Mängufilm „Hüvasti, NSVL“ (Exitfilm-Bufo, Eesti-Soome 2020, 91 min), režissöör-stsenarist Lauri Randla, operaator Elen Lotman, helilooja Lauri Randla, produtsent Peeter Urbla. Osades Niklas Kouzmitšev, Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Pääru Oja, Jekaterina Novosjolova, Elene Baratšvili, Dima Bespalov, Sten Karpov jt.
Nostalgia on saanud viimasel ajal valdavaks vaatevinkliks, mille alt vaadelda Nõukogude aega. Seejuures loomulikult lõpuperioodi – lavastada „ENSV“ laadis seriaal varaste viiekümnendate konteksti oleks küllap nii künismi musternäidis kui ka erialane enesetapp. Ka hilisnõuka nostalgiaga mängimine on loojale sellegipoolest köietants, kus vastakuti argumendid „Tead, inimesed olid palju siiramad“ ja „Sellest ajast pole ühtegi ilusat mälestust“. Lauri Randla debüütmängufilm „Hüvasti, NSVL“ ületab loodetavasti edukalt suhestumisdialektika ja saab hakkama filmikunstiliselt vaimustava tasakaaluharjutusega. Nimelt on tegu harva nähtusega – koguperefilmiga, mis kõnetab võrdselt nii väiksemaid, keskmisi kui ka suuri ja suurimaid.
„Hüvasti, NSVL“ peegeldab süžeeliinis lavastaja elukäiku. Pooleteise tunni vältel kerib ekraanil lahti Tarkkinenide, ühe ingerisoome perekonna elu NSV Liidu viimasel kümnendil. Fookuses on Johannese (Niklas Kouzmitšev), peres noorima kasvamine väiksest poisist kui mitte just noormeheks, siis vähemalt suureks poisiks. Johannese ema (Nika Savolainen) on patoloogiline dissident, isa kohta puudub täpsem teadmine ning laps jääb seetõttu kasvama vanavanemate (Ülle Kaljuste, Tõnu Oja) juurde. Paari mõtlematu teo tõttu peavad Tarkkinenid kolima Tallinna, kus, nagu ajale iseloomulik, õnnestub neil tutvuse kaudu eluasemeks nihverdada korteriosa Õismäel. Nimetatud tutvuseks on Lidia (Jekaterina Novosjolova), tšetšeenist juuksur, kelle tütar Vera (Elene Baratšvili) jagab filmi alguses sünnitusmajas vastsündinud Johannesega raudkopsu ning kelle pojast Genast (Dima Bespalov) saab nii Johannese sõber kui ka antagonist.
Nagu öeldud, peegeldab Johannese esimene elukümnend Lauri Randla enda oma. Esimesed eluaastad Sillamäel, seejärel edasi suurlinna, sealt koos emaga juba Soome. Oma läbielamiste ja lapsepõlvemälestuste teravustatud pärisloomuse on lavastaja põiminud filmis hüperreaalse ja tugevalt stiliseeritud pildikeelega. Filmis pole seesugune kombinatsioon pealtnäha mingi küsimus. Ühelt poolt on suudetud esile manada asjades, olustikes ja inimestes peituv tunne või tundesisu, teiselt poolt esitatud see sisu sedavõrd ekstsentriliselt, et vaatajal on põnev ja visuaalselt huvitav seda jälgida. Parimatel hetkedel käivitatakse lausa laserfookustatult proustlik mälutöö.
Enam nii jube ei tundu kaelarätt. Filmis „Hüvasti, NSVL“ on hilist nõukogude aega kujutatud helguse ja nostalgiaga.
Siinkohal meenuvad Johannese tossud. Kui poisi ema on Soome tööle läinud, toob ta kodustele kingitusi, sealhulgas värviliste tulukestega tossud Johannesele. Moeröögatus, mis leidis oma apoteoosi kaheksakümnendate aastate algkooliõpilaste jalavarjudes, on välismaiste ketside kui sellise vaimustav visuaalne metafoor. Filmis on edukalt vaatajani toodud Karhu ketside tunne, mitte Karhu ketsid, seejuures liigse pealetükkivuseta. See ei tähenda, et filmis esitatud aineline kultuur poleks autentne ja ajastutruu. Kiita tuleb peale kunstniku (Jaana Jüris) eraldi ka kostüümikunstnikku (Mare Raidma). Tegelaste riietuse ajastutruudusega käivad käsikäes armsad ja humoorikad detailid: sotsiaaltöötaja pudelipõhjadest prilliklaasid või laste (Afganistani) sõjamängudes araablaste habemena kasutamist leidvad juuksesalgud.
Nagu ei saa rääkida laste tollastest sõjamängudest, lisamata sulgudes Afganistani, ei räägita filmis selle tegelaste elust, lisamata sulgudes ajalugu. Tšernobõli tuumakatastroof, Afganistani sõda ja NSV Liidu lagunemine on taustal ning ühtlasi sündmusi käivitavad tegurid. Kuna filmis on esitatud olud ja sündmused suuresti läbi lapse pilgu, on saadud käsitleda nii antud teemasid kui ka täiskasvanute reaktsiooni neile mitmekihiliselt. Kuidas mõjutab sündmus täiskasvanut? Kuidas täiskasvanu omakorda last? Milline on lapse reaktsioon? Muster kordub filmi vältel ning just seetõttu saab nõukaaega kajastavast lastefilmist koguperefilm.
Tegelasekeskne struktuur paneb suure vastutuse näitlejatele, kes on piisavalt head, et mõjuda takkajärele filmi selgroona. Tegelaste motivatsioon, kõhklused, otsused ja arusaamad on hästi välja mängitud, nii et sõnastamata või napisõnalised konfliktid ja hõõrumised on mõistetavad liigse seletamiseta. Seda nii vanema kui noorema vaataja puhul. Eriti tasub esile tõsta Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja kehastatud Johannese vanavanemad. Esmapilgul koomilised tegelased omandavad juba filmi esimestes stseenides mitmekihilisuse ja tunduvad pigem inimeste kui tegelastena – saavutus, mis võiks olla iga näitekunstniku eesmärk. Kiidusõnu on väärt ka lapsnäitlejad. Peategelast Johannest kehastav Niklas Kouzmitšev mängib ennast kõigi kehva soengu, ebamugavust ja kerget saamatust põdevate poiste kangelaseks. Põrutavalt hea rolli teeb lapsnäitlejatest veel Dima Bespalov, kelle Gena on harukordselt mitmetahuline, sügav ja empaatiline.
Tegelaste potentsiaali on maksimaalselt ära kasutanud Elen Lotman, kelle kaameratöö pakub eripalgelisi kompositsioone. Tunda on nii n-ö grupiportreede moodustamise Robert Yeomani stiilis oskust kui ka vaimustavat suutlikkust komponeerida tegelaste liikumist. Viimane tuleb eriti selgelt välja stseenides, kus taustal mängib ennast välja laulev revolutsioon. Kakofooniliselt kujutatud massid näitlikustavad Johannese siseelu, aga pakuvad ka vaatajale silmalõbu. Samuti kinnistavad need ka harva kujutatava pildi, millisena nägid toonaseid sündmusi inimesed, kelles vaba Eesti taassünd võis põhjustada ennekõike ebakindlust ja kõhklusi. See on vaid üks näide. Juba filmi esmaminutite staatiline kaader inkubaatorist pannakse näitlejate ansamblimängus elama ja pulbitsema.
Kahetsusväärselt toob tegelasekesksus endaga kaasa ka teatava hüplikkuse ja teos kipub hooti tunduma natuke liialt vinjetlik. Filmis loodud ruumid ja kompositsioonid on küll efektsed, mõjuvad ja visuaalselt huvitavad, ent nende vahel kipub puuduma geograafiline seos. Kuigi saab aru, et tegevus toimub umbes viie aasta ajaraamistikus, pole aja liikumine tunnetatav. Sellest poleks suuremat viga, kui filmi üheks keskseks probleemiks poleks Johannese ema töötamine Soomes ja selle mõju poisile, haava kinnikasvamiseks kuluv aeg jne. Tugeva stiilitunnetuse tõttu ja kiuste kipub film seetõttu ajuti kergelt unenäoliseks jääma. Seda ei saa pidada per se puuduseks, kuid kahtlen, kas see on olnud filmitegijate taotlus.
Need vead ei vähenda aga filmi üldiselt sümpaatset tervikut ja südamlikkust. Lauri Randla on koos oma meeskonnaga suutnud luua teose, mida sobib soovitada kõigile, isegi vanematele, kel on õnnestunud oma lastest üheks õhtuks vabaneda. Kui võtta arvesse ka lavastaja viimane (lühi)filmiprojekt „Mausoleum“ (2016), võib rõõmustada, et on olemas veel üks tegija, kellele pole Nõukogude aeg paaria, õudusunenägu või lihtsalt šarž, vaid allikaks, millest ammutada materjali mitmekihiliseks loominguks.
Mis saab siis, kui põrkuvad peatumatu jõud ja paigalt liigutamatu objekt? Ühiskondlikud pinged näivad vahel sama tuliseks kasvavat. Kes vähegi avalikus ruumis toimuvat jälgib, teab, et lahkmeel on sügavalt polariseerunud. Üks koolkond ütleks, et konflikt on edasiviiv jõud ja see, mis ei tapa, teeb tugevaks. Teine pool väidaks, et lahkmeel lõhub, hävitab ja nõrgestab igal juhul ja see, mis ei tapa, teeb vigaseks. Postuumselt kurikuulsaks saanud renessansiaja mõtleja Niccolò Machiavelli oli üks esimesi, kes hindas pingeid, nägi neis võimalust. Nii rajas ta teed uus- ja nüüdisaegsele maailmapildile, kus konflikt, polariseeritus ja vastasseis on ühiskonda sisse kodeeritud.Eks tulemused ole kõigile näha.
