Eesti Kontsert avab jõuludest kehtinud piirangute järel 1. veebruarist taas Tallinna kontserdisaalid, avanädalal pakub Estonia kontserdisaal muusikaelamusi gurmaanidele, Kadrioru lossis saab kohtuda tele-eetrist tuntud klassikatähtedega.
Teisipäeval, 2. veebruaril on Estonia kontserdisaalis viimaks ometi pianist Johan Randvere sooloõhtu – see on ammu oodatud kontsert, mille toimumisaega on tulnud piirangute tõttu korduvalt muuta. Sarja „i nagu interpreet“ klaveriõhtu kava on saanud inspiratsiooni kolme suurepärase pianisti Svjatoslav Richteri, Arturo Benedetti Michelangeli ja Mihhail Pletnjovi mängust.
Kolmapäeval, 3. veebruaril esineb Estonia kontserdisaalis Soome tšellovirtuoos Marko Ylönen, kelle kontsert „Üksnes Bach“ pidanuks algselt toimuma tänavu ära jäänud MustonenFesti raames. Ylönen on olnud Tapiola Sinfonietta tšellorühma kontsertmeister ja Soome Raadio sümfooniaorkestri soolotšellist. Alates 2000. aastast töötab Ylönen Sibeliuse Akadeemia tšello- ja kammermuusika professorina. Ylönen mängib Veneetsia meistri Matteo Goffrilleri tšellol (1721), kavas on Bachi tšellosüidid nr. 1 G-duur, 3 C-duur ja 6 D-duur.
Neljapäeval, 4. veebruaril astuvad Kadrioru lossis publiku ette telekonkursi „Klassikatähed“ viimasel hooajal osalenud – võitja, pianist Tähe-Lee Liiv ja saksofonist Karl Tipp, kaastegev on Lea Valiulina (klaver). Laupäeval, 6. veebruaril jätkub sari Kadrioru lossis kitarrist Helin Halliku, bariton Kristjan-Jaanek Mölderi ja 2016. aasta „Klassikatähtede“ võitja, pianist Sten Heinoja ühiskontserdiga.
Kontserdisari „Klassikatähed“ jõuab sel kevadhooajal kõikale üle Eesti, et viia kuulajateni suur ja ilus muusika, mille nimel noored andekad interpreedid iga päev elavad ja töötavad. Liiv, Tipp ja Valiulina taasavavad oma esinemisega ka kontserttegevuse Ida-Virumaal, kui 20. veebruaril astutakse üles Mäetaguse mõisas. Sarja kõikide kontsertidega saab tutvuda siin: https://concert.ee/kontserdi-kategooria/klassikatahed/
Kõigi veebruari kontsertidega Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis saab tutvuda aadressil www.eestikontsert.ee.
Eesti Kontsert järgib kontserdipaikades kõiki tervisenõudeid ning tagab publiku piisava hajutatuse. Vaheaeg on läbi, palume saali!
Nõnda rääkis Juhan Jaigi Jass tema karja murdma tulnud hundile. Jaigi „Hunt“ on hilisemast rahvusloomast väheseid, kui mitte ainus lugu, milles hunt on üdini positiivne kangelane. Muudes on ta kas lihtsalt loll või siis kurjuse kehastus, keda peab kohtlema seaduse täie rangusega. O.W. Masing nõudis oma lehes 200 aasta eest järjekindlalt, et hunte peab tapma nii palju kui võimalik, soovitatavalt juba kutsikana, ning inimesi, kes ei taha hunditapus osaleda, tuleks karistada vähemasti rahatrahviga.
Hundi ajalooline süü seisnebki inimesele majandusliku kahju tegemises, kuigi hunt ise oma tegusid rahas ei mõõda ning tegeleb kõigest ellujäämisega. Just küttide ja loomapidajate ühislobi survel kauples Eesti endale Euroopa Liidus välja ka hunditapu erandi. Meil, erinevalt enamikust Euroopa riikidest ei vääri hunt kaitse alla võtmist, sest neid on piisavalt ja saab kohe liiga palju, kui neid riikliku ohjeldamiskava* alusel süstemaatiliselt mitte tappa.
Erinevalt Masingu ajast käib hundi elu ja surma küsimuses nüüd vaidlus, sest hundivaenajatele on tekkinud vastaspool ning hilissügisel jõudis hunt esimest korda kohtu ette kannatanu, mitte süüdistatavana. Nimelt vaidlustas MTÜ Eesti Suurkiskjad halduskohtus tänavuse jahihooaja tapalimiidi. Jaanuari alguses tühistas ringkonnakohus küttide rõõmuks huntidele halduskohtus antud esmase õiguskaitse, mistõttu jaht võib jätkuda ja kui lumeolud seda soosivad, paugutatakse poolel hundi asurkonnast iseseisvuspäevaks jalad sirgu.
Kohtuvaidlus jätkub selle üle, kas Eestis on hundi arvukus piisav ning kas see on teadusliku meetodiga ka kindlaks tehtud. Pole kahtlust, hunditeadust on Eestis küllaga, uuritakse hundi ajalugu, geene ja jälgi, liikumist ja viljakust. Teaduses võidakse kõik õigesti teha, kuid sellele pinnale sündivad valikud võivad ka rappa minna. 1930ndatel näiteks tehti Saksamaa bioloogias ja meditsiinis silmapaistvat tööd, kuid tulemuste ülevalamine ideoloogilise soustiga viis teatavasti kiiresti juutide, mustlaste, puudega inimeste jt rühmade massimõrvadeni.
Paraku ei ole ka Eestis teadlaste töödest tuletatud järeldus huntide tapmise vajalikkuse kohta ise vähimalgi määral teaduslik, vaid ideoloogiline ja äriline. Seda tunnistavad kaudselt ka jahimehed, kui põhjendavad hundi arvukuse piiramist „ühiskondliku kokkuleppega“. Kus see küll on sündinud, kui teadaolevalt ei ole küsimus olnud esil ei riigikogu valimistel ega ole toimunud ka referendumit? Valdav osa elanikkonnast ei ole hunti mujal kui loomaaias iial silmast silma näinud ega tea asjast midagi, mistõttu on otsuse langetamine libisenud puhtalt jahimeeste huvirühma kätte ning on olemuselt korruptiivne.
Ei mingit ühiskondlikku kokkulepet, hunte tapetakse ikka alasti ahnusest. Riigi keskkonnaamet näiteks selgitas kohtus, et „hundi arvukuse tõusuga seoses on ennustatav ka kahjustuste suurenemine, mis oleks löök loomakasvatussektorile, riigi eelarvelistele vahenditele ja hundi mainele“. Kui hunti ei tapa, laostub riik ning ainult surnud hunt saab olla mainekas hunt. Teisal on keskkonnaamet teatanud, et näiteks 2018. aastal kulus suurkiskjate tehtud kahju hüvitamiseks kokku 231000eurot, mis on riigieelarves peenraha, 17senti elaniku kohta aastas. Kahe sajandi eest tapsid hundid ühes kihelkonnas rohkem loomi kui nüüd terves riigis. Masing pakkus üksikasjalike arvestuste järgi iga kihelkonna keskmiseks hundikahjuks 10000rubla ehk terve Eesti peale üle miljoni (üks hobune maksis toona 70, härg 45, lehm30, siga10 ja lammas 5rubla). See oli tõsine konkurents, mida mõni tuhat hunti poolele miljonile talupojale lihatoidu alal pakkus.
Tänapäeval hoitakse huntide arvukus 150–250 vahemikus, kuid mõtteviis on visa muutuma. Veel 2008. aasta riiklikus küttimise limiitide ettepanekus on kirjas: „Meie põdrad ei kaoks arvatavasti ka siis kui neid oleks mitte 10–12 000, vaid kõigest 2000, kuid soodsas seisundis asurkonnast kõigis maakondades me sel puhul rääkida ei saaks ja peaksime suurkiskjatega toidu pärast konkureerimast hoopiski loobuma.“ Kas tõesti sõltub eestlaste toimetulek ja ellujäämine sellest, kui edukad oleme võistluses huntidega põdraliha pärast?
Las faktid kõnelevad. Eesti hundid söövad aastas arvestuslikult 150tonni liha, Eesti elanikud 115 000 tonni liha, huntide kogus on seega promill inimtarbimisest. Konkurentsist on siin jälge sama palju kui Eesti autotootjal Nobe võistlust Volkswageniga või Leesi külapoel Lidliga. Kuid mida rikkalikum on huntide ja teiste suurkiskjate metsatoidulaud, seda vähem on neil asja inimeste vara kallale, ja eriti, kui see on nõuetele vastavalt kaitstud ja kindlustatud.
Hundid inimese toidulauda ei ohusta, vastupidi aga küll. Läinud aasta riigi küttimissoovituse järgi röövisid jahimehed kiskjate toidupangast jahilubade järgi umbes 4300põtra, 30000metskitse, 7800metssiga. Lisaks tapavad autojuhid igal aastal üle 200 põdra ja 4000 metskitse. Sellest kogusest saaks muretult söönuks mitu korda rohkem hunte ja ilveseid, kui meie metsades praegu on.
Kui jabur toidukonkurentsi jutt kõrvale jätta, koorub välja, et metsas toimuva tapatalgu juurpõhjuseks on palk ja pellet ehk metsaomanike ja saekaatrite majandushuvid. Kogu looduse loogika on nii pea peale pööratud. Põder kahjustab noorendikku. Otsus: maha lasta. Kui põdrad on lastud, ei ole hundil toitu ja ta tuleb talupoja vara kallale. Otsus: maha lasta. Mis sest, et on ammu teada, milline on igas ökosüsteemis tipmise kiskja ülesanne. Me näeme kurja vaeva ning kulutame arutult metsatööstuse huvide kaitseks, nägemata, et metsas elab suurepärane tasuta teenuse pakkuja.
Hunt on keskkonnateenus, mitte kõlvatu konkurent ja leibkondade näljahäda põhjustaja. Hunt on oma söödavate liikide arvukuse reguleerimisel valiv ja täpne. Tõuparandaja, võiks isegi öelda, sest ta võtab paljunemisahelast välja äbarikud ja haiged, toetades sel viisil parimate geenide edasikandumist. Püssiga inimene ei saavuta eales sama täpsust isegi snaipri sihiku kasutamise korral. Ja hundil ei ole ainelisi kiusatusi, vaid ainult kõrge hundimoraal, ta ei kogu koopaseinale trofeesid.
Niisiis hetkeks, mil uus keskkonnaminister oma töökabinetti jõudis, oli hunt ammu kohal ja saame peagi näha, kas minister hunti kardab või mitte. Piltlikult on hunt, kes võib ministri murda, metsanduse arengukava, mille vilgas, ent viljatu väljatöötamine käib juba mitu aastat. Aga canis lupus peab ka liigina leidma oma väärika koopa ses arengukavas. Mitu hunti mahub Eesti metsa, on sama kaalukategooria küsimus kui see, mitu puud metsas kasvab ja mitu igal aastal võib ära võtta.
Inimese kui tapva metsakorraldaja tegevuses on praegu kõik seaduslik ja meie jahimehed võivad toetuda Euroopa Liidu kohtulahenditele, mis lubavad nn ohjeldamiskavasid (mis on eufemism massimõrvaplaani kohta) suurkiskjate arvukuse piiramiseks. Ometi ei sunni keegi meid iga võimalust, luba ja erandit lõpuni täitma. Meil puudub kooselukogemus 500 või 1000 hundiga. Kui õige peatuks hetkeks ja prooviks järele? Pealegi, tegevusest hoidumine ei maksa midagi, kui välja arvata kulu pulbrile, millega vähendada küttide päästikusõrme sügelust.
Kui seda kindlad käsku peaks antama, et iga kogokond iga viiekümne meeste hinge pealt, üht hundi pead aastas kui maksu peaks tooma: siis saaks peagi hundi sugu meie maal kui ka mitte ärahävitud, siis õmetige märka vähendud. Ega peaks selle asja juures vabandamist sallitama et üks ehk tõine kogukond ütleks: seda ei ole seda puhku saadud; ehk mis muud tühja peaks ööldama; vaid oleks sellepärast nenda käskida: too hundi pead ehk kui sul seda pole anda; siis too viiekümne hinge pealt, hundi pea asemele 50 rubla raha.
