Loomulikult on keskkonna hoidmine vajalik, kuid vahel jõuab kliimaaktivistide tegutsemine tagasi raiskamiseni. Kliimaaktivistid on nagu tänapäeva hipid või punkarid, aga nad ei kujuta ettegi, milliseid kliimadändisid maailmas ringi liigub.
Näiteks tellis üks mu tuttav hiljuti Saksamaalt 25 kilo biodünaamilisi kartuleid. Kohale toodi need ilmselt lennukiga. Biodünaamilise põllumajanduse idee põhineb sellel, et kogu maailm on üks terviklik looduse rütmidele alluv elusorganism. Piltlikult öeldes kitsendatakse see idee ühele farmile või talule – biodünaamiline talu peab olema iseseisev terviklik ökosüsteem, mis tähendab, et seal on esindatud liikide mitmekesisus (nii loomad kui taimed) nii, et väljastpoolt pole tarvis midagi sisse tuua. Biodünaamika üks eesmärk on hoida maa elavana – näiteks kui ühel maalapil kasvatatakse nisu, siis järgmisel aastal peab seal kasvatama herneid või ristikut, ülejärgmisel aastal on see hoopis karjamaa etc. Samuti tuleb väga täpselt järgida loodusrütme, Kuu, Päikese ja planeetide liikumist. Sõber-dändi tahtis teha austriapärast kartulisalatit ja tal oli vaja väga vähese tärklisesisaldusega kartulit. Eesti murekartul pidavat niisuguses salatis ära lagunema. Kliimahipi läheks sellise põhjenduse peale ilmselt peast keema. Aga elus tuleb vahel süüa õigesti valmistatud salatit!
Paradoksaalselt võib vahel selline dändilikkus tuua ka kliimahipide kategoorias suurt kasu. Ostsin umbes kümme aastat tagasi Marlboro Classicu ratsutamismantli (Väike-Karjas läks pood likvideerimisele, kauboimantel oli 90% alla hinnatud, aga maksis ikkagi keskmise kuupalga). Käin selle mantliga iga päev seniajani. Ma ei kujuta ette, kui palju on kliimaaktivistid endale mingeid jopesid sellel ajal selga ostnud! Nii et Marlboro Classicuga olen kliimahoius võidumees-kauboi ja võin vabalt natuke seda peent Austria dändisalatit mekkida!
Teatrifestival „Kuldne mask Eestis“ on viieteistkümne tegevusaasta jooksul toonud Eestisse suure hulga Venemaa parimaid lavastusi, mille seas on olnud palju Kuldse Maski auhinna laureaate. Kommenteerime koos festivali Eesti kuraatori Svetlana Jantšekiga Venemaa tänavuste Kuldse Maski peamiste draamalaureaatide valikut.
Dmitri Krõmovi „Serjoža“. Selle lavastuse mängulisele esitusele on Eestis juba kaasa elatud, kui Moskva Kunstiteater etendas 2019. aastal seda Estonias. Rõõm on Krõmovi parima lavastaja Kuldse Maski üle, see on talle juba neljas. Kuna tegu on Eesti teatraalide hea sõbraga, on õnn justkui servapidi ka meie õuele jõudnud. Peale selle sai parima naispeaosalise Kuldse Maski Anna rolli eest Maria Smolnikova.
Venemaal on praegu huvi mängulise teatri vastu suur, seda nii publiku kui ka teatritegijate seas. Kui vaadata, kes olid seekord nomineeritud, siis teema ja sisu aktuaalsuse kõrval on väga palju tõstetud esile lavastusi, mis toimivad mängustiihial. Krõmovilgi on sõnu vähe ja lavastuse emotsionaalne sõnum kasvab välja mängust. „See iseloomustabki Vene teatri praegust üldpilti,“ kinnitab Jantšek ning on rahul, et teatrivaist teda „Serjoža“ puhul ei petnud.
Viktor Rõžakovi lavastatud „Iraani konverents“ pälvis parima suurvormi Kuldse Maski.
Viktor Rõžakovi „Iraani konverents“. Seda parima suurvormi auhinna pälvinud lavastust oli plaanis näidata Tallinnas sel sügisel, ent viirusekriisi tõttu lükkuvad külalisetendused järgmisse aastasse. Moskva Rahvaste teatri laval on vene näitlejate koorekiht eesotsas Ksenja Rappoporti ja Jevgeni Mironoviga, kaasa teeb ka Tallinnast pärit näitleja Ilja Issajev. Lavastust mängitakse kolme koosseisuga, kusjuures rollid varieeruvad – neid jagatakse nagu kaardipakki, etenduse eel saab näitleja teada, keda tal sel õhtul mängida tuleb ja kes on tema partnerid. Miks on seda kõike vaja? Üks mis kindel, kuulsad näitlejad toovad publiku saali.
Etendatakse reaalset konverentsi, inimesed tulevad, loevad ettekandeid, suhtlevad omavahel, istuvad. „Küsimus on selles, kas koostöö ida ja lääne kultuuri vahel on võimalik. Mis juhtub siis, kui ida jääb Euroopasse. Mis juhtub, kui lääs sekkub ja soovib oma reegleid idas kehtestada, lõhkudes kohapealse tasakaalu. Kas dialoog on üldse võimalik? Kuidas seda leida? Mis põhimõttel see võiks toimida?“ kirjeldab Jantšek „Iraani konverentsi“ teemaderingi ja tunnistab, et tegu on väga intellektuaalse teateriga.
Kes on lavastaja Viktor Rõžakov? Ta on olnud Võrõpajevi lavastaja ja „Hapnik“ oli nende esimene häälekas lavastus. Rõžakov tõi 2009. aastal Eesti Draamateatris lavale Iisraeli näitekirjaniku Edna Mazja „Mängud tagahoovis“, samuti on töötanud Tallinna Vene teatri näitlejatega. Praegu on Rõžakov Moskva teatri Sovremennik kunstiline juht.
Konstantin Bogomolovi „Kuritöö ja karistus“. Kui Võrõpajevil ja Rõžakovil toimib sõna ja mõte, siis Bogomolovi fenomeni on raskem seletada. Sõnast on saanud tegelane. Seda sai näha juba tema lavastuses „Au“, mida Tallinnas mängiti 2019. aastal. Jantšeki sõnul on parima väikevormi auhinna saanud „Kuritöö ja karistus“ väga ebatavaline lavastus: „Seal ei ole grammigi dostojevskilikku ahastamist. Nad vaid räägivad. Emotsioone annab edasi hääl, tämber, kõnerütm. Puudub vene teatrile omane mängulaad. Kui keelt ei mõista, kaob lavastuse mõte. See tekstimassiiv on eestlastele raske pähkel. Seegi lavastus oli meie festivali plaanides, aga tehniliselt on seda keeruline kuhugi mahutada, mäng käib kuplis. Praegu Eesti festivaliafišil „Kuritööd ja karistust“ pole.“
Kui ootuspärane on sulle Kuldse Maski laureaatide tänavune nimekiri?
Svetlana Jantšek: Arvasin, et lavastaja Kuldse Maski saab Kirill Serebrennikovi „Barocco“. Seda on kirjeldatud kui uue teatrikeele otsingut ja kunstiliikide sünteesi. Aga nomineeritud oli Serebrennikovi kõrval ka teisi Gogoli keskuse lavastusi. Oli nomineeritud ka Võrõpajev „Iraani konverentsiga“ kui parim dramaturg. Ta taandas ennast, öeldes, et talle pole see tähelepanu oluline.
Kas Kuldne Mask on poliitiliselt mõjutatud auhind?
See küsimus oli päevakorral aasta tagasi, kui Bogomolovi „Au“ oli küll nominent, aga ei saanud laureaadiks. Põhjenduseks öeldi, et lavastaja vaatepunkt tekitab küsimusi. Siis Bogomolov imestas, kas Kuldne Mask ei olegi auhind professionaalse edu eest. Kas tegu on ideoloogilise auhinnaga? Järgnes äge vaidlus. Kuldne Mask ei ole ideoloogia tööriist, kõlas seisukoht. Teisalt, peavoolulavastusi peaaegu ei vaadatagi. Lavastus võib tugineda küll traditsioonile, aga mingi uus moment peab seal olema: lavakeele uuendus, uus esteetika. Ka see valik on ju ideoloogia.
Mida „Iraani konverentsi“ kõrval järgmisel sügisel festivalil „Kuldne mask Eestis“ näha saab?
Alvis Hermanise Moskva Rahvaste teatris lavastatud „Gorbatšovi“. Läbirääkimised käivad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Julia“ üle, mis tuli lavale Peterburi Suures teatris. Lisaks lavastus „Tantsupõrand“ ja üks lastelavastus.
Valik Kuldse Maski tänavusi laureaate
* Parim suurvorm: „Iraani konverents“, Rahvaste teater (Moskva), lavastaja Viktor Rõžakov, teksti autor Ivan Võrõpajev.
* Parima väikevorm: „Kuritöö ja karistus“, teater Prijut Komedianta (Peterburi), lavastaja Konstantin Bogomolov, Fjodor Dostojevski samanimelise romaani ainetel.
* Parim lavastaja: Dmitri Krõmov, „Serjoža“, Moskva Kunstiteater, Lev Tolstoi „Anna Karenina“ ainetel.
Muusika- ja teatriakadeemia uus esindusfestival — müriaadFEST — toob hilissügisel (21.–25. novembril 2020) vaatajate-kuulajateni kirju läbilõike muusika- ja teatriakadeemias toimuvast, siin loodavatest muusikastiilide ja etenduskunstide paljususest, millest kokku kujuneb kontsertide ja etenduste tõeline müriaad. Avame festivalinädalaks uksed Eesti ainsa muusika- ja teatriülikooli põnevasse loomingulisse maailma. Esitleme mitmekülgselt andekaid interpreete – meie üliõpilasi ja professoreid-õppejõude –, kes musitseerivad ja esinevad koos, et tutvustada erinevatele ajastutele omaseid väljendusviise klassikast tudengite uudisloominguni välja. Vt täpsemalt: https://emtasaalid.ee/myriaadfest/
Selleks et festival toimuks jälgime hoolega terviseohutusreegleid – püsime terved, et elu ei jääks seisma ning kontserdid-etendused saaksid teoks.