Nii leiame end olukorrast, kus vastaspoolega kahekõnet ei toimu, veenmiskindel teflon jääb läbistamata ja vastu kajab tumm vaikus või salvavad märkused. Tribalistlikud tundlad aktiveeruvad kindlate signaalterminite peale ja liigitavad kuuldu pikema jututa mõnda ette antud lahtrisse. XIV sajandi Bütsantsis võidi argumentide läbitungimatuse korral lasta käiku vaimukas torge: lasiokofos – kreeka keeles ’kurt suurest hulgast kõrvakarvadest’. Kui tollal kõneles väljend lepitamatust vastuolust artikuleeritud maailmavaadete vahel, siis tänapäeval nii kaugele ei jõuta. Intelligentseid argumente ja põhistatud seisukohti ei võeta tõsisemalt kui lihtlabast lärmi. Niisugune mõistusevarjutus on vaimupimedus selles tähenduses, et vastuvõtlikkus teatud ilmavaatelistele argumentidele on blokeeritud. Seevastu elatakse kriitikata kaasa omade kui tahes primitiivsele arutluskäigule. Kahetsusväärselt luuakse ka meelevaldseid seoseid konkreetsete teemade ja neid (omal moel) toetavate erakondade vahel ning sellega käib kaasas automaatne vastuseis ja välistamine.
Toon näiteks ainult ühe, vahest teravaima teema, nimelt abordi. Selle üle ei ole siinmail korralikku ja ausat debatti toimunud. Kui küsimus kerkib, ei järgne arutelu, vaid vastaspool asub teemat eos lämmatama. Käiku lähevad arulagedad klišeed, nt „keskaegne“ ja „XIX sajand“, ning arutelutapjad nagu „keskealine valge mees“. Moraaliküsimuses poetakse täiesti kohatult peitu eksperdikultuse taha. Seejuures on progressist saanud vastaspoolt diskvalifitseeriv võlusõna. Ja kui muu ei aita, saab alati apelleerida imporditud probleemile ehk ühiskonna kunstlikule valukohale – mis siis, et meil ei ole ühtegi ilmavaadet ega ideoloogiat, mis ei oleks kunagi väljast sisse toodud, ja et südametunnistuse ärkamisega on ikka parem hilja kui mitte kunagi. Pealegi on veel universaalsed sildid nagu nn Vene kaart kui trumpäss, mille eest ei ole keegi kaitstud.
Näiteid vaidlustest, kus sisuni ei jõutagi, leidub ideoloogilise rindejoone mõlema poole puuduste kohta, abieluteemast rände, rahvusluse ja palju muuni. Esineb instinktiivset, läbikatsumata ja argumendipuudulikku positsiooni, mida sageli saadab toores sõim. Teisalt kohtame lihvitumat, ent argumendipelglikku ja ebakoherentsest maailmatunnetust, mille eelisrelv on naeruvääristamine. Kõik eelnev ei tähenda, et poleemikal ei oleks retoorikas kohta. Kõik ei pea olema sine ira et studio – vihata ja erapooletu. On võimatu vastandlikke seisukohti ühitada ja kõiges neutraalseks jääda. Ilmavaadete põrkudes leiabki aset Weltanschauungskrieg, kus täiesti arusaadavalt läheb tuliseks. Seejuures on eriti silmakirjalik, kui kõikelubavuse ja moraalirelativismi ajastul teeseldakse vastaspoole väidete peale šokki ja haavumist. Siinkirjutaja eesmärk ei ole kellelegi kombeid õpetada – lastetuba kas saadakse või ei saada kaasa kodust.
Selmet tuleb seada suurem eesmärk: jõuda analüüsiga selge(ma) arusaamani maailmavaadetest. See aga eeldab, et eelmainitud siltide tagune tühjus täidetaks sisuga. Sest praegu on vähestel terviklik maailmapilt ja veel haruldasem on vastaspoole mõistmine (NB! ei võrdu nõustumisega). Kui jõuaks artikuleeritud ilmavaadeteni, saaks teha võrdluse, testida neid võimalike sisevastuolude suhtes ja osutada puudustele. Saaks näidata, millised on paradigmaatilised valikud ja nende tagajärjed maailmas, kus on võimatu kooki süüa nii, et see alles jääb. Aga juba ette on teada, et paljud eelistavad enesepettust ja seetõttu summutavadki mõttevahetuse. Nad lähevad tigedaks või tõrjuvaks kohe, kui terendab võimalus, et arutelu hakkab paljastama nende positsioonide vastuolusid või eeldab neilt konstruktiivset, loogilise lõpuni mõeldud vastust.
Ma ei pea siin silmas keskpõrandal kokkusaamist ega kompromissi kompromissi pärast. Mõte on selles, et ilmavaateliste kontuuride selginedes saaks langetada otsuse edasise suhtes. Nimelt seisneb küsimus selles, kas edasi minnakse eraldi ja ühiskond kahestub, eelistatult veretult (kuigi pretsedente on ajaloost vähe ja selgi juhul on aluseks nt rahvuslik, mitte sügavam ilmavaateline mõõde). Või langetatakse ühiselt valik ühe tervikliku maailmavaate kasuks. Kui kõigile (või väga suurele enamusele) sobivat ei leita, ollakse tagasi esimese variandi ehk kahestumise juures.
Rahvusvahelisel areenil on bifurkatsioon või blokkidesse koondumine juba alanud – globaalset üksmeelt ega ka seda kõigile peale suruvat hegemooni enam ei ole. Seejuures ei ole üleilmastumise tagasikeeramine sugugi valutu. Ent riigisisene kahestumine või killustumine oleks veel palju keerulisem. Habras majandus ei kannataks seda välja. Aga kui lepiks ühise majanduse, ent teatavate kogukondlike eranditega ja nt teatud erisustega haridussüsteemis? Siiski on praegu raske näha vabatahtlikku või üksmeelset otsust sellise variandi kasuks, kuna ka ettekujutus kahest selgepiirilisest leerist on liigne lihtsustus. Sedasi jääb endiselt alles ühiskonda õõnestav ja lõppastmes plahvatuslikuks eskaleeruda võiv konflikt …
Kui just ootamatult ei sekku mõni ettenägematu tegur. Meenutagem, kuidas alguses mainitud paradoksi tunti kreeka mütoloogias loona püüdmatust Teumesia rebasest ja Lailapsi-nimelisest jahikoerast, kellele miski kättesaamatuks ei saanud jääda. Olümpose jumalate kuningas Zeus olevat seepeale mõlemad kiviks muutnud ja taevalaotusse heitnud – nii saanud ühest Suure Peni ja teisest Väikese Peni tähtkuju. Lahendus tuli väljastpoolt, n-ö deus ex machina.
Autor avaldab isiklikke, mitte ametialaseid mõtisklusi.
Ühel või teisel ajaperioodil ilmub meie loodusesse uusi taimi. Taimi, mis kunagi siin pole kasvanud, aga mis muutunud loodusolude tõttu siin äkki hakkama saavad. Mõni neist võõrtaimedest on nii pealetükkiv, et invasiivse võõrtaimena levides on nende vastu vaja koostada koguni hävitamiskava. Kiiresti saavad neist inimese mõtetes tõelised jõhkardid, keda on vaja tappa, tappa, tappa. Nii näiteks on viimasel aastakümnel jõudnud meile verev lemmmalts, mida paljud pole üldse näinud, aga vohama pääsedes hävitaks see taim kogu meie jõeorgude loodusliku koosluse. Ja nii hakkame vihkama imeilusat taime – nii ilusat, et just tema ilu pärast ta eestlaste peenardele toodigi. Pole üldse teada, kas suudame oma kooslusi täpselt samasugusena hoida ja kaitsta igavesest ajast igavesti.
Samasuguseid uustulnukaid on ka ravimtaimede hulgas. Mis sest, et nad on meie kõrval kogu aeg kasvanud. Oli tavaline taim ja äkki sai tast hinnatud ravimtaim. Üks neist – põdrakanep on rahva meeltesse nüüd nii kinnitunud, et pole teada, millest asi üldse alguse sai. Igatahes pole põdrakanepit ega väikeseõielist pajulille üheski eelmise aastasaja eestikeelses ravimtaimeraamatus. Kas tõi põdrakanepi tähelennu kaasa vajadus pakkuda ravimit meestehädade vastu või oli see vastupidi, et üha enam mehi on hakanud põdema eesnäärmehaigusi? Selle ravimtaimega on seotud veel muid vandenõuteooriaid, mõnest me siin ka kõneleme.
Kes on põdrakanep?
Millegipärast viib seesugune nimetus kohe mõttele, et tegemist on kanepiga. Pajulillede perekonnas kannab see ainsana sellist kurjakuulutavat nime. Arvatavasti on taim kanepi nime saanud hoopis oma tugeva „kondi“ järgi ja selle järgi, et kasvab sama kõrge ja tiheda müürina nagu kanep. Kas ka põdrad põdrakanepit söövad? Ikka söövad, eriti mahlaseid võrseid, aga põtradele meeldib neis paikades viibida, kus on hea kuiv suure rohu sees kõhutada. Põdrakanep hakkab kiiresti kõrge müürina kasvama neis paikades, kus on hiljuti tulekahju olnud või kus metsa raiutud. Oma võimsa kasvu ja vägeva risoomiga vallutab ta ruttu suuri alasid. Ehk ainult paju suudab temaga konkureerida, paju maitseb ka põtradele, aga vanarahvas on kaunist paju seltsis kasvavat põdrakanepit nimetanud lillpajuks, mis oli algselt ka tema eestikeelne ametlik nimetus.
