Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • ,

    Millest koosneb kunstivaldkonna süsinikujalajälg?

    AIRI TRIISBERG
    Helka Miettunen / IHME
    Saara_Korpela

    Möödunud aastal lõid Soome kunstiinstitutsioonid täiesti uuelaadse töökoha ja palkasid ökokoordinaatori, kelle ülesanne on organisatsiooni süsinikujalajälje mõõtmine ning kasvuhoonegaasi heidete kahandamisplaani väljatöötamine. Lühikese ajaga on ökokoordinaatori tööle võtnud näiteks Helsingi kunstimuuseum HAM, Espoo moodsa kunsti muuseum Emma ja Kone sihtasutus. IHME (Helsingi kaasaegse kunsti festival, mille tarvis luuakse uusi teoseid ning mille juures tegutseb kunstiharidusprogramm ja antakse välja kunstiraamatuid), HIAP ehk Helsingi rahvusvaheline kunstnike programm, Frame (rahvusvaheliste kunstialgatuste toetusprogramm, mille kaudu koordineeritakse ka Soome osalemist Veneetsia biennaalil) ja Mustarinda residentuur palkasid 2020. aasta algul ühisel jõul ökokoordinaatorina tööle Saara Korpela.

    Sa oled korraga nelja institutsiooni palgal. See tundub mõistlik mudel, sest need organisatsioonid seisavad silmitsi ühelaadsete küsimustega. Ühe organisatsiooni kogutud teadmistest ja ettepanekutest on kindlasti kasu ka teistele. Kuid suurema osa ajast tegeled sa nende institutsioonidega ikkagi üksinda. Kuidas see töö välja näeb?

    Ma olen iga institutsiooni jaoks teinud mõneti erisugust tööd, sest nende tegevusprofiil ja vajadused erinevad. Nad on keskkonnasäästliku käitumise eri etappides. Mu töökoormus ei ole samuti võrdne: töötan IHME-le kolm päeva nädalas, Frame’ile ühe päeva ning HIAPi­le ja Mustarindale pool päeva nädalas.

    Mustarinda on keskkondlike teemadega töötanud kõige kauem. Mustarinda residentuur asub Hyrynsalmis, 250 kilomeetri kaugusel polaarjoonest. Seal on külm ja sajab palju lund, seetõttu on Mustarindas põhjalikult läbi mõeldud oma 700 ruutmeetri suuruse hoone energiakasutus. Nad on katsetanud mitmesuguseid tehnoloogilisi lahendusi, neil oli isegi oma tuuleturbiin. Praegu kasutavad nad geotermilist soojuspumpa, päikesepaneele ja pisut väljast tulevat tuuleenergiat. Mustarinda residentuur ei ole täiesti süsinikuneutraalne, kuid nende emissioonid on väga vähesed. Keskkonnasäästlikud tehnilised lahendused vajavad aga kulukaid investeeringuid. Minu töö Mustarinda ökokoordinatorina on seisnenud peamiselt kommunikatsioonis: olen kirjutanud artikleid nende energiasüsteemist ja süsinikujäljest. Nad ei vaja minu nõuandeid, pigem olen mina Mustarindalt õppinud.

    Mustarinda on erandlik kunstiinstitutsioon, sest neil on voli oma hoonet kujundada ja ümber ehitada. Valdav enamik kunstiasutusi tegutseb urbaansetel üüripindadel, kus nad võib-olla ei saa isegi elektrilepingut valida. Kuidas lahendavad Frame, HIAP ja IHME energiakasutuse küsimused?

    Elektril ja küttel on väga suur keskkonnamõju, meie võime energiatootjate otsuseid mõjutada on aga ebasümmeetriliselt väike. See on suur vastuolu. IHMEle ja Frame’ile ei ole energia nii määrava tähtsusega, sest nende kontoriruumid on pisikesed. HIAP seevastu haldab residentuuriprogrammina mitut hoonet, neile on see tähtis teema. HIAPi osalusel paigaldatakse praegu Suomenlinna saarele intelligentset küttesüsteemi, mis on seotud ilmateenistusega. Näiteks kui täna on miinuskraadid, aga homseks ennustatakse sulailma, siis võtab küttesüsteem seda arvesse. Uued termostaadid aitavad küttekulu 15% võrra vähendada. Küttesüsteemi täiustamine on kestnud kolm aastat, praegu ollakse lõpusirgel. See on üks konkreetne ja käegakatsutav koostööprojekt, millesse HIAP on investeerinud.

    See on hea näide, kuidas kitsaste valikuvõimaluste piire laiendada. Meie mõju üksikisikute või väikeste organisatsioonidena on piiratud. Saame otsustada selle üle, mida tarbime või sööme, kuid suuremaid otsuseid ei saa me enamasti ise teha. Peame kõigepealt toimima poliitiliselt ja kujundama ühiskondlikke tingimusi, et meil üldse oleks võimalik keskkonnasäästlikke valikuid teha. Mulle tundub, et Suomenlinna küttesüsteem jääb individuaalse ja poliitilise tegutsemise vahealale, sest HIAP laiendab võimalikkuse piire tehnoloogiliste vahendite abil.

    Sinu esimene tööülesanne oli tööandjate süsinikujalajälje arvutamine. Kuidas sa seda tegid ja mida teada said?

    Mõõtsin erisuguseid näitajaid: elektrile ja küttele kulutatud kilovatt-tunde, auto, bussi või rongiga läbitud kilomeetreid, lennukiga reisitud kilomeetreid, meremiile, hotellides veedetud öid ja nende hindu, internetile ja telefoni­kõnedele kulutatud rahasummasid, kontoris tekkinud prügi hulka, kontoris tarbitud kohvi, tee ja karastusjookide kogust. Registreerisin kõik uued ostud. Kui organisatsioon korraldab üritusi, mis toimuvad väljaspool kontorit, siis märkisin üles ürituse kestuse tundides ja korralduspaiga pindala, kaalusin ära ürituse käigus tarbitud toidu. Kui olin info kokku kogunud, siis arvutasin välja organisatsiooni süsinikdioksiidi heited. Kasutasin süsiniku väljaarvutamise (Hiilifiksu järjestö) kalkulaatorit. Me hoiame algandmed igaks juhuks alles, et saaksime tulemused vajaduse korral mõne uuema kalkulaatoriga uuesti üle arvutada. Arvutusmeetodid ja -standardid arenevad praegu väga kiiresti.

    Frame peab riigi rahastatud organisatsioonina järgima Soome reisimise määrust, kus on sätestatud, et reisimisel tuleb eelistada kõige odavamaid ja kiiremaid lahendusi. See tähendab, et tuleb eelistada lennureise. Frame on teinud ettepaneku selle korra muutmiseks ja riik kujundabki seda parasjagu ümber.
    Frame’i kaudu koordineeritakse ka Soome osalemist Veneetsia biennaalil. 2019. aastal esindas Soomet Miracle Workers Collective.

    Arvutuste tulemused ei pakkunud üllatusi. Kunstiinstitutsioonide ökoloogilisest jalajäljest moodustab suurima osakaalu lennukiga lendamine. Kunstivaldkonna keskkonnamõju vähendamiseks tuleb ümber kujundada kunstnike ja kuraatorite reisimistavad ja kunstiteoste transport.

    Selle info põhjal otsustas Frame täielikult loobuda Soome siselendudest. HIAP on samuti lendamisest peaaegu loobunud, nad on kahandanud reisimisest tulenevaid heiteid 86%. HIAP on omaks võtnud kolm põhimõtet: reisida aeglaselt, vähem ja lähiregioonis.

    Need põhimõtted puudutavad siiski põhiliselt organisatsiooni palgatöötajate reise. HIAPi residentuuriprogrammis osalevad kunstnikud või Frame’i grantide toel reisivad kunstnikud langetavad otsuseid lendamise kohta ise. Kui räägime aeglasest reisimisest, siis kindlasti tuleb mõelda ka rahastamisele. Aeglane reisimine on enamasti kallim. Näiteks kui ma sõidan bussiga Tallinnast Berliini, siis pean kaks ööd voodis veetma, sest muidu ei peaks mu tervis reisile vastu. Reis kestab kokku kolm päeva, pileti ja ööbimispaiga hinnale lisanduvad kulutused söögile. Kes nüüd sellised kulud kannab, kas institutsioon või kunstnik?

    Frame peab riigi rahastatud organisatsioonina järgima Soome reisimise määrust (valtion matkustussääntö). Määrusega on sätestatud, et reisimisel tuleb eelistada kõige odavamaid ja kiiremaid lahendusi. See tähendab, et regulat­siooniga suunatakse kõik riigi rahastatud organisatsioonid eelistama lennureise. Frame on teinud ettepaneku selle korra muutmiseks ja riik kujundabki seda parasjagu ümber.

    Mustarinda residentuur pakub kunstnikele aeglase reisimise toetust, et nad saaksid lendamisest hoiduda. Kõik neli institutsiooni on ühel nõul, et kulud ja vastutus ei tohi jääda kunstnike õlule, institutsioonid peavad keskkonnasõbralike valikute eelistamist toetama. Frame jagab arvukalt mobiilsustoetusi ja kaalub võimalusi, kuidas teha stipendiumisüsteem keskkonnasäästlikumaks. Aga kas rahastaja võib kunstnikelt nõuda, et nad ei lendaks? See on suur ja tähtis aruteluküsimus, milles pole veel vastuseni jõutud. Arutelu käigus on tõstatatud ka teine küsimus, milliseid otsuseid saab langetada institutsioon ja millised valikud peavad jääma indiviidile. Näiteks liha või taimetoidu söömine on isiklik asi. Organisatsioonide ökoloogilise jalajälje sisse ei arvestata töötajate toitumisharjumusi. Jalajälje sisse arvestatakse ainult need tegevused, mida organisatsioon otseselt rahastab. Töötaja maksab lõunasöögi kinni omast taskust ja pole ülemuse asi, mida ta sööb. Sellegipoolest jääb õhku küsimus, kas organisatsioonid saavad mõjutada või toetada inimese oma valikuid. Me pole ka selles arutelus veel otsuste langetamiseni jõudnud.

    Mulle tundub, et keskkonnasäästlikkuse küsimuses on vastutuse piirid institutsiooni ja kunstniku vahel väga hägused. Kui Siim Preiman kureeris 2019. aastal Tallinna Kunstihoones näituse „Hea olemise kunst“, siis ta õhutas kunstnikke lendamisest loobuma, aga kõik kunstnikud ei nõustunud sellega. Mäletan eravestlust ühe näitusel osalenud kunstnikuga, kelle arvates oli kuraator teinud talle häbitult absurdse ettepaneku võtta ette pikk bussireis. Teisalt tunnen ka kunstnikke, kes kurdavad selle üle, et institutsioonid survestavad neid kulude kokkuhoiu eesmärgil odavaid lennupileteid ostma, kuigi kunstnikud ise eelistaksid teha keskkonnahoidlikke valikuid. Sellised vastandlikud suhtumisviisid näitavad, et kunstivaldkonnas ei ole välja kujunenud ühtset käitumisprotokolli. Hädasti oleks vaja läbi rääkida, millised on osapoolte ootused üksteisele.

    Vastutustundlike valikute tegemine eeldab asjakohaseid teadmisi. Mäletan oma üllatust, kui kuulsin, et erinevus lendamise ja laevasõidu vahel ei olegi nii määratult suur, nagu olin oletanud. Hiljuti sain seevastu teada, et uuematel parvlaevadel on palju väiksemad heited. Laevade süsinikdioksiidi heited võivad erineda kuni viis korda, aga mul pole õrna aimugi, millisesse kategooriasse kuulub laev, millega mina tavaliselt Helsingisse sõidan. Kodanikuna tunnen, et mul napib teadmisi, mis lubaksid võrrelda reisifirmasid ja nende üksikuid sõidukeid. Kahtlustan, et ka kunstiinstitutsioonide teadmised pole selles vallas kuigi põhjalikud.

    Tõsi, teadlike valikute langetamiseks on vaja väga spetsiifilist infot, mida üksikisikud ei jõua läbi töötada. Ka heit­koguste kalkulaatorid näitavad vastu­käivaid arve. Lennukite puhul arvestatakse sageli üksnes kütuse põlemisest tuleneva süsihappegaasi hulka. Tegelik heitkogus on vähemalt kaks korda suurem, arvesse tuleb võtta ka lennuki ehitamise ja kütuse tootmise keskkonna­mõju. Kui lennuk lendab atmosfääri ülemistes kihtides, siis suureneb heitgaaside hulk 5,7 korda. Reisijana me ei tea, kui suur osa lennutrajektoorist kulgeb stratosfääris või troposfääris. Teine oluline metodoloogiline erinevus on seotud heitkoguste jagamisega reisijate vahel. Näiteks kui parvlaev veab korraga kaupa ja reisijaid, siis kuidas jagatakse selle reisiga seotud emissioonid – kas kaalu või pileti hinna järgi?

    Vastuolulised andmed tekitavad segadust. Kuid me ei tohi praegu otsustamatult paigale tarduda, me peame tegutsema. Tähtis on meeles pidada fakte, mida kindlalt teame. Teame, et peame oma keskkonnamõju vähendama. Juba teame, et peame esmajoones vähendama reisimist, liha söömist ja kütmist.

    Sinu arvutused näitasid, et reisimine ja kunstiteoste transport moodustavad kõige suurema süsinikdioksiidi heidete allika. Mulle torkab silma, et sinu analüüsitud neli institutsiooni on sarnase profiiliga: HIAP ja Mustarinda on residentuurid, Frame võimaldab kunstipraktikute mobiilsust. IHME on ainsana keskendunud kunstiteoste produktsioonile, kuid nemadki teevad seda tagasihoidlikus mahus. Tekib küsimus, kas suuremate näitusemajade ja muuseumide puhul oleks tulemus samasugune. Kas reisimine ja transport on ka nende jalajäljes esimesel kohal? Lendamisest on kunstivaldkonnas viimasel ajal palju juttu tehtud, kuid palju vähem räägitakse materjalidest, mida kunstiteoste ja näituste tegemiseks kasutatakse.

    See on tõesti ähmane valdkond, sest me ei tea, milline on materjalide süsinikujälg. Raske on leida usaldusväärset ja täpset infot, mis oleks tasuta kättesaadav. Avatud andmebaasid on saadaval peamiselt ehitusmaterjalide kohta. Kuni kunsti tegemisel ei kasutata tsementi või terast, jääb materjalide osakaal võrreldes lendamise ja ruumide energiakasutusega väikseks. Näiteks Helsingi kunstimuuseumi HAM ökokoordinaator arvutas välja, et nende puhul on kõige suuremad emissioonide allikad küte ja transport.

    Millised on sinu töö tulemused?

    Me alustasime ökoloogilise jalajälje kindlakstegemisest ja mõtleme nüüd, kuidas heitkoguseid vähendada. Frame’iga töötame välja teejuhti, kuidas sammhaaval saavutada süsinikuneutraalsus. Arutame näiteks, mida Frame saaks teha distantsilt. Võimalusi on palju, kuid me pole veel kindlaid otsuseid langetanud.

    HIAP ja Mustarinda on süsinikuneutraalse käitumise teemadega juba pikemalt tegelenud, nad algatasid kolm aastat tagasi koostööprojekti „Postfossiilne üleminek“. Projektis keskendutakse kolmele peateemale: energia, mobiilsus ja toit.

    IHME läbib praegu sügavamat institutsionaalset ümberkujundamist. Nad otsustasid kolm aastat tagasi, et pühendavad edaspidi oma tegevuse kunsti, teaduse ja keskkonnahoiu ühendamisele. Üks võimalus süsihappegaasi heit­koguste vähendamiseks on oma tegevuse aeglustamine. IHME otsustas tegevusi kahandada, iga-aastase festivali asemel produtseerivad nad nüüd ühe uue kunstiteose aastas. Nad on hakanud fossiilse energia asemel kasutama tuuleenergiat. Ökoloogiline aspekt on lõimitud nende tegevuse igasse etappi.

    Oleme palju mõelnud ka digilahendustele, näiteks ürituste korraldamise või trükiste väljaandmise puhul. Aga me ei tohi ära unustada digitaalset süsinikujälge. Ka selle valdkonna kohta ei ole praegu täpseid andmeid ja eksperdid esitavad vastuolulisi väiteid. Mõned uuringud näitavad, et digitehnoloogiate keskkonnamõju on üsna väike, teised seevastu, et see on hiiglaslik. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal. Sellegipoolest on mõistlik silmas pidada, et igal digitegevusel on erinev süsinikujälg. Tekst on kõige energiasäästlikum, sellele järgneb heli, siis pilt ja lõpuks video. Mitme osalisega videokonverentsi süsinikujälg on kõige suurem. Aeg-ajalt tasub endale meenutada, et meili saatmine on keskkonnasäästlikum kui kiire videokõne.

    Covid-19 pandeemia on sundinud kunstivaldkonda hakkama saama ilma harjumuspärase mobiilsuseta. Reaktsioonid pandeemiale annavad aimu, milline tulevik meid ees ootab. Mitmed kunstiinstitutsioonid on viinud oma programmi internetti. Kui kevadel lõid muuseumid võimalusi näituste virtuaalseks külastamiseks, siis sügisel hakati juba tegema näitusi, mis on algusest peale veebikeskkonda loodud. Kas selline ongi keskkonnasäästlikkuse vaatepunktist ihaldatud tulevik? Või on sul pandeemia ajal toimunu suhtes tekkinud kriitilisi tähelepanekuid? Mul on näiteks raske leppida sellega, et arvuti tagant lahkumiseks on nüüd veel vähem põhjusi.

    Näen suurt ohtu selles, kui kunstiinstitutsioonid hakkavad uskuma, et veebinaride ja virtuaalsete näituste korraldamine muudab nende tegevuse keskkonnasäästlikumaks. Me ei tohi unustada, et samal ajal on kõik muuseumid ja galeriid ikkagi alles ja neid peab edasi kütma. Koroonaviiruse tagajärjel on nüüd kasutusel mõlemad süsteemid ja heiteid tekib rohkem – see jääb arvatavasti ka pärast pandeemia lõppu nii. Optimismiks pole põhjust, olen pandeemiajärgse tegelikkuse suhtes üsna murelik.

  • Teadusrahastus uute reformide ootel

    JAAK VILO

    Teadus on arengumootor, mis puudutab kõiki eluvaldkondi otse ja kaude. Teadusest tuleneb maailmast adekvaatne arusaamine, uute tehnoloogiate kasutuselevõtt ja edasiarendus ning kogu meie haridussüsteem tervikuna. Teaduslik maailmapilt on aluseks haridusele kõikides valdkondades, seejuures õpetajate, inseneride, arstide ja teiste valdkondade spetsialistide koolitusele. Teadlased koolitavad ülikoolides inimesi, kes koolitavad järgmisi ja need omakorda järgmisi. Ka ettevõtete ja riigiasutuste sees toimub arengu planeerimine ja teadmiste ülekanne juhtkonna vastutusel ning spetsialistide vahel. Maailmas praegu „vabalt kättesaadav“ teadmine on loodud paljus ülikoolides töötavate või ülikoolides teadushariduse saanud inimeste poolt. Kui tippteadus võrrandist välja võtta, siis kannab kahju kogu ühiskond – esmalt kaob võimekus uusi teadmisi luua (teadlased), teiseks võimekus uute teadmiste loomist õpetada (õppejõud), kolmandaks oskus uusi teadmisi edasi anda (õpetajad) ja lõpuks kaob arusaamine maailmast (haritus). Ülikoolitöötajad peavad kandma nii teadlase, õppejõu, õpetaja kui ka haritlase rolli. Seetõttu on väga tähtis läbi mõelda, mida meile tähendab teadus tervikuna.