Festivali raames toimub maailmakuulsa helilooja Krzysztof Penderecki mälestuskontsert pühapäeval, 22. novembril 2020 algusega kell 19. 00 muusika- ja teatriakadeemia suures saalis. Esineb EMTA sümfooniaorkester. Solistid on Silvia Ilves (tšello), Marcel Johannes Kits (tšello, külalissolist), Henry-David Varema (tšello), Ivari Ilja (klaver). Dirigeerib Andres Mustonen. Krzysztof Penderecki oli muusika- ja teatriakadeemia audoktor, kes lahkus igavikku 29. märtsil 2020. https://emtasaalid.ee/uritused/penderecki-malestuskontsert/
Teisipäeval, 24. novembril 2020 algusega kell 19 on Theatrumi laval muusika- ja teatriakadeemia lavakunsti osakonna XXX lennu üliõpilased – esietendub muusika- ja teatriakadeemia ning Theatrumi koostöölavastus Eduard Vilde „Tabamata ime“. Näidendi lavastaja on XXX lennu juhendaja Lembit Peterson. https://emtasaalid.ee/uritused/muriaadfest-eduard-vilde-tabamata-ime-i-esietendus/
Lisaks ilmestab MüriaadFEST-i Tallinna juurtega saksa helilooja Boris Blacheri (1903–1975) nn pseudo- või antiooper „Abstraktne ooper nr 1“, mis etendub laupäeval ja pühapäeval (21. ja 22. novembril kl 14) muusika- ja teatriakadeemia black boxis. https://emtasaalid.ee/uritused/muriaadfest-boris-blacher-abstraktne-ooper-nr-1/
Samuti esinevad müriaadFEST-il džässmuusika eriala ansamblid kontserdil “Charlie Parker 100”. Kavas on hetked nii nüüdismuusika kui ka Viini klassikutega. Sissevaadet kaasaegsete etenduskunstide rahvusvahelise magistriõppekava Contemporary Physical Performance Making (CPPM) loomingulisse laboratooriumi pakub Mart Kangro avalik tund. Nüüdismuusika interpretatsiooni ja loome magistriõppekava Contemporary Performance & Composition (CoPeCo) üliõpilased tulevad aga publiku ette maratonkontserdiga, mille kavas on Francis St-Germaini teos „For Morton Feldman“. MüriaadFEST-il toimuvad EMTA kompositsiooniüliõpilaste maailmaesiettekanded ja palju muud.
Mängufilm „Teenrid“ („Služobníci“, Slovakkia-Rumeenia-Tšehhi-Iirimaa 2020, 80 min), režissöör Ivan Ostrochovský, stsenaristid Rebecca Lenkiewicz, Marek Leščák ja Ivan Ostrochovský, operaator Juraj Chlpík. Osades Samuel Skyva, Samuel Polakovič, Vlad Ivanov, Vladimír Strnisko, Milan Mikulčík jt. Linastub Pimedate Ööde filmifestivali programmis „Värsked hoovused“.
Kinolina on ajaloo lahtimõtestamiseks tegelikult väga ohtlik paik. Film kipub meediumina tahtmatult narratiivsuse, narratiivid omakorda stampide ja stereotüüpide poole. Keegi on hea, keegi on paha, kellelegi jääb õigus. Seda enam tuleb hinnata filme, mis suudavad antud paradigmat vältida ja tuua meie ette olukorrad, isikud ja hetked ajaloost viisil, mis ainsa moraalse orientiirina jätab alles vaataja enda empaatia ja südametunnistuse. „Kas minus leiduks julgust käituda teisiti?“ on see ebamugav küsimus, mille esitamiseni need teosed pürgivad. Sellesse kategooriasse kuulub Ivan Ostrochvský värske, filmifestivalidel ilma tegev „Teenrid“.
„Teenrid“ jutustab kahe noore mehe loo. 1980. aastal asuvad kaks sõpra, Michal (Samuel Polakovič) ja Juraj (Samuel Skyva), õppima Bratislava kohalikku katoliku seminari. Idablokile omaselt on usuasjandused partei haardes. Isegi seminari rektor (Vladimir Strnisko) kuulub valitsuse suunatud ja kontrollitud preestrite organisatsiooni. Ometi räägitakse Raadio Vaba Euroopa eetris põrandaaluse preesterkonna tegemistest, levitatakse keelatud tekste ja organiseeritakse vastupanu. Preestriõpilased koovad ennast nende kahe ideoloogia vahelisse pingete ja painete mängu, kus kõik trumbid jäävad siiski riigivõimule, kelle kehastuse ja käepikendusena talitab salapolitseinik dr Ivan (Vlad Ivanov).
Ostrochvský koostöös kaasstsenaristide Rebecca Lenkiewiczi („Ida“1) ja Marek Leščákiga („Nina“2) pole loonud ühedimensioonilisi karaktereid. Filmi vundamendiks on kas iseendaga või ümbritseva maailmaga konfliktis olevad tegelased. Seepärast sooviksin preestriõpilaste lähemal avamisel jääda kidakeelseks. Katoliku seminari iseeneslik sõnaahtrus muudab usumeeste, eriti peategelasteks olevate noorte hingetahkude järk-järgulise avanemise ja arengu üheks filmi suurimaks ja traagilisemaks triumfiks, mille kannavad välja tasakaalukad, ent ilmekad näitlejatööd. Filmi lõppedes tunneme kaasa nii äraandjatele kui äraantutele. Isegi ülalmainitud salapolitseinikule.
Dr Ivan on seejuures hea näide filmi poolt konstrueeritavate tegelaste ambivalentsusest. Esmapilgul lihtne parteifunktsionäärist molkus, kelle eesmärk stseenist stseeni on vaimselt terroriseerida preesterkonda ja „lahendada“ probleeme, saab teoses peenetundeliselt käsitletud. Filmi jooksul ei avane meile tema sügavam tasand, vaid välja joonistuvad hoopis Ivani pealispindsuse peenemad kurrud ja süvendid. Korduvalt seisab meie ees keegi, kes eneseteadlikult mängib jõmmi, kes „lihtsalt teeb oma tööd“ ja tahaks tegelikult puhkust võtta. See muudabki Ivani tegelase nõnda ebamugavaks. Tema olemus pole patoloogiliselt paha. Ta lihtsalt täidab käsku, ilmudes filmilinale otsekui stiilipuhas näide sellest, mida Arendt nimetas kurjuse banaalsuseks. Ta peseb koju jõudes alati kingad, seejärel hõõrub oma filmi vältel aina laienevat ekseemi. Metafoor räägib siin enda eest. Ivanil ei õnnestu ennast oma tegudest puhtaks pesta. Preestrite vastu suunatud vägivallaaparaat (odaotsaks dr Ivan) on teadlik oma pahelisusest. See on lihtsalt liiga ilmselge. Vlad Ivanovi meisterlik näitlejatöö, suhtlemine peegli ja kaameraga suudab aga õhus rippuva küsimuse: „Kas sina julgeksid seda endale tunnistada?“ kanda tegelaselt vaatajale.
Juraj Chlpíki kaameratöö põimib endasse rikkalikkuse ja askeetlikkuse.
Riigiaparaadi ja kiriku kokkupuutepunktis pole ime, et tegelaskujude, ajastu ja seminari enda vahel ja sees, kerib filmi vältel üles tohutu pinge. Kuigi Ostrochvský üles ehitatud teos on pealispinnal vaikne ja staatiline, on tegu kinokogemusega, mis võib nõrganärvilistele olla liiast. Film ei taha vaatajat niivõrd šokeerida, kui teda aeglaselt ja järjepanu rusuda ja vaost välja ajada. Tegelaste võidud on väikesed ja kaotused suured, kes tahes võib olla informeerija ning iga uus tegelane, kelle langust tunnistame, suurendab „Teenrite“ maailma trööstitust. Kui soovida olla eriliselt küüniline, võiks öelda, et „Teenrid“ on suurekssaamise lugu, mis sujuvalt libiseb üle nihilismiharjutuseks.
Selle eest, et filmis püsib lõpukaadriteni siiski vaikselt hõõgumas mingisugunegi usk inimesse, vastutavadki suuresti kaadrid ise. Juraj Chlpíki („Kvartett“3) kaameratöö põimib endasse rikkalikkuse ja askeetlikkuse. Monokroomne pildiruum on kadreeritud 4:3 kuvasuhtes, mis vangistab laiformaadiga harjunud kinopubliku ühelt poolt kitsasse pildiruumi, teisalt lubab tegelastel ja kompositsioonidel vallutada kaadri. Näidata võimusuhteid, tegelasi dialoogis või portreekaadreid 4:3 formaadis, mis on orienteeritud pigem inimese kui maastiku kujutamisele, on värskendav ja ootamatult mõjus. Samuti mängib kaameratöö edukuses oma osa oivaline kunstnikutöö ja hästi valitud võttepaigad; keeruline on mõelda meeldejäävamat kujundit lagunevas koolihoones lehvivatest süsimustadest preestrirüüdest. Enamasti piinlikult täpne kaameratöö koostöös detailitäpsusega rekvisiitide ja rõivaste osas suudab panna vaataja keskenduma ja tähelepanelikult kaadris olevat pilguga uurima, avastama ja jälgima. Seejuures küllaltki neutraalselt positsioonilt. Isegi kui me oleme koos mõne tegelasega surutud klaustrofoobsesse olukorda, hüppab kaamera sealt kiiresti tagasi mõnele tsentraalperspektiivile või täiuslikult orienteeritud üldplaanile. Me vahetame filmi kestel kümneid kordi vaatenurka intiimse läheduse ja jumaliku kõrvalseisja vahel. Seda seejuures enamasti nii diskreetselt kui elegantselt. Teatav distants – nii ajalooline kui filmiruumiline – lubab meil vaatajana hoida astuda sammu lähemale mingi suurema jumaliku plaani nägemisele; hoida usku, et see kõik polnud üks jube ja groteskne nali.
Dialoogid, kadreering, helikujundus ja montaaž on filmis seejuures orienteeritud maksimaalsele ökonoomsusele. Sisse ei lasta ei mõttetuid sõnu ega tühjalt estetiseerivaid kaadreid. Tänu sellele ei hakka film oma tunni ja kahekümne minuti pikkuse kestuse jooksul kordagi venima, kuid ei anna vaatajale ka hingetõmbehetke. Seminari enda tasakaalukas ja kombekohane suhtlus, vaataja peenhäälestusele mängivad näitlejatööd ja täpne kaameratöö suunavad vaataja pildiruumi süvenema. See on filmi puhul nii heaks kui veaks, sest tähendab ühtlasi, et film võib hajusama tähelepanu korral jääda segaseks. Infot korratakse ka harva üle, mistõttu võib puudu jääda see oluline kild, mis mõne tegelase tervikuks seob. Samas ei saa filmi laita selle eest, et see publikult keskendumist ootab.
Üldiselt saab filmile jagada suuri kiidusõnu. Kesk- ja Ida-Euroopal jagub XX sajandist valupunkte, kuhu põlvega vajutada. Katoliku kiriku kollaboratsiooni Tšehhoslovakkia võimudega käsitletakse küll valusalt, kuid ausalt, ja mis eriti oluline, inimlikult. Film ei tegele kangelaste loomisega, vaid pigem vaatab meid, küsides pilguga, kui palju südikust jaguks usu nimel meil endil. Tehniliselt suurepärane, mõttelt kompleksne, stiililt puhas.
