Imperatiivne tagasihoidlikkus
Inimesed on loomuldasa erinevad ja ühiskonna põhiprobleem on seisnenud selles, kuidas neid koos hoida.1 Lõviosa evolutsioonilisest ajaloost on elatud väikeste gruppidena ning grupi koospüsimine on olnud ellujäämiseks kriitiliselt tähtis, sest üksinda ei tulda toime, ja mida enam on aineline ja vaimne kultuur keerustunud, seda vähem saadakse hakkama ilma teiste inimeste ja nende valmistatud asjadeta. Grupisolidaarsuse jaoks on tarvis mahendada ebavõrdsust.2 Hälbeid on vaja leevendada mõlemast otsast. Ühest küljest on vaja toetada nõrku, haigeid, väeteid, lapsi, vanureid, ullikesi jne. Ning teisest küljest on vaja vaos hoida tugevaid, terveid, jõukaid, jõulisi, nupukaid. Esimestega on selles mõttes lihtsam, et nad ongi nõrgemas positsioonis ja on enamasti abi eest tänulikud. Teistega on aga raskem, sest üksikuna võib selline isik olla tugevam ja kavalam kui kes tahes teine grupiliige. Aga varasemal ajal oli selge, et ilma grupita ei jääda ellu või igatahes ei saa elada hästi: tugevaim ja osavaimgi kütt võib jääda haigeks, saada viga, vananedes nõrgaks jääda; temagi üldjuhul tahab inimlikku seltsi, sõpru, partnereid. Nõnda kujunesid välja kultuurilised normid nende vaoshoidmiseks: näiteks keeld süüa enda kütitud jahisaagist, liigse kiitleja vältimine vms.3 Säärane kütt või kiidukukk võis ka ise teadlik olla vahetuse kasulikkusest: loovutad saagi või hoiad keelt vaos, aga saad vastu ühiskonna, seltsi, vastastikuse abi. Ja kui mõni ka ei teadvustanud seda, siis ostrakismiähvardus oli enamasti piisav, et teda vaos hoida.
Tõsi, vahel saavutati sellise mõõdutundetuse ehk hybris’e vaoshoidmine bergsonlikus mõttes suletud ühiskonna ja staatilise religiooni vormis. See tähendab, et ühiskonna sees kehtestati eksplitsiitseid seadusi ja juurdusid implitsiitsed tavad, millega reguleeriti suhteid ühiskonna sees, jättes aga kõik ülejäänud inimesed sellest välja ja käsitades neid potentsiaalsete vaenlastena. Sellist ühiskonda iseloomustab endeemne sõda.4 Ning ühiskonda reguleerivad seadused ja tavad saavad religioosse garantii, ainult et see religioosne süsteem on pahatihti staatiline, tardunud luustik, mis ei ole eluhoo ja kulgemisega kuigi hästi kontaktis. Siit religioosne dogmatism ja reaktsioonilisus. Henri Bergson kirjeldab seda mandumisena: kui algne animism on veel suhteliselt plastiline ja oma funktsiooniga adekvaatne, siis teism5 enam mitte, jumalad omandavad eristuva iseloomu ja nad löövad lahku siinse maailma jõujoontest. Kuid igatahes püüab iga ühiskond hybris’esse kaldujaid tagasi hoida ning see peab alati rohkemal või vähemal määral tuginema interioriseeritud tagasihoidlikkusele – isegi kui see on saavutatud „fabuleerimisega“, fiktsioonide abil.
Meie tegevuslik tagasihoidmatus
Meie praegune ühiskondlik-majanduslik korraldus aga näib olevat suunatud just nimelt tagasihoidlikkuse vastu. Premeeritakse käitumisviise, mis traditsioonilistes ühiskondades olid enamasti taunitavad, nt ahnus ja kiitlemine. Miks näib tagasihoidmatus olevat saanud normiks?
