2020. aasta on Eestis kuulutatud digikultuuri aastaks ning just siin ja praegu on sobiv aeg otsida suupäraseid eesti termineid digitehnoloogia mõistetele.
Üsna omamoodi aasta on meie igapäevasesse kõnepruuki toonud sõnad, nagu videokõne, zoomima, distantsõpe, digivaramu, eKool, mis kõik vajaksid suupärasemaid vasteid.
Tule ja aita neid võõr-, laen- ja hübriidsõnu ilusate emakeelsete uudissõnadega asendada!
Näiteks otsitakse vasteid sõnadele
chattima,
shortcut,
backlog,
surfama,
copy-paste/kopipeist,
renderdama,
striimima,
shitposting,
doomscrolling,
photoshoppima,
feature,
hackathon/häkaton, aga ka kõikidele teistele sõnadele, mis eestikeelset vastet vajavad.
Tähtajad
Sõnade esitamine
5.–28. november Avalik hääletamine
28. november – 4. detsember Võitjate väljakuulutamine
8. detsember, Johannes Aaviku 140. sünniaastapäev
Sõnaus on uudissõnade korje
Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu järgi tähendab sõnaus koosolekut, arutelu, läbirääkimist; võlumist või nõidumist. Aastal 2010 president Toomas Hendrik Ilvese eestvõttel toimunud esimese uudissõnade võistluse Sõnaus parimaks sõnaks kuulutati taristu, mis on edukalt asendanud meie keeles ja meeles infrastruktuuri.
Olete oodatud külastama Narva Kunstikooli 30. juubelinäitust „DIALOOG“, kus on esindatud kunstikooli pedagoogide tööd. Näitus toimub Tartu Lastekunstikooli Jakobi galeriis ning on avatud 24.11–17.12 2020.
Dialoog on meie elu osa. Dialoogi abil me jagame infot, emotsioone, tundeid. Kujutav kunst omab unikaalset keelt, mis soodustab dialoogi eri vanuses ja rahvusest inimeste vahel. Näitusel on eksponeeritud Narva kunstikooli pedagoogide – Anne Pärtel, Olga Tjurina, Irina Sopina, Natalja Vassiljeva, Svetlana Jerjomina, Jelena Kuznetsova, Šamil Aliev, Anatoly Romanov, Vladislav Kuznetsov, Gennadi Kurlenkov – loomingulised tööd, mis on teostatud erinevates stiilides, tehnikates, žanrites, materjalides ning mida ühendab armastus loomingu vastu. Igal autoril on oma äratuntav käekiri, oma teemad ja süžeed. Erinevad lähenemised loovad vaba atmosfääri dialoogiks, mis kaasab vaatlejad mõtlemisprotsessi ümbritseva maailma osas, nii, et individuaalsus on säilib. Näitus on pühendatud Narva Kunstikooli 30. aastapäevale.
Üritus on olemas ka Facebookis: https://fb.me/e/3ic6AwDpi
Tartu Lastekunstikooli Jakobi galerii (Jakobi 52, Tartu)
Galerii on avatud T–R 13–18
Eesti Kontserdi juhina jätkab veebruarist Kertu Orro
Kertu Orro
Sihtasutuse Eesti Kontsert nõukogu tegi organisatsiooni senisele juhile Kertu Orrole ettepaneku jätkata lepingu lõppedes oma ametis. Uus juhatuse liikme leping sõlmiti viieks aastaks.
Eelmisel nädalal kogunenud SA Eesti Kontsert nõukogu arutas ühe teemana ka juhatuse liikmega seonduvat, kuna senise juhatuse liikme Kertu Orro volitused lõppevad 2021. aasta jaanuaris. „Otsustasime, et kui Kertu on valmis oma ametis jätkama, siis pakuksime talle vastavalt sihtasutuse põhikirjale uut viieaastast lepingut. Mul on hea meel, et pärast mulle usaldatud läbirääkimisi võttis Kertu ettepaneku vastu,“ kommenteeris nõukogu esimees Toomas Siitan.
Siitani sõnul on Orro tõestanud end võimeka juhina, kes on kahe aastaga viinud läbi olulised muudatused sihtasutuse toimimismudelis ja tegevusplaanis ning taastanud organisatsiooni finantsdistsipliini. Eesti Kontsert lõpetas 2019. majandusaasta 675 548 eurose tegevustulemiga, mis on organisatsiooni läbi aegade võimsaim finantssaavutus. „Kultuur on tänavu kõikjal suurt kahju kandnud. Kiiduväärne, et Kertu juhitud Eesti Kontsert on suutnud keerulisest ajast hoolimata oma põhitegevusega jätkata ja hoolitseda selle eest, et Eesti muusikaelu ei katkeks,“ ütles Siitan.
Orro tänas sihtasutuse nõukogu usalduse eest. „Olen tänulik kogu Eesti Kontserdi meeskonnale, kellega koos oleme võimelised läbi tulema ka väga keerulistest kriisidest, kaotamata sealjuures loomingulisust, optimistlikku tulevikuvaadet ja kokkuhoidvat koostöövaimu. Meie ühiseks väljakutseks on Eesti suurima kontserdiorganisatsiooni tegevuse ja rahvusvaheliste suhete taastamine pandeemiaeelsele tasemele. Usun, et saame sellega hakkama,“ sõnas Orro.
Uue Kunsti Muuseum leidis endale uue kodu Pärnu südalinnas, otse Iseseisvusväljaku ääres asuvas Pangamajas. Alates pühapäevast, 29.
novembrist saab vaadata Itaalia ja Eesti maaliklassikute Luigi Cillo ning Evald Okase väljapanekut KAKS ITAALIAT. Oli ju Firenze Kunstiakadeemia auliikme Evald Okase jaoks Itaalia suureks armastuseks.
Jätkub ka meie varasemas kodus katkenud näitus TERE HOMMIKUST, VALGEVENE!, kus valgevene sürrealistid kõnelevad sümbolite keelest oma rahva nõidusunest ärkamisest.
Muuseum pakub vaadata ka kroonijuveele oma kollektsioonist, milliseid varem pole Pärnus esitletud.
Uue Kunsti Muueum on alates esimesest advendist avatud iga päev kella 11-st kuni 18-ni.
Palume kõigil külastajatel kanda maski.
Meie toetajad: Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus ja Pärnu Sadam.
Eesti teatri suurkuju Voldemar Panso sünnist möödub sada aastat
Eesti teatri suurkuju Voldemar Panso (30. XI 1920 – 27. XII 1977) sünnist möödub 30. novembril sada aastat.
24.- 30. novembrini toimub Panso nädal, mille kava on kokku pannud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool, Tallinna Linnateater, Eesti Draamateater koos Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ja teiste teatriorganisatsioonidega.
Lavastuste, konverentsi, näituste ja esitlustega meenutame Pansot kui silmapaistvat lavastajat ja näitlejat, Eesti teatrihariduse võtmetegelast ja säravat inimest.
Valmis on saanud Eesti Keele Instituudi murdesõnastike sarja uus väljaanne „Seto eripäraste sõnade sõnaraamat“. Sõnastik on ilmunud nii trükisena kui ka veebisõnaraamatuna.
„Seto eripäraste sõnade sõnaraamat“ hõlmab iseloomuliku sõnavara, mis on kirja pandud Setomaalt, selle lähinaabrusest või lisaks ka lõunaeesti keelesaartelt. Sõnaraamatus on üle 3600 märksõna, mis iseloomustavad setode elukeskkonda ning traditsioonilist elujärge. Need on seto iidsed omasõnad, Eesti teisteski murretes tuntud tüvega, kuid setopärase vormi või sisuga sõnad ning ohtrad vene laenud, mis on saanud osaks seto õigeusklikust kultuurist. Rohkesti leidub ka seto rahvaluule poeetilist sõnavara. Sõnakasutust avavad näitelaused ja nende kirjakeelsed tõlked.
Sõnaraamat on mõeldud eelkõige setodele oma keele ja pärimuskultuuri elavdamiseks ning edasiandmiseks, ent sellest on tuge ja abi ka kõigile teistele huvilistele, seto keele ja kommete õppijatele ning uurijatele. „Seto eripäraste sõnade sõnaraamat“ liitub 7. väljaandena Eesti Keele Instituudi piirkondlike murdesõnastike sarja.
Sõnaraamat on valminud Eesti Keele Instituudi, Tartu Ülikooli ja Seto Instituudi ühistööna. Raamatu koostasid Eva Saar, Paul Hagu, Inge Käsi, Maeve Leivo, Hanna Pook ja Karl Pajusalu, toimetasid Eva Saar ja Jüri Viikberg.