Maarahva Nädalaleht nr 3, 19. I 1823
Hundiajamine, mis igal aastal 15 Mai kuu päval on, ja peab olema, ei ole veel mitte seda kahju jõudnud vähendada, mis seesinane metsa elaja sugu aastast aastani meie maal on tegemas; ja tuleb see sest, et inimeste hooletus ja tuimus, oma enese kahju ei mõista näha, ega siis ka hundiajamise ja nende pesa õtsimise ajal, ka mitte tõsiselt seda ei tee, mis kohus oleks teha, ehk et ta seda ka hoopiski jätab tegemata. Kuuekümnest kihelkonnast on jo teaduskirjad hundiajamise pärast tulnud, aga kolmekümne üheksa kihelkonnast on nemad veel tulemata: ja on siis neis kihelkondades, kust kirjad tulnud, sel kevadel 9 vana hunti, ja 197 hundi poega tapetud. Enne seda oli talvel lastud 46 hunti, mis ühtearvatud nii paljo teeb kui 243 hunti, mis kautud. Juba seegi hulk kaunis näitab olevad; aga kui seda arvata, et meie maal mito tuhat hunti saaks lugeda, kui neid kõik võiks kokkoajada: siis tahab 243 selle suure hulga vasto liig vähe olla.
Maarahva Nädalaleht nr 29, 21. VII 1823
* Riigi dokumentides on ohjeldamise asemel kasutusel ohjamine.
Vägivalla traditsioon ja traditsiooniline peremudel
JOHANNES SAAR
Flo Kasearu näitus „Elust välja lõigatud“ Tallinna Kunstihoones kuni 28. III, kuraator Cathrin Mayer.
Flo Kasearu on maha saanud suurejoonelise viipega naistevastasele vägivallale Eestis. „Elust välja lõigatud“ on tegelikult täpne määratlus varielule, millesse on mõistetud iga vägivalla ohver: mees või naine, põhjus või tagajärg. See varielu ei ole siiski tervenisti ühiskonnast välja lõigatud, vaid lõiguti pikitud meie kõigi päevadesse. Jean-Jacques Rousseau’ seisukoht sotsiaalsetest sfääridest, mis on kohasemad naistele kui meestele, kinnitus modernsuses valitseva seisukohana ja jõudis XX sajandil ka peavoolusotsioloogiasse nägemusena kodanlikust tuumikperekonnast, kus naisele jäävad kodused tööd ja kasimised, meestele aga spetsialistikarjäär ühiskonnas (nt Georg Simmel, Talcott Parsons).
Šovinism ja vägivald. Praeguses Eestis on nn traditsioonilisel peremudelil palju pooldajaid, nagu ka selgelt seksistlikul segregatsioonil. Juhime soolise palgalõhe edetabelit läänemaailmas ning sellega kaasnevat diskrimineerimist tööjaotuses ja -turul. Hoiame püsti misogüünset karistusseadustikku, praktiseerime matšolikku autojuhtimiskultuuri, seltskondlikes tavades eelistame „onu Heino mänge“, mängureeglites pereisa arvamust. Ise kirjutan seda lugu kolme tütre isana, kelle roll on kahetine sellises kultuuris: olen kaasosaline ja kriitik. Kogemuse põhjal tean ka, et kehtivast seadusest ei piisa soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks. Praegune Eesti tõi Toompeale ideed riikliku kontrolli kehtestamisest naise keha üle, leidis selleks ka rahastuse ning asus läbi suruma seksistlikku seaduseelnõud teise sordi inimeste märgistamiseks ja kastiühiskonna kehtestamiseks. Need šovinistlikud ideed istuvad jätkuvalt Toompeal ja nende sallijad uues valitsuses. Seega, jutt ei käi naiste varjupaigast ja naiste probleemist, vaid riiklikult soositud vägivallast, mida põlistatakse möödavaatamise, vaikimise ja eelarvega.
Meie karistusseadustikus, avalikus komberuumis ja kultuuris on vägivalla isikustatud kujutamine kummati tabu. Vägivalla ohvri, isegi liiklusõnnetuse ohvri abitu seisundi filmimine ja levitamine meedias on seadusega rangelt reguleeritud/kriminaliseeritud, et vältida isikusamasuse tuvastamist ja kaitsta asjaosaliste privaatsust. Ent Eestis on püütud kriminaliseerida ka vägivalla kui sellise kujutamist, seda ilukirjanduses, väljamõeldiste ja fantaasia vallas. Prokuröride kunagised süüdistused Kaur Kenderi aadressil polegi ju teab kui ammused. Ilmne oli soov piiritleda ilukirjanduse teemasid ning vältida mõne sotsiaalse grupi, antud juhul laste kujutamist teatud viisil – dehumaniseerival viisil. Sotsiaalseid gruppe, kelle võitlus on sama, jagub: antirassistid, rahvusvähemused, LGBT ja nn traditsioonilisse peremudelisse vangistatud naised. Õnnetul kombel langes toona dehumaniseerimise ohvriks lõpuks kirjanik ise, samuti seadusega ettenähtud korras.
Tallinna Kunstihoone suure saali installatsioonid, mitmete tubaste lugude summa, võimendavad kammerliku probleemi kuuldavaks ja nähtavaks sotsiaalseks tõdemuseks: probleem on ühine ja selle levik epideemiline.
Eufemistlik esteetika. Flo Kasearu võitlus tõmbab liistule traditsioonilisse peremudelisse kängitsetud vägivalla. Ta kõnetab traditsioonilist peremudelit, mille kujutamine on piiritletud sakraalse kaanoniga: tegu olevat ainuõige, loomuliku ja hea asjaga, millele tohib vaid kaasa laulda. Kasearu kaasa ei laula, küll aga osutab kenderliku halastamatusega legaalsele vägivallale, mis on ametlikust ikonograafilisest kaanonist välja jäänud. Ta astub mahavaikitud maastikule, mis on halbu mälestusi täis nagu Bastille’ vangla enne vallutamist, nagu juriidiline ja emotsionaalne miiniväli, millel ei saa niisama ringi tammuda. See ei ole kesksuvine rabamatk. See on sissevaade vägivalda, mis on paternalistliku ühiskonna süsteemne omadus. Näitusel avanev pilt on kohati kummaliselt rõõmsameelne, nagu lelude, nukkude, autode ja värviraamatute ja -pliiatsitega täidetud tagatuba politseijaoskonnas, kus lapsed saavad käia ütlusi andmas ning rõõmsa turvalisuse positsioonilt vägivalda „positiivselt hõlmamas“. Antud näitusel täidab seda rolli joonistamisele kutsuv „haridusruum“.
Ka naiste varjupaikades leidub rõhutatud rõõmsameelsuse esteetikat. See on teraapiline eesmärkidelt ja soojapoolne koloriidilt. See esteetika eitab oma tekkepõhjust, töötab sellele vastu nagu traumajärgne ravisessioon. Sellises sisekujunduse ja koloriidi valikus avaldub kindlasti katse vägivalda ühiskonnast isoleerida, kõnelda sellest distantsilt ja eufemismide keeles, varjates ja sublimeerides seda siivsamasse kõnepruuki. Paradoksaalselt omandab vägivald sellises tsiviliseerumisprotsessis paar supervõimet. Esiteks muutub see nähtamatuks ja teiseks muutub see salongikõlbulikuks, hakkab kõndima läbi seinte ja uste, normaliseerub. Ei püsi ebardina politsei tagatoas, vaid hakkab jalutama läbi eetiliste ja sotsiaalsete barjääride ühiskonnas endas, saab osaks ühisest komberuumist. Selline ühiskond pöörab oma viha kirjanike ja kunstnike vastu, ta tunneb seletamatut raevu kõikide vilepuhujate vastu, kes kujutavad vägivalla traditsiooni ebaortodoksselt, ketserlikult, asitõendina, mitte siivsa kõne- ja pilditeraapiana. Viimati astus seda okkalist rada varalahkunud fotograaf Anna-Stina Treumund.
Elame ühiskonnas, kus vägivald ja selle traumateraapia kasutab ühist eufemistlikku esteetikat. Esimene soovist salongi pääseda, teine diskreetsusest, soovist säästa ohvrit. Ka Kasearu räägib selles registris – no names. Ohver on anonüümne, tähtis on pääsemine stigmast, viktimiseerimisest. Just sel eesmärgil loobub ohver elus endas enamasti identiteedist ja avalikust sissekirjutusest – enesekaitseks väljub ta avalikust ruumist, taandub varjupaika. Paradoksaalselt loob see taganemine rohkem ruumi uutele avalikele rünnakutele nõrgemate edasiseks nõrgestamiseks. Pääsesime äsja valitsusest, mis algatas abordikeelu lipu all üleriigilise sundsigitamise ja tõuaretuse programmi. Mõistagi kaasnes valitsuskommunikatsioonis selle ettevõtmisega spetsiifiline haavav viis naistest kõnelemiseks. Nad olid alati arvamuse objektiks, ei kunagi subjektiks. Nad olid „emotsionaalselt ülesköetud“, olid „müüjatüdrukud“, olid „kellegi tütred“, ei kunagi suveräänne isiksus. Ammugi polnud naine poliitiline subjekt – president, peaminister või parlamendisaadik – tõsiasjade kiuste. Kasearu ei osale nimetamismängudes. Küll aga tutvustab ta nimetaja tüpaaži, rahvusliku tõuaretusvalitsuse valijat: see on päikseline seltskonnalõvi, iga laudkonna ehe, Tantsupõrandate Hirm ja Daamide Arm. Leiame näituselt rõõmurikkas koloriidis kollaažide seeria, milles freudistlike ja muidu munajate vormide heatujulistes kordustes ilmutab end väliselt laitmatu ja hurmava käitumisega naistemagnet, kelle plekitu reputatsioon varjab edukalt vägivaldset perekäitumist „õigel pool püssitoru“ – autoritaarses suhtes oma elukaaslaste ja lastega.
Empaatiline osalusprojekt. Kasearul on olnud selle bipolaarse tüpaaži portreteerimiseks aega. 2009. aastast on ta isiklikult seotud perevägivalla ohvrite jõustamisega. Ilmselgelt on selliste projektide metoodikaks olnud grupiviisiline osalus, kaasamine, kollektiivsed tugirühmad ja vastastikkused pihtimused. See lähenemine on jõudnud ka näitusele. Ka selle keskmes asub empaatiline osalusprojekt – sõprade ja vaatajate abiga kokku pandud maastik hooleta jäänud toataimedest. Igaüks sai tuua vaatamiseks elusa, poolsurnud või surnud elunõudleja, mis mingil põhjusel on jäänud tähelepanuta, välja osavõtlikkuse ringist, ning kidunud. Just seda unustusse vajunud maastikku saab Tallinna Kunstihoone suures saalis näha, mitmete tubaste lugude summat, mis võimendab kammerliku probleemi kuuldavaks ja nähtavaks sotsiaalseks tõdemuseks: probleem on ühine ja selle levik epideemiline. See osa ekspositsioonist on pigem kurvameelne. Siin avaldub kibe elutõde: vägivalla orgaanilisus, tema pea loomulik roll sünni, õitsengu ja närbumise igikorduvas tsüklis, tema juurdumine rakutasandil. Ja karistusseadustikus. Hukkunud taimede naabriks on kõva häälega kohtutoimikutest etteloetud tõsielulood vägivalla argielust traditsioonilises peremudelis. Naabriks on ka kehtiva karistusseadustiku suutmatus vägivalda ohjata. Ikka lipsab süüdlane 119., 120. ja 121. paragrahvi vahelt läbi, laiutab käsi ja laseb need uuesti käiku. Ja nii päevast päeva, kuni see filtreerub läbi kogu sotsiaalse koe ja settib traditsiooniks. Näituse lõpuhelistik on rusuv, seda just endastmõistetavuse õhustiku tõttu, mis ümbritseb vägivalda. Viimase saali videoprojektsioonis hoolitseb selle eest rutiin, millega laps trambib torsakalt tühjas parklas ühest autost teise ja siis jälle tagasi, ilmselgelt lahkuläinud isa ja ema vahel külakorda käies. Ilmselgelt osutades kohtulahendite võimetusele garanteerida perekonnaõnne ja armastust, lastele hoolt. Füüsilist turvalisust ehk jah, seda ehk võimaldatakse, ent mitte õnne ja rõõmsat silkamist.