Tegevuslikult küljelt ehk tootmise ja tarbimise poolelt on sellele kaasa aidanud kapitalistlik süsteem (ja enne seda juba riiklik despootlik süsteem). Esiteks seeläbi, et ennevanasti varandus kulutati ära, tehti mõni suur pidu, kostitati oma kogukonda ja teisi kogukondi. Sellega ühiskond tervikuna sai esiteks naudingut heast toidust, mõnusast tantsust ja laulust ning teiseks tugevdas isikute ja kogukondade vahelisi sidemeid. Despootlike süsteemide tekkimisega, eeskätt koos põlluharimise ja karjakasvatusega aga hakati kogukondadelt andamit välja pressima, mida nad ei saanud kasutada oma hüvanguks, vaid mis läksid valitseva kliki ülalpidamiseks ja nendele nautimiseks.
Enne põllumajanduse juurdumist polnud selline kurnamine juba tehniliselt kuigi hästi teostatav, sest esmajoones on selleks vaja ladustatavaid energiaallikaid, milleks just teravili sobib kõige paremini. Neid saab transportida, ladustada, säilitada, mõõta (kariloomad transpordivad end ise, neid saab „ladustada“ ja „säilitada“ lautades ning mõõta peade arvu järgi). Tõsi küll, ka despoodid – vaaraod, kuningad, keisrid – korraldasid rahvale pillerkaare, ent see nauding on juba võõrandunum ega ulatu nii kapillaarselt kogukondade iga liikmeni.
Kapitalismi tingimustes aga varandust ei pressita välja selleks, et kuhjata seda despoodi ja tema abiliste tarbimiseks – millisel juhul kulutamine jääb ikkagi staatiliseks, lihtsalt kogukondade asemel kulutab eliit –, vaid kuhja ennast hakatakse kasvatama. Varanduse ainus õigustus ja eesmärk pole enam tarbimine (olgu kogukondade endi või ka despoodi poolt), vaid suurel määral – või koguni esmajoones – varanduse enese kasvatamine (vrd Hasso Krulli „püha majanduskasvaja“6). Ressursid tõlgitakse ja tõlgendatakse ümber kapitaliks (üldise ekvivalendi, raha, terminites) ning kapital nõuab kasvatamist. Sest kui sa ei kasvata oma kapitali, teeb seda keegi teine ning tõrjub su kõrvale, sööb su välja. Tarbijaks, sööjaks, subjektiks saab siin justkui kapital ise, kapitalism kui „võõrisik“7 – mitte enam laulvad, tantsivad, õgivad inimkehad. Sest ei ole enam niivõrd oluline, kelle „käes“ on kapital: nagu öeldakse, kapitalil pole rahvust. Aga seda tuleks ka täiendada, et kapitalil pole füüsilist isikut: teda võib kanda kes tahes füüsiline isik, kes piisavalt hästi täidab kapitali nõudmisi ning kes teenib raha nagu isandat.
Siit me näeme, et kapitalism treenib afekte, mis on vastandlikud varasemale eetikale, kus enamasti domineeris tagasihoidlikkus (ning kus hooplemine oli pigem kunstivorm kui seotud teise majandusliku väljasöömisega). Kapitalism nõuab konkurentsi nii enda sees kui ka väljas. Ta „konkureerib välja“ (ingl outcompetes) teised süsteemid; ja seni kuni neid teisi süsteeme oli, suutis ta enam-vähem toimida, aga nüüd, kui see majandussüsteem on planetaarsel tasandil võidule pääsenud, selgub, et see on Phyrrose võit. Võidulepääsemise käigus tekitatud reostus ja ühiskondlikud pinged hävitavad nüüd teda ennast. Kapitalistlik majandussüsteem on vähemasti seni väärtustanud varem põlu all olnud afekte ja isikuomadusi: ahnus, ihnsus, ärapanemine, hoolimatus, kivisüda – ja see tekitab kasvavaid pingeid.
Tasub kohe mainida, et säärane kapitalistlik afektisüsteem parasiteerib traditsioonilisel eetikal, mille substraat on alles ja on tegelikult kapitalismile hädavajalik – eetika, kus endiselt väärtustatakse hoolivust, abivalmidust, tagasihoidlikkust jne. Sest kui kapitalismi soodustatud tagasihoidmatus pääseks võidule absoluutselt igal pool, siis variseks ühiskond momentaanselt kokku. Kui keegi ei hooliks teisest, siis kaoks igasugune motivatsioon ja võime koostööd teha. Samuti muutuks tegutsemine mõttetuks, sest kapitali-kuhi kasvab küll omaenese loogika ja jõu varal, ent talle on hädavajalik lisanduv illusioon, et see on mõtestatud ikkagi inimeste kehameelelise naudingu ja huvidega, kusjuures need ei saa jääda privaatseks. Ihuüksi hiidvillas kalamarja söömine ja šampuse joomine ei ole nauding, või see nauding ammendub väga kiiresti. Samuti muutuks igasugune kommunikatsioon võimatuks, kui igaüks ainult iseennast kiidaks ja endast räägiks ega kuulaks üldse teisi.
