osalejate eesmärgid võivad erineda ning tegutsedes järgivad nad teatavat strateegiat, siis pole võimalik mõista ühe osaleja käitumist teiste osalejate käitumisest lahus. Selles on oksjoniteoorial ühisosa mänguteooriaga. Valitsustele on oluline kehtestada oksjonitele sellised reeglid, et saavutataks suurim sotsiaalne heaolu. Oksjoni tulemusena peaksid ressursid sattuma neid kõige paremini kasutavate või kõige kõrgemalt hindavate osalejate kätte. Efektiivsed on need oksjonid, kus nii läheb. Sellest vaatekohast pole oksjon nullsumma mäng ehk ühe osaleja võit on teise kaotus. Oksjonid on käsitletavad ressursipaigutuse mehhanismina, mille toimumist mõjutab selle korraldus. Sellest vaatekohast on oksjoniteoorial ühisosa turu kujundamise teooriatega.
Teooria
Oksjoniteooria selle tänapäevases vormis kujunes 1960. aastatel, mil William Vickrey3 esitas ühe kaubaga oksjoni mudeli, kus kõik osalejad hindasid riski erateabe alusel samal viisil ning erahinnangu tõenäosuslik jaotus oli sama. Vickrey näitas, et selliste eelduste korral on kõik oksjonitüübid efektiivsed, kuna oksjonil kaubeldav ese satub seda kõige kõrgemalt hindava ostja kätte ning müüja saab sama hinna, sõltumata oksjonimeetodist. See on moodsa oksjoniteooria lähtepunkt. Vickrey oli üks 1996. aasta Nobeli majanduspreemia laureaate.
2020. aasta Nobeli auhinna saaja Robert Wilson arendas oksjonimudeli tüüpi edasi, käsitledes omavahel sõltuvate väärtustega ühisväärtusega kaupade oksjoni, mille puhul valitseb kauba väärtuse osas suur määramatus. Neid mudeleid rakendati kõigepealt nafta ammutamislitsentside oksjonitel, kus ettevõtted kauplesid õiguse eest ammutada ühiskasutuses maardlast, mille varu ulatuse, kaevandamistingimuste jms kohta polnud suurt midagi teada. Iga kaupleja palkas ammutamise geoloogilisi, seismilisi jm tingimusi hindama eraeksperdid, kelle tegevuse tulemuseks olid ebatäielikud erahinnangud ammutamisõiguse väärtuse kohta. Kui erahinnangud muutusid kauplemise käigus omavahel võrreldavaks, siis oli tõenäoline, et esialgset hinnangut muudeti. Wilsoni kirjelduse kohaselt viisid kauplemistingimused selleni, et võitis see, kes oli täpselt määratlemata maavara varu hinnanud kõige kõrgemalt. Suure tõenäosusega kaasnes sellega liiga kõrge oksjonihind, võrreldes võitjale osaks saanud kauba väärtusega. Seda nähtust nimetatakse oksjonipraktikas võitja needuseks. Kahju vältimiseks pakkus Wilson välja strateegia, kuidas peaksid kauplejad oksjonil oma käike varjama, et vältida ülepakkumist ehk liiga kõrge hinnani jõudmist.
Järgmistes mudelites hindas Wilson teabe mõju kaubeldava ühisväärtusega kauba oksjonil. Ühes mudelis analüüsis ta olukorda ja käitumisstrateegiaid olukorras, kui ühel kauplejal on ühiskauba kohta täielik teave, teisel aga müra sisaldav hinnang. Wilson näitas, et kuigi kogu teabe omajal on eelis, on suletud ümbrikuga pakkumiste puhul eduvõimalus ka puuduliku teabega kauplejal, kui kasutada teatud juhuslike valikutega strateegiat.
Paul Milgromi ja Robert Wilsoni uuringud on omavahel seotud: Milgrom kaitses Wilsoni juhendamisel Stanfordi ülikoolis doktoritöö. Milgromi oluline panus on oksjoniteooria arendamine nn hübriidteabe olemasolu korral (hõlmab nii era- kui ka ühisteabe). Ta sedastas, et kui uurida oksjoni pakkumiste strateegilist mõju üksteisele teabe määramatuse korral, võib täheldada kõrgemate hinnapakkumiste statistiliselt mõõdetavat mõju hinnatasemele, milleni lõpuks jõutakse. Kõrgema hinnani jõutakse juhul, kui kauplemisprotsess n-ö hõlmab suuremal määral kõigi kauplejate erateavet.