See näitus pole seaduseelnõu, küll aga siseneb see poliitikasse. Poole valimine naiste süstemaatilises vaenamises ei jäta valikut. Ent see pole kitsalt feministlik, seda juba küsimuste tõttu, mis mind ennast painavad. Kas see, et ma muretsen oma tütarde tuleviku pärast meesšovinistlikus ühiskonnas, teeb minust feministi? Pigem mitte, küll aga paigutavad minu moodi „tütremurega“ lapsevanemad koalitsiooni LGBT liikumisega, et ühises võrdõiguslikkuse agendas esitada küsimusi kodanike põhiõiguste ja võrdse kohtlemise kohta. Ja ses mõttes on ta poliitiline, see näitus. ThePersonal is Political on tegelikult loosung, milles teise laine feminism mõtestas naiste jõustamist tugirühmades poliitilise probleemina, jättes taustale senised psühhiaatrilised, eneseabi ja enesekaitse sisekaemuslikud teraapiad. Nii osutab seegi näitus endast väljapoole. Suure saali altarialkoovi on jõudnud Eesti tõsielunäited karistamatusest ja õiguslikust vaakumist juriidilistes normides, mis lubab vägivaldsetel soosuhetel meie seas segamatult vohada. Keegi võiks end nüüd puudutatuna tunda. Keegi, kes tunneb endal valitsusvastutuste koormat ja usub, et „Õnne 13“ armulood ei ammenda Eesti elutegelikkust.
Valgevene 2020. aasta sündmusi saatis maailmas suur tähelepanu. Pildid ja videod tänavatel toimuvast – rahvarohketest protestidest, vigastustest ja ohvritest – korjasid miljoneid klikke meedias ja sotsiaalvõrgustikes. Valgevene rahva võitlusel oli tohutult toetajaid. Ja siis kõik vaibus. Meedia väsis iganädalaste ühesuguste protestide kajastamisest ja emotsioon pildistatavate nägudel ei olnud enam nii mõjuv. Ent valgevenelaste võitlus kestab. Lukašenka režiim, surudes protestid maha ulatuslike repressioonidega, on näidanud oma jõhkrat nägu. Rahvas aga seisab oma vabaduste eest ka nendes tingimustes, riskides trellide taha sattuda. Tuhanded inimesed kannavad oma kodanikupositsiooni avaldamise eest administratiivkaristust, on arestitud halduskorras. Hulk inimesi on aga jäänudki režiimi pantvangiks.
Valgevene seadustes pole poliitvangi mõistet. Selliselt nimetavad poliitiliste vaadete ja tegevuse pärast karistatuid, kelle süü pole tõestatud, inimõiguste jm organisatsioonid, nt inimõiguste keskus Viasna (vt poliitvangide infot veebilehel https://prisoners.spring96.org/en), Valgevene Helsingi komitee, Valgevene ajakirjanike ühendus jt. Poliitvangiks loetakse ainult kriminaalkorras vangistatuid. Enamik massiliste kinnipidamiste juhtumeid (mida on ajaleht Naša Niva andmetel 2020. aastal üle 32 000) on arvestamata.
Poliitvang ei ole iseseisvas Valgevenes uus nähtus. Iga presidendivalimiste kampaania ja sellele järgnenud meeleavalduste lainega kaasnesid arreteerimised ja Lukašenka oponentide vastased repressioonid. Poliitvangid on Lukašenkale sageli olnud „vahetusmündid“ Euroopa ja Ameerika sanktsioonide tühistamisel. Varasematel aastatel viis poliitvangide vabastamine suhete parandamiseni läänega.
Sellal kui maailm jälgis otse-eetris Vene opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi lennukireisi, kandis 187 Valgevene poliitvangi karistust ebainimlikes tingimustes – külmades kongides, ilma arstiabi ja külastusõiguseta. Kes on kõik need inimesed? Miks just nemad? Püüan allpool Valgevene poliitvange portreteerida.
Mihhail Mišuki vangistuses tehtud joonistus „Sissepääs Akrestsina eeluurimisvanglasse“.
Poliitikutest poliitvangid. 190 poliitvangi hulgas on poliitikute osakaal väike. Need on peamiselt inimesed, kes osalesid presidendivalimiste kampaanias või toetasid seda. Nende hulgast tuntuim on presidendikandidaat Viktar Babarõka (ja tema staabi liikmed, näiteks Marõja Kolesnikava). Babarõka on edukas ärimees ja metseen. Alternatiivse kandidaadina kogus ta rekordarvu allkirju. Võimud hakkasid peagi tundma huvi Belgazprombanki vastu, mida varem oli juhtinud Babarõka. Seetõttu oli uurimise all mitu pangatöötajat, hiljem vahistati valimisstaabi aktivistid, Babarõka lähedased sõbrad, poeg ja ta ise.
Teistmoodi poliitik on näiteks Mikalai Statkevitš, kes on korduvalt poliitiliste vaadete eest pikaajalist vangistust kandnud ja tänavugi võeti ta „profülaktika mõttes“ juba varakult vahi alla, et poliitiline maastik enne valimisi puhtaks teha.
Poliitvang-blogija. Meie ajal on blogijatel poliitikas täita ülitähtis osa. Blogijad olid ühed esimestest, kes vahistati juba suve alguses, kaks kuud enne valimisi ja sellest sai kohe järeldada, et ka selle aasta valimisi kavatsetakse võltsida ja protestid maha suruda. Just tänu blogijatele hakkas 2020. aasta alguses Valgevene ühiskonnas levima valus tõde koroonakriisi ulatusest ja info moonutamisest võimude poolt, aga ka teistest sotsiaalsetest probleemidest, millest ametlik meedia ei kirjutanud. Mõjukamad blogijad ei olnudki Minskist pärit, nad rääkisid kohutavast olukorrast provintsis. Üks blogijatest oli ka praeguse opositsiooniliidri ja rahva poolt valitud presidendi Svjatlana Tsihhanovskaja abikaasa Sjargei Tsihhanovski. Teine blogija Ihar Losik on veetnud vangis juba seitse kuud ning 15. detsembril alustas näljastreiki, mis kestab seniajani. Kuidas saab lasta noorel isal pidada näljastreiki 40 päeva ilma, et sellele reageeritaks? Päevauudiseid lugedes hoiavad tuhanded valgevenelased hinge kinni: kas ta on ikka elus?
Rahumeelsetel protestidel osalejatest vangid. 9.–11. augustil toimusid kogu riigis meeleavaldused, mille olid põhjustanud valimistulemuste võltsimine ja arvukad küsimused valimiste korraldamise kohta. Ebainimlik vägivald meeleavaldajate vastu raputas Valgevenet ja alates 12. augustist kestavad üle riigi protestid, mis on eri vormis ja enamasti rahumeelsed. Poliitvangide seas on üle 50 inimese, keda süüdistatakse rahutuste korraldamises, nendes osalemises ja uute osalejate „värbamises“. Mitme inimese lugu viitab aga sellele, et tegemist on isikutega, kes lihtsalt olid sattunud valel ajal valesse kohta. Osa neist ei saagi pidada meeleavaldajaks: kes ootas sõpra bussipeatuses, kes sõitis rattaga mööda. Viimaste kuude reaalsus on ka see, et inimesi võetakse vahi alla ja esitatakse süüdistus piltide ja videote alusel, mis on tehtud meeleavalduste ajal, või sotsiaalvõrgustiku kommentaaride eest.
Ajakirjanikest vangid. Poliitvangide seas on mõistagi ka ajakirjanikud. Kui protestid augustikuus puhkesid, sai selgeks, et ajakirjanikutöö on Valgevenes kõige suurema riskiastmega ameteid. Valimiskampaania algusest peale on võimud takistanud erameedia ajakirjanike tööd igal võimalikul viisil. Ajakirjanikke peeti korduvalt kinni dokumentide kontrollimiseks, blokeeriti meediaväljaannete veebilehti, takistati sõltumatute ajalehtede trükkimist ja levitamist, tühistati välisajakirjanike akrediteerimisi ja viimaks jäi ka riigi suurim uudisportaal TUT.BY meedia staatusest ilma. Kokku on alates 9. augustist võimude tagakiusamise ohvriks langenud 390 ajakirjanikku, kellest 77-le on määratud haldusarest. Praegu on poliitvangide seas neli ajakirjanikku – nad on naisajakirjanikud, kellest kaks täitis kinnipidamisel oma ametikohustusi.
Üliõpilastest poliitvangid. Septembris uue õppeaasta alguses hakkasid üliõpilased aktiivselt protestiliikumistest osa võtma. Nad korraldasid palju eri ulatusega aktsioone istumisest ja laulmisest teaduskonnas kuni osalemiseni solidaarsuskettides ja marssides. Ülikoolides heidetakse üliõpilasi välja ja õppejõude vallandatakse nende veendumuste ja aktiivse kodanikupositsiooni tõttu. Poliitvangide seas on 14 üliõpilast, sh Valgevene üliõpilasliidu juhid ja aktivistid, kellele on esitatud süüdistus massirahutuste korraldamises. Noori intelligentseid neide võrreldakse marginaalide ja narkomaanidega ning hoitakse ebainimlikes tingimustes vangistuses.
Poliitvang-mälestaja. Alates meeleavalduste algusest 9. augustil on tapetud hulk inimesi. Inimõiguste organisatsioonidel on alust kinnitada, et kaks inimest tappis OMON meeleavalduste käigus. Kaheksa surma asjaolude kohta puuduvad otsesed tõendid ja kriminaalmenetlust nende surma põhjuse väljaselgitamiseks pole algatatud (sealhulgas ka Raman Bandarenka surmajuhtumi kohta, kuigi kogu maailm on näinud videoid tema kinnipidamisest, mis lõppes noormehe surmaga). Nende inimeste mälestamiseks püstitatakse Valgevenes improviseeritud mälestusmärke, inimesed toovad äsja tehtud memoriaalide juurde lilli ja süütavad küünlaid. Võimud võitlevad nende memoriaalide vastu ja uute memoriaalide loomine annab aluse repressioonideks. Detsembrikuu keskel mõisteti kaks aastat kolooniat Maksim Pauljuštšõkile, kelle süü on selles, et ta kirjutas meeleavaldaja surma paigas asfaldile „Me ei unusta“. Meeleavaldajale tulistati rinda hetkel kui ta seisis OMONi ees käed üleval.
Vangid, kelle lood pähe ei mahu. Näiteks 16aastase poisi Nikitia Zolataravi lugu, kellele pannakse süüks Molotovi kokteili viskamine omonlase poole. Seda noorukit on korduvalt pekstud ja piinatud kinnipidamisasutuses (mille tagajärjel ta vajas elustamist EMOs) sest ta ei tunnista oma süüd. Tema juurde ei lubata vanemaid ja tema kirjad ei jõua adressaadini. Kohtuprotsess kestab ja halvima stsenaariumi puhul saab temast poliitvang number 191. Ei mahu pähe ka lugu 20aastasest Aljaksandra Patrassajevast,kes liitus meeleavaldusega kavatsusega aidata julgeolekujõudude ohvreid. Ta võttis kaasa respiraatorid, sidemed ja peroksiidi. Sattunud haarangul tule alla, üritas põgeneda, kuid jäi märulipolitsei kätte. Teda hoiti kolm päeva Akrestsini tänava eeluurimisvanglas, kus ta elas üle piinamisi – peksmisi, solvanguid, vägistamisähvardusi. Seejärel ta vabastati. Peksmise tagajärjel said liigesed raskelt vigastada ning vajasid kipsipanekut. 30. oktoobril arreteeriti Alijaksandra taas ning esitati süüdistus meeleavalduse korraldamises.
Visuaalse info ajastul pole poliitvangide lugudega midagi peale hakata. Puudub värvikas pilt – puudub ka huvi toimuva vastu. Seda, millega need inimesed silmitsi seisavad, on valus isegi ette kujutada. Ometi näevad poliitvangide lähedased teravaid pilte oma ettekujutuses ja hinges. Need on pildid, mis ei kustu kunagi vangide emade ja laste mälust. Lapsed ei unusta, ei jää endiseks ka siis, kui Valgevene revolutsioon võidab ja maailm hingab kergendatult.
Mida peaks Loomingu Raamatukogu aastakäigu ülevaade sisaldama? Alustaks kõige tähtsamast – LR on jätkuvalt äratuntavalt oma näoga. Tema teostevalikus on sisemine loogika, mille toimemehhanisme ma täpselt ei tuvasta, aga adun mingi kolmanda meelega.
Püüan oma kogemust veidi korrastada ja raamatud kuidagi grupeerida. Üks teos võib kuuluda mitmesse rubriiki, näiteks võib vene kirjandust esindav teos olla samal ajal ka luuleteos, või esseistika, mis on kahtlemata omaette kategooria, või eelmise sajandi algupoole kirjandus. Sel kombel moodustub tugev struktuur, kus kõik on kõigega seotud, uued raamatud kõnelevad varasemate aastakäikude omadega, iga valdkond haagib kümnel eri moel teistega ja nii valmib teos teose haaval tugev ja soliidne ehitis, mis lugeja peas kannab nime Loomingu Raamatukogu.
