Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Sel reedel Sirbis

    Sirbi 2020. aasta laureaadid on Aveliina Helm, Eneli Kindsiko, Siim Lill ja Tõnis Saarts.

    Millest koosneb kunstivaldkonna süsinikujalajälg? AIRI Triisbergi intervjuu Soome kunstiinstitutsioonide ökokoordinaatori Saara Korpelaga.
    Saara Korpela: „Koroonaviiruse tagajärjel on kunstivaldkonnas kasutusel nii virtuaalsed kui ka reaalsed süsteemid ning süsihappegaasi heiteid tekib rohkemgi.“
    Möödunud aastal lõid Soome kunstiinstitutsioonid täiesti uuelaadse töökoha ja palkasid ökokoordinaatori, kelle ülesanne on organisatsiooni süsinikujalajälje mõõtmine ning kasvuhoonegaasi heidete kahandamisplaani väljatöötamine. Lühikese ajaga on ökokoordinaatori tööle võtnud näiteks Helsingi kunstimuuseum HAM, Espoo moodsa kunsti muuseum Emma ja Kone sihtasutus. IHME (Helsingi kaasaegse kunsti festival, mille tarvis luuakse uusi teoseid ning mille juures tegutseb kunstiharidusprogramm ja antakse välja kunstiraamatuid), HIAP ehk Helsingi rahvusvaheline kunstnike programm, Frame (rahvusvaheliste kunstialgatuste toetusprogramm, mille kaudu koordineeritakse ka Soome osalemist Veneetsia biennaalil) ja Mustarinda residentuur palkasid 2020. aasta algul ühisel jõul ökokoordinaatorina tööle Saara Korpela.

    Mis juhtub, kui teadlased ja kunstnikud koos aega veedavad? Brigita Reinert ja Kati Ilves vestlesid näituse „Murtud sümmeetriad“ kuraatorite Mónica Bello ja José-Carlos Mariáteguiga. Mónica Bello ja José-Carlos Mariátegui: „Eriti praegu on üha tähtsam mõista, et maailm pole täpselt selline, nagu välja paistab. Selleks on kunsti ja teaduse dialoog hädavajalik.“
    CERNis loodud rändnäitus „Murtud sümmeetriad“ alustas oma teekonda Liverpooli FACTis (Ühendkuningriigi juhtiv organisatsioon, et toetada uut tehnoloogiat ja digitaalset kultuuri käsitlevat visuaalset ja filmikunsti) 2018. aasta novembris, et 2022. aastaks läbida Barcelona, Brüssel, Taichung, Tallinn ja Nantes.

    JAAK VILO: Teadusrahastus uute reformide ootel
    Liiga paljud väga head teadlased on praegu jäänud ja jäämas ilma Eesti grandirahata – see pärsib nende võimekust meelitada doktorante ja seab ohtu paljud heal tasemel uurimissuunad.
    Teadus on arengumootor, mis puudutab kõiki eluvaldkondi otse ja kaude. Teadusest tuleneb maailmast adekvaatne arusaamine, uute tehnoloogiate kasutuselevõtt ja edasiarendus ning kogu meie haridussüsteem tervikuna. Teaduslik maailmapilt on aluseks haridusele kõikides valdkondades, seejuures õpetajate, inseneride, arstide ja teiste valdkondade spetsialistide koolitusele. Teadlased koolitavad ülikoolides inimesi, kes koolitavad järgmisi ja need omakorda järgmisi. Ka ettevõtete ja riigiasutuste sees toimub arengu planeerimine ja teadmiste ülekanne juhtkonna vastutusel ning spetsialistide vahel. Maailmas praegu „vabalt kättesaadav“ teadmine on loodud paljus ülikoolides töötavate või ülikoolides teadushariduse saanud inimeste poolt. Kui tippteadus võrrandist välja võtta, siis kannab kahju kogu ühiskond – esmalt kaob võimekus uusi teadmisi luua (teadlased), teiseks võimekus uute teadmiste loomist õpetada (õppejõud), kolmandaks oskus uusi teadmisi edasi anda (õpetajad) ja lõpuks kaob arusaamine maailmast (haritus). Ülikoolitöötajad peavad kandma nii teadlase, õppejõu, õpetaja kui ka haritlase rolli. Seetõttu on väga tähtis läbi mõelda, mida meile tähendab teadus tervikuna.

    JOOSEP SUSI: Suitsu nurk. Triin Paja „Öö on tume nagu õdede juuksed“
    Sirbi kirjanduskülgede värskes rubriigis „Suitsu nurk“ võtan iga kuu vaatluse alla ühe luuletuse. Need lugemised tõukuvad uuskriitika vaimust: ka luuletekstil kui mõistatusel ja saladusel, kui kõige intiimsemal ja intensiivsemal keelega suhestumise viisil on siiski oma tekstipinnal avalduv tõde, mille sügavama mõistmiseni jõudmiseks tuleks teksti näha võimalikult lähedalt, seda üle ja taaslugeda. See aga ei tähenda, et siinsed lähilugemised paljastaksid kogu saladuse. Kaugeltki mitte. Rubriigi eesmärk on läbi valgustada iga valitud luuletuse puhul mõned olulisemad tunnusjooned/aspektid, mis võiksid ehk öelda ka midagi laiemat (nüüdis)luule kohta. Iga luuletuse puhul oleks kindlasti võimalik jälgida ka hoopis teisi tasandeid ja kategooriaid, aga eks see olegi (kvaliteetse) luuletuse essents.

    EERO EPNER: Karakterite teekond luhtumisse
    Karakterid olid hakanud uuema aja keskealises režissuuris hajuma, kaduma, lahkuma, vaatajaid maha jätma, mannetu hõõgniit viimase teatrisaadikuna surisemas pimedas ruumis publiku pea kohal.
    Ühel augustikuisel jahedal pärastlõunal, kui Marko aiaposti maa sisse kaevates nagu tavaliselt oma pea auku küünitas, et sealt peopesadega maapinda välja kühveldada, jäi ta jahedate muldseintega raamitud kambrikeses mõtlema surmale ning keskealisele režissuurile Eesti teatris. Nimelt oli Marko hakanud viimastel aastatel märkama, et kui tema lapsepõlves ilmusid teatris karakterid ükshaaval lavale, neile anti väärikalt aega iseenese kehtestamiseks ja igaüks sai lisada lavamosaiiki oma killukese (ühtlasi lubas see suuremal arvul näitlejatel palgapäeval võtta välja punktitasu), siis uuemal ajal olid kõik karakterid juba etenduse alguses laval.
    EVI ARUJÄRV: Meenutades Jaan Räätsa
    Millise helienergia jättis meile Jaan Rääts? Särisevalt elurõõmsa ja mängulise, aga ka stoiliselt kaemusliku ja filosoofiliselt mõtiskleva.
    25. detsembril 2020 lahkus Jaan Rääts (snd 15. X 1932), üks 1960. aastatel eesti muusikasse tulnud andekatest ja omanäolistest loojatest. Neid ridu kirjutades saan teda mäletada eelkõige tema muusika kaudu, aga ka veidi vahetumalt – meenutades aegu, mil panin kokku raamatu „Helilooja Jaan Rääts“ ning sain lähemalt tuttavaks tagasihoidliku ja delikaatse inimesega, kelle jutu sees oli alati leebet nalja ja eneseirooniatki, kuid kes jäi talle olulistes tõsistes küsimustes iseendale truuks.

