Näituse “Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos” avavad päris loomad – kitsed, haned ja muud pudulojused
Teisipäeval, 26. jaanuaril avame Kiek in de Köki kindlustustemuuseumis näituse “Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos”. Näituse avanädala juhatavad sisse tegelased, kes kasvõi sajand tagasi olid linnades samaväärsed elanikud kui inimesed 26. jaanuaril kell 13 saabuvad väljapanekuga tutvuma mitmesugused päris farmiloomad.
Näitus pakub seninägemata ülevaadet, millised loomad on kõndinud pealinna tänavatel ning elutsenud tallinlaste fantaasiates ja külje kõrval. Seekord pole fookuses kassid ega koerad, vaid hoopis muud elukad – ka need, keda ei oskaks enam Tallinna tänavatel ja karjamaadel ettegi kujutada.
Näituseruumi on ehitatud keskaegne linnatänav, kus näeb koduloomade elukäiku seasulust peolauani. Torni keldrikorrusel avatakse aga metsikute ja taltsutamata loomade maailm. Jutuks tuleb, millist eksootikat tõid linlase ellu rändtsirkused ja kuidas nägid välja tänavad, kui seal sõitsid sajad voorimehed. Päevavalgele tuuakse ka elukad, kes elasid linlaste fantaasias või siis voodilinade vahel.
Näituse on loonud Nukufilmi kunstnikud ja butafoorid, kes on kujundanud ühtaegu mängulise, aga ka tõetruu ruumikogemuse. Kohtumist vaatajaga ootavad rõivastatud siga, Kalamaja randa eksinud küürvaal, ükssarvikust inspireeritud raamaturiiul ja kari rotte. Elajate kohta saab teadmisi ammutada mängides – pane ise kokku kimääre, leia pühakute ja loomade paarid, kasuta luuvurri või proovi kaela searange.
Näituse loomisel on osalenud tosinkond ajaloolast. Koduloomade pidamisest on kirjutanud Inna Jürjo, eksootilistest loomadest Pia Ehasalu. Tekstid on sujuvaks silunud lastekirjanik ja loodusemees Juhani Püttsepp.
Näituse avanädal “Hakkab looma!” kutsub muuseumisse peresid, kellele pakutakse näituse avastamiseks põnevat mängulehte. Selle täitjate vahel läheb nädala lõpus loosi kolm auhinnapakki, kust võib leida nii Tallinna Linnamuuseumi filiaalide aastapileti, Urr & Nurr lemmiklooma poe poolt midagi head kui ka kilgijahust tehtud snäkke.
Ranna Rantšo Farmiloomade turvakodu elukad juhatavad näituse avanädala sisse oma külaskäiguga 26. jaanuaril kell 13.
Mullu 20. sünnipäeva tähistanud Ööülikool hakkab looma ka raamatusarja Ööülikooli Raamatukogu! Sarja esimene raamat “Vaimu paik”, mis põhineb Jaan Kaplinski loengutel, on toetamiseks üleval Hooandjas: https://www.hooandja.ee/projekt/ooulikooli-raamatukogu-i.
Ööülikoolist on saanud omamoodi vaimne allhoovus eesti kultuuriruumis. Lõpuks on võimalik kogunenud varamu ka kaante vahele saada. Esimese köite teeb eriliseks Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetus “Kahekõne üle jõe”, mis on valminud spetsiaalselt selle raamatu jaoks – kahe klassiku soe ja isiklik, üksteise vaimuilma ja hetkeolu vaatlev tekst. Ja seda Kaplinski 80. sünnipäeva künnisel!
Jaan Kaplinski: “Kui vaadata tänapäeva maailma, siis tuleb küll tunne, et me võiksime kõrvale panna kõik need taotlused saada millekski enamaks, üliinimesteks või pühakuteks. Küll oleks hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed – selle sõna üsna tagasihoidlikus tähenduses: suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi.”
Ööülikooli Raamatukogu on projekt, millel tasub silma peal hoida!
„Hinnatud ja hüljatud raamatud IV. Lugemine” KONDASE KESKUSES
Alates 20. jaanuarist kuni 18. aprillini on avatud skulptori ja paberikunstniku ANNE RUDANOVSKI raamatu kui formaadi tähendusi uurivate ja küsimusi püstitavate näituste seeria „Hinnatud ja hüljatud raamatud” neljas näitus, visuaalne kultuuriantropoloogiline uurimus, mille keskne teema on lugemine ja sellega kaasnev. Metodoloogiliseks aluseks on vaatlus, statistika ja valdkonna uurimused, samaväärselt isiklike kogemuste ja kunstnikupositsiooniga.
Näituse konteksti ja kohaspetsiifilise keskkonna loob Kondase keskuse hoone ajalooline taust. Sellest on inspiratsiooni saanud näituse üks kontseptsioonitelgedest. Nimelt oli Viljandi Keskraamatukogu koduks 54 aastat just endine pastoraadihoone Pikk tn 8.
Lugemine kui kultuurifenomen, mis meid kõiki puudutab, on integreeritud meie komplekssesse maailmatajusse. Aasta 2010 oli Eestis lugemisaasta eesmärgiga tuua fookusesse lugemine ning olla vastukaaluks vähenevale lugemusele. Kuidas me loeme 10 aastat hiljem? Millised standardid oleme märkamatult omaks võtnud? Raamat ja lugejad, nende kahe suhe muutuvas ajas – LUGEMINE, need on selle näituse märksõnad.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Kondase Keskus asub Viljandis Pikk tn 8
Avatud kuni märtsi lõpuni K-L 10-17 ja aprillis K-P 10-17
Eesti Kunstnike Liidu, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse eestvedamisel algab kunsti valdkonna arengukava kokkupanek. Arengukava koostamine on hoolimata pikaajalisest vajadusest esmakordne ja on sündinud valdkonnasisese algatusena, valmides kunstiinstitutsioonide ja vabakutseliste tihedas koostöös. Kava koostamisse on oodatud panustama teemaplokkidega (vt altpoolt) seotud eksperdid ning need on kaasarääkimiseks avatud kõigile.
2021. aasta esimeses pooles valmiv dokument kirjeldab valdkonna prioriteete ja probleeme ning koondab endas võimalikke lahendusi ning ühiseid tegevusi jätkusuutliku kunstielu tagamiseks ja kitsaskohtade leevendamiseks. Arengukava on tööriist, mis aitab kaasa arendustegevuste kavandamisele ja kunsti valdkonna eestkostega seotud sõnumite mõjususele. Kava koostamisel on heaks eeskujuks loomealad, mis on endale toimiva ja hästi struktureeritud töövahendi juba loonud (viimati disaini valdkond aastal 2019). Valdkonna arengukava saab olema ka oluline sisend panustamisel riiklikusse kultuuri arengukavasse.
Arengukava koostamise protsess on esialgu jagatud viide teemaplokki, mille raames toimuvad töögruppide arutelud:
1. Loometöö ja kunstniku toetamine
2. Kunstiloome vahendamine
3. Ligipääs kunstielus toimuvale
4. Kunstiorganisatsioonide koostöö
5. Kunstipoliitika (koos)loome ja ühiste sõnumite toetamine
Tegemist on avatud loeteluga, kuhu on oodatud valdkonna esindajatelt ka täiendavad (ala)teemad. Teemade lähem kirjeldus, probleemide kaardistamise ja lahendamise meetodid ning töögruppide ülesehituse tutvustus avalikustatakse järk-järgult 2021. aasta talve ja kevade jooksul arengukava eestvedajate kodulehtedel (www.eaa.ee, www.cca.ee ja www.ecadc.ee). Esimene töögrupp on plaanis kokku kutsuda 1. veebruaril, täpsem info selle kohta avaldatakse nädala pärast korraldavate institutsioonide kodulehtedel. Töögruppidega on võimalik soovi korral ühineda kõigil huvilistel.
Arengukava arutelusid modereerib strateegiaekspert Jorma Sarv (Creativity Lab).
Suur osa SA Eesti Ajaloomuuseumi arhiivkogudest on nüüd digitaalsed kättesaadavad
Rahvusarhiivi poolt juhitud projekti „Dokumendipärandi digiteerimine: Jäägem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks (1860-1920)” raames digiteeriti nii Eesti Ajaloomuuseumi kui Teatri- ja Muusikamuuseumi kogusid.
Eesti Ajaloomuuseumi dokumentaalmaterjalide kogust digiti 103 arhiivifondi materjali ehk ligi 150 000 digikaadrit. Need sisaldavad mõisate kirjakogudes ning perekonnafondides olevaid materjale. Fondid moodustavad dokumentaalmaterjalide kogu olulisema osa ning puudutavad peamiselt endise Eestimaa kubermangu mõisaid ja perekondi. „Kirjakogude ja perekonnafondide materjalid on väga huvitavad ja laiahaardelised ning sisaldavad materjale näiteks mõisate ostu-müügi dokumentidest vakuraamatuteni ja personaalsest kirjavahetusest baltisaksa genealoogiani,“ sõnab muuseumi arhivaar Milan Pening. Kõigil ajaloohuvilistel võimalik tutvuda nende materjalidega ka Rahvusarhiivi veebikeskkonnas Saaga.
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogust digiteeriti projekti raames nelja teatritegelase Theodor Altermanni, Heino Vaksi, Paul Pinna, Aleksander Trilljärve isikukogud ning helilooja ja organisti Peeter Süda isikukogu. Ühtekokku 5916 arhiivkogu museaali, mis moodustasid ligi 30 000 digikujutist. „Antud tegelaste kogud on muuseumis uurijate poolt väga nõutud, kuna sisaldavad materjale nii töö- kui loometegevusest, mh ka kirjavahetust teiste loomeinimestega,“ ütles muuseumi peavarahoidja Ann Aaresild.
Kõik digitud fondid on kättesaadavad muuseumide infosüsteemis MuIS.
Eesti saatus, mida määratakse esindusdemokraatia kaudu, taandub arvutamisele 101 piires. Seda on meile viimastel päevadel korduvalt kinnitanud uut võimukoalitsiooni loovate erakondade juhid. Kuigi algselt määravad iga liidetava suuruse justkui valijad, ei pruugi see saabuvale tegelikkusele üldse oluline olla. Toompeale pääsenud saadikutest nii mõnigi kaotab töö käigus meelekindluse, vahetab kuuluvust ja maailmavaadet. Igal ühekordsel sammul kas siis kriitilisel hääletusel või püsival kolimisel „aknaaluste“ ritta ei pruugi olla otsustavat tähtsust koalitsiooni püsimisele. Aga iga neist avardab ühe ja kitsendab teise grupi valikuvõimalusi, tekitab kiusatusi, rahutust. Üheks nelja-aastaseks tsükliks valijate poolt püsivaks määratud jõuvahekorrad osutuvad iga kord ebakindlaks ja seda teavad asjaosalised ka ette. Sõnades tullakse pärast valimisi võimule ikka neljaks aastaks, kuid peaaegu kunagi see lubadus ei realiseeru. Nii läks nüüdki.
Üksikutele, näiteks neile, kes oma asendusmandaadist ilma jäävad, on lugu traagiline, kuid nii rumal ei tohiks ükski rahvaesindaja ega minister olla, et tähtajalist tööotsa igaveseks peab. Kodanikkonnale on värskelt toimunu igal juhul võit, aga selle mõistmiseks on hea oma kaevikust välja ronida, puhastada pilt heeroldite sõnumitest ja sõjasarvede hüüust, unustada küsimus, kes on süüdi, kelle omad kelle omadel naha üle kõrvade tõmbasid. Üks on selge, sõnapidamine poliitikas on vaba lõpptähtajaga kaup, sõna võib murduda ja kõik kokkulepped võidakse tühistada ka täiesti juhusliku välise pisiseiga ilmnemisel. Veelgi kiiremini rikneb ainult kaup nimega poliitiline vastutus, mis kaob jäljetult juba 24 tundi pärast selle põuest väljavõtmist.
Siit omakorda kerkib küsimus kodanikele, et mis mõtet on üldse valimistel, kui valijal puudub vähimgi võimalus oma valitut liistul hoida ja sundida teda terve neliaastaku ka antud sõna pidama. Eeskätt käibki see välistuste kohta. Praegu peaks maa olema täis inimesi, kel poliitiline nõu otsas. Neid, kes valisid erakonna X kindlas teadmises, et X on välistanud koostöö Yga. Kuid kohe pärast valimisi toimus välistajate suur üksteiseleidmine, valijad aga oma häält enam kuidagi tagasi võtta ei saanud. Kui aga välistajad on omavahel mõnda aega usinalt koostööd teinud, ilmneb koostöö käigus, et koostöö on siiski välistatud ning leivad tassitakse jälle uutesse kappidesse laiali. Nii peavadki valijad leppima seletusega, et Eesti demokraatias on valija tahe teisejärguline parlamendi aritmeetika kõrval.
