Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Istutada puu, harida põld, soetada lapsi – need on kiiduväärsed teod. Nõnda kõneles Zarathustra. А потом что? Need saavutused jäävad ju kuidagi igavaks. Kuidas oleks hoopis uue religiooni rajamisega? Zarathustra sai sellega hakkama.
Viimastel sajanditel on säärased saavutused olnud harvad. Enamik ilmutuse saanud karismaatilisi usujuhte haagib end juba olemasoleva religiooni külge ja nii sünnib heal juhul lahkusk. Edukaid näiteid siiski on: XX sajandist Charles Fox Parham ja nelipühilus, Marcus Garvey ja rastafari, Bobby Henderson ja pastafari, L. Ron Hubbart ja saientoloogia, Sun Myung Moon ja tema Ühinemiskirik.
Paljud neist said hoo sisse USAs. Kui vanasti ootas prohveteid sageli piinarikas surm – mõeldagu vaid Mani, Jeesuse, Sabatai Zevi või Babi elupäevade lõpule –, siis nüüdsel ajal pigem suur raha ja haarem. (Mäletan, kuidas käisime eelmisel sajandil Mihkel Muti ja Toomas Pauliga USA pealinnas pastor Mooni korraldatud rahvusvahelisel „intellektuaalide kongressil“, mille avapäeva iseloomustas peavoolu konservatism, aga järgmisi juba pealetükkivam ajupesu. Toomas Paulil sai mõõt täis, kui talle üritati selgitada, et tema kristlik abielu ei kehti, vaid ta peab lahutama ja laskma ennast pastor Moonil uuesti paari panna.)
Yuri Slezkine on meil äsja ilmunud paksus raamatus „Valitsuse maja“ lähtunud Émile Durkheimi teesist, et iga ühiskond on põhjalt religioosne ning ilmalikke ja religioosseid ühiskondi ei saagi eristada. Ta jutustab, kuidas vene radikaalid ootasid aastakümneid „tõelist päeva“ ja kui see revolutsioonina viimaks saabus, kohanesid sellejärgse pohmelusega – vana maailma visa püsimisega. Viimsepäevasektid on kasutanud kohanemisviisidena prohvetluse tähtaja edasilükkamist, kuni see muutub sümboolseks. Teine võimalus on olnud väita, et ennustus ongi juba täide läinud – tõeline päev ja lunastaja on saabunud –, aga kuidagi varjatult.
Tõelise päeva ootuse üks viimaseid kurioosseid ilminguid on QAnoni kultus. Kuna see paistab ülimalt Ameerika-spetsiifilise vandenõuteooriate kompleksina, oli üllatav septembris lugeda Spiegeli reportaaži „Meie aja ohtlikem kultus: QAnoni pidurdamatu levik USAst väljapoole“ – kultus on võitmas enda poole kümneid tuhandeid hingi ja südameid ka Saksamaal.
Uus liikumine on püsinud peamiselt veebiväljade suhtluskanalites. 28. X 2017 postitas keegi 4chani kasutaja nimemärgi Q all sõnumi „Hillary Clinton arreteeritakse 30. oktoobri hommikul 2017 kella 7.45 ja 8.30 vahel“. Sealt hakkas kultus kumuleeruma. Järgnesid sõnumid „süvariigi“ sügavustest, just nagu keegi saladustele ligipääsev ametnik andnuks krüptilises keeles teada peatselt saabuvast tõelisest päevast, mil arreteeritakse ja hukatakse demokraatliku partei juhtkond ja reeturlikud riigiametnikud, kes hoiavad käigus satanistlikke pedofiiliavõrgustikke ja joovad laste verd. Postitaja QAnoni pärisidentiteet pole selgunud, ka näib ta olevat viimastel kuudel vaikinud. Aga tema üritus elab, võitnud miljoneid järgijaid, lõhkunud tuhandeid peresid ning lennutanud oma esindajaid USA kongressigi.
Äsjane aastavahetus oli liikumisele pingerohke, sest tõelise päeva tähtaegu tuli järjest edasi lükata. Küll oodati Trumpi tegeliku valimisvõidu kinnitamist või sõjaseisukorra kehtestamist kuni otsustava päevani 20. jaanuaril. 6. jaanuaril väljus liikumine korraks internetist ja põhjustas Kapitooliumis suurema möllu koos poole tosina inimohvriga. Nüüd läbitakse pettumuse faasi. Vähesed tunnistavad, et neid on ninapidi veetud – eks see olegi psühholoogiliselt kõige raskem. Mõned elavad uute tähtaegade ootuses. Ja leidub neidki, keda lepitab teooria, et Biden on tegelikult äravahetatud sisemusega kest, kes jätkab Trumpi üritust.
QAnoni eristab vanema aja usuliikumistest teispoolse või spirituaalse mõõtme puudumine, aga see polnud esil ju ka Slezkine’i bolševikel. Seejuures on QAnonile omane äge verejanu ja kättemaksuhimu: kenad pereemad ootavad arreteerimisi ja hukkamisi, vereojasid ja veerevaid päid, kõike seda, mida meilgi Helmed on kokku lubanud. Aga eks ole ju vägivallaporno iseloomustanud ka etableerunud religioone nende kirglikel nooruspäevadel. Mõeldagu vaid Johannese ilmutusele.
Rakvere teatri „Oi, Johnny“, autor Ray Cooney, tõlkija Triin Tael, lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Yana Khanikova, liikumisjuht Helen Solovjev, muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder, valguskujundaja Roomet Villau. Mängivad Anneli Rahkema, Ülle Lichtfeldt, Margus Grosnõi, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Tarmo Tagamets ja Eduard Salmistu. Esietendus 16.I Rakvere teatri suures saalis.
Eks see sõltu teatrist, selle suurusest ja asukohast, samuti sellest, kui pikalt plaane tehakse, ent nii või teisiti koguneb vähemalt kord aastas rühm otsustusõigusega ja vastutavaid isikuid, et panna kokku teatri järgmise hooaja repertuaar. Loominguline juht või peanäitejuht on seal mõistagi juhtoinas, ent selliseid otsuseid langetatakse enamasti rühmatööna. Suuremates repertuaariteatrites on olude ja harjumuse sunnil asjalood loksunud paika nii, et mängukavva kuulub regulaarselt mõni klassikalavastus, läbi ei saa lastelavastuseta, üht-teist kohustuslikku on veel, paremal juhul ka mõni keerulisem ja avangardsem kunsttükk, ning kindlasti ei tohi puududa menukas komöödia.
Komöödia, mis toob saalid täis, tagab teatri müügi- ja turundustöötajatele rahuliku öise une, on teatrikassa täitmiseks hädavajalik ning tähtsusetu ei ole ka publiku hulk, mis niiviisi hoogsalt koguneb ja mida saab kultuuriministeeriumis tegevustoetuse taotlemisel tugeva argumendina tarvitada. Repertuaari valides tuleb seda kõike hoolega silmas pidada. Sügisel Sirbi intervjuus kõlanud küsimusele, kui palju saab Rakvere teatri loominguline juht Peeter Raudsepp lubada lavastaja Raudsepale vabu käsi lavastamiseks materjale valida ning kui palju tuleb tal teatri repertuaarivajadusi arvestada, vastas asjaosaline, et ikka tuleb arvestada: „Vabad käed ise materjali valida saan anda külalislavastajatele, keda Rakverre lavastama tahan, aga mul endal tuleb vahel teha ka lavastusi, mis lihtsalt tuleb ära teha ja mis on mängukavva vajalikud.“1
Kahtlustan, et üks selliseid on ka hiljuti Rakveres lavale jõudnud Ray Cooney komöödia „Oi, Johnny“. Meesteajakirjaks maskeeritud kavalehel ütleb selle lavastaja Raudsepp (kes äsja oli saanud maha absurdiklassiku Becketti „Lõppmänguga“ ja pidi seejärel kohe sukelduma lustmängulainetesse), et niisuguse farsivõtmes in-yer-face-komöödia oleks ta kümme aastat tagasi ära põlanud. Ta leiab, et pidi selle tegemiseks vahepeal kasvama. Samuti on juttu komöödia semiootilistest tasanditest, psühholoogilise analüüsi välja vahetanud füüsilisest analüüsist ja paljust muustki. Teoreetiliselt väga tore, aga eks olekski imelik, kui intelligentne inimene ei suudaks mis tahes asjale teooriat taha mõelda ja olukorda endale huvitavaks teha. „Mina pean komöödiat täiskasvanute lastelooks,“ selgitab ta. „Lapsed mängivad asjadega pööraselt ja fantaasiarikkalt, aga me ei mängi mõmmiku ja nukuga, vaid näiteks seksi ja abielu teemadel. Aga olemas on laste fantaasiaga sarnane vastutustundetus, füüsiline ja verbaalne leidlikkus.“2 Süüdimatu rahmeldamine, kui lühidalt kokku võtta.
Taksojuht John Smith (Margus Grosnõi) kasutab oma libisevat töögraafikut selleks, et elada korraga koos kahe naisega. Ega see tal hästi lõpe.
Kriitikuid valdab vahel masendus ja meelehärm ning aeg-ajalt kostab nende huulilt ettepanek kolida igasugused (Vanemuise teatri näitel) pangaröövid ja hoos nunnad ning muud sellelaadsed, olgu sõnalised või muusikalised koomuskid riigiteatri egiidi alt vabaturule.3 Jällegi, teoorias tore mõte, aga teostama seda lähiaastatel keegi ei hakka. Praeguses olukorras, kui peamiselt riigi osalusega sihtasutustena tegutsevad repertuaariteatrid saavad kultuuriministeeriumilt küll korralikku tegevustoetust, ent seejuures moodustab piletimüügi tulu nende eelarvest endiselt vägagi tuntava osa, puudub selliseks muutuseks poliitiline tahe nii ministeeriumil kui ilmselt ka teatritel. Selle tarvis, et nõmedakoelised jandid repertuaariteatrite mängukavast kaoksid ning nende mängimisest saaks Vana Baskini teatri ja teiste (võib-olla veel sündimata) väiketeatrite monopol, peaks kultuuriministeerium tõstma repertuaariteatrite tegevustoetust nii et mühiseb. Kahjuks lähiaastatel seda ei juhtu, pigem näeme hangumise märke. Ma pole ka päris kindel, kas uute kilekotiteatrite teke kõnealuse probleemi lahendaks. Repertuaariteatrites jantide mängimise traditsioonil on seega Kihnu kuulikindel seljas: ei võta seda hõbekuul ega sinistesse aluspükstesse sokutatud närvimürk, sest maksumaksja peab oma Cooney saama. Ja parem (seda vähemalt Eesti mitmekesist, ent ahast teatripilti arvestades), kui see sünnib heal tasemel professionaalide osavõtul, kes hoiavad ennast muul ajal muudes žanrides mängides vormis.