    Teaduse rahastamise reformimine on toimunud ad hoc üksikute ideede ja vastavalt üksikult kujundatud meetmete kaupa, otsustamine eri meetmete vahel on jäetud koordineerimata kuni teatud juhuslikkuseni välja. Pole ühiseid selgeid arusaadavaid eesmärke ning eri otsustuskogud jõuavad mõnikord omavahel vastukäivate otsusteni. Kui lisada siia erialade ja asutuste ning allasutuste vaheline konkureerimine – aga teaduses on konkurents loomulik püsiv seisund –, siis saame ka suure rahulolematuse. Riigi tasemel on jõutud haprale poliitilisele konsensusele, et riigi teaduspanused on edaspidi vähemalt 1% SKTst ning loodetakse, et ettevõtted lisavad oma arendus- ja innovatsioonitegevustega täiendavad 2%. Õigupoolest plaanime, et kuni 3% meie ühisest rikkusest peaks tegelema uute teadmiste loomise, uute teadmiste innovaatilise rakendamise ning arendustegevusega. Kui hinnata, et see on keskmisest kaks korda kallim tegevus, tähendab, et riigi rahastusel peaks olema 0,5% Eesti tööjõust (u 3000 inimest), kes tegeleksid teadusega. Arvestades teaduse investeeringuvajadusi jagub teadusrahast ilmselt veel vähema arvu inimeste täispalgaks. Tuleb hästi läbi mõelda, milliseid inimesi soovime saada teadlaseks, kuidas nad jaotuks erialade vahel ja kuidas annaksid oma panuse parimal viisil.

    Teesid olukorra parandamiseks

    Ülikoolide tervikpilt on kirju ja kõrvaltvaatajale raskesti mõistetav, sest samas asutuses antakse ka kõrgharidust, peamiselt tasuta. Kuna rahastus ühe tudengi kohta on liiga väike, on kõrgharidus tervikuna alarahastatud,1 s.t loodetakse odavalt saada head tulemust. Võib-olla kokku paistavad ülikoolide eelarved suured. Kui pidada silmas ülesannete ja ootuste mitmekesisust, kipuvad kõik alamvaldkonnad eraldi olema alarahastatud – kõrgharidus (kui palju maksab ühe tudengi kõrgharidus?), doktoranditoetus, riiklik teadusrahastus, koostöö ettevõtetega, arst-residentide palgaraha jne. Tervikuna mõjutab see ülikooli atraktiivsust tööandjana, kes peaks alatasa värbama parimaid talente.

    Asutused ei tohi jätta oma personali- ja strateegilised otsuseid grantide otsustajate teha. Ise peab teadma, mida arendada, mida säilitada, mida vähendada, kes on produktiivsed ja vajalikud. Grandist ilmajäämine ei pea automaatselt tähendama vallandamist ning teaduri tööleping ei pea tähendama garanteeritud grandirahastust (teaduskompetentsi nõukogu ehk TKNi sihiteema). Baas­finantseerimine arvutatakse tulemusrahastusena, see aitab tagada stabiilsust ning võimaldab asutustes luua arengufonde – käivitada ja toetada uusi vajalikke tegevusi, millel muud rahastust ei ole. Ülikoolide õppetöö tegevustoetus ja doktorantuuri rahastus tagab ka mingi minimaalse baastaseme, et vajalikel erialadel oleks õppejõude ja järelkasvu. Samalaadsete printsiipide järgi rahastatakse ka eraldiseisvaid teadusasutusi ning isegi eraettevõtete teadus- ja arendustegevuse (T&A) üksusi. Võib vaielda, kas paremas seisus on ülikoolid, kus on ka õppetulusid (rohkem raha), või teadusinstituudid, kus puudub samasugune kohustus õpetada tudengeid (rohkem aega).

    Rakendusuuringuid ja ettevõtetega koostööd saab teha vaid valdkondades, kus vastavad inimesed juba palgal ning on olemas alusteadmised. Teadusliku kompetentsi (fundamentaal- ja rakendusteadus) juurde saab liita täiendavad tegevused. Harvem jõuab rakendustest alustades tippteadusesse. Kuid ilma doktorantuurita ei saa püsida ega areneda ükski valdkond, mida vajame.

    Ka olümpiakomitee peab tegelema kõigi spordialadega ja otsima nende vahel tasakaalu. Tagada tuleb tippude toetus erialadel, kus need on omal jõul tekkinud, kui ka masse kaasavate valdkondade areng isegi siis, kui seal on ajutised mõõna­perioodid. Teaduse mitmekesisust ja hindamist saab analoogiate järgi võrrelda nii spordi kui ka muusikaga. Mõlemad on konkurentsipõhised, väga mitmekesised ja vajavad läbimõeldud hoolitsust. Mõlema mitmekesisus on samuti suur alates laste- ja harrastus­põhisusest kuni tipptegevuseni välja. Tippspordi puudumine vähendab lastes rahvaspordiindu, muusikalise kõrghariduse kadu viiks dirigentide koolituse ja laulupidude hääbumiseni. Kuidas võrrelda individuaal- ja võistkonnaalasid, kergejõustikku ja kiiruisutamist, ooperilaulu ja kandlemängu, profisporti ja rikkaid rokkbände? Teadus on oma olemuselt rahvusvaheline professionaalne tegevus. Kuigi nii muusik, sportlane kui ka teadlane võib teoorias saada rahvusvahelisel areenil ülirikkaks, peab riik planeerima parima võimaliku ökosüsteemi, mis toetab mitmekesiste võimaluste teket, arengut ja kasusaamist. Teadust ei tohi vaadelda tippspetsialistide personaalse hüvena, vaid laia mõjuga tegevusena.

    Seoses aastatega üha enam ummikusse jooksva teadusgrantide rahastuse probleemidega on vaja leida viise, kuidas teha süsteem õiglasemaks ja Eesti vajadusi paremini arvestavaks.

    Pakun välja teesid, kuidas edasi liikudes saaks olukorda parandada.

    • Grantide roll peab muutuma teadlase pea­mise palgaallika keskselt projektide spet­siifiliste lisavajaduste katmise keskseks.
    • Hindamine peab muutuma õiglasemaks: tuleb minna üle erialaste, väiksemate, välisekspertide paneelide keskseks, et vähendada võrreldamatute võrdlust ja praegu paratamatuid huvide konflikte.
    • Teaduse mitmekesisust, ootusi ning vajadusi tuleb mõõta ja väärtustada ka alusteaduste rahastuse tasemel.

    Põhjendan ja täpsustan neid teese.

    Grandid projektide lisavajadusteks, mitte teadlase põhipalgaks. Eesti teadussüsteem reformiti 1990ndate alguse taasiseseisvunud Eestis konkurentsipõhiseks, mis tõi meile edu. Eesti Teadusfondi (ETF) grandid olid väga paljudele teadlastele pisikese täiendava rahastuse allikas, millest sai doktorandile tagada piiratud lisatasu, kinni maksta reis või paar. Teaduskompetentsi nõukogu sihiteemad olid teoorias mõeldud kõigile kvaliteedilävendit ületavatele uurimisrühmadele kõigi vähegi publitseerivate teadurite valemipõhiseks palgarahaks.

    Sellel oli ka suuri puudusi, sest summa jäi alla ülikooli palgakohustusele ning tingimusi ei järgitud lõpuni võrdselt. Ülikoolides tehti vahet õppejõududel ja teadlastel, see vahe sundis ametinimetustega skeemitama.

    ETAgi loomisel oli eesmärk koondada teaduse rahastus ühe mütsi alla. Institutsionaalsed uurimistoetused (IUT) pidid arvestama teaduse taset, asutuse strateegilisi valikuid ja stabiilsust, personaalsed uurimistoetused (PUTid) olid mõeldud otsinguliste/avastuslike grantide jaoks (siht oli kõrge riski, kuid suure potentsiaaliga uuringutel). IUTides mitme hindamismõõtme sissetoomine, teadlaste ootuste murdmine, sest täiskulupõhine rahastus ei realiseerunud ilma lisarahastuseta, ning mitmesugused piirangud ja reeglite piire kompavad skeemitamised nullisid suure reformi õilsad ideed. Sellega võeti riiklik suund raha saavate teadlaste arvu kiirele vähendamisele, sest suuremate tükkidena eraldatavast samaks jäänud summast ei saanud ju jaguda kõigile. Samal ajal oli hea külg välisekspertide kogu kasutamine hindamise järjekordade moodustamisel.

    Eesti teadust ei saa pingeritta panna ei ühes, neljas ega kuues pingereas.

    Personaalsete uurimistoetuste (järeldoktori-, stardi- ja rühmagrant, mobiilsus jne) grantide hindamine on aga jäänud liiga napi välisekspertiisi keskseks ja seejärel üritatakse Eestis üldjärjekord kuidagi kokku panna. Pehmelt öeldes on see võimatu. Matemaatiku, ökoloogi, füüsiku, geneetiku, arvutiteadlase ja keemiku omavaheline võrdlemine pole võimalik, nende teemade järjestamine kütab kirgi ning loob pinnase konfliktideks. Teine probleem on raha üldine nappus ning grandi suurus. Suurimad IUT-teemad ja praegused suured PUTi rühmagrandid (PRG) on mahult võrreldavad Euroopa suurimate ja prestiižseimate Euroopa Teadusnõukogu (ERC) personaalgrantidega, ulatudes 1–2 miljoni euroni viie-kuue aasta peale. ETFi kümnetuhandeste grantide pealt hüppasime veerand miljoni suuruste grantideni aastas. Selliste summade jagamine eri erialasid esindavate inimeste ühise laua taga välisekspertide kesise sisendi pealt, omavahel võrreldamatuid võrreldes, toob paratamatult mängu asutuste ja teemavaldkondade huvid ning jätab lõpuks juhusliku otsustamise mulje.

    Juhuslikkus ilmestab kõige enam otsustamise aluseks olevate retsensioonide ja retsensentide probleemi. Enamik retsensente annab oma hinde, kui on näinud ainult ühtainust taotlust.2 Kuidas saab ta oma hinnetega lõpuks kinnitada, kas temalt taotlusele küsitud kolm hinnet on 4,5, 4,0 (väga hea) või 5,0 (suurepärane), kui tal pole mitte ühtegi võrdluspunkti Eesti teiste taotlustega isegi mitte sarnasel erialal, rääkimata erialaülestest võrdlustest ja tavadest? Juba viisakusest ei anna enamik hindajaid kõikides punktides hindeks 5,0 (et enam paremini ei saagi maailmas teadust teha). Kuid kolme hinde peale ainuüksi poole punkti kaotamine jättis noored sel aastal pikaajalise rahastuseta. Selline hindamine ei saa tagada ei erialasisest ega ammugi mitte nii laiade erialade vahelist, nagu seda on näiteks kõigi loodus- ja täppisteaduste ülene pingerida.

    Piltlikult öeldes vastab praegune ETAgi hindamine „Eesti laulu“ konkursile, kus igale laulule valitakse sama žanri esindajate hulgast kaks rahvusvahelist hindajat, kes kumbki kuuleb vaid seda ühtainust laulu. Lisaks veel nii, et tipplauljat peab hindama keegi veel parem, hea kui oleks Grammy nominent, ja keskpärasele piisab hindajaks kohaliku muusikakooli õppejõust. Kuidas saab nii antud kahe hindega ausalt pingereastada sada roki-, ballaadi-, fado– ja ooperiesitust? Grandiraha jagub komisjonides paarile kuni paariteistkümnele. Hoolimata aastate jooksul sellele probleemile tähelepanu juhtimisest on see vaid süvenev tendents, mida ETAg ei ole soovinud lahendada. Üks vastuargument on mõistetav – hindaja peab taotlusest aru saama. Kuid see ei tähenda, et ta peab piiratult olema ainult ühe taotluse ekspert, sest ülesanne on panna pingeritta kümmekond taotlust! Ilmaasjata ei ole tekkinud arvamus, et ausam oleks jagada raha loteriiga kõigi mingi lävendi ületanute vahel.

    Kas me saame lasta lotol juhtida riiklikke valikuid, mis erialad jäävad, mis kaovad? Ja kui õnn ei naerata, kas siis pole riskid mitte liiga suured?

    Praegune põhiprobleem on, et paljude erialade tippudele ei jagugi enam grante, sest napp raha jagatakse väga suurte portsudena ja eelmainitud põhjustel ka veidi juhuslikult. Kuna Eesti teadus tervikuna on paranenud, jäävad paljud väga head ja vajalikud teemad täiesti grandirahata. Kui grandisüsteemi kiiresti ja suuremas mahus raha ei lisata, jääb alles ainult võimalus minna tagasi väiksemate grantide peale, et jaguks rohkematele ja hindamisvead väheneksid.

    Väikese arvu grantidega süsteemi sisse kirjutatud puuduste leevendamiseks (enamik taotlejaid jääb ju palgarahata) hakati kasvatama teaduse baasfinantseerimist, et asutuste käes olev vaba raha kompenseeriks grandisüsteemi põhilised probleemid. Baasfinantseerimise raha tuleks praegu kasutada kõigi asutusele endale vajalike, kuid ETAgi poolt rahata jäetute toetamiseks, strateegiliste uute teemade käivitamiseks, hoonete ja taristu katmiseks, projektide omafinantseeringu tagamiseks, doktorantide stipendiumide juurdemakseteks jne. Kuna baasfinantseerimine on arvutatud tulemusrahastusena, tekkis selge arusaam ja tunnetus, kes tegelikult on need summad välja teeninud. Valemipõhine käsitlus peab võib-olla paika ülikoolide puhul, kuid taandub kohe, kui jõutakse madalamale teaduskonna ja instituudi tasandile. Pigem lähtutakse printsiibist, et raha tuleb eraldada sama valemi järgi selle väljateeninutele või siis võrdselt kõigile. Nii on grandiraha jätkuvalt paljudele erialadele ja uurimisrühmadele elu ja surma küsimus.

    Üks võimalus saavutada õiglasem jaotus on ausalt tunnistada, et grandisüsteemi eesmärk ei olegi üldse teadlasele põhipalga maksmine, sest head teadlast ei saa nagunii ajutise palgarahaga nörritada. Eriti praeguses olukorras, kus kõik töölepingud on (riigi survel) tehtud tähtajatuks. Grandita jäämine ei anna ju seaduse järgi õigust tööleping ühepoolselt lõpetada ning heade teadlaste puhul oleks see ka vääritu teguviis. Kui võrdleme ETFi 10 000 ja praegusi 260 000 euro suurusi aastase eelarvega grante, siis on ilmne, miks tekivad praegu intriigid. Sellise eelarve saanud rühm võib aga koosneda nii kahekümnest inimesest, lisaks koolitatakse tosinat doktoranti, või ka ainult viiest inimesest – raha maht sellest ei muutu. ETAgi ise endale tehtud reeglite järgi ei tohi grandi summat muuta.

    Eespool toodud hindamise puudujääkide juures otsustatakse 1,3 miljoni eurosed viieaastased grandid konveiermeetodil väga kergekäeliselt. Määrab mitte enam erialasisene, vaid erialade vaheline konkurents – all is fair in love and war (armastuses ja sõjas on kõik vahendid lubatud).

    Tõenäoliselt oleks Eestile parem, kui ETAgi PUT-grant oleks pigem midagi ETFi ja praeguse rühmagrandi PRG vahepealset. Just nii suur, kui on vaja selle uurimisprobleemi spetsiifika kohaselt asutusele juurde ressurssi, näiteks doktorantide täiendavaid õppekohti, järeldoktorante, ajutist projektimeeskonda või stipendiume kraadiõppuritele. Lisaks on vaja rahastada seadmed ja kulumaterjalid, tehnikute või programmeerijate palk, artiklite avaldamise kulud, konverentsid ja välisvisiidid. Vaid siis, kui grandisüsteem ei peaks ülal pidama karjääriredelil turvalises tsoonis akadeemiliste töötajate põhitöökohti, saaks granti käsitleda kui ajutist täiendavat kulu vajaliku projekti elluviimiseks. Ülikoolid ja asutused keskenduksid oma stabiilsete põhitöökohtade töötajate valikule ja rahastamisele ning spetsiifiliste projektide jaoks taotletaks ajutisi vahendeid grantidega. Ajutise raha lõppemine ei paneks siis enam ohtu kogu (all)asutuse eksistentsi.

    Praegune teadusgrandi rahastuse ja alusfinantseerimise proportsioon 50 : 50 võiks peaaegu sellist süsteemi toetada, kui tõmmata rahastust laiemale. Eriti kui ühendada põhitöökohtade rahastus ülikoolide ja asutuste õpetamise, rakendusuuringute jm ressurssidega. Töötajad võivad rohkem spetsialiseeruda kas ühele või teisele meetmele, kuid tervikuna koordineerib asutus oma strateegiliste püsitöökohtade valikuid ise. Kuidagi tuleb ju kõigis õpetavates valdkondades tagada teaduse baasvõimekus, nt miinimummahus doktoriõpe. Kui midagi grantide otsustamises ja mahtudes kiiresti ei muudeta, siis peab praegu lisama grandirahastust märksa kiiremini kui baasrahastust. Liiga palju väga häid teadlasi on praegu jäänud ja jäämas ilma Eesti grandirahata – see pärsib nende võimekust meelitada doktorante ja seab ohtu paljud uurimissuunad, mis rahvusvaheliselt on väga heal tasemel. Me lihtsalt ei tohi hakata inimesi kiiresti minema saatma ega noortelt tagasipöördumise võimalusi ära võtma.

    Hindamise õiglasemaks korralduseks tuleb luua erialakogud. Eespool tõdesin, et ETAgi grantide otsustamise põhiprobleem on see, et retsensendid ei näe oma hinnatava valdkonna tervikut ning kohalik otsustuskogu peab võrdlema omavahel võrreldamatut. Saadud hinded ei ole skaleeritud ülejäänud sadade taotlustega ning hindajad ei suuda neid adekvaatselt pingeritta panna korraga kõikide erialade üleselt. Isegi kohaliku eksperdikogu ülesehitus määrab lõpptulemust praegu liiga palju.

    Peamiselt välisekspertidest koosnev otsustuskogu võiks hinnata ja pingeritta panna igaüks keskmiselt 20–30 taotlust. Seejuures oleks kõigil liikmeil kohustus hinnata ise keskmiselt 5–10 taotlust asutuste üleselt. Muidu pole lihtsalt võimalik teha adekvaatseid pingeridu. Praegu on retsensentide menetlemine korraldatud nii, et TTÜ teadlane otsib retsensente ja paneb pingeritta TÜ taotlusi, ja vastupidi. Kuidas tekib nii Eesti-ülene vaade? Pingerea aluseks peaks olema välisekspertide konsensus ning see peaks olema kitsama eriala keskne (Frascati3 mõttes „alameriala“). Ehk siis füüsikuid ei tohi panna ökoloogidega ühte järjekorda, nagu ooperilauljat ei pea pärimusmuusiku või suusatajaga võrdlema.