On sümboolne, ehkki juhuslik, et USA presidendi Donald Trumpi hale langemine toimus üheaegselt riigikogu sündmustega, mille käigus võimult kõrvaldati Trumpi kõige andunumad matkijad ja imetlejad. Trumpi kui suursäutsuja taustatööta oleks EKRE-l elu niigi iga päevaga raskemaks läinud, sest ilma mõjuka eestkõnelejata kukub kärarikas, verbaalselt agressiivne poliitiline stiil tõenäoliselt kiiresti moest välja. Võib-olla ongi EKRE-le kokkuvõttes parem, et mis juhtuma pidi, juhtus nüüd ja mõningase pauguga, aga mitte hiljem ja vaiksel visinal.
Erakondade reitingud võivad käia alla või üles, riigikogu võimuaritmeetikat see ei muuda.
Ise seda kavatsemata viis Jüri Ratas peaministrina, täpsemalt, oma koalitsioonivalikuga valijaskonna peal läbi väärt koolituse. Koolitus jätkub uute valimisteni ning optimist loodab, et haridust tähtsaks pidav rahvas õppust võtab ja kogetu järgmiste valimisteni meeles peab. Esimene poolaeg EKREga läks igatahes asja ette. EKRE ei olnud ka enne 2019. aastat puhas uustulnuk, väikese fraktsiooniga oli parlamendis istutud neli aastat. Seega olid erakonnal olemas kõik võimalused partei tipuosas välja selgitada võimekamad inimesed, kes juhuse saabudes suudaksid ka täitevvõimuga hakkama saada. Kuni EKRE valitsusse kutsumiseni ei olnud aga avalikult teada, kas EKREs seda tööd on tehtud. Selgus, et mitte. Ministrid Helmed said töö tegemisest jutustamisega suurepäraselt hakkama, aga ei ole nendegi puhul nimetada erilisi saavutusi, tegusid, mis just tänu nende võimekusele tehtud said.
Ühena on viidatud pikaajalise laenutabu murdmisele. Odava laenuraha järele kriisi tagajärgede leevendamiseks oleks haaranud sel korral iga koalitsioon, sealhulgas siis, kui rahandusminister olnuks reformierakondlane. Muude EKRE ministritega aga käis kaasas kas jama jama otsa või siis täielik saamatus ja vaikus. Ehk Kaimar Karu erandiga, kuid tema puhul näitas erakond avalikult oma arusaama, et oskused on tähtsusetud, loeb vaid parteiline kuuluvus ja lojaalsus.
Kokkuvõttes oli koolituse esimese poolaja saak järeldus, et pole vähimatki mõtet anda valimistel häält erakonnale, kellel ei ole suurte sõnade kõrvale ette näidata poliitiliste plaanide elluviijaid valitsuses. Samuti koorus välja see, et enda välja mõeldud süvariigi ümberkorraldamise asemel EKRE ministrid oma saamatusega pigem süvendasid süvariiklust. Sest saamatu minister paneb ametnikud sundolukorda, riigi asi tuleb ju ära ajada ka siis, kui minister ei kuule ega näe. Kui süvariik peaks tähendama professionaalset, kõrge eetilise standardiga ja motiveeritud ametnikkonda, siis sellisest on igale ühiskonnale ja riigile palju kasu. Isegi kõige andunum rahvuslane peaks olema viimase kahe aasta jooksul kahtlema hakanud, kas Eesti asja ajamine ikka on mõttekas, kui selle sisuks on ainult õõnsad sõjahüüud.
Eelöeldust peaks järelduma, et nüüd, kui valitsus tuleb EKRE-vaba, saabub õnn õuele ja Eestil hakkab hea. Ei hakka. Enne uut tõusu tuleb ikka põhjas ära käia ja just selleks ongi valijaile ette nähtud koolituse teine poolaeg nn vanade suurparteide juhtimisel. Värskelt õpitu ütleb, et asjaarmastajatel ei tule riigi juhtimine ikka üldse välja. Paraku ei järeldu sellest, et end poliitikas põlisteks professionaalideks nimetavatel staažikatel parteitöötajatel see kuidagi paremini välja kukuks.
Võim on sõltuvushaigus ning kui viimased kaks aastat möllati võimukõrtsis kärarikkalt, siis järgmised kaks aastat tiksutakse vaiksemalt ja viisakamalt, aga ikka unustades, et kojumineku aeg on ammu käes. Võimalik, et kui lähipäevil rahvale ka uue valitsuse isikkoosseisu tutvustatakse, saab publik mõne meeldiva üllatuse osaliseks, kuid selle tõenäosus on väike, sest teenekaid professionaale koos oma õigustatud ootustega tungleb portfellilaua ümber juba liiga palju, selleks et mõnele säravale uustulnukale vaba plats leida.
Meenutuseks. Reformierakonna uus enesetõestamine algas aastate eest kohe pärast Andrus Ansipi lahkumist. Paljudel oli võimalus, kuid kas ühtki neil aastatel valitsuses ametit pidanud ja nüüdki poliitiliselt aktiivset reformierakondlast on võimalik mälus seostada mingi suure ja õnnestunud reformiga? Ega hästi ei ole, sest enne võimu äraandmist Keskerakonnale tegeldi ju peenhäälestusega valmis riigis, kus kõik on nii korras, et kogu juhtimine peabki seisnema vaid toimuva heatahtliku pilguga paitamises kõrgemalt vaatluspostilt. Mis võiks panna lootma, et opositsioonis karastumine on teinud kunagistest ja peagi taas ministritest nagu Hanno Pevkur, Keit Pentus-Rosimannus jt uued inimesed uute teadmiste ja oskustega?
Nüüd on koalitsioonikõneluste pidajad korduvalt avalikkusele kinnitanud, et koalitsioonileping tuleb üldsõnaline. Sellest järeldub ka üldsõnaline valitsemine ehk kõige jätmine nii kuis oli ja on. Ma küll kahtlen, kas üldsõnalisuses on Jüri Ratta tasemelt kõrgemale kvaliteedihüpet üldse võimalik teha, aga lootma peab, et väheneb sõnavahu tootmismaht ning garneering lillede ja tortide kujul.
Koolituse teine poolaeg tuleb tüütu. Võim, poliitiline klass ja kartell isoleerib end ühiskonnas toimuvast veelgi enam ja liigub samm-sammult oma põhiseadusliku mandaadi täieliku tühistamise poole. Ja kuigi eesmärk on oma võimu taastootmise kindlustamine, avatakse tee aina laiemalt uutele tulijatele, olgu nad praegu reitinguga või ilma. Vaevalt et midagi revolutsioonilist juhtuma hakkab, selleks ei ole madruseid piisavalt, kuid koolituse lõpuks saavad kõik usinad õppurid selgeks lihtsa tõe: ringmajandus ja taaskasutus on mujal head, kuid parteid ja nende veteranid lõputuks taaskasutuseks siiski ei kõlba.
Eesti keeles kodanikupalgaks nimetatut tuntakse mujal teaduskirjanduses universaalse baassissetuleku või tingimusteta põhisissetuleku nimetuse all. Asja mõte on, et Universal Basic Income (UBI, eestikeelne lühend UBS1) tagab kõigile regulaarselt (nt kord kuus) ühesuguse inimesest ja staatusest (töötav, õppiv või töötu, jõukas või vaene) sõltumatu sissetuleku.
Mõtet on teoreetilistes diskussioonides vilgutatud ka varem, viimastel aastatel on aga sellealased arutelud hoogustunud. Teemaga tegelnud inimeste ring on lai, ulatudes humanitaaridest majandusanalüütikuteni. UBSi toetajate taotluste spekter on kaunis kirju ja kõigub ka taotluste ambitsioonikuse määr. Eristada saab kahte orientatsiooni, millest siinkohal nimetame ühte finantsilis-tehnokraatlikuks, teist sotsiaal-utopistlikuks.
Finantsilis-tehnokraatlik lähenemine vaatab vastu näiteks OECD ja Maailmapanga analüütikute töödes. Eesmärk on sotsiaaltoetussüsteemi ratsionaliseerimine. UBSile üleminekut vaadeldakse erinevate ja tihti mitte eriti ratsionaalsete ega efektiivsete sotsiaaltoetuste kokkutõstmisena, nii et need laieneksid ühesuuruse summa kujul kõikidele. Püütakse lähtuda nn eelarveneutraalsuse põhimõttest, tekitada UBS senistele toetustele kulunud raha baasil nii, et uusi makse ei kehtestata. Oluliseks peetakse piisavalt suurt UBSi, et vältida ka suurema tööpuuduse korral sotsiaalsete pingete plahvatust. Seetõttu ei eitata päris ka maksutõusu, kuid vaadatakse seda pigem UBSile ülemineku takistuse, mitte selle tingimatu komponendina.
Tunnistatakse, et UBSil on miinuseid, ent ollakse võlutud lahendi lihtsusest. Selles nähakse eelkõige võimalust riikidele, kus on tekitatud keerulised ja kallid, pigem demotiveeriva mõjuga toetussüsteemid. Selliseid riike jätkub. Tihti ei toeta seal süsteem mitte neid elanikkonna kihte, kes on tõesti hädas või vajavad toetust või keda tuleks ühiskonna huvides kuidagi stimuleerida, vaid neid, kes on suutnud endale need eelised välja pressida. UBS annaks võimaluse tugisüsteemi käkki keeranud riikides plats puhtaks lüüa ja restardi teha. Mingit ühiskonna põhimõttelist muutmist selle käsitlussuuna esindajad ei taotle.
Sotsiaaal-utopistliku lähenemise puhul püütakse UBSi abil luua praegusest hoopis erinevat ühiskonda. Kes pooldab kodanikupalka sellepärast, et loodab suunata ühiskonna rottide võidujooksust ja mõttetust ja hukatuslikust tarbimisrattast väljumise teele, kes peab silmas eelkõige sotsiaalset harmooniat, kes lihtsalt inimese vabadust, kes loodab tekkivat loovuse plahvatust, Lottede leiutajakülade teket. Mõni selle suuna esindajaist võib pidada UBSile üleminekul maksutõusu vajalikuks, mõni mitte, mõni väidab, et maksustama hakatakse UBSi puhul inimeste asemel roboteid. Tihti aga ei kergita selle suuna esindajad UBSi kehtestamiseks vajaliku maksutaseme küsimuselt üldse katet.
Idee aktualiseerumise põhjused
UBSi populaarsuse tõusu taga võib näha kolme liiki põhjuste korraga esilekerkimist. Esmalt muutused tööturul. Töökohtade vähenemine on just kõrgema palgatasemega maadel tõsine probleem, mis polariseerib ühiskonna, murendab ka keskklassi. Esiteks kaob paljude traditsioonilistes majandusharudes töötanute töökoht. Ümberkvalifitseerumine ja uue töö leidmine ei ole kerge (eriti eakamatele). Kui endine amet on olnud hästi tasustatud ja ühiskonnas lugupidamisväärne, käib ametivahetus ka väärikuse pihta, mistõttu rahulolematus vaid süveneb.
Suuresti kindlustasid Brexiti ja Trumpi võidu just traditsioonilise tööstusega piirkonnad. Seoses jätkuva automatiseerimise, robotiseerumise, digiteerimise ja tehisintellekti kasutuselevõtuga kardetakse veelgi suuremat töökohtade kadu.2 See ei puuduta ainult tööstust, vaid ka teenindust. Praegused tugisüsteemid on kujundatud traditsioonilisest stabiilsest töösuhtest lähtudes, tänapäeva dünaamilise tööhõive puhul (sh platvormitöö) on aga seda, kes ikka parasjagu kui palju ja kus tööd teeb, piisavalt keeruline välja selgitada. Ühtpidi on inimesel küllalt lihtne end riigile formaalselt töötuna eksponeerida, teistpidi on suur oht jääda tegeliku teenistuse kaotuse puhul turvavõrguga katmata.
Suure närvipinge ja pikemas plaanis ka töö kaotamise oht ei puuduta ainult traditsioonilistel, vaid ka moodsamatel aladel tegutsejaid. Äraelamiseks eri tööandjate jaoks ajutise või osalise koormusega tööotsi tehes ja tihti mitmel rindel rabades ei pruugita leida aega ja energiat oma oskuste ja konkurentsivõime tõstmiseks. Siit võrgutav idee: kui normaalseks peetava tasuga palgatööd, vähemalt täisajalist tööd niikuinii kõigile ei jätku, siis võiks äkki jätta selle võimaluse neile, kel on selleks eeldusi ja motivatsiooni ja kes suudavad seetõttu saavutada suure tootlikkuse. Teiste osas tuleks aga loobuda punnitamisest, püüetest inimesi tööhõives hoida ja aidata neil tööturule uuesti siseneda. Regulaarse UBSiga inimene vaataks ise, kas püüab töökohta leida, üritab töötada osaajaga või leiab endale mingi alternatiivse eluviisi.
