Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Mis on teist küll saanud

    MARINA TEE

    Pimedate Ööde filmifestivalil esilinastus Baltimaade filmide võistlusprogrammis Eesti dokitegija Aljona Suržikova linateos lakoonilise pealkirjaga „Ankeet“, mis jõuab alates 4. detsembrist ka kinolevisse.

    Ühismeedia pakub tihtipeale nostalgilisi postitusi, mis tuletavad meelde vanu aegu. Ühena paarikümnest aastate­tagusest legendaarsest ja märgilisest esemest võib meenuda ka tänapäeva lastele tundmatu ja seletamatu, salapärane ankeet. Ankeedis seisis kümmekond või enam käsitsi, trüki- või kirjatähtedega kirjutatud küsimust: mis su nimi on? kelleks tahad saada? mis on armastus? sõprus? Ja nii edasi. Ankeet oli omamoodi sõprade ja klassikaaslaste test. Režissöör Aljona Suržikova, operaator Sergei Trofimov ja kunagised klassikaaslased on juhuse tahtel säilitanud selle kunagise mälestise, oma kooliankeedi.

    Nende kui professionaalide käe all on sellest seemnekesest kasvanud puu – dokumentaalfilm, mis põhineb 1990. aastate faktimaterjalil ja klassikaaslaste saatustel kuni tänapäevani välja. Aljona Suržikova vastas ka mõnele küsimusele filmi kohta.

    Teie juurde tuli see teema otsekui iseenesest. Mis oli alguses? Kas tundsite puudust oma üksmeelsest klassist, unistasite oma klassikaaslastest ning kavatsesite neid meeles pidades sellest kogu maailmale rääkida?

    Tõepoolest tuli filmi „Ankeet“ idee mulle iseenesest 2009. aastal, kui leidsin ühest mineviku pappkarbist ootamatult oma imekauni koolilapsepõlve mälestused. Sukeldusime mehe Sergeiga minevikku, meenutasime, arutlesime, mõtlesime ankeedile vastanute saatusest. Meeldiv üllatus oli see, et enamikust meie klassi õpilastest on saanud töökad ja targad tänapäeva inimesed. Siis tuli meile meelde, et kuskil peab olema video­arhiiv. Meie klassivenna Dmitri Troškovi isa Rostislav Troškov jäädvustas meie ühised sündmused videolindile. Meil õnnestus kõik videosalvestised kokku koguda ja digiteerida. See omamoodi arhiiv ankeetidest, fotodest ja videosalvestistest moodustas juba iseenesest süžee. Otsustasime mehega, et kogume need saatused ühte. Nii sündiski filmi idee. Iga elukutse annab võimaluse algatuseks. Mina olen ju filmirežissöör ja minu puhul on see seaduspärane.

    Aljona Suržikova: „Ankeedi“ idee tuli mulle iseenesest 2009. aastal, kui leidsin ühest mineviku pappkarbist ootamatult oma imekauni koolilapsepõlve mälestused.”

    Sinu kogu loomingus on näha kiindumust kodumaasse, maasse üldse ja perekonda. Kas see on ainult 1990. aastate põlvkonna teema?

    Muidugi mitte. See on iga põlvkonna teema. Mind kui režissööri puudutab see eriti. Võib-olla on ajad oma jälje jätnud. Mõned meie õpetajad soovitasid otsesõnu, et me Eestist ära sõidaksime. Valik oli meie teha. Mina aga ei tahtnud oma juuri läbi lõigata. Piisas sellest, et mu vanemad elasid saatuse tahtel kogu elu Eestis, kaugel oma kodumaast. Isegi oma diplomitöö Tallinna ülikoolis pühendasin ma sellele teemale. Minu filmi pealkiri oli „Tee otsing. Kodumaa“ (2004). Tahtsin kogu maailmale öelda: „Eesti on minu kodumaa.“ Leppisin kokku ühe kaugsõiduautojuhiga ning sõitsin temaga Tallinnast Pariisi, kaamera kaasas. Autojuhi igas peatuspaigas otsisin huupi vene keelt kõnelevaid inimesi ja vestlesin nendega teemadel: kust nad pärit on, kus on nende kodumaa, kuidas nad sattusid sellesse riiki, kuidas on säilinud emakeeleoskus? Ja nii edasi. Tahtsin teha filmi mõttega „kus jalg maas, seal kodu“. See film jõudis isegi mingile festivalile.

    Nende sõnade kinnituseks esitan välja­võtte tollal veel üliõpilase Aljona Suržikova intervjuust 2001. aastal ajalehele Den za Dnjom1:

    „Ma ei saa Eestist kauaks ära sõita. Olen viieteistkümnendast eluaastast alates reisinud, ja iga kord tõmbab mind siia tagasi, kusjuures enamik minu eakaaslasi lahkub Eestist. Ma igatsen neid taga ja reisides kohtun nendega rõõmuga. Aga sealjuures mõistan: ma isiklikult tahan midagi saavutada siin. Ja esmajoones venelaste jaoks… Meie oleme kodutute geeniuste põlvkond: venelastel on raskem kui eestlastel. Seepärast nad kõik õpivad palju, karastuvad, ületades kõikvõimalikke takistusi, saavad targaks, mõistavad paljut, teavad paljut, on kartmatud, mobiilsed, kuid lõpuks sõidavad mis tahes võimaluse tekkides ära. Mina aga, nagu juba ütlesin, tahan olla kasulik siin.“

    Küsimusele „kuidas sa edu saavutad? vastasid 2001. aastal: „Pigistan silmad kinni ja lähen lahingusse.“ Kuidas laheneb see küsimus nüüd?

    Ikka samamoodi: pigistan silmad kinni ja lähen lahingusse. Peamine on tegutseda.

    Kas sa tahtsid „Ankeeti“ tehes saada võluriks ja muuta oma klassikaaslaste saatusi, pöörata aega tagasi?

    Hea küsimus. Ma märkasin imestuse ja rõõmuga, et meie omade saatused ei kujunenud just lihtsalt. Paljud neist on Eestis jalad alla saanud, ei ole kadunud, ei ole norgu vajunud. Ka teistes maades. Peamine, mida meile on õpetanud vanemad, õpetajad ja aeg, on see, et ei tohi lasta endal laisaks muutuda. Olen kindel, et isegi need, kes seisavad praegu valiku ees, kellel on raske, ei tee seda viga. Meil oli tore klass. Ere lapsepõlv.

    Üks ilmekas näide. Rahvateatris Junost ma ei mänginud printsesse, vaid pidasin alati silmas Tuhkatriinut: tuleb töötada, kannatada, liikuda. Nii on ka nüüd. Arvan, et mu klassikaaslased teevad sedasama.

    Filmis on ainult mõned tegelased …

    Projekt sünnitab projekti. Kavas oli teha seriaal, rääkida igaühest eraldi lugu. Tegelastel on, millest rääkida, mõtteid, mida jagada. Me ei ole enam koolilapsed. Kellelegi oleme juba vanem põlvkond ja valmis andma järje üle noorele põlvkonnale. Sellest tulevadki lood.

    Tegite mehega mõni aeg tagasi dokumentaalfilmi „Suur-Sõjamäe“2 sealsetest aiamaadest ja seal elanud inimestest, kelle uus maaomanik, Tallinna lennujaam, käsu korras minema ajas. Elades koos tegelastega läbi lahkumisemotsioonid, tegite mehega radikaalse otsuse: jätsite oma linnaelamise ja kolisite maale, kus restaureerisite maja. Seal jõuate maad harida ja rajate külas muuseumi. Millised muutused ootavad teie peret „Ankeedi“ väljatulekuga?

