Valgevenelased on juba üle kolme kuu rahumeelselt vägivalla vastu protestinud. Nõutakse sõnavabadust, poliitvangide vabastamist ja repressioonide lõpetamist, aga ka iseennast presidendiks kuulutanud Aleksandr Lukašenka tagasiastumist. Streigivad töölised, arstid, kultuuritegelased, sportlased, üliõpilased jpt. Tänavatele ei ole tulnud mitte ainult „noored ja veendunud“, vaid ka pensionärid ja puuetega inimesed. Rahulikke proteste suruvad võimud maha kummikuulide, veekahurite, pisargaasi ja valgus-müra granaatidega. Miilitsajaoskondades pekstakse ja piinatakse inimesi ning kohtud vorbivad ebaseaduslikke süüdistusotsuseid.
Eestis elava Eesti vabariigi kodanikust valgevenelasena tuleb mul aeg-ajalt vastata küsimustele, kuidas saaks Eesti ja eestlased abiks olla ning mida valgevenelased eestlastelt ootavad. Julgen väita, et valgevenelased on ühtekuuluvusgeeniused. Võimud on pannud inimesed olukorda, kus seadustele, korrakaitsjatele, kohtule ja riigiasutustele ning ajakirjandusele loota ei saa. Rahvas, kelle hääli on varastatud nii tänavustel kui varasematel presidendivalimistel ja kelle õigusi eiratakse, peab otsima abi kaaskodanikelt: sugulastelt, sõpradelt, majanaabritelt. Ja näiteid, kuidas inimesed ilma igasuguse üleskutseta on asunud üksteist abistama ja toetama, on väga palju.
Ühe meeleavalduse käigus põgenesid protestijad miilitsa eriüksuse OMONi eest Minski kesklinnas asuvasse kohvikusse. Kohvikupidaja lasi inimesed sisse ja pani ukse lukku. Seesolijad jälgisid hirmuga lähenevaid OMONi sõdureid. Viimased jõudsid kohale ning purustasid sisenemiseks kohviku turvaklaasiga ukse. Teistes riikides lõhuvad aknaid protestijad, Valgevenes teevad seda miilitsad. OMON murdis katkisest uksest sisse ja arreteeris protestijad. Sellega ja ilmekate piltide ning videotega sündmuspaigalt oleks võinud lugu lõppeda. Sündmused aga arenesid edasi ning järgmisel ja ka üleülejärgmisel päeval oli kohviku ukse taga mitmekümne meetrine järjekord klientidest, kes soovisid just sellest kohvikust endale kohvi osta. Uued uksed saabusid ka järgmisel päeval kohale ilma, et kohvikupidaja oleks neid tellinud.
Järgmine lugu on seotud augustikuise rahumeelse meeleavalduse käigus maha lastud protestijale püstitatud memoriaaliga. Memoriaal tekkis protestija hukkumiskohas, kuhu sajad inimesed tõid järgmisel päeval lilli ja küünlaid. Järgmisel päeval koristasid linnavõimud sealt lilled ja küünlad ära. Nende asemele tekkisid aga kohe uued, iga päevaga toodi sinna aina rohkem lilli ja küünlaid. Asfaldile tekkis kiri: „Me ei unusta, me ei andesta“. Üsna kohe oli kiri ära pestud ning lilled taas ära viidud. Augustikuistest sündmustest on möödas 3 kuud, iga päev tuuakse memoriaalile lilli, üha uuesti ja uuesti.
OMONi vägivallatsemise ohvriks langenud kohvik, mille ees on nüüd toetuseks pidev järjekord.
Inimesed jätavad meeleavalduse ajal tänavatele esmaabitarvikuid, juhuks kui protesti käigus keegi viga saab (suure tõenäosusega OMONi käe läbi); lubavad meeleavaldajatel oma kodudes peituda ajal, kui OMON neid mööda majahoove taga ajab, peksab ja arreteerib; korjavad raha üleriigilise streigiga ühinenud töölistele; loovad fonde repressioonides kannatanutele; tuhanded inimesed saadavad poliitvangidele postkaarte ja kirju – neid näiteid on tõesti väga palju ja need kõik on südantpuudutavad lood.
Iga päev tuleb üha rohkem infot selle kohta, kuidas erinevate valdkondade töötajad satuvad Valgevenes löögi alla. Algas kõik Valgevene vanimast, Janka Kupala nimelisest teatrist ja selle näitlejatest, kes kõik pidid repressioonide tõttu teatrist lahkuma ning tähistama oma teatri 100. aastapäeva vabakutseliste näitlejatena. Siis hakati vahistama arste, advokaate, sportlasi, ajakirjanikke ja fotograafe. Hetkel on just fotograafi ja ajakirjaniku ametid ühed kõige suurema riskitasemega elukutsed (14. novembri seisuga oli vangis 16 ajakirjanikku). Kui streikima hakkasid töölised, tuli nende kord ähvardusi taluda. Mitmed töölised (eelkõige streigikomiteede liidrid) on oma julguse eest vahistatud. Nüüd, kui tudengid ühinesid üleriigilise streigiga, eksmatrikuleeritakse neid ülikoolidest. Samuti jäävad tööst ilma neid toetavad õppejõud.
Vangistuses on hetkel ka tipptasemel arstid. Masendavaks teeb asjaolu, et nende hulgas on tuntud onkoloogid, inimesed, kes palju aastaid on tegelenud haigete ravimisega, kes said kannatada pärast Tšornobõli tuumajaama katastroofi. Ka sportlased, sh Euroopa ja maailmameistri tiitleid pälvinud isikud on pidanud kandma karistust vanglate ülirasketes tingimustes. Väga palju valgevenelasi on põgenenud repressioonide eest välismaale (ainuüksi Poola on juba saabunud üle tuhande põgenikku), tippspetsialistid on tööta, nende pered on ohus. Nii palju kui on Valgevenes erinevaid ameteid, nii palju on ka nende esindajatest represseerituid.
Repressioonide ulatus tänases Valgevenes on arvude ja taseme poolest juba võrreldav kommunismiajastu repressioonide haripunktiga 1937. aastal. Presidendivalimistele järgnenud kolme kuu jooksul on kokku represseeritud 20 000 inimest. 141 nendest on tunnistatud poliitvangideks. 9 inimest on surnud. Vahistatakse üle 200 inimese päevas. Enamik neist ei kanna pikaajalist vangistust, kuid iga vahistamine on seotud alandamise ja ähvardamisega ning paljudel juhtudel ka jõhkra vägivallaga.
Lähiaja sündmused panevad mõtlema selle peale, et Valgevenes ei ole inimene enam kusagil kaitstud. Isegi oma koduhoovis ega kodus. Valgevene võim on võtnud kasutusele NKVD meetodid, kus valitseb juhtkonna omavoli, erariietes isikud rabavad päise päeva ajal tänavatelt inimesi ja viivad neid teadmata suunas, OMONi sõduritel on „õigus“ vahistada inimesi nende endi kodus, ja kõik see sünnib, ilma et selleks oleks seaduslikku alust. Inimene saab oma koduhoovis surma valgepunavalge lipu hoidmise eest …
Eesti ühiskond ei pea kaugele vaatama, et leida ideid, kuidas Valgevene rahvast toetada. Iga inimene Valgevenes on hetkel hapras olukorras: tööle minnes ei tea keegi, kas ta töötab ka õhtul samas kohas või kas ta jõuab õhtul ohutult koju. Iga inimene või sarnase valdkonna/erialaliidu esindaja Eestis, kes tunnetab Valgevene analoogse erialaliidu haavatavust ja olulisust, võib leida viise, kuidas oma ühtekuuluvustunnet näidata. Usun, et vastus levinud küsimusele, kui kaua valgevenelased veel julgevad käia rahumeelsetel protestidel, sõltub ka sellest, kui palju valgevenelased tunnetavad Eesti inimeste jõuduandvat toetust ja ühtekuuluvust.
Kui kaugele peaksid Valgevene repressioonid minema, et see hakkaks eestlasi päriselt kõnetama? See toimub ju Eestist vaid 300 km kaugusel ja seda teevad sarnast ideoloogiat viljelevad isikud ja institutsioonid, kes Eesti vabariigis 1940. aastal inimsusevastaseid kuritegusid toime panid. Eesti elanikud on mõistnud hukka kommunistliku ideoloogia ja nende kuriteod Eestis. Miks mitte pöörduda toetussõnade ja tegudega rahva poole, kes seda praegu hädasti vajab? Ühtekuuluvuse retsept on meist igaühe peas ja südames.
Positiivne askees: pühendumine, esivanemad ja ökoerootika
MARGUS OTT
Pühendumine
Askees tähendab kreeka keeles harjutamist. Askeesiväline mõistab seda aga enamasti võõriti, negatiivsena, mingit sorti kannatusena. Aga ütleme, et keegi elab „askeetlikult“: tema elamine on väike, seal on vähe asju, ta sööb vähe jne. On võimalik, et ta teeb seda loomuldasa ega pane tähele, et tema elus oleks mingeid piiranguid. Tal on lihtsam elada, kui ei pea liiga suure elamisega jändama, liiga palju toiduga mässama jne. Ja ehkki nood kasinad elutingimused pole otseselt või pole kuigivõrd tema harjutamisobjektiks, siis küllap millelegi ta ikkagi pühendub ehk seeläbi ta harjutab midagi. Tema olmeline eluviis on muidugi sinna kaasatud, nii et ses mõttes võib teda askeediks nimetada.
Teine variant: inimene elab nõnda kasinalt lihtsalt seepärast, et tal pole raha ja ta ei saa endale lubada suuremat eluaset jne. Aga vähemasti vahetult ei harjuta selline inimene midagi.1 Ta on lihtsalt õnnetu, need tingimused lihtsalt ahistavad, piiravad, masendavad, nõrgendavad teda ning pigem hoopis pärsivad harjutamist („läheks tantsutrenni, aga pole raha“, jne).
Kolmas variant: keegi ise, meelega ja teadlikult piirab oma eluviisi kasinaks. Kõigepealt võib see käia teiste inimeste kaudu: nt kui mängusõltlane kehtestab ise endale kasiinokeelu või kui joodik laseb endale ampulli paigaldada. See läheneb eespool kirjeldatud teisele variandile: välistel mõjudel eluviisi piiramine, mis on talle vahetult ebameeldiv (pärsib tema hasartmängu-, jooma- jne himu), aga millest ta loodab (enamasti õigustatult) kaudset kasu. Nii et see ise veel ei ole askees, aga võib sellele pinda luua.