Sõnaraamatu esmaesitlus toimus 6. novembril 2020 Värskas, teose veebiversioon paikneb EKI kodulehel: http://www.eki.ee/dict/setoeri/.
21. – 29. novembrini saab teoks III rahvusvaheline varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“ (www.tallinnfeatreval.eu): 10 kontserti peamiselt Tallinnas, aga ka Tartus, Narvas ja Pukas ning varajase muusika esituspraktika seminar Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis.
Reinut Tepp ja Ene Salumäe, kes festivali kahel eelmiselgi aastal säranud oma soolokontserdiga, on ka tänavu esitajateringi palutud. Tepp rõõmustab publikut Vivaldi igihaljate kontsertidega ansamblis Lisa Kawasaki (barokkflööt), Meelis Orgse (barokkviiul) ja Johanna Randverega (barokktšello). Ene Salumäe koos Gamut Consordiga – pillide kuningas ise ja plokkflöödiansambel, mis vahel kõlab kui orel – tutvustavad aga 15. ja 16. sajandi polüfoonilist muusikat.
Noorte kaasamine on „Tallinn feat. Reval“ traditsioon esimesest kontserdist peale. Tänavugi sisustavad avakontserdi meie homse muusikapildi kujundajad, Otsa kooli, muusikaakadeemia ja Nõmme plokkflöödikooli õppurid.
Koostöös väliskülalistega jõuab festivalile neli põnevat kava. Kahel neist kõlamas suurimast suurimate, Bachi ja Beethoveni looming. Rootsis resideeriv jaapani tšellist Mime Yamahiro Brinkmann toob eesti publiku ette kõik kuus Bachi tšellosüiti, mis on tema hiljutises plaadistuses firmale arcantus pälvinud kriitikute väga kiitvad hinnangud. Mime on ise öelnud, et kronoloogiliselt kuulates on kogu tsükkel kui inimese elukaar, mis algab süütu G-duuriga ja jõuab välja taevaliku D-duurini, läbides nooruse, täiskasvanuikka jõudmise, küpsuse, tarkuse ja pimeduse etapid.
USAs sündinud ja Soomes elav klavikordimängija Anna Maria McElwain aitab meil pidulikult lõpetada Beethoveni juubeliaastat. Esimese interpreedina, kes on plaadistanud Beethoveni varasemaid sonaate klavikordil, on ta äratanud laialdast tähelepanu. Muusiku kinnitusel oli klavikord Beethoveni noorusajal peamine pedagoogiline instrument, mis püsis tollases saksa kultuuriruumis ja heliloominguski endiselt aktiivses kasutuses. Ja seetõttu sobivad tema varasemad, klassikalises stiilis loodud sonaadid kuni oopuseni 31 ka viie-oktavilisele klavikordile suurepäraselt. Isegi kui klavikordi vaikne kõla peaks kuulajat algul šokeerima, loodab ta, et kõrv sellega õhtu kestel kohaneb ja õpib nautima Bachi hinnangul nüansirikkaimat klahvpilli.
Šveitsist saabuvad barokkviiuldaja Eva Saladin ja klavessinist Dirk Börner, kaasas kava, mille keskpunktis on viiulimuusika 17. sajandi keskpaigast. Kontserdil kõlab muusika eri maade heliloojatelt, kuid kõiki neid seovad stylus fantasticuse elemendid oma virtuoossuses ja efektsuses.
Festivali lõppkontserdi sisustab aga solistide ansambel, kus musitseerivad koos kolme orkestri – Pratum Integrum(Venemaa), Historichna (Poola) ja Altera Pars (Saksamaa) – muusikud Pavel Serbinijuhatusel. See on erakordne võimalus kuulata tänapäeval vaevalt teatud heliloojate (nagu Kerzelli, George või Tiez) teoseid, mida Katariina Suure aegsel Venemaal vägagi hinnati.
„… ja valgust ja selgust sai tuba täis“ on laulnud Juhan Liiv. Just valgust, selgust ja värskust tahab meie hilissügisesse kaamosaega tuua ka „Tallinn feat. Reval“, jagades festivali „tubades“ – olgu Tallinna Mustpeade majas ja Kadrioru lossis, Tartu linnamuuseumis ja Narva linnuses jm – parimat, mis maailmal meile pakkuda on.
Festivali sõber, Hollandi plokkflöödivirtuoos ja dirigent Heiko ter Schegget on meie riigi elanike suhtarvule mõeldes nimetanud omamoodi imeks, et Eestis sellist festivali üldse korraldatakse. Ja kiitnud julgust teha festivali, mis lähtub temagi silmis olulisest põhimõttest esitleda haruldasi teoseid omapärastes kontserdikavades.
Festivali korraldab varajase muusika stuudio Cantores Vagantes.
Alguses kadusid lõhnad, siis maitsed ja helid. Umbes nii nagu filmis „Täiuslik meel“. Aga seejärel kadusid ka inimesed, kes oleksid võinud haista, maitsta või kuulata ja see ei juhtunud filmis, vaid tegu on tõesti sündinud looga Tallinna vanalinnast. Olen vanalinna tänavakivisid kulutanud üle poole sajandi, kuid midagi ligilähedastki ei ole mul olnud juhust kogeda – keegi oleks vanalinna justkui neutronpommi visanud ja teist inimest, keda teretada, kohtab vanalinnas nüüd harvem kui seenemetsas.
Valdavalt rahva vaba liikumise toetamiseks ja teenindamiseks loodud ettevõtted teatavad järjest sulgemisest. Needki, kes ei olnud ainult turistipüüdjad, vaid olid elu allikaks ka kohalikele, kelle raha täpselt sama rõõmuga vastu võeti kui välismaalaste oma. See raha tegi suurt rõõmu ka avalikule võimule. Koguni nii palju, et peale tavapäraste maksude, mida ettevõtetelt koguti, rääkis linnavalitsus veel aasta eest ka spetsiaalse turismi- või majutusmaksu kehtestamisest.
Vanalinn oli riigi turunduse keskne element, mis ilutses magusa ja kutsuvana kõigi turismiportaalide avalehel. Vanalinna kohta ei julgenud keegi öelda vähemat kui pärl ja visiitkaart. Eks asjatundjatele on vanalinna toimimismudeli nõrgad kohad ja haavatavus olnud teada aastakümneid, kuid riskide maandamine ei ole otsustajatele olnud esmatähtis ülesanne. Sest las õitseb vabaturumajandus ja koguneb maksuraha. Lõpuks jõudiski risk kohale ja istus tühjuse kujul keset Raekoja platsi maha. Sedasama platsi, mida kohalikud – tallinlased üldiselt – ei ole kunagi liiga omaks võtnud. Väljasõidukoht nagu iga teine, kallis pealekauba.
Aga meenub, et kunagi aastate eest, kui linnavõim korraldas veidras vormis rahvaküsitluse Harju tänava tuleviku kohta, arvasid Lasnamäe ja Mustamäe kaubanduskeskuste külastajad küll ülekaalukalt, et just nende tahte järgi peab sõjas purustatud tänav vähese kasutusega lagealaks jääma. Kuigi siis oli, nagu nüüdki, hästi teada, et kui vanalinnas millestki-kellestki puudu on, siis eeskätt püsielanikest, ei kasutatud ainsat võimalust vanalinna elanike juurde toomiseks ära, aeti maaomanikega kiusu ning majadeta kruntidel käib agar maaviljelus vilkalt tänapäevani.
Lihtne on näidata näpuga ettevõtjatele ja seda on võimukandjad paraku teinudki. Empaatia jaguneb ebaühtlaselt, on tähtsad tööd ja tarbetud tööd, mille tegijaile võib rahumeeli öelda, et vabandust, teil oligi vale ärimudel, vaba liikumine üle riigipiiride, reisimine ja turism taastuvad väga aeglaselt, kui üldse. Seega hakake aga aegsasti endale uut, rahvale ja riigile kasulikumat ehk võimu soositud tegevusala valima. Väike osa veel hingitsevaid vanalinna ettevõtjaid koondus suvel ühinguks. Avalikus kommunikatsioonis on nad jäänud väga vaoshoituks, nagu huviesindusele kohane. Eeskätt saab kiita Tallinna linn. Võimud võtavad jutule, annavad leevendust näiteks rendimaksete osas, soovivad arutada.