    Meil kasvab kolm last. Me ei ela oma elu eraldi. Ikka koos. Nemad jälgivad meie tegevust filmide loomisel, käivad kaasas töösõitudel. Mina olin juba lapsepõlvest peale loominguliselt aktiivne. Mees tegeles rohkem tehnoloogilise loominguga. Mina andsin näiteks juba lasteaias välja oma ajakirja Lugu… . Igal lehe­küljel oli oma teema: „Lugu leivast“, „Leninist“, „Sõprusest“. Siis tuli kooli seinaleht. Siis teater ja reisid. Mees omandas interneti sünniajal infotehnoloogia, internetidisaini. See viiski nii minu kui ka tema kutsevalikuni. Jälgime mehega oma lapsi tähelepanelikult. Oleme valmis nende algatusi toetama.

    „Ankeedi“ tegemine kindlustas meie ühist seisukohta: lapsed olgu kodus. Las õpivad kuskil teises riigis ja tulevad tagasi. On jäänud üle see kõik neile selgeks teha. Kindlustada.

    Kas on juba selge, kelleks teie lapsed saada tahavad?

    Üks kavatseb saada animaatoriks, disaineriks. Ta joonistab hästi ning valdab ka tänapäeva disainiprogramme. Teise puhul vihjame arstikutse valikule. Ta on pedantne ja suudaks inimesi asjatundlikult päästa. Leiab endale ise tegevust ja täiustab end, kuni jõuab loogilise tulemuseni. Õpib ise hiina keelt, tunneb huvi Egiptuse vastu. Süveneb selle maa ajalukku ja kunsti. Tahtis mereandide kollektsiooni ja panigi selle kokku, kaasates sellesse meid ja sotsiaalvõrgustiku kaudu meie sõprugi. Ta on kangekaelne, sihikindel ja põhjalik. Üldiselt on „Ankeet“ andnud meie perekonnale tarkusetera. Oleme valinud õige tee, kogunud laste ja kogu perega tiimi ning läheme edasi.

    Tõlkinud Mait Eelrand

    1 Marina Tee. Поколение бездомных гениев. Den za dnjom, 17. I 2003.

    2 „Suur-Sõjamäe“, Aljona Suržikova, 2013.

  • Hääl ei läinud ära

    KIWA

    VIII NU performance’i-festival „Hääl ja midagi veel“

    Hääle teema võimaldab lõputult tähenduslikke seoseid ja seetõttu oli festivali diapasoon laia kaarega – kuivadest loengutest eufooriliste reivideni, estraadist ja diskost itkude ja süvadiibini. Hääle põhiküsimus on, kas seda kuuldakse. Festivali publikut analüüsides võis täheldada teatavat profileeritust: eespool nimetatud äärmustega publik ei kattunud.

    Festivali avaetendus oli Eglė Budvytytė „Loitsukaraoke“ („Incantation Karaoke“). Külastajad suunati sissepääsust otse lavale, etendaja kõndis nende vahel, vaadates otse silma ja luues hüpnootiliselt vokaale eluvormidest nagu taimed ja loomad, bakterid ja seened. Seejärel jagas etendaja publikule mikrofonid ja palus kõigil ekraanile ilmunud teksti koos laulda. Tekkis kollektiivne meeleseisund, nagu oldaks ökosüsteemi osa. Huvitaval kombel ei kasvanud see üle seosetuks jorinaks või laulupeo­eufooriaks, mis tavaliselt juhtub, kui ettevalmistamata inimesed hakkavad koos laulma. Kõrvalt vaadates ja kuulates paistis olukord nii kummastav, et polegi kirjeldatav või võrreldav mingi formaadiga. Mõne teise planeedi ususekti rituaal? Aga miks mitte siis juba meie planeedi ja biosfääri mitte-usu mitte-sekti NU performance par excellence.

    Õhtu jätkus Jelena Glazovaga, luuletaja ja helikunstnikuga – selline kattuvus on harv juhus. Seekord toimus süntees: Glazova luges ette kolm venekeelset teksti, mis lõpuks arenesid talle iseloomulikuks kõikehõlmavaks müralõuendiks. Kahjuks polnud tekstidel tõlget, aga kokkuvõte võiks olla selline: alguses polnud sõna ega liha, oli toimetaja, kes lõikas kaadreid, et need teatud järjekorras kokku liimida. Rullis Möbiuse lehel oli aga ainult üks joonis, kuna toimetaja nägi kõigis kihtides ainult ühte süžeed. Ülekandehäiretega hologramm paneb meid lapsehäälel kartma paljusid asju – järgneb pikk loetelu hirmudest – ja kui sõbralt küsid, kas on muud võimalust, siis tuleb välja, et ka temast on järel vaid halva andmeedastusega pea.

    Öö jätkus Sveta klubis, kus esmalt toimus Nancy Nakamura ideeriiuli teine tulemine ehk räpipunt esitas Kadi Estlandi tekste. Need on viimaste aastate eesti luule ühed köitvamad nähtused. Räpp kui demokraatlik muusikavorm oli omal kohal, kuid Estlandi tekstide sõnum läks kaduma.

    Õhtu teises pooles esines trio Yasmyn, kelle etteaste nägi välja nagu erootiline varietee mõne konservatiivi märjas unenäos või Ameerika muusika­videos. Muusika ise oli perfektne ja lihvitud, aga koosnes täielikult klišeedest, meenutades träppi ja r’n’b-d, mis tavaliselt taksoraadios mängib. Esinejad ei laulnud otse, vaid liigutasid huuli (lipsyncing). Show oli omas žanris perfektselt loodud ja esitatud: koreograafia oli täpne ja eksimatu, aga jäi siiski massikultuuriks, mida tuhandetes tantsu­stuudiotes üle maailma korratakse. Etendajad esitasid seksuaalselt üles­kihutatud naisi, tehes ühemõttelisi liigutusi. Läbiv võte oli kubemepiirkonna puudutamine ja seejuures rüvetatu näoilme tegemine. Seosed seksuaalse vabanemise ja individualismi, lihaturu ja vulgaarse seksualiseerimisega olid ilmselged, aga kokkuvõttes oli tantsukava hingetu tööstuslik toode ilma mingi kriitilise distantsita.

    Erik Büngeri performatiivsest loengust „Tüdruk, keda polnud olemas“ („The Girl That Never Was“) jäi kõlama, et grammofoniplaat on kõige müstilisem objekt ja salvestamisega on häälest tehtud tulnukasarnane eluvorm.

