Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Kerget lugemist raskel ajal

    ANDRUS KASEMAA

    Märka uus teos on mõnus mats. Võib käänata kahte moodi: mats : matsi või mats : matsu. Kuna eestlased pidavat olema matsirahvas, siis olgu mats : matsi – see raamat on meist ja meile. Kogu teos on nagu üks suur vanaaegne eestlaste kokkutulek või nõupidamine, kus siis vaheaegadel või nõupidamiste lõpus lõkke ääres räägitakse mõnusaid lugusid. Mida naljakamaid, seda parem. Väänatakse keelt ja tähendusi, mängitakse keelega.

    Märka on oikofiil, koduarmastaja. See on küll konservatismi sõnavarast laenatud sõna, aga eks Märka loodki ole kodumaised, tuttavad, meie oma inimestest, meie enda ajalugu, mis sest et vimkadega. „Eelista eestimaist“ – eks peitu selles reklaamlauseski tubli annus oikofiiliat. Miks Vares-Barbarus enda ära tappis? Miks Juhan Liiv sobis Grenzsteini juurde imehästi tööle, kuidas sündis laul „Imeline laas“ ja miks Arvo Pärt solvus uue meiliaadressi peale? Märka raamatu pealkirjaga meenub muidugi kohe Valdur Mikita „Lingvistiline mets“. Vahe on aga selles, et kui Mikita on rohkem eestlastele mee mokale määrija, siis Märka teoses on meeldida püüdmist vähem, kui üldse on. Märka lihtsalt naudib naljade rääkimist.

    „Lingvistiline mats“ on juba saanud ühe eesti kirjandusteose kohta palju ja positiivset tagasisidet, saan vaid lisada oma poolehoiumõtted. Üks Märka lugu kannab pealkirja „Vorsti nimi“ – teatavasti tehtud pärast sõda Tartus inimestest vorsti. Maksujõulisematest tehti maksavorsti, lastest laste- ja doktoritest doktorivorsti. Tavalised inimesed, kes ei kuulunud ühegi nimetatud kategooria alla, proletariaat ja niisama maainimesed, neist tehtud vorstile ei osatudki nime panna. Tükk aega mõeldud, kuni keegi soovitas: pange lihtsalt „Tavaline“. Märka uue teosega on samamoodi: mõtled, mis asi see nüüd on, aga on lihtsalt hea. Ja miks mõni teos ei võigi olla lihtsalt hea? Üldiselt ma ei salli, kui kirjanduses sõbrad teevad üksteisele katet või kiidavad raamatu tagakaanel tuttava teost ülivõrdes. Mina ei ole Märkaga kohtunud ega elu seeski teda näinud.

    „Lingvistiline mats“ on vahetu, siiras, heatahtlik. Naljad on maitsekad, nimehuumor töötab ning keelt väänatakse nii, et keegi haiget ei saa ja miskit halba ei sünni. Selles mõttes väga tubli, ning mis peamine: on saadud hakkama ilma seksita. Kui teistel müüb seks, siis Märka „Lingivistilise matsi“ puhul müüb lihtne headus, ehedus. Kedagi ei solvata ja keegi end solvatuna tundma ei pea.

    Veiko Märka meistrimärk on heatahtlik huumor.

    Märka on üldse mõnusa sulega, temas on helgust ja peenust, tajun seda igas tema teoses, mis seni kätte on juhtunud. Märkal on oma stiil, oma keel ja meel. Suhteliselt noore lugejana, kes pole veel jõudnud kõiki Eestis ilmunud raamatuid läbi lugeda ega alati kätt pulsil hoida, olen Märka ande puhul alles avastaja rollis. Olen küll teadlik, et Märka on kunagi Pikrile kaastöid saatnud, aga ei aima, mis jälgi ta veel eesti huumorilukku on jätnud.

    Juhtusin nägema läinud aastal välja tulnud „Eesti rahvusatlast“ – mahukat ja kallist projekti, mille kohta ütleksin küll, et mitte atlas, vaid kaartide näitus, sest kui hakkan uurima oma tähtsaid kohti, armsaid paiku nagu Kokora või Savastvere, siis ei loe paljudelt kaartidelt midagi välja. Kribu! Kuid rahvusatlases on ka Veiko Märka naljakaart, XXI sajandi Eesti tunnuslausete kaart. Paide koha peal on näiteks tunnuslauseks: „Tunne end viienda kuningana“. Põltsamaa on saanud tunnuslauseks „Paneme peeti“. „Tapa…, aga ära parem piina“. „Kunda – 10 000 aastat tsemenditolmu“. Peeter Allik on kaardi illustreerinud. Tänapäeval on saanud tähtsaks mõiste „sisuloomine“. Märka on nüüd „Lingvistilise matsiga“ loonud oma kaardile sisu juurde. Tuleb veel vaid interaktiivne kaart teha, ruutkoodid peale ja voilà! Niisugune kaart pakuks ka nutipõlvkonnale uurimist ja lusti. Kes lugeda ei viitsi, saaks võimaluse neid kuulata pikkadel autosõitudel näiteks.

    Muidugi pole selles teoses vaid paigalood, palju on ka teada-tuntud eesti kirjanikke, heliloojaid jne. Lisaks lood miilitsatest, Aleksei Semjonovitši elu ja tegevus jpm. (Kes muide on Aleksei Semjonovitš?!) Kui piibel koondab 66 eraldi raamatut, siis Märka „Lingvistilisest matsist“ leiab kümme eri stiili ja sisuga vihikukest. Üks mu lemmikuid on „Lood Eesti kultuuritegelastest“, mis algab muidugi Kristjan Jaak Petersoniga. Kohe alguses plahvatab uudispomm: Petersonil olevat olnud kolm poega. Mõnigi lugu on paljulubavalt tõepärane, justkui tõestisündinud, siis aga keerab ikka metsa poole – samasugune kimbatus tabab mind ka Daniil Harmsi lugude puhul vene kirjanduse suurkujudest. Märka raamatus saavad hääle näiteks August Gailit, Lydia Koidula, Juhan Liiv, A. H. Tammsaare. Uuema aja kirjanikest on sees Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Kauksi Ülle, Andrus Kivirähk, Jürgen Rooste jt.

    Aga näiteid ka. „Juhuslik kohtumine“: „Sammus kord Sulev Nõmmik mööda kõnniteed ja nägi, et teisel pool tänavat tuleb vastu Ervin Abel. „Nagunii läheb jooma ja hoorama,“ mõtles Nõmmik. „Võib-olla koguni raha peale kaarte mängima. Parasiit sihuke!“ „Ise oled parasiit!“ mõtles Abel“ (lk 37). Harms mis Harms!

