Märtsist saadik jagunevad elutee lõpule jõudnud inimesed kaheks: on riikliku tähtsusega surnud ja siis need ülejäänud. Esimestele langeb osaks kestev avalik tähelepanu. Eliitsurnute hulka ööpäeva jooksul lisandunud hinged pääsevad hommikusse valitsuse ametlikku teadaandesse ja nende nimetamine kuulub lahutamatult portaalide esiuudisesse. Peaaegu sama lugu on viirusnakkusega haiglaravile jõudnutega, kellest suur osa terveneb paari nädalaga ning saab oma usukannatajalugu jagada meedia uutes püsirubriikides nagu „Minu imeline tervenemine“, „Koroonakogemus“ või „Elu muutev tõbi“.
Ammu ei vaevu keegi küsima, kas praegusel kujul koroonastatistika kogumine ja eriti avaldamine täidab ka mingit eesmärki. Kas neil arvudel ja jadadel on mingi tähendus ja uudisväärtus? Lihtsalt mõõdetakse ja loetakse kokku. Meedia seisukohalt on tegu toreda meelelahutusliku tootega, mille kestlikkuse kindlustab valitsus oma igapäevase panusega. Võiks eeldada, et valitsuse otsuse taga pidevalt viirusega seotud andmeid avaldada on mingid kaalukad põhjendused. Neid aga ei ole avaldatud, ehkki kriisiaegse kommunikatsiooni kriitikud on kevadest saadik osutanud valitsuse sõnumite heitlikkusele, ebajärjekindlusele ja selle tagajärjel nende usaldusväärsuse kahanemisele.
Võib-olla just seetõttu hoiabki valitsus nii kramplikult kinni neist mõnest arvnäitajast, et oleks mingigi tõendusmaterjal strateegia olemasolule viitavast sõnumiseade järjepidevusest. Asjatundjaid sellega ei peta. Nagu endine terviseametnik Martin Kadai hiljaaegu Delfile ütles: „Olen ka ise lootnud, et riigil on olemas suur plaan. [—] Praegu, tundub mulle, tehakse paraku otsuseid jooksvalt, mis võib tähendada, et ettevalmistatud plaani ei ole.“ Äkki siiski on, näiteks salastatud kommunikatsiooniplaan „Memento mori“, mille mõjul peaks rahvas asuma meeleparanduse teele, heitma kõrvale kõlvatud mõtted, loobuma edevusest ja meelelahutusest ning pühendama kõik oma vabad hetked lähenevaks surmaks valmistumisele, muutuma mugavalt valitsetavaks allaheitlikus teadmises, et arst ei pruugi kohale jõuda, surma aga jõuab alati. Aga sel juhul: miks ei dekoreeri pressikonverentsidel lauda surma kõikvõimsust sümboliseerivad inimkolbad?
Viirusega nakatunute andmete avaldamine ei anna kasulikke teadmisi, aga selle taga kumab suurema probleemina – ja mitte ainult Eestis – algandmete vähene usaldusväärsus. Suvel, kui koroona ajutiselt taandus, tegi terviseamet kevadistesse andmetesse parandusi, mistõttu kahanes märtrite arv. Nende koguhulk aasta kõigi surmade arvestuses on niikuinii tühine ja ulatub hea õnne korral ehk protsendini kõigist surmapõhjustest. 2019. aastal andsid kaks suuremat surmapõhjuste rühma ehk vereringeelundite haigused (7658 inimest) ning kasvajad (3900) kokku 75% kõigist surmajuhtudest. Kolmandana järgnes kõige välditavamate ehk väliste põhjuste, õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade rühm (769) viie protsendiga.
Väärib märkimist, et aastane surmajuhtude üldarv püsib Eestis stabiilsena ja tänavune suremus jookseb kenasti viimase viie aasta keskmise kursil (joonis 1). Ka üle kontinendi suremuse jälgimisega tegelev keskus Euromomo* kinnitab, et Eestis ei ole tänavu liigsuremust (arvestuslikult ootuspärasest rohkem surmajuhtumeid) esinenud. Tähendab, mitte isikuti, aga statistiliselt sureksid need, kes surema peavad, ennustatud arvul niikuinii, olgu maal koroona või mitte. Sama kehtib kõigi Põhjamaade kohta, mis võib eriti Rootsi puhul mõnesid üllatada, aga mis seletab hästi rootslaste seni üsna rahulikku suhtumist suremusnäitajasse. Lõuna- ja Lääne-Euroopa pilt on hoopis kurvem, mis võiks edaspidi anda mõtlemisainet neile, kes tahavad kaardil ohtlike ja ohutute tsoonide vahele piire tõmmata.
Kaudse vastuse kahtlusele, kas koroonasse surnud ikka üldse on koroonasse surnud, annab regionaalhaigla kodulehe COVID-19 raviinfo, kus öeldakse: „Osakondadesse paigutatakse laboratoorselt kinnitatud COVID-19 diagnoosiga patsiendid, kes vajavad kaasuvatest haigustest lähtuvalt kõrgema etapi haiglaravi.“ Nagu teada, ei ole tõhusat uue viiruse vastast ravimit olemas ja haiglasse satuvad põhiliselt nakatunud, kellel on juba rida muid haigusi. Vaidluse koht on, kas varasemate haiguste peale laskunud koroona saab põhihaiguse staatuse ja kõik muud nihkuvad kaasuva haiguse kategooriasse või peaks olema vastupidi.
Kas põhihaigus (definitsiooni järgi kõige enne avaldunud, hiljem tekkinute suhtes domineeriv haigus), mille leevendamiseks ja kontrollimiseks on olemas ravivahendid ja -meetodid, saab muutuda kaasuvaks haiguseks (lisandunud ja surma soodustav haigus) pelgalt seetõttu, et üks riiakas ja häälekas uustulnuk järjekorras jultunult ette trügib? Selge, et paljud krooniliselt põdejad ilma uue viiruse võimendava mõjuta haiglasse ei jõuaks ega põhjustaks meditsiinisüsteemi kriisi. Analoogia põhjal peab tõdema, et see viirus on kutsunud esile nähtavad sümptomid, koroona näol on aga tegu kaasuva haigusega, mis on krooniliselt haige meditsiinisüsteemi põhihaigust lihtsalt võimendanud. Kas ta meditsiinisüsteemi tervikuna ka tappa jaksab, on veel vara ütelda, kuid tuvastatav mõju süsteemi elukvaliteedile ja tervena elatud eluaastatele on juba olemas.
Meditsiinisüsteemi kriis ei alanud eile ega märtsis, selle kroonilised haigused on aastaid teada. Paraku ei ole aga isegi COVID-19 suutnud panna otsustajaid astuma kiireid, vältimatuid ja pikaajalise mõjuga samme süsteemi räsiva põhihaiguse raviks, kuigi ravitav see on. Nagu meedikud ise kinnitavad, on meil taristut, maju ja aparaate piisavalt, inimesi mitte. Selle põhjuseks on rahapuudus, mille leevendamisega tegeles mingigi tõhususega viimati vastutava ministrina Jevgeni Ossinovski. Praegune minister Tanel Kiik püüab ka, kuid seni üsna edutult, sest valitsuses on ta tüütu vähemuse esindaja. Endiselt on tervishoiusüsteemis puudu kuni neli tuhat inimest ja kui soovime tulevikus saada teenuseid Põhjamaade tasemel, siis küllap rohkemgi.
Ostujõu pariteeti arvesse võttes kulutame Eestis inimese kohta tervishoiule Soomest 1,5 korda, Rootsist ja Taanist üle 2 korra ning Norrast ja Saksamaast 2,5 korda vähem. Ennekõike olemegi nöörinud inimesi, kes ei ole aga kurvastuseks astunud oma kutse-eetikast ettekäändeid ammutades piisavalt mõjuvaid samme olukorra muutmiseks. Arvnäitajaid, mida kasutada võitluses oma huvide kaitseks, vedeleb ju kuhjas maas. Kui soovida Euroopa keskmisel või Põhjamaade tasemel raviteenust, peaks haigekassa eelarve püsituludeks lisama praeguste kaitsekulude kahe protsendi jagu kahekordselt (joonis 2). Meedikutel tasuks eeskuju võtta teadlastest, kelle pikaajaline mõjutusplaan praeguseks on tulemuseni viinud ja soovitud miinimum protsendina SKTst järgmiseks aastaks käes.
Arstid, õed ja muud meditsiinitöötajad ei ole aga oma huvide eest marssinud ega jõudnud streigiähvarduseni, kuigi põhjust on. Julm on küsimust nii püstitada, aga lahjemal kujul ei pruugi sõnum kohale jõuda. Seetõttu soovitan ausalt öeldagi, et iga praegune ohver hoiab ära suurusjärgu jagu suurema kahju tulevikus. Ja vastupidi, kui praegu panna kogu ressurss (eeskätt inimesed) mängu üksikute ajutiseks päästmiseks, ei ole kümne aasta pärast suurtes konserveeritud haiglakompleksides enam ühtki ravijat. Kui see tundub liiga radikaalse sammuna, võib alustada ka kõigi tervishoiuasutuste kodulehtedel oma kasulike arvnäitajate avaldamisest, et kodanikud teaksid süsteemist puudu olevate või ka lihtsalt üle koormatud arstide ja õdede arvu, töötatud ületunde, aastatega kumuleeruvat personali puudujääki, igapäevaseid väljalangejaid. Küllap õige pea meediagi neid tarvitama õpib ning aitab meditsiinisüsteemi elujõust kujundada näiteks valimiste põhiküsimuse. Küsimus valitsusele aga on: millised uuringud kinnitavad, et Eesti ettevõtjate ja palgasaajate enamus ei nõustuks praegustes oludes mingil juhul sotsiaalmaksu määra kasvuga?
Maailm astus 2020. aastasse uut algust sümboliseeriva Hiina rotiaasta valguses, kuid loodus pani inimkonna ette oma väljakutse. SARS-CoV-2 viiruse ja selle tagajärjel tekkinud COVID-19 pandeemia muudab meie ettekujutust viirustes peituvatest ohtudest.
Endise börsianalüütiku ja statistiku Nassim Talebi riskiteooria põhineb ütlusel, et musta luike pole olemas – musta luike peeti võimatuks, kuni avastati, et Austraalias elavad mustad luiged. Musta luige teooria kohaselt ei tähenda seega tõsiasi, et me ei tea musta luige olemasolust, et musta luike pole olemas. Metafoorina osutas Taleb sündmusele, mida ei ole võimalik ette ennustada, aga mis muudab maailma kas heas või halvas suunas. Sellesarnaseid ettenägematuid ja inimühiskonda mõjutavaid sündmusi on olnud mitmeid ja viimane sai alguse eelmise aasta detsembris Hiina Hubei provintsis Wuhani linnas.
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) oli enne 2020. aastat väheseid rahvusvahelisi institutsioone, kes pidas põhjendatud riskina võimalikuks seniravimatu globaalse nakkushaiguse tekkimist. Enamikule oli laiaulatuslik pandeemia pigem Hollywoodi katastrooffilmi stsenaarium, näiteks Steven Soderberghi põneviku „Nakkus“ sarnane. Epidemioloogide ja viroloogide hulgas siiski oli erandeid, kes teadusfoorumitel ei väsinud rääkimast uutest võimalikest pandeemiaohtudest.
Tulevase USA presidendi Joe Bideni COVID-19 teadusnõukokku kuuluv Minnesota ülikooli epidemioloog Michael Osterholm on olnud üks neist teadlastest. Osterholm on korduvalt hoiatanud uue pandeemia tuleku eest, selle tekkimise võimalusi esitas ta konverentsidel ja 2017. aastal ilmunud raamatus „Deadliest Enemy“ („Surmavaenlane“). Kuigi tõsiselt ei võetud kurjakuulutavaid pandeemia ennustusi ka teadlaskonnas, argumenteerides, et maailma tervishoid on sedavõrd kõrgel tasemel, et laialdast levikut pole enam põhjust karta. Paradoksaalselt toodi näiteks varasemate koroonaviiruse epideemiate SARS ja MERS iseeneslik hääbumine, mis paljuski kirjutati laiahaardelisema teavitamise, parema tervishoiusüsteemi ja ravivõimaluste arvele.