Kapitalismi kasuks on üteldud seda, et selle raames on tööle rakendatud mõningaid afekte ja kalduvusi, mis on, jah, ebameeldivad või kahjulikud, nt ahnus ja ihnsus, kuid et isegi sõltumatult nonde ahnete ja ihnsate8 subjektide omailmast, nende endi teadvustatud eesmärkidest, nad üheskoos loovad süsteemi, kus kõigil on parem. Egoistlikke huve taga ajades luuakse kokkuvõttes dünaamilisem, innovaatilisem, jõukam ühiskond. Oma ettevõtlikkuse, konkureerimisvõime, leidurlusega luuakse suurel hulgal materiaalseid hüvesid, mis jõuavad lõpuks peaaegu kõigini (Teise maailmasõja järgne heaoluühiskond vs. XIX sajandi Dickensi-maailm). Esiteks me muidugi teame, et selle käigus oleme loonud olukorra, kus inimliigi enese säilimine on sattunud hädaohtu, kuna ettevõtlikult oleme planeedi üle kütnud. Aga teiseks jääb igal juhul alles pinge domineeriva majandusmudeli soodustatud afektide ning traditsioonilise eetika vahel. Ma arvan, et see on andnud oma osa praegustesse ühiskondlikesse pingetesse ja mullistustesse.
Kahjuks ei leia see aga väljendust traditsiooniliste väärtuste – hoolivus, tagasihoidlikkus – rõhutamisena ega isegi mitte suurenenud teadlikkusena olukorrast ja pinge allikatest, vaid lihtsalt vihas. Aga viha võib küll anda korraks jõudu ja mobiliseerida, et mingist olukorrast välja pääseda, aga viha najale ei saa midagi ehitada, s.t kui on jõud koondatud, siis tuleb vaadata, kuidas edasi – ja vabalt võib olla, et edasi minemiseks tuleb hoopis hajutada neid tingimusi, mis algselt viha ja jõu koondamise ajendasid. Näiteks olen vihane immigrantide peale, aga lähemalt uurides selgub, et tegelikud probleemid on hoopis mujal, liigses ebavõrdsuses riikide sees ja vahel. Ja et peamine probleem on pigem selles, kuidas hoida tagasi ahnitsejaid ja toppijaid.
Meie sõnaline tagasihoidmatus
Sõnamise küljelt saab jällegi välja tuua tagasihoidmatuse eellugusid ning praeguses olukorras süvendavaid asjaolusid. Minnes eellooga ajas tagasi, näeme, kuidas sõnamise tegi juba vähem tagasihoidlikuks põllumajanduslik lahti-alastamine. Just paiksed põldurid on lahti-alastatud ning rändlevad kütid-korilased on paiksed, paigalised, ala-lised: põlluviljelus sõltub kontekstist vähem ja surub ümbrusele rohkem peale ning ses mõttes sõltub konkreetsest alast vähem. Kui põldur raadab põllu, siis talle pole kuigi oluline muu kontekst peale mulla, vihma ja temperatuuri. Kütt-korilane aga on oma ümbrusega palju tihedamalt, nüansirikkamalt, kapillaarsemalt seotud: kust saab üht või teist juurikat või muud taimeosa, kus armastab elada see või too loom, kust nad läbi käivad jne.
