Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Hõbedat ja kulda Riiga ja Jūrmalasse

    ANDRO MÄND

    Oktoobri viimasel päeval anti Lätis sealse arhitektuurivälja aasta parimatele välja auhinnad: üks Kuldne ja kolm Hõbedast Ananassi. Silma paistis kõrge ehituskvaliteet ja rekonstrueerimisprojektide rohkus, rikkus ja julgus. Tuleb tunnistada, et nii vabameelse käsitlusega kaasneks Eestis põhjalik poleemika ning tõenäoliselt meil need ideed vaid projektiks jääksidki. Kui on valida, kas lasta vanal ja tühjalt seisnud hoonel kokku kukkuda või kohandada see julgelt aja nõudmistega, võib auhinnatute põhjal väita, et lätlased on valinud uuendamise. Risk on võidutööde puhul end õigustanud ja kokkuvõttes on hooneid väärindatud.

    Lisaks tunnustavatele Ananassidele anti välja ka aasta Peet, mille sai Läti kultuuriminister oma hoolimatu suhtumise eest nõukogude aja arhitektuuripärandisse. Nimelt on Riias juba mõnda aega käinud vaidlused kesklinnas asuva endise kommunistliku partei keskkomitee hoone üle. Läti arhitektide ringkond soovib hoone kui oma ajastu modernistliku arhitektuuri eheda stiilinäite säilitada, kultuuriminister seevastu pooldab lammutamist ning selle asemele kontserdisaali ehitamist.

    Läti arhitektuuriauhinna Hõbedase Ananassi pälvis Hansa perroon. Laohoone on ehitatud ümber nüüdisaegseks saaliks, kus saab korraldada kontserte, konverentse, messe jms. Arhitektid Reinis Liepiņš, Ilze Liepiņa, Ainārs Plankājs, Ieva Landmane, Mārtiņš Ostaņēvičs, Jurģis Prikulis.

    Hõbe – Hansa perroon (Hanzas perons), Sudraba Arhitektūra

    Riia ajaloolise kesklinna põhjapoolse külje alla rajati XIX sajandi lõpul raudteedepoo ning selle ümber laohooned. Hansa perrooni tuumik ongi üks neist kunagistest laohoonetest, mis on nüüdseks muundunud kaasaegseks saalehitiseks, kus viiakse läbi kontserte, konverentse, messe jms. Sajandiga on muutunud nõuded hoonetele ning ka selle hoone katuslae kandekonstruktsioonid ei vastanud enam tänapäeva nõuetele, rääkimata hoone energiatõhususest. Tänuväärne on, et hoone otsustati siiski säilitada. Siinkohal saab paralleeli tuua Tallinnas Mere puiesteel asunud ning samast ajastust pärit endise laohoonega, mis lammutati. Õnneks on lätlased lähenenud oma arhitektuuri ajaloolisele kihistusele teisiti.

    Muutunud funktsiooni ja tänapäeva nõuete tõttu tuli arhitektil teha kompromisse. Otsustati säilitada hoone sisemus ning uus kiht kasvatada väljapoole. Kunagised katusealused väliperroonid on nüüd saalide hajumisalad hoones sees. Uus kiht on nagu nahk, mis on vanale hoonele peale tõmmatud ning järgib vana hoone kuju ja kaldeid – hoone on nagu Väikese Printsi boamadu, kes on elevandi alla neelanud.

    Hoone eksterjööri puhul võib kriitiliselt välja tuua mõne fassaadi vormikeele ja materjalide eklektilisuse. See-eest on kogu siseruum väga hästi läbi mõeldud nii logistiliselt kui ka detailide lahenduselt. Uus kest on valdavalt klaasist, et kogu tellishoone oleks öösel täies hiilguses näha. Abiruumide plokk on kaetud puitlaudisega ning fuajee lõunasse avanev sein päikesevarjestuseks puitribidega. Samalaadne ribistus pidi tulema ka läänefassaadile, kuid see on seni tegemata, kuna tellija otsustas vaadata, kui suureks probleemiks hoone ülekuumenemine kujuneb. Lähitulevikus peaksid selle külje ette kerkima uued hooned ning seega võib läänekülje varjestamine osutuda ebavajalikuks.

    Läti arhitektuuriauhindade finaali jõudnud projektide puhul on täheldatav vähene huvi panustada ümbruskonna maastiku kujundamisse. Hansa perroon on erand: maastikuga on arvestatud ning lähtutud seal asunud raudteedest. Pinkide rajamiseks on kasutatud vanu betoonliipreid ning haljastuses vanu raudteerööpaid. Kõik see kokku mõjub askeetlikult, kuid loob raudteele iseloomuliku õhkkonna. Kogu väliala on valgustatud tagasihoidlikult, et öisel ajal saaks esile tulla tugevalt valgustatud ajalooline tellistest laohoone.

    Riia rongitehase toodangu stiliseeritud veduri makett publiku hajumisalal toimib baarina, kuid mõjub kontekstis liialt jutustavalt ning kitšilikult, kuna hoone kõik detailid on lahendatud väga peenetundeliselt. Otsene viide hoone minevikule loob muidugi seoseid ja on arusaadav kõigile.

    Suures saalis on lammutatud vaheseinad, kuid säilitatud kunagised välisseinad ja kogu ajalooline katuslagi ning selle konstruktsioonid. Saali saab siirdeseintega jaotada kolmeks. Kõiki kolme saali korraga ei kasutata, kuna heli liigub saali osade vahel publiku hajumisalade kaudu (paiknevad saali kõrval). Korraga saab jaotatud saali lahenduse korral kasutada otsmisi alasid, sealhulgas korraldada väiksemaid üritusi. Suures saalis on tuhat istekohta.

    Kuna ajaloolise hoone otsaseinad olid kergelt vajunud ning vajasid toestamist, tegi arhitekt neile betoonist tugiraamistiku ning külgseinte peale valati hoone tugevdamiseks betoonvöö. Uus lisandus on detailitundlik ning mõjub ajalooliste seinte loomuliku osana. Lõunapoolse otsa juurdeehituses on publiku sissepääs ja garderoob. Uus ja vana osa on ka visuaalselt lahus hoitud neid eraldava klaaskatuse abil. Klaaskatusel on klaasist talad. Kuna sellist lahendust ei ole ka Lätis varem kasutatud, siis tuli seda eraldi katsetada. Siinkohal tuleb kindlasti kiita tellijat ja ehitajat, kes otsustasid riskida – lõpptulemus on vaeva väärt.

    Hoone ventilatsioonilahendusest tuleks eeskuju võtta paljudel Eesti eriosade projekteerijail. Kogu torustik on oskuslikult paigutatud uue ja vana katuse vahelisse kihti ning külgperroonide põranda alla.

    Tuleb tunnistada meie lõunanaabrite tarkust, et nad ei lammutanud vana ajaloolist laohoonet, vaid on seda väärindanud ning loonud imposantse ajaloolisest kehandist ümbritsetud siseruumi, kus arhitektuuripärand on esitletud oma täies ilus ilma arhitekti ego domineeriva kõrvalmõjuta.

    Hõbedase Ananassiga pärjatud Viesturdarzsi elamukvartal. Üsna anonüümsed hooned võiksid asuda nii Amsterdamis, Berliinis kui ka Helsingis, kuid kogu kompleks on globaliseerumise mõjule vaatamata kompetentselt, läbimõeldult ning hästi tehtud. Arhitektuurilahenduse autor Ruume Arhitekti.

    Hõbe – Merksi Viesturdārzsi elamukvartal, Ruume

    Tegu on korteriarendusprojekti esimese etapiga. Kogu alale terviklahenduse leidmiseks korraldati 2017. aastal arhitektuurivõistlus, mille võitis Läti büroo Ruume. Kortermajade puhul tuleb tunnistada, et üldmuljelt on need muu maailma arhitektuuri kõrval pigem anonüümsed ning võiksid asuda arhitektuurikeele tõttu kas Amsterdamis, Berliinis või Helsingis, visuaalse suguluse poolest peaaegu kogu Euroopas. Arhitektide kompetentsus väärib tunnustust, sest kogu kompleks on üleilmastumise pitserile vaatamata läbimõeldult ning hästi tehtud. Ruume noori arhitekte kannab ses töös vajalik iseteadlikkus, aga nad on ilmutanud ka head suhtlusoskust. Linna arvates pidi sinna kerkima vabaplaneeringuga hoonestus, kuid arhitektid leidsid, et see ala on Riia vanalinnale väga lähedal ning ka sealne hoonestus peab olema perimetraalne ja sisehoovidega. Kujuneva piirkonna ruumikeskkonna seisukohalt peab Ruume arhitektidega nõustuma.

    Uute hoonetega on kaasatud oskuslikult ka nõukogudeaegne brutalistlik büroohoone. Moodustunud on ühtne tervik, sest ka uute hoonete välisviimistluses on eksponeeritud betoonpaneelide pindu. Esmapilgul võib uute hoonete välimus tunduda lakooniline, ent pühendumus on tajutav, alates detailidest ning paneelide vuugijaotustest ning lõpetades kvartali harmoonilise üldmuljega, kuigi iga maja on omaette karakteriga. Ruumiplaanis on lähtutud sellest, et kvartalis oleks elamispinda nii suurema kui ka väiksema sissetulekuga inimestele, peredele ja üksikutele. Iga korteri juurde kuulub ka väliruum, olgu selleks siis rõdu või terrass. See tundub pandeemia tingimustes olevat väga vajalik lahendus. Paljude korterite elutuba on oskuslikult paigutatud hoone nurkadesse, nii et vaated avanevad mitmes suunas. Samuti ulatub elutuba-köök sageli läbi maja, mistõttu on korterid saanud juurde avarust. Tähelepanu väärib ka kvartali n-ö linnamaja tüüpi hoone, kus korterid on projekteeritud läbi kahe korruse ning nende terrass avaneb otse kvartali kõrval olevasse parki.

    Hõbedane Ananass villa K_99 eest läks Sintija Vaivade_Arhitektele. Jūrmala mere ääres liivaluiteil seisvas hoones on slaavi luksus ning põhjamaine minimalism sümpaatselt koos kõlama pandud.

    Hõbe – villa K_99, Sintija Vaivade_Arhitekte

    Jūrmala mere ääres liivaluiteil seisvas hoones on suudetud slaavi luksus ning põhjamaine minimalism sümpaatselt kokku kõlama panna. Hoone ehitusala ja kõrgus järgib krundil asunud hoone kõrgust ja ehitusala, kuna Jūrmalas on uute hoonete püstitamine luidetele keelatud. Maastik ja haljastus säilitati sellisena, nagu see oli. Kuna hoone asub luitenõlval, on garaaž ja abiruumid paigutatud esimesele korrusele ning hoonesse pääseb luiteharjalt teise korruse tasandilt. Teisel korrusel on laste ja külaliste ruumid. Elutuba ja pererahva magamistoad on kolmandal korrusel, kust avaneb vaade merele ja männimetsale. Kummastavalt mõjub suure garaažiukse paigutamine hoone esifassaadi kõige prominentsemale kohale, kui inimeste sissepääs on viidud märksa tagasihoidlikumale positsioonile hoone küljefassaadil luiteharjal.

    Kuld – hoonekompleks Miesnieku tänaval, Arhis Arhitekti

    Tänavuse Läti arhitektuuri-peaauhinna ehk Kuldse Ananassi võitis Riia vanalinnas asuv XVII-XVIII sajandi laohoonetest luksuskorteriteks ja äripindadeks ümber projekteeritud kompleks. Teeb rõõmu, et üle 20 aasta tühjana seisnud ja lagunenud hooned on uuesti ellu äratatud. Vanalinna elujõu seisukohalt võib küll luksuskortereisse kriitiliselt suhtuda. Need ei ole mõeldud kohalikele elanikele, vaid pigem välisinvestoritele, kes kasutavad korterit lühiajaliselt ega aita kuidagi elu vanalinna tagasi tuua. Viimase paarikümne aasta jooksul on Riia kesklinnast lahkunud enam kui kolmandik elanikest.

    Tänavuse Läti arhitektuuri-peaauhinna ehk Kuldse Ananassi võitis Riia vanalinnas asuv XVII-XVIII sajandi laohoonetest luksuskorteriteks ja äripindadeks ümber projekteeritud kompleks. Arhitektuurilahenduse autor Arhis Arhitekti.

    Arhitektuurilt on tegu väga heal tasemel projektiga. Kesksel hoonel on horisontaalsete korrusekõrguste vöödena eksponeeritud eri ajastute fassaadilahendus. Kui jätta kõrvale keskmise hoone ilma jaotuseta klaaspakettaknad ning esimese korruse n-ö must vöö, siis on kogu kompleksi tänavapoolne ilme taastatud võimalikult ajalootruult. Hoovipoolne klaasfassaad ning vanade aidahoonete seintesse tehtud uued aknaavad, ilma jaotuste ning raamideta fassaadi välispinnas paiknevad klaaspaketid, oleksid Tallinna vanalinna puhul ilmselt korraliku poleemika tekitanud.

    Kuna tegemist oli laohoonetega, millel aknaid vähe, projekteerisid arhitektid hoonetesse valgusšahtid. Kuna muinsuskaitseametnikud nõudsid, et punane katusemaastik peab säilima, katsid arhitektid valgusšahtid klaasist katusega. Iga klaasijaotuse kohale pandi katusekividega sama tooni metall-lamellid, et eemalt vaadates moodustuks ühtlane katusemaastik. Paraku rõhutavad valgusšahti servades kasutatud mustad katteplekid siiski sisselõiget ning lõhuvad ühtlase katusepinna mulje.

    Samuti on küsitav valgusšahtidesse avanevate magamistubade plaanilahendus: naaberkorteri magamistoa valgusšahti avanev suur klaassein on kõigest umbes nelja meetri kaugusel. Probleemiks oli ka kõige äärmise laohoone korruste kõrgus, mis jäi alla kahe meetri. XVII sajandi laohoone puhul on see kohane, tänapäeva korteris ei ole. Seega tuli korruste kõrgust muuta. Kitsaskoht on lahendatud üsna elegantse võttega. Toolvärgi postidele on igal korrusel lisatud põranda tasapinnas tükk juurde ning osa on kaetud vasklehega. Kuna kogu hoones on põrandad ääristatud kõrge vasklehest liistuga, siis tausta teadmata toolvärgi postidele lisatud vahetükke ei märkagi. Paraku rikub seda lahendust ehituslik ebatäpsus: vahelaeplaat lõikab väikese sakina toolvärgiposti katva vasklehe sisse.

    Kuna hoone keldrid ja vundamendid olid väga halvas seisukorras, tuli need tugevdamiseks kuni kolme meetri sügavuselt lahti kaevata. Nii paljastus Riia ajalooline kihistus, sealhulgas linna algusaegadest pärit tellissillutisega põrand, mis on eksponeeritud sisehoovi tugimüüris.

    Keskmise hoone esimene korrus on projekteeritud rõõmustavalt kõigile avatud galeriipinnana, kustkaudu saab sisehoovi ning sealt edasi vanalinna väikestele tänavatele. Seega on jäetud avatuks vanalinnadele iseloomulikud hoovid, millest on paraku saanud enamasti suletud eravaldus nii Riias kui ka Tallinnas. Loodame, et arhitektimõte sellisena ka realiseerub ning läbikäik jääb avatuks.

    Autor on Eesti Arhitektide Liidu president ja Läti arhitektuuriauhindade žürii liige

  • Kes õpetaks audiovisuaalses maailmas orienteeruma?

    JOHANNES LÕHMUS

    Kinomajja planeeritakse hariduslikel eesmärkidel filmikeskuse loomist. Üks põhjus on see, et noored veedavad ekraani taga videoid vaadates väga palju aega,1 ent Eesti hariduskoolis mõtestatakse seda tegevust väga vähe ega püüta huvi ära kasutada.2 Järgnevas vestlusringis tuleb juttu filmiõpetuse pakkumise võimalustest alates sellest east, kui laps puutub kokku liikuvate piltide ja nutiseadmega – tänapäeval ühe-kaheaastasest peale.