Vähetuntud pärlid
Igas aastakäigus on enamasti esindatud vähetuntud pärlid kirjanduse kuldsetest aegadest, millega mul tundub olevat eriline klapp. 2020. aasta kõige võimsama elamuse pakkus rumeenia kirjaniku Max Blecheri raamat „Valgustatud urg“ (tlk Riina Jesmin). Samasse ritta paigutaksin Gaito Gazdanovi „Õhtu Claire’i pool“ (2005), Bruno Schulzi „Liivakella sanatooriumi“ (2019), Robert Walseri „Õed-vennad Tannerid“ (2018), Albert Engströmi „Anders Zorni elu“ (2017), Djuna Barnesi „Öömetsa“ (2016), Emmanuel Bove’i „Minu sõbrad“ (2015), Clarice Lispectori „Tähetunni“ (2017) jpt.
Kõik need raamatud on mulle väga meeldinud. Kõik nad on kirjutatud ca 1930ndatel aastatel. Kõik nad on väga isiklikud. Nad sööbivad hinge, muudavad maailma tähendust.
„Valgustatud urgu“ on võimatu ümber jutustada. Eelkõige on see sügavalt filosoofiline mõtisklus maailma tegelikust olemusest. Mõtisklus, mis saab sündida ainult haigevoodisse aheldatud, elu eemalt jälgiva inimese peas, kus kõik eluhetked on korraga nii ülimalt tähendusrikkad kui ka täielikud, absurdsed nonsensid. Jutustaja kõrvalpalatis sureb inimene. Täpselt samal hetkel kõnnib mööda tänavat keegi, kes süütab sigareti ja rapsib käega püksipõlvedelt tolmu. Hetkede üheaegne erakordsus ja erakordne banaalsus sünnitab jutustaja peas viirastusliku maailma, kus unenäod on sama reaalsed kui mööda igavat haiglapalatit aeglaselt roniv päikesekiir. Kuid iga tunne on sellises poolelus tugevam, intensiivsem, iga uus kogemus kirkam, iga varju, värvi, aistingut kogetakse, eritletakse ja uuritakse nende viimse põhjani. Iga uus sanatooriumipatsient on erutav ja salapärane maailm, neid jälgib kirjutaja elunäljas pilk, püüdes mõista nende loomuse sügavaid hoovusi, kuni nad enamasti hinge heidavad. Kuid see pole sugugi lohutu raamat. Vastupidi, see on äärmiselt kaunis ja elujaatav. Ei puudu ka särisev armudraama. Milline on armastuse jõud, kui vaevu kõndida suutev noorsand ennast kangelaslikult neiu ukse taha veab!
On imeväärselt hea, et meil on külluslikult andekaid, pühendunud ja keeleoskajaid inimesi, kes toovad lugejateni killukesi kirjanduse lõpututest varasalvedest. Loomingu Raamatukogu 2020. aasta killukesed Tartu ülikooli raamatukogu avahoidla riiulil.
Tõelised klassikud
Valikus on tavaliselt ka mõne tõelise klassiku teos, mullu Gustave Flaubert’i „November“(tlk Leena Tomasberg). Üle-eelmisest aastakäigust võib klassikute kilda liigitada „Roomlaste teod“, varasemast Friedrich Hölderlini „Hyperioni“ (2018), Marthin Lutheri „Lauakõned“ (2017), Ugo Foscolo „Jacopo Ortise viimased kirjad“ (2015) … Rida võiks muidugi olla lõputult pikk, näiteks tuleb mul kohe silma ette Anatole France’i „Roosipuumööbel“ LRi algusaegadest. Olen valinud näited viimatistest aastakäikudest, kuid koostamise põhiprintsiibid on olnud üsna ühetaolised läbi kõigi aastakümnete. Üks märkimisväärne kõrvalekalle oli kuskil 1980ndate paiku, kui põhjamaade kirjanduse osakaal läks ebaproportsionaalselt suureks.
„November“. Taas noore mehe armastuse ja eneseotsingute teekond, läbi romantilis-melanhoolse ja kirgliku prisma. Mis on armastus, mida me läbi elu otsime? Kui Max Blecheri aheldatud kangelane leidis ilu ka vähimas, siis noore Flaubert’i alter ego on moodsas spliinis, tülpinud kõigest. Elus veel midagi kogemata on ta tegelikult justkui kõike proovinud ja läbi elanud, üks jõuline armusõõm kurtisaani embuses paneb ta elule igavese pitseri. Kuid ulmades elamine on neil üks. Elu oma labasuses kohutab neid. Miks on kannatused nii tugevad ja tõelised, kui see, mis neid põhjustab on nii tobe ja lapsik! Raamatus on kaks lugu, kaks jutustajat, yin ja yang, mees ja naine. Naine, kes tahab kogeda kõike, ja mees, kes tahab kogeda ainulist, nad otsivad, teadmata mida, millegipärast teistest inimestest ja et nad seda ei leia, muutuvad passiivseks ja küüniliseks, sukelduvad enesehävitusse.
Geograafiliselt ja/või kultuuriliselt kauged
Geograafiliselt või kultuuriliselt kaugeidraamatuid esindab LRi 2020. aasta valikus Jitshak Šami „Isade kättemaks“(tlk Kalle Kasemaa), mis seisab Iisraeli heebreakeelse ilukirjanduse alguses. Aasta enne seda ilmusid näiteks Lõuna-Aafrika autori Zakes Mda „Suremise viisid“ ning samuti Iisraeli päritolu Etgar Kereti „Kissingeri igatsedes“, veel varem liibanoni-ameerika kirjaniku Khalil Gibrani „Hullumeelne. Tähendamissõnad ja luuletused“ (2018), jidišikeelse autori Šolem Aši „Oru laul“ (2015) jne. Tihtipeale on nende lugemine eksootiline, kuid vaevarikas elamus ja mis salata, mõni neist on distsiplineerimatul lugejal ka pooleli jäänud. Kuid kahtlemata avardab kas või põgus sissevaade võõrastesse maailmadesse lugeja ilmataju.
„Isade kättemaksu“ suutsin lugeda eelkõige kui etnograafilist raamatut, kus on üksikasjalikult kirjeldatud esemelist kultuuri, rõivastuse detaile, võõramaiseid sööke, savipotte, almust kerjavaid beduiine kõigis ihulikes detailides, rikkaid suguharujuhte nende kõrkuses ja kahtlustes, nõnda et see kõik on mu silme ees nagu üks värvikirev, lärmakas, tolmune ja segane inimvoog, mis lainetab mööda maad. Ma rohkem näen, kui saan aru, kui püüan neist võõrastest kommetest ja ülesköetud kirgedest sotti saada. Mismoodi loetakse kunagi või kusagil mujal meie kaasaegset kirjandust? Kas ei hakka ka juba meie esiisade eneste aeg meile tunduma võõras ja imelik? Me vaatame seda nagu viiske või õllekappa muuseumisaalis, saamata tegelikult aru, mis oli selle aja ja elu sisu.
Eesti kirjandus
Selles kategoorias ilmusid mullu Armin Kõomäe „Perifeeria kangelased“ ja Jaan Krossi „Tiit Pagu“, üle-eelmisel Andrus Kasemaa „Vanapoiss“, varem Jüri Kolgi „Esimene malbe päev sel aastal“ (2018), Mihkel Muti „Mõtted“ (2017), Jaan Unduski „Teekond Hispaania“ (2016), Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingel” (2015) jne.
„Perifeeria kangelased“. Täpselt doseeritud kiuslik iroonia, poliitiline ebakorrektsus, kuluaaridest kostab pahast mõminat, et teos taastoodab soostereotüüpe. Paraku pole stereotüübid ka reaalsest elust kuhugi kadunud. Mitte liiga originaalne enesepiirang kirjutada jutukesed täpselt tuhande sõna pikkusteks on mõnel juhul lõpud liiga silmnähtavalt kiiresti kokku tõmmanud, osad lood oleks tahtnud ehk ikka paari lause võrra rohkem hingata. Vanasti oleks žanrimääratluseks pakutud satiiri või följetoni, mitte novelli. Lugedes on nad mõnusad, ootamatult vahedad ja kohati räigedki, aga et seal tõepoolest kogu aeg midagi juhtub, siis need juhtumised ei taha minu mällu püsivalt kinnituda.
Põhjamaade kirjandus
Siia kategooriasse kuuluvadmõistagi soome-rootsi-taani-norra-islandi teosed. Loomulikult võib põhjamaade kirjaniku raamat olla ühtlasi vähetuntud pärl, näiteks 2015. aastal ilmunud Maria Jotuni „Armastus“. Mullu ilmusid LRis soome autori Tuula-Liina Varise „Tahan tunda, et elan“ (tlk Piret Saluri) ning ühtlasi pärlikategooriasse liigituv rootsi autori Albert Engströmi „Moskoviidid“(tlk Anu Saluäär). Varasemast meenuvad Olli Jaloneni „Poisiraamat“ (2016), Aki Ollikaineni „Must muinasjutt“ (2017), Pirkko Saisio „Kaini tütar“ (2018), Mare Kandre „Kurat ja Jumal“ (2019), Niels Fredrik Dahli „Eelmisel suvel“ (2016), Herman Bangi „Tee ääres“ (2017) jt.
„Tahan tunda, et elan“ on kavalalt kokku pakitud teos. Perekonnalugu novellides sisaldab tegelikult romaanijagu ainest. Algab ta taas sealt, kuhu kaasaja silmad saavad veel ulatuda, eelmise sajandi alguskümnenditest, ja kulgeb üsna tänapäeva lähistele. See on ka natuke mõistatamisraamat, mis laseb lugejal tükkhaaval avastada, kuidas eelmiste põlvede teod või tegematajätmised tabavad nende lapsi ja lapselapsi ja kuidas üle kõigi inimeste elude valitseb Aeg, milles neil on määratud elada.
„Moskoviidid“. Äärmiselt sümpaatne ja huvitav olustikukirjeldus revolutsioonjärgsest Venemaast, autori illustratsioonidega. Objektiivne, väga laia diapasooniga, parteiladviku liikmetest kuni varaste ja kerjusteni, pulbitsev kakofoonia, kust ei puudu peod, šampanja, mängupõrgud, narkootikumid ja eetilised valikud – nälja piiril elavad inimesed, „kes peavad valima kommunismi ja iseenda vahel“ (lk 23). Seostub kohemaid Wellsi raamatuga „Venemaa pimeduses“ (LR 2017), aga ka Giljarovski „Moskva ja moskvalastega“ (Tänapäev 2019). Üks mis kindel, ajad olid toona rohkem kui põnevad.
Idabloki kirjandus …
… ehk endised vennasrahvad: ungari, tšehhi, poola jt autorid. 2020. aastal ilmus LRis ungarlase Péter Esterházy „Sõnade imelisest elust“ (tlk Lauri Eesmaa), mis paigutub ka esseistika kategooriasse, ning tšehhi Bohumil Hrabali „Liiga vali üksindus“ (tlk Küllike Tohver), mis paigutub raamatute hulka, mis räägivad raamatutest. Eelmistel aastatel Bruno Schulzi „Liivakella sanatoorium“ (2019), Danilo Kiši „Boriss Davidovitši hauakamber“ (2016), Péter Esterházy „Hrabali raamat“ (2017), László Krasznahorkai „Viimne hunt“ (2018), Patrik Ouředníku „Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu“ (2018) …
Selles kategoorias on pea alati eranditult väga head teosed.
„Sõnade imelisest elust“. Siit tasuks meelde jätta mõttekäik, et igal maal on ainult 1032 lugejat, olgu see riik suur või väike. Rahvas ei loe, lugeja loeb. Ja palju muud kasulikku, näiteks seda, et idabloki maad on arenenud ikkagi kaunis sarnaselt. „Minu riik võitleb ökoloogilise kriisiga nõnda, et pole kunagi saanud rahulikult nautida tööstusühiskonna mõnusid, ta tahab samal ajal nii loodusega rahu teha kui ka seda viimasel hetkel für alle Fälle1 allutada, temas on nii heaoluühiskonna väsimust kui ka apaatsust ning ka omandiiha ilma heaolu ja selle hurmata, Haben ja Sein2 käivad käsikäes, ja naiste emantsipatsioon toimub ilma, et meeste emantsipatsiooni oleks kunagi toimunudki – meie kandis võib olla ületatud isegi see, mis pole veel saabunud“ (lk 6).