Kas inimesele on põdrakanepist mingit kasu? Viimastel aastatel on moodi läinud noorte võrsete söömine, veel punase tooniga „kuuseke“ kastetakse korraks keeva soolvette, ehmatatakse siis jääga ja praetakse võis. Selline maitse võib meeldida või mitte, aga gurmeeõhtusöökide hulka seesugune varem tundmatu toit nüüd kuulub. Küll on nälja korral söödud põdrakanepi juurikast tehtud jahu ja leiba, Kaukaasias pruulitakse ka erilist alkohoolset jooki. Räägitakse sulgjatest seemnekarvadest tehtud patjadest, aga see tundub tänapäeval liiga töömahukas. Vanasti olnud põdrakanep hariduse mõõdik – kooliküps oli laps, kes oli sügiseks kasvanud põdrakanepi pikkuseks. Kooli mindi siis, kui oli kustunud viimane lilla põdrakanepi õisikuküünla õis. Soome tundrute Lapin ruska, mida enne koroonaaega ikka imetlemas käidi, sisaldab ka külmast võetud põdrakanepi erkoranži leeki.
Pajulillede juurest ringiga tagasi
Põdrakanep hakkab kiiresti kõrge müürina kasvama neis paikades, kus on hiljuti tulekahju olnud või kus metsa raiutud.
Põdrakanepi kui ravimtaime täielikuks mõistmiseks ei saa me üle ega ümber pajulilledest ja Maria Trebenist (1907–1991). Iseõppijast Austria koduperenaine on koostanud suurepärase optimistliku raamatu „Tervis Jumala apteegist“, mis on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde ja eesti keeles korduvalt välja antud (1991, 2007, 2017, 2019). Muide, huvitav on juba seegi, et Maria Trebeni raamatus soovitatakse taimetee valmistamisel droogile valada keev vesi ja hoida enne kurnamist kõigest 10–30 sekundit, sest „teel on raviv toime ka siis, kui ta päris hele on“. Seevastu juuri tuleks tema soovitusel ekstraheerida kauem – kolm minutit, kuid mitte keeta. Siin võib paralleeli tõmmata Kaika Lainega, kes soovitas tee valmistamisel ravimtaimed tassi kohale sõelale panna ja neist keema aetud vesi läbi valada. Sellinegi toiming võtab parajalt peene veejoa korral aega umbes 20 sekundit ja tee jääb mõistagi hele. Lisame siia teise äärmuse: NSV Liidu farmakopöa järgi tuleb leotise valmistamisel ravimtaimed toasooja veega üle valada, siis 15 minutiks vesivannile jätta, seejärel vähemalt 45 minutit tõmmata lasta ja alles siis kurnata. Tulemuseks on tume tummine tõmmis. Meie enda katsed näitavad, et kõige vähem toimeaineid ekstraheerub 10 minuti jooksul ja parimaid tulemusi annab termose kasutamine 12 tunni vältel. Nii et valik on avar – 10 sekundist kuni 12 tunnini! Kellel on õigus? Küllap omal kombel kõigil neljal, aga eks see olene nähtavasti sellest, mida arvatakse ravimtaimedest välja tõmmatavat. Tuleme selle juurde seoses põdrakanepiteega veel tagasi.
Treben kirjutab põhjalikult väikeseõielisest pajulillest (Epilobium parviflorum), mida ta nimetab imerohuks eesnäärme suurenemise korral. Veel toob ta välja kroonilise eesnäärmepõletiku, neeruhaigused, kõik vaevused eesnäärmehaiguste korral ning põievähi, lubades, et „kõik, kes kannatavad eesnäärmehaiguste all, võivad ilma operatsioonita terveks saada, kasutades väikeseõielist pajulille“. Kui operatsioon juba tehtud, võtvat pajalill ära põletiku ja muud vaevused, mis tihti operatsioonijärgselt pead tõstavad (1991, kirjastus Aurelia). Paraku on väikeseõielise pajulille kui võimaliku ravimtaimega puht praktilist laadi probleem: Eesti taimede levikuatlase järgi on see taimeliik üle Eesti hajusalt levinud ja selle kasvukohtades ringi vaadates võib näha, et ega sealt suurt võtta ole, kuid kuude pikkuseks teekuuriks kulub kõvasti droogi.
Nii on eesnäärme suurenemisest (prostata hüperplaasia, esineb hea- ja halvaloomulist vormi) vaevatud mehed sageli mures: kust ikkagi väikeseõielist pajulille leida ja vajalikul hulgal korjata? Ka siin tuleb appi Treben, kes lubab häda puhul korjata ka teisi sama perekonna taimi: roosa pajulill (E. roseum), mägi-pajulill (E. montanum), tume pajulill (E. obscurum), kink-pajulill (E. collinum) ja soo-pajulill (E. palustre). Pandagu tähele kummalist fenomeni: Treben nimetab mitut pajulilleliiki, aga meelde jääb millegipärast väikeseõieline pajulill, mille lootusvaesed otsingud teevad otsija õnnetuks.
Veel on huvitav tähele panna, et karvast pajulille (E. hirsutum) ja ahtalehist põdrakanepit Treben kasutada ei soovita. Põdrakanepi suhtes on Treben kategooriline: „Seda ei tohi mingil juhul korjata ega kasutada eesnäärme haiguse puhul.“ Karvase pajulille puhul arvatakse, et eitamise põhjus peitub Maria Trebeni sügavas usklikkuses, sest selle taime üks rahvapäraseid nimetusi viitavat kuradile. Põdrakanepi puhul jääb põhjus ebaselgeks, kirjeldust lugedes paistab „süüdlaseks“ olevat õite ülemäärane suurus, sest vaid väikeseõielised liigid olevat Trebeni veendumuse järgi eesnäärmehaigustele head.
Ring ongi täis saanud.
Millest kõnelevad teadusuuringud
Esmalt natuke paljude vanemate meeste sagedasest tervisemurest. Prostata healoomuline hüperplaasia (beniigne prostata hüperplaasia) on eesnäärme healoomuline suurenemine. Eesnäärmehaigused on maailmas kõige sagedasem meeste kroonilise haigestumise põhjus. Prostata hüperplaasiat esineb ligi 50%-l 50aastastest ning ligi 70%-l 70aastastest Eesti meestest. Arvutuslikult vajab igal aastal abi vähemalt 90 000 Eestis elavat meest, keda vaevavad eesnäärme healoomuline suurenemine ning sellest tingitud urineerimisvaevused. Siia tuleb juurde tuua veel ka süngem pool – eesnäärme halvaloomuline suurenemine kui meeste sage surmapõhjus.
Nüüdseks on teadlased tunnustanud väikeseõielise pajulille prostata hüperplaasia vastast mõju ning on jälile saanud ka vastavale toimeainele ja selle toimemehhanismile. Toime põhineb tõenäoliselt droogi vesiekstrakti võimes inhibeerida ensüümi 5-alfa-reduktaas aktiivsust, kusjuures see omadus on tõestatud makrotsüklilisel tanniinil onoteiin B. Sellel ühendil on kindlaks tehtud kasvaja- ja herpesevastane toime, mille kohta on võetud USA patent (nr 5 525 594). Aga mingem korra tagasi põdrakanepi juurde.
Põdrakanepi koostisest ja toimest
Teaduslikus meditsiinis kasutatakse põdrakanepi õisi ja lehti, kus leidub flavonoide vastavalt 4–4,5% ja kuni 3,5% (sh kempferool, kvertsetiin, müritsetiin, isokvertsitriin, kvertsitriin, guaiaveriin, kvertsetiin-3-0-beeta-D-glükuroniid jt), samuti gallotanniine, asendamatuid aminohappeid vabal ja seotud kujul, alkaloide, kumariine, steroididest on ürdis beeta-sitosterooli ning selle kaproaati, beeta-palmitaati jm.
Flavonoidide summal on tõestatud sapisekretsiooni suurendav toime. Põdrakanepist tehtud preparaadil Haneron on kliiniliste katsetega näidatud kasvajavastast toimet. Küllaltki kõrge tanniinide sisaldus (kuni 20%) on aluseks taime kootavale toimele. Lehtedest valmistatud keedist või leotist on kasutatud peavalu ja migreeni korral. Märkimisväärselt suure C-vitamiini sisalduse tõttu soovitatakse põdrakanepit kasutada kevadise üldtoniseeriva vahendina, kuigi väidetavalt musta sõstraga võrreldav askorbiinhappe hulk põdrakanepis vajab kontrollimist. Nüüdisajal on põdrakanep kasutusel ka kui põletikuvastane, haavu parandav ja nõrgalt lahtistav vahend. Eriti väärib tähelepanu tema kasutamisvõimalus eesnäärmepõletiku ja prostata adenoomi korral. Terapeutilistes annustes kasutamisel ei ole seni täheldatud põdrakanepi kõrvaltoimed või muid riske. Arvatakse, et just flavonoidid annavad põdrakanepiürdile põletikuvastase, antimikroobse ja kasvajavastase toime. Viimane on tõestatud droogist isoleeritud koostisainete fraktsioonil katsetes hiirte ja rottidega. Antimikroobne toime on tõestatud põdrakanepi tinktuuril ja vedelekstraktil terve rea bakteritüvede suhtes. Põletikuvastane toime põhineb prostaglandiinide sünteesi inhibeerimisel. Droogi peetakse perspektiivseks vahendiks prostata hüperplaasia algstaadiumis (I ja II), mida seostatakse sarnaselt väikeseõielise pajulillega oenoteiin B sisaldusega.
