Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Maa ei maga. Aastavahetuse mõtteid

    HENT KALMO

    Tjah, üks aastaratas on jälle oma keerud ära keeranud. Uut aastat alustatakse vana viisi järgi ikka nii, et vaadatakse ette-taha. Kunagi tehti esimesena kokkuvõtteid sellest, milline oli mullu viljasaak. Tuleb välja, et kuigi majandus kiratses, läks põllumeestel üldiselt hästi. Tunamullu suvel oldi lausa õnnega koos. Juulis uhkeldati, et kisub „seitsme tonni kanti hektari kohta, väiksem saak oleks isegi natukene pettumus“.1 Tookord kukkus välja nii, et septembris istutigi rekordi otsas, aga kurdeti: äravedamiseks ei jätkuvat masinaid. Hinge ei saanud maal tõmmata ka möödunud aastal. Augustis tihati juba unistada, et ehk tuleb kaks miljonit tonni vilja kokku. Aina sadas häid uudiseid. Mõned ütlesid, et neil on palju suviotra, teised, et nisu. Ja lõpuks aasta kroon – maherüpsi uue rekordina saadi seda viljelusvõistlusel üle kahe tonni hektarilt. Seda on palju. Võime rõõmustada. Maa ei maga.

    Muutused kultuuripõllul

    Kindlasti leidub skeptikuid, kelle arvates põllusaak ei ole enam otsustava tähtsusega faktor. Sissevedu on kõvasti juurde tulnud. Milline saak ka poleks, poed on ikka laialt kaupa täis. Ometi tõi läinud aasta siia korrektiive. Koroona – see on kahtlemata üks mööduva aasta märksõnadest. Oli arutelusid sellegi üle, kas koroonajärgses maailmas ei võiks põllumees olla uuesti relevantne, isegi mingis mõttes primus inter pares. Eks me olime muidugi põnevate aruteludega juba ära hellitatud. Varasematel aastatel päriti palju tõejärgse maailma kohta. Kuna nüüd on kokkuvõtete tegemise aeg, siis katsume need kaks teemat kokku võtta. Milline siis tõotab välja näha tõe- ja koroonajärgne maailm? Sellega paistab huvitav lugu olevat, sest arvatakse, et koroona tegi olukorra hullemaks – ja nõnda siis justkui kuhjas tõejärgsusele veel ühe häda otsa. Kuid tundub, et koroona tõi hoopis tõe tagasi. Otsekui mingi erilise tigedusega hakkas ta eitajatesse kinni: Boris Johnson, Jair Bolsonaro, Aljaksandr Lukašenka. Tõsi, üks Lõuna-Dakota intensiivraviõde on rääkinud Trumpi usku koroonapatsientidest, kes heidavad hinge sõnadega: „Seda ei saa juhtuda. See pole päris.“2

    Kindlasti pruukisid mõned samu sõnu, kui kuulsid möödunud aastal, et Tallinnas on nähtud šaakalit. Libauudis? Võib-olla. Kuid raske oli eitada, et linnas käis karu. See tabati filmilindile. Kõik see meenutas meile metsloomade kohalolu hämmastavalt lähedal, otse linna külje all. Huvitaval kombel oli jutt selline, et karu tuli linna. Miks mitte vaadata juhtunule hoopis nii, et inimesed aina tungivad metsa? Meil räägitakse palju õigusvastasest okupatsioonist, aga ei tehta väljagi sellest, et ise okupandina teiste alale sisse litsutakse. Muudkui korratakse, kui kaua soome-ugri hõimud siinmail on elanud. Aga kes elas siin enne neid? Karud. See on fakt. Näikse, et geograaf Edgar Kant kõneles tõtt, kui väitis, et rahvuse areng tähendab „oma maa vormimist endale ja endapäraselt“.3 Ta kurtis 1930. aastatel, et Eesti maad ei oldud veel tehtud küllalt eestipäraseks. Nüüdseks on siis asjad muutunud. Kõiksugu mikitad on ajanud rahvast metsa oma soomeugrilisust laiali laotama. Prügirodu on järel. Autosid on nii palju, et veidi suurem karu ei mahu vahelt läbigi. Keegi ei paista mõtlevat sellele, et ehk on aeg oma kodinad kokku korjata, enda järelt ära koristada ja – pakaa! – metsad põlisasukatele tagasi anda.

    Mitte ainult metsa ei langetata meil soome-ugri maastikuks. Möödunud aastal käidi välja intrigeeriv mõte, et Maarjamäe memoriaalgi tuleks maha võtta. Vanemad inimesed, kel 120 juba seljataga, mäletavad vahest, et kunagi taheti Nevski katedraal Toompealt ära koristada. Oli lennukamaidki mõtteid. Iseseisvas Eestis pidavat silme eest kaduma ka riigikogu hoone, see endine saksa rüütlite prassimiskoda.4 Eks näis, kas nüüd jätkub jaksu ja jõutakse lammutustöödega Toompeale. Maarjamäe kohta hakati muidugi kohe vastu ajama, et ei saa, paljudele on see sammas seal püha jne. Tavaline jutt, kui keegi midagi konstruktiivset ette võtab. Üks võimalus oleks obelisk öösel ruttu maha võtta ja kusagil mujal üles panna. Tehniliselt oleks see kindlasti katsumus. Aga ega riik ole ka põllumees, kellel pole masinaid, et oma saak ära koristada. XVI sajandil õnnestus kuulsal arhitektil Domenico Fontanal Püha Peetruse platsil püsti vinnata enam kui 25meetrine obelisk. Isegi raamatu kirjutas ta sellest: „Vatikani obeliski transportimisest“. See tasub üle lugeda. Tõsi, Maarjamäe obelisk on 35 meetrit kõrge. Fontana sai töötada päeval ega pidanud kiirustama. Kuid tal olid kasutada ainult inimesed, hobused ja köied. Tänapäeval on kraanad, suruhaamrid, lehepuhurid jne. Per aspera ad astra.

    Üks võimalus oleks obelisk öösel ruttu maha võtta ja kusagil mujal üles panna. Tehniliselt oleks see kindlasti katsumus. Aga ega riik ole ka põllumees, kel pole masinaid, et oma saak ära koristada.

    Paljudele oli kindlasti üheks aasta tähtsündmuseks „Tenet“. On ikka uhke tunne, kui näed maailmaajaloolise tähtsusega sündmusi lahti rullumas meie Lasnamäe paekivi taustal. Ent nüüd, mil esimene õhin on maas, ei saa mööda küsimusest: mis mulje siis meist nende kaadrite põhjal jäi? Nagu tavaline sovjeti­maa. Eks see näita ka suure maailma teadmatust, et meid seniajani sovjetiriigiks peetakse ja just neile külgedele tähelepanu pööratakse. Meil on palju ilusaid kohti, kus oleks saanud filmida. Aga neid ei teata. Meie kaunid rabad, näiteks. On arusaadav, et rabas on raske filmida. Seal oleks kindlasti omajagu ukerdamist, et selline võimas autode tagaajamisstseen kätte saada, nagu on „Tenetis“. Kuid need on praktilised raskused, nagu on needki, mis ootavad meid ees Maarjamäel. Professionaalid peaksid neist hea tahtmise korral võitu saama. Niisiis ikkagi per aspera ad astra. See vana rahvatarkus ei ole oma aktuaalsust kaotanud.

    Õnneks oli möödunud aastal siiski ka tehnilisi saavutusi. Reoveest hakati võtma uimastiproove. Mida küll kõik tänapäeva tehnika ei luba teha?! Tekib huvi, mis teavet sealt reoveest võiks veel välja õngitseda. Kui kunagi ammu tuli raadiotelegramm, siis ennustati, et varsti algab traadita kütmine ja põlluharimine. Need ajad on käes. Tänapäeval ei ole enamiku asjade vahel enam traati. Järgmine samm oli siis reovee uurimine. Kes teab, kuhu see areng viib. Võib-olla varsti ei peagi valitsusega enam teisiti suhtlema. Pole vaja isegi elektroonilist tulumaksuvormi täita – saavad andmed otse reoveest kätte.

    Abielu Eesti moodi

    See viibki meid suure küsimuseni: mida toob tulevik? See on teema, mis pakub paljudele huvi. Ei tahaks veksleid välja käia. Kuid ma siiski ennustan, et ka tuleval aastal näitab tõde end nii mõneski valdkonnas ootamatult suure jõuga. See paistab praegu olevat üleilmne trend, mida ka meil siin tasub hoolikamalt jälgida. Teiselt poolt, trendid trendideks – ei pea ka kogu ilma veidrusi järele tegema. Selles mõttes tõotab verstapostiks kujuneda kavandatav abielureferendum.

    Paljud ei teagi, et Eestil on perekonnaasjades täiesti iseseisev ja omapärane traditsioon. Põhiseadus on laenanud oma 1938. aasta eelkäijalt tähtsa põhimõtte: perekond rahva püsimise ja kasvamise alusena on riigi kaitse all. Nagu ütles toonane peaminister Kaarel Eenpalu riigikogu ees, ei sündinud see paragrahv sugugi juhuslikult. „Sellest, kui ka iga eestlase õigest südametunnistusest, peame tegema järeldused: on saabunud aeg, et Eesti Valitsus kui ka seadusandjad on kutsutud esijoonelise tähelepanu alla võtma rahva sigivuse küsimuse.“5

    Mida siis teha? Elureform on vaja läbi viia, ütles Eenpalu. „Meie pidud, ballid ja ettevõtmised algavad hilja ja kestavad varahommikuni. Võiks aga olla teisiti. Meie restoranid on kaua avatud ja on viisiks seal istuda kaua. Perekondades samuti. Terve mõistus aga ütleb, et elu peaks seadma nii, et tervel rahval, eriti rahva paremal osal oleks öörahu.“6 Kipuvad kombed ja viisid hälbimisi arenema, siis saab neid ka seadusega sirgeks väänata, arvas peaminister. Avalik võim pidi appi tulema, et „isetegevust juhtida tervetele rööbastele“. Ka Konstantin Päts nentis, et maad oli võtnud lodevus. Seepärast pidi riik „oma juhtiva ja korraldava käe vahele panema rahva kasvatuse ja perekonnaelu juhtimisele“.7 Kaks miljonit eestlast! Sellise loosungi seadis Päts üles. „[K]ui tahame oma maad harida ja Eesti rahvast edasi viia, … peame selle eest hoolitsema, et meie rahvas kasvaks ja sigineks. Kohvikukultuur, mida meil mõnel pool aetakse ja need naised, kes kohvikus käivad poliitikat tegemas, on halvaks eeskujuks meie rahvale.“8

    Naistel kohvikuskäik ära keelata – see ei ole ettepanek, mis toob valimistel hääli. Aga kas peab kogu aeg ainult häälte peale mõtlema, kui kaalul on riigi ja rahva heaolu?! Tehtav see keelamine on, seda oleks raske eitada. Räägitakse, et eestlased on projektirahvas, kellel on kannustavad projektid otsa saanud. Võtkem siis eesmärgiks kahekordistamise. Ent millist väetist vajab rahvas? Siingi võime minevikust õppida. Kohe pärast Pätsi rahvaarvukõnet tuli kokku II rahvusliku kasvatuse kongress. Riigivanem palus asjatundjatel selgitada, mida ette võtta, et maad rahvaga elustada. Ja selgi­tatigi. Major Utuste küsis, kuidas saab juttu olla rahva juurdekasvust, „kui meil pole korralikku arusaamist perekonna-elu mõistetest. Tallinnas üksi on 36 kino ja päevas kulutatakse 14 000 tundi kinopiltide vaatamisele.“9 Ajakirja Eesti Naine esindaja proua Mäelo pakkus, et vallalised naised võiksid minna maksustamisele. „Kui naine omab kindla sissetuleku, on näiteks ametnik ja on teatavasse ikka jõudnud, siis ei ole ka temal põhjust puigelda kõrvale kohustuste kandmisest meie riigi vastu.“10

    Doktor Lattik polnud nõus, et väikse rahvaarvu põhjused on kultuurilised või majanduslikud. Mootor olevat ikkagi seksuaalsus, see ürgjõud, „mis maanoormehe pärast rasket päevatööd paneb veel 5 kilomeetrit käima, kuigi hommikul vara tuleb tööl olla“. Ja häda oli tema arvates selles, et emb-kumb, kas eesti rahvas on seda ürgjõudu vähe või on takistatud tema kasutamine. Doktori sõnul oli kogemus viinud ta järeldusele, et eestlased üldiselt on „psüühiliselt seksuaalselt impotentsed“. Liigse närvilisuse tõttu ei saavat nad end seksuaalselt avaldada nii, „nagu looduse poolt on määratud“.11 Sellega on kõik öeldud. Et eestlase seksuaalsus saaks end loodusest seatud viisil avaldada ja rahvaarv kasvaks, selleks on vaja – öörahu. Eriti on seda tõesti vaja rahva paremale osale.

    Kuid milline on siis see loodusest seatud viis? Bioloogid-evolutsiooniuurijad kinnitavad, et kõige traditsioonilisem abielu on polügaamia.12 Muinas-Eestigi kohta on teateid sellise vormi levimisest. Ordurüütlid hakkasid muidugi eestlaste seas kibedasti oma monogaamia propagandat tegema – kuni viimaks rahvas känguski. Siin on, nagu öeldakse, mõtlemise koht. Selge on see, et kui tekib tahtmine naasta muistse abielu juurde, siis pole tarvis isegi referendumit. Piisab riigi korraldavast käest. Sest nagu Eenpalu kinnitas, kui „rahvas tahab korda saata midagi vägevat, peab ta laskma ennast juhtida. Teiselt poolt rahvas ja seltskond on kohustatud tegema kaasa kõik, mis on vajaline ühiste ülesannete saavutamiseks.“13 Ja kui tõesti peaks juhtuma, et isegi traditsioonilise mitmenaisepidamise ega riikliku sunniga ei õnnestu rahval murda kahe miljoni piiri, siis olgu vähemalt põllusaak igal aastal minimaalselt kaks miljonit tonni vilja! Selle suudame looduselt ikka välja sundida, kui naised kohvikutest põldudele ajame. Ärgu maa magagu kuni kas või seegi ühine ülesanne on täidetud.

    1 Lõuna-Eesti põllumehed ennustavad rekordilähedast saaki. – ERR. 31.VII 2019.

    2 South Dakota nurse says many patients deny the coronavirus exists – right up until death. – The Washington Post 16. XI 2020.

    3 Edgar Kant, Eestluse ülesanded. Tähised. Eestluse aastaraamat. Tartu, 1935, lk 34.

    4 Rudolf Lesta, Veel kord meie avaliku elu fassaadist. – Looming 1923, nr 3, lk 226.

    5 Riigivolikogu stenograafilised aruanded, I koosseis, I ja II istungjärk, 1938. Riigi Trükikoda, 44.

    6 Samas, 45.

    7 Riigihoidja K. Päts kõneles koolijuhtidele. – Uus Eesti, 20. XII 1937.

    8 Riigivanema kõne uue-aasta ööl. – Kaja 1. I 1935.

    9 II rahvusliku kasvatuse kongressi stenogramm. – ERA.4855.1.2, 27.

    10 Samas, 31.

    11 Samas, 48.

    12 Vt Laura Fortunato, ‘Evolution of marriage systems’, International Encyclopedia of the Social & Behavioral Sciences, 2nd ed, vol 14, 2015, lk 615.

    13 „Rahvuspäev ja raamatu-aasta pidustused Rõuges ja Võrus“, Päevaleht, 28. oktoober 1935, lk 5.

  • Olla võib halb aeg ka hea

    KAAREL TARAND

    Morni aasta lõpuks tuli päike välja – lubati ja tehtigi. Inimkonna miljardite hulgas liiguvad juba ringi esimesed vaktsineeritud, kaitstud mehed ja naised. Kuu aja pärast saab Eestiski juba tõdeda, et läheb ülejäänutel, kuidas läheb, arstid ja õed jäävad ikka alles, et üles ehitada uus ja õnnelikum ühiskond. Tõenäoliselt must stsenaarium tegelikkuseks ei saa ja ka midagi eriti uut ei pea ehitama hakkama, sest suurem osa varem loodust on osutunud lõpuks ikkagi kriisikindlaks. Mõnevõrra sai kannatada naiivsem osa progressiunelmatest ja tehnoutoopiatest või, nagu on selle kunagi sõnastanud Vadim Šefner: rahvas ei olnud veel küps tasuta veini jagamiseks.

    Robotite jõuline marss tööjõuturule muidugi ei peatu. Koroonapuhangu tõttu pole kõige suurema löögi alla sattunud sugugi need töökohad, mis niikuinii lähiaastail automatiseeritakse, vaid hoopis need, kus inimtööle head asendust veel ei ole leiutatud. Inimeste massiline kaugtööle suunamine oli huvitav ja tänuväärne eksperiment. Selle käigus on selgunud, et kuulsusrikkad digilahendused ei ole töö senise kvaliteedi säilitamiseks või koguni tulemuse parandamiseks sugugi loodetud tasemel või üldse tööks sobivad. Võib ennustada, et kui kunagi saab kõik distantsõppe, kodubürokraatia ja kaugsuhtluse viljad kokku arvata, ilmneb päris korralik kahju, mida ei saa ehk otse rahas mõõta, elukvaliteedis ja -päevades, teadmistes ja vaimu seisus aga küll.

    Plusspoolele maailmamajanduses peab kirjutama selle, et kriisi järel võib tagasi tulla vana hea inflatsioon, mida enam kui kümnendi jagu on loodetud ja igasuguste trikkidega püütud tagant tõugata, kuid edutult. Kiirem inflatsioon võib küll tarbija ostujõudu ajutiselt pisut kahandada, kuid see-eest kaob psühholoogiline surutis, mis on kaasnenud palkade külmutamisega. Eestiski saab siis tagasi pöörduda harjumuspärase iga-aastase palgatõusu juurde ning seda ka avalikus sektoris.