    Vestlusringis osalevad ungari päritolu filmitegija Edina Csüllög, Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) direktor Birgit Vilgats, filmitegija ja õpetaja Liina Särkinen ning Eesti filmi instituudi (EFI) filmi kirjaoskuse projektijuht ja Kinobussi asutaja Mikk Rand. Vestlust juhtis Tallinna ülikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse didaktika magistrant Johannes Lõhmus.

    Milline on teie roll filmihariduses?

    Edina Csüllög: Mina tegelen peamiselt noortega vanuses 7–14 aastat. Korraldan filmiringe Vastseliinas ning Meremäel ja samas piirkonnas aastas kolm-neli filmi- ja animatsioonilaagrit. Lisaks soome-ugri filmifestivali FUFF, millel on ka hariduslik pool.

    Birgit Vilgats: BFM on üks Tallinna ülikooli kuuest instituudist, kus filmihariduses keskendutakse peamiselt kõrgharidustaseme õppele. Meie vastutusvaldkonnas on peale filmi ja meedia õpetamise ka kunstid, muusika ja tants. Viimased viis aastat on toiminud laste filmikool ja täienduskoolitused eraisikutele, professionaalidele ja õpetajatele. Laste filmikoolis on selle aja jooksul olnud ligi 350 õppijat ja õpetajaid oleme koolitanud umbes 850 ringis. Kaks aastat on toiminud doktoriõppekava, kus anname filmitegijatele võimaluse oma tegevust mõtestada kõige kõrgemal tasemel, uurides ja eksperimenteerides.

    Mikk Rand: Mina olen EFI nägemuspädevuse vedur – see on mu enda valitud nimetus, kuna filmi kirjaoskuse projektijuht kõlab õudselt. Kõik, mida EFIs saab teha hariduse vallas seoses filmiga, on minu õlul: Eesti piires koostöö arendamine, toetuste ja poliitika kokkupanek, ka rahvusvahelisel tasandil. Olen Kinobussiga mööda maad aastaid ringi tuuritanud ning tänu sellele tean, et praegu on vaja arendada eeskätt strateegilist koostööd, kuna filmihariduse andmine peab algama juba lasteaiast.

    Liina Särkinen: Mina olen erialalt režissöör, aga noorsootöö on minuga alati kaasas käinud sellest ajast, kui hakkasin viis-kuus aastat tagasi korraldama filmilaagrit väliseesti lastele. Praegu olen peamiselt tegev dokumentalistika vallas ja töötan kõrvalt eesti keele ja kirjanduse õpetajana Püha Miikaeli koolis, kus kasutan filmi põhikooli õppe osana ning suviti teen lastele filmilaagreid.

    Meie kokkusaamise lähtepunktiks on noorte kultuuriteadlikkus ja oskused, mida filmi õpetamine hariduses võimaldab väga hästi omandada. Alustaks kultuuriküsimusest. Edina, sul oli üks lugu südamel?

    Csüllög: Ma ei teagi, miks see mulle nii hinge läks, aga ühes viimases filmilaagris näitasime lastele eesti filme ja tuli välja, et nad ei olnud kuulnudki Arvo Pärdist ega „Viimsest reliikviast“. Hakkasin mõtlema, kui suur on hariduse osa selles, mida me üldse teame. Milline võiks olla üldine kultuuritaust näiteks põhikooli lõpuks? Imestan, et kui mu poeg peab teadma peast Juhan Liivi luuletusi ja tundma igasuguseid autoreid, siis miks ta ei pea midagi teadma Eesti filmidest ja filmitegijatest.

    Vilgats: See pole nii ainult põhikooli lõpus, vaid ka gümnaasiumis. BFMi sisseastujatele teeme üldkultuuri tundmise kontrolli. Enamik sellest puudutab filmi ja filmitegijaid, ja isegi noored, kes väga kirglikult tahavad filme teha ja õppima tulla, ei tea eesti filmi­tegijaid.

    Särkinen: Kuna mina teen laagreid nii kohalikele kui ka väliseesti lastele, siis vahe on selles, et väliseesti laps ainult Arvo Pärti ja Juhan Liivi teabki, aga jälle muust elust eriti midagi. Eestis elavad lapsed teavad olenevalt vanusest ja taustast kohalike asjade kohta. Eks see oleneb väga palju kodust, ja paljud õpetajad ei oskagi filmist rääkida, kuna see nende elu nii väga ei puuduta ja nad ei mõista seda loovalt õppekavaga siduda. Ja teine hirm, mis puudutab vähemalt eesti keele ja kirjanduse õpetajaid, on see, et film võtab üle ja asendab õppes midagi, selle asemel et seda toetada. Õpetajate teadlikkust on vaja tõsta, et nad oskaksid filme analüüsida. Kas ma saan õigesti aru, et filmikoolis on säärane õpetajate koolitus olemas?

    Vilgats: Tegelikult ikka ei ole, aga sel aastal on esimest korda õpetajakoolituse üliõpilastele lisatud meediapädevuse aine. Õpetajakoolitusele peaks lisanduma see osa, mis puudutab ainete õpetamist filmi kaudu, kuna seda ei õpetata mitte mingil moel, kuigi teame, et peamiselt veedavad noored aega ekraani ees. Lähiajal saame ehk üht sellist valikainet õpetajakoolituse üliõpilastele pakkuda ja siis saab näha, milliseid õppematerjale koostatakse. Vanemad õpetajad, kes pole seni võib-olla filmi vastu huvi tundnud, saaksid ka täiendkoolitustes osaleda.

    Särkinen: Teismelise – sellise 12-13aastase VI-VII klassi õpilase – analüüsi- ja põhjendusoskus väga nõrk. Tavaliselt suudetakse oma arvamust väljendada ühe lausega skaalal „meeldis“ või „ei meeldinud“. Filmi analüüsioskuse õpetamine on väga hea selleks, et tagasisidet anda ja õppida oma arvamust põhjendatult avaldama.

    Rand: Film pakub õpetajale materjali, mille üle arutada ja see annab teemale uue vaatepunkti, kuna film on nagu Rubiku kuubik, mille eri tahke saab vaadelda. Igasugune audiovisuaalne maailm on kõigile niivõrd kättesaadav, aga teadlikkus selle võimalustest on minu jaoks põhiline probleemiasetus.

    Csüllög: Mina tahaksin siia põimida selle teema, kuidas filmilaagrid, võrreldes koolide multimeediatundidega, aitavad süvenemisoskusel areneda ja ekraanimaailma paremini mõtestada. Ma leian, et Eestis ei ole võimalusi neid oskusi lastes järjekindlalt arendada.

    Rand: See, mis toimub üldhariduskoolides, filmilaagrites ja huviringides vabatahtlikkuse alusel, pole praegu kindlasti piisav. Toon ühe metafoori, mis aitab ehk paremini aru saada. Kui meil taibati, et lapsi upub suvisel ajal nii palju, sest nad ei oska ujuda, siis tehti üle riigi pingutusi, et lapsed ujuma õpiksid. Peame õpetama lapsed ka meediamaastikul „ujuma“ ja seda saab teha ainult audiovisuaalses maailmas käituma õpetades, seda kriitiliselt mõtestades ja ise sisu luues. Kuni audiovisuaalne õpe ei ole meie koolisüsteemis, „hukkuvadki“ meie inimesed meediamanipulatsioonide tõttu. Enam ei ole nii, et audiovisuaalne õpe võiks koolis olla, vaid see peab olema. Täiesti konkreetne kohustuslik aine kõigi jaoks.

    Vilgats: Selline aine nagu „Meedia ja mõjutamine“ vist juba on gümnaasiumis kohustuslik. Küll mitte filmi, vaid eesti keele kontekstis.

    Rand: Gümnaasiumis on hilja seda õpetada, kui juba kaheaastane laps libistab nutiseadmes näpuga üles-alla! Filmiga seotud tegevused tuleks ainena tuua õppekavasse, kuna see on mäng, mida kõik niikuinii mängivad. Kui seda aga mõtestamata mängida, siis minnakse ekslema. Selleks peamegi koolitama õpetajaid, kes oleksid pädevad neil teemadel kaasa rääkima.

    Csüllög: Aga miks ei saaks midagi sellist juba meistriõppe formaadis läbi viia? Moodustada filmitegijatest, kes parasjagu filmi peal ei tööta, gruppe, kes koolides seda tööd teeksid.

    Lätlase Herz Franki lühidokis „10 minutit vanem“ („Par desmit minutem vecaks“, 1978) näeme filmi vaatava lapse emotsioone. Filmi peetakse Euroopas filmihariduse raudvaraks.

    Need on kaks eri asja. Üks on meistriõppe, filmilaagrite ja huvihariduse pool, mis peab alati jääma vabatahtlikuks, et osavõtjad ikka tahaksid seal kindla peale olla. Teine aga alusoskused, mida igaüks vajab ühiskonnas hakkama saamiseks ja mida peaks üldhariduskool kõigile võimaldama.

    Särkinen: Kui klassis on ainult kümme protsenti lastest tõsiselt huvitatud sellest, mida neile õpetatakse, on see paras väljakutse.

    Rand: Eks võimalused tekivadki siis, kus peale filmitegijate hakkavad filmist huvitatud inimesed andma filmialast huviharidust ühenduses oma erialaga. Filmitegijatest huviharidusjuhte on vähe, kuna filmitegija motivatsioon on ise filmi teha, õpetaja oma aga rohkem õpetada.

    Csüllög: Mikk, kui ma otsin filmitegijat filmilaagrisse õpetama, siis kõik on alati nõus tulema. Ja kui Moonika Siimets tuleb meile filmilaagrit tegema, siis sellega kaasneb selline elevus, et …

    Rand: Jah, aga ainult korraks. Ma tegin umbes 20 aastat Kinobussi ja ma tean, et filmitegija on alati nõus tulema, kui ta saab, aga kuna tema tahe on ikkagi filmi teha, siis tuleb ta sealt huvi­hariduse juurest millalgi ära. Kuid vaja on, et see oleks jätkusuutlik. Et oleksid kindlad inimesed, kes üle Eesti neid asju kogu aeg veavad, viivad oma tunde läbi, arendavad metoodikat ja elavad õpetamise rütmis. See, et sa kutsud tuttavaid appi, on tore, aga kriitilist massi see ei mõjuta, kuna noori on nii palju ja sestap on oluline just see, mida Birgit või Liina räägivad, et see küsimus on vaja lahendada õpetajate kaudu. Nendel inimestel peab olema teatav pedagoogiline alus ja arusaamine, mis toimib ja kuidas protsess lapse või noore jaoks arenema peaks hakkama. Didaktikat on vaja.

    Äkki peaksid meistrid järjepidevalt õpetajaid õpetama? Üritaksid näiteks leida filmitegijad, kes oleksid valmis võtma septembrist maini 20 õpetajaga grupi ja nad välja koolitama eesmärgiga, et neist saaksid peale oma aine õpetamise ka filmiõpetajad.

    Rand: Jah, peaksime ehitama sellise astmelise püramiidi, kus ülesanded on ära jagatud.

    Vilgats: Natuke siis tuleks ka õppida, kuidas õpetada. See on üks meie lähiaastate ülesandeid hakata professionaalidele filmididaktikat pakkuma, et nad oma tavatöö kõrvalt käiksid koolis õpetamas ja teeksid seda hästi.

    Mida siis selleks tegema peab, et need võimalused filmitegijatele ja õpetajatele tekiksid?

    Rand: Mingi strateegiline ühine tegevus alles käib viimased paar aastat. Enne seda polnud isegi ühtegi ametikohta ülesandega filmiharidust süstemati­seeritult arendada. Kui seda teha huvihariduse valdkonnas nagu Edina praegu ja mina kunagi Kinobussiga, siis sa jäädakse halli alasse, mis ei kuulu otseselt hariduse ega kultuuri alla. Saaremaal toetab kohalik omavalitsus väga konkreetselt huvihariduslikku tegevust. Tänu sellele tegutseb Kuressaares näiteks üks meediaring. Praegu tõlgitakse inglise keelest üht filmihariduse käsiraamatut, mis saab kättesaadavaks veebikeskkonnas ja võiks õpetajat päris palju aidata mõista, miks, kuidas ja milliste vahenditega saab filmiharidust rakendada nii, et sellest on õppeprotsessis kasu. Et saaksid vastuse küsimused, kuidas filmi üle arutleda ja õpilasi filmi vaatamisel suunata, et nad julgeksid kaasa mõelda ja töötada. Koolis on vaja hakata kasutama lühifilme, mis mahuksid koolitunni raamidesse, koostada lisamaterjale ja siduda neid teiste õppeainete ja õpieesmärkidega. Et tekiks virtuaalne riiul, kust õpetajad saavad kergesti filme ja materjale otsida, vastavalt vajadustele kasutada ning ka ise koostada. Kui selline keskkond on olemas, siis saame hakata rääkima audiovisuaalse kirjaoskuse arengust, sest nii saab filmi hariduses rakendada. Praegu on olemas kohad nagu Haridus Ekraanil3 või Estonian Shorts4, aga need oleks vaja süstematiseerida õpetajate vajadustest lähtuvalt ja see on suur töö. Kui see on tehtud, siis saab minna n-ö raamatukokku, võtta film, selle kõrvale tekst ja metoodika, kuidas filmi koos olemasoleva materjaliga kasutada.

    Särkinen: Selline platvorm on väga vajalik. Just see, et saab valida filmi, mis on algusest peale seotud konkreetsete õppeainetega ja millel on olemas ka toetav materjal. Analüüsioskust arendavat materjali on väga vaja, aga õpetajatel pole seda kusagilt võtta. Film õpetab väga hästi sümboleid märkama ja sobib mingit teemat sisse juhatama.

    Vilgats: Filmiprofessionaalide seisukohast peaks filmi õpetamine olema väga konkreetselt toetatud tegevus, et nad saaksid näiteks osa võtta filmididaktika täiendkoolitustest ja saaksid seda endale lubada nii ajaliselt kui ka rahaliselt.

    Csüllög: Meil maksab vald 80 eurot kuus õpetajale huviringi tasuks. Sellise eelarvega on väga raske midagi korraldada ja ma pean alati rahastuse mitmest kohast kokku taotlema. See töö peaks olema väärtustatud nii, et vajaliku toetuse saab küsida ühest kohast.

    Liina, kuna sina õpetad lisaks filmitegemisele ka püsivalt koolis, siis kuidas sina filmiharidust huvihariduse meistriõppes ja kohustusliku üldhariduse osana mõistad?

    Särkinen: Üks ei sega teist. Kirjandusõpetajana tean, et just see, kuidas filmi õpetada, on ülimalt oluline. Teismelised pole enne gümnaasiumi kuigi vastuvõtlikud, kuna ollakse harjunud, et kogu info tuleb kogu aeg suurtes kogustes kätte, ning eeldatakse, et nii ka siin. Seetõttu on neid väga raske lugema saada. Kui aga kasutada filmi, analüüsida seda võrdluses kirjandusteosega, siis see paneb nad tihti lugema. See teadmine tuleb üldhariduskooli õpetajani viia. Teisalt on filmilaagrid ja meistriõpe ülimalt olulised ja ka selline efektne vahend, mis töötab tänu filmitegija kogemusele ja isiksusele. Seda kasutan ma palju ka oma filmilaagrites. Igapäevane õpe võtab palju aega. Kui film oleks ainekavas, siis hakkaksid tasapisi kaasa tulema ka need, kes alguses pole võib-olla nii huvitatud, ja äkki juba viiendaks tunniks on jõutud nii kaugele, et ka mahajääjad on kaasa haaratud. Sellist sisseharjutamist on väga vaja.