    PANOS KOTZATHANASIS: Kas halb mees võib olla hea kunstnik?
    Pärast Korea legendaarse filmitegija Kim Ki-duki surma on kuu aja jooksul olnud palju poleemikat selle üle, kuidas peaks temasse ja tema loomingusse suhtuma.
    Lõuna-Korea filmitegija Kim Ki-duki (20. XII 1960 – 11. XII 2020) surm Riias eelmise aasta detsembris tõi kaasa üsna tugeva reaktsioonilaine interneti filmiringkonnas. Peamine jututeema oli, kas teda peaks mäletama suure autorina või mehena, kes ründas oma näitlejannasid. Mõlema argumendi kaitseks oli kuulda üsna arvukalt hääli ja fakt, et korealane oli viimasel ajal elanud Euroopas omamoodi eksiilis, lisas ainult õli tulle. Enne tema elulõpu juurde jõudmist oleks ehk põhjust minna ajas tagasi ja vaadata, kus ja kuidas kõik algas.

    TÕNU KARJATSE: Filmiajakirjanike valikud erakordsel filmiaastal
    Neitsi Maali filmiauhinna tänavune valimine näitab, et raskel ajal tundub Eesti filmil olevat päris hea minek,
    Lõppenud aasta oli erakordne nii mitmeski mõttes: koroonakriis sulges kinod, peatas filmivõtted, lükkas segi esilinastuste ja festivalide plaanid ning mängis trumbid kätte voogedastusplatvormidele. Kõigest hoolimata pole kodumaisel filmitööstusel läinud kunagi nii hästi kui praegu: läinud aastal valmis lausa 11 täispikka mängufilmi, 21 dokumentaalfilmi koos „Eesti lugudega“, neli lühimängufilmi ja üks täispikk animafilm. Koos tudengifilmide ja vähemuskaastootmistega ulatus aasta filmisaak ligi 40 teoseni. Kasvab kaastootmisprojektide ja erarahastusel valminud filmide hulk. Koostöö Eesti filmitööstusega tõi läinud aastal kinodesse Christopher Nolani „Teneti“ ja oleks mõne aasta pärast andnud ka Eesti koostööfilmi veel ühe kinolegendi Kim Ki-dukiga, kui poleks olnud seda neetud viirust.

    KASPAR KRUUP: Tark linn taskus ei päästa maailma
    Kas nutilinn on meetod kliimamuutuse leevendamiseks, sellega kohanemiseks, kellegi äriprojekt või midagi muud?
    Kliimamuutus toob pöördelisi tagajärgi. Eestis võivad keskkonnakatastroofid abstraktseks ja võõraks jääda, eriti linna tehiskeskkonnas. Kraanist saab alati vett ning poest alati süüa – milleks muretseda? Kuid millalgi jõuab järg ka siia. Linn kui tsivilisatsiooni kroon eeldab pidevat energia, sh toidu, ning materjalide sissevoolu, mis tähendab sõltuvust süsteemidest, mis seda teenindavad. Kuigi loodus on linnast näiliselt pagendatud, ei ole linn siiski ümbritsevast sõltumatu tehno-oaas. Sõltuvus välisest teeb inimesed haavatavaks isegi siis, kui maju ei ähvarda tormid või tulekahjud. Kliimakriis esitab linnale igal juhul kaks valikut: kohane või hävi.
    Seetõttu pakutakse üha rohkem visioone teistmoodi linnast teistmoodi maailmas. Olgu tegemist autode keelamise, jalakäijate-ratturite eelistamisega linnaplaneerimises, robustsete ja lihttehnoloogiliste lahenduste visandamisega toiduainete või elektri tootmiseks või linna ja looduse suhte ümbermõtestamisega.

    PRIIDU PÄRNA: Muinsuskaitses on vaja uut tasakaalupunkti
    Kui muinsuskaitses leitakse kooskõla avalikkuse ning eraomanike huvide ja võimaluste vahel, ei kukuta oma heitest selili.
    Arhitektuurimuuseumi buss keerab Iru jõe poole. Mäluasutuse korraldatud avatud majade tuur jõuab otsaga kunagise linnuvabriku sauna juurde. Kommunist Käbini lemmikleilimaja on seisnud üle neljakümne aasta väljast ja seest, baaripukkidest kaminaroopideni, muutumatul kujul. Küsin omanikult, kas selline nõukogudeaegne ehedus on ka muinsuskaitse all. „Jumal tänatud, mitte,“ vastab härrasmees. Levinud on arvamus, et siis ei saa enam pehkinud terrassilauda ka vahetada.

    LEO LUKS: Eesti filosoofia uus algus
    Jüri Lipping ja Jaan Kangilaski: „Raske on see, et valikut ei ole, et valik on alati juba enne langenud teatud inimeste puhul ja raske on ka valik maailma hüvelise elu ja filosoofilise elu vahel.“
    1970ndatel sündinud põlvkond on jõudnud otsapidi juubeliikka. Põlvkonnakaaslane Leo Luks vestleb värskete juubilaride Jaan Kangilaski ja Jüri Lippinguga eesti filosoofia uuest algusest üleminekuajal.

    RAIVO SOOSAAR: Rail Balticu korralikku tasuvusanalüüsi võtta ei ole
    2018. aastal ilmus Barack Obama administratsiooni kuulunud õigusteadlase Cass R. Sunsteini „Tasuvusanalüüsi-revolutsioon“ („The Cost-Benefit Revolution“). Selle kaanelt leiab majandusteadlase Lawrence Summersi arvamuse: „Maailmast saab parem paik, kui järgmine USA president võtab selle tähtsa raamatu üle sügavalt mõtiskleda.“ Ehk oleks Eestiski tark tegu hakata selle raamatu jms varal eesotsas presidendi ja peaministriga juurdlema kulude-tulude analüüsi ehk tasuvusanalüüsi võimaluste üle?

    KAAREL TARAND: Kliima sai mullu mitmekülgselt kasu
    Viiruse pakutud ootamatused tõestasid kliimapoliitikas mõnegi võimatuse võimalikkust.
    Kui otsida Sirbi eelmise aasta rubriigist „Kliimale tuleb kasuks“ läbivat sõnumit, siis tuleb tõdeda, et kõik pole sugugi kadunud ning inimtekkelise kliimalemuutuse pidurdamiseks saab kiiresti ja palju head teha nii globaalselt kui ka lokaalselt. Veerul moodustunud kliimamosaiik sai sedavõrd kirju, et mis tahes kokkuvõttev üldistus võib teha mõnele autorile liiga. Püüdsin siiski ühisnimetajaid leida (ja viitan ka autoritele), aga iga lugeja saab veebis originaaltekstide juurde pöörduda.