Ja kui „Ida“ vähekenegi meeldis, on film kohustuslik!
Mõtestades personaalset meditsiini, abiks ravimikalkulaatorid
IRJA LUTSAR, TUULI METSVAHT
Kui räägitakse personaalmeditsiinist, siis tänu Tartu ülikooli Eesti geenivaramu silmapaistvalt edukale tööle ja arengule mõeldaksegi kohe selle all geene ja nendel baseeruvaid tervishoiu- ja meditsiinilahendusi. Mis on suuresti korrektne, kuid mitte lõpuni täistõsi. Tegelikkuses loovad geenidel baseeruvad individuaalsed andmed iga persooni kohta justkui vundamendi, millele edasine tugineb. Kuidas üks või teine geneetiline sündmus/risk realiseerub, on siiski määratud genoomi ja mitme muu teguri, näiteks keskkonnategurite, koostoimes. Nii nagu ei kolita majja, kus on olemas ainult vundament, nii peame ka tervishoius ja meditsiinis vaatama kaugemale, piltlikult öeldes, kuidas ehitada seinad ja katus ehk siis milliseid täppislahendusi geenidel põhinevad andmed edaspidi annavad, milliseid võimalusi täiendavalt loovad.
Kui inimesel on vaja – rõhuasetusega tervishoiul (healthcare) – kvaliteetseid personaalseid lahendusi, siis siin on geeniandmed tema individuaalse abimehena esmatähtis hea võimalus. Need näitavad tulevikuks ära, milline ravimi metaboliseerija inimene on (kiire/aeglane, milliste ravimite suhtes valitseb kõrgendatud risk), millised on üldisemad terviseriskid ja ohud ning paljut muud. Kui nüüd peaks aga elus juhtuma midagi sellist, mis sunnib inimest pöörduma meditsiinisüsteemi poole, ehk vaadates personaalsele meditsiinile rõhuasetusega sõnale meditsiin (medicine), siis konkreetsetel ravijuhtudel taanduvad geeniandmed sekundaarseks, s.t toetavaks, ja primaarseks tõuseb tulevikus hoopis teistsugune – individuaalne, mitte populatsioonipõhine – käsitus.
Üks personaalmeditsiini lahendusi on ravimi annustamise kalkulaatorid, mille tegevus ei ole otseses sõltuvuses geenidest, vaid üksikisiku näitajatest (sugu, vanus, kaal, pikkus jm fenotüübi näitajad), lisaks konkreetsetest kliinilistest ja laboratoorsetest näitajatest. Veel kord terminoloogiast. Kui farmakogeneetika (pharmacogenetics) jälgib geeniandmetele rajanevat inimese ravimite ainevahetust, siis ravimikalkulaatorid töötavad farmakokineetika (pharmacokinetics) põhimõtete järgi,mille abil jälgitakse konkreetse ravimimolekuli käitumist konkreetses keskkonnas ehk organismis. Veel peab rääkima sellisest terminist nagu farmakodünaamika (pharmadynamics), mis vaatleb ravimite toimet organismile, ja lõpuks on veel farmakomeetria (pharmacometrics), mis viib nii farmakokineetilised kui -dünaamilised andmed kokku, luues ja kasutades bioloogia, farmakoloogia, haigus- ja füsioloogiliste protsesside matemaatilisi mudeleid, et kirjeldada ja kvantitatiivselt hinnata ravimite (ksenobiootikumide, s.t mis tahes kehavõõraste ainete) ja haige organismi vastastikmõjusid, sealhulgas nii oodatavaid kasulikke kui ka ebasoovitavaid kõrvaltoimeid.
Esimesed ravimikalkulaatorid loodi eelmise sajandi 1970ndatel USAs California osariigis sealsete tugevate teadusülikoolide Stanfordi ja California tehnoloogiainstituudi poolt. Töötati välja selline tehnoloogiline kontseptsioon nagu TDM – therapeutic drug monitoring ehk ravimi vahetu terapeutiline jälgimine ravimiprotseduuri käigus. Lühidalt on TDM kliinilise keemia ja kliinilise farmakoloogia haru, mis on spetsialiseerunud ravimite doseerimisele, arvestades patsiendi verekontsentratsiooni. TDM omakorda põhineb ühel ajahambale hästi vastu pidanud matemaatilise statistika rakendusel, nimelt Bayesi analüüsil (eponüüm tuleneb Thomas Bayesi (1701–1761) nimest), mis on laialdaselt kasutatav matemaatilise statistika analüüsi meetod eriti just meditsiinis, kuid mitte ainult. Näiteks, milline on tõenäosus, et patsiendi vererõhk langeb, kui talle on määratatud ravim A?
Ravimikalkulaatorid
Millised on argumendid, mis sunnivad eelistama konkreetseid indiviidi näitajatele toetuvaid ravimite kalkuleerimise tehnoloogiaid seni levinud populatsioonipõhistele raviskeemidele?
Paljud ravimid on kitsa terapeutilise aknaga, mis tähendab, et ravimi toimet tekitav ja toksiline doos erinevad teineteisest väga vähe. Seega on ühtaegu oht nii aladoseerimiseks kui ka toksiliste kõrvalnähtude tekkimiseks. Kõrvalnähud võivad aeg-ajalt olla väga tõsised, näiteks neeru- või maksapuudulikkus, ka teadvuse häired. Aladoseerimine omakorda on sageli seotud ebapiisava toimega, s.t ravimi liiga väikese annusega ei saavutata soovitud ravitulemust.
Peale inimeste erinevuse on üksjagu haigusi, mis mõjutavad tugevalt ravimite kineetikat, näiteks kriitilised seisundid, pahaloomulised kasvajad, organite puudulikkus. Samuti võib ühe ja sama haiguse käigus ravimi farmakokineetika muutuda.
Uuringud on näidanud, et pärast sama doosi manustamist ravimite kontsentratsioon inimesiti erineb, geenide (farmakogeneetika) määramine võimaldab inimesi jagada küll kiireteks ja aeglasteks metaboliseerijateks, aga ei võimalda kindlaks teha just sellele inimesele sobivat ravimidoosi. Praegu ei ole farmakogeneetiliste tegurite mõju kvantitatiivseks kirjeldamiseks konkreetsel haigel sageli muid võimalusi peale individuaalse farmakokineetika hindamise.
Ravimite kontsentratsiooni määramine (terapeutiline ravimite monitoorimine) koos patsiendi näitajate arvestamisega (Bayesi modelleerimine) on ainuke võimalus operatiivseks personaalseks ravimite doseerimiseks.
Tasub arvesse võtta, et individuaalset annuse optimeerimist ei ole ilmselt vaja alati ja igal pool, aga on olukordi, kus ilma selleta hästi toimivat lahendust veel võtta ei ole. Näiteks võib selliste täppislahenduste rakendamisel mõnikord saavutada ülikalliste ravimitega väiksema kulu sama või isegi parema ravitulemusega. Tänapäeval on võimalik seada eesmärgiks sihtida mitte ainult ravimi kontsentratsiooni, vaid ka raviefekti.
Kui esimesed ravimikalkulaatorid tekkisid peamiselt akadeemilises keskkonnas õppe- ja treeningumeetodite tarbeks, siis nüüd on ravimikalkulaatorid kommertsalustel toimivad tehnoloogiad. Meil on rahakeskne ühiskond, idufirmadest ja riskikapitalist rääkida on popp. Selle valguses väärib märkimist, et selline USA läänekaldal tegutsev meditsiinitehnoloogia platvorm TabulaRasa Healthcare võttis detsembris 2018 enam kui 3,1 miljoni dollari eest üle DoseMe kaubamärgi all tegutseva ravimikalkulaatori, nende konkurent idakaldal Insight RX aga kaasas septembris 2019 edukalt korraldatud finantseerimisringiga kümme miljonit dollarit. Viimase ravimikalkuleerimise portfellis on ca 50 preparaati ja kõigi nende kasutuslitsentside tasud klientidele, s.t haiglatele, ulatuvad aastas tuhandetesse dollaritesse. Euroopa on siin jällegi mahajääja, arenguhüppest ei ole kuulda, pigem ollakse populatsioonipõhisesse minevikku kinni jäänud.
Vankomütsiin
Piltlikustame ravimikalkulaatori kasutamist ühe konkreetse preparaadi vankomütsiini (Vancomycin) näitel. Esimest korda isoleeris vankomütsiini tootva organismi Amycolatopsis orientalis 1953. aastal ravimifirma Eli Lilly töötaja Edmund Kornfeld Borneo saare džunglist misjonär William Bouw’ kogutud mullaproovidest.1 USA toidu- ja ravimiamet omistas vankomütsiinile ravimiõigused 1958. aastal.
Vankomütsiin on enimlevinud antibiootikume, mida kasutab laias plaanis ca 10% populatsioonist, eriti need, kellel on mingil põhjusel vastunäidustusi, näiteks allergia penitsilliini perekonna antibiootikumide vastu, või kelle haigus on põhjustatud antibiootikumresistentsete mikroorganismide poolt. Vankomütsiin on klassikaline kitsa terapeutilise aknaga ravim, kus vahemik tegeliku toime ning võimalike (raskete) tüsistuste vahel on kaunis kitsas. Vankomütsiini kasutatakse paljude bakteriaalsete infektsioonide raviks. Kuna see imendub suu kaudu sissevõtmisel väga halvasti, siis manustatakse seda intravenoosselt keerukate nahainfektsioonide, vereringenakkuste, endokardiidi, luu- ja liigesepõletike ning meningiidi korral, eriti kui haigus on tekitatud metitsilliinresistentse Staphylococcus aureus’e poolt.2
2019. aastal avaldatud teaduskirjanduse põhjal USA kohta kasutab igal aastal vankomütsiini 1,7 miljonit patsienti, kellel ca 23,6 protsendil esineb eri astmes tüsistusi.3 Kuna Euroopas vastavaid uuringuid tehtud pole, siis võib hüpoteetiliselt ekstrapoleerida Euroopa Liidu, USA ja Kanada üldiseks vankomütsiini kasutavate patsientide arvuks ca 5 miljonit patsienti aastas. Maailma peale veelgi rohkem.
2020. aasta märtsis võtsid neli USA apteekide ja nakkushaiguste erialaseltsi vastu uue vankomütsiini ravijuhendi soovituse, mille lühike kokkvõte kõlab, et vankomütsiiniga ravimisel esinevate tüsistuste suure hulga tõttu soovitatakse edaspidi loobuda populatsioonipõhistest raviskeemidest ja minna üle Bayesi meetodil baseeruvatele ravimite täppiskalkuleerimise meetoditele.4
Uuringud on näidanud, et pärast sama doosi manustamist ravimite kontsentratsioon inimesiti erineb, geenide määramine võimaldab inimesi jagada küll kiireteks ja aeglasteks metaboliseerijateks, aga ei võimalda kindlaks teha just sellele inimesele sobivat ravimidoosi.