Aga kui me võtame olukorra, kus inimene tõepoolest ise seab endale piiranguid, siis me peame muidugi küsima: kes käsib keda? See on ju üks ja sama inimene. Nii et kahest üks. See on kas teise variandi negatiivne askees, mis pole õieti askees, aga võib luua tingimusi selleks. Inimene võib tõesti piirata endale midagi (juua vähem kohvi, suitsetada vähem), sundida ennast millekski (käia jalutamas, võtta igal õhtul raamat kätte), ja kuigi see piirang ja sund veel iseenesest ei ole askees, siis tõesti võivad seeläbi inimeses vabaneda mingid jõud, avaneda uued perspektiivid. Aga on ka võimalik, et see jääbki pelgalt piiranguks ja sunniks, eneseahistuseks, misläbi inimene on õnnetu. See on üsna kurb sündmus, sest pahatihti hakkab säärane inimene oma frustratsiooni teiste peal välja elama. Ta pingutab edasi, aga vihaselt, ja nõuab koguni, et kõik teised samamoodi pingutaksid ning enese-ahistusest saab teise-ahistus. Siis saab ta muidugi oma perversse naudingu, aga see on pisuke ja kurb rõõm.
Või teiseks (mis ongi eelmise juhtumi tuum ja tõde): ta piirab ja sunnib ennast mingi suurema naudingu nimel. Ja mida suurem nauding, seda enam see kaldub kokku langema esimese variandiga, kus inimene ei märkagi, et ta kuidagi pingutaks või askeetlik oleks, vaid see kukub välja täiesti loomulikult. Ainult see ongi askees ja õige harjutamine – see harjutamine on kerge (kui teised ütlevad selle raskeks – või kui ta ka ise võltseneseteadvuses nimetab seda raskeks, siis on see vaid puru silmaajamine, mis vahel võib ka vajalik olla, et tõrjuda ebadiskreetseid pilke ja ebatervet uudishimu). Askeesi aluseks on alati mingi pühendumine (koos sellest saadava naudinguga), ja see muudab kõik sellega kaasnevad pingutused kergeks.
Ökoerootika
See, mille nimel käivitub kolmandat sugu askees, mis läheneb esimesele, see kõrgem nauding võib olla seotud kas fiktsioonide või ehtsas mõttes müütide külge. Fiktsioonide külge on seotud ta siis, kui inimene loob endale sümbool-imaginaarse struktuuri (kus on jumalad, paradiisid, põrgud, lunastused, virgumised jne) ning see annab talle pidepunkti, distantseerumaks kõigest „maisest“, „tolmu-ilmast“ jne, mille abil välmida oma harjutusi või ka muuta mis tahes „maine“, „tolmuilmne“ nähtus harjutuseks. See on väga riskantne tee, sest tugevad jõud tõmbavad selle eespool kirjeldatud negatiivseks askeesiks, enda- ja teise ahistamiseks, halvas mõttes võimumänguks. Sümbool-imaginaarse struktuuri elemendid saavad fetišiks, iidoliks, Bergsoni mõttes suletud religiooni piirikupitsateks.
Müüdid pakuvad askeesile palju parema pidepunkti (ja eks sümbool-imaginaarseid struktuuregi on võimalik müüdistada, võtta neid müüdina). Üks tänapäeva askeesile olulisemaid müüte räägib sellest, et kunagi olid loomad inimesed ning et nad on seda praegugi, ehkki on ülle tõmmanud mitmesuguseid karva- ja sulekuubesid. See on animismi iva: n-ö sisemiselt on kõik olendid ühesugused (ja see võib laieneda isegi teispoole loomi ja linde: putukale, taimele, kivile, lõkkele, maastikuelemendile). See tähendab, et me saame maailmaga suhestuda kahel moel: välispidiselt ja seespidiselt, semiootiliselt ja semainootiliselt.2 Välispidiselt, lugedes ja tõlgendades nende märke, ning seespidiselt, liikudes omaenda eksistentsi läbistuvamatele tasanditele – millel ma läbistun ka teiste olenditega.
Hasso Krull 4. novembril „Tänapäeva askeesi“ esitlusel Tallinna kirjanike majas.
Animism avab ka ajalise mõõtme. Läbistuvuses pole ma ühenduses mitte ainult teiste praegu eksisteerivate olenditega, vaid ka varem elanud olenditega, oma esivanematega. Kui ma elan koos esivanematega, siis ajendab see teatud pühendumusele ja askeesile. Ma olen oma keha esivanemailt pärinud, nagu ka selle maailma, mis mu ümber on. See on esivanemate kingitus, mille ma pean omakorda järeltulevatele põlvedele edasi andma. Sellel on oluline implikatsioon ökoloogilisele käitumisele.
Eespool nimetatud müüdist tuleneb ka ökoerootika ja ökoseks. Kui animistlikult mõista ja kogeda oma läbistumist teiste olenditega, siis saab laiendada erootikat ja seksi teispoole inimest ja teispoole teatud spetsiifilisi inimlikke (või loomalikke) erootika- ja seksiavaldusi. Siis on seks ka „inimese ühtimine vihmaga, puu ühtimine tuulega, heli ühtimine kõrvaga, varju ühtimine kuuga“ (lk 56). See rajab fundamentaalse avatuse teistele olenditele, sisemine läbikäimine soodustab välist läbikäimist (ja peaks olema ka ümberpöördult). Sel juhul me laiendame kantilikku kategoorilist imperatiivi väljapoole inimsfääri ning mõtestame ka teisi olendeid kui „eesmärke iseeneses“. Või isegi mitte pelgalt kui eesmärke iseeneses, vaid kui maailmu, perspektiive, sõpru, partnereid, mille tähendus ulatub kaugemale kui vaid vahend-eesmärk terminitega saavutatavast.
Positiivsel askeesil, pühendumisel, esivanemate austusel ja ökoerootikal on ka võimas kriitiline jõud. Nende abil saab vastustada negatiivseid askeese (ehk Nietzsche terminites „askeetlikku ideaali“) – igasugu võimuahneid, ennast ja teisi ahistavaid ametlikke ja mitteametlikke preestreid.3 Ja praktikaid, mis kahjustavad sidet esivanemate ja teiste olenditega.
Sidet esivanematega kahjustab nii progressivism kui kareaktsionäärlus, nii esivanemate elupaikade hävitamine (nt hiite maharaiumine) kui ka esivanemate asustatud vormide konserveerimine. Esimesel juhul kaob materjal, milles esivanemad teataval moel asuda saavad; teisel juhul võib materjal säilida, aga esivanemate vaime selles enam ei ela. Materiaalsed pidepunktid on mõeldud selleks, et nende abil liikuda läbistuvusse, sõita esivanemate päriselupaika. Kui pole pidepunkte, on raskem leida ust, kuidas nende juurde pääseda. Kui aga pidepunkt on pelgalt museaal, siis jääb sõit üldse ära.
Sidet teiste olenditega kahjustab eeskätt ekspluateeriv majandusmudel, mis muudab kõik teised olendid, asjad ja nähtused (ning ka inimesed) ressursiks, pelgaks vahendiks kasumi teenimise eesmärgi teenistuses. Praegune majandusmudel toob kõik olevad asjad ohvriks transtsendentse kapitali altarile. Inimkond on jõudnud sinnamaale, et on saanud täiesti selgeks, et senisel moel enam jätkata ei saa – me hävitame omaenese eksisteerimise ökoloogilised tingimused. Me peame ennast ümber mõtestama, ja müütidest võib siin olla abi.
Teos
Hasso Krulli esikteosest on möödunud palju aastaid, aga nüüd on ta maha saanud eelikteosega4 – mis teatud mõttes eelneb tema esikteosele. See kronoloogiliselt hilisem teos eelneb loogiliselt varasematele; Hasso näib aegamööda kirjutavat mitte järgnevaid, vaid eelnevaid teoseid. See teose-eelik asub punktis, mis eelneb lahknemisele proosaks ja luuleks, kirjanduseks ja filosoofiaks, ilu- ja ajakirjanduseks, akadeemiliseks ja eneseabikirjanduseks.
Ühest küljest on see teos nagu luuleraamat. Üks osa teksti genereerimist on keele- ja häälepõhine: „Varise, varakambri vari“ (lk 16), „Ilu on orientiir. Ta on orient, ent mitte ori“ (lk 24), „Keel pole kaal“ (lk 26), jonnita-punnita-sunnita-on’ita (lk 31), imeloom-pimeloom (lk 31) „Ta ei olene ega olele, ainult oletab“ (lk 50), „maheneda, taheneda, laheneda“ (lk 70). Samuti on siin jõulisi kujundeid ja võrdkujusid, nt „Hirm nagu herilase pirin, sabas nõel. Aga hirmu kollektsioon? See on vapsikupesa magamistoas“ (lk 55). Ja märksõnade lühiloend lk 75-76 on ise nagu luuletus. Eelikteost ilmselt ei saakski üheski teises vormis esitada; just luulevahendid aitavad üles sulatada liiga tahkeid käesolevaid vorme ning liikuda nende eeliku-olusse, intensiivsustesse ja n-ö väesolevatesse liigendustesse.
Teisalt on siin kätketud olulisi filosoofilisi mõisteid, millest mõningaid sai eespool avatud (esivanemad, ökoerootika) ning ülejäänuid saab lugeja ise avastada (nt mõistet „ülejäänu“). Teoses loetletud neljakümmet märksõna saab võtta filosoofiliste mõistetena, mille juurde saab veel võtta teisi, mis esinevad märksõnade all või mida need märksõnad ise ligi tõmbavad. Ma tunnen, et suudaksin sellise teose kirjutada. See oleks minu askees, ajendaks teatud laadis pühendumise täis filosoofilisi naudinguid.
Kolmandaks on siin eneseabivõtteid, sümboleid ja sihte: meele puhastamine, nägemisluukide sulgemine silmade avanemiseks, adiktiivse ühismeedia vältimine jmt. Tasub rõhutada, et tegemist on positiivse, mitte negatiivse askeesiga. Siin ei jutlustata loobumist söögist, joogist, seksist ega isegi mitte kogu rahast või igas mõttes võimust. Söök ja jook on tähtis naudinguallikas – aga nagu Epikuros näitas, on arukas piirduda tagasihoidlike, lihtsate naudingutega, sest liiga ohtrad või peened söögi-joogi nõudmised võivad hakata elu segama. Seksi saab ökoloogiliselt laiendada ja peenendada. Raha puhul saaks näiteks tagatud üleüldine baassissetulek muuta eesmärgist ja sundijast taas vahendiks (lk 53).5 Tavamõistes võimust peab askees hoiduma (lk 12), aga sedagi võib mõista püüdlemisena peenemate, generatiivsemate võimuvahekordade poole. Teiste olenditega ühtides ma annan end teatud mõttes nende võimusse – aga see ei ahista mind, vaid ma saan ise niimoodi jõudu juurde. Puuk-alistajast puukallistajaks, enda ja puu klapinguni.
