Liisi Ojamaa „Kahel lahtisel käel“
Suitsu nurk – Triin Paja „Öö on tume nagu õdede juuksed“
Kas halb mees võib olla hea kunstnik?
Kaspar Kruup, „Tark linn taskus ei päästa maailma“
Raivo Soosaar, „Rail Balticu korralikku tasuvusanalüüsi võtta ei ole“
James Lovelocki „Novatseen. Saabuv üliintellekti ajalugu“
Sirbi kirjanduskülgede värskes rubriigis „Suitsu nurk“ võtan iga kuu vaatluse alla ühe luuletuse. Need lugemised tõukuvad uuskriitika vaimust: ka luuletekstil kui mõistatusel ja saladusel, kui kõige intiimsemal ja intensiivsemal keelega suhestumise viisil on siiski oma tekstipinnal avalduv tõde, mille sügavama mõistmiseni jõudmiseks tuleks teksti näha võimalikult lähedalt, seda üle ja taaslugeda. See aga ei tähenda, et siinsed lähilugemised paljastaksid kogu saladuse. Kaugeltki mitte. Rubriigi eesmärk on läbi valgustada iga valitud luuletuse puhul mõned olulisemad tunnusjooned/aspektid, mis võiksid ehk öelda ka midagi laiemat (nüüdis)luule kohta. Iga luuletuse puhul oleks kindlasti võimalik jälgida ka hoopis teisi tasandeid ja kategooriaid, aga eks see olegi (kvaliteetse) luuletuse essents.
Esimeseks vaatlusobjektiks valisin Triin Paja luuletuse „Öö on tume nagu õdede juuksed“, mis pälvis mullu Juhan Liivi luuleauhinna ja mille üle olen lõppenud aastal pidanud lugematul hulgal vaidlusi, mõttevahetusi. Kuivõrd vähemasti žürii eritelu põhjal võib eeldada, et Paja luuletus evib esiletõstmist väärivaid tunnuseid, üritan siinkohal osutada mõnele olulisemale ja huvitavamale kompositsioonijoonele, mis Paja teksti üles ehitavad. Taas, seegi luuletus on sedavõrd paljune, et tähelepanu võiks pöörata ka hoopis teistsugustele tunnustele.
Öö on tume nagu õdede juuksed
1 kuu tõuseb sale ja kaarduv nagu luigekael
2 ent öö on tume nagu õdede juuksed
3 mäletan kahte õde nende silmad olid
4 kitsekuldsed nende pead olid
5 täide tõttu pügatud paljaks nende
6 väikeste käte jaoks liigsuurte
7 mantlite käised keeratud üles
8 ja kiharad helkisid põrandal
9 nagu varesesuled
10 me olime lapsed emad täitsid varesed
11 me valuga jootsid haigused harakale
12 mõne ema armastus on nii püha
13 ta niisutab nälgiva jaoks leiva enda verega
14 ma lugesin männijahust ma lugesin
15 kuidas laste kehad kivistusid justkui
16 oleksid neelanud ränikive ja ametüste
17 ma lugesin et Tšernobõli lapsed ei naerata
18 nende õpetaja ütleb meie lapsed
19 ei mängi ega naera
20 meie raamatud põlevad aga ei soojenda
21 harakad ja varesed kogunevad
22 laste valu tõrvast rasked ja tumedad
23 nagu öö on tume
24 tume nagu õdede juuksed
Lüürilisele luuletusele omaselt kehtestatakse esimese kahe värsireaga nn lausumisolevik: siin puudub aegruumiline konkreetsus, luuletus on justkui lahti kistud osutusseostest. Ühelt poolt võime seda kehtestatud aega käsitleda kui igal lugemisel siin ja praegu toimuvat (kuu tõuseb), aga samal ajal väidetakse ka midagi ajatut, üldist. Esimese värsipaariga antakse edasiseks ka kontrastsuse/vastanduse kaudu teatav noodivõti (nt kuu tõusmise kergus ja luigekaela saledus, samuti õdede ja tumedusega kaasnev pahaendelisus). Olgugi et valdav osa luuletusest on minevikuvormis, püsib lüüriline aegruum kogu luuletuse vältel, aga see haakub eri mikronarratiividega, mille suhe lausumisolevikuga loob mitmeid tekstipinnal selgelt välja joonistuvaid tähendusambivalentsusi. Ja just tekstipinnal piiritletud paralleelsed lugemisviisid on Paja luuletuse puhul vahest üks kõige huvitavam aspekt.
Värsiridu 3–9 võib pidada luuletuse teiseks osaks. Kolmanda värsirea esimene sõna (mäletan) rõhutab korraga nii lausumisolevikku (kunagi juhtunule osutatakse tagasi siin ja praegu), aga samal ajal tuuakse sisse minevikuline mõõde. Määratlematus minevikus on kaks kitsekuldsete silmadega õde, kelle pead on täide tõttu kiilaks aetud ja kelle juuksed helgivad põrandal.
Tegemist on rütmiliselt intensiivse ja sugestiivse vabavärsilise luuletusega. Iga värss teisendab õige pisut varasemat rütmi. Luuletuse voolavus ja suunatus suulisele esitusele (teksti tasub kindlasti lugeda valjult) luuakse lisaks värsijalgade tundlikule vaheldumisele peamiselt kolme võttega: kordused, mis kerkivad iseäranis esile just võrdluste kasutamisel; rikkalik algriimi kasutus (nt täide tõttu pügatud paljaks* või assonantsipõhine öö on tume nagu õdede juuksed); mitmekesine siirdekasutus.
Viimane näikse olevat iseäranis oluline: eri tüüpi siirded vahelduvad kogu luuletuse ulatuses. Siire toob kaasa (traditsiooniliselt lõppriimi kasutusega loodava) pideva ette- ja tagasivaatamise. Tavapäratult palju kasutatakse just fraasisiiret, mida võib pidada vahest kõige tugevamaks katkestuseks: nii näiteks on nihkunud mitut puhku rea lõppu verb, teisal katkestatakse parafraas. Vaatame hetkeks värsiridades 4–7 toimuvat.
Neljas värss algab epiteedist silmade kohta, mis sujuvalt liigub üle õdede peade kirjeldusele, aga samal ajal näeme, kuidas tugeva inversiooniga saame lugeda eraldi ka üksnes neljandat värsirida (kitsekuldsed nende pead olid). Neljanda ja viienda värsi vaheline siire on harukordselt tugev: siin katkestatakse nii verb (olid pügatud) kui ka kogu stroof. Ka viienda ja kuuenda värsi vaheline siire katkestab fraasi, sõna nende jääb justkui õhku rippuma, loob edasiseks tugeva ootushorisondi, mis õige pea täidetakse, et järgmise rea lõpus asenduda juba uue ootusega (liigsuurte), mis pärast stroofisiiret lõppeks lahendatakse (mantlite käised keeratud üles). Siirdekasutus, nüüdisluulele omaselt, on tõepoolest rikkalik, isikupärane ja loob luuletuse musikaalsuse.
Esimene oluline rütmiline katkestus toimub üheksanda värsireaga (nagu varesesuled). Eelneva amfibrahhilise värsirea järel paisatakse rütm justkui segamini: kaherealise stroofi (distihhoni) järel paikneb lühike üherealine võrdlus. Sellega lõpetatakse mälestuspilt kahest õest, kusjuures võrdlus ise võetakse justkui kaasa, nagu varesesuled põimitakse kokku nõidussõnade parafraasiga (täitsid varesed / me valuga).
Järgmine rõhulises värsisüsteemis stroof (värsiread 10–11) muudab perspektiivi. Mitmuse kolmandast isikust liigutakse mitmuse esimese isiku juurde. Lihtsa üleminekuga luuakse kaks teineteist välistavat paralleelset lugemisviisi. Võimalik on läheneda nõnda, et õed, keda eespool kirjeldati, ongi need „meie“. See tähendab, et lausuja vaatles ennast kunagise lapsena kõrvalt. Võimalik on aga ka kaks õde ja „meie“ lahutada, käsitleda luuletuse eri osasid erinevate osutustena, kusjuures see, missugune neist lähenemistest valida, muudab otsustavalt ka tähendustervikut. Mõlemad lähenemised kätkevad aga ka kolmandat lugemisviisi: mälestuspildist (kaks õde) liigutakse üldise suunas, „meie“ pole enam niivõrd üksik kui üldine, laiem kategooria, kõik need, kes on olnud lapsed ja kelle valu on armastavad emad ära loitsinud.
Järgmises stroofis (12–13) toimub taas muutus. Kui ridades 3–11 domineerib minevik, siis nüüd tuuakse luuletus tagasi üldisesse olevikku, väljendatakse ühelt poolt üldisi tõekspidamisi, mis toob kaasa tugeva metonüümilisuse (teemaks on emaarmastus kui niisugune). Teiselt poolt on stroof ka väga subjektiivne ja singulaarne (vähemasti juhul, kui kategooriasse „meie“ liigitada lausuja).
Seejärel toimub järjekordne ja ehmatavgi pööre. Üldisest olevikust naastakse nüüd juba olevikule märgatavalt lähemasse minevikku, aga enam mitte kahe õe või abstraktse „meie“ kaudu, vaid juba ainsuse esimeses isikus (ma lugesin). Ja taas, johtuvalt varasemast otsusest, kas „meie“ ja „kaks õde“ langevad kokku, sõltub ka nüüdne „mina“ positsioon. Igatahes tuuakse koos ainsuse esimese isikuga sisse ka narratiivse tasandi vahetumine, suureneb polüfoonilisus: lausuja vahendab loetut.
Õige pea ehitatakse taas üles vastanduvad lugemisviisid. Esmalt, värsiridades 18–19 väljendatakse õpetaja kõneakti (nende õpetaja ütleb meie lapsed / ei mängi ega naera). Läheneda võib nõnda, et tegemist on raamatute lugemise vahendusel tekkinud teadmisega, aga ka nõnda, et siinkohal väljendatakse taas lausuja-tegelase kogemusi. Tähendusambivalentsust tugevdatakse järjekordse rütmilise pöördega: 20. värsireas pole taas selge, kas väide „meie raamatud põlevad aga ei soojenda“ kuulub lausujale või õpetajale. Kusjuures värsiridades 18–20 toimub järkjärguline liikumine kaugest minevikust (see, millest kunagi on loetud) lähema mineviku (lugemishetk) kaudu üldise ja ajatu suunas. 20. värsirida on ühtaegu nii see, millest kunagi on loetud ja mida õpetaja ütles, kui ka üldise ja määratlematu aja tõekspidamine.
Neli viimast värsirida paiknevad taas üldises olevikus, osutatakse tagasi luuletuse algusele, aga ka kogu luuletuse vältel üles ehitatud narratiivile, kus võrdluse (nagu varesesuled) ja loitsu parafraasi kaudu on valu äravõtmise töö lõpule viidud, varesed ja harakad on valu täis. Kokku viiakse eri kogemusregistrid ja motiivid (nt täide tõttu paljaks aetud pead ja Tšernobõli lapsed ning kiiritus jne).
