Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 kultuuriajakirjandus – Sirp
Sakala keskuses näeb maailmakuulsaid arhitektuurikoomikseid
Eesti Arhitektuurimuuseum esitleb Viljandi Sakala keskuses Belgia kunstniku François Schuiteni (1956) ja Prantsuse kirjaniku Benoît Peetersi (1956) loomingu näitusel koomiksikunsti ja arhitektuurset graafikat.
Nende koostöös valminud graafiliste romaanide sarja „Les Cités obscures“ („Varjatud linnad“) tegevus toimub Vastasmaal – müstilisel planeedil, mis jagab Maaga orbiiti, kuid on meie jaoks Päikese taga varjul. Selle kujuteldava tsivilisatsiooni asukad seisavad silmitsi meilegi tuttavate probleemidega, nagu linnaruumi reorganiseerimine või pärand vs. uue ihalus, jäädes kangelaste ja antikangelastena tihti arhitektuursete ideede ja jäikade süsteemide risttuulde.
„Varjatud linnade“ sarja loomist alustasid lapsepõlvesõbrad Schuiten ja Peeters 1980. aastatel. Viljandi näitusel saab näha nende töid kuulsaimast albumist „La Fiévre d’Urbicande“ („Segadus Urbicande’is“) ning erinevaid graafilisi romaane ja filme raamatute valmimisest („Brüseli” ja „L’Ombre D’un Homme“).
Näitus on Viljandi Sakala Keskuses 8. märtsini
Näitusega koos ilmus eesti keelde tõlgitud graafiline romaan „Segadus Urbicande’is“ („La Fiévre d’Urbicande“). Tõlkinud Anu Lutsepp, keeletoimetaja Kaja Randam, küljendaja Koit Randmäe
Raamat on müügil ka Sakala Keskuses ja suuremates raamatupoodides.
Näituse kuraatorid: Sandra Mälk, Benoît Peeters
Tõlge prantsuse keelest: Anu Lutsepp
Tõlge inglise keelde: OÜ Päevakera
Tekstid: Sandra Mälk
„Segadus Urbicande’is“ digitaalne värvimine: Jack Durieux
Siiditrükitehnikas graafiliste lehtede trükk: Numéris’Art (Belgia)
Toetajad: Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Prantsuse Suursaatkond Eestis, Prantsuse instituut Eestis
Eerik Haameri kunstiauhinna žürii otsustas määrata 2020. aasta preemia Eesti–Rootsi kunstnikule Enno Hallekile.
Stockholmis elav ja tänavu oma 90. sünnipäeva tähistav Enno Hallek on sündinud 1931. aastal Rohukülas kaluri perekonnas. 1943. aastal pages ta teismelise poisina koos vanematega kaluripaadis Rootsi, jagades sama saatust kümnete tuhandete kaasmaalastega. Kui põlvkonna jagu vanem Eerik Haamer saabus Rootsi kodumaal tunnustatud kunstnikuna, siis Enno Hallek sai kunstihariduse Stockholmi Kunstiülikoolis (1953–1958) maali erialal ning töötas aastatel 1981–1990 sealsamas maalikateedri professori ja monumentaalkunsti osakonna juhatajana.
Enno Hallek on väljapaistvamaid Eestis sündinud kunstnikke, kes ainsana meie pagulaskunstnikest on pälvinud tunnustuse ja auväärse koha ka uue kodumaa Rootsi kunstimaastikul. Tema traditsiooniliste kunstiliikide piire ületav ning erksalt kaasaja kunsti väljendusvõimalustega suhestuv looming loob seoseid nii värvika ja lakoonilise popkunsti kui ka sisusügava kontseptualismiga.
Halleki võimsad, tihti merega seotud sümbolkujundid – aerud, vineerist välja lõigatud päästerõnga kujulised „kaasaskantavad päikeseloojangud“, kaarduvad ja korduvad kujundid, nn fraktaalid, millest saab luua lõpmata hulgal uusi kombinatsioone, ühendavad endas maali, skulptuuri, installatsiooni ning ka tegevuskunsti, kuna autor haarab tihti vaatajagi aktiivse osalejana kaasa. Kunstnik on oluliseks pidanud oma immigrandi tausta, põiminud oma Eesti päritolu nii tööde pealkirjadesse kui ka kujunditesse ja värvidesse, lapseeas mällu sööbinud värvimängudena, mida loob Lääne-Eestis merre loojuv päike.
Enno Halleki looming leidis märkamist ja tunnustamist varakult – 1975. aastal valiti ta Rootsi Kuningliku Kunstiakadeemia liikmeks. 2020. aastal tuli seni suurim tunnustus – Enno Hallek pälvis Rootsi Kultuuriministeeriumi elutööpreemia kunsti valdkonnas (500 000 Rootsi krooni, iga-aastaselt antakse välja viis valdkondlikku preemiat).
Tema tööd on arvukalt esindatud Moderna Museetis, Göteborgi kunstimuuseumis jt Rootsi muuseumites ja kunstikollektsioonides. Näituste vahendusel on Halleki looming Rootsis pidevalt pildil.
Enno Halleki esimene isiknäitus sünnimaal toimus 1990. aastal Eesti Kunstimuuseumis, millele järgnesid mitmed sooloesinemised siinsetes galeriides taasiseseisvumise esimese kümnendi lõpuni. Kuressaares sai Halleki töid näha 2000. aastal Kunstisuve näituse „Kõik on maal“ raames. Tallinnas on tema töid praegugi võimalik vaatama minna – kuni 14. märtsini saab külastada 2019. a. sügisel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdisaali galeriis avatud isiknäitust „Da capo al fine ehk ülemlaul fraktaalidele“ (kuraator Harry Liivrand, külastusvõimalus kontsertide ajal).
Paljude Rootsi tunnustuste kõrval on Hallek pälvinud 2011. aastal ka Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia.
Eerik Haameri kunstiauhinnale 2020 nomineeris Enno Halleki Tartu Kunstimuuseum.
Teiste kunstiinstitutsioonide poolt esitatud kunstiauhinna nominendid olid: Aksel Haagensen, Triin Kerge, Ivar Kaasik, Cärol Ott, Arne Maasik, Peeter Linnap, Peeter Laurits.
Pallase koolkonda kuuluva kunstniku Eerik Haameri (17.02.1908 – 4.11.1994) 113. sünniaastapäeva tähistatakse Kuressaare raekojas 20. veebruaril, mil Enno Hallekile antakse üle Eerik Haameri nimeline kunstiauhind. Auhind koosneb klaasist sümboolsest meenest, mille autor on klaasikunstnik Eeva Käsper, aukirjast ja stipendiumist suurusega 2000 eurot.
Samas avatakse Kuressaare Raegaleriis eelmise aasta kunstipreemia laureaatide Juta Kivimäe ja Isabel Aaso-Zahradnikova kaasabil Eesti Kunstimuuseumi kogude põhjal koostatud näitus “Maire Männik – Eesti legend Pariisis”.
Eerik Haameri nimeline kunstiauhind on varem omistatud kunstnik Uno Roosvaltile (2017), Karel Koplimetsale (2018) ning Juta Kivimäele ja Isabel Aaso-Zahradnikovale (2019).
Žürii esimehe Helle Kahmi sõnul algatasid Kuressaare linn ja hilisemalt Saaremaa vald Saaremaalt pärit silmapaistva kunstniku Eerik Haameri nimelise kunstiauhinna 2017. aastal. Auhinna eesmärgiks on tunnustada Eesti kunstnike silmapaistvaid saavutusi kunsti valdkonnas ja jäädvustada Eerik Haameri mälestust.
Žürii koosseisu kuulusid: Helle Kahm (žürii esimees), Reeli Kõiv, Kaia Haamer, Anne Untera, Reet Varblane, Britta Benno, Lii Pihl, Tõnis Kipper, Margus Meinart.
Veebruaris esitleb muuseum EAM 30 väikese maketituuri raames Paide kultuurimaja maketti. Nüüdne Paide Muusika- ja Teatrimaja projekteeriti Eesti Maaehitusprojektis 1984-85. Projekti autor on arhitekt Hans Kõll, konstruktorina töötas kaasa Rein Üts. Fassaadi roosakna vitraaži kavandas Kaarel Kurismaa, unikaalsed interjöörid sisearhitektid Tiiu Pai ja Taimi Rõuk, vitraažid on Kalev Roometilt. Hoone valmis 1987. 24. veebruari 2021 Vabariigi Presidendi kõne ja pidulik kontsert toovad selle hoone kõigile teleekraani kaudu koju.
Rotermanni soolalaos on veebruaris lisaks püsinäitustele „Elav ruum“ ja „Uuri ruumi!“ avatud ka näitus sisearhitekt Aulo Padari märgilistest töödest ehk Linda kolhoosi keskusest Võrumaal, Rapla KEKi hoonest kuni Estonia teatrimaja ja Turisti poeni Tallinnas.
Uusim näitus “Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid” tutvustab Eesti pealinna kaasaegse linnaplaneerimise vaatenurgast. Näitusel selgub, mida üleüldse saab tänapäeva linnas planeerida; milliseid võimalusi pakuvad homse linna kujundamisel linna rohealad; kus asuvad täna ning kus võiksid asuda tulevikus Tallinna keskused.
Muuseum on avatud teisipäevast pühapäevani kell 11-18. NB! Rahvusvahelisel giidide päeval, 21. veebruaril on muuseumi uksed kõigile tasuta külastuseks avatud. 23. veebruaril, päev enne Eesti Vabariigi 103. aastapäeva, sulgeb muuseum uksed kell 15.
Näitused mujal Eestis
3. veebruarist avaneb Viljandis Sakala keskuses arhitektuurikoomiksi näitus „Urbatekt varjatud maailmas. François Schuiteni ja Benoît Peetersi arhitektuurikoomiksid“.
Viljandimaal Heimtali mõisakoolis on suve keskpaigani vaadata „Mõisast kooliks. Eesti Mõisakoolid“
Narva linnuses on 21. veebruarini vaadata „Metsade maa Rootsi – uus puitarhitektuur“, mis kolib veebruari lõpus Paide Muusika- ja Teatrimaja galeriisse.
Tuurid ja muu
Kolmapäeval 10. veebruar kell 17.00 linastub KUMU auditooriumis film „Aulo Padar. Joonestatud maailmad“ (Eesti 2020, 30 min), mille juhatab sisse sisearhitekt ja filmi režissöör Maris Kerge. Jalutuskäikudel sisearhitekt Aulo Padari joonestuslaual kavandatud maailmades – Kobelas asuvas Linda kolhoosi keskuses, Rapla KEK-i haldushoones ja endises valuutapoes Turist – avaneb ühelt poolt klaar autorimõte, teisalt pragmaatika. Piiratud info ja ehitusmaterjalide puuduse keskel ning praegusest väga erinevas tellija-autori dialoogis kulgenud loomeprotsessid paistavad tänapäeval peaaegu muinasjutuna.
Film ning näitus Rotermanni soolalaos, samuti raamat „Sisearhitekt Aulo Padar“ on pühendatud sisearhitekt Aulo Padari 80. juubelile.
Laupäeval 13. veebruaril kell 14 on Johan Tali kuraatorituur näitusel „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“. Osalemine muuseumipiletiga.
10. veebruarini ootab Tallinna haridusosakond Tallinna munitsipaalkoolide soove osalemaks nendes Eesti Arhitektuurimuuseumi haridusprogrammides, mille eest tasub Tallinna linn. Lisainfo kadi@arhitektuurimuuseum.ee
_________ Eelkõige Eesti 20. sajandi arhitektuuripärandi säilitamiseks, uurimiseks ja teadvustamiseks loodud Eesti Arhitektuurimuuseumi asutamisest täitus tänavu 1. jaanuaril 30 aastat. Juba 25 aastat tegutseb muuseum ajaloolises Rotermanni soolalaos (valmis 1908), mis moodsa Rotermanni kvartali serval hästi silma torkab.
