Kommentaar – Natalie Mets, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna öölinnapea kandidaat
Mis on öölinnapea ülesanded?
Öölinnapea ülesanne on edendada turvalist, majanduslikult edukat ja kultuuriliselt mitmekesist ööelu ning selle töö haldusalasse jääb kõik, mis toimub linnas kella kuuest õhtul kuueni hommikul. See tähendab näiteks öörahu tagamist, nii et oma kodus saaks rahulikult magada, kuid samal ajal on öösel lahti ja pakuvad programmi baarid, ööklubid ja kontserdikohad. Üks võimalus sellise olukorra loomiseks on hakata linna poolt eraldama raha meelelahutusasutustele tõhusa heliisolatsiooni paigaldamiseks või palgata töötajad, kelle ülesanne on tagada peamistes meelelahutuspiirkondades ohutus ja jälgida, et tänavatel oleks kord ja vaikus, nii nagu seda on tehtud Berliinis ja Amsterdamis.
Ööelu strateegiat koostades oleme küsinud rohkem kui 30 meelelahutus- ja kultuuriettevõtja tagasisidet ning arvestanud nende kommentaaridega. Oleme suhelnud ka tervise arengu instituudi, politsei- ja piirivalveameti, Tallinna kiirabi, päästeameti ning asumiseltsidega. Üks minu kindlaid eesmärke on, et öölinnapea rolli realiseerumisel meie suhtlus jätkub. Igasuguse planeerimise edu tagab efektiivne info liikumine ja selle eeldus omakorda on kõigi osaliste kaasamine aruteludesse.
Paljud arvavad kindlasti, et öömajanduse ja öölinnapea jutt on mingi väikese kildkonna teema. Kuidas veenad kahtlejaid öölinnapea vajalikkuses?
Öö puudutab kõiki linnakodanikke sama palju kui päev – kui mitte ööelus osalemise, siis näiteks linna majandusliku olukorra kaudu. Linnad, kus on ööpäev läbi kättesaadav mitmekülgne kultuurielu, tasuta ühistransport, kõrgel tasemel lastehoid ja tervislik toit, on atraktiivsed nii kohalikele, kes peavad öösel töötama, turistidele kui ka neile, kes otsivad võimalust välismaale tööle minna. Mida rohkem turiste ja rahvusvahelist ettevõtlust suudab Tallinn ligi meelitada, seda paremini läheb meie linnal ka finantsiliselt, rahastus võimaldab teha investeeringuid inimsõbraliku linnakeskkonna loomisse, tõsta palkasid sotsiaalvaldkonnas.
Öölinnapea seisab nii linnakodanike turvalisuse ja rahu kui ka ettevõtjate õiguste ja võimaluste eest ning tema suurim ja tähtsaim ülesanne on juhtida arutelu kõigi osaliste vahel.
Mis on kõige teravamad probleemid, mille öölinnapea peaks 2021. aastal Tallinnas lahendama?
Kõige esimesena tuleb muidugi jalule aidata meelelahutus- ja kultuurivaldkond, mis on väga rängalt viga saanud. Kontserdikohad ja -korraldajad on ilma jäänud sissetulekust ning selle kaudu on töö kaotanud tuhanded alates muusikutest ning lõpetades baari- ja administratiivtöötajatega. Linna ülesanne on välja selgitada täpne olukord ning seejärel valdkonda toetada.
Vajalike tegevuste nimekirja tipus on ka uuring, mille abil hinnatakse ööelu majanduslikku ja kultuurilist mõju, selle potentsiaali ja võimalusi. Seda uuringut saab edaspidi kasutada strateegilise vahendina, et seada ja viia ellu järgmisi eesmärke ning võtta vastu otsuseid. Muidugi tuleb üle vaadata alkoholi müügile kehtivad lauspiirangud, mis hakkavad kehtima 2021. aasta septembrist, ning muuta neid nii, et piirangud on põhjendatud. Praegu hakkavad karmimad müügireeglid kehtima ka nendele ettevõtetele, kellega ei ole probleeme olnud. See ei ole kindlasti mõistlik.
Ugala teatri „Valged põdrad“, autor Piret Jaaks, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, valguskujundaja Villu Konrad. Mängivad Ilo-Ann Saarepera, Marika Palm, Laura Kalle, Marion Tammet, Liisu Krass, Peeter Jürgens, Rait Õunapuu, Vallo Kirs ja Tanel Ingi. Esietendus 21. XI 2020 väikeses saalis.
Esimene Jaaks, mida nägin, oli Karlova teatri „Öökuninganna“ Helen Rekkori lavastuses (2017). Tugev dramaturgia, konstruktsioon, aga puudu jäi karakterite veenvast inimlikust sisust. Tegelased kippusid skemaatiliseks, tundusid konstrueeritud ja mitte päriselt elus. Pigem oli tegu agathachristie’liku põnevikuga, aga küllap on seegi teatrimaailmas vajalik ja omal kohal. Suurt feminismusevaimu lehvis selle loo kohal samuti – eks seegi ole tähtis, ent kipub kujunema üheülbaliseks trummitagumiseks.
Võimalik, et teen liiga. Aga need mõtted tulid pähe Ugalas „Valgeid põtru“ (näidendi pealkiri „Siirderiitujad“) vaadates, sest selles on kõik tegelased täidetud inimliku sisuga. Hea tahtmise korral võiksin öelda, mis on selle näidendi ja lavastuse sõnum, aga pigem väldin seda, sest mõlemad need on liiga head. Ei taha neid ühele liistule tõmmata. Ja seda liistu justkui polekski.
Lugu on iseenesest lihtne. Linnainimesed, kes on mõneti katki, kolivad maale, kus on ees terve hulk teisipidi katkisi inimesi. Kas maaelu teeb katkised linnainimesed terveks? Ehk teebki. Ja katkised linnainimesed remondivad tahtmatult katkisi maainimesi – lihtsalt näidates, kui katki nad ise on.
Inimesed vaatavad hea meelega näitemänge, kus on küll tuntud eluolu kõverpeegel, aga enamasti ei ole väljapääsu. Kas Piret Jaaksil on väljapääs varuks? Minu meelest nii ja naa. Jääbki lahtiseks, kas pole muud väljapääsu kui usk, illusioon ja muinasjutt või võib imaginaarsus olla uus tõde ja pääsemine reaalsuse painetest. Selge on, et igaühe avariiväljapääsu uks asub tema enda sees. Aga sinna enese sisse pääseda ei pruugi olla lihtne.
Toredad ja justkui ammu kuuldud tõed, aga värskes esituses. Võimalik, et elevusse ajas nii kogu trupi kui ka minu see, et esietendus saadi maha mängida just enne seda, kui suur osa Eesti teatrist pidi viirusepausile minema. Näitemäng ja lavastus on suuresti kommunikatsiooniraskustest ning needsamad raskused valitsesid ka teatris endas ja saalis, aga seejuures sooviti neid raskusi ületada. Ehk see liitis.
Sellist sümbioosi, kui laval räägitakse raskustest, mis on ka ümbritsevas ruumis, mäletan vaid kunagise Noorsooteatri lavastusest „Godot’d oodates“ (lavastaja Lembit Peterson, 1976). Tookord läks küll vaheajal pool saali tühjaks, aga istuma jäänud hõljusid kohati seitsmendas taevas. Jaaksi ja Noormetsa põtradel vaheaega polnudki, aga see, mis käima tõmmati, pinge, mida ei kangutatud jõuga, lõputu arusaamatus, miks meiega on nii nagu on, kust on pärit meie hingeline äng, kandis rahulikult lõpuni ja sai leebe lahenduse või vähemalt lohutuse.
Pika kiidujutu taustale mõned kriitilised (ja mõned mitte nii kriitilised) märkused. Mis muidugi on subjektiivsed ega pruugi kõigile sobida. Need on otse paberilt maha kirjutatud märkmed, mis olin teinud vahetult pärast esietenduse kaemist detsembris.
* Alguse pikk aeglus ei toimi. Ei hoia pinget.
* Esimese ja teise repliigi seaduse (vasta partnerile kohe ja siis võta pausiks aega) eiramine alguseotsas ei toimi paraku ja ei ole vist kunagi toiminud. Kuni ei teki sooja emotsionaalset momenti, ei teki ka empaatilist publikut. Publiku empaatia käivitub esimese põdratantsuga. Ja edasi on empaatiajanus publik juba trupiga kaasas ja samas paadis.
* Tugevuseks on, et kõik teevad head rollid, ja tolle eelduseks on, et head rollid või rollivõimalused ongi kokku kirjutatud. Näiteks on hea külavanema ambivalentsus, ta on rabe karakter, seejuures vaieldamatu autoriteet.
* Algul ei saa kahe inimese stseenid vedama, trupp ei lähe soojaks. Pilt „ühest külast“ tekib alles etenduse tagumises otsas. Aga tore, et tekib. Päriselt saab küla kokku alles lõpukummarduse ajal, siis oleks võinud etendusega uuesti otsast peale alustada, meeskond oli lõpuks koos. (Aga ei saa ju nõuda, et lavastust enne publiku saabumist korra omaette läbi mängitaks.)
* Pärast põdratantsu ei mõjunud pausid enam kunstlikult, aga tegelase siseelu oli ka pausi ajal kandev ja tajutav. Mingil põhjusel see veider tants vabastas pingest ja hävitas krambi. Edasi võis olla korraga lõdvestunud ja ühtlasi hoida pinget.
* Lõpp kisub sentimentaalseks, ent ei lähe üleliia läägeks. Õhuke jää ja kitsas tee paradiisi, loodetavasti suudetakse ka tulevikus jääda sentimentaalsuse juures kargeks.
* Minu arvates suur pluss, et ei ole kasutatud videot ega helivõimendust, vaid kõike kannab hea vana kooli näitlemine.
* Piret Jaaksi kirjutatud back story’d hakkavad kenasti toimima. Lugu kerib end lahti tasapisi. Mõistatuslikkust on doseeritud tundliku käega. Samuti on lugu peenelt maitsestatud inimlike vooruste ja pahede kooseksisteerimisega, mis annab vaatajatele äratundmis- ja seega empaatiavõimalusi.