Personaalmeditsiini definitsioone
• Molekulaaranalüüsi uute meetodite kasutamine patsiendi haiguste või haigestumise eelsoodumuse paremaks haldamiseks. Allikas: Personaalmeditsiini Koalitsioon (Personalized Medicine Coalition), 2004.
• Genoomi ja molekulaarsete andmete rakendamine tervishoiutulemuste paremaks saavutamiseks, uute toodete avastamise ja kliinilise testimise hõlbustamiseks, patsientidel teatud haiguse või haigusseisundi eelsoodumuse määramiseks. Allikas: Personaalmeditsiini Koalitsioon (Personalized Medicine Coalition), 2005.
• Õige ravi, õigele patsiendile, õiges annuses, õigel ajal. Allikas: Euroopa Liit.
• Arstiabi sobitamine patsiendi individuaalsete tunnustega iga patsiendi puhul. Allikas: USA presidendi teaduse ja tehnoloogia nõunike kogu (President’s Council of Advisors on Science and Technology).
• Iga patsiendi unikaalseid kliinilisi, geneetilisi ja keskkonnamõjude andmeid arvestav tervishoiusüsteem. Allikas: Ameerika Meditsiiniassotsiatsioon (American Medical Association).
• Meditsiinivorm, mis kasutab patsiendi genoomi, valkude ja keskkonna infot haiguste ennetamiseks, diagnoosimiseks ja raviks. Allikas: Riiklik Vähiinstituut (National Cancer Institute, NIH).
• Personaalmeditsiin kohandab ravi- ja ennetustegevused patsiendi omadustele, toetudes võimalusele jagada inimesi nn alamgruppidesse, mis erinevad üksteisest haigustele vastuvõtlikkuse ja ravivastuse poolest. Allikas: Personaalmeditsiini Liit (Personalized Medicine Alliance).
Allikas: Ülevaade personaalmeditsiini mõiste arengust teaduskirjanduses. Sotsiaalministeerium, 5. VI 2015.
Eesti mõõde
Ka Eestis kasutatakse vankomütsiini ravimisel päris palju ja seda mitte ainult täiskasvanutel, vaid ka vastsündinutel ja lastel. Alternatiivid kohati puuduvad. Tartu ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi koostöös TÜ kliinikumi lastehaigla ja Tallinna lastehaiglaga, samuti Tartu ülikooli arvutiteaduse instituudi bioinformaatilise toega, on viimase viie-kuue aastaga loodud vajalik kompetents ravimite täppiskalkuleerimise vallas.
Peamiselt on valdkonna eelisarendamine alguse saanud vastsündinutele ja väikelastele parema ravi tagamiseks. Tegelikult on see ka õigem suund kui kompetentsi loomine kõigepealt täiskasvanute osas. Põhimõte on selles, et täppisdoseerimise kompetents väikelaste andmete pealt täiskasvanutele pole küll automaatne, kuid siiski hõlpsasti ekstrapoleeritav, samal ajal täiskasvanutelt väikelastele ja vastsündinutele peaaegu võimatu. Vastsündinu- ja väikelapseeas on organism niivõrd kiires muutumises, ta pole pelgalt kilogrammide või pikkuse poolest lihtsalt väiksem inimene.
Tartu ülikooli teadlastel on kümnete preparaatide täppiskalkuleerimise teave, mida annab täppisdoseerimise arenduses ära kasutada, nimetagem vaid mõnda neist: ampitsilliin, dobutamiin, milrinoon, gentamütsiin ja tobramütsiin.
Olemas on akadeemiline kalkulaator, mis ei ole veel valmis väliseks kasutuseks. Käimas on vankomütsiini kliiniline uuring, et kontrollida olemasoleva TDMi baasil loodud algoritmi vastavust tegelikus ravis. Eestil on väga suur potentsiaal olla Euroopas farmakokineetiliste ja -meetriliste täppiskalkulaatorite teenuse pakkuja ja suunanäitajana esirinnas. Olemas on arvestatav akadeemiline kompetents, nüüd oleks vaja konverteerida see toimivaks avalikuks teenuseks. Oleneb see jällegi selle protsessi ellukutsumiseks vajamineva targa raha olemasolust ning natukesest õnnest. Potentsiaali on küllaga!
Tulevikuvisioonid
Tuleviku mõtestamine on otstarbekas jagada kolmeks eraldi visiooniks. Hõlpsasti on realiseeritav esmane kommertsalustel prototüübi turule toomine, milles oleks avaliku teenusena kasutatav kliiniliselt kontrollitud vankomütsiin ja TDMi alusel veel kolm kuni viis preparaati, mille kliinilise hindamisega saab hakata tegelema kohemaid. Vastava rahastuse olemasolu korral on võimalik sellist ülemaailmselt kasutatavat teenust siit Eestist pakkuma hakata 12–15 kuu jooksul alates arendustöö algusest.
Teine etapp oleks realiseeritav ehk viie-kuue aasta perspektiivis ja sellega võiks ravimite täppisdoseerimise teenuste portfelli suurendada vähemalt 50 preparaadini, millest võimalikult suur osa oleks ka kliiniliselt kontrollitud. Otstarbekas on sellisele teenusele lisada farmakogeneetilise päringu võimekus.
Kolmas tulevikuvisioon oleks pikema perspektiiviga. Ausam on seda nimetada ehk isegi mitte visiooniks, vaid unistuseks tehisintellekti rakenduse vallast. Maailm on koroonaviiruse kütkes. Kahjuks oleme pidanud kandma ka kaotusi. Põhjustest, miks osale inimestele mõjub haigus surmavalt ja teised ei saa arugi, et on läbi põdenud, on teada küll järjest rohkem, kuid siiski veel vähe. Arstid ja teadlased õpivad koroonaviirust iga päevaga järjest paremini tundma, täiustavad raviskeeme, valmimas on vaktsiinid ja ravimid.
Kui tulevik oleks juba käes ning oleks võimalik kasutada ravimikalkulaatori teenust, võiks ühe koroonapatsiendi ravi haiglas välja näha nii: saabub raskete tüsistustega patsient, raviarst sisestab oma nutiseadme programmi tema fenotüübi ja isikuandmed (Eesti E-tervise kaudu on pärast isikukoodi sisestamist need andmed juba eeltäidetud), samuti sisestatakse võetud vereproovist saadud tarvilikud markerid. Seejärel kuvatakse tema personaalsed farmakogeneetilised andmed ja kõik need liiguvad edasi konkreetsesse ravimikalkulaatori keskkonda, mis pärast nende algoritmistamist kuvab raviarstile konkreetsete ravimite esmased doosid ning manustamise režiimi, samuti kogu edasise ravikuuri esmase hüpoteesi, mida hiljem veremarkerite metaboolsete andmete ja teiste veremarkerite alusel jooksvalt korrigeeritakse.
See unistus on küll tulevik, kuid mitte väga kauge tulevik. Ja kindlasti on selline tehnoloogia tegelik individualiseeritud personaalmeditsiin.
Irja Lutsar on Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor.
Tuuli Metsvaht on Tartu ülikooli laste intensiivravi professor.
1 Michael Shnayerson, Mark J. Plotkin, The Killers Within: The Deadly Rise of Drug-Resistant Bacteria. Back Bay Books 2003.
2 Catherine Liu, Arnold Bayer, Sara E. Cosgrove, Robert S. Daum, Scott K. Fridkin, Rachel Gorwitz et al., Clinical practice guidelines by the infectious diseases society of america for the treatment of methicillin-resistant Staphylococcus aureus infections in adults and children: executive summary. – Clinical Infectious Diseases 2011, 52 (3): 285–92. doi:10.1093/cid/cir034. PMID 21217178.
3 Reza Zonozi, Aozhou Wu, Jung Im Shin, Alex Secora, Josef Coresh, Lesley A. Inker, Alex R. Chang, Morgan E. Grams, Elevated Vancomycin Trough Levels in a Tertiary Health System: Frequency, Risk Factors, and Prognosis. – Mayo Clinic Proceedings. 2019, 94(1), 17–26.
4 Pharmacy and Healthcare Professionals Nationwide Recognize Patient Safety Benefits of New Consensus Vancomycin Dosing Guidelines, But Fewer than One in Three Plan to Adopt Them. – prnewswire.com 8. VII 2020.
Elo Liivi isikunäitus „Useful (Ab)use“ ehk „Tarvilik (kuri)tarvitus“ Tartus Pallase galeriis kuni 21. XI.
Pallase galerii kahel korrusel on väljas valik Elo Liivi varasematest ja uuematest teostest. Kunstnik on endiselt täiuslikuma süsteemi otsinguradadel.1 Üksikteoste hulgas leidub vägivallateemalisi käsitlusi nii globaalsel, ühiskonna kui ka indiviidi tasandil, aga fookus on kitsendatult lähisuhtevägivallal.2 Valdavalt on kunstniku ideed lähtunud võrdlemisi sooneutraalsest vaatenurgast (üldistuste võimalus olemas), ekspositsiooni kujunduses tõuseb esile naistevastase vägivalla temaatika. Kahtlemata on teemavalik väga päevakajaline nii päevapoliitikast (kiuslik ja diskrimineeriv valitsusliikmete retoorika) kui ka koroonapandeemiast tingituna (kodus töötamine, distantsõpe, kasvav töötus ja sellest tõusvad pinged). Vormiliselt on Liiv ideid väga erinevalt esitanud, mis muudab terviku ebaühtlaseks ja grupinäitusena mõjuvaks. Kuid kunstnikutüübina, kes ühe teose tarvis tikib ja teise jaoks paigaldab kineetilisele objektile liikumisanduri, mõjub Elo Liiv vaimuka ja värskena.
Uudsena ja siiski üllatavalt naiivsena tuleb esile kunstniku ootus, et inimesed vajavad kasutusjuhendit, kuidas suhteid luues vähendada ebameeldivate kogemuste hulka. Installatsioonis „Kasutusjuhend“ (2020) seisab seina ääres punasel postamendil kaks mootorit ja nende kohale seinal on projitseeritud võimalikuks kasutusjuhendiks mõeldud tekstilõike. Kasutusjuhend, eeldades selle olemuslikku sarnasust masinate käsitamisõpetusega, eeldab standardimist ja funktsioonikeskset programmi, elumõtte determinatsiooni. Kui olin istunud juba kümme minutit selga hirmutavalt hoogsalt mudivas massaažitoolis teose „Maakera on stressipall“ (2020) interaktiivses osas, meenus mulle meie riigipea ja tema üleskutse hakata mõtlema seksist robotitega. Kunstnahaga polsterdatud sarkofaagis kokku ja lahku survestavate ning suristavate aktuaatorite keskele vajununa tundus üleskutse pigem hirmutava väljakutse kui innovaatilise tulevikuna.