Kompositsiooniliselt on tegemist niisiis väga täpse ja kompaktse luuletusega. Kõige üldisemalt saab selle struktuuri kirjeldada järgnevalt: lüüriline aeg; kaks õde kaugemas minevikus; „meie“ kauges minevikus, üldine aeg, mina ja lähem minevik, õpetaja kaugemas minevikus, lüüriline aeg. Näeme, et vaatamata paljudele mikronarratiividele hoitakse teksti – iseäranis alguse ja lõpu teineteisele osutusega – läbivalt lausumisolevikus, hoitakse lüürilist mõõdet, miskaudu on kogu luuletus paljuski nii sisekaemuslik kui ka üldine, väljendades ajatuid arusaamu inimese kui niisuguse kohta.
* Kõrvalepõikeks. Mitu luulearmastajat on eravestluses rõhutanud väljendi kantseliitlikkust (tõttu) ning pakkunud välja veelgi tugevama alliteratsiooni: täide pärast pügatud paljaks.
Eesti Harrastusteatrite Liit andis välja teatriuurija ja -kriitiku Rait Avestiku rohkem kui 300leheküljelise raamatu „Teatriarmastajad“. Paralleelselt teatriharrastamise kujunemis- ja arengulooga jookseb selles ka värskeim valdkonnavaade – selle annavad praeguste teatriharrastajate lood Eesti eri paigust. Kõrvuti teatriharrastuse kunstiliste taotlustega käsitletakse harrastusteatrite toimemehhanisme ja struktuuri. Raamatut läbivad eri aegadel tegutsenud teatriuurijate-kriitikute ja -praktikute arvamused ja hinnangud teatriarmastajate tegevusele.
Statistikaameti andmeil oli 2019. aastal Eestis harrastusteatreid 431, neist umbes 200 täiskasvanute kollektiivi. Kas teatriharrastajaid saab tegutsemismotiivide põhjal kuidagi liigitada?
Laias laastus saab neid jagada kaheks. Üks osa, see oluliselt väiksem, on neid, kes teevad teatrit teatrikunsti pärast ning kelle tegevus on seotud eneseväljendusega. Nad tahavad mitmeski mõttes sarnaneda või koguni pakkuda konkurentsi kutselistele teatritele. Suurem osa teatriharrastajaid võtab seda siiski kui klubilist tegevust, koos käiakse kooskäimise pärast, see on sõna otseses mõttes näite- või huviring. Enamasti tegutsevad need trupid väiksemates maakohtades, kus ettevõtmise kogukondlik tahk on tähtis – neile on teatritegemine osa elust, ühine vaba aja veetmine.
Kas mingi kandi pealt on piir harrastus- ja elukutseliste näitlejate vahel üha hägusem?
Jah, kindlasti. Vaba Lava mõningaid lavastusi olen sellisel puhul ikka näiteks toonud, sest neis kasutatakse harrastusnäitlejaid, koolitamata näitlejaid, inimesi tänavalt. Kui Nõukogude ajal võis mõni rahvateatri näitleja olla oma ringkonnas väga tugev tegija, ent ta tegutses siiski kutselisest teatrist eraldi, siis tänapäeval kasutatakse harrastusteatri tippe päris palju televisioonis ja vahel koguni kutselise teatri laval. Nali naljaks, aga isegi Eero Epner on ju tegelikult harrastusnäitleja.
25. detsembril 2020 lahkus Jaan Rääts (snd 15. X 1932), üks 1960. aastatel eesti muusikasse tulnud andekatest ja omanäolistest loojatest. Neid ridu kirjutades saan teda mäletada eelkõige tema muusika kaudu, aga ka veidi vahetumalt – meenutades aegu, mil panin kokku raamatu „Helilooja Jaan Rääts“ ning sain lähemalt tuttavaks tagasihoidliku ja delikaatse inimesega, kelle jutu sees oli alati leebet nalja ja eneseirooniatki, kuid kes jäi talle olulistes tõsistes küsimustes iseendale truuks.
Jaan Rääts tuli koos põlvkonnakaaslastega eesti muusikasse 1960. aastatel, mil lähiminevikku värvis ajalootrauma, aga inimeste meeltes oli ka suur lootus ja eluiha. Varju ja valguse mängu jätkus tervesse kultuuri, aga üsna loomulikult kõlas nooremas muusikas ka uue alguse rõõm. Lehitsedes omal ajal Räätsa kõige esimeste, 1950. aastate teisel poolel kirjutatud teoste partituure, tundus üllatav nende aforistlikkus, aga ka see uljas, kuid siiras hoolimatus, millega ta heidab kõrvale mõnegi „tõsise muusika“ reegli. Pulbitsev rütmienergia, nurgelised meloodiad ja dramaatilise kõneviisi hülgamine … Ajal, mil eesti muusika jutustas valdavalt mõnda kurbtraagilist või ülevat lugu, mõjus noor helilooja ootamatu külalisena kusagilt teisest maailmast.
Jaan Räätsa muusika eluenergia puhtaim kehastus ja ühtlasi üks 1960. aastate stiilipöörde tähtteoseid on kontsert kammerorkestrile op. 16 (1961) – teos, mis on eesti kultuuri püsimälus ja mis tuntakse sageli ära ka autori nime teadmata. Sõjajärgse aja uut hingamist tähistavas teoses valitseb reibas neobarokne rütmipulss ja kõlavad pingelised isepäised meloodiad. Kontserdi esiettekande tegi 17. detsembril 1961 Tartu Ülikooli aulas kammerorkester Neeme Järvi juhatusel. 21. detsembril kõlas see samas ettekandes ka Estonia kontserdisaalis. Järgnevatel aastakümnetel dirigeeris Järvi kontserti eri orkestrite ees nii NSV Liidus kui ka välisriikides. 2008. aastal olid kontserti kammerorkestrile mänginud nimekad ja ka vähem tuntud orkestrid üle 2000 korra ligi 60 riigis. Praegune arvepidamine annaks juba palju suuremad arvud.
***
Jaan Rääts kasvas heliloojaks, õppides aastatel 1945–1952 Tartu muusikakoolis Aleksandra Sarve klaveriklassis ja 1952–1957 Tallinna Konservatooriumis Mart Saare ja Heino Elleri kompositsiooniklassis, lõpetades viimase cum laude. Aastaarvude põhjal võiks öelda, et ta kirjutas muusikat 76 aastat. „Valss“ klaverile – oopusenumbriga null – valmis 1941. aastal, mil autor oli kaheksa-aastane. Viimaseks teoseks jäi oopusenumbrita klaveripala aastast 2014. Tegelik, aktiivne Jaan Räätsa aeg kestis eesti muusikas ligi pool sajandit. Sellesse aega mahub kümme sümfooniat, kaks orkestrikontserti, 24 instrumentaalkontserti ja arvukalt teisi orkestriteoseid, ka tema loomingu kaalukaim osa – kammermuusika, kuhu kuulub kümme klaverisonaati, kuus keelpillikvartetti, seitse klaveritriot, kolm klaverikvintetti, kolm sekstetti, nonett ja hulgaliselt teisi teoseid eri ansamblitele ja soolopillidele. Rääts on kirjutanud muusika ka 14 filmile, aga mitte ühtki lavateost ega koorilaulu. Viiest orkestriga koorisuurvormist tuntuim on deklamatoorium „Karl Marx“. Tema muusika on valdavalt instrumentaalne nii koosseisu kui ka mõtteviisi poolest. „Jaan Räätsa muusika laulab harva, aga see-eest ta kõneleb, sageli isegi kirglikult,“ pani juba varakult tähele muusikateadlane Ofelia Tuisk.
Poolsajandi sisse jäi ka suur hulk ameteid ja tegevusi. Üksteist aastat (1955–1966) oli Jaan Rääts Eesti Raadio helirežissöör, aastail 1966–1970 Eesti Televisiooni muusikasaadete peatoimetaja ja 1970–1974 ka Eesti Televisiooni muusikaline juht. Sel ajal sai alguse suur hulk meelelahutus- ja süvamuusika saateid, sealhulgas „Kontserdistuudio“, „Muusikaline neljapäev“, „Muusikaklubi“, „Muusikaelu“, „Estraadistuudio“, „Horoskoop“, „Entel-tentel“, „Kammerakadeemia“, „Tornimuusika“, „In C“, „Stuudiokontsert“, „ERSO stuudiotund“, „Kontserdistuudio“, „Televisiooni konkurss“, „Noor interpreet“ jm.
1957. aastal sai Jaan Räätsast ENSV Heliloojate Liidu liige. Kaheksa aastat (1966–1974) oli ta liidu esimehe asetäitja, 19 aastat (1974–1993) ENSV Heliloojate Liidu ja hilisema Eesti Heliloojate Liidu esimees. Üle kolme aastakümne (1968–1970 ja 1974–2003) oli Jaan Rääts kompositsiooniõppejõud (aastast 1981 dotsent, 1990 professor, 2003 emeriitprofessor) Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, praeguses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Lühemat või pikemat aega kuulusid tema õpilaste hulka Rauno Remme, Erkki-Sven Tüür, Timo Steiner, Tõnis Kaumann, Tõnu Raadik, Toomas Trass, Kerri Kotta jt. Kompositsiooniõpetajana lubas ta igale andele kasvamisruumi ja iseseisvust, kuid räätsalik rütmistiihia kõlas edasi ja hargnes mõnegi tema kaasaegse ja õpilase teostes uuteks stiilimaailmadeks.
***
Jaan Rääts oli ka kultuurielu juht, kuuludes nõukogude aja võimueliiti. Ajavaimu, võimu ja ideoloogiatega suhestumine – kohanemine, vältimine või vastandumine, aga ka selle kõige hindamine – on loovkultuuri igavene küsimus. Sellele on alati ka erinevaid vastuseid. Rääkigu lahkunud helilooja omast ajast oma sõnadega: „Ma olen kogu elu olnud vasakpoolse maailmavaatega ega ole seda kunagi maha salanud.“ „Kui inimesest lugupidamine on vasakpoolsus, siis järelikult kõik maailma humanistid on olnud vasakpoolsed. Kultuur on üldse vasakpoolne nähtus.“ (Jaan Rääts, 1994). Paljude aastakümnete ajakirjandusest leidub rohkesti helilooja arutlusi muusika, kultuuri ja ühiskonnaelu teemadel. Neis on sees aja märgid, aga silma paistab seesama konkreetsus ja selgesõnalisus, mis on omane ka tema muusikale.
