Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Galeriikäik – Düstoopia ja suletud ruumid

    MARI-LIIS VANEM

    Pandeemia tõttu on Tallinna galeriid ja muuseumid suletud kuni 17. I, Draakoni ja Hobusepea galerii näituse eksponeerimisaega pikendatakse.

    Olesja Katšanovskaja-Mündi näitus Tallinna Linnagaleriis „Hetkes olemise jäljed“ 17. I, Maret Olveti näitus „Metsamüüt ja müstiline sõõr“ Vabaduse galeriis 4. – 28. XII 2020, Britta Benno näitus „Ruinenlust Lasna­mäel“ Hobusepeas 25. XI – 14. XII 2020, Erki Kasemetsa näitus „Karl Marx loomariigis“ Draakonis 15. XII 2020 – 9. I, näitus „Murtud sümmeetriad“ Kumus kuni 21. II ja Mall Parise näitus „Lõpmatus“ Hobusepeas 15. XII 2020 – 11. I.

    Jaanuari alguses vaatab kunstihuvilistele vastu lukku keeratud Tallinn: näituse- ja kultuuriasutused on pandeemia tõttu valitsuse otsusega 17. jaanuarini suletud. Piirangud ja lukustatus on ka Olesja Katšanovskaja-Mündi isikunäituse „Hetkes olemise jäljed“ mõttelises keskmes. Sellele rõhuvad näituseruumis nii heliinstallatsioon kui ka reljeefsed skulptuurid. Lukustatust võib kogeda lausa kehaliselt: savisse jäetud jäljed mõjuvad igavikku talletunud fossiilidena. Savi on aga materjal, mida saab hõlpsasti voolida. Ka siis, kui paigal seisame, toimub meie kehas ja meeltes pidev liikumine, karantiini lukustatus on siiski vaid näiline.

    Praegu on „Hetkes olemise jäljed“ kehad jäetud hääleta, neid saab kogeda vaid distantsilt, läbi suletud akna. Nõnda on aga väljapaneku feministlik sisu võimendunud: naised on piiratud oma sotsiaalse kehaga, sinna kipub kinni jääma ka nende hääl.

    Möödaniku ja oleviku õrn puudutus. Vabaduse galerii Maret Olveti näituse „Metsamüüt ja müstiline sõõr“ mõte tuli kunstnikult, kes juhtis alguses ka selle teostamist, kuid kunstniku lahkumise tõttu möödunud suvel sai sellest mälestusväljapanek. Olveti viimane graafikasari kannab pealkirja „Metsamüüt“. Sarja teostest kumab vastu kunstniku igatsus lapsepõlve paikade järele, magus melanhoolia. Kas pole mälestused kurblikult ilusad, nii et möödanik näib alati natuke parem ja kenam kui olevik? Abstraktse ja sümbolirohke graafikaga (taas)lõi Olvet lapsepõlve paksude laante võrdkuju, paiga, kus neid on kõige parem taga igatseda. Näitusel toimis see omamoodi kunstniku mälestushiiena. Saatuse tahtel lisandus näitusele ka müstiline sõõr, mida võimendas kuraatori, Maret Olveti kunstiajaloolasest lapselapse Ragne Kangro esitusviis.

    Britta Benno teosed tähistavad looduse võidukäiku: inimkond on oma elu ära elanud, maailm hakkab tagurpidi liikuma ning väljasurnud liigid ärkavad taas ellu.

    Düstoopiajärgsed düstoopiad. Olveti muredele pakkus omamoodi positiivse lahenduse noor graafik Britta Benno näitusega „Ruinenlust Lasnamäel“, mis on ühtlasi tema doktoritöö loomingulise poole üks osa. Benno teoste arhitektuuri ja looduse sümbioosis on tekkinud maastikud, kus dinosaurused kalpsavad mööda mägesid ja eksootilist taimestikku. Ometi on selles kõiges ka midagi tuttavlikku – Lasnamäe varemed. Kunstniku düstoopiajärgses düstoopias ei ole kohta Niguliste kirikule. Tema varemed on ehk ootamatudki, sest need paigad on alles elu täis, turistile neid veel ei näidata. Kõikjal üle maailma jäävad aga Lasnamäe tüüpi magalad järjest tühjemaks. Need on kui mälestus ajast, millele ei taheta enam silma vaadata.

    Britta Benno teosed tähistavad looduse võidukäiku: inimkond on oma elu ära elanud, maailm hakkab tagurpidi liikuma ning väljasurnud liigid ärkavad taas ellu. Tehislik on aga juba praegugi nii kõikehõlmav, et uus, tagasipööratud reaalsus saab leida aset vaid keset Lasnamäe tüüpi keskkonna varemeid. Inimjälg on betoneerinud end kõige selle aluseks. Taasärkamine ja looduse tähtsuse üle mõtlemine oli pandeemia tõttu kehtestatud kevadise eriolukorra ajal ja on ka praegu keskne: ei avastatud ainult massiliselt metsi ja rabasid, vaid ka meedias ringles ohtralt pilte taimedest ja loomadest, kellel on vaja oma kohta ka linnaruumis. Samalaadne elusa ja tehisliku kontrast ilmneb ka Olesja Katšanovskaja-Mündi okstest skulptuurides, millest on kasvanud välja juhtmerägastik.

    Loomi ja inimesi eristava piiriga tegeleb ka Erki Kasemets isikunäitusel „Karl Marx loomariigis“. Antropomorfismi ideest kantud näitusel kohtuvad fiktiivses lauamängus lapsepõlv, näärid ja loomad. Loomadel on oma riik, kus valitseb kindel poliitiline kord. Kummaline kontrast tekib Kasemetsa ja Olveti lapsepõlveruumi vahel: Kasemetsa loodud meenutuste maailm on täis esemeid ja inimkonna kangelasi, Olveti õrn graafika on aga lähemal loodusele. Siiski saadavad ka tema loomingus kujutatud metsi sümbolid ja märgid, millel on oma koht sotsiaalsetes konstruktsioonides.

    Maret Olveti „Metsamüüdi“ sarjast kumab vastu kunstniku igatsus lapsepõlve paikade järele, magus melanhoolia.

    Suletud ruumid. Düstoopiajärgsust rõhutab Britta Benno ka oma teoste tehnika valikuga ning kujutatu ja kujutamisviisi või nägemisviisi (3D) kontrastiga. Ajakulukas ofort ja nukuanimatsioon ei ole ju kõige tavalisem viis kujutamaks tulevikumaailma, mida sageli iseloomustab just kiirus. Düstoopiajärgses düstoopias on aga aega küllalt. Mõte on olemas juba palju varem, kuni kunstniku käsi sellele järele jõuab. Selleks et Britta Benno loodud ruumi tõesti näha, tuleb pähe panna 3D-prillid, sest seda saab kogeda vaid praeguse aja filtri kaudu.

     

    3D-prillide abil oleme teiste keskel, aga ka oma eraldatud maailmas – kõik saab võimalikuks ainult meie silmade kaudu. Samamoodi saab 3D-prillidega kogeda ka taani kunstniku Lea Porsageri teost „Cøsmic strike“ ehk „Kosmiline löök“ Kumu näitusel „Murtud sümmeetriad“.

