Valitsus kukkus, see tähendab, EKRE-st saadi lahti, kriminaalasjas kahtlustatav Keskerakond jätkab. Asjaolu, et loomeliitudel sündmuste käiguga mingit pistmist polnud, vaevab kunstiteadlast Johannes Saart. „Kas te ei oleks tahtnud panustada?“ küsib ta, meenutades, kuidas 1988. aasta ühispleenum „pööras Toompeal riiki“. 2013. aastal sunniti vaid üks minister tagasi astuma, nüüdseks tegeldakse üldse vaid raha ja „tootetutvustusega“ (näitused, kontserdid, raamatud). Loomeliidud oleksid justkui muutunud mannetumaks.
Mis on muutunud, on mõistagi ühiskond ja loomeliitude roll. Skandinaavias on loomeliidud ammugi pigem ametiühingu või gildi tüüpi ühendused. Institutsionaalselt võetakse sõna just nimelt siis, kui asi puudutab valdkonda: kultuuripoliitikat, loomevabadust, rahastamisvõimalusi. Kui meil said 1980ndate lõpus loomeliidud kodanikuaktivismi kandjaks, sest muid jõude oli vähe, siis praegu neilt sellist funktsiooni eeldada ei saa. Ühine suur aateprojekt, iseseisev riik, on teostunud. Aga milline see riik täpselt peaks olema? Loomeliidud ei moodusta poliitilist liikumist, mis sellele küsimusele ühtmoodi vastaks – kui välja arvata veendumus, et riik peaks kultuuri toetama. Ent mälestus kuulsusrikastest aegadest säilib.
Inimlikult on pahameel „vaikimise“ pärast mõistetav ja mulle igati tuttav. Olen pidanud kõnesid EKRE-IKE vastastel meeleavaldustel, piketeerinud Stenbocki ja superministeeriumi ees ja tundnud tahtmist küsida: „Kolleegid-loojad, mis te magate?“ Kuidas nõnda, et mõni ei reageeri isegi sotsiaalmeedias, vaikib nii paljudest jõledustest (kui tsiteerida klassikuid)? Küllap oli inimeste elu siiski piisavalt mugav ja muutmata. Ja peale alkoholiaktsiisi langetamise, maasikasaagi nässukeeramise ja totrate ütlemistega väikese furoori tekitamise välismeedias ei saatnud ju EKRE suurt midagi korda.
Aga kas kirjanike liit kui institutsioon oleks pidanud reageerima? Millal ja millega? Koalitsioonikõneluste ajal? Miks mitte, tahaks öelda minusugune liberaal. Ometi poleks liit sel juhul väljendanud päris paljude liikmete tahet ja usku. Õige mitu meie liiget kandideeris EKRE nimekirjas Riigikokku. Nagu viidatud, on EKL oma rohkem kui 330 liikmega ideoloogiliselt liigirikas, kindlasti mitte mõttekaaslaste klubi. Oleme saanud kuulda ja näha nii mõndagi: innukat wokeness’i, aga ka rassismi, eidžismi, seksismi. Ei tea, kas on kirjanikku, kellel mõne liidukaaslase käitumine poleks hinge täis teinud. Mõni liige on kinnitanud, et „Breivik tegi õiget asja“. Mida sääraste liidukaaslastega peale hakata, algatada väljaarvamise menetlus? Astuda ise liidust välja? Ei usu, et dramaatilised žestid parandaksid kolleegide hoiakuid.
Kui loomeliidud oleksid nördinud ühispöördumise avaldanud iga kord, kui mõni Helme järjekordse jaburuse ütles, oleksid nad end sellega ainult naeruvääristanud. Mis ei tähenda, et ei võiks saabuda hetk, mil loomeliitude poliitiline reaktsioon on vajalik. Võib-olla polnudki see hetk kaugel.
Saar küsib loomeliitudelt, palju on neil „väge tegelda Eesti asjaga tänavu“. Mis see „Eesti asi“ on? Lippudega lauluväljakule loomeliidud ei lähe – vähemalt tahaksin loota, et mitte. Mida nad saavad teha ja mis ongi nende ülesanne, on just nimelt „tootetutvustus“. Seejuures ka vanemate toodete väärtustamine: püütakse esil hoida muusika-, kirjandusloo jne tippe, peetakse vastavaid tähtpäevi, antakse klassikute nimelisi auhindu. See tegevus tundub ehk kopitanud, aga nii luuakse järjepidevust, arvestusega, et ükskord kopitavad ka praegused rebellid. Liitude iseäranis tähtis ülesanne on muidugi „tootearenduseks“ võimaluste andmine. Need võimalused pole üksnes rahalised, aga selgitagem siinkohal – see näib olevat ikka veel vajalik –, et kirjaniku- ja kunstnikupalga saamine ei eelda vastavasse loomeliitu kuulumist. Ehkki kirjanike liidul, eelkõige selle eelmisel esimehel Karl Martin Sinijärvel, oli otsustav roll palga väljavõitlemisel.
Kas loomeliidud peaksid reageerima nüüd, kui kriminaalkahtlustuse saanud erakond astub ühest valitsusest teise? Aga nõnda võib jääda ju mulje, nagu leinataks kukkunud koalitsiooni. Nii et, kangelased, lähme arendame tooteid.
Ei mäleta, et ükski teine avaliku ruumi kunstiteos oleks meil pälvinud sellist meedia tähelepanu kui Mati Karmini Jaak Joala mälestusmärk Viljandis. Vahest ainult Vabadussammas. Aga see on esindusmonument ning (üldjoontes argumenteeritud) arutelu selle ümber hakkas peale pärast seda, kui oli selge, et just see teos oli (järjekordse) võistluse võitnud. Joala mälestusmärk on olnud kõrgendatud tähelepanu all vaat et veel enne idee tekkimist, väljaanded Äripäevast Kroonikani, Eesti Ekspressist Perefoorumini, rahvusringhäälingu uudistest väikeste erakanaliteni ei ole vahendanud mitte ainult avaliku ruumi ühe objekti tekkimisprotsessi ebakõlasid, viljandlaste reaktsioone, vaid Mati Karmini loomeprotsessi üksikasjad ja sellega kaasnenud kulud on olnud lausa luubi all. Ometi ei ole Joala mälestusmärk, interaktiivne postike ei avaliku ruumi kunstis ega ka mitte Karmini loomingus midagi eriliselt väljapaistvat, nii-öelda verstapost. See on paras numstükk. Mulle on see värdsõna jäänud meelde lapsepõlvest vanatädilt kui armsa pentsikuse tähistus. See kadaklik värdsõna sobib imehästi tähistama mitte ainult Karmini kunstiteost, vaid ka selle ümber toimuvat kära.
Möödunud pühapäevases „Aktuaalses kaameras“ võeti ausambaga toimunu kokku lausa saalomonlike sõnadega: „Jaak Joala ausamba ümber lahvatanud skandaal on õpikunäide sellest, mis juhtub, kui poliitikud hakkavad monumente püstitama kiirustades ja jätavad kohaliku rahvaga nõu pidamata.“ Pisut ümber sõnastatuna võiks siia veel lisada mõtte, et poliitikutel on mõistlikum jääda valdkondade juurde, mida nad tunnevad, ning jätta avaliku ruumi kunstiteose üle otsustamine oma ala asjatundjate hooleks, s.t igal juhul kaasata nad valimis- ja otsustamisprotsessi.
Kuid seegi tõdemus puudutab vaid jäämäe tippu. Küsimus pole ju ühes või teises numstükis, mida võib hõlpsasti transportida Viljandist Narva ja sealt Tallinna Maarjamäele Orlovi lossi tagaaeda, kus ideoloogiliste veidruste Kunstkammer’is võiks olla ka inimlike veidruste, numstükkide sektsioon. Probleemi allikas on avaliku ruumi strateegia puudumine. Mõelda läbi kohad, iseäranis linnakeskkonnas, kuhu monumendid, ausambad, memoriaalid või dekoratiivsed teosed panna. Siis isikud, kes vajaksid sellist meelespidamist, või sündmused, mida niiviisi ajalukku tuleb kinnistada. Kui suur plaan, arukas, hästi läbi mõeldud ja kaalutud strateegia on olemas, saab juba ka mõelda taktikaliste sammude, kunstiteose mõõtmete ja muude parameetrite (heli või lõhn) peale. Enesestmõistetavalt käivad sinna juurde täpsed protseduurireeglid ja asjatundjate kaasamine. Pole vaja muretseda, laia silmaringi ja sügavate teadmistega kunstiteadlasi ja kunstnikke jagub. Kui võimalik, siis tuleb püüda mitte ainult poliitikud, vaid ka lähisugulased ja -sõbrad eemale hoida. Argument, et isik, kellele monument püstitatakse, poleks ise sellist tahtnud, pole kuigi vettpidav. 2013. aastal oli Riias Māris Liepa monumendiga sama juhtum. Selle taga oli küll erarahastus, kuid kunstiteadlane Helēna Demakova suutis endale kindlaks jääda ning Jüri Ojaveri, Jaan Toomiku ja Peeter Pere monument suurepärasele balletitantsijale seisab ooperi- ja balletiteatri kõrval.
„Enne ööd sõida linna“ kõlavad ansambli The Monkees laulu kaveri sõnad Joala esituses. Joalale pühendatud numstükk on Viljandis püsti vähemalt esmaspäevani. Veel tuhanded jõuavad seda vaatama minna. Süütust kitšist on saanud camp.
Netflix võttis oma enam-vähem praeguse kuju 2007. aastal, kuid mõiste „voogedastusplatvorm“ (streaming platform) laialdasemalt käibesse minekuks kulus veel terve kümnend. Sealt alates pole tagasiteed olnud – üha uute konkurentide lisandumisel on hakatud rääkima hoopis voogedastussõjast.
2020. aasta kujunes selle sõja seni suurimaks lahinguks. Kui ühiskonnas keerlesid jututeemad piirangute, kriisi, seisaku ja kahanemise ümber, siis nõudlus koduse diivani turvalisusest vaadatava meelelahutuse järele üha kasvas. Nii tegi juba kevadel rekordhüppeid ka voogedastusplatvormide kasutusstatistika. Sõda vana kooli kaabeltelevisiooniga oli selleks ajaks juba võidetud, pandeemia tõttu lüüakse nüüd hingekella ka kinolevile. Kui suuri ja püsivaid muudatusi see tähendab, näitab tulevik, ent üks suuremaid filmitootjaid Warner Bros. on juba välja hõiganud kõigi oma 2021. aastal ilmuvate teoste paralleelse esilinastamise HBO Maxis, Netflix aga tähistas alanud aastat teatega, et uus film kavatsetakse suisa iga nädal oma kataloogi lisada.
Miks on tegemist nõnda magusa valdkonnaga, reedavad rahasummad. Ameerika voogedastusturu suuruseks hinnati 2020. aastal 50 miljardit dollarit, maailmas prognoositakse viie aastaga kasvu 150–180 miljardini. Tootjad kulutasid viimase 12 kuu jooksul sisuloomele üle 35 miljardi. Kui veel mõni aasta tagasi oli peamiseks valikuargumendiks – ja eestlaste puhul etteheiteks, et siia jõuab Ameerikaga võrreldes mitu korda ahtam valik, vaid 10–20% üle ookeani pakutavast – varasemate filmide ning sarjade arhiiv, siis nüüd on peamine küsimus see, kes toodab enim põnevat ja kohe üle maailma jõudvat originaalsisu.
Esimesena oligi sel peol kohal Netflix, kes on pälvinud ka enim loorbereid. Kuigi ametlikku statistikat pole veel avaldatud, ületas üleilmne maksvate tellijate arv eelmise aasta lõpuks tõenäoliselt 200 miljoni piiri (võrdluseks: seda on märksa vähem kui Spotifyl, mida reklaamileplikuna saab erinevalt Netflixist kasutada ka tasuta). Uuringute järgi lisandub teist sama palju pereliikmete näol. Ettevõttel kujunes 2019. aasta käibeks 20 miljardit, mis ilmselt mullu märgatavalt ületati. Ka kasumit teeniti seejuures priskelt, 2 miljardi jagu.
Tõsi, Netflixi rahaasjadele on finantsanalüütikud andnud läbi aastate diametraalselt vastakaid hinnanguid. Ka ettevõtte aktsiahind on läbi teinud märkimisväärseid kõikumisi. Kuigi äri on ühelt poolt tulus, töötatakse vaat et kasvufaasis iduettevõttena – raha põletatakse kannule jõudvate konkurentide tahavaatepeeglis hoidmiseks vähemalt sama kiiresti, kui seda teenitakse. Viimastel aastatel on oma sisule kulutatavad summad kasvanud 12 miljardilt 15-le, siis 17-le ja alanud aastal umbes 19 miljardi dollarile.
Eestiski populaarne, umbes kümneeurose kuutasuga Netflix on hoidnud täpset kasutusstatistikat läbi aegade kiivalt varjus ning nende suurimaks varaks peetakse hoopis vaatajale sisu soovitavaid algoritme. Kui lisada hästi kujundatud kasutajarakendus ning ladus töötamine enamikul seadmetel, on kerge aru saada, mis on platvormi teinud nii populaarseks, et see peatumatult levib. Vaatajal ei lasta jälgida isegi lõputiitreid, vaid katkestatakse need mõne sekundi järel, et ta kiiremini järgmise sarja või filmini juhatada.
See kõik võib silme eest kirjuks või isegi mustaks võtta. Kuigi filmitööstus on eriti Ameerikas olnud läbi ajaloo kasumimarginaale, laia publikut ja suurt kassaedu jahtiv äri, ilmneb selline Exceli-masinlikkus eriti selgelt just voogedastuse puhul. Sõnad nagu „kunst“ ja „kultuur“ käivad sellest maailmast harva läbi, rõhk pole enam isegi meelelahutusel, vaid ebamäärasemal „sisul“ (content), mille rohkus vaataja pilgu vastupandamatult ekraanile naelutaks. Üha täpsemaks ihutud mõõdikud võimaldavad toota täpselt seda, mida turg ootab ning hööveldada maha kõik servad, mis ohustavad mugavustsoonist (ja ebameeldivuse korral sellega koos potentsiaalselt ka platvormilt) väljumisega.
Kriitikute hirmsaimad ennustused pole siiski täitunud. Vajadus eristuda, uusi turge vallutada ning katsetada on Netflix ja teised voogedastusplatvormid pannud otsima viise, kuidas pakkuda midagi igale maitsele. Muu hulgas tähendab see korralikke investeeringuid kohalikus keeles toodetavatesse sarjadesse ja filmidesse, mis jõuavad sageli ka rahvusvahelisse rambivalgusse. Lääne kasutajatele peaaegu märkamatult on kõvasti panustatud näiteks India vaataja püüdmisse, lähedasema näitena võib aga tuua äsja linastunud Prantsuse krimisarja „Lupin“.
Tänu paisuvale eelarvele pole Netflix kartnud ka riskida, andes suurte stuudiote kinniste rahakotiraudade taha jäänud autoritele vabad käed ning meelitades sellega enda juurde üha kuulsamaid ja hinnatumaid nimesid, nt Martin Scorsese ja David Fincher.
