Kunagisel rahvakultuuri seaduse ettevalmistamisel oli üks suuremaid komistuskive küsimus, mida täpselt mõeldakse rahvakultuuri all. Nüüd oli ERK koostööseminaril välja pakutud mitu võimalikku varianti, mida arutas kolm töörühma.
Meie rahvakultuuri definitsiooni arutlusele pühendatud töörühmas kaldus jutt iga natukese aja tagant tunnetusele: mida tunnetatakse rahvakultuurina ja mida mitte. Sellele oli palju lihtsam vastata kui küsimusele „mis see on?“. Samuti avastasime end korduvalt arutlemast, mis vahe on mõistetel „Eesti rahvakultuur“ ja „eesti rahvakultuur“, „rahvakultuur“ ja „rahvuskultuur“.
Eesti kooriühingu esimees Hirvo Surva pakkus välja väga laia definitsiooni „rahvakultuur on kõik see, mida rahvas teeb“, mis on mitmes mõttes õige, aga sel juhul kaoks vajadus nii mõistete kui ka nende üle arutlemise järele hoopis. Lätis tehti mõni aeg tagasi teise äärmusse kuuluv ettepanek käsitleda koorilaulu rahvusliku traditsioonina ainult juhul, kui koor esitab läti rahvalaule või nende seadeid, aga seegi ei andnud head tulemust. Seega sarnanes meiegi vastusevariantide arutelu vana looga sellest, kuidas pimedad mehed kirjeldasid elevanti – igaüks kirjeldas seda kohta elevandist, mida ta sai oma käega katsuda.
ERK oli ette andnud viis vastusevarianti ja meie jõudsime oma rühmaga järgmiste arutelude juurde.
Rahvakultuur kui loominguline ja traditsioonidel põhinev harrastustegevus. Koorilaul, rahvatants ja rahvuslik käsitöö on selgelt eesti rahvale traditsioonilised, kuid kas see kehtib ka rahvateatri kohta? Osa arvas, et mitte, osa leidis, et kui võtta lähtekohaks „Vigased pruudid“ ja „Säärane mulk“, siis kuulub ka harrastusteater rahvakultuuri alla. Kui „Koolitantsul“ tantsitakse hoopis flamenkot, breiktantsu ja nüüdistantsu, siis kas see on rahvakultuur? Enamik leidis, et ei ole – rahvakultuuri tunnetavad inimesed siiski rohkem omaenda rahva traditsioonidel põhineva tegevusena. Mis saab aga siis, kui harrastuse korras väikekandleid tegev või kindaid kuduv tegelane arendab oma oskused nii kaugele, et saab meistriks, kes teenib selle tööga leiba? Kas ta eemaldub seetõttu rahvakultuuri valdkonnast? Ei eemaldu – kandlemeister ja käsitöömeister ei pea tingimata olema harrastaja ehk asjaarmastaja. Seega võib rahvakultuuri mõista kui loomingulist ja omamaistel traditsioonidel põhinevat harrastus- või professionaalset tegevust.
Rahvakultuur kui pärimuskultuur ja vaimne kultuuripärand. Lõputu vaidlus selle üle, kas rahvakultuur on nõukogudeaegne ja oma aja ära elanud mõiste ja nüüd peakski selle asemel kasutama pärimuskultuuri või on need kaks eri asja, lõppes vähemalt seekord ettepanekuga kasutada rahvakultuuri ja pärimuskultuuri sünonüümidena. Aga definitsiooni sooviti siiski täiendada: „rahvakultuur kui pärimuskultuur ning vaimne ja aineline kultuuripärand“.
Rahvakultuur kui rahvuslike ja paikkondlike kultuuritraditsioonide uurimine, hoidmine ja jäädvustamine. Siin küsimusi ega lisandusi ei tekkinud. On selge, et rahvaluuleuurijad, koduloolased, muuseumitöötajad jt on rahvakultuuri taasloomisel ja mõtestamisel tähtsad.
Rahvakultuur kui rahvakultuurialane seltsitegevus, koolitused ja täiendõpe. Ka siin ei tekkinud küsimusi ega lisandusi. Külaseltsid, väikekannelde või rahvarõivaste tegemise õpitoad, kiviaia ladumise kursused jms praktilised õpitoad ja ühistegemised on rahvakultuuri osa.
Rahvakultuur kui avalikud kultuuriüritused. Siin tekkis rohkesti vastakaid arvamusi. Enamik oli seda meelt, et iga kultuuriüritus ei pruugi kuuluda rahvakultuuri alla, küll aga leiti, et külaseltsi tõnisepäeva simman on kahtlemata rahvakultuur ka siis, kui see korraldatakse kinnise üritusena. Michael Jacksoni kontserti ega romurallit ei tajunud aga keegi rahvakultuuri osana hoolimata sellest, et need üritused on toimunud lauluväljakul. Ehk aitaks, kui seda definitsiooni natuke täiendada: „rahvuslikel traditsioonidel põhinevad avalikud kultuuriüritused“?
Koostööseminar andis palju häid mõtteid, kuid eelkõige oli see koostööks väga hea koht. Õigeid ja lõplikke vastuseid kõigile küsimustele ei saadud, aga see polnudki eesmärk. Küll saime arutelu kaudu kätte ühise mõtlemissuuna ja koostöökogemuse.
Kaie Tanner on dirigent ja Eesti Kooriühingu tegevjuht.
HELEN SILDNA, Tallinn Music Week’i asutaja ja Shiftworks OÜ juht
Mis sel aastal hästi läks ja rõõmu tegi?
Esiteks teeb rõõmu see, et olen õppinud taas hindama oma aega, seda kõige väärtuslikumat taastumatut ressurssi. Loodan, et pandeemia tõttu hõrenenud sotsiaalsete kohustuste kalender õpetab ka edaspidi olulist ebaolulisest eristama.
Teiseks on mul hea meel, et tänavuse aasta märksõna on tõesti „koostöö“. Kultuurisektoriteülene suhtlus toimib, oleme olnud üksteisele toeks ja tajunud, et koos töötamises on tohutu jõud. Näeme, et avatud dialoog on aidanud ka kultuuriministeeriumil sektorit paremini mõista ja selle tulemusena on jõudnud toetus võimalikult paljudeni. Kultuuriministrit soovin ka kiita: ta on meiega läbi rääkinud ja meie eest tõesti võidelnud. See aasta on hästi näidanud, kui tihedalt oleme seotud ja kuidas üksteisest sõltume. Loodan, et see viib meid lähemale tervikvaatele valdkonnas, kus kõigil on oma roll – erasektoril, teenusepakkujatel, loojatel ja ka institutsioonidel – ning keegi pole alaväärtustatud. Meie kultuurimets on elujõuline, kui liigirikkus on tagatud.
Kolmandaks oleme oma organisatsiooniga uhkusega osa kultuurivaldkonnast, kes on keerulistes oludes demonstreerinud usaldusväärsust, sitkust ja professionaalset korraldusvõimekust. Braavo teile, kõik kolleegid!
Loomulikult tunnen rõõmu ka selle üle, et tänu tiimi erakordsele pingutusele ja partnerite operatiivsele koostööle õnnestus korraldada nii Tallinn Music Week kuika „Station Narva“. Oli unustamatu kogemus korraldada need festivalid samal nädalal kahes linnas. Tallinna-Narva ühendatud pingutus andis aga energiat ka tagasi ja suure töö tulemusena õnnestus meil koos Eestisse meelitada ka väliskülalisi, kes veetsid keerulisel ajal Eesti hotellides tänuväärsed 1617 majutusööd. Usun, et need festivalid olid peale artistide ja publiku tähtsad ka 160-le Tallinna ettevõttele ja 59-le Narva ettevõttele, kes said tööd ja sissetuleku.
Mul on südames rõõm ja rahu, et TMW on 12 aastaga jõudnud sinna, kus ta on, ning käes on aeg leida festivalile uus juht, kes arendab festivali koos tiimiga edasi. Ootame kandidaatide avaldusi 21. detsembrini. Ise plaanin pühenduda oma festivale korraldava ettevõtte Shiftworks arendamisele. Samuti panustan edaspidigi loomevaldkonna rolli tugevdamisse ühiskonnas, et tuua positiivseid muutusi sotsiaal-, haridus- ja majandusvaldkonda, aga ka rahvusvahelistesse suhetesse. Elagu Eesti kultuur – oleme suurepäraselt toime tulnud!