    Teadus avab sageli inimsilmale suletud ruume ning koos teadlaste püstitatud küsimuste ja kunstniku abiga saab neid näha ja neist veelgi kaugemale vaadata. Teaduse eesliinil tegutseb CERNi osakestekiirendiga teaduslabor, suur hadronite põrgati: 27kilomeetrise ümbermõõduga tunnelis uuritakse osakesi, mis jäävad inimsilmale nähtamatuks. Kumu näitusel visualiseeritakse kunstnike abiga nähtamatu. Vaatajal avaneb näiteks võimalus mööda falloslikku neutriinosarve liuelda ning saada osa osakeste liikumise visuaalsest ilust.

    Liuelda võib ka mõtisklusse, mida toob meile 2021. aasta. Kuigi oleme pidanud mõneks ajaks loobuma harjumuspärastest 3D-prillidest, suurtest ekraanidest ja avatud näitusesaalidest, jääb alati võimalus galeriiakendest sisse piiluda. Piisava uudishimu korral avanevad ka pealtnäha suletud ruumid ja kunstimaailmad.

    Lõpmatus on varjuna kaasas. Mall Paris on pealkirjastanud oma viimase näituse „Lõpmatusena“. Tema minimalistlikke visuaale saadavad sõnad „Sõna —- pilt —- kujutlus. Kas iga sõna eraldi või reana koos? Sõna eraldi ja reana koos. Ruum hajub tervikmõtteks või üksikuteks piltideks … / Sõnad moodustavad pildi või püüdluse, mis ilmub ajas. / Lõpmatus on kaugel / või lähedal / Lõpmatus on lähedal / või / kaugel … / Sümpaatia teatud korrastatusele, samas lõpmatusele, mis laseb lahti, eemaldub … / Lõpmatus on kaugel / või lähedal / Lõpmatus on lähedal / või / kaugel / varjuna kaasas …“

  • Luulesalv

    AAPO ILVES

    Ma lihtsalt pidin

    Ma mõnikord pidanud plaani
    ja vahtigi pidanud
    ja pidanud peenikest naeru
    ja tegema midagi muud
    ja veel olen pidanud viisi
    ja pidanud minema,
    kui miilits mind pidamaks kinni
    on vilistand vilega

    ja pidanud enda eest kostma
    ja pidanud kinni põit
    ja pidanud pileti ostma,
    kui rongi või bussiga sõit
    ja natuke pidanud korda,
    kui kord kippund minema käest
    ja pidanud mitu korda
    ka lubama – täna ei läe,
    kus pidada pidu on plaan,
    jah, vahel ma pidama saan

    ja tee ääres pidanud kinni
    ja hoogu, kui käänak on ees
    ja pidanud väljagi võtma,
    kui natuke kaua olnd sees
    ja pidanud silmas ja meeles
    ja rääkima välismaa keeles

    ja pidanud pesema jalgu
    ja pesu, kui pesu on must
    ja pidanud sõna, et hoian
    su pisikest saladust

    ja pidanud teistega sammu,
    kui teised on pidanud ammu

    ja pidama pidanud vastu
    ja pidanud võitlema
    ja pidanud vanduma alla,
    ei suutnud kui kõike ma
    ja pidevalt pidanud lõugu
    ja veel rohkem pidanud suud,
    kuid lambaid, ükspuha, mis tõugu,
    ei ole ma pidanud.

    Ma pidanud sünnipäeva
    ja pidanud rääkima läbi
    ja pidanud vaid oma käega
    ma korduvalt ajama läbi,
    nii mõnestki pidanud lugu
    ja pidanud ühendust
    ja pidanud kinni hinge,
    kui öö on nii õudne ja must

    ja pidanud pausi ja jahti
    ja pidanud piiri ja nõu
    ja pidanud aru, kas lahti
    teed ukse, kui hõikan „hellõu!“

    ja pidanud näitama tahet
    ja pidanud veidike vahet

    ja trüginud ette, kui hoidma
    ma pidanuks selgade taha
    ja pidanud pikemas tekstis
    nii mõndagi tõmbama maha.

    Aapo Ilves on laulukirjanik Räpinast. Ta lihtsalt pidi kahe lausega üht-teist kokku võtma.

  • Henrik Visnapuu nimeline auhind ootab kandidaate

    Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) on taastanud Henrik Visnapuu nimelise kirjandus- ja kultuuriauhinna.

    Henrik Visnapuu 1949. või 1950. aastal New Yorgis kirjandusõhtul värsse lugemas. KM EKLA, A-37:6666.

    Auhinna pälvib eesti või võõrkeeles ilmunud Eesti-aineline teos, olgu tegu kas proosa, luule, memuaristika või uurimusega. Auhindamisele kuuluvad nii välismaal kui ka Eestis ilmunud teosed, kuid eelistatud on väliseesti ja/või välisriikides ilmunud Eesti või väliseesti aineline teos (uurimus, sündmus), mis teeb Eesti kultuuri ja/või ajalugu maailmas tuntumaks. Esile võidakse tõsta ka elutöö. Auhinda hakatakse välja andma üle aasta.

    Kandidaatide esitamise tähtaeg on 1. aprill 2021 ning aadress sirjekiin@hotmail.com. Kandidaate võivad esitada nii üksikisikud kui ka organisatsioonid Eestis ja mujal.

    ERKÜ annab auhinda välja koos kahe Eesti partneriga, kelleks on Eesti Kirjanike Liit ja Luunja vallavalitsus. Auhinnaga kaasneb kunstiteos, mis tellitakse eesti kunstnikult. Iga koostööpartner nimetab žüriisse ühe esindaja. Tänavu kuuluvad sinna Sirje Kiin, Jürgen Rooste ja Toomas Liivamägi. Žürii valib esitatud kandidaatide seast 1. oktoobriks 2021 välja kuni kuus parimat. Taastatud auhinna esimene laureaat kuulutatakse välja 2. jaanuaril 2022.

    Henrik Visnapuu (1890–1951) oli silmapaistev eesti luuletaja, memuarist ja kriitik. Tema nime kandev auhind asutati USAs 1952. aastal. Auhinna esimene laureaat oli August Mälk romaaniga „Tee kaevule“, seejärel on selle pälvinud Arved Viirlaid, Marie Under jpt. Auhinna väljaandmine katkes korraldavate asjaosaliste lahkumise tõttu 2007. aastal.

    Vt lähemalt https://www.estosite.org/erku-taastab-henrik-visnapuu-nimelise-kirjandus-ja-kultuuriauhinna/

  • ,

    KKEKi arhiiv on täienenud uute videoteoste, kunstnike biograafiate ja trükistega

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses asuva kaasaegse kunsti arhiivi eesmärgiks on luua nähtavust Eesti kunstnikele ja kunstiväljale ning panustada KKEKi kui uurimiskeskuse arendamisesse.

    2020. aastal täienesid kunstnike andmebaas ning trükiste ja videoarhiivid uute materjalide ja kasutusmugavust võimaldavate rakendustega.

