KuiEesti 1991.aastal vabaks sai, siis minu 12aastases peas tähendas see korraga kõige halva lõppemist.Muidugi nii ei läinud. 1990. aastad oli muserdav aeg: ühiskond pööras näoga suuresti mateeria poole, kuigivõitlus oli ju käinud vaimu ja hinge vabaduse eest.
Praeguse kultuurisõja (suure väärtuskonflikti) aluseks on samuti saanud küsimus vabadusest. Sest seda defineeritaksetäiesti erinevalt. Defineeritakse nii kosmilistesse kaugustesse ulatuvalt erinevalt, et peaaegu pole samu tingmärkegi enam kõnesse-kirja alles jäänud.
Kuskil imaginaarsetes alusdokumentides oleks nagu kirjas, et inimese vabadus on ta enda kätes, kuni ta sellega teise inimese elu- ja vabaduseruumi ei ahenda-ahista. Sealt edasi on kõik aga isikliku taju määrata: millised seadused või poliitika või käitumiskultuur ühiskonnas on mulle rõhuv?
Üks olulisemaid küsimusi-kaasusi tuleb lähitulevikus kliimatemaatikast: kujutame ette olukorda, et saame aru, et turumajandus, täpsemini tarbimisühiskond, ei ole enam kestlik.Igal juhul tähendab see mingit tüüpi plaani- ja turumajanduse segunemist.Ühtpidi ei peaks see olema hirmus, sest täiesti vaba turumajandust pole ju praegugi.
Probleem on aga inimeste harjumuses.Ma ei tea, kui paljudele, peale minu, mõjub lohutavalt mõte, et kuna nii Hiina kui ka Venemaa suudavad suhteliselt edukalt mängida tarbimisühiskonda, siis on tõestatud, et sel eluviisil ei ole olemuslikku seost liberaalse demokraatiaga. See tähendab, et tarbimisvabaduse suure piiramise kõrval jääb ju alles tohutu hulk variante: teadus-, kunsti-, eneseteostus-, seksuaal-, usuvabadus jne.
Aga mis teha siis, kui pinnale hulbivadki (nagu parimad asjad ikka) tarbimisvabadus ja räuskamisvabadus ning põhja pressitakse nood eespool loetletud? Kui vabadust ellu ja alles jääda hakataksegi nimetama ökofašismiks? Kas siis jääb meile vabadus koos kaduda?
Kontsert „Songs of the Human Spirit“ 13. I Pärnu kontserdimajas. Laval Heigo Rosin ja Tanel-Eiko Novikov (löökpillid). Kavas Johann Sebastian Bachi 15 inventsiooni BWV 772–786 Morris Langi seades ja Nathan Daughtrey „Songs of the Human Spirit“.
Pärnu kontserdimaja suurde saali astudes tabab kuulajat kohe põnev õhustik. Hämaras saalis on kaotatud astmelisus lava ja publiku vahel: toolid on asetatud ringi ümber keskel asetsevate löökpillide, milleks on kaks pluss kaks marimbat ja vibrafoni ning alused nuiade ja poognate jaoks. Sedasorti eripäraste kontsertide puhul on tavaline, et igal pool siuglevad ringi juhtmed ja siin-seal häirivad vaatevälja mikrofonijalad. Seekord on saal nendest vaba, mis on mõneti üllatav, kuna kontsert, mis on esialgu planeeritud väikese tuurina mööda Eestit, toimub vaid Pärnus ja praegusele kummalisele ajale kohaselt üritatakse võimalikult palju väheseid eredaid muusikasündmusi salvestada või otse võrgus üle kanda. Seda erilisem on olukord pärnakate ja mõnede mujalt kohale sõitnute jaoks – saadakse osa millestki kordumatust, mis salvestub ainult kõrvade vahele.
Maskides publik, keda on kokku tulnud päris rohkesti, on justkui rituaalse toimingu ootuses, kui lavale saabuvad kaks noort muusikut, kes ei vaja pikka tutvustust. Löökpillikunstnikud Tanel-Eiko Novikov ja Heigo Rosin on teinud omale nime nii eesti- kui ka välismaistel lavalaudadel, pälvinud preemiaid rahvusvahelistel konkurssidel ning annavad tihedalt kontserte nii solistina kui ka eri kooslustes. Aga seni pole need kaks muusikut veel lava jaganud, nagu väidab kavaleht – fakt, mille tähendus hajub juba esimeste minutitega, kui muusikud on alustanud Bachi inventsioonide ettekandega.
Tanel-Eiko Novikovi väljapeetud, kuid sisemise energiaga väljenduslaadile sekundeeris Heigo Rosin impulsiivsemalt ja karakteersemalt.
Bachi polüfoonilise muusika kohta on öeldud, et see on loodud nii geniaalselt ja universaalsena, et kuulaja saab elamuse isegi siis, kui meistri teose mängib maha arvutiprogramm või tuim stiilitajuta orkester. Sellise arusaama järgi võiks Bachi mängida ükskõik milliste instrumentidega või teadmiste pagasiga, peaasi, et helikõrgused on õiged. Minu arvates on väites tõelähedane vaid instrumente puudutav – tõesti, Bachi muusikat võib seada väga erinevatele pillidele, ilma et muusika kaotaks, ometi peab seade ja ka esitus olema n-ö argumenteeritud. Inventsiooni mõiste, mis Bachi puhul on seotud pedagoogikaga haakuva avastamisega, kannab meid ka klassikalise retoorika ühe kaanoni inventio juurde, mis tähendab muu hulgas argumenteeritud avastamist, uurimist. Eks ka iga uue armastatud teose seadega avastatakse midagi uut nii teose kui seda esitavate pillide kohta. Bachi inventsioonide esitamine marimbadel mõjub argumenteeritult tänu teatavale arhailisele alatoonile, mis kuulub löökpillide kui laias laastus kõige vanemate muusikainstrumentide rühma juurde. Mängijad lisasid oma lavaisiksusega majesteetlikkust ning interpreteerisid Bachi kahekäepolüfooniat seatuna kahele mängijale eredalt ja stiilitruult. Eriti nauditav oli ülimalt nüansirikas dünaamika, just aeglasemates osades. Esile tuli ka kummagi mängija omanäoline muusikunatuur või hoopis veidi isesugune Bachi-käsitlus: Novikovi väljapeetud, kuid sisemise energiaga väljenduslaadile sekundeeris Rosin impulsiivsemalt ja karakteersemalt. Tundus, et üksteisele veidi lähemal asetsedes oleks omavaheline kontakt ja reageeringud võinud olla veelgi homogeensemad.
Üks kummalisus, mis kippus Morris Langi seade puhul kõrva häirima, on metoodiline tremoleerimine pikkadel nootidel. Õigupoolest on see kindla helikõrgusega löökpillidele tehtud klassikaseadete puhul tavaline, aga võib tekkida küsimus, miks ei võiks püüda asja lahendada originaalilähedasemalt. Mõnikord tekitab teatud pillide väljakujunenud praktika muusikakultuuri nagu omamoodi subkultuure: kinnistuvad mingid iseärasused, mis tunduvad asjaosalistele tavapärased ja õigustatud, aga väljast vaatlejas tekitavad hämmingut ja kummastavaid seoseid. Selline tremoleerimine viib mõtted mandoliinile, aga ei tahaks, sest ülejäänud kõlakultuur ei viita kuidagi rahvamuusikalikkusele.
Nii võimekad muusikud suudaksid fraseerida ka ilma tremolotäidiseta ja n-ö mõttesildade abil ülekandeid tekitada. Eriti on sel efekt elava ettekande puhul, kus iga žest kõlab. Sellist kehalise žesti kõla või ka mõne kompositsiooniga kokku sobivat lõpetamatust võiks Rosina ja Novikovi duo taotleda ka üldisemas plaanis. Kava koosnes kahest mahukast tsüklist, kus oli palju lühemaid osi, ning võis tähele panna, et enamus neist said otsekui topeltlõpu. Löökpillimängijatel on dirigendi potentsiaali ja täpsust, kuid tihti järgnes lõpužestile veel üks, otsekui kinnitamaks, et nüüd saabus tõesti topeltjoon. Pime kriitik selliseid asju ei märkaks ja kindlasti on muusikas kõik kõlav olulisem kui silmaga nähtav, kuid lavalise esituskunsti puhul on ka visuaalsed märgid tervikus mõnikord päris tähendusrikkad.
Kontserdi nimiteos, Ameerika helilooja Nathan Daughtrey (1975) uusromantilises stiilis „Songs of the Human Spirit“ ehk „Laulud inimhingest“ (2016) kõlas kontserdil teise väga mahuka 15osalise tsüklina ja nagu muusikud kõnelesid, ei olegi teost kontsertidel tervikuna esitatud. Osade pealkirjad väljendavad elulisi emotsioone ja olukordi ning muusikud kandsid need veenvalt ja fantaasiarikkalt publikuni. Esimesed viis osa kõlasid marimbadel ning enim köitis IV osa „Igatsus“, mille duo kandis ette hingestatult ja peene dünaamilise plaaniga. Peagi sai kuulda ka vibrafone, millel esitati järgnevad viis osa. Osas pealkirjaga „Tänulikkus“ loodi kõlalisi assotsiatsioone oreliga, mis kõrgus Pärnu kontserdisaalis visuaalselt muusikute pea kohal ning lõi juba Bachi kuulates sakraal-rituaalse konteksti. „Üksinduses“ mängisid muusikud poognaga hingekeeltel ja vibrafonil müstilisi helisid välja võludes ning kaks järgmist osa kõlasid kui peen kellamäng, tuues saali jõulumeeleolusid. Viimased viis osa on komponeeritud vibrafoni ja marimba duole, segades üksteist täiendavaid värve, eriti salapärase ja tumedana kui ookean mõjus pala „Ilu“ kõlamaailm. Järgmine osa „Pettumus“ lasi nautida muusikute virtuoossust ja ergast karakteriloomet. Koraalilikus palas „Vastuseta“ oli instrumente põnevalt vastandatud ja segatud ülemhelirikkad vibrafoniakordid kokku pulseerivate saatuse koputustega marimbal.
Kontsert oli kui intellektuaalne teraapiaseanss ning tekitas kuulajates tunde, nagu oleksime erilised väljavalitud, kel on võimalik osa saada ühest muusikalisest avastusretkest, tutvuda tundlike muusikute ja nende müstiliste instrumentidega.
Vanemuise „Head inimesed“, autor Mart Kadastik, lavastusdramaturg Ott Kilusk, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ain Mäeots, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits. Mängivad Karol Kuntsel, Marika Barabanštšikova, Andres Mähar, Robert Annus, Jüri Lumiste, Külliki Saldre, Lena Barbara Luhse, Ragne Pekarev, Margus Jaanovits ja Maarja Johanna Mägi. Esietendus 21. XI 2020 Sadamateatris.
„Kõik, mis minuga juhtub, saab ühel hetkel lavastuseks.“1 Mart Kadastiku debüütnäidend2 algab rahvaluule peavalitsuse uue peadirektori määramisega. Nii nagu Kadastikust 1983. aastal,3 nii saab ka Teedust noore mehena inimene tähtsal kohal. Inimene, kellel tuleb hakata valikuid tegema.
Isiklik lugu. Kuigi Kadastik ise nendib, et selgeid prototüüpe näidendis pole (ning ka kriitika on mõne erandiga ja vaid põgusate viidetega sellest hoidunud), on raske seda mitte märgata. Kunstilises võtmes, metatasandeid ning hüpertekste kombineerides, tegeleb Kadastik siiski oma isikliku loo, enda kogetud elu, dilemmade ja valikute mõtestamisega. Täpsemalt mitte valikute, vaid valiku: otsuse kirjutada 1980. aastatel (pseudonüümi all) mitmete dissidentide kohta üsna vängeid-kriitilisi artikleid.4
See tegu on määranud palju Kadastiku hilisemas elus ning eduka tippjuhi karjääri jäid need ilmunud sõnad alatiseks varjutama (ja varjutavad siiani). Kui 2016. aastal ilmunud elutööraamatus „Nüüd ma siis kirjutan“ lahkab Kadastik seda perioodi ajaloolises võtmes (oma motiive ning konteksti avades), siis aasta hiljem valminud näidendis „Head inimesed“5 satub kõnealune dilemma laiemasse kunstilisse narratiivi-käsitlusse, hõlmates inimese ees seisvate valikute keerulist hüperbooli.
Teet: Meie tõeline mina – see ei muutu kunagi.
Juhan: Sa siis väidad nüüd, et ajal ei ole inimese teadvuse kujundamisel mingit rolli?
Teet: Ma väidan, et hea inimene on hea nii viieteistkümneselt kui ka viiekümneselt, mölakas on mölakas kogu elu.
Juhan: Inimesed ei ole ainult mölakad või heategijad.
Teet: Sõnad inimeste suus muutuvad, inimesed ei muutu. Sõnad elavad oma elu. Neist ei tasu välja teha.
Juhan: Kui sõnadest mitte välja teha, millest siis veel?
Teet: Südamest.
Kui Teet Holter on määratud rahvaluule peavalitsuse uue peadirektori ametikohale, hakkab ta asjalikult oma kohuseid täitma. Keskpärase mehena võlgneb ta edutamise oma äiapapa Gustavile, kes kõrgetes parteikoridorides „omadel“ silma peal hoiab ning Teetu järjest enam punakardinasse mässib. Üsna varsti avaneb Teedul võimalus pidada kõne keskkomitee pleenumil, ka uus võimupositsioon ajab käed kiiresti sügelema ning dissidentlike ilmingutega endisest kolleegist luuletaja leiab ennast lahkumisavalduse eest. See on muidugi tunduvalt meeldivam koht kui venelannast sekretäril Niinal, kes satub hoopis „šarmantse“ Teedu käte vahele.
Huvitav on seejuures tõik, et peaaegu kõik need seigad on Teeduga „lihtsalt juhtunud“. Näib, et peadirektori ametikoht tuleb talle pigem üllatusena (Teet tõdeb isegi, et koha oleks pidanud saama hoopis senine asetäitja, luuletaja Juhan) ning pleenumi ettekanne surutakse talle juba selgemalt peale (ikkagi peadirektor!). Hämmastav on seegi, et näidendit läbiv armuliin sekretär Niina ja Teedu vahel pole juhuslik, vaid ka Niina on Teedule kaela määritud, soovitatud, peale surutud. Lõppkokkuvõttes tundub isegi Teedu abikaasa viljatus siin kontekstis märgiline – Teet on üsna abitu mees, kes laseb ennast tuuleiilidel siia-sinna kõigutada. Olgem muidugi ausad, ta ei protesti ka. Pigem läheb ta kaasa, laseb ennast mõjutada, mõjutub ümbrusest. Aga otsuseid Teet kindlasti ei tee.
Rahvaluule peavalitsuse uus peadirektor Teet Holter (Karol Kuntsel) on üsna abitu mees, kes laseb ennast tuuleiilidel siia-sinna kõigutada.
Otsustavus. Shakespeare’iliku pöördena satub Teedu teele Meeksi nõid (ja taas on kohtumine juhuslik – Teedu auto läheb koduteel katki), kes oma ametile (ja rollile) kohaselt kuulutab-kirjeldab (1980. aastate keskel) üsna mõeldamatuid tulevikusündmusi: Maradona „Jumala käsi“, Tšernobõli tuumakatastroof ja laulev revolutsioon ühes Nõukogude Liidu lagunemisega.
Tavapärase inimesena suhtub Teetki nõia utoopilistesse unistustesse paraja skepsisega. Ent esimeste sündmuste hargnedes (ja ennustuste täitudes) haistab ta oma võimalust ning ei jää enam tegevusetult ootama uute ennustuste täitumist. See on ka näidendi üks olulisemaid hetki – realiseerub Kadastiku alternatiivajalooline stsenaarium. Teet, kes seni on tegutsenud vastavalt tugevamate jõudude (peale)surumisele ning vältinud igasuguseid äärmusi (ning tõenäoliselt jätkaks senist rada elupäevade lõpuni), hakkab nõia ennustustest johtuvalt tegema otsuseid. Otsuseid, mis kannavad ta (oleviku taustal) üsna julgetesse äärmustesse: esmalt vastuseis parteiga, hiljem neoliberaalse maailmakorraga.
On oluline, et tänu sellele hetkele saab Teet hiljem näidendi lõpus oma endiselt kolleegilt küsida: „Juhan, kas sa teeksid täna midagi teisiti, kui teaksid, kuidas elu homme läheb?“. Sest see küsimus eeldab, et inimesel on olemas olnud valik.
Sisemine vaekauss. Valikuid tehakse enamasti lähtuvalt isiklikest printsiipidest, tunnetest, mõtetest, eesmärkidest. Valikute ees asetame alternatiivid oma sisemisele vaekausile ning langetame otsuse. Üks huvitavamaid aspekte Kadastiku näidendi juures ongi Teedu motivatsioon. Kui kõigil teistel tegelastel on üsna selged keskmed, millest lähtuvalt nad oma otsuseid teevad, siis Teedu puhul (sarnaselt Kadastiku enese tehtud otsusega) on seda märksa raskem leida.
Gustavile, Teedu äiapapale on selgelt oluline võim, veelgi enam aga võimu teine vend – raha. Nõukogudeaegsesse nomenklatuuri kuulumine tagas korteri ja mereäärse suvila, mida muidugi vaid „laenati“. Tuulte pöörises sai aga endisest tippkommunistist advokaat, kellele Teet saadab ühel ühisel istumisel üsna salvava (aga täpse) repliigi: „Sa oled alati valinud selle poole, mis on kasulikum. Sa ei teeni rahvast, härra äiapapa, sa teenid raha.“ Ja Gustav on selles ka üsna edukas.