Eelneva ninatarkuse peale – huvitav oleks näha, mida teeks sama näidendiga mõni teine trupp ja teine lavastaja. Olen kindel, et millalgi saab seda näha.
Olles hiljuti läbi sirvinud-veerinud ca 60 viimasel kahel aastal kodukamaral kokku kribatud näitemängu, saan nentida, et head draamakraami pole üleliia palju. Seega, kui kobe näidend on kellegi töötoas tekkinud, tuleks rauda taguda, kuni ta kuum on, ning vajaduse korral hiljemgi kuuma juurde anda ja muudkui lavalt tulistada. Palju õnne, Piret Jaaks, Andres Noormets ja Ugala trupp, et pakkusite sooja ja inimliku teatriõhtu.
Olles eelmisel aastal üle aastate vahele jätnud ühe maailma suurima filmifestivali (mõistlikel ja paranoilistel põhjustel), ruttasin ometi tagasi samasse linna (Veneetsiasse), et võtta osa Ca’ Foscari lühifilmifestivalist ja kohtuda ühe suurima filmilavastajaga, kes on paljuski kujundanud mu kiindumust žanrifilmidesse.
Viimati nägin Dario Argentot 2014. aastal, kui vaatasin Linzi filmifestivalil Crossing Europe kinosaali esimesest reast tema filmi „Dracula 3D“ (2012). Argento ilmus pärast filmi lavale, et vastata üsna heldelt küsimustele. Mulle jäi alatiseks meelde, kuidas see mees minust mõne meetri kaugusel mõjus häbelikuna ja peaaegu kartlikuna kesköise linastuse tohutu vaatajaskonna ees, ilmutamata kübetki kõrkust või eneseupitamist. Ta rääkis väga vaoshoitult ja aeglaselt, rõhutades iga mõtet, justkui oodates, et keegi tema jutu kirja paneb. Linzist jäi mulle veel aastateks meelde ka see, kuidas Dario rääkis loo kunagistest regulaarsetest kokkusaamistest George Romeroga, et juua kohvi (cappuccino’t, kui ma õigesti mäletan) ning rääkida „naistest ja ilmast“. Ja kuigi oleks huvitav teada, mida selles kontekstis võis tähendada „regulaarselt“, võttes arvesse nende nelja õudusžanrilegendi väga erinevaid elupaiku siin planeedil, tahaks kõige rohkem ikkagi kärbsena seinal vähemalt korra seda kohtumist pealt vaadata.
Peaaegu viimasel minutil anti mulle teada, et Argento ei tule siiski Veneetsiasse, kuna kardab uut koroonaviirust, mis on ka täitsa mõistetav. Sain selle asemel tema telefoninumbri julgustava instruktsiooniga „võtta talle kõne, kui aga aega saan, välja arvatud lõuna- ja õhtusöögiaegu“. Nüüd, kui mul on Dario Argento number telefonimällu salvestatud, kardan ma paaniliselt oma telefoni kaotamist. Kas ma saaksin selle kuidagi raamida ja oma elutoa seinale riputada? Mul on kiusatus see telefon igavesti alles hoida mingi seinainstallatsioonina, ekraanil igavesti vilkumas Argento number kogu oma hiilguses.
Peale selle, et olin neljasilmakõnelusest Dario Argentoga unistanud kogu oma elu, olin ka väga põnevil ta kahe tulevase projekti üle, millest räägiti igas fänniseltskonnas. Neil Gaimani koomiksi ekraniseering „Sandman“ Iggy Popiga nimiosas, ja tema neetud projekt „Päikeseprillid“ („Sunglasses“), mis oli juba mõnda aega täiesti maha kantud, aga tundub nüüd ikkagi materialiseeruvat Stacy Martiniga peaosas, heliloojateks Daft Punk.
Intervjuu toimus inglise keeles ja sellest oli palju nalja meile mõlemale („Itaallased ja inglise keel“). Osad asjad läksid kaotsi tõlkes ja osad kõne helikvaliteedi tõttu, eriti loomulikult täiesti rokkiv mõttevahetus, kus ingliskeelsete sõnade life ja wife sarnasuse tõttu vastas ta tõdemusele, et Harvey Keitel tegi filmis „Kaks kurja silma“1 ühe oma elu rolli, sõnadega: „Ei, mu naine ei mänginud seal filmis.“.
Üks maailma kõigi aegade legendaarsemaid õudusfilmide režissööre Dario Argento 2020. aastal C’Foscari lühifilmide festivalil Itaalias.
Te olete hirmutamises meister, aga kas te ise ka midagi kardate?
Üks, mida ma igatahes ei karda, on õudusfilmid. Noorena otsisin midagi, mis täidaks mind entusiasmiga, ja kui ma avastasin õudusfilmid, oli see armastus esimesest silmapilgust. Mulle avaldas koheselt muljet, kui energiast pakatavad need olid. See olid pidusöök mu patusele meelele ja ma tõesti armastan žanrifilme. Nii et jah, ega ma ei karda neid küll. Tegelikkus on palju hirmsam. Poliitika on hirmus, inimesed ka. Covid-19 on hirmus.
Tobe Hooper kirjeldas teie filmide vaatamist kui tunnet, nagu upuksid maali sisse.
Ahaa, see oli küll temast väga kena (naerab). Tobe oli mu hea sõber. Me kohtusime mingil hetkel Los Angeleses – ma isegi ei mäleta, mis puhul – ja meist said üsna ruttu sõbrad. Ta oli nii hea režissöör, pea täis fantastilisi mõtteid. Aga see kõik tuli tema haridusest ja kaalutletusest. Enne filmilavastajaks saamist oli ta kolledžiprofessor ja tegi isegi oma esimese filmi koolisõprade abiga. Tobe oli äärmiselt kultuurne mees ja imeline inimene, kelle filmides oli sügavust. Tema surm oli suur kaotus.
Teie filmides on algusest peale olnud unikaalne esteetiline stiil. Lisaks tuntud „Dario punasele“ ehk teie kombele kasutada tihti punast värvi, räägitakse palju ka võimsatest pea maha raiumise stseenidest aknaklaasiga.
Raske öelda, mis värk mul nende akendega on. Mul on mingi tõmme siseruumide, sisekujunduse ja akende poole (kõhistab naerda). Kõnealused stseenid filmides „Suspiria“ (1977) and „Inferno“ (1980) olid inspireeritud Maria Bava teose „Veri ja must siid“2 esteetikast, mis on üks olulisemaid giallo-žanri filme.
Isegi pärast Bava surma tundsin kiusatust naasta tema pärandi juurde. Need paar aastat, mis me koos töötasime, olid imelised, eriti „Inferno“ puhul, veidi enne tema surma 1980. aastal. Ta aitas mind filmi juures eriefektide, täpsemalt komposiitvõtetega, mis tulid ühtaegu nii teemalikud kui samas ka unikaalsed. Pärast tema surma tegin mõned korrad koostööd ta poja Lamberto Bavaga, kes oli mu filmi „Tenebrae“ (1982) juures režissööri esimene assistent. Kolm aastat hiljem produtseerisin tema teise filmi „Deemonid“3, mille kaasstsenaristiks olin samuti.
Kui teil palutaks tutvustada giallo-filme kellelegi, kes on sündinud 2000. aastal, siis kust te alustaksite?
Sõna otseses mõttes algusest, kronoloogiliselt otsast peale. Bava on loomulikult kohustuslik. Ma näitaksin neile ka kõiki omaenda filme. Samuti Fulci, Lenzi – kõiki teisi, kellest asi algas. Kõigepealt tuleb vaadates asjast aru saada ja alles siis saab filmidest rääkima hakata. Minu arvates tuleb üles ehitada teatud sorti mälu, „filmimälu“, vaatamise käigus tekkiv piisav kogemusepagas, et tekiksid seosed.
Te olete paljude filmimaailma suurkujudega koostööd teinud, aga kõige rohkem kõneainet on ehk pakkunud teie partnerlus George A. Romeroga.
George oli mu parim sõber. Me olime üksteisest väga sisse võetud. See sõprus algas kohtumisega ühel õhtusöögil New Yorgis. Omavahel rääkima hakates sai kohe selgeks, et oleme filmiküsimustes ühel lainel. Samal põhjusel kirjutasime koos ühe zombifilmi – „Surnute koidik“4. Ma olin seal ka üheks produtsentidest. Siis tegime veel ühe filmi nimega „Kaks kurja silma“. Meil oli ka muude projektide osas mõtteid, mis aga ei realiseerunud, kuna ta jäi haigeks ja suri. See oli katastroof. Tema lahkumine jättis suure haava.
Loos „Must kass“, mille te lavastasite koos Romeroga tehtud filmis „Kaks kurja silma“, teeb Harvey Keitel ühe oma karjääri parimatest osatäitmistest.
Ta on üks näitekunstihiiglasi. Koostöö temaga oli tõesti midagi erilist. Ta tunneb oma ametit ja on lihtsalt üks parimaid. Unikaalne. Ta on Actors Studio5 kasvandik, ja see oli tol ajal parim kool. Ma otsisin oma filmidesse alati Actors Studio näitlejaid. Oli suurepärane töötada koos selliste professionaalidega, võrratu kogemus.
Milline on teie lemmik kõigist neist filmidest, mille te teinud olete?
Seda on äärmiselt raske öelda. Ma olen neist nii paljudesse kiindunud. Ma tegin nii palju erinevaid filme, põhiliselt trillereid ja õudukaid, ja paljud neist on mulle väga südamelähedased. Õudukatest pean ehk „Suspiriat“ üheks oma parimaks, see on olnud ilmselgelt paljudele ka inspiratsiooniks. Ja trilleritest valiksin „Kristallsulgedega linnu“6. Mõlemat filmi oli mul väga mugav teha, ja kuigi ma olen end üldse oma filme tehes võrdlemisi kindlalt tundnud, on need kaks (nagu ka „Tenebrae“ ja „Sügavpunane“7) mulle väga erilised. Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, soovin, et mind mäletataks „Ooperi“8 järgi, mis on minu arvates ka üks paremaid. See on üsna keerukas lugu, ja nende eriefektidega tegelemine oli veel lisaks paras väljakutse, isegi suurem kui käsikirja peen psühholoogia. Tol ajal ei saanud vigu digitaalselt parandada, sest sellist tehnikat polnud veel lihtsalt saadaval, nii et kõik eriefektidesse puutuv tehti käsitsi. Võttis ikka omajagu aega, et asjad paika saada. „Ooperi“ ülesvõtmine oli äärmiselt raske, aga see oli ja jääb üheks mu lemmikuks.