Võib ju vastu väita, et pelgalt äraelamisrahast ei piisa. Inimene peaks olema kuidagi hõivatud, sest see tõstab ta enesetunnet, enesest lugupidamist. Nõus, ütleb UBSi pooldaja, aga on ju ka vabatahtlik töö, eneseteostus hobide pinnal, piiramatuid võimalusi pakkuv virtuaalmaailm jms. Pealegi võiks UBS võluda inimesi, kes on iseenesest küll võimekad, aga pole huvitatud oma loomingut turumajanduses müüma. Kui materiaalseid eluhädasid kollitamas pole, võivad nad luua mitte ainult endale, aga ka kogu inimkonnale olulisi väärtusi.
Teine põhjus on tänapäeva heaoluühiskonnaga riigis jaotatavate sotsiaalset laadi toetuste süsteemi komplitseeritus. Jutt ei ole mitte ainult töötu abirahast ega sotsiaaltoetusest kitsamas mõttes. Väga erinevat laadi toetused laienevad heaoluühiskonnas suurele osale elanikkonnast. Peale hakkamasaamise peetakse üha olulisemaks ju ka inimeste võimestamist, et nad saaksid edaspidi töös ja elus edukalt kaasa lüüa. Erakondade poliitkonkurents aitab kaasa sellele, et iga partei püüab riigieelarvesse suruda mingeid oma elektoraadile olulisi kitsamaid toetusi. Ühiskonna arengu käigus diferentseeruvad inimeste vajadused üha enam: kellele on olulised toetused oma vaimse ja füüsilise vormi turgutamiseks, kellele tasuta koolitoit, hambaravi, pension, lastehoid jne. On üha segasem, mida peaks toetama ja kes peaksid olema toetatavad. Paljudes riikides on heaolusüsteemi administreerimine muutunud väga keeruliseks ja kalliks. Kaod suurenevad eri tüüpi nihverdamise või nende vältimiseks vajaliku kontrollimise mahu suurenemise tõttu ja lõpuks ei ole niikuinii keegi rahul: bürokraatlik süsteem ei ole inimeste meelest paindlik ning tõestamine, et sul on õigus saada mingit toetust, ajab hinge täis. Seetõttu hakkavad tugevnema ka hääled, et niisugune süsteem tuleks asendada millegi palju lihtsamaga, universaalsemaga.
Kolmas põhjus on ühiskonna jõukus. Vaeses ühiskonnas on üliraske koondada eelarvesse kõigile tingimusteta võrdseks laialijagamiseks mõeldud rahasummat, mille puhul võiks UBS tekitada sotsiaalse efekti. Arenenud riikides on aga töö tootlikkus väga suur ja seoses robotiseerimise, tehisintellekti jms tõuseb selle tase tulevikus veelgi. See tähendab võimalust katta inimeste esmavajaduste rahuldamise kulud küllalt väikese protsendi arvel ühiskonna kogutoodangust. Seega peaks kitsama suunitlusega konkreetselt toetamispoliitikalt laiemale, aga ka kallimale ümberjaotamispoliitikale liikumine olema eduka heaoluühiskonna korral põhimõtteliselt võimalik. Või siis võib see võimalus eelseisva tehnoloogiarevolutsiooni najal avaneda. Seda isegi siis, kui arvestame, et esmavajalikuks peetava maksumus on jõukamates riikides suurem kui vaestes. USAs ongi UBSist räägitud kui võimalikust tuleviku ühiskondlikust leppest: riik saab tehnoloogiliste uuenduste toel veelgi jõukamaks, nendesamade uuenduste, eriti tehisintellekti tõttu, muutuvad aga paljud praegused töökohad ülearuseks.
Ühes voodis, aga oma unistusega
Tavaliselt on UBSi seostatud vasakpoolse mõtteviisiga. UBSi saab ju võtta kui püüet otsida kapitalismis domineerivate motiivide (rahateenimine, kasvav tarbimine) asemel muid arenguvõimalusi ja arengumehhanisme. Pealegi on UBSi puhul tegemist ikkagi ümberjaotamisega, kui lähtume eeldusest, et jõukama inimese sissetulekult laekub eelarvesse suurem summa kui vaesemalt inimeselt. Kui summa uuesti laialijaotamisel saab igaüks varanduslikule seisule vaatamata võrdse summa, siis on see ümberjaotamine ju ikkagi justnagu vaesemate inimeste kasuks. Viimane argument küll enamikul juhtudel ei päde. Kui UBS kehtestatakse seniste sotsiaaltoetuste ärajätmise hinnaga ja kui kehtivad sotsiaaltoetused jaotuvad ennekõike elanikkonna vaesematele kihtidele, siis on kaotajateks pigem vaesemad.3
Ideel on aga veetlust ka parempoolsete silmis. Ümberjaotamine iseenesest ei pruugi ju meeldida, aga olukorras, kus seda vähendada ei anna, sest sotsiaalsete lõhede suurenemine on, eriti seoses tööpuudusega, tõsiselt ühiskonna toimimist ähvardav probleem, on UBS nende vaatekohalt pehmem ja meeldivam võte kui ümberjaotamine tulumaksu progressiivistamise kaudu. Ja see, et riik saaks sotsiaalküsimustega tegelemise probleemid mingi rahasumma laudakäimisega oma kaelast ära, on tõsine kergendus. Pealegi on lootust toimetada sel moel osa elanikkonda töötuse kasvu tingimustes jalust ära, et ettevõtlikel ja pürgijatel oleks võimalus majandusega edasi minna.4
Mõlemas nimetatud leeris on ka UBSi põhimõttelisi vastaseid. Vasakult poolt: miks on vaja jaotada sotsiaalsete probleemide lahendamiseks vajalikku raha ka inimestele, kel pole hakkamasaamisega muret ja kellest vähemalt osa oma niikuinii suure sissetuleku tõttu sellest ka erilist rõõmu ei saa? Konservatiivsematel on jällegi sügav kartus, et inimestele lihtsalt niisama raha kättejagamine rikub ära töömoraali, aga ka üldse moraali: inimesed harjutatakse kõike niisama saama, väheneb vastutus enda ja oma pere tuleviku pärast. Libertaaridel, kes on küll igasuguse ümberjaotamise vastased, on lahendi negatiivsete külgedega kergem leppida ideoloogilist laadi kaifi tõttu. Kuna heaoluühiskonnast on nende arvates saanud riigi talumatu ülemvõim inimeste üle, siis aitab UBS laiutavat riiki ta positsioonidelt tagasi tõrjuda. Iga inimene otsustagu ise, mida vajab: kellele ümberõpet, kellele ajaviitmist, kellele leiba, kellele tsirkust.
Šveitsis 2016. aastal läbi viidud UBSile üleminekut taotlev referendum põrus läbi suurelt: 77% 23% vastu. Kuna selle mõtte pooldajad olid rääkinud küllalt suurest äraelamist võimaldavast summast (3000 Šveitsi franki aastas), oli šveitslastel selge, et siin lõhnab suure maksutõusu järele. Pildil UBSi toetajate aktsioon 2013. aastal Bernis.
UBS on oma alusideoloogialt tugevalt indiviidikeskne lahend: mitte ainult liberaalil, aga ka tugitoolianarhistil on seda tunnustada lihtsam, kui näiteks kollektiivsete tööturu kaitse meetodite eest võitlema harjunud sotsiaaldemokraadil. UBS jätab inimese tema võitluses oma tööhõive säilitamise eest või tingimuste eest, milles ta leiab end olevat pärast töö kaotamist, tema enda meelevalda. Hakates UBSi saama, kaotab töövõtja ju senise tööturupoliitika toetuse, mis on mõnedes riikides kaunis helde. See äri võib osutuda talle kokkuvõttes kahjulikuks.
Erinevatele motiividele vaatamata on enam-vähem kõigil UBSi toetajatel üks ühisjoon: nad on kriitilised riigiaparaadi praeguse toetus- ja ümberjaotamispoliitika suhtes. Seejuures ollakse umbusklikud teineteise vastu, peljatakse varjatud agendat. Parempoolsed kardavad, et vasakpoolsetel on UBSi vaja selleks, et selle varjus tassida sisse üldine maksukoormuse tõus, vasakpoolsed jälle seda, et UBSi kehtestamisel tehakse reform neid toetava valijaskonna arvel.
UBSi kasutuselevõttu võib poliittehnoloogiliselt soodustada see, et OECD analüütikute arvutuste järgi on enamikus riikides suurem nende inimeste arv, kes võidaksid UBSi kehtestamisel nn eelarveneutraalsuse juures (sotsiaalpoliitikat ei lisafinantseerita teiste kulude arvel ja maksukoormus ei tõuse), kui nende arv, kes UBSi tõttu kaotaksid. Sotsiaalpoliitikaks mõeldud raha määritaks ühiskonnas rohkem laiali: osa sellest läheks inimestele, keda varem ei toetatud või toetati vähesel määral, seni suuremate toetuste saajad aga kaotavad. Millised inimeste üksikkategooriad jäävad tugeva löögi alla, erineb riigiti, kuid paljudes on nendeks näiteks last kasvatavad üksikvanemad ja paljulapselised pered. Kaotajate protest on tõenäoliselt küll kõva, aga sellest ei pruugi piisata eelnõu blokeerimiseks.
Rikas ja helde versus vaene ja kitsi
UBSi rakendatavus ja võimalik efekt ei sõltu aga ainult ideoloogilistest ja poliitilistest hoiakutest, vaid suurel määral sellest, kui jõuka maa ja kui helde sotsiaaltoetuse poliitikaga on olnud seni tegemist. Võrdleme kahte tinglikku maad. Esiteks riik A: jõukas ja oma jõukust robotiseerimise ja digiteerimise kaudu suurendav maa, millele on iseloomulik ulatuslikult välja arendatud kaunis keerukas ja kulukas helde heaolusüsteem. Teiseks riik B: suhteliselt vaene, kesiselt välja arendatud ja tavaliselt ka lihtsakoelisema heaolusüsteemiga maa. Maailmas on muidugi ka mõningaid mitte eriti jõukaid, kuid lahke heaolusüsteemiga maid ning jõukaid, aga kitsisid, aga neid on eespool toodud kahe tüübiga võrreldes vähe. Eesti pole vaene küll globaalsest vaatepunktist, kuid on seda kindlasti arenenud majandusega maadega võrreldes, sealhulgas vanade ELi maade kõrval. Nende foonil ei ole ka Eesti praegune heaolusüsteem kuigi lahke ja kuulub kindlasti pigem lihtsamate kui keerulisemate hulka.
Rikka riigi puhul ei moodusta igale inimesele tagasihoidlikul tasandil äraelamist tagava või vähemalt selle taseme lähedale ulatuva UBSi katmiseks vajalik summa riigi kogutoodangust eriti suurt osa. Suure ja keeruka heaolukulude süsteemiga riigis saab UBSi kehtestamisel suure osa seniseid eriti ebaefektiivseid ja suurema halduskuluga toetusi suuremate vaidlusteta ära jätta. Mõningad kriitilisema tähtsusega toetused saab arvatavasti ka säilitada, võib-olla mõne isegi hiljem paremal kujul taastada. Kui riigi tootlikkus ja jõukus kasvab, ei pruugi UBSile üleminek väga suurt lisakatet eeldadagi. 5
Maksutõus UBSi sisseseadmiseks ei pruugi minna muidugi kergelt. Šveitsis 2016. aastal läbi viidud UBSile üleminekut taotlev referendum põrus läbi suurelt: 77% 23% vastu. Referendumil polnud küll küsimuses fikseeritud võimaliku UBSi suurust. Kuna selle mõtte pooldajad olid rääkinud küllalt suurest äraelamist võimaldavast summast (3000 Šveitsi franki aastas), oli šveitslastel, kelle riigi sotsiaalpoliitika ei ole teiste arenenud riikidega võrreldes eriti helde, kohe selge, et siin lõhnab suure maksutõusu järele.
Arenenud majandusega jõukates riikides osatakse näha positiivses valguses ka UBSi rakendamise neid aspekte, mis mujal tunduvad negatiivsetena. UBS võib pidurdada soovi teha palgatööl rohkem töötunde või pürgida iga hinna eest tasuvamale ametikohale. Tore, sest töötunnid on ju niikuinii defitsiit ja vabanev aeg kulub ära laste või lastelastega tegelemiseks või oma kogukonna elus kaasalöömiseks. UBSi rakendumine toob kaasa osalise tööhõive kasvu ja võimaluse teha palgatöös ajutiselt pause. Jälle hästi: nutikatel inimestel, eriti noortel, on enam võimalusi oma ideede kallal muneda, et neid siis näiteks ettevõtjatena rakendada. Ilmselt seetõttu on sellised tegelased nagu Mark Zuckerberg ja Elon Musk end UBSi pooldajaks kuulutanud.
