Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Tehnikafilosoofia uuemaaegne areng kaante vahel

    PEETER MÜÜRSEPP

    Mõni aasta tagasi sai Sirbi veergudel analüüsitud tehnikafilosoofia põhisuundumusi ja võrreldud neid teadusfilosoofiaga.1 Seekord piirdun tehnikafilosoofia enese uuema arengu tutvustamisega. Põhjalikuma ülevaate saab, kui lugeda Tallinna tehnikaülikooli õiguse instituudi ning Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse koostöös ilmuva ajakirja Acta Baltica Historiae et Philosophiae enne aastavahetust ilmunud 8. aastakäigu teist numbrit. Ajakirjale on avatud juurdepääs (open access) ja leitav on see veebiaadressilt www.bahps.org/acta-baltica. Olgu lugejad ette hoiatatud, et tegemist on ingliskeelse väljaandega. See on ka käesoleva kirjatöö üks põhjusi. Peame hoidma emakeeles mõtlemise traditsiooni, aga eesti keeles publitseerides paraku rahvusvahelises diskussioonis osaleda ei saa.

    Mitte ainult tehisintellekt

    Tõenäoliselt on lihtne ära arvata, et kuna digitaaltehnoloogia üha laialdasem juurutamine tähendab samuti uudsete tehniliste lahenduste väljatöötamist, siis küllap ka tehnikafilosoofid on valdavalt sellesse suunda kaldunud. Selles on oma tõetera. Täpsemalt öeldes asetab peaaegu kõik tehisintellekti puudutav meid silmitsi filosoofiliste probleemidega. Sellest siiski veidi hiljem, sest tehnikafilosoofias on muudki huvitavat.

    Acta Baltica vaatlusaluses numbris saame kõigepealt tutvuda suunaga, mida kutsutakse postfenomenoloogiaks. Sellest kirjutavad suuna algatanud tehnikafilosoofia korüfeede hulka kuuluv Don Ihde ja tema üks silmapaistvamaid õpilasi Robert Rosenberger.

    Don Ihde keskendub oma Paul Ricœuri 100. sünniaastapäeva puhul peetud ettekande alusel kirjutatud tekstis nn materiaalsele hermeneutikale, mille ta vastandab „juubilari“ lingvistilis-tekstilisele käsitlusele. Kahjuks määratleb Vikipeedia hermeneutikat kitsalt kui õpetust tekstide tõlgendamisest. Tegelikult võib ja sageli lausa peabki tõlgendama kultuurilisest vaatepunktist hoopis mingit muud laadi andmeid kui teksti, mis aga samuti meiega kõneleb, kuigi mitte otsesõnu. Don Ihde käsitleb konkreetse näitena jäämees Ötzi säilmete uurimist. Tegemist on teatavasti 1991. aastal Itaalia Alpidest leitud hästi säilinud muumiaga, mida esialgu peeti umbes sajand tagasi hukkunud matkajaks või suusatajaks. Hilisemad uuringud on andnud tulemuseks hoopis midagi muud. Säilmete tegelik vanus on üle 5000 aasta. Tehnoloogia abil kogutud teave kõneleb meiega äärmiselt huvitaval viisil. Kes soovib täpsemalt teada, peab Ihde artiklit lugema. Väga huvitavaid näiteid on teisigi. Materiaalne hermeneutika käsitus räägib meile ka viikingite reisidest ja Hispaania konkistadooride tegemistest Uues Maailmas. Võib näida, et tegemist on vähese praktilise väärtusega ajalooteadusega. Tegelikult annab uudne hermeneutika käsitlus meile äärmiselt väärtuslikku teavet näiteks kliimamuutusest või endiste aegade ühiskonnakorraldusest ja teravate poliitiliste vastasseisude lahendamisest.

    Robert Rosenberger paneb nn teaduslikul visualiseerimisel (scientific imaging) põhineva käsitluse filosoofilisse konteksti. Siinkohal jõuame ka postfenomenoloogia mõisteni. Postfenomenoloogilisest vaatenurgast saame tehnoloogiaid vaadelda vahendajana. Tehnoloogia astub seda rakendava inimese ja maailma vahele, ümber kujundades nende suhte. Visualiseerimistehnikad (imaging technologies) on vahendavate tehnoloogiate vorm, mis kujundavad maailma ümber niisviisi, et see muutub inimesele nähtavaks. Loomulikult ei toimu niisugune vahendamine neutraalsel viisil. Aset leiab inimese ja maailma vahelise kommunikatsiooni muutmine, mis meie maailmamõistmisele paratamatult mõju avaldab. Näeme asju, mida varem ei näinud. Näeme selgemalt seda, mida varem ainult uduselt tajusime. Sageli annab nähtut veel ka mitmeti interpreteerida. Filosoofia aitab võimalikud interpretatsioonid piisava selgusega esile tuua.

    Digimaailm kui sigade riik. Milliste väärtuste järgi tehisintellekt joondada?

    Ajakirjanumbri digimaailma käsitleva osa juhatab sisse Tallinna tehnikaülikooli professori Wolfgang Drechsleri elegantses stiilis hoiatus. Kas me oleme teel sigade riigi poole? Siin pole viidatud George Orwelli „Loomade farmile“, nagu võiks arvata. Drechsler toetub hoopis „Politeias“ Platoni kasutatud kujundile: poris püherdamine on sigade loomulik seisund, millest paremat nad ei soovigi, kui toit ja turvalisus on kindlustatud. Drechsler näeb ohtu, et digitehnoloogia kujundatud maailmas võivad inimesed langeda Platoni sigade staatusesse. Me ei soovigi enam midagi muud kui toitu ja turvalisust, mille eest hoolitseb tehnoloogia. Alternatiivne stsenaarium on autori arvates siiski olemas. Selle rakendamiseks ei tohi langeda inseneritehnokraatiasse. Me ei tohi unustada diskussiooni, ei tohi unustada, et inimene ei ole ainult bioloogiline robot, vaid hoopis enamat. Ratsionaalne inimene on ühtlasi emotsionaalne ja eetiline olend, sageli veel ka religioosne, mis antud seoses pole sugugi vähetähtis. Kõik see, peale range puhta ratsionaalsuse, ei pruugi tehisintellektile kunagi omaseks saada.

    Aga kuidas siis tehisintellektil läheb? Kas ta on juba olemas? Kas ta juba kontrollib meid? Kas ta näiteks on küps esinema juriidilise isikuna? Loomulikult ei anna üks ajakirjanumber nendele põhimõttelistele küsimustele ammendavaid vastuseid. Filosoofiast leiame lõplikke vastuseid üldse äärmiselt harva, kui üldse. Sageli kerkib filosoofilise refleksiooni tulemusena hoopis uusi küsimusi. Aga just sellepärast on niisugune refleksioon vajalik. Möödunud sajandi silmapaistev mõtleja Jacques Maritain2 iseloomustas filosoofi peeglikujundi kaudu juba ammu enne digipööret.

    Intellektist rääkimisel on paratamatult eeskujuks inimene, loomuliku (loodusliku) intellekti kandja. Tehisintellekt peaks nime poolest olema loomuliku intellekti järeletehtud koopia. Tehisintellekti (TI) on mitmeti defineeritud. Seda küsimust ei hakka siinkohal lähemalt vaatlema. Käsitleme TI kui inimese loodud teatavat tüüpi süsteeme, mis põhinevad masinlikul mõtlemisel, masinlikul õppimisel ja robootikal. Hea koopia peaks originaali võimalikult täpselt järele aimama, aga mõnes aspektis ka ületama. Milleks teda muidu vaja? Ometi pole kõik inimlik tingimata positiivne ja soovitav. Kas TI peaks oskama olla ka kuri, valelik, halastamatu jne? Sellele küsimusele tahaksin muidugi eitavalt vastata. Aga kui nii, siis me ju ei soovigi, et TI oleks inimesesarnane, vaid sarnaneks rohkem Platoni ideedeõpetusest tuntud ideaalse inimesega.

    Just kirjeldatud probleemistikku käsitleb oma artiklis Margit Sutrop. Kuidas lahendada väärtuste joondamise (value alignment) probleem inimese ja TI vahel?

    Intelligentsete süsteemide otsene sõltuvus inimesest üha väheneb. Peaksime muret tundma, et nende eesmärgid ei erineks inimeste omadest. Sutropi põhitees on, et me tõenäoliselt ei suuda kokku leppida selles, mida tahame, sest meie eelistused ja pürgimused on niivõrd erinevad. Siiski võib meil olla ühine arusaam sellest, mida tahame vältida. Oleme silmitsi kahe eri tüüpi ülesandega. Esimene neist on tehniline, keskendudes sellele, mida me materiaalselt üldse suudame valmis teha. Kuidas saame tehnilises plaanis väärtusi joondada? Siin põrkumegi küsimusega, milliseid väärtusi me ikkagi soovime TI-le omistada. Seega pole probleem üksnes materiaal-tehniliselt lahendatav. Teine ülesanne on otseselt normatiivne: milliste väärtuste järgi me soovime TI joondada? Siin tuleb teha vahet subjektiivsete ja objektiivsete, aga ka universaalsete ning suhteliste (kultuuriliselt relatiivsete) väärtuste vahel. Kas universaalseid väärtusi on üldse olemas? Me kõik soovime hästi elada, aga mida see eri kultuurides tähendab? Erinevused on päris suured. Kas peaksime lähtuma lääne traditsioonist? Kui ei, siis millisest? Ilmselt tuleks arendada pluralistlikku käsitust, aga seegi eeldab teatud põhiprintsiipide tunnistamist. Hetkekski ei tohi unustada Drechsleri (Platoni) hoiatust sigade riigi eest. Millise kultuuriga TI me soovime? Äkki peaks olema mitu erinevat TI, iga kultuuri jaoks oma. Samas, kõigiga ilmselt ei saa arvestada. Mida võtta, mida jätta? Inimkonna kultuur on lõputult mitmekesine. Kui me ei oska valmis teha TI, mis oleks vähemalt mingis mõttes parem loomulikust intellektist, kas siis tasub selle eesmärgi poole üldse püüelda. Ehk piisab kiirest arvutist ja muuga polegi mõtet vaeva näha.