Teedu töökaaslane, hingelt poeet Juhan (kes käib kogu aeg kampsunis), esindab aateid. Tema asub 1980. aastate lõpus süsteemi varemetel Teedu järel rahvaluule peavalitsuse peadirektori ametikohale, hoolimata varisevast süsteemist ning privileegide puudumisest. Juhanile on oluline valvata rahvaluule heakorra üle, hiljem jääda truuks oma loomingule. Ta ei astu parteisse, kuigi see tuleks talle kasuks, ta ei nõksuta põlvi võimu ees. Hiljem ei andu ka kapitalistlikule tootmisahelale ning jääb vaeseks vabakutseliseks poeediks.
Kolmas oluline tegelane näidendis, Teedu sekretär Niina toob näidendisse armastuse raske saatuse. Teedu armuke (ja mehe teadmata ka tema poja ema) vaeb oma otsuseid armastuse perspektiivis. Venemaale põgenemise ajendina kõlab küll russofoobne laine Eestis, aga tegelikult on selleks armastuse võimatus Teeduga (sest Teet on abielus) ning pingete kerkimine Teedu abikaasa ja tema vahel.
Raha, aated, armastus. Kadastiku näidend esitab üsna selgelt nende kolme märksõna, kolme domineeriva (sisemise) vaekausi personaliseeritud saatuse kahe süsteemi, kahe ajastu vahel. Kuigi nende sõnad, teod ja mõtted muutuvad, jääb olemus, kese, samaks. Raha suudab Gustav teenida mõlemal ajal, oma põhimõtetele jääb vaesusest ja viletsusest hoolimata Juhan ikkagi truuks ning armastuse keerdkäikudesse eksib Niina pidevalt, sõltumata ümbritsevast.
Süü. Kõige huvitavam on aga küsimus, mis ajendab Teetu ennast. Mille nimel ta tegutseb, millest lähtuvalt oma tegudele hinnanguid annab? Johtub, et mitmel korral näidendis tegutseb Teet „igaks juhuks“, tundes hirmu, kas sai kõik ikka „õigesti“ tehtud. Veelgi enam, talle tundub olevat oluline jääda lõpuks õigele poolele. Valida õige pool. Aga mida see tähendab, mida tähendab jääda (iseenda, kõrvalseisjate, ajaloo?) vaatest õigele poolele?
Teet: Kas teile määrati psühhiaatriline ekspertiis?
Meeksi nõid: Üks arst tuli, jah. Ütles, et ma heidaksin kušetile pikali.
Teet: Miks?
Meeksi nõid: Ta tahtis mulle hüpnoosi teha.
Teet: Sooh … Milleks seda veel?
Meeksi nõid: Ei tea. Mina võisin tema mõtteid ka ilma magamapanekuta lugeda. Ma arvan, et ta hakkas mind kartma.
Teet: Mida oli tal karta?
Meeksi nõid: Sedasama, mida kardate teie, seltsimees Holter. Süüd.
Teet:Süüd? Mina kardan ainult seda, mida ütleb mu naine, kui ma täna öösel koju jõuan. Ja sellepärast lõpetame selle ajuvaba jutu nüüd ükskord ära ja mina hakkan minema.
Süü, see on see taak, see must pigi, mis jääb külge sellele, kes valib vale poole (sest ajaloo kirjutavad alati võitjad). Teedu süü(tunne) paisub pärast otsuste langetama asumist järjest suuremaks. Ta hakkab tundma süüd isegi abstraktsemate, temast selgelt sõltumatute asjaolude ees (Estonia laevakatastroof, abikaasa kaksikraseduse katkemine – kuigi jah, seal on ka Teedu armukese väljailmumisel oma roll). Süü võimalikkus ahistab Teetu alates Meeksi nõiaga kohtumisest ehk hetkest, mil talle antakse võimalus (aga kes selle annab?) valida, võimalus otsustada.
See on (ka) teema, mis Kadastiku enesega on (järje)pidevalt kaasas käinud, tahtmatult tema elu varjutanud.6 Kuid kui pole valikuid, kas saab siis olla süüd? Ja kui valikud tekivad, kas saab ennast süüst vabastada, kas on võimalik teha „õigeid“ valikuid ning jääda süüst puhtaks, jääda alati õigele poolele? Mida need valikud endaga kaasa toovad? Mida tähendab pidevalt valida, pidevalt otsustada?
„Kui sa hakkad täna homse nimel tegema oma elus muudatusi, mis on vastuolus sinu enda olemusega – ja sellest sa tegelikult ei saa lahti, sest see on sinuga kogu aeg kaasas –, siis satud ummikusse, iseendaga vastuollu. Sa kaotad iseenda ära, kui sa hakkad elama homse nimel tänase arvel,“ räägib Kadastik oma näidendist Tartu Postimehes.7 Ja tõsi ta on: Teet nihkub süütundest (ja selle vältimisest) tiivustatuna ümbritsevast eemale, tema perspektiivid nihkuvad aina kaugemale tulevikku, kuniks ta ei elagi enam „siin“, vaid võitjate poolel tulevikus. Sarnaselt Macbethile lõpetab Teet teispoolsuses, olles ennast ümbritsevatele inimestele kamaluga kannatusi valmistanud.
Üritab siis ka Kadastik lõpuks öelda, et tal ei lasu süüd, kuna tal polnud valikut? Või kas poleks ta teisiti toimides (ja tulevikku arvestades) suutnud elada olevikus ning lõpetanud seal, kus tulevikku-ette-teadev Teet (ning seepärast ei saa teda hukka mõista)?
Igatahes on tegu tunduvalt huvitavama (ja läbikomponeerituma) näidendiga, kui esmapilgul paista võib. Lakoonilised ülevaated ja arvustused pole suutnud süüvida Kadastiku näidendi süvakihtidesse ning kontekstuaalne paigutus, mis võimaldab kõrvutada Teedu lugu Kadastiku looga, teevad sellest näidendist üsna huvitava materjali. Just näidendist, sest Vanemuise teatris lavale jõudnu pigem kahandab tekstis peituvaid varjundeid.
On, mille üle pead murda.
1 Elo Ellermaa, Ojasoo intervjuus AK-le: kõik, mis minuga juhtub, saab kord lavastuseks. – ERRi uuidsteportaal 10. VI 2016.
2 Arvustuse aluseks on Eesti Teatri Agentuuri arhiivis olev näidend, mida on lavastuse tarbeks omajagu kohendatud. Lavastuses esineb mitmeid tekstikärpeid, rohkem on ütlematajätmisi (ja sümboleid), oluline muutus on aga tegelaste omavaheliste konfliktide võimendamine. Just viimase tõttu näib olevat Kadastiku algsest ideedraama mõõtu (originaal)näidendist saanud keskpärane suhtedraama. Käesolevas arvustuses keskendungi Kadastiku algse (ja sisulisema) teksti lahtimõtestamisele.
3 24. veebruaril 1983 määrati Mart Kadastik 27aastaselt ajalehe Edasi (pea)toimetajaks.
4 Vt Juku-Kalle Raid (koost), Mart Kadastik kirjutab. Ema & Isa, Tallinn 2016.
5 Kadastik mainib Kuku raadio saates „Vanemuise veerand“ (04. XI 2020), et näidend valmis peaaegu täielikult juba 2017. aastal.
6 Viimati 2016. aasta veebruaris, kui Kadastikust pidi saama Tartu linna aukodanik. Kadastik loobus, kuna talle heideti ette süüd.
7 Raimu Hanson, Esietendub valusa naljaga lugu valikutest. – Tartu Postimees 20. XI 2020.
Eraettevõtjatest kontserdipaigad ja -korraldajad ning üritustele tugiteenuste pakkujad on koroonakriisi tõttu nõrgemas seisus kui eales varem. 1. septembrist hakkab aga Tallinna meelelahutusasutustes kehtima öine alkoholimüügipiirang.1 Tallinn vajab läbimõeldud öömajanduse strateegiat ja öölinnapead, leiavad muusikasektori esindajad. Arutelus osalesid Live Music Estonia juht Henri Roosipõld, agentuuri Damn Loud omanik ja promootor ning Tallinn Music Week’i programmijuht Roman Demtšenko, ürituste tehnikalahendusi pakkuva firma RGB Baltic partner ja projektijuht Tauno Antsmäe ning muusik Maarja Nuut.
Mis on teie arvates öömajandus ja kuidas see teie tegevusvaldkonda puudutab?
Henri Roosipõld: Ma ei ole öömajanduse ekspert, aga ma töötan Music Estonias sellise haru kallal nagu Live Music Estonia, kuhu on koondunud kontserdipaigad ja -korraldajad. Meie liikmete seas on ka kohti, mida võib lahterdada klubide alla. Euroopa kontserdipaikade-klubide tulu- ja kuluallikate struktuur erineb Euroopa riikides üksjagu. Teatud riikides sõltub muusikaelu avalikust rahastusest rohkem ja teistes kohtades, kuhu avalikku raha suunatakse vähem, tasandatakse puudujääk tihtipeale toidu ja joogi müügiga. Tallinna linna määrus, mis puudutab klubisid-kontserdipaiku, lõikab tugeva kiilu praegusesse struktuuri, kus puuduvad laiaulatuslikud toetused ning selle tasandamiseks tuleb teenida väga palju kärakamüügi pealt ressurssi honoraride tasumiseks. Teiseks, kui tehakse suuremaid strateegiaid, siis on oluline, et muusikalinnaks kandideerides kaalutaks muusika huve, mitte ei mõelda, kuidas piirangu kehtestamisel tagada kasiinodele rahavoog. Selle määruse puhul ongi näha, et esmajärjekorras on mõeldud, kuidas välja minnes jäetaks võimalikult palju raha kasiinodesse, ostetaks žetoone ja alkoholi, selle asemel et žetoonide asemel osta kontserdipilet või pilet klubiüritusele.
Tauno Antsmäe: Minul ei sõltu otseselt alkoholist ega toidust midagi, aga kui üritusi ei toimu, siis ei ole ka teenindaval personalil tööd. Oleks hea, kui muusikavaldkond ei oleks nii karmilt piiratud.
Maarja Nuut: Mina ei ole samuti öömajanduse ekspert, aga öömajandus ja selle strateegia puudutavad mind kahe nurga alt. Esiteks artistina. Kuigi valdavalt ma ei mängi kontserdil hilisööl, siis samas klubis, kus mul on kontsert näiteks kell 21 õhtul, toimuvad ka hilisemad ja teistsuguse profiiliga üritused. Klubi ellujäämine sõltub mainitud piirangutest ja seeläbi mõjutab see ka mind. Artistina tegutsen ka subsideeritud valdkonnas, kuhu kuuluvad igasugused riiklikel toetustel toimivad kontserdimajad ja institutsioonid, kus artist ei pea muretsema, kas honorariraha tuleb kokku või mitte. Klubides ja n-ö sõltumatutes kultuurikohtades on olukord teine.
Teisalt puudutab see teema mind kultuuriürituste tarbijana. Kuna külastan hea meelega ööüritusi, siis loomulikult jälgin, kuidas need on korraldatud, ja elan meie väikesele, kuid visale klubiskeenele kaasa. Kui selle määruse eesmärk on alkoholitarbimist vähendada, siis teame, et keeld pole kunagi olnud lahendus. Ka Henri ütles, et kasiinos võib pärast klubide ja baaride sulgemist edasi juua. Kuidas siis nii? Küsimus ei ole ju ainult alkoholimüügi keelamises, vaid tuleb mõelda kogu öise infrastruktuuri peale, nii et kui lähen kontserdilt või peolt koju, siis saan kusagil ka süüa, buss sõidab, linn on turvaline.
Roman Demtšenko: Mul on oma agentuur, toon Eestisse nii suuri kui ka väikseid rahvusvahelisi artiste. Töötan ka kohalike artistidega ja olen TMW programmijuht. Suhtlen paljude kontserdipaikade ja klubidega just Tallinnas – enamikuga nendest. Minu põhimure on see, kuidas tagada kontserdipaikade kestlik areng. Probleeme, millega ei ole tegeletud, on palju. Enamasti on asi kontserdipaikade majanduslikus seisus – kuidas sõltumatud kohad ellu jäävad. Siis on müra probleem. Kuidas tagada, et kinnisvaraarendustega, mis tulevad kohtadesse, mille on teinud atraktiivseks kultuur, kontserdipaigad ja klubid, ei sunnitaks neid klubisid melu, muusika ja müra pärast sulgema. Selle probleemiga ei ole tegeletud – meil ei ole muusikavaldkonna, linnaplaneerimise ja kinnisvaraarendajate vahel suhtlust. Öölinnapea võiks viia inimesed kokku, et leitaks ühised lahendused.
Nuut: Näiteks Berliinis saab taotleda toetust, et klubi helikindlamaks teha.
Demtšenko: Just. Nii kontserdipaigad kui ka kinnisvara arenduskeskused võivad palju teha. Kontserdipaika avades peab helikindlusega arvestama, aga nagu näeme, siis seda eriti ei tehta. Näiteks kinnisvaraarendajad võiksid võtta teadmiseks, et teatud kohta ei tasu ehitada maju klubile liiga lähedale, tuleks jätta vahed või teha uutele kortermajadele paksemad aknad ja seinad, et müra ei kostaks läbi. Selline suhtlus on praegu puudu.
Sotsiaaldemokraatlik erakond on kuulutanud öölinnapea kandidaadiks Natalie Metsa, kes on öömajanduse teemaga tegelenud aastaid. Mis muutub, kui linnas luuakse tõesti selline ametikoht ja keegi hakkab öömajanduse valdkonda teadmispõhiselt koordineerima?
Antsmäe: Täpselt see juhtubki, et keegi hakkab ööelu koordineerima, sest praegu on kontserdipaigad kõige rohkem oma murega üksi ja artistidel omakorda sõltub kontserdipaikade olukorrast, kas neil on kontserte või ei ole. Roman ütles, et kinnisvaraarendajad võiksid teha paksemate akende ja seintega majad, aga praegu see kuhugi ei jõua. Siis olekski artistide või kontserdikohtadega kursis olev koordineerija, kes koputaks vastava ametkonna lauale ja ütleks, et selliste asjadega on vaja tegeleda. Ma ei usu, et arendajad hakkavad nüüd paksemaid seinu tegema, aga see-eest võiksid nad aidata helikindlamaks ehitada juba valmis klubisid, mille lähedale nad oma maju ehitavad. Ainult helikindlus muidugi ka veel ei päästa. Probleemsetes kohtades – eriti vanalinnas – tehakse väljas suitsu, lobisetakse ja tehakse nalja, mis käib kohalikele elanikele närvidele. Niisiis, ka suitsunurga ja WC probleem tuleb lahendada.
Roosipõld: On küll mehhanisme, millega saaks luua olukorra, kus kinnisvara arendajad peavad arvestama kultuuriliste väärtuste ja ka popkultuuri väärtustega. Ühe suurema uuringu selle kohta, millest kontserdipaigad-klubid rahaliselt sõltuvad, on teinud Live DMA, kes koondab kontserdipaiku ja nende esindusorganisatsioone üle Euroopa. Mina kogusin sel aastal Tallinna 11 kontserdipaigalt informatsiooni nende tulude-kulude kohta, tegin nende protsentuaalse jaotuse samale Live DMA tabelile. Sealt joonistub välja, et toidu- ja joogimüügist sõltumine on ligilähedane Ühendkuningriigi kontserdipaikadele, kus 60% tuludest moodustabki toidu- ja joogimüük.2 Seal võeti ka esimesena vastu selline põhimõte nagu agent of change: kui kuskil piirkonnas hakatakse arendama kinnisvara ja seal on enne kontserdipaik, siis kinnisvaraarendaja peab arvestama sellega, et seal on kontserdipaik. Ja vastupidi, kontserdipaiga arendajal on vastutus võtta arvesse lähedal olevaid inimesi või teha see koht üldse elupiirkonnast eemale.
Kui seda Tallinna eelnõu arutati, siis töötati välja ülihea skeem – hoidumisservituut. See resoneerib natuke selle agent-of-change-printsiibiga. Hoidumisservituudi mõte on see, et ettevõte peab saama kõikidelt samas majas asuvatelt korteritelt loa seal tegutseda või peab varakult sulgema, kui teised omanikud seda nõuavad. Ja kohtades, kus ei ole kortereid – näiteks Sveta baari puhul –, saab hoidumisservituudi kinnistusraamatusse kanda ja öelda, et siin ongi selline asutus. Näiteks Suur-Karja tänaval on väga palju baare ja Tallinna eelnõu probleemikirjeldus algab sellega, et seal on probleemid siiamaani lahendamata. Kui hoidumisservituut toimiks ja majaelanikud ei luba panna sinna hoidumisservituuti, siis peaksidki need baarid varem sulgema või tegevuse lõpetama. Sama on Mustamäe ja Lasnamäe keldribaaridega.
Millegipärast otsustas Tallinna linn ikkagi hoidumisservituudi süsteemi mitte vastu võtta, vaid defineerida, mis on ööklubid. Sealhulgas pandi kahjuks sisse mingisugune arusaamatu ruutmeetrite printsiip,3 mille alla ei käi näiteks Sveta baar. Tallinnas on aga nii, et kõik need Euroopa mõistes väiksed klubid, mis mahutavad kuni 400 inimest, on tihtipeale ühe või teise žanri kasvulavad ja panustavad uutesse talentidesse. Džässiklubi Philly Joe’s, rokiklubi Barbar, Sveta baar, igasugused underground metal’i ja noise’i klubid – kõik need Tallinna kohad on rajatud eelmisel kümnendil. Näiteks oli Sinilind, pandi kinni, tehti U3, mis kestis pool aastat, nüüd on Kinomaja Bar & Stage, võib-olla Danel Pandre suudab selle käima panna ja seda hoida. Uus Laine samamoodi – need kohad tekivad ja püsivad paar aastat. Küsimus on, kuidas tagada stabiilsus neile headele korraldajatele, kes loovad kontaktid ja teavad, mida esinejatele pakkuda, et neil oleks hea mängida, teavad, kust leida publikut ja tunnevad süsteemi ja oma skeenet ka rahvusvaheliselt. Tallinna linn ütleb: ei, teie ei ole klubid, klubi peab olema 450 ruutmeetrit. Las kasiinod olla avatud kella neljani, teie pange kinni. See häirib, aga seda saaks lahendada hoidumisservituudiga, see oleks kas või esimene samm.