    Mõnele valdkonnale, näiteks kaubandusele, andsid ühiskonnaelu ümberkorraldused, keelud ja piirangud tõuke, mis on loomulikku arengut kiirendanud. Ei tundu tõenäoline, et mugav e-kaubandus pärast maailma lukust lahtikeeramist oma kriisieelsele tasemele tagasi kukuks. Kui turism ja vaba aja veetmine väljaspool kodu taas hoogustub, ei pruugi kaubandus ajutiselt enam nii kiiresti kasvada, sest inimeste raha pärast, mille poodi viimisele sel aastal häid alternatiive ei olnud, hakkavad taas konkureerima praegu varjusurmas tegutsejad. Lootma peab, et inimesed edaspidi enam senisel hulgal (ja eeskätt tarbetuid) asju ei osta, kuid see ei tähenda, et kaubanduse rahaline maht peaks kinni külmuma. Ehk oli kriisist abi ostjate valiku suunamisel kvaliteedi, vastupidavuse ja keskkonnasäästlikkuse poole. Põhilise majandusliku tõsiasja kriisi kasulikkuse kohta on välja toonud Ardo Hansson EPLis: „Saime kinnitust, et senise ühiskonnakorralduse ja majandusmudeliga on asjad endistviisi suuresti korras.“ Seega, ei mingit „uut normaalsust“, sest vana ei olegi kuskile kadunud, see on vaid valesse suunda vaatamisel silmist lastud.

    Kriisis tuntakse juhti. Euroopa liidrite usaldusreitingud (toetajad miinus mittetoetajad) on vastavalt nende käitumisele saanud kas hoogu või hoope.

    Kõige magusama ja juba mõnel pool ka tagajärgi andnud õppetunni kriisis sai inimkond ja eriti vabaks maailmaks kutsutavates riikides selle kohta, et kvaliteetne juhtimine ei ole tühi sõnakõlks. Kriis jaotas juhid ja otsustajad ning niisama jutupaunikud selgelt kahte lehte. Peaaegu mitte kuskil ei läinud juhid ettenägematu kriisi ajal endale valijatelt erakorraliste valimiste abil uut mandaati hankima, mistõttu juhtide suutlikkust ei ole valimistel veel massiliselt mõõdetud. Presidendivalimised USAs on aga andnud klaari ja küllap teed­rajava signaali, et saamatust, umbusku teadmiste ja faktide suhtes ning riigijuhtimisest tõsielusarja etenduse tegemist ei jäta valijad karistamata. Reitingud ei ole valimistulemus ja tavaolukorras võib valija mälu olla lühike, kuid on raske uskuda, et kriisiga toimetuleku teema poliitilises konkurentsis lähiaastail unustusse vajub. Ja see ei ole rõõmusõnum populistidele, olgu nad paremal või vasakul äärel. Ainuüksi Donald Trumpi langemine lõikas kõigi maade karismaatikutel ära hulga võimalusi poliitiliseks õnnemänguks rahvusvahelises suhtluses, sest alatisest võidumehest, keda matkida nii sõnas kui ka teos, sai ühtäkki luuser, põrmus suurkaotaja. Tagajärg: poliitilisest keelekasutusest kaob agressiivsus ja paks värv ning on ainult aja küsimus, kui uus ehk hetkeks unustatud vana hea stiil, viisakas ja sünnis keelekasutus, valgub tipust alla meediasse ja ehk lõpuks koguni praegu raevust pakatavasse kommentaariumi. Kaua sa ikka tigedusest turtsud, kui kõik ümberringi on kombekad ja vaoshoitud.

    Võib-olla ei ole kena nii öelda, sest viirus tegi kõvasti hävitustööd igal kontinendil, aga kui kedagi võitjaks pidada, siis Euroopat, võrreldes USA või ka Hiinaga, rääkimata väikesest Venemaast. Euroopa suuremate riikide võrdlus on samuti kõnekas. Kontinendi võidu sepistaja oli Saksamaa ja Euroopa veduri edu vilju maitseme meie Eestiski juba praegu ning veel vähemasti seitse aastat, sest otsused on tehtud ja rahalaeva juba lastitakse. Iseasi, kas me oma otsustajad süllelangenuga ka midagi mõistlikku peale suudavad hakata.

    Viiruse saabumise hetkel ei olnud liidukantsler Angela Merkeli ja tema erakonna seis sugugi roosiline. Merkeli kristlikud demokraadid olid küll endiselt riigi populaarseim erakond, kuid selle kauaaegsest ja pealegi pensioneeruda lubanud juhist oli publik pisut tüdinema hakanud ning toetus tasemel 25–27% oli selgelt ebapiisav mis tahes koalitsioonile oma näo andmiseks. Rohelised, kes olid populaarsuselt sotsiaaldemokraatidest mööda saanud ning kindlustanud end suuruselt teise jõuna, hingasid Merkelile kuklasse. Pandeemiaga tegelemisel üles näidatud tagasihoidlik meelekindlus ja sõnaselgus viisid aga kantsleri ja tema erakonna reitingu märtsis-aprillis kiiresti 36–38% peale, kuhu see on ka tänaseni püsima jäänud (Merkeli isiklik usaldusnäitaja on tõusnud üle 30 punkti. Selle tagajärjel võib juhtuda, et valijate tellimusel peab Merkel vastu oma tahtmist lõpuks ikkagi veel ühe ametiaja jätkama ja purustama kõik Helmut Kohli kunagised rekordid. Kaasuva nähuna on parempopulistide AfD kaotanud kriisiaastal kolmandiku toetusest (praegu 9%), millel on eeldatavasti piiriülene mõju kaikameestele kogu kontinendil.

    Omaenda mänguvõtetest juba aastaid selili Ühendkuningriigis on läinud kõik vastupidi. Suure populaarsusega aastat alustanud peaminister Boris Johnson, kelle usaldusväärsuse saldo oli aprillis +37, on tegutsenud nii, et tema usaldusnäitaja seisab juunist saadik miinuspoolel (kuni –20). Oma leivateemal Brexitist, globaalsest Britanniast ning võitudest läbirääkimistel kogu maailma kurjuse allika ehk Euroopa Liiduga, aga ka pandeemia seljatamisel on ta osanud teha nii palju kannapöördeid ja külvata vaid kaost, et ka tema konservatiivse partei peaaegu 20protsendiline edu opositsioonilise tööpartei ees on sulanud nullilähedaseks. Johnsoni saavutusi peegeldavad ühtviisi hästi Inglise naela nigel kurss euro suhtes ja iseseisvuslaste populaarsuse kasv Šotimaal, kus küsitluste järgi oli Ühendkuningriigist lahkulöömise mõte sügisel esmakordselt üle viie aasta liitu jäämisest populaarsem ning ulatub mõne küsitluse järgi juba 50% ehk enamuseni ajal, kui Brexiti põhihoobid Šotimaa majandusele on alles ees.

    Ka Euroopa Liit läheb uuele aastale vastu tugeva ja usaldusväärse juhiga Ursula von der Leyeni isikus. Mäletatavasti polnud ta ametisse astumise eel Euroopa parlamendi silmis sugugi kõige sobivam kandidaat ja ka praegu tuleb tal enda sobivust veel paremini tõestada, kui juba on tõestanud. Kuid eelarve ja abipakett on käes ja Ühendkuningriigi pujääne vastu viimaste tahtmist aidatud nii palju kui ELi võimuses ja ilma et liidu põhimõtetele mingitki kahju oleks sündinud.

    Mõni kiirajaloolane on tõtanud ütlema, et tegelikult algaski XXI sajand alles tänavu. Kui nii, siis on heaks sajandiks toekas vundament laotud ja kümnend toob kaasa Euroopa kaalu suurenemise globaalsetes asjades, populismi taandumise, majanduslikult paitava inflatsiooni ja tulusa rohepöörde, Šotimaa iseseisvumise ja naasmise ELi. Loodetavasti kiirgab Euroopa paremate paikade juhtimise, otsustamise ja suhtlemise kvaliteet midagi kasulikku ka Toompeale.

  • Võim ja sugu. Kuidas jõulud üle elada?

    PIRET KARRO

    Mulle jõulud üldiselt väga meeldivad, sest enamasti on see tähendanud, et mu suurest suguvõsast tuleb kord poolaasta jooksul (teine kord on jaani ajal) kokku vähemalt kakskümmend inimest. Pärast rasket jõululõunat tuleb väike paus, kõik istuvad suurde kambrisse maha ja sirvivad kiiresti luulekogusid. Tublimatel on flöödi-, viiuli- või lõõtsapala ette valmistatud või oma salm autos teel maale välja mõeldud. Mõni esitab aastast aastasse sama, mõne eest on luuletus juba loetud, enne kui ta jõuab toolilt püsti tõusta ja jõuluvanani sammuda.

    Sel aastal siis mitte. Taipasin sõprade pühadeplaane kuulates, et olen unustanud endale tuumperekonna luua, kellega pandeemia-jõule ühes veeta. Oih! Tuumperekonna jõulud ei olegi Eestis nii levinud nähtus kui koolareklaamid ja rahvuslik propa paista lasevad. Suurel osal meist on peresuhted hoopis teistsugused kui õnnis tuumik: kellel on ees mitu jõuluistumist lahku läinud vanemate ja teiste pereharude juures, keda ei oota keegi, kes väldib ise igasugust kohustuslikku kooskäimist. Jõulud ongi aeg, mil soolistatud, majanduslikud, inimestevahelised ja kõik muud suhted on eriti võimendatud. Suur osa pereemasid paneb eelmisel õhtul liha ahju, otsib sahvrist välja juba varem sisse tehtud kõrvitsa- ja kapsapurgid, koorib kartuleid, küpsetab verivorsti, kaunistab piparkooke, katab laua, tassib toidu lauda ja peseb pärast kõik nõud ära. Mõned pereemad võtavad seda oma rollina, mõned tajuvad seda koormava kohustusena, mõne tunded on vastuolulised. Mõnes peres on need ülesanded võrdsemalt jaotatud. On pereisasid, kes lähevad esimesel advendil metsa kuuse järele – mõni naudib seda, mõnele ei meeldi metsas rassida, saagida ja külmetada. Sündmuste puhul, mis on traditsioonidest laetud, tajutakse kõrgendatud ootusi oma soo või muu rolli kohaselt ning nendele ootustele mitte­vastamine on justkui ebaviisakas või lausa sõjakas.

    Magnus Zeller. Sünnipäev. Akvarell, 1918. Eesti Kunstimuuseum

    Pühad (nagu ka ebapühad, argi­päevad) on aeg, kui käärid leibkondade rahakottide vahel on eriti tunda. Mõni laps ootab seda iPhone’i – või talve­saapaid – ja ei tea, et jõuluvana heldus ei sõltu tema tublidusest sel aastal, vaid vanemate aastasissetulekust. Kui muidu aitab lugu Lapimaa habemikust päikeseringi aoaega nõidust tuua, on ehk parem mitte jätkata seda hea lapse müüti.

    Pühad on see kurikuulus aeg, mil laiendatud pereringis saab kokku ka rohkem uskumusi ja tõekspidamisi. Mõne aasta eest selgitas Müürileht humoorikalt välja tüütutute teemade pareerimistrikid, kus põhiline on kriitilisel hetkel veel käredam teema välja tuua (pagulased > Rail Baltic > alkoaktsiis > feminism), pitsi/sülti tõsta või reinlendrit tantsima hakata.1 Instagrami kasutajad @jesslapsed2 ja @taskufeminist3 on kokku pannud portsu abivalmis vastuseid, millega tüütuid küsimusi peletada. Esimesed käivad laste kohta: miks ta ikka veel lasteaias käib / ei käi? Miks ta nii palju/vähe sööb? Miks ta just seda asja sööb / ei söö? Jne. Soovituslikud vastused sisaldavad enamasti kas möönmist, et aitäh, lähtun oma lapse kasvatamisel teaduspõhisest infost ja nii tema kui minu soovidest ja vajadustest; viisakat keeldumist küsimata nõuannetest ning lisandust – palun ulatada lähedal asuv toidukauss –, et teema ammendatuks kuulutada. Minu lemmikvastus oli küsimusele, miks laps ikka veel ei räägi: tead, mul kah pole vahel huvi rääkida.

    Instagrami kasutaja @taskufeminist õpetab pühadelauas tüütutele küsimustele mitte vastama ning kui on ette teada, et kokkusaamist saadab pitsitav ebamugavus, ei pea sinna minema – vaimne tervis on pereliikmete solvumisest tähtsam. See, kui palju ja mida keegi sööb, on igaühe enda asi ega pea kuuluma kommenteerimisele. Pühade ajal kogunenud kilod on samuti igaühe enda asi. Olen viimasel ajal mitmelt naiselt kuulnud kurtmist, et koogisöömine „ei mõju keskkohale hästi“. Minu vastus on: palun, sööge palju soovite ja võtke maailmas rohkem ruumi! Joomisega on teised lood, sest alkoholi tarbimine on üks põhjusi, miks päästeamet juba teab, et jõululaupäeval tuleb rohkem kõnesid kui muidu. Kellel on aga vastupidine probleem – ette jääb soov mitte juua –, võib, kui jaksab, kuulda võtta mu sõbra soovitust, mida teha, kui keegi küsib, miks ta ei joo: „Noh, mina ikkagi tavaliselt hakkan loengut pidama.“ Võib-olla on pandeemia-jõulud mõnele meist kergenduseks, et seekord on ettekääne koju jääda ega pea lõunasöögi kõrvale jagama põhjendusi oma eluvalikute kohta.

    Osa meist aga on juba ammu teinud otsuse veresugulasi kohustuslikus korras mitte väisata, sest nood on olnud kas vägivaldsed, meid maha jätnud või muul moel alt vedanud. Jõulud on meil selline püha, et peaaegu kõigil on sellega oma suhe, kas või miinusmärgiline. On neid, kes eelistavad detsembrilõpu senti­mendiminutid kodukoopas üle elada. Või kurvastavad igal aastal. Loodan, et meie seas on ka neid, kellel on õnnestunud soovimatutest ootustest kõrvale põigelda ning põimida enda ümber just selline hõimkondlik koosolemine, nagu neile meeldib: olgu selleks kogunemine verepere* või valitud pere ringis, üksiolek, surnuaias käik, unistamine. Koos toidutegemine, söömine, luulelugemine ning pärast koos nõude pesemine on ka feministlik praktika.

    * Verepere – bioloogiline pere. Vastand queer-teoorias kasutatud valitud ehk mittebioloogilise pere mõistele, mis viitab lähikonnale, kes ei vasta tingimata heteronormatiivse tuumikpere mudelile.

    1 Müürilehe jõulutoimetus, Pühad reptiilide ja alkoaktsiisita – juhend ohtlike teemade vältimiseks jõululauas. – Müürileht.ee, 22. XII 2017;

    2 Instagramis kasutaja@jesslapsed lugude kogumik „Jess, pühad!“, https://www.instagram.com/stories/highlights/17968895869348002/

    3 https://www.instagram.com/p/CIkXN7cp6rh/

  • A. D. 2020 mikroskoobi all

    SIIM PAUKLIN

    2020. aasta on olnud teaduslikust aspektist huvitav, inimlikust vaatenurgast seevastu morjendav. See aasta läheb nii Eestis kui ka teistes lääneriikides kirja jätkuva ideoloogilise polariseerumise, radikaliseerumise ja üksteisest möödarääkimise aastana. Ühiseid pidepunkte jääb vähemaks, sest läänemaailma inimesed elavad alternatiivsete faktidega paralleelreaalsustes.

    Mitu kuud kodus istumine ajab harjumuseks saanud päevakava sassi ega mõju vaimsele tervisele hästi. Koroona­pandeemia on reaalajas näidanud, et nii liberaalsusel kui ka konservatiivsusel on looduslikus valikus oma väärtus, sõltub vaid ajastusest, millal on emb-kumb kohane. „Liberaalsus“ ja „konservatiivsus“ ei ole tänapäevased kitsad poliitilised määratlused, vaid märgivad maailmaga suhestumise laadi.

    Koroona põhjustas globaalse pandeemia vaid väga tiheda rahvusvahelise liikluse tõttu, mis põhineb liberaalsel avatusel. Sellisest vaatenurgast vaadates võib süüdistada liberaalset avatust. Konservatiivid võivad endale rinnale taguda, sest nad on ju alati hoiatanud rahva liikumisega seotud ohtude eest, manitsenud ettevaatlikusele ja soovinud tugevat piirikontrolli, et võõraste sisenemist ohjes hoida. Nüüd on saanud mõistetavaks selle vastuseisu üks sügavam tahk. See, mida liberaalid nimetavad tänapäeval põhjendamatuks umbusuks võõraste suhtes või lausa ksenofoobiaks, on olnud nakkuste ja taudide leviku vältimiseks evolutsiooniliselt kasulik ning seetõttu liigiomasena kinnistunud. Loomulikult ei tähenda see, et instinktiivne ettevaatlikkus võõra suhtes ei võiks osutuda paljudel juhtudel n-ö valealarmiks, sest oht on vaid tõenäosuslik. Teiselt poolt on pandeemiaga võitlemiseks vajalik laialdane suhtlus, panustamine uuenduslikesse teadusmeetoditesse ja riikidevaheline koostöö, mis seostub pigem liberaalse suhtumisega. Suurte rahvusvaheliste farmaatsiafirmade väga kulukas, kuid kiire vaktsiinide väljatöötamine sai võimalikuks vaid tänu liberaal-globalistlikule avatusele.

    Tagantjärele võib targutada lõpmatuseni, sest tulevikusündmused on inimmõistusele alati vaid tõenäosuslikud ja keegi pole selgeltnägija. Pealegi pole mitte keegi igal elu hetkel järjepidevalt ja igas asjas ultrakonservatiivne või äärmusliberaalne – sellised ekstreemsed aju iseärasusega isikud, kui neid on, praagitakse loodusliku valiku kaudu kiirelt välja, kuna nad ei ole eluvõimelised. Lilledest pärg kaelas loomaaias karu kallistama ronida saab reeglina vaid üks kord elus.