    Arvustamisel
    Liisi Ojamaa „Kahel lahtisel käel“ ja Jürgen Rooste „Sagittarius A*“
    James Lovelocki „Novatseen. Saabuv üliintellekti ajalugu“
    kogumik „Teatrielu 2019“
    näitus „Murtud sümmeetriad“
    festival „Beethoven“ ja Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Laulud“
    mängufilm „Mank“

  • ,

    Aasta Muusik 2020 on Mari Kalkun

    FOTO Ruudu Rahumaru
    Mari Kalkun

    Eesti Rahvusringhäälingu muusikatoimetajad valisid Aasta Muusikuks 2020 Mari Kalkuni. Aasta Muusiku tiitel antakse Mari Kalkunile üle 13. jaanuaril kell 19 toimuval stuudiokontserdil.

    Aasta Muusiku kontserti vahendavad ERR raadiostuudiost järgmisel kolmapäeval Klassikaraadio, Vikerraadio ja Raadio 4, videopildis saab sündmust jälgida ERR kultuuriportaalis ja hiljem veebikanalis Jupiter.err.ee.

    Aasta muusiku tiitli pälvib muusik, kelle loomingulised saavutused on edendanud Eesti muusikakultuuri ja kes on teinud sealjuures tihedat koostööd Eesti Rahvusringhäälinguga. Mari Kalkun on esimene maailmamuusikust artist, kes selle tunnustuse pälvib.

    Mari Kalkuni tegevus on rahvusvahelise haardega ja ta tõuseb esile kui eesti muusika edulugu. Ta on eesti pärimusmuusika üks liidreid ja mõjukas tugisammas. Laul ‟Hädaabikõne peaministrile” koostöös Kristiina Ehiniga, mis sai esiettekande mullu veebruaris Klassikaraadio saates ‟Helikaja”, võitles Eesti Rahvaluulearhiivi töö jätkumise eest ja saavutas laia kõlapinna.

    Mari Kalkuni laulud räägivad loodusest, kodust ja inimese eluteest. Tema muusika juured on eesti pärimuses, eriti on seal tunda Lõuna-Eesti olustik, kust on pärit tema esivanemad ja kus ta ka ise elab. Sageli võru keeles esinev Kalkun on oma loomingus kasutanud ka vana regilaulu. Ta on olnud kaasahaarav eestlaulja kultuurisündmustel ja esinenud solistina koos kooride ning sümfooniaorkestriga. Mari Kalkuni laulud on kõlanud ka laulu- ja tantsupeo repertuaaris.

    Rahvusvahelise haardega muusik on üles astunud kontsertidega nii Euroopas, Ameerikas kui ka Jaapanis. 2018. aastal valiti Mari Kalkuni album “Ilmamõtsan” ajalehe The Guardian kriitikute poolt aasta parimate maailmamuusika albumite esikümnesse. Aastal 2020 ilmus Mari Kalkuni kuues heliplaat ‟Õunaaia album”.

    Klassikaraadio on salvestanud ja vahendanud otseülekandes Mari Kalkuni kontserte rohkem kui kümme aastat, mitmed neist salvestistest on jõudnud EBU vahendusel raadiokuulajateni üle maailma. Klassikaraadio lähetusel esines Mari Kalkun esimese eesti artistina ka festivalil EBU Folk Hispaanias, Segovias 2012. aastal.

    Eesti Rahvusringhääling on Aasta Muusiku tiitlit jaganud juba 1982. aastast. Aasta Muusikuks on valitud teiste hulgas Paavo Järvi (2012), Ivo Linna (2009), Tiia-Ester Loitme (2008), Kalle Randalu (1982), Alo Mattiisen (1988), Valter Ojakäär (1993), Erkki-Sven Tüür (1996), Tõnu Kaljuste (1998) jt. Mullu pälvis Aasta Muusiku tiitli džäss-artist ja -helilooja Kadri Voorand, aasta varem Risto Joost.

  • ,

    KAHEKSAJALA ILUAED TÄIS TOTAKAID HÕRGUTISI x MORFOSIS A-Galerii akendel

    Maailmas, mis on ökoloogilise hävingu piiril;
    kus õpime elama viirusega;
    kus vaenulik ja ärgitav poliitika üritab meid meelitada ja kontrollida;
    kus digimaailm näeb ja teab meie kohta ebameeldivalt palju;
    kus nartsissism ja valetamine tundub olevat vastuvõetav käitumine;

    esitlen ma Teile:

    KAHEKSAJALA ILUAED TÄIS TOTAKAID HÕRGUTISI

    Praegustel ebakindlatel aegadel võime vähemalt ühes asjas kindlad olla – kaheksajalgadel on ilusad aiad.

    Ulvi Haagensen sündis ja õppis Sydneys, Austraalias, ent on elanud aastaid Tallinnas. Ta on õppinud joonistamist ning skulptuuri ning parasjagu uurib doktoritöö raames Eesti Kunstiakadeemias kunsti ja igapäevaelu piire ning puutepunkte. Ta on näidanud oma töid Austraalias, Eestis, Leedus, Rootsis, Soomes, Ungaris, Lätis, Venemaal ja Lõuna-Koreas. Tema tööd kuuluvad avalikesse kogudesse Austraalias ja Eestis.

    MORFOSIS koosneb mitmetest mitut moodi kantavatest objektidest. Morfosis kui moondumine tuleneb meie igapäevastest ümberkehastumistest. Näiteks tööl vormiriietust selga tõmmates hakkab inimene käituma kui selle ameti või organisatsiooni osa. Hiljem koju jõudes võib sama inimene hoopis teistmoodi välja näha ning teisiti käituda. Samamoodi kehastume ümber ka muudes igapäevastes olukordades.

    Oleme üheskoos arutanud, millistest omadustest koosneb meie jaoks kantav ehe. Mida oleme nõus ise igapäevaselt kandma? Milliseid väärtused, funktsioonid ja praktilised kaalutlused peavad sellisel ehtel olema? Meie ühine arutelu viis meid kuju muutva vööpandlani, milles kehastuvad meie igapäevased moonded.

    Ihan Toomik on vabakutseline kunstnik ja disainer, kes tegutseb ka 3D modelleerimise õpetajana. EKA vilistlane aastast 2013. Andreas Kivisild on vabakutseline kunstnik ja disainer. Ta lõpetas EKA Ehtekunsti osakonna aastal 2012.

