I vanuserühm: I Ella Marie Mäger (õp Eva Teppo, Keila MK), II Aada Karp (õp Marju Roots, TMKK), III Roman Gorbachev (õp Jekaterina Rostovtseva, TMKK).
II A vanuserühm: I Ingmar Poll (õp Kai Ratassepp, TMKK) ja Lorelei Tahk (õp Jekaterina Rostovtseva, TMKK), II Maia Lii Pruulmann (õp Anne-Mai Palm, Elleri kool) ja Mayla Vernik (õp Leonald Kaidja, Rae HK), III Amanda Kinsigo (õp Anne-Mai Palm, Elleri kool) ja Knut-Roderick Rips (õp Jelena Golub, Elleri kool).
II B vanuserühm: I Ulrika Valeikaitė (õp Juta Targo, Tallinna MK), II Hugo Raiden Koppel (õp Eve Pung, Nõmme MK) ja Marie Elisabeth Lehtmäe (õp Tiiu Noor, Tartu I MK), III Mariel Kriks (õp Tiia Koppel, Kiili KK).
III A vanuserühm: I Markus Kadaste (õp Pille Taniloo, Elleri kool), II Rutmar Otto Juksaar (õp Martti Raide, TMKK), III Grete Allas (õp Kai Ratassepp, TMKK), Stefan Ilves (õp Marrit Gerretz-Traksmann ja Maigi Pakri, TMKK), Mia-Simona Kaivo (õp Kai Ratassepp, TMKK) ja Nelis Vernik (õp Leonald Kaidja, Rae HK).
III B vanuserühm: II Ustinia Orlova (õp Tatjana Gontšarova, Narva MK) ja Teele Siim (õp Jelena Golub, Tartu I MK), III Lagle Levit (õp Kairit Levit, Orissaare MK).
IV A vanuserühm: I Jana Potštarjova (õp Marja Jürisson, TMKK), III Erika Kuznetsova (õp Jelena Golub, Tartu I MK) ja Eke Herman Paidra (õp Marju Roots, TMKK).
IV B vanuserühm: I Kasper Joel Nõgene (õp Maire Roovik, Tallinna MK), II Sander Tilk (õp Eve Pung, Nõmme MK), III Hanna Liis Aunver (õp Eva Teppo, Keila MK) ja Sofia Gritsenko (õp Naily Saripova, Nõmme MK).
V A vanuserühm: I Lilian Hindrikson (õp Kadri Leivategija, Elleri kool), II Mattias Heina (õp Kersti Sumera, TMKK), III Linda Teemägi (õp Ira Floss, TMKK) ja Pipi Õun (õp Marja Jürisson, TMKK).
V B vanuserühm: II Ksenia Gretšiškina (õp Irena Truškina, Tallinna MK) ja Triin Mihkelson (õp Triin-Maret Laul, Triin-Maret Laulu klaveristuudio), III Miia Margaret Untera (õp Helve Kuuskmann, Nõmme MK).
VI vanuserühm: I Theodor Teppo (õp Age Juurikas, TMKK), II Marianne Liis Oissaar (õp Mati Mikalai, TMKK), Marta Pärn (õp Kadri-Ann Sumera, Otsa kool) ja Tiit Tomp (õp Martti Raide, TMKK), III Iris Kask (õp Ira Floss, TMKK).
Välja anti veel palju diplomeid ning eripreemiaid suurvormi ja eesti helilooja teose esituse eest, õpetaja preemia pälvisid Jelena Golub ja Kai Ratassepp.
Žürii: arhitektid Emil Urbel ja Koit Ojaliiv, sisearhitekt Maarja Valk-Falk, maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg, tootedisainer Merike Rehepapp, arhitektuuriajaloolased Liina Jänes ja Mait Väljas.
Arhitektuurivaldkonna peapreemia
Sisekaitseakadeemia Narva õppekeskuse ja Tartu ülikooli Narva kolledži õppe- ja majutushoone, arhitektid Markus Kaasik, Kerstin Kivila, Mihkel Meriste, Gert Guriev, Siim Tiisvelt, Pirko Võmma (3+1 Arhitektid), sisearhitektid Kadi Karmann, Mari Põld, Ahti Grünberg, Tõnis Kalve (T43 Sisearhitektid), maastikuarhitektid Edgar Kaare, Priit Paalo, Laura Männamaa (Tajuruum).
Disainitegevuse preemia
Avaliku sektori innovatsioonitiim, Daniel Kotsjuba, Helelyn Tammsaar, Merilin Truuväärt.
Maastikuarhitektuuri preemia
Elva uus linnakeskus, Ülle Maiste (At Home, Diana Taalfeld (NU Arhitektuur), Anne Saarniit (Ubin Pluss), Roomet Helbre ja Taavi Kuningas (Tempt).
Näitusepreemia
„Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“, kuraator Carl-Dag Lige, ruumikujundus Tomomi Hayashi ja Andrea Ainjärv (HGA), graafiline disainer Marje Eelma (Tuumik Stuudio).
Rekonstrueerimispreemia
Narva linnuse konvendihoone, Kalle Vellevoog (JVR), Tiiu Truus (Stuudio Truus).
Arhitektuuritegevuse preemia
Valga linnaarhitekt Jiří Tintěra.
EESTI ARHITEKTIDE LIIT
Arhitekti aastapreemia žürii: Soome arhitekt Samuli Woolston (ALA Architects). Väike preemia žürii: arhitektid Indrek Allmann ja Karli Luik, maastikuarhitekt Lidia Zarudnaja, kirjanik Jan Kaus. Tudengipreemia žürii: Peeter Pere, Marika Lõoke, Kersti Nigols.
Arhitekti aastapreemia
Fotografiska, Maarja Kask, Ralf Lõoke, Andro Mänd, Margus Tamm, Märten Peterson (Salto Arhitektid).
Preemia „Väike“
Kuur Taga-Sõrves, Peeter Pere, Eva Kedelauk (Peeter Pere Arhitektid).
Soorebane, Sille Pihlak ja Siim Tuksam (Arhitektuuripraksis PART).
Tudengipreemia
Madli Kaljuste, EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala magistritöö „Projekteerijate maja“.
EESTI SISEARHITEKTIDE LIIT
Žürii: sisearhitektid Mari Koger, Kaire Kemp-Tišler ja Toomas Korb, arhitekt Kalle Komissarov ning kunstiteadlane Evelyn Fridolin.
Narva linnuse konvendihoone rekonstrueerimine, Kalle Vellevoog (JVR), Tiiu Truus (Stuudio Truus).
Oru Hub Hotel, Aet Kiivet, Kätlin Ölluk (Nobe Design).
Lincona salong, Hanna Karits, Jan Skolimowski, kaasa töötasid Kadri Ruusna, Jaanus Saarepera.
Vello Asi nimeline tudengipreemia
Semele Kari.
EESTI MAASTIKUARHITEKTIDE LIIT
Žürii: Soome maastikuarhitekt Pia Kuusiniemi, maastikuarhitektid Sulev Nurme ja Laura Männamaa, urbanist-linnaplaneerija Kristi Grišakov ning arhitekt Elo Kiivet.
Linnasüda
Elva uus linnakeskus, Ülle Maiste (At Home) Diana Taalfeld (NU Arhitektuur), Anne Saarniit (Ubin Pluss), Roomet Helbre, Taavi Kuningas (Tempt).
Hooviruum
Uus-Veerenni elamuala sisehoov, Mirko Traks, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Juhan Teppart, Karin Bachmann (Kino Maastikuarhitektid).
Avalik ruum
Vastseliina piiskopilinnuse kabeli ja linnuse väliala, Kersti Lootus, Katri Soonberg, Kadri Uusen, Siim Lootus (Lootusprojekt).
Eripreemia
Võru linnavalitsus.
RUUMIPUBLIKATSIOON
Premeeritud valis kuraator ja kunstikriitik Maarin Mürk.
Kultuurilehe Sirp aastapreemia
Elo Kiivet, „Kivist naised on nähtamatud“.
Arhitektuuriajakirja Maja aastapreemia
Toomas Tammis, „Suure-Jaani on saanud juurde tüki (kesk)linna“.
Näitus „Lase mul ükskord veel unistada“ Narva muuseumi kunstigaleriis kuni 10. I 2021.
Kuraator ja kujundaja Kristi Kongi, kunstnikud Merike Estna, Kristi Kongi, Kaarel Kurismaa, Holger Loodus ja Anna Škodenko, graafiline disainer Viktor Gurov.
Tundub, et Tallinna kunstnikele-kuraatoritele on näituse tegemine Narvas omamoodi väljakutse. Linn, mis asub poolel teel Tallinna ja Peterburi vahel, on toiminud mitmete kultuurimõjutuste ristumispunktis ning seal valitsevad Eesti keskusest kohati erinevad kunstitraditsioonid ja arusaamad. Sealsesse kultuuriruumi kavandatava näituse tegijate ees ei seisa just kõige lihtsam ülesanne: mida pakkuda Narva vaatajale, et teda kõnetada ja seejuures mitte teha allahindlust? Kuidas teha nii, et näitus ei mõjuks kunstidiskursuse toore ekspordi, Eesti-sisese koloniseerimisena, vaid jätaks nii osalejatele kui ka publikule suhestumise, dialoogi võimaluse?
Õnnestunud „kunstiekspordi“ näidetena võib esile tuua Tõnis Saadoja („Arhitektuurifoto väikese poisiga“, 2014) ja Laurentsiuse isikunäituse („Neli lillepilti ja üks portree“, 2015) Narva kunstiresidentuuri galeriis. Mõlemad kunstnikud eksponeerisid oma uuema loomingu paremikku, mis oli teostatud turvaliselt (venekeelse elanikkonna kurikuulsa konservatiivse, s.t realismilembese maitsega arvestades) realistlikus võtmes, kuid ühtlasi oli liigutud formaalsest realismist edasi, nii et avanes uus maaliline kvaliteet ja kontseptuaalne potentsiaal.
Uus efektne tervik. Ka näituse „Lase mul ükskord veel unistada“ keskpunktis on esmapilgul turvaline, pika traditsiooniga maalikunst, kuid siingi tulevad esile selle žanri praegune seis, kõrge tase ja uued võimalused. Sel näitusel leiab XX sajandi maaliajaloo viidete kõrval rahvusvahelise nüüdiskunsti suundumusi, mis võiksid tekitada Narva vastuvõtjas mitte ainult äratundmise, vaid ka avastamisrõõmu. Ajaloolistest seostest on märkimisväärne XX sajandi alguse avangardi, ka kuulsa vene avangardi suunitlus, nagu oma meediumi põhielementide juurde jõudmine, aga ka meediumi piiride ületamine ja ruumi laienemine. Kristi Kongi on näituse kuraatori ja kujundajana ühendanud teosed, kus kunstnikud juurdlevad maalikunsti aluse üle, loonud neist uue terviku ja lavastanud selle ruumilise narratiivina.