Paide teatri ja Musta Kasti „Carmen“, autor Georges Bizet, lavastaja ja tõlkija Peeter Volkonski, kunstnik Iir Hermeliin, muusikajuht Ele Sonn, valguskunstnik Karolin Tamm, liikumisjuht Jaanika Tammaru. Mängivad Laura Niils, Kaarel Targo, Joosep Uus, Karl Robert Saaremäe, Birgit Landberg, Kirill Havanski, Johannes Richard Sepping, Jaanika Tammaru, Kaija M. Kalvet, Karl Edgar Tammi ja Kaarel Kuusk. Esietendus 26.XI Paide muusika- ja teatrimajas.
Vahel juhtub, et arvustust kirjutama hakates ei leia kuidagi õiget otsa, kust jutt veerema panna – nähtu kvaliteedist või mulje tugevusest sõltumata lihtsalt ei leia seda õiget konksu. Sellistel puhkudel on hea lasta peast läbi põhiasjad, nagu lugu, terviklikkus, stiil, mõistetavus, huvitavus, ning lõpuks, kui ka need õiget hoogu sisse ei lükka, siis võrdlus, millal on varem midagi sellesarnast tehtud ja kuidas uus vanaga kõrvutades toimib.
Alles võrdlusalust otsides tabas mind intrigeeriv mõte: esimese hooga ei tule meelde ühtegi lavastust, mis sarnaneks Paide teatri, Musta Kasti ja Peeter Volkonski „Carmeniga“. Kindlasti on kogenumad, rahvusvahelisema silmaringiga teatrivaatajad näinud mujal maailmas ka selliseid lavastusi, ja ega Paide teatri „Carmen“ olegi teab mis enneolematu, ent edu pant on kombinatsioonis. Lugu, stiil, sõnum, meeleolu, tegijad, aeg, koht, publik – kõik see kokku mõjub ootamatult uudselt ja värskel, kuigi lavastuse aluseks on 145aastane ooper.
Kuidas siis mängib keskmisest palju noorema koosseisuga noorima Eesti teatri trupp üht maailma populaarseimat vana ooperit? Vahendidki on hämmastavalt vanad: tsirkusetrikid, laulumängu stiil ja vaese väiketeatri leidlikkus. Seda kõike tehakse aga niisuguse hoo ja innuga, et materjali ja interpretatsiooni kokkusobivuses ei tekkinud kordagi kahtlust. Ometi tõrgub Paide teatri ja Musta Kasti versioon kõigi suurte siltide alla mahtumast ning sunnib end vaatama mitme külje pealt.
Ooperi vaatenurk. Georges Bizet’ auks vaatlen seda lavastust esmalt ooperi vaatenurgast. Mitu korda surnuks kuulutatud ooper võlgneb oma elujõulisuse nendele paljudele, kes ihkavad ikka ja jälle näidata ja kogeda inimhääle meisterlikkust ja muinasjutu võlu. Seetõttu on tänapäevalgi ooperižanril teatav prestiiž, seda liiki muusikat viljelevad interpreedid võivad saavutada üleilmse tuntuse ja tunnustuse ning ooperimuusika sündmusi peetakse nii heas kui ka halvustavas mõttes elitaarseks.
Elujõud tuleb aga sellessegi žanrisse uuenduslikest ideedest, julgete mõtlejate ja originaalsete tegutsejatega, kes tunnevad ooperi vastu aukartuse asemel uudishimu. Nad julgevad katsetada, lammutada ja kombineerida. Muidugi elab ooper kenasti oma rohkem või vähem traditsioonilises kestas (ajastutruudes kostüümides, maalitud seinte vahel ja kõrgete parukate all), aga sama hästi elab see ka nüüdisaegses kujunduses, video ja alastuse keskel. Publikut jagub õnneks mõlemal juhul. Mõnikord vinguvad nad vastamisi küll teise eelistuse pärast, aga ooperit see vaesemaks ei tee.
Paide teatri ja Musta Kasti „Carmen“ on pigem ebatraditsiooniline ooperitõlgendus, aga mitte täielikult. Lavastajad, kes võtavad ooperit lavastades modernistliku suuna, langevad sageli šokeerimise libedale teele. Nad painutavad vana žanri ennastunustavalt oma nägemuse järgi, märkamata, et selle toimivad osad, näiteks köitev lugu, kaasakiskuv meloodia ja mitmetahulised karakterid, uuendamist ei vaja. Paide teater ja Must Kast pole seda teinud. Laval on küll draamakoolitusega näitlejad, kelle puhul klassikalisest häälekoolist rääkida ei maksa, kuid kogu trupp on tunnustusväärselt vaeva näinud, nii et muusikalisele materjalile ei ole üheski punktis silmatorkavalt alla jäädud.
Paide teatri ja Musta Kasti „Carmenit“ iseloomustab kahekordne mäng: näitlejad mängivad tsirkusetruppi, kes mängib „Carmenit“. Vasakult: Kirill Havanski (Dancaïro), Birgit Landberg (Frasquita), Laura Niils (Carmen), Jaanika Tammaru (Mercédès) ja Johannes Richard Sepping (Remendado).
Seda enam oli esiplaanil lugu kirglikust mustlannast, kes oma armastuse tõttu otsa leidis, ja õnnetust sõdurist, kes selle esile kutsus. Ainus vabadus, millele trupp endale on võtnud, on otsus suunata kahetsev José salakaubavedajate asemel liituma tsirkusetrupiga. Muu – muusika ja karakterid – on alles, tõuseb esile ega kaota tsirkuse-burleski-kabaree tõttu mitte karvavõrdki. Boonusena on Paide teatri ja Musta Kasti näitlejad füüsiliselt nii võimekad ja kiired ümberkehastujad, et ooperi tavapublik, kes vaatab lauljate erialaspetsiifilisele lavaelu tempovaegusele sageli läbi sõrmede, ei jõua ehk laval toimuvaga sammu pidada, kui tõsiselt ei keskendu. Muide, ainus lähiajal ooperimaailmas esile kerkinud tõsiseltvõetav samalaadne lavastus on Soome Rahvusooperi „Covid fan tutte“, kus on samuti võetud vana materjal hulljulgelt ja rõõmsa absurditajuga mängida (Youtube’is täies pikkuses vaadatav).
Sõnateatri mätas. Kui vaadelda Paide teatri ja Musta Kasti „Carmenit“ sõnateatri mätta otsast, on põhierisus muidugi muusika. Suur osa eesti näitlejaist on muusikaliselt võimekad ja haritud, kusjuures paljud mängivad pilli ja laulavad ka väljaspool teatrit ning annavad välja isegi muusikaalbumeid. Ometi on „Carmen“ täiesti uus tase. Paide teater ja Must Kast ei ole taganenud suure, laialt tuntud ja tehniliselt keeruka materjali ees ning kannavad Bizet’ kirjutatu (osaliselt küll kohandatud kujul) ette julgelt ja ausalt.
Ooperikaugemal publikul (ja ka tegijail) kipub ununema, et sisuliselt on teater üks: seal räägitakse lugusid inimestest ja nende suhetest. Mis vahet seal on, et mõned laval vahel laulavad või tantsivad, hundiratast viskavad või posti otsas turnivad? Sõnalavastustki vaadates kulub tavaliselt vähemalt viis kuni kümme minutit sellele, et stiilivõti leida, seega ei tohiks avatud meelega vaatajale saada takistuseks ka teistsugune žanr.
Tegelikult toimib Paide teatri ja Musta Kasti „Carmen“ tänu tugevale ühtsele trupile niivõrd võimsalt, et ei oleks olnud suurt vahet, kui nad nootigi laulnud poleks. Lugu oli olemas selletagi: tegelased tõmbuvad, tõukuvad ja põrkuvad, sündmused rulluvad lahti minimalistliku lava ja ühetaoliste kostüümide kiuste. Omal moel ja parimas mõttes on selline lavastus suurepärane proovikivi teatrikooli tudengitele, kes soovivad näidata oma sõnalist, füüsilist ja vokaalset vormi, mängida ühtse trupina ja seejuures esile kerkida, üheaegselt traditsioonidele au anda ning halvustamata üllatada ja rabada.