Euroopa Ravimiamet peab ahtalehise põdrakanepi (ja väikeseõielise pajulille) ürdist valmistatud teed traditsiooniliseks ravivahendiks, mis aitab meestel eesnäärme suurenemise algstaadiumis leevendada kaasnevaid urineerimisvaevusi. See hinnang on tõsine teaduslik kompliment põdrakanepile.
Mida Tartus on teada saadud
Oleme Tartu ülikooli farmaatsia instituudi ja Eesti maaülikooli vahelises koostöös uurinud põdrakanepi ja väikeseõielise pajulille, mets-pajulille, mägi-pajulille, soo-pajulille ja karvase pajulille koostist. Võisime tõdeda, et põdrakanep sisaldab pajulilledega samas suurusjärgus ja sõltuvalt kasvukohast isegi rohkem polüfenoole, tanniine ja flavonoide, ning kui taimeliigis on tanniinide sisaldus suur, siis on neis palju ka flavonoide, ning vastupidi. Seega puudub vähemalt Eesti tingimustes vajadus eelistada teistele pajulilleliikidele just väikeseõielist pajulille ning kõigi eelduste kohaselt teeb sama töö nagu pajulill ära meie looduses laialt levinud põdrakanep. Sama kinnitavad teiste riikide kolleegide tööd.
Uurisime ka peamise komponendi, oenoteiini B sisaldust eri kasvukohtadest (51) pärit põdrakanepilehtedes ning analüüs näitas, et selle ühendi hulk droogis varieerub sõltuvalt elupaigast kuni 3,7 korda. Polüfenoolsete ainete sisaldus kõigub aga 2,9 korda. Pealtnäha on see erinevus suur, ravimi puhul oleks ju selline kõikumine toimeaine hulgas suisa katastroof. Looduslikus materjalis võivad erinevused ulatuda isegi kümnetesse kordadesse, nii et põdrakanep on selles suhtes stabiilne. Paraku ei ole aga taime välimus või mis tahes muu marker toimeaine sisalduse tasemega korrelatsioonis. Nõnda siis jääb põdrakanepi kogumisel droogi kvaliteet teadmatuks nagu sarvede ilu põdral kotis.
Üks asi selgus veel. Selleks et oenoteiin B ja teised väärt toimeained taimest kätte saada, piisab, kui droog keeva veega üle valada ja siis seda enne kurnamist 10 minutit tõmmata lasta. Nii et tõenduspõhisuse maailmas on sekunditest vähe ja päevasest termoses leotamisest jälle liialt palju. Termoses hoidmisel on see häda, et koos oenoteiin B ekstraktsiooniga eralduvad ka rohked tanniinid, mis takistavad organismis toimeaine omastamist ja takkapihta muudavad vesitõmmise maitseomadused kehvaks. Rahkendasime ka välja, et keskmiselt kaalub supilusikatäis peenestatud põdrakanepi droogi umbes 1 g ja sisaldab 40 mg oenoteiini, mis on arvestatav kogus, kuid teed võib teha ka kahest supilusikatäiest droogist.
Kuidas mõjub lehtede fermenteerimine
Peale hea toime on põdrakanepit õnnistatud hea maitsega, nii et selle tee sünnib juua ka suurema tervisemureta. Vähe sellest, on olemas nipp, kuidas maitset veelgi parandada – selleks on lehtede fermenteerimine. Kodustes oludes ja kogustes võib toimida nõnda: värskelt kogutud lehed pannakse ükshaaval peopesade vahele ja lehed tõmmatakse peopesi üksteise suhtes kiire liigutusega nihutades rulli. Nii saadud taimne materjal läheb kuiva kaanega klaaspurki ja koos sellega päikese kätte. Mõnetunnise seismise järel on klaasi pinnal näha kondensaati ning droog tundub tumenenud olevat. Nüüd on õige aeg lehed purgist välja võtta ja toas ära kuivatada. Kui niisugusest materjalist teed teha, maitseb see üllatavalt hea ning on äravahetamiseni sarnane lahjavõitu musta teega. Üks halb uudis siiski on: lehtede fermenteerumisega kaasnevad füsikokeemilised protsessid, mille tagajärjel derivatiseeruvad toime mõttes olulised koostisosad ühenditeks, mille toime jääb tavaliste lehtede omadele tunduvalt alla. Seega kahte head korraga ei saa ning tuleb valida kas hea toime või veelgi parem maitse.
Kas tõesti elueliksiir?
Tuleme lõpuks tagasi ka alguses lubatud vandenõuteooriate juurde. Kõiketeadja dr Google’i kaudu jõuame kiiresti vapustavate teooriateni, mis on nii hästi kokku liidetud kaugema ajalooga, et jää või uskuma. Ega olegi vist ühegi teise Eestis kasvava taime kohta selliseid edulugusid. Aga teeme siinkohal siis väikese kokkuvõtte, mida sahistatakse.
Põdrakanepi kohta koorub välja põnev lugu, kuidas Venemaal on juba tuhatkond aastat fermenteeritud põdrakanepi teed joodud, sellest tsaaridele imerohtu tehtud ja sellest oli saanud selline Venemaa ekspordiartikkel, et seda vahetati siidi ja sameti vastu. Alles kolmsada aastat tagasi pidi ivan-tšai hakkama Euroopas piike ristama teepõõsa lehtede teega. Ja ivan-tšai kiituseks välja mõeldud lugu läheb aina pöörasemaks: räägitakse, kuidas Inglise teekompaniile konkurentsi pakuti ja kuidas alles pärast Türgi sõda koos lõunamaadest Venemaale imporditud samovaridega kofeiinirikas tee kuulsaks sai. Vene ivan-tšai olevat Euroopa konkurentsis alla jäänud pärast seda, kui lasti lahti jutt selle valmistamisel kasutatavast kahjulikust valgest savist.
Ja kuidas pärast revolutsiooni olevat kommunistid hukanud Kaporje ivan-tšai koolkonna tegelased. Nende juht olevat enne jõudnud elada 109aastaseks. Ja kuidas lõpuks Nõukogude võim ise Leningradi lähedal laborid taastanud, lootes sellest imerohtu oma vägevate sõdurite toonuse tõstmisel. Ja et Hitler olevat selle labori hävitamist väga tähtsaks pidanud. 1941. aasta suve lõpus, selle asemel et saata tankid Leningradi peale, andud Hitler feldmarssal von Leebile kummalise käsu suunata nad Kaporje külla, selleks et hävitada objekt „Elu jõgi“ („Река жизни“). Otse loomulikult hävitati tehas ja teadjad ning Punaarmee põdrakanepist elueliksiir, aga seegi ei aidanud pöörata sõja käiku. Põdrakanep sai oma kuulsuse tagasi alles pärast Nõukogude võimu kadu, kui imerohuks tunnistati nii fermenteeritud kui fermenteerimata põdrakanepi tee ja müügivõrku ilmusid salajas hoitud retseptide järgi valmistatud eliksiirid, mis nüüd on Eestissegi jõudnud. Igatahes on ka meie rahvasuus midagi sellest põnevast loost säilinud ja põdrakanepit on kutsustud ka „kaporuskiks“.
Selles loos oleme kõnelnud põdrakanepi kohta nii head kui ka kummalist ja küllap tekkis tahtmine end sellega ravima hakata. Tema kuulsama suguvenna, väikeseõielise pajulillega võib tõesti raskeks minna, aga seda, et põdrad meie hitt-ravimtaime ivan-tšai otsa söövad, pole karta, sest „tublid“ lageraiujad kannavad selle eest hoolt, rajades igal aastal üle 30 000 hektari uusi kändudevahelisi põdrakanepipõlde. Ühe sõja olevat põdrakanep juba võita aidanud.
Lahkunud on metallikunstnik Elina Vainik. Ta sündis Peterburi lähedal Tuutari kihelkonnas Pajula ingerisoome külas, kus isa töötas tuletõrjeülemana. Elina Vainik lõpetas 1952. aastal Pärnumaal Väljaküla seitsmeklassilise kooli, jätkas õpinguid Tartu Kunstikoolis aastatel 1952–1957 ning omandas kõrghariduse Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas 1963. aastal metallehistöö erialal. Aastatel 1963–1979 elas Elina Vainik Vilniuses, kus töötas kunstikombinaadis Daile. Eestisse naasmise järel töötas ta aastatel 1979–1992 kunstiinstituudi metallehistöö õppejõuna ning seejärel vabakunstnikuna. 1967. aastal sai Elina Vainikust Leedu Kunstnike Liidu ning 1979. aastal Eesti Kunstnike Liidu liige.
Elina Vainik tegi pargiskulptuure, seinapannoosid, sepisvõresid ja lühtreid, dekoratiivplaate ning vähesel määral ka ehteid, tema peateosed on loodud metallplaadi kohrutamise tehnikas. Vainiku käekiri on rahvuslike motiivide ning temaatika käsitlemisel detailitundlik. Inimesena oli Elina tagasihoidlik, kuid otsusekindel. Sõbrad jäävad teda mäletama äärmiselt sõbraliku ja lahke laia silmaringiga inimesena.