Demtšenko: Ka mina tahtsin jõuda selleni, et põhieesmärk on tagada kontserdipaikade jätkusuutlik areng. Näiteks Helsingi klubi Tavastia on avatud 1970. aastast, aga meie siin teeme ajutisi kultuuriklubisid. Üks koht on lahti paar aastat, tehakse midagi lahedat ja siis ta kaob, sest linna tingimused ei ole sobilikud või on müra või alkoholimüügipiirang või ei pidanud see majanduslikult vastu. Öölinnapea võikski minu arust välja töötada mehhanismid, kuidas tagada klubidele ja kohtadele võimalus tegutseda pikemalt kui viis või kümme aastat.
Nuut: See on ka väärtushinnangute küsimus. Laiem üldsus ja selliste eelnõude koostajad võib-olla ei tunne öös toimuvat kultuurielu nii hästi ega oska seda hinnata. Ikka kiputakse üldistama ja lahmima, et seal ju ei toimu muud kui joomine ja laaberdamine. Aga selles pisikeses klubis toimub teinekord midagi väga olulist ja erilist, neid artiste ja kuraatoreid tuleb toetada. Paljud väiksemad ja iseseisvad kohad-klubid pakuvad väga eriilmelist programmi ja see rikastab üldist kultuuripilti. Oletame, et klubi on helikindlam, aga alkoholimüük lõpetatakse plaks! kell kaks öösel ja kõik inimesed üle linna on korraga tänavatel. Siis on tähtis ümbritsev struktuur: et on avalikud tasuta tualetid ja transpordivõimalused, et ei tekiks olukorda, kus järsku on tänavad täis suitsetavaid räuskajaid. See omakorda võimendab arusaama, et ööelus midagi väärtuslikku ei tehta.
Kuidas muuta arvamust, et klubi tähendab joovaid ja räuskavaid inimesi?
Roosipõld: Eks ikka selgitustööga. Neil 11 kontserdipaigal-klubil, mida küsitlesin, oli 2019. aastal kokku üle poole miljoni külastuse. Järelikult teatud inimesi need kontserdipaigad tõmbavad. Poliitiliselt ongi küsimus, kas osatakse leida hea tasakaalupunkt linnaelanike rahu tagamise ja kultuurielu vahel. Poole miljoni seas on kindlasti neid, kes külastasid suuri kontserdipaiku, kuhu mahub üle tuhande inimese – sealhulgas Alexela kontserdimaja ja Saku suurhall –, aga palju on ka valdavalt hilisel kellaajal ja öösiti tegutsevaid kohti. Küsimus on, kuidas selgitada valijatele, et nendel kohtadel on omad mured. XXI sajandi linn ja linnaplaneerimine toimib ühistel kokkulepetel.
Teine võimalus ongi teha mingisugune reegel, aga määrust lugedes on näha, et seda eelnõu koostades ei ole allikaid läbi töötatud. Hea oleks kaasata eri vaatenurki ja ettevõtlusamet võiks kultuuriga rohkem arvestada. See on väga ettevõtlusameti nägu määrus. Linnas on ju ka kultuuriamet, aga ma ei tea, missugune on kultuuri eest vastutava abilinnapea seisukoht. Koostöö linnaametite vahel võiks olla tugevam.
Poliitikutele tuleb selgitada, et tegu on nende valijatega. Vanalinna seltsile ja elanikele tuleb selgitada, et hoidumisservituut on parem lahendus kui üldpiirang: pange lärmi tekitavad kohad natuke varem kinni ja las need kohad, mis on ilusti käitunud, olla lahti kauem.
Antsmäe: Olen nõus, et piirangutega tulebki koormata probleemseid kohti ja raskusaste diferentseerida. Ei ole mõtet Telliskivi loomelinnakus baare ja klubisid kell 12 või kell 2 öösel kinni panna, kui seal ei segata kedagi.
Demtšenko: Uuringud ja statistika on loomulikult tähtsad, aga mul on alati tunne, et linna ja klubide suhtluses on puudu inimlik aspekt. Me ei tunne ega tea üksteist, me suhtleme paberimajanduse kaudu. Music Estonia on viimastel aastatel teinud tublit tööd, aga kontserdipaikade põhimõtet ja töökorraldust võiks linnale rohkem tutvustada, et tekiks arusaam, mida, mille jaoks ja kuidas me teeme.
Roosipõld: Statistika taga ongi needsamad mõtted: mis need väikesed kontserdipaigad on, mida seal tehakse – loomulikult on tarvis pidevalt selgitada, mis nende arvude taga on.
Aivar Riisalu on väitnud,4 et ettevõtjaid, nagu ka elanikke, on palju kaasatud ja linn on teinud kõik võimaliku, et ööelu saaks kenasti toimida, kui koroonakriis on läbi. Mis te selle kohta kostate?
Roosipõld: Aivar Riisalu on olnud teatud mõttevahetustes üsna konstruktiivne ja ma saan aru, et ta on seda eelnõu kirjutanud väga pikalt. Minu teada pidi ta algul tegema nn vanalinnaeelnõu. See jooksis liiva – probleem oli selles, et tuleks kõiki kohti võrdselt kohelda. Ka hoidumisservituut on ettevõtlusametiga läbi arutatud. Ma arvan, et nad ei valinud seda just võrdse kohtlemise printsiibi tõttu. Aga mida pidada linnaplaneerimisel õigemaks: kas võrdset kohtlemist või tasakaalu otsimist ja kokkuleppeid? Mina ei ole jurist, aga mulle on ebaselge, miks peaks võrdselt kohtlema neid, kes ei suuda tagada rahu, mida on inimlikult mõistetavalt linnakodanikele vaja tagada, ja neid, kes suudavad seda tagada. Ma arvan, et kaasatud on, aga alati tasub mõelda, kas protsess lõpetati kiiresti ära selleks, et kohalike omavalitsuste valimiste ajaks oleks midagi ette näidata. Vahest need ideed, mis nendeni jõudsid lõppjärgus, oleks olnud mõistlik veel natuke läbi mõelda ja osalistega konsulteerida. Lõpus koguti tõepoolest veel mõtteid, aga paljusid neist ei võetud arvesse. Lahendus ei saanud hea.
Tauno AntsmäeHenri RoosipõldMaarja NuutRoman Demtšenko
On räägitud ka sellest, et kui Tallinnas plaanitud piirangud tõesti tulevad, siis võiksid õhtused kontserdid alata varem ja nii oleksid paljud asjaosalised õnnelikud. Mis te arvate?
Nuut: Jah, kontserte saab korraldada päikesetõusul ja päikeseloojangul, igal ajal. Ka klubides, mis on keskendunud tantsumuusikale, rakendatakse erisuguseid üritusformaate. Tantsida võib kella kahest öösel hommikuni, aga tantsima võib minna ka hommikul või päeval. Tähtis on mitmekesine valik. On elementaarne, et inimestel on erinevad elurütmid, erinevad eluperioodid. Näiteks praegu meeldib mulle öösiti kaua magada, aga olen elanud ka niimoodi, et parim asi, mis saab olla, on öö läbi tantsida. Öös on asju, mida päeval ei ole, ja päeval on asju, mida öös ei ole. Ma ei näe lahendusena seda, et kõik peaksid elama ühe elurütmi järgi.
Loomulikult, tasakaalu leida on alati keeruline. Näeme piirkondi, kuhu on läinud loomingulised inimesed, loonud pisikesi klubisid, mis mõjuvad kultuurimagnetina. Seejärel muutub piirkond populaarseks, paljud kolivad sinna, oodatakse suuremat turvalisust ning sellega kipub kaasnema väikekodanlikkus – ma ei ütle, kas see on hea või halb, aga kohati kerkib küll küsimus: kui tahetakse haudvaikust, miks siis ei kolita maale? Loomulikult, elementaarne öörahu peab olema, aga linnaelu ja linnamelu käib ka elu juurde. Kahjuks ei ole meil ööelu strateegiat välja arendatud. Ööelu ei puuduta ju ainult seda, et ollakse kontserdil või peol, vaid ka teenindavat sektorit ja teisi töötajaid, kelle eest on samuti vaja hoolt kanda. Kindlasti ei ole lahendus, et hakkame ainult päeval kõike tegema.
Demtšenko: Mulle tundub, et meil puudub jaotus kontsertide ja öiste pidude vahel. Kontserdikorraldajana ja väga sagedase külastajana võin julgelt öelda, et suurem osa kontserte lõpeb kell 23 või hiljemalt südaööl. See jutt, et kontserdid algavad kell 2 on tõenäoliselt mingi vana müüt. Öised peod, just DJ-kultuuri üritused algavad loomulikult hiljem.
Antsmäe: Minule meeldib käia õhtul natuke varem kontserdil, aga on neid, kellele meeldib käia öösel. Kontserdivaldkond peaks olema kõigile avatud: kes tahab, läheb hommikul, ja kes tahab, läheb päeval, ja kõiksugu kontserte korraldatakse. Ei saa lihtsalt öökontsertidest loobuda.
Roosipõld: Küsimus on, kas tahame luua ühetaolist linnakultuuri või kultuurilinna. Kui tahetakse luua ühetaoline linnakultuur, siis otsustataksegi, mis on hea, mis halb, see on see kell kinni, nemad tantsida ei tohi, tema mulle meeldib, tema tantsib või mängib žetoonidega. Kultuurilinna puhul antakse palju võimalusi, kuni ei tehta midagi halba. Mure on praegu see, kuidas tagada öörahu, aga tuleb leida tasakaal, et hoida kultuuris ka mitmekesisust. See on väärtus.
Tallinn korraldab ka ise kontserte. Äkki peaks pealinn rohkem kaasama professionaalseid kontserdikorraldusfirmasid?
Roosipõld: Mina olen alati selle poolt. Meenub, et kui Tallinn hakkas muusikalinnaks kandideerima, siis Aini Härm arvas, et teatud projektid võiks suunata erategijatele. COVID-19 valguses on tõesti hea kindlustada erategijatele tagala, et nad saaksid üle võtta midagi, mida Tallinn on siiamaani ise teinud.
Nuut: Meil on professionaalseid, suurte kogemustega promootoreid, kes hea meelega kureeriksid mingit programmi, aga neil puudub eelarve. Tallinna linnal on eelarve, aga neil ei ole alati nii palju kogemust, et hea kultuuriprogramm või produktsioon kokku panna. Selles mõttes oleks suurem koostöö või infovahetus küll teretulnud. Mõnes linnaosa kultuurikeskuses tellitakse kontsert, neil on päris kenad honorarid, aga sealjuures ei pruugi olla pädevust, kuidas kontserti turundada, nii et võimalikult paljud linnaosa elanikud saaksid sellest kontserdist teada ja tuleksid kuulama. Kuna kontsertide andmine on olnud minu peamine elatusallikas, siis olen mõnikord artistina leidnud ennast olukorrast, kus ma ei saa ei öelda, sest see on minu töö. Teisest küljest on mul kahju ressursside raiskamisest. Võiks olla rohkem põimumist.
Antsmäe: Jah, tihtilugu on niimoodi, et kui linn midagi korraldab, siis kipub seal küljes olema teatud erakonna märk. Aga kui teha erasektoriga koostöös, siis saaks kontserte korraldada nii väliselt kui ka sisult ja ka turunduse poole pealt sujuvamalt ja paremini.
Demtšenko: Usun, et selline koostöö toimiks väga hästi. Nagu koroonakriis on näidanud, on väga vaja, et valdkonna tegijad teeksid koostööd ja suhtleksid omavahel. Nii linnal kui ka erasektori korraldajatel on üksteiselt palju õppida ja üle võtta.
Tallinn kandideerib UNESCO muusikalinna tiitlile. Mida linnavalitsejad võiksid teha, et linn oleks selle tiitli vääriline?
Roosipõld: Paar aastat tagasi uuendas Tartu linn oma toetusmehhanisme, tegi selle süsteemi väga läbipaistvaks. Väga laias ringkonnas mõeldi läbi, kuidas tagada noorte tegijate juurdekasv ja ka suurte festivalide jätkumine, kellel peaks olema toetustele ligipääs. Tuldi kokku ja arutati läbi, tõstatati ka ebamugavaid teemasid, aga kokku sai hea komisjon. Ka Tallinnas võiks toetused niiviisi üle vaadata.
Teine teema: ma ei tea, kas olukord, kus kontserdipaigad ripuvad suuresti alkoholi ja toidu müügi küljes, tuleb täiesti lõhkuda ja hakata palju toetusi eraldama, aga tasub mõelda sellele, kuidas saab linn panustada sellistesse ettevõtmistesse, et kontserdipaigad teeksid rohkem omaproduktsiooni ja oleksid ühenduses lähiriikide kontserdipaikadega. Eesti on üsna halvasti integreeritud Euroopa live’i-struktuuri. Rootsis, Taanis, Soomes on normaalne, et tehakse välisartistidele ühispakkumisi, on loodud ka programmid, et toetada artistide ringiliikumist lähiriikides. Näiteks saab Soomes toetust selleks, et book’ida artiste Rootsist, ja vastupidi. On selline kontserdipaikade ring, kus tehakse omaproduktsiooni. Võiks mõelda, kuidas ka meil turgu Baltimaade ja Soomega ühtsemaks teha. Nõnda saab aidata ka artiste, sest väiksed kontserdipaigad on väga kindla žanri kasvulavad.
Kolmandaks tuleks järjepidevalt teha uuringuid, et muusikavaldkonna olukorda mõista, teha ka fookusgrupi intervjuusid, et teada saada, milliseid lahendusi ühele või teisele probleemile kontserdipaigad ise näevad. Kõigepealt tuleb probleemid välja selgitada, uurida nii muusikutelt kui ka külastajatelt, et mõista nende kontserdipaikade tähendust muusika ökosüsteemile, kogukondadele ja linna kultuuripildile.
Demtšenko: Olen Henriga nõus, et tuleb luua uusi ja teha paremaks seniseid toetusmehhanisme. Praegu toimivad sõltumatud tegijad puhtalt iseenda eelarvest, mis tihti ei ole väga kestlik. Muusikalinnas peaksid olema esindatud kõikvõimalikud žanrid alates lastemuusikast kuni kõige uuema muusika žanriteni, et rahuldada kõiki huvigruppe. Tihtipeale on nii, et riigi või linna eelarvest toimivad n-ö klassikalise või traditsioonilise muusika kohad, aga just võimalikult laia muusikalinna programmi peale mõeldes tuleb luua mehhanisme, mis aitaksid väiksemaid ja uuemaid kohti, kui neil ei lähe hästi.
Antsmäe: Kultuuriamet võiks rohkem kuulda võtta erasektori tegijaid, alustada kas või Music Estonia liikmetest, kutsuda kokku ja arutada, mis plaanid on meil järgmise viie aasta sees. Selge see, et suured festivalid nagu „Jazzkaar“ ja TMW ei kao kuhugi, aga kord aastas peetavaid festivale võiks olla rohkem. Küllap siis oleksid ka kõik klubikesed, kellest praegu jutt käib, aktiivsemalt töös. Küllap jagub ka publikut, kes saab eri niššides muusikat kuulata.
Roosipõld: Tõesti, muusikalinnaks kandideerimise ajal on juba hakatud rohkem tegijaid kaasama, ka Music Estonial on olnud võimalus kaasa rääkida. Ja meie teema valguses oleks hea, kui ka linnaametid suudaksid omavahel koostööd teha: et kui ettevõtlusamet midagi planeerib ja meil on muusikalinn, siis mõeldaks ka muusikaettevõtluse peale, ja kui ettevõtlusamet tahab teha mingeid muudatusi, siis suheldaks omavahel.
1 Piirangud alkohoolse joogi jaemüügil kohapeal tarbimiseks, Tallinna Linnavolikogu 17. IX 2020 määrus nr 14, jõustub 1. IX 2021; https://teele.tallinn.ee/documents/105208/view#preview
2 Live Music Venues & Clubs in Europe – Facts & Figures. Publication January 2020, based on data 2017. Live DMA, lk 36; https://www.live-dma.eu/wp-content/uploads/2020/01/Live-DMA-Survey-Report-Live-Music-Venues-data-2017-publication-January-2020-1.pdf
3 Tallinna määruses on määratletud ööklubi omadused, muu hulgas on märgitud, et ööklubiks kvalifitseerub asutus, kus on alates 450 m2 pinda; https://teele.tallinn.ee/documents/105208/view#preview
4 Nele Kullerkupp, Sotsid lükkasid Tallinna ööelu elavdamise plaaniga käima valimisvankri. – Postimees 16. XII 2020.
1. veebruaril astub valimiskogu ette kaks Tallinna ülikooli rektorikandidaati – praegune teadusprorektor Katrin Niglas ja filosoofia teenekas professor Tõnu Viik.
Üks neist inaugureeritakse 17. mail.
Mida tahate rektorina korda saata lähima viie aasta jooksul? Milline on nende eesmärkide saavutamise tõenäosus?
Katrin Niglas: Ülikooli visioon – olla targa eluviisi eestvedajaks ja kujundajaks Eestis – on ambitsioonikas. Piltlikult öeldes oleme ladunud piisavalt tugeva vundamendi, et järgmise viie aasta jooksul selles osas konkreetse tegevusega silma paista. Kujuneme avalikult tunnustatud liidriks heaolu ja vaimset tervist toetavate lahenduste pakkumisel ning jätkusuutliku ülikooli põhimõtete rakendamisel. Ülikooli kampus on uuenenud ja linnaruumiga nutikalt seotud.