Mida me teame?
Üsna kiiresti, jaanuari keskpaigaks, suutsid Hiina teadlased määrata viiruse geneetilise järjestuse. Geneetilise koodi lahtimuukimine kinnitas kahtlust, et haiguse põhjustajaks on uus koroonaviirus. Koroonaviirused ei ole väga suure genoomiga viirused. Viirus koosneb nukleiinhappest RNA ja selle jõudmine inimese rakkudesse aitab kiiresti alustada paljunemiseks vajalike osade tootmist. Tuntuim osa koroonaviirustest on ogavalk, mille järgi nad on ka oma nime saanud ning sedasama ogavalku kasutab SARS-CoV-2 inimese rakkudesse tungimiseks.
Veebruaris levis SARS-CoV-2 kiiresti üle maailma ja nakkuse poolt põhjustatud köha, palaviku ning hingamisraskustega patsiendid pöördusid haiglatesse ja hakkasid täitma intensiivravipalateid. Koroonaviirusega nakkuse korral kulub nakatumisest esimeste sümptomite tekkimiseni aega neli-viis päeva. COVID-19 haigusel on erinevaid haigusvorme. Igast sajast haigestunust möödub umbes 80 inimesel haigus kergelt, koduse köha ja palavikuga, 15–20 vajavad lühemat või pikemat haiglaravi, kellest omakorda üks neljandik satub kriitilisse seisu, kus ellujäämine sõltub hingamisaparaadi pumbatavast lisahapnikust. Algusest peale on teada, et raskekujuline COVID-19 ohustab eelkõige üle 65aastasi ja neid, kellel on kaasuvaid haigusi, näiteks kõrge vererõhk, suhkurtõbi või muud kroonilised haigused.
Viimase aja uuringud näitavad, et esineb ka täiesti teistsugune nakatumisvorm. Viirusega nakatunute hulgas on paljud inimesed asümptomaatilised ehk nad on viirusega nakatunud, kuid neil ei ole haigusnähte või mööduvad need märkamatult. Selliste inimeste osakaal kõigi nakatunute hulgas võib olla üle 50%, võimalik et kuni 80%, nagu on leitud Eestis tehtud uuringus.
Mõneti on arusaamatu, miks haigus kulgeb nii erinevalt. Näiteks esineb COVID-19 lastel kergelt või peaaegu puudub. On üldteada, et hingamisteede nakkusi, sealhulgas grippi, esineb laste hulgas sageli. Laste ja noorte inimeste vähese haigestumise põhjuseks on korduvalt toodud ideed, et neil on koroonaviiruse suhtes tekkinud eriline immuunkaitse. Kõige enam on kahtlustatud, et lapseeas saadud vaktsiinid, eriti tuberkuloosi ja leetrite-mumpsi-punetiste (MMR) vaktsiinid, kaitsevad SARS-CoV-2 nakkuse vastu. Lapseeas saadud vaktsiinide positiivne mõju üldisele immuunsüsteemi tugevusele oli teada juba enne koroona-ajastut. Seos on siiski seni kinnitamata ja kui ka lapseeas saadud vaktsiinid suurendavadki üldist immuunsüsteemi võimekust nakkuste vastu, siis ei pruugi see kesta noorukieast kauem.
COVID-19 omalaadse tunnusena tekib haigetel lõhnataju kadumine. Lõhnameele kadumist oli varem leitud raskemate gripiviiruse ja teiste koroonaviiruste infektsioonide korral. COVID-19 haigetel algab see esimeste sümptomite seas ja on nii levinud, et seda on peetud haigust diagnoosida aitavaks tunnuseks. Arvatakse, et viirusega nakatumine kahjustab ninaõõne ülemises osas asuvat haistmiselundit. Õhus leiduvad ained satuvad sissehingamisel ninaõõne haistmispiirkonda, kus asuvad haistmist vahendavad närvirakud. Neil rakkudel on erakordne võime vastu võtta ja ära tunda lõhnaaineid ning kanda närviimpulsse edasi peaajju. Ebaselge on, kuidas viirus neid rakke mõjutab, kas ta nakatab otseselt haistmist vahendavaid närvirakke või hoopis nende naaberrakke, mis aitavad närvirakkudel oma tööd teha. Haistmismeele sarnased närvirakud on ka maitsmismeele jaoks. Enamikul inimestel haistmis- ja maitsmismeel pärast paranemist taastub, kuid vähestel võib jääda kadunuks pikemaks ajaks. COVID-19 sümptomite püsimajäämine on olnud meditsiiniuuringute üks suundi, sest üha enam tuleb ilmsiks juhtumeid, kus viirus on jätnud tervisele pikaajalise jälje.
Koroonaviiruste levik
SARS-CoV-2 ei ole siiski unikaalne viirus, tal on koroonaviiruste hulgas mitu sugulast. Neli koroonaviirust, üheks neist HCoV-NL63, nakatavad inimesi iga aasta ja on pigem kahjutud. Nendega nakkumise tagajärjeks on tavalised külmetushaigused nii lastel kui ka vanematel inimestel ja need polegi haruldased – selliste koroonaviiruste arvele kantakse 15–30% sügistalvise perioodi külmetushaigustest. Milline mõju on sesoonsetel koroonaviirustel olnud COVID-19 levikule? See jääb ebaselgeks, aga mitu teadlast on pakkunud, et need on võinud kaitsta osa inimesi raske COVID-19 haiguse eest.
Eelmised kakskümmend aastat on toonud ka teisi koroonaviirusi. Esimene tõsisem koroonaviiruse epideemia SARS leidis aset Hiinas 2003. aastal. SARSi tagajärjel suri 800 inimest, peamiselt ägeda kopsupõletiku ja COVID-19 sarnase haiguse tagajärjel. Natuke vähem kui kümme aastat hiljem tekkis Saudi Araabias teise koroonaviiruse põhjustatud kopsupõletiku puhang, mis sai nimeks MERS. MERS oli märgatavalt surmavam, toonase hinnangu järgi suri 30% nakatunutest. Kumbki epideemia laialdaselt ei levinud, kokku nakatasid need umbes 10 000 inimest. Mõlemal korral alustati vaktsiinide väljatöötamisega, kuid kuna viiruse levik hääbus ja finantseerimine vähenes, jäid arendused lõpuni viimata ja vaktsiinikandidaadid riiulitele seisma. Vaktsiinide arendamine pole farmaatsiatööstusele olnud suurt tulu toov tegevus.
Nakkused võivadki kulgeda ettearvamatult. Nii oli algul maailmas lootus, et viirus ehk ei levi laialdaselt, vähemalt kinnitasid riigijuhid optimistlikult ühel meelel, et olukord jääb kontrolli alla. Püsis tugev usk, et nii Euroopa tervishoiusüsteemi tingimused kui ka klimaatilised olud ei ole samad, mis Hiinas. See, et varasemate koroonaviiruste põhjustatud epideemiad hääbusid, võis olla üheks põhjuseks miks maailm suhtus algperioodil SARS-CoV-2 levikusse leigelt. On tõsi, et kolded võivad arusaamatutel põhjustel märkamatult hääbuda, kuid võivad jääda ka inimreservuaaridesse. Nii võib mis tahes sellesarnase nakkushaiguse levik jääda tähelepanuta suhteliselt noore elanikkonnaga Aafrika riikides, kus suremus on väike ja viirus võib levida väheste sümptomitega nooremaealises elanikkonnas.
Ajalooliselt lühikese ajaga, vaid 12 kuuga on tootmiseni jõudnud mitu vaktsiini, mille efektiivsus ulatub 95 protsendini.
Mitme koroonaviiruse algseks peremeesloomaks on nahkhiired, kellelt viirus kandub teistele liikidele. Miks on nahkhiired paljude viiruste allikas? See on ebaselge ja olemasolevad teadmised napivad. Arvatakse et nahkhiired on omandanud viiruste suhtes teistlaadse kohastumise, kus immuunsüsteem võimaldab viirustel ellu jääda. Kui viirus nakatab inimest, siis käivitab see kaitsemehhanismi ning immuunsüsteem reageerib eesmärgiga viirus hävitada. Enamik viirusi, mis nakatavad hingamisteid, kaovad inimese organismist jäljetult pärast nakkusest paranemist. Mingil põhjusel viirused nahkhiirtes sellesarnast põletikuprotsessi ei aktiveeri ja need jäävad kehas elutsema.
Nähtust on seotud nahkhiirte lennuvõime tekkimisega, mille tagajärjel nad on kohastunud vältima selleks vajaliku kiirest ainevahetusest tulenevaid kõrvalmõjusid. Osa kõrvalmõjudest arvatakse olevat seotud viirusvastase kaitsega ning seepärast on ka vastav osa immuunsüsteemist alla surutud. Seega nahkhiirte immuunsüsteem küll piirab viiruste paljunemist organismis, aga ei hävita neid, moodustades viirustele omalaadse bioloogilise kodu. Ohukohad tekivad, kui viirused omandavad soodsad tingimused edasi kandumiseks teistele loomadele ja sealt inimesele. Võimalikeks kontaktipunktideks viiruste ülekandumisele sobivad hästi stressiolukorras olevate looduslike liikide lähedus koduloomadega, ka elusloomaturud ja avatud loomakasvandused.
Viiruse levik sõltub paljuski sellest, kuidas tal õnnestub ennast nakatunud peremeesliigis paljundada. Liikidevahelisel ülekandel ei pruugi viirus uues liigis olla sama edukas. Vajalik on, et tema pinnal olevad valgud seonduvad peremeesraku pinnal olevate valgumolekulidega. SARS-CoV-2 pinnal olev ogavalk haagib ennast kopsus oleva inimese valguga ACE2. ACE2 osaleb vererõhu reguleerimisel ja algselt arvatigi, et viiruse laiem levik kõrge vererõhuga inimeste hulgas on seotud ACE2 kõrgema tasemega, sest siis oleks viirusel paremad võimalused inimesse pääseda.
Tagantjäreletarkus
Inimeselt inimesele levib SARS-CoV-2 hingamisteede kaudu eelkõige piisknakkusena aevastamise, köhimise, rääkimise või mis tahes väljahingamisega. Peale piisknakkuse levib SARS-CoV-2 aerosoolina, väikeste osakestena, mis võivad lenduda kaugemalegi kui kaks meetrit. Nakatunud inimese läheduses olemine ei tähenda siiski automaatselt kindlat nakkumist ja viiruse edasikandumisel on tähtis, kui suur on viirusosakeste kogus, mida terve inimene haigelt saab. Mida suurem on saadav viirusosakeste arv, seda suurem on risk haigestuda. Saadava viirusdoosi hulk tõuseb korrelatsioonis ruumilise läheduse ja ajaga, mida nakatunud ja terve inimene koos veedavad.
Viiruse levikut on võimalik mudeldada, Eestis ja mujal on seda edukalt lähituleviku ennustamiseks kasutatud. Keskmist nakatumiskordajat R on võimalik arvutada, ja kui see on alla ühe, siis viiruse levik taandub, ja kui üle ühe, siis lisandub. SARS-CoV-2 vaba leviku korral on R-kordajaks hinnatud 2-3, mis on kiirem levik kui gripiviirusel, kuid aeglasem kui leetritel. Kui mitut uut inimest üks konkreetne inimene nakatab, on siiski vägagi varieeruv. Ilmselt põhineb suur osa levikust nn superlevitajatel: ühelt nakatunult levib viirus soodsatel tingimustel edasi paljudele. Eestis olid näideteks võrkpallivõistlus Saaremaal ja sünnipäev Võrus, mujal maailmas Lõuna-Korea juhtum kristliku sekti kogunemisel veebruaris ning hiljutised Montenegro ja Serbia kirikupea matused. COVID-19 puhul arvataksegi, et väike osa nakatunutest on enamiku uute nakkuste põhjuseks, näiteks leiti Indias, et 7% viirusega nakatunutest põhjustas 60% edasisi infektsioone.