Milgromi töö praktiline järeldus on, et oksjonitüübid pole väärtusloome seisukohalt samaväärsed. Inglise oksjon toob veidi suurema oodatava tulu kui suletud ümbrikuga teise hinna kasutamine ning viimane omakorda veidi kõrgema oodatava tulu kui Hollandi tüüpi ja kinnise ümbrikuga esimese hinnaga oksjon. Inglise tüüpi oksjonil avaldavad teised osalejad erateavet näiteks kauplemisest loobumisega. Hinda võimendavaks teguriks on ka see, kui kaubamüüja annab teavet selle omaduste kohta (see puudutab just ostjatele raskesti kättesaadavat teavet). Rohkem avalduvat erateavet vähendab võitja needuse realiseerumise tõenäosust ehk seda, et võitja maksab palju üle. Selle ohu vältimine julgustab kauplema. Pakkumise poolelt pakub kunstioksjonil kauplemisele tuge näiteks müüja esitatav sertifikaat teose ehtsuse kohta, maagaasi ja nafta puhul esitatakse proovipuurimiste tulemus.
Üheks Milgromi arendatavaks valdkonnaks on olnud oksjonid, kus müüakse palju asju koos. Sel juhul on oksjonile pandud osade kaupa müüdav tervikuna toimiv majandusnähtus, nagu riigivõlg või kasutatav elekter või eri teenuseid pakkuvad raadio lainealad või bussiliinid. Sel juhul on oksjoni korraldajal valida, kas taotleda suurimat tulu müügist või anda suurem osakaal müüdud teenustest tuleviku majandustegevuses tekkivale kasule.4
Mudelid on üles ehitatud erinevatel eeldustel, kusjuures on arvesse võetud inimeste käitumist. Näiteks on Milgrom näidanud teatud tulemuste kehtivust riski suhtes neutraalsete kauplejate korral. Teised uurijad on käsitlusi edasi arendanud, uurinud riskikartlikkuse mõju, või tõestanud näiteks Inglise tüüpi oksjoni puhul kaupade efektiivset jaotamist ka erinevate riskihinnangutega kauplejate osalemisel.
Rakendused
Selle aasta Nobeli majanduspreemia laureaadid on majandusteadust edasi arendanud kauplemisvaldkonnas, mida teabe kättesaadavus mõjutab märkimisväärselt. Millistel eeldustel ja kuidas ehitada üles kauplemisstrateegiad ning kujundada turud kaupadele, mille väärtust on raske hinnata, ning kuidas kaubelda väärtust looval viisil, on põhilised küsimused, millele vastust otsitakse. Oksjonimudelitega otsitakse parimat kasutusviisi piiratud ressurssidele, mille puhul pole teada kõik asjaolud. Soovitakse kujundada mõttekam käitumisviis, kui seda on vaid vigade ja eksituste kaudu kulgemine. Uuringute tulemusi on teoreetiliselt kontrollitud ja kasutatud praktikas. Näiteks lõid Milgrom ja Wilson 1994. aastal USA kommunikatsioonikomisjoni jaoks raadiolainealade oksjonimudeli, mida on seejärel laialdaselt kasutatud ka teistes riikides. Esimesel rakendamisel tõi see föderaalvalitsusele 617 miljonit tulu, mille võrra võis vähem makse koguda. Varem otsustati lainealade jaotus telekommunikatsioonifirmade põhjendustest lähtuvalt või need loositi.5 2009. aastal oli Milgrom üks firma Auctionomics asutajaist. See firma pakub konsultatsioone oksjonitel osalejatele. Reeglite koostaja osalemine oksjonitel konkureerivate pakkujate nõustamisel on tekitanud ka kriitikat.6
1 Lionel Robbins, A History of Economic Thought. The LSE Lectures. Princeton University Press, Princeton, Oxford 1998.
2 Improvements to auction theory and inventions of new auction formats. The Committee for the Prize in Economic Sciences in Memory of Alfred Nobel. The Royal Swedish Academy of Sciences. Stockholm 2020.
3 William Vickrey, Auctions and Bidding Games. Public Economics. Selected Papers by William Vickrey. Toim Richard Arnott, Kenneth Arrow, Anthony Atkinson, Jacques Dréze. Cambridge University Press, 1994, lk 85–98.