Neljandaks saab siit ainest poliitiliseks aktivismiks, ühis- ja keskkonna ümberkujundamiseks, vastustades ühis- ja keskkonna käsitamist ressursi, raha ja majanduskasvu terminites ning edendades vabamat, anarhilisemat elamisvormi nii ühiskonnas kui looduses tervikuna. Ning tegemist on just tänapäeva askeesiga; askees omandab igal ajastul ise kuju. Näiteks perekond ei pea olema vastuolus askeesiga, vaid võib anda alust arvututeks improvisatsioonideks hierarhiata suhtes (lk 48). Või sporti saab laiendada või peenendada miniatuursemate vormideni (lk 58).
„Tänapäeva askees“ on pealtnäha väike teos, kõigest 80 lehekülge. Aga see on petlik just sellepärast, et on teose eelik, teos kokkupakitud kujul. Kokkupakitus ei tähenda üldsegi hämarust, ebamäärasust, segasust. Vastupidi, kõik on väga selge, liigendused on olemas ja neid on suurel hulgal. Lihtsalt need on suuresti eelikulised ning inimene peab need ise välja arendama, välja töötama. Näiteks on armastuse juures välja toodud kolm harjutust intuitiivselt hästi hoomatavad, aga kuidas nendeni jõuda, konkreetselt milliseid harjutusi sooritada – selle peab igaüks ise leiutama. Ja see ehk ongi hea, sest siis loob igaüks just täpselt sellised harjutused, mis talle sobivad.
Eelikulisus puudutab nii eneseabivõtteid, filosoofilist mõistestikku, ühiskondliku aktivismi programmi jm: teos ei loo niivõrd valmis, käesolevaid programme ega positsioone, vaid visandab teatavat laadi hoiaku, millest programmid ja positsioonid saavad tuleneda – ning nad saavad tuleneda kunati mõnevõrra eri moel, sõltuvalt tuletajast. Ses teose-eelikus on eos suur hulk tekste, tema liigendusi välja arendades saaksime suure hulga mahukaid eri žanrites tekste. See ei tähenda, et selles tekstis, nii nagu ta praegu on, oleks midagi puudu või et eri žanrite eelikud ebamugavalt üksteise kõrval oleksid. Luulevahendid võimendavad siin filosoofilist, eneseabilist, poliitilist programmi, filosoofiline mõõde võimendab luulejõudu, poliitilist kandepinda jne.
Lühidalt: Hasso teos on teos ja toes. See on vormistatud, käesolev tekst, mis aga on eelikuline ning mille liigendused pakuvad tuge mitmesugusteks uuteks, edasisteks kättetoomisteks, jäädes teos ehk tegemises olevaks.
1 Vahendatult, kaudselt võib muidugi see olukord saada talle askeesi vahendiks: kui ta avastab, et niimoodi tal ongi parem elada ning kui ta avastab seeläbi uusi pühendumisvõimalusi.
2 Selle mõiste kohta vt Margus Ott, Ootika kaks poolt: semiootika ja semainootika ehk märgiteadus ja märkamisteadus. Rmt: Filosoofilised esseed. Väekirjad 2. EKSA, 2015, lk 189–197.
3 Küllap saab preestergi tegeleda positiivse askeesiga, aga ilmselt pole see kerge.
4 Eelikulisuse kohta vt nt Eik Hermanni magistritööd „Ebaküpsus“ (kaitstud Tallinna ülikoolis 2005) jm tema kirjutistes.
5 Vt Margus Ott, Tagatud põhisissetulek. Rmt: Poliitilised esseed. Väekirjad 4. EKSA, 2017, lk 273–289.
Iga ajastu väärib oma kangelasi. Trump oli muidugi käegalöömise ja ärapanemise meeleolude saamatu kehastus, kelle eestvedamisel suurt midagi jalul seisvat ei saanud sündida. Ent iseäranis nüüd, kui onu Donaldi toetajaskond on kasvanud miljonite võrra kõige erinevamates valijarühmades ja kümned tuhanded itkevad tänavail, nõudes tagasi „parimat pressut eales“, on aeg aduda, et midagi paremat kui ametist lahkuv edev kloun ei oleks võinud meile osaks saada.
Üleatlandiline establishment on kümnendeid kõrvulukustava vile, tule ja mõõgaga neoliberaalse turumajanduse ja demokraatia õpetust üle ilma levitanud. Nüüd, kui on selge, et juhmardliku ja moraalitu, oportunistlikest identiteedipoliitilistest vastandumistest toituva ekstsentriku toetamine ei olnud hetkevääratus, on klaar seegi, mida tohutu hulk lääne inimesi oma elukorraldusest ja selle nn väärtuspõhisusest arvab.
Ilmseks on see saanud kõditava, õõva- ja kirerohke show saatel, kuid ilma et lääne demokraatiad oleksid langenud sõja tallermaaks või tõeliste diktaatorite küüsi. Viimast USA-le pärast Bideni valitsusaega ennustatakse* ning oomenid on tõsiseltvõetavad, kuna Bidenilt ei ootagi keegi midagi edasiviivat. Ta valitigi vaid „riigi ja rahvusvahelise elu väärikuse“ taastamiseks. Teisisõnu, selle kõige taas täispööretele upitamiseks, mille väljakannatamatuks muutumine Trumpile rohkem hääli tõi, kui on USAs antud kellelegi teisele enne teda.
Mida uhkeldamist väärivat siis Bideniga rehabiliteeritakse? Trump olevat muudkui ohtralt valetanud. Ons nüüd taas pestud lina laual ja valged pereminutid eetris? Kas meedia ei pea enam lakkamatult soppa kangutama, vaid võib pöörata rohkem tähelepanu ilusale, tõsisele, ausale ja heale? Kui meeldiv! Saab veelgi rohkem kirjutada Brigitte Susanne Hundist, avaldada toimetuste poolt „läbi mõeldud, eetiliselt kaalutletud ja kontrollitud“ materjali, jeesukesesuu Janek Mäggi era-, äri- ja rahvusloome õpetusi ning kristliku müstika apologeedi Rainis Toomemaa viiruseteooriaid.
Ekstsentrilise klouni asemel on meil jälle sellelaadsed „väärikad“ nagu sisevalimisi kriminaalide toel korraldav Isamaa, Iraagi sõja lembidest sotsid, Skripalide jm atentaadikatsete Venemaaga sidumist pahatahtlikkuseks pidavad keskerakondlased jne. Mis kõige tähtsam: on värviliste sokkide ja lumivalgete kampsunitega unelmate pulmast otse ahistamis- ja seksiskandaalidesse kolistavad kilekotilogistikageeniustest neoliberaalid, kes ei väsi pisut agressiivsel mesihäälel manamast, et kui võitjad tõusevad eriti kõrgele, on tõusulaines „kõik paadid“.
Selle muinasjutulisuse taustal ehk ei peaks imestama, et on võrsunud valijad, kes tunnevad rõõmu jauravast jahmerdisest, kes kasutab liberaaldemokraatia kohta sõna fake ja sõimab eliiti, kel läheb justkui hästi, samal ajal kui endal pigem mitte ja kes on halelabastel fetišistlikel eputusplatvormidel alalõpmata liiga esil. Maximas on küll fantastiline kaubavalik ja Ryanair lendas koroonaeelsel ajal üsna graafiku järgi. Siiski saab ainult idioot uskuda, et ümbritsev race for rats on ligimese suhtes hooliv ja empaatiline ning karussell keerleb kõikehaarava humanistliku progressi nimel.
Veider oleks, kui Trumpi ei toetataks. Kellele on vaja liberaalsotsikesi, kes edukultuse ja võitjate-kaotajate kategoorias rehkendavas ühiskonnas allajääjate päevamurede mõistmise pinnalt kõnelemise asemel kosmopoliitse eliidi fetišeid, identiteediikoone ja eluharjumusi populariseerivad? Trump oli parim ventiil, lõbus ja lohva. Nüüd on ta minekul. Ehk muutub midagi ka maailmas, mille sümptomiks ta oli. Saavad võitjate kõrval veidigi enam ka teised ning võitude, õige tee ja õpetustega uhkeldamise kõrvale ilmub pisut vähem bravuuri ja rohkem järelemõtlikkust, kahtlusi, tähelepanelikkust “matside, maakate” ja ilmajääjategi suhtes.
Narrid lootused muidugi!
* Zeynep Tufekci, America’s Next Authoritarian Will Be Much More Competent. Atlantic, 6.11. George Monbiet, Biden may pave the way for a more competent autocrat. – Guardian 11. XI.
Valed ja nende levimine. Üldse ei taha sellest kirjutada. Niigi suur osa paljude teadlaste tööajast kulub valeinformatsiooni kummutamisele. Lisaks on väärinfo levikust nii palju kirjutatud ja seda arutatud, et justkui võiksid kõik olla kursis ja ammu immuunsed. Loodus- ja kliimateemade puhul olen vahepeal lootnud, et huvi tõenduspõhisuse vastu tugevneb puhtalt sel põhjusel, et ka oma silm hakkab juba kuningaks saama. Aga ei. Nii tahtlik vale – desinformatsioon või tahtmatu vale, lihtsalt teadmatusest kantud, on keskkonna- ja kliimavaldkonnas väljapaistval kohal, valesid korratakse ja jõustatakse meedias ja pressikonverentsidel ning nende najale ehitatakse poliitikat. Keskkonnaalane valeinfo on üliohtlik ja kahjuks ka tulemuslik, olles juba aastakümneid aidanud pidurdada vajalike sammude astumist.
Valeinfo ei levi kogemata või teadmatusest, sellel on kaks jõustajat: tahtlik desinformatsiooni levitamine ning vähene süvenemine (või ka lihtsalt rumalus), millel see tahtlikult levitatud info viljaka pinnase leiab. Nii loovad ühed teadlikult jutupunkte segaduse või valeinfo külvamiseks, teised (ja suurem hulk) kannavad seda edasi võimetusest ise valdkonnas orienteeruda. Loodus- ja kliimateemadel on valeinfo levitamise taga ärihuvid, mille senine kasumlikkus võimalike muudatuste tõttu on ohus.