Lihtsamate või lihtsamaks peetud teenindustööde puhul, mida ei anna kergesti vähemalt lõpuni mehhaniseerida ja mida praegu tehakse väikse tasu eest, hakatakse ilmselt UBSi rakendumisel suuremat palka nõudma. Aga on see siis paha, kui näiteks lapsehoidjad või vanurihooldajad hakkavad oma olulise töö eest väärikamat tasu saama? Kui palju väheneb üldine tööhõive, selle üle võib vaielda. OECD analüütikud pakuvad, et kui UBS kehtestataks tasemel, mille määrab praegune sotsiaaltoetuste kulu, siis mitte eriti. Küll võib eeldada osaajalise töö populaarsuse tõusu.
Mitte nii jõukate ja kitside riikide puhul on pilt teistsugune, sest rida eelkirjeldatud eeldusi siin ei kehti. Äraelamist võimaldava või isegi sellelähedase UBSi kokkusaamine on riigi kogutoodangu foonil utoopiline isegi siis, kui sellega kaasneks suur maksutõus. Elukallidus ja elatusmiinimum on siin küll väiksem, aga kogutoodangu maht jääb jõuka maa omast veelgi enam maha. Suurt katet ei saa tulla ka heaolukulude kokkutõmbamisest, isegi siis, kui jätta vaid kõige eksistentsiaalsemad ja loobuda üldse võimestavatest.
Heaolukulude üldmaht on neis riikides palju väiksem kui jõukal riigil (Eestis on see umbes kaks korda väiksem kui mitmetes euroala riikides6), kululiike on vähem ja silmanähtavalt ebaefektiivseid on raske leida. Kui sotsiaaltoetused jaotada kõigi vahel ühtlaselt UBSina, vähendaks see hüppeliselt tõepoolest sotsiaaltoetust vajavate inimeste võimalusi. Möödunud aastal selgus riigikogu sotsiaalkomisonis kodanikupalga-teemalisel arutelul, et hüpoteetilise, entusiastide pakutud 350eurose kodanikupalga puhul kataksid selle sisseviimisega seotud ärajäetavad toetused ja pensionid vajalikust rahast vaid poole. Kust võtta kate ülejäänule?
Analoogilisi arvutusi tehti Leedus 2019. aastal. Jõuti järeldusele, et kui katta nn kodanikupalga kulud vaid praeguste sotsiaalkulude ärajätmise arvel (eelarveneutraalsuse korral), oleks UBS inimese kohta 103 eurot kuus (sellest saadaks lausa kaks eurot bürokraatiaaparaadi likvideerimise arvel). Praeguse toetuse- ja pensionisaajate hulk (u miljon inimest) tõuseks UBSile üleminekul Leedus küll kolme miljonini, kuid praegused sotsiaaltoetuste saajad, eriti pensionärid, saaksid sedavõrd kõvasti lüpsta, et nende hädakisa tõuseks taevani.
Tegelikult pole küsimus selles, kas pakkuda Kesk- ja Ida-Euroopas realistliku UBSi suuruseks näiteks 100, 150 või 200 eurot inimesele kuus. Mingit märkimisväärset sotsiaalset efekti ühiskonna kui terviku osas nii väikeste summade juures ei saadaks, kuid raha laialimäärimine tähendaks seniste sotsiaalkulude katteraha ülimalt ebaefektiivset kasutamist. Kui metsast leitaks rahapada, hea, kui regulaarselt ise täituv, oleks targem kasutada seda raha fookustatult kas esmatähtsateks sotsiaaltoetusteks või vähestele inimestele suunatud arendusliku iseloomuga stipendiumideks, mitte mini-UBSi eksperimendiks.
Eelnevast tulenevalt pole ka UBS ELi kuuluvate endiste sotsialismimaade peavooluparteide hulgas kõlapinda leidnud, on siin pigem importkaup. Kui USAs on UBSi mõttega ajuti, küll mitte kohustuslikult, flirtinud nii vabariiklased kui ka demokraadid, siis Kesk- ja Ida-Euroopa poliitikas on kodanikupalka pooldanud just autsaiderid, sest nii saab lubada paljudele tasuta kingitust, ilma et oldaks kohustatud oma plaani teoks tegema.
Tuleb või ei tule?
UBSi võimaliku kasutuselevõtu küsimuses on mõtet eristada kaht varianti. Ühel juhul on riik jõudnud tõesti robotiseerimise ja tehisintellekti massilise rakendamise tulemusena nii suure jõukuseni ja sellega rööbiti töökohtade tohutu vähenemiseni, et otsustab sõlmida suure ühiskondliku tulevikuleppe. Kuidas ses tulevikus elama hakata, on rääkinud näiteks ka president Obama. Teisel juhul võetakse UBS kasutusele hoopis pragmaatilisematel eesmärkidel, eelkõige eelarve kaudu toimuva ümberjaotamissüsteemi lihtsustamiseks. Esimene variant koos oma plusside ja miinustega on huvitav teema teoreetilisteks aruteludeks, aga pigem kaugema tuleviku muusika. Teine variant võib mõnes riigis aktualiseeruda kiiremini, aga pole alust arvata, et seda tuleb ette massiliselt. Mõni riik, kes on loonud endale üle jõu käivad ja ebaefektiivsed sotsiaalsed tugisüsteemid, otsustab lihtsalt teha restardi. Sel juhul ei ole eesmärk tulevikutingimustest lähtuv toimimismudel, vaid eelkõige vana sotsiaaltoetuste süsteemi korrastamine, kui soovite, primitiivsemaks muutmine. Tegelikult pole ka sel juhul tegu ilmselt puhta UBSiga, vaid pigem hübriidsüsteemiga, mida mingite elementidega edaspidi täiendatakse.
UBS on olemuselt ikkagi pigem päikesepaisteliste ja rahulike kui tormiste ilmaolude jaoks mõeldud leiutis ja koroonapandeemia periood ei ole selle kasutuselevõtuks kindlasti sobiv aeg. Riskida sotsiaaltoetuste ümbermängimisega olukorras, kus tõenäoliselt ei seisa ees mitte eelarve mahtu suurendav majandustõus, vaid majanduslangus, nii et osa toetusrahast liiguks UBSina inimestele, kellel pole seda ehk vajagi, ei tundu loogilise sammuna. Kriisiajal võidakse küll sotsiaalsed tugisüsteemid ümber kujundada, kuid nii, et valitsuse sotsiaalpoliitika jääb paindlikuks ja raha saab suunata kõige kriitilisematesse lõikudesse. Seesugused taotlused ei käi aga sugugi kokku UBSi põhimõtetega.
1 Kasutame meelega terminit „universaalne baassissetulek“ ehk UBS, sest sõna „kodanikupalk“ devalveerib nii palga kui kodaniku mõistet. Palk on ju eesti keeles ikkagi ’töö eest makstav tasu’ ja palgasaamine puhtalt kodakondsuse tõttu kõigutab tugevalt õiguste ja kohustuste tasakaalu mõtet kodakondsuse mõiste eetilise alusena. Põhimõtet, et riigi kodakondsusega isikutel on õigus mingile nende konkreetsest panusest sõltumatule sissetulekule, kusjuures teised riigis püsivalt elavad ja töötavad inimesed jäävad sellest ilma, on üldse kaunis raske kaitsta.
2 Kas need protsessid toovad kaasa suure töökohtade kao ka pikemas perspektiivis ega tasakaalusta seda uute töökohtade loomisega muudes valdkondades, on muidugi vaieldav, kuid selline areng on võimalik. Seetõttu peetakse vajalikuks ka selleks valmistuda . Vt Tööturg 2035. Tööturu tulevikusuunad ja stsenaariumid. https://www.riigikogu.ee/arenguseire/tooturu- uurimisprojekt
3 Vt Tea Danilov, Kodanikupalgast emotsioonideta. Riigikogu Arenguseire Keskus, 2020.
4 Võib-olla ka otseses mõttes jalust ära: kui riigi suure elukallidusega linnades ja piirkondades vaid UBSiga või suuresti UBSist ära elada pole võimalik, siis kolitagu odavamatesse piirkondadesse. See argument kerkis üles ka Soome hiljutises diskussioonis UBSi teemal. Need, kes peavad UBSiga hakkama saama, võivad ju Uusimaalt kuhugi Kesk-Soome kanti kolida. Kui seal veel väheke naturaalmajandust harrastavad, siis saavad vahest hakkama.
5 Kui UBS peab võimaldama ära elada, siis täiesti ilma maksude tõstmiseta või mingite lisatuludeta ei saa. OECD arvutused näitavad, et kui kõik senised sotsiaaltoetused ära kaotada ja asendada UBSiga, siis ulatuks jõukamate maade puhul summa 50–80%ni vaesuspiirist. Vaid Hollandi, Iirimaa ja Islandi puhul oleks see suurem. Vaesuspiiriks on arvutustes võetud pool riigis ühe pereliikme kohta tulevast mediaansissetulekust. Soomes oli mõne aasta eest vaesuspiir 1100 euro kandis, sealsete sotsiaaltoetuste ümbertõstmisega oleks UBS olnud umbes 530 eurot. 2000 inimest haaranud UBSi eksperimendis määrati UBSi suuruseks 560 eurot kuus.
6 Anu Toots, Kuidas uusliberaalid valitsesid bismarckiaanlikku heaoluriiki. – Acta Politica 2020, nr11.
Universaalse baassissetuleku ideed (UBS) on finantsilisest küljest lihtne rünnata. Tirida voodis tekki ülespoole, kattes sellega pea, mis eriti külma ei karda, ja jättes sellega teki alt välja jalad, mis seda kardavad. Et tekki ei hakataks uuesti allapoole tirima, peame ostma täiendava teki jalgade katmiseks ja oleme jälle küsimuse ees, kust selleks raha saada. Unustame aga momendiks selle ja kujutame ette, et raha on. Näiteks hinnaliste loodusvarade ammutamise teel või tehnoloogiarevolutsiooni tulemusena (robotid, tehisintellekti rakendused jms). Kas UBSi kasutuselevõtt oleks sellistes tingimustes mõistlik ja mis see endaga kaasa toob? Ka paljud UBSi üle arutlejad pole käsitlenud seda mitte niivõrd realiseerimisvalmis lahendina, vaid sotsiaalse utoopiana, mis avab ühiskonnateemade käsitlemisel uued horisondid. Mõttes utoopiate läbimängimist peetakse lausa üheks tulevikuseire meetodiks.
Kaks võimalikku stsenaariumi
Et võrrelda ühiskonna ümberkorraldamise ideoloogiaid, jaotame mõnevõrra lihtsustatult kõik ühiskonnas toimuva kolme kihti ehk tasandisse. Esiteks turumajanduslikel, ekvivalentsetel vahetussuhetel, tavaliselt rahalistel suhetel põhinev tegevustasand. Teiseks tasand, millel toimuvad riigi vahendusel mitmesugused ümberjaotamise, vahendite suunamise ja reguleerimise protsessid. Alates hättasattunute või hariduse ja tervisekäitumise toetamisest ja lõpetades puisniitude säilitamisega. Paraku toimib see tegevustasand vaid poliitikute ja ametnike abil poliitilise turu ja bürokraatiamasina kaudu. Kolmandaks lokaalsete suhete kiht, mis seostub peamiselt kogukondade ja perekondadega. Majandamine (ka näiteks peremajandus on majandus) põimub seal muud laadi tegevustega, rahva eluterviku kui sellisega. UBSi pooldajate käsitlustes võiksid toimuda põhimõttelised nihked eelnimetatud kolme kihi vahel, nendevahelistes proportsioonides ja suhetes. Vaatleme kaht võimalikku stsenaariumi.
Stsenaarium A. UBSi põhitulemust nähakse selle stsenaariumi puhul turumajandusliku tasandi tugevdamises, uuele kõrgtehnoloogilisele majandusele tee puhastamises, poliitikute ja bürokraatide kaudu toimiva regulatsiooni mõju vähendamises. UBSi teke teeb liigseks bürokraatliku sotsiaalkaitse süsteemi jms. Tõenäoliselt hariduses ja teaduses jäetakse riigile siiski ka mingi roll, kui ta teenindab uue majanduse vajadusi. Revolutsiooniliselt arenev majandus vabaneks „liigsete inimeste“ koormast. Kõrgtehnoloogiast huvitatud „taibud“ saaksid UBSi toel oma „garaažides“ midagi nokitseda, tuua seeläbi värskeid ideid ja värsket verd tehnoloogiamajandusse.
Võimalikuks, vahest isegi tõenäoliseks tulemuseks on sellise stsenaariumi puhul ühe ühiskonna sees kahe eri loogikaga toimiva inimeksistentsi teke. Üks kiirem, pingelisem ja jõukas ning teine aeglasem, omaette elu elav. Efektiivsusele orienteeritud maailmast ja selle tegelikkusest mitte eriti teada tahtev osa kodanikkonnast, kes elab selle protsentidest, on selle poolt kinni makstud. Midagi indiaanlaste reservaadi taolist. Milliseks jääb nende kahe maailma suhe pikemal ajaperioodil, kui eraldatuks nad jäävad? Kas võib eeldada, et nad suudavad jätkata oma eksistentsi ilma tõsiste konfliktideta?