Tagantjäreletarkusena on ennetustöö parim viis epideemiaks valmistuda. Riigid, kus ühiskond oli riskidest teadlik, on saanud paremini hakkama, samal ajal riigid, mille juhtkond vähendas viiruse tähendust või ei rakendanud meetmeid, on jäänud halvemasse olukorda. Omapäraseks erandiks oli kevadine Rootsi käsitlusviis ja kuigi rootsi epidemioloogid otseselt ei öelnud välja kollektiivse immuunsuse ideed, olid poliitilised otsused ja tegevus sellega kooskõlas. Ka britid kaalusid esimestel nädalatel kollektiivse immuunsuse (ingl herd immunity) mõtet, mis oleks eeldanud 60–80% inimeste kontakti viirusega, kuid loobusid sellest kiiresti. Kollektiivse immuunsuse idee ja mudelid töötati välja 1980ndatel selleks, et ennustada, kui suurt osa elanikkonnast on vaja vaktsineerida, et saavutada populatsiooni kaitsev immuunsus. Eesmärk oli optimaalseima vaktsineerimislahenduse leidmine, mitte saavutada seda loodusliku nakkuse leviku kaudu.
Pandeemia ulatus ei sõltu ainult viirusest või ennetavatest tervishoiu abinõudest. Kõnekas on, et paremini toimetulevate riikide edu nurgakiviks on olnud teadlaste ja ekspertide kaasamine otsuste tegemisse. Üheks põhjuseks, miks Eestis on pandeemiaga hästi hakkama saadud, on olnud poliitikute valmidus kuulata teadlaste ja meedikute seisukohti. Kandev osa on selles olnud valitsust nõustava teadusnõukoja liikmetel eesotsas Irja Lutsariga. Kuid samuti on õige, et lõplik otsus ja vastutus edasise tegevuse eest jääb poliitikute kätte. Mõneti vastupidine olukord oli kevadel Rootsis, kus inimeste toetus ekspertide arvamusele oli erakordselt suur ja kus väikese arvu teadlaste arvamus hakkas varjutama poliitilisi otsuseid pandeemia ohjeldamisel. Sügiseks on Rootsi muutnud oma lähenemist.
Poliitiline ignorantsus maksis kätte mitmele suurvõimule, sealhulgas maailma parima kompetentsi ja võimalustega USA-le. USA haiguste leviku järelevalveorganisatsioon CDC andis juba veebruaris koroonaviiruse suhtes hoiatuse, aga poliitilise ladviku vastutamatus nullis tegevuskavad ja initsiatiivi. USA juhtivaid virolooge Anthony Fauci on toonud esile, et Euroopas läks nakatumine suvega alla, mille tulemusel sügisene tõus algas nulli lähedalt. Samal ajal USAs, kus piirangutesse suhtuti leigelt, jäi nakatumise tase platoole püsima ning tõusis sügisel sealt veel kõrgemale. Poliitilise ladviku suhtumine viiruse levikusse on seotud inimeste suhtumisega riikide tervishoiualastesse hoiatustesse. Wellcome Trusti tehtud uuringu kohaselt üle 80% sakslastest, brittidest ja kanadalastest usaldab oma riigi tervisehoiatusi, samal ajal USAs ja Itaalias on see 60% lähedal.
Esimesed vaktsiinipääsukesed
Tänu teaduse ja tehnoloogia arengule osutub inimkond üllatavalt kiireks oma vastuses looduse väljakutsele. Ajalooliselt lühikese ajaga, vaid 12 kuuga on tootmiseni jõudnud mitu vaktsiini, mille efektiivsus ulatub 95 protsendini. Tõhusus võib peituda uues tehnoloogias, mida seni pole vaktsiinide tegemisel kasutatud. BioNTechi/Pfizeri ning Moderna vaktsiinid põhinevad mitte nõrgestatud viirustel või viirusvalkudel, vaid viiruse valke kodeerivatel RNA molekulidel. Ühelt poolt on RNA-vaktsiinide arendamine lihtsam ja kiirem. kui varasemate vaktsiinide tehnoloogiad, kuid niivõrd suur efektiivsus on erakordne. Teisalt on selliste vaktsiinide tootmine, transport ja manustamine keerulisemad, kuna vajalik on vaktsiinide transport madalatel temperatuuridel. Esimeste vaktsiinipääsukeste järel on tulemas ka teisi, klassikalise tehnoloogiaga vaktsiine. Mitme erineva vaktsiini väljatöötamine ja kasutusele võtmine võib osutuda kasulikuks, kuna suurte koguste tootmine kujuneks ühel firmal arvatust keerulisemaks ja praegu pole ühegi vaktsiini puhul teada, kui kaua immuunsus kestab pärast kaht vaktsiinisüsti. Eri tootjate vaktsiinide kasutuselevõttu võivad hakata mõjutama kõrvalmõjud. Inimesed, kellele on kliinilistes uuringutes vaktsiine antud, on kirjeldanud teistkordsel manustamisel kõrvalmõjusid, süstekoha valu ja palavikutunnet.
Musta luige aasta läheb ajalukku. Lootus on, et järgmine 2021. aasta tuleb parem ja pandeemia saab lahenduse. Enne seda tulevad veel keerulised aasta esimesed kuud. Ennustada ennustamatut on võimatu, kuid on tõenäoline, et jaanuar-märts 2021 on COVID-19 ajastu kõige raskem periood, sest viirus jätkab levikut, vaktsiinide saadavus ja nende mõju võtab aega ja inimesed on piirangutest väsinud. Ettevaatlikuks optimismiks on siiski põhjust ja seda on vaja meile kõigile.
Pärt Peterson on Tartu ülikooli molekulaarimmunoloogia professor.
Tänan žüriid auhinna määramise eest mulle. Teenimatult mu meelest, aga parem midagi teenimatult saada, kui millestki teenimatult ilma jääda. Küllap võeti arvesse kirjatüki pikkust, ikkagi kaks ja pool tuhat sõna. Enamasti peab arvustaja läbi ajama kolmandikuga sellest. Niisiis tänatud olgu Sirp, mis selle lohe tellis ja ära mahutas. Ja need kümned filoloogid läbi aastakümnete, tänu kellele arvustatud raamat valmis sai: Ralf Parvest ja Paul Rummost kuni Marin Laagini.
Kriitikapreemia peaks tegelikult esile tõstma arvustusi nüüdisaegsele algupärasele ilukirjandusele. Ennekõike on tarvis ergutada seda tööd. Auhinnakandidaatide seas oli ainult üks selline retsensioon: Mart Velsker Tõnis Vilust – hea kriitik ühest praegu tähtsaimast luuletajast. Oleksin auhinna selle eest andnud. Olgu järgnev pühendatud neilegi.
Ülejäänud kandidaatide seas olid arvustused tõlkeluulekogule, dissertatsioonile, tõlke-esseistikale ja kirjavahetuse publikatsioonile. Oletan, et valik pidi vihjama meie praeguse kirjanduse ja selle kriitika kehvusele – et kirjanikud ei suutnud üheski kriitikus lugemisväärseid mõtteid äratada, antagu auhind millelegi riskivabale. Otsust võis inspireerida asjaolu, et olin käsitlenud raamatut, mis kajastab aega, mil kirjandus ja selle kriitika olid tähtsad. Barbaruse ja Semperi kirjavahetus hõlmab perioodi, mida on omakorda käsitlenud Maie Kalda imeline essee, millest algab iga kriitikahuvilise eneseharimistee: „Kirjanduskriitilise mõtte liikumisi 1917–1940“ (1971). Millised kired, millised ambitsioonid, millised probleemid, millised intriigid, aga ka milline väiklus sealt vastu vaatavad!
Arvustatud raamatust jalutab mõned korrad läbi ka mees, kelle järgi auhind on nime saanud, Ants Oras. Kord mainitakse tema pummeldamist, kord tantsuoskusi. Kriitikahuvilise jaoks teine võtmetekst on muidugi Orase „Arvustajaist ja arvustusest“ (1940). See kirjeldab head ja halba arvustajat. Oras heidab kõrvale „teoreetikud, kellele kirjandus on väärtuslik päämiselt materjalina mingi lemmikteooria tõestamiseks“; „ideoloogid, kes ainult intellektuaalselt formuleeritavates ideedes näevad kirjaniku olemust“; aga ka loovad vaimud, keda „huvitab eeskätt see, mis on vesi nende kirjanduslikule veskile – see, millest nad saavad otsest äratust, mis on kuidagi kooskõlas nende eneste taotlustega“.
Jutu tuum on lauses: „Arvustaja peab tabama [kirjaniku] inspiratsiooni tuiksoont, ta loomingu päämist tõukejõudu, selle intiimset keskust, vitaalset organiseerivat printsiipi teoses, olgu teadlikku või ebateadlikku, ning katsuma endale ja teistele selgitada, kuivõrd kasvamis- ja organiseerumisprotsess on teostund.“ Niisiis pooldab Oras teoorias n-ö fenomenoloogilist kriitikat, Jaan Undusk on seda nimetanud „anduva kriitiku“ ideaaliks. Pole küll kindel, kas Oras alati praktikas oma sõnade järgi käis.
***
Ants Orase manifest ilmus ühe kultuurijärgu lõpul. Uus ajajärk tõstis kriitika rolli uutesse kõrgustesse. Isegi üks Pelgulinna tänav hakkas kandma suure vene kriitiku Vissarion Belinski nime. Belinski tegutses kultuuris, kus kirjandus täitis sõna otseses mõttes sotsiaalmeediumi rolli: võimaldas eri kihtide vahelist seltskondlikku suhtlust, mida mujal ei toimunud. Tsensuuri tingimustes täitis kirjanduskriitika eluõpetuse, filosoofia, ühiskonna mõtestuse ja hariva vestluse laiu funktsioone. Belinskile polnud kirjandusteos eneseküllane ese, vaid ajaloojõudude väljendus. Kriitik pidi välja tooma teoses kehastunud ideed ja andma neile hinnangu, kas need on õiged või valed.
Tänapäeval tundub see lähenemisviis vist napakalt fanaatiline. Aga miks – see vääriks omaette arutelu. Kirjanduskriitika omaaegsest tähtsusest annab ka märku see, et tõenäoliselt kõigi aegade menukaima eesti näidendi paheline peategelane on kirjanduskriitik – isa Egon Ranneti näitemängus „„Kriminaaltango“ ja väga korralikud inimesed“ (1967).
Minu lapsepõlveaastatele heitis oma paiste NLKP KK otsus „Kirjandus- ja kunstikriitikast“ jaanuarist 1972. Pole selge, millest sellised otsused sündisid, aga nende mõju polnud tühine. Otsus andis ettekäände pikkadele aruteludele läbi terve aastakümne; Keelele ja Kirjandusele loodi lisatöökoht.