„Liiga vali üksindus“.Raamat mehest, kes pressib vanapaberit ja joob kõvasti õlut, ja muud seal suuremat polegi kui õige kõvasti vanapaberit. Ehk siis kõiki neid rohkem või vähem väärt raamatuid, mida me enam ei loe, mis kolimiste käigus üleliigseteks praagitakse, mis müümata jäävad ja mis enam kellegagi ei taha rääkida. Mida enam keegi ei taha lugeda peale vana õllejanuse vanamoodsa hüdraulilise paberipressiga töötava mehe, kes ehitab kõige ilusamatest ja parematest raamatutest kunstipäraseid presspaberipakke ja peab hirmu ning jälestusega nägema, et isegi tema väärikas amet on maa pealt kadumas, saabuvad uued hiigelpressid, mida opereerivad noored ja tugevad mehed, kes joovad lõunapausil häbitult piima ja limonaadi ja võibolla ei mõtle üldse kõige kaduva saatusest.
Vene kirjandus ja endised liiduvabariigid
Vana LR pole kuskile kadunud! Ja see on hea. Ega neid kasahhi, turkmeeni või moldaavia kirjanikke vist muidu ei kohtaks kirjanduspildis üldse. 2020. aastal ilmusid Aleksei Tolstoi „Vereimejas“ (tlk Ilona Martson), ühtlasi tõelise klassiku teos ja vähetuntud pärl,ning ukraina kirjaniku Sergi Žadani „Depeche Mode“ (tlk Riina Roasto), mis on kindlasti paljudele kogu aastakäigu maiuspala. Varasemast: Aleksandr Solženitsõni „Lenin Petrogradis“ (2019), Marusja Klimova „Majake Bois-Colombes’is“ (2016), Alexander Genise „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“ (2016), mis on ühtlasi raamat raamatutest, jne. Raamatuid raamatutest, kirjutamisest või mittekirjutamisest – sellist kontemplatsiooni pakutakse läbi terve LRi ajaloo ohtramast ohtralt.
„Vereimejas“ on parimas vene kirjanduse vaimus lugu. Ega vampiiridki pole midagi harukordset, meenutagem Bulgakovi Varenuhhat ja seda punapäist roheliste silmadega kaunitari. Nüüd kohtume nende eellastega, võib olla just sealt vene vampiiride sugu algaski? Riiginõunik Teljajev ja teised rikkad härrad ja prouad istuvad muudkui suure samovari taga, mängivad kaarte ja nuuskavad mesikaga segatud ninatubakat. Ehtsad vereimejased! Nende süngete kujude taustal areneb noorte ilusate inimeste armastuslugu ja nagu paljudes muudeski juttudes, ei ole täpselt aru saada, kust algavad viirastused ja lõpeb tõsielu. Sest küsigem endalt ausalt, on seal siis tõesti üldse nii väga vahet?
„Depeche Mode“. Ma ütleks selle kohta: poola poisid ukraina moodi. Äratundmine oli liiga suur, et seda paralleeli mitte tõmmata. Muidugi on nad uljamad, nihilistlikumad ja rõõmsameelsemad, aga ka veel rohkem omadega perses. Üks kurvemaid karaktereid on rikka kindrali tütar Marusja, kes magatab kõiki, kel selleks soovi, ilma igasuguse igatsuseta armastuse või inimliku läheduse järele, lihtsalt nii on. Ja lõpetavad nad oma teekonna ka kes kus, kelle peksab miilits sodiks, kes vedeleb hullaris. Sitad lood. Maailm ümberringi on sitt ja polegi muud teha, kui sitaga kaasa ujuda ja öelda, et kõigest on pohhui.
Sest ega neil tegelikult ju ei ole. Nad on toredad poisid ja ehk suudab mõni neist elumeres ka pinnale ujuda.
Loomingu Raamatukogu võib vahel kohata kõige ootamatumates paikades, näiteks Virumaal Rabasaare kummituskülas. Tühjaks jäänud külla kavatsetakse rajada muuseum ning kaitseväelased hakkavad seal harjutama linnalahingute pidamist.
(Balti)saksa kirjandus
Saksa ja baltisaksakirjandust esindas aastakäigus R. M. Rilke „Kaks Praha lugu“ (tlk Tiiu Relve), ühtlasi ka klassika. Varasemalt on ilmunud näiteks Werner Bergengrueni „Poplavkin ja teised jutud“ (2019), Hölderlini „Hyperion“ (2018), Moritz von Kotzebue „Teekond Pärsiasse“ (2018), Robert Walseri „Õed-vennad Tannerid“ (2018), Ernst Jüngeri „Marmorkaljudel“ (2017), Wolfgang Hildesheimeri „Armutud legendid“ (2016), Eugen Ruge „Cabo de Gata“ (2016), Heinrich von Kleisti „Berliini Õhtulehed“ (2015) jne. Hoitakse sidet varasema kultuuritraditsiooniga, mis muidu on juba katkemiseni õhukeseks kulunud.
Luulevald
Luulest ilmusid Jaan Krossi „Tiit Pagu“ jaIlya Kaminsky „Kurtide vabariik“(tlk Carolina Pihelgas). Eelmistel aastatel Jorgos Seferise „Müütiline jutustus. Logiraamat III“ (2019), Jossif Brodski „Atlantise lähistel. Valik luuletusi“ (2018), ühtlasi ka vene ning maailmakirjandus, Kęstutis Navakase „Kala peeglis“ (2017), ühtlasi ka baltikumi kirjandus, millist jaotust ma ei jaksa enam eraldi välja tuua, vaesed lätlased ja leedukad, aga me tõlgime neid, tõlgime! Kuigi mitte igal aastal.
„Kurtide vabariik“. Kuna luule pole minu ampluaa, ei julge ma selle teose kohta sõna võtta. Mind ajas segadusse, tundus olevat justkui mingist teisest ajast ja ruumist. Kas autoril on endal reaalset sõjakogemust? Kuidas saab nooremapoolne meesterahvas kirjutada sellise paatosliku rahuapoteoosi? Jah, ma tean, et maailmas on sajas kohas sõda lahti ja lapsi ja naisi tapetakse iga päev ja kõik see on väga hirmus. Aga selle luulekeelde valamine on ka kõhedust tekitav. Küllap olen ülekohtune, aga mulle jäi poeem deklaratiivseks, ilmselt lasub nõukogude sõjalugude lugemise taak kuskil sügaval sees.
Maailmakirjandus
Maailmakirjandus kõige laiemas mõttes: suurte rahvaste suurte keelte tuntud ja vähemtuntud esindajad enam-vähem meie kaasajast. LRi aastakäigust 2020 saab siia paigutada Enrique Vila-Matase „Bartleby & Co“ (tlk Kai Aareleid), mis on ühtlasi raamat sellest, kuidas raamatuid mitte kirjutada. Margaret Atwoodi „Tehingud surnutega“(tlk Maarja Pärtna), mis on ka esseistika ja raamat, mis räägib raamatute kirjutamisest, ja kust võib meelde jätta paljutki, aga mina panin kõrva taha, et kirjanikku, kes kasutab pseudonüümi, ei hakka iial keegi tõsiselt võtma. Samuti Don DeLillo „Kosmopolise“ (tlk Liisi Rünkla), Yōko Tawada „Kahtlased kujud öises rongis“ (tlk Lauri Kitsnik), mis on ka geograafiliselt ja kultuuriliselt kauge kirjandus, ja Samanta Schweblini „Nähtamatu niidi“ (tlk Ruth Sepp).
Eelmiste aastate näiteid juurde loetleda läheks väga pikaks, aga vaid mõned: David Foster Wallace’i „Teatavate piiride poorsusest“ (2019), Annie Saumont’i „Aeg elada ja teisi jutte“ (2018), Doris Lessingi „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame“ (2018), ühtlasi esseistika, Michel Houellebecqi „H. P. Lovecraft. Maailma vastu, elu vastu“ (2016), ühtlasi esseistika, Nancy Hustoni „Loomispäevik“ (2016), ühtlasi raamat kirjanikest, Roberto Bolaño „Liuväli“ (2015) jpt.
„Nähtamatu niit“ oli mulle ainsana kogu aastakäigust vastumeelne raamat. Ebamugavustunne on teksti koesse sisse kirjutatud, see on pingeline ja hakitud, täis väga moodsaid ökoteemasid ja mingit psühhohüsteeriat. See on teatavas mõttes ka raamat seestumisest, kurjadest vaimudest, elu tumedast ja arusaamatust poolest, hirmudest ja ängidest. Stilistika on teema teenistuses, närviline ja hüplik, möönan, et raamat mõjus, sest ka negatiivne mõju on mõju, sageli painavam ja pikaajalisem kui mõne igatepidi meeldiva teose järelkaja.
„Kosmopolis“. Raamat surnud südamega mehest, ilmatu rikkast ärimehest, ajugeeniusest, kes mängib maailma rahavoogudega nagu laps paberlaevukesega ja pruugib kõike, mis tee peale ette jääb (naisi, burgereid). Tema tee viib juukselõikaja juurde, see on vana mees ärimehe vaesest lapsepõlvest. Vahepeal on tänavarahutused, kuulipildujavalangud, anarhia, saatusliku ettemääratuse poolt korraldatud kohtumised ühe ja sama naisega, kes on pealekauba antikangelase enda seaduslik naine. Kuhu see teekond viib? Kas meil kõigil, kes me arvame, et meie süda on alles, pole sama tee jalge all?
„Bartleby & Co“. Miks mõni kirjanik ei kirjuta, mõni kirjutab vaid ühe raamatu, siis aga kaob ja peidab end vaikimisse? „Bartleby & Co“ on nagu Margaret Atwoodi raamatu „Tehingud surnutega“ antipood, pane need kaks kokku ja saad kirjutamise müsteeriumist peaaegu kõik teada. Kas kirjutamise kui fenomeni selline järjekindel uurimine on märk, et iseendale ja sootsiumile on vaja selle kaduva kunsti olemust ja vajadust põhjendada? Kas näiteks XV sajandil kirjutati raamatuid raamatute kirjutamisest? Jõuda tunnetamiseni teispool tunnetamist, jõuda mingil kombel Jumalaga samal pulgale, taibata elu KÕIGIS tema avaldumisvormides, kaardistada kõik hingesopid, kadunud ja kaduvad ajad, näha ette kõiki võimalikke tulevikke … Ja kui kirjutavat inimest pärast esimest eufooriat tabab tõdemus, et see värk käib talle raskelt üle jõu, siis ta tõmbab saba jalge vahele ja loobub proovimast. Aga äkki mõni neist tõepoolest taipas KÕIKE? Ja see pitseeris ta suu igaveseks …
Ma ei ole ülevaates jaksanud keskenduda tõlkijatele, kes ju ongi meie päris kangelased. LR on neile nii võimalus kui kohustus. On imeväärselt hea, et meil on külluslikult andekaid, pühendunud ja keeleoskajaid inimesi, kes toovad lugejateni killukesi kirjanduse lõpututest varasalvedest. Iga uus ja hea tõlge annab meie keelele midagi juurde, muudab selle suuremaks ja rikkamaks.
2018. aastal tähistasime Eesti Keele Instituudis eesti õigekeelsussõnaraamatu 100 aasta juubelit, mispuhul korraga nägi ilmavalgust kaks õigekeelsussõnaraamatut: uhiuus „ÕS 2018“, praegune kirjakeele normi alus, ning saja aasta tagune „ÕS 1918. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu“ kommenteeritud väljaanne“. E-kujul on mõlemad kättesaadavad keeleinstituudi veebilehel. Statistikast on näha, et uus ÕS on aktiivselt kasutusel: viimase aasta jooksul vaadati seda ligi 29 000 korda päevas. Huvi on pakkunud ka esimene, 1918. aasta ÕS, mida uuriti umbes 2000 korda päevas.
Saja aasta taguse ÕSi peaülesanne oli ühtlustada kirjakeel ja töötada välja ühtsed õigekeelsuspõhimõtted. Kõik, mis elab, see areneb, teiseneb, muutub – nagu meie keel, nii ka ÕS ühes sellega. Saja aasta jooksul oleme näinud mitut ÕSi palet: fookuses on olnud õigekirjutus (ÕS 1918), oskussõnavara (ÕS 1925–1937, ÕS 1960), rahvakeel ehk tegelik keelekasutus (VÕS 1933), eesti keele vabadusvõitlus Nõukogude ajal (ÕS 1960, ÕS 1976), keelekasutuse suunamine ja normimine (ÕS 1999). „ÕS 2018“ jätkab suunda, mille on „ÕS 1999s“ sõnastanud Tiiu Erelt: „see on kirjakeele ja tänapäeva keele sõnaraamat, suunav ja soovitav sõnaraamat, kirjakeele normi alus“. Teisisõnu, nüüdne ÕS hõlmab ühtaegu nii üldrahvalikult kasutatavat keelt kui ka ametlikus suhtluses nõutavat kirjakeele normi. Henn Saari algatatud ja juhitud ajalooline suunamuutus „ÕS 1999“ jaoks on nüüd, kakskümmend aastat hiljem, aidanud omal moel teed sillutada taas muutuvale ÕSile.