„Carmen“ ei ole ooperi paroodia, vähemalt mitte ennekõike. Ses lavastuses ei vaadata ülalt alla ega pisendata kedagi, vaid jutustatakse läbini heatahtlikult ja siiralt traagiline lugu armukadedusest klouni eneseiroonia kaudu. Korraks käis etenduse alguses peast läbi mõte, et äkki on tegu brechtliku võõritusega, ent õnneks lahtus see trupi kõikehõlmavas ennastunustavas mängus õige pea. Paide teatri ja Musta Kasti mängus on olemas mõningane kõrvalpilk, aga see ei arvusta, ei halvusta ega anna hinnanguid. Ollakse lihtsalt teadlikud, mida ja kuidas tehakse, see ei sea aga esinemise siiruse ega läbitunnetatuse ette tõket.
Eesti teatriloos on „Carmen“ mingil määral ehk võrreldav kultuslavastusega „Armastus kolme apelsini vastu“ (1991, Ugala). Kui viimase tollased sotsiaalpoliitiliselt teravad vihjed ja paras kogus improvisatsiooni välja jätta, võib „Carmenist“ (arvestades esietenduse noore publiku vaimustuse üleküllust) saada praegustele noortele sama tähenduslik lavastus. Paide teater sündis enam-vähem samal ajal, kui NO99 otsa sai, aga õnneks ei saanud esimesest teise sammude kordaja, vaid täiesti uue tee rajaja. Paide teater koos Musta Kastiga on omal moel nagu NO99 rõõmsameelne väike õde. Ta mängib ja möllab, aga ei lasku räpastesse mängudesse ega ropendamisse, vaid austab eelkäijaid neilt õppides ja neid rikastades.
Muusikali kapsaaed. Muusikali vaatenurgast võinuks „Carmeni“ tuleku üle kindlasti rõõmustada: kuna see pole päris sõna ega lõpuni ooper, siis äkki pannakse midagi silmapaistvat kasvama muusikali kapsaaias. Muusikaliselt ja füüsiliselt võimekas, sõnaliselt osav ja vaimukas, sisult muinasjutuline, välimuselt värviline – täitsa nagu muusikal ju. Ometi on „Carmenis“ midagi veel, võib-olla õnnetu lõpu, võib-olla tõrke tõttu end liigtõsiselt võtta. Võib-olla on selle taga hoopis Bizet’ või Peeter Volkonski vaim, mis laval hõljub.
Tundub, et selle võrrandi võlur on just Volkonski, kes tõlkis 1982. aastal Estonia teatrile „Carmeni“ libreto ja on salaja unistanud selle lavastamisest. „Üheks tähelepanuväärsemaks nüansiks meie teose juures on kahekordne mäng. Näitlejad mängivad tsirkusetruppi, kes mängib „Carmenit“. Me oleme otsustanud etendada ooperit tsirkuse vahenditega. See on ülimalt huvitav, sest keegi ei kujutanud ette, kui palju ja kui hästi on keegi võimeline laulma, trikitama või sooritama mõlemat samaaegselt. Minu eesmärk oli teada saada, kas ja kuidas selline vorm toimib,“ ütleb Peeter Volkonski kavalehel.
Siinkohal on sobiv esile tõsta peaosalist Laura Niilsi: tema Carmen on hingematvalt võrgutav, osav, väsimatu, rabav, etteaimamatu ja siiras. Ta on naine – tänapäevane ja tugev, tundlik ja vabandusteta: „Kui sina kutsud mind teatrisse ja mina ei taha, siis võta õppust ja rahune maha!“ Ta on naine, kes soovib, tahab ja võib ning võtab kahetsemata vastu tasu oma iseolemise eest, kuid jätab maha kahetsuse ja igatsuse. Niilsi jõuline ja hurmav Carmen on haavatav ja inimlik. Ta ei ole fuuria ega meestevihkaja, vaid vastupidi – armastav, üleliia armastav naine, kes ei jää kedagi vaguralt ootama ega hakka end kellegi tarvis ümber vormima. Ta on üdini eeskujulik ja nüüdisaegne naine ning, mis pole ooperipublikule mitte vähe oluline: tema habaneera ja segidilja pole mitte ainult võrdväärne iga metsosopraniesitusega, vaid trumpab need hetkiti füüsilise taseme poolest üle.
Liikumise loogika. Ka tantsuteatri vaatenurgast võib „Carmenit“ edukalt jälgida, sest erinevalt muusikalist on liikumise loogika katkematult, sh kõnetekstide ajal viimseni paigas ja lihvitud. Usun, et nii mõnelgi koreograafil-liikumisjuhil, kes hellitab lootust muusika- või sõnateatris tööd leida, oleks kasulik jälgida „Carmeni“ võimekat truppi. See võib lati küll mõne teise trupi puhul ootamatult kõrgele kergitada, eriti kui jutuks võtta postitants, inimpüramiid ja tasakaaluharjutused, kuid tuleb kasuks meelde tuletada, et laulmiseks ei pea tingimata eeslava keskel paigal seisma.
Võrdlusmomente tuleb meelde veelgi: näiteks VAT-teatri 2011. aasta „Hea, paha ja inetu“ sarnaneb „Carmeniga“ eelkõige leidlikkuselt. VAT-teater on aastaid olnud leidliku vaese teatri sünonüüm: tolles lavastuses toodi rahvusraamatukogu pisukesse saali lõputu laas ning hobused (tõukerataste kehastuses). Toimis tookord, nagu toimivad ka „Carmeni“ puuhobused. Ooperimaailmas on olnud mitmeid lavastusi (ka Estonias on kanad laval olnud), kus elavad loomad on etendust oma ettearvamatusega õnnistanud, aga tegelikult jääb teater teatriks. Kui elav loom laval pakub elevust paariks minutiks (ja võib-olla veel paariks, kui loom teeb midagi ettearvamatut), siis osav näitleja, kes mängib looma ise või rekvisiidiga, võib pakkuda põnevust tundideks. Näitlejat ega publiku kujutlusvõimet ei maksa alahinnata.
Veel mõned juhuslikud märkmed. Mängujuht Kaarel Kuusk juhtis mängu kui lustlik, tõeliselt kõiketeadev trikster-dirigent. Müts maha Kaarel Targo ees don José psühholoogiliselt ja vokaalselt nõudliku rolli täitmise eest. Vähe on klassikaliselt koolitatud tenoreid, kes esitavad seda suurema kire ja pühendumusega, ja püüdjaid on palju. Kaija M. Kalvet – hurmavalt siiras ja lihtne Micaela, ilma et ta tunduks lihtsameelne ja totu. Joosep Uue agressiivselt sarmikas olek tuletas meelde, et Escamillo on siiski noor ja ihaldusväärne mees, mitte ainult ooperimaailmas tuntud hall bariton. Iir Hermeliini mõnusalt triibulised kostüümid ja vana lauamängu stiilis ruum lõid hullamiseks kõik eeldused ja suure vabaduse. Ja kas keegi on kunagi selle peale tulnud, kui hästi sobib „Carmen“ tsirkusemuusikaks!
Kadri Mälgu näitus „Buldog“ tarbekunsti- ja disainimuuseumi trepigaleriis kuni 10. I 2021. Kujundaja Taso Mähar, graafiline disainer Jaanus Samma.