Ülespuhutud jama kõrval võib otsusest leida nii mõndagi kordamisväärset: „Paljud artiklid, ülevaated ja retsensioonid on pinnapealsed ning filosoofiliselt ja esteetiliselt madalal tasemel, annavad tunnistust oskamatusest seostada kunstinähtusi eluga. Ikka veel esineb kriitikas leplikku suhtumist praagisse ideede ja kunsti valdkonnas, subjektivismi, sõbramehelikku ja grupierapoolikust.“ Või: „Paljud raamatud … ei pääse üldse kriitika vaatevälja.“ Või: „Kriitika arengule mõjuvad negatiivselt tõsised puudused teaduslikus uurimistöös, teadusliku ja loomingulise kaadri ametkondlik isoleeritus.“
Sama aasta märtsis jõudis arutelu Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse laiendatud pleenumile. Otsuse juurde tuldi tagasi edaspidigi. Viis aastat hiljem tõdeb Rein Veidemann Keeles ja Kirjanduses: „Praegune olukord ei vasta veel paljuski otsuses nõutule, veelahe nende vahel jääb liiga avaraks, et sellest vaimustusega üle sõuda ning kinnitada: kõik on korras.“ Otsuse 10. aastapäevale pühendatud Kirjanike Liidu koosolekut 1982. aasta märtsis kajastab Looming juba lõõpivamas võtmes. Andres Langemets ütles oma ettekandes: „Tore on, et arvustajate hulk muudkui kasvab. Samas aga on arvustajate hulgas palju juhuslikke kujusid, kellel sootuks puudub teoreetiline ettevalmistus. … Kooliga arvustajaid on vähe, mõned neist kirjutavad vaid ühe arvustuse aastas ja valivad loomulikult väljaande, kes kõige rohkem maksab. „Keelel ja Kirjandusel“, rääkimata ajalehtedest, on raske „Loominguga“ võistelda. (Mall Kaevatsi vahelehüüe: „Ka „Sirp“ maksab nüüd hästi!“)“. Samas tõstatas igihalja teema Oskar Kruus: „Olmeromaane on ülekohtuselt nuheldud, pole taibatud nende tegelikku missiooni – propageerida laste soetamist ja suunata rahvastiku dünaamikat.“
***
Ka see ajajärk on möödas, vahel võib hakata kahjugi kirjanduse ja selle kriitika tähtsuse languse pärast. Vahepealsel ajal muutus akadeemiline kirjandusmõistmine keele- ja vormikeskseks, siis jälle mälu- ja trauma, soo- ja kehakeskseks. Tunti tarvidust tasa teha teoreetilist mahajäämust. Teooria emantsipeerus, aga usk ajaloolistesse jõududesse ja kirjandusse kui nende väljendusse lahtus. Enam ei arvata, nagu kirjandus areneks, et sel oleks suund ja ülesanne. Endiselt vaieldakse selle üle, kas kriitika on ülearu või ebapiisavalt teaduslik-teoreetiline. Jagan selles Orase suhtumist.
Akadeemilist vett segab seegi, et ingliskeelne fraas literary criticism tähendab kõike muud kui algupärase ilukirjanduse retsenseerimist. Vabakutselise raamaturetsensendi elust on maalinud liigutava pildi veel üks võtmetekst: George Orwelli „Retsensendi pihtimusi“ (1946). Seal kõneldakse vennikesest, kes kirjutab aastas sada [!] raamatuarvustust kõikvõimalikel teemadel, kaotab sellega vastuvõtlikkuse ja võtab hädaga appi klišeed: „ta peab kogu aeg välja mõtlema suhtumist teosesse, millesse tal suhtumine tegelikult puudub“. (Sama probleemi puudutas oma sõnavõtus Orase preemia esimene laureaat Johanna Ross.)
Kuid ka see orwellilik maailm on minevik: pole vabakutselisi kriitikuid, sest ükski väljaanne ei taotle ilmuvate raamatute paremikustki arvustusliku ülevaate andmist, ja kui taotlekski, ei suudaks seda tööd kinni maksta. Kellelgi pole püsisundi või -stiimulit väljendada kas või väljamõeldud suhtumisi. See ei too ju midagi sisse. See ei tee kuulsakski.
Ühes kaheksa aasta taguses arvustuses nimetasin meie kõige paremaks kriitikuks Tõnu Õnnepalu – kui ta vaid kriitikaga tegeleda viitsiks. Kolme aasta eest ütles Õnnepalu ise teleintervjuus: „Kurb on see, et kui rääkida reaktsioonist või diskussioonist romaanide üle, siis tegelikult on täiesti kadunud kirjanduskriitika, see on välja surnud žanr. … Sellist usaldusväärset kriitikat, mis aitaks sellele arutlusele kaasa või üldse räägiks, mis see siis nüüd võis olla, ei ole enam.“
Need on arusaadavad kurtmised ja perioodiline kordumine ei muuda neid tühisemaks. Siit saab edasi minna küsimusega: mis on korraliku kriitika puudumise põhjus? Muidugi, süüdi on kriitikud ise – niihästi need, kes toodavad joonealuste viidetega monstrumeid, kui ka need, kes kirjutavad oma hommikusöögist. Aga siin kriitikuna esinedes tahaksin süü nende pealt eemale veeretada. Tsiteerin 1972. aasta pleenumi ülevaadet: „H. Runnel ütles, et kriitika on kirjanduse eneseteadvus, selle iseloom sõltub kirjanduse iseloomust. Järeldus sellest: kriitika nõrkuse vaatlus lahus kirjanduse vaatlusest on kunstlik.“ Kui pole usaldusväärset diskussiooni romaanide ja luuletuste üle, võib asi olla ka selles, et diskussioonide jaoks on nüüd muid meediume peale kirjandusteoste ja nende kriitika. Sooküsimuse või lähimineviku üle diskuteerimiseks pole tarvis tõukuda romaanidest. Milleks uued Gorki „Emad“, kui sotsiaalseid sõnumeid saab avaldada teistes meediumides?
Ka pole lehekriitikale tagatud eelisseisu Goodreads’is või blogides avaldatud arvamuste ees. Aga kui kirjandus endale suuri ajaloolisi ülesandeid ei püstita või kui kriitika neid kirjandusele leiutada ei suuda, siis oleks liigne luksus tõrjuda seda vähematki – toda NLKP KK otsuses taunitud „sõbramehelikkust“. Viimase poole sajandi kriitikast on ju suur ja sugugi mitte tühiseim osa olnudki põlvkondlik sõbramehekriitika. Ühed loovad ja mõni mõtlikum kaasteeline seletab publikule (ja neile enestelegi) lahti, mida nad päriselt ikka teevad, mis on loodu mõte. Selline korraldus on muidugi ülekohtune, sest on ka kirjanikke, kel kriitikutest sõpru pole. Aga parem see kui eimidagi.
Raamat, mille arvustamise eest auhind anti, räägib kahe ammuse luuletaja sõprusest. Ka jooksev kirjanduskriitika saab sageli alguse tundest, et jagatakse kirjaniku või tema teosega ühiseid aateid ja eesmärke – seega parimal juhul sõprusest kirjanduse vastu. Kuulsat lastelaulu parafraseerides:
Nagu jõgi suur ja lai
algab ojatriibust vaid,
eks ka kriitika nii sõprusest ju alga.
Märt Väljatagale tõi kriitikaauhinna arvustus „Johanneste ilmutused“, mis on kirjutatud raamatule „Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940“. Arvustus ilmus Sirbis 25. IX 2020.
Kurikuulsast koroonaviirusest räägitakse ja kirjutatakse palju ja iga päev: „Meil pidi olema konverents, kuid koroona lükkas selle edasi“, „Koroona ajas mu puhkuseplaanid sassi“ jne. See figureerib meedias („Koroonaviirus laastab Läänemaa mööblitööstust“1) ja poliitikute avaldustes (Macron:„Me oleme sõjas“).2 Viirust kujutatakse ohtliku välistegurina, isikustatud vaenlasena, kes on meie ellu kutsumata külalisena sisse tunginud ja kellega oleme sõjas. Kaarel Tarand nentis hiljuti, et igapäevase infotulva tõttu on sellest tehtud just nagu meie uus perekonnaliige, kes dikteerib reegleid ja jututeemasid, tekitab paanikat ja traumeerib vaimselt.3 Kuivõrd saab aga seda viirust kujutada kas nii või naa ja kuivõrd on see ikkagi bioloogiline ega sõltu sellest, kas temast rääkida või mitte? Püüan läheneda asjale posthumanistlikust vaatenurgast.
Viirust tähistavad sõnad on enamasti lause aluse rollis ja öeldiseks on tema „teod“ (laastab majandust, tühistab puhkuseplaane). See loob pildi aktiivsest tegijast, kellel on agentsust ja võimu. Humanistlikus maailmapildis on see roll tavaliselt olnud inimesel. Seetõttu on raske (kui mitte võimatu) leppida, et peamiseks tegijaks on järsku saanud üks pisike viirus, keda pole isegi näha. Macron ütleb oma rahvale Prantsusmaa esmakordse täieliku sulgemise eel: „Meie oleme sõjas nähtamatu, riukaliku vaenlasega, kes tungib peale.“ Pandeemia alguse sõjaretoorikas tunneb ära lääne suurnarratiivi, kartesiaanliku dualismi: mina/meie ja tema/see; kindlalt olemas ja määramatu, nähtamatu; inimene ja elutu mateeria. Agentsuse nihkumine materiaalse valda tekitab paanikat ja abitust, kutsudes esile kiuslikku eitamise või teise laine puhul bravuurse veendumuse, et kuidagi saame ikka hakkama, põeme kergelt läbi, see kõik läheb mööda ja üsna varsti.
Kartesiaanliku vaimu ja mõistuse ülistamise ja inimkeskse mõtteviisi tõttu ollakse harjunud võtma materiaalset maailma teisejärgulisena. Nagu Descrates on kirjutanud, on „tõeline asi“ mina, olemasolev, mõtlev, kahtlev, jaatav, eitav, sest mõtlemine on „minust“ lahutamatu, kõik muu, sh keha, on väline ja seega tähtsusetu. Posthumanistlikust vaatenurgast ei ole aga ei inimene ega ka tema mõistus või tahe enam kesksed. Keskkonna seisukohalt on inimene teiste liikidega võrdne – järelikult siis ka viirusega, kes pole pelgalt tüütu koroona, vaid tark ja salakaval bioloogiline olend, osa maailma dünaamilisest mateeriat, millega me pidevalt ja tahtmatult põimume.
Pavel Kostomarovi telesarjas „Järve äärde“ põgeneb mitmest kärgperest koosnev boccacciolik noor himur seltskond epideemia tõttu lukku pandud Moskvast keset järve asuvale saarele. Ent probleemid ei lahene, ei kao viirus ega surm.
Keskendumine iseenda olemusele ja usk, et varsti on kõik jälle „normaalne“, on enesepetmine. See toob kaasa suhtumise, et kui kinosaalis tuled kustutatakse, võib maski eest ära võtta. Michel Foucault on rõhutanud, et „bioloogia on ajaloole äärmiselt tugevat survet avaldanud aastatuhandeid ja selle suhte kaks suurimat ja dramaatilisemat vormi olid epideemiad ja näljahädad“.4 Kui maailm kevadel seiskus, kirjutas India menukirjanik Arundhati Roy,5 et miski ei saa olla hullem kui minna tagasi nn normaalsuse juurde. Vastupidi: tekkinud olukord annab meile võimaluse „meie enda ehitatud viimsepäevamasin ümber hinnata“. Väga tabavalt nimetab ta pandeemiat väravaks, kustkaudu pääseb sellest maailmast järgmisesse.6
Millise maailma lävel seisame 2020. aasta hilissügisel? Euroopas möllab pandeemia teine laine ning valitsused pingutavad parima lahenduse nimel, laveerides füüsilise reaalsuse ja majanduslike huvide vahel. Samal ajal möllab ka piirangutevastane protestilaine. Pandeemia on paljastanud ühiskonna kitsaskohad ja inimeste tõelise palge, näidanud levinud kontseptsioonide tinglikkust ja ebastabiilsust. Oma viimases raamatus „Vägivallatuse jõud“ („The Force of Nonviolence“) arutleb Judith Butler haavatavuse mõiste üle. Teame, et on olemas nn haavatavad rühmad, kelle vastu tuleb olla tähelepanelik ja poliitiliselt korrektne. Biopoliitika kui inimese keha kontrolli all hoidmise ja tema käitumise normaliseerimise vahend on ühtlasi hakanud dikteerima, kelle haavatavus on haavatavam ja kaitsmist väärt ja kelle elu tuleb hoida ja päästa. Butler juhib tähelepanu suurele biopoliitilisele küsimusele: kelle elu üldse läheb arvesse kui elu?7
Anette Parksepp on osutanud, et maskivastane liikumine on „varjatud viis öelda, et neid ei huvita krooniliselt haigete inimeste elu“.8 Kuivõrd koroonaviirus nõuab enamasti krooniliselt haigete ja vanemate inimeste elu, on tegemist diskrimineerimisega erivajaduse alusel (ableism) ja veelgi rohkem diskrimineerimisega vanuse alusel (ageism). Kui ühtede elu on rohkem elu kui teiste oma, siis on piiranguteta poliitika biopoliitika (või isegi nekropoliitika?)9. Transtsendentaalne ehk materiaalsest sõltumatu indiviid on endiste aegade leiutis, kes elab oma autonoomsuse illusioonis. Butler rõhutab, et sõna „autonoomne“ tähistab uusliberaalses retoorikas pigem suutmatust tunnistada, et isiksus moodustub seoses teistega ja sõltuvuses teistest.10 Individualistile pole teised midagi väärt (nii inimesed kui ka loomad ja loodus).