Üldist mehaanofiilset upgrade’i-sõltuvust tasakaalustab kunstniku tähelepanek masinate väärkohtlemisest inimeste poolt, mis ilmneb tema ühes vanemas videoinstallatsioonis „Useful (Ab)use 001“ ehk „Tarvilik (kuri)tarvitus“ (2013), mille järgi käesolev näitus on pealkirjagi saanud. Videos näidatakse töötavat pesumasinat, mille trummel hullunult pöörleb nii, et masin on kohe-kohe tükkideks lendamas.
Perevägivalla teema tuleb selgelt esile Elo Liivi installatsioonides „(Exc)uses“ (2020) ja „Nukk“ (1993/2020).
See ilmestab kunstniku sõnul ühismeedias levivaid klippe, kus masinate peal elatakse välja muidu alla surutud pingeid. Läbi aastate on ühe tuntud USA brändi telefon olnud statistiliselt tarbijate kingisoovide pingerea esiotsas.3 Aga kas saab ikka suhtumisest masinatesse nii üheselt paralleele tõmmata, et vahetan partnereid nagu telefonimudeleid? Tegelikult annab kasutusjuhend masina kohta minimaalselt infot ja vähesed teavad neist rohkem kui seda, mida juhendis kirjeldatakse või kasutajaliideses kuvatakse. Ehk võib isegi öelda, et mida lihtsamaks ja kasutajasõbralikumaks masinate programmid muutuvad ehk mida rohkem kasutajakogemusega süsteemis arvestatakse, seda keerukamat tööd teeb süsteem ja seda energiakulukam on selle ülalpidamine. Kes üldse kasutusjuhendeid loeb? Tarkvarateenustes on üldlevinud valetamine (the biggest lie ever), kui teksti läbi lugemata lisatakse linnukesed kõikidesse kastidesse ja sellega kinnitatakse pimesi nõustumist kõiksuguste tingimustega, et aga saaks kiiresti edasi liikuda.4
Galerii põhiruumis on laest langevatest tikitud õhulistest valgetest kangastest moodustatud allee („(Exc)uses“, 2020), mis viib põrandal väändunud poosides ja peadeta mannekeenidest ning üles sirutunud loomulikumas proportsioonis alasti naisekehaga skulptuurist koosneva kompositsioonini („Nukk“, 1993/2020). Kangastele tikitud tekstid on kogum juhuslikke vabandusi või pigem ettekäändeid, kuidas vägivallatseja kontrolli alt väljunud käitumist tihti põhjendab: „Olin purjus“, „Sa keerasid mu meelega üles ja mul polnud teist valikut. Ma ei suutnud end kontrollida“, „Sa ei võta mind muidu tõsiselt“, „Sa olid selle ära teeninud, ise käitusid ärritavalt“, „Ma pigem tapan su, kui lahutame“ jne. Sotsiaalteadlase ja terapeudi Lenore Walkeri vägivallaringi teooria järgi järgivad vägivaldsed suhted kindlat mustrit või tsüklit: kui naine on jäänud kauemaks vägivaldsesse suhtesse, siis on tõenäosus vägivalla kordumiseks suur ja vägivald hakkabki korduma. Teosega „(Exc)uses“ on tabavalt ilmestatud tsükli kolmandas etapis, nii-öelda mesinädalate faasis toimuvat, kus vägivallatseja tunneb tehtud teo tõttu süümepiinu, vabandab ohvri ees, lubab ehk end parandadagi.
Minu vanavanemad elasid vägivaldses suhtes ja mõnda stseeni nägin kõrvalt pealt, mõnest olen kuulnud hirmutavaid lugusid. Üks kõige populaarsem ja laialdasemalt kasutatavaid vägivaldse käitumismustri tekke põhjendusi on sotsiaalse õppimise teooria – füüsiline ja ka psüühiline kuritarvitamine on õpitud käitumine, keegi ei sünni vägivaldsena, vägivaldsust, nagu ka positiivseid käitumismustreid, õpitakse elu jooksul omandatud kogemuste kaudu. Õpitud käitumise teooriaks nimetatu põhineb Albert Bandura lastega tehtud eksperimentidel, millega ta tegeles 1960ndatel. Eksperiment viidi läbi nukk Bobo ja kolme rühma jagatud laste kaasabil. Ühele rühmale näidati videot, kuidas täiskasvanu kasutab Bobo suhtes füüsilist vägivalda, teisele näidati, kuidas täiskasvanu mängib Boboga rahumeelselt ja kolmandale ei näidatud midagi. Kui lapsed Boboga mängutoas kohtusid, võite ise arvata, kes kuidas käituma hakkas. Lapsed on karmim peegel, kuhu vaadata ja enese kohta üht-teist õpetlikku teada saada.
Näituse peasõnum ehk kunstniku enda pakutud lahendus vägivallale peitub teose „Nukk“ selgitavas tekstis: „Tuhanded, et mitte öelda miljonid vägivalla ohvrid annavad igapäevaselt meie ühiskonnale kõige suurema kingi, püsides normaalsena või püüdes selleks jääda, olles empaatilised, rahuarmastavad ja teisi usaldavad, oma lähedastele turvatunnet pakkuvad. Oma otsusega jääda vägivalla ahela viimaseks lüliks teenivad nad ühiskonda palju raskemal moel kui paljud teised.“ Loobugem teise kontrollimise soovist ja õppigem tundma ja kontrollima hoopis iseennast.
1 Elo Liiv näitusel „Süsteemiotsing nr 2“ Tallinnas Rotermanni 18 hüpikgaleriis 3. IV – 15. V 2019. https://menu.err.ee/929743/elo-liiv-vigala-sassist-ega-tal-vaga-kerge-minuga-ei-olnud
2 İstanbuli konventsioonis, millega Eesti liitus 2014. aastal, on määratletud lähisuhtevägivalda kui igasugust füüsilist, seksuaalset ja psühholoogilist vägivallaakti, mis leiab aset perekonnas või lähisuhetes või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel. https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=090000168 008482e
4 J. Obar, A. Oeldorf-Hirsch, The biggest lie on the Internet: ignoring the privacy policies and terms of servicepoliciesofsocialnetworkingservices. – Information Communication and Society, 2018. www.researchgate.net/publication/326161957_The_biggest_lie_on_the_Internet_ignoring_the_priv acy_policies_and_terms_of_service_policies_of_social_networking_services
Tänavuse Betti Alveri debüüdiauhinna kandidaatide nimekirja puhul hakkab silma, et valdavalt on esiletõstetute kahekümnendad eluaastad juba selja taga. Ka ühe nominendi Tauno Vahteri esikraamatust „Pikaajaline kokkusaamine“ paistab selgelt välja, et kuigi temalt varem ühtegi raamatut ilmunud pole, teab pikaaegne kirjastuse Tänapäev juht ning kogenud tõlkija väga hästi, mida ta teeb.
Tauno Vahter teab täpselt, mida teeb. Eelmiste riigikogu valimiste eel püüdis Tänapäeva kirjastuse juht poliitikuid heegeldamise abil rahvale lähemale tuua. Poolteist aastat hiljem on Terje Annusveri raamatu „Heegelda endale kaisupoliitik“ sõnum veelgi aktuaalsem: „Valijate ja valitavate vahel näib haigutavat hiigelsuur ületamatu lõhe, aga ometi tahavad ju mõlemad, et elu muutuks paremaks, et me kõik omavahel hästi läbi saaksime ja et armastust oleks rohkem kui vihkamist. Ja see raamat aitab tuua poliitikud rahvale lähemale, lausa nii lähedale, et saame nad kaissu võtta.“
Ehkki „Pikaajalise kokkusaamise“ pealkiri võiks viidata, et tegu on dramaatilise vanglaromaaniga, viitab kinnipidamisasutuse temaatikale vaid jutukogu nimijutustus ning sedagi taustainfona. Pealkirjale vastupidiselt jääb suurem osa jutustustes toimuvatest kohtumistest lühikeseks ja pinnapealseks. Inimesed põrkuvad, imestavad üksteise veidruste üle ning lähevad siis õlgu kehitades laiali ja naasevad igapäevase elu juurde. Muidugi ongi suurem osa elust selline, oma tavapärasuses sageli üllatav. Mitmed jutud (nt „Taevas Tartu kohal“, „Murelaps“ ja „Sardell“) tunduvad olevat otse tegelikkusest maha kirjutatud. Vahterit ei maksa süüdistada väheses kujutlusvõimes – pigem tuleb esile tõsta autori oskust pinget ja pinevust üleval hoida isegi siis, kui mitte midagi ei juhtu. Kohati meenutavad Vahteri nullsündmustikud Janar Ala argijutte, kuigi Vahter läheneb oma tegelastele märksa kaastundlikumalt ja vähem irooniliselt kui Ala. Olgu tegu maamehe või kuulsa režissööriga, kõik „Pikaajalise kokkusaamise“ tegelased on sama pulga peal, kellelegi ei vaadata ülevalt alla. Kuulus režissöör on loomulikult jaapanlane Akira Kurosawa. Jutustuse lõppedes mõtlesin veidi üleolevalt, et muidugi ma tean, et Kurosawa Eestis käis, alles sellest ju kirjutati. Kiire Google’i otsing näitab, et kirjutas ei keegi muu kui Tauno Vahter ise – järelikult on enne raamatu ilmumist tehtud hea töö potentsiaalse lugeja harimisel (Eesti Ekspress 11. III).
Muidugi ei puudu puändid päris kõigist juttudest. Üllatava lõpplahenduse puudumist ei saa mingil juhul ette heita juttudele nagu „Loetumad uudised“ või „Kõik laigid ma annaksin sulle“. Neist viimane on mõnes mõttes ehk kõige klassikalisem eesti novell (milliseid võib leida näiteks samanimelisest raamatusarjast), kus kõik lõppeb absurdselt halvasti, veres ja karmavõlas. Märksa lohutavam on lugeda inimestest, kelle ainsaks mureks on, kus telekat vaadata, kusjuures lool on õnnelik lõpp ja nad näevadki soovitut („Kolm väikest sõna“). Ei midagi enamat, ei midagi vähemat, täpselt see, mida vaja.