Eks komöödiaid ole mitmesuguseid. „Oi, Johnny“ pesitseb skaala sellel serval, kus valitseb kaine arvestus ja range distsipliin: hoogsal sõidul ühe jabura situatsiooni juurest teiseni (sealt kolmandani jne) tuleb küll ette järske ja ootamatuid käänakuid, kuid kõik on täpselt kalkuleeritud ja seejuures käib sõit vääramatult mööda raudseid rööpaid nagu Kopli-Kadrioru trammiliinil. Cooneyt on nimetatud komöödia- ja farsimeistriks. Tõepoolest, meister ta on: tubli ja töökas käsitöömeister, kes on tabanud ära oma niši ja toimetanud juba aastakümneid nendes raamides väga osavalt, enam-vähem nagu meil skulptuurialal Tauno Kangro. Tabav on ka kavalehel toodud võrdlus, et farsi puhul on näitekirjanik nagu kellassepp: kõik hammasrattad tuleb hoolsasti omavahel kokku panna, et masinavärk käima läheks. Üksnes ustekomöödia tegelastele tundub, et kõik nad on pidevalt valel ajal vales kohas. Teatritegijatele on seevastu ammu selge, et ainult õigel ajal õigest uksest sisse astuv näitleja hoiab seda sorti lavastuse toimimas ning mingit ustega improviseerimist olla ei saa.
Kui jätta kõrvale piletitulu (loodetavasti kasutavad teatrid seda kunstiväärtuslike lavastuste väljatoomiseks), on komöödiate lavastamise ja mängimise üks peamisi argumente, et publik ihkab neid näha. See vastab ka tõele: suvel ei rohtu ja talvel ei tuiska lund täis rada, mis viib teatrimaja juurde, kui seal etendatakse mõnda lustmängu. Publiku kritiseerimine on viimane asi, mida teatrikriitik endale lubada võib, ent tabasin ennast „Oi, Johnny“ esietendusel siiski kiusakalt mõttelt. Tõesti huvitav, kas need inimesed, kes praegu käsi kokku taovad ja pükse niiskeks naeravad, tulevad edaspidi teatrisse vaatama ka midagi keerulisemat või ongi niisugune jant ainus asi, millega nad kohale meelitab? Kui peale jääb esimene variant ja kogu trall toimib tõhusa peibutisena asuda edaspidi millegi veidi tummisema kallale, siis võin öelda mööda kliiniku koridori patseeriva psühhiaatri kombel „Pole hullu, pole hullu!“. Vastasel juhul, kui kohale tuldi vaid nabani nalja pärast, tuleks odavam poest naerugaasi osta.
Piletitulu, repertuaari mitmekesisuse ja publiku tungiva pealekäimise kõrval on igati arvestatav põhjendus seegi, et paremal juhul pakuvad komöödiad-farsid näitlejaile värvikaid mänguvõimalusi. Näitlejad saavad täiega päästa valla endas peituva šimpansi. Nüüd tundub asjakohane küsimus, kuidas „Oi, Johnny“ puhul on näitlejad seda sülle langenud võimalust kasutanud. Lavastust iseloomustab „gaasipedaal põhjas“ mängulaad, ja õige kah. Mida siin ikka tagasi hoida, kui näidendi tekst on küll osavalt kirjutatud ja koomilised situatsioonid nutikalt rivvi pandud, kuid lugu kahenaisepidajast taksojuhist, kes üritab aina uute valedega oma vältimatut vahelejäämist edasi lükata, on ikkagi lame ja tüütu. Seetõttu on napakatest olukordadest tuleneva verbaalse huumori kõrval teatriõhtu võib-olla naljakaim hetk hoopis taksojuhist peategelase John Smithi (Margus Grosnõi) ja tema töötu sõbra Stanley Gardneri (Madis Mäeorg) iiri sugemetega viljakustants – selles ilmneva absurditunnetuse tõttu, mida tolles olmejandis muidu kahjuks kasinalt.
Näitlejate olukorra teeb seda sorti jandi puhul keerulisemaks seegi, et tegelased on juba oma loomult stereotüüpsed ja toda stereotüüpsust ei saa üleliia lõhkuda, sest tervik laguneb koost, kui mõni tegelane ansamblist koledal kombel eristub. Tasakaalustatud värvikus ja seejuures hoolega hoitud isikupära on see, mida näitlejad peaksid sihina silme ees hoidma. Seda joont on „Oi, Johnny“ lavastuses ka järgitud. Tegelastest kõige kirevama koloriidiga on kujutatud ülakorrusel elav teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga Bobby Franklin (Tarmo Tagamets), kelle puhul mõjub koomiliselt just kontrast tegelasest tulenevate stereotüüpsete ootuste ja tagametsaliku puuraidurivälimuse vahel. Tõsi, Bobby Franklini tegelaskujuga (ja see pole enam näitleja probleem) on seotud ka lavastuses liiga hoogsalt ekspluateeritavate pedenaljade teema – põrgusse poliitkorrektsus, nalja peabki saama heita kõigi ja kõige üle, ent seda üksnes tingimusel, kui naljad on tõesti naljakad. Praegusel juhul need seda polnud, pigem viisid mõtted sellele, kas mingi osa publikust, kellel puudub arusaam elu ja teatrikunsti erinevusest, ei saa äkki teatris nähtust liigselt innustust ega hakka neid nalju ka kodus ja tööl järele tegema.
1 Tambet Kaugema, Rakvere teatri sööstud vasakule ja paremale. – Sirp 20. XI 2020.
2 Peeter Raudsepa intervjuus lavastuse kavalehel.
3 Tambet Kaugema, Loperguse teatriaasta sosinad ja karjed. – Sirp 18. XII 2020.
Vabadus on olukord, olek, kus saab toimida oma tahte järgi ja ilma sunnita. No hüva. Tahte järgi küll, kuid sunnita?
Mkmm. Sunnita ometi mitte. Kommertspoliitik „Pealtnägijaski“ irvitab: „Haha, miks on vaja õpikutes pedofiiliat õhutada? Mina ei tolereeri lastele homopropaganda pealesundimist!“ Kui tema seda mõistab, siis mõistab ehk igaüks, või mis? Aga kust ma siis saan seda päris vabadust? Nii et kõik kriteeriumid oleksid täidetud. Kõneldakse veel välimisest ja sisemisest vabadusest. Issand, kas väliselt on see üldse võimalik?
Jumalakartlikule tõotatakse vabadust taevariigis. Aga tubli ülikoolilinna pragmaatik ütleks: „Ei usu, pole (teaduslikult) tõestatud!“. Teise religiooni siht pole taevas, vaid nirvaana, kus inimene on vabanenud oma igavesest ümbersündide ahelast (ümbersünni sunnist). Aga budismist tuntud teadvelolekki pole käegakatsutav. Ehk mõneti rohkem kui esimene näide, kuid sellegipoolest on see intiimne pärand, mida üheseltmõistetavalt jagada ei saa. Religiooni üldine siht on vaimu vabadus. See sisemine vabadus, eks?
Nõder arutlusliin, kuid vabadus kannab minu arvates peamiselt apoliitilist tähendust. Mitte isegi niivõrd tähendust, vaid lähenemisviisi. Prioriteete. Arvan või tunnen, et suurem osa inimestest ei taju oma ainsat realiseeritavat vabadust, sest karglevad enese püstitatud püünistes. Olgu selleks iha mõne inimese järele, kelleta elamine on võimatu, hommikune kohv, teater või heroiin. Sõnavabaduski on vaenuõhutajate vabadus oma vabadusetusele vabaduse muskust külge määrida. Aga eks see vabadus peab ka olema. Vist. Vabadus, mis tingib vabadusetuse.
Ja sellele „ainsale tajutavale vabadusele“ rõhu asetamine oleks kitš. Sentimentaalne. Olgu nii. Ega minugi grimass neutraalsust taotle, kui mulle spirituaalsust peale surutakse. Selle peab ise avastama. Seda ei tohi peale suruda. Ja nii ta vist ongi. Ongi sunnita.
22 EDO – kas sünteetiline või matemaatiline mikrotonaalsus?
TALVI NURGAMAA
Pärnu nüüdismuusika päevad „Kompositsioonimudelid 4. Mikrotonaalsus“ 23. – 31. I veebis, kunstiline juht Andrus Kallastu.
Tänavustel Pärnu nüüdismuusika päevadel (PNP), mis leidsid aset veebis, keskenduti mikrotonaalsusele: luubi alla võeti võrdtempereeritud 22helisüsteem (22 equal division of the octave ehk22 EDO).