Ameerika uusmaterialisti ja ökokriitiku Stacy Alaimo välja töötatud transkorporeaalsuse ehk kehade omavahelise seotuse kontseptsioon eeldab kehade ja looduse vastastikust sõltuvust ning piiride hägustumist minu ja teise, inimese ja materiaalse maailma vahel.11 Mõistus ei ole kehast üle ja keha ise pole üksainus, autonoomne ja suletud, vaid poorne, läbilaskev, suhteline ja välismaailmaga vastastikku seotud ning mõjutav ja mõjutatav. Sellest lähtudes pole kehavälist maailma olemaski, kuna inimese keha ongi osa maailma kehast, kus kõik põimub: inimesed, loomad, mateeria, seened, bakterid, viirused, aga ka tehisained ja tehnoloogia.
Selline ongi reaalsus, kus inimene pole ainus materiaalsest maailmast distantseerunud otsustaja, ja seda iseloomustab prekaarsus ja risk. Viimasel teemal on kirjutanud Ulrich Beck ja näidanud prohvetlikult, et hiliskapitalistlikus neoliberaalses heaoluühiskonnas võrsuvadki nähtamatud riskid, mille taipamiseks ei ole meil ei meeli ega aistinguid, riskid, mis ilmnevad lõpuks katastroofina – ja küsimus pole kas, vaid millal.12
Raske on ette kujutada, et kõik võib ühel hetkel lihtsalt kokku variseda. Maskivastaste protestide korraldajad ja vandenõuteooriate pooldajad peavad muuseas ennast terve mõistusega inimesteks. Mida ütleb see terve mõistuse kui maailma tunnetamise viisi kohta? Kultuur, täpsemalt ilukirjandus ja film (eelkõige ulme ja düstoopia), on tihti kõnekam ja operatiivsem kui poliitika ja meedia. Donna Haraway järgi on „piir ulme ja tegelikkuse vahel vaid optiline illusioon“.13 Kes oleks võinud mõne aasta eest ette kujutada, et lennuki mürin ühel selgel hommikul võib tunduda haruldase, unustatud imena?
Uuele olukorrale mõeldes on paljud hiljuti üle vaadanud Steven Soderberghi 2011. aasta filmi „Nakkus“. Ulmepõnevikus on kujutatud pandeemiat: viirus levib tavaliste inimkontaktide ja pindade kaudu, ületades kiiresti riigipiire ja tappes miljoneid. Enam ei tundu see ei ulmelise ega põnevana. Transkorporeaalsuse seisukohalt jõuab inimese üleolek ja ahnus tema juurde ringiga tagasi. Film algab peategelase Hongkongi reisilt tagasituleku ja peatse surmaga tundmatusse haigusse. Alles filmi lõpus näeme tummstseenide jada, kus sellesama tegelase ehitusfirmale kuuluv rasketehnika Hiina vihmametsas lageraiet teeb, hävitades nahkhiirte eluala.
(Ilmselt haige) nahkhiir lendab inimese „arendatud“ alale, intensiivse loomakasvatuse piirkonda, ning tema suust kukkunud banaanitükk satub näljase sea suhu. Siga jõuab varsti kööki, kokk läheb käsi pesemata kasiinos pidutsevat peategelast kätlema ja temaga selfie’t tegema … Järgneb pandeemia. Film lõpeb õnnelikult, sest leiutatakse vaktsiin, mida meiegi nüüd pikisilmi ootame. Sündmuste esitus annab siiski mõista, et ainete põimumise tõttu füüsilises maailmas ja inimese suutmatuse pärast oma elustiili muuta ei jää see viirus kindlasti viimaseks.
Hirmsat pandeemiat kujutab ka tänavu „Netflixis“ kättesaadav Jana Vagneri 2011. aasta romaanil „Vongozero“ (ee 2016) põhinev Pavel Kostomarovi telesari „Järve äärde“ („To the Lake“). Mitmest kärgperest koosnev boccacciolik noor himur seltskond üritab põgeneda epideemia tõttu lukku pandud Moskvast keset järve asuvale saarele. Oma saatus võetakse enda kätte, sest valitsus on reageerinud ohuolukorras nagu alati: eitatakse, vaikitakse maha, ei suudeta otsuseid vastu võtta – ja siis puhkeb äkitselt halastamatu terror. Tegelaste pikal ohtlikul ja õudusi täis teekonnal juhtub kõike. Vaatajatele räägitakse ka tegelastega juhtunust ning keerulisest olevikust. Tegu on mitme tundmatuga maailmalõpu perekonnadraamaga.
Tegevuse käigus selgub aga, et põgeneda ei ole enam kuhugi: saarel probleemid ei lahene, ei kao ka viirus ega surm. Esimese hooaja lõpus ollakse sama tsükli alguses: vallutaja vallutab veelgi võimsam jõud (järv asub annekteeritud Karjalas, lõpus ilmuvad kaitseülikonnaga ja relvastatud hiinlased), Noa laev põleb. Meenub Bruno Latouri kriitilise ala kontseptsioon, mille järgi kogu avastatud elu meie planeedil piirdub vaid mõne kilomeetriga maapinna ümber. Sellesse füüsilisse alasse olemegi suletud. Väljapääs on võimatu ja „meie peame hoidma seda, mis meil on, sest see on lõplik riski ja konflikti objekt“. 14
1 Ärileht 19. XI 2020.
2 „Nous sommes en guerre“ : face au coronavirus, Emmanuel Macron sonne la „mobilisation générale“. – LeMonde 17. III 2020. https://www.lemonde.fr/politique/article/2020/03/17/nous-sommes-en-guerre-face-au-coronavirus-emmanuel-macron-sonne-la-mobilisation-generale_6033338_823448.html.
3 Kaarel Tarand, Hoia, laadi, püsi, kanna, pese! – Sirp 31. X 2020. https://sirp.ee/s1-artiklid/arvamus/hoia-laadi-pusi-kanna-pese/.
4 Michel Foucault, Seksuaalsuse ajalugu 1. Teadmistahe. Tlk Indrek Koff. Valgus, 2005, lk 152.
5 Eesti lugejale tuntud „Väikeste asjade jumala“ autorina, tema viimane teos on „Ülima õnnelikkuse kogudus“ (2017).
6 Arundhati Roy, The Pandemic is a Portal. – Financial Times 3. IV 2020. https://www.ft.com/content/10d8f5e8-74eb-11ea-95fe-fcd274e920ca.
7 Judith Butler, The Force of Nonviolence : An Ethico-Political Bind. Verso, London 2020, lk 39-40.
8 Anette Parksepp, Mõtle täna kellelegi peale iseenda. – EPL 20. XI 2020. https://epl.delfi.ee/arvamus/anette-parksepp-motle-tana-kellelegi-peale-iseenda?id=91708201.
9 Aafrika suurmõtleja Achille Mbembe Foucault’ biopoliitikast arendatud mõiste. Vt A. Mbembe, Necropolitics, Duke University Press, 2019.
10 Alex Doherty, Judith Butler, A philosophy of nonviolence: Judith Butler interviewed by Alex Doherty.14. IX 2020, Verso. https://www.versobooks.com/blogs/4851-a-philosophy-of-nonviolence-judith-butler-interviewed-by-alex-doherty.
11 Vt Julia Tofantšuk, Keha on lahinguväli. – Sirp 22. III 2019.
12 Ulrich Beck, Riskiühiskond: teel uue modernsuse poole. Tlk Andres Luure.Becki riskiühiskonna teooriat ja selle seost koroonakriisiga on innukalt analüüsinud Kadri Tüür (Vt „Riskiühiskond ja suremise viisid“, Müürileht 7. V 2020).
13 Donna Haraway, A Manifesto for Cyborgs: Science, Technology, and Socialist Feminism in the 1980s. Rmt: The Norton Anthology of Theory and Criticism, toim Vincent B. Leitch. Norton, New York , lk 2269–2299.
14 Jonathan Watts, Bruno Latour, This is a global catastrophe that has come from within. – The Guardian 2. VI 2020. https://www.theguardian.com/world/2020/jun/06/bruno-latour-coronavirus-gaia-hypothesis-climate-crisis.
On september, Rally Estonia nädalavahetus. Pandeemia teise laine alguses lendavad Eestisse mitmed ralliässad. Rallisõitjad võivad Eestisse siseneda eritingimustel, karantiini jäämata. Kõik on elevil. Ralli on pealtvaatajale adrenaliinirohke, lõbus ja arusaadav: mees istub autosse, sõidab punktist A punkti B, tuleb autost välja, ilmselt teeb käega paar võimsat liigutust. Teised mehed teevad sama. Esimesena punkti B jõudev mees on võitja. Õlu voolab, päike on kuum, tolm lendleb, kumm viliseb, mõnda nägu katab ka mask.
Samal ajal püüab õppejõud külalisesinejat Eestisse saada, aga pandeemia tõttu ei tehta karantiinireeglitesse erandit ja külaline jääb tulemata. Akadeemik planeerib ka tunde – virtuaalseid ja tegelikke. Mõtleb, kuidas tudengitel hea oleks ja nad kursuselt parima võimaliku kogemuse saaksid, loeb teooriad, uusi raamatuid, et uusi ideid edasi anda. Aga mis on humanitaari tegevus pealtvaataja meelest? Puhas igavus. Inimene istub, loeb ja kirjutab. Keegi ei ava õlut ega ela innustunult kaasa.
See kirjutis sai alguse südamekloppimisest, hääle tõstmisest, silmade pööritamisest. Emotsioonidest ja seisunditest, mida on tänapäeval igal pool palju: ärritus, ärevus, segadus. Usust, et haridus ja humanitaaria – nii mõnegi inimese kired – on olulised. Olin seda artiklit kirjutanud septembrist saati, aga muud kohustused sundisid selle kõrvale jätma. Ene Graubergi, Katrin Aava ja Kristi Mets-Alunurme artiklid kõrghariduse olemuse muutusest ning akadeemilisest kapitalismist tõid kõik need tunded tagasi.1 Järgnev on ehk illustratsioon neile lugudele. Jagan kogemust, kuidas on olla kõrghariduse alamakstuim lüli: tunnitasust ja lühiajalistest lepingutest elav humanitaariaga, täpsemalt, kirjandusteadusega tegelev noorteadur ja õpetaja. Kuidas on elada hirmuga jääda doktorikraadiga töötuks, ülalpeetavaks?