Stsenaarium B. Selle stsenaariumi puhul toimub nihe esimese (turumajandusliku) ja vähemalt osaliselt ka teise (poliitilise ja bürokraatliku) kihi kahjuks ja kolmanda, kogukondliku kihi kasuks. Domineeriv osa ühiskonna tegevusest kandub tagasi kogukondade sülle. Midagi sellist paistab välja pakkuvat Hasso Krull.1 Teise kihi, poliitika- ja bürokraatiamaailmaga seostuva kohta Krull midagi täpsemat ei ütle. Oletame, et ka see tõmbub mingil määral kokku, aga mingi osa sellest siiski säilib. Oletame, et selline rõhuasetuste ümberkantimine ühiskonnas õnnestub ja vabanenud energia suundub turumajandusest just nimelt kogukondlikku tegevusse ja et kogukondlikum elu on vähem tarbijalik, võrdsem, humaansem, ökoloogilisem. Et see on olnud paljude taotlus, mille mõjule pääsemist oli seni takistanud majanduslik sund. UBSi teke vabastab inimesed selle surve alt ja nad hakkavad koos tegelema loomulike ja õigete asjadega. UBSi juurutamine kui lihtne administratiivne samm omab seega justnagu võluvõimu, suudab kapitalismi nipsust tühistada.
UBSiga inimene vaataks ise, kas püüab töökohta leida, üritab töötada osaajaga või leiab mingi alternatiivse eluviisi.
Kui rahvas saab riigilt toetuseks UBSi, võivad lokaalsed, ökoloogilist elu harrastavad ja ärimajandust suuresti ignoreerivad kogukonnad töö vähesest tootlikkusest hoolimata võib-olla tõesti kuidagi ots otsaga kokku tulla, ent sellise elulaadi laiem levik ühiskonnas, isegi kui loeme selle igati mõistlikuks, ei too enam riigile varasemaga võrreldavat tulu ja kuivatab sedakaudu UBSi toitva rahapuu juured. Krulli põhimõtetele tuginev stsenaarium teeks ise oma jätkumise kiiresti võimatuks. Kas selleks ajaks, kui UBSiga seotud lisafinantseerimine lõpeb, on ühiskond juba ära õppinud kokkuhoidliku elu ökoloogilistes kommuunides, mingit laadi tänapäeva kibutsites? Vaevalt, tõenäolisem on, et UBSi kollaps saabub varem ja inimesed, kes on oma strateegia ehitanud sellega kaasnevatele kasvuhoonetingimustele, saavad tugeva psühholoogilise šoki ning peavad tagasi pöörduma endist laadi elu juurde.
Iseenesest võime loota ja uskuda, et tänapäeva ökoloogilisse kriisi sattunud ühiskond suudab end kuidagi nullkasvule või isegi miinuskasvule ümber häälestada, aga pole loogilist alust seostada selle eksistentsiaalse ülesandega hakkamasaamist UBSiga, mis on hoopis „teise seina nael“. Prioriteetideta, kõikidele laienev riigi teostatav rahakülv ei sobi ökoloogiakesksesse paradigmasse ja niisugust raha seal lihtsalt ei teki. Kogukondlikkus on tänapäeva globaliseerumise teele läinud maailmas tõesti suur defitsiit, hiljuti eesti keeles ilmunud raamatus2 väidab Jan Zielonka, et kogukondlikkuse loosungi kaaperdamine on üks põhitegureid, mis on aidanud eri karva äärmusjõududel saavutada sedavõrd suurt poliitilist mõju. Häda on aga selles, et UBS ei saa olla abivahend ühiskondade taas liikumisel kogukonna poole.
Mõlema stsenaariumi puhul on vähendatud administratiivse tasandi mõju, ühel ärisektori, teises kogukondliku tegevuse kasuks. Mingis mõttes on mõlemal juhul püütud ühiskonnas suurendada iseregulatiivsust ja iseenesest võib seda otsingusuunda ka toetada. Kust aga ikkagi jookseb piir, mis näitab, mille saab ära lahendada arenev turg või vahetud omavahelised kokkulepped ja milliseid pole sel viisil lahendada võimalik? Nii nõndanimetatud rohepöördel kui ka võimalike sotsiaalsete kataklüsmidega hakkamasaamisel tundub lootuse panemine sellele, et asja lahendab ära „Muskide ja Zuckerbergide“ kõrgtehnoloogiaäri või kogukondades toimuma hakkav inimeste moraalne uuestisünd ja rohujuureinitsiatiivid, selge sinisilmsusena. Mõlema nimetatud ülesande täitmiseks on paraku vaja ka tugevat fokuseeritud poliitikat riikide ja riigiülesel tasandil, finantside suunamist prioriteetsetesse valdkondadesse jms. Fokuseeritus ja koordineeritud tegevus makrotasandil on UBSi alusideoloogia nõrk külg. Olles nõus Krulliga, et bürokraatlikud struktuurid võivad muutuvates tingimustes kergelt puruneda, ei ole meil võimalik neile lihtsalt käega lüüa. On vaja teha pikka ja vastikut tööd, et parandada poliitika ja riigivalitsemise kvaliteeti, et see vastavaks eelseisvatele ülesannetele.
Utoopiad ja düstoopiad
Tuleb nõustuda Martin Aidnikuga, et UBSi kui sotsiaalse utoopia idee on suunatud tänapäeva heaolusüsteemide puuduste ületamisele.3 Pakutakse välja viis, kuidas sünteesida kaht omavahel tugevas pinges olevat taotlust – ühelt poolt taotlust individuaalsele eneserealisatsioonile ja teiselt poolt kindlustunde kasvule ja selle kaudu võimalikule ühiskonna sidususe parandamisele. Nagu eespool näidatud, kerkib selle ideoloogia üle diskuteerimisel paratamatult üles ka teine, mõnevõrra laiem teema: kuidas leida praegusest sobivam tasakaal ärilist laadi iseregulatsiooni, riikliku reguleerimise ja kogukondliku tegevuse vahel. Usun, et UBSiga tehtud teoreetiline töö, idee pooldajate ja vastaste vaidlused aitavad meid hakata paremini mõistma heaolusüsteemide täiustamise probleeme ja dilemmasid. Kas see kontseptsioon aga suudab pakkuda, vähemalt oma puhtal kujul, neile küsimustele rahuldavaid vastuseid? Kahtlen selles.
Võib olla nõus sellega, et muutusi, mis tekivad inimeste käitumises pärast garanteeritud baassissetuleku kindlustamist, pole õige mõõta ainult majanduslikest kriteeriumidest lähtudes, et tähtsaks tuleb pidada ka selliseid tulemusi nagu pingelangus ja vaba aeg sotsiaalselt kasulikuks tegevuseks jm, kuid eeldus, et need tingimata viivad ühiskonna sidususe paranemisele, on sügavalt hüpoteetiline, tõestamata. Mis keerulistes süsteemides, nagu seda on ühiskond ja majandus, pärast UBSi kasutuselevõttu toimuma hakkab, on nähtud süsteemi innukate pooldajate poolt läbi roosade prillide. Ka lokaalsed eksperimendid – valime loosiga mingi arvu inimesi, anname neile raha korraga või tükikaupa kätte ja vaatame, mis kahe aasta pärast juhtunud on – ei anna erilist vastust.
Utoopiate realiseerimisel on see, et välja tuleb midagi muud, kui oli eeldatud ja loodetud, pigem reegel kui erand. Mis juhtub, kui läheksime ühtede inimeste töösfäärist väljumise soodustamisele teiste loodud produkti arvel, annab ilmselt põnevat ainest aimekirjandusele, seda nii utopistlikust kui ka düstoopilisest vaatenurgast. Kas vabatahtlik loometöö, sotsiaalse sidususe ja kogukondlikkuse suurenemine või ühe ühiskonna sees mitme isoleeritud, omaette elu elava maailma teke või hoopis suurem indiviidi võõrandumine. Või siis kunstlikel eeldustel loodud süsteemi lagunemine juba mõni aasta pärast käivitamist.
1 Hasso Krull, Konservatismi viletsus. – Postimees 24. XI 2020.
2 Jan Zielonka, Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel. Varrak, Tallinn 2020.
3 Martin Aidnik, A study of utopia in Zygmunt Bauman’s social thought: humanistic sociology and citizen’s income. Doktoridissertatsioon. TLÜ, Tallinn 2018.
Sirbil on au tutvustada täna, Jaan Kaplinski 80. sünnipäeval tema järgmist raamatut. Aprillis ilmub sarja „Ööülikooli raamatukogu“ esimene raamat – Jaan Kaplinski „Vaimu paik“. Tegu on „Ööülikoolis“ peetud loengute koguga. Sarja eestvedaja Jaan Tootsen meenutab: „Paarikümne aasta jooksul on Jaan Kaplinski „Ööülikoolis“ kõnelemas käinud õige mitu korda. Tema esimene loeng „Eesti keel ja meel“ (2000) oli üks tõeliselt vaimu-liigutav loeng, mis andis alustavale „Ööülikoolile“ õige hoo sisse.“ Küllap annab Kaplinski hea hoo ka uuele raamatusarjale. Avateos algab Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski spetsiaalselt selle raamatu eessõna tarvis loodud kirjavahetusega ning lõpeb samuti kahe kirjamehe vestlusega: Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita. Olgugi peetud 2014. aastal ning ajalehes ruumikitsikuse tõttu pisut lühendatud, mõjub dialoog äärmiselt aktuaalselt. Head lugemist ja palju õnne sünnipäevaks! – Toim.
Toogem tagasi natuke metsikust!
Valdur Mikita:On selline kummaline paradoks, et paiga vaim kipub lahkuma nendest paikadest, mis on juba liiga korras, liiga kultuuristatud ja liiga vähe metsikud. Eks meil kõigil ole niisugune kummaline tendents maailma avastada ja teda kuidagi „korda teha“. Mingi hetk saame aru, et kui oleme ta korda teinud, siis see, mida püüdma läksime, on tegelikult temast kadunud. See on üks suuri paradokse, mille vastuseni mina enda sees ei ole jõudnud – kas sind on ka see paradoks vaevanud?
Jaan Kaplinski: On kindlasti. Kõige rohkem olen mõelnud kahest valdkonnast, mida ma mingil määral tunnen: keelest-keeleteadusest ja loodusest-ökoloogiast. Just kirjutasingi Eesti Looduse peatoimetajale Toomas Kukele, kes ütleb ühes intervjuus, et oleme heinaniitmisega liiale läinud. Oleme oma ümbruse muutnud liiga lagedaks, liiga ühenäoliseks muruks – nagu oleks ideaaliks tükk maastikku, mis kujutab endast sisuliselt kasvavatest taimedest vaipa ja sarnaneb juba plastvaibaga, kunstmuruga. Ja ma olen mõelnud, et keelega on tegelikult midagi samasugust: mõlemad süsteemid on meist vanemad, suuremad ja keerulisemad, me ei mõista neid päriselt, ja kui tahame neid „korda teha“, siis on alati oht, et lihtsustame neid liialt ja rikume nad ära.
Mikita: Ehk siis – võiks öelda nõndaviisi, et ka keeles on tarvis looduskaitsealasid, mida me ei puutuks, mida me ei üritaks lõpuni korda teha. Et ei tekiks sedasama vastuolu nagu mõnel pool Euroopas, kus üritatakse soid taastada – kohutavalt kallis ja peaaegu võimatu ettevõtmine. Meil läks selles mõttes õnneks, et soid oli nii palju, et kõiki polnud võimalik ära kuivendada. Ja kui siit edasi mõelda, siis võib-olla jõuab ka – jutumärkides või ilma – suur maailm niikaugele, et üritab keelde juurde tuua sellist metsikut elementi, mida eesti keeles on oletatavasti piisavalt alles. Võib-olla jõuame kunagi sinnani.
Kaplinski: Keeleasjas on mind väga konkreetselt häirinud see, kui pedantidest keeletoimetajad ja -õpetajad leiavad, et ei tohi öelda näiteks, et Eino Baskini „100 paremat anekdooti“. Ei tohi olla „paremat“, vaid peab olema ülivõrdes, „parimat“. Ei tohi olla „aasta huvitavamad raamatud“, vaid „huvitavaimad raamatud“. See on minu jaoks analoogne muru väga-väga tasaseks-ühtlaseks niitmisega. Indrek Hargla kahe viimase romaani peale leidsin ühe lühikese superlatiivi. Ainult ühe! Viivi Luigel ei ole neid minu meelest üldse. Paar asja on kõnekeelde läinud – parim, suurim – ja ongi kõik. Tähendab, vastuseis keele ülekorraldamisele on täitsa olemas.