A-Galerii näitab 2021. aastal kohaliku ehtekunsti kõrval senisest enam ka väliskunstnike loomingut
A-Galerii 2021. aasta näituseprogramm uurib ehtekunsti ja ehtimist nii isikliku kui kogukondliku keha kaudu, mõeldes ka ruumiga tegelevatele praktikatele. A-Galerii näitab sel aastal kohaliku ehtekunsti kõrval senisest enam ka väliskunstnike loomingut, olles tiivustatud nii kunsti kolimisest digiplatvormidele kui ka soovist ühendada ehtekunsti kogukondi avardunud digi- ja füüsilises ruumis.
“A-Galerii esindab kirevat kogukonda kunstnikke, alles õppivatest kuni üheksandat kümnendit käivate loojateni. Nii piiride-, koolkondade-, identiteetide-, generatsioonide kui ehtega suhestumise viiside ülene kaasatus ning paljususe väärtustamine on seega galeriile oluline,” ütleb A-Galerii näituseprogrammi kuraator Sille Kima.
A-Galerii on kutsunud kunstnikke oma loomingut näitama kahel näituseplatvormil: seifis ja akendel. SEIF, olles kohaliku ehtekunsti olulisim näitusepind, keskendub professionaalsete ehtekunstnike ja seppade värske loomingu tutvustamisele. AKENDEL saab aga näha nii uut kui varem tehtud loomingut, mille seosed ehtekunstiga on pehmemad. AKENDE kaudu laotuvad näitused ühiselt kasutatavasse linnaruumi, andes möödujatele võimaluse käia näitustel igal ajal.
2020. aasta lõpul korraldatud avatud konkursile laekus 38 taotlust 11 riigist. Käesoleva aasta programmis osaleb 28 kunstnikku nii rühma- kui isikunäitustega.
SEIFIS
Rita-Livia Erikson, Nikolai Balabin, Ulrika Paemurru, Urve Küttner, Ilona Treiman, Into Niilo, Andrei Balašov, Ülle Kõuts, Taavi Teevet.
AKENDEL
Ulvi Haagensen, Ihan Toomik, Andreas Kivisild, Karin Kent Grundberg, Francesca Locati, Hans-Otto Ojaste, Dongyi Wu, Constanza Salinas, Natascha Frenchen, Felicia Mülbaier, Luisa Werner, Lena Lindahl, Serena Holm, Hanna Lijenberg, Anna Norrdrann, Paula Lindblom, Mona Wallström, Erinn M. Cox, Edgar Volkov.
Tutvu A-Galerii 2021. aasta näituseprogrammiga siin.
Jaan Kaplinski teekond on jäädvustatud virtuaalnäitusel
Jaan Kaplinski 80. sünnipäevaks valmis Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu ning Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogudel põhinev virtuaalnäitus „Jaan Kaplinski teekond“.
Ühe näituse koostaja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vanemteaduri Marin Laagi sõnutsi algab virtuaalnäitus jaotustest „Kaplinskist“ ja „Kaplinskiga“, mis koondavad tema kohta kirjutatut ja kõneldut leksikonidest YouTube’ini. „Näitus on üles ehitatud kümnenditena: „1960–70ndad“, „1980–90ndad“ ja „2000ndad…“. Muidugi on need vaid tinglikud ajaraamid, mis siiski aitavad kirjaniku loomingulist teekonda tajuda ja mõista. Ja aukartust äratavalt sügav ja loomerikas on olnud see kulg alates esikkogust tänaseni, kasvava rahvusvahelise tuntuseni.“ Kaplinski teoste tõlkeid on tema sõnul praeguseks ilmunud rohkemal arvul kui tema eestikeelseid teoseid kokku.
Näituse ajajoon näitab kirjaniku kõiki raamatuid luulekogudest tõlgeteni. Kaanepiltidele lisaks leiab ka mõned fotod Jaan Kaplinskist ajas ning väikse valiku luuletusi, autori loal.
Jaan Kaplinski on oma arhiivi Eesti Kultuuriloolisesse Arhiivi hoiule andnud aastakümnete jooksul. „Virtuaalnäitusele on välja pandud luuletuste käsikirju aastast 1973,“ selgitab Laak.
Näituse lõpetavad jaotused „Luulet ja laule“ ja „Tõlked“. Näituse vaatajad saavad kuulata autorit lugemas oma luulet CD-plaadilt „Kolmes keeles“ (EKS, 2014). Veebiavarustest on koondatud Kaplinski luuletustele loodud heliloomingut, luuleleide ja tõlgete esitusi. „Mõistagi on see vaid jäämäe tipp sellest, mida Kaplinski kohta võib veebiavarustest leida. Kuulamata jäid raadiosaated, lugemata digilehed. Palju abi oli oleks näituse koostamisel olnud Jaan Kaplinski e-bibliograafiast, mida praegu veel ei ole.“
Virtuaalnäituse „Jaan Kaplinski teekond“ koostasid Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vanemteadurid Marin Laak ja Maarja Hollo, kujundada aitas digiarhivaar Marju Mikkel ning tehnilise teostuse tagas Ilona Kolossova. Tegemist on esimese kirjandusliku virtuaalnäitusega, mis jääb vaatajatele avatuks piiramata ajaks. Laagi sõnul on virtuaalnäitus ühtviisi nii väljakutse kui ka võimalus: „Saame oma arhiividele toetudes avada kirjanike suurust täiesti uuel moel. Samal ajal ei ole vaatajaskond piiratud kirjandusmuuseumi füüsilise külastamisega.“
Valitsuse vahetumine kergitas taas esiplaanile probleemi, mille kallal on Eesti riik juba 30 aastat hammast proovinud, intensiivne mälumine ei ole aga kaasa toonud ühegi järjekindlalt allamäge liikuva põhinäitaja suunamuutust. Murelapse nimi on Ida-Virumaa, mis üha kindlamini näib liigituvat mitte enam kompleksseks, vaid nurjatuks probleemiks. Erinevalt eelmisest on uues koalitsioonilepingus välja pakutud paar tähtaega põlevkivitööstusega lõpetamiseks ning lubatud paisuvate hädade leevenduseks külvata maakonda välispäritolu raha Euroopa Liidu õiglase ülemineku fondist. Kuna probleem on nurjatu, siis sünnib sellest „lahendusest“ tõenäoliselt uusi ja ettenägematuid hädasid ning õiglust ja õnne Ida-Virumaale siiski ei saabu.
Maakonna omavalitsusjuhid jõudsid uuele võimule ka juba saata kirja, kus teatavad, et valitsuse pakutust jääb väheks. Kirjas on mitu mõtlemisviga, aga nõudmised suured. Nimelt leitakse Ida-Virumaal, et lisaks üleminekufondi raha välistavalt ainult Ida-Virus kulutamisele peaks valitsus hankima maakonnale veel 750 miljonit eurot laenuraha, millega arendada teadmata toodangut pakkuvat ettevõtlust. Peale selle ei taha idavirulased enam riigikassasse sotsiaalmaksu tasuda ning arvavad, et kõik piirkonna ettevõtete makstavad keskkonnatasud peaksid jääma maakonda. Üldine veendumus on, et tootmisviisist sõltumata peab elektrit Eestis edaspidigi tootma peamiselt Ida-Virumaal ja kui põlevkivi kasutamine keelatakse, siis antagu selleks harrastuseks praegustele jaamadele samaväärne kogus biomassi, mille kasutamisele ei olevat „lähitulevikus alternatiivi“.
Kõik see mõjub vägisi ähvardavate punaste joontena, mistõttu on asjakohane ka vastuküsimus: mis te siis ka teete, kui nõutut ei saa? Lähiajalugu näitab, et ikka ainult sedasama, mida siianigi. Ida-Virus on kaua kultiveeritud teadmist oma erilisusest, umbes nagu arvasid kolhoosnikud iseseisvuse taastamise päevil (meie toidame rahvast). Ida-Virumaa valgustab rahvast, on arvamus, ja lisaks elektriarvetele peab kogu maa osalema ka elektritootjate eluviisi ja heaolu kinnimaksmises. Euroopa abiraha tagastama ei pea, aga riik ei saa võtta laenu nii, et maakond saab raha, maakond maksab ka tagasi. 750 miljonit eurot tähendaks laenukoormuse kasvu Ida-Virumaa iga elaniku kohta 5600 euro võrra, arvestamata intresse. Kui aga arvestada, et pool maakonna elanikest on ülalpeetavad, langeb iga sissetulekuga hinge peale 11 000 kuni 12 000 laenueurot. Idavirulaste eeldus on loomulikult, et tagasimakses osalevad kõik Eesti maksumaksjad. Kas poleks siiski sünnis neilt ka selle kohta kõigepealt valimistel nõusolekut küsida?
„Alternatiivitu“ biomassiga on eraldi häda. Narva elektrijaamade katlad suudavad seda vastu võtta erakordselt suures koguses, aga tingimusel, et pool kütteainest peab ikka olema põlevkivi. Teiseks, kas ollakse valmis biomassi eest maksma vähemalt sama hinda, mida välismaised konkurendid praegu näiteks puidugraanulite eest maksavad? Kui turvaline see plaan varude poolelt üldse on, kui arvestada ühiskonna kasvavat survet metsamajanduse mahu piiramiseks Eestis? See või järgmine valitsus peab metsanduse arengukavas sellele kindlasti järele andma.
Ühesõnaga, Ida-Virumaal valitseb vankumatu teadmine, et valitsus peab seal energeetikutele heapalgalisi töökohti looma aegade lõpuni. Valitsus ei loo aga turumajanduslikus Eestis töökohti mujale kui avalikku sektorisse, äris on see ettevõtjate teha. Isegi kui looks, siis energiasektoris oleks see asi ikka hapuvõitu. Tegu on hõlpsasti automatiseeritava tootmisalaga. Poliitikas saadab taastuvenergiale üleminekut igal pool maailmas valijaile meeldiv jutt uute töökohtade tekkest, kuid uuringud näitavad, et see ei pea paika ei tuule- ega päikeseenergia puhul. Ka Eesti maastikku muutvate elektriparkide juures ei ole näha massiliselt tuulikuvahte ega paneelipuhastajaid.
Ida-Virumaa häda ei ole põlevkivi ega energeetika, vaid see, et inimesed ei taha seal kehva kvaliteediga keskkonnas elada ka siis, kui mingit tööd on. Tallinna, kuhu juba aastaid suubub põhiosa Ida-Virumaa väljarändest, võib siinkohal kõrvale jätta. Sealsed suuremad linnad Narva ja Kohtla-Järve ei paku konkurentsi ka Tartule ja Pärnule ning vahe käriseb järjest suuremaks. Võrdlus näitab, et Tartu ja Pärnu eelarves on elaniku kohta palju rohkem raha kasutada ja selle eest head eluruumi kujundada. Tartlased ja pärnakad talluvad hoopis kõrgema hinnaga maatükkidel kui idavirulased ning nende eluasemel on väärtus. Maa-ameti andmetel oli mulluste korteritehingute ruutmeetri mediaanhind Kohtla-Järvel 86, Narvas 401, Pärnus 1302 ja Tartus 1613 eurot. Tartu linn kogub elaniku kohta maksutulu aastas üle 900 euro, Narva vaevu 500.
Niisiis ei peaks Ida-Viru tulevikku kujundades esitama küsimusi energiamajanduse tuleviku ja kliimapoliitika kohta. Õigem küsimus on, kas saab Narva ja Kohtla-Järve ümber ehitada võistlusvõimelise elukeskkonnaga moodsateks linnadeks ning nende elanikud rikkaks teha. Vastus on, et ei saa, sest selleni jõudmine võtaks aastakümneid ja pöörase koguse raha, mille maksmisega peaks kogu elanikkond nõus olema, pealegi koliks virelemisperioodi vältel piirkonnast ära igaüks, kes vähegi saab. Kas saaks ehk kahest jõuetust ühe elujõulise kokku panna? Seegi on ebatõenäoline.