    Vaade kunstnike andmebaasile. Kuvatõmmis

    2020. aasta alguses avaldasime uue kodulehe, kust leiab uuenenud kujul Eesti kunstnike andmebaasi, mis praegu pakub sissevaateid 63 kunstniku loomingusse. Viimase poolaasta jooksul on andmebaasi lisandunud järgmiste kunstnike profiilid: Ingrid Allik, Kristina Norman, Angela Maasalu, Sirje Runge, Johannes Säre, Maria Kapajeva, Bita Razavi, Raul Meel. Uuendatud on Merike Estna ja Marge Monko biograafiad. Pidevalt täienev andmebaas pakub kunstnikule lisanähtavust ja võimalust jõuda rohkemate (välis)kontaktideni – seda ka nende kunstnike jaoks, kel ei ole kodulehte või galeriid.

    Sügisel lisandunud uue funktsioonina on võimalik andmebaasis otsida kunstnikke temaatiliste märksõnade kaudu.

    Kunstnike andmebaasi koostamise tiimiga lisandus 2020. aasta novembrist Brigit Arop, kelle ülesandeks on kunstnike biograafiate koostamine ja visuaalmaterjalide kogumine.

    Trükiste arhiiv

    KKEKis asub arvestatav hulk kunstitrükiseid, mis on leidnud oma koha keskuse riiulil – artefaktina, dokumendina toimunud üritusest, veel sõnastamata kunstivooludest, märgina oma ajastust – et kanda edasi informatsiooni ja teadmisi. Sel aastal seadsime fookuse koguda edaspidi suuremal määral isekirjastatud, eksperimentaalse formaadiga kunstnikuraamatuid. Nii täiendati arhiivi trükistega kunstnikelt Piret Karro, Jaanus Samma, Maria Kapajeva, Camille Laurelli, Laura Põld ja rühmitustelt Varvara & Mar, Vedelik, ajuokse.

    Endiselt toimub raamatuvahetus Eesti Kunstimuuseumi, EKKMi, Tartu Kunstimuuseumi, EKA raamatukogu ja kirjastusega. Koostöös Lugemiku raamatupoega alustas KKEKi ajakiri uut rubriiki „Raamatuklubi“, et tutvustada Lugemiku poes müüdavaid kunstiraamatuid.

    Septembris toimus näitus „Paberi tõmme. Trükised KKEKi arhiivist“ (kuraator Marika Agu) Lugemiku raamatupoes ja kohvikus Hulda, kus oli eksponeeritud eriformaadilised vähem tuntud ja haruldased väljaanded KKEKi arhiivist.

    Videoarhiiv

    KKEKi ajakirjas jätkab ilmumist arhiivileidudele pühenduv rubriik „Meenutaja“, kuid seoses kevadise eriolukorraga lisandus uus videoteoseid tutvustav rubriik „Arhiivikuller“, kus tutvustasime KKEKi videoarhiivi kuuluvaid teoseid Anu Juurakult, Jass Kaselaanelt ja Raul Viitungilt, Eleonore de Montesquiou’lt, Netti Nüganenilt, Kiwalt, SKATKAlt, Bita Razavilt, Sandra Jõgevalt ja Margus Tammelt ning Andrus Joonaselt.

    Hetkel on KKEKi videoarhiivis 590 ühikut, eesti- ja ingliskeelse nimekirjaga saab tutvuda siin ning videosid on võimalik vaadata üle digisilla. 2020. aastal täienes videoarhiiv Darja Popolitova, Lauri Koppeli, Flo Kasearu, Maria Kapajeva, Siim-Tanel Annuse ja Keiu Maasiku videoteostega.

    Muu

    24. oktoobril toimus workshop, mille raames pidas ettekande Los Angeleses resideeruv vabakutseline kuraator Aaron Moulton Sorose keskuste võrgustikust Ida-Euroopas ja mille jaoks kaevati välja Eesti keskuse töödokumendid. Workshopi korraldas Beáta Hock Ida-Euroopa Ajaloo ja Kultuuri Instituudist Leibnizes.

    KKEKi arhiivi projektijuht on Marika Agu, kes omandas 2020. aasta sügisel Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu poolt välja antud raamatukoguhoidja kutse 6 taseme.

    Tudengitel on võimalik arhiivi tulla praktikale või õppetöö jaoks materjali koguma, samuti on oodatud kõik teised uurijad. Täpsema info jaoks palun kirjutage marika@cca.ee.

    KKEKi arhiivi arendamist toetas 2020. aastal EAS (kodulehe arendamine) ja Kultuurkapital.

  • Sel reedel Sirbis

    Sel reedel Sirbi vahel  Eesti Kultuurkapitali 2020. aasta IV jaotus.

    Kultuur algab heasoovlikkusest eksijate suhtes. Meelis Oidsalu intervjueeris näitleja Henessi Schmidti. HENESSI SCHMIDT: „Kui tahta maailma muuta, tuleb leida tasakaal idealismi, pragmatismi ja terve huumori vahel.“
    Peale osatäitmise filmis „Talve“ (režissöör Ergo Kuld) mängis noor vabakutseline näitleja Henessi Schmidt äsja lõppenud aastal VAT-teatri kahes uuslavastuses: septembris esietendunud „Romeos ja Julias“ (lavastaja Aare Toikka) oli tema kehastada Julia ning novembris lavale jõudnud „Tallinnville’is“ (lavastaja Helen Rekkor) viis erilaadset rolli.

    KAJA KANN: Uus teater 
    Teater on teater. Nii nagu inimene on inimene. Neil on ühised tunnused, aga seejuures ka palju erinevusi. Mees või naine, laps või täiskasvanu, nad kõik on inimesed. Mina käsitlen teatrit kui üldmõistet, mis tähendab, et see hõlmab igasugust lavalist situatsiooni, kus on pealtvaataja.
    Arusaamatus, miks me uut teatrit ära ei tunne, algab sellest, et ta ei arenenud välja eelmisest, meil nähtunud traditsioonist, vaid potsatas ühel päeval täiesti ootamatult keset Eesti teatripõrandat. Ilma perekonnanime ja sugulussidemeteta. Eriti intelligentsele teatrijälgijale tundub ta ahvina – amatöörlik inimene, kes pole päris inimene. Kui ta veel veidi pingutaks, ehk saaks temast kunagi inimene.

    MARI-LIIS VANEM: GALERIIKÄIK. Düstoopia ja suletud ruumid
    Pandeemia tõttu on Tallinna galeriid ja muuseumid suletud kuni 17. I, Draakoni ja Hobusepea galerii näituse eksponeerimisaega pikendatakse.  
    Olesja Katšanovskaja-Mündi näitus Tallinna Linnagaleriis „Hetkes olemise jäljed“ 17. I, Maret Olveti näitus „Metsamüüt ja müstiline sõõr“ Vabaduse galeriis 4. – 28. XII 2020, Britta Benno näitus „Ruinenlust Lasnamäel“ Hobusepeas 25. XI – 14. XII 2020, Erki Kasemetsa näitus „Karl Marx loomariigis“ Draakonis 15. XII 2020 – 9. I, näitus „Murtud sümmeetriad“ Kumus kuni 21. II  ja Mall Parise näitus „Lõpmatus“ Hobusepeas 15. XII 2020 – 11. I.