    Frascati käsiraamatu järgne kuude lahtrisse löödud erialade jaotus – loodus- ja täppisteadused, sh füüsika, keemia, arvutiteadus, matemaatika, kõik bio- ja maateadused ning ökoloogia; tehnikateadus, meditsiin, põllumajandus, sotsiaalteadused, humanitaarteadused – pole sugugi parem võrreldes varem kehtinud nelja valdkonnaga – loodusteadused (bioteadused), tehnika (sh füüsika, keemia, matemaatika, arvutiteadus), meditsiin, sotsiaal- ja humanitaarteadused. Kuus valdkonda pole omavahel ka võrdse suurusega ega võrreldavad, sest varasemad neli valdkonda olid omavahel paremas tasakaalus. Kõik loodus- ja täppisteadused, mille hulka kuuluvad ka matemaatika, füüsika, geneetika, ökoloogia ja arvutiteadus kogu oma mitmekesisuses, ei ole hallatav üheainsa pingereana. Need kuus valdkonda ei ole ühesuguse ulatuse ja sügavusega ei maailmas ega Eestis. Kui muutuse eesmärk oli tehnika- ja põllumajandusteaduste suurem väärtustamine, siis seda ei saa saavutada kogu elus- ja eluta looduse, täppisteaduste ning matemaatika ühte patta paneku ja raha vähendamisega. Ette oli teada ka teine kaasuv kahju (ingl collateral damage) ehk info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) valdkonna lõhkumine ja arvutiteaduse jätmine samasse kahanemist ootavasse „mõrvagruppi“.

    Tegelikkuses ei saa Eesti teadust pingeritta panna ei ühes, neljas ega kuues pingereas. Arvatavasti on õigem jagada teadusraha ca 12–20 kitsamas otsustuskogus, kellest igaüks jagaks 5–15% suurusi „tükke“. Praegune Frascati loodusteaduste kogu esindab umbes poolt Eesti teadusest. See üksi on vaja jagada kuueks-seitsmeks alamosaks. Samuti peaks arvutiteaduse, elektroonika ja kommunikatsioonitehnoloogiate jaoks kaaluma selgemalt kas üheainsa IKT otsustuskogu või kahe arvutiteadus + matemaatika ning elektroonika, robootika ja side otsustuskogu loomist.

    Eraldi tuleb veel käsitleda interdistsiplinaarsete teemade probleemi. Alati pole selge, millises otsustuskogus ja teadusvaldkonnas need peavad olema. „Valesse“ sattumine on reeglina päädinud rahastuseta jäämisega. Samal ajal on mõned kavalalt ninaga õhku nuusutanud teadlased läinud ise nende otsustuskogude alla, kus taotlemine hõredam ja raha seega rohkem. Tihti on sel skeemitamise maik küljes. Kuid tippteadus on siiski väga interdistsiplinaarne. Ilmselt on mõistlik teha mingi järelnope ja arutelu, kui mõned teemad on teenimatult jäänud otsustajate silma alt välja – need tuleb lahendada eraldi interdistsiplinaarsete teemade ja teaduspoliitiliste otsustena, kuhu panustavad (kõik) vastavad valdkonnad ka raha.

    Võimalik, et Eesti teaduse mahtusid arvestades on mõistlik osa hindamisi edaspidi läbi viia ka harvemini kui igal aastal. Kui need toimuksid näiteks üle kahe (nelja-aastased grandid) või kolme aasta (kuueaastased grandid), siis oleks erialane tervik korraga paremini märgatav ja otsustamine tervikuna ausam. Praegu on tekkinud ebameeldiv tsüklilisus ja lained, kuhu sattunud teadlased on pidevalt (juba 15–20 aastat) palju halvemas seisus kui teised. Eri aastatel on jagatud ümber väga erinevaid summasid ja see on põhjustanud ka eri suurusega grante. Nii on mõned teadlased pidanud toime tulema kaks-kolm korda väiksemate summadega ilma õiguseta taotleda ebaõigluse korrigeerimist enne viie-kuue aasta möödumist. Sellist tsüklilisust ja ebaõiglust tuleb vähendada.

    Teaduse mitmekesisus ja strateegilised vajadused peaksid olema otsustuskogude vahel paremini jaotatud. Kõige keerulisem ja vastuolulisem on küsimus ETAgi rahajaotuse õiglusest eri valdkondade, erialade ja asutuste vahel. Grandiraha peaks minema vaid parimatele projektidele ja tugevamatele uurimisrühmadele, sest sealt tulevad eeldatavalt ka parimad tulemused. Samuti peab olema tagatud riiklike strateegiliste valikute katmine. Ei saa ju lisanduda doktorikraadiga inimesi ja võimekust valdkondadesse, mida on järgmistel aastatel selgelt vaja, kui praegu ei eraldata sinna üldse teaduse rahastust. Jutt sellest, et Eestis on IT-haridust ja teadust väga vaja ja mõnel IT-firmal läheb hästi, on kõik ilus. Kui aga grandiraha ei ole, siis ei saa ka ülikool täita vastava valdkonna riiklikke ja ühiskondlikke ootusi, kui sektori maht on kümmekonna aastaga ligi kolmekordistunud,4 kuid grandid mitte. Üks äärmus on see, et mõnes valdkonnas on väga vajalik teadus ja doktoriõpe, kuid paraku on teadustöö ja juhendamine nõrk. Kui on vaja doktoriõpet ja inimeste koolitamist, siis järelikult peab selles valdkonnas olema ka teadustöö. Kui teaduse tase on nõrk, kuidas seda siis upitada? Selleks on asutuste strateegilised arengufondid ja riiklikud meetmed.

    Teine äärmus on see, et valdkond on vajalik, perspektiivikas, vajadus on suur ning tase ka väga hea, kuid praegune grandisüsteem ei ole suuteline seda üldse rahastama. Kelle süü see siis on?

    Võtame näiteks IT (arvutiteaduse ehk informaatika) valdkonna. Ülikoolide peamiste IT-õppe järelkasvu tagavates üksustele (TÜ arvutiteaduse instituut, TTÜ IT-teaduskond ja TLÜ digitehnoloogia instituut) on ETAg kokku eraldanud 5,7% oma grandipõhist rahastust, ca 2,8 miljonit eurot 50 miljonist.5 Selle valdkonna mõju majandusele on aga pigem ligi 10%, sealjuures majanduskasvu on IT-arendus vedanud juba viimased 20 aastat järjest ning selgelt oodatakse veel kiiremat arengut. Ainuüksi info- ja sidevaldkonna ettevõtete T&A panused moodustavad ligi poole Eesti kõigi ettevõtete T&A panustest, kokku üle 110 miljoni euro.6 Kui soovida teadusrahastuses saavutada riigi ja erasektori vahel 1 : 2 suhet, peaks riik kasvatama IKT alal rahastust kuni 50 miljoni euroni. Ei tohi unustada teiste sektorite IKT-komponenti, nt finants- või ka töötlevas tööstuses.

    Sama sektor on netoeksportija, tuues riiki üle poole miljardi puhast eksporditulu aastas.7 Peamiselt IT-valdkonna idufirmad on viimased 4-5 aastat jutti igal aastal kaasanud üle 300 miljoni euro kapitali. Vähemalt eraldatud grandiraha põhjal tundub, et ETAg ei anna siin kuidagi oma panust, kuigi ettevõtted ootavad vajalikke T&A kompetentsiga töötajaid tööle. Näiteks Frascati käsiraamatu arvutiteaduse valdkondades 2020. aastal ülikoolides IT-üksustes kokku vaid neli PRG-teemat, kolm TÜ arvutiteaduse instituudis ja üks TTÜ IT-teaduskonnas. Võrdluseks: füüsikas on 19, keemias 13 ja bioteadustes 35 PRG-granti. See ei ole õiglane tasakaal, kui võrrelda riigi ootustega tarkvara arenduse vajaduse, majanduskasvu, küberturvalisuse, tehisintellekti jm valdkondadele.

    Nii madalat rahastuse määra ei saa põhjendada teaduse madala kvaliteediga arvutiteadustes, kus on näiteks kaks ERC-granti (Dominique Unruh ja Marlon Dumas) ning ülikoolid maailma edetabelites kõrgetel kohtadel. TÜ on maailma edetabelis esimese 200 hulgas, kusjuures järgmine Ida- ja Kesk-Euroopa ülikool on alles rohkem kui sada kohta tagapool.8 ETAgi PRG-teadusgrantidega on katmata nii tehisintellekt ja masinõpe, keeletehnoloogia, IT-hariduse didaktika, suurandmed, asjade internet, küberkaitse kui ka paljud muud Eestile väga vajalikud valdkonnad. Kuidas tagada, et me ise oma riigi arengut ei pärsiks?

    ETAgi endine juht on öelnud, et ETAg ei pea kõiki probleeme lahendama oma vähese rahastuse piires. Kuid ühe peamise teadusrahastust koordineeriva riikliku üksuse ETAgi ja grandirahastuse probleeme ei saa ju kogu aeg lahendada ka teiste meetmetega. Kui on vaja midagi arendada, näiteks eestikeelset keeletehnoloogiat, siis peab riik leidma mingi teise lahenduse, kuidas seda oma programmidega rahastada. Või kas ettevõtted ja ministeeriumide rakendusuuringud peaksid ülikoolidele tagama eriala arenduseks piisava rahastuse? Muidugi saab iga IT-teadlane tööd ka ettevõtluses. Kuid küsimus ei ole üksikute inimeste näiliselt mugava töökoha tagamiseks raha lunimises, vaid riigi arengueesmärkides.

    Hädavajalik on, et kõik vajalikud valdkonnad oleksid tasakaalustatult arendatud, et oleks olemas nii alusteadus kui ka rakendusuuringud ning nende tugevusele üles ehitatud koostöö ettevõtetega. Kui üks või teine aspekt lööb kõikuma, siis toob see kaasa teiste osade nõrkuse. Ettevõtete vajadus ja huvi teadusarenduse vastu mingis sektoris ei tähenda kindlasti, et sellel alal pole riigil enam vaja alusteadusi ise arendada, vastupidi – ettevõtted vajavad niihästi koolitatud inimesi kui ka rakendusteaduslikku sisendit, kuid see saab tugineda vaid hea alusteaduse vundamendile.

    Seega peab läbi vaatama nii Eesti teadusrahastuse umbkaudsed eeldatavad proportsioonid kui ka alamvaldkondade vajadused ja prioriteedid. Alusteadused ning teadlaste sõnastatud ja otsustatud eesmärgid on sageli valdkonna arengule palju vajalikumad kui rakenduslik või lihtsalt arendustegevus.

    Kokkuvõte

    Kui soovime Eestile kasulikumat ja õiglasemat teaduspoliitikat, siis tuleb grandiskeem reformida nii, et 1) see oleks ainult grandi täiendavate kulude keskne, mitte teadlaste palkade põhirahastus; 2) hindamine tuleb viia erialaste, väiksemate, välishindajate otsustuskogude keskseks; ning 3) tagada laiapõhjalisem tippteaduse toetus vastavalt erialase mitmekesisuse ja riigi arenguvajaduste eesmärkidele.

    Jaak Vilo on Tartu Ülikooli professor ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik.

    1 Brent Pere, Asser: tasuta kõrghariduse tagamiseks jääb aastas puudu 75–80 miljonit eurot. – ERR 20. XII 2020.

    2 https://www.etag.ee/wp-content/uploads/2020/12/PUT2021-taotlusvooru-kokkuv%C3%B5te.pdf

    3 „Frascati manual“ on OECD dokument, rahvusvaheliselt tunnustatud metodoloogia T&A statistika kogumiseks ja kasutamiseks. Käsiraamat sisaldab alusmõistete definitsioone, juhiseid andmete kogumiseks ning klassifikaatoreid T&A statistika koostamiseks.

    4 Statistikaameti tabel IT51

    5 2020 andmed, ETAgi arvutused.

    6 Statistikaameti tabel TD024

    7 Statistikaameti tabel VK06

    8 Times Higher Educationi ülikoolide erialane pingerida. Arvutiteadused 2021.

  • Eesti filosoofia uus algus

    LEO LUKS

    1970ndatel sündinud põlvkond on jõudnud otsapidi juubeliikka. Põlvkonnakaaslane Leo Luks vestleb värskete juubilaride Jaan Kangilaski ja Jüri Lippinguga eesti filosoofia uuest algusest üleminekuajal.

    1989. aastal, kui keskkooli lõpetasite, ei olnud veel Eesti ülikoolides avatud filosoofia eriala, seda tuli õppida kas Venemaal, nagu tegi põlvkonnakaaslane Aive Pevkur, või tuli alustada mõne muu eriala õppimisega ja alles hiljem filosoofiasse üle minna. Kuidas jõudsite filosoofia juurde?

    Jaan Kangilaski: Mina astusin kõigepealt ajaloo erialale. Teisel kursusel pakkus tol ajal juba eksisteeriv filosoofia osakond välja nimekirja valikaineid ning ma hakkasin mitmes neist käima. 1991. aasta kevadsemestril oli seega mu esimene kokkupuude filosoofiaga. Oli näiteks üks selline huvitav kursus, millest poole pidas Tõnu Luik ja poole Valdar Parve. Parve rääkis Leibnizist ja Luik Nietzschest, kumbki umbes kaks kuud. Jaan Kivistiku kursusel oli huvitav ja ligitõmbav pealkiri: „Filosoofia piiratus ja ta ainus probleem“, ta rääkis seal palju Wittgensteinist ja Descartes’ist. Kivistiku kursus tundus mulle kõige põnevam ja tema kutsus meid kõiki kevadel avatavasse analüütilise filosoofia seminari, mis oli juba informaalne asi. Olin veel vanal nõukogudeaegsel viieaastasel õppekaval ja pidin hakkama kirjutama diplomitööd ajaloo osakonnas. Olin selleks ajaks otsustanud, et tahaksin teha seda filosoofias, tehniliselt ei õnnestunud ajaloo erialal seda kaitsta. Pakuti ainsa võimalusena ajaloofilosoofiat, mis mind ei huvitanud ja siis läksin bakalaureuseastme viimasel aastal filosoofiaosakonda üle, saades 1994. aastal esimesena pärast sõda diplomi filosoofia alal.

    Jüri Lipping: Mu elluastumine oli päris hiline. Veel 21aastaselt kulgesin sihitult TTÜ mehaanikateaduskonnas, omamata mingit aimu sellest, mida tahan. Mu ettevalmistus humanitaariaga või sotsiaaliaga tegelemiseks oli nullilähedane. Filosoofiast ei teadnud ma tollal õieti midagi, aga esimene kokkupuude oli kohustuslik filosoofiakursus vist teisel kursusel. Eksamiks tuli valida üks filosoof, kelle teemal vestelda. Valisin Kanti, sest see oli üks väheseid nimesid, mis kõlas tuttavalt ning juhuslikult leidus meil kodus Igor Narski kuulus Kanti-raamat suurte mõtlejate sarjast, mille ma suure vaevaga läbi pusisin, Kanti ennast mõistagi lugemata, ja kuidagi ära vastasin, lausa nii, et õppejõud soovitas mul mingile üliõpilaskonkursile minna. See brošüür oli mu ainus kokkupuude filosoofiaga ja seetõttu siiani nostalgiliselt südamelähedane, kuigi kultuurikriitik Alvar Loogi, kel on mainitud teosega ilmselt olnud samalaadne kogemus, hüüatusega „tagasi Narski juurde“ ma enam kaasa ei läheks.

    Teiega seostub harukordne juhtum, mida, ma arvan, eesti kultuur veel sada aastat ei näe. Nimelt on kolm ühes klassis õppinut jõudnud filosoofiasse: peale teie kahe ka Margo Laasberg. See meenutab juba klasside kaupa Vabadussõtta minemist. Ma saan aru, et keskkoolis sellist tõuget veel ei tulnud, mis teid nõnda oleks suunanud, pigem hilisemad juhuslikud kohtumised.

    Kangilaski: Meie Margoga liikusime üsnagi samu samme pidi, võtsime esimesi filosoofia osakonna valikkursusi, jõudsime esimesel väljakuulutatud päeval analüütilise filosoofia seminari.

    Lipping: Mina läksin ka järele, niipea kui Tartusse olin jõudnud, see võttis lihtsalt kauem aega. 1989. aastal, enne sotsiaalteaduskonda, avati juba sotsioloogiaõpe, aga sinna ma ei julgenud proovida. Tahtsin kogu aeg Tartusse tulla, aga ei leidnud sobilikku võimalust, kus oleksin oma teadmistega või nende puudumisega sisse saanud. Oli vaid mingi veider tõmme eksootiliselt kõlavate erialade järele (psühholoogia, sotsioloogia, aga ka teoloogia ja klassikaline filoloogia), passiivne unelus, millest pikka aega ei sündinud midagi. Kuni hetkeni, mil lugesin 1992. aasta suvel Postimehest Rein Taagepera teadaannet Tartu ülikoolis sotsiaalteaduskonna loomise kohta. Läksin vargsi proovima ning viimasel minutil pääsesin sisse täiesti lootusetust seisust (nagu hiljem selgus, olin saanud kutsesobivustestis vaid ühe punkti kümnest). Mind päästis hea matemaatika, mida Taagepera kui kvantitatiivsete meetodite, matemaatiliste mudelite ja teaduslike valemite suur viljeleja üle kõige hindas ning mille vastu mu filosoofiline hoiak edaspidi mässu tõstis (see pole päris õige, sest matemaatikat ja matemaatilist selgust armastan siiamaani). Kuigi filosoofi nimesilt ei ole mulle meeldinud hilise ajani, selles on mu meelest midagi piinlikkust tekitavat, aga olen sellest nüüd üle saanud ja selle kasutuse suhtes ükskõikne.

    Nii et kõhklus, mis sind on läbi elu saatnud, avaldus ka nüüd – sa kõhklesid viimse hetkeni isegi tänase vestluse vajalikkuses.

    Lipping: Haa, seda võib nimetada kõhkluseks, aga ka teatud paradoksiks, mida enda puhul täheldan: pidev lahkuminek või eemaletriiv oma tuttav-turvalisest sfäärist millegi muu poole, mida ma väga hästi ei jaga, aga mis mingil põhjusel köidab tähelepanu ja tundub oluline, kuigi selle omal käel omandamine, mis on alati katkeline ja puudulik, on üks pikaldane protsess – justkui uue keele või käigu vaevaline ja näiliselt asjatu tundmaõppimine. See on liikumine seest välja, juba enam-vähem käepärasest distsipliinist – mida on võimalik kontrollida – kuhugi ebamäärasesse teisesusse, kuhu kunagi lõplikult pärale jõuda ei saagi. Nii et mu seisund või staatus on olnud olla vahepeal, selles üleminekutsoonis, transiitalal, suhtelises üksinduses, omadele võõra ja võõrastele omana … See näib olevat ainus koht või õieti mittekoht, kus tunnen end koduselt – kui nõnda veel üldse öelda saab. Siit ka ehk tõmme kõigi nende mitte-mõistete poole: mitteteadvus (Freud), mittesuhe (Lacan), mittefilosoofia (Laruelle), mittemõeldu (Foucault) jne – justkui kätkeks see „mitte“ võtit või parooli kontseptuaalsete raamide avamiseks, mõisteaparatuuri autentse olemise esiletoomiseks. Olen nagu kärbes, kes tiirutab ümber meepoti, kuid vaistlikult hoidub selle kleepuva olluse peale maandumast, justkui peljates jääda kinni rutiinsesse mõtlemisse või spetsiifilisse mõttevoolu, mis teisalt jällegi on tarvilik akadeemilises (projekti)maailmas püsimiseks. Publitseerimine ja presenteerimine kui usin mesindus, eks ole. Kahjuks või õnneks on läinud nii, et vormistamine ja punktide kogumine ei paku mulle pinget – seda on minutagi kogu maailm täis.

    Mainisid, et Taagepera arendas küllaltki teaduslikku kvantitatiivset sotsioloogiat. Kuidas siis seal politoloogia osakonnas võrsus selline poliitfilosoofia taimeke, mis teatud hetkel ka mingeid vilju andma hakkas?