Sellises esitusviisis on omamoodi mediteerimist (maali)meediumi üle ja vaatajast saab isikupäraste kunstisüsteemide geneesi tunnistaja. Neis süsteemides toimub aga hüppeline areng: maalid kasvavad üle mõjusateks kolmemõõtmelisteks objektideks ja installatsioonideks. Kõik see moodustab sünergilise ruumi, mida seob näitusekujundus. Kristi Kongi on ennast näidanud võimeka kujundajana, muu hulgas näituse „Nähtamatu monumentaalmaal“ (2020, kuraator Reeli Kõiv, EKA galerii) rikkaliku materjali organiseerijana ja etenduse „Sinust saab tantsija!“ (2020, lavastaja Liis Vares, Sõltumatu Tantsu Lava) totaalse maalina toiminud lavakujunduse loojana. Nüüdki on ta osanud rakendada oma väljakujunenud käekirja konkreetse koha ja konteksti teenistusse. Galerii seinad on kaetud erksate jõuliste värvitoonidega. Kongi firmamärk, iseloomulik koloriit, on päris julge käik Narva muuseumi kunstigalerii valge saali puhul, kuid toimib ootamatult hästi: üksikteoseid saab seetõttu vaadelda suurema ruumiteose osana.
Lisaks kujundusele on sünergia taganud kindlasti ka igati õnnestud osalejate valik. Kuigi tegemist on piisavalt erinevate autoritega – pole soovitud jätta ühe koolkonna või kunstnike ringi esinemise muljet –, on nende loomingus põnevaid ja sugugi mitte iseenesestmõistetavaid kokkupuutepunkte. See tagab omavahelise mõnusa resonantsi. Kooskõlas, mida täiendavad vaimukad tähendusnihked, annab tooni Eesti neoavangardi klassik Kaarel Kurismaa. Näituseruumi kesksel kohal on eksponeeritud tema kineetilised objektid. Maalinäitusele kohaselt pakuvad need efektset värvimängu, kuid keerulised mehhanismid reageerivad ka vaataja liikumisele. Fantaasiarikkad, justkui teisest reaalsusest pärit objektid ergutavad meeli, aidates välja tuua kuraatori lähteküsimusi. Kuidas me midagi tajume, näiteks maailma enda ümber ja oma unistusi? Kuidas seda edasi anda? Õnneks ei jää vastused näituseruumis kõlama liiga otsesõnaliselt või didaktiliselt. Iga kunstnik on näitusel loonud omaette maailma, oma mikrokosmose peegelduse ja – kui soovite – meie maailma allegooria.
Kontseptualism ja metafoor. Kurismaa hoolikalt konstrueeritud objektidega on ehk enim suguluses Holger Looduse teosed, kus tehnikal on samuti oluline osa (või on see võimalus sugestiivselt lavastatud). Installatsioonis „Koeraga jalutamas“ (2015), kus koera kujutavat maalikompositsiooni ühendavad kontrollpuldiga juhtmed, on ühemõtteliselt selge vaid ekraani funktsioon: see näitab maali jälgiva kaamera pilti. Kui näitusekülastaja läheneb maalile, satub ka tema ekraanile, muutudes teose osaks. Aparatuuri teised funktsioonid jäävad pigem arusaamatuks, aga ongi ehk parem, sest nii säilib teose salapära ja teatud kummastus, mistõttu on koer midagi enamat kui väike süütu loomake. Seda enam, et tal pole jalgu ja ta justkui hõljub õhus.
Kuraatori ja kujundaja Kristi Kongi firmamärk, iseloomulik koloriit, on päris julge käik Narva muuseumi kunstigalerii valge saali puhul, kuid toimib ootamatult hästi.
Holger Looduse teine teos on Thomas Alva Edisoni kinetoskoopi meenutav objekt, kahe vaatamisavaga kast. Selle sisse piilujale avaneb väike optiline ime, tardunud filmikaadrina mõjuv stseen, kus laborikitlis naine uurib ümmargust objekti laual. Kas ta uurib Edisoni filmikaamera esimesi eksperimente, 1880. aastate proovifilme pealkirja all „Monkeyshine“, mille auks on nimetatud ka käesolev teos? Või on see ümmargune objekt ühtlasi viide Looduse optilist seadet ümbritsevatele maalidele, kus on esitatud Waterloo lahing püssikuulide perspektiivist? Neil minimalistlikel maalidel-diagrammidel tähistavad punktid-footonid inimesi tabanud kuule, ristkülikud-varjud aga kehasid, kus tabamus neelab endasse nii valguse kui ka inimhinge. Kontseptualismi parimas vaimus on Loodus võtnud mingi nähtuse luubi alla ja koost lahti mikrotasandil, koguni inimhinge peene mateeriani välja, ja esitanud elegantse valemina. Kuid lihtsa koodi taga on mõõtmatu taust: inimkonna ajalugu ja maailmapilt, surm kui meile tundmatu protsess.
Samamoodi kutsub vaataja oma teoses osalema ka Anna Škodenko (installatsioon „Kahe teraga mõõk – kahe otsaga kiik“, 2020). Vähemalt vihjab ta sellisele võimalusele: kahe omavahel ühendatud pingiga konstruktsioon on mõeldud justkui kahele inimesele pikutamiseks. See struktuur võiks mõjuda disaineri loodud esemena, kuid selle mulje rikuvad värvilised käejäljed, mis osutavad objekti kunstiteose staatusele ja mida kunstnik on jätnud nii pinkidele kui ka näitusesaali pindadele. Škodenko teos on inimestevahelise suhte metafoor: ruumis saab vaadata teineteisest mööda, aga ka teineteisele otsa, kuid kõige tähtsam on hoida tasakaalu. Installatsiooni venekeelne pealkiri „Ты палку не перегибай! Она о двух концах бывает!“ viitabki pilli, sõna-sõnalt kahe otsaga kaika lõhkiajamise ohule. Olukorra potentsiaali kehastab miniatuurse metsaalaga väli pinkide vahel, oaas, mida saavad vaatevälja ühendanud inimesed koos nautida. Metsa väike mõõtkava rõhutab selle haprust ja paneb seda nägema omamaailmana, mille loovad oma unistustes nii kunstnikud kui ka näitusekülastajad.
Oma vanemate töödega, nagu „Postkaardi maal“ (2009) ja videoinstallatsioon „Emale“ (2010), räägib Škodenko ühe kunstiteose sünniloo. Ta otsustas teha niisuguse teose, mis meeldiks tema emale. Škodenko on neljale pleksiklaasi kihile maalinud tõenäoliselt Madalmaade renessansskunstiteost reprodutseeriva postkaardi järgi neitsi Maarja ja Jeesuslapse pildi ning dokumenteerinud selle valmimise etappe ja ema reaktsiooni sellele. Teos on avameelne ja julge, sest on ju kunstnikuna raske tunnistada, et su looming kipub jääma kaugeks just kõige lähedasematele. Vana maali kopeerimine eesmärgiga pakkuda emale arusaadavat kunsti on liigutav žest. Škodenko ema reaktsioon on sama liigutav: ta märkab mitmekihilise maali sügavust ja ahhetab vaimustatult, et see justkui särab seestpoolt. Toanurk, kus maal paikneb, meenutab altarit. Sellega on justkui austust avaldatud tütre kingitusele ja ühtlasi taastatud kopeeritud usupildi funktsioon.
Mehhiko ja lõunamaised värvid. Religioosse kunsti temaatika jätkub Merike Estna töödes, kuhu on jälje jätnud tema viimaste aastate töö Mehhiko residentuuris. Traditsioonilise kultuuri müstitsismi ja selle atribuutide, etnograafilise või religioosse kaastekstiga objektide kaasamine ei mõju pelga eksotiseerimisena, vaid on kunstniku otsingute sisuline jätk, maalis loodud kujundisüsteemi edasiarendus teiste vahenditega. Estna töödes figureerivad maskid, keraamilised anumad ja vitraaž mõjuvad nii, nagu oleksid välja kasvanud tema voolavate vormidega, nüansirohke paletiga maalidest. Ruumis mõjuvad need elemendid meelitavalt ja intrigeerivalt. Rikkaliku faktuuriga põlenud küünlad ja vitraažikillud põrandal, raskepärane metallvõre akna ees (paksude seinte vahel asuv aknaava on leidlikult ära kasutatud) ja samasuguse võrega värav annavad aimu vihjetest välja kooruvast loost.
Mehhiko residentuuri mõju avaldub ka näituse kuraatori Kristi Kongi töödes. Lõunamaa värvides ja valguses on ta leidnud midagi, mida oli oma loomingus mõnes mõttes kogu aeg taga ajanud. Kujutades Mehhiko objekte, kohti ja olukordi abstraktsete erksavärviliste kompositsioonidena, on Kongi ühendanud emotsionaalsuse ja poeetilisuse analüütilise lähenemisega. Värviteooriale toetudes on ta loonud vaadeldu alusel omamoodi värvivalemi, kuid eelkõige on ta püüdnud edasi anda vahetut muljet, luua sugestiivse keskkonna, kus vaataja saaks sukelduda värvistiihiasse. Samal viisil on ta ühendanud ka oma kuraatoriprojektis maailma poeetilise tunnetuse alternatiivse tegelikkuse konstrueerimisega, nii et unelmad kasvavad üle ulmeilmadeks.
Inferno kinolinal ehk Kuidas oma silmad kuradile müüsin
ELISE EIMRE
Mängufilm „Igavene valgus / Lux aeterna“ („Lux Æterna“, Prantsusmaa 2019, 51min), režissöör-stsenarist Gaspar Noé, operaator Benoît Debie, monteerija Jerome Pesnel. Osades Charlotte Gainsbourg, Béatrice Dalle, Félix Maritaud jt.
Režissöör Gaspar Noé on filmimaailmas kurikuulus provokaator, ekspressionistlik ekshibitsionist, kes defineerib oma autorikäekirja iga filmiga stilistiliselt uuesti. „Lux aeterna“ on põrgulikult intensiivne filmikunsti olemuse analüüs ja selle nimel toodavate ohvrite eritlemine.