    Csüllög: Ungaris läheb meistriõppel väga hästi ja Ungari filmid on kogu aeg Cannes’is ja „Berlinalel“. 2000. aastate alguses tehti film õppekavas kohustuslikuks – see on kindlasti kaasa aidanud. Paralleelselt korraldatakse igasuguseid filmilaagreid neile, kes on veel eriti huvitatud.

    Särkinen: See süsteem võikski olla astmeline. Klassis filmiõpet saanu läheb suvel laagrisse meistriklassi, teeb midagi süvendatult, tema huvi jätkub ja kasvab. Kui jätta kõrvale konkreetne filmihuvi, siis on eriti tähtis analüüsioskus, mida film lapses arendab. Film peab olema ainekavas selleks, et laps oskaks filmi vaadata, sellest rääkida ja oma arvamust põhjendada.

    Csüllög: Teise probleemina oleme filmilaagris märganud, et esimestel päevadel tuleb tegeleda ainult laste koostööle saamisega. Tänapäeva haridussüsteem on nii individualiseerumist toetav, et koostööd ei suudeta üldse teha ja ma arvan, et koostööoskuse arendamine on samuti väga oluline aspekt, miks filmitegemist peaks palju-palju rohkem õpetama. Koostööoskus on ju üks põhilisi inimesena hakkama saamise oskusi.

    Vilgats: Filmitegemine katab peaaegu kõik need üldpädevused, mille üldhariduskoolis peaks omandama.

    Kas sellist filmikeskust on vaja, nagu Kinomajja planeeritakse?

    Csüllög: Filmikeskus aitab kindlasti kaasa sellise süsteemse tegevuse korraldamisel, mis praegu puudu on. Õpetamishuviliste filmitegijate võrgustiku loomine, õpetamiseks vajalike rahaliste vahendite pakkumine. Vaja on toetada seda, et filmitegijate hulgast kasvaks välja järgmine Jüri Sillart, kes inspireeriks tervet uut filmitegijate põlvkonda.

    Rand: Selline keskus annaks võrgustiku arengule väga palju juurde. Säärase keskuse kaudu hakkaksid jõujooned filmitegijate, haridusvaldkonna, lapsevanemate ning laste ja noorte vahel paika minema. Tekiks sünergia ja valdkonnavälisel inimesel oleks mingi kontaktpunkt, kuhu ta saab oma küsimustega pöörduda.

    Vilgats: Filmikeskuse puhul rõhutan, et valdkonnas peaksime kõike koos tegema, et mitte oma väheseid ressursse killustada. Kõik osalised peavad alati istuma koos laua taga ja töötama parima ühise lahenduse nimel.

    Mis see eesmärk võiks siis olla? Kui on koolitatud kriitiline mass õpetajaid, siis oleks valdavas osas koolides üks päev nädalas kogu päeva kestev meediapädevuse tund, kus õpitakse kõike alates filmitegemisest kuni analüüsioskuste arendamiseni?

    Rand: Eesmärk võiks olla selline asi kohe esimeses-teises klassis sisse viia, kuna seal lapsed mängivad kõige rohkem ja on peamiselt koos ühe õpetajaga, kes annab enamiku tunde. Tal võiks olla kohustus rakendada õpetamisel mingis mahus filmikeele võimalusi. Selle kaudu oleks neid oskusi kõige tulusam integreerida. Ma tahaksin jõuda sinna, et meil oleks kahe aasta pärast kasvulava, kus saaks säärase õppe välja töötada. Kas meil selleks aga õpetajaid on? Veel ei ole. Siin tulebki mängu BFM oma õpetajakoolitustega ja nii see käibki. Nii kaua, kui on olemas elekter, on meie ümber ka audiovisuaalne maailm. Meie asi on õpetada noori seda võimalikult hästi mõtestama.

    Csüllög: Jah, enam ei saa nuppu välja lülitada.

    1 EU Kids Online 2018. aasta Eesti raporti tulemuste põhjal kasutab 97% 9–17aastastest lastest iga päev internetti ja seal veedetud ajast 80% kulub videote vaatamisele.

    2 „Filmihariduse lähtekoht Eestis“ kokkuvõtte kohaselt õppis 2018/2019. õppeaastal üldhariduskoolides filmi- ja videoalaseid õppeaineid alla 0,1% õpilastest.

    3 https://haridusekraanil.ee/

    4 https://estonianshorts.com/

  • Imelised muusikaballetid Estonias

    SIRJE KEEVALLIK

    Eesti Rahvusballeti „Tšaikovski meistriteosed“:

    „Serenaad“, koreograaf George Balanchine, lavale seadnud Viki Psihoyos, dirigendid Arvo Volmer, Vello Pähn ja Kaspar Mänd, kunstnik Karinska, valguskunstnik Mark Stanley, valguse teostaja Rasmus Rembel.

    „6. sümfoonia“, koreograaf Mai Murdmaa, lavale seadnud Viesturs Jansons, dirigendid Arvo Volmer, Vello Pähn ja Kaspar Mänd, kostüümikunstnik Marja-Liisa Pihlak, valguskunstnik Rasmus Rembel.

    Tantsivad Ketlin Oja, Madeline Rose Skelly, Cristiano Principato, Francesco Piccinin, Ana Maria Gergely, Lauren Gail Janeway, Anna Roberta, Ami Morita, William Newton, Sergei Upkin, Jevgeni Grib, Nanae Maruyama jt. Esietendus 20. XI rahvusooperis Estonia.

    Üks lavastuskunstnik arvas kord, et sümfooniaorkestri kontsert võidaks palju, kui sinna lisada visuaali. Ta peaks nüüd minema Estoniasse vaatama lavastust „Tšaikovski meistriteosed“, kus tema unistus on täitunud: suure vene helilooja sümfooniline muusika visualiseeritakse balleti abil imetabaselt.

    Lavastus koosneb kahest osast: „Serenaad“ keelpillidele ja „6. sümfoonia“. Koreograafid George Balanchine ja Mai Murdmaa kuuluvad täiesti erisugustesse maailmadesse, ent nende kahes lühiballetis on uskumatult palju ühist, mis annab märku mõlema looja geniaalsest muusikatunnetusest.

    New York City Ballet’ looja ja 35 aastat selle kunstiline juht olnud Balan­chine oli tegelikult gruusia päritolu vene tantsija Giorgi Balantšivadze, kes 1924. aastal 20aastasena Saksamaal külalisetendustel olles põgenes Pariisi ja liitus Sergei Djagilevi trupiga Ballets Russes. Impressario soovitusel muutis ta siis ka oma nime lääne publikule suupärasemaks. Balanchine töötas nii tantsija kui ka koreograafina, ning kui Djagilev 1929. aastal suri, rändas ta ühest trupist teise, kuni 1933. aastal kutsus Ameerika kunstimetseen Lincoln Kirstein ta New Yorki noori tantsijaid koolitama. Juba järgmisel aastal esitasid õppurid lavapraktika raames „Serenaadi“. Pärast täiustusi ja väikesi muudatusi tuli ballett 1. märtsil 1935 avalikkuse ette ja on paljude teatrite repertuaaris tänapäevani.

    Estonias nägin seda 1988. aastal Kaie Kõrbi loomingulisel õhtul. Balanchine oli just andnud õiguse kasutada oma koreograafiat Thbilisi teatris, kust selle kandis Estoniasse Marina Aleksidze. Nüüd võib kavalehelt lugeda, et täidetud on kõik nõudmised ja tingimused, mida The George Balanchine Trust esitab. Sealhulgas üleni sinine lavakujundus ja kostüümid. Viimaste autorina on nimetatud Karinska – tegemist on kuulsa kostüümikunstniku Barbara Karinskaga (1886–1983), kes on võitnud meeletul hulgal auhindu ja kavandanud kostüüme rohkem kui seitsmekümnele Balanchine’i balletile.

    Balanchine’i loetakse neoklassikalise stiili rajajaks. Selles kasutatakse küll klassikalise balleti tehnikat, ent välditakse süžeelist arengut, dramaatilisi stseene ja rangeid, sümmeetrilisi tantsujooniseid. Esikohal on liikumine ja kehadest moodustuvad konfiguratsioonid. Kes koroonaeelsel ajastul külastas kinos Suure teatri ballettide ülekandeid, nägi Balanchine’i 1967. aasta šedöövrit „Kalliskivid“, kus suur koreograaf tegi kummarduse kolmele linnale: Pariis, New York ja Peterburi. Prantslaslikult romantiline „Smaragdid“ oli seatud Gabriel Fauré muusikale, džässilikus „Rubiinides“ kasutas koreograaf Igor Stravinski „Capricciot“ klaverile ja orkestrile ning imperaatorlik „Briljandid“ koos Tšaikovski kolmanda sümfooniaga oli austusavaldus Marius Petipale.

    Mõni aasta pärast „Rubiine“ tuli Balanchine jälle tagasi Broadway ja Manhattani teemade juurde, kusjuures muusika pärines sedapuhku George Gershwinilt. See oli „Who Cares?“, mis lavastati 2011. aastal ka Estonias ja kus säras särtsakas Eve Andre.

    Ballett on mõnes mõttes eelajalooline kunstiliik. Koreograaf ei saa kodus paberile panna, kuidas keegi kusagil end liigutama peab. Ei ole viisi, kuidas nn partituurid kirja panna, et osatäitjad need enne proovisaali tulekut selgeks õpiksid. Ballett sünnib kohapeal ja säilib heal juhul video või filmina. Seepärast oli Estonia õnnega koos, et sai kohale kutsuda Viki Psihoyosi, kes nooruses on ise Balanchine’i käe all tantsinud ja ilmselt mäletab, mida koreograaf kõige tähtsamaks pidas.

    Balletiõhtu teise poole staarid on Tšaikovski, Mai Murdmaa ja balleti meesrühm. Tšaikovski enda lemmiksümfoonia kiitmiseks on mõttetu otsida uusi sõnu – neid on niigi ohtralt lausutud. Ja kui orkester seda haaravalt ja hingestatult esitab, võlub see publikut ja inspireerib tantsijaid.

    Murdmaa puhul tahaks teada, kuidas saab koreograaf peaaegu samal ajal luua kaks täiesti eriilmelist balletti: „6. sümfoonia“ 1990. aastal Riias ning „Kuritöö ja karistus“ 1991. aastal Tallinnas. Ilmselt peab muusikaga olema eriline suhe, et näha Tšaikovskis kunstniku depressioone ja loomepalanguid ning Pärdis Dostojevskit.

    Ja kui sümfoonia kolmanda osa ajal puhkeb pärast meesrühma hüpete kaskaadi aplaus, siis see on lausa enneolematu. Tavaliselt pälvib sellise kiituse naisrühm, kui „Bajadeeri“ varjude sissetulek lõpeb.

    Küllalt harva juhtub, et balleti aluseks võetakse oma sisemise loogika ja arenguga terviklik muusikateos. Kui õnnestub sellele ehitada sama loogikat respekteeriv tantsulavastus, on tulemuseks midagi, mida võib nimetada muusika­balletiks. Ja see on värskendav.

  • Kohavaimu kohasus ja kuuekümnese mängulust

    TAAVI HARK

    Kontsert „Urmas Sisask 60“ 28. XI Pärnu kontserdimajas. Marcel Johannes Kits (tšello), Siiri Sisask (vokaal), Tiiu Sisask (klaver), Anu-Mari Uuspõld (sopran), Kaido Välja (viiul), Egmont Välja, Rudolf Välja, Tobias Välja (tšellod), Pärnu Linnaorkester, dirigent Aivo Välja. Kavas Urmas Sisaski teosed, sh tšellokontserdi „Must auk M-87“ op. 161 (2019) ja „Naage sümfoonia“ op. 164 (2020) esiettekanne.

    Helilooja Urmas Sisask astus septembris üle oma seitsmenda kümnendi künnise ning see andis mõjuva põhjuse mahukaks autorikontserdiks Tallinnas ja Pärnus. Tänavu pälvis juubilar ka Eesti muusikanõukogu heliloomingupreemia, millega tunnustati Sisaski omanäolist ja kõiksusest inspireeritud loomingut. Urmas Sisaski jätkuva loometuhina tunnistuseks raamisid autorikontserti kaks värsket teost, äsjaste vahele mahtus parajalt paar tsüklit helilooja varasemalt loometeelt. Ettevõtmise mõõt sai selgeks juba esimesest pilgust kavale: loomingulise ainese ulatus sirutub külaproosast kosmoseni.

    Õhtu avas sügavat salapära kiirgava pealkirjaga tšellokontsert „Must auk M-87“. Teos on küll üheosaline, ent koosneb arvukatest väiksematest episoodidest, mis osalt ka korduvad ja vahetavad nähtavasti kontrastiprintsiipi järgides üksteist välja. Tšellokontserdis on helilooja püüdnud anda aimu muljeringist, mis tekkis seoses gigantse raadiogalaktika M-87 hiljutise pildistamisega raadioteleskoopide abil. Muljendid, millest kontsert koosneb, mõjuvad mustale augule ja tohutule tumeainele mõeldes üllatavalt helgena.

    Tšellist Marcel Johannes Kits seisis silmitsi tavatu soolopartiiga, mis ei paku solistile kuigi heldelt rambivalgust. Orkestratsiooni tihedus, registriline arhitektuur ja soolopartii iseloom tingisid tõiga, et solist taandus ajuti orkestrist eraldamatuks, üheks paljude seas. Kui orkestri mänguhool lasti teose teises pooles raugeda, sündis glissando’dest rikas kõlaväli. Just siis olnuks hiilgav võimalus anda soolotšellole mõned minutid mänguruumi, ent soolopartiis valitses painav vaikuse vaakum kuni teose mõttelise lõpuosani. Kitarri mažoorse arpedžeerimisega algaski finaal, mis lasi moto perpetuo kombel lõputute kordustena kõlada armastusväärsel muusikalisel lühilausel. Mõtet asusid peagi toetama keelpillid, lisandusid delikaatsed puhkpillid. Kulminatsiooniks kõlas juba kummitav meloodiapõim orkestri tutti värvides, seejärel taandus igiliikuv tuum kitarri ja tšello kahekõneks ning vaibus järjest kuni tšellosolisti poogna tardunud peatumiseni.

    Sisaski üldilmelt toreda ja ideede poolest põneva tšellokontserdi edasist levikut võib soodustada meeldejääv meloodiajoonis ning eredad orkestrivärvid. Teisalt takistab soleeriva alge nappus selle jõudmist solistide lemmikute hulka. Tšellopartiid vaevab vähesevõitu individuaalsus, puudub muide ka tavakohane soolokadents. Tuumaka sisuga soolopartii, mis sündmuste käiku valitseb, on tõenäoliselt ühe mõjuva instrumentaalkontserdi eeltingimus.

    Rahvusvaheliselt tuntakse Urmas Sisaskit enim tema koorimuusika kaudu, mis sel juubelikontserdil jäi viroloogilistel põhjustel hoopis kõlamata. Vokaalmuusika jõudis kiire vangerduse abiga õnneks siiski kavasse. Kuulda sai vokaaltsüklit „Ganymedes“ (1995), mis seisab koos üheksast Marie Underi armastusluuletuse põhjal kirjutatud laulust. Kodumaise soololaulu austajaile on mõnedki neist tekstidest varasemate heliloojate loomingu kaudu tuttavad, näiteks „Tähed“ Lepo Sumera või „Kuis võiksin magada“ Ester Mägi muusikalises kujutuses.

    Hoolimata kosmilistest inspiratsiooniallikatest kõlab Urmas Sisaski looming läbivalt maalähedaselt. Fotol on helilooja pianistist tütre Tiiu Sisaskiga.