    Karl Marx loomariigi eesotsas. Johannes Saar intervjueeris kunstnik Erki Kasemetsa.
    ERKI KASEMETS: „Tahtsin tavapolitiseerimise asemel kujutada loomkonda pigem Marxi käpaalusena, et loomad väljendaksid marksistlikke võrdsusideaale.“
    Erki Kasemetsa isikunäitus „Karl Marx loomariigis“ Draakoni galeriis, pandeemia tõttu on galerii suletud kuni 17. I. 
    Kunstnik Erki Kasemets viskab villast – nii tundub esmapilgul – ja heidab kinda inimkesksele mõtlemisele, nagu selgub tagantjärele.

    JÜRI SAAR: Trumpi ja EKRE poliitseikluse anatoomia
    Ääretult rumal oleks senist käitumisjoont poliitikas jätkata, kõik muud võimalused on paremad. On selleks siis uus koalitsioon või erakorralised valimised.
    6. jaanuaril 2021. Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis toimunud ärevad sündmused saavad kindlasti kriminaalõigusliku hinnangu ja praeguseks on juba alustatud mitukümmend uurimist. Pole kahtlustki, et nende käigus selgitatakse välja mässukatses otseselt osalenud isikud, samuti need, kes seda vägivalda mahitasid, ja ka need, kes seda mingil põhjusel oma ametikohustusi mittetäites võimaldasid. Ameerika kriminaal-justiitssüsteem on piisavalt võimekas ja nagu näitavad varasemad kogemused, tulevad õiglased otsused kiirelt.

    KRISTO TAMM: Hongkongi mitu sajandit ellujäämisvõitlust
    Hiina eesmärgiks on kohaliku identiteedi demonteerimine ja selle asendamine Kommunistliku Partei propageeritava määratlusega ühisest hiina identiteedist.
    1997. aasta 30. juuni. Hongkongi suvises paduvihmas kõlab torupillide saatel šoti rahvaviis „Auld Lang Syne“, millele tuhanded pealtvaatajad sentimentaalselt kaasa ümisevad. Nad on tunnistajaks ajaloolisele sündmusele: viimast korda marsivad nende silme ees Briti sõjaväelased ning ligemale 160 aastat saarestiku kohal lehvinud Ühendkuningriigi lipp langetatakse igaveseks. Kalurikülast kosmopoliitiliseks maailmalinnaks kasvanud Hongkong antakse üle Hiina Rahvavabariigi koosseisu.

    MÄRT LÄÄNEMETS: Aasia sajand I
    Ida-lääne diskursus on puhtmentaalne kategooria, tegelikkuses ei ole seesugust piiri, ei geograafilist, geopoliitilist ega kultuurilist kunagi olnud.
    XXI sajandit on juba mõnda aega esile tõstetud kui Aasia sajandit. „Maakera pöördub itta!“ on saanud taas loosungiks, mille meelsasti heiskavad nii majandusest kui ka mõtteviisidest rääkijad. „Õhtumaa allakäik“ tundub olevat juba tagasipöördumatu ja meil õhtumaalastel, vana Euroopa asukatel paistab ainuke võimalus üleilmses konkurentsis ellu jääda Aasia sajandisse võimalikult sujuvalt – ja kasumlikult – sisse elada. Ärikeeles tähendab see kehtestada ennast Aasia turgudel. Sest majandus ja äri on ju tänapäeva diskursuse keskne teema, a ja o – muu on kõrvaline ja õigustab ennast ainult sedavõrd, kuivõrd aitab kaasa pühale äritegevusele ja kasumi teenimise eesmärgile. Seda tehes või vähemalt teha püüdes seisame aga üha sagedamini tõdemuse ees, et Aasias edukas olemiseks peame omaks võtma Aasia mängureeglid. Meeldib see meile või mitte.

    JANEK KRAAVI: Post-sõnastik LIV Immersioon
    Kuuldes või lugedes kuskilt sõna „immersioon“, meenub mulle kõigepealt 2013. aastal Kiasma hittide näitusel eksponeeritud Jacob Dahlgreni installatsioon „Imeline abstraktsioonimaailm“ („The Wonderful World of Abstraction“). Eemalt vaadates oli tegemist alumiiniumist raamile kinnitatud 32 000 eri värvi siidiribaga, millest moodustus kuubikujuline väliselt lihtne meeleolu tõstev ja lõbus objekt. Kuid kuubik pakkus ka interaktiivse kogemuse: seda võis puudutada ning veelgi enam – teosesse sai sõna otseses mõttes sisse minna. Näituse külastaja võis sukelduda värvidesse, tunda värvilist siidi silmalaugude või nahapinna vastas, kogeda, et distants teose ja vaataja vahel läheb üle loomingulises mängus kaasategemiseks, sest tema keha ja teadvus oli haaratud eripäraste tehniliste vahenditega loodud kunstlikku ruumisuhtesse.

    TRIINU ARAK: Kas teate, et Tartus tegutseb 130 koori?
    Lühikese inventuuriga Tartu koorielus kerkis palju küsimusi nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Miks sünnivad uued koorid? Mis sunnib koori tegevuse lõpetama?  
    Eesti kõige populaarsem harrastuskunst on juba aastaid koorilaul, millega 2019. aastal tegeles 37 000 inimest. Võrdluseks: rahvatantsuga tegelevad samuti paljud – üle 20 000 inimese. Samasse suurusjärku jäävad populaarsemad spordialad jalgpall, kulturism ja fitness. Kõige populaarsem spordiala oli 2019. aastal 26 000 harrastajaga võimlemine (aeroobika, rühmatreeningud, iluvõimlemine jms). Seega hõlmab laulukoorides laulmine suurt osalejate arvu. Teadaolevalt ei ole meie kooritegevust põhjalikult kirjeldatud. Siinkohal annan Tartu koorilaulu valdkonnast aastatel 2017–2019 lühikese ülevaate, mis põhineb minu samasisulisel uuringul. Peamiselt kirjeldan täiskasvanute koore.

    Luulesalv. Aapo Ilves
    Henrik Visnapuu nimeline auhind ootab kandidaate

    TSIPE AAVIK, VIRVE SÕBER: Glüfosaadisaaga jätkub
    Hiljutise raporti järgi on Eesti põllumajanduses kasutatavad glüfosaadikogused tavapõllumajandusmaa pindalaühiku kohta Euroopa keskmisest kõrgemad.
    Hoolimata täienevast teadmistepagasist pestitsiidide (taimekaitsevahendite) kahjulike mõjude kohta on nende kemikaalide, sh glüfosaadi, kasutamine Eestis viimase kümne aasta jooksul üha kasvanud (vt joonist). Glüfosaat on põllumajanduses laialt kasutatav umbrohutõrjevahend, mis on peale sihtorganismiks olevate taimede mürgine ka paljudele teistele organismirühmadele. Paar aastat tagasi avaldas professor Ülo Niinemets Sirbi veergudel põhjaliku ülevaate glüfosaadi kui ühe nii maailmas kui ka Eestis enim kasutatava pestitsiidi keskkonna- ja terviseriskidest, sh selle võimalikust kantserogeensusest. Alljärgnev annab ülevaate selle kohta, kas pärast artiklisarja ilmumist on toimunud mingeid muutusi glüfosaadi kasutuses ja regulatsioonides. Samuti heidame pilgu sellele,  mida öeldakse uusimas teaduskirjanduses glüfosaadipreparaatide keskkonna- ja terviseriskide kohta.