    Kõigi hädade allikas on inimloomus

    Sokrates on öelnud juba üle 2000 aasta tagasi sõnad, mis sobivad ka aastasse 2020: „Ärge olge minu peale pahased, kui ma tõtt räägin.“ See palve Sokratest teatavasti ei aidanud, lõpuks pidi ta ikka mürki jooma. Inimloomus on jäänud endiseks: ebameeldivat tõde on alati raske kuulda, vahel isegi võimatu. Inimene loob endale maailmast ettekujutuse, mis talle meeldib ja mida ta suudab taluda. Mõned taluvad rohkem, mõned vähem. Ilma psühholoogilise kaitsemehhanismita oleks inimkond võib-olla juba lakanud olemast, nagu on kirjeldanud norra filosoof Peter Wessel Zapffe essees „Viimane messias“ (1933).

    Alternatiivsed faktid, ideoloogilised paralleelmaailmad ja tühistamiskultuur on eskapismi üks vorme ning seega väga inimlik. Talumatut tõde kuuldes on inimesele liiga abstraktne suunata oma frustratsioon paratamatu reaalsuse vastu. Pudulojuste rituaalne ohverdamine ei ole olnud piisavalt töökindel meetod karmi reaalsuse ennetamiseks. Vaja on reaalset viha objekti, voodoo-nukku, inimkuju, seda nõuavad aju peegelneuronid. Leebemad ehitavad ebameeldivaid fakte kuuldes oma peas nõrga õlgmehikese, mille nad suudavad suurema vaevata oma kallutatud argumentidega ümber lükata. Nõrgema enesevalitsusega vajavad lisaks ka ebameeldiva sõnumitooja vaigistamist, vallandamist, nn tühistamist (häbistamist), äärmuslikumal juhul pea mahalõikamist.

    Vabadusest, võrdsusest ja vendlusest pole looduses üldjuhul juttugi, jultumus viib sihile. Näiteks kägu okupeerib osavalt teiste linnuliikide pesi. Pildil toidab käopoega roolind.

    Talumatu tõde ei pruugi olla midagi suurejoonelist. Paljud on oma arvuti puruks peksnud, kuna on tühises arvuti­mängus kaotanud, jalgpallifännid on aga lemmikmeeskonna kaotuse järel ikka massikaklusi korraldanud. Ammugi võtavad ürgsed emotsioonid võimust siis, kui tegemist on ideoloogiaga: liberalismi, konservatismi, vasak- ja parempoolsusega, aga ka naisõigusluse, seksuaalse orientatsiooni ja nahavärviga. Inimese identiteedi pärisosa tuleb kaitsta nagu oma suguharu ja oma nahka koopasse tungiva kiskja eest. Vähesed suudavad ideoloogiliste vaidluste puhul summutada oma esmase emotsionaalse reaktsiooni, mida Daniel Kahneman on nimetanud mõtlemise I tüübiks, ning lülituda ümber loogilisemale, aeglasemale, fakte nõudvale analüütilisemale II tüübile. Inimese mõistus on evolutsiooniliselt kohastunud ennast igal viisil kaitsma: enesepettus, oma tegevuse õigustamine ja väljavabandamine on pigem reegel kui erand. Juba Immanuel Kant on öelnud, et „inimene on tehtud nii kõverast puust, et mitte midagi sirget ei ole temast tulnud“. Oma ideoloogia õigsust usuvad siiralt kõik: liberaalid, konservatiivid, vasakäärmuslased, paremäärmuslased, ka islamiäärmuslased. Veelgi enam, ükski neist ei paiguta oma mõttemaailma veidra ideoloogilise kurioosumi lahtrisse, vaid enesestmõistetavalt ratsionaalsesse keskpositsiooni, kust vaadates paistavad kõik teised veidrad, ekstreemsed, segaduses ja valelikud.

    Radikaliseerumise anatoomia

    Huvitav ja oluline ideoloogilise radikaliseerumise puhul ongi see, et igaüks peab oma maailmavaadet enesestmõistevaks, loogiliseks, eetiliseks ja õigeks. Olgu ta äärmusfeminist, Antifa, ISISe, BLMi või Ku Klux Klani liige, võimaldab inim­psühholoogia tal noppida maailma kohta selektiivselt fakte, mis toetavad spetsiifiliselt tema ideoloogilist eelhäälestatust, samal ajal pisendades või täielikult ignoreerides suurt hulka ebamugavaid fakte, mis ei klapi tema maailmapildiga. Dostojevski on tõdenud, et iseendale valetamine on inimesse sügavamalt juurdunud kui teistele valetamine.

    Psühholoogias nimetatakse seda protsessi kompartmentalisatsiooniks ja ratsionaliseerimiseks, mis võimaldavad inimesel luua enese märkamata ideoloogilisi topeltstandardeid ja kallutatud arvamusi, kuigi inimene ise peab oma arusaamu läbinisti loogilisteks ja eetiliselt ainuõigeks. Konservatiivid on enamasti ideoloogiliselt kallutatud evolutsiooni kui bioloogilise protsessi aktsepteerimise vastu (religioossetel põhjustel) ja kliima soojenemise teema puhul. Liberaalid on ideoloogiliselt kallutatud samuti bioloogia ning evolutsiooni vastu (sest see kahjustab sotsiaalsesse konstruktsiooni ja sotsiaalse õigluse religiooni uskumist) ning inimeste geneetiliste erinevuste, sünnipäraste vaimsete võimete erinevuse ning sooliste ja rassiliste erinevuste tunnistamise vastu (sest inimeste erinevad huvid ja võimed ei laseks uskuda diskrimineerimisse kui peamisse inimestevahelise erinevuse põhjustajasse).

    Mida haritum on inimene, seda osavamalt suudab ta iseennast ära petta faktide alateadliku selektsiooni, ratsionaliseerimise ja õlgmehikeste ehitamisega. Need protsessid koos ühismeedia kajakambri efektiga võimendavad evolutsiooniliselt ürgsete instinktide karjamentaliteedi alusel vastandamist (suguharude „meie“ versus „nemad“). Radikaalsuse korral muutub „meie“ headuse ja „nemad“ kurjuse sünonüümiks, mida on näha ka poliitilises retoorikas. Nii sünnibki identiteedipoliitika ühtviisi nii vasak- kui ka paremradikaalsetes ideoloogiates ja religioonides, eriti silmatorkavalt islamiusus ning tänapäeva poliitkorrektsete lääneriikide sotsiaalse õigluse ilmalikus religioonis.1 Jonathan Haidt on toonud USAs välja mitu inimrühma, kes on lääneriikide ohvriideoloogias pühad ja automaatselt puutumatu staatuses: need on mustanahalised, naised ja LGBTQ+, lisaks veel ladina- ja põlis­ameeriklased ning moslemid.2 Näib, et samad kategooriad kehtivad ka Eestis,3 lisada tuleks veel siinne spetsiifiline ohvrigrupp, vene päritolu inimesed.4 Nendesse gruppidesse kuuluvate inimeste kritiseerimises nähakse poliitkorrektse sotsiaalse õigluse religiooni kohaselt pühaduserüvetust, mis võrdne Muhamedist pilapildi joonistamisega, või klassifitseerub see automaatselt vaenuõhutamiseks või vihakõneks. (Tõsi, mõnikord ongi sellega tegu ning seda tuleb mõistagi taunida.)

    Liberaalsed ja vasakpoolsete vaadetega inimesed väidavad, et rahvus on XIX sajandi sotsiaalne konstruktsioon ning kui rahvused lahustuksid (täpsemini, kui need ära lahustada), siis kaoks võõravaenulikkus ning radikaliseerumine ja küllap elaksime konfliktideta suure ülemaailmse kogukonnana kuni aegade lõpuni. Sellest kumab läbi rousseaulik naiivromantiline arusaam maailmast ja inimpsühholoogiast. Rahvus kui nähtus võib olla suhteliselt hiline, kuid „omade“ eristus „võõrastest“ on sama vana kui inimkond, õigupoolest sama vana kui elu ise. Meie-nemad jaotusi on tavaelu eri tasandeil väga palju, sest inimene on sotsiaalne loom, kes on tuhandeid aastaid elanud eri suurusega gruppidena. Meie-nemad eristus defineerib ju näiteks jalgpallimeeskondi, erakondi, koolikaaslasi, klassikaaslasi, traditsioonilisi religioone, samuti perekondi ja suguvõsa, mitte ainult rahvusi ja riike. Huvitav on märkida ka väliseid tunnuseid, mida tänapäevased „suguharud“ omade ja võõraste eristamiseks kasutavad, alustades riietusest, soengust ja juuksevärvist kuni lippude, rituaalide, palvete, pühakirjade ja ainsama Kõigevägevamani välja, kõigil on oma atribuutika. Teatav „meie“ ja „nemad“ eristus on inimliiki evolutsiooniliselt sügavalt programmeeritud ja ellujäämiseks hädavajalik. Küsimus on määras: millal kaaluvad negatiivsed nähud üle positiivsed?

    Muuseas, teised liigid on võõraste suhtes vähemalt sama ebatolerantsed kui inimliigi esindajad. Meie lähimad sugulased šimpansid elavad väikeste karjadena ning teevad rüüsteretki, mille käigus tapavad julmalt naaberkarja liikmeid, surmaga lõppevaid kähmlusi tuleb ette ka omade seas. Imetajate seas on levinud infantsiid, kägu aga okupeerib osavalt teiste linnuliikide pesi. Putukate seas on levinud kannibalism, sipelgapesad on ürgmetsas vaenujalal, parasiitlus on looduses üks levinumaid ellujäämise strateegiaid – näritakse vahetpidamata seest ja väljast. Vabadusest, võrdsusest ja vendlusest pole looduses üldjuhul juttugi, jultumus viib sihile. Võib-olla tuleks kaugemad eesmärgid machiavellilikult ümber sõnastada: Eesti viie kõige riukalikuma riigi hulka? Euroopa Liit vahtigu kohtlaselt pealt, kui Rehepapp mängib nende rahapumbaga vingerpussi.

    Hume’i giljotiin

    Tuisku pole kolmandat aastat, tõuseb tehasest tahmapilv, mõnel on siiski meeles, seegi on Jumala ilm. Teadus on olnud sajandite jooksul nii edukas, sest selle aluseks on kummutatavus, korratavus, eraldatus emotsionaalsetest eelistustest ning range fakti ja väärtuse eristus. Teadus kirjeldab reaalsust ja aitab tegelikkust mõista tõe väljaselgitamise kaudu, kuid ei kirjuta ette, milliseid ideoloogilisi ja eetilisi järeldusi peaks tõe ja faktide selgudes tegema. Teadus ei avasta tõde väärtushinnangutest lähtudes, see pole teaduse roll: asjad on, nagu on, hinnangu annab pärastpoole iga indiviid ja ühiskond.

    Enamik inimesi ei ole ilmselt paraku võimelised hoidma oma väärtushinnanguid faktidest lahus. Enamasti on juba emotsionaalselt ideoloogiline pool valitud ning otsitakse vaid selektiivselt tõestust, mis toetaks eelarvamusi. Teadus erineb ideaalis selle poolest, et ebameeldivate faktide teadasaamisel ei hakata neid eitama ega sõnumitoojat tsenseerima, vaid muudetakse oma arvamust, võttes arvesse kõik teada faktid. See on ideoloogilisele radikaalsusele ja dogmade järgimisele vastupidine suhtumine (ka teaduses tuleb siiski aeg-ajalt ette dogmaatilisust, sest teadust teevad inimesed). Teaduslik maailmakäsitus on lihtsustatult sokraatiline dialoog, samm-sammult ratsionaalne küsimuse (teadusliku hüpoteesi) ja vastuse (teaduslike katsete tulemuse või tõestuse) dialoog, mille varal liigutakse tõele lähemale.

    Faktide ja väärtushinnangute eristusel tuleb pikemalt peatuda, sest nende segiajamine on kõige sagedasem viga, mille teevad paljud mitte-teadlased ning mis on suuresti tänapäeva möödarääkimise, radikaliseerumise ja ideoloogilise kaevikusõja põhjus. Faktide ja väärtuste range eristamine tähendab seda, et faktidest ei ole võimalik tuletada väärtuspõhiseid hinnanguid ning väärtushinnangutest ei ole võimalik tuletada fakte. Sellele juhtis tähelepanu juba valgustusaja filosoof David Hume ning eristust nimetataksegi tema järgi Hume’i giljotiiniks. Absoluutne võimetus hoida eraldi faktid (see, mis on) ja hinnangud (see, mis peaks olema) on eriti omane ideoloogidele, aktivistidele ja äärmuslastele, aga ka maailmavaatelt tugevalt kaldu muudele inimestele.

    Viimastel aastatel on maailmas esinenud palju juhtumeid, kui dogmaatiline poliitkorrektne ideoloogia on hakanud takistama teadusuuringuid ja objektiivse tõe väljaselgitamist. See on endaga kaasa toonud poliitiliselt ebakorrektsete teadustulemuste tsenseerimise, teadusrahastuse lõpetamise ning teadlaste vallandamise. Üha rohkem leidub ka ideoloogiliselt motiveeritud töid, isegi terveid distsipliine, kus väliselt tehakse justkui teadusuuringuid, kuid rikutakse fakti ja väärtushinnangu lahutatuse põhimõtet ega püütagi leida objektiivset tõde.5 Kuna niisugustes distsipliinides on uuringu järeldus juba ette määratud, on need lähemal propagandale kui teadusele.

    Avameelselt ajakirjandusest

    Juba Ameerika kolmas president Thomas Jefferson kurtis omal ajal: „Kes ei loe üldse, on paremini informeeritud kui see, kes loeb ainult ajalehti“. Seoses fakti ja väärtuse eristusega jõuan ajakirjanduse ja selle võimaliku kallutatuse juurde. Tundub, et ajakirjanikud ei ole enam objektiivse info ja faktide edastajad, vaid info emotsionaalsed interpreteerijad ja suhtekorraldajad. Ajakirjandust ja suhtekorraldust õpetatakse vähemalt Eestis üheskoos, ometi on suhtekorraldaja ja traditsioonilise ajakirjaniku roll peaaegu et vastandlik: ajakirjanik võiks püüda teadlasele omaselt välja selgitada, milline on objektiivne tõde. Suhtekorraldaja püüab seevastu veenda, mida tuleks tõena võtta. Üks on deskriptiivne ja objektiivne, teine preskriptiivne ja subjektiivne.

    Milliste andmete põhjal saab üldse väita, et meedia on kallutatud? Konservatiivid on nii Eestis kui ka mujal maailmas juba ammu tõstatanud küsimuse meedia kallutatusest, täpsemalt liberaalse maailmavaate eelistamisest peavoolumeedias. Üllataval kombel ei ole Eesti ajakirjanduseksperdid olnud sellest teemast kuigivõrd huvitatud. Stanfordi ülikooli politoloog Adam Bonica on leidnud, et kolme kõige suurema liberaalide-konservatiivide suht­arvuga ehk kõige liberaalsemad asutused Ameerikas on ülikoolid, meelelahutustööstus ja meediatööstus. Seevastu kõige väiksema liberaalide-konservatiivide suhtarvuga on ehitustööstus, põllumajandus ja nafta-gaasi-kivisöetööstus. Seda järeldust toetavad ka mitmed teised teadustööd.6 Kuigi need andmed pärinevad USAst, tunduvad samad proportsioonid kehtivat ka Eesti ja teiste Euroopa riikide puhul. Isegi kui see pole väljaande teadlik kavatsus, on liberaalsete ajakirjanike rohkuse tõttu meediaväljaannetel oht toota ideoloogiliselt kallutatud ajakirjandust. See aitab ka seletada avalikult konservatiivsete väikeste uudisteportaalide teket paaril viimasel aastal: konservatiivide seisukohalt ei pääse nende vaatenurk nii selgesti kuulajateni.

    Kas ajakirjanike kaldumine liberaalsusse ja vasakpoolsusse on ideoloogiliselt kallutatud õppetöö tulemus? Vaevalt. Peamine põhjus on pigem muus: iga amet vajab teatud andeid, temperamenti ja sageli ka maailmavaadet. Eeldades, et enamik inimesi valib endale meelepärase elukutse, mis sobib nende talendi ja seisukohtadega, on raske ette kujutada siiralt äärmuskonservatiivse ellusuhtumisega kunstnikku või äärmusliberaalset katoliku kiriku preestrit.7 Samamoodi peab ajakirjanik olema loomupõhiselt avatud uue informatsiooni suhtes, andekas kirjutamises, keeltes ja suhtlemises: kõik see korreleerub statistiliselt sagedamini humanitaarala kompetentsi ja liberaalse ellusuhtumisega.

    Kangesti tahaks anda välja aasta radikaali või aasta jooksul kõige rohkem radikaliseerunud inimese auhinna. Konkurents oleks tihe ja väärilisi kandidaate palju: populistlikud lapsesuud, hüsteerilised säutsujad, teatraalsed solvujad, ohvrimentaliteediga isikud, elukutselised aktivistid, ajakirjanikest ideoloogid … Kõik see toimub nii Eestis kui ka teistes lääneriikides. Pole seega teha muud kui püüda säilitada kainet mõistust ja loota järgmiselt aastalt paremat.

    1 B. Campbell, J. Manning, The rise of victimhood culture. Microaggressions, safe spaces, and the new culture wars. Palgrave Macmillan, 2018. – http://dx.doi.org/10.1007/978-3-319-70329-9

    2 Jonathan Haidt, Two incompatible sacred values in American universities. Hayek Lecture Series. – https://hope.econ.duke.edu/file/1885

    3 Osalt selles võtmes saab käsitleda poleemikat, mis järgnes Mart Helme seksistlikule märkusele Eesti presidendi kohta, Kaja Kallase tõdemusele, et keskealise mehena oleks tal poliitikas lihtsam, ning Mikk Pärnitsa otsusele kanda kleiti vägivallaennetuse auhinna kättesaamisel.