    Urmas Sisaski tõlgendus Underi lembeluulest mõjus rikkalikult ja köitvalt. Võrdse fantaasiaküllusega on helilooja lähenenud nii muusika horisontaalsele kui ka vertikaalsele olemusele, põnevaid avastusi pakkus harmooniliste teravuste kõrval ka leidlik meloodika. Tsükli seob tervikuks motiiviniidistik, mis eriti selgelt avaldub alguse ja lõpu klaveripartiis. Ei puudu ka ülimalt puhangulised hetked („Rõõmule“, „Õnne ootel“), mille Anu-Mari Uuspõld laulis sugestiivselt saali.

    Sopran Anu-Mari Uuspõld näitas end võimeka ja sisuka solistina, kelle laulumaneeri püsitunnused on vokaali selgus, olemise helgus ning intonatsiooni täpsus. Mõnegi laulu puhul soovinuks enam vokaalse värvigamma sügavamaid toone, teisal aga rohkem häälikute ühest allikast tulekut, mis lubaks pikema mõttekaare ühtlasemalt välja joonistada. Jõulise veenvusega kõlasid kõik kulminatsioonid, iseäranis kõrgemas registris. Tõsi, kammerlaulu toomine kontserdisaali on alati risk. Intiimne õhkkond kipub lahustuma, laulja peab enda kõlaliseks kehtestamiseks laulma mõned mõtted üleelusuuruseks. Pärnu kontserdimaja saal näis siiski just parajalt avar ja samal ajal piisavalt tubane, et võib selle kiire kavamuutuse lugeda toredaks õnnestumiseks. Tundliku ja empaatiliselt toetava klaveripartnerina väärib esiletõstmist Tiiu Sisask, kelle mängus avaldus soojalt julgustav kaasaelamine igale fraasile.

    Sisaski huvi astronoomia vastu olevat sama vana kui tema tegevus heliloojana – esimesed tähistaevateemalised teosed klaverile sündisid heliloojal juba lapsepõlves improviseerides. Hoolimata kosmilistest inspiratsiooniallikatest kõlab Urmas Sisaski looming läbivalt maalähedaselt: seal valitseb intuitiivne elamuslikkus, mis põhineb ilmekatel ideedel, minimalismisugemetega kordustel, rituaalsel mõtlemisel, vahel kohtame ka sõna parimas mõttes toredalt rahvalikku ütlemislaadi. Sisaski mängulust säilib ka tõsiseid või ülevaid teemasid käsitledes. Isegi suured ja ajaloo rasket kaalu kandvad žanrid (sümfoonia või kontsert) ei sunni Sisaskit mõtteid liialt konstrueerima ega vormipeenusega üle pingutama. Jääb juba iga kuulaja südameasjaks, kas ta peab neid iseloomulikke omadusi puuduseks või plussiks.

    Just niisuguse vaba sulega on kirja pandud ka värske „Naage sümfoonia“ (2020), mis on olemuselt midagi kohavaimu kajastuse ja helilooja helilise mälestusteraamatu vahepealset. Nimelt on Naage üks Harjumaal paiknev küla, kus on üles kasvanud hulgaliselt kutselisi muusikuid, eelkõige kahest sugu­võsast – Väljad ja Sisaskid.

    Muhe ja rahvalikus toonis episoodide jada on žanrilt pisut ambivalentne. Nimelt asetses orkestri ees solistide grupp, mille moodustasid Väljade perekonna keelpillimängijad. Laval oli ka helilooja ning tema õde Siiri Sisask, käes akordion. Selline asetus viis esmalt mõtted concerto grosso žanrile. Peagi selgus, et orkestri ja soolo­grupi vahekord on lahendatud hoopis teisel moel. Kõige sagedamini sai grupi patriarhina „sõna“ Egmont Välja, kelle tšellomängus kangastus midagi toredalt siirast ja maamehelikku. Kapriisse hooga repliike sisaldas Kaido Välja mängitud viiulipartii. Rudolf ja Tobias Välja tšellol olid pigem truude taustajõudude rollis.

    „Naage sümfoonia“ eesriie kerkib reipalt galopeeriva tantsuhooga, millele keerab külapeoliku vindi peale hetkeks tahtlikult määritud vaskpillide toonika-dominant-hüplemine. Järgnevalt rulluvad lahti momendid Naage külas kasvamisest, kus domineerivad lõbusad ja nostalgilised viivud, millele vahelduseks pakutakse tõsisemaid mõttemaastikke. Viimaste seas jäid meelde Siiri Sisaski kaeblikud häälutused, taustal keelpillide glissando’d ja mitmesugused kellakõlad, mis omandasid puhkpillide salapäraste akordide lisandudes hetketi lausa ängistava varjundi. Episoodidel ja mälukatketel põhinev pastoraalne sümfoonia andis Urmas Sisaskile võimaluse mängida välja oma loominguline tugevus ning talle iseomased suundumused. Sisaski muusika on ju oma olemuselt mänguline, filmimuusikale sobiva motiivistiku ja faktuurifantaasiaga. See on ühtaegu „Naage sümfoonia“ tugevus ja nõrkus. Klassikalise kontserdiõhtu sümfooniale määratud ruumi sisukaks täitmiseks jääb muusikaline materjal (ja selle sage ristkasutus) mõneti lahjaks, teisalt pakub Sisaski muusika meie sajandi orkestriteostele valdavalt võõraks jääva võimaluse vilistada kontserdilt lahkudes mõnd meelde sööbinud viisijuppi – ja see ei ole ühele publikuosale kaugeltki tähtsusetu.

    On kõigiti kohane ja väärtuslik, et Naage küla genius loci sai Urmas Sisaski vahendusel ühe teose võrra selgemini tajutavaks. Muide, 28. novembri kontserdiga tähistas aastapäeva ka Pärnu kontserdimaja – üks ääretult tähtis muusikalise kohavaimu majakas.

  • „Tšaikovski meistriteosed“ – nostalgiline ja värske

    ANU RUUSMAA

    Eesti Rahvusballeti „Tšaikovski meistriteosed“:

    „Serenaad“, koreograaf George Balanchine, lavale seadnud Viki Psihoyos, dirigendid Arvo Volmer, Vello Pähn ja Kaspar Mänd, kunstnik Karinska, valguskunstnik Mark Stanley, valguse teostaja Rasmus Rembel.

    „6. sümfoonia“, koreograaf Mai Murdmaa, lavale seadnud Viesturs Jansons, dirigendid Arvo Volmer, Vello Pähn ja Kaspar Mänd, kostüümikunstnik Marja-Liisa Pihlak, valguskunstnik Rasmus Rembel.

    Tantsivad Ketlin Oja, Madeline Rose Skelly, Cristiano Principato, Francesco Piccinin, Ana Maria Gergely, Lauren Gail Janeway, Anna Roberta, Ami Morita, William Newton, Sergei Upkin, Jevgeni Grib, Nanae Maruyama jt. Esietendus 20. XI Estonias.

    Estonias novembris esietendunud „Tšaikovski meistriteosed“ on nostalgiline neoklassikalise balleti õhtu, mis koosneb kahest osast. Esimeses saab näha George Balanchine’i 1934. aastal esimest korda ettekandele tulnud „Serenaadi“, mille aluseks on Pjotr Tšaikovski samanimeline heliteos keelpillidele C-duur op. 48. George Balanchine oli XX sajandi väljapaistvamaid koreograafe ja USA balleti juhtfiguure ning balletikooli American Ballet asutaja. 1946. aastal rajatud New York City Ballet on tänapäevalgi Ameerika üks juhtivaid balletiteatreid. Balanchine’i looming on sillaks klassikalise ja nüüdisballeti vahel.

    Lavale seadis „Serenaadi“ Viki Psihoyos, Balanchine’i trupi kunagine tantsija. See teos valmis Balanchine’il esimesena pärast New Yorki elama asumist. Lavastust on mitu korda muudetud ja arendatud. Teos koosneb neljast osast: „Sonatiin“, „Valss“, „Vene tants“ ja „Eleegia“. Lavastaja on muutnud Tšaikovski „Serenaadi“ viimase kahe osa järjekorda, andes niiviisi teose lõpule kurva alatooni.

    Balanchine’i kogu loomingule on omane – ja nii on see ka „Serenaadis“ –, et iga liigutuse aluseks on muusika. On öeldud, et Balanchine aitab näha muusikat ja kuulda balletti: tants on kui visuaalne muusika. See on võimalik, kui muusikast ja tantsust saavad võrdväärsed partnerid. Kui võtta võrdluseks näiteks romantilise ajastu balletilavastused, siis on muusika seal tihtipeale foon ning tähelepanu on suunatud balletile.

    Praegusel juhul on määrava tähtsusega Tšaikovski muusika sügav psühholoogiline sisu: sellega väljendatakse inimese hingelisi elamusi. Emotsionaalsust spetsiaalselt rõhutamata luuakse laval tantsu ja muusika koostoimel terviklik tantsumaagia. Oluline on, et publikule on jäetud vabad käed tõlgendamiseks, nii et iga vaataja näeb laval oma ainulaadset lugu. Muuseas, mitmes Balanchine’i koreograafiateoses ei ole muusika ja tantsu sünergia alati õnnestunud samaväärselt „Serenaadiga“.

    Balanchine’i unikaalne koreograafia paneb siin tantsijad tehniliselt proovile, on kiire ja energeetiline, ent sealjuures kerge, justkui jäädes õhus liueldes kulgema. Sellise efekti on Balanchine saavutanud Vaganova kooliga tantsijatele harjumuspärasest veidi erineva liigutuste sidususega: tantsus justkui polekski vahesamme ning rõhutatult olulisi samme. Liigutused on seotud nii, nagu need oleksid ühtmoodi tähtsad. See loob visuaalse mulje pidevast õhus lendlemisest ja tants tundub niiviisi väga loomuliku, lihtsa ja olemuslikuna, justkui polekski tegemist õpitud sammudega.

    Naisrühmal on selles balletis suur ja tähtis osa. Nad on pidevas liikumises, põimudes solistidega ning jaotudes omaette suuremateks ja väiksemateks gruppideks, aga ka duettideks ja soolodeks. Naisrühma tantsijad loovad ikka uusi ja uusi mustreid ja kujundeid. Solistide soolod ja duetid kasvavad välja kordeballeti liikumisest. Seegi, et iga tantsija roll on balletis tähtis, on Balanchine’ile tüüpiline: sellega tunnustas ta häid tantsijaid raske töö eest ja laskis neil särada.

    Hooajal 1987/1988 sai tolleaegne Estonia balletitrupp esimest korda kogeda ja tantsida Balanchine’i koreograafiat ning just nimelt „Serenaadi“. Tookord seadis koreograafia Kaie Kõrbi loomingulise õhtu raames lavale Marina Aleksidze. Mõistagi polnud siis Nõukogude Liidu kinnistes piirides võimalik taotleda George Balanchine Trusti juriidilist luba, kuid üldjoontes oli tolleaegne lavastus sama, mis praegu Estonias.

    Naisrühmal on „Serenaadis“ suur ja tähtis osa: nad on pidevas liikumises, põimudes solistidega ning jaotudes omaette suuremateks ja väiksemateks gruppideks.

    Mul oli tookord võimalus tantsida selles lavastuses. Vaataja pilguga ma seda lavastust ei saanud näha, sest olin kõik etendused laval. Tantsisin ühte neljast solistist ning kehamälus on see talletunud kui väga hoogne ja muusikaliselt ere kogemus. Keerulise tehnika ja jooniste ootamatute muutustega tihedalt läbi põimitud koreograafia on siiani meelde jäänud naudinguna. Mäletan ka seda, et nägime proovisaalis tõsiselt vaeva ja tegime kõvasti tööd. Venemaa Vaganova koolkonna klassikalisele tantsule lähenemises (see oli toona meie trupi koolituse aluseks) on palju rohkem füüsilist jõudu. „Serenaadi“ puhul tuli meil ümber harjutada, kuid sealjuures säilitada Vaganova koolkonna esteetika. Ülikiire ja tihe tehnika nõuab hoopis teistsugust kehakäsitlust, et lavastus tehniliselt kvaliteetselt ja õhuliselt ära tantsida.

    Praegune balletitrupp eesotsas parimate naissolistide Ketlin Oja, Ana Maria Gergely ja Anna Robertaga on saanud keerulise ülesandega imeliselt hakkama. Tehniline üleolek materjalist teeb vaatepildist nauditava energeetilise elamuse. Tants ongi olemuslik, emotsionaalselt laetud ja kütkestav.

    Balletiõhtu teises osas tuli esitusele Mai Murdmaa lühiballett „6. sümfoonia“, mille muusikana on kasutatud Pjotr Tšaikovski sümfooniat number 6 h-moll op. 74 „Pateetiline“. Esietendus toimus 1989. aastal Läti ooperi- ja balletiteatris ning lavastus oli loodud Viesturs Jansonsile. Eestis näeb seda esmakordselt alles nüüd. Murdmaa on lavastanud selle koreograafiateose Tšaikovski auks, avades helilooja tundliku ja õrna, hingestatud, kuid ka vastuolulise kunstnikuloomuse.

    Selle lavastuse on Murdmaa loonud samuti neoklassikalises võtmes nagu Balanchine „Serenaadi“, toetudes seejuures tehniliselt heale Vaganova koolkonnale. Vaatamata sellele, et laval on ajaloolised isikud – Tšaikovski ning tema suurim austaja ja metseen Nadežda von Meck, kellega heliloojat sidus kolmteist aastat kestnud kirjavahetus –, ei ole lavastuses lähtutud ajaliselt järjepidevast narratiivist, vaid lavale on toodud muusika emotsioonide virvarr.

    Laval rulluvad lahti Tšaikovski vastuolulised meeleolud ning empaatiline ja heitlik tundeilm – viimastel eluaastatel tajus ta surma kohalolu. Tšaikovski kirjutas oma viimase, sügavalt psühholoogilise sümfoonia 1893. aasta veebruarist septembrini. Esiettekandele tuli teos 28. oktoobril ning üheksa päeva pärast Tšaikovski suri – h-moll oli XIX sajandil surma väljenduseks.

    Murdmaa lavastus mõjub kui lahkuja viimane pilguheit oma elule: vastandlike emotsionaalsete pursete toel liigutakse stseenist stseeni. Näeme kunstniku loomingulist põlemist, eneseotsingut ning armastust, nii kirge kui ka depressiooni, elujanu, kahetsust ja rahulolematust. Üksildase kunstniku sügav suhe ja kontakt jumalaga jääb kõlama kogu lavastuses. Näeme traagilist inimelu, mis möödub pidevates kirglikes otsingutes, kuid see miski jääbki leidmata. Nadežda von Meck saadab Tšaikovskit varjuna, toetades helilooja kurnavaid rännakuid ja otsinguid.

    Lavastus on tehniliselt keerukas nagu Murdmaa lavastused ikka. Klassikalise tantsu alustele tuginedes on meesrühma tantsud jõulised. Jõudu võimendab sünkroonne liikumine ning koreograafiliste kombinatsioonide kordamine. Vaheldust pakuvad naisrühma õrna plastilise liikumisega tantsud. Solistide esitus on emotsionaalselt rikas, justkui olekski konkreetne lavastus neile loodud. Jevgeni Gribi tantsitud Tšaikovski on emotsionaalselt intensiivne ning varjundiküllane, Ketlin Oja Nadežda von Meck, kes kaitseinglina Tšaikovskit saadab, puhas ja karge.

    „6. sümfoonia“ mõjutab vaatajat emotsionaalselt intensiivselt ning nii kvaliteetselt esitatud muusika kui ka tantsutehnika on selle teenistuses. Ka selles lühiballetis on trupp kõrgel tasemel ja täpne, tänu repetiitorite pühendunud tööle on kõik väga viimistletud. Valmimisaja poolest jääb Murdmaa „6 sümfoonia“, mis esietendus Läti ooperi- ja balletiteatris, hooajal 1987/1988 Estonias loodud „Surma ja sünni laulude“ ning 1988/1989 lavale tulnud lühiballettide õhtuga „Nostalgia“ samasse loomeperioodi. Muidugi võib palju näinud balletiaustaja leida selle koreograafias sarnasusi nii varasemate kui ka hilisemate Mai Murdmaa töödega. Nii lihtsalt on, et ühe epohhi loova lavastaja käekiri kujuneb aastatega välja mingis mõttes iseennast korrates. Ka üksindus on Murdmaa omaloomingulistes lavastustes läbiv teema. Ometigi mõjub teos kogu oma nostalgias väga värskelt, seda tänu noortele tantsijatele, kellele see on elu esimene Murdmaa-lavastus.