Muusika kõneleb iseenda keeles. Klassikalistest kunstidest abstraktseimana suudab see ometi luua ja vahendada mingit kordumatut energeetikat või elutunnet. Millise helienergia jättis meile Jaan Rääts? Särisevalt elurõõmsa ja mängulise, aga ka stoiliselt kaemusliku ja filosoofiliselt mõtiskleva. Tema muusika on omajagu paradoksaalne ja erineb üsna palju põlvkonnakaaslaste omast. Omas ajas ja praegugi mõjub selle särisev energia jaheda ja antiromantilisena. Eri ajajärkudel kostab sellest eri muusikastiilide kajasid, kuid neist ei saa dramaatilise tähendusega sümboleid. Räätsa muusika on „tehtud“ ajaloost, geomeetriast ja huumorist. Selle sideained on rütm ja ootamatud kontrastid, aga tervikut valitseb graafiline selgus ja intellektuaalne distsipliin. Mida Jaan Räätsa muusikas ei ole? Edevust ja suuri sõnumeid, needmist ja loitsimist. See muusika ei kutsu patutundmisele ega paku lunastust. Enamasti tundub, nagu kuulataks helilooja imetlusega teda ümbritsevat muusikalist universumit, julgelt laenates ja kokku segades, kuid säilitades distantsi ning pieteeditunde. On kõnekas, et Räätsa lemmikhelilooja oli Mozart – lihtsuse, ilu ja elurõõmu muusikaline võrdkuju.
Jaan Räätsale omane ja ka temast inspireeritud neoklassitsistlik rütmipööris kestis eesti muusikas ligi 30 aastat. Praeguseks on sama vanaks saanud selle esteetiline alternatiiv – 1990. aastatel alguse saanud kaemuslik kõlaekspressionism. On kahju, et viimastel kümnenditel ei ole Räätsa muusika leidnud sellist tähelepanu, nagu see väärinuks – nagu veel suur osa XX sajandi teisel poolel loodud eesti muusikast. Ja ka vastupidi: on ilus, et viimastel aastatel on Räätsa üles leidnud mõnigi noor eesti või välisinterpreet. Aga mängijaid ootab suur hulk tema instrumentaalkontserte, kammermuusikat ja miniatuure. Kindlasti kõlab pool sajandit hiljem huvitavalt ka mõnigi tema paljudest sümfooniatest. Lahkunud on helilooja, kelle muusika kuulub eesti kultuurivaramusse. See muusika väärib taasavastamist ja taastulekut.
Eesti Heliloojate Liit
Eesti Muusika Päevad
Eesti Muusika Infokeskus
Eesti Rahvusringhääling
Klassikaraadio
Kultuuriministeerium
Tallinna Filharmoonia
Tallinna Kammerorkester
Eesti Kinoliit
Estonian Record Productions
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Eesti Kontsert
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Kui ma suren, kas siis maailm jääb alles? – selline küsimus on vähemalt kord kummitanud igaühe hingesopis. James Lovelock on selle sõnastanud oma uues raamatus „Novatseen. Saabuv üliintellekti ajalugu“1 hoopiski nii: kui inimkond sureb, kas siis mõistus jääb alles, ning ta vastab kindla ja rõõmsa häälega „jah!“.
Gaia hüpoteesiga kuulsaks saanud atmosfäärikeemik, insener ja leiutaja James Lovelock on avaldanud uue raamatu. Ega siin midagi väga imekspandavat polegi peale selle, et raamatus käsitleb ta uut tehisintellektil põhinevat ajastut, no ja muidugi vanahärra vanus – on ta ju sündinud 1919. aastal. Gaia hüpotees on muidugi alternatiiv- ja popkultuuri fenomen, mitte teaduslik hüpotees, aga ei mõjuta selle tähtsust. Lovelock ise kinnitab samuti, et inseneri intuitsioon on teadlase loogilisest mõttetööst igati üle (lk 26-27). Hüpoteesi järgi moodustab Maa koos biosfääriga ühtse isereguleeriva hiidsüsteemi – Gaia. Idee, mille Lovelock esitas 1960. aastatel, on avaldanud suurt mõju Maa süsteemsele käsitlusele. Tänapäeval kiirelt arenev Maa-süsteemi teadus (Earth system science) on oma algimpulsid saanud just Lovelocki Gaia hüpoteesist.
Raamatu kaasautoriks on ajakirjanik Bryan Appleyard, kuid ideed on kahtlemata Lovelocki omad. Kas või nende ebakonformismi ja sõltumatuse poolest, mis on talle nii iseloomulik. Ühelt poolt küll looduse, maakohtade ilu ja eneseregulatsioonivõimega poolmüstilise maajumalanna pooldaja, on ta teisalt jällegi tuumaenergeetika ja geoinseneeria eestkõneleja.
Raamat jaguneb kolme ossa, neist esimeses sätitakse paika dekoratsioonid ja väidetakse, et me oleme kosmilisel laval üksinda. Teises peatükis antakse ülevaade antropotseenist, ajastust, mil inimkonnast on saanud Maad ümberkujundav jõud ning kolmandas peatükis heidetakse pilk tulevikku, kus maailma valitsejateks saavad üliintelligentsed tehisolendid. Kõik see tundub kahtlemata põnev ja vaid sajaleheküljelise raamatu kohta ka veidi ülepaisutatud. Raamat on kirjutatud aforistlikus vormis ning kokkuvõtvalt võib kohe öelda, et isegi kui kõik Lovelocki esitatud argumendid ei kõla veenvalt, on seda raamatut ikkagi inspireeriv lugeda.
Kas me oleme tõesti üksi ja meid ähvardab oht?
Tänapäeval keset pidevalt saabuvaid uudiseid uute planeetide avastamisest teistes tähesüsteemides ja tulnukatest kubisevat popkultuuri on raske vastu võtta väidet, et oleme universumis – või kosmoses, nagu seda nimetab Lovelock –, tõepoolest üksi. Esimeses peatükis kirjutabki autor, et maine elu on kosmoses ainulaadne. Ta toob välja asjaolu, et elu teke on iseenesest väga ebatõenäoline ja universum ei ole nii vana, et see sündmus oleks võinud veel kusagil toimuda. Lovelock: „ …on selge, et nii ürgvana, kui ta ongi, ei ole meie kosmos ikkagi piisavalt vana, et jahmatavalt ebatõenäoline sündmuste ahel, mis on vajalik mõistusega elu tekkeks, võinuks toimuda rohkem kui korra. Meie olemasolu on veidralt ainukordne“ (lk 15-16).
See võib ju nii olla. Õigupoolest fakte ei ole, on ainult arutlused. Küsimus saaks poolenisti lahendatud, kui leiaksime kusagilt Päikesesüsteemist maisest erineva elu. Poolenisti seepärast, et mikroorganismidest mõistusega olendini on samuti väga pikk tee. Täiesti võõra eluga võib muidugi juhtuda see, et me ei pruugi seda üldse ära tunda, kuna kogu meie teadmine põhineb ühelainsal olemasoleval näitel. Kõrvale võib tuua ka statistilise väite, mille kohaselt elu ja intelligentne elu on vältimatud. Kui universum on lõpmatu, siis leidub kusagil veel elu, kusagil leidub isegi samasugust elu nagu Maal. Ja kui kosmoloog Max Tegmarkil on õigus, siis ligikaudu (1010)29 meetri kaugusel loeb keegi täpselt samasugune isik, nagu mu armas lugeja siin Maal, sedasama artiklit.2 Nii et elu ainulaadsus on täpselt sama keerukas kui kogu universumi ainulaadsuse probleem.
Peale selle, et Lovelocki arvates on inimene kosmoses ainulaadne, ähvardab teda ka ilmne väljasuremise oht. Miks? Loomulikult on kindel, et inimliik sureb välja, nagu juhtub kõikide organismidega. Seni Maal elanud liikidest on kuni 99,9% välja surnud, keskmiselt kiirusega kümme liiki aastas. Inimliik on eksisteerinud ligikaudu veerand miljonit aastat, umbes kümnendiku liikide keskmisest elueast. Kas me oleme õitsengu tipul ja selle järgneb kiirem või aeglasem allakäik või seisab meil ees arenemine kosmilise ulatusega liigiks, seda ei oska täie kindlusega keegi öelda. Liikide väljasuremisel on mitmesuguseid põhjusi. Tuntumateks võib kindlasti lugeda looduskatastroofe, nt vulkaanipursked ja asteroidide langemine Maale.
Liikide väljasuremist põhjustavad ka vähem katastroofilised elukeskkonna muutused, teiste liikide konkurents, haigused, isendite arvukuse kahanemine jms. Lovelocki arvates on peamiseks probleemiks Maa ülekuumenemine, seda nii inimtegevuse tagajärjel kui ka Päikese heleduse kasvu tõttu. Tõsi küll, see juhtub alles 5–7 miljardi aasta pärast. Maa temperatuuri kontrollib elu. Lovelocki sõnutsi: „Kui elu Maalt täielikult kaoks, oleks võimatu siia elama asuda, sest see muutuks liiga kuumaks“ (lk 21). Tegemist on kogu raamatut läbiva teemaga, mida on põhjalikult lahatud.
Kas me mõtleme valesti?
Kolmas peatükk on pehmelt väljendudes veidi kahtlane. Juba pealkiri on suureline – „Mõtlema õppimine“. Midagi pole parata, ma muutun kohe väga ettevaatlikuks, kui keegi hakkab kirjutama või rääkima sellest, et kogu varasem teadus või üldse mõtlemine on olnud valedel radadel ja alles nüüd seab lugupeetud autor selle õigetele rööbastele. Millegipärast ei meenu mulle, et Albert Einstein või Charles Darwin oleksid midagi sellist kirja pannud. Esmalt tuleb ikka midagi uut välja mõelda ja eks siis paistab, kas see ka mõtlemist muudab või jääb ajalooliseks kurioosumiks. Olemasoleva teaduse, seda kandva mõtteviisi ja kultuuri halvustamine kaasneb tavaliselt küllatki kahvatute saavutustega. Lovelocki kohta ei saa seda muidugi öelda, tema saavutused teaduse ja tehnika vallas on muljetavaldavad.
Lühidalt öeldes, me peame Lovelocki arvates õppima teistmoodi mõtlema. See on muidugi eesmärk, millest on unistanud väga-väga paljud mõtlejad. Millegipärast arvab igaüks neist, et just tema teab täpselt, milline peab olema see õige mõtlemine. Lovelock siunab loogilist, matemaatilist ja keelel põhinevat mõtlemist ning ülistab intuitiivset ja sisemist, enamjaolt alateadlikku mõtlemist (lk 23-24). Võrreldes loogilise mõtlemisega on tema arvates eelistatud intuitiivne, isegi instinktiivne käitumine. Siiski lubatagu mul kahelda, kas instinkt või intuitsioon aitab luua koroonaviiruse vaktsiini, kuigi autorite toodud näite kohaselt võib see tõesti olla hea viis kuristikku kukkumisest hoidumiseks (lk 27). Enamgi veel, instinktiivselt püüame ohu ilmudes ka põgeneda või rünnata ning need käitumisviisid ei ole kuhugi kadunud, iseasi, kas neist mingit kasu on.