Mikita: Me võime ju maailma jagada kaheks, kolmeks või neljaks, aga kui jagame ta praegu kolmeks – keeleks, kultuuriks ja looduseks –, siis kultuuri koha pealt tundub, et Eestis on üks väga huvitav tendents: siin kipub kõik metsa minema. Mulle tundub, et see on meile selline positiivselt sümptomaatiline kultuurivorm. Keegi üritas isegi nimekirja luua, et kui vaadata suvelavastuste arvu inimese kohta, siis Eesti oleks kindlasti maailmas esimene. Ja nimistut võib isegi laiendada: on igasugused suvekoolid, mõtlustalud … Eestlastel on selline positiivne alateadlik tendents mingi korralik asi ära rikkuda: viia ta sohu või metsa. Mõnikord tundub taoline tegevus kummaline, aga võib-olla on siin oma osa ka alalhoiuinstinktil.
Kaplinski: Olen kirjutanud mitu reisikirja, aga võrukeelne „Mõtsa ja tagasi“ kujutab endast reisikirja omaenda kodumetsast, kus marsruut on umbes kolmsada meetrit ja kus ma püüan arvutada puulehtede hulka ruutmeetri kohta ning räägin oma puuriitadest ja sellest, mis puud ma järgmisele kümnele meetrile istutanud olen ja mis taimekesed seal veel kasvavad. Nii et selline metsa tagasi minek on minu jaoks niisugune julgustav, lootustandev märk, et igasuguste euronõuete ja kõige muu kiuste lööb meil ikka mingisugune jonn vastu. Äkki saab veel asjast asja?
Toomas Kukele just sellest kirjutasingi, et kõiki, kellel on aed või kes kuuluvad mingisse majaühistusse, kooperatiivi või mujale, kus on maad – neid kõiki tuleks üles kutsuda jätma osa sest maast muruniiduki või -traktoriga üle käimata. Jätta alles lapikene võsa või põõsaid-puhmaid, jätta ta metsikuks. Jah, inimene on aastasadu kui mitte -tuhandeid niitnud, aga väga suur vahe on murul, mida niidetakse kaks korda nädalas, ja aasal, niidul, luhal, heinamaal. Nii et see oleks kompromiss: jätta osa selliseks, kus kasvavad hein, putked, nõgesed, kellukad, karikakrad, kirikakrad ja nii edasi. See on minu üleskutse: jätame kasvõi paar ruutmeetrit liblikatele, mesilastele, kimalastele ja teistele; toome tagasi natuke metsikust – oma koju, aeda, ussaeda, parki …
Ruum ja koht
Mikita: Olen mõelnud, et miks kipub kaduma meie kohamälu. Üks põhjus on muidugi see, et selliseid maagilise eluringiga inimesi, kes sünnivad ühes paigas ja maetakse sinnasamasse külakalmistule, ongi vähe ja jääb järjest vähemaks. Aga selle kõrval on veel üks kurb asi: inimesed ei käi enam jala, vaid pigem sõidavad autoga. Aga autoga sõites ei pane sa ilmselt kunagi nime sellele väiksele metsatukale, mis aknast mööda vilksatab. Kõigepealt kaob ära see kõige hapram teedevõrgustik, murusse tallatud jalgrajad – ja koos nendega kaovad ka igasugused pisipaigad.
Kaplinski: Mulle meenub, et kui mu poeg oli vahetusõpilasena Ameerikas, käisin tal seal külas, Ohios, pisikeses Kinsmani asulas. Jalutasin seal ringi ega leidnud ühtegi kõnniteed. Lõpuks avastasin rohu ja puhmaste alt, et seal olid kunagi olnud kõnniteed, jalgrajad. Enam neid ei olnud. Kõik sõitsid autoga, ka paarsada meetrit. Kõndisin läbi selle küla ja külakoerad olid täiesti segaduses, nad ei teadnud, mis pääle hakata: mingi kummaline olevus kõnnib jala mööda maanteed – sest sisuliselt seal ei ole tänavaid, seal on maantee. Nad ei olnud sellist olevust varem näinud. Püüdsid nagu haukuda, aga kuidagi ei usaldanud päris haukuda ka – nad olid segaduses.
Eesti põldudest on saanud monokultuurid, sest seal ei ole enam umbrohtu. Rukkilill, rahvuslill, on põldudelt peaaegu kadunud. Haruldane vaatepilt Saaremaal.
Vahel mõtlen vihaga, et Eesti Autovabariik, Эстонская Автомобильная Республика, Estonian Automobile Republic – et tont võtaks, kas Eesti riik ei ole äkki kujundatud selliseks, nagu ta on, just autotootjate huvides. Et tõesti ilma autota enam nagu … Oleks ma 30aastane, aga ma olen 73aastane – ei jaksa enam käia ja rattaga sõita neid vahemaid, et kas või poodi minna. Ja olemegi sunnitud elama niisuguses autovabariigis. Õudne hakkab.
Hiina juurtega Ameerika geograaf Yi-Fu Tuan teeb vahet, et on space ja place ehk „ruum“ ja „koht“. Inimene muudab ruumi kohaks, aga mis kõige olulisem: ta ka nimetab teatud kohti. Kui oma maamaja saime, mis on nüüd 44 aastat meie käes olnud, siis lõime samuti natuke toponüümikat. Näiteks päris viimane nimetus, mis meil tekkis, on Konnakraav. See on minu kõige nooremate lastelaste loodud. Üks koht on läinud isegi Eesti põhikaardile – Käbimägi.
Aga vanadel kaartidel on näiteks niisugused armsad kohanimed nagu Varestevariku-alune soo ja mis kõik … Pea igal niidulapil ja põllul on ikka oma nimekene. Praegu me, jah, kihutame mööda ja lendame üle – ja tulemus on see, et saame palju, aga igast asjast eraldi saame vähem. See on omamoodi inflatsioon. Raha on palju küll ja trükime teda juurdegi, aga väärtus muudkui väheneb. Niisamuti, kui meil on hirmus palju raamatuid, siis ühe raamatu väärtus selletõttu väheneb. Kui väärtuslik oli üks raamat keskajal, kui neid juhtus inimesel olema! Just lugesin Indrek Hargla raamatut, kus kellelgi mehel on üle kahesaja raamatu. See on midagi kujutlematut, sest muidu oli inimestel paar raamatut – need olid ju käsitsi kirjutatud. Rohkem ei ole alati rohkem: kui meil on midagi palju, siis kuskilt me jälle midagi kaotame.
Mikita:Mulle meeldis kangesti see kujutelm, kuidas üks kummaline eestlane kõnnib mööda Ameerika võsastunud kiirteepervi – tõeline kultuurieksport, võiks selle kohta öelda: tuua suurde maailma tagasi pisipaigad ja mikrotoponüümid. Võib-olla tasuks sellele täitsa mõelda. See kõik meenutab natukene ka hügieenihüpoteesi, mis on tänapäeval väga populaarne, eriti allergiate peale mõeldes: inimesed on haiged seetõttu, et meie kodud on liiga puhtad. See viitab otseselt sellele, et igas normaalses elamises peab olema hunnik tolmu ja sodi, et inimene oleks hea tervise juures. Mõnes mõttes on see hea mudel ka keele, kultuuri ja looduse jaoks: kõik suured asjad vajavad metsikut perifeeriat, mingit ala, mida ei ole mõtet üles harida. Kui ta on kord üles haritud, siis on džinn pudelist väljas ja teda sinna tagasi saada on praktiliselt võimatu.
Kaplinski:Olen täiesti nõus. On selline Ameerika roheliste loosung, laenatud ühelt XIX sajandi mõtlejalt ja loodusesõbralt: „In wilderness is the salvation of the world“, „Metsik loodus päästab maailma“. Ja eks ta enam-vähem niimoodi ole. See, mis praegu Eestimaal toimub, on ökoloogilises mõttes üpris kohutav. Kõik monokultuuristub kiiresti. Põllud on monokultuurid, sest seal ei ole enam umbrohtu. Õigemini seda, mida meie nimetame umbrohuks – umbrohi ise ennast umbrohuks ei pea. Rukkilill, karikakar ja moon ei pea ennast umbrohuks, ja ei pea meiegi alati ja igal pool, vaid isegi ostame ja kasvatame neid. Aga rukkilill, rahvuslill, on ju põldudelt sisuliselt kadunud. Teda on veel aedades ja siin-seal.
Nojah, võime öelda, et meil on vaja rohkem inimesi ära toita ja odavamalt toota ja nii edasi. Olgu, niimoodi võib öelda, aga loodus on üks suur keeruline võrk – või võrgustik, nagu praegu öeldakse – ja võrguga on nii, et võrk töötab, kuni tal on teatud hulk sõlmi-silmi. Aga kuskilt alates võrk enam ei tööta. Seda üleminekut kirjeldab üks ilus matemaatiline teooria, rakendustega füüsikas ja mujal – perkolatsiooniteooria. Kui võtame näiteks mingi ökosüsteemi või biosfääri tervikuna, siis võime sealt liike ära võtta, seda mingi piirini vaesustada, ja ta toimib veel. Aga on üks teatud lävi, ütleb perkolatsiooniteooria, ja kui selle ületame, siis kogu süsteemi toimimine nõrgeneb järsult – või lakkab hoopis. Ja ma kardan, et midagi sellist võib juhtuda. Praegu on suur probleem mesilastega: kõikjal arenenud maailmas, kus kasutatakse mürke, kus luuakse ikka rohkem neid umbrohupuhtaid põldusid ja nii edasi, hävivad mesilaspered aina kiiremas tempos. See on ka puhtteaduslikust vaatenurgast kinnitus loosungile, et midagi metsikut peab säilima, et meie maailm püsiks elatavana – isegi mitte elamisväärsena, vaid et elu saaks üldse jätkuda.
„Kui mul om halb olla, sõs ma lähe metsa …“
Kaplinski: Mulle tuli äkki meelde minu esimene ämm, kes oli lihtne maainimene, ja tema ütles oma ilusas Kambja murrakus: „Kui mul om halb olla, sõs ma lähe metsa – metsan nakkas iks paremb.“ Tema läks metsast mingisugust lohutust, abi otsima – ravi hingele ja võib-olla ka kehale. Midagi selles on.
Muret teeb see, et ka metsad muutuvad meil rohkem monokultuurideks. Ka puht ökoloogi pilguga vaadates võiks öelda, et siin ei ole kõik korras. Õnneks paljud metsad ei ole päris puuistandused, vaid on segastel aegadel siiski looduslikul teel taastunud ja jõudnud juba piisavalt palju kasvada, et keegi neid enam ei hävita ega istuta asemele puude ridasid. Mõtsa iks veel om oleman, olõ-õi är kaonu joht.
Toda kiilt või ka kõnõlda. Ja tuu om ka üts asi, mille ma iks võru keeleh ole kah pruumnu kirotada. Tuu om ka üts sääne „tõne“. L’autre, nigu prantslase ütlese. Üteh kultuurih peat olema ütte ja tõist, piät olema tuu kõrralik ja piät olema tuu mõtsik. Nigu hiinlaisil om konfutsiaanlik etikett nii, et kui sul om külaline, kiä ast treppi müüda ja pand hää jala inne, siis sa panet kura jala inne. Tuu om väega häste ärr kõrraldatu kõik. Aga taoisti, näil om kõik säänne undsõnõ, udune, ja midagi ei ole nigu ärr defineeritu. Vat kultuurih piät olema neo kats asja mõlemba, siis too kultuur püsüs. Ja Hiina om üts näütus tuust, et sääne kultuur nigu püsüs kavva aigu – kats tuhat aastat ja pallo rohkemb veel ja püsüs viil edesi.
Mikita: Jah, võib-olla see saladus ongi selles, et nad on suutnud kaks poolt alles hoida. Võiks ju isegi nõndaviisi mõelda, et inimese psüühika ja elu põhivajadused ja kõige olulisemad instinktid sündisid ju selles maailmas, mis oli suuresti metsik, mida oli vaja avastada, kus oli väga palju ruumilist ja ajalist spontaansust. Inimene ärkas hommikul üles ja ega ta ilmselt täpselt teadnud, kuhu läheb ja mida teeb – alustuseks vaatas hoopis, mis ilm on ja … Kõik see, mis tuli kuidagi spontaanselt, on tasapisi kadunud, kadunud, kadunud, kuni ühel hetkel seda vabadust enam ei olegi: inimene ärkab hommikul üles ja kõik on planeeritud. Alates sellest, kuidas ta aastaid õpib ja tööl käib, kuni selleni, et ta teab täpselt isegi seda, kuidas oma vanapõlve veedab. Ja siin tekibki vastuolu: sättumuslikult on inimene ikkagi olend, kes tahab otsida ja avastada, aga tal lihtsalt ei ole enam paiku, kus seda teha – ja tal pole aegagi! Ja siis ta üritab kuidagi hakkama saada.