Alastus, seks, narkootikumid ja kõik muud tabud Noé puhul enam ei šokeeri. Need piirid ületanud ning enda jaoks ammendanud, on režissöör ette võtnud filmivaatamise tajuväljad. „Lux aeterna“ esilinastus kulges 2019. aasta Cannes’i filmifestivalil püsti seisva publiku ovatsioonide saatel ning kohale tulnud meedikud olid valmis abistama filmi tõttu teadvuse kaotanuid. Noé on suutnud taas kõike näinud filmigurmaane jalust rabada, ja sedapuhku sõna otseses mõttes. Filmis „Lux aeterna“ šokeerib mäng filmi põhielementidega, milleks on valgus, värv ja pildirida liikuvaks siduv nägemismoonutus. Stroboskoobiefektiga avatiitrid mõjuvad niivõrd pimestavalt, et epileptikute hoiatamine on filmi puhul igati õigustatud. Kas poleks ehk mõttekam juba kohe öelda, et see film on sobilik vaid täie tervise juures paadunud filmifriikidele? Teisisõnu: milleks minna vaatama filmi, mida õigupoolest vaadata ei saagi?
Seoses Noé filmidega, mis filmimaailma piire nihutavad, on pinnale kerkinud sadu teravaid armutuid küsimusi. Noé „Ümberpöördumatut“1 on maailmakuulus filmikriitik Roger Ebert pidanud „sedavõrd julmaks, et filmi pole võimalik vaadata“.2 „Ümberpöördumatu“ ühes oma enneolematult brutaalse 12minutilise vägistamisstseeniga kandideeris Cannes’i filmifestivalil Kuldsele Palmioksale. Noé eelviimane, LSD-transist õudusfilm „Ekstaas“3 võitis Cannesi festivali kõrvalkategooria „Autorite kaksiknädal“ („Quinzaine des Réalisateurs“). Kõik Noé filmid on Cannes’is esilinastunud ja seal mitmetele auhindadele nomineeritud.
Mis ja millisel määral on lubatud ühele mängufilmile, mis tahab võidutseda maailma tippfestivalidel? Keskeltläbi pool kõigest sellest, mis on võimalik tinglikul kunstfilmide väljal. Mängufilmil peab olema struktuur, narratiiv ja siseloogika ühes selgelt tajutava alguse, loo ja kulminatsioonile järgneva lõpuga. „Lux aeternas“ on need elemendid meelega kõrvale jäetud, et õhutada kriitilist dialoogi. Cannes’i festivalil osales Noé sedapuhku võistlusväliselt. See sai suuresti võimalikuks tema kui tunnustatud ja auhindadega pärjatud autorist režissööri staatuse tõttu: tekitab ta ju igal festivalil furoori ning paneb meedia kihama.
„Lux aeterna“ ei mahu juba kestuse tõttu (51 minutit) täispika filmi kategooria alla. Ka ükski stseen ei sobitu standardformaati: läbisegi ja kaheks jaotatud ekraanil jõuavad publikuni misanstseenide kõrvuti asetatud fragmendid, mis nõuavad võimatu missioonina kahe silma eraldi kasutamist. Filmi vaatamine on katsumus ja toob teravalt esile silmanägemise lihtsustava toimemehhanismi. Kustumatut nägemiselamust kroonivad välkuvad neoontuledes värvussähvatused. Neid näeb silmis värelemas veel kaks päeva pärast „Lux aeterna“ vaatamist.
Naistest saab rollides kas iluduskuninganna või lõpetavad nad tuleriidal nagu Charlotte (Charlotte Gainsbourg), kes kehastab Jeanne d’Arci latekskleidis.
Noé ei ole piirdunud vaid vormimänguga. „Lux aeternat“ võiks pidada avangardistlikuks mokumentaaliks. See sõnapaar iseloomustab pildikeelt, mis moondub märkamatult realismist täielikuks abstraktsionismiks, sekka näeb tsitaate Noé lemmikrežissööridelt ning katkendeid tema lemmikfilmidest „Nõiad“4 ja „Viimnepäev“.5 „Lux aeterna“ hargneb lahti metatasandil filmina filmitegemisest ja seda ümbritsevast tööstusest ning peategelased mängivad seal sisuliselt iseennast.
Kultusfilmide ikoon Béatrice Dalle püüab päästa täielikku kaosesse mattunud filmiproduktsiooni, olles seekord lavastaja rollis. Filmi loomingulisse keerisesse on tõmmatud teiste seas ka peaosatäitja Charlotte Gainsbourg, kes soovib lihtsalt võtetega ühele poole saada. Filmi avastseenis näeme naisi enne võtteid ajatäiteks oma karjäärist vestlemas. Nad jõuavad tõdemuseni, et naistest saab rollides kas iluduskuninganna või lõpetavad nad tuleriidal. Viimane on ka Charlotte’i saatus: teda ootab ees Jeanne d’Arci kehastamine latekskleidis koos kahe kolleegiga, kelle algusjärgus näitlejakarjäärist annab tunnistust veelgi paljastavam kostüüm.
Naiste positsioon ajaloos on „Lux aeterna“ ainus läbiv ning selge motiiv, mille jälgi hägustab ateistist Noé armastatud mäng religiooni teemal. Naisi piinatakse ja ahistatakse võtteplatsil ning seksuaalse vägivallata ei pääse ka Charlotte’i fiktiivne tütar. Filmi esilinastusele järgnenud pressikonverentsil teatas Noé ajakirjaniku selleteemalise küsimuse peale, et on feminist, kuid ei teinud „Lux aeternat“ feministliku filmina. Ta portreteerinud inimesi sellisena, nagu nad on, ning järelikult käituvad mehed tõepoolest siis sedavõrd kohutavalt. Piisab vaid paarist Noé intervjuust mõistmaks, et režissöör eelistab tõsiseltvõetavusele kahemõttelisusi. Näiteks on Noé väitnud, et tema filmikeel ei ole mõjutatud narkootikumidest, vaid on ise narkootikum. Psühhedeelse maailma võludest räägib Noé alati innukamalt kui oma filmide sisust. Feminismiväitega tundub aga vastuolus olevat kogu Noé filmilooming.
Noé seisukohti võrdõiguslikkuse küsimuses teab ja tajub vaid tema ise. Küllap on naiivne arvata, et režissöör otsustas ühtäkki ühes ülejäänud filmitööstusega #metoo edurongile hüpata ja on trikitamise nüüdseks lõpetanud. Noé on ujunud oma loomingus alati vastuvoolu ja „Lux aeterna“ ei ole erand. Film heidab eredat valgust naisnäitlejate ahistamisele ning üldisemalt soopõhisele väärkohtlemisele, kuid Noé pole võtnud sealjuures heroilist valgustaja positsiooni. Vastupidi: ta õõnestab iseenda ja oma lemmiklavastajate loomealuseid autorifilmide maailmas.
„Lux aeterna“ taastoodab ebaõiglust võimalikult autentsel viisil. Siin pole erinevalt peavoolust fookus sellel, mida filmides näidatakse, vaid sellel, kuidas neid filme tehakse. Noé ei näita mitte lihtsalt seda, et naisi on ajaloo vältel halvasti kohelnud, vaid on võtnud ette needsamad mustrid filmitööstuse enese sees näitamaks, kuidas nende mustrite abil film kunstiks ülendatakse. Suure looja nägemuse teenimine õigustaks justkui mis tahes vahendeid ning reeglid siin ei kehti. Lõpptoote visuaalne efektsus ja ekstreemsus pälvivad tähelepanu, kusjuures tingimused ja topeltstandardid jäävad nende varju. Noé on käsitlenud ses filmis kõike seda, millest ei ole sobilik rääkida või millest on lihtsalt kergem mööda vaadata – seda, mis on lubatud filmikunsti vandlitornis. Noé on mänginud oma rolli elegantselt välja ning ühendanud ühiskonnakriitilisuse enesekriitikaga.
„Naiste kannatuste estetiseerimine on kõrgetasemeline kunst, see on väga šikk,“ muljetab režissööri rollis Béatrice Charlotte’ile. Esialgu vastumeelsele tõdemusele annavad kaalu aga filmiajaloo hinnatuimad teosed. Sama kehtib ka pealtnäha õilsate ja sotsiaalselt ärksate kommertsfilmide puhul.
„Lux aeternaga“ samal aastal esilinastunud „Pommuudis“6 on Noé ja tema tuleriidale saadetud naiskarakterite kiiduväärt vastand. Austin Powersi filmidega läbi murdnud Roach on teinud pealtnäha feministliku filmiga imetlusväärse kursimuutuse. Üks „Pommuudise“ peategelane Kayla Pospisil (Margot Robbie) peab kogema alandust karjääriredelil ülespoole pääsemiseks vajaliku ülemuse ees seeliku kergitamise pärast.
Mis teeb õigupoolest ühe filmi feministlikuks? Nende kahe lavastaja võrdluses ei ole selles küsimuses üks režissöör parem teisest. Välja joonistub aga Noé esitatud terav küsimus, kuidas üht või teist asja kujutatakse ning mis on selle tegelik eesmärk. Kui „Pommuudises“ on kaamera suunatud eksimatult objekti lähiplaanis näole, siis „Lux aeternas“ tuleb ta erinevate kaadrifragmentide seast ise üles otsida. Küsimus on vaatajas ja tema enda sündsuses, valikus, mida otsustatakse jälgida. Noé ei näita näpuga, kui, siis vaid eneseirooniliselt iseenda suunas. Ta ei mõista kohut, vaid on erinevate võtetega pannud inimese tajuma oma kõlvatust, kusjuures paiguti tundub ta seda isegi ülistavat.
Noé salamissioon on olnud teha oma filmid niivõrd häirivaks, et neid suudab kinosaalis ainsana vaadata tema ise. Noé oreool filmipubliku ja -kriitikute seas aga aina kasvab. Tema filmid on mõjusad ja kogemuslikult kaasavad. „Lux aeterna“ lõpukaadrites on võimatu end kinni seotud Charlotte’i piinadest distantseerida – Noé paneb kinotooli naelutatud vaataja tundma sama suurt piina. Tehniline lihtsus, millega on saavutatud filmi kõnekas mõjusus, kinnitab taas Noé erakordset meisterlikkust. Ta suudab vaataja läbi raputada ja küsimus, kas see publikule või kriitikutele ka meeldib, tema tegemisi ei kõiguta. Noé on keskendunud filmielamuste kui afektiivsete jälgede loomisele.
1 „Irréversible“, Gaspar Noé, 2002.