„Kuidas rääkida salapaigast seda reetmata“ Noblessneri Shipyardis, lahtioleku aega on pikendatud 11. XII kella 12-22 ja 12. XII kella 10-18. Osalejad Eve Kask, Eero Alev, Anni Kagovere, Anna Kaarma, Sidney Lepp, Mark Antonius Puhkan, Mari-Liis Sõrg, Liisa Tammert, Kelli Valk, Mart Veelmaa, Liis-Marleen Verilaskja Eesti kunstiakadeemiast, Elo-Hanna Seljamaa ja Hildegard Reimann Tartu ülikoolist ning Ingrid Nielsen ja Ann Marie Ansper Tallinna ülikoolist ning Lev Rubinštein, Edmund August Friedrich Russow ja Ilja Sundelevitš. Kujundajad Delija Thakur, Veera Gontšugova, Triin Kampus, Anni Kõrvemaa, Eeros Lees, Anna Aurelia Minev, Grete Liis Nagelmann, Viktoria Ugur, Maria Uiboaid, Linda Zupping Eesti kunstiakadeemiast, graafiline disainer Anna Kaarma (EKA).
Käsmu purjekasadama ligidal seisab vana vaatlustorni jalamil valge kitškits, millega koos meeldib turistidele pilte võtta ning mille jalamil lapsed turnida armastavad, nagu ikka sääraste maitsevääratuste puhul, millega inimesed aegade jooksul ära harjuvad. See on vaieldamatult kunstiteos, see jääb meelde, sellega lepitakse-harjutakse, aga see pole Käsmu ise.
Käsmu ise on inimtihedatele suvedele vaatamata siiski äraolemise paik, mis on aja jooksul olnud tähtis nii kirjanikele kui ka kunstnikele. Kohe tuleb meelde Dagmar Normeti „Une-Mati rannakülas“, aga Käsmu kujundit, sealset maailma, kohtab väga paljudes kirjandusteostes, eriti luulekogudes. Norrakast tõlkija ja luuletaja Øyvind Rangøy ütles ühel hiljutisel kirjandusõhtul, et kõik algab Käsmust, mõeldes küll omaenda elu kirjanduslikke-tõlkelisi teekondi ja sõprust. See tunne on paljudel.
Pole ime, et Eve Kask on aastaid Käsmu elu luuranud: kaardistanud inimesi ja maju, jahtinud perepilte ja suvitajaid-töötajaid (mida nood kirjanikud-kunstnikud sääl suviti tegelikult teevad, ega me ei tea, ja kui teame, ei reeda). Näitusel on vägagi kohaselt eksponeeritud Lev Rubinšteini taburetiluuletus koos taburetiga, mida on nühkinud tuntud vene kontseptualistide tagumik. Samuti detektiivikaart Käsmu kohtadega, mida praegusaegne vene kultuurilugu on otseselt puudutanud. Kaart on tihedalt täppe ja niidikesi täis ning tõtt-öelda peaks Käsmu uuesti, teistsuguse pilguga nägemiseks tolle kaardiga küla vahele kõndima minema, sest ühe vaatamisega toda pilti endale pähe ei põimi …
Aga ruttan asjaoludest pisut ette. Noblessneri Shipyard on uuenenud kvartali peaaegu ainuke nii-öelda seisma jäänud hoone, industriaalvare, mingis mõttes Käsmu vastand, kuid ometi sellele näitusele õige ja paslik paik. Merelähedus, muidugi, sest Käsmu sügavam sisim olemus on mereäärsus. Aga lisaks loob too laguruum salapärase tumeda karbi, omasuuruse ringtee – mõtteliselt olekski nagu küla saali püütud. Mitte et see küla end niisama lihtsalt püüda laseks …
Vähekenegi steriilsemas ümbruses või rohkem päevavalgel võiksid mõned tööd nõrgemini või vähemalt teistmoodi mõjuda, aga Shipyardis toimib kõik. Hildegard Reimanni „Tants metsaga“ mõjub seenepääliste tantsijatega psühhedeelselt, tema napid koomiksid on rohkem nagu visandid, mõtted koomiksist, aga see sobibki Käsmuga paremini kui kastisurutud maailm oma kommertsil kujul.
Vähekenegi steriilsemas ümbruses või rohkem päevavalgel võiksid mõned tööd nõrgemini või vähemalt teistmoodi mõjuda, aga Shipyardis toimib kõik.
Eve Kase lilleakvarellid hakkavad ka selles ruumis tööle. Pean tunnistama, et lilleakvarellid ei sunni mind üheski näituseruumis peatuma, see on juba minu loomus ja harjumus. Lilleakvarellis on täpselt niipaljukest, mida sellega teha saab, ja selle võimaluste mängumaaga on mind raske lendu viia, aga rusuv hoone loob teise konteksti, annab sellele eluuhkuse ja -õigustuse.
„Käsmu kurioosum“ on teosena rõhuv: ülimalt esteetiliselt esitletud kogum leidobjekte, antropoloogiline kaardistus. Suurem jagu objekte iseenesest on see, mille kohta ütleme praht. Teos kõneleb sellest, et isegi salapaigast, isegi sellest kõige väärtuslikumast ja erilisemast kohast, ei taibata, osata, märgata enesest märki jätmata lahkuda. Mark Antonius Puhkani fragmentaarsetest lagunenud maalidest („Killud kaugest rannast“), mis võiksid mõjuda sentimentaalselt, saab selles kontekstis järsku karge pilk.
Eesti tuntuima sfagnoloogi Edmund Russowi pilk ja pilt üle saja aasta tagusest Käsmust on muidugi äratuslik, nagu ussiauk aegruumis: tema tegemistel ning talletustel tekib tahtmine peatuda, sest tõtt-öelda olin ta nime varem ainult möödaminnes kuulnud – turbasamblauurija vääriks toda retke.
Mu enda retk näituseruumi jäi seekord napiks. Mälu haarab virvendusi ja üheks positiivseks virvenduseks on põimunud Kelli Valgu „Käsmu mustrid“ ning Anni Kagovere „Papagoituba“. Mõlemad on lähtunud tapeedimustri motiividest. „Tapeet“ on halvustav sõna: kasutame seda kõige kohta, mis on justkui tagaplaanil ega peaks segama (eriti muusika ja kunsti puhul), kuna ei oma iseseisvat väärtust. Seejuures mäletan toda alatist põnevust vanades korterites tapeeti maha võttes: tapeedikihid möödunud aegadest ning vanad ajalehed nende all on müstiline maailm. Valk ja Kagovere päris sinna ei lähe, aga on kasutanud Käsmust leitud vanu tapeedimotiive: Valk lisanud joonistusi/sirgeldusi/tegelasi ning Kagovere äratanud ellu papagoitapeedi ning lisanud sellele vanamemme kummitusliku unelaulu.
Liis-Marleen Verilaskja on kaardistanud vana kaptenimaja. Selle töö teeb elusaks lihtne kiri seinal. Toda tööprotsessi ning kohtumist majaomaniku-arhitektiga on kirjeldatud justkui kiretult, aga muudetud sellega kogu protsess sama poeetiliseks, nagu on Rubinšteini avastet taburet.
Ingrid Nielseni tohutu tikand „Kui raha räägib“ on mulle sügavalt sümpaatsest poliitilise kunsti vallast. Töö keskmes on vaidlusmotiiv, kuidas peaks selletaolises külakeses suhtuma radikaalsetesse uuendustesse, nagu näiteks uus suur betoonist sadamarajatis. See võiks justnagu sisse tuua inimesi, turiste, raha, aga ka võib-olla just vastupidi, sest see keskkond, mille pärast tullakse ja ollakse, kaotaks palju ka iseendast.
Nielsen ja Verilaskja on koos loonud ka humoorika suvitusturismi käsitleva fotosarja, mis on korraga üdini tänapäevane-mobiilipõhine, teiselt poolt matkib suvitusfotogaafia stampe. See kavala torkega töö tuletab mulle meelde, miks ma kunagi fotosid ei tee, vaid omaenda mälukaamerat usaldan. Siinkohal hakkab see mind küll alt vedama, sest selle näituse kõik teosed sugugi enam silme ette ei tõuse …
Ahjaa, Mart Veelmaa video „Las ma ammutan jõudu“ on koomiline, mõtlen, et tahtlikult koomiline, et kuidas nii-öelda tänapäevases varustuses/rõivastuses läheneda loodusele puukallistajamentaliteediga. Kukubki kohmakalt välja.
Kurb, et näitus on nii lühikest aega lahti. Mu kohmakas püüdlus edasi anda killukesi jääbki ainult kergeks talletuseks-vahenduseks. Näitus ise on fragmentaarium, kollaaž, kogu katkendeid, miraaž Käsmust, mitte Käsmu ise, kuid näitusena kindla kuraatorikäe tõttu õnnestunud. Praeguseks säärane sedastus, kuni Eve Kask just ei leia mõnda muud paika nonde tööde näitamiseks. Et Kask seda varem või hiljem teeb, olen täiesti kindel, sest et Käsmu projekt on olnud talle pikk ja põhjalik rännak. Käsmu ise ei kao ju kuskile, sest igal aastal avastavad selle jälle mõned õrnad kunstniku- või kirjanikuhinged, kusjuures õnnelikul kombel leidub alati mõni üksildane hetk, pelusolemise võimalus. Käsmus annab põgeneda ja peituda ka siis, kui kõik kunstnikud-kirjanikud korraga sinna ära kaduda tahavad. Võib-olla see ongi see võlukunst.