    KAHEKSAJALA ILUAED TÄIS TOTAKAID HÕRGUTISI x MORFOSIS
    Ulvi Haagensen (ja Aksel Haagensen) x Ihan Toomik ja Andreas Kivisild
    6.01. – 27.02.2021

  • ,

    Linnaruumi kunstinäitus “Ööpildid” avatakse 6. jaanuaril Kristi Kongi teosega Exploreri maja seinal

    Foto: Paul Kuimet
    Brit Pavelsoni ja Sissela Jenseni teos 2019. aastal Exploreri seinal.

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus kutsub:

    6. jaanuaril kell 16 avatakse Exploreri maja seinal (Kai 1, Tallinn) linnaruumi kunstinäitus „Ööpildid“ Kristi Kongi teosega „Roosa pilv“. Teost saab vaadelda kaugelt, seetõttu palume tulla kohale hajutatult üle Mere puiestee äärse ala.

    KKEK alustab linnaruumi kunstinäitusega „Ööpildid“ Exploreri ärihoone seinal eesmärgiga tuua kaasaegne kunst linnaruumi. Näitusel „Ööpildid“ osalevad Kristi Kongi (jaanuaris), Flo Kasearu (veebruaris) ja Norman Orro (märtsis). Kunstnikud loovad kolmel järjestikusel kuul Exploreri seinale uue kunstiteose, mida on võimalik näha alates päikeseloojangust kuni kella 22ni hilisõhtul (puhkepäevadel kuni 23ni).

    Esimesena avatakse näitusel Kristi Kongi teos „Roosa pilv“. Maalikunstnik Kristi Kongi on peamiselt tuntud õlimaalide ja installatsioonide poolest, kus tegeleb värvi ja valgusega. „Ööpiltide“ jaoks loodud teosel on Kongi pannud värvid ja valguse liikuma.

    „Terve viimane aasta on pakkunud rohkem aega jälgimiseks ja mõtisklemiseks,“ kirjeldab kunstnik teose idee lähtepunkti. „Seetõttu tundus oluline kujutada õhus lendamist, pilvede sees liikumist.“

    „Kaasaegne kunst linnapildis väärtustab avalikku ruumi ja laseb välja paista kunstnike ideedel. Näitus linnaruumis on üks viise, kuidas jätkata töötamist uues reaalsuses, saades aina olulisemaks olukorras, kus siseruumides viibimine on piiratud,“ ütleb KKEKi juhataja Maria Arusoo. Koostöö Exploreri majaga sai alguse 2019. aastal, kui KKEKi kureeritud näitus „Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja“ EKKMis laienes Brit Pavelsoni ja Sissela Jenseni teosega „Pehme grotesk“ Exploreri seinale.

    Kristi Kongi (1985) on tunnustatud maali- ja installatsioonikunstnik, kes keskendub oma töödes värvile, valgusele ja ruumile, teostades maale sageli installatiivselt või kohaspetsiifiliselt. Enamasti loob ta suuri, kõikehõlmavaid värviküllaseid ruumiinstallatsioone, mis ühtviisi mõtestavad nii teoste eksponeerimispaika kui ka kohti, kus kunstnik on viibinud. Kongi on olnud Köler Prize’i nominent (2016). 2017. aastal hinnati tema tegevust Konrad Mäe preemiaga. Ta on Eesti Kunstiakadeemia maaliõppetooli dotsent.

    Exploreri ärihoone on Tallinnas Mere puiestee ääres asetsev maja, mille fassaadil on kasutatud Eestis ainulaadset lahendust: kõiki seinu katavad LED-paneelid, mis võimaldavad kuvada 360 kraadi ulatuses nii staatilist kui liikuvat pilti. Sisuliselt on kogu hoone fassaadi võimalik kasutada suure ekraanina.

    Arendajale Estmak Capitalile kuuluv ärihoone Explorer on valitud ametlikult Eesti kõige keskkonnasõbralikumaks hooneks. Ärihoonele väljastati energiatõhusa ehitise sertifikaat LEED Platinum (Leadership in Energy and Enviromental Design, USGBC, USA), mis teeb sellest ametlikult Eesti kõige rohelisema omasuguste seas. Estmak Capital toetab kaasaaegset Eesti kunsti ja soovib, et linnapilt täituks värvidega ja loominguga.

    KKEK on vanim kaasaegse kunsti ekspertkeskus Eestis, mis on 1992. aastast tegelenud Eesti kunstnikele ja kunstiväljale võimaluste loomisega ning korraldab Eesti paviljoni Veneetsia biennaalil. KKEK osaleb aktiivselt Eesti kunstielus näituste ja teiste kunstisündmuste kureerimise ja korraldamisega ning veebiajakirja väljaandmisega. Rohkem infot leiab siit.

    Näituse pealkiri „Ööpildid“ on viide Doris Kareva samanimelisele 1980. aasta luulekogule.