2 Roger Ebert. Irreversible. RogerEbert.com, 14. III 2003. https://www.rogerebert.com/reviews/irreversible-2003
Muusikal „Nunnad hoos“ 2.XII (esietendus 28.XI) Vanemuise teatri suures majas. Helilooja Alan Menken, laulusõnade autor Glenn Slater, libreto autorid Cheri Steinkellner ja Bill Steinkellner, lisamaterjalide autor Douglas Carter Beane, lavastaja Samuel Harjanne, kunstnik Karmo Mende, muusikajuht ja dirigent Taavi Kull, dirigent ja koormeister Ele Sonn, kontsertmeistrid Ele Sonn ja Katrin Nuume, koreograaf Gunilla Olsson, valguskujundaja Märt Sell, tekstide tõlkijad Aapo Ilves ja Mario Pulver, lavastaja assistent-produtsent Heli Anni, helirežissöör Toomas Paidra, koreograafi assistent-repetiitor Matthew Jordan. Laval Tanja Mihhailova-Saar, Merle Jalakas, Rasmus Kull, Kalle Sepp, Kärt Anton, Karin Tammaru, Milvi Luik, Silver Laas, Norman Salumäe, Germán Gholami, Simo Breede, Egon Laanesoo, Alo Kurvits, Risto Orav, Oliver Timmusk, Ele Millistfer, Linda Kanter, Katrin Kapinus, Siiri Koodres, Eve Kivisaar, Kaja Ilmjärv, Luule Veziko, Helen Hansberg, Inge Õunapuu, Merle Aunpuu, Carine Jessica Kostla, Andra Aus, Matthew Jordan, Vanemuise sümfooniaorkester ja bänd.
Uusversioonidega on alati see jama, et kui originaal on väga õnnestunud, jääb uus alati selle varju, aga kui vana ei ole õnnestunud, pole uuel katsel eelneva edu hüppelauda – nokk kinni, saba lahti. Tegelikult on ju iga „Hamlet“, „Kirsiaed“ ja „Traviata“ uusversioon, aga neil on eelkäijaid nii palju, et üks konkreetne lavastus või osatäitmine ei kipu liialt koormavalt tähelepanu tõmbama. On muidugi ka muusikale, mis on saanud niivõrd tuntuks ja mitu korda lavastatud, et konkreetsed tipplavastused ei tulegi enam silme ette. Paraku ei kuulu nende hulka palju ekraanilt lavale kolinud lugusid, sest muusikalifilm on veel võrdlemisi noor žanr ja filmid ise püsivad selgelt meeles. Filmi „Nunnad hoos“ 2006. aasta lavaversioon on ses osas mõnevõrra eelisseisus: kuna populaarne 1992. aasta film on rangelt võttes pigem lauludega komöödia kui muusikal, olid Alan Menkenil, Glenn Slateril, Cheri ja Bill Steinkellneril sellest muusikali vormides vabamad käed. Lavale jõudis algse loo vundamendi ning muusikalile vajaliku struktuuri ja tulevärgi segu. Kammisin veidi West Endi ja Broadway lavastuste videolõike ning tundub, et Samuel Harjannel on õnnestunud Vanemuises omalt poolt lisada lavastuslikke nüansse, mis on teinud selle üsna ameerikaliku show’ ka siinsele publikule söödavaks.
Ometi ei saa lavastaja õnnestunud taotlusest kohe etenduse alguses aru: esimene muusikaline number on küll hoogne ja särav, aga mängustiili mõistmata tundub osa mängust esimeste kõnetekstide ajal veidi kobav ja piinlik. Osalised poleks nagu isegi kindlad, kas see, milles proovisaalis kokku lepiti, ikka tegelikult toimib. Teinegi laul ei anna veel täit selgust ning tagaajamisstseen ootamatult väikeseks ja pimedaks moondunud laval tekitab juba veidi skepsist, kas lugu üldse toimima hakkab. Väike majaseina moodi konstruktsioon, mis lööb turnivate näitlejate all ohtlikult kõikuma, ei sisenda just kindlust. Õnneks pöörab aga aina selgem koomika ja diskolik tantsusamm suuna õigeks ning publik näib mõistvat, kuhu liigutakse. Tundub, et soome lavastaja Samuel Harjanne valik on tabanud märki: ta pole püüdnud originaali mängustiili üleliia täpselt matkida, vaid on tüürinud trupi veidi omas suunas. Ameerikalikult ülientusiastliku usukuulutuse asemel on Vanemuise lavale jõudnud irooniliselt ülientusiastlik karaokebaar.
Kui korraks tekkiski küsimus, miks on vaja muusikali kõige kaalukam peaosa usaldada süsteemse näitlejakoolituseta lauljale-tantsijale, siis sai see õige pea vastuse. Jätan heaga kõrvale võrdlusmomendi Whoopy Goldbergiga, kelle kuulsat filmiversiooni peaosaline isegi õigusega enne esietendust vältis, ja tunnistan, et Tanja Mihhailova-Saar on Delorise rolli tõenäoliselt parim ja õigeim valik. Mihhailova on peaaegu katkematult laval ning külvab selle üle meeletu energia ja hooga, mida suudaksid järele teha vähesed. Tema kiired ümberlülitused, julge huumor ja nakatav entusiasm teevad temast vaieldamatult „Nunnade“ trumbi ja veduri. Füüsiliselt väsimatu ja vokaalselt eksimatu Mihhailova tõmbab kaasa nii trupi kui ka publiku, ei jäta hingetõmbepausi neile ega endale. See, kuidas ta suudab viimse hetkeni hoida sama tempot ja tuju, on tõendus tema tehnilisest meisterlikkusest ja tühistab lõplikult haridustausta küsimuse.
Tanja Mihhailova-Saar on Delorise rolli tõenäoliselt parim ja õigeim valik. Mihhailova on peaaegu katkematult laval ning külvab selle üle meeletu energia ja hooga, mida suudaksid järele teha vähesed.
Trupi teistest solistidest jäi erilise sära poolest silma veel Rasmus Kull, kelle peen koomikataju ja suurepärane näitlejaoskus ei tule enam üllatusena. Ometi ajas muigama tema kohmetu-kohmaka Eddie järsk moondumine barrywhite’ilikult sumedaks ja seksikaks võrgutajaks – selle peale kostis publikustki erutunud huikeid. Kuna Kulli näitlejanatuur on sama kiire ja jõuline kui Mihhailoval, moodustavad nad nauditava duo ning jaksavad teineteisega sammu pidada.
Ülimalt meeleolukas on Simo Breede monsenjöör O’Hara, kelle tuim lootusetus kasvab järk-järgult aina ülevoolavamaks ja kepsakamaks tantsuks ning kes tõmbab endale tähelepanu isegi suurimates ansamblinumbrites. Tema lapseliku rõõmu vastandiks mängis end Kalle Sepp, kelle Curtis unistab samasuguse entusiasmiga kättemaksust ja väljendab seda paari hurmavalt elegantse diskonumbriga. Curtis moodustab oma veidi totude käsilastega (Norman Salumäe, Silver Laas, Germán Gholami) veidra ja ühtlase poistebändi, mis vastandub karjuva kirevuse ja abitu sensuaalsusega Delorise bändile – monokroomselt naiivsetele nunnadele.
Eraldi tulebki au anda naiskoorilauljatele, kes on nunnadena pööraselt liikuvad ja vaimukad. Kui jätta kõrvale mõned momendid, mil tundus, et osa koorilauljaid ei taju ega usalda kõneteksti ajal põsemikrofoni, oli kõik muu nii muusikaliselt kui ka liikumiselt muhedalt täpne. Koreograaf Gunilla Olssoni liikumine pole mitte kedagi jätnud tegevuseta ning kõikides tantsudes on suudetud ära kasutada nunnarüü spetsiifika ja diskosära sädelus. Müts maha kogu trupi ees, kes suudab selle tantsu ja laulu pöörisega sammu pidada ning moodustada tõeliselt ühtse terviku.
Mainimata ei saa jätta Merle Jalakat, kelle ülemõde on küll saanud oodatust sümpaatsem ja leplikum, kuid kelle lavakogemus tuli kasuks, kui tema soolo ajal tehnilise rikke tõttu etendus katkes. Ei mäletagi, millal kogesin viimati sellist katkestust, et kõik jääbki pooleli, kardin läheb kinni ja publik ootab kümme minutit. Kui etendus jätkus, suutis aga Jalakas jääda nii rahulikuks, et suunas oma repliigi „Kallis jumal, ma näen, et sinu teed on ettearvamatud!“ otse publikusse ja sai tähelepanu silmapilk tagasi.
Katkestus või mitte – tegijail juhtub mõndagi –, aga Vanemuise muusikalavastuste suurim oht on ikka ja jälle helitehnika. Ka seekord oli see ebastabiilne: mikrofonid olid ülevõimendatud ja üldine helipilt ebaühtlane. Raske mõista, millest pidev häda helitehnikaga teatris, kus kasutatakse seda sageli ja mille trupp on tehnikaga harjunud.
Kuigi Samuel Harjanne Vanemuise „Nunnad“ on omanäoline, tervislikult eneseirooniline ja rõõmsameelne lavastus, jäi silma, et peaaegu kõik stseenid vahetuvad black-out-meetodil. Kui muusikal on loodud filmi järgi, on sellised üleminekud kõige lihtsam lahendus, aga võib ka öelda, et see näitab laiskust. Eriti kui lavategevus on kergelt ebarealistlik ja paeluvalt koomiline, võinuks mõne ülemineku lahendada ka teisiti, lahtisemalt ja mängulisemalt, sest ega see lavastust rikasta, kui tuleb jälgida, kuidas pimedal laval mööblit ümber tõstetakse, või kuulata, kuidas seal läbisegi joostakse.
Jään puudujääkidele vaatamata siiski selle juurde, et Harjanne lavastus on tõesti saanud meeleolukas ja isepäine, mistõttu on veidi kahju, et autoriõiguse või trükitähtaja tõttu on kavaraamat liialt neutraalne ja lavastusega liiga lõdvalt seotud. Peale trupi liikmete põgusa tutvustuse ja lavastaja koroona-aasta mõtiskluse on seal keskendutud peamiselt filmi ja varasemate lavastuste ülevaatele, nende truppide tutvustamisele ja ootamatult põhjalikult kirikuelu nüanssidele. Asjata on jäänud kasutamata lavastuse revüüteatri kõrvalpilk ja diskoajastu sära.
Üldiselt võib jääda nõusse lavastajaga, kes on ERRile antud intervjuus rõhutanud heade emotsioonide publikuni toomise olulisust eriti praegusel ajal, mil üle nädala oma tegemisi ette planeerida ei saa ja Eesti töötavad teatrid on muu Euroopa kultuuriasutustega võrreldes lausa anomaalia. On isegi natuke arusaamatu, kuidas Vanemuine on julgenud praegu välja tuua suure muusikali ainult ühe koosseisuga. Õnneks on „Nunnades“ küllaga optimismi ja naeru, inimlikkust ja koosolemise rõõmu, nii et ehk läheb õnneks.