    Mingi tänava loos (lk 61) saavad kokku Olavi Ruitlane ja Peeter Sauter. Sauter on koju minemas, küsib Ruitlaselt, mis tänav see on. Ruitlane vastab Mingi tänav. Sauter arvab, et Ruitlane teda narrib, ja mõtleb juba vastajat kiviga visata, Ruitlane põgeneb. Sellest naljast peale Ruitlane ja Sauter („need kaks literaati“) tere enam teineteisele ei ütle. Kõlab nagu piibujutt. Loo sugemed on realistlikud, tegelased on realistlikud, elust enesest. Äkki juhtuski kõik nii? Ega neid literaate tea.

    Meenub tõestisündinud 2000ndate lugu Hiiumaalt: purjus mees äratatakse Kärdla bussipeatuses politseinike poolt üles ja küsitakse mis nimi on. Rändur, vastab mees. No rändur jah, näeme, et rändur, aga mis te nimi on. Mu nimi on Rändur, vastab pingil sirakil napsivend. Politseinikud juba saavad pahaseks, et tuleb siin narrima ja politseinike aega viitma, vaatavad isikudokumenti, ongi Ränduri-nimeline mees. Peale sõnade mitmetähenduslikkuse on nimed kindlasti üks lõputu naljaallikas. Öeldakse muidugi, et narri meest, mitte nime, et nimedega naljategemine on kõige mannetum asi, aga Märka „Lingvistilises matsis“ on nimenalju õnneks vähe ja kõik väga maitsekad.

    Erilised lühilühilood, nagu Märka tabavalt sõnastab, on näiteks keelemäng „Aia tee“ peatusega Tallinnas: Aia peatuses peab aia-aia tegema, kõrvalolijaid näpistama või tutistama või üldse kuidagi „aia!“ tegema. Mingi peatus pole aga saanud minginimelise looma järgi, vaid teemeistrid ei osanud arvatavasti muud nime välja mõelda. Üldse ei imesta, kui mõni neist Märka vaimusünnitistest ka folkloori läheb ja rahvaluulearhiiv need naljad kord rahvaloomingu pähe kokku korjab – nii nagu Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ on juba peetud rahva loominguks. Ka „Eesti ruleti“ väljamõtlemine väärib märkimist. Kui Vene ruletis lükatakse relva trumlisse üks kuul, siis Eesti ruletis on trummel üldse tühi ja revolver käib niikaua käest kätte, kuni keegi igavuse kätte ära sureb.

    Vaimukas on „Kasside 10 käsku“. Samuti silt KGB uksel: „Enne koputamist siseneda“. Ainult „Paula rulaad“ on piiripealne, sest Paula rulaadi tegemiseks on vaja inimeste kehaosi ning kogu retsept meenutab väljavõtet „Inimsööjate kokaraamatust“. Tegijail juhtub, ka parimatel naljameestel ja artistidel tuleb libastumisi! Märka on teinud lihtsa triki, vahetanud retseptis toiduainete nimetused mingi teise sõna vastu – vahel see töötab, aga vahel võib nali jääda üpris tömbiks. Seevastu raamatu kaheksas osa „Epitaafid“ on üle prahi. Olen lugenud Edgar Lee Mastersi „Spoon Riveri koolnuid“. Märka epitaafides on irooniat, surija imestust oma surma üle.

    Tõsi on see, mille toob välja Marju Bakhoff: Märka lugusid tuleb targalt doseerida (ERR 7. X). Korraga tõesti palju ei jõua, tekste on liiga palju koos. Tooraine on korralik ja igast vihikukesest, kui natuke veel vaeva näha, saaks koos mõjusate illustratsioonidega kümme omaette raamatukest välja anda.

    Keele saab suust pikalt välja ajada, aga võib proovida ka keele sõlme minekut. Osavamad suudavadki keelele mitu sõlme peale teha. Veiko Märka „Lingvistilisest matsist“ leiab palju selliseid keele sõlmeajamise harjutusi. Kes lõbusat naerugaasi oma tuppa tahab lasta, see avagu vaid Märka uus teos ja lugegu! Märka kehastub otsekui mingiks lõbusaks Vanemuiseks, kes lõkke ääres pidurdamatult meile meie endi lugusid pajatab, küsimata sellest, kas me neid veel viitsime kuulata või ei. Aga keda veel oma koju oodata, kui mitte sellist lustakat habemikku, eriti nüüd, mil põhjapoolkerale on jälle laskumas talve pikk vari?

  • Kas kohamälu või sundkujund?

    EERO KANGOR

    Jaan Elkeni maalinäitus „Koha mälu III“ Hausi galeriis kuni 2. XII.

    Koroonapandeemiale vaatamata avas maalikunstnik Jaan Elken 6. novembril ettevaatusabinõusid järgides Hausi galeriis oma järjekordse näituse „Koha mälu III“. Galerii kahel korrusel on välja pandud 26 keskmises (umbes 130 × 150 cm) ja väiksemas formaadis (umbes 100 × 80 cm) maali, millest suurem osa on valminud sel aastal. Elkenit esitletakse kui segaverelist hüperrealisti, keda realiteedi mõiste intrigeerib ja kelle puhul on see veidi nihkes üldkeele „realiteedi“ ja/või „reaalsusega“: „Maalikunsti kujundisüsteem (pintslilöögid, koloriit jms), teatud isikupärased meetodid pildilise reaalsuse ülesehitamiseks ja esteetiline propaganda ongi tema realiteet, tegelikkus või siis ülitegelikkus – hüperreaalsus.“ Millised isikupärased meetodid või motiivid siis sel näitusel avalduvad ning mida ta vaatajale nendega on öelda tahtnud?

    Enne kui sellele küsimusele vastama hakata, üks soovitus. Neile, kellele Elkeni looming vähegi rohkem huvi pakub, on kunstnik Hausi näitusega suure sammu vastu astunud. Selle juurde tema nüüd juba ligi kümme aastat tagasi välja antud mahuka kataloogi* lehitsemisel saavad aga kunstniku kreedo, tema taotlused ja püüdlused üsnagi selgeks.