    Järgmisel õhtul toimus Michele Rizzo „Higher“. See algas pika heli ja valgusinstallatsiooniga, kuni pimedale lavale ilmus kolm poissi, kes kepsutasid justkui kuskil tantsuklubis, kus kedagi ei vaadata. Klubitantsuliselt lihtne, aga sünkroonis liikumine sisaldas ka inimlikku viga, kuna muusika kehastas perfektsionismi, kõikvõimalikkust, keha aga ei tulnud sellele järele. Kasutati klubi kui materjali, kui ruumilist struktuuri – kas klubi on pigem koos- või üksiolemise koht, individualiseerumise kollektiviseerumine? Tehno on pigem üksinda lendamise muusika, disko seksuaalsus ja house’i sensuaalsus annavad pigem koostunde. Märgatavad olid Lääne-Berliini klubikultuuri jäljed – ketsid ja rõhutatud või delikaatne tavalisus. Mõtlesin kogu etenduse vältel, et seebmuusika on nagu Lorenzo Senni koopia, aga parem kui koopia. Võite ette kujutada mu üllatust, kui pärast etendust selgus, et tegu oligi etenduseks loodud Senni originaalmuusikaga. Senni oli mõned aastad tagasi üks selgemaid rave’i-järgse dekonstruktsionistliku suuna esindajaid, kes justkui kirurgina võttis kommertslikust euro-trance’i muusikast iha ja kirge piitsutavad, lootust üles ehitavad sündi-arpeedžod ja jättis ära ootuspärased iha kulminatsiooni määravad bassi või rütmi sissetulekud. Ise nimetas ta seda stiili puäntellistlikuks. Tõepoolest, võõrandatud ja isoleeritud sündid justkui üritavad punktide massi abil esitada midagi, mille täiusliku sügavuseni kunagi ei jõuta, kuigi need punktid puudutavad neuronite sagaraid ja viivad need viimse piirini, kus peaks toimuma mõnuainete plahvatus, mille edasilükkamine on piinav nauding. Kognitiivsed momendid ja fragmendid definitsiooni ja lokalisatsioonita.

    Festivali intellektuaalseks tipuks oli Erik Büngeri „Tüdruk, keda polnud olemas“ („The Girl That Never Was“). Tema loeng oli ajaloo esimesest salvestatud häälest. Kõlama jäid mõtted, et grammofoniplaat on kõige müstilisem objekt üleüldse, salvestamisega on häälest tehtud tulnukasarnane eluvorm, piibel on üks suur iroonia ja freudistlik auk/süvend on tegelikult suu.

    Seevastu ühise tantsu, heli ja ruumis viibimise tippkogemus oli Artjom Astrovi plaadifirma või mikroskeenega Serious Serious koostöös toimunud õhtu Sakala 3 teatrimajas. Algul kohutava, hiljem lohutava reverbatsiooniga fuajees mängisid Court Rat ja DJde duo arxcharlaide & baribari mai. Segunesid breakcore, hardcore techno, gabber ning võõrandumist ja pingeid väljendav sotsiomaterialistlik paugutamine.

    Lolina teatrisaali elav esitus oli CDJ mängijatega improviseeritud hakitud stiilis kontseptroonika ehk toored sämplid ning alguse, lõpu ja keskpaigata lood. Sellise astme süsteemitus, mille tagant võib aimata süsteemi. Kui elektroonilist muusikat struktureerivaks kaheks antagonistlikuks paradigmaks peetakse voolu ja žesti, siis Lolina ja ka teiste esinejate, aga ka üldisemalt nüüdiskontseptroonika ja sotsiomaterialismi puhul on turvaline katkematuse ja kestvuse vool ära jäetud. Illusoorsust asendabki katkestuste ja operatiivsete žestide loogika. See on uus vool, ebaturvaline, pingeline, etteaimamatu, koodide kui konventsiooni ümberseadistamine.

    Endine NO teater vappus reivist nagu mõni mahajäetud tehasehoone. Ruumi keskel olid tantsijad, keda iseloomustas mõnus suvalisus ja freestyle break. Nende tants oli justkui alustamine igavlemisest – eimiskist – ja püüd võimatute liikumisteni, väljapääsmatust signaliseerivad või siis väesolemist väljendavad tõmblused. Kui mõne etenduse puhul jääb publiku kaasamine kohmakaks, siis Sakala 3 teatris toimus kõik väga orgaaniliselt. „Kajahääl ja jee“ täitis oma eesmärki – see ei olnud valmis produkt, vaid protsess. Seda võib öelda ka kogu festivali kohta.

  • Sherlock Holmesi oodates

    PILLE-RIIN PURJE

    Karlova teatri „Baskerville’ide koer“, autor Arthur Conan Doyle, dramatiseerija Mihkel Seeder, lavastaja Peep Maasik, kunstnik Karmo Mende, helilooja Ardo Ran Varres. Mängivad Andres Dvinjaninov, Veikko Täär, Ott Kartau, Lauri Kink, Silver Kaljula ja Elena Koit. Esietendus 23. X Karlova teatris.

    Kinoekraanil ja teleseriaalides on detektiiv Sherlock Holmesi kehastajaid terve trobikond Vassili Livanovist Jeremy Brettini, Robert Downey juunior ja Benedict Cumberbatch pealekauba. Praegugi näitab telekanal ETV+ seriaali aastast 2013, kus Holmesi osas on Igor Petrenko.

    Näitelavale detektiivid nii sageli ei ilmu. Ainus Holmes, keda olen näinud eesti teatris, on Marko Matvere, doktor Watsoniks tema kõrval Raivo E. Tamm (Ago-Endrik Kerge lavastus „Sherlock Holmes ja doktor Watson“, Arthur Conan Doyle’i esimese Holmesi-jutu „Etüüd punases“ ainetel, Tallinna Linnateater, 1998). Lisada võib ka Aarne Soro rolli Ken Ludwigi krimikomöödias „Mäng on alanud“ (lavastaja Tanel Jonas, Ugala, 2016), kus ta kehastab näitlejat William Gillette’i, kes mängib sügava sisseelamisega Holmesi.

    Raadioteatris on Holmesile rollihääle andnud kaks korüfeed: Voldemar Panso kuuldemängus „Kolm jalarauda mustal taustal“, tema Watsoniks Eino Baskin (režissöör Kaarel Toom, 1963), ning Aarne Üksküla kuuldemängus „Juhtum Mackletoni erakoolis“, kus Watsoniks Hendrik Toompere seenior (režissöör Tanel Lään, 1983).

    Karlova teatri „Baskerville’ide koer“ kannab ambitsioonikat žanrimääratlust „psühholoogiline müsteerium“. Aiman, no vähemasti loodan, et see on omajagu eneseirooniline. Kohasem oleks Peep Maasiku lavastus tituleerida kriminaalkomöödiaks. Klassikalised, aga võib-olla kõik kriminullid kipuvadki näitelaval koomiliselt mõjuma ning just humoorikus teeb nende vaatamisest õdusa meele­lahutuse.

    Karlova teatri ahtakeses saalis ja kitsukesel laval on kunstnik Karmo Mendel õnnestunud luua kurjaendeline ja salapärane õhustik. Väärt idee on mängu laiendamine saali, tooliridade vahekäigu muundamine jugapuude alleeks, kuhu imbub ähvardav inglise udu. Efektne on valguskujundus, mis mängleb akendel. Kui kirjeldatakse saatanlikku Baskerville’ide koera, mattub saal mõneks ajaks pimedusse, üksnes punased tulukesed vilguvad nagu põrgupeni silmad. Põnevushoovusi lisab Ardo Ran Varrese muusika, alates juba ärevatest helikoputustest, mis üksiti on publikumärgid. Isegi Karlova teatri saalitoolide kõrvatorkavalt teatraalne nagisemine mõjub lavastusega täiesti kongeniaalselt. Lavakujundus ise on napp, vaid paar mööblieset, mis alguses valge linaga kaetud, nagu hüljatud mõisale kohane. Ja komöödiakood antakse kätte kohemaid, kui Henry Baskerville toolile istuda katsub. Ka paar ust laval, sealtkaudu ilmumised ja väljumised, mõjuvad kui uksekomöödia väike ulakas paroodia.