Ja kuigi enamik inimesi on suurtes põllumajandusriikides paiksed, kasvab uut laadi ringirändajate hulk – kes ei käi ringi dialoogis taimede ja loomadega, vaid kes ringleb just inimmaailmas, sootsiumis, kultuuris, tehisilmas. Olgu selleks spetsialiseeruvad käsitöölised või vaimutöölised (õpetlased, haldurid jne). Nad vabanevad oma algsest kontekstist ja võivad suurriigi sees rännata väga kaugele. Sellises olukorras on vaja rohkem selgitada ja seletada, kes mina olen. Varem väikses kogukonnas oli see ju üleliigne – kõik nagunii juba teadsid, kes sa oled. Enamiku infost sai kontekstist. Lahti-alastatud inimesed aga ei saa kontekstist nii palju ammutada, vaid rohkem peab saama kätte sõnumist enesest, mis peab olema eksplitsiitsem ning kus ka sõnaja tuleb aredamalt välja. Ma suurel määral loon ise oma konteksti – mis kohe avab uksed ka igasugu fabuleerimisele, võltsidentiteedile jne – ja kui enne avaldus sedasorti sõnamine pigem kunstivormina, siis nüüd saavad need tõsieluliste manipulatsioonide vahendiks. Sõnadega hakatakse asju tegema. Sõnad saavad asjaks, väärtuslikuks valuutaks, vahetuskaubaks või kaupade vahetamise abinõuks.
Praegune meediaolukord teeb tagasihoidmatuse ja enda esile seadmise veelgi teravamaks. Alustuseks tasub järele mõtelda, kas „sotsiaalmeedia“ vasteks pakutud „ühismeedia“ on ikkagi õnnestunud termin. Kunagi võis ta tõepoolest tunduda millegi ühisena, aga praegu tundub, et n-ö traditsioonilised meediad (lehed, TV, raadio) olid palju rohkem „ühis“, ses mõttes, et sama info tuli suurele osale ühiskonnast. Aga sotsiaalmeedia on personaliseeritud: Facebooki, Instagrami, Google’i, Youtube’i jne algoritmid sätivad seda, mida sa näed. Mina näen midagi muud kui sina – nii et ses mõttes see ei ole „ühis“. Pigem just nüüd on kätte jõudnud erameedia: igaühel on oma eraldi meedia. Lisaks kõnekale asjaolule, et nood sotsiaalmeedia platvormid ja otsingumootorid kuuluvad ju ikkagi erafirmadele. Traditsiooniline erameedia tähenduses „eraisiku(te) poolt omatud meediakanal“ on veel suuresti „ühis“, kuivõrd üks ajaleht või telekanal andis sama infot paljudele, kes seda ühiselt jagasid. Sotsiaalmeedia on aga erameedia läbi ja lõhki: neid kanaleid omavad erafirmad ja nad loovad igaühele eraviisilise meediamulli.
Need erameediad, isiklikud mullid ühinevad suurteks mullideks. Kuid just nimelt mitte üheks ühiseks mulliks, vaid prototüüpselt kaheks mulliks. Ka varem muidugi oli ühe või teise poliitilise suunaga meediakanaleid, aga nad olid rohkem „ühis“ nii selles mõttes, et sama kanali raames jagati kõigile sama infot, kui ka selles mõttes, et ikkagi nad olid ka üksteisega n-ö samal tasandil suhtluses, kuulusid ühisele meediaväljale ja moodustasid peavoolu. Nüüd aga saab suur osa ühiskonnast elada väga erinevates infomullides.
Ei moodustu üht ühist mulli, vaid kaks mulli, punane ja sinine ning valge ja hall. Punane ja sinine mull laenab sümboolika USA kahe domineeriva partei värvidest (eks USA ongi laienenud kogu maailmale, USA sisepoliitika on saanud kogu maailma ühiseks asjaks). Valge ja hall mull iseloomustab tänapäeva tsensuurimulle, kus riik loob tänapäevaste vahenditega omale valge mulli ning üritab kõik muu kokku sulatada halli mulli, valge mulli varjuks. Ehe näide on Hiina, aga seda poliitikat aetakse ka näiteks Türgis, Venemaal, Ungaris. Ehkki vahendid on moodsad, on sisuldasa ikkagi tegemist vana distsiplinaarühiskonna toimimisviisiga. Seetõttu on punane ja sinine mull huvitavamad, kuna need tekivad süsteemiefektina: algoritmid söödavad sulle aina rohkem sedasama (more of the same), nii et darvinistliku evolutsiooni tulemusena puhastuvad välja kaks mulli, mille osad kõige paremini kokku sobivad. Hämarala mõistagi säilib, aga domineerima pääseb kaks vastandlikku mulli, mis kergesti lähevad mõõdutundetuks. Need kalduvad homogeniseerima nii seesmiselt (veendumuste „paketid“) kui ka väliselt (kõik vastased on ühesugused ja ühevõrra vastikud).