Kritiseerimaks põhjuslikku seletusviisi toob Lovelock väga põneva näite. Teatavasti võttis šoti insener James Watt (1736–1819) 1788. aastal kasutusele aurumasina kiirusregulaatori. Tegemist oli tõesti teravmeelse leiutisega, mis koosnes püstvõllist ja selle külge šarniiridega kinnitatud kahest kuulist. Võlli ajas ringi aurumasin ja mida kiiremini see seda tegi, seda kaugemale nihkusid tsentrifugaaljõu toimel kaks kuuli. Kuulid olid ühendatud klapiga, mis reguleeris aurumasina kolbi siseneva auru hulka. Kui kiirus suurenes, sulgesid kuulid klapi, ja kui kiirus langes liiga madalale, siis avasid need klapi uuesti ja masina kiirus kasvas. Nii sai näiteks auruveduri kiiruse paika panna ja aurumasin hoidis seda automaatselt. Lovelock väidab (lk 25), et selle väliselt lihtsa seadme tööpõhimõtte matemaatiline selgitamine käis üle jõu isegi kuulsale füüsikule James Clerk Maxwellile (1831–1879), keda me ehk teame paremini elektromagnetvälja teooria loojana. Põhjuseks olevat see, et lineaarne loogika ei võimalda selliste ülesannete lahendamist.
On muidugi tõsi, et tsentrifugaalregulaatori dünaamika analüüsimine ei ole sugugi lihtne ülesanne. Kuid Maxwell sai sellega suurepäraselt hakkama, avaldades 1868. aastal kuulsa artikli „Regulaatoritest“ („On governors“), mis kuulub tagasisidestatud süsteeme käsitleva kirjanduse klassikasse.3
Täpselt sama kummalisena kõlab tema väide, et keskaegsete katedraalide ehitajad mõtlesid intuitiivselt, kuna „neil ei olnud ju isegi mitte arvutuslükatit selleks, et arvutada välja kaunite sammaste peen tasakaal ja anda neile tugevus, mis lubaks vastu pidada sajandeid“ (lk 27). Tõesti, arvutuslükateid katedraalide ehitajatel ei olnud, ei saanudki olla, kuna need võeti kasutusele alles 1620. aastal.
Tundub, et autor usub tõemeeli, et keskaegsed kiviraidurid ei tundnud matemaatikat! Ometigi kutsuti keskaegset ehituskunsti geomeetriakunstiks ning ilma matemaatikata ei saadud kohe kuidagi hakkama.4 Kui ehitusmeistrid oleksid tuginenud ainult intuitsioonile, siis kardetavasti ei näeks me ühtegi katedraali.
Lugu sellest, kuidas inimesed Maa kuumaks kütsid
Raamatu teine osa kannab pealkirja „Tule ajastu“ ja tegeldakse praegu maal valitseva ajastu, antropotseeni kirjeldamisega.
Maa ajalugu jaotatakse etappidesse. Geoloogiline ajaarvamine, mida kutsutakse ka geokronoloogiaks, ongi maakoore kihtide tekke järjekorra ja aja kindlaks määramise süsteem. Geokronoloogilise skaala üksused on alates kõige üldisemast järgmised: eoon, aegkond, ajastu ja ajastik. Praegusel ajahetkel elame fanerosoikumi eoonis, kainosoikumi aegkonnas, neogeeni ajastul ja holotseeni ajastikul. Holotseeni ajastik algas pärast viimast jääaega (11 500 raadiosüsiniku aastat tagasi) ning kestab tänini.5 2000. aastal esitas Nobeli auhinna laureaat keemik Paul Crutzen ettepaneku lugeda kõige hilisem periood Maa ajaloos uueks geoloogiliseks ajastuks ning nimetada see antropotseeni ajastikuks.6
Kuigi inimese mõju planeedil Maa on olnud tuntav juba kümneid tuhandeid aastaid, ei tekitanud see uut, globaalses ulatuses märgatavat keskkonnamuutust. Olud on pöördunud alates tööstusrevolutsioonist ning selle tähistamiseks soovitaksegi nimetada uus ajastik antropotseeniks. Uue ajastu mängutoomiseks on vajalik, et see eristuks selgelt geoloogilistes ladestustes. Tuleviku teadlased peaksid maakihte uurides nägema mingeid muutusi üleminekul ühest ajastust teise. Tänapäevaks kujunenud settekihtide geoloogilised, geokeemilised ja biostratigraafilised muutused võimaldavad selgelt sellist eristust.
Millised need märgid võiksid olla? Esiteks kindlasti plastid, mida viimase 50 aastaga on toodetud üle miljardi tonni. Paljud plastmaterjalid on osutunud väga püsivaks. Nii et tänapäeval valmistatud ja prügimägedesse maetud või ookeanipõhja vajunud, võivad need materjalid püsida sellisena kümneid tuhandeid aastaid, andes tuleviku arheoloogidele märku, et inimene oli XX sajandi teisel poolel jõudnud sünteetiliste plastide ajastusse.
Teine mõjur on ilmselt radioaktiivsed ained. Pärast Teist maailmasõda alanud tuumaajastut jäävad settekihtidesse meenutama tehislikud radioaktiivsed elemendid, kuna atmosfääris ajavahemikus 1945–1980 toimunud tuumakatsetustel paiskus õhku märkimisväärsetes kogustes radioaktiivseid aineid.
Ning loomulikult on inimesel suur mõju süsinikuringele ja seekaudu ka planeedi temperatuurile. Inimmõju Maa süsinikuringele on alates XVIII sajandist järjest kasvanud ning praegune süsinikdioksiidi tase atmosfääris võib olla 20 miljoni aasta kõrgeim.7 Põhjapoolkeral on XX sajand olnud kõige soojem kogu viimase 1000 aasta jooksul. Ühtlasi on saanud selgeks, et inimliigi mõju Maa kliimale ei alanud sugugi industrialiseerimisega, nagu arvati varem. Süsinikdioksiidi tase hakkas tõusma juba ligikaudu 8000 aastat tagasi ning umbes 5000 aastat tagasi hakkas kerkima ka teise kasvuhoonegaasi – metaani – hulk atmosfääris. Kasvuhoonegaaside hulga suurenemise kõige tõenäolisemaks põhjuseks on põllumajandus. Isegi kui inimene lõpetaks kohe igasuguse kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamise, püsivad need muutused seal veel sajandeid. Arvutused on näidanud, et looduslikud keemilised protsessid suudavad süsinikdioksiidi taseme langetada inimese-eelsele tasemele umbes 100 000 aastaga.8
Peale süsinikuringe mõjutab inimene ka teiste keemiliste ühendite liikumist looduses. Inimtegevuse tagajärjel seotakse ja tehakse seega maismaa ökosüsteemidele kasutatavaks sama palju lämmastikku kui kõikide looduslike protsesside tulemusena kokku. Inimtegevus on peamine vääveloksiidide allikas, fosfori ja mitmete metallide korral ületab inimtegevus nende ainete looduslikud vood. Inimtekkeliste, peamiselt väetistest ja õhusaastest pärit toitainete voog biosfääri ületab looduslikke allikaid ning mõjutab rannikumere ja magevee ökosüsteeme.
Põllumajandus, metsade maharaiumine, urbaniseerumine ja maavarade kaevandamine on ümber kujundanud suure osa maismaast. Seoses põllumajanduse ilmumisega ligikaudu 10 000 aastat tagasi hakati looduslikke kooslusi üha enam asendama kunstlikega. Inimtegevuse, ennekõike põllumajanduse ja kaevandustööde tõttu kuhjatakse ümber kümme korda enam pinnast kui kõikide looduslike protsesside tõttu kokku. Väidetavalt saabus just 2020. aastal see hetk, mil inimtekkeliste materjalide hulk ületas kogu Maal leiduva elusaine biomassi.9
Seega on inimese geoloogilise tegevuse mõju ilmselge. Vaidlusaluseks on jäänud antroptseeni täpsem algusaeg. Viimasel ajal on väidetud, et inimtegevus hakkas geoloogiliselt mõjutama alates 1950. aastatest. Klassikalisem seisukoht seostab seda industriaalajastu algusega. Nii teeb ka Lovelock, kes paigutab antropotseeni alguse 1733. aastasse, kui Griffi külas Inglismaal võeti kasutusele Thomas Newcomeni leiutatud aurumootor, mis aitas kivisöekaevandusest vett välja pumbata (lk 40). Sellega algas fossiilsete kütuste tarvitamise ajastu.
Nii et kui inimene äkitselt meie planeedilt kaoks, jääksid need meie tekitatud mõjud püsima samuti aastatuhandeteks. Peale inimajaloo oleme enese kirjutanud ka Maa geoloogilisse loosse. Erinevalt paljudest teistest ökoloogiast lähtuvatest mõtlejatest ei pea Lovelock antropotseeni veaks, vastupidi, ta kirjutab uhkusega: „Niisiis on mu viimane sõnum antropotseeni kohta rõõmuhõise: rõõmustan, et see ajastu on kolossaalselt avardanud meie teadmisi maailma ja kosmose kohta“ (lk 69). Kuna antropotseen on Maad asustava elu loomuliku arengu tulemus, siis „… peame loobuma tugeva poliitilise ja psühholoogilise kandepinnaga ideest, et antropotseen on kuritegu looduse vastu“ (lk 66).
Antropotseenist novatseeni … ja tagasi?
Antroptseeni asendab peagi Lovelocki visioonis novatseen, ajastu, mil inimese loodud tehisintellektist saab kõige võimsam jõud Maal ning peagi ka kogu kosmoses. Lovelock kutsub neid mõistusega tehisolendeid küborgideks. Tegemist on tehismõistusega, mis suudab mõelda inimestest vähemalt 10 000 korda kiiremini, iseend programmeerida ja luua uusi masinapõlvkondi. Suhtlevad sellised superajud telepaatilisel teel.