Pärast Kadri Mälgu näituse külastamist hakkas mind kummitama Clarissa Pinkola Estési raamatu „Naised, kes jooksevad huntidega“pealkiri ja paarirealine eessõna: „Me kõik oleme tulvil igatsust ürgse järele. See on kiusatus, mille vastu on vähe kultuurseks ja kombekohaseks peetavaid vastumürke. See on iha, mida meid on õpetatud häbenema. [—] Kus me ka ei viibiks, ikka luurab meid tema vari, mis ilmselgelt on neljajalgne.“ Mälgu viimase viie aasta loomingul või vähemalt sellel valikul ja esitamisviisil ei ole otseselt midagi tegemist metsiku ja ohjeldamatu ürgnaise ning tema kaaslaste, uhkete vabadust ihkavate huntidega. Kunstniku eelmine projekt, tema ehtekogu käsitlev raamat, kummardus kõigile sõpradele ja kunsti austajatele, kellele ta kas oli oma ehteid kinkinud või kes olid neid ostnud, on pealkirjastatud „Hundina“ ning autori eessõnas on soovitus lasta oma sisemine hunt vabaks, teda toita ja mitte püüda zooloogiks koolutada. Praegune väljapanek on pealkirjastatud „Buldogina“ ning seekordne metafoor osutab taltsutatud olendile, kes on küll kangekaelne, ent aristokraatlike maneeridega melanhoolik ja kelle õpetamiseks tuleb varuda järjekindlust ja kannatust. Et visalt saatvast tundest lahti saada, läksin näitusele veel teist korda, kuid ürgnaise kohalolek kinnistus veelgi.
II maailmasõja järgsesse põlvkonda kuuluv Ameerika jungiaanist psühhoanalüütik Estés, kelle soontes voolab mehhiko ja ungari verd, ei vastanda ürgsust ehk siis metsikust kultuursele, sofistilisele, tema ürgnaine tähendab ka ideid, tundeid, tunge ja mälu: „Ta on läte, valgus, öö, pimedus ja puhteaeg. [—] Ta on värskete väikeste mõttekoorikute ja algkavade taimelava. Ta on see mõte, mis meid välja mõtleb ja meie oleme need mõtted, mida ta mõtleb.“ Tema ürgnaine on tasakaal, sest „ta elab nii piisas kui ookeanis“, ta on pärit „tulevikust ja aegade algusest“, ta elab „minevikus ja on moodustunud kõigist meist“, ta on olevikus ja tulevikus. Estési põhiline uurimismeetod on muistsed pärimused, lood ja nende edasiandmine. Ta ei suhtu soojalt kunstmuinasjuttudesse, sest nende kirjutamise aegne moraal on maha tahunud ebamugavad teravad nurgad, muhklikud oksakesed, alla vajunud sopistused – kõik selle, mida on vaja valu, kire ja ka õnnetunde ehedaks väljendamiseks. Kuid ta ei jäta neid ka kergekäeliselt kõrvale: „Vaatamata kõigile strukturaalsetele kukerpallitamistele muinaslugude erivariantide keskel, on tugev algmuster siiski säilinud ja tema kiirgus kumab igast koorikust läbi. Sellest kiirgusest lähtudes saamegi taastada algkuju.“ Algmustri kiirgusest ei saa mööda ka Kadri Mälgu kunst, on see siis otseselt keha juurde kuuluva ehte või kaudsemalt kehaga seotud objekti näol. Mälgu kunstist ei tahakski rääkida ainult ehtekunsti võtmes, ikka kui ehedast kunstist, kus algmuster on segunenud paljude hilisemate kihistustega, seda nii ühistunde, kultuurinähtuste kui ka sügavalt autori isiklike üleelamiste ja tunnete näol.
Kadri Mälk. Lõplik otsus. Objekt, hüpersteen, valge kuld, värv, hõbe, mustad teemandid, 2019.
Korrektse professionaalina on Kadri Mälk järjekindlalt loetlenud iga viimsegi materjalikillukese, mida ta on oma teose juures kasutanud. Selles on vanaaegse kullassepameistri hoolikust ja eneseuhkust, sest ta teadis, et materjalirohkus kõneleb meisterlikkusest ja sellest sõltub ehte väärtus. Kuid selles on pieteeditunnet materjali vastu, olgu siis tegemist väga kallite ja haruldaste vääriskivide või nii-öelda rämpsuga, nagu puutükikesed, hobusejõhv, tuhaleib, kalanahk. Kadri Mälk on käitunud nagu vanakreeka kujur, kellele kivi ei olnud pelgalt algmaterjal, et anda oma geniaalsele mõttele vorm ja tõsta ennast pjedestaalile. Ta otsis kannatlikult just seda õiget kivitükki või -kamakat, et ülearuse eemaldamise abil vabastada kivisse vangistatud kuju, kunstiteos. Kadri Mälgul on oma vääriskivi kogu, et õigel ajal võtta sealt just see õige kivi ja panna õiges koosluses oma mõtte teenistusse.
Igal materjalil, ükskõik, kas seda peetakse vääris- või tava- või isegi rämpsmaterjaliks, on mälu. „Buldogi“ näitusel tuleb ühismälu kõrval selgelt esile isikliku mälu tasand. Mutinaha tükikesed ei kõnele ainult väikesest maa all elavast loomakesest, kes on ka paljude lugude tegelane; Kadri Mälgu teoste mutinahk on tükike kunstniku vanaema kasukast ja vanaemast endast. Siidtikand ei ole üksnes vanaaegse käsitöö kaunis näide, vaid see on seotud kunstniku enda elu ja mälestustega. Hõbe ja almandiinide raamistus pole mõeldud ainult konserveerimiseks, vaid eelkõige uue elu andmiseks.
Kadri Mälgu puhul ei saa mööda väljapaneku kujundusest. Tema näitustel on alati kujundaja, kuid usun, et ei tee kujundajale liiga, kui väidan, et tegemist on koostööga. Ka sel juhul, kui kunstnik ei ole kujundusse ise sekkunud. Tema vaim ja mõtteviis on alati kohal. „Buldog“ meenutab hullu teadlase, aga miks mitte piirangutest vaba ürgnaise Kunstkammer’it, kus neutraalselt hallile lauale on korrapäraselt laotatud kunstniku viimase viie aasta elu. Kui korrektne olla, siis looming ja sellestki valik, mida aitasid teha Kai Lobjakas ja Ketli Tiitsar. Iga osis, teos, terviklik maailm on korralikult nummerdatud: esimene on „Franz“, viimane tähendusrikkalt pealkirjastatud „Hundisõnadena“ (mäekristalli, suitsukvartsi, šungiidi, oksüdeeritud hõbeda, musta toorturmaliini ja spinellkee kõrval on seal kasutatud ka mutinahka). Üks teos on aga eksponeeritud eraldi: see on pühendatud õpetajale, professor Leili Kuldkepile ja selles on mustade teemantide, pöögipuu, terase ja hõbeda kõrval kasutatud mammutiluud, mille professor oli kunagi kinkinud oma üliõpilasele, ning sellesse on kunstnik jätnud oma väga delikaatse jälje ka vere ja värviga. „Kuldkepp“ on nummerdatud nulliga – selles peitub algus ja ots. See on täiuslik, aga, nagu igas täiuses, on selleski ambivalentsi. Just sellist, nagu paljude vanade muinasjuttude alguses: ennemuiste elas ja ei elanud ka …
Clarissa Pinkola Estés puudutab mitmel korral hingehoidjat ürgnaist La Lobat. Ühes loos korjab La Loba vanaeidena kõrbes hundiluid, et neile siis, kui tervik on käes, õige loits peale lugeda ja elu sisse puhuda.
Mängufilm „Kallid seltsimehed!“ („Дорогиетоварищи“, Venemaa 2020, 121min), režissöör Andrei Kontšalovski, stsenaristid Andrei Kontšalovski ja Jelena Kisseljova, operaator Andrei Naidenov. Osades Julia Võssotskaja, Andrei Gussev, Julia Burova, Vladislav Komarov jt.
Septembris Veneetsia filmifestivalil esilinastunud „Kallid seltsimehed!“ oli mitmete prognooside kohaselt üks Kuldlõvi peapretendente, kuid pidi siiski piirduma žürii eripreemiaga. Veneetsia festivalil on Kontšalovski olnud edukas varemgi: 2002. aasta film „Hullumaja“1 pälvis žürii eripreemia ning 2014. aasta „Postiljon Aleksei Trjapitsõni valged ööd“2 Hõbelõvi. Pisukese irooniaga võiks öelda, et „Kallid seltsimehed!“ vastab igati eduka festivalifilmi nõuetele: film on mustvalge, räägib Venemaast ja naispeategelane on tugev karakter. Pean nentima, et sellele vaatamata on tegu tervikliku ja tundliku looga, kusjuures teemat pole väga palju käsitletud.