    Jüri Lipping ja Jaan Kangilaski: „Oluline on mõtlemise paratamatus, millest Madis Kõiv palju rääkis, see, et sinna ei saa midagi parata. Kui oled mõtlemises sees, siis sa oled otsustanud filosoofia kasuks, ja see, kuidas sa seal kulged, ei ole enam sinu teha.“

    Lipping: See on otseselt seotud Wolf­gang Drechsleriga, kes tuli 1993. aastal avalikku haldust õpetama, ning tegi seda filosoofiliste sugemetega nagu saksa traditsioonis sageli tavaks. Ta korraldas ka väiksemas ringis filosoofilistel teemadel seminare, näiteks postmodernismist, mis oli toona Eestis kuum, kuid vähetuntud nähtus, aga ka sellisel lõbusal teemal nagu poliitiline semiootiline hermeneutika, mida iganes see ka ei tähenda. Drechsler tõigi mu teadvusse poliitilise filosoofia ja juhendas lõputööd, mille teemaks, üllatus-üllatus, oli Kanti poliitiline mõte. Tartu politoloogiaõpingute aega märgivadki minu jaoks vaimselt eeskätt kolm inimest, eri põhjustel muidugi: Taagepera ja Drechsleri kõrval kolmandana Madis Kõiv, kellega puutusin kokku eeskätt analüütilise filosoofia seminaril – kuigi jätsin selle hiljem soiku ja käsitan nüüd ka Kõivu panust eesti mõttelukku hoopis teises võtmes – ning kes ei pidanud paljuks kirjutada mu diplomitöö kohta kuueleheküljelise retsensiooni ja teha sellest omakorda kaheleheküljeline lühiversioon komisjonile ettelugemiseks. Tänapäeva standarditega võrreldes naeruväärne, eks ole.

    Analüütilises filosoofias on välja kujunenud tugev mõtlejate koolkond – eestvedajaid, professoreid, teadureid, õppetooli hoidjaid, paljuski just 1970ndate põlvkonnast, nt Bruno Mölder, Kadri Simm, Roomet Jakapi, Marek Volt jt. Edasi on liigutud loomulikul viisil. Poliitfilosoofia arenes, nagu kuulsime, Drechsleri eestvedamisel sotsiaalteaduskonnas, samal ajal üritas ka Eero Loone rajada filosoofia osakonnas poliitilise filosoofia koolkonda (Tanel Mätlik, Marek Järvik). Aga need poliitfilosoofia koolkondlikud võrsed, mis hakkasid kontinentaal­filosoofilises vormis tekkima sotsiaalteaduskonnas ja analüütilises vormis filosoofiaosakonnas, on nüüdseks lagunenud. See, mis on asemele tekkinud, näiteks Tallinna ülikoolis professor Peeter Selja ümber, on tulnud teisi radu pidi.

    Kangilaski: Olude sunnil oli ka minu juhendajaks Eero Loone, kes oli praktilise filosoofia professor ja keda isiklikult üheksakümnendate algul huvitas kõige rohkem analüütiline poliitikafilosoofia, aga kindlasti ka eetika. Ta käis aastaid mulle peale, et eetikat meil keegi ei uuri, et mina võtaksin selle teema ette ja hakkaksin eetika suunda minema, aga ma ei olnud huvitatud, tahtsin tegeleda keelefilosoofiaga.

    Lipping: Ei saa võrrelda sääske ja elevanti ega siga ja kägu, analüütilisel filosoofial on palju suuremad võimalused, tänapäeva filosoofia ongi paljuski analüütiline filosoofia. See on nii mahukas teema, et parem on sellesse mitte laskuda.

    Aga Eestis ei olnud ju nii?

    Kangilaski: 1990ndatel see ei olnud nii. Analüütilise filosoofia vaikne üleminek mainstream’iks toimus nullindatel.

    Lipping: Analüütilises filosoofias ei olegi poliitilist mõtlemist ranges tähenduses, see hajub valdkondade vahel ja muutub kohati väga praktiliseks. Kuna Eestis on filosoofe nii väike valim, siis on siin juhuslikkust väga palju – kes saab kuhugi töökoha või mitte, kes läheb filosoofiast ära jne. Nendel, kes õpivad sotsiaalaineid, oli toona ka palju rohkem võimalusi mujale minna või eri kohtades rakendust leida – poliitikast ja riigisektorist projektikirjutuse, euroedenduse ja integratsioonikoolituseni välja.

    Teie õpingute aega langes filosoofiakultuuri taaskujunemine Eestis. Kuidas hindate, kas suuremat rolli selle kultuuri ülesehitamisel mängis TÜ filosoofiaosakond või siiski informaalsed võrgustikud, nt analüütilise filosoofia seminar?

    Kangilaski: Filosoofia osakonnas tegeles tol ajal analüütilise filosoofiaga ainult praktilise filosoofia professor Loone. Hiljem tuli Tiiu Hallap. Kui tema hakkas õpetama, siis oli ta kindlasti järgmine pärast Loonet, keda ma julgen nimetada analüütiliseks filosoofiks. 1990ndate esimesel poolel oli Eestis analüütilist filosoofiat seega väga vähe. Filosoofia ajaloo õppetoolis õpetati Heideggeri, teadusfilosoofid ajasid oma asja. Analüütilise filosoofia seminaris käis ikkagi piiratud arv inimesi ja paljud neist tundsid vaid filosoofia vastu huvi, olles füüsikud, bioloogid vms. Seminar haris, aga mitte niivõrd inimesi, kellest said filosoofid. Tudengina lugesin juba tol ajal nii Vikerkaares kui ka Akadeemias ilmunud filosoofiaalaseid tõlkeid. Mäletan näiteks Märt Väljataga tehtud Richard Rorty artikli tõlget, mis oli väga põnev mõjutaja.

    Tänapäeva akadeemiline lugeja, kes vähegi on erialaga kursis, oskab hankida vajalikku kirjandust, kõik viisid pole ehk küll avalikult kirjutamiseks sobivad. Aga kuidas olid lood üheksakümnendate algul, kui suur oli kirjanduse puudus, võib-olla ka piiratud võõrkeelteoskuse küsimus, mida olen isegi teravalt tajunud. Reisisin veel 2007. aastal tühja kohvriga Konstanzi, et seal ülikoolis kahe nädala vältel erialakirjandust paljundada.

    Kangilaski: Mul on seesama kogemus, kui 1990ndate algul tulid esimesed võimalused sattuda näiteks Helsingi ülikooli raamatukokku. Mäletan, et olin 1995. aastal nädalasel seminarikursusel Stockholmis ja tõesti paljundasin seal nii palju, kui jõudsin.

    Lipping: Praegu on enamik raamatuid avariiulitel, 1990ndate algul see nii ei olnud. Ei olnud võimalik otsida ja sirvida. Mu inglise keel ei olnud hea, aga kuna sotsiaalteaduskonnas olid kõik õpikud ingliskeelsed, siis tuli keel valuliselt, aga üsna kiiresti kätte. Mäletan ka, et Tartu perioodi alguses oli mul suuri raskusi sõna „dekonstruktsionistlik“ väljalugemisega kultuurilehest Kostabi. Kaks aastat hiljem olin aga juba teadlik sellisest moeasjast nagu postmodernism. Muidugi polnud see süstemaatiline süvenemine, selleks ei olnud õieti võimalustki – puudusid inimesed, tekstid, teadmine, puudus tänapäeval nii endastmõistetav interneti ammendamatu varasalv –, vaid oli rohkem nagu punkpoos, mida sai harrastada. Mingeid teoseid selle kohta kuskilt saada polnud, raamatukogus leidus üks venekeelne teatmik, à la XX sajandi kodanlik filosoofia või lääne filosoofia, kust sai lugeda lühitutvustusi Derrida või Lyotardi kohta.

    Veel meenub, et oma esimesel välja­maareisil Umeå suvekoolis 1993. aasta juulis leidsin raamatukoguriiulilt ja hoidsin esimest korda käes Foucault’ raamatut „Sõnad ja asjad“, millest lugesin vist ainult kuulsat avastseeni Velázqueze analüüsiga, mis tundus mulle tollal täiesti mõistetamatu, kuid ülimalt hurmav, kogu see seisund oli unenäoline, justkui heiastus kusagilt täiesti teisest maailmast. Aga iseseisvat lugemist ja otsimist ei soodustanud ka tollane loengupidamine filosoofiaosakonnas, mis seisnes selles, et kirjutati üles kõik, mis õppejõud rääkis. Ei olnud üldse mingeid alliktekste. Mitte ühestki loengust ei jooksnud läbi soovitust lugeda kas või Kanti esseed valgustusest, mis oli selleks ajaks eesti keeles juba ilmunud.

    Ma saan aru, et analüütilise filosoofia seminaris oli hoiak teine.

    Kangilaski: Tahtsingi öelda, et minu kogemus on veidi teistsugune. Keeleliselt olin inglise keeles suuteline lugema juba keskkooli lõpus ja hiljem ajaloo erialal tekkis hea saksa keele oskus paari aastaga, vähemalt lugemisoskuse tasemel. Olen nõus Jüriga selles, et filosoofia osakonnas ja ka mujal kursustel mitte mingisugust iseseisvat tekstide lugemist üldse ei propageeritud, aga analüütilise filosoofia seminaris oli vastupidi rõhuasetus just tekstidel. Madis Kõiv juhtis meie tähelepanu sellele, et juba Nõukogude ajal oli paar-kolm ingliskeelset filosoofia ajakirja käinud Tartu ülikooli raamatukokku, näiteks Journal of Philosophy, kust võis artikleid otsida 70ndatest ja 80ndatest. 1990ndate algul hakati tellima veel mõnda, nii et Kõiv tekitas meis harjumuse käia ülikooli raamatukogus värskeid ajakirju lehitsemas ja sealt artikleid otsimas. Üheksakümnendate algul hakkas ülikooli raamatukokku ka tulema lääne filosoofiat. Väliseesti filosoof Toomas Karmo, kes äkitselt loobus filosoofiast, kinkis kogu oma raamatukogu ülikooli raamatukogule. Ta ise oli tegelnud keelefilosoofiaga ning seal oli palju 1970-80ndate tippteoseid.

    Hilisematest meenutustest ilmneb, et 1990ndate keskel korraldati analüütilise filosoofia seltsis arutlusi-seminare juba päris vastsete raamatute kohta.

    Kangilaski: Eks juba tollal käidi välismaal ja osteti sealt raamatuid. Hangiti, vahetati ja paljundati kirjandust. Mina sain oma filosoofiahariduse suuresti pigem sealt kui filosoofia osakonnast, aga need siiski täiendasid teineteist.

    Lipping: Seda soodustas analüütilise filosoofia seminari töövorm. Peale raamatute loeti artikleid ja peeti ettekandeid, üks oli esirääkija ja kõik arutasid. Toimus funktsionaalne lugemine.

    Jüri, kuidas sinus arenesid välja mõtlejale vajalikud tekstidega töötamise oskused? Saan aru, et analüütilise filosoofia seminaris käisid tükati ja loengukursustel neid ei arendatud.

    Lipping: Filosoofiline haridus on minu puhul olnud lünklik ja juhuslik, sporaadiline, mitte süstemaatiline, ning tunnen selle fragmentaarseid tagajärgi siiani. Kuna mul puuduvad akadeemiliselt omandatud automaatsed refleksid, mis on abiks üldmõistetes orienteerumisel, ei tea ma kunagi, mis on mis, ning kõige elementaarsemadki sõnad nagu idealism või realism näivad mulle müstilised, mõistatuslikud, nad hämmastavad mind alatasa ning sunnivad oma tähendust üha uuesti välja sõeluma. Olen suures osas pidanud kõik ise põlve otsas leiutama, kokku panema mingitest kättesaadavatest tükkidest, see on olnud üks suur juhuste või õieti sattumuste rida, tagantjärele hinnates on see kõik olnud tohutult ajakulukas ja vaevaline. Võib-olla sealt on pärit ka see soodumus katkete, juppide, fraaside jne järele, millest üritan puslepilti kokku sobitada, mingit võimatut tervikut sünteesida.

    Ma ei pea ennast sugugi originaalseks mõtlejaks, autentseks loojaks või rortylikus tähenduses tugevaks poeediks, kes pakub maailma (ümber)kirjeldamiseks välja uue sõnavara. Ma ei ole insener, kes suveräänselt visandab paberile mingi noovumi, leiutab uudse mehhanismi või konstrueerib süsteemi. Olen pigem lévistraussilik brikolöör, kes „filosofeeme“ kollektsioneerides ja kombineerides, neid valides ja varieerides püüab luua mingi teisenenud tähenduse, tuua esile või harutada lahti mõttevõimaluse, mis muidu oleks ehk jäänud märkamata. Lugeda, mida polnud kunagi kirjutatud, nagu ütleb Walter Benjamin. Tundmatuga kohtudes on alati mu küsimus: mis sellest välja tuleb, kuhu seda viia annab, millega seda sünteesida passib? Mul on selline sokraatilise idioodi hoiak või lähtepunkt: tean, et ma midagi ei tea, ning olen sellest mitteteadmisest teinud oma vooruse. Üritan seda mitteteadmist mõista, kuid see nõuab spetsiifilist mõtteviisi ja lausumisseadet, mida püüangi oma „defitsiidimajanduse“ tingimustes jupikaupa kokku panna.

    Kas filosoofia osakonna ja analüütilise filosoofia seminari vahel võis tajuda rivaliteeti? Kuidas teie mäletate seda aega, mil hakkas arenema analüütiline filosoofia, aga olid ka heideggeriaanlikud õppejõud oma kursustega? Kas koolkondlikud pinged tõusid juba esile?

    Kangilaski: Mõnikord tajusin mõne repliigi kaudu Loone puhul hoiakut, et Kõiv ja tema seltskond on amatöörlik. See oli isikuti erinev. Mina tundsin algul huvi kõige vastu, aga määratlesin siiski kiiresti enese analüütilise filosoofina ja kontinentaalse filosoofiaga eriti ei suhestunud, tegin mõned kohustuslikud ained lihtsalt ära.

    Lipping: Ma ei pidanud ennast tollal mingiks filosoofiks, lõpetasin 1996 ja siis loengutel enam ei käinud ning peagi läksin välismaale.

    Asi ei olnud ainult loengutes, pinged avaldusid ka tekstides, nt Eero Loone kirjutas oma artiklites Heideggeri-uurijast Isemõtleja Jänespardist, andis hinnanguid Tõnu Luige mõtlemise ebaoriginaalsuse kohta jms.

    Kangilaski: Tudengina seda ei adunud, aga tekstides on koolkondlik erinevus muidugi hästi näha.

    Võib siis öelda, et koolkondlik eraldatus kujunes välja varakult. 1990ndatel ei olnud eesti filosoofe ühendavat agoraad nagu hiljem loodud aastakonverents. Iga õppe- ja uurimissuund tegutses omaette. Tallinnas olid ka veel „EHI-kad“, Eesti humanitaarinstituudi algusaeg väärib kindlasti eraldi vestlust, kuna seal alustas samuti hulk meie põlvkonnakaaslasi: Margus Ott, Eik Hermann, Mart Kangur, Margus Vihalem, Triin Kallas, Jan Jõemets jt.

    Kangilaski: Mina tajun esimese ühendajana 2000. aastal tudengite korraldatud Valgemetsa konverentsi.

    See, et konverentsid (2000, 2002) tulenesid tudengite aktiivsusest ja neid varem ei korraldatud, näitab ka nii mõndagi.

    Kangilaski: Varem ehk ei saanudki selliseid konverentse pidada. Ei olnud ka kraadiõppurite kriitilist massi.

    Teie klassivend ja võitluskaaslane Margo Laasberg (1970–1998) on jätnud mulje, et tegu oli tulevikuinimesega: ta omandas perfektselt inglise keele, 27. eluaastaks oli kirjutanud juba rohkem tekste, kui ühte raamatusse mahtus, oli kursis erialakirjandusega, analüüsis oma töödes vastilmunud filosoofiaraamatuid, oli läinud õppima välismaale. Eks Eestis olid õppimisolud kaunis kitsad, sageli polnud mingeid stippe.

    Kangilaski: Täiesti nõus, ta kasutas ära tolle aja võimalusi, eelkõige pakkus stipendiume Soome riik. Margo hakkas neid taotlema ja saama. Esimesed välissõidud tulid tänu mingisugusele suurele välisprojektile, mille osalised olid Eero Loone Tartu ülikoolist, Mart Raukas tollasest pedagoogikaülikoolist, pluss kontakt Oxfordis ja Utrechtis Hollandis. Nii Tartusse kui Tallinna telliti palju raamatuid ja sai saata magistrante semestriks välismaale. Tartust läks 1995. kevadsemestril Laasberg Utrechti, mina aasta hiljem Oxfordi, Utrechtis käis ka Kivistik. Hiljem hakkas Margo omal käel stippe taotlema.

    Mulle tundub rahvusvahelises plaanis loomulik, et doktoritöö kirjutajal on juba sahtlis raamatu jagu tekste ja ta kogu aeg kirjutab. Aga eesti filosoof, sh kraadiõppur, oli 1990ndatel ja hiljemgi üldiselt selline, kes vingub ja venitab kummi ega saa midagi tehtud – ma meenutan omaaegseid atesteerimisi doktorantuuris veel ka nullindate keskel. Nüüd on ajad muutunud, nooremad – mitte enam 70ndatel sündinud – on kirjutamiskrambist üle saanud, ka doktoritöid kaitstakse hoopis suuremal hulgal. 1970ndate põlvkond edenes väga vaevaliselt, aga Margo oli siin just inimene tulevikust, kusjuures kirjutas mitmekesiselt – mitte ainult kuiva tehnilist erialaartiklit, vaid ka muhedaid vesteid, õpikuteksti, oli aktiivne tõlkija jms. Sõna on ju loomulik keskkond, milles filosoof elab.

    Kangilaski: Kindlasti oli Margo üle keskmise kirjutaja, aga kõik põlvkonna liikmed ei ole kirjutamiskrambis, nt Bruno Mölder, aga ka Marek Volt ja Roomet Jakapi hakkasid varakult publitseerima. Margo tundus paljude meelest liiga keeruline. Tollal, mil meie põhimeetod oli tekstianalüüs, rääkis Margo sageli oma juttu, mitte tekstist. Selles mõttes ta tõusis esile kõrvuti Madis Kõivuga. Teisalt ei saadud Margo ettekannetest sageli aru, tema mõtlemine ei olnud sedavõrd distsiplineeritud. Kindlasti paistis ta silma töökuse poolest. Teist nii töökat inimest ma näinud ei ole. Suurema osa aastast välistas ta ka seltsielu, elas väga ranget, peaaegu mungalikku elu.

    Eesti filosoofia uuest algusest ei ole ju veel esile kerkinud rahvusvahelise kaaluga mõtlejat. Tundub, et Margo oli sinnapoole liikumas ja võinuks saada rahvusvaheliselt tuntud mõtlejaks.

    Kangilaski: Ta oli sinna liikumas, aga seda on raske oletada, kuhu ta oleks jõudnud. Pean kõige tõenäolisemaks, et ta oleks pärast teatud välismaal veedetud aega Tartu ülikooli naasnud, tal oli kindlasti tahtmine eesti keeles järelkasvu õpetada. Me oleme nüüd välja antud kogumikku kogunud tema eestikeelsed tekstid, aga ta on kirjutanud nii magistrantuuris kui ka eriti doktorantuuri ajal Helsingis õppides palju ingliskeelseid esseid ja üks neist on postuumselt avaldatud ajakirjas Studia Philosophica Estonica. Eriti nendest ingliskeelsetest tekstidest on mõned filosoofiliselt tõsiseltvõetavad. Minna inglise filoloogiast keelefilosoofiasse on väga loomulik rada.