Kliimamuutuste kohta valeinfo levimise toimimisvõrgustikku on viimastel aastatel põhjalikult kirjeldatud* ja selles on neli tegijate gruppi. Esiteks rahastajad, kelleks on peamiselt fossiilkütuste tootjad ja korporatsioonid. Teiseks võimestajad ehk valeinfo otsesed loojad, keda siis eelmainitud korporatsioonid lisaks poliitilisele lobitööle rahastavad. Need on enamasti USAs paiknevad poliitilised või religioossed ühingud. Nende leival võivad olla ka mõned endised teadlased, keda esitatakse kui eksperte, kuigi nende argumendid enam teadusefiltrit ei läbi. Perioodil 2002–2010 olid 91 mõjukama kliimavalesid levitava organisatsiooni sissetulekud kokku ligi miljard dollarit aastas. Jõulise rahastusega toodetud info levib kolmandale ja neljale grupile – meediaorganisatsioonidele ja avalikkusele, kus ühismeedia abiga sünnib valesid aina võimendav tsükkel.
Valeinfo ei levi kogemata või teadmatusest.
Valeinfo suurele võidukäigule aitab kaasa osav taustaseadmine. Esiteks on nüüdseks juba erakordne kandepind äärmiselt mõistetamatul arusaamal, et objektiivset teadmist justkui ei olegi olemas, ja ka see, mis meie atmosfääris või looduskeskkonnas toimub, on usu, arvamuse või tõlgenduse küsimus. Laused „mina arvan, et teadlastel ei ole õigus“ või „ma ei ole kindel, et inimene on kliimamuutuste peapõhjus“ on nonsenss. See, mida me maakera toimimisest teame, ei ole sündinud kõhutundest vaid massiivsetest andmestikest. Nii ei saa sellega ka kõhutunde põhjal vaielda. Show me your data – näita oma andmeid, ütlevad teadlased. Teiseks on eriti kasulikuna loodud kuvand, et kliimamuutustes kahtleja on just see ainus oma peaga mõtleja, „terve mõistuse esindaja“, kes ei torma uisapäisa teadlaste leitut uskuma. No kes ei tahaks olla sõltumatu mõtleja?
Kolmandaks on loodus meie ümber keeruliste suhete ning võimendus- ja tagasisidemehhanismide komplekt, ideaalne süsteemide süsteem. Protsesside sisuliseks mõistmiseks on vajalik süsteemne mõtlemisvõime, mida meil kahjuks ei õpetata ja mida igapäevaelus ei pea tihti kasutama. Nii on kogu valdkond tundlik lihtsustamisele ja sellest tulenevale ajupesutrikile: tõeseid fakte kasutades, kuid neid poolikult ja kallutatult esitades on võimalik ühiskonnas juurutada täiesti vigaseid käibeteadmisi. No olgu siinkohal näiteks praegu juba tuntud väide, et noored metsad aitavad kliimamuutusi leevendada. Jah, tõene, kuid ainult tingimusel, et nende rajamiseks ei võeta vana metsa mahavõi neid ei rajata mõne muu olulise ökosüsteemi asemele.
Lihtne ongi silmad kinni panna ja uskuda, et kõik see on üks suur vandenõu. Eriti kui saab endale kinnitada, et see ongi oma peaga mõtlemine. Mõni meist võibki seda endale lubada, miks mitte. Aga need, kes on ministrikohtadel, riigikogus või ametkondades peavad hoidma silmad lahti, mõistuse terava ja tegevuse teaduspõhise.
* Kathie M. dʼI. Treen, Hywel T. P. Williams, Saffron J. O’Neill, Online misinformation about climate change. – Wireʼs Climate Change 18. VI 2020.
Ühe triaadi soov sind kui ebatäiust hoida ja armastada
TRIIN METSLA
Näitus „Olge te hoitud ja armastatud“ Tallinna Kunstihoones kuni 20. XII. Kuraator Tamara Luuk, kunstnikud Dénes Farkas, Tõnis Saadoja ja Jevgeni Zolotko, Prinzhorni kollektsiooni teosed.
Esimest korda nägin seda näitust avamise ajal. Mõne näituse puhul saab ka avaüritusel üldmulje kätte ja polegi vaja uuesti näitusele minna. Seekord oli vastupidi: seda näitust ei saa mitte kuidagi avamise melus, veiniklaas käes, sõpradega argiasju arutades ja pidevalt saalis ringi tsautades vaadata. See olnuks võimatu. Mul tekkis juba siis äraspidine tunne, nagu oleksin olnud kuidagiviisi peiedel ja diskol ühel ajal.
„Olge te hoitud ja armastatud“ vajab tohutut vaikust ja enesega olemist, ideaalmaailmas privaatset külastustki, sest saalis kostuv argimõmin või talvepükste sahin võib seda näitust solvata ja selle sisu pisendada. Siit ka soovitus: kui on võimalik, valige kõige ebapopulaarsem aeg kunstinäituste külastamise graafikus ja jätke sõbrad seekord maha, sest selle näituse potentsiaal avaldub just siis, kui külastaja on üksi.
Kui ma aga teist korda Tallinna Kunstihoonesse sisenesin, veendusin selles, mis juba niigi selge – Farkasi, Saadoja ja Zolotko koosmäng on võimas. Võimsuse all saab ja tuleb mõista kõike, mida tundeelu iga päev pakub: ebamugavust, kurbust, ilu, siirust, õnnehetki, hirmu, pettumisi jne. Koosmängu juures siiski täpsustaksin, et ka iseseisvad liinid on hämmastavalt tugevad. Kunstnikke ühendab aeg, elukogemus ja nõudlikkus enda vastu, kuid see avaldub nende küpses loomingus mõistagi veidi erinevalt. Valitud kolmik (siinkohal kiitus kuraatorile) on pakkunud vaatajale iselaadse emotsionaalse, aga ka intellektuaalse näituse, kus igaüks saab ise valida, kas võtta pakutav vastu melanhoolselt, rahulikult või helgelt.
Dénes Farkasi teos tervitab näitusele sisenejaid esimesena. Kunstniku Svalbardi seeria ehk vaated Norra mäestikest ja maastikest paeluvad oma võimsusega – vaevu suudab siinne kuppelmaastik Teravmägede kõrval siinse inimese füüsilist mõõdet ületada – ning panevad igatsema. Igatsus tekib suure tõenäosusega hirmu ja esteetilise vaatemängu koostoimel – suursugused loodusvaated on ülevad. Kuid ükski loodusnähtus ei ole iseenesest ülev, sest on mõõdetav. Mässav ookean või kõrged mäed muutuvad ülevaks vaid siis, kui mõistus tagaplaanile jätta. Farkasi teoste puhul tahaksin end vaatajana veelgi rohkem pildi sisse kaotada, kuid pildiraam tuleb ette.
Jevgeni Zolotko videotriptühhoni „Alus“ keskseteks tegelasteks on isa ja poeg, täpsemalt äärmiselt purjus ropendav isa ja hirmunud poeg, keda isa sunnib autot juhtima.
Farkasi teine mõtteline liin puudutab objekte. Justkui juhuslikes kooslustes uue elu leidnud esemed (maja, lamp, taim, kohvitass, raadio jne) mõjuvad sümpaatsena ja jõuavad vaatajani täiuslike vaikeludena. Võib olla olekski „vaikne elu“ see sõnapaar, mis sobib iseloomustama kunstniku loodud installatiivseid keskkondi. Paratamatult tekib neid vaadates tunne, et inimene-looja on juba lahkunud sellest vaiksest eluruumist („#0011 (Peegel)“ või „DDR“, aga ka kõik esimese saali teosed). Need keskkonnad oleks keegi juba nagu millegipärast maha jätnud. Neis ruumides puudub elurõõm, kuid need on täis mälestusi ja tähendusi nagu arhiividest leitud vanad fotod, kus on kujutatud juba lahkunud inimesi, keda ei tunne, kuid kelle saatus siiski pakub huvi. Teadmatus, kuidas keegi elas või mida tundis, ärgitab uudishimu, mis arvatavasti jääbki vastuseta.
Tõnis Saadoja teoste ees meenus mulle hiljutine pealtnäha kunstikauge Kalevi spaa külastus. Hirmunult, kuid ka teatud imetlusega jälgisin seal profiujujaid, kes tunde vees edasi-tagasi 50 meetrit ujusid, ilma et oleksid välismaailmaga kokku puutunud. Paratamatult mõtled: miks inimene nii teeb? Kust tuleb vaimujõud olla tunde-päevi-aastaid veetunnelis ja oma saavutust imeväikese ajaühiku võrra parandada? Ka Saadoja fotorealistlikes töödes on näha enesele üha suurema kohustuse võtmist. Kuigi ma ei tunne teda, mõtlen, kas ka temal on tung ujuda välja järjest parem aeg? Kas ta võrdleb näiteks eelmiste aastate maale selle aasta omadega ja tunneb, et on jõudnud tõelisuse kujutamisele lähemale (täpsustan: enese tarvis) või et tema jäljendusoskus on justkui paranenud?
On ilmselge, et fotorealistlik maal on nõudlik ja aega selle valmistamiseks kulub palju. Kujutatud motiivist peaks saama justkui hea sõber, kelle seltskond on meeldiv või vähemalt talutav. Suurel osal Saadoja teostest on kujutatud arhitektuuri elemente. Huvitav, et keegi eelistab hoonet inimesele. Teise näituseruumi sel sügisel maalitud seeria on pühendatud Tallinna ehitistele. Need teeb huvitavaks just valitud värvikood, suurepäraselt segatud toonid: tuhm ooker, oliiviroheline, lillakas hall, sinine ja soe roosa. Piiripealsed toonid panevad külastaja tavalist värvispektrit ümber hindama. Kaugel toretsevast koloriidist, mõjuvad need maalid rahustavalt ja helgelt, aknast langev valgus mahendab seda tunnet veelgi.