    MALLE MAIDLA, MAAJA VADI: Kuidas alluvad juhti tajuvad?
    2020. aasta kevadtalvel viidi läbi uuring, mille abil analüüsiti Eesti tootmisettevõtete tegevjuhtide näitel mõju saavutamist.
    Algaja juhina esitavad paljud endale küsimuse, kas ma olen selline juht, keda alluvad hindavad või kas ma vastan nende ootustele. Peale omanike hinnangu on see inimlikult mõistetav küsimus, sest tagasiside on kõigile tähtis. Valdavalt eelistame head hinnangut, kuid kõigile juht meele järele olla ei saa. Tulemuslikuks juhtimiseks on vaja mõista oma meeskonnaliikmete ootusi ja vajadusi. Kes ja milles tajub juhti ühtmoodi või erinevalt? Mõned hinnangud võivad sõltuda hindaja üldisest seadumusest, soost, east või kogemustest, aga isegi vähem konkreetse juhi rollikäitumisest.

    Ükskord Itaalias. Marina Richter intervjueeris filmihelilooja Pino Donaggiot.
    Pino Donaggio: „Enne heliloojaks saamist ei pööranud ma muusikale filmides üldse mingit tähelepanu.“
    Üht suuremaist elavaist filmiheliloojaist Pino Donaggiot seostavad žanrifilmide fännid loomulikult selliste meeste nagu Dario Argento, Ruggero Deodato, Lucio Fulci, Aldo Lado, Carlo Vanzina, Pupi Avati, Carlo Lizzani ja Michele Soavi giallo-klassikaga, aga teda tuntakse sama hästi ka Brian de Palma heliloojana või Joe Dante värinafilmide (nt „Piraajad“ või „Ulg“) heliriba loojana. Peale mainitute meenuvad veel Herb Freedi peaaegu unustatud varased filmid „Painajad“ ja „Teispool kurjust“ (ainukesed, mis vaadata kõlbavad), Don Mancini „Chucky seeme“ või „Kaks kurja silma“, Argento ja George C. Romero ühistöö. Ja need, kes on kursis Tinto Brassi loominguga, teavad täpselt, millises tema sekspluatatiivse filmograafia peatükis Pino Donaggio muusika rolli mängib.

    ART LEETE: Komi nõia äripäev
    Maailm pakub nõidumiseks paremaid võimalusi kui varem, nõidadele on avanenud sootuks avaram tegevusväli.
    Vanasti eeldas komi nõidus teatud liiki vahetut meelelist kontakti – pilgu, sõna või puudutusega. Nüüd tegutsevad nõiad globaalsel areenil ja nende teenused on ligipääsetavad virtuaalses ruumis. Kohanemine toob aga kaasa küsimused nõiduse autentsusest.

    Arvustamisel
    Elo Viidingu „Mina kõnelen kirjandusest“
    Andres Ehini „Kimbuke sinilolli“
    Juhan Voolaiu „Tartu 1971–1983. Jõmpsika mälestused“
    Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss“
    näitused: „Sisearhitekt Aulo Padar. Märgilised interjöörid“ ja „Väino Tamm 90“
    veebikontserdid: ERSO „Ester Mägi 99“ ja sarja „Heli ja keel“ „La fabbrica illuminata. Mõtisklusi agnostitsismist“
    Al ja Taje Paldroki näitus „Apokalüptilised maastikud“
    Eike Epliku, Art Allmäe, Edith Karlsoni, Anna Mari Liivranna ja Johannes Luige näitus „Heade mõtete kodu“
    Tartu Üliõpilasteatri „Valgustaja“
    Sari „Eesti lood“

  • ,

    Eesti Kontsert alustab oma 80. sünnipäeva-aastat Pärnu kontserdimajast

    Foto: Silver Tõnisson
    Tanel Eiko Novikov

    Kolmapäeval, 13. jaanuaril astub Pärnu kontserdimaja lavale särtsakas löökpilliduo Tanel Eiko Novikov ja Heigo Rosin. Sellest haaravast muusikaduellist saab alguse Eesti Kontserdi 80. sünnipäeva-aasta, mis kulmineerub kevadel vaimuka sünnipäevakontserdiga.

    Et Estonia kontserdisaal on koroonapiirangute tõttu jätkuvalt suletud alustab Eesti Kontsert 2021. aasta kevadhooaega Pärnust. Noored löökpillivirtuoosid Heigo Rosin ja Tanel Eiko Novikov on laval ühises kontserdikavas, milles kaasatud instrumentaarium on muljetavaldav: laval on kaks marimbat ja kaks vibrafoni. Koos maailma muusikavaramu raudvara hulka kuuluva Johann Sebastian Bachi teostega tuleb ettekandele tänapäevane uusromantiline ja eriliselt rikkaliku värvipaletiga muusika, mis kirjutatud spetsiaalselt, et rikastada löökpillide repertuaari. Publik saab osa Bachi 15 inventsioonist kõrvuti Nathan Daughtrey 15 eriilmelise lühipalaga põnevates kõlakombinatsioonides. Kehtivatest piirangutest tulenevalt rakendatakse 13. jaanuari kontserdil pisut tavatumat publikuasetust.

    Estonia kontserdisaalis kõlab löökpilliduo kontsert „Songs of the Human Spirit“ 28. veebruaril.

    Sel aastal tähistab Eesti Kontsert oma 80 tegutsemisaasta juubelit. Ehkki Riikliku Filharmoonia, hilisema ENSV Riikliku Filharmoonia asutamisdokument allkirjastati 4. veebruaril 1941 jõuti esimese kontserdini Estonia kontserdisaalis 4. aprillil 1941, mil Estonia Teatri ja Ringhäälingu ühendatud orkestreid juhatasid filharmoonia asutajadirektor Paul Karp ja Olav Roots.

    Eesti Kontserdi sünnipäevakontserdid toimuvad samuti kevadel – 27. mail Tartus Vanemuise kontserdimajas ja 28. mail Estonia kontserdisaalis, laval on Eesti Rahvusmeeskoor, Hortus Musicus ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Tegu on väärika, aga mitte surmtõsise ülevaatega Eesti suurima kontserdikorraldaja panusest meie muusikalukku läbi aastakümnete – eesti muusika ja eesti muusikute kaudu.

  • ,

    A-Galerii tähistab kohalikku ehtekunsti koos Mirtel Pohla, YASMYN’i ja Anu Kalmiga

    A-Galerii kulgeb uude aastasse värske visuaalse sõnumiga, et tähistada kohalikku ehtekunsti. Galerii tõi selleks kokku kolm isiksust – näitleja Mirtel Pohla, laulja YASMYN ning kunstnik Anu Kalm – kelle olemuse kordumatu ilu ning isiklikud kohtumised ehtekunstiga A-Galerii ja autoriehete essentsi peegeldavad.