Netflix ületas pingutuseta 2020. aasta neljanda kvartali tellijaarvu prognoosi üle 200 miljoni tellijaga. Üheks populaarsemaks originaaltooteks osutus telesarja „Kroon“ („The Crown“) neljas hooaeg. Pildil uue tegelasena mängu tulnud printsess Diana (Emma Corrin).
Muidugi aitaks loodu taset kinnitada mõni vana filmimaailma tunnustus, näiteks Ameerika Filmiakadeemialt saadud parima filmi Oscar. Kui Cannes’i filmifestivalile pääsemise pärast on peetud pingsaid heitlusi, siis muudele tippudele on jõutud lähemale. Seesama filmiakadeemia sai oma käisereväärile korraliku pleki, kui eelistas tunamullu Alfonso Cuaróni meistriteosele „Roma“ (2018) keskpärast „Rohelist raamatut“.1 Eelmisel aastal jahiti sama preemiat hiiglasliku 200 miljoni kanti maksma läinud „Iirlasega“,2 tänavuseks prestiižiprojektiks on aga Fincheri Hollywoodi kuldajastule kaabut kergitav „Mank“ (2020). Tunnustust noolivad teise seas ka Aaron Sorkini siirupine „Chicago 7 protsess“,3 varalahkunud Chadwick Bosemani oma viimases rollis näha pakkuv „Ma Rainey must tagumik“4 ja Charlie Kaufmani krüptiline „Kaalun kõigele lõpu tegemist“.5 Ehk isegi enim õigustab mullusest saagist Netflixi riskivalmidust ja värskete häälte otsimist nutikas komöödia „40aastane versioon“.6 Filmidest enamgi noolitakse Netflixist muidugi sarju. Nende osas tõestati end pandeemia aastal ajastuse mitteametliku maailmameistrina. Karantiini avapäevil lajatati vaatajate ette paljuräägitud (ning ülehaibitud) „Tiigrikuningas“,7 pisut pärast seda kõigi spordinäljaste rõõmuks Michael Jordani ja tema legendaarse Chicago Bullsi võistkonna portreedokumentaal „Viimane tants“.8 Aasta parimate sarjade hulka võiks aga hoopis arvata neljaosalise miniseriaali „Ebaortodoksne“9 noore naise pagemisest ultrakonservatiivsest juudikogukonnast.
Mõneti vastupidiselt kõiki rahuldava turvalisuse poole püüdlemise ohule on Netflix toonud muu hulgas vaatajate ette hulga rahastuse otsimisel raskustesse sattunud dokumentaalfilme, millest mullu parimateks võib pidada naissportlaste ärakasutamisest rääkivat filmi „Atleet A“10 ja erivajadustega inimeste õigustest dokfilmi „Santlaager“.11 Põnevaim areng on aga liberaalne suhtumine psühhedeelsesse ainesesse, mida ilmestavad ebaühtlane, ent muhe „Head reisi“12 ja aasta originaalsemaid sarju, eksistentsiaalset taskuhäälingut ja visuaalset happetrippi segav „Kesköine gospel“.13
Sedavõrd suure mahu ja laia diapasooni juures tundub Netflixi võidukäik pidurdamatu, kuid nii roosiline ettevõtte pilt paraku ei ole. Kogu tähelepanu juures originaalsisule on teada ka tõsiasi, et Netflixi vaadatavustabelis troonis aastaid mäekõrguselt hoopis juba 2005. aastal debüteerinud komöödiasari „Kontor“,14 mille õigused tootja NBC on nüüd targu eksklusiivselt iseendale tagasi napsanud, et tuua kasutajad oma juulis startinud, kuid seni vaid USAs kättesaadavale voogedastusplatvormile Peacock. Kaubamärkide nagu Marvel, Lucasfilm ja Pixar menukite läbi aastate ostetud näitamisõigused tõi oma katuse alla 2019. aasta lõpus alustanud, nüüdseks sajale miljonile kasutajale lähenev Disney+.
Üleilmselt suudab aga Netflixiga seni võistelda vaid maailma rikkaim mees, e-poodlemise impeeriumi taga seisev Jeff Bezos oma Amazon Prime Videoga. 150 miljoni kasutaja piiri ületanud teenus pakub Eestis küll taas üsna väikest valikut ameeriklastele kättesaadavast, ent kuueeurose kuutasu eest pääseb ligi möödunud aastatel tähelepanu leidnud kvaliteetsarjadele nagu „Transvanem“, „Mozart džunglis“, „Imeline proua Maisel“ ja võrratu „Mustlammas“.15
Kuigi Prime lansseeriti tehniliselt juba enam kui tosin aastat tagasi, on tõelist jõudu hakatud näitama alles viimasel aastal pärast konkurentsi tihenemist. Mullu toodeti näiteks lennukikaaperdamisest rääkiv põnevik „7500“16 Joseph Gordon-Levittiga, rohkelt tähelepanu kogus Sacha Baron Coheni tuntuima karakteri Borati teine tulemine „Borati järgnev kinofilm“17, märtsis ootab Eestiski ees populaarse „Prints Zamundast“18 järg.19 Omaenda Amazon Studiosi alt paistab esimest korda olema asja ka aastalõpu auhinnagaladele, sest kriitikutelt on kuhjaga kiita saanud kurdiks jäävast trummarist rääkiv eksperimentaalse heliribaga „Metalli heli“,20 Malcolm X-i, Muhammad Ali, Jim Browni ja Sam Cooke’i kohtumisest jutustav „Üks öö Miamis“21 ning dokumentaalfilm „Aeg“.22 Tähelepanu väärib mullusest saagist veel väike, ent andekalt lavastatud ulmepõnevik „Öö avarus“.23 Jõudu näidatakse igatahes ka tulevikus – tootmises on „Sõrmuste isanda“ telesari, millest tõotab tulla kõigi aegade kalleim seriaal.
Kolmas voogedastussõtta astunu on tehnoloogiahiiu Apple Eestiski napi viieeurose kuutasu eest kättesaadav Apple TV+. Õunakompanii tunnuseks on saanud rõhuasetus rohkem kvaliteedile kui kvantiteedile ja seda põhimõtet rakendatakse ka oma voogedastusplatvormi arendamisel. Ehkki lisatasu eest saab osta suurt filmivalikut, ehitatakse kõigile kättesaadav kataloog siiski aegamööda üles puhtalt originaalloomingule.
Filmidest krabati mullu endale näiteks keskpäraseks osutunud sõjadraama „Greyhound“ Tom Hanksiga, Sofia Coppola ja Bill Murray muhe koostöö „Karil“ ja suurepärane iiri joonisfilm „Susilausujad“.24 Kui alguses hüüti oma aastaeelarveks välja ümar miljard, siis üha kõrgemale kiskuvate kulude maailmas on see arv kuuekordistunud. Selle eest seni toodetud lipusarjad on küll saanud leige vastuvõtu osaliseks, kuid head tööd on tehtud näiteks klassikaliste situatsioonikomöödiate traditsioone järgivate väikeste meelelahutuslike sarjadega. Pandeemia aasta südantsoojendavamate vaatamiste hulka kuuluvad nii Ameerika jalgpalli treeneri Inglismaa vutimeeskonna etteotsa kolimisest jutustav „Ted Lasso“ (2020) kui ka immigrantide lugudele tuginev „Väike Ameerika“.25 Uue aasta esile küündivaim tulija on aga ilmselt Isaac Asimovi raamatutel põhinev ulmesari „Asum“.26
Pusivad Netflixid-Amazonid-Apple’id, mis nad pusivad, kunstilise taseme ja sarjade väljendusvõimaluste osas on viimasel kahel kümnendil siiski teed rajanud Ameerika teleplatvorm HBO, kelle põlvist nõrgaks võtvasse kullavaramusse kuuluvad „Sopranod“, „Keeluaja kuningas“, „Troonide mäng“, „Deadwood“, „Läänemaailm“, „Tšornobõl“, „Võrgustik“, „Relvavennad“ ja „Asepresident“.27 Ühe mulluse parima sarjana lisandus nutikas briti žanrisegu, vägistamise tagajärgedest ja XXI sajandi suhetest rääkiv „Ma võin su hävitada“,28 lisaks on asutud nutikal moel Ameerika rassiajaloo kallale auhinnatud koomiksitõlgendusega „Vaatlejad“ ja mulluse õudusseeriaga „Lovecrafti maa“.29
Eestis on kogu see võlumaa kättesaadav vaid Telia klientidele läbi võrdlemisi ebamugava HBO rakenduse, mida seitsmeeurose kuutasu asemel saab veebruarini täiesti tasuta proovida. Kuulu järgi peaks selle aasta teises pooles Eestisse jõudma ka HBO sarjadele Warneri mahukat filmivalikut lisav HBO Max, mis alustas Ameerikas mullu mais ning on jõudnud umbes tosina miljoni kasutajani. Seniste originaalfilmidega, nt Eestis kinoekraanidele jõudnud ja kriitikutelt kõvasti malakat saanud „Roald Dahli „Nõiad““, „Superintellekt“ ja praegu kolgitav „Kinni pandud“,30 on küll latt kolinaga maha aetud, ent nagu eespool mainitud, jõuavad tänavu Maxi kaudu vaatajani sellised hiiud nagu „Düün“, „Godzilla vs. Kong“ ja „Maatriks 4“.31 Tõsi, isegi platvormi siia jõudmise korral need Eestis esialgu ilmselt kättesaadavad ei ole.
Küllap võib lähiaastatel oodata ka Disney+ rahvusvahelist laienemist ja tema tuleviku pandiks on oma tuntuimatele brändidele, Marveli koomiksiuniversumile ja „Tähtede sõja“ kosmoseseiklustele üha uute sarjade vorpimine. Kuigi vahelduse poolest tõotab see kõike muud kui head, tuleb siiski tunnustada, et platvormi seni suurim magnet „Mandaloorlane“32 on eeskujulik meelelahutus ja ilmselt kaugel-kaugel galaktikas toimuvatest parim lugu pärast George Lucase algset triloogiat.
Mainitud suuremate tegijate nimistu kraabib siiski vaid voogedastusmaailma sädelevaimat pinnapealset. Nii rahvusvaheliselt kui üksnes Ameerikas on saadaval veel kümneid ja kümneid platvorme. Üheks hinnatuimaks on kujunenud USA-keskne ja Disney omanduses olev Hulu, kes on hiljuti valmistanud hulga tugevamaid sarju nagu Margaret Atwoodi raamatul põhinev „Teenijanna lugu“, „Ramy“ ja mullused „Proua Ameerika” ning „Suur“.33 Kiidetud ajasilmusekomöödiaga „Palm Springs“34 saadi mullu jalg maha ka filmitootmises.
Kuna suurtel platvormidel kaovad kvaliteetsemad elamused lihtsama meelelahutuse mürasse, siis on enim kahju, et Eestis pole kättesaadav kuulsa filmiklassika taastaja Criterioni pisut enam kui tuhandefilmist kataloogi sisaldav platvorm. Kultuurilembeste nälga võiks aga osaliselt rahuldada kümneeurose kuutasuga Mubi, kes lisas mullu pidevalt vahetatavale kureeritud filmivalikule ka püsiva valimiku festivalihittidest, haruldastest filmiajaloo pärlitest ning obskuursematest maailma filmikunsti leidudest.
Kas Eesti vaataja peaks kurvastama, et ei pääse ligi nii mitmelegi voogedastusplatvormile? Ühelt poolt on valikut üha rohkem, teisalt on olukord nii kriitikutele-ajakirjanikele kui ka fanaatilistele filmi- või sarjasõpradele üha keerukam. Ameerika popkultuuriveergude refrääniks on saanud tõdemus, et mingigi üldpildi saamiseks tuleb varasema telepaketi- või Netflixi-tellimuse asemel ripneda vähemalt viie platvormi küljes. Pilt läheb üha kirjumaks, ent arvestades konkurentidest eristumiseks kuluvaid meeletuid investeeringuid ei pruugi selline olukord lõputult kesta.
Pealegi tuvastas Deloitte’i uuring juba 2019. aastal, et 47% Ameerika tarbijatest kannatab tellimusväsimuse (subscription fatigue) käes ning 56% väljendas frustratsiooni, et nii vanu kui uusi lemmiksarju on kõigi platvormide vahelt üha keerulisem üles leida. Võib-olla on seega hea, kui voogedastussõjad meist suure kaarega mööda lähevad. Pealegi – üheks suuremaks sündmuseks kodumaisel meediamaastikul oli mullu hoopis rahvusringhäälingu platvormi Jupiter sünd. Olgu riigi rahakoti trügimisega eraettevõtjate mänguväljale kuidas on, sealt leitav valik pakub nii meelelahutust kui ka vaimutoitu mitmeks pimedaks talveõhtuks. Rääkimata sellest, et iga uue välissarja või -filmi vaatamiseks aina rohkem tunde kulutada, tasub üle kontrollida, kui paljud uuemad või vanemad kodumaisedki linalood nägemata on.
1 „Green Book“, Peter Farrelly, 2018.
2 „The Irishman“, Martin Scorsese, 2019.
3 „The Trial of Chicago 7“, Aaron Sorkin, 2020.
4 „Ma Rainey’s Black Bottom“, George C. Wolfe, 2020.
5 „I’m Thinking of Ending Things“, Charlie Kaufman, 2020.
6 „The 40-Year-Old Version“, Radha Blank, 2020.
7 „Tiger King“, 2020.
8 „The Last Dance“, 2020.
9 „Unorthodox“, 2020.
10 „Athlete A“, 2020.
11 „Crip Camp“, 2020.
12 „Have a Great Trip“, 2020.
13 „The Midnight Gospel“, 2020.
14 „The Office“, 2005-2013.
15 „Transparent“, 2014-2019; „Mozart in the Jungle“, 2014-2018; „The Marvelous Mrs. Maisel“, 2017-…; „Fleabag“, 2016-2019.
16 „7500“, Patrick Vollrath, 2020.
17 „Borat Subsequent Moviefilm: Delivery of Prodigious Bribe to American Regime for Make Benefit Once Glorious Nation of Kazakhstan“, Jason Woliner, 2020.
18 „Coming to America“, John Landis, 1988.
19 „Coming 2 America, Craig Brewer, 2021.
20 „Sound of Metal“, Darius Marder, 2019.
21 „One Night in Miami“, Regina King, 2020.
22 „Time“, Garrett Bradley, 2020.
23 „The Vast of Night“, Andrew Patterson, 2019.
24 „Greyhound“, Aaron Schneider, 2020, „On the Rocks“, Sofia Coppola, 2020; „Wolfwalkers“, Tomm Moore, Ross Stewart, 2020.
25 „LIttle America“, 2020–…
26 „Foundation“, 2021.
27 „The Sopranos“, 1999-2007; „Boardwalk Empire“, 2010-2014; „Game of Thrones“, 2011-2019; „Deadwood“, 2004-2006; „Westworld“, 2016-…; „Chernobyl“, 2019; „The Wire“, 2002-2008; „Band of Brothers“, 2001; „Veep“, 2012-2019.