„Kallid seltsimehed!“ on suures osas tõetruu lugu Novotšerkasski rahutuste jõhkrast mahasurumisest 1962. aasta suvel. Kümnete hukkunutega juhtum on NSV Liidu ajaloos mitmes mõttes tähendusrikas. Kui jätta kõrvale 1980. aastate lõpus mitmetes liiduvabariikides lõkkele löönud konfliktid, siis olid rahvarahutused Nõukogude Liidus ikkagi võrdlemisi haruldased ja loomulikult nähti kõvasti vaeva, et need avalikuks ei tuleks. Rahutusi tuli aeg-ajalt siiski ette: Siberi rahvastel 1920. ja 1930. aastatel, hiljem vangilaagrites, aga ka 1956. aastal Thbilisis ja 1958. Groznõis. Kui lisada viimasele kahele Ungari ülestõusu verine mahasurumine aastal 1956, on märgiline, et kõik see toimus juba Hruštšovi ajal ega sobi kokku tema Stalini terrorist vabastaja ning liberaliseerija imagoga.
Novotšerkasski rahutuste põhjused olid majanduslikud: äsja oli nappuse tõttu tõstetud mitmete defitsiitsete kaupade hinda, näiteks liha hind tõusis umbes 30%. Kui samal ajal suurendati ka tehasetöötajate norme, otsustasid elektrivedurite tehase töötajad streikima hakata ning tänavale minna. Kui varem olid suuremad konfliktid lahvatanud peamiselt rahvuslikul pinnal või vangilaagrites, siis elanike vastuhakk oli üsna ennekuulmatu ning pani võimukandjate häirekella koledasti plärisema. Kohale saadeti armee- ning julgeolekuüksused ja lõpuks otsustasid hirmul võimud anda käsu rahvast tulistada. Toimunut üritati maha vaikida, kuid mõne aja pärast hakkas info rahvasuu ja mh Ameerika Hääle saadete kaudu siiski levima.
Filmi peaosalist Ljudmilat mängiv Julia Võssotskaja on ise sündinud Novotšerkasski linnas, kus toimuvad ka „Kallite seltsimeeste“ traagilised sündmused.
Sündmuste käik ei ole filmis „Kallid seltsimehed!“ keskne, vähemalt ei ole see mitte ainus filmi mõte. Novotšerkasski veresauna on käsitletud vähemalt kahes vene mängufilmis, ühes telesarjas ja paljudes dokumentaalfilmides. Kontšalovski filmi puhul on taustasündmustest olulisem jutustamismeetod ja mõned selle loo kesksed persoonid. Peategelane Ljudmila (Julia Võssotskaja) on keskealine linna parteikomitee ametnik, meeldivalt vastuoluline isiksus, kelles on ühendatud ideaalid, allumine ja mässumeelsus ning sisekonflikt. Ta on omamoodi mõne Frances McDormandi tegelaskuju vene variant. Ljudmila kasvatab üksi hilisteismelist tütart. Too on rahutuste käigus kaduma läinud. Parteitöötajana on tal piinlik, et tütar on marodööride seas, sest ta ise on siiralt ideeline: kodus ripub veel Stalini pilt seinal ja sanitarina kaasa tehtud sõjast on meeles rindelaulud. Ljudmila on selle poolest huvitav tegelane, et selle põlvkonna naist on näidatud ebatavalises vanuses. Reeglina on neid varem portreteeritud sõjaaegsete õilsate tüdrukutena või ordeneid täis rinnaga plekkhammastega vanamuttidena, kes 9. mail viina joovad ning seeläbi karikatuursed paistavad. Ljudmila ei ole kumbki, vaid keskealine naine, kelle elu on omamoodi murdumispunkti jõudnud: ta peab otsustama, millesse üldse edaspidi uskuda ja kuidas oma ideaale hoida. Lihtsustatud käsitluse järgi kanti Stalin Hruštšovi tulekuga maha, kuid tegelikult valitses paljude inimeste hinges segadus, kui nad kuulsid NLKP XX kongressil kõlanud paljastavaid süüdistusi Stalini aadressil. See oli ka üks juba mainitud 1956. aasta Thbilisi rahustuste peapõhjusi: hulgale grusiinidele käis Stalini solvamine au pihta. Ljudmila, kellele sõda on noorpõlve määranud kogemus, suhtub sellesse sama traumaatiliselt. Nii ta korrutabki, et kui Stalin oleks veel elus, poleks saanud sellist asja juhtuda. Ta ei ole aga enam reainimene, vaid süsteemis sees ja naudib selle hüvesid täiel määral: saab osta nii Läti juustu kui ka Ungari Unicumi. Toidupoe siseruumides defitsiitse kauba ostmise stseen tõi mulle eredalt meelde hetke, kui sain teada, et Kotka poe tagaruumides on eraldi väike pood, kus viinerid on alati müügil! Rostovi oblastis asuva Novotšerkasski puhul on oluline mainida ka tihedaid sidemeid kasakatega, kes on sisse toodud Ljudmila isa tegelaskuju kaudu ja kehastavad igiammust jäärapäisust, mida võimudel on raske alistada. Lapse isa sõjas kaotanud Ljudmila pooltahtmatuks liitlaseks saab kohaliku KGB töötaja Viktor (Andrei Gussev), kuid tema liin jääb filmis nõrgemaks. Küllalt palju kirjeldatakse kohalike ning ka Moskvast kohale saadetud võimukandjate tõmblusi ja hirmu ning eelkõige vastutusest kõrvalehiilimist ning sõjaväkke ning KGBsse suhtumise erinevust. Pole ka imestada: ühte peeti mitte väga ammu lõppenud sõja tõttu kangelaseks, teist ikka eelkõige represseerijaks. Ajaloolased on siiski leidnud, et vaatamata sellele, kes päästikule vajutas, sai see lõppude lõpuks juhtuda Hruštšovi nõusolekul.
„Kallid seltsimehed!“ paistab silma hea tunnetuse poolest. Isegi kui mustvalge pilt ära unustada, on tegu mõnes mõttes üsna vanaaegse filmistilistikaga. Kohati meenutab nähtav rohkem teatrit kui filmi. Peaaegu täielikult on loobutud filmimuusikast. Traagilisemate sündmuste kirjeldamisel on jäädud vaoshoituks ja suudetud vältida väsitavaid dramaatiliste viiulihelidega piinarikkaid stseene.
Julia Võssotskaja on mänginud terves reas Kontšalovski filmides, mis võib olla mingil määral seotud asjaoluga, et tegu on režissööri viienda abikaasaga. Kuigi praeguseks 83aastane Kontšalovski on temaga abielus juba üle kahekümne aasta, siis tekitas 1998. aastal üksjagu furoori, kui 25aastane Võssotskaja abiellus endast hulga vanema legendaarse režissööriga. Kontšalovski puhul pole selline tähelepanu ka ime, sest tegu on n-ö kultuuriaadli suguvõsa esindajaga. Iga uue filmi puhul peab ta vastama ka küsimustele oma isa (Sergei Mihhalkov, NVS Liidu ja Venemaa hümni sõnade autor) ning noorema venna (Nikita Mihhalkov) kohta. Võrdlus vennaga pakub paljudele huvi, sest kui Nikita Mihhalkov esineb avalikult üsna marurahvuslikult, siis tükk aega USAs elanud Kontšalovski on hoidnud võimudega suhtlemisel laveerivamat joont: ta on võtnud sõna Pussy Rioti kaitseks, aga toetanud Putini ametiaja pikendamist. Küllap see on Vene kultuuritegelase saatus, et ükskõik millise uue teosega ka maha ei saa, võib esimene küsimus tulla ikka Venemaa päevapoliitika kohta. Mullu pälvis Andrei Kontšalovski PÖFFi elutööauhinna.