Mikrotonaalse muusika mõiste liugleb õigupoolest väga libedal pinnal. Erinevate mikrointervallikat hõlmavate heliridade või -süsteemide kasutajad on tihtipeale veendunud eelkõige oma süsteemi õigsuses või tõhususes. Peale selle peab meenutama, et süvamuusikas kasutatavad alternatiivsete intonatsioonidega heliread ei pruugi alati olla oktavipõhised (näiteks Ivan Võšnegradskist mõjutatud heliloojad ei kasuta oktavipõhist süsteemi). Samuti on Euroopa-välistes kõrgkultuurides mikrointervallikat, mille eurooplase moodi heliridadesse paigutamine on vägivaldne, sest see moonutaks algtõde. Mitmesugustest pärimuskultuuridest tingitud intuitiivse või vastukaaluks matemaatilise lähenemisviisi tõttu on tekkinud ohtralt süsteeme, millest ülevaate tegemine ja mille tundma õppimine nõuab kindlasti rohkem aega kui üks festivalinädal. Seepärast otsustatigi keskenduda vaid ühele süsteemile. Festivali kunstiliselt juhilt Andrus Kallastult valiku kohta pärides sain teada, et tema on jaotanud nüüdismuusikas mikrotonaalsust kasutavad heliloojad laias laastus kolmeks: esimestele on mikrotonaalsus kui maitseaine, millega laiendada tavapärast võrdtempereeritud 12helisüsteemi, teiste loomingus ilmnevad Euroopa-välised mõjutused ja eri rahvaste muusikast pärit mikrointervallilised heliread ning kolmandaid iseloomustab matemaatiline lähenemisviis. Festivalil otsustati keskenduda just viimasele ehk matemaatilisele suunale ning veel täpsemalt 22 EDO-le.
Stephen Weigel määratleb mikrotonaalsetena kõik süsteemid, mis ei ole võrdtempereeritud 12helisüsteem, s.t kõik süsteemid, mis erinevad tänapäeva klaveri tavapärasest häälestusest.
PNP-l pidasid veebiettekande USA muusikateadlased, kes kuuluvad rühmitusse UnTwelve. Rühmituse nimi viitab selgelt eelistusele jaotada just oktavipõhine helirida teistmoodi, kui seda on tehtud klassikalises muusikas peaaegu kolmsada aastat kasutusel olnud võrdtempereeritud 12helisüsteemi ehk teisisõnu 12 EDO puhul. Seejuures ei ole rühmitus keskendunud üksnes 22 EDO-le, vaid uuritakse ja kasutatakse mitmesuguseid võimalusi. Peale oktavilise helirea on mikrotonaalsuse juures eriline tähelepanu sõnaosal „tonaalsus“. Kui mikrotonaalsust kasutavate nüüdismuusika heliloojate puhul olen seni võtnud iseenesestmõistetavalt, et funktsionaalharmoonia on pigem üliharv nähtus või juhuslik kokkusattumus ning sellest tulenevalt on ka vormistruktuurid päris erinevad, siis 22 EDO või teiste numbrikombinatsioonidega oktavijaotajate muusikas on funktsionaalse harmoonia taotlus üsna äratuntav. Vahel ilmneb isegi täiesti neoklassitsistlik vorm või mikrotonaalne minimalism. Piiratud kuulamiskogemuse põhjal tekkis tunne, et minu maitsele on see muusika tihti eriskummaliselt moondunult naivistlik. Seejuures on veel iseäralikum, et 22 EDO on kasutust leidnud elektroonilises tantsumuusikas, progeroki sugemetega elektroonilises muusikas, house’is ja space pop’is. Levinumad ja lihtsamad vahendid selle muusika loomiseks ja mängimiseks ongi süntesaator ja ümberehitatud kitarrid.
Ühe PNP ettekannetest pidas Stephen Weigel. Tema määratleb mikrotonaalsusena kõik süsteemid, mis ei ole võrdtempereeritud 12helisüsteem, s.t kõik süsteemid, mis erinevad tänapäeva klaveri tavapärasest häälestusest. Seejuures eristab ta kaht terminit: mikrotonaalsus osutab kasutatavale süsteemile ja ksenharmoonilisus (ingl xenharmonic, kr xenos – võõras) viitab pigem tajule (mõnes muusikateoses tajutakse intonatsioone tavapärasest teisiti). Weigel näitas oma loengus, et ksenharmoonilise kõlataju võib põhjustada tavapäratu helirida, kuid see oleneb ka intervallide kombinatsioonidest ja sellest, kui võõralt üks ja sama helirida võib kõlada. Ta tõi ka näiteid moonutatud ja laiendatud harmoonia funktsioonide ja selle kohta, et molli- ja duuritunnetus on neutraliseerunud ja hägunenud teistsuguse oktavijaotuse tõttu. Peale selle tutvustas Douglas Blumeyer võrdtempereeritud häälestustele sobivat noolenotatsiooni (Sagittal), mis on paindlik ja kasutatav isegi näiteks 72 EDO puhul.
Tänavusest festivalist võtsid osa Külli Roosna ja Kenneth Flak, tantsijate paar, kes on ühendanud heli ja liikumise liikumissensoritega. Seejuures saavad nad valida ning määrata parameetreid, mis sensorite liigutamisel muutuvad. Tänavuse PNP vaimus veebilavastuses „Ludus microtonalis“ kasutasid tantsijad samuti 22 EDO helirida ja festivali aruteludel osalenud heliloojate teoseid. Tulemus oli muljetavaldav: tantsijad leidsid muusikale küllaltki minimalistlikud, kuid siiski väga tugevad kujundid. Mulle meeldis ka see, et nad oskasid ühes stseenis mängu tuua inimkõne, mis sensorite liigutamisega aeglustus ja kiirenes või vaikis, sest ka see on mikrotonaalne.
Peale loengute püüti selle nädala jooksul võrdtempereeritud 22helisüsteemi osalejatele omasemaks teha ka Hans Gunter Locki igahommikustes põnevates solfedžotundides, kus kasutati mikrotonaalse elektronmuusika artisti Sevishi veebisaidil asuvat Scale Workshopi. Kui alternatiivsete võrdselt tempereeritud heliridade jaotamine tundub matemaatiline – mulle isegi sünteetiline –, siis just selline igahommikune praktilise solfedžoga kõrvateritamine andis sellele ka kogemusliku väärtuse. Tekkis ka mõte, et iseenesest võiks mikrointervallika kuulamine ja solfedžeerimine olla tõesti muusikakõrgkoolide õppekavas.
Veljo Tormise „Eesti ballaadid“ 28.I Vanemuise kontserdimajas. Stsenaariumi koostanud Lea Tormis, tekstid seadnud Ülo Tedre, valguskunstnik Priidu Adlas. Solistid Pirjo Jonas, Karmen Puis, Rasmus Kull, Simo Breede, Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Siiri Koodres, Helen Hansberg, Helen Nõmm, Lembi-Liis Ebre, Kristiina Hovi, Grete Oolberg, Oliver Timmusk jt. Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester, dirigent Risto Joost, koormeister Piret Talts.
„Tormise muusika ei tööta taieldes hästi. Selle jaoks peab olema väga kõrgetasemeline esitus – siis on ta kaunis ja siis on ta ilus. Pooletoobiline ettekanne seda muusikat kauniks ei tee. Seda peab palju harjutama ja lihvima, et ta kauniks saaks.“ Nii kostis Tõnu Kaljuste enne Veljo Tormise 80. sünnipäeva puhust kantaat-balleti „Eesti ballaadid“ kontsertettekannet Noblessneri valukojas.
Usun, et Eesti Kontserdi ja Vanemuise teatri iha saali täismahutavus tagada oli suur, sest helilooja tuntus on nüüdseks haaranud ka harrastuskuulaja ning kultuurikodade kukkur eeldatavasti juba karjub taskuraha järele. Sõnapaaril „hajutatud täissaal“ on minu sõnaraamatus juba peaaegu aasta kandev koht: piletid on küll vist välja müüdud, kuid saalis haigutavad tühjad pingiread. Turvalisusmeetmed süvendavad sümfoonilise muusika muidu kitsast intiimsust veelgi. Eesti talve südames ja riigi kultuurielu kohal rippuva Damoklese mõõga ajajärgul mõjus 1980. aasta XXII suveolümpiamängude kultuuriprogrammi jaoks lavastatud „Eesti ballaadid“ kui Tartu tänavajää alt välja sulanud turvaline teekivi – või asfalt. See tõi irratsionaalselt meelde rohelisema muru ja sinisema taeva, kuigi mul ei saa tollest ajast mälestusi olla.
Hurda ja teiste eesti rahvalaulude kogumikest kokku korjatud tekstid, mida ehib vastuoluliselt romantiline määratlus „ballaadid“1, toovad kuulajani kuus arhetüüpset lugu, mille keskmes on naine oma patriarhaadiaegses sünnitajarollis. Teos on korrastatud eeskujulike vormielementide ja sümfooniliste arendusvõtetega. Märgatavaim neist on teost raamiv rahvalaul „Tütred lindudeks“, kust on pärit ka suurteost sisse juhatav saatusemotiiv. Vaid sellele tuginedes on helilooja kasvatanud välja ligi kahetunnise nn kantaadi. Neljas läbivas epigraafis väntab moraali ema tegelaskuju, kes esimesel kahel korral meenutab tütardele, et pole sugugi kindel, kas nad üldse mehele saavad: „Kas tuleb elu itkuline / või saab pidu pilliline“. Muidu kiretuid runolaule saadavad olukorda dramatiseerivad ja illustreerivad kõlakujundid ning orkestraalne pingestatus.
Võib-olla on kohatu võrrelda Tormise eluteost teekivi või asfaldiga, kuid las ta siis olla kohatu – austusega suhtun mõlemasse. Nendest hõnguv mõistusega haaramatus tuleneb minu ajukeemia paradoksaalsusest: turvatunne ja nostalgiline või perspektiivikas pilk seguneb vere ja nõutusega. Üks tajutu on justkui spektri ühes, teine teises otsas. Vanemuise jõudude ettekannet kuulates keskendusin muusikale, sest sõna, nagu pea iga vokaalteose ettekande puhul, läheb tihtipeale kaduma. Pealegi on keeruline oma tähelepanu hoida peaaegu kaks tundi kestval pideval „seletamisel“, kui taustal kostev muusika on oma orkestreeringult (ja esituselt) sõnulseletamatult koloriitne. Kodus kuuldu üle mõtteid mõlgutades – seniajani kergelt joobnud seisundis – keskendusin Ülo Tedre koostatud „ballaadide“ tekstidele. Instrumentaalmuusikat ja laulu eraldi vaadeldes jõudsin kaheharulisele teeotsale. Kohati isegi karmi sõna illustreerib õhuline ja ilus (selle universaalses tähenduses) helitaust. Mõlemat tajudes võiks jäädagi langema koduteele jäävasse sopa-lopa-auku. Muudkui kukud ja upud, sest need kaks (väga) mahukat aspekti justkui kutsuvad minaga piike murdma. Nüüd juba ristteel paiknemise aim, mida pingestab krõbe tuisuiil ja raksatus, kui kõrval seisva männi oksalt sahiseb alla paks lumetekk. Võiksid ju valida teelahkme, aga ei pea (kangesti tahad!). Rahutu stabiilsus, sest tahad midagi teha, midagi vaadata. Tead, et igas lahknemiskohas vahib vastu tupik, juhul kui end valima sunnid. Omamoodi meditatsioon – rahu leidmine rahutust, rituaal –, mida Tormise muusika ka suuresti on.