Kui inimesed lahkuvad, sünnivad varemed.
Aga suured rahakohvrid on ikka riigi käes ja linnavõimu pingutustest ei piisa, kui valitsuses on vanalinnas toimunust ja toimuvast vähe aimu. Riigi käes on mahult enneolematus mõõdus kriisikommunikatsioon ja seal käib kogu mäng ühte, kodaniku väravasse. Lõputu kasvatuslike sõnumite voog paneb igaüht end tundma nagu rahutut lasteaialast, kes hoolimata pingutustest kogu aeg pahandada saab ja keda sunnitakse uskuma, et kui midagi ühiskonnas valesti läheb, siis on see tema süü. Kui ta ka kõiki käske ja korraldusi ei mõista, neid täitma ja vastutama peab ikkagi. Juhtnöörile on eriti viimastel nädalatel alati järgnenud ka ähvardus: kui te ametlikult vabatahtlikuks täitmiseks soovitusi kohustusena ei võta, siis peame järgmiseks ette võtma ulatuslikud karistusoperatsioonid, panema kõik kinni.
Lühiajaliselt võib see taktika isegi vilja kanda, üht inimrühma ja -tüüpi saab teise vastu üles ässitada ning panna valitsuse nimel kaaskodanikele enesepiiramise survet avaldama. Neist, kellele on veel kingitud võimalus oma avalikku tegevust jätkata, on saanud valitsuse liitlased, kes kordavad nn vastutustundlikkuse ja kätepesu sõnumit igal võimalusel. Iga kõrtsiskäija peab teadma, et avalikus kohas lõunatades võib ta anda surmahoobi teatri- ja muusikaelule.
Küsimus ei ole muidugi ainult Tallinna vanalinnas, kogu turismisektori (olgu tegu reisikorralduse, transpordi, majutuse ja muude alusvajaduste rahuldamisega) suhtes on valitsus näidanud üles karjuvat lugupidamatust. Eks see näitab ka valdkonda esindava ministri kvaliteeti. Kultuurisektor võib olla rõõmus, et kultuuriministril on õnnestunud kolleege veenda professionaalsest kunstielust näppe võimalikult eemal hoidma ja tänu sellele on Eesti terves Euroopas kultuurielule kõige väiksemate piirangutega maa. Turismiministril pole midagi samaväärset ette näidata.
Sisuliselt on avaliku võimu harud söögi- ja joogikohtadele öelnud, et tegutsege aga edasi ja ehk saate mingit toetustki (aga näiteks töötukassast millegipärast ei saa), võim on ettevõtjate sõber ja toetab pakkumise poolt, kuid samal ajal me tapame oma viiruseturunduse raames vähimagi nõudluse teie pakutava järele. Ikka see: püsi kodus, ära kogune ega suhtle. Ka viimase nädala hirmutamiskampaania on kõrtsmike kinnitusel juba laudadest viinud hulga seni ustavaid kliente. Näib, et valitsus vajab hädasti oma teadusnõustajaks ka üht antropoloogi, kes selgitaks, milline tähtsus ühisel einestamisel, olgu omade või võõrastega, on inimkonna ajaloos ja kultuuride sünnis ning arengus olnud.
Suvel, kui viirus oli madalseisus, suunati kogu rahvas maale turismi- ja teenindussektori päästeoperatsioonile. Ja kõik, sealhulgas tallinlased, viisidki oma raha mööda maad laiali ning ettevõtted maal ja väikelinnades said mõõnahooajaks rasva koguda. Tallinna turismitööstuse kohalikel harudel ja eriti vanalinnas seda võimalust ei olnud ning ka praegu ei kosta kusagilt ametlikku julgustust valmistoidu tarvitamiseks kulleri vahenduseta.
Peaminister ja tema valitsuskolleegid ega ka Tallinna linnapea vanalinna toitlustusärist vist midagi eriti ei tea ka, vähemasti mina ei ole neid aastate jooksul oma stammlokaalides eales kohanud. Seetõttu ei ole neil aimu sellest, kuidas sajad kenad inimesed ikka endiselt naeratada jaksates kohvikutes ja restoranides ellujäämisvõitlust peavad ning kuidas neis asutustes samaväärselt teatrite ja kontserdimajadega on korraldatud hügieeni- ja distantseerimise küsimus. Ka jutt sellest, kuidas seaduse piire rikkudes kliendile maksimaalne kogus alkoholi sisse üritatakse valada, ei pea paika. Iga väärikas kõrtsmik (ja ma ei ole teistsuguseid vanalinnas kohanud) tõstab nokastanud seltskonna õigel ajal õue klientide kainepoolse enamuse rõõmuks ja rahuloluks.
Kui just Jaak Juske ei taha, siis võiksin ka ise juhtidele ühe pikema kõrtsituuri korraldada, et nad saaksid teada ja näeksid, et restoranis lõunatades ei puhu keskmine terve inimene endast sugugi rohkem aerosoole välja kui teatrietendust nautides. Isegi kunagi kärarikastes jalgpallipubides käib mängude vaatamine praegu nii hillitsetult ja kammerlikult, et aerosoole ei teki. Ka parimad väravad fikseeritakse hääletult ja silmi pilgutamata. Kus siin see suurem oht on?
Ei olegi, on ainult vigane kaalutlus, vale eeldus, et inimene on süües mats, aga teatris korralik kodanlane või koguni prints. Võitude ja kaotuste kaalumisel on liiga lihtne pidada teadmatusel rajanevat musta ennustust alati raskemaks, seejuures teise poole kaotusi üldse arvesse võtmata.
Tegevusetusel on kindlad tagajärjed. Kui vanalinna ettevõtted ei jaksa vaktsiini ja piiride avamist ära oodata, nad pankrotistuvad. Kõrtsiäri on nii lihtne ja väikese investeerimiskuluga, ütlevad asjatundmatud kõrvaltvaatajad, et küll turu taastudes uusi söögikohti nagu seeni tekkima hakkab. Kui tekibki, siis esiteks ei ole need enam samad kohad, ajaloo ja mainega ning seetõttu kannatab kohalik klient hoopis rohkem kui ühepäevaliblikast turist. Teiseks, kui kusagil, siis just vanalinnas on palju ka munitsipaalpindu, mis omakorda tähendab suurt korruptsiooniriski sel ajal, mil pindu jälle välja jagama hakatakse – nagu metsikute 1990ndate alguses. Kolmandaks, kes ja millise plaani järgi seda surnut, kes praeguste hoiakute järgi reanimeerimisele ei pääse, ümber kujundama ja mõtestama hakkab ning juhib vanalinna tallinlastele omaks tegemise, sellega ka ärilise mitmekesisuse suurendamise kampaaniat? Või suletakse see muuseum lõplikult ja on edaspidi pärl varemetena?
Wilhelm Humboldtile oli ülikool eelkõige rahvusliku kultuuri alustugi, mille põhiülesandeks intellektuaalse eliidi ettevalmistamine. Humboldt rõhutas teaduse ja õpetamise ühtsust ning õppimise ja õpetamise vabadust. Professorikeskne ülikoolimudel pole veel vähemalt Euroopas täielikult kadunud. Euroopa, eriti Ühendkuningriigi, kõrgharidussüsteem on olnud USAst eliidikesksem.1 Ühendkuningriigis oli veel kuni 1960. aastate alguseni kõrghariduses osalejate määr vaid 5% vastavast eagrupist (18–23aastased). Mitmes väärikas Euroopa ülikoolis võib aeg-ajalt praegugi tunnetada keskaja hõngu ja „õpetlaste vabariigi” nostalgiat, hoolimata sellest, et üleminekul massikõrgharidusele on ka suurem osa vanadest ülikoolidest pidanud reageerima ühiskonna uutele ülesannetele.
Kui veel 1976. aastal olid kõrghariduse õppekavad kindlalt ülikoolide pärusmaa, siis 1997. aastaks on kõrgharidus kuulutatud massihariduseks ning juba räägitakse akadeemilistest ja praktilistest õppekavadest. Kui akadeemilised õppekavad on endiselt ülikoolide tegevusvaldkond, siis praktiline kõrgharidus on rakenduskõrgkoolide ehk mitte ülikooli tüüpi kõrgkoolide pärusmaa. Euroopa Komisjoni dokumentides on hakatud kõrghariduseks nimetama koguni ühe- kuni kolmeaastaseid keskkoolijärgseid õpinguid.