28 „I May Destroy You“, 2020–…
29 „Watchmen“, 2019, „Lovecraft Country“, 2020-…
30 „The Witches“, Robert Zemeckis, 2020; „Superintelligence“, Ben Falcone, 2020; „Locked Down“, Doug Liman 2021.
31 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021; „Godzilla vs. Kong“, Adam Wingard, 2021; „The Matrix 4“, Lana Wachowski, 2021.
32 „The Mandalorian“, 2019–…
33 „The Handmaid’s Tale“, 2017–…; „Ramy“, 2019; „Mrs. America“, 2020; Proua Ameerika” ning „The Great“, 2020–…
Tallinna tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemlektor Kristel Vene on lõhnateadlane, kes uurib peamiselt seda, millistest ühenditest mingi toidu lõhn ja maitse koosneb.
Üleilmselt on lõhna- ja maitseteadlaste päevakorras näiteks küsimused, kuidas vähendada toidus ilma maitset mõjutamata soola- ja suhkrusisaldust, populaarsed uurimisteemad on taimsed toormed, laboriliha ja putukad (täpsemalt, putukajahu toiduainena, kuna putukad on väga hea rasvhappelise ja valgu koostisega ja nende kasvatamine on keskkonnasõbralik), aga ka kuidas lahendada vanemaealiste alatoitumise probleem.
Kristel Vene kirg, töö ja hobi on toidu maitsed-lõhnad, ta teab peast kuni 200 ühendit ning ütleb, et toidu kõrvalmaitsete puhul tekib temas momentaanselt hasart uurimaks, mis on paigast ära: „See on minu jaoks nagu kriminalistika labor, et mis see pahalane on ja kuidas see sinna sai!“
Kristel Venel on kaks firmat: üks (www.flavodata.com), mis loob ülemaailmset andmebaasi toidu kõrvalmaitset mõjutavate tegurite analüüside põhjal, ja teine (www.maitsekoolitus.ee), mis pakub meelelahutuslikke maitsekoolitusi, plaanis on ka lõhnade järgi orienteerumise labürint ja maitseülesannetega lahendatav nn põgenemistuba. Ta on välja andnud raamatu „Seiklused lõhnade ja maitsete maailmas“.
Kuidas te lõhnade uurimiseni jõudsite?
Ma oli just Tallinna tehnikaülikooli toidutehnoloogia magistrantuuri sisse astunud ja suvevaheajal käinud USAs Wisconsini ülikoolis pisut teadustööd tegemas ning see langes kokku teadusarenduskeskuste loomisega Eestis, sealhulgas Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse (TFTAK) rajamisega. Arenduskeskus oli ostnud täppisanalüütika seadmeid ning otsis inglise keele valdajaid, kes võtaksid enda peale nendega töötamise. Minule sattus siis gaas-kromatograaf/mass-spektromeeter (gas chromatography–mass spectrometry, GC/MS). Esimese tööpäeva esimene lause oligi mulle: „Näe, see on GC/MS, see on sinu vastutada, et see õigesti töötaks ja vaata, kuidas seda toidu-uuringutes kasutada saaks.“ Üks, mis sellega teha sai, oli rasvhapete määramine. Transrasvhapete ja kasulike omega-rasvhapete analüüs toidus on loomulikult vajalik, aga seda teeb enamik laboreid. Toidu lõhn on ka lenduv, seega gaas-kromatograafiliselt määratav. See valdkond tundus ka palju huvitavam, liiatigi ei olnud sellega Eestis keegi varem tegelenud. Nii saigi minu magistritöö teemaks toidulõhnade analüüsivõimaluste uurimine. Sealt edasi, töötades teadusasutuses, oli doktorantuur ainuõige samm ja läksin lõhnade analüüsi veel põhjalikumalt õppima Austriasse Grazi tehnikaülikooli prof Erich Leitneri laborisse. Nemad olid lõhnauuringutega tegelenud pea 30 aastat. Tagasi tulles oli vaja teha veel investeeringuid seadmetesse ja meetoditesse, aga ka inimestesse, mis tol ajal oli tänu suhteliselt heale teadusrahastusele võimalik. Panime TFTAKi ja tehnikaülikooli koostöös lõhnalabori püsti ning see on tegutsenud juba üle kümne aasta.
Lõhnateadlane Kristel Vene: „Vahendite taha ideed ei jää. Erakordsed ideed saavad teoks ja häid ideid vähemalt katsetatakse.“
Kas olete siin ainuke lõhnateadlane?
Ma tõin küll lõhnateaduse ühe osa – lõhnaaktiivsete ühendite analüüsi – Eestisse, aga valdkond on palju laiem. Siia alla käib kindlasti ka toidu sensoorne analüüs, tarbijaeelistuste uuringud ning statistiline analüüs. Kogu valdkonna areng on olnud ikkagi meeskonnatöö, kuhu on oma suure panuse andnud kolleegid Kadri Koppel, Loreida Timberg, Sirli Rosenvald, Rain Kuldjärv ja teised koostöös innustanud professorite Toomas Paalme ja Raivo Viluga. Tunnustus on märkamatu ja püüdlen edasi, et meie teadusvaldkond õitseks. Võin uhkelt öelda, et meid, lõhna- ja maitseteadlasi on Eestis kümne ringis, aga aastas valmib vähemalt kolm temaatilist magistritööd ja peale on tulemas uusi doktorante uute põnevate teemadega.
Kui levinud on see eriala maailmas?
Maailmas on lõhnateadlasi muidugi rohkem. Ülikoolidest on Müncheni tehnikaülikool kõige võimsam uurimisasutus, seal on ligi 250 teadlast, kes kõik tegelevad ainult toidu lõhna ja maitse uurimisega molekulaartasemel. On loogiline, et nende teadustulemused on kiiremad ja põhjalikumad. Nad on näiteks suutelised ükskõik millise toote üksikuteks aineteks lahti harutama, vajalikult ühendid ostma või sünteesima ja neist toidu uuesti kokku segama. Viimati sain maitsta sünteetilist Bourboni viskit ja „kopeeritud“ ülikallist palsamiäädikat. Meie sellega hakkama ei saaks ja kas peakski. Tihti on nende teadusavastused väga baasteadmiste tasemel. Meie ülesanne on kiirelt osata neid teadmisi rakendada Eesti toiduainetööstuse heaks.
Muidugi on ka igas suuremas toiduettevõttes oma lõhna- ja maitseteadlane, mõnes mitu. Väga huvitav on konverentsidel lõunalauas süüa koos mu lemmikkommi Ferrero Rocher’ lõhna- ja maitseteadlasega ja pärida, kuidas nad ikka oma toodete maitsed paika timmivad. Või näiteks kuulda, kuidas mu endisel lõhnatudengil uute TUC-küpsiste arendamine läheb. Aga on ka kahetised tunded Philip Morrise lõhnateadlase suhtes, kes oma stendiettekande juures tähtsalt tubaka maitse- ja lõhnaühendeid kirjeldab. Nende teadlaste tööde sisu me muidugi naljalt ei tea, sest see, mida nad konverentsidel räägivad ja näitavad, on vaid jäämäe tipp. Toiduainetööstus on väga konkurentsitihe tööstusharu ja kuna maitse on üks mõjukamaid ostufaktoreid, siis hoitakse tähtsad avastused enda teada. Näiteks ei ütle keegi, et tarbijaeelistus siidrite osas korreleerub β-damaskenooni – mis on juhuslikult ka minu lemmik-lõhnaühend – ja isoamüülatsetaadi kontsentratsiooniga. Mida suurem on nende ühendite kogus joogis, seda enam see jook maitseb. Või teine näide, kus etüülheksanoaat omab sünergilist efekti suhkruga. Selle kõrgem kontsentratsioon õunamahlas võimaldab vähendada suhkru kogust, ilma et maitseerinevust tunnetataks. Neid teadmisi tuleb otsida tikutulega ja tilgub juhuslikult, aga need on just kõige põnevamad aspektid toidu lõhnamaailmast.
Miks on lõhnad tähtsad?
Toidutoodete esmane ost tehakse enamasti visuaalsetel kaalutlustel ehk pakendi järgi. Teine ost sõltub juba ainult maitsest. Me räägime maitsest, aga mõtleme selle all kogu kombinatsiooni keelel ja ninas toimuvast. 85% toidu maitsetajust on lõhn. Suus suudame tuvastada vaid haput, magusat, soolast, umamit, mõru, vürtsikust, mentooli, tajuda tekstuuri ja temperatuuri. On peaaegu võimatu toite ära tunda, kui haistmismeel ei tööta, nina on kinni ja need lenduvad ühendid nina retseptoritega ei reageeri. Seetõttu ongi maitse- ja lõhnateadlase üks uurimisobjekte toidu lõhn ehk lenduvad lõhnaaktiivsed ühendid.
Millega tegeleb lõhnu uuriv teadlane?
Lõhnateadlase teadushuvi on uurida, millistest ühenditest mingi toidu lõhn ja maitse koosneb. Millised ühendid on sensoorselt kõige olulisemad ning kuidas mõjutada nende ainete kogust tehnoloogiliselt. Näiteks on minu peagi doktoritööd kaitsev doktorant Julia Rosend uurinud, kuidas siidris oleks võimalikult palju puuviljaseid ühendeid – estreid. Ta kasutas mitmesuguseid pärme, õunasorte, pärmidele „lisatoidu“ andmist, uurides samal ajal ka mahla kontsentreerimise mõju siidri valmistamisele ja sensoorsetele omadustele.
Mina olen tegelenud toidu kõrvalmaitsete uurimisega. Need on maitsed-lõhnad, mis ei ole antud toidule omased ning rikuvad taju. Mul tekib momentaanselt hasart, et mis maitse- või lõhnaühend(id) nüüd paigast ära on. Marineeritud kurkidel oli kloorine kemikaali lõhn ja maitse ning tuvastasime, et selles oli 2-kloro-6-metüülfenool või maitseainesegus oli hallituse lõhn, mille põhjustas metüülborneool. Nagu kriminalistika laboris tuleb kindlaks teha, et mis see pahalane on ja kuidas see sinna sai. Nende ainete tuvastamine on üks pool, palju keerulisem on avastada mehhanism, kuidas ühendid olid tekkinud. Siin läheb vaja nii keemiku kui toidutehnoloogi teadmisi.
Lõhnade uurimiseks kasutatakse gaas-kromatograaf-olfaktomeetrit.
Mis on praegu üks aktuaalsemaid uurimisvaldkondi?
Praegu selgitame, kuidas vähendada toidus soola- ja suhkrusisaldust ilma maitset mõjutamata. Seal ei ole lihtsaid lahendusi, aga üks võimalus on ära kasutada lõhna- ja maitseühendite sünergilist efekti. Võib kasutada ka mõru maitse blokaatoreid ja on avastatud ka ainekomplekse, mis aitavad transportida soola või suhkrut kiiremini retseptoritesse või aidata anda intensiivsemat signaali. Singapuri teadlased tegelevad isegi selliste lusikate ja joogitopside arendamisega, kus maitse antakse edasi elektrisignaaliga ja tarbija saab veejoomisel nupust keerates timmida magusa maitset intensiivsemaks.
Teisalt tegelevad meie valdkonna teadlased ka sellega, kuidas isu tekitada. Mulle oli üllatus mõned aastad tagasi ühe konverentsi õpikojas arutada hoopis seda, kuidas lahendada vanema generatsiooni alatoitumise probleem. Vanurite lõhna- ja maitsemeel ei tööta enam sama hästi kui varem, nad ei tunne enam toidu vastu huvi ega saa seetõttu piisavalt mikroelemente ja vitamiine.
Milliseid ootamatuid rakendusviise – selliseid, mille peale kohe ehk ei tulegi – pakub lõhnade uurimine?
On küll ootamatuid ja pisut ehk naljakaidki uurimisobjekte. Mõned aastad tagasi sattusin ühe artikli peale, kus linnutoidu tootja uuris, kuidas tema toode mõjutab kanade mikrobioomi. Selle juures analüüsiti ka lenduvaid lõhnavaid ühendeid lindude fekaalidest. Me kolleegidega itsitasime, et on ikka töö, tuled hommikul tööle ja hakkad kana kakat nuusutama. Ei läinud aga palju aega mööda, kui Itaalia arst, kes uurib pankreasevähki, meid üles leidis. Tema tõi välja, et koerad on suutelised uriini nuusutades selekteerima haigeid tervetest. Meie ülesanne oli vaadata, kas suudame oma seadmete ja meetoditega tuvastada, mida koerad tunnevad, või hoopis mingi muu markeri leida, mida saaks diagnostikas kasutada. Oli meilgi periood, mil tulime hommikul tööle ja ees ootas päev otsa uriini nuusutamist. Lõpuks pidime siiski tõdema, et kuigi uriinist on võimalik mingeid markermolekule leida, me koerte haistmismeelega siiski ei võistle. Muide, Soomes on edukalt katsetatud ka koerte haistmismeelt COVID-19 haigete tuvastamiseks lennujaamas.
Kuidas lõhnu uuritakse? Ja mismoodi talletatakse? Või piisab lõhnas sisalduvate keemiliste elementide ja -ühendite kirjeldamisest?
Lõhnade uurimiseks kasutatakse gaas-kromatograaf-olfaktomeetrit ja identifitseerimiseks mass-spektromeetrit. Lõhn adsorbeeritakse toidust spetsiaalse süstlaga ning viiakse gaaskromatograafi. Seal toimub lõhnade eraldumine adsorbendist ning ühendite lahutamine keemistemperatuuri ja molekulkaalu järgi gaaskromatograafi imepeenes 30meetrises torus. Kromatograafi lõpus on inimene, kes torust väljuvaid aineid ükshaaval nuusutab, kirjeldab ja määrab ka intensiivsuse viie palli skaalal. Neid me nimetame olfaktomeetria assessoriteks, kes peavad sekunditega lõhnu kirjeldama. Kui teha seda tööd aastaid, on võimalik ka neid lõhnu lausa aine nimetusega tuvastada, sest toidud nüüd nii palju ei erine ja lõpuks need lõhnad kuluvad pähe. Selleks et olla lõhna identifitseerimises kindel, tuleb ikkagi kasutada mass-spektromeetrit ja kõige õigem on veel pärast puhta standardainega kinnitada, et tegu oli just selle ühendiga, siis on kolmekordne kinnitus olemas.
Mida te praegu uurite?
Praegu on väga populaarne uurimisteema putukad, uurime kärbse (Hermetia illucens) mitmeti töödeldud jahu, kuivatatud kärbest ennast ja tema vastseid. Tahame teada, millised lõhnaühendid millises protsessis on olulised ning kas ja kuidas on võimalik ebameeldivaid lõhnu kapseldada või peita. Kindlasti tahame katsetada putukajahu ka toidutoodetes. Putukad on väga hea rasvhappelise ja valgukoostisega, nende kasvatamine on keskkonnasõbralik. Paraku on Euroopa väga konservatiivne ning putukad klassifitseeritakse uuendtoiduks. Tõenäoliselt peagi seisukoht muutub, sest putukate toiduks kasutamist on juba paar aastat menetletud. Usun, et varsti on see lubatud.