    Dramatiseerija Mihkel Seeder on Arthur Conan Doyle’i teose võrdlemisi vabalt ja isepäiselt üle ja ümber kirjutanud. Ega väga palju peale Baskerville’ide koera enda süžeest järele jäänud olegi. Lavateksti stiil on vaimukas, sõnavalik läbikaalutud, kõrva torkab ka nimme nüüdisajakõlalisi sõnu, mis virgutavad tähelepanu. Üllatav ja üsna võõrastav on aga kuulda, kuis Watson oma kirjas Holmesi sinatab: seesugune familiaarsus ei haaku ülejäänud laadiga, valdavalt konventsionaalse suhtlemisviisiga. Ilmselt toonitatakse sedakaudu Watsoni kasvavat ebakindlust.

    Doktor Watson (Veikko Täär) toimetab juurdlust oma võimete kohaselt ja ootab Sherlock Holmesi (Andres Dvinjaninov), peaaegu nagu Godot’d.

    Nähtud etendusel (3. XI) mõjus esimene vaatus stiilipuhtamalt, vaimukamalt, naljakamalt. Teises pinge hõrenes tublisti, mängu sugenes maitselibastumisi või lihtsalt ebamäärasust. Nõnda tekkis vägisi kahtlus, et äkki sai lavastajal lihtsalt aeg otsa, põhienergia kuluski esimese vaatuse lihvimisele ja siis tuli hopsti esietendus.

    „Baskerville’ide koera“ peategelane on Veikko Tääri doktor Watson. Tema toimetab juurdlust oma võimete kohaselt ja ootab Holmesi, peaaegu nagu Godot’d. Tääri koomikusarm toimib igati inglaslikult ning Watsoni lavaelus näeb vahvaid momente, näiteks esimese vaatuse õhkuahmivad napsivõtmise soolod on tähelepanuväärsed ja väga naljakad. Meenub, et ka Raivo E. Tamme Watsonil oli alkoholi pruukimisega tükk tegemist, aga tema mure oli liiga varane kellaaeg. Ainus, mida lavastajale Watsoni rollilahenduse puhul ette heidan, on paanikasse sattunud džentelmeni eksponeerimine aluspükste väel. Vastupandamatutele sokihoidjatele vaatamata on Watsoni ringituiamine üsna totter ja kestab ilmselgelt liiga kaua, kuni minetab viimsegi stiilsuse. Kui too tarbetu jant välja arvata, on Tääri mängu lust jälgida.

    Vembukalt etendab Silver Kaljula teadlast Jack Stapletoni, prillidega ja põlvpükstes vennikest. Jack reageerib vilkalt ja üllatusrohkelt, üksiti mõjub see sell igati kriminullipärasena: tema veidras või veiderdavas sahmerdamises aimub algusest peale miskit kahtlast. Omaette operett on sulnid tootemtaimekimbukesed, mida Jack nõnda häbeliku sarmiga kingib ja mis ka kergeusklikult vastu võetakse.

    Viimse nüansikeseni nauditavalt välja peetud rolli serveerib Lauri Kink – teener John Barrymore. Tema klassikalise teenriväärikusega kaasneb teadagi kõigutamatu ja varjamatu, aga peen üleolek härrastest, kui ta põgusalt üht kulmu kergitab või seirab taunivalt Watsoni lohakalt toolile heidetud mantlit ja kaabut. Hooletu täpsusega lennutab Barrymore kaabu nagisse, oodates hetkeks vaevumärgatava võidurõõmuga tunnustust, mida ei saabu. Elegantne on viiv, mil Barrymore pillab nagu muuseas Holmesi repliigi „Elementaarne, Watson!“ – kõik laval reageerivad sellele.

    Pisut ehk verevaeseks jääb Ott Kartau Henry Baskerville’i rollis, aga see on mõistetav, sest sileda poisi osa ongi poole igavam kui kurikaela oma. Henry lavaellu ei lisa sära ka armumise naiivsus. Elena Koit tumekaunitari Beryl Stapletonina sooritab hüpnoosiseansse, veheldes viirukiküünlaga, aga armusädet Henry ja Beryli vahel justkui ei hooma. Võimalik, et see ei peagi süttima, ent hämaraks jääb sel juhul ka Beryli pahelisem poolus, elatud elu slepi kriminaalsem knihv ja lihv.

    Aga pingsalt oodatud Sherlock Holmes ise?! Tõepoolest, vahepeal tekib tunne, et detektiiv jääbki Godot’ kombel tulemata. Aga see on ju võimatu – ja ta saabub siiski! Karlova teatri loomingulisele juhile, soliidselt hallipäisele Andres Dvinjaninovile oleks nagu antud absoluutne veni, vidi, vici šanss. Kummatigi … Mitte kuidagi ei oska oletada, miks see Holmes ei ole sedavõrd isiksuslik, karakteerne, stiilne, ainuline jne, kui publiku üleskruvitud ootus ihkab, dramaturgiline ja lavaline loogika aga lausa nõuab. Langeb see kivi lavastaja kapsaaeda või peab antud juhul näitleja olema oma rolli ainulooja? Paaris Dvinjaninovi intonatsioonis, eriti aga hetkel, mil detektiiv, ise sündmusele seljaga, fikseerib midagi väga olulist, mis on jäänud oma triumfi nautival Watsonil märkamata, võis juba aduda tõelise Sherlock Holmesi varju. Täiesti võimalik, et homme on ta kohal!

  • November – Hingedekuu dünaamika

    ANITA MAASALU

    Harilikult kulgeb novembrikuu muusikaelu otsekui crescendo uhkesse aastalõpu kulminatsiooni, mil kontserdisaalid on peaaegu igal õhtupoolikul helidest tulvil. Tänavu on aastalõpu ootus teistsugune, ettevaatlik diminuendo, mis ei ole kõigest hoolimata lasknud muusikal veel täielikku vaikusse suubuda.

    Kuu algas hingedeajale kohaselt mõtlikult ja sissepoole suunatult. Rahvus­ooperi Estonia poistekoor kandis dirigent Hirvo Surva juhatusel 1. novembril koori läheneva 50 aasta juubeli puhul ette Fauré reekviemi. Selle ebatavaliselt helge helikeel teeb teose poistekoorile ettekandeks kaunis kohaseks ning teos juhatas aasta kõige pimedama ja trööstituma kuu sisse soojalt ja südamlikult. Hoopis vastandliku iseloomuga reekviemižanri kaanonisse kuuluva Mozarti reekviemi esitasid 2. novembri hilisõhtul Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Kaarli kirik oli hilisele õhtutunnile vaatamata rahvast täis ja hulk huvilisi pidi veel ukse taha jääma. Tõsi, julgen arvata, et laialdaselt tuntud Mozarti reekviem reklaamib end publikule juba ise, rääkimata siis veel tipptasemel esituskoosseisust. Mõlema kontserdi juures väärib esiletõstmist ka solistide valik: Fauré reekviemi puhul bass Raiko Raalik ning poistekoori solist Cedric Sebastien Mäeväli, Mozarti teoses sopran Yena Choi, metsosopran Helen Lepalaan, tenor Oliver Kuusik ja bass Olari Viikholm, kes moodustasid meeldivalt balansis ansambli.