Mulle tundub, et mõtlen kliimast, keskkonnast ja loodusest, nagu usklik mõtleb jumalast. See on samal ajal intiimne ja hõlmamatu, isiklik ja üldine, imetlusväärne ja hirmuäratav. Seepärast põhjustavad sagenevad ja aina süngemad jutud inimkonna mõtlematust tegevusest õõva ja unetust. Koroonasuvel võtsin ette hulga kliimakriisi teemal kirjutatud raamatuid ja sattusin neid lugedes aina suuremasse ahastusse: mida teha, kuidas aidata, milliseks tulevikuks peaksin valmistuma? Isegi töises sügises ja uute piirangute keskel pole mu meelehärm kuhugi kadunud: ikka kaklevad valitsused üle maailma pseudoteemade pärast, kolleegid satuvad raevu tühistest intriigidest ja sõbrad lähevad tülli argiste asjade tõttu. Muidugi on pidevas maailmalõpu meeleolus paha elada – see aasta on näidanud, et ängistab isegi keskmisest ohtlikuma viiruse hirm –, aga taas kliimakriisi uute pöörete kohta uudiseid kuulates tunnen õlgadel tinarasket vastutuse mantlit, mis surub maadligi ja nõuab vastuseid. Ja taas painab küsimus, miks kõik planeedi tuleviku pärast rohkem paanikas ei ole kui maskikandmise või käte desinfitseerimise pärast.
Selle pimeda hirmu keskel meenub vahel vana hea George Carlin, kelle ühiskonnakriitilise ja keeletundliku huumoriga tegin tutvust 1990ndail, kui alles hakkasin aimama globaalse maailma probleeme. Carlin naeris keskkonnakaitsjate mured välja ja kinnitas, et planeedil pole häda ühti –
ta raputab meid maha nagu kirbusita. Ma leian, et see on optimistlik mõte. Mitte et peaksime lõpetama loodussäästlikkuse poole püüdlemise, aga mõte, et planeet saab tülikatest parasiitidest vajadusel kiiresti ja efektiivselt lahti, nii et püsivat kahju ei teki, annab lootust. Äkki siis tekib mõni uus, targem ja kaastundlikum liik, kes tasandab meie jäetud jäljed.
Lapsepõlvekeskkond vormib väärtused, mis jäävad suuresti alles kogu eluks. Tajutud turvatundel on siin kõige suurem osa. See on „Maailma väärtuste“ uuringuga (World Value Survey) tuntuks saanud Ronald Ingleharti 2018. aasta raamatu „Kultuurievolutsioon“ („Cultural Evolution“) põhitees. Põhjalikumat ajalist ülevaadet kultuurievolutsioonist raamat ei anna. Teose aluseks on WVS ja Euroopa väärtusuuringu (EVS) raames aastatel 1981–2014 105 riigis korraldatud küsitluste andmed, mis katavad 90 protsenti maailma elanikkonnast.
Lääne ühiskonnad on pärast Teist maailmasõda elanud erakordsel rahu ja õitsengu ajastul, mille tulemusena on põlvkondade väärtused nihkunud materialistlikest postmaterialistlike poole. Inglehartil on materialistlikud väärtused keskendumine hierarhiale, ellujäämisele ja oma grupi poole hoidmine. Postmaterialistliku muutusega on paljuski kaasnenud nende vastandite esilekerkimine: rõhumine väljendusvabadusele ja isiklikule autonoomiale, sõnavabadus, sooline võrdõiguslikkus, grupivälistest inimestest (homoseksuaalid, välismaalased) ja keskkonnast hoolimine ning abordi aktsepteerimine.
Sekulaarsete-ratsionaalsete ja eneseväljendusväärtuste tipus on Põhjamaad, kus omakorda selgelt eristub Rootsi. Nende väärtusteni viinud lapsepõlve turvatunde olemasolu on taganud majanduskasv, heaoluriik ja aktiivse suuremahulise sõjategevuse puudumine. Tavaliselt liiguvad ühiskonnad korraga sekulaarsete-ratsionaalsete ja postmaterialistlike väärtuste poole, kuid on märkimisväärseid ja huvitavaid erandeid, sh Eesti koos Läti ja Leeduga. Jagades Põhjamaadega sekulaarseid-ratsionaalseid väärtusi oleme samal ajal ellujäämisväärtuste tähtsuse poolest palju lähemal Ungarile ja Hiinale kui igatsetud Soomele.
Üheks meie ühiskonnale tuttavaks näiteks on Nõukogude Liidu kollaps, millega kaasneva ebakindluse kasvuga tõusid esile ellujäämisväärtused. Kuigi Nõukogude Liidus ei tahetud lääne sotsioloogiliste meetodite kasutamist lubada, siis kuidagi suudeti 1980ndatel Tambovi oblastis läbi viia Ingleharti metodoloogiale tuginevad küsitlusuuringud, mille tulemusi on tagantjärele jahmatav vaadata. Juba 1982. aastal oli Tambovis rahva rahulolu oma eluga selgelt väiksem kui majanduslikku seisu arvesse võttes võiks prognoosida ja see oli 2011. aastal veel madalam kui 1982. aastal.
Venemaa on muidugi äärmuslik näide. Kui võtta kõrvutuseks Ungari, kus WWS uuringuga tuvastati, et pärast kommunistliku leeri lagunemist inimeste rahulolu oma eluga vähenes ja oli 2011. aasta seisuga jõudnud peaaegu tagasi 1982. aasta tasemele. See peaks andma konteksti kummaliseks peetud ungarlaste ütlustele, et kommunistide võimu all oli elu parem – nad tõepoolest arvavad seda. Kuigi puuduvad võrdlusandmed teiste endiste idabloki riikide kohta, siis Ingleharti hinnangul on kõnekas, et isegi praegu on kogu endine idablokk märksa vähesema subjektiivse heaoluga, kui majandusliku arengu tase eeldaks.
Lääne-Euroopast saab tuua näite, kuidas Belgias samamoodi vähenes inimeste subjektiivne heaolu enne 1980ndatel toimunud föderaliseerumist, mis olemuselt oli Belgia unitaarriigi kollaps ning tolle riigi elanikele ulatuslik poliitiline kriis. See toob meid praeguse poliitilise ja ühiskondliku kriisini, mis puudutab kõiki majanduslikult arenenud lääne ühiskondi, sh Eestit. 1970. aastal ületasid materialistlike väärtustega inimesed postmaterialiste arvuliselt kõikides vaatlusalustes riikides, mida ei olnud tollal küll palju. Alates uue aastatuhande algusest on olukord vastupidine kõikides jõukates lääne ühiskondades.
Materialistide ja postmaterialistide vahekord oli raamatu ilmumise ajal näiteks Pakistanis 55:1, Venemaal 28:1, kuid USAs ületavad postmaterialistid materialiste 2:1 ja Rootsis lausa 5:1. Meiega koos Euroopa Liiduga liitunud postsovetlikes ühiskondades on olukord vahepealne: vanimas kohordis (sündinud 1927–1936) on 1 postmaterialist iga 8 materialisti kohta, kuid kõige noorimas vaatlusaluses kohordis on suhe vaid 2,1 ühele.
Võtame maailma, kus oleme üles kasvanud, aluseks ka oma tulevastes hinnangutes. Näiteks põlvkonnad, kes on sirgunud suureneva etnilise mitmekesisuse, soolise võrdõiguslikkuse, geide ja lesbide tolereerimise oludes, peavad ka arengut selles suunas loomulikuks. Samas põlvkondadele, kes on sündinud enne seda, tundub ümbritsev ühiskond üha võõram ja segadust tekitavam. Selle näite peale meenus mulle ka Brexiti toetajate ja vastaste vanuseline jaotus – Brexitit toetavad ja toetasid suuresti vanemad inimesed ning Euroopa Liitu jätkuvat kuulumist nooremad.
Toetus Brexitile on sujuvalt vähenenud koos demograafiliste muutustega – vanematest inimestest brexiteer’id on järjest surnud ja nooremad kohordid on saanud valimisõiguse. Rolli mängib ka ühiskondade pikem ajalugu. Ühiskonnad on rajasõltuvad, s.t Ingleharti kirjeldatud muutused toetuvad varasematele ühiskondade kollektiivsetele läbielamistele. Näiteks on sakslaste sularahalembus mõjutatud Weimari vabariigi kontrollimatust inflatsioonist.
Mul oli raamatus keerulisem mõista nooruspõlve, praeguse turvatunde, mida meedias kajastatu paljuski mõjutab, ning majandusliku ebakindluse seost, kuid nagu iga teisegi ühiskonnateadusega, ei ole elu uurimine lihtne ja tegureid on palju. Inglehart seob oma teooria teiste vaatenurkadega, nt skaala, millega kultuuriti on võrdlevalt püütud kirjeldada ja seletada õiguslikke normide karmust (tightness) – neis paigus, kus aeg on inimeste vastu karmim olnud ([kodu]sõjad, loodusõnnetused, rohkem haigustekitajaid), on ühiskond ka konservatiivsem.
Kõrghariduse omandamine on samuti seotud sekulaar-ratsionaalsete väärtustega, kuid see ei peegelda ainult omandatud teadmisi, vaid ka inimese enda, tema pere ja ühiskonna jõukust, et talle seda kõrgharidust pakkuda. Põnev on ka Ingleharti täheldus, kuidas eri riikide kõrgharitute väärtuste vahel on suurem erinevus kui sama riigi sees kõrghariduse omandanute ja muu haridusega inimeste vahel. Kõik vaatlusalused ühiskonnad on etteaimatavalt edasi liikunud, kuid erinevused postindustriaalsete ühiskondade vahel olid 2014. aastal sama suured kui 1984. aastal ehk areng on enamikus ühiskondades toimunud ühes suunas, kuid relatiivne positsioon ühiskondade vahel on jäänud samaks.
Väärtuste tuum on meie praeguste arvajate puhul ikkagi lapsepõlve turvatunde tagajärg. Kui demograafia osakaal ühiskonna väärtuspildis on nõnda suur, siis see tähendab meie praeguste väärtuskonfliktide pikka vindumist. Väärtuskonflikti põhjus pole mitte niivõrd teatud poliitiliste erakondade tegevus, vaid valijate nõudlus selle järele. Nii jääb väärtuskonflikt püsima ka siis, kui konkreetsed erakonnad peaks suunda vahetama või kaduma.