    Järgmisest artiklist võime lugeda, et juba ongi loodud inimesesarnaseid tehissüsteeme, näiteks Hongkongis ehitatud Sophia, millele (kellele?) on 2017. aastal Saudi Araabia kodakondsusegi andnud. Mitu tehisintellekti, mis välimuse poolest polegi inimesesarnased, kuuluvad hääleõigusliku liikmena ettevõtete nõukogudesse. Nii et TI on tegutseb kohati juba samas rollis, kus tavapäraselt oleme harjunud ainult ja eranditult nägema inimest. Pidurit tõmmata on hilja. Peame õppima oma loominguga koos elama. Võib-olla polegi liiga julged need visionäärid, kes usuvad, et tehislik üldintellekt, mis ületab inimese võimed, sünnib juba käesoleval sajandil. Selline üldintellekt võib juba olla suuteline ise ennast edasi arendama, jõudma superintellektini.

    Mitme autori koostöös sündinud artiklis küsitakse, kas TI on küps, selleks et mõnele niiviisi nimetatud tehnoloogiale võiks omistada juriidilise agendi või isiku staatuse. Kas TI on valmis olema isik, kas tal on isiku omadused? Nagu teame, on seda juba ka tehtud, kuid siiski piiratult ja erandlikult. Käsitlusele otsitakse tuge ajaloost võetud analoogia abil. Võrdlusaluseks võetakse XVI sajandi Salamanca koolkonna tulised vaidlused selle üle, kas indiaanlased on inimesed, kas neil on hing. Tolleaegses kultuurikeskkonnas oli tegemist loomulikuna kerkinud probleemiga. Piiblis ju indiaanlasi nimetatud ei ole. Kes nad siis on? Teatav paralleel arutlustega TI üle on ilmselt olemas, aga silma torkab ka erinevus. Indiaanlased on vaieldamatult ikkagi inimesetaolised bioloogilised olendid. Nad on elus. TI võib küll olla väliselt inimesetaoline robot ja evida muudki inimesele omast, aga inimene ise on ta niisugusena teinud. Ja kas ta on elus? Vastus sõltub muidugi elusa määratlusest, aga tavapäraselt mõistame elusa all, nii nagu mõistest tuleneb, ikka ainult osa bioloogilisest maailmast. Artiklis jõutakse järeldusele, et TI pole valmis kõiki inimese kohustusi üle võtma eelkõige just seetõttu, et midagi on inimesest ikkagi puudu (missing something argument). Mis see täpselt on, pole selge, aga see polegi kõige tähtsam. Võime öelda, et selleks on hing, aga miks mitte lihtsalt inimlikkus. Nii see võibki jääda ja sellisel juhul oleme vist sigade riigist pääsenud.

    Sensatsioonimaiguline epiloog

    Ajakirjanumbri lõpetavad isa ja poeg Pietarised. Tallinna tehnikaülikooli professor Ahti-Veikko Pietarinen käsitleb tehnikafilosoofia seisukohast keskset probleemi. Püüan asja selgitada spetsiifilist filosoofiaalast terminoloogiat vaid minimaalselt kasutades. Käsitluse lähtekohaks sobib Carl Sagani3 omaaegne tähelepanek, mille kohaselt elame ühiskonnas, mis järjest enam sõltub teadusest ja tehnikast, kusjuures enamik inimesi ei taipa teadusest ja tehnikast midagi. Loomulikult taibatakse veel vähem teadus- ja tehnikafilosoofiast. Antud juhul huvitab meid tehnikafilosoofia, mille peaülesanne on mõista tehnoloogiliste muudatuste mõtestamist. Seda ongi kaua tehtud väga erinevas kontseptuaalses raamistikus. Üheks keskseks mõisteks on kujunenud substantivism, mille järgi tehnikal on erakordne jõud, mis määrab ka tema enese arengu. Piisab vaid astuda sammuke edasi ja oleme tehnoloogilises determinismis. Niiviisi mõeldes võiksime end vabastada igasugusest vastutusest tehnika arendamise ja tehnoloogiliste uuenduste käivitamise eest. Tehnika lihtsalt kehtestab enese ettemääratud viisil ja midagi pole teha, kui olemegi varsti maatriksis. Pietarinen juunior siiski ei nõustu, et tehnoloogiline determinism vabastab meid vastutusest tehnika arendamise ja rakendamise eest. Aga milline filosoofia võimaldab tehnoloogia arengut piisavalt adekvaatselt peegeldada? Pietarise arvates pakub lahenduse pragmatism. Me ju loome tehnoloogiaid selleks, et need kasutusele võtta. Tehnika tähendus peitub selle praktilises väärtuses, mil määral on see rakendatav ja missuguste tulemustega. Läbivalt peab muidugi meeles püsima tehnika kasulikkus. Pragmatism jätab tehnika inimese kätte, jättes arvestamata võimaluse, et tehnika võiks areneda iseseisvalt.

    Tõeline sensatsioon vallandub Juhani Pietarise postuumse kirjatöö tõlgendamisel. Vaatluse alla võetakse Martin Heideggeri aastatel 1931–1941 kirja pandud päevikud, mis avaldati 2014. aastal pealkirja „Mustad vihikud“ („Schwarze Hefte“) all. Loomulikult arutleb Heidegger siingi temale omases stiilis sügavate olemise küsimuste üle, kus oluline koht arutlustel tehnika olemuse üle. Peatsest avaldamisest teadlikke inimesi huvitas enne mustade vihikute ilmumist siiski eelkõige küsimus, kuivõrd XX sajandi ühele tuntumale ja mõjukamale mõtlejale sümpatiseeris natsiideoloogia. Just selles osas oodati selgust, mida suur mõtleja oma eluajal pakkuda ei soovinud, jäädes oma kommentaarides filosoofilise abstraktsiooni kõrgele tasemele, milles saame veenduda kas või näiteks lugedes tema intervjuud ajakirjale Spiegel, mis Akadeemia vahendusel eesti keeleski kättesaadav. Aga mida siis mustad vihikud meile Juhani Pietarise tõlgenduses selle tundliku teema kohta kõnelevad? Heideg­ger oli pettunud nii lääne demokraatias kui ka Nõukogude Liidus ning nägi Führer’is ja tema poliitikas alternatiivse võimaluse avanemist, muu hulgas ka nn planetaarse tehnika mõtestamiseks. Aprillis 1933 võttis Heidegger teatavasti vastu rektoriameti Freiburgi ülikoolis ja kuulutas oma inauguratsioonikõnes: „Führer üksi on Saksamaa tänane ja tulevane reaalsus ja seadus.“ Heideggeri motiivide üle on palju arutletud ja ühest vastust pole leitud. Oletatavasti nägi ta, vähemalt esialgu, natsionaalsotsialismis tõesti uudset ühiskonna ja poliitika mõtestamist, mis haakub hästi tema olemisküsimuse mõistmisega. Enamgi, just natsionaalsotsialismis nägi Heidegger liikumist, mis on kooskõlas tänapäeva inimese tehniliste probleemidega. Peagi tuli pettumine ja tõdemus, et ka uus liikumine ei võimalda mõtestada planetaarse tehnika aluseid.

    Mustad vihikud sisaldavad aga muudki, millest ei saa mööda vaadata. Heidegger arutleb põhjalikult nn juudiküsimuse üle ja jõuab järeldusele, et Natsi-Saksamaa langes ülemaailmse juutide vandenõu ohvriks, mis produtseerib üle maailma tehnoloogilist ühetaolisust. Pärast sõda on Heidegger täpsustanud:: „Tänapäeva põllumajandus on motoriseeritud toidutööstus, olemuslikult sama, mis inimeste kehadega toimunu gaasikambrites ja surmalaagrites, sama mis talupoegkonna vaenamine, sama mis vesinikupommi valmistamine.“ Tõesti räige võrdlus. Kas tuleks seda mõista Pietarise kombel nii, et miljonite juutide hävitamine ei olnudki vale, aga seda tulnuks teha moodsat tehnoloogiat kasutamata mingil loomulikul viisil. Niisugune arusaam annab võimaluse kuulutada Heidegger tõeliseks koletiseks, selgelt hullemaks kui keskmine natsipartei liige. Võimalik on siiski ka teistsugune tõlgendus. Ehk soovis Heidegger pakkuda eriti drastilise võrdluse, mis tehnika arendamise üle tõsiselt järele mõtlema paneks? Võrdlus on siiski väga sobimatu.

    Tehnika on olemas. Oleme inimestena ta ise loonud. Tagasipööret olla ei saa. Kuidagi peame saavutama tehnika arenguga võimalikult sujuva kooskõla. Tehnikafilosoofia on endiselt silmitsi oma suurima proovikiviga, kuidas elada kooskõlas tehnika üha kiireneva arenguga, nii et inimlikkus ei kaoks ja tehisintellekt või mis tahes muu tehnika meie üle võimust ei võtaks. Või kui võtabki, siis oleks tegemist väärtuseliselt inimlikkusega nii hästi joondatud süsteemiga, et meil poleks ohtu sigade tasemele laskuda, vaid oleksime koostöövõimelised.

    1 Peeter Müürsepp, Miks vajavad tehnika ja teadus erinevat filosoofiat. – Sirp 9. IX 2016.

    2 Jacques Maritain (1882–1973) oli prantsuse katoliiklik filosoof. Ta oli üks inimõiguste ülddeklaratsiooni autoreid. Tema poliitilis-filosoofilistest ideedest on välja kasvanud kristlik demokraatia.