    Pealkiri ja pealiskirjad. Intervjuus Harry Liivrannale on Elken öelnud, et 1997. aasta näitusest „Teistmoodi tegelikkusest“ peale on tema isikunäitused olnud terviklavastused, kus mõjukus saavutatakse koostöös ruumiga. Muidugi ei pruugi see iga kord õnnestuda ning väidetavalt on kunstnik ise rahule jäänud vaid mõne näitusega. Hausi galeriis on Elken viimastel aastatel korduvalt esinenud ja tunneb selle ruumide võimalusi, aga ka piiranguid hästi. Seepärast on seegi kord pandud välja keskmise ja väikse formaadiga maalid. Nii nagu varasemate väljapanekutega soovib kunstnik ka sellega oma sõnumit edastada. Sõnumi edastajaks on Elkeni maalides pildi kõrval ka sõna, peal- ja pealiskirjad ehk tekst, mille kunstnik on pildipinnale kirjutanud. Ants Juske järgi sai tekstist Elkeni maali domineeriv komponent 1990. aastate keskpaigas. Abstraktsetele maalidele ilmuvate pealiskirjadega loob kunstnik neile lisatasandi, edastades lühisõnumeid, mis võtavad subjektiivselt ja mitmetähenduslikult kokku mõne igapäevaelu ajahetke. Vaataja saab lisaks visuaalsetele aistingutele ka verbaalseid impulsse, mis käivitavad koos keerukad seoseahelad. Need seoseahelad aga muutuvad ajas, rääkimata siis teistest kultuuridest ja keskkondadest vastuvõtja tarvis. See on Elkeni strateegia, et koguda rohkem laike.

    Sel näitusel võib Elkeni maalidelt ja pealkirjade hulgast leida ingliskeelseid sõnumeid, mis eesti keeles kõlavad umbes niiviisi: „Elu on tegelikult lihtne, aga meile meeldib seda keeruliseks teha“, „Elad päriselt vaid siis, kui teed parasjagu hoopis teistsuguseid plaane“, „Sinu aeg on piiratud, nii et ära raiska seda“, „Elatakse ainult kord“, „Millestki mittemillekski“, „Tulevik mõjutab olevikku“ jt. Juhuse tahtel näitusel kunstnikuga kohtudes tulid meil need jutuks. Koroona mõttes riskirühma kuuluvana tajub ta mõistagi teravalt, et iga päev meedias kuulutatavate nakatunute, hospitaliseeritute, aga eriti surnute kuivade numbrite taga on inimesed, sh head sõbrad ja tuttavad, keda ühel päeval enam ei ole. Kunstniku enda sõnadega: „Räägin oma maalidel aistingutest, sellest, kuidas vaistlikult asju tajun. Need on vägagi konkreetsed.“ See aga viitab, nagu ka näituse pealkiri, tema loomingu autobiograafilisusele, vajadusele registreerida kogetud aistinguid ning mälestusi.

    Autobiograafia ja rändmotiivid. Autobiograafilisus avaldub Jaan Elkeni maaliloomingus kontseptuaalselt. Elkeni viimase kümne aasta väljapanekuid külastanuna ning varasemaid maale kataloogis vaadanuna olen märganud ta teostes rändmotiive. Mind hakkas huvitama, millal need on tekkinud ja kuidas arenenud. Rändmotiivid või sümbolid või ka kontseptsioonid on kujunenud kinnisideedeks, millest on üha raskem loobuda, sest nende ekspluateerimine võimaldab kunstnikul ennast eristada, pakkuda vaatajale äratundmisrõõmu ning luua kogu loomingut siduvat süsteemi.

    Jaan Elken. Kajakas. Õli, lõuend, 1982. Eesti Kunstimuuseum
    Jaan Elken. Kajakas III. Restart. Akrüül, kollaaž, lõuend, 2014/2020.

    Üks selliseid motiive on kajakas, mis esineb esmakordselt samanimelisel maalil 1982. aastal. Elken on kujutanud Soome suunas eemalduvat reisilaeva Georg Ots, mis oli sel ajal ainus ühendus põhjanaabritega, metafoorselt aken läände, mille Nõukogude režiimi valvurid avasid ainult neile, kellest polnud karta, et nad ära hüppavad. Küüditatute peres sündinud Elkenil polnud väljavaadet lääneriike külastada, ka mitte kultuurituristina, ning seda suurem oli iha sinna saada. Selle iha väljenduseks on maalil laevale järele lendav kajakas. Välismaale saamise iha rahuldamise võimatust on edasi antud ka maalitehnilise võttega: kajaka vari langeb justkui laeva kujutavale pildile, s.t kajakas ja laev asuvad teineteisest eraldatud keskkonnas – laev jääb raudse eesriide taha.

    Maal „Kajakas“ on jäänud Elkenit kummitama, ta on seda ekspluateerinud mitmel moel. Kõige ilmsemalt 2014. aasta näitustel „Tagasi hüperreaalsusse 2. Initium novum“ ja „Pilt ja sõna“ ning nüüdsel väljapanekul „Kajakas III. Restart“. Nii nagu 1990. aastate alguse maalides („Kalinini rajoonis“, 1978 vs „Langevad tähed“, 1990), oli Elkenil ka 2014. aastal eesmärk oma loomingu krestomaatilisi töid dekonstrueerida, osadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna. Erinevalt 1990. aastate algusest on „Kajaka“ värvid täiesti kadunud ning pildid mustvalged. Väidetavalt juhtub samamoodi meie mälestustega. Mälu on valikuline ning mälestused tuhmuvad, kaotavad värvid ning segunevad. Kui keegi veel kahtleb, kas mäletamise protsess on visuaalselt väljendatav, siis siin on selle suurepärane tõestus.

    Huvitav on ka jälgida, kuidas on pildipinna osadeks jaotamise võte „Kajakast“ alguse saanud ning leidnud aastakümneid hiljem hoopis teistsuguse väljenduse ja tähenduse. Maalil „Kajakas“ on näha lahkuva laeva ahter venekeelse tekstiga „Георг Отс, Таллин“ ning laeva perspektiivis ahenev trapetsiaalne küljeosa, mis kauguses hajub. Sama võtet võib näha ka 1985. aasta maalil „Lainer“. Selle võtte juurde on Elken naasnud kõige ilmsemalt alles 2007. aasta maalil „Knock, knock, knocking on heaven’s door“ ehk „Kopp, kopp, koputades taevaväravale“. Edasi on see muundatud triibutatud põldudeks ja lisatud vikerkaar („Hall vikerkaar“, 2010), mida võiks tõlgendada ka suitsusambana, mis viitab lahkuvale laevale. Edasi, nagu mulle näib, on sellest arenenud välja triibuliste madratsite seeria. Vertikaalsed triibud vahelduvad horisontaalsetega ning lõpuks saavad neist suurtähtedega tekstiread. Lahkuvat laeva näeb uuesti 2017.-2018. aastal maalil „Nevada testiala I“ ja sellele näitusel barokse, valguvate niredega kaunistatud raamistuses roosakaks värvunud kastina maalil „Vaade“ (2020).