Teenusedisain, disainimuutja ja disainitegu ehk Innovatsioonitiim
MERIKE REHEPAPP
Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali disainialase tegevuse preemia pälvis sel aastal riigikantselei juures tegutsev 2018. aastal loodud innovatsioonirühm, kuhu kuuluvad Merilin Truuväärt, Daniel Kotsjuba ja Helelyn Tammsaar. Selle meeskonna juures tuleb esile tõsta nende tegevuse laiaulatuslikku mõju ühiskonnale. Erinevalt traditsioonilisest disainist, mis pakub tellijale ja kasutajale valmislahendusi, otsitavad nemad lahendusi käsikäes kõigi osalistega, treenitakse ja koolitatakse. Kuna innovatsioonitiim töötab avalikus sektoris, on tulemuseks kasutajasõbralikud inimkesksed avalikud teenused ning koolitatud ametnikud, kes teenuseid järjepidevalt arendavad. Innovatsioonitiim on näiteks sel aastal välja töötanud ka disainiteo auhinna pälvinud rahunemispeatuste idee, millega politsei- ja piirivalveamet pakub kiiruseületajatele, kellel puuduvad varasemad rikkumised, teha trahvi maksmise asemel rahunemispeatus.
Järgnevalt räägivad Merilin Truuväärt, Daniel Kotsjuba ja Helelyn Tammsaar tööst lähemalt.
Tegelete avalikus sektoris teenuste disainimisega ja seda tasemel, mis teile viimasel disainitööde auhindamisel lausa kolm auhinda tõi. Üks nendest on aasta disainimuutja. Mida disainimuutja õigupoolest tähendab? Mida see teile tähendab?
Daniel Kotsjuba: Disainerina on mul kahe ja poole aasta jooksul olnud eelis näha täiesti uut maailma. See on nagu eksperiment: kas disaineritel on midagi avalikus sektoris öelda, milleski kaasa rääkida? Ega me avaliku sektori disainist palju ei räägi. Kui mujal Euroopas on see arvestatav ühiskonna kultuuri osa, siis meie oleme alles avastamise faasis.
Helelyn Tammsaar: Minul on antropoloogi taust ja disainiauhindamisele pääsemine oli ootamatu. Disainmõtlemine ja disaineri vaatenurk on mulle uus ja seetõttu olen eneselgi üllatuslikult astunud mulle seni tundmatusse tegevus- ja ka hindamisvaldkonda. Esimesed võidud, äramärkimised ja tunnustused on meile mõistagi olulised, sest need annavad kõlapinda, ka jõudu ja tuge nii edasi teha, raputust, julgust teha asju, mis ei ole ilmtingimata ootuspärased ja konventsionaalsed, heas mõttes provotseerida.
Huvitav on olnud jagada kogemusi välismaa kolleegidega. Näiteks Soomes on teenusedisainerid praegu tööl paljudes avaliku sektori asutustes, mõnes lausa meeskonnana – sellest oleme Eestis veel kaugel. Teisalt olen mõistnud, et mõju võib tuleneda nii innovatsioonitiimi mudelist kui ka sellest, kuidas ja mida me teeme. Mandaadi tõttu on meil privilegeeritud positsioon: saame juhised ja anname tagasisidet ministeeriumide kantsleritele. See on avaliku sektori tipptase. Nendega koos projekte valides jäävad sõelale prioriteetsed. Tänu kantslerite toele on meile uksed valla ja see loob võimaluse, et tekivad asutuse- ja valdkonnaülesed meeskonnad ning koostööplatvorm teemade ühiseks lahendamiseks.
Merilin Truuväärt: Meid ei nähta ühegi asutuse esindajana. Oleme kõigi 11 ministeeriumi käsutuses ega kuulu kellegi alla – oleme justkui neutraalsed osalised. Asutustel on tihtipeale välja kujunenud jõujooned ja taak, mis põhjustab usaldamatust. Meil seda taaka pole, saame tulla värske lehena.
Kotsjuba: Meie tööformaat erineb tavapärasest, kus disainer töötab sageli üksinda, püüab klienti veenda, et maailm peaks olema teistsugune. Me kõik oleme juhid. Meeskond koosneb oma ala asjatundjatest, avaliku sektori ametnikest, ülesande parimatest osalistest ja koos nendega me selle protsessi läbime – otsast lõpuni. Oleme kogenud, et see on ka rahvusvahelisel tasemel ainulaadne. Kõik kaasavad küll ametnikke ja asjatundjaid, kuid meie tiimid käivad väljas ja intervjueerivad. Teevad välitöid, sõidavad prügiauto peal ja saavad teada, milline on prügiautojuhi elu. Kuidas käib sinise diisli autost väljavõtmine ja paagi loputamine, ja mida see, mida me teeme ja loome, tähendab. See on suur võit, kui suudame veenda välitöid tegema, ja sellesse on väga palju, tugevalt ja metoodiliselt, panustanud Helelyn.
Tammsaar:Lisaksin veel, etantropoloogia on distsipliin, mille peamine eesmärk on teise inimese mõistmine. Selle arusaama toomine avalikku sektorisse on olnud huvitav. Me töötame ju oma ala spetsialistidega, aga tavakasutaja mõistmine või tema ellu minek ei ole avaliku sektori spetsialisti töö osa. Innovatsiooniprogrammi alguses, kui saadakse teada, et tuleb minna intervjueerima ja välitöid tegema, haarab neid hirm ja õud. See tähendab ju astumist mugavustsoonist välja täiesti tundmatule territooriumile ja – mõnes mõttes – ka omaenda haavatavust. Kui minnakse küsima, kuidas süsteem töötab, peab olema valmis kuulama ka seda, miks ei tööta, miks sellega rahul ei olda. Pärast tunnistatakse, kui raske on ametnikuna ainult kuulata ja püüda mõista ning hoiduda selgitamast, õpetamast, korrigeerimast. Antropoloogilised meetodid võimaldavad minna elukeskkonda, kogeda, kuidas tema mõistab ja tõlgendab endaga toimuvat ning missuguse tähenduse annab toimuvale. Teise inimese perspektiivi nägemine on, nagu Daniel ütles, kõige suurem nihe ja see loobki eeldused paremateks teenusteks ja innovatsiooniks.
Innovatsioonitiimi ülesanne on kujundada avalikud teenused koostöös ministeeriumide ja allasutustega kasutajasõbralikumaks. Merilin Truuväärt, Daniel Kotsjuba ja Helelyn Tammsaar.
On 2030. aasta ja disainer on avaliku sektori teenistuses harilik nähtus. Tema töö on käivitada sotsiaalseid protsesse, neid juhtida, inimesi ligi tõmmata, neid motiveerida, suuremaid ühiskondlikke muutusi esile kutsuda. Milliseid oskusi see nõuab? Milliste hoiakute ja väärtustega ta peaks olema?
Truuväärt: Uudishimulik ja empaatiline. Me oleme näinud, et kui tekib lahendusidee, minnakse sellest nii käima, et unustatakse kogu eelnev töö ja triivitakse lähtepunktist kaugele, justkui unustatakse, mida üleüldse lahendatakse. Armutakse oma lahendusse, aga vaja on ka oskust tulla tagasi algusesse, tagasi kasutaja mure juurde.
Tammsaar: Peab olema oskust lahti lasta esialgsest ideest, mis on peas juba tükk aega keerelnud ja tundub hea mõte. See on raske ja eeldab leppimist olukorraga, mil ei teata, kuhu välja jõutakse, pikalt kestva teadmatuse ja kahtleva seisundi aktsepteerimist. Ka lahtilaskmist autorsusest, sest edukas loov rühmatöö on see, kus keegi hiljem ei mäleta, kellelt tuli hea idee.
Võtame rahunemispeatuse näite, mis on palju tähelepanu saanud. Me ei saa praegu näpuga näidata, kes selle idee välja pakkus, sest see oli süntees – idee ühine edasiarendus. See mõte tugines intervjuule, milles inimene rääkis, kuidas teda kõige rohkem häirib trahvi väljastamise käigus kaotatud aeg. Meie esialgne nali panna autojuhid kauemaks tee äärde seisma, arenes edasi intrigeerivaks mõtteks ja küsimuseks, kas aega väärtustatakse rohkem kui raha. Ulatusliku rahvusvahelise kajastuse tõttu saime alles hiljem aru, et olime leiutanud võtte, mida mujal ei kasutata. Sellise tulemuseni jõudmine eeldab oskust väga erinevate inimestega koostööd teha, neid kaasa tõmmata ja töös hoida.
Kotsjuba: Kui ma EKAsse astusin, selgus, et 1 + 1 ei olegi 2 ehk selged lahenduskäigud puuduvad. Pidin ise leidma tee lahenduseni ja üleminek sellisele mõtlemisviisile polnud üldse lihtne. Disainiharidus loob väga head eeldused tööks avalikus sektoris: õpetab olema ühiskondlikult tundlik ja uudishimulik ning annab sekkumistahte ja -soovi, kõndida tundmatusse ja liikuda teadmatuses, kontseptuaalselt mõelda ning näha tervikut, otsida uusi vaatenurki ja ideid. Need on iseseisvalt mõtleva disaineri eeldused.
Inimkeskse disaini õpetamise juurde peaks kuuluma antropoloogiline uurimiskäsitlus. Lihtsalt öeldes on antropoloogia teadusharu, kus püütakse mõista inimeseks olemist ühiskonna liikmena. Kõik komponendid on õppes justkui olemas, kuid praegu, olles mõistnud, kuidas metoodiliselt uurida, saan aru, et selle võiks õppekavades varakult siduda erialaõppega. Süsteemne antropoloogiline käsitlus aitab empaatilisemalt inimestesse suhtuda. Tulemusena saame lahenduste etapiks kvaliteetse sisendi.