On märgata nii traditsioonilise kui ka rakenduskõrgkooli teisenemist ning teineteisele lähenemist. Traditsiooniline ülikool vabaneb templiülikooli oreoolist ja orienteerub ühiskonna muutustele ja vajadustele. Rakenduskõrgkoolid vastupidi on magistri- ja doktoriõppekavade sissetoomise kaudu muutunud akadeemilisemaks. Ülikooli mõistet kasutatakse nüüd ka praktiliste oskuste andmisele orienteeritud kõrgkoolide puhul, mida Saksamaal nimetatakse sageli rakendusteaduslikeks ülikoolideks, põhiliselt Suurbritannias ja Austraalias ka uuteks ülikoolideks. Kõrghariduse uus paradigma rõhutab massikõrgharidusele ülemineku kõrval ka vajadust rohkem orienteeruda rahvusvahelisele tööjõuturule.
Raha tungib haridusse
Kõrghariduses suureneb raha tähtsus. Ülikoolid võistlevad omavahel paremate üliõpilaste, suuremate uurimisgrantide, välisturu, erasektori investeeringute jms pärast. Erasektor on viimastel aastakümnetel hakanud siduma oma majanduslikku edu investeeringutega kõrgharidusse, laboratooriumidesse, raamatukogudesse, tehnilisse infrastruktuuri jms. Erasektori sekkumine ülikoolihariduse kujundamisse on valvsaks teinud traditsioonilise ülikooli mudeli pooldajad, kes võitlevad lihtsalt oma kaotsiläinud positsiooni pärast.
Seetõttu võib tihti kuulda jutte ülikoolis antava massihariduse allakäigust, kvaliteedi langusest jms. Vahel on need kurtmised seotud võitlusega oma koha eest päikese all. Siit ka vana hea professorikeskse ülikooli ülistamine, kus üliõpilased olid targemad ja pühendunud õppimisele, kus professorite palgad olid kõrgemad ja töökoormus väiksem, kus professori akadeemiline vabadus oli tagatud kõrge elueani ja kus professor ei pidanud sekkuma kõikvõimalikesse oma tööga vahetult mitte seotud küsimuste lahendamisse. Ülikool oli professorile justkui tempel, mis kaitses teda välismõjude eest ja laskis tal pühenduda „igavesele akadeemilisele palvusele“.
Tänapäeval sõltub üliõpilane hoopis vähem õppejõududest ja nende loengutest. Paljud õppematerjalid on kättesaadavad internetis. Tehnoloogia on kaotanud õpilast ja õpetajat lahutava vahemaa. Kadumas on professori eriline koht ülikoolis. Põhiküsimuseks on kujunenud info tulemuslik kasutamine. Info peab olema kõigile võrdselt kättesaadav. Enam ei toimi endine loengusüsteem. Õppejõu põhiülesandeks on näidata, kuidas infoga ümber käia, kuidas tõstatada probleeme, lahendada ootamatuid ülesandeid, otsustadaõigel ajal õiges kohas. Hargmaise kõrghariduse innovatiivseks vormiks on internetipõhine distantsõpe. Lyotard on märkinud, et Humboldti tüüpi ülikoolide ja suurte loenguvoorude aeg sai otsa juba 1960. aastatel.2
Kuidas tegutseda maailmaturul? Kuidas on lood kõrghariduse kvaliteediga, millele viimasel ajal nii suurt tähelepanu on pööratud? Mida kvaliteedi all mõista? Keskseks kvaliteedifilosoofia põhimõtteks on saanud kliendikesksus. Samuti on rõhutatud, et selline utilitaarne arusaam kõrghariduse kvaliteedist põhineb suurtootmisele rajatud ühiskonnamudelil, kus püütakse kõike ratsionaliseerida, ette määrata ja kontrollida.
Utilitaarne arusaam kõrghariduse kvaliteedist põhineb suurtootmisele rajatud ühiskonnamudelil, kus püütakse kõike ratsionaliseerida, ette määrata ja kontrollida. Ülikool justkui kiirtoidurestoran ja kõrgharidus burger. Pildil Hamburgeri ülikool Chicagos.
George Ritzeri arvates on ülikool justkui kiirtoidurestoran ja kõrgharidus burger, mis võib küll viia meid kiiresti eesmärgini, aga õige pea tekib vajadus uue burgeri järele.3 Massikõrghariduse kvaliteeti on võrreldud ka Lada autoga, mis on asendamas Rolls Royce’i. Kui esimese tootmise puhul on lähtutud põhimõttest „kiiresti, odavalt ja palju”, siis Rolls Royce oli tõeline insenertehniline meistriteos, imeline ja kallis. Seetõttu oli see kättesaadav vaid vähestele ja kõige väärikamatele. Lee Harvey on rõhutanud, et kliendikeskne ja instrumentaalne kõrghariduse käsitus on teinud sellest tavalise masstootmise produkti.4 Ühesõnaga, kõrgharidusest on saanud tootmisharu.
Üleminekul industriaalühiskonnast infoühiskonda muutub ka tootmine ise. Kulupõhine majandus asendub innovatsioonipõhisega. Mida see tähendab kõrgharidusele? Juhtimisguru Peter Drucker on märkinud, et viimase 30–40 aastaga on paljudest suurte ülikoolide kampustest saanud mälestised.5 Ka paljud Ameerika teadusülikoolid on pankrotistunud, kuna ei suutnud kaasa minna ühiskonna väga kiirete muutustega.
Õppejõud kiirtoidurestoranis
Ameerikas on pankrotistunud ülikoolide asemele tekkinud uusi ja kiiresti arenevaid online– ja eraülikoole, mis tihti vastavad paremini ühiskonna vajadustele, kuna on väiksemad ja paindlikumad. Arvatakse, et online-ülikoolid võivad juba lähiajal kõrgharidussüsteemi arengut tugevalt mõjutada. Üleüldise võrgustumise ajastul kaotavad ülikoolide suured kampused oma tähenduse. Ohtu on sattunud täisajaga õppijad. Õppejõud pole internetipõhise massikõrghariduse olukorras enam kõiketeadjad, vaid konsultandid-nõuandjad, kes peavad interneti teel hakkama saama suure hulga üliõpilaste nõustamisega.
Kuidas ühendada uut moodi õpetamine uurimistööga? Kuidas uurimistöö tulemusi mõõta? Kas tõesti vaid CC-artiklite alusel, mille ilmumisperiood võib teinekord ulatuda viie-kuue aastani? Ja kuidas üldse mõõta kõrghariduse kvaliteeti olukorras, kus suurem osa ülikoolidest on avanud kõrgharidusele ülemaailmse juurdepääsu? Ja olukorras, kus üha rohkem riike on hakanud mõistma kõrghariduse kui teenindus-ekspordisektori majanduspotentsiaali?
Ka Euroopa, sh Eesti, haridusstrateegia ja poliitika uue põlvkonna kujundajatele saab lähiaastatel tõsiseks probleemiks, kuidas luua selline hargmaine kõrgharidussüsteem, mis otsib tasakaalu väga hea kõrghariduse ja massikõrghariduse vahel. Kuidas kaasata tehnoloogia õppeprotsessi nii, et kõrvuti erialateadmistega kantakse edasi üldinimlikke humanistlikke ja rahvuslikke väärtusi? Nende küsimuste lahendamine on kõrg- ja kutsehariduse uue süsteemi ja finantseerimismudeli põhimure.
Millised on infoühiskonna uued nõudmised haridusele? Just kriitiline, kompleksne, inter- ja transdistsiplinaarne mõtlemine, mitte aga õiged vastused õigetele küsimustele on juba praegu, seda enam tulevikus, üks otsitavamaid oskusi nii tööturul kui ka elus üldse.6 Ühiskonna kiire areng ja tihenev konkurents nõuab meilt üha rohkem, et oleksime valmis pidevateks muutusteks, lakkamatuks õppimiseks ja valmisolekuks üha uutele ülesannetele ja uute vastuste otsimisele. Oskus, mis ei vanane iial, on oskus pidevalt omandada uusi teadmisi, pidevalt kahelda kõigis ja kõiges, milles vähegi kahelda saab.