  • ,

    Enimloetud artiklid Sirbi veebis 2020

    1. Aveliina Helm, „Mõtlen oma peaga ja teadlasi ei usu“

    2. Pärt Peterson, „Süsteemide kohtumine tundmatuga“

    3. Mats-Laes Nuter, „Võimatu vaid Tallinnas“ 

    4. Tõnu Õnnepalu, „Fredi evangeelium“

    5. Asko Lõhmus, „Metsapoleemika neljas aasta: aeg rääkida riigist“

    6. Andres Maimik, „Presidendi karakter“

    7. Toomas Paul, „Rõõmu radu rännates“

    8. Kaupo Vipp, „Häda hüüab tulles“

    9. Tõnis Saarts, „Haritlasdemokraatia. Tänan, ei.“

    10. Ain Raal, Kristel Vilbaste „Eesti ravimtaimedest“

    11. Aveliina Helm, „Aus ülevaade“

    12. Vanema põlvkonna metsameeste AVALIK PÖÖRDUMINE Eesti Vabariigi riigikogu ja valitsuse poole

    13. Joonas Kiik, „Udukudumisest ja teaduspesust ajakirjanduses“

    14. Vahur Aabrams, „Kooselu eesmärgist vanemas traditsioonilises abieludiskursuses“

    15. Valdar Parve, „Koroona – nakkus emakeelde“

    16. Andres Kuusk, „Suveaeg ja talveaeg“

    17. Arne Ader, „Õnneliku tuleviku kindlustab meile elurikkus“

    18. Sten Haljak, „Maailmale kõige suuremaks ohuks peetakse ekslikult kliimasoojenemist“

    19. Mats-Laes Nuter, „Maalõhkuja ehk Kohtumine despoodiga“

    20. Heili Sepp, „Halb asi, see kättemaksmine, ütles õpetaja Laur“

    1. Karin Paulus, „A-klassi postindustriaalne Tartu“
    2. Elo Kiivet, „Kivist naised on nähtamatud“
    3. Mart Läänemets, „Kas Hiina päästab maailma?“
    4. Pärt Peterson, „Musta luige aasta“
    5. Peeter Hõrak, „Eesti tütarlapse kehale rakenduv looduslik valik“
    6. Hille Hanso / Valle-Sten Maiste, „Lähis-Ida analüüs peaks muutuma“
    7. Eret Talviste, „Õpetamine ja humanitaaria kui valed erialad“
    8. Kaarel Tarand, „Minister Reps portselanipoes“
    9. Järvi Kokla, „Tuttava linna tuled – Kärdla köikse suurem vaatmisväärsus ongid Kärdla ise“
    10. Anti Saar, „Tuttava linna tuled – Inimlikult eksitav Elva“
    11. Eneli Kindsiko, „Teaduse „silotornistamine““
    12. Kristel Vilbaste, „Tuttava linna tuled – Metsa uppunud kogukonnavaim Kilingi-Nõmmel“
    13. Rainer Kuuba, „Riigimetsad kümme aastat pärast riigikontrolli auditit. I osa“
    14. Julia Kuznetski, „Paanika pandeemia“
    15. Kaarel Tarand, „Vanalinn EMOsse ei pääse“
    16. Pille-Riin Larm, „Vastused kõikidele küsimustele“
    17. Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg, „2 + 2 = ?“
    18. Vahur Afanasjev, „Tuttava linna tuled – Kallaste ripub karamell-kisselli ja tuleviku vahel“
    19. Piret Karro, „Võim ja sugu – Mina, võim ja tegelik elu“
    20. Kaarel Tarand, „Immuunsüsteemi juubel“
    21. Peep Palumaa, „Kuidas elab Eesti teadus?“
    22. Valle-Sten Maiste, „Seebi- ja sopatööstus õitseb dokumentalistikatagi“
    23. Els Heinsalu, „Elu surmahirmu varjus“
    24. Indrek Tammeaid / Margus Maidla, „Teadus“ ning „teadus- ja arendustegevus“ pole üks ja seesama“
    25. Tanel Vallimäe, „Black Lives Matter liikumine, ebaõiglus ja süü“
    26. Riin Alatalu, „Suur pauk Tapal“
    27. Aveliina Helm, „Kompromiss loodusega?“
    28. Aapo Ilves, „Tuttava linna tuled – Tema paistab sulle tillukese täpina“
    29. Veiko Märka, „Õnnesärgis surnud noormees“
    30. Eneli Kindsiko, „Teaduse rahastamisest ehk Miks me raiskame 14 tööaasta jagu teadlaste aega?“

    Vaata ka Sirbi loetuimad lood 2019

  • ,

    Siima Škopi näitus ERMis avatud nädala lõpuni

    Eelmise aasta suvest on ERMi külastajaid rõõmustanud näitus, mis valminud Eesti meisterillustraatori ja plakatikunstniku Siima Škopi 100. sünniaastapäevaks. Näitust saab nautida veel jooksva nädala lõpuni. 

    Galeriisaalis avaneb kaks muinasmaailma: Lumivalgekese, Pöial-Liisi, Une-Mati, Väikese Muki, kurjade kuningannade ja heade printside muinasjutuilm ning teisalt räigest poliitpropagandast kantud plakatlik utoopiline unelm. Mõlema loojaks on 1920. aastal Tartus sündinud, aga suurema osa elust Tallinnas elanud kunstnik Siima Škop.

    Mõlemat maailma on ta kujutanud meisterlikult. Muinasjutupiltidega püüdis ta lapsi õnnelikumaks teha ja plakatitega leiba teenida. Näituse südamest leiate veel väikese ruumi tema lähedaste portreedega ja saate näha teda ennast filmis kõnelemas.

    Eesti Rahva Muuseum on avatud koolivaheajanädalal iga päev kell 10 – 18. „Siima 100“ näitus on vaatamiseks üleval 10. jaanuari õhtuni.

  • ,

    Tööde esitamine Tartu Kunstioksjonile hakkab peagi lõppema

    Kuni 11. jaanuarini 2021 saab esitada töid teist korda aset leidvale Tartu Kunstioksjonile, mis toimub 25. märtsil 2021 Tartu Kunstimajas.
    Kõik kunstnikud võivad oksjonile esitada kuni kaks teost. Osalema on oodatud professionaalsed kunstnikud üle Eesti.

    Töid saab esitada 11. jaanuarini täites registreerimisvormi kodulehel oksjon.kunstimaja.ee
    Esitatud teostest valib žürii välja 50 tööd, mis pääsevad näitusele, kataloogi ja oksjonile.

    Kunstnikud peavad väljavalitud teosed toimetama Tartu Kunstimajja (Vanemuise 26, Tartu) 1. veebruariks 2021.

    Oksjonile valitud töödega saab tutvuda 26. veebruaril 2021 Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avataval näitusel ja oksjoni kodulehel. Oksjon toimub reedel, 26. märtsil kell 17.00 Tartu Kunstimajas ja kontaktivabalt internetis.

    Tegemist on teise Tartu Kunstioksjoniga ning seda organiseerib Tartu Kunstnike Liit koostöös Art & Tonic galeriiga. Tänavune oksjon lükkus algul küll koroonakriisi tõttu edasi, kuid toimus lõpuks siiski edukalt 29. mail nii füüsiliselt galeriis kui Zoom suhtluskeskkonnas. Müügiks läks suurem osa teoseid ning esimese hinnarekordi tegi Peeter Alliku maal „Püha perekond”.

  • ,

    Ilmunud on Eesti Kirjandusmuuseumi teadusajakirjad Folklore, Methis ja Mäetagused

    Ilmunud on kolme Eesti Kirjandusmuuseumis väljaantava teadusajakirja aastalõpunumbrid: Folkore nr 80 erinumber „Sünnitamispärimus ja lapsepõlv arhailistes ja kaasaegsetes Euroopa kultuurides“, Mäetagused nr 78, mis käsitleb meditsiiniantropoloogiat, ja Methis nr 26, digitaalhumanitaaria erinumber.

    Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli ühiselt välja antava ajakirja Methis. Studia humaniora Estonica nr 26 on peatoimetaja Marin Laagi sõnul erinumber pühendatud Eesti digikultuuri aastale 2020. Ajakirjanumber on jätkuks Eesti Kirjandusmuuseumist 7 aastat tagasi välja kasvanud Eesti digitaalhumanitaaria konverentside sarja ja Eesti Digitaalhumanitaaria Seltsi tegevusele ning tugineb Eesti digitaalhumanitaaria 7. konverentsi „Digitaalse kultuuripärandi kasutamine teaduses ja hariduses“ ettekannetele detsembris 2019 nii eesti kui rahvusvahelistelt uurijatelt. Koostajate Marin Laagi ja Piret Viirese sõnul on digikultuur ja digihumanitaaria muutumas andmeanalüüsi tehnoloogilisest vahendist inimteadvuse ja -kultuuri kompleksseks uurimisväljaks. „Uurimisvaldkonnana on digihumanitaaria olnud uurijate fookuses viimasel viieteistkümnel aastal, kuigi esimesed katsetused humanitaaria ja arvutitehnoloogia vahelisi seoseid leida ja rakendada ning mõtestada ulatuvad juba 1950. aastatesse.“

    Pikemat ajakirjanumbri sisututvustust loe all.