Kaplinski: Jah, inimene vajab mingisugust tundmatut – midagi, mida avastada. Ja kui seda enam ei ole … Muuseas, minu meelest see teine, see l’autre, keda kultuur vajab, on meie jaoks olemas veel ühel kujul, millele võiksime mõelda. Ärge ehmatage – see on venelane, see on Venemaa. See on see, mis meid kummitab, mida me kardame, aga mis tegelikult võib-olla natuke ka ligi tõmbab. See segane, ebamäärane, anarhiline, vägivaldne Venemaa. Aga mõtleme, äkki on ka sealt midagi leida ja avastada?
Võib-olla on see täielik umbluu, aga mulle tundub, et kui maailm oli enam-vähem avastatud – viimati Antarktikaski ära käidud – ja kaardil polnud enam olulisi valgeid laike, siis ilmus välja doktor Freud ja avastas äkitselt inimeses endas salapärase maailma: alateadvuse, mida võis lõputult uurida, analüüsida ja mille põhja ei jõutud päriselt kunagi. Äkitselt loodi meis endis uus ja tundmatu, hägune ja salapärane maailm ning tekkis palju koolkondi, kes omavahel vaidlesid ja kaklesid. Nii et ju see vajadus on ikka nii suur.
Ja mis on praegu? On mingi kummaline sümbioos tipptehnoloogia ja mütoloogia või muinasjutumaailma vahel. Niipalju kui ma olen kõrvalt kiiganud igasuguseid laste internetimänge, siis tundub, et ühtäkki elavad nad oma globaalses network’is – maailmas, mis on täis lohesid, nõidu ja tont teab mida kõike veel. Selliste olevustega nemad tegelevad. Tolkieniga see algas, aga nüüd löövad need lained lausa üle pää juba. Kõik tuleb tagasi.
Mikita: Mulle meenub, et kui ma ülikooli astusin, pidid kõik tudengikandidaadid vestlusel rääkima, miks nad tahavad loodusteadust õppida. Ja ma mäletan, kui need õnnelikud tudengid, kes olid viimaks ülikooli vastu võetud, koguti kokku suurde ringauditooriumisse, kus neile peeti avaloeng. Lektor ütles meile varjatud irooniaga: „Inimesed tulevad ülikooli ja nad isegi ei tea, mida nad on õppima tulnud. Üks inimene, kes tahtis geograafiks saada, ütles, et tema unistuseks on avastada uusi maid!“ Ja mul on sellest kandidaadist, kes ilmselt ukse taha jäi, kogu aeg hirmus kahju olnud. Ta ütles lapsesuuga välja selle, mida tegelikult kõik tulidki ülikooli õppima – paljud neist pidid pettuma. Kui me saaks tagasi selle avastamata maailma, siis oleks kõik hästi.
Kaplinski: Mis meenutab mulle, võin ausalt tunnistada, et mina tahtsin ülikoolis õppida keeli ja uurida mütoloogiaid selleks, et aru saada, kas Atlantis ikka oli olemas või ei olnud. Aga see läks varsti üle, sest ma sain aru, et mingisugust tõepõhja sel asjal ilmselt ikka ei olnud.
Näitlejad põlvnevad enamasti ahvidest, sellest ei jää kellelegi kahtlust. Näitlejannad on seevastu taevalikku päritolu.
1.
Vanad kreeklased panid kirja sokumängu reeglid ja tegid riitusest teatrikunsti, kuid nad ei suutnud leiutada näitlejannat. Nende parimaks tulemuseks jäi deus ex machina, mille peal lasti liugu tuhat aastat ja mida parema puudumisel siiamaani tihti kasutatakse.
Maskiga mehed ekslesid müütide labürindis, nii oli mõnus olla. Muu seas kehastasid nad ka kõikvõimalikke naissoost tegelasi ja olevusi ning kogunesid isegi naiskooriks. Tahaks tõepoolest kohata neid mehi, kes astusid üles Medeia, Phaedra või Antigonena, ma surun neil vaimus kätt!
Pole säilinud andmeid, et esimestel teatrimeestel oleks esinenud endaga rahulolematust, pigem vastupidi. Ometi oleks piisanud juhuslikust naisepilgust Dionysose teatri proskeenionil toimuvale ning selle tegevuse poolikliklus oleks selgeks saanud ja meestele mõistus kohe pähe löödud.
Just selle vältimiseks olidki meesterahvad keelanud naisterahvastel teatrisse tulla: see oli meeste koht meesteasjade tarvis. Ja miks ja milleks naised pidanuksidki neil tingimustel sinna meeste kohta minema, olgem ausad, eks?! Nüüd jääbki kripeldama: milline oleks olnud antiikteater, kui selle tegevuses oleksid osalenud ka naised? Ja kui erinevaks ja kahtlemata paremaks oleks võinud kujuneda inimkonna ajalugu meie päevini!
Mööngem, et kahtlemata oli see omamoodi ka ilus aeg, mil lood näisid olevat lihtsad ja žanrid olid puhtad. Igaüks teadis, et hommik teatris algab kolme tragöödiaga ja nende järel tuleb komöödia nagu kirss tordil.
See lisaks teatrile ka päikest ja veini sisaldav elumudel, mil ülevus ja labasus olid parajas tasakaalus, ongi kujundanud suuresti selle ideaali, mida antiigist taga igatseme. Selline päev teatris kulges tõusujoones ja videvikuks olid kerged nii kodaniku süda ja pea kui ka tema jalg koduteel Akropolise nõlvalt alla naise ja orjade manu.
Seda süütuse kaotamise eelset atmosfääri võis veel lähiminevikus kogeda meie kodumaal levinud kümnetes õlleurgastes, kus peamiselt meespere üksmeelselt jauras ja selle käigus mütoloogilist pärimust ja mahlakat keelekasutust elus hoidis.
Nüüd ulub neil tragikoomika ürgskeenedel tuul või on sinna leidnud tee igasugused euro-, suši- ja veinibaarid, kus viljeletakse juba hoopis teistsugust, sageli barbaarset, enamasti aga lihtsalt kehvalt tõlgitud dramaturgiat.
2.
Käesolevas tagasihoidlikus uurimistöös tuleb juttu näitlejannast ja tema põhimõttelisest erinevusest muude lavajõududega. Mõni kiirustav lugeja hüüatab nüüd, et talle on kõik niigi selge! Las ta siis lülitub teisele kanalile, kui tal see olemas on. Meie aga põikame korraks valdkonda, kus Newtoni seadused ja kodanikuõigused kehtivad vaid valikuliselt, sest lõpuks ei otsusta keegi teine kui tema, meie huviobjekt.
Teater on ainulaadne, kompleksne, mitmevooluline ja paljunäinud kunstivorm. Kõigist teatris ettetulevatest probleemidest keerukaim on kahtlemata näitlejanna.
Eesti Draamateatri „Kuningas Lear“ (2001), nimosas Ita Ever.
3.
Astugem nüüd see riskantne samm kuristiku kohale lootusetagi veel kunagi kindlale pinnale naasta! Tehkem see inimlikult sinisilmne ja protestantlikult uljas katse tuua pisut valgust sellele raskesti läbitavale, ent meeliülendavale maastikule, mida kujutab endast näitlejanna. Seejuures endale hästi aru andes, et lavamaailmas, mis on näitlejanna päriskoht, on valgus ainult see väike ja sageli ebahuvitavaim osa pimedusest, mis meie hingi paitab.
Ohutuse huvides läheneme näitlejannale esmalt teaduslikust küljest, poolvargsi, grammatika kaudu, sest olles küll kõige alus jätab see distsipliin õnneks mõningased taganemisteed. Targa raamatu saab sulgeda plaksuga kohe, kui asi liiga tõsiseks kisub, et pühkida tolmu järgmiselt, mis tarkuse poolest alla jäämata võib pakkuda päästvaid rakursse. Praktikale eelnegu teooria, käegakatsutavale vaatlus kaevikust käärbinokliga, sest ehkki see sihtmärk laseb end hästi aimata, võib ta liginemisel ja ümberhaaramisel teha kadumistrikke või eritleja kauaks tummaks lüüa.
Kõigepealt pöördume eesti keele seletava sõnaraamatu poole. See teatab järgmist: näitlejanna on naisnäitleja ja toob laused Karl Ristikivilt: „Päeval auväärne lastekasvataja, vaikne ja tõsine nunn. Õhtul riivatu ja kergemeelne näitlejanna.“ See avastus ainult lisab põnevuse aimdust: siit järeldub, et näitlejanna on naisest näitleja, kuid lisaks ka see, et tegu pole mingi tavakodanikuga, kes oma päevi ilmetult õhtusse veeretab. See on juba huvitav!
Õigekeelsussõnaraamat lisab, et sõna „näitlejanna“ rõhk võib olla nii esimesel kui ka eelviimasel silbil, olles seega väheseid kõrvalekaldeid meie karmis, ent kaunis õigehääldusmaailmas, kus sõnarõhk on reeglipäraselt fikseeritud esmasilbile ja aamen.
Näitlejannale on seega lubatud harv erand: ta on vabarõhuline, osutades millelegi, mis alles ootab oma lõpliku tõe selgust. Selge pilt: näitlejannale reeglid ei kehti! Puritaanid loomulikult väldivad igati niisuguste kaheviisiliste sõnade pruukimist, kuid õnneks leidub ka selliseid, kes näevad siin pragu süsteemis ega jäta just seepärast ühtki juhust kasutamata.
Sünonüümisõnastik lubab näitlejannat kutsuda nii näitlejaks kui ka lavarebaseks. Assotsiatsioonisõnastik pakub peale omadussõnade „andekas“ ja „kaval“ paariliseks kolme isikut: Ita Ever, Aarne Üksküla ja Tõnu Aav. Midagi peab see kindlasti tähendama.
Fraseoloogiasõnaraamat pakub näitlejannale ainult ühe fraasi, ja taas klassik Ristikivilt: „Ma tahaksin näha, mis näo ta teeks, kui sina ühel päeval tahaksid mõne näitlejannaga jalga lasta.“ Näitlejanna olemasolu on järelikult võimalus põgenemiseks, võib-olla isegi sellest reaalsusest ühte teise, sellesse paremasse. (Küsimus Ristikivi nunn-näitlejanna-muusast, kellest on nii ohtralt jälgi meie sõnastikes, jäägu seekord kirjandusdetektiivide selgitada.)
Keelekasutuse kuiv statistika annab kolmeks enim kasutatud naabersõnaks näitlejannale „noor“, „kuulus“ ja „endine“. Tuleb alles kontrollida, kuidas see klapib muude vaatlustega: võib-olla peitub siin suur tõde, näitlejanna elukaar?
On sõnaraamatuid, kus päring üldse tulemusi ei anna (näiteks antonüümisõnastik, ametniku soovitussõnastik ja kihnu keele sõnaraamat), kuid loomulikult ei ole see näitlejanna süü, sest igaüks teab, et näitlejanna pole kunagi milleski süüdi, kuna süüdi on mehed, eriti lavastajad.
Selle peatüki kokkuvõtteks sedastagem, et teaduse abil pääseb lähedale, kaugemale siiski mitte. Edasi tuleb minna omal riisikol, heites igal sammul ebausklikke pilke enda ümber, sest näitlejanna võib meid varitseda kõikjal.
4.
Naisnäitlejad nagu meesnäitlejadki tulevad teatrikoolist. Pärast loomkatsete edukat läbimist (esimese semestri etüüdid) lubatakse neil hammast teritada kirjanduslike kujude kallal, esialgu pehmetel, hiljem kõvematel. Ajapikku tuleb see aina paremini välja, kuni välisest joonisest ja sisemisest õigustusest ei pääse ükski puuslik.
Nelja aasta pärast saab naisnäitleja diplomi, nagu oleks kool rahvaspordiüritus, millest jääb peale hea tuju ka mälestus seinale. Diplomi andmisega vabanevad õppejõud vastutusest, ja asuvad uuele ringile. Naisnäitleja peab edaspidi ise hakkama saama. Mitu korda aastas peab ta nüüd pugema võõrasse kehasse, selle elustama ja häälestama, seda õigustama, ja makstakse talle selle eest harva rohkem kui minimaalselt lubatud.
Nii möödub elu, kui just midagi muud ei juhtu. Seda, mis juhtuda võib, koolis ei õpetata, selleni saab ainult ise jõuda, ja nimelt: naisnäitlejast võib saada näitlejanna.
Näitlejannaks ei sünnita, vaid saadakse. See kulunud parafraas klassikult peab siinses kontekstis paika rohkemgi kui originaalis mõeldu. Naisnäitlejad on omavahel sarnased nagu lumehelbed. Näitlejanna seevastu on loodusjõud, ja kui tema hoo sisse saab, tuleb olla valmis tõesti kõigeks.