Teises maaliseerias „Arhitektuurifoto väikese poisiga“ on Saadoja kujutanud väikest poissi mitmesuguste hoonete juures seismas. Need maalid võiksid olla kinnisvaraportaalide reklaamfotode omamoodi kontrakujutised. Uhke auto või roosipõõsa asemel seisab maja juures nukrameelne väike poiss. Maali koloriidis on aga lähtutud tugevatest varju- ja valgusmängudest ning pildistamisnurgad on meelevaldsed: kujutatud on tänavaääri, majanurki ja tarataguseid. Neis metafüüsilistes stseenides on palju näilist tühjust ja üksildust. Tahaks teada rohkem loo protagonisti ja kujutatud hoonete kohta. Kuid mitte ainult, ka jälgija perspektiiv on siin oluline. Erinevalt teistest maalidest on siin tajutav ka kaadrisisese jäädvustaja-vaatleja tugev kohalolu. Näitusele tulnu samastub temaga paratamatult, seistes nende maalide ees või kaadrite taga ning lubades neisse ruumidesse anonüümselt siseneda. Ilmselt on need ainsad teosed näitusesaalis, mis tekitavad külastajas-vaatlejas kaastundega segatud võimupositsiooni.
Tõnis Saadoja maaliseerias „Arhitektuurifoto väikese poisiga“ on tajutav kaadrisisese jäädvustaja-vaatleja tugev kohalolu.
Kui Saadoja ja Farkas käsitlevad paratamatuid emotsioone või ebatäiust oma teostes mingil määral esteetiliselt või eufemistlikult , siis Jevgeni Zolotko teeb seda otse. Tundub, et temale on inimese puudused aktiivselt määratletavad. Neli aastat tagasi valminud teosega „Alus“ avab Zolotko vaatajale isikliku ja ka sotsiaalse probleemistiku. Videotriptühhonis on keskseteks tegelasteks isa ja poeg, täpsemalt äärmiselt purjus ropendav isa ja hirmunud poeg, keda isa sunnib autot juhtima. Peaaegu meelemärkuseta isa ei ole selleks enam võimeline. Videoteose taga on eksponeeritud oma eluvaimu kaotanud tühi suletud ikonostaas (ikoonid on maha võetud, pantokraator läinud, väravad suletud), ei ole enam kedagi, kes võiks väikest poissi kaitsta. Meenuvad 1990ndad ja alkohoolikutest isad, kes kõrtsist või mõnelt joomapeolt tulles pimedatel külateedel oma lapseohtu pojad rooli panid: õige mees peab oskama sõita, mees ei tohi karta. Kristlike sümbolitega segatud sotsiaalne sõnum mõjub teravalt.
Kristliku ikonograafia austajana on Zolotko loonud ka teistes teostes ruumiliselt ja vaimselt oma maailma. Ka teises kahes videoteoses on toetutud suuresti vanale testamendile. Enim jääb näituselt meelde just ühe noore mehe monoloog. See tüdinenud noor mees joob Alexandri õlut ning loeb ette Moosese raamatu esimest osa ja sealsete tegelaste sugupuud (igaühe elatud aastad ja vanus esimese poja sünni ajal) ja lausub sinna vahele seosetuid sõnu (varesed, kuupalk, tapeet, Peugeot, talverehvid, korteri remont). Ükskõiksel ilmel arvab ta, et arvud ja esitatud jada võivad midagi tähendada ning et neid ühendab seesmine side. Kuna iga inimese vere- või mäluliin peab kuskilt algama, on vististi kõik siin maailmas seotud – nii ka esimene vennatapja ja uute talverehvide soetamine. See teos riivab ilmselt kõige enam külastaja turvatunnet. Mis on siin maailmas suur ja mis on väike, kes lõi maailma ja kes talverehvid sinna sisse?
Videoteoste kõrval on ruumis kolmaski teos „Jaakobi redel“. Seinal eksponeeritud fotoseerias on kujutatud noort meest, kes lõhub puitredelit. Pilt pärineb Jaakobi nägemusest. Jaakob, kes petab välja oma isalt ja vennalt esmasündinu õiguse (sellega kaasnes nii vara kui ka uue inimsoo sigitamise õigus) näeb unes, et jumal saadab inglitega talle redeli maa ja taeva vahele, kinnitades sellega oma soosingut. Siin ilmneb just Zolotko kui moraalse arbiteri roll: noor mees ei lase Jaakobil võtta seda, mis ei kuulu talle, vaid lõhub taevase redeli. Zolotko positsioon sel näitusel ei ole kahtlemata ebameeldivalt didaktiline, vaid ta otsib kaastunnet neile, kes seda väärivad ja vajavad.
Mis puutub Prinzhorni kogusse, siis vaimuhaigust põdevate või vaimset ebastabiilsust kogevate inimeste kunst on kahtlemata lõpmatu semiootiline maailm, mis on täis keerukaid isiklikke sümboleid. Neid teoseid vaadates meenus hoopiski üks mõte Althusserilt: ükskõik kui lugupeetud geenius sa oled kunagi olnud, siis ametlik hulluks tembeldamine röövib inimeselt tema mõtete legitiimsuse ja muudab need teiste silmis kehtetuks. Hulluks võib saada muidugi mitmeti: riigivõim võib inimese hulluks tunnistada, hulluda võib traumaatilise kogemuse tõttu, aga hulluna võib ka sündida. Kuigi Prinzhorni kogu kunstnikud on jäänud kunstiajaloo kaanonisse kirjutamata, ei ole nende teosed kahtlemata vähem väärtuslikud: neis avaldub geniaalsus, absurd ja lai tähenduste väli. Näituse struktuuri seisukohalt ei ole ma väga kindel, kas see on vajalik lisandus. See viib keerulistele ajaloo ja autsaiderite kunsti radadele, mis on siiski muu rada, mitte see, mida mööda sammuvad Farkas, Saadoja ja Zolotko.
Eduard Tubina nimeline keelpillimängijate konkurss oli nii sisuliselt kui ka korralduslikult taas suur õnnestumine – nagu viis aastat tagasi. Kui tol korral äratas suurt tähelepanu esmajoones tšellistide kõrge ja ühtlane tase, siis seekord särasid kõige rohkem viiuldajad ja nende seas oli ka kõige tihedam konkurents. Seda näitab kogu konkursi lõpptulemus, kus anti välja ainult üks esimene preemia, mille pälvis viiuldaja Hans Christian Aavik. Juba esimeses voorus võis rõõmu tunda kahekümne noore viiuldaja täiesti arvestataval tasemel esitatud väga nõudlike etüüdide ja kapriiside ning Tubina viiulipalade omanäoliste esituste üle, kõigil osalejatel oli selle vooru kava hästi ette valmistatud. Aga ka tšellistidel kujunes algusest peale välja oma juhtgrupp, kelle esinemisi žürii suure huviga jälgis. Tooksin siin näiteks Beethoveni sonaadi op. 102 nr 2 läbitunnetatud esituse Valle-Rasmus Rootsilt ja Sten Lassmannilt. Köitsid ka kontrabassimängijate esitused – suurepärane oli Regina Udodi ja ERSO ette kantud Tubina kontsert (dirigent Arvo Volmer) – ning oli hea meel, et vioola oli konkursil esindatud vähemalt ühe mängijaga, ehkki noorte vioolamängijate motiveerimisel ootab ees suur tööpõld.
Rahvusvahelise žürii liikmeid ühendas sarnane esteetiline lähenemine, et kõige alus on kõla, suhtumine helisse, enda mängu kuulamine. Kõlanüansid, kõlavärvid koos ajastut mõistva fraseerimise ja artikulatsiooniga. Just siin olid ka suurimad komistuskivid ja seda eriti Bachi sooloteoste esitamisel. Parimad Bachi-tõlgendused kogu konkursil olid Aavikult (Chaconne) ja Triinu Piirsalult (Grave ja fuuga sonaadist a-moll), mis minu jaoks tõstis Piirsalu konkursi üheks favoriidiks. Teiseks hindasime noore muusiku väljendustahet, soovi mitte ainult siledalt ja kenasti mängida, vaid oma mänguga publikule midagi öelda, publikut kõnetada. Samavõrra tähtis oli meile konkursil osalejate isikupära, individuaalne (ja stiililiselt õigustatud) lähenemine teosele. Endastmõistetavaid tehnilisi oskusi ei hakka ma siin üles lugema.
Kõik konkursi finalistid on andekad ja omanäolised muusikud. Oluline pole mitte niivõrd lõplik preemiate järjestus, kui see, mis kogemusi interpreedid sellelt võistluselt said ja kuidas nad neid edasi kasutavad. Selle pärast ma muret ei tunne. Küll aga olen väga murelik meie keelpillimängijate hariduse ühe tugeva aluse – Tallinna Muusikakeskkooli – edasise saatuse pärast. Loodav Tallinna Muusika- ja Balletikool ei tohiks muutuda ebamääraseks huvikooliks, muusikakeskkooli eripära ja kõrged professionaalsed nõudmised ei tohiks kaduda. See eeldab aga haridusjuhtidelt ja -poliitikutelt muusikakeskkooli spetsiifika hoopis sügavamat mõistmist, mida ma kahjuks praegu ei ole märganud. Kui vaja, kiideldakse poliitikas ja rahvusvaheliselt meie muusikakultuuri kõrge tasemega, aga ei mõisteta, kus on selle juured. Mis saab edasi, hakkab peegeldama loodetavasti viie aasta pärast toimuv järgmine keelpillimängijate suur ülevaatekonkurss.
Mängufilm „Hullumeelsus“ (Tallinnfilm, Eesti NSV 1969, 79 min), režissöör Kaljo Kiisk, stsenarist Viktors Lorencs, operaator Anatoli Zobolotski, kunstnik Halja Klaar, produtsent Arkadi Pessegov. Osades Jüri Järvet, Voldemar Panso, Mare Garšnek, Vaclovas Bledis, Bronius Babkauskas, Valeri Nossik, Viktor Pljut jt. Linastub PÖFFi veebikinos programmi „101 Eesti filmi“ raames.
„Hullumeelsust“ peetakse esimeseks tõeliselt silmapaistvaks ja modernistlikuks filmiks Eesti filmiajaloos, mille valmimise ümber keerleb arvukalt legende ja mille kõrges kunstilises tasemes on peaaegu kõik filmist kirjutanud kriitikud viimased 50 aastat ühiselt veendunud olnud.