„Pikaajaline kokkusaamine“ ajab mitmes kohas muigama. Parimaks kõhukõverdajaks on „Urmas läheb koopasse“, kus Laose kohalikud neile tõrvikuga sinimustvalgeid rinnamärke kinkivat meditatsioonihuvilist Urmast ninapidi veavad. Kõik sarnasused päriseluga on kahtlemata täiesti juhuslikud. Ühe eos hukule määratud suhte rõõme ja muresid kirjeldav „Värske kala“ peaks äratundmisrõõmu pakkuma kõigile, kes on kunagi üritanud oma elu siduda kellegagi, kellel on neist täiesti teistsugused huvid ja hobid. Seega julgeks „Pikaajalist kokkusaamist“ soovitada lausa hea tuju raamatuks, nagu rõõmsad kollased kaaned juba vihjavad. Siiski pole tegu naljaraamatuga ja kui raamatut ainult tujutõstmise eesmärgil lugeda, soovitan vahele jätta oma päriselulisuses ja detailitäpsuses eriti kurva kiiritusravi ooteruumis toimuva jutu „1 mm“.
„Pikaajaline kokkusaamine“ on selline teos, mille julgeks kaasa võtta peole või sugulaste juurde ning võiks kindel olla, et tema käitumise pärast häbi tundma ei pea, sest nurka ta juba norutama ei jää. Vahteri kirjastiilis on vähe pretensiooni ja kunsti tegemist kunsti pärast. Raamat tundub peamiselt olema kantud jutustamisrõõmust, olles seeläbi nagu sõber, kes pelgalt mõne bussisõidu ümberjutustusega kogu seltskonna oma sõrme ümber keerab.
Et lugejal ei tekiks kahtlust, mis aastal raamat välja on antud, leiab kogust ka koroonajutu „Kullast südamega tüdruk“. Pean tunnistama, et olen parajalt murelik selle pärast, kuidas pandeemia ajal kogetu end kirjandusse ning filmi sisse kirjutab. Kaalusin hiljaaegu ühel ülemaailmsel veebikoolitusel (algne plaan oli muidugi sõita oktoobris Lõuna-Hispaania päikese alla, aga te kõik võite arvata, kuidas sellega läks), kus järjekordne esineja alustas oma ettekannet sõnadega: „On tavatu teiega niimoodi videos kohtuda, aga need on enneolematud ajad …“ arvuti aknast välja viskamist. Raske on millestki nii kõikehõlmavast uudselt ja üllatavalt kirjutada, eriti samal ajal pöördeliste sündmuste toimumisega. Õnneks hüppab „Kullast südamega tüdruk“ sellest kõrgest latist muretult üle, koroona on kõigest sündmuste käivitajaks, mitte peategelaseks.
Tauno Vahteri tegelased on üldiselt kahe jalaga maa peal ning nende universumis toimivad samad füüsikaseadused kui meil. Ainsaks erandiks on üks saatanlik Reet Linna, kes loodetavasti pärineb mõnest paralleelmaailmast, mitte meie „Prillitoosi“ reaalsusest. Kui näiteks taani kirjaniku Kaspar Colling Nielseni tänavu eestikeelses tõlkes ilmunud jutukogu „Mount Kopenhaageni“ lugudes kärisesid tavamaailma ümbrused igast nurgast, siis Vahteri universumi peamiseks nihestatuseks ongi selle igapäevasus. Vahepeal hakkab lugedes lausa imelik. Kas nii tavaline siis kõik ongi? On seal mõni konks? Ajaliselt katab „Pikaajalise kokkusaamise“ sündmustik mitmeid kümnendeid seitsmekümnendatest lähitulevikuni, kuid tundub, et üldises plaanis ei muutu Eesti elus midagi, ükstapuha, mis raha kasutusel on või mis marki autod tänaval pargivad. Loevad vaid juhuslikud kohtumised ning needki tihtipeale pelgalt mõneks minutiks. Ja kui see pole sündmusrikas, mis siis üldse on?
Statistika kohaselt ületab Praha turistide arvu poolest legendaarset Mekat mitmekordselt: 2019. aastal näiteks külastas Prahat üle 8 miljoni inimese, Mekat vaid 2,5 miljonit inimest. On tõsiasi, et Praha Karli sillal kõndivad lääne (ja ida) turistid peavad seda ehitist pühaks just nii nagu islamiusulised, kes keerlevad oma tähtsaimas pühamus Kaabas. Katrin Pauts on üks nendest lugematutest lääne inimestest, kes sõidavad ikka ja jälle sellesse ilusasse linna, teadmata ehk isegi täpsemalt, miks nad seda teevad. Kuid erinevalt paljudest turistidest on Pauts kirjutanud ka kaks raamatut, kus käsitleb oma suhet Prahaga. Ütlen kohe ära, et esimene raamat on võrdlemisi halb, kuid teine võrdlemisi hea.
„Minu salajane elu“
Pautsi esimene Praha-aineline raamat „Minu salajane elu“ demonstreerib tüüpilist vägagi hädas lääne inimest. Meie ees on rabe, füüsilistest ja psüühilistest kompleksidest vaevatud üksik keskealine naine, kes ei salli lapsi ja nende kisa (lk 30), toob endale hulluarsti käest ravimeid (lk 29), vigastab ennast tahtlikult (lk 37) ja kaldub mõtlema suitsiidile. Seljataga on tal raske lapsepõlv Muhu saarel ja lõpuks pettumuse valmistanud karjäär pealinnas. On päris selge, et kogu see elu tumedus võetakse endaga ka Prahasse kaasa ja raamatust „Minu salajane elu“ me palju tõelisest Prahast teada ei saa, sest kõike vaadatakse selle kummalise vaevatud inimese silmadega. Pautsi fookusesse tõuseb näiteks enesetapu teema. Nii on üks kõige rohkem raamatus käsitletud kohapealne ajalooline figuur Jan Palach, kes pani end protestiks Nõukogude invasiooni vastu 1969. aastal põlema. Pikalt on juttu ka Jan Masaryki elust lahkumisest ja isegi Artur Sirgi surmast ning Praha sildadest, kust alla hüpatud. Kogu see rõhuasetus teeb veidi nõutuks, sest eks suurlinnades ole ikka selliseid kohti, kas või Margiti saare sild Budapestis. Kui realist üritab edasi anda objektiivset reaalsust (mida muidugi ei ole olemas, on ikka ja alati vaid igaühe subjektiivne), siis Pauts on käitunud siin nagu mõni realist-naturalist, kes valib kujutamiseks kõige inetumad ja haledamad asjad. Meelde tuleb Émile Zola maailmakuulsa romaani „Thérèse Raquin“ stseen, kus naine otsib oma mõrvatud meest surnukuurist ja vaatab laipade ribisid nagu tumedaid linte naha all voogamas … Selline lähenemine Prahale on küll natuke ühekülgne.
Kultuurkapital võiks Katrin Pautsi toetada ja ta ühe korra rikkana Prahasse lähetada. Seda linna peab ikka kõige muu kõrval ka raha täis taskutega nautima, mitte ostma toitu mingitest odavkettidest, sõitma kohale bussiga ja poolsurnuna läbi Poola jne.
Kuid Pauts ei olegi ilmselt oma esimeses Praha-raamatus tahtnud rääkida linnast, sest on üritanud vastata pigem küsimusele „mis minuga enne Prahat juhtus?“ (lk 11). Toomas Liivil on üks luuletus, kus öeldakse umbes nii, et kui inimene raha himustab, siis peaks ta selle ka välja ütlema, mitte seda varjama, sest voorustest ülim on tõerääkimine. Pärast Pautsi „Minu salajane elu“ lugemise lõpetamist sain aru, et kuigi ma ilmselt seda raamatut teist korda lugema ei hakka, siis ühes ja kõige olulisemas ei ole kirjutaja eksinud, sest ta vähemalt räägib tõtt. See kaunis valus tõde käib küll pigem kirjaniku enese, mitte Praha kohta. „Minu salajane elu“ ongi natuke selline ühe turisti (kellest on alles kujunemas palverändur) intiimne tõde enda kohta enne tegelikku teeleasumist.
Mõnes mõttes meenutab „Minu salajane elu“ haiglapäevikut, mille on kirjutanud sümpaatselt aus ajakirjanik, kes tahab olla kirjanik. Üks teose pingejooni kulgebki liinil ajakirjandus-kirjandus: „Mulle ei meeldinud infot koguda ega inimestega rääkida, aga nautisin lugude jutustamist, kirjutamist. See oleks pidanud olema ohu märk. Ajakirjanik peab nautima esimest osa. Ajakirjandust ei tohi kirjutada ilukirjanduslike võtetega, see on alati libe tee ja näitab, et kirjutaja hoolib rohkem loost kui tõest“ (lk 110). Küsiksin vastu: kas ilukirjandust tohib teha ajakirjanduslike võtetega? Kuskil siin peitub ka Pautsi raamatuga „Minu salajane elu“ lati alt läbijooksmise põhjus. See ilmneb ka raamatu teise keskse figuuri puhul, kui Pauts üritab käsitleda eesti kirjanduse tšehhi keelde tõlkija ja kirjandusteadlase Vladimír Macura tegevust. Selle asemel et võtta vaatluse alla Macura looming (oma ammustest tööpäevadest Tammsaare muuseumis mäletan, et tollane direktor Elem Treier pidas temast ja tema vaadetest ning tehtud tööst vägagi lugu), keskendub Pauts mingisugusele intriigi otsimisele Macura kunagiste naiste hulgas, kirjutab mingist Anu Saagimi taktikast ja muust sellisest illusioonist (lk 158). Kogu info linna kohta ei näi tulevat mitte vaatlustest Prahas, vaid kellegagi peetud vestlustest, mille tagajärjel ka mõnikord pettutakse ja nutetakse hotellitoas (lk 153). Kogu Prahat näivad varjutavat eranditult tumedad lood. Raamatu lõpetavad kentsakad luuletused (kus, muide, on ka topograafilisi eksimusi, näit nn Fausti majja on peavaksalist ikka päris pikk maa, see ei ole kohe selle lähedal, lk 197). Kogu see „Minu salajase elu“ hüsteerilis-morbiidne amokk ja barokk paneb kokkuvõttes õlgu kehitama.