    Ajasin veel ka n-ö püramiidi jälgi. Seda on kujutatud kõnealuse näituse maalil „Cover“ (2019/2020). Ei tohiks üllatada, et ka see motiiv pärineb 1980. aastatest. Maalil „Tõnismäe“ (1983) on näha kahte liivahunnikut ning maali „Ekspeditsioon Läänemerel“ (1984) all paremas nurgas juba selgemalt püramiidi tunnustega objekti. Diptühhonil „Muutuv linn“ (1984) on see võtnud juba selgema kuju ning maalil „Muutuv linn II“ (1984) omandanud hiiglaslikud mõõtmed, nii et sellest on näha vaid üks nurk. Selge kujundina ilmub see tagasi Elkeni maalidesse 2017. aasta näitusel „Lendas üle …“. Selliseid rändmotiive (sel näitusel rist) võib Elkeni loomingust veel leida, kuid nende märkamine ja nende arengukaare konstrueerimine on ülimalt subjektiivne ettevõtmine.

    Lõpetuseks võiks kalambuuritseda näituse pealkirja üle. Kas kunstnik on pidanud silmas kohti, mis tekitavad mälestusi või millel on mälu, või on kunstniku mälu jäänud hoopiski viletsaks ning kõik kohad ja mälestused on segi paisatud ja mitmekordselt uute kihtidega kattunud, nii et algset enam ära ei tunne? Või on siiski tegemist visuaalsete kujunditega, millest kunstnik ei suuda loobuda ja mille juurde üha tagasi tuleb, et seostada need uute kohtade, aistingute, ihade ja tähendustega ja neist midagi uut luua? Selle üle peab vaataja ise otsustama.

    *Jaan Elken. Tallinn 2011, 396 lk. Tekstid kirjutanud Ants Juske („Jaan Elkeni looming – vahekokkuvõte“) ja Rauno Thomas Moss („Jaan Elkeni abstraktse realismi jõud“), Harry Liivranna meilivestlus Jaan Elkeniga (13. XII 2009 – 10. II 2010). Keeleliselt toimetanud Aili Künstler, kujundanud Maris Lindoja. Raamatus on reprodutseeritud 150 maali aastatest 1978–2010.

  • Finlandia auhind Anni Kytömäele

    HEIDI IIVARI, Soome Instituut

    25. novembril kuulutati välja Soome suurima kirjandusauhinna Finlandia tänavused laureaadid.

    Ilukirjanduse laureaat on Anni Kytömäki romaaniga „Margarita“ (Gummerus). Teoses avaneb inimese ja metsa teema Teise maailmasõja lõpu aegses ja sõjajärgses Soomes. Individuaalsus ja loodus on teoses alistatud homogeense kultuuriruumi imperatiivile ja ühiskonna uuesti üles ehitamise ideoloogiale. Žürii sõnul on „Margarita“ „pärl – või ebapärlikarp, mis kätkeb endas üllatust“. Ebapärlikarp (lad Margaritifera) on ka üks teose keskne motiiv.

    „Margarita“ on Kytömäe kolmas romaan. Tema esikteos „Käosulane“ („Kultarinta“, 2014) on pälvinud mitmeti tunnustust ja auhindu, see oli ka Finlandia auhinna kandidaat. Kytömäe loomingut iseloomustab inimese ja looduse tugev side ning igatsus vabaduse ja õigluse järele raputavate ajaloosündmuste või sotsiaalse surve all. Ühtki Kytömäe teost ei ole veel eesti keelde tõlgitud.

    Tänavuse ilukirjanduse Finlandia laureaadi valis dirigent Hannu Lintu kuue kandidaadi hulgast. Eelžüriisse kuulusid välisministri kantsler Johanna Sumuvuori (žürii esimees), kultuuriajakirjanik Suonna Kononen ja ettevõtja Maija Kuusi.

    Laste- ja noortekirjanduse kategoorias valiti parimaks Anja Portini kirjutatud ja Miila Westini illustreeritud „Radio Popov“ (S&S), mis räägib lapse üksildusest ja sõprusest. Mõttekirjanduse Finlandia pälvisid Marko Tikka ja Seija-Leena Nevala teosega „Keelatud mängud“ („Kielletyt leikit“, Atena), kus on vaatluse all tantsimiskeelu ajalugu Soomes.

    Finlandia auhinda (30 000 eurot) annab välja Soome Kirjandusfond 1984. aastast alates.

    Finlandia auhinna kohta lähemalt järgmise nädala Sirbis.

    Kirjanik Anni Kytömäki

  • Auhind – Aino Kallase auhinna on pälvinud Kadri Jaanits

    20. novembril anti üle tänavune Aino Kallase auhind. Selle pälvis tõlkija Kadri Jaanits.

    Kadri Jaanits on eesti keelde tõlkinud Sofi Oksase, Rosa Liksomi, Riikka Pelo jt silmapaistvate kirjanike loomingut, samuti mõttekirjandust Seppo Zetterbergi, Esa Saarise ja Erkki Tuomioja sulest. Just Kadri Jaanitsa tõlkes on eesti keeles ilmunud ka tänapäeva soome kirjanduse ühe nõudlikuma autori Katja Kettu romaanid: „Keevitaja“, „Rose on kadunud“ ja „Ämmaemand“. Katja Kettu loomingu vahendamist peetakse tõlkijate meistriklassiks.

    Hariduselt on Kadri Jaanits filoloog, ta on õppinud Tartu ja Helsingi ülikoolis. Oma magistritöös käsitles ta soome ja eesti keele suhteid. 2015. aastal tunnustati Kadri Jaanitsat E. W. Ponkala auhinnaga, 2016. aastal pälvis ta Salla Simukka noorteromaani „Punane nagu veri“ tõlkega koha IBBY aunimekirjas. Tänavu oli Jaanits Katja Kettu teose „Rose on kadunud“ tõlkega Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaat ilukirjanduse tõlke kategoorias.

    Aino Kallase auhinda antakse välja alates 2004. aastast. Sellega tunnustatakse eestlastest üksikisikuid või kollektiive, kel on märkimisväärseid teeneid Eesti-Soome kultuurisuhete arendamisel. Auhinda annab välja Soomes tegutsev sihtasutus Viro-säätiö (Eesti Fond). Mullu pälvis auhinna muusik Ene Salumäe.

    Tõlkija Kadri Jaanits

  • Kriitikaauhinna kandidaadid 2020

    Selgunud on Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna tänavused kandidaadid.