Sisekaitseakadeemia ja Tartu ülikooli Narva kolledži õppe- ja majutushoone. Arhitektid Markus Kaasik, Kerstin Kivila, Mihkel Meriste, Gert Guriev, Siim Tiisvelt, Pirko Võmma (3+1 Arhitektid), maastikuarhitektid Edgar Kaare, Priit Paalo, Laura Männamaa (Tajuruum), sisearhitektid Mari Põld, Kadi Karmann, Ahti Grünberg, Tõnis Kalve (T43 Sisearhitektid). Arhitektuurivõistlus toimus 2017. aastal, hoone avati 2020. aasta oktoobris.
Alustuseks tuleb selgitada selle loo pealkirjas peituvat nalja. Nimelt on põhinenud šokolaadi Twix viimaste aastate turunduskampaania kahe šokolaadipulga võrdlemisel. Kuigi mõlemad on pakendis ühesugused, üritavad reklaamiklippide tegelased ikka ja jälle välja selgitada, kumb on parem. Kuigi absurdi on praegu igaühe elus, poliitikas ja ühiskonnas juba liigagi palju, köidab see lollitamine tähelepanu siiani.
2017. aastast peale on Twix olnud aga narvalastele midagi palju rohkemat kui maiustus. „Twix“ on nimelt ka projekt, mille arhitektuuribüroo 3+1 esitas kolm aastat tagasi sisekaitseakadeemia tulevase Narva õppehoone arhitektuurivõistlusele. Žürii valis 14 projekti hulgast välja just „Twixi“. Puidust õhuline piimašokolaadi värvi hoone (toon seostub Skandinaavia stiiliga, mida on moodsates mööblikauplustes näha liiga palju) koosneb kahest paralleelsest osast, mida ühendab aatrium. Neist kahest šokolaadipulgast arhitektid unistasidki.
Aga nüüd, 2020 aastal, jalutades mööda majast aadressil Paul Kerese 14, ei meenuta pealkirjamängu enam miski. Hoone näib olevat raskem, väiksem ja rohkem maadligi, kui arhitektuuri kontseptsioon ette nägi. Narva kesklinna oleks nagu maandunud mingi liiga oranž rööptahukas, mis meenutab väliselt Stanley Kubricku filmis „2001. Kosmoseodüsseia“ nähtud monoliiti. Aga kus on teine šokolaadipulk? Et aru saada, mida on tahetud kahe ühes n-ö pakendis hoonega saavutada, tuleb sinna sisse astuda, soovitatavalt koos ekskursioonijuhiga. Tuleb möönda, et selles hoones tunned end pidevalt ebamugavalt, sest oleksid nagu sattunud võõrasse seltskonda ega saa siseringi naljadest aru. Ja hoone Twix ongi täpselt selline siseringi nali.
Hoone tekkimise lugu on üsna pikk. Tuletan meelde, et eelmise valitsuse (kas mäletate veel sellist?) koalitsioonilepingus oli punkt, mis nägi ette kogu sisekaitseakadeemia üleviimise piirilinna Narva. Manifestid resoluutsetest sammudest regionaalpoliitikas, Ida-Virumaa päästmisest ja plaanidest teha selle omanäolise piirkonna jaoks mingi eraldi strateegia on olnud kõigi viimaste valitsuste fetiš. Kõik plaanid on aga kokku kuivanud, kui on tulnud sõnadelt tegudele üle minna. Kui troojalased oleksid olnud sama otsusekindlad nagu sisekaitseakadeemia Tallinna jäämise kaitsjad, oleks Homerose „Iliasel“ olnud hoopis teistsugune lõpp. Akadeemia jäi Tallinna, kuid Narva lubati ehitada täisväärtuslik kolledž. Hiljem veel midagi. Lõpuks saime tüütult pika nimetusega maja: sisekaitseakadeemia ning Tartu ülikooli Narva kolledži (TÜNK) õppe- ja majutushoone. Kui Eestis kasutataks mõõdutundetult lühendeid (erilise sadismiga leiutavad neid näiteks meie idanaabri ametnikud), siis tuleks narvalastel leppida sellega, et nende ellu on tulnud SKATÜNKÜÕMH. Aga kas teate, kuidas kohalikud elanikud ise seda maja nimetavad? Mitte kuidagi.
Narva sai hoone, mis on linnaosa ümber kujundanud, muutnud selle tihedamaks ja linnalikumaks. Majaesises väljakus on orgaaniliselt ühendatud militaarplatsi ja nüüdisaegse linnakeskkonna parimad jooned. Maastikukujundus on inimkätega loodud ime: roheline amfiteater ja Semiramise aiad.
Üht nimetust rahvasuus ei kohta. Akadeemia? Ei, see on ju Tallinnas. Kolledž? Meil juba on TÜNK. Praktikabaas? Liiga imelik maja puhul, kus inimesed sees elavad. Siseministeeriumi ühiselamu? Aga selle elanikud on ju kadetid, üliõpilased, samuti politsei- ja piirivalveameti lähetatud ametnikud. Seni saame läbi kompromissidega, kuid kardan, et SKATÜNKÜÕMHist saab Narva kõnepruugis lihtsalt „ühikas“. Ilus, uuenduslik, ultramoodne, kuid ikkagi ühikas, tõenäoliselt kõige kallim kogu Eestis.
Ärge arvake, et mulle see hoone ei meeldi või et see on halb maja. Vastupidi, see on suurepärane: meie riigi suurim puitehitis, ligi 10 000 ruutmeetrit, tänapäevane ja loodussõbralik tehnoloogia. See passiivmaja võib toota soojust ja energiat rohkem, kui tarbib, ning sobitub arhitektuuri poolest linnaossa ideaalselt, mängides samas rütmis ümberkaudsete hoonetega. Narva linnaruumi tõi see suure investeeringu: ehitamisele kulus maksumaksjate taskust 15 miljonit eurot. See hoone on linnaosa ümber kujundanud, muutnud selle tihedamaks ja linnalikumaks. Majaesises väljakus on orgaaniliselt ühendatud militaarplatsi ja nüüdisaegse linnakeskkonna parimad jooned. Aga maastikukujundus? Ah, see on ju inimkätega loodud ime: roheline amfiteater ja Semiramise aiad Tajuruumi maastikuarhitektidelt! Sisearhitektuuris on büroo T43 järginud lakoonilise interjööridisaini parimaid maailmatrende. Siseruum on universaalne, sobib akadeemiliseks tegevuseks ja pakub ühtaegu kodust mugavust. Esimese korruse bassein – üks kogu hoone pärl – on lausa esmaklassilise tehnolahendusega. Ja muidugi siseõu, mis seob kõiki korruseid ja tasandeid, voolab ja laveerib suure ja söödamatu Twixi vasak- ja parempoolse šokolaadipulga vahel. Seesugune tänav tekitab hämmeldust ning ajab kohati segi mõisted „sees“ ja „väljas“ – teeb hoonest väikese linna linnas. Maja võib näha, tunnetada ja tundma õppida ikka ainult siis, kui viibida seal sees, selle süsteemis. Aga kuidas on välisega?
Uus ja ebatavaline arhitektuur tekitab alati tormilise vastukaja: puhkeb skandaale ja kohtab proteste. Midagi niisugust pole seekord aga kuulda olnud. Täitmata lubadused tuua kogu sisekaitseakadeemia Narva neelasid linnaelanikud alla ja unustasid varsti. Näib, et kõigest pooleteise aastaga kerkinud uuest hoonest on saanud tänava lahutamatu osa.
Üht kohalikku elanikku on siiski häirinud värvitoonid: oranž ja must sellel piklikul objektil tuletavad talle meelde Georgi linti. „Kas ei ole siin tegemist Kremli käega?“ küsis ta. Narvalased vaid muigasid ja kehitasid õlgu.
Kui pandi paika Oliver Soometsa sümboolne skulptuur „Otium reficit vires“, mis kujutab endast tohutut betoonpatja, vaibusid katsed selle üle ironiseerida ja möödalaskmisi otsida peagi. Narvas on vähe tänapäevaseid arhitektuuri väikevorme, enamasti seisvad ja istuvad inimesed, isegi mõni nende kehaosa. „Meile nagu meeldiks,“ arvasid narvalased ning lisasid selle pildistamiskohtade hulka. Seda kasutatakse ka orientiirina: öeldaksegi „maja padja kõrval“, kui jutuks aadressil Paul Kerese 14 paiknev hoone.
Kauaoodatud ja -lubatud bassein pidi andma kohalikele elanikele võimaluse ujuda XXI sajandil. Seda ei saa siiski siiani teha, sest Riigi Kinnisvara otsib teenuse operaatorit ja lubab avada basseini alles tuleval aastal. „Nagu alati,“ pilgutab narvalane silma.
Maja pidi Narvas muu hulgas lahendama tänapäevaste ühiselamute puudumise mure. Kui politsei- ja piirivalveameti töötajad hakkavad lõpuks elama tänapäevastes tingimustes, siis Tartu ülikooli Narva kolledži üliõpilased vaatavad hindu ja võtavad kalkulaatori pihku. On ju saanud siiani selle raha eest üürida koos paari sõbraga linnas suure korteri. Siiski, kuna kolledži vana ühiselamu pandi kinni, on tudengid juba ammu kahmanud ära kõik taskukohased üüripinnad nii Narvas kui ka naaberlinnades.
2. oktoobril, kui lõigati pidulikult linte ja heisati lippe, olid pandeemia tõttu tagasihoidlikule üritusele kohale tulnud tuntud riigimehed ja ülikoolide juhid. Ei olnud seal aga ühtki Narva võimuesindajat. „Kas neid ei kutsutud või nad lihtsalt ignoreerivad sündmust?“ mõtisklesid kohalolijad Eesti suuruselt kolmandasse linna riikliku asutuse ilmumisega seoses.
Muuseas, Nõukogude ajal kandis Paul Kerese tänav hoopis Eesti Töörahva Kommuuni ühe liidri Jaan Anvelti nime. Hoone projekti üks isasid on aga tema lapselaps Andres Anvelt, selle algatamise aegne siseminister. Niisugusele müstilisele ajaloolisele sidemele isegi ei vihjatud.
Mida SKATÜNKÜÕMH Narvale tähendab? Inimene on alati midagi rohkemat kui liha ja veri. Õhtusöök sõprade seltsis on alati midagi rohkemat kui leib ja vein. Hoone peab kujutama endast rohkemat kui seinad, katus ja elanike kasutuses sisefunktsioonid. Mida on kõnealune maja linlastele andnud? Mahajäetud staadion, kus naabermajade elanikud oma koeri jalutamas käisid, on ju kadunud. Tõele au andes pean ütlema, et sisekaitseakadeemia Narva hoone on veel väga värske, avati ju alles oktoobri algul, aga me hoiame sellel silma peal.