Kas tunnete ka ise hästi lõhnu?
See on mulle kui lõhnateadlasele üks enim esitatud küsimusi. Vastan selliselt, et me oleme kõik anosmilised mingite lõhnade suhtes, meil on palju pseudogeene, mis ei ole retseptoriks arenenud ja ükskõik kui palju treenida, ei suuda me mingeid lõhnaühendeid tuvastada. Küll aga on treening aidanud kaasa lõhnade äratundmise ja kirjeldamise oskusele. Kui mõned aastad tagasi mu kaasjuhendaja Austriast Eestisse külla tuli, andsin talle naturaalselt fermenteeritud kalja maitsta. Ta polnud sellise tootega varem kokku puutunud. Nagu õige sensoorika assessor alati, nuusutas ta enne kui maitses ja nimetas järjest peast aineid, mida mina olid raske vaevaga analüüsinud. See avaldas muljet küll. Mõtlesin, et tahaksin isegi kunagi olla sama hea, et võtan ühe suvalise toote, nuusutan ja ütlen peast, millistest molekulidest see koosneb. Praegu tean peast kuni 200 ühendit, aga toidus leidub neid 10 000 ringis.
Teil on ka oma firma. Kuidas selleni jõudsite?
Õigupoolest on neid kaks. Esimene sai asutatud, kui tekkis AHHAA keskuses töötava sõbrannaga mõte teha toidu lõhnade ja maitsete maailmast kõige põnevamate ja ootamatute aspektide kohta rändnäitus. Kahjuks on lõhnade järgi orienteerumise labürint, maitseülesannetega lahendatav „põgenemistuba“ või pileti asemel kingitav raamat endiselt äriplaanis, aga kuna raamatu väljaandmine oli lihtsamini teostatav, siis „Seiklused lõhnade ja maitsete maailmas“ sai teoks. Näitusele mõeldud teisi ülesandeid lahendame meelelahutuslikel maitsekoolitustel, mida on võimalik tellida näiteks sünnipäevale või firma- ja kliendiüritusele (www.maitsekoolitus.ee).
Kui esimene ettevõte on puhtalt meelelahutuslik, siis teise ettevõtte äriidee tekkis siis, kui lahendasin järjekordset kõrvalmaitsete küsimust. Nagu eelnevalt mainitud, on see väga põnev, aga kallis analüüs. Sõltuvalt taustateadmistest ja kogemustest võib mõne küsimuse lahendamine maksta ettevõttele ligi 10 000 eurot ja võtta kuni kolm kuud aega. Aga kui see on lahendatud, saab sellest kasu vaid seesama üks ettevõtja, kes analüüsi oli tellinud. Teadlasele pole saadud info aga piisav teadusartikli avaldamiseks ja sinna need teadmised jäävadki. Samal ajal on suur tõenäosus, et sama probleemiga võivad kimpu jääda ka teised.
Liiatigi on minusuguseid teadlasi, kes ettevõtetele sellesarnaseid probleeme lahendavad, maailmas sadu, ja mis kõige kurbnaljakam, me kõik lahendame neidsamu probleeme ja ettevõtted maksavad nende analüüside eest. Raisatud aeg ja raha lihtsalt selle pärast, et info ei liigu. Inimesed liiguvad, teadmised kaovad, tulevad uued tehnoloogiad, uued toidutoormed, keskkonna saastatus kasvab. Praegu on populaarsed taimsed toormed, putukad, laboriliha, aga nendega käivad kaasas maitseküsimused. Kui koondada kõik lahendatud juhtumid ühte lihtsasse kasutajasõbralikku andmebaasi, mida järjepidevalt täiendatakse, saaksid ettevõtted seda kasutada, et probleeme odavamalt ja kiiremini lahendada, ja mis kõige tähtsam, õppida teiste vigadest ja neid ennetada. Õnneks ja minu suureks üllatuseks on maailmas palju teadlasi, kes on nõus oma teadmisi jagama ja kui ka Austria professor ideega kaasa tuli, läks asi käima. Minu unistustes on Flavodata andmebaas kõigi kvaliteedijuhtide ja tootearendajate käepärane abivahend.
Teadmussiirdest räägitakse küll palju, kuid hargettevõtte loomiseni jõuavad vähesed teadlased. Miks?
Olen mõnda aega olnud tehnikaülikoolis ka ettevõtlusspetsialisti ametis ja aidanud teadlastel leida väljundit oma uurimistööle ja ettevõtetel õigeid teadlasi nende küsimust lahedama. Üldiselt võin öelda, et vahendite taha ideed ei jää. Erakordsed ideed saavad teoks ja häid ideid vähemalt katsetatakse mingil määral. Olen näinud, et kui teadusrahastust ei õnnestu saada, siis tasub vaadata erasektori poole. Muidugi käib nendele oma ideede müük hoopis teistmoodi kui veenda teaduse rahastajaid. Seda tehnikat, kuidas investorile läheneda, peab täiesti eraldi õppima. Lõppude lõpuks peab see teadlane väga tahtma oma teadustulemusi jagada ning olema valmis käima oma plaani tutvustamas, kus vähegi võimalik. Mina alustasin Prototronist, edasi „Ajujaht“, EIT Food ja starditoetus ja nüüd võtavad investorid juba ise ühendust. Kusagilt tuleb alustada ja iga korraga lähevad mõtted selgemaks, plaanid konkreetsemaks. Paraku kõik teadlased ei taha saada ettevõtjaks. Ja üks teine põhjus, milles ka mind võib süüdistada on see, et teadlased on paras perfektsionistide kamp. Kui toode või teenus ei ole ideaalselt valmis, siis see pole valmis turule minema.
Väga palju on ka organisatsioonikultuuris kinni: kas ettevõtlikke teadlasi soositakse või mitte. Mul on väga suured lootused tehnikaülikooli uue juhtkonna suhtes ja usun, et siit hakkab hargettevõtteid tulema. Juba on näha, et tullakse nii-öelda kivi alt välja. Elame-näeme.
Mängufilm „Hõbedased uisud“ („Серебряные коньки“, Venemaa 2020, 130 min), režissöör Mihhail Lokšin (Michael Lockshin), stsenarist Roman Kantor, operaator Igor Grinjakin, helilooja Guy Farley. Osades Fjodor Fedotov, Sonja Priss, Juri Borissov, Kirill Zaitsev, Severija Janusauskaitė, Denis Lavant.
Vene filmid Eesti kinoekraanile sageli ei jõua, ent eelmise aasta lõpus tuli Andrei Kontšalovski „Kallid seltsimehed“1 ja aasta alguses „Hõbedased uisud“. „Hõbedasi uiske“ kui lopsakat peavoolutoodangut oleks patt võrrelda „Kallite seltsimeeste“ karmi tõsieluloo ja mustvalge kunstitaotlusega. Aga kui otsida, siis seoseid võib ikkagi leida – „Kallite seltsimeeste“ režissöör Andrei Kontšalovski on Nikita Mihhalkovi vend, ja „Hõbedaste uiskude“ tootjate hulgast leiame Mihhalkovi produktsioonifirma Studio TriTe.
„Hõbedased uisud“ vastab igati ettekujutusele hollywoodilikust suurproduktsioonist, kus suurejooneliste võtete tegemisel rahaga ei koonerdata. Filmi eelarve oli 500 miljonit rubla. Filmi sisu libiseb kergelt vaataja emotsioonidest üle nagu uisk libedal jääl, ainult mõnes kohas veidi pinda kraapides. Kui aga Hollywoodis tehakse panus staaridele, siis siin on nende asemel debütandid nii režissöör kui ka peategelased. Režissöör Michael Lockshin on sündinud USAs, lõpetanud Moskva ülikooli ja töötanud Inglismaa teatrites. Peaosalised Fjodor Fedotov ja Sonja Priss on varem kaasa teinud vaid seriaalides, nii et esimene suur filmikogemus ka neile.
Uisuetendus Peterburi jääl
Filmi tegevus toimub 1899. aasta jõulueelses Peterburis, kus kohtuvad Matvei (Fjodor Fedotov) ja Alissa (Sonja Priss), täiesti erinevatest maailmadest pärinevad noored. Matvei on lihtsa laternasüütaja (tol ajal polnud veel elekrilaternaid, ehkki Matvei isa juba nendest unistab) poeg, kelle suurim varandus on isalt päritud hõbedased uisud. Isa juhatusel on temast saanud ka osav ja kiire uisutaja. Alissa aga on ministri tütar, üsnagi iseteadlik, mis on ühe naisterahva kohta tollel ajajärgul erandlik, ja ta tahab ülikoolis keemiat õppida. Isa Nikolai Vjazemski (Aleksei Guskov) ei taha sellest midagi kuulda. Et tütart taltsutada, otsustatakse ta kiiresti mehele panna. Lihtrahva hulgast pärit Matvei teenib leiba uisukullerina (nagu Wolti kullerid tänapäeval ratastega). Kord ei õnnestu tal ühele rikkale härrale saadetis õigel ajal kohale toimetada, sest suurvürsti läbisõiduks on tee kinni pandud, ning ta kaotab sellepärast töö. Aga Matvei isa on haige ja iga kopikas peres arvel. Juhuslik kohtumine Aleksiga (Juri Borissov) avab poisi jaoks hoopis uue maailma. Aleksi juhitud virtuoossete uisutajate jõuk kasutab oma oskusi varastamiseks. Oh missugused hoogsad uisukaared ja näppamise peensused meie ette tuuakse! Rahakotid, kellad, ehted ja muud väärtuslikud esemed vahetavad omanikku, nii et ei jõua silmagi pilgutada. Viguruisutamine ja trikid, vaatemäng missugune!
Karismaatiline Aleks pole aga lihtlabane varas, vaid tal on oma tegude õigustamiseks teooria, et rikkus on kogutud teiste arvelt ja tuleb aidata seda võrdsemalt jagada. Matvei õpetatakse välja ja ta ühineb jõuguga. Temalgi on motiiv, õilis muidugi – et saada raha isa raviks.
Matvei (Fjodor Fedotov, keskel) ühineb töö kaotanuna uiskudel varaste gängiga, kes lähtub robinhoodilikust ideest võtta rikastelt vara ja jagada see vaestele.
Laev, mis ei sõida
Niisiis on filmis romantiline armastuslugu à la Romeo ja Julia, mäss ühiskondlike normide vastu, klassivastuolud, võitlus naiste õiguste eest, tööliste rahulolematus raskete oludega, revolutsiooni aimdus, kui alamklassid ei taha ja ülemklassid ei saa enam endistviisi elada. Isegi teadusmaailm ja Mendelejev tuuakse sisse. XX sajandi alguse ajaloo suured teemad on kaetud.
Filmis toimuv on mingil määral algtõuke saanud Mary Mapes Dodge’i 1865. aastal ilmunud raamatust „Hans Brinker ehk Hõbedased uisud“. Režissöör Michael Lockshin ja stsenarist Roman Kantor on tunnistanud, et võtsid eeskujuks „Titanicu“2 – suurepärased kostüümid ja suurejoonelised interjöörid, eri ühiskonnaklassist armastajad. Ka „Hõbedastes uiskudes“ on laev, kus asub mässajate peakorter, aga see ei sõida, vaid seisab. Selles on nähtud Vene riigi metafoori. Tänapäeva ulatuva vihjena mõjub ka see, kui Nikolai Vjazemskile tehakse ettepanek tellida politseile mässu mahasurumiseks uusi nuiasid, aga selgub, et neid toodab pakkuja sugulane. Korruptsioon kestab ajast aega. Alissa ja Arkadi vestluses uurib tüdruk, kas Arkadi pooldaks naise õppima minekut. „Pean teile tunnistama, et olen liberaal, naiste hariduse ja hääleõiguse pooldaja,“ ütleb Arkadi. „Aga meil … ei ole ju valimisi.“
Alissa isa kasuema Severina (Severija Janusauskaitė) püüab Alissat mehele panna noorele krahvile Arkadi Trubetskile (Kirill Zaitsev). Mees paistab Alissa isa töö juures silma ja tema ülesandeks saab tabada sama varaste jõuk, kuhu kuulub Matvei. Alissa süda kuulub aga Matveile. Võib-olla ilmaasjata, nagu mõni kriitik irooniliselt ütleb, sest pikk ja nägus Arkadi oskab teha kolmekordset tulupp’i, mida professionaalsed iluuisutajad õpivad sooritama alles 1964. aastal. Aga tegelikult kaotas Arkadi oma võimaluse juba varem, pärast seda, kui ta oli öelnud Alissale teda uisutama viies: „Alissa, teie lihtsalt seiske, ma teen kõik teie eest ära.“ Alissa on terane ega taha sugugi, et tema eest kõik ära tehtaks. Oma õppima mineku unistuse pärast ta isegi lõpuks põgeneb kodunt – muidugi armastuse pärast ka, aga see sobib hästi tema kavatsustega. XX sajandi alguse reaalsus oli, et naine vajab enda kõrvale meest, et midagigi saavutada.
Peterburi jää ja ehtsad juveelid
Enamik filmist võeti üles 2019. aasta talvel külmunud Neeva jõel ja kanalitel, kus sellise mastaabiga pole kunagi varem filmitud. Jääd tugevdati ja tehti juurde. Kõike seda saatis skandaal Rosprirodnadzoriga (nagu meie keskkonnaamet). Peterburi elanikud olid üllatunud nähes, kuidas Moikalt, Krjukovi ja Gribojedovi kanalilt puhastati lumi ja jääle asetati siniseks värvitud puuplaadid. Sinine värv eraldus jääle ja sattus sealt vette. Kuuldavasti tegid ametnikud filmimeeskonnale keskkonnakahju eest trahvi.
Kuid kõigest hoolimata lähevad need kohad nüüd filmiajalukku. Filmimeeskond ehitas ka jääl toimuvatele laatadele ja turgudele dekoratsioonid. Kui kevad lähenes, ehitati jää üles paviljonis, kus filmiti ägedamad trikid. Uisud, mida filmis näeme, on tehtud spetsiaalselt ajalooliste mudelite järgi nagu ka vankrid, kelgud, autod jms. Aga juba on välja toodud, et tolle aja uiske ei olnud puht tehniliselt võimalik ühe liigutusega saapale asetada nagu filmis tehakse. Võiks arvata, et vanasti uisutasid Peterburis kõik. Aga sellist Peterburi, mille loomiseks kogu see pingutus tehti, ei ole kahjuks kunagi olemas olnud, see on ikkagi muinasjutt. Interjöörid on filmitud Jussupovi palees, Marmorpalees, Šeremetjevi palees ja Vladimiri palees ehk teadlaste majas. Need on uhked ja kostüümide pealt pole samuti kokku hoitud. Nagu suurtootmise puhul ikka, ei pääse siingi tooteasetusest. Kõik ehted, mida filmis kantakse, on ehtsad ja need on välja pannud juveelifirma Garrard.