Kõrgharidus on Euroopa Liidus riigisisese õiguse reguleerimisala. Ometi on Euroopa Liit hakanud mõjutama liikmesriikide, sh Eesti, kõrghariduse mudeli valikut mitte üksnes otsuste ja soovituste, vaid ka riigisisese õiguse kaudu. Rõhutatakse küll ülikoolide erilist osa tänapäeva ühiskonnas, peetakse oluliseks ülikoolide omavahelist suuremat koostööd, koostööd ettevõtete, rahvusvaheliste korporatsioonidega jms, samal ajal rõhutatakse ülikoolide autonoomiat, mis aitab ülikoolidel muutuda uuendusmeelsemaks. Ülikoolide autonoomiat ja selle mõju akadeemilisele vabadusele on Euroopas oluliseks peetud juba ülikoolide tekkimise algusaastatest XII sajandil. Täpsema sõnastatuse sai ülikoolide autonoomia 1988. aastal Magna Charta põhiprintsiipide kaudu. Bologna protsessi käigus (1999–2009) on seda autonoomiat aga püütud piirata. Liikmesriikide riigisisese õiguse kaudu on näiteks vähendatud mitte ainult ülikoolide institutsionaalset, vaid ka akadeemilist autonoomiat, samuti akadeemilist vabadust.
Ülikoolid ja autonoomia
Ülikoolide institutsionaalse autonoomia piiramise näiteks võib tuua 2008. aasta muudatuste käigus ülikooli defineerimise vaid teadusülikoolina Eesti ülikooli seadusesse.7 Uued ja väiksemad ülikoolid, mis olid ülikooliks saanud 1998. aasta ülikooli seaduse järgi, pidid seetõttu end uuesti defineerima. Mõistagi ei ole ülikooli muutmine teadusülikooliks nii lühikese ajaga saavutatav. Seetõttu pidi mitu noorte hulgas väga populaarset eraülikooli pärast 2008. aastat oma uksed sulgema või liituma mõne teise nn teadusülikooliga.
Kas sellest teaduses ja kõrghariduses ka uus kvaliteet sünnib, on iseküsimus. Akadeemilise autonoomia ja akadeemilise vabaduse piiramine on Eesti riigisisesesse õigusesse jõudnud aga õppekavade ülesehituse, sisu, õppetöö ja kvalifikatsioonide hindamise jms nõuete kaudu. Eesti uue kõrgharidusreformi käivitamisega piiratakse kindlasti ka ülikoolide majanduslik-finantsilist autonoomiat.
Mõistagi on ülikoolide autonoomia ja akadeemilise vabaduse selline piiramine, et mitte öelda monopoliseerimine, demokraatlikus ühiskonnas seotud ambitsioonidega muuta Euroopa Liit Ameerika ja Aasia kõrval maailma suurvõimuks. Jaan Kaplinski on tabavalt märkinud, et „bürokraatia püüab luua oma Euroopat, suurt ja efektiivset süsteemi, mida juhivad ja kontrollivad ametnikud oma seaduste, eeskirjade ja ettekirjutuste kaudu“. Kuna bürokraatia võitleb oma peaga mõtlemise vastu, võitleb ta ka akadeemilise vabaduse vastu. Tuleb nõustuda Kaplinskiga, et vaevalt oleks Euroopa idee eelmisel sajandil üldse tekkinud, kui ei oleks sattutud kahe suurvõimu – Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu – mõjusfääri.
Selleks et muuta Euroopa kõrgharidusruum kogu maailmale atraktiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks, leppisid ELi haridusministrid 2010. aastal kokku kolmes küsimuses: parandada ELi haridus- ja koolitussüsteemi kvaliteeti ja efektiivsust, tagada kõigile kättesaadav kõrgharidus, avada haridus- ja koolitusvõimalused kogu maailmale. Praegu võib kindlalt öelda, et Bologna reformi fookus koondus Ida- ja Kesk-Euroopa riikide kõrghariduse korrastamisele. Vanu Euroopa riike puudutasid need reformid hoopis vähem.
Mitmes Euroopa riigis on vastuseis muudatustele olnud täiesti tuntav, näiteks Itaalias, Saksamaal jm. Rahvuslik-kultuurilise konservatismi meeleolus on kvaliteetse kõrghariduse ainukest päästenööri nähtud tagasipöördumises vana elitaarse kõrgharidusmudeli juurde, siis kui ülikoolis õppis kuni 12% vastava eagrupi noortest. Tundub, et selline elitaarse kõrgharidusmudeli taaselustamise tuhin on haaranud ka Eesti kõrgharidusreformi kavandajaid. Arvutada oskajad ju näevad, et kui rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise tasuta kõrgharidusmudeli arendamiseks ei jätku finantse isegi maailma kõige rikkamatel riikidel, siis kuidas on see võimalik Eestis.
Viimase aja poliitilises retoorikas on tasuta kõrghariduse mudelit püütud reklaamida mitte kui üleminekut massikõrghariduselt eliitkõrgharidusele, vaid kui Eesti eduloo järjekordse suurepärase näitena. Tuues tasuta kõrghariduse näiteks Soome mudeli, mis on Eestile justkui eeskuju, on hoopis vähem räägitud sellest, millised on Soome riigi sotsiaalsed garantiid ja materiaalsed toetused üliõpilastele, sõltumata sellest, kus nad ka ei õpi. Kas Soome tasuta kõrghariduse mudel on Eestile jõukohane? Ja kas see on tänapäeva maailmas, kui kõrgharidus ei ole enam üksnes avalik, vaid ka era- ja isiklik huvi, üldse vajalik?
Arvestades, et Eesti kõrgkoolide õppejõud teenivad oma Soome ametivendadest neli-viis korda vähem, on raske uskuda, et üliõpilastele suudetakse välja pakkuda selliseid sotsiaalseid tagatisi, nagu need on Soomes. Mõistagi ei saa kellelgi olla midagi reformikava aluspõhimõtete vastu. Kes siis ei sooviks pühenduda ainult õppimisele, kui selleks on loodud materiaalsed tingimused? Selline kõrgharidusmudel oleks täielikus vastavuses sotsiaalse õigluse ja võrdsuse põhimõtetega, mida on püütud pikka aega rakendada Põhjamaades.
Kas selline heaolumudel on aga rakendatav tänapäeva maailmas, kus ülikooli lõpetanute tegutsemispiirkond ulatub tihti riigipiiridest kaugemale? Kuidas finantseerida kõrgharidust ja mõõta selle kvaliteeti, kui suurem osa maailma juhtivatest ülikoolidest on avanud kõrgharidusele juurdepääsu? Kuivõrd peaks kõrghariduse finantseerimine olema globaliseeruvas ühiskonnas, kus kõrgharidusest on saanud massitootmine, kui mitte lausa eraldi tootmisharu, vaid riigi mure? Kuidas kavandada selline haridussüsteem, mis suudab balansseerida väga hea kõrghariduse ja massihariduse vahel ning kuidas kõrgharidust organiseerida ja finantseerida selliselt, et kõrgharidus oleks kõigile soovijatele kättesaadav?
Hariduse finantseerimine
Tinglikult võib välja tuua neli kõrghariduse finantseerimise suundumust.8 Esimene on olnud seotud kõigile üliõpilastele ühesuguse õppemaksu kehtestamisega. Vaid vähestes Euroopa riikides, näiteks Soomes ja Rootsis, on õppemaks keelatud põhiseadusega. Suur osa riikidest, kus kõrghariduse omandamine on olnud tasuta, on nüüdseks, v.a Sri Lanka, Tansaania ja mõned Ida- ja Lääne- Euroopa riigid, teinud kõrghariduse tasuliseks. Hiinas viidi õppemaks sisse 1997, Suurbritannias 1998. aastal ja Austrias 2001. aastal. Seejuures on pea kõigis nimetatud riikides viimastel aastatel märgata õppemaksu järsku kasvu. Hiinas isegi kuni 40%. Möödunud aastal otsustasid õppemaksu suurel määral tõsta ja ühtlustada 9000 naelani aastas ka Suurbritannia ülikoolid.9
Seda teed soovitati juba 2007. aastal OECD vastavas aruandes ka Eestile. Tegelikult tegi analoogse ettepaneku valitsuskoalitsioonile Eesti eraülikoolide rektorite nõukogu juba 2001/2002. aastal. Hoolimata esialgsest toetusest jäi see ettepanek siiski ellu viimata.
Teine suundumus kõrghariduse rahastamisel, sh Eestis, on õppelaenud. Põhjendus õppelaenude kasutusele võtmisel täiendava finantseerimisallikana on olnud see, et kõrgharidus on avaliku huvi kõrval ka sügavalt isiklik hüve. Kolmandaks on kõrghariduspoliitika ja vastava seadusandluse kaudu ka Euroopa riigid hakanud laiendama tingimusi korporatiivsektori ulatuslikumaks kaasamiseks kõrghariduse rahastamisse (koostöö vilistlastega, konsultatsioonid, patendid jms). Ärisektor loob hea meelega ülikoolide juurde ka teadusfonde ja instituute, sest kõrgharidus on tänapäeval ka erahuvi.