Sirbis on neil teemadel aastaid kirjutatud ja see, mida minagi kümnendi eest ennustasin, kurvastavalt tõeks osutunud. Rahvaarvu vähenemine ja elanikkonna vananemine Ida-Virumaal jätkub. 30 aastaga on 220 000st elanikust alles jäänud 134 000. Rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi järgi elab aastal 2040 Ida-Virumaal veel vaid 96 000 inimest. Narva linnapea Katri Raik nimetab Narvat häbenemata pensionäride linnaks. Tõepoolest, vanemad kui 60aastased moodustavad 33% linna elanikkonnast ja täpselt sama seis on Kohtla-Järvel. Pärnu vastav näitaja on 28% ja Tartul 24%, kusjuures nende külge viimase reformi käigus liidetud maavaldadeta oleks näitajad veelgi paremad.
Eakate (65+) osakaal Ida-Virumaa rahvastikus ületab 2040. aastal 40% ja kuni 14aastaste oma on langenud 9,4%ni (mullu vastavalt 25,1 ja 13,5 %). Iga ettevõtja oskab neist näitajatest järelduse teha. Iga tööturult lahkuja kohta siseneb praegu pool, 20 aasta pärast vaid veerand töötajat. Millist pikaajalist äri selle peale ehitada, kui immigrante ka ei lubata juurde tuua?
Igal juhul ei pääse ükski valitsus ilma mingisugusegi Ida-Virumaa päästeplaanita. Valida on kas lõputud reanimeerimiskatsed sündmuspaigal või ulatuslik evakuatsioon, soovijate abistamine kolimisel elukõlblikumatesse piirkondadesse. Tunnetel ei ole selles valikus kohta, maksab ainult külm rahaline kalkulatsioon. Kumma variandi Eesti jaksab kinni maksta, kumb on odavam? Kumb on investeering ja kumb lihtsalt musta auku kulutamine?
Narva patriootide lohutamiseks tuleb lõpuks ikka öelda, et kõige selle juures, mis paratamatult juhtub, on Narva erand, sest ega ju iidne piirilinn kuhugi kaduda saa. Jah, Narval on võimalus, kuid see on teisel pool piiri. Millal aga astub ametisse valitsuskoalitsioon, kes suudab mustkunstnikuna „väärtuspõhisest välispoliitikast“ loobumata normaliseerida suhted idanaabriga nii, et miljonid piiterlased saaksid aktiivselt hakata osa võtma Narva ülalpidamisest?
eurot elaniku kohta, 2019
Narva
Tartu
Pärnu
K-Järve
maksutulud, sealhulgas
522,3
906,2
795,8
677,7
.. üksikisiku tulumaks
516,2
875,2
756,3
657,3
.. maamaks
4,6
15,9
31,9
5,7
.. reklaamimaks
1,4
4,7
2,6
0,3
.. teede ja tänavate sulgemise maks
0,1
1,9
0,7
0
.. parkimistasu
0,1
8,5
4,3
0
kaupade ja teenuste müük
83,5
172,4
183,0
123,7
toetused
584,6
537,2
514,1
523,5
muu
0,2
7,3
5,6
12,1
Tabel 1. Toetusi kõrvale jättes suudab Tartu ühe elaniku kohta linnaeelarvesse koguda ligi poole rohkem raha kui Narva. Allikas: Riigi Teataja
Eelmise aasta lõpus kaitses Ingrid Ruudi kunstiakadeemias doktoritöö „Ruumiline interreegnum. Muutused Eesti arhitektuuris ja kunstis 1986–1994“. Järgnevalt räägimegi Ingridiga üleminekuaja arhitektuurist ja feministlikust ruumist.
Perioodil, mida sa oma doktoritöös vaatled, olin ma viie- kuni kolmeteistaastane. Mäletan sellest ajast ainult suurt ängi: majad olid pruunid, neilt koorus krohvi ja värvi, inimesed olid hallid ja väsinud, poe piimasabad looklesid lõputult, koduust võõrastele avada ei tohtinud jne. Sinu doktoritööst aga selgub, et see periood on Eesti arhitektuuri ajaloos olnud vaat et üks loomingulisemaid. Mis selle kümnendi eriliseks teeb?
Mina olin ainult tibakese vanem, kaheksa- kuni kuueteistaastane – sellises erksas maailma avastamise eas. Ühest otsast mäletan küll jah lõputuid poesabasid ja trööstitut linna, miskipärast on meelde sööbinud mälupilt mööda kõledat varakevadist Narva maanteed tuiskavast liivatolmust ja patrullivatest miilitsatest. Aga teisest otsast mäletan ikkagi ka juba väga nähtavalt muutuma hakkavat linna, põnevat putkarivi piki Viru tänavat, hulkumisi, et avastada järsku justkui lubatuks saanud Kopli poolsaare ots, Kalasadama kant või tühjaks jäänud RETi tehas. Aga eelkõige mäletan tunnet, kuidas kohe ja praegu kõik muutub, ja kuigi oli tõesti jube vaesus ja poolnälg, siis seda elevamalt lokkasid unistused. Ükskõik millistel kokkusaamistel räägiti ainult ühiskonnas toimuvast ja tundus, et hästi palju on enda teha. Sellist kaootilist, kõike uut ahmivat ja natuke naiivset, kõike võimalikuks pidavat dünaamilisust on ka selle ajastu arhitektuuris ja ma tõesti arvan, et see on omaette väärtus. Mind motiveeris nende aastate arhitektuuri- ja kunstiloomingut uurima eelkõige see, et seni on sellest nn üleminekuajast kui millestki segasest ja tähtsusetust enamasti möödaminnes üle libisetud teel „päris“ vaba Eesti ruumi poole. Ka rahvusvahelises plaanis kostab siirdeprotsesside sedalaadi uurimise suhtes järjest enam kriitikat – üleminekuaega käsitatakse kui võidujooksu läänele järelejõudmiseks, kus postsotsialistlik kultuur ometi kunagi „kohale ei jõua“ ega „omaks ei saa“. Selle asemel aga, et mõõta arengut normatiivse lääne vaatepunktist, oleks viljakam tunnistada nüansse, väärtustada nende protsesside käigus sündivat kohalikku eripära ja spetsiifilisi avaldumisvorme. See on ka põhjus, miks ma eelistan hinnangulisele ja mingitest väljastpoolt pärit kriteeriumidest lähtuvale üleminekuaja mõistele avatumat interreegnumi ehk vahepealsuse terminit. See võimaldab hinnanguvabamalt lahti harutada, kuidas ajastu loomingus põimusid nii 1980. aastatest kaasavõetud hilise Nõukogude aja hoiakud ja praktikad kui ka piiride avanedes läänest üle võetud intellektuaalsed mõjud, vormilised eeskujud ning kiirkorras omandatud arusaamad demokraatliku ühiskonna, majanduse ja poliitika toimimisloogikast. Pean väärtuslikuks seda, kuidas selle aja projektides ja teostes peegelduvad ettekujutused ja ootused, milline see uue vaba ühiskonna ruum võiks olla, ja kuidas hilise Nõukogude aja kogemusega inimene sellesse ruumi paigutub.
Kui lihtne või raske oli nii lühikeselt distantsilt ajalugu uurida?
Tõepoolest, kui jälgida, millest räägitakse arhitektuuriuurijate konverentsidel või mis teemadel ilmub raamatuid, siis Nõukogude aja uurijad veel interreegnumi aastateni jõudnud ei ole. Mul oli doktoriõppe ajal võimalus käia lühidalt nii New Yorgis Columbia ülikoolis kui ka Londoni kuninglikus kunstikolledžis (Royal College of Art) – mõlemal pool julgustati teerajajaks hakkama, kuid käsitlusi teiste postsotsialistlike riikide sama perioodi arhitektuuri kohta ei olnud neilgi soovitada. Kujutava kunsti vallas on olukord mõnevõrra parem, sellele on kaasa aidanud ülevaatenäitused, mida hakati korraldama juba kohe 1990. aastatel. Teatud mõttes on muidugi lihtne uurida ajastut, mis on nii lähedal – hindan tohutult seda, et mul oli võimalus intervjueerida kõiki asjaosalisi, kelle mälestused aitasid paljudel juhtudel toimunust parema pildi saada. Teisalt võivad mälestused olla omavahel vastuolus ja kahtlemata ka emotsioonidest laetud, teatav allikakriitika tuleb alati säilitada. Ka ei tähenda ajaline lähedus, et arhiivimaterjaliga tingimata hästi oleks: sel kaootilisel ajal ei hoolitud kuigipalju säilitamisest ja arhiveerimisest ning mõnikord tuli arhitektidelegi üllatusena, et projektid ja kavandid, millest miskit ei saanud ja mis pole õieti veel ajalugugi, uurimishuvi objektiks võiksid olla. Lähiajaloo puhul ei ole veel jõudnud settida, mis on oluline ja mis mitte – ka sellel on uurija jaoks nii plussid kui miinused. Ja lõpuks, kui töö on valminud, on uurimisobjektid kahtlemata ka kriitikud – kas ikka oled asjadest õigesti aru saanud?
Ütled, et doktoritöö eesmärk on näidata, kuidas vähesest ehitustegevusest hoolimata toimus erakordselt aktiivne uue ruumi loomine: ehitati vähe, kuid ruumiloome oli aktiivne. Milles see väljendub?
Ingrid Ruudit motiveeris üleminekuaastate arhitektuuri- ja kunstiloomingut uurima see, et seni on sellest perioodist kui millestki segasest ja tähtsusetust teel vaba Eesti ruumi poole enamasti möödaminnes üle libisetud.
Ruum ei ole tingimata ainult materiaalne, ehitatud arhitektuur. Mulle on sümpaatne Henri Lefebvre’i arusaam ruumist – ühelt poolt moodustab selle tõesti käegakatsutav arhitektuurikeskkond, kuid teisalt ka viisid, kuidas me sellest keskkonnast mõtleme, räägime, seda reglementeerime ja reflekteerime; ning kolmandast küljest see, kuidas me selle oma elus tähenduste ja emotsioonidega täidame. Need kolm aspekti esinevad alati ühekorraga ja mõjutavad vastastikku üksteist. Nii teebki iga ühiskond oma ruumi mitte pelgalt ehitades, vaid ka ehitamist plaanides, selleks reeglistikke kehtestades, ideede üle vaieldes ning ruumi igapäevases kasutuses enda järgi kohandades. Vaatlusalusel perioodil ehitati võib-olla tõesti vähe märgilisi hooneid, kuid valmis ka kaugelt üle saja projekti ja linnaplaneeringu, mis jäid paberile. Neist suures osas tegeldi avaliku ja poolavaliku ruumiga, mängiti läbi uue ühiskonna tulevikustsenaariume ning kahtlemata mõjutasid need oma aja debatte ja edaspidiseid projekte, mis juba ka materialiseerusid – samamoodi nagu praegused arvukad arhitektuurivõistluste teise ja kolmanda koha tööd või muudel põhjustel valmimata jäänud projektid ei jäta meie arhitektuurikultuurile mõju avaldamata. Ometi ei tohi neid ehitamata jäänud projekte samastada nn paberarhitektuuriga. Kui võrrelda näiteks Moskva või Tallinna hilisnõukogude paberarhitektuuri, siis õigupoolest on ka kõige lennukamad üleminekuaja visioonid tegelikult märksa vähem utopistlikud ja kontseptuaalsed – muutunud oludes projekteeriti ikkagi teostamist silmas pidades. Ükskõik kui hullumeelne lähteülesanne või projektilahendus ka polnud, sellel pisut pöörasel ajal tuli igaks juhuks valmis olla kõigeks – isegi ehitamiseks. Nii ei olegi naljalt enam leida arhitekte, kes teeksid ühemõtteliselt kontseptuaalseid žeste. Teisalt jääb neil ka vähem mahti teoretiseerimiseks, kirjutatakse märksa vähem, ja kuigi 1991. aastal hakkab taas ilmuma Ehituskunst, näitab selle teooria osa sisustamine pea eranditult tõlgetega eelkõige suurt vajadust end rahvusvahelise arhitektuurimõttega kurssi viia. Pakilist soovi rahvusvahelise arhitektuurieluga haakuda näitab ka ambitsioonikas Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaal, mida hakati uskumatu julgusega ette valmistama juba 1988. aastal ning mis alates 1990. aastast toimus iga kolme aasta tagant kuni aastani 2005. Pidev dialoog rahvusvaheliste eeskujude ja mõjudega iseloomustas üldse kogu perioodi, see suhe oli aga varasemast märksa komplekssem – kõikvõimalikku infot ja intellektuaalseid hoovusi omandati palavikuliselt ja läbisegi, samuti oli suur soov väljaspoolse peegelduse järele. Oli ka teatud kaitsepositsioon „välismaa tarkade“ (eriti arendajate) suhtes, tunti isegi üleolekut ja oldi veendunud oma avangardistlikes väärtustes.