„See juhtus ühes väikelinnas. Saksa okupandid olid jõudnud hävitada kõik juudid, marksistid, mustlased ja partisanid. Nüüd jõudis järg hullumeelsete kätte …“
Nende kurjakuulutavate sõnadega algab Kaljo Kiisa viies mängufilm „Hullumeelsus“, mis tõuseb esile nii Eesti filmiajaloos kui režissööri filmograafias kui esimene tõeliselt modernistlikus vaimus teos. Lisaks sümbolistlikule filmikeelele ning suurepärastele näitlejatöödele keerleb filmi tootmise ning levitamise ümber piisavalt palju legende lausa eraldiseisva filmi loomiseks, milles oleks oma koht nii ametnike kiuslikkusel, romantilistel kunstilistel püüdlustel, suurejoonelistel rahvusvahelistel ideedel kui tsensuuri raudsel rusikal. „Hullumeelsus“ on igas mõttes erandlik teos, mis tehtud erakordsel ajal (filmi võtteperiood 1968. aasta suvel oli lõppemas, kui Tšehhoslovakkiasse viidi Praha kevade vaigistamiseks sisse Nõukogude väed).
Filmi tegevus toimub vaimuhaiglas, mille väravast sammub sisse fašistlik armee, kellel on ainult üks siht – hävitada kõik need, kes režiimile jalgu jäävad. Koletule eesmärgile tõmbab pidurit samaaegselt haiglasse saabunud gestaapo ohvitser Windisch (Jüri Järvet), kelle ülesanne on paljastada Briti spioon, kes varjab end haiglamüüride vahel. Süžee valmistab vaataja ette põnevaks kassi-hiire mänguks, mis realiseerub hoopis psühholoogilise väljakutsena, kus seatakse kahtluse alla kogu tegevustik ning sunnitakse publikut pingsalt kaasa mõtlema. Nõukogude kultuuriametkonna põhiliseks etteheiteks Kiisa filmile oligi teose kahemõttelisus. Loodi vaimne provokatsioon, mida ametlikult soosida ei lubatud, kuid mis küündis toonase Nõukogude Eesti filmikunsti mõistes täiesti uutesse kõrgustesse.
Sünd
Tänapäevases mõttes tõeliselt euroopaliku koostööfilmi tegemises osalesid lisaks eestlastele ka lätlased, leedulased ja venelased. Filmi saamislugu oli algusest peale keeruline. Stsenaariumi kirjutas lätlane Viktors Lorencs ning Kaljo Kiisani jõudis see tänu sellele, et Riia filmistuudio oli stsenaristile kategooriliselt ära öelnud, kuna leiti, et parem on see mingi nimetu okupeeritud Euroopa riigi hullumajas toimuv „kuu pealt kukkunud“ lugu tegemata jätta. Kiisk oli nõus filmi ette võtma, aga abstraktne stsenaarium oli vaja täpsemaks kirjutada, uurijast fašist teha ning sellega määrata ära tegevusaeg, et kohalikest instantsidest „läbi saada“.1 Nõnda loodeti minimeerida mitmetimõistetavusi, ent säilitada stsenaariumisse kirjutatud kunstiline üldistus ja salapära.
Filmis teevad kaasa toonase legendaarse Panevežyse teatri näitlejad Vaclovas Bledis ja Bronis Babkauskas ning väike osa on ka Leedu teatrilegendil Juozas Miltinisel. Lisaks mängivad filmis Valeri Nossik Moskvast, Viktor Pljut ja Harijs Liepinš Riiast ning loomulikult Jüri Järvet Tallinnast, kes läks vahetult pärast „Hullumeelsuses” Windischi mängimist Grigori Kozintsevi „Kuningas Leari“ (1970) nimiosa mängima. Sealt algas Järveti rahvusvaheline tuntus, peagi kehastas ta juba Doktor Snauti Andrei Tarkovski „Solarises“ (1972). Võimalik, et kui „Hullumeelsuse“ linastamist väljaspool Nõukogude Eestit poleks ära keelatud, siis seisaks ta filmiajaloos eelnimetatud filmide kõrval. Kiisk on öelnud, et ta soovis teistest rahvustest näitlejatega töötada mitte ainult nende võimete pärast, vaid ka selleks, et katsetada eri rahvuste temperamentide avaldumist seoses nende isiklike kogemustega totalitaarse võimu all kannatava ühiskonna liikmetena.2
„Hullumeelsusest“ rääkides on esile tõstetud just operaatori Anatoli Zabolotski, lavastaja Kaljo Kiisa ja Halja Klaari kunstnikutöö silmapaistvat sümbioosi.
Minskist prooviti takistada sealses filmistuudios töötanud venelasest operaatori Anatoli Zabolotski liitumist võttegrupiga. Zabolotski oli kolm päeva pärast stsenaariumi kätte saamist Kaljo Kiisale kindla jah-sõna öelnud, aga kuna ta oli hinnatud professionaal, siis polnud Minski ametnikel huvi oma meest eestlastega filmi tegema lasta.3 Zabolotski osavõtt oli filmigrupile suur õnn, kuna koostöö režissööriga kulges laitmatult ning filmist rääkides on esile tõstetud just operaatori, lavastaja ja Halja Klaari kunstnikutöö silmapaistvat sümbioosi. Nende loodud erinevatelt pindadelt – peegellaud, peegelkapid ja peeglid – avalduv visuaalne maailm annab aimdust tegelaste sisemistest vastuoludest ja aitab tekitada filmis valitsevat õhkkonda, mille jooksul peategelane hakkab kahtlustatavates üha rohkem iseennast ära tundma ja muutub enda algatatud hullumeelsete protsesside käigus ise vaimuhaigeks.
Kiisk tegi võteteks valmistudes mitu kuud eeltööd psühhiaatriahaiglates nii Tallinnas, Viljandis kui Lätis asuvas Strencises. Pärast külastas ta ka filmi näitlejatega neidsamu haiglaid ja väitis, kuidas „kuuleb veel praegugi seda vaikust, mis bussis valitses, kui me tagasi sõitsime. Mäletan seda seisundit, milles me tagasiteel olime … Pärast ettevalmistust tõid näitlejad võtteplatsile väga palju kaasa, seal oli tõeline tulevärk.“4
Moskvale esitati ka palve organiseerida filmigrupile nende filmide vaatamise võimalus, mida Nõukogude kinolevis polnud võimalik näha ja mis neile ettevalmistusel kasuks tuleks. Sinna nimekirja kuulusid filmid nagu Georges Franju „Peaga vastu seina“ („La tête contre les murs“, 1959), Orson Wellesi „Protsess“ („The Trial“ ,1962), Ingmar Bergmani „Vaikus“ („Tystnaden“, 1963), Luis Buñueli „Viridiana“ (1961), Pier Paolo Pasolini „Matteuse evangeelium“ („Il vangelo secondo Matteo“, 1964), Stanley Krameri „Lollide laev“ („Ship of Fools“, 1965).5
„Hullumeelsuse“ loole töötas algusest peale vastu osa Tallinnfilmi kunstinõukogu liikmetest, eesotsas hilisema Eesti vabariigi presidendi Lennart Meriga. Meri kirjutas filmi kohta nii Moskvasse, kui tegi ka kohapeal tungivaid soovitusi filmi mitte töösse lasta, nii et saab fantaseerida, kas tema tegevuse tulemusena ei saanud „Hullumeelsusele“ osaks kõrgendatud tähelepanu, mille tõttu filmi hiljem tsenseerima ja levikut piirama hakati.6
Moskvas kiideti filmi tootmine stsenaariumiga tutvumata ja üksnes stsenaariumide toimetuskolleegiumi seisukohta lugedes heaks. Kolleegium pidas lugu terve suurusjärgu võrra antifašistlikumaks, kui stsenaarium ja tulevane film seda tegelikult olid. Pärast Praha kevadet mõisteti Moskvas järsku, et niisugusel keerulisel ajal tehakse Eestis filmi, mille stsenaariumi sisu võib olla mitmetimõistetav, ning asuti Tallinnaga kirjavahetusse. Moskvast hakkasid saabuma ettepanekud näiteks filmi pealkirja muutmiseks, või täiendavateks võteteks, et lisada filmi lõppu partisanisalk ja hullude relvastatud ülestõus.7
Kiisk oli sunnitud enne filmi üleandmist tegema muudatusi, kuid ta ei teinud neid Moskva ettekirjutustele vastavas mahus. Ka filmi pealkiri jäi muutmata. Küll aga tuli filmist välja jätta hulluva peategelase Windischi õõvastav nägemus, mille tarbeks filmiti kaadrid, mida režissööri sõnul ei lubatud montaažilaua ligidalegi.8 Filmist valmis kaks versiooni: eestikeelne ja vene keelde dubleeritud. Venekeelne variant on umbes kümme minutit lühem ning mõningatel hinnangutel pildi poolest väljenduslikum tänu lakoonilisele montaažile, mis kaotab ära filmi puudused ja suudab panna pildirea rohkem kaasa haarama.9
Filmile anti linastusluba ainult Balti vabariikides ja Valgevenes ning venekeelseid koopiaid valmistati esialgu üksnes üheksa tükki,10 mis sisuliselt tähendas, et filmi polnudki võimalik väljaspool Eestit näidata, kuna koopiaid lihtsalt polnud.