Suureks väljakutseks pean õpikeskkonna ümberkujundamist, et pakkuda personaliseeritud õpiteid ning üliõpilast paremini toetada ennastjuhtivaks, loovat ja analüütilist mõtlemist väärtustavaks õppijaks ja professionaaliks kujunemisel. Eesti hariduse tulevikku laiemalt silmas pidades pean oluliseks õpetajahariduse probleemkohtadele lahenduste leidmist. Siin olen Tallinna ülikooli rektorina vajadusel ka tülikate või raskete küsimuste tulipunktis hoidja, mis poliitikutele krediiti ei too, kuid vajavad teadmispõhiselt tehtud otsuseid.
Ülikooli edu võti seisneb motiveeritud ja positiivset arenguperspektiivi omavates teadlastes-õppejõududes. Olulised märksõnad on siin hästi toimiv karjäärimudel, konkurentsivõimeline palgatase, mitmetahuline tunnustussüsteem, süsteemne professionaalse arengu toetamine, empaatiapõhine sünergiat toetav töökultuur ja oskuslik koostööprotsesside juhtimine.
Tõnu Viik: Sõnastasin oma visioonis kolm eesmärki, mis puudutavad ülikooli panust ühiskonda, ülikoolihariduse kvaliteeti ja ülikooli kui organisatsiooni toimimist.1 Me elame ajastul, kus ülikoolide panus ühiskondliku elu teaduspõhiseks korraldamiseks on muutunud vajalikumaks kui varem, sest ühelt poolt on meie probleemid muutunud aina globaalsemaks ja tehniliselt keerukamaks, teiselt poolt kasvab soov neid probleeme populistlikult lahendada. Ülikoolide hääl ja ettepanekud on selles kontekstis enam kui vajalikud ühiskonna tasakaalustamiseks ja teaduspõhistele lahendustele fokuseerimiseks. Tahaks, et Eesti ühiskond taastaks usu kõrgharidusse ja peaks lugu ülikoolide missioonist olla akadeemilise vaimsuse kandjaks. Mulle näib, et meie tänane ühiskond usub kõrgharidusse vähem kui kolmkümmend aastat tagasi, sest esiteks, päris vähesed üliõpilased pühendavad ennast ülikooli ajal ainult õpingutele, ja teiseks peab suur hulk meie tööandjatest kõrghariduseks kolmeaastast BA kraadi. Tahaks, et ülikooliharidus oleks üliõpilaste jaoks elu muutev kogemus. Mul endal on seda õnne olnud ja ma hindan seetõttu oma ülikooliaega väga. Mis nende eesmärkide saavutamise tõenäosuse väljaarvutamisesse puutub, siis seda saab paremini rakendada sellistele eesmärkidele, mille saavutamine on hinnatav kriteeriumiga „jah“ või „ei“. Ning ei maksa unustada sedagi, et eesmärkide saavutamise tõenäosus on pöördvõrdeline nende ambitsioonikuse astmega.
Kas ülikoolis peaks toimuma transformatsioon? Kas ja kui palju peaks TLÜ muutuma?
Niglas: Tallinna ülikool on viimastel kümnenditel kasvanud ning toimunud on mitmeid strateegilisi pöördeid ja reforme. Tulevikku vaadates pean oluliseks stabiilset arenguteed ning võitlen kindlameelselt võimalike ülikoolile väljastpoolt peale sunnitud transformatsioonide ära hoidmise eest. Ülikooli eesmärkide seadmisel ja täitmisel toetan rektorina raamist välja mõtlemist ning julgete ühiselt läbi mõeldud otsuste tegemist.
Muutus peaks eelkõige seisnema konkurentsiparadigma asendumises koostööparadigmaga. Ühiskonna ees seisvate mitmetahuliste probleemide lahendamiseks ei pea ega saagi olla kogu kompetents ühe ülikooli seinte vahel. Et olla tõsiseltvõetavalt interdistsiplinaarne, tuleb tagada koostöökogukonnas akadeemiline mitmekesisus, sh alahindamata loomevaldkonna inspireerivat eeskuju. Laiaulatuslikum koostöö avab meile uusi perspektiive, sh võimaluse panustada innovatsiooniprotsessidesse empaatiapõhise vaatenurga lisamisega. Siinjuures on oluline ühe laua taha kokku tuua kõik erinevad osapooled: teadlased, ettevõtjad, avaliku ja kolmanda sektori esindajad, aga kindlasti ka üliõpilased.
Viik: Ülikool ei ole saar, mis seisaks ühiskonnast eraldi. Kui ühiskond teiseneb, siis teisenevad ka ootused ülikooliharidusele ja ülikooli roll ühiskonnas. Kui ühiskond teiseneb kiiresti, siis see seab ka ülikooli muutumise tempo. Samas olen veendunud, et lähemal ei vaja Tallinna ülikool administratiivse jõuga ülalt alla läbiviidavaid reforme. Ülikool on üldse seda tüüpi asutus, kus administreeriva juhtimisega palju ei saavuta, sest erinevalt tootmisettevõttest seisneb meie „toodang“ inimese muutumises – teadmispõhise mõtteviisi omandamises, teadmiste avardumises, akadeemilise vaimsuse kogemises ja selle väärtustamises. Nende tulemuste saavutamiseks on vaja, et õppejõud mõistaks, miks ja mida ta teeb. Sund ei vii siin kuhugi.
Milline on ülikoolihariduse tulevik? Arvestades ulatuslikku distantsõpet, kuigi traditsiooniliselt ja ideaalis on ülikooliharidus ju tähendanud kollegiaalsust ja koostööd, juhendaja-juhendatav, mentorlus jne ning ei saa alahinnata sotsiaalse mõõtme tähendust tudengitele, siis millise ülikooli(hariduse) toob meile tulevik?
Niglas: Viimase aasta kriisist targalt õppides saame eesmärgiks seada just paindlike ja enam personaliseeritud õpivõimaluste loomise, s.t mainitud traditsioonilise ülikoolihariduse renessansi ehk uuendusliku taassünni. Digitoega (sh distants-) õpet peaksime kriisijärgsel kõrgharidusmaastikul mõtestama kui võimalust vabastada õppejõu aega alusmaterjali korduva taasesitamise arvelt. See lubab pühenduda enam sisulisele koostööle, aruteludele, vastastikusele sisukale tagasisidele. Selleks peab ka ülikooli ruumiline keskkond muutma oma nägu, pakkudes hubaseid väiksemates (töö)rühmades avatud arutelusid soosivaid seminariruume ja erinevaid laboreid. Kvaliteetsete digilahenduste ja -õppevara (sh mobiilsete) olemasolu lubab viia osa õppetegevust ülikooliseinte vahelt välja ehk päriselule lähemale, mis aitab õpitavat paremini mõtestada ja sidustada tulevase töökeskkonnaga.
Viik: See on väga oluline küsimus. Mõned aastad tagasi Harvardit külastades nägin kampuses plakateid „We are reinventing higher education“. Kui ma küsisin, et mis häda teil siin Harvardis peaks küll sundima oma tööd ümber korraldama, siis öeldi mulle, et kas ma tõesti ei tea, et tänane kõrghariduse mudel enam ei toimi. Ka Eestis väljendatakse aina jõulisemalt ootust, et lisaks erialastele teadmistele peaksid ülikoolid arendama ka õppijate sotsiaalseid pädevusi ja enesejuhtimise võimet, näiteks kriitilist mõtlemist, koostööoskuseid, uute teadmiste omandamise võimet jne. Selle ootusega seoses räägivad riiklikud visioonidokumendid nn T-kujulisest või TT-kujulisest oskuste profiilist, kus ühes või isegi kahes valdkonnas süvitsi minevatele erialateadmistele lisandub suur hulk laiemaid teadmisi ja oskusi. Niisuguste oskuste arendamisega ülikoolid traditsiooniliselt tegelenud ei ole, ning selliste asjade õpetamisoskus on meil alles lapsekingades. (Selle küsimuse kohta vt.2)
Kui tahta, et ülikoolid oleksid komplekssete probleemide lahendamisel ühiskonnas eestvedajad, peavad ühiskonna ees seisvad väljakutsed olema ülikooli töötajatele mõistetavad ja nad peavad tajuma oma vastutust ning võimalusi nende lahendamisel. Kuna probleemid on interdistsiplinaarsed, peaksid omavahel kohtuma ja lahendusi otsima erinevate erialade inimesed. Kuidas luua ülikooli töötajatele aega ja ruumi tähenduslike vestluste, arutelude läbiviimiseks?
Niglas:Oleme alates 2015. aastast seadnud interdistsiplinaarsuse ülikooli arengu keskseks põhimõtteks. Tihti räägime, et teaduse projektipõhisus ja stabiilse rahastuse nappus on põhjuseks, mis takistab teadlastel ühiskonna valupunktidega suuremat suhestumist. Stabiilse teadusrahastuse hüppelise kasvu osas realistlikuks jäädes näen kõige käegakatsutavamat lahendust projektidega seonduvalt.
Nii Euroopa kui Eesti rahastaja on valmis ühiskondlikele murekohtadele teadmispõhiste lahenduste leidmist toetama (sh rohe- ja digipöörde hoogustamine jms). Ülikoolid saavad seista selle eest, et rahastusmeetmete väljatöötamisel interdistsiplinaarsus ja erinevate osapoolte koostöö oleks prioriteediks ning seda taotluste puhul ka adekvaatselt hinnataks. Rahastustaotluste ettevalmistamisel saame tähenduslikud ja projekti tulemustest lähtuvalt teadmispõhist arengut edasiviivad arutelud tööplaani integratiivselt ja veenvalt sisse põimida – ühe projekti raames sünnivad nii ideed järgmisteks.
Meie rolliks on ühiskonda ja poliitilisel tasemel otsustajaid veenda, et kõige kasulikum on, kui toetatakse selliseid laiapõhjalisi koostöömudeleid, kus teadlane saab ühiskondlike probleemide lahendamisel jääda teadlaseks ning ei pea ühiskonna ja majanduse edendamiseks hakkama ilmtingimata ettevõtjaks või lihtsakoelise (teadmus)teenuse pakkujaks.
Viik: Küsimuse sissejuhatuses öeldu sisaldab tõepoolest paradoksi. Ühelt poolt valime ja edutame me ülikoolides inimesi, kes on tugevad ja saavutavad palju ühel või teisel erialal, mille ainevaldkond võib olla üsnagi kitsas. Seejuures tundub, et mida kitsam on eriala, seda tõenäolisem ja lihtsam on tänapäeval kehtivate edukuse kriteeriumide täitmine. Teiselt poolt tahame, et need erialaspetsialistid oleksid kursis ühiskonna suundumustega laiemalt, oleksid erudeeritud ka väljaspool oma eriala ja oskaksid näha erialaülest suurt pilti. Teisisõnu tahame, et nad oleksid nii erialaspetsialistid kui ka haritlased. Tänased akadeemilise nõudlikkuse kriteeriumid, mida Eesti ülikoolides rakendatakse, tagavad meile esimese; teine pool on suuresti vabatahtlik ja missioonitundel põhinev töö, mis, nagu te küsimuses õigesti märgite, nõuab eraldi aega ja kohta selle inimese elus. Osalt on see töökoormuse reguleerimise, osalt inimeste võimekuse küsimus.
Millised on need teie isiksuse omadused, mis lubavad teil olla edukas rektor? Millised on need teie isiksuse omadused, mis võivad segada olla edukas rektor? Milliste omadustega inimesi te usaldaksite oma tegevuses rektorina?
Niglas: Ülikooli arengut kirjeldavas visioonis olen seadnud kesksele kohale empaatiapõhisuse – usun, et empaatia on üks omadusi, mis mind on juhina aidanud kuulata ja kuulda võtta erinevaid seisukohti ja arvamusi isegi kui minu enda lähtekohad ja argumendid nendele esmapilgul vastanduvad. Innustun võimalustest loovalt mõelda, olen lahendustele orienteeritud ning minu loomupärane (ja läbi haridusliku tausta võimendunud) analüütiline vaade aitab kuuldu, loetu ja kogetu vormida toimivaks tervikuks. Empaatia ja analüütiline võimekus üheskoos annavad veenmisjõu, mis on keerukate ja kaasavate protsesside eestvedamisel suureks abiks. Mind on iseloomustatud ka kui sõnakat ja jõulist inimest, mis tuleb kasuks ülikooli huvide eest seismisel.
Olen avatud ja positiivne, kuid ei tunne ennast väga osavana edukaks kuluaaripoliitikaks vajaliku laia suhtevõrgustiku loomisel – selles osas on mul rektorina kindlasti vaja mugavustsoonist välja astuda. Usaldan ja austan inimesi, kelles on ühendatud arukus, ausus ja heasoovlikkus, mis lubab olla konstruktiivselt kriitiline, panustada ühise eesmärgi saavutamisse ja vajadusel ka oma eksimust või viga tunnistada.
Viik: Inimene ise pole tingimata kõige adekvaatsem isiksuseomaduste peegeldaja, aga üht-teist võib ehk välja tuua mu senisest kogemusest. Olen viis aastat juhtinud Tallinna ülikooli instituuti, kus töötab pisut üle neljandiku ülikooli akadeemilistest töötajatest. Olin ka Eesti humanitaarinstituudi rektor ajal, kui me liitusime Tallinna ülikooliga. Tahaks loota, et mõlemal korral on mu töö viinud humanitaarteaduste tugevnemiseni ja nende väljavaadete paranemiseni Tallinnas ja Eestis, ning ka paremate töötingimusteni meie inimeste jaoks.
Kas ülikoolis tuleb olulisemaks pidada organisatsiooni liikmete heaolu või seda, et inimesed täidaksid maksimaalselt efektiivselt oma tööülesandeid?
Niglas: Ma arvan, et siin ei ole mingit vastuolu – eriti kui sõna „efektiivselt“ välja vahetada sõnaga „hästi“. Kui inimene tunneb, et ta teeb omale meelepärast tööd ja teeb seda hästi saades positiivset tagasisidet ja tunnustust, siis on heaolu alustalad tugevalt paigas ning väiksemad olmelised mured või erimeelsused ei saa seda üldist positiivset fooni paigast nihutada. Vastupidi muidugi ka – soe ühtekuuluvuse tunne ja teadmine, et ollakse ühe asja eest väljas ning kõigi pingutusi märgatakse, motiveerib oma tööd suurema innu ja hoolega tegema. Kokkuvõttes on nii ühe kui teise jaoks vaja märgata ja tunnustada enam positiivset – vigadele ja puudustele osutamisega saame eestlastena liigagi hästi hakkama. Ega seda viimast ei tohi tegemata jätta, aga sedagi peab oskama teha inimese heaolu arvestades ja arenguperspektiive toetades.
Viik: Maksimaalne efektiivsus tekitab nii palju negatiivseid efekte, et selle rakendamine ei ole mõistlik. Aga mulle ei tundu, et efektiivsuse ja heaolu peaksid teineteist välistama, pigem vastupidi. Efektiivsuse all ei saa ju ette kujutada päev läbi oravana rattas pöörlemist ega ülikiiret töötempot. Need töötegemise viisid ei ole pikemas perspektiivis kuigi efektiivsed.
Kas ülikoolis peaks olema tugevam ametiühing? Kas õppejõud on tööjõuna kaitstud või valitseb instituudi juhtkondade suva, kas lepingud on põhjendatud?
Niglas: Mul puudub isiklik kogemus tugevast ametiühingute kultuurist ja „juhtkondade suva“ kõlab lausa kurjakuulutavalt. Olen TLÜs töötanud pea 30 aastat ning väärtustan jäägitult seda (akadeemilist) vabadust ja usaldust, mida olen nii õppejõu kui juhina kogenud. Oleme juhtimisprotsessidesse, sh esindus- ja otsustuskogude moodustamisse lisanud samm-sammult demokraatlikke elemente (nt instituutide direktorid valitakse, mitte ei nimetata rektori poolt jms).
Selline kogemus paneb mind uskuma, et parima tulemuse saavutame koostöiselt ülikooli eesmärke seades ja läbi usalduse vastutust delegeerides, mitte tugevaid vastasleere moodustades. On loomulik, et ülikooli rüpes on erinevad huvigrupid (sh ametiühing) ja töörühmad, kes omale südamelähedasi või eksperditeadmistest tulenevaid teemasid üleval hoiavad ja vajadusel lahenduste välja töötamist eest veavad. Rektori roll on tunnetada ja hoida head tasakaalu võrdset kohtlemist tagavate kesksete regulatsioonide ning üksuste (aga ka töötajate) autonoomiat ja eripära arvestavate võimaluste loomise vahel.
Viik: Ametiühingute nõrkus on näitaja, mis kipub korreleeruma allaheitlikkuse, kodanikujulgusetuse- ja suutmatusega koostööd teha. Need omadused kindlasti pärsivad seda, kui kaitstud inimesed oma töökohal on. Aga see kaitstuse asi läheb keeruliseks siis, kui küsida, millisel määral tuleb selle all silmas pidada töökoha olemasolu ja millisel määral elamisväärset palgataset. Ning järgmine keerukuse aste ilmneb siis, kui me seame töötaja kaitstuse küsimuse seosesse ootusega, et üliõpilaste ette astuksid ikka need kõige targemad, võimekamad ja särasilmsemad inimesed. Oma instituudi juhtimise kogemusest lähtudes arvan, et juhtkonna subjektiivsed eelistused mängivad võrreldes era- või riigisektoriga ülikooli personalipoliitikas väga tagasihoidlikku rolli. Pigem kuhjuvad kolleegide või üliõpilaste etteheited kellegi suunas üsna pikalt, enne kui juhtkond sellele reageerib. Ent õppejõududest palju vähem kaitstud on nende teadustöötajate karjäär, kelle palkasid finantseeritakse projektipõhiselt. Sisuliselt on teadustöötaja olukorras, kus ta peab lisaks oma põhitööle, milleks on uurimistöö, tegelema ka selle finantseerimise tagamisega.