Kuid enne kui mõistame hukka, katsume ehk mõista … Küsime, kas saakski eelnimetatud omadustega inimene kirjutada oma mõningate Prahasse tehtud reiside järel sellest Igavesest Linnast ja vaimsest lävest (práh on tšehhi keeles lävi) teisiti? Ei saakski, see on tema objektiivne paratamatus. Seega on oluline hoopis raamatu „Minu salajane elu“ intentsioon, mitte stiil, fookused jne. Ja siin võime aimata ja täheldada teatavat positiivset gradatsiooni. Kui Pauts väidab kuidagi väga ajakirjanduslikult kohe avalehtedel, et ei usu jumalat, siis võib seda lauset muidugi võtta ühena nn suurtest väidetest, millega ta vahel lõpetab peatükke. Kuid teose jooksul toimub väike, aga oluline nihe, Prahat hakatakse käsitlema jumaliku ilmutusena, teatava päästikuna, tõelise eluna. Ning see areng lunastabki kõik, sest Pautsi järgmine samal teemal kirjutatud „Minu Praha“ on juba hoopis teist masti teos. Linnade metafüüsikast, eriti Prahast, ei saakski ju kirjutada keegi, kes ei taha uskuda jumalat. Isegi Saagim jalutas ühes esoteerikasaates mööda Tallinna vanalinna koos hallipäise müstiku Jüri Hennoga, kes seletas talle, et Lai tänav on piiblist tuntud põrgutee, kust ei saa minna läbi kitsa värava, mis viib paradiisi. Tundus küll, et isegi Saagim on ilmselt veidi oma bravuurset süsteemi esoteerilise peavoolu nõuetega sünkroniseerinud!
„Minu Praha“
Olen kuidagi nii aru saanud, et Petrone Prindi „Minu …“ sari on mõeldud võrdlemisi kergekaalulise lugemisena: lihtsalt keegi, kes on kusagil kuidagi rohkem viibinud, kirjutab oma muljeid. Olen sattunud nii silmapaistvalt halbadele ja pealiskaudsetele muljetele kui ka väga hästi ning haritult-huvitavalt kirjutatud raamatutele (näit Katrin Raik, „Minu Narva“). Lugenud järjest „Minu salajast elu“ ja „Minu Prahat“, on mulle selge, et Pauts on liikunud õiges suunas. Teises raamatus on ta teinud ridamisi ainuõigeid Prahaga seotud otsuseid: Kafkat on tõesti õige lugeda kodus ja mitte otsida Praha võltsmuuseumidest; loomulikult väldib iga mõtlev inimene tarbetut jalutamist Karli sillal; tõesti, kõige parem vaade linnale avaneb Strahovi kloostri õunaaiast jne. „Minu Prahas“ on päris palju selliseid väikseid nihkunud suhtumisi ja detaile, linn on andnud temast kirjutavale palverändurile korralikke suunavaid jalahoope. Kogu „Minu Praha“ ongi hoogne ja mõnusalt kriitiline teos, mida kannab Prahas kirjandusresidentuuris olemise humoorikas kirjeldamine. Pauts oleks nagu tervenenud oma eelmise raamatu vaevustest. Vaatamata veel kaunis põgusatele kontaktidele Prahaga, teeb ta ridamisi õigeid järeldusi, saades kas või aru, et Praha on tõesti teraapiline linn, kus on hea jalutada: „Nii igav mu argielu Prahas ongi ning just nõnda kulgeda ja aina kõrgustest alla vahtida meeldib mulle siin kõige rohkem. Ma pole mingi psühholoog, aga ma olen veendunud, et kõrgendatuse taju, mis mul Prahas on, hävitab viimsegi depressiooniraasu“ (lk 92).
Eks igaüks otsi oma pühamus endale olulised marsruudid ja paigad, kus palverändurina peatuda ja mõtiskleda. Pauts armastab raamatus käia hullumaja kalmistul, kuskil ostukeskuses, imetleda pöörlevat Kafka pead jne. Igal palveränduril ongi omad kohad ja ei ole oluline, kas need ka teistele inimestele sobivad või mitte. Veetsin ise kord terve päeva Lucerna kaubandus-ja vabaajakeskuses. See on art déco stiilis uhke kaubapassaaž, mille ehitas Václav Haveli vanaisa ja mille Havelite perekond 1990ndate alguses tagasi sai. Kino, antiigiäri, korralik veinipood, kus saab ostetud pudelid ja suupisted akna all ära tarbida ja kas või tundide viisi kauplustega ääristatud vahekäikudes ruttavaid inimesi jälgida. Lõpuks võib einestada ka Haveli perekonnale kuuluvas väga heas restoranis Monarchie. Nii saab veeta ühe oma elu kõige parema ja muretuma päeva. Või vedeleda hommikust õhtuni Strahovi kloostri juures aias puu all, kus pole turiste, aga avaneb tohutu panoraamvaade üle kogu Praha kesklinna. Ma ei ole kunagi mõistnud inimesi, kes räägivad Londoni ilust … õige metafüüsilise linna loomiseks ei piisa ainult jõest ja rahast või kuskil kaugel asuvatest küngastest. Pealegi on London täis ehitatud jubedaid uusi kurk-ehitisi, mis segavad kõikjal vaadet. Praha on aga igas mõttes vanamoodsalt täiuslik. Okultne London kubiseb küll võikatest lugudest, kuid alkeemilise Praha vastu pole inglastel midagi panna. Prahas on siiani täiuslik alkeemiliste sümbolitega ääristatud vana troonimistee, mis viib Grand Café Orienti nurgal seisva Musta Madonna kuju juurest kauge kuusnurkse suvelossini nimega Täht. See tähendab, et vanamoodne palverändur saab kõndida palju kilomeetreid, mediteerides vanade majamärkide üle, mis vastavad üks ühele alkeemilisele protsessile. Sellist asja ei ole kusagil mujal maailmas ja see on Praha tegelik müstiline selgroog.
Eks igaüks otsi Prahas endale olulised marsruudid ja paigad, kus palverändurina peatuda ja mõtiskleda. Pauts armastab käia hullumaja kalmistul, kuskil ostukeskuses, imetleda pöörlevat Kafka pead jne. David Černý loodud skulptuur avati 2014. aastal.
Vägagi tabavad ja naljakad on Pautsi „Minu Praha“ residentuurikolleegi, uhke kanadalanna kirjeldused. Selliseid kentsakaid ja pealiskaudseid tegelasi võib tõesti kohata kirjandusmajades: nad ei tee suurt midagi ja tavaliselt mõjuvad lihtsalt segava faktorina inimesele, kes on sõitnud kuhugi eesmärgiga mingi konkreetne töö ära teha. Mäletan Visbyst üht hispaanlannat, kes üritas mulle korduvalt selgitada, et päev algab ühise söögitegemisega, jätkub lõunavalmistamistega ja lõpeb õhtusöögiga. Paraku mina nii ei arvanud ja kirjutasin kolme nädalaga suurema osa ühest oma romaanist valmis, saades hüüdnimeks Veidrik. Sõin nimelt pärast seda vestlust reeglina väljaspool residentuurimaja. Ka Pauts on „Minu Prahas“ kanadalannast kirjutades teosega „Minu salajane elu“ võrreldes nagu ära vahetatud: ta on omas elemendis ning täpne ja ajakirjandusliku kogemusega inimesetundja lööb siin positiivselt välja. Ajakirjanduspõllul omandatud tähelepanelik inimesevaatlus on ju korraga õigel ajal õiges kohas! Ei haletseta ennast ega keerutata ümber oma naba, vaid uuritakse maailma! Tuleb meelde zen-budistlik muinasjutt mehest, kes märkas puid lõhkudes mitmel korral mingit looma. Ta läks iga kord teda püüdma, aga ei saanud kordagi kätte, sest loom kadus. Kui mees lõpuks tüdines sellest ja lihtsalt lõhkus puid edasi, lendas tal kirves kogemata käest ning tabas tabamatut looma otsaette. Nii on läinud „Minu Prahas“ Pautsilgi. Kusagil taamal huugab ka residentuurikirjeldustes ehtne Praha nagu telepaatiline loom ja ta on palveränduril järsku pihus. Ning korraga on naljakad ja humoorikad ka kõik need seigad, mis häirisid mind „Minu salajases elus“: teatav õpitud abitus, rahaga koonerdamine, elu kartmine jne. Iseloomulik ja positiivne gradatsioon toimub ka siirdumisel visuaalilt teksti tasandile: „Minu salajase elu“ kaanepildiks on tippkohvik Louvre, „Minu Praha“ lõpul aga võetakse juba julgus kokku ja esimest korda elus sinna ka sisenetakse.
Pauts märkab „Minu Prahas“ väikest detaili, aga näeb ka suuremat pilti. Väga meeldis mulle Pautsi tuttavate tšehhide kriitiline suhtumine Houellebecqi. Olen samuti arvamusel, et tegemist on täiesti küsitava kuulsusega, eriti kui lugeda kas või bulvarlikul tasandil kulgevat „Alistumist“ (lk 99). Kunderaga on aga tšehhidel muidugi tõesti omad arved õiendada – miks, seda saab Pautsi raamatust iga eesti Kundera-austaja soovi korral kohe päris põhjalikult lugeda.
Kui Pautsi „Minu Prahas“ üldse midagi kritiseerida, siis seda, et ta ei tunne kõige olulisemat Prahaga seotud kirjanikku – Gustav Meyrinki. Aga Praha eripära ongi, et alati on huvilisel midagi uurida ja avastada. Kõik teised Pautsi soovitused tabavad küll enam-vähem märki, kuigi kohvik Louvre’i asemel eelistan ma Bowlesi ja Bertolucci stiilis nostalgilist Crand Café Orienti, kus Pauts tekstis korra küll vist käib, aga nimepidi seda ei nimeta.
Kultuurkapital võiks Pautsi toetada ja ta ühe korra rikkana Prahasse lähetada. Seda linna peab ikka kõige muu kõrval ka raha täis taskutega nautima, mitte ostma toitu mingitest odavkettidest, sõitma kohale bussis poolsurnuna läbi Poola jne. Pole nagu enam need ajad! Prahas tuleb ikka ka õige palverändurina pummeldada, elada parimates viietärnikates, juua šampanjateegis, seejärel laiata Club Havana kokteilibaaris ja lähetada toodud kokteilid kõlbmatuna baarmenile tagasi ning nõuda auhaavamise eest tasuta konjakit, et saaks siseneda juba järgmisel hommikul rikka ja õnneliku, veidi näost roidunud välismaalasena lossides asuvatesse muuseumidesse, teha sisseoste antiigiärides, lõunatada hotellis Paris Prague, kus Bohumil Hrabal kunagi kelner oli, ja nii edasi. Kanda lõpuks ometi oma kübarad ja merekarbid, õppida lõpuni selgeks võõrad keeled, näha Pariisi, Kairot, Surnumerd, et kukkuda siis ühel kaugel hommikul üdini õnnelikuna, aga juba liikumatute, kõike näinud silmadega kelneri toodud želeesse …
Eesti keelpillimängijate konkurss 2020 „Eduard Tubin 115“ 5. – 13. XI Tallinnas.
Erakordse 2020. aasta erakordselt soojal novembrikuul võis osa saada erakordsest muusikasündmusest. Võistlusest – seda ju konkurss on – sai särav ja õnnestav pidunädal. Konkurss toimus kolmes voorus, neist viimane koos ERSO ja dirigent Arvo Volmeriga. Kõiki voorusid oli võimalik nii otse kui järelkuulata veebis ning see võimalus leidis ka rohkelt kasutamist.