    Novembris tabasin end peaaegu igale kontserdile minnes mõttelt, ega see nüüd mõneks ajaks ometi viimaseks jää. Ikka ja jälle saabusid teated ära jäetud või edasi lükatud kultuuriürituste kohta. Vahest muutis see hirm saabuva kultuuri­katkestuse ees kuuldud kontserdid tähendusrikkamakski. Üheks selliseks muusikaliseks suurelamuseks osutus 8. novembri maratonkontsert Estonia kontserdisaalis, kus pianist Kalle Randalu ja tšellist Theodor Sink kandsid ette kõik viis Beethoveni tšello­sonaati. Beethoveni juubeliaasta üritustel ei paista lõppu – vastupidi, ikka ja jälle pakub mõni kontsert üha meeldejäävamaid emotsioone. Juba Singi ja Randalu kava ulatus äratas aukartust, loomulikult ei jäänud alla ka esitus. Randalu ja Sink mõjusid laval kui pikaaegsed ansamblipartnerid, kelle etteastes on iga fraas mõtestatud. Beethoveni tšellosonaadid, alustades varastest ja klassikalistest ning lõpetades elu lõpupoole valminud küllaltki omapäraste ja uuenduslike sonaatidega, iseloomustavad väga aredalt helilooja loomingulist teekonda. Tema loometeed interpreteerisid Sink ja Randalu väga ilmekalt, mistõttu ei lakanud pikk kontserdiõhtu hetkekski köitmast.

    Keelpillimuusika austajad said aga oma meeli paitada ka helilooja Eduard Tubina 115. sünniaastapäevale pühendatud Eesti keelpillimängijate konkursil, mida sai 5. kuni 13. novembrini jälgida nii EMTA suures saalis kui ka Youtube’i ja Klassikaraadio ülekannete vahendusel. On tänuväärne, et üleriigilisi konkursse salvestatakse ja üle kantakse: kui huvilistel ei ole võimalik tundide viisi kohapeal esitusi jälgida, siis saab neid interneti vahendusel järele kuulata. Ühtlasi täitub nii meie klassikalise muusika digivarasalv.

    Pianist Kadri-Ann Sumera (paremal) kontserttegevus on märkimisväärne: samal nädalal andis ta salongikontserdi Tallinna keskraamatukogus ning esitas nõudliku kava mikrotonaalse muusika festivalil „Sound Plasma“.

    On rõõm näha, et kontserdikorraldajad on kontserdiülekannete asjus järjest paindlikumad. Kuigi nõustun, et arvutiekraan ei asenda kohapeal saadud kontserdielamust, on vahest igaüks leidnud end kunagi olukorrast, et oodatud kontserdile ei ole olude sunnil saanud minna. Veebiülekanne on sellisel juhul parim alternatiiv. Muidugi oleneb ülekande kvaliteet paljuski kontserdikorraldaja võimalustest. Näiteks kanti segakoori HUIK! ja kammerkoori Helü 17. novembri kontsert „Meil on kanda oma laul“ Mustpeade majas üle Facebooki kaudu. Kahjuks kannatas ülekanne tehniliste viperuste käes: esmalt puudus heli, selle saabumisel ei olnud aga heli kvaliteet just ideaalne. Samuti igatsesin ülekande kirjeldusse kontserdi kava, sest lugude vahetekstides mainiti küll teoseid, kuid pealkirjad kippusid saali akustikasse sumbuma. 26. novembril õnnestus mul aga kuulata Philly Joe’s TV kaudu Holger Marjamaa kvarteti kontserti, mille teostus jättis niivõrd professionaalse mulje, et sama hästi oleks võinud tegu olla juba eelsalvestatud ja monteeritud etteastega. Kinnisilmi võis end mõttes kujutleda hämara džässiklubi nurgadiivanile.

    Üks väike, kuid viljakas kontserdipaik asub Tallinna keskraamatukogu suures saalis, kus saab üsna sageli kuulata soolo- ja kammerkontserte. 16. novembril astus seal soolokavaga üles pianist Kadri-Ann Sumera, kes esitas Lepo Sumera, Beethoveni ja Mart Saare loomingut. Sumera on nii solisti, kontsertmeistri kui ka kammeransambli mängijana märkimisväärselt tegus, juba samal nädalal valmistus ta nõudliku kavaga üles astuma festivalil „Sound Plasma“. Keskraamatukogu kontsert oli aga salonglikult intiimne ja mõneti poeetiline. Sumera kõneles esitusele tulevatest teostest ning nendega seostuvatest mõtetest ja mälestustest. Selline formaat tekitas publikuga sõbraliku kontakti ning kava ülesehitus omandas tänu sellele läbimõeldud ja tähendusrikka vormi.

    19. kuni 21. novembrini leidis aset mikrotonaalsele muusikale pühendatud festival „Sound Plasma“. Tallinna Uue Muusika Ansambel Arash Yazdani eestvedamisel oli võtnud ette läbi närida ühe selle sajandi ulatuslikuma heliteose. Georg Friedrich Haasi „in vain“ on üks seda sorti teostest, mis vajab autentse kuulamiselamuse saamiseks just kontsertettekannet. Noblessneri Nobeli saal on selleks peaaegu ideaalne koht: helimassid lõid ruumis uhkelt kõlama, esitusele andis tohutult juurde teose juurde kuuluv valgusrežii. Kuna osa teosest esitatakse täielikus pimeduses, tekkis kuulamise ajal omamoodi meditatiivne seisund, teose struktuuri peensused hoidsid aga tähelepanu pidevalt erksa. See kõik viis kuulaja omamoodi transiseisundisse, nii et tunni aja pärast polekski tahtnud veel toolilt püsti tõusta. Arvestades, et suur osa TUMA koosseisu mängijaid on alles tudengid, oli tegu erakordselt eduka ja tänuväärse ettevõtmisega.

    „Sound Plasmale“ järgnes 21. kuni 29. novembrini festival „Tallinn feat. Reval“, mis hüppas ajas julgelt mitusada aastat tagasi ehk varajase muusika varasalve juurde. Pika ja väärika ajalooga Tallinn väärib kahtlemata korralikku vanamuusikafestivali ning seda tühimikku täidab Cantores Vagantes juba kolmandat aastat. Esinejate seas on olnud oma ala spetsialistid nii Eestist kui ka võõrsilt. Tänavuse festivali lõppkontserdil astus üles rahvusvaheline ansambel tšellist Pavel Serbini juhtimise all. Kavas oli XVIII sajandi praeguseks vähe tuntud, kuid omal ajal armastatud heliloojate looming. Ansambli puhul võlus mind eelkõige nende rõõmu ja naudingut kiirgav esinemismaneer ning suurepärane koostöö, mis ei paistnud sugugi roostes olevat, ehkki mängijad olid saabunud mitmest riigist. Kuigi publikut oli saalis vähevõitu, aplodeeriti muusikutele suure innu ja tänuga.

    Sellele kõigile ootustele vaatamata kirevaks kujunenud kuule tagasi vaadates võiks küsida, kuhu jäi algul mainitud diminuendo. Kõigest hoolimata sai ju toimuda mitu suuremat ja väiksemat festivali, esineda soliste nii kodumaalt kui ka kaugemalt ning kuulda ääretult põnevat laia haardega repertuaari. Nii võiks arvata, et katki pole midagi: muusika kõlas ja kõlab edasi, olgu siis ühel või teisel moel. Jääb vaid oodata, mida toob endaga detsember.