    4 Osalt selles võtmes saab käsitleda Sveta Grigorjeva Roosiaias peetud kõnele järgnenud poleemikat.

    5 Grievance studies affair. Vt Wikipedia.

    6 Adam Bonica, Mapping the Ideological Marketplace. – Americal Journal of Political Science 30. X 2013. https://doi.org/10.1111/ajps.12062; http://web.stanford.edu/~bonica/papers/bonica_ajps_mimp_2014.pdf

    K. Dautrich, T. H. Hartley, How the News Media Fail American Voters. Causes, Consequences, and Remedies. Columbia University Press, 1999.

    L. Willnat, D. H. Weaver, American Journalist in the Digital Age. Key Findings. Indiana University, School of Journalism, 2014.

    The Liberal Media: Every Poll Shows Journalists Are More Liberal than the American Public – And the Public Knows It. – MRC. https://www.mrc.org/special-reports/liberal-mediaevery-poll-shows-journalists-are-more-liberal-american-public-%E2%80%94-and

    H. J. G. Hassell, J. B. Holbein, M. R. Miles, There is no liberal media bias in which news stories political journalists choose to cover. – Science Advances 1. IV 2020, kd 6 (nr 14).

    7 Vt Democratic vs. Republican occupations. http://verdantlabs.com/politics_of_professions/index.html

  • Kogupere-jõulufilm lakkepoomisega

    ALEKSANDER METSAMÄRT

    „Visa hing“1 on jõulufilmide kullafondi üks eriskummalisemaid esindajaid. Pealiskaudsel vaatlusel verine märul, keskseks konfliktiks pantvangikriis terroristide poolt hõivatud kõrghoones, on saanud verivorstide, pohlamoosi ja kinkide kõrval iga normikohase Eesti jõululaupäeva konstandiks. Pealegi on „Visa hing“ vaieldamatult Hollywoodi tippkassafilm. Kuigi filmiloolased kipuvad kassahiti sündi samastama „Tähesõdade“ ja „Hai lõugadega“2 ning hittide hulgast leiab mitmeid teoseid, mis püsivad filmiajaloos maamärkidena, esindab „Visa hing“ siiski omaette klassi. See ei olnud esimene märul, kus sündmustik on piiratud rangelt kindlas geograafilises ruumis, ega esimene, kus üksik peategelane on pandud vastakuti seisma bandiidikambaga. Ometi on sellest saanud mõõdupuu, millega saab määratleda suurt osa märuližanrist – „Visa hing, aga lapsega“ („Üksinda kodus“); „Visa hing, aga bussis“ („Kiirus“) ning „Visa hing Valges majas“ („Rünnak Valgele Majale“)3 on vaid mõned näited pikast ning äärmiselt eripalgelisest ja nüansirohkest järelelust, mis filmi tuules tekkis. Sestap soovin jõuluaja vaimus heita pilgu sellele, mis „Visa hing“ õigupoolest on ja mida ta teeb.

    Esmalt lühike sisukokkuvõte. Film viib meid 1980ndate lõpu Los Angelesse. New Yorgi politseinik John Mc­Clane (Bruce Willis) on saabunud külla oma naisele Hollyle Gennarole (Bonnie Bedelia), kelle on inglite linna toonud hea töökoht ja võimalus edendada karjääri. Paari suhe on karidel ning Mc­Clane loodab jõule perega veetes abielu päästa, parimal juhul saada naine isegi mehe nime tagasi võtma. McClane sõidab lennujaamast otse Holly töökohta Nakatomi Plazasse, et pärast kerget suhtlemist naise töökaaslastega suunduda edasi kodusemasse miljöösse. Kogu plaan keeratakse aga pea peale hetkel, kui mängu astub Hans Gruber (Alan Rickman), sakslasest terrorist koos Euroopa meesmodelle meenutava kaaskonnaga, kes võtab pantvangi jõulupeoliste seltskonna, põhjendades seda korporatsiooni „ahnuse ajalooga“. McClane, kes oli terroristide sisenemise ajal läinud riideid vahetama, alustab liftišahte, ventilatsioonitorusid ja pimedaid nurgataguseid mööda liikudes pantvangistajate vastu ühemehesõda, ainsaks toeks raadio kaudu ühendust hoidev kohalik LA politseinik Al Powell (Reginald VelJohnson).

    Lühike sünopsis ei suuda aga mingit­pidi peegeldada „Visa hinge“ tõelist meeleolu. Kuigi film peaks kirjelduse järgi olema klaustrofoobne, küünte närimist soodustav triller, jääb ennekõike kõlama lõbus ja mänguline meeleolu. Film annab mängleva diskreetsusega vaatajale peaaegu alati kõik kaardid, mida tarvis, et teadmatuse asendaks ootusärevus. Lugu esitatakse kümnete eri tegelaste vaatenurgast – McClane’i, terroristide, LA politsei, Holly, isegi McClane’i autojuhi perspektiive kasutades jätab film publikule alati rohkem pusletükke kui tegelastele. Kuigi „Visa hinge“ on pealtnäha keeruline kirjeldada, kasutamata selliseid sõnu nagu „terroristid“ ja „pantvangikriis“, lubab eelkirjeldatud narratiivsete võtete kasutuselevõtt (milles pole ju väljaspool põnevusžanri midagi uut) filmil toimida kvintessentse jõulufilmina. Peale selle, et vaataja on tegelastest alati sammukese ees, on ka talle pakutav vaatenurk kõike muud kui klaustrofoobiat tekitav. „Visa hinge“ kaameratöö hiilgab oma liikuvusega: hüpates, liueldes, lennates ja roomates eemaldab see vaatajalt lõksus oleku tunde, hoides seejuures oma dünaamikaga ekraanil toimuvat kogu aeg huvitavana. Teisisõnu, McClane’i ja Gruberi kassi-hiire mängus jääb võim kogu aeg kindlalt ühe isiku, vaataja, kätte.

    Ho-ho-ho. John McClane on pereväärtuste, heade aegade ja normaalsuse eest peetava konservatiivse võitluse kandja.

    Märulifilmi süžeed arhitekti pilgu ja mõtlemisega ühendades on „Visa hing“ üks eneseteadlik tähelepanelik film. Vaatajat jõupositsioonile asetades ei oodata temast passiivsust, pigem treenitakse pisiasjade märkamise teravust, ja seda mitte ainult visuaalsete detailide puhul. Tõenäoliselt filmi kuulsaim dialoogistseen, Hans Gruberi ja John McClane’i vaheline raadiovestlus kauboifilmidest, on hea näide. Dialoog pilgutab vaatajale kahekordselt silma. Ühest küljest teeb see stseen paralleeli klassikalise kauboi ja McClane’i vahel nii ilmselgeks, et selle ignoreerimine on võimatu ka kõige flegmaatilisemale vaatajale. Teisalt annavad McClane’i paremad teadmised vesternižanrist talle võimu narratiivi enda üle. Loo metatasandil on McClane’ile sellest hetkest määratud kangelase roll ja kõik, mis sellega kaasneb. Vaatajale tähendab see loomulikult seda, et meile on kindlustatud õnnelik lõpp. Ennast Roy Rogersi, laulva kauboiga võrdleva mehega ei saa ju ometi juhtuda midagi halba.

    Kuigi John McClane tõestab ennast filmi käigus väga visa hingena, näitab ta meile rohkem, kui vaatame teda ajastu vaimu kandjana. 1980ndate stereotüüpsele filmikangelasele mõeldes kangastub ületuunitud muskulatuuriga, haavamatu, tihti euroopaliku välimuse ja päritoluga (Jean-Claude Van Damme, Arnold Schwarzenegger, Dolph Lund­gren jne) tegelane. Sestap on kerge unustada, kui üllatuslik valik märulitähe rolli oli Bruce Willis. Enne filmi linastumist ennekõike koomiku, laulja, telenäitleja ja Seagramsi veinikokteilide müügimehena tuntud Willis tõi endaga filmi kaasa igameheliku energia. Noore mehe südikust vanema mehe karismaga ühendades (rääkimata seejuures õrnalt kiilanevast pealaest) on McClane oma olemuselt mainitud stereotüübi vastand. Kummatigi heitis McClane erinevalt tüüpilisest stoilisest Heraklesest kinolinal nalja, sai haiget, jooksis verd ja oli filmi lõpus silmanähtavalt omadega läbi. Kuigi tänapäeval toovad McClane’i käitumismustrid huulile ka sõnapaari „toksiline maskuliinsus“ (rõhk kõigel, mis puudutab Hollyt), oli omal ajal tegu märuližanri tundliku ja haavatava mehe näidiseksemplariga. Dimensioon, mida on lihtne ajastu väärtuste teisenemisel unustada.

    Siinkohal oleks hea pöörata pilk terroristide poole. Kui mõelda taas 1980ndate keskmisele märulikangelasele ja kõrvutada peas tekkivat koondkuju Hans Gruberi käsilaste bandega, saab äkki selgeks, kellega McClane kakleb. Filmi tekst, metatekst ja alltekst teenivad kõik klassikaliselt nupuka Ameerika kangelase arhetüübi heroiseerimist ja ülistamist, contra pikajuukselised, võitluskunste valdavad Euroopa Übermensch’id. „Visas Hinges“ tapab vanakooli kangelane 1980ndate märulifilmide standard-musklimehi. Ma ei süüdista siin filmitegijaid varjatud propagandas või peidetud rahvusliku allteksti esitamises, vaid tõden, et Willise ekraanimõju on piisav, et üle võimendada kindlaid stseene ja viia teatud hetki müütiliste „heade aegade“ tasandile, kui „mehed olid veel mehed“.

    Rääkides vanadest headest aegadest 1980ndate USA kontekstis ei saa üle ega ümber Ronald Reaganist. Sarnaselt praegu ametist lahkuva president Trumpiga lubas ka Reagan tuua Ameerika tagasi paremate päevade juurde, ent Reagani puhul olid halvad ajad konkreetsed – 1960.–1970. aastate Ameerika oli enamikule moraalselt ebamäärane aeg, mille minetamine oli Reagani kaheksa-aastase valitsemisaja kõlblusimperatiiviks. Alatiselt minevikus paiknevast Arkaadiast pärinev John McClane, arhetüüpne kauboi veidras kaheksakümnendate Californias, kus inimesed suudlevad üksteist põsele ja on üleüldse veidrad, mõjub sellesama igavese konservatiivse võitluse kandjana pereväärtuste, heade aegade ja normaalsuse eest. Reagani Ameerika ergutustantsupoliitika ei luba õnneks või kahjuks näha McClane’i apoliitiliselt, ent see-eest lubab tema kaudu heita pilk möödaniku kultuuriliste ideaalide sügavusse.

    Iga kangelane, võidelgu ta milliste ideedega tahes, vajab endale paslikku vastast ning Hans Gruberi näol on Mc­Clane leidnud parima võimalikest. Nii nagu John McClane on jäänud kummitama Willise karjääri, jäi Gruber kummitama Rickmani oma. Pärast „Visa hingega“ Hollywoodi huviorbiiti sattumist mängis Rickman ennasttäis jobusid, kuid tuleb tunnistada, et võib-olla polnud ükski neist nii ennasttäis või nii jobu, kui seda on Hans Gruber. Hans on tegelasena nagu üks suur kõndiv ebamugav küsimärk ja vastuolude sasipundar. Tema maneerid on stoilised, kuid meeleolu kannatamatu; ülikond on piisavalt suur, et mitte teha seda, mida üks ülikond mehe kehal tegema peaks; rafineeritud kõnemaneer on kõrvuti liigse närvilisusega. Üldse jääb Gruberist mulje kui kellestki, kes pole inimnahas olemist veel hästi käppa saanud. On raske leida paremat vastast McClane’i vana kooli issile, kes on endas kindel, kannab hiilgavalt välja maika ning on tulnud kodu korda seadma.

    Hans Gruberi puhul on olulised ka tema motiivid. Nimelt pole niivõrd tegu terroristi, vaid lihtsa vargaga, kelle suured sõnad Ameerika kultuurilisest haigusest ja Nakatomi korporatsiooni ahnest käitumisest on mõeldud peitma tema tegelikku motiivi – varastada korporatsiooni varahoidlast 640 miljoni dollari väärtuses võlakirju. Hansu plaanide täpsem avamine on tarvilik, sest toob tähelepanu sellele, kuidas filmitegijad on valinud oma kurjamitele rõhutatult apoliitilised motiivid – Gruberi plaanide banaalsus üllatab isegi filmi osalisi. Kuigi ülal toodud kirjeldused „Visast hingest“ kui Ameerika ajastu vaimu väljendajast vastavad loodetavasti ka lugeja täheldustele – kui peaksite juhtuma veetma oma jõululaupäeva televiisori ees – on tähelepanuväärne, kui tõsiselt on üritatud püsida lõbus, meeleolukas ja meelelahutuslik. „Visa hing“ pingutab ninast vere välja, et meil vaatajana oleks tore, et meeleolu püsiks pinev, kuid lootusrikas, ning et filmis poleks midagi, mis võiks viia mõtted meeleheitele. Seesuguse kreedo puhul on mõistetav, miks „Visa hing“ on kujunenud jõulufilmide klassikaks.

    Seoses jõulufilmidega ei tohi unustada, et 1988. aastal oli tegu ikkagi suvise kassahitiga. „Visa hinge“ jõulusus on sarnaselt Hans Gruberi kentsaka karakteriga mitte päris õiges kohas. On raske ette kujutada kohatumat paika jõulude tähistamiseks kui palmipuudega rüütatud Los Angeles; jõuluikonograafia on harvaesinev, jõululaule on kokku kolm. Sedapidi kannab – loodan, et see lause pole liialt ketserlik – „Visa hing“ jõule pigem südames kui revääril. Ehk selgitab see veelgi paremini filmi aukohta jõululaupäeva teleprogrammis.

    „Visa hing“ on filmina haarav ja võluv. Isikupäraste tegelastega äärmise professionaalsusega teostatud märul lubab heita pilgu kaheksakümnendate Ameerika Zeitgeist’i tuuma. Seejuures veel mitmete teemade ja hirmude osas, mida siinne artikkel ei kata: Ameerika firmade ülevõtmine jaapanlaste poolt, klassikalise peremudeli lagunemise algus ja politseivägivald. Siinne artikkel on orienteeritud ennekõike kõigile neile, kes „Visa hinge“ ajuvabaks märuliks või kergeks meelelahutuseks peavad. Esimest ta pole, teine on kindlasti. Ja kõigest olenemata on ta meie jaoks alati olemas.

    1 „Die Hard“, John McTiernan, 1988.

    2 „Star Wars“, George Lucas, 1977; „Jaws“, Steven Spiel­berg, 1976.

    3 „Home Alone“, Chris Columbus, 1990; „Speed“, Jan de Bont, 1994; „White House Down“, Roland Emmerich, 2013.

  • Kahekordselt väljendamatu

    ILMAR VENE

    Hea tahtmise korral saaks rääkida ka kolmekordsest väljendamatusest, ja nimelt siis, kui pidada meeles, missuguse määra on saavutanud sekularisatsioon. Pole ju saladus, et Uku Masing, keda selles raamatus korduvalt tsiteeritakse, pälvis Ants Oraselt iseloomustuse „müstiline jumalaotsija“. Sõnapaar pandi kirja möödunud sajandi kolmekümnendate aastate lõpupoole ja tohib arvata, et see pole aegunud, pigem vastupidi. Selles suhtes on Jaan Lahe raamat tõesti „sõnum teisest maailmast“ ning sellisena tema väljavaated leida siinpoolsuses erilist vastukaja ei tohiks olla väga avarad.

    Sealpoolsusega on tegelikult kaksipidi lugu: enamasti kasutatakse ju seda mõistet tinglikult. Rangema suhtumise korral peaksime tunnistama, et sellest, mis on seal, ei saa meil olla aimu. Kuid juba Platon oli seisukohal, et ideede maailmast mõtelda, olgugi see muidu lähenematu, siiski saab ja sellest järgnes: kui saab mõtelda, siis ka rääkida ja kirjutada. Lõpptulemuseks kujunes, et ideede lähenematu maailm muutus tuntuks ka siinpoolsuses.

    Analoogiliseks kujunes lugu sealpoolsusega: tüütuseni toonitati, et allilmaga pole meil ühendust, kuid ajapikku sai mõlema maailma ühtekuuluvus üha ilmsemaks. Meie tarvidusi arvestades peaks see ka arusaadav olema: mida saaks meil olla sealpoolsusest, kui kokkupuude sellega jääb igavesti kogemata? Raamatu alapealkiri seda laadi küsitavusi ei tõstata. Teatakse ju üldiselt, et kristlus on õhtumaal toiminud paar aastatuhandet, ja juba ajavahemiku määratu kestus peaks osutama, et ristiusust üldistavalt rääkides tuleks piirduda kõige olulisemaga. Nüüdsest peale leidub küsimusele „mis on kristluse põhisõnum?“ ka eestiliku algupäraga kirjasõnas põhjalik ja hoolikalt läbimõeldud vastus.

    Kui hoolikalt üldistuse esitust ka kavandada, saab seda teha ennekõike esitamise ajast lähtudes, kuigi alustada tuleb ikka ja alati suurnähtuse ilmumisest. See aga seab ristiusu põhitarkuste tutvustajad ränkuseni küündiva raskuse ette: esitada ei tule vähem kui vaimulooline areng kahe aastatuhande jooksul. Mingil määral peab autor olema tuttav kõigi pisutki silmapaistvate vaimuinimestega, kes on tegutsenud antiikajal, kristlikul ajastul ja „renessansi sogastes voogudes“ (Th. S. Eliot), kõnelemata juba valgustusajastu suurkujudest ja viimaste sajandite silmapaistvatest mõtlejatest. Kuidas rääkida üldistavalt suuruste tegevusest, kui see on saanud käsitluse kümnetes monograafiates? See ongi väljendamatu, mida on silmas peetud käesoleva kirjutise pealkirja esimeses pooles.