    Klaarika Kaldjärv, „Ma kirjutan kurvimaid ridu“ (Pablo Neruda „Armastusluuletused“, tlk Carolina Pihelgas, Sirp 10. I 2020)

    Indrek Ojam, „Lepituse tähendus on endiselt lahtine“ (Theodor W. Adorno „Valik esseid kirjandusest“, tlk Krista Räni, Akadeemia 2020, nr 5)

    Joosep Susi, „Leiutlev, mänguline ja eneseteadlik“ (Rebekka Lotmani doktoritöö „Eesti sonett“, Keel ja Kirjandus 2019, nr 12)

    Mart Velsker, „Kuuleb oma mõtete keelt“ (Tõnis Vilu „Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused“, Looming 2020, nr 9)

    Märt Väljataga, „Johanneste ilmutused“ („Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940“, Sirp 25. IX 2020)

    SA Kultuurileht väljaannete toimetajate asutatud auhind määratakse ühe aasta jooksul (oktoobri lõpust oktoobri lõpuni) eesti keeles ilmunud kirjandusteos(t)e kohta avaldatud parima arvustuse või ülevaate autorile. Žüriisse kuulusid Hanna Linda Korp, Brita Melts, Indrek Mesikepp, Kajar Pruul ja Maia Tammjärv.

    Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna on pälvinud Johanna Ross, Hasso Krull, Berk Vaher, Elle-Mari Talivee ja Tiit Hennoste. Auhinna kuues laureaat kuulutatakse välja Ants Orase sünniaastapäeval, 8. detsembril. Üritus leiab seekord aset veebis.

    Tõlkija, kirjandusteadlane ja kriitik Ants Oras.
  • ,

    Pilk Berliinist X – Linnast, õhust ja vabadusest

    MELE PESTI

    Eksiil Berliinis ahvatleb paljusid. Või siis emigratsioon, ekspatrieerumine, pagulus, nomaadlus, lihtsalt üks natuke pikem reis. Siia on läbi aegade tuldud pakku, ennast või maailma avastama, palavikuliselt looma, või siis vastupidi, hingetõmbepausi ajaks ringi vaatama, hingama legendaarset Berliner Luft’i, Berliini vaba õhku. Stadtluft macht frei. „Linnaõhk teeb vabaks,“ öeldi juba keskajal: kui talupoeg oli aasta ja ühe päeva linnas elanud, sai ta vabameheks.

    Anette Schulzi kujundatud karu Berliini ehtivate skulptuuride sarjast „United Buddy Bears“.

    Berliin on algusest peale olnud uustulnukate linn ning see teeb siin uustulnukana elamise mõnusaks ja koduseks. Berliinis on kõik „teised“ ja seega ei ole mitte keegi „teine“ – kõik on hoopis omad. Integratsioonist rääkimine on selles linnas mõneti naeruväärne. Kui suurem osa elanikke on tulnud kusagilt mujalt, siis miks peaks tänane tulija joonduma kellegi teise järgi, kes tuli siia eile?

    Berliinis saab proovida elu korraldada täpselt nii, nagu see kodulinna jagavale kooslusele kõige paremini sobib. See mõneti nii elementaarsena kõlav staatus – lasta praegustel elanikel seada ühiselu reegleid ja eesmärke – on uhke ja haruldane vabadus. Mitmel põhjusel kammitseb jäik rahvusriiklik traditsioon Saksa pealinna märksa vähem kui enamikku linnu Euroopas ja ehk isegi maailmas. Ma ei pea isegi silmas multikultuursuse jäägitut omaksvõttu ja rikastava erinevuse pidevat teadvustamist. Pigem on üks Berliini valitsevaid „vaibe“ hoopis rahvusülene püüd panna koos toimima siia ja praegusesse kohale jõudnud kireva päritolu ja saatusega isiksused. Võib-olla ka ehitama koos mõnd lõpuks hääbuma määratud utoopiat – mis on ometi ilus, kuniks see kestab.

    Harali rahvas

    Ühe põhjuse, miks Berliin saab endale nii tugevat oma nägu lubada, leiame kindlasti tänase Saksamaa juhtimise hajutatuses. Igal liidumaal ja ka Berliini linnal on otsustusõigus väga laias teemaderingis. Föderalismi põhimõte on pärit juba Saksa-Rooma impeeriumi aegadest. Kui natsid tsentraliseerisid riigi ja tõid tugeva keskvõimu Berliini, siis pärast nende kukutamist taaskehtestati paljudes valdkondades liidumaade otsustusõigus – et muuta uue Hitleri esiletõus ja võimuhaaramine võimalikult keerukaks.

    Otsusteni jõudmine on seetõttu vahel küll kohmakas, ent mis seal ikka, demokraatia ei olegi alati sujuv ja mugav. See torkab eriti silma neil juhtudel, mil liidumaad võtavad autonoomiast hoolimata eesmärgiks mõnes küsimuses konsensusele jõuda. Tänavu on kantsler Merkeli diplomaatilisel juhtimisel korduvalt peetud pikki veebikoosolekuid, leppimaks kokku võimalikult sarnased pandeemiat piiravad meetmed, aga ikka kipub juhtuma, et näiteks Baierimaa juht kasutab õigust jääda eriarvamusele ning keerab oma kandi teistest nädala võrra varem ja tugevamini lukku.

    Pikemas plaanis annab aga piirkondlik autonoomia eri kantidele võimaluse kehtestada oma kord ja leida oma nägu. Berliin, maailmale avatud sise- ja välispagulaste linn, mis erinevusi ei põlga, erineb teistest enim. Berliin ei ole Saksamaa, ehkki on Saksamaa pealinn, tõdevad paljud linna elanikud ja külastajad. Peale Saksa föderaalsüsteemi on aga veel üks põhjus, miks praegune Berliin on nii isepäine ja avatud – tulijate ja minejate tuiksoone ajalugu.

    Tulnukate tuiksoon

    Juba XVIII sajandi lõpus hakkas levima Berliini kui võrdlemisi vaba oaasi kuulsus. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm I leidis, et talle Euroopas möllanud ususõdadest aitab, ning otsustas luua linna, kus katoliiklased ja protestandid saaksid koos usuvabaduses elada. Ta kutsus Spree äärde elama tagakiusatud protestante praeguse Tšehhi aladelt, Taanist ja Rootsist, samuti Prantsuse hugenotte, kes keeldusid katoliiklasteks hakkamast. Vähehaaval hakkas levima ka nn juudi valgustus, mil juutide tagakiusamine vähenes ja üha enam juute tuli Berliini eksiili.

    Berliini vaba õhk sai eriti kuulsaks XIX ja XX sajandi vahetusel, mil Preisi pealinn kasvas maailmamõõtmega metropoliks. Siia tuldi pakku ning vajadusel liiguti hiljem edasi. Berliin ei ole tingimata linn, kus ajada liivapinda sügavad juured, millest järgmised põlvkonnad lõputult jõudu ammutaks. Siin ei ole tarvis oma elamise viisi tingimata kinnistada, kaitsta ja järgmistele uustulnukatele ainuõigena kuulutada.