Tänavune keelpillimängijate konkurss oli juba teistkordselt (viimati aastal 2015) pühendatud Eduard Tubinale. Märgilise tähendusega Eesti helilooja on tänu sellele üritusele leidnud väärilise koha igapäevases keelpillirepertuaaris ning tema teoseid nii mängitakse kui kuulatakse üha rohkem.
Konkurss oli haruldaselt kõrge tasemega. Kuulsime huvitavaid, omanäolisi, julgeid isiksusi – meie tänased noored keelpillimängijad näitasid rahvusvahelist kõrgklassi. Seda rõhutas nii publik saalis kui ka auväärne žürii. Konkursil osales kakskümmend viiuldajat, üks vioolamängija, seitse tšellisti ning neli kontrabassimängijat. Erilist märkimist väärivad viiuldajad, kelle tehniline ja muusikaline eneseväljendus on muljetavaldav.
Välja anti üks esimene preemia ja selle laureaaditiitli pälvis viiuldaja Hans Christian Aavik, kes puudutas kuulajaid sügavalt juba esimesest hetkest.
Tulemused
Konkursil osalejaid hindas žürii koosseisus EMTA professor Kristel Pappel (esimees), Läti Muusikaakadeemia professor Eva Bindere (viiul), Londoni Kuningliku Muusikakolledži ja Põhja-Inglise Kuningliku Muusikakolledži professor Susie Mészáros (vioola), Jan-Erik Gustafsson (tšello, Sibeliuse Akadeemia), Jiri Parviainen (kontrabass, Sibeliuse Akademia).
Amanda Ernesaksa mängu iseloomustab mingi eriline kergus, läbipaistvus ja helgus.
Välja anti üks esimene preemia ja selle laureaaditiitli pälvis viiuldaja Hans Christian Aavik, kespuudutas kuulajaid sügavalt juba esimesest hetkest. Viiul tema käes laulab, nutab, tantsib, hullab, möllab, nukrutseb, paitab ja hoolib. Aaviku pillimängus paistab silma vaimne ja füüsiline terviklikkus. Särava, pingest laetud ja filosoofiliselt mõtestatud interpretatsiooni taga peitub uudishimulik meel, avatud olek, tänulikkus ja lugupidamine helilooja ning kuulaja suhtes. Vaimustavana sööbis mällu Aaviku Bachi Chaconneʼi esitus. Sellised hetked ülendavad.
Teise preemia laureaadid olid viiuldaja Amanda Ernesaks, tšellist Greta Ernesaks ning
Greta Ernesaksa mäng on sugestiivne ja siiras.
kontrabassist Regina Udod. Amanda Ernesaksa mängu iseloomustab mingi eriline kergus, läbipaistvus ja helgus. Tema teises voorus esitatud Camille Saint-Saënsi / Eugène Ysaÿe’ „Kapriis valsi vormis“ võlus täielikult oma kõlavärvide ja täiusliku tehnilise üleolekuga. Tšellist Greta Ernesaksa mäng on sugestiivne ja siiras. Ta hoolib väga kõlast, mida pillil tekitab, julgeb kasutada vaikseid nüansse seal, kus oleks palju kergem seda mitte teha. Schumanni tšellokontserdi ettekanne oli suur õnnestumine, kus solist saavutas ilusa dialoogi orkestriga.
Kontrabassist Regina Udod tegi ajalugu juba enne kõnealust konkurssi. Alates 2013. aastast on Udod ERSO kontrabassirühma abikontsertmeister, olles saavutanud selle positsiooni vaid 22aastasena. Tema mängus on näha pidevat arengut, tehnilisele osavusele on lisandunud muusikaline sügavus. Viiuliperekonna kõige suurem liige allub Regina Udodile mängleva kergusega. Ja mis võiks olla veel uhkem kui Tubinale pühendatud konkursi lõpetamine Tubina
Suurepärane oli Regina Udodi ja ERSO ette kantud Tubina kontsert (dirigent Arvo Volmer). Mis võiks olla veel uhkem kui Tubinale pühendatud konkursi lõpetamine Tubina kontrabassikontserdi ettekandega!
kontrabassikontserdi ettekandega. Braavo!
Kolmanda preemia pälvisid viiuldaja Triinu Piirsalu ja tšellist Valle-Rasmus Roots. Triinu Piirsalu viiulimängu iseloomustamiseks sobib väljend „kõnelev muusik“. Piirsalu kõneleb läbi viiuli. Tema kujundid, kõlamaailm, vormiselgus, helge lavaline olek puudutavad kuulajat üdini. Tema Wieniawski kapriisi op. 10 nr. 8 esitust kuulates tabas mind rahulolev teadmine, et Piirsalu tähe sära lendab kaugele. Äsja osales ta ka „Klassikatähtede“ telekonkursil, kus jõudis samuti finaali.
Tšellist Valle-Rasmus Roots paistab silma väga sihiteadliku ja targa tegutsemisega. Konkursiks oli Roots suurepäraselt valmistunud ja kahtlemata sobivad talle eriti virtuooslikud ja jõulised teosed. Finaalis kuuldud Šostakovitši tšellokontsert oli just selline „tema lugu“. Ära tuleb märkida ka ERSO vapustava metsasarvemängija Jürnas Rähni väljapaistev esitus.
Diplomi pälvisid viiuldajad Lisanne Altrov ja Linda-Anette Verte ning tšellist Siluan Hirvoja. Lisanne Altrovi mängu iseloomustab eriline soe kõla. Isikupärane soojus kandus kõikidesse teostesse, mida saime tema esituses konkursi vältel kuulata. Viiuldaja Linda-Anette Verte on Eesti muusikaelus juba aastaid aktiivselt tegutsenud. Alles hiljuti kuulsime tema esituses Rasmus Puuri viiulikontserdi esiettekannet. Seekordsel konkursil esines Linda-Anette veendunult ja aristokraatliku kindlusega. Finaalis kuuldud Brahmsi viiulikontserdi ettekandes oli küpsust ja sügavust. Tšellist Siluan Hirvoja esines väga südikalt. Tema mängu iseloomustab eriline tundlikkus ning peen stiilitaju esitatava materjali suhtes.
Žürii hinnang noortele interpreetidele ja konkursikorraldusele oli kiitev. Žürii esimees Kristel Pappel võttis auhinnatseremoonial peetud kõnes kokku žürii tööpõhimõtted. Hilisemates kommentaarides julgustas vioolakunstnik Susie Mészáros noori läbi kammermuusika vioolamängu ilu ja võlu avastama ja seda juba algastmest peale, jagades oma kogemustest lähtuvat teadmist, et oskus nii viiulit kui vioolat mängida tuleb igale interpreedile ainult kasuks. Jan-Erik Gustafsson oli meeldivalt üllatatud noorte interpreetide heast ja stiilsest mängust, samuti leidis ta, et uue eesti muusika kaasamine sellise klassikalise konkursi repertuaari on tervitatav. Jiri Parviainen, kauaaegne kontrabassiõppejõud Soomest tõi esile oma idee õppimisest ja õpetamisest – õpetama ei pea kedagi, vaid tuleb anda võimalus huvi tunda ja seeläbi õppida.
Edasiviijad eelkäijate õlgadel
Tänaste säravate talentide edule eelneb pikk põlvkondlik töö ja areng. Viiskümmend üks aastat tagasi, 1969. aastal toimunud vabariikliku interpreetide konkursi laureaatide seast leiame tänaste laureaatide õpetajad, nende õpetajad ja õpetajate õpetajad: Tiiu Peäske (Heinsalu), Jüri Gerretz, Mare Teearu, Ivo Juul, Toomas Velmet, Peeter Paemurru.
Konkursi lõputseremoonial küsis Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu president Kaido Välja keset õnnitlusi ja tänukõnesid noortelt: „Kas pole põnev kujutleda end aastasse 2070, kui on möödunud 50 aastat tänasest konkursist? Teie olete meie kultuuri edasiviijad!“ Väga paljud konkursi laureaatidest ja eripreemiatega äramärgitutest on alustanud oma muusikuteed Eesti erinevates (laste)muusikakoolides Tabasalus, Tartus, Pärnus, Nõmmel, Viimsis, Tallinna Narva mnt. muusikakoolis ja mujalgi, kus õpetajad-juhendajad teevad pühendunud, kõrgetasemelist tööd suure armastusega. Jääb vaid loota, et noortel interpreetidel jagub inspiratsiooni, et jätkata muusika- ja pillimängurõõmu jagamist järgmiste muusikahuviliste põlvkondadega.
Riigiks saamine, kultuuririigiks saamine ja euroopalikku kultuuriruumi kuulumine on nõudnud palju tööd ja aega. Loodud Eesti Pillifondiga oleme meiegi siin Eestis kõrgkultuurist lugupidavate riikide sekka astunud. Terve igavik on läinud, kuid nüüd on lõpuks väärikad instrumendid õigetes kätes. Kui palju selline soliidne pillipark tähendab, sellest saime aimu just keelpillikonkursil, kus kuulsime kõlamas mitmeid pillifondi instrumente. Kui kokku saavad andekas muusik ja vääriline instrument, siis alles saab tõeline täht särama lüüa. Ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uue saali valmimine on märgiline sündmus – EMTA suures saalis kõlavad keelpillid suurepäraselt. Akustika on saalis nõnda hea, et iga pilli eripärane kõla leiab tee kuulajani. Iga tundlik pillipuudutus on kuulda, kuid mis seal salata, ka vastupidine pilliga ümberkäimine on nagu peo peal näha ja kuulda.
Nagu ikka, on pärast sellist suursündmust aeg korraks maha istuda ja tulevikuks uusi sihte seada. Palju on rõõmustavat, kuid on ka valusaid teemasid, näiteks teeb muret vioolamängijate lühike pink ja eks mõttekohti on rohkemgi. Edasi viib aga alati koostöö, ning koostöömeelt ja mõistmist soovin kõigile asjasse puutuvatele inimestele ja organisatsioonidele.
Eesti keelpillimängijate konkurss ei sündinud iseenesest. Konkursi peakorraldaja on Eesti Keelpilliõpetajate Ühing koostöös EMTAga. Kõiki raskusi trotsides ja institutsionaalseid takistusi ületades, ikka ja jälle põhjendades ning selgitades on konkursikorraldajate kirglikult pühendunud töö andnud Eesti muusikakultuurile väga olulise tähise. Suur tänu Kaari Klesment, Ruslan Petrov, Kristel Eeroja-Põldoja, Airi Šleifer, Katrin Talmar ja Kaido Välja. Tsiteerides Lossimuusika sarja eestvedajat Aare Tammesalu: „Eesti keelpillimängijate konkursist 2020 sai Eesti muusikaelu selle aasta tähtsündmus.“