Sõnastikureform
Keeleinstituudis praegu teoksil sõnastikureformist ja ühes sellega muutuvast ÕSist oleme rääkinud Tartu ülikooli muutuva keele päeval (6. XI 2020) ja kirjutanud Postimehe rubriigis „EKI keelekool“ (19. XII 2020). Sama teemat puudutas oma ettekandes keelekorraldusseminaril (22. I 2021) ka Helika Mäekivi (Eesti Keeletoimetajate Liit), kes tegi kokkuvõtte keeletoimetajate ootustest keeleabikeskkondadele. Võtame siinkohal mõned mõtted kokku.
Keeleportaalis Sõnaveeb jõuab kasutajani edaspidi üks ja ühine sõnastik, mida nimetame EKI ühendsõnastikuks (ÜS). Selle ühendsõnastiku osana valmib ka järgmine õigekeelsussõnaraamat. Miks ja kuidas oleme selleni jõudnud, on eraldi ja pikem jutt, ent siin olgu mainitud kaks põhjust: 1) paralleelne sõnastike (ÜS ja ÕS) koostamine oleks dubleerimine, raiskab ressursse ja sünnitab tarbetuid vastuolusid; pealegi on need kaks olulisemat EKI sõnaraamatut mitmeski mõttes teineteisele lähenenud; 2) keelekorralduse eesmärkide ja meetodite üldine teisenemine on saanud hädavajalikuks ning seniseid soovitusi on vaja uuendada, võttes enam arvesse tegelikku kasutust ja kokkulepitud põhimõtteid.
Keelekorralduse areng Eestis näib toimuvat tsüklite kaupa: paigalseis vaheldub kiirete muutuste perioodiga. XX sajandi esimese kolmandiku sisuks oli vajadus kirjakeel välja arendada ja ühtlasi stabiliseerida, sest taustal oli keelekasutajate kirev murdetaust. See õnnestus 1930. aastate teiseks pooleks, misjärel võis öelda, et kõiki ühiskonnaelu vajadusi rahuldav kirjakeel oli välja kujunenud. Seetõttu sai kergemini üle elada Nõukogude aja alguse, sest eesti keel toimis haldus- ja hariduskeelena rahuldavalt ega olnud põhjust seda muu keele vastu vahetada. Esimene suurem rahulolematus ilmnes 1970. aastatel, sest oli märgatud normitud kirjakeele mahajäämust tegelikust keelekasutusest. Järgnes kiirete muutuste aeg, mis väljendus mh vabariikliku õigekeelsuskomisjoni morfoloogiaotsustes. Suhteliselt lühikesele stabiilsusperioodile järgnes 1990. aastate alguse väiksem muutuste laine, mille tingis ühiskonna vabanemine ja üleminek turumajandusele. Järgnevat aega võib jällegi pidada stabiilseks, kuigi ei saa öelda, et midagi poleks muudetud. Pigem oli siiski tegu n-ö peenhäälestusega.
Kas käesolev kujuneb kiirete muutuste perioodiks või mitte, seda näitab aeg, ent uut kuju ja sisu võtvale keelekorraldusele võiks tunnuslikuks pidada järgmist: 1) endiselt kehtib vaikimisi eeldus, et normitud kirjakeel ei tohiks oluliselt erineda tegelikust keelekasutusest; 2) kirjakeele normimine liigub üha enam objektiivse normi kirjeldamise poole: seeasemel et öelda, kuidas peaks olema, kirjeldame, mida keele kasutajaskond normiks peab. See eeldab uurimist ehk teisisõnu keelekorralduse teaduslikku alust; 3) austatakse keelekasutaja teadlikku keelevabadust, mh õigust kõrvale kalduda normitud keelekujust.
Ükski neist pole täiesti uus ja rõhutatagu, et mitmed eesmärgid jäävad muutmatuks, sh keele rikkuse ja väljendusvõimaluste näitamine ja kriitiline meel parasjagu domineeriva keele mõjude liigse pealetungi suhtes.
Saja aasta jooksul on nähtud mitut ÕSi palet: fookuses on olnud õigekirjutus, oskussõnavara, rahvakeel ehk tegelik keelekasutus, keelekasutuse suunamine ja normimine ning Nõukogude ajal ka eesti keele vabadusvõitlus.
ÕSi roll EKI ühendsõnastikus
Kuidas suhestub sellega ÕS? ÕSi roll EKI ühendsõnastikus on vahendada norminguid ja soovitusi. Normingud käivad sõnade õigekirja ja käänamise-pööramise kohta, soovitused kõige muu kohta, näiteks märkused sõnavaliku, tähenduste ja rektsiooni, oskuskeele eelistuste kohta.
Keelekorraldusseminaril tutvustatud Tartu ülikooli uuringute järgi häirivad keelekasutajat eeskätt just täheortograafiavead, vähem muret teevad kokku-lahkukirjutamine, interpunktsioon, tühikud ja trükivead. Keeletoimetajad pidasid senise ÕSi suurimaks puudujäägiks sõnamuutmise esituse keerukust (tüüpsõnade abil) ning kiitsid sama info esitust ühendsõnastikus, kus kõik vormid on välja kirjutatud. See on väärtuslik teave ühendsõnastiku tegijatele.
Soovituste asjus mainisid keeletoimetajad hea sõnaga korduvalt ametniku soovitussõnastikku, kus neile meeldisid põhjalikud selgitused ja pakutud sõnakasutusvõimalused. Täpselt sama suund on võetud ühendsõnastikus, kus rubriiki „ÕS soovitab“ lisame soovitused ja selgitused koos põhjendusega. Infot hakkab omakorda täiendama otselink e-teatmikule (Keelevikile ehk eesti õigekeelsuskäsiraamatule veebis), kust saab põhjaliku ülevaate reeglite ja nende muutmise ajaloost.
Oleme EKIs alustanud keelekorralduspõhimõtete ülevaatamist uue aja pilguga ja normingute-soovituste uuendamist teemavaldkondade kaupa. Kunagi varem pole keeleuurijail olnud praegusega võrreldavas mahus keeleandmeid, mida saab korpuste põhjal uurida. Nii oleme ühendsõnastikus juba uuendanud nominatiivse ja genitiivse liitumise soovitusi (vt elektriküte, siidikleit, eksperdiarvamus), tähendussoovitusi (vt vabandama), sõnakujusoovitusi (vt momentaanne, drive-in, adaptsioon), täpsustanud kohanimeselgitusi (vt Elevandiluurannik, Katar). Ka keeletoimetajad tõid välja kümmekond sõna (mh kaasaegne), mille juurdumata tähendussoovitustest võiks loobuda.
Ühendsõnastiku üks voorusi on suur paindlikkus uute sõnade kajastamisel. Kui seni on ÕS kirjakeele normi alusena pidanud muutumatuna püsima kuni uue ÕSi ilmumiseni, siis ühendsõnastikus saab uusi sõnu ja tähendusi kirjeldada ja kommenteerida jooksvalt. Sama soovi väljendasid ka keeletoimetajad.
Lõpetuseks. Oleme juba öelnud, et uus ÕS sünnib meie kõigi silme all EKI ühendsõnastikus ehk Sõnaveebis. ÕSi senistele soovitustele on esimene uuenduste ring loodetavasti peale tehtud paari-kolme aastaga, seega umbes aastaks 2023 või 2024. Keelekorralduse teemasid arutame lähiajal mitmel suurel üritusel (järgmisena 19. II Eesti Teaduste Akadeemias), kuhu on oodatud kõik huvilised.
Tänase arenenud maailma hoiakut võiks iseloomustada mõttega „ebapuhas ei päri taevariiki“. Koroona suhtes on kehtestatud nulltolerants: enne geiorgiale ja glamuursele moešõule ei saa, kui üleüldine hügieen on tagatud. „Vali süst või lahku töölt, teenindame vaid vaktsineerituid,“ on kõlanud juba üsna õõvastavad hääled. Viibivad vaktsiinidoosid ja laiendatud piirangud on süvendanud frustratsiooni ning paljud on läinud tänavatele või lihtsalt käega löönud.
Pandeemia peale surutud isikuvabaduste kitsendused ja hedonismitus on sügavas vastuolus ajastu vaimuga. Meie ühiskonnas, mille liim on tarbimine – kingi sa siis elektroonikat või elamusi, osta ausaid mahe- ja muhetooteid –, on loobumine ilmselt kõige vastuvõetamatum akt üldse. Pärast vaga retriiti kaarutab Sõõrumaagi eralennukiga ning Jehe suunab kinnisvarateenuseid. Elu olgu ikka lill!
„Inimesed tahavad hellitamist ja vaheldust,“ arvab tuttav sisearhitekt täiskasvanud inimeste veidi infantiilselt mõjuvate mängualadega büroode kohta. Kus on väljapääs, mille kaudu seda talumatut iha pidevalt „puhata ja mängida“ leevendada ning vaimset tasakaalu leida? Nagu paljudes karmimate piirangutega maades, on meilgi paljudele väljundiks olnud koera võtmine. Sündimuse kahanemine näitab, et lapsepidamist samavõrra atraktiivseks või jätkusuutlikuks ei peeta. Ratsionalism?
Ilmselt on demokraatia üks pääseteid tasuta avalik ruum. See tähendab eelkõige vähemelitaarset ruumi, kus võiks kehtida igaüheõigus. Viimastel nädalatel on suuskadel kooberdamine ja kelguga mäest alla kütmine pakkunud uskumatut palju tröösti. Isa metsas ei rahmelda, tema püüab Peipsi jääl kala. Olid vennaga täitsa parajad poisid kalda äärest kätte saanud. Talviseid võimalusi hinnatakse meil üldiselt laialt. Jääauku, kuhu moodsam rahvas sööstab vabatahtlikult, on tänavu kalpsama pandud ka sõdureid. Huuled on sinised, aga kõik on rõõmsad! Praegu nähakse igameheõigust pigem eelkõige kui looduses liikumise võimalust, aga linnakeskkonnale solidaarne vaade miskipärast ei laiene. Ometi võiks meil kõigil – ükskõik kui naljakad, totrad ja hädas me ka pole – olla õigus vabale liikumisele ja ühiskonnas osalemisele. Pole ju linnas kügelemisele paljudel ei rahalist ega ka töises mõttes alternatiivi.
Kultuurgi meie ümber pakub lohutust, vahest veidi ka meeleparandust. Siiski on isegi odavamad võimalikud tegevused, nagu muuseumi väisamine (kui sa pole just laps või vanur) üpris kulukad. NB! Oskar Lutsu funkstiilis kodumaja on erandlikult tasuta! Sestap on prii arhitektuurivahtimine ja raamatukogud suurepäraseks alternatiiviks. Eriti hügieeniihalejale.
Kainet olekut ja koroonaga kohanemist segab meditsiinikeskne lähenemine, kuid ehk veelgi enam heroiline vaade, mille kohaselt eri sektorite kangelased inimlikustatud vaenlasega võitlust peavad ja rindeteateid saadavad. Mullegi meeldib mõelda praegusest ajastust veidi nagu mõnest kriisiõppusest, millega valmistume rahatuks pensionipõlveks, töötuseks, invaliidsuseks. Või eksklusiivsest kogemusõppest noorsoole, selgitamaks, milline oli liikumisvabadusteta nõukogude minevik.
Nagu jääaugu drilliski on tähtis saada hakkama paanikata. Terviseamet soovitab igapäevarutiine (nagu koristamine, võimlemine) või väikeseid rõõme (kuulake head muusikat).
Väidet „kohastumine on ellujäämise võti“ mäletab ehk mõnigi zooloogiast ja mõtleb kaelkirjaku pikale kaelale. Nii on väga ruttu hakatud nõutama hoopis teistsuguseid elamuid. Näiteks kortermajade arendustega seotud PIN Arhitektide tegijad on rääkinud, et koroona muutis üleöö elamute kujundust, sest kodus ollakse enam ja tehakse sageli ka tööd. Jaan Port: „Kui enne oli võimalus, et korteritel pole rõdusid, siis nüüd enam sellist varianti ei eksisteeri.“ Lisaks läksid hinda esimesed korrused, kust pääseb rutem õue ja kus on sageli elutoa pikendusena eraldumiseks mõnus terrass.