    Kuid isegi selline kujutlus ei esita ülesande tegelikku raskust piisavalt. Kristlus, nagu teada, võrsus judaismist, mis oli ristiusu ilmumise ajaks saavutanud säärase küpsuse, et nõudis värskendavat uuendamist – arusaam kristlusest kui katsest judaismi reformida on kõike muud kui originaalne. Lunastaja ei tulnud käsuõpetust kaotama, vaid seda teoks tegema, see tähendab vaimseks ülendama. Vana testament omakorda on sakraalne suurmälestis, mille kujunemisel etendas olulist osa Lähis-Ida iid­ammune vaimuelu, see tähendab semiidi ja hamiidi rahvaste kultuur. Niisiis tuleb esituse ajaraami veelgi laiendada: ristiusu ajaloo kahele aastatuhandele lisandub tuhat aastat eellugu.

    Ometi see kõik ilmub läbinisti siinpoolse ja mõistuspäraselt esitatavana, kui pöörata tähelepanu „väljendamatu“ teisele poolele. Sel puhul tuleb võtta üht Lahe raamatu teise peatüki „Kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Jumala käsiteldamatus ja väljendamatus“ osa sõna-sõnalt. Küllap on ikka veel üldisemalt teada seegi, et peale jumalamõiste kuuluvad ülemõistuslike küsimuste hulka ka kristluse põhidogmad: kolmainsus, sündimine neitsist (nüüd küll noorest naisest), inkarnatsioon jm. Mida suudaks põrmlik mõtlemisvõime peale hakata, kui mõttetöö harrastajal tuleb kuulda, et igavene ja lõputu vaim kehastus üürikeseks inimeseks?

    Vahest pole välistatud, et kristluse iseäraliku arengu peapõhjuseks kujunes just ülemõistuslikkuse ülemäärane eelistamine mõistuspärasusele: „credo quia absurdum“ (ütlusena olevat see käibesse ilmunud alles XVII sajandil) väljendab esinduslikult varakristlikku väärtustamisviisi. Mida teenekat saab olla selles, kui usutakse mõistuspäraste seaduspärasuste kehtivust? Sacrificium intellectus kuulus kuni Pascali aegadeni kristlike suurväärtuste hulka: Aabrahami, Iisaku ja Jaakobi Jumal, mitte filosoofide ja teoloogide jumal!

    Jutud mõistuse ohverdamisest ei leidnud vastukaja isegi Pascali kaasaegsete hulgas, mida siis veel arvata valgustusaja suurkujudest. „Mõtete“ autoriga postuumselt polemiseerides pani Voltaire kirja: „Inimene ei ole selline mõistatus, missugusena teda kujutlete teie, et siis äramõistatamisest rõõmu tunda“. Tulevasele Preisimaa kuningale 1739. aasta detsembris saadetud kirjas küsib suurvalgustaja retooriliselt: „Kas see siis ei tähenda teene osutamist inimkonnale, kui ebausk lahutatakse religioonist, nagu mina seda alati olen teinud?“

    Siin ilmneb, milleni pidi viima ülemõistuslikkuse rõhutatud eelistamine: deistidele tundus, et kogu teoloogia peaks piirduma Jumala olemasolu tunnistamisega. Järgmisel aastasajal alustab aga Ernest Renan oma loengut kuulutamisega: „Jeesus Kristus oli suurepärane inimene“, kuid ikka veel põhjustab selline eneseväljendus skandaali. Ja XX sajandil annab Bertrand Russell teada, et tema eelistus, kui Sokratest tuleks võrrelda Kristusega, kuuluks esimesele.

    Ekslik oleks arvata, et suhtumise teisenemine on kulgenud raudse järjepidevusega; vastumeelsuseni kristluse ja isegi Lunastaja suhtes (kummaline küll!) jõuti juba XVI sajandil. Sellega seoses väärib ehk äramärkimist ka pisike hajameelsus, mis on sattunud Lahe muidu laitmatult korrektsesse raamatusse: antakse ju leheküljel 227 teada, et Giordano Bruno, nüüd rehabiliteeritud, olevat põletatud heliotsentrilise maailmapildi kaitsmise pärast. Õigem oleks ütelda, et heliotsentrilist maailmapilti hakati pidama kahjulikuks alles pärast Bruno põletamist.

    Negatiivset laadi märkust sobib täiendama kokkuvõtlik üldiseloomustus ja see saab kõne alla tulla ainult positiivsena. Kõigepealt hakkab terviku puhul silma sõjaväelisust meenutav korrektsus: sissejuhatuses tutvustab autor ühetähenduslikus sõnastuses oma taotlusi ja lõpetuseks võtab ta esitatud materjali kokku kahekümne kahe teesiga. Niisiis on tehtud kõik endast olenev, et esitada väljendamatu aines vähemasti vormiliselt mõistuspärase ja arusaadavana.

    Kahjuks ei suuda ükski pingutus kaotada ainese ülemõistuslikkust. Mida see tähendab, näitlikustagu tsitaat, millega autor annab sõna Paul Tillichile, teoloogia suurkujule: viimne kohus tähendab Tillichile, et „siin ja praegu, kestvas üleminekus ajalikust igavesse hävitatakse negatiivne koos tema pretensiooniga olla positiivne“ (lk 389). Nii kõrgelennuline subtiilsus annab vabad käed igale teravmeelitseda soovivale tõlgendajale. Kuna negatiivset kui sellist (s.t kuradit) ei saa olla, pole tal võimalik pretendeerida positiivsusele ja kõige vähem oleks vaja teda hävitada. (Selgituse korras: kui Jumal on olemise andja, siis peaks tema vastase siht seisnema olemise kaotamises, seega peaks ta järjekindluse nõuet arvestades alustama iseenda kaotamisest.)

    Õnneks pole valdav osa ainesest kaugeltki nii ülemõistuslik. Enamasti lahkab autor vähem subliimseid küsimusi ja näitlikustava täienduse korras esitatakse religioosset laadi tarkuste ilmalikke vasteid. On kord loomine kõne all, siis peab ka Suur Pauk mingil määral kõne alla tulema. Ja ta tuleb. Lahe on piisavalt kompetentne, et möödaminnes peatuda selle teooria religioosse hõnguga pärinemislool. Tollane paavst isiklikult kiitis seletuse heaks, kuna tal polnud kahtlust, et paremat ilmalikku vastet ei saa piibellikul loomislool olla.

    Autori igakülgne asjatundlikkus kuulub kõnealuse raamatu suurimate väärtuste hulka: teos kujuneb igale lugejale, olgu tema vahekord religiooniga missugune tahes, rikastavaks elamuseks. Soodustava asjaoluna tuleb arvesse ka autori meelsus. Ja see on kõike muud kui fundamentalistlik: autor tunnistab kristluse sõnumi igavikulisust, aga see ei tähenda, et arenguloolised teisenemised oleksid jäänud pühakirja tõlgendamisel tähelepanuta. Sellel, mida kunagi mõisteti sõna-sõnalt, on meie päevil kõigest sümboolne tähendus.

    Praegune kristlus ei ikesta oma tunnistajaid kuigivõrd. Erilise selgusega tõendab seda raamatu viimane ja kõige mahukam peatükk, kus tuleb esitusele patu ja lunastusega seostuv problemaatika. Patuks peab autor „inimese ja Jumala suhete rikutust“, „inimese suletust Jumalale ja Tema ilmutusele“ (lk 332). Lunastus on aga „vaimne uuenemine, mis toimub juba siin ja praegu“ ja „mida Uku Masing on nimetanud „elusamuseks““ (lk 394).

    Pole siiski õige arvata, et Lahe soostub kõigi praeguste uuendustega. Igatahes jätab sellise mulje osutus Kristuse jumalikkusele. Rudolf Bultmanni väsimatu tõlkijana teab autor ülihästi, et kuulus teoloog ei suutnud Lunastajat Jumalaks pidada, kuid antud juhul ta suurt autoriteeti vist ei järgi: 15. teesis igatahes (lk 398) seatakse lugeja vastamisi „Jumala inimeseks saamisega Kristuses“ ja jääb mulje, et jutt käib inkarnatsioonist traditsioonilises mõttes. Kes suudaks ette näha kõnealuse traditsiooni edasist käekäiku? Korratakse ju üha tungivamalt, et ka kristlus, seni ikka veel inimkeskne, olevat niisama jumalakeskne nagu judaism ja islam.

  • Niuhti!

    LAURI LAANISTO

    Mida muud öelda, kui et koroona tüüris lõppeval aastal suuresti ka teaduslaeva. Tegi seda väga otseselt, ent ka kaudsemaid teid pidi. Täites muu hulgas suurel määral valitsuse lubaduse suurendada teaduse rahastamine ühe protsendini SKTst, vähemalt aastaks 2021 – mis tuli omajagu üllatusena, arvestades et 2019. aasta suvel tehtud riigieelarve strateegia välistas lähiaastateks selle võimaluse (ning vähemalt selle teksti kirjutamise aegu on võimul veel seesama valitsus).1 Õigupoolest on öelda „suurel määral“ liialdus. Tsiteerides Martin Helmet: „Tänu SKT langusele me täidame selle protsendi ära ilma ühtegi eurot juurde andmata – peaaegu, natuke jääb puudu, me peame väga vähe juurde panema. Et niuhti, üks valimislubadus täidetud koroona tõttu.“2

    Rahandusministri tühjad sõnad näitlikustavad eelkõige väga hästi seda, kuidas võimuladvikus tehakse palehigis tööd, et Eesti elu aina paraneks. Rahandusministri loogika järgi olnuks teadlastele kõige mõistlikum igasugust teaduslikkust koroonakriisi lahendamisel võimalikult pärssida, kuna sel viisil oleks majanduslangus olnud tõenäoliselt sügavam ja protsendipunkte tulnuks järgmise aasta eelarves teadusele kindlasti juurde. Nagu niuhti! Aga ei – millegipärast ei kippunud teadlased kätte näidatud haljale oksale ronima, vaid tulid poliitikutele appi teadusrahastuse protsenti langetama. Töötades tasuta, oma muude tegemiste arvelt, vabatahtlikult. Näiteks Irja Lutsar mainis ühes hiljutises Facebooki kommentaaris, et kevadel oli koroona tõttu nii palju tegemist, et granditaotluse viimistlemiseks ei jäänud aega, ja küllap seepärast jäigi tema töörühma ETAgile saadetud uurimistaotlus rahastamata.3

    Ilmseks sai teaduse mittetasakaaluline roll riiklike (ja muidugi ka üleriigiliste, kui mõelda kas või näiteks vaktsiinide arendamisele) protsesside, sealhulgas majandus- ja rahandusolukorra edukuse ja ebaedukuse mõjutajana. Mittetasakaalulisus selles mõttes, et teadusega arvestamisel või mittearvestamisel on eksponentsiaalne mõju muudele eluvaldkondadele. Selle üle, kas ja kui palju teadust rakendada, et kriisist üle saada – see kemplus kestab, küll vähenenud mahus, ikka veel edasi. Eks tänu sellele jõudiski teadus suuremas osas aastast uudisportaalide esikülgedele, küllap üleilmselt, vähemalt arenenud riikides, mitte vaid meil. Pretsedenditul määral.

    Sinna jõudmine tuli siiski pika viibega. Nii nagu akadeemik Jüri Allik aasta lõpu poole tõdes: teadlaste poole pöörduvad poliitikud alles viimases hädas, kui tõesti enam muud üle ei jää.4 Sel aastal tuli see väga ilmekalt esile – alguses oli ikka hanerasv ja sinepiplaaster, ja üldse, vanasti mingeid selliseid haigusi polnud ega saa ka nüüd olla.5 Seegi oli (ja kohati on seniajani) endasõnutsi konservatiivsete poliitikute valdav suhtumine, nii meil kui mujal. Otsapidi kalduvad need hoiakud kahjuks kõige debiilsematesse vandenõuteooriatesse, mida küüniliselt levitatakse (meil seni küll õnneks tagasihoidlikult ja mitte eriti edukalt – nii et arenguruumi veel on …). Teisest küljest – pühendunud harrastusvirolooge ja -statistikuid ja -andmeteadlasi on praegu küllap tuhandeid rohkem kui mullu samal ajal. Viraalsuse paljutahulist olemust saab ekstrapoleerida oma elu kõiksugustesse aspektidesse ka siis, kui koroonaepideemia saab otsa. Suunad vajavad ju mudimist, ja mis kõik veel. Igatahes, loodetavasti realiseerub see pidev teaduse uudisväärtus vähemalt mõne andeka inimese jõudmisega teaduse juurde.

    Teadusvaldkonda siiski reguleeritakse, kuid otsused näivad olevat korralikult läbi kaalumata. Veebruaris oli korraks poleemika, mis kiiresti pandeemia alla mattus, kui teadus- ja arendusnõukogu (TAN) otsustas muuta uurimistoetuste jaotust teadusvaldkondade vahel. Siin pildil ongi TANi 5. veebruari istung, kus uurimistoetuste jaotust muudeti.

    Millalgi murdis teadus aga ikkagi valitsuse kollektiivsesse ajju sisse. Pigem kõrvalteid kaudu kui ettenähtud institutsionaalsuse redeleid pidi. Ühismeediasse lisatud sisukad arutlused levisid viraalse jagamise ja klikkimise nakkuskordajaga kuni noodsamad postitajad jõudsid valitsuse teadusnõukokku, mille soovitusi vähemalt osaliselt arvesse võetakse. See on arvult väikese, ent vaimult mitte nii tillukese ühiskonna suur pluss. Ehk mõistavad ka poliitikud nüüd, kui juhuslike ja hetkeliste teadlastega põkkumiste asemel suheldakse omavahel kuude kaupa järjest, et teadusest ja teadlastest on tõepoolest tolku. Ja et adekvaatsete meetmete väljaselgitamiseks on tarvis teaduses laiapõhjalisust – ühe viiruse leviku uurimiseks on peale viiruse enese uurijatele kasu ka paljude muude vald­kondade esindajatest kuni teoreetiliste füüsikuteni välja.6 Aro Velmet on arutlenud koroonakriisi näitel väga ülevaatlikult selle üle, kuidas poliitikat ja teadust lõimida.7

    Kasu(m) teadusest

    Eesti rahvas on üldiselt väga tugevalt teaduse usku. Sel aastal esimest korda läbi viidud põhjaliku teadusbaromeetri uuringuga selgitati välja, et teadlasi usaldatakse (78% küsitletutest), usutakse, et teadus muudab elu paremaks (85%), ja et teadlasi peaks rahastama ka siis, kui nende uuringutest kohemaid kasu ei ilmne (90%).8 Ent kui vaadelda riigi ja teaduse suhet, siis näib, et poliitikute suhtumine teadusse sõltub väga selgesti kahjumi ja kasumi telgjoonest. Kui teadus aitab leevendada kahjusid, sh kahjumit, siis võib teadlased punti võtta küll. Nagu koroona puhul. Teadust soositakse ka tehnilise innovatsiooni ja ettevõtluskoostöö puhul, kus n-ö nutikad lahendused võivad (teadustegevuse üldisel ajaskaalal) väga kiiresti kasumit toota ja majandust kasvatada. Ent kui näiteks looduse- ja keskkonnaalased teadmised võivad kuidagi pärssida praegust või tulevast kasumlikkust – olgu see siis metsanduses, energiatootmises, tselluloositehase või Rail Balticu puhul –, siis millegipärast ei ole teaduspõhisus enam argument.

    Olud on paljuski ikka nii, nagu Jürgen Ligi kunagi 2015. aastal haridus- ja teadusministrina Eesti ühiskonna toimimisalused lapsesuuna sõnastas: „Tegelikult ei ole Eesti arengumootoriks üldse teadus. Et meie ühiskonnas ei tehta otsuseid teaduslikul alusel. Et meie ühiskond tugineb hoopis teistsugustele väärtustele; sellistele nagu huvid, arvamised, maitsed, müüdid või usk. Aga teadmispõhist mõtlemist selles ei ole. Kuigi teadmised on juba iseendast oluline hüve ja teadusega loome tulevikueeliseid, ei tähenda see, et päevapoliitikas oleks teadusel tähtsust. Kahjuks ei ole.“9 Veel teinegi endine minister, susserdamise pärast värskelt rektoritoolist ilmajäänu, Jaak Aaviksoo (jaa – ka nn Nurkse skandaal toimus alles sellel aastal!) väidab, et teaduse sissetoomine ühiskondlikesse aruteludesse on ohtlik: „Paljudele tundub, et võimalik on leida erapooletu, objektiivne tõde, mis vaenupooled jälle kokku liidaks, et lahenduseks on teaduspõhine lähenemine. See on ohtlik illusioon.“10 Tema väitel pole teaduslikel argumentidel asja poliitikaküsimustesse, mis on olemuselt moraali- ja väärtusküsimused. Kahjuks tema argumentidel ei ole alust, kuna näiteks kliimakriisi lahendamine või elurikkuse ja metsade säilitamine ei ole pelgalt moraaliküsimused, mida tuleks lahendada poliitilisel tasandil toimuvate väärtusvaidluste korras. Need on midagi palju enamat …

    Kas on mingi lootus, et koroona muudab seda suhtumist? Arvestades, et rahandusminister mõni päev tagasi deklareeris, et õlitehase keskkonnamõjude pärast muret tundvad inimesed on põmmpead ja lapsed, ning kui vaja, astub Eesti EList välja, et saaks rahulikult põlevkivi edasi tossutada,11 siis vaevalt küll. Pessimist minus eeldab, et enne valitsuse kukkumist jõutakse ka fosforiidi kaevamisele mingi eriplaneering sebida. Uus keskkonnaminister ei ole ju üldse kindel, et inimene on see peamine kliimamuutuste põhjustaja …12

    Hiilivad muutused

    Teadusvaldkonda siiski reguleeritakse, kuid otsused näivad olevat korralikult läbi kaalumata. Veebruaris oli korraks poleemika, mis kiiresti pandeemia alla mattus, kui teadus- ja arendusnõukogu (TAN) otsustas muuta ETAgi uurimistoetuste jaotust teadusvaldkondade vahel.13 Seda juba käimasoleva taotlusvooru ajal. Mõni kuu varem oli Aaviksoo avaldanud artikli,14 kus esitas oma arusaama sellest, kuidas võiks teaduse struktuuri Eestis ümber kujundada. Ja sellest kirjatükist paistis TANi otsus paljuski ka lähtuvat. Alusteaduse ja rakendusteaduse asemel soovitas ta keskenduda oskusteabele ja tööprotsesside tõhustamisele, mis toovat kõige kiiremini rahas mõõdetavat kasu(mit).