Solistid, kes pigemini jutustasid publikule lugu kui laulsid nii, nagu nõuab klassikaline häälekool, mõjusid ehtsa ja kütkestavana. Fotol Kristiina Hovi ja Lembi-Liis Ebre.
Või hüpnoos. Saalis istudes kerkisid mulle pähe napakavõitu paralleelid: Stravinski „Kevadpühitsus“, Volkonski „Carmen“ ja afromõjutustega tänavatants. Nendes kõigis on miskit, mis iseloomustab „Ballaade“. „Kevadpühitsuse“ sisu tugineb niisamuti (vene) folkloorile, olgugi et sõna sellesse balletti ei kuulu. Paide teatri ja Musta Kasti hiljutisel koostööprojektil oli camp’ilikke tahke ning see mõjus minule kuulajana nagu lavastatud vabavärss. „Carmen“ ehmatas, liigutas ja sakutas – sakutas puusi nõksutama, kuid märksa teistmoodi kui afromõjutustega tänavatantsus. Selles äärmiselt eklektilises liikumises leidsin end Vanemuise sümfooniaorkestri ees nii „Mehe-“ kui ka „Naisetapja“ aegu ümbrust tähele panemata karglemas – vaimusilmas. Samasuguse rituaalse tunnetusega nagu „Kevadpühitsuses“ tantsiskles valitu jumalale ohverdades seni, kuni kael murdus. „Carmen“ aga hingas vabalt, kohati improvisatsiooniliseltki. Midagi sellist tajusin ka Tormise teoses. Solistid, kes pigemini jutustasid publikule lugu kui laulsid sedasi, nagu nõuab klassikaline häälekool, mõjusid ehtsa ja kütkestavana. Küll aga tõi Vanemuise ooperikoori solistide kohatine ponnistus oma hääle efekti suurendada mu värvikast orkestreeringu ja hüpnotisööri rolli kandva runolaulu possession’ist2 välja. Võõras oli säärases muusikas kuulda sedavõrd paksu vibraatot. Mõjus põhjendamatult. Vähemasti minu ema ei tee mulle moraali lugedes nõnda.
Õieti on see ju tantsumuusika. Esiteks, sest mina arvan nii (nii ta ju mõjub!), ja teiseks – see on loodud balletile. Kriminaalne on sundida vaatajad pehmes toolis viisakalt istuma. Nii väga oleksin tahtnud tantsida ja liikuda ja koori liikmena eeslaulja sabas laulda, aga ei julgenud. Võib-olla oleks keegi minuga ühinenud? Vahest Tormise hing, kes ennist minus resideerus. Juhul kui see oli tema. Loodan, et oli. Sestap oli veider täheldada, et solistid seisavad lavaveerel kui marmortulbad, liikumatult. Kuidas on võimalik end sellise muusikaga mitte liigutada? Selle puudujäägi kompenseeris aga kontserdi valdavalt läbimõeldud visuaal. Suurt rõõmu tundsin Eesti Draamateatri valguskunstniku Priidu Adlase valguslahendusest, sest üle pika aja nägin, et süvamuusika vallas kohtab meediume, mis annavad kontserdi summale suure hulga väärtust juurde. Seda tahaksin üha enam näha ka praeguseks põhjendamatult provintslike kontserdikorraldajate tööriistakastis. Hea oli näha ka interpreete, kes tunnevad muusika tegemisest rõõmu. Sümfooniaorkestri viimased puldid võiksid neist eeskuju võtta. Praegusel ajal ei ole mulle võimalik millegagi selgitada puuduvat lavalist liikumist, mida vähemasti teatri palgal muusikud võiksid vallata. Teemal „Kümme põhjust, miks muusik ei liigu“ võib arutleda nõrkemiseni, kuid koolis peetakse selleks tehnilise vabaduse või lihtsalt huvi puudumist – impulss peaks tulema ju seestpoolt. Vähemalt nõnda seal lajatati. Kas sellest on tingitud ka valitud vanemuislaste puisus?
Nõnda ma nüüd seisangi sel ristteel, mille ümber laiub kõige rohelisem muru ja kõige sinisem taevas. Mind ei liiguta, kas elu tuleb itkuline või hoopistükkis pilliline. Tuleb, määne tuleb. Tõnu Kaljuste sõnade juurde tagasi tulles usun, et Tartu vaim tegi tööd enamgi kui palju, sest sedavõrd hingematval kontserdil pole ma käinud ammu-ammu. Pooletoobilisusest oli asi kaugel ning oleks vale iseloomustada sellist muusikat ja ettekannet sõnadega „kaunis“ ja „ilus“. Õnneks ei peagi. Turvatunnet pakkuv ja soojemale tulevikule viitav jäärüüst vabanenud tänavakivi on paralleel, milles ma nüüd enam ei kahtle. Nukrust on igal pool ja see pole hea ega halb. Sellega tuleb õppida elama. Niisamuti nagu Damoklese mõõgaga, mis ripub meie kõigi pea kohal. Paratamatusega leppimist on kajastanud ka Tormis „Eesti ballaadides“, läbi rahvasuu. „Muusika pole mulle musitseerimine, vaid elamise vaev ja valu,“ on ta öelnud.
1 Ballaad – traagilisi või heroilisi ajaloo- või mütoloogiateemasid käsitlev lüroeepiline luule- või muusikateos (Sõnaveeb). Vastuolulisus tuleb välja ballaadide olemusest. Tormise ballaadid on justkui protest tollase maailma vastu: tollane etnograafiline rahvuslikkus, mida iseloomustas vaheldumisi romantiseerimine ja distantseerumine, poliitiline ärakasutamine ja (enese)eitus, tekitas intellektuaalset vastuseisu. Veel 1990. aastate teise poole Eesti kultuuriajakirjanduses sümboliseerisid rahvuskultuuri „konnatiik“ ja „pähe keevitatud muhu suss“. „Eesti ballaadid“ on sisult grotesksed lood. Tsüklit saadab heakõlaline ja justkui muretu muusika, mida uuest aastatuhandest peaaegu kummardatakse ja peetakse suurejooneliseks eesti rahvapärandiks.
2 Spirit possession – olukord, mil vaimud, tulnukad, deemonid või jumalad võtavad kellegi keha üle võimust.
Mäletan, et lugesin kunagi ülikooli ajal raamatut sünergeetikast, arvan, et tegemist oli Hermann Hakeni „Kõrgema sünergeetikaga“.1 Ega ma sellest suurt aru ei saanud, aga vägev mulje jäi mällu ning tuttavaks said sõnad nagu bifurkatsioon, fraktaal, mittelineaarsus. Mida need täpsemalt tähendavad, sai selgeks alles kümme aastat hiljem pärast raamatu „Mittelineaarne dünaamika ja kaos“2 läbilugemist. Selle raamatu üks autor on samuti akadeemik, mehaanika- ja matemaatikateadlane Jüri Engelbrecht, kes ongi kujunenud selle teemavaldkonna käilakujuks Eestis. Ja nüüd siis Engelbrechtilt raamat pealkirjaga „Komplekssüsteemid ehk Tervik on suurem kui osade summa“, kaasautoriks majandusteadlane ja tippjuht Robert Kitt.
Raamat võtab osavalt konksu otsa juba esimese lausega. Nimelt algab eessõna järgmiselt: „Maailm on keeruline süsteem, ükskõik milline on meie vaatenurk“ (lk 9). Keerukate süsteemide ehk komplekssüsteemide uurimisega tegeleb vastav teadusharu – kompleksussteadus (complexity science), mida raamat käsitlebki. Kui vaadata raamatu teemasid, siis tuleb nentida, et komplekssusteadus käsitleb nii füüsikalisi süsteeme, keemiat, bioloogiat, majandust, juhtimist, haridust ja filosoofiat. Ehk siis peaaegu kõike! Komplekssüsteemide käsitlemine peaks aitama lahendada isegi suuri maailmaprobleeme. Ootused on igal juhul laes.
Keerukus on keeruline
Sarnaselt iga teise hea raamatuga tekitas ka käesolev hulga küsimusi ja ideid. Mõnele leidsin vastuse raamatust, mõnega tuleb ilmselt edasi tegeleda. Esimene probleem tekkis kohe sõnaga „keerukas“. Üks silmatorkav asjaolu on see, et me ei tea täpselt, mis see keerukus on. Iseenesest pole see teab mis probleem. Füüsikas on tavaline, et esmalt õpitakse mingit nähtust mõõtma ja võib-olla alles hiljem saadakse teada, mis see täpsemalt on. Esimese temperatuuri mõõtmiseks kasutatava seadme ehitas kas Galileo Galilei (1564–1642) või siis tema õpilased millalgi XVI sajandi lõpus. See, et temperatuur on seotud aineosakeste soojusliikumise keskmise kineetilise energiaga, selgus alles peaaegu 300 aastat hiljem. Mis on energia, ei tea me aga tänapäevani.
Küll võib määratluste erinevus takistada valdkonnavahelist arusaamist ja koostööd. Seda nendivad ka raamatu autorid kohe sissejuhatuses, tuginedes Charles Percy Snow kuulsale loengule „Kaks kultuuri“.3 Humanitaarne ja täppisteaduslik ning hiljem lisatud sotsiaalteaduslik kultuur ei mõista üksteist ja see tekitab palju segadust. Sellest tulenevalt on autorid seadnud endale suurejoonelise ülesande: „Selle raamatu eesmärk on heita loodus- ja sotsiaalprotsessidele valgust komplekssüsteemide prisma läbi, et ühendada eri kultuurides elavaid inimesi, olgu nendeks teadlased, ettevõtjad, ametnikud, üliõpilased või täiesti tavalised Eesti inimesed“ (lk 14).