Nagu loodab projektijuht ja Narva omaaegne peaarhitekt Peeter Tambu, näitab see puitehitis narvalastele, et puit on vastupidav ja linna sobiv ehitusmaterjal. Tema sõnul on kohalikud elanikud suhtunud puitu umbusaldusega ja püüdnud seda alati kinni katta. Nüüd võib aga Narva ehitusmood võib-olla muutuda.
Igal aastal hakkab piirilinnas praktikal käima umbes kolmsada kadetti. Meie multikultuuriline ühiskond loodab, et Narvas kogetu suurendab tolerantsust ja sallivust, murendab Kirde-Eestit puudutavaid stereotüüpe ning mõjub vastastikusele lõimumisele hästi.
Projekteerijad ja arhitektid loodavad, et maastikukujundusest, rohelisest amfiteatrist, saab murdeline rollimudel, mis muudab kohalike hoonestajate ettekujutust ja laiendab vaatevälja. Nüüd on ju selgelt näha, et tasane muru ja kaunilt pügatud puud-põõsad ei ole maastikudisaini tippsaavutus.
Naabermajade akendest avaneb nüüd vaade silmapaistvale ja kvaliteetsele nüüdisarhitektuurile. Selle linnaosa kinnisvarahind tõuseb. Kui lammutatakse Tartu ülikooli Narva kolledži vana ühiselamu, tõuseb aga kogu oma ilus linlaste ette nurgake Uus-Narvat. Ja igaüks, kes sealt läbi sõidab või jalutab, saab hetkeks tunda, et ei viibi hallide hruštšovkade linnas. Tegelikult on see hoone lihtsalt ilus, vaimustav, tehnoloogiline ja orgaaniline. Kas sellest on siis vähe?
Õnneks tahame alati midagi enamat. Loodame, et sisekaitseakadeemia saatkonna mõju linnakeskkonnale kasvab. Praegu on siiski paljudele küsimustele veel liiga palju eitavaid vastuseid. Kas see maja kujuneb linlastele sama avatuks ja kultuuriliselt oluliseks nagu Tartu ülikooli Narva kolledž? Vaevalt küll. Kas sellest saab kauaoodatud päästik, mis vallandab piirkonnas tänapäevaste ja kvaliteetsete hoonete ehitamise buumi? Selleks eeldusi ei ole. Kas sellest saab dominant Narva mentaalsel maastikul? Vähe tõenäoline.
Ainult üht võib vähimagi kahtluseta väita: põrandast laeni silmatorkavalt ereda punase värviga kaetud pesemisruumide disain tuletab väga meelde nudes’i ja dickpics’i autoreid ühisvõrkudes, kas siis Tiktokis, Instagramis või Tinderis.
Elva uus linnakeskus. Arhitektid Ülle Maiste, Diana Taalfeld, Anne Saarniit, Roomet Helbre ja Taavi Kuningas. EV 100 programmi „Hea avalik ruum“ arhitektuurivõistlus toimus 2016. aastal. Linnakeskus avati 2020. aasta juulis.
Elva uus keskväljak on teistest „Hea avaliku ruumi“ keskväljakuprojektidest üks edukam. Kui Kuressaares muutis uus väljak ühe kohvikuist rentsliks ja Otepääl ei taha autorid ära tunda seda, mis nende tööst tehtud on, siis Elvas pole muresid kuulda olnud. Pigemini on mitu ülesannet lahendatud ühe projektiga.
Elva probleem, ehkki harva on seda kohaliku võimu tasandil nii tajutud, on olnud avaliku ruumi elutus. Kesk tänavast võis isegi nädalavahetuse õhtuti läbi jalutada nii, et ei kohta õieti kedagi ja jalutuskäiku saadavad suhteliselt kehvas seisus elumajad. Vanema põlvkonna elvalased kõrvutasid pidevalt muistsete aegade elevust, mil tänavad suvitajaid-patseerijaid täis, uue aja vaikusega. Nüüd on tekkinud teatud šanss see vaikelu katkestada.
Esiteks, linlased on väljaku omaks võtnud. Tekkinud on tõesti avalik paik, kus aega soovivad veeta ka teised peale kohalike tarkade kogu liikmete, kel kaheliitrised pudelid varuks. Elavnemist oli märgata juba aasta tagasi, mil Elvas, muidu nii tühjade tänavatega paigas, võis näha perekondi vastselt valminud, ent mitte veel ametlikult avatud keskväljakul. Algul olid tõmbenumbriks valdavalt laste mänguväljaku atraktsioonid, hiljem, sooja aja saabudes üha enam järve platvormid ja rand, mis väljaku lõpetab.
Kolmas atraktsioon on rulapark, mis õigupoolest oli juba 2013. aastal valminud, kuid siis muljetavaldava kiirusega lagunes. Nüüd aga on taastamistööd lõpule jõudnud ja septembri keskpaigast ootab uus ja mõnevõrra ümberkujundatud park taas trikirattureid ja rulatajaid. Kindel on aga see, et rulapark on üks tegur, mis sellesse piirkonda jälle grammikese elu toob. Nii oli see ka vana pargi ajal: kui mujal valitses vaikus, siis seal ikka keegi sõitis, rularataste kõrin taga.
Kui varem oli Elva „instakangelaseks“ raudteejaama purskkaev, mille ette roniti pilti tegema, siis tänavusest suvest alates on selleks üha sagedamini keskväljak ja iseäranis sellega külgnevad järveplatvormid. Seesama järveplatvorm murrab end ka peatselt popkultuuri, sest just seal toimusid mõminaräppar nublu „Laiaks lüüa (nahaalne lugu)“ võtted, kus staar suvekuumuses rahvale jäätist jagas.
Seega, kui peaksin sõnastama mõõdikud, mis näitavad Kesk tänava ja keskväljaku edu, siis võiksid need olla kohalike tahe väljakul aega veeta, sissesõitnute kiidusõnad ja kajastus ühismeedias ning omaksvõtt popkultuuris.
Vana linnakeskuse uus elu
Väljak juhib jalutajad Kesk tänavalt Arbi randa, kuhu varem viis keskpärase ilmega rajake.
Teine probleem, mis Elva uue keskväljakuga lahenes, on linnakeskuse ülekandumine. Elva tekkis algselt raudteejaama ümber, kuid elu on sealt alates 1990. aastatest järjepidevalt välja nõrgunud ja asula pulssi on tunda rohkem turuplatsi ja Coopi poe kandis veidi alla kilomeetri eemal. Polnud ka ime, sest reisirongiliiklus, mis linnakese DNAs nõnda tähtsal kohal on olnud, seiskus sajandivahetuse paiku. Hiljem tehti raudteejaama hoone korda, selle esine plats samuti ja varustati purskkaevuga, kuid see ilus ümbrus, mis teeks au igale kuurortlinnale, jäi omajagu elutuks. Seda ka siis, kui rongiliiklus taastuma hakkas.
Arhitektuurivõistluse „Sõstrapõõsaste“ võidutöö, kus küll kuigi palju sõstrapõõsaid pole, andis vanale keskusele uue võimaluse. Uuendatud keskväljak, kordatehtud raudteejaam koos söögikohaga ning väljaku ääres paiknev uus kultuurikeskus moodustavad kobara, mis annavad koos kinnitust – siin on elutegevus. Seda muljet tugevdab veelgi raudteejaama vastas asuv endine Tartumaa muuseumi maja, mis pärast hüljatuseperioodi on samuti üles vuntsitud ja teenindajatele rendile antud.
Väljak toob järve esile
Kolmas probleem, mis keskväljakuga osaliselt lahenes, on Arbi järve väärtustamise küsimus. Väljak juhib jalutajad Kesk tänavalt Arbi randa, kuhu varem viis keskpärase ilmega rajake. Pikki aastaid oli Arbi järv võrreldes Verevi järvega vähetähtis, arendamata, kõrkjaid täis kasvanud kaldaga. Selle ääres oli algul spordikooli soojak, hiljem pooleli jäänud kultuurimaja seinad, mis lõputult seisid ja lõpuks mõne aasta eest maha tõmmati. Ühtegi randa teenindavat hoonet seal ei olnud. Ei ole ka praegu ja linna hetkeotsuste tagajärjel on ka rannaga külgnev maatükk eraomandisse müüdud, kus see pole kasutust leidnud. Kuid järvele laienev keskväljak oma platvormidega tõmbab ligi ajaveetjaid ja uudistajaid, kes vee kohal paiknevatele võrkudele ronivad ja siis aeg-ajalt järvevette oma mobiiltelefoni pillavad.
Esteetiline ülesanne on täidetud. Kuidas on lugu praktilisusega? Siin tuleb sisse kriitilisemaid noote. Tuleb jälgida seda, kuidas asjad ajaproovile vastu peavad ja mil määral üldse kasutust leiavad. Korralikku talve see väljak veel näinud pole ja eks saab näha, kuidas lumekoristus kaarekeste ja muude takistavate elementide vahel käima hakkab. Kindlasti pole autorid valinud kõige hõlpsamat lahendust.
Palju toole, vähe istujaid
Lastele on väljakule rajatud paar turnimiskohta. Üks neist koosneb silmatorkavalt libedatest torudest, mille puhul tekib küsimus, kuidas see üldse tehnilise järelevalve ameti silma alt läbi pääses. Väljakul paiknev jõulinnak on läinud tavaliste kulunud lahenduste teed: ikka need rööbaspuud, ikka see lõuatõmbamise kang (mitu protsenti inimestest suudab üldse lõuga tõmmata?). Sinna kulunuks ära mõni selline agregaat, mida saanuks kasutada ka teised harrastajad peale jõujuurikate, näiteks naised ja ka vanemad inimesed. Liikumist vajavad nemadki.
Järveäärsed ja ka keskväljaku valget värvi istumisalused on kenasti kasutuses. Kuid ohtralt on Kesk tänava äärde rajatud oranže lauakesi ja toole, mille kasutajaid pole õnnestunud näha. „See pole vist küll see koht, kus ma maha istuks ja sõbraga juttu puhuks,“ on mitmel puhul arvatud. Toolid paiknevad väga tänava ääres ja ei teki turvatunnet, kui mõni autoga mööda tuhiseb. Pealegi on nende paigutus küsitav – kes see ikka istub sellises kohas seljaga tänava poole.
Suured pärnad läksid, väiksed vitsad tulid
Küsitava väärtusega on veel kolm momenti ja seda eeskätt Kesk tänava osas. Esmalt polnud uue tänava sünd kuigi roheline, sest senine lopsakas pärnaallee võeti maha ja asendati õblukeste vitsakestega, mis peavad alles kosuma. Osutatud on küll sellele, et pärnad kippusid haigestuma, kuid keegi ei püüdnud neid ka päästa, ehkki ilmselt suur osa neist võinuks veel tükk aega kesta. Debatti nende säilimise üle igatahes polnud ega ka mitte kaalutlust, mida võtta, mida jätta.