  • Laureaadist ja uuest lootusest

    LAURI SOMMER

    Alvar Loog tuulutas Postimehes hea huumoriga selle aasta debytante (22. XI). Ka pisikeste raamaturiiuli juures tehtud lugemisproovide põhjal tundus, et mu jaoks seal suuremat pole. Ja natuke kahju on sellest, sest seal oli lootusi laokil.

    Laureaat Taavi Eelmaa tuli luulesse Nooruse „Esimese trykiproovi“ rubriigi vahendusel (1987, nr 11). Ta lausub metafyysilist juba avasõnas: „Mind (ja muuseas kõiki) ymbritsevad juhused ja mitte millestki tekkivad seosed. Hääled ja pildid eikusagilt, mis jõuavad mu luulesse. No aga mina olen nendega juba harjunud“ (lk 21). See oli pooliti tume riimiline postpunk, kust jooksis läbi mõni syrrealistlik viirg. Teksti „Surveline faas“ olen viisistanud, see ilmus CD-l „Laulvad kirjanikud“. Ja kuulsaim Eelmaa luule töötleja on ilmselt Pastacas. Temagi „Tumedasse tuppa“ pärineb samast buketist. See suund oli veel vormiliselt kylgnev Trubetsky ja Merca kiiluvees tulnud „prygikasti- ja plangu-stiiliga“, mida neil aastail mitmetes variatsioonides viljelesid näiteks Väike Hipi, AC, Ats, Ruth Jyrjo, Indrek Ryytle ja teised. Aga buketis leiduvad ka mõned siseilmsema suunaga vabavärsid. Publikatsiooni juures oli yks mu noorust määranud ikooniline pilt – pungiharja meenutav soeng ja endassepöördunud hoiak. Nikolai Triigi Konrad Mäe portreega (1908) lähedase poosi kordumine. Etteruttavalt olgu öeldud, et Taavi Eelmaa on alati olnud sisenduslik kuju: fotodel ja kaadrites ilmuvad metamorfoosid on kindlasti yks osa tema kunstnikukuvandist.

    Järgmised, 1990ndate alguse Vikerkaartes ilmunud buketid on introspektiivne vabavärss, tyyn ja peaaegu pidulik meeleheide. Selle põhiheli poolest oli ta samal lainel varasemate, 1980ndate alternatiivkultuurist võrsunud mystikutega nagu Andres Allan ja Ringo Ringvee. Vahest pisut looduskaugemana kui nemad. Mul olid mitmed ta hilisemad luuletused peas. Neis on mingi vaikne meeleheitlik deviis ja äärel viibimine. Taavi Eelmaa õrntume esikkogu olekski pidanud ilmuma tema lavakasse astumise paiku 1992. aasta sygisel. Nagu muuseas ka Jyri Kaldmaa raamat, mida kandnuks ta tollase morbiidse ja seksika symbolismi vaim. Need kaks võimalikku teost oleksid mu luuleriiulis aukohal kui oma aja vaimu ere väljendus. Aga tollaste suurte muutuste rypes saabus valikuhetk, Kaldmaa kaldus ära kristlusse ja teoloogiat nuusutanud Eelmaa ere anne pyhendus avangardteatrile ja film noir’ile. 1990ndate keskel vilksatas kusagil veel mõni yksik luuletus, 2002. aasta oktoobri Stiil (lk 80–84) tõi ära Taavi ja ta endise armastatu Inga poeetilise meilivahetuse, aga siis jäi asi soiku.

    Mõnda aega oli ainult näitlemine, mõned teritatud filmi- ja kontserdiarvustused ja esseed. Korra oli mul õnne temaga me yhise lemmiku Georg Trakli luulesaate („Hinge öine tiivalöök“, esmaeeter Klassikaraadios 13. XII 2007) kallal koostööd teha. Taavi Eelmaa hakkas jälle nähtavalt luuletama ilmselt Kaur Kenderi veetud Nihilist FMi saidil 2015. aasta paiku. Seejärel tegi ta Von Krahli pööningul valitutele luuleklubi Nartsiss. Pseudonyymi h3inrich Halo all esitleti luuleõhtutel näiteks tema kuuldeluulekogu „Megaton. 13 luuletust teisenemisest“ (2016). Samal aastal ilmunud näidend „Kadunud sõbra juhtum“ (samade kaante vahel Kenderi näidendiga) on tugev ja nauditav tekst, nagu ka mõned ta sähvatused kogumikust „Vana viha“ (2006).

    Eelmaad on trykisõnas ilmunud rohkem kui mõndagi ammust autorit, kuid tema uuema aja proosa ja luule on jätnud mind millegipärast kylmaks. Ma ei tea, kas seetõttu, et ta on igasugu visuaalsetes ja kuuldelistes meediumides nii kaua ja kehtestavalt kohal olnud ja ma kipun võrdlema lavalist, meedialist ja kirjanduslikku välja, või on ta elu olnud kirjapandust suurem, aga selles inimpõlv hiljem ilmunud kogus on miski kuhtunud ja lapidaarseks läinud ning ma ei pääse neile värssidele enam ligi. See on juba täpselt nikerdatud postskriptum, kristalliseerund eetika, kommentaarid, mitte elamine. Side synkromantilise kaanoniga on endiselt olemas, kuid ilmauks pole enam irvakil. Selles mu ligipääsematuses kätkeb möödumise kurbust – ka elamused lahtuvad. See võib olla ka ainult minu tunnetus, millega on siiski liitunud veel kaks kogu lugenud tuttavat. Noorematel pole seda sleppi taga ja siis hakkavad „Electraumuris“ liikuma hoopis teised uitvoolud ja sähvatama muud synapsid. Soovin talle preemia puhul sydamest õnne, sest võidukus on kuidagi tema Ameerika mägesid järele aimanud saatuses ja selle poeedi auhindamine kõlab kokku selle dystoopilise ajaga, on nagu yks uus roll (laureatus gothicus) selles tõsieludraamas, mis meid ymbritseb – ja jumaluke, kes siis veel sellest seltskonnast?

    Märt Sepperi luule puhul tekib tunne, et Tartu linnas pole aastaid keegi nii hästi kirjutanud.

    Yks õige vingats kysiks loomulikult, et kas ei kõnelenud seekord ehk päris valjult kaasa ka autori sotsiaalse kapitali hääl? Spordis kehtib fair play, mis seisneb selles, et individuaalaladel võisteldakse vanuseklassides. Kirjandusareeni kapitalistliku maiguga auhindamises satutakse tihtilugu võrdlema yheltki tahult võrreldamatut. Midagi väga kummalist on selles, kui kunagi Šivana Nooruse kaant kaunistanud ja kinolinasid kirjanud prominent pannakse võistlema sympaatse noorhärraga, kes kõlbaks talle pojaks ja Rahva Raamatu letist nyyd ilmselt ka oma võiduka konkurendi raamatuid ostjatele ulatama saab. Aga hea on see helge tõuge, mis auhinnaga kaasneb, ehk Taavi Eelmaal nyyd teatav paokiirus sees. Mõnelgi korral on autorite parimaks osutunud teine raamat.

    Meestepäeva järellaines meenutasin, milliste härrade debyytkogu on mulle kõige rohkem meeldinud. 1980ndaist Tõnu Trubetsky. 1990ndaist Ringo Ringvee, Meelis Salujärv, Andres Allan, Aivar Rumvolt, Taavi Tuulik ja Heinz Häidorf (Ain Prosa). Omavanused jätan vahele, sest see aeg oli täis praeguseks täiesti mõttetuna tunduvat kyynarnukkidega vehkimist. Uuel sajandil Olev Olematu (Mihkel Kaevats), Asko Kynnap ja Sven Kuntu. Kristjan Haljakul polnud viga. Praegu rõõmustab mind Märt Sepper.