Arvan, et autorid on ülesandega väga hästi hakkama saanud. Raamat on kergesti loetav ja arusaadav, varustatud matemaatilisi aspekte selgitava lisaga ning viidetega lisakirjandusele.
Tulles tagasi „keerukuse“ tähenduse juurde tuleb tõdeda, et kui me täpselt ei tea, mis see on, siis vähemalt seda mõõta peaksime ometi oskama. Keerukuse mõõtmisest raamatus otseselt juttu ei tehta ja sellest on kahju. Füüsik Seth Lloyd on kirjutanud, et idee mõõta komplekssust on umbes samasugune nagu idee mõõta füüsikat.4 Füüsikas on palju mõõdetavaid suurusi, nagu eespool mainitud temperatuur ja energia, aga ka vahemaa, rõhk ja elektrilaeng, kuid „füüsika“ ise ei ole kuidagiviisi mõõdetav suurus. Kui me teeme kindlaks keerukust määratlevad seadused, siis peaksime sealt leidma terve hulga mõõdetavaid suurusi. Ja tõepoolest, Lloyd avaldaski 2001. aastal lühiartikli, kus ta loendab üle neljakümne suuruse, mis kõik on ühel või teisel viisil seotud komplekssuse mõõtmisega.5
Küll määratlevad autorid käsitletavad komplekssüsteemid, tuues ära neile omased tunnused. Tegemist on süsteemidega, mis koosnevad paljudest omavahel seotud osadest. Osade seosed on mittelineaarsed ning sellega omandab süsteem uue kvaliteedi (lk 9, 15). Seevastu on vähetõenäoline, et nii keerukas valdkond allub ühele konkreetsele määratlusele. Nii kasutataksegi enamikul juhtudest „keerukust“ ja „komplekssust“ ülimalt laialt mõistetuna. Kui me aga väidame, et kogu maailm on keerukas, siis: mida me sellega õigupoolest väidame? Komplekssusteadus käsitleb ülimalt erinevaid objekte ja protsesse, mille ühised nimetajad on mittelineaarsus, paljutasandilised hierarhiad, emergentsus, võrgustikud, tundlikkus häiritustele jms. Ausalt öeldes on kõiges selles raske orienteeruda. Selge, et keerukusest on kujunenud moetermin, mida kleebitakse igale poole, kuhu vähegi võimalik.
Raamatu autorid on teinud hiiglasliku jõupingutuse seda kõike kuidagi süstematiseerida ja jällegi on see suuresti õnnestunud. Minu arvates aga on probleem ikkagi alles jäänud, sest ega me täpselt aru ei saa, mis see keerukus siis õieti on. Kui maailm on keerukas, siis miski peab ju olema ka lihtne. Nii kummaline, kui see ka ei tundu, siis lihtne on ju igapäevaelu. Tegin just endale kohvi ja mul ei olnud vaja teada kohvi keemilist koostist, külmkapi termodünaamikat ega koore molekulaarset koostist. Ka ei pidanud ma pead vaevama sellega, millised neuronigrupid konkreetseid lihaseid juhivad. Loomulikult on kõik nimetatud nähtused ja objektid olemas, aga oma tegutsemises ei pea me neid arvestama. Ilmselt peitub selles argises kogemuses sügav tõdemus, et eri tasemetel on tähtsad kõikvõimalikud seaduspärasused ja seadused.
Teine, minu arvates väga määrav aspekt, mis on jäänud esile tõstmata, tuleb jällegi välja raamatu esimesest lausest: „Maailm on keeruline süsteem …“ Tegelikult käib jutt maailma kirjeldavatest mudelitest. Mudel, mitte otseselt maailm, on lineaarne või mittelineaarne, kompleksne või lihtne. Autoritele on see ilmselt iseenesestmõistetav, aga lugejale kohe kindlasti mitte. Raamatust võib jääda mulje, et kogu teadus tugineb nüüdsest peale ainult komplekssuse käsitlustele ja lihtsad mudelid on kasutusest väljas. Tegelikult sõltub see, millist mudelit kasutada, otseselt eesmärgist. Kosmoselaeva liikumine päikesesüsteemis on mõttekas välja arvutada tuginedes Newtoni seadustele, aga kui mingi objekti, kas või sellesama raketi asukoha kindlaksmääramiseks kasutatakse GPSi, tuleb kohe mängu Einsteini üldrelatiivsusteooria. Me teame väga hästi Newtoni seaduste piiranguid, kuid see ei tähenda sugugi, et neid ei kasutataks praktikas või et need on füüsika teoorias tähtsuse kaotanud.
Loodusliku ja sotsiaalse mudeldamine
Suurem osa raamatu sisust on pühendatud sotsiaalsetele komplekssüsteemidele ja mudelitele, mida saab selliste süsteemide uurimiseks kasutada. Tegemist on ülimalt olulise ja ka väga keeruka teemaringiga. Küsivad ju autorid isegi, kas looduslikel ja inimtekkelistel komplekssüsteemidel on midagi ühist (lk 18). Tegemist on kahtlemata keeruka küsimusega, millele täpset vastust me ei tea. Raamatu autorid rakendavad väga lihtsat ideed, mis kõlab umbes nii: kõik siin maailmas on komplekssüsteemid, nende kirjeldamiseks ja uurimiseks on füüsika välja töötanud väga head vahendid, järelikult tuleb neid rakendada ka kõikidele teistele nähtustele. Ja selline lähenemine ju töötabki! Mitte tingimata tänu sellele, et kõik käsitletavad süsteemid oleksid ühesugused, vaid ühesuguseid mudeleid saabki väga sageli kasutada eri nähtuste kirjeldamisel ja analüüsimisel. Kuna tegeliku maailma objektid ja nähtused on oma ilmingutes ammendamatud, siis saabki nende kirjeldamiseks kasutada väga erinevaid mudeleid. Muidugi peavad sellisel juhul olema nende süsteemidel mingid sarnased struktuursed omadused, näiteks teatud ühesugune matemaatiline struktuur.
Maailm on keeruline süsteem, ükskõik milline on meie vaatenurk.
Kompleksseid süsteeme leiame füüsikast (ilm, vedelike voolamine), keemiast (nn keemilised kellad), bioloogiast (ökoloogilised tsüklid) jm, nende kirjeldamiseks on viimasel poolsajandil välja töötatud sobivad matemaatilised mudelid. Sotsiaalsete süsteemidega on lugu märksa komplitseeritum, ning mitte seetõttu, et need süsteemid oleksid looduslikest komplekssemad, vaid seetõttu, et see komplekssus on teistsugune. Kuna sotsiaalsetel organisatsioonidel on kõigil oma eesmärgid, siis on meil võimatu saada nendest objektiivset välist pilti. See sisemine eesmärk ongi ju see, mille pärast need organisatsioonid eksisteerivad, nii et me peame selle kindlasti lisama mudelisse.6 Teine asjaolu peitub selles, et kui me saame sotsiaalsete organisatsioonide kohta teada mõne seaduspärasuse, siis see teadmine muudab olukorda ja organisatsiooni käitumist. Füüsikaliste ja bioloogiliste süsteemidega see enamjaolt nii ei ole.
Komplekssusteadust, samuti selle sõnavara rakendatakse väga paljudes sotsiaalteaduse ja -praktika valdkondades. Käesolevas raamatus on peatükid majandusest, haridusest, juhtimisest. Mulle meeldis neist kõige enam ülevaade majanduses rakendatavatest mudelitest. Autorid märgivadki: „Sotsiaalsete komplekssüsteemide kõige lihtsamini hoomatavaid valdkondi on kahtlemata majandus“ (lk 63). Põhjus on selge: matemaatilisi mudeleid on majanduses kasutatud juba alates XVII sajandist. Peatükist 4.1 saab väga hea ülevaate majanduskasvu mudelitest, aga samuti innovatsiooni käsitlustest.
Vastuolulisem on lugu juhtimisega, millele on pühendatud peatükk 4.3. Juhtimise valdkonnas on olukord selline, et tuginetakse küll teaduse autoriteedile, kuid sisulist seost komplekssusteadusega on raske tuvastada. Füüsikast ülevõetud terminite metafoorne kasutamine praktilises juhtimises võib mõnikord olla isegi õigustatud, kuid tuleb aru saada, et sellisel juhul ei ole tegemist teadusega.7 Mingil määral sarnaneb olukord mudelitega, millest oli eespool juttu. Juhtimises võivad olla meetodid, millel puudub teoreetiline alus, sellegipoolest väga edukate rakenduste aluseks. Sellisel juhul võib muidugi väita, et pole mingit vahet, millises teaduslikus kastmes me rooga serveerime, peaasi, et see oleks toitev. Teaduse poole pealt vaadates tekitab selline teaduse autoriteedi kattevarju kasutamine muret, kuna hägustab teaduslikkuse mõistet ja soodustab veelgi pseudoteaduste levikut.