    3 Carl Edward Sagan (1934–1996) oli USA astronoom, astrobioloog, kirjanik, publitsist ja loodusteaduste populariseerija.

  • Keelefilosoofia enne metafüüsikat

    HENRIK SOVA

    Margo Laasberg (1970–1998) oli üks esimestest eestlastest, kes hakkas 1990. aastate alguses süstemaatiliselt tegelema kaasaegse analüütilise keelefilosoofiaga. Kohe alguses liitus ta Madis Kõivu algatatud analüütilise filosoofia seminariga. Seminari asutamist 1991. aastal võikski pidada Eesti analüütilise filosoofia mõtte­loo sümboolseks alguseks. Selles mõtteloos on Laasbergil oma kindel roll: ta pidas seminaris ettekandeid, õppis Tartu ülikooli doktorantuuris analüütilist filosoofiat, kirjutas artikleid, luges keelefilosoofia sissejuhatavat kursust ja oli ilmselt esimene eestlane (tõenäoliselt ka ainus), kes plaanis kirjutada teoreetilise filosoofia õpiku ja jõudis sellest 1998. aastaks valmis ka esimesed peatükid (lk 106–147). Temaga kokku puutunud filosoofide juttudest olen kuulnud, et ta olnud üsna nõudlik enda suhtes ja pühendunud, kui kord juba midagi ette võttis. Nii näiteks teab raamatu koostaja Jaan Kangilaski rääkida, et Laasberg võtnud ühel suvel inglise filoloogina (bakalaureusekraadi sai ta 1994. aastal inglise filoloogias) kogu inglise kirjanduse suvelugemise – paarkümmend teost – ja seadnud ennast ühel laiul telgiga sisse. Kuu aega olnud seal laiul. Kursusekaaslased pärast rääkinud, et ta oli üldse ainus, kes oli vähemalt üritanud need kõik läbi lugeda.

    Kõiv on meenutanud seoses seminariga, et Laasbergi ettekannete ajal tekkis alatihti vaidlusi, sest ta jättis sageli asja kuidagi lõpuni selgeks rääkimata, ja see, teadagi, võib marru ajada, nii et karjumist olnud üleliiagi.1 Laasberg ise kirjutab seminari kohta nii: „Niiviisi on läbi arutatud kümneid ja kümneid tekste; asjaolu, et aruteluga pole jõutud lõpule, annab tunnistust moodsa filosoofia mitmetahulisusest ja ideederohkusest“ (lk 220). Ilmselt on tõesti tõsi, et filosoofiaga – mille tagapõhjal lasub Kõivu sõnutsi Leibnizi „miks on üldse miski ega pigem mittemidagi“, mida soovi korral võib ka sõnastada nii: „miks üldse elu ega mitte surm“ – lõpuni niikuinii ei jõua, enne saab aeg igal juhul täis. Laasberg aga võtnud ette alati kõige keerulisemad probleemid, sageli lausa mitu korraga – ja see kohutanud isegi Kõivu: „See ajas mul vahel hirmu pääle – nagu oleksin ette aimanud, millega see lõppeb“.2

    Igatahes tekitas Laasbergi enneaegu lahkumine eesti analüütilisse filosoofia lõime märgatava katkestuse, nagu tõdevad ka kogumiku eessõna autorid Jaan Kangilaski ja Bruno Mölder (lk 5). Nüüd, rohkem kui kaks aastakümmet pärast Laasbergi, on korjatud kogumikku peaaegu kõik tema filosoofia-alased tekstid. Mõned neist on ilmunud juba tema eluajal, mõned postuumselt, mõned ilmuvad aga esmakordselt.

    Laasberg on keelefilosoof, ja veel selline, kelle tekstidest kumab järjekindlalt läbi hoiak, et keelefilosoofia tuleb enne metafüüsikat. Laasbergil oli selline suhtumine veres, vahest ta ise ehk ei märganudki, kui loomulikult tal see tuli. Näiteks teoreetilise filosoofia õpiku esimesteks peatükkideks plaanitud kirjutises „Ülevaade filosoofiast“ on ta metafüüsika avamisel lähtunud just keelefilosoofia vaatepunktist tõstatatud küsimusest: „Kui me kord juba asjadest räägime, kuidas on siis võimalik, et neid ei olegi olemas?“ (lk 121). Täisvereline metafüüsik, kelle arvates metafüüsika käib ikka enne keelefilosoofiat, sõnastaks esimese küsimuse pigem nii: „Kui maailm on juba kord olemas, siis me ometigi saame seda ju ka oma tõeste väidetega tabada?“

    Laasberg on lähtunud põhiliselt sellistest filosoofidest nagu Gottlob Frege, Willard Van Orman Quine, Donald Davidson, Ludwig Wittgenstein, Mi­chael Dummett ja ka Richard Rorty, kes kõik ühel või teisel viisil on oma filosofeerimistes näidanud keelefilosoofia primaarsust. Seda sorti seltskonda, koos Laasbergi ja ka minuga, ei kõneta esmajärjekorras mitte maailm – maailm on iseenesest tumm, kuidas saaks see meid ülepea kõnetada! –, vaid imestust tekitab ikka see, et üldse räägitakse ja mõeldakse. Esmalt avastatakse end tähenduslikust keelemängust; maailm tuleb alles pärast seda. Muidugi võib näida, et kõigepealt leidsime maailma eest – aga see on eksitus. Esmalt leiame end mässituna tähenduslike üksuste võrgustikku, mille kütkes alles saab maailm hakata meie mõtetes ja keeles koitma. See võib näida filosoofilise trikina, targutamisena, aga ometigi on siin peidus vabastav pööre: me ei uuri mitte maailma, mis jääbki kättesaamatuks, vaid uurime maailmast rääkimist. Viimane on ligipääsetav, sest tähenduslik keelemäng on juba niikuinii omaks võetud eeldus.

    Nii saab ka skepsis maailma osas vaigistatud, aga keele kaudu, mitte tänu imetabasele ligipääsule maailmale. Nagu Laasberg Freget tutvustades Frege enda näidet kasutades selgitab: „Näiteks ei ole mingit alust kahelda Kuu olemasolus niikaua, kui Kuust rääkides eeldatakse, et ta olemas on“ (lk 66). Kuu on olemas, sest see väide on praeguses keelemängus tõesena omaks võetud. Asjad võinuks ka teisiti välja kujuneda, sest meie diskursiivne praktika võinuks olla teistsugune. See kollane latakas, millele õhtuti jalutades näpuga näitame, võib olla ka midagi muud kui Kuu – s.t võime teisiti mõelda ja rääkida, aga hetkel me seda ei tee, sest räägime just nii. Muidugi peitub igaühes meis väike metafüüsik, kelle metafüüsilised tungid nüüd endast märku annavad: „Kuulge, aga Kuu on ju päriselt olemas, mitte et me lihtsalt räägime niiviisi!“ Antimetafüüsik vastaks tühistava imestusega: „Aga ma ju just nõustusin, et Kuu on olemas, minagi osalen selles mängus.“ Mida peaks sellele väitele juurde andma rõhutus, et nii on „päriselt“? Selle sõnaga soovime lihtsalt toonitada, meelde tuletada, et kõnealune väide tõepoolest aitab kokkuvõttes ühiseid eesmärke saavutada või et see klapib paljude teiste tõeste väidetega.

    Niisiis paistavad Laasbergile asjalood nii, et keel ja mõtlemine määravad metafüüsika, mitte vastupidi. Otse metafüüsikaga ta ei tegele – ja see on vähemalt mulle igati mõistetav: metafüüsikavaidlused kipuvad kuidagi olema seda sorti mängud, mille mängureeglid pole teada. See on rohkem maitse asi, filosoofilise eelhoiaku küsimus. Mina arvan – ja ma usun, et Laasberg nõustub (puhaku ta rahus) –, et metafüüsilisi tunge tasub kammitseda.3 Need takistavad nägemast läbi, kuidas koos muutuvate tavade ja eesmärkidega teiseneb ka maailm, kus elatakse. Metafüüsiliste tungide ohjeldamatus võib põhjustada igasugu hädasid. Näiteks võivad sest sündida religioossed dogmad, see võib muunduda vimmaks noorte vastu või – mis veel hullem – sellest võib tuleneda üleüldine kibestumus. Kibestumus, mis näiteks väljendub igatsusena kuldse mineviku järele, hõllandus, et küll vanasti oli maailm mugavam. Tegelikult on asi muidugi selles, et esile on kerkinud uut masti küsimused, mida aga proovitakse lahendada iganenud maailmakirjeldusega. Kuid paraku on nii, et küsimused määravad maailma, milles küsijad elavad, mitte vastupidi.4

    Selle keelefilosoofia enne metafüüsikat suhtumise koha pealt tahan vahemärkusena igaks juhuks kohe ühe asja ära klaarida. Ma juba kuulen oma peas mõnda oma filosoofiasõpra hüüatamas, et aga kuule, Henrik, juba siinse kirjutise raames valitseb vastuolu: kas seesama filosoofia tagapõhjaküsimus – Leibnizi „miks üldse on miski ega pigem mittemidagi“ – juba ei kehtesta metafüüsilist küsimusepüstitust kõige algusena? Vastan, et ega ikka ei kehtesta küll. „Miskile“ saab anda nii antimetafüüsilise (nt semantilisest pragmatismist lähtuva) kui ka otseselt metafüüsilise tõlgenduse ning vastavalt saab siis ka Leibnizi küsimus tõlgendatud. Mind lausa vihastab, kuidas metafüüsiliste kalduvuste käes vaevlejad üritavad salamahti mõisteid kaaperdada, et siis antimetafüüsik lõksu püüda ja eksitavalt kuulutada, et anti­metafüüsilist positsiooni ei saagi vastuoluvabalt väljendada. Saab küll, veel hullem: sama hästi võib antimetafüüsik mõisteid röövides väita, et metafüüsik on ise vastuolus. See on selline pada-sõimab-katelt-dialektika – need positsioonid on loogilise kooskõla mõttes üksteise peegeldused.