4 Vt Paul Milgrom, Putting Auction Theory to Work. Cambridge University Press, 2004.
5 Winning bids. – Economist 17. X 2020.
6 Paul Milgrom, The Market Design Community and the Broadcast Incentive Auction: Fact-Checking Glen Weyl’s and Stefano Feltri’s False Claims. – Auctionomics Paper 3. VI 2020.
Ühest küljest on Saksa filosoofi ja muusikauurija, populaarkultuuri vastu sõjakäigu teinud Theodor Adorno (1903–1969) „Uue muusika filosoofia“ võimas teos, milleta poleks sündinud üht XX sajandi tähtsamat romaani, Thomas Manni „Doktor Faustust“ (fakt). Arvata võib sedagi, et hilisemad moodsad muusikakriitikud poleks selle teoseta püüdnud muusikat seletada sotsiaalsete ja filosoofiliste parameetrite kaudu, vähemalt mitte sel määral. Massikultuurivastase kohta on Adorno mõjutanud (pop)kultuuriteooriat vägagi palju.
Teisest küljest kammitseb autorit arusaam levimuusika madalusest: see on Adorno hinnangul kas magus ja standardiseeritud või siis „mehhaaniline tuututamine“ (lk 191). Raamatus ilmneb korduvalt, et autor näeb (kuuleb) levimuusikat peamiselt šlaagritena. „[K]uivõrd kultuuritööstus on oma ohvreid ette valmistanud vabal ajal intellektuaalsete toodete tarbimise käigus pingutusi vältima, klammerduvad ohvrid veel tugevamini selle välise külge, mis neil asjade olemust mõista ei võimalda“ (lk 17). Ülbusest Adornol puudu ei jäänud ja ega filosoof peagi balletisussides tippima, eriti mitte Teise maailmasõja kirsasaabaste aegu.
Eks klubikultuur ole aga eri aegadel ja eri põhjustel alati võimudele ette jäänud (rikkad naabrid! kinnisvara!) – ja kummalisel kombel jäi ette juba Adornole, enne kui üldse tekkida jõudis.
Oo, lehkav levisaatan!
Levimuusika, mida popmuusikaeelsel ajastul võiks nimetada ka tarbemuusikaks, polnud aga ju ainult saatanast. Samal ajal, ikka nendel rusudes 1940ndatel, puhkes üha jõulisemalt jazz, mida säravalt uuendas Count Basie. Ella Fitzgerald värskendas naisvokalisti kuvandit, alahinnata ei tasu Benny Goodmani svingimanöövreid või Tito Puente latiinomuusika avardamist, kui tuua välja kõigest mõni, kes läinud moodsa muusika ajalukku Ameerika artistide seast. Mõjutas ju Teine maailmasõda USAd vähem kui Euroopat ning 1940ndad oli sealses muusikas murranguline aeg, mille tekitatud edumaa tähendas, et kuni biitliteni toimus enamik põnevamaid protsesse muusikaajaloos Ameerikas, kus kirjutas oma „Uue muusika filosoofia“ ka Adorno. Täpsemalt tegi ta seda Californias, kuhu oli pidanud fašismikriitikuna kolima kodusest Frankfurdist ja kus ta suhtles tihedalt teise natsivastase saksa pagulase Thomas Manniga.
Muidugi, XX sajandi esimesel poolel arenes kultuuritööstus peaaegu sama üüratuks, nagu me seda tänapäeval tunneme: kompaniid, massimaitse ja rahapatakad. Aga kultuuri pelgalt tootena käsitledes näeme ainult pealispinda ja nii võimegi kaevuda vaevumata läikest tagasi kohkuda, aga asjata.
Kunstist on saanud üldise asjastumise protsessi osa. Adorno sedastas selle tegelikult juba aastail 1940-1941, kui kirjutas essee Schönbergist, ajal, mil suurel osal inimkonnast olid hoopis muud mured kui asjastumine, võib-olla tegi rohkem muret isegi mitteasjastumine. Tollal jäigi essee ilmumata ning see nägi trükivalgust koos Stravinski osaga ja täiendustega aastal 1948.
Adorno on vaadelnud ses raamatus eelkõige akadeemilist muusikat ja teinud seda kirglikult ning värske pilguga. „Uue muusika filosoofia“ sündiski kahe XX sajandi väljapaistva helilooja töid vaatlevate esseede liitmisel: luubi all on muusikauuendaja ja dodekafoonilise muusika tähtsaima rajaja Arnold Schönbergi (1874–1951) ja eksperimentaatori ning žanrihüppaja Igor Stravinski (1882–1971) looming. Adorno on vastandanud nad üpris provokatiivses laadis.