Novotšerkasski sündmused jõudsid avalikkuse ette laiemalt Gorbatšovi ajal ning ka Putin on käinud mälestusmärgi juurde lilli panemas. Raske öelda, kuivõrd siiralt, aga ilmselt on asja tuum ikkagi inimeste taust – tegu oli harilike tehasetöölistega. Ka meil on viimasel ajal hakatud jälle rohkem avaldama meenutusi stiilis „kui oleks läinud teisiti“, aga ilmselt pole näiteks ei 1980. aasta Tallinna ega 1973. aasta Pärnu noorterahutused leidnud kirjanduses või filmis suuremat kajastamist just ohvrite puudumise tõttu. Lähinaabritelt on küll võtta 2017. aasta Leedu film „Emilija“3 noorterahutustest Kaunases aastal 1972. Selles loos on draamat mõne akna sisseviskamisest märksa rohkem: rahutused puhkesid ennast põlema süüdanud 19aastase noormehe matustel ning andsid üsna kindlalt tõuke veel tervele reale enesepõletamistele. Kindlasti ei taha ma nüüd sellega öelda, et ajaloosündmuste käsitlemine on ohvrite puudumisel võimatu (hea loo puhul on kõik võimalik), aga mingil määral see põhjus ikkagi on. Tegelikult on terve nahaga pääsemise kõrval hea ka see, kui mõni konjunktuurne ja ülevoolav pisarakiskuja tegemata jääb. Filmiga „Kallid seltsimehed!“ on suudetud seda kari vältida.
1 „Дом дураков“, Andrei Kontšalovski, 2002.
2 „Белые ночи почтальона Алексея Тряпицына“, Andrei Kontšalovski, 2014.
Raul Vibo kirjutab eelmises Sirbis: „Liikuvusameti tegelik eesmärk on just nimelt liikuvuse kui subjekti (inimene või kaup) iseseisva liikumisvõime tagamine parimal moel.“ Siinkohal oleme eri meelt: inimene on küll subjekt, aga kaup on paraku siiski objekt (ÕS: ese, asi), mis iseseisvalt ei liigu ega ole ka liikumisvõimeline.
Juba tuhatkond aastat on kogu maailma kaubalaevad taganud maailmakaubanduse toimimise ning Veeteede Ameti kui riigi mereadministratsiooni roll on täita Eesti osa sellesama maailmakaubanduse toimimisel. Veeteede Amet peab tagama kogu maailma laevadele Eesti merekaardid, mille eel tuleb meri mõõdistada ja laevateedele navigatsioonimärgid panna. Peab kontrollima, et mis tahes riigi laevad Eesti sadamais ning Eesti laevad kus tahes mujal vastaksid üleilmsetele rahvusvahelistele nõuetele; et Eesti mereharidus oleks konventsioonikohane ja Eesti meremeeste tunnistused kehtiksid kogu maailmas.
Riigi mereadministratsiooni nimetuseks ei sobi Liikuvusamet seetõttu, et sel pole Veeteede Ameti tegevusega mingit seost. Transpordiamet ise midagi ei vea, aga tagab transporditaristu toimimise. Merendusreeglid kogu maailmale loob Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO). Veeteede Amet osaleb Eesti seisukohtade väljatöötamisel IMO peakorterile Londonis ning kontrollib Eestis IMO reeglite täitmist.
Režissöör Manfred Vainokivi on ikka tundnud end koduselt kaamerat ekstravagantsete ja ekstsentriliste loomeinimeste poole pöörates („Kirjanikuga voodis“ „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid“, „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan“* jpt). Harva puudub tema dokumentaalfilmide tegelaste hulgast osatäitja ühisnimetajaga alkohol. Ei ole ka harv juhus, kui suur osa Manfredi filmide tegevusest toimub köögis. Nii on see ka selles linateoses.
Köök kui agent
Köögilaua ääres tuntakse ennast tihti kõige kodusemalt ja vabamalt. Tavapärane olme loob sundimatu ning mõttekäike avava meeleolu. Režissöör-operaator Vainokivi justkui juhusliku ja pingutamata kaameratöö abil saab ka vaatajast kiiresti üks külaline peategelase köögis. Me näeme pesemata potte-panne ja munakarpi. Laual seisab brändipudel ja klaas väljavalatud alkoholiga. Laua taga istub üleni valges peategelane Linnar Priimägi, kes keelab filmiloojal köögis valitsevat argielusegadust filmida. Kuigi läbi filmi saadab meid peategelase järjepidev püüd filmitavat kontrollida ja jätta endast mulje kui kellestki ebamaisest, peaaegu et jumalikust, suudab „vaene ja vähetuntud dokumentalist“ (just nii nimetab režissöör ennast humoorikalt Facebookis) näidata Linnar Priimäge kui tavalist inimest, kel omad head ja vead.
Rumal vs. tark inimene
Peategelase ja filmilavastaja vaheline usalduslik side on peaaegu iga portreefilmi üks eeldusi. Hoolimata sellest, et Priimägi annab filmis läbivalt mõista, kui rumal või milline käpard on režissöör, tundub, et nendes repliikides on rohkem peategelase või temas väljalööva Mephistophelese iseloomule omast salvavat väljenduslaadi kui veendunud hinnangut. Nõrganärvilisele vaatajale võib kindlasti mõjuda šokeerivalt stseen autos, kus kaks eespool nimetatut teineteist solvangutega kostitavad, vaieldes alkoholi tarvitamise päritolu üle. Kogu filmi kontekstis mõjub see, nagu ka mõni teine stseen, meeldetuletusena, mida tähendab, kui dokumentalist on nii enda kui ka peategelase suhtes aus.
Edevuse sõnastik
Film algab lavastusliku sissejuhatusega kaunis ja kullatud, aga inimtühjas saalis, kus näitleja kaadritagune hääl loeb tähestiku järjekorras üles kõikvõimalikud ametid ja nimetused, mida peategelane on kas pidanud või mille järgi teda ühes või teises ringkonnas teatakse. Ei ole siinkirjutajale teada, kas see nimekiri tuli peategelaselt endalt või on see stsenaristi uurimistöö tulemus, kuid see algus häälestab tabavalt vaataja lainele, millise kirju ja mitmekülgse sulelisega kohtumiseks tuleb end valmis seada.
Hoolimata sellest, et Linnar Priimägi annab „Mephistopheleses“ läbivalt mõista, kui rumal või milline käpard on režissöör, tundub, et nendes repliikides on rohkem peategelase või temas väljalööva Mephistophelese iseloomule omast salvavat väljenduslaadi kui veendunud hinnangut.
Lavastaja Priimägi
Olen juba osutanud peategelase katsetele sekkuda režissööritöösse. Seetõttu on igati loomulik, et üheks rolliks, milles peategelast filmis näeme, on just lavastaja amet. Need stseenid, kus Vainokivi justkui luurav kaamera jälgib Priimäe püüdlusi ilmselgelt kohmakatest noortest suuri „Fausti“ tegelaskujusid välja meelitada, mõjuvad nukra mälestusena sellest, et varem on Priimägi töötanud professionaalsetes teatrites nii lavastaja kui juhina. Nende episoodide käigus näeme ka, milline on vihane ja tujukas Mephistopheles, kes ei hoia ennast tagasi ebakindlate tudengite peal kõva häälega välja elades. Hilisemas kommentaaris õigustab ta oma karjumist, toetudes suurtele maailmanimega lavastajatele, kes olevat sama teinud. Võimalik, et see juhtimisstiil on ka üks põhjus, miks peategelane professionaalses teatris lavastajana enam tööd ei leia, sest ajad on muutunud.
Saatejuht
Filmimeeskond on saatnud Priimäge ka vähemalt kahel „Reisile minuga” saate võttel. Peategelase kapriisidest ja erilisest kommunikatsioonistiilist saame aimu ka nende lõikude kaudu. Tema jäme kõnepruuk võttepaikades on pandud montaažireal vastanduma kaadritega sellest ilust ja la bella vita’st mida saatejuht reisiseriaalis vaatajani toob ja mida ülistab. Euroopa losside, suurte kunstisaalide ajatu salapära ja sära keskel tunneb peategelane ennast ilmselgelt väga koduselt, kuid taas näeme, et hoolimata soovist olla üle kõigest maisest ja madalast, viib end lihtinimestest kõrgemale asetava peategelase endast välja autoga tänavatel ekslemine või kui sõnaseade kaamera ees kõige paremini ei õnnestu. Ikkagi inimene.