Ärisektor on ühe meetodina kasutusele võtnud ka suurinvesteerijate nimeliste kolledžite asutamise (nt Oxfordi ülikooli Saidi ärikool) või siis pikkade traditsioonidega kolledžite ümbernimetamise. Näiteks Londoni ülikooli King’s kolledži õiguskool, mis on maailma 25 parima õiguskooli seas tegutsenud juba 175 aastat, sai alles mõni nädal tagasi uue nime Dickson Poon Law School. Dickson Poonon Hongkongi filantroobist investor, kes investeerib lähiaastatel kooli arendamisse 40 miljonit naela.
Levinud on ka meetod, et traditsiooniliste akadeemiliste õppe- ja teadusdistsipliinide kõrval lülitatakse õppekavadesse korporatiivsektori huvidest lähtuvaid turule orienteeritud kursusi. Mõistagi on need kursused vastava ärisektori poolt ka finantseeritud. Turu rolli senisest suurem väärtustamine on paljus seotud suure toetusega neoliberaalsele poliitikale, mis aktseptib kõrghariduse arendamist ja laiendamist põhiliselt eraõiguslike sihtasutuste kaudu.
Neljandaks: uute finantside otsingul on paljud ülikoolid sunnitud vaatama piiri taha ning rahvusvahelistumise sildi all välja töötanud agressiivseid programme välisüliõpilaste ligimeelitamiseks. Kusjuures tavaliselt on välisüliõpilaste õppemaks kõrgem, võimaldamaks selliselt kohalikele üliõpilastele madalamaid kulutusi.
Sellist agressiivset reklaamikampaaniat on igal aastal võimalik kohata ka maailma parimate ülikoolide, nt Oxfordi ja Cambridge’i ülikooli juures.
Euroopa Liiduga liitumine on avardanud noorte õppimisvõimalusi välisriikides. Sestap võib prognoosida, et Eesti ülikoolidel tekib juba lähiaastatel tõsiseid raskusi mitte ainult bakalaureuse-, vaid ka magistriõppekavade järgi õppivate üliõpilaste komplekteerimisega. Eesti Vabariigi põhiseaduse mõttest lähtuvalt tuleks kõigpealt küsida, millised on need sammud, mida tuleb kindlasti astuda, et eestikeelne haridus, sh kutse- ja kõrgharidusruum, säiliks ja areneks mitte ainult lähitulevikus, vaid kauemgi. Kuidas tegutseda uues, piirideta ja pidevalt muutuvas maailmas, kus ka haridus ja õppimist reguleerivad õigusnormid või nende tõlgendused võivad end ammendada isegi enne, kui need kehtima on hakanud?
Uute normide loomiseks võivad puududa tingimused, võib-olla ka teadmised ja kogemused. Kas Eestis ollakse selleks valmis? Paraku ei anna viimaste aastate areng alust mingiks optimismiks. Ka osa keerukast tööstustoodangust on liikunud eelkõige Hiina. Ühes odavate töökohtade liikumisega suhteliselt madala elatustasemega riikidesse on märgata ka teadus- ja arendustegevuse liikumist sinna. Uurijad peavad eriti ohtlikuks seda, kui sellised kiirelt arenevad väikeriigid nagu Eesti peavad hakkama võistlema Hiina-sarnaste suurriikidega.
Kui rahvusvahelised korporatsioonid söövad end sisse väikeriiki, kaotab riik paratamatult kontrolli oma tegevuse üle. Olukorras, kus liberaalsete ideede varjus toimub Eesti ühiskonna aktiivne riigistamine, mis tähendab, et riik tungib ühiskonnaelu kõigisse tegevussfääridesse, sh kutse- ja kõrgharidusse, on aktuaalseks saanud avalik arutelu ühiskonna ja selle kutse- ja kõrghariduse üle. Viimaste aastate haridusreformid (suured riigigümnasiumid, väikeste koolide sulgemine jms), võimaluste ahendamine eestikeelse kõrghariduse omandamiseks jms tekitavad paratamatult küsimuse, kas nende reformide eesmärk on liikumine senisest elitaarsema, neoliberaalse ühiskonnamudeli poole.
1 Martin Trow, American Higher Education: Past, Present and Future. – American Educational Research Journal, 17/1988, lk 13–23.
2 Jean-François Lyotard, The Postmodern Condition: A Report on Knowledge. Manchester University Press 1984, lk 47–52.
3 George Ritzer, The McDonaldization of Society (New Century Edition): Pine Forge Press. Thousand Oacks, CA. 2000.
4 Lee Harvey, Engagement in Key. – Times Higher Educational Supplement. 19th November 1999, p. 15.
5 Peter Drucker, A Funktioning Society. BLIS stack HM4756D78.
6 Vt Contours of the Needed Paradigm Shift in Education. – Future Education. 2017. Report 2nd International Conference on Future Education, lk 3.
7 Ene Grauberg, Kas kõrgharidus on vaid avaõiguslike isikute asi? – Sirp 12. IV 2012.
8 Jandhyvala B. G.Tilak, Global Trends in Funding of Higher Education – IAU Horizons. World Higher Education News, 2005, lk 1–3.
9 C. Deer, Jean Luc de Menlemeester, Reforms of the Higher Education in Europe: Powerful Universities, paying Universities? – IAU Horizons. World Higher Education News, 2005, lk 4.
Teadus on avalik hüve, mille eesmärk on pakkuda tõenduspõhist teadmist poliitiliste otsuste tegemiseks. Ühiskonna areng sõltub teaduse arengust. Teadlastelt oodatakse, et nad selgitaksid välja olulisemad probleemid, viiksid läbi olulisi uuringuid, kasutaksid piiratud ressursse efektiivselt ning vastutustundlikult, pakuksid teaduslikult põhjendatud lahendusi. Teaduskommunikatsiooni ülesanne on tagada teaduse usaldusväärsus, võimaldada informeeritud arutelu ning otsustamist, samuti anda aru tulemustest maksumaksjaile, kes on teadustöö tegelikud rahastajad.
Teadustegevust mõjutatavad globaalsed institutsioonid (OECD, Maailmapank, EL), globaalsed, riiklikud ja ülikoolide strateegiadokumendid, hariduspoliitilised otsused, rahastus-, sh atesteerimispõhimõtted ja teadusgrantide jagamise praktika. 1990. aastatel võeti Eestis siirdeühiskonnana omaks uusliberaalne ideoloogia. Ühiskondlikud arengustrateegiad nägid ette, et teadus peab olema rakendatud majandusliku konkurentsi teenistusse. Strateegiadokument „Teadmistepõhine Eesti. Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia 2002–2006“ seadis uuringute taseme kriteeriumiks tulemuste rahvusvahelistumise ja konkurentsivõime, mille rõhuasetus on teadustulemuste rakendatavusel, võtmevaldkonnaks infotehnoloogia ja infoühiskonna areng.
Globalism, äri ja rahvuskultuur
Meie teadlased ja ülikoolid on olnud märkimisväärselt edukad kohanejad ning saavutavad edetabelites kõrgeid kohti. Milline aga on globaalses konkurentsis osalevate teadlaste panus kohalikku ellu? Teadustulemuste tutvustamine on kujunenud keerulise võõrkeelse terminoloogia ja limiteeritud juurdepääsu tõttu tõsiseks väljakutseks. Seepärast on aina enam hakatud teadustööde hindamisel rääkima teaduse ühiskondlikust mõjust. Samuti on oluline diskuteerida, milline on olnud uusliberaalse teaduspoliitika mõju, kui teadustegevus allutatakse majandusele ning eelisarendatakse valdkondi, mis peavad toetama eelkõige majanduskasvu. Milline on olnud uusliberaalse teaduspoliitika mõju teadlastele ja õppejõududele? Kuidas selline teadustegevus mõjutab meie keelt, kultuuri ja pikemas perspektiivis kogu ühiskonna arengut?