    Mul oli lühikest aega võimalus olla Mai Murdmaa lavastuste repetiitor ning imetlen tema oskust panna ruum liikuma: ta ei paiguta lihtsalt tantsijaid lavaruumi, vaid suudab suurepärase ruumitaju tõttu luua ruumi ja kehade sünergia. Isegi kui laval on parasjagu suur hulk tantsijaid, ei mõju väike lava ülekoormatuna, vaid seal on ikkagi õhku. Sellist oskust pole igal lavastajal.

    Kokkuvõtteks võib öelda, et Tšaikovski meistritöödele pühendatud lühiballettide lavastusõhtu teenib täielikult oma eesmärki, pakkudes publikule nii nostalgiat kui ka avastamisrõõmu. Tänu noortele tantsijatele, kes imavad endasse iga võimaluse õppida ja end täiendada, mõjuvad ammu esmalavastatud teosed väga värskelt. Rahvusballeti trupp eesotsas imeliste solistidega on teinud austusväärse töö ning pakub publikule hingestatud elamuse.

    Olin kuusteist aastat Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud ning sõitsin igal nädalal Lõuna-Eesti vahet. Kord, kui sealt väsinuna tagasi Tallinna bussijaama jõudsin, juhtus üks ilmekas seik. Bussipeatuses askeldasid halli olemisega inimesed, tassides kohvreid ja kotte, liikudes sihipäraselt ja asjalikult, ent ühel bussiooteplatvormil haaras pilku keegi, kes oli väga teises rütmis, n-ö kontekstist väljas. See oli Mai Murdmaa, kes parasjagu sügavas loomepuhangus tantsis. See hetk oli kaunis ja tegi õnnelikuks. Mu ainuke mõte oli: maailmas pole veel kõik kadunud!

  • Loe Sirpi!

    Arhitektuuriauhindade nominendid

    Heidi Iivari, „Mitte ainult Finlandiast“

    Anti Saar, „Tummaks ei võta, aga arutust annab“

    Margus Ott, „Tagasihoidlikkus. Hybris ja hübriid“
    Laurits Leedjärv, „Mustad augud ja unusta(ma)tud geeniused“
    Art Leete, „Permikomi nõidade territoorium“

    Lauri Vahtre ja Hellar Lill, „Kuidas kirjutada Vabadussõja ajaloost?“

    Intervjuu režissöör Aljona Suržikovaga

    Märt Sepperi luulekogud

    Dokfilm „Kunst on ainuke pääsetee“

    Kontsert „Urmas Sisask 60“

    „Perplex“

  • Eesti arhitektuuripreemiate nominendid

    KULTUURKAPITALI ARHITEKTUURI SIHTKAPITALI AASTAPREEMIA NOMINENDID

    Žürii: Merike Rehepapp, Koit Ojaliiv, Mait Väljas, Maarja Valk-Falk, Merle Karro-Kalberg, Liina Jänes, Emil Urbel.

    Arhitektuur

    Fotografiska, Maarja Kask, Ralf Lõoke, Andro Mänd, Märten Peterson, Kaisa Simon (Salto).

    Kamari veelauapargi maja, Peeter Pere, Eva Kedelauk (Peeter Pere Arhitektid)

    Saue vallamaja, Karli Luik, Johan Tali (Molumba).

    Sisekaitseakadeemia ja Tartu ülikooli Narva kolledži ühine õppe- ja majutushoone, arhitektuur – Markus Kaasik, Kerstin Kivila, Mihkel Meriste, Gert Guriev, Siim Tiisvelt, Pirko (3+1 arhitektid); sisearhitektuur – Kadi Karmann, Mari Põld, Ahti Grünberg, Tõnis Kalve (T43 sisearhitektid), maastikuarhitektuur – Edgar Kaare, Priit Paalo, Laura Männamaa (TajuRuum).

    Tallinna ülikooli Vita hoone, Maarja Kask, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg (Salto).

    Türi põhikool ja spordihoone, Risto Parve, Kai Süda, Margit Valma, Martin Kinks, Heldi Jürisoo, Marju Tammik (Karisma Arhitektid).

    Sisearhitektuur

    Kohtla-Järve gümnaasium, Kerli Lepp (Kuup Disain), Pille Lausmäe-Lõoke (Pille Lausmäe sisearhitektuuribüroo).

    Rekonstrueerimine

    Narva linnuse konvendihoone rekonstrueerimise I etapp, Kalle Vellevoog (JVR), Tiiu Truus (Stuudio Truus).

    Paks Margareeta, arhitektuur ja rekonstrueerimine Raivo Kotov, Andrus Kõresaar, Indrek Mikk, Ingrid Viskus, Anu Ahi, Lea Laidra, Eleriin Tekko, Sten-Mark Mändmaa, Jaanus Männik, Kristo Rämson (KOKO Arhitektid). Ruumiplaneering, logistika ja funktsionaalsed seosed Raili Paling, Liis Lindvere, Kadri Kaldam (KOKO Arhitektid). Sisearhitektuur, ekspositsioon Helen Oja, Raul Kalvo, Artur Staškevitš, Lauri Läänelaid, Andrea Miku (Inphysica). Ekspositsiooni kuraatorid Priit Lätti, Feliks Gornischeff, Teele Saar, Mihkel Karu.

    Saku vallamaja, Alar Oruvee, Karmo Tõra, Mark Kovalenko (ROK-Projekt), Riin Luuk (PIN Arhitektid).

    Maastikuarhitektuur

    Elva linnasüda, Diana Taalfeld (Nu Arhitektuur), Ülle Maiste (At Home), Anne Saarniit (Ubin Pluss), Roomet Helbre, Taavi Kuningas (Tempt).

    Võru keskväljak, Villem Tomiste (Stuudio Tallinn).

    Kuressaare linnakeskus, Häli-Ann Tooms (Häli-Ann Tooms Studio) ja Mari-Liis Männik ning Eela Samblik, Katrin Männik, Martin Noorväli ja Kairit Sõlg (Projekt Kuubis).

    Disain ja disainialane tegevus

    Avaliku sektori innovatsioonitiim, Daniel Kotsjuba, Helelyn Tammsaar, Merilin Truuväärt, Kaisa-Maarja Pärtel.

    Kõrgepingeliini disainmast Soorebane, Sille Pihlak, Siim Tuksam (PART).

    N30 välimööbli seeria, Pavel Sidorenko, Vitali Valtanen.

    Näitus

    „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“, Carl-Dag Lige; ruumiline kujundus – Tomomi Hayashi (HGA); graafiline disain – Marje Eelma (Tuumik Stuudio).

    „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“, Epp Lankots, Triin Ojari; näituse kujundajad – Silver Liiberg, Kaur Stöör, Ülo-Tarmo Stöör (Öö-Öö Arhi­­tektid); graafiline kujundaja – Laura Pappa.

    Tegevuspreemia

    Autovabaduse puiestee, Tõnis Arjus, Ragnar Kekkonen, Maris Peebo, Anna-Liisa Unt.

    Jiří Tintěra – tegevuse eest Valgas

    Raamat „Eesti linnaehituse ajalugu. Keskajast tsaariaja lõpuni“, Lilian Hansar, Kaur Alttoa, Tiina Kala, Villu Kadakas, Ragnar Nurk, Oliver Orro, Anton Pärn, Toomas Tamla.

    EESTI MAASTIKUARHITEKTIDE LIIDU AASTAPREEMIA NOMINENDID

    Žürii: Pia Kuusiniemi, Sulev Nurme, Laura Männamaa, Kristi Grišakov, Elo Kiivet.

    Linnasüda

    Elva linnasüda, Diana Taalfeld (Nu Arhitektuur), Ülle Maiste (At Home), Anne Saarniit (Ubin Pluss), Roomet Helbre, Taavi Kuningas (Tempt).

    Kuressaare linnakeskus, Häli-Ann Tooms (Häli-Ann Tooms Studio) ja Mari-Liis Männik, Eela Samblik, Katrin Männik, Martin Noorväli ja Kairit Sõlg (Projekt Kuubis).

    Paldiski linnaväljak, Madis Vaikmaa, Martin Saarnak, Rait Aas.

    Avalik ruum

    Eesti Meedia hoone väliruum, Mirko Traks, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Juhan Teppart ja Karin Bachmann (Kino Maastikuarhitektid).

    Tartu ülikooli Delta keskuse väliruum, maastikuarhitektid Kadi Nigul ja Kristian Nigul, arhitektid Illimar Truverk ja Sander Aas.

    Vastseliina piiskopilinnuse väliala, Kersti Lootus, Katri Soonberg, Kadri Uusen, Siim Lootus (Lootusprojekt).

    Hooviruum

    Kopli liinide F1 kvartali sisehoov, Kaie Kuldkepp (Nüüd Arhitektid).

    Päeva park, Kerttu Kõll ja Maarja Tüür, Maarja Gustavson, arhitekt Anu Tammemägi.

    Uus-Veerenni elamuala sisehoov, Mirko Traks, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Juhan Teppart ja Karin Bachmann (Kino Maastikuarhitektid).

    Eripreemia

    Autovabaduse puiestee, autorid Tõnis Arjus, Ragnar Kekkonen, Maris Peebo, Anna-Liisa Unt (Tartu linnavalitsus ja Tiigi seltsimaja).

    Helle Väärsi

    Võru linnavalitsus

    EESTI SISEARHITEKTIDE LIIDU AASTAPREEMIA NOMINENDID

    Žürii: Mari Koger, Kaire Kemp-Tišler, Toomas Korb, Kalle Komissarov, Evelyn Fridolin.

    Tartu ülikooli ajaloomuuseumi püsinäitus „Minu elu ülikool“, Mari Kurismaa; graafiline kujundus Mari Kaljuste.

    Tartu ülikooli Delta keskus, Kaur Käärma, Illimar Truverk, Sander Aas (Arhitekt 11).

    Narva linnuse konvendihoone rekonstrueerimine, Kalle Vellevoog, Tiiu Truus; projekti meeskond: Andrus Andrejev, Martin Prommik, Lidia Zarudnaya, Annika Liivo (Arhitektuuribüroo JVR ja Stuudio Truus).

    Lift 99, Riin Kärema ja Kerli Lepp (Kuup Disain), Kristi Prinzmann (Doko­interior); arhitektuurilahendus Salto AB.

    Terase loft, Piret Noor.

    Viimsi raamatukogu, Anne Määrmann (Bob OÜ), Kristi Prinzmann (Dokointerior).

    Advokaadibüroo Sirel & Partnerid, Anne Määrmann (Bob OÜ), Kristi Prinzmann (Dokointerior).

    Kohtla-Järve gümnaasium, Kerli Lepp (Kuup Disain), Pille Lausmäe-Lõoke (PLSAB); arhitektuurilahendus Boa Arhitektid.

    Eramu Kalamajas, Kätlin Ölluk (Nobe Design).

    Oru Hub Hotel, Aet Kiivet ja Kätlin Ölluk, Kristin Boginski (Nobe Design), teenusedisain ja visuaalne indentiteet Velvet.

    Paksu Margareeta muuseum-külastuskeskus, arhitektuur ja rekonstrueerimine Raivo Kotov, Andrus Kõresaar, Indrek Mikk, Ingrid Viskus, Anu Ahi, Lea Laidra, Eleriin Tekko, Sten-Mark Mändmaa, Jaanus Männik, Kristo Rämson (KOKO Arhitektid). Ruumiplaneering, logistika ja funktsionaalsed seosed Raili Paling, Liis Lindvere, Kadri Kaldam (KOKO Arhitektid). Sisearhitektuur, ekspositsioon Helen Oja, Raul Kalvo, Artur Staškevitš, Lauri Läänelaid, Andrea Miku (Inphysica). Ekspositsiooni kuraatorid Priit Lätti, Feliks Gornischeff, Teele Saar, Mihkel Karu.

    Lore bistroo, Marit Ilison; Andrea Tamm.

    Tallinna Kultuurikatla gaasitorn/loovagentuur Age Creative, Urmas Lilleorg (Creative Fuel), Ursula Sõber; arhitektuurilahendus KavaKava.

    Lincona salong, Hanna Karits, Jan Skolimowski, Kadri Ruusna, Jaanus Saarepera.

    Sisekaitseakadeemia Narva õppekeskus, Mari Põld, Kadi Karmann, Ahti Grünberg, Tõnis Kalve (T43), Merje Karu, arhitektuurilahendus 3+1 Arhitektid.

    EESTI ARHITEKTIDE LIIDU PREEMIATE NOMINENDID

    Arhitekti aastapreemia

    Žürii: Samuli Woolston (Soome)

    Fotografiska, Maarja Kask, Ralf Lõoke, Andro Mänd, Margus Tamm, Kaisa Simon, Märten Peterson (Salto); sisearhitektuuri lahendus: Pink.

    Tallinna ülikooli Vita hoone, Maarja Kask, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg, Moonika Liias (Salto); sisearhitektuuri lahendus: Pink, haljastuslahendus: Polka.

    Haapsalu piiskopilinnuse külastus­keskus-muuseum, Margit Argus, Margit Aule, Elo-Liina Kalvo, Laura Ojala (Kaos).

    Paksu Margareeta muuseum-külastuskeskus, arhitektuur ja rekonstrueerimine Raivo Kotov, Andrus Kõresaar, Indrek Mikk, Ingrid Viskus, Anu Ahi, Lea Laidra, Eleriin Tekko, Sten-Mark Mändmaa, Jaanus Männik, Kristo Rämson (KOKO Arhitektid). Ruumiplaneering, logistika ja funktsionaalsed seosed Raili Paling, Liis Lindvere, Kadri Kaldam (KOKO Arhitektid). Sisearhitektuur, ekspositsioon Helen Oja, Raul Kalvo, Artur Staškevitš, Lauri Läänelaid, Andrea Miku (Inphysica). Ekspositsiooni kuraatorid Priit Lätti, Feliks Gornischeff, Teele Saar, Mihkel Karu.

    Võru keskväljak, Villem Tomiste (Stuudio Tallinn).

    Väike 2020

    Žürii: Indrek Allmann, Karli Luik, Lidia Zarudnaja, Jan Kaus.

    Autovabaduse puiestee, Tõnis Arjus, Ragnar Kekkonen, Maris Peebo, Anna-Liisa Unt (Tartu linnavalitsus ja Tiigi seltsimaja).

    Kuur Taga-Sõrves, Peeter Pere, Eva Kedelauk (Peeter Pere Arhitektid).

    Maidla loodusvilla, Mari Hunt, Aet Ader, Karin Tõugu, Kadri Klementi (b210).

    Kõrgepingeliini disainmast Soorebane, Sille Pihlak, Siim Tuksam (PART).

    TAB 2019 installatsioon Steampunk, Gwyllim Jahn, Cameron Newnham (Fologram), SoomeenHahm Design, Igor Pantic, Format Engineers.

    Sirbi ja Maja ruumipublikatsiooni preemia nominendid

    Žürii: Maarin Mürk.

    Nominendid Sirbi arhitektuurikülgedelt

    Elo Kiivet, „Kivist naised on nähtamatud“, 19. VI 2020.

    Anna-Liisa Unt, „Longero“, 12. VI 2020.

    Laura Linsi, „Kelle huvides on seatud eluruumidele nõuded?“, 12. VI 2020.

    Mihhail Komaško, „Vihkamisest armastuseni“, 14. VIII 2020.

    Margit Mutso, „Must maantee ja punane soorebane“, 2. X 2020.