    Tema arusaam alusteadustest, millega ta isegi ju kunagi füüsikuna tegeles, on kummaliselt ümber pööratud. See on tema meelest nurgake teadmiste püramiidi üleval otsas, mitte selle vundament, mida võiks justkui mõistest alusteadused – või selle sünonüümidena kasutuses olevatest terminitest baasteadused ja fundamentaaluuringud – eeldada. See olevat hoopis sinitaevateadus, millega tegelemiseks peab õite kõrgele vandlitorni reaalsuse eest pakku ronima. Ja seepärast võiksidki sellega tegeleda vaid mõned üksikud teadlased – enamik võiks ikka tegeleda otseselt uute teenuste ja toodete väljatöötamisega, mis olevat meie suurim ühiskondlik-majanduslik puudujääk.

    Eesti teaduse senine edulugu meid edasi enam ei viivat, kuna see rahuldavat vaid eluvõõraste teadlaste uudishimu, tekitavat juurde artikleid, mida keegi niikuinii ei loe, ega pakkuvat mingeid lahendusi majanduskasvu kiirendamiseks. Kasumi ja majanduskasvu lõputus suurendamises sekundeerib Aaviksoole ka Renno Veinthal, TTÜ endine teadusprorektor, kes soovitab riigil luua inseneriakadeemia, mis hakkakski eelkõige tegelema tööviljakuse suurendamisega.15 „Inseneriakadeemia“ kõlab küll akadeemiliselt, kuid silmas peetakse tehnikumi, mis pakuks ümberõpet täiskasvanutele. See kõik kokku tuletab mulle, põlisele sinitaevateadlasele meelde vana nalja selle kohta, kuidas me muudkui räägime oma lastele, et sinust võib saada kes iganes – kõik teed on valla. Kuni ta mõnda rakenduslikku „akadeemiasse“ sisse astudes mõistab, et eluvalikuid on õigupoolest vaid kolm: kas saada torulukksepaks, trammijuhiks või puhastusteenindajaks. Ja kõik – rohkem võimalusi ei ole!

    Ka seadustes on viimasel aastal tehtud muudatusi, mis on tekitanud omajagu küsimusi, seda eriti ülikoolides.16 Eelkõige käib jutt välismaalaste seaduse muutmisest sel moel, et kolmandatest riikidest pärit üliõpilastel puudub Eestis õigus tasuta kõrgharidusele, ning samuti piiratakse tema pere võimalusi Eestisse õpingute ajaks ümber asuda, ja välisüliõpilaste võimalusi töötada rohkem kui 16 tundi nädalas. Tekitatav raamistik, et kolmandatest riikidest on Eestisse oodatud vaid jõukad üliõpilased, on piirang, et neid üldse siia ei tuleks. Siia ei tulda prestiiži pärast, ilmast rääkimata … Ja kõik need ümberkorraldused tehakse seepärast, et kedagi häirib, et toitu toovad kullerid ei kuulu eeldatud rassi või ei räägi eesti keelt. Seda häiritust on püütud tõlgendada eesti keele ja kultuuri hävingumootorina,17 uue idufirmaorjade (helootide) kasti tekkena,18 aga ka maine- ja kvaliteedikahjuna Eesti ülikoolidele, ning samuti välisüliõpilaste ülalpidamise ülemääraselt suure kuluna riigile.19 Ilmselgelt see nii ei ole.20

    Igatahes on need arengud, millel teadlased peavad hoolikalt silma peal hoidma.

    Äraootus

    Kui septembri lõpus tuli teade, et teadusrahastus tõuseb eeloleval aastal ühe protsendini SKTst, ilmus nädala jooksul kümnete kaupa teadlastelt arvamuslugusid, milles kõikides manitseti oma hobuseid hoidma. Et jah, uudis on küll tore, ja hea, et teadusleppe sõlmimisega antud lubadus viimaks ometi täidetakse, aga vaatame kõigepealt, kas raha ikka tuleb, ja kui tuleb, siis kuhu see läheb. (Õigupoolest ei pruugi ka see üks protsent täis tulla, kui teadusrahastust nii kokku arvutada, nagu OECD seda ette näeb.21) Viimatised kogemused mis tahes teaduse lisarahastusega on näidanud, et optimism võib olla ennatlik. Pärast kõiki neid proteste, streigijutte, teaduslepet, sellest taganemist, mis viimastel aastatel aset olid leidnud ja mille järel lisati möödunud aasta eelarvesse justkui paarkümmend miljonit juurde – see tundus esmapilgul suure tõusuna. Aga täpsemal uurimisel selgus, et ligikaudu 90% planeeritud lisarahastusest pidi minema hoopis ministeeriumidesse ning otse teadusse jõudnuks sellest lõpuks vaid heal juhul kümnendik.22

    Ka sel aastal oli ETAgist grandi saamiseks tarvis retsensentidelt saada maksimumhinded. Kui taotlus sai 25 võimalikust punktist vaid 23,5 või näiteks noortele teadlastele mõeldud stardigrandi puhul 21,5 punkti 22st, jäädi rahastusest ilma. Erialakomisjonide puudumine ETAgi uurimistoetuste jagamisel, teadusvaldkondade kaheldav jaotus lahtritesse (nt arvutiteadused ja informaatika käivad loodusteaduste, aga mitte tehnikateaduste alla jne) on süstinud teaduse rahastamisse ebavajalikku intriigitsemist ja paranoiat. Täielik loterii on see niikuinii. Muude võimalike allikatega on aga kehvasti. Aasta pärast kaob ka võimalus ELi tõukefondidest raha saada – ja sealt tulev moodustab ligikaudu kolmandiku riigi teadusrahastusest.21 Praegu on ebaselge, kuidas see olukord lahendatakse. Ja mille arvelt. Üle pika aja on vahetumas ka ETAgi juht – Andres Koppel on selles rollis olnud aastast 2012 –, ning seegi muutus võib endaga kaasa tuua nii vanade pingete leevenemise kui ka uute tekkimise. Veel üks asi, mille puhul äraootav püsida.

    Aasta tagasi avaldas Andi Hektor oma suure (teaduse) aastahoroskoobi,23 kus ta ennustas, et teaduse tuli hõõgub tuha all juba nõnda tugevasti, et küllap lööb sel aastal lõkendama, ning teaduse rahastus suureneb. Koroonasütik tekitas sellise plahvatuse, et nii läkski. Lõi kamina peaaegu et puruks. Niuhti! Praegune olukord tundub selline, et ennustusi ei maksagi teha – nagunii lööb reaalsuse laine neist suure kaarega üle ja on ilmvõimatu öelda, millist ajupuitu see endaga kaasa toob, on selles lülipuit veel alles või kipub aina õõnsamaks …

    1 Mait Ots, Ratas: kolme aastaga teaduse rahastamine ühe protsendini ei tõuse. – ERR 13. VI 2019.

    2 Grete Põlluste, Martin Helme teaduse ja hariduse rahastamisest langenud SKP taustal: valimislubadus täidetud nagu niuhti! – Delfi 13. IX 2020.

    3 https://www.facebook.com/groups/teadusmarss/permalink/5091529337538921

    4 Jüri Allik, poliitikute sõtta pole vaja teadlasi värvata. – Postimees 27. XI 2020.

    5 Video. Mart Helme: minu ajal polnud mingit koroonat, oli lihtne külmetus. – Õhtuleht 27. II 2020.

    6 Aime Jõgi, Keskkonnafüüsikaprofessor Heikki Junnineni maskitabel sai valmis. – Postimees 17. XI 2020.

    7 Aro Velmet, Teaduspõhiste otsuste paradoks. – ERR 9. XII 2020.

    8 Mare Ainsaar, Marju Himma-Kadakas, Millisest teadusest unistab eestlane? –

    Postimees 5. XII 2020.

    9 Lauri Laanisto, Teadlased ärkasid suveunest ja on kole näljased. – Sirp 21. XII 2020.

    10 Jaak Aaviksoo, Kui teadus ei aita. – ERR 11. XI 2020.

    11 Loora-Elisabet Lomp, Martin Helme ähvardas õlitehase vastaseid Euroopa Liidust väljaastumisega. – Postimees 10. XII 2020.

    12 Liisu Lass, Uus keskkonnaminister ei ole kindel, et inimene on kliimamuutuste peapõhjus. – ERR 17. XI 2020.

    13 TAN otsustas muuta uurimistoetuste jaotust teadusvaldkondade vahel. Vabariigi valitsus 5. II 2020.

    14 Jaak Aaviksoo, Teadus ja raha. – ERR 13. XII 2019.

    15 Renno Veinthal, Eesti teevad nutikaks insenerid. – 1. XII 2020.

    16 Grete-Liina Roosve, TÜ arvates kahjustab välismaalaste seaduse muutmine Eesti kõrgharidust. – ERR 11. XI 2020.

    17 Martin Laine, Käed eemale „woltidest ja boltidest“. – Postimees 19. IX 2019.

    18 Fedor Stomakhin, Ettevaatust „ära kaduvate“ välistudengitega! – Postimees 3. XII 2020.

    19 Jaak Valge, Kas välisüliõpilasele stipendiumi maksmine tõstab Tartu ülikooli kvaliteeti ning on riigile vajalik? – Postimees 20. XI 2020.

    20 Jaak Vilo, Välistudengid – tulu või kulu. – Postimees 1. XII 2020.

    Janno Zõbin, Võõraste tõrjumise mentaliteet pressib ülikoolidesse. – Postimees 8. VII 2020.

    21 Andi Hektor, Üks protsent käes. Kuidas edasi? – Postimees 6. X 2020.

    22 Marju Himma, Teadlased pole rahul poliitikute plaanidega teaduse lisaraha jagamise osas. – ERR 4.II 2019.

    23 Andi Hektor, Minu Suur Aastahoroskoop. – Postimees 6. I 2020.

  • ,

    Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad

    ANNA LINDPERE

    Puidu väärindamine ning kasutus on Eestis olnud nii looduskaitsjate, arhitektide, projekteerijate kui ka puiduärimeeste seas juba mitu aastat päevakajaline teema. Sel suvel toimus Eesti ja Iirimaa koostöös Wood Worksi võistlus rändnäitusele kuraatori leidmiseks. Arhitektuurikeskus, arhitektide liit ja Iiri arhitektuurfond kuulutasid septembris võistluse võitjaks kontseptsiooni „Mu maja pole tehtud neist puudest, mis kasvavad kodu taga metsas“, mille meeskonda kuuluvad Helmi Marie Langsepp, Mari Möldre ja Aet Ader arhitektuuribüroost b210 ning John Walsh Iirimaal tegutsevast büroost Alder Arhitects. Kuigi projekti tulemust saab näha alles järgmise aasta esimesel poolel, mil Iirimaal avatakse Solitce kunstikeskuses samanimeline näitus, alustati COVID-19 pandeemiast ning pikast vahemaast hoolimata ettevalmistustega juba novembri keskel. Kahel päeval said avatud loengutel sõna puiduettevõtlusega seotud Eesti ja Iirimaa eksperdid ning arhitektid, filosoof ja filoloog, kes püüdsid senist puidukasutust kahes kultuuris filosoofilisemalt mõtestada. Käsitleti mõlema riigi mitmekülgset puitarhitektuuri ja puidutöötlemise protsesse, samuti puitu puudutavat looduskaitset ning folkloori.

    Seminari järel vestlesime näituse Eesti kuraatorite Aet Adra, Helmi Marie Langsepa ja Mari Möldrega kavandatava näituse pealkirja „Mu maja pole tehtud neist puudest, mis kasvavad kodu taga metsas“ teemal ning arutasime, kas ja kuidas on rahvusvahelise ühisprojekti kulgu mõjutanud koroonapandeemia.

    Aet Ader, Mari Möldre, Helmi Marie Langsepp ja John Walsh (ekraanil) uurivad Eesti-Iiri koostööprojekti raames, miks lähevad puidu omadused standardiseerimisega kaduma.

    „Mu maja pole tehtud neist puudest, mis kasvavad kodu taga metsas“ – miks just selline näituse pealkiri?

    Aet Ader: Meie töö algimpulss tuli puude eripära märkamisest. Kuigi iga puu on kasvutingimuste ja -koha tõttu unikaalne, siis töödeldakse need elu lihtsustamiseks standardile vastavaks. Otsustasime uurida protsessi, kuidas jõutakse unikaalsuse juurest standardini. Ka metsaservale ehitatud maja on puidust, mis on läbinud tööstusliku standardiseerimise ahela. Pealkirjaga osutame muu hulgas sellele, kust standardid tulevad ning mis võib standardiseerimise käigus kaduma minna. Miks kasutatakse praegu puitu nagu teisi materjale? Mõnikord tundub, et arhitektid on unustanud puidu unikaalsuse ja puuliikide omapära ning käsitlevad puitu samal moel nagu metalli või uusi materjale. Materjali omaduste kõrval pakkus lõpptootest ehitamise nüansside uurimise kõrval meile huvi ka materjali sünnilugu ja selle protsessi küsimuse alla seadmine. Tundub, et puidul on väga palju omadusi, mis lähevad standardiseerimise käigus kaduma. Merritt Bucholz, Iirimaa arhitektuuribüroo Bucholz McEvoy Architects üks asutajaid, tõi oma loengus näiteid objektide kohta, kus on puitu kasutatud vastavalt selle tegelikele omadustele ja arvestatud puidu unikaalsusega võimalikult palju. Näiteks nelisada aastat vana suur küün Norras. Selle põhikonstruktsioon on tehtud tänapäeva seisukohalt väga peenikestest palkidest, just selle konstruktsiooni tarbeks sobivate omadustega puudest. Võib jääda mulje, et tegemist on leidmaterjalist ehitatud natuke vildaka konstruktsiooniga, aga tegelikult on tegemist täpse materjalitunnetuse ja inseneritööga, millesarnast praegu enam naljalt ei kohta.

    Helmi Marie Langsepp: Merrit Bucholzi näide osutab sellele, et kui valida puitu ühe standardi järgi, läheb palju raisku: ikka pole tüvi nii sirge, kui vaja, või paiknevad oksakohad ebasobivalt. Ka kaarjaks kasvanud tüvel on oma potentsiaal. Peale standardi järgi töödeldud materjali jääb puust alles veel palju muud. See jääb justkui üle, kuid okkaid ja oksarisu saab samuti kasutada.

    Mari Möldre: Targast materjalikasutusest rääkis ka Siim Tuksam, kui näitas Londoni arhitektuuriühingu (Architectural Association – AA) arhitektuurikooli Hooke’i pargi projekti. Seal on standardiseerimata puit nagu Norra küüni puhul maksimaalselt ära kasutatud, muidugi nüüdisaegsete digivahendite abiga. Need on siiski pigem erandid, mitte tavapraktika.

    Ader: Meid huvitas ka see, kuidas on standardi kujunemisele kaasa aidanud materjalide transportimise vajadus. Tavaliselt jääb materjalide logistika tagaplaanile: ei teadvustata vahemaid, mis tuleb materjalil läbida, et neist sihtpunktis hoone saaks vormuda. Näitusel toome transpordi ja materjali läbitud vahemaa ilmsiks ning osutame sellele, et kriimud ja templid on osa lõppteosest.

    Möldre: Puidus nähakse nagu imerohtu probleemide vastu, mis teiste materjalidega kaasas käivad, kuid puit pole materjal, mis sobib igale poole. Ka puithoone koosneb paljudest materjalidest, mitte üksnes puidust. Puit pole ka enam lihtsalt puit, näiteks puidu kogus puitmajades polegi nii suur, sest kasvanud on liimi osakaal.

    Kas puitu hinnatakse Eestis ja Iirimaal erinevalt?

    Ader: Mulle tundub, et Eestis on puit alati väga loomulik valik olnud, mistõttu mõeldakse siin ka veidi rohkem, kuidas ja millal seda kasutada. Iirimaa arhitektuuri on mõjutanud Suurbritannia ehituskultuur, kus põhimaterjal on tellis ja kivi. Majade juures on puitu kasutatud pigem tellisega koos, näiteks tellisseintega hoone vahelagede kandekonstruktsioonis. Iirimaal kadusid paar sajandit tagasi põllumajanduse ja industrialiseerimise tõttu metsad, mida nüüd taastada püütakse. Mõne hinnangu põhjal on Iirimaa 11protsendise metsamaa osakaaluga Euroopas viimasel kohal. Iirimaal kasvab trend tööstuslikult monokultuurset metsa kasvatada, kuigi see ei pruugi olla ökosüsteemi seisukohalt kuigi hea lahendus. Võimalik, et iirlased hakkavad selle trendi tõttu puitu laialdasemalt kasutama, ent kogemust ja võimalik ka, et kriitikameelt on ses osas seal vähe.