Naisnäitleja ja näitlejanna on seotud nagu tõuk ja liblikas, millel on arengus oma kindel järjekord, kuid mille metamorfoos on siiski igakordne ainuime. See tõus roomamisest lendu on võimalikkusena igaühele antud, kuid teostub heal juhul ühel kümnest.
Erinevus naisnäitleja ja näitlejanna vahel seisneb tõlgenduse astmes. Naisnäitleja kehastab autori teoses etteantud ideed, rolli, hoiakut, nii nagu seda temalt soovitakse. Naisnäitleja kuulab hästi sõna ja tõrgub ainult nagu moepärast. Ta tunneb hästi konventsiooni ja tegutseb vastavalt, oskab võtta poose ja valitseb tundetoone, ta võib olla sobivalt nii õrn kui ka julm, pilduda taldrikuid ja nuge ning välgutada roosat. See võib tulla nii talle kui ka teistele raskelt ning kohati meenutada muistset rehepeksu, kuid õnneks teab kogu trupp, et esietenduse päevaks tuleb üsna garanteeritult välja päike koos ööbikutega.
Ja kedagi ei jää painama mõte, et naisnäitleja tõeline võimekus jääb parimalgi juhul vähemalt poolenisti kasutamata. Sest tükk tuli ju välja ja rahvas on sillas.
5.
Viljakas ja tubli naisnäitleja kogub elu jooksul kuulsust ja meeldib paljudele. Tema hääl muutub madalaks ja läbitungivaks, kortsud huvitavalt kõnekaks, viin, suits ja löövad anekdoodid ei ole talle võõrad, ta on küüniline ja jätab läbinägeliku muljet, ta võib iga kell panna puusalt igas mõõdus karaktereid ja kannab välja staari osa, sest seda temalt oodatakse. Tema arvamusel on kaalu ja tal jagub uhkust selle üle, kes ta on. Tõesti, tal on põhjust jääda endaga rahule ja väljendada seda intervjuudes. Ja häda nendele, kes tema efektiga küllalt ei arvesta.
Kuid mõnesse naisnäitlejasse koguneb nimetut kurbust, ma olen seda näinud. See, mis tema loomingus teistele näib kuldlõikena, on talle sama hea kui kahurist lähedale märki lasta, see on talle nii õudselt lihtne ja vähe tahetud. Teda ennastki ehmatab iga kord tõsiselt see, kui kerge on mõningase kogemuse najal meeldida ja piirduda vaid vähesega seal, kus palju oleks võimalik. Tema algelist mustandit esitletakse meistritööna, kuigi see on täis tindiplekke ja lahtisi otsi, ja kalligraafiaga ei jõudnud ta veel alustadagi.
Ta tajub liiga teravalt, et päevatöölisest lavastajale, kellel on kohustused ja kiire, on ta vaid vahend, et teenida mingit loosunglikku pealisülesannet (näiteks: „elu on ikka elamist väärt“, või: „armastus võidab kõik“) ja meeldida saalitäiele piletiostjatele. Lavastust mängitakse mõnikümmend korda, rahvas vaatab selle ära, jääb enam-vähem rahule ja nõuab umbes samasugust, ning lavastus kantakse käskkirjaga maha.
Naisnäitleja teeb pärast viimast mängukorda sahtlid vanast prahist tühjaks uue prahi tarvis ja purjetab edasi, sest temal pole vaja mõtiskleda kõige kaduvuse üle. Elu on talle selleks liiga lühike. Näitlejannat jääb samas olukorras kiusama mõte teadmisest, et kunst on lootust andvalt pikk ja ime on mõnikord nii neetult lähedal, ja ta ei kavatsegi sellest mõttest üle saada.
6.
Näitlejanna läheb võitlusse enda, mitte autori ja lavastaja eest, ja see on võitlus elu eest ja surma peale iga etenduse igal hetkel. Temas saavad mõtted lihaks ning jõudu pole tal vaja jaotada, sest seda tuleb ainult juurde, ja kõige rohkem jõudu ilmneb täieliku kurnatuse piiril, seal voolab see läbi näitlejanna külluslikult ja vabalt. Vähesed julgevad selle piirini minna, sest seal muutub vallanduv energia nii tugevaks, et miski varju ei leia. Siin valmistub plahvatama tuum, mille laadimiseks on kulunud eluaeg, ja mille päästik voolitakse proovide käigus.
Näitlejanna ei otsi sõnadele intonatsioone ja lausetele puänte. Ta ei tegutse teadlikult ja plaani järgi, vaid järgib oma eksimatut intuitsiooni. Ta laob ühte pilti kokku kõikide kätte sattunud puslede tükid, sest lõpuks ju ongi kõik üks. Võimalus koondpildiks on tühiselt väike, kuid ilma selle püüdeta poleks selleks võimalustki. Iial ei tea!
Näitlejanna kasutab tehnikat teatud piirini, sest tehnika on lõpuks ainult tehnika. Seal, kus tehnika lõpeb, algab valu. Tema otsib valupiiri, lahtist haava, milles sobrada. Selles mõttes sarnaneb ta vere- või laibakoeraga, kes lihtsalt peab jälge ajama, talle pole lubatud niisama klähvida ja oma saba taga ajada.
Näitlejanna ei rahuldu kunagi sellega, mis juba on, vaid otsib alati just seda, mida veel ei ole. Nii iga jumala proov, iga kord otsast peale. See seis, mille juures eile lõpetati, ei kõlba täna alustusekski, sest öistes hämarolekutes on näitlejanna need kombinatsioonid nende väheütlevate lõppudeni mänginud.
7.
Koostöö näitlejannaga võib kannatamatule lavastajale näida Kolgata teena, kus tema pea suitseb, südames pistab ja käed vajuvad rüppe. Kui ta sellele määratule pingele vastu peab, võib juhtuda midagi, millest saab lastelastele rääkida.
See, kuidas näitlejanna juuksekarva üha peenemaks poolitab, võib tõesti hulluks ajada. Nagu oleks teater raketiteadus ja mitte lõbuasutus, kus peamine on see, et poleks liiga igav. Kolleegid kibelevad ammu laua tagant püsti, et misanstseenid paika panna ja mõõgavõitlust harjutada, kuid näitlejanna pole ennast ikka veel üles leidnud. Tal on küsimusi, mida teistel ei teki, tal on varuks pisarad seal, kus teisi ühendab tervistav naer. Ja seal, kus peatee viib otse, otsib tema käidamatuid kõrvalradu.
Võib näida, et siin ei tegeleta mitte näidenditeksti ja rolli analüüsiga, vaid ühe inimese tujudega, kuid tegelikult just see ongi see, milleks teater võib olla hea: kõik tavaline välistatakse, kuni jääb ainult see ebatavaline, ebatavalisim, milles sõna ja tegu saavad tõeks.
Näitlejanna roll on tehtud tema delikaatsetest isikuandmetest, lõpuks laob ta armutult letti kõik, mis tal üldse on. Inimene on saladus ja see inimese saladus pannakse võõrastele lähedalt vaatamiseks välja. See on teater, kus midagi varusse ei jäeta. Jah, seal pole midagi, mis oleks üldine, üldistav, üleüldine või üldinimlik. Seda enam kõnetab ta neid, kes iga päev peavad põgenema nagu Maupassant Eiffeli torni eest (kui selliseid veel leidub!).
Näitlejanna alustab igat uut rolli nagu piibli tõlkimist algkeeltest ega lõpeta enne, kui kogu eepika esimesest loomisloost viimase ilmutuseni on saanud värskelt kõneka ja ainulaadse vormi.
Enamik näitlejaid ja naisnäitlejaid ei oota teatrilt muud, kui et seal oleks tore seltskond ja vahva töö, ja seda nad ka saavad. Näitlejanna parema meelega ei mängiks, vaid muudkui korrastaks oma saladuste arhiive, sest väga harva avardub lava maailmaks. Vaid õhkõrn võimalus, et see võib juhtuda juba igal järgmisel hetkel, ei lase tal eemale jääda. See ongi teatri traagika, koomika ja maagika. Valu on näitlejanna pärisosa, ja selle vallandamiseks on teater.
8.
Kuid kuidas on lood näitlejaga? Kas ka temal on võimalik murda läbi etteaimatavusest, tavalisusest, kätte õpitud praktilistest nippidest? Kas ka temale on lubatud uidata kaugetele radadele ja oma tujudega kolleege infarktini viia? Kas võime siin kõneleda vastavalt meesnäitlejast ja näitlejast, nagu rääkisime naisnäitlejast ja näitlejannast?
Viimased uuringud on näidanud, et siin on tegu liigisisese variatsiooniga, mida isegi enamik täppisteadlasi kõneväärseks ei pea. Sellel arengul puudub kindel suund ja kvaliteet, see muutus väljendub aastatega arenenud kõvemas hääles ja suuremas lavalises ükskõiksuses, mis paradoksaalselt näib lavalise vabaduse lisandumisena.
Jah, meesnäitlejale on teater sageli ükskõik: teda ei huvita enesesse kaevumine ega kontseptsioonid sedavõrd, et ohverdada selleks oma elu. Ka teda, nagu naisnäitlejatki, saadab menu laval, ekraanil ja heatujutelesaates. Ta ise ei teagi, millest ta maailma ilma jätab.
Näitleja kaldub tegema ülevast labase. Näitlejanna teeb argisest püha. Näitlejanna selja taga on loominguline köök, kus keeb ja pulbitseb alkeemia. Meeste loomingu allikaks on värkstuba ja garaaž. Meestele on metafüüsika lõbupakkuv mänguvahend, naistele reaalsuse püsiosa.
Näitlejanna vabastab oma tegelase kirjandusest, mille on peamiselt loonud mehed. Ka tänapäeval leidub dramaturge ja lavastajaid, kes teevad kõik võimaliku, et ainult mitte kokku puutuda näitlejannaga. Nende loomingulised herbaariumid jäävad aga täiuslikkusest sama kaugele kui kolm õde Moskvast.
Kui dramaturg otsustab päriselt tõsiseks minna, siis valib ta protagonistiks ikka naise. Ka A. H. Tammsaare tõeliselt traagilised tegelaskujud on naised. Juuditil on külm. Naise kannul jõuab kiiremini, kõrgemale, kaugemale.
Kui tekst ja tegelane on lavadel lohistamisest kulunud, siis on õige otsida naist. Peame normaalseks, et Hamlet võib olla Sarah Bernhardt või Merle Jääger, kuningas Leari võib kehastada Ita Ever. Lõpuks on küsimus ju rolli idees, mitte väheolulistes kehalistes tunnustes.
Hiljuti tähistasime laulupeo ja „Saaremaa onupoja“ ümmargust aastapäeva. Sel puhul esietendus kümmekond lavastust, kus tegelaseks oli Lydia Koidula. Mitte üheski versioonis ei usaldatud seda rolli meesnäitlejale. Miks?
Kas põhjus on selles, et Koidula idee on seotud eesti naise emantsipatsiooniga? Ent kas ei märgi selles vallas edasiminekut just järsk läbimurre paradigma müürist? Või siis ikkagi sellepärast, et meil pole veel meesnäitlejat, kelle kätte usaldada see vastutus, ilma et asi naeruväärseks kisuks?
Lydia Koidula on sild meie ajastust sinna, kust alustasime – antiikteatri juurde. Lydia võis kirjutada, lavastada ja eesriide taga klaverit mängida, kuid ta ei tohtinud minna püünele, sest see oli meesteasi. Mehed suudavad, teadagi, tõsta raskeid asju, kuid nad pillavad maha kõik, mis on õrn.
Lydia kirjutas just sellepärast neli komöödiat ja mitte ühtegi tragöödiat ning sõitis ära Kroonlinna. Lydia ei tohtinud mängida naist, ja võib-olla seepärast ei tohi nüüd mees mängida Lydiat! Meie kannatustes marineerunud rahvustunne ei neelaks seda alla.
9.
Õnneks pole olukord nii lootusetu, kui esmapilgul paistab. Ja nimelt: näitlejast võib saada meesnäitlejanna.
Sõnaraamatud tuleb meesnäitlejanna jaoks alles ümber kirjutada. Selleks kulub vähemalt pool sajandit, seni on talle kõik lubatud, sest nähtusele, mida ta endast kujutaks, lihtsalt puudub seletus. Selles kaherõhulises liitsõnas on esimene pool määratlev, kuid lõputunnus tühistab selle ning juhatab absoluutsele vabadusele, mis on kunstis tähtsaim.
Meesnäitlejannaks saamine toob näitlejas kaasa sisemise muutuse, mida harva keegi märkab ja tunnustab, kuid rõõm teekonnast, mis langeb lõpmatuna otse sügavuse poole, on talle seda võrreldamatum. Meesnäitlejanna teeb valiku, mille puhul keegi teda ei kadesta, ja eks need viljad olegi endale noppimiseks.
Kui kunagi kohtuvad laval näitlejanna ja esimene meesnäitlejanna, siis võib teater olla pikaks ajaks päästetud.