Tahaks loota, et pandeemia ei luba priiust tagasipöördumatult pügada. Arvamuste paljusus (ka trumpismist kiibijutuni) ja võimalus liikuda on vabaduse kantsid, mille eest tasub seista.
Kas sa koalitsioonilepingut tead? Temast rääkida võiks nii mõndagi head. Alustuseks sissejuhatav osa, mis annab märku raskest traumast taastumisest, kuna järjest on kirja pandud kaunikõlalised põhitõed, mis peaksid olema endastmõistetavad: „seisame tulevikku vaatava ja kõiki ühiskonnagruppe auväärselt kohtleva poliitilise kultuuri ning lugupidava riigivalitsemise eest …“, „seisame kõigi Eestimaa inimeste, kaasa arvatud vähemuste õiguste eest ning austame eraelu puutumatust“, „Eesti välis- ja julgeolekupoliitika keskmeks on Euroopa Liidu, NATO ja ÜRO liikmelisus“, „peame oluliseks avatud, faktipõhist inforuumi ja arutelukeskkonda“ jne.
Kõik see peaks ühes „tublis väikeriigis“ (seegi väljend on pärit koalitsioonileppest) olema üle kordamatagi selge. Selged ei ole aga kõik koalitsioonileppes kasutatud mõisted, terminoloogiline lust alles ootab sisuga täitmist. Juba sissejuhatavas osas mainitakse ära nii „rohepööre“ kui ka „digipööre“ – need väljendid kõlavad tuttavalt ja nende sisu avatakse suures mahus (rääkimata sellest, et nende täitmiseks luuakse „tulevikurahastu“) –, aga etteruttavalt võib öelda, et „hajala“, „lastemaja“ ja „kohaliku kasu instrument“ ei ole just laiatarbekaup. Kaunis õblukestest peatükist „Kultuur ja sport“ leiame lausa „kultuurikiirendi“ ja „kultuuriranitsa“, nii et on, mida oodata, kuigi loodetavasti kultuuri siiski osakeste kiirendisse ehk põrgatisse ei paisata.
Kui sissejuhatuses mainitud kliimaeesmärki võib pidada väheambitsioonikaks – „jätkame aktiivset rolli Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmisel“ –, siis edaspidi lisandub konkreetsust: koostame elurikkuse arengukava, vähendame raiesurvet riigimetsale, avalikesse hangetesse süsiniku sidumise kriteerium ja ringkasutuse põhimõtte, inventeerime vääriselupaigad riigi- ja erametsas, väljume põlevkivielektri tootmisest hiljemalt aastaks 2035 ning põlevkivi kasutamisest energeetikas tervikuna aastaks 2040. Kliimaneutraalsuse saavutamiseks aastaks 2050 tuleb tegevuskava ja kohalikele omavalitsustele motivatsioonipakett jõudmaks süsinikuneutraalsuseni aastaks 2030. Kui jätkata laulureaga „aga peale selle on tal ka väikesed vead“, siis ei ole kordagi mainitud kliimakriisi ega ka elurikkuse kriisi. Tahaksin meelde tuletada, et see ei toimu kusagil „kaugel maailmas“, vaid puudutab meid siin, praegu ja kohe.
Teaduspõhisust au sees pidavalt valitsuselt ootan suuremat tähelepanu teadusele. Teaduspoliitika jaguneb märgiliselt ja kohta kättenäitavalt leppe kahe peatüki vahel – „Tark majandus“ ning „Haritud ja nutikad inimesed“ – ning peale käibetõdede ülekordamise: „teadus- ja arendustegevuseks vähemalt 1% SKTst“ on vähe konkreetne, eriti võrreldes asjaoluga, et robootika õppimist algklassides mainitakse lausa kaks korda. Ei, ma ei tea, kui palju on läbirääkijail ja „ninanaistel“ kamba peale algkooliealisi lapsi.
Siiski lubatakse soodustada geeniandmetel põhinevate personaalsete tervishoiuteenuste väljatöötamist, käivitada rakendusuuringute programm ning töötada välja vesinikkütuste strateegia ja vesiniku näidisprojekt, et katsetada Eesti oludes vesiniku tervikahelat, mille abil vesinikku toota, tarnida ja tarbida (see on vast äge!). Hariduse peatükist saab lisaks lugeda: „töötame välja kõrghariduse rahastamise mudeli, mis võimaldab kaasata eraraha“ ja „viime läbi doktoriõppe reformi tagamaks noorteadlaste järelkasvu ja loome ettevõtlusdoktorantuuri“.
Last but not least – praegune valitsus on esialgu ametis kaheks aastaks. Ja kuigi kokku on lepitud hulk uusi kulusid, ei tea keegi, kust tuleb kõigi nende eesmärkide täitmiseks raha.
Piret Jaaksi „Siirderiitujad“ pälvis 2019. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel esikoha. Mullu novembris tõi selle näidendi pealkirja all „Valged põdrad“ Ugala teatris lavale Andres Noormets.
Tundub, et väldid autobiograafilisi motiive ja pigem otsid hästitoimivat näitemängu. Seejuures mõjub aga „Siirderiitujad“ vahetult ja isiklikult. Kas siin on üsna elu lähedalt võetut?
Päris autobiograafiline „Siirderiitujate“ aines ei ole, kuigi olen mitmeid nüansse enda elust maha kirjutanud, aga ka see on läbinud tugeva kunstilise filtri ja pandud loo teenistusse. Pigem huvitasid mind laiemad ühiskondlikud aspektid: miks on lein lääne ühiskonnas tabuteema, millest ei soovita rääkida ega sellega tegeleda; kuidas toimub n-ö teistsuguste inimeste aktsepteerimine ühiskonda; kuidas me linnastunud inimestena vaatame maapiirkondadele, mida kerge üleolekuga kutsutakse „ääremaastunuteks“.
Kas kirjutamise ajal on koostöö lavastajaga abistav või võib see ka segada?
Mul on erilaadseid kogemusi, nii selliseid, kus koostöö on olnud tihe, kui ka selliseid, kus lavastaja soovib end koostööst autoriga distantseerida, seda selleks, et saaks tugevamalt oma visiooni rakendada. Viimasel juhul mina ei sekku: tekst on valmis, üle antud ja lavastaja töötab sellega. Aga kui koostööst rääkida, siis eristan oma töös mitmesuguseid rolle, küsides endalt ennekõike, kas mind on kaasatud protsessi dramaturgi või autorina. Vastavalt nendele rollidele ka käitun: autorina töötan rohkem üksi ja viin ellu oma visiooni, dramaturgina toetan lavastaja nägemust kõne all olevast ideest või materjalist. Neid rolle on muidugi veel ja nad ei ole nii mustvalged, esineb hübriide, aga see on juba pikem jutt dramaturgi rollist Eesti teatris.
Kui palju aega võtab näitemängu kirjutamine ja mitu neid sul nüüd kokku on?
Koos lavastusdramaturgiaga on mul valminud tekste ligi kakskümmend. Näitemängu kirjutamise puhul on parem, kui ta võtab vähem aega, siis on suurem tõenäosus, et ta ka valmis saab. Maksimaalne valmimisaeg võiks olla kaks-kolm kuud. Seejuures näiteks „Siirderiitujate“ idee tuli mul pool aastat varem, kui seda kirjutama hakkasin. Idee maagilisest valgest põdrast oli peas olemas, kuid ma ei leidnud selle kirjutamiseks sobivat vormi ja toetavat raamistikku. Eks ta siis küpses ja küpseks saigi. Ega kõik ideed peagi näidendiks saama, toetan ka selles suhtes askeesi, kriitilist suhtumist iseenda produktiivsusesse. Valmida võiksid vaid väga head asjad, kohatäiteks ei peaks midagi kirjutama. Näidendi idee võiks tiivustada, painata, olla tõeliselt oluline veel enne, kui see paberile saab.
Näitus „Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ Niguliste muuseumis kuni 2. V. Kuraatorid Hilkka Hiiop ja Tiina-Mall Kreem, töörühm Isabel Aaso-Zahradnikova Triin Kroonström, Merike Kurisoo, Kerttu Palginõmm, Anneli Randla, Liis Reier, Mia-Maria Rohumaa, Tarmo Saaret ja Tiina Treibold, kujundaja Villu Plink, näituse graafiline identiteet ja saaligraafika kujundaja Marti Laurimaa ja näituse meediagraafika ja saalivihiku kujundaja Tuuli Aule.
Eestimaa barokiajastu andekaim kujur Christian Ackermann elas ja töötas Tallinnas Rootsi aja viimastel aastakümnetel. Pastor Christian Kelch on kirjutanud oma „Liivimaa ajaloos“ (1695) toonase Revali kultuurivälja kohta üsna pika lõigu. Ta tõdeb, et kunstnikest ja käsitöölistest on Liivimaal suur puudus ning nimetab rea põhjusi, miks see nii on. Arengu takistusena toob Kelch välja „suletud ametid“ – seadusega on piiratud linnas tööluba omavate meistrite arv. Aga ta kirjutab ka sellest, et „ammustest aegadest on kaaskodanikud mingi tobeda ennasttäis upsakuse tõttu suhtunud kunstnikesse ja käsitöölistesse nõnda põlglikult, et tõkestanud nendele ja nende omastele niipalju kui võimalik teed kuulsusele“.1 Kelchile mõeldes on kujur Christian Ackermanni näitusel kõige muu kõrval ka teatav retroaktiivne funktsioon, sest näituse pealkirjastus ja ka see, mida Niguliste kirikus näha saab, nii rehabiliteerib kui ka loob oma aja suurejoonelisele kujurile Ackermannile kuvandit. Teisalt demonstreerib näitusega kaasnev mahukas uurimus, et Kelchi väidetel oli tõepõhi all: Ackermanni elu polnud hoolimata tema töökoja populaarsusest ja tellimuste rohkusest meelakkumine. Rikkaks ta igatahes ei saanud.
Uued atributsioonid. Siinse kunstiajaloo tundjale polnud Christian Ackermanni (16??–1710) nimi muidugi tundmatu ka enne Eesti kunstimuuseumi (EKM), Eesti kunstiakadeemia (EKA) ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ühist suurejoonelist ettevõtmist. Kunstiajaloo kaanonisse kaasati ta juba ammu: esimesena leidis Christian Ackermanni arhiividokumentidest üles Wilhelm Neumann,2 pikem käsitlus koos kujunikerdaja (Bildschnitzer) loomebiograafia ja teoste nimekirjaga on pärit Sten Karlingi sulest3 ning viimati pühendati „Eesti kunsti ajaloo“ II köites võimekale kujurile terve peatükk.4 Seega väärib küsimist, miks on põhjust Ackermannist taas rääkida ning mida uut saadakse selle taaskohtumise kaudu teada.
Esimesele küsimusele oleks ju kena vastata praeguselt horisondilt: Christian Ackermanni elutee lõppes suure tõenäosusega 1710. aasta katkuepideemia tõttu ning seepärast võiks tema loomingu esitlust praegu tõlgendada eriti märgilisena. Tegelikult ulatub Ackermanni-projekti algus aga juba 2016. aastasse, mil täitus 330 aastat Tallinna toomkiriku kantsli ja 320 aastat altariretaabli valmimisest. Seega on huvi põhjus kaugemal ning demonstreerib muu hulgas sedagi, kuidas toimivad mineviku aktiveerimisel ja kultuurimälu kujundamisel aastapäevade tähistamise traditsioonid.
Christian Ackermanni loomingu uurimine Türil 2019. aastal.
Ackermanni-projekti idee taga olid kaks võimekat uurijat: EKMi kunstiajaloolane dr Tiina-Mall Kreem ja EKA konserveerimise eriala professor Hilkka Hiiop. Nende eesmärgiks polnud vähemat kui teha selgeks, missuguseks kujuneb Ackermanni tööde nimekiri, kui vaadata sellesse kaasatud teoseid uusimate tehniliste uuringute kaasabil. Tuleb meenutada, et kujur töötas ajal, mil oma loomingu signeerimine polnud tavaks. Seetõttu on hilisem Ackermanni „kunstiajaloostamine“ toimunud stiilikriitilise meetodi, teoste omavahelise ja kunstigeograafilise visuaalse võrdlemise alusel, olukorras, kus autorsus on fikseeritud vaid üksikutes arhiividokumentides. Ackermanni puhul olid sellisteks kirjalikeks pidepunktideks Tallinna toomkiriku altar, Johann Andreas von Pahleni epitaaf ja (hävinud) Märjamaa kiriku altar. Praeguse uurimise aluseks oli Sten Karlingi stiilikriitika meetodil Ackermannile atribueeritud tööde nimekiri.