Kust tuleb, et humanitaar on alamakstud ja peab end pidevalt tõestama? Ei ole märganud, et arutletakse, mis on ralli väärtus, kas või kui palju seda ühiskonnale vaja on. Rallindus aitab vist autosid arendada. Intsident, kus sõitja pooleks läinud põlevast autost kahel jalal välja kõnnib ja ise kiirabiautosse istub, viib mõttele, et vormelikarussell arendab tuleohutust.2 Ehk võib neist asjust saada tehnoloogilisi jm õppetunde. Kuid kas praegusel ajal ei peaks hoopis autosid vähem kasutama või üle minema elektriautodele?
Samamoodi ei mõõdeta mis tahes valdkonda, näiteks kunstküüneettevõtte turundusjuhi või kinnisvaramaakleri kasutegurit. Kõik on iseenesestmõistetav, sest nii toimib majandus. Tulemuseks on produkt ja raha. Olen teadlik, et pea iga ala taga võib olla küllaltki põnev teadus ja edu mis tahes valdkonnas eeldab annet ja tööd. Kuid kui ebavõrdselt on raha ja prestiiž elualade vahel jaotatud! Teadlastelt, eriti humanitaarilt, küsitakse, mis annab neile õiguse maksumaksja raha küsida. Humanitaari kummitab pidev vajadus tõestada, et see, mida ta teeb, on vajalik.
Iga humanitaari südamel on küsimus: millised on inimeste kannatused? Ühiskondlikul tasandil kannatusi, mida põhjustavad vaesus ja töötus ning sool, rassil, seksuaalsusel ja puudel põhinev diskrimineerimine, hoopis süvendatakse. Pildil abistavad naised kodutut Broadwayl.
Kui tegin doktorikraadi, kuulsin tihti: kunas sa õppimise lõpetad? Kas ikka ei ole piisavalt haridust? Millal sa tööle hakkad ja kes sinust siis saab? Olen püüdnud selgitada, et otseselt ma enam ei õpi, vaid teen teadustööd, et doktoritasemel teaduse tegemine ongi töö. On ülimalt vajalik, et riik siin panustaks. Näiteks sellesse, et doktorandid ei saaks enam „stipendiumi“, vaid „palka“. Et ei räägitaks doktoritudengitest, vaid doktorantide teadustööst ja panusest teadusesse.
Probleem on selles, et humanitaaralade „produkti“ ja kasumit ei saa mõõta rahas ega muudes kindlates ühikutes. Humanitaaria avaldub tihti nähtamatutes väärtustes nagu demokraatlik, vaba, salliv, elukõlblik ja jätkusuutlik ühiskond. Akadeemilise töötaja konkreetse töö tulemuseks on aga heal juhul artikkel, halvemal juhul ideed ja dialoogid. Heal juhul cum laude lõpetanud, halvemal juhul lihtsalt hulk õpetatud inimesi, kes on küll haritud, aga töötud, kellel on suured ideaalid ja tung teha maailm paremaks, aga vähe võimalusi see teoks teha.
Töötan kolmes ülikoolis: Tartu, Northumbria ja Potsdami ülikoolis. Leping Tartuga on see, mis mind toidab ja lubab uurimistööd teha. Saaksin tõenäoliselt hakkama ilma Potsdami ja Northumbriata, aga neid on CVsse vaja. Potsdamist saan 720 eurot 12nädalase kursuse eest – see sisaldab tundidepikkust ettevalmistust, hindamist, tagasisidet ja kahetunniseid seminare-loenguid. Olen kulutanud ligikaudu 60 tundi kursust ette valmistades, administratiivülesandeid täites – kõik tasuta. Ainsana on tasustatud kaks õpetamise tundi. Idufirmas või mõnes muus firmas töötav inimene saab uue töötaja soovitamise eest 1000 eurot, mõnel puhul 4000 eurot, juhul kui soovitatu ka tööle võetakse.
Sellise lepinguga on Potsdami ülikooli inglise kirjanduse ja kultuuri valdkonnas praegu neli inimest, osa neist õpetab kolme kursust. Igal kursusel on vähemalt 30 üliõpilast, vahel rohkem. Kokku 210 üliõpilast, keda õpetavad sellise lepinguga töötajad. Kuulates ühel (meile muidugi mittetasustatud) Zoomi koosolekul kõiki administratiiv- ja ITga seotud ülesandeid, mida me väljaspool oma makstud tunde ise tegema peame, mõtlesin, et mis saab siis, kui me kõik ja veel paljud meie olukorras noored õppejõud ülikoolides üle maailma ütleksid nädal enne õpetamise algust: me ei õpeta, kui te ei tasusta kõiki töötunde. Kõnnime minema ja siis on see ülikooli asi, kuidas nad pakuvad 210 õpilasele seda, mida alamakstuna peaksime meie neile pakkuma.
Muidugi ei kõnni keegi minema, sest järjekorras, et seda teha, mida meie teeme, on inimesi küll ja küll – sest noored akadeemilised töötajad peavad kuidagi oma CV konkurentsivõimeliseks kasvatama, kuidagi üüri maksma ja süüa ostma. Mõni peab ka lapsi kasvatama … Sellised tunnitasulised õpetamistööd on noorteaduritele väga tavalised. On teada, et järeldoktori koha või töö saamiseks peab olema publikatsioone. Uurimistööks jaguvat lugemise ja kirjutamise aega on aga vähe, kui peab tunnitasu eest õpetama mitmes kohas. Rohkem võimalust oma CV publikatsioonide arvu kasvatada on neil, kel pole veel lastega peret, kel on abistavad vanemad või suure sissetulekuga partner. Nemad ei pea liiga palju õpetama, et ära elada ja saavad keskenduda uurimistööle. Õpetamise alahindamine on ka väljaspool akadeemiat valitsev probleem.
Noored teadlased võivad probleemide üle kurtes kohata järgmist reaktsiooni: ise olete sellise vale eriala valinud! On valdkondi, kus ei pakuta kõrgelt makstud positsiooni, sest need on seoses traditsiooniliselt naistele omase hooletööga, mille eest üldse ei maksta või makstakse vähe. Niisiis pole probleem pelgalt naiste erialavalikus, vaid selles, et osa alasid käsitletakse naiselikena ja ebatähtsamana. Aga kes küll teeks muusikat, filme, teatrit, kunsti ja õpetaks teisi, kui keegi ei vali neid „valesid“ erialasid?
Õpetamisest sõltub meie tulevaste põlvkondade käekäik – see, kuidas lapsed mõtlevad, teistega suhtlevad, tegutsevad, mida endast arvavad. Eriti humanitaaralad ja nende õpetamine on eesti kultuuri püsimise tagatis. Õpetamine pole pelgalt intellektuaalne töö, see on ka emotsionaalne töö, panustamine inimesse. Heal õpetajal on oskus võtta lapsi tõsiselt, märgata laste tugevaid kohti ja neid suunata. Hea õpetaja on ka ise hea õppija: tal peab olema teisi õpetades aega ka ennast õpetada – lugeda, puhata, dialooge pidada. Et seda teha, peab olema piisavalt palju õpetajaid, kel on küllaldane sissetulek. Olen töötanud keskkoolis õpetajana. Isegi poole kohaga oli see töö väsitav ning kolleegid, minu endised õpetajaid, unistasid pensionile minekust, rääkisid väsimusest.
Iga humanitaari südamel on küsimus: millised on inimeste kannatused? Mõeldes praegusele valitsuskoalitsioonile, eriti EKREle, tundub, et seda küsimust ei esitata üldse. Vastupidi, kannatusi, mida põhjustavad vaesus ja töötus ning sool, rassil, seksuaalsusel ja puudel põhinev diskrimineerimine, hoopis süvendatakse. Ei taha välja tuua neid loendamatuid piinlikke sõnavõtte ja fraase, mida need, kes peaksid olema eeskujuks, tühjalt loobivad, põhjustades kannatusi. Nende inimeste algatusel sai abordivastane liikumine, mida propageeritakse loote kannatuste vältimise pähe, riigikogult 141000eurot. Aga see liikumine on pime selle suhtes, mis juhtub naise ja lapsega pärast sünnitust.
Krõõda küsimus „miks sa need sead sinna põllule lasid?“ tõi Pearus esile mingi häbitunde. Poliitika on täis Pearu-suguseid kiuslikke, vastikuid, õelaid tegelasi. Just humanitaaria aitab küsida: millised on su kannatused?, miks kannatusi põhjustatakse? kes neid põhjustab ja kellele? Jah, tihti ei saa humanitaaria otseselt aidata, aga küsimine, tähele panemine on juba ise aitamine. Õpetamine on nende küsimuste esitamise õpetamine, hea õpetaja ei ole ainult vastuste andja – hea õpetaja oskab esitada õigeid, keerulisi, vajalikke küsimusi.
Kaks nädalat tagasi imbus avalikkuse ette uudis, et Eesti Päevalehe ja Delfi ühistoimetusest on koondatud eelviimane kultuuritoimetaja (nimi toimetusele teada) ning viimane, kes sinna veel järele on jäänud (nimi toimetusele samuti teada), jätkab tööd nädalalõpulehe LP toimetuse koosseisus. Need sellesügisesed vangerdused tähendavad seda, et kultuuritoimetust kui struktuuriüksust selles ajakirjandusväljaandes enam ei ole.
Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald lükkas muidugi ümber kurjad kuuldused, nagu tahetaks nende sammudega kultuuriajakirjandust tappa – vastupidi, need struktuurimuutused aitavat hoopis kaasa selle osatähtsuse kasvule. „Kõikide seniste muudatuste eesmärk on kultuurilugude ja kultuuriajakirjanduse kasvatamine Eesti Päevalehes, LP-s ja Delfis. Meil on selge plaan, kuidas kultuurile – nii läbi uudiste, arvamus- ja olemuslugude, reportaažide, podcast’ide, ürituste jne – veel rohkem tähelepanu pöörata. See on juba lähiajal kõigile lugeda, kuulata, vaadata. Me peaks olema rumalad ja lühinägelikud, kui tahaksime kultuuriajakirjandust kahjustada,“ kinnitab Soonvald.* Tahan siiralt uskuda, et nii ilusti see kõik tõesti ka läheb, ent esialgu kipun nõustuma ühe netikommentaatoriga, kes kõnealuse uudise kohta on arvanud: paratamatu, et kui sissetulek väheneb, tuleb kulusid kärpida, aga nii ebausutavat (tegelikult oli siin üks teine sõna, aga see kõlaks pisut solvavalt, ehkki õiglaselt) juttu ajama ei kohusta seejuures küll keegi.
Muidugi, Sirbi toimetajana võiksin salamisi tunda kahjurõõmu, et üks konkureeriv väljaanne on võtnud nõuks endale kultuurivaldkonna käsitlemise osas ise jalga tulistada. Täiesti võimalik, et ameti tõttu on minu tutvusringkond tavapäratult kultuurikeskne, ent õige mitmelt inimeselt olen kultuuritoimetuse kaotamise uudise peale kuulnud, et nüüd on kadunud viimnegi põhjus, miks Eesti Päevalehte tellida. Seda isegi olukorras, kus kultuurilehekülg on (vähemalt esialgu) tegelikult alles ja igas argipäeva numbris ilmub endiselt üks-kaks kultuuriteemalist artiklit. Ent mainekahju on juba sündinud. Mis puudutab minu võimalikku kahjurõõmu, siis olen kaljukindlalt seda meelt, et mitmekesine ja ühtlaselt hästi toimiv kultuuriajakirjandus tuleb kasuks kõigile, kes sellel künklikul põllul askeldavad, lugejatest ja kuulajatest-vaatajatest rääkimata.