    Ajakirja Folklore: Electronic Journal of Folklore nr 80 on pühendatud sünnitamispärimusele ja lapsepõlvele arhailistes ja kaasaegsetes Euroopa kultuurides. Ingliskeelse ajakirjanumbri on külalistoimetanud Irina Sedakova Vene Teaduste Akadeemia slaavi uuringute tüpoloogia ja võrdleva keeleteaduse instituudist ning Nina Vlaskina Vene Teaduste Akadeemia Lõuna teaduskeskusest ja see võiks ajakirja peatoimetaja Mare Kõiva sõnul pakkuda huvi nii humanitaar- ja sotsiaalteadlastele kui ka arstiteadlastele.

    Ajakirjanumbri keskmes on sündmus, mis on nii füüsiline (loomulik, ontoloogiline) kui ka sümboolne – sünnituse ime. „Arhailised vaated rasedusele, sünnitusele ja beebi esialgsele sotsialiseerumisele, mis esmapilgul ei tundu olevat rakendatavad moodsates linnades, kus on kaasaegsed meditsiinilised ja teaduslikud võimalused, osutuvad hämmastavalt stabiilseteks.“

    Ingliskeelse ajakirjanumbri autorite näol on tegemist Leedu, Soome, Venemaa ja teiste riikide uurijatega. Pikemat sisututvustust loe all.

    Ajakirja Mäetagused nr 78 jätkab meditsiiniantropoloogia teemade läbivalgustamist. Meditsiiniantropoloogia konverentsid Medica on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna eestvõttel toimunud juba 13. korda. Viimane samast seeriast konverents „MEDICA XIII. Dialoogid, adapteerumine ja innovatsioonid“ toimus veebi vahendusel 8. detsembril 2020. Sellised ettevõtmised on Mare Kõiva sõnul hea võimalus arutleda tervise ja meditsiiniga seotud uurimisteemade üle avaramas vaates.

    Lisaks meditsiiniga seonduvatele teemadele on numbrisse mahtunud ka Vladimir Sazonovi artikkel „Mõningad märkused nelja ilmakaare kuninga ja jumal-kuninga kontseptsiooni kohta Sumeris ja Akkadis 3. at eKr“.

    Ajakiri Mäetagused annab ülevaate ka toimunud folkloristika-alastest konverentsidest ja ilmunud erialakirjandusest ja kaitstud väitekirjadest. Pikemat sisututvustust loe all.

    Ajakirjade Folklore, Mäetagused ja Methis värskeid numbreid esitletakse Eesti Kirjandusmuuseumi Kreutzwaldi päevade teaduslikul konverentsil „Digi kultuuris: allikad, suhtlus, looming“ 22. detsembril algusega kell 16:15.

    Konverentsi kava ja konverentsiga liitumine: https://www.kirmus.ee/et/eesti-kirjandusmuuseumi-64-kreutzwaldi-paevad

    Pikemad ajakirjade sisututvustused

    Ilmunud on ajakirja Folklore 80 number!

    Irina Sedakova ja Nina Vlaskina külalistoimetamisel ilmavalgust näinud erinumber on pühendatud alati huvikeskmes olnud teemaringile, mis pakub huvi paljudele humanitaar- ja sotsiaalteadlastele ja ka arstiteadlastele. Selle teema keskmes on sündmus, mis on nii füüsiline (loomulik, ontoloogiline) kui ka sümboolne – sünnituse ime. See tähistab ja vihjab elu tekkele ja algusele, uue staatuse algamisele ja omandamisele. Sellisena on seda põhjalikult uurinud erinevate riikide etnograafid, etnoloogid, kultuuri- ja meditsiiniantropoloogid, ajaloolased, sotsioloogid ja teoloogid, keeleteadlased ja folkloristid, psühholoogid ja pedagoogid. 21. sajandil, on koos uue tehnoloogia ja uurimismeetodite tulekuga tehtud tohutuid edusamme naiste meditsiinilise abi alal ja on muutunud multidistsiplinaarseks akadeemilised uuringud sünnituse ja varase lapseea kohta. Arhailised vaated rasedusele, sünnitusele ja beebi esialgsele sotsialiseerumisele, mis esmapilgul ei tundu olevat rakendatavad moodsates linnades, kus on kaasaegsed meditsiinilised ja teaduslikud võimalused, osutuvad hämmastavalt stabiilseteks.

    Paralleelselt selle traditsiooni jätkumisega on uus suhtumine isiklikku ellu ja emotsioonidesse – “uus siirus”. Autorite seas on Rasa Paukštytė-Šaknienė, Tatiana Agapkina ja Andrei Toporkov, Irina Sedakova, Oksana Labashchuk, Halyna Derkach, Tetiana Reshetukha, Lena Marander-Eklund, Natalia Gramatchikova, Alexander Novik, Natalia Dushakova, Adina Hulubaş, Anamaria Iuga jt.

    Irina Sedakova ja Nina Vlaskina ingliskeelne ülevaade: „Birthlore and Childhood in Archaic and Modern European Cultures: An Introduction“.

    Ajakiri Folklore ilmub järjepidevalt alates 1996. aasta juunikuust trükise ja veebiväljaandena, käesolev number on loetav aadressil: http://www.folklore.ee/folklore/vol80

    Mäetagused 78 keskendub meditsiiniantropoloogiale

    Jõulude eel trükikojast saabunud ajakirja Mäetagused 78. number jätkab meditsiiniantropoloogia teemadel.

    Koroonaajale kohaselt esitatakse Nikolai Anisimovi ja Galina Gluhova uurimistulemused teemal „COVID-19 ja udmurdi pärimuskultuur“. Artikkel vaatleb udmurtide kombestiku muutusi karantiini ajal, samuti karantiinist ja eneseisolatsioonist ajendatud folkloori. See on katse kirjeldada ja iseloomustada udmurdi pärimuskultuuri näitel ülemaailmse pandeemia mõjusid.

    Mare Kõiva artikkel „Heategevus- ja solidaarsusmeditsiini problemaatikast Eesti näitel“ käsitleb tervist ja nt raske tervisekahjustusega isikute hakkamasaamist toetavaid tegevusi, heategevusmeditsiini osa lahenduste leidmisel ja nt abistatud suitsiidiproblemaatika tõstatamist ühiskonnas.

    Andra Reinomägi „Lapse kuvandist täiskasvanute ja laste endi pilgu läbi“ osutab, kuidas erinevad lapse kuvand laste ja täiskasvanute vaates.

    Anu Korbi artiklis „Ravitsejad Siberi eesti kogukondades“ analüüsib aasteil 1991–2013 välitööde käigus erinevatest Siberi eesti kogukondadest talletatud rahvameditsiini ainest.