Kahe suurmeistri duetist-duellist enam köidavad teoses aga Adorno üldistused, mis tõukuvad kõrgemale Schönbergi progressiivsuse tõestamisest ja Stravinski regressiivsuse paljastamisest. Olgu vahelepõikena öeldud, et kui raamatut juhtub lugema noor muusikahuviline, kes pole veel kummagi helilooja loomingut kuulnud, siis on Adorno kirjeldanud märgatavalt kütkestavamaks Stravinski hulluse (või hulluse teeskluse) kui Schönbergi metoodilisuse, mistõttu haaraks too puhas leht küllap esimesena Stravinski järele.
Adorno sünnitas Arca ja A. G. Cooki
Paiguti väiklasigi (Stravinski psühholoogilise portree puhul näiteks) tõestusi kaunistavad Adorno teoses aga kuldsete niitidena mõttevälgatused. Muusika võõrandumiskalduvusest kui objektiivsusest rääkides märgib autor, et „Kuivõrd muusika soov on pigem esteetilise teadvuse abil skisofreenilisi jooni ületada, siis taotleb see hullumeelsuse tervise juures olemiseks tunnistamist“ (lk 165). Kirjeldab lisaks Stravinskile, kelle looming mängivat Adorno sõnul narri, tegelikult juba ka XXI sajandi popmuusikat, kus sellised artistid-produtsendid nagu A. G. Cook või Arca toovad kõige veidramad helinähtused keskpõrandale kokku, võttes seejuures identiteete, mida EKRE liikmed ilmselt „normaalse“ ja „ebanormaalse“ popmuusiku kuvandina referendumil vastandama tõttaksid. Õnneks pole massikultuur isegi tänapäeval veel nii asjastunud, et kõiki ärritada, oh, vahest polegi vaja – vähem müra me debatimaailmas.
Adorno vaateid saabki peaaegu mööndusteta vaadelda muusikaloo praeguses tähenduses. Ta on näinud peale eeltoodud hulluste normaliseerimise ette veel mitmeid protsesse ja mõtestanud muusika mõju kuulajatele umbes kolmveerand sajandit tagasi nii sügavalt, et see kehtib paljuski ka praeguse muusika kohta, ükskõik, kas võtta sihikule akadeemiline muusika, popmuusika või uuenduslikud elektroonilised voolud, kus sageli piire pole.
Näiteks muusika võitlusest oma tähenduse vastu kõneldes nendib Adorno, et Schönbergi-järgsete progressiivsete muusikateoste loogika seisneb loogika eituses ja „nende triumf on selles, et muusika ilmutab end kui verbaalse keele vastand, sel ajal, kui ta suudab kõnelda vaid mõttevabalt“ (lk 126). Väite esimene pool käib sama hästi 1970ndate pungi kohta, teine aga XX sajandi lõpul tekkinud sõnatu, ent narratiivse, see-eest aga tulnukliku, me planeeti väljast tulnu pilguga piidleva elektroonilise muusika kohta, mida ülihästi kehastas 1990ndatel näiteks briti duo The Future Sound Of London.
Need leheküljed, kust on võetud eeltoodud tsitaadid, võinuks vabalt kirjutada ka tänapäeva üks mõjukamaid muusikateoreetikuid Simon Reynolds, kes on rääkinud augustis 2020 elektroonilise muusika plahvatusest.1 1990ndad oli aeg, mil elektrooniline muusika lõhenes erinevatesse muteerunud suundadesse, millest igaüks pidi välja töötama omaenda loogika, et purustada midagi eelnenud loogika reast. Reynoldsiga tuleb nõustuda selles, et jah, tulevik oli kinni püütud, teiselt poolt tugineb ka jungle, mis on üks uuenduslikumaid muusikastiile maailmas üldse, hiljem drum’n’bass, paljuski varasemale. Nimelt Jamaica päritolu briti tänavanoorte soundsystem-kultuurile, mis paiskas blokkide vahele ragga, breakbeat’i, techno ja dub’i ristsugutisi. Kõik uus tuleb vana tundmisest, mitte sellest, et vana ei tunta, nii nagu Schönberg kasutas oma dodekafoonilise muusika kujundamisel ära mõned romantilise muusika jooned.