Millise ruumi üleminekuühiskond lõi?
Kui vaadata ehitamata jäänud arhitektuuri- ja linnaprojekte, siis väga suurel määral on uus ruum ikkagi liberaalkapitalistlik kommertsruum: tuleb hulk uusi tüpoloogiaid, nt kaubanduskeskused, kontorihooned, pangad, meelelahutusasutused, eriti ajastuomase nähtusena ka natuke ebamääraselt, aga seda entusiastlikumalt kujutletud meedia- ja suhtluskeskused. See uus ruum on küll suunatud inimesele kui avalikkuse osalisele ja aktiivsele loojale, aga erinevalt näiteks 1970. aastate kontseptualistidest ei ole eesmärk mingi inimkogemuse vaimne transformatsioon, vaid pigem asjalik, elurõõmus ja naudinguline argipäev. Torkab silma, et suurt rõhku pannakse visuaalsele representatsioonile, projektide efektsele esitamisele – visuaalsete tähistajate abil luuakse keset seda sinu meenutatud halli ja segast tegelikkust ahvatlevaid ja veenvaid kujutlusi teistsuguse ruumi võimalikkusest. Samal ajal on erakordselt inspireeriv tollane avatus, ühiskonna valmisolek kõikvõimalikke ideid kaalumisele võtta – piirid eri valdkondade vahel ei ole jäigad, vaid ületatavad, ning arhitektuuri ja kunsti väljendusvahenditega esitatu tõepoolest resoneerub ühiskonnas. Mõtlen siin näiteks Tõnis Vindi Naissaare projekti, millega ta nägi ette laiahaardelise rahvusvahelise kultuuri-, teadus- ja meelelahutuskeskuse, mille tarvis pidanuks äsja Nõukogude sõjaväe käest vabanenud saare põhja- ja lõunatippu rajatama tihedad ülikõrge hoonestusega linnakud ja kogu saarel kehtestatama vabakaubandustsoon. Ilmselt ainult sel radikaalselt avatud üleminekuajal sai juhtuda, et kunstniku suurejoonelise visiooni hindamiseks telliski valitsus välisekspertiisi ning hiljem kaaluti projekti ühe võimaliku arenguteena saare detailplaneerimise protsessis. Mõneti sarnane oli Tallinna Kunstihoone juhtum, mille Šveitsi kunstnik George Steinmann oma kontseptuaalse teosena restaureeris. Restaureerimisprojekti kui kunstiteose teostamiseks lõi Steinmann uskumatu haardega rahvusvahelise võrgustiku, angažeerides sellesse nii eri riikide diplomaadid, valitsused ja kunstnikud kui ka Ida-Euroopa majanduslikuks jalule aitamiseks ette nähtud abiraha. Kuigi mõlemal projektil on lisanüansse, mis seavad need veelgi keerukamasse valgusse – Vindi Naissaarel uusvaimsuse ideoloogia, mis teenib projektis neoliberalismi huve sellisel moel, mida kunstnik ise näha ei oska; Steinmannil aga paratamatu neokolonialistlik positsioon ja projekti sujuv sobitumine restitutiivse Eesti aja ihalusega – siis sellegipoolest näitavad nad loovisiksuse märkimisväärset agentsust tollastes ühiskondlikes oludes ja tõestavad, kuidas see ei pea sugugi olema klassikalises tähenduses ehitatud arhitektuur, mis ajastu ruumilisi arusaamu ja võimalikkust sügavalt mõjutab. Tegelikult kehtib see veel kolmandagi töös käsitletud juhtumiuuringu kohta – Rühm T performance’id, mida seni on käsitletud vaid kunsti seisukohalt, saavad rühma põhiliikmete Raoul Kurvitza, Urmas Muru ja Peeter Pere arhitektuuriloomingu kaudu vaadatuna lisamõõtme ka alternatiivse ruumiloomepraktikana. Keset Nõukogude ühiskonna lagunemist ja uue rahvusromantismi lainet otsisid nad kriitilist positsiooni, mis vastanduks mõlemale ja mõtestaks ühiskondlikku ruumi radikaalsemal, anarhistlikumal moel. Performance’ites vallanduv agressioon arhitektuuri suhtes väljendas ühiskonna struktuuride lammutamist, mitmenädalaste üritustega loodud ajutine kogukondlikkus otsis aga ruumivõimalust, mille aluseks ei oleks osaliste selgepiiriline identiteet, vaid paljas kehaline kohalolu.
Toona olid arhitektid kunstnikud, kuid ühiskond surus arhitekti ratsionaalse ettevõtja rolli. Kas praeguseks on arhitekt kui kunstnik välja surnud liik ja arhitektuuri valitsevad arhitektid-ratsionalistid-ettevõtjad?
Tõenäoliselt on Eesti arhitektuurikultuurile läbi aja avaldanud üksjagu mõju asjaolu, et õpitakse koos kunstnikega ja kujunevad tihedad vastastikused suhted. Doktoritöös käsitletud arhitektidel ja kunstnikel oli hulk kokkupuutepunkte ja vastastikuseid mõjutusi, kas või Tõnis Vindi ja Leonhard Lapini kaudu, kuid ka järgmise põlvkonna arhitektide Raoul Kurvitza, Urmas Muru, Peeter Pere või Andres Siimu, Hanno Kreisi, Raivo Puusepa ja teiste jaoks oli oma väljendusvahendite valimine olenevalt eesmärgist ja ideest kas arhitektuuri või kunsti poole pealt enesestmõistetav loominguline vabadus. Üks doktoritöö eesmärk oli näidata ajastu muutusi mitte ainult kui järsku katkestust, vaid tuua esile ka varasema jätkumine ning 1970. aastate Tallinna koolkonna mõju ja pärand on ka üleminekuajal kahtlemata tugev. Nii kestab üleminekuajal arhitektide usk loojaisiksuse avangardsesse positsiooni ning kõrge enesehinnang, mis rajanebki suuresti Tallinna kooli rahvusvahelisel edul. Piiride avanemisel saab võimalikuks ka enesetäiendamine ja praktiseerimine läänes ning tagasi tullakse üldjuhul arusaamisega, kui palju rohkem on meil (olnud) loomingulist vabadust. Nii oli kohanemine muutuvate olude, uute tellijate ja majandusega kahtlemata valuline. Võib öelda, et mida keerukam oli arhitekti argipäev, seda visamalt hoiti retoorikas kinni kõrge kunsti idealistlikest väärtustest, millega võidi pigem kaardid käest mängida. Kuid selles positsioonisõjas ei saa arhitekte vaadelda eraldi, jõuvahekordade jaotumist mõjutasid kõik tegurid koos – seadusloome areng, maaomandiprotsessid, omavalitsuste ja riigi poliitilised valikud ei toetanud ei arhitektide kunstilisi ambitsioone ega, mis veel olulisem, nende intellektuaalse potentsiaali ärakasutamist. Arhitekti kui kunstnikku ma välja surnud liigiks sellegipoolest ei pea – eksperimentaalsed väljendusviisid on tänapäeval rohkem küll koondunud akadeemilisse ringkonda ja tollasega võrreldes märksa mitmekesisemasse näituseringlusse. Arhitektuuri kui intellektuaalse distsipliini arengus on neil ikkagi kindel koht ja parimatel juhtudel – ja neid pole sugugi vähe – leiavad need väljenduse ka ehitatud arhitektuuris.
Paralleelselt interreegnumiga oled uurinud ka ruumi sootundlikkust või -tundmatust. Kuivõrd on see eraldiseisev teema, kuivõrd on need kaks uurimisteemat põimunud?
Doktoritöös ma feministlikku metodoloogiat kasutanud ei ole. Tuleb tunnistada, et olen nende uurimissuundadega tegelenud paralleelselt, kuid seni neid ühendamata. Kokkupuutepunkte kahtlemata on, nii arhitektide kui ka ruumi kasutajate perspektiivist. Need jäävad ehk edaspidiseks.
Rääkisime sootundlikust ruumist aastal 2016. See oli enne #metoo liikumist, mis on maskuliinsuse domineerimise eredalt rambivalgusesse toonud. Kas ruumis ja ruumiloomes annab miski kindlust, et ka ehitatud keskkond, nii linnaruum kui ka arhitektuur, arvestab kõigi ühiskonnagruppide vajaduste ja vabadustega või oleme ruumiloomes ikka veel keskajas?
Muutusi kahtlemata on. Kui kaks aastat tagasi arhitektuurimuuseumis näituse „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ kureerisin, sai sellest meedias alguse nii mõnigi arutelu ja ka näitusel osalenud arhitektid tunnistasid, et see on pannud neid oma positsiooni ja tööd uuest vaatenurgast nägema. Puhtsubjektiivselt üldistades tundub, et vähemalt konkursitöödes teadvustatakse neid teemasid nüüd rohkem, kuigi näiteks viimaste aastate suurprojekt „Hea avalik ruum“ olnuks kahtlemata hea võimalus eri kasutajagruppide vajadusi veelgi paremini eritleda. Palju lootust annavad tudengitööd – näiteks arhitektuuriosakonna magistritööde teemade hulgas on järjest sagedamini selliseid, kus lähtutakse intersektsionaalse feminismi tõekspidamistest ja ruumikäsitlusest. 2019. aastal loodi riigikantselei juurde päris laiapõhjaline ligipääsetavuse rakkerühm, mis peaks selle aasta suveks selgitama ligipääsetavuse problemaatika avalikus ruumis ning esitama valitsusele ettepanekud lahendusteks, mis seda parandaksid. Ma usun, et mentaliteet muutub.
Maailmaga toimetulemise huvides kasvatab täiskasvanu endale varakult selga korraliku soomuse, kontrollib oma emotsionaalset ja meelelist vastuvõtlikkust ega lase uuel infol end niisama lihtsalt rööpast välja viia. Siiski tuleb ka temal ette ilmutusliku abituse hetki. Silmilt langeb kae ja vikat käib südame alt läbi – ta on kokku puutunud millegi suurega, aimab, et jääb seda hetke endaga kaasas kandma, annab sellele kiiresti nime ja paigutab käepärasesse mälupessa: seal ja siis juhtus minuga niisugune asi.
Lapse- ja noorukiea suurte kohtumiste, tutvuste, ja kiindumustega kipub olema teisiti. Need osutuvad tihtipeale suureks tagantjärele, neid ei tähista enamasti mingid ajalis-ruumilised koordinaadid, nende aset leidmise ainukordses hetkes justkui ei oldagi kohal. Või õigemini, vastupidi, just ollaksegi kohal, aga nii tõeliselt ja teadvustamatult, nagu ollakse kohal omaenese sünni juures – ilma kõrvalise pilguta iseendale, mis sündmust täheldaks ja tähistaks. Ja siis, millalgi, selle pilgu tekkides, on tutvus, sõprus või armastus juba nagu alati olnud ja selle tähistamata jäänud sünni asemel tähistatakse tagantjärele sünnipäevi, kohtumise või pulma-aastapäevi jne.
Ma olen kümneaastane
Tahan selle kohmaka sissejuhatuse kaudu kobamisi läheneda asjaoludele, kuidas ma puutusin kokku Jaan Rannapi „Koolilugudega“, kuidas ma neist sõna otseses mõttes seestusin ja kuidas need mitmeks aastaks, võib-olla siiamaani minu kujutlusilma ja mõttelaadi mõjutama jäid.