Inimesed juhivad, maailm naerab
Unistus sellest, et inimühiskonda valitsevad samasugused seadused nagu loodustki ja et neile tuginedes peaks olema võimalik välja arvutada kõige ratsionaalsem ühiskonnakorraldus, ulatuvad tagasi vähemalt XVII sajandisse. Nimelt ilmus 1690. aastal Sir William Petty (1623–1687) raamat kõneka pealkirjaga „Poliitiline aritmeetika“.8 Petty oli Oxfordi ülikooli anatoomiaprofessor ja Iirimaal asuva Inglise sõjaväe ülemarst. Tema raamatu eesmärk oligi luua poliitikateadus, mis sarnaneks Newtoni füüsikaga ja tugineks „arvudele, kaaludele ja mõõtudele; kasutades ainult mõistuse argumente ja võttes arvesse ainult selliseid põhjusi, nagu on näha looduse alustes“. Selline teadus muudaks inimühiskonna mõõdetavaks ja seega arvudega väljendatavaks. Poliitiline aritmeetika aitaks vabaneda valedest ettekujutustest inimese loomuse kohta ja pakuks riigijuhtidele võimaluse kujundada kindlad ja tõestatavad valitsemispõhimõtted. Petty unistusel pole olnud võimalust tegelikkuseks saada. Ma loodan, et sellisel kujul need ka ei täitu, kuigi kompleksteadus püüab kõigest väest. Kirjutavad ju autoridki: „Põhiküsimus on riigi kui terviku sihtide (ühiskonna eesmärkide) seadmises ning arengusuundumuste selgitamises“ (lk 129). Siit kumab selgelt läbi lootus luua teadusel tuginev süsteem kogu ühiskonna, ka kogu maailma reguleerimiseks. Ometi teame, et see on võimatu isegi komplekssusteooriaid kasutades.
Füüsika tegeleb paljudest komponentidest koosnevate süsteemidega, kus kõik osised on ühel ajal kõikide teistega vastastiktoimes. Selle vastastiktoime tulemusena ilmneb süsteemis statistiliselt regulaarne ja ennustatav käitumine. Inimkollektiivide käitumine võiks alluda samale seaduspärale. Sõltumata sellest, mida mõeldakse ja milliseid tegutsemismotiive endile seatakse, peab tegutsema kollektiivselt. Inimene on kollektiivne olend ja ühiskonnas olemisest sõltub ka meie inimlikkus. Järelikult tegutsevad inimesed alati koos ja kollektiivne käitumine on ennemini reegel kui erand. Ükskõik kui individualistlikud me enese või teiste arvates oleme, moodustab meie käitumine ikkagi osa suuremast ühiskondlikust süsteemist. Vähemalt põhimõtteliselt võiks sellist tüüpi käitumise uurimiseks kasutada füüsikast pärit mudeleid, ilma et peaksime inimesi tundetuteks ja mõtlemisvõimetuteks aatomiteks.
Autorid pakuvad sellest olukorrast ka väljapääsu, aga ma ei tea, kui meeldiv see just on. Kardan, et see tulevikustsenaarium võibki realiseeruda. Sotsiaalsete süsteemide käsitlemisel rõhutavad autorid nimelt väärtusi. Minu arvates on see igati õigustatud ja väga perspektiivikas uurimissuund. Järjest keerukamas maailmas kerkivadki kõige tähtsamale kohale väärtused ja kultuur. Sageli ei osata teha muud kui ajada kultuuri kaela keerukad ja ebameeldivad asjaolud, millega rahvad kokku puutuvad. Seniste piiride küsitavaks seadmine ja kadumine, globaliseerumise kiirenemine ja samal ajal ka separatistlike ning piirkondlike liikumiste kasv, lääne demokraatia levitamine ja levimine, kuid teisalt ka selle nõrgenemine – pidevalt on tunne, et maailm muutub kiiremini, kui me jõuame sellega sammu pidada. Üheks lahenduseks pakutakse kogu selle arengu kiiruse vähendamist kuni nullkasvuni. Samuti oleks võimalus suunata areng mingitele teistele radadele. Kõikide nende iseenesest ju heade ja õigete kavade puudus on lihtne – seni puudub igasugune viis inimeste soove, väärtushinnanguid, tahtmisi ja vajadusi muuta. Ainsaks mingigi aja kestel töötavaks meetodiks on olnud vägivald. On aga selge, et inimesi vägisi muuta ei saa, nad peavad seda ise soovima.
Nii et maailma aitaks päästa kultuur. Kuidas seda täpsemalt teha, on iseküsimus. Kas inimestel on võimalik kultuuri tahtlikult muuta, jääb väga vaieldavaks küsimuseks. Eri teadusharud esitavad siinkohal vägagi erinevaid ja sageli ka üksteisele vastukäivaid arvamusi. Sotsiaalpsühholoogid väidavad traditsiooniliselt, et inimeste väärtusi on väga keerukas muuta, need on stabiilsed ja teisenevad aeglaselt vastavalt keskkonna muutumisele. Väärtussüsteem on harilikult seotud sotsiaal-ökoloogiliste, ühiskonna demograafilises ja rahvuslikus koosseisus ja indiviidi individuaalses arengus toimunud muutustega. Teisalt näitavad mõned uuringud, et väärtused võivad muutuda küllaltki kiiresti vastusena olukorra ja konteksti muutumisele.9 Eesmärgipäraste kultuurimuudatuste võimalikkuse pooldajaid paistab olevat enam organisatsiooniuuringute valdkonnas, mis ei ole ka üllatus, kuna seal ongi see väga sageli eesmärgiks. Väärtussüsteemi ja seega ka kultuuri muutmiseks on pakutud välja eri meetmeid, sealhulgas haridust, valitsuspoliitikat, organiseeritud aktivismi ja infovõrgustikke, eestvedajate tegevust ning isegi kunsti. Raamatu autorid rõhutavad hariduse tähtsust (lk 82), aga ka ülemaailmset valitsemist (lk 132), mis võivad mõjutada väärtuste ja mõttemaailma muutumist. Ükskõik millised meetodid selleks ka kasutusele võetakse, tähendab see isikuvabaduste ja võib-olla isegi meie inimliku loomuse (mis iganes see ka on) ohustamist.
Kalake sipleb konksu otsas, aga minema ei pääse. Tema jaoks on ilmselgelt tegemist kompleksse probleemiga.
1 Hermann Haken, Advanced Synergetics: Instability Hierarchies of Self-Organizing Systems and Devices. Springer-Verlag 1983.
2 Jüri Engelbrecht, Anu Uus, Mittelineaarne dünaamika ja kaos. Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituut, Tallinn 1993.
3 „Kaks kultuuri“ („The Two Cultures“) on esimene osa Briti teadlase ja romaanikirjaniku Charles P. Snow 1959. aasta mõjukast Rede-loengust, mis avaldati samal aastal raamatu kujul „Kaks kultuuri ja teaduslik revolutsioon“.
4 Seth Lloyd, Programming the universe: a quantum computer scientist takes on the cosmos. Vintage Books, London 2007, lk 188.
5 Seth Lloyd, Measures of Complexity a non-exhaustive list. – IEEE Control Systems Magazine 2001, 21(4), 7-8.
Teadusfilosoofilisema ülevaate keerukuse mõõtmiseks kasutavatest suurustest annab järgmine artikkel: James Ladyman, James Lamber, Karoline Wiesner, What is a Complex System? –
European Journal for Philosophy of Science 2013, 3, 33–67; https://doi.org/10.1007/s13194-012-0056-8
6 Vt nt Peter Checkland, Systems thinking, systems practice. Wiley, London 1999.
7 Haridimos Tsoukas, Don’t simplify, complexify: From disjunctive to conjunctive theorizing in organization and management studies. – Journal of Management Studies 2017, 54 (2), 132–153; https://doi.org/10.1111/joms.12219
8 William Petty, Political Arithmetick. Printed for Robert Clavel at the Peacock, and Hen. Mortlock at the Phoenix in St. Paul’s Church-yard, London 1690. http://www.marxists.org/reference/
9 Christopher M. Raymond, Jasper O. Kenter, Transcendental values and the valuation and management of ecosystem services. – Ecosystem Services 2016, Vol. 21, No. Part B, 10., p. 241–257.
Mängufilm „Ma Rainey must tagumik“ („Ma Rainey’s Black Bottom“, Netflix, USA 2020, 94 min), režissöör George C. Wolfe, stsenarist Ruben Santiago-Hudson, operaator Tobias A. Schliessler, helilooja Branford Marsalis. Põhineb August Wilsoni samanimelisel 1982. aasta näidendil.
Andrei Liimetsa hiljutises artiklis voogedastuse võludest ja valudest joonistub välja üksikvaataja harjumustele, soovidele ja kultuuritaustale häälestatud algoritmi masendav suutlikkus juhtida vaatajat mööda talle mugavat rada.2 Seikluslikkuse defitsiidi tõttu tundub siinse publiku radari alt olevat läbi lennanud „Ma Rainey must tagumik“, üks Netflixi selle hooaja väärtfilme, tõenäoline Oscari kandidaat ja viimase viie aastaga üleilmseks filmitäheks kujunenud Chadwick Bosemani luigelaul.
Eesti publikule pole suure tõenäosusega tuttavam ka Ameerika näitekirjanik August Wilson, kelle näidendi ekraniseering see on. Küll osutub suure tõenäosusega tuttavaks filmi produtsent Denzel Washington. August Wilsoni loomingu tuumikteosteks on „Pittsburghi tsüklina“ tuntud kümme näidendit – musta Ameerika analoogia Balzaci „Inimliku komöödiale“. Selle tsükli ekraniseerimise on Washington võtnud endale südameasjaks. Esmajärjekorras nägi ilmavalgust 2016. aastal linastunud „Piirdeaiad“3, mis tõi Viola Daviesele Oscari ning sai kriitikute ohtrate kiidusõnade osaliseks. Arvesse võttes, et nagu „Piirdeaiad“ ei jõudnud kohalikku kinolevisse ka sellised väärtfilmid nagu „Precious“4 või „Ülemteener“5 ja ka 2017. aasta parima filmi Oscari laureaat „Kuuvalgus“6 jõudis siiamaile alles pärast umbes 140 auhinna võitmist, tekib küsimus: kas Eesti publik on teadvustamatult ksenofoobiline või peavad seda ksenofoobiliseks siinsed levitajad? Vastuse suudab anda vahest ainult igaühe Netflixi algoritmi klaaskuul.
Film rullub lahti Chicagos, kesk 1927. aasta lõõskavat suvepäeva, mil legendaarne bluusilaulik Ma Rainey (Viola Davies) salvestab koos taustabändiga filmile pealkirja kinkinud singlit. Enamgi Raineyst endast liigub vaataja ühes tema bändimeestega, kes puhuvad stuudio keldriruumis juttu, lõõbivad ja viksivad seadeid. Õhus on pinget: diiva hilineb tunni, salvestustehnoloogia nõuab muusikutelt esituse ühe ropsuga purkisaamist, andekas trompetimängija Levee Green (Chadwick Boseman) õõnestab Ma autoriteeti järjepanu nii teravmeelsuste pildumise, tolle noore tüdruksõbraga flirtimise kui ka muusikalise autonoomia nõudmisega. Pealegi ei saa keegi peale Ma lubada endale valge mänedžeri ja produtsendi ees muud kui lömitamist.