Siit edasi tuleks muidugi küsida, kuidas praegustes majanduslikes tingimustes kultiveerida tagasihoidlikku ja hoolivat käitumist ning kuidas praeguses meediaolukorras edendada tagasihoidlikku ja kaasavat kõnet.
Hübriidsed klapingud
Pakun välja, et tagasihoidmatuse ehk hybris’e vastu aitavad teatud laadi hübriidid.9 Hübriidi ehk klapingu all pean silmas kooslust mingi entiteediga (olgu selleks teine inimene, loom, taim, maastik, sõna, idee), mis mingil määral koosluses osalejatele klapib. Me klapime sõbraga, elukaaslasega, kodumetsaga, hea luuletuse või filosoofilise kirjutisega. Me moodustame erisuguste osalejatega segu ehk hübriidi.
Selliselt mõistetud hübriidid ehk klapingud eristuvad teistsugustest kooslustest, mis on ekspluatiivsemad, mis ei klapi osalistele nii hästi, kus mõningaid osalisi ära kasutatakse, allutatakse, tühistatakse. Seda võiks nimetada topinguks.10 See kirjeldab kooslusi, kus üks osaline topib oma nina teiste olendite eksistentsi ning topib neid olemisvormi, mis neile ei klapi, ei passi, ei sobi, ning mis pärsib nende elujõudu. See käib nii füüsilise kui ka mentaalse kohta. Näiteks kui kõike käsitletakse ressursina: puu, inimene, lehm, üliõpilane topitakse metsamaterjali, inimressursi, toiduainetööstuse, akadeemilise tööstuse lahtritesse, kus nendega käiakse ümber kui tootmisühikutega. Sellel on nii materiaalne külg (asjassepuutuvad esemed ja olendid) ning mentaalne külg (lahtrid). Toping on ühtlasi teatav „tõupuhastamine“ (hübridiseerimise vastandina) ses mõttes, et see ühtlustab, ühesugustab, homogeniseerib. Näiteks metsatööstus küll puudutab paljusid erisuguseid osalisi: metsas kasvav puu, teised metsaelanikud, langetustraktor, selle juht, puiduärimees, marjuline jne. Aga see pole õieti hübriid, sest selles kätketud osalised ei kehti oma erinevustes, vaid alluvad lahtritele, mille alla topitakse kõik antud tegevuses vajalikuks peetav: tihumeetrid, puiduhind, kasum jne.
Hübriid ehk klaping aitab hybris’e ehk mõõdutundetuse, tagasihoidmatuse vastu just seeläbi, et selles osalised ühest küljest annavad mingi sünergia, aga teisest küljest püsivad mingil määral erinevana, nii et see kooslus ei lange ühtlaseks ja ühetaoliseks, vaid sünergia saab jätkuvalt toituda klapingus kätketud erinevustest. See hoiab tagasi täieliku alistamise, tühistamise eest.
Muidugi on igas klapingus mingil määral topingut, ümbruse toppimist enda omailma mõõtmetesse, ent vahe on selles, mil määral me hoiame end tagasi, jääme tagasihoidlikuks, tajume ja kuulame teisi klapinguosalisi.
Kapitalistliku topingu ja „tõupuhastamise“ (puhas ressurss) vastu tuleb rohkendada hübriidseid klapinguid. Näiteks mitmesuguste „aegluse“ liikumise vormis: aeglane toit, aeglane armastus, aeglane suhtlus.11 Võib-olla aitaks ka see, kui inimesed poleks nii tihkelt topitud raha teenimisse, vaid kui nad saaksid rohkem teenida muid elueesmärke (võib-olla üleüldine tagatud põhisissetulek oleks abiks12). Meediaolukorra vastu, kus puhastatakse välja kaks mulli, millesse kõik topitakse (ja seda kindlamini, kui naiivselt arvatakse enese sinna asetavat sõltumatult algoritmidest), aitaksid suhtlusklapingud teise inimese ja ka muude olenditega (nt loomad, taimed). Tulla välja virtuaalmullist, klapitada end su ees oleva inimesega. Hoida tagasi toppijaid. Hoida sotsiaalmeedialist sõnamist tagasi diskrimineerimisest ja vaenuõhutamisest (nagu näeb ette Eesti põhiseaduse §12, millesarnased klauslid on küllap enamiku riikide põhiseaduses).