Tavatu on jalgrattatee: see pole sõidu- või kõnnitee servas mõlemal pool tänavat, nagu tavaliselt, vaid on üks poolitusmärgistuseta rattarada, sõida kumba pidi tahad. Aga vähemalt on see sõiduteest kõrgendusega eraldatud ja lohutab ehk seegi, et Elva tänavail pole tunglemist. Väljaku juures jookseb diagonaalselt üle sõidutee künnis, mis igal kiirusel raputab autot päris korralikult. Diagonaalne künnis tähendab seda, et rattad tõusevad-langevad kõik eri aegadel ja tavapärase kahe jõnksu asemel ootab liiklejat neli. Paistab, et siin on domineeriv diagonaali idee võidutsenud tehnilise otstarbekuse üle. Kuid olgu öeldud: need detailid ei suuda varjutada väljaku hüva üldmuljet.
Tühi koht järve ääres
Kuhu edasi? Elval oleks võimalusi oma edulugu avaliku ruumi hüvaks kujundamiseks jätkata, kuid on märgata tendentse, et need edusammud mõne läbimõtlematu sammuga maha mängitakse. Väljak lõpeb tühja platsiga, millele pole korralikku rakendust. Kultuurihoone poolik koloss müüdi erakätesse ning lõpuks lammutati kokkuleppel linnavalitsusega. Paraku pole ka eraomanikud suutnud tühja krundiga midagi tarka pihta hakata ja nii kummitab olukord, et suurepärase vaatega paika, mis võiks ja peaks teenindama järveranda tulijaid, rajatakse mõni kastpood, mis linlaste rõõmuks aeg-ajalt Norra lõhe allahindlusi korraldab ja muul ajal kenasti raha sisse toob. Detailplaneering näeb seal küll ette 50/50 äri- ja erahoonet, aga selle krundi puhul ei julge enam iial öelda, mis saama hakkab – seal asub suurte visioonide kalmistu. Võimalust, et linn taas krundi omanikuks saab, pole praegune vallavõim tõstatanud.
Linnakese (ja nüüd ka valla) ühiskondlikus debatis on tehtud ettepanek, et sellele väljakut lõpetavale platsile sobiks spaahoone ja/või ujula. On isegi esialgne hoonekavand, mis valmis Tallinna tehnikakõrgkoolis Anett Griffeli lõputööna. Tõepoolest, arenduseks vajalikku ruumi Arbi järve ääres on. Mida pole, on eestvedamine.
Vallavõim ei paista selles küsimuses aruteluks valmis olevat, vaid surub kiires tempos läbi hoopis teist varianti: rajada koostöös seni tundmatu erainvestoriga kolmekorruseline, 80 meetri pikkune ujula-rannahoone linnakese teise järve, Verevi kitsukese ranna äärde. Verevi ranna ujulaprojekt on saanud laialdast kriitikat peamiselt kahel põhjusel: ühest küljest oleks kavandatav rannahoone niivõrd ahtas rannas ebaproportsionaalselt suur. Nii näiteks jääks detailplaneeringu eskiisprojekti kohaselt kitsamas kohas liivaranda alles vaid 12 meetrit. Teisalt aga, isegi kui kogu detailplaneeringus ette antud ehitusalune maht ära kasutada, jääks ruumi korralikule veekeskusele ometi napiks.
Elva on olnud Tartu magala, kuid keskväljak koos Kesk tänavaga on linnale andnud uue võimaluse linnaruumi aktiveerimiseks. Praegu on näha, et SA Elva Kultuur ja Sport pingutab selle nimel, et väljakul toimuks ka üritusi ja loodud taristut kasutataks. Keskväljak ootab Arbi järve ääres i-le täppi ja tühimiku täitmist, nagu ka mõned Kesk tänava äärsed majad vajaksid värsket krohvikorda või värvivõõpa. Võimalus on antud, uus esteetiline tollipulk peaks standardid senisest kõrgemale nihutama.
Kui varem oli Elva „instakangelaseks“ raudteejaama purskkaev, mille ette roniti pilti tegema, siis tänavusest suvest alates on selleks üha sagedamini keskväljak ja iseäranis sellega külgnevad järveplatvormid.
VAT-teatri „Tallinnville“, autor-lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Mihkel Seeder, kunstnik Jaanika Jüris, helilooja Sander Mölder, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik Sander Põldsaar. Mängivad Henessi Schmidt, Piret Krumm, Ago Soots ja Margo Teder. Esietendus 12.XI rahvusraamatukogu teatrisaalis.
Helen Rekkori uuslavastus „Tallinnville“ manas justkui automaatselt ette mingid pildid või kogemused seoses Oskar Lutsu „Tagahooviga“, mida on teatrites mängitud sellelgi kümnendil. Kui Lutsu kaleidoskoopilises jutustuses antakse elulähedaselt edasi 1930. aastate väikese puust linna agulirealismi ning tegemist on kireva läbilõikega ühiskonna mitte just kõige ülemistest kihtidest, siis „Tallinnville’is“ tehakse justkui sedasama, aga aeg on ligi sada aastat edasi läinud.
Vaatamata sellele, et Rekkor on oma näidendis asetanud tegevuse üsna konkreetsesse paika (küll pisukeses kunstiväändes, nagu Lutsu Paunveregi) ning paralleel „pildikestega Paunverest“ on varmas tekkima, ei ole „Tallinnville’i“ puhul kohamääratlus üleliia tähtis. Pigem mõjub see reklaami või võttena, et rõhutada lavastuse aja- ja kohaspetsiifilisust ehk siis kõnetavust siin ja praegu. Näidend on kõnekalt nüüdisaegne niigi ja toimib hästi ka ilma geograafiliste kitsendusteta.
„Tagahoovis“ ja ka „Tallinnville’is“ kujutatakse elu linnas, ent eelkõige käsitletakse siiski inimese käitumist ja mõttemaailma, mis saab seesuguseks vormuda (ainult?) linnas, või mis muutub linnas (paratamatult?) niisuguseks. Rekkor muidugi ei vastanda oma lavastuses linna ja maad ega tegele ka n-ö õigete ja valede inimeste vastandamisega. „Tallinnville’is“ näeb tavalisi tänaseid (tegelikult homseid) inimesi, kes on justkui üksi(kud), kuid tänu IT-valdkonna tormilisele arengule on üksiolek saanud teise tähenduse. Õigemini: kas juba praegu, rääkimata lähitulevikust, saab üleüldse päriselt omaette olla? Üksik küll, aga kas ka üksi olla?
Piret Krummi pedagoog, kelle juurde tuleb üks tema õpilasi (Ago Soots) hinnet ja raha välja pressima, teeniks meie õpetajaskonnalt nii näitlejatöö kui ka revolutsioonilise tegutsemise eest tugeva aplausi.
Lavastuses näidatakse olukordi, kus igapäevaelus vahetab juhuse välja või on juba vahetanud tehisintellekt, mispuhul tõuseb esile klišeeküsimus, kas juhime ennast ise või juhitakse hoopis meid. Või mis tehisintellekt – kuidas ja kui kaugele areneks paljudest väikestest piltidest koosnev „Tallinnville“, kui kas või ühel tegelasel poleks mobiili? Ei kao ka tulevikus vajadus teise inimese järele ega lõpe sellesuunalised otsingud. Aga kas ilma IT-alase järeleaitamiseta ollakse üldse suutelised teineteist leidma?
Lavastuse 14 pildis toovad neli näitlejat rohkem kui 20 tegelase kaudu vaatajani pealtnäha pikantsed, kohati naiivsed ja triviaalsedki, ent omamoodi vaimukad urbanistliku argipäeva kergete puäntidega episoodid. Kuigi otseselt ei ole lood ega tegelased (mõne erandiga) omavahel seotud, moodustavad pildid ja tegelased siiski terviku, justkui novellipõimiku, nagu autor on ise sõnastanud. Kui arvestada piltide arvu ning lugudes tehislikkuse ja inimlikkuse koos- või vastasmõjul tekkinud poeetilisust, siis võiks „Tallinnville“ olla ka soneti pealkiri. Või koguni sonetipärja pealkiri, kui arvestada kordusi ja põiminguid (ning teha seejuures suuri mööndusi).
Lavastus, kus väike hulk näitlejaid peab tegema mitmeid eriilmelisi rolle, seab nii näitlejad kui ka lavastaja põhimõtteliste küsimuste ette. Vähemalt esietenduse põhjal tundus, et lavastaja on panustanud eelkõige loo sujuvale kulgemisele ning sõnumi edastamisel on toetutud pigem tekstile. Henessi Schmidt, Piret Krumm, Ago Soots ja Margo Teder täidavad igati rahuldavalt ette antud skeemi ning ei saa välistada, et nende pigem tasased kui reljeefsed rollilahendused on olnud taotlus. Ehk siis tegelaste kokkusulamine, mõningane markeerimine võib teenida kontseptsiooni. Oleks siiski oodanud lavastajalt kindlamat kätt näitlejatöödega jändamisel, igakülgset peenhäälestust. Ilmneb ju asja tõsidus, olgu olukord traagiline või koomiline, eelkõige näitleja kaudu.
Selles mõttes on Piret Krummi tegelased vahest kõige täpsemad ja ühtlasi ka mitmetahulisemad. Krummi pedagoog, kelle juurde tuleb üks tema õpilasi (Ago Soots) hinnet ja raha välja pressima, teeniks meie õpetajaskonnalt nii näitlejatöö kui ka revolutsioonilise tegutsemise eest tugeva aplausi. Pingestatud stseen leiab aset ka kinnijäänud liftis, kus Krummi ja Henessi Schmidti tegelased leiavad teineteist kui inimesed, kuigi esindavad ühiskonnas äärmusi. Margo Tedre ja Krummi tegelaste vahel toimuvas koomilises stseenis käib mees naisele peale, et too saaks kaua oodatud lapse oma endise mehega, kuna geenitest näitab selle mehega märksa paremat sobivust.
Lavastaja Helen Rekkori ja VAT-teatri koostöös on viimastel aastatel sündinud mitu lavastust nüüdisaegses linnakeskkonnas vohavate suundumuste ja ohtude kohta. Sellise lavastusjoone juurutamine või järjepidev praktiseerimine on mitmes mõttes tänuväärt. Loodan, et nende teemade ja esituste peenhäälestamine kogub järjest hoogu.