Lovelock asub siin väga pika traditsiooniga teema kallale. Vähemalt antiikmõtlejateni, nagu Aristoteles, Platon, Plotinus ja Proclus, võib tagasi viia looduse redeli või olemise astmestiku idee (scala naturae), mille kohaselt kõik olev paigutub rangelt kindlaksmääratud hierarhiasse. Selle „olemise redeli“ idee arenes edasi keskaja mõtlemises ning saavutas oma täiuslikkuse varauusaja neoplatonismis. Olemise astmestik koosnes eri tasemetest. Kõige all asusid mineraalid, neile järgnesid taimed, loomad, inimesed, kuu, tähed, deemonid, inglid ja jumal. Inimesi on muidugi alati huvitanud see, mis tuleb siis pärast meid. Kes on inimesest järgmisel arengutasemel? Tänapäeval on Jumal vist liiga lihtne vastus. Tyler Volk käsitleb kõrgeima tasemena geopoliitilisi riike. Ta väidab, et järgmine loogiline tase seostub rahvuste sulandumisega, mis tekitab planetaarse inimkonna. See uus süsteem ei teki ühegi olemasoleva valitsuse või valitsuste süsteemi domineerimise tagajärjel, vaid kujuneb täiesti uus süsteem. Ilmselt on tegemist kompleksse, kuid ühtlasi detsentraliseeritud maailmaga.10 Teilhard de Chardin on pakkunud üldise evolutsiooni lõpp-punktiks mingit kollektiivset üliteadvust, mis sulandub lõpuks Jumalasse.11 Operaatorite teoorias nähakse tulevikku inimteadvuse ja masinate sulandumises uueks organismiks, samale protsessile on viidanud ka eesti filosoof Margus Ott.12 Lovelock seob samuti arengu järgmise astme tehisintellektiga. See on muidugi täiesti arusaadav käsitlus, millega astutakse ühte ritta tehnoloogilise singulaarsuse ennustustega.
Erinevalt paljudest teistest futuroloogidest suhtub Lovelock sellisesse perspektiivi siiski optimistlikult. Tema arvates saab meie pääseteeks võimaliku (kas tahtlikult või tahtmatult) inimvaenuliku tehisintellekti käest seesama Gaia hüpotees. Nimelt saavad masinad aru, et orgaanilist elu ja inimesi on vaja selleks, et hoida Maa temperatuur talutavates piirides. Esimest korda lugedes paistis see natuke imelik, aga põhimõtteliselt on ju kõik õige – ühine vaenlane ühendab!
Mulle endale tundub siiski ebausutav, et meie ise oleme järgmise arengutaseme olendite teadlikud loojad. Suure tõenäosusega on need olendid või süsteemid meist intelligentsemad, kuid mida see intelligentsus täpsemalt tähendab, jääb ilmsesti meile arusaamatuks. Järgmine suur hüpe olemise suurel redelil on kindlasti midagi sellist, mida me ei saa lihtsalt olemasolevast ekstrapoleerides. Lovelock, kes põhjab loogilist sammsammulist järeldamist, läheb ise selle lõksu. Tema küborgid on just nimelt loogilised edasiarendused arvutist, millega ma praegu seda artiklit koostan.
Selliste kõrgemate olelusvormide teke ei mahu ilmsesti ka meie praegusesse ajatunnetusse. Meie näeme oma elus toimuvat järjestikuste sündmuste jada, aga universumi mastaabis on sündmused – nii need, mis on olnud, kui ka need, mis veel meie jaoks tulevad – kõik olemas. Seega on need kõrgemad struktuurid juba olemas, ilma et peaksime väga palju pingutama! See ei tähenda, et peaksime tehisintellekti arendamise töö pooleli jätma. See on asi, millega me tegeleme oma maailmas, siin ja praegu. Loota aga, et sellest kasvab välja uus multiversumi arengutase, on tõesti kõige inimliku ülehindamine. Me oleme võimsad, aga siiski mitte kõikvõimsad.
Olen veendunud, et raamatu ideestikus on suur osa autorit ennast. Ehk siis saja-aastast inimest, kes tunnetab oma paratamatu lõpu lähedust, aga suudab siiski elust ja maailmast rõõmu tunda ning näeb ka helget tulevikku. Tulevikku küll mitte enda, vaid hoopiski küborgide jaoks, aga tulevik on ju seegi.
1 Varem on eesti keeles ilmunud tema üks varasem raamat: James Lovelock, Gaia kättemaks. Varrak, Tallinn 2007.
2 Max Tegmark, Paralleelsed universumid. – Akadeemia 2004, 10, lk 2165–2211.
3 James Clerk Maxwell, On governors. – Proceedings of the Royal Society 1868, No.100;
https://doi.org/10.1098/rspl.1867.0055
4 Vt nt: Hugh McCague, A Mathematical Look at a Medieval Cathedral. – Math Horizons Apr. 2003, pp. 11–15, 31; https://www.maa.org/sites/default/files/pdf/news/Horizons-April03-McCague.pdf
5 Geokronoloogia kohta vt: Tõnu Meidla, Skaala pidevas arengus. – Eesti Loodus 2003, 2/3, lk 26–32. Eesti stratigraafia komisjoni veebisait http://www.gi.ee/stratigraphy/
6 Paul J. Crutzen, Eugene Stoermer, The Anthropocene. – IGBP Newsletter 2000, 41, lk 17-18. 2002. aastal avaldas ta samal teemal artikli ajakirjas Nature: Paul J. Crutzen, Geology of Mankind. – Nature 2002, 415, 23.
7 Paul Pearson, Martin Palmer, Atmospheric Carbon Dioxide Concentrations Over the Past 60 Million Years. – Nature 2000, 406, 6797, lk 695–699.
8 Tyler Volk, Sensitivity of Climate and Atmospheric CO2 to Deep-Ocean and Shallow-Ocean Carbonate Burial. – Nature 1989, 337, lk 637–640.
9 Emily Elhacham, Liad Ben-Uri, Jonathan Grozovski, Yinon M. Bar-On, Ron Milo, Global human-made mass exceeds all living biomass. – Nature 2020; https://doi.org/10.1038/s41586-020-3010-5
1 Tyler Volk, Quarks to culture: How we came to be. Columbia University Press, New York 2017.
11 Pierre Teilhard de Chardin, The future of man. Collins, London 1969.
12 Gerard A. J. M. Jagers op Akkerhuis (editor), Evolution and Transitions in Complexity: The Science of Hierarchical Organization in Nature. Cham: Springer 2016; Margus Ott, Vägi: Väekirjad I. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2015.
Mängufilm „Mank“ (USA, 2020, 103 min), režissöör David Fincher, stsenarist Jack Fincher, operaator Erik Messerschmidt, heliloojad Trent Reznor ja Atticus Ross. Osades Gary Oldman, Amanda Seyfried, Lily Collins, Arliss Howard, Tom Pelphrey, Sam Troughton jt.
Inimese tervet elu kahe tunni sisse ei püüa. Heal juhul saab temast ainult mingi ettekujutuse.
Mank
Maailma üheks suurimaks filmikriitikuks peetava Pauline Kaeli üht kuulsamat esseed saadab endiselt kõmu. „Kane’i kasvatamises“1, Orson Wellesi filmi „Kodanik Kane“2 geniaalsuse kirglikus ja vaimukas analüüsis, on üks tema põhiväiteid, et Wellesi panus talle ja Herman J. Mankiewiczile omistatud stsenaariumisse oli väike. Võttes arvesse, et Hollywoodi folklooris oli ülistatud Wellesi kui noort geeniust, kes on teinud režissööri, produtsendi, näitleja ja stsenaristina ühe maailma filmiajaloo tippteose, kõlas peaaegu pühaduseteotusena väide, et „lapsgeeniusel“ polnud eriti pistmist selle käsikirjaga, mis muutis Ameerika filmitööstuses nii mõndagi. Ja kuigi mitmed Kaeli vaieldavamad argumendid on nüüdseks ümber lükatud (tõsiasi, et ta ei võtnud taustauuringu käigus vaevaks Wellesiga rääkida, tundub andestamatu veana), on siiski jäänud mulje, et Mankiewicz on ära teeninud suurema tunnustuse nii „Kodanik Kane’i“ kui ka muude Hollywoodi kuldajastu tööde eest. David Fincher on püüdnud „Mankiga“ seda ebaõiglust tasakaalustada: ta on asetanud stsenaristi „Kodanik Kane’i“ loomise keskmesse ja keskendunud selle ebaõigluse väljakujunemise põhjustele ajal, mil Mank töötas MGMi stuudios. Aga nagu ikka filmide puhul, mis on loodud samas süsteemis, mida peegeldada püütakse, on „Mank“ pigem Hollywoodi lugu kui ajalookäsitlus.
Pärast autoõnnetust 1940. aastal paigutatakse Herman J. Mankiewicz (Gary Oldman) ehk Mank ühte majja keset kõrbet, et ta kirjutaks seal valmis käsikirja pealkirjaga „Kodanik Kane“. Orson Welles, saanud julgust sellest, et RKO stuudio on andnud talle täieliku loomingulise vabaduse, usub, et voodisse aheldatud Mankiewicz teeb kiusatustest eemal oma parima, saatjaks sekretär Rita Alexander (Lily Collins). Too kirjutab Manki dikteeritud teksti üles. Welles hoolitseb sellegi eest, et Manki joogivaru oleks rahustitega tembitud garanteerimaks, et alkohoolik kiiresti ära kukuks.
Samaaegselt Manki kirjutamise ja paranemisega näidatakse tagasivaatelisi mälupilte tema minevikust, tööst Hollywoodi kuldajastul MGMis Louis B. Mayeri alluvuses. Kroonilise hasartmängija ja joodikuna triivib Mank läbi süsteemi eemalseisja vaatlejapositsioonil, alati valmis teravmeelsusteks oma erakordselt kannatliku abikaasa Sara (Tuppence Middleton) aadressil. Too üritab teda natukenegi ree peal hoida.
Kohtumine magnaadi William Randolph Hearstiga (Charles Dance) lennutab ta Ameerika ühiskonna koorekihti. Kui Mank saab ahnuse ja korruptsiooni tunnistajaks, sealhulgas filmitööstuse katsetele lämmatada vasakpoolse poliitiku Upton Sinclairi edušansid 1934. aasta California kubernerivalimistel, tekitab ümbritsev ja tema enda roll selles Mankis järjest suuremat tülgastust.
1940. aastal, kui Mankil hakkab „Kodanik Kane’i“ stsenaarium valmis saama, märkavad ta sõbrad ja kolleegid peategelases sarnasust Hearstiga. Lähikondlased veenavad Manki käsikirja muutma või sellest lahti ütlema, kuna Hearst võib ta karjäärile kriipsu peale tõmmata, ning Mank on sunnitud maadlema oma südametunnistuse ja loomingulise pärandiga.
Fincher on loo aluseks võtnud oma lahkunud isa käsikirja 1990. aastatest. On selge, et ta on „Manki“ kõvasti panustanud ja teinud filmikunsti minevikule tehnilisest aspektist elujõulise austusavalduse. „Kodanik Kane“ on olnud talle varjamatult visuaalselt eeskujuks nii stseenide puhul (nt klassikaks saanud käest pudenev lumesajuga klaaskuul) kui ka peenema stilistika osas (suurte külluslike võttepaikade üldplaanid). Operaator Erik Messerschmidti karge mustvalge pilt peegeldab ajastut, ere valgustus ja paks grimm lisavad kihi võltstegelikkust. Hollywoodi tõelisus laieneb ka helikujundusele, sest jääb rohke ülehelindamise mulje ning heli on kergelt plekise kõlaga, nagu see võiks ekraanilt kostuda kino tagumistesse ridadesse. Iga paarikümne minuti järel välgatavad paremas ülanurgas isegi nn sigaretiaugud – kunagine märguanne kinomehaanikule, et on aeg hakata filmirulli vahetama.