Mõistagi on kultuuriajakirjandus mingis mõttes luksuskaup, mistõttu on ennegi nähtud, ja sealjuures päris tihti, et kui olud lähevad kitsamaks ja kusagilt on tarvis koomale tõmmata, siis pöörduvad otsustajate pilgud esimeses järjekorras väljaande kultuuritoimetuse poole. Eelistatuim optimeerimisviis on see, et mingi osa kultuuriajakirjanikke koondatakse ja need vähesed, kellel õnnestub oma tool ja kirjutuslaud säilitada, teevad nagu Orwelli Tümpsa veel rohkem tööd. Kusjuures see juurde kogunev töö ei pruugi ühenduda kultuurivaldkonna olemusliku sisuga, vaid sisaldada rohkem äärealal sehkendamist. Arvatakse, et kultuurikülgede sisukate tekstidega täitmise kõrvalt võiks toimetaja vahel filmida näiteks ka seda, kuidas näitlejad mõne eriti menuka lavastuse lõpul aplausi saatel laval kummardavad, et siis see videolõik nende rõõmuks, kes saali ei mahtunud, väljaande veebilehele üles riputada. Või tuleks kultuuritoimetajal jõudu mööda varustada väljaande meelelahutusrubriiki „Trillala-trullala24“ infoga, kes kultuuritegelastest on moodustanud uue kuuma suhtepaari. Kahtlase väärtusega sisuturundusartiklite kirjutamine võiks samuti aeg-ajalt kuuluda tema töökohustuste hulka.
Asjaolu, et Eesti Päevalehe ja Delfi ühistoimetuse viimane alles jäänud kultuurimohikaanlane pandi kokku meelelahutuslikku laadi nädalalõpulisa toimetusega, vihjab minu arust üsna otse, et selle otsuse teinute meelest on kultuurivaldkond osa suurest meelelahutusmasinavärgist, ei enamat. See, et peale mitme muu funktsiooni on kultuuriajakirjanduse püha kohus kultuurielu mõtestamine, ei paista tehtud otsuse valguses tähtsust omavat, nagu ka see, et selle ülesande täitmiseks läheb toimetuses tarvis valdkonna asjatundjaid.
* Merilin Pärli, Päevaleht likvideeris kultuuritoimetuse ja koondas eelviimase toimetaja. – ERRi kultuuriportaal 2. XII 2020.
Kuna majandusministeeriumis ja selle allasutustes töötavad enamasti tehnikaerialadel õppinud ametnikud, ei olegi ehk neilt põhjust oodata perfektset keeletunnet. Seetõttu saab nõustuda Madli Vitismanni hiljutise väitega, et ametnike keeletundest sõltuvalt võime saada nii häid kui ka halbu tulemusi.1 Kui tehnikainimesed kombineerida tornis istuvate juristidega, siis ühiskond kannatab. Ei saa eeldada isegi seda, et osataks koostada liiklusseadust, mis on kõigile arusaadav ja mõistetav. Värske seadusemuudatusega on näiteks tekitatud segadust kergliikuri defineerimisega, heade kavatsustega muidugi, nii et võtke teadmiseks: kergliikur on ühe inimese vedamiseks ettenähtud istekohata elektri jõul liikuv sõiduk. Kahtlen, kas seadusandja tõesti mõtleb, et tegemist on juhita sõidukiga, mis veab ühte inimest ehk reisijat.
Paljud head ideed võivadki „tõlkes“ kaduma minna. Nii juhtus ka Liikuvusameti moodustamise seaduseelnõuga. Tõlkeviga ei seisne aga mitte ingliskeelsele sõnale mobility vale tõlke omistamises, vaid liikuvuse idee ja tähenduse vigases edastamises Suure Peetri poolt, mistõttu jäi see ka teistele asjaosalistele arusaamatuks.
Transport pärineb ladina liitsõnast transporto (üle viima, vedama või sõidutama), näiteks võtad ämma kaksiratsi selga ja tassid üle kraavi. See võis olla probleem veel sajandi eest, kuid mitte aastal 2021. Kahetsusväärselt olid ametnikud idee kirjeldamisel jäänud truuks „transpordivaldkonnale“ ja liikuvusteenust kasutava inimese või kauba vedamisele eri viisil, samuti otsiti ametile juhti valest valdkonnast.
Liikuvusameti tegelik eesmärk on just nimelt liikuvuse kui subjekti (inimene või kaup) iseseisva liikumisvõime tagamine parimal moel. Spetsialistid tegelevad juba aastaid transpordi planeerimise asemel liikuvuse juhtimisega ja teenuste digiteerimisega. Transport ei ole enam eesmärk omaette, vaid osa teenusepaketist, olgu selleks toidu tellimine või juuste lõikamine. See on see sügav mõttemalli muutus, mida ilmselt ka väike osa valgustatud ametnikke soovis Eestis tekitada. Tasuta ühistransport ja neljarajalised maanteed on populistlikud lubadused, mis aga ei lahenda XXI sajandi probleeme. Lahendusi pakuvad Uberid ja Boltid (nn liikuvusteenused). Avalik haldus peab samuti jõudma uuele tasandile.
Liikuvus ja sellega seotud mõisted on Eesti Keele Instituudiga kooskõlastatud juba 2009. aastal.2 Miks oli üldse vaja menetluse käigus uuesti EKI poole pöörduda? Liikuvus on omadus, mis subjektil on, mitte subjekti tegevus. Liikuvus on subjekti liikumisvõime ehk võime vabalt vahetada asupaika. Laiendatult sisaldab geograafiline liikuvus erinevaid aspekte, muu hulgas ohutust, ulatust, kiirust, keskkonnamõju jne. Liikuvuse keskmes on subjekt, mitte seda vedav ettevõte või sõiduk. Transport on vaid üks osa liikuvusest (vedu), mis distsipliinina ei kao kusagile, kuid liikuvusteenuste tekitatud turukatkestus muudab transpordivaldkonda riigiaparaadist sõltumata lõplikult. Ka liiklusamet või teedeamet jäänuks oma fookuselt liiga kitsaks ning maha ühiskonna vajadustest.
Kuna riigikogu otsustas ikkagi jääda Transpordiameti juurde, mõistmata liikuvuse sisu, siis võib öelda, et Suur Peeter on selili omast võttest, kuid Väikese Peetri abiga. Meest ei riku nimi, vaid tema teod. Üsna kindel võib olla, et Peeter Liikuvus teeb peagi Peeter Transpordile selgeks tema koha laua ääres. Seniks on riigikogul rohkem põhjust pead murda selle üle, miks ei ole laua ääres rööbastranspordi valdkonda.
Šoti krimikirjaniku muidu klassikalise põnevusromaani puhul võiks nimetada kaht tunnusjoont. Tegevusliinid, juurdlejate ja salamõrtsuka teekonnad kulgevad ja ristuvad Londonis, mille kujutamise eripäraks on topograafiline täppiskirjeldus, s.t ideaalis on selle raamatu järgi võimalik Londonis liikuda, kirjandus hakkab toimima reisijuhi ja linnakaardina. Teiseks pandeemia ja karantiini troobid, mis omal moel ennetavalt, kuigi liialdatult kirjeldavad 2020. aasta märtsis-aprillis COVID-19 ülemaailmse pandeemiaga kaasnenud olukorda. Midagi väga üllatavat nende troopide tagant ei paista, kuid kuna siin on viirus äärmuslikult nakkav, siis sellest tulenevalt on sotsiaalsed piirangud, eraldatus ja hirmutunne viidud äärmusse, mida rõhutavad rikaste eraldatus, jõustruktuuride tegevus, vägivallatsejad-marodöörid ja muud üldise korraga kaasnevad probleemid. Paralleelselt tegeletakse ka sündmuse kliinilise ja teadusliku diskursusega ning selle tagant koorub välja romaani saladus, mis on lahendatud vandenõuteooria vaimus: vaktsiinitootjad manipuleerivad viirusetüvedega ja tagajärjeks on romaanis kirjeldatav Londoni epideemia, mille on lahti päästnud viirusekandjana tõhusad lapsed. Vähe on süvenetud viiruse psühholoogiliste mõjude maailma, aga muidugi ei saa süvapsühholoogiline analüüs ja peen kujundiloome olla žanriromaani eesmärk. Kuid siiski – võib-olla heidab neile tajumuutustele valgust episood, kus undeground-klubis esinenud transgressiivne kunstnik pakub rahvahulgale šokietenduse elu ja surma piiri haprusest ja uutest tähendushorisontidest.
Näitus „Aeglane valgus“ Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses kuni 13. XII. Kureerinud Kairi Orgusaar, näituse, valguse ja graafilise disaini kujundanud Kati Kerstna ja heliteose loonud Aivar Tõnso.
„Aeglane valgus“ ühendab endas kohaspetsiifika ja multidistsiplinaarsuse, kinnistab korraga kaamosekuvandit ja pakub sellele valgustavat kontrasti nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes.
Näituse asukoht – Raplamaa kaasaegse kunsti keskus on väikelinnale omaselt mitte eraldi galerii- või muuseumiruum, vaid suur saal kirju ajalooga hoones. Nõukogudeaegse tüüpprojekti järgi rajatud autobaasikompleks seostub minu kirgastes lapsepõlvemälestustes tõkkepuudega piiratud väravaelemendi aukartust äratava mastaapsusega, joovastava diisliaroomi ja vikerkaarekarva õlilaikudega, bordoopunase kangaga tugitoolide ja sigaretisuitsust siniste kontoriruumidega, aga ka töötajate laste jõulupidudega, kus kommikott kuuse all võis lisaks karamellidele, iiristele ja batoonikestele sisaldada ka mandariine. Mõnevõrra hilisem ja hämaram mälupilt pärineb omakorda ajast, kui mandariinid kroonide eest kõigile kättesaadavad – autobaasi saaliruumi oli siis püsti pandud öölokaal, mille baarikarkassist jäänud rante võib parkettpõrandal tänini aimata.
Raplamaa kaasaegse kunsti keskuse üks asutajatest Riin Pallon teab meenutada, et saalis on asunud ka ajutine koolisöökla, keskus ise kolis sinna 2010. aastal. „Senimaani toimis kohaliku kunstikursuste eestvedajana ja mingil määral ka kunstnike ühendajana Rapla kunstiselts, kes seoses juhtfiguuri kolimisega teise linna otsi koomale tõmbas. Kuna olime Kairiga (Kairi Orgusaar, teine asutajatest – T. S.) mõlemad kunstiseltsis kursusi juhendanud ja muust tegevusest osa võtnud, siis olime valiku ees, kas seltsi tegevust samamoodi jätkata või teha midagi täiesti uut. Pärast väikest mõtlemist leidsime mõlemad, et on õige alustada millegi uuega ja mõelda seejuures suurelt.“ Nagu ikka, seisavad suured ideed silmitsi küsimusega, kuhu ennast mahutada, kuid asutajad sattusid õigel ajal õigesse kohta ehk siis kunagisse autobaasi, mis tundus kohe sobivat kõikvõimalikeks lahendusteks ja näitusteks.
Ja nii nagu keskust majutava hoone ajalugu on olnud kirju, on seda ka sealne näitusepoliitika. Teadlikult kujundatakse aastaplaan mitmekesiseks, tehakse isiku- ja grupinäitusi, välis- ja valdkondlikke väljapanekuid, kaasatakse kooliõpilasi ja kohalikke kunstnikke. Raplas on peatunud ka EKKMi rändnäitus „Kohatu“ ehk eksperimentaalne deterritorialiseerumisprojekt. „Viimastel aastatel on programmi koostamine läinud kergemini kui alguses, kuna kunstnikud ja liidud teavad meie ruumi ja oskavad siia oma näitust pakkuda. Kindlasti tahame sama liini ka jätkata, et programmis oleks erinevaid teemasid ja kunstnikke ning lisaks näitustele ka muid üritusi,“ selgitab Pallon ja mainib ära ka sügisese kultuurifestivali „Särin“.