    Igatahes, selge on see, et Laasberg ja tema pärand kuuluvad täieõiguslikult eesti filosoofia mõttelukku. Selle loo kehtestamise mõttes on selle kogumiku avaldamine tänuväärne. Sellegipoolest kerkis raamatut lugedes häiriv küsimus, kes õieti peaks tänapäeval neid omapäraseid ülevaateid ja (keele)filosoofia tutvustusi lugema. Neil kirjutistel oli küll oma roll 1990ndate kontekstis, aga nüüd? Asjatundjale vaevalt seal midagi uut leidub, asjaarmastajale on aga hõlpsalt kättesaadavad palju lugejasõbralikumad sissejuhatused. Küsisin ka raamatu koostajalt Jaan Kangilaskilt, kes võiks olla selle raamatu sihtgrupp, ja ta ütles otsekoheselt: „Vot, sellele küsimusele ma vastata ei oska.“

    Ühelt poolt on tõesti nii, et ega mõttelugu kinnistaval pärandil peagi otseselt lugejaid olema. See kogumik ongi selline narratiivi kinnistav allikmaterjal, dokumenteerides analüütilise filosoofia teekonda Eestisse, nagu eessõnas ka märgitakse (lk 9). Raamatu roll on seega olla viitamisobjekt diskursuses, mille raames saab siis tõeselt nentida, et jah, meil siin Eestis on olemas analüütilise filosoofia viljelemise traditsioon. Selle väite tõesuse kehtestamine koos teiste omalaadsetega moodustab kultuurikonteksti, mida saavad ühishüvena kasutada kõik, ilma et nad konkreetse pärandiga kursis oleksid.

    Teiselt poolt saab Laasbergi-suguste mälestust ja mõtteloolist narratiivi alal hoida väärikamalt kui kokku kuhjates tekste, millele saab küll näpuga näidata, aga mida nagu ei oska küll kellelegi lugeda soovitada. Raamatuid saab ju teha mitmeti. Oleks võinud näiteks avaldada väiksema kogumiku mõnede valitud artiklitega koos praeguste kommentaaride ja selgitustega, mis tooksid Laasbergi originaalsemad ja huvitavamad mõtted selgemalt esile. Kindlasti väärib sellist kohtlemist näiteks artikkel „Deflatsiooniline tõde ja tõebioloogia“ (lk 54–64), kus Laasberg arendab holistlikku tõetingimuslikku tähendusteooriat, või artikkel „Rorty ja Davidson tõest“ (lk 185–202), kus ta võrdleb nende kahe tõeteooriat ja selgitab, kuidas mõlema raames saab tõrjuda Gettieri paradoksi. Ilma asjakohaste selgitusteta vaevalt need ideed väga kitsast esoteerilisest ringist väljapoole lekivad.

    Niisiis on üldmulje kogumikust samasugune, nagu Laasberg ise ütleb tollase õpilase Möldri essee kohta: „Oleks ehk võinud olla lühem ja selgem“ (lk 234). Eessõnas mööndakse, et „kuna Margo oli nõudlik ja põhjalik, siis ta poleks neid eluajal ilmumata jäänud tekste sellisel kujul ise avaldanud, aga samas on see kindlasti parem kui nende tekstide igaveseks varjujäämine“ (lk 9). Ma pole küll kindel, et see nii on: kõige kokkukuhjamine jätab rohkem väärt palad varju ja nii võib juhtuda, et tehakse hoopis karuteene.

    Põhimõtteliselt võivad mõtteloolisi narratiive kinnistavad tekstid tõepoolest olla lugejata viitamisobjektid. Pelgaks olemasoluks sellest piisab: „olla on olla muutuja väärtuseks“ nagu analüütilised filosoofid teavad. Aga sageli tahaks midagi enamat kui lihtsalt eksisteerida. Ka raamatul võiks olla üldiselt mingi laiem mõte kui lihtsalt olla kirjastaja raamaturiiulis olemas. Lõpetan küsimusega laiemale ringile: kumb on siis parem, kas ükskõik mil viisil olla ilmunud Leo Luksi „Vabamõtlejate“ sarjas või üldse ilmumata olla?

    1 „Filosoofia ja analüüs. Analüütilise filosoofia seminar 20“, lk 17

    2 Samas, lk 18.

    3 Vt ka Sova, Metafüüsiliste tungide vaibutamine. – Sirp 25. VIII 2017.

    4 Vt ka Sova, Küsimus määrab maailma, milles elame. – Sirp 10. VII 2020.

  • Tihedaks elatud elu

    KAI LOBJAKAS

    Bruno Tombergi tuntakse ja hinnatakse eelkõige Eesti disainiharidusele alusepanija ning pikaaegse õppejõuna. Tema roll õpetajana on Eesti disaini sõjajärgses arengus erakordselt suur ja oluline. Tombergi tegevusest kiirgab palju teemasid, mille kaudu kõneleda siinse disaini ja tarbekunsti arengust ning visandada mitme kümnendi ulatuses võrdlemisi detailne pilt. Ta seisis mitmete disainiajaloo oluliste algatuste juures ja oli ka oma loomingus mitmekülgne. Tema leebe autoriteet tugines mõistagi tema eruditsioonile, oskusele sõnu valida ja end täpselt väljendada. Ta oli väärikas, vaimukas ja enesekriitiline, võluv inimene ja vestluskaaslane.

    Haridus

    Tomberg läks 1944. aastal Tallinna Polütehnilisse Instituuti arhitektuuri õppima, kuid avastas, et Edgar Johan Kuusik ja Edgar Velbri, arhitektid, keda ta sel ajal juba hinnata teadis, olid hoopis Riikliku Tarbekunsti Instituudi õppejõud. Ta katkestas õpingud ning jätkas järgmisel aastal ruumikujunduse erialal uues koolis, mille lõpetas 1950. aastal.

    Õpetamisega alustas Tomberg tema arengut suuresti mõjutanud Edgar Johan Kuusiku assistendina juba õppimise ajal. 1956. aastal Tombergi koht koondati, kuid pärast pausi jätkas ta samas 1964. aastal praktiliste ülesannete konsultatsioonidega. Seetõttu sai ta enda hinnangul põhjaliku pedagoogi­kogemuse. Juba paari aasta pärast võttis ta vastu uue vastutusrikka ülesande ja töötas eelnevale tuginedes välja oma kunstiliseks arhitektoonikaks nimetatud kontseptsiooni, kursuse, millega jätkas kogu pedagoogilise tegevuse vältel.

    1966. aastal alustati kunstiinsti­tuudis seniste materjalikesksete tarbekunstierialade kõrval vastuvõttu tööstus­kunsti erialale (sõna „disain“ toona veel ei kasutatud ei hariduses ega praktilises tegevuses).

    Bruno Tomberg tundis sõna vastu suurt austust ja pidevat vajadust mõelda, mõtestada, kontekstualiseerida ja ümbermõtestada.

    Ettepanek sellega tegelema hakata tehti Bruno Tombergile. Tänu tema juhtimisel loodud programmile hakati tundma suuremat huvi keskkonna ja selle tervikliku kujundamise ning meetodite vastu. Vastanduti toote­kujundusele omasele esemekesksusele ja laiendati seeläbi arusaama kujundamise võimalustest. Tomberg koondas noored õppejõud, nagu Vello Asi, Udo Ivask, Lilian Linnaks, Mait Summa­tavet jt, kutsus näiteks infotehnoloogiast kõnelema Mark Sinisoo ja Tartu ülikooli sotsioloogia laborist Marju Lauristini, kelle juhendatud praktikad ja uurimused said ülesannete aluseks. Uues osakonnas võeti ette teemad, mis polnud koolis ega ühiskonnas seni käsitlemist leidnud. Kooli õppeprogramm oli seni seisnenud üsna akadeemilises kunstiõpetuses. Puuduvad kogemused ja vähesed infosidemed viisid paradoksaalselt Tombergi sõnade kohaselt kehtivale rangele programmimudelile vaba ja omaalgatusliku lähenemiseni, iseseisva ainekäsitluseni.1 Õpetamisel võeti suund universaalsele ettevalmistusele (versus kitsas spetsialiseerumine), lähtuti võimalikult avarast keskkonna-, eseme- ja kommunikatsioonivaatest ning arvestati tööstuse nõudeid, mis ulatusid toodangu ja tootmiskeskkonna kujundamisest pakendi- ja infograafikani. Praeguseks on osakonnast välja kasvanud mitu põlvkonda disainereid ja sellest algatusest saanud legend.

    Looming

    Tombergi ampluaa oli erakordselt lai ja ka loominguliselt oli ta äärmiselt mitmekülgne. Üks tööstusdisaini näide, praeguseks ilmselt tuntuim, on näiteks tema elektriline õliradiaator Termo Voltale (1974).

    Kordamööda ja vahel paralleelselt olid tema töölaual nii ruumi- kui näitusekujundused, mööbli- ja tekstiili­looming. Seejuures ei ole kindlasti tähtsusetu, et need kaks inimest, kelle tugevat mõju oma arengule on Tomberg Kuusiku kõrval tunnistanud, isegi rõhutanud, olid Adamson-Eric ja Elgi Reemets, mõlemad erakordselt mitmekülgsed kunstnikud.

    Loominguliselt astus Tomberg iseseisva noore loojana ellu keerulisel ajal, 1950. aastal, mil võimalused end isikupäraselt väljendada olid erakordselt piiratud. Algus ei olnud paljutõotav. Ta suunati V. Kingissepa nimelisse Paberi- ja Tselluloosikombinaati, kus ei olnud tema erialal kuigi sobivat rakendust, ehkki hilisemast ajast on teada nii mõnedki tema võluvad tapeedikujundused. Tal avanes siiski võimalus kujundada tüüpmööblit ning saada mõned tellimused, millest imposantseim on valge kontsertklaver Moskva Kremli palee Georgi saali (1952). Ruumikujunduslikult oli Tombergil koos õpingukaaslastega mitme aasta vältel võimalik kaasa lüüa Üleliidulise Põllumajandusnäituse ENSV paviljoni projekteerimisel (1951–1954). Oma varast mööblit, mis toetus paljuski värskelt koolis omandatule ja kõneles rahvusliku tõlgendamise katsetest, moderniseerimise soovist, ja mida eksponeeriti mh ENSV kunstidekaadil Moskvas (1956), on Tomberg ise nimetanud transeklektiliseks, millekski, millel puudub igasugune taust – see on pärit eikuskilt ja kõikjalt.

    Edaspidi kujundas ta koolimööblit. Kunstitoodete kombinaadile kujundatust on tema tuntuim töö punutud põhjaga järi (1959), näiliselt lihtne ese, mille keerukuse saladustesse oli koolis pühendanud oma õpilased Edgar Velbri ja mille kavandamisega tegeles Tomberg meelsasti ka edaspidi.