    Olles olnud pöördeliste sündmuste juures tunnete paljusid, kes toona ka filosoofiat kuigivõrd õppisid, kuid kellest ei saanud akadeemilist filosoofi, vaid nad tegutsevad mujal – kultuuri, ajakirjanduse, diplomaatia alal, nt Vilja Kiisler, Tanel Mätlik, Ahto Lobjakas, Karlo Funk. Kas filosoofia õppimise kogemus on tulnud kasuks eesti kultuurile?

    Lipping: Kui tean nende inimeste filosoofilist tausta, siis tunnen ennast turvalisemalt ka jälgides seda, millega nad nüüd tegelevad. Nad on mingis mõttes usaldusväärsemad. Kui tekib vajadus nendega vaielda või midagi täpsustada, siis on ühine pind olemas.

    Jaan, sa ise ei ole ju ka profifilosoofiks hakanud, kuid toimetad üle 25 aasta Akadeemiat. Möödunud aastal epistemoloogia erikursust õpetades leidsin paljuski just sealt piisaval hulgal eestikeelseid filosoofiaartikleid, et rajada kogu kursus eestikeelsetele tekstidele. Me ei saa öelda, et ükskõik kes oleks olnud Akadeemia universalia toimetaja, oleks meil sama palju filosoofiatõlkeid eesti keeles. Küllap on sinu filosoofiataustal siin suur osa. Näiteks ka Vikerkaart toimetab filosoofiat õppinud Märt Väljataga.

    Kangilaski: Kui tööl oleks mittefilosoof, oleks pilt teine, igal toimetajal on oma nägu. Kui tõlkimisest rääkida, siis „Avatud Eesti raamatu“ sarja tekkimine on ka palju filosoofiale kaasa aidanud. Meie esimene ühine väliskonverentsi külastus Jüri ja Margoga 1993. aastal Karlovy Varysse leidis samuti aset Sorosi raha eest.

    Kas pole nii, et filosoofias elamise ja normaalse elu vahel on nii suur pinge, et see toob kaasa rasked valikud, nagu omamoodi sümboolselt vihjab ka Margo Laasbergi raamatu pealkiri?

    Kangilaski: Mingis tähenduses see dilemma on, igaüks lahendab selle erinevalt, mõne jaoks on mõlemad pooled ka ühendatavad. Mõne jaoks on ühendamine välistatud, kui ta on filosoof, siis ta tunneb, et peab paljust loobuma – perest, sotsiaalsest elust. Või on vaja loobuda filosoofiast. Me teame mitut inimest, kes on loobunud filosoofiast parema elatustaseme nimel.

    Lipping: Raske on see, et valikut ei ole, et valik on juba enne – juba alati, nagu Derrida armastab öelda – langenud teatud inimeste puhul, täheldan seda ka enda näitel. Kas või väikeste naljakate juhtumite kaudu, à la et riiulis leidus parajasti raamat Kantist, kellega olen nüüd terveks eluks seotud. See vist ongi saatus. Oluline on mõtlemise paratamatus, millest Madis Kõiv palju rääkis, see, et sinna ei saa midagi parata. Kui oled mõtlemises sees, siis sa oled otsustanud filosoofia kasuks, ja see, kuidas sa seal kulged, ei ole enam sinu teha. Raske valik ei toimu filosoofiasiseselt, see on valik maailma hüvelise elu ja filosoofilise elu vahel, mis on hoopis midagi muud – see on põhimõtteliselt sokraatiline valik.

  • ,

    Tark linn taskus ei päästa maailma

    KASPAR KRUUP

    Kliimamuutus toob pöördelisi tagajärgi. Eestis võivad keskkonnakatastroofid abstraktseks ja võõraks jääda, eriti linna tehiskeskkonnas. Kraanist saab alati vett ning poest alati süüa – milleks muretseda? Kuid millalgi jõuab järg ka siia. Linn kui tsivilisatsiooni kroon eeldab pidevat energia, sh toidu, ning materjalide sissevoolu, mis tähendab sõltuvust süsteemidest, mis seda teenindavad. Kuigi loodus on linnast näiliselt pagendatud, ei ole linn siiski ümbritsevast sõltumatu tehno-oaas. Sõltuvus välisest teeb inimesed haavatavaks isegi siis, kui maju ei ähvarda tormid või tulekahjud. Kliimakriis esitab linnale igal juhul kaks valikut: kohane või hävi.

    Seetõttu pakutakse üha rohkem visioone teistmoodi linnast teistmoodi maailmas. Olgu tegemist autode keelamise, jalakäijate-ratturite eelistamisega linnaplaneerimises, robustsete ja lihttehnoloogiliste lahenduste visandamisega toiduainete või elektri tootmiseks või linna ja looduse suhte ümbermõtestamisega.

    Üks mõte, mis selle liikumisega seostub, on smart city (eestipäraselt nii tark linn kui ka nutilinn). Visioonid digitehnoloogiaga rikastatud linnaruumist on Tartus realiseerumas SmartEnCity projektiga, mille kõige silmatorkavam element on nn smartovka. Projekti teostamise käigus on renoveeritud vanu nn hruštšovkasid, peamiselt 1960. aastatel tüüpprojekti 1-317 järgi ehitatud kortermaju, paigaldatud nutikodulahendused energiatarbimise jälgimiseks ning tehtud väiksemaid ümberkorraldusi ümbritsevas ruumis. Vaatlen seda projekti mitte ainult teoreetikuna, vaid ka nutimorfoosi läbi teinud kortermaja elanikuna. Kas Tartu nutilinna projekt on meetod kliimamuutuse leevendamiseks, sellega kohanemiseks, kellegi äriprojekt või midagi muud?

    Nii inglis- kui ka eestikeelsetes käsitlustes keskendutakse projektis keskkonnahoiule süsinikuheitme vähendamise kaudu. Selleks ühendatakse parem soojustus, päikesepaneelid katusel kui ka tarbimiskäitumist parandada lubavad kodused digitehnoloogiad. Visiooni järgi on tark linn terviklahendus, millega on seotud transpordivõrk, nt rattaringlus, leed-tänavavalgustus jms. Ideoloogilises a plaanis eeldatakse, et tehnoloogia abil on võimalik keskkonnakriisi leevendada ning üksikisik saab tarbijana oma otsustega kliimamuutust mõjutada, kui neid ainult nutika tehnoloogiaga targemaks muuta.

    Eeldus kõrgtehnoloogia abistavast rollist keskkonna päästmisel on ühtaegu nii banaalne kui ka armetu. Michael ja Joyce Huesemanni raamat „Techno-Fix“ on tehnoloogiakriitilise kirjanduse tipptasemel süntees, kus muu hulgas tõendatakse veenvalt, et tehnogeenseid probleeme nagu kliimamuutus ei ole võimalik täiendavate tehnoloogiatega lahendada. Uued tehnoloogiad toovad uusi soovimatuid tagajärgi, efektiivistamisel on sageli hoopis energiatarbimist suurendav mõju. Kui arvestada tsivilisatsiooni inertsiga, siis on kliimamuutuse katastroofiline piir juba ületatud ja tulevikumuutused juba emiteeritava süsihappegaasiga vältimatult garanteeritud. Isegi maailma kõige autoriteetsema valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) aruandes lähtutakse kõikides mittekatastroofi stsenaariumides eeldusest, et juba emiteeritud süsinikku on võimalik tehnomaagiliselt atmosfäärist välja imeda. Gabriel Levy kinnitas 2020. a novembris ajakirjas Ecologist uuele metaanalüüsile viidates, et see ei ole ega saa võimalikuks. Selle eelduse kummutamise võimalust ei taha tehno-optimistid aga enamasti tunnistada.

    Milline ühistu ei sooviks oma maja renoveerida? Eriti kui sellest veel osa kinni makstakse. Paremini soojustatud maja on elanikele kahtlemata suur hüve. Pildil Tiigi 21 „Kolm neidu“, autor Evelin Zolotko Elmar Kitse ainetel, teostaja Evelin Zolotko.

    Eeldus indiviidi võimekusest keskkonna heaks midagi ära teha muutub teaduskirjanduse toel samuti küsitavaks. Mõte, nagu oleks „natuke paremini tegemine“ millekski kasulik, osutub kliimamuutuse lukustumisel ning juba käivituvate tagasisidemehhanismide hoogustumisel tühiseks. Suurim reostaja on tööstus ning selle alalhoidja kasvule orienteeritud majandusmudel, kus tootjal on võimalik nõudlust turunduse abil esile kutsuda. Indiviidi valikud on selles globaalses ja komplekses süsteemis piiratud. Ühiskonnakorralduse muutmist, mida tootmise ja tarbimise dramaatiliseks vähendamiseks tarvis oleks, ei saavutata ilma laiahaardelise poliitilise sekkumiseta ning isegi siis ei pruugita seda saavutada. Tööstusele on vastutuse veeretamine tarbija õlgadele juba aastakümneid mugav viis ise vastutusest pääseda.

    Need on vanad tuttavad argumendid, kuid SmartEnCity projektis tooni andva smartovka juhtum lisab siia värske vaatenurga. Mis siis, kui tehnoloogiline sekkumine usaldatakse indiviididele, kellele see töö sisuliselt ja moraalselt üle jõu käib? Mis siis, kui see tehnoloogia sealjuures ka õhulossiks osutub?

    Miks teha lihtsalt, kui saab keeruliselt?

    Milline ühistu ei sooviks oma maja renoveerida: soojustada, aknaid vahetada, küttesüsteemi nüüdisajastada? Eriti siis, kui osa sellest veel kinni makstakse. Paremini soojustatud maja on elanikele kahtlemata suur hüve. Selle füüsilise infrastruktuuri külge poogitakse nutilinnas ka nn nutivärk. Seina läheb tahvelarvuti, millest on võimalik oma korteri õhukvaliteeti, temperatuuri ning energia-, vee- ja gaasitarbimist jälgida ning temperatuuri reguleerida. Tubadesse veetakse kaablid, paigaldatakse andurid, automaatselt reguleeritud ventilatsioon. Vähemalt kirjade järgi on see kõik kantud usust, et inimest tehnoloogiaga võimestades, talle tarbimiskäitumise kohta infot andes on võimalik teda nügida säästlikuma käitumise poole. Seega on renoveerimistoetuse saamise tingimus ka nutikodulahenduste paigaldamine.

    Nutilinn on üks üleüldise nutilaine vahune hari, kus nutitelefonile järgneb nutikas kell, nutikas uks, nutikas WC-pott ning see, mida tänapäeval asjade internetiks nimetatakse. Digitehnoloogia, andmete kogumine, töötlemine ja kuvamine, asjade omavaheline suhtlemine peaks elu paremaks tegema. Enamasti tähendab see triviaalsete probleemide liigkeerulist lahendamist, mis toob nutivõõrastele inimestele suuri kannatusi või sõltuvuse rakendusi haldavatest ettevõtetest. Eriti võikad on need tagajärjed vanematele inimestele, kelle tehnoloogilisest intuitsioonist ei piisa vältimatute probleemide lahendamiseks. Jah, radiaatorit, tulesid või WC-potti võiks juhtida telefonist, aga saab ka lihtsalt nuppu keerata või vajutada, sest selle toimingu juures saab vähem valesti minna. Nupuga tuled ja WC-pott ei saa kokku joosta ning tarkvarata riistvara ei osutu kasutuskõlbmatuks, kui liblika elueaga tarkvaraettevõte pankrotti läheb. Sageli ei ole nutivärk robustne, kasulik ega mõistetav, seda tõestavad ka arvukad teadustööd.* Need näitavad, et suuresti on sellised digiküllastunud targa linna visioonid n-ö korporatiivsed muinasjutud, mida jutustatakse avalikule sektorile linnaruumi investeeringutega seotud pikaajaliste lepingute saamiseks.

    Usun, et enamikule ühistutele ei tee liiga oletus, et neile ei olnud nutivärk kaugeltki nii tähtis kui majade füüsilise taristu parandamine, smartovkast suurem oli unistus „warmtovkast“. Vajaliku kalli töö jaoks oli saadaval raha ning selle raha kasutamiseks tuli seintele-akendele ka natuke juhtmeid vedada ja mingid tahvlid paigaldada. Olgu peale, mis see siis ära ei ole!

    Majad said ilusad ja soojad. Nutielement on aga sarnaselt kogu ülejäänud digisööstuga ülemäära keeruline ning mitte eriti töökindel lahendus mitte eriti suurele probleemile. Radiaatorit ei saa reguleerida nupust, ainult tahvlist. Toatemperatuur reageerib reguleerimispüüdlustele omasoodu. Kas ja mis tõrgub, seda ei ole võimalik niisama lihtsalt teada saada. Kui elatakse majas, kus tahvel ja radiaator suhtlevad üle õhu, mitte kaabliga, siis äkki on radiaatori patareid tühjad? Sundventilatsiooni, mis pumpab tuppa kõrvalmajade suitsuhaisu, ei ole võimalik nutikast tahvlist välja lülitada, sest see lülitub automaatselt uuesti sisse. Selle viletsa saaduse võtab kokku Lauri Saatpalu laulurida: „Kaedes meie viltu kaetud lollimaja, kas see sitt kõik tasus ristil rippumist?“

    Kannatused

    Targa linna ehitamine eeldab tarkust kõikidelt osalistelt. Projektid on ambitsioonikad ja keerulised. Meie majas oli esialgses projektis nii palju vigu, et nende loetelu ja kõrvaldamiseks kulunud aeg olid muljetavaldavad. Suurejoonelisi ehitustöid tuli teostada lühikese perioodi jooksul majades, kus inimesed samal ajal sees elasid. Kas ühistu on tark ostja, kes annab endale aru, millele ta täpselt käe oli andnud, oskab kaitsta oma elanikke nutikaks saamise kõrvalnähtude eest? Kas projekteerija oskab seda kõike välja mõelda? Kas ehitaja oskab seda kõike valmis ehitada või õiged alltöövõtjad otsida ning nende tööd kontrollida? Kas ehitaja on emotsionaalselt nii tark, et ehitab elanikke austades? Kas rahastaja on nii tark, et oskab suuremaid ja kannatusrohkemaid läbikukkumisi ette näha ja ennetada?

    Nutilinn on üks üleüldise nutilaine vahune hari, kus nutitelefonile järgneb nutikas kell, nutikas uks, nutikas WC-pott ning see, mida tänapäeval asjade internetiks nimetatakse.

    Olen ühe õnnetu kortermaja nutimorfoosi läbi elanud ja ütlen, et kannatused iseloomustavad seda kõige enam. Kogu projekti keerukus ning kõikide osaliste tarkusepuudus tõi hulganisti kannatusi, mille oleks saanud ära hoida. Terve aasta kestnud tööde vältel puudus elanikel selge ülevaade eelseisvast. Dokumenteerisin seda teekonda kroonikana, millest kujunes käpardluse ja äparduste tragikomöödia. Ehitaja kinnitusel tabas meid erakordselt halb õnn, kuid see lohutas vähe, kui kõigi tööde käigus suudeti midagi ära lõhkuda või valesti teha. Hoiatuseta puuritud augud, lõhutud kaablid, tagurpidi ühendatud torud ning valesti paigaldatud radiaatorid, mitu kuud veninud nutiliidese paigaldamine ja kümme muud õnnetust tahtsid lõpuks mõistuse röövida. Tungitakse minu koju ning lubatud uuenduse asemel tuuakse endaga kaasa häving. Lihtsalt soojemat maja soovinud inimesed kannatavad vaikselt hea uue ilma ootuses.

    Kes selle eest vastutab, et sellise projekti edu hinnaks ei kujuneks inimeste emotsionaalne ja füüsiline tervis? Algataja, kes raha pakub, kannab minu hinnangul ka moraalset vastutust. Raha motiveerib ja võib motiveerida mõtlematutele tegudele. Seda ette aimates peaks rahastajal selge olema, et ta võib teist poolt kallutada otsustele ja tegudele, mille tulemust too hästi ette ei kujuta. Vastutuse võtmine väljenduks näiteks pühendumises sellele eesmärgile, et kõik ühistud ja kõikide majade kõik elanikud teaksid, mis ja miks ja millal ja kuidas nende kodus toimuma hakkab, millised on nende õigused ning milliseid järeleandmisi neilt oodatakse, kuidas lahendatakse ootamatud tõrked või korvatakse kahjud. See eeldab laiahaardelist kommunikatsiooni, mille käigus garanteeritakse iga hinna eest, et kogu asjakohane teave on kõikideni jõudnud. Ka projekti teostaja ning ehitaja peaksid austama seda, et nende ehitusobjekt on kellegi kodu, kuhu tungimisel ja kus tegutsemisel kehtivad teised reeglid kui tavapärasel ehitusobjektil. See väljenduks tellija ja teostajate vaheliste konfliktivõimaluste teadvustamises ning osaliste ettevalmistuses ja vajaduse korral nõustamises.

    Seda vastutust ei võetud. Kui analüüsida kommunikatsiooni, mis lihtsale elanikule projekti jooksul välja paistis, olid puudujäägid mitmekülgsed. Keegi ei teadnud ehituse tegelikku ajakava või seda, mida üks või teine faas elanikele tähendab. Projektimeeskond tegi põhjaliku informeerimise asemel turundusliku maiguga kaasamist, eelistati esteetikat ja vormi põhilise sisu ja teavitamise ulatusele. Paigaldati läikivaid kalli ilmega infotahvleid, millel puudus asjakohane info, mida keegi sinna kirjutada ei osanud. Korraldati kaasamisüritusi, kus pakuti süüa, kõneles David Vseviov, näidati linnaturunduslikke materjale rattaringlusest ja majade kunstilistest lahendustest. Pärast kuudepikkust kannatamist teatati järjekordsel koosolekul: „Küsimuste aeg on pigem lõpus.“ Enne tuli vaadata slaide sellest, kui ilus ja uhke see uus linn on. Lõpuks vallandunud küsimuste laviinis selgus, et tõrkuva nutikodu eest vastutaja on siiski olemas, kuigi ühistu ja ehitaja pole suutnud teda kunagi mainida ning nutirakendus ise ei anna ühtegi kontakti abi leidmiseks, kusjuures selgus, et rakendus polnud isegi valmis.

    Võõrandumine

    Just nimelt turunduslike jutupunktide eelistamine on kõige kõnekam asitõend hoiakust, milles linn on objekt, kus mingi osa tehnoloogilise parendamisega saab kogu linn justkui ligitõmbavamaks, nüüdisaegsemaks, edukamaks. Uus linn on tehnoloogilisem ja seetõttu parem. Sellel on aga vähe pistmist kliimamuutusega kohanemise ebaseksika ja ebamugava tööga. Kohanemine eeldab suuresti tehnoloogiast loobumist, tootmise ja tarbimise vähendamist, looduskeskkonna taastamist, tehiskeskkonnast loobumist, robustsuse suurendamist. Nutilinn ei leevenda kliimakriisi sellisel määral, et õigustada enesega rahulolu, ning ei tee meid selle suhtes ka märkimisväärselt vastupidavamaks. Rahulolu, mis sellisest nutilinnast jääb, on rahulolu imetleva konverentsipubliku aplausist, kui ta näeb slaididelt linna, mis kaugelt vaadates nõnda võrratu tundub. Kui mujal maailmas on nutilinnade ja -kodude projektid motiveeritud suuresti äriloogikast, mille abil lukustatakse avalik sektor pikaajaliste lepingutega ühepoolselt kasulikku sõltuvussuhtesse, siis „Targa Tartu“ projekti tervenisti arvesse võttes paistab see peamiselt linna turundusüritusena. Ülal kirjeldatud kannatused on seetõttu ohver brändijumala altaril, nagu oleks linnaelanike kogemus vähem väärt linna eemalt vaatava publiku kogemusest.