Uusliberaalne teadustegevus, mida on nimetatud ka akadeemiliseks kapitalismiks, on allutatud äriloogikale, mida iseloomustab projektipõhisus, ülikoolidesisene ja -vaheline konkurents teadusrahastuste saamiseks, teadlaste nn tootlikkust mõõdetakse kvantitatiivselt.1 Sellised reformid on aga muutnud teadustöö sisu ning teadlaste ja õppejõudude enesemääratlust. Uuringud osundavad polariseerumisele, jagunemiseks vähesteks võitjateks ja rohketeks kaotajateks. Paremini tunnevadki ennast loodusteaduste, tehnoloogia ja meditsiiniteaduste uurijad, kaotajad kogevad, et traditsioonilised akadeemilised väärtused on tagaplaanil ja et individuaalne võistlemine ei soodusta kollegiaalsust.2
Margit Sutrop kirjutas 2004. aastal, et teadmispõhine ühiskond on võimalik vaid siis, kui saadakse aru, et teadus on loominguline tegevus, mis ei ole alati käegakatsutavalt ega otseselt rakenduslik. Praegune teadusbürokraatia kultiveerib aga ebakriitilist nõustumist loodusteadusliku mudeliga, ilma et humanitaaraladel kehtivad töömustrid, meetodid, probleemiseaded ning žanrinõuded tuleksid arvesse, rõhutab Sutrop.3 Romuald Normand4 osundab, et kvantitatiivne hindamine ja projektipõhisus pärsivad uurijate loovust. Nii muutuvad teadlased teenusepakkujaks, teadus kaubaartikliks, teadlaste kriitiline roll ühiskondlikele probleemidele osundamisel taandub. Kirjastuste turu avanemine on toonud olukorra, kus teadusartiklite autoritel endal tuleb maksta avaldamise eest. Sellest on kujunemas uus kasumlik majandusharu.
Uusliberaalne teadustegevus on allutatud äriloogikale, mida iseloomustab projektipõhisus, ülikoolidesisene ja -vaheline konkurents teadusrahastuste saamiseks, Teadlased on muutunud teenuse pakkujaks, teadus muutub kaubaartikliks, teadlaste kriitiline roll ühiskondlikele probleemidele osundamisel taandub. Pildil neoliberalismi akadeemiat laastava mõju üks tundlikumaid kriitikuid, varalahkunud Mark Fisher loengut pidamas.
Marju Lepajõe kirjutab, et monograafiliste süvakäsitlusteta pole teaduses arvestatavat edasiminekut.5 Akadeemilise ellujäämise nimel tehtav teadustöö ei toeta raamatute kirjutamist, mis aga aitaks teadustulemusi laiemale sihtrühmale (sh kolleegidele) kommunikeerida. Uut tüüpi teadmiste meeskondliku „tootmise“ puhul muutub leiutistest tähtsamaks avaldamiskoht ja tsiteeritavus, H-indeks. Teadlaste edukust mõõdetakse sarnaselt meediaväljaannetele klikkide arvu järgi. Nii järjestab Eesti Teadusagentuur Eesti teadust, teadusvaldkondi ning teadlasi globaalselt mõjukuse pingereas artikli viidete arvu järgi.
Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere13 põhjendab uusliberaalset teaduspoliitikat, mööndes, et teadlaste ja teiste loomeisiksuste tulemuste konverteerimine indikaatorite keelde teeb haiget, kuid kuni teadust ja haridust finantseeritakse maksumaksja vahenditest, on sellist laadi tollipulga püsimine vältimatu. Samas kritiseeritakse teadusajakirju nii nende ebaobjektiivsuse kui ka teadustegevusele kahjuliku mõju tõttu.6 On juhitud tähelepanu, et erinevaid teadusvaldkondi ei saa mõjufaktorite kaudu võrrelda.7
Euroopa kõrghariduses on väga jõuliselt hakatud kritiseerima kvantitatiivse hindamise mõju ülikoolidele, mis ei soodusta süvenemist, interdistsiplinaarseid uuringuid ega uudsete lahenduste väljatöötamist, vaid toetab pigem väljakujunenud praktikate järgimist ja artiklite kohandamist teadusajakirjade tarbeks.8 Samuti on hakatud tähelepanu juhtima vaimse tervise teemadele, teadlaste, õppejõudude ja doktorantide läbipõlemisele, sest kehtiv kvantitatiivne teadustöö hindamine vähendab huvi teadustöö tulemusi avalikkusele kommunikeerida ning lõpuks ei mõista kohalik maksumaksja uuringute toetamise vajadust. On märgatud, et kvantitatiivsete näitajate suurendamiseks avaldatakse uuringuid väikseimate avaldatavate ühikutena.
Suureneb lõhe majandusliku ning avaliku huvi vahel, kitsa grupi jaoks loodud privaatseks muudetud teadmine piirab tegelikku õppimist, kaob dialoog eksperimentaalse ja teoreetilise teadmise vahel. Individuaalses ja institutsionaalses konkurentsis osalevat teadlast juhib võistlus ja efektiivsussurve.9Kui projektipõhise rahastuse nimel üksteisega konkureerivad teadlased ei tee enam ühiskonna hüvanguks koostööd ega tutvusta avalikkusele töö tulemusi, kaotab teadus aina rohkem võimet kõnetada, mõjutada ning anda vastuseid tegelikele probleemidele, see ei soodusta teaduse mitmekesisuse säilimist ega uute teadmiste loomist.
Lingvistilise imperialismi oht
Teaduse lingua franca’ksmuutunud inglise keel tagab rahvusvahelise koostöö ning võimaluse tulemusi võimalikult suurele lugejaskonnale kommunikeerida. Eestikeelse teaduse üks olulisi funktsioone on hoida üldharidus kaasaegsena, seepärast ei tohi teadusajakirjad muutuda lugejakontekstiga suhestamata granditulemuste avaldamise keskkonnaks. Teaduskeel on oskuskeele kiiremini arenev osa, seepärast on eestikeelse teaduskeele taandumine inglise keele ees murettekitav.10 Võõrkeelse teaduskeele tõttu jääb panus eesti teaduskeele arengusse tagasihoidlikuks ja doktoritööd on vähem sisukad.11 Tekib lingvistilise imperialismi oht, kus perifeeriasse asetuvad mitteingliskeelsed uurijad jäävad vähemväärtuslikumasse positsiooni; ingliskeelsed kõrgelt indekseeritud teadusajakirjad vähendavad omakorda rahvuskeelsete teadusajakirjade mõju, prestiiži ja taset.12
Eestis kaitstavad teaduspublikatsioonid (eriti reaal-, tehnika-, loodus- ja arstiteadustes) on juba valdavalt ingliskeelsed. Kui 2013. aastal kaitsti 31 eesti- ja 185 võõrkeelset, siis 2016. aastal 17 eesti- ja 225 võõrkeelset väitekirja. Ka Eesti kasvatus- ja haridusteadlaste poolt aastatel 2014–2019 ETISesse kantud publikatsioonide statistilise analüüsi põhjal on võimalik öelda, et teadlased on orienteeritud rahvusvahelisele sihtgrupile, publitseerides ingliskeelseid teadusartikleid rahvusvaheliselt tunnustatud ajakirjades, mille alusel jälgitakse ja hinnatakse kvantitatiivselt Eesti teadlaste akadeemilist karjääri.
Krista Kerge hinnangul peaks iga teadlase eksperdiroll riigis ilmnema mõjuindeksi asemel kirjutiste ja suuliste publikatsioonide toeka püramiidina. Kerge rõhutab, et iga 1.1. ja 3.1. kategooria artikli kohta on oluline avaldada vähemalt kolm teisiti adresseeritud eestikeelset (1.3., 3.2. jne) artiklit, raamatuid, eriala võtmeteoste tõlkeid, eri sihtrühmade ja suunitlusega ainekirjeldusi, aimeraamatuid, kõrgkooli- ja kooliõpikuid, millele kogukonna teadmuspüramiidi tipp saaks toetuda. Seega on oluline publikatsioonide avaldamise koht, publikatsiooni tüüp ja keel, kuna nende tunnuste alusel saab hinnata uue teadmise mõju sidusrühmadele. Kuigi teadlased on jõudnud tõenduspõhise konsensuseni, et paljud uusliberaalsest loogikast kantud reformid toovad teadlastele ja teadusele kaasa soovimatuid tagajärgi, võib riikide teadus- ja kõrghariduspoliitikas, ka ülikoolide juhtimises täheldada globaalse konkurentsi tõttu nende protsesside intensiivistumist.