    1950. aastate lõpus oli Tomberg aktiivne mööbli- ja ruumikujundaja: järjest valmisid Kuku klubi interjöör (1957), mööbel Pärnu sanatooriumile Estonia ja Viljandi hotellile, Tallinna Moemaja interjööri ja Tallinna hotelli Palace juurdeehituse sisustuse projekt (kõik 1958), 1961. aastal valmis Moskva NSVL Kunsti­fondi kunstisalongi kujundusprojekt.

    Tomberg oli kõrgelt hinnatud ka näitusekujundajana. Üks esimesi vastutusrikkamaid ülesandeid sai talle osaks 1960. aastal, kui riikidevahelise kultuuri­vahetuslepingu alusel korraldati Eesti NSV tarbekunsti näitus Helsingi Taidehallis. 1962. aastal kujundas ta Tallinna Kunstihoones Adamson-Ericu näituse. Kümnendite vältel järgnesid mitmed tarbe­kunstinäituste kujundused, sealhulgas 1965. aasta suur Balti liiduvabariikide kunsti ekspositsioon Moskva Maneežis, kus oma panuse andsid ka noored kolleegid Mait Summatavet ja Taevo Gans. Aastatel 1964, 1970 ja 1984 kujundas Tomberg Tallinna Kunstihoones toimunud Eesti rahvakunsti näitused.

    „Ruum ja vorm“

    1969. aastal pandi alus legendaarsele näituste sarjale „Ruum ja vorm“. Näituse idee ellukutsuja ja korraldaja oli kunstnike liidu kujundajate sektsioon eesotsas Bruno Tombergiga. Eesmärgiks seati loomingulise initsiatiivi ning mõtlemise arendamine ja keskkonnaloomingu kõige ajaomasemate probleemide tutvustamine. Näituste sari oli sõltumatu võimalus ja nähtus, andis kujundajatele vabaduse murda välja argipäevast, sisseharjunud mõttekäikudest ja teha seeläbi vastuvõtlikumaks ja tähelepanelikumaks ka vaataja. Selleks ajaks oli tootmisettevõtetes juba hulgaliselt tööstuskunstnikke, kuid eksperimenteerimis- ja katsetamisvõimalusi siiski vähe. Näitus valmis iga kord kindla kontseptsiooni alusel, mille väljatöötaja(d) olid ka näituse kujundajad. Näituste kujundus oli teemast lähtuvalt alati põhjalikult läbi töötatud omaette vaatamisväärsus, totaalne vaatemänguline keskkond. Kui esimesel näitusel kavandas Tomberg efektse ruumi ja moodulmööbli etteantud standardsetest detailidest, siis 1972. aastal oli ta ise teise näituse idee autor ning kujundas selle koostöös Saima Veidenbergiga. Seal enam mööblinäidiseid niivõrd ei leidunud, vaatajale esitati nn esmaseid abstraktseid protsesse2: kujundamise vaheetappi, millele tavaliselt füüsilist kuju ei anta, esile tõsteti pigem vaatamisel tekkivaid seoseid ning soov mitte luua stereotüüpe vaid rõhutada eksperimendi väärtust. Näitusele kaasati juba ka tööstuskunsti eriala tudengeid. Kujunduslikult oli näitus vineerist vaheseintest teravnurkade rägastik, mis tõi saalidesse eri perspektiive ja triibulisi vaateid, millega püüti autori sõnul vältida eelmise näituse staatilisust.

    Tekstiil

    Muu hulgas on Bruno Tomberg mitmete monumentaalsete vaipade ning kangaste autor. Abikaasa, legendaarse tekstiilikunstniku Mall Tombergiga koostöös on valminud mõned ühistööd, näiteks vaibad „Aianduse teemal“ (1959), „Diagonaalid II-2“ (1975) ja kunstitoodete kombinaadi toodanguna maasikamotiividega žakaarkangas (1960). Edaspidi oli Bruno Tomberg oma tekstiililoomingus autonoomne ja lõi 1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel mitu vaipade sarja, lisaks mitu üksikteost, mis on tihedalt seotud tema pedagoogiliste ja loominguliste huvidega.

    Üks huvitavamaid on põimevaipade sari „Perspektiivid“ (1968), mida omaaegne kriitika käsitles ja kiitis eelkõige kui geomeetrilist eksperimenti. Tomberg sidus selle ise arhitektoonikakursuse programmi väljatöötamisega, mis omakorda tugines E. J. Kuusiku kursusele. Kursusel tegeleti rütmistamise elementaarsete eelharjutustega, alustati lihtsate joonelementide reastamisega ja jõuti välja rahvarõivaseelikute triibustikuni. Just sellest, kunstilise väljenduse napimast vahendist, nagu ta ise rõhutas, tõukus väljakutse katsetada joonrütmi ja värviakordidega. Ta pidas oluliseks just rahvakunsti elemente ja oli üllatunud, et seda kihistust neis töödes ei nähtud. Ta uskus, et rahvakunsti potentsiaali ajakohaseks, mitte liiga otseseks avamiseks on veel palju teha.

    Teise märkimisväärse tõuke tekstiilide loomiseks andis Tombergile reisimine. 1963. aastal pärast Kreeka ja Egiptuse reisi valmisid Ateena Akropolise friisi motiivil põhinev dekoratiivkangas „Klassikaline“ (1964) ja dekoratiivkangad Aafrika teemadel. Aastatel 1970. aastatel valmis Aafrika vaipade seeria: „A-I Vaarao laev“, „A-II Ramses“, „A-III Nuubia vürst“, „A-IV Araablase maja“ ja „Sinine ruut“ („Tiik vaarao aias“). Need on mastaapsed hetki ja detaile rüiutehnikas üldistavad peegeldused. Vaibaloomingus väljenduv jõudis mitmel puhul ka nahkehistöösse kunstitoodete kombinaadi toodangus.

    Nõuanded

    Tombergi loomingut ja nõuandeid võib leida ajakirjast Nõukogude Naine ja 1958. aastal ilmuma hakanud almanahhist Kunst ja Kodu, mille koostamise juures tegutses ta noore ja juba kogenud sisearhitekti ning disainerina. Almanahhis käsitleti põhjalikult uute kodude, enamasti väikekorteritega seotud küsimusi, nende planeerimist ja sisustamist. Hinnatud sisekujundajate ideede publitseerimisel anti soovitusi, kuidas teha kodu võimalikult otstarbekaks ja kauniks. Üldharivate teemade kõrval oli almanahhis algusest peale oluline lugejatele ideede andmine, isetegemise tähendus ning osakaal. Aastaid toetuti tee-ise-ideoloogiale, mis väljendus kujunduslahendustes ja praktilistes juhistes ning regulaarselt almanahhiga kaasnevates tööjoonistes. Nende seast leiab ka mitmeid Tombergi kavandeid, teiste seas juhised siredalt modernistliku maasikamotiiviga kapi valmistamiseks. Tombergi kujundatud on ka mitmed Kunsti ja Kodu ning teiste ajakirjade numbrid ning kataloogid, sageli ka näituste plakatid.

    Kriitiline meel

    Bruno Tomberg oli võluv inimene, kel jätkus pikkadeks aastateks teravust ja mõtteselgust. Seda saatsid nii intelligentsele inimesele omane uudishimu kui ka kriitiline meel enese ja ümbritseva suhtes. Aastaid tagasi pöördus Bruno minu poole sooviga toimetada talle ETDMist paar pilti tema loomingust. Ta kirjeldas, et emeriitprofessoritelt oodatakse nende viimaste aastate loomingu näiteid. Naeris selle üle ja ütles, et Mallelt saaks ehk mõned kindad ja ta ise annaks paar purki moosi. Küll edeva inimesena – omadus, mida ta korduvalt enda puhul rõhutas – oli ta elutervelt kriitiline oma loomingulise pärandi ja selle jäädvustamise suhtes. Ta kinnitas, et pärast 1988. aastat, mil tema loomingut isikunäituse formaadis tollases tarbekunstimuuseumis esitleti, pole ta teinud midagi uut, mis märkimist vääriks, küll oli ta enamasti valmis tehtut analüüsima.

    Mälestused

    Bruno Tomberg tundis sõna vastu suurt austust ja pidevat vajadust mõelda, mõtestada, kontekstualiseerida ja ümbermõtestada. Ta oli oma mõtete edastamisel alati hoolikas ja elu on talle selle oskuse lihvimiseks ka palju võimalusi andnud. Mul on hea meel, et tal oli aega ja võimalust oma pikale ja mitmekesisele elule tagasi vaadata, meenutada, analüüsida, kirja panna. Loomulikult tekitas meenutamine ning tollaste olude trööstitus, täbarus ja absurdsus nukrameelsust ja seda õhkus Tombergist sageli, kui ta pidi järjekordselt vastama küsimustele oma valikute ja töiste saavutuste kohta. Ta oli sageli irooniline enese ja oma võimaluste suhtes ning see tegi kurvaks ning sundis mõtlema, mida kõike oleks ta veel võinud teha, kui olud oleksid võimaldanud. See mõttekäik kehtib kogu Nõukogude aja kohta ega varjuta kuidagi seda, mida Tomberg, vaatamata kõigele, ikkagi teha jõudis. Ta hoolitses selle eest, et me teaksime ja, olulisem veel, mõistaksime võimalikult paljut, millega tema töiselt seotud oli olnud. Tema mälestused ootavad avaldamist.

    Oma õpetajaid on Bruno Tomberg meenutanud John Steinbecki mõttega. Tundub kohane nüüd seda mõtet tsiteerida talle endale mõeldes: „Ma ei usu, et kõik inimesed kaovad. Ma võin nimetada tosinkonna, kes pole kadunud, ja need on need, kelle najal maailm elab“. Kahju, et ei ole enam võimalust vestelda.

    Moodulmööbel näitusele „Ruum ja vorm I“, 1969.
    Bruno Tomberg on muu hulgas mitmete monumentaalsete vaipade ning kangaste autor. Pildil „Araablase maja“. Vill, rüiu, 107×261 cm, 1977.