    Mats-Laes Nuter, „Võimatu vaid Tallinnas“, 24. VII 2020.

    Nominendid ajakirjast Maja

    Roland Reemaa, „Kes tegi?“, 2019. aasta sügisnumber.

    Toomas Tammis, „Suure-Jaani on saanud juurde tüki (kesk)linna“, Maja nr 99, 2020. aasta talvenumber.

    Kaur Sarv „Tudulinna tööstusliku taganurga elustamisest“ ja Lauri Väinmaa repliik, Maja nr 99, 2020. aasta talvenumber.

    Andres Kurg, „100 numbrit kriitilist arhitektuuridiskussiooni: vestlusring Maja peatoimetajatega“, Maja nr 100, 2020. aasta kevadnumber.

    Kaisa Ling, „Vannistika“, Maja nr 100-101, 2020. aasta suve/sügise numbris.

    Silver Sternfeldt, Aksel Part, Marju Randmer-Nellis, Julia Trunova, „Keskkonnapsühholoogia sisearhitektuuris“, Maja nr 100-101, 2020. aasta suve/sügise numbris.

    Kamari veelauapargi maja, Peeter Pere, Eva Kedelauk.
    Kohtla-Järve gümnaasium, sisearhitektuur Kerli Lepp (Kuup Disain), Pille Lausmäe-Lõoke (PLSAB); arhitektuurilahendus Boa Arhitektid.
    Paldiski linnaväljak, Madis Vaikmaa, Martin Saarnak, Rait Aas.
    Päeva park Tartus, maastikuarhitektid Kerttu Kõll ja Maarja Tüür, haljastuse nõustaja Maarja Gustavson, arhitekt Anu Tammemägi.

  • Haridus ja demokraatia

    TANEL VALLIMÄE

    Hiljuti ilmus Sirbis artikkel pealkirjaga „Haritlasdemokraatia. Tänan, ei“.1 See pakub värske tulevikuvaate poliitilise maailma küsimustele ja arengule. Kuid käsitletud teemade ja järelduste kohta tuleb teha mõned täpsustavad märkused.

    Artikli pealkiri tõmbab endale tähelepanu. Meil on kaks positiivset mõistet, haritlane ja demokraatia, kuid öeldakse, et kokku on need midagi halba. Loo kesksel kohal on Mark Bovensi ja Anchrit Wille nn haritlasdemokraatiast rääkiv raamat.2 Nad väidavad, et kui demokraatia ideaali järgi on igal kodanikul teistega võrdne õigus kandideerida poliitilistele kohtadele, võrdne sõnaõigus, siis haritlasdemokraatia tingimustes domineerivad kõrgharidusega kodanikud. Enamikku demokraatiaid – täpsustuseks, uurijad keskenduvad Lääne-Euroopale – juhib valitud rühm hea haridusega kodanikke. Nad domineerivad poliitilistes institutsioonides, poliitareenil, parteides, parlamentides ja valitsuskabinettides, arutluskanaleis. Haridustaust toimib neis raamides nagu varem klass, religioon, päritolu, tekitades sotsiaalseid ja poliitilisi lõhesid. Selles olukorras, nn meritokraatias, on nii võim kui osalus­kanalid ligipääsetavad vaid neile, kes seda väärivad, ehk neile, kellel on kõrgharidus ja kraad. Nad on uusaristokraatia.

    Demokraatiat ei parandata, vaid tagajärjeks on kasvav võõrandumine ja polariseerumine, levib tunne, et väiksema hariduse saanu pole täisväärtuslik kodanik. Nii et kui „XX sajandi jooksul hakkas klassi- ja päritolu mõju poliitikas vähenema, siis XXI sajandil ahendab haritlasdemokraatia taas demokraatlikke osaluskanaleid“.3 Sellele lisandub elustiili, poliitiliste eelistuste ja väärtusmaailmade erinevus: haritlased on kosmopoliitsed, sallivad, madalama haridusega rahvale aga on iseloomulik võõraviha, euroskeptilisus, sallimatus ja natsionalism. Autorid nendivad, et vähem haritud ongi seoses globaliseerumise ja suurenenud sisserännuga kaotanud – nende töökohtadele on konkurents suurenenud ja palgad seetõttu madalaks jäänud. Haritlased aga on avatud piiridest võitnud, saanud juurde välismaal õppimise ja töötamise võimalusi. See vähem haritute tõrjutuse ja jõuetuse tunne on olnud soodus pinnas Brexitile, Trumpi omaaegsele võidule, parempopulismile – näiliselt on nende mured käsile võetud.

    Lahendusena soovitavad Bovens ja Wille tõhustada koolides kodanikuhariduse andmist, kuna teismeeas arenevad välja poliitilised hoiakud, kodaniku­aktiivsus või passiivsus. Ka nimetavad nad kohustuslikku hääletamist, mis tooks väiksema haridusega inimesed valimiskastide juurde, ja arutleva demokraatia mooduseid, kuhu on tõhusalt kaasatud kõik kodanikud. Nad kaaluvad kvoote kesk- ja põhiharidusega inimestele, nagu seda on soo­kvoodid. Mainivad ka otsedemokraatiat, kuigi möönavad selle ohte. Kõik need reformid peaks käivitatama ühes paketis. Silmatorkavaim järeldus on aga see, et „[ü]ldine haridustaseme tõstmine pole nende meelest lahendus. See viivat lõppkokkuvõttes veelgi kõrgemate barjääride ja standarditeni“.4

    I

    Nagu öeldud, on tegemist värske käsitlusega, mille mõttekäik on arusaadav ja veenev. Siiski kerkib küsimusi seoses just viimase, üldise haridustaseme tõstmise suhtes tehtud skeptiliste järeldustega. Pidades silmas hariduse ja väärtusmaailma seoseid on tõsi, et rasked ajad on hea pinnas populismile, kui selle all laias laastus silmas pidada poliitika tegemise viisi, mis lihtsustava loogikaga jagab ühiskonna üksikuteks leerideks, enamasti kaheks – rahvas ja eliit, töölised ja kapitalistid, põlisrahvas ja võõrad jne – ning tegelike lahenduste otsimise asemel keskendub populist patuoina otsimisele, milleks on teine leer või teised leerid.

    Vastandus, et ühel pool on vähem haritud kõrvale tõrjutud rahvas ning teisel pool kõrgelt haritud uusaristokraatlik eliit, kes rahvast ei kaasa, kõlab ise nagu populism. Pildil 1884. aastast pärinev karikatuur, mis kujutab eliiti almust paluvate kehvikute nina ees prassimas.

    Seetõttu ei ole populismipuhangute puhul tingimata nii, et lihtrahval on mured, keegi neid ei kuula, kuid siis ilmub keegi, kes hakkab nendega tegelema. Tihti on vastupidi, eliit ise ässitab rahvast enda huvides üles, lihtrahvas aga läheb sellega kaasa. Nii on aegade jooksul raskustes süüdi olnud vale usu järgijad, välisriigid, kes pidevalt õõnestavad, üleilmsed vandenõud, millele on alati mugav toetuda. Keskajal näiteks süüdistati katku levitamises mõnel pool juute. Levinud on lood, et käsitöölised ja talupojad sepitsesid müüte juutidest, kes olevat toonud katku, mürgitades kristluse hävitamiseks ojasid ja kaevusid, või et alamad klassid korraldasid juutide hävitamiseks massimõrvu. Selle asemel võib väita, et hoopis eliit ise ehk „kastellaanid, ülikud, piiskopid ja arvukad saksa kroonikud, kes pärinesid kirikuhierarhia kõrgematest astmetest, õigustasid juutide saatust, kuna need sihipäraselt mürgitasid kaevusid ja toitu“.5 Eliit üldiselt ka ei sekkunud, et juute kaitsta.

    Ka tänapäeval ei ole nii, et sisserändajate vastasus, euroskeptitsism jms oleksid ennekõike vähem haritute teemad, nende tegelike huvide väljendus. Osa neist vaadetest toetab Lääne-Euroopas mitmesugustel, iseäranis poliitilistel eesmärkidel, ka teatud hulk haritud inimesi, nagu Eestiski seda teevad paljud diplomi poolest kõrgharidusega inimesed. Madalama haridusega inimene on populismile vastuvõtlikum. Kui kõnealuste autorite hinnangul ei ole haritlased tervikuna olnud kaotajad avatud piiride tõttu, sest neil on rohkem võimalusi, siis õigem oleks objektiivselt võttes ju soovitada igaühel ennast harida, et ei peaks kartma konkurentsi taksojuhi, koristaja, toidukulleri jt madalapalgaliste kohtade pärast. See, kas neid kohti põlisrahvas, ka väheharitud, üldse tahabki – Eestis oli selles küsimuses maasikakorjamise alane debatt –, on omaette küsimus.

    See on inimeste tegelikke huvisid ja võimalusi puudutav põhjendus, miks ei saa nõustuda Bovensi ja Wille järeldusega, et üldist haridustaset pole vaja tõsta. Teiseks aga, kuivõrd väidetakse, et haridus määrab väärtused, s.t mida haritum, seda sallivam inimene tavaliselt on, ning autorid näivad sallivust kõrgelt hindavat, siis tuleks ka selles küsimuses just, vastupidi, soovitada üldist haridustaset tõsta, mis inimese kokkuvõttes sallivamaks muudab.

    II

    Teiseks tekitab küsimusi haridustaseme ja poliitilise võimu vahekorra käsitlus haritlasdemokraatia analüüsis. Ettepanek, et vähem haritud võiksid esindamiseks kvoodid saada, on huvitav. Kuid üldiselt on teadmiste ja poliitiliste õiguste vahekorda ajaloos kaalutud enamasti niipidi, et targematel võiks olla rohkem võimu. Viidatud autorid mainivad haritlasdemokraatia olemuslikku sarnasust Platoni ideaaliga, mille kohaselt valitsema peaksid filosoofid, s.o targemad. Kuid on ka argumentide poolest kergemini mõistetavaid uuemaid näiteid.

    Näiteks liberalismi ideoloogia arendaja John Stuart Mill leiab XIX sajandi keskpaigas, et kui kahel isikul, kel on mingis asjas ühine huvi, on erinev arvamus, siis arukama isiku otsustus on kaalukam. Sellest saab inimene aru, kui ta näeb, et teine tunneb ühist huvi pakkuvat teemat paremini kui ta ise. Mill arutleb ka selle üle, kuidas niisugust printsiipi rakendada. Kas see tähendab ühes valimisringkonnas kaks häält või õigust häälele kahes valimisringkonnas? Või ehk anda teatud haridustaseme omandanutele topelthääl jne? Kuid ta ei pea neid küsimusi põhimõtteliseks eeldusel, et eristusi ei tehta meelevaldselt, vaid nii, mida üldiselt on võimalik mõista ja heaks kiita. Mill peab lubamatuks, et valimisõigus peaks kuuluma isikule, kes ei oska lugeda, kirjutada, ei saa hakkama lihtsamate matemaatikatehetega. Kuid nende oskuste omandamine peab olema igaühele kättesaadav kas tasuta või nii, et ka kõige vaesem inimene saab seda endale lubada. Ja kui see on tagatud, siis „inimesed ei leiaks rohkem seda, et valimisõiguse peaks andma inimesele, kes ei oska lugeda, kui seda, et selle peaks andma lapsele, kes ei oska rääkida; ning teda ei välistaks ühiskond, vaid ta oma laiskus“.6

    Nii siiski läinud ei ole ning praegu ei sõltu poliitilised õigused haridustasemest ega teadmistest. Milli näide on selles mõttes tähelepanuväärne, et teda on üldiselt loetud kuuluvaks liberaalidest utilitaristide koolkonda, mida tuntakse teesi järgi „üks inimene, üks hääl“, mille Mill ise on omistanud teisele tähtsale utilitaristile Jeremy Benthamile.7

    III

    Bovensi ja Wille väitel tunnevad vähem haritud inimesed end kõrvale jäetuna: osal on diplom ja nad ei arvesta nendega, kellel see puudub. Taas: ajaloost on rohkem teada vastupidine variant, s.t inimesel võib olla haridus ja teadmised, kuid see ei loe, loevad muud näitajad nagu sünnipära, jõukus, nahavärv, sugu jne. Ja see on halvem kui haritlasdemokraatia, nagu seda esitatakse.

    Kui Isaiah Berlin räägib romantismi juurtest, siis tuues näite, kuidas haridustaseme ja võimupositsioonide mittevastavus põhjustab rahulolematust, teeb ta seda Preisimaa juhtumi põhjal. Kuigi liberaalsete vaadetega Friedrich Suur oli XVIII sajandil teinud Preisimaa jõukaks ja tugevaks, ei läinud madalamatel klassidel hästi ning ühiskondlikul redelil ülespoole tõusmine oli keeruline. Ja kui romantiline liikumine, vastuseis olemasolevale korrale Saksamaal tugevnes, olid eestvedajad tihti just Preisimaalt pärit. Nad olid enamasti vaimulike ja riigi­ametnike lapsed, kes „said hariduse, mis andis neile teatud intellektuaalsed ja emotsionaalsed ambitsioonid; mille tulemus oli see, et kuna liiga paljud ametikohad Preisimaal olid heast perest pärit isikute käes ning ühiskondlikke vahesid säilitati kõige rangemal moel, ei leidnud nad oma ambitsioonidele täielikku väljendust ja muutusid seepeale rahulolematuks, hakates sigitama kõikvõimalikke fantaasiaid“.8 Võrreldes haritlasdemokraatiaga oli see hullemgi, sest oli igast küljest vaadatuna teenimatu. Haridust on arenenud riikides tänapäeval põhimõtteliselt võimalik igaühel omandada, heasse perre sündimist ise mõjutada ei saa.

    Alguses mainitud järeldustest jääb mulje, et kuivõrd kõrghariduse suurem levik ei ühildu demokraatia ideaaliga anda igaühele võrdne ligipääs võimule, sest osa hakkab teisi diplomi abil kõrvale tõrjuma, siis pole „üldist haridustaseme tõstmist“ vaja. See ei ole mõistlik seisukoht. Sest kui üks hea asi ei too kaasa teist head asja, ei tule tingimata esimesest loobuda, sellel võib olla muid häid külgi. On palju poliitikast lahus valdkondi, kus kõrgem haridustase suurendab võimalusi edu saavutada ja paljudel juhtudel ka edu tagab. Muidugi käib jutt põhimõttelisest suhtumisest hariduse propageerimisse, mitte rakendamisega seotud küsimustest nagu kõrghariduse kättesaadavus, massikõrghariduse probleemid vs. varasema elitistlikuma olukorraga kaasnenud miinused, neoliberalismi sissetung ülikoolielu korraldamisse jne.9

    Siin vaatluse all olnud haritlasdemokraatia teoreetikute käsitlus mõjub värskendavalt ning on hea, et teemat on Eestis tutvustatud. Ometi kõlab selle keskne vastandus – ühelt poolt vähem haritud kõrvale tõrjutud rahvas ning teiselt poolt kõrgelt haritud uusaristokraatlik eliit, kes rahvast ei kaasa – juba ise nagu populism. Rahva pärast muretsemine mõjub ebasiiralt, kui keskne soovitus näib olevat, et pole mõttekas inimesi „liiga palju” harida. Niiviisi võib seletada vähem haritute hingeelu, kuid põhimõtte või tegevuskavana on see küsitav.

    1 Tõnis Saarts, Haritlasdemokraatia. Tänan, ei. – Sirp 30. X; https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/haritlasdemokraatia-tanan-ei/

    2 Mark Bovens, Anchrit Wille, Diploma democracy. The Rise of Political Meritocracy. Oxford University Press, 2017.

    3 Saarts 2020.

    4 Ibid.

    5 Samuel Cohn, The Black Death and the burning of Jews, Past & Present, 196 (1), 2007, lk 3–36.

    6 John Stuart Mill, Considerations on Representative Government. 8. ptk („Of the Extension of the Suffrage“). Cambridge University Press, Cambridge 2010.