Talvemuinasjutt räsitud publikule
Filmi muusika on kirjutanud Guy Farley, kes on filmitegijate pakutud romantilised teemaarendused täiel määral ära kasutanud. Ta on saanud inspiratsiooni klassikutelt, siin on suur draama, kaunis romanss ja veidi kergemad teemaarendused. Muusika ei tule liialt esile, aga toetab filmis toimuvat.
Algselt pidi „Hõbedased uisud“ kinolevisse jõudma 2020. aasta veebruaris. See lükkus aga edasi ja film esilinastus oktoobris Moskva 42. filmifestivalil. Kuuldavasti võetud seal ajakirjanikelt allkiri, et enne levisse jõudmist ei tohi seda filmi arvustada. Sellest tõusis kumu, et film on täitsa untsu läinud. Hiljem tõdeti, et midagi läkski, aga mitte sugugi kõik. Hoolimata mõningatest sisselipsanud veidrustest on talvemuinasjutt siiski ehe.
Nagu kogu filmimaailmale, ei olnud 2020. aasta kerge ka vene filmile, täpselt samamoodi jäid ära plaanitud esietendused ja levi vahepeal vaibus. Kõik me oleme kannatada saanud. Ajaloost teame, et 1930ndate majanduskriisi ajal puhkes filmikunst õitsele, sest rahvas soovis karmist reaalsusest puhkust väljamõeldud maailmas ja tungles kinode juures. Nüüd, mil lähikontaktid pole soositud, tungeldakse voogedastusplatvormidel. Ehkki „Hõbedased uisud“ on küll ennekõike suure ekraani film.
Koroonakriisist ja majandusraskustest räsitud kinokülastaja ootab ilusat, õnneliku lõpuga, mitte liiga keerulist vaatemängu, ja seda ta siit ka saab. Kui muidugi kinno pääseb.
Tagakaaneteksti põhjal sisaldab klassiku sünnipäevaks välja antud Jüri Arraku joonistustega suveniirraamat autori valikut „oma kõige tähendusrikkamatest luuletustest“. Neid on välja nopitud kakskümmend üks.
Gottfried Benn on ühes 1951. aasta loengus öelnud, et nüüdisaja suurimadki luuletajad suudavad poole sajandiga produtseerida kõigest kuus kuni kaheksa täiuslikku, eneseküllast luuletust, mis säravad ja veetlevad iseenesest nagu kalliskivid. Jaan Kaplinski on loomult hoopis teistsugune luuletaja kui Benn. Kui Benni looming koosnebki diskreetsetest üksikluuletustest, siis Kaplinski on voogaja või lainetaja. Kuigi loominguvoost on raskem kuut kuni kaheksat helmest välja traalida, tardub voogaminegi kord tuhmimateks, kord säravamateks tilkadeks. Arvatavasti võinuks luuletaja mõnel teisel päeval, teistsuguse ilmaga ja teises meeleolus valida ka teistsuguse atskoo, aga needki kakskümmend üks annavad tähendusrikka läbilõike.
Mõni paladest on krestomaatiline ja kuuluks kindlasti iga ilmaga tehtud valikusse: näiteks need kaks, mis on omaaegsetele raamatutele pealkirja andnud: „Tule tagasi metasekvoia“ ja „Tolmust ja värvidest“. „Ida ja Lääne piir“ seisab mitmes keeles mitmes antoloogias. „Kõik muutub miski ei muutu“ (seekord õnnetu trükiveaga 4. reas) on laul, mis tuleb guugeldamisel üles paljudest blogisalmikutest. Kui aga need neli kõrvale jätta, siis pole see raamatuke päriselt Kaplinski GreatestHits. Krestomaatiliste tekstide kõrval kohtab siin mõndagi varju jäänut.
Luuletaja loomingust on esindatud enam-vähem iga aastakümme, iga vorm ja laad ja iga tähtsam kogu: „Uute kivide kasvamine“ (1977) ja „Tule tagasi helmemänd“ (1984) nelja tekstiga, „Tolmust ja värvidest“ (1967), „Raske on kergeks saada“ (1982), „Õhtu toob tagasi kõik“ (1985), „Tükk elatud elu“ (1991) kahega. Aga näiteks „Mitu suve ja kevadet“ (1995) on esindamata.
Milliseid jooni see väikevalik siis Kaplinski mahukast loomingust esile tõstab? Järelsõnas Kaplinski telliskivile „Kirjutatud“ (2000) – raamatule, mis sai oma pealkirja kirjastamisõnnetuse tõttu ja millest ka „Tule tagasi metasekvoia“ õnnetul kombel välja jäi – on Hasso Krull eristanud Kaplinskil vormijoonte järgi nelja tüüpi luuletusi. Need on laulud, loitsud, tornid, pildistused – sellised liiginimed pärinevad küll minult. Esimesed on kõige popimad – sääraseid enamasti rõhulises värsis riimilisi palu leidub raamatus kuus. Loitsusid, pikkade ridadega sürrealistlike või, nagu vanasti öeldi, assotsiatiivsete kujunditega ekstaatilisi tekste on kolm. Nappide ridadega ja mingi otsustava sõnumi poole kõrguvaid või hoopis taganevad torne on viis. Kaplinski kõige viljakamast luulevormist, argiproosa pildistustest igavikulisteks ilmutusteks süttivaid palu on – üllataval kombel – ainult kolm. Jäävad veel üle mõned tekstid, nagu „Ida ja Lääne piir“, „Lind õhus“ ja „Palve“, mis ei käivitu vaatlusest, vaid on algusest lõpuni arutlevad, metafüüsilised. Aga tornide ja pildistuste, filosoofiliste arutluste ja loitsude vahejooned on niikuinii lainetavad ja udused.
See puudutab välist vormi. Millest aga Kaplinski 21 luuletust kõnelevad? Eks muidugi kahekümne ühest ja rohkemast asjast. Aga isegi väikese valiku põhjal tuleb esile luuletusest luuletusse korduv igatsus kusagile tagasi, millegi tagasi kutsumine, kurbus tagasi pöördumise võimatuse pärast, tähelepanek millegi igavesest tagasi tulemisest või lootus sellele. Leidub see sõna ju Kaplinski tähtsamate raamatute pealkirjadeski: „Tule tagasi helmemänd“, (Sappho parafraasina) „Õhtu toob tagasi kõik“ ja „Hinge tagasitulek“.
Viimati nimetatud poeemi kohta on Kaplinski öelnud: „See on nagu üks suur tagasiminek, üks suur vool tagasi algusesse. Kultuuris domineerib nähtavasti edasisuund progress jne. Taoismis on küll olemas ka tagasisuund, seal on tugevad anti- või kontrakultuuri jooned kultuuri enese sees, püüd asotsiaalset käitumist sotsialiseerida. Isegi lausa füsioloogilisel pinnal, näiteks harjutused, mille eesmärk on minna otsekui tagasi looteolekusse.“
Jaan Kaplinski oma kodus Mutikul.
Helmemänni-luuletuses on selge, et igatsetakse tagasi „mandreid ja saari … enne jääd enne inimest“. Tertsiaaris, miljonite aastate tagusel ajajärgul pärast dinosaurusi ja enne viimast jääaega vohas Euraasias rikkalik floora, hulkus mõõkhambuline tiiger, kasvasid helmemännid ja metasekvoiad, millest on moodustunud nüüdne merevaik. Merevaik ongi see kauge aegilma päikeselaik, mis hoiab meie jaoks alles algusaegade valgust.
Valgus: algus on üks Kaplinski põhiriime. Aga see on mõtte-, mitte kõlariim. Luuletusi, kus need kaks sõna oleksid otseselt riimuma pandud, Kaplinskil vist palju polegi. Küll aga riimuvad tihti need kaks mõistet. Valgus on see, mis juhatab tagasi asjade algusse. Ja ka teistpidi: asjade algust igatsetakse seetõttu, et seal asub valgus, rahu ja rõõm (umbes nagu Baudelaire’i igatsusemaal: luxe, calme ja volupté). Mõnes luuletuses seostub igatsus algusevalguse järele gnostilise teemaga, millega Kaplinski küllap omal ajal Uku Masingu õpilasena kokku puutus ja mida ta omakorda kultuuriloo loengutel oma üliõpilastele tutvustas. See on nägemus inimhingest kui ainelisse maailma vangistatud valguseseemnest, milles peitub potentsiaal tagasi valguse poole kasvada. Laulus „Kõik muutub miski ei muutu“ võrreldaksegi inimhinge puuseemnega, mis kõrgusse, valguse poole pürgides kasvatab enese ümber endale vanglat.
Teine keskne riim – jällegi pigem mõtteline kui kõlaline – on meri: veri. Selle ümber on ehitatud üks Kaplinski kuulsamaid tornluuletusi, mis küll antud valikust puudub: „seesama/ meri/ meis/ kõigis/ punane/ pime/ soe“. Mere ja vere mõtteriimiga rõhutatakse kogu elava n-ö horisontaalset kokkukuuluvust, seda, kuidas inimese ja iga muu olendi eluvaim laguneb ikka ja jälle tagasi elementideks ning kuidas iga sündiv olend on kokku pandud aatomitest, mis moodustasid kunagi teisi kehi ja mida hingestas teine hing. Samasugust mõtet lagunemise ja korra tsüklilisusest väljendab ka korduv vastandus tolmu ja liblika tiivavärvide vahel ning söe ja tuha kõrvutamine tiibade ja sulgedega. Kogumikus „Helmemänni varju all“ on luuletusi, milles laste ja vanemate veri kohtub punastes maasikates, ja luuletusi „armastuse suurest soojast pimedast merest“.
Oma 1980. aastate loengutel kõneles Kaplinski ka ungari psühhoanalüütiku Sándor Ferenczi teooriast, kuidas inimeses on tung pöörduda tagasi algsesse looteolekusse, mis omakorda väljendab tungi ürgookeani tagasivalgumise järele.Maailma sündimine on samasugune ontogeneetiline trauma indiviidi elus, nagu seda oli elu fülogeneetiline üleminek veest maismaale. Seksuaalnaudingki seostub „talassilise regressiooniga“, igatsusega mere järele, mis kunagi ürgaegadel maha jäeti.
Niisiis esindavad valgus: algus, veri: meri tagasiigatsuse kahte suunda: üks viib üles, teine alla. Aga need pole Kaplinski luule ainsad mõisteriimid, kuigi ülejäänud pole käesolevas valikus nii ilmekalt esil. Üks võimsamaid neist on uni: muna – kujutlus sellest, kuidas me elame otsekui unes enne ärkamist tõelisele elule nii nagu linnupojad, kes uuestisünni ootel munakoort seestpoolt kärsitult toksivad. Neljas selline on keel: meel – aimus, et keele kalduvus tükeldada tajutav maailm diskreetseteks tükkideks, sõnadeks ja silpideks, ei suuda sammu pidada kogemuse voogamisega. Viies selline on luul: tuul – arusaamine laulu ja luulet toitvast inspiratsioonist kui jumalikust tuulehingusest. Ja kuues, mis esineb päris tihti ka kõlariimina, on ilm: silm – tõdemus sellest, et maailm eksisteerib alati kellegi jaoks, kellegi silmades.
„Helmemänni varju all“ algab pöördumisega eelajaloolise männi poole palvega, et see koos kadunud ajaga tagasi tuleks. Raamatu lõpuluuletus „Palve on mis jääb“ tunnistab, et lõpuks, kui kõik tähendused on kadunud ja tähendusrikkus on ammendunud, jääb ainult palve, mis väljendab igatsust kui niisugust. Aga see igatsus on alati igatsus tagasi koju – asugu see siis tähtede taga või maailmameres.
Täispikk animafilm „Hing“ („Soul“, USA 2020, 100 min), režissöörid Pete Docter ja Kemp Powers, stsenaristid Pete Docter, Mike Jones ja Kemp Powers, heliloojad Trent Reznor ja Atticus Ross.
Kõlab natuke irooniliselt, et „Hing“, film, mis propageerib nn päeva püüdmise ideed, ilmus aastal, kus keegi ei saanud peaaegu ühtki päeva püüda. Me istusime oma tagumiku peal kodus ja ootasime, et miski muutuks, karistuseks vältimatu pagendus kõigist avalikest asupaikadest või kultuuriüritustelt. Ja lähemal vaatlusel on märgatav, et osa „Hinge“ irooniast puudutab viisi, mil moel see film välja toodi. Just nagu iga teine loominguliselt eriline intellektuaalse omandi näide aastal 2020, leidis „Hing“ oma vaatajaskonna internetist – paralleelmaailmast, mis on viimasel ajal tegelikkuse üle võtnud –, meenutades viisi, mil filmi peategelase Joe Gardneri (Jamie Foxx) eksistents ja püüdlused on ümber suunatud bürokraatlikku segadust tekitavasse teispoolsusse. Võime oma praeguse reaalsuse pärast COVID-19 pandeemiat kokku võtta ühe hingest tulnud lausega Number 22 (Tina Fey) suurepärases esituses: „Ma eksisteerisin teoreetilise konstruktsioonina hüpoteetilises vahejaamas elu ja surma vahel.“
Disney+ kanalil esimesel jõulupühal end ilmutanud „Hingega“ seostub veel üks irooniasäde: filmi esilinastus langes kõige tähtsamale kristlikule pühale (nagu see on ka suurema osa paljulubavate kinode kassafilmide puhul), aga selles pakutakse võrdlemisi jumalavallatut ettekujutust elust pärast elu, kus jumalad on asendatud hingede bürokraatliku ühiskonnaga. Filmi sõnum on lihtne: see, kes me oleme ja mis me oleme, on vaid osalt ette määratud, ja „jumalikkuse“ kontseptsioon erineb pisut monoteistlike religioonide õpetusest. Ja kusagil lähedal on ilmselt luuramas ka sellised pärlid nagu „Jumalal on meie jaoks väga eriline plaan, isegi kui ta on nähtamatu“. Üks oluline vahe „Hinges“ on aga see, et süsteemi on võimalik murda ja kasutada vaba tahet mõne oma asja läbisurumiseks. Tugeva tahtejõu abil saatuse oma kätte võtmine on muutusele märguandeks.
„Hinges“ näeme esimest korda täispika animafilmi peaosas mustanahalist tegelaskuju, aga see pole ainus, millega „Hing“ uut territooriumi vallutab. Pete Docter ja tema kaaslavastaja Kemp Powers ning kolmanda kaasstsenaristina ka Mike Jones esitavad filmis universaalse küsimuse, kas elu elamine ilma eesmärgipärasuse surveta pole mitte parem kui kiire põlemine saavutuste nimel. Kirg üle täiuse, spontaansus üle korra. Vähemalt ideaalis, kui meid ei koormaks hall argipäev oma arvete maksmise ja ravikindlustusega. Enamik meist on sunnitud tegema kompromisse ja Joe on nii meie kunstiliste ambitsioonide kehastus kui ka kõige selle sümbol, mida me oleme harjunud pidama läbikukkumiseks. Suured unistused neelab alla vajadus ellu jääda ja elatist teenida. Sarnaselt meiega on ka Joe selles aspektis mingis määramatus hämartsoonis. Lausa sõna otseses mõttes pärast seda, kui saatus on mänginud talle vingerpussi ja talt röövitakse elu samal hetkel, kui on täitumas unistus karjäärist džäzzmuusikuna. Viis, kuidas Joe elu kaotab – kukkudes lahtisesse kanalisatsiooniauku – peegeldab elu ja surma ülimat banaalsust.