Niimoodi liiguksime Bergsoni mõttes avatud ühiskonna ja võib-olla isegi teatava dünaamilise religiooni poole. Bergsonistlik avatud ühiskond ei tähenda suvalisust, eristuste puudumist vms, vaid just hübriidseid klapinguid, võimet moodustada klaping teistsugusega ning tekitada sünergiat. Seda kandev idee on ses mõttes dünaamiline, et pole seotud kindlate sümboolimaginaarsete vormide külge, vaid lähtub ligimesest, sellest konkreetsest olendist või asjaolust siin su juures.
1 Henri Bergsoni järgi („Moraali ja religiooni kaks allikat“) tegi selle probleemi eriti teravaks arukuse areng: loomadel tagavat karja koospüsimise instinkt, aga inimene võib hakata küsima, et milleks üldse, ning niimoodi võib ta hakata isetsema.
2 Olen sellest kirjutanud tekstis „Ebavõrdsuse leevendamine“. – Sirp 23. II 2018.
3 Vt nt Elizabeth A. Cashdan, Egalitarianism among Hunters and Gatherers. – American Anthropologist, New Series, 1980, 82(1), lk 116–120; James Suzman, Why ’Bushman banter’ was crucial to hunter-gatherers’ evolutionary success. – The Guardian 29. X 2017.
4 Ja see iseloomustab ka meie praeguseid ühiskondi. Meie Popperi mõttes avatud ühiskond pole Bergsoni mõttes avatud (kellelt Popper selle mõiste laenas, ent lihtsustades). Endeemne sõda ei tähenda muidugi alalist laussõda, vaid pigem seda, et rünnakuoht ja -võimalus on horisondil.
5 Bergson ei näe polü- ja monoteismis põhimõttelist vahet: monoteistlik Jumal on lihtsalt polüteistlik panteon kui selline, liiginimetus jumal saab isikunimeks Jumal. Kuigi võib koos Jan Assmanniga ütelda, et polüteismi tõlkimisvõime on suurem (ta suudab sobitada võõra panteoni jumalusi enda omaga, sätestada ekvivalentsuse), ning ses mõttes käsitleda monoteismi sammuna edasi religioonide allakäigutrepil.
6 Hasso Krull, Imelihtne tulevik. Vabamõtleja, Tartu 2020, lk 135-136.
7 Eik Hermann nimetab ühes avaldamata tekstis võõrisikuteks kõrgema tasandi isikuid („ülaisikuid“), mis tekivad ilma tervikplaneerimiseta ega allu otsesele kontrollile. Kapitalistlik formatsioon tekkis mitme eri protsessi tagajärjel, ilma et keegi seda tervenisti planeerinud või ette aimanud oleks.
8 Pealtnäha võiks ihnsust pidada tagasihoidlikkuse musternäiteks, sest eks hoia ihne inimene kõike tagasi, endale. Ent sisuliselt on see siiski mõõdutundetuse, hybris’e vorm. See ei moodusta hübriidseid klapinguid, nagu me allpool näeme.
9 Vrd Bruno Latour, Me pole kunagi olnud modernsed. Tallinna Ülikooli kirjastus, Tallinn 2014.
10 See mõiste pärineb Mart Kangrult.
11 Vt Margus Ott, Aeglustustsoonides sünnib sügavusemõõde. – Müürileht 17. I 2018.
12 „Kõige askeetlikum idee on siin üldine põhisissetulek: raha eraldatakse tööst, teenistusest, kasumist ja kahjumist. Raha tähendus muutub, ta pole enam sunnivahend ega isevalitseja, vaid sipelgas, kes tassib seljas endast palju suuremat männiokast.“ Hasso Krull, Tänapäeva askees, Kaksikhammas, Tartu 2020, lk 53. Vrd Margus Ott, Tagatud põhisissetulek, teoses „Poliitilised esseed“, EKSA, Tallinn 2017, lk 273–289.