Muidugi on kõik mu filmid nagu mu oma lapsed – nad kõik on osa mu autobiograafiast. Ja lisaks on mõned lemmikud ka minu kirjutatud käsikirjad, kuigi ma ise neid lugusid ei lavastanud. Ma olen väga uhke, et kirjutasin Sergio Leone „Ükskord läänes“9 stsenaariumi koos Bernardo Bertolucciga. Me olime mõlemad väga noored, umbes 24. Selle stsenaariumi kirjutamine oli minu edasise karjääri seisukohalt murrangulise tähtsusega. Me olime Bertolucciga sõbrad juba enne seda, kui alustasime filmitööstuses, ja ka sama vanad. Käisime koos kinos ja rääkisime pärast linastust filmidest. See oli mulle arengu seisukohalt väga tähtis kogemus. Aga elu teeb ikka käänakuid ja mingil hetkel me ei suhelnud enam. Puutusime kokku alles siis, kui Bernardo võitis oma Hiina filmi10 eest Oscari. Hoiame siiamaani ühendust.
Teil oli plaanis filmida „Sandman“ Iggy Popiga peaosas. Mis sellest projektist sai?
„Sandmani“ kahjuks enam pole, sest selle filmiga oli seotud liiga palju produtsente. Igaühel neist oli oma ettekujutus sellest, milline see film peab tulema, olukord muutus väga segaseks ja lõpuks lihtsalt väljakannatamatuks. Sel põhjuselt otsustasin projektile kriipsu peale tõmmata. Mul pole ellu sellist kaost tarvis.
Aga õnneks tundub lõpuks elule ärkavat üks teine film – teie südameprojekt „Päikeseprillid“ (itaalia keelest tõlgitav ka kui „Mustad prillid“). Seda olete üritanud üles võtta juba aastakümneid.
Valmistusime võtteks möödunud aprillis, aga siis saabus pandeemia ja ma pidin plaanid tühistama. Loodan aga, et saame varsti jätkata, võib-olla isegi lähenevas aprillikuus. Praegu on kõik täiesti ettearvamatu, sest me ei tea, kuidas ja millal Covid-19 olukord laheneb. Hetkel (oktoobris 2020 – toim.) on kõik peatatud. Nagu üldse kõik suurproduktsioonid, sest nendega on seotud liiga palju probleeme alates kindlustusest ja lõpetades turvalisusega. Praegu saab teha ainult väikeseid filme. Seepärast loodangi, et olukord on aprillis palju parem.
Selle projekti sünd võttis nii kaua aega, et veel natuke oodata ei olegi halvim võimalik valik. See on mu tagasitulek trillerite juurde, mida ma olen juba ammu planeerinud. Ma ei suutnud neist lahti lasta.
Mil määral on teie suhe filmikunstiga ja publikuga teie esimesest filmist alates muutunud?
Ma tervitasin iga uut tehnoloogilist arengut uudishimuga ja mind pole muutused kunagi pelutanud. Otse vastupidi. Läksin alati muutustega kaasa ja püüdsin avastada uusi alasid. Ootasin kannatamatult tundmatusse vette hüppamist ja pole vist kunagi kartnud sellega kaasnevaid väljakutseid. Avastamine on mu eesmärk. Näiteks tegin „Dracula 3D“ kui eksperimendi, sest vaid sel moel, 3D-tehnikas, olin piisavalt asjast huvitatud, et seda lugu jutustada. Dracula ise ei huvitanud mind pooltki niivõrd (seda lugu on nii palju kordi üle räägitud), kui 3D-seikluse tulemus. Minus äratasid uudishimu tehnoloogilised võimalused, mitte ellu ärganud surnud. Ja nüüd, kui ma olen neid võimalusi korra proovinud ja neist teadlik, pole 3D mulle enam huvitav. Ma ei teeks eluski veel üht filmi selles tehnikas. Aja möödudes tahtsin katsetada uute teemadega ja otsida värsket inspiratsiooni. Nii et muutusi ma ei karda ja pigem ootan uusi hoovusi. Ma olen õnnelik, kui inimesed mu filme ükskõik mis viisil vaatavad. Praeguses olukorras võib enam kui kindel olla, et nad vaid striimivad neid. Ma ei suuda näiteks meenutada, millal ma viimati (selle koroona pärast) kinos käisin, aga filme vaatan ma endiselt kogu aeg, peaaegu iga päev. Tegelikult vaatan ma vahetpidamata midagi ja mitte ainult kinos. Ma isegi eelistan kodust vaatamist. Ja see on mu noorusega võrreldes meeletu muutus, lihtsalt seepärast, et ajad on erinevad. Varem ei soovinud ma olla kuskil mujal kui kinosaali pimeduses. Asja juurde jõudes: inimesed peaks mu filme vaatama, ükskõik millisel valitud viisil. Ma pole selles küsimuses kunagi konservatiivne olnud.
Rohkem kui aasta tagasi ilmutasite oma autobiograafia „Hirm“11, mis üllatas detailse käsitlusega teie elust isegi neid, kes arvasid end teie kohta kõike teadvat. Te olite enne väga autobiograafia ilmumise vastu, mis pani teid meelt muutma?
Ma muutsin meelt, sest tahtsin asju kirjeldada täpselt sellistena, nagu need olid. Minu kohta on kirjutatud igasuguseid väljamõeldud lugusid, ja mu elu ja isiklike otsuste kohta on võimalik kokku lugeda kõikvõimalikku lollust. Raamatus räägin ma väga avameelselt oma lapsepõlvest ja kasvamisest, ja vanematest, kes mõlemad tegutsesid loomingulises vallas. Sellest, kui normaalne oli olla juba väikesena ümbritsetud kuulsustest, samuti depressioonist ja ängistusest. Seal on ka palju juttu mu kirest filmikunsti vastu, isiklikest ja professionaalsetest sidemetest. Ma tegin palju halba, sest ma polnud kaua aega õnnelik, aga selline on elu.
Tükk aega enne seda raamatut teati seda, kui kokkuhoidev oli ja on teie perekond, ka seoses teie filmitegemisega.
Lugu on selles, et mu isa oli produtsent ja ema fotograaf. Asia (tütar Asia Argento – toim.) on erijuhtum, sest tema seotus sündis väga kiiresti. Üks produtsent, kes oli mu sõber, valis ta väikesesse ossa Lamberto Bava filmis „Deemonid 2“12. Filmi nähes mõistsin, et ta on hea näitleja. Ta oli väga noor ja kui ta otsustas minu produtseeritud filmide kõrvalosades kaasa lüüa, viis see järgmise loogilise sammuna esimese peaosani mu Ameerika produktsioonis „Trauma“13, mida filmiti Minneapolises. Ma olin väga õnnelik, et saan temaga koos töötada, kuna ta oli mu loominguga väga hästi tuttav. Ta oli mul nii palju aastaid kogu aeg võtetel kaasas olnud. Ta teadis, kuidas ma töötan, mõistis, mida ma tahan, ning me rääkisime stseenidest pärast võttepäeva lõppu. Me arutasime läbi detailid, kaalusime võimalikke muudatusi ja seda, kas miski on hea või mitte piisavalt. See oli nii võrratu kogemus. Me tegime koos viis filmi ja see teeb mind väga rõõmsaks.
Teie filme on seni produtseerinud vaid teie pereliikmed: teie ise, isa Salvatore või vend Claudio. Alles viimasel ajal on see olukord muutunud. Kas see tundub kummalisena?
Jah. Ma pole sellega harjunud, aga nagu ma enne ütlesin – väljakutsed võtan ma alati vastu!
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Two Evil Eyes“, Dario Argento, George A. Romero, 1990.
2 „6 donne per l‘assassino“, Mario Bava, 1964.
3 „Dèmoni“, Lamberto Bava, 1985.
4 „Dawn of the Dead“, George A. Romero, 1978.
5 Pikalt Lee Strasbergi juhitud legendaarne näitekunstistuudio New Yorgis, kus keskenduti sügavuti nn meetodnäitlemisele.
6 „L‘uccello dalle piume di cristallo“, Dario Argento, 1970.
7 „Profundo rosso“, Dario Argento, 1975.
8 „Opera“, Dario Argento, 1987.
9 „C‘era una volta il West“, Sergio Leone, 1968.
10 Argento mõtleb siin „Viimast keisrit“ („The Last Emperor“, Bernardo Bertolucci, 1987).
11 Dario Argento. Fear: The Autobiography. Fab Press Limited, 2019.
Dokumentaalfilm „Mees Manijast“ (Eesti 2021, 57 min), režissöör-stsenarist-operaator Raimo Jõerand, produtsent Hannela Lippus. Tootja ETV2.
ETV on kohati päris huvitavalt kombanud dokumentalistika ja portreesaate piiri. Viimaste paremate näidetena dokini küünitavatest saadetest meenuvad Vahur Kersna tehtud „Alo. Surematu“ (2016) Alo Mattiisenist, millel oli pikkust lausa kahe tunni jagu, ja pooleteisetunnine „Sulev Nõmmik. Rohkem kui Ärni“ (2021).
Esmapilgul tahaksin sama mõõdupuuga mõõta ka „Meest Manijast“: algataja ja tootja on ETV2, idee taga aga loomulikult soov tähistada Mark Soosaare aasta alguses kätte jõudnud 75. sünnipäeva. Raimo Jõerand on aga ikkagi dokumentalist ja suurest tõsielufilmitegijast Soosaarest jäädvustust tehes joonistub ka nii lihtsa plaani puhul välja palju kihilisem teos kui ainult referaat inimesest.