Katatoonia über alles
Vaat sellistele radadele viib mõtted Adorno. Paradoksaalselt oli Adorno, kes tõrjus üpris jõuliselt oma aja avaramat muusikapilti, sellest ajast ees ja seetõttu võiks „Uue muusika filosoofia“ tuulutada ka mitmeid tänaseid kopitanud käibetõdesid. Muusikakriitika puhul käibib peamiselt kaks arusaama. Kogu see abstraktne ülevus topitakse vägivaldselt lahtritesse, kuigi ega loojad oma loomingut žanriga piiritle. Need on vaid teoreetikute konstruktsioonid, mille kaudu meile nähtamatut ja kompamatut võlukunsti defineerida üritatakse, pannes paika midagi, mida paika poleks panna vajagi.
Või vastupidi: muusika kude ja olemus võetakse kriitikaprotsessis pulkadeks lahti ning vabastatakse seejuures suletud olekust, näidates, mis on helide taga. Ja nägijaks saavad ka need, kes enne muusikat ei mõistnud.
Loomulikult ei kehti kumbki käibetõde. Muusikat saab suurepäraselt kirjeldada, hinnata ja analüüsida müstifitseerimata ja demüstifitseerimata, üleliia lahterdamata ja ka liiga luuleliseks muutumata ning Adorno on sõnastanud mõnegi arusaama küllaltki universaalselt. „Kultuurikriitika eeldab kultuuri teatud substantsiaalsust, ta edeneb selle varjus ja laenab kultuurilt õiguse justkui millegi vaimse tseremooniata väljaütlemiseks,“ lausub autor (lk 165), lisades, et kultuurikriitika on täieõiguslik protsessi osa, isegi kui pöördub vaimu vastu, õigustades ilmselt nii ka ennast autorina, kes on pöördunud Stravinski meetodite vastu.
Kui nüüd on jäänud mulje, et tegemist on Stravinskit sopaga üle valava teosega, siis see mulje jäi juba teose esmailmumise ajal, mistõttu Adorno pidi 1949. aastal vastama Walter Harthi artiklile lisaga „Väärarusaamad“. Adorno tsiteerib seal muuhulgas iseennast: „Miski poleks ekslikum, kui Stravinski muusikat interpreteerida analoogiliselt sellega, mida üks saksa fašist kord nimetas vaimuhaige soperdiseks“ (lk 165 ja lk 215).
Teisalt nimetab Adorno Stravinski rütmikäsitlust katatoonilise seisundi lähedaseks, kirjeldades tulemust skisofreenia näitel: „Mõnedel skisofreenikutel viib motoorika iseseisvumise protsess, mida põhjustab isiksuse lagunemine, liigutuste või sõnade lõputu kordamiseni; see võib tabada ka neid, kes on läbi elanud šoki“ (lk 171). Võib ka nii võtta, et Detroiti techno-pioneerid Juan Atkins, Kevin Saunderson ja Derrick May olid pisut sõgedad, et aretada selline korduvate rütmide ja luupivate käikudega muusikastiil, mille järgi publik end pööraseks tantsis. Pigem oli tegemist ikkagi geniaalsete muusikauuendajatega ning klubitantsu puhul tollase ja ka meie ajastu hullusest vabastava liikumisega, millel nüüd koroona maski varjus jälle jõudsalt tiibu kärbitakse. Eks klubikultuur ole aga eri aegadel ja eri põhjustel alati võimudele ette jäänud (rikkad naabrid! kinnisvara!) – ja kummalisel kombel jäi ette juba Adornole, enne kui üldse tekkida jõudis.
Samas ütleb Adorno välja iga techno– ja house’i-pea kreedo: „Muusikas on aga määrava tähtsusega rütm, ja ainult rütm“ (lk 77), kirjeldades rütmi osa Schönbergi loodud kaksteisttoonmeloodias. Eks ole.
Ei mingit Donna Clarat
Ütlesin enne, et Adornot saab tänapäeval lugeda peaaegu mööndusteta, aga mõne tõigaga peaks siiski arvestama. Frankfurdi koolkonna mõjuka esindajana Herbert Marcuse, Walter Benjamini jt kõrval lähtus Adorno muusika lahkamisel marksistlikust võõrandumise printsiibist, mille järgi ühiskond ja selle teenistuses seisev popkultuur on oma kodanikud tasalülitanud, orjastanud. Autor ise ütleb eessõnas, et tal oli „kavas dialektiliselt analüüsida ka muusikalise loomeprotsessi seisu, mis alati on muusika staatusele mõju avaldanud“ ning teda „ajendas selleks ühiskonna totalitarismi surve isegi sellistes, nagu tundub, tuletuslikes valdkondades nagu muusika“ (lk 7).