    Tekkis tunne, et Tartu linnas pole aastaid keegi nii hästi kirjutanud. Nii mõtterikkalt, julgete allusioonide ja kyllusliku sõnavaraga, kuhu ka tunne tihti järele jõuab. Ja eks vaimukal groteskil ole ka päris suur võlu. „Acheroni õied“ ja „Emanatio“, need kaks head raamatut, oleksid pisukese koondamise korral yhe kordumatu kokku andnud, aga mis sellest. Kaanepildid on kutsuvad ja autor viljakas. Alguses pole end vist liiga ohjeldada vajagi. Muidugi, vahel on ka suurepäratsemist, sõnapaljust ja oma eruditsiooniga vehkimist, aga ega neid palju pole, kes nii saavad vehkida. Ja mõne luuletuse lõpul on temaga vist nagu kaheksa korda kymnesse lasknud vibukytiga, kelle peas hakkab taguma see „ma teen kymnese seeria! ma teen kymnese!“. Neid kymneseid on mitmes suunas: väga tugevat armastusluulet, kõrgeid kujutluslende ja meelde sööbivaid mõtteid. Tajun siin kusagil kadunud Marju Lepajõe healoomulist hingust, seda yrgset arukust ja ka huumorimeelt, mille ta oskas oma õpilastesse istutada.

    Loen neid raamatuid sel nädalal veel tasapisi teist korda. Aktsendid muutuvad, aga seal on tekste, mille järel peatud ja viibid veidike selle elamuse vallas – elamuse, mis kohtub õndsuse või valuaistinguna enda sees kogetuga ja annab sellele midagi juurde.

  • Saa osa Baltimaade kirjandusõhtust!

    PILLE-RIIN LARM
    Baltimaade kirjanduse õhtu esinejad

    Lätis peetakse festivali „Prozas lasījumi“ ehk „Proosalugemised“. Täna on kavas Baltimaade kirjanduse õhtu. Koroonaohu tõttu leiab üritus aset küll veebis, aga nii on esmakordselt ka Eesti ja Leedu vaatajatel võimalus sellest osa saada.

    Üles astuvad läti kirjanikud Kristīne Ulberga ja Osvalds Zebris, eesti kirjanikud Mudlum ja Kaur Riismaa ning leedu kirjanikud Jurga Tumasonytė ja Vidas Morkūnas. Baltimaade õhtu peetakse praeguse lingua franca ehk inglise keele vahendusel.

    Baltimaade kirjanduse õhtu algab kell 19. Seda saab jälgida kolme kanali kaudu: www.prozaslasijumi.lv, www.satori.lv ja www.facebook.com/ProzasLasijumi. Osalejate inglise keelde tõlgitud tekstinäiteid saab lugeda aadressil www.prozaslasijumi.lv/baltic-readings-eng.

    „Proosalugemiste“ festivali peetakse praegusel kujul 1995. aastast saadik, tänavu toimub see 25. korda. Baltimaade kirjanduse õhtu on olnud festivali avamise ja lõpetamise kõrval alati üks rahvarohkemaid üritusi.

  • „Uksest ja aknast“ videod valmis

    Novembri lõpus peeti soomendatud eesti kirjanduse virtuaalfestivali „Uksest ja aknast”. Festivali esinemisi saab nüüd Eesti Maja (Viro-keskuse) Youtube’i-kanalil videona järele vaadata. Üles astuvad:

    Valdur Mikita ja Urmas Vadi;
    Tõnu Õnnepalu ja Mart Velsker;
    Valter Lang ja Karl Pajusalu;
    Mart Kivastik ja Heidi Iivari;
    Asko Künnap ja Sanna Immanen;
    Mikä Keränen ja Heidi Iivari;
    Kätlin ja Hanneleele Kaldmaa ning Outi Hytönen;
    Juhani Salokannel ja Sirpa Kähkönen;
    Seppo Zetterberg ja Heikki Rausmaa;
    Ville Hytönen ja Rain Kooli;
    Tapio Mäkeläinen, Antto Terras ja Rain Kooli.

    Kõigil vestlustel on eesti- ja soomekeelsed subtiitrid.

    Virtuaalfestivali „Uksest ja aknast“ korraldasid tänavu ära jäänud raamatumesside ja mardilaada korvamiseks Tuglase Selts, Eesti Instituut, Soome-Eesti Seltside Liit ja Eesti saatkond Helsingis.

    Hulga varasemaid ja küllap ka tulevasi eesti kirjarahva esinemiste videoid leiab Tuglase Seltsi Youtube’i-kanalil.

  • ,

    Vikipeedia keeletoimetamistalgud ootavad osalisi

    1. detsembril algasid järjekordsed Vikipeedia keeletoimetamistalgud. Kolme aastaga on talgutest kujunenud tänuväärt traditsioon, mille eesmärk on parandada Vikipeedia artiklite kvaliteeti ja väärtustada keeletoimetaja ametit. Talgud kestavad 14. märtsini 2021 ja parimaid premeeritakse rahalise auhinnaga.
    Talgutele on kutsutud kõik keeletoimetamishuvilised, nii uued kui ka vanad osalejad. Osalemiseks tuleb end talgute Vikipeedia lehel kirja panna ja toimetama asuda. Talguliselt oodatakse teksti õigekirja, stiili, sõnajärje ja vormistuse parandamist, lisapunkte annab faktide ja terminite kontrollimine. Žürii hindab eelkõige keeletoimetatud artiklite kvaliteeti, kuid ka arvu. Auhinnasaajad ja soovi korral ka teised osalejad saavad oma töö kohta tagasisidet.
    „Keeletoimetamistalgutel osalemine on hea võimalus näha iseenda arengut ja saada tehtud töö kohta tagasisidet. Talgud on algajale keeletoimetajale ideaalne võimalus ka seepärast, et vastutus on pisut väiksem ja artikli kallal võib töötada omas tempos,“ kommenteeris eelmiste talgute žürii liige, 2019. aasta talgud võitnud Svea Tarkin.
    Žürii selgitab välja parimad keeletoimetajad, keda tunnustatakse rahalise auhinnaga. Esimene preemia on 1000, teine 600 ja kolmas 400 eurot. Teist aastat annab Wikimedia Eesti 500 eurot parimale uuele talgulisele.
    Talguid korraldavad Tartu Ülikool, Eesti Keeletoimetajate Liit ja MTÜ Wikimedia Eesti. Žüriisse kuuluvad Ann Siiman Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudist, Külli Pärtel ja Eva Saul Eesti Keeletoimetajate Liidust, Helin Kask Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudist, Sirli Zupping Haridus- ja Teadusministeeriumist ning Käbi Laan MTÜ Wikimedia Eestist.
    Seni on talgutel osalenud 63 inimest, kes on parandanud ligi 2000 artikli keelt. 2020. aastal valiti parimateks keeletoimetajateks Mariin Pantelejev, Liina Kahu ja Eve Sooneste. Parim uus tulija oli Liisi Rästa ja Miljon+ eriauhinna pälvis Tartu Ülikooli üliõpilane Elisabeth Kaukonen. „Eriti tore oleks talgutel näha eri valdkondadest huvitatud osalejaid, kes võtaksid ette ka näiteks reaalteaduste artikleid. Keeletoimetamist ei maksa kogenematusest karta, sest veebist leiab keelereeglite kohta palju abi,“ sõnas eelmiste talgute võitja Mariin Pantelejev.