Peamine intriig „Koolilugude“ lugemise juures seisneb järgmises: ma suudan täpselt paika panna selle raamatu saamise hetke, oma esmatutvuse nende lugude ainelise vormiga, aga siis, kohe järgmisel hetkel on see vorm ühes sisuga mu mälus juba täielikult lahustunud, vormist välja langenud, kapsaks loetud, lehed supipritsmeid täis, kaaned räsitud ja selg määritud. Lood on üksteisega kokku kasvanud, sündmused, tegelased ja tegevuspaigad leidnud referentsi üksteise sees ja minu enda koolielus, ma tunnen ennast nendes nagu kodus ning midagi uut ei oleks neis nagu kunagi olnudki. Mismoodi see juhtus?
Algus on tõesti päevselge ja kindel, vahest kindlam kui ühegi teise raamatuga: me tuleme linnast, Tartust, mina ja ema, meie helesinine Žiguli 06 on pargitud Poe tänava plaadipoe ette. Ma olen kümneaastane. Praegu tundub mulle, et võin ise olla ostnud mõne plaadi, ja see on ka väga tõenäoline, sest üsna kindlasti just tolle suve „peediraha“ eest ostsin ma kaubamajast mono-plaadimängija ning Meloodia 1990. aasta väljalaskeid on mul praegugi riiulis. Aga võis olla ka teisiti, igatahes on kindel, et emaga raamatupoes ma kaasas ei käinud, raamat ilmub minu kätte alles autos, üle ema õla: „Näe, vaata, kuidas sulle tundub.“ Tsitaat pole muidugi täpne, aga enam-vähem peab olema, mingit soovitust raamatuga kaasa ei anta (mäletaksin seda, nagu mäletan mitme muu raamatu puhul). Tähendab, ema pole neid lugusid lugenud – kuigi võiks olla, sest kogumikku kuuluvad Salu Juhani lood on ilmunud parasjagu tema tirtsueas, Agu Sihvka omad veidi hiljem, muude kogumike palu on ükshaaval avaldatud Nooruses. Miks ema neid lugenud pole? Võib-olla sellepärast, et need on puhtakujulised poistekad, võib-olla ka sellepärast, et lugude tegevustik toimub maal, mis talle, endisele linnatüdrukule oli võõras ja ebahuvitav. Mina olen täiuslik mudellugeja mõlemat tingimust arvesse võttes.
Niisiis, ema annab mulle suure ja paksu raamatu, mille rõõmsavärvilisel kaanel on raivojärvilikus fondis pealkiri ja fragment Edgar Valteri joonistatud koomiksist, Sihvkast ja Kiilikesest punases kummipaadis. Valteri pildid on omaette teema, kindel garantii, et raamat mulle meeldib (koguni niivõrd, et kui oma lemmiklektüürile tagasi mõtlen, on suurem osa sellest just tema illustreeritud). Sõidame maale, kodu poole, ja ma hakkan uut raamatut sirvima. Küllap alustangi koomiksitest, mis on Agu Sihvka lugudele teaser’ina lisatud. See pole kindel ega ka kuidagi tuvastatav, sest nagu öeldud, ma ei mäleta ühegi kooliloo esmakordset lugemist. Mäletan ainult, et loen neid üle, ikka ja uuesti, naudin dialooge ja nalju, mis on mulle juba pähe kulunud, elan kaasa juba ammu teada arengutele ja lahendustele. Ja miks ei peakski olema raamatutega sama lugu nagu hea muusikaga, mis harva juba esimesel kuulamisel kõrvust niidab?
Köögiraamat
Siin tuleb rõhutada, et jutt ei ole lugemiskordadest, mida lahutaksid aastatepikkused pausid, mis tooksid nähtavale eri kihistused, Agu Sihvka kantseleikeele taotletud totruse, Salu Juhani lugude õpetliku iroonia, viimaks veel stilistilisi tunnuseid nagu läbitunnetatud lauserütm, sõnastuse ökonoomsus, õhustikku loovad kirjeldused ja musikaalne kompositsioon. Ei, seda kõike näen ma praegu, kui olen raamatu tõesti mitmekümneks aastaks kõrvale pannud, aga mitte siis, tolles maniakaalse ja katkematu ülelugemise faasis, mis kestis aastaid – vähemalt mu 16. või 17. eluaastani. Jah, see polnud minu jaoks midagi säärast nagu Vinteuil’ fraas noorel Marcelil, vaid pigem nagu tänaste varateismeliste igapäevane Nublu (pun intended).
Ruumiliste koordinaatidega on olukord lihtsam ja selgem. „Koolilood“ kuuluvad köögiraamatute korpusse, jagades seda staatust kümmekonna muu, samuti toiduplekilise ja algusest peale kapsaks loetud raamatuga, mis rohkem või vähem seletataval kombel meie suure köögi suurde seinakappi kuulusid: „Maailma viljad“, hulk kokaraamatuid, sh suur retušeeritud fotodega album (kust vaadati ainult toidupilte), Kodu-Anttila ja Hobby Halli kataloogid (kust algul vaadati mänguasju, hiljem pesumodelle), Jüri Parijõe „Jutte“, Wilhelm Buschi „Lugusid“, Ole Lund Kirkegaardi „Kummi-Tarzan ja teised“ jt. Köögiraamatud ei sattunud kunagi mujale: ei kempsu, kus olid Miki-Hiire koomiksid, ajalehed ja millegipärast ka Klaus-Peter Wolfi „Rock’n’roll ja ridamaja“, ei elutuppa, mille sektsioonkapil ilutsesid „100 autot“, olümpiaraamatud ja „Loomade elu“, ei voodi kõrvale, kus olid pikemad lood ja vahelduv valik, ega näiteks ka vanaema poole, kus polnud palju lasteraamatuid, aga need, mis olid, said ribadeks loetud (Lutsu „Kevade“, Tšukovski „Imepuu“ ja Jean Websteri „Pikakoivaline isa“).
Kirjanduse jagunemisel eri olukordadesse ja keskkondadesse oli kindlasti oma loogika ning omad raamatud olid kindlasti ka nt hambaarsti järjekorras ja suvisel perepuhkusel lugemiseks. Aga suuremalt jaolt, usun, oli see „funktsionaalne lugemisvara“ siiski sattumuslik – elasime alles kategooriate-eelses pärisnimede ja -asjade maailmas. Kui järele mõtlen, hakkan kahtlema selleski, kas „Koolilood“ tõesti kordagi me suurest köögist ei väljunud. Pole võimatu, et võtsin raamatu vahel endaga kaasa – kooli, trenni, karja või kalale –, ja koguni tema kotist välja võtmise liigutus on mulle praegu kuidagi tuttav, nagu käe sisse kulunud, ehkki käsi ise on kasvanud ja raamat selle võrra kahanenud – ei ole enam too tohutu tellis, mis kunagi.
Nii või teisiti, „Koolilood“ oli põhiliselt köögiraamat, mida lugesin kohe pärast koolist koju jõudmist oma improviseeritud või ülessoendatud õhtuoote kõrvale: rinnutsi laual, taldrik ees, raamat taldriku taga vakstul, suu automaatselt praekartuleid näsimas või kiirnuudleid luristamas, käsi kahvlit tõstmas ja lehekülgi pööramas, aknatagune hämardumas – jälle nii järsku!
Igavene ebaküpsus
Jah, „Koolilood“ sobisid õhtuooteks hästi: lugu või paar korraga, siin pole juttugi mingist lõpmatust süvenemisest, pigem kümne-viieteistkümne minuti pikkustest satsidest … ja nende igavikupikkusest summast. Ma olin alati poole peal, ei alustanud seda raamatut kunagi ega ka lõpetanud. Selgub, et ma pole seda kunagi päriselt läbi lugenudki. Kui sirvin oma 30 aasta vanust eksemplari, leian asitõendeid supi-, sousti- või kurat teab mille plekkide näol paljude lugude juurest, mitmete juurest puuduvad need aga sootuks. Võtan sisukorra lahti ja avastan nüüd, palju aastaid hiljem, et mitu lugu „Pagunite“ osast on mulle täiesti võõrad! Tõenäoliselt ma siiski lugesin neid korra või paar, kuid nad jäid juhututvusteks, ei saanud minult teist võimalust, ei saanud sõbraks, kellega päevast päeva ühe laua taga istuda, ilma ebamugavustundeta vaikida või vanade naljade üle naerda.
Neid nüüd sihipäraselt lugedes ma ka aiman, miks meie sõprusest asja ei saanud. Ma näen seda juba nende lugude algusest ja Rannapi puhul algused enamasti ei peta: ta lood on filigraanselt komponeeritud, helistik ja tempo juba esimese lausega antud ja sellest üldiselt kõrvale ei kalduta. Tunnistan, ma olin püsimatu laps, ja kui lugu algas adagio’s, võis ta minust lugemata jäädagi. Võrdleme kaht lugu, millest esimene on mul enam-vähem peas, teine aga oli seniajani lugemata. „Rakett“ algab nii: „Suurel vahetunnil kutsus Lepa Arno Soodla Hendriku kõrvale. „Kuule, kas see on õige jutt, et sa ehitad raketti?“ Hendrik vaatas kahele poole – ega kedagi ole kuulatamas? – ja tunnistas: „Oli küll niisugune plaan. Pidin jah selle raketiasja ette võtma. Hulk materjali juba kogutud““ (lk 206). Novell „Hingesõber“, mis tuleb otse selle järel, algab nõnda: „Õieti peaksin ma sellest east väljas olema, mõtleb Viki. Merisead, kilpkonnad, elus asi on parim asi – see kõik peaks ju käima koos noorema põlvkonnaga. Õieti oleks ta sellele naisele pidanud „ei, tänan!“ ütlema“ (lk 211).
Olgu, teine lugu on üks neist vähestest, mille peategelaseks on tüdruk, ja tüdrukute asjad mind kümnesena väga ei huvitanud, aga ikkagi: ka mitme muu jutu lugemine pidi jääma liialt elliptilise, liialt nõudliku alguse taha. Nende lugude psühholoogiline kude on peenem ja kirjum, neis räägitakse aust, usaldusest, häbist ja kiindumustest, ja võib-olla ei olnud ma toona, oma tabamatuks jääva esimese lugemisringi aegu nende teemade jaoks lihtsalt piisavalt küps. Igatahes paistab, et hiljem, kui juba olin, õnnestus mul neid ometi eirata, jääda mõnevõrra sirgjoonelisemate lugude juurde, milles pinge koguneb ja laheneb harilikult iseteadlike tahtmiste ja tegelikkuse järkjärgulise lahknemise ja hilisema paratamatu kollisiooniga. Mulle tundub, et sellist määrangut võiks isegi üldistada: „Koolilood“ on valdavalt lood vaatemängulistest äpardumistest.
Suured äpardujad
Musteräparduja on muidugi Agu Sihvka ning aruande vorm, mille Rannap on tema tempudest jutustamiseks valinud, tundub olevat ideaalne, omas žanris algupärane ja ületamatu. Iga kord on minategelane millegagi hakkama saanud, tal tuleb „kõik ausalt ära rääkida“ ja tõendada, et ta tegutses parimate kavatsustega. Noore lugeja samastumine protagonistiga on sajaprotsendiliselt tagatud: pole võimalik mitte kaasa elada poisikesele, keda täiskasvanud süüdistavad. Paturegister omakorda on ajastuomaselt loosunglik ja jabur: „Kuidas ma rikkusin aukülalise ülikonna“, „Kuidas ma soodustasin gripiviiruse levikut“, „Kuidas ma rikkusin internaadi öörahu“, „Kuidas ma häbistasin kooli nime“ jne. Agu Sihvkal ei õnnestu end kordagi süüst puhtaks pesta, kuid iga lugeja on valmis seda temaga jagama – niivõrd sümpaatsed on pahategude tagamaad: puhas tegutsemistahe, uljus ja uudishimu.