On olnud juttu ülikooli ombudsmani ametikohast. Kuidas suhtute?
Niglas: Oleme teemat pikalt arutanud ja mullu detsembris kiitis ülikooli senat heaks ülikooli hea akadeemilise tava tugisüsteemi raamistiku, mille üheks osaks on võrdse kohtlemise voliniku ametikoha loomine. Olin vastavat ettepanekut ettevalmistava töörühma eestvedaja ning mul on hea meel, kuna jõudsime kõigi osapooltega üksmeelele, et eelkõige soovime luua ametikoha, mille eesmärgiks on edendada võrdse kohtlemise temaatikat ülikoolis proaktiivselt. Volinikul saab olema samas ka vahendaja roll kui on kahtlus, et head tava või võrdse kohtlemise põhimõtteid on rikutud ning osapooled omavahel lahendust ei leia.
Viik: Suhtun positiivselt. Vajadus ombudsmani ametikoha järele on tuntav ja ootused sellele inimesele on väga kõrgel. Nüüd jääb muidugi loota, et keegi surelike hulgast neile ootustele ka enam-vähem vastaks. Igal juhul vajame osapoolt, kes oskaks konfliktsetes olukordades objektiivseid ja asjatundlikke hinnanguid anda.
Katrin Niglas
Pedagoogikateadlane Katrin Niglas on sündinud 27. jaanuaril 1970 Tallinnas.
Ta on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli matemaatika-loodusteaduskonna.
1996. aastal kaitses TPÜs magistrikraadi informaatika didaktikas, 2000. aastal Cambridgeʼi ülikoolis filosoofiamagistri kraadi kasvatusteaduslikus uurimistöös.
2004. aastal kaitses TPÜs doktorikraadi kasvatusteadustes.
On täiendanud end Cambridge’i, Helsingi, Jyväskylä ja Kesk-Euroopa ülikoolis.
Allikas: Vikipeedia
Tõnu Viik
Filosoof Tõnu Viik on sündinud 12. juulil 1968 Jõhvis.
Õppis 1986–1993 M. V. Lomonossovi nimelises Moskva Riiklikus Ülikoolis filosoofia erialal.
Lisaks doktorandina kolm aastat USAs Emory ülikoolis (Atlanta osariigis) ning kaks aastat Saksamaal Marburgi ülikoolis ja Berliini vabaülikoolis Freie Universität Berlin.
2003. aastal kaitses Emory ülikoolis doktorikraadi filosoofia alal.
Allikas: Vikipeedia
Kuidas kujuneb juhendamise koormus, kas see on õigesti hinnatud ja piisavalt tasustatud? Kas on põhjendamatuid palgaerinevusi? Kas tugipersonali ja koordinaatoreid on kooli peale kokku palju või vähe?
Niglas:Meil on kesksed juhised juhendamiskoormuse arvestamiseks, kuid üksused saavad neid vajadusel täpsustada, nt võtmaks arvesse panustamist kaasjuhendamise korral jms. Ma ei näe süsteemset viga tasustamispõhimõtetes, aga kuna kõrghariduse rahastus on olnud külmutatud mitmeid aastaid, siis ei ole üllatav, et rahuloluküsitlused näitavad selgesti tajutud ebakõla üldise tööpanuse ja palga vahel. Ülikoolina oleme antud oludes teinud mitmeid raskeid otsuseid, mis on võimaldanud keskmist palka tõsta teiste ülikoolidega võrreldes pisut kiiremas tempos.
Tugipersonaliga on kitsastes oludes alati ootus selline, et rohkem ja kvaliteetsemat tuge, aga vähema raha eest. See muidugi ei ole jätkusuutlik praktika ja rektoraat vastutab ressursside tasakaalustatud kasutuse eest. Realistlikult finantsvõimalusi hinnates pean tugipersonali hulka üsna optimaalseks ning soovin leida võimalusi tublimatele palgatõusuks, sest tööjõu voolavus on tugiteenuste kvaliteedi mõttes suureks riskikohaks.
Viik: Juhendamise koormus inimesiti väga erinev, ning see kujuneb erinevaks lähtuvalt vajadusest (mõnel erialal on rohkem, teisel vähem üliõpilasi), õppejõu teadusteema atraktiivsusest, õppejõu initsiatiivikusest ja vastutulelikkusest üliõpilaste suhtes. Nii nagu ka teisi õppe- ja teadustöö elemente, on juhendamiskoormuse tõene hindamine võimatu ülesanne. Lihtne on kokku arvutada, mitu juhendatavat kellelgi on, aga me kõik teame, et ühe juhendatavaga on rohkem, teisega hoopis vähem tööd. See sõltub juhendatud töö teemast ja küsimuseasetusest, selle ambitsioonikusest, aga ka lihtsalt sellest, milliste tööoskustega, kui küps ja iseseisev on üliõpilane. Mõnikord on ühe nõrgema üliõpilase juhendamisele kuluv töö maht sama suur nagu kümne tubli üliõpilase juhendamisele kulunud aeg. Nii et juhendamist päris õigesti hinnata ja tasustada on sama raske nagu teadusliku avastuse või luuleteose eest õiglast hinda maksta.
Kuidas siis inimeste panust selles (ja teistes akadeemilistes töölõikudes) hinnata ja kaaluda, pidades samal meeles ka seda, et sellest hindamisest endast ei kujuneks liiga mahukas tööülesanne? Või kas tuleks igasugusest hindamisest ja kaalumisest üldse loobuda? Olen mõelnud, et kõige parem on mõõta seda, mille mõõtmine ei võta palju aega ja on lihtne (siinse näite puhul juhendatud tööde arvu, aga mitte seda, kui kerge või raske see ühe või teise juhendatava puhul oli), aga selle juures mäletada, et mõõdikud on ebatäpsed ja mõõtmisviga suur. Seetõttu tuleb akadeemilise töö mõõdikuid kasutada kaalutletult, ning neist ei ole õige mingeid automaatseid järeldusi teha. Näiteks ei saa midagi olulist järeldada sellest, kui üks juhendab aastas viit ja keegi teine seitset üliõpilast. Küll aga võib mingeid järeldusi teha sellest, kui keegi on juhendanud viimase viie aasta jooksul viitkümmend ja keegi teine kaht üliõpilast. Palgaerinevused, kui keegi peaks tahtma neid ainult juhendamistööst lähtudes sisse seada, peaksid olema põhjendatud viimast, ja mitte esimest, tüüpi näitega.
Milline peaks olema kõrghariduse rahastamismudel, kas toetate tasulist või tasuta õpet?
Niglas: Küsimus pole niivõrd kõrghariduse rahastamismudelis kui rahastuse mahus, mis pole läbi mitme aasta katnud isegi elukalliduse tõusu ja on seetõttu reaalväärtuses vähenenud. See omakorda on vähendanud eestikeelse kõrghariduse ligipääsetavust. Usun, et Eesti riigile on vajalik ja jõukohane säilitada vähemalt lähiajal tasuta kõrgharidus eestikeelsetel õppekavadel täiskoormusel õppivatele üliõpilastele nii, et õppimisvõimalused ei kahaneks.
Ülikoolid rakendavad täna tasuta kõrgharidust isegi laiemalt kui kehtivad seadused ette näevad, kuna peavad oma missiooniks toetada nt õpetajaks õppijaid ka siis, kui nad õpivad osakoormuses. Tegelikult on tasuta kõrgharidus ainult pool muna, sest elamiskulude katmiseks käivad paljud üliõpilased õpingute kõrvalt tööl. Vaja oleks tõhusamat õppelaenude süsteemi ning riigile oluliste, kuid väheatraktiivsete erialade puhul ka õpingutele pühendumist võimaldavaid stipendiume.
Samas on kõrghariduses selge trend nn õpiampse võimaldavate õppevormide poole, kus saab rakendada erinevaid rahastamismudeleid. See muudab laias pildis õpivõimalused paindlikumaks ning ligipääsetavamaks erinevatele sihtrühmadele.
Üldisemas plaanis toetan ülikoolide vaates mõtet käsitleda kõrghariduse ja teaduse rahastamist ühtses tegevustoetuse raamistikus, mis hõlmab tulemusnäitajaid mõlemast vallast. Ainult teaduspõhine ülikooliharidus saab olla kvaliteetne ning rahastamismudelite lahusus on seetõttu kunstlik.
Viik: Ideaalis on kõrghariduse rahastamismudel selline, mis tagab kõrghariduse hea kvaliteedi ja kõigile võrdse ligipääsu sellele, sõltumata nende majanduslikust olukorrast. Kui nüüd maksumaksja oma esindajate näol riigikogus seda kinni maksta ei soovi, siis tuleb kompromissidele mõelda. Õppemaks võib esimese hooga hea lahendusena tunduda, aga see seab ohtu kõigile võrdse ligipääsu kõrgharidusele. Negatiivse näitena võib tuua Ühendkuningriigi, kus ülikoolide rahastamise puudujäägi korvamiseks viidi paarkümmend aastat tagasi sisse pigem tagasihoidliku suurusega õppemaks suurusjärgus 1000 naela. Aga see lõi võimaluse ülikoolide riiklikku rahastamist aina enam vähendada ja nii on Suurbritannias selle kahekümne aasta jooksul õppemaks kümnekordistunud. Eesti neoliberaalset väärtusruumi arvestades võib kergelt juhtuda, et läheme sama teed.
Palju on arutatud, kuidas kõrgharidus ingliskeelseks muutub. Kas näete, et tulevikus TLÜs ingliskeelsete õppekavade maht kasvab?
Niglas: Mul oleks hea meel, kui hariduse usku riigina suudaksime tänasest suuremas mahus heal rahvusvahelisel tasemel kõrgharidust eksportida, kuid seda mitte eestikeelse kõrghariduse ligipääsetavuse ja kvaliteedi arvelt, vaid ikka sellele lisaks. Tallinna ülikoolis oleme ingliskeelsete õppekavade õppemaksud kehtestanud selliselt, et need on keskmisena suuremad kui riigilt eestikeelsel õppekaval õppiva üliõpilase kohta saadav tulu ning see aitab ülikoolil säilitada riikliku rahastuse vähenemise kontekstis ka eestikeelseid õppekohti.
Meie eesmärgiks on rahvusvaheline õpikeskkond ja ingliskeelsed õppekavad toimivad sellega kooskõlaliselt ainult siis, kui suudame olla atraktiivsed erinevatest riikidest pärit tugevatele üliõpilaskandidaatidele. Oleme rahvusvahelistumise aspektis olnud edukad ja ingliskeelsete õppekavade osakaalu tõstmine ei ole seetõttu prioriteet.
Viik: Me seostame Eesti ülikoolielu angliseerumise probleemi ingliskeelsete õppekavade arvu- või suhtarvuga Eesti ülikoolides, aga see ei anna meile sellest asjast õiget pilti. Kõrgharidus on, ja peabki olema, mitmekeelne, s.t õppija peab suutma töötada tekstidega ja ennast väljendama vähemalt kahes keeles, parem kui veel rohkemates. Sama kehtib mõistagi ka ülikooli töötajate osas. Kõrghariduse muutumist ingliskeelseks saab vaadelda probleemina vaid sellisel juhul, kui eesti keel ei ole enam üheks neist keeltest, mille sõnavara ja väljendusviisid teiste ülikooli töökeelte koosmõjul arenevad. Seega ei ole küsimus selles, kui palju on ülikoolides inglise keelt. Kuna see on XXI sajandi algul rahvusvaheline teaduskeel, siis peab seda olema igal erialal ja inglise keel peab olema osa iga ülikooli liikme oskustest. Küsimus on pigem selles, kui palju vajame me Eesti ülikoolides niisugust ingliskeelset tegevust, mis eesti keele ja eesti teaduskultuuriga ei seostu ega aita sel areneda.
Kuidas TLÜ teadusgrantide taotlemisel edukamaks saaks muutuda?
Niglas:Suhtelises skaalas vaadelduna (e arvestades akadeemiliste töötajate arvu ja teadustegevuse üldist mahtu) oleme välisrahastusega teadusgrantide hankimisel üsnagi edukad. See ei tähenda, et oleks võimalik loorberitele puhkama jääda. Meeldib see meile või mitte, aga granditaotluste kirjutamine on kujunenud omaette professiooniks, mistõttu pakume ülikooli teadlastele järjest suuremat ja professionaalsemat tuge taotluste kirjutamisel, aga ka nende hilisemal administreerimisel.
Olen tänulik meie teadlastele, kelle senise tegevuse põhjal on TLÜst kujunenud vastutustundliku ja võimeka partneri maine, sest väga oluline edu võti on olla kutsutud ja osaleda grantide taotlemisel tugevates teaduskonsortsiumides. Seega, peame veelgi enam soodustama partnerlussuhete arendamist.
Kolmandaks on oluline üles leida oma tugevustest lähtuv nišš nende interdistsiplinaarsete teemade uurimisel, kuhu Eesti ja Euroopa rahastajad ressursse suuremas mahus suunavad.
Viik: Eesti teadlased on Euroopa võrdluses ühed kõige edukamad grandikirjutajad. Ka meil TLÜ humanitaarteaduste instituudis on see näitaja viimase viie aasta jooksul oluliselt tõusnud, eriti Euroopa Liidu teadusgrantide osas. Edu teadusgrantide taotlemisel saab võimalikuks tänu kõrge rahvusvahelise tasemega õpetlastele. Paraku on grantide taotlemine väga ajamahukas protsess. Selle protsessi toetamine kõige sellega, mis teadlaste aega aitab kokku hoida, on võib-olla kõige olulisem administratiivne võimalus tulemuslikumaks granditaotlemiseks.
Kui jälgida viimaste aastate väitlusi, siis on ebaproportsionaalselt tugev rõhuasetus teadusrahal. Teadusrahaga (nt Eesti Teadusagentuuri uurimistoetused) ei tohiks kinni maksta õppetööd, ent paraku juhtub ka seda. Kogu teadusrahale keskendatud arutelus unustatakse, et ülikoolide põhitegevus on õpetamine. See, et teadustöö kõrval on õppetöö ja õppejõu roll jäetud tähelepanuta, viib alla nii õppetöö kvaliteedi kui ka noorte soovi õppejõuna töötada.
Üliõpilased saavad väga hästi aru, milline akadeemiline töötaja läheb auditooriumi ette: kas ta tõepoolest tahab seal olla või ta peab seal olema. Ei ole kerge koostada tehnoloogiliselt laitmatuid, värskeimatest teadusfaktidest pungil atraktiivsed loenguslaide, seista 30–50 (vahel ka üle 100) üliõpilase ees ning neid kaasa mõtlema panna. Ei ole kerge ka kõigi kodutöid parandada, eksameid korraldada. Õppejõu ametit on võrreldud näitleja omaga, sest õppejõud müüb ennast kui brändi, millel peab olema sisu. Aastaid tagasi tundsin, et mu akadeemiline karjäär on ummikus. Ummikus, mida ilmselt paljud kolleegid mõistavad – õppetöö maht oli kasvanud nii suureks, et teadusartiklite kirjutamiseks jäid vaid suvekuud. See on see vastik tunne, et ilmselt kukun süsteemist välja, kui artikleid pole, aga ma tõesti ei tea, kust need tulema peaksid, kuna õppetöö koormus on liiga suur.
Mind päästis juhuslik vestlus kunagise kursusekaaslasega, kes pärast mu mure ärakuulamist küsis: vaata, kas keskmine eestlane teab teadlasi, kes ei õpeta? Kui see teadlane läheb mitteakadeemilisele tööturule, teda ei teata. Kui aga ollakse silmapaistev õppejõud, jäädakse igal aastal meelde sadadele üliõpilastele. Sa oled iseenda bränd. Õppejõuna annad ühiskonnale tudengite kaudu igal aastal sõna otseses mõttes doosi teadust. Õppetöö on ülikoolist kõige esimene, mis üliõpilaste kaudu ühiskonda tagasi jõuab. Sageli ei märgata, et ka õppejõu teadustegevuse viljad kanduvad sel moel ühiskonda, vahest palju kiiremini kui ingliskeelsete teadusartiklite kaudu. Jah, me ei näe seda vahetult, aga mõju on olemas. Õppejõu töö tähtsus on palju suurem, kui arvame.
Kui teadustöötajate seas on ingliskeelse tööjõu osa kasv loomulik ja teadustöö publitseerimine ongi suuresti ingliskeelne, siis eestikeelse õppe päästmiseks on tarvis eesti keelt oskavaid doktorante, kelle silmis akadeemiline karjäär on atraktiivne valik. Selliste doktorantide eeltingimuseks on omakorda eesti keelt valdavad magistriõppurid. Samal ajal näitab statistika, et näiteks 2020. aastal oli Tartu ülikooli magistriõppe lõpetajate hulgas välisüliõpilaste osakaal 25% (2015. aastal 7,2%), doktoriõppes 16% (2015. aastal 6,5%).
45% Eesti magistrantidest ning 62% doktorantidest on üle 30 aasta vanad.2 Mida vanemas eas magistrantuur läbitakse, seda vanemas eas astutakse ka doktorantuuri. Kui praegune tendents jätkub, astuvad osal erialadel magistrid doktorantuuri alles 40. eluaasta ligidal. Keskmine doktorantuuri kestus on kuue aasta ümber (kõige kiiremad on loodusteadlased, aeglasemad sotsiaal- ja humanitaarteadlased). Neid arve vaadates on väga raske äsja kaitsnud 40ndates doktorile öelda, et alles sealt ta akadeemiline karjäär algab – kõige madalamalt astmelt ja kõige väiksema töötasuga. Töötasuga, mis mõnel erialal jääb isegi alla töötasule, mida oli saadud doktorantuuri ajal.