Õppejõud
Paljudel on olnud võimalus maitsta seda vaimunektarit, mida õppejõuna tegutsev Priimägi haridusasutustes aastate jooksul tudengitele on jaganud. Filmis on ka sellest lõiguke, mis on vahest linateose nõrgemaid kohti ja mõjub kohatäite või markeerimiskohustusena. Naljaga pooleks öeldes on võimalik, et ka siinkohal sekkus peategelane filmiloomesse ja nõudis tegelikul autoril jäädvustada oma loeng eesti kultuurist ja selle südamikust, mis ehk pidi näitama õppejõud Priimäge kui suurt Eesti patriooti, keda kodumaa peab ükskord ka väärikalt tunnustama. Tunnustamise teema jookseb samuti filmist läbi ja ekraanil on ka üks kurb hetk, kus me tajume Linnari salasoovi teenida mõni kõrgem autasu kui Tallinna linna aukodaniku märk, mis pealegi on katki läinud, kui seda on vaja filmis näidata.
Kõrvaline isik
„Milleks sa seda filmi teed, Tontu?“ küsib resigneerunud eakas filmioperaator Edvard Oja alias Emumäe Eedi Vainokivilt kuulsa Kuku klubi ees, kui Vainokivi on avaldanud idee teha film Priimäest. Sellest kõrvalisest piipu toppivast habemikust saab filmi montaažireal omamoodi vastand peategelasele, aga ka kujund sellest, milliseid inimesi Linnar ei salli. Tema juurde tullakse ikka ja jälle filmis tagasi ning Oja öeldust saab justkui lihtsa inimese hääl, mis esindab argielu rägastikus siplevat maalast, vastandudes kõrgemates sfäärides lendlevale valgustatud vaimule. See on lihtne, kuid toimiv võte ning aitab meil korraks välja saada sellest grotesksest ja äärmusse kanduvast eneseimetluse mullivahust, milles Linnar ennast suurepäraselt tunneb.
Kuna neid kõrvalepõikeid Mephistopheleselt Kuku klubi ette on palju ning sealsed vestlused lähevad iga korraga aina sügavamaks, pöördudes Priimäe isiku arvustamisest Oja enda läbielamistele hooldekodus, siis pole palju öelda, et filmi edenedes saab kõrvalisest isikust filmi teine paeluv tegelane.
Režissöör kui tegelane filmis
Manfred Vainokivi dokumentaalfilm „Mephistopheles“ ei ole ainult lugu peategelasest, vaid ka sissevaade filmitegijasse ning tema rolli loojana. See pole haruldus, et filmi autor enese filmi sisse paneb, ja kui mõnel juhul on tunne, et see tuleb edevusest ega ole filmi sisu arvestades põhjendatud, siis siin mõjub see orgaaniliselt ja õigustatult. Mõned režissööri vaherepliigid ja kommentaarid aitavad selgemini mõista peategelase vaimulaadi ja oma imagot hästi kontrollivat karakterit. Kui enamasti väldivad lavastajad oma häält filmis eetrisse laskmast, siis Vainokivile pole see probleem. Samuti ei hoia ta tagasi oma süütuid, kuid teravmeelseid repliike peategelasele, kui too teeb katseid filmilavastaja rolli üle võtta. Hea näide on sellest filmi lõpuosas kõlav peategelase soov, et film oleks mustvalge ning lavastaja retooriline küsimus, et kas ka temal on ses osas mingi sõnaõigus, millele vastuseks kõlab ehtlinnarlik „ei ole sul midagi“.
Ma ei kahtle, et Linnar Priimägi aimas küllaltki täpselt, milline film sellest tulla võib. Ka kõige spontaansemalt mõjuvatel hetkedel oli ta väga kaamerateadlik ja tajus, kuidas kaadrisse jääb või mis tema sõnadest kasutusse võib minna. Mulle tundub, et see oli peategelasele taas üks seiklus, mida ta inimese elus nii hindab. Ja loomulikult võttis ta seda kõike huumori ja teatava üleolekuga. Seda kinnitab ka filmis temalt kahel korral kuuldud repliik: „Sinu film läheb muidugi nässu [—]. Ma ise olen nii keeruline, et sinu mõtlemine saab minust üks kümme protsenti kätte.“
Film muidugi täitsa nässu ei läinud, sest Vainokivi on hakkama saanud kaasahaarava portreega, mille ka peategelase suhtes eelarvamusi kandev vaataja võiks ära vaadata. Lõpuks näeme, et me kõik oleme ikkagi inimesed.
* „Kirjanikuga voodis“ (2019) portreteeris Peeter Sauterit, „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid“ (2018) Leonhard Lapinit ning „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan“ (2009) filmimehi Kristjan Svirgsdenit ja Edvard Oja.
Aasta on ju iseenesest nagu iga teinegi, kui jätta kogu koroona kõrvale. Mul on olnud erialaselt hirmus hea aeg, üle väga pika aja on olnud raha. Tänu igasugu lockdown’idele ei kulutanud ma seda niisama tühja-tähja peale, vaid tegelesin oma sügava sisemise probleemiga – tegin igal pool remonti. Ja kuna oli raha, siis ma ei teinudki kõike ise ripa-rapa ja lohakalt, vaid kasutasin mõnikord remondimehe abi. Kohutavalt raske on leida remondimeest, olgu koroonaga või ilma. See, et sul on raha, ei huvita kedagi karvavõrdki. Nad vaatavad sulle silma sisse ja ütlevad, et neil on järgmiseks kolmeks aastaks töö olemas. Üht-teist ikka õnnestus korda saata, mul on nüüd Ikea köögimööbel ja õigupoolest võiks kirjutamise ära lõpetada. Oma viimases raamatus ma ju sellise veksli välja käisin, et niikaua kui pole oma teenitud raha eest suutnud kööki korda teha, tuleb veel kirjutada. Aga no vaatame seda asja. On olnud selline pausiaeg, kus ma kirjutanud õieti polegi, kui tellitud arvustused ja muud lood välja arvata. Kirjutamine tundub nii suur ettevõtmine ja üleelusuurune piin, et ma ei saa aru, kuidas ma varem olen hakkama saanud.
Hea on olnud ka see, et kuigi auhindu on selga sadanud, siis on see tänu pandeemiale möödunud täiesti valutult. Igasugune kisa-kära puudub täiesti, väljamaasõidud ja festivalid on jäänud ära. On olnud küll hirmus tüütud Zoomid, aga ikkagi on vist lihtsam oma köögis tooli peal kõikudes tund aega juttu purssida kui jantida lennuväljade ja hotellidega ja võõras linnas ringi koperdada. Kui alguses ehk oligi natuke kurb, et ei saanud tulpe ja kuldset muna, siis mida aeg edasi, seda mõistlikum säärane asjakäik tundus. Mitte mingit võimalust nina püsti ajada või mõelda, et oh kus nüüd lähen ja löön ennast lille, tõmban uued sukad jalga, panen kontsad alla ja pean ehk väikese kõnegi! Ei, kõik läks rahulikult vanaviisi, kökutasin ikka kodus, inimesi nägin haruharva, pooled ajad olin maal ja nii ongi aastake vaikselt mööda libisenud. Praegu olen ka Muhus. Vedasin arvuti kööki, siin vähemalt näpud ei jäätu ära.
Hakkasin väga palju uudiseid lugema: alustasin koroonanäitudest ja pikapeale laienes see pea kõigile päevauudistele. Varem ma vaatasin ainult kultuuriuudiseid. Olen natuke rohkem kursis, aga no ühekülgne on see ajakirjanduse edastatud pilt ikka küll. Ei suuda kuidagi aru saada, kui palju peab poolerakuna ilmaeluga kursis olema ja mis oleks selleks õige viis. Olen selle üle nii palju mõelnud, et hakkas idanema lausa soov kirjutada ühiskonnakriitiline romaan. Tõenäoliselt on aga ühiskonnakriitika siis hoopis rohkem teoses kohal, kui seda pole omaette eesmärgiks seatud.