    Möldre: Iirimaal raiuti möödunud sajandil metsa kõvasti, võib öelda, et seal on justkui läbi tehtud see, mida meie praegu läbi elame. Viimased 25 aastat on seal tegeletud laastamistöö tagajärjega, mis tähendab, et metsi püütakse taastada. Praegu katsutakse luua võimalikult looduslikku metsa ja vanu liike uuesti istutada.

    Ader: Puidu kasutamine arhitektuuris on ka kultuuri küsimus. Meie arhitektuuri on mõjutanud nii ida kui ka lääne traditsioon ja kultuur, Iirimaal on aga traditsioon kestnud aastasadu. Võib öelda, et Eestis ollaksegi materjalide puhul kohati palju loovamad, kui pika ajaloo ning traditsioonilise ehituskunstiga riikides. Mulle väga meeldib, et üksteisest kahe tuhande kilomeetri kaugusel Euroopa äärealade riikide vahel on nii palju erinevusi. Seda hinnalisem on teadmiste vahetamine ning jääb ruumi ka eksperimentaalsusele.

    Uudseid ja ka paremaid materjale tuleb pidevalt juurde. Kuidas on materjalide areng puidukasutust mõjutanud?

    Möldre: Ma ei tea, kas uudsus on omaette väärtus, kuid mõneti on materjalid küll määranud, kuidas midagi ehitatakse, näiteks sai betooni tõttu hakata ehitama kõrghooneid. Nüüd oskame seda teha juba ka puidust.

    Ader: Puidul on suur eelis: see on mitmekesise kasutusviisi tõttu n-ö igamehe materjal. Puidust saab ehitada väga lihtsat tüüpi maju, aga seda võib vaadelda ka kõrgtehnoloogilise materjalina.

    Langsepp: See teema on väärt pikemat lahkamist, sest ühelt poolt juhatavad standardid ja direktiivid ühtse puidujaotuse poole, aga tagaplaanile on jäänud teadmine, kuidas puidust ehitada. Puit on materjalina eripärane: see on elus ja mäluga materjal. Kogutud teadmiste tõttu saab seda infotihedat materjali tänapäeval põhjalikult analüüsida ja seetõttu ka mitmekesisemalt ning sihipärasemalt kasutada.

     

    Kui palju te ise oma töös puitu kasutate?

    Ader: Kasutame puitu küll, kuid projekteerimislaua taga siiski tootena. Üks põnevam vahetu kontakt materjaliga oli meil Soomaal b210 arhitektide, Hannes Praksi ja Sami Rintala juhendatud suvekooli kursusel „Flooded“. Seal saime katsetada puidu struktuuri ja omadusi, näha, kuidas need mõjutavad puiduga ehitamist, kuna sealsest saekaatrist tulnud prussid olid platsil silme ees ning idee ja kogu loomeprotsess sai alguse materjalist. Disain lähtus sellest, mis oli olemas ja kuidas tundus loogiline ehitada, mitte vastupidi. Peab tunnistama, et arhitektipraksises kahjuks üks ühele materjalist lähtumist tavaliselt ette ei tule, joonestusprogrammis on puit ikkagi suhteliselt anonüümne materjal. Mul on ka kogemus, mil me saanud puitu ka nii laialdaselt kasutada, kui soovisin, just puidu eriliste omaduste pärast, nimelt koos Kalle Komissaroviga projekteeritud TTÜ Saaremaa kolledži väikelaevaehituse kompetentsikeskuse juures. Laevaehituse katsebasseini mõõteriistade tõttu pidime põhikonstruktsioonis siiski palju betooni kasutama, kuna puit on siiski n-ö mängiv materjal.

    Langsepp: Oma töös on meil tegemist ikkagi eelkõige standardiseeritud materjaliga – puit on toode. Näitusega tahame panna mõtlema selle üle, mis oleks, kui tootevalik oleks suurem ja mitmekesisem.

    Ader: Eks puidu kasutamist mõjuta ikkagi ka traditsioon. Näiteks ollakse Eestis harjunud, et parkett on tammepuust ja saunas näeb haaba või leppa. Praegu on puiduvalik palju laiem. Ei pea enam piirduma sellega, mis kasvab hoovis, vaid tellida saab igasugust puitu maailma mis tahes osast. Küsimus on selles, mis on mõistlik. Kas see, et globaliseerunud maailmas muutub kõik ühetaoliseks, on positiivne?

    COVID-19 on muutnud inimeste liikumist päris palju. Kuidas on see mõjutanud teie näitust?

    Langsepp: Meil oli kohe algusest peale paanis vaadata koostööd võimalikult praktilisena ning nii kirjutasime projekti sisse mitte ainult inimeste liikumise, vaid ka materjalide vahetamise. See on õnneks võimalik ka praegu. Näitusel osalema kutsusime viis arhitektuuribürood Eestist ja viis Iirimaalt: Eestist Peeter Pere Arhitektid, Paco Ulman ja Kaja Pae, Ruumiringlus, Renee Puusepp (Creatomus), Hannes Praks, Henri Papson ja Maria Helena Luiga, Iirimaalt Wrkshp, Robert Bourke Architects, Hannigan Cooke Architects, OGU Architects ja Joseph Mackey Architects. Igale Iiri-Eesti paarile tellisime puidust kasti. Sellesse ideede ümbrikku paneb iga meeskond visandid, kirjutatud tekstid, maketid jms ning saadab siis Iirimaale (ja vastupidi, Eestisse). See puidust kast on küll olemuselt samuti osa standardiseerimisest, kuid tahtsime virtuaalkoosolekutest ja miljonitest e-kirjadest üleküllastunud maailmas tuua au sisse füüsilise materjali. Võimalik, et seetõttu saab ka mõttevahetus kaalutletum. Osalejatelt ootame digivaba kirjavahetust, aga arhitektide keeles: makettide, materjalinäidiste ja muu sellise kujul. Palusime Eesti arhitektidel algatuseks saata esialgne mõte kastis Iiri partnerile. Alguses oli asja mõte lihtsalt logistika, aga kriisiolukorra tõttu on kastid saanud täiesti uue tähenduse. Kui inimesed rännata ei saa, siis saavad seda teha vähemalt materjalid.

    Ader: Kahe riigi arhitektide koostöö mõte võib tunduda lihtne, aga tegelikult nõuab see pidevat pingutust. Kui inimesed on ühes ruumis, on ka koostöö lihtsam. Kuidas tekitada sünergia, kui inimesed asuvad eri riikides, pole üksteist kunagi näinud ning võimalik, et ka enne projekti lõppu näe? Loodame väga, et ideede füüsilisel kujul vahetamine kannustab koostööle. Ühtlasi on see hea võimalus eksponeerida näitusel seda, mis kipub puidukasutuse puhul ennekõike tagaplaanile jääma – logistikat. Sümboliseerigu kastid siis seda.

  • Universumi uudistaja

    TOOMAS PAUL

    Rohket rahutust ja rahulolematuid inimesi täis maailmas on kosutav lugeda meest, kes on eluga rahul. Õpingud TRÜs ei ole läinud luhta, vaid andnud talle huvitava töö ja mõnusa elukoha, sedakaudu ka hea ja armastava perekonna. Tänu korralikule füüsikaharidusele võib ta uurida universumi seoseid ja seaduspärasusi. Mida aeg edasi, seda rohkem on Tõravere astronoomi Laurits Leedjärve hakanud huvitama sügavaimad küsimused – inimese koht ja roll määratus universumis (lk 379). Pööraselt paeluv, kui seda otsib täheteadlane.

    Kujuteldamatud kaugused ja ajavahemikud, kosmilistes objektides valitsevad äärmuslikud füüsikalised tingimused, tähistaeva seletamatu ilu ja info saamise viisid – need peaksid Leedjärve meelest olema piisavad põhjused, et pidada astronoomiat millekski enamaks kui lihtsalt üheks täppisteaduse haruks. Pigem võiks seda pidada nähtuseks, mis asub täppisteaduse, kunsti ja filosoofia lõikepunkti ümbruses (lk 329).

    Leedjärv on kirjutanud üle 70 teadusartikli inglise ja vene keeles, peamiselt sümbiootilistest kaksiktähtedest, kus teineteise embuses on punane hiid ja valge kääbus. Populaarteaduslikke artikleid on tal poole rohkem. Nendest on nüüd ilmunud esinduslik valikkogu.

    Leedjärv on meie astronoomide seas mees, kes harib rahvast taevateaduses. Maaleht võib olla õnnelik, et tal on selline püsiautor nagu Laurits Leedjärv, kes kirjutab pidevalt lehe tagumisel küljel põnevatest probleemidest tähistaevas. Raamatu esimeses osas „Teaduse tegemised ja tegijad“ on kirjeldatud tee­tähiseid, rõõme ja muresid universumi uurimise ajaloos ja tänapäeva Eestis. Meeldiv, et autor suhtub suure lugupidamisega eelkäijatesse ja kolleegidesse, nii kuulsatesse kui ka varjujäänutesse.

    On tähelepanekuid, mida saavad teha just asja sees olijad, nagu see: Jaan Pelt väidab, et Eesti astronoomial läheb hästi siis, kui Eesti kuulub mingi suurema impeeriumi või ühenduse koosseisu – olgu see Tsaari-Venemaa, Nõukogude Liit või Euroopa Liit. Leedjärv nõustub temaga (lk 55 ja 99).

    Teises osas „Imetabane Universum“ antakse ülevaade, mida on uurimisega teada saadud. Tegemist on aimeraamatuga, kuid pean tunnistama, et kohati saan vaevaga pihta väga tiheda tekstiga lugudele. Ei tehta pudiks, vaid eeldatakse eelteadmisi ning vaimset pingutust. Kas täht võib pöörelda sagedusega tuhat pööret sekundis (lk 107)? Kas kujutate ette ainet, mille üks kuupsentimeeter kaalub 300 miljardit kilogrammi (lk 186)? Ega ikka ei kujuta küll.

    Leedjärv kirjutab muhedas stiilis, kasutades argiseid võrdpilte. Toon paar näidet. Autor ütleb, et eksoplaneetide otsimine meenutab tuntud anekdooti kadunud võtme otsimisest tänavalaterna all, kuigi on teada, et ta seal ei kadunud. Praegune uurimistehnika tase võimaldab leida vaid kuumi Jupitere (lk 248).

    Mõnusa huumoriga: „Peajadalt lahkunud tähed on nagu sool supi sees, mis tähtede mitmekesisele maailmale õige võlu annavad. Nende hulgas on punased hiiud ja ülihiiud, valged kääbused ja muud „müstilised“ tegelased“ (lk 161). Päikese pealtnäha rahulik nähtav pind fotosfäär „on tegelikult pidevas liikumises nagu potis podisev puder“ (lk 142).

    Grandioosse Sloani ülevaate tegemisel osaleb sadakond, kuid tulemusi saavad kasutada kõik maailma 10 000 astronoomi. „Viimasel ajal on vaatleja enda esimese öö õiguse aeg järjest lühenenud, ulatudes enamasti vaid mõne kuuni pärast vaatluste lõppu. Pärast seda on andmed kõigile vabaks kasutamiseks, kuid tavaliselt saab neist ikka veel huvitavat infot välja pigistada“ (lk 171).

    Paeluv on kõike avastatut ja oletatut teada saada (kui ainult ka meelde jääks!). Ent päris pingeliseks läheb siis, kui üritatakse jõuda kõiksuse piirideni.

    Kolmandas osas „Vaatlejana Universumis“ ongi keskne küsimus, miks on universum selline, nagu ta on. Me julgeme väita, et näeme nähtamatut, seda isegi kahes mõttes. Ühelt poolt võtame oma kavalate aparaatidega vastu inimsilmale tajumatut elektromagnetkiirgust: gamma-, röntgeni-, ultraviolett-, infrapuna- ja raadiokiirgust. Teiselt poolt on saanud selgeks, et tavapärane nähtav aine moodustab ehk ainult kolmandiku kogu universumi ainest, suurem osa sellest on hoopis salapärane nähtamatu tumeaine. Ja hullemgi veel: universumi koostisest moodustab aine (milles domineerib tumeaine) omakorda vaevalt veerandi, ligi kolmveerand on aga veelgi mõistatuslikum tumeenergia.

    Laurits Leedjärv on kõike muud kui kergeusklik. Universumi paisumise kiirenemine, mis näib olevat toimunud vähemalt viimase viie miljardi aasta jooksul, viitab tumeenergia olemasolule.

    „Kuid ikkagi jääb kuidagi imelik ja ebamugav tunne. Kas me ikka tunneme Universumit, kui tunneme ainult viit protsenti selle koostisest? Kas äkki ei ole meie arusaamades midagi fundamentaalselt valesti? Ehk on füüsikas oodata revolutsiooni, mille järel hakatakse Universumi tumedat külge kuidagi hoopis teisiti tõlgendama? Elame-näeme. Loodetavasti saab XXI sajandi jooksul midagi selgemaks. Seni aga peame leppima teadmisega, et tähed, galaktikad ja nende vahel leiduv hõre gaas on vaid pinnavirvendus tumeda Universumi taustal“ (lk 339).

    Tulemuse võib kokku võtta kahte väitesse. Autor jõuab järeldusele, et inimene on universumi vaatleja ja et aruka vaatleja teke on universumi kavandisse juba algusest peale sisse kirjutatud. Ja – mida rohkem saame teada planeetidest teiste tähtede juures, seda rohkem süveneb temas veendumus, et Maa on väga eriline.

    Spetsiaalselt selle raamatu jaoks kirjutatud lõpulugu „Universumi lühiajalugu“ on super. Esitada oma elulugu universumi ajaloo osana – mis saab olla vahvamat! Aga just nii ta tunneb, et ta on universumi osa, kes on olemas selleks, et vaadelda ja mõtestada universumit. Ja kirjeldab siis, kuidas ligi 14 miljardi aasta jooksul on toiminud peenhäälestus selleks, et võiks ilmuda vaatleja. Enamgi – et ta peaks ilmuma.

    Universum sisaldab inimest ja tema teadvust – vaatlejat, kes saab olemas olla vaid tänu sellele, et universumil on teatud spetsiifilised omadused. Leedjärv kirjutab, et olukord, kus vaatleja asub universumi sees ja on ise selle osa, sarnaneb veidi Kopenhaageni interpretatsiooniga kvantmehaanikas. „Kui me üritame mingit kvantsüsteemi iseloomustavaid füüsikalisi suurusi mõõta, satub see süsteem paratamatult mõõteriistaga vastasmõjusse ja meie mõõtmistulemus pole enam see, mis ta oleks olnud kvantsüsteemil per se. Kas pole Universumiga sama lugu? Inimteadvus püüab mõista suurt süsteemi, mille osa ta ise on. Võib-olla tasukski seda asjaolu rohkem arvesse võtta ja mitte püüda mõista Universumit kui masinavärki, mis toimib ainult oma objektiivsete seaduste järgi. Las inimteadvus olla selle masinavärgi loomulik koostisosa, ning kui kellegi filosoofiline hoiak lubab, siis kas või eesmärk või lõppsiht, loomuliku arengu tulemus“ (lk 291).

    Pea viiskümmend aastat on räägitud kosmoloogilisest antroopsusprintsiibist, mille esimesena sõnastas kosmoloog Brandon Carter: füüsika fundamentaalkonstandid ja vastasmõjude suhtelised tugevused peavad olema kooskõlas asjaoluga, et universumis leidub mõistusega vaatleja. Antroopsusprintsiibil on mitmeid versioone, nõrgemaid ja tugevamaid.

    Leedjärv esitab oma raamatus kümneid kummalisi seiku universumi kohta. Üks näide on tuumaenergia ja gravitatsioonijõu vahekord. Kui see oleks Suure Paugu hetkel olnud natukenegi väiksem, kui see meie universumis on, oleks tekkiv maailm võinud õige kiiresti tagasi punktiks kokku tõmbuda. Kriipsuvõrra suurem väärtus võinuks aga universumi nii kiiresti laiali paisutada, et poleks jõudnud tekkida ei galaktikaid, tähti ega muid struktuure, „loomulikult mitte ka planeete ega nende asukaid, kes neid kiuslikke küsimusi esitaksid“ (lk 322).

    Kui tunda Universumi toimimise sügavamaid keerukaid seoseid siis on väga raske omaks võtta, et kõik see on tekkinud kuidagi juhuslikult, et loodusseadused lihtsalt on sellised. Pildil Linnutee galaktika.

    Tõenäosusteoorial läheb raskeks põhjendada kõiki neid imetabaseid kokkusattumusi ja täppishäälestusi. Paljud füüsikud ja kosmoloogid armastavad seepärast multiversumi teooriaid, mis lubavad lõpmatu hulga universumite olemasolu, igaüks isesuguste füüsikakonstantidega ja võib-olla ka -seadustega. See teooria nõuab aga päratut usku, sest mitte mingeid kaudseidki tõendeid nende teiste universumite kohta meil ei ole.

    Tänapäeva loodusteadus näib kartvat sihipärasust, teleoloogilist seletust. Aga mis oleks, kui mõeldagi universumist nii, et Looja on selle temale teada seaduste järgi just niimoodi käima pannud, et seda hakkab vaatlema ja mõtestama inimmõistus?

    Teaduse ja usu vahekorrast rääkides lepitakse sageli seisukohaga, et kumbki tegeleb oma asjaga, vaatab maailma oma mätta otsast. Kuid teaduse tegemiseks peab olema usku – usku oma teooriate ja mudelite õigsusesse, eriti näiteks osakestefüüsikas või astrofüüsikas, kus uurimisobjekti ei saa silmaga näha või käega katsuda. Tänapäevane teaduslik pilt universumist on suuresti saadud tohututest andmehulkadest: kiretutest arvudest, mida sobivalt töödeldes mõõdetakse näiteks tähtede või galaktikate heledust, joonistatakse spektreid jne. Edasi tuleb juba füüsika, kus peame uskuma, et ühed ja samad loodusseadused kehtivad nii planeedil Maa kui miljonite või miljardite valgusaastate kaugusel. Vahel tundub lausa imena, kuidas saadakse seesugusest andmetöötluse sigrimigrist tohutu universumi kohta nii palju teadmisi.