„Hinges“ pakutakse võrdlemisi jumalavallatut ettekujutust elust pärast elu, kus jumalad on asendatud hingede bürokraatliku ühiskonnaga.
Joe Gardner on New Yorgis sündinud ja kasvanud keskkooli muusikaõpetaja, kelle võrdlemisi andetutest lastest koosnev orkester avab filmi kohutava (ja vaevu äratuntava) tõlgendusega Disney tunnusmeloodiast. See pole see elu, mida Joe igatseb ja ei vasta ta suurimale unistusele saada džässpianistiks. Kui võimalus unistuse täideminekuks end lõpuks ilmutab, muudab karma peaaegu silmapilkselt meelt ja Joe jõuab keerukasse teispoolsusesse, kus talle on antud olla sinine prillidega mullike. Ta on, nagu ka kõik muu selles metafüüsilises maailmas, maapealse reaalsuse teistsugune manifestatsioon. Siin kohtab ta tegelast nimega 22, kes keeldub täielikult füüsilisest kehast päris maailmas, kuna tema arust on see lihtsalt kohutav. Ükski talle määratud mentor pole varem suutnud ta meelt muuta, isegi mitte Carl Jung, Kopernik või Ema Teresa („Ma ajasin ta nutma“).
Pete Docter on Pixaris varemgi animatsiooni piire proovile pannud, eriti oma eelmises töös „Pahupidi“,* mis ühendas noorema ja vanema publiku ühtseks vaatajaskonnaks haarava reisiga inimmõistuse sisemusse, kus 11aastase tüdruku peas elavad viis emotsiooni – Rõõm, Kurbus, Viha, Hirm ja Vastikus – kehastavad oma animeeritud nunnunägude ja lapsesõbralike häälekestega tõelist tunnete võitlust inimmõistuses. Pole üllatav kuulda, et Docter oli abi otsinud Berkeley ülikooli psühholoogiaprofessorilt Dacher Keltnerilt, kes oli filmi konsultant. Nii „Pahupidi“ kui „Hing“ seavad välmes silmapaistvale kohale teadusliku vaatenurga ja filosoofia, mistõttu segunevad neis filmides meelelahutus ja mänguline inspiratsioon.
„Hinges“ kasutatakse muusikat instrumendina jutustamaks lugu ühe mehe kirglikust armastusest muusika vastu, aga mitte muusikali vormis, nagu teeb seda suur hulk (eriti Disney esituses) lasteanimatsioone, millega kasvas üles enamik lastest, kes on sündinud XX sajandil. Ausalt öelda on suureks kergenduseks, et ei pea hambas ristis ära kannatama neid tegelase esitatud igavaid laule. Pixar on meid ju enamasti varemgi sellest säästnud, aga võttis aega mis võttis, et ära oodata hetk, mil muusika eest hakkavad vastutama inimesed, keda poleks täispika animaseikluse heliloojatena kunagi näha lootnud. Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi väitnud, et peagi näen Pixari filmi Trent Reznori ja Atticus Rossi muusikaga, oleksin nad ilmselt pikalt saatnud. Nine Inch Nailsi liikmete talent on siin ühendatud džässihelilooja ja arranžeerija Jon Batiste’i omaga ja enneolematu tulemus annab filmile unustamatu kunstilise pitseri. Batiste on kindlasti üks tänapäeva meelelahutustööstuse kõige innustunumaid talente.
See justkui paralleelmaailmast pärit muusikute ühendus on tunnistuseks kartmatusest kasutada loovuse kogu arsenali, et leida täiesti ainulaadne kunstiline teerada, mida mööda peavoolupiirangutest rikkumatult ja segamatult edasi minna. See ongi ju „Hinge“ keskne mõte.
Heli ja animeeritud visuaalide sünergia on eriti rabav klaverisoolostseenides, kus on põhjalikult uuritud mängustiili ja mille psühholoogiline mõju vaatajale on silmapilkne.
Üks küsimus aga jääb, mis peas vastust otsib: millisele publikule „Hing“ on mõeldud? Kas see pole ehk lastele liiga läbipõimunud looga või täiskasvanutele liiga magusalt multifilmilik? Kas ma ei või täiskasvanuna emotsionaalselt reageerida filmi pisarateni nukrale loole? „Hing“ on seni võrdselt võlunud nii noori kui ka keskealisi. Ehk on lastelgi kõrini sellest, et neid rumalaks peetakse, ja täiskasvanutel sellest, et neid peetakse animafilmide nautimiseks liiga täiskasvanulikuks.
Tõlkinud Tristan Priimägi
*„Inside Out“, Pete Docter, Ronnie Del Carmen, 2015.
Pealinna elanikkond ning teadlikkus inimväärsest atraktiivsest elukeskkonnast kasvab, sellega koos paisuvad ka etteheited Tallinna jalakäija- ja jalgrattasõbralikule linnaruumile. Seoses nurinaga vestlesime Tallinna linnapea Mihhail Kõlvartiga avalikust ruumist, rulatamisest ja linna aregustrateegiast „Tallinn 2035“.
Kui palju te ise Tallinnas jalgsi liigute ja millised teekonnad on teile meelepärased?
Linnapeana on mul kahetsusväärselt vähe aega jalutada või igapäevaseid käike jalgsi teha. Vanalinnas käin muidugi alati rõõmuga, nii tööasjus kui ka vabal ajal. Lapsega käime jalutamas Reidi teel1 ja Kadrioru pargis, aga kahjuks on seda aega liiga vähe.
Aina rohkem noori on ülekaalulised. Kuidas tuleks selle probleemiga avalikus ruumis tegeleda?
Noorte liikumisharjumuste kujundamisel on esmatähtsad kodu, perekond ja haridussüsteem, nende panus ja osalus. Linn toetab noortesporti nii uute rajatiste loomise kui ka noortega tegelevate spordiklubide kaudu. Ka selle aasta eelarves on spordirajatiste ehitamine prioriteet. Spordivaldkonna investeeringud kasvavad 5,6 miljoni euroni. Suuremad ettevõtmised on Tallinna spordihalli terviklik renoveerimine ja Kadrioru staadioni renoveerimise alustamine, ka Punane 69 jalgpallihalli rajamine, välibasseini ehitamine Pirita jõele, kus ka ajalooliselt on olnud väliujula, rulapargi (bump track) projekteerimine ja rajamine Kristiine linnaossa jms. Uute sportimisvõimaluste loomise üks motiiv on tuua spordi juurde rohkem lapsi ja noori.
Vabas õhus liikumisvõimaluste parandamiseks rajame Tondiraba looduspargi,2 mis on ilmselt Baltimaade kõige mitmekülgsem ajaveetmise ja elustiili paik. Kujundame ruumi, mis on sobiv jalutamiseks ja looduse nautimiseks, kuid seal on võimalused ka sportimiseks: jooksurajad, välijõusaal, võitluskunstide väljak, pallimänguväljakud, rulapark, pump track, maastikurattarajad, uisuväljak jne. Usun, et liikumist edendava elustiili poolest on see uus atraktiivne keskkond kõige suurem ja ägedam asi, mis on Eestis seni tehtud.
Linna uues arengustrateegias on tervist ja liikumist käsitletud dokumendis „Terve Tallinn liigub“. Tervise seisukohast on vaja luua mugavad turvalised võimalused ja suunata inimesed kehaliselt aktiivsetele tegevustele, seda ka argiaskeldustes. Selline keskkond on inimmõõtmeline nii ruumi struktuurilt kui ka hoonestuselt, aga ka detailide ja tegevuste osas, mis linnaruumi rikastavad, selline keskkond on ligipääsetav ja roheline kõige laiemalt. Näeme arengustrateegias vajadust tegeleda õue- ja hoovialadega ning elamupiirkonnalähedaste puhkealadega, kus eelmisel sajandil rajatud ruum on amortiseerunud ega ole noortele enam atraktiivne.
Mihhail Kõlvart: „Linnad on kindlasti inimestele, aga vastandumine autodega on suhteliselt mõttetu, sest autosid kasutavad needsamad inimesed, kellele linn on loodud.“
Kas Tallinn on linn, mis on rohkem mõeldud autodele või siiski inimestele? Kumb linn teile meeldib?
Linnad on kindlasti inimestele, aga vastandumine autodega on suhteliselt mõttetu, sest autosid kasutavad needsamad inimesed, kellele linn on loodud. Õigem küsimus on ehk see, kas linna avalik ruum on rohkem olemise ja tegevuse ruum või (läbi) liikumise ruum. Nagu te isegi aru saate, siis siin ei ole must-valget vastust. Vaja on leida tasakaal. Tänavate osas nähakse arengustrateegias „Tallinn 2035“ ette, et ruumi tuleb hakata planeerima tänavatüübi järgi. Mõned tänavad on rohkem olemise ruum, teised liikumise ruum ja mõne puhul tuleb mõlemad, nii hästi või halvasti kui võimalik, tänavale ära mahutada.
Tallinna avalik ruum on viimastel aastatel jõudsalt arenenud, seda peamiselt suurte projektidena, n-ö makrotasandil. Mida te mikrotasandil avaliku ruumi parendamisest ja disainist arvate? Kas olete Instagrami kasutaja mitte_tallinn tegemistega kursis, kas ta on teiega inimväärsema ruumi loomiseks ühendust võtnud?
Loomulikult tuleb ruumi vaadata nii makro- kui ka mikrotasandil ehk n-ö silmade kõrguselt. See on igati positiivne, kui linlased linna kujundamisel kaasa räägivad, mitte ainult ei kritiseeri, vaid pakuvad ka lahendusi. Kõiki pakutud lahendusi ei ole võimalik ellu viia, kuid see on siiski oluline osa arutelu tekitamisest.
Mulle teadaolevalt ei ole mitte_tallinn oma ettepanekutega linna poole pöördunud, aga see ei vähenda avaliku diskussiooni väärtust.
Tartus viidi eelmisel suvel läbi uudne linnaruumi eksperiment Autovabaduse puiestee, millega suleti ajutiselt terveks augustiks autoliiklusele Emajõe-äärne Vabaduse puiestee kaarsillast turuhooneni. Selle asemele loodi ruum inimestele ja vahetutele kohtumistele, seal sai jalutada ja puhata, muusikat kuulata, lauatennist mängida, filme vaadata ning sööki nautida. Kas midagi sellesarnast võib kunagi tulla ka Tallinna? Kus selline linnaruumi eksperiment toimuda võiks?
Katsetamine on vajalik. Aga selleks peab olema ühiskondlik tellimus, partnerlus ning ettevalmistus. Küsimus ei ole selles, et linnavalitsus paneb kuskil mingiks ajaks liikluse kinni, vaid selles, et inimesed, ettevõtted ja vabaühendused täidavad seejärel ruumi tegevusega. Tallinnas on arutatud, kus saaks liikluse ajutiselt kinni panna ja selle asemel ruumi hoopis teisiti kasutada. Tänavu kevadel oligi meil seoses Tallinna päevaga selline idee, aga viiruse leviku tõttu jätsime kõik rahvarohked üritused ära.
Tallinna linnavalitsus asub Vabaduse väljaku servas. Kas ja kui palju te oma kabineti aknast väljakul rulatamist näete ja mis te sellest arvate?
Vabaduse väljakule peavad ühtviisi mahtuma nii jalakäijad kui ka rulatajad, seda ruumi raamistavad Vabadussõja võidusammas ja Jaani kirik. Noortele paigaldasime Vabaduse väljaku tunneli sissepääsu lähedale ka rulatajatele mõeldud elemendid, aga seal tuleb ikkagi pidevalt arvestada jalakäijate, sh laste ja eakatega. Tõsisemaks rulatamiseks oleme kavandanud rulapargid nii Kristiinesse kui ka Tondirabasse. Praegu otsime võimalusi ka sise skate-pargi loomiseks, aga sellest on veel vara rääkida.
Teie otsustamisel ja juhtimisel sai Tallinn kaks aastat tagasi kolm betoonist välirulaparki. Paraku puudub pealinnas endiselt siserulapark, mis huvilisi mahutaks ja vastaks tänavaspordi harrastajate vajadustele. Pääsküla endises kinomajas Koit tegutseb alates 2002. aastast noortekeskuse allüksusena siserulapark. Selle sisepindala on aga vaid 336 ruutmeetrit, millest kolmandiku hõlmab rulapark, kuhu kogu linna harrastajad peavad ära mahtuma. Kas pealinnas on plaanis lähiajal siserulapark rajada?
Tõsi, korralik siserulapark on Tallinnas puudu. Otsime neid võimalusi.
Vabaduse väljaku arhitektid Andres Alver, Veljo Kaasik ja Tiit Trummal kujundasid väljaku inimestele, võtsid sealhulgas arvesse võimaluse väljakul ka rulatada. Paraku on viimase aasta jooksul taas rulatamine väljaku allosa astmestikul ja selle esisel enne jalakäijate tunnelit ära keelatud. Sõitjad kurdavad, et märkusi on tehtud peaväljakul rulatamise kohta. Kas teie võimuses on rulatamine Vabaduse väljakul püsivalt seadustada ja kas te saate seda teha?
Vabaduse väljak on avalik ruum kõigile linlastele, ka noortele, rulatamine on siin täiesti lubatud ja keegi ei kavatse seda keelata. Selleks otstarbeks paigutati sinna suvel isegi väikesed rularambid ja need tuuakse kevadel jälle tagasi. Tõsi, mupo on teinud noortele märkusi, kui nad on käitunud ohtlikult või turninud servadel, mis pole rulatamiseks mõeldud.
Meedia väitel olete viimasel aastal linnavalitsuses tegelenud ametnike töökohtade dubleerimise vähendamisega. Paraku puudub Tallinna linnvalitsuses ja linnaosavalitsustes endiselt osakond, kus tegeldaks XXI sajandi mittetraditsiooniliste ja ebakonventsionaalsete tänavaspordialade arendamise, projektide juhtimise, planeeringute, arhitektuuri ja disainiga. Selline osakond on näiteks Rootsis, Malmös. Kas Tallinn võiks pioneerina selle sammu astuda ja linna vastava kompetentsiga osakonna luua?
Tuleb tunnistada, et linnas ei ole ka osakonda traditsiooniliste spordialade arendamiseks. Oleme ikkagi loonud sportimisvõimalusi ka nn mittetraditsioonilistel spordialadel ja need tunduvad Tallinnas juba täitsa traditsioonilised.
Oleme aga just praegu linna struktuuri korrastamas, sel aastal alustavas Tallinna strateegiakeskuses on linnaplaneerimise osakond, kus hakatakse tegelema linnaplaneerimise lahendustega. Linn püüab arvestada eri huvide ja eelistustega, käsitleme kõiki aktiivseid tegevusi liikumisvõimalusena.