Vastuvõtt
Filmi võtsid hästi vastu nii kohalik kunstinõukogu kui ka kriitikud. Filmi valmimist nimetati sündmuseks mitte ainult Tallinnfilmi vaid kogu üleliidulise filmikunsti jaoks.11 Toodi esile kontseptsiooni kaasaegsust ja vaatluse alla võetud probleemi kaalukust, mis iseloomustavat ilmekalt Eesti filmitegijate soovi võtta sõna kaasaegse maailma kesksete probleemide kohta. Filmi kõige stiilipuhtama komponendina nimetati Anatoli Zobolotski operaatoritööd, millel on kogu filmi struktuuri iseloomustava kahedimensioonilisuse saavutamisel suuri teeneid, kuna tema loodud kinematograafilised kujundid ei pretendeeri efektsusele ega filmi läbivast mõttest lahti rebitud iseseisvale tähendusrikkusele, vaid on alati rakendatud filmi keskse idee teenistusse.12
Ka Poola kriitik Janusz Gazda nägi filmis midagi sellist, mis tähistab Eesti kino suurte ambitsioonide sündi, tuues eraldi välja selle, kuidas Moskva filmiajakirjas Isskustvo Kino oli filmi selle eksistentsialismi ja absurditeatri mõjude tõttu teravalt kritiseeritud.13
1987. aasta perestroika tingimustes rehabiliteeriti viimaks ka säärased filmid ning Moskvas toimus „Hullumeelsuse“ ametlik esilinastus. Samuti lubati filmi esmakordselt näidata väljaspool Nõukogude Liidu piire. Toimusid linastused Barcelonas, Buenos Aireses, Münchenis, Londonis.14 Filmi vastu olevat varem huvi üles näidanud ka Veneetsia filmifestival, pärast seda kui Itaalia filmiteadlasel Giacomo Gambettil õnnestus seda Moskvas kinnisel linastusel näha. Kahjuks ei olnud võimalik saada Nõukogude võimudelt luba filmi festivalil näitamiseks, kuna kehtis reegel, et filme, mis polnud pääsenud üleliidulisse filmilevisse, polnud vaja ka välismaal näidata.15
Andres Maimik on nimetanud „Hullumeelsust“ Eesti filmidest esimeseks julgustükiks, mis avalikult tegi panuse situatsiooni tinglikkusele ning toimumiskohale kui suurema organisatoorse koosluse (riigi, režiimi, repressiooniaparaadi) allegoorilisele mikromudelile. Filmis on tehtud kõik selleks, et fokusseerida pilk tegelaskuju metafoorsele tähendusele – Fašisti, Hullumeelse või Arsti sümbolkujule – ja tähistada seda, kuidas võimu sisemisele kokkuvarisemisele kaasaaitamine on vaimu igavene missioon.16 Lauri Kärk on kirjutanud, et „Hullumeelsus“ oli toonases Nõukogude kinematograafias ainsaks filmiks Mihhail Rommi „Tavalise fašismi“ („Обыкновенный фашизм“, 1965) kõrval, mis sisaldas totalitaarrežiimi ehk ka Nõukogude süsteemi enese kriitikat.17 Jaak Lõhmus on üleliidulise ja rahvusvahelise levi jaoks keelatud filmi nimetanud kõikide Eesti arthouse-filmide vanaisaks.18
„Hullumeelsus“ XXI sajandil
„Hullumeelsus“ on aktuaalne ka käesoleval sajandil. 2003. aastal linastus film Karlovy Vary filmifestivalil põhjalikus Baltikumi filmikunsti tutvustavas retrospektiivprogrammis. 2012. aastal valisid filmiajakirjanikud „Hullumeelsuse“ Eesti viimase saja aasta paremuselt teiseks mängufilmiks Arvo Kruusemendi „Kevade“ (1969) järel.
Kiisa filmi kunstiline küpsus ja sisuline julgus paistab eredalt silma ka tänase Eesti filmikunstiga võrreldes. Võimu mentaalne ebakindlus, mis väljendub vägivalla väetimatele peale surumises on olukord, mis pole võõras ka kaasajal levivate populistlike ühiskondi lõhestavate poliitikute ja nende diskrimineeriva poliitika all kannatavate rahvaste jaoks. Ajatu teemakäsitluse ja esteetiliselt sügavalt läbimõtestatud teostusega on „Hullumeelsus“ teos, mis ei vanane. Pigem suudab iga kümnend, mis filmi esilinastusest möödub, lisada tähenduskihte.
„Hullumeelsus“ on ideaalne valik iga festivali, telekanali või voogedastusplatvormi retrospektiivprogrammi, mille teemaks on 1960ndate (Nõukogude) modernistlik filmikunst või režiimile vastupanu, suletud ühiskonna ja vaimsete häirete küsimused.
Kaljo Kiisk: „Mul pandi kaks filmi kinni – „Jäljed“ ja „Hullumeelsus“, neid ei lubatud üleliiduliselt näidata. Eestis siiski näidati. See situatsioon juba ise lõi oma mängureeglid, su mõttelend oli kogu aeg mingisuguste kääridega piiratud. Hakkasid kuhugi minema, ja juba pidid väänama mõtte kusagile mujale. Kunsti juures peavad hing ja mõistus olema sünkroonsed, minema väga ühte teed, dünaamiliselt. Niisugust asja ei saanud tol ajal olla, aga midagi ei ole teha. „Hullumeelsusega“ olen käinud Argentinas ja Euroopas ringi ja seda on hästi vastu võetud, ehkki see on juba vana film. Omas ajas oleks ta hoopis teistmoodi mõjunud, sest film on ikkagi seotud ajastu ja selle hingamisega.“ (A. Koppel, Kaljo Kiisa ebatavaline elu. [intervjuu]. – Teater. Muusika. Kino 2005, nr 12, lk 121–128)
1 Viktor Mathiesen, Eestlased tulevad! Ehk hullumeelsus Gnezdnikovi põiktänavas. – Teater. Muusika. Kino 1993, nr 3.
2 Reet Neimar, Saatusest määratud? Juhusest juhitud? Üks kild Jüri Järveti elutööst. –Teater. Muusika. Kino 1996, nr 1.
3 Boris Tuch, „Hullumeelsuse“ võttegrupp tegi talle kingituse, millele oli graveeritud „Hullule hullumeelsetelt“. – Teater. Muusika. Kino 2019, nr 3.
4 Viktor Mathiesen, Eestlased tulevad! Ehk hullumeelsus Gnezdnikovi põiktänavas. – Teater. Muusika. Kino 1993, nr 3.
5 Andres Laasik, Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. – OÜ Hea Lugu, Tallinn 2011, lk 234.
6 Samas, lk 227-234.
7 Viktor Mathiesen, Eestlased tulevad! Ehk hullumeelsus Gnezdnikovi põiktänavas. – Teater. Muusika. Kino 1993, nr 3.
8 Jaak Lõhmus, Aktsentide muutumine. – Postimees 16. VI 1997.
9 Andres Laasik, Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast. – OÜ Hea Lugu, Tallinn 2011, lk 261.
Võim ja sugu. Radikaalsed seisukohad vägivalla vastu
PIRET KARRO
Kaks uudist ühtejärge: Trump kaotas USA presidendivalimised ja Mart Helme astus tagasi. Kõlab hästi muu hulgas neile, kes soovivad, et poliitpukis istuksid inimesed, kes ei ole absoluutselt süüdimatud. Kõlab hästi ka vahevõiduna populismi ja paremäärmusluse vastu, aga siinkohal olengi äraootav. EKRE hõivab endiselt siseministri portfelli. Joe Bideni valitsus võib esindada sõjaliselt agressiivse USA lihtsalt veidi sinipestumat versiooni. Tema partner, asepresident Kamala Harris on aastaid toetanud eelnõusid, mis saadavad peaasjalikult mustanahalisi ja dokumentideta inimesi eravanglatesse trellide taha.1 Pole välistatud, et nelja aasta pärast on presidendiks mõni Trump jr.2 Võidud jäävadki ühekordseks, kui pole pikaajalist strateegiat.
On leidunud seisukohti, et nii-öelda liberaalid, vasakpoolsed ja teised, kes ei soovi riiklikult õhutatud vägivalda, peaksid jääma võimalikult neutraalseks ja mitte esitama konkreetseid nõudmisi, et paremäärmuslasi mitte ärritada või neile konte hambusse anda. Sel ettekäändel tõrkusid esialgu reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide esindajad alla kirjutamast abieluvõrdsuse petitsioonile3, põhjendusega, et siis saakski EKRE öelda, et abielu institutsiooni rünnatakse. EKRE on suutnud hirmutamise kaudu nihutada avaliku arvamuse Overtoni akent sinna, kus abieluvõrdsuse nõudmist – et iga perekond Eestis saaks juriidilist kaitset sõltumata pereliikmete soost – lastakse paista ohuna abielule kui sellisele.4 Kui meie huvi on seista inimõiguste eest, säilitada demokraatiat jne, siis sillutab provokaatorite mitteärritamise ettekäändel konkreetsest seisukohtadest hoidumine neile ainult teed.
On leidunud ka teistsuguseid taktikaid. Abieluvõrdsuse petitsioon tundub radikaalse nõudmisena praeguses taustsüsteemis, kus abielu on perekonnaseaduses sooliselt fikseeritud liit. Olemasolev seadus diskrimineerib paare, kes ei ole heterod. Kuigi Paul Keres püüdis „Terevisioonis“5 jätta muljet, et „perekond“ peaks käima ainult omavahel lapsi saanud ehk rahvast kasvatanud heteropaaride kohta, siis de facto kasvatavad Eestis rahvast ka naised omavahel ja mehed omavahel, nagu on heteropaare, kes ei saa lapsi. Petitsiooni nõudmine pole muud, kui laiendada juriidilist kaitset rohkematele juba eksisteerivatele perekondadele. Selle petitsiooni loomine on näide sellest, kuidas rõhumise süvendamisele ei vastatud kompromissiga väiksemale rõhumisele, vaid konkreetse nõudmisega tõmmata piir sinna, kus mitte kedagi ei alandata. See kõlab radikaalselt vaid seepärast, et mitteheterote diskrimineerimine on meil normaalne.
Poolas õnnestus 2016. aastal tuhandetel musta riietunud protestijatel tagasi lükata valitsuse tollane plaan karmistada niigi ebainimlikku abordikeeldu. Keskmisel plakatil on kirjas, et kui pole naisi, pole riiki.
Poolas õnnestus 2016. aastal tuhandetel musta riietunud protestijatel tagasi lükata valitsuse tollane plaan karmistada Poola niigi ebainimlikku abordikeeldu ning tänavu protestisid taas sajad tuhanded inimesed päevade kaupa linnatänavatel. Abordiõiguse eest seisvate poolakate nõudmised tunduvad Poola padukatoliiklikus taustsüsteemis samuti radikaalsed, kuigi sisuliselt on see soovinimekiri, et naiste inimõigused ja inimväärikus oleksid tagatud. Naiste marsse korraldav rohujuurevõrgustik Strajk Kobiet nõuab, et rasedusaegne ja sünnijärgne hoolekanne, ligipääs raseduse turvalisele katkestamisele ning rasestumisvastased vahendid oleksid kättesaadavad; et seksuaalharidus lähtuks teadusest ja mitte Vatikanist; et pedofiilia kirikus oleks karistatud; et koduvägivald oleks karistatud; et riik ja kirik seisaksid lahus jne.6 See kõlab äärmuslikult ainult taustsüsteemis, kus naiste rõhumine on normaalne.