Kõige täpsemalt iseloomustab mööduvat aastat mulle jah mingi paus või vahekoht. Kõik seisab, seisavad ka mõtted peas, edasi liigub ainult kõige elementaarsem ja hädavajalikum, loomi on vaja toita, poes on vaja käia, koristada ja pesu pesta niikuinii, oma roosidega jantisin ka suve otsa, olen Muhusse istutanud nüüd juba ligi 80 roosipõõsast, enamasti vanad nn ajaloolised roosid, ja kui need põõsad peaksid suureks kasvama, siis ohohhoo, ilmselt ei saa sammu astuda, ilma et kuskile okaste sisse kinni ei jää. Eks mu aiatööd tegidki mulle kõige rohkem rõõmu. See on nagu maailma loomine – sul on koht ja sa hakkad sinna kohta suvaliselt taimi istutama, mõtled küll, et mis võiks omavahel sobida ja kui suureks nad kasvavad ja kuidas kõik siis välja nägema hakkab, aga päriselt ei suuda seda ikka ette kujutada. Kui ma talvel aeda vaatan, siis kohe kuidagi ei tule silme ette, mismoodi see suvel võiks olla, kus miski õitseb, ja kevadel hakkad siis vaikselt imestama, ahhaa, näed, selle asja olen maha pannud, ei tea, mis taim see ka on nisuke? Mõnel kainemal hetkel tabab mind pisuke õud, et pole ju normaalne kõik kohad roose täis istutada, see on mingi haigus. Taluaiad ei käi sellised, see hakkab kunagi väga jabur välja nägema.
Mudlum pälvis tänavu romaaniga „Poola poisid“ Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna.
Salasosinaid täis buss Tartu-Otepää
ennäe – tühi lumevalge parkla
ja kuldlõviga kroonitud okastraattara:
„What means vangla?“
Viipasid mu vakka laineriga
oma niigi kauni silma laul.
Tuurides talvepealinnas
jagasid lahkelt seletusi vasemale-paremale lehvitades
tuttavale ümbrusele
teeäärsetest mändidest ja raagus leppadest
lumevangis autodest aiapinkidest
piltpostkaardilike lumeloorides poeaknaalkoovideni.
Mind taevasse tõusvad korstnasuitsupilved
ja soojad kodutuled kutsusid kaasa
aga mina olin kinni
su varglikes sinirohepilkudes
millest pildus talve sädemeid
kui potsatasin libedates käimades lumme
su lõbusate jalgade ette.
Topates Maarja kiriku suletud uksel
jälgisin su ajalooaruannet
teie sini-must-valgest laperdamas ümber kirikuaia
embamas vanu uksepiitu
kuldamas meievahelist vaikust mille edasi mäkke jalutades
tõlkisid loomuldasa eesti keelde.
Lumetolmune unenäoloor vajus vanadele
karupäälistele linnusevaremetele
ja neist sai mu armasõrn vangla.
Luuletus „Otepää Snowscape“ on ilmunud ajakirjas Panel (2020, nr 5).
Inglise keelest tõlkinud Peeter Sauter
Brandon Kilbourne on USAst pärit evolutsioonibioloog, praegu töötab ta Saksamaal Berliinis. Kilbourne on alates 2009. aastast sageli Eestit külastanud ning talle meeldib eesti luule.
7. detsembril lahkus meie seast August Eelmäe, kriitik, kirjandusloolane ja pühendunud pärandihoidja. Ühes sellega katkes elav ajalõng, mis ulatus eesti kirjanduse algaegadesse. August Eelmäe oli viimane, kes võis Friedebert Tuglast nimetada oma sõbraks.
August Eelmäe sündis 28. X 1931. aastal külasepa pojana Valgamaal Holdre mõisa lähistel. Väikese talu kokkuhoidev, väärikas ja üksteist toetav viielapseline perekond pani aluse tema eluväärtustele. Lõpetanud 1951. aastal Tõrva keskkooli ja 1956. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia alal, töötas ta 15 aastat Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi bibliograafi ja nooremteadurina, kelle eesõiguseks oli abistada Tuglast tema käsikirjade trükiks ettevalmistamisel. Kui teaduste akadeemia asutas 28. septembril 1971 Friedebert Tuglase Majamuuseumi, mis 1993. aastast tegutseb Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnana, sai Eelmäest selle juhataja kuni 2002. aastani.
Muuseumi korraldamisel käsitles August Eelmäe ennast Tuglase testamendi täitjana. Ta kujundas algselt Artur Adsonile ja Marie Underile kuulunud majast ning Tuglase rikkaliku raamatu- ja kunstikogu alusel ainulaadse rahvuskultuuri järjepidevuse hoidmise paiga. Rahumäel Väikese Illimari tänaval asuv maja oli uurijatele, külastajatele ja kirjandusüritustele nii avatud, nagu see tollastes oludes võimalik. 1979. aasta märtsis algatas muuseum koos Tallinna Teadlaste Majaga kirjanike esinemisõhtud, kus aastate jooksul osales enam kui sajal korral tollase kirjanikkonna põhiosa. Vestlusi iseloomustas tavapärasest avameelsem õhkkond ning nende salvestustel on suur kultuurilooline väärtus. Muuseumi kaudu edendas Eelmäe sidemeid ka soome estofiilidega, kes olid 1982. aastal asutanud Friedebert Tuglase Seltsi. August Eelmäe kujundatud traditsioonide hulgas on nii Tuglase novelliauhinna (selle žürii püsiliige oli ta pikka aega) kui ka Loomingu aastapreemiate pidulik üleandmine klassiku koduseinte vahel.
Mõistagi oli August Eelmäe uurimuslike kirjatööde huvikeskmes Tuglase loominguline pärand. Ta oli Tuglase „Kogutud teoste“ toimetuskolleegiumi kauaaegne esimees, selle väljaande mitme köite eessõna ja kommentaaride autor, ta on koostanud ja kommenteerinud ka Tuglase kirjavahetused Elo Tuglase ja Artur Adsoniga, trükki toimetanud Elo Tuglase päevikud ning paljud muud Tuglasega seonduvad väljaanded. Ent Eelmäe süvenes ka teistesse, tihti Tuglasega seotud loojanatuuridesse, nagu Mait Metsanurk, Marie Under, Marie Heiberg, Aino Kallas, Mart Raud või Johannes Barbarus. Erilise empaatia ja dramatismiga on ta käsitlenud neid, kelle eneseteostusele oli saatus seadnud ületamatuid tõkkeid olude või isikuomaduste tõttu (Kusta Toom, Richard Kullerkupp, Jaan Oks). Võib-olla leidis neis meistritöödes kaudselt väljenduse midagi olulist Eelmäe enda elus, mis kätkes tema sõnul „52 aastat pausi“ ehk aega, mil pidi ju sageli „väga tasa käima, silmad maas“, kulutades end kirjandusliku argipäeva toestamisele. „Eesti kirjanduse ajaloo“ IV köitesse kirjutatud ülevaatepeatükki ei tahtnud Eelmäe tsenseeritud trükivariandis enam enese omaks tunnistada. Tagasihoidliku ja enesekriitilise inimesena tõrkus ta end isegi nimetamast uurijaks, kuigi tema tööde paremik kuulub eesti kirjandusloolise esseistika kullafondi.
Oma artikleist ja mahukast kirjanduskriitikast on autor teinud nõudliku valiku raamatutes „Lüürilist ja proosalist“ (1981) ning „Eluvõla kandmise raske kohus“ (2012). Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kultuurilooliste kogude sarja tarbeks panid kolleegid kokku Eelmäe raamatu „Kõned & kirjatööd“ (2006), kuhu on koondatud tekste Tuglasest ning Artur Adsoni ja Marie Underi rajatud „õnneliku saatusega majast“ Nõmme mändide all.
1979. aastast oli Eelmäe Soome Kirjanduse Seltsi korrespondentliige, 1981. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige. 2002. aastal pälvis ta Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna kogud on siiani tulvil jälgi August Eelmäe tööst, olgu need tema toimetajamärkused ja täpsustused masinakirjapoognatel, salvestused kirjandusõhtutelt, kus ta juhtis vestlust, või püüdlikult kirjeldatud fotod. Tema kasvukat kuju mäletab ka Tuglaste aed, sest nagu selle eelmisi hooldajaid, nii võlus ka Eelmäed uute liikide hankimine oma rohelisse oaasi. Ärgem unustagem August Eelmäe sõnu, mis nii väga meenutavad neid, millega Voltaire lõpetas oma „Candide’i“: „Aiatöö ei lõpe kunagi, aeda tuleb harida pidevalt – olgu otseses või kaudses tähenduses.“