    7 Ingl „everybody to count for one, nobody for more than one“. Vt J. S. Mill, (1863/1998). Utilitarianism. Roger Crisp (toim.), Oxford: Oxford University Press, 5. ptk („On the Connection between Justice and Utility”).

    8 Isaiah Berlin, The Roots of Romanticism. 2. tr, H. Hardy (toim), J. Gray (eessõna). Princeton University Press, New Jersey, lk 272-273.

    9 Mõnda neist teemadest puudutab hiljutine põhjalik artikkel: Ene Grauberg, Kõrgharidus mcdonaldiseerumise tuultes. – Sirp 20. XI; https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/korgharidus-mcdonaldiseerumise-tuultes/

  • Mustad augud ja unusta(ma)tud geeniused

    LAURITS LEEDJÄRV

    Must auk on vist kõige tuntum füüsika ja astronoomia mõiste, mida pea igaüks on kuulnud, aga samal ajal ka üks kõige müstilisemaid ja salapärasemaid universumi objekte. Mõned füüsikudki arvavad, et nende olemasolu ei ole veel tõestatud. Ometi anti 2020. aasta Nobeli füüsikaauhind just mustade aukude uurijatele.

    Paksuke külapreester ja tumedad tähed

    Musta auguga seostuvad intuitiivselt XX sajandi füüsikageeniused Albert Einstein (1879–1955) ja Stephen Hawking (1942–2018), teadlikemal ehk ka Karl Schwarzschild (1873–1916) ja tema lahend. Kõik on õige, kuid neid ei saa siiski pidada musta augu esmaavastajateks. Seda au ei või täienisti endale võtta ka universaalne prantsuse õpetlane Pierre-Simon Laplace (1749–1827). Oma kaheköitelises raamatus „Exposition du système du monde“ (1796) arendas ta loogilise täiuslikkuseni Päikese ja planeetide tekke teooria, mis oli välja kasvanud Königsbergi filosoofi Immanuel Kanti (1724–1804) nebulaarhüpoteesist, mille Kant esitas 1755. aastal. Arvatakse, et Kant sai inspiratsiooni rootsi filosoofi, teoloogi ja müstiku Emanuel Swedenborgi (1688–1772) kosmoloogiast,1 kust võib omakorda tagasi minna René Descartes’i (1596–1650) keeristeni. Kogujalik tõdemus „ei ole midagi uut päikese all“ meid siiski mustade aukudeni ei vii. Laplace pakkus Päikesesüsteemi ehituse üle arutledes välja oletuse, et kui leidub täht, mille läbimõõt on Päikese omast 250 korda suurem ja tihedus võrreldav maakera tihedusega, oleks selle gravitatsiooniline tõmme nii tugev, et valgus sealt välja ei pääseks – universumi suurimad kehad võivad oma suuruse tõttu nähtamatud olla. Saksa-Ungari astronoomi Franz Xaver von Zachi (1754–1832) palvel esitas Laplace selle uitmõtte range matemaatilise tõestuse 1799. aastal von Zachi toimetatud ajakirjas.2 Kui XX sajandi keskpaiku hakkas selguma, et mustad augud ei pruugi olla matemaatiline veidrus, vaid olemasolevad taevakehad, meenutati neid Laplace’i töid kui esimest ettekuulutust mustadest aukudest. Ometi polnud Laplace esimene.

    Samal aastal, kui Königsbergis sündis Immanuel Kant, nägi Inglismaal Nottinghamshire’is Eakringi külakeses ilmavalgust kohaliku vaimuliku poeg John Michell (1724–1793). Andekas noormees pääses õppima Cambridge’i, Queen’si kolledžisse, mille lõpetamise järel 1752. aastal jäi sinnasamasse õpetama. Michelli eluloolised andmed näitavad tema haruldast mitmekülgsust (mis XVIII sajandi keskpaiku ehk polnudki nii haruldane). Tema õpetatud ainete hulgas on aritmeetika ja geomeetria, kreeka ja heebrea keel, filosoofia ja teoloogia. Aastatel 1762–1764 oli ta Wood­wardi-nimelise geoloogia õppetooli professor. Loodusteadus näiski olevat Michelli suurim kirg. Lissaboni 1755. aasta katastroofilise maavärina põhjusi otsides jõudis ta arusaamani, et maavärinaid põhjustavad maakoore sees levivad lained ning et maakoor koosneb kihtidest. Selle töö eest valiti Michell 1760. aastal Kuningliku Seltsi liikmeks ja teda peetakse seismoloogia isaks.

    John Michellist kui loodusteadlasest võiks kirjutada pikalt, kuid ei saa mainimata jätta ka tema elu teist külge. Aastatel 1760–1763 teenis ta Cambridge’is St Botolphi kiriku pastorina. 1767. aastal aga jättis ta Cambridge’i akadeemilise elu ja laskis ennast määrata väikese Thornhilli külakiriku vaimulikuks Yorkshire’i maakonnas Leedsi lähedal. Sinna jäi ta elu lõpuni. See ei tähendanud siiski Michelli teadusliku tegevuse lõppu, pigem vastupidi. Raudtee-eelsel ajastul võis 200 miili ehk 320 kilomeetrit, mis lahutavad Thornhilli Londonist, näida tohutu vahemaana, aga ületamatu see polnud. Liikusid kirjad ja liikusid ka inimesed. Eri aegadel on Michelli Thornhillis külastanud mitmed teadlased, teiste hulgas näiteks keemik ja loodusfilosoof Joseph Priestley (1733–1804), peamiselt füüsikuna tuntuks saanud Henry Cavendish (1731–1810) ning üks Ameerika Ühendriikidele aluse panijaid Benjamin Franklin (1706–1790). Eriline sõprus näis siduvat Michelli ja Cavendishi. Kuulsa Cavendishi katse, millega määrati maakera tihedus ja sedakaudu mass, peategelase ehk torsioonkaalude idee autor oligi Michell. Kahjuks ta suri enne katse teokstegemist ja nüüd mainitakse katsega seoses vaid Cavendishi nime.3

    Henry Cavendish oli ka see, kellele Michell 1783. aasta novembris adresseeris oma nüüd kuulsaks saanud kirja, ja kes selle Kuningliku Seltsi koosolekutel kolmes jaos ette luges (11. ja 18. detsembril 1783 ja 15. jaanuaril 1784).4 On pandud imeks, et Michell, kes Kuningliku Seltsi koosolekutel osalemiseks võttis sageli ette pika teekonna Thornhillist Londonisse, ise kohale ei läinud. Õhkkond Kuninglikus Seltsis oli tollal rahutu, käis võitlus presidendi koha pärast. See võis hoida Michelli kodus. Eelviidatud artikli autorid pakuvad ka teist võimalust: kirja teaduslik sisu oli võrdlemisi spekulatiivne, võib-olla lootis Michell, et see võetakse paremini vastu, kui ettelugejaks on väärikas ja austatud Cavendish.

    2019. aastal tekitas rohket meediakaja esimene värviline foto mustast august aktiivse galaktika M87 südames.

    Mustade aukude seisukohalt kõige huvitavam ja tänapäeval sageli tsiteeritav koht Michelli pika ja keerulise pealkirjaga kirjast kõlab nii:

    „Kui meil on kera, mille tihedus on nagu Päikesel ja pool-läbimõõt (ehk raadius – L. L.) ületab Päikese oma suhtes 500 : 1, omandaks lõpmatust kõrgusest kerale langev keha selle pinnal kiiruse, mis on suurem kui valguse kiirus, ning järelikult, oletades, et kera tõmbab valgust samasuguse jõuga, sunnitaks kogu kera poolt kiiratav valgus gravitatsiooni mõjul kerasse tagasi pöörduma.“

    Michell lähtus füüsikaliselt valest eeldusest, et valguse kiirus sõltub gravitatsioonilise tõmbe tugevusest. Nimelt peeti tollal valgust Newtoni eeskujul korpusklite ehk massiga osakeste vooks ning nii oli loomulik, et gravitatsioon pidi valguse osakesi mõjutama nagu iga muud keha. Kui avastati, et valgusel on ka laineline loomus ja et valguse osakesed on massita footonid, sai selgeks, et Michelli mõttekäik oli ekslik. Ometi võivad nii tema kui Laplace’i välja pakutud parameetritega mustad augud tõepoolest olemas olla, need oleksid sarnased sellega, mis istub meie Linnutee galaktika keskmes ja mille uurimise eest saadi pool tänavusest Nobeli füüsikaauhinnast. Ainult, et sellised mustad augud „on tehtud“ Einsteini üldrelatiivsusteooria põhjal.

    Michelli kirjas on veel üks huvitav mõttekäik, mis on täiesti tänapäevane. Ta oletab, et kui sellise Päikesest 500 korda suurema tumeda tähe ümber juhtub tiirlema mingi väiksem valgust kiirgav täht, siis teatud tõenäosusega peaks saama selle liikumise ebakorrapärasustest tuletada tumeda tähe olemasolu. See on täpselt see meetod, millega kõik teada olevad tähest tekkinud mustad augud on alates 1970. aastatest leitud. Ka Linnutee südames laiutava musta augu ümber tiirlevate tähtede uurimine lähtub sellestsamast (Newtoni) gravitatsiooniseadusest.

    John Michelli teened astronoomias ei piirdu ühe kirjaga. Ta uuris kaksik- ja kolmiktähti, teda peetakse esimeseks statistiliseks astronoomiks, ta ehitas 1780. aasta paiku teleskoobi, mille tema väimees müüs pärast Michelli surma kuulsale astronoomile William Herschelile (1738–1822) ja nii edasi ja edasi. Michellist ei ole säilinud ühtegi pilti. Tema välimust on veidi kirjeldatud ühe Cambridge’i-aegse kaaslase märkmetes: „John Michell, BD, on lühike tõmmu jumega ja paks mees … Ta teenis St Botolphi kirikus ja jätkas ka Queen’si kolledži liikmena, kus ta oli väga austatud tark mees ja suurepärane filosoof.“

    Michelli 1783. aasta kiri trükiti järgmise aasta algul Kuningliku Seltsi toimetistes. Sellest siiski ei piisanud, et tema teravmeelsed ideed saanuks välja murda Thornhilli üksindusest. Need jäid sinna kinni nagu musta auku. Michell unustati peaaegu kaheks sajandiks. 1970. aastatel, kui mustad augud hakkasid meie maailmapilti jõudma, tõi teadusajaloolane Simon Schaffer tema tumedaid tähti kirjeldava kirja avalikkuse ette.5 Ameerika füüsik Russell McCormmach oli küll kirja juba 1966. aastal avaldanud, aga see oli mustade aukude jaoks natuke liiga vara. Michelli 500 Päikese suurused tumedad tähed jäid siis tähelepanuta.

    Einsteinist Genzeli ja Ghezini

    Tähelepanu ja kuulsuse puudumise üle ei saa kurta ei Einstein ega Hawking. Mõlemad on XX sajandi tuntuimad teadlased, kes pikka tutvustust ei vaja. Einsteini üldrelatiivsusteooria kohaselt avaldub gravitatsioon aegruumi kõveruses. Iga keha kõverdab ruumi enda ümber, aga see efekt on nii väike, et tavaelus me seda ei märka. Ka terve maakera massist ei piisa selle nähtuse avaldumiseks. Teoorias ennustatakse aga, et suure massi koondumisel väikesesse ruumalasse võib ruum nii „sõlme minna“, et sealt enam miski välja ei pääse, ka mitte valgus. Einstein ise küll nii ei mõelnud ega uskunud sellist võimalust. Esimese lahendi Einsteini gravitatsioonivälja võrranditele esitas vaevalt kuu pärast nende avaldamist Einsteini kaasmaalane ja rahvuskaaslane Karl Schwarzschild. Tema oli omamoodi õnnetu geenius. Truu riigialamana osales ta Esimeses maailmasõjas ja tegigi oma arvutused peamiselt vabadel hetkedel rindeolukorras Venemaal. Sealsamas haigestus ta haruldasse autoimmuunhaigusesse harilikku villtõppe (Pemphigus vulgaris). Mõningatel andmetel pidavat aškenazi juudid sellele tõvele eriti vastuvõtlikud olema. Saksamaale naasmine ja ravi kahjuks Schwarzschildi ei päästnud, 11. mail 1916 ta suri.

    Schwarzschildi lahend kirjeldab aegruumi kõverdumist mittepöörleva keha sfääriliselt sümmeetrilises gravitatsiooniväljas. Lahend sisaldas iseäralikku punkti, millega esialgu ei osatud midagi peale hakata. Seda hakati nimetama singulaarsuseks. Eristus ka teatud kaugus R sellest punktist, mille juures ajakoordinaat hakkas imelikult käituma. Nüüd teame seda kaugust Schwarz­schildi raadiusena, aga asjaosalised ise muidugi sellist terminit ei kasutanud. Einstein ei tahtnud uskuda, et leidub selline teoreetiliselt lõpmatu tihedusega punkt ja teatud sfäär selle ümber, kus aeg nagu peatub ja mille taha langenud ainet me enam iial ei näe. Ta pidas seda pigem matemaatiliseks veidruseks kui tegelikkuse kirjelduseks.

    Mitmed teadlased üritasid seda pähklikoort läbi hammustada, aga eriliste tulemusteta. Olgu mainitud Sir Arthur Eddington (1882–1944), Cambridge’i professor, keda peetakse esimeseks Einsteini üldrelatiivsusteooria tähtsuse mõistjaks ja kes seda ka vaatlustega kontrollis – 29. mail 1919 aset leidnud päikesevarjutuse ajal tegi ta kindlaks valguskiire kõrvalekaldumise päikese gravitatsiooniväljas. Võib ka märkida taas üht preestrit – George Lemaître (1894–1966) Belgiast, kes on eriti tuntuks saanud kosmoloogias. Kõige lähemale tänapäevasele musta augu mõistele jõudsid 1939. aastal ameeriklane Robert Oppenheimer (1904–1967) ja tema üliõpilane Hartland Snyder (1913–1962). Nad leidsid, et sfäärilise sümmeetriaga täht, tõmbudes Schwarzschildi raadiusest väiksemaks, lõpetab igasuguse suhtluse välise vaatlejaga, säilib vaid tähe gravitatsiooniväli. Kuid siis tuli peale Teine maailmasõda, Oppenheimer suundus tähtsama(?) tegevuse Manhattani projekti juurde ja vaikivate tähtede uurimine jäi soiku. Einstein ei võtnud ka Oppenheimeri ja Snyderi tulemust tõsiselt.

    Sõjajärgne aeg viib meid peagi ka Einsteini-järgsesse aega. 1955. aastal siitilmast lahkunud vanameister ei näinud, et talle imelikuna tundunud Schwarz­schildi lahend suudabki suruda reaalseid tähti pimedasse teispoolsusesse, kust tagasiteed ei ole. Füüsikute põhimure oli, et see lahend kirjeldab üht kitsast erijuhtu, et loodus võib olla palju keerulisem. Mõeldi välja ka keerulisemaid lahendeid ja mudeleid, näiteks Roy Kerri (snd 1934) pöörlev must auk. Tänavune nobelist Roger Penrose (snd 1931) jõudis aga teravmeelselt topoloogiat rakendades järeldusele, et pole vaja eeldada mingit sümmeetriat ega muid eritingimusi. Kui piisavalt suur mass gravitatsiooni mõjul kokku tõmbub, siis on kindel ja paratamatu, et tekib lõkspind, mille tagant aine enam välja ei pääse ja langeb tagasipöördumatult singulaarsuse poole. Seda 1965. aastal avaldatud tulemust6 on Nobeli auhinnakomitee nimetanud suurimaks üldrelatiivsusteooria edasiarenduseks pärast Einsteini. Sealt sai alguse Penrose’i viljakas koostöö XX (ja võib-olla ka XXI) sajandi silmapaistvaima teadlase Stephen Hawkingiga, kellel juba siis oli diagnoositud raske haigus – amüotroofne lateraalskleroos – ning kellele arstid olid ennustanud vaid paar aastat elu. Imekombel sai eluaastaid tollest hetkest veel üle viiekümne. Nobeli auhinda ei jõudnud ratastooli aheldatud kõnevõimetu Hawking siiski ära oodata. Penrose’i-Hawkingi singulaarsusteoreemid on aga saanud füüsika osaks ja kirjeldavad eksisteerivat loodust.