Tallinn on koostanud arengustrateegia aastani 2035, kus keskendutakse peamiselt parema elukeskkonna ja mitmekesise avaliku ruumi loomisele. Kas selle strateegia raames on võimalik luua ka avalik maamärk, näiteks linnahalli ette või Skoone bastionivööndi alale, mille arhitektuuris ja disainis oleks juba eos arvestatud tänavaspordiga? Et ei peaks keelama, tõkestama ja turvaettevõtteid palkama. Näiteks Pariisi Place de la République on selline ning seda armastavad nii rulatajad, protestijad kui ka poliitikud.
Avalik ruum peab muidugi olema multifunktsionaalne ja demokraatlik. Tallinn peab kindlasti ka edaspidi silmas, et avalikus ruumis oleks võimalusi ka tänavaspordil, miks ka mitte mainitud linnahalliesisel väljakul või Skoone bastionivööndi alal, oleme seda arutanud.
Konkreetselt rulatamisharrastuse puhul ei suuda tavaline tänavaruum spetsiaalsete rulaparkidega siiski konkureerida. Nii et võimalus tänavaruumis rulatada on tore lisavõimalus, aga päris harrastamine sõltub ikkagi sellest, millised rulapargid meil on, ja sellega linn praegu tegeleb.
Kas Reidi promenaadi ei saanud ehitada ilma Reidi tee ja hiiglaslike ristmiketa? Kui õige oli rajada mänguväljakud üheteistrajalise sõidutee äärde ja sinna lapsed mängima kutsuda?
Tihe autode vool on Pikksilma tänavast Pirita tee alguseni, sadamast kindlatel kellaaegadel kulgev kaubaautode voog suundub sealt üles Lasnamäele.
Mitme mänguvahendiga mänguväljak asub Pirita teel. Merelt puhuvad hommikused ja õhtused briisid, mis tagavad puhta õhu. Tallinna botaanikaaed on Kadriorus uurinud Pirita tee mõju pargi õhu puhtusele. Õhk selles piirkonnas on tänu meretuultele puhas.
Pikksilma tänavast kuni Lootsi tänavani asuvad üksikud mänguvahendid, mis innustavad väikelapsi vanematega jalutama ja üha edasi minema, et midagi uut kogeda. Sealsed vahendid pikemalt peatuma ei kutsu. Haljasriba on seal 20 meetri laiune ja mosaiikse istutusviisiga. Haljastus varjab seda jalutustee lõiku autode eest mitmel rindel: puud, eri kõrgusega põõsad ja rohttaimed sulgevad vaate autodele ja summutavad müra.
Russalkast Pirita poole kulgeva promenaadi ja kergliiklustee müra eest kaitsmiseks ja haljastamiseks on autotee ja kergliiklustee vahel piisavalt ruumi. Puid, põõsaid ja rohttaimi tuleks valida nii, et vaated ja avarus säiliksid, aga kergliiklejad end mugavalt tunneksid. Üle laiendatud Pirita tee nn vana Pirita tee äärde vastrajatud kergliiklustee ümbruse lahendus on hea näide, et see on võimalik. Praegu on see mereäärne promenaadilõik üsnagi kõle nii jalutajatele kui ka ratturitele.
Avalik ruum peab olema demokraatlik ja avatud kõigile. Rulatajad Vabaduse väljakul.
Tallinna kliima, paiknemine ja topograafia ei nõua linna autostumist, kuid linn ise loob müüte, et meie pealinn on eriline ning jalgsi käimine ja rattasõit ei sobi.
Linn selliseid müüte küll ei loo. Peame arvestama, et Tallinn on kikilipsukujuline ja linna ühest otsast teise minnes tuleb mere ja Ülemiste järve vahelt läbi mahtuda, ükskõik millist liikumisviisi eelistatakse. Meie eesmärk on ikkagi liikumisvõimalusi mitmekesistada ja sealjuures praegusega võrreldes just aktiivsete liikumisviiside osakaalu suurendada. Tänavu on Tallinn rajanud kuus kergliiklustee lõiku, kokku kuus kilomeetrit.
Kas Tallinnas on vaja rajada nii palju ebaesteetilisi torupiirdeid?
Tänavate rekonstrueerimisel vana tüüpi tsingitud torupiirdeid enam ei kasutata. Kohtades, kus jalakäijate ohutuse või parkimisnõuete täitmiseks on vaja kasutada piiravaid meetmeid, kasutatakse keskkonna- ja kommunaalameti tellimusel valminud „Tallinna linnamööbli valiku ja paigutuse juhendis“ toodud tänapäevaseid pollareid ja piirdeid.
Olete korduvalt maininud, et linna arengustrateegia „Tallinn 2035“ ei ole realistlik, selle täitmiseks ei peaks hakkama näpuga järge ajama. Mis te arvate, kas uusi läbimurdeid ja sõiduteid kavandades on võimalik linnaelanike autokasutust vähendada või suurendada?
Siinkohal olete mind valesti mõistnud. Pikaajaline strateegia peab olema ambitsioonikas, mis tähendab, et igal hetkel ei pruugi olla võimalik kõiki strateegias toodud põhimõtteid sada protsenti täita, kuid strateegia on oluline mõtteviisi kujundamisel.
Tallinn elanike arv kasvab ning ka autokasutuse osakaalu vähenemise korral autoliiklus ära ei kao. Uued läbimurded või ümbersõidud on mõeldud just selleks, et oleks võimalik suunata liiklus eemale nendest kohtadest, kus soovime tänavaruumi kasutada teisteks liikumisviisideks või tegevusteks.
Pirita teed laiendati ühissõidukite liikumise soodustamiseks. Selle tulemusena tõusis sõidukiirus 60 km/h pealt 80 km/h. Kõik jalakäijate ülekäigurajad on nüüd fooridega, lisandus väga palju ebaesteetilisi ja mittefunktsionaalseid torupiirdeid. Vaated merele kadusid, müratase tõusis märkimisväärselt. Kas Pirita teel oli rattaga ning jalgsi parem liigelda enne laiendustöid või on nüüd pärast uuendustöid?
Praegused sõidukiiruste mõõtmised ei näita tõusu 80 km/h. Mõõtmised näitavad, et sõidukiirus on endine. Lubatud sõidukiiruse ületamisi esines enne ja esineb ka praegu, kuid ühissõidukite raja lisamine ei ole ületamiste arvu suurendanud. Jalakäijate ohutuse parendamiseks on Pirita tee ületused varustatud fooridega ning nende kasutamine rahustab ka liiklust. Torupiirdeid Pirita teele ei lisandunud. Kõik paigaldatud postid ja kandurid on vajalikud valgustuse ja liikluskorraldusvahendite paigaldamiseks. Kindlasti on parem jalgrattaga ja jalgsi liigelda ohutumas liiklusruumis, teostatud tööd suurendasid liiklusohutust ja soodustavad ühissõidukite kasutamist.
Mida peate Tallinna linnaruumi kõige tähtsamaks sündmuseks või projektiks viimase kahe aasta jooksul?
Vaatamata kriitikale enne Reidi tee valmimist on sellest aastaga saanud paljude tallinlaste üks lemmikuid ja ma pean seda Tallinna avaliku ruumi kõige olulisemaks areduseks viimase paari aasta jooksul. Kinnisvarafirmade liit valis Reidi tee 2019. aasta kinnisvarateoks. Kuna ennast ei sobi kiita, siis tsiteerin hoopis lugupeetud žüriid: „Žürii tõstis nominentide hulgast esile Reidi tee arenduse ennekõike seetõttu, et tegemist ei ole ainult liiklusprojektiga, loodud on uus linnaruum ja linn rohkem avatud merele. Muuhulgas jõudis Reidi tee abil ka Kadriorg mereni, sest promenaadiosa on suuresti Kadrioru park. Sadamasse suunduva kolme tänava – Lootsi, Uus-Sadama ja Petrooleumi tänava – ning Reidi tee avaliku ruumiga ristumiskohtadesse on kujundatud väljakud, kust avaneb vaade sadamale ja merele, mis varem olid linnarahvale suletud.”
1 Projekti maastikuarhitektuuri osa autor on Lootusprojekt, projekteerija K-Projekt, valgusskulptuuride autor Keha 3, skulptor Kalle Pruuden, laevaskulptuuride autorid Janno Roos ja Andres Labi, graafilise disaini autorid EKA graafilise disaini üliõpilased, ehitasid KMG Inseneriehitus ja Verston Ehitus. (Toimetaja märkus)
2 Projekti maastikuarhitektuuri osa autor on AB Artes Terrae maastikuarhitekuuribüroo, projekteerija Roadplan. Park valmib 2020. aasta suve lõpus. (Toimetaja märkus)
Piparmünti peetakse Eestis üheks vanimaks kultuurtaimeks, aga kindlasti leidis maarahvas enne piparmündi ja ka rohemündi peenral kasvatamist üles meie omamaised mündiliigid. Tuntuim neist on põldmünt, tüütu umbrohi meie põldudel, sest ka tema kihutab maa sees edasi igast risoomijupist, mis välja rohimata on jäänud. Põldmündi lõhn kahvatub peenramüntide kõrval, aga tõeline lõhnaime on vesimünt, mida kohtab harva ja seda tuleb otsida selgeveelistest jõgedest ja nende kallastelt. Värske vesimündi taime väikegi tükike täidab toa tõelise mündilõhnaga. Tänapäeva aednikud on müntide aretustööga eriti hoogu läinud ja praeguses mündisortide virvarris on vist juba raske orienteeruda.
Piparmündi passipilt
Piparmünt ise on muudest mündiliikidest kuninglikum, tema lehevärv on erinevalt teistest rohepurpurne. 30–80 cm kõrgune taim lõhnab nii tugevasti, et piisab, kui temast käega õrnalt üle käia ja piparmündi leiab lõhna järgi ka see, kes seda üldse ei tunne. Tal on neljakandiline, peaaegu paljas ja harunev vars, lehed on munajassüstjad ja teravalt saagja servaga. Ta ei armasta kasvada teiste taimede seas ja pikapeale hääbub, kuigi hoiab oma kasvukohast kõvasti kinni. Risoomiga. Isegi väga umbrohtunud maalt on kevadel kaevates võimalik see üles leida, sest ka risoom lõhnab väga tugevalt.
Kui Eestis peetakse piparmünti üheks vanimaks kultuurtaimeks, siis münte kasvatati juba Vana-Egiptuses, kus mündist tehti eriliselt lõhnavat kyphi-viirukit. Roomlased, kes pidustustel ohjeldamatult kõikidest ravim- ja maitsetaimedest pärgi punusid, kandsid vahel peas ka mündipärgi, lootuses nii kurje vaime eemale peletada ja alkoholi mõju vähendada. Kas sellest ka abi oli, seda vähemalt üleskirjutiste järgi teada ei saa. Tasub proovida. Taim arvatakse olevat pärit Hiinast, jaapanlased on jahutava toimega piparmünti kasutanud juba 2000 aastat.
Piparmündi nime esimene pool tuleneb sanskritikeelsest pika pipra (Piper longum) nimetusest pippali. Nime teine pool on tõenäoliselt tuletis ladinakeelsetest sõnadest mentha või menta, mis on omakorda laenatud kreeka keelest: minthe, mentea või minte – münt.Minthe oli Antiik-Kreeka mütoloogias kaunis nümf, kes müüdi järgi moondati taimeks pärast seda, kui Hades oli temasse armunud.
Meie rahvas on piparmündile saksakeelsest Pfefferminze’st andnud kuulmise järgi kodukootud vehvermintsi nime. Nii nagu paljude teiste taimedega, võib mõni ühe taime lõhna kiita taevani, aga teisele on see suisa tülgastav. Nii on meie looduslike müntidega ja küllap piparmündi endaga – tal on ka halvustav rahvakeelne nimi penipussuhain või koguni seapuss. Kellele jumal, kellele narr.
Hoolimata üksikute põlgurite arvamusest on piparmünt olnud meie rahva seas kõrgelt hinnatud. Uude kohta kolides kaevati piparmünt kindlasti üles ja võeti kaasa. Viimasel ajal on juurdunud ka komme, et kasest saunavihta seotakse sisse vähemalt üks piparmündioksake, mis annab saunaõhule erilise värskuse. Kindlalt on ta kolinud meie kööki. Mõnikord on isegi lausutud, et pole toitu, kuhu piparmünt ei sobi. Eriti annab selleks võimaluse tänapäeval poes alati müügil olev värske piparmünt.
Piparmünt on muudest mündiliikidest kuninglikum, tema lehevarjund on erinevalt teistest enamasti rohepurpurne.
Piparmünt on see taim, mille tinktuuri meie taluperenaised suhkrule puistasid, kui tervis muret tegi. Siis kui „süda oli paha“, ühesõnaga alati, kui oli end vaja veidi turgutada. Piparmünditee ja ka piparmündikommid olid köha, maokrampide ja peavalu leevendajad, samuti arvati neid isu suurendavat, janu vaigistavat ja higile ajavat. Taimedega tehti vanne, keedisega klistiire, peavalu või hambavalu puhul hõõruti valutavat kohta värskete lehtedega. Mõnes paigas suitsutati mündiga kirpe ja lutikaid.
Ühesõnaga – piparmünt aitas alati. Või siis peaaegu alati. Põnev arvamus piparmündiga ravimisest ja üldse endisaegsest ravist on kirja saanud Otepääl 1938. aastal: „Kui pea valutab, siis kui on ühtlasi ka palavikku („pea on kuum“), pannakse pea peale (otsaesisele) külma vee lappi. Ka juuakse peavalu korral piparmündi (kohalikus murrakus „vehmerventsi“) teed kuumalt ja minnakse voodisse teki alla ja lastakse ennast (või kaetakse ise) kinni katta kasukate ja teiste seesuguste soojapidavate riietega. Kui ei juhtu olema piparmünditeed, siis juuakse ükskõik missugust kuuma teed, et ainult kere sooja saaks. Kui harilikult kellelgi pea valutab, siis on inimesel ka muu kere haige. Valutab ainult pea, siis seda nagu haiguseks ei peeta, mida tuleb seletada üldise maaelu karmusega – väikesest veast ei hoolita, ei panda seda nagu tähelegi, ei olda haiguste vastu nii peenetundelised nagu linnainimesed.“ [ERA II 203, 407 (85)]
Piparmünti korjati enne õitsemist ja kuivatatud kimbud rippusid pliidi kohal. Piparmünti ei olnud majapidamises kunagi liiga palju.