Laste kohanematus täiskasvanute nõudmistega on lastekirjanduse levinumaid motiive. Kui palju on lugusid, mis ainult sellest vastuolust toituvadki! Aga kui palju on neid, mis suudavad seda teha ilma odavate nippideta, nagu täiskasvanute naeruvääristamine või laste fantaasia maandamine suurtele ligipääsmatutesse paralleelmaailmadesse? Võib-olla ongi see tänapäeval keerulisem, aga võib-olla ka mitte. See, kas lastelt oodatakse suureks saamist kunagisega võrreldes varem või hiljem, on omaette teema. Aga kindlasti on tänapäeva autoritel siin midagi Jaan Rannapilt õppida.
Salu Juhani lugudes ega mujal Rannap säärast ühtset võtet ei tarvita. Need lood on enamasti ka keerukamad, psühholoogiliselt ja emotsionaalselt rikkamad. Aga peategelaste pürgimused ja kujutlusvõime lähevad neiski ühtepuhku tegelikkusega pahuksisse. Ning lõpp on sageli „õnnetu“ või kõige paremas mõttes õpetlik. Tamme Priidut üritatakse ümber kasvatada, kuid lõpuks tuleb riiukukele siiski korraldada seltsimehelik kambakas („Musta lamba matused“); kombekate ja kohatute tegude kvantifitseerimine päädib graafikuga, millest joonistub välja sõna „JAMA“ („Kultuuri ja käitumise võistlus“); treeningmeetodite salajas hoidmine toob pioneerirühmale sõpruskohtumisel kaotuse („Salu Juhan hüppab kaugust“), jazz-orkester läheb välja efekti peale ja teenib leige aplausi („Oma orkester“) jne.
Nende nurjumislugude seas on mitmeid väikseid pärleid, mille lõpp on pikalt ette teada (ehkki eeltoodud põhjustel pole minul õigust seda hinnata), kuid mida võiksin praegugi lugeda üle ja üle. Nende mõju on kas uskumatult elutruus sisekõnes („Kaotus poolakale“), groteski toetavas impressionistlikus õhkkonnas („Unistajad“), kirjelduste detailsuses („Visaduse proov“) vms.
Mõnus on lugeda novelle, mille saba ja sarved on autoril algusest peale selgelt silme ees, milles aga samal ajal (ja muud aega kirjanikul polegi) on tunda niivõrd palju kirjutamislusti, milles on nii palju ootamatuid vihjeid ja naljakaid võrdlusi, nii palju dialoogikatkeid, mis võiksid lõppeda nii või pisut teisiti – novelle, mis tõmbavad lugeja otseteed kirjutamise olevikku.
Spordilood
Lõpetuseks tahan eraldi peatuda spordilugudel, mis ilmusid raamatuna „Kukepoks“ 1979. aastal, kuid on täies koosseisus üle kantud ka „Koolilugude“ uustrükki (tollesse „minu omasse“). Mulle kui mitmekülgsele, võrdlemisi keskpärasele, aga see-eest väga pühendunud spordimehele olid need tohutuks innustuseks. Ja ennekõike olid nad innustuseks mulle kui spordimehele, kel oli elav kujutlusvõime ja kelle sportlikku pingutust toetas ümberkehastumisvõime telerist, raadiost ja olümpiaraamatutest tuttavateks tippsportlasteks. See kulges vähimagi pingutuseta – just nagu Rannapi kangelastel: korvpallipoiss Villel, kuulitõukajal Hannesel ja teistel. Koolilugude psühholoogiline realism on läbivalt veenev, kuid mulle näib, et psüühilised seisundid nagu iha, trots, hirm, häbi jne saavutavad kirjeldustes suurima nüansseerituse ja sügavuse just „Kukepoksi“ palades.
Rannapi kirjutamislaadi iseloomustades pruukisin eespool korraks muusikasõnavara – mitte juhuslikult, sest tean autorit pärinevat muusikute suguvõsast. Samuti tean, et ta on nooruses olnud silmapaistev kergejõustiklane. Ja ilmselgelt on ta kirjanikuametis mängu pannud mõlemal huvialal omandatu. Nõnda tundub mulle nüüd just neile sporditeemalistele lugudele mõeldes, et hea tulemuse eeldused langevad kokku: ka korraliku novelli sünniks on vaja treenitust, keskendumisvõimet, nõtkust ja hoogu. Ning ennekõike tugevat tervist. Soovin seda austatud laureaadile veel pikkadeks aastateks.
Armastatud laste- ja noortekirjaniku Jaan Rannapi sulest pärineb enam kui 40 teost. Nende hulgas leidub nii humoorikaid jutustusi koolielust kui ka haaravaid loomalugusid ja seiklusjutte. Rannap on töötanud lasteajakirjade ja -lehtede toimetajana, kõige pikemalt ajakirjas Täheke. Ta on tõlkinud lasteraamatuid vene keelest ning tema enda teoseid on tõlgitud 20 keelde. Jaan Rannap pälvis eile, 4. veebruaril Eesti Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna elutööpreemia.
„„Tõde ja õigus“ … Mul oli sellest, tead, täitsa kõrini. Asi filmiti iga nurga alt üles ja räägiti aasta aega ette. Ja siis vaatad, et kas tegu ka tuli. Pani õlgu kehitama.“
Animafilmide režissöör Mati Kütt on põhimõtteline nagu alati. Hoolimata sellest, et ta pole oma populaarsuse suurendamiseks karjääri jooksul teinud pooltki populistlikku sammu, langes talle tänavu osaks Kultuurkapitali Audiovisuaalse Sihtkapitali elutööpreemia. Kui nüüd aus olla, siis tekitas seegi tunnustus Kütis mõningat võõristust.
Väljavõtte auhinnaga kaasnenud selgitusest võiks siin ära tuua tutvumiseks neile, kellele teadmised animafilmide lavastajast Mati Kütist on katkendlikud või puuduvad üldse:
„Mati Kütt on alati olnud kompromissitu kunstnikunatuuri võrdkuju. Kogu oma karjääri vältel pole ta püüdnud leida mugavat ja sirget rada, vaid otsinud pigem kuristikku, kust julgelt alla kõndida. Ta filmid ei püüa vaatajale meeldida, aga meeldivad just seetõttu väga nendele, kes talle tundmatusse on nõus järgnema. Sest, kes teab, mis seal ees ootab.
Unenäod on tema lugusid väga palju mõjutanud ja tema filmid julgustavad inimest lahti laskma argireaalsusest ning fantaseerima maailmast, kus on vähem reegleid, rohkem üllatusi ja lõputult võimalusi.“
Oma kindla joone ajamise juures mõjub Mati Kütt vaimuka, joviaalse ja – parema sõna puudumisel – vabana. Auhinna puhul oli Mati Kütt nõus Sirbile paotama väikese prao oma mõttemaailma ja selle võimaluse eest oleme loomulikult lõputult tänulikud, sest intervjuusid annab ta üliharva ja mitte kõige parema meelega.
Mati Kütt: „Ega kosmoses ühtki staatilist objekti ei ole. Me kõik oleme liikumises ja liikumisega kaasnevad hoopis teised seosed, mida võib-olla ette ei näe.“
Miks sulle siis ei meeldi intervjuusid anda?
Ma ei taha solvata kedagi, kes minu käest midagi kuulda tahab, aga neid inimesi on vähe, kelle sõnal on sisu. Et ei peaks rääkima mingit ilusat peavoolujuttu, mille on tellinud mõni väljaandja.
Kultuurkapitali elutööpreemiast kuulda saades olid sa ka võrdlemisi tõrges õnnitlusi vastu võtma. Mis sind selle juures häiris?
Selles teada saades valdas mind väga kummaline tunne, millesarnast mul polegi varem olnud. Suumani Sass, keda ma ka tihti kohtasin Tammsaare pargi juures jalutuskäiku tegemas, ütles selle peale ikka, kui keegi teda teretada tahtis, et „ära tereta, mul luuletus pooleli“. Täpselt sama tunne tekkis mul siis, kui helistati Kultuurkapitalist. On ju ka teisi väga sümpaatseid inimesi, kes mind oma kunstiga suisa loomingulisel teel inspireerivad, kas oma filmide või kunstiga. Mõtlesin, et kas siis nüüd ongi nii, et „parim enne möödas“.
Et hakkame pakkima?
Just!(Naer.)
Võib-olla on osa su reaktsioonist tingitud ka sellest, et su viimasest filmist „Taeva laul“ (2010) on vaikselt mööda saanud juba kümme aastat. Millest see paus? Ehk räägiksid oma käigus olnud legendaarsest projektist, millel oli midagi pistmist tolmu kogumisega.
Sellest saabki nüüd oma kolm aastat, kui käisin tutvustamas oma projekti „Made in Heaven“ Eesti filmi instituudis, nagu kord ette näeb. Tutvustamisel esitati kummalisi küsimusi, aga kes ei esitaks – see on ju normaalne, et peab ikka välja valima, keda toetada, mitte nagu maalimise puhul, et kui lõuendiraha on olemas, on kõik juba korras. Ka seal panin tähele, et küsitakse ikka selliseid lausa rumalaid asju, justkui ei oleks mõni komisjoniliige mu stsenaariumi üldse läbi lugenud. Mõni võib muidugi lugeda ja mitte aru saada, mõni võib vaadata, aga ta ei näe.
Asi lõppes igal juhul sellega, et mulle anti arendustoetust, et sellega edasi tegelda.1 See käib ju läbi stuudio, kes projekti juhib, ja minuga koos olid tutvustamas Nukufilmist toonane stuudiojuht Andres Mänd ja produtsent Kerdi Oengo. Ma tegin siis järgmise sammuna viimase kaadrini valmis filmi piltstsenaariumi, nii et minu poolt oli kõik valmis, ja sõlmisingi Nukufilmiga lepingu, aga mõne aja pärast oli selge, et täispikale filmile „Morten lollide laeval“,2 mida tehti vist kaheksa aastat, pandud tohutud lootused ei pruugi end õigustada.
Ja sinna mu projekt jäi. Ma nüüd ei teagi Nukufilmi majanduslikku seisu. Mina viisaka inimesena ootasin pärast „Taevalaulu“ kümme aastat, toetusest saab nüüd kolm aastat, ja mina ei ole selline tüüp, et ma läheks stuudiosse küsima, kuidas lood on. Ma tegelen ka muuga. Aga ma nüüd juba enam nii ergas ei ole, kuna idee on juba mõnda aega seisnud.
Sa oled viimasel ajal ka palju maalimisega tegelnud.
Jaa, septembrist alates on Estonia kontserdisaali fuajees üleval maalinäitus „Ulgvel ja umbsi“. See oli mulle meeldiv sündmus, mis tuli väga ootamatult. Valisin oma viimase nelja-viie aasta tööd välja ja sain teha sellise väljapaneku, nagu ma tahtsin. Nüüd küll on koroona tõttu ilmselt neid inimesi vähem, kes seda on näha saanud.
Oled sa alati maalinud?
Jah, juba 1985. aastal oli minu esimene tõsisem maalinäitus Kinomajas. Kuna ajakiri Vikerkaar otsustas mõned pildid ära trükkida, tuli peatoimetajale Rein Veidemannile sellest probleeme. Vikerkaare kaanel trükiti ära mu töö „Üks jutt“, kus kaks rinnakat naist, peade asemel suud, räägivad punase laua taga. Kas ehk selle lauavärvi pärast, aga Veidemann käis selle pärast mitu korda Moskvas. Mind aga ei puututud.
Tsenseerimise lainelt ajab muigama ka üks teine meenuv juhtum, kus samuti mind ei puututud. Umbes samal perioodil tegin koostööd ka Eino Baskiniga, kes võttis minuga, kes ma olin toona mitte keegi, kontakti ja ma tegin tema paarile lavastusele kujunduse: „Viimane rong“ ja „Ei mingit kahtlust“. Viimane kujutas üles poodud püstist pöialt, ja need plakatid korjati kiirelt igalt poolt ära. Probleemi pidi lahendama jälle Baskin ja mina jäin välja.