    Rohkem teavet keeletoimetamistalgutel osalemise kohta leiab Vikipeediast.

  • Algab kandidaatide esitamine riigi kultuuri- ja spordipreemiatele

    Kultuuriministeerium ootab ettepanekuid 2021. aastal välja antavate Eesti Vabariigi kultuuripreemiate ja spordipreemiate määramiseks. Kandidaatide esitamiseks on aega 10. jaanuarini 2021.

    Kolm kultuuripreemiat antakse pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest ning viis preemiat 2020. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Ettepanekuid kultuuripreemia määramiseks võivad esitada loomeliidud, preemia varasemad laureaadid või omavalitsused ning teised juriidilised isikud, kes põhikirja kohaselt tegutsevad kultuuri või hariduse valdkonnas.

    Kaks spordipreemiat määratakse elutöö eest, kuus preemiat aga 2020. aasta saavutuste eest. Ettepanekuid võivad teha ministeeriumid, omavalitsused, spordiorganisatsioonid ning teised juriidilised isikud ja asutused, kelle põhikirjas või põhimääruses on spordialane tegevus.

    Nii kultuuri- kui ka spordipreemiate kandidaadid tuleb esitada taotlusvormil, mis on Kultuuriministeeriumi kodulehel. Avaldused tuleb allkirjastatuna esitada pühapäevaks, 10. jaanuariks 2021 Kultuuriministeeriumisse (Suur-Karja 23, 15076 Tallinn) või digitaalselt allkirjastatuna aadressile preemia@kul.ee. Preemiad antakse laureaatidele üle Eesti Vabariigi aastapäeva ajal.

    Valitsus kinnitas ühtlasi täna, 3. detsembril kultuuripreemiate komisjoni uue koosseisu. Senisest komisjonist jätkavad Triin Soone ja Tõnis Kahu, uued liikmed on Peeter Pere, Katrin Koov, Toomas Luhats, Tiina Lokk-Tramberg, Triinu Tamm, Maria Arusoo, Jaanus Samma, Iris Oja, Luule Epner ja Johanna Ross. Spordipreemiate laureaadid otsustab spordipreemiate komisjon ning kandidaadid esitatakse mõlemast komisjonist otsustamiseks Vabariigi Valitsusele. Möödunud korral, tänavu veebruaris pälvisid kultuuri elutööpreemia kirjandusteadlane ja Eesti elulugude talletaja Rutt Hinrikus, kirjanik Paul-Eerik Rummo ja arhitekt Toomas Rein, riiklikud spordi elutööpreemiad said iluvõimleja ja treener Kadri Liivak ning spordiarst ja spordiaususe eestkõneleja Peeter Mardna. Vaata kõiki kultuuripreemia laureaate ja spordipreemia laureaate läbi aastate.

  • ,

    Kummardus Maret Olvetile

    Maret Olvet. Metsamüüt VIII.

    Olete oodatud Maret Olveti näitusele „Metsamüüt ja müstiline sõõr” Vabaduse galeriis alates 4. XII.
    Näitus on lahti 4.– 28. XII 2020.
    Maret Olveti (1930-2020) näitus käsitleb põhiliselt kahte kunstnikule südamelähedast teemat, mis suures sõõris omavahel ühilduvad: Eesti liigirikaste metsade päästmine ja Eesti rahvuskultuuri väärtuste säilitamine. 90. sünnipäeva tähistama mõeldud näitusest sai kunstniku viimane etteaste, millele ta küll jõudis anda oma idee ja nägemuse, kuid mille teostust saab ta vaadata juba teispool tähti. Nii on näitus oluline verstapost, markeerides Olveti viljaka elutee lõppu ja avaldades austust tema pikaaegse loomingu vastu.
    Maret Olveti tööde hulgas leiab mitmeid ajatuid ühiskonnakriitilisi seeriaid nagu näiteks kümnest tööst koosnev „Metsamüüt“, kus kunstnik osutab Eesti metsade mahavõtmise kaudu puude aastaringide katkemisele ja suunab vaatajat meie rohelise maavara olukorrale tõsisemat tähelepanu pöörama. Mitmed tema seeriad on omavahel ühenduses: seal, kus lõpeb üks, koorub välja juba uut ideed kandev tööde seeria. Nii on näitusel olulisel kohal on ka Eesti 100. juubeliks pühendatud riigi lipuvärvides tööd seerias „Eesti asi”, kus kunstnik on toonud esile rahvuslikkuse, sümbolkujundite kasutamise ja andnud sellega oma panuse Eesti kultuuri väärtuste säilitamisse.
    Kunstniku loomingus mängivad suurt rolli värvid ja geomeetrilised kujundid, tema vormikeel on alati püüelnud selguse, vabaduse ja puhtuse poole, kus kõik elemendid ja nende omavahelised suhted on hästi läbi mõeldud, koordineeritud ja organiseeritud. Ene Asu-Õunas on tabavalt kunstniku loomingut võrrelnud luulega, mis on läbi puhastumise saavutanud täiuse ja täpsuse, kuid kuhu on jäänud motiivi või mõtet kandev visuaalne sümbol.
    Maret Olveti mitmeid töid ja ka eluteed seob sõõri kujutis. Sõõr ehk ring on iidne sümbol, millel ei ole algust ega lõppu, vaid mis aina edasi kestab ja endas kõike ühendab. Sarnaselt saab vaadata ajaringe puudel ehk aastarõngaid, mis peidavad endas looduse vöötkoodidena saladuslikku infot selle kohta kus ja mis tingimustest need kasvasid – mis kosutas, toitis ja mõjutas ning milline oli keskkond. Samu asju väljendavad piltlikult ka ühe kunstniku teosed ja pikaaegne looming. Maret Olvet on kahtlemata see looja, kelle müstilistes aastarõngastes või sõõrides kajastub viljakas ja pikaaegne loometee.
    Maret Olvet (sündis 1930. aastal Tartus ja suri 14. VI 2020 Tallinnas) õppis 1949-1955 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis Tallinnas, 1955. aastast töötas vabakutselise graafikuna. Lisaks vabaloomingule on ta panustanud ka raamatuillustraatori, plakatisti, kujundusgraafiku ja ekslibristina. Lemmiktehnikaiks on olnud esialgu litograafia ja söövitus, hiljem serigraafia ja kõrgtrükk. Eesti Kunstnike Liidu (1959), Soome Eksliibriseühingu (1980) auliige ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige (1991). 1957. aastast osalenud kunstinäitustel Eestis, tollases Nõukogude Liidus ja esinenud palju ka välismaal (T?ky? ja Jerevani biennaalil, Hispaanias, Iirimaal, Soomes) Tema töid leiab nii Tretjakovi galeriist Moskvas kui Ateneumi muuseumist Helsingis. Ta pälvis 2015. aastal aasta graafiku autasu ja teda on tunnustatud FISAE eksliibirise diplomiga 2012.aastal.

    Kuraator Ragne Kangro
    Näitust ja galeriid toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

    Seoses COVID-19 levikuga avamist ei toimu, kuid reedel, 4. detsembril on kuraator galeriis kella 16-18. Olete oodatud!

Sirp