    Kurmo Konsa keskendub artiklis „Meditsiiniline alkeemia 19. sajandil: elektrohomöopaatia teoreetilised ja praktilised lähtekohad“ 19. sajandi teise poole alkeemiatraditsioonile, kasutades näitena Cesare Mattei loodud elektrohomöopaatiat, mis on iatrokeemia edasiarendus. Elektrohomöopaatia iseloomustab väga hästi tõsiasja, et alkeemia praktikad ja teooriad muutusid aja jooksul ja kohandusid muutunud kontekstidega.

    Ave Goršiči artiklis „Mary Kaasiku ja Gustav Kallasto rahvaluulekogu ning kirjavahetus“ vaadeldakse tervisliku seisundi kajastamist kaastööliste kirjades üldiselt ning lähemalt Virumaa kaastööliste andmete kogumisse ja isiklikku tervist puudutava info jagamist nii pärimuspalade kommentaaridena kui ka kirjades rahvaluuleosakonnale.

    Kaarina Rein vaatleb artiklis „Loomad Rootsi-aegse Tartu ülikooli meditsiinitöödes“ kolme Academia Gustaviana ning ühte Academia Gustavo-Carolina aegset arstiteaduslikku tööd.

    Lisaks meditsiiniga nii või teisiti seonduvatele teemadele on numbrisse mahtunud ka Vladimir Sazonovi artikkel „Mõningad märkused nelja ilmakaare kuninga ja jumal-kuninga kontseptsiooni kohta Sumeris ja Akkadis 3. at eKr“.

    Ajakiri annab ülevaate toimunud konverentsidest ja ilmunud erialakirjandusest ja kaitstud väitekirjadest. Artiklitele on lisatud ingliskeelsed kokkuvõtted.

    Eelretsenseeritav teadusajakiri Mäetagused ilmub järjepidevalt aastast 1996 ja on veebis loetav aadressil http://www.folklore.ee/tagused/nr78

    Ajakiri Methis on pühendatud digitaalhumanitaariale

    Ajakirja Methis. Studia humaniora Estonica nr 26 on digitaalhumanitaaria erinumber – pühendusega Eesti digikultuuri aastale 2020. Number on jätkuks Eesti Kirjandusmuuseumist 7 aastat tagasi välja kasvanud Eesti digitaalhumanitaaria konverentside sarja ja Eesti DH Seltsi tegevusele. Erinumbri aluseks on Eesti DH 7. konverentsi „Digitaalse kultuuripärandi kasutamine teaduses ja hariduses“ ettekanded Rahvusraamatukogus detsembris 2019. Erinumbris on kokku 13 artiklit, neist neli rahvusvahelistelt autoritelt.

    Numbri avab Tartu Ülikooli meediauuringute professori Andra Siibaku artikkel „Digipõlvkonnast sotsiaalmeedia põlvkonnaks“, mis uurib põlvkondlikku enesemääratlust kujundavaid trende Eesti noorte internetikasutuses. Helsingi ülikooli teadlased Mikko Tolonen, Eetu Mäkelä, Jani Marjanen ja Tuuli Tahko argumenteerivad artiklis „Arvutiteaduse kaasamine humanitaarharidusse“ Helsingi ülikoolis rakendatud projektipõhiste interdistsiplinaarsete uuringute tulemuslikkust digitaalhumanitaaria meetodite õpetamisel. Maarja Ojamaa ja Peeter Torop rõhutavad artiklis „Kultuuripärand ja digitaalne lugemine: raamatu ja platvormi vahel“ transmeediatekstide ja digitaalse lugemise olulisust kultuurimälu ja -identiteedi säilitamisel. Artikli aluseks on Tartu Ülikooli transmeedia uurimisrühma kogemus uute hariduslike platvormide loomisel projektis „Kirjandus ekraanil“. Saksa uurija Larissa Leimingeri ja Aija Sakova ühisartikkel „Arhiivimaterjalide juurdepääsu ja konteksti küsimused“ toob esile arhiiviandmete kättesaadavuse probleemi Õpetatud Eesti Seltsi kogude näitel. Digitaalsete andmebaaside teemat jätkab Eesti Kirjandusmuuseumi uurijate Piret Voolaidi ja Eve Annuki ühisartikkel „Soolisuse esitamine eesti grafitis ja tänavakunstis“. Käsitluse aluseks on Piret Voolaiu loodud „Grafiti andmebaas“, milles on kümne aasta vältel talletatud efemeerse grafitikunsti teoseid.

    Hollandi teadlase Theo Mederi esmauurimus „Eluraamatute arvutianalüüs“ kaardistab digihumanitaaria erinevate tööriistade sobivust elulugude ja eluloointervjuude analüüsil. Marin Laagi artikkel „Kirjanduslikud digikeskkonnad keeleressursside baasina“ uurib 20 sajandi alguse eesti kriitika näitel korpuslingvistika töövahendi KORP võimalusi. Artiklis „Uued loomevõimalused Internetis“ käsitleb Piret Viires sotsiaalmeedia kirjandust kui digitaalse kirjanduse uut alaliiki. Digihumanitaaria arvutuslike töövahendite kasutamisest folklooripärandi uurimisel kirjutavad Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi teadlased: Mari Sarv esitab artiklis „Regilauluteemade modelleerimine“ laulude 20 teemamudelit. Risto Järve uurimuse „Tegelasvõrgustikud kahes Reinuvader Rebase raamatus“ keskmes on eesti rebasemuinasjuttude tegelaste võrgustikuanalüüs.

    Rubriigis VABAARTIKKEL ilmus Leo Luksi „Üleinimese võimalikkusest digitaliseeritud elu kontekstis“, milles autor uurib tänapäevast digikeskkondadest küllastunud reaalsust Nietzsche filosoofia perspektiivist. TEOORIAVAHENDUSE rubriigis on prantsuse teoreetiku Philippe Bootzi teedrajav käsitlus „Digitaalne kirjandus: kas tõesti püsivalt efemeerne?“ Artiklis arutatakse digitaalsete teoste olemusliku labiilisuse ja efemeersuse teemadel. Artikli ja autorit tutvustava saatesõna tõlkis prantsuse keelest Marri Amon.

    Rubriigis ARHIIVILEID on ilmunud Maria-Kristiina Lotmani ja Rebekka Lotmani artikkel „Jaan Bergmanni pilaeepos „Jaaniida“: tekst, kontekst ja intertekst“, mis põhineb TLÜ Akadeemilise Raamatukogu Baltika osakonnas säilitatava Jaan Bergmanni salmikust leitud käsikirjalisel pilaeeposel.