Intervjuus ERRi kultuuriportaalile1 ütleb Jõerand, et filmi tegemisel oli tema peatähelepanu all Margi töö filmirežissöörina („Tahtsin tungida tema loomingu läteteni ja mõista saladusi, mis võimaldasid tal teha kogu Nõukogude stagnatsiooniaja autorifilme igasugusest ideoloogilisest survest priina.“). Õilis ja vajalik mõte, seda enam Jõeranna käes, kes on eesti dokumentalistika ajaloo mõtestamisse andnud väga tugeva panuse. Autori sõnul oli subjekt Soosaar sellisele plaanile alguses vastu olnud ning filmimisest keeldunud, kuid seejärel vaata et üleöö meelt muutnuna teinud Jõerannale ettepaneku, et see filmiks Pärnu volikogu istungit, kus on arutusel Läänemere kunstisadama projekt. Soosaare ergas dokumentalistivaim ei vedanud taas teda alt: samalt istungilt sai alguse 2020. aasta levinumaid kultuurimeeme „Kus siin lehm on?“ EKRE Pärnu volikogu liikmest Heldur Paulsonist, kes otsib abstraktselt maalilt lehma, mida seal tema arvates peaks kujutatud olema, kuna nii lubab pildiallkiri. Mõneti on „Mees Manijast“ salvestamist väärt juba selle episoodi pärast, sest nüüd on tükike klassikalist põmmpeaabsurdi filmi pandud.
Mark Soosaar kantseldab „Mehes Manijast“ kordamööda Pärnu volikogu liikmeid ja lambaid, ikka siirast soovist neile teed valgustada.
Filmi algimpulsist saab ühtlasi alguse „Mees Manijast“ vastuolu, mis seda filmi nii pärsib kui ka edasi viib, igatahes normaalsest tele-Kersna-formaadist välja tirib. Jõeranna idee näidata Soosaart dokumentalistina on siin filmis täiesti olemas: hoolikalt valitud filmikatked Soosaare kullavaramust annaksid esteetilise lisaväärtuse igale teosele, kus neid tsiteeritakse, ja loomulikult võidab neist ka „Mees Manijast“. See on ajatu Soosaar. Aga Soosaart ennast huvitab meie kaasaeg (ja tulevik) rohkem kui minevik ja läinud aasta sügiseste sündmustega – Pärnu uue kunsti muuseumi sunduslik väljakolimine nn Chaplini keskuse ruumidest Esplanaadi tänaval ja Läänemere kunstisadama projekti taotlemine – on tal tekkinud soov näidata end filmikunsti vahendusel kultuurirevolutsionäärina, keda Paulsoni-taolised hallid ametnikud ei mõista. Seda kuvandit looma hakates ilmutab end selgelt ka Soosaare soov Jõerand lavastajapositsioonilt välja nügida. Meenub teine näide läinud aasta dokumentalistikast, kus filmis „Mephistopheles“ (2020) oli portreteeritava Linnar Priimäe arvates režissöör Manfred Vainokivil selge probleem aupaiste asetamisega õigesse kohta ja seetõttu tuleb seda tähtsat asja ise teha. Ka Soosaar näeb siin filmis ennast filmitegijana kogu aeg kõrvalt läbi Jõeranna kaamerasilma ning lavastab enda ja Svea üle õue majja mineku uuesti, andes Jaan Oadi portree naise kätte ja keerates selle teistpidi, nii et kunstniku nägu jääb kaadrisse näha. Jõerand vastab omalt poolt sellega, et jätab mõlemad duublid filmi sisse. Selle väikese võimuvõitluse taga on aga ka austusvaldus vanameistrile, sest samasugust võtet – mustade duublite sissejätmist filmi – on kasutanud ka Soosaar ise, nt filmis „Liblikapüüdja“ (1978) lavastatakse ruumi sisenemine samal moel. Ei tohi aga unustada, et nii „Mephistophelese“ kui „Mehe Manijast“ puhul pole õieti selge, mil määral on see „reaalsuse konstrueerimine“ tõsine ja mil määral mänguline. Rumal on see, kes loodab ära arvata.
„Mephistophelese“ peakangelase Priimäe sõnad sobivad aga kirjeldama Mark Soosaart saatvat dilemmat: „Miks peaks kultuuriinimene astuma erakonda? See ei ole tema element!“2 Vaadates Soosaart kohusetundlike, ent tundetute ametnikega bürokraatiaköit vedamas jõuab vaatajas kohale arusaam, et vaidlejad tulevad justkui eri planeedilt. Soosaar usub kunstnikuna imesid. Osa kaadreid tema filmides ei ole saanud sündida mingil muul moel kui ime läbi ja taban end mõttelt, et kuidas ta küll sellise asja kaadrisse sai. Imed olid ühiskonnas ilmselt rohkem võimalikud 1990. aastatel, mil Eesti elu reeglistik ei olnud veel nii täpselt paigas. Nüüd on imedele vaja lisaks ka juba tõestust – dokumentatsiooni kus, millal ja mis tingimustel ime sündima peaks, soovitavalt koos kellegi allkirjaga. Soosaart kannustab usk. Usk suurde ideaali, mille nimel on ta valmis kõik välja panema. Ametnikud on ideaalide küsimuses ateistlikult meelestatud ja tahavad kõike käega katsuda. Soosaar usub ideesse, aga ametnikud Soosaarde mitte eriti. Õigus on mõlemal, oleneb, kummalt poolt vaadata.
Üks, millesse Soosaar on oma sõnul alati uskunud ja selle heaks ka suure töö ära teinud, on eesti rahva ja kultuuri püsimajäämine, ja eriti rasketel aegadel. Lugusid ja legende tuleb jäädvustada ja edasi pärandada, olgu selle kinnituseks kas või arvukad dokfilmid kunstnikest ja kultuuriinimestest, kellest mõnda me ehk ilma tema sekkumiseta enam ei mäletakski. Seda liini iseloomustab hästi ka „Mehes Manijast“ välja toodud filmipaar „Eesti talufilm“ (1973) ja „Liblikate kodu“ (2004). „Eesti talufilmis“ näeme Soosaare isa Johan Soosaart mängimas Mihkli-Jaani talus liblikate ja oma lapselapse Kadrianniga. „Liblikate kodus“ näeme samas talus ekraanil juba Mark Soosaart ennast koos lapselapse Melissega mängimas samasuguseid mänge. Need kaks filmi räägivad järjepidevusest, õpetusest ja hoolivusest, mida me millegi püsimajäämiseks peame põlvest põlve edasi andma. „Mehes Manijast“ me seda järjepidevust ei näe. Kuigi uue kunsti muuseumi tegevjuht on palju aastaid olnud Soosaare tütar Marie, ei ole teda siin filmis. Nagu ka (toona) Pärnu antropoloogiliste filmide festivali korraldustiimist välja kasvanud dokitegijat Vaiko Edurit. Siin filmis algab ja lõpeb maailm Mark Soosaarega, kes on jäetud ihuüksi võitlema võimsate loodus- ja lollusjõududega. Kuigi me saame aru, et Soosaar mõtleb uute kunstirajatiste planeerimisel ennekõike igavikule, ei selgu, kes nende nn monumentidega kaasnevat vaimujõudu peaks edasi kandma. Kivile peavad hinge andma ikkagi inimesed, aga nende puudumine jätab sisse mingisuguse nukra tunde.
„Mees Manijast“ algab ja lõpeb kujundiga liblikast, keda saab külmunud olekust hingeauruga taas ellu äratada. Jõeranna raamjutustuses kehtib see nii Soosaare elu imeprojektide kui ka tema enda kohta. Soosaare elu on kunst ja vastupidi. Üht uuesti ellu äratades äratame ka teise.
1 Kaspar Viilup, Raimo Jõerand: arvestasin, et Margil on alati tagamõte, kui ta lubas mul filmima tulla. – kultuur.err.ee 14. I 2021.
2 Krister Kivi, Hell romantik, kalduvusega raevuhoogudele. – Postimees Arter 23. I 2021.
Luigi Cillo ja Evald Okka näitus „Kaks Itaaliat“ ja valgevene kunstnike näitus „Tere hommikust, Valgevene!“ Pärnu uue kunsti muuseumis (Rüütli 40a) kuni 31. I.
Saabunud Pärnusse, seadsin sammud harjumuspäraselt Esplanaadi tänavale, ent nähes lund täis tuisanud trepi kohal härmas silti „Pärnu Linna Kunstihall“, taipasin oma eksitust ja keerasin tagasi SEB panga suunas, kuhu Pärnu uue kunsti muuseum (UKM) on endale nüüd pesa pununud.
Kunst on nagu inimene või loom. tahab hellust ja lugupidavat kohtlemist. UKMis on seda alati mõistetud. Nüüdki häälestab ekspositsioon muuseumiruumidesse sisenejat väljapandusse süvenema. Kõigepealt silmab külastaja Riho Kulla portreed tuntud pärnakast füüsikust Georg Wilhelm Richmannist. See meenutab UKMi aktsioone Esplanaadi tänava päevilt, sümboliseerides järjepidevust asutuse tegevuses. Esimeses saalis esitletakse teoseid UKMi kogust.
Pidasin väljapanekut „Tere hommikust, Valgevene!“ kõnekaks näiteks UKMi endiselt erksast reageerimisest päevakajalistele sündmustele, selgus aga, et see teostekomplekt kuulub muuseumile juba aastaid – selle kinkisid praegu vägagi nimekad valgevene vanema ja keskmise põlvkonna kunstnikud. Valentina Ljahhovitš, kes tegutseb Marc Chagalli kodukandis Vitebskis, on juba aastakümneid teinud skulptuure prügikunsti vaimus, paar figuuri on UKMis eksponeeritud. Vitebskis sündinud Valgevene kunstide akadeemia graafikaprofessorilt Valeri Slaukilt on väljas rida fantastilisi akvatinta- ja oforditehnikas lehti inimnäoliste loomadega metsas. Vladimir Tsesleri koidupuna kiirgava päikese kujutis trellide taga reklaamib kogu näitust. Kunstniku video „12 muna“ meenutab Ülo Soosteri kunsti. Tsesleri videos on tosinat XX sajandi kuulsamat kunstnikku iseloomustatud erineva faktuuriga muna kaudu. Vladimir Tsesler kuulub Valgevene opositsiooni koordinatsiooninõukokku ja elab praegu välismaal.