Ma Rainey (Viola Davis) positsioneerub artistina mitmeti kahe maailma vahele. Muusikaliselt oli Rainey põlvkonnast, mis nihutas bluusi vodevillist jazzi poole. Kultuuriliselt peitub tema karjääris ja isikus lõuna- ja põhjaosariikide intrigeeriv teelahe.
Filmis on tunda, et tegu on algupäraselt näitelavale mõeldud materjaliga, seda nii heas kui ka halvas. Tegevuspaigaks on pelgalt kaks tuba: kitsuke, vaba kõnepruuki kannatav kelder harjutavatele muusikutele ja salvestusruum, kus pilkudega öeldakse ja pannakse paika rohkem kui sõnadega. Lisaks veel kitsuke tänavajupp. Siinkohal tuleb kiita operaatoritööd: liikuva kaamera lendleva liikumise ja õrna suumimisega on suudetud efektiivselt peita võttepaikade olemuslikku üksluisust. Ometigi ei ole suudetud neid paeluvaks muuta. Kuigi teatritüki-päritolu paistab välja, häirib see siiski tõtt-öelda harvadel hetkedel. Pigem tekib intrigeeriv kujutluspilt, kuidas teostuksid mõned stseenid lavalaudadel. George C. Wolfe on tõestanud oma suutlikkust lavalise algmaterjali ekraniseerimisel: kõik tema viis mängufilmi on tehtud näidendite põhjal. „Ma Rainey musta tagumiku“ teatripäritolu on tunda umbes samal määral kui viimase peatükist peatükki liikuvat struktuuri.
Näidenditaust annab jõulise ja positiivse impulsi raudses fookuses näitlejatöödele. Üliedukalt kannavad rolli välja nii Ma Rainey osatäitja Viola Davis kui ka trompetimängijat Levee Greeni mängiv varalahkunud Chadwick Boseman. Mõlemad rollid on komplekssed ja mitmetasandilised, mõlemad isikud – üks ajalooline, teine fiktiivne – valitsevad nii kaadri kui ka vaataja üle. Seda karisma ja ekraanimõjuga, aga ka suutlikkusega mängida tegelane sügavaks. Mõlema puhul on edasi antud isiksuse isepära. Kui Davise Ma Rainey saavutab selle eelkõike peente detailide ja kalgi jõulisusega, siis Bosewicki Leveetulisus mõjub ekraanil keravälguna. Ühel hetkel tundub tegelane muigava hurmurina, teisel kõuetormina. Talle poleks pidanud see film jääma viimaseks, vaid saama koos suvel linastunud „5 verevennaga“7 hüppelauaks, et seljatada superkangelase Musta Pantri kehastamisega kaasnenud tuntus anderikka näitleja kuulsusega. Bosemani mängust paistab välja realiseerimata jäänud haare.
Film on maiuspala bluusifännidele, kuid seda pigem žanri ajaloolisest kui muusikalisest aspektist. Ma Rainey positsioneerub artistina mitmeti kahe maailma vahele. Muusikaliselt oli Rainey põlvkonnast, mis nihutas bluusi vodevillist jazzi poole. Kultuuriliselt peitub tema karjääris ja isikus lõuna- ja põhjaosariikide intrigeeriv teelahe. Kuigi ajalooõpikute järgi paistab musta kultuuriruumi iseolemine olnud nigelamal järjel lõunas ja natuke vähem nigelal põhjas, on filmis vaatajani toodud kahe maailma erisuse hallid varjundid. Lõunas valitseva range segregatsiooni tingimustes oli mustanahalistel eraldatuse tõttu teatav iseolemise autonoomia. See omakorda tingis suveräänsuse ka sealses kultuuriruumis tegutsevatele mustadele artistidele. Davise kehastatud Rainey oli kuninganna ja iidol koduses Georgias, kuid kommertslik tõmbeartikkel pigem põhjas. Üleriigiline fenomen, kelle teerajaja oreool lõunas on taandatud veel üheks muusikaliseks trendiks põhjaosariikide tööstuslikus vaimus.
Siinkohal teen kõrvalepõige tõlkeproblemaatikasse. „Ma Rainey must tagumik“ on üks neid filme, mille pealkiri on kaotanud maakeelde tõlgituna oma kahemõttelise teravuse. Kuigi Ma Rainey tagumik on tõepoolest imposantne ja märkimist väärt, viitab „bottom“ ennekõike sellele, kus leidis ennast 1920. aastate Ameerika mustanahaline kodanik. Põhjaosariikide toonase egalitaarsuse näilisus, lõuna karm argipäev ning kirjeldamatud eraelulised minevikutraumad moodustavad kolmnurga, mille kaudu karakterid ekraanil välja mängitakse. Ometi rakenduvad needki süstemaatilise rassismi võrrandi teenistusse, nii et see haarab endasse inimesed ja kultuuri. Filmi lõpukaadrites on kujutatud agoonilise tuimusega valge Ameerika kultuurilise ekspluatatsiooni magedaid vilju.
„Ma Rainey musta tagumiku“ ajastuidülli pealispinna taga peidab end mõtisklus rassismi ja Ameerika ajaloo, egalitaarsuse ja edasipüüdlikkuse ning mahatrambitud lootuse üle. Filmi võib soovitada neile, kes naudivad mitmekihilist näitlejatööd, ja tõenäoliselt saavad väärtfilmilaksu kätte ka need, kes kipuvad hindama ennekõike filmitehnilisi mänge. Rassiteemal ajaloofilmi maitsekas ja rafineeritud teostamine väärib tunnustust. Pealegi lööb Davise ja Bosemani toores jõulisus kohati 1920ndate elegantsi täis kõverpeeglisse mõrad, mis püsivad meeles ka pärast tiitrite lõppu.
1 USAs 1. veebruarist 1. märtsini vältav black history month on Aafrika diasporaale oluliste sündmuste ja isikute mäletamise ja tähistamise kuu. Hollandis, Iirimaal ja Suurbritannias leiab see aset oktoobris.
2 Andrei Liimets, Voogedastussõjas surma ei saa. – Sirp 22. I 2021.
Kas Rävala puiesteest saab sel suvel Tallinna (auto)vaba puiestee?
MADLE LIPPUS
Eksperimenteerimine annab ruumist mõtlemiseks vabaduse, sest kõike ei pea kohe ära otsustama, betooni valama. Peale planeerija mängurõõmu saab lustimisse kaasata ruumi kasutajad, et koos nendega saavutada parem tulemus. Tallinna linnaruumis pole kohaliku võimu ettevõtmisel ajutisi eksperimente seni tehtud, kuid arhitektide liidu ettepanek keskse asukoha ja tähtsusega Rävala puiestee tuleval suvel autovabana hoida pakub nüüd selleks ideaalse võimaluse. Selmet tänav projekteerimistingimuste põhjal kiirelt valmis joonistada võiksime aja maha võtta ja mõelda, kuidas teha üledimensioonitud bulvarist nüüdisaegne sõbralik linnaruum. Tartu Autovabaduse puiestee möödunudsuvine fenomenaalne populaarsus võiks maha võtta ka hirmu autovabaduse ees.
Rävala puiestee koos Teatri väljakuga on linnas ühtaegu keskne ja täiesti perifeerne. Talvel on sealsed puud valguskettidega imeilusalt kaunistatud nii nagu kesklinnas asuv Kaarli puiesteegi. Ja sarnaselt Kaarli puiesteega rõõmustavad need eelkõige mööda vuhisevaid autojuhte, sest linna avalikus ruumis tegevust otsivad jalakäijad sinna naljalt ei satu. Ühelt poolt on nii, nagu arhitektide liidu president Andro Mänd välja tõi: need kunagi kesksed kohad on linna arengu seisukohalt nüüd perifeersed, kuid väärivad taas elavdamist. Jalutajate vähesuse teine põhjus on väga praktiline nagu paljude teistegi Tallinna rohealade puhul: sinna kas ei pääse üldse või on jala jõuda ebamugav.
Rävala puiestee ja sellega piirnevate alade plaanid on ikka olnud suured. 1970. aastatest pärit Pärnu maanteeni pikendamise plaan elab senini oma elu Tallinna kehtivas üldplaneeringus. Vahepeal oli kavas poole Süda tänava ajaloolise hoonestuse asemele rajada ooperiteater, milleks koostati plaane, projekte ja makette. Kuigi tänapäeva kriteeriumide järgi ei oleks need projektilahendused kõrgeid punkte saanud (ooperiteatri plaanile tekkis kohe vastasseis), olid autorid siiski ruumiloomes ettevalmistuse saanud spetsialistid. Nüüd on aga kavas pikendada Rävala puiestee Pärnu maanteeni ja tänavaruum seal ümber korraldada kommunaalameti väljastatud projekteerimistingimuste põhjal.
Projekteerimistingimuste eelnõu kolm peamist puudust ja kesklinna üldplaneering. Aastavahetusel avalikul menetlusel olnud projekteerimistingimustel on kolm peamist puudust, millele on piirkonna elanikud linnale saadetud ühises seisukohavõtus ka tähelepanu juhtinud. Tingimustega ei põhjendata Rävalasse ühistranspordikoridori, konkreetselt trammitee, planeerimise vajadust. Kuigi linn on paar viimast aastat sellekohast plaani vaikselt veeretanud, näevad eksperdid trammirööbaste vajadust Liivalaias, ühtegi alusuuringut või analüüsi seni tehtud ei ole. Kaua oodatud kesklinna üldplaneeringuga, kus just selliseid teemasid käsitlema peaks, jõuti 2019. aastal alguses algatamise ja lähteseisukohtade mustandini, kuid sealt edasi on teema taas soiku jäänud. Sellest on äärmiselt kahju, sest juba ammu oleks hädasti vaja uuendada Tallinna kesklinna ruumilise arengu eesmärke ja kokkuleppeid, seni kehtib siin ammu vananenud 2001. aastal kehtestatud Tallinna üldplaneering.