    1 Bruno Tomberg, TKÜ Disainiinstituut 1966–1996. Käsikiri, ETDM.

    2 Boriss Smirnov, Väljavõte näituse „Ruum ja vorm 2“ arutelult 22. III 1972. Käsikiri, ETDM.

  • ,

    Eesti Kultuurkapital jagas auhindu

    Eile, 4. veebruaril selgusid Eesti Kultuur­kapitali 2020. aasta auhinnasaajad. Välja anti kaheksa valdkondlikku peapreemiat ja kaheksa sihtkapitali elutööpreemiat.

    Arhitektuuri valdkonna peapreemia pälvisid Sisekaitseakadeemia ja Tartu Ülikooli Narva Kolledži ühise õppe- ja majutushoone eest 3+1 Arhitektid, T43 Sisearhitektid ja TajuRuum. Audiovisuaalse kunsti vallas pärjati mängufilmi „Viimased“ eest režissöör Veiko Õunpuu. Helikunstis tõsteti esile maailmalavade ooperisolist Ain Anger, kehakultuuris krossisõitja Tanel Leok. Mihkel Mutt pälvis raamatuga „Maailmas peegelduv veetilk“ kirjanduse valdkonna peapreemia. Kujutava ja rakenduskunsti vallas tunnustati Jevgeni Zolotkot, kes osales mullu mahukate uudisteostega kolmel näitusel. Näitekunstis paistis silma EMTA rahvusvahelise kaasaegse etenduskunsti õppekava eestvedaja Jüri Nael. Rahvakultuuri vallas tehti kummardus säravale kooridirigendile Vaike Uibopuule.

    Eesti Kultuurkapitali elutööpreemiad pälvisid Eesti ruumikultuuri kujundamise eest Maile Grünberg, arthouse’i lipu kõrgel hoidmise eest meie animafilmis Mati Kütt, eesti koori­muusika arengusse panustamise eest Ants Soots, silmapaistva sporditraumatoloogitöö eest Kaidu Meitern, mitmele põlvkonnale suurepärase lugemisvara pakkumise eest laste- ja noortekirjanik Jaan Rannap, omanäolise visuaalse maailma ja aktuaalse teemakäsitluse eest Vello Vinn, suure panuse eest eesti teatrikunsti Ingo Normet ning rahvatantsumentorluse ja uute tantsude loomise eest Ene Jakobson.

    Lisaks anti välja kujutava ja rakenduskunsti, audiovisuaalse kunsti ning rahvakultuuri sihtkapitalide aastaauhinnad.

    Vt lähemalt kulka.ee

  • ,

    Müürilehe veebruarinumbris vaatame otsa tööelu arengutele

    Töö. Kogu meie elu keerleb selle ümber. See mõjutab meie peremudeleid, rändemustreid, enesehinnangut ja ühiskonna sidusust. Müürilehe veebruarinumbris vaatame otsa tööelu arengutele.

    Helen Tammemäe fookusintervjuus Ametiühingute Keskliidu tegevjuhi Peep Petersoniga tuleb juttu soolisest palgalõhest, platvormitöö reguleerimisest ning ealisest diskrimineerimisest tööturul.

    Tiina Saar-Veelmaa küsib, kas tööl on tulevikku. Martin Noorkõiv arutleb, kuidas muuta töö tähenduslikuks. Maia Tammjärv otsib Piiblist juhatus läbipõlemise vältimiseks. Keiu Telve kirjeldab aga, kuidas tööränne Eesti töökultuuri euroopalikumaks on muutnud.

    Kairit Kall kirjutab streikimisest, Airi Triisberg loometoetustest, Mariliis Mõttus 21. sajandi töökultuurist, Henri Kõiv kodanikupalgast, Anti Saar vabakutselise kultuuritöö ontoloogilistest tingimustest, Silvia Urgas trajektoorist kodu-töö.

    Kultuurikülgedel Aleksander Tsapovi intervjuu Flo Kasearuga ja Neeme Näripä arvustus Joseph Helleri romaanile  „Nõks-22”.

    Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee

  • Sel reedel Sirbis

    „Vahepealsuse lokkavad ruumiunistused“, Merle Karro-Kalbergi intervjuu Ingrid Ruudiga.
    Ingrid Ruudi: „Üleminekuühiskonna avatus on erakordselt inspireeriv: oli valmisolek kaaluda kõikvõimalikke ideid, arhitektuuri ja kunsti väljendusvahenditega esitatu resoneeris ühiskonnas.“
    Eelmise aasta lõpus kaitses Ingrid Ruudi kunstiakadeemias doktoritöö „Ruumiline interreegnum. Muutused Eesti arhitektuuris ja kunstis 1986–1994“. Järgnevalt räägimegi Ingridiga üleminekuaja arhitektuurist ja feministlikust ruumist.

    MADLE LIPPUS: Kas Rävala puiesteest saab sel suvel Tallinna (auto)vaba puiestee?
    Rävala puiestee liikluse ajutine ümberkorraldamine annaks Tallinna linnavalitsusele võimaluse natukenegi näidata, et avalikust ruumist hoolitakse.
    Eksperimenteerimine annab ruumist mõtlemiseks vabaduse, sest kõike ei pea kohe ära otsustama, betooni valama. Peale planeerija mängurõõmu saab lustimisse kaasata ruumi kasutajaid, et koos nendega saavutada parem tulemus. Tallinna linnaruumis pole kohaliku võimu ettevõtmisel ajutisi eksperimente seni tehtud, kuid arhitektide liidu ettepanek keskse asukoha ja tähtsusega Rävala puiestee tuleval suvel autovabana hoida pakub nüüd selleks ideaalse võimaluse. Selmet tänav projekteerimistingimuste põhjal kiirelt valmis joonistada võiksime aja maha võtta ja mõelda, kuidas teha üledimensioonitud bulvarist nüüdisaegne sõbralik linnaruum. Tartu Autovabaduse puiestee möödunudsuvine fenomenaalne populaarsus võiks maha võtta ka hirmu autovabaduse ees.

    ANDRES LEVALD: Aleksander Niine märgiline pärand Tallinna südalinnas
    Tallinna kesklinnas pole nüüdisaegseid parke, läbimõeldud tänavaruumi ja puhkealasid just palju. Rävala puiesteel, kus pole läbivat liiklust, võiks luua midagi head ja toimivat.
    Eelmisel aastal tähistati Eesti maastikuarhitektuuri grand old man’i Aleksander Niine (1910–1975) 110. sünniaastapäeva rahvusvahelise seminariga „Maastikuarhitektuuri väljakutsed kliimamuutustes“. Siinkohal tutvustan Aleksander Niine Tallinna südalinnas paikneva märgilise pärandi tekkelugu, olevikku ja tulevikku. Sellega seonduvad nii Tallinna avaliku rohelise linnaruumi tähendus ja väärtustamine kui ka tänavaruumi, inimeste ja linnavõimu suhted.

    KAI LOBJAKAS: Tihedaks elatud elu
    Bruno Tomberg pani Eestis aluse disainiharidusele, kuid tema haare oli võrratult laiem ja ta tähendus eesti kunsti- ja disainiajaloos on suur.
    Bruno Tombergi tuntakse ja hinnatakse eelkõige Eesti disainiharidusele alusepanija ning pikaaegse õppejõuna. Tema roll õpetajana on Eesti disaini sõjajärgses arengus erakordselt suur ja oluline. Tombergi tegevusest kiirgab palju teemasid, mille kaudu kõneleda siinse disaini ja tarbekunsti arengust ning visandada mitme kümnendi ulatuses võrdlemisi detailne pilt. Ta seisis mitmete disainiajaloo oluliste algatuste juures ja oli ka oma loomingus mitmekülgne. Tema leebe autoriteet tugines mõistagi tema eruditsioonile, oskusele sõnu valida ja end täpselt väljendada. Ta oli väärikas, vaimukas ja enesekriitiline, võluv inimene ja vestluskaaslane.

    ANTI SAAR: Igavene õhtuoode
    Jaan Rannapi „Koolilood“ sobisid õhtuooteks hästi: lugu või paar korraga, siin pole juttugi mingist lõpmatust süvenemisest, pigem üürikestest satsidest … ja nende igavikupikkusest summast.
    Maailmaga toimetulemise huvides kasvatab täiskasvanu endale varakult selga korraliku soomuse, kontrollib oma emotsionaalset ja meelelist vastuvõtlikkust ega lase uuel infol end niisama lihtsalt rööpast välja viia. Siiski tuleb ka temal ette ilmutusliku abituse hetki. Silmilt langeb kae ja vikat käib südame alt läbi – ta on kokku puutunud millegi suurega, aimab, et jääb seda hetke endaga kaasas kandma, annab sellele kiiresti nime ja paigutab käepärasesse mälupessa: seal ja siis juhtus minuga niisugune asi.

    PEETER OLESK: Säärane Mutt
    Diogenesel olid ta suveräänsus, üleolek kõigest maisest ja sokraatiline arutlusoskus. Mis on Mihkel Mutil? Suveräänsus küll, kuid mitte üleolek maisest maailmast siinpool Styxi.
    Mihkel Mutt, Maailmas peegelduv veetilk. Arutlusi Eestist, kultuurist, ajaloost. Toimetanud Iti Tõnisson. Sarja kujundanud Kaljo Põllu. Sari „Eesti mõttelugu“. Ilmamaa, 2020. 334 lk.
    Kui on valida, kas lugeda mõnda ajalukku juba kuuluvat küünikut ehk täpsemalt seda, mida on ajalugu küünikutest meelde jätnud, või Mihkel Muti värsket artiklikogu, mis on koostatud sellest, mis võiks Mihkel Mutilt ajalukku kuuluda, siis vähemasti küll minusugune eelistab lugeda hoopiski seda, mida on Diogeneselt mulle arusaadavais keelis tõlgitud. Ma ei tee seda trotsiks, kaugeltki mitte. Lihtsalt kui Mihkel Mutt kirjutab kellestki või millestki, teeb ta seda kiusakalt varjatud juhul isegi seal, kus ta kaheldamatult on leidlik, nagu näiteks käsitluses „Umbisikuline käskiv kõneviis“ (2017, lk 263–269), mis on minu meelest on sädelev.