Eestikeelse õppe tagamine sõltub aga üksnes eesti keele valdajate järelkasvust. Doktoriõppe sisendiks on magistriõpe. 46% TÜ loodusteaduste valdkonna magistriõppe lõpetajatest olid 2020. aastal välisüliõpilased. Sotsiaalteaduste valdkonnas on vastav osakaal 23%.3 Trend näitab, et eestlane ei soovi doktorantuuri tulla – kui aastal 2015 oli Tartu ülikoolis doktoriõppesse sisseastujate seas ligi 16% välisüliõpilased, siis aastal 2020 on osakaal juba 37% (vt joonist 2).
Joonis 1. Välisüliõpilaste osakaal TÜ lõpetajate hulgas1Joonis 2. Välisüliõpilaste osakaal TÜ doktoriõppesse vastuvõetute seas
Joonis 4. Euroopa riikide akadeemilise tööturu taastemäär14
Miks? Miks ahvatleb doktorantuur rohkem välismaist magistrit kui eestlast? Ei ole sugugi halb, et välistudengid meie doktorantuuri astuvad (see on igati vajalik ja väldib „konnatiigistumist“), vaid küsimus on selles, kus on eestlased. Minu arvates peitub probleem doktorantuuri kuvandis – mis on selle sisu, milliseid oskusi ja teadmisi see annab, kas ja kus neid vaja on jne. Ilmselt ka väheses rahastuses, ja ma ei pea silmas teadusraha, vaid õpperaha. Varasemad uuringud on osutanud ka suurele töökoormusele ja ebatervislikule tööõhkkonnale (pidev võitlus ressursside ja ametikoha säilimise pärast). On loogiline, et tervisele kahjulikust töökeskkonnast lahkub ennemini alles alustav noor, kui töötaja, kes on selles süsteemis juba kakskümmend aastat olnud. Eesti traagika on see, et iga ülikooli juurest lahkunud eesti doktor tähistab mitu korda suuremat kahju kui teistes riikides, kus akadeemiline tööturg on palju suurem ja ühele vabanenud kohale mitukümmend kandidaati.
Eestikeelse akadeemilise järelkasvu taastemäär on juba aastaid madal (vt joonist 3) – oleme Läti ja Leeduga Euroopa riikidest kõige kehvemas seisus. 2018. aastal oli 11,1% meie akadeemilistest töötajatest 65 või vanemad, vastaval aastal oli uute doktorite arv 244 ning akadeemilisi töötajaid 4352. Taastemäär seega 244 / (0,111× 4352) = 0,51.
Keeruliseks teeb olukorra see, et mõnel erialal kaitseb üks doktorant viie aasta tagant (nt humanitaaria väiksematel erialadel), teisel aga viis või enam doktorit igal aastal (nt loodusteadustes). Võttes arvesse, et järjest kahaneb eesti, samal ajal kasvab välismaiste doktorantide arv, siis eestikeelse järelkasvu taastemäär on veelgi madalam. Välisüliõpilased aitavad küll kompenseerida Eesti üliõpilaste arvu katkematut vähenemist,4 ent ei leevenda eestikeelsete õppejõudude järelkasvu kriisi. 2019. aastal autori avaldatud artiklist ilmneb, kui haavatav on Eesti akadeemiline tööturg. Viimase kahekümne aasta jooksul on juhtumeid, kus akadeemilisele töökohale ei valitud mitte parim kandidaat, vaid otsiti ainus kandidaat, kes oli nõus tulema ja oskas eesti keelt, sest eelmine töötaja oli kõrges vanuses ootamatult surnud.5 Praegu on olukord selline, et kui kuulutatakse välja avalik (rahvusvaheline) konkurss, laekub õppejõu ametikohale mitu välismaise, aga mitte ühtki eesti kandidaadi avaldust.
Eurostati andmetel on Eesti viie kõige kiiremini vananeva akadeemilise tööturuga riik (vt joonist 4), kus 20% akadeemilistest töötajatest on 60 või vanemad, sh 11,1% on vanemad kui 65. Akadeemilise töötajaskonna vananemisega on silmitsi suured ingliskeelsed riigid, nt Austraalia7 ja USA,8 ent ka mitteingliskeelsed väikeriigid, kus värbamine ei saa põhineda vaid rahvusvahelisel värbamisel ja omakeelse õppe tagamiseks on vastav õppejõudkond määrava tähtsusega.9 Eestis, aga ka välisülikoolides, on akadeemilise karjääri mudelis edenemisel peaosa teadustööl, mistõttu on õppetöö jäänud tagaplaanile.10,11,12 Tulemiks on see, et ka värsked doktorid eelistavad teadustööd õppetöö tegemisele.13 Jah, mingil määral võiksime värbamisel toetuda ka välismaal doktorikraadi saanud eestlastele, ent mis motiveerib neid naasma? Veel vähem on teada, kus nad on ja mida nad teevad.
Varasemas Eesti doktorite uuringus15 tuuakse esile, kuidas akadeemilise karjääri puhul tuleb eristada akadeemilist karjääri ning kombineeritud karjääri, kus ülikooli heaks töötatakse osakoormusega.14 Selline kombineeritud karjäärimudel on väga levinud erialadel, kus mitteakadeemilisel tööturul pakutav palgamäär ületab akadeemilise palgamäära sageli mitu korda (arstid, majandusteadlased, juristid, arvutiteadlased). Samal ajal nõuab ülikoolidelt nuputamist, kuidas toetada kombineeritud karjäärimudeli esindajat (nt haigla arst, kes on seotud ülikooli õppetööga), sest akadeemilisel karjääriredelil viib kõrgemale astmele teaduspublikatsioonide olemasolu. Kombineeritud mudeli esindajate motiveerimisega on võimalik eelnimetatud erialadel eestikeelse järelkasvu nappust leevendada.
4 Tiiu Kreegipuu, Välisüliõpilased Eesti kõrghariduses. HTMi aasta-analüüs 2017. Eesti hariduse viis tugevust.
5 Eneli Kindsiko, Yehuda Baruch, Careers of PhD graduates: The role of chance events and how to manage them. – Journal of Vocational Behavior 2019, 112, 122–140.
6 Eurostat; autori arvutused.
7 Jacqueline Larkin, Ruth Neumann, Ageing academics: Workforce priorities for universities. – International Journal of Employment Studies 2012, 20(1), 3–24.
8 Navid Ghaffarzadegan, Ran Xu Ghaffarzadegan, Late retirement, early careers, and the aging of U.S. science and engineering professor. – PLoS One 2018, 13(12).
9 Vyacheslav Dombrovsky, Is anything wrong with higher education in Latvia? – Baltic Journal of Economics 2009, 9:2, 5–24.
10 Eve Mägi, Laura Kirss, Hanna-Stella Haaristo, Mihkel Nestor, Valentina Batueva, Eesti õppejõud 2012. Taust, ajakasutus, töömotivatsioon, õpetamine, teadustöö ja rahulolu. Poliitikauuringute Keskus Praxis, Tallinn 2013.
11 Susan R. Hemer, Finding time for quality teaching: an ethnographic study of academic workloads in the social sciences and their impact on teaching practices. – Higher Education Research & Development 2014, 33(3), 483–495.
12 Susan Mayson, Jan Schapper, Constructing teaching and research relations from the top: An analysis of senior manager discourses on research-led teaching. – Higher Education 2012, 64(4), 473–487.
13 Angela Brew, David Boud, Sang Un Namgung, Influences on the formation of academics: the role of the doctorate and structured development opportunities. – Studies in Continuing Education 2011, 33:1, 51–66,
14 Eurostat, autori arvutused.
15 Eneli Kindsiko, Maaja Vadi, Viire Täks, Kati Loite, Kersti Kurri, Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid. Tartu Ülikool 2017.
Millist lugemisvara soovitada eesti keele õppijatele?
KRISTEL ALGVERE
Nagu teada, on keeleõppes vaja arendada kõiki nelja oskust– kuulamist, rääkimist, kirjutamist ja lugemist. Paljud oskavad keelt passiivselt: loetakse võõrkeelseid raamatuid ja kuulatakse saateid, kuid hea meele ja kindlustundega selles keeles ei räägita ega kirjutata. Kahtlemata aitab võõrkeelsete tekstide lugemine jõuda ühel ilusal päeval ka enesekindlama kirjutamise ja rääkimiseni. Kuid millist lugemisvara valida?
Raskem tekst, suurem kasu
Enne kui pakun välja vastuseid, teen väikese ringi mälu radadel. 2015/2016. õppeaastalõpetasin eesti keelt Saksamaal Göttingenis Georg Augusti ülikooli soome-ugri osakonnas Eesti Instituudi lähetatud lektorina. Algajate rühmas lugesime enamasti õpikutekste, kuid edasijõudnutele valmistasin ette väikese ekskursi eesti kirjandusse. See, kui vähe leidus sealses hiiglaslikus raamatukogus eesti kirjandust, oli muidugi masendav. Mitu tudengit luges lõpuks läbi Jaan Krossi „Keisri hullu“ saksakeelse tõlke (tlkHelga Viira) ja kirjutas selle põhjal saksakeelse analüüsi. Üht-teist leidus õnneks ka eesti keeles ning Eesti Kirjanduse Teabekeskuse lehelt oli väga hõlbus saada ajakohast teavet autorite kohta.
Edasijõudnud keeleõppijatega süvenesime Eestist postiga saabunud luulekogusse „Igavene kevad“, mille oli selle autor Tõnis Vilu mulle Tartust läkitanud. Igal nädalal pusisime mitme salmi kallal, proovisime tõlkida inglise ja saksa keelde. Püüdsime läbi närida kõigist kihtidest, mida tekstis leidus– see ei olnud kerge lugemine, kuid me ei andnud ka kergelt alla.
Olles nüüd ise katsunud mõned semestrid Tartu ülikoolis Anu Põldsami käe all tuhandete aastate taguseid vanaheebreakeelseid tekste eesti keelde tõlkida, julgen öelda: jah, kahtlemata aitab keeletunnetusele keerulise tekstiga tegelemine kõvasti kaasa. Et aga eestikeelse kirjandusloo kiht ei ole nii paks, peame tekste valima veidi uuemast ajast, laias laastus viimase 100–150 aasta jooksul kirjutatu hulgast. Valikut on, aga kõik ei pruugi sobida ega sobigi.
Ohust soovitada valet raamatut
Olen õpetanud eesti keelt võõrkeelena üle kaheksa aasta, muu hulgas nii Tartu ülikoolis kui ka Eesti maaülikoolis, samuti Tartu rahvaülikoolis. Kui möödunud sügisel uuris üks Tartu rahvaülikooli kõrgtaseme eesti keele kursust alustanud õppija, millist raamatut tal lugeda soovitaksin, olin kimbatuses, sest ma ei olnud temast endast veel õieti sotti saanud. Ta ütles, et sõbranna oli soovitanud lugeda Tõnu Õnnepalu „Paradiisi“, aga see olnud tema jaoks liiga aeglane. Võisin nõustuda, et see raamat nõuab pisukest aja mahavõtmist.
Pähe tuli mõte soovitada Maarja Kangro „Klaaslast“, aga igaks juhuks jätsin siiski ütlemata– mine tea, kohe keelekursuse alguses nii tõsiste teemadega lajatada tundus liiga julge. Seejärel turgatas pähe Andrus Kiviräha „Rehepapp ehk November“, kuid vaadates habrast daami, kellega me liiatigi teietasime, ei tundunud seegi mõte kuigi hea.
Veel meenus ebaõnnestunud lugemissoovitus põhikooliajast. Üks klass eespool õppinud neiu palus, et talle suveks lugemist soovitaksin. Olin parajasti läbi lugenud Kerttu Rakke „Susanna ja mina“ ja soovitasingi siis seda. Sügisel selgus, et see raamatusoovitus oli ebaõnnestunud. Kooliõde oli raamatus pettunud ja vaatas ka minu peale mõnda aega viltu. Loeme raamatutest erinevaid asju, mulle jättis Rakke romaan hoopis teise mulje kui talle– nii nagu Phoebe Waller-Bridge’i telesari „Mustlammas“ on vaatajates erisuguseid reaktsioone tekitanud.
Jäingi vastuse võlgu ja olin võlglane kuni keelekursuse lõpuni. Viimase keeletunni järel tuli õpilane ise minu juurde, raamat näppus. Ta kinkis mulle tänutäheks Isaac Bashevis Singeri romaani „Šoša“, mille Joel Sang oli paar aastat tagasi eesti keelde tõlkinud. Ta ütles, et kursus andis talle palju julgust eesti keeles rääkida ning et ta püüab sooritada ka C1 taseme keeleeksami.
Pärast eksamit tundsin huvi, kuidas tal läks. Ilmnes, et kirjalikus osas kästud kirjutada teemal „Keele selgus ja arusaadavus“, ta sattus stressiseisundisse ja tekst ei tulnud piisavalt pikk. Kriitikat nõuab see teema küll, sest kõrgtasemele kohaselt eeldaks, et õppijalt oodatakse sisu, mitte vormi üle mõtisklemist. Õppetöö käigus kirjutatud esseed olid tal stiilsed, sügavad ja värvika keelekasutusega. Tema kirjanduslikku maitset valgustas natuke mulle kingitud raamat nobelisti sulest. Mida rafineeritud maitsega inimesele eesti kirjandusest soovitada?
Rahvusooperi Estonia artistid 2019. aastal eesti keele tunnis.
Keeleõppijalt keeleõppijale
Igal tasemel eesti keele õppijate julgustuseks ja naerutamiseks on ilmunud 2020.aasta sügisel kirjastuselt Tänapäev Tatiana Yooni raamat „Tanja räägib eesti keelt“ alapealkirjaga „Raamat keelest, elust, vigadest ja huumorimeelest“. See sisaldab üle 50 väikese humoorika loo keeleõppest, suhtlemisest ja tavaelu situatsioonidest heas ja ladusas eesti keeles. Autori joonistused muudavad raamatu veelgi ilmekamaks.
Autor kirjutab eessõnas: „Eestis käisin ka kõnekeele kursusel. Seal kohtusin kohalike venelastega, kes oskasid eesti keelt küllaltki hästi, aga nad ei kõnelenud eesti keelt kuigi palju. Miks? Eksimishirmu pärast. Nad häbenesid isegi tunnis rääkida“ (lk7). Keeleõpetajana nõustun sellega täielikult, vaprust on vaja. Ta jätkab: „Mul on väga kahju, et nii hea eesti keele oskusega inimesed ei uskunud endasse ja arvasid, et nende tase on ikka veel kehv“ (samas). Ja veidi hiljem: „Ma loodan, et siin toodud näited aitavad inimestel mitte karta vigu teha. Ja kui viga on juba tehtud, siis tuleb küsida, kuidas on õigesti; ja kui mõnd sõna ei suudeta üldse ära õppida, ei maksa muretseda, vaid tuleb uskuda, et kunagi jääb see ikka meelde“ (lk8). Kirjutan kahe käega alla, kahju, et käsi rohkem ei ole!
Lood arstilkäikudest, kus kurdetakse juba klassikaks saanud kurgivalu (lk28-29), ja arsti ootamatu hobi, kui Tanja pöördub oma kohaga tema poole (lk80-81), ajasid siiralt naerma. Jutukesed juhtumistest tööl, kus ka teised räägivad lollusi nagu Tanjagi, sisaldasid näiteks sõnamänge verbidega liputama (lk15-16), rahuldama (lk21-22) ja pardima (lk34-35). Viimane on eriti ootamatu, sest annab tunnistust inglise keele imbumisest eesti keelde, sest kõne all on sõna party. Küsimisega seotud tööalase kirja lugu, milles muidugi probleemiks täpitähtede puudumine (lk70-71) tegi samuti nalja, kuigi olukord oli muidugi enam kui piinlik.
Tõeliselt humoorikas, aus, reaalsest elust võetud lugudega raamat loodetavasti leevendab eesti keele õppijate hirmu. Olen kõigile oma õppijatele sisendanud alates meie esimesest kohtumisest klassiruumis: olge julged! Nüüd hakkan ütlema: olge nagu Tanja!
Keeleõpetajalt keeleõppijale
Teine raamat, mille ilmumine keeleõpilaste elu huvitavamaks teeb, on Linda Paltsi ja Monika Urbi magistritööst sündinud „Meie elu. A2-tasemel lugemistekstid eesti keele õppijale“, mille on kirjastanud PaltsiOÜ. Raamatus on üle 30 lühikese ja ajakohase blogistiilis teksti. Neid on paras lugeda algajatel, aga kindlasti ka edasijõudnutel, sest tekstid on vaheldusrikkad ja täis viiteid meid ümbritsevale kultuurile.
Näiteks loos metsas seenel käimisest viidatakse ka Toomas Hussari filmile „Seenelkäik“ (lk10). Tõeliselt tänapäevasest üliõpilaselu kirjeldusest leiab ikka ka sõna idufirma (lk28). Seda, et eestlastele on kõik penned ja pastad ikkagi lõpuks makaronid, tõdemusest, millele ka mina keeletundides tähelepanu juhin, on kenasti juttu loos „Õhtusöök kahele“ (lk38–40). Tekstides räägitakse saunas käimisest (lk12-13), kadripäevast (lk15), Marta Pulga filmist „Aasta täis draamat“ (lk20) ja muidugi ka jaanipäeva traditsioonidest (lk49-50). Lugudele on lisatud värvilised ja detailirohked illustratsioonid, mis aitavad tekstist paremini aru saada. Sedagi raamatut saab stressivabalt eesti keele õppijatele soovitada.
Ja ikkagi– kuidas on lood ilukirjandusega? Eestis ilmub igal aastal väga häid raamatuid, ilmuvad kirjandusajakirjad. Samuti ilmub kõrgel tasemel tõlkeid, nii klassikast kui ka uuemast kirjandusest. Aga kui ette hoiatamata lugemisnõuannet küsitakse, ei tulegi kohe meelde üht kindlat, n-öuniversaalset teost, mida keeleõppijale julgelt soovitada. Huvitav, kuidas on teistel keeleõpetajatel läinud? Missuguseid teoseid on eesti keelt õppides omal käel avastatud?