Ma pole kindel, milline on pikaajaline strateegia, aga kaldun toetama taktikat, kus esitatakse konkreetseid nõudmisi, silm sihtmärgil. Sest mis on nende taustsüsteemide ühisosa, mis lasevad paista radikaalsena soovidel elada inimväärset elu? Vägivald. Teatud perekondade ilmajätmine juriidilisest kaitsest on vägivald, tele-eetris vaid teatud perekondade legitiimseks nimetamine on vägivald teistsuguste perede vastu, abordi kättesaamatuks tegemine on naistevastane vägivald. Rääkimata meie riigis vohavast majanduslikust vägivallast palgavaesuse, palgalõhe jne näitel. Mart Helme tagasiastumise pressikonverents, kus ta irvitades ajakirjanikke mõnitas, paistis klassikalise näitena vaimselt vägivaldsest despoodist. Võiksime püüda täpsemini jälge ajada, millised meie ühiskondlikest lepetest sisaldavad normaliseeritud nähtamatut vägivalda. Kui neile osutada, saab teha konkreetseid ettepanekuid nende muutmiseks. Kui vägivallafoon on igapäevane, tundub iga tegu selle vastu seismiseks radikaalne.
Rakvere teatri „Lõppmäng“, autor Samuel Beckett, tõlkija Mati Unt, lavastaja ja kunstnik Peeter Raudsepp. Mängivad Margus Grosnõi, Märten Matsu, Helgi Annast ja Volli Käro. Esietendus 17. X Rakvere teatri väikeses saalis.
Oodata hommikut, oodata bussi, oodata märki, oodata last, oodata õnne, oodata Godot’d, oodata lõppu. Kuigi Rakvere teater jõudis kevadsuvise karantiini lõpu ootamisega „Lõppmänguni“, on selles rohkem mängu kui lõppu. Veidike isegi algust.
Esietenduse eel kõlas mitmes intervjuus tegijate julgustus tulla uuslavastust vaatama ka neil, kes seostavad Samuel Becketti nime millegi arusaamatu ja raskega. Mind selles veenma ei pea, küll aga pani mõtlema, et „arusaamatu ja raske“ pole kunagi olnud sõnad, mis mul tema teostega seostuks. Becketti tekstid on hämmastavalt õhulised, täis vaikust ja võimalusi, vahel isegi tulevikku. Muidugi võib segadusse ajada, et autor jätab erakordselt palju niidiotsi lahtiseks, ei selgita olukorra tagamaid ega tegelaste tausta, aga need saavad ju sellevõrra rohkem lahendusi vaataja peas.
Ka see nähtamatu, hoomamatu oht, mis on „Lõppmängus“, „Godot’d oodates“ ja teistes teostes olemas, ei sünni tekstist, vaid pausidest ja ütlemata jäänust otse vaataja sisse. Omal moel võivad Becketti tekstid tunduda isegi kerged – mitte kõditavalt sulgkerged, vaid rõhuvalt külmakerged nagu ohe, mis kange pakasega näo ette õhku seisma jääb. Selles on midagi jäika ja painavat, aga ka poeetilist.
Kui Danzumees oma blogis kergitas Rakvere teatri julguse ees mütsi, et niisugune näidend on mängukavva võetud,1 siis teisest küljest on „Lõppmäng“ praegusel ajal isegi loogiline repertuaarivalik. Mitte fatalistlikust vaatepunktist – muidugi võib ka nii võtta, aga siis on pärast väga raske olla –, vaid ootamise, päev päeva haaval elamise ja iga hetke mõtestamise tähenduses.
Margus Grosnõi Hamm on mängulaadilt kõige lähedasem psühholoogilisele realismile, sest ekspressiivsusest hoolimata on temas veel oma kehas vangis elava inimese hirme ja rõõme.
Intervjuus ERRile arutleb lavastaja ja kunstnik Peeter Raudsepp olemise mõtte üle: „Sellele ei saa vastust anda, sest vastus tähendab mingit keelelist väljendust, mingit lauset. [—] Elus olemine on minu arvetes tunne, mis läbib sind mingil hetkel. Mida rohkem on selliseid hetki, kui tunned, et oled elus, seda rohkem oled elus. Et väärtustaksime neid väheseid hetki ja et üks hetk muutub teiseks. Isegi kui võib tunduda, et need hetked on ühtemoodi, kõik hallid ja midagi ei tule ja pärast sureme ära ja me ei tea üldse, mis tulemas on, aga vähemalt on see hetk, kus oleme. Lähme siis natuke vooluga kaasa ja oleme selles.“2
Hetke tunnetamiseks ja väärtustamiseks tuleb seda esmalt usaldada. Panna nutiseade käest, muusika kinni, tegemata tööde nimekiri peitu ning olla. Ilmselgelt on „Lõppmängu“ trupp seda olemist oodanud ja tajunud, nad usaldavad vaikust, oma sõnu ja keha. On tajuda vajadust ja valmisolekut mängida, siin ja praegu, ning elevust olla publiku ees tekstiga, mis kõiki üdini inspireerib. Nagu enamikus Becketti teostes, on ka „Lõppmängu“ füüsiline koht ja tegevus väga täpselt kirjeldatud (justkui vastukaaluks kõigele, mida kirjeldatud pole) ning selle tingimusteta usaldamine annab mängijatele parema võtme kui miski muu.
Clovi (Märten Matsu) puine, täpne ja lollilt järjekindel liikumisskeem (sh kolin köögist, mis igale sisenemisele eelneb) on niivõrd nauditav oma konkreetsuses ja keskendatuses, et rääkimine on pigem uitmõte, kogemata sündiv nähtus. Sama tabav ja rõhutamata isikupärane on ka tema tuhmuv pilk, jõuetu raev ja leplik ootamine. Vaid vahel ilmuva, siis jälle hajuva kõnedefekti vajalikkus on natuke küsitav, aga las see olla lavastaja ja näitleja kontseptuaalne otsus.
Clov: Lõpp. Kõik on lõppenud. Kõik lõpeb. Varsti on lõpp. Loodame, et see lõpeb. (Paus.) Paned ikka nisutera nisutera kõrvale, muudkui terahaaval, ja äkki ühel päeval vaatad – su ees polegi enam nisuterad, vaid hoopis – väike nisuhunnik. Uskumatu kvalitatiivne hüpe.
Kuigi Hammi (Margus Grosnõi) võiks pidada mängujuhiks ja keskpunktiks, on see eelkõige ansamblimäng, milles igaühel oma osa. Kes käsutab, kes tegutseb, kes sööb, kes sureb.
Hamm: Istu.
Clov: Ma ei saa istuda.
Hamm: Ja mina ei saa seista.
Clov: Nii see on.
Hamm: Jedem das Seine. Igaüks on millekski spetsialiseerunud.
Hamm püüab oma liikumis- ja nägemispiiranguid korvata lõputa lugude ja eesmärgita käsklustega, kuid Grosnõi tõlgenduses on tema äkilised pursked hambutud ja kummalisel kombel peaaegu rõõmsad. Sest keegi ikka veel vastab talle, keegi ikka veel on tema kõrval. Ta teab, et ühel hetkel neid enam ei ole ja siis peab tema üksi mängu lõpuni mängima. See vajadus olla vajatud ja vajada ise kedagi on nii üdini inimlik. Isegi kui me vahel ekslikult arvame, et iseseisvus ja individualism on olemise suurimad naudingud, näitab juba väike eriolukord, kui suur väärtus on puudutusel ja koosolemisel.
Üldse tundub, et Grosnõi Hamm on mängulaadilt kõige lähedasem psühholoogilisele realismile, sest ekspressiivsusest hoolimata on temas veel oma kehas vangis elava inimese hirme ja rõõme – seejuures kui teised tegelased on juba absurditeatrile omaselt nihestunud, üheaegselt siin ja seal. Kuigi „Lõppmängu“ on sageli liigitatud tragikomöödiaks, on see eelkõige absurd, mis seisab oma olemuses liigitustest sammuke eemal. Traagika ja koomika tekivad ise, aga neid ei loo niivõrd laval toimuv või tegelaste saatus, vaid lavastaja, näitleja ja publiku tõlgendused. Seepärast, mis ühele koomiline, on teisele traagiline, ja vastupidi.
Nagg: Magasin siin nagu kuninga kass, sina aga ajasid mind üles ja sundisid ennast kuulama. Selle järgi polnud absoluutselt vajadust, sul polnud tegelikult vaja, et ma kuulaksin. Ega ma ei kuulanudki sind. Loodan, et kord tuleb päev, kus sul tõesti on vaja, et ma sind kuulan – ja kui sul endal on vaja kuulda minu või ükskõik kelle häält. Ma loodan, et elan selle päevani, kui ma kuulen sind ennast hüüdmas, nagu sa hüüdsid, kui sa olid laps, sul oli hirm ja mina olin su ainuke lootus.
Kõige selgemini kannab traagika-koomika kahekordset raskust Volli Käro, kelle kahvatud käed ja jõuetu „Putru!“ kutsub algul naeru esile. Ent etenduse jooksul, saamata lubatud maiust, loomata loodetud rõõmu oma looga, kaotades oma kaaslase Nelli (Helgi Annast) ja jäädes Hammi tähelepanuvajaduse tõttu ilma ka oma unest, kasvab temas õrn ja lohutuseta kurbus, mida keegi teine ei taju. Käro ja Annasti duo on ülimalt hurmav, eriti kuna Annasti lühike ilmumine on peaaegu helge ja lootusrikas, olgugi, et minevikku vaatav. Aga Käro rahulik, täpne ja rõhutamata traagilisus joonib alla olukorra lõplikkuse ning tekitab üheaegselt paralleelid Firsiga Tšehhovi „Kirsiaiast“ ja Canioga Leoncavallo ooperist „Pajatsid“.
Clov: Miks me iga päev just seda komöödiat mängime?
Hamm: Rutiinist. Igaks juhuks. Iial ei tea ette. (Paus.)
Kuigi tekstilemb võis väikese kahjutundega kuulda, et kogu Mati Undi tabav tõlge Becketti mitmekeelsest teosest Rakvere lavale ei jõudnud ning etenduse teine pool kaotas seetõttu natuke pingest, on „Lõppmäng“ praegusel teatrimaastikul vajalik ja oluline teos. Segastel aegadel on vaja julget teatrit. Absurditeater on julge, sest kannab endas kõikvõimalikke tõlgendusvõimalusi, ka seda, mida vastaval hetkel kõige rohkem on vaja. Praegu ei ole vaja seosetut pullitegemist, kerget meelelahutust ega turvalist ilunäitust, vaid tõsiseid vestlusi olevikust ja tulevikust, seisukohavõtte ühiskondlikel, poliitilistel ja keskkonnateemadel, ausaid peegeldusi, mida teatriinimesed hetkeseisust ise arvavad. Sest kaua sa ikka üksinda oma toas mõtled, mis meist homme saab. Saab mis saab, koos midagi ikka saab.