Teisel pool saali paeluvad eesti ja ka välisautorite tööde huvitavad kooslused, muu hulgas on väljas kunagi UKMis esitletud Antverpeni kunstniku Lieve Ulburghsi rohelisest ideoloogiast kantud serigraafiad („Vincent“, 2000). Keerdtreppi mööda pääseb poolkorrusele, kus paikneb erakordne skulptuuriekspositsioon – iga skulptuur segamatult omaette kambrikeses. Niiviisi on kasutatud pangatelleritest jäänud kabiine. Niisuguse austuse osaliseks saab skulptuur meil haruharva.
Pärnu ja Haapsalu koostöö. Näitus „Kaks Itaaliat“ on valminud UKMi ja Evald Okka (EOM) muuseumi koostöös. 2019. aasta juunis-juulis oli Haapsalus avatud Treviso kunstniku Luigi Cillo (1920–2011) maalide näitus, mis jõudis Eestisse tänu San Pietro di Feletto veinitootja Maurilio Ceschini eestlannast abikaasale Ave Tammele ja küllap ka Haapsalu kuulsatele Itaalia veini päevadele. Maurilio Ceschin oli mitmekülgse kunstniku – Cillo oli ka monumentalist, skulptor, keraamik ja klaasikunstnik – kauaaegne sõber ja tema suurima kogu (700 maali) omanik. Pärast Cillo surma on ta lubanud kunstniku pojalt ateljee ära osta. Evald Okka muuseumi kuraatorina külastas Mara Ljutjuk Cappella Maggiores asuvat ateljeed ning valis poolsada maali Haapsalu näituse jaoks. Tutvumisel Cillo loominguga rabas teda Evald Okkaga samal aastal ja peaaegu niisama eakana siitilmast lahkunud itaalia kunstniku maalilaadi sarnasus eesti klassiku omaga. Aeg vajutab ühte põlvkonda kuuluvatele kunstnikele suuremal või vähemal määral oma pitseri.
Mara Ljutjuk on teinud Cillo maalide valiku ka Pärnu näitusele „Kaks Itaaliat“, kus maalidele on heaks võrdluseks rida Okka Itaalia-teemalisi maale ja graafikat EOMi kogust. Sarnasus on silmnähtav, nagu teatav parallelism kunstnike arenguski. Mõlemad on virtuoosid, kes panevad ühe energilise pintslitõmbega paika eseme vormi ja varju, nagu demonstreerib Cillo maalis „Aed“ (1999) või Okas maalis „Santa Maria della Salute kiriku figuur Veneetsias“ (1966). Varaseim Cillo maal näitusel on „Valge maja“ (1947), millega ta esines 1948. aastal esmakordselt Veneetsia biennaalil. Selles on peenetundelise tagasihoituse esteetikat, mis iseloomustas veel II maailmasõja järgsel kümnendil Euroopa maalikunsti laiemalt, kui radikaalsemad rühmitused ja isiksused välja arvata. Ka Okka karmi stiili eelne looming on samas vaimus. Cillo „Abikaasa portree“ esindab tema nii-öelda karmi stiili: kallakut koloriidilt tumedamasse ja kergelt geometriseerivasse laadi. Aktimaalid ja maastikud elu lõpukümnendist on aga kaasakiskuvad oma rõõmsas spontaanses maalilisuses, ikka sarnaselt Okkaga. Ühtaegu on nad aga ka erinevad: Cillo kunst on pehmem, hajuvam, harmoonilisem, Okka oma eksalteeritum, vormiselgem, kontrastsem.
Cillo veetis elu kodukandis Venetos, välja arvatud aastad 1951–1958, mil ta tegutses edukalt Brasiilias. Ta õppis Veneetsia kunstiakadeemias, Veneetsia oma kunstivarade ja -sündmustega oli tal alati käe-jala juures, Treviso muuseumiski on Veneetsia maalikoolkond hästi esindatud. Teda inspireeris Veneto loodus: tema loomingus on palju maastikku, maalilisi visioone Alpide eelmäestikust või merest. Mark Soosaarel on õigus, kui ta leiab, et maalis „Hommage Monet’le“ (2003) on Cillo sidunud erilise meisterlikkusega tervikuks valguse ja värvimängu pilvedes. Okkale, põhjamaalasele olid tema Itaalia-reisidel (1960, 1966, 1994) ilmutuseks linnad oma sajandeid püsinud arhitektuuriga, mille suurejoonelisust murendav ajahammas on seda ühtlasi erilise auraga ümbritsenud. Laguunilinn lummas kunstnikku nagu paljusid kunstiinimesi enne teda, selle kummalist salapära õhkub maalist „Veneetsia karneval“ (1995). Teda võlus ka elusagin ümber mälestiste, naistüübid, kelle kaudu ta püüdis edasi anda maa omapära, selle avalust ja temperamenti. Graafilise Itaalia-sarja (1961) lehelt „Vaen“ tuntud nunn esineb ka maalil „Rooma kontrastid“ (1966), taustaks mitte noor sensuaalne naine, vaid nüüdisaegne arhitektuur. Näib, nagu oleks too nunn vallandanud kunstnikus mõtteid kasvavast lõhest tehnoloogilise tsivilisatsiooni ja inimteadvuse vahel. Mara Ljutjuki läbimõeldult eksponeeritud valikut täiendavad Evald Okka maalitud harmoonium, kirst ja mõned toolid.
Lisaks kujutavale kunstile saab videoekraanil näha Mark Soosaare filmi „Illuminatsioonid Veneetsias“ LIV Veneetsia kunstibiennaalist (2011). Ta on ikka osanud teha filme ja näitusi ning algatanud teisigi projekte õigetest asjadest ja õigel ajal, oma poeetiliste rõhkudega. Sellele osutab ka Raimo Jõeranna film „Mees Manijast“.
Evald Okas. Santa Maria della Salute kiriku figuur Veneetsias. Õli, lõuend, 1966.Luigi Cillo. Hommage Monet’le. Õli, lõuend, 2003.
Viimastel nädalatel on väga tihti olnud võimalik sattuda mõttekäigu otsa, kuidas maailm on äkitselt muutunud oluliselt lootusrikkamaks paigaks. Muidugi kajastab see peamiselt seda, millises infoväljas keegi elab, sest pigem käib see liberaalsema maailmavaatega inimeste kohta. Kui ennustaja tahab leida kokkulangevaid märke, siis ta neid ka leiab: Trumpi vahetumine Bideni vastu, kodumaine valitsusvahetus, vaktsiinide saabumine ning pealekauba ka veel lihtsalt aasta algus. Kui palju on selles kõiges tõde ja jätkusuutlikkust?
Uusaastalubaduste andmine kannab pisut samasugust argimaagiat nagu ümmarguste tähtpäevade tähistamine või mingite numbrikombinatsioonidega kuupäevade fetišeerimine. Selles on siirast lootust, aga ka suur ports endale valetamist – mõnede pisut anekdootliku metoodikaga uurimuste järgi peavad või suudavad inimesed pidada alla 10% oma uusaastalubadustest. Ka mina tunnen pisikest anaal-autistlikku rahulolu, kui näen, et kuu esimene päev langeb kalendris esmaspäevale või meenub, kuidas kooli ajal oli meil kombeks autonumbritest ruutjuuri võtta ja miskipärast täisarvud pakkusid rohkem heameelt. Ausõna.
Kuna praegu on mitmed suuremad sündmused langenud kokku aasta algusega, võimendab see kõike tavapärasest rohkem. Jah, pandeemia alles kestab, aga Normandia dessant on justkui juba alanud ning lõpp näha. Trump on Twitterist välja visatud, EKRE pagendatud Tre Raadiosse ja Netflixis on mitu uut enam-vähem vaadatavat sarja. Rahulik ja edumeelne liberaalne edasiminek on tagatud.
See mõttekäik tundub siiski natuke liiga lihtne ja naiivne. Kuigi usun, et tegelikult päris paljud uute arengute tervitajad saavad sellest ka ise aru ning lihtsalt elavad välja vahepeal kogunenud ängi, siis olukord pole kaugeltki selline, et võiks jätkata samast punktist kui, ütleme, neli-viis aastat tagasi.
Kui alustada pandeemiast, siis lootus vaktsineerimisele tundub igati põhjendatud, kuid see protsess asetab meid vahelduseks ajaloos natuke harjumatusse seisu. Kui me sõjaga paralleele tõmmates võiksime pandeemias olla omadega 1945. aasta alguses – st lõppu võib aimata, aga tegelikult paljud veel surevad või kannatavad –, siis seekord oleme nende poolel, kellel ilmselt läheb hästi. Suure tõenäosusega kuulume kõige privilegeeritumate hulka, kes ei saa vaktsiini küll päris esimesena, aga kahtlemata ühena esimestest.
Kuigi muus osas on võrdlus II maailmasõjaga pigem kunstiline liialdus, siis see aitab mõista, miks ühes maailma otsas ei suudeta jagada kaugemate paikade valu. Kui inimestel saabub väsimus endalegi lähedastest uudistest, mis siis veel rääkida kaugematest. Ei ole arvata, et kujuneks suur rahvaliikumine, mis nõuaks meie vaktsiinikoguste saatmist hoopis näiteks Aafrikasse või Kesk-Ameerikasse. Ja seda ei peagi tekkima, aga ehk paneb see mõtlema teise nurga alt: kui sina kuulud võitjate hulka, mitte ei ole väikeriik, kes mõtleb, miks talle keegi appi ei tule.