    Olgu öeldud, et ma kindlasti ei kahtlusta tegijaid pahatahtlikkuses või rumaluses, nad tegid tööd õhina ja suure vaevaga. Pigem tekitab tehnoloogia sära teatavat perspektiivitust, mille tõttu võivad mõnedki inimlikud ja sisulised kaalutlused tähelepanuta jääda. Ruumitäiele võrdlemisi ärritunud ning paljude küsimustega elanikele, kes on kannatanud kuude kaupa elu ehitusobjektil, ei ole mõistlik teha läikivat konverentsiettekannet tehnoloogiast ja Tartu linna paranevast visuaalsest identiteedist, eriti kui koju paigaldatud tahvelarvuti on näiteks kõikides tubades temperatuuri 27 kraadi peale tõstnud ning seda muuta ei lase. Tehnoloogia reaalsus on inimesele enamasti ebamugavam kui paberilt vastu vaatav visioon. Linn, mida ettekandes esteetilise ja turundatava objektina esitletakse, paistab sellisena groteskne, võõrandunud linlastest, kes neis majades elavad ning kelle küsimusi ja muresid hoonete ilust osasaamine ei leevenda.

    Kriitikat süvendades võib jõuda ka järelduste ja soovitusteni, mida seesuguses projektis teisiti võiks teha. Projekti kommunikatsioonis domineeris pull-informatsioon, s.t elanik vastutas ise enda informeerimise eest (lähen üritusele, kirjutan foorumisse), mitte push-informatsioon, kus vajalik info toimetatakse talle tema motivatsioonist ja teadlikkusest hoolimata kohale. Kõikide elanike täielik informeerimine saab toimuda ainult push-loogika alusel. Kõik ei saanud alati infoõhtutele tulla ning need toimusid sellistes kohtades ja sellise sagedusega, et kõik majade elanikud ei oleks saanudki seal osaleda. Infokiri, mille olemasolust kuulsin ühel neist kaasamisüritustest, ei ole kindel vahend, kui inimesed selle olemasolust midagi ei tea. Ainult projekti eestvedaja saab võtta selle vastutuse, et surub info kõikideni ja veendub, et see on kohale jõudnud. See ei saa olla suurem vaev kui aasta aega teadmatuses lõputute ehitusvaevade talumine.

    Mida oleks tarkuse suurendamiseks veel teha saanud? Õpetada rahastust saavat ühistut, mis tõenäoliselt ei ole silmapaistev professionaalne organisatsioon, mida ja kuidas kõikidele elanikele edastada. Ühistutele saanuks jagada jaotusmaterjale ja kohustada neid andma projekti meeskonnale ligipääs postkastidele, kuhu pannakse täiendavad materjalid. Minu ühistu juhatus teatas, et neil ei olegi elanike kontakte (kus nende elanike postkastid siis on?) ning nemad suhtlevad ainult omanikega, lükates vastutuse elanike teavitamisest nende õlule. Ka omanikel ei olnud enamasti seda infot, mida vajati. Meie majas jõudis projektimeeskond postkastideni ühel korral pika küsitlusega, milles vajalikku ja kasulikku infot vähe. Kaasamisüritusel teatas aga meeskonna esindaja, et kõikides majades ei olnud neil üldse võimalik trepikodadesse pääseda. Imestati, kuidas meieni pole jõudnud nutikodu tehnilist lahendust pakkuva ettevõtte EnLife kontaktid. Tõepoolest, ebapädevad umbkeelsed ehitajad, kes suutsid hoolimata kolmest külaskäigust lahenduse valesti paigaldada, ei jätnud lahkudes maha ühtegi juhendit ega isegi telefoninumbrit, kuhu tõrgete korral helistada. Möödus mitu kuud, enne kui meieni jõudis üldse mingisugune info sellest, kuidas lahendus töötab ja kuidas kitsaskohti lahendada. Igal sammul püüti vastutuse tühja pudelit tänaval kellegi teise poole lüüa.

    Progress?

    Tehno-optimistliku linnaturunduse õhinat võiks taltsutada kliimamuutuse vääramatu loogika. Energiatarbimise vähendamine on kindlasti hea eesmärk, kuid süsinikuneutraalne linn on füüsikaline võimatus. See on ja jääb hüüdlauseks ning sisult rohepesuks, kosmeetiliseks meetmeks, mis ei suuna edasi probleemi, mis on tingitud linna kui sellise olemasolust. Linna kui ülimalt energia- ja materjalijanuse tehiskeskkonna hind on keskkonna ekspluateerimisest tingitud häving, mis ei seisne ainult süsiniku­heitmes. Linn neelab pidevalt elektrit, naftat, gaasi, puitu, tsementi, asfalti, terast, kummi, toitu – kõike seda, mille tootmine ja tarbimine tekitavad mitmekülgset kulu ja reostust. Neid ei ole võimalik nullenergiamajade või tarbimisotsustega tasa lülitada, need on linnale kui keerulisele süsteemile olemuslikud.

    Vajadus kliimamuutusega kohaneda võib motiveerida inimesi mitmesugustele tegudele, sealjuures püüdlusele päästa senine elukorraldus ja linn äratuntaval kujul. Kõrgtehnoloogilise nutilinna alternatiivina levivad visioonid liht­tehno­loogilistest n-ö rumalatest linnadest, mille energeetiline ja materiaalne baas oleks mitu korda väiksem, mitte lihtsalt tahvelarvutist optimeeritud. Senisel kursil mõne peenhäälestusega jätkamine eeldab suurt enesepettust või piiritut optimismi, mis aitaks varjata tegevuse lootusetust. Kui kohanemisvisioonid on poliitiliselt suitsiidsed, siis saab tehnoloogia lihtsasti selleks kaevuks, kust optimismi ammutada, sest lubab lahendusi probleemidele, mille liigtehnoloogilise keskkonna loomine on kaasa toonud. Enese eksitamiseks võib linna peale rohelist värvi ja läikivat turundustolmu pihustada. Sellist linna on lihtne pildi pealt vaadata ning mõelda: progress! Mis on selle kõige hind ning kas just tehnoesteetiline progress on see, mis linna kui tsivilisatsiooni pärispatu kliimakriisi kohtupingis lunastab, see jääb meile kõigile tagant­järele avastamiseks.

    * Näiteks Ola Söderström, Till Paasche, Francisco Klauser, Smart cities as corporate storytelling. – City, vol 18, nr 3, lk 307–320, 2014.

  • ,

    Kliima sai mullu mitmekülgselt kasu

    KAAREL TARAND

    Kui otsida Sirbi eelmise aasta rubriigist „Kliimale tuleb kasuks“ läbivat sõnumit, siis tuleb tõdeda, et kõik pole sugugi kadunud ning inimtekkelise kliimamuutuse pidurdamiseks saab kiiresti ja palju head teha nii globaalselt kui ka lokaalselt. Veerul moodustunud kliimamosaiik sai sedavõrd kirju, et mis tahes kokkuvõttev üldistus võib teha mõnele autorile liiga. Püüdsin siiski ühisnimetajaid leida (ja viitan ka autoritele), aga iga lugeja saab veebis originaaltekstide juurde pöörduda.

    Jah, inimtekkelise kliimamuutuse kahju saab pidurdada. Sel teel on kolmest sammust kaks tehtud (Kaja Peterson), nimelt on kogutud piisavalt tõendeid ning valdav ja kasvav osa inimestest ka usub neid andmeid, mis teadlased globaalse ühistegevuse tulemusena on esitanud. Paraku kulgeb tõendite alusel otsuste langetamine ja veendumuse reeglitena rakendamine hoopis vaevalisemalt. Miskipärast on rahvahulgad oma valitud või ka isehakanud juhtidest ses elutähtsas küsimuses kaugemale jõudnud, kohati näib, et just poliitikud, aga mitte nende valijad elavad kliimapoliitiliselt kiviajas.

    Juhtimistasandil on praegu vaja kiiret ja otsustavat tegutsemist, igaühe isiklikus, pere- ja ühiselus loeb hoopis tempo mahavõtmine. Paremini jäävad ellu kohanemise ehk ellujäämise kunsti valdajad (Jaak Kikas). Kui eluiga on järjest pikem, siis miks rabeleda, nagu oleks päevi antud eelkäijatega võrreldes hoopis vähem? Igaüks, kes hetkekski mõtlema jääb, mõistab, et kõigi pakutavate võimaluste kasutamine on utoopia. Eestiski ei suuda keegi läbi lugeda kõiki ilmuvaid raamatuid, vaadata kõiki lavastusi teatris, külastada kõiki muusika- ja kunstisündmusi. Ka suurim maailmarändur ei jõua kõigisse maailmanurkadesse, küll aga raiskab märkimisväärse osa oma elust lennujaamades ja lennukites passimisele. Aga lendamine on patt (Valner Valme), millest vabanemiseks peavad juhid eeskuju näitama. Pealegi on hoopis põnevam, kui reisile rohkem aega kulub (Kirke Karja).

    Pandeemia on juba korrastanud inimeste ajakasutust, kuid kadunud ei ole oht, et püütakse tagasi jõuda „vana hea“ juurde (Meelis Friedenthal) ehk taastub väärarusaam, et kapitalism on majandusmudelina täiuslik lõppjaam (Lilian Hiob) kõigi oma kasvu ja kiirust õhutavate mõõdupuudega (Katrin Koov), mille puhul näivad mõistlikud asjad kahjulikuna. Iga innovatsioon ei too õnne majja, ainult tehnoloogilistest lahendustest ei piisa. Vanu asju ja teadmisi peab oskama meeles pidada (Urmas Lüüs) ja ära kasutada (Anni Martin). Kõik uus ei ole tingimata kliimasõbralik ka kunstis ja loovtööstuses (Äli-Ann Klooren, Ott Karulin), rääkimata siis sellest, et kehvasti või mõtestamatult töötades luuakse ka moodsatel masinatel katkisi asju (Andri Ksenofontov) või lihtsalt reostust, sh digitaalset (Joonas Vatter). Õigemat suunaseadmist aeglustavad majanduse poolel veel keskkonnamõju arvestava maksustamise ja hinnastamise puudumine (Kalev Kallemets, Allan Aksiim).

    Kohanemise ja ellujäämise teed mööda piisava kiirusega liikumisel ja otsustamisel on tõrked kehva või ebapiisava kommunikatsiooni viljad. Paljud inimesed suudavad hüperobjekti juba hoomata, nende juhid mitte (Henrik Sova, Piret Põldver). Kui objekti paremini struktureerida, on ka lahendusi lihtsam rakendada (Peeter Olesk). Mida haaramatum nähtus, seda suuremat ärevust see põhjustab (Mari Laaniste), aga ärevus ja usk, et sinust ei sõltu midagi, ei sunni ka tegutsema (Stella Saarts). Parim ja kiireim viis liigsest ärevusest (ja ajaraisust) vabanemiseks on astuda välja ühismeediast (Siim Pauklin): hetkega väheneb nii energia- kui ka psüühika kulu.

    Nii või teisiti on tähtsaim ja hõlpsaim tegeleda inimeste peas toimuvaga, eriti meeste peas, sest eks saamatus kliimamuutuse ohjeldamisel ole puhtalt psühhoosis meeste süü (Jürgen Rooste). Kuna kriisist välja astuda ei saa (Tenno Teidearu), pole pääsu eetilisest hinnangust toimuvale. Sealjuures tuleb väljuda oma liigi piiridest, astuda läbirääkimistesse eluruumi pärast kõigi teiste liikidega (Peeter Laurits) ning hinnata, kelle õigus elupaikadele on praegu suurem, kellele on laiutaval inimesel midagi ära anda (Tuul Sepp, Pihel Kuusk).

    Kommunikatsioonistrateegias on keskne küsimus, kas ja kuidas ära kasutada hirmu (Mikael Raihhelgauz, Laura Vilbiks), mis on iseenesest ohtlik tööriist. Üks hirmutav ja distsiplineeriv malakas on nn jälgimisühiskonna mudel, kus tehnoloogia fikseerib reaalajas igaühe käitumise ja eksimused ning karistab, näiteks prügi metsa viimise eest (Berk Vaher). Teisel kaalukausil on võimalus maailmaparandajaid kasvatada hirmu asemel armuga (Kristel Vilbaste) ja arendada hingedes alandlikkust ja leppimist (Kadri Steinbach) või siis hoopis huumorisoont (Auri Jürna).

    Ja lõpuks tarbimine, üsna hoolega läbi näritud teema, kus aga ikka põrkuvad näota majanduse (peab katkematult kasvama) ja looduse huvid. Et tarbetuid asju ei tohiks üldse osta ja nii ongi võimalik käituda (Liina Laugesaar), on selge vähemusele, kes ei ole (veel?) tarbimise sõltuvushaigust külge saanud. Haigus võib alata juba esimese ostuga. Kes teeks aga selge reegli hea ja halva, põhjendatud ja põhjendamatu ostu vahel? Ja kes kontrolliks (Paavo Matsin)?

    Ihutoiduga on asi lihtsam, mida taimsem (Kadri Taperson) ja mida kohalikum ehk vähem mööda maailma ringi loksutatud (Merle Karro-Kalberg), seda kliimasõbralikum. Kuni inimese mao suurus ei kasva samas tempos SKTga, ei vallandu toidupoes ka ahelreaktsiooni: uus toidukärutäis ei tähenda vajadust lisakülmkapi, sealt edasi suurema köögi, sahvri ja lõpuks uue, suurema maja järele.

    Kultuurikaupadega, sh kunstiteostega, on asi hapum ja siin ei pruugigi häid valikuid olla (Tauno Vahter). Kaua säiliva vaimutoidu erakogumine tähendab aina uusi riiuleid raamatutele, uut seinapinda kahe- ja köetavat kubatuuri kolmemõõtmelisele kunstile. Aina väiksematele leibkondadele aina suuremad uued majad – ei ole mõistlik suund. Seda eriti, kui hoonete eluiga nähakse ette mõnekümne, aga mitte mõnesaja aasta jagu (Margit Mutso). Viimane norm paneks praegusest hoopis teisiti mõtlema nii ehitusmaterjalile (Juss Heinsalu) kui ka arhitektuurile. Midagi ennenägematut selles pole, aga nõuaks suuremat ettenägelikkust. Meie vanemates linnades on sajandeid vanu ja muutuvate oludega kohanenud ehitisi küllaga ning ehituskunst on ka kliimamuutustele alati reageerinud (Villu Kadakas). Miks ei peaks olema võimalik peale tahavaate ka ette vaadata?

    Lõpuks, kõige eelöeldu suhtes peab säilima tubli annus tervet kahtlust ja skepsist (Margus Maidla), aga isegi see too tagasi vanaaegset talve (Ardo Ran Varres) ega aita enne kevadet selgust saada, kui palju küttepuid talveks oli mõistlik varuda (Marko Mägi).

  • Valgus tunneli lõpus. Aasta alguse mõtisklus

    TIIT HENNOSTE

    Oli kole aasta, ei saa salata. Ja kui Euroopa piirdus koroonamono­maaniaga, siis Eestit täitis püha kolm­ainsus koroona, EKRE ja referendum, nende kohal kõrgumas permanentne valitsemise kriis. Nii oli pilt küll mitmekesisem, aga rõõmu sellest ei olnud. Uue aasta alguses tahetakse ikka näha lootust, nii ka tänavu. Kas paistab Ratta tugeva turja tagant valgus tunneli lõpus?

    Koroonast on kirjutatud meretäis. Ega ta sellest kadunud pole. Isegi vähenenud mitte. Aastavahetusest alates paistab küll tunneli lõpust vaktsiinide valgust, aga juba esimesed ajalehenumbrid näitasid, et enne süsti saamist tuleb üle elada palju somesolki, süüdistusi ja õigustusi. Mind huvitab siiski muu. Juba praegu näeme mitmel kiirusel vaktsineeritavat maailma ja Euroopat ning pole just usutav, et see vahe väheneb. Juba praegu on räägitud sellest, et vaktsineeritud saavad ehk mingi dokumendi ja koos sellega õiguse vabamalt liikuda jne. Õilis ja õige mõte, aga sellest tekivad küsimused. Näiteks sellised. Teadlastele on üliolulised konverentsid, mille hooaeg algab üldjuhul kevadel ja kestab varasügiseni. Registreerida, broneerida hotellid ja lennureisid tuleb mitu kuud varem. Mullu jäi mõni konverents ära, mõni lükati edasi ja mõni toimus veebis, kus jäi puudu oluline osa, suhtlus ja suhete loomine ettekannete vahepeal. Tänavu on vaktsiin taas lootused üles vedanud. Aga kui ühed riigid ja inimeste rühmad saavad vaktsiini kevadel sisse ja pääsevad liikuma, siis mis saab neist, kelleni see õnn jõuab alles aasta lõpus? Kas tehakse konverentsid ainult pääsmetega inimestele? Või kujutab keegi ette, et teadlane vaktsineeritakse varem, näiteks konverentsi­kutse esitamisel?

    Riigi juhtimises valitses permanentne kriis. Kuigi riigiteadlased seda sõna ehk ei kasutaks, ei oska ma kuidagi nimetada teistmoodi olukorda, kus Helmed annavad hagu, Ratas vabandab ja president viskab bensiini lisaks. Pisike valguskiir oli minu jaoks küll see, kui Rattal tekkisid vahepeal Bideniga seoses selged neelamisprobleemid. Ja mis eriti huvitav, silmanähtavalt vihastades hakkas Ratas suisa selgelt kõnelema. Lootus kustus aasta alguses, kui leidsin 4. jaanuaril ERRi portaalis vastusena vaktsineerimise aegluse küsimustele sellise juturatta, mille peale saab ainult ohata.

    Küsimus: „Aga miks ei ole olemasolevad vaktsiinid juba ära kasutatud?“

    Vastus: „Me oleme vaktsineerimise koolitusega tegelenud ju põhimõtteliselt koheselt, kui vaktsiinid Eestisse jõudsid. Eelmise aasta lõpus toimus sadade inimeste koolitus. See on andnud tegelikult just selle võimaluse, et Euroopa Liidu teiste riikidega võrreldes elanike arvu järgi on Eesti suutnud vaktsineerimist alustada nii kiires tempos, kui see on võimalik. Aga kui me räägime kogustest, siis loomulikult, meie soov on täna ka ju see, et saada lisa vaktsiinidoose …“ Või peaks seda võtma spiel’ina?

    Ma olen paarkümmend aastat jälginud Soome meediat ja kuulnud sealt muu hulgas kümneid kordi põlissoomlaste juhi Jussi Halla-Aho sõnavõtte. Sisu võib neil olla EKREga sama (muidugi ilma solvanguteta), aga terav erinevus on toonis. Kui eriti Mart Helme sõnavõtud tuletasid meelde Donaldit ja mõnikord isegi kuulsaid Ameerika äratusjutlustajaid, siis Halla-Aho vaikne ja otse sulav kõneviis meenutab vägagi vanaaja eesti pastorit. Muidugi on soomlased palju rohkem usurahvas kui eestlased, aga siiski, vahe on näha. EKRE toetus on kõikunud 15% ringis ja kaugel tagapool kahest küsitlustes juhtivast parteist. Põlissoomlased liiguvad 20% piiril ja võistlevad sotsidega esikoha pärast. Kas see vahe ei tule mitte toonist?

    Referendumi kohta pole palju öelda. Tõsi, uue taseme saavutas opositsioon, kukkudes oma parandusettepanekute tooniga lapsikuste ja kohati ka verbaalsete pättide tasemele. Ei suuda mingit rõõmu tunda sellest, kui inimesed ennast ise täis teevad. Nii et olen parema meelega üks tavaline nürimeelne inimene.