Ravimtaimede parun
Seega pole vist kahtlust, et taim, kellest seekord Sirbiga raviteed keetma hakkame, on Eesti ravim- ja maitsetaimede kuningas. Vähemalt parun. Ja imelikul kombel on see meile nii omaseks saanud „teehein“ üsna saksik, tulnud meie peenrale mõisaaedadest. Aga kirja on saanud tema eluolu eelmise aastatuhande keskpaiga kloostriaedades ja hiljem XVII sajandil ka apteegiaedades. Veel kummalisemaks teeb tema seisuse aga see, et taimede hulgas on piparmünt tehiskeha, ta on kahe looduslikust liigi – vesimündi (Mentha aquatiaca) ja rohemündi (Mentha spicata) – hübriid ja järglasi ei anna ta seetõttu mitte seemnetest, vaid vargsi ja salaja „teki all“, juurikajuppidega vegetatiivselt paljundades. Sellega on ta kindlalt meie rahvapärimuses tuntud paljundusviisi, salaja varastamise teel paljunduse üks musternäide – meil on uskumus, et ainult näpatud taim läheb hästi kasvama. Isegi kui minnakse sõbralt taimi tooma, siis enamasti läheb sõber maja juurde askeldama, et saaksite taime salaja välja kaevata ja oma kotti pakkida. Hästi tuntud on see taim olnud meil juba üle paarisaja aasta, keegi õieti ei teagi, millal piparmündist maarahva hulgas see õige vehvermentsitee taim sai, igatahes on piparmünt praegu meie hulgas väga populaarne, eriti suvel plaksutatakse talle enne tarvitamist hoogsalt – siis, kui tema lehtedest ja laimist meeliülendav ja värskusest pakatav suvejook mojito saab.
Miks üliõpilased vahele jäävad
Tartu ülikooli farmaatsia instituudis on ikka kombeks olnud lasta tudengitel suveperioodil ravimtaimi koguda. Nii õpivad tulevased proviisorid ravimtaimi ära tundma, võimaluse korral kasvatama, koguma ja kuivatama ning takkapihta on sügisel kooli toodud droogidest abi õpetamisel ja teadustöös. Võib ju arvata, et mis seal korjamisel keerulist, muudkui käsi külge ja nopi, kui palju vaja. Päris nii lihtne see siiski ei ole, sest taim on elav organism. „Ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda,“ on keegi targasti öelnud. Nii ongi, sest vesi üha voolab ja iga hetk ollakse uues olukorras. Ravim- ja maitsetaimedega on täpselt samuti, sest nende toodetud koostisainete proportsioonid ja kogused ajas muutuvad.
Piparmündi väärtuslikuima osa moodustavad eeterliku õli poolest rikkad lehed, aga eeterlikku õli on lehtedes kõige rohkem siis, kui taimel moodustuvad õiepungad ja need avanevad õitsele. See ongi õigeim aeg piparmündi korjamiseks. Täisõitseval piparmündil väheneb eeterliku õli sisaldus tunduvalt ning ära õitsenult on seda taimedes kõige vähem. Erinevused on nõnda suured, et õitsemisfaase võib vähegi harjunum nina droogi lõhna põhjal eristada.
Nii me siis olemegi üliõpilastega trikitanud: tuleb tudeng droogi tooma, seisame temast kahe-kolme meetri kaugusel ja laseme kotisuu lahti teha. Olenevalt sealt väljuva aroomibuketi tugevusest kiidame droogi kvaliteetseks ja ülesande hästi täidetuks või küsime hoopis, miks ta droogi valel ajal korjas. Enamasti saadab seda küsimust ehmunud imestus: kuidas te teate? Ikka lõhna järgi, ja juba meetrite pealt.
Tiri-tiri, nipitiri
See ei ole ainus nipp. Piparmündi korjamisel ja kasutamisel on hea veel ühte seaduspärasust teada. Tähtis on seegi, kas kasutada tee valmistamisel värsket või kuivatatud piparmünti. Nende koostis ei ole sama. Asjahuviline võib korraldada katse, korjates ühelt ja samalt peenralt piparmündilehti ja kuivatades need ära. Kui lehed kuivanud, siis võtame neli lehte kuivanud piparmünti ja neli värsket lehte otse peenralt ning teeme neist eraldi tee, lastes mõlemal teel täpselt kolm minutit tõmmata ja seejärel kurname. Las jahtub ja siis on aeg maitsta. Mida me tunneme? Ilmselgelt on kuivatatud lehtedest tehtud tee tugevama iseloomuliku piparmündimaitsega kui värsketest lehtedest tehtu. Miks?
Mentoon ja mentool
Kuivatatud piparmündilehtede eeterliku õli põhikomponent on peaaegu alati mentool (struktuuris OH-rühm), mis annab droogile ja selle valmististele eriomase terava maitse. Peale mentooli on nii kuivatatud kui ka värske droogi eeterlikus õlis märkimisväärses koguses mentooni (struktuuris = O-rühm). Ainult et värskes droogis on mentooli suhteliselt vähem ja mentooni suhteliselt rohkem kui kuivatatud droogis, sest kuivamise käigus muutub osa mentoonist mentooliks. Sellest tulenebki erinevus maitses. Olukorda võib võrrelda sellega, kui maitsta ühest tassist piparmünditeed ja teisest rohemünditeed. Viimane on maitselt mahedam, sest sisaldab mentooli tunduvalt vähem kui piparmünt. Mõistagi mõjutab see ka mõlema mündi toimet.
Kuiva ja värske piparmündi maitseerinevusel on veel teinegi põhjus, aga see puudutab juba kõiki ravimtaimi. Teed valmistades läbib tuline vesi purustamata rakukesta või tungib rakkude vahelisse ruumi, lahustab seal lahustuda suutvad ained ning difundeerub seejärel läbi rakukesta tagasi, tuues ekstraheeritud ained ümbritsevasse keskkonda – teesse. Paraku on aga nii, et kuivatamata, veel elusa taime rakukest töötab poolläbilaskva membraanina ja „keelab“ lahustunud ainetel osaliselt rakust lahkuda. Seevastu kuivatatud raku membraan sedasorti piirivalvena ei tegutse. Siiski toob ravimtaimede kuivatamine kaasa ka uue probleemi, ja eriti tihedama rakustruktuuriga taimeosade (juured, juurikad, seemned, viljad, varred) puhul: protoplasmakiht moodustab kuivanult poorse membraani, mis laseb difundeeruda vaid piiratud suurusega aineosakestel ning aeglustab kogu ekstraktsiooniprotsessi. Seejuures kolloidseid lahuseid moodustavad ained tee sisse nii kergelt ei pääsegi. Lahendus? Droogi peenestamine. Aga piparmündi puhul pole see probleem.
Mingem piparmünti päästma!
Aasta oli siis 2010, kui pidevalt kostis üleskutseid liituda piparmünti päästva ühisrindega. Euroopa Liit keelab piparmündi ära! Puhkes hüsteeria ja laialdane allkirjade kogumise kampaania piparmündi kaitseks. Allkiri jäi siiski andmata, sest lähemal süvenemisel ilmnes, et asi ikka nii ei ole.
Rohemünditee on piparmünditeest maitselt mahedam, sest sisaldab mentooli tunduvalt vähem. Mõistagi mõjutab see ka mõlema mündi toimet.
Toonast olukorda on ülimalt tabavalt kirjeldanud Martin Vällik:1 „Loomulikult olid/on inimesed sellise teate peale nördinud, kuna piparmünt, selle lõhn ja maitse on meile kõigile tuttavad, ilmselt enamik on piparmünti kasutanud kas mõnusa sooja taimeteena, kõhuhäda leevendava joogina või külmetuse korral soojaloojana. Piparmünt on mõneti nagu kaisukaru, mis on armas, soe, ei tee kellelegi paha, meenutab turvalist lapsepõlve, vanaema hellasid soojasid silmi … Ja nüüd korraga — keegi tahab seda ära keelata! See on umbes sama pühaduserüvetus nagu mõmmi jäsemete amputeerimine lapse silme all. Inimeste fantaasia maalis pilte rünnaküksustest, kes tulevad vanaema koduaeda üles kaevama, et hävitada viimasedki piparmündijuured; mõni pidas end juba ette tulevaseks kurjategijaks, kuna ei loobu iial piparmündi tarbimisest.“
Sama tabav on ravimiameti ravimite osakonna juhataja asetäitja, proviisor Margit Plakso selgitus toimuva kohta, mille tasub ära tuua peaaegu tervikuna: „Lühike vastus oleks, et piparmünti keegi keelama ei hakka. Piparmünditeema on nähtavasti alguse saanud Euroopa Komisjoni otsusest, millega täiendatakse traditsiooniliste taimsete ravimite nimekirja piparmündi võrra (nimekirja on varasemalt kantud veel mitmeid taimi, nt saialill). [—] Selle mõte on, et kui näiteks piparmünditooteid tahetakse traditsioonilise taimse ravimina toota ja müüa, siis müügiloa saamiseks on võimalik viidata otsuses toodud näidustustele ja annustele ning müügiloa taotlejal pole tarvis esitada kliiniliste ja ohutuse uuringute andmeid. Traditsiooniliste taimsete ravimite definitsiooni alla kuuluvad sellised tooted, mille kohta on teada, et neid on meditsiinilisel eesmärgil kasutatud vähemalt 30 aastat (15 aastat ELis) ning nende müügiloa saamise lihtsustamiseks ongi loodud kord, kus Euroopa Ravimiameti juurestegutsev taimsete ravimite komitee hindab olemasolevaid andmeid (koostatakse monograafia, mis võtab kokku senise teadmise kasutusalade ja ohutuse kohta) ning komitee arvamuse põhjal kinnitab Euroopa Komisjon selle taimse ravimi näidustused, kõrvaltoimete, annustamise jm vajaliku info. Lihtsustatud registreerimise ja traditsiooniliste taimsete ravimite reguleerimise eesmärgiks on ühtlustada liikmesriikide seniseid väga erinevaid praktikaid taimsete ravimite käsitlemisel. Traditsiooniliste taimsete ravimite mõiste ja reguleerimise põhimõtted on käibel 2004. aastast (direktiiv 2004/24). Piparmündi müümine ilma meditsiiniliste väidete ja näidustusteta on lubatud praegu ning ka edaspidi. Keegi koduaedu üles kaevama ning saialilli ja piparmünte välja juurima ei tule.“
Kellel sügavam huvi, võib internetist täiendavat lugemist juurde otsida, näiteks sulaselges eesti keeles Euroopa Komisjoni otsusest.2
Nii et tegelikkuses hoopis soodustatakse piparmünditoodete registreerimist ja seega ka levikut ja tarbimist. Ega lool muud moraali olegi, kui et enne ummisjalu barrikaadidele tormamist tasub ikka olukorda süveneda. Massipsühhoos ja kerge manipuleeritavus on piparmündist ohtlikum meile endale, eriti tillukese rahvusriigina vaenulikus naabruses.
Kus suitsu, seal tuld
Kas piparmünt võib olla tervisele ohtlik? Äkki tulekski ära keelata? Peale juba mainitud kahe koostisaine sisaldab piparmünt pulegooni ja mentofuraani (aga ka palju muud), kusjuures kõik need neli ainet on mõõdukalt mürgised. Samuti on võimalik piparmündi ja selle peamise toimeaine mentooli uuringute põhjal väita, et tõsiseid mutageenseid (geenides ja kromosoomides muudatusi tekitavaid), genotoksilisi (raku geneetilist materjali hävitav mõju) ja embrüotoksilisi (loodet kahjustavaid) omadusi neil pole. Kuivõrd aga piparmünt soodustab sapi teket, ei tohiks seda tarvitada need, kellel on sapijuha obstruktsioon, sapikivid ja/või sapipõiepõletik. Eraldi tuleb mainida veel (gastroösofageaalset) reflukshaigust, mille tagajärjeks on maosisu tagasiheitest tekkinud tüsistused (söögitorupõletik, astma, kõripõletik jm), mis tulenevad mao soolhappe ning seedeensüümide ja sapi ärritavast mõjust söögitoru ja kõri limaskestale ning mille tüüpilisteks tunnusteks on ka kõrvetised, kähe hääl, ärritusköha jm. Piparmünt, eriti selles sisalduv mentool, võib toimida lisaärritajana ning suurendada vaevusi veelgi. Vähe sellest, piparmünt võib vähendada söögitoru sulgurlihase toonust, soodustades seetõttu maosisu tagasivoolu, eriti lamavas asendis ja seega just magamise ajal.
Hea uudis on siiski ka: sellised võimalikud kõrvaltoimed avalduvad kõige vähem piparmünditee joomisel, sest mentooli ja teiste eeterliku õli komponentide lahustuvus vees on kasin ja seega ka sisaldus teetassis tagasihoidlik. Hoopis ohtlikum on alkoholtõmmis, seega tuleks vastavatel inimestel ettevaatlik olla näiteks piparmünditinktuuri tarbimisel ning muidugi piparmünti ja eriti mentooli sisaldavate vägijookide tarvitamisel, kus lisaärritina haarab ohjad ka alkohol. Veelgi ohtlikum on piparmündiõli, täpsemalt, destilleeritud eeterliku õli tarvitamine.
Kokkuvõtteks: ei midagi hullu. Mõneti on olukord sarnane eluks vajaliku ja maitset mõnusamaks tegeva keedusoolaga (naatriumkloriid), mis olenevalt kogusest võib toimima hakata mürgina ning isegi tappa, selle soola surmav annus algab kogusest üks gramm kehakaalu iga kilogrammi kohta. Ometi ei keela isegi Euroopa Liit keedusoola ära.
Maitseb, nagu rahustaks
Kui lihtsalt mõnus maitse kõrvale jätta, siis on piparmündist kahtlemata kasu ka tervisele. Piparmündilehed ja -tinktuur ning neist valmistatavad toidulisandid on edukalt kasutatavad kergete mao- ja sooletrakti vaevuste, sealhulgas kõhupuhituse leevendamiseks. Et piparmünt suurendab sapisekretsiooni, võib piparmünditeest abi olla raskesti seeditavate toitude tarvitamisel. Samuti vähendab piparmünt iiveldust, kuid see ei pruugi kehtida rasedusiivelduse korral, kus mõju võib olla hoopis vastupidine.
Jälgida tuleb, kuidas piparmündist teed valmistada, täpsemalt, kui kaua seda tõmmata lasta. Sõltub tee joomise eesmärgist. Kui huviks vaid mõnus maitse, siis võib piirduda ühe-kahe minuti pikkuse seista laskmisega koos kerge segamisega, kui aga plaanis tervist parandada, siis tuleks tõmmata lasta viis minutit – nii jõuavad teetassi ka aeglasema ekstraheeruvusega toimeained.
Omaette lugu on piparmündiõli sees- ja välispidise kasutamisega, mille kirjeldamine läheks siin liiga pikaks ja üksikasjalikuks. Asendame selle eheda reklaamiga: lugege meie raamatut „Eesti ravimtaimed“, kus piparmünt on esimeses köites, rohemünt ja mündi sugulane monarda ehk indiaanimünt aga kolmandas osas.
Piparmündi rahustava ja und soodustava toimega on asi keerulisem: paljud usuvad sellesse ja kinnitavad, et piparmünt ju lausa maitseb rahustavalt. Teadusuuringud seda (veel?) ei kinnita ega lükka ka ümber – nii ongi, et vaba maa, vaba rahvas, vaba piparmünt.
1 Martin Vällik, „Euroopa Liit keelab piparmündi ära!“ – vitamiiniärikate udujutt kui viiruslik meem. – skeptik.ee 30. XI 2010.