Mulle tundub, et Adorno on kandnud mõnedki ajastu pained muusikasse üle ka veidi vägivaldselt. Stravinski heliloomingut võis ju kaasaegse kapitalismi meeleolumuusikaks ka pidada, Stravinski oli mitmekülgne, aga kindlasti leidus isegi kindlast poliitilisest vaatepunktist vaadatuna hullemaid kapitalismijüngreid kui techno ja abstraktse elektroonika esiisa Stravinski. Aga ilmselgelt ei kuulunud „Oh, Donna Clara“2 moodi lööklood Adorno maailma, seega jäi ohvriks Stravinski.
Kui Thomas Mann kirjutas „Doktor Faustust“, oli Adorno teos „Moodsa muusika filosoofiast“ alles käsikirjaline. Ent peaaegu kogu „Doktor Faustuse“ muusikateooria põhineb sel Adorno teosel, mida tema sõbrad, nende seas Mann, juba lugenud olid. Lisaks andis Adorno nõu „Faustuse“ peategelase Leverkühni loomingu tippteoste „Apokalüpsise“ ja „Dr Faustuse nutulaul“ komponeerimisel. Kaks meest, kes polnud heliloojad, said hakkama kujutlematute muusikateostega, mida pole olemas, aga mida võib kuulda selgemini, kui suudetaks mälusopist mõnd tuntud viisi üles kedrates vaimukõrvas kuulda. Neid Manni ja Adorno fiktiivse muusika kirjeldusi lugedes tundub võimatu, et kirjeldatakse olematut – nii helisevad on need leheküljed „Doktor Faustuses“.
Selline mees oli Adorno, marksist ja muusikafanaatik, provokaator ja prohvet.
1 Simon Reynolds, (No) future music. – Journals.sagepub.com
Natuke väsitavaks läheb aasta viimasel veerandil see, kuidas ükskõik millise jututeema puhul pole enam võimalik vältida neid „erakorralisi tingimusi“, mis meid tänavu saatnud on. Kõikehõlmavaid ja muutvaid asjaolusid, mis sunnivad kogu inimkonda ümber hindama nii grupikäitumist ja üksiolekut.
Loomulikult ei saa sellest üle ega ümber ka tänavuse Pimedate Ööde filmifestivali puhul. Palju on juttu sellest, kas kinod peaksid olema kinni või lahti, milliseid turvameetmeid tuleks rakendada viiruselevi peatamiseks, osaliselt on sunni tõttu linastused üle kolitud internetti jne. Selle kõige foonil toimub ka muu liikumine – ühtede uste sulgudes avanevad teised.
Vanameister Peeter Simmi „Vee peal“ on tänavu konkureerimas lausa rahvusvahelises põhivõistlusprogrammis. Jää peal on Andres (Rasmus Ermel) ja Kolla (Aarne Soro).
Kui varem oli kogu kodumaine filmindus vähemalt programmi põhjal otsustades PÖFFi kontoris punapäise kasulapse rollis, keda jalust ära kuhugi nurka lükati ja keda suure laua taha mängima ei lastud, siis on nüüd suurte seltskonnas rohkem ruumi ja tänavu on Eesti filmid lausa lainena peale tulnud. Selle poolest sarnaneb PÖFF nüüd rohkem teiste suurte festivalide Cannes’i, Berliini ja Karlovy Varyga, kellele on rahvuslik filmikunst ja selle eksponeerimine olnud alati programmis tähtsal kohal. Jah, võiks ju diskuteerida, et Eestil pole Prantsusmaale, Saksamaale või isegi Tšehhi vabariigile midagi vastu panna, aga ei saa ka nõustuda väitega, et väetada tuleb seda taime, mis kasvab. Kusagilt peab see kasv ju peale hakkama ja nüüd ehk hakkab ka meie esifestival sellesse kasvulavasse oma toetusega rohkem panustama.
Festivali seisukohast pole tänavust dünaamikamuutust keeruline põhjendada: ilmselt annab Eesti filmide laialdasem eksponeerimine rohkem hingamisruumi tänavusse pingelisse eelarvesse, sest arusaadavalt on turunduseelarve esimene, mida firmad raskel ajal rappima hakkavad ja ilmselt on selle mõju ka PÖFFini ulatunud. Teiseks on ka külaliste arvu kahandamine (tänavu tuleb festivalile umbes 60 väliskülalist) loonud olukorra, kus autoreid on valida lihtsam, isegi ainuvõimalik, kohalike tegijate hulgast.