    PS. Kui ainult ajakirjandus eesotsas telega lõpetaks selle lõputu iseenese kõhualuse lakkumise …

  • Mina, see on linn

    VALNER VALME

    Julgust massidega mitte kaasa ulguda alahinnatakse. Ei aita siin kaasa poliitkorrektsus, mida nõutakse kodanikelt, aga mitte poliitikutelt, ei aita kaasa ühismeedia, massimeedia ega -kultuur, milles kaldutakse inimesi grupeerima väliste edutunnuste kaudu. Kui persoonil juhtumisi edutunnuseid (hetkel) pole, piisab ka tunnustatud gruppidele kaasa kiitmisest, ja sa oled – kui mitte pildil, siis vähemalt pildi tagaküljel vaikimisi kirjas. See, kes erineb, paistab silma? Ei. See, kes erineb, kaob.

    Julgust käia omapäi, talitada teisiti, teha imelikke asju leiab kultuuri vähem kajastatud aladelt muidugi ka praegu. Leiab enamgi kui Liisi Ojamaa loometee alul 1980ndatel ja 1990ndate alul, sest võimalusi on rohkem, ka raha on rohkem ja puhta dekadentsiga ikkagi enam läbi ei löö.

    Võtab ohkama või ajab vihaseks? Liisi Ojamaa ehedad, vahedad värsid toovad siiski meeltesse mingi harva kogetava rahu: me oleme ju tegelikult vabad. Oleme sündinud vabadeks. Kõike jama ei pea siin elus kaasa tegema. Meil on valikud. Nii lihtsaid nendinguid (Facebooki) seinale võib-olla ei riputa, kuigi miks mitte. Aga selleks on luule, et me ei unustaks, kes ja miks me oleme. „… Asfalt/ kiheleb nimetut igatsust. Kastanilehed/ on rasked & heidawad warje. Enam/ ei ole kuhugi kiiret; linn leiab rahu. Meie/ – kes kusagilt päewast, kes kuhugi öhe –/ kajakahäälena pilwitu laotuse all peaaegu puutume korrax“ (2009, lk 297).

    Liisi Ojamaa valikkogu „Kahel lahtisel käel“ koondab varalahkunud luuletaja kõiki tähtsamaid ilmunud tekste ja olulist osa ilmumata luuletustest. Koostajad Doris Kareva ja Andres Aule on teinud tubli töö, kronoloogiliselt järjestatud prisket teost saadavad sisukas eessõna ning asjalikud kommentaarid. Lisaks on avaldatud luuletaja kaks päevikut. Eraldi tuleb ära märkida Ly Lestbergi kaunis kujundus, fotodega on kambas veel Kaisa Kaer ja Marko Mumm ning tähtis koht on Dagne Aaremäe linnakaartidel, mis tekitavad laste seiklusjutu tunde, ja see pole vale tunne. Kunagi maa alla uputatud Härjapea jõgi, mille olematul kaldal Liisi lapse ja noorena elas, kannab oma voogudes Liisi laiendatud vereringet. „Õekene jõekene,/ ära mind unusta,/ kanna mind sinna, kus/ rahul on hing“ (2014, lk 549).

    Klaasikildude luule

    Liisi Ojamaa ehk Wäike Hipi, nagu teda eelmisel sajandil peamiselt tunti, alustas punk- ja hipiluuletajana, jätkas eelmise sajandi päris lõpus ja sel sajandil rohkem tundeluulega ning loomingulise Tallinna radadel ja voolusängides, ent mässumeel ja vastuvool jäid temas alati alles. Seal, kus teised kõnnivad ühtses jorus tööle, kõnnib Ojamaa teisele poole, ning isegi kui hilisemas elus samuti tööle kõndis, jäi ta oma peas (luules) vastassuunda.

    Ja Wäike Hipi kõndis paljajalu. Kaheksakümnendate ja üheksakümnendate Tallinna tänavail oli see paras miiniväljal jõlkumine, võin oma kogemusest, kes ma tanksaapaid kandsin, kinnitada. Klaasikilde ja muud sodi oli rohkem kui praegu. Aga Liisi võttis riske elus ja ka oma luules, mis oligi tema elu, mitte pelgalt elu õieke või jäämäe veepealne tipp. Teisalt: Liisi luuletused ongi nagu puruks löödud pudelid, killud, mis elavad rõõmsalt oma elu edasi.

    Riskid on tal õige lihtsad. Tegelikult ikka keerulised. Kuidas kirjutada Minast, olemata egomaniakk? Kuidas kirjutada kõigist nii, et kõik tuleksid kutsumata kaasa, aga tunneksid end väljavalituna? Kuidas kirjutada, kurat võtaks, Suurtest Asjadest nagu Armastus, Kevad, Linn ja Igatsus, kordamata ennast ja teisi?

    Kirjutada endast saaks oi kui tüütult. Rääkida oma tegemistest, hingeelust ja asjadest ja pidada seda kõike hirmus tähenduslikuks – neid näiteid on palju. Sa pead teisi puudutama, kui oled kirjanik. Kes sind muidu loeb. Muidu oled päevikupidaja (mida oli Liisi ka). Teisalt võib kõigi eest ja meie-vormis kirjutamine mõjuda läilalt, pealetükkivalt ja veel enesekesksemana: et mis „meie“, räägi enda eest. Liisi meie on teine asi.

    Liisi Ojamaa kirjutas teismeeast peale oma hingevärelustest ja laiast ilmast oma väikse mätta otsast. Hing aga võib olla Minast suurem. Hinge mahub maailm, armastus, üks väike linnake tingliku nimega Tallinn.

    „On õhtuwalge painawhele linn/ & mina & mu selgimata walud/ on miski/ liigpoeetiliselt hing/ on munakiwid myyrid & mu taju“ („Wanalinnahoow“ avakogust „Lõputu juuli“, 1990, lk 35). Mina, see on linn, parafraseerides Louis XIV ja Tõnu Trubetskyt.

    Linn mitte ei jää Liisit tema luules saatma, vaid Liisi kirjutabki linna, ta täidab õõnsavõitu tähistatava (sootsium, üüratu kärgpere, oo!) omaenese sisuga. Kõledast 1980ndate Tallinnast täis rõvedaid nõuka-tööstusmaastikke ja väärkasutatud arhitektuuripärleid, hruštšov­kasid ja surnult sündinud uusehitisi saab võlumaa, kus kohtuvad muistne Linn oma Härjapea jõe ja kõike näinud müüridega ning noorus, seegi igavene, romantiline ja kaunis. Ja mõiste „linn“ ei kõla enam õõnsalt. Täida see linn veel kevade(ootuse)ga – ehk tegelikult õilsa tulevikuga – ja me saame müütilise Tallinna, linna linnas, paralleellinna.

    See on küll juba koht, kuhu ühe romantilise luuletaja hing vallandada. Ja Liisi Ojamaa laseb end sinna linna täiega vabaks. Ta kaotab end ära, lahustub. Nii võidab ta õiguse rääkida meie eest – meie, kes me elasime oma noorust Liisiga ühel ajal, ja ka meie, kes olime juba siis raugad ja oleme nüüd surnud, ja meie, kes me oleme praegu tollase Liisi vanused, mõnes mõttes igi-17.

    Need kõik oleme meie, sest Liisi Ojamaa annab oma lugejale elu, lisaelu sel hetkel, kui ta talle kirjutab, isegi, kui lugeja ei loe. See on romantiku supervõime: anda elu ja päästa maailma, samal ajal leebelt süljates pragmaatilisele progressihullusele, pürgimustele karata oma sussidest välja, et saaks ainult tormata mingi terendava, helendava edu suunas. Ei, Liisi läheb tagasi, astub jälle vastuvoolu, jalutab jälle paljajalu, aeglaselt, rütmiliselt loojangule vastu, aga mitte nii pühalikult. Käes sigaret ja teises kohvikust krabatud pokaal, ning kutsub meid sinna kaasa. Igal sammul kõlisemas kõik see metall, mida Liisi jaksas ehetena enda küljes kanda. See kõlin on osa luulest.

    Aeg ei voola, jõgi küll

    Niisiis kutsub kuhu? Sammukese väljapoole aega, nagu ütleb Doris Kareva ilusas eessõnas. Me ei ole ju nii igavad, et ei läheks Liisi Ojamaaga kaasa, ei astuks hetkekski argirutiinist välja? Naeran välja te kübarad, mantlid ja raha, nagu ütles Trubetsky, kes Ojamaad tolle varases loomeperioodis kahtlemata ohtralt mõjutas.

    Või nagu ütleb vähemalt sama tabavalt Wäike Hipi ise: „Jahedale linnale 1 talwehommik wajub/ Lähwad argi­inimesed läbi lumesaju/ Lähwad ripsmeis haprad helbed läbi soolalume/ waatamata ymberringi lähwad nagu unes/ läbi linnahommikuse tänawate kära/ tundmatagi teineteist & iseennast ära“ („Detsember 1988“, lk 38).

    Luuletaja ja tõlkija Liisi Ojamaa (1972–2019).

    Kui mõistuse jõud viib inimesed amokki jooksma, siis on vaja mõistusele sabale astuda, lasta end kanda pohhuismil, elujanul ja armastusel, ning küll siis mõistus ise järele sörgib, peaasi, et ta jalus ei tolkne ning elukunsti ei takista.

    Kui meil on kiire, mida me armastame rõhutada, siis on see alati väljamõeldud, hinnanguline arusaam aja kulust. Liisi Ojamaa luules pole aeg lineaarne, kaduv nähtus, vaid midagi, mis on, tuleb ja läheb. „Paari aastaga ainult/ sai mu oktoober läbi./ Tagasi tahax, wahel./ Mitte Sinuga./ Weel“ (2015, lk 543).*

    Võib tunduda paradoksaalne, et märksa kindlamalt, ehkki täpselt mõõtmata suunas voolab Ojamaa luules jõgi, mida pole: „Kanna & kannata/ weel seda linna Sa,/ unedes räägi ta/ reowete teel“ (lk 549). Paradoksi siiski pole, sest argine aeg kannab olemise haprust, seevastu kui jõgi kannab üht kindlat linna, mis jääb ka pärast meid ja meie ruttu. Ruttamise eest võime leida pelgupaiga: „Kyynlawalgel mahajäetud majas/ pisitasa pelgupaika peame/ Suitsu jätkub syia olex waja/ seina äärde siruli end seame/ & ylal lendleb musti liblikaid// Rebitud tapeedi rasked ribad/ sammukajast patsatawad alla/ tunneme end muistsed libad/ kuid ei anna enesele alla/ & ylal lendleb musti liblikaid“ (1990, lk 428).

    Liisi Ojamaa dekadents ei mõju iial kurjalt. Jah, siruli end seame, aga kas oleme vihased selle peale, mis jääb väljapoole me kitsukest suletud ajutist sootsiumi? Ei. Kuidas seda teha? Olla vastu, aga mitte olla vihane? Ma ei mäleta. Ma olen punkar olnud, mis sellest alles on? Vastandumine millelegi, mida võiks nimetada nõmeduseks. Jätame kõrvale isegi selle, kas nõmedus on aastakümnetega muutunud. Üldiselt ei ole, see ei sõltu riigikorrast ega ajutisest valitsusest, nõmedus lähtub inimestest, kes tahavad oma küsitavatele tõekspidamistele allutada.

    „Contra“ on kahjuks suletud sümbol. Vanad punkarid ehk teavad, et punk ei saa kestma jääda, sest mingil hetkel astub selsamal räpasel agulitänaval (kus on ammu juba hubased uusehitised püsti) meile vastu enesekriitika ja küsib: äkki ma olen ise nõme? Ja nihilism võib võtta uue suuna, kibestumise näol. Maailm võib debiilne olla, aga kuhu põgeneda enda eest? Mingil hetkel muutub ka tuliseim protestinoor selle maailma osaks. See ei ole mugandumine, vaid keeruline elu. Töö, pank, liisingud, kodu, kohustused, ja rõõmud. Ja mured. Ja mälestused. „Tänawanurgad ja närtsiwad roosid/ aguliõhtute walgus ja waew/ waikne nii waikne on kadunud poosid/ siin on su nukrus & siin on su naer …“ (1988–1991, lk 447).

    Kui protesti asemele ei tule mingil hetkel eksistentsiaalset tunnetust ja selle tunnetuse tekitatud kriisi, siis jääb elu lahjaks ka ohtra õllega. Nii peab otsa vaatama endale. „Kirmetis kõliseb peegleis./ Mida mul Sinuga enam./ Mida Sul minust enam./ Kirmetis kõliseb peegleis“ (luuletusest „Nagu päriselt ka wiimane laul“, 2008, lk 290).

    Olles linn

    Peeglitagused hetked aitavad tunnetada elu, elamise julgus ei peaks olema loll. Liisi Ojamaa sai sellest aru ja tema ikka ja aina taastärkav optimism, tema luule elujaatus peitub selles, et minnes sinna mahajäetud majja, tühjale kõrvaltänavale, kas või kujuteldavasse konkusse oma peas tunneb autor – ja tunnevad koos temaga lugejad –, et just see urgas on koht, this is the place to be. Mingu nad põrgu oma autode ja majade ja rahaga. Ei, isegi seda Liisi ei väljenda: temas polnud kibedust, vähemalt mitte nooremana kirjutatud luules. Hiljem, jah, tuli resigneerunud noote ja pettumust, siiski mitte tigedust. Nagu Mahatma Gandhi vagur protest? Mitte päris, Ojamaal on piisavalt uljust ja metsikust.

    Pealegi, ka linnast käivad üle sõjad ja kriisid, katkud ja sitad linnavalitsused. „Inimene ise on linn, kes saab alguse, otsib, saavutab midagi ja lõpetab oma elu viisil, mida linna eri tahud võivad kehastada – kui mõelda kujundlikult –, mis tahes linna, mille iga pisiasi võib väljendada tema kõige intiimsemaid veendumusi,“ ütleb Ameerika luuletaja William Carlos Williams oma poeemi „Paterson“ (1958) eessõnas. Jim Jarmusch on poeemist teinud ka sama pealkirja kandva filmi (2016), kus peaosalist (samuti Paterson) mängiv Adam Driver kehastab ühtlasi linna nimega Paterson. Ta on tavaline bussijuht, olla linn pole tema eriõigus, samamoodi kannavad endas linna filmi kaastegelased, kes kõik on linn.

    Nii pole ka Liisi Ojamaa ainuisikuliselt mingi eriline Tallinn, vaid ta on samuti Tallinn, ja selline, kelleta Tallinn poleks Tallinn. Ka sina, kui sa oled tallinlane, oled Tallinn, ka mina viljandlasena olen juba ammu Tallinn, ainult võib-olla me ei oska või ei taha seda nii väljendada, nagu tegi Liisi Ojamaa: „siin on minu kodu/ siin, terves linnas/ ja mitte kusagil mujal/ sest mu nägu on samast kivist millest hele kirik/ sest mu keha on samast paest millest vaiksed müürid [—] meie oleme üks/ muud ma ei tea“ (1987–1989, lk 399).

    Ise linn olles võid sa asuda kus tahes asumi punktis, lagunenud müürijupil, mere ääres salarannas, olematu jõe kaldal, talvel kodus, mõtteakna taga kevad. „Mina, see on linn“ ei tähenda Ojamaal suurushullust, vaid kõiksusetunnetust. Sama tunnetust kannab ka Liisi Ojamaa varasemas luules avalduv, ehkki otse väljendamata kreedo „pidu nagu homset ei oleks“: „Kõrtsudes möllawad makid/ joome end sodix maandume kusagil Toompeal/ kaisutame keda juhtub; wõib-olla lubame lõigata weene/ räägime lollusi“ (1989, lk 429).

    Kui kõiksus on su varba juures, siis mis homsest me räägimegi. Homne on mingi tühine liivatera tänase ja igaviku vahel, mis ei suuda aga voolavat elamise julgust takerduma panna. „Maailm, saadaru, woolab./ Meie wäikesed mured/ woolawad yxteise sisse,/ et päris päewadex saada“ (2005, lk 194).

    Riimid ja biidid

    Liisi Ojamaa luule kannab endas enamasti punklaulurütme, ka siis, kui pole riime või kui riimid kord on, siis pole, aga nimetada neid punklauludeks oleks lihtsustamine ja labastamine. On tunda, et alternatiivne rock, aga ka muud 1970ndate lõpul ja 1980ndail tõusnud ja omavahel seotud stiilid nagu uusromantism (parim näide Classix Nouveaux), new wave (The Teardrop Explodes, Talking Heads), postpunk (The Fall, Siouxsie And The Banshees) jm kandsid endas pungiplahvatuse jälgi. Nii sündis ka Liisi Ojamaa luule pungist, aga ei jäänud sinna kitsalt kinni.

    Kuigi paljud Liisi luuletused on kui punkhümnid („Mu arm anarhia“, „Wäike Hipi & Trubetsky“), kannab enamik luuletusi üldisemaid ja igavikulisemaid teemasid kui üks subkultuur ja tema lapsed. Biit, sageli rõhulises värsimõõdus, jäi aga sisse, ja ka hilisemas loomes luuletaja verre – „Kord mõrkjalt petlikus mälus/ saawad samax lumi ja lõõm./ Siis jäägu sealt wälja kõik walus/ & sisse wiimne kui rõõm“ (2011, lk 545).

    Teisal esines vabavärssi juba varases luules: „Sina pead olemas olema./ Kui mitte mujal, siis minus endas,/ keset seda linna, mis on minu rõõm,/ sulan ma hallix kiwix/ Sinu jalgade alla …“ (1988, lk 19). Tihti esineb samas luuletuses nii riime kui ka vabavärss, sest Liisi järgis küll sisemisi rütme, aga ei seadnud endale rangeid vormilisi reegleid.

    „Kahel lahtisel käel“ kätkeb kõiki kuut autori eluajal ilmunud luulekogu tervikuna: „Lõputu juuli“ (1990), „Myyrid ja wärawad“ (1993), „Lootus“ (2000), „Ärasaatmata kirjad“ (2002), „Jõgi asfaldi all“ (2008) ja „Ajalaulud“ (2011). „Ärasaatmata kirjad“ sisaldas õigupoolest ka varem ilmunud luuletusi – antud kogumikus on selles jaotuses toodud ainult mujal ilmumata tekstid. Oma kaks viiendikku raamatu mahust võtavad enda alla Doris Kareva koostatud „Hämara hääle“ luuletused, mis osalt küll ilmunud siin-seal, näiteks Loomingus või Vikerkaares, aga kindlasti varem mitte üheski kogus. Raamatu mahukaima osa tase on ka kõige ebaühtlasem, aga mis siin imestada, sest mõnegi teksti jättis luuletaja ise sahtlisse. Olgu öeldud, et Kareva ja Aule ei tühjendanud koguteosesse sugugi kõike Ojamaa varasalvedesse jäänut.

    Kes tahaks olla kõigest bensujaam?

    Vastuoludeta inimene on üksluine nagu bensujaam: pumpad seal aga kütust peale ja muud mõtet ei ole, isegi kui müüa pirukaid ja vitamiinivett, bensujaam jääb bensujaamaks. Liisi Ojamaa kubises vastuoludest: hipi, aga punkar. Hipi, aga üsna mitterustikaalne. Linnainimene, aga autod tema loomingus ei sõida. Kõneleb iidsete müüridega, aga nooruse nimel. Kevad on igavene noorus, aga sügis, mil korralikud lapsed kooli lähevad, on surm. Surm on ajutine, sest elu on enam kui elu. „Kas mind eelmisse elusse kannavad luitunud pildid/ ja kas edasi elan, mis tookord mul pooleli jäi …“ (1987–1989, lk 450).