    Esindades ehtepoe ja näitusepinnana üle saja erineva Eesti autori loomingut, on A-Galerii kohaliku ehtekunsti kodugaleriiks. Seal avaneb Eesti ehtekunsti lugu läbi erinevate generatsioonide, vormide ja ideede. Galerii grand old kunstnike hulgas on legendaarsed Vaida Suits, Aino Kapsta ja Raili Vinn, kelle kõrval säravad võrdselt uue põlvkonna tunnustatud tegijaid nagu Claudia Lepik, Liisbeth Kirss ning Marita Lumi.

    A-Galerii on koduks autoriehetele, mis tähendab, et need on valminud professionaalsete ehtekunstnike poolt käsitööna. Veelgi olulisemad meisterlikust tehnilisest teostusest, on autoriehete taga olevad lood, emotsioonid ning teadmine, et need on tehtud armastusega ning need on tehtud kandmiseks. “Ehte teeb köitvaks nägemus enda ja ehte kooseksisteerimisest, et mingi ese saab teatud hetkel olla osa minust, nii et üks ei defineeri teist, vaid toimub teatavasse hetke kokkusulandumine,” ütleb Mirtel Pohla. Taoliste kohtumiste kaudu leitakse endale justkui talisman, mis inimest läbi elu, vahel ka läbi põlvkondade saadab ning A-Galeriil on olnud üle kahekümne aasta siiras rõõm nende kokkusaamiste juures olla. Samas võib ehe olla ka lihtsalt rõõmustav ja kaunistav ese nagu Anu Kalm kirjeldab: “Ehted on ilusad asjad, mida on vaja silmale rõõmuks ja südamele soojaks.”

    Riina Varoli pildistatud ja Liis Plato stiliseeritud fotoseeria pildikeel avab ehtekunsti piirituid tõlgendus- ja tähendusvõimalusi. “Ehete sümboolsus avaldub erinevalt – kristalle kantakse selleks, et end kaitsta, pärle selleks, et end naiselikuna tunda ning kõrvas suuri rõngaid selleks, et end võitmatuna tunda,” ütleb YASMYN kirjeldades, kuidas ehe võib olla lummav, mänguline, ilus, tähenduslik, edev, kaunistav, kaitsev või ükskõik mis, mida kandja selles tajub.

  • ,

    Hanna-Liisa Lavonen isikunäitus “Traageldades peidan tõde II”

    Tartu Jakobi galeriis on 12.01.2021–19.02.2021 avatud Hanna-Liisa Lavoneni isikunäitus “Traageldades Peidan Tõde II”

    Näituse eesmärk on visualiseerida vaimset ebastabiilsust ning selle koormat. Tegevus viitab sisemisele kandamile, mis saab ilmsiks välise kesta katmise, parandamise ja vormimise läbi – vormime ennast nagu laetud skulptuuri. Kunstnik uurib, kuidas visualiseerida ebamugavat taaka, mida kanname endi õlgadel ning mis on meie igapäevaelus funktsionaalse ja petliku rolli saanud.

    Hanna-Liisa Lavonen (1994) on kunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse maali erialal ning hetkel õpib kaasaegse kunsti magistrantuuris. Lavonen on võtnud osa ERASMUS+ vahetusõpingutel Slovakkias, Bratislava kaunite kunstide ja disaini akadeemias intermeedia ja ruumi kommunikatsiooni erialal. Kunstnik on samuti osalenud ning kureerinud mitmeid grupiüritusi nii Eestis kui ka Soomes, Slovakkias ja Berliinis. Hetkel uurib Lavonen oma perekonna pärimuslikku tausta läbi maagilise realismi prisma.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

    Jakobi galerii on non-profit galerii, mis asub Tartu kesklinnas Jakobi mäel (Jakobi 52)

    Avatud T–R 13–18

    https://www.lkk.tartu.ee/jakobi-galerii-kontakt/

  • ,

    Müürilehe jaanuarinumbris vaadatakse ajas ette ja taha

    Persooniintervjuus heidab “Plekktrummi” saatejuht Joonas Hellerma pilgu möödunud kümnendi kultuurielu peamistele arengutele Mikita mütopoeetilistest esseedest digimaailma plahvatuseni. Kui Rein Raud kirjutab takistustest, mis pärsivad inimkonnal keeruliste probleemidega toimetulekut, siis Robert Varik osutab 21. sajandi peamistele väljakutsetele.

    Paide Teatri üks eestvedajatest Jan Teevet räägib Aleksander Tsapovile, kuidas teatri kaudu anda ühele kujutlusvõime kaotanud kogukonnale tagasi oskus unistada. Margot Roose kirjutab rohelise ilmavaate vastuoludest, Carl-Dag Lige Tallinna ruumilisest iseloomust, Urmo Kübar annetamiskultuurist, Peeter Kormašov teaduskunstist, Jiří Krejčí maker-liikumisest ja Saara Liis Jõerand internetivestluste omapäradest.

    Jaan Aru ja Maia Tammjärv vestlevad intuitsioonist. Keskkonnakolumnis põhjendab Madis Vasser, miks Eesti ei vaja tuumajaama. Triinu Pakk otsib Donald Trumpi viimastele päevadele paralleele Shakespeare’i loomingust. Kristi Grišakov selgitab, kuidas on andmete kasutamist abi inimnäolise linnaruumi planeerimisel. Lisaks proosat Anne Vetiku ja luulet Marten Kuninga sulest.

    Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.

  • , ,

    Sirbi 2020. aasta laureaadid

    Looduse eestkõneleja Aveliina Helm

    Aveliina Helm

    Aastatega on selgeks saanud, kui valusalt on senine inimtegevus koduplaneeti ja selle elurikkust haavanud. Antropotseenis on hääletu looduse eestkõnelejateks kujunenud ökoloogid.

    Sirbi kolumnist Aveliina Helm ütlebki enda kohta, et ennekõike on ta ökoloog, loodusteadlane ja looduskaitse­teadlane. Ja seejärel tuleb kõik muu. Eestis täidavad ju kõik mitut ülesannet. Aveliina ongi ehe näide, kuidas see käib: kes teeb, see jõuab. Peale teadlaseameti Tartu ülikoolis peab ta tähtsaks oma tegevust kolme vabaühenduse juures. Need on Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja Ökoloogilise Taastamise Ühingu Euroopa sektsioon, kus ta mõlemas on juhatuse liige, ning Eestimaa Looduse Fond, kus Aveliina on nõukogu esimees. „Need organisatsioonid teevad olulist tööd suure hingega, aitan, nagu jaksan,“ ütleb ta.

    Oh, kaunis loodus, lillekesed, lust ja lillepidu, võidakse mõelda ökoloogi tööst. Tõtt-öelda ei ole see tõsi, sest ökoloogid näevad kõige teravamalt kahju, mida oleme üheskoos loodusele teinud. Olla ökoloog tähendab olla eesliinitöötaja.