    Methis on kõrgetasemeline rahvusvahelise kolleegiumiga humanitaarteaduste ajakiri, mis ilmub kaks korda aastas. Ajakirjanumbri ilmumist on toetanud Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikooli kirjastuskomisjon, Tallinna Ülikooli uuringufond ja Kultuurkapital. EL Regionaalarengu Fondi kaudu Eesti-uuringute Tippkeskus ja see on veebis loetav: http://www.methis.ee/arhiiv/methis-nr-26-sygis2020

  • Haridus- ja Teadusministeerium kutsub valima 2020. aasta parimat keeletegu

    Aasta keeleteokonkursi eesmärk on tunnustada tegusid, mis tõstavad eesti keele tuntust ja mainet, väärtustavad eesti keele õpetamist, õppimist ja oskamist, soodustavad eesti keele kasutamist ja staatuse kindlustamist ning edendavad eesti keele talletamist ja uurimist.

    Aasta parima keeleteo kandidaate saab esitada kuni 15. jaanuarini ministeeriumi kodulehel http://www.hm.ee/keeletegu2020, e-postiaadressil keeletegu@hm.ee või posti teel (Haridus- ja Teadusministeerium, Munga 18, Tartu 50088, märksõna „Keeletegu“).

    Kandidaatide esitamisel e-posti või posti teel tuleb järgida ministeeriumi kodulehel olevat esitusvormi ja teatada:

    keeleteo nimetus ametlikuks kasutamiseks sobival kujul;
    keeleteo tegija andmed, kellele auhinda taotletakse (isiku nimi või töörühma juhi ja liikmete nimed; isiku või töörühma juhi e-posti- või postiaadress(id) ja telefoninumber või -numbrid);
    keeleteo kirjeldus vabas vormis (500–1000 tähemärki koos tühikutega);
    esitaja nimi ja kontaktandmed (telefoninumber ja/või e-postiaadress).

    Aasta keeleteo konkursil antakse välja kaks auhinda: peaauhind ja rahvaauhind. Peaauhinna saaja valivad taasiseseisvunud Eesti haridus- ja teadusministrid, rahvaauhind selgitatakse avaliku hääletuse teel veebruaris.

    Laureaadid kuulutatakse välja 2021. aasta märtsis emakeelepäeva paiku. Keeleteoauhinda antakse välja juba viieteistkümnendat korda, laureaatide väljakuulutamine on osa emakeelepäeva tähistamisest.

  • ,

    Konkurss “Noor helilooja 2021” ootab võistlustöid

     Eesti Muusikafondi ja Eesti Heliloojate Liidu korraldatav heliloomingu konkurss “Noor helilooja 2021” on suunatud kuni 25-aastastele noortele ja toimub 2021. aasta kevadel juba seitsmendat korda. Võistlustöid saab esitada kuni 7. märtsini. Teine voor finaalkontserdiga toimub 24. aprillil kell 16 Tartus Heino Elleri Muusikakooli (Lossi 15) Tubina saalis festivali Eesti Muusika Päevad 2021 raames.

    Konkursi “Noor helilooja” eesmärk on anda noortele muusikutele võimalus tutvustada oma loomingut laiemale publikule ning saada tagasisidet professionaalsetelt muusikutelt ja heliloojatelt. Konkursi eelvooru esitatud töödest teeb oma valiku heliloojatest koosnev žürii koosseisus Elis Hallik, Ülo Krigul ja Alo Põldmäe. Teise vooru pääsenud töid esitletakse elavas ettekandes lõppkontserdil ning nende põhjal valib žürii välja võitjad. Oma lemmiku valib ka koostööpartner Klassikaraadio, kes lõppkontserti vahendab ja salvestab.

    “Noortele muusika loojatele on eneseleidmise tee sageli keeruline ja küsimusi täis. Kuna kompositsioon sünnib enamasti paberil ja omaette olles, siis on alati kasulik kuulda, kuidas kirja pandud ideed kõlavad. Iga ette kantud teos aitab noorel astuda suure sammu edasi terviklikuma loomingulise tunnetuse poole. Võimalus kuulda oma muusikat juhtiva kodumaise nüüdismuusika festivali kavas hea ansambli esituses ning jagada kogemusi teiste noortega on kindlasti oluline osa õppimise protsessist,” kommenteerib konkursi eestvedaja, helilooja Age Veeroos.

    Konkursi “Noor helilooja” senised võitjad on Kristel Kolkanen, Karl Tipp, Gerta Raidma, Marta-Liisa Talvet, Anna-Margret Noorhani ja Kristo Klaus.

    Konkursi tingimused:

    Konkurss viiakse läbi kahes vanuserühmas: esimeses kuni 16-aastased (k.a) ja teises 17–25-aastased (k.a) autorid.

    Konkursile saadetud teos peab olema 2–5 minutit pikk. Valikus on järgmised instrumendid: viiul, klarnet, kontrabass, löökpillid ja klaver, mille hulgast noorema vanuserühma osalejad võivad kasutada 1–5 ja vanema vanuserühma osalejad 2–5 erinevat pilli. Löökpillimängijaid on üks ning kasutada võib kuni maksimaalselt kolme erinevat löökpilli – täpset nimekirja vaata siit.

    NB! Üks autor võib esitada kuni kaks helitööd. Teoste ettekandmiseks finaalkontserdil moodustatakse Tartu muusikutest ja Heino Elleri Muusikakooli õpetajatest spetsiaalne ansambel. Elektroonikat ei ole võimalik kasutada.

    Noodimaterjal tuleb esitada 7. märtsiks 2021 kl 23.59 kas vastava elektroonilise vormi abil https://forms.gle/J7zSkNMg1if7WK3Z8 või postiga Eesti Heliloojate Liidu aadressil A. Lauteri 7c, Tallinn 10145 (märksõnaks “Noor helilooja 2021”). Soovi korral võib noodid ka ise nimetatud aadressile postkasti kohale tuua, kuid igal juhul peavad olema kõik postitused laekunud 7. märtsi õhtuks. Noodimaterjalile võib lisada ka helifaili.

    NB! Konkursi teoste anonüümse hindamise huvides ei tohi nootidel ega muul materjalil olla näha autori nimi. Andmete kogumiseks palume posti teel kätte toimetatud materjal varustada osavõtja märksõnaga ning lisada kinnises, sama märksõnaga ümbrikus helilooja andmed (nimi, e-post, kontakttelefoni number, kool ja juhendaja, kui on). Elektrooniline osalemise ankeet on jagatud kaheks sektsiooniks, esimeses kogutakse osaleja andmed koos märksõnaga, teises lisatud materjal (noot, soovi korral helifail).

    I voorust finaali valitud teosed tehakse teatavaks 15. märtsil 2021 ning kuulutatakse välja Eesti Heliloojate Liidu ja Eesti Muusika Päevade kodulehel (www.helilooja.ee) ning Facebooki Loomelabori lehel.

    II voor – konkursi finaal ja lõppkontsert toimub laupäeval, 24. aprillil kell 16 Tartus, Heino Elleri Muusikakooli Tubina saalis, festivali Balti Muusika Päevad & Eesti Muusika Päevad 2021 Tartu programmi osana.

Sirp