    Mõned skeptikud räägivad tänapäevani, et mustad augud on füüsikateoreetikute mänguasjad, millega võib kõiksugu trikke ette võtta – niikuinii ei saa midagi eksperimentaalselt kontrollida. Astronoomias asendab eksperimenti vaatlus. Peaaegu kõik astrofüüsikud on kindlad, et suure massiga tähtedest saavad elu lõpus mustad augud ja et kümneid selliseid on juba vaadeldud – viisil, mida Michell üle kahesaja aasta tagasi ette nägi. Samal viisil nähtavaid tähti katsekehadena kasutades on kaks astronoomide rühma alates 1990. aastatest kompinud meie kodugalaktika keskpunkti, kus kõigi eelduste kohaselt peaks pesitsema hiiglaslik must auk. Teise poole tänavusest Nobeli füüsikaauhinnast saavad nende rühmade juhid, sakslane Reinhard Genzel (snd 1952) ja ameeriklanna Andrea Ghez (snd 1965), neljas naine füüsikanobelistide reas. Õigupoolest inspireerisid sellised suure massiga mustad augud ka Penrose’i sügavamalt selle teemaga tegelema. 1963. aastal avastati kvasarid, kus väga väikesest ruumalast peab kiirguma väga suur energia. Kõige usutavam seletus sellisele nähtusele näis olevat gravitatsioonilise kollapsi käigus vabanev energia. 2019. aastal tekitas rohket meediakaja esimene värviline foto mustast august aktiivse galaktika M87 südames. 6,5 miljardit Päikese massi moodustab seal musta augu, mille Schwarzschildi raadius on 120 korda suurem kui Päikese ja Maa vaheline kaugus. Kui paigutada selline monstrum mõttes meie Päikese asemele, ulatuks ta peaaegu sinnakanti, kuhu praeguseks on jõudnud automaatjaam Voyager 2, heliosfääri ja tähtedevahelise ruumi piirini.

    Linnutee on olnud märksa tagasihoidlikum, kuid umbes nelja miljoni Päikese massi jagu ainet on temagi südamikus mustaks auguks koondunud. Selle ümber liigub Päike kiirusega umbes 230 kilomeetrit sekundis, täistiiruks kulub üle 200 miljoni aasta. Genzel ja Ghez aga uurisid tähti, mis kihutavad Linnutee keskpunkti ümber mõnekümne või mõneteistkümne aastase perioodiga ja kiirusega üle 20 000 kilomeetri sekundis. Selle eest keegi neid ei trahvi, küll aga varitseb oht langeda musta auku.

    Musta auku langemist kasutatakse inimeste maailmas sageli meeleheite või muu psüühilise seisundi võrdpildina. Must auk on inspireerinud kirjanikke, kunstnikke ja muusikuid. Neil päevil toimus Urmas Sisaski tšellokontserdi „Must auk M87“ esiettekanne. Must auk on saanud arvukate metafooride koostis­osaks. Kust see termin on tulnud? Teaduskirjaniku Marcia Bartusiaki andmeil kasutas sõnapaari black hole esimesena 1960. aastal Ameerika astronoom Robert Dicke (1916–1997), pidades silmas analoogiat vanglaga Black Hole of Calcutta, kuhu siseneti, kuid elusana välja ei tuldud. Nagu sageli, leidub ka konkureeriv versioon: musta augu väljamõtleja on füüsikateoreetik John Wheeler (1911–2008) ja sünniaastaks 1968. Vikipeedia andmetel pakkus selle Wheeleri loengutes omakorda välja üks üliõpilane. Lõpuks polegi ju tähtis, kes ja millal mingit sõna esimesena kasutas. Must auk on meie teadusse ja teadvusse juurdunud, sealt seda enam välja ei saa – nii nagu mustast august midagi välja ei pääse.

    Laurits Leedjärv on Tartu ülikooli Tartu observatooriumi vanemteadur.

    1 Gregory L. Baker, Emanuel Swedenborg – An 18th Century Cosmologist. – The Physics Teacher October 1983, pp. 441–446.

    2 Pierre-Simon Laplace, Beweis des Satzes, dass die anziehende Kraft bey einem Weltkörper so gross seyn könne, dass das Licht davon nicht ausströmen kann. – Allgemeine Geographische Ephemeriden 1799, 4, 1–6.

    3 Tõnu Viik, Henry Cavendish. – Tähetorni Kalender 2021, Tartu Observatoorium 2020, lk. 99–112.

    4 Colin Montgomery, Wayne Orchiston, Ian Wittingham, Michell, Laplace and the origin of the black hole concept. – Journal of Astronomical History and Heritage 2009, vol. 12, No. 2, pp. 90–96.

    5 Simon Schaffer, John Michell and black holes. – Journal for History of Astronomy 1979, vol. X, pp. 42–43.

    6 Roger Penrose, Gravitational collapse and space-time singularities. Physical Review Letters 1965, vol. 14, No. 3, pp. 57–59.

  • Finlandia auhind ja soome kirjanduse tõlked

    TAUNO VAHTER

    Soome tähtsaim kirjandusauhind Finlandia anti tänavu välja juba 37. korda. Õigupoolest on praeguseks neid auhindu juba kolmes arvestuses, kuid aimekirjanduse ja lastekirjanduse kõrval pälvib traditsiooniliselt rohkem tähelepanu ikkagi romaan. Kuigi algselt oli Finlandia mõeldud ükskõik millise ilukirjandusliku teose tunnustamiseks, siis 1993. aastast peale on statuudis täpsustus, et auhind määratakse just romaanile. Luule arvestuses on tähtsaim Eino Leino luulepreemia, mida on välja antud juba 1956. aastast.

    Kõigi nende ja veel mitmete, näiteks tõlkijatele, õpilastele ja kirjastajatele mõeldud preemiate määramist korraldab Soome raamatufond (Suomen Kirjasäätiö), mida finantseerivad Soome kirjastuste liit ning haridusministeerium, kusjuures enamik juhatuse liikmeid on kirjastuste määratud. Huvitav on ehk ka märkida, et kolme põhikategooria preemiasumma on 30 000 eurot, kuid luule­preemia on jupi väiksem, 5200 eurot. Võib-olla näitab see ka kirjastajate huvi rohkem esile tõsta suurema müügieduga žanre.

    Vältida saab juhuslikkust, subjektiivsust ei saa

    Finlandia auhinna üks suuremaid omapärasid paljude muude auhindadega võrreldes on selle valikuprotseduur: esialgse valiku teeb n-ö eelžürii ning selle seast lõpliku üks inimene, mõni tuntud ühiskonna- või kultuuritegelane. Aastate jooksul on saanud laureaadi valida näiteks Tellervo Koivisto, Aki Kaurismäki, Paavo Lipponen, Tarja Halonen, laulja Hector ning tänavu Soome rahvusringhäälingu sümfooniaorkestri dirigent Hannu Lintu.

    Sellisel süsteemil on omad plussid ja miinused. Eelžürii (näiteks tänavu kuulusid sellesse üks poliitik, üks kultuuriajakirjanik ja üks kirjastaja) valib 3–6 finalisti ning ühtlasi lõpliku valiku langetaja. Teoreetiliselt peaks eelžürii suutma elimineerida liiga suure juhuslikkuse faktori, kuigi lõppude lõpuks on iga valik subjektiivne. Kahtlemata on silmas peetud ka paljudes žüriides tekkivat olukorda, kus julgema otsuse asemel veeretatakse asi keskpõrandale kokku ning preemia saab n-ö turvaline või keskmine variant, millega kõik asjaosalised kuidagi nõusse jäävad. Aastatega on kogunenud ka siiski rida võitjaid, kes on praeguseks pigem unustatud.

    Finlandia auhind tagab Soomes edu

    Kui vaadata, kes on aastate jooksul Finlandia auhinna pälvinud ja mis sellega on kaasnenud, siis joonistub välja nii mõndagi huvitavat.

    Esiteks võib kindlalt öelda, et Finlandia auhind on Soomes väga oluline, sest peale rahasumma (mis on ühtlasi maksuvaba) tähendab see nii mõnelegi kirjanikule märgatavat prestiiži ja läbimüügi tõusu. 37 senise laureaadi seas on 22 meest ja 15 naist. Kõige noorem võitja on mullu 29aastasena auhinna pälvinud Pajtim Statovci. Neli korda on auhind saadud rootsikeelse raamatu eest, kaks korda on Finlandia pälvinud kaks kirjanikku (Bo Carpelan ja Olli Jalonen). Kuigi enamasti on preemia võitnud Otava või WSOY kirjastatud raamat, siis segases seisus ja pisut killustunud Soome kirjastamist iseloomustab tõik, et tänavu oli kuue kandidaadi kirjastuste seas neli väikekirjastust. Sõltuvalt teemast võib auhindamine läbimüüki tõsta kümneid tuhandeid eksemplare ning kõik viimase kümne aasta pärjatud raamatud on olnud Soomes aasta viie müügiedukama seas (u 30 000 – 40 000 eksemplari läbimüük on garanteeritud). Kui arvestada selle ajastatusega enne jõulumüüki, on kirjastajate motivatsioon selge. Eestis antakse aga tähtsaim kultuurkapitali aastaauhind välja kevadel, mis on müügi mõttes pigem üks aasta madalpunkte ja seetõttu on ka selle mõju palju väiksem.

    Olgu veel võrdluseks öeldud, et mullu oli Soome müüduim raamat Jari Tervo ülimalt avameelne Vesa-Matti Loiri elulugu, mida müüdi kokku umbes 73 000 eksemplari ning maksuameti andmete järgi teenis kirjanik umbes 100 000 eurot (kõik sissetulekud kokku, mitte üksnes ühe raamatu eest). Huvitav on ka see, et pärast slovaki päritolu Alexandra Salmela kandidatuuriga seotud segadusi täpsustati statuudis, et autor ei pea olema Soomes sündinud või Soome kodakondne, kui ta kirjutab soome või rootsi keeles. Siinkohal meenuvad Eestis peetud vaidlused vene­keelsete Eesti kirjanike osas.

    Kuigi Finlandia auhind on antud enamasti vanematele autoritele, on viimastel aastatel nähtud ka nooremaid laureaate: Pajtim Statovci, Sofi Oksanen, tänavu Anni Kytömäki. Eestis tuntumatest Soome kirjanikest ei ole seda auhinda kunagi võitnud ega isegi selle kandidaat olnud näiteks Arto Paasilinna. Selle taga on ilmselt küll asjaolu, et tema kõige paremad raamatud ilmusid kõik enne Finlandia auhinna asutamist. Nominentide, aga mitte kunagi võitjate sekka, on tuntumatest toppama jäänud näiteks Paavo Haavikko, Jari Tervo, Veikko Huovinen, Hannu Salama, Katja Kettu jt. Tuntumatest üksikraamatutest on eesti keelde tõlkimata näiteks aastal 2000 võitnud Johanna Sinisalo „Mitte enne loojangut“ („Ennen päivänlaskua ei voi“) ning Pajtim Statovci 2019. aasta teos „Bolla“.

    Ebaproportsionaalselt palju tõlkeid

    Eesti keeles on 37 võitjateosest ilmunud 13. Kui vaadata ilmumisaega, siis on kõigest üksainus ilmunud 1990ndatel (vanema kaardiväe esindaja Eeva Joenpelto „Kohtunik Müller“), 2000ndatel on ilmunud kuus ning 2010ndatel samuti kuus teost. Kuigi mõnele võib tunduda 13 raamatut 37st vähevõitu, siis on see muu tõlkekirjanduse kõrval väga suur hulk. Kui lisada autorid, kelle võidutööd eesti keeles ei ole, küll aga mõni muu romaan, siis on teoseid isegi üle 20.

    Võtsin võrdluseks teised suured kirjanduspreemiad. Viimase kahekümne aasta Finlandiaga tunnustatutest on eesti keelde tõlgitud 10 raamatut, Bookeriga premeerituid 12, Pulitzeriga 8, rootslaste Augustpriset’iga kõigest 5, Goncourt’iga 4 (üks lisandumas), Bolšaja Knigaga 4, Vene Bookeriga 3, itaallaste Stregali ja Deutsche Buchpreis’iga 2.

    See kõik räägib selget keelt: kuigi soome ilukirjanduse tõlkimine on natuke kokku kuivama hakanud, on vähemalt auhinnatud teoseid avaldatud ebaproportsionaalselt palju. Kuigi teatud määral võivad rolli mängida ka toetused, jään siin arvamuse juurde, et põhjus on romantilisem: kuna vähemalt teatud ringil inimestel (tõlkijad, toimetajad, kirjastajad) on Soome ja sealse kirjandusega nii tihe isiklik side, siis ka tõlgitakse rohkem. Tunnelist ei saa kuidagi asja, aga mingi kandevõimega sild on olemas.

    Enim on soome romaane viimasel paarikümnel aastal eesti keeles kirjastanud Eesti Raamat, Varrak, Tänapäev ja Koolibri, vähem ka teised. Paraku ei ole seis soome kirjanduse tõlgete müügiga sama hea kui nende avaldamisega (suurem osa hinnatakse lõpuks kõvasti alla). Just seetõttu ei ole Finlandia auhind iseenesest eesti keelde tõlkimiseks oluline argument. Eelkõige tuleb Eestis vaadata raamatu teemat ja kaaluda võimaliku lugejaskonna arvukust (ilmselt seetõttu ei ole eesti keeles ilmunud näiteks geiteemade, pagulaste ja taimetoitlusega seotud võidutööd). Kuna küllalt suur osa soome kirjanduse tõlkimisest on toiminud muudel alustel n-ö sõbrakaubandusena, siis pole ka imestada, kui midagi aeg-ajalt taas ilmub.

    Paraku kurdavad ka Soome kirjastajad, et meie kirjanduse tõlked soome keelde ei ole saavutanud soovitud menu isegi neil vähestel juhtudel, kui seda on loodetud.

    Finlandia laureaadid eesti keeles

    1992 Leena Krohni „Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod“ (tlk Asta Põldmäe, 2008)

    1994 Eeva Joenpelto „Kohtunik Müller“ (tlk Kadi Lehtmets, 1996)

    1995 Hannu Mäkelä „Meister“ (tlk Piret Saluri, 2003)

    2001 Hannu Raittila „Canal Grande“ (tlk Aivo Lõhmus, 2003)

    2002 Kari Hotakaineni „Kaitsekraavi tee“ (tlk Tarmo Vahter ja Sille Vahter, 2005)

    2005 Bo Carpelani „Suve varjud“ (tlk Tõnis Arnover, 2006)

    2006 Kjell Westö „Kus kõndisime kunagi“ (tlk Tõnis Arnover, 2011)

    2008 Sofi Oksaneni „Puhastus“ (tlk Jan Kaus, 2009)

    2011 Rosa Liksomi „Kupee nr 6“ (tlk Kadri Jaanits, 2013)

    2012 Ulla-Lena Lundbergi „Jää“ (tlk Tõnis Arnover, 2017)

    2013 Riikka Pelo „Meie igapäevane elu“ (tlk Kadri Jaanits, 2017)

    2016 Jukka Viikilä „Akvarellid Engeli linnast“ (tlk Kai Aareleid, 2017)

    2018 Olli Jaloneni „Taevakumm“ (tlk Piret Saluri, 2019)

     

Sirp