Ka teavitus lennukis käsib enne teiste aitamist esmalt hapnikumaski endale peale panna, kuid küsimused jäävad ikka. Kuidas olla üllas võitja? Neid ebavõrdsusega seotud moraalseid dilemmasid näeme veel palju ja nagu on esimesed kahtlased vaktsiinidega seotud juhtumid ka Eestis näidanud, siis ei pea üldse vaatama väga kaugele. Üllatavalt suuri probleeme võib endiselt tekkida ka sellega, et inimesi üldse veenda vaktsineerimise vajalikkuses. Pole kahtlust, et näiteks kui Vene vaktsiin laiema tunnustuse saab, hakatakse ka sellega poliitilisi mänge mängima ja teatud sihtgruppidele suunama.
Hüüdlaused on kuulutanud, et Ameerika on tagasi. Tõepoolest, tragikoomiline Trumpi-etendus on vähemalt selleks korraks läbi, aga siiski 47% toetust näitab, et leppimisest on asi väga kaugel. Kui arvestada, et USA presidendivalimised reeglina ongi napipoolsed, siis pole täielik leppimine ka üldse mingi eesmärk, vaid küsimus on, mis saab olemuslikest probleemidest, mis Trumpi üleüldse võimule tõid. Pole kahtlust, et liberaalsem meedia annab Bideni administratsioonile natuke hingamisruumi, on see siis 100 päeva või vähem, aga ühel hetkel saadakse sellest üle. Kliimaleppega võib uuesti liituda üleöö, aga haridus-, immigratsiooni-, sotsiaalkaitse- ja välispoliitikaprobleemidega hakkab peagi välja paistma, et nii lihtsalt midagi ei toimu. Kui suur osa Mehhiko-USA piirist on tegelikult juba aastaid välja ehitatud ka müürina, siis on selle ehitamise peatamisest teatamine natuke sisutühi ja pole põhjust arvata, et sisserände surve väheneks. Suure tõenäosusega, ei osata ka nüüd Hiina ja Venemaaga midagi uut kiirelt ette võtta. Kui kaua läheb, kuni tänulikkus Trumpi minemasaatmise eest asendub kriitikaga? Tõenäoliselt mitte väga kaua, sest aeg-ajalt võib ju kellegi jälle saata Hundisilmale möödunud aegade kuulsustest portreelugusid kirjutama, aga tegelik elu on juba mujal. Või kas on selline skeptilisus liiga küüniline ja tegelikult peaks olema rohkem tänulik: kas siis juba see pole saavutus, et retoorika muutub tsiviliseeritumaks?
Teatud määral on küll, kuid selle juures plingivad juba ka mõned ohutuled. Üks selliseid on kõlanud saates „Esimene stuudio“ Keit Pentus-Rosimannuse suust, kes uut koalitsiooni kiites esitas mõtte, et selle omaette väärtuseks on vabanemine EKREst. Kellestki vabanemine ei saa olla ühegi koalitsiooni kandev idee (diktatuurist pääsemise korral oleks, aga nii karmi võrdlust ma siiski ei tooks – tegu oli lihtsalt nõmeda valitsusega, mitte diktatuuriga). Praegu tundub see paralleelina lahutusest, kus üks vanem selgitab lastele, miks ta teisest vanemast lahutas. Aga laste ja vanemate võrdlus ei sobi riigi ja kodanike puhul, see on liiga üleolev ja paternalistlik. Pigem on siin tegu korteriühistuga, kus idee poolest peaks töötama ühise eesmärgi nimel, enamik inimesi ei taha väga aktiivsed olla ja vaidlus käib selle üle, kas valime vanad tagasi või proovime, kas uutega läheb paremaks (seejuures tavaliselt muidugi ei lähe).
Raske on loota eriti julget ja edumeelset programmi, pigem on uus koalitsioon üles ehitatud paratamatule koostööle, mis tähendab teatud miinimumprogrammi täitmist, kuni uutelt valimistelt loodetakse endale sobivamat matemaatikat. Koalitsioonil on mugav öelda, et tähelepanu peab minema pandeemiale ja majanduskriisile (mis muidugi on ka õige), aga ühtlasi lähevad potentsiaalselt konfliktsed eelnõud nüüd tükiks ajaks (võib-olla terveks põlvkonnaks) päevakorrast maha ja mingeid suuremaid arenguid pole oodata. Sarnaselt USAga on huvitav näha, kui kaua annab meedia (kellest suurem osa ju rõõmustab EKREst vabanemise üle) avanssi toimunud pöörde eest – ilmselt mitte kuigi kaua. Ükskõik kui jõhkraid või jaburaid ütlusi Mart Helme on öelnud, siis teatud määral on tal õigus, et osa meediast jääb teda igatsema. Kuid parlamendi realiikme podinad ei huvita inimesi enam kaugeltki nii palju, mis tähendab, et kisa tuleb teha veel rohkem, soovides tekitada teravamaid konflikte. Jääb üle loota, et uue koalitsiooni osapooled suudavad seekord meeles pidada, miks eelmised koalitsioonid lagunesid. Suhteliselt kindel on, et see vajab pidevat meeldetuletamist.
Kas jaanuaris-veebruaris on õhus kevadet? Kõiki selliseid märke tahetakse üle tähtsustada, et olla esimene täpne ennustaja. Suure pöörde uskujate järgi peaks midagi peagi muutuma ka näiteks Suurbritannias, Ungaris, Poolas, Itaalias või veel paljudes kohtades, kuid mina kiiretele muudatustele suuri panuseid ei teeks. Soovunelmates hakkab mõni entusiast äkki jälle rääkima ajaloo lõpust, aga nagu näitas näiteks araabia kevade sumbumine Süüria kodusõjaks, siis liiga palju üldistusi ei maksa teha. Tõepoolest, olukord on teistsugune kui aasta tagasi, aga suure kevade asemel on pigem ees pikemat laadi vahelduv pilvisus.
Võim ja sugu. Soovõrdsus valitsuses on esimene samm
PIRET KARRO
Olemegi jõudnud ajaloolisse hetke, mil Eesti on saanud esimese peaministri, kes on naine. Veel enam, koalitsioonikõnelusi juhtisid kaks naist ning esimest korda Eesti ajaloos on ministriportfellid peaaegu soolises tasakaalus.1 Valitsuse kinnitab ametisse president, kes on samuti naine. Kas feministid on võitnud ja võib pillid kotti pakkida?
Vastus pole mustvalge. Sooline tasakaal on valitsuses ülitähtis: see võiks olla järgmiste valitsuste standard, mitte enam töövõit. Võimuladvikus peaks otsima tasakaalu ka teiste huvigruppide esindatuses, ent lihtsalt esindatusest ei piisa. Loodavad poliitikad peaksid olema feministlikud, sh arvestama võimalikult paljude gruppide vajadustega.
See pole ideaalne koalitsioon, kuna üks pool on korruptiivne2 ja teine seisab rohkem rikkurite ärihuvide kui vaesuse leevendamise eest. Kui paljud liberaalid mõtlesid, et nüüd on kõik jälle korras, siis tasub meenutada, et Reformierakonna varasema võimusirge ajal paljud inimesed mitte ainult ei tundnud ennast mahajäetuna, vaid selle erakonna kasinuspoliitika jättiski nad ebavõrdsesse seisu. Sellel valitsusel seisab ees nii soolise kui ka majandusliku ebavõrdsuse kahandamine.
Võib loota, et ajapikku jõuavad ka „erandkorras ainult mehed“ poliitikasaadetes mõistmiseni, miks on tähtis, et esindus- ja võimukohtadel valitseb võrdsus. Mirko Ojakivi ja Sulev Vedler „Rahva teenrites“ (Vikerraadio, 23. I) seda veel ei taibanud. Eesti Naise peatoimetaja Heidit Kaio rõhutas saates, et kui teadlikult ei otsita viise, kuidas soolist ebavõrdsust kahandada, siis see probleem iseenesest ei lahene. Vedler kurtis talle vastuseks, et see jutt läheb soolisusekeskseks ja et valitsuses võiksid olla asjatundlikudinimesed. Justkui soolise võrdsuse taotlemine välistaks selle. Ojakivi sekundeeris, öeldes, et tema silmis ei ole Eesti kultuuriruumis sooküsimus nii fundamentaalne, rohkem oodatakse valitsust, kus oleksid targad inimesed. Vestlusjuhina sulges Ojakivi soolisuse teema saate kaheksandal minutil ning ütles, et murekoht on ikkagi uue valitsuse väärtused …
Sellega näitasid Ojakivi ja Vedler oma privileegipimedust. See mõiste tähendab, et seistes ühiskonnas võimupositsioonil ei tajuta võimuredelil allpool olijate vajadusi. Seetõttu ei oska meespoliitikud alati ka esindada naiste huve. Samal põhjusel on tähtsad teised esindatused poliitikakujundajate ridades: teised emakeeled, ratastoolis liiklejad, maainimesed, vaesest perest inimesed jne. Poliitikakujundamine on sellega otseselt seotud, sest igaühe otsustes mängivad kaasa tema elus saadud kogemused ning neist lähtuvad põhimõtted.
Kadi Raal. Eesti Vabariigi valitsusjuhid. Kollaaž, 2021.
Eesti kultuuriruumis on sooline küsimus fundamentaalne. Mehed on olnud ülekaalukalt esindatud mitte ainult ministriametis, vaid ka parlamendis, kohalikes omavalitsustes, suurettevõtete juhatustes, teadusrahastuste komiteedes jm.3 Rääkimata sellest, et naised saavad meestest keskmiselt vähem palka ja rohkem peksa. Mehed on ülekaalus nii vanglates kui ka näiteks enesetapustatistikas – ka see on sooline küsimus. Seetõttu on ühiskonna mustrite analüüsimine soolisest perspektiivist lääts, mille abil saab palju vajalikku infot. On tõesti omaette väärtus, kui juhtide seas on naisi sama palju, kui on mehi. Eestis on ainult meeste nägemine juhtivatel kohtadel nii normaliseeritud, et tekib kahtlus, et soojad kohad ringlevad samade võllide vahel ja osa kompetentseid inimesi (kes on juhtumisi naised) on otsustustubadest eemale põtkitud. Teadlik naiste toomine valitsusse ei tähenda ebapädevat valitsust, sest need naised on oma töös pädevad.