Teiseks on eelnõu segane, mis hoolimata avatud menetlusest raskendab kommenteerimist. Samuti ei ole selle sisu kooskõlas kesklinna arengusuundadega.1 Eelnõus on vasturääkivusi ja mitmeti mõistetavusi alustades sellest, kas plaanitakse trammi või mitte, kas torupiirded on ruumi kujundamisel lubatud jpm. Kesklinna arengusuunades on kavandatud kergliikluse eelisarendamist. See on ka eelnõus välja toodud. Projekteerimistingimustega on ette nähtud autode sõiduradade laius vastavalt kehtiva standardi maksimumile 3,5 meetrit. Jalakäijate ja ratturite rajalaiusena on jällegi lubatud standardikohaseid ja vaid erandlikult lubatud miinimumlaiusi, vastavalt kaks ja poolteist meetrit. Ruumipuudusel on jalg- ja rattaliiklusele lubatud ka jagatud tänavaruum ning eelnõuga kaasas olnud selgitava joonise põhjal, kui arvestada teekoridoride võimalikku laiust, ongi kitsad või olematud kõnni- ja jalgrattateed ainus lahendus. Nii loodav ebaturvaline tänavaruum süvendab Tallinnas juba nagunii valdavat probleemi: jalgratturitele, jalakäijatele ja taskaaluliikuritele ette nähtud tänavaruum on liiga kitsas ja põhjustab alatasa konflikte. Oma kogemusest tean, et kõnniteel liikuvad väikesed jalgratturid saavad pideva halvakspanu ja põhjendamatute etteheidete osaliseks, kuigi liiklusseadusega on kõnnitee neile liiklemiseks ette nähtud.
Kolmandaks on valitud vale menetlus. Projekteerimistingimuste asemel tuleks avaliku huvi objekti puhul koostada detailplaneering, anda ruumi mõtestamisel juhtroll vastava ettevalmistusega arhitektidele ja planeerijatele ning plaanitav linnarahvaga põhjalikult läbi arutada. Ettepanek menetlustüübi vahetamiseks ei ole juhuslik uitmõte, seda toetab ka sama teemat käsitlenud artikkel rahandusministeeriumi planeeringute osakonna ajaveebis.2
Eksperiment Rävala puiesteega annab hea pehme võimaluse katsetada uute suundadega. Liiklus sellel uhkel kuuerajalisel bulvaril on niikuinii tagasihoidlik.
Linnaruum kui avalik teenus. Rävala puiestee avaliku ruumi mõtestamine tuleb erinevalt möödaniku grandioossetest plaanidest ette võtta moodsate võtetega. Eksperimenteerimine ehk kavandatava läbikatsetamine väiksemal mõõtkaval on koos teenusedisaini põhimõtete aina laiema levikuga üha tavapärasem. Ka Tallinn kasutab sama meetodit oma teenuste planeerimisel. Teatud mõttes on ka avalik linnaruum avalik teenus, mille eesmärk on vastata võimalikult paljude vajadustele. Seega on ainuõige ka siin läheneda samamoodi. Seda enam et linnaruumi ümberkorraldamisega kaasnevate mõjude ning kulutatavate avalike vahendite hulk on väga suur: ainuüksi tänavuses linnaeelarves on Rävala puiesteele ette nähtud 1 850 000 eurot. Projekti kogumaksumuseks on eelarves märgitud rohkem kui 14 miljonit eurot.3
Mõjude all ei tohi vaadelda kitsalt ainult mõju (auto)liiklusele, vaid ka mõju liikuvusele ja linnakeskkonnale. Mida rohkem on võimalik liigelda jala või rattaga, mida rohkem tegevusi, lõõgastumisvõimalusi ning mitmekesisust linnaruum pakub, seda paremini mõjub linn vaimsele ja füüsilisele tervisele. Samuti tuleb teravas keskkonnakriisis tähelepanu pöörata elurikkusele ning linnale kui terviklikule ökosüsteemile, mis peab ettetulevate hädadega ise hakkama saama. Näiteks vähendab piisav hulk rohealasid ja loomulikku drenaaži suure vihma korral üleujutuste mõju ning kuuma ilmaga pakub kõrghaljastus loomulikku jahutust ja kaitset ülekuumenemise eest.
Autovabadusega eksperimenteerimine ei tähenda autoliikluse sulgemist. Kui lähtuda arusaamast, et eksperimenteerimine on osa teenusedisainist, siis võib loogiliselt jõuda arusaamani, et Rävala puiestee eksperiment ei tähenda vaid autoliikluse (osalist) sulgemist. Kui linn talle visatud kinda – arhitektide liidu üleskutse muuta Rävala puiestee üheks suveks autovabaks – üles korjab, siis tähendab see kõigepealt eesmärkide seadmist, läbimõtlemist, mida katsetatakse, ning seejärel järjepidevat tegutsemist.
Tartu suvine autovaba puiestee pakkus peale mitmekesise ruumi palju tegevust, üritusi ja võimalust mõnusalt keha kinnitada. Nagu korraldajad on tunnistanud, oli ettevalmistamiseks jäänud pool aastat väga intensiivne. Osaliste kokku toomisel ja huvide ühendamisel sai kõik teoks sellise tulemusega, mis hoolimata esialgsest „ajuvabaduse puiestee“ hüüdnimest hääletati aasta lõpus tartlaste poolt aasta teo konkursil üheks tähtsamaks möödunud aasta sündmuseks.
Õnneks ei peaks ka Tallinna linn tegutsema üksinda. Juba on lubanud appi tulla arhitektide liit, puiestee äärde jääb lisaks Solarise keskusele mitmeid teisi väiksemaid ettevõtteid ja söögikohti ning oma toetust ettevõtmisele on väljendanud ka elanikud.4 Olen täiesti kindel, et hea algatus tõmbab teisigi kaasa.
Tähelepanu sõbralikule linnaruumile = populaarsus. Tallinnas on aastakümneid eelistatud autoliiklust muudele liikumisviisidele. Kui varem andis see alust korruptsioonikahtlusteks, siis praegune linnapea on jätnud mulje, et selline valik põhineb tema veendumusel autost kui parimast liiklusvahendist ning ettekujutusel, et ümberprioriseerimine viib hääli. Neid aga ükski poliitik kaotada ei taha.
Eksperiment Rävala puiesteega annab hea pehme võimaluse katsetada uute suundadega. Liiklus sellel uhkel kuuerajalisel bulvaril on tagasihoidlik, ühissõidukid liiguvad vaid tänava ühes otsas ja sealgi vaid ühel sõidusuunal. Liikluse ajutine ümberkorraldamine ei tähenda tuiksoone sulgemist, vaid väikest nüket. Tallinn saaks natukene näidata, et avalik linnaruum on sihikul.
Mul on selline tunne, ja ma tõesti väga loodan, et see ei jää ainult tundeks, et sügisestel kohalikel valimistel on linnaruumi kvaliteet ja kergliiklejatele paremate võimaluste loomine nende teemade hulgas, milles võetud seisukohad panevad valijaid ühe või teise kandidaadi poolt hääletama. Rävala puiestee ühistutest on juba teada antud, et elanikud on arhitektide liidu üleskutse poolt.
Planeeritavat ala ümbritsevate suurte korteriühistute juhatuste – esindatakse rohkem kui 600 korteriomandit – allkirjastatud seisukoht on, et avalikus menetluses olnud projekteerimistingimuste eelnõuga nad nõus ei ole.
1 Äsja vastu võetud strateegia „Tallinn 2035“ strateegiline siht 1 „Sõbralik linnaruum“ sedastab ruumiloome eesmärgina „inimmõõtmelise, looduslähedase ja kõigile ligipääsetava linna“. Projekteerimistingimuste eelnõu kommunaalameti koostatud osast kangastus pilt hulgast uutest fooriristmikest, kitsastest kõnniteedest ning maha võetud kõrghaljastusest.
2 Kuidas selgitada välja, kas ehitis on olulise avaliku huviga rajatis, mille püstitamiseks on vajalik koostada detailplaneering? – Planeerimisseaduse lahtiseletaja ehk Ajaveeb. 27. V 2016; https://planeerimine.ee/kkk/kas-ehitis-on-olulise-avaliku-huviga-rajatis/
3 Tallinna Linnavolikogu 17. XII 2020 määrus nr 28, Tallinna linna 2021. aasta eelarve; https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/4221/2202/0042/LISA%204.pdf#
4 EPL Kultuur, Rävala puiestee autovabaks? – Eesti Päevaleht, 21. I 2021; https://epl.delfi.ee/artikkel/92330363/ravala-puiestee-autovabaks?fbclid=IwAR1PNIu5zVH7idrrMGg6FogtRgyryP0poXye9uRWTsOgRQJ2eJts7fdAJCg
Tallinna Linnateater mälestab kurbuse ja tänumeelega oma kauaaegset kassapidajat Tiiu Noormetsa, kes lahkus meie hulgast 29. jaanuaril.
Tiiu Määra sündis 1939. aastal Harjumaal Raasiku vallas Perila külas talupidajate peres. Ta lõpetas 1959. aastal Tallinna 16. keskkooli ja 1961. aastal Tallinna kutsekeskkooli nr 15. 1961–1963 töötas ta kokana restoranis Nord ja Norma sööklas. 1963. aastal Tiiu abiellus ja sai perekonnanimeks Noormets. Perre sündis kaks poega.
Aastatel 1972–2005 töötas Tiiu Noormets Tallinna Linnateatris kassapidajana ja alates 1972. aastast oli ka Eesti Teatriliidu liige. Kolleegid mäletavad teda kui toredat ja täpset inimest, teatrisõbrad kui väsimatult abivalmis töötajat piletikassas. Tiiu Noormetsa poeg Allan Noormets on alates 1994. aastast Tallinna Linnateatri näitleja.