Soovitustest ja mõtetest võib teada anda aadressil kristel.algvere@ut.ee.
Eesti Draamateatri „Keiserlik kokk“, autor ja lavastaja Andrus Kivirähk, kunstnik Kaspar Jancis. Mängivad Aleksander Eelmaa, Kaie Mihkelson, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Christopher Rajaveer ja Jan Uuspõld. Esietendus 11. XI 2020 väikeses saalis.
Friedebert Tuglase „Keiserlikul kokal“ ja Andrus Kiviräha „Keiserlikul kokal“ on vaid väikesed, sümboolsed ühendusliinid. Mõlema keskmes on vana klassik, kellele on peale sunnitud tööst vaba aeg. Tõsi, üks on põlu alla pandud kirjanik, kes hoolimata nadist tervisest üritab ikkagi töötada, teine aga vaba päeva saanud vana kõrgklassikokk, kes ei suuda tolle vabadusega midagi pihta hakata peale töö juurde puhkama minemise.
Muidugi, Kivirähk on ammutanud oma fantaasia pigem Elo Tuglase päevikutest ning kavalehel ta luiskab meile veidi: „See on lihtsalt üks lugu inimestest, kes on sattunud ajaloo keerisesse: vahet pole, mis nime nad kannavad või millist elukutset esindavad.“ Vägagi suur vahe on, sest kõik, kes lavastust vaatavad – kõik vähegi kultuuri- ja kirjandusteadlikud –, panevad need inimesed ikkagi konteksti, oma kultuuriloolisele kohale, kohakuti inimestega, kelle matked või karikatuurid laval tegutsevad. Nõnda võibki tekkida segadus, kognitiivne dissonants, mille eest Kivirähk end varakult kaitsta püüab – viimastest aastatest on meeles nt Ivar Põllu ja Urmas Vadi juhtumid, kui nad on ajaloolised isikud kirjutanud naaaatuke vähem ajaloolisteks ning põhjustanud sellega pahameelt, püha õigustatud viha: ei, sellised nood inimesed küll ei olnud!
Kivirähk on ise lavastajana muidugi veel vinti ja groteski peale ja juurde keeranud. Vaatajad on kui tsirkuseõhtu külalised: sametkattega barjäär eraldab tsirkuselõvid ja -puudlid rahvast, üleelusuurune õhtujuht domineerib oma joviaalsusega ning jooksutab loo tegelasi mööda etteantud narratiivi.
Ainult et Jan Uuspõld teeb selle „õhtujuhina“ kuratlikult hea rolli. „Kuratlikult“ on just õige öelda, sest saatanlikule võlukunstile sobilikult loob ta makaabri mänguruumi. Ei saa lõpuni kindel olla, kes see teekonnasaatja, konferansjee, reisijuht siis on: kas Nõukogude korra lärmakas esindaja, aina varitsev NKVDlane, Elo Tuglase üks deemoneist või tema sisehääl, vari, kes kehastub vajaduse korral ka Ado Vabbeks või „hirmsaks“ Minniks, kes on vaese Aadu parteipileti kapi otsa peitnud?
Kaie Mihkelsoni range, aga leebe, murdumatu, aga parajal määral paindlik Elo on lavastuse keskne tegelane ning Jan Uuspõllu „õhtujuht“ tema deemonlik tantsupartner.
Lavastuse põhiliin on kummalisel, õnnelikul kombel Uuspõllu ja Kaie Mihkelsoni duett. Mihkelsoni range, aga leebe, murdumatu, aga parajal määral paindlik Elo on lavastuse keskne tegelane ning „õhtujuht“ ta deemonlik tantsupartner.
Nende kahe õlgadele on lavastus asetatud ja need õlad on tugevad. Uuspõllu üks lemmikrolle mul: jaah, muidugi, klouni, kurja klouni roll sobib talle imeliselt, aga selle õhtu jooksul saab ta tolles positsioonis ära proovida suure hulga varjundeid. Mihkelson protagonistina peab hoidma ülal kaitsejoont, sest tema Tuglas (Aleksander Eelmaa) on ju nii habras: esiteks põlu all, siis veel haige, peale selle rünnatud lõpmatult sisse-välja sagivatest muidunuuskijatest, nahahoidjatest, karjeristidest.
Eelmaa saab väärikuse Tuglast, toda paavsti, teha tõtt-öelda vaid lavastuse alguses ja lõpus, muidu on ta veidi äbarik aksessuaar Elo elus, aga see on eesmärgipärane. Eelmaa oskab kõik hirmu-, kõhkluse-, abituse-, õrnusehetked välja mängida. Võib-olla lavastuse lõpp on ainus, mis mind lahendusena häiris. Selles oli mõningane lunastuslikkus, isegi hollywoodilikkus, mida see maailm iseenesest ei vajanud. Sest selleks hetkeks olin vaatajana vajunud sellesse kaifi, kus Uuspõllu ja Mihkelsoni duetid (või triod Eelmaaga) vaheldusid hoogsate koomiliste vahepausidega.
Vaid korra kuulutas õhtujuht, et „nüüd midagi rahvaliku huumori sõpradele“, aga tegelikult kõik nood karakterid, tüübid, koomilised kujud olidki rahvaliku huumori sõpradele – kõige paremas mõttes. Kujutan ette, milline lust võib vahel olla näitlejal sellist kuju ehitada ja siis esitada. Harriet Toompere kommunistlik karjeristkirjanik, peaaegu analfabeedina kujutatud Muia (isegi ta sammus oli tunda „nõukogude inimest“) või samuti täieliku karikatuurina esitatud Christopher Rajaveere Aadu, kelle sisenemine (kõnd pluss tunnusmuusika) iga kord iseenesest oli nagu vanade komöödiafilmide matke, ning Ivo Uukkivi vana, tudisev, kurt ja ärahirmutatud Eduard. Kas lavastaja hõikas neile kogu aeg, et andke tuld, laske energiaga, mängige veel üle, lustiga? Sest nii see välja kukkus.
Kuigi saab öelda, et lavastus on ehitatud üles kahe erisuguse hingamistehnika vaheldamisele, ja just see lisab nõtkust, toob natuke tragielementi tollesse komöödiasse. Kõik need putukad-mutukad ses Kiviräha loos ei märka ju midagi muud peale iseenda murede, nad mängivadki Tuglase ja Elo maailma kõrval solipsistlikult ainult iseenda maailma, mis pakitseb pseudomuredest ja ettekujutatavatest probleemidest. Nad kõik on külaliste või justkui-sõpradena koormaks ja kukil, ka nende mured ja raskused jäävad vanakeste õlule kanda.
Seda suhet maailmaga kanaliseeribki, vahendab, inimlikustab (s.t tõmbab groteskist tagasi pärismaailma liistudele) Mihkelsoni Elo, kõige elavam, kõige rohkem päris inimene kogu lavastuses.
Tulen tagasi Jan Uuspõllu juurde. Muidugi on ta alati köitev, aga Kivirähk on pakkunud talle seekord suure emotsionaalse mänguruumi. Lärmakast, pealetükkivast, võltssõbralikust õhtujuhist nõukoguliku jõhkardini, jaurava madruseni, siis jällegi tärkab selles olendis justkui kaastunne, mõistmine. Seejärel suudab ta mänglevalt ära teha ingelliku, peaaegu kaaluta, õrna tegelase – korraks külla saabunud vana sõbra, Elo lemmikkunstniku (ja südamerõõmu) Ado Vabbe. Sellessamas nahas, sellessamas klounirüüs.
Mihkelsoni ja Uuspõllu dialoogis on läbi kogu lavastuse mingi intensiivsus, korraga heitlus ja mingi õrnus-lähedus. See tekitabki tunde, et Uuspõllu õhtujuht, kõigi oma deemonlike-ingellike omadustega, on mingisugune Elo enese sisehääl või saatevaim.
Kivirähk on lavastajana kasvanud, loomulikult edasi arenenud, kogu kontseptsioon ja töö oma teksti ja näitlejatega on tugevam kui varem. Muidugi: kes ei tahaks sihukeste näitlejatega (ning sellise dramaturgi tekstiga) töötada, need nõiarohukomponendid oleks justkui ise paigas, aga siiski, vindid on siin hästi kruvitud. Võib-olla ütles miski sisetunne mulle ka, et ega nüüd vist enam jupp aega teatrit ei näe, sest ma ei tahtnud kuidagi, et see lugu, see kahekäiguline janditamine otsa lõppeks – jäi tunne, et ma ei saanud päris kõike veel kätte.
Aga tsirkuseõhtul on oma lõpp. Vaat, see lõpp oligi vist ainuke, millega ma päris rahul ei jäänud.
Küllap on kõigile mõne korra Moskvas käinule silma jäänud tohutu konstruktivistlik majakolakas, mis asub Kremli vastas üle jõe, teispool suurt kivisilda. Pea kõik maja küljed on kaetud mitmes reas mälestustahvlitega kultuuritegelastele, teadlastele, poliitikutele ja väejuhtidele, kes tolles majas on kunagi elanud. Ja tõepoolest, kui see tolleaegse Euroopa suurim elumaja 1932. aastal valmis, siis paigutati sinna elama kuus poliitbüroo liiget, 63 rahvakomissari-ministrit, 94 ministri asetäitjat, 19 marssalit, admirali ja kindralit, palju parteiveterane ning ka hulk parteile ustavaid teadlasi ja kultuuritegelasi. Muide, ka kirjanik Aleksandr Serafimovitš, kelle nimi anti juba tema eluajal (1933) tänavale, kus too maja asub. Varasem Kõigi Pühakute tänava nimetus oli muidugi sellise eluaseme aadressiks täiesti sobimatu, arvestades veel, et koos maja valmimisega õhiti 1931. aastal tema vastas teispool jõge asunud (nüüdseks taastatud) Lunastaja Kristuse peakirik.
Kirjandushuvilised teavad seda hoonet kui „maja kaldapealsel“, millist pealkirja kannab 1982. aastal ka eesti keeles ilmunud Juri Trifonovi romaan. Minu põlvkonna teatrisõbrad ehk mäletavad selle teose alusel Taganka teatris loodud üht Juri Ljubimovi kuulsamat lavastust. 1985. aastal külastasime Kalju Komissaroviga dramaturg Mihhail Šatrovi, kelle näidendi „Nii me võidame!“ olin ma tõlkinud ning mida koos Kaljuga lavastada plaanisime. Šatrov oli soovinud ja sai korteri majja, kust 1937. aastal olid tapale viidud tema tädi Nina Maršak ja tädimees Aleksei Rõkov (Lenini-järgne Venemaa peaminister 1924–1930 ja tolle maja ehitamise algataja). Korter, kus viibisime, oli kahetoaline, kuid väga suur. Meelde on jäänud, kuidas peremees näitas meile köögis olnud ust teenijate jaoks mõeldud trepikotta, mille kaudu sai pererahvale märkamatult korterisse siseneda.
Näinud 2019. aastal Moskvas raamatuletil tuhandeleheküljelist teost pealkirjaga „Dom pravitelstva“, ostsin selle kõhklemata ja tunnistan, et avanud tutvumiseks, ei saanud enne läbilugemist käest panna. Teadsin muidugi, et too maja oli ehitatud kommunistlikule tippnomenklatuurile ning saanud peagi rahvasuus „eeluurimisvangla“ hüüdnime, kuid teost lugedes avanes koletuslik pilt, et selle 505 korterist oli mõne aasta jooksul arreteeritud üle 800 ning hukatud 344 elanikku.
Seda, et vaid aasta hiljem ilmub tollest mammutteosest eestikeelne tõlge, loeksin kõige uskumatumaks kirjastussündmuseks viimaste aastakümnete Eestis. Raamatu autor Juri Sljozkin (Yuri Slezkine) on California Berkeley ülikooli ajalooprofessor ja slavistika, Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute instituudi direktor ning Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige. Sündinud 1956. aastal Moskvas ja lõpetanud Moskva ülikooli filoloogiateaduskonna, spetsialiseerus ta portugali keelele, asus tööle Mosambiiki ning hiljem Lissaboni. Pärast Texase ülikooli aspirantuuri jäigi ta 1983. aastal USAsse, mistõttu kõnesolev teos on esmalt avaldatud inglise keeles (2017) ning siis on autor tõlkinud selle vene keelde. Juri Sljozkini vaarisa oli viimase Türgi sõja aegne tsaariarmee kindral, vanaisa (samuti Juri Sljozkin) aga nõukogude kirjanik ning üks prototüüpe (kirjanik Likospastov) Mihhail Bulgakovi „Teatriromaanis“. Kommunistist ning sõjakangelasest isa, Venemaa teeneline teadlane Lev Sljozkin sai tuntuks ajaloolase-amerikanistina.
Oma teost, mille alapealkiri on „Vene revolutsiooni saaga“, kirjutas Juri Sljozkin 20 aastat. Kõikvõimalike arhiivimaterjalide ja trükitud ajalooallikate kõrval on ta seejuures intervjueerinud üle 60 selle maja omaaegse elaniku ning kasutanud ka praegu seal oleva muusemi (mida juhatab Juri Trifonovi tütar Olga Trifonova) rikkalikku arhiivi. Just Trifonovi on Sljozkin nimetanud oma raamatu peategelaseks ja tema kuulsat romaani idee andjaks selle loomisele. Vormilt on sadade unikaalsete fotodega varustatud raamat tõepoolest tolle maja arhitektuuri, ehituskäigu ning kümnete elanike biograafiate üksikasjalik kirjeldus, sisult aga täiuslikum ja sügavaim analüüs, mida on bolševistliku Vene revolutsiooni, tema ideeliste juurte ja hävingu põhjuste kohta eales avaldatud. Ilma igasuguse hinnaalanduse või ühegi täiendusteta võiks raamatu jaotada mitmeks iseseisvaks doktoritööks – religiooni-sotsioloogiliseks, politoloogiliseks, XX sajandi esimese poole Venemaa arhitektuuri-, kirjandus-, teatri- ja sõjanduslugu ning muidugi Tšekaa-GPU-NKVD-KGB tööpraktikat käsitlevaiks. Tehtud töö põhjalikkust tõendab seegi, et raamatu mahust kümnendiku (95 lk) moodustab viidete-allikate täpne ja kohati kommenteeritud loetelu. Teoses esinevate isikunimede, mõistete ja ajalooliste sündmuste register on 14 lehekülge pikk ning kujutab endast temaatilist registrit, nii jaguneb näiteks viide „Nikolai Buhharin“ 59 alapunkti vahel, alates märksõnadest „armastusest“ ja „arreteerimine ja kohus“ kuni märksõnani „ütleb ekslikest seisukohtadest lahti“. 12 lehekülge võtab enda alla valitsuse maja üürnike mittetäielik nimekiri koos eluaastate, töökohtade ja korterinumbritega. See muudab raamatu lugemisjärgse kasutamise erakordselt hõlpsaks.
Teos on kirjutatud haaravas ning ainesest tingituna kohati lausa krimipõneviku stiilis. Seda raamatut arvustada pole, vähemasti eesti keeles, tavatähenduses võimalik, sest siis peaks millestki kirjeldatust teadma autoriga võrdväärselt. Üldkontseptsiooni osas ütleksin ehk vaid seda, et autor käsitleb bolševismi marksistlikust dogmaatikast lähtunud ühe võimaliku tegevus- ja mõttevooluna, mille kandjad hukutas neid millenaristlikku sektantlusse viinud fanaatiline hüperidealism. Ta võrdleb üksikasjalikult bolševistlikku ideoloogiat ning praktikat teiste samalaadsete millenaristlike sektidega nii Aafrikas, Kagu-Aasias kui Ladina-Ameerikas, leides sealt hämmastavaid paralleele. Vaatluse all on ka teiste omakäelise apokalüpsise läbi tuhandeaastasesse õnne- ja rahuriiki jõudmisse uskunud liikumiste tegutsemine kogu inimajaloo vältel. Käsitlust leiavad nii varakristlased kui ka Owen ja Fourier, nii anabaptistid kui Cromwell, nii mormoonid, puritaanid kui ka jakobiinid. Kolmeosalise teose esimene osa kannabki pealkirja „Teekond“, kus leiavad põhjalikku kirjeldamist kommunistliku ideoloogia lätted alates Zarathustrast ning valitsuse maja hilisemate elanike teod ja elukäik tsarismi ajal ja pärast revolutsiooni.
Teose teises osas „Kodus“ kirjeldatakse nii maja valmimise eellugu (arhitekt Boriss Jofan), viis aasta kestnud ehituskäiku kui ka lausa detailselt (skeemidega varustatult) hoone planeeringu üksikasju. Mis aga kõige tähtsam: elu selles kommunismi algrakukeses koos korterite jaotamise ning ka elanike ümberpaigutamise põhimõtetega. Hoone ja sealne elukorraldus pidi ilmselt olema minimudeliks kõiki nõukogude inimesi ootavast paradiisist (Campanella Päikeselinnast!), seal olid lasteaed, lasketiir ja tenniseväljakud, pesumaja, polikliinik, söökla, kauplused, klubi ning isegi teatrisaal kus aastatel 1932-34 töötas omapärane Riiklik Uus Teater Fjodor Kaverini juhtimisel, millele on raamatus pühendatud pikki ja põnevaid lehekülgi. Korterid olid sisustatud standardse, riigile kuuluva mööbliga. Katusekorrusel asus tuba, kust kuulati pealt kõigi elanike telefone. Majas tegutses ka komandatuur, mille abivalmis töötajad juhatasid elanikke ja külalisi, mõistagi nende täieliku julgeoleku kindlustamiseks, välisuksest korterini ja ka korteriuksest väljapääsuni. Näeme ka seda, kuidas „võrdsete“ seas tekkisid kohe „vähem võrdsed“ ja „kõige enam võrdsed“.
Raamatu kolmandas osas „Kohtu all“ jutustatakse paradiisielanike hukust ja näidatakse bolševismi algse internatsionaalse ideoloogia lagunemist ning muundumist tavaliseks suurvene šovinismiks. Eriti emotsionaalsed on leheküljed represseeritud majaelanike laste omavahelistest suhetest ning saatusest.