    Aastal 1910 oli 60% Berliini elanikest immigrandid. 1920ndateks kujunes Weimari vabariigi pealinnast Kesk-Euroopa transpordisõlm, migrantide vahepeatus – seda mitte ainult Euroopa ja Aasia ühendusteedel, vaid ka Ühendriikidesse siirdujate eelpostina. Suur osa sakslastest, poolakatest, tšehhidest, ungarlastest, venelastest ja Jugoslaavia rahvastest, kes sajandivahetusel ja XX sajandi alguskümnenditel New Yorki või Chicagosse kolis, peatus enne Hamburgis või Amsterdamis laevaleminekut mõnda aega Berliinis. Pikemaks jäid need, kel oli paberitega probleeme, kel jäi rahast puudu või kelle juriidiline staatus oli ebaselge – nende seas oli enim juute. Berliin oli tollal tõeline paljurahvuseline pelgupaik.

    1932. aastal võimule saanud Hitler Berliini ei armastanud, kaugel sellest. Ta soovis pool linna maha võtta ja oma käe järgi ümber ehitada, maailma pealinnaks nimega Germania. Suuremat osa plaanist ta realiseerida ei jõudnud. Võib siiski imeks panna, et pärast natsismi õudusunenägu ning suuri sõdu on Berliinis õhk taas puhtaks löönud.

    Ekspatid, hulkurid ja nomaadid võtsid linna vähehaaval üle täpselt nii kuis vanasti – aastal 2020 on ligikaudu pool Berliini elanikest esimese põlvkonna immigrandid. Usu- ja mõttevabadus tõusis taas au sisse, siin võisid end hästi tunda kõik, kes tahtsid või olid sunnitud mujal elamises pausi tegema. David Bowie, kes vajas Beriini selleks, et narkosõltuvusest välja võidelda ja kes lindistas siin järjest kolm albumit, nn Berliini triloogia. Tema hea sõber Iggy Pop, kes tahtis Bowiest kiirem olla ja lindistas Berliini jõudes kaheksa päevaga albumi „Lust for Life“ („Eluiha“). Nick Cave, kes saabus veidi hiljem ja pani just Berliinis kokku bändi Bad Seeds ning andis legendaarseid kontserte. Ja siis kõik need teised: kunstnikud, kirjanikud, filosoofid, muusikud, filmi- ja teatrigeeniused. Midagi siin õhus ikka on.

  • Sel reedel Sirbis

    PILLE-RIIN LARM: Esimene vasikas
    Iga Betti Alveri auhinna žürii on dilemma ees: kas tõsta esile konkreetse teose kvaliteeti just praegu või proovida lugeda autori veel kirjutamata teist ja kolmandat teost?  
    Osalesin Betti Alveri debüüdiauhinna väljaandmises. Auhinna tänavused kandidaadid olid luuletajad Taavi Eelmaa („Electraumur“), Kristiine Kikas („Sees“), Teele Lember („Süstemaatiline unistaja“), Piret Põldver („Alati nii järsku“) ja Joosep Vesselov („Linna laul“) ning prosaistid Ester Urbala („Jumalik märk“) ja Tauno Vahter („Pikaajaline kokkusaamine“). Nad ei olnud mõistagi ainsad kandidaadid – võrdsed väljavaated olid kõigil 67 kahe hingedepäeva vahelisel ajal oma esikteose avaldanud autoril.  
    Järgnev ei ole žüriiliikme kommentaar ega selgitus, vaid lihtsalt lugeja tähelepanekud. Žüriis on kahtlemata ka teistsuguseid arvamusi.  

    MIHHAIL TRUNIN: „Tuul“ ja „Nõges“, kümnendi pärlid
    Kord ülikooli teisel kursusel otsustasime koos sõpradega lõplikult selgeks teha, milline on hea luule. Ja leidsime kindla kriteeriumi: kui poeetilises tekstis esineb kas või korragi sõna „perse“, siis on tegu tõeliselt hea luulega. Kui seal juhtub aga leiduma ka vängemaid vene sõnu, siis on tegemist vaata et geniaalse poeesiaga.

    Soome kirjandusauhind Finlandia

    Kirjanduskriitikaauhinna kandidaadid 2020

    Aino Kallase auhind

    MADLI VITISMANN: Ettevaatust, kaup liigub!
    Riigikogu ilmutas eksliku tõlkevaste tõrjumisel keeletunnet ja jättis transpordivaldkondade ühendameti Liikuvusametiks nimetamata.
    Juhtub, et mõni moesõna või muidu vales kohas kasutatud sõna juurdub. On juhtunud ka inglise keelest tõlkimisel sõnadega, mida algseski tekstis on ehk valesti kasutatud või tõlkimisel leitud vale vaste. Hiljuti ilmutas riigikogu eksliku tõlkevaste tõrjumisel keeletunnet ja jättis transpordivaldkondade ühendameti Liikuvusametiks nimetamata.

    MARINA RICHTER: Andke mulle mu elevandipoeg! 
    Vaatan ringi ja näen, et asja võetakse väga rahulikult, ega saa enam aru, kas peaksin tundma end süüdi või olema hirmul. Minu tegelikkus on täiesti teistsugune – ja ma pole üksi.
    Kui COVID-19 uudised aasta alguses meediasse paiskusid, raputati need kõik endalt maha, sest need tundusid rääkivat järjekordsest viirusest „seal“. Osalt seetõttu, et sellistest ohtudest oli Euroopat juba tükk aega justkui võluväel säästetud, ja osalt seetõttu, et ka parima tahtmise juures poleks osanud ette näha, mis tegelikult ees ootab.  

    Tervitusi toome hullusaarelt. Tristan Priimägi intervjuu režisöör Boris Baumiga.
    BORIS BAUM: „Töötasime šamaani tekitatud transis ja see aitas meil ajust eemaldada teadvuse pandud piirangud.“
    PÖFFi kõrvalprogramm „Põhjusega mässaja“ on ellu kutsutud selleks, et heita valgust filmikunsti äärealadele jäävatele teostele. Belgia filmitegija Boris Baumi film „Bula“ on avangardteos, mis ajab kas närvi või tõmbab endaga kaasa. Pean tunnistama, et esimese pooltunni vältel oli mul raske alla suruda tungivat soovi filmi juurest lahkuda, sest esimese kolmandiku vältel kallatakse vaataja üle rabistamise, meeletu rahvateaterliku ülemängimise ja kõikevaldava anarhiaga, milles on raske teed leida

    KARIN PAULUS: A-klassi postindustriaalne Tartu
    Emajõe kallastel toimuv näitab, et arusaam majade mõjust keskkonnale on veel kehvapoolne ja alaliste hoonete rajamist saaks targemalt suunata. 
    Tartus on viimastel aastatel Emajõe kallastele hakatud uskumatu julgusega ehitama. Senine omalaadne vaherahu, mille kehtestas oma mõttekaaslastega Teise maailmasõja järel linnaarhitekt Arnold Matteus, on selgelt otsa saanud ja otsustajate hulgas valitseb nüüd arusaam, et rohelus on küll veetlev, aga oleme vaimult nii suureks saanud, et julgeme jõe äärde uue kesklinna ehitada. On ju korüfeest arhitektuuriteadlane Mart Kalmgi raiunud nagu mantrat, et grüüne asemel võiks juba maju ehitada. Kõik on ka piltidelt näinud, kui pitoreskne oli jõeni ulatuv linn enne sõda ja kuidas vilgast tegevust jätkus ka vee peale.