    Ennekõike vaatab Aveliina tulevikku, sest viimane aasta andis lisaks uusi suundi: Euroopa rohelepe, elurikkuse strateegia, talust taldrikule strateegia. „Euroopa on loodetavasti seadmas end looduse taastamise teele,“ ütleb ta. Lahendamist vajab üldine maakasutus – kuidas teostada see nii, et kõigil oleks hea. Loodusel ja inimesel. Nii, et lind ja liblikas lendaks, muld oleks viljakas ja vesi puhas. „Need eesmärgid, mis 2020. aastal on võetud, peavad leidma kiiresti tee meie pähe ja toimetamisse – põllumajanduses, metsanduses, linnade elurikkuse loomises.“

    „Ja muidugi ökosüsteemide taastamine!“ Sel aastal algab ÜRO ökoloogilise taastamise dekaad (2021–2030),* mil suur tähelepanu pöördub kahjustunud ökosüsteemide ja maastike seisundile. Taastamise alustaladeks on ökoloogilised teadmised ning kohalike inimeste ja kogukondade kaasamine. Aveliina loodab jõuda igaüheni, sest peale riigi otsustustasandi ja riigiüleste eesmärkide saab igaüks meist midagi ära teha: „Looduse ja inimese hea käekäik on tugevalt seotud ning see on tähtis, et kohalike kogukondadega looduse taastamisel ühiselt toimetamine on maailmas aina jõudu kogumas. Ehk alanud dekaad pöörab looduse üle kogu maailma taastumise teele?“ on ta lootusrikas.

    Ja seda hoolimata mõningasest frustratsioonist (vahel on ju ka nii, et ökoloogide käed langevad jõuetult rippu, kui jällegi hästi kinnimakstud ja PR-firmade poolt professionaalselt lansseeritud poolvalede-pooltõdede infooperatsioon nätske tainana üle (ühis)meedia rullub. Oma vabast tahtest ja vabast ajast kordab ökoloog taas ja taas avalikkusele üle fakte. See võib olla väsitav.

    Aveliinal on kahju sellest, et ka Eestis on viimastel aastatel suhtumine loodusesse jõhkram, politiseeritum ja aina rohkem majandushuvidest juhitud – jõukuse kasvades on surve loodusele aina tugevnenud, olgu siis põllumajanduses, metsanduses või maa- ja merekasutuses. „Keskkonnateadlikkus ja loodusarmastus ei paista aga olevat majandushuvidega samaväärset spurti teinud,“ nendib ta.

    LEA LARIN

    * https://www.decadeonrestoration.org

    Kompromiss loodusega?
    Pööra tähelepanu põllumajandusele
    Mõtlen oma peaga ja teadlasi ei usu
    Aus ülevaade

    Suur lugemishuviline Siim Lill

    Siim Lill ja kass Fuuria

    Üks mu lemmikraamatuid aastast 2020 on Bohumil Hrabali jutustus „Liiga vali üksindus“ (tlk Küllike Tohver). Teose peategelane, vanapaberipressija Haňťa õigupoolest ei sobi oma ametisse, sest armastab raamatuid ja teadmisi, nagu ka hiiri, keda nendega koos paratamatult masinasse heidab. Raamatutest ja raamatutega on ta saanud teada, et taevas ei ole humaanne ning inimene, kes mõtleb, ei ole samuti humaanne.

    Mul ei sugenenud kõhklustki, kellelt paluda arvustus sellele hõrgule, ühtaegu naljakale ja kurvale teosele (kurvale rohkem), kus pühadus on lahutamatu sitast ja taevas põrgust ning kus ennekõike joonitakse alla südameharidus – muidugi Siim Lillelt. Tal ei jääks see märkamata. Ka tema raamatuarmastus on Haňťa mõõtu – näen harva nii säravaid silmi kui äsja saabunud harulduse üle rõõmustaval noorel bibliofiilil! Siirast ja nakkavat rõõmu hea teose üle aimub ka Lille Sirbis ilmunud kaastöödest. Mullu oli neid seitse: neli kirjanduse, kaks sotsiaalia ja üks kunsti valdkonnas.

    Mitmekülgset Siim Lille ei ole tegelikult võimalik ammendavalt iseloomustada, bibliofiilia on vaid üks tema huvi- ja tegevusaladest. Noor luuletaja, raamatukaupmees, kooliõpetaja, kultuurikorraldaja jne ise palub end tagasihoidlikult lihtsalt lugemishuviliseks nimetada. Hiljuti Tartu ülikooli usuteaduskonnas alustatud doktoriõpingute raames uurib Lill esoteerika prisma kaudu eesti kirjandus- ja kunstielu. Sirbi kirjanduskülgedelt tõstan peale „Liiga valju üksinduse“ retsensiooni iseäranis esile Lille stiilse arvustuse „Inimesed on tõelised vaid kunstniku kujutluses“, kus ta on käsitlenud Lawrence Durrelli mahukat Aleksandria-kvartetti (tlk Inna Feldbach). Lill näitab end siin, aga ka teistes kaastöödes süvenemisvõimelise ja erudeeritud kriitikuna, kes ei pea paljuks uurida lisa, valgustada ennast ja lugejat. Tema arvustused ongi adresseeritud ennekõike lugejale. On ju suurepärane, kui tõlkeraamatu puhul selgitatakse ka meie kultuuriruumile võõrast või segast tausta. On tervitatav, kui arvustaja asetab teose tänapäeva taustale. Võib-olla koguni polemiseerib?

    Durrelli Aleksandria-romaanides kohtub Lille hinnangul kirjaniku kujutlus võõraga pinnal, kus läänelik sulab ühte idamaisega: „„Ta tundis end nii, nagu tunneks end selles olukorras igaüks, nimelt valdas teda peadpööritav endise minateadvuse kaotamise ja uuega asendumise tunne. Ta tundis, et kaob iseendal käest ja et ta loomujooned muutuvad justkui ähmaseks. Kas see on hariduse tõeline mõte?“ … Siin­kohal on paslik küsida, kas see pole mitte ka kirjanduse tõeline mõte,“ mõtiskleb laureaat Lill. „Ning kas võõraga kohtumine ja iseenda minapildi lõhkumine pole praegusel kriisiajal meie pealis­ülesanne?“

    PILLE-RIIN LARM

    Inimesed on tõelised vaid kunstniku kujutluses
    Taevas ei ole humaanne
    Kunstivabaduse filosoofia
    Harimatu on laip isegi troonil

    Filosoof Eneli Kindsiko

    Eneli Kindsiko

    Parafraseerides tuntud laulusalmi võiks leelotada: „… teadussõjas surma ei saa …“ või vahest ka „… kõrgharidussõjas surma ei saa…“. Nali naljaks, kuid ega neid kanaarilinde, kes akadeemilise maailma kaevikusõdu, võlu ja valu kogu eheduses kajastaksid, palju ei ole.

    Eneli Kindsiko on Sirbis vaaginud nii teaduse rahastamise probleeme kui ka kõrghariduspoliitikat. Möödunud aastal anti sotsiaalteaduste valdkonnas stardigrante vaid 6%-le ehk 18 taotluse kohta vaid ühele inimesele – asjaolu, mis pani ühe akadeemikugi imestama: väga madal tõesti!