Kuigi truudusevanne Hollywoodi filmiklassikale on muljetavaldav, on „Mankiga“ katsutud istuda liiga püüdlikult mitmele toolile korraga. Ühest küljest on tahetud teha tõsist ja hingeminevat draamat, kusjuures mitte üksnes haavatud loomingulisest geeniusest, vaid ka korruptsioonist rikaste ja ilusate maailma keskmes. Seejuures on üritatud seda teha aga läbi klassikalise Hollywoodi narratiiviprisma. Need kaks lähenemisnurka ei taha kogu filmi vältel siiski omavahel sobituda.
„Mankis“ liigutakse tagasivaadete ja 1940. aastate sündmuste vahel ning selline filmi ülesehitus on loomulikult „Kodanik Kane’i“ kurikuulsa narratiivi kaja. Seda väljendatakse otsesõnu ka filmis, kui arutatakse selle üle, et pidevad tagasivaated peletavad vaataja eemale. See meetod on siiski pinge loomisel efektiivne, kuna toob välja Manki kasvava vaenulikkuse William Randolph Hearsti vastu või tärkava sõpruse Hearsti naise Marioniga (Amanda Seyfried). Hoolimata mitmetest suurepärastest stseenidest, näiteks purjus Manki monoloog Hearsti kodus või Manki esimesed vestlused Marioniga Hearsti loomaaia asukate keskel, ei ole film kokkuvõttes siiski midagi enamat kui liidetavate summa. On hetki, mille resonants tänapäevaga jahmatab: lavastatud uudislugude kasutamine poliitiliste vastaste diskrediteerimiseks osutab libauudiste olemasolule ammu enne seda, kui neist sai päevapoliitika osa. Mõjus on ka kriitika rikaste ja võimukate aadressil stseenis, kus Louis B. Mayer manipuleerib oma töötajatega, et nood palgakärpega nõustuksid. Teisal on välja mindud puhta melodraama peale. Manki poliitiline ärkamine on osalt tingitud kolleegi enesetapust. Too oli sunnitud osa võtma mainitud libauudiste tootmisest stseenides, mis lausa nõretavad kaugete aegade filmide narratiivsest kunstlikkusest, rääkimata sellest, et need ei põhine mingilgi moel faktidel. Rita Alexanderi sõjas kadunuks jäänud abikaasa süžeeliin mõjub samuti odava draamakatsetusena. Need hetked on kahtlemata tahtlikult planeeritud toimima mineviku eeposliku draamana, aga matavad enda alla iga potentsiaalse tõe- ja kaemushetke. Nagu Hollywoodis ikka, kaalub moraal realismi üles.
Osatäitmised on kõik head, kuigi tihti on eksitud arhetüüpsusse, selle asemel et pakkuda välja täisvereline ja -mõõduline karakter. Gary Oldman teeb kõike suure naudinguga (iga Hollywoodi ajalooga kursis inimene küll teab, et ta on nimiosa mängimiseks liiga vana), olles ühtaegu teravmeelne ja poolehoidev. Mank on sisimas korralik inimene, kes seisab dilemma ees, kas püüelda millegi parema poole või anda järele oma pahedele. Manki mõne monoloogi või vaheda sõnavahetuse ajal on Oldmani Manki portreteerimise viisis ka midagi ülevamat. Enamasti mõjub Mank seetõttu pigem tegelaskuju kui tegeliku inimesena ning film on tema ja kogu näitetrupi säravate soorituste juures kummaliselt tundekauge. „Mank“ on film, mida saab imetleda ilma emotsionaalselt investeerimata.
„Mank“ on ositi meelelahutuslik. Need, kellel on nõrkus filmiajaloo vastu, saavad imetleda peale filmi stiili ka klassikalist Hollywoodi lugu kogu selle hiilguses. Tõsielulisi ebatäpsusi on küll rohkelt, aga olemas on ka selline film nagu „RKO 281“3, kus on teemaks „Kodanik Kane’i“ tegemine. Hollywoodis polegi kunagi väidetud, et tegutsetakse realismilainel. Selle asemel on tippklassi stsenaristidel ülesanne öelda, millisena maailma näha soovitakse, ja vormida reaalsus vastavalt sellele ettekujutusele.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 Pauline Kael. Raising Cain. – New Yorker 13. II 1971.
2 „Citizen Kane“, Orson Welles, 1941.
3 „RKO 281“, Benjamin Ross, 1999.
2018. aastal ilmus Barack Obama administratsiooni kuulunud õigusteadlase Cass R. Sunsteini „Tasuvusanalüüsi-revolutsioon“ („The Cost-Benefit Revolution“). Selle kaanelt leiab majandusteadlase Lawrence Summersi arvamuse: „Maailmast saab parem paik, kui järgmine USA president võtab selle tähtsa raamatu üle sügavalt mõtiskleda.“ Ehk oleks Eestiski tark tegu hakata selle raamatu jms varal eesotsas presidendi ja peaministriga juurdlema kulude-tulude analüüsi ehk tasuvusanalüüsi võimaluste üle?
Poliitiliste valikute langetamise puhul on kasutusel sotsiaal-majanduslik tasuvusanalüüs. Tegu on poliitika, regulatsiooni, programmi, projekti vms mõjude hindamise meetodiga, mis kvantifitseerib rahas (kõiki ühiskonna liikmeid puudutavad) kõik mõjud ning võrdleb saadud kogutulu kogukuluga. Meetodi suurim eripära, kitsaskoht ja ühtaegu kriitika tulipunkt on kõigi mõjude rahas mõõtmine.
Sotsiaalse tasuvusanalüüsi korral väljendatakse rahas ka säärased turuvälised hüved nagu säästetud aeg ja inimelud ning vähenenud keskkonnakahju. Nimetatud kolm on näiteks Rail Balticu megaprojekti tasuvusanalüüsis peamised tulupoole näitajad. Selline inimelule, tervisele või loodusväärtusele hinnasildi külgepanemine ning niiviisi nende ühte patta panemine turul kaubeldavate hüvistega võib esmapilgul kulmu kipra tõmmata.
Paraku tuleb arvestada, et kui tegemist on hindamatu väärtusega, siis kipub see just oma hindamatuse tõttu olema otsuse tegemisel pahatihti nullväärtusega. Konkreetselt inimelu osas on majandusteadlased varmad selgitama, et vaatluse all on statistilise elu väärtus, mis nähtub inimeste endi igapäevastest valikutest: näiteks on võimalik seda tuletada sellest, kui palju kõrgemat palka soovitakse saada ohtlikumate tööde puhul, kui palju ollakse valmis maksma turvalisust suurendavate seadmete eest jne.
Kui Ene-Margit Tiit lahkab artiklis „Riigi väärtuste matemaatika“ (Postimees 5. II 2020) põhjusi, miks ei olda „sageli nende majanduslikult põhjendatud otsustega aga rahul“, siis käsitleb ta õigupoolest finantsaspektist lähtuvaid otsuseid. Majandusliku tasuvusanalüüsi vaatenurk erineb kardinaalselt finantsilisest eelarve sissetulekuid ja väljaminekuid jälgivast ning viimaseid minimeerida püüdvast perspektiivist, vaadeldes reaalseid tulusid ja kulusid. Näiteks kui finantsanalüüsis on piletimüügist laekunu tulu, siis majandusanalüüsis on tegu lihtsalt inimestelt valitsusele tehtud ülekandega, mis tuluna arvesse ei lähe.
Turundusväliste hüviste nn varihindade leidmiseks ja maksevalmiduse väljaselgitamiseks on kahte tüüpi meetodeid. Esiteks on võimalik pruukida vaadeldavatele eelistustele tuginevaid meetodeid: inimesed väljendavad ise oma käitumisega turgudel eelistusi. Puhta õhu väärtuse võib tuletada kinnisvara hinnast: samasugune eluase puhtama välisõhuga piirkonnas on kallim kui saastunumas. Keskkonna kvaliteeti parandavate õigusaktide kasu saab hinnata preventiivsete kulutuste (nt puhastustööde vajaduse) vähenemise mahu abil.
Teiseks on võtta väidetud eelistuste meetodid, nagu tingliku väärtuse meetod ja sellega sarnane valiku eksperimentide meetod, mis baseeruvad küsitlustel. Väidetud eelistuste meetodite haare on laiem, kuna nood võimaldavad hinnata ka passiivset väärtust, mitte vaid kasutusväärtust. Näiteks ollakse meelsasti nõus tegema teatavaid majanduslikke kompromisse, et kaitsta kultuuri- ja loodusobjekte, mida ei ole kunagi külastatud ega plaanitagi väisata. Passiivne väärtus enamasti ei peegeldu turgudel tehtavates valikutes. Tingliku väärtuse meetod loob turundusvälisele hüvisele hüpoteetilise ehk tingliku turu ning peilib küsitluses maksimumsummat, mida ollakse valmis selle hüvise eest maksma. Hüpoteetilisuse tõttu võidakse maksevalmidust tegelikust suuremana näidata ehk aset võib leida väärtuse ülehindamine.
Tingliku väärtuse meetodisse suhtutakse vastakalt.1 Apologeedid toonitavad, et ükski majandusliku analüüsi meetod ei ole perfektne, meetodid arenevad – parem midagi kui mitte midagi – ning hästi läbi mõeldud uuringud on kriitika suhtes üpris kuulikindlad. Küsitlusel ning küsitlusel on vahe. Usaldusväärset uuringut ei saa, kui küsitletavale pole antud hinnatavast hüvisest (nt kultuuri- või loodusressursile põhjustatava kahju ärahoidmisest) põhjalikult läbi mõeldud ja katsetatud kompaktset ülevaadet ning järgitud küsitluse (soovitavalt näost näkku intervjuu) parimat praktikat. Adekvaatsete vastuste saamiseks on ülioluline, et uuringu tulemusi poliitiliste otsuste tegemisel arvesse võetakse. Küsitletav peab mõistma, et tema valik mõjutab otsust ning et see kajastub omakorda maksukoormuses.
Intuitiivselt võib probleem, nt kliima soojenemine, ühele tunduda kulude mõttes väike, teisele jällegi suur ning vastavalt vaadatakse ka riigi sekkumisele erinevalt. Tulude ja kulude mõõtmine pakub konkreetsete arvudega selgemat sotti. Ka üsna ebakindlate hinnangute olemasolu on parem kui hinnangute puudumine. Sageli saab uuringutega leida peaaegu kindlad alam- ja ülemväärtused. Olukorras, kus sisuliselt on kasutusel nullväärtus, on raske midagi muutmata jätkata, kui saab välja käia, et selle asja väärtus on vähemalt x eurot.