Kui mõtlen sellele, millega ma oma töös veel maadlen, siis see on tasakaalu ja ühisosa otsimine teadusliku ja disainmõtlemise vahel. Sellega võiks näiteks magistriõpingutes põhjalikumalt ja praktilisemalt tegelda.
Truuväärt:Lisaksin veel koostöö ja juhtimisoskused. Sellest ei piisa, kui ollakse üksi n-ö valgustatud. Kui on briljantsed ideed, aga keegi kaasa ei tule, siis ei muutu midagi. Selleks tulebki kaasa tõmmata ka need, kellest protsessid sõltuvad, kes otsuseid langetavad.
Kotsjuba: Meeskonnajuhtimise eripära innotiimis on, et me ei juhi mitte disainereid, vaid inimesi, kes ei ole disaini protsesside ja mõtteviisiga varem kokku puutunud.
Disainiprotsess on ka õpiprotsess, aktiivne disainer on õppiv disainer. Milline on olnud kõige suurem ja üllatavam õppimisvõimalus selle kahe ja poole aasta jooksul?
Truuväärt: Kõige rohkem õppetunde saime kohe innotiimi algusaastatel, kui me suurema osa tööst ise ära tegime. See tähendab, et intervjueerisime, sünteesisime need persona’deks ja kasutajateekondadeks ning analüüsisime. Oli vaja kaasata kogu meeskond kõikidesse projekti etappidesse. Nüüd kandideerivad innovatsiooniprogrammi meeskonnad, kes teevad kaasa kogu protsessi kasutajate intervjueerimisest, analüüsi ja lahenduste katsetamiseni. See on nüüd nende projekt, mitte meie asi.
Tammsaar: Protsessi usaldamist on olnud vaja omandada. Haridussüsteem kasvatas meid teadmisega, et kõigele on õige või vale vastus. See, et protsessi tuleb siseneda teadmata, kuhu välja jõutakse ja kas lahendused toimivad, on muutnud meie maailmapilti.
Ka ebaõnnestumised on väärtuslik kogemus. Tuleb olla valmis, et projekti käigus väärtushinnangud uuenevad.
Kotsjuba: Mul on olnud kaks suurt õppimiskohta. Avalik sektor on tore valdkond ja pean tunnistama, et enne ei teadnud ma sellest midagi. See, kui palju kirglikke, muutust soovivaid inimesi siin töötab, ei paista üldse välja. Avalik sektor on üldse üks suurema potentsiaaliga tegutsemiskohti, kui tahetakse, et tegevusel oleks mõju.
Estoonlaste pere langetab pea: lahkunud on Estonia teatri kauaaegne solist Hans Miilberg. Üle 40 aasta kestnud lauljateed jääb kaunistama 60 rolli, millest viimaseks jäi nimiosa lavastuses „Operetikuningas Imre Kálmán“.
Pärnumaalt pärit Hans Miilberg lõpetas 1978. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi, laulis aastail 1972–1977 Eesti Raadio segakooris ning oli Estonia teatri koosseisuline solist aastail 1977–2006. Peale selle esines ta kammer- ja estraadilauljana nii Eestis kuika välismaal, samuti tegi kaasa sõnalavastustes, filmides ja telelavastustes.
Miilbergi pikka ja säravasse rollinimistusse kuuluvad don Giovanni, krahv Almaviva, Papageno ja don Alfonso (Mozarti „Don Giovanni“, „Figaro pulm“, „Võluflööt“ ja „Così fan tutte“), poeet (Rossini „Türklane Itaalias“), kapellmeister (Cimarosa „Kapellmeister“), Štšelkalov (Mussorgski „Boriss Godunov“), Buff (Mozarti „Teatridirektor“), Schaunard (Puccini „Boheem“), Mustafa Bei ja Aristide (Ábrahámi „Savoy ball“), Florimond (Kálmáni „Montmatre’i kannike“), Cliff (Kanderi „Kabaree“), van Gogh (Fridi „Van Goghi kirjad“), Lempelius (Tubina „Reigi õpetaja“), Zupán (Kálmáni „Krahvinna Mariza“), Kiir (Vinteri „Kevade“), kohtunik Aristide (Porteri „Can-can“), peaminister ja Maître (Straussi „Viini veri“), Osgood Fielding ja Bienstock (Styne’i „Sugar“), parun Zeta (Lehári „Lõbus lesk“), Josef Kuhbrot, Karl (Künneke „Onupoeg Bataaviast“) jpt.
2017. aastal ajakirjale Eesti Naine antud intervjuus ütles Hans Miilberg: „Mul on piisavalt ilus minevik. Olen olnud teatris koos huvitavate näitlejatega, tõeliste isiksustega Estonia teatri kuldajal. See on ja jääb.“
Estoonlased jäävad Hans Miilbergi mäletama kui vana kooli lavaisiksust, kelle sära ei aegu.
Kehrast ei teadnud ma peaaegu midagi, enne kui 2014. aastal sinna kolisin. Koolipõlvest meenuvad Kehra paberivabriku vihikud kõrvuti Kohila paberivabriku omadega, ja ongi kõik. Sattusin Kehrasse juhuslikult. Õppisin kaks aastat Šveitsis ja pärast õpingute lõppu olin 30. juunil tagasi, sest tahtsin 1. juulil Eestis ärgata. Olin jõudnud äratundmisele, et tahan elada Eestis ja mitte mujal, aga plaani, mis edasi saab, ei olnud. Suvel mainis sõbranna juhuslikult, et Kehra kunstidekoolis jääb klaveriõpetaja koht vabaks ja mingi tunde ajel läksingi sinna klaveriõpetajaks. Nii olingi jõudnud oma Kehrasse.
Kõigepealt tuleb ära klaarida paberivabriku teema. Õigemini Kehra lõhn, millega minul ei olnud varem kokkupuudet olnud. Pärast kolimist küsisid kõik minult – aga see lõhn? Ausalt, on jah vahel lõhn, tehase taga pidevalt, linna peal harvem, aga mina tundsin seda korra kuus või harvemgi. Väidetavalt levis see loodetuulega.
Kehra on tohutult armas linnake, fantastiline koht elamiseks ja õnnelik olemiseks. Peaasi on ise tahta ja tegutseda. Ronge peatub vahetpidamata, mistõttu pole hirmu, et elatakse justkui perifeerias. Siin peatub rong nii Tartust kui ka Narvast, Rakverest ja Aegviidust ning Tallinnast sõidab kohale kõigest poole tunniga. Linnakesest läbi voolav Jägala jõgi, kaks romantilist sillakest, rannake, paat ja paadisild ja terviserajad on kulda väärt. Lapsevankriga jõe ääres jalutada ja looduse ringkäiku vaadelda on olnud mitme aasta võimalus ja rõõm.
Korraga avastasin, kui ägedad naised elavad Kehras. Mäletan teada saamise hetke: see on just see koht, kus saab kihvte asju teha! Ja küll sai palju algatatud ja korraldatud tugevate loominguliste naiste inspiratsiooni toel. Kehras saab kõike teha, ainukeseks piiriks on vaid enda kujutlusvõime. Ühest hilissuvisest mõttest teha Kehras kontserdisari sündis muusikat ja keskkonda ühendav „Maailm. Muusika. Meie“, mille raames nautisime tippklassi muusikat, aga suurendasime ka oma keskkonnateadlikkust. Viimane kontsert oli 12. märtsil – viimasel õhtul enne eriolukorra tõttu kehtestatud avalike ürituste keeldu. Jään alatiseks meenutama Ralf Taali sellelt maagilis-müstiliselt õhtult Kehra gümnaasiumi saalis.
Ühel varakevadel oli meie jaoks hästi eriline heakorra reede algatus, mille hakkajad naised kutsusid ellu koostöös Anija vallavalitsusega. Kutsusime üles igal reedel õue minema ja maas vedelevat prügi korjama. Ühismeediat jälgides tundub justkui tehtaks prügi korjamise talguid kogu aeg ja kõikjal, väikelinnas ollakse aga kinni oma elus, tegeletakse kohalike teemadega ega lasta end globaalprobleemidest väga häirida. Kehras kogesin, et kõige mõistlikum on alustada väikestest asjadest, sest elu koosneb väikestest asjadest, aga väikestest asjadest saab suur. Kui kogu maailma probleeme vaadelda, võib tekkida tunne justkui miskit ei saakski teha ega parandada, sest kõike on liiga palju, probleemid on väga suured ja ühe inimese mõju märkamatu. Kehras jalutades ja mõttes otsustades, et jään sinna elama, sain aru, et on mõningaid asju, mis võiksid teisiti olla. Siis jõudsingi järsku arusaamale, et annan oma panuse, et Kehra oleks selline elukeskkond, nagu olen igatsenud. Kehra tundus parajalt suur selleks, et üldse julgesin oma mõju võimalust kaaluda.
Kehra on tohutult armas linnake, fantastiline koht elamiseks ja õnnelik olemiseks.
Kehra asutustes on paindlikud ja hakkajad juhid ning seepärast toimub ka järjest rohkem. Nii koolis, kunstidekoolis, noortekeskuses, vallamajas, kultuurikeskuses, lasteaedades … Ja inimesi on mitmesuguseid: Kehrasse kolinuna olin võlutud võimalusest viibida mitmekeelses keskkonnas ja omavahel eri keeli rääkida. Šveitsis oli täiesti tavaline, et seltskonnas räägiti nii kohalikku murrakut, saksa, inglise, prantsuse, itaalia ja veel ka mõnda muud keelt – just nii, nagu parasjagu end mugavalt tunti.