    Kuid universumi ülesehitus ei pruugi olla pelgalt füüsikaline, selles võib leiduda sügavamaid kihte. Universumit kui ülimalt keerukat süsteemi saab tervikuna mõista vaid holistlikult või koguni teleoloogiliselt.

    Filosoof Errol Harris on raamatus „Universum ja inimene“, mille Leedjärv on tõlkinud eesti keelde (2015), arendanud holistlikku maailmavaadet. Leedjärv on nõus: „Universum on terviklik ja lõpule viidud siis, kui seal leidub vaatleja ehk inimteadvus. Kuid lõplikult täiuslik saab olla vaid Universum, mis universaalse korra printsiibina sisaldab Jumalat – Jumalat, kes ei ole lihtsalt Universumi käivitaja, vaid kõikjale ulatuv ülim Vaim. Valik on teie: kas olla üliväikeste tõenäosuste juhuslik produkt lõpmatus multiversumis või sihipäraselt loodud teadlik vaatleja Universumis. Mina valiksin teise variandi“ (lk 324).

    Harris ütleb: „Sel lõppjäreldusel on harukordne eelis, et Jumala abiks võtmine ei ole meie teadmatuse kattevari, vaid loogiline järeldus meie teadmiste loomusest ja universumi struktuurist, mille on leidnud empiiriline teadus.“1

    Cambridge’i ülikooli evolutsioonilise paleobioloogia professor Simon Conway Morris on oma raamatus inimese paratamatusest Maal2 jõudnud järeldusele, et maise looduse evolutsioon on konvergentne: hoolimata bioloogilisest mitmekesisusest jäävad väga erinevate taime- ja loomataksonite evolutsioonis kestma sarnaste funktsioonidega organid, sarnased tunnused. Lõppkokkuvõttes tähendab see, et hoolimata väljasuremistest ja muudest katkestustest ning näiliselt tohutust hulgast võimalustest juhuslikus valikus viib evolutsioon vältimatult aistimisvõimeliste loomadeni ning lõpuks teadvusega inimeseni. „Teiste sõnadega, evolutsioon ei ole nii juhuslik protsess, nagu darvinism seda näidata püüab. Inimene võib teatud mõttes tõesti olla selle protsessi eesmärk või sihtpunkt … ja olla ainuke mõistusega olend Universumis. Ent kui kuskil mujal peaks siiski leiduma sobivaid tingimusi, kulgeks evolutsioon ikkagi enam-vähem sama rada nagu Maal ja viiks samasuguse inimeseni“ (lk 320).

    Hoopis teist teed pidi jõuab briti astrobioloog Charles S. Cockell samale tulemusele: elusolendid on molekulide kogumid, mis käituvad füüsikaseadustega kooskõlas ja nende tagant tõugatuna. Võime eeldada, et see on samamoodi ka mujal universumis. „Elu on oma hierarhia kõigil tasandeil universaalne.“3

    Teadus, püüeldes küll absoluutse objektiivsuse poole, on ikkagi inimeste konstruktsioon ega pea andma lõplikke vastuseid. Conway Morris maalib kujund­likult silme ette pildi kartmatult teaduse kõrgeimate mäetippude poole rühkivatest teadlastest, kes kohale jõudes leiavad sealt eest teoloogid, juba nautimas imepäraseid vaateid.

    On meeldiv mõelda, et astronoomid liituvad nüüd teoloogide seltskonnaga. Paraku pean nukrusega nentima, et need, kes ei ole pidanud pingutama, ei oska alati hinnata hunnitut vaadet, mis kõrgusest avaneb …

    Antoine de Saint-Exupéry romaani „Tsitadell“ beduiinipealik sedastab: „Ja kui sellel, kes on suutnud üles ronida, läheb korda käte jõul ja põlvede abil ületada kaljutipp, siis ei saa sa väita, et tema rõõm oleks niisamasugune kui paikse inimese keskpärane rõõm, kes ühel puhkepäeval on oma lõdva ihu vedanud laugja künka lamedale laele ja kõhutab seal rohu peal.“4

    Laurits Leedjärv võtab oma intensiivse teadlasetee kokku: „kui teada, kui kergesti kõik võinuks minna teisiti; kui tunda Universumi toimimise sügavamaid keerukaid seoseid – siis on väga raske omaks võtta, et kõik see on tekkinud kuidagi juhuslikult, et loodusseadused lihtsalt on sellised. Selleks peaks olema kõvasti usku, palju rohkem kui selleks, et uskuda Universumi Looja ja tema plaani olemasolu. Mina olen rahul eluga Looja loodud Universumis“ (lk 395).

    Eesti rahval on põhjust olla tänulik, et meil on selliseid mõtlejaid.

    1 Errol E. Harris, Universum ja inimene. Kosmoloogilise antroopsuspritsiibi filosoofiline tõlgendus. Tlk Laurits Leedjärv. Ilmamaa, 2015, lk 259.

    2 Simon Conway Morris, Life’s Solution. Inevitable Humans in a Lonely Universe. Cambridge University Press, 2003. XXI + 464 lk.

    3 Charles S. Cockell, Elu võrrandid. Evolutsiooni suunavad varjatud reeglid. Argo, 2020, lk 26. Ta kinnitab: „Kui me kunagi elu leiame, siis tunneme selle ära ja see on Maa elustikuga sarnasena äratuntav.“

    4 Antoine de Saint-Exupéry, Tsitadell. Eesti Raamat, 2003, lk 292.

  • Üks jalg Eestis, teine Lätis

    JIŘÍ TINTĚRA

    Raudteelinn. Piirilinn. Need kaks nimetust iseloomustavad viimase poolsajandi Valgat ilmselt kõige paremini. Esimene märgib arengumootorit, teine aga peamist pidurit. Teame, et pärast Valga Tsaari-Venemaa raudteevõrku ühendamist 1887. aastal algas linna ülikiire areng. 4000 elanikust 1881. aastal sai 1913. aastaks 16 000. Paraku tegi Eesti ja Läti iseseisvumine koos linna jagamise ja Venemaa turu kadumisega kasvule lõpu ning kahe maailmasõja vahelisel ajal jäi Valga kiratsema. Pärast Teist maailmasõda kaotas riigipiir taas tähtsuse, Nõukogude Liidu turu avanemine tõukas Valga rahvastiku kasvule: 1980. aastate alguses arvestati linna­planeeringutes koguni 40 000 elanikuga. Eesti taasiseseisvumisel vähenes linnaelanike arv hüppeliselt peamiselt Nõukogude sõjaväelaste perede lahkumise tõttu kodumaale.

    Käesolevaks ajaks on mõisted „raudteelinn“ ja „piirilinn“ omandanud sootuks teise tähenduse. Raudtee töötab minimaalsel võimsusel ja seegi hoog võib pärast Rail Balticu avamist raugeda. Piir on jäänud. Nagu ka küsimus, kas saab piduri muuta arenguks. Kuidas seda teha?

    Piiriküsimus

    Kuidas tekkis piir linna keskele? Miks oli vaja Valga poolitada? Valga-Valka olukord on maailmas üsna erakordne ja sageli tuleb huvilistele just piiriküsimust selgitada. Seepärast vaatan põgusalt ajas tagasi.

    Keskaegsele asulale, mis kerkis Riia, Tartu ja Pihkva kaubateede ristumiskohta, anti saksapärane nimi Walk. XVI sajandi lõpus, mil asula sai linnaõigused, laius see juba kolme veekogu vahelisel alal: põhjast piiras linna Pedeli jõgi, idast Pipraoja ja läänest Konnaoja. Hoonestus jäi sinna stabiilsena püsima sajanditeks. Linnas oli aga kaua aega keelatud pidada kõrtse ja tegelda n-ö tuleohtlike ametitega, seetõttu tekkis juba keskajal linnast läände väike Luke asum koos kirikuga. Linna südamest hakkas hoonestus väljapoole valguma alles koos raudtee rajamisega. Kui linn sai ida suunas laieneda linnale kuuluvatele maa-aladele, siis mujal suurenes see linnapiirist väljapoole. Nii kasvas Valgast põhja pool Puraküla ja läänes Luke asum. Kasvuperioodil suurenes linnaelanike seas eestlaste ja lätlaste osakaal: neid oli tsaariaja lõpuks umbes kolmandik elanikkonnast. Ülejäänud kolmandiku moodustasid peamiselt sakslased ja venelased.

    Promenaad viib Valga uuelt väljakult Valka keskväljakule. Otse piiril, keset promenaadi on kunagise piiriputka imitatsioon, mis on kahelt pool ääristatud kolme lipumastiga.

    Kui Eesti ja Läti vabadusvõitlus olid jõudnud soovitud lõpptulemuseni, tekkis vajadus linn jagada. Eestlastele jäi Valga linn ja Puraküla, lätlased pidi leppima Luke asumi ehk Lugažiga, nendevaheliseks piiriks sai Konnaoja ehk Varžupīte. Lätlased ehitasid kahe sõja vahelisel ajal Luke asumi linnaks, mis hakkas kandma Valka nime. Naaberlinnad arenesid eraldi ja nende majanduslikud keskpunktid nihkusid üha enam mõlemal pool piiri asuvate raudteejaamade poole. Valgas kujunes kõige aktiivsemaks uue turu piirkond, mis asub umbes poolel teel kesklinnast Valga raudteejaama, Valka peaväljak koos kultuurimajaga kerkis samuti piiri ja Valka raudteejaama vahele. Konnaoja ümbrusest sai ajapikku mõlema linna ääreala, sealne algselt tiheda asustusega piirkond kaotas enamiku hoonestusest ning alles jäänud hooned pöörasid piiri tähistavale ojale selja. Viimased ehitised kerkisid Konnaoja lähedusse 2000. aastate alguses: sinna ehitati Selveri ja Rimi kaubanduskeskused. Suured parklad ja bensiinijaam toetasid samuti eraldumist. Tagajärjeks oli äärelinn keset endist kesklinna.

    Eesti ja Läti Schengeni viisaruumi sisenemine tõi kaasa seniste piiride hägustumise ning Euroopa Liidu fondid andsid võimaluse viimase sajandi jooksul eraldi arenenud Valga ja Valka taas ühise keskuse ümber koondada. Pärast mitme aasta pikkust piiriülest koostööd ning Valga ja Valka omavalitsuste esindajate pingutusi nõustus Eesti-Läti programm „Interreg“ 2015. aastal toetama kaksiklinna ühise linnaruumi ideed. Juba järgmise aasta suvel korraldasime koos Valka omavalitsusega arhitektuurikonkursi, et leida Konnaoja piiriala ümbrusele mõlemale sobiv ruumilahendus. Konkursiülesandes oli ala piiritletud tol ajal kavandatava Valga keskväljaku piirkonnaga (see valmis 2018. aasta suvel), lõunast Sõpruse-Raiņa, läänest Latgale, põhjast Rīga ja idast Raja tänavaga. Lisaks oli vaja lahendada vahetusse naabrusesse jääv Ramsi vesiveski ümbrus.

    Katalaanid piiril

    Ülesanne inspireeris arhitekte. Peamiselt seisti kolme ülesande ees: ühendada piirist kaugenenud Valga ja Valka kesklinn, kujundada äärelinlik ruum taas kesklinlikumaks ning lõpuks mõelda sellele, kuidas teha nii, et riigipiir oleks ühtaegu nähtav ja nähtamatu. See tähendab, et taasühendatud kaksiklinn ei peaks olema tajutavalt eraldatud, samal ajal võib keset linna paiknev riigipiir olla linna külastajatele vägagi huvipakkuv element.

    Arhitektuurikonkursi võitsid Kataloonia arhitektid Jordi Safont-Tria, Anna Gutiérrez, Álvaro Cuéllar büroost Sa­font-Tria arquitectes tööga „Cross-Border Strands“. Nende pakutud lahendus toetub neljale põhimõttele.

    Esiteks, promenaad kahe kiriku vahel. 400 meetri pikkune jalakäijate tänav algab Jaani kiriku eest, kulgeb läbi Valga keskväljaku ja jõuab Sõpruse-Raiņa tänavat pidi Luke kirikuni. Sõpruse-Raiņa tänava keskel ületab promenaad Konnaoja.

    Teiseks, Valka uus keskväljak Luke kiriku läheduses. Valka keskväljaku asukoht oli peamine põhjus, miks just töö „Cross-Border Strands“ võitis. Võistlustingimustega nägime ette üle Konnaoja uue väljaku rajamise, sest korraldame igal aastal ühiseid üritusi ja piirilaata. Olime lummatud ideest, et väljak asub korraga kahes riigis. Enamik konkursil osalejaid nõustus meiega, kuid Safont-Tria arhitektid mõistsid, et selline lahendus pole piisav. Väljak konkureeriks liialt Valga keskväljakuga, suunaks linlased Sõpruse-Raiņa tänavast eemale, väljakul puuduks toetav hoonestus. Piiril asuva suure platsi asemele pakkusid katalaanid meile ootamatu lahenduse: ehitada Valka uus keskväljak hoopiski promenaadi Luke kiriku poolsesse otsa. Valka ja Valga väljak on nüüd promenaadi sihtpunktid ning laatu saame korraldada nii mõlemal väljakul kui ka avaral promenaadil. Valka väljakul asub ka katustatud poodium, kus võib korraldada kultuuriüritusi.

    Kolmandaks, Konnaoja lineaarpark. Linna praeguses arengufaasis ei ole mõistlik kavandada uusi hooneid. Äärelinnaks muutunud piirkonna taaselustamiseks pakkusid arhitektid võimaluse pikendada Pedeli jõe puhkeala Konnaoja kallastele. Nimetatud paik on linna peamine puhkepiirkond: jõgi on paisutatud viieks järveks, mille ümber lookleb ligi viis kilomeetrit kergliiklusteid. Ilusa ilmaga meelitab vesi linlasi mõlemalt poolt piiri ja kaugemaltki. Uus park pikendab kergliiklusteid veel 600 meetri võrra ja suunab jalutaja mööda Konnaoja kallast Sõpruse-Raiņa promenaadile. Keset parki viib üle oja jalakäijate sild, mille keskel asub n-ö külakiik. Kiik on alati Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti külades-asulates tähtsal kohal olnud: said ju just kiigel noored kokku ning loodi (sõprus)suhteid. Valga-Valka kiigel on sama eesmärk: üle piiri kiikudes saab taastada ja luua inimestevahelisi sidemeid.

    Üle Konnaoja viib jalakäijate sild, mille keskel asub külakiik.

    Neljandaks, aktiivne ala Ramsi vesiveski ümbruses. Ramsi vesiveski on linna vanimaid mälestisi, mis paraku on ajapikku varemeks muutunud. Arhitektid soovisid varemed ära kasutada amfiteatri väljaku taustaseinaks. Loodud väljakul, kaunil jõeäärsel haljasalal saab korraldada suveüritusi, näiteks kontserte ja teatrietendusi. Kohe väljaku kõrval asub noorte seas väga populaarne rulapark ja natuke eemal n-ö eakatele mõeldud mänguväljak ehk vanema põlvkonna vajadustega arvestav välijõusaal.

    Väljakul on kasutatud peamiselt kaht materjali: punane tellis ja mitut värvi puitlaudis. Mõlemad on kaksiklinnale omased ja sobivad sinna. Neid toetavad kõnniteede neutraalne hall betoon ja ehitiste mustaks värvitud teraskonstruktsioonid. Samas, kui katalaani arhitektide materjalide valik lähtub Valga ja Valka linnaruumist, on teiste elementide kujundus selgelt Vahemere piirkonna mõjutustega. Näiteks eraldab Valka keskväljakut bussi­jaamast portikus, pargi peamised kõnniteed on ääristatud päikesevarju ja istumisvõimalust pakkuvate pergolatega ning ruumis domineerivad kõrged viltused valgustid.

    Ja nüüd vastan loo alguses esitatud küsimusele: mis sai piirist? Paljudes kohtades on piir visuaalselt peaaegu kadunud, seda tähistavad vaid kohustuslikud must-valged piiripostid. Vaid ühes kohas on piir siiski nähtav. Sõpruse-Raiņa promenaadil, Konnaoja ületamisel võib märgata tänavasillutises markeeritud piirijoont. Otse piiril asub kunagise piiriputka imitatsioon, mis on kahelt pool ääristatud kolme lipumastiga. Samal tänaval, täpselt piiril ja risti sellega asetseb pink, kus saab istuda ühe jalaga Eestis, teisega Lätis.

    Kaksiklinna ühise linnakeskuse projekteerimine ja ehitamine oli väga suur töö. Kataloonia arhitektid pidid kokku panema projekti, mis vastaks korraga nii Eesti kui ka Läti normidele. Lisaks tuli neil meeles hoida veel seda, et projekteerimisala asub üheaegselt nii Selveri krundil, Valga muinsuskaitsealal ja Ramsi vesiveski mälestise kaitsevööndis. Kõik see tekitas projekteerimistõrkeid. Kohati tundus, et edasi liikuda ei saagi. Kõigest hoolimata sai projekt siiski 2019. aasta sügisel valmis ning ehitustöödega alustati tänavu märtsi alguses. COVID-19 tingitud eriolukord tegi ehitustööd kahe riigi piiril keeruliseks, ehitusplats oli kaks kuud poolitatud piiritaraga. Ehitamine lõpetati siiski õigel ajal. Väljak valmis oktoobris.

    Sügisel saabunud uuest viiruselainest tingitud piirangud ei luba kahjuks praegu pidulikku avamistseremooniat korraldada, kuid üle piiri kiikuda, promenaadil jalutada, koos kaaslasega kahte riiki ühendaval pingil istuda ja Valga ning Valka jõulukuuske imetleda saab juba nüüd. Piirilinn Valga-Valka on põnev ja erakordne. Tulge vaatama!

Sirp