    Uni annab tiivad. Tristan Priimäe intervjuu režissöör Mati Kütiga.
    Mati Kütt: „Tahan ka oma loominguga ärgitada vaatajat niipalju, et see ei magaks. Tahaks talle anda signaali, et kui ta millestki aru ei saa, siis vähemalt on tal võimalus ise oma lugu hakata punuma mu märguannete põhjal.“
    „„Tõde ja õigus“. Mul oli sellest tead täitsa kõrini. Asi filmiti iga nurga alt üles ja räägiti aasta aega ette.. Ja siis vaatad, et kas tegu ka tuli. Pani õlgu kehitama.“
    Animafilmide režissöör Mati Kütt on põhimõtteline nagu alati. Hoolimata sellest, et ta pole oma populaarsuse suurendamiseks karjääri jooksul teinud pooltki küsitavat populistlikku sammu, langes talle tänavu osaks Kultuurkapitali Audiovisuaalse Sihtkapitali elutööpreemia.

    EVI ARUJÄRV: EMIKi käsikirjade digiarhiiv avatud!
    Töö andmebaasi sisuga täitmiseks on kestnud kuus pingelist aastat. Praegu hõlmab EMIKi digitaalne noodikogu ligi 220 000 lehekülge.
    Eesti muusika infokeskus (EMIK) kuulutas aasta alguses tellijatele avatuks oma käsikirjade digiarhiivi. See otsus sündis hoolikalt läbi mõeldud kokkuleppe alusel ja koostöös EMIKi hea koostööpartneri Eesti muusikafondiga, mille käsikirju on EMIK digiteerinud alates 2017. aastast.

    PEETER MÜÜRSEPP: Tehnikafilosoofia uuemaaegne areng kaante vahel
    Tehnikafilosoofia on silmitsi küsimusega, kuidas elada kooskõlas tehnika kiireneva arenguga, nii et inimlikkus ei kao ja tehisintellekt või muu tehnika võimust ei võta.
    Mõni aasta tagasi sai Sirbi veergudel analüüsitud tehnikafilosoofia põhisuundumusi ja võrreldud neid teadusfilosoofiaga. Seekord piirdun tehnikafilosoofia enese uuema arengu tutvustamisega. Põhjalikuma ülevaate saab, kui lugeda Tallinna tehnikaülikooli õiguse instituudi ning Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse koostöös ilmuva ajakirja Acta Baltica Historiae et Philosophiae enne aastavahetust ilmunud 8. aastakäigu teist numbrit. Ajakirjale on avatud juurdepääs (open access) ja leitav on see veebiaadressilt www.bahps.org/acta-baltica. Olgu lugejad ette hoiatatud, et tegemist on ingliskeelse väljaandega. See on ka käesoleva kirjatöö üks põhjusi. Peame hoidma emakeeles mõtlemise traditsiooni, aga eesti keeles publitseerides paraku rahvusvahelises diskussioonis osaleda ei saa.

    Kliimakriisi aeglustamiseks peavad institutsioonid muutuma. AIRI Triisbergi intervjuu kunstnik Alma Heikkiläga.
    Alma Heikkilä: „Institutsioonid peavad tunnetama oma vastutust – neil on lihtsam teadmisi omandada ja vahendada ning olla muudatuste katalüsaatoriks.“
    Alma Heikkilä on kunstnik ja Soome kunstiorganisatsiooni Mustarinda asutaja. Mustarinda koosneb teadlastest ja kunstnikest, kelle ühine eesmärk on keskkonnasõbralik üleminek fossiilkütuste järgsesse ühiskonda. 2017. aastal panid Alma Heikkilä, Pauliina Leikas ja Antti Majava kokku kestlikkust puudutava küsimustiku, mida kunstnikud võivad esitada institutsioonidele või institutsioonid iseendale. Avalikkuse ette jõudis dokument alles hiljuti, kui Helsingi rahvusvaheline kunstiprogramm (Helsinki International Artist Programme, HIAP) korraldas 27. jaanuaril selle üle arutelu. Tegemist ei ole lõpetatud projektiga ja seda küsimustikku saab oma ettepanekutega täiendada.

    Moderniseeruva kultuuri tajumustrid
    Kumus saab kuni 21. veebruarini vaadata Ado Vabbe näitust „Wunderbar“. Kunstiteadlane Tiina Abel ja kirjandusteadlased Mirjam Hinrikus ning Jaan Undusk räägivad modernistlike kunstnike ja kirjanike seostest ja nende tööde kultuuriloolisest taustast.

    URMAS LÜÜS: Olulised asjad Asjalikud inimesed
    Nagu osutab sarja pealkiri „Olulised asjad“, avan selle artikliga autoriveeru, kus arutlen disaini ja rakenduskunsti, esemelise kultuuri tähenduste üle. Käibetõena vastandatakse materiaalsust tihtipeale üllaste vaimuväärtustega. Asjad on saanud meile sedavõrd omaseks, iseenesestmõistetavaks, lahustunud inimloomusse, et vaimsetest väärtustest kõneldes unustatakse need väärtused võimalikuks teinud esemeline tugistruktuur.

    Arvustamisel
    Mihkel Muti „Maailmas peegelduv veetilk“
    Jüri Engelbrechti ja Robert Kiti „Komplekssüsteemid ehk Tervik on suurem kui osade summa“
    Margo Laasbergi „Rasked valikud“
    Alexander Normani „Dalai-laama. Erakordne elu“ ja Tenzin Geyche Tethongi „Tema Pühaduse XIV dalai-laama illustreeritud elulugu“
    Pärnu nüüdismuusika päevad „Kompositsioonimudelid 4. Mikrotonaalsus“
    Veljo Tormise „Eesti ballaadid“
    kontsert „Kruusmaa – Mozart – Ravel“
    näitus „Ado Vabbe. Wunderbar“
    Endla teatri „Pimevalge“ ja Rakvere teatri „Oi, Johnny“
    mängufilm „Ma Rainey must tagumik“

  • ,

    Rita-Livia Erikson. KALLISKIVID JA MUINASJUTUD A-Galerii SEIFIS

    Alates reedest, 5. veebruarist on A-Galerii SEIFIS avatud Rita-Livia Eriksoni isikunäitus KALLISKIVID JA MUINASJUTUD, mis kutsub vaatama kalliskivide võlusid.

    Lumm kalliskivide ja nende värvide vastu on sama vana kui inimkond. Nii kivide lihvimise oskused ja tehnoloogiad kui ka gemmoloogia ehk teaduspõhine suutlikkus ehtekive üksteisest eristada arenevad pidevalt edasi. Lisaks on alles viimastel aastakümnetel avastatud mitmeid olulisi kalliskivide materjale, sealhulgas tsavoriidid, tansaniidid ja paraiba tüüpi turmaliinid.
    Kui paljud erinevad kõrgelt hinnatud kalliskivid laiemale publikule tuttavad on? Kas lisaks rubiinile olete kuulnud spinellidest? Nimetus, nagu näiteks sõna „teemant“, ei tohiks olla iseeneset argument ja ainus kriteerium asja väärtustamiseks. Looduses on moodustunud hämmastavaid ja imelisi materjale, millest igaüks on ainulaadne, paljud neist lisaks ka kordades haruldasemad kui teemandid. Elu ja loodus on täis värve, mis väärivad, et neid nauditaks ja hinnataks.
    Tahklihvi eesmärgiks on tuua ühest kalliskivist välja tema tõeline potentsiaal – värvid ja sära. Mänguruumi on selles täpsustöös tohutult, seega ei pea vaid kivi oma olemuselt olema ainulaadne, ka lihv ja lõige võivad olla kordumatud.
    Käesoleval näitusel on kõik kalliskivid looduslikud ja kunstniku enda poolt käsitööna lihvitud. Kaheksa neist on istutatud kõrvamansettidesse, mille inspiratsiooniks on lapsepõlve metsikute lugude tegelased – haldjad, lohed, maagid, ükssarvikud ja muud müstilised olendid. Kalliskivide fantastilise maailma sära ning selle lumm võivad saata meid läbi elu igavesti – nagu ka emotsioonid muinasjuttudest.

    Rita-Livia Erikson (1990) on eestlasest ehtekunstik, kivilihvija ja gemmoloog. Ehtekunsti alase hariduse omandas ta Eesti Kunstiakadeemias. Kalliskivide tahklihviga alustas ta aastal 2016 Ameerika Ühendriikides sealse meisterlihvija Meg Berry käe all. Gemmoloogi hariduse omandas Erikson Ameerika Gemmoloogia Instituudis (GIA) aastatel 2018–2019.
    Rita-Livia ühendab oma oskused ja teadmised nii gemmoloogiast, kivilihvimisest kui ka metallitehnoloogiatest, et valmistada käsitsi unikaalseid ja kantavaid ehteid, mis kestaksid mitmeid põlvkondi.

    Rita-Livia Erikson
    KALLISKIVID JA MUINASJUTUD
    05.02. – 02.03.2021 A-Galerii SEIFIS
    A-galerii · Hobusepea 2 · Tallinn 10133 · Estonia

  • ,

    Tallinna Bussijaamas avatakse skandaalse kunstniku ajutine näitus

    Alates 2. veebruarist saab Tallinna Bussijaamas näha valikut Niguliste muuseumis avatud Christian Ackermanni näituse ekspositsioonist. Bussijaama ootesaali hakkavad kaunistama barokiajastu Eesti tuntuima puunikerdaja Ackermanni loodud kujude röntgenfotod, mis ühendavad uudsel viisil kirikukunsti ja nüüdistehnoloogiat.

    „Pop-up-näituse formaat võimaldab Ackermanni loominguga tutvust teha laiemal ringil inimestel,“ rõõmustab Eesti Kunstimuuseumi turundus- ja müügivaldkonna juht Piret Järvan Tallinna Bussijaamalt tulnud ettepaneku üle. Tema sõnul jätavad Niguliste muuseumis eksponeeritavad, peamiselt Põhja-Eesti kirikutest pärit Ackermanni loodud kujud erakordse mulje ka neile, kes võib-olla muidu kirikukunsti vastu huvi ei tunne. „Suure tõenäosusega ei pruugi neid kujusid sel sajandil enam koos näha, sest nad rändavad tagasi oma kodukirikutesse. Bussijaama näitusel on väljas kujude röntgenfotod, mis valmisid ülimahuka uurimustöö raames ning tänu Maksu- ja Tolliametile. Usun, et see omamoodi näitusekild bussijaamas võib tekitada huvi ka Niguliste muuseumi külastamiseks,“ märgib Järvan.