Mida kõike Kehras ei ole? Kehras on Kehra muuseum, mis on Anne Oruaasa ja MTÜ Kehra Raudteejaam restaureeritud raudteejaama hoones. Olin alati vaadanud rahvatantsijaid ja imetlenud rahvatantse ning mõelnud, et küll oleks mõnus ka ise tantsida. Kehras sain oma unistuse teoks teha. Kehra kultuurimajas on võimalik tegeleda paljude hobidega, esineda, käia teisi kuulamas-vaatamas ja oma elu põnevaks teha, kui vaid ise tahad ja viitsid.
Sportimisvõimalused on Kehras head, staadioni on uuendatud, talviti on uisuväli ja kelgumägi, on treeningrühmad ja jõusaalis treenimise võimalus. Kellele jalutada või joosta meeldib, sellel on Kehra lähedal tohutult võimalusi kõikjale minna, näiteks on Kehrast seitsme kilomeetri kaugusel asuv Anija mõis koos oma pargiga maagiline paik. Ei soovita ühelgi Kehra külalisel mõisa külastust edasi lükata. Ilmselt olete juba ära arvanud: jah, ka mõisa tegevust juhivad naised.
Kehra raamatukogu on meeletult sõbralik koht, uuendatud on tervisekeskust, korra nädalas saab soovija turule, alati ei pea ise ka süüa tegema, sest nii pubi- kui ka Gruusia toitu saab kohalikest söögikohtadest. Eraldi väärib märkimist Pääsukese toidupood – see on legendaarne! Poodi peab härra Kurik, kes kogu kauba valib ja kohale toob, ega paremat puu- ja juurvilja sealkandis vist kusagilt mujalt saa. Ise on ta klientidega sõbralik ja osavõtlik ning võlus ära minu ema ja ämmagi, kellele meeldis seal sisseoste teha, sest kui oli midagi, mida kusagilt ei saanud, siis Kuriku juurest ikka sai.
Kehra kunstidekoolis töötades nägin päris tihti, kuidas järjest enam täiskasvanuid võttis kätte mõne pilli, asus seda õppima ja musitseerima. Mitte kunagi pole hilja alustada millegi uuega ja pilli õppimine on igaühele igas vanuses väga hea.
Olen Kehrale väga tänulik, sest see on koht, kus minust sai aktiivne kodanik, kes peale probleemide nägemise julgeb neist ka rääkida ja seejärel midagi ette võtta. Kehras on julged, tegusad ja toredad inimesed, kellega kokku puutudes mõte lausa lendab. Miks mitte panna mõtted tegudesse. Peaasi ongi, et tahetaks panustada. Ja et antaks võimalus panustada, sest nõnda saab elukeskkond aina paremaks.
Mult on paar korda küsitud tõlgete puhul tagasitõlget. See oli tavaline näiteks reklaame tõlkides, eriti telereklaamide puhul, sest fraasid pidid kõlama eesti keeles loomulikult, suupäraselt, ometi ei tohtinud mõte originaalist kaugele minna. Püüdsin tagasitõlke teha võimalikult täpse, sõnasõnalise, ja panin tõlkimise ajaks algversiooni kõrvale.
Teatritekstide puhul on tagasitõlget soovitud kaks korda. Mõlemal korral tundsin, et teksti tõlkimine tagasi inglise keelde on suurem töö kui inglise keelest eesti keelde. Ma ei valda inglise keelt nii hästi, et ladusalt tagasi tõlkida originaali vaatamata. Seda ma ei soovi aga teha. Küsisin tagasitõlke eest sama suure tasu, kui olin saanud tõlke eest, ja mõlemal korral lahendas teater asja ilma minuta. Ühe näidendi tagasitõlget nõudis autoriõiguste hoidja – see oli Dan Gordoni „Vihmamehega“. Teisel korral nõudis tagasitõlget autor Edward Albee, mis on ka arusaadav, sest „Kes kardab Virginia Woolfi?“ on rahamasin, mida ei tohi lasta kuskil provintsis ära solkida. (Huvitav, kas nõudis ka eelmiste tõlgete korral? Minu teada on tükki eesti keelde tõlgitud vähemalt kolm korda).
Kuna Lawrence Ferlinghetti tuntuimat luulekogu „A Coney Island of the Mind“ on trükitud rohkem kui miljon korda pärast esmatrükki täpselt üks ühele faksiimilena, säilitades ebaühtluse interpunktsioonis, suurtähekasutuses ja küljenduses, mõtlesin teost tõlkides hirmuga, et mis siis saab, kui praeguseks 101aastane autor nõuab samuti tagasitõlget. Õnneks on eakal klassikul paremat teha kui eestlastega vägikaigast vedada. Muide, Ferlinghetti teine eesnimi on Monsanto. Pole ameeriklaste puhul taolist varem kohanud. Osa raamatust tõlkisingi Portugalis Monsanto linnas ning tundsin autoriga üha süvenevat imaginaarset suhet. Kunagi olin teda tunnikese oodanud San Franciscos tema raamatupoes City Lights, aga tookord omanik näole ei andnud.
Ameerika kirjaniku Lawrence Ferlinghetti luulekogu „A Coney Island of the Mind“ (1958) pealkirjaks sai eesti keeles „Meele lunapark“.
Raamatu pealkiri „A Coney Island of the Mind“ oli mulle kõva pähkel. Tegin mõniteist versiooni, nagu „Terve mõistuse lõbumaja“ etc., kuid ei olnud ühegagi päris rahul. Kurtsin Jürgen Roostele ja tema pakkus „Lapsepõlve lõbumaja“, mis mulle meeldis ja oli üsna adekvaatne. Osalt räägibki tekst autori lapsepõlvest New Yorgis, kus lõbustuspark ja vihmamärjas pluusis tüdruk kommipoes viivad noore Larry mõtted irreaalsuse radadele. Kogu perutav mõttemaailm tundub mentaalse lõbupargina. Toimetaja Rein Raud aga leidis pealkirjaks „Meele lunapark“, mis tundus hoobilt täpne, adekvaatne.
Ometi hakkasin mõtlema eesti sõna „meel“ üle. Misasi on meel? Kuidas seda inglise keelde tõlkida? Mulle tundub „meel“ väga eesti sõnana, tõlkimatuna. Pole ta päriselt mõte või tunne või taju. Oleks justkui pigem midagi metafüüsilist, mis seob inimest keskkonnaga, loodusega. Soome „mieli“ tundub lähedane, aga ma ei tea, kas just sama. Etümoloogiasõnastikust näen, et „meel“ on läänemeresoome-permi tüvega sõna ja viitab nii mälule kui ka tunnetusele, nii tujule kui ka arule, aga pole kõigis keeltes päris sama.
Hakkas tunduma, et sõnas „meel“ on midagi eestlase elutunnetusest ja olemusest. Kirjutasin paari tuttava abiga välja mõned meelesõnad ja -fraasid ning juurdlesin, kas inglise keelde tõlkides tuleb eesti meel läbi, on sama sisuga, tunnetusega. Ja ei tule ja ei ole! „Meelt“ ei saa üheselt tõlkida, sest meie „meel“ võib tähendada setut eri asja ja tõlkida tuleb vastavalt kontekstile. Kuid osaliselt jääb see ikka tõlkimata. Tõlkimatu ja meelevaldne meel!
Siin väike illustratsioon:
meeletu – desperate meelega – deliberately meeleldi, meelsasti – willingly meeldima – like meelas – sensual meelitama – flatter meelsus – mentality pahameel – annoyance hea meelega – willingly kust tuul, sealt meel – inconstant meelt avaldama – protest meelde tuletama – remember meelt lahutama – have good time meeleline – sensual meelisklema – daydream meelt heitma – despair meeldejääv – memorable meeldetuletus – reminder kergemeelne – jolly raskemeelne – sad halemeelne – sloppy kade meel – yellow meeltmööda, meele järele – pleasing mõlgub meeles – on the mind jäta meelde – remember peeti meeles – was remembered paranda meelt – improve yourself pika meelega – patient huumorimeel – sense of humour lapsemeelne – childish ohvrimeelne – sacrificial?
mässumeelne – rebellious tusameelne – discontent meelelaad – nature?
meeliköitev – attractive?
nagu meelest ära – out of mind ühel meelel (üksmeel) – agreed maitse-, haistmis-, nägemis-, kuulmis-, kompimismeel – taste, smell, sight, hearing, touch meeliülendav – sublime tõsimeeli – for real meelerahu – peace of mind meelest minema – forget meeles püsima – remember meelepete – illusion meelekindel – decisive kurvameelne – sad rõõmsameelne – glad hajameelne – absent minded meelt heitma – desperate mehemeel – bravery meelemärkusel – concious meelevald – power viis meelt – five senses kuues meel – sixth sense?
Jne.
Siis on veel „Meelejahutaja“ ning nimed Meeli ja Meelis, mille seosele meele või meeltega ma varem polnud tulnudki. Ja küllap paljud tõlgiksid hoopis teisiti.
Kas „meel“ on rohkem inglise „sense“ või „mind“? Mulle seostub „meel“ rohkem isiksuse ja iseloomu ja osadusega, umbes nagu sõnas „eestimeelne“. „Meel“ seostub hingega, anima’ga.
Uurisin paari inglise keele taustaga inimeselt asja. Kaks pakkusid „mind“ ja „sense“, kolmas pakkus „meele“ tõlkeks „disposition“ (sobib mulle hästi), Paul Saagpaku sõnaraamatus on „frame of mind“ (tundub samuti õige, aga pole vist kõnekeelne).
Tee siis tagasitõlget oma keelest, mida tajud nagu koer oma omailma, aga teises keeles väljendada ei suuda. Täpselt nagu koer.