Ainuüksi naiste kohalolust aga ei piisa, sest ka naised võivad toetada patriarhaalseid väärtusi. Selle vältimiseks võiks muuhulgas kuulda võtta Feministeeriumi ja LGBT ühingu ettepanekuid koalitsioonile. Ühiselt soovitakse inimõigustega tegelevate vabaühenduste regulaarset ja läbipaistvat rahastamist, et ei korduks ohtlik triangel, mille kutsus esile eelmine rahandusminister. LGBT ühingu ootused uuele valitsusele on, et kooseluseaduse rakendusaktid võetaks vastu, et transsoolistel inimestel oleks lihtsam läbida nii juriidilisi kui ka meditsiinilisi protsesse, et vaenukõne kriminaliseeritaks ja et ühtlustataks diskrimineerimise kaitse.4 Feministeerium soovib, et tõstetaks abiellumis- ja seksuaalset enesemääramisiga (praegune seadus lubab Eestis lapspruute). Samuti sooviti, et vägistamise mõiste karistusseadustikus laieneks kõikidele nõusolekuta seksuaalaktidele (praegu võib seadust tõlgendada nii, et vaikimine tähendab nõusolekut). Feministeerium soovitas uuel koalitsioonil tagada, et perevägivalda tarvitanud isikute puhul arvestataks seda asjaolu neile laste hooldusõiguse määramisel. Ning et riik looks kvaliteetseid ja taskukohaseid omastehoolduse teenuseid, et (enamasti) naistele ei langeks nii suur hooletöö koormus.5
Minu ootused uuele valitsusele on, et loodaks teaduspõhine, argumenteeritud poliitkultuur, kus debatis austatakse vastast, ei tegelda töötegemise asemel ideoloogiliste kismadega ega vabandata välja fašismi. Ning et kaitstakse majanduslikult haavatavate inimeste huve ja juuritakse välja oma korruptsioonivõrgustik. Äkki nii saame hakata oma riigijuhte tõsisemalt võtma. Esimene samm, soovõrdsus valitsuses, on tehtud.
1 Priit Pärnapuu, 30 aasta ministrid luubi all. Kes oli ametis üle 4000 päeva? Milline peaminister sai alla 1% häältest? Kus saavad löögile naised? – Õhtuleht, 20. I
2 Vt Korruptsioonivaba Eesti ettepanekud, kuidas suurendada poliitikakujundamise läbipaistvust: Carina Paju, KVE saatis koalitsiooniläbirääkijatele ettepanekud korruptsioonivastaseks tegevuseks – transparency.ee, 19. I
3 European Institute for Gender Equality, Gender Equality Index, Power in Estonia for the 2020 edition
4 Eesti LGBT Ühing, Ettepanekud koalitsioonile LGBT+ inimeste võrdse kohtlemise edendamiseks Eestis – lgbt.ee, 19. I
5 Feministeerium, Viis olulist asja, mida uus valitsus ära saab teha – feministeerium.ee, 20. I
Nüüdisteatris on sageli oluline autentsus. Täpsemalt öeldes küsimus, kuidas teha nii, et teatriõhtu oleks teadlik selle õhtu publikust, ruumist ja kontekstist, aga ka iseenese teatraalsusest, ning prooviks sellest mitte tingimata vabaneda, küll aga teatud mehhanismide kaudu vaatajale signaliseerida, et mitte kõik täna õhtul pole väljamõeldis ja nii mõndagi on võimalik tajuda autentsena, ehedana.
Sellel soovil võib olla mitu põhjust. Kunstilooliselt on üpris tuntud kunstnik Marina Abramovići soov, et pärast tema performance’eid ei tohiks publik plaksutada, sest aplodeerimine on teatrile omane rituaal, mis muudab ka tema performance’id teatriks – ja seda ta ei soovi. Miks? Sest oma aktsioonides lõi Abramović pidevalt olukordi, kus prooviti puudutada reaalsust väga vahetul, aeg-ajalt isegi riskeerival kujul, nii et vaataja võis tajuda elu ja surma õrna piiri mitte fantaasiana, vaid tõese, tema silme ees lahti rulluva olukorrana. Kui aga vaataja oleks selle peale plaksutanud, oleks ta tunnistanud kõik nähtu etenduseks, täpselt sisseharjutatud ohutuks rituaaliks, kus puudub igasugune autentsus.
Teiseks autentsuse lätteks võib olla Bertolt Brechtist alanud eepilise teatri kontseptsioon, millega sooviti näidata publikule teatrikasuka voodrit, nii et teatriõhtu muutuks muinasjutust õpetuseks ning ei manipuleeritaks enam niivõrd vaataja tunnete kui tema mõtetega. Ühtlasi võiks säärane laad kaasa tuua ka vaataja teadlikkuse kasvu, mida tänapäeval armastatakse nimetada vaataja võimestamiseks ja emantsipeerimiseks ning tema agentsuse äratamiseks, see tähendab: vaataja ei ole passiivne pealtsilmitseja, vaid hakkab aktiivselt osalema nähtu tõlgendamises. Kriitiliselt võiks muidugi küsida, kas säärane positsioon pole juba iseenesest liialt isalik, kui teater usub, et kätkeb võimet, ülesannet ja missiooni äratada tuimas vaatajas kodanik, ja seega on ehk ka mõistetav, miks eepilist teatrit on tänapäeval raske teha ilma eneseirooniata.
Kolmandaks põhjenduseks on aga muidugi tänapäev. Juba aastasadu on märgatud, et paljud asjad, mis varem moodustasid mingisuguse arusaama „loomulikkusest“, on meile muutunud võõraks. Näiteks saab RMK kuuldavasti päris palju proteste, kui metsas ei ole laudteid või kui pole valmis pandud lõhutud küttepuid. Keskkond, mida pidasime oma loomulikuks (autentseks) kontekstiks, on muutunud ekraaniks, tapeediks ja tülleesriide taga olevaks võõraks objektiks. Seetõttu on märgata, kuivõrd innukalt moodsates ühiskondades räägitakse autentsetest elukogemustest: ökoloogilisest toidust, perekonnast, looduse säästmisest, tunnete väljanäitamisest ja nii edasi. On neid, kelle arvates on tegemist lätetele naasmisega, sest kusagil on alati olemas tõeline autentsus, mis asub väljaspool konstruktsioone. On aga neid, kelle sõnul sääraseid autentsuseid pole, vaid alati on tegemist mingisuguse fantaasiaga, mida me inimestena endale loome ja siis usume. Autentsust pole, on ainult kujutlus autentsusest.
Nüüdisteatris esineb autentsus sageli väga füüsilisel tasandil. Etendaja võib osutada ruumile, iseendale, olukorrale või publikule ning saavutada seeläbi selgelt tajutav autentsus. Vaadake, mina olen mina, teie olete teie ja see ruum on see ruum.
Ent muidugi ei piirduta enam ammu nimetatud osutamisega. Autentsuse saavutamine loob sageli platvormi, millele saaksid järgneda uued ning uued manipulatsioonid. See tähendab: autentsuse funktsiooniks nüüdisteatris ei pea olema tingimata mingisuguse eheduse kuulutamine, vaid selle kombineerimine, muutmine, aga ka tema võimalikkuse eitamine ja hoopis autentsuskasuka voodri näitamine. Kui varem mõisteti näiteks etendaja autentsust olukorrana, kus näitleja on laval justkui „tema ise“, siis lava on ikkagi maagiline paik, tähenduslikult muutub seal kõik millekski muuks, tõelist autentsust ei saavutata kunagi ning seetõttu ei hakka ka etendajad, ruumid ja olukorrad olema laval kunagi „nemad ise“. Seepärast võiks autentsust vaadata nüüdisteatris mitte eesmärgina, vaid tööriistana. Selle eesmärk on avada ruum, tekitada siiras suhe publikuga, luua teatud usutavus – ning siis selle kõigega manipuleerima hakata. Nagu teatris ikka.
Kui aga küsida laiemalt, miks autentsus on sedavõrd kõnekas, siis tuhandete võimalike vastuste seast valin miskipärast hetkel Elfriede Jelineki küsimuse: „Kuidas on võimalik pärast Auschwitzi rääkida armastusest?“ Kuidas on võimalik fantaseerida, kui reaalsus on niivõrd kohutav, niivõrd … ehe? Tuleb ilmselt sellele reaalsusele näkku vaadata.
Flo Kasearu näitus „Elust välja lõigatud“ Tallinna Kunstihoones kuni 28. III, kuraator Cathrin Mayer.
2016. aasta Artishoki biennaalil osales Flo Kasearu performance’iga „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine“, mida etendati NO99 teatri kammersaalis. Kahetunnise etenduse jooksul lugesid koduvägivalla all kannatanud naised publikule ette katkeid oma kohtuasjade toimikutest. Naised ise ei asunud laval, vaid istusid saali kogunenud publiku seas, justkui sümboliseerides seda, et meie kõigi kõrval võib olla keegi, kes on lähisuhte- või perevägivalla all kannatanud. Seda, et me kõik asume – ühel või teisel viisil – sedasorti vägivallale lähemal, kui esmapilgul arvata oskame. Oma seni suurimal isikunäitusel „Elust välja lõigatud“ jätkab Kasearu sama teemaga.
Tähenduslikud ruumid. Mis võib toimuda koduseinte vahel ja suletud uste taga? Kuidas vägivallatsejad oma tegusid õigustavad? Kuidas vägivalda ära tunda? Kust selle puhul abi otsida? Mida vägivaldsed suhted kannatava poolega teevad? Need on kesksed küsimused, millega kunstnik vaataja näituseruumidesse teele saadab.