    Tallinna Bussijaama juht Airika Aruksaar avab koostööidee tagamaad: „Tahame oma kliente ikka positiivselt üllatada ning pakkuda bussiootajale võimalust mõtiskleda ka teistel teemadel kui tavapärane punktist A punkti B jõudmine. Eesti Kunstimuuseumi näitus on samuti seotud reisimisega – eks ole ju ka puukujud Eesti kirikutest teinud oma ajutise rännaku Niguliste muuseumisse. Loodame, et sellest kasvab kena pikemaajaline koostöö.“

    Ajutine näitus Tallinna Bussijaamas
    2017. aasta kevadel sõlmisid Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik koostöölepingu, et ühendada jõud Ackermanni loomingu interdistsiplinaarseks uurimiseks ning tuua Eesti skulptuurikunsti omaaegne täht kõige säravamal viisil tagasi kunstiväljale. Töö käigus loodi Ackermanni teadusveeb www.ackermann.ee, koostati monograafia ja Ackermanni digitund ning Niguliste muuseumis kulmineeruv ja hiljem Ackermanni tööde kodukirikutes jätkuv näituseprogramm.
    Koostöö tulemusi koondaval Niguliste muuseumi näitusel saab lähivaates näha ligi 60 Eesti kirikule loodud skulptuuri. Tänu kaasaegsele tehnikale on võimalik vaadata ka Ackermanni skulptuuride üllatavat sisestruktuuri, hilisemate värvikihtide alla mattunud ja taasleitud säravat barokset polükroomiat ning keerutada kujudest tehtud 3D-mudeleid.

    Näituse kuraatorid: Hilkka Hiiop ja Tiina-Mall Kreem
    Näituse kujundus Tallinna Bussijaamas: Tuuli Aule

    Bussijaama pop-up-näitus jääb avatuks käesoleva aasta maikuuni.

  • ,

    Ene Raud-Mägi ja Kristel Maamägi näitus “Metsikult kosutav eine”

    Ene Raud-Mägi ja Kristel Maamägi „METSIKULT KOSUTAV EINE”
    4.02.-23.02.2021

    Alates 4. veebruarist on Hop galeriis avatud Ene Raud-Mägi ja Kristel Maamägi ühisnäitus „Metsikult kosutav eine”.

    “Metsikult kosutav eine” pakub muinasjutulist põgenemist sõbralikku ja lapsemeelsesse maailma, kutsudes ühise laua äärde suhtlema, naerma ja unistama. Mustikavarte ja sambla varjus on mõnus turvaline taas uute ja vanade sõpradega kohtuda. Põimunud mustikavarte vahelt tervitavad meid tuttavlikud lustakad karukesed. Igaüks isemoodi ja oma looga, mida pajatada. Lendleva kergusega hõljuvad võilille ebemed, mis justkui lennutavad unistusi kõrgustesse, kandes endas uue tärkava energia sümbolit. Mõtte pühadus peitub austuses toidu, elu ja oma kaaslaste vastu. Lapsele ei ole einestamine ainult söömine, vaid kogemuste ja emotsioonide vahetamise koht. Läbi ühiste lugude ja tegemiste on võimalik suunata väikese inimese suhtumist ellu, mille käigus juurduvad sotsiaalsed ja elulised oskused.
    Avataval näitusel eksponeeritud keraamiliste nõude sari KOSU on suunatud väikelastele, kelle vanemad väärtustavad lapsega veedetud ühist aega. Lapse arengu seisukohalt vajab väikelaps ergonoomilisi nõusid, käe suurusele vastavat tassi ja söömist abistavat kaussi ning taldrikut. Ergonoomilise vormi väljatöötamisele pühendas Ene Raud-Mägi kõige rohkem aega, sest pidas seda kogu protsessi tähtsamaks osaks. Lisaks vormile otsis Raud-Mägi erinevaid lahendusi dekoorile, mis paneksid nõud lugusid jutustama. Kristel Maamägi graafika ja elav fantaasia sobivad ideaalselt kokku laste nõude olemusega. Seetõttu kohtuvad Ene Raud-Mägi disain ja Kristel Maamägi graafika nõudesarjas KOSU, kus on ühendatud autorite lapsekeskne maailmavaade.
    Ene Raud-Mägi on keraamikadisainer kes oma loomingus on keskendunud portselanist tarbekeraamikale. Ta on omandanud Eesti Kunstiakadeemias keraamika magistrikraadi. Lisaks on õppinud vahetusüliõpilasena Soomes Aalto Ülikoolis keraamikat. Varasemalt on ta lõpetanud Tartu Kunstikooli kunstilise kujundamise eriala. Eesti Keraamikute ja Disainerite Liidu liikmena on Raud-Mägi pälvinud mitmeid auhindu, millede hulka kuuluvad eriauhind Eesti Disainimaja konkursilt “Laste Asi 2019” ja Eesti Disainimaja konkursilt “Väike asi”. Tähtsamad koostööprojektid on Virgio Ceramics-i ja Tamma Design OÜ-ga. Viimastel aastatel on kunstnik tegelenud väikelaste nõudesarja KOSU arendamise ja tootmisega ARS Keraamikakeskuses.
    Kristel Maamägi tegeleb teatri, illustratsiooni ja graafiliste novellide loomisega. Ta on õppinud Tartu Kunstikoolis kunstilist kujundamist, Eesti Kunstiakadeemias stsenograafiat ning täiendanud ennast Imatra Kunstikoolis Soomes ning Praha Näitekunsti Akadeemias Tšehhis. Maamägi on töötanud vabakutselise stsenograafi ja illustraatorina. Ta on teinud lavakujundusi Eestis, Tšehhis ja Soomes. On osalenud autorikoomiksi-, maali-, nuku- ja multimeedianäitustel Eestis ja mujal Euroopas. 2015 aastal tunnustati Kristelit koos Labürintteatriühendus G9-ga Eesti teatri aastaauhindadel Etenduskunstide ühisauhinnaga. 2019 aastal pälvis ta NUKU Teatri parima kunstniku kolleegipreemia.
    Tänud: Stella Skulatšjova, Ingrid Allik, Kermo Mägi, lapsed Artur ja Sandra, Eesti Kunstiakadeemia, Saku Kultuurikeskus, Kadri Lehtonen.
    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
    Näitusi Hop galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.

    Seoses COVID-19 leviku kasvuga Eestis jätab Hop galerii aasta lõpuni ära kõik näituste avamised.

    Hobusepea 2, 10133 Tallinn
    N–T 11.00–18.00
    www.hopgalerii.ee

  • ,

    KGB vangikongides saab näha J. Kersnovskaja näitust elust Gulagi vangilaagris

    Alates 3. veebruarist saab KGB vangikongides näha Jevfrosinja Kersnovskaja joonistustel põhinevat näitust “Kui palju maksab inimene?”. Gulagi vangilaagrist eluga pääsenud naise mälestustel ja piltidel põhinev näitus toob külastaja ette 17 unikaalset reproduktsiooni tema joonistusvihikutest.

    Pildi allkiri: Küüditamine, 1941. aasta. 13. juuni 1941. aastal. “Nüüd ma enam ei mäleta, kuidas vagunisse sattusin. Mäletan rahvasumma, sõdureid, karjeid, lööke, rüselemist vagunis, mis oli viimase võimaluseni täis tuubitud segaduses ja katkutud välimusega inimesi.”

    Jevfrosinja Antonovna Kersnovskaja (1907–1994) sündis Odessas aadliperekonnas. 1919. aastal põgenes perekond enamlaste tagakiusamise eest ning asus elama Bessaraabiasse Kersnovski peremõisasse. 1940. aastal sisenesid Bessaraabiasse Nõukogude väed ning konfiskeerisid Kersnovskite vara. 1941. aastal pagendati Jevfrosinja Siberisse, Narõmi territooriumile Tomski oblastisse. Seal ähvardas teda näljasurm, nii et Jevfrosinja asus jalgsi 1500 km pikkusele põgenemisteele üle külmunud taiga. Pääseda tal ei õnnestunud ning ta võeti kinni. Jätkus kümneaastane karistusekandmine vangilaagrites.

    Vabamu kuraator – näituste juht Piret Karro: “Kõigi Jevfrosinja kannatuste taustal rullub lahti pilt inimesest, kes suutis sellele ajastule vastu seista. See on inimene, kes kogu oma eluga vastab olulisimale küsimusele: Kuidas on võimalik säilitada inimeses inimlikkus? Kui palju maksab inimene?”

    Näitusele väljapandud joonistustel näeb Jevfrosinja küüditamisteekonda, tema surma trotsivat põgenemist ning elu Norilski laagris, kus ta kohtus ka Tallinnast pärit arsti Dr. Leonhard Mardnaga, kes ravis naise terveks, kui ta ei suutnud enam kannatustele vastu pann a ning raskelt haigestus. Pärast tervenemist töötas Jevfrosinja haiglas medõena ning aitas Dr. Mardnat tema uurimistöös.
    Oma mälestustest ja läbielamistest Gulagi vangilaagris kirjutas naine käsikirja, mis koosneb 12 vihikust ja 703 detailsest joonistusest. Tema joonistustevihikud on tõlgitud kuude keelde, Eestis ilmus osa neist esmakordselt 1990. aastal Memento Teatajas.

    Näituse valmimist toetas Eesti Kultuurkapital ja Jevfrosinja Kersnovskaja pärandi hoidja, perekond Tšaipkovski.
    Näitus jääb KGB vangikongides avatuks 3. veebruarini 2022. KGB vangikongid asuvad Tallinnas, aadressil Pagari 1.

    Vaata lisa: vabamu.ee

Sirp