    Ruumiabsurdi tekkepõhjused. Merle Karro-Kalbergi iIntervjuu planeerija Heiki Kalbergiga.
    HEIKI KALBERG: „Planeerimises on riigi roll vastuoluline, otsustatakse oma mullis, mis võib luua olukorra, kus uue maantee loomade ülepääsud asuvad keset kaevandusala.“ 
    Novembri alguses toimus Tartus VI planeerimiskonverents. Seekordne kokkusaamine oli pühendatud planeerimisõigusele ja ühtlasi tähistati planeerimisseaduse 25. sünnipäeva. Kui palju juletakse kavandada kahanevat asustust? Kas maaomanikul peaks olema voli oma maaga teha, mida iganes tahab? Millised on riigi prioriteedid keskkonna kavandamisel? Sellest ja veel muustki räägime järgnevalt konverentsi nõukogu liikme, planeerija Heiki Kalbergiga. 

    OLIVER ISSAK: Vanemuise võimalik nägu
    Tartus on puudu selge kunstilise taotlusega teater, kus huvitutaks peale lavastuste ka kunstikeele arendamisest, teooriast, teatri rolli ja olemuse mõtestamisest. 
    Vanemuise teatris puhuvad praegu muutuste tuuled: üle aasta on ametis olnud uus teatrijuht Kristiina Alliksaar, mõne kuu uus muusikajuht Risto Joost, Vanemuise draamatrupiga on liitunud viis uut lavakunstikooli lõpetanut. Seega on ehk paslik heita (taas) pilk Vanemuise draamaosa minevikku, kõneleda olevikust ja mõtiskleda tuleviku üle.
    Oktoobris avalikustatud 2019. aasta teatristatistika järgi oli Vanemuine Eesti teine kõige külastatum teater (152 601 külastust, millest 64 453 sõnateatris), kelle repertuaaris oli 52 lavastust (sh 23 sõnalavastust), millega anti 514 etendust (neist 282 kuuluvad sõnateatri alla).

    VAHUR AABRAMS: Kooselu eesmärgist vanemas traditsioonilises abieludiskursuses
    Vaidlustades laste sigitamise kui abielu peaeesmärgi astub Hupel ühtlasi välja naiste kaitseks, keda valitsev arusaam sunnib sünnitusmasinaks.
    Abielust ja perekonnast räägitakse viimasel ajal jälle tavatult palju. Räägitakse ka traditsioonidest, mida tulevat hoida. Ja meie, Eesti jt Baltimaade traditsioonid olevat teadagi väga konservatiivsed. Millised täpselt, jääb tavaliselt täpsustamata. Ja vähe on neid, kellele meeldib möönda, et nii mõndagi sellest konservatiivsusest on vististi ka nõukogudeaegset päritolu. Mäletan, kuidas mu Kesk-Euroopa riigist pärit tuttav, kelle kodumaa kuulus vanasti samuti „sotsialismileeri“, nentis: too režiim oli halb, kuid mõned asjad hoidis õnneks vaos, näiteks feminismi ja homoseksuaalsuse, mis läänes vohama hakanud ja nüüd siiagi tungivat.
    Aga kuidas siis on lugu siinsete traditsioonide ja arusaamadega abielust? Milliseid mõtteid leidub selle maa vanemas abieludiskursuses, mis võiksid huvi pakkuda veel nüüdki?

    ALARI PURJU: Koroonakriisi mõju majandusele
    Kaua on jätkusuutlik selline tulu- ja maksupoliitika, kui solidaarsust eeldavas piirangute, kasvanud ravikindluskulude ja rahanappuse juures ei maksustata osa tuludest üldse? 
    Koroonapandeemia mõju majandusele on mitmekihiline ja selle kestust on üsna raske hinnata. Vaktsiini(de) võimalik kasutuselevõtt lähiajal annab lootust, et haigestumisele suudetakse piir panna ning aja jooksul taastub normaalne elu. Küsimus on, kas pandeemia on muutnud elukorraldust jäädavalt ning ühiskonna ja majanduse sulgemise tõttu võimendatud suundumused on teistsugused kui need, mis on leidnud aset viimasest kriisist sõltumata. Sellele püütakse vastata intellektuaalsest huvist, aga vastusest sõltuvad ka riikides, ettevõtetes ja kodumajapidamistes langetatavad otsused kulutamise, säästmise ja investeeringute kohta ning majanduskeskkonna kujundamine nendeks otsusteks.

    MARKO MÄGI: Salakarid teaduse populariseerija teel 
    Populaarteaduslike tekstide korrektsus ja sisu peab olema kvaliteetne ning selle tagamisel on eriala teadlastel tähtis osa.
    Kirjutasin hiljuti loo inkade impeeriumi nurgakiviks olnud linnusõnnikust. Agronoomia taustaga lugeja, kes oli võtnud vaevaks tutvuda ka loo allikaks olnud teadusartikliga, juhtis tähelepanu ühele mu tõlkeapsule ja et olen eksinud ühe termini kasutamisel. Parandasin vead ja tundsin rahulolu, et lisan alati viite algallikale. Kui lugejal ei oleks olnud võimalust teavet kontrollida, oleks väike vale võinud omapäi uitama sattuda.

    AIJA SAKOVA, MARTIN BRISTOL: Kuidas tõlkida teadusinnovatsiooni humanitaaria keelde? 
    Innovatsiooni või teadus- ja arendustegevuse puhul kerkib esimesena silme ette midagi tehnoloogia või meditsiini vallast. Ka teadus- ja arendustegevuse korralduse seadusi sätestab innovatsiooni kui toote-, turu-, protsessi-, organisatsiooni- või personalijuhtimise alase uuenduse. Arendustegevuse all mõistetakse sellessamas seaduses uuringute ja kogemuste kaudu saadud teadmiste rakendamist uute materjalide, toodete ja seadmete tootmiseks, protsesside, süsteemide ja teenuste juurutamiseks või nende täiustamiseks.