Mida saadi teada? Lühidalt öeldes: Ackermanni töökoja tööde nimekiri teisenes. Sealt tuleb kustutada Rakvere kiriku kantsli figuurid ja sügavalt tuleb kahelda Niguliste ekspositsiooni ristimiskambri, Kullamaa kirikus asuva Heinrich Gösekeni epitaafi ja Lüganuse (hävinud) altariseina Ackermannile omistamises. Teoste nimekirja tulid aga juurde kaks varem teisele meistrile atribueeritud Kolgata-skulptuurigruppi Kullamaa ja Hageri kirikus ning Noarootsi kiriku (praegu kaotsis) krutsifiks. Lisaks täpsustati meistri isiklikku käekirja võrdluses tema töökoja sellide teostatuga.
Siinkohal võib muidugi küsida, mida põhimõtteliselt uut lisavad paar täpsemat autorsuse omistust meie kunstiajalooteadmistele. Aus vastus on, et üksikfaktidena eriti ei midagi, sest Ackermanni loomingu käsitlemist kohaliku barokk-kunsti suursaavutusena need ei kõiguta ega muuda. Nii ei defineerigi mitte uued atributsioonid kõne all oleva projekti saavutusi, kuigi neil on oma kindel koht. Saavutuse suuruse määrab kaasnev interdistsiplinaarne uurimistööde kompleks, millega genereeriti uusi ajaloo-, kunstiajaloo- ja tehnoloogia ajaloo alaseid teadmisi ning loodi näituse kaudu võimalus neid nii visuaalselt omandada kui ka esteetiliselt kogeda.
Uus vaatamisviis. Christian Ackermanni näitus Nigulistes on suurepärane.5 Seda mitmel põhjusel. Kõigepealt muidugi seepärast, et publik saab esimest korda lähedalt näha paljusid tavaliselt kirikus altariseinas või kantsli kõlaräästa tipus seisvaid kujusid, kogeda nende materiaalset, barokselt pehmet volüümikat olemust, neid silmadega katsuda. Paralleelselt demonstreerivad röntgeniülesvõtted ja 3D-mudelid skulptuuride „arhitektuuri“, näidates kuidas kuju koos seisab, kuidas toetavad figuuri kehaliikmete koospüsimist hästi varjatud sepisnaelad ja kuidas on puuplokid omavahel kokku liimitud. Samuti saab näha nii algset värvikatet kui ka seda, kuidas eri aegadel on polükroomiat muudetud. XVII sajandi skulptuur, eriti väljaspool Itaaliat, oli ju endiselt värvirikas, kujud ja dekoor olid maalitud ajastu kunstiideaali kohaselt „elusarnaseks“. Alles hiljem asendati moest läinud värvilisus sageli „õilsale antiigile“ osundava valge marmori imagoloogiaga (nagu seni näha nt Tallinna toomkiriku altariseina figuuridel) või siis, nagu veel hiljuti Vigala kiriku altariseina puhul, üle värvimisega „ilusa“ roosa ja helesinise lateksvärviga.
Tehnoloogiliste uuringute köögipoole tutvustamine lisab niisiis palju uut informatsiooni sellest, kuidas töötas Ackermann ja tema töökoda, mis puitu kasutati, missugused olid tööriistad ja -võtted ja missugune oli meistri enda ajas muutuv skulptorikäekiri. Teisalt on aga näitusel esitletud mustvalged röntgeniülesvõtted ja 3D-mudelid ka iseenesest tänulik esteetiline materjal, mis visuaalselt kontrasteerub barokselt magusamaitselise skulptuuripärandiga.
Eraldi vääribki märkimist Villu Plingi ja Marti Laurimaa eksponeerimiskunst; nad on kujundanud Nigulistesse Ackermanni loomingust esteetiliselt vägagi ajakohaselt vastu kajava kunstinäituse. Siinkirjutaja igatahes koges seda esmakohtumisel just selliselt. Järgmisel hetkel aga tuli meelde prantsuse valgustusajastu literaadi Antoine Quatremère de Quincy tõdemus, kes, kommenteerides Napoleoni Euroopast Pariisi kokku röövitud kristliku tipp-kunsti pärandi saatust, pidi tõdema, et sattudes muuseumi elab see seal edasi vaid oma kunstilist, „kunst kunsti pärast“ elu. Muidugi on Quatremère’i poolt tähele pandud, museologiseerimisega kaasnevast sakraalkunsti tähenduskaost ammu saanud tavapärasus, millega publik on harjunud. Ka Niguliste, kuigi ajalooliselt sakraalhoone, toimib ju juba kaua muuseumina, kus kirikukunsti on kaua eksponeeritud kui „kunsti“. Ackermanni loomingu näitus oma küllusliku visuaalse materjaliga võimendab teoloogilise ja liturgilise tähenduskao aspekti, mis on, modernse ühiskonna arengut meeles pidades, olnud paljuski möödapääsmatu. Samas kompenseerivad kirikutest ja altariseintelt-kantslitelt Ackermanni kujude ajutist (kindlasti ajutist!) ära toomist luterlike ikonograafiliste programmide tutvustus ja figuuride teoloogiliste ja liturgiliste tähenduste lahtiseletused. See lisab näitusele taas ühe plussi, sest piibli ja kiriklike rituaalide tundmine ei kuulu tänapäeval kahjuks haritud olemise juurde. Näitus, nagu ka kõik teised hiljutised Niguliste näitused, pakub niisiis hea võimaluse end piltide, kujude ja neid siduvate lugude abil kristliku kultuuri vallas harida ja täiendada.
Christian Ackermann. Kannatusingel Juuru kiriku kantslil, 1690. aastad. Sally von Kügelgeni ülemaaling 1895. aastal.Christian Ackermann. Evangelist Johannes Tallinna toomkiriku altariseinal, 1896, detail. Ülemaaling XIX sajandil.
Interdistsiplinaarsus. Ekspositsiooniga kaasnev mahukas sama pealkirjaga raamat on, nagu näituski, interdistsiplinaarse rühmatöö näide.6 Umbes pooles raamatu mahust toovad peamiselt Tiina-Mall Kreem ja Tallinna linnaarhiivi ajaloolane Triin Kroonström lugejani Christian Ackermanni ajas ja ruumis kronoloogiliselt kulgeva elumaailma: 1674. aastal Tallinna jõudmine, pere, kodu ja töökoja sisseseadmine, sugulus- ja suhtlusvõrgustikud. Kaasatud on ka toonase linna käsitöökorralduse, Tallinna üldise arengu ning tähtsamate poliitiliste sündmuste lühikirjeldusi. Kuigi kohati jäävad kajastuste seosed Ackermanni tööde ja tegemistega lahti kirjutamata, on nende tähtsustamine ja esitlemine kokkuvõttes hea, sest toimib lugeja teadmisi rikastavalt ja kujutlusvõimet ergastavalt.
Ackermanni loomingut analüüsides on raamatus ka palju panustatud objektide ikonograafia selgitamisele, ühtlasi rõhutades teoste algseid liturgilisi funktsioone, mis olid tinginud kujude ja piltide valiku ja paigutuse. Näiteks lähtub altariseinte ikonograafia altari kui armulaua sakramendi jagamise funktsioonist ning seetõttu kujutatakse seal sageli „Püha õhtusöömaaja“ stseeni ja Kristuse vereohvri väärilisi vooruste allegooriaid. Tähendusi mõjutas ka konfessionaalne kontekst: jagades oma lugude ja pildivaramut katoliku kirikuga, eeldas Ackermanni-aegne luterlik kirik mõnel sama kujutise puhul ka erinevaid tõlgendusi. Seetõttu vajab korrigeerimist raamatu väide, nagu olnuks altariseintele lisatud aadlivapid mõeldud eestpalve meeldetuletuseks.7 Luterlik doktriin tühistas arusaama, et pärast inimese surma saavad palved veel kuidagi tema õigeksmõistmisele kaasa aidata, seda suutis ainult isiklik usk Jumalasse. Ka ei tähistanud pelikan kristlikus ikonograafias mitte „igavest elu Kristuses“,8 vaid Kristuse eneseohverdust inimkonna päästmiseks – nii nagu toitis pelikan poegi oma verega, et neid näljasurmast päästa.
Ühe liinina pööravad autorid tähelepanu Ackermannile kui end vaba kunstnikuna teadvustavale meistrile: ta oli toonases Revalis puunikerdajatest esimene, kes seda avalikult deklareeris. Tuleb lisada, et tsunftisüsteemi kriitikuna astusid Tallinnas juba varemgi üles mitmed maalijad ning et Tallinna-sarnane protsess toimus kõikjal Põhja-Euroopa linnades.9 Meenutagem, et pildikunstide kui vabade kunstide (artes liberales) diskursuse konstrueerimine algas lääne kultuuriruumis juba XV sajandil. Loodud „vaba kunstniku“ kuvandi juurde kuulusid ka teadmised anatoomiast, füsiognoomiast ja ajaloost, mida Ackermanni raamatus tutvustatakse Joachim von Sandrarti „Õilsate ehitus-, pildi- ja maalikunstide Saksa akadeemia“ (1675) kaudu. On huvitav, et Ackermann, erinevalt oma kaasaegsest maalijast ja ilmselt heast tuttavast Ernst Wilhelm Londicerist, teadmisi kui erilisi väärtusi oma kirjades välja ei toonud, vaid kasutas enese eristamisel peamise argumendina oma õpikohtade nimekirja: Riia, Stockholm, Danzig. Enese kunstnikuna teadvustamine valmivate teoste kvaliteeti mõistagi ei mõjutanud, see sõltus ikkagi meistri käelisest andekusest.
Tehnoloogilised uuringud. Ackermanni raamatu teine pool on pühendatud tehnoloogilistele uuringutele, mida projektis juhtisid Hilkka Hiiop ja Isabel Aaso-Zahradnikova. Siin on veelgi enam uut informatsiooni kui näitusel, sealjuures eri aparaatidega tehtud figuuride ja detailide lähipildistusi (suuresti Peeter Säre filigraanne töö), mis mõjuvad suurepäraselt ka esimese raamatupoole illustratiivse täiendusena. Kunstiajaloolasele on tehnoloogiauuringute üheks rosinaks Ackermanni objektide teostamise järgne materiaalne elulugu, mis muu hulgas demonstreerib, nagu eespool juba viidatud, sedagi, kuidas ei pääsenud kirikki aeg-ajalt muutunud kunstimaitse painetest.
Ackermanni-projekti saavutusi ei saa kokku tõmmata ühte lausesse. Kindlasti demonstreerib saadud uue informatsiooni ristkasutus selliste interdistsiplinaarsete ettevõtmiste viljakust, kui mõelda akadeemilisele kunstiteadusele ja humanitaarteadustele üldisemaltki. Samuti peegeldab algusest peale projekti kodeeritud teadmiste visualiseerimine ning avalikuks kasutuseks kujundamine hästi tänapäeva arusaamu akadeemiast ja muuseumist, teadmistest ja kunstipublikust ning teadmussiirde efektiivsetest vahenditest.
1 Christian Kelch, Liivimaa ajalugu. Tlk Ivar Leimus. Tartu, Eesti Ajalooarhiiv 2004, lk 15.
3 Sten Karling, Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. Õpetatud Eesti Selts, Dorpat 1943.
4 Tiina-Mall Kreem, Christian Ackermanni töökoda. Eesti kunsti ajalugu 1520–1770, II kd. Toim Krista Kodres. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2005, lk 334–341.
5 Näituse töörühma kuuluvad Isabel Aaso-Zahradnikova, Triin Kroonström, Merike Kurisoo, Jüri-Martin Lepp, Kerttu Palginõmm, Anneli Randla, Liis Reier, Mia-Maria Rohumaa, Tarmo Saaret, Taavi Tiidor ja Tiina Treibold.
6 Tiina-Mall Kreem, Triin Kroonström, Isabel Aaso-Zahradnikova, Hilkka Hiiop ja Anneli Randla, Christian Ackermann. Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2020 = Ackermann.
7 Ackermann, lk 133.
8 Ackermann, lk 252.
9 Vt nt Pia Ehasalu. Rootsiaegne maalikunst Tallinnas 1561–1710. Produktsioon ja retseptsioon. Doktoritöö. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2007, lk 253.