Ma olen ju teinud ka Vanalinnastuudio ja hilisema Vana Baskini teatri huultega logo, mis on siiani elus.
Mati Küti vuntsimehed „Une Instituudis“ …
Aga tegelikult oled sa vist hoopis keevitaja?
Jaa, pärast pooltteist aastat kukkusin ma TPIst välja, õppisin tööstuslikku soojusenergeetikat, aga tahtsin sealt ära, sest tundsin, et pole minu rida. Tuli leida mingi töö ja ma töötasin asutuses nimega Balti montaaživalitsus, mis tegeles mu endisele erialale sobivalt katelde monteerimisega. Internatsionaalne seltskond, täielik õudusunenägu. Igasugused kaklused ja taplused, hullumaja. Ma olin montaažibrigaadis ja pidin ära õppima, kuidas detaile kokku keevitada. Tol ajal tegin paralleelselt eksameid kunstiinstituuti, aga sinna ma sisse ei saanud. Mult küsiti eksamil, kas ma olen Alleks Küti sugulane. Ma lollakas ütlesin, et ei ole. Muidu oleks sisse saanud, sest Alleks Kütt oli Nõukogude ajal tunnustatud graafik, kes tegi põlevkivitehastest graafilisi lehti ja muud sellist.
Ajal, mil ühiskond on sisse võetud inimese ja masina(te) suhtest, eriti arvutivõrkude kõikvõimsusest, on sinu tegevusväli inimpea sisemus. Kas see on ka mingi kummaline masinavärk?
Eks ma olen ise ka mõelnud, kust need ideed tulevad. Stereotüüpselt öeldes – „elust enesest“, aga elu alla ma paigutan ka unenäod. Ja kõige magusam on see hetk une ja ärkveloleku vahel, kui mõtled igasuguseid mõtteid, und veel ei näe, aga midagi justkui näed. Mõnikord, kui ma olen kirjutamas filmile mõnd dialoogi või monoloogi, siis on olnud juhtumisi, kui olen pidanud segaduses pead raputama: kas ma olen selle komponeerinud unes või ärkvel? Mis see tekst siis muud on kui mõtte katse vormuda mingis keeles. Ka kujundit üritab aju mingil moel kirjeldada kui nägemiskogemust, sest enda sees võib ju rääkida mida iganes, aga keegi ei kuule. Ja kui ma kirjutasin „Taevalaulu“, siis tundsin, et osa tekste tuleb nagu mingist masinast. Jumal masinast. Minu häälega loetud tekstid, mida ma kõvasti kuulen, aga võib-olla esitab neid minategelane mu unenäos. Ja täpselt sel teemal, mille üle ma just olen juurelnud, kuidas seda lahendada. Üles tõustes on mul see kõik meeles. Mul on öökapil ka märkmik, aga tihti ma ei taha öösel tuld põlema panna ja oma naist äratada. Isegi kui ma midagi kirja ei pane, tuleb see mõte minu juurde mingil kujul tagasi, aga mitte enam unes, vaid juba ärkvel olles.
Ma ei tea, kui palju sina oled ka unes lennanud.
Tavaliselt ülevalt alla. Ja väga kiiresti.
Mina lendan tihti. Mu unenäod on valdavalt monokroomsed, aga need korrad, kui näen lendamist, on nii, et alguses on mingi tume poeetiline, isegi dramaatiline olukord, kus mind ründavad mingid vaenlasekogud, aga tean, et saan neid vedada ninapidi, sest ma oskan ju lennata. Kuigi ma ju ei oska. Ja ennäe, tõusengi rahulikult õhku ja siis näen maailma puhastes värvides, muru roheline nagu klišee. Mina lendan ja üllatan neid. Ma ei tea, kas hoian pegasusega häid suhteid, et ma tiibu ära ei kõrveta, aga lendan sellisel mõnusal kõrgusel rahulikult, ja see kõik on täisvärvis.
Ma kohe tunnen, et unenäod on minu allikas. Ja muidugi naised ja muusad – ikka elu!
Vaieldakse ju, kas uni on osa reaalsusest või mitte. Minule on see elu osa. Unenägu kaevab minu minevikust midagi, võtab oleviku ja lähimineviku, ja ka see teadvustamatus, või alateadvus, kui Freudi terminit kasutada, haarab isegi tuleviku või tulevikulootuse ja keedab sellest siis kokku nagu mingi filmikoe. Ja siis eksponeerib mulle mu peas, nii-öelda filmikambris seda, mis ta on kokku miksinud. Seesama miks mind huvitabki.
Kas sa näed unenägudes ka iseennast kõrvalt? Sest su unenäolistes filmides seikleb tihti mõni sinu moodi vuntsidega mees – „Plekkmäe Liidis“ (1995) näiteks oled see küll sina.
„Plekkmäe Liidiga“ oli nii, et mu lapsed kasvasid ja tekkis tunne, et selline olukord pole õiglane, kui isa tegeleb animatsiooniga, mida ka lapsed väga näha tahavad, aga lastele midagi pole. Nii ma tegingi vahele ühe lastefilmi, aga püüdsin küll teha sellise, et ka täiskasvanu võiks sealt midagi saada. Tahtsingi olla aus: interjöör oli minu kodus, filmis astume üles mina ja mu naine ning Liidi osa loeb sisse tütar Kristel.
Lisaks on nii „Plekkmäe Liidis“ kui ka „Une instituudis“ veel üks kummaline sinu moodi tegelane – just nagu Magritte’i kaabuga mees, aga vuntsidega.
Eks ta kaude seda tõesti ongi. Mõni on mulle vuntside asja lausa ette heitnud. Sürrealistid on küll üks oluline jõud, aga kindlasti ei tahtnud ma olla mingi Dalí koopia. Seda heitis mulle ette filmikunstnik Toomas Hõrak, sest alati, kui ta purjus oli, siis ta läks kohe väga tigedaks, ja eks neid kommentaare on olnud teisigi. Peapõhjus on hoopis teine: minu mõlemal vanaisal Jüril ja Johannil olid sellised vuntsid ja eks sel ajal oligi vuntsi keerutamine moes.
Tuli meelde, et kadunud Jörpa (Üllar Jörberg – toim), kes nüüd kuskil üleval pilve peal laulab, ja keda ma teadsin juba Viljandis kooliajal, hakkas mulle ükskord seletama, et õige vunts on ikka niipidi nagu temal. Et see minu oma pole mingi vunts. Ma jäin muidugi eriarvamusele.
Kas Jörberg teadis su loomingut ka?
Seda ma ei tea, ise ta sellest küll rääkima ei hakanud, nii et võib-olla ikka ei teadnud.
See on üks suur probleem, sest just sinu filmide puhul tuleb eriti hästi välja konflikt filmide headuse ja kättesaadavuse vahel. Mitut su suurepärast filmi polegi üldse võimalik tänapäeval näha.
See ei kehti vist ainult minu kohta, aga ma täitsa mõistan, et arthouse-kinodel on vaba voli ise oma programmi valida ja eks ka nemad peavad ellu jääma, kompromisse tegema, kui ikka toime ei tulda.
Kuidas astuda samme oma filmikunsti poole?
Siin on riigil tõsine mõtlemiskoht. Tihti läheb neil, kes raha jagavad, see õige vahekord nagu käest ära. Küsin, miks meie peame olema see orjarahvas, kes kogu aeg teeb koostööd, olles vaid väikesed orjad-käsitöölised, kes panevad valgust ja teevad üht-teist, ja siis me eputame nende „Tenetite“3 ja Oscari-juttudega, nagu oleks mingi tohutu õnn meie õuele tulnud. Õitsengu tipp on käes. Niisugustel puhkudel on aga nii, et loomulikult peabki tehnilist personali hoidma vormis ja töös, aga kui me lendame pidevalt teiste Oscari-väärilises tuules, ja ajame end sellega puhevile, siis vastupidiseid näiteid ei ole. Meie loojad ja režissöörid on sellest mängust väljas. Ja kui tekibki pisut nõudlikum idee, mida siin realiseerida, siis tekib probleem, kust võtta tegijad ja tehnika, kui kogu rõhk on mujal. Kõik on nagu tagurpidi: hakatakse filmi tegema nii, et kõigepealt tegeldakse tohutu tehnilise pargi täiustamisega, aga see on ju ainult töövahend. Saab ka palju lihtsamalt hakkama. Ja siis otsime maailmast mingeid tuntud nimesid, kelle peal hakata liuglema, et saaks pärast uhkustada: see on Eesti film.
Eesti on kaks korda olnud Oscari konkurentsis: üks kord „Mandariinidega“, millel oli Gruusia režissöör, ja teine kord „Vehklejaga“,4 mille on lavastanud soomlane.
Tead, see Oscarite värk ajab lihtsalt naerma. Üldiselt on ju asjalood nii, et suurtel riikidel on suur rahakott ja kui maksta selle eest, et keegi teeb sinu eest kohapeal eeltöö ära, siis oledki konkurentsis ja sisu on teisejärguline. Mul on viimastel aastatel huvi kadunud Oscari-filmide vastu just seetõttu, et seda auhinda saab sisuliselt osta. Unustage need karikad ja see võidujoovastus!
… „Plekkmäe Liidis“ … … ja „Taevalaulus“ koos Freudiga.
Milline peaks eesti film sinu arvates olema?
Ameerikaliku püüu asemel kiirelt miljonid tagasi teenida peaks soovitama, et las me jääme endaks. Meie, nagu üldse väikerahvaste trump on ikka oma mõtlemine. Las see olla kas või natuke logisev ja vale, aga see on meie oma. Palun näidake iseennast! Ja publikut tuleb ka harida. Kui mina lähen nautima mõne teise inimese kunsti või muusikat, siis ma ei arvagi, et ma pean kõigest aru saama. Tahan ka oma loominguga ärgitada vaatajat nii palju, et ta ei magaks. Tahaks talle anda signaali, et kui ta millestki aru ei saa, siis vähemalt on tal võimalus mu märguannete põhjal ise hakata oma lugu punuma. Selles on meie tugevus.
Üks asi, mida ma veel olen märganud, on igasuguste Euroopa õigete õpetajate ja stsenaristide rongkäik. Tead, see ajab ikka naerma. Haritud inimene, kellel on vähemalt gümnaasiumiharidus, peaks oskama lugeda ja ka kirjutada. Pole vaja kaasata tohutute summade eest mingeid koolitajaid, kes käivad kogu maailma läbi ja ajavad igal pool sama juttu. Mul on sellest täiesti kõrini.
Kas Eesti animafilmis on noori, kes tunduvad sulle huvitavad?
Algul on. Kui nad tulevad ja on energiat täis ning teevadki alguses päris hulle asju. Aga hiljem saab ka noortele õige pea selgeks, et stuudio eelarved on tihti tehtud autori idee arvelt. Autor on alguses idee toojana vajalik kuni selle hetkeni, kui raha on tulnud. Stuudios lähevad need vahendid tihti hoopis mingite finantsaukude lappimiseks.
Noorte puhul näen seda, kuidas stuudio survel on noored kiiresti ära õppinud, millist filmi peaks tegema. See tendents on jätkuv ja tegelikult peaks seda kommenteerima hoopis mõni noor tegija. Tiibu kärbitakse ikka üsna kähku.
Kui Tallinnfilmi aja kardetuim kommentaar autorile oli kuulu järgi „ei saa aru“, siis kas me oleme praegu jõudnud samasse olukorda?
Olemegi. Mõnda aega öeldi lausa välja, et nüüd tuleb pöörata näoga publiku poole ja teha publikufilme. Kui iga hetk antakse märku, kuidas midagi teha ei saa või ei tohi, siis ongi tagajärjeks kunstiloomingu häving.
Kui palju sa üldse tunned end animatööstuse osana?
Enam ei tunne üldse. Kuna nii palju on viisakust ja välditakse tõerääkimist just selles osas, kes me oleme või olla võiksime.
Mõnda su filmi on võimalik näha ainult siis, kui minna filmiinstituuti ja võtta riiulist videokassett, „Nööbi odüsseia“ (2002) näiteks.