    Rääkisin ennist romantikast, jah, see pole Ojamaa puhul Schiller ja sinililled. Ojamaa luules tähendab romantika pigem uusromantismi (pean silmas ka 1980ndate vastavat muusikavoolu, mis ENSVsse jõudis näiteks Liisi ühe lemmikbändi Kino lugudena) ja linnaromantikat. Mõlemas leidub nihilismi. Pealesunnitud konteksti eitust. Ahelate maharaputamist. Ka elujaatus käib käsikäes elueitusega, mis sest elust muidu jaatada, kui pime pool puudub, veel enam, Liisi kogu oma kevade ja päikese ihaluses piilubki pigem tihemini pimeda poolele ja näeme ka kosutavat musta huumorit ja sarkasmi. „sees klaasidesse woolab jälke jooke/ me waatame kuis werex muutub wiin/ & naerame & taas on nõnda walus/ orkester jälle matab mingit meest/ & leegid muudkui tantsisklewad jalus/ & põletawad pildi silme eest“ (1989, lk 52).

    Olnud enamiku elust vähemalt loomingus optimistlik (ka dekadents on ülimalt optimistlik nähtus), rääkinud inimeste eest … palub Liisi Ojamaa hilisemas elus ühtäkki abi: „Palun, kõnelge keegi kord minu eest. Just siis, kui ma ise ei suuda. /See walu on ain’t minu enda sees/ & maailma nõnda ei muuda“ (2017, lk 548). Mõistame, et looming on eelkõige valu, ka siis, kui väljendab rõõmu. Olemise ja loomise rõõmu. Rõõmu, mis ilma valuta olekski ogar ja pelgalt kehaline purse. Liisi mõiste „meie“ ring sulgub, ta annab meid meile üle.

    „Laotub maailm akna taga,/ walge, waikne, lumelage./ Kalgilt sinetawad sooned./ Ärge täna helistage“ (2008, lk 541).

    Liisi Ojamaa sooritas oma elutööga semiootilise mustkunstitriki, sulatades sümbolid ja täites mõistete sisud nii pillavalt, et pokaal ajab üle. Mina, sina, meie, linn, kevad, jõgi, armastus, agulitänavad kõik on üks. Aga üks loetamatu hulk tähistusi ja tähendusi. Piire pole, aga seda rohkem on salajasi piire, mida ületama Liisi Ojamaa koos endaga oma lugejaid kutsub.

    * Vrd Marie Underi rütmidega sonetis „Mu kevad“: „Mu kevad algab peale jõulu juba …“

  • Eevi Ross 1. I 1934 – 30. XII 2020

    30. detsembril lahkus 86aastasena tunnustatud konsertpianist ja pedagoog Eevi Ross. Eevi Ross (snd Torpats) oli pianist, kelle kirg klaverimuusika vastu algas varajases nooruses ning kestis elupäevade lõpuni. Tartus sündinud ja imelapseks peetud Eevi alustas klaveriõpinguid üheksa-aastaselt Tartu Kõrgemas Muusikakoolis.

    Eevi Ross lõpetas 1952. aastal Tallinna Muusikakooli Erna Saare klaveriklassis ning 1957. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi, kus teda juhendas professor Bruno Lukk. Esimese soolokontserdi andis ta 1958. aastal Estonia kontserdisaalis. Peale soolokontsertide andmise töötas Ross Estonia teatri kontsertmeistrina ja esines Eesti Riiklikus Filharmoonias solisti ja ansamblipartnerina.

    Eevi Rossi peamiseks ansamblipartneriks sai tema abikaasa – klarnetist, dirigent ja arranžeerija Aleksander Rjabov –, kellega asutati 1976. aastal klassikalise muusika ja džässi fusiooni viljelev ansambel Syn­thesis. 1982. aastani tegutsenud ansambel esitas eri ajastute ja stiilide muusikat, tutvustas eesti heliloojate loomingut ning salvestas muu hulgas Eesti Raadiole Ester Mägi „Dialoogid” ja Heino Jürisalu kvinteti nr 2 ning Arthur Honeggeri rapsoodia. 1983. aastal ilmus LP „Dialogues” (Melodija).

    1980. aastate lõpul algas Eevi Rossi koostöö Soome klassikalise muusika tippu kuuluvate lauljate Taru Valjakka, Harry Dahlströmi, Erna Spoorenbergi, Johanna Tuomi jpt.

    Eevi Ross oli armastatud pedagoog. Aastatel 1950–2000 töötas ta Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis klaverisaatja, erialaõpetaja ja kammeransambli õppejõuna ning andis meistrikursusi ka mitmel pool Soomes. Ta on koostanud ja produtseerinud CDsid ansambli Synthesis ja Aleksander Rjabovi džässiansambli salvestistest.

    Eevi Ross tegutses pianistina kõrge elueani. Viimastel aastatel oli tema kava „Soovikontsert. Armastatud klaverimuusika“ väga populaarne muusikakoolides. Viimati sai tema soolokontserti kuulata 1. juulil 2014 Kadrioru lossis. Eevi Ross oli Eesti Interpreetide Liidu liige ja Eesti Klaveriõpetajate Ühingu liige.

    Eevi Rossi jäävad leinama tema tütar, endine raadiohääl Kadi Veldi ning džässlauljatarist tütretütar Susanna Aleksandra Veldi. Ärasaatmine on Tallinnas Jaani kirikus laupäeval, 9. jaanuaril kell 14, kogunemine algab kell 13.30.

    Eesti Interpreetide Liit

    Georg Otsa nimeline Tallinna Muusika­kool

  • Endel Link 14. IV 1928 – 15. XII 2020

    15. detsembril lahkus meie seast 92. eluaastal teatri- ja filmikriitik Endel Link, kes oli peaaegu neli aastakümmet (1953–1991) ajalehe Sirp ja Vasar teatri- ning seejärel ka filmiosakonna juhataja.

    Endel Link lõpetas 1946. aastal Viljandi II Keskkooli, seejärel 1953. aastal eesti filoloogina Tartu Riikliku Ülikooli ning jõudis õppida Moskva Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) teatriteaduse aspirantuuris (1962). Suurem osa Endel Lingi teatri- ja filmialaseid artikleid nägi trükivalgust Sirbis ja Vasaras, aga ta koostas ja toimetas ka rea Eesti NSV Teatriühingu egiidi all ilmunud teatrikogumikke.

    Kriitikuna oli Endel Link psühholoogilise realismi printsiipidest lähtuva teatrikunsti pooldaja. Ta oli samuti sagedane külaline rahvusvahelistel filmifestivalidel ja järeltulevatel põlvedel on võtta hulk tema ülevaateid oma aja filmikunsti saavutuste kohta. XX sajandi Eesti teatri sügavamaks mõistmiseks tuleb Endel Lingi kirjapandu tundmine kahtlemata kasuks.

    Endel Link oli Eesti Teatriliidu, Eesti Kinoliidu ja Eesti Ajakirjanike Liidu liige.

    Eesti Teatriliit

    Sirp

  • Pühakiri kaanest kaaneni

    TAAVI HARK

    Festival „Beethoven“ 7. – 13. XII Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis.

    Lõppenud aasta viimasel kuul, mil arutleti tõsimeeli, kas peaks pandeemia pidurdamiseks piirama kirikutes jumalateenistuste toimumist, sai teoks pühalik rituaalide rida. Detsembri teisel nädalal leidis aset ulatuslik festival „Beethoven“, mis pakkus kuulamiseks suurmeistri sonaatide korpuse kaanest kaaneni: 32 klaverisonaati, 10 viiulisonaati ja 5 tšellosonaati. Sten Lassmanni sisukas essee kavalehel viitas Hans von Bülow tuntud üldistusele, et Bach on muusikas vana testament ja Beethoven uus testament. Tõepoolest, teatav tõstetuse tunne saatiski paljusid kuulajaid, kes said võimaluse olla osa iselaadsest kogudusest, mis läbis otsekui palverännakuna Beethoveni sonaatide arengutee. Nii teoste kui ka pühendunud esitajate arv küündis poolesaja piirile. Et see kõik nädala raamidesse mahuks, said muusikaõhtutest sisult rammusad ja kahe vaheajaga maratonkontserdid.

    Noppeid pikalt teelt

    Esmalt meenub teist õhtut alustanud Tanel Joametsa kirglik, maskuliinne ja beethovenliku kaalutletud tahumatusega klaverisonaadi op. 10 nr 1 esitus. Sonaadi retooriline jõud ja magus lüürika tulid esile veendunud ja küllusliku mänguga, eelkõige ulatuslikus teises osas (adagio molto), millele järgnes kärsitu tormakusega üürike finaal (prestissimo). Kaunilt kujundatud terviku lõi sonaadist op. 10 nr 2 noorema põlve pianist Mariin Gill, kelle mängus oli nii intellektuaalset salapära kui ka humoorikat mängulusti, mis tuleb harjumuspärase aeglase osata sonaadis vägagi kasuks.

    Õhtu jooksul kõlanud kolmest viiulisonaadist tõusis läbimõeldud väljendusega esile Linda-Anette Verte (viiul) ja Maksim Štšura (klaver) ansambel, mis äratas tähelepanu põneva temperamentide mänguga.

    Beethoveni ülituntud „Pateetilise“ sonaadi soojendusena sai kuulda sonaatide paari op. 14, mis ei kõla kontsertidel just sageli. Noore, ent juba küpse mängumaneeriga pianismiga tõestas end Sofia Khvichia, esitades klaverisonaadi nr 9 E-duur. Selle sonaadi küllalt pilvitu olemus vajab ereda elamuse loomiseks head kõlameelt, mida Khvichia mängus ei napi. Lea Valiulina mängitud op. 14 nr 2 võlus eelkõige peene kujundusega aeglase osaga (andante). Klaverisonaadi nr 8 c-moll op. 13 („Pateetiline“) avaosa kõlas Marko Martini esituses nii tugeva sisendusjõuga, et hoolimata kuulamisharjumuse karidest ja väsimusohust kandus saali hoopis värskus ja erksus, mis ei raugenud ka kauni viisikaarega teises osas (adagio cantabile). Finaal kulges kaasakiskuvas hoos nii ruttu, et soovinuks Marko Martini tervet sonaati kordama aplodeerida.

    Theodor Sink tšellol ja Kristi Kapten klaveril esitasid festivalil „Beethoven“ maitsekalt tšellosonaadi nr 3 A-duur op. 69. Theodor Sink pälvis interpreetide liidu välja antud aasta interpreedi preemia.

    Rõõmustava üllatuse pakkus kolmandal õhtul Jaan Ots sonaadiga nr 11 B-duur. On ju viimastel aastatel Otsa tegemised aina enam seotud dirigeerimisega. Selles esituses oli toredat tujukust ja mõnusat mänguhoogu. Üheks köitvamaks esituseks kujunes Mati Mikalai kujutlus sonaadist nr 12 (As-duur). Sonaadi avaosa mahukas variatsioonide põimik mõjus eredate ja peente vaheldustega. See muusikalise arutlusvõime ning fantaasia jõuproov sobitus Mikalai mängumaneeriga otsekui valatult. Dramaatilistest liialdustest hoidumine jättis mõttele paraja ruumi, mida kasutasid tänulikult teose morbiidsete vihjetega kolmas osa (marcia funebre sulla morte d’un eroe) ja hoogne finaal. See oli suurepärase tervikutunnetusega ettekanne, mis mõjus huviäratavalt ka detailides.

    Erksa ettekandega jäi meelde duo Kristina Kriit (viiul) ja Marko Martin (klaver), kelle esitatud viiulisonaat nr 4 a-moll op. 23 veenis eriti habras-humoorika teise osaga (andante scherzoso) ja peaaegu hõljuvalt kergejalgse finaaliga.

    Juba väsida ähvardava tähelepanu äratas Maksim Štšura esitatud klaverisonaat nr 15 D-duur op. 28 („Pastoraalne“). Elektrikarjuste ja automatiseeritud farmide ajastul mõjuvad pastoraalsed konnotatsioonid ju lausa eksootiliselt. Aga mitte see ei olnud kuulamisel otsustav, ikkagi absoluutne muusika! Maksim Štšura väga selge kujundite esitlus ja targalt mänglev pianistlik loojutustus hoidis kuulajad lõpuni kütkeis. Pole kahtlust, et muusikalise pastorina on Maksim Štšura üks Beethoveni koguduse anderikkamaid jutlustajaid.

    Õe-venna duo Mari ja Mihkel Poll mängis viiulisonaadi nr 7 c-moll op. 30 sonaatide rännaku neljanda õhtu üheks eredamaks sündmuseks. Salapäraselt võbelev algus andis peagi maad otsustavalt hoogsale muusikaliste argumentide vastastikusele selgitamisele, milles oli nooruslikku nõtkust ja meisterliku pilli­valdamise lusti.

    Klaverisonaat nr 17 d-moll op. 31 („Torm“) sai Kai Ratassepa jäägitult huvitavas tõlgenduses üheks kogu festivali tipphetkeks. Kontrastirohke avaosa pakkus eeterlikku salapära ja stiihilisi puhanguid, vastandades väga haaravaid hetki. Täiesti erilise hinguse tõi saali aga aeglane osa (adagio), mille Ratassepp esitas lausa transtsendentaalse süvenemise ja sisendusjõuga. Selle osa sügavus aimab ette Beethoveni viimaste sonaatide aeglaste osade õhulist nukrust, mille vangistav võlu ei jäta vist kedagi külmaks. Finaali elegantne hoog ja meetrumitunnet hetkiti ähmastavad puhangud veerlesid üllatavalt kaalutusse lõppu, justkui lõpetaks kogu muusikalise argumentatsiooni üks kergelt muigav küsimärk.

    Kontrastse ilmega viies õhtu pakkus klaverisonaatide kõrvale kaks väga tugevat keelpillisonaatide esitust: viiuli­sonaat nr 9 A-duur op. 47 („Kreutzer“) ja tšellosonaat nr 3 A-duur op. 69. Suure­pärase koosmängutunnetusega duo Robert Traksmann (viiul) ja Sten Heinoja (klaver) pääses kiire reaktsiooni abiga üle mõnestki ohtlikust muusikalisest käänakust. See võimaldas luua tervikuna haarava ja kaasakiskuva esituse, kust õhkus nii spontaansust kui ka ideede küpsust. Sonaadi ebatüüpiline algus kehtestab viiuldaja solistiambitsiooni, millele sekundeerib klaveri vastulause. Seejärel rullub lahti vastastikku pingeline ja põnev keskustelu, mis näitab teise osa variatsioonides pisut leplikku vaimu, et siis hoogsas finaalis üksmeelse tuhinaga sõprust kinnitada. Intensiivne viiulipartii andis hiilgava võimaluse särada ka erksa kõlaga pillil – Traksmanni käsutuses on itaalia meistrite Gaglianode viiul XVIII sajandist (Eesti pillifond).

    Theodor Sink tšellol ja Kristi Kapten klaveril kinkisid tšellosonaadi nr 3 A-duur op. 69 maitseka ja mitmekesise tõlgenduse, mis õigustas ettekande eel välja antud autasu: Theodor Sink pälvis Eesti interpreetide liidu välja antud aasta interpreedi preemia.

    Klaverisonaatide mitmekesisest hulgast pääses mõjule Sten Heinoja esitatud sonaat nr 21 C-duur op. 53 („Waldstein“), millele andis tiivad tormakalt tarmukas mänguhoog. Poeetilis-filosoofilise sügavusega kõnetas Sten Lassmanni mängitud sonaat nr 23 f-moll („Appassionata“), milles ristus karuldane jõud elegantse peenusega.

    Festivali finaal oli eelnevate õhtutega võrreldes eriliselt publikurohke. Oli selle taga janu Beethoveni hilisloomingu järele, eriliselt mainekate interpreetide rivi või mugav nädalapäev, ei teagi öelda. Ent oht tugevate elamuste lopsakuse all looka vajuda sai kava silmitsedes kahtlusteta ilmseks küll. Elegantse ja lihvitud avangu pakkusid Olga Voronova (viiul) ja Mati Mikalai (klaver) viiuli­sonaadiga nr 10 G-duur.

    Tõelise maiustükina sai kuulda op. 102 tšellosonaatide paari kahe väljapaistva tšellisti esituses. Sonaadi nr 4 mängisid Marcel Johannes Kits tšellol ja Sten Heinoja klaveril. Suurepärase tooni, intonatsiooni ja maitseka artikulatsiooni koosmõjul võlus Kits tummisest materjalist välja kõnetava ja tuumaka tulemuse.

    Beethoveni viimase tšellosonaadi nr 5 D-duur op. 102 nr 2 esitasid sädeleva sisukusega Valle-Rasmus Roots ja pianist Sten Lassmann. Kareda ja tujuka loomuga repliigid vaheldusid sulni laulvusega, seejuures olid ka mõlema pooluse äärmised kontrastid lõpuni kujundatud. Rootsi ja Lassmanni duo tugevaim trump on psühholoogilise täpsuse ja tehnilise meisterlikkuse sulam, mis võimaldab selgeks ning jälgitavaks mängida ka ülimalt komplitseeritud ideed. Intellekti ja osavuse proovikiviks on Beethoven asetanud teose finaali krõbeda fugaato, mis õnnestus veenva voogavusega.

    Beethoveni sonaadiloomingu tõeliseks krooniks on kolm viimast klaverisonaati, mille esitasid Irina Zahharenkova, Ivari Ilja ja Peep Lassmann. Selle teosekolmiku transtsendentaalne mõõde on nii tugev, et omal moel sulavad need mälus üheks hiiglaslikuks tervikuks. Ka kõik kolm esitust olid nii kõrgel kunstilisel tasemel, et neid ei tihkagi post factum tükkideks võtta.

    Sonaat – objektiivne kirg

    Festivale püütakse sageli kavalate võtetega mitmekesistada: kontserdid eri saalides, mängud žanripiiridel ja teiste kunstiliikidega, loengud ning vestlusringid. Festivali „Beethoven“ tegijad jätsid otsustavalt kõik muusikavälise kõrvale. Fookusesse asetati muusika, absoluutselt ja kompromissideta. Vahelduse lõi ühe helilooja fantaasia ühe žanri piirides ja teoseid esitavate interpreetide mitmepalgelisus. Kõik – ei vähem, ei enam. Ja see mõjus hästi! Põhilisele keskenduda ei olegi lihtne, sest heliloojate-klassikute teoseid ümbritseb sageli tihke poolmütoloogiline kihistus, mis tingib sellegi, millist muusikavälist võrku tuuma ümber punutakse.

    Sensatsioonide ja tüütult korduva uudisvoo taustal mõjub sonaatide huvitav sisemaailm tõeliselt värskena. Siin võivad dramaatilised vastuolud kuulaja läbi raputada moel, mis ei päädi närvirakkude kao või resigneerunud mossitamisega. Vahelduseks oleks vist paslik peatada lõputu arvamine, jääda vakka ja kuulata instrumentaalmuusikat, seda absoluutset. Milline luksus on siseneda reaalsusesse, kus leiame grammatika ja laused, aga ei ainsatki verbi, nimisõna, kiitust ega solvangut.

    Kui nädalase festivali algupoolel valitses aimdus, et seda kõike saab ehk liiga palju, siis raja lõppedes isu kasvas. Sonaatide tohutu korpuse järel tahtnuks elavas ettekandes ära kuulata ka kõik Beethoveni keelpillikvartetid – on ju needki olemuselt sonaadid, ainult pisut paisunud koosseisule. Jääb vaid loota, et kultuurkapitali uus ansambliresidentuuri programm, mille esimene taotlusvoor on suunatud just keelpilli­kvartettidele, pakub stiimuli luua selline koosseis, kes võiks suurmeistri järgmise tähtpäeva puhul Eestiski niisuguse vägitööga hakkama saada. Ei ole ju patt loota!

Sirp