Palloni kaasteeline Kairi Orgusaar on käesoleva näituse kuraator ning tema algatatud on ka suurem osa varasemaid Raplas toimunud klaasikunstiekspositsioone, mis on kokku pandud konkreetselt selle keskuse tarvis ja kus esitletavad tööd on enamasti ka selleks puhuks loodud. Esimene neist tõi vaatajani praegusaegsed kroonlühtrid ja avamisel esinenud Cantuse koori, teine tõi esimese rahvusvahelise osaleja Torsten Rötzschi Saksamaalt. Käesolev näitus on tema kureeritutest suurim. „Siin köitis mind eelkõige mõte panna kogu tervik elama nii, et klaasobjektid, ruumiline heli ja aeglaselt muutuv valgus looksid ühtse atmosfääri, kus igal teosel oleks aga ka oma individuaalne roll,“ selgitab Orgusaar, keda on klaas alati huvitanud just skulptuuri- ja installatsioonimaterjalina ning kelle teosed on osalenud ka näitustel, mis pole otseselt klaasikunstile pühendatud. „Klaas haakub hästi mitmete tänapäeva kunsti meediumitega.“
Läti kunstniku Marta Ģibiete sürreaalsetest pungadest koosnev installatsioon „Pungad“ (2020) meenutab igavesti pöörlevat eluratast.
Suurima rahvusvahelise näituse „2D Läänemeremaade klaasikunst“ tõi 2016. aastal Raplasse aga Kati Kerstna, kes seekord on näituse kujunduse, sealhulgas valguslahenduse autor: „Valgus annab klaasile nii palju juurde, et selle kasutamine eksponeerimisvahendina peaks olema sama elementaarne nagu postamentide, aluste või taustade kasutamine. Pimedas ruumis punktvalguste abil välja toodud teosed võivad küll mõjuda teatraalsena, aga eksponeerimine ongi ju mingis mõttes teater: tähelepanu juhitakse just sellele, mis on konkreetse töö või näituse puhul oluline. Lisaks on see suurepärane võimalus luua uus keskkond – teistsugune atmosfäär, teistsugune meeleolu. Spetsiaalselt loodud ruumiline heli aitab sellele muidugi tohutult kaasa.“ Kerstna, kes on elanud muuhulgas ka Prantsusmaal, sai just seal aru, et armastab ja igatseb valgust seepärast, et teab, mis on pimedus, kaamos paneb teda märkama ja hindama igat ettejuhtuvat valguslaiku. „Praegune kurbus muudab rõõmu kevadvalgusest kuidagi palju suuremaks ja isiklikumaks.“
Kuigi kerkib küsimus, mis jääb nii teatraalselt eksponeeritud teosest järele siis, kui peaksin soovima selle koju kaasa osta, võib nõustuda, et vähemalt näitusesaalis on tulemus efektne: kõik bordoopunased, suitsusinised, kuuserohelised ja mandariinikollased ning teised toonid kogu vikerkaare ulatuses küütlevad seal sama kutsuvalt kui kunagine kommikott. Lõigatud klaas kriibib nagu karamell, puhutud variant venib nagu iiris, pâte de verre tundub pehme nagu batoonike, neoontorukesed maitsevad nagu … unistus meetritepikkusest mansikkanauha’st Tallinna-Helsingi laevaliini tax-free’s. Efekti võimendab pimendatud saalis ühelt objektilt teisele liikuv punktvalgus, sama intervalliga nagu taustaks kõlav Aivar Tõnso 12kanali ruumilise heli teos, mis osaliselt on salvestatud näitusesaalis kohapeal. Kõrged kõlinad-kribinad vaheldumisi madala bassi pikkade voogudega illustreerivad valguse kulgemist ilmekamalt kui mis tahes füüsikatarkused, eriti praegu, mil vaikselt lähenev talvine pööripäev tähendab justkui ainult teoreetiliselt, et pärast seda läheb jälle valgemaks.
Selline kombinatsioon särast ja värvist, valgusest ja pimedusest ning helilaine amplituudist toob meeltesse veel mõned paralleelid. Esimesena neist hakkab kõrvus kajama Sloveenia industriaalkollektiivi Laibachi album „Also Sprach Zarathustra“, mis, kõla poolest korraga õrn ja sünge, käsitleb oma lüürikas Nietzsche leksikonist tuttavaid tähiseid: päikeseloojang ja tõus, mäetipud ja kuristikud, ettekuulutused ja metamorfoosid. Teisena kerkib silme ette Ron Fricke ja Mark Magidsoni film või nagu nad ise ütlevad „sensoorne kogemus“, Samsara, kus venitati kaadreid spetsiaalse meetodiga ning kasutati samuti mõjusat helitausta, tulemuseks meditatiivne ja spirituaalne teekond.
Nii nimetatud albumi kui filmi esteetika ja meeleolu haakuvad hästi käesoleva näituse omaga, samuti märksõnad. „Samsara“ tähendavat sanskriti keeles „igavesti pöörlevat eluratast“, mis käib kahtlemata läbi ka näitusetööde ideestikust, kas või läti kunstniku Marta Ģibiete sürreaalsetest pungadest, mis on saatuse poolt määratud puhkema või närbuma. Taanduvad hämarad mälestused, kumeralt kumavad varjud, säravad tähed sügavsinises ööpimeduses, muutumised ja moondumised, väärtused ja voorused, kasv ja areng, algus ja lõpmatus, koos- ja ilmaolek, tühisus ja nähtamatus, elu kulgemine mööda sinusoidi – klaasikunstnike kogemus ja innustus pärineb sealtsamast kust kirjanike, muusikute ja režissööride oma.
Kui klaasivalu on selle kõige kehastamiseks kohati ehk liiga aeglane, tuleb sõnumi valgustamisel appi heli, värvid on autobaasi poolt. Tulemus on igal juhul pidulik.
Tartu Uue teatri „Mängu ilu“, lavastaja Andreas Aadel, dramaturg Elise Metsanurk, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits. Mängivad Elise Metsanurk ja Jan Erik Ehrenberg. Esietendus 17.X Tartu Uues teatris.
Tartu Uue teatri „Mängu ilu“ on Andreas Aadeli poeetiline ja vaimukas lavastus spordist ja võistluslikkusest. Laval on Elise Metsanurk ja Jan Erik Ehrenberg, kes astuvad üles iseendana, võistlejatena, sportlase-treeneri ja sportlase-fänni duona.
„Mängu ilu“ loojad lõpetasid tänavu kevadel koos lavakunstikooli. XXIX lennu üks meeldejäävamaid diplomilavastusi oli 2019. aastal etendunud „Valgete vete sina“, mille lavastas Renate Keerd. Selle lavatööga sarnast vaimu kannab ka „Mängu ilu“. Esiteks on Keerdi teater füüsiline, ja kuigi „Mängu ilu“ ei saa nimetada täielikult füüsiliseks teatriks, on selleski lavastuses oluline osa näitlejate kehalistel jõu- ja ilunumbritel. Laval räägitakse ju otsesõnu spordist ning seda kehalisuse kaudu kujutada on igati ootuspärane.
Valitud vormiga aga sarnasused ei piirdu. „Mängu ilus“ laval sündiv koosneb läbimõeldud juhustest, geniaalsetest stseenivahetustest ning näitlejate peenetundelisest vaimukusest, kandes edasi renatekeerdilikku vaimu. „Mängu ilu“ lõpustseengi sarnaneb Keerdi lavastuse rahu-pärast-kõike-lõpuhetkedega, kui publik saab veel saalis istudes hetkeks nähtu üle järele mõelda ning etendajad hinge tõmmata.
Tajuda, mitte analüüsida. „Mängu ilu“ on meelelahutuslik lavastus selle sõna parimas tähenduses. Publiku ette tuuakse Tartu Uue teatri kvaliteet, ent tutvustatakse seejuures ka etendajaid, kes on suuremale osale publikust veel võõrad. Kõnealuse lavastuse suurim väärtus on universaalsus. „Mängu ilu“ on sobilik vaatamiseks igas vanuses teatrikülastajale: seda saab süvaanalüüsida ja koorida kiht-kihilt lahti, kuid nauditav on ka lihtne vaatamiskogemus.
Kuigi žanriülesus võib teatris vahel tähendada kentsakat katset liikuda postmodernsuse suunas (see ei õigusta ennast sugugi alati), siis „Mängu ilus“ on piirialadel liikumine põhjendatud. Laval näeb kahtlemata füüsilist teatrit, ent peale selle on ka sõnakomöödiat ja suhtetraagikat. Ei saa unustada, et kõike ühendavaks teemaks on ju üldsegi sport. Kompott kõigest võimalikust toimib, sest stseenid on loomulikud ja põnevad jälgida. Vaataja ei tea kunagi, mis tuleb järgmiseks, kuid õnneks on see saavutatud sidususes järeleandmisi tegemata. Ilmselt on asjakohane tuua paralleel jõgiromaaniga, kus iseseisvad teosed moodustavad lõpuks mingil tasandil ikkagi terviku. Ka „Mängu ilus“ on stseene ühendav teema sama, ent teiseneb selle edasiandmise viis.
„Mängu ilus“ on laval Elise Metsanurk ja Jan Erik Ehrenberg, kes astuvad üles iseendana, võistlejatena, sportlase-treeneri ja sportlase-fänni duona.
Võit üle kõige. Lavastuses on hästi põimitud spordi meelelahutuslik ja filosoofilisem tasand. Ühest küljest on võistlus alati mäng, kus kannustab kaasa lööma võiduhimu. Võistlus ärgitab ürgse iha olla teistest parem, parim – ning sellel ei pruugi olla motiveeritud põhjendust. Võistlust, nagu iga muudki mängu, võib pidada eesmärgituks ning selle eesmärk on kulgeda iseendas, nagu on leidnud Johan Huizinga filosoofilises uurimuses „Mängiv inimene“.* Sellist võistluslikku mängu on pealtvaatajatel ka põnev vaadata, kui tuntakse võistlejatega seotust: valitakse välja oma lemmik ja hoitakse talle pöialt, lootes, et too võidab.
Lavastuses on sulgpallimängustseen, mis algab rahumeelse edasi-tagasi põrgatamisega. Mängijad ei jõua nii kiiresti sihile, kui sooviksid, ning see ärritab neid. Mida enam ärritutakse, seda rohkem hakkab meeleseisund segama tulemuseni jõudmist. Kaob igasugune võimalus eesmärgini jõuda – just seetõttu, et tulemust nii hirmsasti tahetakse.
Lihtsa naerutamise kõrval lahatakse „Mängu ilus“ ka keerukamaid küsimusi, mis võivad spordimaailmas ette tulla. Kas loeb üksnes võit või ka see, kuidas võit on saavutatud? Eesti spordiilma viimastel aastatel kõigutanud dopinguskandaale on lavastuses käsitletud peene huumoriga. Metsanurk ja Ehrenberg on selles stseenis kui kahepealine lohe, kelle üks pea tahab olla aus, teine aga muretseb vaid oma maine pärast.
Läbimõeldud muusikavalik. „Mängu ilu“ on vaatajale maiuspala: lisaks teatri ja spordi sidumisele torkab silma ka lavastuse läbimõeldud muusikavalik. Puuduvad üleliigsed illustreerivad helid, välja on valitud muusikapalad, mis toetavad stseeni kandvat mõtet. Etendajad ise laulavad muu tegevuse taustaks mängleva kergusega Ivo Linna repertuaarist tuntud lugu „Mäng on väikese inimese töö“, ent laval kuuleb ka teatrilegendi Jaan Toominga ette kantud pala.
Sportimisega seostub sageli kas kirglik huvi või vastasseis, mille juuri tuleb otsida tihtilugu kooliajast. „Mängu ilus“ on käsitletud teemat kergel toonil ja liigse hinnangulisuseta. Lõpuks on sport ju vaid mäng – nagu teatergi. Kes tahab, leiab lavastusest muidugi viiteid ka tõsisematele mängudele, mis on seotud ühiskonnaelu või suhetega, kuid „Mängu ilu“ puhul on peamine just tegemise ja vaatamise rõõm. Võtkem seda kui mängu.
* Johan Huizinga, Mängiv inimene. Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse. Varrak, 2004, lk 60–61.