Jah, täitsa piinlik. Oli siin PÖFFi ajal paar aastat tagasi üks Tšehhi poiss, kes tuli sellepärast siia, et saada minuga tuttavaks, sest talle „Nööbi odüsseia“ nii meeldis, ja ta küsis, kas ta võiks selle filmi minult saada. Neid inimesi on olnud aja jooksul veelgi, ja küsitud on just seda filmi, mis on ka mulle endale üks väga tähtis teos. Olin toona hakkamas stsenaariumi järgi seda filmi tegema Joonisfilmis. Tahtsin seda teha just nimelt lamenukk-tehnikas, aga Joonisfilm tahab kinni hoida joonisfilmiformaadist, justkui stuudio nimi kohustaks neid selleks. Ei kohusta. Õige filmilooming tähendabki eri asjade miksimist. Peab olema vabadus valida, muidu läheb igavaks.
Tol ajal oli Joonisfilmis olemas ja vaba lamenukk-pink ja ma vihjasin, et võiks sellega teha. Tol ajal olid Lotte-tegijad nagu isandad ja eks nad esindasid sedasama ameerikalikku mudelit, et teeme kõik müügiks. Film ei ole isegi enam oluline, vaid nännitootmine, et kõik lapsed nuiaks isa-ema käest kinos seda ja teist juurde. Ja Janno Põldma oli vastu mu mõttele seda lamenukk-pinki keldris kasutada.
Olukord läks konfliktseks ja ma tõmbusin sealt eemale. Ja siis võttis selle produtseerida hoopis Manfred Vainokivi, kelle stuudio Parunid ja Vonid tegeles tol ajal ju hoopis kommerts- ja reklaamtoodetega. Tootmise osa oli ka nii hästi korraldatud, minu abilised olid animaator Märt Kivi, Triin Kivi ja minu ihuoperaator-kaameramees Urmas Jõemees, keda ma hindan väga, sest ta on selline mees, kes lendab ideega kaasa ja annab veel hoogu juurde. Mõne teise kaameramehe puhul kuulen seda, et suhtlus hakkab loetelust, mida kõike teha ei saa. See oli üks mu kõige õnnestunumalt toodetud filme, mida ka teised tegijad on pärast meenutanud kuldse elamusena. Tundsin seal, et mina kui looja olen ka keegi.
Üldistades, tahtmata kellelegi kurja teha, näen ma tootmises ka sellist tendentsi, et pannakse paika väga täpsed tähtajad minuga läbi rääkimata. „Taevalaulu“ puhul oli nii, et eelmine toodetav film oli läinud juba kuu-poolteist üle aja, aga ega mulle aega juurde ei antud, mina pean oma tähtajast kinni pidama. See tekitas paksu pahandust ja ma ei saa ju korralikult filmi ette valmistada, kui mu kaameramees Urmas on teise filmiga üle aja hõivatud. Olin vahepeal oma tegemistes päris üksi. Teiseks on vahel vaja mõnda asja muuta, teha stsenaariumiga võrreldes teisiti. Nõudsin endale õigust teha natuke vabamalt ja n-ö filmida üle, et oleks väike varu.
„Taevalaulu“ väike varu on muidugi legendaarne. Film on 45 minutit pikk, aga pidi alguses olema 20?
Ei, natuke pidi ikka rohkem olema, ega ma seda üle poole pikemaks ikka ei teinud. Aga ma tundsin, et materjali sisse minnes oli see täiesti minu teema ning ma panin sinna olukordi oma elust ja lapsepõlvest. Mul oli tunne, et see peab nii olema.
Animafilm pole nagu mängufilm, kus jäetakse kaamera käima ja stseen tuleb pikem, vaid iga kaader planeeritakse ikka eraldi ette. Kuidas sul õnnestus nii tegutseda, et sa oma soovitud pikkuse kätte said?
Ma jätsin endale selle õiguse, sest ma ikka ei oska niimoodi sekundipealt luua. See on jah tõesti erinev sellest, kui ma üksi oma ateljees maalin, sest lõuendiraha vahel ikka on. Filmi taga on palju inimesi, aga üldiselt ütlen ikka seda, et ma vilistades ei lähe võttesse: et olen kirjutanud üht projekti ja välja tuleb täiesti midagi muud. Ma olen püüdnud kirjutades sellise kavala ajalise lõtku jätta. Idee teostuma hakkamisel tahan jätta endale võimaluse lennata kaasa mõne kõrvalteemaga. Ütlesin ka stuudiole nende meelepahaks, et filmime ikka teatud varuga. Leppisime Nukufilmi toonase stuudiojuhi Arvo Nuudiga kokku, et ta laseb mul oma versiooni ära teha ja siis ta võib selle pärast oma äranägemise järgi lühemaks lõigata. Seda ta ei tahtnud ja nii jäigi.
Sinu filmides on hästi palju liikumist. Tihti liigub kogu kaader, midagi hõljub … Meenuvad kas või „Sprott võtmas päikest“ (1992) või „Põrandaalune“ (1997).
Jah, ega kosmoses ühtki staatilist objekti ei ole. Me kõik oleme liikumises ja liikumisega kaasnevad hoopis teised seosed, mida võib-olla ette ei näe. Kui inimesed teineteisest möödudes üksteist müksavad, siis võib see muuta nende olemist, sest midagi läheb liikvele. See on üks põnev mäng.
Räägitud viimases filmis „Made in Heaven“, mida ma siiani pole tegema saanud hakata, toimub tolmuosakeste mäng, mis pakub mulle suurt huvi. Väga kurb, et ei saa tegema hakata. Nüüd hakkab see mõte juba kahjuks tagaplaanile jääma. Praegu olengi pööranud fookuse rohkem maalimisele.
Kas kunstnikuks võib saada igaüks?
Kunstnikuks ikka ei saada. Omandada võib tehnilised oskused ja saada igasugust alg- ja järelõpet, aga kunstnikul ilma jutumärkideta peab olema mingi geneetiline või muu alge. Võib küll ära õppida elementaarse käsitööoskuse ja tööriistad endale selgeks teha, aga sealt edasi selgub, kas sa oled kunstnik või mitte.
Tuleb ikka säilitada mingi vabadus, et igasugused rahalised ja kommertslikud virvatulukesed ei mõjutaks, vaid ollagi tõsiselt kunstnik ja ajada vahepeal ka nirumalt läbi. Sajaprotsendilist vabadust pole meil kellelgi.
1 Projekti „Made in Heaven“ arendustaotlus esitati 6. veebruaril 2018 ja tehti otsus toetada filmi 10 000 euroga.
2 „Morten lollide laeval“, Kaspar Jancis, 2018.
3 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.
4 „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013; „Vehkleja“, Klaus Härö, 2015.
Eksistentsialistliku elukäsitluse kohaselt kaasneb inimese heitmisega siia ilma tükatine võõrandumistunne, eluolu absurdimaigulisus. Olemise abrakadabra välgutab siin ja seal, ent miskipärast iseäranis pitoreskselt ja tihti just suusatamisega seoses. Lapsepõlves elu müstiliselt seiskus, kui jälgiti, mitu sekundit Hämäläinen või Kirvesniemi kusagil kurvis kellelegi järele oli võtnud. Luuletusi neil hetkil ei loetud, eriliste silmapilkude pühadust austasid rangeimadki õpetajad.
Talispordis venkude vastu olles teeme kommunistidele tagasi, nii avalduvad meie rahva vabadusejanu ning väärikus, seletasid seda veidrust sõbrad. Nihuke mõttekäik oli küll meelepärane ja arusaadav. Röökisin siis ka kõigest hingest eduelamusest laetuna kaasa, kui mõni vahtralehemees Larionovi boordi sõitis või litri Tretjaki taha lennutas. Ainult kuidas suusatamine au ja väärikuse eest ja kommude vastu seista aitas, kui suusavanaisa Savi juba lapsena NLKPsse astus ja teda üha dopinguga seostatakse?
Aga noh, sport oli üldse mõistatuslik. Ei seletanud keegi, miks peab koolitunnis pallikesi lennutama. Kahtlustasin siin seost ekraanidelt tuttava granaatide vilina ja ühe teise õppeainega, milles tagasid edu definitsioonid nagu „автомат Калашникова предназначен для уничтожения живой силы противника“. Aga miks pidi kõlkuma pea alaspidi toru küljes ja rööbiti puidul, mitte näiteks omandama oskust hoogsalt, ent elegantselt tantsida? Olid need mingi luuremeetodi juurde kuuluvad baasoskused …
Igatahes tuli spordi kui paratamatusega leppida. Leppisin ka suusatamise, selle kohati eriliselt kosmilise fetišiga. Lääneliku väljanägemisega mäesuusavarustusega taevastest kõrgustest allatuhisevad kiivritega kutid olid ju lihtsa lapse jaoks kui olendid teiselt planeedilt. Isata ja piiratud aineliste võimalustega kodule käis lihtsaimagi inventari haldamine üle jõu. Ei juhatanud keegi, kuidas klambreid kinnitada, suuski tõrvata ja määrida, neid mitte ära murda ja sõita. See mäng käis suvalisel jopskil lihtsalt üle pea.
Ei valitsenud niisugune häbitu atmosfäär nagu praegu, et „sportivat inimest võetakse kui tavalist kinoskäijat“.* Äpudel olid ja pididki olema spordimehest kitsamad võimalused. Spordirahvas tegeles ju tervise, väärikuse, riikliku-rahvusliku uhkuse, maine ja eneseteadvuse suurte teemadega. Kinosõber võis võtta klambriteta, riidest saapa-aasadega puusuusad ja nendega üldhariduslikud distantsid jooksusammul läbi lasta. Hindajaid huvitas vaid aeg ja sinna mahtusin sisse. Ega lycra ega libesti ei liigu.
Suusatamisest jäin pärast koolisunni raugemist siiski kõrvale. Kuuldavasti jagus au neil radadel meie poistele pangedega, vaba maa korjas väärikust mis mühises. Aga tänavu, kui pandeemia oli puhvetid, kinod jm täiesti sulgenud, tundsin igatsust lumiste väljade vahel aset leidva seltsielu ja vabaduse järele.
Ja ennäe, Kõrvemaal tegutseb meil üks entusiastlik ja energiline mees, kes õpetab lisatasu eest oskusi, mida haridus- ja spordisüsteem vaatamata kümne aasta pikkusele formaalsele kohustuslikule õppele ei anna, kui sportlikud vanemad neid pole pärandanud. Selgus, et mu tragikoomiline suhe suuskamisega polegi ainulaadne. Hulk eri vanuses huvilisi oli samasuguste muredega instruktori jutul. Juhendaja palgelt langes vähemasti laste peale lootuskiir. Enda puhul ei õnnestunud sellist helki pälvida ka lisatasu eest.
Aga sest poleks midagi, kui ei käriseks ka üldisemalt. BBC raadiouudiste jälgijaid üllatas hiljaaegu üks harva ettetulev sõna – Estonia. Kas lõpuks saime idutiigrina paitatud ka rahvusvahelise meedia kuulaja kõrvus? Ei, räägiti esileküündivast dopinguriigist (mis sobib hästi ses vallas eriti võimsa naabri oblastiks). Tekkis korraks mõte, et ehk on siin seos sellega, et meie suusatamise ümber on nii palju vana kooli figuure, kellega käib kaasas ebameeldiv epiteet „kriminaalkorras“? Äkki vajame spordijuhte ja eestvedajaid, kes valituile mõeldud keemia- ja inimkatsete asemel hakkaksid lõpuks hoolt kandma selle eest, et koolides igaüks suuskama õpetatud saaks?
* Urmas Sõõrumaa: ajal, mil inimesi luuravad vaimse tervise hädad… – EPL 28. XII 20.
Eesti Arhitektuurimuuseum esitleb Viljandi Sakala keskuses Belgia kunstniku François Schuiteni (1956) ja Prantsuse kirjaniku Benoît Peetersi (1956) loomingu näitusel koomiksikunsti ja arhitektuurset graafikat.