Sunstein ülistab tasuvusanalüüsi kui vahendit õigemini küsimusi sõnastada (annab infot, mida peaks teadma) ja võrdleb seda võõrkeele kasutamisega. Uuringud teatavasti näitavad, et võõrkeeles antakse paremaid vastuseid kui emakeeles. Võõrkeele puhul toetutakse vähem intuitsioonile ja emotsioonidele ning mõeldakse asi rohkem läbi. Sellest johtuvalt vähenevad hinnangutes optimismi ja liigse eneseusalduse nihe jms.
Sunstein on ka üks neid nihkeid uuriva käitumisökonoomika klassikuid. Selle huviorbiidis on raamistamise mõju (samasisulised küsimused annavad eri sõnastuses erineva vastuse), kättesaadavuse heuristika (nt ülehinnatakse meedias palju käsitlemist leidvate sündmuste nagu autoavariide ja terroriaktide riski) jm. Tema Richard H. Thaleriga kahasse kirjutatud raamat „Nügimine. Viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni“ on tõlgitud ka eesti keelde. Nügimine ehk otsustuskeskkonnaga manipuleerimine, näiteks tervislikumate toodete poes kättesaadavamatesse kohtadesse asetamine, on praktikaski palju resonantsi leidnud.
„Korraliku sotsiaalse tasuvusanalüüsi puudumise“ ja „turul mittekaubeldavate väärtuste puuduliku arvessevõtmise“ diagnoos tuleb panna üsna tihti. Mille muuga on siis näiteks tegu, kui kivisillutis ja vähe hooldust nõudvad haljastuselemendid vallutavad kohad, kus võiks pigem olla rohkem mentaalseid elamusi pakkuv liigirikas rohelus?2 Metsamajanduslikke otsuseid langetades võiks olla nina all alati konkreetsete arvudega Exceli tabel, kus on näha, kas raiest saadav tulu katab ikka kõik kulud, sealhulgas kahju ehk selle raie tõttu saamata jäänud ökosüsteemi hüved.
Omaette ooper on siinkohal Ernst & Youngi tehtud Rail Balticu tasuvusanalüüs. Kuidagi ei saa päri olla seisukohaga, et uuritud on juba küll ja küll ning et täiuslikke uuringuid ihaledes ei saagi eales ühtegi projekti ellu viidud, pealegi on projekteerimine ja ehitus juba hoogsalt käima läinud. Teema tuleks ainuüksi juba selle tõttu uuesti avada, et analüüsi kriitikute sõnul olnuksid tulemused hoopis teistsugused, kui keskkonnasäästu arvutamisel oleks lähtutud tänapäeval kasutuses oleva autopargi saastemääradest. Üks Rail Balticu promoja on jonnakaid end pidevalt meelde tuletavaid kriitikuid võrrelnud rikkis grammofoniga, kuid projekti eestvedajad pole suutnud oma korras grammofoniga vastust eeltoodud etteheitele mängima panna. Peaaegu kõigist fundamentaalsetest küsimustest hiilitakse kõrvale. Toon siinkohal nende hulgast välja kolm.
Esiteks, mis on sedapuhku teisiti, et meil ei ole põhjust eeldada tavapärast optimismi nihet? Bent Flyvbjerg3 võtab kokku seniste raudteeprojektide tulemused: kulud on ületatud keskmiselt 40%, nõudluse puudujääk on olnud 34%. Meenutagem, et EY tasuvusanalüüsis on RB põhistsenaariumi tulude ja kulude suhe napp 1,19.
Teiseks: miks ei ole korraliku kalkulatsiooniga uuringuid, millist kaupa ja kui palju saab maanteelt raudteele kolida? Ikla piiripunkti läbivate veokite arv võib ju suur olla, aga on võimalik, et selles osas ei tasu üldse midagi või peaaegu midagi raudteele ümber tõsta. Otsides mingitki konkreetsemat kalkulatsiooni, leiab ainult kriitikute omi, kes on muu hulgas märkinud: „Tallinnast saab treilerveoki toimetada Kesk-Euroopasse ukselt uksele u 1500 euro eest. Raudteed maksimaalselt kasutades maksab sama vedu 2500–4000 eurot.“4
Kolmandaks: kas ei oleks Rail Balticu osas vaja laiema perspektiiviga uuringut, kus on parimaid meetodeid kasutades vaadeldud muu hulgas sedagi, kui suur on projekti kasu julgeoleku aspektist ning kas kogu taristu ehituse ja ülalpidamisega seotud keskkonnakahju on hõlmatud ja adekvaatselt hinnastatud?
Kahju tootvat projekti ei ole kunagi liiga hilja seisata, ka siis, kui avamislint on juba läbi lõigatud. Nähtud vaeva enam tagasi kuidagi ei saa, see on pöördumatu kulu. Seni tehtud kulutuste maht on jätkamise üle otsustamisel absoluutselt ebaoluline näitaja, seda arvesse võtta oleks irratsionaalne. Paraku kiputakse siiski päevast päeva kahjumit tootvate ja olukorra paranemise perspektiivita projektidega kõikmõeldavaid ettekäändeid kasutades jätkama, sest ei soovita tunnistada oma läbikukkumist, näidata oma ebajärjekindlust jms.
Projekt ei lähe iseenesest halvemaks, kui selle poolehoidjate arv kahaneb, või paremaks, kui selle toetajate arv tõuseb. Inimesed muidugi jälgivad oma otsuse langetamisel toetajate hulka. Viimast on aga juba kujundanud teiste seisukohtade jälgimine. Samuti ei mõjuta otseselt projekti sisulist headust see, kui palju õnnestub kummalgi poolel autoriteete nimetada, kui säravate kujunditega esseesid kirjutada, kui palju tuntud nägusid reklaamidesse meelitada jne.
Tasuvusanalüüs võib erinevate huvide võrdsemale esindatusele palju kaasa aidata. Tavaliselt ei organiseeruta kaitsmaks oma pisikest kasu, näiteks mõneminutist ajasäästu transpordis. Kui inimese seisukohalt on lobitegevuse kulu suurem kui oodatav kasu, siis on ratsionaalne strateegia jänest sõita ehk ise mitte panustada. Kitsaid kildkondi esindavatel huvirühmadel on seevastu mängus suured kaotused. Pole siis imestada, et ollakse hästi organiseeritud ja häälekad. Tillukesed kasud võivad kokkuvõetuna siiski kaugelt üles kaaluda huvirühma käputäie liikmete suured kaotused.
Tasuvusanalüüsi kohustuslikuks tegemine ei pruugi loomulikult veel suurt midagi anda. Huvirühmad võivad analüüsi kaaperdada, s.t teha selle endale sobival moel. Vasturohuks on siin paremate standardite kehtestamise kõrval ühiskonna tasuvusanalüüsi lugemise oskuse arendamine. Tuleb 100% nõustuda Allan Aksiimiga, kes on Sirbis kliimamuutuse üle mõtiskledes märkinud: „Üks moodsa maailma vähem arutatud hädasid on asjaolu, et me ei hinnasta õigesti“.5 Mitteturunduslike hüviste hinnastamise keerulisusega seoses viitan siinkohal Seneca kuulsale sententsile, et ei julgeta, sest asjad on keerulised, aga asjad on keerulised, sest ei julgeta.
1 Richard T. Carson, Contingent Valuation: A Practical Alternative when Prices Aren´t Available. – Journal of Economic Perspectives, 26 (4), Fall 2012, lk 27–42; Jerry Hausman, Contingent Valuation: From Dubious to Hopeless. Samas, lk 43–56.
2 Kadi Tuul, Märka ja hooli – ka linnaparkide rohelusest. – Sirp 6. XI 2020.
3 Bent Flyvbjerg, Introduction: The Iron Law of Megaproject Management. Rmt: Bent Flyvbjerg (toim), The Oxford Handbook of Megaproject Management. Oxford University Press, Oxford 2017.
4 Ain Kendra, Toomas Tiivel, Rail Balticu vead. – Postimees 22. VII 2020.
5 Allan Aksiim, Tuleviku hind. – Sirp 31. VII 2020.
Nagu tähelepanelik lugeja teab, ei ole „Sagittarius A*“ esimene Jürgen Rooste luulekogu, mille alapealkiri on „Meeleheite laulud“. 2018. aastal ilmunud kogu „Veider aeg. Meeleheite laulud I“ kirjelduses on öeldud, et tegu on neljast raamatust koosneva sarja esimese osaga. Must auk Sagittarius A* Linnutee keskosas on meist küll 26 000 valgusaasta kaugusel, kuid Rooste meeleheitelaulude teine osa „Sagittarius A*“ on jõudnud meieni kiiremini.
Pean kohe mainima, et teise osa kujundus on tunduvalt intrigeerivam. Võib-olla mängib rolli kirjastuse vahetus, sest mm-i poeesisarja raamatud näevad kõik üsna mannetud välja. „Sagittarius A*“ kaanepilt on lihtne ja veidi ebaesteetiline, meenutades surmakuulutuste ja külmkapimagnetite kooslust, kuid püüab vähemalt pilku ja tekitab lugejas mingi tunde – vahet pole siis, millise.
„Sagittarius A*“ jaguneb kolmeks osaks ning ava-, vahe- ja lõppmänguks. Roostele omaselt on ka selle kogumiku luuletused kirjutatud (peamiselt) vabavärsis. Raamatu üks huvitavamaid luuletusi „Luuletunnid“ koosneb kahest tunnist Staliniga ja ühest Toomas Liiviga. Stalin heidab Roostele ette vabavärsis kirjutamist ja soovitab kirjutada kordki üks pärisvärsis luuletus „selle mannetu vabamõõdulise pasa asemel“ (lk 25). Luulevaidluse teemal leidub kogus teisigi iroonilisi tekste. On tore, kui luule olemuse üle pidevalt arutletakse, aga see hakkab kohati tüütama, olgu siis arvustustes, Facebooki seinal või kellegi luuletustes.
Luulekogu esimene osa kannab pealkirja „Loomu poolest loom“. Seitsmel korral korduvad luuleread: „olen loomu poolest loom / mitte inimene / mu nahk on karvane ja kare / süda tagumas on jahijooksurütmi“. Nähes, kuidas maailm läheb hulluks, tahakski vahel olla mõnest teisest liigist ja mitte muretseda kõige pärast. Olla vaba, joosta ja joosta. Vabadus aga ei tee õnnelikuks: „ma kõnelen teile: et lennata vabana – / see teeb haiget – teeb valu“ (lk 16).