Eestis läbiviidud rahvusvahelise uuring „Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas“ toob välja, et Eesti akadeemilise töö edutamisel ei väärtustata ühiskondliku sisuga uuringuid, nagu ei arvestata ka asutusevälist panust ega uurimistöö rakenduslikkust. Rõhutatakse, et teadustöö kõrval teiste akadeemiliste rollide (nt õpetamise) alahindamine ei toeta teadus- ja hariduspoliitika eesmärki, mis nõuab tugevamat sidet ühiskonna arenguga. Kvantitatiivne hindamine teeb keeruliseks ja mõttetuks praktikute sisenemise teadusmaailma, praktikud pole enam konkurentsivõimelised nn karjääriteadlastega, kes on kiiresti ja pausideta läbinud eri ülikoolides õpingud bakalaureusetasemest doktoriõppeni.
Kaasaegses akadeemilises ettevõtluses otsib teadlane projektipõhises ühiskonnas pidevalt raha, turundab ennast, kirjutab projekte, palkab assistente, doktorante. Edukaks on kujunenud uut tüüpi teadlased, kes on lisaks teadustööle ka edukad projektikirjutajad, kohanevad hästi bürokraatia nõudmistega, on head müügimehed ehk siis on varustatud pigem edukale ettevõtjale omaste oskustega. See ahendab lõpuks oluliselt teadlaste kandepinda. Oma aega enam mitte sobituva teadlase frustratsiooni väljendus on portreefilm „Päevade sõnad“, kus Marju Lepajõe räägib teadlase vajadusest ja võimetusest süveneda, teaduse tähenduslikkuse kadumisest, teadustekstide võõrandunud keelest. Daniele Monticelli kutsub intervjuus Kadri Aavikule (vt Sirp 1. IX 2017) üles kehtestama arusaama teadlaskonnast kui kollektiivsest, autonoomsest, loomingulisest ja kriitiliselt mõtlevast kogust, kuna just selles seisnebki teadlaste ühiskondlik roll.
Tänavu oktoobris toimunud konverentsil „Ülikoolide paremusjärjestus ebakindlal ajal“ kerkis küsimus, kas praegu on ikka parim aeg võistluslikkust kultiveerida. Ka kõrghariduse paremusjärjestusega tegelevad organisatsioonid on asunud välja töötama lahendusi, kuidas hakata senisest rohkem hindama ülikoolide mõju ja vastutust kogukonna ning ühiskonna ees. Kuidas siis saaks teadus teenida avalikku hüve parimal viisil? Uusliberaalne ideoloogia on ennast ammendanud: praeguseks on selge, et majandustegevuse ja konkurentsi esiplaanile tõstmine pole enam jätkusuutlik, sest praegune majandusmudel on väga paljude probleemide põhjus. Paljud teadlased ja organisatsioonid on otsinud lahendusi, kuidas töötada välja teaduspõhiseid lahendusi ning käivitada ühiskondlikke muutusi avalike huvide teenimiseks, nt teha seda koosloomes huvirühmadega.
Jüri Engelbrecht on mures omaette eesmärgiks muutunud arusaama pärast, et kõik peab kvantitatiivselt kasvama, pigem vajame aga haritud inimesi, kes saavad aru maailma keerukusest, on võimelised oma tööülesandeid täitma loominguliselt ja saavad järgida oma eneserealiseerimise püüdlusi. Suurem teaduslik mitmekesisus – nagu ka suurem geneetiline mitmekesisus – suurendab tõenäosust, et mõnel teadlasel on omadused, mis hakkavad tulevikus ennustamatult õitsema, rõhutab Engelbrecht.13
Oluline on ka asjaolu, et lisaks mitmekesisusele säiliks tasakaalustatud akadeemiline diskussioon. Teadlaste mõjuindeksit kasutatakse vajadusel meedias ka oponendi vaigistamisvõttena. Kadri Aavikkirjutab lõhedest ja hierarhiatest Eesti kõrgharidus- ja teadusasutustes.14 Seepärast on oluline pöörata tähelepanu ka õppejõudude ja akadeemilise kogukonna suhete (sh hierarhiate) uurimisele. Samuti rõhutab Aavik, et koostööst ettevõtetega sünnib vaid kitsas rakendusteadus ning kaob teaduse roll avaliku hüve loojana. Kõrgharidusuuringud on haridusuuringutes suurema tähelepanu alt väljas, mistõttu on vaja muutuste mõistmiseks ja suunamiseks senisest enam kõrgharidusuuringud, mis aitaksid mõtestada ülikoolide muutunud rolli ja ühiskondlikku tähendust ning teeksid nähtavaks arengukohad ja -võimalused.15
1 Vt nt Kadri Aavik, Mis on neoliberaalne ülikool? – Sirp 1. IX 2017; Nancy J Adler & Anne-Wil Harzing, When knowledge wins: Transcending the sense and nonsense of academic rankings. – Academy of Management Learning & Education 2009, 8, 1, 72–95; Mariya P. Ivancheva, The age of precarity and the new challenges to the academic profession. – Studia Universitatis Babes-Bolyai-Studia Europaea 2015, 60, 1, 39–48, Viive Riina Ruus, Paradigmavahetuse võimalikkusest kasvatusteadustes. – Akadeemia 2018, nr 3, lk 399–430.
2 Vt nt Oili-Helena Ylijoki & Jani Ursin, High-flyers and underdogs: The polarisation of Finnish academic identities. In Academic identities in higher education: The changing European landscape. Bloomsbury Academic, London 2015, 187–202; Tiina Kirss, Eesti humaniora häirekellad. – Sirp 06. IV 2007; Tõnu Viik, Globaalne teadus lokaalses riigis. – Sirp 18. VI 2010; Eneli Kindsiko, Teaduse „silotornistamine“. Teadusele teevad suurimat kahju valdkondliku lõhe kasvatamine ja Eestile tähtsate projektide alavääristamine. – Sirp 10. I.
3 Margit Sutrop, Teaduse ja ühiskonna pinged. – Sirp 15. X 2004.
4 Romuald Normand, The Challenges of ‘Homo Academicus’: The Making of Self, Identities and A Sense of Fairness and Justice. In Academic Identities in Higher Education: The Changing European Landscape. Bloomsbury Academic, London 2015, 169 –86.
5 Marju Lepajõe, Tarkus ja õiglus kaitsevad kõiki. Akadeemia 2017, nr 29, lk 1, 3–19.
6 John Bohannon, Hate journal impact factors? New study gives you one more reason. Science 6. VI 2016; Frieder M Paulus et al., The impact factor fallacy. – Frontiers in psychology 2018, 9, 1487.
7 Tiago Lima Quintanilha & CardosoGustavo, The impact factor as a legitimator of the scientific knowledge produced: a review of the literature. The impact factor as a legitimator of the scientific knowledge produced: a review of the literature 2018, 2, 32–44.
8 Alexander Hasgall, et al., Doctoral education in Europe today: approaches and institutional structures 2019. https://biblio.ugent.be/publication/8623363/file/8623366; Jüri Engelbrecht & Erki Tammiksaar, Teaduskorraldusest Eestis: minevik ja tulevik. – Riigikogu Toimetised 2019, 40.
9 Kathleen Lynch, Why Love, Care and Solidarity Are Political Matters: Affective Equality and Fraser’s Model of Social Justice’. – Love: A question for feminism in the twenty-first century 2014, 173–189. https://uwethicsofcare.gws.wisc.edu/wp-content/uploads/2020/03/Affective_Equality-_why_love_care_and_so.pdf; Ellen Hazelkorn, Motivating Individuals: Growing research from a “fragile base”. – Tertiary Education and Management 2008, 14, 2, 151–171.
10 Krista Kerge, Räägime lingvistikast. – Keel ja Kirjandus 2012, nr 55, lk 581–597; Birute Klaas-Lang & Helle Metslang, Eesti keele kestlikkus kõrghariduses. – Akadeemia 2018, nr 4, lk 349, 667–690.
11 Eve-Liis, Roosmaa et al., Doktorantide teadustöö keele valikutest. – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi 2014, nr 42, lk 37–52
12 Christopher B. Anderson et al., Knowledge dialogue to attain global scientific excellence and broader social relevance. – BioScience 2015, 65, 7, 709–717.
13 Jüri Engelbrecht, Võidujooksu asemel võimalused. – Sirp 13. IV 2018.
14 Kadri Aavik, Neoliberaalne vampiirülikool. – Sirp 27. IV 2018.
15 Kristi Mets-Alunurm & Katrin Aava, Eesti kasvatus- ja haridusteaduste uurimisteemad ning teadlaste hinnang uuringute praegusele olukorrale. Akadeemia 2020, nr 7, lk 1279−1305.