Äärmuslikud sektid, mis kujutavad endast ühise usuga vendlusele rajatud ea- ja mõttekaaslaste ühendusi, surevad tavaliselt koos asutaja või viimase liikmega. Autor rõhutab, et XX sajandi Venemaa on ainus näide inimkonna ajaloos, kus selline sekt saavutab suures riigis ühe inimpõlve pikkuse võimu. Bolševismi huku sisemist põhjust näeb Sljozkin selles, et sektandid ei suutnud oma uskumusi sisendada järgmistele põlvkondadele. Miks? – see ongi kogu raamatut läbivaks põhiliiniks. Kusjuures Sljozkin ei näe sekti juhiks kerkinud ketseris (Stalinis) bolševismi huku peapõhjust, vaid isegi paratamatust, sest vastasel juhul oleks verine utoopia kokku varisenud ilmselt rahvarahutuste või koguni välisjõudude survel. Stalin ei uskunud helesinisesse unistusse tuhandeaastasest õiglusest ja võrdsusest, vaid hakkas selle ideoloogilise udu varjus taastama Vene impeeriumi, mille varasemad tõsiusklikud hävitajad tuli lihtsalt teelt kõrvaldada. Stalin, kelle loata ei eraldatud vaatlusaluses majas ühtegi korterit ega langenud ükski juuksekarv selle elanike peas, on Sljozkini raamatus vaid saatust määrav kõrvaltegelane.
Läänes on Sljozkini teos saanud kriitikat selle eest, et bolševikke ei käsitleta tavaliste kriminaalkurjategijatena (millised nad oma paljude tegudega kahtlemata olid), vaid tõsiusklike idealistidena. Kuid just sellise käsitluse abil saab seletada paljude bolševistlike tegelaste tavamõistusele allumatut käitumist – koletuid süüdistusi oma seniste lähimate kaasvõitlejate kohta, alusetute süüdistuste omaksvõtmist ja „patukahetsust“, välismaalt Venemaal ootavasse kindlasse surma vabatahtlikku tagasipöördumist, vägivallale vastupanuta alistumist inimeste poolt, kes oma varasemas elus olid üles näidanud ülimat vaprust. Ja kuigi öösiti magati, revolver padja all, esines enesetappe bolševike seas äärmiselt vähe, sest see oleks tähendanud idee ja kogu senise elu-usu reetmist. Maailmal väljaspool sekti (parteid) ei olnud selliste inimeste meelest iseseisvat moraalset väärtust, sest nende elu sisu oli kuulumine sekti. Paraku lähtus sellest ka sekti mittekuuluvate inimeste väärtusetus ja nendesse suhtuti kui segavasse tegurisse inimkonna õnneteel. Omaenda hetkelist muutumist samasuguseks likvideerimisele kuuluvaks teguriks kas ei mõistetud või nähti selles koguni ülima eesmärgi nimel vajalikku märtri ohvrit. Isiklikke tragöödiaid, mis on raamatu kolmanda osa peasisu, toob autor üksikasjades ära kümneid ja kümneid, moodustades kokku ühe ühiskonna ja põlvkonna verise tragöödia. Autori positsioon ei ole seejuures süüdistav ega hindav, vaid kirjeldav ja analüüsiv, mis muidugi ei vähenda kirjeldatu koletuslikkust, sest enamik tollest majast surma läinutest oli ise nii tegudes või vähemalt sõnades olnud tuhandetele timukaks.
Ilma seda raamatut lugemata ning seal öeldut arvestamata tunduvad mulle meil aeg-ajalt puhkevad vaidlused kommunistliku ideoloogia juurte ja tuleviku üle edaspidi küll kodukootult diletantlikud.
Aga moskvalastelt olen kuulnud, et selle maja korterite hinnad on Moskva kinnisvaraturu tipus. Nagu ka vist meil Pagari tänavas. No comments.
Aastate jooksul on ilmunud artikleid ja ka raamatu mõõtu teoseid, kus heidetakse pilk olukorrale Soome arhitektuuris. Soomes on tavaks, et Helsingis asuv arhitektuurimuuseum koostöös Soome Arhitektide Liidu (Suomen Arkkitehtiliitto, SAFA) ja Alvar Aalto sihtasutusega korraldab üle aasta näituse, kus eksponeeritakse hiljutisi auhinnaväärilisi arhitektuuriprojekte. Selleks et üldsus saaks Soome arhitektide tegevusest aimu, on see näitus rännanud mitmel korral välismaale, ühtlasi üles pandud ka Eesti arhitektuurimuuseumis, viimati 2017. aastal.1 Praegusel ajal seda ei tehta ning samuti ei saa minna Helsingisse näitusega tutvuma. Olen näitusega lähemalt kokku puutunud, kirjeldan järgnevalt praegu Soome arhitektuuriväljal toimuvat, võttes aluseks tunnustuse pälvinud ja näitusel eksponeeritud projektid.
Sel korral tõsteti esile 15 projekti, nimekirja koostas ekspertidest žürii, kuhu kuulusid arhitektid Martin Braathen (Norra rahvusmuuseum), Harri Hautajärvi ja Kirsi Korhonen (mõlemad SAFA). Žüriiliikmete sõnul hindasid nad väljavalitud objektides väärtusi, mis on arhitektuurimaailmas praegu kaalukad ega ole ka midagi tavatut: ehituskvaliteet, loomingulisus, funktsionaalsus, keskkonnasõbralikkus ningökoloogiline jätkusuutlikkus.
Järgnevalt on loetletud kõik auhinnatud projektid: Lapinmäki lastehoid (AFKS Architects), Helsingi keskraamatukogu Oodi (Ala Architects), Tuupala kool (alt Architects ja arhitektuuripraksis Karsikas), Käpylän Posteljooni elamukompleks (Anttinen Oiva Architects), Gullkronani elamud eakatele (Huttunen-Lipasti), Amos Rex ja Lasipalatsi taastamine (JKMM Architects), Käärmetalo renoveerimine (arhitektid Kati Salonen & Mona Schalin), saunamaja (Mattila & Merz), Lammassaari loodusrada (Nomaji Maastikuarhitektid ja Studio Puisto Arhitektid), House MK5 (arhitektuuribüroo Ortraum), kultuuri- ja kunstikeskus Fuzhou Strait (PES-Architects), Sipoonlahti kooli laiendus (arhitektuuribüroo Rudanko + Kankkunen ja AFKS Architects), Airuti elamukompleks (Sauerbruch Hutton ja Optiplan), Kakola köisraudtee peatusehoone (Vapaavuori arhitektuuribüroo), Aalto ülikooli linnaku uus hoone (Verstas Architects). Kirjeldan neist lähemalt kolme, valik on subjektiivne.
Mullitav muuseum
Põhjanaabrid rõõmustavad väga Amos Rexi muuseumi ja modernistliku Lasipalatsi (ee klaaspalee)rekonstrueerimise üle. Kuna muuseum on juba paar aastat avatud, on tõenäoliselt mõnigi sinna sattunud. Projekti tegid JKMM arhitektid, kes on viimastel aastatel Soome arhitektuuris eredalt silma paistnud. Nende loomingu hulka kuuluvad veel ka Aalto ülikooli Harald Herlini õppekeskuse renoveerimine, Kirkkonummi raamatukogu, Helsingi ülikooli tiedekulma (ingl Think Corner) ning muudki.
Põhjanaabrid rõõmustavad väga Amos Rexi muuseumi ja modernistliku Lasipalatsi rekonstrueerimise üle (2018, JKMM Architects).
Amos Rexiga püstitati ülesanne rajada suurepärased näituseruumid, ühendada muuseum Lasipalatsiga ning uuendada väliruum. Klaaspalee sünnilugu jääb aastasse 1936, mil valmis toonaste tuntud arhitektide Viljo Revelli, Niilo Kokko ning Heimo Riihimäki projekteeritud hoone. Tellimus oli seotud 1940. aastal toimuma pidanud Helsingi olümpiamängudega. Lasipalatsis olid varem kontoriruumid, restoran ja kino. Hoone oli mõeldud ajutisena ning üsna pea pidi selle asendama pilvelõhkuja mõõtu kontorihoone. Õnneks lükkus lammutamine edasi ning klaaspaleest sai üks tuntumaid Helsingi ehitisi, mille hoovis asus ka bussijaam. Lasipalatsi renoveeriti esimest korda 1998. aastal ning järgmine ümberehitus algas 2016. aastal. Uuendatud hoone valmis kaks aastat hiljem. JKMM arhitektid tegid hoone struktuuris suure muudatuse – muuseumiosa ei ehitatud vanemale hoonele juurde, vaid paigutati osaliselt selle sisse ja maa alla. Muuseumi nimi tuleneb majas juba varem asunud kinost Bio Rex ning tuleb toonitada, et hoone uus ja vana osa ning nende funktsioonid toimivad omavahel väga hästi.
Sisenemine Amos Rexi käib läbi modernistliku Lasipalatsi, kuid edasi liikumiseks peab trepist laskuma maa-alusele korrusele, kus tervitab valge ja avar fuajee. Arhitekti sõnutsi tuli maa alla laskumine ja garderoobiruum luua võimalikult helged, et külastajatel ei tekiks asukoha suhtes vastumeelsust.2 Garderoobist edasi avaneb suur näitusesaal, mis mõjub tänu laekonstruktsioonile põnevalt lainetavana. Ebatasane lagi on kaetud ringse mustriga, et peita näitusteks vajalik tehnika. Siin-seal paiknevad laes silindrikujulised aknad, millest näeb maa peale. Kõik see meenutab justkui allveelaeva periskoopi.3 Need aknad moodustavad omakorda meeleoluka linnamaastiku, väljaku, kus kohtutakse, paiga, kus lapsed aega veedavad ning puukastides kasvavad taimed. Linlased on väljaku omaks võtnud, see täidab kõik ootused linnaarhitektuurile. Tegu on justkui nüüdisaegse linnaruumi ideaalmaastikuga, mis tunnustuse andmist omakorda mõjutas. Kuna Amos Rexil endal fassaadi ei ole, siis mõjubki see mänguline maatasapind muuseumi näona. Arhitektide soov oli luua siseruum, mis välja mullitaks ja niiviisi silma paistaks. Seda on Amos Rex teinud, kuna sealsed näitused on väga populaarsed ning enamasti on avamise aegu ukse taga järjekord. Viimati avati Egiptuse ajaloo teemaline näitus, mis kuulub ühte programmi Kumus eksponeeritud näitusega.
Maatrikshoone
Büroo Verstas Architects projekteeritud Aalto ülikooli uus õppehoone sai tunnustuse eelkõige selle eest, et sobitub ja arvestab Alvar Aalto pärandiga. Väre nime kandev hoone võitis ka tänavuse Architecture Master Prize’i (AMP) auhinna hariduse valdkonnas. Espoo haldusalasse jäävas Otaniemi linnakus on viimastel aastatel tehtud suuri ümberehitusi ja nüüdisajastamistööd. Mainitud JKMM Arhitektide uuendatud Harald Herlini nimeline õppekeskus asub seal. Lisaks korrastatakse linnaku avalikku ruumi.
Väre välisilme puhul on meeldiv selle haakumine Alvar Aalto projekteeritud ja 1966. aastaks valminud ülikoolihoonetega. Eelkõige hakkab silma materjalikasutus: Aalto lemmik punane tellis ja selle variatsioonid. Hoone plaanilt ning õhuülesvõttelt tuleb kõige paremini esile, et tervikvormis on arhitektid järginud Aalto projekteeritud linnaku peamaja ning raamatukogu telge, ise kutsuvad nad seda maatriksstruktuuriks. Uues õppehoones on kõige tabavam ruumiskeem, mis jaotab funktsioonid vertikaalselt. Alumised korrused ja tasapinnad on mõeldud melurohkeks tegevuseks ja kohtumispaigaks, mida ülespoole, seda privaatsemate ja süvenemist lubavate tööruumideni jõutakse. Avalik ala on kolmnurkne ja avar, iga korrus avaneb nn fuajeesse rõdu või galeriina. See meenutab kohati Ignar Fjuki projekteeritud Tallinna ülikooli Astra maja (valmis 2012), kus samuti on hoone funktsioonid korruste peale jaotatud nii, et üleval on vaiksemad alad. Midagi mõjub nende kahe hoone juures sarnaselt, kuigi Aalto ülikooli Väre on tunduvalt kogukam ehitis. Innovatiivne Aalto ülikool on vaieldamatult Soome parim ning ka maailmas väga arvestataval kohal. Kõik töökojad ja stuudioruumid on lahendatud nii, et need on üksteisest klaasseintega eraldatud ja maja mõjub avarana. Verstas Architects büroo loodud hoone sobib väärika linnaku ning ülikooli mainega kenasti kokku.
Madumaja renoveerimine
Kolmandaks toon välja Käärmetalo (ee madumaja, ingl Serpentine House) tundliku restaureerimisprojekti. Seda Soome möödunud sajandi tuntud modernistliku arhitekti Yrjö Lindegreni projekteeritud ja 1952. aastal valminud kortermajade kompleksi4 on hinnatud juba valmimisest alates. Käärmetalo asub Käpyläs, kuhu 1930. aastatel rajati (edasilükkunud) olümpiamängude tarbeks olümpiaküla. Elamukompleks ehitati aga sõjajärgsel perioodil, mil Helsingil tuli silmitsi seista korteripuudusega.
Käärmetalo kompleks koosneb kahest neljakorruselisest elumajast, kuhu mahub 189 korterit ja üks teenindushoone. Maju ümbritseb maastikuarhitekt Elisabeth Kochi kujundatud aed, mida korrastati 1980. aastatel, et säilitada aia algne ilme. Elumaju aga ei olnud seni renoveeritud. Õnneks kuulub Käärmetalo kompleks Soome Docomomo nimekirja, mis kindlustab selle säilimise.
Käärmetalo paistab silma elanikuga äärmiselt arvestava planeeringuga: ruumid on mõõtmetelt funktsionaalsed, kõikides tubades on küllaldaselt loomulikku valgust, igale korrusele on paigutatud vaid kolm korterit, et ei tekiks ülerahvastatust ning hooned on ehitatud ajastule vastavatest kvaliteetsetest materjalidest.5 Selle teadmise võttis aluseks ka arhitekt Mona Schalin, kes restaureerimisprojekti juhtis. Schalini sõnul olid hooned väga halvas olukorras ning vajasid põhjalikku renoveerimist. Töö käigus säilitati palju vana, näiteks uuringutega leitud originaalvärvid ja disainielemendid. Remondiga kohandati korterid vastavaks nüüdisaegsetele elamistingimustele.6 Asjatundliku, pärandiga arvestava töö eest otsustas žürii arhitekte tunnustada. Soome arhitektide ringkonnas räägitakse ka omavahel Käärmetalo restaureerimisest kiidusõnadega.
Büroo Verstas Architects projekteeritud Aalto ülikooli uus õppehoone (2018) sai tunnustuse eelkõige selle eest, et sobitub ja arvestab Alvar Aalto pärandiga.Asjatundlik ning pärandiga arvestav rekonstrueerimistöö Käärmetalo hoonekogumis. Rekonstrueerimisprojekti juhtis arhitekt Mona Schalin. Hoone valmis Yrjö Lindegreni kavandi järgi 1952. aastal, rekonstrueeritud hoone avati 2018.
Kas põhjanaabritelt on midagi õppida?
Kolme näite puhul saab eeskujuks tuua pädeva renoveerimise, vana ja uue kauni põimimise ning nauditava linnaruumi. Linnaruumiga on helsinglased üha enam rahul. Nii arhitektuuriuurijad kui ka valdkonnast kõrval seisjad tõdevad, et linn on aina meeldivam ja toimib aina paremini.
Eestis on lugu teisiti. Alates 1990. aastatest toimub kõik vastupidi. Linnu juhitakse väga kaootiliselt ja puudub konkreetne ettekujutus linnast kui tervikust.7 Tallinna vaatepilt on üpris kurb ning nii tekivadki ühismeedia kontod nagu mitte_tallinn, kus nõutakse tungivalt, et linnavalitsus hakkaks ometi tegema mõistlikke, elanikega arvestatavaid otsuseid. Soome arhitektuurieksperdid jälgivad Tallinna olukorda pingsalt, kuna üle lahe vaadatuna on jabur olukord parajalt meelelahutuslik. Pole karta, et samasugune olukord Helsingisse jõuaks, juba 2000. aastatest on soomlaste seas au sees nii elumajade kui ka avalike hoonete restaureerimis- ja rekonstruktsiooniprojektid. Kohati trumpavad need uusehitiste rajamise ülegi. Oma osa mängib asjaolu, et Helsingi on suuresti juba täis ehitatud. Seda tajuvad nii tellijad, linnaplaneerijad kui ka arhitektid. Sama seis on Eesti suuremate linnadega. XX sajandil on ehitatud loendamatu arv eri tüüpi kortermaju ja elamukomplekse, mille aruka korrastamisega saaks elamud ajakohastada ja linnatervikusse sobitada. Üle lahe toimuvast võiks küll eeskuju võtta.
1 Sellega kaasnes artikkel Sirbis: Tarja Nurmi, Üks sisevaade Soome arhitektuurile. – Sirp 1. XII 2017.
2 Museum of Finnish Architecture. Videoklipp Amos Rexist ja Lasipalatsi taastamisest: https://www.youtube.com/watch?v=goIbegUg6xA&ab_channel=ArkkitehtuurimuseoMFA (2020)
3 Loomulikku valgust sisse laskvad ümarad avad olid kasutusel juba Alvar Aalto loomingus, esmalt Viiburi raamatukogu hoones.
4 Saksakeelsele Siedlung’ile ei leidu eesti keeles head vastet, seega märgib siin kortermajade kooslust „kompleks“.