Meeleheidet on luulekogus omajagu. Kõige teravam eksistentsiaalne äng avaldub „Sagittarius A*“ teises osas „Lolitalood“. Neis luuletustes on minevikupaineid, lapsepõlvetraumasid, mälestusi ja armastuse valu. Piltidel tundub kõik kuidagi ilusam kui päriselt ja kellegi profiilipildi või albumifotode põhjal ei saa teada, mida too inimene on pidanud läbi elama: „sellest need pildid ei räägi / need on ilusad pildid / sellepärast ei usu ma / instagrami ja facebooki seinu / need inimesed ei ela seda elu / nad ei söö neid toite / neil pole neid kassipoegi“ (lk 49). Kassipojad lisavad sünge luuletuse lõppu veidigi helgust. Luulekogu teise osa lugemine on emotsionaalselt kõige raskem. Rooste manab silme ette pilte lapsepõlvest: kuidas näeb laps oma vägivaldset purjus isa, mis tunne on kogeda koolikiusamist … Neist teemadest räägitakse küll üha enam, need ei ole enam tabu, kuid ei ole siiski kuskile kadunud. Me peame neist rääkima, „sest see on kogu elu: rääkida lugusid / elada neid“ (lk 11). Ehk muutuvad lood, mida elama peame, tulevikus rõõmsamaks.
Osa „Sagittarius A*“ luuletusi on kirjutatud naise vaatepunktist. Need on ühteaegu huvitavad ja samal ajal kuidagi kulunud. Näiteks kinnistab Rooste iroonilise alatooni kiuste kergelt stereotüüpset arvamust vaimse tervise hädade käes vaevlevast (nais)luuletajast, sest luuletajad pole tavalised inimesed, ainult valust saab sündida kunst: „ma ei ole küll mingi poetess või / luuletajanna / ma olen lihtne inimene / aga raisk kuidas mulle / meeldib käia laksuvas / deprekamustas“ (lk 39).
Luulekogu kolmas osa „Tantsiv jumalanna“ on kõige vaheldusrikkam. Lõppriimiline luule vaheldub vabavärsiga, kus on palju pause. Kohati liigagi palju pause, mis teeb lugemise keerukaks: ei ole rütmilist korrapära, mõte hüppab siia-sinna. Riimimiseks on kasutatud ka inglise keelt, muigama ajavad luuleread: „kui õitseb taevas faking / ilutulestikulill / kui kõik on hetkeks ootvel / hetkeks still / ja ärevil“ (lk 94).
„Sagittarius A*“ puhul on sümpaatsed selle ülesehitus ja teemad. Teos kõnetab ega jäta ükskõikseks. On hea, et meeleheide vaheldub elujaatavate hetkedega: „ma kõnelen teile: on elada suurem / kui põleda kiirelt ja surra“ (lk 17). Küsimusi tekitab vaid kujundus: arvan, et teose kvaliteet ei oleks langenud, kui näiteks WC-poti pildid oleksid jäänud välja. Kuid jäägu see iga lugeja enda otsustada. On lootust, et meeleheitelaulude esimesele kahele raamatule järgnevad ka kolmas ja neljas, sest nagu Rooste ise kirjutab: „minu sees on / alati veel üks / neetud luuletus / mis ei lase mul olla“ (lk 126).
Viimaks ei saa mainimata jätta hunte, kellest on saanud Rooste luuletuste üks peamisi kujundeid. Ka „Sagittarius A*“ igas osas on soed mingil kujul kohal ning raamatu lõppmängus leidub Malcolm Lowry luuletuse „Ole kannatlik sest hunt“ tõlge. Viimase lõpuridadega ongi paslik see kirjatükk kokku võtta: „Ole kannatlik, hundi pärast ole kannatlik – / Tema samm on nüüd sinu oma, sa oled vaba, olles / kaotanud“ (lk 130).
„Las ma lahkun pühapäeval, / et ei keegi minu pärast / oma tööd peaks katki jätma …“ Kuidagi nii kõlab läti rahvalaul, mis võtab hästi kokku Hille eluaegse suhtumise. Keel ja ümbritsev maailm oli tema aed, mida ta armastava hoolega haris – kastis ja kärpis, toetas ja väetas. Oma vaikse väega tõstis ta õitsema paljud alles areldi oma olemust otsivad taimed. Hillest kiirgas hingeõilsust – alati peenetundeline ja tagasihoidlik, osavõtlik ja abivalmis, mõjus tema kohalolu nagu suvepäev.
Hille Jõeäär sündis Paldiski haiglas. Sõidutee Padiselt Paldiskisse oli sel ööl, kui Hille ema Ellen sõiduautoga sünnitama viidi, lumme tuisanud ja auto jäi hange kinni. Appi tulid naistepäeva tähistamiselt väeossa naasvad Vene sõjaväelased, kelle veoautol Hille ema jõudis õigeks ajaks Paldiski haiglasse.
Hille õppis Padise põhikoolis, Keila keskkoolis ja aastail 1982–1987 Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat, lõpetades kiitusega. Kursusekaaslastele on meelde jäänud see aastakümnete jooksul muutumatuna püsinud Hille helgus ja alatine naeratus ning eriline lauluhääl, mille ühtaegu õrnuses ja jõus peitus hingeliigutuses talitsetud ilu. Ülikooli ajal laulis Hille TRÜ Akadeemilises Naiskooris ja pärast ülikooli lõpetamist naiskooris Carmina alates selle asutamisest 1989. aastal. Tänu armastusele muusika vastu sai Hille tuttavaks ka oma tulevase abikaasa Mikko Lagerspetziga, kui ülikooli naiskoor võõrustas 1986. aasta maikuus Tartusse saabunud Turu Ülikooli tudengite puhkpilliorkestrit. Ühises peres sündis 1991. aastal poeg Mattias ja 1994. aastal tütar Else.
Palju aastaid töötas Hille toimetajana kirjastuses Eesti Raamat ja seejärel Varrakus, alates 1. märtsist 2016 oli ta ajakirja Looming keeletoimetaja. Tema tähelepaneliku pilgu ja toimetajapliiatsi alt on läbi käinud nii klassikute kui ka suure osa tänapäeva eesti kirjanike teoseid.
Eesti lugejaid on rõõmustanud ka Hille tõlked soome keelest. Tänu temale on eesti keeles mitmed Joel Haahtela teosed ja Pirkko Saisio „Kaini tütar“, samuti mitu lasteraamatut Aino Havukaise ja Sami Toivose Teedu ja Peedu seeriast, mis on täis sõnamänge ja allusioone ning on nauditavalt keerulised tõlkepähklite murdmiseks. Oma armsal moel, kuid ometi kindla toimetajakäega jõudis ta välja koolitada terve hulga Põhjamaade keeltest tõlkijaid, kes jäävad talle palju tänu võlgu. Hillelt sai alati nõu ja abi, mis polnud aga iial kategooriline ega järginud kramplikult normi. Ta oli valmis asju arutama ja muretses ikka, et ehk sai liiga palju „soditud“. Nii mitmelgi tõlkijal on arvutis Hille parandusi koondav fail, millest on õpetlik aeg-ajalt silmad üle lasta. Eesti tagasihoidlikus tõlkeruumis on see juba terve koolkond, ja mis võiks olla ühele toimetajale suurem tunnustus! Oma töö eest väärinuks Hille toimetaja-auhinda, millele teda ka mitmel korral esitati. Sellistel puhkudel mõtlevad otsustajad ilmselt ikka, et „noor veel“ – kuid kunagi ei mõelda, et juba aasta pärast võib olla „liiga hilja”. Kui tahaksime ulatada Hillele kõik loorberipärjad nii Loomingu keeletoimetamise kui ka paljude väärtteoste ja tõlgete toimetamise eest – siis nüüd ongi selleks liiga hilja.
Eelmisel pühapäeval, üsna ootamatult paljudele meist, Hille tasahilju lahkuski. See on ränk kaotus kõigile. Ometi, alles nüüd hakkab hinges liigutama lõpmatu kurbuse kõrval ka midagi muud – nimelt tänutunne, et oleme võinud tema eriliselt puhtast vaimust osa saada.
„Minul lõõmavad kõik lambid põleda,“ ütles Hille haigusepäevil talle helistanud sõbrale. „Ema tuli külla ja kustutab neid mu järelt.“
Hille tõlgitud Joel Haahtela romaanist „Täheselge, lumivalge“ loeme: „Kui ma laps olin, ütles ema mulle, et igal tähel on tähesüütaja. Kui inimene sureb, saab temast tähesüütaja. Igal õhtul tähesüütaja ärkab, paneb tähelaterna põlema ja valvab tuld, kuni tuleb hommik.“
Hillest on nüüd saanud tähesüütaja.
Vaadakem siis tähti, meenutagem ja mälestagem.
Kaastundes lähedastele
Looming
Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon
Tartu Ülikooli eesti filoloogid 1982–1987
Kultuurileht Sirp on oma paremaid autoreid-kaastöölisi laureaadi tiitliga tänanud juba aastast 1964 ja nii tänaseni välja. On olnud aastaid, mil tunnustust parimate artiklite eest on täiendanud ka kunsti- ja arhitektuuri-, noorte- ja fotopreemiad.
Erakorralise hetkeolukorra tõttu ei saa toimetus lõppenud juubeliaastal rahvahariduse eesliinil seisnud paremaid autoreid esialgu kättpidi tänada, tunneli lõpus paistev valgus lubab loota, et lähikuudel ka selleni jõutakse.
Sadade 2020. aasta jooksul lehele kirjutanud autorite hulgast valis Sirbi toimetus välja neli laureaati, kelleks on Aveliina Helm, Siim Lill, Eneli Kindsiko, ja Tõnis Saarts. Tänukirjad laureaatidele avaldatakse Sirbi homme, 8. jaanuaril ilmuvas lehes.
Tartu ülikooli botaanika kaasprofessor doktor Aveliina Helm avaldas Sirbis arvamuslugusid ja analüüse, olles ökoloogi, loodusteadlase ja looduskaitsjana kõlav eestkõneleja antropotseenis haavatud ja hääletule loodusele.
Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant, luuletaja, õpetaja, raamatukaupmees ja kultuurikorraldaja Siim Lill avaldas Sirbis seitse säravat arvustust ja esseed kirjanduse, sotsiaalia ja kunsti valdkonnas.
Tartu ülikooli majanduse kvalitatiivuuringute kaasprofessor doktor Eneli Kindsiko pidas Sirbi veergudel vaprat ja valgustavat võitlust teaduse rahastamise ning kõrghariduse korralduse parema tuleviku nimel.
Tallinna ülikooli võrdleva poliitika dotsent doktor Tõnis Saarts aitas lugejail Eesti ühiskonda ja poliitikat paremini mõista rahulike, süvenevate ja erahuvidest puutumata põhjalike analüüsidega, nagu ta seda on teinud juba paarkümmend aastat.
Toimetuse tänu kuulub lisaks laureaatidele kõigile tuhandetele autoritele, kes läbi Sirbi 80 eluaasta on aidanud toimetajatel eesti vaimukultuuri tagasisidestada, rahvast valgustada ja lehte kvaliteetselt sisustada.