    Olla sotsiaalteadlane praegusaja Eestis ei ole teab mis tänuväärt amet. Seda nendingut võib laiendada kõigile kõrgharidustöötajatele, kogu teadlaskonnale, kes missioonitundest ühitab järelpõlve kasvatamist, hariduse andmist ning on sunnitud omavahel konkureerides osalema teadustööks vajaliku grandiraha taotlemise karussellil.

    „Inimeste märkamine ja inimsus on kõikide minu sulest ilmunud kirjatükkide sõnum,“ ütleb Eneli, „Eesti akadeemiline tööturg on väiksem kui mõne meie naaberriigi ühe ülikooli töötajaskond. Just nii väiksed me olemegi.“ See tõstab inimeste kohtlemise, nende märkamise kõrgemale kohale kui suurtes riikides: „Iga akadeemilises süsteemis pettunu on meile suur kahju, sest me oleme ainsad, kes saavad ja peavad tagama eestikeelse kõrghariduse jätkumise. Just sellest on ainest saanud ka minu sõnavõtud Sirbis ja mujal Eesti meedias. Aastate jooksul olen kokku puutunud ligi saja Eestis doktorikraadi saanud isiku inter­vjuudega ning iga kord, kui kuulen, kuidas keegi on konfliktse juhi või halva tööõhkkonna tõttu sellest või tollest ülikoolist lahkunud, kinnitub veendumus, et inimlikkust ja head juhti ei defineeri tiitlid, koolitused ega ka see, kui suur on tema eelarve. Head juhti defineerib see, kas ta on eeskätt inimene ja alles siis juht.“

    Paljudele kõlab see küll kummalisena, aga Eneli on veendunud, et kõige praktilisem eriala on filosoofia. „Me otsime praktilisust sageli selles, mida saame näha, mida saame kompida, aimamata, et suurimad hädad tekivad mitte nähtavast, vaid nähtamatust. Filosoofia oli minu esimene haridus ja see õpetas mind küsima. Filosoofid küsivad alati rohkem, kui vastavad. Elu murdelised hetked ei saa kunagi alguse vastustest, vaid rumalate küsimuste esitamisest. Julgus põrgatada nii ennast kui inimeste eluolu võimalikult ebamugavalt kastist välja. Üks õige valus filosoofiline küsimus võib viia palju suurema tegude laviinini kui ükskõik milline materiaalne leiutis eales suudab.“

    Peale filosoofiliste küsimustega tegelemise teavad Eneli sõbrad-tuttavad, et tal on kombeks elu ja käitumist naljakate märksõnadega teooriatesse sättida. Näiteks üks teooriaid on jõulupuu teooria. Inimene sünnib siia ilma väikse kuusena, mille külge elu kulinad külge riputab. Haridus, tiitlid, kontaktid, varandus. Mõni jõulupuu on rikkalikum kui teine. „Unustame aga ära, et selle ilutseva kulinakuhja all peaks olema inimene. Kui võtame jõulupuult mõtteeksperimendi korras tema elu jooksul kogutud kulinad ära, mis puust järele jääb? Kes on ta inimesena? Kas me tahaksime teda tunda ka ilma tema kulinateta või on kulinad ainus põhjus, miks temaga suhtleme?“ mõtiskleb Eneli, kes teeb seda mõttelist eksperimenti sageli ka enda peal, sest kulinakorje taustal ei tohi kunagi unustada inimeseks olemist ja teiste märkamist nende kulinate raskuse all. Õige kurb, kui säravate kulinate alt tuleb välja ammu kärbatanud pruunikas kuuse­roots.

    LEA LARIN

    Teaduse „silotornistamine“
    Keda me järgmisena kopeerime?
    Teaduse rahastamisest ehk Miks me raiskame 14 tööaasta jagu teadlaste aega?
    https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/e-oppest-oppejouna/

    Rahulik süveneja Tõnis Saarts

    Tõnis Saarts

    Psühhiaatrilised ringkonnad on üksmeelel, et pandeemia, sotsiaalsed muutused, ühiskonnaelu lukkupanek jms ei mõju vaimutervisele hästi. Sestap pole imestada, et nii poliitarvamuslik kanala kui juhtoinad on üleeksalteeritud, ega taba enam muid toone peale kohtlase ärksuse ja dementse turbulentsuse. Asi pole pelgalt mõnede äraspidises arusaamas, et Euroopa väikseim riigiga rahvas saab olla iseseisev vaid lakkamatult nii suuri kui väikseid „julgelt“ solvates. Meie „kaabule“ laulva revolutsiooni aegset tervet mõistust soovinud leedulased ei võinud teada, et vaesekese vaimuseis oli hälbiv juba siis – mida idaeurooplaste enamik pidas terveks mõistuseks, seda käsitles sovetiaegne Marxi-toimetaja hüsteeriana.

    Kurvemaks teeb, et tugevaid rahusteid näib vaja minevat ka poliitikute varumeeste pingil. Ehkki oleme kriisiajal seni suutnud inimelusid hoida paremini kui sajad riigid, sh enamik arenenud lääneriike, kisendab mõni, kes ei püsi päevagi paraja temperatuuri juures, ilma et saaks keha basseini heita, et „pole riigielus kunagi näinud nii ehedat mannetust kui praegu“. Veel kõrvulukustavamalt kui Jürgen Ligi hädaldab Valdo Randpere. Ja EPLi juhid, kelle hästi kätteõpitud põhihuvi pole ajakirjandus, vaid klikkide korjamine, teavad, et hämmastavad veidrused müüvad. Ning muudkui lasevad jahuda inimesel, kelle hallutsinatsioonide tipuks oli eesti rahva isolatsiooni jäämine, kui ei tormata rootslaste kannul „grupiimmuunsuseni“ ja tema ei saa tennist mängida.

    Vaadeldu taustal on erakordselt vajalik teadmine, et poliitika ja ühiskonna küsimustega saab tegeleda ka hoopis teistmoodi – rahulikult, süvenedes, erahuvidest puutumata ja omakasupüüdlikkust kõrvale jättes, väärikalt ja põhjalikult. Niisuguse poliitikas osalemise viisi etaloniks on kujunenud Tõnis Saarts, õppejõud ja kommentaator, kel alati käepärast tohutu eruditsioon ja läbi loetud hulk kõige värskemaid raamatuid, mille toel ta tabavamalt kui keegi teine analüüsib ühiskonnaelu, avardades selle mõtestamise horisonte ja konteksti. Saartsi rahulikku ja heatahtlikku meelt jagub kõikjale – üliõpilastele ja online-meediasse, ta jõuab teha teadust ja kirjutada lummavaid rahvavalgustuslikke esseid.

    VALLE-STEN MAISTE

    Haritlasdemokraatia. Tänan, ei.
    Koroonakriis ja demokraatia tulevik
    Uusdespotismi pealetung ja demokraatia tulevik

    Eelmiste aastate laureaadid

    Sirbi laureaadid 1964–2019

Sirp