    KURMO KONSA: Krüptodetektiiv saab lõpuks aru, kui reetlik on reaalsus 
    Järgmise taseme, mida krüptodetektiiv kutsub ka Gödeli maailmaks, struktuuride ehitusüksusteks on inimeste üksikud mõtted. Sarnasuse tõttu Leibnizi monaadidega nimetab krüptodetektiiv neid mõtteid monaadideks.  

    Arvustamisel
    Veiko Märka „Lingvistiline mats“
    Tallinna illustratsioonitriennaal „Pildi jõud“
    näitused: Tiit Pääsukese „Nostalgiata“, Jaan Elkeni „Koha mälu III“ ja „Valgevene. Protest. Kunst“
    festivalid „Miniafekt“ ja „Sound Plasma“
    Ugala teatri, Vanemuise ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia „Peer Gynt“ ja Musta Kasti „Memm“

  • Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumid

    Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu jagas 2021. aasta kultuuri toetuseks üle 210 tuhande euro.

    Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu eristipendiumid loominguliseks tegevuseks, tunnustamaks nende panust Eesti kultuurilukku, pälvisid laulja Anu Kaal, filmioperaator Rein Maran ja kunstnik Enn Põldroos.

    Stipendiume ja toetusi jagati 128st allfondist. Esimest korda osalesid jagamisel Eesti tantsuspordi arengu toetuseks loodud Gunnar Toomemetsa fond, Eesti üliõpilasspordi ajaloo uurijaid toetav Valter Lengi fond ja  Ita Everi fond, mis toetab näitlejaid inimloomuse sügava ja ootamatu käsitlemise eest nende rolliloomingus.

    Suurimate toetajatena tooksime välja noori andeid toetava Rain Lõhmuse fondi,  Eesti teatrit toetava Kristi ja Siim Kallase fondi ning  laste huviharidust toetava Lastekaitse Liidu fondi.

    Tänu lahketele annetajatele on Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond oma 29 tegevusaasta jooksul stipendiumideks ja toetusteks eraldanud üle 5,2 miljoni euro. 2021. aastal täitub sihtasutusel 30. tegevusaasta, mille kestel tulevad jagamisele veel lisastipendiumid kahe valdkonna: “kaunid kunstid” ja “haridus-teadus” vahel.

    Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri fond 2020. aasta stipendiumid

     

  • ,

    Emakeele Seltsi noortesektsiooni keeleõhtud

    Emakeele Seltsi noortesektsioon kutsub kaasa mõtlema põnevatel keeleteemadel.
    Viiel järjestikusel nädalal ilmub igal kolmapäeval lehel “Emakeele Seltsi noortesektsiooni keeleõhtud” üks keeleloeng.

    Esimesena saab kuulata eesti keele professori Reili Arguse loengut keeleomandamisest. Videoloengutega esinevad lisaks
    Tallinna Ülikooli üldkeeleteaduse professor Anna Verschik, kes räägib mitmekeelse perekonna keelepoliitikast, võrdleva kirjandusteaduse dotsent Ave Mattheus avab laiemalt kirjanduse uurimise temaatikat, eesti keele lektor Annika Hussar kõneleb nimeuurimisest
    ja eesnimedest ning vanemteadur Peep Nemvalts eesti keelest teaduses.

    Loenguid saab kuulata siit:
    https://www.facebook.com/Emakeele-Seltsi-noortesektsiooni-keele%C3%B5htud-109972154267355

  • ,

    Panso üllatav pale: Teatri- ja Muusikamuuseum tutvustab loodusemees Voldemar Pansot

    Teatrimees Voldemar Panso peagi täituva sajanda sünniaastapäeva puhul avab Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum sel nädalal fotonäituse “Loodusemees Panso”, mis tutvustab Panso isiksuse veidi vähem tuntud tahku – tema kirge looduse vastu.

     

    Näituse avamine toimub neljapäeval, 26. novembril kell 14 Tallinnas Müürivahe tänav 12 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi keskaegses siseõues. 

    Eesti Looduskaitse Seltsi algusaegadest ja Panso tegevusest seal räägivad Andres Tarand ja Andres Tõnisson, Panso tekste loeb Jaak Prints. Edasi saab minna üles Assauwe torni näitust vaatama, mida teeme hajutatult ja Terviseameti soovitusi silmas pidades.

     NB! Näituse avamine toimub vabas õhus. Panso nädala üritustel on kanname maski, mida on ka kohapealt võimalik soetada. Ka desinfitseerimisvahendid on olemas.

     “Kõik teavad teatrimees Pansot. Aga tegelikult oli ka loodusemees Panso. Vähem tuntud, kuid kaugeltki mitte vähem tähtis,” ütles näituse kuraator Piret Simson.

     Panso alustas lihtsalt sõpradega matkamisest, jätkas Eesti Looduseuurijate Seltsis ja temast sai lõpuks Eesti Looduskaitse Seltsi üks asutajatest ühes legendaarse looduse- ja kirjamees Jaan Eilartiga. Looduskaitse Seltsis ta ka lõpetas oma avaliku elu: seltsi piirkondlikul kokkutulekul loetud Kersti Merilaasi “Mullakaevaja” 1977. aasta augusti keskel jäigi tema viimaseks avalikuks esinemiseks.

     Näitus “Loodusemees Panso” näitus on Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi panus, et tuletada meelde see Panso elu veidi unustusse jäänud peatükk. Voldemar Panso armastas öelda, et ta käib looduskaitserahva üritustel õppimas, kuidas teater võiks areneda – kui oleks samasugune “looduserahvale” omane üksmeel, vaikus ja kord. Neilt haruldastelt fotodelt paistab ajastu vaimu, elujanu, uudishimu ja sõprust.

    Näitus jääb avatuks teatripäevani, 27. märtsini 2021. 

    Kuraator: Piret Simson

    Kunstnik: Liina Tepand

    Töögrupp: Marika Palu, Simmo Priks, Mart Laul, Madli Pärn ja Madis Mikkor

    Korraldajad tänavad OÜ-d Elavad Pildid ja Aleks Märtsoni, samuti Eesti Rahvusringhäälingut, Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Rahvusraamatukogu.

     Voldemar Panso sünnist möödub sajand esmaspäeval, 30. novembril.  Panso nädala kava koos pileti- ja registreerimisinfoga leiate siit: http://lavakas.ee/panso100/

     Teatri- ja Muusikamuuseumis toimvad Panso nädala raames veel kaks üritust: kohtumine Lavakunstikooli 14. lennuga ning Ajaloolaupäevaku raames Simmo Priksi Voldemar Panso elule ja mitmekülgsele tegevusele pühendatud loeng-ekskursioon.

     

Sirp