Nagu näha kõrvaolevast tabelistki, on PÖFFi programmidest võimalik tänavu leida lausa 75 varieeruva pikkuse ja olemisega Eesti filmi. Päris tugevalt annavad kaalu välismaised nimed, kelle filmide tegemise juures on olnud oma osa ka Eestil.
Võõramaised Eesti filmid
Vähemuskaastootmisprojektidest linastub esinduslik kolmik ja nendest tuleb rääkida seepärast, et väikesed kaastootjad jäävad selliste filmide puhul tihti tähelepanust üldse ilma, kuna filmide päritolumaad arvestatakse pealiskaudselt enamasti lavastaja rahvuse, põhitootja või isegi filmis kõlava keele järgi. Ometi võime uhkusega tõdeda, et Eesti osalusel on valminud nii hispaanlase Chino Moya lavastatud, aga põhiosas inglise film „Alljumalad“,1 mis maalib troostitu pildi tuleviku-Euroopast; teises suunas, ehk minevikku vaatav Taani film „Erna on sõjas“,2 mille tegevustik toimub Esimese maailmasõja ajal, mil muretsev ema Erna järgneb sõtta oma lihtsameelsele pojale, ja nimirollis näeme siin viimastel aastatel ikka Euroopa staaride tippnimekirja tõusnud taanlannat Trine Dyrholmi; ja venelase Ivan I. Tverdovski uus film „Konverents“,3 mis asub küll juurtega lähiminevikus, 2002. aasta Venemaa pantvangidraamas, aga leiab aset olevikus, kui hukkunute omaksed hakkavad üritama realiseerida plaani õnnetuspaigaks olnud Moskva Dubrovka teatris mälestusüritust korraldada. Debütandi Moya kõrval on nii Tverdovski kui ka „Erna on sõjas“ lavastaja Henrik Ruben Genz tugevad tegijad, keda mõlemat on korduvalt autasustatud näiteks Karlovy Varys. Genzil õnnestus seal saada 2008. aastal lausa peaauhind, parima filmi Kristallgloobus oma filmiga „Kohutavalt õnnelik“,4 mis nii nagu „Ernagi“ põhineb Erling Jepseni romaanil. Genzil on ette näidata ka lühifilmi „Vend, minu vend“ Oscari nominatsioon.5
Homsed ja eilsed mängufilmid
Kolmele gastrolöörile lisandub kolm Eesti autorite mängufilmidebüüti, kus on tegijaid seinast seina: meie ilmselt kõige resultatiivsem praegu tegutsev filmirežissöör Peeter Simm on ekraniseerinud Olavi Ruitlase raamatu „Vee peal“, kus varateismeline Andres (Rasmus Ermel) võitleb kasvuraskustega 1980ndate Nõukogude Eestis. Simm on end oma samanimelise filmiga välja võidelnud lausa põhivõistlusprogrammi, kuhu eestlastel tihti asja ei ole. Kirjelduse järgi päris sarnane on Lauri Randla mängufilmidebüüt „Hüvasti, NSVL!“, kus kooliealine Johannes (Niklas Kouzmitšev) võitleb kasvuraskustega 1980ndate Nõukogude Eestis. Ka filmide tonaalsus, absurdimaiguline huumor, tundub sarnane, aga siinne tegevustik on pisut hilisem ja ulatub välja 1991. aasta augustiputšini ning paistab olevat karakteersem ostalgia-žanrisse kuuluv toode. Adekvaatseks võrdlemiseks tuleks loomulikult mõlemad ära vaadata. Kolmas Eesti uus mängufilm „Kratt“ on aga Rasmus Merivoo kauaoodatud uue filmina täpselt nii ettearvamatu, kui võis ette arvata. Lastefilmi, seiklusfilmi ja õuduka segu, mis ei hooli ei žanri- ega vanusepiiridest ning leiab kindlasti oma vaataja kusagilt hea maitse hämartsoonist.