Flo Kasearu huvi lähisuhte- ja perevägivalla vastu ei ole juhuslik ega lähtu pelgalt soovist suhestuda ühiskonna valupunktidega, nagu sotsiaalsele kunstile kombeks. 2009. aastal avas kunstniku ema Margo Orupõld naiste tugikeskuse Pärnus ning Kasearu on seal korraldanud loomingulisi töötubasid ja kunstiprojekte, puutudes varjupaigas elanud või tugikeskusest abi otsinud naistega lähedalt kokku. Mitmed teosed on inspiratsiooni saanud kunstniku ema räägitud lugudest. Seega on näitusele koondatud teostel, mille sekka kuulub ka videolõik eelnimetatud 2016. aasta performance’ist, Kasearu kõrval hulk kaasautoreid. Kõige paremini tuleb vägivalla eest abi otsinud naiste kaasautorsus esile Vabaduse väljakule vaatavale aknale paigutatud teoses, kus kolm naist sõnastavad neile arusaadavamas ja inimlikumas keeles ümber ohvriabi teavituskampaania tekste. „Aita end!“ on võimestav sõnum, mis osutab sellelegi, et suur osa näitusele jõudnud naiste lugudest on leidnud lahenduse. Küsimus „Kas sa tuled mind öösel päästma?“ kõneleb seevastu meeleheitest ja (tihti põhjendatud) usaldamatusest tugisüsteemide vastu.
Flo Kasearu on näituse narratiivi üles ehitanud ruumiliselt jagunevate peatükkide kaupa. Eelkirjeldatud tekstiline teos Tallinna Kunstihoone aknal loob seose avaliku ruumiga. Vabaduse väljaku poolne saal funktsioneerib tugikeskusena, kus skulpturaalsete vormidega toolid „jutustavad“ konkreetsete naiste lugusid.
Tekstiline teos Tallinna Kunstihoone aknal loob seose avaliku ruumiga.
Turvaliselt väiksemõõdulises videoruumis näeb teost „Varjupaiga festival“, kus on dokumenteeritud Pärnu naiste varjupaigas sündinud loometööd. Kõige poeetilisemalt on lahendatud suur saal, kus küsitakse nii seda, mida pidev väärkohtlemine indiviidiga teeb, kui sedagi, kuidas oma otsustusõigus tagasi võita.1 Kuivanud toataimedest moodustuv väli pealkirjaga „Vägivald kasvab vaikuses“ on näituse üks tugevamaid kujundeid, sümboliseerides vägivalla all kannataja kokkukuivamist nii psühholoogilises, vaimses kui tihti ka füüsilises plaanis. Sellele vastandub kohtuasjade ettelugemise videolindistus, olukorra dokumentatsioon, kus ohver on otsustanud oma elu ja võimaluste eest võitlema hakata.
Tallinna Kunstihoone näituse kirjeldatud ülesehitus tuletab meelde, et ruumiline mõtlemine on Kasearu loomemeetodis alati esil olnud. Tema kõige populaarsem ja enim meediakajastust saanud kunstiprojekt on „Flo Kasearu majamuuseum“, kus kunstniku pere elumaja privaatsus on – vähemalt osaliselt – transformeeritud avalikuks ja avatud ruumiks.2Üks parimaid näiteid sellest, kuidas kunstnik edastab tugeva sõnumi ruumilahenduse kui visuaalse kujundi abil, oli naisloojate omaruumi puudujääki sümboliseeriv viie uksega tuba Ingrid Ruudi kureeritud arhitektuurinäitusel „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ (2019). Turvakodu, tugikeskuse, kohtusaali jm institutsionaalsete ruumide installeerimine või kuvamine Tallinna Kunstihoone saalidesse osutab muu hulgas sellele, kuidas koduvägivalla tulemusena varisevad kokku tavapärased arusaamad oma ruumist ja selle turvalisusest.
Kelle vägivald kelle vastu?Lähisuhte- ja perevägivald, millest Kasearu isikunäitusel kõneldakse, on peamiselt naistevastane vägivald. Tõsi, sissejuhatava teosena eksponeeritud kuueaastase Johanna emale kirjutatud kiri, kus laps küsib, et millal nad ometi vägivalda täis kodust ära lähevad, ei lase vaatajal unustada, et vägivallamustritesse on paratamatult kaasatud lapsed. Ka viimase saali videoga „Lapse heaolu“ sümboliseeritakse seda, mis juhtub lastega mittefunktsioneerivas paarisuhtes. Aga näituse kui terviku peategelased ja mitmegi teose kaasautorid on koduse vägivalla eest põgenenud naised.
Selline valik põhineb tegelikkusel. Koduse vägivalla ohvriteks on valdavalt naised, mistõttu rahvusvahelistes määratlustes nimetatakse koduvägivalda eelkõige naisi puudutavaks probleemiks.3 Perevägivalla ohvritega töötanud jurist Merle Albrant kirjutab mõni aasta tagasi Sirbis ilmunud artiklis sellest, kuidas naistevastasest vägivallast rääkimine tekitab Eesti ühiskonnas alatasa vastakaid reaktsioone, probleemi vähendamist või naeruvääristamist.4 Ja ometi väidab statistika, et umbkaudu 90 protsendil juhtudest on peresisese vägivalla ohver naine ja vägivalla toimepanija kas endine või praegune meessoost partner, kellega oli või on ühine pere.5 Seega pole Kasearu kunstilise uurimustöö fookuse valik mingil viisil kallutatud. See põhineb nii statistikal kui ka isiklikul kokkupuutel perevägivalla ohvritega ning jõutakse – seda otseselt küll väljendamata – tõdemusele, et lähisuhtevägivald on eelkõige võimu küsimus ja patriarhaalses ühiskonnas domineeriva sugudevahelise dünaamika üks probleemsemaid tagajärgi.
Uue kujundi otsinguil. Pere- ja lähisuhte vägivalla kajastamine avalikkuses on viimastel aastatel sammhaaval teisenenud ning sellele protsessile on kaasa aidanud ühiskonna hoiakute muutumine avalikkusele tuntud inimeste eestvedamisel. Miks aga tegeletakse selle teemaga kaasaegse kunsti vahenditega? Mida saab kunsti vahenditega arutellu lisada, midagi uuel viisil vaadata ja näidata?
Flo Kasearu tunnistab, et teda on häirinud massimeedias levinud naistevastast vägivalda sümboliseerivad kujutised, mis pildiliselt on küll mõjuvad, kuid tähenduselt kitsad. Kunstiline mõtlemine võimaldab kasutusele võtta uusi kujundeid ning see samm ei pruugi jääda poeetiliseks žestiks, vaid võimaldab esile tuua mitmekülgse sisu ja emotsionaalse laenguga sõnumeid. Mehe rusika eest varjuva naisenäo kujutis, millega meedias teemat valdavalt illustreeritakse, piirdub naise ohvrirolli näitamisega. Kasearu on otsinud seevastu kujundit, mille tähendusväli oleks laiem ja leidnud selle kuivanud potitaime näol: tõepoolest, kui mõelda, et piisava hoolitsuse ja armu korral saab pooleldi hukkunud taime uuele elule äratada, siis ei ole vaatajal kuigi raske kunstnikuga kaasa mõtelda.
Vabaduse väljaku poolne saal funktsioneerib tugikeskusena, kus skulpturaalsete vormidega toolid „jutustavad“ konkreetsete naiste lugusid.
Flo Kasearu pikaajaline tegevus Pärnu naiste tugikeskuses toetub veendumusele, et visuaalsel kujutamisel on teraapilises protsessis oma osa. Ei maksa aga kujutava kunsti lõimumist teraapilise protsessiga segi ajada kunstiteraapiaga, mille põhialused ja meetodid kuuluvad psühholoogia ja psühhiaatria valdkonda. Flo Kasearu loometegevus paigutub ikkagi professionaalse kunstivälja ja selle mõjuulatuse piiridesse, kuid on valmis neid piire (kas või lühiajaliselt) ületama, selleks et anda professionaalse kunstniku oskused ja vahendid vägivallaohvrite taastumise ja võimestamise käsutusse. Võib tunduda ehmatav, et peale poeetiliste kujundite on Kasearu kasutanud sellelgi näitusel talle omast mängulist ja kohati humoorikat kunstikeelt. Biennaalil „Performa 2017“ antud intervjuus, kus ta räägib rahvuse- ja identiteediteemalistest teostest, selgitab Kasearu, et naer või iroonia aitavad tal keerulisi probleeme lahata inimlikul tasandil, ning et keskendumine positiivsele aitab kinnistunud mõttemustrite kõrvale tuua uusi võimalusi.6 Teatav pinge käsitletava teema ja selle kunstilise esitluse vahele võib küll jääda õhku rippuma ning kindlasti sõltub selle vastuvõtt vaataja kultuurilisest ja psühholoogilisest eelistusest. Ka näituse kuraator Cathrin Mayer peab oma eessõnas vajalikuks seda käsitluslaadi lahti seletada väites, et „vägivalla mõju nõrgestamine huumoriga osutab sellele, et naised ei lase end ohvri rolli suruda“.7
Kutse vaatajale. Seda, milliselt distantsilt vaataja näitusel eksponeeritud teoseid ja nende kaudu esitatud lugusid vaatleb, on loomulikult individuaalne. Kuid visuaalid ja ruumikogemus loovad võimaluse tunduvalt tugevamaks emotsionaalseks reaktsiooniks ja empaatiaks, kui mis tahes sõnaline esitlus, olgu see siis teoreetiline, sotsioloogiline, juriidiline või psühholoogiline vägivalla analüüs. Mõne teose puhul on vaatajal otsene võimalus asuda vägivallaohvrite kohale: istuda tugikeskuse saali toolidele ja püüda kehaliselt kogeda, mida selline hetkeline samastumisakt endaga kaasa toob. Pilt võib vägivalda kujutada väga detailselt ja graafiliselt – selliselt, et seda on füüsiliselt lausa valus vaadata.
Flo Kasearu on eelistanud selle asemel kasutada enda välja töötatud sümboleid ja kujundeid, mis jätavad rohkem suhestumis- ja tõlgendusruumi. Nii on vaatajale kergem. Näituse narratiivis nii oluline positiivne sõnum, et vägivallamustreid saab oma elust välja lõigata, ei kao jutustatud lugude valu ja meeleheite sisse ära. Sellise hoiakuga näitust saabki teha isiklike lugude põhjal, kus vägivallakogemus on juba minevikku jäänud või jäämas. Need on võitlejate lood, mida Kasearu jutustab. Nende lugusid, kes elavad vägivallast täidetud vaikuses, ei saagi (veel) jutustada.