Vanemate mängufilmide ja ka rea Eesti filmiklassikasse kuuluvate anima- ja dokfilmidega tutvumiseks annab võimaluse alamprogramm „101 Eesti filmi“. Kinos linastuvad Sulev Keeduse „Georgica“ (1998) 35 mm filmikoopia pealt, eksperimentaalsema mängufilmi näide „Värvilised unenäod“6 ja Eesti 1970ndate lõpu uue laine esindaja Olav Neulandi debüüt „Tuulte pesa“ (1979). Lisaks leiab veel seitse linastust ka PÖFFi netikinost. Animaklassikat toob rahva ette ka kolme suurt juubelit – Heino Pars 95, Elbert Tuganov 100 ja Rein Raamat 90 (küll alles järgmisel aastal) – tähistav suurejoonelise pealkirjaga programm „Eesti animatsiooni püha kolmainsus“.
Portreed ja teemad dokfilmis
Tänavuste Eesti dokumentaalfilmide valik on saanud ajakohane, kuigi on tegemist ka ajatute teemadega. Selge on see, et sellised mehed nagu Indrek Park või Linnar Priimägi ei taha hästi oma aega ära mahtuda. Antropoloogiline dokfilm „Keelepäästja“ räägib keeleteadlase Indrek Pargi soovist päästa viimase elava liikme käest ära USAs Põhja-Dakota preerias elava mandani suguharu keel. Pargi maailmaparanduslikele püüdlustele sekundeerib Priimäe püüdlus mõtestada kultuuri, aga autori Manfred Vainokivi ettekujutuses jääb sellele soovile risti-põiki ette tema isiksus. Sellesse konflikti on juba sisse kirjutatud teatud meelelahutuslik moment.
Tänavuse PÖFFi tähelepanu all ka Ida-Virumaa, kus toimub oma alafestival Kinoff nii Jõhvis, Narvas kui ka Kohtla-Järvel, koondades venekeelseid ja vene elanikkonna maailma näitavaid linateoseid. Heaks lisanduseks Kinoffi programmi on üks dokfilm „Ankeet“, mis on lugu režissööri Aljona Suržikova kunagisest kooliklassist ja omaaegsete õpilaste elust tänapäeval. Filmi aluseks on „ankeet“, midagi salmikulaadset, kuhu pandi kirja oma tulevikuplaanid ja muud unistused. Nüüd on Suržikova autorid-klassikaaslased üles otsinud, et teha kokkuvõte, kas unistused on täide läinud. Portreekildudest kokku pandud koondportree on värvikirev lugu eri suundadesse pöördunud eludest. Teemadokkidest võib aga välja tuua kaks moodsamates valdkondades tegutsevat tõsielufilmi. „Ankeedi“ hoogsusele lisab täiskäigu Maria Reinupi „Elu on vaid üks sõit“, kus tutvustatakse Eesti mainekat ekstreemspordiüritust Simple Session, ja kus astuvad üles oma valdkonna staarid, kellest avalikkusele on ehk paremini tuttav Bam Margera tänu oma tegevusele kilplassarjas „Jackass“. Moodsa nimetusega alamsektsioonist #pöfftrending leiame aga ülimalt tänapäevasel teemal arutleva doki „Keha võitlus“, kus on jutuks irdkäitumine oma kehaga, nt ületreenimine ja liigsed dieedid ning kehakultuse vastu jõudu koguv Inglismaa antiliikumine.
Eesti filmide nimekirjale annavad aga põhimassi kodumaised lühifilmid. Esiteks on muidugi tublisti laienenud „kodumaise“ mõiste ning senisest märgatavalt rohkem annavad lühifilmide hulgas tooni võõrapäraste nimedega tegijad Balti filmi- ja meediakoolist ja EKA animatsiooniosakonnast. Ilmselt võib Eesti film rahvusvahelistumisest vaid võita, aga nende noorte filmitegijate seos siinse filmikultuuriga selgub alles edaspidi.
Kokku toimub 75 Eesti filmile 74 linastust, neist umbes kolmandik ehk 23 on virtuaalsed. Olgu see siis raskel ajal lohutuseks, et Eesti filmist huvituval inimesel on PÖFFil vaadata nii mõndagi ja enamgi veel. Kui need oma välismaiste konkurentide vahelt natuke ka silma paistaksid!
1 „Undergods“, Chino Moya“, 2020.
2 „Erna i krig“, Henrik Ruben Genz, 2020.
3 „Конференция“, Ivan I. Tverdovski, 2020.
4 „Frygtelig lykkelig“, Henrik Ruben Genz, 2008.
5 „Bror, min bror“, Henrik Ruben Genz, 1999.
6 „Värvilised unenäod“, Virve Aruoja ja Jaan Tooming, 1974.
